Michel Houellebecq

5. veebr. 2015 at 4:23 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

MichelHoullebecq

Foto: Sean Smith

Michel Houellebecq (1958) – üks tänapäeva tuntumaid prantsuse kirjanikke (romaanikirjanik, filmilavastaja ja luuletaja), seda nii oma romaanide kui radikaalsete sõnavõttude tõttu ajakirjanduses. 2010. aastal pälvis Kaart ja territoorium eest Concourt`i auhinna.

 

Katkend: Kaart ja territoorium, Varrak 2013, lk 211-218.

Isa polnud liigutanud, kössitas ikka oma toolil, ta ei reageerinud isegi siis, kui kuulis ust avanemas. Ta tõmbas siiski ühe Gitane`i pakist välja ja silmitses seda enne süütamist suure huviga. „Ma ei ole kakskümmend aastat suitsetanud …” märkis ta. „Aga mis tähtsust sellel nüüd enam on?” Ta tõmbas mahvi ja siis teisegi. „Kange …” ütles ta. „Aga hea. Kui mina olin noor, siis suitsetasid kõik. Koosolekutel, kohvikus juttu ajades, me suitsetasime kogu aeg. Imelik, kuidas ikka asjad muutuvad …”

Ta rüüpas sõõmu konjakiklaasist, mille poeg oli vahepeal tema ette asetanud. Jed kuulis läbi vaikuse tuulevihinat, mis aina valjenes. Ta heitis pilgu aknast välja: tuul keerutas tihedalt langevat lund, väljas hakkas juba päris tormiks minema.

„Ma arvan, et ma olen vist alati tahtnud arhitektiks saada …” rääkis isa edasi. „Väiksena huvitasid mind loomad, nagu ilmselt kõiki lapsi; kui minu käest küsiti, siis ma vastasin ikka, et ma tahan loomaarstiks saada, aga ma arvan, et tegelikult tõmbas mind juba siis arhitektuuri poole. Ma mäletan, et kui ma olin kümneaastane, siis olid meil suvel kuuris pääsukesed ja ma proovisin neile pesa ehitada. Ma otsisin entsüklopeediast selle kohta infot, kuidas pääsukesed pesa teevad, savi ja süljega, see võttis mitu nädalat aega …” Tema hääl oli hakanud kergelt värisema, ta jäi jälle vaikseks, Jed vaatas teda murelikult; isa rüüpas suure sõõmu konjakit ja jätkas siis.

„Aga nad ei kasutanudki mu pesa. Mitte kunagi. Nad kolisid kuurist üleüldse minema …” Vana mees hakkas ühtäkki nutma, pisarad jooksid mööda tema nägu alla, see oli kohutav. „Isa …” ütles Jed täielikus paanikas, „isa …” Tundus, et isa ei saagi enam pidama.

„Pääsukesed ei kasuta kunagi inimese käega ehitatud pesi,” ütles Jed kiiruga, „see on võimatu. Isegi siis, kui inimene on nende enda tehtud pesa puudutanud, jätavad nad selle maha ja ehitavad uue.”

„Kustkohast sa seda tead?”

„Lugesin mõni aasta tagasi ühest raamatust loomade käitumise kohta, mul oli ühe maali jaoks vaja.”

See oli vale, ta polnud midagi niisugust lugenud, aga isale tundus see kergenduseks olevat ja ta rahunes kohe maha. Ja kujuta ette, mõtles Jed, et ta kandis seda koormat üle kuuekümne aasta …! Et see oli teda tõenäoliselt saatnud kogu arhitektikarjääri jooksul …!

„Pärast keskkooli astusin Pariisi Kunstiakadeemiasse. Minu emale tegi see natukene muret, ta oleks tahtnud, et ma oleksin läinud inseneriks õppima; aga sinu vanaisa toetas mind väga. Ma arvan, et tal oli fotograafina ka kunstnikuambitsiooni, aga ta ei saanudki kunagi midagi muud pildistada kui pulmi ja leeritalitusi.”

Jed polnud kunagi näinud, et isa oleks tegelenud millegi muu kui tehniliste küsimustega, ja lõpu poole üha rohkem finantsasjadega; mõte, et isa oli ka kunstiakadeemias käinud, et arhitektuur on ka kunstieriala, oli üllatav, ebamugav.

