Margo Rejmer

29. juuli 2016 at 1:56 p.l. (Nädala autor 2016) (, , )

margo

Małgorzata Rejmer (s 1985) on poola proosa- ja reportaažikirjanik. 2009. aastal ilmus tema esimene romaan „Toksymia”, mis räägib Varssavi-lähedase Grochowi elust. Peategelasteks on psühhoteraapia tudeng ja tema depressioonis isa. Romaan oli üks Gdynia kirjanduspreemia nominente. Tõeline läbimurre saabus 2013. aastal ilmunud reportaažiraamatuga „Bukarest. Tolm ja veri” („Bukareszt. Kurz i krew“), mille eest sai Rejmer mitu tähtsat kirjandusauhinda.

Katkend: Bukarest. Tolm ja veri, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2016, tlk H. Lindepuu lk 56 – 63.

Hällid ja kirstud

Rumeenia televisiooni diktor teatab, et partei peasekretärile Nicolae Ceauşescule teeb sügavat muret rumeenlannade suhtumine, kes ei taha sünnitada. Et seda egoistlikku seisukohta muuta, kehtestab seltsimees Ceauşescu dekreedi nr 770, mille jõul keelatakse abort vanglakaristuse ähvardusel.
„Sel kombel,” teatab diktor, „kirjutame uue peatüki meie kuulsusrikkas võitluses imperialistliku dekadentsi vastu.”
1. oktoobrist 1966 on rasedusvastastele vahenditele ja abordile õigus vaid neil naistel, kes on täitnud oma patriootliku kohuse ja sünnitanud vähemalt neli last. Või kes on juba neljakümnesed või vanemad ja on risk, et laps võib sündida vigasena, aga rahvas vajab „vitaalsust, noorust ja energiat”.
Rumeenia Kommunistliku Partei IX Kongressil rõhutab Ceauşescu, et drastiliste sammude astumine on paratamatu ja möödapääsmatu. Parteilased on sama meelt – vaevalt on peasekretär kõne lõpetanud, kui kõik kargavad oma kohtadelt püsti ja aplodeerivad tuliselt. Plaksutavad nii mehed kui naised. Mehed naeratavad, aga naised mitte.

Järgmisel päeval kirjutavad päevalehed tunnustavalt peasekretäri tulevikku vaatavast poliitikast, sellest, et seltsimees Ceauşescu pingutab kõigest väest, et teha Rumeeniast maailma suurvõim. Partei püstitab loosungi „Kakskümmend viis miljonit rumeenlast 2000. aastal!” Puudu jääb veel kuus miljonit, seepärast peavad rumeenlannad asja käsile võtma.
Selle ülesande täitmist peab soodustama asjaolu, et poodidest kaovad preservatiivid. Aga nagunii on kõik harjunud, et soovimatud rasedused lahendatakse abordiga.
Rumeenlannad on segaduses: seadus võeti vastu üleöö, enamusel naistest ei ole erilist aimu oma füsioloogiast. Seksuaalharidust ei eksisteeri, vähesed emad suudavad oma tütrele rääkida, kuidas rasedusest hoiduda. Sõbrannad soovitavad üksteisele kõrva soovitusi „kalla sisse kuuma maisihelbeputru”, „hüppa ühel jalal”, „jookse mööda treppe”.
1967. aastal tuleb Rumeenias ilmale kaks korda rohkem lapsi kui aasta tagasi. Selle rekordilise aastakäigu lapsed tunnevad oma nahal riigi saamatust: neile ei ole hiljem kohti ei lastesõimes, lasteaias ega koolis, ei ole töökohti ega kortereid.
Kui 1989. aastal puhkeb revolutsioon, siis on „dekreedilapsed”, nagu kutsutakse esimestel aastatel pärast abordivastase seaduse vastuvõtmist sündinuid, jõudnud täisikka. Ja nad annavad endale aru, et kommunistlikus, allakäiguteel olevas Rumeenias, ei ole nende jaoks tulevikku. Nad on kibestunud ja vihased, soovivad selle surma, kes on nad ilmale aidanud. Rahva Isa surma.

1966. aastal õpetab Rahva Isa rumeenlannasid, et need sünnitaksid, aga rumeenlannad õpivad, kuidas hakkama saada. Nad vahetavad omavahel kogemusi ja nimesid. Panevad valmis ümbrikke. Keedavad vett. Panevad vakstu laiali. Seistes üüritud korteri uksel, ütlevad läbi ukseprao kokkulepitud parooli.
Kommunistlikus Rumeenias pidi naine olema kõigepealt tööline, siis ema ja alles kolmandaks abikaasa. 1974. aastal peab parteikongressil üks naisdelegaat tulise kõne:
„Naistel on partei täielik toetus. Partei loob tingimused selleks, et mitte pidada meid naisteks, vaid samasugusteks inimesteks nagu mehed.”
Dekreedi kehtestamise ajal oli Maria kahekümne viie aastane ning nagu ta ise ütleb, oli ta tollal selline naisuke, et oh-oh-hoo. Nüüd on ta peaaegu seitsmekümnene nääpsuke ja energiline hallinevate juustega vanaproua, kes kannab väikesel ninal paksu klaasiga prille. Kogu elu on ta veetnud Bukarestis, kus töötas põhikooli direktorina.
„Rumeenias on selline ütlus: „Naine on lüpsilehm ja veohärg.” On ka teine ütlus, et naine on hobune, kellele istutakse selga, taltsutatakse ja seotakse siis lasipuu külge. See on inimeste peadesse sööbinud sajandite jooksul, saanud alguse Türgi ikke ajast. Mehed arvasid, et seks kuulub neile. Isegi ei olnud sellist terminit, kui vägistamine, sest naine pidi andma ja jutul lõpp. 1960. aastatel sõitsin Poolasse ja leppisin kokku oma poola tuttavatega, et kohtume hotelli ees. Ootan ja ootan, aga kedagi ei tule. Kohtan neid järgmisel päeval, küsin, miks nad mu nõnda ootama jätsid, aga nemad ütlesid: „Aga me ju ootasime sind ju hotellis, restoranis kohe sissepääsu juures!” Mida!? Rumeenias ei tuleks kellelegi pähe, et naine võiks üksi minna restorani. Üksi?!”
Kõige kehvemini läks neil, kel lapsed sündisid väljaspool abielu.
„Neile oleks justkui laubale kirjutatud – prostituut,” meenutab Maria. „Vahel õnnestus noormeest veenda, et ta abielluks raseda neiuga kas või paariks kuuks, et ei oleks sellist häbi. Väikelinnades kadusid rasedaks jäänud naised kodunt ja redutasid kusagil sünnitamiseni ning jätsid pärast lapse haiglasse ja lasid ise jalga. Rumeenias oli palju vaeslapsi, sündis palju ebanormaalseid lapsi ebaõnnestunud abortide tõttu. Alles pärast Ceauşescu surma selgus, et lastekodulaste elu oli hullem kui koertel, lapsed olid paljad, näljas ja haiged. Minul oli vedanud, sest mul olid sugulased välismaal, kes saatsid mulle rasedusvastaseid vahendeid. Vähestel oli sellist luksust. Kui ma läksin kuhugi külla ja viisin kingituseks vatti ja preservatiive, siis oli seal kui rahvuspüha.”

Proua Oana on tüse kuuekümneaastane vanadaam mahagonivärvi juustega. Ta räägib kiiresti ja naerab tihti, isegi asjade üle, mis vähestele nalja teevad. Kunagi töötas ta insenerina, nüüd on pensionil.
„Kõik teavad neid lugusid. Keegi kaebas, keegi sai vanglakaristuse. Naine, kellele tehti aborti, sai kuus kuud, arstid kaks aastat ja trahv takkapihta. Haiglates olid eraldi komisjonid, mis uurisid tupesisese verejooksuga patsiente – et kas keegi oli aidanud neid rasedust katkestada. Naised toppisid emakasse kõike, mis oli terav. Teadagi tekkisid haavad, aga seda just tahetigi, et oleks verejooks ja et loode välja tuleks. Maal kasutati puutokke, traati, kudumisvardaid, aga ka mädarõikajuurt, mingite taimede varsi, naistepuna, leeskputka. Kõige parem oli takjas, sest sel oli pikk ja tugev vars, seda kasutati haavade raviks. Takjas on desinfitseeriv toime ja see on terav nagu nuga. Ideaalne. Ma ei saa tänaseni rahulikult vaadata, kui keegi koob. Mul seostuvad kudumisvardad vaid ühe asjaga. Võib-olla on see minu kinnisidee, ei mina tea. Ma olen kohe kuuekümne ühe aastane, ehk peaksin juba unustama, eks ole? Sõitsime hiljuti mehega maale, tema püüdis kala, mina istusin tekile, vaatan põõsaid, koirohtu, nõgeseid, karuohakat, ja mõtlen: „Sellega saaks, aga sellega mitte.””
Naised surid selle kätte. Kas jooksid verest tühjaks või tappis neid põletik.
Emakasisese verejooksuga naistele ei tohtinud anda esmaabi enne, kui ta pole välja andnud seda, kes aborti tegi. Võite endale ette kujutada, millise valiku ees oli siis naine. Nii satuti jälile ämmaemandale, kes oli viimase kuu jooksul teinud kolmele naisele aborti ning saadi siis ka nende teiste naiste jälile. Neil kõigil oli kodus kaks või kolm last ning keegi ei hoolinud, mis nendest saab kui ema saadetakse vanglasse. Nii palju rikutud elusid.”
Proua Oana naeratab. Ta raputab pead, justkui ei suudaks uskuda seda, mida räägib.
„Loomulikult tuli minulgi aborti teha nagu kõigil,” räägib ta aeglaselt. „Kolm korda kaabiti puhtaks, iga kord aitasid sõbrannad kedagi leida: et see või too teeb sellise hinnaga. Hambaarst, mehhaanik, akušöör. Polnud tähtis, kas on meditsiini õppinud, tähtis oli, et on usaldusväärne. Kord sain ise hakkama: tekitasin verejooksu ja pidin minema haiglasse. Ma kartsin hirmsasti, aga sattusin hea inimese juurde, kes nõustus kirjutama paberitesse „iseeneslik abort”, isegi ei küsinud midagi. Naised püüdsid loomuliku sünnituse asemel keisrilõiget välja rääkida. Kellele oli kaks korda tehtud keisrilõige, see võis legaalselt aborti teha. Aga raske oli arsti ära osta, sest haiglates oli keisrilõigete aastalimiit, seda võis kasutada vaid igal kümnendal sünnitusel, arstid kasutasid seda üksnes siis, kui elu oli tõepoolest ohus. Mul on poeg. Nendest sündimata lastest ma ei mõtle ja ma ütlen teile, et ükski naine, kes on sellest põrgust läbi käinud, ei mõtle, kas see on moraalne või mitte. Küsimus ei olnud moraalis, üksnes väärikuses. Elasime, nagu suutsime, võitlesime, et elada normaalselt nendel ebanormaalsetel aegadel.”

„Keegi, mitte keegi ei arutanud, kas tal on õigus või ei ole,” kehitab proua Maria õlgu. „Inimesed ei mõelnud, kas nad on vangid või mitte. Pigem mõtlesid sellele, kust võtta homme piima lapse jaoks, et kus praegu midagi müügil võiks olla. Kui mul oli korteris kuus kraadi sooja, kas ma siis mõtlesin, et mässata Ceauşescu vastu? Ei, ma mõtlesin, kuidas soojendada vannituba, et tütar ei saaks põiepõletikku kui pissile läheb.”
Dekreet kehtis kakskümmend kolm aastat, aga keegi ei protesteerinud, keegi ei hakanud mässama.
Tollased naisteajakirjad, näiteks Femeia, arvasid, et abordi keelustamine on igati õige, sest massiliselt kasutatav raseduse katkestamise protseduur ähvardab ühiskonna turvalisust. Tuuakse ära statistika: kuuskümmend aastat tagasi oli perekonnas neli last, nüüd vähem kui kaks.
Sotsialistlik majandus vajab töökäsi, sest nemad hoiavad süsteemi püsti. Kommunistlikus propagandas on „tööjõu taastootmine määratu au ja patriootlik kohustus”. Ja kodanike tootmine peab viima”ühiskonna õitsenguni ja sotsialismi võiduni Rumeenias”.
„Võib mõelda, et rumeenlaste allaheitlikkus on lihtsalt argus,” lisas Maria. „Aga kõik mäletasid hästi, mis toimus Gheorghiu-Dej`i valitsusajal viiekümnendatel aastatel, kui inimesi kadus iga päev. Nad surid sunnitööl, näljast ja kurnatusest. Nelikümmend tuhat, kuuskümmend tuhat, sada tuhat, keegi ei tea täpselt. Elati mõttega, et ühel hetkel võid kaduda jäljetult.
Ka Nicolae Ceauşescu teadis, kuidas tõrksaid murda: hirmutamise ja üksteise kallale ässitamisega, et ühiskond kontrolliks end ise. Poliitilisel salapolitseil olid kõikjal silmad ja kõrvad. Massilistes kogustes paigaldati pealtkuulamisaparaate, ja sinna, kuhu neid paigaldada ei saanud, saadeti inimesed. Üksteise peale võisid kaevata sõbrannad ja töökaaslased vabrikus. Kojamees võis kirjutada kaustikusse üles, kes kelle juures käis ja milline kotta oli tal kaasas. Medõde võis ette kanda, mida arst teeb peale tööaega ja palju sellega teenib.
„Minu ema ütles mulle, et peaksin alati keele hammaste taga,” meenutab Oana. „Ta kordas, et kedagi ei huvita sinu mured. Ja kui huvitavadki, siis üksnes selleks, et neid kasutada sinu enda vastu. ”
„Kõik kartsid pealtkuulamist ja kaebusi, absoluutselt kõik,” raputas Maria pead. „Kui meil töö juures hakati rääkima, et meil kodus on külm, et ei ole piima, liha, et kogu öö seisti järjekorras, et saada kümme muna, siis läksin ma kohe WC-sse ja panin end luku taha. Aga mis saab, kui keegi kaebab, et mina kurtsin? Ma olin just kaotanud abikaasa ja kartsin, et kui mind vangi pannakse, jääb tütar üksi, ilma mingi hooleta. Muuseas, kord öeldi mulle: „Ärge nii väga esinege, teil on vaid üks tütar, kena tüdruk, kahju oleks teda lastekodusse saata.””

