Enrique Vila-Matas
Foto: Hugo Fernandes
Vila-Matase (1948) kohta hispaania kirjanduskaanonis, mille mõõdupuu jaoks on tema looming ilmselt liiga lahterdamatu, pole tänapäevalgi kerge määratleda. Küll aga avastati Vila-Matas õige pea Mehhikos ja Euroopas. Teda on nimetatud kõige euroopalikumaks, omanäolisemaks, kummalisemaks ja geniaalsemaks autoriks. Tänaseks on Vila-Matas avaldanud üle kolmekümne raamatu: romaane, jutukogusid, esseistikat, heterogeenset päritolu tekstide kogumikke (kroonikad, biograafilised märkmed, ajalehekolumnid). Ta on kujunenud hispaania kirjanduse visiitkaardiks maailmas, olles üks tõlgitumaid hispaania autoreid ja oodatumaid külalisi festivalidel, raamatulaatadel ning ülikoolides. Teda on tunnustatud arvukate kodumaiste ja rahvusvaheliste kirjandusauhindadega, nende seas Ladina-Ameerika tähtsaim auhind Rómulo Gallegos, Hispaania Kuningliku Akadeemia preemia, Médicis étranger (parim võõrkeelest tõlgitud teos Prantsusmaal 2002), Formentori preemia.
Vila-Matas kirjutab põhiliselt kirjutamisest, lugemisest, raamatutest ja kirjarahvast. Tema raamatud on omamoodi autobiograafilises võtmes lugemiskroonikad, mälu metakirjandus, millesse on poetatud harjumatul moel kombineeritud kirjanduslikke tsitaate, parafraase, mida autor kasutab enesereflektsiooni, mälu ja unustuse radadel liikudes süntaksina. Kirjandusloome küsimused on tihedas seoses inimese eksistentsiaalse rännaku, elukogemuse särava ja loova analüüsiga.
Rutt Sepp „Autorist”
Katkend: Pariisile ei tule iial lõppu, SA Kultuurileht, LR 35-38, 2014. Lk 88 – 93, tlk Kai Aarelaid.
56
Igavese une kurtuses oleme kuulsusest priid. Marcel Proust
Aga surematus? Kas surematus ei tähendanud siis midagi? Seda ei olnud Marquerite oma nõuannete nimekirja lisanud. Miks? Kas ei pea siis kirjutama võimalikult auahnelt, pürgima selle poole, et luua meistriteos, teos, mis oleks surematu? Miks ta ei olnud mulle soovitanud auahnust? Kas ta arvas, et ma ei küüni iial surematuseni? Kindlasti oli ta jätnud selle lisamata lihtsalt tervest mõistusest, samamoodi polnud nõuannete hulgas vaistu, annet, elutarkust ega tundlikkust. Sellest aru saades ma rahunesin. Kuidas ta olekski mulle surematust soovitanud? Aga ikkagi oli mul kummaline mõru järelmaik. Alati, kui ma teda nägin, tundsin end surelikuna. Ükskord mainisin seda Raúlile. Mu jutt ei paistnud teda sugugi üllatavat. Ta muutus mõtlikuks ja mina jäin ootama, mida ta mulle ütleb. Kui natuke aega mööda oli läinud ja ta ikka veel mõtles, küsisin, millest ta mõtleb. „Sellest, et meie nimede sära lõpeb me hauakividel,” vastas ta.
57
Iseloom vormub pühapäeva pärastlõunati. Ramón Erder.
Pühapäeva pärastlõunati tundsin end alati väga üksikuna. Samas kui meie kvartal tegi läbi suure muutuse, täitus võõrastega, äärelinnast ja provintsist saabunud külalistega, kes uudistasid tülpinult legendaarse Saint-Germaini suletud poodide vaateaknaid. Polnud mingit võimalust kohvikutes mõnd tuttavat kohata, ja igal pühapäeval võttis minu üle võimust sügav kurbus, kogu päeva ootasin saabuvat esmaspäeva, kui kõik jälle enam-vähem normaalseks muutub. Nii mõnelgi pühapäeva pärastlõunal läksin Saint-Germaini bulvari apteegi keldrikorrusel asuvasse raamatupoodi raamatuid vaatama. Mõnikord, justkui peaksin õigustama seda, et ma seal nii kaua aega surnuks lõin – fazer horas, tunde (parajaks) tegema, ütlevad portugallased – , ostsin lõpuks mõne taskuraamatu, mis mu nädalaeelarve lõhki ajas. M igavlesin ja ma teadsin seda, vaatasin samu raamatuid kümme, kakskümmend korda.
„Elu on lühike ja ometi me igavleme,” ütles Jules Renard.
Mõnel pühapäeval oli mul tunne, et teen seal tunde parajaks selleks, et võiksin naasta Barcelonasse ja jutustada, et elasin Pariisis. Ühel pühapäeval, hilisel pärastlõunal, kui oli näha, et varsti hakkab lund sadama, märkasin tolles keldripoes, et mind vaatab üks tuttav Barcelonast, psühhiaater Alicia Roig. Arvasin, et ta on aru saanud, et mul on igav, ja ennekõike, et ma olen üksi ega tea, mida Pariisis peale hakata. Püüdsin end ära peita, ent taipasin, et sellest pole kasu, sest ta oli mind juba märganud. Nägin, kuidas ta lähemale tuleb ja punastasin. „Sa eladki nüüd vist Pariisis?” küsis ta sõbralikult. Olin täiesti veendunud, et ta on mu üksindust ja igavlemist tähele pannud. Punastasin veelgi enam. „Vabandust, mind oodatakse, ma arvan, et pean minema,” ütlesin järsul ja teraval toonil. – „Ainult arvad, et pead?” küsis tema naeratades. Ostsin ühe taskuraamatu ja lasin selle ära pakkida, nagu see oleks kingitus. Ostsin esimese mis ette juhtus, ja tema pani imeks, et mind huvitab Afanasi Golopupenko looming. Mul polnud aimugi, kes see kirjanik on. „Hakkab vist lund sadama,” ütlesin ja lahkusin.
See kohtumine oli tabanud mu hella kohta. Natuke hiljem, kui oli juba pimedaks läinud ja olin tagasi oma katusekambris, varisesin lõplikult kokku. Kummargil „Õpetatud mõrvari” masinakirjas lehekülgede kohal, purskasin nutma. Tundsin end üksikuma ja hüljatumana kui eales varem. Väikesest aknast sisse paistev kuu peegeldus toa peeglis, mis oli sinna kahtlemata pandud selleks, et luua võlts ja väga pariislik illusioon, nagu oleks tuba suurem, kui ta tegelikult oli. Kuu pimestas mind ja paistis tahtvat, et ma aknast välja vaataksin, et näha, kas lund sajab. Tõusin püsti, jätsin oma öise kirjutuslaua sinnapaika. Vaatasin välja ja nägin, et Pariisi kohal langeb lund. Silmitsesin tükk aega seda tüünet, aeglast, vaikset vaatemängu. Kui lume monotoonsus hakkas muutuma väljakannatamatuks, tuli mulle meelde, et keegi olevat kunagi mõelnud, kui monotoonne oleks lumi, kui Jumal ei oleks loonud vareseid.
58
Ühel talvisel õhtupoolikul, kui ma katusekambris kirjutasin, oli mul tunne, et „Õpetatud mõrvari” tegelaskuju Elena Villena seisab mu selja taga ja dikteerib, mida ma tema kohta ütlema pean. Kuulsin, kuidas ta täiesti selgesti ütles: „Ma ei ole lesbi.” Pöörasin ümber ega näinud teda, aga mulle paistis, et ta oli sekundi murdosa varem haihtunud. „Vaat nüüd jääd sa igavesti lesbiks,” ütlesin talle. Vastust ei tulnud. Mulle meeldis mõelda, et mul oli piisavalt mõjuvõimu, et takistada oma tegelaste mässamist, teadis, et see, mis oli juhtunud Unamunoga „Udus” ja millest me koolis nii palju olime kuulnud, ei saaks ega tohiks juhtuda minuga. Ausalt öeldes meeldis mulle kirjanikuks olemise juures kõige rohkem vabadus, mida tajusin oma katusekambri üksinduses. Vabadus, mis oli vägagi kaugel patriarhaalsest ja autoritaarsest pere- ja poliitikamaailmast, mis minust Barcelonasse maha oli jäänud. Mitte selleks ei olnud minust Pariisis kirjanikku ja vaba meest saanud, et tuleks mingi näitsik, kelle ma lõpuks ise olin välja mõelnud, ja oma kapriiside ja käsutamisega kõik kihva keeraks.
Nii et esimesest hetkest peale oli mulle selge – ja see iseenesest on imelik, sest esimesest hetkest peale ei tundu mulle mitte miski selge -, et kirjanikud peavad teatava vaimse jõupingutusega oma tegelastest nii-öelda üle sõitma, mitte laskma neil endast üle sõita. Kinnitasin endale, et peamiselt oli see distsipliini ja ka heade kommete küsimus ning eelkõige miski, mis on seotud lugeja usaldusega meie suhtes. Ja ma usun, et mul oli õigus. Sest öelge, daamid ja härrad, kas teie ei kaotaks usaldust minu vastu ja kas teile ei tundus kaootiline, kasvatamatu ja kohutavalt tüütu, kui näiteks Marquerite Duras naaseks äkitselt teisest ilmast ja kõnniks meie hulgas ja kaebaks selle üle, mida kõike ma tal siin öelda lasen, ja käsiks mul oma auto esitule ometi kord ära parandada ja nõuaks tagatipuks minult teab mitme kuu maksmata üüri, ja mina vabandaksin tema ees ja parandaksin esitule ära ja tasuksin võla?
Niisiis, oma esimese raamatuga õppisin – ennekõike vaistlikult – mitte laskma oma tegelastel end valitseda, aga mis kõige tähtsam, kui ma üldse midagi Pariisi õppisin, siis – ja ma ei püüa siin sugugi irooniline olla – oli see masinakiri. Enne katusekambrit polnud ma pidevat ja monotoonset tippimist kuigi palju harjutanud. Mis stiili puutub, siis oma esimese raamatu järel mul seda ikka veel polnud, see on tõsi. Enam-vähem samamoodi kui Pariisi saabudes. Olin endiselt üsna stiilitu, vaatamata mu jõupingutustele piibu ja masendusega. Ehkki kahtlustasin, et lugejaid tappes ei leia ma kunagi kedagi, kes mind armastaks, ei taibanud ma päriselt, et lugejaid ei ole tarvis tekstuaalselt tappa, ja stiil võib seisneda just nimelt neile elu andmises, mitte nende tapmises, uute lugejate väljamõtlemises ja võimalikult selgelt ja lihtsalt nende poole pöördumises, isegi kui see, mis ma öelda tahtsin, oli ülimalt kummaline.
Mul kulus tükk aega, et mõista – kui ma seda üldse olen mõistnud -, milleni oli jõudnud Stendal „Parma kloostrit” kirjutades: ta otsustas, et õige tooni leidmiseks ja selleks, et lugejad saaksid täpselt aru, mida ta jutustada tahab, olgu see siis nii kummaline kui tahes, peab ta aeg-ajalt lugema mõne lehekülje tsiviilkoodeksit. „Kui ma pole selge,” kirjutas ta, „põrmustab see kogu minu maailma.”
59
Kuna katusekorruse trepimademel oli imepisike ja jäle ühiskäimla ning dušši polnud, võtsin ma igal nädalal, rätik kaenlas, ette pika metroosõidu ühissauna Austerlitzi jaama juures: just sellesse jaama saabusid juhtumisi kõik rongid minu kodulinnast ja seetõttu oli mul päris suur hirm, et põrkan seal kokku mõne äsja Pariisi saabunud sõbra või tuttavaga. Vähesed asjad hirmutasid mind rohkem kui see, et keegi neist mind märkab, ühesõnaga – näeb mind äkitselt mu tagasihoidliku saunarätikuga ja saab teada, kui ebaidüllilistes oludes valmistun ma Pariisis saama Hemingway-suguseks suureks kirjanikuks. See, mida ma kõige rohkem kartsin, ühel päeval loomulikult juhtuski. Kuulsin oma nime hüütavat, vaatasin ringi ja nägin Antonio Miród, kes on praegu kuulus moedisainer ja toona Barcelonas, Rambla de Cataluňal asuva hubase rõivaäri „Groc” omanik.
Õnneks ma tulin just pesemast, mitte ei olnud teel sinna. „Mis sa siin teed, ise nii pestud ja kammitud?” küsis ta minult. Vastamine võttis mul natuke aega, aga enda meelest tegin seda kavalalt. „Mul on kohtamine,” ütlesin ja pilgutasin silma. „Sa nuga. Oled sina ikka ettenägelik. Rätik kaasas ja puha,” ütles tema.
Need pikad metroosõidud sauna kuulusid alati absurdimaailma, eelkõige tagasitee katusekambrisse, mis oli nii naeruväärne pärast tulutut pesu, sest metroosõidu järel jõudsin ma koju niisama räpasena, kui olin olnud sealt lahkudes. Ja kõige tipuks pelgasin ma alati, et keegi ootab mind ukse taga ja näeb, kuidas ma tulen selle haleda rätikuga, endal nägu kriim peas.
Sest õigupoolest käisid ümbruskonnas elavad sõbrad vahel tõesti tere ütlemas, teised uudishimutsemas ja mõned, Barcelonast tulijad, püüdsid ööbima jääda – mida ma tavaliselt ei lubanud. Nooruke Petra kuulus viimaste hulka. Tema puhul tegin erandi ja lubasin tal jääda. Ei saa öelda, et mul naisi jalaga segada oleks olnud ja tema külaskäik oli kui taeva kingitus. Olin temaga Barcelonas mitu korda maganud, õigupoolest oli ta olnud mu viimane pruut enne Barcelonast lahkumist (olin seda saladuses hoidnud, sest ta oli töölisklassist ega olnud eriti ilus). Minu meelest oli ta lausa hirmuäratavalt inetu, aga just see mind üles küttiski. Ja tõsiasi, et ta oli Barcelona kõige kaugema äärelinna vabrikutööliste tütar, küttis mind veel rohkem üles, muuhulgas sellepärast, et erinevalt mu enda ühiskonnaklassi kuuluvate tüdrukutega magamisest ei olnud mul temaga seoses nii suurt hirmu suhtelise või totaalse seksuaalse põrumise ees. Temaga ei olnud ma voodis nii pinges ja vaoshoitud, ma sain armastajana uusi asju õppida ja mul oli alati see eelis, et kui ma olukorra kõrgusel ei ole, ei saa mitte keegi minu suhtlusringkonnas sellest teada ja ma võin oma seksuaalse ebakindlusega rõõmsalt edasi elada.
Nooruke Petra koputas mu uksele ja hetk hiljem jalutas mu ees alasti ringi, varjates oma kehaga Virginia Woolfi suure foto, mille ma olin ühest Prantsuse ajakirjast välja lõiganud ja plakatina seinale riputanud. Istusin põrandal madratsi peal, millel ma ka magasin, ja silmitsesin Petrat tükk aega. Mul oli tunne, nagu oleksime lõbumajas, ehkki ma sain õige varsti aru, et see polnud tõsi, sest filmides nähtud lõbumajades viis ääretu peeglitega kaetud ruum alasti naisekeha peaaegu pühalikku kaugusse, samas kui katusekambri nelja kitsa seina vahel mõjus alastuse lähedus, porgandpalja Petra ligidus lausa rünnakuna, ehkki huvitava rünnakuna, ja see erutas mind väga.
„Sa võid mõlemaks ööks jääda,” ütlesin talle. Petra tahtis jääda ainult kaheks ööks, sest ükskõik, kuidas see välja paistab – väitis ta mulle -, ei olnud ta lahkunud Barcelonast selleks, et Pariisis minu jälgi ajada, ta oli lihtsalt töökoha leidnud ja kõik. Paari päeva pärast oli tal juba oma katusekamber: ta hakkab andma hispaania keele tunde ühe proua tütrele aadressil Malesherbes`i bulvar 25, kus ta oli võetud tööle vastutasuks toidu, ulualuse ja mõne frangi eest. See kõlas paraja väljamõeldisena, hispaania keele tundide asi tundus üsna uskumatu, vägagi tõenäoliselt oli ta palgatud hoopis teenijaks ja sellepärast oligi tal oma chambre de bonne ehk teenijatuba, omaenda katusekamber nagu mul.
Kahe päeva pärast läks ta mu katusekambrist minema. Leppisime kokku, et järgmisel reedel lähen talle tema imelisse uude elamisse külla. Nii juhtuski. Reedel, kui väljas oli vastik ilm, võtsin vastu ööd ette lõputult pika ümberistumisega metroosõidu, et magada Petraga tema chambre de bonne`is Malesherbes`i bulvaril. Aga ma olin pahas tujus, sest samaks reedeks oli mulle laekunud palju ahvatlevam kutse linna teise otsa Paloma Picasso juurde, kus pidi toimuma pidu Pariisi kunstinimeste koorekihiga.
Algul läksin Petra juurde kavatsusega jõuda mõlemat asja. Hispaanias oli postitöötajate streik ja ma ei olnud isalt juba kakskümmend päeva rahakaarti saanud. Mul polnud taskus frankigi ja Paloma Picasso ja tema sõpradega kohtumine pakkus mulle huvi, sest ma lootsin, et sealtkaudu võin ma saada vähemalt kutseid teistele tema sõpruskonna pidudele, mis oleksid mind aidanud vee peal püsida, sest seal sai tasuta süüa. Külaskäik Petra chambre de bonne`i oli tõeliseks tüliks kaelas. Läksin sinna lõhestunult, kahe õhtuveetmisvariandi vahel kahestunult, olles otsustanud teha mõlemat.
Petra ja Picasso. Neid kahte niivõrd erinevat elamist lahutas tunniajane sõit öises metroos.
Loomingut
Dublinesk, Toledo Kirjastus 2014, tlk Triin Lõbus.
Pariisile ei tule iial lõppu, SA Kultuurileht, LR 35-38, 2014, tlk Kai Aarelaid.
Mari Järve
Foto: Kaarel Vanamölder
Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa.
