Jean Echenoz
Jean Echenoz (s 1947) on Pariisis elav prantsuse romaanikirjanik, kes on avaldanud 18 romaani Minuit’ kirjastuses, mis on tuntud kui “uue romaani” (Nouveau Roman) väljaandja. Romaani „Cherokee” eest pälvis autor Médicis’ kirjanduspreemia aastal 1983 ja romaani eest „Je m’en vais” („Ma lähen ära”, tlk Kaja Riesen, 2010, Eesti Raamat) sai ta 1999. Goncourt’i preemia.
Eesti keeles on temalt ilmunud veel teinegi romaan, „Courir” (2008, e.k. „Jooks”, tlk Indrek Koff, 2019, Loomingu Raamatukogu), mis jutustab tšehhi pikamaajooksjast Emil Zátopekist ning on osa biofiktsioonide triloogiast koos Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nikola Teslast rääkiva „Des éclairs’iga” (2010). Eluloolist materjali on autor kasutanud teisteski teostes, muuhulgas on ta kirjutanud admiral Nelsonist ja Chopinist.
Alates oma esimesest romaanist „Greenwichi meridiaan” (1979) on autor tuntud kui romaanižanri uuendaja nii krimi-, spiooni-, seiklus- kui ka muudes žanrites ning teda on nimetatud minimalistlikuks või passiivseks autoriks, sarnaselt teiste „uue uue romaani” autoritega nagu Jean-Philippe Toussaint või Éric Chevillard.
Echenozi loomingule pühendatud teaduskonverents toimub Tartu Ülikooli Maailma keelte ja kultuuride kolledžis 4. mail 2020. 5. mail kohtub autor lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis.
27. veebruaril 2019 kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on tänavuse Prima Vista külalise, prantsuse kirjaniku Jean Echenozi raamat „Jooks“ tšehhi legendaarsest pikamaajooksjast Emil Zátopekist. Külas on pikamaajooksja Raivo Alla, vestlust juhib raamatukoguhoidja Annika Aas. Oodatud on kõik, kes tahavad raamatute üle üheskoos arutleda.
Katkend: Jooks, SA Kultuurileht, LR 2019/37, tlk Indrek Koff, lk 24 – 30.
8
Stiil on tal tõepoolest võimatu. Larry Snyder ei ole esimene, kes seda tähele paneb. Ja kellel tekib küsimus, mismoodi Emil seda siis ikkagi teeb.
On jooksjaid, kes näivad lendavat, teised näevad välja, nagu tantsiks, mõni teeks nagu marsisammu, mõni liiguks edasi just nagu jalad kõhu all. Mõni aga liigub nii, nagu suunduks võimalikult kiiresti kohta, kuhu teda on kutsutud. Emil ei sarnane ühegagi.
Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse, nagu oleks ta transis, või töötaks nagu labidamees. Mõtlemata mistahes akadeemilistele kaanonitele ja soovimata näida elegantne, liigub Emil raskelt, kandiliselt, vaevaliselt, otsekui tõmmeldes. Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja, jääb mulje, nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion. Joostes paistab ta äraolev, ta on kusagil väga kaugel, nii keskendunud, et kohal ta ei viibi, ehkki tegelikult on ta rohkem kohal kui keegi teine, ning tema õlgade vahele surutud pea, mis on kaela otsas alati ühele poole kaldu, tudiseb lakkamatult, kõlgub ja õõtsub küljelt küljele.
Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt. Ometi ütleks teile igaüks, et jooksmine käib just käsivartega. Et keha paremini edasi viia, tuleb ülajäsemeid kasutada selleks, et jalgu keha raskusest säästa: pikamaajooksul annab parima tulemuse see, kui pead ja käsivarsi võimalikult vähem liigutada. Emil aga teeb täpselt vastupidi, ta tundub jooksvat nii, nagu ei mõtleks üldse kätele, mille kramplikud vapped algavad liiga kõrgelt ning millega ta sooritab üpris kummalisi liigutusi, kord tõstab need üles, siis jälle heidab tahapoole, nõnda et need niisama ripuvad või mingeid absurdseid žeste joonistavad, ja ka tema õlad otsekui tõmblevad ning küünarnukidki tõusevad liiga kõrgele, just nagu kannaks ta liiga rasket koormat. Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada. Ühesõnaga ei tee ta midagi samamoodi kui teised, kes kalduvad vahel arvama, et ta ei tea üldse, mis ta teeb.
Aga omamoodi jooksmine pole veel kõik, asi on ju selles, et trenni tuleb ju ka teha. Ja täpselt niimoodi teeb ta ka trenni.
Treeningute kohta levib maailmas tohutul hulgal teooriaid. Rootsi süsteem, mida nimetatakse intervalltreeninguks, põhineb kiirendustel, mille vahel tehakse lühemaid või pikemaid puhkepause. Gerschleri süsteem näeb ette ajavõtuga staadioni- lõigutreeningut, mille tempo on suhteliselt aeglane. Olanderi süsteemis joostakse samuti vahelduva tempoga lõike, kuid treening on paindlikum ja toimub looduslikus keskkonnas. Emil on kõik need metoodikad läbi uurinud ja üksteise järel omandanud ning tihendanud need üheks ja ainsaks Emili meetodiks, mis jätab puhtale kehakultuurile üsna vähe ruumi.
Kõik need tehnikad soovitavad kiirenduste vahele pause, rahulikumaid lõike, mida enamik läbib kõndides. Emil seda ei tee, tema eelistab kahe pingutuse vahel sörkida, olles veendunud, et nõnda õpib organism kahe pingutuse vahel puhkama ja isegi suure väsimuse korral vajalikku tempot hoidma.
Kõik nad lähtuvad ka põhimõttest, et pingutus peab olema väiksem kui võistlusolukorras: ettevalmistuse ajal tuleb jõudu säästa, seda läheb tarvis võistlustel. Emil arvab vastupidist – et treening peab olema võimalikult ränk, tuleb teha palju üliraskeid harjutusi, et päris jooks kergem tunduks.
Kõik jätavad ka talle mulje, et ei kasvata piisavalt tahet, kuna lubavad jooksjal tempo alla lasta, kui ta näeb, et jõud kahaneb. Sellega pole Emil sugugi nõus. Kui ta tunneb väsimust, kui ta tunneb vähimatki aeglustumisohtu, siis üritab ta just tempot juurde panna. Selle koha pealt on tema eeliseks tõsiasi, et talle meeldivad kannatused. Ta teab, et ta võib loota oma valuarmastuse ja iseenda peale: mitte iial ei luba ta enda kallale massööri.
Niisugune treeningmetoodika võimaldab tal vastased arvukate vahekiirendustega ära kurnata ja hoida samas jõudu lõpuspurdiks, mis on alati äärmiselt äge. Tema jooksurütm on pidevas muutumises, aina vahelduvad tempod ja peened käiguvahetused panevad jälitajad kibedalt kaebama. Asi nimelt ei ole üksnes selles, et neil on peaaegu võimatu minna oma rütmi kaotamata kaasa Emili lühikese, heitliku, ebaühtlase, korrapäratu jooksuviisiga, et tema pidevad rütmimuutused teevad nende elu kohutavalt keeruliseks, et tema kummaline ja väsinud ilmega jooksustiil, mis põhineb kangetel, robotlikel liigutustel, ajab nad segadusse, kuna on petlik, vaid lisaks kõigele panevad tema lakkamatult tudisev kuppel ja tuulikutiibadena laperdavad käed neil ka pea ringi käima.
Iial, ei iial tee ta midagi nagu teised, ehkki on muidu täiesti tavaline tegelane. Väidetakse küll, et tema kopsude gaasivahetus on ebanormaalselt hapnikurikas. Samuti räägitakse, et tema süda on hüpertrofeerunud, keskmisest suurema läbimõõduga, ja lööb aeglasemalt. Kuid spetsiaalselt selleks Prahas kokku kutsutud arstlik komisjon lükkab kõik need kuulujutud ümber ning kinnitab, et asi pole sugugi nii, et Emil on tavaline inimene, ta on lihtsalt hea kommunist ja sellest vahe tulebki.
Ühesõnaga, kindel pole miski peale selle, et tõenäoliselt on ta õppinud oma südant ja kopse selliselt ohjama, et need suudavad väga väikeste vahedega pingutada ja samas väga kiiresti kosuda. Näiteks võib ta pikamaajooksu lõpetada meeletu spurdiga ja joosta seejärel peaaegu hinge tõmbamata staadioni teise otsa oma dresside järele – ning vajaduse korral kohe järgmisel päeval uuesti starti minna.
Ühel päeval arvutatakse välja, et Emil on ainuüksi treeningutel jooksnud läbi maakera kolmekordse ümbermõõduga võrduva vahemaa. Masin tuleb tööle panna, seda on vaja lakkamatult lihvida ja seejärel tulemused välja pigistada, miski muu pole oluline, ja ilmselt just sellepärast ei olegi teda tõepoolest sugugi ilus vaadata. Ta lihtsalt vilistab kõige ja kõigi peale. Too masin on nagu eriline mootor, millele on unustatud kere peale monteerida. Tema stiil ei ole täiuseni jõudnud ega jõua arvatavasti kunagi, aga Emil teab, et tal pole ka aega sellega tegelda: kaotsi läheks liiga palju tunde, mida ta võib kasutada vastupidavuse ja jõu kasvatamiseks. Nii et ehkki vaatepilt pole teab mis ilus, piirdub ta sellega, et jookseb nii, nagu talle kõige paremini sobib, nagu see kõige vähem väsitab, ja ongi kogu lugu.
9
Olgu selle stiiliga, nagu on, aga igatahes on Emilist saanud maailmastaar. Kokkuvõttes polnud selleks palju vaja: Oslo, Berliin, liitlaste krossijooksuvõistlus Hannoveris ja kodumaal üksteise järel purustatud rekordid. Möödunud on aasta ja enam ei kirjuta tema nime väikeses kirjas spordilehtede kergejõustikuteemaliste lühiuudiste sappa, nüüd ilmuvad tema fotod rahvusvaheliste spordi- ja peagi juba ka muude väljaannete esikülgedel.
Temast on saanud nii-öelda suur sportlane. Temast ei saa üle ega ümber. Enam ei teatata, et ta võtab võistlusest osa, vaid öeldakse juba tükk aega enne võistluse toimumist, et ta võidab selle. Tema võiduvõimalused on niivõrd absoluutsed, et ta mõjub halvavalt, nõnda et vahel peab mõni alaliit tema osalemist mittesoovitavaks. Kui ta plaanib osaleda mõnel välismaisel võistlusel, võib juhtuda, et tema start tühistatakse eeldatava üleoleku tõttu, ja alaliidud ütlevad selle ka otse välja. Parem, kui ta ei tuleks, tunnistavad mõned korraldajad alandlikult, muidu kaob meie jooksjatel igasugune ind. Või siis, nagu väidavad mõned silmakirjalikumad, ei anna tema kohalolek meie krossijooksjatele tehnilises mõttes mingit kasu.
Asjasse sekkuvad isegi arstid, kes on ta juba ammu hukule määranud, kuna ta jooksvat terve mõistuse vastaselt. Nad noogutavad ja ütlevad, et on viimased kaks aastat olnud valmis selleks, et ta võib iga kell hinge heita. Nende hinnangul saab niisugune nähtus, kes iseennast sõna otseses mõttes tapab, olla vaid lühiajaline. Arstid öelgu, mis nad tahavad, kommenteerib Emil rahulikult, aga minule nad ei meeldi. Las nad ravivad haigeid, mitte minusuguseid poisse. Mina olen ise omaenese arst.