Raluca sündis 1985. aastal, tal on viis õde-venda. Tema isa oli tööline ja ema rätsep. Pere toitmiseks õmbles ema ööd-päevad läbi. Kõik lapsed tulid ilmale pärast 1966. aastat.
„Ema rääkis mulle, et tal oli nii raske, te kui ta oleks saanud raseduse katkestada, siis oleks ta seda ka teinud. Aga see oli allilm altkäemaksude, soovituste, käenduste, konspiratsiooniga. Oleks pidanud kedagi tundma ja usaldama. Aga ema ei usaldanud kedagi ja kartis. Kui ta oleks sattunud vanglasse, kes oleks siis meie eest hoolitsenud?”
Raluca ema oli sünnitanud neli last ja teoreetiliselt oleks tal pidanud olema õigus abordile. Aga 1984. aastal muutis Ceauşescu seadust – nüüd võis raseduse katkestada vaid naine, kes on sünnitanud juba viis last ja saanud neljakümne viie aastaseks.
Raluca ema oli lapse sünnitanud 1984. aasta lõpus.
Pärast seda jäi ta kohe uuesti rasedaks, aga esimestel kuudel ei saanud ta sellest aru, ning abort oli lubatud vaid esimese trimestri lõpuni. Ning nii tuli ilmale Raluca.
Tänutäheks ema teenete eest anti talle tänutäheks I järgu Emamedal. Kui ta oleks sünnitanud veel ühe lapse, oleks ta saanud III klassi Emakuulsuse ordeni. Üheksa lapse eest anti Kangelasema nimetus ja ühekordne rahaline tasu – kaks tuhat leud, ehk siis pool keskmist kuupalka.
Kõigil Raluca õdedel ja vendadel on kõrgem haridus. Raluca räägib soravalt nelja keelt ja tõlgib rumeenia keelde inglise kirjandust. Ta on rõõmus, et on paljulapselisest perest, kus kõik kandsid üksteise eest hoolt.
„Ma ei usu, et Ceauşescu teadis kõigest, mis sündis Rumeenias. Ta oli vaid oma nõuandjate marionett. Kui Ceauşescu oleks teadnud, kuidas inimesed elasid, ei oleks ta lasknud neil nõnda kannatada.”
1978. aastal sündinud Stefan on oma vanemate teine laps.
„Dekreedit kodus ei räägitud. Koolis küll etised lapsed rääkisid, et on olemas selline asi nagu kondoom, mis pannakse peenise otsa ja tänu sellele ei tule lapsi. Ja et meil ei saa seda osta, sellepärast on klassides nelikümmend ja rohkemgi õpilast. Kuus Stefanit, seitse Khristinat, viis Alexandrut. Lapsed küsivad üksteiselt: „Kas sind taheti?” Sõimati: „Abordijäänus!” Ma ei mõelnud kunagi sellele, vanemad olid minu vastu väga head, väga hoolitsevad, mul ei olnud põhjust, et midagi sellist arvata. Aga ükskord – olin juba teismeline ja üsna väänik – läksin mingi asja pärast isaga tülli ning ema siis käratas mulle: „Mõtle, mis sa suust välja ajad, kui poleks olnud isa, ei oleks sind üldse ilmas!” ma sain kohe aru, milles asi. Mulle meenus kõik, millest oli vahetundide ajal räägitud. Et meie emad püüdsid ise kodus aborti teha: köögis, vannitoas, vakstu peal. Et nad ei räägi sellest kunagi ja parem ka neilt selle kohta mitte küsida.
Ma ei suutnud seda mõista. Et minu ema, arst, haritud ja tugev naine, võis ka aborti teha? Mõned nädalad hiljem, kui ta keetis suppi, küsisin temalt, kas ta on rasedust katkestanud. Ta kehitas õlgu: „Korra siin köögis laua peal, korra kušetil suures toas.” Ja nagu poleks midagi juhtunud, segas ta suppi edasi. Ma läksin köögist välja ja puhkesin nutma. Ma ei küsinud temalt enam kunagi ei dekreedi ega abordi kohta.”

Mitmesuguste uuringute põhjal arvatakse, et kahekümne kolme dekreediaasta jooksul suri ebaõnnestunud abordi tulemusel ligi kümme tuhat naist. Selline on ametlik statistika, paljud Lääne uurijad on veendunud, et see arv on tegelikult palju suurem. Naised sünnitasid tavaliselt esimese ja teise lapse, otsus aborti teha langetati tavaliselt siis, kui teati, et ei suuda järgmist ära elatada. Seega jäid siis nendest, kes surid abordijärgsetesse tüsistustesse, maha paar last ka nõutu mees.
„Minu hea kooliaegne sõber kasvas üles ilma emata ja ta ei rääkinud temast kunagi. Alles siis kui meil oli vanust juba paar aastat üle kahekümne, jõime end koos täis ja siis ta rääkis mulle, et ema jooksis haiglas verest tühjaks, sest ei tahtnud üles anda inimest, kes talle aborti oli teinud. Isa istus tema voodi juures ja anus, et ta annaks selle üles, sest ema seisukord oli väga tõsine ja tema ise ei saaks lapsega üksi hakkama. Kuid ema jäi endale kindlaks. Ta ütles, et ei taha elada niisuguses riigis. Mu sõber nuttis sellest rääkides.”
Florin Iepani dokumentaalfilmis „Dekreedilapsed” näidatakse, kuidas suhtuti „rahvareeturitesse”. Need, kes surid ebaõnnestunud abordi tõttu, mõisteti avalikult hukka nende töökohtadel, ükskõik, kas ülikoolis või vabrikus. Näiteks 1985. aasdtal, pärast Bkaresti tekstiilivabriku noore töölise surma, nõudsid võimud, et matuserongkäik peatuks vabriku akende all. Iga vabrikus töötav naine pidi nägema, millega võib lõppeda illegaalne protseduur. Kõik see toimus surnud naise kolme lapse silma all, kes nutsid ja hüüdsid „Ema!”
Ma küsin rumeenlastelt Iepani dokumentaalfilmi kohta, aga vaid vähesed on seda näinud. Televisioonis näidati seda vaid korra, 2004. aastal, õhtul peale kümmet. See ei kutsunud esile mingeid debatte. Möödapääsmatute abortide teema vajus unustusse.
„Inimesed ei taha sellest mõelda,” ütleb Oana. „See on kogu ühiskonna probleem, igaüks tahaks selle oma teadvusest välja tõrjuda. See sandistab kõiki. Peale Ceauşescu ja tema lähikondlaste ei olnud perekonda, mida see ei oleks puudutanud.”

Läbimurdeks sa Cristian Mungiu Film „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007), mis rääkis rasedast tudengineiust ja tema sõbrannast, kes käivad läbi kõik kommunistliku Rumeenia põrguringid, üritades kuidagi korraldada illegaalset aborti.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Witold Szabłowski

19. juuni 2015 at 12:49 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

Foto: Albert Zawada/Agencja Gazeta

Foto: Albert Zawada/Agencja Gazeta

Witold Szabłowski (1980) on Poola noorema põlvkonna tuntumaid reportaažikirjanikke. 2006. aastast on ta seotud Poola suurima päevalehe Gazeta Wyborczaga. Laialdase tuntuse ja mitmeid auhindu tõi talle „Mõrtsukas aprikooside linnast. Reportaažid Türgist” (2010), kus ta avab lakoonilises, aga kujundlikus keeles Türgi vähetuntud tahke. Selles on muuhulgas juttu parlamenti kandideerinud prostituutidest, kommunismi ülistanud türgi luuletajast Nazim Hikmetist, peaminister Erdoğanist, paavstile atentaadi teinud Ali Ağcast, paadipõgenikest ja võikatest aumõrvadest. Raamat on ilmunud või ilmumas inglise, saksa, tšehhi, hollandi, vene, ukraina ja slovaki keeles.
Szabłowski näitab Türgit tema kultuurilises mitmekihilisuses ja vastuolulisuses heitlemas traditsiooni ja modernsuse, religioossuse ja ilmalikkuse, Euroopa Liidu igatsuse ja selle vastasuse vahel. Maailmakuulsate poola reporterite (nagu Ryszard Kapuściński) traditsiooni järgides reisib Szabłowski risti-põiki läbi riigi ja otsib kontakti inimestega. Ta laseb inimestel jutustada oma loo ning suhtub neisse suure respekti ja empaatiaga – selles seisneb reportaažide tugevus.

Witold Szabłowski kohtus eesti lugejatega 9. mail 2015 Tartu Linnaraamatukogus kirjandusfestivali Prima Vista raames.

Katkend: „Mõrtsukas aprikooside linnast”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, tlk Hendrik Lindepuu, lk 89-95.

See on armastuse pärast, õeke

1.

Hatice katab oma suu käega, justkui kardaks, et sõnad pudenevad sellest välja. Ta ei taha rääkida. Ta ei ole nendest asjadest kunagi kellelegi rääkinud.
Ma seletan talle, et teda ei ähvarda ju miski.
Aga asi polegi ähvardavas ohus. Hatice lihtsalt ei tea, kuidas rääkida sellest, mida ta pidi läbi elama.
Sest kuidas rääkida selliseid asju isast? Kogu maailma isad ju armastavad oma tütreid.
Hatice isa tahtis oma tütart tappa.
Kuidas rääkida selliseid asju oma emast? Ema peaks ju tütart oma kehaga kaitsma.
Aga Hatice ema karjus oma mehele: „Kas sa lõpuks juba lööd selle lipaka maha?!”
Kuidas rääkida vennast, kes tuli Hatice koju, pussnuga käes?
Kuidas rääkida õest, kellega ta lapsena magas ühes voodis, aga kes ei hoiatanud teda?
Kui Hatice mees Ahmet ei oleks olnud kindlameelne ja tugev, oleks Hatice juba surnud.
Me kohtume nende juures kodus. Lepime kokku, et kui nad ei suuda rääkida, siis jätame asja sinnapaika.
Hatice võtab mind vastu laiades idamaise mustriga kottpükstes. Peas on rätt, mis varjab hoolikalt juukseid. Ahmetil on kohevad vuntsid, seljas ruuduline flanellpluus. Mõlemad on kahekümne kahe aastased. Koos on nad elanud viis aastat. Abielu oli korraldatud – nagu enamus nende külas. Aga nad on väga õnnelikud.
Nende korteris on kaks tooli, sohva ja seinavaip. Enamat ei ole nad saanud endale veel lubada. Lapsi neil pole. Nad elavad turu kõrval, kust saab osta pistaatsiapähkleid, arbuuse, juustu ja leiba. Ahmet töötab seal, müüb mett. Neil on sõpru, nad on alustanud uut elu.
Vana elu sai otsa neli aastat tagasi, kui Ahmet läks sõjaväkke. Hatice pidi Ahmeti äraolekul elama Ahmeti tädi juures. Tädi oli lesk, elas koos pojaga, kõik oli siis ideaalne. Türgi idaosas ei sobi naisel üksi elada. See on amoraalne.
Probleem oli selles, et päev pärast Ahmeti lahkumist koputas Hatice uksele tädi teine poeg, Abdullah. Ta ei oleks tohtinud seda teha. Hatice käskis tal ära minna.
Mees läkski ära, aga järgmine päev tuli tagasi. Hakkas linki lõgistama.
„Tee lahti, muidu löön su maha!” karjus Abdullah.
Hatice tardus soolasambaks. Ta ei teadnud, mida teha. Karjuda appi? Abdullah mängib kindlasti ilmsüütut, salgab kõik maha. Öelda tädile? Allahi eest! Keegi ei usu ju naisterahvast! Hatice hoidis ust kogu jõust kinni ja Abdullah lõi lõpuks käega. Aga järgmisel päeval otsustas ta Haticele kätte maksta.

2.

Diyarbakir paistab ülevalt nagu pannkook, mille pinnale on kerkinud paar õhumulli. Siin-seal paistavad tasandikul tumepruunid kübemed. Kui lennul madalamale laskub, siis ma näen, et need on kivid, mis justkui kasvaksid maa seest.
Selle tasandiku äärel on Tigrise ja Eufrati sinised niidid, mis märkisid Muinas-Mesopotaamia piire. Siin tekkis esimene tsivilisatsioon. Siin otsiti muinasajal Piibli-Eedeni varemeid. Siin lähedal sündisid patriarhid Aabraham ja Noa.
Meie põletavad probleemid juhivad meid tagasi tollasesse aega.
Tee linna viib läbi mustadest kividest müüri, mille ehitasid bütsantslased üle tuhande aasta tagasi. Reisijuhi sõnul peaks see olema Hiina müüri järel maailma teine kuulus müür. Seda peaksid külastama tuhanded turistid. Aga ei külasta. Diyarbakiril on halb kuulsus. See on olematu maa – Kurdistani – pealinn. Ja inimeste pealinn, kes on valmis selle maa eest võitlema, relv käes. Veel paar aastat tagasi käis ärimaailm sellest linnast kaarega mööda. Aga sellest peale, kui kurdid ei pane enam pomme ja Türgi armee ei tulista suurtükkidest ümberkaudseid külasid, on ärimehed ka siia jõudnud. Linnas on üle miljoni elaniku. Kesklinna jalakäijate tänavat ei häbeneks ükski Euroopa metropol. Moodsad poed, kallid restoranid. Iga kuuga tuleb neid üha juurde, tarbimise deemon on Diyarbakiris korralikult kanda kinnitanud.
Üksnes patriarhihabemega vanamehed ei võta sellest osa. Nad istuvad mošeede juures varjus ja kurdavad. Neile ei meeldi televisioon, mobiiltelefonid, teksad, lühikesed seelikud, koolid ja ajalehed. Neile ei meeldi ükski asi, mis tekitab nende elus segadust. Ega ükski asi, mis proovib muuta nende igivanu põhimõtteid.

3.

Igal aastal tapetakse Türgi idaosas paarkümmend neidu. Üksteise järel hukkuvad nad kummalistel asjaoludel. Need on aumõrvade ohvrid, traditsiooni ohvrid, mis käsib sugulastel tappa naine, kes on määrinud perekonna au.
Ayşe Gökkan, kurdi telekanali ajakirjanik, kirjutab aumõrvadest raamatut: „Kultuur põhineb siin meeste domineerimisel. Igasugune vastuseis sellele saab karistatud.”
Ayşe Figen Zeybek perevägivalla vastu võitlevast organisatsioonist Kamer: „See traditsioon on mitu tuhat aastat vana. See on kui kirjutamata seadus, mida rakendatakse täiesti suvaliselt. Vahel andestatakse truudusemurdmine. Teine kord võib neiu hukkuda kasvõi selle pärast, et tahab käia teksastes.”
„Jah?”
„Hukkuvad neiud, kes tahavad olla iseseisvad. Viimastel aastatel on vaesus ajanud paljud pered küladest Diyarbakiri. Tihti näib nõnda, nagu oleksid nad siia keskajast sattunud. Eriti noortele tütarlastele on see määratu šokk.”
„Kuidas nii?”
„Nad satuvad keset globaalset küla. Mobiiltelefonid, internet, MTV. Nad näevad eakaaslasi, kes võivad väljas käia ilma meessoost saatjata, kes võivad kenasti riides käia, mitte kogu aeg pearäti ja kottpükstega. Ja kellel on oma noormees juba enne pulmi. Ja nad tahavad elada nagu nemad.
Samal ajal on ka nende isad täielikus segaduses. Külas on oma tütarde üle valvamine lihtne. Linnas – Allah üksi teab, mis neiukestel pähe võib tulla. Ja tütar, selle asemel et istuda kodus koos ema, vanaema ja vaaremaga, tuleb ja ütleb: tahan kinno minna, tahan jalutama minna, tahan uusi kingi. Hukkuvad tavaliselt kõige paremad neiud, kõige avatumad, kõige julgemad.”
Päeval, mil vaatasin lennukiaknast Mesopotaamiat, tappis Şanurfias isa oma tütre. Miks? Sest tütar saatis raadiosse SMS-i õnnesoovidega oma noormehele. Eetris öeldi neiu ees- ja perekonnanimi. Isa arvates oli tütar sellega rüvetanud oma süütuse.
Kaks nädalat varem tappis Silvani linnas mees oma naise. Sugulastele ütles ta, et neiu polnud abielludes neitsi. Naise vanemad nõustusid, et küllap on mehel õigus.