8. detsembril kell 17.00 toimub raamatukogu kohvikus Tort ja Trühvel (I korrus)
Vestlusõhtu ja raamatuesitlus: populatsioonigeneetik Mari Järve ja politoloog Piret Ehin vestlevad teemal “Kontakt ja konflikt”, Mari Järve esitleb oma imeulmeromaani „Klaasmeri“.
Meie maailma ajaloost on teada, et erineval arengutasemel kultuuride kokkupuude ei too üldiselt kaasa häid tagajärgi, vähemalt mitte mõlemale poolele, ja teisiti pole see ka „Klaasmere“ maailmas. Kuid on selge, et selliseid kontakte pole võimalik vältida. Kas kontaktist peab paratamatult saama konflikt?
Katkend: Klaasmeri, Hea Lugu 2015, lk 70 – 77.
Tuule majad olid pruunist kivist, astmetena tõusvad, sopilised, ilusad, keerulised. Kitsaid tänavaid pidi kuhugi jõuda oli raskem, kui esmapilgul tundus, sest need käändusid pidevalt õigelt sihilt kõrvale, sumbusid hoovidesse viivateks trepiastmeteks, väänlesid mööda mäekülge edasi-tagasi. Ja Reu taipas, mille järgi linn oli sellise nime saanud – tuul puhus siis järsakul pidevalt, vuhises mööda tänavaid ja tekitas majade vahel kõige kummalisemaid helisid.
Reu eksles läbi linna, ainsaks teejuhiks teadmine, et ta peaks minema ülespoole, sest sadamast kaugemale jõudnuna oli ta ühe poisikese käest küsinud ja kuulnud, et Tuulest viib välja ainult paar teed, kõik üleval selle kalju harjal, mille külge linn klammerdub. Kõndides kontrollis naine mitu korda, kas nahk tema käsivartel on ikka tõmmu ning juuksed lühikesed ja tumedad, sest tal oli tunne, nagu oleks muutmisloitsu mõju kadunud. Kui üks oli ta läbi näinud, siis miks ei võinud seda ka kõik teised? Ta nägi endiselt välja nagu mererahva liige, aga häiriv tunne, nagu oleks ta alasti ja kaitsetu, ei kadunud.
Tuules ei olnud suurt turuplatsi, selleasemel oli kümmekond pisikest turgu, millest igaühel müüdi põhilisi toiduaineid, aga mis suuremalt jaolt keskendusid mingit ühte tüüpi kaubale: näiteks sadama juures kala ja muud mereannid, linnanõukoja lähedal vill, lõngad, kangad ja rõivad, natuke kõrgemal puit küttepuust hööveldatud laudadeni ning päris ülalinnas Reu meelest tohutu valik puu- ja juurvilju. Tollel köögiviljaturul, mis oli vähemalt kuues turg, kuhu hõiminaine sattus, vandus ta näljale alla ja siirdus hõrgutavalt lõhnava leiva ja saiakeste leti juurde. See oli veel lahti, aga muidu pakkisid viimased linna lähedalt pärit talunikud oma juurika- ja puuviljavankreid kokku. Kaugemalt tulijad olid juba läinud, sest oli hiline pärastlõuna.
Leti ääres oli väike saba – Reu polnud ainus, kellele küpsetiste hõng mõjus. Kui järjekord temani jõudis, jäi hõimunaine ebalevalt seisma.
„Head tuult, taluemand! Mida ma võin teile pakkuda?” küsis leti taga seisev pagarai kohta ebaharilikult kõhn pikk mees heatujuliselt.
„Ee…” Korraga ei tulnud Reul meelde, kuidas öelda mererahva keeles „päts”. „Üks leib, palun,” ütles ta kohmakalt.
„Seemne-, ürdi- või tavaline rukkileib?”
„Ee – tavaline.”
Pagar keeras leivapätsi jämedakoelisse paberisse – Reu poleks kunagi arvanud, et paberit võib millekski selliseks kulutada. „Kolm merihobu, palun.”
Hõimunaine otsis kukrust münte, aga jäi sellega lootusetult hätta. Ta oli juba kuulnud, et mererahvas paneb oma rahale hüüdnimesid, aga tal polnud aimugi, milliseid münte siin Tuules merihobudeks kutsutakse.
„Need on suuremalt jaolt Pärli mündid.” Kaupmees tuli Reule appi ja korjas tema peopesalt kolm väikest vaskset rahatükki. Naine ei teadnud, kas ta sai tüssata või mitte. „Kas te tulete sealtkandist?”
Hõimunaine noogutas. Juhust kasutades küsis ta äkki: „Ehk saate teie mind aidata? Juhatage, kuidas ma kõige kiiremini linnast välja jõuan. Ma eksin siin pidevalt ära.”
„Ohjah, sellega on nüüd natuke pahasti. Me oleme üsna Tormivärava lähedal, aga sealt ei pääse praegu keegi läbi, sest ehitatakse uut väravatorni. Välja saate Muru värava kaudu, aga selleks peate tsipake allapoole tagasi minema, näete, seda tänavat mööda. See käändub paremale ja jõuab ülikooli värava ees väikesele väljakule. Sealt keerake uuesti vasakule ja Meenutuste trepid viivad teid otse üles Maru juurde välja.”
Reu tegi pagarile väikese kange tänukummarduse, surus leiva kaenlasse ja hakkas minema. Kiiresti, et poleks aega mõelda.
*
Ülikooli värav kõrges kivimüüris oli kinni. Ka Reu sai eksimatult aru, et tegemist on ülikooliga, ehkki ta ei osanud väravakaarde raiutud kirja lugeda – millele muule võis see suur, roheliseks võõbatud ja värviliste emaililustistega kahe poolega värav kuuluda. Ta keeras sellele ruttu selja – siin polnud tal küll mahti ega tahtmist viivitada. Väikeselt kiviplaatidega sillutatud väljakult värava ees algas veidraim ehitis, mida hõimunaine oli selles võõras linnas näinud.
Keegi peale mererahva ei raiskaks nii palju aega ja vaeva, kindlasti ka raha ja pisaraid selle peale, millest suuremalt jaolt mingit kasu pole. See, mida pagar oli kutsunud Meenutuste treppideks, kattis suurt osa ülikooli kohale kerkivast järsakust. Üks keskne kivitrepp viis tõepoolest otse üles, aga sellest hargnesid paljud teised, mis väänlesid mööda mäekülge nagu puuoksad. Ja need trepid ei viinud kuhugi, ei majade ega hoovideni, vaid lõppesid keset tühjust, igaühe otsas kaljusel järsakul seismas ainult kandiline kivisammas. Milleks ometi midagi sellist ehitada? Reu tundis jälle, et mererahva mõistetamatus otse lämmatab teda.
Kuid ta hakkas üles ronima, nii kiiresti kui ta jaksas, sest päev kaldus juba õhtusse. Ta oli laevalt maale astunud lõuna paiku, aga ehkki Tuul polnud suur linn, oli ta ekseldes kulutanud peaaegu kogu valge aja. Tal polnud mingit tahtmist linnamüüride vahel ööd veeta. Ronida oli raske, sest tõus oli järsk ja siin lagedal lõõtsus tuul palju tugevamalt, pannes vahepeal hinge kinni.
Reu oli umbes poolel teel järsakust üles, kui ta nägi Aselit. Hiljutine reisikaaslane istus keskmisest trepist natuke maad paremale ja üles hargneva astmestiku lõpus, samas asendis nagu tookord laeval kohe pärast Pärlist lahkumist – kägaras ja käsivarred ümber põlvede. Pikad mustad juuksed varjasid tema nägu, aga Reu tundis ta eksimatult ära.
Ta ei näe mind. Ta pole mind tähele pannud. Ma lähen edasi. Hõimunaine läkski, aga pöördus kümmekonna sammu pärast tagasi, tuli mõne astme võrra alla ning ronis siis üles ja paremale. Ta ei teadnud, miks ta seda teeb.
„Sa tahtsid ju minema pääseda, miks sa siis ei läinud?” küsis Asel pead tõstmata. Tema hääl kõlas nii, nagu oleks ta suu vastu põlvi surunud ja avaks seda ainult õige veidi, et midagi üleliigset välja ei pääseks.
Reul polnud midagi öelda.
„Kui sa tulid kontrollima, siis ära muretse, ma pole sind linnavahtidele üles andnud ega anna ka. Mis ma neile ütleksin – et kohtusin hõimude salaluurajaga, kes ajab Tuules mingeid kahtlaseid asju, ainult et ta näeb välja täpselt nagu keegi mererahva seast? Mind peetaks hulluks.” Asel tõstis pisaratriibulise näo. „Mida sa siin teed?”
„Ma eksisin ära,” oli kõik, mis Reul pähe tuli.
„Miks sa teed ei küsinud?”
„Küsisin. Aga liiga hilja.” Hõimunaine tegi abitu viipe Aseli poole. „Mida sina siin teed?”
„Mind ei lastud ülikooli sisse.” Mererahva naine vaatas kupleid, mis hõljusid õhtuhämaruses neist veidi madalamal. „Neil on niigi juba liiga palju üliõpilasi ja ühte naist neil küll vaja pole.”
See ei üllatanud Reud põrmugi. Peiri, Farre ja Vede suhtumist jälgides oli isegi tema, kes ta oli mererahva seas võõras, ette näinud, kuidas see lugu lõppeb. Miks polnud Asel ise sellest aru saanud?
„Mida sa nüüd teed? Lähed koju tagasi?”
„Ei!” kähvas Asel nii valjult, et see oli peaaegu karjatus.
„Aga kui sa ülikooli ei pääse…”
„Kui mitte praegu, siis järgmisel semestril. Ma ei anna nii kergesti alla.”
„Miks sa sinna ülikooli nii väga kipud?”
Mererahva naine vaikis tükk aega, siis hakkas rääkima, ühetooniliselt ja nii tasa, et Reu pidi kuulmist pingutama. „Ma võin seda isegi siit, mere teiselt kaldalt, selgelt näha. Pärlist põhja pool, natuke merest eemal, on üks küngas, mille põhjaküljel on minu kodu. Kahekordne maja, teine korrus pole isegi kivist, vaid puust ja savist seintega. Katuse on vanakuurohu väädid pooleldi ära lõhkunud. Seal elab minu isa. Ta on juba vana ja pooleldi pime, väljas ta peaaegu ei käi. Suurema osa ajast istub ta toas ja leinab mu ema, kes suri kahe aasta eest – tal oli kasvaja. Veel elavad seal mu vanuselt teine vend Derrag ja õde Askei. Vanim vend Danres rajas mõne aasta eest meie külla kõigi jumalate templi, ehkki sealkandis vanausust eriti palju ei peeta. Ta on väga pühendunud, elab ise ka templis. Derrag püüab meie majapidamise juhtimisega hakkama saada, aga see pole kerge, sest meil on võlad, isa on nõder ja õde haige. Ta on langetõbine, tal käivad hirmsad hood, mille käigus ta võib endale tõsiselt viga teha. Ta ei saa selgelt rääkida, sest ühe hoo ajal hammustas ta endal tüki keelt otsast ja polnud kedagi, kes selle tagasi oleks õmmelnud. Hoogude vahepeal on tema mõistus täiesti selge, ta on virk ja armsa iseloomuga, aga ükski mees ei taha sellist naist kosida. Ja ükski naine ei taha sellisesse majapidamisse Derragi kaasaks tulla.”
Mererahva naine vaikis natukeseks ja Reu tabas end selgelt mõttelt, et kui ta selle loo lõpuni kuulab, ei pääse ta Aselist enam kunagi, sest siis ta tunneb teda. Ta seisis ikka veel püsti ja tegi korra liigutuse, nagu hakkaks ära minema, kuid jäi siiski paigale.
„Arst oleks ehk saanud mu ema aidata, vähemalt teha nii, et ta oleks mõned aastad kauem elanud. Arst suudaks mu isa silmanägemist parandada. Arst saaks mu õde ravida, kui ka mitte päris terveks, siis vähemalt hoogusid kergendada, ja kui mõni arst oleks käepärast olnud, oleks Askeil tema keel alles. Arst suudab nii paljusid asju.” Järsku Asel nuuksatas, aga ainult korra. „Nad ei taha lasta mul arstiks õppida, aga ma ei loobu. Ma ei saa loobuda.”
Reu istus Aseli kõrvale – ettevaatlikult umbes sammu kaugusele – päevasooja õhku tagasi hingavale kiviastmele. „Mida sa siis teed?”
„Proovin uuesti. Vahepeal katsun end kuidagi ära elatada. Oma kaasavara ei või ma kulutada, seda on ülikooli õppemaksuks vaja. Kui mul õnnestub neid veenda naisüliõpilast väravast sisse laskma.”
„Sul on su kaasavara kaasas?”
„Muidugi. Mis muud raha naisel olla saab? Mu vennad nõudsid, et ma selle täies mahus kaasa võtaksin, ehkki see ei mõjunud perekonna rahakotile just kõige paremini.”
Reu mõtles. Ta teadis, et Aseli mure ei peaks talle korda minema, kuid oma reisi jooksul oli ta avastanud juba hulga asju, mis ei olnud sugugi nii, nagu oleksid tavapäraselt pidanud olema.
„Kui sa ei pääse väravast sisse üliõpilasena, mine kellegi teisena.”
Asel vahtis Reud. „Kuidas?”
„Mina teadsin, et ei pääse üle mere hõimunaisena, Ma tegin end kelleksi teiseks ja mind ei peetud kinni. Keegi ei tundnud mind ära. Peale sinu.”
Mererahva naine muigas mõrult. „Ainult et mina ei oska nii hästi välimust muuta nagu sina. Ja mul oleks vaja veel rohkem muutuda – ma peaksin esinema mehena. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas sa oled seda endaga teinud. Hõimude inimesed on ju heledat verd, eks? Ma olen mõnikord mõnda Pärlis näinud, turul kaupa vahetamas. Sa oled oma juukseid ja nahka värvinud, aga kuidas su silmad…”
Reu hakkas naerma. „Juukseid ja nahka värvinud! Ma kasutasin muutumisloitsu.”
Asel jäi hõimunaist vahtima. Mõne hetke pärast raputas ta pead ja ütles: „Sa valetad jälle. Mingeid loitse pole olemas. Mitte selliseid, mis toimivad.”
Reu vaatas süüdistusele trotslikult, vidukil silmi vastu, võttis vöölt noa ja lõikas endale kätte. Asel võpatas ehmatusest. Siis luges hõimunaine vaikselt omas keeles:
„Päike lõpuks iga varju ära sööb.
Tõde lõpuks välja ilmub,
ootamatult näkku lööb.”
Looming
Esimene aasta, Kirjastus Pegasus 2011
Klaasmeri, Hea Lugu 2015
Stanisłav Ignacy Witkiewicz
Foto: Head Read
Näite- ja proosakirjanik, filosoof, kunstnik ja kunstiteoreetik Stanisłav Ignacy Witkiewicz (1885-1939) kirjaniku ja kunstnikunimega Witkacy oli üks erakordsemaid ja mitmekülgsemaid Poola XX sajandi esimese poole loovisiksusi. Eluajal oli ta küll tormiliste diskussioonide objekt oma originaalse loome- ja ebakonventsionaalse elustiiliga, ent täie tõsidusega kaasaegsed teda ei võtnud. Tunnustuse pälvis Witkiewicz alles mitukümmend aastat pärast surma – Poolas pärast 1956. aastat, kui kultuuriolud liberaalsemaks muutusid, ning 1960. ja 1970. aastatel ka väljaspool Poolat: Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Nüüdseks on Witkiewicz saavutanud vähemalt näitekirjanikuna klassikuseisuse, tema näidendeid on tõlgitud mitmekümnesse keelde, neid on lavastatud kogu maailmas. Praeguseks on Witkiewiczi lavastuste arv Poolas ületanud kolmesaja piiri ning väljaspool Poolat jõudnud poole tuhandeni. Witkiewiczit on lavale toonud sellised tuntud Poola lavastajad nagu Tadeusz Kantor (eksperimentaalse teatri Cricot 2 algaastate repertuaar ainult Witkiewiczi näidenditest koosneski), Jerzy Jarocki, Jercy Grzegorzewski, Luc Bondy, Jósef Szajna, Mario Missiroli ja Andrzej Wajda.
/…/
Witkiewiczi näidendid on iroonilised ja grotesksed, need balansseerivad naljaka ja õudse piiril. Witkiewiczi draamades on koos elumüsteeriumi tajumine, sotsiaalne ja poliitiline visioon ning lõpuks aukartuseta võllahuumor. Näidendite ülesehitus eksitab lugeja rajalt, Witkiewiczi näidendite tegelased, kelle hulgast ei puudu ka täiesti fantastilised, toimivad samavõrra julmalt kui ootamatult, osalevad ebatavalistes armuintriigides ja viivad läbi tunnetuslik-erootilisi eksperimente. Sündmusterohkus, äkilised süžeekäänakud, ettearvamatud muutused faabulas – see kõik meenutab hallutsinatsioone või unenägu, ent samuti hästitöötavat mehhanismi – Witkiewicz valdas täiuslikult draamakirjutamise kunsti. Tegevuse paigutas Witkiewicz troopikasse ja fantastilisse keskaega sama sundimatult kui sõdadevahelisse Poolasse või Euroopa määramatusse tulevikku. Mäng hulgateooriaga tundub sama loomulik kui Oidipuse kompleks. Witkiewiczi näidendite oluline iseloomujoon on surnute elluärkamine, keda siis tapetakse teist korda ning kui see ei aita, siis ka kolmandat korda. Psühholoog (või veel parem – psühhoanalüütik) leiaks tema dramaturgiast paljugi – naistevihkamist, komplitseeritud suhte emaga, hermafrodiitlikke sümboleid, enesetapjalikke kalduvusi.
/…/
Eluajal saavutas Witkiewicz pigem romaani- kui draamakirjaniku kuulsuse.
/…/
1935. aastate keskel pühendus Witkiewicz filosoofiale, ent enne seda lõpetas ühe oma kuulsamatest näidenditest – totalitaarse süsteemi tekkimist kujutava „Kingsepad”.