„Jah, ma tahtsin ju ka kunstnikuks saada …” ütles isa kibestunult, peaaegu et tigedaltki. „Minu noorusajal valitses funktsionalism, ja tegelikult oli see valitsenud juba mitukümmend aastat, arhitektuuris polnud pärast Le Corbusier`d ja Van der Rohet mitte midagi toimunud. Kõik uued linnad, kõik magalarajoonid, mis viiekümnendatel ja kuuekümnendatel eeslinnadesse ehitati, olid tugevalt nendest mõjutatud. Meie koos mõne teisega mõtlesime kunstiakadeemias, et tahaks midagi muud teha. Me ei olnud otseselt selle vastu, et funktsionaalsus on kõige olulisem, ega olnud ka „elamise masina” idee vastu; aga me seadsime küsimärgi alla selle, mida tähendab kuskil elada. Le Corbusier oli produktivist, nii nagu marksistid ja liberaalidki. Tema kujutluses oli inimesel vaja büroohooneid, kandilisi, praktilisi, ilma igasuguste kaunistusteta; ja enam-vähem identseid elamuid, millel võis olla mõni lisafunktsioon nagu lasteaed, spordisaal või ujula; ja nende vahele kiirteid. Eluruumis pidi inimesel olema puhast õhku ja valgust, see oli tema silmis väga oluline; ja elu- ja tööhoonete vahele pidi jääma puutumata loodus, metsad jõed – ma kujutan ette, et tema ideaali kohaselt pidid perekonnad saama seal pühapäeviti jalutamas käia, seda ruumi tahtis ta iga hinna eest alles hoida, ta oli mõnes mõttes keskkonnakaitsjate eelkäija, tema arvates pidi inimkond piirduma elamumoodulitega, mis paiknevad looduse keskel, aga ei tohi loodust mitte mingil juhul ümber kujundada. See oli kohutavalt primitiivne, kui mõtlema hakkad, see on tohutu tagasiminek võrreldes ükskõik missuguse maapiirkonna maastikuga, mis on ju peen, keeruline, pidevas muutumises ansambel, mille moodustavad aasad, põllud, metsad, külad. Sellise idee peale saab tulla ainult jäik totalitaarne vaim. Le Corbusier oligi meie arvates jäik ja totalitaarne, tema liikumapanevaks jõuks oli palav inetusearmastus; aga tema idee jäi peale ja valitses terve 20. sajandi üle. Meid mõjutas pigem Charles Fourier …” Ta naeratas poja üllatunud ilmet märgates. „Fourier`lt on üles nopitud peamiselt tema seksuaalteooriad ja need on ju tõesti üsna kentsakad. Fourier`d lugedes on raske teda sõna-sõnalt võtta, koos kõigi vihurite, naisfakiiride ja Reini armee haldjatega, tegelikult on isegi üllatav, et tal oli järgijaid, inimesi, kes võtsid teda tõsiselt, lootsid päris tõesti tema raamatute põhjal uue ühiskonnamudeli üles ehitada. See on arusaamatu, kui üritad temas näha mõtlejat, sest tema mõttest ei olegi võimalik midagi aru saada, aga tegelikult pole Fourier mitte mingi mõtleja, ta on guru, esimene omataoline, ja nagu kõigi gurude puhul, ei tulnud tema edu ka mitte mingi teooria intellektuaalsest omaksvõtmisest, vaid, vastupidi, üldisest mõistmatusest, mis langes kokku kõigutamatu optimismiga, eriti just seksuaalses plaanis, inimestele on seksuaalne optimist uskumatult vajalik. Ja ometi ei ole Fourier` tõeline teema, see, mis talle kõige rohkem huvi pakub, üldse mitte seks, vaid tootmise korraldamine. ” Põhiline küsimus, millele ta vastust otsib, on see: miks inimene tööd teeb? Millest see tuleb, et inimene paikneb ühiskonnastruktuuris mingil kindlal kohal, et ta on nõus seal püsima ja oma ülesannet täitma? Liberaalid vastasid sellele küsimusele, et kõige taga on lihtsalt ja labaselt saamahimu; meie arvates sellest vastusest ei piisanud. Mis marksistidesse puutub, siis nemad ei vastanud üldse midagi, see ei pakkunud neile lihtsalt huvi ja sellepärast muide kommunism läbi kukkuski: niipea kui raha enam ei kannustanud, jätsid inimesed töötamise järele, hakkasid haltuurat tegema, töölt puudumine võttis tohutud mõõtmed; kommunism pole iial suutnud tagada isegi kõige elementaarsemate hüvede tootmist ja levitamist. Fourier oli vana korra ajal elanud ja ta teadis, et teadust oli tehtud ja tehniline progress oli toimunud ka enne kapitalismi tekkimist, ja et inimesed töötasid kõvasti, vahel kohe vägagi kõvasti, ilma et neid oleks tagant sundinud saamahimu, vaid miski, mis tänapäeva inimese silmis tunduvalt ebamäärasem: munkade puhul Jumala armastus, aga üldisemas mõttes lihtsalt ametiau.”

Isa jäi vait, ta märkas, et poeg kuulab teda nüüd väga tähelepanelikult. „Jah …” alustas ta, „siin on ilmselt mingi seos sellega, mida sina oma maalidega proovisid ära teha. Fourier`l on palju igasugust jama ja üldiselt on taju enam-vähem loetamatu; aga midagi sealt ehk ikkagi leiab. Või noh, meie vähemalt omal ajal nii arvasime …”

Ta jäi vait, tundus rändavat tagasi oma mälestustesse. Tuuleiilid olid vaibunud, lastes maad võtta vaiksel tähisel ööl; katuseid kattis paks lumekiht.

