Tadhg Mac Dhonnagáin
Tadhg Mac Dhonnagáin (1961) on iiri kirjanik, ajakirjanik, stsenarist ja muusik. Dhonnagáin sai tuntuks 1984. aastal, kui ta hakkas juhtima Iiri Rahvusringhäälingus lastele mõeldud telesaadet „Dilin ó Deamhas“. Dhonnagáin hoiab oma tegevuse ja loominguga elus iiri keelt ning kultuuri, näiteks käsitleb üks tema tuntumaid teoseid, 2015. aastal ilmunud ning parima iirikeelse raamatu auhinna pälvinud „Mise Raiftearaí: An Fíodóir Focal“ („Ma olen sõnakangur Raiftearaí“) 19. sajandi luuletaja ja laulukirjutaja Antoine Ó Raiftearaí elu ja loomingut. Dhonnagáin teeb muusikat ja kirjutab raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Mullu jõudis Dhonnagáin debüütromaan „Proua Lazare“ (e k Varrak, 2023, tlk Indrek Õis) Euroopa Kirjandusauhinna viie parima teose hulka. Tegu on esimese gaeli keelest eesti keelde tõlgitud teosega. Selles loos mängib olulist rolli ka Eesti, kust loo nimitegelane, juudi soost Hana Lazare, olevat nooruses holokausti eest põgenenud – kuigi see asjaolu on ainult osa tõest. Vanuigi Pariisis elades hakkab Hana langema dementsuse küüsi, ning tema lapselaps Levana hakkab vana daami imelikku ütlusi üles lindistama.
Katkend:
Proua Lazare, Varrak 2023. Iiri keelest tõlkinud Indrek Õis. Lk 100
Muraed põles soovist Bidi küsitleda, aga tollel polnud mingit tuju talle vastata. Bid kugistas pudru alla, neelas lonksu teed peale ja suundus ukse poole. Jätnud Muraedi maha koduust sulgema ja Páraicut kaasa tirima, jooksis ta mööda teerada alla. Õnneks oli poiss hommikul heas tujus ja kõndis Muraedi kõrval vähimagi virinata. Olles venna Neil Chóil Jimí juurde jätnud, andis Muraed taldadele valu, et Bidile järele jõuda. Aga õel polnud endiselt tahtmist möödunud õhtu sündmustest rääkida, nagu poleks ükski rahvaluulekoguja kunagi nende poolt läbi astunud.
„Ah isa ballaad?” pillas ta, kui Muraed seda temalt kolmandat korda päris.
„Jah. Kas ta kandis selle rahvaluulekogujale ette?”
„Midagi ta seal etles.”
„Kas seal oli juttu Finni sõdalastest, viikingitest ja Martin Lutherist? Kas tal õnnestus lugu algusest lõpuni ette kanda?”
„Kust mina seda peaksin teadma?”
„Aga kas tal püsis tekst ilusti meeles või läksid sõnad sassi?”
„Tal läheb ju alati kõik sassi.”
Nüüd märkas Muraed Annie Eoin Éamoinnit, kes tuli oma kahel väiksemal sõsaral käest kinni hoides nende poole.
„Annie!” hüüdis Bid neile vastu tõtates.
…
Noore koolmeistriga oli raske ennustada, milliseks koolipäev kujuneb. Tihti ei tõstnud ta terve päeva õpilaste peale häält. Neil kordadel seletas ta ka kõige aeglasema taibuga poistele lahkelt koolitõkke ega kaotanud kannatust isegi juhul, kui oli näha, et neile midagi kohale ei jõudnud. Kui koolmeister juhtus heas tujus olema, lasi ta lastel laulda. Vahel kutsus ta Annie Eoin Éamoinni klassi ette mõnda oma isa pala esitama, vahel õpetas neile ise mõne uue loo paksust punasest raamatust, mida ta hoidis nahkses portfellis.
Teistel päevadel jalutas ta sõnagi lausumata pingiridade vahel, käed selja taga kõvasti kokku pigistatud ja pikk pajuvits lauale valmis seatud. Koolmeister tavatses kanda tunnis tumesinist ülikonda ja kui selle kaelusel oli näha valgeid helbeid, teadis Muraed, et neil läheb sel päeval haprasti.
Tegelikult polnud need päris helbed, vaid valged terad, mis pudenesid koolmeistri juustest tumedale riidele. Neil oli jutustanud, et seda ainet nimetati kõõmaks. Tema sõnul kohtas seda koolmeistri ja muu härrasrahva õlgadel, kuna need ennast alalõpmata pesid.
Sel hommikul oli koolmeistri mõlemad õlad kõõmaga paksult kaetud ja ta ise kõndis klassi ees edasi-tagasi, põrand iga sammu all naksumas. Terve klass oli püsti käsutatud. Pisike Nóra John, kes seisis Muraedi kõrval, hoidis tal kõvasti käest kinni, kuid lasi lahti iga kord, kui koolmeister neist jälle möödus.
„See on viimane kord, kui te mulle kogu klassiga häbi teete, nagu juhtus täna jumalakojas,” lausus ta vaikselt.
Koolmeistri käsu peale hakkasid nad valju häälega missapalveid kordama. Kyrie eleison, Gloria, Credo. Kogu klass koos. Siis rea kaupa. Siis pingi kaupa. Siis ükshaaval. Koolmeister jalutas samal ajal piitsa käes hoides mööda klassi ringi, lajatades hoobi iga õpilase pingile, kes ei öelnud sõnu küllalt valjusti ja selgelt.
Kui nad olid jõudnud Sanctus`ega poole peale, koputati uksele.
Koolmeister pani vitsa käest, kohendas kaelasidet ja silus kätega üle juuste, et oma paljast pealage peita. Enne kui ta klassi tagaosas asuva ukse juurde sammus, pühkis ta kiire käeliigutusega üle õlgade, et need kõõmast puhastada. Muraed oleks tahtnud ringi keerata, et tulijat näha, aga hoidis pilgu enda ees tahvlil. Ta kuulis, kuidas ukselink alla vajutati ja koolmeister vahetas külalisega madalal häälel mõne sõna. Siis kostis ukse kiiksumist ja mehehääl ütles nende selja taga:
„Tere, lapsed!”
Muraed tundis hääle silmapilk ära.
„Tere, härra!” lausus kogu klass ühest suust, ise pead pööramata tahvli poole vaadates.
Tervitaja astus sisse ja jäi klassi ette seisma. Koolmeister seisis külalise kõrvale, andes käega märku, et lapsed võivad istuda.
„Kas keegi teist oskab öelda, kes see mees on?” küsis koolmeister, kelle hääl oli nüüd muutunud lahkeks nagu iga kord, kui sisse astus preester või Galwayst saadetud inspektor, vaadates klassis ringi.
Keegi ei poetanud sõnagi.
Muraed nägi, kuidas võõras sõbraliku naeratusega tema poole vaatas.
„Mõni julge?” küsis koolmeister.
Loomulikult teadis Bid niisama nagu Muraedki, keelega oli tegu, aga kas tal oli vähimatki kavatsust suud paotada? Muidugi mitte! Kui nüüd ka Muraed vaikiks, mainiks võõras kindlasti ühel hetkel tema nime ja siis poleks koolmeister temaga rahul.
Tüdruk tõstis käe, ise näost punastades.
„Jah, Muraed?” ütles koolmeister.
„See on rahvaluulekoguja,” ütles ta oma vastuses päris kindel olemata.
„Folklorist,” parandas koolmeister. „Kõik kooris!”
„Folk-lo-rist,” kordasid kõik lapsed üheskoos, püüdes uut sõna õigesti välja öelda.
„Ja kas keegi teab, mis asi see folkloor õieti on?” päris külaline.
Jälle valitses klassis vaikus. Muraed pani tähele, et Bid vaatas pingsalt oma rehkendusvihikusse, et keegi temal vastata ei paluks.
„Muraed, äkki sina?” küsis koolmeister mõne aja pärast.
Seekord polnud ta kindel, mida vastata.
„Ee … see on ametimees, kes ajab taga lugusid ja seesugust, et need oma masinasse püüda ja musta rulli peal Dublinisse saata.”
Tema selja taga hakkas Máirtín Eoin Éamoinn naerda pugistama.
„Vaikust!” käratas koolmeister, silmad peas välkumas.
„Vähemalttema julges mulle vastata, mitte nagu mõned teist.” Koolmeister heitis noomiva pilgu Bidile. Muraed aimas, et selle eest ootab teda ennast peagi kättemaks.
Külaline veetis hommikul koolis tükk aega, et jutustada koolmeistrile ja õpilastele uuest plaanist, mille suured inimesed Dublinist olid välja mõelnud. Mees seletas, et pealinnas on hiigelsuur maja, mis on põrandast laeni raamatuid täis. Need teosed sisaldasid kõiksuguseid pärimusi: pikemaid ja lühemaid lugusid, luuletusi, lastesalme, vanasõnu, palveid, keeleväänajaid, mõistatusi, loitsusid – ühesõnaga kõike. Dublini rahval ei olnud sellest aga ikka veel küllalt. Seepärast tahtsid nad paluda kogu maa koolilastel veel lugusid üles tähendada. Selle jaoks oli kavas anda igaühe jaoks spetsiaalne vihik, millesse tuli lugu ettenähtud viisil kirja panna. Lisaks tuli märkida loo või luuletuse juurde inimese nimi, kellelt see oli saadud. Kogu materjal tuli kooli tuua, et koolmeister vead ära parandaks, ja seejärel pidid õpilased jutu väga hoolika käekirjaga teise vihikusse ümber kirjutama, ilma et nad lehed tindiplekke täis ajaksid. Sama ülesannet pidid täitma kogu maa koolilapsed. Aga rahvaluulekoguja oli veendunud, et kõige paremad lood saadakse just Arani saarelt.
„Noh, eks me püüame endast parima anda.” sõnas koolmeister heatahtlikku ilmet ette manades. Kui ta näo laste poole pööras, vaatas tema silmast vastu aga sama kalk pilk nagu siis, kui klass oli talle pettumuse valmistanud.
