Hélène Grémillon

7. apr. 2017 at 10:26 e.l. (Helene Gremillon) (, )

Foto: © Sipa/ Baltel

Väljakuulutatud esinemine kirjandusfestivalil Prima Vista jääb kahjuks ära.

Hélène Grémillon on kirjutanud kaks romaani, millest esimene, 2010. aastal ilmunud “Le Confident” ilmus 2016. aastal Eesti Raamatu Nüüdisromaani sarjas ka eesti keeles pealkirjaga “Usaldusalune”. See debüütromaan on võitnud viis kohalikku kirjandusauhinda ning tõlgitud 27 keelde. Raamat, mille keskmes on pariislanna Camille, põimib haaravaks jutustuseks kaks eri ajastut, teise maailmasõja ja 1975. aasta Pariisi, ning esitab erinevatest vaatepunktidest traagilise loo emaarmastusest, meeleheitest ja reetmisest. Praegu on autoril käsil raamatul põhineva filmistsenaariumi kirjutamine.

Autori teine romaan “La Garçonnière” (2013, tõlkes “poissmehekorter”) on juba tõlgitud või tõlkimisel tosinasse keelde. Selle psühholoogilise põnevusromaani inspiratsiooniks olid päriselt toimunud sündmused Buenos Aireses 1987. aastal.

Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977. a. Poitiers’s ning oli varakult huvitatud kirjandusest, milles sai ka esimese magistrikraadi. Hiljem lisandus magistrikraad ka ajaloos. Mme Grémillon on abielus prantsuse laulja Julian Clerciga (s. 1947) ning neil on 4-aastane poeg. Perekond jagab oma elu Londoni ja Pariisi vahel.

Lisainfo: Prima Vista korraldustoimkonna liige Annika Aas, tel 5266442, annika.aas@luts.ee
Katkend: Hélène Grémillon „Usaldusalune”, Eesti Raamat 2016, lk 171 – 178, tlk Sirje Keevallik.

Sophie pani lapse mulle sülle. Annie magas. Ta oli röövinud minult kõigi maailma sünnitajate lause: „Ma mäletan seda hetke surmatunnini.” Uudistasin Camille silmi, mis olid avatud, ent tuhmid. Seda ei saanud nimetada pilguks, aga minu jaoks tähendas see kogu mu tulevast elu. Istusin niimoodi kaua, Camille vastu rinda. Seda, mida ma kartsin kõige rohkem, polnud juhtunud, taevale tänu, ta ei sarnanenud Anniega.
Sulnid päevad järgnesid üksteisele ilma suuremate muudatusteta. Mõistagi pani Hollandi ja Belgia kapituleerumine muretsema ning Saksa vägede lähenemine hirmu tundma, aga ma elasin vaid väikese tütre lõhnapilves. See hoidis mind nii tugevasti endas, et välised sündmused minuni ei jõudnud. Sünni ime laienes kõikjale ja minule tundus, et see sõda lõpeb samuti mingi ime läbi. Kas polnud siis marssali tagasitulek juba piisavalt imeline?
Ime oli ka see, et ma vaatasin Annied hoopis teise pilguga. Saksamaa pealetung oli laiendanud mu vaenlaste ringi. Annie jäi küll sinna, aga mitte endisena. Sakslased olid osa mu vihast võtnud enda kanda. See on puhas matemaatika – mida rohkem on sul vaenlasi või neid, keda sa pead oma vaenlasteks, seda väiksem on viha iga üksiku vastu. Räägitagu mida tahes, aga viha nagu armastuski pole põhjatu.
Aga siis ma märkasin, kuidas Annie vaatab Camille`d, ja nägin temas ema, kel on laps. Kuidas ma võisin plaanitseda selle lapse äravõtmist? Kuidas võis tema arvestada lapse äraandmisega? Meie seisukohad olid nüüd hoopis erinevad nii teineteise suhtes kui ka omaenese varasema olukorraga võrreldes. Tema kirg maalimise vastu ja minu meeleheide viljatuse pärast jäid täiesti Camille olemasolu varju. Meie elud seiskusid, et teha ruumi tema omale, sellele ajastule, kus tegeleti ainult vastsündinu toitmise, mähkimise ja magama panekuga. See oli uskumatu aeg. Annie imetas Camille`d, sest mina ei saanud seda teha. Mina vahetasin mähkmeid ja äiutasin teda, see polnud Annie ülesanne. Minu meelest oli kõik korras.
Kui Annie oleks neil päevil mulle kõik üles tunnistanud, minult andeks palunud ja küsinud luba koos tütrega lahkuda, oleksin neil minna lasknud, ükskõik mis see ka mulle maksma poleks läinud. Seda on täna hea rääkida, aga ma vannun, et isegi tagantjärele, paljude aastate möödudes usun seda. Igas vaenus on alati mõned hetked, kus mil osapooled on ühel meelel, ja kui nad siis on teineteise suhtes avameelsed ega jätka vastastikust vihapidamist, võivad nad täiesti ootamatult jõuda leppimiseni.
Aga selle asemel Annie küsis, kas ma olen juba saatnud Paulile väikesed sokid.
Ma olin kudunud kaks sokipaari – sinise ja roosa – ja me olime kokku leppinud, saadan Paulile sündinu värvi. Anniele meeldis see väljend, ilmselt sellepärast, et värv näis olevat talle omasem kui laps.
Ma noogutasin, julgemata talle öelda, et just keelati ära pakkide saatmine rindele. Olukord halvenes iga päevaga, aga ma hoidsin Annied õndsas teadmatuses. See oli mulle saanud harjumuseks ja pealegi ei tahtnud ma, et tal rinnast piim kaoks. Sünnitus oli olnud raske ja Camille pidi kosuma.
Paulil oleks muidugi olnud roosa värvi üle hea meel, sest ta tahtiski tütart, kes ei pea kunagi sõtta minema, nagu ta sageli oma kirjades kordas. Mina unistasin poisist, sest ma arvasin, et siis oleks väiksem võimalus leida temast sarnasust Anniega… Iseäranis aga sellepärast, et poiss ei saa kunagi kannatama oma viljatuse pärast. Oma last tahetakse ju alati kaitsta halva eest.
Aga 3. juunil, kui sakslased pommitasid meie naabertänavaid, pidin Anniele teatama, et alanud on sõda.

„See oli enesehävituslik rünnak”, mis „annab tunnistust sakslaste meeleheitest”. Ja „selle teao naeruväärsuse tõenduseks viibib valitsus ikka veel Pariisis ega kavatse siit lahkuda”.

