Rein Veidemann

25. jaan. 2019 at 1:14 p.l. (Nädala autor 2019, Rein Veidemann) (, , , , )

Foto: TERJE LEPP

Rein Veidemann (1946) – eesti kirjandusteadlane, ajakirjanik, kirjanik ja õppejõud. Õppinud aastail 1954–1965 Pärnu 1. 7-klassilises koolis ja Pärnu 1. Keskkoolis ning seejärel aastail 1969–1974 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Veidemann debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega aastal 1971. Aastast 1984 filoloogiakandidaat väitekirjaga “Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972”. Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1981

28.01.2019 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Rein Veidemanni romaani „Piimaring“ esitlus
Kirjanik kõneleb raamatu saamisloost ja näitab slaide omaaegsetest piimaringidest. Raamat müügil kirjastuse hinnaga. „Piimaring“ (EKSA, 2018) on viimane osa autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast „Wiik“ (eelmised kaks: „Lastekodu“, 2003 ja „Tund enne igavikku“, 2012), milles autor jäädvustab ühe „elluastuja“ loo kaudu ilukirjanduslikult 1960-ndate keskpaiga maaelu Eestis.

Katkend: Piimaring, EKSA 2018, lk 178-184.

Toomas ohkab, paneb raamatud, klade ja kont kaasa võetud väikese lauakella portfelli. Kohe toob ka sanitar tema enda riided. „Pidžaama ja kitli võite jätta voodi peale,” ütleb too ja lahkub niisama märkamatu varjuna, nagu tuligi. Toomas riietub ettevaatlikult, püksirihma jätab koguni pükstele peale panemata, torgates sellegi portfelli. Istub siis uuesti taburetile.
„Aga sa panid tähele, Andreas,” osutab ta, „et teist korda meie rindeõde ei mõõtnud mind kui seltsimeest. Tunnistas mu vaimuliku ametit. Ikkagi lugupidamine.”
„Laupäeval tuleb siis Kase Heldur matta… Matused rõhuvad mind kõige enam,” ohkab Toomas. „Minult oodatakse lohutamatu leina trööstimist, mis tähendab nutma panemist. Olen seljataga kuulnud ütlemisi, et minusuguselt noorelt hingekarjaselt ei saavatki oodata „armsat matmist”. Ei saa rääkida tõtt, et see õnnetus hüüdis tulles… Eks ma siis meenuta, et Heldur oli surres sama vana või noor kui Jeesus Kristus, ja et noorusele vaatamata on ta siiski osa oma elutööst teinud – ja kaev õues jääb teda mäletama, ja vesi, mis sinna imbub ja mida sealt ammutatakse on mõneski mõttes püha allikas, kuhu on ohverdatud… seekord lausa looja ise.”
„Aga tuleb aegu,” ohkab Toomas veelgi sügavamalt, lausa südamest, „kus seista tuleb kirstu kõrval, kus vanemate ainus laps lebab surnuna. Kogu lootus, armastus ja hool on läinud temale, või veel rängem, kui seesama armas poeg või tütar on suureks ja tubliks kasvanud. Ja ühtäkki ei ole teda enam… Mida ma siis ütlen nendele inimestele?”
Toomas kogub end. Ta on juba haiglast lahkumiseks püsti tõusnud. Näha ja tunda on, et ta tahab Andreasele jätta mingit sõnumit. Nõnda ta ütleb: „Elu on habras. Surma ei saa teha olematuks. Aga surm ei võta kaasa olnut… Kaduvad on õigupoolest ainult võimalused, mis on loomiseks või kogemiseks. Kui oled ühegi võimaluse teoks teinud, siis ei ole see enam kadunud, pigem möödunud. Ja möödunut ei saa teha olematuks.”
Toomas ulatab Andreasele hüvastijätuks käe. „Ma olen mõistnud, et piimaringile sattudes oled sinagi sellesse mööduvuse- kaduvuse keerisesse haaratud. Ära siis ainult iseend sellesse unusta. Õnnistagu sind Jumal!”
Toomas Aval, pikk noor mees, armistuva haavaga kõhus, avab veidi vimmakalt – muidugi, hooles sellesama haava pärast – palatiukse, vaatab korraks tagasi Andrease poole ja sõnab: „Ehk kohtume veel. Jõua kõrgele ja kaugele!”