4.

Sel ajal kui Abdullah kolkis Hatice uksele, toimus sada kilomeetrit eemal teine draama. Yalimi külas, millest pole kaugel antiikaegne maaliline Mardini kindlus, vägistas viiekümne viie aastane mees kolmekümne viie aastase Şemse Allaki.
Inimesed räägivad, et Şemse oli veidi hull. Poepidaja Mardinis ütleb otse, et naine oli arengus maha jäänud.
Aga see võis olla ka teist sorti hullus. Kangakudumise õpetaja, kes naist tundis, ütles, et Şemse ei tahtnud minna mehele. Seepärast pidasidki külaelanikud teda hulluks. Vägistaja nimi oli Halil Acil. Tal oli naine ja kaks last. Ta elas küla servas. Tema maja hallide müüride tagant algasid juba sadade kividega kaetud põllud.
Şemse elas koos isa, ema ja vendadega rohkem küla sees, mošee juurde viiva tee ääres. Põllutöölt koju minnes möödus ta iga kord Halili majast. Kurjad keeled räägivad, et Halil üldse ei vägistanud teda. Et nad magasid teineteisega juba ammu, ning muinasjutu vägistamisest mõtles Şemse ise välja, kui selgus, et ta on rase. Peale kuulujuttude ei viita pikemaajalisele seksuaalsele läbikäimisele ei politseijuurdlus ega naisorganisatsioonide sõltumatu uurimine.
Pole teada, kas Şemse meeldis Halilile. Ühed räägivad, et mees armastas teda juba ammu. Teised, et kasutas naist ära, arvates, et pääseb puhtalt. Et isegi, kui Şemse kellegi vägistamisest räägiks, ei usuks hullu naist nagunii keegi.
Kui Şemse jäi rasedaks, siis läksid tema vennad Halili juurde ja ütlesid: „Sa pead temaga abielluma või me tapame nii sinu kui ka tema.” Halil oli juba naine. Aga Şemse pere pakkus talle abiellumist imaami juures.
Riiklikus perekonnaseisuametis saad abielluda vaid ühe naisega. Aga jumalateener võib sind paari panna kahe või kolmega.
Halil tahtis nõustuda, aga Şemse pere nõudis veel lisaks paari tuhat Türgi liiri. Halil ei olnud nii palju. Şemse vennad lahkusid siis tema juurest tühjade kätega.
Aga nii nemad kui Halil teadsid, et see pole veel lõpp. Armastav perekond kaitseb alati oma tütarde au.

5.

Aumõrvade juurteni on üsna võimatu jõuda. Arvatavasti on need pärit karjakasvatajate hõimutraditsioonidest. Isa võis saada tütre eest korraliku tasu, kui ta oli neitsi. Kui ei olnud, saatis mees ta tagasi. Sellest ei olnud veel küllalt, et tütar tegi perekonnale häbi, lisaks pidi ta nüüd jääma ka nende ülal pidada. Rändrahvast mõjutab inimeste arv, keda tuleb toita ja katta, määratult palju. Samamoodi ka mõrsjaluna. Teadlaste oletuste kohaselt hakkasid just seepärast rändrahvad tapma oma tütreid.
Nad tapsid ka naisi, kes tahtsid mehest lahku minna – sel juhul oleks tulnud mõrsjaluna tagastada. Tapeti ka need, kes ei tahtnud nõustuda perekonna korraldatud abieluga.
Ayşe Figen Zeybek: „Şemse traagiline surm vapustas kogu Türgit. Tema haual kuulutasime kohkumatult välja oma programmi. Igale naisele, kes meie juurde tuleb, garanteerime ellujäämise.”
„Ja kuidas see välja näeb?”
„2003. aastast alates oleme päästnud üle 150 tüdruku. Kui perekond on otsustanud ta tappa, siis otsime talle varjupaiga teiseslinnas. Aitame tal seal uut elu alustada. Varjupaigad on hästi varjatud, sest mõned klannid tahavad põgenikku iga hinna eest tabada. Kaks aastat tagasi põgenes ühe hõimupealiku tütar oma noormehega. Teda ajasid taga kakskümmend autot. Nad otsisid teda kõigist suurematest linnadest. Lõpuks leidsid, aga neiul õnnestus läbi akna põgeneda ja täna ei tea keegi, kus ta on ja mida teeb.”
„Kuidas te kindlaks teete, kas perel on tõsi taga?”
„Meiega on koos psühholoog. Tema hindab ka, kas neid võib usaldada, kui nad lubavad tapmisotsusest loobuda.”
„Kas lubavad siis?”
„See on raske protsess. Me ei saa minna nende juurde ja öelda: „Nähtavasti kavatsete oma tütre tappa. Me ei soovitaks seda teha!” Kõigepealt kogume teavet. Kui perekond on usklik, siis lähem,e koos imaamiga. Kui isa töötab vabrikus, siis palume direktori toetust. Ükskord aitas meid arst, kes ravis neiu vanaema. Ühel korral helistas Ankarast minister, perekonna sugulane. Kõik seletavad: „Pole vaja tappa! On palju muid lahendusi!””
„Ja mida ütlevad perekonnad?”
„Käisin paar päeva tagasi Viranşehiris, väikeses külas Şanliurfa lähedal. Perekond käskis neiul end ära tappa. Onu saatis talle SMS-si: „Tapa end ise või muidu sured piinades.” Miks? Sest neiul oli koolis poiss-sõber ja see sõidutas teda oma autoga. Külas oli see mõeldamatu.”
„Ja mis sai?”
„Mul on alati väga imelik tunne, kui ma pean perega kauplema nende endi tütre elu pärast. Aga mul on omad nõksud. Ma seletan, et olen ka ise siit pärit. Et ka minu tütrel on noormees ja ma ei kavatse seepärast veel tütart tappa. Näitan pilte telefonis. Räägin, et tütar oskab hästi matemaatikat, aga türgi keel tekitab raskusi. See mõjus isale. Ta hakkas kurtma, et tütar peab õppima türgi keelt. Et kõiges on süüdi kool, sest milleks kurdidele türgi keel.
Ma proovin alati äratada nende uinunud vanemlikke tundeid. Küsin, palju tütar sündides kaalus. Ja mis haigusi on põdenud. Millise sõna esimesena ütles: emme või issi. Kui ma suudan äratada vanemlikud tunded, siis on juba lihtsam.”
„Ja sel korral? Kas õnnestus?”
„Jah, nad lubasid, et ei tee tütrele midagi. Tütar lubas, et tuleb nüüd alati koolist koos vanema vennaga. Ehkki siin on oma rik. Möödunud aastal oli meil siin kõmuline juhtum. Ayşegül Alpaslaniga. Selle naise mees lubas politseinike juuresolekul, et ei löö Ayşegüli enam iial. Nädal hiljem peksis ta naise surnuks.”

Püsiviide Lisa kommentaar

Margaret Atwood

5. juuni 2015 at 11:30 e.l. (Nädala autor 2015) (, , , )

margaret_atwoodMargaret Atwood (1939) on Kanada luuletaja, romaanikirjanik ja esseist, üks tuntumaid ja auhinnatuimaid Kanada kirjanikke. Nii nagu on raske üles loetleda kõiki tema saavutusi, on ka vaat et võimatu anda lühiülevaadet tema fantaasiarikkast loomingust, mis ammutab nii mütoloogiast, ajaloost, tänapäevast kui ka tulevikust. Mitmeid tema raamatuid on liigitatud teadusfantastika valda ning romaan „The Handmaid’s Tale“ (1985, e k „Teenijanna lugu“, Eesti Raamat, 1993, tlk Ann Alari), düstoopia Gileadi Vabariigiks moondunud Ameerika Ühendriikidest, pälvis 1987. aastal Arthur C. Clarke’i nimelise auhinna. Muide, eesti keeles on ilmunud koguni 15 Atwoodi raamatut, nii proosat kui luulet. Kindlasti peab mainima oskuslikult armastuslugu, müsteeriumi ja kirjanduslikku mängu põimiva romaani „Pime palgamõrvar“ (2000, e k Eesti Raamat, 2001, tlk Karin Suursalu), mis pälvis Bookeri auhinna (sellele auhinnale on aegade jooksul nomineeritud koguni viis Atwoodi teost). 2003. aastal ilmunud „Orüks ja Ruik“ (e k Varrak, 2004, tlk Riina Jesmin) on aga järjekordne ere näide Atwoodi võimest ühendada fantaasiarikast süžeed sotsiaalse tundlikkusega, viies lugejad postapokalüptilisse, kummalisi olendeid tulvil maailma. Atwoodi luulet saab eesti keeles lugeda valikkogust „Moondatute laulud“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2003, tlk Ene-Reet Soovik). Margaret Atwood esines pühapäeval, 31. mail kl 17 Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestles režissöör ja kirjanik Ilmar Taska. (Kirjandusfestival Head Read.)

.

Katkend: „Leedi oraakel”, Eesti Raamat 2005, lk 126-131.