…
Isa oli merelt tulles läbimärg ja tige nagu herilane. Vana kodukootud särgi selga tõmmanud, kössitas ta leeke pilduva tule ees. Muraed otsustas ta rahule jätta, kuni tal oli õhtusöök söödud ja piip süüdatud. Olles esimese mahvi võtnud, tuli talle peale köhahoog, mis pani ta toolil vappuma. Páraic, kes nurgas munakividega mängis, jättis oma tegevuse katki ja piidles isa. Too pani piibu kaminasimsile ja sirutas end välja. Vaikselt põrandat pühkides hoidis Muraed isal silma peal, enne kui ta laua taha istus, et hakata koolitükke tegema. Väikese uinaku teinud, paistis isa ärgates paremas tujus olevat. Kui Muraedil olid rehkendused ja ilukirjaharjutused tehtud, pani ta kooliõpikud ära. Ta läks tule äärde ja silmitses isa tähelepanelikult, enne kui temaga juttu tegi. Siis selgitas ta talle, mida temalt koolis oli nõutud.
„Meil on siin peres juba küllalt folkloori,” ühmas isa tusaselt vastu. Ta keeras end tule poole ja sülitas sinna suure veniva läraka.
„Aga koolmeister ütles, et ma pean sinu lood …”
„Kuula mind nüüd hoolega, ma ei taha sellest enam sõnagi kuulda,” vastas isa uuesti piipu haarates. Noa välja võtnud, hakkas ta musta tubakakontsu otsast oma peo peale õhukesi liistakuid lõikuma ja neid piibu sisse toppima.
„Sina oled meil ju õpetlane, mitte mina. Sina oskad lugeda ja kirjutada. Mine nüüd ja tee see koolitöö, mis sulle anti, valmis ja ära mind sellega rohkem tüüta.”
…
Isa oli ballaadi esitamisel rappa läinud. Nüüd oli Muraed selles kindel. Sellepärast ta nii okkaline oligi. Miks ei olnud Meitsi Maarja aidanud tal seda ette kanda? Kas tema palve ei jõudnud äkki taevasse kohale? Või ehk magas ema sel ajal? Võib-olla olid paradiisi köögis käed-jalad tööd täis, nii et tal polnud mahti Jumalaemale seda mainida?
Muraed lootis, et Eoin Éamoinn sellest teada ei saa. Rahvaluulekoguja oli oma masinaga ka tema juurest läbi käinud. Annie oli Bidile jutustanud, et tema isa olevat esitanud külalisele igavese hulga laule. Viis- või kuusteist tükki järjest. Rahvaluulekoguja olevat talle öelnud, et tal on annet.
…
Järgmisel päeval jagas noor koolmeister igale lapsele klassitoas välja uue vihiku.
„Ma ootan teilt sündsaid lugusid,” rõhutas ta. „Selliseid lugusid , mis näitaksid Dublini folkloristidele, et siin saarel elab tsiviliseeritud rahvas. Ärge mõelgegi tuua mulle jõledusi, mis meie nime rüvetaksid. Siin on kõik ristiinimesed. Olgu seda näha ka nendest vihikutest, mis meilt Dublinisse lähevad. Kas ma tegin end piisavalt selgeks?”
…
Muraed kiirustas mööda teed kodu poole, surudes salli rinna kohal kokku, et kaitsta end Conamara rannikult tuleva tuule eest. All rannas trillerdas koovitaja. Eemalt tuli talle heinakoorma all küürakil vastu keegi vanamees.
Páraic oli hommikul olnud miskipärast rahutu, lüües endale peopesaga ikka ja jälle vastu laupa. Muraed lootis, et ta polnud päeva jooksul Neil Chóil Jimíle tüli teinud. Isa käis juba ammu Neilile peale, et ta hoolitseks Páraicu eest nende kodus, aga Neil eelistas, et poiss käiks tema juures.
Muraed lootis ka, et Bid on selleks ajaks, kui ta Páraicuga koju jõuab, tule alla teinud. Ta palus, et eeslid ei seisaks Michael Mharcuisi põllul aia ääres. Vastasel korral ei jää Páraic enne rahule, kui on kinni pidanud ja loomi katsuda saanud, et neil pead paitada ja kõrvu sügada. Siis ei õnnestu tal venda enne liikuma saada, kui nad mõlemad on läbi külmunud.
Kui Muraed Neili maja ukse avas, tervitas Páraic teda rõõmsa hüüatusega. Poiss istus põrandal tule ääres ja mängis paari turbatükiga. Kodus hoidis isa teda tulest eemal, kartes, et ta võib kaminasse kukkuda, aga Neil usaldas Páraicut mingil põhjusel ja too polnud talle kunagi tulega mingit muret valmistanud. Neil oli just võtnud ahjust leivapätsi ja asetanud selle kaminasimsile ning pöördus nüüd Muraedi poole. Köök lõhnas värske leiva järele ja läikis puhtusest.
„Tule sisse, Muraedike, ajame paar sõna juttu,” kutsus Neil. „Enne ma sind ära ei lase, kui oled tassikese teed joonud.”
Muraed istus vitstest punutud toolile ja tõmbas selle laua äärde. Talle meeldis, kui Neil oli heas tujus ja kutsus ta nagu omavanuse istet võtma ja juttu puhuma.
Neil lõikas leivapätsi küljest viilu ja ulatas selle Muraedile. Kui Muraed viilule võid määris, sulas see kohe kuldpehmeks. Vana naine istus tema vastu ja valas Muraedi tassi veidi piima.
Nad vestlesid ilmast, merel möllavast tormist, juba pikemaks minevatest päevadest, nädala eest Ameerikast Jude`ilt tulnud riidepakist ja peagi saabuvast paastuajast.
Viimaks ohkas Muraed sügavalt ja jutustas murest, mis teda vaevas. Ta rääkis oma koolitööst ja sellest, et isal oli pärast rahvaluulekoguja hiljutist külaskäiku folkloorist villand ning tal polnud tahtmist tütrele enam ühtegi lugu jutustada.
Tüdrukut kuulates valas Neil mõlemale veel teed.
„Aga sa ise tead ka ju hulganisti lugusid,” arvas ta. „Ja kes need sulle jutustas kui mitte isa.”
„Vist küll.”
„Aitab sellest vistitamisest! Kui sa lood peast paberile paned, ei saa ju keegi teada, millal täpselt isa need sulle rääkis. Kirjuta lihtsalt isa nimi sinna juurde ja ongi tehtud. Kas pole õigus?”
…
Iga natukese aja tagant selja taha vaadates, et näha, kas Páraic tuleb talle järele, jalutas Muraed aeglaselt koju. Neilil oli õigus. Paljusid isa jutustatud lugusid teadis ta peast. Nende kirjapanemine ei võtaks tal kaua aega. Ta võiks viia koolmeistrile mõne neistsamadest legendidest selle kohta, kui Lunastaja maa peal ringi käis. Kas ta polnud mitte palunud kristlikke lugusid? Koolmeister tundis kõige Lunastajaga seotu vastu tohutut huvi. Eoin Éamoinn kutsus teda lausa nunnaks, sest koolis rippus sedavõrd arvukalt pühapilte. Koolimajja sisenedes vaatas eeskoja seinalt vastu Neitsi Maarja süles lebav Jeesuslaps. Koolmeistri klasstoa ukse kõrval asetses pilt Pühast Südamest. Klassi ees Iirimaa kaardi kohal kõrgus püha Patrick. Samuti jäi mulje, et koolmeister tundis palvete lugemise vastu isegi suuremat kirge kui isa Folan.
Denyse Woods
Foto: Mirte Slob
Festivalil Prima Vista on kolmandat aastat järjest rõõm tervitada külalist Iirimaalt, kelleks on Denyse Woods (1958). Diplomaadi tütrena on Bostonis sündinud Woods lapsepõlvest saadik palju reisinud ning erinevates riikides elanud, sh USA, Belgia, Austraalia, Itaalia, Iraak ja Inglismaa. Ülikoolis on ta õppinud araabia ja inglise keelt ning töötanud tõlgina Iraagis. Araabia kultuurikogemus ja armastus reisimise vastu on leidnud põneva ja eheda väljenduse Woodsi reisitrios, millest esimene osa—„Öine Innsbrucki rong“ (2017, Ersen)—on Eva Nilsoni poolt eesti keelde tõlgitud. Trio osad viivad meid Sudaani, Jeemeni ja Omaani müstilistele maastikele ning kombineerivad reisi-, armastus- ja põnevusromaani elemente. Kolmas osa „Of Sea and Sand“ ilmub mais 2018.
Nime all Denyse Devlin on autor avaldanud samuti kolm romaani, millest esimene “The Catalpa Tree” sai Iirimaal bestselleriks. Pälvitud kirjanikustipendiumid on autoril võimaldanud töötada nii Shangais, Pariisis kui Horvaatias. Aastal 2016 võitis autor Florida Keys Flash Fiction auhinna ning veetis kaks nädalat kirjutades Ernest Hemingway stuudios Key Westis—olles seega esimene autor, kes on saanud sellise võimaluse peale Hemingwayd ennast.
Autori töid on tõlgitud kuude keelde.
Alates 1987.aastast elab kirjanik Iirimaal Corkis koos oma abikaasa ja kahe tütrega.
Debüütromaan „Öine Innsbrucki rong“ on lugu armastajapaarist, kelle teed lähevad Sudaani kõrbes ootamatult ja segastel asjaoludel lahku. Nagu hilisemates romaanides, kasutab autor siingi loo jutustamiseks erinevaid vaatepunkte. Lisaks põneva loo jutustamise oskusele ning keeruliste inimsuhete harutamisele on autor suurepärane paigakirjeldaja–igas romaanis on suur osa kõrbel, ning igast romaanist kumab läbi autori armastus nii araabia maade ja kultuuri kui oma kodumaa Iirimaa vastu.
Annika Aas
PRIMA VISTA ÜRITUSE INFO
N, 10. mai kell 17.00 Iiri kirjaniku Denyse Woodsi kohtumine lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis
Külalisega vestleb TÜ dotsent Raili Marling. Eesti keeles on ilmunud Woodsi romaan „Öine Innsbrucki rong“ (Ersen, 2017). Vestlus on inglise keeles, järeltõlkega eesti keelde. Sündmust toetab Iirimaa Suursaatkond.
KATKEND: Öine Innsbrucki rong, Ersen 2017, tlk Eva Nilson, lk 211 – 217.
„Üks meist valetab.”
Hääl pudenes ülemiselt narilt surnukeha täie raskusega. See ei olnud see, mida ootasin Francest ütlevat. Tegelikult arvasin, et ta võib viimaks kahetseda ja tunnistada oma otsuse tohutut ekslikkust. Tema kirjelduse järgi oli tollele praamile minek olnud ainus asi, mida ta teha sai. Richardi silmis oli see halvem kui mõtlematus, see oli deserteerimine. See oli Francesele allaneelamiseks kibe pill, aga mina arvasin, et ta peaks vabandust paluma ja üles tunnistama. Selle asemel ütles ta selgelt ja tundeliselt: „Üks meist valetab.”