/…/
1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolasse. Witkiewicz läks läks mobilisatsioonipunkti, ent vanuse ja kehva tervise tõttu ei saanud temast sõdurit. Witkiewicz taandus sõja jalust aina ida poole. 18. septembri hommikul sai ta Jeziory külas teada punavägede tungimisest üle Poola piiri. Kirjaniku tolleaegse armastatu Czesłava Okninska mäletamist mööda ütles Witkiewicz, et teist korda seda bolševistlikku košmaari ta üle elada ei taha. Samal päeval tegi ta luminaalitablettide ja habemenoa abil endaga lõpu. Czesłava läks koos kirjanikuga vabasurma, ent hoolimata suurest luminaaliannusest jäi ta ellu. Witkiewicz maeti samasse Jeziory külla (praegu Valgevene territoorium). 1988 maeti Witkiewicz pidulikult ümber Zakopanesse. Ent tõelise witkiewiczliku viperusena selgus, et Jeziory külast olid ümbermatmiseks toodud hoopis noore neiu luud…
/Autorist /
Hendrik Lindepuu
16. november – 12. detsember 2015 Tartu Linnaraamatukogu muusikaosakonna galeriis
„Stanisław Ignacy Witkiewicz – Witkacy (1885 – 1939) – metafüüsilised portreed.“
Poola Vabariigi Välisministeeriumi ja Varssavi Kirjandusmuuseumi FOTONÄITUS.
Witkiewiczit teatakse ennekõike kui näitekirjanikku, aga tema tegevus fotograafi ja kunstnikuna on samuti põnev. Näitusel on väljas fotograafia ajalukku läinud tööd, osa neist pärit 1914. aastale eelnenud perioodist, teine pool aga maailmasõdade vahelisest ajast.
Witkiewiczi varasema perioodi portreefotod tõusevad esile uudse lähenemise poolest ja neil jäädvustatud inimeste nägude ebatavaliste „metafüüsiliste“ ilmetega. Hilisema perioodi fotod dokumenteerivad teatraalseid situatsioone, perfomanceid, tema teatrile lähedasi „kujutluspiltide stseene“. Neid iseloomustab müstifikatsioon, absurd ja grotesk, mõnikord on nad võrreldavad sürrealistliku või dadaistliku maailmanägemisega. Näitus jõudis raamatukokku Poola Vabariigi Suursaatkonna vahendusel.
Katkend: Hullumeelne ja nunn, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, näidendikogumik.
„Väikeses häärberis”, lk 31 – 37.
I vaatus
Väike salong Nibekite häärberis. Hämardub. Kaks akent otse. Vasakul ja paremal uksed. Valgendatud seinad on vaipu täis riputatud. Päevinäinud punane mööbel. Vasakul väike kolmejalgne lauake.
1. stseen
Aknaalusel diivanil istub Dyapanazy Nibek ja suitsetab piipu. Tugitoolis temast vasakul Aneta – kübaraga, hallis kostüümis, käes reisikott.
ANETA: Noh, onu. Räägi, kuidas see juhtus.
NIBEK: (lõbusalt): Niisiis, teeme lihtsalt ühe tavalise exposé. Võtame seda kõike, kui draamat, draama algust. (Popsutab piipu.)
Suurepärane tubakas. Sedaviisi, juhtus lihtsalt nõnda: Anastazja, minu naine ja sinu tädi, suri ära. (Kargab püsti ja koputab piibu vastu saabast tühjaks.)
Ja jutul lõpp! Kas said aru?! Ja katsu sa veel selle kohta midagi pärida. (Koputab piibuga vastu lauda ja tormab vasakult välja. On kuulda tema hõikumist.) Zosia!
Aneta istub mõttessevajunult. Paus.
2. stseen
Vasakult hiilivad sisse Zosia ja Amelka. Tulevad Aneta juurde. Amelka lopsab Anetat õlale. Aneta võpatab ehmatusest ja embab kohe Amelkat parema käega. Zosia istub paremale ja Aneta embab teda vasaku käega.
ANETA: Ma tulin teile ema asendama, (paatosega) teie vaest ema ja minu tädi. Hakkan teile klaverimängu õpetama, sest kloostrisse te enam ei lähe. Ma lõpetasin just konservatooriumi medaliga.
AMELKA: Meil on ükskõik, kas medaliga või ilma, aga ema ei pea meile keegi asendama, sest me ie leina teda mitte nii, vaid hoopis teisiti.
ANETA (õrnalt): Kuidas te siis teda leinate? Rääkige.
AMELKA (ebalevalt naerdes): Las seda ütleb Zosia, mina ei oska nii hästi seletada.
ZOSIA (südikalt): Samal päeval, kui me matsime oma ema surnuaiale, kaevasin haua kõigile oma nukkudele – vaat seal, aias. (Osutab aknast välja.) Tema (osutab Amelkale) ei mängi nukkudega juba terve aasta. Ta on juba kolmeteistkümneaastane. Ning ema oli minu kõige suurem nukk. Issi mängis ka temaga nagu nukuga – ta oli meie ühine nukk. Ema ütles, et meie perekonnas jätavad kõik tüdrukud kaheteistkümneaastaselt nukkudega mängimise järele. Mina sain kaheteistkümneseks ja ema suri ära. Emale kaevasid haua hauakaevajad, aga nukkudele mina. Rohkem ärge küsige, sest ma ei ütle.
AMELKA: Jah, see on tõsi – see on meil pärilik.
ANETA: Kuid miks te leinarõivais ei ole? Miks te heledat kannate?
ZOSIA: Sest ema tahtis nõnda. Ta rääkis seda kogu aeg. Juba aasta aega.
ANETA (tõustes): Nüüd ma tean, õigemini aiman kõike. Jätan teid praegu siia üksi. Pärast, kui pimedaks läheb, jutustan teile väga kummalistest asjadest. Aga nüüd pean ma minema. (Lahkub vasakule.)
3. stseen
Tüdrukud istuvad – Amelka diivanile, Zosia vasakule, tugitoolile.
AMELKA: Küll ta on rumal. Hihii! Arvab, et räägib meile midagi kummalist. Ma näen punaseid silmi – seal, ahju taga. Mingi peletis hiilib siin minu lähedal. Ta istub sulle sülle. Ma ei karda midagi.
ZOSIA: Mina ka mitte. Tead mis? Lõbustame end seansiga.
Märkamatult tuleb paremal pool olevale uksele nõbu Jęzory Pasiukowski ning jälgib järgnevat stseeni.
4. stseen
Needsamad pluss Jęzory.
AMELKA: Hea küll. (Tõuseb ja nihutab lauakese diivani ja Zosia tugitooli vahele.) Ole ainult kannatlik.
On järjest hämaram.
ZOSIA: Hea küll, ära ainult enneaegu kartma hakka.
AMELKA: Ma ei karda mitte midagi.
PASIUKOWSKI (tuleb hiilides keset tuba): Sa kardad ainult mind, Amelia.
AMELKA (võpatab, kuid säilitab enesevalitsemise): Ja sind, Jezio, ei karda ma samuti.
ZOSIA (Pasiukowskile): Istu meiega seansile.
PASIUKOWSKI: Hea küll, kuid ainult sel tingimusel, et pärast aitate mul tänast õhtut mööda saata, ei lähe nii vara magama. Ma olen hullupööra üksildane ning mul pole raha, et ära sõita.
AMELKA: Olgu, olgu, istu nüüd.
Pasiukowski istub tugitooli, seljaga vaatesaali poole, nihutab lauda veidi paremale. Paus. Lauake hakkab liikuma.
5. stseen
Vaikselt, ilma mingi kahinata tuleb vasakust uksest Ema vaim ja läheb vaikides paremale. Lauake kõigub paar korda ja jääb siis paigale.
AMELKA: Aa! Ema tuligi juba.
Keegi ei liiguta. Vaim istub diivanile Amelkast vasakule, istub seal tardunult.
PASIUKOWSKI: Ma tean koopaid, kus ei kaevata ei sügavuti, ei laiuti, ei otse, ei põigiti, üksnes
Tõe enda suunas – väikest avaust, läbi mille Jumal üritab inimesele kätt ulatada.
VAIM (pidulikult): Sul on õigus, mu nõbu Jęzory. Kuid miks ta ainult üritab, miks ta ei tee?
ZOSIA: Ära küsi selliseid asju, ema. See on patt.
AMELKA: Tasa, Zosia. Las ema räägib, mida tahab.
VAIM: Ma surin omal soovil. Ma ei tapnud ennast ja ei tapnud mind ka keegi teine. Ma tahtsin surra ja suringi. Mul oli maksavähk. Keegi teist ei teadnud seda, ma varjasin oma valusid hoolikalt.
ZOSIA: Ja sa veel mängisid meie ja issiga!
VAIM: Mul olid õudsed piinad.
PASIUKOWSKI: Aga mulle tundub, et see pole üldse vaim. Ta on elus, ainult, et ära hüpnotiseeritud.
VAIM: Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Mul pole oma arvamust. (Suleb silmad.)
ZOSIA: Ema magab. Vaata, Amelka.
PASIUKOWSKI (tõuseb, läheb Vaimu juurde ja võtab tal käest kinni): See on ülimalt ebatavaline juhtum. Kuid võib-olla see ainult tundub mulle. (Astub Vaimust eemale.) Ma olen täna kella kümne paiku hirmus üksik. (Tüdrukutele.) Halastaja Jumala nimel, ärge jätke mind täna üksi.
ZOSIA: Nõbu sõitis meile külla. Tema lõbustab sind pärast kümmet. Sel ajal peame meie juba magama.
PASIUKOWSKI: Milline nõbu? Kas mitte väike Aneta, kellega ma lapsepõlves mängisin?
VAIM (silmad kinni): Seesama. Küll sa näed, millised õudsed asjad sellest alguse saavad. Küll mul on hea meel, oi, kui hea meel.
PASIUKOWSKI (kannatamatult mööda tuba kõndides): Pole mingeid õudseid asju. Ma tean, mis on sõda, revolutsioon, armastatud inimeste surm, piinamine. See kõik on rumalus. Õudne on ainult igavus ja see, et ühtki luuletust pähe ei tule. Ning kui ma seejuures tahan kirjutada midagi sellist, millest mul veel aimugi pole – nagu praegu. Aah! Vaat see on tõeline piin.
VAIM (vaevumärgatavalt üle kogu keha värisedes avab silmad): Kõige hirmsam on füüsiline valu, eriti just maksavähk. Kuid ma ei ole poetess. Ma ei tunne neid teie kannatusi.
AMELKA: Küll ta on rumal, see Jezio. Hihii! Ma ei karda teda enam üldse. Kui olen emaga koos, siis ei karda kedagi.
6. stseen
Paremalt tuleb Köögitüdruk süüdatud lambiga ja paneb selle lauale. Lambil on roheline abažuur.
KÖÖGITÜDRUK: No mis? Kas teises ilmas ei meeldinud ja tulite meie juurde tagasi?
VAIM: Jah. Ärge segage meid praegu, Urszula. Kööki tulen ma hiljem.
Köögitüdruk väljub.
7. stseen
Vasakult siseneb Dyapanazy Nibek, Aneta käevangus.
NIBEK (Pasiukowskile osutades): Mõistad? Ta oli Anastazja armuke. Sellepärast ma oma naise tapsingi.
VAIM (tõusmata): See pole tõsi. Minu armukeseks oli Kozdroń ja ma surin ise, maksavähki.
NIBEK: Ikka needsamad valed! See õnnetuke valetab isegi haua tagant.
VAIM (liigutab end esimest korda, tardumus kaob): Ahahaa!
PASIUKOWSKI (Vaimule): Ära naera nõnda. Võib-olla on onu Dyapanazyl õigus. Mina ei oleks milleski kindel.
AMELKA (tõusmata): Häbene, Jezio.
ZOSIA (tõusmata): Ära nüüd nõndamoodi ka valeta.
VAIM: Ahahaa! Aitäh teile, tütrekesed, et võtsite mind oma kaitse alla. Ma pole Jeziot kunagi armastanud.
PASIUKOWSKI (Vaimule): Kuid siis, kevadel, kas mäletad? Kas mäletad meie vestlust aias? Kohe tuletan sulle kõik meelde. Oli pärastlõuna, kell oli viis. Sirelid õitsesid. Lugesin sulle siis seda luuletust. (Deklameerib.)
Läbipaistev, veretu on nägu,
Kõrk ja kumav surimaski hägu.
Küünlad haual mattuvad uttu,
Keegi vestab seal igavat juttu.
Kaotuse ja meeleheite pinge,
Kodus tühjus murrab hinge,
Hirmuööd seal veedad pikka –
Miks inimesed elus üksi ikka?
Ning pärast surma koos!
Kõik muutumatu püsib ajavoos.
Laip tumm ja piinad voodis.
Hauatagust elu juba usub
Mõte tormav, meeletu:
Otsus pöördumatu rusub
Ja jõuetusest oled keeletu…
8. stseen
Siseneb Köögitüdruk.
KÖÖGITÜDRUK: Pan Nibek, pan Kozdroń palub teid kantseleisse.
NIBEK: Las tuleb siia. Pidingi just tema järele saatma.
Köögitüdruk väljub.
9. stseen
Needsamad miinus Köögitüdruk.
VAIM: Jah. Ma mäletan seda luuletust. Sellega kõik lõppeski. Oleks võinud midagi olla – ma ei vaidle vastu – aga ei olnud.
NIBEK (vaimustatult): Ilus luuletus. Väga ilus. Aga sellega asi ei lõppenud. Ma tean.
PASIUKOWSKI (meeletult): Ei lõppenud sellega! Ei lõppenud! Kõik algas sellest, minu õnn ja minu ebainimlikud piinad. Ma kannatasin kohutavalt, aga kirjutasin luuletusi nagu masin. Pärast sinu surma – mitte ühtki rida. Mitte tuhkagi. Nagu oleks keegi mul peast minema pühkinud. (Langeb toolile paremal.)
10. stseen
Tugev koputus uksele paremal. Vastust ootamata siseneb Kozdroń. Säärsaapad, ratsapiits. Astub kindlal sammul Nibeki juurde, kes seisab Anetaga vasakul.
KOZDROŃ (valjusti, Vaimu märkamata): Tere õhtust kõigile. (Surub Nibekil kätt.) Vesi meie veskile – viljahinnad tõusevad. (Märkab Anetat.) Kuid – palun esitlege mind.
NIBEK: Minu nõbu – Aneta Wasiewiczówna. Pan Kozdroń – minu parem käsi.
VAIM: Ja vasak kuju altaril, millel ma seisan.
PASIUKOWSKI (püsti hüpates): Vale! See on vale!
Kozdroń pöördub ja märkab Vaimu, kelle ülakeha on abažuuri hämaras ja rohekas valguses. Kozdroń seisab seljaga vaatesaali poole, kangelt kui koolnu, suutmata sõnagi öelda.
VAIM (tõustes, pidulikult): Ära ütle minust lahti, Ignacy. Olin sinu oma ja jään sinu omaks, mis ka…
NIBEK: Ahahaa! Nüüd alles läheb lahti. Saab näha, kes peale jääb.
KOZDROŃ (tõmbub kägarasse, nagu oleks tal äkki kõht põrgulikult valutama hakanud, ja langeb põlvili, ikka seljaga vaatesaali poole): Aa! Aa! Aa! See polnud mina! See on kohutav! Mida see tähendab? Kadunuke siin! Aa! Aa! Aa! Ma suren! (Katab silmad kätega, põlvitab.)
NIBEK: Ahahaa! Anastazja, ta ütleb sinust lahti!
KOZDROŃ (ikka põlvili, silmi avamata): Ma kardan! Viige ta ära! Ta on surnud. Ma ei tee silmi lahti. Ma ei taha teda vaadata. Kes te kõik olete? Oo Jumal, Jumal! Ma ei tee silmi lahti! Oh! Et ma pimedaks jääksin! (Tõuseb, silmad ikka kinni, koogutab nagu kummardusi tehes.)
VAIM: Ta on alati argpüks olnud, aga just sellisena ma teda armastasingi. (Seisab paigal.)
PASIUKOWSKI: Anastazja, sa armastasid ainult mind! Oh, ma ei kirjuta enam iial midagi.
Loomingut
Hullumeelne ja nunn, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2015, näidendikogumik
Näidendid, Eesti Draamateater 1997
Kai-Mai Olbri
Kai-Mai Olbri 1943.a Tallinnas. 1971.a lõpetas ta ERKI metallehistöö erialal. Eesti Kunstnike Liidu liige on aastast 1994, Maalijate Liidu liige aastast 1998 ja 1998-2004 oli Akvarellistide Ühenduse esimees.
On osalenud oma töödega paljudel näitustel. Hulk isikunäitusi on olnud aastate jooksul Eesti tuntumates galeriides, kuid ka Peruus, Soomes ja Lätis. Tema töid on erakogudes enam kui 20 riigis, samuti Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis ja Riias Arsenali Muuseumis.
2009. a esilinastus Kai-Mai Olbri film – autoportree ”Vabadus algab seest”, kus autor lahkab oma komplitseeritud ja mitmekülgset loojanatuuri, püüdes seda eeskätt iseendale lahti mõtestada ning vastata ühtlasi ka sagedasele küsimusele: „Kai-Mai Olbri, kes sa oled, kas akvarellist, maalikunstnik, luuletaja või kirjanik, hispanist, etleja või avantürist?“
Katkend: Täiskuu põhjatu kaev, El Pozo sin Fondo de la Luna Llena, Kirjastus Canopus 2013,
lk 11, 23, 39, 63, 105, 121, 163, 169.
Käisin Hispaaniast laule toomas
Käisin Hispaaniast
laule toomas –
seal neid alles leidus:
kuus oli peidus kivis,
seitse lahkuvas rivis
Andaluusia taeva all;
neid oli veinivaadis
ja rannal pehkivas paadis,
kajaka kurvas hüüdes,
kaks minu pilku püüdes
olid jõe kaldal joomas.
Olles kord omaette
kuulamas vetelaule,
tuul lauludest haaras kinni
ja kandis mu jalgade ette –
kolm tõstsin üles maast,
viis lasin tagasi vette.
Tuul
Kas see aastatetagune
tuttav tuul ikka elab veel?
Ja kui see on nii, siis kelle soengut
ta nüüd segi ajab,
kelle ülekuumenenud südant nüüd
jahutab?