„Ma olin noor …” ütles isa kuidagi malbelt imestades. „Sa ei saa sellest võib-olla päriselt aru, sest sina sündisid juba rikkasse peresse. Aga mina olin noor, tahtsin arhitektiks saada, ja ma olin Pariisis: mulle tundus, et kõik on võimalik. Ja ma ei olnud ainuke, Pariis oli tol ajal rõõmus linn, meil oli tunne, et me võime terve maailma ümber ehitada. Ja siis ma kohtasin sinu ema, ta õppis konservatooriumis, mängis viiulit. Me olime täitsa nagu mingi kunstirühmitus, päriselt. Noh, ega see asi kaugemale ei jõudnud kui see, et me kirjutasime kamba peale neli-viis artiklit ja need avaldati ühes arhitektuuriajakirjas ära ka. Need olid suuremalt jaolt poliitilised tekstid. Meie keskne idee oli see, et keerukas, haruline, mitmetasandiliselt korraldatud ühiskond, nagu see, mille pakkus välja Fourier, peab käima käsikäes keeruka, harulise, mitmetasandilise arhitektuuriga, mis jätab ruumi ka individuaalsele loovusele. Me ründasime ägedalt Van der Rohet (kes vorpid tühje moodulstruktuure, neidsamu, mille eeskujul tekkisid ettevõtete`open space`id ), ja eriti Le Corbusier`d, kes ehitas väsimatult üksikkongideks jaotatud koonduslaagri tüüpi ruume, mis kõlbasid heal juhul, nagu me kirjutasime, mõnda korralikku vanglasse. Meie artiklid said isegi natuke vastukaja, minu meelest Deleuze mainis neid kuskil; aga tööd oli vaja teha, teistel samamoodi, me läksime suurtesse arhitektuuribüroodesse tööle ja elu polnud enam kaugeltki nii lõbus. Minu rahaline olukord paranes üsna ruttu, tol ajal oli tööd palju, Prantsusmaa ehitas ennast tohutu kiirusega üles. Ma ostsin Raincysse maja, see tundus hea mõte, Raincy oli siis veel tore linnake. Pealegi ma sain ta väga hea hinnaga, üks klient rääkis mulle sellest, kinnisvaraarendaja. Omanik oli üks vanamees, ilmselgelt intellektuaal, kandis alati vestiga ülikonda, lill nööpaugus, iga kord, kui ma teda nägin, oli tal seal uus lill. Ta nägi välja nagu oleks ta otse Belle Époque`ist välja astunud, või kõige hiljem kuskilt 1930. aastatest, ma ei suutnud teda kuidagi tema keskkonnaga seostada. Ma oleksin ette kujutanud, et teda võib kohata kuskil, ma ei tea, Voltaire`i kaldapealsel … aga igatahes kindlasti mitte Raincys. Ta oli endine õppejõud, uuris esoteerikat ja religioonilugu, ma mäletan, et ta oli suur kabala ja gnoosise asjatundja, aga ta vaatas neid kuidagi väga erilise nurga alt, näiteks René Guénoni suhtus ta ülima põlgusega.” „Igavene lollpea,” nii ta Guénoni nimetas, ta oli vist isegi Guénoni teoseid mitu puhku ägedalt kritiseerinud. Naist tal ei olnud, ta oli elanud töö nimel, nagu öeldakse. Ma lugesin ühest humanitaarteaduslikust ajakirjast ühte tema pikka artiklit, kus ta esitas üsna kummalisi mõttekäike Saatuse kohta ja selle kohta, kuidas saaks sünkroonsuse põhimõtte alusel välja töötada uue religiooni. Tema raamatukogu oleks, ma arvan, eraldi sama palju maksnud kui kogu maja – tal oli üle viie tuhande köite, prantsuse, inglise ja saksa keeles. Seal ma avastasin William Morrise teosed.”

Ta tegi pausi, märgates Jedi näoilmes muutust.

„Kas sa tead William Morrist?”

„Ei tea. Aga ma olen ka selles majas elanud, raamatukogu ma mäletan hästi …” Ta ohkas, jäi korraks kõhklema. „Ma ei saa aru, miks sa nii palju aastaid ootasid, miks sa mulle sellest kõigest alles nüüd räägid,” ütles ta.

„Sellepärast vist, et ma suren varsti ära,” ütles isa lihtsalt.

Loomingut
Saare võimalikkus, Varrak 2015, tlk Triinu Koff
Kaart ja territoorium, Varrak 2013, tlk Indrek Koff
Elementaarosakesed, Varrak 2008, tlk Indrek Koff
Võitlusvälja laienemine, Varrak 2005, tlk Triinu Tamm
Platforme, 2001
Interventions, 1998
Lanzarote, 2000

Link
Triinu Tamm Plekktrummis, http://kultuur.err.ee/v/fd842e5f-a391-4d8e-a155-3303632f5e1c
Neeme Lopp „Tühjuse peegeldamine valimatu vabaduse ruumis” Sirp 23.09.2005
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/t-hjuse-peegeldamine-valimatu-vabaduse-ruumis/
Valle-Sten Maiste, Liberalismi valud, Vikerkaar 3/2006
Peeter Helme, Areeni kaanelugu: Indrek Koff, Michel Houellebecq ja prantsuse kirg, Ekspress 13.04.2013, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/areeni-kaanelugu-indrek-koff-michel-houellebecq-ja-prantsuse-kirg?id=65950088

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Patrick Modiano

4. nov. 2014 at 12:38 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Patrick Modiano (1945) – prantsuse kirjanik.