„Ilmselt.”
Frances kõhkles. „Ja üks meist räägib tõtt, milleks siis niimoodi jätkata?”
„Seda nüüd küll siit ei järeldu. Me mõlemad võime valetada. Hädapärast võime ka mõlemad tõtt rääkida.”
„Ebausutav.”
„Kas on? Miski pidi vahele tulema, Fran. Miski, mis ei allunud meie kontrollile.”
„Nagu näiteks?”
„Ma ei tea. Võib-olla oli meie vastu rahvusvaheline vandenõu?”
„Jah, ja võib-olla toimetas mõni kõrbedžinn sind aknast välja?”
„Täpselt nii juhtuski,” lausus Richard kahetsusega, „ainult et ma väljusin uksest.”
„Väga naljakas.”
Tahtsin liigutada. Mu selg valutas, aga nad rääkisid nüüd üsna valjusti, olles veendunud mu peaaegu koomaseisundis, ja ma ei tahtnud neid nihelemisega heidutada.
„Kuule, saatkondades võis olla mingi segadus,” ütles Richard. „Mingisugune tõeline administratiivne eksitus.”
„Sa arvad, et võib-olla tegelesid inimesed Kairos sinule passi väljaandmisega, samal ajal kui mina istusin otse nende nina all ja nutsin sinu järele? Jäta, Richard, sellel ei ole mingit mõtet!”
„Ma ütlen sulle, millel ei ole mõtet. Et sa läksid sellele praamile, teadmata, mis minuga juhtus. Sellel ei ole üldse mingit pagana mõtet.”
Nad tõmbusid mõneks hetkeks kumbki oma nurka, et järele mõelda. Kuulsin Francest ringi kobamas; miski krõbises ja ma kujutlesin, et ta avas šokolaaditahvli. Arvasin, et tunnen isegi selle lõhna. Julm. Võimalik, et šokolaadi juurde pagemisest ärritatuna pahvatas Richard: „Jumala eest, Fran, kuidas sa seletad seda, et läksid teise riiki mind otsima?”
„Ma ei hakka seda uuesti rääkima.”
„Ei, sest see võib keeruline olla, eks? Sest teisel rääkimise korral võid midagi segi ajada.”
„Seal pole midagi segi ajada. Ma olin Kairos tolles saatkonnas ja sama hästi kui sulle, oleksid nad võinud anda passi välja Margaret Thatcherile!”
„Põrgusse!” ütles Richard ärritatud hääletooniga. „Miks ometi pidanuks ma pärast kõike seda, mis olin läbi teinud, et veenda sind minuga koos elama, õhtupooliku kuumuses keset täielikku kõnnumaad rongist välja hüppama, et sinu juurest ära minna? Ma ei mõista! Suhte lõpetamiseks on palju mugavamaid võimalusi, juhul kui ma oleksin tahtnud seda teha, aga ma ei tahtnud. Sina omalt poolt loobusid oma armsast ringikondamisest varjamatu vastumeelsusega, seega kui keegi soovis suhet katkestada, siis pigem olid see sina!”
„Ma tean seda! Ja just sellepärast on mul kindel soov tõestada, et see ei olnud nii! Kui ma ütlesin, et loobun kõigest sellest, siis kavatsesin seda teha. Ükskõik, kui raske see oleks olnud, kavatsesin selle läbi teha, ja olen veetnud neli viimast aastat, soovides sulle öelda, et olen täitnud oma lubadust!” Francese hääl oli valjem kui varem, sestpeale, kui ta oli kupeesse sisenenud. „Soov sinuga olla ei teinud mulle kogu mu elu mõttest loobumist kergeks, ja ma ei palu selle tunnistamise eest vabandust. Sel ajal juhtusin arvama, et oled seda väärt ega kavatsenud alla anda pelgalt sellepärast, et sa meie paganama rongist välja kukkusid!”
Ta püüdis pausi teha, aga meelepaha sai temast võitu ja sõnad tormlesid omatahtsi edasi. „Ma ei tea, mis kuradi koht see oli, kuhu sa läksid, ja sa võlgned mulle seletuse, miks ma rongis ärgates leidsin, et sa oled kadunud!”
Neli aastat oli möödunud. Ta oli arvatavasti seda mõttes tuhat korda kisendanud, päev päeva järel, üks öö teise järel. Iga kord, kui ta bussi astus või porgandit hakkis või liiklusummikus istus, oli ta arvatavasti teinud seda lootuses, et ühel päeval vabaneb süüdistusest.
Rong rappus ja me kõik liikusime koos sellega. Mu jäsemete pidev võnkumine ähvardas mind uinutada, kui ma otsekohe tähelepanu sellelt kõrvale ei juhi. Mu silmad olid tunde pimedusse vahtinud, püüdes tabada iga väikest liigutust, iga aknast mööda vilksatavat valgust, aga mu laud olid rasked ja vajasid puhkust. Soovisin, et Richard räägiks.
„Fran,” ütles mees rahulikult, „kas ma armastasin sind nii halvasti, et sa pidasid mind võimeliseks sind niimoodi maha jätma? Sa peaksid teadma, et ma ei suudaks kellelegi niisugust asja teha, aga sulle… ma ei olnud füüsiliselt võimeline välja minema ja sind hülgama.”
„Sa olid tulivihane.”
„Võib-olla, aga kui ma oleksin ära läinud, siis oleksin sulle seda otse öelnud. Jah, sa tekitasid vahel pahameelt. Jah, sa panid mind iga päev, iga tund tasuma selle eest, et tahtsin olla sinuga, aga isegi kui oleksin tahtnud sinust lahti saada, miks oleksin pidanud seda tegema nii kohutavalt ebameeldival viisil?”
„Et mind karistada.”
„Ära ole naeruväärne. Ma ei ole kättemaksuhimuline. Ja kallima mahajätmine keset Nuubia kõrbe ei ole lihtsalt minu stiil. Arvasin, et oleksid pidanud seda teadma.”
„See, mida ma sinust teadsin ja ootasin, osutus mulle siis väärtusetuks ja on praegu ebaoluline. Sa valetad mulle, Richard. Ma vajan tõestust selle kohta, mis tegelikult juhtus.”
„Aga miks ma peaksin valetama? Kõigepealt miks, jumala nimel, oleksin pidanud sind maha jätma?”
„Sellepärast,” vastas Frances vaikselt, „et ma ei väärinud enam vaeva. Mäletad? Nii sa ütlesid. Võin praegugi veel kuulda põlgust su hääles. „Tead, mis, Fran? Sa lihtsalt ei vääri enam vaeva.” Need olid viimased sõnad, mis sa mulle ütlesid ja sa ei saa neid olematuks teha või tühistada nende mõju. Minu võimalikud põhjused ärajooksmiseks on ilmselged, aga ka sinul ei puudunud selleks ajend. Sa vihkasid seda, et ma koormasin sind oma emotsionaalsusega. Konfliktid olid sulle vastumeelsed, aga Sudaanis pakkusin sulle vähe muud peale nende. Ja tagasi Inglismaal võinuks see veel halvem olla. Sa ajasid mind taga, otsekui taotleksid mingit auhinda, kuid said mu hinnaga, mida sa ei olnud arvestanud. Võib-olla ei hüpanud sa rongist välja, et minust pääseda, ja võib-olla su kott tõesti näpati, aga kui sul oli aega mõtiskleda, siis võisid väga hästi mõista, et olid võtnud enda peale rohkem, kui sa tegelikult tahtsid, ja ükskõik, kuidas sa seda käsitlesid, kindlustasid sa, et me ei saaks kontakti.”
„Sa ei oska arvatagi, mida sa mulle tähendasid.”
„Võin sama öelda.”
Richard kulistas mingit jooki, mis tal seal üleval oli. „Kas tõesti? Kui sa mind nii väga armastasid, miks sulle siis ei meeldinud mõte minuga koos elada?”
„Mitte sinuga koos elada. Elada nii, nagu sina elad. Kuule, ärme läheme sellega uuele ringile. Oleme selle eest juba liiga palju maksnud ja nii erineval viisil sellest välja tulnud.”
Richard koputas tühja joogipurgiga millegi metalse vastu ja see heli oli monotoonseks saateks hääbuvale vestlusele.
„Ma ei tea, mida öelda,” kostis viimaks Francese hääl. „Ükskõik, mis enne toimus, ükskõik, mis sinuga juhtus, mina olin Kairos ja püüdsin sind leida. Sellel ei ole enam tähtsust. Vastupidi ootustele jätkus mu elu ilma sinuta siiski, aga tol ajal ma ei teadnud, et see nii läheb. Ma kartsin Inglismaal elamist. Ütlen seda ikka ja jälle, kuid eelistasin seda sinu kaotamisele. Läksin selle praamiga edasi, sest olin väsinud ja segaduses, ja kuna ma arvasin, et sina oleksid seda tahtnud. Soovin, et sa ütleksid mulle nüüd, et nii see oligi, siis võiksime kogu selle kurva loo välja naerda.”
„Sa andestaksid mulle nii kergesti?”
„Tahan lihtsalt teada, mis juhtus?”
Richard turtsatas pilkavalt. „Pead silmas, et tahad, et ma tunnistaksin midagi, mis pole kunagi aset leidnud, selleks et panna sind oma valikutes paremini tundma. Noh, ma ei tee seda.” Ta hüppas narilt alla ja avas ukse. Kupeesse paistis valgust.
Ummikseis.
Rong kihutas. Vajusin hetkelisse unelusse, mis hääbub sama kiiresti, kui oli tekkinud. Normaalsuse välgatus. Minu korter Londonis, mulle tuttav nägu ja hääl. Mitte need anonüümsed hääled, õnnetud ning tulvis kahtlusi ja usaldamatust. Ajutises vaikuses puudutas ja ahvatles mind uni, rongirataste pidev kolksumine meelitas mu sellest draamast eemale. Minu all avanes suur must auk, see kutsus mind, tõmbas endasse, ja too keeruline armulugu mu pea kohal kaotas oma erilise huvitavuse. See oleks unes kadunud ja lahustunud ning ärgates ei oleks ma sellest Kairo ja Hartumi vahel toimunud kummalisest loost enam hoolinud. Libisesin aeglaselt tolle suure augu poole. Jah, ma ei sekkunud enam nende inimeste isiklikku ebaõnne ja kahtlustesse. Lubaksin endale vaid und, mis ahvatleb mind vagunite uinutava kolksatusega. See ei ole niikuinii minu asi.
