Tadeusz Dołęga-Mostowicz
Foto: Tundmatu autor
Tadeusz Dołęga-Mostowicz (1898 – 1939) oli Poola kõige populaarsem kirjanik 30. aastatel, tema hiilgava karjääri katkestas sõda. Poola armee kapralina hukkus ta 20. septembril 1939 punaarmeelaste kuulide läbi.
„Posija” on toodud kolmel korral kinolinale: 1937, 1982 – see Jerzy Hoffmanni tehtud film on kultusliku staatusega, seda näidatakse Poolas aina riigi- ja usupühade puhul; kolmandat korda toodi „Posija” kinolinale Netflixi tellimusel, see linastus 2023. aasta sügisel (ingliskeelse pealkirjaga „Forgotten Love”).
Katkend:
Posija, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2023. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lk 102 – 111.
Radoliszki linnakeses, seal, kus kitsas Napoleoni tänav avaneb turuplatsile, mis kannab Iseseisvuse väljaku nime, on kahekordne punane telliskivimaja, mille allkorrusel oli neli poekest. Kõige suurem ja uhkem on nurgapealne pood, mis kuulub proua Michalina Szkopkowale. Poes olid müügil kirjatarbed, postmargid, niidid, lindid, nööbid ehk siis igasugused pisiasjad, samuti ka tubakas ja paberossid.
Kui Antoni Kosiba käis Radoliszkis, siis just proua Szkopkowa poekeses varustas end tubakaga, samuti ostis sealt siidniiti.
Proua Szkopkowa oli poekeses harva. Kõige enam neljapäeviti, turupäeval. Tavaliselt oli tal kodus tegemist oma nelja lapse ja suure majapidamisega. Poes teenindas noor neiu, vaeslaps, kes kosti ja kümnezlotise kuupalga eest täitis müüjanna kohuseid kohusetundlikult ja viksilt.
Proua Szkopkowa oskas hinnata müüjannat, seda, et Marysia meeldis kõigile – sest ta oli kõigiga viisakas, naeratav, heasoovlik, seejuures ka üsna kena. Nii mõnigi klientidest, mis siin salata, just seepärast astuski poekesse sisse, et Marysiaga lobiseda ja nalja visata. Proviisor, vallasekretär, hingekarjase õepoeg, ümberkaudsed mõisnikud, insenerid vabrikust – ükski neist ei jätnud juhust kasutamata, et astuda poekesse ostma paberosse või postmarke.
„Vaata ette, Marysia,” ütles talle proua Szkopkowa. „Ära igaühele silma heida, väldi abielumehi, aga kui satub ette sobiv kavaler, kes sulle meeldib, siis talita targasti. Selline asi võib ju ka altari ette viia.”
Marysia naeris.
„Mul on veel aega küll.”
„Meil, naistel, on nendes asjades alati vähe aega. Ja sina oled ju varsti juba kahekümneaastane. Nüüd on just õige aeg. Sinu vanuses oli mul juba kolmeaastane poeg. Aga igaühega ära vaeva pead ja ära küünita liiga kõrgele, muidu saad kõrvetada. Näiteks see mootorrattaga noorhärra! Sõidab muudkui siia, aga sinu kosimine on küll viimane asi, millest ta mõtleb. Küll ma juba tunnen selliseid! Küll ma juba tunnen! Pööritab silmi, võtab käest kinni, ohkab, aga pärast… Ära kutsu endale õnnetust kaela.”
Marysia hakkas naerma.
„Mul pole midagi sellist mõttessegi tulnud.”
„No-noo! Tema isa on magnaat, neil on suur varandus ja vabrikud. Kindlasti otsib pojale mõne krahvinna naiseks. Pea seda meeles.”
„Loomulikult. Ega ma mõtlegi temale. Kui juba kellelegi klientidest silma heita,” lisas ta naljaga, „siis sellele vanale posijale veskist.”
Ja Marysiale tegelikult meeldiski Antoni Kosiba. Eelkõige oli ta tema kui posija suhtes uudishimulik. Linnakeses räägiti temast imejutte. Räägiti, et keda ta oma käega puudutab, see saab terveks, isegi kui oleks olnud juba suremas, ühed ütlesid, et ta on oma hinge kuradile müünud, teised jälle, et on saanud Ostra Brava Jumalaemalt sellise väe; räägiti, et ta ravib tasuta ja et tunneb isegi mingeid armutaimi, nii et kui nendest teed keeta ja kellelegi pakkuda, siis hakkab jooja sind armastama.
Ja lisaks oli posija alati kurb, vaikiva loomuga ning tal olid sellised head silmad.
Ning ta ei käitunud nõnda nagu teised talumehed. Ei sülitanud põrandale, ei vandunud, ei sorinud kauba sees. Tuli, võttis mütsi peast, sõnas lühidalt, mida ta vajab, maksis ja sõnas: „Aitäh, preili.”
Ning juba väljuski.
Nii oli ka ühel märtsipäeval, kui ootamatult vihma kallama hakkas. Posija oli parajasti poekeses, kui taevaluugid lahti läksid.
Mees vaatas aknast välja ja küsis:
„Ehk preili lubab mul poekeses oodata, kuni suur sadu üle läheb…”
„Aga loomulikult, palun väga. Istuge, olge hea.”
Marysia ruttas leti tagant välja ja tõi mehele tooli.
„Kes nüüd sellise vihmaga inimese välja ajab,” lisas neiu. „Ja teil on ju pealegi kaugele minna. Saaksite läbimärjaks enne veskile jõudmist.”
Antoni naeratas.
„Te siis teate, et ma olen veskilt?”
„Jah,” noogutas neiu. „Te olete posija. Teid teavad ju siin kõik. Aga te ei ole vist siitkandist, sest teie kõne on teistsugune.”
„Ma olen kaugelt, Suur-Poolast.”
„Mu ema oli ka Suur-Poolast.”
„Proua Szkopkowa?”
„Ei, minu ema.”
„Te ei ole siis poeomaniku tütar?”
„Ei, ma ainult töötan siin.”
„Aga kus siis ema on?”
„Suri neli aastat tagasi… Tiisikus.”
Neiu silmisse ilmusid pisarad, hetke pärast ta lisas:
„Kui te oleksite tollal meie kandis olnud, siis ehk oleksite ta terveks teinud… Vaene emme. Mitte sellist saatust ei aimanud ta mulle. Aga ärge arvake, et ma kurdan. Oh, ei! Proua Szkopkowa on minuga väga lahke. Ja mul ei ole ju millestki puudust… Noh, kui just mitte raamatutest ja pianiinost.”
„Aga teie isa?”
„Isa oli metsnik, vürstinna Dubantševa valdustes. Odryniecki põlislaanes. Ah, küll seal oli ilus! Isa suri seal. Ma olin siis veel väike tüdruk… Jäime emaga kahekesi. Vaene ema pidi siis kangesti palju tööd tegema. Õmbles, andis muusikatunde. Kõigepealt elasime Brasławis, hiljem Święcianys, ning lõpuks siin, Radoliszkis. Siin ema suri ja mina jäin üksi. Minu eest hoolitses endine ksjonds, aga kui ta saadeti teise kogudusse, siis määras ta proua Szkopkowa minu eest hoolt kandma. Hea, et maailmas on häid inimesi. Aga ikka on raske, kui ei ole kedagi lähedast.”
Posija noogutas.
„See on mulle tuttav tunne.”
„Teil ei ole ka peret?”
„Ei ole.”
„Mitte kedagi?”
„Mitte kedagi.”
„Aga teid vähemalt armastatakse, sest te ravite inimesi, päästate elusid. See peab andma suure rahulolu, lähedaste aitamine, nende kannatuste leevendamine. Inimene tunneb end siis tõesti vajalikuna, kasulikuna. Ärge nüüd naerge minu üle, aga ma olen juba lapsepõlvest peale unistanud, et minust saab arst. Kui ema oleks elus… Ma olin juba valmistunud kuuenda klassi eksamiks ja pidin sõitma Wilnosse gümnaasiumi.”
Neiu naeratas kurvalt ja lõi käega.
„Ah, tühja sellest!”
„Te olete siis haritud?”
„Tahaksin olla. Aga nüüd on juba liiga hilja. Tänan Jumalat selle eest, et andis mulle vähemalt leiva lauale.”
Letil lebas mingi naiste näputöö: salvrätt värviliste lillekestega. Neiu võttis selle kätte ja hakkas tikkima.
„Suudan isegi kleitide jaoks endale teenida. Näete, tikin. See on proua Hermanowiczovna jaoks Piaskówist.”
„Väga ilusasti tikite.”
„Ema õpetas mind.”
Nad ajasid veel pool tundi juttu. Kui vihm järele jäi, jättis posija hüvasti ja lahkus. Sellest päevast alates hakkas ta aina sagedamini proua Szkopkowa poekese käime ja istus seal kauem juttu ajades. Preili Marysia meeldis talle väga. Juba tema vaatamine, tema elavaloomulise näo, õrnade käte ja heledate juuste vaatamine tegi talle suurt rõõmu. Hääl oli Marysial hele ja helisev, tema suured sinised silmad olid südamlikud, ja Antoni tundis ka, et temagi meeldib neiule.
Tööd veskis, nagu ikka kevaditi, oli vähe. Põllul algasid kevadtööd, inimestel polnud aega haigeks jääda ega end ravida. Siis ei käinud ka nii hulganisti patsiente tema juures. Antoni hakkas nüüd pea ülepäeviti linnas käima. Ta ei palunud enam kellelgi talle midagi linnast tuua, mida Prokop veskimehe peres ka tähele pandi.
„Kuidagi õige tihti käid seal Radoliszkis,” lausus Zonia pilkavalt.
„Eks ta käib seal naistes,” viskas Wasil nalja.
„Ah, mine oma jutuga…” pomises Antoni tõrksalt.
Et aga külas midagi saladuseks ei jää, siis teadsid varsti kõik, et Antoni käib istumas proua Szkopkowa poekeses.
„Noh, egas midagi,” kehitas Prokop õlgu, kui Zonia talle sellest rääkis, „küll mees teab, mis mees teeb. Szkopkowa on asjalik ja kena proua. Ei ole veel vana ja raha on tal ka. Kaupmehe lesk. Aga sina ära topi oma nina teiste asjadesse.”
Ühel päeval tuli veski juurde rändkaupmees. Pakkis oma kompsud lahti ja kogu veskirahvas tuli uudistama. Mida seal kõike ei olnud! Peent vabrikukangast, värvilist perkalit, nahast käekotte, mida linnanaised kannavad, ja käevõrusid, igasugu kaelakeesid. Aarded missugused!
Naised, vaimustusest kiljudes ja ohates, vaatasid kõike, proovisid enda peale, katsusid. Ja kauplesid innukalt, aga kauplemine oli seda raskem, et kaupmees ei võtnud üksnes raha vastu, vaid ka lina, villa, kuivatatud seeni või mett.
Antoni vaatas seda kaugemalt pealt, aga kui naised olid lõpuks vaatamise ja kauplemise himu täis saanud, heitis temagi pilgu kaubale. Üsna ruttu valis ta kleidijagu siidkangast ja hõbedase laia käevõru, mida kaunistasid rohelised kivid. Kaupmehele pidi ta selle eest andma palju linarulle ja suure koti villa.
Zonia palged lõid õhetama, kui ta seda kaubavahetust nägi. Tal ei olnud kahtlustki, et see on temale mõeldud. Seevastu Olga oli veendunud, et Antoni ostis selle väikese Natalka jaoks.
Ent mõlemad eksisid. Posija suundus järgmise päeva lõuna paiku linna, kokkukeeratud komps kaenla all. Mõlemad veski lesknaised nägid teda aknast ja temperamentsem Zonia ei suutnud vandumast hoiduda:
„Selle vana nõia, selle vana lehma jaoks! Et see mees oma jalad murraks!”
Ent Antoni jõudis elusa ja tervena linna. Kuna ta nägi poekeses üht prouat parajasti ostmas, siis ootas, kuni too väljub. Ning alles siis astus sisse. Preili Marysia tervitas teda nagu ikka südamlikult:
„Kui ilus ilm on täna, onu! Nii soe, justkui oleks juba suvi.”
Marysia kutsus Antonit onuks, kes teab miks. Nii oli kuidagi iseenesest kujunenud. Teised ümbruskonna neiud veidi pelgasid ja võõristasid Antonit, aga Marysia ei tundnud mingit võõristust. Vastupidi, ta uskus mehe headusesse ja protesteeris nördinult, kui keegi püüdis mõista anda, et veskiposija on vanakurja teenistuses.
„Kel on kurjade jõududega tegemist,” ütles neiu, „see teeb inimestele liiga ja elab ebaausalt. Aga tema kohta ei saa midagi taolist öelda.”
Ei ole mingeid selgeid põhjuseid, miks üks inimhing teise vastu sümpaatiat hakkab tundma. See tuleb justkui õhust. Ja ka Marysia ei teadnud, miks talle posija oli meeldima hakanud. Kui ta poodi astus, tundis neiu alati rõõmu. Sel päeval rõõmustas ta veelgi enam, sest tal oli mehele üks palve.
„Kui hea, et ma onu Antonit näen,” ütles ta naeratades. „Ma tahan onu paluda…”
„Mida küll, kulla preili?”
„Aga lubage mulle, et täidate mu soovi.”
Antoni silus habet ja vaatas neiule otsa.
„Teen kõik, mis mu võimuses.”
„Suur aitäh! Siin Kośielna tänaval elab üks vanamemm. Väga vaene. Viimasel ajal ei kuula tema jalad enam sõna, nii ei jaksagi ta enam üldse kõndida. Ta palus mind, et paluksin teid, et astuksite tema juurde sisse ja annaksite nõu, mida teha.”
„Olgu pealegi,” naeratas Antoni. „Ma käin tema juures, ehkki ma koduvisiite ei tee. Aga mitte ilma tasuta.”
„Ta on väga vaene,” sattus Marysia segadusse.
„Mitte temalt ei taha ma tasu,” katkestas teda Antoni, „aga vastutasuks peab preili mulle meelehead tegema ja võtma selle külakosti vastu.”
Seda öeldes tõstis ta oma kompsu letile.
„Mis see on?” imestas neiu.
„Eks vaadake. Suurt seal pole, aga teile kulub ära.”
Marysia harutas paki lahti ja punastas.
„Siidriie… ja käevõru…”
„Palun kanda, preili Marysia, auks ja uhkuseks.”
Neiu raputas pead.
„Ma ei saa seda vastu võtta. Ei, ei! Mille eest? Miks te mulle sellise kingituse tahate anda?”
„Kas te keeldute?” küsis Antoni vaikselt.
„No kuidas ma saan seda teilt vastu võtta! … Mille eest?”
„Olge armuline, preili. Teile kulub see kleidiriie ja käevõru ära, ja mulle teeb nende andmine suurt rõõmu. Vaat, justkui annaksin teile tükikese oma südamest. Ei tohi tagasi lükata. See on tänulikkusest. Tänulikkusest selle eest, et kui hakkasin siin teie juures käima, on mu süda kuidagi kergem.”
„Aga see pidi ju palju maksma!”
„Ah, mis see nüüd ikka maksis,” lõi Antoni käega. „Te ju teate, et ma ei vaja enda jaoks suurt midagi… see tähendab… senimaani mõtlesin, et ei vaja midagi, aga selgus, et mul on ka oma veidrad tahtmised… Mõtlesin siis, et peaks olema keegi maailmas, mingi hea inimhing, kellele mõeldes on inimesel kergem ilmas elada. Ma olen juba vana. Aga vanast peast igatseb inimene soojust. Võta palun see vastu! Sina oled üksi ilmas ja mina ka, aga minu üksindus on hullem, sest mina olen juba vana. Luba, preili Marysia, mul vahetevahel välja näidata, et soovin sulle head.”
Neiu oli liigutatud. Ta sirutas käed ja surus tugevasti Antoni suuri parkunud töömehekäsi.
„Aitäh, suur aitäh, onu Antoni. Ma ei ole seda ära teeninud, aga suur tänu.”
Õhtul näitas Marysia proua Szkopkowale saadud kingitusi.
„Ta on nii hea,” ütles Marysia. „Ma olen ju tema jaoks lihtsalt üks võõras neiu. Mul oli häbi seda vastu võtta, aga ma tean, et äraütlemine oleks teda kurvaks teinud.”
„Vaata, aga vaata,” raputas proua Szkopkowa pead. „Vaata, et sinu ennustus täide ei läheks.”
„Milline ennustus?”
„No see, et lähed veel talle mehele.”
Marysia plahvatas naerma.
„Mis te nüüd! Te vist ei tunne teda! Ta on juba vana ja sellised asjad ei tule talle pähegi. Ja muuseas,” lisas ta kiuslikult, „on ta kindlasti etem nii mõnestki noorest.”
Marysia oli seda öeldes täiesti aus. Kindlasti seepärast, et ta ometi teadis noormeest, kes oli talle väga meeldima hakanud. Nende tutvus sai alguse ka poekeses, aga juba ammu, kahe aasta eest. See oli noorhärra Czyński, Ludwikówi mõisahärra poeg. Teda ei olnud terve aasta siin. Õppis välismaal inseneriks. Aga suve veetis alati Ludwikówis, kust käis tihti ka Radoliszkis. Vahel koos vanematega autoga või siis uhke kaarikuga ning siis astus ta poekesse vaid korraks sisse. Aga vahel käis üksi, ratsa või mootorrattaga, ning siis istus poekeses tundide viisi.
Noormees oli elava loomuga, lausa tulesäde, ning nõnda kena, et teist nii kena noormeest polnudki Marysia näinud. Pikka kasvu, sale, juuksed süsimustad, nägu päevitunud. Üksnes silmad olid samamoodi sinised nagu Marysial, muidu oleks küll lausa mustlase moodi välja näinud. Ta oli rõõmsameelne ja õige lärmakas, kui ta poodi astus, siis sai terve pood tema vigureid, naeru ja laulu täis (ta laulis väga hästi). Kord hüppas ta isegi koosjalu leti peale, sohvri meelehärmiks, kes oli tulnud talle järele.
Aga kõige rohkem meeldis Marysiale, kui noormees jutustas. Ta oli ju veel noor, vaevu seitse aastat neiust vanem, aga oh issand, kus ta oli juba jõudnud käia! Vist oli kogu Euroopa läbi sõitnud, ta oli käinud ka Ameerikas ja erinevatel eksootilistel saartel. Ja kuidas ta jutustas! Ja tal oli, millest pajatada, sest oma tormaka iseloomu tõttu oli ta aina sattunud mingitesse seiklustesse. Ta raputas neid jutte justkui käisest.
Marysia oleks võinud teda luiskamises ja kelkimiseski kahtlustada, kui tema seiklustest ei oleks kogu ümbruskonnas räägitud, kõik teadsid, kui palju sekeldusi ja muret oli vanal Czyńskil poja pärast. Kord laada ajal sõitis ta ratsa Radoliszkisse trahterisse ja läks seal tülli noore Żarnowskiga Wieliszkówist ning hiljem toimus nende vahel duell. Teisel korral oli ta peatanud rongi keset lagedat välja, tehes raudteele suure lõkke. Temast räägiti palju jutte, aga need jutud ei olnud sellised, mis oleksid talle kahju või häbi teinud.
Või kui, siis need jutud naistega. Räägiti, et ta ei jäta ühtki vahele, et igaühega flirdib ja nii mõnigi on tema pärast oma silmad peast välja nutnud.
Ent Marysia ei uskunud neid jutte. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks, ta ei tahtnud neid uskuda, ja teiseks, tal oli tõendeid neid mitte uskuda. Pan Leszek ei pööranud naistele tähelepanu, ta oli seda ju ise näinud. Kui noorhärra poes istus, siis linnakese kaunitarid ilmusid üksteise järel siia kui nõiaväel. Kui nägid poe ees tema ratsut või mootorratast, siis kiirustasid kähku koju, panid selga oma kõige parema kleidi, pähe kõige kenama kübara, keerasid ruttu juuksekihara lokki ja astusid poodi justkui postmarke või kirjapaberit ostma.
„Pan Leszek, olete minu poe jaoks kui magnet, kui palju ostjaid mul nüüd käib,” ütles ta noormehele, kui nad jälle kahekesi jäid. „Proua Szkopkowa peaks teile tänulik olema.”
„Kui järgmine ostja tuleb, näitan ma talle keelt!” ähvardas noormees ärritust teeseldes.
Juhuse tahtel astus poodi paar minutit hiljem sisse apteekriproua. Ta oli end üles mukkinud kui ballileminekuks, nõndamoodi end lõhnastanud, et poes oli lausa raske hingata. Czyński ei näidanud küll keelt, aga pikemalt mõtlemata hakkas aevastama ja aevastas ühtejaksu kogu aja, kuni lõhnastatud daam tormas poest kui lingust lastud, vihast punane ja pooloimetu.
Sellest päevast hakkas apteekriproua Marysiat vihkama ja kui kohtas proua Szkopkowat, siis ütles talle, et ei osta nende poest enam mitte krossigi eest, kuni seal on leti taga see vastik neiu.
Proua Szkopkowa muretses, et kaotab kliendi, isegi pahandas Marysiaga, ise küll teadmata, mille pärast, lihtsalt igaks juhuks, aga ei lasknud teda lahti.
Apteekriproua ei olnud küll enam noor, aga ei saanud eitada, et ta on ilus. Ja ka noorematele ei pööranud pan Leszek tähelepanu, isegi sellistele, kes käisid šikilt riides või olid heast perekonnast, nagu näiteks ksjondsi õetütar, teemeistri tütar või preili Pawlicka, doktori õde. Loomulikult oli see Marysiale meele järele. Ja seda enam meele järele, et Leszek oli ääretult enesekindel, suurelinegi, mille eest oleks võinud teda Marysia hurjutadagi. Marysiaga oli ta küll lihtne ja lõbus, aga teistega käitus jäigalt ja üleolevalt. Kui võrdsetega rääkis vaid ümbruskonna kõige rikkamate mõisnikega, teistele vaatas ülalt alla. Tihti kordas, et tema ema on krahvinna, isa on aga magnaat, senaatori perest ning kogu vojevoodkonnas ei ole kellelgi peale Radziwiłłide ja Tyszkiewiczite õigust rohkem nina püsti ajada kui Czyńskitel.
Andrus Allikvee
Stanislaw Lem
Stanisław Herman Lem (12. september 1921 Lviv – 27. märts 2006 Kraków) oli juudi päritolu Poola kirjanik, filosoof ja satiirik.
Lem on tuntud põhiliselt oma teadusliku fantastika järgi. Tema teoseid on tõlgitud 41 keelde ja tema raamatuid on müüdud üle 27 miljoni eksemplari.
“Oma autobiograafias peab Lem oluliseks perekonna, eelkõige arstist isa ja tema meditsiiniraamatute mõju, läbielatud sõdu ja okupatsioone, millest nende pere imekombel välja tuli, kuigi nad aeti minema kodulinnast Lwówist (Lvivist) ja Lemi onu lasid sakslased koos hulga teiste poola haritlastega sõja alguspäevil maha. Nimetamisväärt on, et koolipõlves tehtud intelligentsitestide järgi oli noor Stanisław kõige kõrgema IQga koolilaps Lõuna-Poolas (IQ = 180).