Ajalehed haaravad arutelust rõõmuga kinni, see on ju kuldne teema: kas Emil heidab arstiteadusele kinda? Kas Emil peab vastu? Ega Emil liiga palju jookse? Igatahes hakkab tal tekkima poolehoidjate armee, talle saadetakse postikottide kaupa kirju, temalt palutakse autogrammi või nõuandeid, fotodele pühendusi, talle tehakse abieluettepanekuid ja ta saab ka hüüdnime. Vedur. Kõik on hästi.
Ja üpris kenasti läheb ka Tšehhoslovakkia riigil, mis liikus pärast sõda ja kommunistlikku riigipööret üle sotsialistlikku blokki ning hakkab Emilis nägema imelist propagandariista. Ta on oma riigi parim diplomaat, tõhusaim suursaadik, temast on saanud riigisportlane. Ta kuulub nende hulka, kellele nagu eesrindlikele töölistele antakse eristaatus, jagatakse aurahasid ja privileege. Tsiviilis võivad niisugused saada villa, ordeneid või hea koha näiteks tekstiilitööstuses või miks mitte ka metallurgiasektoris. Emilile, kes on sõjaväelane, toob see kaasa järjest kõrgema auastme, ehkki tema põhitegevuseks jääb sport. Nii et tema eest kantakse hoolt. Muidugi jäetakse ta armee koosseisu, kui ta seda ise soovib, kuid seejuures tagatakse talle ideaalsed treeninguvõimalused, ning samal ajal tehakse temast, lihtsast seersandist, lühikese ajaga tankiväeleitnant.
Milovice garnisonis vastutab värske leitnant nekrutite väljaõppe eest, mille kohta ajakirjandus ütleb, et see pole mingi sinekuur, täpsustades tema legendi kaunistamiseks, et igal õhtul kannab sõjaväeposti laiali maailma parim jooksja. Loomulikult ei takista see kõik tema tavapäraseid treeninguid mitmekesisel maastikul, vahel ka täisvarustuses, kuna Emilile meeldib raskete sõdurisaabastega lumes mütata. Jookske nendega kakskümmend kilomeetrit, soovitab ta meelsasti, ja te ei kujuta ettegi, kui teistmoodi kõik on, kui pärast rajal kerged jooksukingad jalga tõmbate. Samal eesmärgil kinnitab ta saalis treenides pahkluude ümber raskused ja teeb nendega mitmesuguseid harjutusi.
Edasi läheb samas vaimus, Emilit jagub kõikjale, nii rahvusvahelistele mõõduvõtmistele – Haag, Alžiir, Stockholm, Pariis ja Helsingi, kus ta lõpuks ometi laiade laante jooksumehest võitu saab – kui ka väikestele kohaliku tähtsusega mõõduvõtmistele, nagu näiteks juunis toimuv Zlíni võistlus, kus ta märkab üht tüdrukut, kes hakkab talle meeldima.
Tuleb öelda, et tüdruk on igati tore, väga ilus, pikk ja peenike, lühikeste pruunide juustega, helehallide silmadega, kauni energilise ja samas malbe naeratusega, ja lisaks on ta veel odaviskaja. Emil kuulab pisut maad ja selgitab välja kaks asja: esiteks, et tüdruku nimi on Dana, ja teiseks, et ta on Emili polkovniku tütar. Kuna polkovniku tütar ja tema oda parandasid Zlíni staadionil oma isiklikku rekordit, näeb nutikas Emil siin ideaalset võimalust. Ta tormab lilli ostma ja läheb nendega neiut õnnitlema. Nad saavad jutule ja kui tema mõni päev hiljem ühe oma rekorditest taas üle jookseb, on Dana kord temale õnne soovida.
Juttu jätkub kauemaks ja jutu käigus selgub, et mõlemad on sündinud 19. septembril, et nad on täpselt ühevanused, või et õieti on tüdruk temast kuus tundi vanem. Kuna selle üle jätkub imestamist ja kuna Emil ei taha sellega sugugi piirduda, ütleb ta natukese aja pärast: Kuule, kui me iga kord teineteist õnnitlemas käime, kui üks meist mõne rekordi üle lööb, siis ei paista sellel lõppu tulevat. Mul on nimelt tunne, et neid rekordeid me teeme veel omajagu. Kõige parem viis teineteist õnnitleda, ilma et iga kord oleks vajalik kuhugi sõita, oleks vast see, kui me hakkaksime koos elama, ah? Mis sa sellest arvad?
Kuniks neiu oma arvamust kujundab, sõidab Emil kuu aja pärast olümpiamängudele, mille korraldamise au kuulub seekord Londonile. Linnas valitseb põrgukuumus ja päeval, mil Emil peab jooksma kümmet tuhandet meetrit, on õhk raske, rusuv, valitseb äikeseilm, ainult et äike ei taha ega taha pihta hakata. Tihe udu paisutab taevast ning moodustab Päikese ja Maa vahele hiiglasliku luubi, mis annab tulemuseks nelikümmend kraadi varjus.
Emil on muidugi favoriit, kuid kohal on ka Heino, kes ei ütle midagi, aga mõtleb nii mõndagi. Laiade laante poeg januneb kättemaksu ega taha, et Emilile jääks viimane sõna. Koos arst Knienickyga, kelle nõuandeid on Emil lõpuks ometi valmis kuulama, töötatakse välja jooksutaktika. Õigupoolest on see üsna algeline. Kui tribüünil istuva arsti arvates on aeg kiirendada, lehvitab ta punast särki – see on Emili vahetussärk, ta jookseb ainult punases, esindades oma kodumaad üksnes proletariaadi revolutsiooni värvi all, kusjuures pole tead, kas ta on selle ise valinud.
Emil alustab nagu ikka mehhaanilise jõuga, oma robotlikult regulaarse sammuga, kuid seekord rahulikumalt kui Berliinis, Heino aga läheb rajale metsikus tempos ja on üsna varsti temast kaheksakümmend meetrit ees. Emilile ei näi see huvi pakkuvat, tema teab väga hästi, mida ta teeb, ja ootab märguannet. Ta püsib kaheteistkümnenda, viieteistkümnenda koha kandis ja jälgib olukorda, ta jookseb nagu rahu ise. Alles poole distantsi peal, märgates, et tribüünil püsti tõusnud arst lehvitab tagasihoidlikult punast särki, lülitab ta oma mootori korralikult sisse ja hakkab maruliselt tempot tõstma.
Ta on nagu hävitav torm ja tema meeletu kihutamine mõjub rivaal Heino kerge sammu vastandina. Võiks arvata, et ta on juba osa jõust ära kulutanud, aga jooksu keskel näeme, kuidas sünnib täiesti uus Emil, reibas ja värske, maruline, valmis igaühele hirmu nahka ajama. Laiades laantes võtab maad paanika: peatset katastroofi kartes üritab Heino seda masinat peatada, haarates ohjad taas ülbelt enda kätte. Kuid Emil, kes ei kannata vastaste selgade nägemist, ei lase sellel kesta üle viiesaja meetri. Et oma au kaitsta ja solvangut maha pesta, manab ta grimassides näole jubeda ilme ja asub raevukalt tegutsema – samal ajal kui istmele püsti karanud ja leemendav doktor Knienicky lehvitab ikka veel, ehkki sel enam mingit mõtet pole, palavikuliselt punast särki, millega ta kord hajameelselt kord nägu, kord kaela pühib. Lõpuspurt, ja mõnekümne meetriga on Emil kõik oma teelt pühkinud, kõik purustanud, Tšehhi kergejõustik on saanud oma esimese kuldmedali.
Leïla Slimani
Foto: frenchculture.org
Leïla Slimani (sündinud 3. oktoobril 1981 Rabatis Marokos) on Maroko päritolu Prantsuse kirjanik. Ta sai 2016. aastal Goncourti auhinna romaani “Chanson douce” eest (eesti keeles “Hällilaul”,Tänapäev, 2018, tõlkinud Sirje Keevallik). 17-aastaselt asus ta Pariisi õppima politoloogiat ja meediat Sciences-Po-sse ja ESCP Europesse.
Katkend: Hällilaul, Tänapäev 2018, tlk Sirje Keevallik, lk 111-120.
Nagu igal hommikul, avab Louise pool kaheksa korteriukse. Paul ja Myriam seisavad elutoas. Näib, et nad ootasid teda. Myriamil on nägu nagu nälginud loomal, kes on kogu öö oma puuris ringi käinud. Paul paneb televiisori käima ja lubab lastel erandkorras enne lasteaeda minekut multikaid vaadata.
„Te olete siin paigal. Ei lähe kuhugi,” käsib ta lapsi, kes vaatavad üksisilmi ja ammuli sui hüsteeriliste jäneste kampa.
Täiskasvanud lähevad kööki ja sulgevad ukse. Paul palub Louise`il istuda.
„Kas ma teen teile kohvi?” küsib lapsehoidja.
„Ei, tänan, pole vaja,” vastab Paul kuivalt.
Tema selja taga hoiab Myriam pilku maas. Ta on käe suu ette tõstnud. „Louise, meile tuli üks kiri, mis viis meid kimbatusse. Ma pean tunnistama, et meile ei meeldi see, mida me teada saime. On asju, millega ei saa leppida.”
Paul räägib vahepeal hinge tõmbamata, pilk käes oleval ümbrikul.
Louise`il jääb hing kinni. Ta keel kangestub ja ta peab huulde hammustama, et mitte nutma puhkeda. Ta tahaks käituda samamoodi nagu lapsed, katta kõrvad kätega, kisada, visata end pikali maha, ükskõik mida, peaasi, et ei peaks seda juttu kuulama. Ta püüab aru saada, mis kiri Pauli sõrmede vahel on, aga ta ei näe midagi, ei aadressi ega kirja sisu.
Korraga on ta kindel, et see tuleb proua Grinbergilt. Vanalt nõiamoorilt, kes on Pauli ja Myriami äraolekul kindlasti tema järele luuranud ja teda pahatahtlikult süüdistab. Tema kirjutaski kaebekirja, tema pritsibki laimu, et oma üksildast meelt lahutada. Ta kindlasti seletab, kuidas Louise kogu puhkuseaja siin elas. Kuidas Wafa tal külas käis. Kui nii, siis ta pole seda kirja isegi allkirjastanud, et salapära ja mürki lisada. Ja ta on kindlasti palju asju välja mõelnud, pannud paberile oma väiklase vanainimese kujutelmi, oma seniilseid ja kiimalisi sonimisi. Louise ei suuda seda välja kannatada. Ei, ta ei suuda välja kannatada Myriami pilku, oma perenaise halvakspanevat pilku, kes mõtleb, et ta on maganud nende voodis, et ta on neid ninapidi vedanud.
Louise on kangestunud. Ta käed on viha pärast rusikasse tõmbunud ja ta peidab need põlvede alla, et värisemist varjata. Ta nägu ja kael on kaamed. Ta libistab käed vihase liigutusega läbi juuste. Vastust oodanud Paul jätkab.
„See kiri tuleb maksuametist, Louise. Nad nõuavad, et me peaksime teie palgast kinni summa, mida te neile maksnud pole, ja seda ilmselt juba mitu kuud. Te pole vastanud ühelegi meeldetuletuskirjale!”
Paul võiks vanduda, et näeb lapsehoidja pilgus kergendust.
„Ma saan väga hästi aru, et see on teile äärmiselt alandav, aga saage aru, see pole meeldiv ka meile.”
Paul ulatab kirja Louise`ile, kes ei tee ühtki liigutust.
„Vaadake.”
Louise võtab ümbriku ja tõmbab sealt niiskete ja värisevate kätega kirja. Tal on silme eest udune, nagu ta loeks, aga ta ei saa midagi aru.
„Kui nad niimoodi toimivad, siis on see viimane vahend, kas mõistate? Te ei saa sellesse nii ükskõikselt suhtuda,” selgitab Myriam.
„Ma palun väga vabandust,” ütleb Louise. „Ma palun väga vabandust, Myriam. Ma ajan kõik joonde, ma luban teile seda.”