Suikudes tunnetasin ebamugavust. Ma ei suutnud seda päriselt tabada. Olles ennast eraldanud kahest häälest, mis olid mind hüpnotiseerinud, olin õrnalt äiutatud kosutavasse unne – aga see uni jäi masendavasse kaugusse, kui tunne, mida ma püüdsin ignoreerida, tugevnes. Selgus tõde: ma tahtsin pissile. Sekunditega oli teadvusetuse must auk kadunud ja seda asendas kummaline kimbatus. Võisin muidugi tõusta, noogutada Richardile koridori eredas valguses ja lipsata temast mööda, et minna klosetti. Kuid see oleks võinud tekitada neis tunde, et nad olid mind häirinud, ja nad oleksid läinud kupeest kaugemale, et jätkata vaidlust kusagil mujal; teisalt aga oleksid nad minu juuresolekul võinud vaikida. Ma ei väärinud muud, aga mu uudishimu oli taas ärganud ja pani ennast maksma, niisamuti nagu sisemuses kasvav pinge. Olin veendunud, et enne koidikut hargneb sõlm viimaks lahti ja me saame teada, mis Niiluse oru ekspressis tegelikult juhtus. Ma ei saanud riskida sellest hetkest ilmajäämisega.
Olin kõhklev ka nende pärast. Nende jaoks oli oluline säilitada privaatsus, et see kohtumine üle elada, aga kui kõrvaline isik sekkub, siis lummus puruneb. Kui neile tunduks, et nad kohtusid justkui teises maailmas, kus neid piinanud mõistatus sai ilma tunnistajata või väärikuse kaotuseta läbi arutatud, võiksid nad järgmisel hommikul minna ja jätkata endiselt oma elu. Mõlemad olid ilmselt unistanud niisugusest võimalusest – sest kui nad oleksid kohtunud rahva hulgas, oleks nende mineviku surve kasvanud ja lahendus võinuks leidmata jääda.
Christine Dwyer Hickey
Iiri kirjanik Christine Dwyer Hickey on praeguseks on ta avaldanud kaheksa romaani, ühe lühijuttude kogumiku ning täispika näidendi. Praegu jagab ta oma aega Dublini ja Itaalia vahel. Ta on võitnud mitmeid auhindu ning avaldanud oma loomingut erinevates kogumikes ja ajakirjades üle maailma.
Muuhulgas on Hickey õpetanud loovkirjutamist Trinity College’is, aga enne seda jõudis ta koos abikaasaga advokaadibüroo asutada, töötada ka näiteks eradetektiivina (mis on tema sõnul märksa igavam kui võiks arvata!) ning kasvatada kolme last. Kirjanikuks saamist lükkas ta enda sõnul aastaid edasi, ehkki kutse on tugev, sest kartis, nagu paljudki inimesed, läbikukkumist. Nüüd aga kirjutab distsiplineeritult neli tundi päevas, kuus päeva nädalas, ega kujuta ette, et võiks midagi muud teha. Kirjutamisest on saanud talle viis elu mõtestamiseks.
Hickey suudab kirjutada rasketel, liigutavatel või isegi südantlõhestavatel teemadel, muutumata seejuures melodramaatiliseks. Lugejad saavad tema raamatute maailma näha otse tegelaste vaatepunktist ning nendega suhestuda, toimuv muutub seeläbi reaalsemaks. Üks korduv teema tema raamatutes on katkine perekond. Sellega tegeleb ka romaan “Nääps” (Tatty), mis festivali ajaks Petrone Prindi poolt ka eestikeelsena välja antakse, samuti on perekonna allakäiku käsitletud tema Dublini triloogias. Teine põhiline teema autori loomingus on linnaelu üksildus.
Iiri kirjaniku Christine Dwyer Hickey kohtumine lugejatega ja raamatu „Nääps“ (Petrone Print 2017) esitlus toimus Tartu Linnaraamatukogu saalis 11. mail 2017 kell 18. Külalisega vestles TÜ dotsent Raili Marling.
Katkend: Nääps, Petrone Print 2017, lk 131 – 140. Tõlkinud Tiina Tarik.
1972
Kui oled koolis, mõtled sa kodust. Sellest, mismoodi kaminatuli talvel üle terve seina hüpleb. Või sellest, kui lesid kõhuli, vahid telekat ja ootad, et toidulõhnad köögist välja roomama hakkaksid. Ütled: See on lambaliha, ja seal on praekartulid, see on rooskapsas, see on hernepuder; ja varsti – aahhh – Bisto lihakaste, mis kõike seda katab. Teeb kõik pruuniks ja läikivaks ja nämmaks.
Koolis ei ole telekat. Ja kunagi ei tea, mida sa lõunaks saad, kuni oled jõudnud järjekorras päris etteotsa. Kui need pole just krõbekartulid, siis võib kuulda, kuidas kartulisosin mööda rivi edasi sahiseb.
Ja koridorides on kogu aeg üks ja see sama lõhn, nii et pole mõtet õhust tõendusi nuuskida. Lakk ja keedukartulid. Dettoli puhastusvahend ja miski, mis lõhnab juustuselt. Peale reede, siis on õhus kalalehk. Ja sa tead, et lõunaks on kala; ja sa tead, missugune see on – oranž, soomustega, keskelt kõvasti kokku murtud. Aga see tuleb kasuks, kui kala taskusse pistad või taskurätiku sees varukasse torkad – niimoodi suured tüdrukud talle ütlesid.
Kui mõni suur tüdruk peidab kala varrukasse, on tema pärast hirm nahas, juhuks kui ta jääb vahele kohe või, veel hullem, pärastpoole, kui ta selle tualetist alla loputab või püüab sööta seda kassile, kes seda samuti kunagi ei söö, aga mõnikord tassib selle suus minema, nagu kavatseks selle hilisemaks jätta.
Pärast kala tulevad hautatud õunad ja munakaste, mida ta oleks hea meelega esimesel päeval proovinud, kui üks tüdruk ei oleks talle lauas rääkinud, et see on pilgeni täis kellegi sülge, kes töötab köögis ja keda kutsutakse Ilastaja Lydiaks.
Kui sa töötad köögis või pesed põrandaid, kutsutakse sind majateenijaks. Kui sa pole just nunn – siis kutsutakse sind õeks, aga sa ei näe niimoodi välja kui teised nunnad. Käsivartele on küünarnukist allpool seotud nöörid, mis hoiavad varrukaid üleval, ja nunnarüüsse on sätitud pikk põll. Su käed on muhklikud ja põletusjälgedega.
Juhtivate nunnade käed on alati muhklikud ja valged.
Kodus ei ole sul sellest midagi, kui kõht on tühi, sest sa tead, et kulub veel vaid natuke aega ja su suu on täis empsi mahlakat toitu, mis toob su kõhtu nii mõnusa tunde. Aga koolis on küll. Sest sul on kõht alati tühi ja jääb kogu päevaks tühjaks. Kui tegu pole just päevaga, mil sa misjonijaamas peast segi lähed ja endale roosat popkorni ja vahukommihiirekesi sisse topid. Siis on sul kaua aega tunne, nagu hakkaks kuum vesine okse su kurgust kerkima ja suhu valguma.
Või kui ei ole pühapäev, mil sa sööd teeajal täitsa omaette ära terve viilu leiba võiga.
Sa sirutad oma taldriku ette ja õhtusöök tuleb sinu poole üles noist suurtest hõbedastest plaatidest, mis tulises rasvases vees hulbivad. Plarts-plarts-plarts, suurest hõbedasest lusikast. Ja isegi kui sa tahaksid seda süüa, sest su kõht on nii tühi, ei saa sa seda teha , sest teised tüdrukud lauas võivad ütelda: Uuhh, ära ütle, et sa kavatsed seda sööma hakata.
Seda ruumi, kus te õhtust sööte, kutsutakse reflektooriumiks.
Kodus on sul vaja arvestada ainult paari väikese toa ja paari lühikese sekundiga, mis kulub ühest toast teise jõudmiseks. Ja ei mingeid treppe. Aga koolis pead sa arvestama nii paljude tubadega: kus nad kõik asuvad, kui kaua sul kulub järgmisesse tuppa jõudmiseks ja kõik need hullud nimed, millega neid kutsutakse. Ja sajad erinevad trepid.
Mõnda nime ta juba teab, sest luges nende kohta Malory Towersi raamatutest. Nagu seda, et tuba, kus sa magad, kutsutakse dormitooriumiks.
Välja arvatud siis, kui sa räägid prantsuse keelt – siis pead sa magama paigas, mida kutsutakse puudlitubadeks.
Aga hispaania tüdrukutel ei olegi oma magamistuba. Nemad peavad olema kõigi teiste seas, sest nad vadistavad vahetpidamata. Nõnda nad ei õpigi inglise keelt ära. Hispaania tüdrukud on koolis kõige pentsikumad. Nad suudlevad oma pöidlaid, kui risti ette löövad; missal kannavad nad uhkeid musti loore. Kui kuulata neid üheskoos rääkimas, siis kõlab see nii, nagu pardid prääksuksid liiga kiiresti. Nad ei jaga kunagi teistega oma šokolaadikreemi, mida nad purgist leivale määrivad nagu musta võid.
Siin on stuudio, kus maalitakse pilte. Ja kunstnikust nunn näitab sulle, kuidas maalida puid. Aga ta ütleb, et enne kui sa saad puid maalida, pead neid tundma õppima. Fööniksipargis. Ta laseb sul nende pahklikku nahka hõõruda ja nina nende lehtedesse suruda. Ta ütleb, et iga puu on omaette isiksus, iga puu on iseenda peremees. Siis pead sa tegema nimekirja nende kõikidest ilusatest värvidest.
Mitte ainult rohelised ja pruunid toonid, ütleb ta, roheline ja pruun on ainult väike osa!
Ta läheb täitsa elevile, kui puudest räägib, ta käed sirutuvad taeva poole ja silmad hakkavad vahel niimoodi läikima, et sa kardad, et ta hakkab nutma.
Siis seisab Olivia Butler kunstnikust nunna selja taha, teeb seal nägusid ja koputab endale vastu pead.