Lemi viimastest mõtteavaldustest kõlab sügav pessimism ja misantroopiani ulatuv pettumus inimeses. Toonasest tehnooptimismist või vähemalt vaimustusest tehnoloogia võimaluste üle, mida kajastab näiteks raamat “Summa technologiae”, ei ole midagi järele jäänud. Ta leiab, et inimene on tapja-ahv, kelle kätte on antud habemenuga.
Nõukogude Liidus oli Lem populaarne, võib-olla populaarsemgi kui oma kodumaal, kus tema fantaasiarikas ratsionalism ja klerikalismi põlgus leidsid vähe vastukaja. Ning kindlasti ka Eestis, kus Lemi jutte on uuesti avaldatud ka iseseisvusajal. Lemi tähendust kultuurile, mida peaaegu söandan nimetada nõukogude kultuuriks, ilmestab seegi, et tema romaani “Solaris” järgi tegi filmi Andrei Tarkovski. Lem oma science fiction’iga oli üks meie aknaid vabamõtlemisse nagu Norbert Wiener oma küberneetikaga. Tema aitas teadlaste ja tehnikute seas levitada filosoofilis-esseistlikku mõtet, näha teaduse ja tehnika saavutusi, probleeme, ent ka ohtusid laiemas perspektiivis, mille eest peame talle olema tänulikud.
Ühes oma viimases intervjuus ütleb Lem, et ta ei usu elusse pärast surma, kuna selle kohta ei ole mingeid usaldusväärseid tõendeid. Tunnen, et siingi olen temaga solidaarne. Oleks imelik öelda talle “Puhaku rahus”, sest seda, kes võiks puhata, ei ole enam olemas.” /Jaan Kaplinski Stanisław Lem`ist/
Katkend: Robotite muinasjutud, Päike ja Pilv 2021, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Kuningas Globares ja targad
Epariidi kuningas Globares kutsus oma palge ette kolm kõige suuremat tarka ja ütles neile:
„Tõepoolest, kohutav on saatus kuningal, kes on kogenud kõike, mida kogeda võib, nii et see, mida talle räägitakse, kõlab kui tühja tünni kõma! Ma tahan imestada, aga tunnen tüdimust, ma tahan vapustusi, aga kuulen viljatut loba, ma nõuan ebatavalisust, aga mind kostitatakse lamedate kiitustega. Kas teate, targad, et ma käskisin täna hukata kõik oma narrid ja pajatsid, koos oma nõunikega, nii avalike kui ka nende salajastega, ja sama saatus ootab ka teid, kui te minu käsku ei täida. Las igaüks jutustab mulle kõige kummalisema loo, mida ta teab, ja kui see mind naerma või nutma ei aja, ei hämmasta või ei kohuta, ei lõbusta või ei pane järele mõtlema – siis jääte peajagu lühemaks!”
Kuningas andis märku ja targad kuulsid raudset sammukaja: timukad ümbritsesid neid trooni jalamil, nende paljastatud mõõgad helkisid kui leegid. Tarku haaras rahutus ja nad nügisid üksteist küünarnukkidega, ükski nendest ei tahtnud sattuda kuninga viha ja timuka mõõga alla. Kuni esimene tarkadest hakkas rääkima:
„Kõrgeauline isand! Kõige kummalisem nii nähtavas kui ka nähtamatus kosmoses on kindlasti lugu tähehõimust, keda kroonikates on nimetatud tagurpidisteks. Juba oma algusaegadest peale tegid tagurpidised kõike vastupidi kui mingid mõistusega olendid. Nende esivanemad asusid elama Urduuriale, vulkaanide planeedile; igal aastal sünnitab see uusi mäeahelikke ning nendega kaasnevad kohutavad maavärinad, mis purustavad kõik ehitatu. Aga et häda ja õnnetus oleks täielik, lõikub Urduuria orbiiti meteoriidihoovus; kakssada päeva aastas pommitab see planeeti kivirahega. Tagurpidised (keda tollal ei kutsutud veel nõnda) ehitasid hooneid terasest, aga ise liikusid sellise hulga raudlehtede turvises, et olid kui kõndivad soomuskünkad. Ometi neelas kataklüsmides avanev maapõu nende raudlinnu ja meteoriitide vasarad purustasid nende soomusrüü. Kui juba kogu rahvast ähvardas häving, kogunesid targad nõu pidama ja esimene ütles: „Meie rahvas ei jää sel kombel kestma ja ei ole muud pääsu kui transmutatsioon. Maapinnas avanevad lõhed ja et siis mitte neisse langeda, peab iga tagurpidine olema laial ja lamedal alusel, meteoriidid lendavad ülevalt kaela, igaüks peab seega olema teravatipuline. Kui me oleme koonusekujulised, siis ei ähvarda meid miski.”
Teine tagurpidiste tark ütles: „Ei, mitte nii ei tule talitada. Kui maapinnas avanev lõhe on piisavalt lai, neelab see ka koonuse, aga diagonaalselt langev meteoor tabab ikkagi koonuse külgi. Ideaalne on kerakujuline. Sest kui maapind hakkab värisema ja võnkuma, veereb kera ise minema, aga langev meteoriit tabab munajat külge ja libiseb maha; paremasse tulevikku jõudmiseks peaksime ümber kujunema kerajateks.”
Kolmas tagurpidiste tark ütles: „Ka kera saab purustada ja maapõu võib selle neelata, nagu iga muugi materiaalse keha. Ei ole sellist kilpi, mida piisavalt tugev mõõk ei läbista, ega mõõka, mis piisavalt kõva kilbi vastu ei nürine. Mateeria, vennad, on igavene muutumine, igavene ja täiuslik ehk siis objektiivne!”
„Ja mis see siis oleks?” küsisid teised targad.
„Ma ei vasta sõnade, vaid tegudega,” ütles kolmas tark. Ja ta hakkas teiste silme all end lahti riietama ning heitis endalt kristallidega ehitud pealisrüü, ja ka teise, kuldse kanga, ja selle all oleva hõbedase, võttis kaane rinnalt ja rinnakorvilt, ja mida edasi, seda kiiremini ja põhjalikumalt kooris ta end, šarniiridest muhvideni, muhvidest kruvideni, kruvidest traadikeste ja viimsetegi kübemeteni, kuni jõudis aatomiteni. Ja hakkas see tark oma aatomeid lüdima, ja lüdis neid nõnda, et ei olnud näha midagi peale, tema sulamise ja kahanemise, aga ta tegutses nii osavalt ja kiirelt, et nende kõdrimiste käigus, teiste tarkade hämmastunud pilkude all, jäi järele üksnes nii täiuslik kohalolematus, olemise nii täpne pahupool, et muutus uueks olemiseks. Seal, kus tal enne oli üks aatom, ei olnud tal ühtegi, kus oli neid enne kuus, oli kuue aatomi puudumine, kus enne oli kruvi, oli nüüd kruvi puudumine, täiuslikult samane ega erinenud sellest millegagi. Sel kombel muutus ta vaakumiks, mis oli korraldatud samamoodi, kui ta enne oli korraldatud materiaalsena; ja tema olematus oli mitte millegagi tuhmistatud olemine, sest ta tegutses nii kiiresti ja manööverdas nii osavalt, et mingi osa, mingi materiaalne sissetungija ei määrinud tema ideaalset kohalolematu kohalolekut! Ja teised nägid tühjust, mis oli vormilt selline, nagu tark oli olnud enne, hetke eest, nad tundsid ära tema silmad musta värvi puudumise tõttu, tema näo helesinise läike puudumise tõttu ja tema jäsemed puuduvate sõrmede, liigeste ja õlakaitsmete järgi! „Vaat sel kombel, vennad,” ütles Kohalolev Kohalolematu, „kehastumise kaudu olematusse ei saa me mitte ainult vägeva immuunsuse, vaid ka surematuse. Sest üksnes mateeria muutub, ja olematus ei saada teda pideva ebakindluse teel, seepärast on täiuslikkus vaid olematuses, sest olemises, ja tuleb saada esimeseks, mitte teiseks!”
Nii nad siis ka otsustasid ja nõnda ka tegid. Sestpeale on tagurpidised alistamatu hõim. Oma elu ei võlgne nad mitte sellele, mis neis on, vaid sellele, mida neis ei ole, üksnes sellele, mis neid ümbritseb. Ja kui keegi neist kodust välja läheb, siis on nähtav tema kodust olematust, ja kui astub udu sisse – siis udu paigalist olematust. Peletades endast mateeria, ebakindla ja muutuva, tegid nad võimatu võimalikuks …”
„Aga kuidas nad rändavad kosmose vaakumis?” küsis Globares.
„Vaid seda üht asja nad ei suuda, auväärt kuningas, sest väline vaakum sulaks kokku nende isiklikuga ja nad ei oleks enam kohalikult korraldatud olematused. Seepärast peavad nad pidevalt valvama oma olematuse puhtuse üle, oma isikute vaakumi üle, ja sellises valvamises kulub nende aeg – neid kutsutakse ka olematuteks või neantideks …
„Tark,” ütles kuningas, „see ei ole eriti tark lugu, sest kuidas saab asendada materiaalset mitmekesisust selle ühetaolisusega, mida ei ole? Kas siis sama asi on kalju ja maja? Aga kalju puudumine võib võtta ju sama kuju kui maja puudumine, seetõttu muutuvad need justkui üheks asjaks.”
„Isand,” kaitses end tark, „on olematuse mitmesuguseid vorme …”
„Eks me kae,” ütles kuningas, „mis juhtub, kui ma käsin sul pea maha võtta: kas selle puudumine muutub kohaloluks, mis sa arvad?” Kuningas naeris parastavalt ja andis timukatele märku.
„Valitseja!” karjatas tark, kes oli juba raudsete kämmalde haardes. „Sa hakkasid naerma, minu lugu tegi sulle nalja, antud lubaduse kohaselt peaksid kinkima mulle elu!”
„Ei, ma lõbustasin end ise,” ütles kuningas. „Või teeme nii, et sa valid vabatahtlikult surma, siis sinu nõusolek teeb mulle nalja ja ma täidan su soovi.”
„Ma olen nõus!” hüüdis tark.
„Eks hukake siis ta, kui ta seda ise palub!” kamandas kuningas.
„Aga, isand, ma nõustusin selleks, et sa ei laseks mind hukata …”
„Kui sa olid nõus, siis tuleb sind hukata,” seletas kuningas. „Aga kui sa nõus ei ole, siis ei aja sa mind naerma, ja seetõttu tuleb sind ka siis hukata …”
„Ei, ei, vastupidi,” hüüdis tark. „Kui ma nõustun, siis ajab see sind naerma ja pead kinkima mulle elu, aga kui ma ei nõustu …”
„Küllalt!” ütles kuningas. „Timukas, täida oma kohust!”
Mõõk helkis läbi õhu ja targa pea langes.
Pärast hetkelist surmavaikust lausus teine tark:
„Kuningas ja valitseja! Kõige kummalisemaks tähehõimuks on kahtlemata polüandid, keda nimetatakse ka mitmikeks või hulklasteks. Kõigil neil on vaid üks keha, aga see-eest seda rohkem jalgu, mida kõrgemal ametikohal nad on. Mis peadesse puutub, siis on need neil olude järgi: iga ametikoht tuleb koos sellele vastava peaga, vaestel peredel on hulga peale üks pea, rikastel on neid varakambris varuks mitmeid, iga olukorra jaoks: neil on hommikused ja õhtused pead, strateegilised sõja puhuks ja kiirpead, kui neil on rutt, samuti külmalt kaalutlevad pead, plahvatuslikud pead, kirglikud ja lõbusad pead, armupead, leinapead, ja seetõttu on nad varustatud igaks elujuhtumiks.”
„Kas see on kõik?” küsis kuningas.
„Ei, isand!” vastas tark, nähes, et tema asjalood on halvad. „Mitmikud on saanud oma nime ka sellest, et kõik on ühendatud oma valitsejaga, ja seda sel kombel, et kui nende enamus peab kuninga tegevust üldisele heaolule kahjulikuks, siis see valitseja kaotab konsistentsi ja laguneb laiali …”
„Banaalne lugu, et mitte öelda – monarhi vastu mässule õhutav!” ütles Globares mornilt. „Kuna sa ise, tark, rääkisid nii palju peadest, siis ehk ütled mulle, mis sa arvad: kas ma käsin sul nüüd pea maha võtta või mitte?”
„Kui ma ütlen, et käsib,” mõtles tark palavikuliselt, „siis teeb seda, sest on vihane mu peale. Kui ma ütlen, et annab armu, siis üllatan teda, ja kui ta on imestunud, siis peab mulle leppe järgi elu kinkima.” Ja ütles siis: „Ei, kuningas, sa ei käsi mind hukata.”
„Sa eksisid,” lausus kuningas. „Timukas, tee oma tööd!”
„Aga isand!” hüüdis tark timukate haardes, „kas sa siis ei üllatunud mu sõnu kuuldes? Kas sa pigem ei oletanud mind ütlevat, et käsid mind hukata?”
„Sinu sõnad ei üllatanud mind,” vastas kuningas, „sest neid dikteeris hirm, mis on sulle näkku kirjutatud. Küllalt! Pea maha!”
Ja metalse kolinaga veeres põrandale teisegi targa pea. Kolmas tark, vanim neist, vaatas seda stseeni täiesti rahulikult pealt. Kui kuningas uuesti nõudis üllatama panevat lugu, ütles tark:
„Kuningas! Ma võiksin jutustada tõepoolest erakordse loo, aga ma ei tee seda, sest ma tahan sind pigem siirusele kallutada kui sind imestama panna. Ma panen su olukorda, kus sa ei saa mul pead maha võtta, tuues ettekäändeks selle mängu, milleks sa proovid tapmist keerata, oled oma loomult küll julm, aga siiski ei söanda tappa ilma võltsettekäändeta. Sa tahaksid meil pead maha võtta nõnda, et pärast räägitaks – kuningas lasi hukata lollid, kes nimetasid end tarkadeks. Mina aga soovin, et räägitaks tõtt, seepärast ma vaikin.”
„Ei, ma ei anna sind praegu timuka kätte,” ütles kuningas. „Ma soovin erakordset elamust, ausalt ja siiralt. Sa tahtsid mind vihale ajada, aga ma oskan oma viha taltsutada nii kaua kui vaja. Ma ütlen sulle: räägi ja päästad nii võib-olla mitte ainult enda. See, mida jutustad, võib isegi ääri-veeri majesteeti solvata, mida sa oled ju juba teinud, aga seekord peab see olema nii kohutav solvang, et muutub juba kiituseks, mis jälle oma mõõtmetelt muutub raskeks solvanguks! Proovi siis ühe hoobiga nii ülendada kui alandada, tõsta oma kuningat ja teda jalge alla trampida!”
Vaikus võttis maad, õukondlased nihelesid veidi, justkui järele proovides, kui hästi püsib neil veel pea kaela otsas.
Kolmas tark näis olevat sügavais mõtteis. Lõpuks ta lausus:
„Kuningas, ma täidan su soovi ja ilmutan sulle, miks ma seda teen. Ma teen seda kõigi juuresolijate jaoks, enda jaoks, aga ka sinu jaoks, et aastate pärast ei öeldaks – oli kord kuningas, kes oma kapriisi tõttu hävitas riigis tarkuse; isegi kui nõnda on veel praegusel hetkel, mil sinu soov ei tähenda mitte midagi või peaaegu mitte midagi, siis minu ülesandeks on anda sellele hetkelisele soovile väärtus, teha see oluliseks ja püsivaks, ja seepärast hakkangi rääkima …”
„Vanatoi, küllalt sissejuhatusest, mis uuesti külgneb majesteedi solvamisega, aga selle naabruses pole kiituse haisugi!” ütles kuningas vihaselt. „Räägi!”
„Kuningas, sa kuritarvitad võimu,” vastas tark, „ometigi sinu kuritarvitused pole midagi sulle tundmata kauge esivanema, Epariidide dünastia alusepanija omade kõrval. See sinu kauge esiisa, Allegoorik, kuritarvitas ka oma monarhivõimu. Et mõistaksid tema kõige jultunumat kuritarvitust, heida palun pilk öisele taevalaotusele, mis paistab paleesaali laeakendest.”
Kuningas vaatas tähti täis taevasse ja vana tark jätkas:
„Vaata ja kuula! Kõige olemasoleva üle võib ilkuda. Mingi tiitel ei kaitse ju selle eest, teada ju, et nii mõnigi julgeb naerda isegi majesteedi üle. Naer lööb valusasti troonide ja riikide pihta. Ühed rahvad naeravad teiste rahvaste üle või siis ka iseenda üle. Vahel ilguti isegi seda, mida olemas ei ole – kas ei naerdud siis müütiliste jumalate üle? Isegi tõsised ja traagilised asjad on olnud pilkeobjektiks. Piisab, kui meenutada võllahuumorit, surma ja kadunukeste üle naermist. Pilkamisest ei pääsenud taevakehadki. Võtame kasvõi päikese ja kuu. Kuud kujutatakse kiitsaka kelmina, kel on narrimüts ja sirbina esileulatuv lõug, päikest aga priske ja heasüdamliku paksukesena, keda ümbritseb tokerjas aupaiste. Ja ometigi, ehkki irvitamise objektiks on nii elu kui ka surma kuningriik, sama hästi nii väikesed asjad kui suured, on midagi, milleni üle senimaani ei ole veel julgenud irvitada ega naerda. Ning see ei kuulu selliste asjade hulka, mida saaks unustada, mis jääks kahe silma vahele, sest see kujutab endast kõike, mis eksisteerib, ehk siis kosmost. Kui sa aga hakkad mõtlema selle üle, kuningas, siis sa mõistad, kui naljakas on kosmos …”
Siinkohal imestas kuningas Globares esimest korda ja kuulas kasvava tähelepanuga targa sõnu, kui too rääkis:
„Kosmos koosneb tähtedest. See kõlab aukartust äratavalt, aga kui me sügavamalt järele mõtleme, siis on raske naeru tagasi hoida. Sest tegelikult – mida kujutavad endast tähed? Leekivad kerad keset igavest ööd. Näiliselt pateetiline pilt. Kas ka loomult? Sugugi mitte, üksnes mõõtmetelt. Ent ainuüksi mõõtmed ei saa määrata nähtuse kaalu. Kas kretiini kritseldus, mis paberilt suurendatud üle laiuva platoo, muutub sellega millekski ülevaks?
Paljundatud rumalus ei lakka olemast rumalus, sest kasvab vaid selle naeruväärsus. Kosmos on just selline kritseldus, mis koosneb laiali pillutatud punktikestest! Kuhu ka ei vaataks, kuhu ka pilku ei suuna – sellest pole pääsu! Loomise monotoonsus tundub kõige triviaalsem ja lamedam kontseptsioon, mida võib endale ette kujutada. Täpiline mitte miski, lisaks veel lõputu – kes küll klopsis kokku sellise mõttetuse, mis justkui alles ootaks oma loojat? Ehk vaid kretiin. Võtta tühjuse mõõtmatud alad ja pista punkte sinna-tänna, nagu juhtub – kuidas võib sellist konstruktsiooni pidada harmooniliseks ja majesteetlikuks? See surub su põlvili? Ehk vaid meeleheitest, et sellest ei ole pääsu. Sest see on vaid alguse autoplagiaat ja see algus omakorda oli kõige mõttetum asi kõigist võimalikest, sest mida võib teha, kui sul on käes sulg ja ees valge paberileht ja pole mingitki aimu, millega seda täita! Joonistustega? Jah, aga tuleb ju teada, mida joonistada. Aga kui ei ole midagi meeles mõlkumas? Kui kujutlusest ei ole haisugi? Egas midagi, sulg kukub justkui iseenesest paberile, tahtmatu puudutusega tekitab punkti. Aga korra pandud punkt loob – selles mõttetus omaette olemises, mis saadab sellist loomeimpotentsust – mustri, mis on sugestiivne seetõttu, et peale selle ei ole absoluutselt mitte midagi ja et seda saab kõige väiksema pingutusega korrata lõpmatuseni. Korrata, aga kuidas? Punktid võivad ju moodustada mingi konstruktsiooni. Aga kui ka seda ei suuda? Siis ei jää muud kui raputada sulge ja pritsida tinti, nii nagu juhtub.”
Seda rääkides võttis tark suure paberilehe ja tindipotti pistetud sulega pritsis seda mitu korda; seejärel võttis põuest taeva kaardi ja näitas kuningale nii esimest kui ka teist. Sarnasus oli hämmastav.
Miljardid punktid olid paberil, suuremad ja väiksemad, sest vahel oli sulelt rohkem tinti tilkunud, vahel vähem. Ja taevas kaardil paistis samasugune. Troonil istuv kuningas vaatas mõlemat poognat ja vaikis. Tark jätkas:
„Sind on õpetatud, kuningas, et universum on suurepärane, vägev oma määramatuses, majesteetlik, täis pikitud tähti. Aga vaata, kas see auväärne, kõikjalolev ja igavene konstruktsioon ei ole äärmise rumaluse vili, kas see ei ole mõtte ja korra vastand? Küsid, et miks keegi ei ole seda siiani märganud? Sest rumalus on kõikjal! Aga see üleüldine rumalus on seda enam pilkamist väärt, see nõuab distantseerivat naeru, sest selline naer on ühtlasi mässu ja vabanemise ettekuulutus. Kindlasti tuleks just selles vaimus kirjutada paskvill universumi kohta, et see kõige suurema mõttetuse teos saaks teenitud hinnangu, et seda ei saadaks enam tundeküllased ohked, vaid irooniline naer.”
Tummaks löödud kuningas kuulas ja tark jätkas pärast hetkelist pausi:
„Iga teadlase kohuseks oleks kirjutada selline paskvill, ent sel juhul tuleks puudutada esmast põhjust, mis kutsus ellu sellise vaid iroonilist muiet vääriva konstruktsiooni, mida kutsutakse universumiks. Ja see viib meid aega, kui mõõtmatus oli veel täiuslikult tühi ja alles ootas oma loomist, selles olematusest idanevas maailmas oli vaid käputäis taevakehasid, mida valitses sinu esiisa Allegoorik. Ta kavatses tollala võimatut ja meeletut asja, ta otsustas asendada loodust selle lõputult kannatlikus ja aeglases loomingus! Ta otsustas looduse asemel ise luua rikkaliku kosmose, mis on täis hindamatuid veidrusi. Aga et ta ise ei osanud seda teha, siis käskiski ta ehitada kõige targema masina, et see teeks seda tema eest. Seda moolokit ehitati kolmsada ja siis veel kolmsada aastat, aja arvestamine käis siis muuseas teisiti kui praegu. Vahendeid kokku ei hoitud ja mehaaniline koletis sai määratud mõõtmed ja piiritu jõu. Kui masin oli valmis, käskis usurpaator selle käima panna. Ta ei aimanud, mis on selle tagajärjed. Masin oli Allegooriku ilmatuma upsakuse tõttu juba liiga suur, ja seepärast oli selle tarkus juba ammu veerenud alla geniaalsuse mäetipust täielikku mõttekaosesse, tsentrist purskuvate voolude ja pingete somnambuulsesse pimedusse, käristades katki igasuguse sisu, nii et see üleskeeratud metagalaktiline monstrum, töötades täistuuridel, hakkas vaimus laiali valguma juba esimeste välja lausumata sõnade juures, ja sellest justkui kohutava pingega mõttekaosest, kus kuhjade viisi pooltooreid mõisteid muutsid vastastikku üksteist tühiseks, nende krampide, pingutuste ja tulutute kokkupõrgete ainsaks tulemuseks jäid kirjavahemärgid. See ei olnud ju kõige targem masin kõigist võimalikest, Kosmokreaator Omnipotens, vaid arutu usurpaatori sünnitatud vare, mis suutis, märgiks, et oli määratud tegema suuri tegusid, välja kogeleda üksnes punkte. Ja mis siis sai? Valitseja ootas oma plaanide kõige täiuslikumat täitumist, plaanide, mis olid julgemad kõigest, mida on mõtlev olend kunagi välja nuputanud, ning keegi ei julgenud talle teatada, et ta seisab mõttetu lalina allikal, mehaanilise agoonia alguses, mis tuli surnuna ilmale. Ent pimesi kuulekad määratu suured täidesaatvad masinad olid juba valmis täitma iga käsku, seega hakkasid need ette antud taktis mateeriast välja kiskuma seda, mis kolmemõõtmelises ruumis vastab punkti kahemõõtmelisele pildile: kerasid – ja sel kombel, aina ühte ja sama korrates, kuni sisemine kuumus hakkas ainet üles kütma, kopsisid masinad tühjusesse tulekerasid, ja selles kokutamise taktis sündiski kosmos! Sinu esiisa oli seega universumi looja, aga samas tekitas see totruse, millele ei ole kunagi võrdset. Sellise untsuläinud teose hävitamine oleks kindlasti palju mõistlikum ja eelkõige – ettekavatsetud tegu, mida ei saa öelda tollal loodu kohta. See on kõik, mida ma pidin sulle selgitama, kuningas, maailmade looja Allegooriku järeltulija.”