„Ma või teid aidata, kui vaja. Te peate mulle tooma kõik dokumendid, et ma saaksin mingi lahenduse leida.”
Louise hõõrub peopesaga põske, ta pilk eksleb ringi. Ta teab, et peab midagi ütlema. Ta tahaks Myriami oma käte vahele võtta, teda kõvasti kallistada ja abi paluda. Ta tahaks talle öelda, et ta on üksi, nii üksi, ja et temaga on juhtunud nii palju asju, ta tahaks öelda, et neist asjust saab ta rääkida vaid Myriamile. Ta on segaduses ja väriseb. Ta ei tea, kuidas käituda.
Louise teeb halva mängu juures hea näo. Ta kinnitab, et tegemist on arusaamatusega. Leiutab loo aadressi muutumisest. Ta ajab kõik Jaques`i, oma mehe kaela, kes polnud küllalt ettenägelik ja hoidis oma asju salajas. Ta eitab kõike, hoolimata tegelikkusest, vaatamata ilmselgetele tõenditele. Ta jutt on nii segane ja hale, et Paul tõstab silmad taeva poole.
„Hea küll, hea küll. Need on teie Asjad, ajage nad korda. Ma ei taha enam kunagi sellist kirja saada.”
Kirjad on rännanud Jaques`i majast tema katusekambrisse ja nüüd lõpuks siia, tema tegevuspiirkonda, sellesse majja, milles elu seisab korras vaid tema toel. Nad on saatnud siia Jaques`i ravi eest tasumata arved ning teatised viiviste tõttu kasvanud kinnisvaramaksu ja igasuguste võlgnevuste kohta, millest Louise midagi aru ei saa. Ta mõtles lihtsameelselt, et nad loobuvad lõpuks, kui ta neist välja ei tee. Et ta peab teesklema, nagu oleks ta surnud, tema, kes ta ei kujuta endast mitte kedagi, kellel pole mitte midagi. Mis see neile siis teeb? Kas neil on siis vaja teda taga ajada?
Ta teab, kus need kirjad on. Ta pole midagi ära visanud, ta on pannud terve virna ümbrikke elektriarvesti alla. Ta tahaks need ära põletada. Ta ei saa neist lõpmata pikkadest lausetest, lehekülgi täitvatest tabelitest, pidevalt kasvavate numbrite tulpadest mitte midagi aru. Nagu siis, kui ta aitas Stéphaniel koduseid ülesandeid teha. Ta harjutas tütrega etteütlusi. Ta proovis lahendada matemaatikaülesandeid. Tütar naeris ta üle: „Mida sa õieti tead? Mitte midagi.”
Pannud lastele ööriided selga, venitab Louise sel õhtul nende toast väljumisega. Myriam ootab teda välisukse kõrval. „Võite nüüd minna. Homme näeme.” Louise tahaks väga sinna jääda. Mila voodi ees magada. Ta ei teeks kära, ei segaks kedagi. Ta ei taha minna oma katusekambrisse. Õhtust õhtusse püüab ta koju naasta veidike hiljem. Ta kõnnib tänaval, silmad maas ja sall mähitud ümber kaela kuni lõuani. Ta kardab kohata oma korteriomanikku, vana punaste juuste ja verdunud silmadega tüüpi. Ihnuskoid, kes on usaldanud teda vaid seetõttu, et „üürida selles linnajaos korter ühele valgele naisele on üsna ootamatu”. Nüüd ta peab seda kahetsema.
Lähirongis surub ta hambad kokku, et mitte nutma puhkeda. Tänaval sajab lakkamatu jäine vihm ta mantlile ja juustele. Jämedad piisad kukuvad varikatustelt, voolavad mööda ta kaela alla ja tekitavad külmavärinaid. Oma tänava nurgale jõudes on tal tunne, et teda jälgitakse, kuigi tänav on tühi. Ta pöörab ümber, aga näha pole kedagi. Siis märkab ta poolpimedas autode vahel kükitavat meest. Ta näeb selle paljaid kintse, põlvedele asetatud suuri käsi. Ühes käes on ajaleht. Ta vaatab Louise`ile otsa. Ta nägu ei väljenda vaenulikkust ega piinlikkust. Louise põrkab tagasi, tal läheb süda pahaks. Ta tahaks karjuda, kedagi tunnistajaks kutsuda. Mees situb tema tänaval, otse tema silme all. Mees, kes on ilmselgelt kaotanud sündsustunde ja harjunud ajama oma asju ilma igasuguse häbi ja väärikuseta.
Louise jookseb oma maja ukseni ja läheb värisedes oma trepist üles. Ta hakkab kähku korda looma. Ta vahetab voodipesu. Ta tahaks end pesta, jääda kauaks puhta vee alla, et end soojendada, aga mõne päeva eest langes dušš rivist välja ja seda ei saa kasutada. Pehkinud põrand dušinurga all andis järele ja kabiin on praktiliselt kokku kukkunud. Nüüd peseb ta end nuustikuga kraanikausis. Kolm päeva tagasi pesi ta pead, istudes plastmasstoolil.
Voodisse heitnud, ei saa ta magada. Ta mõtleb üha sellele poolpimedas kükitanud mehele. Paratamatult kujutab ta ette, et on peagi samas olukorras. Et ta leiab end tänavalt. Et ta peab lahkuma isegi sellest viletsast katusekambrist ja hakkab sittuma tänaval nagu loom.
Järgmisel hommikul ei suuda Louise tõusta. Ta vaevles terve öö palavikus, nii et hambad plagisesid. Ta kurk on paistes ja valu täis. Ta ei suuda isegi sülge neelata. Kell on vaevalt pool kaheksa, kui telefon heliseb. Ta ei vasta. Ekraanilt näeb ta siiski, et helistaja on Myriam. Ta avab silmad, sirutab käed telefoni juurde ja katkestab helina. Ta surub näo patja.
Telefon teeb uuesti häält.
Sedapuhku on Myriam jätnud sõnumi. „Tere, Louise. Loodan, et kõik on hästi. Kell on juba peaaegu kaheksa. Mila on eile õhtust saadik haige, tal on palavik. Mul on täna tööl väga tähtis asi, ma ju ütlesin, et pean olema kaitsja. Loodan, et kõik läheb hästi, et midagi pole juhtunud. Vastake kohe, kui sõnumi saate. Me ootame teid.” Louise viskab telefoni jalgade juurde. Ta mässib end teki sisse. Ta püüab unustada, et tal on janu ja et ta tahab hirmsasti pissile. Ta ei taha end liigutada.
Ta on lükanud voodi vastu välisseina, et radiaatori nõrk soojus temani jõuaks. Kui ta siin nüüd lamab, siis on ta nina peaaegu vastu aknaklaasi. Silmad pööratud tänaval seisvate raagus puude poole, ei näe ta olukorrast enam mingit väljapääsu. Tal on veider veendumus, et igasugune võitlus on mõttetu. Et ta saab lasta end vaid kaasa viia, allavoolu saata, üle ujutada, oludega passiivselt silmitsi seista. Eile võttis ta ette kõik ümbrikud. Ta avas need ja rebis ükshaaval tükkideks. Ta viskas tükid kraanikaussi ja avas kraani. Märjad paberitükid kleepusid kokku ja moodustasid vastiku klombi, mille lagunemist kuuma vee all ta jälgis. Telefon heliseb üha uuesti ja uuesti. Louise on visanud mobiili padja alla, aga läbilõikav helin ei lase tal magama jääda.
Ahastav Myriam käib mööda korterit ringi, advokaadirüü triibulisel tugitoolil. „Ta ei tule enam tagasi,” ütleb ta Paulile. „Lapsehoidjad kaovad vahel jäljetult. Ma olen neid lugusid küll ja küll kuulnud.” Ta püüab Louise`ile helistada ja kui too ei vasta, tunneb end täiesti abituna. Ta süüdistab Pauli. Ta ütleb, et see oli liiga karm ja kohtles Louise`i nagu mingit teenijat. „Me alandasime teda,” otsustab ta.
Paul püüab naist mõistusele tuua. Louise`il on ilmselt mingi probleem, midagi on kindlasti juhtunud. Ta poleks ilmaski söandanud niimoodi, ilma igasuguste selgitusteta nende juurest ära minna. Tema, kes ta on nii kiindunud lastesse, ei oleks saanud nendega hüvasti jätmata lahkuda. „Selle asemel, et jubedaid stsenaariume välja mõelda, peaksid hoopis tema aadressi üles otsima. Vaata lepingut. Kui ta pole tunni aja jooksul vastanud, lähen tema poole.”
Myriam kükitab sahtli ees ja sorib paberites, kui telefon heliseb. Louise palub vaevukuuldaval häälel vabandust. Ta on nii haige, et ei suuda voodist tõusta. Ta uinus hommikul uuesti ega kuulnud telefoni. Ta ütleb vähemalt kümme korda: „Ma palun väga vabandust.” Myriam on nii lihtsast seletusest jahmunud. Tal on peaaegu häbi, et ta ei tulnud selle peale, et tegemist on lihtsa terviseprobleemiga. Nagu Louise oleks kivist, nagu teda ei võiks väsimus või haigus maha murda. „Ma mõistan,” vastab Myriam. „Puhake, küll me leiame mingi lahenduse.”
Paul ja Myriam helistavad sõpradele, töökaaslastele, pereliikmetele. Lõpuks soovitab keegi neile üht üliõpilast, „kes võib hädast välja aidata” ja kellel on juhuslikult võimalik kohe tulla. Noor, umbes kahekümneaastane ilus heledapäine tüdruk ei ärata Myriamis usaldust. Korterisse sisenenud, võtab ta aeglaselt jalast kõrgete kontsadega saapad. Myriam märkab, et tal on kaelal kohutav tätoveering. Myriami nõuannete peale vastab ta „jah”, aga sellise näoga, nagu ei saaks ta midagi aru ja tahaks vaid sellest närvilisest ja tüütust perenaisest lahti saada. Diivanil suikuva Mila suhtes näitab ta üles liialdatud osavõtlikkust. Ta matkib emalikku muret, kuigi on ise vaevalt lapseeast väljas.
Õhtul koju jõudes langeb Myriam ülimasse masendusse. Korteris on täielik korralagedus. Mänguasjad on elutoas laiali. Mustad nõud vedelevad kraanikausis. Diivanilaual on porgandipüree kuivanud jäljed. Tüdruk tõuseb kergendustundega püsti, nagu oleks vabanemas vangikongist. Ta pistab rahatähed taskusse ja tormab, mobiil käes, ukse juurde. Hiljem avastab Myriam, et rõdul on tosin isekeeratud sigareti koni ja lastetoa sinisel kummutil lebav sulanud šokolaadijäätis on mööblitüki serva kahjustanud.
Louise`i vaevavad kolm päeva õudusunenäod. Ta ei vaju unne, vaid väärastunud letargiasse, kus ta mõtted hämarduvad ja vaevused süvenevad. Tema öid täidavad tummad karjed, mis näivad ta sisikonda rebestavat. Särk keha külge kleepunud, hambad plagisemas, klammerdub ta diivanvoodi madratsi külge. Tal on tunne, et ta nägu on surutud kellegi saapa kontsa alla, et ta suu on täis mulda. Ta puusad visklevad nagu kullese saba. Ta on täiesti kurnatud. Ta tõuseb vaid selleks, et minna jooma või tualetti, ja poeb siis tagasi oma pessa.
Ta ärkab unest, nagu väljutakse veest, kui ollakse sukeldunud nii sügavale, et kopsud on hapnikupuuduses ja vee asemel laiub ümberringi must ja kleepuv magma ja ainuke soov on, et oleks veel niigi palju õhku ja jõudu, et pinnale tõusta ja lõpuks sügavasti sisse hingata.
