Anti Saar

1. märts 2024 at 5:15 p.l. (Anti Saar, Nädala autor 2024) (, , , , , , )

Foto: Dimitri Kotjuh

Anti Saar (1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer.  Anti Saare proosa on žanriliselt katsetuslik, sageli esseistliku alatooniga, autoripositsiooni analüüsiv. Tema debüütteos ilmus 2006. aastal, milleks oli kogumik „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin“, mis viib lugejaid  rännakutele nii inimsuhetes kui ka kujutlusvõimes. 2013. aastal ilmus ta esimene  lasteraamat „Kuidas meil asjad käivad“, mis pälvis kohe nii Aasta Rosina kui Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna.  

Aastal 2014 asutas ta ühemeheettevõtte Kolm Elu, mis valmistas mehaanilisi kuulimängumasinaid ning viimastel aastatel annab ta selle kaubamärgi all välja ka oma raamatuid.  Tõlkijana on ta prantsuse keelest eesti keelde tõlkinud peamiselt proosat kui ka filosoofilisi ja humanitaarteaduslikke tekste.

Kirjastuses Kolm Elu ilmunud proosateos „Puu põndakul“ ja  lasteraamat „Kuidas istuda, kuidas astuda“ on käesoleval aastal nomineeritud kultuurikapital kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele. Teose „Puu põndakul“ teeb eriliseks asjaolu, et esimest korda on Anti Saar ise ka oma raamatu illustreerinud. Õigemini on joonistused kogu raamatu keskseks teljeks.

Katkendid: Anti Saar „Puu põndakul“, Kolm Elu, 2023

Lk 34.

Olin terve algkooli läbinisti viiemees, ainult kunstiõpetus oli pidevalt neli. Ma ei mäleta, miks, ma ju püüdsin. Enam ma ei püüa. Mis on kunst, kirjandus või mistahes muu üldse väärt, kui ta kajastab kellegi püüdlusi, kui vastab ettekujutusele, omaenda või, veel hullem, kellegi muu nägemusele? Kui ma ei suuda ennast enam üllatada, olen ma surnud. Mitte valmis saada tähendab: olla kogu aeg kõigeks valmis.

…

Lk 60.

Kõhe on näha vägevat haralist paplit, mis aeg-ajalt üksikuid luukarvu oksi poetab, siis aga korraga täies pikkuses jala pealt langeb. Ma olen sellist puud langemas näinud. See puu oli minu isa.

Lk 68.

Puude tagant paistab mets. Aga kui terasemalt vaadata, siis hakkavad metsa taustal paistma mitmesugused puud: arukased ja sookased, hallid ja sanglepad, toomingas, türnpuu ja künnapuu, paar kõrgemat kuuske ja muidugi kõiksugu pajud. Puude taustal on tüved ja oksaharud, nende taustal lehekroonid, -klumbid ja – sagarad. Leheklumpide taustal on puulehed, nende taustal siksakid, spiraalid ja  võnked, ebaühtlane sigrimigri, mille tausatal, kui päris lähemalt vaadata, hakkab uuesti paistma mets, padrik, rägastik.

Lk 74.

Mõte on arborestsentne, puu on mõtte metamorf. Puu kasvatab vilju, mõte liigutab mägesid. Mõni mõte võib nakatuda nõiavitsatõvest, lüüa sajas suunas vohama ja kulutada kogu jõu tarbetutele kasvudele, mis on külmakartlikud, õisi ei kanna ja kuivavad kiiresti.

Lk 83.

Mõnikord jälitan ma õiget joont terve õhtu. Kuskil seal puuvõras, mida ma joonistan, on ta peidus, aga kuni see, mida ma joonistan, ei ole puu, ei suuda ma teda kuidagi tabada. Ühesõnaga, see on võimatu. Ma joonistan selle võimatuse kiuste.

…

Lk 115.

Ei tahagi nagu õieti midagi. Kedagi näha või… Ainult kõige lähemaid. Huvitav, kaua see niimoodi kestab? Inertsist ikka nõustun tegema ja käima ja olema. Aga kõik see on pingutus. Mõni tõmbab ennast stressi leevendamiseks kivisse, mina tõmban ennast puusse. Hea, et see võimalus on. Olen seda paar aastat justkui ette valmistanud, nagu lapsena ehitasin puu otsa onne. Kui ema seitse aastat tagasi suri, tundus, et sain täiskasvanuks. Nüüd, pärast isa minekut, oleksin nagu vanaks jäänud. Võib-olla see joonistamine ongi vananemise harjutus. Hoo mahavõtmine, paremal juhul hoo ülekandmine.

Lk 122.

Tühisuste tühisus.

Lk 125.

…

Praegu tundub, et muust peale puude enam keegi ei räägigi. Eile Tallinnas: teel lugesin Sirbist Kaplisnki mõtet, et puud ja põõsad osa meist, meie kehaosad, ainult kaugemad kui me käed ja jalad. Nii et me võime hakata uskuma, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära  raiuda, ilma et saaksime haiget, ilma et meiega midagi juhtuks. Hiljem lastekirjanduse keskuses kõneles Piret oma imelisest „Juurtega aiast“ ja näitas pilte oma koduaknast. Puudega on mul, jah, mingi päris omaette eriline suhe – umbes nii ta ütles. Pärast ütlesin talle, et minul ka, lubasin mõned enda omad saata. Kairiga oli eelmine nädal umbes sama lugu. Ühesõnaga, olen neid puid nüüd jagama hakanud. Võib-olla saadaksegi rasketest asjadest jagu. Kui neid ühes tükis endale hoida ei jaksa.

Lisaks lugemist:

Klaari Tamm

Püsiviide Lisa kommentaar