Kui kuningas saatis juba ära uuesti soosingusse sattunud targad, külvates nad üle kingitustega, eriti esile tõstes kõige vanemat nendest, kes oskas talle ühe hoobiga pakkuda kõige suuremat kiitust ja kõige suuremat solvangut, siis üks noor õpetlane, kui jäi vana targaga nelja silma alla, küsis, kui palju oli tõtt tema jutustuses.
„Mida ma peaksin sulle ütlema?” vastas vanamees. „See, mida ma rääkisin, ei tulnud teadmistest. Teadus ei tegele olemise selliste omadustega, mille hulka kuulub naeruväärsus. Teadus seletab maailma, aga meid sellega lepitada suudab üksnes kunst. Mida me tõepoolset kosmose tekkimisest teame? Sellist määratu suurt tühjust võib täita legendide ja müütidega. Ma soovisin mütologiseerimises jõuda ebatõenäosuse piirini ja ma arvan, et olin sellele lähedal. Seda tead ka sina, seega tahad üksnes küsida, kas kosmos on tõepoolest naljakas. Aga sellele küsimusele peab igaüks ise vastuse leidma.”
Eesti keeles ilmunud loomingut
Solaris. Eeden, Eesti Raamat 1989, tlk A. Puu.
Ijon Tichy mälestused, Perioodika 1967, tlk Jaan Kaplinski.
Ijon Tichy kosmoselendude päevikud; Ijon Tichy mälestused, Vagabund 2003, tlk Olev Jõgi, J. Kaplinski, H. Lindepuu.
Tagasitulek tähtede juurest, Eesti Raamat 1976, tlk Gunnar Kaarend.
Robotite muinasjutud, Päike ja Pilv 2021, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Marek Krajewski
Marek Krajewski (sdn 1966) on Poola krimikirjanduse lipulaev, tema romaane on tõlgitud kahekümnesse keelde. Kõige tuntum on romaanitsükkel jõhkrast ja hellast Breslau politseinikust Eberhard Mockist, kes armastab naisi ja alkoholi (seni on ilmunud üheksa raamatut). Krajewski on hariduselt klassikaline filoloog, lisaks doktorikraadiga. Klassikaliselt filoloogilt nõutakse täpsust ja detailiarmastust ning neid väärt omadusi näitab Krajewski ka krimikirjanikuna. Krajewski romaanides on palju musta huumorit, teda on nimetatud ka Poola Chandleriks.
/www.hlk.ee/
Katkend: Katk Breslaus, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2020. Poola keelest tõlkinud H. Lindepuu. Lk 202 – 211.
Breslau, pühapäev 24. märts 1924, kell kuus pärastlõunal
Cornelius Wirth püüdis tõmmata otsustava piiri era- ja ametiasjade vahele. Ta ei lubanud, et need kaks tema elu sfääri mingiski punktis lõikuksid. Ta ei rääkinud kunagi oma kauaaegsele uudishimulikule armukesele ega tema veelgi uudishimulikumale alaealisele õele – keda ta ka uhkelt ülal pidas – igapäevastest keerukatest sündmustest, mis kaasnesid tema ametiga. Ta oli veendunud, et kuuleks nende peenehäälset kiljumist, kui paljastaks, millega ta argiselt ametis on. Ehkki nende positsioon tema elus ei andnud volitust mingiteks küsimusteks ja pretensioonideks, sallis ta, – ise ka ei teadnud, miks – tigeduse- ja hüsteeriapurskeid ning libises neist üle pomina ja ühesilbiliste vastustega, mis kumbagi naist ei pannud imestama ja kinnitas arvamust temast kui „tõelisest mehest”, kes on sõnaaher ja ajab oma asja. Ja ta oli sama kidakeelne, kui südameasjade kohta pärisid temalt need, kellega ta kõige meelsamini mõnusid nautis. Pealetükkivate prostituutidega, kes tahtsid teada, kui mitu korda „armas Corni” rahuldab oma armukest, oli ta vaikiv, kärsitu ja lõpuks tõukas endast sellised, kes muutusid liiga pealetükkivaks.
Sellepärast ei olnud ta sugugi rõõmus, kui tema patroon Eberhard Mock pakkus talle privaatseks kohtumiseks välja bordelle või väikseid hotelle, mis ei olnud midagi muud kui maskeeritud bordellid. Mock – erinevalt Wirthist – võttis neid pesasid oma koduna. Mock oli ju poissmees ja pordumajade alaline klient, peale selle ei olnud tal juba mitu head aastat ülalpeetavat, sest – erinevalt Wirthist – oli ta impulsiivne, tõrges igasuguse karjumise, kiljumise ja hüsteeria vastu, suhtus äärmiselt kahtlustavalt, kui keegi proovis teda n-ö enda omandiks teha. Lõbunaised ilmutasid seevastu sellist käitumist väga harva, enamasti aga üldse mitte. Seepärast armastaski Mock neid, aga ilma sügavate sentimentideta. Tihti õnnestus Mockil läbi tungida nende põlglikust ja vulgaarsest kaitserüüst; siis jõudis ta haiget saanud väikeste tüdrukute hella sisemusse, kes tahavad, et neid hoitaks ja kaitstaks. Loomulikult oli nende hulgas ka selliseid – tigedushetkel tõdes Mock, et need on isegi enamuses -, kes tema juures nurrusid kui kassipojad, aga pärast kahekordse tasu sissekasseerimist naersid selja taga tema sentimentaalsust. Ehkki Mock teadis seda, ei olnud tal kahju nendele osutatud hellusest, mille eest – siiralt, või mitte, tundeliselt või mehhaaniliselt – andsid nad talle mesimagusaid hetki, mida Napoleon nimetas „sõdalase puhkuseks”.
Niisiis, Mock määras Wirthile telefonitsi kohtumise kella kuueks pärastlõunal Ruudipärja hotelli. Ta tegi seda hetkel, kui raekoja kell lõi juba kolmveerand kuut. Wirth, kes oli parajasti oma naisukestega Dahnstrasse villas magustoitu nautimas, istus vandudes automobiili, käivitas mootori ja võttis paigalt nii tormakalt, et tema isiklik turvamees Heinrich Zupitza jõudis vaevu hüpata eksklusiivsesse Protosesse ja võtta sisse koht oma šefi kõrval.
Viis minutit pärast kuut olid nad juba nimetatud hotelli toas number 12 ja vaatasid uskumatul pilgul ja ääretu imestusega Mocki, kes mugavalt diivanil lösutas. Mock tõmbas sigarit, mõlema käe pöidlad olid veskitaskusse surutud. Voodi oli segamini, lina otsapidi põrandal, tekk mütsakus päitsis. Õhus oli veel odavat naisteparfüümi. Mocki ilme ja tema naeratus ütlesid neile paljutki. On teinud korraliku kepi, mõtles Wirth, ja nüüd järgneb pikk ja rumal jutt kruustangidest, mingid kreeka või rooma kõrvalepõiked, ja lõpuks šantaaž praktikas. Ja see peab olema pühapäeval! Grammafonimuusika ja ühise struudlisöömise asemel minu väikese hiirekese ja tema õega.
„Jah, jah,” naeratas Mock, justkui lugedes Wirthi mõtteid. „Õppida, kulla mehed, ikka ja aina õppida! Täna toimub järjekordne õppetund, kuidas kruustange kasutada. Tänased on loomulikud ja pigem improviseeritud. Mul ei olnud aega, et täpsemalt kontrollida, milline on mehe nõrk koht, keda me kohe näeme. Seepärast peame selle hella koha lokaliseerima ad hoc. Ma olen kindel, et tänane õppetund läheb libedalt, sest see toimub samasugustes tingimustes, kui eelmine. Odavas hotell-pordumajas. Selle teemaks on … Noh, mis, Wirth?”
„Nõrga punkti leidmine,” vastas Wirth tõrksalt.
„See oli sissejuhatus. Aga nüüd asja juurde!”
Mock, endiselt sigarit suus hoides, tõusis ja andis Wirthile ja Zupitzale märku, et need tuleksid temaga kaasa. Kui nad olid juba koridoris, kummardus Mock Zupitza poole ja sosistas talle midagi kõrva. Zupitza noogutas. Ta läks ukse juurde ja torkas muukraua lukuauku. Zupitza lükkas ukse paokile. Nad kuulsid ülimat rahuldust saava naise oigeid. Uks kääksatas. Oiged ei lakanud. Hoopis valjenesid. Sellega liitus isase madalahäälne nohisemine. Mock astus tuppa. Esiplaanil oli naise selg ja tagumik, mis rütmiliselt liikusid. Valged ja liigagi täidlased. Kaelal oli niiskusest krussis lühikeseks lõigatud juuksed. Mock kiskus oma pilgu – mitte ilma kahjutundeta – daami ümarustelt ja otsis pilguga mehe
nägu. Ta ei märganud seda. Viimane tema nähtav kehaosa oli rangluu, kõrisõlm ja lõug altvaates. Pea rippus üle voodiääre alla.
Mock andis oma kaaslastele märku, et need ei liiguks paigalt. Ise läks ta ümber voodi ja silmitses armastajaid. Kumbki neist ei märganud teda, sest mõlemal olid silmad kinni. Mock hüüatas, nii nagu lapsed, kui tahavad kedagi ehmatada, sigar endiselt suunurgas. Ta haaras mehel kõrvust, mehe nägu oli alaspidi olemisest verd täis valgunud.
„Hoidke teda kätest kinni,” hõikas Mock, ise pigistas kätega mehe põski, justkui tahaks oma kompanjonidele puust ja punaseks teha, mida tähendavad kruustangid.
Naine oli vakka ja vaatas hirmunult Mocki ja tema kaaslasi. Tema armuke püüdis Zupitza ja Wirthi haardest lahti rabeleda. Tagajärjetult vingerdas ta voodis, püüdes end kõhuli keerata. Mõneteistkümne sekundi järel andis ta alla. Ta lamas rahulikult ja sosistas: „Laske mind lahti, palun! Mul on valus!”
Sama tõhusalt oleks ta võinud oma ründajatelt halastust paluda Goethe „Haldjate kuningat” deklameerides.
„Ah või valus?” naerats Mock, surudes tema lõuga, nii et verd täis valgunud nägu oli järjest lähemal põrandale. „Aga enne ei olnud valus, või mis, Oschewalla? Enne oli hea. Õnnis, lausa õnnis olek! Mõjub teravalt, kui veri valgub pähe, mis? Selline fiku-miku meeldib sulle, oi, kuidas meeldib!”
„Laske lahti, palun!”
„Laske lahti!” kamandas Mock.
Oschewalla tõusis taarudes ja tõmbas püksid jalga. Ühel hetkel takerdus ta säärde kinni ja vajus raskelt voodile. Naine oli teki alla peitu pugenud. Isegi pea oli teki alla peitnud.
„Kas näed, kui hea ma sinu vastu olen?” Mock istus toolile ja pistis pöidlad vestitaskusse. „Lasin su lahti… Veri valgub pähe… Aga küll kõik rahuneb… Jah, jah, Otto, kõik läheb normi tagasi…” Seda öeldes patsutas ta lamajat põsele. „Aga ma võin olla veel parem. Ma võin sulle lubada edasist mõnu selle Willendorfi Venuse rüpes…”
„Mida ma pean tegema?” Oschewallal õnnestus lõpuks püksid jalga tõmmata ja ta istus voodi äärele.
„Vastama küsimusele,” muutus Mock ühtäkki tõsiseks. „Lihtsale küsimusele. Aga kõigepealt sissejuhatus. Mul ei olnud sinu vanglas igav. Ja kas tead, mispärast? Sest ma mõtlesin aina selle degenerandi viimastele sõnadele, kellel ma kongis kaela kahekorra keerasin. Kas ma pean neid kordama või mäletad neid järsku ise?”
„Ei mäleta.”
„Ta ütles: „Ta maksis mulle, Oschewalla maksis mulle sinu häbistamise eest!””Mock viskas kustunud sigari pesukaussi. „ma mäletan neid sõnu selgelt, aga ma ei mõista nende tähendust. Kas sa juba aimad, mida ma siin täna teen?”
„Jah, aiman.” Oschewalla pani endale särgi selga. „Aga mida ma vastutasuks saan, et sulle seda ütlen?”
„Rahu saad,” vastas Mock, „püha rahu. Ma lähen siit välja ja jätan rahule sinu ja sinu naisukese selles armupesas. Miks sa maksid Dziallasele selle eest, et ta mulle kere peale annaks, et ta häbistaks mind nõnda nagu kadunud Priesslit?”
„Ega ma ise maksnud,” vastas valvur rahulikult, „ma lihtsalt andsin talle kellegi teise raha edasi.”
„Kelle?”
„Kriminaalpolitsei ülema Heinrich Mühlhausi…”
Sügav vaikus võttis maad. Mock vaatas uurivalt Oschewallale otse silma sisse, pupillid paistsid tumenevat, samal ajal kui tema põsed heledamaks muutusid. Ta oleks võinud paluda Oschewallal nime korrata, aga polnud vaja. Sest kõlas nii nimi kui ametikoht. Senimaani oli olnud see nimi tema jaoks teeviit, selle nime kandjat ta austas ja sidus sellega oma helgemaid lootusi, see ilmus ajakirjanduses üllate omadussõnade saatel ja andis hingekosutust Breslau elanikele. Kuni tänaseni. Tänasest on selle nime kandja keegi, kes oma rahaga õhutas pervert Dziallase viha Mocki vastu, keegi, kes tahtis Mockist teha paaria, vanglaprussaka. Ta mitte ainult ei pidanud paluma korrata seda nime, vaid ta ka ei tahtnud seda teha.
Ta pööras sõnagi lausumata armukestepaarile selja ja suundus ukse poole. Wirth ja Zupitza läksid talle järele. Esimene neist tahtis irooniliselt küsida, mis uut liiki tangid need pidid olema, mida nad täna justkui tundma õppisid. Ta ei küsinud, sest midagi oli ta täna Mocki teoorist õppinud. Juba ammu oli ta märganud huvitavat reeglipärasust, aga alles nüüd mõistis märke ja prognoose. Kui Mock teeb pika sissejuhatuse, lõbustab end ladina maksiimidega ja antiigi huvipakkuvate seikadega, siis kruustangid toimivad kehvasti või ei toimi üldse. Kui – nagu nüüd pärast selle nime kuulmist – Mock vaikib, surub hambad kokku ja lahkub väga kiirel sammul, siis on see ilmne märk, et peatselt kasutab ta veelgi vägevamaid riistu. Ja te tema sihtmärk ei pääse tema eest. Ja et see saab olema valus.
Heinrich Zupitza õppis ka midagi sellest pärastlõunast. Senimaani ei teadnud ta, et erootilise galopi ajal „laksab kõvemini”, kui ratsul on pea rippu.
Breslau, pühapäev, 23. märts 1924,
õhtul kakskümmend minutit seitse läbi
Breslaus, nagu ikka paastu ajal, kõlasid kirikutes ja kontserdisaalides passioonid. Schlesisches Landesorchesteri muusikud või Orchester-Vereini koorilauljad, isegi asjaarmastajatest mees- ja naisansamblid, kellest ei olnud Sileesia pealinnas puudust, hülgasid selleks ajaks kergema ja isegi patriootliku repertuaari ja haarasid kannatuse, reetmise ja ristilöömise pateetiliste nootide järele. Kriminaalnõunik Heinrich Mühlhaus ei olnud eriline passioonlike oratooriumite austaja, kõik reekviemid äratasid temas vastumeelsust, ja hiioblikud kurtmised tõid suule haletseva muige. Seega rõõmustas ta ääretult, kui abonementkontserdil Lobe muusikateatris toimus kavas mingil põhjusel muutus ning Bachi „Johannese passiooni” asemel pidi tulema esitusele Mahleri Viies sümfoonia ja Beethoveni „Leonora” avamäng, ning dirigendiks oli Georg Dohrn.
Õhtu algas Mühlhausile üsna õnnetult. Tema abikaasa otsustas panna tänasele kontserdile pähe vanamoodsa suure kübara. Seda oleks võinud mõista, kui ta kunagi poleks käinud kontserdil ja kui tema mees ei oleks reeglitele tähelepanu juhtinud. Aga nii ju ei olnud. Kontserditel oli ta käinud juba kakskümmend aastat oma politseinikust mehega, kelle kohta oleks võinud kõike öelda, aga mitte seda, et ta ei pea kinni reeglitest ja eeskirjadest. Miks naine siis üldse peakatte järele käe sirutas, kui igal piletil ja kontserdikuulusel on juba peaaegu viiskümmend aastat märkus „austatud daamidel ei lubata ilmuda kontserdisaalidesse kübaraga”? See oli seletamatu, nagu ka see, et Mühlhausi ja tema abikaasa saali päästnud piletikontrollija ei juhtinud tähelepanu proua reeglitevastasele kübarale. Alles nende taga istujate sisistamine ja valjud märkused teadvustasid Mühlhausile piletikontrollija vea. Ta heitis pilgu kellale. Kontsert pidi algama kolme minuti pärast. Raiskamata aega selgitustele, võttis ta naisel kübara peast ja jooksis saali ukse poole, mõttes paludes, et garderoobis ei oleks liiga pikka järjekorda. Tema palveid võeti kuulda. Kui ta andis riidehoidjale oma žetooni, kuulis ta esimest kella. Igal abonemendil ja kuulutusel oli kirjas, et kontserdi ajal enam saali ei lasta, ta mäletas seda. Ta kiirustas pilguga riidehoidjat tagant, kui see otsis loiult palitut, et kübar õigesse riiulisse panna. Lõpuks sai Mühlhaus ka riiulinumbri ja siis kõlas teine kell. Ta pöördus ja tahtis saali kiirustada. Ent ta ei teinud seda. Ta tardus. Tema ees seisis Eberhard Mock koos kahe mehega, kelle süngeid nägusid oli Mühlhaus kusagil näinud. Üks nendest, pikka kasvu turske tüüp, hoidis kätt palitutaskus. Ja see tasku oli punnis mingist piklikust esemest. See võis olla püstolitoru ja võis olla ka täitesulepea. Mühlhaus oleks seda hõlpsasti teada saanud, kui ta oleks tõstnud kisa. Kuid ta vaatas mehele otsa ja loobus kisa tegemisest. Tema pähe ilmus absurdne mõte, et piletikontrollija ja tema oma naine olid nende meestega mestis. Tema kahtlustav politseinikumõistus lihtsalt ei võtnud omaks, et see oli täielik juhus, mis aitas Mocki. Ja just siis kõlas viimane, kolmas kell.
Anna Świrszczyńska
Anna Świrszczyńska
Anna Świrszczyńska (1909–1984) luulekeel on kasin ja lakooniline. Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Czesław Miłoszi arvates on Świrszczyńska näol tegemist ühe suurima poola naisluuletajaga. Anna Świrszczyńska tuntuim teos on tema Varssavi ülestõusu aegseid kogemusi kirjeldav luulekogu “Ma ehitasin barrikaadi” – Anna teenis kogu ülestõusu aja haiglas sanitarina, pilt ongi Annast Varssavi ülestõusu päevilt.
Valik luuletusi „Ma ehitasin barrikaadi”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2019,
Valik luulet, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lk 58; 64; 69; 83; 86; 87; 92; 93; 94; 95; 96; 137; 155; 157; 161; 170; 171; 174; 177.
Karje maa alt
Kui pommirünnak läbi sai
jooksid inimesed kokku hüüdsid
siin on elusalt maetud
kuulake kuidas karjuvad
selle keldri peale
varises kolm korrust.
Inimesed kaevasid käsitsi
tahtsid kaevata kolm korrust
labidatega
paljakäsi.
Kaevasid päeva ja öö.
Hommikul teine pommirünnak
tappis kaevajad.
Enam ei olnud kedagi kuulmas
karjeid maa alt.
Tahtis päästa poega
Isa tahtis päästa ainsat poega.
Sakslased puistasid lendlehti,
et antaks alla,
et tuldaks alla andma, käed üles tõstetud
ja käes lendlehed.
Sakslased ajasid neid tanki ees,
tank läks ründama poola laatsaretti,
nad hukkusid poolakate kuulide läbi,
sest isa tahtis päästa ainsat poega.
Naine räägib oma mehele
Sa ei lähe nendega, seal on surm.
Ma ei lase sul surma minna.
Las lähevad kõik, aga sina ei lähe,
las surevad kõik, aga sina ei lähe.
Ära vaata mind nõnda.
Mul on õigus.
Mina võitlen
oma elu eest. Isegi koeral on õigus
oma elu eest võidelda.
Ära lükka mind,
ära kisu ust.
Sa ei lähe, ei lähe, ei lähe.
Las surevad kõik,
sina ei lähe.
Ma langen su jalge ette maha,
aga sina ei lähe.
Löö mind või maha,
sa ei astu üle selle läve.
Tüdruk ütleb poisile
Tule keldrisse,
seal ei ole kedagi.
Homme teevad sakslased meile otsa,
me ei pääse läbi, teevad meile lõpu,
jäänud on vaid kaks granaati.
Tule keldrisse, seal on pime.
See ei loe, et siin on rotid,
rotid on igal pool.
Kaisuta mind. Sina värised ka.
Ma tean, et sa ei armasta mind.
Ma olen vääritu. Kui ema teaks.
Ära ütle midagi. Homme
oleme nähtavasti surnud.
Ma kardan. Palveta minu eest.
Sa ei armasta mind. Palveta minu eest.
Mina palvetan ema
ja sinu eest.
Paanika
Inimesed jooksid ohvitseri juurde,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, seal on spioonid.
Meil on tõendid.”
Ohvitser käskis spioonid
maha lasta. Lamasid reas
isa, tütar, väimees
surusid end üksteise vastu
pärast surma.
Siis jooksid ohvitseri juurde teised inimesed,
värisesid, nutsid, vannutasid:
„Jumala eest, käskisid maha lasta
süütud inimesed.”
Pihtimine tänavasillutisel
See on minu pattude pärast – ulus naine.
See on Jumala karistus – ulus naine.