Pole ju võimalik, et see,
kes hetkel mu
jalgratta kummides vuhiseb,
kes mu mütsi kahmab ja
rannas hulkuvale koerale
otse silmini tõmbab,
on tema!
seda tuult, keda mina tundsin
ja kes mulle kunagi külge lõi,
pole ju enam
või siis on ta ammu
üle piiri tuhisenud
ja seal ikkagi surnud.
See vilistav mütsivaras
on pigem ta lapselaps,
kes mind ei tunne –
miks ta muidu mu juuksed
soengusse jätab –
näen veel, kuidas ta
lähenevalt daamilt
lillelise kübara haarab
ja minema tormab…
küllap viib
vanaisa hauale lilli!
Mu hõõguv hing
Mu hing elab koolibriluust tehtud karbikeses,
mida katab tuulte poolt pargitud
mustriline nahk.
Karbi kulunud kaanel on lihtne avamiskood,
mida eemalt vaadates kohe ei märka…
Aga täiskuu teab seda peast!
Ta avab laeka igal talle kuuluval ööl –
siis lendab mu hing vabalt ringi,
kuni hommik ta rännakud lõpetab
ning täiskuu viimased kiired
ta karpi tagasi saadavad.
Ühel päeval jääb laegas lahti –
seda näeb minu tütar Surm,
kes tuleb merest nii nõtkel sammul,
seljas oliivroheline kleit,
mida ma kandsin siis, kui ma ta isaga
ainus kord aegade alguses kohtusin.
Tütar võtab mu hõõguva hinge
hellalt ja ettevaatlikult pihku
ning torkab selle oma juuste kohinasse,
ja nad lendavad koos igavikust mööda,
sinna kus gravitatsioon veel ei kehti
ja Maa enam ligi ei tõmba.
Lõhnad
Esimene lõhn, mida ma tundsin,
tuli metsalilledelt –
olin siis emaihus.
Kuigi ma seda ei mäleta,
tean ometi kindlalt,
et see oli just see –
ega ma muidu,
olles viie-aastasena üksinda
metsa eksinud,
poleks seda ära tundnud!
Ja just seda sama
metskannikeste karget värvi
oli ka ema lauluhääl,
mida ma kuulsin,
mille rütmis ma põtkisin,
kui ta mind endas kandis
ja lauldes ilmale ootas.
Teine lõhn,
ja seda ma mäletan hästi!
on niiske mulla lõhn,
mis kannikeste omaga segunedes
mu sõõrmeisse sisenes,
kui ma näo vastu metsatee
kitsukest rada surusin.
Kolmas on higipiiskade lõhn
mu enda kätel ja kehal,
kui mu ema meelemärkuseta
voodis lamas
ja mina talle tantsisin.
Neljandana mäletan,
kuidas lõhnas kõvaks kuivanud leib,
kui meil midagi muud süüa polnud
ja mu ema selle ainsa leivatükikese
tervenisti minule ulatas.
Aastaid hiljem kogesin,
et ka armastusel on metsakannikeste lõhn.
Kui ma oma ema viimsele teekonnale saates
teda laubale suudlesin,
oleksin justkui taas olnud näoli niiskes mullas
ja mu kahvatust näost tärkaksid närtsimatud
metsalilled.
Lendav hing
Mööda Inkade Püha Orgu
ringilendudest hingeldav hingeldaon kolme kuuga mu keha
viledaks kandnud,
nii et silmad ei pea enam vett
ega seleta,
on see kondor või meelepett,
mis mind peletab.
Kui kohe ei kuule su häält,
selle koduselt tuttavat kõla
ma varsti ei mäleta;
suuseinad seespidi längu,
läbi aukliku rändava keha
paistmas pleekinud kuu.
Hing jõuab ehk jõuludeks koju,
aga keha?!…
Liiga ohtlik on inkade jumalailt
küsida uut.
Minu armastus
Tänaseks on minu armastus juba nii suur,
et rändab iseseisvana ringi:
hommikuti teeb ta tutvust kaunite kunstidega,
keskpäevaks ümbritseb teda rida tuisupäid,
kellega häbematult ja edukalt flirtida,
õhtuks on ta nii väsinud,
et läheb saabastes su sisse magama.
Koidikul välja puhanuna ärgates
tõuseb ta kikivarvastel sinu toekatele puusadele
ning küünitab läbi su silmade välja:
kui kaunis ja eriline on maailm!
Kas sa õue saad? –
küsib talt tõusev hommikutäht.
Juba tulen! –
vastab mu armastus ja lendab välja mu seest –
üksnes välja rebitud tükike
täiskuudest tulvil pluusist
jääb su võluvalt puseriti hammaste vahele kinni
kui mälestus.
Ohked
Pilk silmapiirile laenutatud,
sinna, kus mere ja taeva vahel
kaeblevad lainete harjal
arvukad ohked
nagu merehädalised…
nii nagu lind
tunneb tuhandete seast
hääle järgi ära
oma pojad,
tunnen ka mina
eksimatult ära
oma sõprade ohked,
ja kohe toidan ma neid
armastusega
ning ebaselge homne
pole siis enam nii tähtis.
Üks minut
Üks minut kannatusi
armastusest sinu vastu
paneb seisma mu vere,
külmetab ära sõrmed
ja kuivatab naha.
Üks minut joobumust
armastusest sinu vastu
kaotab aastate jäljed
mu kehalt,
sisendab usku,
et elades vanaks
võib surra noorena.
Luba mul olla
Luba, et mu sõrmed
tervitavad su kõrget laupa
ja mu üksindus
teeb su puhtasse pilku pesa.
Mu noorus kummitab
su rinnal kasvavas tihnikus
ja ehmatab lendu
jahtunud suudlused.
Mu saladus,
tehes jänesehaake,
ringleb su veres
ja ravib terveks
su valulikud huuled.
Luba mul olla su võimsad
ja aeglased südamelöögid
ning jätta su igasse nahapoori
igatsus –
nii nagu mina sind rahus
mõtlema jätan.
Luulekogud
„Pöördumatud sõnad“ 1991
„Õhtune post“ 2005
„Täiskuu põhjatu kaev”, El Pozo sin Fondo de la Luna Llena, Kirjastus Canopus 2013
Proosa
„Inspireeriv Itaalia : reisikiri, novelletid“ 2008
Näidend
„Karje : stseenid elust“ 2006
Kai-Mai Olbri autoportreeline film “Vabadus algab seest” http://www.cultureunplugged.com/play/2432
Margus Karu
Eesti Päevaleht
Margus Karu (1984) – eesti kirjanik, menuka, ka teleseriaaliks saanud noorteromaani „Nullpunkt” autor. „Täna on täna ja forever on forever” on autori teine romaan.
Katkend: Täna on täna ja forever on forever, Pegasus 2015, lk 179-184.
Albert Einsteini pusle ja hipsterimeri
Kuigi saatsin päikese oma eelmise eluga looja, on tuul nii soe, nagu oleks keegi mägedesse hiiglasliku fööni paigaldanud. Lähen vannituppa, et oma äranutetud silmi loputada ja ka sellest sapi- ning tubakasegusest maitsest, mis mul suus on, lahti saada. Selline tunne on, nagu oleksin pärast pikka pidu töötava pesumasina trumlis ärganud ja keegi ei vajuta stopp-nuppu. Ma saingi sellest kõigest lahti. Ma sain absoluutselt kõigest lahti. Mu Jenga-torn, mida ma nii pikalt ehitanud olin, langes kokku ja seda samamoodi enam üles ehitada ei ole võimalik, sest kaotasin kõik klotsid meeltesegaduses märatsedes ära. Või mis kaotasin? Ma hävitasin need. Saagisin pooleks, lõin pilbasteks ja põletasin ära. Mul ei ole enam seda töökohta, mis lukku jooksutas. Mul ei ole enam seda pseudotuntust, mis mind segas. Mul ei ole enam neid sõpru. Mul ei ole enam tüdruksõpra. Mul ei ole enam ema. Mul ei ole enam külm. Mul ei ole enam sissetulekut. Mul ei ole passi, koduvõtmeid ega telefoni. Mul ei ole enam midagi. Mul ei ole enam absoluutselt mitte midagi, millele toetuda. Ma suutsin kõik selle vaid paari päevaga minema pühkida, isegi teadmata kuidas. Mul olen vaid ma ise. Tekla Tuul – kodutu, dokumentideta narkokullerist vägivaldne maniakk, kes varjab end kahe võõra tüübi juures. Sellise tiitliga visiitkaarte vist ei tasu hakata trükkima. Väldin oma peegeldust, sest kardan end ära hirmutada, ja keeran külmaveekraani lahti. Lärtsatan endale vett vastu vahtimist. Veel ja veel ja veel…
„Näe… meil siin Uus-Meremaal on sellised seadeldised ka,” sõnab poest naasnud Tirk, kes on mu selja taha ilmunud ja demonstreerib nagu „Kuuma hinna” modell mulle nii laialt naeratades, kui ta pisike kriipssuu lubab, duširuumi. „Seal all on märksa meeldivam end pesta.”
„Aga mis see siis on,” pärin ma vetsupotile viidates. „Akvaarium või?”
„Tead, ma mõtlesin poes, et sul pidi ikka päris kõvasti seda hapet kaasas olema, et kogu tee lennukis trippida … ja nii kõvasti, et kogu reaalsus läinud,” sõnab ta, justkui oleks tal veidi isegi kade meel. „Kui palju sul seda oli?”
„Mis mõttes?”
„Ma mõtlen, et mitu marki? See on tavaliselt margi kujul.”
„Üks. Albert Einsteini pildiga. Umbes nii suur,” näitan Tirkile näppude vahel pooleteisesentimeetrist vahemikku. „Aga see oli nagu tükkideks lõigatud.”
„Kui … mitmeks tükiks?”
„Kolm korda kolm.”
„Oeh sind vaest amatöörlendurit. Sul oli üheksa marki. Mitte üks. Iga see pisike killuke on eraldi mark. Ja üheksa on ikka tõesti palju.” Tirk mõtleb veel viivu ja lisab: „No ikka VÄGA palju. Ja sa tegid kõik korraga ära?”
„Ma ei tea, ma ju ütlesin, et ei mäleta lennukisõidust midagi.”
„Nagu üldse ei mäleta või ma-ei-taha-rääkida ei mäleta?”
„No see oli nagu … midagi, mis on hetkel veel täiesti mõistetamatu. Võib-olla kunagi hiljem.”
„Olgu. Ma usun, et see pidi ikka uskumatu maailma avardav tripp olema. Eriti, kui sa seda oodata ei oska ja eelnevad kogemused psühhonautikas puuduvad. Ja veel võõraste inimeste keskel … lennukis … Ma ei kujuta ette, millist hirmu sa võisid tunda … Ikka suur vedamine, et sa ikka minu pükse proovisid varastada, oleksid need mõne sutsu konservatiivsema inimese, no näiteks … mõne kirjastuses töötava kuiviku omad, kes ka siin majas resideerub, siis oleksid sa juba pogris. Nii et ärme igaks juhuks talle täit tõde talle kohe räägi, ta krimpsutab oma niigi kortsus nägu isegi selle meditsiinilise kanepi peale, kui ma endale pläru ette panen.”
Olen Tirkiga täiesti nõus. Kui mul teda siin toeks poleks, siis ma ei tea, kus ma oleks ja mida ma teeksin. See pükstevarastamine on minu viimase aja kõige paremini välja kukkunud otsus ja Tirk on, hoolimata oma kaunis kummastavast loomusest ja elustiilist, mu kõige tugevam side reaalsusega. See, et ta ei mõista mind hukka, et ta päriselt kuulab ja kummalisel kombel ka mõistab mind, annab lohutust, et äkki ükspäev saabki kõik korda. Justkui oleks Elvis siia teisele poole maailma oma astraalprojektsiooni saatnud. Olen nõus ka sellega, et mida vähem inimesi mu jõuluseikluse tegelikku tagamaad teab, seda parem.
„Aa …” Tirk liipab korra vannitoast välja ja naaseb siis, kilekott käes. „Häid jõule ka,” ütleb ta häbelikult ja pistab kotikese mulle kätte.
„Aitäh!” No tõesti – ta on ikka üks igavesti vahva sell. „Häid jõule. Muidugi häid jõule.” Pistan käe kingikoti sisse ja tõmban välja ühe maika ja üsna vahvad haaremipüksid. „Väga ilus. No tõesti väga ilus,” kiidan ma, kuigi ma tavaolukorras avalikult sellist hipikamulflaaži ei kannaks.
„Võta heaks. Tahtsin sulle küll uut passi muretseda, aga kuna Päästearmee kaltsukas olid Eesti passid just otsa saanud, siis riided tundusid nagu järgmine prioriteet.”
Päris oma riided. See on kindlasti mu elu parim jõulukink.
„Tõesti, Tirk, aitäh! Anna andeks, mul ei ole sulle kahjuks midagi.”
„Ma olen väga pettunud,” sõnab Tirk irooniliselt. „Ma olen väga pettunud, et mu politsei poolt tagaotsitud uus sõber, kellega ma olen sunnitud kahekesi koos jõule veetma, mu peale ei mõtelnud.”
Ma suutsin vahepeal unustada, et on esimene jõulupüha. See on ka üsna loomulik, sest ilm on tapvalt soe, mul on päikesepõletus ja ma olen perest nii kaugel kui geograafiliselt võimalik ning siin majas ei ole midagi jõululikku peale terrassile ülesriputatud karra ja seegi on seal arvatavasti juba mitu aastat rippunud. Pahupidi jõulud.
„Ollyt täna polegi?” pärin.
„Ei, ta sõitis pühadeks oma ema juurde. Vastupidi minule on tal see võimalus vahel oma vanemaid külastada, kui kalender selleks vastavat kuupäeva näitab.”
See läks nüüd küll halvasti. Kuidas Elvis mind nüüd kätte saab? Peaksin talle ehk meiliga Tirki numbri saatma, kõnesid vastu võtta ta ju ikka saab. Ma küll ei ole siin majapidamises veel ühtegi läpakat näinud, samas pole ma ka oma võõrustajate tubadesse veel piilunud.
„Selle pärast ei tasu nüüd veel küll kurb olla. Ma olen sellega üsna leppinud. Ma enam väga ei oota, et keegi mind adopteeriks …” sõnab ta, tuues mind mu mõtetega tagasi siia üleni valgeks värvitud opisaali meenutavasse vannituppa.
„Mmm …” proovin midagi küsimusesarnast moodustada, kuid ei tea, millise küsisõnaga seda alustada, rääkimata sellest, mis peaks olema alus, öeldis või sihitis.
„Kuule. Mul on üks mõte. Sa võid „ei” ka öelda, aga Garden Bar`is on täna orbude pidu ….” Tirk jätab lause pooleli ja hakkab naerma. „No see läks küll väga kenasti teemasse … See tähendab, et seal on pidu, mille nimi on „Orbude jõulud”, neile, kes jõule oma lähedastega veeta ei saa. Et kui sa tahad, siis lähme, sul nüüd uhke uus kostüüm ka.”
„Sa vist tead, et mul ei ole üldse raha.”
„Arvad, et mul on? Aga inimesed on helded. Jõulud ju. Ja ma arvan, et meil oleks lõbusam seal kui siin kahekesi konutades.”
„Okei …” vastan ebalevalt.
„Diil. Ma lähen panen ennast valmis,” võtab ta mu sõnast kinni, hakkab vannitoast lahkuma, kuid peatub siis uksel. „Üks asi veel … Mul on hea meel, et sa … elus oled,” ütleb ta minu poole seljaga olles ja kaob siis oma tuppa.
Vaatan alles nüüd peeglisse ja sealt avanev pilt ei olegi nii hirmuäratav, kui esialgu kartsin. Mulle vaatab vastu mõnusalt päevitunud suvine nägu. Mul jääb üle vaid rõõmustada, et ma pärast päikesepõletust kestendama ei hakanud. Katsun oma kõrgeid põsesarnu. Sasin oma nüüdseks täiesti lumivalgeks pleekinud juukseid. Need sobivad mulle päris hästi. Vaatan oma huuli ja lasen keelega üle nende. Avan suu ja katsun näpuga oma eriti teravaid vampiirlikke silmahambaid, mida ma varem vihkasin. Astun sammu tagasi ja uurin oma nõtket keha. Kui varem sealt nahavähi lootuses uusi sünnimärke otsisin, siis ma ei pannud tähelegi, et tegelikult olen ma endiselt üllatavalt heas vormis. Mõnus. Astun sammu tagasi, kisun püksid jalast ja masseerin oma reisi. Ja siis sääri. Täiesti minu omad. Jube mõnus. Mu enda jalad on nii toredad. Ja varbad on vahvad. Vaatan oma käsi. Olen alati arvanud, et mul on hirmkoledad ja ebaloomulikult pisikesed käed, aga ei ole ju. Jumalast okei käed on. Lähen peeglile päris lähedale ja vaatan endale silma. Oma varem helehallidesse silmadesse, mis nüüd suisa taevasinised näivad. Vaatan sügavale oma pupillide sisse, kust mustab vastu terve universum.
„Mul on ka hea meel, et sa elus oled. Tekla Tuul,” ütlen oma peegeldusele.
Kõnnime koos Tirkiga, peoriided seljas ja juuksed kuumas tuules lehvimas, mäest alla linna peatänava poole. Viimane kord, kui siinkandis olin, lidusin lotendavas haiglakitlis verise käega mööda tänavaid ringi ja lootsin, et kui ma magama jään või need keemilised ühendid, mida ma end täis pumpasin, mu kehast lahkuvad, siis ärkan taas kord Gea kõrval kipsboksis või Elvise juures vanalinnas. Aga ei ärganud. Ja tean nüüd, et seda ei juhtugi. Surun iga sammuga oma jalgu tugevamalt vastu asfalti. Kui ma vaid uuesti ära ei flipiks ja kosmosereisile ei sõidaks, siis saab kõik olukorrad kuidagi lahendada. Alati on saanud. Tirk on terve tee ohjeldamatult jutustanud nii endast, oma haigusest, oma lapsepõlvest kui ka kõige sellega leppimisest. Kuigi ma tahaks enda lugu ka kurta, siis ma praegu ei hakka, sest Tirk on hoos. Saan teada, et ma ei ole ainus, kes teda inuitiks on pidanud, ning selles eriskummalises välimuses on süüdi see, et ta bioloogiline isa oli jaapani sõdur ja ema iirlane. Isa ei ole ta kunagi näinud, isegi mitte foto pealt, sest ainus aeg, mil Tirki vanemad koos olid, oli viljastamishetk. Kui ta seitsmeaastaselt kooli minnes tervis järsult halvenes ning talle pärast pikki uuringuid hirmuäratav ja haruldane diagnoos pandi, otsustas ema tast loobuda, sest talle tundus liiga tülikas pisikese Tirki edaspidise raviga tegeleda. Ta ei tahtnud haiget last. Tegelikult ei tahtnud ta vist üldse last, kuid haigus andis loobumiseks viimase tõuke ja õigustuse.
