Peeter Sauter

10. veebr. 2024 at 12:19 p.l. (Nädala autor 2024, Peeter Sauter) (, , , )

Foto: Kris Moor

Peeter Sauter (1962) on eesti kirjanik, tõlkija ja näitleja. Ta on kirjutanud novelle, jutustusi, romaane, esseistikat, mälestusteraamatuid, reisikirju ja ka lastele. Tõlkinud on ta Jack Kerouaci, Charles Bukowski ja Lawrence Ferlinghetti loomingut. Ta on osalenud ka mitmes filmis, näiteks Manfred Vainokivi filmides „Valli baar” (2008) ja „Vaeste kirjanike maja” (2012). Manfred Vainokivi on teinud Peeter Sauterist dokumentaalse portreefilmi „Kirjanikuga voodis” (2019). Aastateks 2022–2024 on talle määratud riiklik kirjanikupalk.

21. veebruaril kl 17.30 toimub Karlova-Ropka harukogus (Tehase 16) kirjandusõhtu Peeter Sauteriga.

Peeter Sauter on omanäolisemaid eesti kirjanikke, kelle kirjutamisstiil on kohati halastamatult otsekohene. Sügavmõtteliste (liht-)lausetega suudab ta lahti mõtestada nii elu keerdkäigud kui ka surma enda. Ta leiab 1.02.2024 Maalehe artiklis, et „autor tahaks ennast mõista ja inimolemust üldse. Mis on teadagi võimatu ülesanne, aga mille lahendamisele võib lõputult läheneda. Eks selleks, et maailma ja teiste inimestega leppida. Kas see on tarkus? Raske öelda.”

Katkendid: Peeter Sauter „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”, Loomingu Raamatukogu LXV aastakäik, 2021, nr 14-16

Lk 11.

Polnud ostetud matk. Loteriivõit. Reisivautšer, väike. Peale Bulgaaria muud kahele ei saanud. Juurde tuli maksta. Et saaks kõik hinnas. Tuleb odavam. Nagunii joome palju, mis muud teha. Kõrtsuarvetele läheb rohkem. Tiidu kingitus. Tiit naerab, kuuldes, et Bulgaaria. Mujale pole kahekesi võimalik. Ja ei lähe Juliata. Üksi saanuks ehk Nepali. Kus oli kena. Seitse kaheksatuhandest lumist mäge Kathmandust paistamas. Ilge diisliving linnavahel. Põrgu ja paradiis.

Äkki Bulgaarias? Põrgu ja paradiis? Mingil moel. Kui Juliaga koos oleme, on põrgu ja paradiis. Ei pea Nepaali minema. Tea, mitu kaheksatuhandest Julia sees on? Küll on. Mõtted tegid leebemaks. Ei kuluta enda peale. Kingitus Juliale. Kaelakee kallimale. Mis siis, et lahutamiskingitus. Õilis mees. Ainult enese jaoks. Paraku. Bulgaaria sai broneeritud talvel, poole aasta eest. Julia otsis netti lapates välja. Mida saab. Rahad läbi. Paremat poleks saanud. Raha polnud juurde tulemas. Ei liigutanud, et võimalus tekitada. Lahutus kummitas. Ajasin olemist hullemaks. Kui hulluks minna saab. Kuhu välja jõuda tahtsin, ei teadnud. Lõpliku lahutuseni. Küllalt venitatud. Ise lahutada ei tahtnud. Pold kõva. Julia oli. Teadsin.

Lk 27-28.

Jäin pooleldi magama. Mõtlesin, mis on. Tundus, et paralleelselt palju. Elasime absurdilabürindis, ei teadnud teed välja. Vahel pingutasime, et välja jõuda (ja oleksime tahtnud välja pääseda), vahel väsitas väljapääsuvõimatus ära ja seadsime end kuskil labürindinurgas mõneks ajaks molutamisi sisse. Jonnisime või olime mornid, ei suhelnud. Rõõmus läbisaamine oli kadunud. Harva külastas parem olemine. Korraga üht. Teine tõmbus kiiresti, kadetalt teokarpi. Tahtsin välja nägelemisest, teineteise eiramisest. Kaifi koosolemist sain. Isegi nägelevast koosolekust. Mõrumaitselisest endorfiinid vallandusid.

Olime keskeas saanud tigedateks vanainimesteks. Teised ei näinud. Nii olime omavahel. Teiste ees olime nagu inimesed ikka ja linnas asja ajades isegi rõõmsad ja õnnelikud, pääsedes kahekesi olemise vanglast. Ei hoolinud, kui kaaslane teiste inimestega rõõmsalt suhtlemist kadedalt ja mõru näoga pealt vahtis. Kallistasime meelsasti võõraid inimesi, teineteist ei suutnud, ei tahtnud puudutada. Kui üks tahtis, kargas teine eemale: „Mida teed! Mis on? Mis hakkas?” Varasema koosolemise teotus. Intiimne kontakt tundus mõnitamiseni. Mis kunagi oli olnud hea ja lähedane, kirglik ja poolehoidev, oli kadunud. Milleks nöökida ja mõnitada.