Ma müüsin leivapätsi sõrmuse eest,
lapsele piima kulduuri eest,
nad anusid süstlaid, ma ei müünud süstlaid,
nad küsisid joodi, ma ei andnud.
Need on minu rasked patud, Jumal,
ja nõnda raskelt karistad mind,
õiglane Jumal.
Naine ulus põlvini tänavatolmus,
langes silmili maha,
tagus pead vastu maad,
lapse
surnukeha kõrval.
Alandusetund
Kui ta õpetas poisse
kuidas võtta vaenlaselt kuulipildujaid
hoides peos vaid püstolit –
jooksis ise esimesena.
Kui ta sai käsu poistele õpetada
kuidas anda vaenlasele ära kuulipildujad
mis olid hangitud
võitluskaaslaste elu hinnaga –
lõi araks.
Viimane kuul tema püstolis
avas talle pääsetee
ja seda teed pidi pages ta oma poiste eest
ega olnud teda nendega koos
alandusetunnil.
Tal ei olnud palitut
Sõdurid läksid vangipõlve,
inimesed vaatasid vaikides,
inimesed seisid vaikides
mõlemal pool tänavat.
Kõige nooremal sõduril ei olnud palitut,
jooksis naine, palitu käes,
sandarm tõkestas tal tee,
naine jooksis, nuttis.
Inimesed vaatasid vaikides,
sõdurid läksid vangipõlve,
noorim oli kümneaastane.
Vestlus emadega
Läheb porutšik vangipõlve, justkui tassides,
oma noorte langenud võitlejate surnukehasid.
Loendab sosinal, loendab vahetpidamata
nende kaheksateistkümneaastaste nimesid,
näeb emade silmi, kes teda vaatavad.
„Sinu poeg hukkus, kaitstes barrikaadi,
mida enam pole, kaitstes maja,
mis on juba varisenud rusudeks, pihuks ja põrmuks.
Sinu poeg hukkus, kaitstes tänavat,
mida enam ei ole.
Nende telliste, nende rusude, selle liiva eest,
andsid nad oma elavad kehad.
Mina viisin neid surma.
Ja mina elan.”
Sakslased ütlevad: „Kiiremini, porutšik,
mine kiiremini vangipõlve.”
Aga tema ei saa kiiremini, tema tassib
oma poiste surnukehasid.
Ta ütles: „Ära nuta!”
Ta tuli, karabiin käes,
et ajada naine majast välja.
Maja tuleroaks,
naine koonduslaagrisse.
Ta ootas,
kuni naine tõmbab seljakoti rihma kinni,
vaatas, kuidas naine nutab,
ta ütles: „Ära nuta!”
See nooruke saksa sõdur.
Viskas võtme varemetesse
Naine pani seljakotti
viimased kuivikud,
viimast korda
keeras ukse lukku.
Ühe lapse
võttis sülle,
teisel käest kinni.
Viimast korda
tuli sellest trepist alla.
Ja viskas võtme
varemetesse.
Surematu
Juba ammu
on ta enda seest välja kolinud.
Iga uue lapselapsega
alustab elu uuesti
nagu jõgi, mis igal hetkel
algab uuest allikast.
Vaadates aina taevasse
imiku silmadega,
ei märka ta
omaenda keha surma.
Minu ema, preili Stasia
Kui ta läks Ostrołęka linnas
mööda Farna tänavat
siis vanad juuditarid
laksutasid vaimustusest keelt:
„Ingel läheb.”
Ta laulis sopranit
Lutnia kooris.
Nägus pan Raczyński
tahtis teda naiseks. Stasia
katkestas kihluse.
Pan Raczyński oli meeleheitel.
„Jumal karistab sind selle eest.”
Ja Jumal karistaski.
Stasia läks mehele hullule.
Kunstniku kolimine
Koidu ajal
lahkume kikivarvul majast.
Isa tassib molberteid
ja kolme maali, ema
reisikohvrit ja vanaemalt
saadud suletekki, mina
potti ja teekannu.
Tõstame need kärule, ruttu,
et kojamees ei näeks.
Isa,
sikutab käru pikki tänavat, ruttu,
ema lükkab tagant, ruttu,
mina lükkan ka, ruttu, ruttu,
et kojamees ei näeks.
Me olime võlgu
poole aasta üüri.
Kolm suhkrutükki
„Sellest näljast on mul silme eest must,
ja laps kahvatu, kui paber,”
ütleb ema isale, kui läheme mööda tänavat.
„Osta siis suhkrutükk,”
ütleb isa.
„Mul ei ole raha,”
ütleb ema.
Ja isa ostab
igale suhkrutüki.
„See kosutab,”
ütleb ema.
Naeratame
kõik kolmekesi.
Tunneme suus
kolme paradiisi.
Ema sureb
Kui ema oli suremas,
ei olnud mul aega nutta.
Ma pidin teda aitama
suremisel.
Kui ta oli suremas,
muutusin laibaks.
Laibad ei nuta.
Ta tuli hüvasti jätma
Kolmandal päeval pärast surma
tuli ema
minuga hüvasti jätma.
Ma kuulsin öösel,
kui ta tuli sammhaaval
kušeti juurde.
Ta jäi seisma
päitsisse.
Ma ütlesin: „Ema,
ära näita end minule, ema,
mul süda lõhkeb
hirmust.”
Midagi muud
ei öelnud ma talle
hüvastijätuks.
Rahune
Öösel
heliseb telefon.
Ma tõusen ehmunult.
„Midagi halba
on juhtunud isaga.”
„Rahune,” ütleb tütar.
„Vanaisaga ei juhtu enam midagi halba.
Ta suri ju
juba kuu aega tagasi.”
Pesen särki
Viimast korda pesen
oma surnud isa särki.
Särgil on higilõhn, mäletan
seda lõhna lapsest saadik,
nii palju aastaid
pesin tema särki ja kalsoone,
kuivatasin
raudahju kohal ateljees,
ta pani need selga
triikimata.
Kõigist maailma
loomade ja inimeste kehadest
eritas üksnes tema seda higi.
Hingan seda
viimast korda. Pestes seda särki
hävitan selle
igaveseks.
Nüüd
jäävad temast üksnes maalid,
mis lõhnavad värvi järele.
Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu (1958) tähistas 11. novembril 2018. aastal oma 60. a juubelit. Eesti tõlkija ja näitekirjanik, tegutsenud ka kergejõustikutreenerina.
Ta lõpetas 1981 Viljandi kaugõppekeskkooli.
Töötas tuletõrjes Viljandis. Aastatel 1991–1996 töötas ta Helsingi raamatukogudes, hiljem on tegutsenud vabakutselisena Laiusel. Alates aastast 1996 Kirjanike Liidu liige.
Loomingulist tegevust alustas ta 1979 värsside ja lühiproosaga. Aastatel 1988–1991 oli literaat Viljandis. Ta on kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid luuletajatest-kirjanikest (Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv) ning tõlkinud poola keelest, näiteks Sławomir Mrożeki, Stanisław Ignacy Witkiewiczi, Tadeusz Różewiczi, Bogusław Schafferi ja paljude teiste näidendeid ning muid teoseid.
Katkend Hendrik Lindepuu näidendist „Slavoween”, H. Lindepuu „Haisevad ja lõhnavad”, Laiuse 2002. lk 83-88.
3. stseen
Lava sama kui ennegi, vaid lugejateeninduse lauale on ilmunud seest tühi kõrvits – silmade ja suuga.
Eedu seisab samal kohal, kus eelmise stseeni lõpul ja vaatab üksisilmi Kristinat. Vasakult siseneb Gösta, vaatab ringi, märkab siis Eedut ja läheb talle vanainimese vaiksel sammul selja taha. Jääb vaatama Eeduga samas suunas.
GÖSTA: Mis see noorsand seal nii kangesti uurib?
EEDU: (ehmudes): Oh, vabandust, ma niisama.
GÖSTA: Pole teid siin enne näinud.
EEDU: Jah, ma olen siin esimest päeva.
GÖSTA: Aktsent on teil kah selline imelik. Kohe kuulda, et pole slaavlane.
EEDU: Ei ole jah, ma olen Eestist.
GÖSTA: Seda ma arvasingi, teie aktsent on nii eriline. Teate, ma olen Eestis isegi korra käinud. Aga see oli juba ammu, enne sõda. Hiljem pole sinna oma jalga saanud. Kommude ajal ei tahtnud minna ja nüüd olen juba liiga vana. Kas te olete midagi uurima tulnud, siin käib ju üleilma uurijaid?
EEDU: Ei, mitte küll päris, ma olen Eestist siia vahetuse korras saadetud, tutvuma raamatukogusüsteemiga ning seda just slaavi raamatukogus. On ju meilgi seda kirjandust lademetes ja otsime nüüd asjale läänelikumat lähenemist.
GÖSTA: Ahah, või sedasi. Läänelikumat lähenemist. (Kõhistab naerda.) Siis olete küll õiges kohas. Läänelikumat lähenemist, just. (Saab naerust võitu.) Vabandust, unustasin end tutvustada (Ulatab käe.) – Gösta Sjöberg.
EEDU: Eedu Noovits. Te olete siis rootslane?
GÖSTA: Jah, aga kohalik. Minu suguvõsa on elanud siin juba kolm sajandit. See on vist piisavalt pikk aeg, et end kohalikuks nimetada, või mis?
EEDU: Meil loevad mõned end kõvadeks kohalikeks juba kolme aastaga.
GÖSTA: Nojah, mis seal siis ikka – kui keel suus ja kombed korras. (Muigab.) Olen teie olukorraga enam-vähem kursis – ajalehtede kaudu muidugi.
EEDU (veidi umbusklikult): Ahah. Aga kui küsida tohib – mida te ise uurite?
GÖSTA: Asju, mida enam olemaski pole – Venemaal bolševike ajal hävitatud sakraalehitisi.
EEDU: Tõeliselt lai uurimispõld.
GÖSTA: Jah, minu elust kipub selleks nappima. Ma ei ole ju Metuusala.
Paremalt tuleb Silja, veidi kangelt, hoiab selga kinni.
SILJA: Aa, Gösta-papi, just tulid teie tellitud materjalid. Kahjuks küll mikrofilmina, aga üritame nendest teha korralikud koopiad. Kas tuleksitegi vaatama, mida just täpselt vajate.
GÖSTA: Oi, aitäh, Siljake, mu inglike. (Eedule.) Jätan teid imetlema – seda mida imetlesite. (Siljale.) Mis teiega on juhtunud?
SILJA: Ah ei midagi, venitasin vist selga natuke.
GÖSTA: Ärge tõstke raskeid raamatuid kõrgetele riiulitele. Teil on siin nüüd noori mehi (osutab Eedule), las nemad tõstavad.
SILJA: Ei, ega ma raamatuid tõstes. Jumppasin.
GÖSTA: Aga milleks te raiskate aega mingi jumppaga. Te olete naine oma ilu tipul. Nautige elu.
SILJA: Peab jumppama – et saledat joont säilitada.
GÖSTA: Jätke nüüd, olge prink ja priske kui vene kirik. See on teie õige joon. Mitte mingi kiitsakas gooti katedraal – sellised on moenäitustele, et vähem riiet läheks. Kuulake, mida ütleb teile elu näinud ja elu kogenud mees.
SILJA: Ah, mis te nüüd ajate…
Gösta ja Silja kaovad vasakule riiulite taha. Eedu heidab pilgu veel Kristinale, ohkab. Vasakult tuleb Sofia, jääb kannatamatu olekuga lugejateeninduse laua äärde seisma.
EEDU (tuleb laua juurde): Kas ma saaksin kuidagi aidata?
SOFIA: Jah, mul olid tellitud „Izvestija” ja „Pravda”, aastakäigud 1933-1937, minu nimi on Sofia Salomon.
EEDU: Oodake, ma lähen küsin, ma olen siis esimest päeva ja vaid ajutiselt. Õige töötaja pidi korraks ära käima. Üks hetk. (Läheb vasakule riiulite vahele.)
Riiulite vahelt tuleb Dyapanazy.
DYAPANAZY: Oo, keda mul on rõõm näha – Sofia.
SOFIA: Tere, Diapcio. Kas oled jälle siin ametis?
DYAPANAZY: Ei, mis sa nüüd. Olen siin nagu sinagi – uurijana.
SOFIA: Ja mida sa siis uurid – kui see saladus ei ole?
DYAPANAZY: Tegelikult on küll, aga – only for You – nõukogude kolmekümnendate aastate tegelikkust – nagu sinagi. Aga alternatiivsest vaatepunktist. Teise värvi pealt. Rohelisena. Olen Greenpeace`i palgal.
SOFIA: Ajad loba, nagu alati. Aga see on sinust armas. Mehed peavadki naisi lõbustama.
DYAPANAZY: Aga sina oled endiselt – kuidas nüüd pehmemalt öelda – kihvtine.
SOFIA: Ei, ma ei ole kihvtine, ma lihtsalt arvan, et kui miski on lõppenud, siis see on lõppenud. Ütle parem, kes oli see kurvameelne noormees?
DYAPANAZY: Ei, ma parem ei ütle, jäägu temal tundmata sinu psüühilised kuriteod, põrguvürstinna.
SOFIA: Oi, kui literatuurseks me oleme muutunud. Kas sa oled õhtul ka veel siin?
DYAPANAZY: Mis siis?
SOFIA: Mul oleks vaja täna õhtuks üks väike uurimus valmis saada. Kasutaksin seda halloweeni ja rabaksin keskööni. Ainult et – pärast on kõhe üksi koju minna. Tule saada mind. Sul pole ju nagunii midagi muud teha.
DYAPANAZY: Palu seda kurvameelset noormeest.
SOFIA: Kaabakas. Kuidas siis jääb?
DYAPANAZY: Ise ju ütlesid, kui miski on otsas…
Sofia (meelitavalt): Diapcio!
DYAPANAZY (kõheldes): Ma ei tea.
Vasakult riiulite vahelt tuleb Eedu.
EEDU: Osa lehti on viidud lugemissaali teie lauale, osa lehti on mikrofilmidena, aga üks aparaat on praegu hõivatud ja teine on rikkis. Vabandust.
DYAPANAZY (Eedule): Sofia tundis sinu vastu personaalset huvi, aga kuna ma ei tea sinu nimegi, siis…
EEDU: Minu nimi on Eedu Noovits.
SOFIA (Eedule silma vaadates): Väga meeldiv.
DYAPANAZY: Eedu on eestlane, tutvub meie raamatukogusüsteemiga. Sofia tutvub teie süsteemiga, see tähendab nõukogude tegelikkusega kolmekümnendatel.
EEDU: See süsteem on samapalju teie kui meie. Pealegi oli Eesti kolmekümnendatel veel iseseisev.
DYAPANAZY: Teame, teame, ärge võtke südamesse. Lihtsalt tahtsin öelda, et te tunnete nõukogude tegelikkust.
SOFIA: Nagu ma aru saan, on meestel omad filosoofilised teemad. Mina naisterahvana lähen tööd tegema.
Lahkub paremale riiulite vahele lavasügavusse. Mehed jäävad talle järele vaatama.
DYAPANAZY: Põrgulik asi see naiste intelligents.
EEDU: Kas selline noor ja ilus naine tõepoolest uurib nõukogude kolmekümnendaid? See on ju tülgastav.
DYAPANAZY: Võibolla just sellepärast. Rikkana hakatakse igatsugu perverssuste vastu huvi tundma.
EEDU: Kas ta on siis rikas?
DYAPANAZY: Nagu kröösus.
EEDU (uskmatult): Rikas ja uurib nõukogude kolmekümnendaid?
DYAPANAZY: Just. Need kütavad tal kirgi üles.
EEDU (kahtlevalt): Kas tõesti?
DYAPANAZY: Otse loomulikult. (Lahkub vasakule riiulite vahele.)
EEDU (vaatab Sofiale järele, omaette): Ei, pigem siis juba Brjussov. Mis sest, et kirjutas luuletuse Leninist ja astus parteisse.
Paremalt tuleb kiirel sammul Pirkka.
PIRKKA: Noh, mis te siin teete? Te pidite ju all aitama „Vene hinge” otsida?
EEDU: Jelena läks ostma linte ja lehvikuid, ta palus mul hetke siin tema eest olla.
PIRKKA: Mis linte ja lehvikuid?
EEDU: Halloweeni pärast. Et oleks õhkkond.
PIRKKA: Halloweeni? Ah, õigus jah. Misjaoks veel linte ja lehvikuid? Kõrvits ju on juba. Sellest oleks piisanud. (Ruttab edasi vasakule.) Kui Jelena tagasi tuleb, siis jätkake otsimist.
EEDU: Jah. Vabandust, ma tahtsin küsida veel üht asja.
PIRKKA: Jah?
EEDU: Kas mina võiksin kanda tšehhi kirjandust arvutisse – samamoodi kui teised vene kirjandust? Tšehhi kirjandus on ju praktiliselt vaid kataloogis?
PIRKKA: Mitte mingil juhul. Praegu on kõige tähtsam venekeelsete trükiste täieliku arvutikataloogi loomine. Meie venekeelsed trükised on palju väärtuslikumad kui muud. Ja te oskate ju vene keelt.
EEDU: jah, oskan küll.
PIRKKA: Noh, milles siis asi. Täpselt sama töö, sama arvutiprogramm. (On vasakule lavasügavusse lahkumas.)
EEDU (rohkem omaette): Enne oli kõige tähtsam „Vene hinge” leidmine.
PIRKKA: Te, eestlased, olete mõne aastaga hirmus ninatargaks muutunud. Alles käis üks Tartu ülikooli professor minu tuttava talumehe juures vagurasti maaasikaid korjamas, nüüd teab lihtne raamatukogunähvits juba minust paremini, mida siin peab tegema.
EEDU: Vabandust, ma ei…
PIRKKA: Hea küll, te võite hakata tegeleme tšehhi kirjandusega, aga ainult ühel tingimusel – kui just teie leiate Tarkonitsõni „Vene hinge”. Selge?
EEDU: Selge.
Pirkka lahkub vasakule lavasügavusse.
EEDU: Jah, kui tahad imekaunist Vassilissat, siis pead kõigepealt surematu Kaštšei tapma. Kuradi kapitalistid!
Jelena tuleb vasakult, käes kott, millest paistavad lindirullid ja muud taolist.
JELENA: Noh, kas on rahulik olnud?
EEDU: Jah, vaid paar inimest on käinud. Üks rootsi vanapapi läks Siljaga mikrofilme vaatama, teise külastajaga sain ise hakkama. Tal oli tellitud „Pravdat” ja „Izvestijat”.
JELENA: Aa, see oli vist Sofia Salomon?
EEDU (noogutab): Jah.
JELENA: Tore. Kena. Kohe peakski tulema Tuija mind välja vahetama, siis saame lõunale minna. Ma näitan teile, kus söökla on. Sealt ta tulebki.
Vasakult lavasügavusest tuleb Tuija.
JELENA (Tuijale, valjusti – tollel on kõrvaklapid peas): No nii, siin on rahulik. Lugemissaalis on vaid Kristina ja Sofia, Gösta-papi vaatab koos Siljaga mikrofilme. Me läheme siis lõunale. (Eedule.) Tulge nüüd. Jelena ja Eedu lähevad vasakule. Vaid hääli on kosta.
JELENA: (Eedule.) Kas te teadsite, et Brjussov tõlkis valimiku soome luulet ja kavatses tõlkida ka eesti luulet? Näete, kõike ei tea teiegi. (Hääl kaob.)
Tuija võtab kõrvaklapid peast, paneb pleieri lauale. Läheb siis paremale, jääb seisma sinna, kus seisis enne Eedu ja jääb vaatama samasse kohta. Ohkab.
Pimendus.
Hendrik Lindepuu Kirjastus: http://www.hlk.ee/
Tõlked
Małgorzata Semil, Elżbieta Wysińska, “Tänapäeva teatri leksikon” (tõlkija täiendustega). SE & JS, Tallinn 1996, 422 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Näidendid” (ka tõlkija järelsõna). Eesti Draamateater 1997, 288 lk
Witold Gombrowicz, “Päevaraamat” (ka tõlkija järelsõna). Sari Avatud Eesti Raamat, Vagabund, Tallinn 1998, 384 lk
Czesław Miłosz, “Vangistatud mõistus” (esseed). LR 1999, nr 18/20, 208 lk
Jerzy Pilch, “Muud mõnud” (romaan, ka tõlkija järelsõna). LR 2001, nr 36/37, 104 lk
Jerzy Grotowski, “Tekstid aastatest 1965–1969”. Eesti Teatriliit, Tallinn 2002, 264 lk
Bogusław Schaeffer, “Proovid ja teisi näidendeid” (“Proovid”, “Toost”, “Loojang”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 210 lk
Sławomir Mrożek, “Suvepäev ja teisi näidendeid” (“Suvepäev”, “Leping”, “Portree”, “Kaunis vaade”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 214 lk
Stanisław Lem, “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud; Ijon Tichy mälestused” (jutustused; teised tõlkijad Olev Jõgi ja Jaan Kaplinski). Vagabund, Tallinn 2003, 172 lk
Jerzy Pilch, “Kange ingli tiiva all”. LR 2004, nr 27/28, 136 lk
Witold Gombrowicz, “Laulatus ja teisi näidendeid” (“Iwona, Burgundia printsess”, “Laulatus”, “Operett”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2004, 208 lk
Sławomir Mrożek, “Pidu ja teisi näidendeid” (“Pidu”, “Karol”, “Serenaad”, “Rebane-filosoof”, “Rebane-aspirant”, “Lesed”). H. Lindepuu, Laiuse 2005, 156 lk
Olga Tokarczuk, “Maailma kõige inetum naisterahvas” (jutud; ka tõlkija järelsõna). LR 2005/40, 72 lk
Janusz Głowacki, “Fortinbras jõi end täis ja teisi näidendeid” (“Fortinbras jõi end täis”, “Prussakajaht”, “Antigone New Yorgis”; ka tõlkija järelsõna). Toimetanud Udo Uibo. Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 170 lk
Tadeusz Różewicz, “Valge abielu ja teisi näidendeid” (“Vana naine haub”, “Valge abielu”, “Lõks”; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 162 lk
Leszek Kołakowski, “Miniloengud maksiprobleemidest” (esseed). Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 322 lk
Tadeusz Różewicz, “Alati fragment” (luulekogu). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 104 lk
Wisława Szymborska, “Oma aja lapsed” (luulevalimik; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 92 lk
Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused”. Järelsõna: Adam Zagajewski. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 316 lk
Tadeusz Różewicz, “Valitud luuletused 1945–1995”. Järelsõna ja toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 320 lk
Marcin Świetlicki, “Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 140 lk; ISBN 9789985958995
Marcin Świetlicki, “Kaksteist” (romaan; tunnistati 2006. aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 224 lk
Marcin Świetlicki, “Kolmteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2010, 240 lk
Adam Zagajewski, “Valitud luuletused”. Toimetaja ja järelsõna: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2010, 324 lk
Marcin Świetlicki, “Üksteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 220 lk
Czesław Miłosz, “Miłoszi ABC” (tähestikuliselt järjestatud märksõnadega mälestusteraamat). Tõlkija järelsõna. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 306 lk
Olga Tokarczuk, “Algus ja teised ajad” (romaan). Tõlkija järelsõna; toimetaja: Leelo Laurits. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 203 lk
Wisława Szymborska, “Herakleitose jões: valitud luuletused”. Tõlkija järelsõna; toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 232 lk
Leszek Kołakowski, “Mida küsivad meilt suured filosoofid”. Toimetaja: Märt Väljataga. Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 285 lk
Czesław Miłosz, “Sünnimaa Euroopa” (autobiograafia). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 272 lk
Olga Tokarczuk, “Päeva maja, öö maja” (romaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus
Czesław Miłosz, “Valitud luuletusi”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2013, 448 lk
Mariusz Szczygieł, “Gottland”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 199 lk
Leszek Kołakowski, “Revolutsioon kui ilus haigus”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 379 lk
Witold Szabłowski, “Mõrtsukas aprikooside linnast”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 176 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Hullumeelne ja nunn. 14 pöörast näidendit”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 560 lk
Tadeusz Dąbrowski, “Te Deum. Luuletusi aastaist 1998-2015”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 126 lk
Marek Hłasko, “Kaunid kahekümneaastased”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 480 lk
Margo Rejmer,”Bukarest. Tolm ja veri”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 175 lk
Janusz Korczak,”Kuidas armastada last. Laps perekonnas”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 125 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed I. Proosa 1951-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 319 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed II. Näidendid 1958-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 461 lk
Bronka Nowicka, “Anda kivile süüa”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 52 lk;
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed III. Näidendid 1975-2000”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 479 lk
Leszek Kołakowski, “Naeruvääristatud Jeesus”. Edmund Burke`i Selts, 2017, 202 lk
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed V. Vested”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2018, 264 lk
Tunnustused
1988 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Tadeusz Kantor” ja “Andrzej Wajda” eest.