Mõtisklesin tihti, mis oleks juhtunud, kui oleksin jäänud poola krahvi juurde, selle asemel et Arthuriga kokku kolida. Võib-olla oleksin paks ja rahulolev, istuksin päevad läbi ta korteris, seljas lilleline negližee, tikiksin pisut, lapiksin pisut, loeksin rämpsraamatuid ja sööksin šokolaadi; õhtuti sööksime Poola Ohvitseride Klubis ja mind koheldaks enam-vähem austavalt; mul oleks tunnustatud positsioon, ma oleksin „Pauli metress”. Aga sellest poleks midagi välja tulnud, Paul oli liiga metoodiline. Tema eesnimi oli Tadeo, aga ta eelistas, et teda Pauliks kutsutakse, Paul oli tema kolmas nimi, püha Pauli järgi, kes oli süstemaatiline mees, ei mingeid lahtisi otsi. Tema arusaamise järgi oli hea elu hästi korraldatud elu.
Isegi tema põgenemine üle Poola piiri oli olnud korralik. („Aga sinu elu päästis juhus!” hüüatasin ma. „Ei,” vastas tema, „oleksin igal juhul surma saanud, kui ma poleks mõistust kasutanud.”) Ta arvestas oma suunda täpselt ja väljus metsast täpselt selles kohas, kus oli kavatsenud. Et end ärkvel hoida ja hallutsinatsioone tõrjuda, luges ta peast korrutustabelit, kui läbi lume ja pimeduse sumpas (sumpas, sest oli andnud oma suusad ühele kaaslasele surmale määratud seltskonnas). Ta ei läinud paanikasse, nagu oli juhtunud minuga; ta ei teinud välja erksatest geomeetrilistest kujunditest ega hiljem ka ähvardavatest nägudest, mis tema ette õhku ilmusid. Minagi olin veremürgituse ajal näinud kujundeid ja nägusid ja teadsin oma reageeringut, eriti sügavas Poola metsas, tihedas kui juuksed, külmas kui meeleheide, ma oleksin istunud lumme ja lasknud hukatusel võimust võtta. Mind oleksid segadusse ajanud üksikasjad, küünlajupid ja ammu lahkunute kondid; igas labürindis oleksin ma niidist lahti lasknud, et järgneda ekslevale tulukesele, põgusale häälele. Muinasjutus oleksin üks kahest rumalast õest, kes avab keelatud ukse ja kohkub, kui mõrvatud naisi näeb, mitte see kolmas, tark õde, kes teab, mis on oluline: säilitada meelekindlus, ettenägelikkus, rääkida üksnes vettpidavaid valesid. Mina rääkisin valesid, aga need ei olnud vettpidavad. Minu meelelaad ei olnud distsiplineeritud, nagu Arthur mõnikord märkis.
Seda ütles ka Paul. Aeg oli tema kinnismõte, ta pidi kodunt lahkuma täpselt kell kaheksa viisteist ja enne seda veetis ta kümme minutit kingi viksides ja ülikonda harjates. Minu korratust pidas ta võluvaks, aga mitte kaua; varsti pidas ta jutlusi, kui palju kergem on kohe riided üles riputada kui jätta need hommikuni põrandale vedelema. Ta ei oodanud minult palju – olin ma ju ikkagi ainult metress -, aga neid väheseid asju ootas ta tingimusteta. Küllap ta pidas minu koolitamist endaga koos elamise tühiseks ja tüütuks väljakutseks, umbes nagu koera dresseerimist: piiratud hulk põhjalikult selgeks õpetatud trikke.
Kui esimene üllatav öö välja arvata, tegeles ta seksiga ainult nädalalõppudel. Ta uskus eraldi tubadesse, nii et mina magasin lahtikäival voodil toas, mida ta kutsus raamatukoguks. Ta ei olnud iseenesest kitsi ega tõrjuv, ent ta oli kutsumusega mees, ja kuna ma magasin raamatukogus, sain varsti teada, mis tema kutsumus on.
Esimesel päeval, kui Paul oli panka läinud, magasin kella üheteistkümneni. Siis tõusin üles ja uitasin korteris ringi, avasin köögikappe, otsides midagi süüa, ent samas uurides selle mehe loomust, kes eelmisel ööl oli rüvetanud mu au, nagu öeldakse. Olin uudishimulik, ja köögikapid ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Pauli kapid olid väga hästi organiseeritud; ülekaalus olid konservid, olid ka mõned kasulikud pakisupid ja pakk küpsiseid. Toite oli kahte sorti, hädavajalikke ja eksootilisi: oli kalmaari, mäletan, ja natuke hülgeliha (mida me hiljem sõime; see oli rääsunud ja õline). Järgmisena uurisin külmkappi, mis oli laitmatult puhas ja peaaegu tühi. Sõin mõne konservsardiiniga küpsise, siis tegin tassi teed ja läksin Pauli tuppa, et sorida läbi ta riidekapp ja kirjutuslauasahtlid. Hoidusin hoolega midagi segi ajamast. Kirjutuslaual olid mõned koloreeritud fotod, huuled lillakad, juuksed kollakashallid. Bokser-aluspüksid; kõik ta pidžaamad olid triibulised. Välja arvatud üks siidine. Aluspükste all oli revolver, mida ma ei puudutanud.
Läksin tagasi raamatukokku, et riidesse panna, aga otsustasin esmalt raamaturiiulid läbi vaadata. Enamik raamatuid olid vanad, lõuend- ja nahkköites, marmormustrilise esilehega, seesuguseid võib leida pruugitult antikvariaadi laualt. Suur hulk oli poola keeles, ehkki oli ka ingliskeelseid: üsna palju Sir Walter Scotti, ja Dickens ja Harrison Ainsworth ja Wilkie Collins; mäletan nimesid, sest pärastpoole lugesin neist enamiku läbi. Ent üks riiul hämmeldas mind. See sisaldas põetajaromaane, sääraseid läägeid, mille kaanel on õde ja taamal arst teda huvi ja imetlusega silmitsemas, ehkki mitte kunagi ihast kriiskavate silmadega. Pealkirjad olid sellised nagu „Janet Holmes, õe õpilane”, „Helen Curtis, vanemõde” ja „Anne Armstrong, nooremõde”. Mõned pealkirjad olid uljamad, nagu „Armulugu paradiisis” ja „Lucy Gallant, sõjaväeõde”. Kõik need oli kirjutanud uskumatu nimega naine, Mavis Quilp. Sirvisin mõned läbi, mäletasin neid hästi. Olin oma paksuse päevil neid tosinate kaupa lugenud. Need olid standardkaup, igaühe lõpus olid õe ja doktori käed teineteise ümber keerdunud, niisama kindlalt ja antiseptiliselt nagu elastikside. Keeles oli midagi veidrat, klišeed olid paigast ära, õige kergelt väändunud. Näiteks ütles keegi: „Need lähevad nagu soojad leivad” saiade asemel, keegi teine ütles „säilita jäist verd” ja Anne Armstrong „särises” värisemise asemel, kui doktor temast mööda tuhises, kuigi see võis muidugi olla ka trükiviga. Midagi muud tähelepanuväärset neis polnudki; aga Pauli raamatukogu oli neile nii vale koht, et küsisin samal õhtul järele.
„Paul,” ütlesin ma, kui istusime köögilaua ääres üksteise vastas, süües konserveeritud hülgeliha ja juues šampanjat, mille ta oli lepituseks kaasa toonud, „miks sa loed neid Malvis Quilpi rämpsraamatuid?”
Ta läkitas mulle kummalise kõvera naeratuse. „Ma ei loe neid Mavis Quilpi rämpsraamatuid.”
„Aga miks sul neid siis raamatukogus neliteist tükki on?” Võib-olla oli Paul salaagent – mis seletaks revolvrit – ja Quilpi raamatud on kodeeritud sõnumid.
Ta naeratas ikka veel: „Ma kirjutan neid Mavis Quilpi rämpsraamatuid.”
Pillasin kahvli maha. „Sa tahad öelda, et sina oled Mavis Quilp?”
Hakkasin naerma, ent haavunud ilme ta näol sundis mind vakatama.
„Mul on piiri taga ema ja tütar,” vastas ta jäigalt.
Ta rääkis mulle järgmise loo. Inglismaale saabudes oli ta ikka veel kirjanikuna kujutlenud. Ta oli kirjutanud kolmeköitelise eepose väikeaadli hulka kuuluva perekonna (tema oma) saatusest sõja ajal ja pärast sõda, sõnaraamatu abil ponnistades, kümnetunniste nõudepesija-tööotsade vahepeal. Ta oleks parema meelega kirjutanud poola keeles, aga see ei tasunud ta meelest vaeva. Tema romaanis oli kolmteist peategelast, kõik omavahel sugulased, igaühe ümber hulk naisi, armukesi, sõpru, lapsi ja onusid. Kui ta oli raamatu lõpuks valmis saanud ja ise vaevaliselt masinal ümber trükkinud, viis ta selle kirjastusse. Ta ei teadnud kirjastusest midagi; kogemata oli ta valinud sellise, mis andis välja ainult vesterne, põetajaromaane ja ajaloolisi seiklusromaane.
Nad lükkasid ta teose muidugi tagasi, aga töö kvaliteet ja muidugi kvantiteet avaldasid neile muljet. „See tuleb teil hästi välja küll,” oli mees talle öelnud. „Siin on teile loo skeem, kirjutage see kokku, mitte liiga keeruliselt, saate sada naela. Sobib?” Raha oli Paulil vaja.
Sellal, kui tema kolmeköiteline eepos ringles teistes, auväärsemates kirjastustes – seda ei võetudki kunagi vastu -, vuhkis tema kirjutada romaanipahna, kasutades algul etteantud skeemlugu, hiljem omaenda kujutlusvõimet. Nüüd sai ta raamatu pealt läbimüügist olenemata kaks- või kolmsada naela. Oma uuel töökohal pangas teenis ta täpselt nii palju, et ära elada, seega oli põetajaromaanide raha lisatulu ja ta saatis selle Poola emale ja tütrele. Tal oli seal ka naine, ent see oli end temast lahutada lasknud.
Kirjastaja oli talle pakkunud ka vesterne ja ajaloolisi seiklusromaane, aga ta jäi oma eriala juurde. Sest vesternides tuli kasutada selliseid sõnu nagu „semu” ja see tundus talle ebamugav; ja ajaloolised armastusromaanid masendasid teda, need meenutasid tema endist priviligeeritud elu. (Eskapistlik kirjandus, ütles ta mulle, peab olema tegelikkusest pagemine niihästi kirjaniku kui ka lugeja jaoks.) Põetajaromaanide jaoks ei olnud tal vaja midagi juurde õppida ega kasutada võõraid sõnu peale mõne meditsiinitermini, mida võis kergesti leida esmaabi käsiraamatust. Ta oli valinud niisuguse pseudonüümi, sest Mavis tundus talle arhetüüpselt inglaslik nimi. Mis puutub Quilpi…
„Ah, Quilp,” ohkas ta. „See on üks Dickensi tegelaskuju, moonutatud, pahatahtlik kääbus. Sellisena näen ma iseennast sellel maal; mu seisang on mult riisutud ja ma olen täis kibedaid mõtteid.”
Seisund, mõtlesin ma, aga ei öelnud seda kõvasti. Olin õppinud teda mitte parandama.
„Kui sa kirjutad midagi, mis on rohkem sinu moodi,” pakkusin ma. „Spiooniromaan, intriigide ja rahvusvaheliste lurjustega…”
„See oleks liiga päris elu moodi,” ohkas ta.
„Põetajatele võivad põetajaromaanid olla liiga päris elu moodi,” ütlesin mina.
„Põetajad ei loe põetajaromaane. Neid loevad naised, kes ekslikult soovivad olla põetajad. Nii või teisiti, kui põetajad tahaksid oma eluprobleemidest pääseda, peaksid nad kirjutama spiooniromaane, nii see on. Mis ühele magus, see teisele kibe, selline on saatus.” Paul uskus saatust.
Seega võlgnen just Paulile oma karjäärivaliku. Tädi Lou raha oli otsa lõppemas kiiremini, kui olin aimanud, ehkki ma üritasin olla kokkuhoidlik, ja mulle ei meeldinud mõte töökoha hankimisest. Tegelikult ei meeldi see mõte kellelegi, inimesed lähevad tööle ainult sellepärast, et on sunnitud. Oskasin masinal pimesi kirjutada, aga mulle tundus, et võin teenida kiiremini, kui kirjutan mingit enda asja, ja teiste inimeste ärikirjad on väga igavad. Pealegi ei olnud mul nädala sees õhtuti midagi teha, kui Paul toksis oma uut raamatut „Judith Morris, polaarekspeditsiooni õde”, suitsetades vahetpidamata Gauloise’e, mis torgatud hammaste vahele pigistatud lühikesse kuldsesse sigaretipitsi, ja juues igal õhtul klaasi kollakaspruuni portveini. Põlgus oma lugejate ja iseenda vastu hõljus siis toas nagu suitsupilv ja ta tuju oli pärast neid istungeid vastik ja külm nagu sudu.
Ma palusin Paulil hankida Columbine Booksist, tema kirjastusest, näidiseks mõne ajaloolise seiklusromaani, ja asusin tööle. Hakkasin kohaliku raamatukogu lugejaks ja laenutasin raamatu rõivastuskunsti ajaloost. Tegin nimekirja sõnadest nagu fišüü ja kapott ja peleriin. Veetsin terveid õhtupoolikuid Victoria ja Alberti muuseumi kostüümitoas, hingates ajastu ja poleeritud puu lõhna ning valvurite kuiva, sardoonilist hõngu, uurides klaaskarpe ja joonistuste kollektsiooni. Ma arvasin, et kui vaid rõivad õiged on, läheb kõik muu ise paika. Ja läkski: kangelane, nägus, hästikasvatatud, kergelt kiilanev mees, riietatud laitmatult õmmeldud tviidmantlisse nagu Sherlock Holmes, püüdis võita kangelannat, surus voorimehesõidukis huuled tema omadele ja kortsutas ta peleriini. Lurjus, niisama hästi kasvatatud ja samamoodi riides, tegi just sedasama, ainult et lisaks pistis oma käe neiu fišüüsse. Rivaalitseval naistegelasel oli oivalise tikandiga korseti all nõtke keha nagu džungliloomal, ja nagu kõik taolised naised, lõpetas ka tema halvasti. Halvad lõpud ei tulnud mul tollal veel nii hästi välja kui hiljem: ma arvan, et ta lihtsalt komistas trepist alla tulles oma kapotti. Aga ta oli selle ära teeninud, sest oli üritanud kangelannat häbiellu alandada, sidunud ta kinni ja jätnud bordelliemanda hoole alla, kellele andsin preili Fleggi näojooned.
Aga ma olin sihtinud liiga kõrgele. Mu esimene katse tuli tagasi, juures kiri, et ma ei tohiks kasutada sõnu fišüü ja kapott ja peleriin, seletamata, mida need tähendavad. Tegin vajalikud parandused ja sain kätte oma esimesed sada naela koos palvega saata uut materjali. Nad kutsusid seda materjaliks, nagu oleks see meetrikaup.
Olin üsna põnevil, kui pruunist paberist pakendis saabus kaks eksemplari „Chesney Chase’i isandat”, kaanel ploomivärvi reisimantlis tumedajuukseline naine ja minu varjunimi trükitähtedega: Louise K. Delacourt. Sest loomulikult kasutasin ma tädi Lou nime; see oli mõneti nagu tema mälestuseks. Mitu aastat hiljem, kui läksin üle Põhja-Ameerika kirjastusse, paluti mult fotot. See läheb reklaami jaoks kartoteeki, ütlesid nad; nii ma saatsin neile pildi Loust näitusel, mina tema kõrval. Seda pilti ei kasutatud kunagi. Naised, kes sedasorti raamatuid kirjutasid, pidanuks olema hoolitsetud ja reipad, stiilselt hallinenud juustega. Erinevalt lugejaist oli neil hea rüht ja nad olid edukad. Nad ei pidanud päikse käes silmi kissitama, paljastama naerdes kaht rida hambaid ega hoidma käes suhkruvatikoonalt. Lugejaile ei meeldinuks mõte, et nende haldjaist ristiemad, nende õrnade öömaskeraadide loojad, on tüsedavõitu ja kergelt räpakad, tripid paistmas ja kaelus lotakil nagu tädi Loul. Või minul.

Loomingut
Maitsev naine, Eesti Raamat 2012
Uputuse aasta, Eesti Raamat 2010
Ebakõlad, Eesti Raamat 2008
Pime palgamõrvar, Eesti Päevaleht 2007
Penelopeia, Eesti Päevaleht 2006
Leedi Oraakel, Eesti Raamat 2005
Orüks ja Ruik, Varrak 2004
Moondatud laulud, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Alias Grace, Eesti Raamat 1999
Pinnaletõus, Eesti Raamat 1999
Röövelpruut, Eesti Raamat 1997
Kassisilm, Varrak 1997
Teenijanna lugu, Eesti Raamat 1993
Tantsutüdrukud, Perioodika 1987

Püsiviide Lisa kommentaar

Leszek Kołakowski

21. jaan. 2015 at 10:52 e.l. (Nädala autor 2015) (, )

Leszek_Kolakowski_1971

Foto: Wikipedia

Leszek Kołakowski (1927-2009) – Poola filosoof. Sündinud Radomis, Poolas. II maailmasõja tõttu omandas hariduse põhiliselt iseõppijana, peale sõda õppis Łodzi ülikoolis filosoofiat, doktorikraadi Spinoza teesidest kaitses Varssavi ülikoolis. 1953 – 1968 töötas Varssavi ülikoolis filosoofia ajaloo osakonna juhatajana. Pettudes kommunismis kujunes temast filosoof, kes oli eelkõige tuntud Marxi ideede kriitilise analüüsiga. Hiljem keskendus ta oma töödes religiooni küsimustele.

Katkend: Revolutsioon kui ilus haigus, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2014, lk 358-363.
Arutlusi totalitarismist, vasakpoolsusest, kommunismist, demokraatiast – aga mitte ainult.
Milleks meile inimõigused?
2003

Ma tahaksin innustada ennast ja teisi arutlema erakordselt sobimatu küsimuse üle: kas me võime ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja mitmed eelnevad sellekohased deklaratsioonid saata austust väärivate mäletusesemete arhiivi ja elada ilma selle ülddeklaratsioonita talutavalt, aga võib-ola talutavamaltki kui praegu? Ma ei taha vaidlustada deklaratsiooniga väljendatud mitmesuguseid õigustatud soove, vaid tahan vaidlustada nende kinnitamist õigustena, inimeste õigustena.

Väljend “mul on õigus” millekski võib lihtsalt tähendada, et ma olen mingi lepingu osapool, mis annab mulle millekski õiguse (“mul on õigus sõita selle rongiga, sest ma ostsin pileti”) ja selle õiguse aluseks on üldine reegel, et lepinguid tuleb täita; seda reeglit ei tule arvatavasti mingi üldise reegliga põhjendada, või ehk vaid viidates Jumala käskudele või siis väljaspool kahtlust olevale tähelepanekule, et neid – kas või ebatäiuslikult – järgimata oleks ühiskonna elu võimatu. Öeldes “mul on õigus” viidatakse tihti implicite mitte kirjalikule lepingule, vaid mingile püsivale tavale (“meil on õigus teada, mida sa tegid nii hilja õhtul,” ütlevad vanemad sõnakuulmatule tütrele; “mul ei ole õigus korrata neid kontrollimata kuulujutte selle proua eraelu kohta” jne). Vahel tähendab “mul on õigus” seda, et ma midagi väga vajan (“mul on õigus puhata pärast pikka ja rasket päevatööd”) ja et minu arvates on teised inimesed kohustatud mulle seda võimaldama.