Lk 37.

Vaatasin pimedust akna taga. Ei taht midagi. Sõber pimedus. Tule, öö pimedus, võta mind sülle, minu päike ei tunne mind, öö jäänud mulle. Minul on kole. Varja mu üle. What bullshit. Good bullshit. Ei taht raamatut. Ei taht konditsioneeri undamist, isegi kui suutnuks käivitada. Jahedus oleks hea. Ei taht isegi külma õlut, mida olin Julialt palunud. Tahtsin vaikust, rahu, tasakesi hingeldada nagu vana koer. Tugitoolis istumine väsitas.

Lk 71.

Ootamiste kataloog. Kas rääkisin? Vaikuste kollektsioonist. Erinevad ootamised. Ootad üksi kodus, et ema tuleb töölt. Ehk palavikus. Toob poest head? Ootad sisseastumiseksamite tulemusi. Ootad varju all, et hoovihm üle jääks. Ootad, et naine tuleb koju või jääb ära kogu ööks. Erinevad ootamised. Teen kataloogi. Kes ootab kellegi surma, kes iseenese surma. Kes tervekssaamist. Kes ootab, et naiseks võetakse, kes ootab, et saaks kätte lahutuspaberi. Julia ootab kannatlikult. Kannatamatusega. Mõlemat. Põtkin vastu. Mõlemal korral. Ootan, millal järele annan. Annangi. Kui oodata ei jaksa. Ei tema ega mina. Kunstlik venitamine. Mõlema puhul. Mõlema poolt. Eestlastlik. Ei saa vedama, ei saa pidama. Ootas, kas käsikiri võetakse vastu, ootad, millal raamat välja tuleb. Retsensioone ei oota. Pigem nukrus või naljanumber. Vahel lohutus. Mis neist oodata. Ootad kevadet, suve, sügist, talve. Ja ennäe, juba jälle kevadet. Kevadelõhna. Muudkui ootad. On, mida oodata. Eestis. Ekvaatori juures ei ole. Seal võib oodata vihma. Või et vihm järele jääks. Rohkem aastaaegu pole.

Lk 96.

Mis tähendas – kõik hinnas? Kaup muutub käigu pealt nagu autoremondis. Ilmneb uusi asju, uusi lisasid, uusi hindu. Joogid hinna sees? Olid. Ei öeldud, et head joogid. Tõsi. Sellist kaupa polnud. Julial hinna sees lõuaalune arm. Karm. Pold lepingus kirjas. Sai oodatust rohkem. Tõsi, lugesime peent kirja? Ei lugend. Ei teagi, mis hinna sees. Äkkiarm oli kirjas? Palju lepingus nähtamatus kirjas. Nagu lepingus kuradiga. Ei lasknud kuuma triikrauaga üle. Salakirja ei näinud. Ise süüdi. Ahne. Krabad kõik-hinnas-paketi. Passide kadumine, Julia paanika, passide väljailmumine. Hinna sees.

Lk 109.

Lutsu „Keavdes” rohkem morbiidsust kui Lutsu järgmistes trallallaades. Lible lööb kella ja Arno vaagub hinge. Eestis minnakse kevadel. Mahlad voolavad. Ei usu. Et ees nurgatagune voodi läbikäiguhoov on. Ei panda kiirelt surijat omade kõrvale. Kui üldse vahet tehakse. Ei tea keefi, kes kui kiirelt. Püüdsid pähe panna, et olen mineja. Niisama. Et ei rabeleks. Ei ülbitseks. Võtaks tõsiselt. Oleksin koostööaldis. Good policeman, bad policeman. Hirmutamine ja hoiatamine ja mentaalne silitamine. Mis jama, pole bad policeman olnud. Ettekujutised. Abielus, haiglas. Sent surmale võlgu, fantaseerib. Surma narritaja. Kus see oligi? Ei mäleta. Midagi ei mäleta. Ärajoodud aju. Enne surma hakkab minevik meelde tulema. Surma narritaja lapsepõlvest. Äh, Balzac, igav.

Lk 117.

Annan vabaks Julia, nõustun lahutusega. Julia peab andma vabaks minu. Laskma mul olla mina ise. Isegi kui Juliat seest välja ei saa. On tema teha. Ei ole. Vabaks andma, saaksime uuesti või edasi armastada? Mingil uuel moel? Teineteist? Kedagi teist? Abielust ei hooli. Aga pean minema vangi, kui Juliat pole. Juliata olemise vanglasse. Julia ei saa mind päästa. Ei taha vangi! Mis õigusega. Nagu Julia telefonis halas. Ehk järgmisel korral karjun. Kui natuke joonud. Paar korda peale võtnud. Tuttav muster. Peab leppima vanglaga, et Julia vabaks saaks. Kui pikk srok välja kirjutatud? Eluaegne? Mis jamasse viis? Raha. Lihtne. Raha puudumine. Step by step. Astusin lõksu. Ja Julia man by man lady, lõksust välja.

Lisaks lugemist :

Klaari Tamm

Püsiviide Lisa kommentaar