1994 Eesti Teatriliidu Aleksander Kurtna nimeline tõlkepreemia
1997 Poola ITI Keskuse Stanisław Ignacy Witkiewiczi nimeline preemia poola teatrikultuuri populariseerimise eest maailmas
1997 Poola Suursaatkonna diplom poola teatrikultuuri tutvustamise eest
1997 Poola aurorikaitseorganisatsiooni ZAiKS tõlkepreemia
1998 Ajakirja “Looming” aastaauhind ajakirja Poola-numbri eest (juuni, 1997)
1998 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Krzysztof Zanussi” ja “Poola uuemast filmist” eest
2005 Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist
2009 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Zbigniew Herbert “Valitud luuletused”; Wisława Szymborska “Oma aja lapsed”
2009 Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist
2010 Kultuurkapitali kirjanduspreemia: Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletuste” ja teiste poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest
2011 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Adam Zagajewski “Valitud luuletused”
2012 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Miłoszi ABC” ja “Teeäärne koerake”; Marcin Świetlicki “Üksteist”
2014 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Valitud luuletused”; Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”
2015 Eesti Vabariigi Kultuuripreemia loominguliste saavutuste eest 2014. aastal
2015 “Loomingu” ja “Loomingu Raamatukogu” aastapreemia Bruno Schulzi “Kaneelipoodide” tõlkimise eest
Natasza Goerke
Natasza Goerke (snd 1962) on poola luuletaja, novelli- ja reisikirjanik. Ta on õppinud poola filoloogiat Poznani Mickiewiczi ülikoolis, seejärell orientalistikat ja Tiibeti keeli Krakowi Jagellooni ülikoolis. 1980. aastate keskel emigreerus Goerke Saksamaale ning sealtpeale on ta jaganud oma elu Hamburgi ja Nepaali vahel.
Tema kaks esimest jutukogu, „Fractale” (1994) ja „Pasteediraamat” („Księga pasztetów“, 1997) sisaldasid groteskseid ja sürrealistlikke lühijutte, mida nende iroonia ja musta huumori kasutuse tõttu on võrreldud näiteks Daniil Harmsi loominguga. 2002. aasta jutukogus „Hüvastijätt plasmaga“ („Pożegnania plazmy“) võttis Goerke vaatluse alla armastuse, aga nagu ütleb Hendrik Lindepuu, ei ole tegemist armastuslugudega nende tavapärases tähenduses. Poola kirjandusteadlane Grażyna Borkowska on Goerke stiili kirjeldanud muuhulgas tabamatu, häiriva ja raskesti klassifitseeritavana.
Ehkki tema jutte ja jutustusi ilmus vahepeal ajakirjades ja antoloogiates, ei avaldanud ta aastatel 2002–2017 ühtki raamatut. Eelmisel aastal ilmus aga äkitsi tema kauaoodatud reisi- ja reportaažiraamat Nepaalist „Seal” („Tam“). Selle südamliku raamatuga jätkab Natasza Goerke poola reportaaži- ja reisikirjanduse parimaid traditsioone.
Goerke teoseid on seni tõlgitud saksa, inglise, serbia, horvaadi ja slovaki keelde. Nepaali-raamatu „Seal” eestikeelne tõlge ilmub festivali ajaks Hendrik Lindepuu tõlkes Hendrik Lindepuu Kirjastuses.
Kirjandusfestival Prima Vista 2018
Katkend: Seal, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Halliste 2018, lk 81 – 87, poola keelest tlk H. Lindepuu.
Vaesus on maaliline
Kujutlusharjutus nr 1
Kujutame endale ette Rooma Campo de`Fiori väljakut, kus tunglevad rõõmsad Bangladeshi, Zambia, Haiiti ja Eritrea turistid. Või siis gondleid Veneetsia Canale Grandel, milles on mesinädalaid pidavad Süüria ja Sudaani paarid. Kujutame endale ette supelranda Jelitkowos ning sellel Albaania ja Turkmenistani peresid või siis alpinõlvu Chamonix`s ning suuskadel sahistavaid Ida-Timori ja Burkina Faso turiste. Kujutame endale ette kohvikuid Sevillas, mis on täis külastajaid Nepaalist ja Sierra Leonest; Tate Gallery`d, mis on pungil Etioopia ja Elevandiluuranniku kunstihuvilistest; seljakotimatkajad Senegalist ja Ghanast; kes sõidavad jalgratastel läbi Šveitsi; või kooliekskursioone Afganistanist ja Kambodžast, suundumas Cecilia Bartoli kontserdile Verona amfiteatrisse.
Veider, eks ole? Vaesus ei tunne ju huvi muusika ja kunsti vastu ega reisi, ning see on nii ilmselge, et eespool manatud pilt kisub groteskseks.
Arvud, mille abil kirjeldatakse vaesust, on petlikud ja muutlikud, ma ei hakka neid siin ära tooma, ehk vaid ühe erandiga – üle kaheksakümne protsendi planeedi elanikkonnast, kui nad üldse midagi teenivad, siis üksnes sedavõrd, et nende päevapalgast ei piisaks taksosõiduks Varssavi lennujaamast linnalähedasse Konstancini, ja planeedi poolel elanikkonnal piisaks päevapalgast vaevu Varssavi linnaliini bussipileti jaoks. Et minna Cecilia Bartoli kontserdile, peaks Nepaali talumees töötama kaks kuud ning seejuures mitte sööma, aga et veeta kaks nädalat Jelitkowo rannakuurordis, peaks ta töötama mitu aastat.
Turiste Kolmanda Maailma maadest on siis enam-vähem sama palju kui Esimese Maailma maades savihütte. Juhtub aga, et vaesed maad – kui neil on õnn olla maaliline ja kui seal ei käi parajasti sõda – võivad elatist teenida turismiga.
Maaliline vaesus
Selline on näiteks Nepaal. Mitte ainult seepärast kaunis, et mäed on ju alati ilusad, vaid lisaks on loodus veetluse ja iluga varustanud ka nepaallasi endid. Ja see ei ole üldse vähetähtis, sest kenasid inimesi armastatakse ju ikka rohkem.
Ja turistid armastavad siis kenasid nepaallasi koos nende vaesusega, mis omamoodi võlub isemoodi iluga. Nepaali vaesus ei ole nii sünge nagu näiteks van Goghi „Kartulisööjad”, pigem kirev nagu Vogue`i kaanepilt: roheline, purpurpunane, oranž ja lilla – juba kerjuserüüde värvikirevus oleks Vivienne Westwoodi julgeimate unenägude täitumiseks, ja oma sõgedas auklikkuses löövad need kaugelt üle mälestusväärse Woodstocki festivali dress code`i. Ja takkaotsa veel aksessuaarid: kaussidest peakatted ja hipsterlikud jakivillast mütsid, hõredaks kulunud sallid, imponeerivad kaelakeed kivikestest, mis võiksid rahulikult kaunistada Frida Kahlo dekolteed. Seda maalilisust võimendavad Nepaalis erakordselt levinud savihütid, mis on üllat seepiavärvi, imeliselt asümmeetrilised ja ovaalsed justkui Gaudi Casa Milà primitiivsed miniatuurid. Ja nende savihüttide ees nunnud kitsetalled ja lapsed, rõõmsailmelised hambutud naised ja vanurid – nii kõhnad, justkui oleks neid voolinud Alberto Giacometti ise. Ja veidi edasi hibiskused ja rododendronid, vahel õlgedest vanik. Ja kõige selle taustal muidugi Himaalaja.
Turistid
Turistid tunnevad end Nepaalis nagu kodus või veelgi vabamalt. Vahel kohe nii vabalt, et jääb mulje, et evolutsioon on otsa ringi pööranud, homo on sapiens`ist lahku löönud ja langenud australopiteegi tasemele. Aga selle vahega, et inimlased, näiteks Borneo orangutangid, ei roni võõraste puude otsa, ei häiri öösel teiste und, ja kui miski neid närvi ajab, siis ei röögi nad üle kogu ümbruskonna, vaid väljendavad oma tigedust hääletult, tõmmates läbi poolsuletud suu kopsud õhku täis.
Turist Nepaalis on nagu klient Tescos – see tähendab kuningas. Tema käitumine meenutab odavasse Poola õlusse armunud Suurbritannia või Rootsi turistide karutükke Krakowis. Turistid ei piirdu Nepaalis kõrtsiskandaalide ja hotellis laamendamisega, mälestusmärkide lõhkumisega või patoloogilise urineerimisega murule ja lilleklumpidesse, sest see on ju turistide käitumisstandard kogu maailmas. Nepaali erilisuseks on see, et see aktiveerib turistides üliinimese geeni ja põhjustab, et nad suhtuvad põliselanikesse kui sünged imperaatorid. Kelnerite ja hotelliteenijate alandamine on igapäevane, samuti ka võimukas ja üleolev suhtumine rikša- ja taksojuhtidesse, tänavakaubitsejatesse ja kerjustesse.
Vandenõu
Turist ilmselgelt kahtlustab, et kõik need inimesed on omavahel kokku leppinud, et teda petta, seega teritab ta peale piiri ületamist valvsust ja igaks juhuks ei usalda isegi toiduraasukesi jahtivaid varblasi. Asjalood on kujunenud nii, et Kolmanda Maailma kodanikud ei kuulu rikaste hulka. Igaüks kombineerib nagu oskab, ja ma üldse ei väida, et nepaallased seda ei tee. Nepaallastel on aga ka imeliselt abstraktne huumorimeel, mis kõige eredamalt väljendub suhtumises arvudesse. Seda on hea meeles pidada, kui näiteks taksojuht küsib mitte eriti pika sõidu eest säravalt naeratades sada eurot, mis üldse ei tähenda, et ta oleks petis – taksojuht lihtsalt kompab sel kombel turisti mõistuse piire, nii et ei maksa tema peale solvuda ega karjuma hakata, pigem võiks sama särava naeratusega pakkuda talle lihtsalt sada korda väiksemat summat. Taksojuht teeskleb siis solvumist ja sügab kaua kõrvatagust, aga kui turist jääb leebelt otsusekindlaks, siis enamatel juhtudel viib taksojuht ta sihtkohta kompromisliku kolme euro eest ja kõik on rahul.
Kauplemine on Nepaalis traditsioon, see on mäng, milles – kui läheb hästi – võidavad mõlemad pooled, ainult et nepaallase jaoks käib see mäng tihti ellujäämise nimel.
Kauplemine on aeganõudev, aga Himaalajas kulgebki aeg omasoodu ja kes sellega leppida ei suuda, sellele võib kauplemisprotsess kujuneda üsna piinarikkaks. Kauplemisel kehtib kirjutamata reegel olla viisakas ja mõistlik ning seepärast ei mõista ma inimeste loogikat, kes on kaubelnud imekauni puunikerduse hinna viiele eurole, aga viidavad poes veel mitu tundi, et saada hinda veel kümne sendi võrra madalamaks.
Eriliseks ühiskonnagrupiks, kes hauvad vandenõu turistide petmiseks, on kerjused. Nepaalis on kerjuseid järjest rohkem – nende ridu täiendavad Himaalaja talupojad, kelle on mauistid kodukülast minema ajanud, samuti on järjest arvukamalt tulnukaid Nepaali naabrusest, India lootusetult vaesest Bihari provintsist. Kõigil neil inimestel ei ole tihtipeale hinge taga mitte punast krossigi ja nad elavad peamiselt Himaalaja tähistaeva all, pealinna tänavatel, pühakodade katuse all, külmikute või telerite külalislahketes pappkarpides. Need, kellel on vähemalt pere, elavad asbestist ja papist kokkuklopsitud lobudikus, ehk siis slummides. Praktilistel põhjustel tekivad Katmandus slummid spontaanselt jõekallastele, mis on ühteaegu prügimäed, sel kombel on kindlustatud ligipääs nii veele kui ka toidule.
Sõltumata sellest, millist religiooni nepaallased tunnistavad, austavad nad kõik kerjuseid, ja see on nõnda sellepärast, et nepaallased austavad üldse inimesi. Ma arvan, et just seetõttu – hoolimata kogu Nepaali vaesusest – ei sure keegi seal nälga. Kerjused pakuvad ka võimalust näidata heldust ja ma ei kujuta ette restorani või trahterit, mis ei toidaks oma lävel seisvat kerjust. Elegantsemad lokaalid, ehk siis need, kus käivad turistid, on külaliste tõttu kerjuste toitmise viinud kulisside taha ning taldrikud söögiga toimetatakse nendele köögi tagaukse kaudu.
Eriti kurb kerjuste kategooria on lapskerjused, kes on sõltuvuses liiminuusutamisest. Need lapsed – justkui südametunnistuse sasipundar – jäävad magama raamatukaupluste või kaubamajade treppidel ja kui nad ise üles ei ärka, siis äratab neid politsei. Nad lähevad siis vilgastele ristteedele ja pistes väljasirutatud käe sisse ummikus seisvate taksode aknast, kallutavad taksos istuvaid turiste mõtlema kohaliku haridussüsteemi puuduste üle. Ma ei ütle, et neil turistidel ei ole õigus – vaatamata sellele, et Nepaalis on koolikohustus, ei oska pooled nepaallastest ikka lugeda ega kirjutada. Ma olen ka nõus, et nendele lastele raha andmine on mõttetu. Aga äärmiselt mõttekas on – kindlasti, alati ja ilma arutamata, et kas anda õng või kala – neile juustusaia ulatamine.
Tunniajane sõit lennukiga Himaalaja kohal maksab sama palju kui tuhat juustusaia, aga see fakt ei sega suuremat osa turistidest võtmast kerjuseid kui tüütuid ka koledaid kärbseid. Turistide enesetunde pärast muret tundvad Katmandu võimud, võttes eeskuju Münchenist ja Zürichist, on kerjused kesklinnast minema löönud. Ma ei ole kindel, kas see ei ole endale jalga tulistamine – sest kui kerjuseid – peamist põlgusobjekti – ei ole, võivad turistid oma ülbet üleolekut hakata veel jõulisemalt demonstreerima riigiametnike vastu.
Võib-olla on selline käitumine geenidest põhjustatud ja seda juhib sama läänelik ülbus, millega kolonisaatorid, kirjutades oma purjedele, et tõde võidab alati, vallutasid kunagi India. Kui nii, siis ei ole see tõde sugugi tore ja lõbus.
Maskiball
Et mind ei süüdistataks ebaõigluses – on ka sümpaatsemaid turiste, lihtsalt mina tahan jutustada sellest, mis on kole. Ja inetusel on mitu nägu. Enamgi, tihti on inetus end ümber riietanud.
Turistidele meeldib folkloor, eriti etnomood. Pärast ajavahestressi väljamagamist lähevad nad poodlema. Ja nende ostud sõltuvad sellest, mida nad kavatsevad Nepaalis ette võtta. Matkajate fraktsioon, ehk siis inimesed, kes tulid Himaalajasse, et mägedes seigelda, lähevad šerpade poodidesse ja sõltumata sellest, kas tegemist on meeste või naistega, ostavad alpinistisaapaid, termoseid, magamiskotte ja sooje jopesid uhkete tikitud logodega – seda kõike nende mõistes peaaegu poolmuidu. Aga et mitte naerualuseks jääda, peaks matkajate fraktsioon silmas pidama, et nepaallaste suhtumine Lääne kaubamärkidesse on üsna muretu ja tihti on jope ühel käisel kiri Adidas ja teisel Mammut, ja rinnal hoopis Intimissimi – mida see iganes ka ei tähendaks. Mis puutub ülejäänud ostudesse, ehk siis Primuse termostesse, Lowe Alpine`i saabastesse või Jack Wolfskini logoga seljakottidesse, siis jääb üle vaid palvetada, et kõik need kohalikud produktid ei lagune enne laiali, kui matkajate fraktsioon jõuab mingile mäeküljele ronida.
Statsionaarse fraktsiooni moodustavad turistid, kes hindavad seltsielu rohkem kui loodust. Seda seltsielu iseloomustab Nepaalis sundimatu lärmakus, ja see käib peamiselt restoranides, pubides ja diskoteekides, mis turistide enklaavides on avatud seitse ööd ja seitse päeva nädalas. Loomulikult meeldivad ka statsionaarsetele turistidele mäed, aga nad eelistavad neid imetleda kaugelt. Tavaliselt imetlevad nad mägesid läbi bussiakna, bussis on tualett ja minibaar, ja see buss rammib kitsastel tänavatel kõike, mis ette juhtub ja laseb aina signaali, ent bussil on see hea omadus, et sellest ei pea välja minema. Populaarne on ka mägede imetlemine linnulennult, ehk siis õhuekskursioonid kahekümnekohaliste lennukitega. Kui turistid tahavad näha maailma Annapurna tipust, siis need lennukid päästavad nad tüütust paratamatusest mööda mäekülge üles ronida, aga samas kipuvad need lennukid vahel alla kukkuma. Statsionaarne fraktsioon kannab selle riski kuludesse, aga enne kui ta mingisse sõiduvahendisse sisse istub, teeb ta ka ostusid. Muidugi mõista teistsuguseid kui matkajate fraktsioon – statsionaarsed turistid ei osta sulejopesid ega termoseid, peale selle on nende ostud sõltuvalt soost erinevad. Naissoost statsionaarse turisti klassikalise ostukorvi moodustavad tikanditega sari, pašmiinasall, kolm kašmiirvillast sviitrit Indian summer`i värvides ja pearätikute komplekt: Buddha kujutisega, Ganeša kujutisega või siis mantraga, mis on rätikule trükitud devanaagari eksootilises kirjas. Kõike seda täiendavad veel vältimatud nipsasjad, ehk siis lohekujutisega kõrvarõngad, džuudiriidest kübarad ja surematust vildist tooted kogu skaala ulatuses – vildist sussid, vildist mütsid, vildist sõrmused vildist „kalliskiviga” või siis vildist prossid. Turistid, kellele vilt ei meeldi, võivad kõike seda hankida ka villasena, loomulikult käsitööna tehtud ja loomulikult jakivillast. Turuhitiks on atlasskäekotid, mis käivad kinni lukuga. Aga kõik Nepaali lukud ja klapid sümboliseerivad püsimatust ja seda teab igaüks, kes on kunagi ostnud Nepaalist midagi, mis käib nööpidega kinni.
Bronka Nowicka
Bronka Nowicka (snd 1974) debüütraamat “Anda kivile süüa” (Nakarmić kamień, 2015) koosneb 44 proosalaastust või filosoofilisest mõtisklusest. Ja tegemist oli väga tugeva debüüdiga – see tõi Bronka Nowickale 2016. aastal Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nike. Eesti keeles ilmub raamat Hendrik Lindepuu Kirjastuses aprillis 2017.
Raamatu kohta on Bronka öelnud järgmist: “Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat.” Raamatul “Anda kivile süüa” on tugev filosoofiline sõnum – maailma täielik tunnetamine on inimese jaoks võimatu. Raamatu lakoonilised, aga samas lausa pilte silme ette manavate kujunditega proosalaastud on kui kalliskivid, mille teravad servad võivad hinge marraskile kriipida – just see maailma täieliku tunnetamise võimatus toob igapäevaste toimetuste kirjeldusse traagilise noodi. Kriitikud on leidnud Bronka Nowicka keelekasutuses mõningaid ühisjooni Bruno Schulzi kujundiküllase proosaga (eesti keeles jutukogu “Kaneelipoed”, LR 2014).
Bronka Nowicka on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakowi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti erialal. Tema filmietüüdid on võitnud rahvusvahelisi auhindu, ta on lavastanud mitmes teatris. Kunstivaldkonnas on ta tegelenud uue meedia (video, fotograafia) väljendusvahenditega.
Bronka Nowicka:
Kui ma olin laps, siis ei võtnud ma sõnu “seitsme maa ja seitsme mere taga” kui jutustuse prelüüdiumi, algava muinasjutu fraasi. See tähendas mulle geograafilisi asju: need määratlesid olemasolevaid maid, kivisid ja vett, mille taga oli saladuslik, aga reaalne maailm. Ma mõtlesin siis: “Piisab, kui on maakaart, väsimatud jalad ja aega, et sinna jõuda; ükskord teen ma selle teoks.” Nüüd ma tean juba, et sõnad “seisme maa ja seitsme mere taga” võivad tähendada hoopis teistsuguseid vahemaid. Teise inimeseni võib olla kauge maa, ehkki ta seisab su kõrval. Iseenda mõistmiseni on pikem tee kui seitsme maa ja mere taha. Samuti asjade olemuse mõistmiseni. Ent siiski usun, et selleni võib jõuda – isegi ilma maakaardita ja väsimatute jalgadeta.
Katkeid: Bronka Nowicka „Anda kivile süüa”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2017, tlk H. Lindepuu, lk 10, 13, 18, 33, 38, 43, 44, 48, 49.
Teelusikas
Surnud teevad tee magusaks vaid siis, kui pistame neile pihku lusika ja liigutame seda ise klaasis ringi. Suhkrukristallid kujutavad endast justkui tornaadot, tuulispea paneb teelehed karussellina tiirlema. Need keerlevad ikka veel, kui alustassile pandud lusikad on juba jahtunud.
Olgu liikumine. Las sipelgas põgeneb mööda laudlina, tassides koogipuru. Me vajame herilasi laua kohale. Las miski sumiseb, et lõhkuda selle stseeni vaikust, kui surnud ei ole veel ilmunud meie kõnesse, mille kleebime nende jaoks kokku säilinud sõnadest, mis on õhukesed kui sigaretipaber. Enne kui poeme nende selja taha ja hakkame nende eest rääkima, kujutades ette, et nad liigutavad suud. Pärast tõstame taldrikule nende sõrmed, murrame teeküpsiseid, korjame puru kokku suus märjaks tehtud sõrmeotsaga. Lõpuks, väsinud marionettide raskusest, tõstame nende käed põlvele, andes mõista, et siinkohal lõpeb nii õhtuoode kui meenutamine.
Surnud ei pane end ise riidesse. Me teeme seda nende eest. Nii on ka kammimise, habemeajamise, juuksenõela pistmisega soengusse ja mansetinööpide kinnipanemisega. Ahjukütmisega ja vilistava teekannu pliidile panekuga.