Ta pälvis 2014. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 1978 sai ta Goncourti auhinna romaani “Hämarate Poodide tänav” eest. 2012 pälvis ta Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna. 1996. aastal ilmus temalt Tatjana Hallapi tõlkes ka “Hämarate poodide tänav”, ning ka “Unistuse kaugeimast otsast”.

 

Agence Magnum Photos

Foto: Agence Magnum

Katkend: Silmapiir, Eesti Raamat 2012, tlk Jana Porila, lk 73-78.

Bagherian tegi autoukse lahti, et välja minna, kuid Margaret hoidis teda tagasi, käsi varruka peal. Hallis seemisnahast kabuuris revolver oli vaid detail, “eputamine”, nagu ütlesid Boyavali kunagised sõbrad. Mõnikord kandis Boyaval kaasas mitme teraga nuga, ning üks tema meelisnaljadest enne pokkeripartii alustamist Jaama kohvikus oli panna vasak käsi lapiti lauale, sõrmed harali. Ning lüüa nuga aina kiiremini sõrmede vahele. Kui ta ennast ei kriimustanud, pidi iga kaardimängukaaslane talle viiskümmend franki andma. Kui ta ennast vigastas, piirdus ta valge taskurätiku keeramisega käe ümber ja partii algas nagu tavaliselt. Ühel õhtul, kui Boyaval Pâquier`promenaadil kõnetas Margareti, kes suundus kasiino kino poole, ütles naine jämedamalt kui tavaliselt, et mees ta rahule jätaks. Boyaval oli noa välja võtnud, tera läks klõpsatusega sirgu ja mees vajutas noaotsaga kergelt talle rindade vahele. Margaret kartis tol õhtul tõeliselt ja pingutas, et mitte millimeetritki paigast nihkuda. Boyaval vaatas talle oma veidra naeratusega otse silma.

“Karta on rumal,” ütles Bagherian. “Mina ei karda kunagi midagi.”

Ta tõmbas Margareti autost välja. Ta võttis naisel käsivarrest. Teine mees seisis nende vastas värava ees. Bagherian kõndis aeglaselt ja pigistas Margareti käsivart. Naine tundis end tema seltsis julgemini. Julguse andmiseks kordas Margaret endale lauset: “Ta ei ole eile sündinud.” Ei, hoolimata viisakast käitumisest ja prantsuse keelest, olid tema käsivart suruval mehel kindlasti ohtlikud tegevusalad. Ta oli märganud kontoris käijate vägagi iseäralikke nägusid ja kummalisi isikuid, kes meest ümbritsesid, kui Margaret koos lastega ühel hilisel pärastlõunal Rhône`i hotelli vestibüüli tuli.

“Härra, te otsite midagi?” päris Bagherian.

Boyaval oli vastu väravat nõjatunud ja ristas käsivarred. Ta vaatas neid mõlemat tardunud naeratusega.

“Te takistate möödumist,” sõnas Bagherian oma leebe häälega.

Margaret hoidus tahapoole. Boyaval ei liigutanud, käed ristis, ning vaikis edasi.

“Lubate?” ütles Bagherian veelgi vaiksema häälega, nagu ei tahaks kedagi üles äratada.

Ta proovis Boyavali õlast tõugates paremale nihutada, kuid too ei liikunud.

“Noh, siis tuleb mul teile haiget teha.”

Ta tõukas nii kõvasti, et Boyaval paiskus ettepoole ja kukkus kogu pikkuses kõnnitee servale. Margaret märkas, et suunurgast jookseb verd ja pidas aru, kas mees pole teadvust kaotanud. Bagherian oli lähemale astunud ja kummardus:

“Praegusel kellaajal leiate avatud apteegi Rumine`i avenüült, härra.”

Siis avas ta värava ja lasi Margareti läbi. Ta oli jälle naise käsivarre võtnud. Liftis ei esitanud ta ühtegi küsimust, nagu ei oleks midagi juhtunud, ning pealegi pole sel mingit tähtsust.

Hiljem istus Margaret mehe kõrval diivanil. Ta oleks tahtnud selgitada, öelda, et see tüüp jälitab teda pidevalt juba mõnda aega. Kuid mees oli pingevaba, naeratav, oleks võinud arvata, et seljataga oli meeldisv õhtupoolik sõprade seltsis ja äsjast intsidenti ei toimunudki. Annecys oli Margaret alguses kaks korda politseijaoskonda läinud, et otsida kaitset ja võib-olla kaebust esitada. Teda ei võetud tõsiselt. Esimene kord ütles politseinik: “Preili, te olete nii ilus… Arusaadav, et teil austajad on,” ning teine kord oldi temaga palju vähem armastusväärne ning vaadati kahtlustavalt. See ei huvitanud kedagi.

“Mul on väga kahju,” kogeles ta lõpuks.

“Kahju mispärast?”