Oma väikesesse lilleliste kaantega märkmikku on ta kirjutanud termini, mida on kirjutanud Henri-Mondori haigla arst. „Delirioosne melanhoolia”. Louise`i meelest oli see olnud ilus, lisades tema kurbusesse ootamatult veidi poeesiat, kerget vabanemist. Ta on selle üles tähendanud oma kummalise käekirjaga, rõhutatult väänduvate suurtähtedega. Tema väikese märkmiku lehtedel näivad sõnad nagu klotsidest majad, mida Adam ehitab selleks, et näha nende kokkuvarisemist.
Esimest korda mõtleb ta vanadusele. Kehale, mis varsti enam sõna ei kuula, liigutustele, mis teevad valu kuni luudeni. Suurenevatele kulutustele seoses arstiabiga. Ja lõpuks võika vanaduse ängile, kui ta lebab haigena pesemata akendega korteris. Sellest on saanud ta kinnismõte. Ta vihkab seda paika. Duširuumist leviv hallituslõhn ajab ta hulluks. Ta tunneb seda lausa suus. Kõik ta liigesed, kõik ta nahavoldid on täis rohekat korpa, ja ükskõik kui palju ta end ka ei kratsiks, tuleb see öö jooksul tagasi, veel paksem kui enne.
Temas kerkib viha. Viha, mis on hakanud pidurdama tema truualamlikkuse hooge ja lapselikku optimismi. Viha, mis varjutab kõike. Ta on mingis kurvas ja segases unenäos. Teda kummitab mulje, et ta on liiga palju näinud teiste inimeste lähedust, kuulnud nende eraelust, eraelust, millele temal pole kunagi õigust olnud. Tal pole kunagi olnud omaette tuba.
Hélène Grémillon
Foto: © Sipa/ Baltel
Väljakuulutatud esinemine kirjandusfestivalil Prima Vista jääb kahjuks ära.
Hélène Grémillon on kirjutanud kaks romaani, millest esimene, 2010. aastal ilmunud “Le Confident” ilmus 2016. aastal Eesti Raamatu Nüüdisromaani sarjas ka eesti keeles pealkirjaga “Usaldusalune”. See debüütromaan on võitnud viis kohalikku kirjandusauhinda ning tõlgitud 27 keelde. Raamat, mille keskmes on pariislanna Camille, põimib haaravaks jutustuseks kaks eri ajastut, teise maailmasõja ja 1975. aasta Pariisi, ning esitab erinevatest vaatepunktidest traagilise loo emaarmastusest, meeleheitest ja reetmisest. Praegu on autoril käsil raamatul põhineva filmistsenaariumi kirjutamine.
Autori teine romaan “La Garçonnière” (2013, tõlkes “poissmehekorter”) on juba tõlgitud või tõlkimisel tosinasse keelde. Selle psühholoogilise põnevusromaani inspiratsiooniks olid päriselt toimunud sündmused Buenos Aireses 1987. aastal.
Hélène Grémillon sündis 8. veebruaril 1977. a. Poitiers’s ning oli varakult huvitatud kirjandusest, milles sai ka esimese magistrikraadi. Hiljem lisandus magistrikraad ka ajaloos. Mme Grémillon on abielus prantsuse laulja Julian Clerciga (s. 1947) ning neil on 4-aastane poeg. Perekond jagab oma elu Londoni ja Pariisi vahel.
Lisainfo: Prima Vista korraldustoimkonna liige Annika Aas, tel 5266442, annika.aas@luts.ee
Katkend: Hélène Grémillon „Usaldusalune”, Eesti Raamat 2016, lk 171 – 178, tlk Sirje Keevallik.
Sophie pani lapse mulle sülle. Annie magas. Ta oli röövinud minult kõigi maailma sünnitajate lause: „Ma mäletan seda hetke surmatunnini.” Uudistasin Camille silmi, mis olid avatud, ent tuhmid. Seda ei saanud nimetada pilguks, aga minu jaoks tähendas see kogu mu tulevast elu. Istusin niimoodi kaua, Camille vastu rinda. Seda, mida ma kartsin kõige rohkem, polnud juhtunud, taevale tänu, ta ei sarnanenud Anniega.
Sulnid päevad järgnesid üksteisele ilma suuremate muudatusteta. Mõistagi pani Hollandi ja Belgia kapituleerumine muretsema ning Saksa vägede lähenemine hirmu tundma, aga ma elasin vaid väikese tütre lõhnapilves. See hoidis mind nii tugevasti endas, et välised sündmused minuni ei jõudnud. Sünni ime laienes kõikjale ja minule tundus, et see sõda lõpeb samuti mingi ime läbi. Kas polnud siis marssali tagasitulek juba piisavalt imeline?
Ime oli ka see, et ma vaatasin Annied hoopis teise pilguga. Saksamaa pealetung oli laiendanud mu vaenlaste ringi. Annie jäi küll sinna, aga mitte endisena. Sakslased olid osa mu vihast võtnud enda kanda. See on puhas matemaatika – mida rohkem on sul vaenlasi või neid, keda sa pead oma vaenlasteks, seda väiksem on viha iga üksiku vastu. Räägitagu mida tahes, aga viha nagu armastuski pole põhjatu.
Aga siis ma märkasin, kuidas Annie vaatab Camille`d, ja nägin temas ema, kel on laps. Kuidas ma võisin plaanitseda selle lapse äravõtmist? Kuidas võis tema arvestada lapse äraandmisega? Meie seisukohad olid nüüd hoopis erinevad nii teineteise suhtes kui ka omaenese varasema olukorraga võrreldes. Tema kirg maalimise vastu ja minu meeleheide viljatuse pärast jäid täiesti Camille olemasolu varju. Meie elud seiskusid, et teha ruumi tema omale, sellele ajastule, kus tegeleti ainult vastsündinu toitmise, mähkimise ja magama panekuga. See oli uskumatu aeg. Annie imetas Camille`d, sest mina ei saanud seda teha. Mina vahetasin mähkmeid ja äiutasin teda, see polnud Annie ülesanne. Minu meelest oli kõik korras.
Kui Annie oleks neil päevil mulle kõik üles tunnistanud, minult andeks palunud ja küsinud luba koos tütrega lahkuda, oleksin neil minna lasknud, ükskõik mis see ka mulle maksma poleks läinud. Seda on täna hea rääkida, aga ma vannun, et isegi tagantjärele, paljude aastate möödudes usun seda. Igas vaenus on alati mõned hetked, kus mil osapooled on ühel meelel, ja kui nad siis on teineteise suhtes avameelsed ega jätka vastastikust vihapidamist, võivad nad täiesti ootamatult jõuda leppimiseni.
Aga selle asemel Annie küsis, kas ma olen juba saatnud Paulile väikesed sokid.
Ma olin kudunud kaks sokipaari – sinise ja roosa – ja me olime kokku leppinud, saadan Paulile sündinu värvi. Anniele meeldis see väljend, ilmselt sellepärast, et värv näis olevat talle omasem kui laps.
Ma noogutasin, julgemata talle öelda, et just keelati ära pakkide saatmine rindele. Olukord halvenes iga päevaga, aga ma hoidsin Annied õndsas teadmatuses. See oli mulle saanud harjumuseks ja pealegi ei tahtnud ma, et tal rinnast piim kaoks. Sünnitus oli olnud raske ja Camille pidi kosuma.
Paulil oleks muidugi olnud roosa värvi üle hea meel, sest ta tahtiski tütart, kes ei pea kunagi sõtta minema, nagu ta sageli oma kirjades kordas. Mina unistasin poisist, sest ma arvasin, et siis oleks väiksem võimalus leida temast sarnasust Anniega… Iseäranis aga sellepärast, et poiss ei saa kunagi kannatama oma viljatuse pärast. Oma last tahetakse ju alati kaitsta halva eest.
Aga 3. juunil, kui sakslased pommitasid meie naabertänavaid, pidin Anniele teatama, et alanud on sõda.
„See oli enesehävituslik rünnak”, mis „annab tunnistust sakslaste meeleheitest”. Ja „selle teao naeruväärsuse tõenduseks viibib valitsus ikka veel Pariisis ega kavatse siit lahkuda”.
Ajalehtede kindlameelsed kolumnid olid mõjusamad kui minu parimad väljamõeldud valed. Ma ei selgitanud Anniele üksikasju ja ega ta neid minult küsinudki, sest ka tema oli täielikult hõivatud Camille hooldamisega.
Olin otsustanud, et ei lahku Pariisist, ükskõik mis ka ei juhtu, ja ma tegin seda. Isegi siis, kui Reynaud, valitsus ja kõik ministeeriumid argpükslikult pealinnast põgenesid, misjärel tänavaid ummistasid tuhanded paanikas pariislased.
Oli 10. juuni. Räägiti, et sakslased on lähemal kui viisteist kilomeetrit ja Itaalia on sõtta astunud. Peaaegu kõik minu tuttavad ja sõbrad olid põgenenud, paljud kutsusid mind endaga kaasa, et ma üksi oma beebiga siia ei jääks. Mind aga hirmutas vastupidine, minu meelest oli jube tarida imikut sellesse üksteisest üle tormavasse inimmassi.
Minu ainukesed reisid olid igapäevased jalutuskäigud Camille`ga. Ei olnud midagi hurmavamat nendest hetkedest, mil ma temaga kõndisin mööda tänavaid ja parke, puude all ja tuvide keskel. Kaubitsejad, kes polnud veel põgenenud, kummardusid vankri kohale, et sealt ammutada optimismi: ei saa ju kaotada sõda, kui jätkuvalt sünnivad lapsed. Teatanud mulle, et Ameerika Ühendriigid kuulutasid sõja Saksamaale või et Prantsuse väed asusid reservvägesid kaasates suurele vastupealetungile või et raskesti haige Hitler võib juhtimise üle anda Göringile, tõstsid nad pilgu vankrilt ja ütlesid armsasti: „See laps on täiesti teie nägu.” Kõik need eksiarvamused rahustasid mõlemaid pooli, sest just neid tahtsid kõik uskuda.
Tänaval olijad tuletasid mulle meelde loomi, kes iga hinna eest põgenevad, kuigi nende saatus on määratud. Ma paratamatult põlgasin neid, sest minu meelest olid nad argpüksid.
Ja ühel päeval nägin ka seda meest.
Tundsin ta kohe ära, vaatamata habemele ja pulstunud juustele, ma tundsin tema tõrksat olekut. Ta näoilme oli samamoodi kinnine, kui sel päeval, mil teda kohtasin, ja pea samamoodi kõrgilt püsti. „Lurjused!” „Kaabakad!” „Pätid!” Need solvavad hüüatused tõmbasid mu tähelepanu väikesele vangide salgale, kes seisid teisel pool tänavat Piémonti kohviku ees ja keda möödujad niimoodi sõimasid. Kolm valvurit olid ilmselt siin joonud rohkem kui tarvis ja vastasid toorelt vangidele, kes klaasi vett palusid:
„Kui teil on janu, siis kusege ja jooge!”
„Astuge edasi, raipekari!”
Ka nemad põgenesid sõja eest, neid viidi ühest vanglast teise. Ootasin, kuni salk minuni jõudis, ja pidasin kinni kõige taga kõndiva valvuri. Küsisin, kas tal on raha vaja. Valvuril läks silm särama, aga ta vaatas mind vaikides ja ootas, et teada saada, milles asi. Mul oli kaasas 200 franki, andsin need temale ja palusin, et ta selle vangi vabastaks. Ta lausa rebis rahatähed mu käest ja seletas, et pärast paistab, kuidas läheb ja kes ta vabastab, kui mitte tema, siis sakslased, seega ükskõik… Ta röhatas, enne kui maha sülitas.
„Miks just tema?”
„Sest ta on vana.”
„Siin on teisi vanu mehi ka.”
„Sest ta on minu tütre vanaisa nägu.”