Ajalehtede kindlameelsed kolumnid olid mõjusamad kui minu parimad väljamõeldud valed. Ma ei selgitanud Anniele üksikasju ja ega ta neid minult küsinudki, sest ka tema oli täielikult hõivatud Camille hooldamisega.
Olin otsustanud, et ei lahku Pariisist, ükskõik mis ka ei juhtu, ja ma tegin seda. Isegi siis, kui Reynaud, valitsus ja kõik ministeeriumid argpükslikult pealinnast põgenesid, misjärel tänavaid ummistasid tuhanded paanikas pariislased.
Oli 10. juuni. Räägiti, et sakslased on lähemal kui viisteist kilomeetrit ja Itaalia on sõtta astunud. Peaaegu kõik minu tuttavad ja sõbrad olid põgenenud, paljud kutsusid mind endaga kaasa, et ma üksi oma beebiga siia ei jääks. Mind aga hirmutas vastupidine, minu meelest oli jube tarida imikut sellesse üksteisest üle tormavasse inimmassi.
Minu ainukesed reisid olid igapäevased jalutuskäigud Camille`ga. Ei olnud midagi hurmavamat nendest hetkedest, mil ma temaga kõndisin mööda tänavaid ja parke, puude all ja tuvide keskel. Kaubitsejad, kes polnud veel põgenenud, kummardusid vankri kohale, et sealt ammutada optimismi: ei saa ju kaotada sõda, kui jätkuvalt sünnivad lapsed. Teatanud mulle, et Ameerika Ühendriigid kuulutasid sõja Saksamaale või et Prantsuse väed asusid reservvägesid kaasates suurele vastupealetungile või et raskesti haige Hitler võib juhtimise üle anda Göringile, tõstsid nad pilgu vankrilt ja ütlesid armsasti: „See laps on täiesti teie nägu.” Kõik need eksiarvamused rahustasid mõlemaid pooli, sest just neid tahtsid kõik uskuda.
Tänaval olijad tuletasid mulle meelde loomi, kes iga hinna eest põgenevad, kuigi nende saatus on määratud. Ma paratamatult põlgasin neid, sest minu meelest olid nad argpüksid.
Ja ühel päeval nägin ka seda meest.
Tundsin ta kohe ära, vaatamata habemele ja pulstunud juustele, ma tundsin tema tõrksat olekut. Ta näoilme oli samamoodi kinnine, kui sel päeval, mil teda kohtasin, ja pea samamoodi kõrgilt püsti. „Lurjused!” „Kaabakad!” „Pätid!” Need solvavad hüüatused tõmbasid mu tähelepanu väikesele vangide salgale, kes seisid teisel pool tänavat Piémonti kohviku ees ja keda möödujad niimoodi sõimasid. Kolm valvurit olid ilmselt siin joonud rohkem kui tarvis ja vastasid toorelt vangidele, kes klaasi vett palusid:
„Kui teil on janu, siis kusege ja jooge!”
„Astuge edasi, raipekari!”
Ka nemad põgenesid sõja eest, neid viidi ühest vanglast teise. Ootasin, kuni salk minuni jõudis, ja pidasin kinni kõige taga kõndiva valvuri. Küsisin, kas tal on raha vaja. Valvuril läks silm särama, aga ta vaatas mind vaikides ja ootas, et teada saada, milles asi. Mul oli kaasas 200 franki, andsin need temale ja palusin, et ta selle vangi vabastaks. Ta lausa rebis rahatähed mu käest ja seletas, et pärast paistab, kuidas läheb ja kes ta vabastab, kui mitte tema, siis sakslased, seega ükskõik… Ta röhatas, enne kui maha sülitas.
„Miks just tema?”
„Sest ta on vana.”
„Siin on teisi vanu mehi ka.”
„Sest ta on minu tütre vanaisa nägu.”
Osutasin vankrile, mille kiigutamist jätkasin, nagu mitte miski ei suudaks seda katkestada. Ta vastas: „Siis küll,” kehitas õlgu ja astus raha taskusse surudes edasi. Ma ei jäänud vaatama, kas ta vana mehe vabastab, ma olin teinud seda, mis mulle tundus õiglane, edasine polnud minu võimuses. Oli 6. juuni. Mul oli tunne, et olen oma võla tasunud.
Tahtsin väga öelda Anniele, et ta isa on vaba, aga siis oleksin pidanud juba ammu teatama, et isa on vangis, mida ma ei suutnud. Ta oleks tahtnud minna ema juurde, ma poleks saanud teda tagasi hoida ja oleksin pidanud jätma hüvasti oma lapsega. Küll aga tegin ma Jacques`ile ülesandeks valvata, et vanal naisel millestki puudus poleks. Ta ütles, et keegi noor poiss käib seal peaaegu iga päev. Tundsin, et olen vähem süüdi, sest vana naine ei olnud täiesti üksi.
Olen nõus, et käitusin halvasti. Aga teisest küljest see naine ei näinud oma tütart väga armastavat, sest ta ei kirjutanud oma lapsele kogu selle aja jooksul ühtki kirja. Tegelikult ei üllatanudki see mind, sest ta poleks iialgi tahtnud rikkuda oma tütre suhteid „rikkuriga”, sest ilmselt lootis nii või teisiti sellest kasu lõigata. Pole midagi eemaletõukavamat vaeset vanemast, kui mängus on raha.
Sophie luges mulle moraali, teatades, et on asju, mida elus tohib teha, ja asju, mida ei tohi. Ja mis ma ütleksin, kui ühel ilusal päeval käitutaks samamoodi minu tütrega? Annie võlud ei köitnud mitte ainult mehi, nagu ma väga hästi teadsin, vaid minagi sattusin nende kütkesse ja mulle tundub, et ka Sophie armastas teda väga. Aga Sophie oli mulle täiesti ustav. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta võis mind selles ettevõtmises toetada, sest siin oli kõike, mida ta jälestas: pettus, reetmine, vargus.
Soovitasin tal põgeneda, sest olukord oli muutumas tema jaoks ohtlikuks. Rääkisin juutidest, kes koos teistega lahkusid. Ma ei mõistnud neid hukka, sest olin ajalehtedest lugenud artikleid, mis ei tõotanud neile midagi head. Need, kes räägivad, et ei teadnud tollal midagi koonduslaagritest, valetavad. Aga Sophie ei võtnud mind kuulda. Ta ei lahkuvat enne, kui härra on tagasi, ta olevat lubanud minu eest hoolitseda, ja ta peab oma sõna! Ja pealegi olevat ta prantslane, ja kui prantslastel olevat vaja sakslastele käru keerata, siis on ta selleks valmis! Ainult et ma peaksin teda kutsuma Marieks, nagu Pariisis kutsutakse kõiki teenijannasid, ja vaadatagu tema nina, see on ju üsna väike ja armas nagu bretoonidel. Ta jäävat sakslastel täiesti kahe silma vahele. Ma poleks tohtinud tema jutu üle naerda ja teda uskuma jääda, ma oleksin pidanud andma talle käsu jalamaid teele asuda. Lõpuks jäid ju hoopis temal paljud asjaolud kahe silma vahele.
Nad nõudsid sisselaskmist 1942. aasta ühel jaanuarihommikul, väga vara, kaks Saksa politseinikku tsiviilriietuses. Ja nende tavapärane etendus leidis aset minu silme all. See polevat arreteerimine, vaid lihtne formaalsus, pärast mida ta väga tõenäoliselt saab koju tagasi, aga nad soovitavad tal siiski oma asjad kaasa võtta. Sellal kui Sophie asju pakkis, jälgisid politseinikud teda teraselt, ja kui ta tualetti läks, hoidis üks neist jalga ukse vahel, et ta end sinna lukustada ei saaks. Ma pole siiani aru saanud, kuidas nad ta leidsid. Ma ei lubanud teda juba mitu kuud oma väikest bretooni nina uksest välja pista, käisin ise sisseoste tegemas ja lasksin tal kodus tegelda majapidamise ja Camille`ga. Ta ei avanud isegi ust, kui helistati. Keegi pidi ta ju üles andma kui juuditari, ilmselt keegi naine, kes teda tundis.
Ta kallistas Camille`d enne lahkumist. Ta silmis olid pisarad, kui ta lapsele helli sõnu kõrva sosistas, aga ta hoidis end tagasi ega puhkenud nutma. Ta surus last nii tugevasti vastu rinda, et üks politseinikest küsis minult äkki:
„On see ikka teie laps, proua?”
See küsimus, mida ma kogu aeg olin kartnud, oli esitatud nii ebakohasel ajal ja nii raskel hetkel, et ma puhkesin närviliselt naerma. Sophie vaatas arusaamatuses minu poole.
„Ma naeran, Marie, sellepärast, et see härra palub mul kinnitada, et Camille ei ole teie tütar.”
Sophie näo üle libises heasoovlik naeratus ja sellisena jäi mulle temast viimane mälestus.
Just tema tuli mulle ütlema, et Pariis on kuulutatud „avatud linnaks”, et ta oli näinud igale poole kleebitud sellekohaseid plakateid. Keegi ei teadnud täpselt, mida see tähendab, aga kõik mõistsid, et see on halb märk. Tundsime, et midagi kohutavat on tulekul. Oli 1940. aasta 12. juuni. Käisid kuulujutud, et kohe saabuvad sakslased.
Järgmisel õhtul, kui vannis olin, läks elekter ära ja kõik mattus pilkasesse pimedusse. Käsikaudu kobades jõudsin Annie toani, et veenduda, kas kõik on korras. Annie magas ja Camille nohises oma hällis. Hakkasin ükshaaval lahti tõmbama kummuti sahtleid, et küünlaid leida, sest varsti oli aeg järjekordseks imetamiseks ja Annie pidi ometi midagi nägema. Sorisin asjades, kuni arvasin ühe leidvat taskurättide alt. Aga see oli küünlast külmem ja metallist. Mitte suurem kui laste mänguasi. Ma mäletan, et karjatasin tahtmatult ja tõmbasin selle riideesemete alt välja.
Nii et siis nende armulugu tuli veel kord päevavalgele. Kas see ei lõpe kunagi?
„Jätan sulle selle püstoli kui lubaduse, et tulen su juurde tagasi…”
„Jätan naisele, kes on mulle kõige kallim, eseme, mis on mulle kõige kallim…”
Kogu öö püüdsin ette kujutada tõotusi, mida Paul võis lausuda, kui selle väikese Deringeri enne sõtta minekut Anniele jättis.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Michel Houellebecq