Bagherian kallas alkoholi kahte klaasi. Ta nihkus lähemale ja sosistas kõrva sisse: “Vene kombel.” Seekord oli Margaret otsustanud klaasi ühe sõõmuga ära juua. Kui mees ei näidanud üles mingit uudishimu Boyavali maja ees viibimise suhtes, siis kahtlemata sellepärast, et tema elus on ähvardavamaid asju ja vahejuhtum tundub talle tähtsusetu. Sellepärast ta ei imestanudki millegi üle ja näitas üles külma verd, isegi muretust. Tal oli õigus, ja Margaret armastas teda selle eest. Mees oli elutoa lambi kustutanud ja naine tundis tema kätt, mis nööpis lahti pluusi samas kohas, kuhu too teine oli kunagi ammu noatera vajutanud. Aga nüüd oli teistmoodi. Margaret võis lasta ennast hõljuma. Jah, mehega koos paistis kõik äkki nii lihtne.

Kella nelja paiku hommikul lahkus Margaret korraks Bagheriani magamistoast, et koristada riided, mis olid jäänud segamini diivanile ja elutoa vaibale. See oli internaadiaastatest jäänud komme, ning samuti harjumus mitte kunagi olla magamistoas ja ruumis, mis oleksid tõeliselt tema omad olnud. Alati läbisõidul ning valvel. Iga kord pidid riided olema kokkupandult tema kõrval, et saaks vähimagi ohu korral lahkuda.

Elutoa aken oli poikvel ning ta kuulis vihma heli. Ta toetas lauba vastu klaasi. All oli Boyaval ikka kohal. Margaret nägi teda hästi valguses, mis tuli esikust, kus seinalambid ööseks põlema jäeti. Ta nägi välja nagu tunnimees, kes kangekaelselt kasutut vahti peab. Ta suitsetas. Verejäljed näo alaosas. Ta isegi ei otsinud katusealusest vihma eest varju. Ta seisis väga jäigalt, peaaegu valveseisangus. Aeg-ajalt hingas ta sisse mahvi sigaretist. Läbiligunenud mantel liibus kehale. Margaret mõtles, kas see must kuju varjab terve elu tema eest silmapiiri. Ta pidi endast ammutama kannatlikkuse varusid, kuid ta oli seda lapsepõlvest saadik kogu aeg teinud. Miks? Ja kui kaua?

 

Sevigné hotelli toas veetis ta unetuid öid, nagu seda sageli Annecys juhtus. Ta oli alati kartnud unerohtu võtta, kartnud mitte kunagi enam ärgata.

Ükskord Annecys ei suutnud ta kella kolme paiku öösel enam unetult tuppa jääda. Siis läks ta välja, kõndis mööda inimtühja Vaugelas`tänavat. Ainuke valgus tuli Jaama kohvikust, mis oli terve öö lahti.

Iga unetuse puhul läks ta sinna tagasi. Kliendid olid alati ühed ja samad. Üks asi hämmastas teda – neid inimesi polnud päeva ajal tänaval näha. Ah ei, siiski. Rosy töötas Royali tänava parfümeeriakaupluses, Margaret Le Coz jälgis teda klaasi tagant ja tal oli mulje, nagu ei oleks see heledapäine, naeratav ja väga hoolitsetud neiu sama isik kui öösel. Ning ta oli mitu korda hilisel pärastlõunal näinud doktor Hervieud. Oli see tõesti sama mees? Päevasel ajal ei näinud ei Rosy ega doktor Hervieu teda ära tundvat, ehkki öösel kohvikus nad teda kõnetasid. Kuid teisi ei kohanud ta päeval kunagi, nagu hajuksid nad päikesetõusul – Olaf Barrou, Guy Grene, ja see, keda Õrnaks Irmaks kutsuti… Seal, Jaama kohvikus, märkas ta esimest korda Boyavali. Alguses ei kartnud ta halba. Mees oli tema vastu mingil moel meeldiv. Boyaval tuli tal kätt suruma ja sõnas paar lahket sõna enne pokkerimängu alustamist. Siis mõistis ta aegamööda, kui närviline mees on. Ühel öösel tegi Boyaval ettepaneku, et viib Margareti üheks päevaks La Clusaz`sse. Nad suusataksid kahekesi. Margaret keeldus. Ta ei olnud kunagi suuski alla pannud. Kuid Boyaval muutus ründavaks:

“Miks? Kas te kardate mind?”

Margaret oli väga üllatunud ega teadnud, mida vastata. Õnneks tirisid teised mehe pokkerit mängima. Ta sai teada, et kunagi paar aastat tagasi oleks see tüüp peaaegu saanud Prantsusmaa suusakoondisse, kuid temaga juhtus küllalt tõsine õnnetus. Ta oli olnud suusainstruktor La Clusaz`s ja Megéve`is. Ning nüüd oli tal mingi ebamäärane töö turismiametis. Nii et võib-olla solvus ta, kui Margaret suusatamise suhtes vähest indu üles näitas ning teatava nipsakusega ettepanekust keeldus. Kuid paari ööga hakkas tema suhtumine naisesse võtma hirmuäratavaid jooni.