Neil tuleb kingad ära viksida. Nende eest postmarke süljega niisutada ja saata kirju, mis ei ole meile määratud. Meistki peavad nad mõtlema meie endi mõtetega.
Vahel juhtub, et nad istuvad palava päikese all, kindad käes ja villastes mütsides. Või siis lumemütsides – kinnijäätunud jõe ääres, kuhu me nad möödunud kevadel unustasime.
Laps jätab vanaisa teeklaasi äärde. Homme tuleb vanaisa jälle tee sisse suhkrut panema. Ja aina uuesti, kuni kogu maailma suhkur saab otsa.
Nööbid
Vanaema hoiab oma ema toas, mille uksest on alles ainult alumine pool. Ülemise lõikas ta ära, et näha, mida tema ema teeb. Alumise poole koos lukuga jättis alles. Keerab võtit lukuaugus, pistab võtme rinnahoidja vahele. Ei anna seda kellelegi. Mõni päästab selle nuhtluse veel maja peale.
Möödunud nädalal lasi vanaema ta korraks silmist: vaarema lõikus kardinad ribadeks, pistis tükksuhkrukoti ahju. Mõtles, et see on süsi – mõlemad ju kõvad. Pööras kapi pahupidi: otsis oma koolivormi põlle. Tahtis kooli minna. Ta on üheksakümneaastane, ei mäleta oma nime, aga koolipõlle, mis selja pealt risti käis, seda loomulikult. Kui teda luku taga ei hoia, keerab kõik pea peale.
„Kuidagi liiga vaikne oled, mamma,” hõikab vanaema ukseavasse. „Ma sittusin end täis,” vupsab pea pooliku ukse kohale.
„Pead ootama.”
Vanaema ei jäta kõike kus seda ja teist. Ei lase liha kõrbema. Kui katuse all on hullumaja, siis peab ülejäänu olema normaalne. Korralik lõunasöök kuulub selle ülejäänu hulka.
Kööki lendab kampsun. Selle järel seelik, kombinee, rinnahoidja.
„Vabandust, kas proua võiks kutsuda minu tütre? Sest ma seisan siin ihualasti.”
„Ma kohe tulen, mina olengi ju sinu tütar.”
„Ei ole. Minu tütrel on mustad juuksed ja ta on kõhn kui piitsavars. Vaat selline,” ilmuvad ukse kohale sõrmed, mis võtavad pihtide vahele sentimeetri õhku. „Sina oled hallipäine ja paks.”
Vanaema paneb oma emale mähkmeid. Kinnitused krõpsuvad kinni.
„Ma suren ära, kui sa mulle hästi maksad,” ütleb igivana imik.
Vanaema toob kotikesega nööpe. Ta puistab need põrandale.
„Kas piisab?”
„Kust ma tean? Ma pean üle lugema.”
Ma istun vaaremaga põrandal. Loeme sõrmedel nööpe üle.
„Kas sa oled näinud kunagi nii palju raha?” küsib ta.
Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan need suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.
Nõelapadi
Laps muretseb, sest ta ei oska kivile süüa anda. Mitte sellepärast, et ta ei leia kivi suud. Laps teab, et kivi on tervenisti suu. Ta ei tea, mida kivile pakkuda, et see tahaks süüa.
Ta läheb kööki küsima pragunenud alustassi, millelt kass jõi. Sikutab põllest, korra, teisegi, nii püüab ta ema tähelepanu köita. Korraks õnnestub – ema jätab lihalõikamise. Laps osutab alustassile, ta on tervenisti üks suur palve.
„Võta aga.”
Ema hakkab uuesti noaga takti lööma. Kaks neljandikku taktimõõdus.
„Ära endal sellega käsi katki tee.”
Laps teeb seda, enne kui on jõudnud üle köögiläve. Liiga tugevasti vajutab pöidla alustassi serva vastu. Veri koguneb tassi alustassile.
Nüüd toob laps kivi. Nii õrnalt on ta kandnud üksnes linnupoegi. Kükitab ja asetab kivi alustassi servale. Lükkab õrnalt, nagu pimedat looma, et see läheks sinna, kus on veri. See keerleb ja tardub. Ei liigu.
Laps küsib siis nõelapatja. Mis kunagi oli nõelapadi, aga nüüd vedeleb tühja ja läbitorgatuna, see pole enam kellegi padi. Öösel, kui on pime, paneb laps kivi selle peale. Annab kivile saiakääru. Ise heidab kõrvale. Ootab.
Valge ja pehme sai on ainus asi, mis helendab. Laps teab, kusagilt ta teab, et öö on raske, see rõhub igat asja: kivisütt ämbris, niiti ja silmalaugu. Ööl on kaalud. Saiakäär helendab endiselt muutumatult.
Laps ei saa uinuda. Ta kardab, et ei märka, kui kivi ära sureb. Ja siis võtab ta surnu kätte, räägib surnuga, lamab voodis koos surnuga. Ta kardab, et kivi sureb, sest see ei söö midagi.
„Ema?”
Ei tohi äratada ema, kelle peale on öö pannud oma kaalukeeled.
Padjapüür
Pooleks lõigatud ukse taga oli kahtlaselt vaikne, kuni kottade kolinal tuli vaarema kööki ja teatas laua taga istujatele, et ta just sünnitas. Keegi oli ukse lahti keeranud. Ta tuli, tiss särgi peal ja rinna vastu oli surutud padjapüürist tehtud nutsak. Kõik tõstsid pilgu taldrikutelt ja heitsid pilgu vastsündinule, kellel juhuse tahtel olid nööbid silmadeks. Vaarema sihtis tissinibuga veidi madalamale, sinna, kus inimesel on suu.
Ta istus laua äärde nagu madonna, keda peaks üle kuldama või siis vähemalt tervitama. Kõigil olid suud lukus. Vaarema hakkas nutma – kiiresti ja pisarateta.
Kõik aktsepteerisid vaarema untsuläinud last, ehkki ta ei tahtnud öelda, kellega ta selle sai. Esmalt kinnitas, et oma mehega.
„Ta on ju surnud, ema,” ütles vanaema.
„Mis siis sellest?” sai vaarema kurjaks, aga ta teadis, et kui tütar koputab meelekohale, siis tuleb öelda midagi täiesti uut, kui enne. „Siis sinu mehega.”
„Tema on ju ka surnud.”
„Siis sellega siin,” oli ta vihane nagu ikka siis, kui asjad ei läinud tema plaanide kohaselt, ja osutas lapselapse roomavale pojale.
Kui vaarema enam rinnaga ei toitnud, siis tegi ta oma lapsele piima vette segatud jahust, ise selle juurde midagi üminal ja omas keeles lauldes.
„Äiuta nüüd sina,” ütles ta kellelgi meist, kui tundis, et peab kuhugi minema, ehkki ta ei teadnud, kuhu ja milleks. See keegi äiutas siis kuulekalt määrdunud nutsakut ega lakanud seda tegemast ka siis, kui vaarema teda ei näinud.
Aiavärav
„Lähme,” ütles vaarema, aga ei võtnud mul käest kinni, üksnes ulatas oma käe nagu mingi sooja instrumendi pimedate juhtimiseks. Vaevu jõudsin oma sõrmed põimida ümber tema käe, kui tema käsi muutus täiskasvanu omaks ja nüüd oli minu pihk tema sõrmede haardes. Ma pigistasin neid ja lasin siis haaret lõdvemaks. Tema sõrmed vastasid samaga. Koputasin pöidlaga tema käeservale, tema koputas samamoodi vastu. Kui vaaremas veel miski mind mäletas, oli see just käsi, kuhu voolasid rikkumata mälestused. Ülejäänud, mis oli jäänud pähe, suitsesid välja peas olevate pragude kaudu ja tuul sasis midagi enamat kui juukseid. Endiselt musti.
Kui meie käed rääkisid, läksime vaikides läbi aia. Nii aeglaselt, et pilved meie kohal olid väga kiired. Me läksime läbi rohu ja meie vildist sussid said märjaks. Ja siis korjasid sussininad liiva aiaväravani viivalt teerajalt. Vaatasime tänavale, seal olid inimesed. Värav läks lahti ja astusime sammu väljapoole kodu. Üksnes ühe sammu, sest meil ei olnud maailmas kõndimise jalanõusid. Siis vaarema käele tuli meelde minu pea, ta pani oma käe minu pea peale ja see jäi sinna kauaks.
Foto
Ema jalalabad on kui pärmisaiad, millesse lõikuvad sandaalirihmad. Mööda maad pageb nende juurest vari, ülalpool on jalad kui taignarullid. Ema käsi on kui plüüskaru – lühike ja otsast ümar, emal on kellestki jäänud liiga suur müts ja mantel põlvini. Ema on sellel fotol laps.
Ema taga on maja, kus ta sündis. Üks seitsmest aknast on lahti, tuul on sellest kardina välja sikutanud. Käekõrval oleva ema ees on aed. Teeraja mõlemal pool tärkab rohi, teine või kolmas pärast sõda. Naine, kes hoiab emal käest, on vana. Hoiab käega kampsunit kinni sealt, kus ei ole nööpe. Tema vasak jalg on astumiseks üles tõstetud, nii nagu minu ema pärmisaialik jalg.
Hetke pärast lendavad kampsuni hõlmad laiali. Hetke pärast naaseb kardin akna ette. Ema teeb veel paar sammu ja astub aeda, mis on koltuva paberi piiridest väljas.
Kaev
„Tule siia. Mis sul seal on? Näita. Sülita see välja.” Isa ütleb sulle: „Sülita välja. Kes?” Huul koos põsenahaga on igemetest kaugele tõmmatud. „Kes?” Ülespoole sikutatud. „Kes kannab?” Ülespoole tõmmatud. „Kes neetud?” Sõrm kaalub suu lahti, hõõrub, kisub välja. „Kes suus kannab?” Kisub minult, mis on minu oma. „Kes kannab suus kivi?”
Löök. Silme eest läheb mustaks. Veri on elektri maitsega – ma tean, sest olen keelega katsunud patareid. Ainult et veri on soe, aga vool külm.
Kasvuhoones on palav, on tunda tomatite lõhna, nii lõhnab punane värv. Kollane lõhnab samamoodi, aga roheline üldse mitte.
„Ära löö.”
Isal on ilus suu. Suur. Südamekujuline, justkui joonistatud. Suu venib kõrvuni, süda kaob – isa naeratab. Hoiab kivi peos. Tume ja kõva, kõvem kui keele all, kus imas mind endasse.
Ma sirutan käe.
„See on minu oma.”
Sõrmed katavad kaanena kivi. Enam mitte minu. Nüüd on kivi temal.
„Anna tagasi.”
Ta ei anna. Me lähme kasvuhoonest välja. Ta kannab mind. Ma olen kantud. Ta läheb kaevu poole. Milleks sinna?
„Ei, ei.”
Aga läheb ikka.
„Palun.”
Juba ongi ta kaevu ääres.
„Palun, ei.”
Ta sirutab käe kaevu kohale.
„Ma palun, ei.”
Ta laseb kivil kukkuda. Kaev neelab selle.
Pesa on tühi. Keele all olev pime ja niiske kivi pesa. Midagi ei ilmu vee pinnale. Kivi ei räägi. Ta ei räägi, lebades vees. See on võimatu, kuni vesi ei muutu pilveks. Mitte enne ilmatumat aega. Siis leiab laps oma kivi üles.
Kohver
Vaarema tahtis iga päev õue samal kellaajal.
„Nagu koer,” öeldi. „Tema järgi võib kella õigeks panna, ehkki ta ise ei tunne enam ammu kella.”
Ta lasti õue, aga enne pandi aiavärav haaki.
„Las võtab värsket õhtu.”
Ta läks välja pappkohvriga, kingades, mida enam lappida ei tasunud. Kingad ja vaarema nägu olid samast nahast.
„Kuhu sa jälle minemas oled, ema?” küsis ühel päeval tema tütar.
„Teise ilma.”
Aias ei saanud ta kaugele minna, seega jäi ta seisma ja algas pikk ootamine, mis on inimestele tuttav peatustest ja perroonidelt. Võib-olla vaarema mõtles, et surm on nagu rong või buss, mis lõpuks tuleb, isegi kui on aastaid hiljaks jäänud.
Kui vaarema kuulis kaugelt rongivilet, siis pööras ta pea selle suunas, pigistas kõvemini kohvrisanga ja astus paar sammu tagasi, olematutest rööbastest kaugemale muru peale. Ta vaatas lilli, mille iga hetk võis vedur maha niita. Juba lainetasid. Üksteise järel pagesid nendelt liblikad. Kui rong ikkagi aeda ei sõitnud, lükkas vaarema ärasõidu järgmisele päevale.
„Nii sageli tõusid surma kohtama, aga surid istudes,” ütles vanaema, kui leidis oma ema toolilt surnuna. Tal oli pea üle toolileeni rippu, suu pärani lahti, justkui oleks tahtnud kogu kehaga teha sellest maailmast veel viimast pilti.
Nahk
Ühel päeval tõmbas isa selga tõelise naha, mis oli õmmeldud mõõtude järgi.
See ei olnud nii roosa kui eelmine, aga paksem. Ta hankis endale ka kollased hambad ja kannad. Ta istus maas ja rääkis. Esmalt ainult loomadele. Algul olid need väikesed elukad, nagu ämblikud ja ööliblikad. Mõne aja pärast ei häbenenud ta enam rääkida lindude ja krantside seltsis. Seejärel laste juuresolekul. Lõpuks rääkis isa iseendaga juba kõigi juures. Seisis peegli ees ja vaatas sellesse kui aknasse. Keegi ei tea, mida ta seal nägi, aga ta ise tahtis selles asjas konsulteerida Jumalaga.
Ta koputas vastu lauda.
„Kes seal on?” küsis ta.
„Issand Jumal,” vastas ta ise, justkui üksnes sõna oleks võinud tuua Jumala kööki. Ta proovis Jumalale ka helistada, aga Jumal ei võtnud toru.
Isa ütles mulle:
„Kui ma olin väike poiss, ma nägin saatanat. Tal oli must kaabu.”
Veel ütles ta: „Neile meeldivad vaid koerad.”
See on kõik, mida isa mulle ütles. Ülejäänud asjad jättis ta enda teada.
Margo Rejmer
Małgorzata Rejmer (s 1985) on poola proosa- ja reportaažikirjanik. 2009. aastal ilmus tema esimene romaan „Toksymia”, mis räägib Varssavi-lähedase Grochowi elust. Peategelasteks on psühhoteraapia tudeng ja tema depressioonis isa. Romaan oli üks Gdynia kirjanduspreemia nominente. Tõeline läbimurre saabus 2013. aastal ilmunud reportaažiraamatuga „Bukarest. Tolm ja veri” („Bukareszt. Kurz i krew“), mille eest sai Rejmer mitu tähtsat kirjandusauhinda.
Katkend: Bukarest. Tolm ja veri, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2016, tlk H. Lindepuu lk 56 – 63.
Hällid ja kirstud
Rumeenia televisiooni diktor teatab, et partei peasekretärile Nicolae Ceauşescule teeb sügavat muret rumeenlannade suhtumine, kes ei taha sünnitada. Et seda egoistlikku seisukohta muuta, kehtestab seltsimees Ceauşescu dekreedi nr 770, mille jõul keelatakse abort vanglakaristuse ähvardusel.
„Sel kombel,” teatab diktor, „kirjutame uue peatüki meie kuulsusrikkas võitluses imperialistliku dekadentsi vastu.”
1. oktoobrist 1966 on rasedusvastastele vahenditele ja abordile õigus vaid neil naistel, kes on täitnud oma patriootliku kohuse ja sünnitanud vähemalt neli last. Või kes on juba neljakümnesed või vanemad ja on risk, et laps võib sündida vigasena, aga rahvas vajab „vitaalsust, noorust ja energiat”.
Rumeenia Kommunistliku Partei IX Kongressil rõhutab Ceauşescu, et drastiliste sammude astumine on paratamatu ja möödapääsmatu. Parteilased on sama meelt – vaevalt on peasekretär kõne lõpetanud, kui kõik kargavad oma kohtadelt püsti ja aplodeerivad tuliselt. Plaksutavad nii mehed kui naised. Mehed naeratavad, aga naised mitte.
Järgmisel päeval kirjutavad päevalehed tunnustavalt peasekretäri tulevikku vaatavast poliitikast, sellest, et seltsimees Ceauşescu pingutab kõigest väest, et teha Rumeeniast maailma suurvõim. Partei püstitab loosungi „Kakskümmend viis miljonit rumeenlast 2000. aastal!” Puudu jääb veel kuus miljonit, seepärast peavad rumeenlannad asja käsile võtma.
Selle ülesande täitmist peab soodustama asjaolu, et poodidest kaovad preservatiivid. Aga nagunii on kõik harjunud, et soovimatud rasedused lahendatakse abordiga.
Rumeenlannad on segaduses: seadus võeti vastu üleöö, enamusel naistest ei ole erilist aimu oma füsioloogiast. Seksuaalharidust ei eksisteeri, vähesed emad suudavad oma tütrele rääkida, kuidas rasedusest hoiduda. Sõbrannad soovitavad üksteisele kõrva soovitusi „kalla sisse kuuma maisihelbeputru”, „hüppa ühel jalal”, „jookse mööda treppe”.
1967. aastal tuleb Rumeenias ilmale kaks korda rohkem lapsi kui aasta tagasi. Selle rekordilise aastakäigu lapsed tunnevad oma nahal riigi saamatust: neile ei ole hiljem kohti ei lastesõimes, lasteaias ega koolis, ei ole töökohti ega kortereid.
Kui 1989. aastal puhkeb revolutsioon, siis on „dekreedilapsed”, nagu kutsutakse esimestel aastatel pärast abordivastase seaduse vastuvõtmist sündinuid, jõudnud täisikka. Ja nad annavad endale aru, et kommunistlikus, allakäiguteel olevas Rumeenias, ei ole nende jaoks tulevikku. Nad on kibestunud ja vihased, soovivad selle surma, kes on nad ilmale aidanud. Rahva Isa surma.
1966. aastal õpetab Rahva Isa rumeenlannasid, et need sünnitaksid, aga rumeenlannad õpivad, kuidas hakkama saada. Nad vahetavad omavahel kogemusi ja nimesid. Panevad valmis ümbrikke. Keedavad vett. Panevad vakstu laiali. Seistes üüritud korteri uksel, ütlevad läbi ukseprao kokkulepitud parooli.
Kommunistlikus Rumeenias pidi naine olema kõigepealt tööline, siis ema ja alles kolmandaks abikaasa. 1974. aastal peab parteikongressil üks naisdelegaat tulise kõne:
„Naistel on partei täielik toetus. Partei loob tingimused selleks, et mitte pidada meid naisteks, vaid samasugusteks inimesteks nagu mehed.”
Dekreedi kehtestamise ajal oli Maria kahekümne viie aastane ning nagu ta ise ütleb, oli ta tollal selline naisuke, et oh-oh-hoo. Nüüd on ta peaaegu seitsmekümnene nääpsuke ja energiline hallinevate juustega vanaproua, kes kannab väikesel ninal paksu klaasiga prille. Kogu elu on ta veetnud Bukarestis, kus töötas põhikooli direktorina.
„Rumeenias on selline ütlus: „Naine on lüpsilehm ja veohärg.” On ka teine ütlus, et naine on hobune, kellele istutakse selga, taltsutatakse ja seotakse siis lasipuu külge. See on inimeste peadesse sööbinud sajandite jooksul, saanud alguse Türgi ikke ajast. Mehed arvasid, et seks kuulub neile. Isegi ei olnud sellist terminit, kui vägistamine, sest naine pidi andma ja jutul lõpp. 1960. aastatel sõitsin Poolasse ja leppisin kokku oma poola tuttavatega, et kohtume hotelli ees. Ootan ja ootan, aga kedagi ei tule. Kohtan neid järgmisel päeval, küsin, miks nad mu nõnda ootama jätsid, aga nemad ütlesid: „Aga me ju ootasime sind ju hotellis, restoranis kohe sissepääsu juures!” Mida!? Rumeenias ei tuleks kellelegi pähe, et naine võiks üksi minna restorani. Üksi?!”
Kõige kehvemini läks neil, kel lapsed sündisid väljaspool abielu.
„Neile oleks justkui laubale kirjutatud – prostituut,” meenutab Maria. „Vahel õnnestus noormeest veenda, et ta abielluks raseda neiuga kas või paariks kuuks, et ei oleks sellist häbi. Väikelinnades kadusid rasedaks jäänud naised kodunt ja redutasid kusagil sünnitamiseni ning jätsid pärast lapse haiglasse ja lasid ise jalga. Rumeenias oli palju vaeslapsi, sündis palju ebanormaalseid lapsi ebaõnnestunud abortide tõttu. Alles pärast Ceauşescu surma selgus, et lastekodulaste elu oli hullem kui koertel, lapsed olid paljad, näljas ja haiged. Minul oli vedanud, sest mul olid sugulased välismaal, kes saatsid mulle rasedusvastaseid vahendeid. Vähestel oli sellist luksust. Kui ma läksin kuhugi külla ja viisin kingituseks vatti ja preservatiive, siis oli seal kui rahvuspüha.”
Proua Oana on tüse kuuekümneaastane vanadaam mahagonivärvi juustega. Ta räägib kiiresti ja naerab tihti, isegi asjade üle, mis vähestele nalja teevad. Kunagi töötas ta insenerina, nüüd on pensionil.
„Kõik teavad neid lugusid. Keegi kaebas, keegi sai vanglakaristuse. Naine, kellele tehti aborti, sai kuus kuud, arstid kaks aastat ja trahv takkapihta. Haiglates olid eraldi komisjonid, mis uurisid tupesisese verejooksuga patsiente – et kas keegi oli aidanud neid rasedust katkestada. Naised toppisid emakasse kõike, mis oli terav. Teadagi tekkisid haavad, aga seda just tahetigi, et oleks verejooks ja et loode välja tuleks. Maal kasutati puutokke, traati, kudumisvardaid, aga ka mädarõikajuurt, mingite taimede varsi, naistepuna, leeskputka. Kõige parem oli takjas, sest sel oli pikk ja tugev vars, seda kasutati haavade raviks. Takjas on desinfitseeriv toime ja see on terav nagu nuga. Ideaalne. Ma ei saa tänaseni rahulikult vaadata, kui keegi koob. Mul seostuvad kudumisvardad vaid ühe asjaga. Võib-olla on see minu kinnisidee, ei mina tea. Ma olen kohe kuuekümne ühe aastane, ehk peaksin juba unustama, eks ole? Sõitsime hiljuti mehega maale, tema püüdis kala, mina istusin tekile, vaatan põõsaid, koirohtu, nõgeseid, karuohakat, ja mõtlen: „Sellega saaks, aga sellega mitte.””
Naised surid selle kätte. Kas jooksid verest tühjaks või tappis neid põletik.
Emakasisese verejooksuga naistele ei tohtinud anda esmaabi enne, kui ta pole välja andnud seda, kes aborti tegi. Võite endale ette kujutada, millise valiku ees oli siis naine. Nii satuti jälile ämmaemandale, kes oli viimase kuu jooksul teinud kolmele naisele aborti ning saadi siis ka nende teiste naiste jälile. Neil kõigil oli kodus kaks või kolm last ning keegi ei hoolinud, mis nendest saab kui ema saadetakse vanglasse. Nii palju rikutud elusid.”