Looming
Nullpunkt, Pegasus 2010
Täna on täna ja forever on forever, Pegasus 2015
Armin Kõomägi
Foto: Rauno Volmar
Armin Kõomägi (1969) – eesti kirjanik ja ärimees.
28. oktoobril kl 17.00 keskkogu saalis
Kirjandusõhtu: külas on Armin Kõomägi, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitnud teose “Lui Vutoon” autor. Kirjanikuga vestleb Mihkel Kunnus.
Armin Kõomägi sulest on varem ilmunud jutukogud “Amatöör” ja “Nägu, mis jäi üle”, romaanid “Pagejad” ja “Hea firma”, novellikogu “Minu Mustamäe”. Novell “Anonüümsed logistikud” pälvis 2006. aastal Friedebert Tuglase novellauhinna.
Katkend: Lui Vutoon, Tuum 2015, lk 173 – 179.
9. oktoober
Paari viimasel päeval olen käinud Russalka juures merd uurimas. Seisan seal, binokkel silmade ees, näost roosa nagu üksikule saarele deponeeritud hädaline, kel on raske oma silmi uskuda. Tanker on iga päevaga lähemale triivinud ja seda tehes varjutavad tema mõõtmed kogu mu praaliva fantaasia.
Algul tundus see kummaline, siis, veidi hiljem, päris uskumatu, aga eile, kui tankeri sihtkohas enam kahtlust olla ei saanud, võtsin ma seda kui märki ja olin lihtsalt vait. Mitmekordse maja kõrgune vöör sihtis oma hirmutavate ankrusilmadega otse minu ees seisvat külili vajunud kruiisilaeva. Ta lähenes nagu hiiliv murdja vigastatud saakloomale, nagu pulbitsev isane magavale emasele, nagu hävitust hauduv põrguvürst teelt eksinud haldjale.
Black Swan – täpsema nime peale oli võimatu tulla. Kujutasin ette nimekomisjoni esimeest laevatehases veel viimast käredat lihvi saavat vastsündinut takseerimas. Kuidas ta seal kõnnib, käed seljal, pea kuklas, perversne naeratus küünilisel suul, ja kuidas selle geniaalse turundusvärdja kõrvus kõlab iga kriiskav freesmasin, iga tärisev keevitusaparaat, kogu ketaslõikurite ja -saagide orkester, mis purskab taevasse teravaid detsibelle otsekui hingevaakuv planeet oma viimset meeleheitlikku ilutulestikku, malbelt nagu Tšaikovski kuulus ballett.
Nüüd aga, otse mu silme all, lähenes oma valgele ohvrile see must luik täissöönud baleriini kõigutamatu koreograafiaga, saatjaks vaid piinlik ähvardav vaikus. Nägin, kuidas laevateki reelingul istus pikk rida kormorane, kes puhastasid sabasulgi sellise lihvitud ükskõiksusega, nagu poleks nad mitte ohtu sattunud reisijad, vaid kohutavat katastroofi plaanivad elust tüdinud töömehed.
Katsin kätega kõrvad. Midagi sellesarnast pole ma elu sees kuulnud ning võib-olla ei kuulegi kunagi. Sellist häält ei olegi olemas.
Astusin lähemale. Tanker oli ramminud kruiisilaeva enneolematu rahuga. Silmagi pilgutamata surus must luik oma tömbi noka otse vabaduse printsessi ribidesse. Ei mingit agressiivset rünnet või ahastavat vastupanu, vaid puhas masinlik mõrv ilma igasuguse hoopleva suurejoonelisuseta.
Vaata mis nurga alt tahad, ikkagi tundus see ebatõenäoline ja imelik, kuidas kaks kaptenita hiigelalust kohtuvad Tallinna lahes, hukkunud meremeestele püstitatud mälestusmärgi traagilise kuju all. Mida see siis tähendas? Kes oli see salapärane pronksist ingel, kelle käes kuldne õigeusu rist laevadele magnetina mõjus? Ja kui see meelitav kuju tõesti nii külgetõmbavat mõju avaldas, siis millised arengud ootasid meie linna suurimat merelahte ees? Kas näevad mu silmad siin igal järgmisel jalutuskäigul kaugusest lähenevat tankerite ja reisilaevade armaadat, saadetuna punaseks võõbatud väikeste lootside poolt? On see mere sõbralik ninanips oma maisele kaaslasele – sina oled üks õnnetu hangunud pealinn, aga vaata mind, minu lainetel ei lõpe elu eales kihamist-, mille käigus näidatakse suurustleva uhkusega, milline üks tõeline liiklusummik peab välja nägema? Mõne kuuga kaetakse kogu Tallinna laht külgepidi üksteise vastu nühkivate meresõidukitega. Nagu nurka aetud tummad vigastatud hiigelloomad, ulbivad nad nukras vaikuses, kõhud roostes naabrite ja teravate karide poolt lahti kraabitud, ja nende teravatest haavadest voolab merre paks must veri. See veniv mootorite elumahl katab lõpuks tumeda elastse jääkihina kogu lahe, kõik kivid rannal, ronib aegamisi üle kaldakaitse, laotub teedele ja parkidesse, ning igaüks, olgu tegu või süütu kajakapojaga, saab selle verega kokku puutudes uue läikivmusta välimuse. Iga viimne kui suleline, kes pole küllalt taiplik, et siit eemale hoida, riietatakse musta liibuvasse smokingisse ja tardub seejärel väikeseks inetuks pardipojaks musta luige valvsa pilgu all. Muinasjutt ärkab ellu ja näitab elule oma võigast kleepuvat keelt.
11. oktoober
Tunnistan: ma hakkan kaotama tasakaalu, tumedad pilved taevas mu pea kohal ei mõju ammu enam pelgalt ilmastikuoludena, see on rusuv sümbol, mille poole ma ei julge enam vaadatagi. Kui juhtub, et kusagilt praost peaks maa peale vajuma mõni oranž valgusvihk, siis ei rõõmusta ma selle üle, ei värise õnnelikust pääsemisest, vaid vastupidi, võtan seda kui ülemiste jõudude kalestunud prožektorit, mis maapealses uurimiskeskuses oma viimast laborirotti kontrollib.
Üksindus on nii tappev, et olen üha enam hakanud kahtlema reaalsuses. Jah, ma ju alguses justkui leppisin olukorraga, mis seal salata, isegi nautisin seda filmilikku uut maailma, kust justkui kõikvõimsa arvutigeeniuse näpuliigutusega on kustutatud kõik inimesed ja imetajad. Kes teab, võibolla ma täiesti alateadlikult langesin uue reaalsuse peibutavasse lõksu nagu laps, kes on end tundideks või lausa päevadeks unustanud arvutimängu tehislikku maailma, ja ei tahtnudki sealt välja tulla, ei tahtnud mängu katkestada, sest oli soe ja mõnus, ja ka huvitav, et kuhu see mäng, minuga peaosas, ikkagi välja viib, milline on järgmine level, millised on uued takistused, mille higine külma pilguga programmeerija mu teele on veeretanud. Elekter võeti ära – hahaa, väga põnev, mis edasi, vett ei ole, äge, vaatame, mis aga järgmisena juhtub, avame uue krõpsupaki, immutame kartuleid Red Bulliga ning laseme muudkui edasi, ning kui frustratsioon keema peaks minema, pritsime selle meile usaldatud silikoonüska ja klõbistame edasi, mis muud.
See kõik on nii põnev, ma ei salga, aga ma tahaks välja saada. Kasvõi korraks. Rääkida emaga, küsida, kuidas tal maal sõbranna juures läheb, helistada mõnele sõbrale ning minna ja lüüa rulapargis surnuks mõned mõnusad tunnid. Õhtul, kusagil korteripeol, liibuks mõne uue ja ligitõmbava tütarlapse külge ja lõbustaks teda oma üksijäämise nägemusega. Hommikul ärkaks, pea öisest meeleolukast napsitamisest paljutõotavalt paks, tunnetaks oma keha, leiaks, et see on nii mitmeski mõttes rahuldatud, ringutaks magusasti, tihkamata veel silmi avada, keeraks näoga oma uue kaaslase poole, asetaks tema rindadele oma sooja käe ja… nii täiuslikud tissid… kas tõesti… ei mäleta millegipärast.
Avan silmad. Minu kõrval lamab silikoonist naine. Sõpru ei ole. Ema ei ole… Tra, millal see mäng ükskord otsa saab?
Panen soojalt riidesse ja võtan ratta. Sõidan koju. Nüüd keeran otsa ringi, ja oma trepikoja ukse ees püüan silmadega registreerida kogu seda tardunud pilti. Lükkan end liikuma, üritades sõita täpselt mööda teise juuli hommiku trajektoori. Äkki minuga juhtus midagi? Ületan ülekäigurajal ristmiku (mäletan kindlalt, et ootasin rohelist foorituld), kus ei seisa ühtegi autot ega trammi, mis oleks võinud mind teoreetiliselt tol hommikul ohustada. Nüüd sõidan korrusmajade esisel kõnniteel, tühjal ja turvalisel. Igaks juhuks tõstan pilgu. Kas võis kusagilt midagi kukkuda? Näiteks üks neist lillepottidest sealt neljanda korruse rõdult. Kuid ei. Tänav on puhas, ühtegi potikildu ega laiali paisatud mullahunnikut pole näha. Rääkimata hangunud vereloigust. Järgmisel ristmikul (ka selle ületasin raudselt rohelise tulega) seisab üks auto ülekäigurajast mõned meetrid eemal, imelikult viltu. Kas võis olla, et… Tulen ratta seljast maha, et uurida põhjalikult auto igat nurka, lootes leida mõnda mõlki või kriimustust, mis viitaks kokkupõrkele. Aga ei, minu pettumuseks on auto puhas ja puutumatu. Süütu. Jätkan teed, sõtkudes nüüd mäest üles. Siin ei saa küll mitte kui midagi juhtuda. Kui ma just mingil arusaamatul põhjusel ei minestanud ja sõiduteele mõnele veokile ootamatult ette ei keeranud. Ent ühtegi sellist kahtlast veokit mu pilk ei taba. Need mõned üksikud sõidukid siin seisavad kõik ilmsüüta, kaetud tolmuse osavõtmatusega. Kindluse mõttes kontrollin kõikide kered üle, otsides ühtlasi ka asfaldilt mõnda väändunud jalgrattajuppi või vereplekki. Ikka tulemusteta. Sõidan edasi järgmise ristmikuni, mis on päris suur, koosnedes mitmetest ridadest viies eri suunas. Paljutõotav paik tulemuslikuks avariiks. Kogu siinse laialivalgunud autopargi inspekteerimiseks kulutan tubli tunni. Kuid mida ei ole, on õnnetus, mis aitaks mu uskumatut saatust seletada. Tunnen end pettunud detektiivina, kel tuleb lahendamatu kurioosumi ees häbistatult taanduda.
Millised võimalused mulle jäävad? Ma astusin keskusesse ja rabatuna sillerdavatest tuledest langesin südameatakiga isesõitvale trepile? Ei. Selline saatus võis tabada Tarzanit, mitte tulevast turundusjuhti, kelle jaoks maailm on oma üllatusevarud ammendanud. Infarkt? Insult? Sellises vanuses? Kooma?
Kooma. Kooma… Korraga meenus mulle üks aastatetagune juhtum tuntud autosportlasega, kes langes õnnetuse tagajärjel pikemaks ajaks koomasse, ning ajakirjandus, kes sellist maiuspala just iga päev nautima ei pääse, muudkui latras ja leierdas, kuni jõudis lõpuks loogilise turumajandusliku lahenduseni, milleks sai tõsieluseriaal koomas viibinud inimestest. Mulle meenus, et päris mitmed inimesed selles saatesarjas kirjeldasid oma kogemust kui midagi väga positiivset ja põnevat. Nendest nii mõnegi puhul oli koomas viibitud periood kaunis, lilleline, omamoodi ulmeline paralleelelu, teatud määral imepärane second life, millest tegelikult ei tahagi väljuda. Ma küll ei mäleta kahjuks, et keegi oleks oma kogemust kirjeldanud suure üksildase seiklusena, aga see ei ole vast tähtis. Kõigis neis kirjeldatud maailmades valitses teatud ebareaalne element, mingi olukord või asjade seis, mida päris elus juhtuda ei saa. Ja see neid lummaski, see hoidis neid oma unenäos kinni, sundides unustama või siis teadlikult loobuma naasmisest sellesse ebatäiuslikku maailma, mis oli nad kunagi sünnitanud.
Kas ma võisin olla koomas? Vähemalt kõlaks see seletus usutavalt. Inimese kujutlusvõimet ei kammitse ju füüsilise maailma igavad ja loogilised piirid. Meie mõttekujutus tahab, on alati tahtnud, lennata, omamata selleks tiibu. See ongi fantaasia ja füüsika põhiline erinevus. See, milleks Boeingi lennukitehase või Spielbergi filmistuudio insenerid kulutavad sadu tuhandeid kõrgelt tasustatud töötunde, sünnib meie peas üheainsa vallatu ning täiesti tasuta sõrmenipsuga.
Looming
“Amatöör”, Kirjastus Pegasus 2005
“Nägu, mis jäi üle”, Kirjastus Pegasus 2007
“Pagejad”, Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2009
“Hea firma”, Kirjastus Jumalikud Ilmutused 2011
“Minu Mustamäe”, Tuum 2013
„Lui Vutoon”, Tuum 2015
Patti Smith
Patti Smith – legendaarne Ameerika kirjanik, muusik ja kunstnik, kelle 1975. aastal ilmunud albumit „Horses” peetakse New Yorki pungi otseseks eelkäijaks. Smithi autobiograafiline romaan „Kõigest lapsed” („Just Kids” 2010) räägib autori suhtest Robert Mapplethorpe`i , ühe mõjukama 20. sajandi fotograafiga. P. Smith on salvestanud 12 stuudioalbumit ning avaldanud luulekogud „Witt”, „Paabel” ja „Korallmeri”. 2007. aastal võeti Smith vastu Rock and Roll Hall of Fame`i.
Katkend: Kõigest lapsed, Mask 2014, tlk Martin Rünk, lk 70-78.
Oli päevi, vihmaseid päevi, mil Brooklyni tänavad kutsusid end pildistama – iga aken oli nagu Leica lääts teralise ja liikumatu kaadriga. Võtsime välja värvipliiatsid ja paberid, et sõnakuulmatute lastena hilisööni joonistada, kuni rammestunult voodisse langesime. Lamasime üksteise käte vahel, ikka veidi kohmetult kuid õnnelikena, uinumiseni hingetult suudeldes.
Poiss, kellega olin kohtunud, oli häbelik ja sõnaaher. Ta tahtis, et teda suunataks, et ta saaks käest kinni hoides täiesti uude maailma siseneda. Ta oli mehelik ja kaitsev ning samas ka naiselik ja alistuv. Riietuses ja käitumises ääretult pedantne, suutis ta oma loomingus ometi luua hirmuäratavat segadust. Ta sisemaailmad olid üksteisest eraldatud ja ohtlikud, oodates vabanemist, ekstaasi ja valla pääsemist.
Vahel ärkasin keset ööd ja leidsin ta palveküünalde hämaras valguses tööd tegemas. Joonistust siit-sealt täiendades, seda üht ja teistpidi keerates uuris ta seda iga külje alt. Märgates mind ennast jälgimas, vaatas ta mõtliku ja eemaloleva pilguga minu poole ja naeratas. See naeratus suutis murda läbi kõigest, mida ta parasjagu tundis ja koges – isegi hiljem, kui ta suurtes valudes oma surivoodil lamas.
Kas nõiduse ja usu vahelises võitluses jääb peale nõidus? Võib-olla olid preestrid ja nõiad kunagi üks, kuid jumalaga silmitsi seistes ja alandlikkust kogedes heitis preester loitsu kõrvale.
Robert uskus empaatiaseadusesse, mis lubas ennast tahte abil mõnda objekti või kunstiteosesse kanda, et niimoodi välist maailma mõjutada. Looming ei pakkunud talle vabastust. Ta ei otsinudki seda. Ta proovis näha seda, mida teised ei näinud – oma kujutlusvõime peegeldust.
Ta pidas loomingulist protsessi käsitööks, sest lõpptulemus valmis nii kiiresti. Talle pakkus huvi skulptuur, kuid ta leidis, et see meedium on iganenud. Ometi veetis ta pikki tunde Michelangelo „Orjasid” uurides ja lootes leida moodust inimvormiga töötamiseks ilma haamri ja meisliga kaasneva füüsilise tööta.
Tal oli tekkinud idee teha animatsioon, mis kujutab meid tantristlikus paradiisiaias. Meist oli vaja teha alastifotosid, et ta saaks oma peas õitsva geomeetrilise aia jaoks lamenukud valmistada. Ta palus oma kursusekaaslasel Lloyd Ziffil appi pildistama tulla, kuid mulle see mõte väga ei meeldinud. Aktimodelliks olemine ei tundunud väga kutsuv, sest olin oma kõhul olevate armide tõttu ikka üsna kriitiline.