Üksi palatisse jäänud, meenub Andreasele äkki sealtsamast piiblist loetud uskmatu Tooma lugu. Piibli-Toomas oli olnud umbusklik selle suhtes, mida teised jüngrid räägivad ristil surnud Jeesuse ilmumisest. Jeesuse ilmumine – seejuures sellesama torkehaavaga rinde all – veenab Toomast ning ajaloos „uskmatuks” kutsutuks saab esimene, kes ütleb Jeesuse kohta, et ta on Jumal. Kas tema, Andreaski, ei kohtunud täna inimesega – temalgi ju armistuv lõikushaav küljes -, kes on valmis vastama igale kahtlejale, seejuures talle endalegi, et tõekogemus, asugu see kasvõi paralleelsirgete igavikulises kokkupuutepunktis, on siiski võimalik, ja selle tõe nimi on Jumal.
Nii kaugele ei julge Andreas siiski mõelda. Ta väristab kuuldust õlgu, heidab voodile ning hakkab sirvima Veronika toodud naisteajakirju, kõigepealt neid, mis veel Eesti Naise nime all ilmunud. Viiekümne esimese aasta oktoobrinumbris, kus kahte lehekülge pealistava loosungi „Nõukogude inimeste töövaimustus on suureks panuseks rahuüritusse” all raporteerivad nõukogude naised erinevatelt kutsealadelt – kolhoosnikud, kangrud, õpetajad – Suure Stalini auks saavutatud väärikatest töövõitudest, leiab Andreas teiste hulgas loo Pärnu I ööpäeva-lastesõimest.
Üks ajakirjanik kirjutab seal noorest kasvatajatädist Maria Koitlast. See on ju minu ema neiupõlvenimi, ei usu Andreas oma silmi ning ahmib kirjutatut endasse. Noorukene Maria – eks ema olnudki sel ajal alles kahekümne kuue aastane, kes üksi kasvatavat lasteaias käivat poega, hoolitsevat sõimes kaks vahetust järjest korraga kümne kolme-neljakuuse beebi eest, kelle emad samal ajal ennastohverdavalt töötavad kogu nõukogude ühiskonna hüvanguks. Maria enda kangelaslikkuse näiteks tuuakse juhtum, kus kohaliku lennuväepolgu ohvitseri naise pisipoeg, kellest tulevikus võib kasvada väärikas järeltulija Stalini ürituse elluviimisel, imes suure lutiga pudelist piima endale kõhtu niisuguse innuga, et mingi osa sellest oli sattunud hingamisteedesse. Laps oleks võinud lämbuda, kui Maria Koitla poleks oskuslikult tegutsenud ja lapse elu päästnud. Ajakirjanik oli olnud tunnistajaks, kui ohvitseri naine oli tänuks otsustava käitumise eest toonud Mariale lend-lease`i programmi raames lenduritele mõeldud Ameerika šokolaadi. Ja kuigi Maria ei oska vene keelt ja ohvitseri naine eesti keelt, olid mõlemad teineteist emmanud, mis tunnistavat seda, et emade vaheline mõistmine ja sõprus ületavad ka keeletõkked.
Ema ei olnud Andreasele sellest juhtumist rääkinud ja kas ta üldse teadis, et niisugune lugu Eesti Naises ilmus ja veel samal kuul, kui Andreas ise viieseks sai. Ei olnud Andreas näinud ega söönud lend-lease`i šokolaadi, küll aga mäletab, kuidas ta emaga koos seisab varahommikul Pärnus Räämal asuva linavabriku poe ukse taga pikas järjekorras, oodates poe avamist, et kätte saada sinisesse paberisse pakitud peasuhkru kamakas, mille küljest lahti toksitud tükkidega sai teha muidu mõrult maitsenud teed magusamaks.
Aga surmatunnini jääb Andreas mäletama oma viiendat sünnipäeva ennast. Ikka viirastub talle aeg-ajalt üks mustades traksidega põlvpükstes ja linavalge laubatukaga poiss, kes istub sel nii tähtsal päeval Pärnus Kirsi tänava rohelise töölismaja ühisköögi söögilaua otstarvet teeniva madala nõudekapi ääres. Poiss istub seal oma ema vastas, ema, kelle ruugeid juukseid ehib lauba kohal kõrguv vesilaine ja kelle valgest sitsist pluusi ning tuhkhalli seelikut katab kannikesemustriga põll; Andreas istub seal niisama põnevil, nagu oli ta äsja istunud akna all taburetil, kuulamas Toomas Avala juttu kommunismist ja kristlusest.