Osutasin vankrile, mille kiigutamist jätkasin, nagu mitte miski ei suudaks seda katkestada. Ta vastas: „Siis küll,” kehitas õlgu ja astus raha taskusse surudes edasi. Ma ei jäänud vaatama, kas ta vana mehe vabastab, ma olin teinud seda, mis mulle tundus õiglane, edasine polnud minu võimuses. Oli 6. juuni. Mul oli tunne, et olen oma võla tasunud.
Tahtsin väga öelda Anniele, et ta isa on vaba, aga siis oleksin pidanud juba ammu teatama, et isa on vangis, mida ma ei suutnud. Ta oleks tahtnud minna ema juurde, ma poleks saanud teda tagasi hoida ja oleksin pidanud jätma hüvasti oma lapsega. Küll aga tegin ma Jacques`ile ülesandeks valvata, et vanal naisel millestki puudus poleks. Ta ütles, et keegi noor poiss käib seal peaaegu iga päev. Tundsin, et olen vähem süüdi, sest vana naine ei olnud täiesti üksi.
Olen nõus, et käitusin halvasti. Aga teisest küljest see naine ei näinud oma tütart väga armastavat, sest ta ei kirjutanud oma lapsele kogu selle aja jooksul ühtki kirja. Tegelikult ei üllatanudki see mind, sest ta poleks iialgi tahtnud rikkuda oma tütre suhteid „rikkuriga”, sest ilmselt lootis nii või teisiti sellest kasu lõigata. Pole midagi eemaletõukavamat vaeset vanemast, kui mängus on raha.
Sophie luges mulle moraali, teatades, et on asju, mida elus tohib teha, ja asju, mida ei tohi. Ja mis ma ütleksin, kui ühel ilusal päeval käitutaks samamoodi minu tütrega? Annie võlud ei köitnud mitte ainult mehi, nagu ma väga hästi teadsin, vaid minagi sattusin nende kütkesse ja mulle tundub, et ka Sophie armastas teda väga. Aga Sophie oli mulle täiesti ustav. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta võis mind selles ettevõtmises toetada, sest siin oli kõike, mida ta jälestas: pettus, reetmine, vargus.
Soovitasin tal põgeneda, sest olukord oli muutumas tema jaoks ohtlikuks. Rääkisin juutidest, kes koos teistega lahkusid. Ma ei mõistnud neid hukka, sest olin ajalehtedest lugenud artikleid, mis ei tõotanud neile midagi head. Need, kes räägivad, et ei teadnud tollal midagi koonduslaagritest, valetavad. Aga Sophie ei võtnud mind kuulda. Ta ei lahkuvat enne, kui härra on tagasi, ta olevat lubanud minu eest hoolitseda, ja ta peab oma sõna! Ja pealegi olevat ta prantslane, ja kui prantslastel olevat vaja sakslastele käru keerata, siis on ta selleks valmis! Ainult et ma peaksin teda kutsuma Marieks, nagu Pariisis kutsutakse kõiki teenijannasid, ja vaadatagu tema nina, see on ju üsna väike ja armas nagu bretoonidel. Ta jäävat sakslastel täiesti kahe silma vahele. Ma poleks tohtinud tema jutu üle naerda ja teda uskuma jääda, ma oleksin pidanud andma talle käsu jalamaid teele asuda. Lõpuks jäid ju hoopis temal paljud asjaolud kahe silma vahele.
Nad nõudsid sisselaskmist 1942. aasta ühel jaanuarihommikul, väga vara, kaks Saksa politseinikku tsiviilriietuses. Ja nende tavapärane etendus leidis aset minu silme all. See polevat arreteerimine, vaid lihtne formaalsus, pärast mida ta väga tõenäoliselt saab koju tagasi, aga nad soovitavad tal siiski oma asjad kaasa võtta. Sellal kui Sophie asju pakkis, jälgisid politseinikud teda teraselt, ja kui ta tualetti läks, hoidis üks neist jalga ukse vahel, et ta end sinna lukustada ei saaks. Ma pole siiani aru saanud, kuidas nad ta leidsid. Ma ei lubanud teda juba mitu kuud oma väikest bretooni nina uksest välja pista, käisin ise sisseoste tegemas ja lasksin tal kodus tegelda majapidamise ja Camille`ga. Ta ei avanud isegi ust, kui helistati. Keegi pidi ta ju üles andma kui juuditari, ilmselt keegi naine, kes teda tundis.
Ta kallistas Camille`d enne lahkumist. Ta silmis olid pisarad, kui ta lapsele helli sõnu kõrva sosistas, aga ta hoidis end tagasi ega puhkenud nutma. Ta surus last nii tugevasti vastu rinda, et üks politseinikest küsis minult äkki:
„On see ikka teie laps, proua?”
See küsimus, mida ma kogu aeg olin kartnud, oli esitatud nii ebakohasel ajal ja nii raskel hetkel, et ma puhkesin närviliselt naerma. Sophie vaatas arusaamatuses minu poole.
„Ma naeran, Marie, sellepärast, et see härra palub mul kinnitada, et Camille ei ole teie tütar.”
Sophie näo üle libises heasoovlik naeratus ja sellisena jäi mulle temast viimane mälestus.
Just tema tuli mulle ütlema, et Pariis on kuulutatud „avatud linnaks”, et ta oli näinud igale poole kleebitud sellekohaseid plakateid. Keegi ei teadnud täpselt, mida see tähendab, aga kõik mõistsid, et see on halb märk. Tundsime, et midagi kohutavat on tulekul. Oli 1940. aasta 12. juuni. Käisid kuulujutud, et kohe saabuvad sakslased.
Järgmisel õhtul, kui vannis olin, läks elekter ära ja kõik mattus pilkasesse pimedusse. Käsikaudu kobades jõudsin Annie toani, et veenduda, kas kõik on korras. Annie magas ja Camille nohises oma hällis. Hakkasin ükshaaval lahti tõmbama kummuti sahtleid, et küünlaid leida, sest varsti oli aeg järjekordseks imetamiseks ja Annie pidi ometi midagi nägema. Sorisin asjades, kuni arvasin ühe leidvat taskurättide alt. Aga see oli küünlast külmem ja metallist. Mitte suurem kui laste mänguasi. Ma mäletan, et karjatasin tahtmatult ja tõmbasin selle riideesemete alt välja.
Nii et siis nende armulugu tuli veel kord päevavalgele. Kas see ei lõpe kunagi?
„Jätan sulle selle püstoli kui lubaduse, et tulen su juurde tagasi…”
„Jätan naisele, kes on mulle kõige kallim, eseme, mis on mulle kõige kallim…”
Kogu öö püüdsin ette kujutada tõotusi, mida Paul võis lausuda, kui selle väikese Deringeri enne sõtta minekut Anniele jättis.
Michel Houellebecq
Foto: Sean Smith
Michel Houellebecq (1958) – üks tänapäeva tuntumaid prantsuse kirjanikke (romaanikirjanik, filmilavastaja ja luuletaja), seda nii oma romaanide kui radikaalsete sõnavõttude tõttu ajakirjanduses. 2010. aastal pälvis Kaart ja territoorium eest Concourt`i auhinna.
Katkend: Kaart ja territoorium, Varrak 2013, lk 211-218.
Isa polnud liigutanud, kössitas ikka oma toolil, ta ei reageerinud isegi siis, kui kuulis ust avanemas. Ta tõmbas siiski ühe Gitane`i pakist välja ja silmitses seda enne süütamist suure huviga. „Ma ei ole kakskümmend aastat suitsetanud …” märkis ta. „Aga mis tähtsust sellel nüüd enam on?” Ta tõmbas mahvi ja siis teisegi. „Kange …” ütles ta. „Aga hea. Kui mina olin noor, siis suitsetasid kõik. Koosolekutel, kohvikus juttu ajades, me suitsetasime kogu aeg. Imelik, kuidas ikka asjad muutuvad …”
Ta rüüpas sõõmu konjakiklaasist, mille poeg oli vahepeal tema ette asetanud. Jed kuulis läbi vaikuse tuulevihinat, mis aina valjenes. Ta heitis pilgu aknast välja: tuul keerutas tihedalt langevat lund, väljas hakkas juba päris tormiks minema.
„Ma arvan, et ma olen vist alati tahtnud arhitektiks saada …” rääkis isa edasi. „Väiksena huvitasid mind loomad, nagu ilmselt kõiki lapsi; kui minu käest küsiti, siis ma vastasin ikka, et ma tahan loomaarstiks saada, aga ma arvan, et tegelikult tõmbas mind juba siis arhitektuuri poole. Ma mäletan, et kui ma olin kümneaastane, siis olid meil suvel kuuris pääsukesed ja ma proovisin neile pesa ehitada. Ma otsisin entsüklopeediast selle kohta infot, kuidas pääsukesed pesa teevad, savi ja süljega, see võttis mitu nädalat aega …” Tema hääl oli hakanud kergelt värisema, ta jäi jälle vaikseks, Jed vaatas teda murelikult; isa rüüpas suure sõõmu konjakit ja jätkas siis.
„Aga nad ei kasutanudki mu pesa. Mitte kunagi. Nad kolisid kuurist üleüldse minema …” Vana mees hakkas ühtäkki nutma, pisarad jooksid mööda tema nägu alla, see oli kohutav. „Isa …” ütles Jed täielikus paanikas, „isa …” Tundus, et isa ei saagi enam pidama.
„Pääsukesed ei kasuta kunagi inimese käega ehitatud pesi,” ütles Jed kiiruga, „see on võimatu. Isegi siis, kui inimene on nende enda tehtud pesa puudutanud, jätavad nad selle maha ja ehitavad uue.”
„Kustkohast sa seda tead?”
„Lugesin mõni aasta tagasi ühest raamatust loomade käitumise kohta, mul oli ühe maali jaoks vaja.”
See oli vale, ta polnud midagi niisugust lugenud, aga isale tundus see kergenduseks olevat ja ta rahunes kohe maha. Ja kujuta ette, mõtles Jed, et ta kandis seda koormat üle kuuekümne aasta …! Et see oli teda tõenäoliselt saatnud kogu arhitektikarjääri jooksul …!
„Pärast keskkooli astusin Pariisi Kunstiakadeemiasse. Minu emale tegi see natukene muret, ta oleks tahtnud, et ma oleksin läinud inseneriks õppima; aga sinu vanaisa toetas mind väga. Ma arvan, et tal oli fotograafina ka kunstnikuambitsiooni, aga ta ei saanudki kunagi midagi muud pildistada kui pulmi ja leeritalitusi.”
Jed polnud kunagi näinud, et isa oleks tegelenud millegi muu kui tehniliste küsimustega, ja lõpu poole üha rohkem finantsasjadega; mõte, et isa oli ka kunstiakadeemias käinud, et arhitektuur on ka kunstieriala, oli üllatav, ebamugav.