Proua Oana naeratab. Ta raputab pead, justkui ei suudaks uskuda seda, mida räägib.
„Loomulikult tuli minulgi aborti teha nagu kõigil,” räägib ta aeglaselt. „Kolm korda kaabiti puhtaks, iga kord aitasid sõbrannad kedagi leida: et see või too teeb sellise hinnaga. Hambaarst, mehhaanik, akušöör. Polnud tähtis, kas on meditsiini õppinud, tähtis oli, et on usaldusväärne. Kord sain ise hakkama: tekitasin verejooksu ja pidin minema haiglasse. Ma kartsin hirmsasti, aga sattusin hea inimese juurde, kes nõustus kirjutama paberitesse „iseeneslik abort”, isegi ei küsinud midagi. Naised püüdsid loomuliku sünnituse asemel keisrilõiget välja rääkida. Kellele oli kaks korda tehtud keisrilõige, see võis legaalselt aborti teha. Aga raske oli arsti ära osta, sest haiglates oli keisrilõigete aastalimiit, seda võis kasutada vaid igal kümnendal sünnitusel, arstid kasutasid seda üksnes siis, kui elu oli tõepoolest ohus. Mul on poeg. Nendest sündimata lastest ma ei mõtle ja ma ütlen teile, et ükski naine, kes on sellest põrgust läbi käinud, ei mõtle, kas see on moraalne või mitte. Küsimus ei olnud moraalis, üksnes väärikuses. Elasime, nagu suutsime, võitlesime, et elada normaalselt nendel ebanormaalsetel aegadel.”
„Keegi, mitte keegi ei arutanud, kas tal on õigus või ei ole,” kehitab proua Maria õlgu. „Inimesed ei mõelnud, kas nad on vangid või mitte. Pigem mõtlesid sellele, kust võtta homme piima lapse jaoks, et kus praegu midagi müügil võiks olla. Kui mul oli korteris kuus kraadi sooja, kas ma siis mõtlesin, et mässata Ceauşescu vastu? Ei, ma mõtlesin, kuidas soojendada vannituba, et tütar ei saaks põiepõletikku kui pissile läheb.”
Dekreet kehtis kakskümmend kolm aastat, aga keegi ei protesteerinud, keegi ei hakanud mässama.
Tollased naisteajakirjad, näiteks Femeia, arvasid, et abordi keelustamine on igati õige, sest massiliselt kasutatav raseduse katkestamise protseduur ähvardab ühiskonna turvalisust. Tuuakse ära statistika: kuuskümmend aastat tagasi oli perekonnas neli last, nüüd vähem kui kaks.
Sotsialistlik majandus vajab töökäsi, sest nemad hoiavad süsteemi püsti. Kommunistlikus propagandas on „tööjõu taastootmine määratu au ja patriootlik kohustus”. Ja kodanike tootmine peab viima”ühiskonna õitsenguni ja sotsialismi võiduni Rumeenias”.
„Võib mõelda, et rumeenlaste allaheitlikkus on lihtsalt argus,” lisas Maria. „Aga kõik mäletasid hästi, mis toimus Gheorghiu-Dej`i valitsusajal viiekümnendatel aastatel, kui inimesi kadus iga päev. Nad surid sunnitööl, näljast ja kurnatusest. Nelikümmend tuhat, kuuskümmend tuhat, sada tuhat, keegi ei tea täpselt. Elati mõttega, et ühel hetkel võid kaduda jäljetult.
Ka Nicolae Ceauşescu teadis, kuidas tõrksaid murda: hirmutamise ja üksteise kallale ässitamisega, et ühiskond kontrolliks end ise. Poliitilisel salapolitseil olid kõikjal silmad ja kõrvad. Massilistes kogustes paigaldati pealtkuulamisaparaate, ja sinna, kuhu neid paigaldada ei saanud, saadeti inimesed. Üksteise peale võisid kaevata sõbrannad ja töökaaslased vabrikus. Kojamees võis kirjutada kaustikusse üles, kes kelle juures käis ja milline kotta oli tal kaasas. Medõde võis ette kanda, mida arst teeb peale tööaega ja palju sellega teenib.
„Minu ema ütles mulle, et peaksin alati keele hammaste taga,” meenutab Oana. „Ta kordas, et kedagi ei huvita sinu mured. Ja kui huvitavadki, siis üksnes selleks, et neid kasutada sinu enda vastu. ”
„Kõik kartsid pealtkuulamist ja kaebusi, absoluutselt kõik,” raputas Maria pead. „Kui meil töö juures hakati rääkima, et meil kodus on külm, et ei ole piima, liha, et kogu öö seisti järjekorras, et saada kümme muna, siis läksin ma kohe WC-sse ja panin end luku taha. Aga mis saab, kui keegi kaebab, et mina kurtsin? Ma olin just kaotanud abikaasa ja kartsin, et kui mind vangi pannakse, jääb tütar üksi, ilma mingi hooleta. Muuseas, kord öeldi mulle: „Ärge nii väga esinege, teil on vaid üks tütar, kena tüdruk, kahju oleks teda lastekodusse saata.””
Raluca sündis 1985. aastal, tal on viis õde-venda. Tema isa oli tööline ja ema rätsep. Pere toitmiseks õmbles ema ööd-päevad läbi. Kõik lapsed tulid ilmale pärast 1966. aastat.
„Ema rääkis mulle, et tal oli nii raske, te kui ta oleks saanud raseduse katkestada, siis oleks ta seda ka teinud. Aga see oli allilm altkäemaksude, soovituste, käenduste, konspiratsiooniga. Oleks pidanud kedagi tundma ja usaldama. Aga ema ei usaldanud kedagi ja kartis. Kui ta oleks sattunud vanglasse, kes oleks siis meie eest hoolitsenud?”
Raluca ema oli sünnitanud neli last ja teoreetiliselt oleks tal pidanud olema õigus abordile. Aga 1984. aastal muutis Ceauşescu seadust – nüüd võis raseduse katkestada vaid naine, kes on sünnitanud juba viis last ja saanud neljakümne viie aastaseks.
Raluca ema oli lapse sünnitanud 1984. aasta lõpus.
Pärast seda jäi ta kohe uuesti rasedaks, aga esimestel kuudel ei saanud ta sellest aru, ning abort oli lubatud vaid esimese trimestri lõpuni. Ning nii tuli ilmale Raluca.
Tänutäheks ema teenete eest anti talle tänutäheks I järgu Emamedal. Kui ta oleks sünnitanud veel ühe lapse, oleks ta saanud III klassi Emakuulsuse ordeni. Üheksa lapse eest anti Kangelasema nimetus ja ühekordne rahaline tasu – kaks tuhat leud, ehk siis pool keskmist kuupalka.
Kõigil Raluca õdedel ja vendadel on kõrgem haridus. Raluca räägib soravalt nelja keelt ja tõlgib rumeenia keelde inglise kirjandust. Ta on rõõmus, et on paljulapselisest perest, kus kõik kandsid üksteise eest hoolt.
„Ma ei usu, et Ceauşescu teadis kõigest, mis sündis Rumeenias. Ta oli vaid oma nõuandjate marionett. Kui Ceauşescu oleks teadnud, kuidas inimesed elasid, ei oleks ta lasknud neil nõnda kannatada.”
1978. aastal sündinud Stefan on oma vanemate teine laps.
„Dekreedit kodus ei räägitud. Koolis küll etised lapsed rääkisid, et on olemas selline asi nagu kondoom, mis pannakse peenise otsa ja tänu sellele ei tule lapsi. Ja et meil ei saa seda osta, sellepärast on klassides nelikümmend ja rohkemgi õpilast. Kuus Stefanit, seitse Khristinat, viis Alexandrut. Lapsed küsivad üksteiselt: „Kas sind taheti?” Sõimati: „Abordijäänus!” Ma ei mõelnud kunagi sellele, vanemad olid minu vastu väga head, väga hoolitsevad, mul ei olnud põhjust, et midagi sellist arvata. Aga ükskord – olin juba teismeline ja üsna väänik – läksin mingi asja pärast isaga tülli ning ema siis käratas mulle: „Mõtle, mis sa suust välja ajad, kui poleks olnud isa, ei oleks sind üldse ilmas!” ma sain kohe aru, milles asi. Mulle meenus kõik, millest oli vahetundide ajal räägitud. Et meie emad püüdsid ise kodus aborti teha: köögis, vannitoas, vakstu peal. Et nad ei räägi sellest kunagi ja parem ka neilt selle kohta mitte küsida.
Ma ei suutnud seda mõista. Et minu ema, arst, haritud ja tugev naine, võis ka aborti teha? Mõned nädalad hiljem, kui ta keetis suppi, küsisin temalt, kas ta on rasedust katkestanud. Ta kehitas õlgu: „Korra siin köögis laua peal, korra kušetil suures toas.” Ja nagu poleks midagi juhtunud, segas ta suppi edasi. Ma läksin köögist välja ja puhkesin nutma. Ma ei küsinud temalt enam kunagi ei dekreedi ega abordi kohta.”
Mitmesuguste uuringute põhjal arvatakse, et kahekümne kolme dekreediaasta jooksul suri ebaõnnestunud abordi tulemusel ligi kümme tuhat naist. Selline on ametlik statistika, paljud Lääne uurijad on veendunud, et see arv on tegelikult palju suurem. Naised sünnitasid tavaliselt esimese ja teise lapse, otsus aborti teha langetati tavaliselt siis, kui teati, et ei suuda järgmist ära elatada. Seega jäid siis nendest, kes surid abordijärgsetesse tüsistustesse, maha paar last ka nõutu mees.
„Minu hea kooliaegne sõber kasvas üles ilma emata ja ta ei rääkinud temast kunagi. Alles siis kui meil oli vanust juba paar aastat üle kahekümne, jõime end koos täis ja siis ta rääkis mulle, et ema jooksis haiglas verest tühjaks, sest ei tahtnud üles anda inimest, kes talle aborti oli teinud. Isa istus tema voodi juures ja anus, et ta annaks selle üles, sest ema seisukord oli väga tõsine ja tema ise ei saaks lapsega üksi hakkama. Kuid ema jäi endale kindlaks. Ta ütles, et ei taha elada niisuguses riigis. Mu sõber nuttis sellest rääkides.”
Florin Iepani dokumentaalfilmis „Dekreedilapsed” näidatakse, kuidas suhtuti „rahvareeturitesse”. Need, kes surid ebaõnnestunud abordi tõttu, mõisteti avalikult hukka nende töökohtadel, ükskõik, kas ülikoolis või vabrikus. Näiteks 1985. aasdtal, pärast Bkaresti tekstiilivabriku noore töölise surma, nõudsid võimud, et matuserongkäik peatuks vabriku akende all. Iga vabrikus töötav naine pidi nägema, millega võib lõppeda illegaalne protseduur. Kõik see toimus surnud naise kolme lapse silma all, kes nutsid ja hüüdsid „Ema!”
Ma küsin rumeenlastelt Iepani dokumentaalfilmi kohta, aga vaid vähesed on seda näinud. Televisioonis näidati seda vaid korra, 2004. aastal, õhtul peale kümmet. See ei kutsunud esile mingeid debatte. Möödapääsmatute abortide teema vajus unustusse.
„Inimesed ei taha sellest mõelda,” ütleb Oana. „See on kogu ühiskonna probleem, igaüks tahaks selle oma teadvusest välja tõrjuda. See sandistab kõiki. Peale Ceauşescu ja tema lähikondlaste ei olnud perekonda, mida see ei oleks puudutanud.”
Läbimurdeks sa Cristian Mungiu Film „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007), mis rääkis rasedast tudengineiust ja tema sõbrannast, kes käivad läbi kõik kommunistliku Rumeenia põrguringid, üritades kuidagi korraldada illegaalset aborti.
Witold Szabłowski
Foto: Albert Zawada/Agencja Gazeta
Witold Szabłowski (1980) on Poola noorema põlvkonna tuntumaid reportaažikirjanikke. 2006. aastast on ta seotud Poola suurima päevalehe Gazeta Wyborczaga. Laialdase tuntuse ja mitmeid auhindu tõi talle „Mõrtsukas aprikooside linnast. Reportaažid Türgist” (2010), kus ta avab lakoonilises, aga kujundlikus keeles Türgi vähetuntud tahke. Selles on muuhulgas juttu parlamenti kandideerinud prostituutidest, kommunismi ülistanud türgi luuletajast Nazim Hikmetist, peaminister Erdoğanist, paavstile atentaadi teinud Ali Ağcast, paadipõgenikest ja võikatest aumõrvadest. Raamat on ilmunud või ilmumas inglise, saksa, tšehhi, hollandi, vene, ukraina ja slovaki keeles.
Szabłowski näitab Türgit tema kultuurilises mitmekihilisuses ja vastuolulisuses heitlemas traditsiooni ja modernsuse, religioossuse ja ilmalikkuse, Euroopa Liidu igatsuse ja selle vastasuse vahel. Maailmakuulsate poola reporterite (nagu Ryszard Kapuściński) traditsiooni järgides reisib Szabłowski risti-põiki läbi riigi ja otsib kontakti inimestega. Ta laseb inimestel jutustada oma loo ning suhtub neisse suure respekti ja empaatiaga – selles seisneb reportaažide tugevus.
Witold Szabłowski kohtus eesti lugejatega 9. mail 2015 Tartu Linnaraamatukogus kirjandusfestivali Prima Vista raames.
Katkend: „Mõrtsukas aprikooside linnast”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, tlk Hendrik Lindepuu, lk 89-95.
See on armastuse pärast, õeke
1.
Hatice katab oma suu käega, justkui kardaks, et sõnad pudenevad sellest välja. Ta ei taha rääkida. Ta ei ole nendest asjadest kunagi kellelegi rääkinud.
Ma seletan talle, et teda ei ähvarda ju miski.
Aga asi polegi ähvardavas ohus. Hatice lihtsalt ei tea, kuidas rääkida sellest, mida ta pidi läbi elama.
Sest kuidas rääkida selliseid asju isast? Kogu maailma isad ju armastavad oma tütreid.
Hatice isa tahtis oma tütart tappa.
Kuidas rääkida selliseid asju oma emast? Ema peaks ju tütart oma kehaga kaitsma.
Aga Hatice ema karjus oma mehele: „Kas sa lõpuks juba lööd selle lipaka maha?!”
Kuidas rääkida vennast, kes tuli Hatice koju, pussnuga käes?
Kuidas rääkida õest, kellega ta lapsena magas ühes voodis, aga kes ei hoiatanud teda?
Kui Hatice mees Ahmet ei oleks olnud kindlameelne ja tugev, oleks Hatice juba surnud.
Me kohtume nende juures kodus. Lepime kokku, et kui nad ei suuda rääkida, siis jätame asja sinnapaika.
Hatice võtab mind vastu laiades idamaise mustriga kottpükstes. Peas on rätt, mis varjab hoolikalt juukseid. Ahmetil on kohevad vuntsid, seljas ruuduline flanellpluus. Mõlemad on kahekümne kahe aastased. Koos on nad elanud viis aastat. Abielu oli korraldatud – nagu enamus nende külas. Aga nad on väga õnnelikud.
Nende korteris on kaks tooli, sohva ja seinavaip. Enamat ei ole nad saanud endale veel lubada. Lapsi neil pole. Nad elavad turu kõrval, kust saab osta pistaatsiapähkleid, arbuuse, juustu ja leiba. Ahmet töötab seal, müüb mett. Neil on sõpru, nad on alustanud uut elu.
Vana elu sai otsa neli aastat tagasi, kui Ahmet läks sõjaväkke. Hatice pidi Ahmeti äraolekul elama Ahmeti tädi juures. Tädi oli lesk, elas koos pojaga, kõik oli siis ideaalne. Türgi idaosas ei sobi naisel üksi elada. See on amoraalne.
Probleem oli selles, et päev pärast Ahmeti lahkumist koputas Hatice uksele tädi teine poeg, Abdullah. Ta ei oleks tohtinud seda teha. Hatice käskis tal ära minna.
Mees läkski ära, aga järgmine päev tuli tagasi. Hakkas linki lõgistama.
„Tee lahti, muidu löön su maha!” karjus Abdullah.
Hatice tardus soolasambaks. Ta ei teadnud, mida teha. Karjuda appi? Abdullah mängib kindlasti ilmsüütut, salgab kõik maha. Öelda tädile? Allahi eest! Keegi ei usu ju naisterahvast! Hatice hoidis ust kogu jõust kinni ja Abdullah lõi lõpuks käega. Aga järgmisel päeval otsustas ta Haticele kätte maksta.
2.
Diyarbakir paistab ülevalt nagu pannkook, mille pinnale on kerkinud paar õhumulli. Siin-seal paistavad tasandikul tumepruunid kübemed. Kui lennul madalamale laskub, siis ma näen, et need on kivid, mis justkui kasvaksid maa seest.
Selle tasandiku äärel on Tigrise ja Eufrati sinised niidid, mis märkisid Muinas-Mesopotaamia piire. Siin tekkis esimene tsivilisatsioon. Siin otsiti muinasajal Piibli-Eedeni varemeid. Siin lähedal sündisid patriarhid Aabraham ja Noa.
Meie põletavad probleemid juhivad meid tagasi tollasesse aega.
Tee linna viib läbi mustadest kividest müüri, mille ehitasid bütsantslased üle tuhande aasta tagasi. Reisijuhi sõnul peaks see olema Hiina müüri järel maailma teine kuulus müür. Seda peaksid külastama tuhanded turistid. Aga ei külasta. Diyarbakiril on halb kuulsus. See on olematu maa – Kurdistani – pealinn. Ja inimeste pealinn, kes on valmis selle maa eest võitlema, relv käes. Veel paar aastat tagasi käis ärimaailm sellest linnast kaarega mööda. Aga sellest peale, kui kurdid ei pane enam pomme ja Türgi armee ei tulista suurtükkidest ümberkaudseid külasid, on ärimehed ka siia jõudnud. Linnas on üle miljoni elaniku. Kesklinna jalakäijate tänavat ei häbeneks ükski Euroopa metropol. Moodsad poed, kallid restoranid. Iga kuuga tuleb neid üha juurde, tarbimise deemon on Diyarbakiris korralikult kanda kinnitanud.
Üksnes patriarhihabemega vanamehed ei võta sellest osa. Nad istuvad mošeede juures varjus ja kurdavad. Neile ei meeldi televisioon, mobiiltelefonid, teksad, lühikesed seelikud, koolid ja ajalehed. Neile ei meeldi ükski asi, mis tekitab nende elus segadust. Ega ükski asi, mis proovib muuta nende igivanu põhimõtteid.
3.
Igal aastal tapetakse Türgi idaosas paarkümmend neidu. Üksteise järel hukkuvad nad kummalistel asjaoludel. Need on aumõrvade ohvrid, traditsiooni ohvrid, mis käsib sugulastel tappa naine, kes on määrinud perekonna au.
Ayşe Gökkan, kurdi telekanali ajakirjanik, kirjutab aumõrvadest raamatut: „Kultuur põhineb siin meeste domineerimisel. Igasugune vastuseis sellele saab karistatud.”
Ayşe Figen Zeybek perevägivalla vastu võitlevast organisatsioonist Kamer: „See traditsioon on mitu tuhat aastat vana. See on kui kirjutamata seadus, mida rakendatakse täiesti suvaliselt. Vahel andestatakse truudusemurdmine. Teine kord võib neiu hukkuda kasvõi selle pärast, et tahab käia teksastes.”
„Jah?”
„Hukkuvad neiud, kes tahavad olla iseseisvad. Viimastel aastatel on vaesus ajanud paljud pered küladest Diyarbakiri. Tihti näib nõnda, nagu oleksid nad siia keskajast sattunud. Eriti noortele tütarlastele on see määratu šokk.”
„Kuidas nii?”
„Nad satuvad keset globaalset küla. Mobiiltelefonid, internet, MTV. Nad näevad eakaaslasi, kes võivad väljas käia ilma meessoost saatjata, kes võivad kenasti riides käia, mitte kogu aeg pearäti ja kottpükstega. Ja kellel on oma noormees juba enne pulmi. Ja nad tahavad elada nagu nemad.
Samal ajal on ka nende isad täielikus segaduses. Külas on oma tütarde üle valvamine lihtne. Linnas – Allah üksi teab, mis neiukestel pähe võib tulla. Ja tütar, selle asemel et istuda kodus koos ema, vanaema ja vaaremaga, tuleb ja ütleb: tahan kinno minna, tahan jalutama minna, tahan uusi kingi. Hukkuvad tavaliselt kõige paremad neiud, kõige avatumad, kõige julgemad.”
Päeval, mil vaatasin lennukiaknast Mesopotaamiat, tappis Şanurfias isa oma tütre. Miks? Sest tütar saatis raadiosse SMS-i õnnesoovidega oma noormehele. Eetris öeldi neiu ees- ja perekonnanimi. Isa arvates oli tütar sellega rüvetanud oma süütuse.
Kaks nädalat varem tappis Silvani linnas mees oma naise. Sugulastele ütles ta, et neiu polnud abielludes neitsi. Naise vanemad nõustusid, et küllap on mehel õigus.
4.
Sel ajal kui Abdullah kolkis Hatice uksele, toimus sada kilomeetrit eemal teine draama. Yalimi külas, millest pole kaugel antiikaegne maaliline Mardini kindlus, vägistas viiekümne viie aastane mees kolmekümne viie aastase Şemse Allaki.
Inimesed räägivad, et Şemse oli veidi hull. Poepidaja Mardinis ütleb otse, et naine oli arengus maha jäänud.
Aga see võis olla ka teist sorti hullus. Kangakudumise õpetaja, kes naist tundis, ütles, et Şemse ei tahtnud minna mehele. Seepärast pidasidki külaelanikud teda hulluks. Vägistaja nimi oli Halil Acil. Tal oli naine ja kaks last. Ta elas küla servas. Tema maja hallide müüride tagant algasid juba sadade kividega kaetud põllud.
Şemse elas koos isa, ema ja vendadega rohkem küla sees, mošee juurde viiva tee ääres. Põllutöölt koju minnes möödus ta iga kord Halili majast. Kurjad keeled räägivad, et Halil üldse ei vägistanud teda. Et nad magasid teineteisega juba ammu, ning muinasjutu vägistamisest mõtles Şemse ise välja, kui selgus, et ta on rase. Peale kuulujuttude ei viita pikemaajalisele seksuaalsele läbikäimisele ei politseijuurdlus ega naisorganisatsioonide sõltumatu uurimine.
Pole teada, kas Şemse meeldis Halilile. Ühed räägivad, et mees armastas teda juba ammu. Teised, et kasutas naist ära, arvates, et pääseb puhtalt. Et isegi, kui Şemse kellegi vägistamisest räägiks, ei usuks hullu naist nagunii keegi.
Kui Şemse jäi rasedaks, siis läksid tema vennad Halili juurde ja ütlesid: „Sa pead temaga abielluma või me tapame nii sinu kui ka tema.” Halil oli juba naine. Aga Şemse pere pakkus talle abiellumist imaami juures.
Riiklikus perekonnaseisuametis saad abielluda vaid ühe naisega. Aga jumalateener võib sind paari panna kahe või kolmega.
Halil tahtis nõustuda, aga Şemse pere nõudis veel lisaks paari tuhat Türgi liiri. Halil ei olnud nii palju. Şemse vennad lahkusid siis tema juurest tühjade kätega.