Siin on õppetuba koduste ülesannete tegemiseks ja kaks suurt puhketuba selleks ajaks, kui oled õhtust söönud. Valge tuba on mängude või peotantsu harjutamise jaoks. Pruun tuba on selle jaoks, et puude pilte üles riputada või kirjad kokku koguda. Klassivanem astub tooli peale ja tõmbab kotist välja ühe ümbriku teise järel. Ta hüüab kellegi nime, siis tõstab kirja pea kohale ja sa näed sekundiks nurgas olevaid eredaid marke, kuni keegi tuleb ja kirja ära napsab.
Meretagused tüdrukud saavad kõige paremaid kirju: õhukesed valged ümbrikud, sinised ja punased triibud äärte ümber. Või siis need rohelised, mis tuleb lahti voltida, sest kiri ja ümbrik on ühel ja samal paberilehel. Mehhiko kirjadel on punasest vahast pitser, mis tuleb erilise noaga lahti murda. Iiri kirjad on enamasti täiesti tavalised.
Tema ei saa kunagi kirju.
Korruste kaupa treppe iga nurga taga, mõni, lai ja pikk, läheb viis korrust ülespoole. Ja sa võid korraliku liu saada, kui liugled viis korrust alla mööda nii pikka käsipuud, kõigi käänakute ja pöörakutega. Aga sa pead siis olema üks julgetest tüdrukutest ja suutma mitte kõigest kõrist karjuma pista. Või muidu jääd vahele.
Siin on teisigi treppe – väikesed pimedad trepid kössitavad kabeli taga, ja seal magavad vanad nunnad. Ja kui sa kunagi sinna keset ööd hiiliksid ja lukuaugust sisse piiluksid – nagu rääkis üks tüdruk nimega Cassandra -, võid näha neid magamas, igemeid täis suu pärani ja kõik hõredate juustega pead, mis näevad välja nagu golfipalli kujuga närimiskummid, lebavad mustast kivist tehtud patjadel.
Kõige kitsamad trepid viivad muusikakongidesse. Siis oled sa maja kõige-kõige kõrgemas tipus ja seal on aken, millest sul pruugib ainult välja astuda ja juba oledki katusel, pea ringi käimas. Ainult et see on nüüd kinni naelutatud, kummituse pärast.
Kummitus oli kunagi majateenija. Ja ta heitis end katuselt alla, sest sa teada, et ta saab lapse, ja ta polnud isegi abielus. Jessica McLynn ütles, et see on kõige halvem asi, mida üldse võib teha – saada laps, kui sa pole isegi abielus. See on suur surmakas. Ja endalt elu võtmine on samuti. Surmakas tähendab seda, et Jumalal ei ole valikut, ütles Jessica; isegi kui talle see üldse ei meeldi, peab ta sind otseteed põrgusse saatma.
Muusikakongid oleks väga hirmutav koht, kuhu sõnumit viia, siis peaksid üksinda kikivarvul kõndima mööda seda pikka koridori. Isegi kui oled trepi jalamil ja vaatad üles, kuulates allapoole hõljuvaid helisid, on see piisavalt hirmutav. Kõik need plõnksud ja plõnnimised, kiiksatused ja kääksatused. Torinad ja vingumised, mis võiksid kuuluda lapskummitusele.
Ja kõrge kriiskav hääl, mis võiks olla tema empsi kummituse oma.
Emps saab uue tita. Aga mitte veel niipea. Ja temal on abikaasa, nii et see laps ei ole patt. Aga iga kord, kui Nääps näeb muusikakongidesse viivaid treppe ja kuuleb kõiki helisid, mis sealt tulevad, mõtleb ta empsile ja tema titale ja sellele, mis siis saab, kui nad peaksid surema, ja kas neist saaksid siis kummitused ja kuhu nad sellisel juhul läheksid?
Kui oled koolis, mõtled issile, sellele, kuidas ta oma naljakaid nalju jutustab ja riimi seab. Või sellest, kuidas te tema autoga kuhugi sõidate, täitsa omavahel. Või isegi sellest, kuidas teda kõigi teistega jagada, kui olete kõik autosse kokku litsutud.
Nagu tookord mere ääres, kui vihma muudkui sadas ja pubi ei olnud veel lahti, nii et emps ostis kõigile krõbekartuleid autos söömiseks. Siis laulsid emps ja iss koos ühte naljakat laulu ja see oli nii tore, paremgi kui liivaämbrid ja labidad; istusid äädikaaurudest soojas autos, sõid kartuleid ja vaatasid välja. Tühja randa ja tühja merd. Ja vihm tegi liiva tumepruuniks ja lõhkus merele augud sisse ja tagus vastu auto katust ja pritsis aknad üleni laiguliseks, muudkui vihm ja vihm ja vihm. Ja see laul, mida emps ja iss laulsid.
Ta meenutab seda mõnikord öösel, kui püüab ennast uinuma panna.
Pikas dormitooriumis. Kus igaühel on omaenda väike toake. Omaenda kraanikausiga, omaenda riidekapiga, omaenda rohelise nahkistmega taburetiga ja voodiga seina ääres, villakas voodikate üle pehme vorstikujulise padja tõmmatud.
Talle meeldib tema toakene väga – see, et ta näeb välja täpselt samasugune kui kõigi teiste omad; kõik ta asjad on paika seatud ja keegi ei puutu neid kunagi, nii et midagi ei lähe katki ega kaotsi. Ja talle meeldib, kui värisev nunn tuleb ülevaatust tegema, tõmbab pika sõrmega üle tualettlaua, voodialuse, riidekapi pealse, põrandaliistu serva. Kontrollib, kas tolmu on, ja kas ta näeb oma värisevat nunnanägu kraanidelt peegeldumas. Kontrollib veelkord, et kas sa keerasid oma linaservad sisse, panid oma riided hommikuks valmis – tuunika alla, seda puhtana hoidev kittel peale, sokid ja kingad kenasti kõrvuti rohelise nahkistmega tabureti all. Ja veel meeldib talle see aeglus, millega värisev nunn talle näitab, mismoodi midagi teha, nii et ta ei unusta midagi ja saab alati kõik selgeks, see tähendab, et tal ei tule temaga kunagi pahandusi.
Ta on alati raudselt viimane, kes magama jääb, kuulates teiste tüdrukute hingamist, püüdes ära arvata, kes on see norskaja või kes pöörab teki all raamatulehte; kellel sumiseb transistorraadio padja all ja sõrmed tantsivad tema viisi järgi vaheseina peal.
Siis tõuseb ta vahel üles, et aknast välja vaadata, kuni ta silmad liiga ära väsivad, et midagi näha.
Jaanuar ja veebruar: kõige pimedamad aknad, justkui must läikiv peegel; tema näo vari; lõpuklasside plokist paistva märja valguse laigud.
Märtsi aknad on ämblikuvõrguna hallid, enne kui pimedus hakkab läbi imbuma, iga päevaga veidike hiljem. Kuni lihavõteteni jääb aken päevasel ajal eredaks.
Tema toakese aknast avaneb vaade taluõuele. Võib kuulda, kuidas loomad lohinal lähevad ja pruuskavad, püüdes end ööseks magama seada. Võib kuulda, kuidas talumees endamisi vilistab, kui kraabib luuaga mööda õue, justkui kratsiks suurt tsemendist selga. Kui aken avada, saab tunda suurte valgete lehmade piima ja pissi lõhna. Või seakaka teravat haput lehka.
Üle õue, lõpuklasside plokis, paterdavad suured tüdrukud oma kogukates öösärkides akendest mööda. Mõnikord võib kuulda nende itsitavaid hääli; seejärel võib näha, kuidas sigaretisuitsu hallid hõljuvad ussid õpetajate toa aknast välja hiilivad.
Aga kõige parem aken on see, mis asub tualettide kõrval. Ja sellest saab näha üle müüri otse Fööniksiparki. Sa võid armastada puid sel moel, nagu kunstnikust nunn sulle näitas: kõiki nende erinevaid kujusid, sadu värvitoone. Aga hämaruses hakkavad nad kõik ühtmoodi välja nägema, ja siis jääb ainult üks värv.
Kui pimedus on maad võtnud, jäävad ainult nende varjud.
Mõnikord võid öösiti kuulda kedagi nutmas. Enamasti tuleb nutmist ette pühapäeva öösiti või esimesel ööl pärast koolivaheaega. Ja kõige rohkem tuleb nutmist ette uutel tüdrukutel. Kui uus tüdruk öösel nutab, peab magamistoanunn minema tema toakesse, paluma tal vapper olla ja kõiki palveid lugeda.
Paar kuud tagasi oli tema uus tüdruk, aga ükski magamistoanunn ei pidanud kordagi tema toakesse minema.
Naabertoakese tüdruku nimi on Rosemary. Tal on kahvatulillat tooni lapiline nägu ja ta kätel on samasugune lapiline kahvatulilla nahk. Kui ta käsivart sügab, lendleb ta kitlile hõbedasi naharaasukesi. Ta ütleb, et see tuleb sellest, et tal on südames auk. See paneb Nääpsu aru pidama, kas auk südames tähendab sedasama mis murtud süda ja kas sellepärast nutabki Rosemary kõige kõvemini.
Mis sa nutad? sosistab Nääps talle läbi vaheseina.
Ma olen koduigatsusest haige, ütleb ta.
Koduigatsusest? Mida see tähendab?
Ma igatsen oma mampsi järele, ütleb ta. Ma tunnen temast nii väga puudust.
Nääps püüab mõelda, mida tähendab koduigatsuse haigus ja mispärast see inimest nutma paneb. Kui emps raevu läheb, võib ta hüüda: See maja ajab mul südame pahaks! Olen sellest oksendamiseni tüdinud!
Aga ta teab, et see ei saa sama asja tähendada.
Siis püüab ta mõelda, mida tähendab tunda mampsist nii suurt puudust, et see ajab öösel nutu peale. Ainult et temal ei oleks mampsi, kellest puudust tunda, temal oleks hoopis emps.
Vanas rohelises koolis oli kõigil emm, emps või emme. Aga uues koolis on peaaegu igalühel mamps või mamma. Peale välismaa tüdrukute, kellel on Mama. Ja see kõlab kõige paremini, kui nemad seda ütlevad. Maa-maa, see kõlab nii peenelt.
Ta suleb silmad ja püüab kujutada empsi. Kui kena ta vehel välja näeb, kui ta on viimase peal riides ja on valmis välja minema, ja kui äge laulja ta on , kui tal on hea tuju. Ja seda korda, kui ta laskis Nääpsul end suure õunakoogi tegemise juures aidata. Ja seda korda, kui ta Nääpsu öökinno kaasa võttis – ainult nemad kahekesi, täitsa omapead bussis.