Ja see poiss oli õnnelik emalt saadud kingituse üle, milleks oli pudel limonaadi ja pakk sidruniküpsiseid, mida ta jalgu kõigutades ja vastu kappi kobistades isukalt krõbistab; ja ta tunneb endal ema hella pilk, nii hella, nagu talle iial enam tunda polnud antud; ja ta mäletab ema nutmas, karge talvepäeva värvi silmad veekalkvel; miks ometi, kui ta poeg end õnnelikuna tunneb? – mis sest, et kingituseks polnud mänguautot või jalgratast või mõnd rõivatükki – need ei jää hiljem tulemata -, õnnelik ollakse just selles hetkes ja nende võimaluste keskel, mida elul pakkuda.
Seda, oma viienda eluaasta kingitust, tühjaks joodud rohekassinist limonaadipudelit, kummuli kuusirpi meenutava sildiga „Limonaad” kaelal, hoiab Andreas aastaid, kuni see Räämalt südalinna kolimisega 1962. aastal kaotsi läheb. Ja Andreasele tähendab see ühtlasi lahkumist lapsepõlvest.

Järgmisel päeval pärast Toomase lahkumist pääseb ka Andreas haiglast Pärnusse kodusele ravile. Talle üllatuseks pakutakse linnasõiduks sedasama Piima-Kaarli autot, millega ta peaaegu nädala eest kraavi oli sõitnud. Olev oli õnnetusepäeval pärast koduskäiku ning vasikate jootmist töökojast vajalikud remonditarbed ja pudeli pidurivedelikku ühes võtnud ning kohapeal auto pidurisüsteemi korda teinud. Nii oligi olnud, et pidurisüsteemi štutser oli lahti keeratud, järsust tõmbamisest oli ka käsipidur kinni kiilunud. Töökojas oli aga auto poritiib tagasi painutatud, esituli ära vahetatud, uus tahavaatepeegel kinnitatud ning kapotikaas saanud uue kronšteini. Piimaauto oleks võinud uuesti ringile saata.
Andreasest endast sõitjat pole. Olev tuleb ka autot linna viima. Rooli taha istudes ütleb ta, et sai kabiingi puhtaks tehtud, Andrease lõuahaavast tekkinud vereplekid põrandalt ära pühitud.
„Peab ikka loll olema see, kes käivitusvändal laseb lahtiselt põrandal tolkneda,” seletas Olev põlglikult. „Istmetagusel seinal ju klambrid vända hoidmiseks olemas.” „Hakka või arvama, et keegi lausa pahatahtlikult sättis vända põrandale ja tühjendas peasilindri pidurivedelikust,” lisab ta.
Nad sõidavad mõnda aega vaikides linna poole.
„Epp jäigi ühest neerust ilma,” tähendas Olev. „Raske lõikus olevat olnud, vereülekanne ja puha… on siiamaani toibumispalatis… tea, kas pääsebki juurde.” Auto ja Andrease linnaviimisel oligi olnud Olevil see lisamõte, et läheb ka haiglasse, Eppu vaatama.
„Sai ta su enne ikkagi kätte?” uurib Olev, aga näha on, et ei ootagi Andreaselt sellele kinnitust. „Eks ma ütlesin ju sulle, et saatuslik naine… näed siis, oleks võinud sind koguni hauda viia.”
„Epp ütles, et ta tuleb su juurde tagasi, laseb sul vaid mõnda aega põdeda,” poetab Andreas vabandavalt.
„Tema on see, kes nüüd põdema jääb,” sõnab Olev leplikult. „Kus ta pääseb, toon ta haiglast enda juurde, aeg tal maatüdrukuks tagasi saada, meiereis endas kah laboranti vaja, ei pea ju ainult autoga ringi tuuritama.”
Andreas uudistab veel, kes nüüd nädal otsa tema järel piimaringi sõitnud.
„Ah, et tea ta nime,” rehmab Olev. „Aga naljakas on see, et sohver on naine, selline jõmmkärakas, nagu kuulitõukaja, püksid kah jalas ja jope seljas…. Ise rebib kannud kasti ja võtab proovid. Täitsa eit kohe… Ei noh, võib-olla arvatigi baasis, et mehi ei või enam saata, noori poisse seda enam… ” Olev pilgutab Andreasele silma. „…rikuvad naised ära ja keeravad piima ka tuksi.”
„Sul on nüüd igatahes pikk sinine leht kindel… sõjaväkke minekuni välja,” teatab Olev, peatudes Andrease kodumaja ees. „Mis ma ütlen Epule, kui ma teda vaatama pääsen?”
Andreas kehitab õlgu. Ta ronib ettevaatlikult autoistmelt tänavale, vasak käsi endiselt tugirätikuga kaelas. Tunneb siiski, et mingi sõna peaks ta Epule saatma, aga see ei tohiks olla Eppu või Andreast ennast haletsev. Siis torkabki talle pähe, mida talle sõjakomissariaadist mõne nädala eest sõjaväeteenistuse kutset üle andes keegi ohvitser oli öelnud, et kui talle eeskujuliku teenistuse eest tänu avaldatakse, siis tuleb vastata: „Teenin Nõukogude Liitu.”
„Ütle talle…” sõnab Andreas kergendatult „Ütle Epule…, et ma avaldan talle tänu eeskujuliku teenistuse eest piimaringil.”
„Selge, ütlen… ja tean ka, mida ta vastama peab, olen kah kroonus käinud,”sähvab Olev ja tõmbab autoukse klõmmides kinni.
„Oota!” hüüab Andreas. Olev avab uuesti ukse. „Mis on?”
„Vaata, kas bardatšokis on alles üks seep,” nõuab Andreas. Olev avab auto paneelil oleva laeka ja võtab sealt välja veekindlaks vahatatud paberisse pakitud seebi „Veronika”.
„Mis ajast see siin on? Niisugust seepi pole ma näinudki,” imestab Olev. „Lõhngi veel küljes.”
Jah, see on eestiaegne seep, lõhnabki eesti aja järele,”
nõustub Andreas. Olev ei päri enam, miks ja kellele see mõeldud. Tal hakkab kiire. Auto vaja baasi viia ja siis haiglasse Epu juurde minna. Nõnda lükkab ta käigu sisse ja läheb sujuvalt liikvele, möödudes hetke pärast platsikesest, kuhu Andreas piimaringile minnes oli auto jätnud. Piimaringile, mis ühest päevast oli veninud nädalapikkuseks.