Margaret oli teda kohanud mitu korda pärastlõuna hakul, Posti tänava raamatupoodi tööle minnes. Boyaval tõkestas tal tee, nagu tajudes, et ta ei taha mehega rääkida. Margaret püüdis rahulikuks ja viisakaks jääda. Ent igale ettepandud kokkusaamisele leidis ta ettekäände keeldumiseks, ning mees käitus jällegi agressiivselt. Ühel õhtul oli ta nõustunud Boyavaliga kinno minema. Ta arvas, et võib-olla pole mees pärast nii pealekäiv. Tol õhtul olid nad kasiinosaalis peaaegu ainsad vaatajad. Ta mäletas seda nii hästi, et kui ta Pariisis, siin Sevigné hotelli toas selle peale mõtles, seostusid film ja selle mustad ja hallid toonid tema jaoks alati Annecyga, Jaama kohvikuga, Boyavaliga. Ta ootas, et mees paneb pimedas talle käe ümber õlgade või võtab käest kinni, ja ta oleks vastumeelsusest hoolimata sellega soostunud. Vahetevahel kahtles ta endas nii tugevalt, et oli valmis endast andma kõik, kui teised teda ainult omaks võtaksid ja vaenulikult kohtlemast lakkaksid. Jah, ta tundis ennast sageli ebamugavas olukorras nagu inimesed, kes peavad pidevalt väljapressijale järele andma, lootes natukenegi hingetõmbeaega.

Ent kogu kinoseansi jooksul ei teinud Boyaval ühtegi liigutust, mida Margaret oli nii kartnud. Mees istus väga jäigalt oma toolil. Margaret pani tähele, et mees kummardus ettepoole, nagu oleks ekraanist lummatud, just sel hetkel, kui neiu astub noore dirigendi tuppa ja tapab ta revolvrilaskudega. Margaret tajus väga teravat ebamugavustunnet. Ta kujutas äkitselt ette, kuidas Boyaval astub tema tuppa Président-Favre`i tänaval,   revolver käes.

Kinost väljudes pakkus mees, et saadab ta koju. Mees oli vaikse häälega ja uje, mida Margaret varem ei olnud näinud. Nad kõndisid kõrvuti ja mees ei teinud ühtegi lähenemiskatset. Boyaval tahtis uuesti teda ühel pärastlõunal suusatunniks La Clusaz`sse viia. Ta ei julgenud keelduda kartusest, et mees jälle halvatujuliseks muutub. Nad olid jõudnud Pâquier`promenaadist mööda, villa Schmidti kohale.

“Kas teil peigmees on?”

Margaret ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta vastas ei. Nii oli mõistlikum. Talle meenus stseen filmist, kus neiu armukadeduse tõttu revolvrist tulistab.

Sellest hetkest peale ja niikaua, kuni nad maja ette jõudsid, muutus mees üha palavikulisemaks, kuid vaikis endiselt.

Loomingut
Hämarate poodide tänav, Kupar 1996

Unistuse kaugeimast otsast, Atlantise Kirjastus 1998

Silmapiir, Eesti Raamat 2012

Linke
Marek Tamm: Parick Modiano on suur stiilimeister, Kultuur.ee, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ffd42b0b-9f42-4de2-856c-ceae6c13d42d

Heli Allik Patrick Modiano hindamatu saladus, Sirp 17.10.2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/patrick-modiano-hindamatu-saladus/

Püsiviide Lisa kommentaar

Katrina Kalda

5. veebr. 2014 at 4:20 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

Katrina Kalda – eestlannast prantsuse kirjanik (s 1980)

Foto: Léo Delafontaine

Foto: Léo Delafontaine

Prantsuse Akadeemia tunnustas kirjanik Katrina Kaldat 5. detsembril 2013 Pariisis toimunud tseremoonia raames keelepreemiaga, mis on asutatud 1960. aastal ja millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. (http://www.academie-francaise.fr/prix-du-rayonnement-de-la-langue-et-de-la-litterature-francaises)
Katrina Kalda pälvis keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides “Eesti romaan” ja “Jumalate aritmeetika” ja teenete eest prantsuse kirjandusele.

Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda debüütteos “Eesti romaan” (“Un roman estonien”, 2010) kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt.
“Jumalate aritmeetika” (2014): Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Katkend: Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, Varrak 2014, tkl Anti Saar, lk 79-84.

3. aprill 2010

Täna öösel taas üks õudne unenägu: alanud on sõda, ma põgenen. Lähen läbi metsa, üle mudaste küngaste, kõnnin teadmiseta, kus vaenlane asub. Märkan, et sügis on käes, lehed muutuvad kollaseks ja punaseks ja langevad maha. Liigun ikka edasi. Korraga on ümberringi lumi, kõikjal kuhu pilk ulatub, ning tumedad kogud, kes liiguvad edasi nagu minagi, kuid liiga kaugel, et võiksin nendeni jõuda või nendega kõnelda. Jõuan ühe tillukese, üleni lumme mattunud onni juurde. See nagu oleks minu kodu ja nagu ei oleks ka. Võin onnis olla vaid pikali asendis. Siin tulebki mul ilma relvadeta oodata, et lumi sulaks ja sõda lõpeks.