Ta suudab empsi päris hästi kujutleda, aga ta ei ole kindel, kas see tähendab, et ta tunneb temast puudust.
Rosemary nutab. Rosemary nutab. Ja see toob Nääpsule alati selle küsimuse pähe.
Küsimus puudutab empsi.
Kas emps igatseb vahel minu järele? Kõlab see küsimus.
Kas emps tunneb kunagi minust puudust?
Audrey Magee
Prima Vistal 2016. aastal osales esmakordselt iirlanna Audrey Magee (s 1966), kes on Dublini ülikoolides õppinud ajakirjandust, saksa ja prantsuse keelt ning teinud 12 aastat ajakirjanikuna kaastööd mitmetele väljaannetele (The Times, The Observer, The Irish Times, The Guardian), vahendades seejuures lugejatele värskeid uudiseid konfliktikolletest Balkanil ja Põhja-Iirimaal.
Magee debüütromaan „The Undertaking” (2013) jõudis 2014. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud Bailey’s Naiste Kirjandusauhinna (endine Orange Women’s Prize) lõppvalikusse. 2015. aastal jõudis raamat Walter Scotti nimelise ajaloolise ilukirjanduse auhinna ja 2016. aastal Dublini Rahvusvahelise auhinna (endine IMPAC Dublin) kandidaatide hulka. Romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse ning see ilmub tänavu aprillis Tiina Tariku tõlkes ka eesti keeles, pealkirjaga „Avantüür”. Teos on saanud kriitikutelt palju kiita ning BBC korrespondent Fergan Keane on Mageed nimetanud üheks kõige põnevamaks uueks talendiks praegusel kirjandusmaastikul.
„Avantüür” on ajalooline romaan, mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal paralleelselt Berliinis ning Stalingradis. Samavõrd on tegu armastusromaaniga. Teose peategelasteks on värske noorpaar Peter ja Katharina, kes sõlmivad puhtalt praktilistel kaalutlustel tollal üsna levinud fiktiivse abielu. Selline mugavusabielu võimaldas sõduritel saada sõjategevusest mitmenädalast abielupuhkust ning tagas tagalasse jäänud naisele pensioni juhul, kui mees sõjas surma sai. Seejärel noored aga armuvad ning Katharina lubadus mees koju tagasi oodata aitab Peteril sõjast eluga välja tulla.
Katkend: Avantüür, Petrone Print 2016, lk 166-174.
22
Faber oli juba üleval, kui pommitamine pihta hakkas. Ta oli teadnud, et see tuleb. Ainult mitte seda, millal. Siin see nüüd oli. Mai keskel, koidutunnil vappus maa Vene vägede rünnaku all.
„Meie äratus, poisid,” sõnas ta.
Ühes hämaras Harkovi majas ajasid nad lahinguvarustuse selga ja korjasid oma püssid üles.
„Neil on raskerelvad,” ütles Faber. „Suure laskeraadiusega.”
„Ja neid on palju,” lisas Faustmann.
„Ei midagi niisugust, millega me toime ei tuleks,” hindas Weiss.
„Aga kuula ainult, Weiss,” ütles Faber. „See on organiseeritud. Orkestreeritud.”
„Nad on lõpuks ära õppinud, mismoodi sõda peetakse,” nentis Weiss. „Muud midagi.”
„See on meile küll halb uudis,” sõnas Kraft.
„Me kuseme nende peale, Kraft,” ütles Gunkel. „Tulge nüüd, poisid, hakkame pihta.”
Kraus oli juba tänaval, varjudes ühe maja katuseviilupoolsesse otsa.
„Las nad mängivad oma relvadega. Siis liigume edasi ja õpetame neile kombeid.”
„Jah, seersant,” kostis Weiss.
Kraus osutas linnaäärsele piirkonnale, kus ta kavatses lasta neil oodata, kuni kästakse pealetungile minna.
„Minge nüüd, poisid. Ja hoidke pead maas.”
Nad läksid ja mürsud muudkui langesid kaares, lõigates maha puid, rebides auke maasse ja teiste inimeste kehadesse. Nad pöörasid selja pommirahe poole, naaldusid vastu seina ja süütasid suitsud.
„Oleks meil vaid kohvi,” sõnas Faber. „See ärataks meid väheke paremini üles.”
„Kui ärkvel sa tahad olla?” küsis Weiss.
„Vaesed vennikesed, kes selle alla jäid,” sõnas Faustmann.
„Vähemasti ei ole need meie,” lausus Gunkel.
„Veel mitte,” sõnas Kraft ja võttis taskust piibu.
„Mida sa sellega teed?” päris Faber.
„Ema saatis. See kuulus mu isale.”
„Kas sa mõtled seda kasutada?”
Kraft tegi taskunoa lahti, kaapis piibupõhja ja täitis selle tubakaga. Ta süütas piibu ning tõmbas seda ning andis siis Faberile, kes hingas suitsu sisse ja hakkas köhima.
„Arvan, et jään sigarettide juurde.”
„Sellega läheb vähem tubakat,” sõnas Kraft.
„Liiga palju tüli,” arvas Weiss. „Kogu see puhastamine.”
„See rahustab,” ütles Kraft. „Rutiinne tegevus.”
„Sinu isa ei olnud küll ealeski rahulik,” lausus Faber.
„Tõsi.”
„Kuidas su emal ka läheb?” päris Faber.
„Palju paremini, tänan küsimast.”
„Kas sa rääkisid talle oma jalgadest?”
„Ei. Pole tarvis talle muret teha.”
Nad kuulasid vaikides venelasi ja süütasid järjekordsed suitsud.
„Kas Reinischist on uudiseid?” päris Faustmann.
„Ta sai, mida tahtis,” sõnas Gunkel.
„Ja see on?” päris Faustmann.
„Ülemleitnant,” kostis Gunkel. „Luurepataljonis.”
„Kaabakas,” sõnas Faustmann.
„Kas Kraus teeb sedasama?” küsis Kraft. „Kasutab meid ära, et aukõrgendust saada?”
„Kraus on lojaalne,” lausus Weiss. „Me ei ole talle karjääri tööriistad.”
„Nii et tal pole sellest midagi, kui me lahingust viilime?” küsis Faber.
„Ega ta seda ka ei taha, et teda maha lastaks,” lausus Weiss.
Kraft siunas piipu ja viskas selle maha.
„Kas kellelgi sigaretti on?”
Mehed naersid, summutades viivuks lennukimüra, Faber vaatas seina taha. Ta nägi idast lähenevat lennukisalka, need lendasid madalalt, pommid juba langesid. Need olid Vene lennukid.
„Mina mõtlesin, et neil raiskadel ei olegi lennukeid.”
Nad jooksid rüseledes tagasi linna, juba õhku lastud hoonete poole. Kraft oli eesotsas, kui peatus äkitselt.
„Liiguta end,” hüüdis Weiss.
„Ma ei taha esimene olla.”
Pommitati peaaegu otse nende kohal, kuulid tabasid nende taga jooksvaid sõdureid, paisates surma uudsevilja üle maa laiali. Weiss röökis Faustmannile:
„Kuhu me läheme?”
„Sinna,” näitas Faustmann. „Meil on katust vaja.”
Nad sööstsid maja jäänuste poole. Ent katust ei olnud, üksnes eend, mis ulatus neid hädavaevu katma. Nad kössitasid tihedalt kokkusurutuna maha. Kraft niutsus.
„Ärgu keegi liigutagu,” manitses Faustmann. „Ärge tõmmake endale tähelepanu.”
Faber vaatas üles taevasse, seirates oma pea kohal lennukeid, mis suundusid läände, Saksamaa poole, veendes neid mõttes edasi sõitma, kuid tema õuduseks tegid nad külgkalde ja pöördusid tagasi, lennates veelgi madalamalt kui enne, veelgi lähemalt. Kraft hakkas kisendama:
„Me sureme! Me kõik saame surma!”
Faber surus pea põlvede vahele, tegi end nii väikeseks, kui sai. Kraft lalises. Anus ema järele. Weiss karjus tema peale.
„Jää vait, kurat! Ma tahan kuulata!”
„Miks sa seda kuulata tahad?” imestas Faustmann.
„Parem kuulan lennukeid kui seda, kuidas ta ema järele tönnib, kurat.”
Faber sulges silmad. Ta ei tahtnud näha piloote ega mõistatada, kas nemad on teda juba näinud. Ta kattis kõrvad kätega, aga kõuemürinaga sarnanev möire puuris end ikkagi ta pähe. Palved voolasid üksteise järel ta huultelt, otsekui lapsepõlvest, mil ta seisis kirikus isa kõrval, väike käsi tema suures pihus. Ta igatses koju minna, otsida pelgupaika loorberiheki taga aias, kus maa ei värisenud. Ta avas viivuks silmad ning nägi, kuidas lennukid maad segi künnavad ja inimesi maha niidavad – ikka edasi ja tagasi, toimetades sama metoodiliselt ja põhjalikult, nagu ta isa laupäeva hommikul muru niites.
Kakskümmend minutit hiljem lennukid lahkusid, pöördusid tühjade kõhualustega tagasi itta. Mehed ajasid end komistades jalgele, kõnevõimetud ning püksid täis lastud. Kraus karjus neile käsklusi edasi liikuda. Nad pistsid jooksu, üle surnute ja pooleldi elavate, lidusid täie hooga üle tasandike venelaste poole, seljad küürus ja õlad kumaras, justkui kaitseks see neid kuuli- ja pommirahe eest.
Faustmann sukeldus äsja tekkinud kraatrisse.
„Jääme siia paigale. Kasutame seda kaevikuna.”
„Nende relvad küündisid siiani,” hüüdis Faber.
„Kurat, nende relvad küündisid igale poole, Faber.”
Faustmann libistas kuulipilduja õlalt maha, avas selle, kinnitas paigale ja hakkas tuld andma. Faber söötis talle laskemoonalinte, Weiss näitas sihtmärke, Kraft valmistas järgmist valangut ette. Nad pildusid granaate, tulistasid püssist ja liikusid järgmisse kraatrisse, jäädes igas vast vallutatud tugipunktis pikemalt pidama, võideldes veel ägedamalt, kuni saabus öö ja nad käisid kordamööda toidu, sigarettide ja laskemoona järel. Nad kaevusid maasse ning roomasid oma urgudesse, Faber ja Weiss jäid kokku.