Loomingut
Lastekodu, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Tund enne igavikku, Eesti Keele Sihtasutus 2012
Arkaadia öö, Eesti Keele Sihtasutus 2014
Lausungid ja pausid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Piimaring, EKSA 2018

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Eeva Park

22. okt. 2018 at 11:42 e.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Eeva Park (1950) – eesti kirjanik.
2004 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind põneviku “Lõks lõpmatuses” eest. Ta on Aadu Hindi ja Minni Nurme tütar.

Katkend: Minu kuninglikud kaelkirjakud, Hea Lugu 2018. lk 12 – 19.

Foto: Err.ee/Postimees/Scanpix

Debora ütles, et tundis vähemalt algul Tartus väga üksildasena ega õppinud kunagi Aadu tujudest aru saama.
Ka võis Aadu alalõpmata tekitada ülipiinlikke olukordi, olles ühtaegu nii jultunud enesereklaamija kui ka oma valedes kohati naiivsuseni lapsik: teeseldes asjasse puutumatut lugejat, võis ta näiteks hakata võõrastele oma raamatut kiitma, ja vahele jäädes öelda, et ta pole kirjanik ise, vaid hoopis tolle vend… Debora meenutas sedagi, kuidas ta värske abikaasa pani Tartusse jõudes oma parimad riided selga ja teatas otsustavalt, et läheb nüüd pugema (tollase haridusministri kindral Jaaksoni juurde), et endale töökohta muretseda. Tartu koolis õpetajakoha saamise lootust oli väga napilt, kuid Debora üllatuseks andiski „pugemine” soovitud tulemuse.