5. veebr. 2015 at 4:23 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

MichelHoullebecq

Foto: Sean Smith

Michel Houellebecq (1958) – üks tänapäeva tuntumaid prantsuse kirjanikke (romaanikirjanik, filmilavastaja ja luuletaja), seda nii oma romaanide kui radikaalsete sõnavõttude tõttu ajakirjanduses. 2010. aastal pälvis Kaart ja territoorium eest Concourt`i auhinna.

 

Katkend: Kaart ja territoorium, Varrak 2013, lk 211-218.

Isa polnud liigutanud, kössitas ikka oma toolil, ta ei reageerinud isegi siis, kui kuulis ust avanemas. Ta tõmbas siiski ühe Gitane`i pakist välja ja silmitses seda enne süütamist suure huviga. „Ma ei ole kakskümmend aastat suitsetanud …” märkis ta. „Aga mis tähtsust sellel nüüd enam on?” Ta tõmbas mahvi ja siis teisegi. „Kange …” ütles ta. „Aga hea. Kui mina olin noor, siis suitsetasid kõik. Koosolekutel, kohvikus juttu ajades, me suitsetasime kogu aeg. Imelik, kuidas ikka asjad muutuvad …”

Ta rüüpas sõõmu konjakiklaasist, mille poeg oli vahepeal tema ette asetanud. Jed kuulis läbi vaikuse tuulevihinat, mis aina valjenes. Ta heitis pilgu aknast välja: tuul keerutas tihedalt langevat lund, väljas hakkas juba päris tormiks minema.

„Ma arvan, et ma olen vist alati tahtnud arhitektiks saada …” rääkis isa edasi. „Väiksena huvitasid mind loomad, nagu ilmselt kõiki lapsi; kui minu käest küsiti, siis ma vastasin ikka, et ma tahan loomaarstiks saada, aga ma arvan, et tegelikult tõmbas mind juba siis arhitektuuri poole. Ma mäletan, et kui ma olin kümneaastane, siis olid meil suvel kuuris pääsukesed ja ma proovisin neile pesa ehitada. Ma otsisin entsüklopeediast selle kohta infot, kuidas pääsukesed pesa teevad, savi ja süljega, see võttis mitu nädalat aega …” Tema hääl oli hakanud kergelt värisema, ta jäi jälle vaikseks, Jed vaatas teda murelikult; isa rüüpas suure sõõmu konjakit ja jätkas siis.

„Aga nad ei kasutanudki mu pesa. Mitte kunagi. Nad kolisid kuurist üleüldse minema …” Vana mees hakkas ühtäkki nutma, pisarad jooksid mööda tema nägu alla, see oli kohutav. „Isa …” ütles Jed täielikus paanikas, „isa …” Tundus, et isa ei saagi enam pidama.

„Pääsukesed ei kasuta kunagi inimese käega ehitatud pesi,” ütles Jed kiiruga, „see on võimatu. Isegi siis, kui inimene on nende enda tehtud pesa puudutanud, jätavad nad selle maha ja ehitavad uue.”

„Kustkohast sa seda tead?”

„Lugesin mõni aasta tagasi ühest raamatust loomade käitumise kohta, mul oli ühe maali jaoks vaja.”

See oli vale, ta polnud midagi niisugust lugenud, aga isale tundus see kergenduseks olevat ja ta rahunes kohe maha. Ja kujuta ette, mõtles Jed, et ta kandis seda koormat üle kuuekümne aasta …! Et see oli teda tõenäoliselt saatnud kogu arhitektikarjääri jooksul …!

„Pärast keskkooli astusin Pariisi Kunstiakadeemiasse. Minu emale tegi see natukene muret, ta oleks tahtnud, et ma oleksin läinud inseneriks õppima; aga sinu vanaisa toetas mind väga. Ma arvan, et tal oli fotograafina ka kunstnikuambitsiooni, aga ta ei saanudki kunagi midagi muud pildistada kui pulmi ja leeritalitusi.”

Jed polnud kunagi näinud, et isa oleks tegelenud millegi muu kui tehniliste küsimustega, ja lõpu poole üha rohkem finantsasjadega; mõte, et isa oli ka kunstiakadeemias käinud, et arhitektuur on ka kunstieriala, oli üllatav, ebamugav.