Võiks näida, et 1948. aastal ülddeklaratsiooni kirja pandud inimõigustel on teine tähendus; need on ju universaalsed, abstraktsed ja eranditeta õigused, mis käivad kõigi inimeste kohta. Aga eelnimetatud õigusi saab ilma suurema vaevata tuletada nendest abstraktsioonidest: kui keegi oleks takistanud minu rongi peale minekut, ehkki ma olin ostnud pileti, siis oleks ta kallale kippunud minu varale, aga õiguse omada vara annab mulle 17. artikkel; kui keegi oleks takistanud mind puhkamast peale tööd, siis oleks ta rikkunud minu õigust vastavalt 24. artiklile jne.

Ent mõtleme siiski selle üle, milline tegelik tähendus on neil kolmekümne artikliga kinnitatud õigustel. Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonis üles loetud õigused – ja neid on ainult kolm – on kehtivad seetõttu, et need andis meile Looja, niisiis me oleme, igaüks meist, nende õiguste kandjad (õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele) jumaliku dekreedi jõul, mida ei ole võimalik vaidlustada. Et me oleme nende õiguste õnnelikud omanikud, on faktiväide, nagu on fakt, et ma olen siin selle sulepea õiguslik omanik. ÜRO ülddeklaratsioon ei ütle aga midagi selle kohta, et need ülesloetud õigused oleks andnud meile Jumal või loodus. Mida siis tähendab väide, et mul on näiteks õigus õiglasele ja rahuldavale tasule? Kas see on teatava fakti kinnitus, aga samas ka metafüüsiline väide, mis omistab mulle võõrandamatu ja kindla omaduse, mille kandja ma olen samamoodi nagu ma kannan oma kahte kõrva. Kui selle kuulsa dokumendi autorid tahtsid seda öelda, kui nad tõepoolest määrasid kindlaks mingid faktilised asjaolud, siis peaksid nad ütlema, kust nad teavad, et mina kui inimliigi isend olen nende kolmekümne omaduse kandja, nii nagu on nende kandjaks kõik teised inimesed ja kindlasti – ehkki dokument seda otse ei ütle – mitte ainult täna elavad, vaid kõik inimesed maailma algusest kuni selle lõpuni.

Kui aga inimõiguste nimekirja ei saa tõlgendada nii julge metafüüsilise väitena, siis mida see võib tähendada? Me võime oletada, et see on normatiivne tekst, mis väljendab autorite arvamust, kelle järgi oleks parem, et mina ja teised saaksid oma töö eest õiglast ja rahuldavat tasu, või et maailm üleüldiselt oleks parem, kui inimesi ei vahistataks meelevaldselt ega piinataks. Kui nii, siis on ülddeklaratsioon selle autorite soovide nimekiri ja isegi kui mina neid soove jagan, kui ma eelistan, et maailm oleks pigem parem kui halvem ülddeklaratsiooni mõista antud tähenduses, siis ei või ma kinnitada, et minu või teiste inimeste soovid on tõed, seda enam igavesed tõed, nagu annab mõista “õiguste” kui metafüüsiliste seisukohavõttude tõlgendus. Ka kõige empiirilisemalt ja stsientistlikumalt meelestatud inimesel ei saa olla midagi selle vastu, et inimesed väljendavad oma soove, ja ehkki ta on valmis ka ise oma soove väljendama, ei hakka ta ju ometigi väitma, et kuulutab sel kombel tõde.

On veel kolmas võimalus “inimõigusi” tõlgendada. Ajaloost tuntud tähtsad dokumendid, mida me peame nende õiguste eelkäijateks nagu Inglismaal Magna Carta ja hiljem Habeas Corpus, Poolas neminem captivabimus ja Prantsusmaal Nantes`i edikt, olid lihtsalt piirangud, mida riik või pigem monarhia olid valmis tunnistama, võimule seatud kitsendused, mille kuningas võttis vastu kas siis otsese surve mõjul mõjul või mingitel erilistel põhjustel vabatahtlikult. Need olid niisiis seadused, millega alamad, peamiselt aadlikud, kaitsesid end omavoli ja vägivalla ning ülekohtuse maksustamise vastu. Need ei olnud midagi sellist nagu Moosese kivitahvlile raiutud käsud, mis kehtivad igavesti, aga just nõnda paistab olevat kujutatud ülddeklaratsioonis inimõigusi.

Kuna küsimuses olid võimude järeleandmised, mida tehti kas meelsasti või vastu tahtmist, siis oli selge, et neid saab parandada, muuta või tühistada, nagu juhtus just eelnimetatud ja ka teiste samasuguste dokumentidega. Magna Carta`t muudeti juba esimese kümne aasta jooksul pärast selle vastuvõtmist 1215. aastal, paljud selle punktid on kaotanud poliitiliste ja ühiskondlike muutuste tulemusel oma kehtivuse, ja vähemalt ühel juhul lubatud vabadused tänapäeval ei kehti (nimelt säte, et igaüks võib rahuajal Inglismaale elama asuda); lubadus neminem captivabimus ei olnud Poola ajaloos muutumatult kohustuslik, ja Nantes`i edikt tühistati paarikümne aasta pärast. Ent ükski nendest dekreetidest ei kadunud jälgi jätmata, need jäid kollektiivsesse mällu ja olid lähtepunktiks hilisematele deklaratsioonidele nagu näiteks Magna Carta Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonile. Mõned aga mängisid kahjulikku rolli, nagu Poola šlahta privileegid.

Pole siis ümberlükkamatuid põhjendusi, et Inimõiguste ülddeklaratsiooni nõuded peaksid olema kirja pandud just seadustena, enamgi veel, on piisavalt põhjusi, et sellisest vormist loobuda.

Kui aga selline asi nagu inimõigused on olemas, siis peavad need õigused täitma mitu tingimust.

Esiteks, need on õigused, mille kandjaks on inimindiviid, iga indiviid, mitte aga kollektiivid, rahvad, hõimud või terve inimkond. Loomulikult, kõiki konflikte hõimude vahel, kõiki nõudeid ja pretensioone kirjeldatakse nüüd inimõiguste kategoorias. Loomulikult, see territoorium kuulub meile ajalooliselt, selle äravõtmine on inimõiguste rikkumine – sedasama kuuleme konflikti kõigilt osapooltelt. Aga ka indiviidide soove, mis – nagu me iga päev näeme – vastastikku ei klapi, väljendatakse nendes kategooriates. Kas noortel pole õigust tahtmise korral kuulata rock-muusikat? Ja kas nende naabritel pole õigust magada öövaikuses, ilma lärmita? Ka minu enda vajadused ja soovid võivad olla omavahel konfliktis. Kas mul ei ole õigust elada puhtas, saastamata keskkonnas? Kindlasti on. Aga kas mul ei ole ka õigust olla auto omanik ja kasutada seda millal tahan, sõita lennukiga ja tarbida piisavalt elektrit, mis on saadud kivisöest ja naftast? Aga kõik need – autod, lennukid, elektrijaamad – saastavad keskkonda, rikkudes sellega minu õigusi. Nende hädade vastu on lihtne retsept: las valitsus teeb midagi, et mul oleksid kõik mugavused, aga seejuures looduslik keskkond ei kannataks. Valitsus ei taha seda teha? Järelikult valitsus ei austa inimõigusi.

Järelikult ei piisa, et õiguste kandjad oleksid üksnes indiviidid, lisaks tuleb asju kirjeldada nii, et minu kui indiviidi õigused ei läheks vastuollu teiste indiviidide õigustega. Kuidas seda teha? Konflikti täielikuks vältimiseks on vaid üks moodus: ma pean ise otsustama oma õiguste üle ja nõnda kaotavad kehtivuse teiste inimeste pretensioonid, mis võiksid minu õigustega konflikti sattuda. Selle läbiviimiseks piisab, et mind kuulutatakse maailma jumalaks.

Arvestades, et väljavaated maailma nii täiuslikuks korraldamiseks on tühised, peame leppima sellega, et inimeste pretensioonid, mida väljendatakse inimõiguste keeles, on paratamatult vastuolulised, ja tuleb kasutada kõiki seaduslikke institutsioone, et lahendada neid kokkupõrkeid kompromissidega, ilma vägivallata.

Järgmine tingimus inimõiguste idee ellurakendamiseks on selline: kui kellegi õigusi rikutakse või kui keegi arvab, et tema õigusi rikutakse, siis peab olema võimalik kindlaks teha, kes nimelt on nende rikkuja. Mõnel juhul on see võimalik. Kui kedagi piinatakse või kui ta vahistatakse ebaseaduslikult, siis saab määrata isikuid või ametkondi või nende ametkondade käsilasi, kes sooritavad selliseid rikkumisi. Samamoodi, kui näiteks riigi seadus karistab mind surmaga selle eest, et vahetasin usku – nagu see on mõnes islamiriigis -, siis võib osutada isikutele või ametkondadele, kes on vastu võtnud või viivad täide seadusi, millega inimõigusi rikutakse.

/…/

Publikatsioone
Jumalate surm, 1956
Revolutsioonilisest vaimust, 1970
Poola probleem, 1973
Lääneliku sotsialismi dilemma, 1975
Stalinismi marksistlikud juured, 1975
Genotsiid ja ideoloogia, 1977
Revolutsioon kui ilus haigus, 1979
Pagenduse kiituseks, 1985
Poliitika ebajumalad ja nende kummardamine, 1986
Euroopa ja mis sellest järeldub, 1990
Kommunismi kokkuvarisemine kui filosoofiline sündmus, 1993
Loomuõigusest, 2001
Meie sajandi rahutus, 2002
Milleks meile inimõigused?, 2003

Püsiviide Lisa kommentaar

Mariusz Szczygieł

5. mai 2014 at 1:10 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Mariusz Szczygieł esineb 6. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 8. mail kell 16 Tallinna Keskraamatukogus. Autoriga vestleb tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, jutuajamist tõlgib ja katkendeid ”Gottlandist” loeb näitleja Marius Peterson. Reportaažimeistri külaskäik Eestisse saab teoks koostöös Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Poola Raamatu Instituudiga.

MariuszSzczygielMariusz Szczygieł (s. 1966)  õppis Varssavi Ülikoolis ajakirjandust ja politoloogiat ning on tänaseks juba 25 aastat seotud ajalehega Gazeta  Wyborcza. Ta on töötanud saatejuhina televisioonis ning viinud Varssavi ülikoolis läbi  autoriseminare ja õpitubasid.

Szczygieł on avaldanud julgeid tekste subkultuuridest, homoseksuaalidest ja  narkootikumidest. Tema lood on olnud teravmeelsed, avanud inimsaatuste ootamatuid tahke ja sünnitanud poleemikat. Szczygiełi esimene raamat ilmus 1996. aastal ja sisaldas reportaaže üleminekust kommunismilt kapitalismile. Tänavu ilmus  2-köiteline Poola reportaažiantoloogia pealkirjaga ”100/XX” (1800 lk!), milles Szczygieł tutvustab sadat poola 20. sajandi reporterit ja nende tekstide paremikku.

Rohkem kui kümmekond aastat tagasi hakkas Szczygieł huvituma tšehhi kultuurist ja õppis ära tšehhi keele. 2006. aastal ilmus Tšehhis tõeliseks bestselleriks saanud  kogumik ”Gottland”, mis koosneb viieteistkümnest isikuloolisest reportaažist ja annab pildi Tšehhi 20. sajandi ajaloost. Tšehhi arvustajad on raamatu kohta ka öelnud, et Szczygiełil õnnestus lõhkuda mustvalge vaade minevikule ja olevikule ning et raamat on peegel, mida nad ise ei oleks suutnud endi ette asetada.

Szczygiełi kangelasteks on maailmakuulsa jalatsifirma asutaja Tomáš Bat’a, Goebbelsi armuke olnud näitlejanna Lída Baarová, maailma suurima Stalini mälestussamba looja Otokar Švec, Kundera poolt ”muusikaidioodiks” tituleeritud Karel Gott jpt. Szczygiełi reportaažid meenutavad pigem esseed või jutustust, tähelepanu väärib nende suurepärane stiil ja ülesehitus. Nagu tõeline kirjanik loob ta üksikute inimeste lugudest haarava 20. sajandit hõlmava Tšehhi panoraami.

Szczygieł on tänaseks 15 keelde tõlgitud raamatu “Gottland” eest saanud palju auhindu, neist üheks  olulisemaks võib pidada European Book Prize’i, mille ta pälvis 2009. aastal.

KATKEND: “GOTTLAND”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2014

Tragöödiakütt

Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur, mis kujutas inimpead.

Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

Esimene osa. Praak

Ühiskond tuleb ära võõrutada.

Võimud otsustavad likvideerida kõik selle, mis pakub lihtsat rõõmu.

Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni-, õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga – kõik, mis on teist sorti.

Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvireeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid” ja „Tulekahjusid metropolis”. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948. aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. aastal kuulutataksegi siis, et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.

[—]

Aktsiooni ajal kasutatakse määratlust „kirjanduslik praak”.

Protokollid on täis nimetusi nagu „väärtusetu praak”, „mõttetu praak”, „ameerika praak”, „nüri praak”, „sentimentaalne praak” jms. Ajakirjandus selgitab, et praak on kodanlik viis kasumit saada. Kapitalism söödab seda töölistele ette, et neid nüristada.

[—]

 

Pavel Janáček koos Michal Jarešiga uurisid enam kui saja sõjaeelse ersatskirjanduse autori elukäiku.

Peaaegu mitte kellelgi neist ei õnnestu uues süsteemis enam kirjanikuna funktsioneerida.

Paljud kirjanikud püüavad unustada omaenda minevikku. „Kui minu raamatud kõrvaldati raamatukogust kui väärtusetu praak, kadus igasugune tööisu ja nüüd püüan pühkida mälust oma kirjanduslikud patud,” selgitab kirjandusinstituudile 1960. aastatel Marie Kyzlinková, „Hella südame” autor. Pärast pattude mälust kustutamist on ta üksnes ja ainult raudteeinspektori koduperenaine.

Paljud jäävad alatiseks kõrvalekõrjutuks. Kommunistid ei hooli nende lubadustest, et nad tahavad saada nüüd paremateks kirjanikeks. Jova Patočková kinnitab kirjas Informatsiooniministeeriumile: „Minu raamatus „Vaimustatu otsib varju” võidutseb laitmatu iseloomuga neiu. Sotsialistina pean ju teadma, milline näeb välja tavaline elu. Oma raamatus vastandan töösse positiivselt suhtuvale neiule mineviku naise: laisa, lodeva, koketeeriva.