„Jah, ma tahtsin ju ka kunstnikuks saada …” ütles isa kibestunult, peaaegu et tigedaltki. „Minu noorusajal valitses funktsionalism, ja tegelikult oli see valitsenud juba mitukümmend aastat, arhitektuuris polnud pärast Le Corbusier`d ja Van der Rohet mitte midagi toimunud. Kõik uued linnad, kõik magalarajoonid, mis viiekümnendatel ja kuuekümnendatel eeslinnadesse ehitati, olid tugevalt nendest mõjutatud. Meie koos mõne teisega mõtlesime kunstiakadeemias, et tahaks midagi muud teha. Me ei olnud otseselt selle vastu, et funktsionaalsus on kõige olulisem, ega olnud ka „elamise masina” idee vastu; aga me seadsime küsimärgi alla selle, mida tähendab kuskil elada. Le Corbusier oli produktivist, nii nagu marksistid ja liberaalidki. Tema kujutluses oli inimesel vaja büroohooneid, kandilisi, praktilisi, ilma igasuguste kaunistusteta; ja enam-vähem identseid elamuid, millel võis olla mõni lisafunktsioon nagu lasteaed, spordisaal või ujula; ja nende vahele kiirteid. Eluruumis pidi inimesel olema puhast õhku ja valgust, see oli tema silmis väga oluline; ja elu- ja tööhoonete vahele pidi jääma puutumata loodus, metsad jõed – ma kujutan ette, et tema ideaali kohaselt pidid perekonnad saama seal pühapäeviti jalutamas käia, seda ruumi tahtis ta iga hinna eest alles hoida, ta oli mõnes mõttes keskkonnakaitsjate eelkäija, tema arvates pidi inimkond piirduma elamumoodulitega, mis paiknevad looduse keskel, aga ei tohi loodust mitte mingil juhul ümber kujundada. See oli kohutavalt primitiivne, kui mõtlema hakkad, see on tohutu tagasiminek võrreldes ükskõik missuguse maapiirkonna maastikuga, mis on ju peen, keeruline, pidevas muutumises ansambel, mille moodustavad aasad, põllud, metsad, külad. Sellise idee peale saab tulla ainult jäik totalitaarne vaim. Le Corbusier oligi meie arvates jäik ja totalitaarne, tema liikumapanevaks jõuks oli palav inetusearmastus; aga tema idee jäi peale ja valitses terve 20. sajandi üle. Meid mõjutas pigem Charles Fourier …” Ta naeratas poja üllatunud ilmet märgates. „Fourier`lt on üles nopitud peamiselt tema seksuaalteooriad ja need on ju tõesti üsna kentsakad. Fourier`d lugedes on raske teda sõna-sõnalt võtta, koos kõigi vihurite, naisfakiiride ja Reini armee haldjatega, tegelikult on isegi üllatav, et tal oli järgijaid, inimesi, kes võtsid teda tõsiselt, lootsid päris tõesti tema raamatute põhjal uue ühiskonnamudeli üles ehitada. See on arusaamatu, kui üritad temas näha mõtlejat, sest tema mõttest ei olegi võimalik midagi aru saada, aga tegelikult pole Fourier mitte mingi mõtleja, ta on guru, esimene omataoline, ja nagu kõigi gurude puhul, ei tulnud tema edu ka mitte mingi teooria intellektuaalsest omaksvõtmisest, vaid, vastupidi, üldisest mõistmatusest, mis langes kokku kõigutamatu optimismiga, eriti just seksuaalses plaanis, inimestele on seksuaalne optimist uskumatult vajalik. Ja ometi ei ole Fourier` tõeline teema, see, mis talle kõige rohkem huvi pakub, üldse mitte seks, vaid tootmise korraldamine. ” Põhiline küsimus, millele ta vastust otsib, on see: miks inimene tööd teeb? Millest see tuleb, et inimene paikneb ühiskonnastruktuuris mingil kindlal kohal, et ta on nõus seal püsima ja oma ülesannet täitma? Liberaalid vastasid sellele küsimusele, et kõige taga on lihtsalt ja labaselt saamahimu; meie arvates sellest vastusest ei piisanud. Mis marksistidesse puutub, siis nemad ei vastanud üldse midagi, see ei pakkunud neile lihtsalt huvi ja sellepärast muide kommunism läbi kukkuski: niipea kui raha enam ei kannustanud, jätsid inimesed töötamise järele, hakkasid haltuurat tegema, töölt puudumine võttis tohutud mõõtmed; kommunism pole iial suutnud tagada isegi kõige elementaarsemate hüvede tootmist ja levitamist. Fourier oli vana korra ajal elanud ja ta teadis, et teadust oli tehtud ja tehniline progress oli toimunud ka enne kapitalismi tekkimist, ja et inimesed töötasid kõvasti, vahel kohe vägagi kõvasti, ilma et neid oleks tagant sundinud saamahimu, vaid miski, mis tänapäeva inimese silmis tunduvalt ebamäärasem: munkade puhul Jumala armastus, aga üldisemas mõttes lihtsalt ametiau.”
Isa jäi vait, ta märkas, et poeg kuulab teda nüüd väga tähelepanelikult. „Jah …” alustas ta, „siin on ilmselt mingi seos sellega, mida sina oma maalidega proovisid ära teha. Fourier`l on palju igasugust jama ja üldiselt on taju enam-vähem loetamatu; aga midagi sealt ehk ikkagi leiab. Või noh, meie vähemalt omal ajal nii arvasime …”
Ta jäi vait, tundus rändavat tagasi oma mälestustesse. Tuuleiilid olid vaibunud, lastes maad võtta vaiksel tähisel ööl; katuseid kattis paks lumekiht.
„Ma olin noor …” ütles isa kuidagi malbelt imestades. „Sa ei saa sellest võib-olla päriselt aru, sest sina sündisid juba rikkasse peresse. Aga mina olin noor, tahtsin arhitektiks saada, ja ma olin Pariisis: mulle tundus, et kõik on võimalik. Ja ma ei olnud ainuke, Pariis oli tol ajal rõõmus linn, meil oli tunne, et me võime terve maailma ümber ehitada. Ja siis ma kohtasin sinu ema, ta õppis konservatooriumis, mängis viiulit. Me olime täitsa nagu mingi kunstirühmitus, päriselt. Noh, ega see asi kaugemale ei jõudnud kui see, et me kirjutasime kamba peale neli-viis artiklit ja need avaldati ühes arhitektuuriajakirjas ära ka. Need olid suuremalt jaolt poliitilised tekstid. Meie keskne idee oli see, et keerukas, haruline, mitmetasandiliselt korraldatud ühiskond, nagu see, mille pakkus välja Fourier, peab käima käsikäes keeruka, harulise, mitmetasandilise arhitektuuriga, mis jätab ruumi ka individuaalsele loovusele. Me ründasime ägedalt Van der Rohet (kes vorpid tühje moodulstruktuure, neidsamu, mille eeskujul tekkisid ettevõtete`open space`id ), ja eriti Le Corbusier`d, kes ehitas väsimatult üksikkongideks jaotatud koonduslaagri tüüpi ruume, mis kõlbasid heal juhul, nagu me kirjutasime, mõnda korralikku vanglasse. Meie artiklid said isegi natuke vastukaja, minu meelest Deleuze mainis neid kuskil; aga tööd oli vaja teha, teistel samamoodi, me läksime suurtesse arhitektuuribüroodesse tööle ja elu polnud enam kaugeltki nii lõbus. Minu rahaline olukord paranes üsna ruttu, tol ajal oli tööd palju, Prantsusmaa ehitas ennast tohutu kiirusega üles. Ma ostsin Raincysse maja, see tundus hea mõte, Raincy oli siis veel tore linnake. Pealegi ma sain ta väga hea hinnaga, üks klient rääkis mulle sellest, kinnisvaraarendaja. Omanik oli üks vanamees, ilmselgelt intellektuaal, kandis alati vestiga ülikonda, lill nööpaugus, iga kord, kui ma teda nägin, oli tal seal uus lill. Ta nägi välja nagu oleks ta otse Belle Époque`ist välja astunud, või kõige hiljem kuskilt 1930. aastatest, ma ei suutnud teda kuidagi tema keskkonnaga seostada. Ma oleksin ette kujutanud, et teda võib kohata kuskil, ma ei tea, Voltaire`i kaldapealsel … aga igatahes kindlasti mitte Raincys. Ta oli endine õppejõud, uuris esoteerikat ja religioonilugu, ma mäletan, et ta oli suur kabala ja gnoosise asjatundja, aga ta vaatas neid kuidagi väga erilise nurga alt, näiteks René Guénoni suhtus ta ülima põlgusega.” „Igavene lollpea,” nii ta Guénoni nimetas, ta oli vist isegi Guénoni teoseid mitu puhku ägedalt kritiseerinud. Naist tal ei olnud, ta oli elanud töö nimel, nagu öeldakse. Ma lugesin ühest humanitaarteaduslikust ajakirjast ühte tema pikka artiklit, kus ta esitas üsna kummalisi mõttekäike Saatuse kohta ja selle kohta, kuidas saaks sünkroonsuse põhimõtte alusel välja töötada uue religiooni. Tema raamatukogu oleks, ma arvan, eraldi sama palju maksnud kui kogu maja – tal oli üle viie tuhande köite, prantsuse, inglise ja saksa keeles. Seal ma avastasin William Morrise teosed.”
Ta tegi pausi, märgates Jedi näoilmes muutust.
„Kas sa tead William Morrist?”
„Ei tea. Aga ma olen ka selles majas elanud, raamatukogu ma mäletan hästi …” Ta ohkas, jäi korraks kõhklema. „Ma ei saa aru, miks sa nii palju aastaid ootasid, miks sa mulle sellest kõigest alles nüüd räägid,” ütles ta.
„Sellepärast vist, et ma suren varsti ära,” ütles isa lihtsalt.
Loomingut
Saare võimalikkus, Varrak 2015, tlk Triinu Koff
Kaart ja territoorium, Varrak 2013, tlk Indrek Koff
Elementaarosakesed, Varrak 2008, tlk Indrek Koff
Võitlusvälja laienemine, Varrak 2005, tlk Triinu Tamm
Platforme, 2001
Interventions, 1998
Lanzarote, 2000
Link
Triinu Tamm Plekktrummis, http://kultuur.err.ee/v/fd842e5f-a391-4d8e-a155-3303632f5e1c
Neeme Lopp „Tühjuse peegeldamine valimatu vabaduse ruumis” Sirp 23.09.2005
Valle-Sten Maiste, Liberalismi valud, Vikerkaar 3/2006
Peeter Helme, Areeni kaanelugu: Indrek Koff, Michel Houellebecq ja prantsuse kirg, Ekspress 13.04.2013, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/areeni-kaanelugu-indrek-koff-michel-houellebecq-ja-prantsuse-kirg?id=65950088
Patrick Modiano
Patrick Modiano (1945) – prantsuse kirjanik.
Ta pälvis 2014. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 1978 sai ta Goncourti auhinna romaani “Hämarate Poodide tänav” eest. 2012 pälvis ta Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna. 1996. aastal ilmus temalt Tatjana Hallapi tõlkes ka “Hämarate poodide tänav”, ning ka “Unistuse kaugeimast otsast”.
Foto: Agence Magnum
Katkend: Silmapiir, Eesti Raamat 2012, tlk Jana Porila, lk 73-78.
Bagherian tegi autoukse lahti, et välja minna, kuid Margaret hoidis teda tagasi, käsi varruka peal. Hallis seemisnahast kabuuris revolver oli vaid detail, “eputamine”, nagu ütlesid Boyavali kunagised sõbrad. Mõnikord kandis Boyaval kaasas mitme teraga nuga, ning üks tema meelisnaljadest enne pokkeripartii alustamist Jaama kohvikus oli panna vasak käsi lapiti lauale, sõrmed harali. Ning lüüa nuga aina kiiremini sõrmede vahele. Kui ta ennast ei kriimustanud, pidi iga kaardimängukaaslane talle viiskümmend franki andma. Kui ta ennast vigastas, piirdus ta valge taskurätiku keeramisega käe ümber ja partii algas nagu tavaliselt. Ühel õhtul, kui Boyaval Pâquier`promenaadil kõnetas Margareti, kes suundus kasiino kino poole, ütles naine jämedamalt kui tavaliselt, et mees ta rahule jätaks. Boyaval oli noa välja võtnud, tera läks klõpsatusega sirgu ja mees vajutas noaotsaga kergelt talle rindade vahele. Margaret kartis tol õhtul tõeliselt ja pingutas, et mitte millimeetritki paigast nihkuda. Boyaval vaatas talle oma veidra naeratusega otse silma.
“Karta on rumal,” ütles Bagherian. “Mina ei karda kunagi midagi.”