„Jah, ma tahtsin ju ka kunstnikuks saada …” ütles isa kibestunult, peaaegu et tigedaltki. „Minu noorusajal valitses funktsionalism, ja tegelikult oli see valitsenud juba mitukümmend aastat, arhitektuuris polnud pärast Le Corbusier`d ja Van der Rohet mitte midagi toimunud. Kõik uued linnad, kõik magalarajoonid, mis viiekümnendatel ja kuuekümnendatel eeslinnadesse ehitati, olid tugevalt nendest mõjutatud. Meie koos mõne teisega mõtlesime kunstiakadeemias, et tahaks midagi muud teha. Me ei olnud otseselt selle vastu, et funktsionaalsus on kõige olulisem, ega olnud ka „elamise masina” idee vastu; aga me seadsime küsimärgi alla selle, mida tähendab kuskil elada. Le Corbusier oli produktivist, nii nagu marksistid ja liberaalidki. Tema kujutluses oli inimesel vaja büroohooneid, kandilisi, praktilisi, ilma igasuguste kaunistusteta; ja enam-vähem identseid elamuid, millel võis olla mõni lisafunktsioon nagu lasteaed, spordisaal või ujula; ja nende vahele kiirteid. Eluruumis pidi inimesel olema puhast õhku ja valgust, see oli tema silmis väga oluline; ja elu- ja tööhoonete vahele pidi jääma puutumata loodus, metsad jõed – ma kujutan ette, et tema ideaali kohaselt pidid perekonnad saama seal pühapäeviti jalutamas käia, seda ruumi tahtis ta iga hinna eest alles hoida, ta oli mõnes mõttes keskkonnakaitsjate eelkäija, tema arvates pidi inimkond piirduma elamumoodulitega, mis paiknevad looduse keskel, aga ei tohi loodust mitte mingil juhul ümber kujundada. See oli kohutavalt primitiivne, kui mõtlema hakkad, see on tohutu tagasiminek võrreldes ükskõik missuguse maapiirkonna maastikuga, mis on ju peen, keeruline, pidevas muutumises ansambel, mille moodustavad aasad, põllud, metsad, külad. Sellise idee peale saab tulla ainult jäik totalitaarne vaim. Le Corbusier oligi meie arvates jäik ja totalitaarne, tema liikumapanevaks jõuks oli palav inetusearmastus; aga tema idee jäi peale ja valitses terve 20. sajandi üle. Meid mõjutas pigem Charles Fourier …” Ta naeratas poja üllatunud ilmet märgates. „Fourier`lt on üles nopitud peamiselt tema seksuaalteooriad ja need on ju tõesti üsna kentsakad. Fourier`d lugedes on raske teda sõna-sõnalt võtta, koos kõigi vihurite, naisfakiiride ja Reini armee haldjatega, tegelikult on isegi üllatav, et tal oli järgijaid, inimesi, kes võtsid teda tõsiselt, lootsid päris tõesti tema raamatute põhjal uue ühiskonnamudeli üles ehitada. See on arusaamatu, kui üritad temas näha mõtlejat, sest tema mõttest ei olegi võimalik midagi aru saada, aga tegelikult pole Fourier mitte mingi mõtleja, ta on guru, esimene omataoline, ja nagu kõigi gurude puhul, ei tulnud tema edu ka mitte mingi teooria intellektuaalsest omaksvõtmisest, vaid, vastupidi, üldisest mõistmatusest, mis langes kokku kõigutamatu optimismiga, eriti just seksuaalses plaanis, inimestele on seksuaalne optimist uskumatult vajalik. Ja ometi ei ole Fourier` tõeline teema, see, mis talle kõige rohkem huvi pakub, üldse mitte seks, vaid tootmise korraldamine. ” Põhiline küsimus, millele ta vastust otsib, on see: miks inimene tööd teeb? Millest see tuleb, et inimene paikneb ühiskonnastruktuuris mingil kindlal kohal, et ta on nõus seal püsima ja oma ülesannet täitma? Liberaalid vastasid sellele küsimusele, et kõige taga on lihtsalt ja labaselt saamahimu; meie arvates sellest vastusest ei piisanud. Mis marksistidesse puutub, siis nemad ei vastanud üldse midagi, see ei pakkunud neile lihtsalt huvi ja sellepärast muide kommunism läbi kukkuski: niipea kui raha enam ei kannustanud, jätsid inimesed töötamise järele, hakkasid haltuurat tegema, töölt puudumine võttis tohutud mõõtmed; kommunism pole iial suutnud tagada isegi kõige elementaarsemate hüvede tootmist ja levitamist. Fourier oli vana korra ajal elanud ja ta teadis, et teadust oli tehtud ja tehniline progress oli toimunud ka enne kapitalismi tekkimist, ja et inimesed töötasid kõvasti, vahel kohe vägagi kõvasti, ilma et neid oleks tagant sundinud saamahimu, vaid miski, mis tänapäeva inimese silmis tunduvalt ebamäärasem: munkade puhul Jumala armastus, aga üldisemas mõttes lihtsalt ametiau.”

Isa jäi vait, ta märkas, et poeg kuulab teda nüüd väga tähelepanelikult. „Jah …” alustas ta, „siin on ilmselt mingi seos sellega, mida sina oma maalidega proovisid ära teha. Fourier`l on palju igasugust jama ja üldiselt on taju enam-vähem loetamatu; aga midagi sealt ehk ikkagi leiab. Või noh, meie vähemalt omal ajal nii arvasime …”

Ta jäi vait, tundus rändavat tagasi oma mälestustesse. Tuuleiilid olid vaibunud, lastes maad võtta vaiksel tähisel ööl; katuseid kattis paks lumekiht.

„Ma olin noor …” ütles isa kuidagi malbelt imestades. „Sa ei saa sellest võib-olla päriselt aru, sest sina sündisid juba rikkasse peresse. Aga mina olin noor, tahtsin arhitektiks saada, ja ma olin Pariisis: mulle tundus, et kõik on võimalik. Ja ma ei olnud ainuke, Pariis oli tol ajal rõõmus linn, meil oli tunne, et me võime terve maailma ümber ehitada. Ja siis ma kohtasin sinu ema, ta õppis konservatooriumis, mängis viiulit. Me olime täitsa nagu mingi kunstirühmitus, päriselt. Noh, ega see asi kaugemale ei jõudnud kui see, et me kirjutasime kamba peale neli-viis artiklit ja need avaldati ühes arhitektuuriajakirjas ära ka. Need olid suuremalt jaolt poliitilised tekstid. Meie keskne idee oli see, et keerukas, haruline, mitmetasandiliselt korraldatud ühiskond, nagu see, mille pakkus välja Fourier, peab käima käsikäes keeruka, harulise, mitmetasandilise arhitektuuriga, mis jätab ruumi ka individuaalsele loovusele. Me ründasime ägedalt Van der Rohet (kes vorpid tühje moodulstruktuure, neidsamu, mille eeskujul tekkisid ettevõtete`open space`id ), ja eriti Le Corbusier`d, kes ehitas väsimatult üksikkongideks jaotatud koonduslaagri tüüpi ruume, mis kõlbasid heal juhul, nagu me kirjutasime, mõnda korralikku vanglasse. Meie artiklid said isegi natuke vastukaja, minu meelest Deleuze mainis neid kuskil; aga tööd oli vaja teha, teistel samamoodi, me läksime suurtesse arhitektuuribüroodesse tööle ja elu polnud enam kaugeltki nii lõbus. Minu rahaline olukord paranes üsna ruttu, tol ajal oli tööd palju, Prantsusmaa ehitas ennast tohutu kiirusega üles. Ma ostsin Raincysse maja, see tundus hea mõte, Raincy oli siis veel tore linnake. Pealegi ma sain ta väga hea hinnaga, üks klient rääkis mulle sellest, kinnisvaraarendaja. Omanik oli üks vanamees, ilmselgelt intellektuaal, kandis alati vestiga ülikonda, lill nööpaugus, iga kord, kui ma teda nägin, oli tal seal uus lill. Ta nägi välja nagu oleks ta otse Belle Époque`ist välja astunud, või kõige hiljem kuskilt 1930. aastatest, ma ei suutnud teda kuidagi tema keskkonnaga seostada. Ma oleksin ette kujutanud, et teda võib kohata kuskil, ma ei tea, Voltaire`i kaldapealsel … aga igatahes kindlasti mitte Raincys. Ta oli endine õppejõud, uuris esoteerikat ja religioonilugu, ma mäletan, et ta oli suur kabala ja gnoosise asjatundja, aga ta vaatas neid kuidagi väga erilise nurga alt, näiteks René Guénoni suhtus ta ülima põlgusega.” „Igavene lollpea,” nii ta Guénoni nimetas, ta oli vist isegi Guénoni teoseid mitu puhku ägedalt kritiseerinud. Naist tal ei olnud, ta oli elanud töö nimel, nagu öeldakse. Ma lugesin ühest humanitaarteaduslikust ajakirjast ühte tema pikka artiklit, kus ta esitas üsna kummalisi mõttekäike Saatuse kohta ja selle kohta, kuidas saaks sünkroonsuse põhimõtte alusel välja töötada uue religiooni. Tema raamatukogu oleks, ma arvan, eraldi sama palju maksnud kui kogu maja – tal oli üle viie tuhande köite, prantsuse, inglise ja saksa keeles. Seal ma avastasin William Morrise teosed.”