Debora ise oli oma sõnade järgi tol ajal väga vaikne, lausa arg. Seda viimast kinnitas ta enese kohta tegelikult alati, seletades sellega ka oma valikuid, samal ajal kui kogu ta olek ja otsekohesus sellele väitele just nagu risti vastu rääkis.
Kuid ega inimene ju ei tunne iseennast,” kinnitas Debora aeg-ajalt meie juttude lõpetuseks. Ja tõepoolest, tema üksilduski tundus tema Tartu-jutte kuulates minu jaoks hoopiski millegi muu kui kõledas nurgas konutamisena.
Tuntud ja austatud nimed muudkui vilksatasid ta meenutustes. Kuna ma neist nii paljusid nii kirjanike, kirjandusteadlaste kui ka inimestena teadsin ja mõnda neist isegi (näiteks Leo Anvelti) tundsin, siis kujunes Debora Tartu perioodist minu silmis värvikas ja põnev, aga ka seltskondlik aeg. See, kuivõrd hästi, kui üksikasjalikult tal kõik inimesed ja sündmused meeles olid, üllatas mind järjest. Ka talle nii oluliste inimestega nagu August Sanga ja Kersti Merilaasiga tegi ta esmatutvust juba Tartus, kuid oma parimaks ja kõige kaunimaks sõbrannaks pidas Debora kahtlematult Karin Ruusi, kes küll kuulus rohkem juba ta Tallinna aastatesse. Kellestki teisest ei rääkinud ta kunagi nii imetleval toonil.
Deboral oli ta pika elu jooksul palju tõelisi eluaegseid kaaslasi – õigeid kamraade, nagu ta ise armastas öelda -, kuid inimene, keda ta oma sõpradest ilmselgelt kõige rohkem hindas ja austas, oli August Sang.
August Sanga koostatud Heinrich Heine „Luuletuste ja poeemide” (1956) tõlkisid peale koostaja enda Ellen Niit, Jaan Kross, Ain Kaalep jpt. Nende „paljude teiste” hulka kuulusid ka Debora ja Minni.
Heine kogumiku ilmumine oli kirjandussündmus ning ka tookord kuueaastast mind vapustasid need uimastavad riimid ja rütm, hirmpõnevad muinasjutud, mis tõid silme ette Marie Antoniette`i õuedaamid, kes mahalöödud peade asemel tagumikkudega naeratasid, ja selle, kuidas kuningas söetöölise hütis oma tulevase tapja hälli kiigutas: „Äiu-äiu, miks kahiseb õlg, miks lambad küll laudas nii määvad, sa magades jubedalt naeratad ja kortsud su laubale jäävad…”
Oma sõbra (ja ühe sagedasema külalise) Harald Rajametsaga rääkides nimetaski mu ema August Sanga „Püha Vaimu rüütliks”.
Seda, et just Debora oli tõlkinud „Mäeidülli” (kust see Püha Vaim pärineb), sain teada alles tema enda käest, kui oma Heine tundmise kinnituseks talle just sellest poeemist mõned salmid ette kandsin.

Nüüd, kus olen ilma näinud,
on see õpetanud mind
uskuma ka Püha Vaimu.
Usun, ja mul paisub rind.

Ta on teinud imeasju.
Tema karm ja arukas,
hävitas türannikantsid,
orjaikke purustas.

Vanu haavu parandades
õigust teeb ta ajaloos.
Inimesed kõik on võrdsed
ja nad kõik on üllast soost.

Tema eest kaob sünge udu,
aju painav ebausk,
kõik, mis maitsta meid ei lase
elurõõmu, armastust.

Oma tahet täide viima
valinud on Püha Vaim
tuhat rüütlit, kes talt selleks
vapruse ja relvad said.

Kersti Merilaasi ja Debora pikaajaline sõprus tundus olevat palju varjunditerohkem.
Sakust läbi sõites tuletas Debora meelde, kuidas nad käisid Kerstiga kahekesi Maaviljeluse Instituudi külalistena Sakus suurel, lookas laudadega banketil ja tema keelitas juba uljas peotujus Kerstit nagu rebane muinasjutus hunti pulmalaua all: pea veel vastu, ära sa hakka laulma…
Debora ütles kord, et ta oli lubanud, et kui Sangadega midagi juhtub (nad minema küüditatakse), võtab ta nende lapsed enda hoolde. Ta tuletas meelde ka seda, kui uhke oli Kersti Merilaas poja sündides, esitledes teda (ja tõsiasja, et ta just poisslaps on) Deborale nagu kuninglikku printsi.
Debora, kes oli ta enda sõnul „liiga pika seljaga”, hindas kõrgelt inimeste ilu, aga ka oskust, vaimukust ja tahet „olla ilus”, nii et tema juurde minnes püüdsin ka mina end oma parimast küljest näidata.
Debora tõepoolest märkas asju, pani tähele, kui mul ilmusid jalga uued kingad või kaela uus sall. Ise oli ta alati kena, lai kõrge laup ikka veel kohevate juuste raamistuses ja pilk tumedalt nooruslik. Kuigi Debora kõnes ei olnud tunda Saaremaa mõjutusi, oli tema välimuses – minu jaoks – midagi väga saarlaslikku. Mulle tundus, et ta (peale selle kuulsa „Nivea kreemi juhtumi”) ei lisanud ega vajanud oma loomulikule ilule elu jooksul mingeid abivahendeid. Mina seevastu olen alati armastanud endale „nägu pähe teha” ja ka seda küsimust arutasime Deboraga üsna põhjalikult. Mitte et tema jaoks minu või kellegi teise make up mingi probleem oleks olnud – kohe üldse mitte -, aga on ju huvitav, kui keegi ei taha tegelikult välja näha niisugune, nagu ta on. Et inimene vajab maski, mille taha peituda.
Ma küll ei öelnud seda Deborale, aga selles asjas olid nad jälle Minniga ühteaegu nii erinevad kui ka sarnased.