„On sul aimu, palju me maha võtsime?” küsis Faber.
„Lugemine läks segi.”
„Täitsa jabur, eks ole?”
„Mis asi?”
„Säärane jooksmine,” ütles Faber. „Kuulipilduja poole. See tundub nii mõttetu. Ja hirmutav.”
„Paistab, et nad on nõuks võtnud kõik Venemaa mehed mängu panna.”
„Ja naised, Weiss. Me tulistasime ka neid.”
Nad magasid, ärkasid ja hakkasid uuesti pihta, kattes maapinna uue laibakihiga.
„Surm juudi bolševikele,” hüüdis Faber.
Ta oli hästi maganud.
„Me oleme tõega võitmatud,” lausus Faber.
„Peame olema,” kostis Faustmann.
Tuli teade, et venelased olid ühe sakslaste okupeeritud küla ümber piiranud ja nad teistest ära lõiganud.
„Nad ei saa sellega hakkama,” arvas Faber.
„Nähtavasti saavad küll,” arvas Weiss.
„Nad ahvivad meid järele. Seda, mida me Kiievis tegime.”
„Peaksime end meelitatuna tundma. Ega nad sinna kauaks jää.”
Saksa lennukid saabusid ida poolt ning pillasid lõksu jäänud sõduritele alla toitu, kütust ja laskemoona ning lahinguväljal kajasid valjud kiiduhõisked. Seejärel tegid tankid ja suurtükivägi läbimurde ja vabastasid mehed.
Stockhoff keetis lihakastet.
„Näed nüüd, Faustmann. Nad ikkagi hoolivad meist.”
Faustmann süütas sigareti.
„Me oleme äärmiselt tähtsad, Faber. Me tähtsusel pole otsa ega äärt.”
23
Harkovis, 23. mai 1943
Mu armsaim Katharina!
Sa oleksid meie üle nii uhke. Me võitlesime visalt ja lõime venelased jälle tagasi, sügavamale itta, nurjasime nende katsed saada tagasi kontroll maa üle, mis ei kuulu enam neile. Neil paistab sellest põhitõest arusaamisega raskusi olevat.
Nagu sa ehk oled juba kuulnud, piirati osa meie vägedest sisse, kuid Berliin saatis välja ühe päästemeeskonna teise järel, kuni kõik mehed olid vabastatud. Seda oli suurepärane jälgida, Katharina. Operatsiooni planeerimine ja täpsus, tõeliselt suursugune. On imetore teada, et saame teistelt rügementidelt ja Berliinilt nii suurt tuge. Mu südant soojendab teadmine, kui palju te hoolite meist, kes me siin oleme, sest ma pean möönma, et vahel on raske aru saada, kas keegi kodumail üldse meie tegemiste vastu huvi tunneb.
Meie riik on võimas, Katharina. Meil on tõesti vedanud, et sündisime Saksamaal. Tunneksin praegu kindlasti masendust, kui oleksin sündinud venelasena. Aduksin, et mul ei ole lootust. Ei ole tulevikku.
Aga meid ootab suur tulevik, Katharina. Sind, mind ja meie last. Me kasvatame selle poisi või tüdruku kodumaa üle uhkust tundma, mitte seda häbenema nagu meie vanemad. Nagu minu vanemad. Soovin, et minu isa oleks rohkem sinu isa moodi ja mõistaks, mida kõike sakslased suudavad. Sina mõistad. Ma ei ole kindel, kas ma ise seda varem mõistsin, ent nüüd küll. Ma olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas Saksamaa oma inimestest hoolib – iga lennukitäis moona, mis tolles külas sisse piiratud meeste kohal alla visati, väljendas seda.
Täna olen ma väga õnnelik, et olen sakslane, olen osake kõigest sellest. Et olen osake võimsast elavast ajaloost.
Juba varsti olen kodus.
Sinu armastav abikaasa, Peter
24
Kiri saabus ühel hilisel kolmapäeva pärastlõunal, kui proua Spinell tailihalõike valmistas. Katharina astus kööki, kõnnak kaheksandast raseduskuust kohmakas ja keha väsinud.
„Ema.”
Proua Spinell pöördus tütre poole. Siis tagasi kraanikausi poole. Ta oksendas. Ta pesi kraanikausi puhtaks, lükkas juuksed laubalt tagasi ning läks sohvale, sellele kohale, kus ta poeg oli istunud. Nad avasid kirja ja liibusid tihedasti teineteise vastu, kui neid ründasid sõnad: surm, kahetsus, teenistus, kodumaa. Nad jäid vaikseks, Katharina oli sohval pikali, proua Spinell istus sirgelt ja vahtis lakke, kuni härra Spinell koju jõudis. Seejäral tulid pisarad ja vihased süüdistused. Mees luges kirja läbi ja lahkus.
Link
Kätlin Kaldmaa „Parimad palad Hitleri kondiitri küpsetatud tordist”, Eesti Ekspress 11.05.2016, http://ekspress.delfi.ee/areen/parimad-palad-hitleri-kondiitri-kupsetatud-tordist?id=74453919
John Banville
John Banville – üks tänapäeva tuntumaid iiri kirjanikke ja Bookeri preemia laureaat. Eesti keeles on talt ilmunud romaanid “Newtoni kiri”, “Puutumatu” ja “Meri”.
John Banville sündis 1945. aastal Iirimaal Wexfordis. Tema esimene romaan “Long Lankin” ilmus aastal 1970. Ta on kirjutanud veel: “Nightspawn”, “Birchwood”, “Doctor Copernicus” (võitis 1976. aastal James Tait Blacki mälestusauhinna), “Kepler” (sai 1981. aastal Guardiani ilukirjanduspreemia), “The Newton Letter” (selle ainetel tehti telefilm; e k LR 40/1990), “Mefisto”, “The Book of Evidence” (kandideeris 1989. aastal Bookeri preemiale, sai samal aastal Guinness Peat Aviationi auhinna), “Ghosts”, “Athena”, “The Untouchable”, “Eclipse” ja “Shroud”. Banville elab Dublinis.
Katkend: Varjutus, Varrak 2014, tlk Krista Kaer, lk 45-52.
Tundus, et Lydia oli selline naine, kes suutis keskenduda minule piisava tähelepanuga, et panna mind särama maailma säärase vilkuva intensiivsusega, et isegi mina võisin uskuda, et olen reaalselt olemas. Kui ma temaga tuttavaks sain, elas ta hotellis. Ma tahan öelda, et tema kodu oli hotell. Tol suvel, nüüd rohkem kui pool minu eluiga tagasi, nägin ma teda peaaegu iga päev, kui ta käis Halcyoni klaasist pöörduksest sisse ja välja, seljas võõramoelised marlist, sametist ja helmestest moerõivad. Ta kandis oma musti juukseid väga sirges soengus, tolleaegses hingestatud stiilis, ning selgejooneline hõbedane salk neis paistis vähem silma kui hilisematel aastatel, kuid oli siiski rabav. Temast sai minu elava mõtisklemise objekt. Ma elasin kõdurajooni ühetoalises üürikorteris ühel neist munakivisillutisega orgudest jõe ääres, kus koidikul äratasid õllevabrikust välja lastud veovankrid mind apokalüptiliste kapjade kõminaga ning öödesse imbus küpsevate linnaste imalmagusat lõhna. Hulkudes mööda kaldapealset, passisin ma suvise linna sõmerjas lämmis Lydiat tundide kaupa. Ta oli eksootiline, kõrbe tütar. Ta kõndis mingi tusase hooga, mängles pisut õlgadega, pea alati langetatud, otsekui läheks ta käidud teed tagasi kuhugi ülitähtsasse paika või millegi ülitähtsa juurde. Kui ta end hotelli uksest sisse surus, näitasid pöördukse klaastahvlid tema mitmekordset killustunud kujutist, enne kui ta vestibüüli rahvastatud hämarusse kadus. Ma mõtlesin talle välja elusid. Ta oli muidugi võõramaalane, mingi muinasjutulise sugupuuga aristokraatliku perekonna kodust põgenenud tütar; ta oli mingi rikka mehe endine armuke, kes varjas end siinses kolkas mehe käsilaste eest; ma olin veendunud, et tema minevikus peab olema midagi, mingi kaotus, mingi salajane koorem, isegi mingi kuritegu. Kui mind ühel esietendusel juhuslikult talle tutvustati – tol ajal oli ta suur teatrihuviline ja käis arutu õhinaga kõigil etendustel -, raputas mind vältimatult pettumus, otsekui oleks miski mu diafragma all kriginal kokku vajunud. Lõpuks siiski lihtsalt veel üks tüdruk.
“Ma olen teid sadamasillal hulkumas näinud,” ütles Lydia. Ta oli alati jahmatavalt otsekohene.
Kuid see tema välimuse vahemereline värving, kasvuhoonekahvatus, järsud mustad kulmud ja kergelt varjutatud ülahuul jäid endiselt tugevasti ligitõmbavaks. Halcyoni hotell sai minu jaoks oaasi varjundi – enne sinna sisenemist kujutlesin ma, et selle pöördukse taga on salajane roheluse ja suliseva vee ja kirglike sosinate maailm, nii et ma peaaegu et tundsin šerbeti maitset ja sandlipuu lõhna. Lydias oli midagi hunnitut, mis oli seetõttu veel ahvatlevam, et näis, nagu ta poleks sellest ise teadlik. Ma imetlesin tema külluslikkust, tunnet, nagu ta täidaks kõik rõivad, mida ta kannab, olgu need nii avarad või voogavad kui tahes. Isegi tema nimi kõneles minu jaoks tema füüsilisest küllusest. Ta oli mu suur sile, pisut abitu printsess. Mulle meeldis teda jälgida, kui ta kõndis mulle vastu selle raskepuusalise lohaka kõnnakuga, näol see hajameelne, alati ebamääraselt rahulolematu naeratus. Ma peesisklesin tema paistel, ta näis mõiste “naist narruseni armastamine” allikas ja lähtekoht ning ma otsustasin otsekohe, ilma et ma oleksin pidanud selle üle mõtlema, et ma abiellun temaga.