Ta tegi pausi, märgates Jedi näoilmes muutust.

„Kas sa tead William Morrist?”

„Ei tea. Aga ma olen ka selles majas elanud, raamatukogu ma mäletan hästi …” Ta ohkas, jäi korraks kõhklema. „Ma ei saa aru, miks sa nii palju aastaid ootasid, miks sa mulle sellest kõigest alles nüüd räägid,” ütles ta.

„Sellepärast vist, et ma suren varsti ära,” ütles isa lihtsalt.

Loomingut
Saare võimalikkus, Varrak 2015, tlk Triinu Koff
Kaart ja territoorium, Varrak 2013, tlk Indrek Koff
Elementaarosakesed, Varrak 2008, tlk Indrek Koff
Võitlusvälja laienemine, Varrak 2005, tlk Triinu Tamm
Platforme, 2001
Interventions, 1998
Lanzarote, 2000

Link
Triinu Tamm Plekktrummis, http://kultuur.err.ee/v/fd842e5f-a391-4d8e-a155-3303632f5e1c
Neeme Lopp „Tühjuse peegeldamine valimatu vabaduse ruumis” Sirp 23.09.2005
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/t-hjuse-peegeldamine-valimatu-vabaduse-ruumis/
Valle-Sten Maiste, Liberalismi valud, Vikerkaar 3/2006
Peeter Helme, Areeni kaanelugu: Indrek Koff, Michel Houellebecq ja prantsuse kirg, Ekspress 13.04.2013, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/areeni-kaanelugu-indrek-koff-michel-houellebecq-ja-prantsuse-kirg?id=65950088

Püsiviide Lisa kommentaar

Patrick Modiano

4. nov. 2014 at 12:38 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Patrick Modiano (1945) – prantsuse kirjanik.

Ta pälvis 2014. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 1978 sai ta Goncourti auhinna romaani “Hämarate Poodide tänav” eest. 2012 pälvis ta Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna. 1996. aastal ilmus temalt Tatjana Hallapi tõlkes ka “Hämarate poodide tänav”, ning ka “Unistuse kaugeimast otsast”.

 

Agence Magnum Photos

Foto: Agence Magnum

Katkend: Silmapiir, Eesti Raamat 2012, tlk Jana Porila, lk 73-78.

Bagherian tegi autoukse lahti, et välja minna, kuid Margaret hoidis teda tagasi, käsi varruka peal. Hallis seemisnahast kabuuris revolver oli vaid detail, “eputamine”, nagu ütlesid Boyavali kunagised sõbrad. Mõnikord kandis Boyaval kaasas mitme teraga nuga, ning üks tema meelisnaljadest enne pokkeripartii alustamist Jaama kohvikus oli panna vasak käsi lapiti lauale, sõrmed harali. Ning lüüa nuga aina kiiremini sõrmede vahele. Kui ta ennast ei kriimustanud, pidi iga kaardimängukaaslane talle viiskümmend franki andma. Kui ta ennast vigastas, piirdus ta valge taskurätiku keeramisega käe ümber ja partii algas nagu tavaliselt. Ühel õhtul, kui Boyaval Pâquier`promenaadil kõnetas Margareti, kes suundus kasiino kino poole, ütles naine jämedamalt kui tavaliselt, et mees ta rahule jätaks. Boyaval oli noa välja võtnud, tera läks klõpsatusega sirgu ja mees vajutas noaotsaga kergelt talle rindade vahele. Margaret kartis tol õhtul tõeliselt ja pingutas, et mitte millimeetritki paigast nihkuda. Boyaval vaatas talle oma veidra naeratusega otse silma.

“Karta on rumal,” ütles Bagherian. “Mina ei karda kunagi midagi.”

Ta tõmbas Margareti autost välja. Ta võttis naisel käsivarrest. Teine mees seisis nende vastas värava ees. Bagherian kõndis aeglaselt ja pigistas Margareti käsivart. Naine tundis end tema seltsis julgemini. Julguse andmiseks kordas Margaret endale lauset: “Ta ei ole eile sündinud.” Ei, hoolimata viisakast käitumisest ja prantsuse keelest, olid tema käsivart suruval mehel kindlasti ohtlikud tegevusalad. Ta oli märganud kontoris käijate vägagi iseäralikke nägusid ja kummalisi isikuid, kes meest ümbritsesid, kui Margaret koos lastega ühel hilisel pärastlõunal Rhône`i hotelli vestibüüli tuli.

“Härra, te otsite midagi?” päris Bagherian.

Boyaval oli vastu väravat nõjatunud ja ristas käsivarred. Ta vaatas neid mõlemat tardunud naeratusega.

“Te takistate möödumist,” sõnas Bagherian oma leebe häälega.

Margaret hoidus tahapoole. Boyaval ei liigutanud, käed ristis, ning vaikis edasi.

“Lubate?” ütles Bagherian veelgi vaiksema häälega, nagu ei tahaks kedagi üles äratada.

Ta proovis Boyavali õlast tõugates paremale nihutada, kuid too ei liikunud.

“Noh, siis tuleb mul teile haiget teha.”

Ta tõukas nii kõvasti, et Boyaval paiskus ettepoole ja kukkus kogu pikkuses kõnnitee servale. Margaret märkas, et suunurgast jookseb verd ja pidas aru, kas mees pole teadvust kaotanud. Bagherian oli lähemale astunud ja kummardus:

“Praegusel kellaajal leiate avatud apteegi Rumine`i avenüült, härra.”

Siis avas ta värava ja lasi Margareti läbi. Ta oli jälle naise käsivarre võtnud. Liftis ei esitanud ta ühtegi küsimust, nagu ei oleks midagi juhtunud, ning pealegi pole sel mingit tähtsust.