Ministeerium ei usu Patočkovát ega anna luba romaani avaldada, autor lülitatakse avalikust elust välja.

On vaid üks kirjanik, kes likvideerib enda ja astub uuena iseenda asemele.

Kõigepealt on tema nimi Eduard Kirchberger.

Pärast Karel Fabián.

Need on kaks täiesti erinevat autorit.

Muutus võtab aega kolm aastat. Sotsialistlikud kirjandusleksikonid ei maini Fabiáni minevikku.

Uues kehastuses on isegi allkiri teistmoodi käekirjaga.

 

Esimene kirjutab vaimudest, koletistest, nõidadest, revolvritest ja mõrvadest. Teine kirjutab töölistest, partisantidest, kommunistidest ja rahvavaenlastest.

Esimesel hirmutavad lahtikaevatud hauad, kus lebavad väljarebitud südametega naised. Teisel hirmutavad ekspluataatorid, kes rikastuvad tööliste arvel.

Esimene paisutab viirastusi. Teine – plaani täitmist.

Esimene on võlutud saladuslikest koobastest, kaljusse raiutud pühakodadest ja keldritest, kus elavad deemonid. Teine – kui räägib mingist keldrist –, siis on see Ameerika imperialismi käsilaste peakorter.

 

[—]

 

Teine osa. Põhjus

Kas muutus oli tema jaoks valulik?

Kas inimene, kes teeb kõik, et meeldida totalitaarsele valitsusele, püüab samal ajal meeldida kõigile?

Kas ta armastab lipitseda?

Kas ta üldse oskab mingis olukorras öelda „ei”?

Kas tema uus mina saab tähtsamaks kui ta ise?

Karel Fabiánilt küsitakse, mida ta tegi enne sõda. Ametlikes elulugudes mainitakse „publikatsioone”. „Ma ei omista neile mingit väärtust,” lisab ta kohe, ehkki Kirchbergeri jutustused olid äärmiselt menukad.

Süsteem peab teadma tema metamorfoosist. Miks on siis kommunistid tema muutuse vastu sallivad, samal ajal kui sajad autorid on avalikust elust välja lülitatud?

„Ja just see on kõige huvitavam. Ehk uurite seda,” julgustab mind Pavel Janáček.

Eduard Kirchberger/Karel Fabián suri 1983. aastal, möödas on juba kakskümmend kaks aastat. Ma otsin tema tuttavaid, ajan arhiivides jälgi.

Üks tema kahest tütrest elab Saksamaal. Endine ajakirjanik Bratislavast, emigreerus 1980. aastal. Nad teesklesid mehe ja pojaga, et sõidavad Šveitsi puhkama. Ta räägib: „Kogu tee olime hoolsad, et rääkida autos vaid tühja-tähja. Et režiim ei taipaks midagi, kui on paigaldanudki autosse pealtkuulamisseadmed.”

Kõik temas hakkas mõranema, kui ta oli pealt näinud lennukatastroofi – inimesi täis lennuk kukkus Bratislava lähistel veehoidlasse. Lennuk kukkus nina ees vette, tagapool istuvad inimesed lämbusid. Keegi ei teadnud, kuidas neid sealt välja aidata. Kaldal oli rahvamass, miilitsad kiskusid inimestel filme fotoaparaatidest välja. Kui ta tagasi toimetusse tuli, küsis peatoimetaja, miks kuradi pärast ta üldse sinna läks ja ega keegi temalt dokumente ei küsinud. Naine ütles, et tahab sellest kirjutada. „Unusta ära,” kuulis ta vastuseks. „Pea meeles, meil lennukid alla ei kuku.”

„Kui mu isa kuulis, et põgenesin riigist,” räägib tütar edasi, „kaotas ta kõnevõime. Ta oli ju tagunud mulle oma kommunistlikke vaateid pähe. Hea, et ta oli siis juba pensionil ega kirjutanud enam, sest muidu oleks tal olnud suuri probleeme.”

Teise tütre, pensionile jäänud kontoritöötaja, leian Prahast. Tema ei emigreerunud. Vaatab parajasti laenutatud õudukat. Lapselaps toob talle ühe filmi päevas.

Tütar on kõik need aastad emaga elanud. Kahjuks on Fabiáni abikaasa just kuu aega tagasi surnud. Ja enne ära põletanud kõik oma mehe märkmed. Tütar küsib: „Ma tegelikult olen ise samamoodi uudishimulik. Muutus selleks Fabiániks, et ellu jääda?”

Uues süsteemis kasutab K.F. oma annet nii: „Meie metallurgiakombinaadid – see on riigi magu. Kivisüsi on tema süda. Elekter, aur ja gaas aga veri.”

1949. aasta – majanduses algab viisaastak. Ja viisaastakuplaani kohaselt hakkavad kõik paremini riides käima, saavad hästi toidetud ja elavad toredasti, kellelgi ei ole enam mingeid eksistentsiaalseid muresid. K.F-ist saab Praha nädalalehe Květen reporter. Tema debüüt on nädalalehe viimasel leheküljel, aga varsti on tema reportaažid avalugudeks. „Viisaastak sajandite vastu” – on ühe pealkiri. Ta tõuseb peatoimetaja soosingusse.

Ühes oma tekstidest küsib K.F.: „Mida tähendavad pesumasin, elektripadi ja elektripudel lapsele?”

Ja vastab ise: „Need on viisaastaku teenrid.”

Artiklis „Probleemid kivisöega” rõhutab ta, et tänapäeval pole perekonna vundamendiks mitte laps, vaid kivisüsi. „Kivisüsi on leib. Kivisüsi on maja. Kivisüsi on maapealne paradiis.”

Juba viisaastaku kolmandal kuul ütleb K.F-i reportaažis tekstiilivabrikust sealne kaadritöötaja, kes on vaimustuses uuest süsteemist: „Elame muinasjutuliselt.” „Ja kõik on nii head,” lisab raamatupidaja. „Pole enam halbu ja valelikke inimesi.”

K.F. peaks olema 1949. aastal kõige õnnelikum kirjanik. Sest tema avaldab Tšehhoslovakkia esimese sotsrealistliku romaani.

Selle pealkiri on „Lugu elektrijaamast”, see ilmub Tšehhoslovakkias kommunismi võidu esimeseks aastapäevaks.

Ainult et E.K. oli veel kaks päeva enne kommunistide võimuletulekut antikommunist.

Enne sõda avaldab ta ajalehes Národní listy. See oli Rahvusdemokraatide häälekandja, üks tähtsamaid kodanlikke väljaandeid. 1937. aastal, pärast Tšehhoslovakkia rajaja, filosoofi ja presidendi Tomáš Garrigue Masaryki surma, keda kommunistid aina mustama jäävad, kirjutab E.K. pühendusluuletuse, milles lubab, et demokraatia ja Masaryki eest on ta valmis valama verd ja andma oma elu.

Pärast sõda ilmub E.K. välja Liberecic.

Ta naeratab aina, aga kinnise suuga.

Ta töötab pangas, jutustusi avaldab sotsiaaldemokraatide nädalalehes Stráš severu. Tšehhoslovakkia on kolm aastat pärast sõda viimane nõukogude bloki demokraatlik riik. Parlamendisaadikutest on vaid nelikümmend protsenti kommunistid, teisel kohal on parlamendis rahvussotsialistid, kolmandal rahvaliitlased ja neljandal sotsiaaldemokraadid. Stráš severu peatoimetaja on parlamendisaadik dr Josef Veverka.

Kui 20. veebruaril 1948 astuvad tagasi kaksteist mittekommunistlikku ministrit, kes olid kommunistidega loodud koalitsioonivalitsuses (millega algab viiepäevane Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei täielik võimuhaaramine, mida nad hiljem hakkavad nimetama Võidukaks Veebruariks), siis kirjutab E.K. oma peatoimetajale kirja:

„Kulla Josef, kirjutan Sulle, et Sa oleksid nüüd tugevam kui kunagi varem. Kui ma kuulsin, mis toimub Prahas, siis kardan, et Sind võidakse iga hetk vahistada. Nüüd näen ma enda ümber nõrgukesi, kes keeravad ennast vasakule üksnes seepärast, et „neil on ju pered”, aga õnneks ei ole need inimesed meie ridadest.

Sellepärast kirjutan Sulle, Josef, et mulle võid alati loota, nagu ka kõigile, keda siin Liberecis oled üles kasvatanud. Oleme valmis vangi minema, sest me teame, et kommunism on totalitarism, ja me võitleme totalitarismi vastu, ükskõik, mis vormis see ka ei esineks. Ehk püsib kommunism aastakese, aga lõpuks saabub vabadus, sest sellised on loodusseadused.

Võid neid sõnu uskuda, need purskusid siin kabinetis justkui iseenesest.”

Hommikul vara paneb ta kirja peatoimetaja lauale, kes seda kunagi ei loe. Tund hiljem saab Stráš severu peatoimetajaks kommunist, kes annab ümbriku edasi Julgeolekule.

Kirja viimased sõnad on: „Seepärast käärime käised üles ja astume võitlejate ridadesse. Seda on väärt minu kahe tütre vabadus. Sinu E.K.”

Ainult et varsti pärast seda kirja anub E.K. kommuniste, et need ta parteisse võtaksid.

Ta kinnitab: „Pärast Võidukat Veebruari mõtisklesin esimest korda kommunismist. Minu jaoks on kommunism evangeeliumiks.”

E.K. rõhutab: „Ma kinnitan, et ma ei taha Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei käest mingeid hüvesid ega hakka ka kunagi tahtma. Mul ei ole isiklikke huvisid, siin ei mängi rolli hirmumotiiv ega külm kalkuleerimine, mis on nii paljusid parteisse ajanud. Ma tulin oma järeldustele iseseisvalt. Ma ei tea, kuidas te otsustate minu puhul, aga kui te mind vastu ei võta, siis põlgate ära hea tahtega inimese.”

Ta selgitab oma kirja dr Veverkale: „Mulle räägiti Veverkast ja ma tundsin talle kangesti kaasa. Ööl, kui kirjutasin selle saatusliku kirja, töötasin peaaegu hommikuni „Tragöödiaküttide” kallal, jõin palju musta kohvi ega suutnud uinuda. Tegin lahti konjakipudeli ja jõin veidi ülemäära. Kahjuks sattusin härdasse meeleollu ning pidin otsima oma kaastundele objekti. Asjaolude õnnetul kokkulangemisel meenus mulle dr Veverka. Ma mõtlesin siis, et tal on pere, et kindlasti oleks ta tahtnud saada ministriks jne. Istusin kirjutusmasina taha ja tippisin selle lohutuskirja. Ma mõistan, et see paistab uskumatuna, ometigi juhtuvad kirjanikega öösiti igasugu kummalised asjad.”

[—]

(„Tragöödiakütte” ei sünni kunagi, tõenäoliselt ei pannud ta sellest ridagi paberile.)

E.K. läheb kaasa üleüldise suundumusega.

Üks Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peamisi ideolooge Václav Kopecký oli üllatunud, et parlamendis hääletavad kommunistlike seaduste poolt nagu üks mees ka mittekommunistlikud saadikud, isegi mittedemokraatliku konstitutsiooni poolt 9. mail 1948. „See oli lausa ebameeldiv,” kirjutab ta aastate pärast, „sest selline olukord jättis sundimise mulje. Kommunistid isegi palusid mõnelt saadikult, et nad hääletaksid vastu või oleksid kas või erapooletud, andsid neile garantii, et nendega ei juhtu midagi – kõik asjata. Viimane kui üks hääletas poolt.”

E.K. lisab oma parteissevõtmise palve lõppu, et ta pole kodanlase perest, et tema isa oli teenija, pärast kontoriametnik, vanaisa aga kingsepp.

 

Ainult et kohe pärast oma armastuse puhkemist kommunismi vastu põgeneb E.K. sotsialistlikust riigist.

Kommunistid ei varja, et õiendavad arved, kellega vaja. Julgeolek hakkab kohe jälgima ministreid, kes tagasi ei astunud. Endine justiitsminister (demokraat Prokop Drtina) üritab enesetappu. Välisminister (Jan Masaryk, Tomáš G. Masaryki poeg) leitakse oma akna alt kiviplaatidelt, pea lõhki. Ühed arvavad, et ta hüppas ise, et näidata oma leppimatust režiimiga. Teised, et režiim lasi ta neljanda korruse aknast välja visata.

Kedagi ei lubata enam riigist lahkuda.

Üks koomik esineb piirivalvuritele ja põgeneb koos perega Saksamaale komejandi vaheajal. Parajasti ei valva keegi piiri, kõik ootavad teist vaatust. Rahvussotsialistide noortesektsiooni juht põgeneb Praha-Pariisi rongi restoranvaguni lae ja katuse vahel. Sotsiaaldemokraatide liider ja tema naine panevad selga suusariided ning suusatajaid teeseldes pääsevad Austriasse. Endine Tšehhoslovakkia suursaadik Bulgaarias pääseb üle piiri suures raamatukastis, mille Mehhiko suursaadik deklareerib kui isikliku pagasi.

E.K-l pole ikka vastust, kas TKP ta vastu võtab. Keegi pangas ütleb talle, et selle Veverka kirja eest võidakse ta arreteerida, sest ta ründas kirjas Tšehhoslovakkia rahvast. Ta hakkab Libereci ja Praha kioskitest kokku ostma tulemasinakive. Ta teab, et need oleksid Saksamaal maksevahendiks. Ta veenab pagema ka maksuametnikust kolleegi, kelle juurde peidab tulemasinakivid. Ta pihib kolleegile, et kui ta ei põgene, siis tapab end ära. Nutab.

Nad põgenevad päeval, kui E.K. tuleb pangast ja näeb oma maja ees miilitsaautot.

Berliinis räägib ta ülekuulajatele, et tema riigis valitseb punane terror, et korralik inimene ei ole võimeline elama kommunistlikus põrgus.

 

Ainult et kahe kuu pärast tuleb ta tagasi.

Ajakirjanduses ilmub järjejutuna tema hoiatusromaan. Ta kasutab pseudonüümi František Navrátil (perekonnanimi tähendab tagasipöördumist).

Loo võib kokku võtta nii: öösel ujuvad nad sõbraga üle Neisse jõe Saksamaale, et sealtkaudu Londonisse pääseda. Nad roomavad soos, on tundide viisi põllul pikali. Navrátilil tõuseb kolmekümne üheksa kraadine palavik, aga kusagil ei anta talle lonksugi vett enne, kui ta on näidanud dokumente. „Võib-olla sellepärast, et meil pole millegagi maksta. Inimesed Läänes tuleb ära osta.”