Ma peaksin tegelikult ütlema, et mu hellasilmse naise päris või algselt antud nimi on Leah ning et teatripuhveti käras tol õhtul, kui meid tuttavaks tehti, kuulsin seda valesti kui Lydiat, aga kui ma seda hiljem kordasin, meeldis see talle ja me jätsime selle omavaheliseks armunimeks, hiljem aga pani see end maksma isegi tema pere lahedamate liikmete seas. Mulle tuleb nüüd pähe mõte, kas see järeleandmine ja nimede vahetus kutsus äkki temas esile sügavama muutuse kui lihtsalt terminoloogilise. Ta oli loovutanud osa endast, nii et kindlasti võttis ta midagi ka külge. Leah`ist Lydiani pole sugugi lühike tee. Kui ma alles teatris alustasin, mängisin ma mõttega võtta endale lavanimi, aga minus oli juba nii vähe seda, mis oli reaalne, et ma tundsin, et ei saa ohverdada seda keiserlikku nimesilti, mille mu ema – olen kindel, et isal polnus selles mingit sõnaõigust – oli minu külge kinnitanud, et ma maailmas vähemasti lärmi saaksin tekitada, kuigi otsekohe asusid kõik, ema kaasa arvatud, mu nime Alexiks lühendama. Esimestes rollides panin ma kavalehtedele Alexander, aga see ei jäänud mulle külge. Huvitav, mida oleks vaja, et jääda lühendamiskindlaks.
Ma otsisin sõnastikust üles nime Leah ning seal öeldi mulle, et see tähendab heebrea keeles lehma. Heldene aeg. Pole ime, et ta sellest meelsasti loobus.
Kõigi mu mälestuste kohal tollest eluperioodist viivleb õrn soe piinlikkuseõhetus. Ma polnud päris see, keda ma teesklesin. See on näitleja nõrkus. Ma ei valetanud küll päris täpselt enda kohta, kuid ma lasksin teatud esilekerkivatel asjaoludel paista läbi mu sihilikult ähmase päritolu, ning need olid ausalt öeldes liialdatud. Kui aus olla, oleksin ma vahetanud rõõmuga kõik selle, kelleks ma olin ennast teinud, natukese päritud õnnistuse vastu, mida ma ei oleks ise leiutanud ning mille ärateenimiseks ma ei oleks midagi teinud – klassikuuluvuse, päritolu, raha, isegi jõeäärse mahajäänud hotelli ja Aabrahami veretilga vastu mu soonis. Ma olin tundmatu, nagu me ütleme meie ameti kollanokkade kohta, ning minu puhul tähendas see, et ma olin päriselt tundmatu, isegi iseendale.
Ma arvan, et ma võtsin lava omaks, et anda endale tegelastetrupp, kelles elada, kes oleksid suuremad, uhkemad, kaalukamad ja mõjukamad, kui mul oli kunagi lootust olla. Ma õppisin – oh, kuidas ma õppisin rolliks, ma pean silmas keegi teine olemise rolli, püüeldes samal ajal omaenda tõelise mina saamise poole. Ma pühendasin tunde harjutamisele, kaugelt üle isegi mu kõige nõudlikumate õpetajate nõudmiste. Lava on suurepärane kool, ma omandasin mitmesugused kasutud oskused: ma oskan tantsida, maoskan vehelda, ma oskan olukorra sunnil nööri otsas sarikate küljes kiikuda, meremehemõõk hammaste vahel. Kui ma noorem olin, oli mul kombeks kukkuda ehmatavalt, sirgelt, müraki, nagu puuga pähe saanud härg. Ma käisin aasta otsa kõnetundides, viis šillingit tund, ühe musta sametisse ja kopitanud pitsi riietatud peenutseva vanaproua juures – “Mai tea, härra Cleave, äkki te tahate öelda ma ei tea?” – kes meie iganädalaste veedetud pooltundide vaheaegadel palus end vabandada ning pöördus häbelikult kõrvale, et võtta vargsi lonks pudelist, mida ta peitis oma ridikülis. Ma tegin läbi balletikoolituse, pidasin vastu terve talve ja higistasin visalt rööbaspuu juures, lastes end vahtida kaltsakatest koolitüdrukutel ja kahtlase kavatsustega hirvesilmsetel noorukitel. Ma neelasin edendavaid tekste. Lugesin Stanislavskit, Bradley tragöödiateemalisi ja Kleisti nukuteatriteemalisi kirjutisi ning isegi selliste vanade kahemõtteliste (kahe nimega) mehikeste tekste näitlemiskunsti kohta nagu Granville-Barker ja Beerbohm Tree. Ma otsisin välja kõige tundmatumad uurimused. Mul on ikka veel kusagil riiulil Perruci Dellàrte rappresentativa, premeditata ed all`improviso – mul oli kombeks hellitada seda pealkirja keelel nagu Petrarca luulerida seitmeteistkümnenda sajandi Veneetsia komöödiast, mida ma kandsin kaasas viimistletud aplombiga ning mille mõnda lehekülge ma isegi vaevaliselt ja keeleõpiku abiga lugesin. Ma ei ihanud midagi vähemat kui täielikku muundumist, kõige selle, mis ma olin, muutumist imeliseks ja säravaks uueks olevuseks. See oli aga võimatu. Sellega, mida ma ihaldasin võis hakkama saada ainult jumal – jumal või marionett. Ma õppisin näitlema, muud midagi, ja see tähendab tegelikult, et ma õppisin veenvalt mängima näitleja rolli, kes pealtnäha ei näitle. See ei toonud mind sugugi lähemale sellele õilistunud metamorfoosile, mida ma olin nii väga lootnud saavutada. Omal jõul kuhugi jõudnud mehel ei ole jalge all kindlat pinda. See, kes tõmbab ennast oma saapapaelu pidi üles, on pidevas kukerpalliasendis ning tema kõrvus kõlab alati maailma naer: näe! Seal ta jälle on, tagumik püsti. Ma olin tulnud eikusagilt ning nüüd lõpuks, Lydia kaudu, olin ma jõudnud millegi keskmesse, mis näis olevat kusagil. Ma olin muidugi sunnitud leiutama, endale üksikasju lisama, sest kuidas võisin ma oodata, et mind võetakse vastu minu pelgalt mina pärast selles uues eksootilises ruumis, mida ta mulle pakkus?
Me abiellusime perekonnaseisubüroos, mis oli tol ajal skandaalne ning see tekitas minus päris ikonoklasti tunde. Mu ema hoidus eemale, mitte niivõrd rassidevahelise paarimineku pahakspanemise pärast – kuigi pahaks pani ta päris kindlasti -, vaid pigem hirmust selle tema jaoks heidutavalt eksootilise maailma ees, kuhu mina sisenesin. Pulma hommikusöök toimus Halcyonis. Päev oli palav ning jõelt hoovav lehk andis pidustustele basaari iiveldama ajava tunde. Lydia arvukad mustade juuste ja suure tagumikuga vennad, südamlikud ja kummaliselt lapselikud noored mehed, patsutasid mind õlale ja tegid süütult nilbeid nalju. Nad muudkui kõndisid minu juurest ära – niimoodi ma neid sellel päeval mäletan, minu juurest ära kõndivatena, kõigil see nende perele omane raskepuusaline kõnnak, mis nende puhul oli taarumine, naermas mingi sõbraliku skeptitsismiga üle õla. Mu uhiuus äi, valvas leskmees talle sobimatu filosoof-kuninga ülla laubaga, patrullis peol, sarnanedes rohkem hotellidetektiiviga kui selle omanikuga. Talle ei olnud ma algusest peale meeldinud.
Kas ma juba kirjeldasin Halcyoni? Mulle meeldis see vana maja. Nüüd on see muidugi läinud. Pojad vabanesid sellest, kui nende isa suri, siis oli seal tulekahju, hoone tehti maatasa ja krunt müüdi edasi. Tundub erakordne, et midagi nii massiivset saab nii põhjalikult kustutada. Hotelli sisemus, nagu ma mäletan, oli üldiselt pruun, mitte küpsenud puidu karva pruun, vaid nagu vana, mitmekihiline ja puudutusel pisut vetruv, iirisega sarnanev lakk. Üleküpsetatud toidu jõuetu lõhn püsis koridorides öösel ja päeval. Vannitubades olid tohutu suured puust prill-laudadega tualettpotid nagu troonid ning vannid, mis näisid olevat tehtud selleks, et panna seal väljanäitusele mõrvatud pruudid, ning kui kraanid lahti keerati, siis kulges mööda torusid tohutu kopsimine ja pani isegi seinad pööninguni välja värisema. Just seal, ühes katusealuses tühjas toas lämmataval suvisel pühapäevasel pärastlõunal kõrges ja laias voodis, mis meenutas häirivalt altarit, maitsesimegi Lyia ja mina esimest korda keelatud armastuse rõõme. Mu käte vahel oleks nagu olnud mingi suur imeline erutatud lind, kes kudrutas, vaakus ja rabeles metsikute tiibadega ja judistas end lõpuks ja vajus abitult nõrkade kaeblike häälitsustega mu alla.
See allaheitlikkus buduaaris oli petlik. Hoolimata Lydia hajevil olekust, tema isa-fiksatsioonist ja aukartusest lava ees, hoolimata kõigist neist käevõrudest, helmestest ja lehvivast siidist – oli päevi, mil ta sarnanes tervekuumahämus üle virvendavate luidete lookleva karavaniga – tean ma, et meist kahest oli tema tugevam. Ma ei taha öelda, et ta oli kalgim – mina olen kalk, aga ma ei olnud kunagi tugev, see ongi mu tugevus. Lydia hoolitses minu eest, kaitses mind maailma eest ja minu enda eest. Tema kindla järelevalve seljakilbi all võisin ma teeselda, et olen pehmeke nagu ükskõik missugune memmepoeg neis restauratsioonikomöödiais, mis nautisid minu karjääri keskpaigas üht nende korduvatest populaarsetest taastulekutest. Tal oli lõpuks isegi raha, kui ta paps võttis kätte ja suri ühel rikkalikul jõulu esimesel pühal. Jah, me olime paar, kahe näitleja tükk, paarisrakend. Ja nüüd, kui ma seisan, silmad punetamas ja ise viinauimas, aluspüksid jalas, oma lapsepõlve magamistoa akna all hommikutühja skvääri kohal, mõtted segaduses ja seletamatu äng mind valdamas, imestan ma, millal täpselt oli see hetk, mil ma olin katastroofilise tähelepanematuse tõttu pillanud käest oma elu kullatud karika ja lasknud sellel kildudeks puruneda.
Looming, tõlked eesti keelde
Newtoni kiri: vahepala, LR 40, Perioodika 1990
Puutumatu, Varrak 2005
Meri, Pegasus 2006
Varjutus, Varrak 2014
Nädala autor 