Hiljem istus Margaret mehe kõrval diivanil. Ta oleks tahtnud selgitada, öelda, et see tüüp jälitab teda pidevalt juba mõnda aega. Kuid mees oli pingevaba, naeratav, oleks võinud arvata, et seljataga oli meeldisv õhtupoolik sõprade seltsis ja äsjast intsidenti ei toimunudki. Annecys oli Margaret alguses kaks korda politseijaoskonda läinud, et otsida kaitset ja võib-olla kaebust esitada. Teda ei võetud tõsiselt. Esimene kord ütles politseinik: “Preili, te olete nii ilus… Arusaadav, et teil austajad on,” ning teine kord oldi temaga palju vähem armastusväärne ning vaadati kahtlustavalt. See ei huvitanud kedagi.

“Mul on väga kahju,” kogeles ta lõpuks.

“Kahju mispärast?”

Bagherian kallas alkoholi kahte klaasi. Ta nihkus lähemale ja sosistas kõrva sisse: “Vene kombel.” Seekord oli Margaret otsustanud klaasi ühe sõõmuga ära juua. Kui mees ei näidanud üles mingit uudishimu Boyavali maja ees viibimise suhtes, siis kahtlemata sellepärast, et tema elus on ähvardavamaid asju ja vahejuhtum tundub talle tähtsusetu. Sellepärast ta ei imestanudki millegi üle ja näitas üles külma verd, isegi muretust. Tal oli õigus, ja Margaret armastas teda selle eest. Mees oli elutoa lambi kustutanud ja naine tundis tema kätt, mis nööpis lahti pluusi samas kohas, kuhu too teine oli kunagi ammu noatera vajutanud. Aga nüüd oli teistmoodi. Margaret võis lasta ennast hõljuma. Jah, mehega koos paistis kõik äkki nii lihtne.

Kella nelja paiku hommikul lahkus Margaret korraks Bagheriani magamistoast, et koristada riided, mis olid jäänud segamini diivanile ja elutoa vaibale. See oli internaadiaastatest jäänud komme, ning samuti harjumus mitte kunagi olla magamistoas ja ruumis, mis oleksid tõeliselt tema omad olnud. Alati läbisõidul ning valvel. Iga kord pidid riided olema kokkupandult tema kõrval, et saaks vähimagi ohu korral lahkuda.

Elutoa aken oli poikvel ning ta kuulis vihma heli. Ta toetas lauba vastu klaasi. All oli Boyaval ikka kohal. Margaret nägi teda hästi valguses, mis tuli esikust, kus seinalambid ööseks põlema jäeti. Ta nägi välja nagu tunnimees, kes kangekaelselt kasutut vahti peab. Ta suitsetas. Verejäljed näo alaosas. Ta isegi ei otsinud katusealusest vihma eest varju. Ta seisis väga jäigalt, peaaegu valveseisangus. Aeg-ajalt hingas ta sisse mahvi sigaretist. Läbiligunenud mantel liibus kehale. Margaret mõtles, kas see must kuju varjab terve elu tema eest silmapiiri. Ta pidi endast ammutama kannatlikkuse varusid, kuid ta oli seda lapsepõlvest saadik kogu aeg teinud. Miks? Ja kui kaua?

 

Sevigné hotelli toas veetis ta unetuid öid, nagu seda sageli Annecys juhtus. Ta oli alati kartnud unerohtu võtta, kartnud mitte kunagi enam ärgata.

Ükskord Annecys ei suutnud ta kella kolme paiku öösel enam unetult tuppa jääda. Siis läks ta välja, kõndis mööda inimtühja Vaugelas`tänavat. Ainuke valgus tuli Jaama kohvikust, mis oli terve öö lahti.

Iga unetuse puhul läks ta sinna tagasi. Kliendid olid alati ühed ja samad. Üks asi hämmastas teda – neid inimesi polnud päeva ajal tänaval näha. Ah ei, siiski. Rosy töötas Royali tänava parfümeeriakaupluses, Margaret Le Coz jälgis teda klaasi tagant ja tal oli mulje, nagu ei oleks see heledapäine, naeratav ja väga hoolitsetud neiu sama isik kui öösel. Ning ta oli mitu korda hilisel pärastlõunal näinud doktor Hervieud. Oli see tõesti sama mees? Päevasel ajal ei näinud ei Rosy ega doktor Hervieu teda ära tundvat, ehkki öösel kohvikus nad teda kõnetasid. Kuid teisi ei kohanud ta päeval kunagi, nagu hajuksid nad päikesetõusul – Olaf Barrou, Guy Grene, ja see, keda Õrnaks Irmaks kutsuti… Seal, Jaama kohvikus, märkas ta esimest korda Boyavali. Alguses ei kartnud ta halba. Mees oli tema vastu mingil moel meeldiv. Boyaval tuli tal kätt suruma ja sõnas paar lahket sõna enne pokkerimängu alustamist. Siis mõistis ta aegamööda, kui närviline mees on. Ühel öösel tegi Boyaval ettepaneku, et viib Margareti üheks päevaks La Clusaz`sse. Nad suusataksid kahekesi. Margaret keeldus. Ta ei olnud kunagi suuski alla pannud. Kuid Boyaval muutus ründavaks:

“Miks? Kas te kardate mind?”

Margaret oli väga üllatunud ega teadnud, mida vastata. Õnneks tirisid teised mehe pokkerit mängima. Ta sai teada, et kunagi paar aastat tagasi oleks see tüüp peaaegu saanud Prantsusmaa suusakoondisse, kuid temaga juhtus küllalt tõsine õnnetus. Ta oli olnud suusainstruktor La Clusaz`s ja Megéve`is. Ning nüüd oli tal mingi ebamäärane töö turismiametis. Nii et võib-olla solvus ta, kui Margaret suusatamise suhtes vähest indu üles näitas ning teatava nipsakusega ettepanekust keeldus. Kuid paari ööga hakkas tema suhtumine naisesse võtma hirmuäratavaid jooni.

Margaret oli teda kohanud mitu korda pärastlõuna hakul, Posti tänava raamatupoodi tööle minnes. Boyaval tõkestas tal tee, nagu tajudes, et ta ei taha mehega rääkida. Margaret püüdis rahulikuks ja viisakaks jääda. Ent igale ettepandud kokkusaamisele leidis ta ettekäände keeldumiseks, ning mees käitus jällegi agressiivselt. Ühel õhtul oli ta nõustunud Boyavaliga kinno minema. Ta arvas, et võib-olla pole mees pärast nii pealekäiv. Tol õhtul olid nad kasiinosaalis peaaegu ainsad vaatajad. Ta mäletas seda nii hästi, et kui ta Pariisis, siin Sevigné hotelli toas selle peale mõtles, seostusid film ja selle mustad ja hallid toonid tema jaoks alati Annecyga, Jaama kohvikuga, Boyavaliga. Ta ootas, et mees paneb pimedas talle käe ümber õlgade või võtab käest kinni, ja ta oleks vastumeelsusest hoolimata sellega soostunud. Vahetevahel kahtles ta endas nii tugevalt, et oli valmis endast andma kõik, kui teised teda ainult omaks võtaksid ja vaenulikult kohtlemast lakkaksid. Jah, ta tundis ennast sageli ebamugavas olukorras nagu inimesed, kes peavad pidevalt väljapressijale järele andma, lootes natukenegi hingetõmbeaega.