Iga lugeja jaoks on kohe selge, miks Navrátil tagasi pöördus. Saksamaal pole ühtki pagulaslaagrit, mida tegelased külastanud poleks. Kusagilt ei saanud nad mingit abi, mitte leivakäärugi. „Me aitame vaid neid, kes on meile kasulikud,” kuulevad nad vastuseks abipalvetele. „Kui räägid nendega ideaalidest,” kinnitab ta lugejatele, „hakkavad nad kaastundlikult naerma. Neil pole ideaale, nad mõtlevad ainult rahast.”

Näljast nõrkedes jõuavad nad jalgsi Hamburgi. Eeslinnas näevad nad läbi akna, kuidas üks abielupaar tülitseb. „Kuidas võivad tülitseda inimesed, kellel on oma laud, oma põrand, oma lagi ja oma keel? Inimene on ikka idioot.”

Järjejutt nädalalehes Květen meeldib võimudele nii väga, et Navrátil loeb selle ette ka raadios. Pärast avaldab põgenemisloo laiendatud variandi romaanina „Põgeneja”.

„Ma arvan, et ta pidi seda kirjutama,” räägib täna tütar. „Ta tuli meie juurde tagasi, sest ema ei saanud üksi hakkama, ja isa kartis hirmsasti karistust. See raamat oli lunastuskirjaks kannatustest, mis võisid teda tabada.”

 

Ainult et režiim oli kuulutanud põgenejatele välja amnestia (mida tütar ei teadnud, sest ta oli siis väike tüdruk) ja neid ei ähvardanud miski. E.K. kasutabki just seda amnestiat ära.

Tšehhoslovakkiast põgenevad isegi lapsed. Näiteks ühe kuu jooksul pärast Võidukat Veebruari saab Budějovice Julgeolek piiril kätte kaheksa poissi. Euroopa ajakirjandus kirjutab põgenemistest ja võimud peavad tegema näidisamnestia. E.K. tulevased piinad on seega anulleeritud.

 

Ainult et amnestiale vaatamata tahab E.K. kommunistlikku võimu leebe kohtlemise eest veel eriliselt tänada. Ta pakub Julgeolekule koostööd.

Kõigepealt räägib ta põgenemisest kolleegile, see kannab sellest ette Siseministeeriumisse. Varsti kutsutaksegi kirjanik ministeeriumisse major Bedřich Pokorný juurde. Ameerika Hääl nimetab majorit „punaseks timukaks”, timukas ise ütleb oma uurimismeetodite kohta „nööpnõelad ja kruvikeerajad”. Major sõbruneb suure lüürilise luuletaja František Halasiga ja suudab näiteks pidada loengu prantsuse maalikunsti mõjust tšehhi maalikunstile.

Pokorný tassib ministeeriumisse kümneid ajakirjanikke, kes peavad kuulama E.K. lugu põgenemisest. Jutustus on muljetavaldav.

„Siis ma mõistsin, et olen teinud poliitilise vea,” tunnistab hiljem K.F. „Just seepärast, et pärast minu tagasipöördumist käitusid rahvavõimu organid koos major Pokornýga minuga väga korralikult.”

Just eriülesannete osakonna juhataja asetäitja Pokorný pakub talle välja, et ta kirjeldaks põgenemist ja naasmist.

Pokorný pakub ka, et ta kirjutaks eraldi raamatu ja filmistsenaariumi temast, Julgeoleku majorist. Majoril on juba ka pealkiri valmis mõeldud – „Ma tulin, et tulistada”.

E.K. näeb temas oma eestkostjat. „Tihti õhtuti,” ütleb ta hiljem, „saatis major mulle auto järele ja me arutasime marksismi küsimusi, milles ta oli mulle heaks õpetajaks.”

(Varsti arreteerib Julgeolek oma majori. Selle eest, et ta kasutab ülekuulamistel gestaapolikke meetodeid ja lubab Julgeolekusse tööle endiseid gestaapo kaastöölisi. Karistus: kuusteist aastat vangistust.)

Enne seda aga lubas major E.K-l kolida perega Prahasse ja pakkus talle tööd nädalalehes Květen. Varsti kirjutab E.K/K.F. seal viisaastakust.

Siis pakub E.K. – lisaks sellele, et ta juba lubas kirjutada majorist raamatu – spontaanselt välja, et värbab toimetustest veel paar informaatorit.

Ainult et kohe hiljem räägib ta kõigile, et on agent ja tahab luua agendivõrku.
(Kui ta arreteeritakse – riigisaladuse reetmine –, siis on tal varuks vaid üks seletus: „Ma tahtsin tunda end paremana kui need, kellele seda rääkisin.”)

Ainult et ühest asjast ei räägi ta üldse: kuu aega pärast Saksamaalt tagasipöördumist kaebab ta ühe naise peale, hävitades sellega ta elu.
Žofia V. on rikas lesk,  kellel on Vltava kaldal Rahvusteatri kõrval kõrguv kivimaja, kus ta võttis sõja ajal vastu SS-i kõrgeid ametikandjaid. Kuna liiguvad kuulujutud, et K.F. on Lääne agent, siis otsib lesk ise ta üles ja palub abi põgenemisel. Ta tahaks Tšehhoslovakkiast kaduda lähima kuu jooksul. Lesk arvab, et on kavalam kui Ida L., kellest parajasti kirjutatakse ajakirjanduses, et ta peeti kinni üle kolme kilo kahekümnedollariliste kuldmüntidega, mis olid marlisidemega ümber rindade seotud.
K.F. lubab talle oma abi ja sõidab majorile ette kandma.
Pokorný lausa hüppab rõõmust, et leebe suhtumine K.F-i tasus ära, et tegemist on suure asjaga, mis toob talle kuulsust. Järgmisel hommikul võetakse Žofia V. vahi alla.

Ainult et samal õhtul läheb K.F. naist hoiatama.
Nad kohtuvad kohvikus. „Mul olid süümepiinad,” tunnistab mees hiljem, „ja soovitasin tal pageda otsemaid, mitte kuu aja pärast. Naine ütles, et tal pole veel piisavalt ehteid ja väärisasju kokku kogutud ning lahkus. Justkui poleks üldse teadvustanud tõsiasja, et homme pannakse ta kinni.”
Naine arreteeritakse koidikul. Nädal hiljem võtab ta arestikambris mürki ja sureb.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Marcin Świetlicki

23. jaan. 2014 at 4:35 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

marcin

Marcin Świetlicki (1961) on poola keskmise põlvkonna tuntumaid ja omanäolisemaid kirjanikke. Juba tunnustatud luuletajana debüteeris ta 2006. aastal romaanižanris  ning seda väga edukalt – “Kaksteist” tunnistati samal aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks ning muutus kultusraamatuks. “Üksteist” on viimane osa meistri triloogiast ning see sai maineka Gdynia kirjandusauhinna. Meister püüab jaanuarikuises tuulises Krakowi eeslinnas lahendada mõne aasta tagust Doktori surma mõistatust. Ning meistril pole ikka ID-kaarti, mobiili, autojuhilube ega pangakontot. Luuletajana on Marcin Świetlicki saanud ohtrasti Poola kirjandusauhindu, eesti keeles on ilmunud ka tema luulevalimik “Profaani laulud”.

Katkend: “Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011. lk 182 – 188.

Pani Jola jõi nendega paar pitsi.

Ta rääkis meestele, et ta mitte ainult ei tööta siin baarileti taga, vaid tal on ka laialdased huvid ja unistused, eelkõige osaleb Krakowis ühes poeetilis-tantsulises projektis.

Meister protesteeris kohe, palus, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest kõik muudkui räägivad projektidest, aga meister oli lugenud hiljuti üht kriminaalromaani, kus nii nimetati koletut pedofiilide organisatsiooni.

Palus siis, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest meistri jaoks on sel sõnal halb maik, aga naine ei saanud eriti aru, mida meister tahab, kasutas edasi sõna “projekt” ning ei teinud väljagi, et meister tegi iga “projekti” juures kohutava grimassi.

Nad istusid siis ja rääkisid igasugu projektidest, kogu aeg meeles pidades, et noorem Morales oli tapetud, aga veel olid nemad siin ilmas, isegi vanem Morales elavnes veidi ja moraalitses malbelt, veel ei rääkinud nad igavikulistest asjadest, veel pidasid kuidagimoodi vastu.

Nad istusid selle viina juures kolmekesi, naise kohalolek muutis meeste kombeid pehmemaks, aga pärast ilmusid baari uued kliendid ja seltskondlik pani Jola pidi kahjutundega leinalauast lahkuma.

Peied olid tõepoolest originaalsed.

Iga veidi aja pärast tuli keegi, avaldas kaastunnet, jõi koos nendega või siis ka mitte ning läks minema.

Aga meister ootas, ta teadis, et peab jõudma kätte õige hetk. Ta kahtlustas, et Morales püüab selle möödapääsmatu hetke saabumist edasi lükata. Aga meister oli kannatlik.

“Nii kaua juba tunneme teineteist…” ütles mingil hetkel Morales meistrile, “nii kaua juba tunneme teineteist, et peaksime sina peale üle minema.”

Meistril polnud vähimatki kavatsust seda teha, aga Morales ei küsinud üldse tema arvamust. Haaras meistri embusse, suudles põskedele, Moralese hirmus märjad suudlused kutsusid meistris esile vastikusvärinad, nad hakkasid sinatama.

See tähendab – Morales hakkas sinatama.

Sel hetkel otsustas meister joomisega tagasi tõmmata, sest kui ta oleks suutnud kokku arvutada, palju ta täna joonud oli, siis ohohoo. Päev oli selline, et võis tõesti palju juua, aga mingi piir on ikkagi olemas, ta otsustas siis tagasi tõmmata, istus sama täis pitsi taga, ta pidi Moralesele mitu küsimust esitama, niisiis ootas ta õiget hetke.

Lõpuks, kui olukord oli rahulikum, kui kõik olid avaldanud seda, mida neil avaldada oli, kui kõik olid ära joonud selle, mis neil ära juua oli, kui lokaal hakkas tasapisi tühjenema, õnnestus meistril esitada esimene küsimus:

“Täna sain teada, et Doktor oli kuidagi seotud teie isa surmaga, ma ei teadnud enne sellest midagi, kuidagi oli see mul kahe silma vahele jäänud, kas te võite mulle öelda, kuidas sellega oli?”

Morales pigistas peos pitsi.

Pits purunes tillukesteks kildudeks.

“Isa mälestuseks!”

“Isa mälestuseks!” nõustus meister rutuga.

“Aga mida sa teada tahad?”

“Ma sõidan siia juba ammu, et Doktori kohta midagi teada saada… ta oli ju minu sõber…”

“Aga mitte minu!” kähvas Morales. “Ta ei tahtnud aidata minu perekonda!”

“Olen teilt Doktori kohta mitu korda küsinud, aga te pole mulle midagi öelnud…”

“Sest see ei ole sinu asi!”

“Aga ma tean juba üht-teist ja tahaksin teada, milline on see teie vaatepunktist.”

Morales pigistas huuled kokku ja oli tükk aega vait.

“Löö risti, et sa kellelegi ei räägi!”

Meister proovis risti ette lüüa.

“Jumalaema hakkaks oksele, kui näeks sellist ristimärki. Noh, aga vähemalt üritasid,” ütles Morales.

Ja pärast, meistri poole vaatamata, hakkas rääkima:

“Hea küll, kuula tähelepanelikult, milline alatu inimene oli see sinu sõber. Minu kadunud isa läks neli aastat tagasi haiglasse. Ta oli terve mees, oleks võinud veel elada. Seitsmekümne seitsme aastane, see pole mingi vanus. Meie suguvõsas on palju pikaealisi, vanaisa elas üheksakümneseks! Midagi oli minu kadunud isal südamega lahti. Mina seda asja ei tunne, aga räägivad, et polnud midagi tõsist. Ta läks haiglasse teisipäeval, mina lähen kolmapäeval kadunud vennaga teda vaatama, aga seal öeldakse, et surnud. Kuidas surnud? Operatsioonilaual surnud. Kuidas operatsioonilaual? Milleks talle see operatsioon? Kes selle välja mõtles? Aga peaarst olla öelnud, et tuleb kohe operatsioon teha. Me läksime vennaga närvi, nutsime, tülitsesime kõigi nende muidusööjatest arstide ja õdedega. Me ei saanud midagi teada. Meid muudkui saadeti ühest kohast teise. Aga selle peaarsti juurde meid isegi ei lastud. Kuni mõni aeg pärast isa matuseid sõitis meie juurde üks sümpaatne jurist Krakowist ja ütles: “Pan Żółwiński, isik, kes tahab anonüümseks jääda, informeeris meid, et vaat see peaarst tegi ravimisel vea. Aga veel ei saa tõestada, et peaarst tappis teie isa. Aga on selline arst, teie naaber, kes teab kõike, ta oli operatsiooni juures, ta võib tunnistada. Ent see ajab vastu, ei taha tunnistada. Ainult tema tunnistustest sõltub, kas te võidate kohtus, sest mina võin juristina nii teha, et teie isa surma eest makstakse kätte, et halba peaarsti karistatakse ja võimalik on ka mingi päris kopsakas kahjutasu. Mina toetan teid, aitan teid, niipalju, kui saan, sest ka mina tahan karistada süüdlast, kes tappis teie isa. Aga teie minge Doktori juurde ja paluge teda tunnistada, et see oli peaarsti süü. ” Mina pole raha järele nii ahne, kui minu kadunuke vend, aga õiglus tuli jalule seada. Läksime siis vennaga selle teie Doktori juurde, aga tema ütles, et mõistab meie südamevalu, aga ta pole suuteline ütlema, kas peaarst oli süüdi või mitte. Käisime tema juures mitu korda, aga tulutult. Ta oli viisakas, võttis meid hästi vastu, aga ütles, et ei saa midagi teha. Pärast ei näinud me teda tükk aega, kõik jäi soiku,  kaotasime juba lootuse. Ühel päeval ütlesin vennale, et protsesside ja kahjutasudega me isa ellu eui ärata, mina andsin juba alla, aga mitte minu vend. Tema sõitis muudkui Krakowi vahet, tutvus mingite inimestega, pidas nendega nõu, palju aitas meid nendes asjades Stiilse omanik, tal oli palju tuttavaid arste ja juriste. ” Tema ütles, et kui meile kuulub tapetud isa eest kahjutasu, siis kuulub see meile õigusega. Kuni ühel päeval sõidab siia jälle see Krakowi jurist, ütleb, et tuleb kohtuprotsess, et see peaarst ei tapnud üksnes meie isa, vaid ka teisi patsiente, et ta oli alkohoolik ja võttis altkäemaksu, ja ka poliitiliselt polnud päris õige, et on juba tõendusmaterjal, ja ka meediaväljaanded teavad ja varsti kirjutatakse kõmuline lugu sellest peaarstist- litapojast, kelle peas ei olmud kõik korras, ja ka Doktor nõustus lõpuks tunnistusi andma. Selline äkiline muutus. Vend hakkas isegi selle loodetud summa peale võlgu võtma. Paar nädalat elasime selles lootuses, et õiglus võidutseb, kuni siia sõidab Doktor, vend kohtab teda ja tänab, et tunnistab meie kohtuasjas, aga Doktor ütleb: “Ma ei tunnista, seal ei olnud midagi, keegi ei tapnud kedagi, isa oli juba vana, süda ei pidanud operatsioonile vastu, keegi ei teinud mingit viga.” No kuidas nii? Kord tahab tunnistada ja siis jälle ei taha? Oi, mu vend-kadunuke läks närvi, läks hirmus närvi. Mina pole nii äkiline nagu tema, proovisin teda rahustada, aga tulutult. Ta oli Doktori peale jube tige. Mina proovisin teda rahustada, aga ta muudkui marutas…”

Meister katkestas Moralese pika jutustuse:

“Aga ma kuulsin, et eile läksite vennaga tülli… kas ikka selle asja pärast?”