Ärgates oli uni ikka veel minuga ja moonutas mu ümbrusetaju. See oli üks neid unesid, mis löövad narmendama ja jäävad kauaks tegelikkuses edasi hargnema. Kulus terve hommikupoolik, enne kui hakkasin end taas mugavalt tundma. Seinakapid näisid olevat kasvanud. Kõik jälgis mind, miski ei olnud oma kohal. Mul ei õnnestunud leida kääre ega kohvipakki, mida olin oma arust just hetke eest näinud. Mu silmad vaatasid, ilma et oleksid näinud, ja mu nahk oli muutunud tundetuks. Teadsin, et piisab hetkelisest hajameelsusest, ja kogu see kummaline ruum, ümbruskonna pealetükkiv müra ja Pariisi taeva surnud valgus matab mu enese alla. Hakkasin nühkima köögikraanikaussi, praeahju ja pliiti, tühjendasin kapid, pühkisin need käsnaga puhtaks, viskasin vastikusega minema jahu-, pasta- ja riisipakid, milles uskusin olevat märganud toidukoide tiibu. Kui köök oli puhas, läksin koristama vannituba, seejärel magamistuba. Vahetasin välja rätikud ja linad, võtsin alla kardinad , et need valgendada viia, ning käisin lapiga üle kogu korteri, kandes hoolt, et ükshaaval saaks pestud iga parketiliist ja põrandaplaat. Oli keskpäev. Minu ärevus oli mõnevõrra taandunud, öine unenägu vähem esil – see hõljus värvituna, peaaegu läbipaistvana kuskil minu sees.

Istusin oma kirjutuslaua taha, kuid selle asemel et tööle hakata, jäin liikumatuks ja vaikseks, püüdes kindlaks teha vaheseinte tagant kostvaid hääli. Kus ma ka ei oleks, ikka on mul tunne, et keegi passib koridoris minu liigutusi ja tegusid. Olen õppinud sammude järgi ära tundma naabreid, kes trepist üles tulevad ja minu uksest mööduvad. Tundmatud hääled panevad mind palavikuliselt kuulatama. Mulle tundub, et Pariisis, isegi rikastes kvartalites, on kõigil korteritel lukud, mis krigisevad, ning torud, mis hakkavad kraani lahtikeeramise peale vilistama, sülgama ja urisema, uksed, mille alla jääb alati pragu, mis laseb läbi koridori kollakat valgust ja praesibulalõhna isemeisterdatud priimustelt, aknad, mis avanevad lärmakatele tänavatele, kust kostab poole ööni lakkamatult muusikat ja sõimu, joodikute jauramist ja klaasiklirinat. Öine müra katkeb vaid selleks, et algaks päevane müra: kõntsa kokku kaapiva tänavapuhastusmasina harjade motoriseeritud sahin, metroopeatuse poole jooksvate tööinimeste sammulaja, prügikastide kolksatused vastu majaseinu, kui prügivedajad need pärast tühjendamist hooletult käest heidavad, ning igavene hommikune vihm, mis muudab kogu kupatuse süngeks, niiskeks ja vastikuks.

Tuba, kus me Pariisis emaga elama hakkasime, oli täis seda müra, neid lõhnu ja valgusi, mille eest oli võimatu põgeneda ja mida ei saanud ignoreerida. Mitte midagi sellest ei olnud mulle tuttav. Eesti tänavad olid tol ajal mornid, külmad ja kesise valgustuse tõttu pimedad; lõhnatud, kuna puudusid välirestoranid; tühjad ja vaiksed, kuna autosid polnud kuigi palju ning jalakäijad olid tummad või rääkisid tasa, ikka kiirustades ühte või teise sabasse seisma. Kui buss peatuses inimesi maha puistas, kostis vahetevahel venekeelset vaidlemist, lapse nuttu või kummi kriuksatusi; siis, väga ruttu, kõik vaibus, inimhulk vajus laiali, pilgud põrnitsemas asfalti, ninad ja suud peidetud salli, käte otsas kõlkumas kilekotid või nöörist punutud paunad. Rõõmuhõisked ja valukriisked, armuoiged ja riiuhüüded ning joodikute lõpmatud ja häälekad monoloogid jäid enamasti koduseinte vahele; nende kuulmise eesõigus jäi naistele ja lastele.