Ent kogu kinoseansi jooksul ei teinud Boyaval ühtegi liigutust, mida Margaret oli nii kartnud. Mees istus väga jäigalt oma toolil. Margaret pani tähele, et mees kummardus ettepoole, nagu oleks ekraanist lummatud, just sel hetkel, kui neiu astub noore dirigendi tuppa ja tapab ta revolvrilaskudega. Margaret tajus väga teravat ebamugavustunnet. Ta kujutas äkitselt ette, kuidas Boyaval astub tema tuppa Président-Favre`i tänaval,   revolver käes.

Kinost väljudes pakkus mees, et saadab ta koju. Mees oli vaikse häälega ja uje, mida Margaret varem ei olnud näinud. Nad kõndisid kõrvuti ja mees ei teinud ühtegi lähenemiskatset. Boyaval tahtis uuesti teda ühel pärastlõunal suusatunniks La Clusaz`sse viia. Ta ei julgenud keelduda kartusest, et mees jälle halvatujuliseks muutub. Nad olid jõudnud Pâquier`promenaadist mööda, villa Schmidti kohale.

“Kas teil peigmees on?”

Margaret ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta vastas ei. Nii oli mõistlikum. Talle meenus stseen filmist, kus neiu armukadeduse tõttu revolvrist tulistab.

Sellest hetkest peale ja niikaua, kuni nad maja ette jõudsid, muutus mees üha palavikulisemaks, kuid vaikis endiselt.

Loomingut
Hämarate poodide tänav, Kupar 1996

Unistuse kaugeimast otsast, Atlantise Kirjastus 1998

Silmapiir, Eesti Raamat 2012

Linke
Marek Tamm: Parick Modiano on suur stiilimeister, Kultuur.ee, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ffd42b0b-9f42-4de2-856c-ceae6c13d42d

Heli Allik Patrick Modiano hindamatu saladus, Sirp 17.10.2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/patrick-modiano-hindamatu-saladus/

Püsiviide Lisa kommentaar

Katrina Kalda

5. veebr. 2014 at 4:20 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

Katrina Kalda – eestlannast prantsuse kirjanik (s 1980)

Foto: Léo Delafontaine

Foto: Léo Delafontaine

Prantsuse Akadeemia tunnustas kirjanik Katrina Kaldat 5. detsembril 2013 Pariisis toimunud tseremoonia raames keelepreemiaga, mis on asutatud 1960. aastal ja millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. (http://www.academie-francaise.fr/prix-du-rayonnement-de-la-langue-et-de-la-litterature-francaises)
Katrina Kalda pälvis keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides “Eesti romaan” ja “Jumalate aritmeetika” ja teenete eest prantsuse kirjandusele.

Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda debüütteos “Eesti romaan” (“Un roman estonien”, 2010) kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt.
“Jumalate aritmeetika” (2014): Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Katkend: Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, Varrak 2014, tkl Anti Saar, lk 79-84.

3. aprill 2010

Täna öösel taas üks õudne unenägu: alanud on sõda, ma põgenen. Lähen läbi metsa, üle mudaste küngaste, kõnnin teadmiseta, kus vaenlane asub. Märkan, et sügis on käes, lehed muutuvad kollaseks ja punaseks ja langevad maha. Liigun ikka edasi. Korraga on ümberringi lumi, kõikjal kuhu pilk ulatub, ning tumedad kogud, kes liiguvad edasi nagu minagi, kuid liiga kaugel, et võiksin nendeni jõuda või nendega kõnelda. Jõuan ühe tillukese, üleni lumme mattunud onni juurde. See nagu oleks minu kodu ja nagu ei oleks ka. Võin onnis olla vaid pikali asendis. Siin tulebki mul ilma relvadeta oodata, et lumi sulaks ja sõda lõpeks.

Ärgates oli uni ikka veel minuga ja moonutas mu ümbrusetaju. See oli üks neid unesid, mis löövad narmendama ja jäävad kauaks tegelikkuses edasi hargnema. Kulus terve hommikupoolik, enne kui hakkasin end taas mugavalt tundma. Seinakapid näisid olevat kasvanud. Kõik jälgis mind, miski ei olnud oma kohal. Mul ei õnnestunud leida kääre ega kohvipakki, mida olin oma arust just hetke eest näinud. Mu silmad vaatasid, ilma et oleksid näinud, ja mu nahk oli muutunud tundetuks. Teadsin, et piisab hetkelisest hajameelsusest, ja kogu see kummaline ruum, ümbruskonna pealetükkiv müra ja Pariisi taeva surnud valgus matab mu enese alla. Hakkasin nühkima köögikraanikaussi, praeahju ja pliiti, tühjendasin kapid, pühkisin need käsnaga puhtaks, viskasin vastikusega minema jahu-, pasta- ja riisipakid, milles uskusin olevat märganud toidukoide tiibu. Kui köök oli puhas, läksin koristama vannituba, seejärel magamistuba. Vahetasin välja rätikud ja linad, võtsin alla kardinad , et need valgendada viia, ning käisin lapiga üle kogu korteri, kandes hoolt, et ükshaaval saaks pestud iga parketiliist ja põrandaplaat. Oli keskpäev. Minu ärevus oli mõnevõrra taandunud, öine unenägu vähem esil – see hõljus värvituna, peaaegu läbipaistvana kuskil minu sees.

Istusin oma kirjutuslaua taha, kuid selle asemel et tööle hakata, jäin liikumatuks ja vaikseks, püüdes kindlaks teha vaheseinte tagant kostvaid hääli. Kus ma ka ei oleks, ikka on mul tunne, et keegi passib koridoris minu liigutusi ja tegusid. Olen õppinud sammude järgi ära tundma naabreid, kes trepist üles tulevad ja minu uksest mööduvad. Tundmatud hääled panevad mind palavikuliselt kuulatama. Mulle tundub, et Pariisis, isegi rikastes kvartalites, on kõigil korteritel lukud, mis krigisevad, ning torud, mis hakkavad kraani lahtikeeramise peale vilistama, sülgama ja urisema, uksed, mille alla jääb alati pragu, mis laseb läbi koridori kollakat valgust ja praesibulalõhna isemeisterdatud priimustelt, aknad, mis avanevad lärmakatele tänavatele, kust kostab poole ööni lakkamatult muusikat ja sõimu, joodikute jauramist ja klaasiklirinat. Öine müra katkeb vaid selleks, et algaks päevane müra: kõntsa kokku kaapiva tänavapuhastusmasina harjade motoriseeritud sahin, metroopeatuse poole jooksvate tööinimeste sammulaja, prügikastide kolksatused vastu majaseinu, kui prügivedajad need pärast tühjendamist hooletult käest heidavad, ning igavene hommikune vihm, mis muudab kogu kupatuse süngeks, niiskeks ja vastikuks.