Fotod tulid jäigad ja üldse mitte sellised, nagu Robert oli ette kujutanud. Mul oli 35 mm kaamera ja soovitasin tal ise pildistada, kuid tal ei olnud fotode ilmutamiseks piisavalt kannatlikkust. Robert kasutas palju muudest allikatest pärit fotosid, kuigi neid ise pildistanult oleks ta parema tulemuse saavutanud. „Kui ma saaksin oma mõtted otse paberile projitseerida,” rääkis ta. „Enne kui ma ühe asjaga peale jõuan hakata, tegelen juba järgmisega.” Aia-projekt jäi pooleli.
Roberti varasemat loomingut mõjutas tugevalt LSDga eksperimenteerimine. Tema joonistustele ja väikestele assamblaažidele oli omane sürrealismi veidi iganenud sarm ja tantristliku kunsti geomeetriline puhtus. Aeglaselt pöördus ta oma loomingus katoliiklike teemade poole: lammas, Neitsi Maarja ja Kristus.
Ta võttis India kangad seintelt maha ning värvis vanad voodilinad mustaks ja lillaks, lasi need klambripüstoliga seina ning riputas üles krutsifikse ja usuteemalisi pilte. Pühakute raamitud portreesid oli prügihunnikutest ja Päästearmee kasutatud asjade poodidest lihtne leida. Litod võttis Robert raamist välja, värvis nad käsitsi üle või kasutas mõne suurema joonistuse, kollaaži või assamblaaži tegemisel.
Katoliku ikkest pääsemiseks kaevus Robert oma hinge teise poolusesse, mille üle valitses valguse ingel. Luciferi, langenud ingli kujutis hakkas varjutama pühakuid, keda ta oli oma kollaažides kasutanud ja lakiga karpidele kinnitanud. Ühe väikese puukarbi kaanel oli Jeesuse nägu ning sees ema ja laps koos pisikese roosiga. Kaane siseküljel nägin üllatuslikult saatana nägu, keel suust väljas.
Koju jõudes leidsin eest alkeemia ja nõiakunsti brošüüridesse süvenenud Roberti, seljas jesuiitide pruun mungarüü, mille ta kaltsukast oli ostnud. Ta palus, et tooksin talle okultismialaseid raamatuid. Alguses ta neid väga ei lugenud, vaid pigem kasutas nende pentagramme ja deemonlikke pilte neid tükkideks lõigates ja ümber kujundades. Robertis ei olnud kurjust, kuid mida rohkem tumedaid elemente ta oma töös kasutas, seda vaiksemaks ta muutus.
Talle pakkus huvi luua piltidest loitse, millega saaks saatanat džinnina esile kutsuda. Ta kujutas ette, et kui ta suudaks teha lepingu, millega saaks ligi saatana puhtamale minale, valguse minale, siis leiaks ta endale sugulashinge ja saatan annaks talle edu ja kuulsust. Robert ei tahtnud küsida endale annet, oskust teha suurt kunsti, sest ta uskus, et see oli tal juba olemas.
„Sa otsid lihtsamaid lahendusi,” ütlesin.
„Miks peaksin ma keerulisemaid otsima,” vastas ta.
Vahel läksin Scribner`sis töötades lõunapausil Püha Patricku kirikusse, et noort Püha Stanislausi külastada. Palvetasin seal surnute eest, keda armastasin samavõrd kui elavaid – Rimbaud`, Seurat`, Camille Claudeli ja Jules Laforgue`i armukese eest. Palvetasin ka meie eest.
Roberti palved olid nagu soovide esitamine, ta ihkas salateadmiste järele. Me mõlemad palvetasime Roberti hinge pärast – tema selle müümiseks ja mina päästmiseks.
Hiljem rääkis ta, et kirik avas talle tee jumala ja LSD universumi juurde. Ta ütles ka, et kunst avas talle tee saatana juurde ja et seks hoidis teda saatanaga koos.
Mõned märgid ja ended olid nende olulisuse tunnistamiseks liiga valulikud. Ühel ööl meie Hall Streeti kodus magamistoa lävel seistes vaatasin, kuidas Robert magas. Nägin nägemust, milles ta oli piinapingile sirgu tõmmatud, valge särk kokku vajumas, kui ta mu silme all tuhaks muutus. Minu õudu tundes ärkas ta üles. „Mida sa nägid?” hüüatas ta.
„Ei midagi,” vastasin ja vaatasin kõrvale, otsustades mitte leppida sellega, mida olin näinud. Ometi hoidsin ühel päeval käes ta tuhka.
Me peaaegu ei tülitsenud Robertiga, pigem nääklesime nagu lapsed ja harilikult oli põhjuseks meie väikese sissetuleku kasutamine. Sain palgana 65 dollarit nädalas ja Robert teenis juhuotstega. Kuna üür oli 80 dollarit kuus, millele lisandusid veel kommunaalid, siis pidime iga senti hoolega lugema. Metroopiletid maksid 20 senti tükk ja mul oli neid nädalas vaja kümme. Robert tegi suitsu ja need maksid 35 senti pakk. Minu nõrkus söögikoha tasuliselt telefonilt kõnesid teha oli kõige problemaatilisem. Robert ei suutnud mõista minu sidet oma perega. Telefonile kulutatud peotäis münte tähendas ühte vahelejäänud söögikorda. Vahel poetas ema mõne dollari oma kirja või kaardi vahele. See näiliselt lihtne žest tähendas paljusid sente, mille ta ettekandjana töötades jootrahast kõrvale pani, ja oskasin seda alati vääriliselt hinnata.
Meile meeldis käia Bowerys kulunud siidkleite ja kašmiirmantleid ning kasutatud mootorratturitagisid vaatamas. Orchard Streetil jahtisime uuteks töödeks huvitavat materjali – saime lehtede viisi polüesterkilet, hundinahka ja hulgaliselt ebamääraseid esemeid. Veetsime tunde Canal Streetil Pearl Painti kunstitarvete poes ning sõitsime siis metroorongiga Coney Islandile, et kõndida laudteel ja jagada ühte Nathan`si hot dog`i.
Mu lauakombed tundusid Robertile hirmsad. Nägin seda ta pilgust ja peapööramisest. Kui sõin kätega, siis leidis ta, et see tõmbab liiga palju tähelepanu, samas ta ei arvestanud, et endal oli tal rind paljas, kaelas mitu helmekeed ja seljas lambanahast vest. Nina krimpsutamine läks tavaliselt üle naeruks, eriti kui sellised vastukäivused välja tõin. Söögilauas peetud vaidlused kestsid terve meie pika sõpruse jooksul. Mu lauakombed ei läinud kunagi paremaks ning Roberti riietus tegi läbi mitmeid ekstravagantseid muutusi.
Neil päevil Brooklynis suurt midagi ei toimunud ja see tundus kesklinnamelust kaugel olevat. Robertile meeldis Manhattanil käia. Üle East Riveri minnes tundis ta ennast elusana ning just sealt koges ta hiljem mitut kannapööret – nii oma loomingus kui ka eraelus.
Elasin oma maailmas, unistades surnutest ja nende kadunud sajanditest. Noorena olin veetnud tunde kopeerides elegantset käekirja, milles oli iseseisvusdeklaratsioon kirjutatud. Käekiri oli mulle alati huvi pakkunud. Nüüd sain seda ebamäärast huvi kasutada oma joonistustes. Mind hakkas paeluma islami kalligraafia ning vahel võtsin Pärsia kaelakee ümbrisest välja ning panin joonistamise ajaks enda ette lebama.
Sain Scribner`sis ametikõrgendust infolauast müügiletti. Sel aastal olid menukiteks Adam Smithi „Rahamäng” („The Money Game”) ja Tom Wolfi`i „Electric Kool-Aid Acid Test” näidates hästi, kui polariseerunud kultuuri sel hetkel oli. Ma ei samastunud kummagagi. Tundsin ennast eemalolevana kõigest, mis oli väljaspool minu ja Roberti loodud maailma.
Oma madalhetkedel vaagisin, mis mõtet on kunsti teha. Kelle jaoks? Kas jäljendame Jumalat? Kas räägime iseendaga? Mis on lõppeesmärk? Et meie tööd oleksid kunsti suurtes loomaaedades – Tate Modernis, Metropolitani muuseumis, Louvre`is – trellide taha pandud?
Igatsesin aususe järgi, kuid leidsin endas valskust. Miks pühenduda kunstile? Kas eneseteostuse või kunsti enda pärast? Suutmata pakkuda valgustust, tundus enesekeskne üliküllusele veel midagi lisada.
Tihti istusin ja proovisin kirjutada või joonistada, kuid Vietnami sõja vastased tänavarahutused paistsid mu püüdlused mõttetuks muutvat. Ma ei suutnud poliitilise liikumisega samastuda. Nendega kaasa minnes kohtusin lihtsalt ühe teist tüüpi bürokraatiaga. Arutlesin, kas minu tegevusel üleüldse mingi mõte on.
Robert ei mallanud minu sisekaemusi kuulata. Mitte kunagi ei seadnud ta oma kutsumust kunsti teha kahtluse alla ja tema eeskujul sain aru, et on vaja ainult töötada – jumala suunatud sõnu luuletuseks ritta laduda, tema tegude suurendamiseks söe ja värvi lõim lehele kanda. Töö enda sees tuleb leida usu ja teostuse täiuslik tasakaal. Sellest meeleseisundist tulebki eluga laetud valgus.
Picasso ei tõmbunud oma kesta varjule, kui tema armastatud Baskimaad pommitati. Ta lõi vastukaaluks meistriteose „Guernica”, et meile tema rahvale osaks saanud ebaõiglust meenutada. Kui mul jäi natuke raha üle, siis käisin moodsa kunsti muuseumis ja istusin „Guernica” ees, veetes pikki tunde langenud hobust ja sõja nukra rusu kohal sädelevat silmamuna uurides. Pärast seda hakkasin uuesti tööle.
Samal kevadel lasti Martin Luther King kõigest mõned päevad enne palmipuudepüha Memphises Lorraine`i hotellis maha. Ajalehes oli pilt Corretta Scott Kingist, nägu leseloori taga pisaratest märg, oma väikest tütart lohutamas. Teismelise tüdrukuna tundsin südames samasugust pitsitust, kui nägin lendlemas mustas looris Jacqueline Kennedyt lastega seismas, samal ajal kui ta abikaasa kirst hobuvankril mööda sõitis. Proovisin oma tunded valada joonistusse või luuletusse, kuid ma ei suutnud. Näis, et alati, kui ebaõiglust väljendada tahtsin, polnud mul sobivaid sõnu.
Rein Raud
Foto: Terje Lepp/Epl
Rein Raud (1961) – eesti kirjanik, japanist ja endine Tallinna Ülikooli rektor. Ta on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria ja Aasia kultuuriloo professor, samuti Helsingi Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor.
Katkend: Täiusliku lause surm, Mustvalge Kirjastus 2015, lk 106-110.
Tapaniga said nad kokku järgmisel päeval. Alex oli helistanud talle kohe järgmisel õhtul, kui laevast hotelli jõudis, ikka veel ärritatud. Mida ma sellest mehest üldse tean? Kes ta on niisugune? Pealegi oli üks kolleeg talle laeva baaris iiriseid pakkunud ja ühel ta ülemisel hambal oli ootamatu raksatusega ära tulnud plomm. Õhtul polnud veel midagi, aga öösel, kui ta juba magas, hakkas korraga selline valu, et lase olla. Alexil olid tabletid kaasas, tal olid need alati kaasas, ta teadis, et kui hambavalu tuleb, peab sellele kohe täie rauaga vastu andma, see ei ole nagu peavaluga, et võib igaks juhuks ära oodata, äkki läheb ise üle. Õnneks oli ta tabletid kotist välja otsinud ja öökapi peale pannud. Ta tõusis voodist, võttis kaks tabletti, unise peaga ei leidnud hotellitoas vannitoa ust enne üles, kui oli ennast unest juba üsna välja raputanud. Ta ronis tagasi asemele, aga und ei tulnud. Öise Helsingi hääled akna tagant ei aidanud ka tingimata. Mis siis nüüd on? Mis juhtub, kui teada saadakse? Ma olen ju alles kahekümne kuue aastane, kurat küll.
Järgmisel päeval oli Alexil kella kaheni vaba ja hambavalu andis talle hea ettekäände mitte minna koos ülejäänud delegatsiooniga Itäkeskusesse poode kammima. Tapani oli ta kella üheks mingisse pitseeriasse kutsunud ja midagi pidi ta ju sööma, hommikulauas oli ainult kohv ja mõned viinerid alla läinud, selles hotellis ei olnud klopitud muna üldse nii maitsev kui eelmises, pigem lausa vastik.
Soomlane juba ootas ja sirvis menüüd, kann vett ja kaks klaasi olid ta ees laual.
„Capricciosa on siin päris hea,” ütles ta, kui Alex oli maha istunud. „Tellisin meile mõlemale, ma loodan, et sobib.”
Alexil oli ükskõik. Ta võttis filmipaki taskust ja lükkas üle laua Tapani poole.
„Aitäh,” ütles Tapani ja pistis selle kiiruga tasku. „Ma loodan, et ei teinud sulle väga tüli.”
Alex vaatas teda pika pilguga. Ta oli öösel päris tükk aega kulutanud sellele, et moodustada küsimust, mis nüüd küsida tuli. Näiteks: kuulge, te teete nalja? Või: vabandage, aga ma tahaks ikkagi teada. Või: me oleme nüüd juba päris tükk aega tuttavad, äkki te seletate mulle, kes te sihuke üldse olete.
Aga neid ei läinudki tarvis.
„Ma vaatan, et sa vajad ikkagi selgust,” ütles Tapani heatujuliselt. „Sul on kohe selline nägu.”
Ta võttis prillid eest ja puhastas neid salvrätikuga.
„Vaata, sellega on nüüd nii, et ma võin sulle rääkida küll. Aga nii ma asetan su ühtlasi veidi keerulisse olukorda, kas tead. Sest siis sa pead valima. Kas räägid oma ülemustele kogu loo ära, nad muidugi imestavad, et sa kohe nende juurde ei tulnud, aga noh, sa ei pruugi ju neile ka kõike nii täpselt jutustada. Või siis jätkub meie sõprus, tõsi, natuke teistsugusena, aga sel juhul palun ma sul veel mõned korrad teha seda, mida sa juba tegid.”
Päris samal hetkel nende sõnade sisu Alexile kohale ei jõudnud, erinevalt pitsadest, mis kõrvarõngaga noormees nende ette asetas.
Aga mis seal ikka.
„Ma tahaksin siiski teada, mis seal filmide peal on,” ütles ta.
„Ma vist pean alustama natuke kaugemalt,” seletas Tapani ja ulatas Alexile kahvli ja noa. „Me oleme ju mõlemad sellel meelel, et sinu kodumaal toimuvad praegu suured muutused paremuse poole, eks ole. Aga et paljudele see ei meeldi, ka arusaadavalt. See, mis me teeme, on abi neile, kes tahavad muuta sinu riiki paremaks, inimsõbralikumaks, avatumaks, kus kõik ei pea kogu aeg kartma.”
„Me ei peagi kogu aeg kartma,” torkas Alex vahele.
„Olgu, olgu.” Tapani võttis lonksu vett. „Ütleme siis nii: me aitame neid, kes tahavad elada ilma valeta.”
„Mis seal filmide peal ikkagi on,” küsis Alex.
„Seal on ühtede dokumentide pildid, mida on teinud väga vaprad inimesed.” Asi oli päris tõsine. „Seal on fotod KGB agenditoimikute esilehtedest. Saad isegi aru, et praegu on ülimalt tähtis teada, kes on kes.”
Oh, Alex oli siiski oodanud midagi palju hullemat. Aga jutt käis mingitest lihtlabastest koputajatest. Ta ei sallinud neid, kes neid ikka sallib, aga kõige parem kaitse nende vastu on ju teadupärast see, kui sul polegi midagi varjata. Seda teadis ta oma käest.
„Näiteks võiks ju ka sinul olla päris kasulik silmas pidada, et teie osakonnas töötab organite heaks keegi mister Kalugin, Konstantin Zahharovitš.” Tapani hääldas seda nime suure vaevaga. „Ja hoolega vaadata, mida sa tema seltskonnas räägid.”
Soh.
Sellest viinaninast ja seelikukütist ta küll poleks midagi taolist osanud arvata. Muidugi, eks see loogiline oli, et nende osakonna vastu ka huvi tuntakse, ühisettevõtted ja puha, aga kui nad sinna kord juba tööle võeti, siis pidi ju olema nii, et neid on kord juba kontrollitud?
„Kust teie seda teate?”
„No tean.”
Ega Alexil ju tegelikult polnud põhjust kahelda.
Aga see kõik kokku tähendas ainult üht. Et ta istub siin ja sööb lõunat inimesega, kes on mingil viisil seotud Lääne eriteenistustega. Nendesamadega, mis on olemas ainult sihiga suruda põlvili ja hävitada Nõukogude riik, nagu talle on seletatud nii kaua, kui ta mäletab. Tal ei olnud seni olnud mingit vajadust nende agente ette kujutada, sestap ei osanud ta teha seda teisiti kui selliste nürilt kindlameelsete, pikkades ilmetutes tolmumantlites mõrtsukatena, kes „Kondori kolmes päevas” (seda oli ta omal ajal käinud vaatamas kaks korda) Robert Redfordi taga ajavad, mis sest, et Redford ise oli ka CIA teenistuses.
Teisalt, seletatud on talle palju muudki. Ja siis pärast seletatud, et tegelikult oli vastupidi.
No kuidas sa, hing, oskad sellises olukorras endale truuks jääda? Tapanit selline probleem ei tundunud vaevavat.
„Oletame,” ütles Alex aeglaselt, „et ma olen selles asjas teiega nõus. Et on kasulik teada, ma mõtlen, neid, kes teiste peale kaebamas käivad ja nii. Aga te saate ikka aru, et ma mingil tingimusel ei ole nõus nagu riiki reetma, vot.”
Mõned asjad on lihtsalt nii
Nad tulid just emaga rannast. Onu oli neile konverentsi ajaks jätnud suvila võtmed, see oli üks mitte just väga paljudest majadest Olginos, mis oli rannale lähedal, aga mitte mingi ametkonna puhkevabrik. Nad tulid mööda kaldale viivat laudteed üles, rätikud õlgadel, nad polnud hakanud vee ääres riideid vahetamagi, sest seal polnud kabiine, kus oleks mugav.