Sellegipoolest pean ma tunnistama, et meie esimene peatuspaik Pariisis oli hele, puhas ja lõhnatu. See asus ühes 15. linnaosa majas, mille vestibüüli seinu katsid peeglid ja võltsmarmor, ruumid olid valged, kõrged ja mulüüridega ehitud, väikestelt rõdudelt aga, mida kaunistasid ilupuud, võis küünitades näha isegi Eiffeli torni. Kuid meie sealviibimine jäi lühikeseks. See väike võlumaa keset linna kuulus ühele umbes kuuekümneaastasele Pierre`i- nimelisele mehele, kes nimetas ennast Prantsuse filantroobiks ja väitis end olevat huvitatud Balti riikide saatusest. Ema oli temaga ühendust võtnud enne meie ärasõitu Eestist. Kohe meie saabumise õhtul pidasid ema ja härra Pierre söögilauas maha elava vestluse, mille käigus nad mõistsid üksmeelselt hukka Eesti okupeerimise, venestamispoliitika, Balti riikide rüüstamise nõukogude võimu poolt jms. Keset seda rahvusvahelist tippkohtumist otsustati mind korraga magama saata, nii et ma ei saanudki teada, mis järeldustele nad jõudsid või kuidas üldse õhtu lõppes. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema mu voodiäärel. Eelmisel õhtul lahti võetud kohvrid olid uuesti kokku pakitud. Need ootasid ukse kõrval rivis. Ema kallistas mind; ta silmad punetasid ja näojooned olid pingul. Mingi jäikus tema olekus võttis minult julguse talle küsimusi esitada. Panin riided selga. Lahkusime omavahel sõnagi vahetamata sellest valgusküllasest korterist Eiffeli torni läheduses ning tema suuremeelsest omanikust. Läksime otsima mõnd odavat võõrastemaja. Selgus, et Nõukogude turisti jaoks, kes tolle riigi seaduste kohaselt tohtis maalt välja viia vaid väikese summa raha, oli Pariisis kõik liiga kallis. Kõik oma jõupingutused oli ema pühendanud sellele, et meid läbi raudse eesriide sada. Selle pärast, mis pidi järgnema, polnud ta muret tundnud. Viimaks juhatati meid Hôtel du Nord`i Faubourg-Poissonniėre`i tänaval. Hoidmaks kokku metroopiletite pealt, läksime sinna jalgsi, ema tarimas kaht kohvrit, mina oma koolikotti ja spordikotti.  Faubourg-Poissonniėre`i tänav oli tegelikkuses palju pikem, kui tundus kaardi peal olevat. See läbis tervet linnaosa ja moondus sedamööda, kuidas jõudsime põhja poole. Kantkivifassaadide valevus asendus järk-järgult ebakorrapärasema tellis-, betoon- ja kiviarhitektuuriga. Aknad muutusid kitsamaks, mõnel seinal sibasid sisalikud. Üha rohkem nägime kõnniteedel rasvaseid pabereid, kahvaturohelisi ja –siniseid kilekotte ning idamaiste vaipade või eksootiliste roogade piltidega kaunistatud reklaamlehti, mis ma oleksin hea meelega üles noppinud, et neid hiljem omaette imetleda, kui ema seda ära keelanud poleks. Seniajani olin ma reklaami näinud üksnes Soome televisioonist, kus see oli mind huvitanud palju rohkem kui saated või multifilmid – see oli justkui tõotus, et ühel päeval saan ka mina nende kaugete aarete omanikuks. Märkasime kerjuseid, kes istusid pagaripoe ees, metroo sissepääsude juures, pangaautomaatide kõrval. Me olime harjunud ketendavate seintega ja tüüparhitektuuri nukra koledusega, kuid me polnud harjunud kerjamisega päise päeva ajal.Eestis oli mulle alati tundunud, et vaesed on vaid nood haleda väljanägemisega mutikesed, kes istusid lilleturul või selle lähedal lauakeste taga ja ootasid alandlikult, et keegi ostaks ära nende kaks-kolm kootud sokipaari või mõne sinilille- või lillhernekimbu. Need olid vaiksed ja häbelikud inimesed, kes sõid vaid kartuleid ja kadusid nii ruttu kui võimalik oma külma vee ja kuivkäimlaga kodudesse puupliidi äärde. Koolis oli mulle õpetatud, et kõik Nõukogude inimesed on võrdsed. Nii polnud ka sokimüüjatest tädikesi justkui olemas. Pariisis eksisteerisid nii rikkus kui vaesus kõrvuti ning polnud võimalik teeselda, et sa üht neist ei näe.

Hôtel du Nord`i juures kasvas Faubourg-Poissonniėre`ist välja terve Aafrika linnajagu. Põhja-aafriklased ja mustanahalised seisid salgakaupa halal-lia poe või kebabileti ees, mille taga pöörles vardale aetud liha, sellelt nõrgumas rasva ja hõngumas praetud lambaliha lõhna, mis mulle isu peale ajas. Mõned inimesed ootasid vürtspoodide ees, mille väliletid pakkusid tundmatuid puuvilju, teised astusid sisse telefonijaama, mida kaunistasid plakatid luidete taha loojuva päikesega. Naised olid mäsitud kirevatesse kleitidesse ja vedasid seljas lapsi, osa mehi kandis hõlsti ja pehmeid ilma kannataguseta kingi. Küsisin emalt sosistades, miks need inimesed sussidega õues käivad, kuid ema ütles, et oleksin vait. Ta vaatas otse enda ette, piidles möödujaid ja pigistas tugevasti oma kohvrite sangu. Ei mina ega ema polnud eales mustanahalist inimest näinud.
Looming
Eesti romaan, Varrak 2011, tõlge eesti keelde Anti Saar

Jumalate aritmeetika, Varrak 2014, tõlge eesti keelde Anti Saar
Linke
Marek Tamm: lapsepõlvelõimed, Postimees 04.02.2014, http://pluss.postimees.ee/2684666/marek-tamm-lapsepolve-loimed

Kaarel Kressa “Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur”, Eesti Päevaleht 25.02.2011, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/katrina-kalda-traumakirjandus-pole-minu-tee-sest-vastutus-on-suur.d?id=51292495

Heili Sibrits “Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? ”, Postimees, 30.09.2010, http://www.postimees.ee/320367/katrina-kalda-uus-sofi-oksanen

Püsiviide Lisa kommentaar