Ta tõmbas Margareti autost välja. Ta võttis naisel käsivarrest. Teine mees seisis nende vastas värava ees. Bagherian kõndis aeglaselt ja pigistas Margareti käsivart. Naine tundis end tema seltsis julgemini. Julguse andmiseks kordas Margaret endale lauset: “Ta ei ole eile sündinud.” Ei, hoolimata viisakast käitumisest ja prantsuse keelest, olid tema käsivart suruval mehel kindlasti ohtlikud tegevusalad. Ta oli märganud kontoris käijate vägagi iseäralikke nägusid ja kummalisi isikuid, kes meest ümbritsesid, kui Margaret koos lastega ühel hilisel pärastlõunal Rhône`i hotelli vestibüüli tuli.
“Härra, te otsite midagi?” päris Bagherian.
Boyaval oli vastu väravat nõjatunud ja ristas käsivarred. Ta vaatas neid mõlemat tardunud naeratusega.
“Te takistate möödumist,” sõnas Bagherian oma leebe häälega.
Margaret hoidus tahapoole. Boyaval ei liigutanud, käed ristis, ning vaikis edasi.
“Lubate?” ütles Bagherian veelgi vaiksema häälega, nagu ei tahaks kedagi üles äratada.
Ta proovis Boyavali õlast tõugates paremale nihutada, kuid too ei liikunud.
“Noh, siis tuleb mul teile haiget teha.”
Ta tõukas nii kõvasti, et Boyaval paiskus ettepoole ja kukkus kogu pikkuses kõnnitee servale. Margaret märkas, et suunurgast jookseb verd ja pidas aru, kas mees pole teadvust kaotanud. Bagherian oli lähemale astunud ja kummardus:
“Praegusel kellaajal leiate avatud apteegi Rumine`i avenüült, härra.”
Siis avas ta värava ja lasi Margareti läbi. Ta oli jälle naise käsivarre võtnud. Liftis ei esitanud ta ühtegi küsimust, nagu ei oleks midagi juhtunud, ning pealegi pole sel mingit tähtsust.
Hiljem istus Margaret mehe kõrval diivanil. Ta oleks tahtnud selgitada, öelda, et see tüüp jälitab teda pidevalt juba mõnda aega. Kuid mees oli pingevaba, naeratav, oleks võinud arvata, et seljataga oli meeldisv õhtupoolik sõprade seltsis ja äsjast intsidenti ei toimunudki. Annecys oli Margaret alguses kaks korda politseijaoskonda läinud, et otsida kaitset ja võib-olla kaebust esitada. Teda ei võetud tõsiselt. Esimene kord ütles politseinik: “Preili, te olete nii ilus… Arusaadav, et teil austajad on,” ning teine kord oldi temaga palju vähem armastusväärne ning vaadati kahtlustavalt. See ei huvitanud kedagi.
“Mul on väga kahju,” kogeles ta lõpuks.
“Kahju mispärast?”
Bagherian kallas alkoholi kahte klaasi. Ta nihkus lähemale ja sosistas kõrva sisse: “Vene kombel.” Seekord oli Margaret otsustanud klaasi ühe sõõmuga ära juua. Kui mees ei näidanud üles mingit uudishimu Boyavali maja ees viibimise suhtes, siis kahtlemata sellepärast, et tema elus on ähvardavamaid asju ja vahejuhtum tundub talle tähtsusetu. Sellepärast ta ei imestanudki millegi üle ja näitas üles külma verd, isegi muretust. Tal oli õigus, ja Margaret armastas teda selle eest. Mees oli elutoa lambi kustutanud ja naine tundis tema kätt, mis nööpis lahti pluusi samas kohas, kuhu too teine oli kunagi ammu noatera vajutanud. Aga nüüd oli teistmoodi. Margaret võis lasta ennast hõljuma. Jah, mehega koos paistis kõik äkki nii lihtne.
Kella nelja paiku hommikul lahkus Margaret korraks Bagheriani magamistoast, et koristada riided, mis olid jäänud segamini diivanile ja elutoa vaibale. See oli internaadiaastatest jäänud komme, ning samuti harjumus mitte kunagi olla magamistoas ja ruumis, mis oleksid tõeliselt tema omad olnud. Alati läbisõidul ning valvel. Iga kord pidid riided olema kokkupandult tema kõrval, et saaks vähimagi ohu korral lahkuda.
Elutoa aken oli poikvel ning ta kuulis vihma heli. Ta toetas lauba vastu klaasi. All oli Boyaval ikka kohal. Margaret nägi teda hästi valguses, mis tuli esikust, kus seinalambid ööseks põlema jäeti. Ta nägi välja nagu tunnimees, kes kangekaelselt kasutut vahti peab. Ta suitsetas. Verejäljed näo alaosas. Ta isegi ei otsinud katusealusest vihma eest varju. Ta seisis väga jäigalt, peaaegu valveseisangus. Aeg-ajalt hingas ta sisse mahvi sigaretist. Läbiligunenud mantel liibus kehale. Margaret mõtles, kas see must kuju varjab terve elu tema eest silmapiiri. Ta pidi endast ammutama kannatlikkuse varusid, kuid ta oli seda lapsepõlvest saadik kogu aeg teinud. Miks? Ja kui kaua?
Sevigné hotelli toas veetis ta unetuid öid, nagu seda sageli Annecys juhtus. Ta oli alati kartnud unerohtu võtta, kartnud mitte kunagi enam ärgata.
Ükskord Annecys ei suutnud ta kella kolme paiku öösel enam unetult tuppa jääda. Siis läks ta välja, kõndis mööda inimtühja Vaugelas`tänavat. Ainuke valgus tuli Jaama kohvikust, mis oli terve öö lahti.
Iga unetuse puhul läks ta sinna tagasi. Kliendid olid alati ühed ja samad. Üks asi hämmastas teda – neid inimesi polnud päeva ajal tänaval näha. Ah ei, siiski. Rosy töötas Royali tänava parfümeeriakaupluses, Margaret Le Coz jälgis teda klaasi tagant ja tal oli mulje, nagu ei oleks see heledapäine, naeratav ja väga hoolitsetud neiu sama isik kui öösel. Ning ta oli mitu korda hilisel pärastlõunal näinud doktor Hervieud. Oli see tõesti sama mees? Päevasel ajal ei näinud ei Rosy ega doktor Hervieu teda ära tundvat, ehkki öösel kohvikus nad teda kõnetasid. Kuid teisi ei kohanud ta päeval kunagi, nagu hajuksid nad päikesetõusul – Olaf Barrou, Guy Grene, ja see, keda Õrnaks Irmaks kutsuti… Seal, Jaama kohvikus, märkas ta esimest korda Boyavali. Alguses ei kartnud ta halba. Mees oli tema vastu mingil moel meeldiv. Boyaval tuli tal kätt suruma ja sõnas paar lahket sõna enne pokkerimängu alustamist. Siis mõistis ta aegamööda, kui närviline mees on. Ühel öösel tegi Boyaval ettepaneku, et viib Margareti üheks päevaks La Clusaz`sse. Nad suusataksid kahekesi. Margaret keeldus. Ta ei olnud kunagi suuski alla pannud. Kuid Boyaval muutus ründavaks:
“Miks? Kas te kardate mind?”
Margaret oli väga üllatunud ega teadnud, mida vastata. Õnneks tirisid teised mehe pokkerit mängima. Ta sai teada, et kunagi paar aastat tagasi oleks see tüüp peaaegu saanud Prantsusmaa suusakoondisse, kuid temaga juhtus küllalt tõsine õnnetus. Ta oli olnud suusainstruktor La Clusaz`s ja Megéve`is. Ning nüüd oli tal mingi ebamäärane töö turismiametis. Nii et võib-olla solvus ta, kui Margaret suusatamise suhtes vähest indu üles näitas ning teatava nipsakusega ettepanekust keeldus. Kuid paari ööga hakkas tema suhtumine naisesse võtma hirmuäratavaid jooni.
Margaret oli teda kohanud mitu korda pärastlõuna hakul, Posti tänava raamatupoodi tööle minnes. Boyaval tõkestas tal tee, nagu tajudes, et ta ei taha mehega rääkida. Margaret püüdis rahulikuks ja viisakaks jääda. Ent igale ettepandud kokkusaamisele leidis ta ettekäände keeldumiseks, ning mees käitus jällegi agressiivselt. Ühel õhtul oli ta nõustunud Boyavaliga kinno minema. Ta arvas, et võib-olla pole mees pärast nii pealekäiv. Tol õhtul olid nad kasiinosaalis peaaegu ainsad vaatajad. Ta mäletas seda nii hästi, et kui ta Pariisis, siin Sevigné hotelli toas selle peale mõtles, seostusid film ja selle mustad ja hallid toonid tema jaoks alati Annecyga, Jaama kohvikuga, Boyavaliga. Ta ootas, et mees paneb pimedas talle käe ümber õlgade või võtab käest kinni, ja ta oleks vastumeelsusest hoolimata sellega soostunud. Vahetevahel kahtles ta endas nii tugevalt, et oli valmis endast andma kõik, kui teised teda ainult omaks võtaksid ja vaenulikult kohtlemast lakkaksid. Jah, ta tundis ennast sageli ebamugavas olukorras nagu inimesed, kes peavad pidevalt väljapressijale järele andma, lootes natukenegi hingetõmbeaega.
Ent kogu kinoseansi jooksul ei teinud Boyaval ühtegi liigutust, mida Margaret oli nii kartnud. Mees istus väga jäigalt oma toolil. Margaret pani tähele, et mees kummardus ettepoole, nagu oleks ekraanist lummatud, just sel hetkel, kui neiu astub noore dirigendi tuppa ja tapab ta revolvrilaskudega. Margaret tajus väga teravat ebamugavustunnet. Ta kujutas äkitselt ette, kuidas Boyaval astub tema tuppa Président-Favre`i tänaval, revolver käes.
Kinost väljudes pakkus mees, et saadab ta koju. Mees oli vaikse häälega ja uje, mida Margaret varem ei olnud näinud. Nad kõndisid kõrvuti ja mees ei teinud ühtegi lähenemiskatset. Boyaval tahtis uuesti teda ühel pärastlõunal suusatunniks La Clusaz`sse viia. Ta ei julgenud keelduda kartusest, et mees jälle halvatujuliseks muutub. Nad olid jõudnud Pâquier`promenaadist mööda, villa Schmidti kohale.
“Kas teil peigmees on?”
Margaret ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta vastas ei. Nii oli mõistlikum. Talle meenus stseen filmist, kus neiu armukadeduse tõttu revolvrist tulistab.
Sellest hetkest peale ja niikaua, kuni nad maja ette jõudsid, muutus mees üha palavikulisemaks, kuid vaikis endiselt.
Loomingut
Hämarate poodide tänav, Kupar 1996
Unistuse kaugeimast otsast, Atlantise Kirjastus 1998
Silmapiir, Eesti Raamat 2012
Linke
Marek Tamm: Parick Modiano on suur stiilimeister, Kultuur.ee, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ffd42b0b-9f42-4de2-856c-ceae6c13d42d
Heli Allik Patrick Modiano hindamatu saladus, Sirp 17.10.2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/patrick-modiano-hindamatu-saladus/
Katrina Kalda
Katrina Kalda – eestlannast prantsuse kirjanik (s 1980)
Foto: Léo Delafontaine
Prantsuse Akadeemia tunnustas kirjanik Katrina Kaldat 5. detsembril 2013 Pariisis toimunud tseremoonia raames keelepreemiaga, mis on asutatud 1960. aastal ja millega igal aastal pärjatakse prantsuse või välismaa autoreid, kes on andnud olulise panuse prantsuse keele ja kirjanduse edendamisesse. (http://www.academie-francaise.fr/prix-du-rayonnement-de-la-langue-et-de-la-litterature-francaises)
Katrina Kalda pälvis keelepreemia prantsuse keele hea käsitlemise eest oma romaanides “Eesti romaan” ja “Jumalate aritmeetika” ja teenete eest prantsuse kirjandusele.
Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda debüütteos “Eesti romaan” (“Un roman estonien”, 2010) kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt.
“Jumalate aritmeetika” (2014): Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.
Katkend: Katrina Kalda “Jumalate aritmeetika”, Varrak 2014, tkl Anti Saar, lk 79-84.
3. aprill 2010
Täna öösel taas üks õudne unenägu: alanud on sõda, ma põgenen. Lähen läbi metsa, üle mudaste küngaste, kõnnin teadmiseta, kus vaenlane asub. Märkan, et sügis on käes, lehed muutuvad kollaseks ja punaseks ja langevad maha. Liigun ikka edasi. Korraga on ümberringi lumi, kõikjal kuhu pilk ulatub, ning tumedad kogud, kes liiguvad edasi nagu minagi, kuid liiga kaugel, et võiksin nendeni jõuda või nendega kõnelda. Jõuan ühe tillukese, üleni lumme mattunud onni juurde. See nagu oleks minu kodu ja nagu ei oleks ka. Võin onnis olla vaid pikali asendis. Siin tulebki mul ilma relvadeta oodata, et lumi sulaks ja sõda lõpeks.
Ärgates oli uni ikka veel minuga ja moonutas mu ümbrusetaju. See oli üks neid unesid, mis löövad narmendama ja jäävad kauaks tegelikkuses edasi hargnema. Kulus terve hommikupoolik, enne kui hakkasin end taas mugavalt tundma. Seinakapid näisid olevat kasvanud. Kõik jälgis mind, miski ei olnud oma kohal. Mul ei õnnestunud leida kääre ega kohvipakki, mida olin oma arust just hetke eest näinud. Mu silmad vaatasid, ilma et oleksid näinud, ja mu nahk oli muutunud tundetuks. Teadsin, et piisab hetkelisest hajameelsusest, ja kogu see kummaline ruum, ümbruskonna pealetükkiv müra ja Pariisi taeva surnud valgus matab mu enese alla. Hakkasin nühkima köögikraanikaussi, praeahju ja pliiti, tühjendasin kapid, pühkisin need käsnaga puhtaks, viskasin vastikusega minema jahu-, pasta- ja riisipakid, milles uskusin olevat märganud toidukoide tiibu. Kui köök oli puhas, läksin koristama vannituba, seejärel magamistuba. Vahetasin välja rätikud ja linad, võtsin alla kardinad , et need valgendada viia, ning käisin lapiga üle kogu korteri, kandes hoolt, et ükshaaval saaks pestud iga parketiliist ja põrandaplaat. Oli keskpäev. Minu ärevus oli mõnevõrra taandunud, öine unenägu vähem esil – see hõljus värvituna, peaaegu läbipaistvana kuskil minu sees.
Istusin oma kirjutuslaua taha, kuid selle asemel et tööle hakata, jäin liikumatuks ja vaikseks, püüdes kindlaks teha vaheseinte tagant kostvaid hääli. Kus ma ka ei oleks, ikka on mul tunne, et keegi passib koridoris minu liigutusi ja tegusid. Olen õppinud sammude järgi ära tundma naabreid, kes trepist üles tulevad ja minu uksest mööduvad. Tundmatud hääled panevad mind palavikuliselt kuulatama. Mulle tundub, et Pariisis, isegi rikastes kvartalites, on kõigil korteritel lukud, mis krigisevad, ning torud, mis hakkavad kraani lahtikeeramise peale vilistama, sülgama ja urisema, uksed, mille alla jääb alati pragu, mis laseb läbi koridori kollakat valgust ja praesibulalõhna isemeisterdatud priimustelt, aknad, mis avanevad lärmakatele tänavatele, kust kostab poole ööni lakkamatult muusikat ja sõimu, joodikute jauramist ja klaasiklirinat. Öine müra katkeb vaid selleks, et algaks päevane müra: kõntsa kokku kaapiva tänavapuhastusmasina harjade motoriseeritud sahin, metroopeatuse poole jooksvate tööinimeste sammulaja, prügikastide kolksatused vastu majaseinu, kui prügivedajad need pärast tühjendamist hooletult käest heidavad, ning igavene hommikune vihm, mis muudab kogu kupatuse süngeks, niiskeks ja vastikuks.
Tuba, kus me Pariisis emaga elama hakkasime, oli täis seda müra, neid lõhnu ja valgusi, mille eest oli võimatu põgeneda ja mida ei saanud ignoreerida. Mitte midagi sellest ei olnud mulle tuttav. Eesti tänavad olid tol ajal mornid, külmad ja kesise valgustuse tõttu pimedad; lõhnatud, kuna puudusid välirestoranid; tühjad ja vaiksed, kuna autosid polnud kuigi palju ning jalakäijad olid tummad või rääkisid tasa, ikka kiirustades ühte või teise sabasse seisma. Kui buss peatuses inimesi maha puistas, kostis vahetevahel venekeelset vaidlemist, lapse nuttu või kummi kriuksatusi; siis, väga ruttu, kõik vaibus, inimhulk vajus laiali, pilgud põrnitsemas asfalti, ninad ja suud peidetud salli, käte otsas kõlkumas kilekotid või nöörist punutud paunad. Rõõmuhõisked ja valukriisked, armuoiged ja riiuhüüded ning joodikute lõpmatud ja häälekad monoloogid jäid enamasti koduseinte vahele; nende kuulmise eesõigus jäi naistele ja lastele.
Sellegipoolest pean ma tunnistama, et meie esimene peatuspaik Pariisis oli hele, puhas ja lõhnatu. See asus ühes 15. linnaosa majas, mille vestibüüli seinu katsid peeglid ja võltsmarmor, ruumid olid valged, kõrged ja mulüüridega ehitud, väikestelt rõdudelt aga, mida kaunistasid ilupuud, võis küünitades näha isegi Eiffeli torni. Kuid meie sealviibimine jäi lühikeseks. See väike võlumaa keset linna kuulus ühele umbes kuuekümneaastasele Pierre`i- nimelisele mehele, kes nimetas ennast Prantsuse filantroobiks ja väitis end olevat huvitatud Balti riikide saatusest. Ema oli temaga ühendust võtnud enne meie ärasõitu Eestist. Kohe meie saabumise õhtul pidasid ema ja härra Pierre söögilauas maha elava vestluse, mille käigus nad mõistsid üksmeelselt hukka Eesti okupeerimise, venestamispoliitika, Balti riikide rüüstamise nõukogude võimu poolt jms. Keset seda rahvusvahelist tippkohtumist otsustati mind korraga magama saata, nii et ma ei saanudki teada, mis järeldustele nad jõudsid või kuidas üldse õhtu lõppes. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema mu voodiäärel. Eelmisel õhtul lahti võetud kohvrid olid uuesti kokku pakitud. Need ootasid ukse kõrval rivis. Ema kallistas mind; ta silmad punetasid ja näojooned olid pingul. Mingi jäikus tema olekus võttis minult julguse talle küsimusi esitada. Panin riided selga. Lahkusime omavahel sõnagi vahetamata sellest valgusküllasest korterist Eiffeli torni läheduses ning tema suuremeelsest omanikust. Läksime otsima mõnd odavat võõrastemaja. Selgus, et Nõukogude turisti jaoks, kes tolle riigi seaduste kohaselt tohtis maalt välja viia vaid väikese summa raha, oli Pariisis kõik liiga kallis. Kõik oma jõupingutused oli ema pühendanud sellele, et meid läbi raudse eesriide sada. Selle pärast, mis pidi järgnema, polnud ta muret tundnud. Viimaks juhatati meid Hôtel du Nord`i Faubourg-Poissonniėre`i tänaval. Hoidmaks kokku metroopiletite pealt, läksime sinna jalgsi, ema tarimas kaht kohvrit, mina oma koolikotti ja spordikotti. Faubourg-Poissonniėre`i tänav oli tegelikkuses palju pikem, kui tundus kaardi peal olevat. See läbis tervet linnaosa ja moondus sedamööda, kuidas jõudsime põhja poole. Kantkivifassaadide valevus asendus järk-järgult ebakorrapärasema tellis-, betoon- ja kiviarhitektuuriga. Aknad muutusid kitsamaks, mõnel seinal sibasid sisalikud. Üha rohkem nägime kõnniteedel rasvaseid pabereid, kahvaturohelisi ja –siniseid kilekotte ning idamaiste vaipade või eksootiliste roogade piltidega kaunistatud reklaamlehti, mis ma oleksin hea meelega üles noppinud, et neid hiljem omaette imetleda, kui ema seda ära keelanud poleks. Seniajani olin ma reklaami näinud üksnes Soome televisioonist, kus see oli mind huvitanud palju rohkem kui saated või multifilmid – see oli justkui tõotus, et ühel päeval saan ka mina nende kaugete aarete omanikuks. Märkasime kerjuseid, kes istusid pagaripoe ees, metroo sissepääsude juures, pangaautomaatide kõrval. Me olime harjunud ketendavate seintega ja tüüparhitektuuri nukra koledusega, kuid me polnud harjunud kerjamisega päise päeva ajal.Eestis oli mulle alati tundunud, et vaesed on vaid nood haleda väljanägemisega mutikesed, kes istusid lilleturul või selle lähedal lauakeste taga ja ootasid alandlikult, et keegi ostaks ära nende kaks-kolm kootud sokipaari või mõne sinilille- või lillhernekimbu. Need olid vaiksed ja häbelikud inimesed, kes sõid vaid kartuleid ja kadusid nii ruttu kui võimalik oma külma vee ja kuivkäimlaga kodudesse puupliidi äärde. Koolis oli mulle õpetatud, et kõik Nõukogude inimesed on võrdsed. Nii polnud ka sokimüüjatest tädikesi justkui olemas. Pariisis eksisteerisid nii rikkus kui vaesus kõrvuti ning polnud võimalik teeselda, et sa üht neist ei näe.
Hôtel du Nord`i juures kasvas Faubourg-Poissonniėre`ist välja terve Aafrika linnajagu. Põhja-aafriklased ja mustanahalised seisid salgakaupa halal-lia poe või kebabileti ees, mille taga pöörles vardale aetud liha, sellelt nõrgumas rasva ja hõngumas praetud lambaliha lõhna, mis mulle isu peale ajas. Mõned inimesed ootasid vürtspoodide ees, mille väliletid pakkusid tundmatuid puuvilju, teised astusid sisse telefonijaama, mida kaunistasid plakatid luidete taha loojuva päikesega. Naised olid mäsitud kirevatesse kleitidesse ja vedasid seljas lapsi, osa mehi kandis hõlsti ja pehmeid ilma kannataguseta kingi. Küsisin emalt sosistades, miks need inimesed sussidega õues käivad, kuid ema ütles, et oleksin vait. Ta vaatas otse enda ette, piidles möödujaid ja pigistas tugevasti oma kohvrite sangu. Ei mina ega ema polnud eales mustanahalist inimest näinud.
Looming
Eesti romaan, Varrak 2011, tõlge eesti keelde Anti Saar
Jumalate aritmeetika, Varrak 2014, tõlge eesti keelde Anti Saar
Linke
Marek Tamm: lapsepõlvelõimed, Postimees 04.02.2014, http://pluss.postimees.ee/2684666/marek-tamm-lapsepolve-loimed
Kaarel Kressa “Katrina Kalda: traumakirjandus pole minu tee, sest vastutus on suur”, Eesti Päevaleht 25.02.2011, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/katrina-kalda-traumakirjandus-pole-minu-tee-sest-vastutus-on-suur.d?id=51292495
Heili Sibrits “Katrina Kalda, uus Sofi Oksanen? ”, Postimees, 30.09.2010, http://www.postimees.ee/320367/katrina-kalda-uus-sofi-oksanen
Nädala autor 