Sel hetkel muutus Morales jälle Hyde-Moraleseks.

“Küll ma juba tean, kelle käest sa seda kuulsid!” kiristas ta hambaid ja tõusis toolilt. “Ma löön selle lita maha! Kuulas meid pealt! Ta vihkab mind ja minu venda!”

“Ja ma tean, mille pärast. Just täna sain teada,” teatas meister.

Morales kiristas jälle hambaid ja näitas jahmunud meistrile ust, röökides:

“Jutul lõpp! Oleme juba küllalt lobisenud! Käi välja! Lõpp!”

*

Meister tõusis. Jättis Moralesega jahedalt hüvasti, kummardas elegantselt baarileti taga seisvale pani Jolale.

Ta läks välja. Ta enesetunne polnud sugugi halb. Nagunii kõik Stiilses olijad mõtlesid endamisi: “On juba küllalt joonud, eks siis lähebki minema.”

Ta polnud joonud juba üle poole tunni. Morales ei märganud, et meister istus aina sama täis pitsi taga, meister ei joonud, sest ei tahtnud enam juua. On olemas mingi piir. Istus ja kainenes. Kuni sai peaaegu päris kaineks. Tal oli palju üle järele mõelda. Sai kaineks. Ja ta otsustas välja minna. Mida ta ka tegi.

Väljas oli tihe udu. Kogu päeva tuul, siis vihmake, nüüd tihe udu. Nähatavasti järgneb sellele rahe. Või siis hakkab lund sdama.

Mingi ehmunud kana põikles meistri eest kõrvale. Ja kadus udusse.

Meister vaatas kanale järele. Aga udust ilmus nähtavale hoopis väikest kasvu inimene. Astus udust välja, ja aeglaselt, jalga jala ette asetades lähenes meistrile.

Ta nägi välja nagu oleks välja ilmunud minevikust. Nagu oleks udus mingi uks minevikku.

Hall, väike, väga siniste silmadega, nägu krimpsus nagu õunanäss.

Üle õla oli tal voodilinast kokkuseotud hall komps.

Kusagil oli meister temast juba kuulnud, ah jaa, hommikul rääkis temast Morales, aga vanake oli ju ringi käinud aastate eest, hiljem kadunud.

Deliirne nägemus. Kindlasti deliirne nägemus. Mida muud oligi meistril oodata. Aga miks polnud see üldse ähvardav ja painav?

Arglikult naeratas ta sellele deliirsele nägemusele, mida muud võis ta teha? Aga nägemus ei naeratanud vastu. Puuris vaid oma siniste silmade pilgu meistri näkku.

Meister kannatas selle pilgu välja.

Vanamees ei peatunud, läks aina edasi, väga väikeste tippivate sammudega.

Meister otsustas riskida. Meister sai tihti sellistel puhkudel tundmatutelt liitlastelt äkitselt paraja portsu absurdset julgust.

Kõige enam osutub see illusiooniks, haihtub, kaob, nii nagu ikka tavaliselt.

Meister otsustas riskida ja pöördus viirastuse poole:

“Tere õhtust.”

Nägemus noogutas.

“Kuhu te siis ka lähete?”

Nägemus noogutas jälle. Nähtavasti oli see tumm nägemus. Meister ei teadnud, mida veel vanamehelt küsida, ütles siis ainult:

“Kaitsku teid jumal!”

Ainult sellise loosungi jõudis ta meelde tuletada, aga see polnudki kõige hullem. Ta oleks võinud ka midagi sobimatut lausuda. Viirastuslik vanamees ei reageerinud, ei vastanud, üksnes tatsas edasi.

Pöördus siis hetkeks ringi ja ütles meistrile väga vaikselt:

“Valgus on surnu majas, valgus!”

Ja siis astus udu sisse.

Kadus udusse.

Meister seisatas, jäi mõttesse ja pani suitsu ette.

Mis täna veel toimub?

Toimuvad halvad ja head asjad.

Kas halvad saavad karistatud ja head tasutud?

Raske öelda.

Teada oli vaid, et tuleb veel veidi naeru ja palju nuttu.

Looming

(Henrik Lindepuu tõlkes)

“Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna), Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kaksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kolmteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2010

“Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011

Püsiviide Lisa kommentaar

Wislawa Szymborska

11. veebr. 2013 at 12:06 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Wislawa Szymborska

Wislawa Szymborska

1996. aastal Nobeli kirjanduspreemia saanud Wisława Szymborska (1923–2012) kuulub Poola ning Euroopa omanäolisemate luuletajate hulka. Ta kirjutas lihtsalt, argiselt ja muigegagi asjadest, millesse mõni teine oleks valanud paatost ja ülevust. Samas on luuletused intellektuaalselt ambitsioonikad ja filosoofiliselt kibedad. Värskelt eesti keeles ilmunud luuleraamat “Herakleitose jões” koos 2008. a ilmunud koguga “Oma aja lapsed” annavad üsna ammendava ülevaate Szymborska loomingust.

Luuletusi valimikust “Herakleitose jões”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 77, 86, 121, 131, 142, 150.

Psalm

Oh, kui auklikud on inimriikide piirid!
Kui palju pilvi neist karistamatult üle sõuab,
kui palju kõrbeliiva kandub ühest riigist teise,
kui palju kive mäenõlvalt võõrastesse valdustesse
provotseerivalt kargab!

Kas pean siin nimetama igat lindu, kes lendab üle piiri
või on sättinud end istuma just allalastud tõkkepuule?
Olgu see kasvõi varblane – juba on tal saba välismaal,
ehkki nokk veel siinmail. Ja lisaks ei püsi üldse paigal!

Lugematutest putukatest piirdun sipelgaga,
kes piirivalvuri vasaku ja parema jala vahel
ei vaevu vastama küsimusele “Kust ja kuhu?”

Oh, kui korraga ilmub siime ette kõigi kontinentide
kogu tohuvabohu!
Kas mitte liguster vastaskaldalt
ei saada salakaubana üle jõe sajatuhandendat lehekest?
Ja kas mitte häbematult pikkade kombitsatega kaheksajalg
ei riku parajasti territoriaalvete piiri?

Kas saab üldse rääkida mingist korrast,
kui isegi taevatähti ei saa nii paika panna,
et oleks teada, mis kellele paistab?

Ja veel need laiduväärselt lehvivad udud!
Ja tolmutorm üle kogu stepi,
justkui polekski see poolitatud!
Ja häälte kaikumine kuulekatel õhulainetel,
need kutsuvad kilked ja tähendusrikkad pominad!

Ainult inimlik saab olla tõeliselt võõras.
Ülejäänu on segametsad, muti õõnestustöö ja tuul.

(1976)

Sibul

Hoopis midagi muud on sibul.
Tal pole sisemust.
Ta on sibul
läbi ja lõhki.
Sibulane väljastpoolt,
sibulane tuumani,
sibul võib endasse kaeda
ilma kohkumata.

Meis on võõras ja metsik maa
vaevu nahaga kaetud,
sisemine põrgu,
vägivaldne anatoomia,
aga sibulas on sibul,
mitte keerdus soolikas.
Sibul on mitmekordselt alasti,
sügava sisemuseni iseenda sarnane.

Sibul on õnnestunud,
olemisega tasakaalus.
Ühes lihtsalt teine,
suuremas väiksem,
teises kolmas ja
kolmandas neljas.
Tsentripetaalne fuuga
kooride kajaga.

Sibul, seda ma mõistan:
maailma kauneim kõht.
Ise ümbritseb end
hiilgava oreooliga.
Meis on rasvad, närvid, sooned,
lima ja saladused.
Ja meile ei ole antud
täiuslikkuse idiootsust.

(1976)

Võib-olla ilma pealkirjata

Juhtus nii, et ma istun puu all,
jõe kaldal,
hommik on päikseline.
See on tühine sündmus
ega lähe ajalukku.
Need pole lahingud ja paktid,
mille motive uuritakse,
ega meeldesööbivad atentaadid türannidele.

Ent siiski istun ma jõe ääres, see on fakt.
Ja kuna ma olen siin,
siis pidin ma kusagilt tulema,
aga enne seda olema paljudes kohtades,
täpselt niisamuti nagu maadevallutajad,
enne kui astusid pardale.

Isegi lenduval hetkel on tormine minevik,
oma reede enne laupäeva,
oma mai enne juunit.
Tema silmapiirid on sama tõelised
nagu väejuhtide kiikrites.

See puu on aastaid siin kasvanud pappel.
Raba jõe veed ei voola tänasest alates.
Rada põõste vahel ei tallatud sisse eile.
Tuul pidi pilvede laialiajamiseks
need enne siia lükkama.

Ja ehkki läheduses ei toimi midagi suurt,
ei ole maailm seetõttu üksikasjade võrra vaesem,
vähem põhjendatud, kehvemini määratletud
kui rahvaste rändamise ajal.

Vaikus ei ole saatjaks üksnes vandenõudele.
Põhjuste paraad mitte üksnes kroonimistele.
Ümmargused võivad lisaks ülestõusude aastapäevadele
olla ka lainete uhutud kivikesed rannal.

Asjaolude muster on keeruline ja tihe.
Sipelga sõelumine rohus.
Maasse õmmeldud rohi.
Lained läbi tikitud tärkavast pilliroost.

On juhtunud nii, et olen siin ja vaatan.
Minu kohal lehvitab valge liblikas
tiibu, mis kuuluvad vaid talle,
ja üle mu käte liigub vari,
ei kellegi teise kui liblika enda oma.
Sellise vaatepildi ees tekib mul kahtlus,
kas tähtis on tähtsusetust
tähtsam.

(1993)

Jant

Kui inglid on olemas
ei ole nad arvatavasti
meie romaane
petetud lootustest.

Kardan, et kahjuks ka mitte
luuletusi, mis on sündinud vimmast
selle maailma vastu.

Kahtlustan,
et meie teatritükkide
lärm ja tõmblemine
teeb nad kärsituks.

Puhates oma ingellikest
(ehk siis ebainimlikest)
toimetustest
vaatavad nad pigem
tummfilmi ajastu jante.

Arvan, et rohkem
kui meie hädaldajaid,
rõivaste rebijaid
ja hammaste kiristajaid
hindavad nad seda hädavarest,
kes haarab uppujal parukast
või sööb näljaga
oma saapapaelu.

Üleval tärgeldatud krae ja pürgimused,
aga allpool hirmunud hiir
püksisääres.
Just,
see peaks neile nalja tegema.

Ringiratast tagaajamine
muutub põgenemiseks põgeneja eest.
Valgus tunnelis
osutub tiigri silmaks.
Sada katastroofi
tähendab sadat naljakat kukerpalli
saja kuristiku kohal.

Ma loodan, et kui inglid
on olemas,
siis peab nendeni jõudma
see hirmust vabisev lust,
mis ei hüüa isegi Appi! Appi!
sest kõik on tumm.

Söandan oletada,
et nad plaksutavad tiibadega
ja nende silmist voolavad
vähemalt naerupisarad.

(1993)

Suures summas

Ma olen, kes olen.
Arusaamatu juhtum
nagu iga juhtum.

Mul oleksid võinud olla ju teised esivanemad,
oleksin võinud
välja lennata teisest pesast,
oleksin võinud
olla käbi teisest kännus.

Looduse garderoobis
on kostüüme rikkalikult.
Ämblik, kajakas, põldhiir.
Iga kostüüm istub nagu valatult
ja nad kantakse
kuulekalt kulunuks.

Minulgi ei olnud valikut,
aga ma ei kurda.
Oleksin võinud olla keegi
palju vähem personaalne.
Keegi kalaparvest, sipelgapesast, mesilassülemist,
tükk tuulest rasitud maastikust.

Keegi palju vähem õnnelik,
kasvatatud karusnaha pärast
või pühadelauale,
miski mikroskoobiklaasi all.

Juurtega mullas kinni puu,
millele läheneb kahjutuli.

Rohulible, mida tallab
mõistmatute sündmuste kulg.

Üks tume tüüp,
kes pimestab teisi.

Või kui ärataksin inimestes hirmu,
üksnes vastikust
või haletsust?

Kui ma oleks sündinud
vales hõimus
ja teed oleksid minu ees kinni.

Saatus on mulle
seni armuline olnud.

Oleksin võinud jääda mäluta,
mis peab õnnehetki meeles.

Minult oleks võidud võtta
kalduvus võrrelda.

Oleksin võinud olla mina ise – kui imestamisvõimeta,
see tähendab,
et hoopis keegi teine.

(2002)

Ülestähendus

Elu on ainus viis lehte minna,
hingeldada liival,
tõusta tiibu lehvitades õhku;

olla koer,
või silitada tema sooja kasukat;

eristada valu kõigest,
mis seda pole;

olla osaline sündmustes,
seista vaatepildile,
otsida vigadest kõige väiksemat.

Erakordne võimalus
mäletada hetkeks,
millest räägiti
kustutatud lambi umber;

ja et korra vähemalt
komistada kivi otsa,
saada vihma käes läbimärjaks,
kaotada võtmed rohu sisse
ja saata pilguga sädet tuules;

ja pidevalt millestki tähtsast
teadmatuses olla.

(2002)

Tõlked eesti keelde
“Herakleitose jões”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012
“Oma aja lapsed”, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2008

Linke
Bibliograafia http://www.shelfari.com/authors/a30145/Wis%c5%82awa-Szymborska/books
http://library.thinkquest.org/11959/szymbor/00szymb.htm
Eda Ahi “Wisława Szymborska ja olemise talutav raskus”, Eesti Päevaleht 17.12.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/wislawa-szymborska-ja-olemise-talutav-raskus.d?id=65414764

Püsiviide Lisa kommentaar