Must auto oli aetud peaaegu ukse ette, mehed näitasid oma töötõendeid, ema tegi jahmunult ukse lahti ja laskis nad sisse. Praegu tagasi mõeldes arvab Alex, et tegelikult teadsid mehed ise ka, et sealt ei olnud midagi leida. See oli lihtsalt nende viis sõnumit tuua. Nad loopisid köögikummutist nõud põrandale puruks, riided kapist välja, võimalikult palju lõhki käristades („Vabandust, need on minu kleidid!” – „Jää vait, lits!”), aga eriti muidugi raamatuid. Siin ei olnud midagi keerulist, nõukogude väljaanded Ahmatovast, Mandelštamist, Blokist, osa oli onu pärast konverentse siitsamast Leningradist valuutapoest ostnud, mujalt ju neid ei saanud. Need rebiti köitest lahti, justkui võiks neis peale luuleridade peituda veel mingi sõnum, mis polegi ridade vahel.
Alex istus oma toas ja värises, tal oli külm, ta oli ikka veel ujumispükstes. Üks mees vaatas teda ukse pealt ja libistas pilgu üle tühjade seinte, askeetliku sängi, sahtlita laua ja tooli akna all, ega hakanud sisse tulemagi. Nende pilgud kohtusid, ühes mõõk, teises kilp. Õhtuks sõitsid Alex ja ema juba Leningradi tagasi, rohkem pole kumbki neist seal käinud.
„Tead sa,” vastas Tapani, „minu meelest on su riigi reetnud need, kes tahavad hoida su rahvast pimeduses. Kõlab võib-olla pidulikult, aga nii see on. Sa ju tead, millest ma räägin.”
„Nii et te annate ausõna, et seal filmidel ei ole mingeid, ma ei tea, pilte lennuväljadest või sadamahoonetest? ”
„Kui mu ausõna sulle midagi tähendab, siis jah. Ausõna.”
Alex mõtles järele. Ta oli ühest küljest piisavalt naiivne, et luureagendi ausõna uskuda, teisest küljest, ehkki tema ise küll nii ei arvanud, polnud Tapani tegelikult ju üldsegi mingi luureagent, tal lihtsalt oli Rootsis palju häid eesti sõpru.
„Aga kui ma vahele jään?”
Tapani ohkas kergendatult, aga Alex ei pannud seda tähele.
„Ma ei saa sulle öelda, et mingit riski ei ole.” Ta võttis taskust oma suure märkmiku ja otsis selle vahelt midagi. „Üldiselt muidugi sinusuguseid tollis väga ei puistata. Aga kui ikkagi peaks juhtuma,” ta võttis märkmiku vahelt nimekaardi ja ulatas selle Alexile – „ütled, et see inimene palus sul viia filmid Soome ilmutada, sest Eestis seda tüüpi värvifilme ei töödelda.”
Alex luges nimekaarti, see oli venekeelne, Eduard Margusovitš Põldmaa, Eesti NSV Metsa-, Tselluloosi-, Paberi- ja Puidutööstuse Ministeeriumi välissuhete osakond.
„See on KGB mees,” jätkas Tapani. „Ta jõudis ikka päris paljudele inimestele halba teha, enne kui aru saadi, kes ta on. Ja tal oleks ka täitsa võimalik need fotod hankida, kui ta oleks teisel poolel. Nii et kui kinni kukud, näita tema peale, on küll sinu sõna tema vastu, aga neil on põhjust teda kahtlustada rohkem kui sind. Siis see oleks viimane kord ka, rohkem ma sind ei tülitaks.”
Kõlas mõistlikult. Ainult hammas, kuramus, kippus endast jälle märku andma.
Loomingut
Kaupo, Eesti Raamat 1990
Kägude öö, Kupar 1995
Pisiasjad, mis omavad tähtsust, Tuum 2000
Hector ja Bernard, Tuum 2004 (2005. a Kultuurkapitali preemia)
Vend, Tuum 2008 ( 2009. a E.Vilde kirjanduspreemia )
Hotell Amalfi, Tuum 2011
Rekonstruktsioon, Mustvalge Kirjastus 2012
Vanem Paksem Tigedam, Mustvalge Kirjastus 2013
Täiusliku lause surm, Mustvalge Kirjastus 2015
Siri Hustvedt
Foto: Wikimedia
Siri Hustvedt (1955) – Norra juurtega USA kirjanik ja esseist, kelle teoseid on tõlgitud 29 keelde. Eesti keeles on ilmunud veel romaan „Pimesi”, Kupar 2000, tlk Nele Suursaar.
Katkend: Meesteta suvi, Varrak 2013, tlk Triin Tael, lk 60-65.
Teile ei pruugi olla üllatus, et meie aju polegi meie imetajatest nõbude rottide omast nii erinev. Mu enda rotiuurija on kogu elu võidelnud liigiülese subkortikaalse ürgemotsionaalse mina eest, kuulutades meie ühiseid ajupiirkondi ja neurokeemiat. Alles hilisematel aastatel on ta hakanud seda tuumpunkti seostama reflektsiooni, peegelduse ja eneseteadvuse kõrgemate tasandite mõistatusega – ahvidel, delfiinidel, elevantidel, inimestel ja (hiljaaegu) ka tuvidel -, avaldades teadustöid selle mõistatusliku minasuse-nimelise asja eri süsteemidest, rikastades oma arusaamist fenomenoloogiaga, särava Merleau-Ponty ja hägusema Edmund Husserliga OMA NAISE lahkel loal, ks teda samma-sammult läbi selle filosoofia talutas, taandudes vajadusel Hegeli, Kanti ja Hume`i juurde (ehkki vanamehel on neist vähem kasu, tema huviala on embodiment, jah, Leib, shéma corporel), ning luges iga sõna tähelepanelikult üle, parandades püüdlikult vigu ja siludes proosat. Ei, oigate teie, ega ometi mitte tema, ega ometi tema, see väikest kasvu, punaste lokkide ja nägusa büstiga! Mitte see poetess! Jah, see on tõsi, ütlen ma teile täie tõsidusega. Suur Boris Izcovich on korduvalt käinud omaenda naise ajus ideesid marodeerimas, on tema panust isegi tunnistanud. Ja siis? Ja siis, küsite te. Kas sellega pole siis asi korras? Ei OLE korras, sest nemad ei usu Borist. Tema on filosoofkuningas ja rotiteadusmees. Lõppude lõpuks, kulla lugeja, küsin ma, kui paljud mehed on tänanud oma kaasasid selle või teise teenuse eest, tavaliselt väga pika kolleegide ja fondide nimekirja lõpus? „Mu naise Tibu Linnukese vankumatu toetuse ja hindamatu kannatuseta, nagu ka mu laste, Jimmy juuniori ja Pisi Linnukeseta poleks see raamat eales valminud.”
Ilma mu naise Mia Fredrickseni bilateraalse prefrontaalkorteksita poleks seda raamatut olemas.
„See ajajärk on läbi,” ütles ema, kui pärisin meeste kohta tema elus. „Ma ei taha enam ühegi mehe eest hoolitseda.” Kui ta seda ütles, olin tema taga, masseerisin ta selga ja nägin ainult sirgelt pügatud juuste joont. „Tunnen su isast puudust,” ütles ta. „Tunnen puudust tema sõprusest, meie jutuajamistest. Lõppude lõpuks oskas ta paljudest asjadest rääkida, aga ei, ma ei näe, mis hea pärast ma peaksin praegu kellegagi mesti hakkama. Leskmehed abielluvad uuesti, sest see teeb nende elu kergemaks. Regina on erand. Ma kahtlustan, et ta vajab tähelepanu. Ta flirdib kõigiga.”
Lõug langetatud, kui ma sõrmedega õrnalt tema kaela rutjusin, jätkas mu ema sugudevaheliste suhete teemat jutustusega: eelmisel õhtul oli ta raamatuklubist naastes põrganud kokku Oskar Busleyga, ühega Väljade meesasukate aina kahanevast hulgast. Ehkki Oskaril olid kõnnipäevad seljataga, oli ta säilitanud liikuvuse ja suurendanud isiklikku kiirust elektrilise jalutuskäruga. Busley oli vuristanud mu ema kõrval mööda koridori edasi, lobisedes sõbralikult, sellal kui nad tema korteri poole suundusid. Kui nad ukseni jõudsid, jäi ema seisma, et kotist võtmeid võtta. See mees oli ilmselt jalutuskäru lenkstangi lahti lasknud ja järsult ettepoole sööstnud, sest ema avastas oma hämmastuseks, et Oskar oli tema keskkoha küljes kinni. Ta oli käsivarred kõvasti ümber ema lukustanud, surudes oma kiilaspea hellalt ema rindade alla. Ema oli võrdse äkilisusega ja ilmselt suurema jõuga (ta käis kaks korda nädalas jõusaalis) end soovimatust embusest lahti tõmmanud, oma korterisse tormanud ja ukse pauguga kinni löönud.
Meie vahel järgnes põgus arutelu mõnikord dementsuse puhul ilmnevast pidurdamatusest. Ent mu ema kinnitas, et sellel mehel „on pööningul kõik täiesti korras”; talitsemist vajas just ülejäänud osa. Siis pajatas ta vastukaaluks Oskar Busley loole jutustuse Robert Springerist. Ta oli käinud St. Paulis õhtusöögil ja kohtunud isa ühe vana juristist tuttava Springeriga, „pika nägusa mehega”, kellel olid „juuksed kenasti peas” ja kes viibis seal koos proua Springeriga. See absoluutselt vägivallatu kokkupuude koosnes kätlemisest, millega kaasnes tähendusrikas pilk. Seljamassaž oli selleks ajaks läbi ja ema oli toolile istunud ja näoga minu poole. Ta tegi mõlema käega, peopesad ülal, avamisliigutuse. „Ta hoidis liiga kaua kinni, saad aru, natu-natuke kauem, kui sünnis on.”
„Ja edasi?”
„Ja edasi oleks ma äärepealt ära minestanud. Tema käe surve tungis minust otse läbi. Põlved läksid nõrgaks, see oli imeline.”
Jah, mõtlesin ma, õhk täis elektrit.
… sõrmi valgeid kergita
ja paljaks mind kisu, puuduta,
kergelt kergelt üleni.
Lawrence mu peas. Kergelt puuduta.
Ema kortsus õblukesel näol oli mõtlik ilme. Me mõtted kulgesid rööbiti radu. Ta ütles: „Ma olen võtnud põhimõtteks oma sõpru puudutada, tead küll, patsutus, kallistus. See on probleem. Säärases kohas nagu see siin ei puudutata paljusid inimesi piisavalt palju.”
Tüdrukud olid liimist lahti. Asi võis olla leitsakus. Maja sees oli meil jahe, aga väljas oli lämbe – sooilm. Iseäranis närbunud nägi välja Alice ja tema suurtes pruunides silmades oli nohune läige. Kui küsisin, kas ta on haige, ütles ta, et allergiad teevad liiga. Nad vadistasid Facebookist ja ütlesid poiste nimesid: Andrew, Sean, Brandon, Dylan, Zack. Kuulsin mitu korda fraasi: „pärast basseini juures”, mainiti bikiine ning oli ohtralt sosistamist ja kuss-manitsemist. Kuid selle kihevile ajava lootuse taga kohata vastassoo liikmeid valitses nende vahel mingi lisapinge, milles ei puudunud elevus, aga selles rahutuses, mis see siis ka polnud, oli mahasurutud, pahasoovlik maik, mida tundsin sama selgelt kui niiskust väljaspool klassiruumi. Eriti ärevil paistis olevat Nikki. Tema näole ilmus iga natukese aja tagant eputav muie, mida ta polnud võimeline maha suruma. Jessie kahvatusinised silmad olid tähendusrikkusest tulvil ning korra ütles ta Emmale hääletult ühe sõna, aga ma ei suutnud seda tema huultelt välja lugeda. Peyton pani pea korduvalt lauale, otsekui kannataks ootamatu narkolepsiahoo all. Ehkki Ashley ilme oli loetamatu, oli alati tema sirges rühis erakorralist jäikust ning ta määris üheainsa tunni jooksul oma niigi küütlevale suule kolm korda huuleläiget. Ka Emma mõtteid tundus hõivavat mingi tundmatu, ainult pooleldi alla surutud nali. Tajusin teravalt, et selle kõige alla on kirjutatud mingi tekst, aga ma vaatasin palimpsesti, mis oli kirjutisi nii tihedalt täis, et mitte miski polnud loetav.
Tunni jätkudes pidin ma ärritust varjama. Nikki sätendava lauvärvi ja paksu ripsmetušiga trullakas nägu, mis alles kaks päeva varem oli mulle sõbralik tundunud, paistis nüüd ainult idiootsena. Joani vaevumärgatav irve ja samasugune meik pigem närisid mu südant, kui tegid nalja. Sellal kui nad oma värviteemalisi luuletusi kirjutasid, olin sunnitud endale meelde tuletama, et mõned neist tüdrukutest pole veel kolmeteistkümnesedki – et nende enesevalitsus on piiratud, ning kui ma luban endale võõrandumist, läheb kogu kursus untsu. Teadsin ka seda, et mu ülitundlikkus atmosfäärinüansside suhtes laua ümber võib kombinatsioonis mu enda kahetsusväärsete kogemustega selles vanuses mu tähelepanekuid vabalt moonutada. Kui palju kordi oli Boris öelnud: „Mia, sa puhud selle asja suuremaks, kui see on,” ja kui palju kordi olin end näinud hoidmas huulte vahel lontis õhupalli ning sellele hingeõhku sisse puhumas, kuni see aeglaselt kasvas suureks pirniks või pikaks viineriks, muutudes seeläbi ühest asjast teiseks. Ei, sama asi, ainult suurem: rohkem õhku.
Pärast mitte just täiesti igavat arutelu värvi ja tundmuse teemal – mõru, alatu roheline; sünge või lohutav või tohutu sinine; tuline karjuv punane; plahvatamiseni punnis kollane; lage külm valge; torisev pruun; hirmuäratav, tappev must; ja õhuline, magusa maitsega roosa – nad lahkusid ning mina, isehakanud täisealine spioon, jäin seisma väikese hoone lämbel esitrepil ja asusin jälgima.
Minu ees rullus lahti omamoodi tants, tõuklev, elav „kes aias” lähenemiste, tagasitõmbumiste ja mitmesuguste paariks, kolmeks ja neljaks ühinemistega. Nägin ainult mõne meetri kaugusel, lühikese kvartali lõpus, viiest poisist koosnevat salka, kes rõõmsalt üksteist tagusid, laksasid, lükkasid ja vastastikku jalga ette panid, hüüatades samal ajal: „Mis sa, türa, enda arvates teed?” ja „Käed eemale, pederast!” Kui üksainus erand välja arvata – pikk poiss laiade lühikeste pükste ja pesapallimütsiga, mis oli peas tagurpidi keeratud -, olid need könnid kavalerid, palju lühemad kui enamik tüdrukuid, aga kõik viis – teiste kohal kõrguv poiss kaasa arvatud – olid hõivatud millegagi, mis sarnanes kohmaka, testosteroonist läbi ligunenud rühmvõimlemisega. Ka minu seitsmik oli samal ajal etteastele ümber lülitunud. Nikki, Joan, Emma ja Jessie kriiskasid masajate kosilaste suunas üleõlapilke visates demonstratiivselt naerda. Peytoni uimasus tundus olevat hajunud. Nägin, kuidas ta end agressiivselt Nikki ja Joani vahele suskas, kummardus ja Nikki kõrva mingi mõtte sosistas, mis kutsus kuulajas kohemaid esile järjekordse kileda viiksatuse. Ashley, pulksirge, rinnad üles, välja ja ette lükatud, raputas juuksed kahe kerge kaelaväänatusega seljale ning suundus siis usaldavalt Alice`i poole. Viimane kuulas teda lummatult ja kohe pärast seda nägin Emmat vilksti Ashley poole vaatamas. See oli kiiskav, naljatlev, aga, nagu ma taipasin, ka ebamugavussähvakaga, truualamlik pilk.
Kui nad hajali pundis nende metslaste poole lontsisid, kes nurga peal endiselt rämetsesid, tundsin haletsuse ja hirmu segu – haletsust lihtsalt öelduna mitte sellepärast, et mulle oleks meenunud mõni konkreetne päev või mõni konkreetne poiss või tüdruk, isegi mitte see sünge periood, mil Julia ja tema jüngrid mind enda seast välja tõukasid. Pigem meenus mulle see ajajärk, mil suuremat osa, mis tähtis on, võib kokku võtta fraasiga „teised lapsed”, ja see rabas mind oma haletsusväärsusega. Hirm oli keerukam. Kierkegaard kirjutab oma päevikus, et hirm on külgetõmbejõud, ja tal on õigus. Hirm on peibutus ja ma tundsin tema sikutust, aga miks? Mida ma siis tegelikult näinud ja kuulnud olin, mis minus seda kerget, kuid vaieldamatut tõmmet tekitas? Tajumine pole kunagi passiivne. Me pole üksnes maailma vastuvõtjad; me ühtlasi toodame seda aktiivselt. Kõiges tajutavas on midagi hallutsinatoorset. Ja kerge on luua illusioone. Võluval neuroloogil, kel on põues või valge kitli taskutes mõni trikk varuks, annab isegi teid, kulla lugeja, hõlpsasti veenda, et kummist käsivars kuulub teile endale. Olin sunnitud endalt küsima, kas mu olukord, mu enda soovimatu paus „tõelisest” elust, mu enda psühhoosijärgne seisund polnud mind mitte mõjutanud viisil, millest ma teadlik polnud ja mida ma ennustada ei suutnud.
Looming
The Blindfold, 1992
The Enchantment of Lily Dahl, 1996
What I loved, Spectre 2003
The sorrows of an American, Spectre 2009
The shaking woman, or, A history of my nerves, Sceptre 2011
The summer without men, Sceptre 2011
Living, thinking, looking, Sceptre 2013
The blazing world, Sceptre 2014
Edvard Radzinski
Foto: Fortius
Edvard Radzinski (1936) on tuntud vene näitekirjanik, stsenarist ja biograaf.