Tuba, kus me Pariisis emaga elama hakkasime, oli täis seda müra, neid lõhnu ja valgusi, mille eest oli võimatu põgeneda ja mida ei saanud ignoreerida. Mitte midagi sellest ei olnud mulle tuttav. Eesti tänavad olid tol ajal mornid, külmad ja kesise valgustuse tõttu pimedad; lõhnatud, kuna puudusid välirestoranid; tühjad ja vaiksed, kuna autosid polnud kuigi palju ning jalakäijad olid tummad või rääkisid tasa, ikka kiirustades ühte või teise sabasse seisma. Kui buss peatuses inimesi maha puistas, kostis vahetevahel venekeelset vaidlemist, lapse nuttu või kummi kriuksatusi; siis, väga ruttu, kõik vaibus, inimhulk vajus laiali, pilgud põrnitsemas asfalti, ninad ja suud peidetud salli, käte otsas kõlkumas kilekotid või nöörist punutud paunad. Rõõmuhõisked ja valukriisked, armuoiged ja riiuhüüded ning joodikute lõpmatud ja häälekad monoloogid jäid enamasti koduseinte vahele; nende kuulmise eesõigus jäi naistele ja lastele.

Sellegipoolest pean ma tunnistama, et meie esimene peatuspaik Pariisis oli hele, puhas ja lõhnatu. See asus ühes 15. linnaosa majas, mille vestibüüli seinu katsid peeglid ja võltsmarmor, ruumid olid valged, kõrged ja mulüüridega ehitud, väikestelt rõdudelt aga, mida kaunistasid ilupuud, võis küünitades näha isegi Eiffeli torni. Kuid meie sealviibimine jäi lühikeseks. See väike võlumaa keset linna kuulus ühele umbes kuuekümneaastasele Pierre`i- nimelisele mehele, kes nimetas ennast Prantsuse filantroobiks ja väitis end olevat huvitatud Balti riikide saatusest. Ema oli temaga ühendust võtnud enne meie ärasõitu Eestist. Kohe meie saabumise õhtul pidasid ema ja härra Pierre söögilauas maha elava vestluse, mille käigus nad mõistsid üksmeelselt hukka Eesti okupeerimise, venestamispoliitika, Balti riikide rüüstamise nõukogude võimu poolt jms. Keset seda rahvusvahelist tippkohtumist otsustati mind korraga magama saata, nii et ma ei saanudki teada, mis järeldustele nad jõudsid või kuidas üldse õhtu lõppes. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema mu voodiäärel. Eelmisel õhtul lahti võetud kohvrid olid uuesti kokku pakitud. Need ootasid ukse kõrval rivis. Ema kallistas mind; ta silmad punetasid ja näojooned olid pingul. Mingi jäikus tema olekus võttis minult julguse talle küsimusi esitada. Panin riided selga. Lahkusime omavahel sõnagi vahetamata sellest valgusküllasest korterist Eiffeli torni läheduses ning tema suuremeelsest omanikust. Läksime otsima mõnd odavat võõrastemaja. Selgus, et Nõukogude turisti jaoks, kes tolle riigi seaduste kohaselt tohtis maalt välja viia vaid väikese summa raha, oli Pariisis kõik liiga kallis. Kõik oma jõupingutused oli ema pühendanud sellele, et meid läbi raudse eesriide sada. Selle pärast, mis pidi järgnema, polnud ta muret tundnud. Viimaks juhatati meid Hôtel du Nord`i Faubourg-Poissonniėre`i tänaval. Hoidmaks kokku metroopiletite pealt, läksime sinna jalgsi, ema tarimas kaht kohvrit, mina oma koolikotti ja spordikotti.  Faubourg-Poissonniėre`i tänav oli tegelikkuses palju pikem, kui tundus kaardi peal olevat. See läbis tervet linnaosa ja moondus sedamööda, kuidas jõudsime põhja poole. Kantkivifassaadide valevus asendus järk-järgult ebakorrapärasema tellis-, betoon- ja kiviarhitektuuriga. Aknad muutusid kitsamaks, mõnel seinal sibasid sisalikud. Üha rohkem nägime kõnniteedel rasvaseid pabereid, kahvaturohelisi ja –siniseid kilekotte ning idamaiste vaipade või eksootiliste roogade piltidega kaunistatud reklaamlehti, mis ma oleksin hea meelega üles noppinud, et neid hiljem omaette imetleda, kui ema seda ära keelanud poleks. Seniajani olin ma reklaami näinud üksnes Soome televisioonist, kus see oli mind huvitanud palju rohkem kui saated või multifilmid – see oli justkui tõotus, et ühel päeval saan ka mina nende kaugete aarete omanikuks. Märkasime kerjuseid, kes istusid pagaripoe ees, metroo sissepääsude juures, pangaautomaatide kõrval. Me olime harjunud ketendavate seintega ja tüüparhitektuuri nukra koledusega, kuid me polnud harjunud kerjamisega päise päeva ajal.Eestis oli mulle alati tundunud, et vaesed on vaid nood haleda väljanägemisega mutikesed, kes istusid lilleturul või selle lähedal lauakeste taga ja ootasid alandlikult, et keegi ostaks ära nende kaks-kolm kootud sokipaari või mõne sinilille- või lillhernekimbu. Need olid vaiksed ja häbelikud inimesed, kes sõid vaid kartuleid ja kadusid nii ruttu kui võimalik oma külma vee ja kuivkäimlaga kodudesse puupliidi äärde. Koolis oli mulle õpetatud, et kõik Nõukogude inimesed on võrdsed. Nii polnud ka sokimüüjatest tädikesi justkui olemas. Pariisis eksisteerisid nii rikkus kui vaesus kõrvuti ning polnud võimalik teeselda, et sa üht neist ei näe.

Hôtel du Nord`i juures kasvas Faubourg-Poissonniėre`ist välja terve Aafrika linnajagu. Põhja-aafriklased ja mustanahalised seisid salgakaupa halal-lia poe või kebabileti ees, mille taga pöörles vardale aetud liha, sellelt nõrgumas rasva ja hõngumas praetud lambaliha lõhna, mis mulle isu peale ajas. Mõned inimesed ootasid vürtspoodide ees, mille väliletid pakkusid tundmatuid puuvilju, teised astusid sisse telefonijaama, mida kaunistasid plakatid luidete taha loojuva päikesega. Naised olid mäsitud kirevatesse kleitidesse ja vedasid seljas lapsi, osa mehi kandis hõlsti ja pehmeid ilma kannataguseta kingi. Küsisin emalt sosistades, miks need inimesed sussidega õues käivad, kuid ema ütles, et oleksin vait. Ta vaatas otse enda ette, piidles möödujaid ja pigistas tugevasti oma kohvrite sangu. Ei mina ega ema polnud eales mustanahalist inimest näinud.
Looming
Eesti romaan, Varrak 2011, tõlge eesti keelde Anti Saar

Jumalate aritmeetika, Varrak 2014, tõlge eesti keelde Anti Saar
Linke
Marek Tamm: lapsepõlvelõimed, Postimees 04.02.2014, http://pluss.postimees.ee/2684666/marek-tamm-lapsepolve-loimed

Kaarel Kressa “Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur”, Eesti Päevaleht 25.02.2011, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/katrina-kalda-traumakirjandus-pole-minu-tee-sest-vastutus-on-suur.d?id=51292495

Heili Sibrits “Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? ”, Postimees, 30.09.2010, http://www.postimees.ee/320367/katrina-kalda-uus-sofi-oksanen

Püsiviide Lisa kommentaar