Aga nii nemad kui Halil teadsid, et see pole veel lõpp. Armastav perekond kaitseb alati oma tütarde au.
5.
Aumõrvade juurteni on üsna võimatu jõuda. Arvatavasti on need pärit karjakasvatajate hõimutraditsioonidest. Isa võis saada tütre eest korraliku tasu, kui ta oli neitsi. Kui ei olnud, saatis mees ta tagasi. Sellest ei olnud veel küllalt, et tütar tegi perekonnale häbi, lisaks pidi ta nüüd jääma ka nende ülal pidada. Rändrahvast mõjutab inimeste arv, keda tuleb toita ja katta, määratult palju. Samamoodi ka mõrsjaluna. Teadlaste oletuste kohaselt hakkasid just seepärast rändrahvad tapma oma tütreid.
Nad tapsid ka naisi, kes tahtsid mehest lahku minna – sel juhul oleks tulnud mõrsjaluna tagastada. Tapeti ka need, kes ei tahtnud nõustuda perekonna korraldatud abieluga.
Ayşe Figen Zeybek: „Şemse traagiline surm vapustas kogu Türgit. Tema haual kuulutasime kohkumatult välja oma programmi. Igale naisele, kes meie juurde tuleb, garanteerime ellujäämise.”
„Ja kuidas see välja näeb?”
„2003. aastast alates oleme päästnud üle 150 tüdruku. Kui perekond on otsustanud ta tappa, siis otsime talle varjupaiga teiseslinnas. Aitame tal seal uut elu alustada. Varjupaigad on hästi varjatud, sest mõned klannid tahavad põgenikku iga hinna eest tabada. Kaks aastat tagasi põgenes ühe hõimupealiku tütar oma noormehega. Teda ajasid taga kakskümmend autot. Nad otsisid teda kõigist suurematest linnadest. Lõpuks leidsid, aga neiul õnnestus läbi akna põgeneda ja täna ei tea keegi, kus ta on ja mida teeb.”
„Kuidas te kindlaks teete, kas perel on tõsi taga?”
„Meiega on koos psühholoog. Tema hindab ka, kas neid võib usaldada, kui nad lubavad tapmisotsusest loobuda.”
„Kas lubavad siis?”
„See on raske protsess. Me ei saa minna nende juurde ja öelda: „Nähtavasti kavatsete oma tütre tappa. Me ei soovitaks seda teha!” Kõigepealt kogume teavet. Kui perekond on usklik, siis lähem,e koos imaamiga. Kui isa töötab vabrikus, siis palume direktori toetust. Ükskord aitas meid arst, kes ravis neiu vanaema. Ühel korral helistas Ankarast minister, perekonna sugulane. Kõik seletavad: „Pole vaja tappa! On palju muid lahendusi!””
„Ja mida ütlevad perekonnad?”
„Käisin paar päeva tagasi Viranşehiris, väikeses külas Şanliurfa lähedal. Perekond käskis neiul end ära tappa. Onu saatis talle SMS-si: „Tapa end ise või muidu sured piinades.” Miks? Sest neiul oli koolis poiss-sõber ja see sõidutas teda oma autoga. Külas oli see mõeldamatu.”
„Ja mis sai?”
„Mul on alati väga imelik tunne, kui ma pean perega kauplema nende endi tütre elu pärast. Aga mul on omad nõksud. Ma seletan, et olen ka ise siit pärit. Et ka minu tütrel on noormees ja ma ei kavatse seepärast veel tütart tappa. Näitan pilte telefonis. Räägin, et tütar oskab hästi matemaatikat, aga türgi keel tekitab raskusi. See mõjus isale. Ta hakkas kurtma, et tütar peab õppima türgi keelt. Et kõiges on süüdi kool, sest milleks kurdidele türgi keel.
Ma proovin alati äratada nende uinunud vanemlikke tundeid. Küsin, palju tütar sündides kaalus. Ja mis haigusi on põdenud. Millise sõna esimesena ütles: emme või issi. Kui ma suudan äratada vanemlikud tunded, siis on juba lihtsam.”
„Ja sel korral? Kas õnnestus?”
„Jah, nad lubasid, et ei tee tütrele midagi. Tütar lubas, et tuleb nüüd alati koolist koos vanema vennaga. Ehkki siin on oma rik. Möödunud aastal oli meil siin kõmuline juhtum. Ayşegül Alpaslaniga. Selle naise mees lubas politseinike juuresolekul, et ei löö Ayşegüli enam iial. Nädal hiljem peksis ta naise surnuks.”
Margaret Atwood
Margaret Atwood (1939) on Kanada luuletaja, romaanikirjanik ja esseist, üks tuntumaid ja auhinnatuimaid Kanada kirjanikke. Nii nagu on raske üles loetleda kõiki tema saavutusi, on ka vaat et võimatu anda lühiülevaadet tema fantaasiarikkast loomingust, mis ammutab nii mütoloogiast, ajaloost, tänapäevast kui ka tulevikust. Mitmeid tema raamatuid on liigitatud teadusfantastika valda ning romaan „The Handmaid’s Tale“ (1985, e k „Teenijanna lugu“, Eesti Raamat, 1993, tlk Ann Alari), düstoopia Gileadi Vabariigiks moondunud Ameerika Ühendriikidest, pälvis 1987. aastal Arthur C. Clarke’i nimelise auhinna. Muide, eesti keeles on ilmunud koguni 15 Atwoodi raamatut, nii proosat kui luulet. Kindlasti peab mainima oskuslikult armastuslugu, müsteeriumi ja kirjanduslikku mängu põimiva romaani „Pime palgamõrvar“ (2000, e k Eesti Raamat, 2001, tlk Karin Suursalu), mis pälvis Bookeri auhinna (sellele auhinnale on aegade jooksul nomineeritud koguni viis Atwoodi teost). 2003. aastal ilmunud „Orüks ja Ruik“ (e k Varrak, 2004, tlk Riina Jesmin) on aga järjekordne ere näide Atwoodi võimest ühendada fantaasiarikast süžeed sotsiaalse tundlikkusega, viies lugejad postapokalüptilisse, kummalisi olendeid tulvil maailma. Atwoodi luulet saab eesti keeles lugeda valikkogust „Moondatute laulud“ (Eesti Keele Sihtasutus, 2003, tlk Ene-Reet Soovik). Margaret Atwood esines pühapäeval, 31. mail kl 17 Kirjanike Maja musta laega saalis, kus temaga vestles režissöör ja kirjanik Ilmar Taska. (Kirjandusfestival Head Read.)
.
Katkend: „Leedi oraakel”, Eesti Raamat 2005, lk 126-131.
Mõtisklesin tihti, mis oleks juhtunud, kui oleksin jäänud poola krahvi juurde, selle asemel et Arthuriga kokku kolida. Võib-olla oleksin paks ja rahulolev, istuksin päevad läbi ta korteris, seljas lilleline negližee, tikiksin pisut, lapiksin pisut, loeksin rämpsraamatuid ja sööksin šokolaadi; õhtuti sööksime Poola Ohvitseride Klubis ja mind koheldaks enam-vähem austavalt; mul oleks tunnustatud positsioon, ma oleksin „Pauli metress”. Aga sellest poleks midagi välja tulnud, Paul oli liiga metoodiline. Tema eesnimi oli Tadeo, aga ta eelistas, et teda Pauliks kutsutakse, Paul oli tema kolmas nimi, püha Pauli järgi, kes oli süstemaatiline mees, ei mingeid lahtisi otsi. Tema arusaamise järgi oli hea elu hästi korraldatud elu.
Isegi tema põgenemine üle Poola piiri oli olnud korralik. („Aga sinu elu päästis juhus!” hüüatasin ma. „Ei,” vastas tema, „oleksin igal juhul surma saanud, kui ma poleks mõistust kasutanud.”) Ta arvestas oma suunda täpselt ja väljus metsast täpselt selles kohas, kus oli kavatsenud. Et end ärkvel hoida ja hallutsinatsioone tõrjuda, luges ta peast korrutustabelit, kui läbi lume ja pimeduse sumpas (sumpas, sest oli andnud oma suusad ühele kaaslasele surmale määratud seltskonnas). Ta ei läinud paanikasse, nagu oli juhtunud minuga; ta ei teinud välja erksatest geomeetrilistest kujunditest ega hiljem ka ähvardavatest nägudest, mis tema ette õhku ilmusid. Minagi olin veremürgituse ajal näinud kujundeid ja nägusid ja teadsin oma reageeringut, eriti sügavas Poola metsas, tihedas kui juuksed, külmas kui meeleheide, ma oleksin istunud lumme ja lasknud hukatusel võimust võtta. Mind oleksid segadusse ajanud üksikasjad, küünlajupid ja ammu lahkunute kondid; igas labürindis oleksin ma niidist lahti lasknud, et järgneda ekslevale tulukesele, põgusale häälele. Muinasjutus oleksin üks kahest rumalast õest, kes avab keelatud ukse ja kohkub, kui mõrvatud naisi näeb, mitte see kolmas, tark õde, kes teab, mis on oluline: säilitada meelekindlus, ettenägelikkus, rääkida üksnes vettpidavaid valesid. Mina rääkisin valesid, aga need ei olnud vettpidavad. Minu meelelaad ei olnud distsiplineeritud, nagu Arthur mõnikord märkis.
Seda ütles ka Paul. Aeg oli tema kinnismõte, ta pidi kodunt lahkuma täpselt kell kaheksa viisteist ja enne seda veetis ta kümme minutit kingi viksides ja ülikonda harjates. Minu korratust pidas ta võluvaks, aga mitte kaua; varsti pidas ta jutlusi, kui palju kergem on kohe riided üles riputada kui jätta need hommikuni põrandale vedelema. Ta ei oodanud minult palju – olin ma ju ikkagi ainult metress -, aga neid väheseid asju ootas ta tingimusteta. Küllap ta pidas minu koolitamist endaga koos elamise tühiseks ja tüütuks väljakutseks, umbes nagu koera dresseerimist: piiratud hulk põhjalikult selgeks õpetatud trikke.
Kui esimene üllatav öö välja arvata, tegeles ta seksiga ainult nädalalõppudel. Ta uskus eraldi tubadesse, nii et mina magasin lahtikäival voodil toas, mida ta kutsus raamatukoguks. Ta ei olnud iseenesest kitsi ega tõrjuv, ent ta oli kutsumusega mees, ja kuna ma magasin raamatukogus, sain varsti teada, mis tema kutsumus on.
Esimesel päeval, kui Paul oli panka läinud, magasin kella üheteistkümneni. Siis tõusin üles ja uitasin korteris ringi, avasin köögikappe, otsides midagi süüa, ent samas uurides selle mehe loomust, kes eelmisel ööl oli rüvetanud mu au, nagu öeldakse. Olin uudishimulik, ja köögikapid ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Pauli kapid olid väga hästi organiseeritud; ülekaalus olid konservid, olid ka mõned kasulikud pakisupid ja pakk küpsiseid. Toite oli kahte sorti, hädavajalikke ja eksootilisi: oli kalmaari, mäletan, ja natuke hülgeliha (mida me hiljem sõime; see oli rääsunud ja õline). Järgmisena uurisin külmkappi, mis oli laitmatult puhas ja peaaegu tühi. Sõin mõne konservsardiiniga küpsise, siis tegin tassi teed ja läksin Pauli tuppa, et sorida läbi ta riidekapp ja kirjutuslauasahtlid. Hoidusin hoolega midagi segi ajamast. Kirjutuslaual olid mõned koloreeritud fotod, huuled lillakad, juuksed kollakashallid. Bokser-aluspüksid; kõik ta pidžaamad olid triibulised. Välja arvatud üks siidine. Aluspükste all oli revolver, mida ma ei puudutanud.
Läksin tagasi raamatukokku, et riidesse panna, aga otsustasin esmalt raamaturiiulid läbi vaadata. Enamik raamatuid olid vanad, lõuend- ja nahkköites, marmormustrilise esilehega, seesuguseid võib leida pruugitult antikvariaadi laualt. Suur hulk oli poola keeles, ehkki oli ka ingliskeelseid: üsna palju Sir Walter Scotti, ja Dickens ja Harrison Ainsworth ja Wilkie Collins; mäletan nimesid, sest pärastpoole lugesin neist enamiku läbi. Ent üks riiul hämmeldas mind. See sisaldas põetajaromaane, sääraseid läägeid, mille kaanel on õde ja taamal arst teda huvi ja imetlusega silmitsemas, ehkki mitte kunagi ihast kriiskavate silmadega. Pealkirjad olid sellised nagu „Janet Holmes, õe õpilane”, „Helen Curtis, vanemõde” ja „Anne Armstrong, nooremõde”. Mõned pealkirjad olid uljamad, nagu „Armulugu paradiisis” ja „Lucy Gallant, sõjaväeõde”. Kõik need oli kirjutanud uskumatu nimega naine, Mavis Quilp. Sirvisin mõned läbi, mäletasin neid hästi. Olin oma paksuse päevil neid tosinate kaupa lugenud. Need olid standardkaup, igaühe lõpus olid õe ja doktori käed teineteise ümber keerdunud, niisama kindlalt ja antiseptiliselt nagu elastikside. Keeles oli midagi veidrat, klišeed olid paigast ära, õige kergelt väändunud. Näiteks ütles keegi: „Need lähevad nagu soojad leivad” saiade asemel, keegi teine ütles „säilita jäist verd” ja Anne Armstrong „särises” värisemise asemel, kui doktor temast mööda tuhises, kuigi see võis muidugi olla ka trükiviga. Midagi muud tähelepanuväärset neis polnudki; aga Pauli raamatukogu oli neile nii vale koht, et küsisin samal õhtul järele.
„Paul,” ütlesin ma, kui istusime köögilaua ääres üksteise vastas, süües konserveeritud hülgeliha ja juues šampanjat, mille ta oli lepituseks kaasa toonud, „miks sa loed neid Malvis Quilpi rämpsraamatuid?”
Ta läkitas mulle kummalise kõvera naeratuse. „Ma ei loe neid Mavis Quilpi rämpsraamatuid.”
„Aga miks sul neid siis raamatukogus neliteist tükki on?” Võib-olla oli Paul salaagent – mis seletaks revolvrit – ja Quilpi raamatud on kodeeritud sõnumid.
Ta naeratas ikka veel: „Ma kirjutan neid Mavis Quilpi rämpsraamatuid.”
Pillasin kahvli maha. „Sa tahad öelda, et sina oled Mavis Quilp?”
Hakkasin naerma, ent haavunud ilme ta näol sundis mind vakatama.
„Mul on piiri taga ema ja tütar,” vastas ta jäigalt.
Ta rääkis mulle järgmise loo. Inglismaale saabudes oli ta ikka veel kirjanikuna kujutlenud. Ta oli kirjutanud kolmeköitelise eepose väikeaadli hulka kuuluva perekonna (tema oma) saatusest sõja ajal ja pärast sõda, sõnaraamatu abil ponnistades, kümnetunniste nõudepesija-tööotsade vahepeal. Ta oleks parema meelega kirjutanud poola keeles, aga see ei tasunud ta meelest vaeva. Tema romaanis oli kolmteist peategelast, kõik omavahel sugulased, igaühe ümber hulk naisi, armukesi, sõpru, lapsi ja onusid. Kui ta oli raamatu lõpuks valmis saanud ja ise vaevaliselt masinal ümber trükkinud, viis ta selle kirjastusse. Ta ei teadnud kirjastusest midagi; kogemata oli ta valinud sellise, mis andis välja ainult vesterne, põetajaromaane ja ajaloolisi seiklusromaane.
Nad lükkasid ta teose muidugi tagasi, aga töö kvaliteet ja muidugi kvantiteet avaldasid neile muljet. „See tuleb teil hästi välja küll,” oli mees talle öelnud. „Siin on teile loo skeem, kirjutage see kokku, mitte liiga keeruliselt, saate sada naela. Sobib?” Raha oli Paulil vaja.
Sellal, kui tema kolmeköiteline eepos ringles teistes, auväärsemates kirjastustes – seda ei võetudki kunagi vastu -, vuhkis tema kirjutada romaanipahna, kasutades algul etteantud skeemlugu, hiljem omaenda kujutlusvõimet. Nüüd sai ta raamatu pealt läbimüügist olenemata kaks- või kolmsada naela. Oma uuel töökohal pangas teenis ta täpselt nii palju, et ära elada, seega oli põetajaromaanide raha lisatulu ja ta saatis selle Poola emale ja tütrele. Tal oli seal ka naine, ent see oli end temast lahutada lasknud.
Kirjastaja oli talle pakkunud ka vesterne ja ajaloolisi seiklusromaane, aga ta jäi oma eriala juurde. Sest vesternides tuli kasutada selliseid sõnu nagu „semu” ja see tundus talle ebamugav; ja ajaloolised armastusromaanid masendasid teda, need meenutasid tema endist priviligeeritud elu. (Eskapistlik kirjandus, ütles ta mulle, peab olema tegelikkusest pagemine niihästi kirjaniku kui ka lugeja jaoks.) Põetajaromaanide jaoks ei olnud tal vaja midagi juurde õppida ega kasutada võõraid sõnu peale mõne meditsiinitermini, mida võis kergesti leida esmaabi käsiraamatust. Ta oli valinud niisuguse pseudonüümi, sest Mavis tundus talle arhetüüpselt inglaslik nimi. Mis puutub Quilpi…
„Ah, Quilp,” ohkas ta. „See on üks Dickensi tegelaskuju, moonutatud, pahatahtlik kääbus. Sellisena näen ma iseennast sellel maal; mu seisang on mult riisutud ja ma olen täis kibedaid mõtteid.”
Seisund, mõtlesin ma, aga ei öelnud seda kõvasti. Olin õppinud teda mitte parandama.
„Kui sa kirjutad midagi, mis on rohkem sinu moodi,” pakkusin ma. „Spiooniromaan, intriigide ja rahvusvaheliste lurjustega…”
„See oleks liiga päris elu moodi,” ohkas ta.
„Põetajatele võivad põetajaromaanid olla liiga päris elu moodi,” ütlesin mina.
„Põetajad ei loe põetajaromaane. Neid loevad naised, kes ekslikult soovivad olla põetajad. Nii või teisiti, kui põetajad tahaksid oma eluprobleemidest pääseda, peaksid nad kirjutama spiooniromaane, nii see on. Mis ühele magus, see teisele kibe, selline on saatus.” Paul uskus saatust.
Seega võlgnen just Paulile oma karjäärivaliku. Tädi Lou raha oli otsa lõppemas kiiremini, kui olin aimanud, ehkki ma üritasin olla kokkuhoidlik, ja mulle ei meeldinud mõte töökoha hankimisest. Tegelikult ei meeldi see mõte kellelegi, inimesed lähevad tööle ainult sellepärast, et on sunnitud. Oskasin masinal pimesi kirjutada, aga mulle tundus, et võin teenida kiiremini, kui kirjutan mingit enda asja, ja teiste inimeste ärikirjad on väga igavad. Pealegi ei olnud mul nädala sees õhtuti midagi teha, kui Paul toksis oma uut raamatut „Judith Morris, polaarekspeditsiooni õde”, suitsetades vahetpidamata Gauloise’e, mis torgatud hammaste vahele pigistatud lühikesse kuldsesse sigaretipitsi, ja juues igal õhtul klaasi kollakaspruuni portveini. Põlgus oma lugejate ja iseenda vastu hõljus siis toas nagu suitsupilv ja ta tuju oli pärast neid istungeid vastik ja külm nagu sudu.
Ma palusin Paulil hankida Columbine Booksist, tema kirjastusest, näidiseks mõne ajaloolise seiklusromaani, ja asusin tööle. Hakkasin kohaliku raamatukogu lugejaks ja laenutasin raamatu rõivastuskunsti ajaloost. Tegin nimekirja sõnadest nagu fišüü ja kapott ja peleriin. Veetsin terveid õhtupoolikuid Victoria ja Alberti muuseumi kostüümitoas, hingates ajastu ja poleeritud puu lõhna ning valvurite kuiva, sardoonilist hõngu, uurides klaaskarpe ja joonistuste kollektsiooni. Ma arvasin, et kui vaid rõivad õiged on, läheb kõik muu ise paika. Ja läkski: kangelane, nägus, hästikasvatatud, kergelt kiilanev mees, riietatud laitmatult õmmeldud tviidmantlisse nagu Sherlock Holmes, püüdis võita kangelannat, surus voorimehesõidukis huuled tema omadele ja kortsutas ta peleriini. Lurjus, niisama hästi kasvatatud ja samamoodi riides, tegi just sedasama, ainult et lisaks pistis oma käe neiu fišüüsse. Rivaalitseval naistegelasel oli oivalise tikandiga korseti all nõtke keha nagu džungliloomal, ja nagu kõik taolised naised, lõpetas ka tema halvasti. Halvad lõpud ei tulnud mul tollal veel nii hästi välja kui hiljem: ma arvan, et ta lihtsalt komistas trepist alla tulles oma kapotti. Aga ta oli selle ära teeninud, sest oli üritanud kangelannat häbiellu alandada, sidunud ta kinni ja jätnud bordelliemanda hoole alla, kellele andsin preili Fleggi näojooned.
Aga ma olin sihtinud liiga kõrgele. Mu esimene katse tuli tagasi, juures kiri, et ma ei tohiks kasutada sõnu fišüü ja kapott ja peleriin, seletamata, mida need tähendavad. Tegin vajalikud parandused ja sain kätte oma esimesed sada naela koos palvega saata uut materjali. Nad kutsusid seda materjaliks, nagu oleks see meetrikaup.
Olin üsna põnevil, kui pruunist paberist pakendis saabus kaks eksemplari „Chesney Chase’i isandat”, kaanel ploomivärvi reisimantlis tumedajuukseline naine ja minu varjunimi trükitähtedega: Louise K. Delacourt. Sest loomulikult kasutasin ma tädi Lou nime; see oli mõneti nagu tema mälestuseks. Mitu aastat hiljem, kui läksin üle Põhja-Ameerika kirjastusse, paluti mult fotot. See läheb reklaami jaoks kartoteeki, ütlesid nad; nii ma saatsin neile pildi Loust näitusel, mina tema kõrval. Seda pilti ei kasutatud kunagi. Naised, kes sedasorti raamatuid kirjutasid, pidanuks olema hoolitsetud ja reipad, stiilselt hallinenud juustega. Erinevalt lugejaist oli neil hea rüht ja nad olid edukad. Nad ei pidanud päikse käes silmi kissitama, paljastama naerdes kaht rida hambaid ega hoidma käes suhkruvatikoonalt. Lugejaile ei meeldinuks mõte, et nende haldjaist ristiemad, nende õrnade öömaskeraadide loojad, on tüsedavõitu ja kergelt räpakad, tripid paistmas ja kaelus lotakil nagu tädi Loul. Või minul.
Loomingut
Maitsev naine, Eesti Raamat 2012
Uputuse aasta, Eesti Raamat 2010
Ebakõlad, Eesti Raamat 2008
Pime palgamõrvar, Eesti Päevaleht 2007
Penelopeia, Eesti Päevaleht 2006
Leedi Oraakel, Eesti Raamat 2005
Orüks ja Ruik, Varrak 2004
Moondatud laulud, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Alias Grace, Eesti Raamat 1999
Pinnaletõus, Eesti Raamat 1999
Röövelpruut, Eesti Raamat 1997
Kassisilm, Varrak 1997
Teenijanna lugu, Eesti Raamat 1993
Tantsutüdrukud, Perioodika 1987
Nädala autor 