Mitmed tema kirjutatud Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitiliste murrangute keskmes asunud juhtfiguuride biograafiad „Stalin“ (Varrak, 2000); „Nikolai II: Venemaa viimane tsaar“ (Varrak, 2001); „Rasputin: elu ja surm“ (Varrak, 2002); „Napoleon: elu pärast surma“ (Varrak, 2003) ja „Aleksander II: Venemaa lootuse ja terrori vahel“ (Varrak, 2005, kõik teosed tõlkinud Margus Leemets).
Radzinski biograafiad paistavad silma emotsionaalsuse ja poeetilisusega ning julgusega käsitleda ajalugu eelkõige haaravate ja vapustavate lugude varasalvena, mis annab võimaluse esitada faktide kõrvale ja tegelikkuse ilmestamiseks põnevaid ja kujutlusvõimet toitvaid hüpoteese. Ajalool on omadus muutuda Radzinski käes dramaatiliseks jutustuseks. Ajalugu saab lugeda peaaegu nagu ilukirjanduslikku põnevuslugu, mida on võimalik ühtaegu jälgida ja interpreteerida. Aga eks Radzinskit lugedes võib ka veenduda, et reaalne elu on ilukirjandusest alati omajagu pöörasem.
Edvard Radzinski lugejatega kohtus kirjandusfestivali Head Read raames Kirjanike Maja musta laega saalis 28. mail 2015.
8. detsembril 2015 kell 19.00 toimub Nordea Kontserdimajas Edvard Radzinski autoriõhtu „Naiste riik”. Kunstifestivali „Jõuluõhtud” raames.
Katkend: Aleksander II, Varrak 2005, tlk Margus Leemets, lk 24-29.
Kaardiväe neljas retk paleesse
Millised kohutavad ja vägevad inimesed sellel sajandil elasid! Kas või see krahv Aleksei Orlov. Ta ei saanud kuulsaks mitte ainult tsaari tapmisega… Türklastega sõdimise ajal juhatas ta Vene laevastikku. Ceşma lahel süütas ta raevukas lahingus kogu Türgi laevastiku. See oli tolle sajandi kõige verisem merelahing.
Nad olid erilised inimesed. Ja meie kangelase vanaisa kartis neid õigusega.
Otse linna keskele rajas Paul Mihhaili palee, mida kaitsesid vägev müür, veega täidetud vallikraav ja kaardiväe valvemeeskond.
Aleksandri vanaisa ehitas küll sellise lossi, kuid ei suutnud ometi lõpuni taibata, kui ohtlik meie kaardivägi ikkagi on. Nagu tema õnnetu isa Peeter III, uskus ka Paul I isevalitseja võimu jõusse. Ta lausus uhkelt: „Venemaal on aristokraat see, kellega ma parajasti vestlen, ja on seda seni, kuni mina temaga vestlen.”
Kuid miljonite alluvate valitseja, hiiglasliku impeeriumi peremees unustas Ajaloo: tema isevalitsemine oli piiratud. Mitte põhiseaduse ega parlamendiga, vaid kaardiväelaste poomisnööriga. Ta oli unustanud oma ema avastuse.
Troonipärijana Gatšina lossis elades oli Paul moodustanud oma taskuväljaandes sõjaväe, nagu oli kunagi teinud ka tema tapetud isa Peeter III. Tema gatšinalased olid kasvatatud karmi preisi distsipliini abil. Ja seda gatšina distsipliini hakkas ta nüüd juurutama ka Katariina ärahellitatud kaardiväe juures. Ta karistas Katariina kaardiväelasi väiksemagi lohakuse eest, kas siis mundri väljanägemises või marssimises, peaaegu hullumeelse raevuga. Minnes paraadile või vahtkonnateenistusse, võtsid ohvitserid nüüd kaasa ka rahapataka. Sest üsna tihti saatis Paul I kaardiväelase, kes riviväljakul talle millegipärast ei meeldinud, otsemaid mõnda polku kusagil Venemaa äärealal. Kõige elitaarsemasse ratsakaardiväe polku oli jäänud vaid kaks ohvitseri neist 132-st, kes olid seal Katariina ajal teeninud! Kogu oma neli aastat kestnud valitsemisaja jooksul Paul otsekui maksis kaardiväelastele kätte oma isa hukkumise eest!
Kuid kaardiväes küpses juba vandenõu.
Kõige hirmsam oli see, et meie kangelase onu, hilisem Napoleoni võitja Aleksander osales selles vandenõus oma isa vastu. Vandenõulased hirmutasid teda kaardiväe paratamatu ja verise ülestõusuga, kui tema isa peaks edasi troonile jääma, ja sellega, ja et ka Aleksander ise võib hukkuda arulageda Pauli käe läbi. Kuid nad lubasid Aleksandrile, et isale ei tehta viga. Pauli sunnitakse kirjutama alla troonist loobumise aktile… Kuidas võis Aleksander seda uskuda, teades, milliseks kujunes Peeter III saatus! Nii et täpsemalt öeldes – Aleksander sundis ennast uskuma. Ja kõik läkski nii, nagu minema pidi.
Enne keisri tapmist kogunesid kaardiväelased lõbusale õhtueinele. Joodi kõvasti veini. Seal kõlasid juba ka jutud, milles kajas kaugema tuleviku kohutavaid märke. Näiteks ihukaardiväe polkovnik Bibikov (tema sugulane oli aidanud Katariina II troonile saada) avaldas arvamust, et pole mõtet vabaneda üksnes Paulist, et parem oleks „vabaneda kogu tsaariperest”. Teised vandenõulased teda tookord siiski ei toetanud.
Keskööl suundus Mihhaili palee salajase sissepääsu juurde kamp veiniuimas kaardiväeohvitsere. Nende seas olid ka Katariina Suure viimane armuke vürst Platon Zubov ja tema vend Nikolai. Neile näitas teed Pauli lemmikadjutant. Vandenõu juht oli krahv Pahlen – samuti keisri lemmik.
Vandenõulased tormasid paljastatud mõõkadega Paul I magamistuppa. Kuid magamistoas ei olnud kedagi… Nad taipasid õudusega, et Paul on põgenema pääsenud – nüüd on ka nende lõpp käes! Kuni teised ohvitserid paanikas olid, vaatas üks vandenõu juhte, pikk ja flegmaatiline kindral Bennigsen kaminale nõjatudes rahulikult toas ringi. Suure magamistoa nurgas oli kerge eemaldatav sirm ja selle alt hakkasid kindralile silma keisri paljad jalad. Kuuldes kaardiväelaste lähenemist, oli õnnetu Paul ennast sinna peitnud.
„Le voilà,” lausus kindral pilkavalt prantsuse keeles ja osutas käega sirmi poole. Kardiväelase tirisid vaese Pauli võidukalt välja.
Nagu despootidele omane, muutus too otsekohe haledaks ja abituks. Väikest kasvu, nöbininaga, valgetes aluspükstes ja pikkade varrukatega öösärgis, sarnanes ta hirmunud poisikesega. Ja kogu purjus kamp sööstis Paulile kallale. Ta püüdis saamatult vastu rabeleda, palus halastust, anus, et tal lubataks enne surma veel palvetada…
Kuid lihunikuga sarnanev hiiglasekasvu veiniuimas krahv Nikolai Zubov lõi kullast tubakatoosiga kõigest jõust Venemaa isevalitsejale vastu oimukohta. Paul kukkus pikali. Seejärel istus Zubovi prantslasest kammerteener keisri kõhu peale. Kaardiväelane Jakov Skarjatin võttis oma ohvitserisärbi ja sellega kägistasid nad Venemaa isevalitseja surnuks. Ja siis mõnitas joobnud kamp surnut – nad peksid ja togisid saabastega meie kangelase vanaisa elutut keha.
Läinud välja lossi valvavate sõdurite juurde, teatasid purjus mõrtsukad lõbusalt: „Keiser suri ootamatult ajurabanduse tagajärjel.” Ja sõdurid hüüdsid: „Hurraa keiser Aleksandrile!”
Paul riietati kaardiväemundrisse, tema kolmnurkne müts oli laubale nihutatud, et varjata häbiväärset tubakatoosiga antud löögi jälge. Ja alles seejärel lubati nutval keisrinnal mehega hüvasti jätta. Kuid kindral Bennigsen palus teda tungivalt „mitte venitada hüvastijätustseeniga, sest see võiks olla kahjulik Teie Majesteedi tervisele”.
Nagu tapetud Peeter III puhul, teatati ka nüüd, et keiser suri ootamatult, kuid rahulikult. Keisri surnukeha pandi hüvastijätuks Mihhaili palesse. Ent nagu kirjutas madam de Staël: „Venemaal on kõik saladus, kuid miski pole teadmata.” Peterburi avalikkus kiirustas ootamatult surnud valitsejale pilku heitma. Surnukeha oli vaatamiseks paigutatud väga osavalt. Tuntud kirjanik ja ajakirjanik N. Gretš on meenutanud: „Ma astusin Mihhaili palesse korda kümme, kuid suutsin näha vaid tema ratsasaabaste taldu ja tema nägu katva laia äärega kübara ranti. Niipea kui ma ukse juurde jõudsin, osutati järgmise ukse suunas: „Palun, astuge edasi!” ”
Nii sai meie kangelase onust, hilisemast Napoleoni võitjast keiser Aleksander I.
Uus keiser ei julgenud tsaaritapjaist kaardiväelasi puutuda.
Ning kui kaardiväelane Skarjatin kaarte mängis, riputas ta oma ohvitserisärbi seljatoele ja kõik mõistatasid, kas see ongi sama särp, millega kägistati surnuks uue keisri isa. Kindral Bennigsenist sai armeejuhataja sõjas Napoleoni vastu. Kui aga Aleksander häbimärgistas Napoleoni, nimetades teda „verejanuliseks koletiseks”, tuletas Bonaparte tsaarile pilkavalt meelde „tema väejuhi kangelastegusid tema isa magamistoas”.
Perekonna kummitus
Märtrina surnud Paul I nime ümbritsesid Romanovite perekonnas legendid. Gatšinas, Paul I lemmiklossis oli suletud uksega tuba. Seal hoiti Mihhaili paleest toodud voodit koos tekkide ja patjadega, mis oli määritud tapetud keisri verega. Ja teenrid väitsid, et on korduvalt näinud tapetud keisri kummitust, kes hulgub mööda Gatšina lossi saale. See kummitus olevat ilmutanud ennast alati just enne mingeid saatuslikke sündmusi.
Kui väike Aleksander käis uhkes Gatšina lossis, unistas ta, et näeb seal oma vanaisa kummitust. Ka viimase tsaari Nikolai II õde Olga on oma mälestustes kirjutanud, kuidas nad lapsepõlves koos Nickyga hulkusid Gatšina lossis, lootes ja kartes näha seda rahutut varju. Ka meie kangelase isa Nikolai olevat oma elu kõige hirmsamal päeval väidetavalt seda kummitust näinud.
Troon, mida keegi ei tahtnud
Mõrvatud keiser Paul I-sel oli neli poega.
Kaks vanemat, Aleksander ja Konstantin, olid sündinud aastase vahega. Kaks nooremat olid Nikolai (meie kangelase isa) ja Mihhail.
Erinevalt isast, väikesekasvulisest ja nöbininalisest Paulist olid Aleksander ja Nikolai lausa atleedid, nägusad ja õilsate näojoontega. Ka edaspidi sünnib Romanovite perekonnas pikakasvulisi nägusaid mehi. Pauli naine, viljakas Württembergi printsess (ta sünnitas Paulile kokku kaheksa last) tõi Romanovite peresse Württembergi soo ilu ja rühikuse.
Vanemate ja nooremate vendade vanusevahe oli peaaegu kakskümmend aastat ja nende haridustaset lahutas lausa kuristik…
Vanemad pojad – Aleksandri ja Konstantini – võttis Katariina II oma poja Pauli käest ära. „Parim vanaema” juhatas nende harimist ja kasvatamist juba väikelapseeast alates. Ta koostas ise nende jaoks lõbusa aabitsa, kirjutas neile muinasjutte ja konstrueeris nende jaoks rõivaid, „mis on tervisele kasulikud”.
Isegi lastekasvatuse muutis Katariina osavalt poliitiliseks ürituseks. Ta unistas sellest, et annab trooni vihatud poja Pauli asemel hoopis pojapoeg Aleksandrile, Konstantinist aga oleks pidanud saama taastatava Bütsantsi keisririigi valitseja, mille Katariina kavatses Türgilt endale vallutada ja mille pealinnaks oleks pidanud saama Konstantinoopol (sellele vihjas ka poisi nimi!). Venemaa pidi koos vabastatud Balkani slaavlastega looma maailma suurima riigi – slaavlaste impeeriumi. Kuid seda projekti suur keisrinna ja poliitik ellu viia ei jõudnud – teda tabas halvatus.
Kui kaardiväelased tapsid tema vihatud poja Paul I, täitus sellega ka „parima vanaema unistus”, tema lemmiklapselaps astus Venemaa troonile, temast sai keiser Aleksander I. Saatus kinkis Aleksander I-le võidu Napoleoni üle ja ülemaailmse kuulsuse.
Kuid mida vanemaks Napoleoni võitja sai, seda sügavamale mingisse musta melanhooliasse ta langes. Teda vaevas isa mõrvamine, osalemine vandenõus. 1819. aastal rääkis ta vend Konstantinile otsekoheselt: „Ma pean sulle ütlema, et olen väsinud, ma ei suuda enam valitsejaameti raskust kanda.” See tähendas, et Konstantin (vanuselt järgmine vend) pidi valitsejakrooni endale võtma.
Konstantin oli oma mõrvatud isa armastanud. Tema sarnanes Paulile, oli samasuguse nöbininaga ja heledate juustega. Ning oli sama äge ja oma vihas ohjeldamatu. Tema polnud suutnud kunagi seda märtsiööd unustada. Kohe pärast keisri tapmist tuli Konstantini tuppa tema vanaema kunagine armuke vürst Platon Zubov. Konstantin magas, kuid Zubov tõmbas tal jõhkralt teki pealt ning midagi seletamata käskis tal riidesse panna. Konstantin arvas, et teda viiakse hukkamisele. Kid ta viidi Mihhaili paleest Talvepaleesse, kus vandenõulased kuulutasid tema venna Aleksandri keisriks.
Konstantin ütles sel puhul ratsakaardiväelasele Sablukovile: „Minu vend võib hakata valitsejaks, kui ta seda soovib. Kui aga troon oleks mulle määratud, siis mina oleksin sellest keeldunud!”
Isa verega määritud troon tekitas temas õudust. Ja seepärast vastas Konstantin venna ettepanekule ka kohe, et on valmis „paluma temalt teise kammerteenri ametikohta, peaasi, et ta ei peaks tsaarina troonile istuma!” Ja ta kirjutas kähku valmis ametliku loobumiskirja: „Ma ei tunne endas selleks vajalikku annet, jõudu ega vaimu… jne.”
Vanuselt järgmine vend oli meie kangelase isa Nikolai. Tema jumaldas valitsevat keisrit, Napoleoni võitjat, ja austas ka Konstantini. Vanemate vendade auks pani ta oma pojale nimeks Aleksander ja Konstantin.
Kuid Nikolai polnud troonile astumiseks valmistunud. Teda oli koolitatud ainult rividrilli tegema ja seda oskas ta hästi. Suures Romanovite peres peeti Nikolaid „kroonumühkamiks”. Ja mis veelgi ohtlikum – mühkamiks pidas teda ka vägev kaardivägi. Kaardiväes teenisid sel ajal ka paljud pealinna intellektuaalid ning „mühkam Nikolai” põlastamine oli moeasi. Nii et keiser Aleksander teadis, kui ohtlik võib troon Nikolaile olla.
Väljapääsu aga polnud ning keiser Nikolai pöördus meie kangelase isa poole. Tsaar ei hakanud vaidlema, ta lihtsalt tegi teatavaks oma valitsejaliku otsuse: tema surma korral peab troonile astuma Nikolai.
Kuid keiser lisas: „See võib toimuda ka märksa varem. Ma mõtlen üha sagedamini sellest, et loobun oma kohustusest ja tõmbuda ilmaelust tagasi. Euroopa vajab noori riigivalitsejaid, kes on täis jõudu ja energiat, minust pole enam asja.”
Meie kangelase ema on kirjeldanud, kui kummaliselt nad keisri teatele reageerisid. „Me kuulasime valitseja sõnu nagu kaks raidkuju, silmad pärani ja suu kinni.” Nagu Konstantini, nii haaras ka Nikolaid hirm, kui talle krooni pakuti!
Ka tema kartis isa ja vanaisa verega määritud trooni!
Aleksandril tuli teda rahustada: „Kuid see hetk, mis teid nii väga kohutab, pole veel käes… selleni võib minna veel kümmekond aastat,” ütles ta lõpetuseks ja sõitis minema.
„Me olime kui välgust rabatud… Pisaraid valades ja nuuksudes võtsime vastu selle ooatmatu teate ja vaikisime… ” kirjutas meie kangelase ema.
Pisarad ja nuuksed kohutavast teadmisest, et tuleb hakata… riiki valitsema!!!
Nii sai teoks see suur vene kurioosum. Kogu maailmas võitlesid vennad krooni pärast, sooritades selle nimel isegi kuritegusid. Siin aga unistasid vennad vaid sellest, et suurriik teisele valitseda anda. Selline oli kaardiväe paleesse korraldatud retkede tulemus.
Looming
Koba apokalüpsis, Varrak 2015
Aleksander II, Varrak 2005
Napoleon, Varrak 2003
Rasputin, Varrak 2002
Nikolai II, Varrak 2001
Stalin, Varrak 2000
Linke
Kirjanduse aeg 3, HeadRead: Edvard Radzinski 28. 05.2015 Kirjanike maja,
http://etv2.err.ee/v/kultuur/kirjanduse_aeg/saated/7218ca8d-8f90-4a41-a54b-b41f213bcf4c
Andres Laasik „Edvard Radzinski mähkis Aleksandri kirjandusloosse”, Eesti Päevleht 3.06.2005, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/andres-laasik-edvard-radzinski-mahkis-aleksandri-kirjandusloosse?id=51012110
Nädala autor 