Ka Minni ei värvinud ennast kunagi (tal oli sahtlinurgas üks vana kulmupliiatsijupp, aga see oli ka kõik), kuid Minnil puudus minu mõõdupuu järgi ka sügavam huvi teiste inimeste välimuse vastu. Tundus, et Minni pidas (vähemalt minu märkamisajast alates) igat enesesättimist kas nüüd lausa patuks, aga omamoodi mõttetuseks, kuid ise oskas end olulistes olukordades just nagu sisse lülitada – muutuda üheainsa hetkega hoopis teiseks, üleni helendavaks olendiks.
Vahel ma lausa püüdsin seda üllatavat muutusemomenti tabada ja aru saada, kuidas see käib ja miks seda minuga ei juhtu, kuid ei õnnestunud õiget hetke tabada.
Ehk just seetõttu vihastas mind alati kõige rohkem see, kui mu ema kuulutas, et kõik noored on ilusad. No ei ole ju, mõtlesin ma peegli ees vaeveldes kui ka inimesi vaadeldes ning otsustasin, et küsimus ei ole mitte täiuslikes mõõtmetes, vaid hoopis kooskõlas, mis tekib mõnikord vaid pealiigutusest. Tundsin, et väga erinevatest tükkidest kokku pandud inimene saab heal juhul oma välimusega teised vaid ära petta, mitte tõeliselt ilus olla. See aga, kui „inetuks loodu” end mingil põneval kombel kauniks mõtleb ja teeb, leidis ka looduse poolt kauniks loodud Debora silmis erilist hindamist.
Igal juhul avastasime Deboraga, et me mõlemad imetlesime – väga ebanaiselikult – ilusaid naisi ja inimesi ja et ka sellise erilise ilu nägemine võib teha meele heaks täpselt samuti, nagu teeb seda loodus.
Ka ütles Debora üks kord – ja mulle üsna üllatuslikult – , et me oleme temaga selles mõttes sarnased, et me ilmselgelt ei ole kuigivõrd hinnanuid neid, kes on meile nn külge löönud, vaid oleme tahtnud ise valida. See aga, arvas Debora, on väga mehelik omadus.

Oma õppetöö katkemist Tartu Ülikoolis kahetses Debora väga ning ütles, et ta elu oleks lõpudiplomit omades ehk kujunenud üsna teistsuguseks.
See, et ta ei alustanud oma kirjandusteed mitte luuletaja, vaid hoopis kriitiku, tõlkija ja toimetajana, üllatas mind, sest just tema puhul oleksin eeldanud, et ta nn sündinud luuletajana oleks juba väga varakult kirjutama hakanud. Kuid Deboral oli veel üks joon, millest ma suurepäraselt aru sain. Tema küsimus oli alati: milleks ja kellele seda vaja on? See on ju lihtne küsimus ja lihtsuse vääramatu suurus oli Debora tõeline „firmamärk” kõiges.
Ilmselt ühendaski Deborat ja Aadut nii nende suhte alguses kui ka lõpus kõige rohkem ühine kirg kirjanduse vastu, sest inimestena olid nad väga erinevad. Nii et ma ei imestanudki, kui Debora tunnistas, et talle tehti aeg-ajalt ikka väga otseselt selgeks, et tahetakse tutvuda just temaga, mitte ta juba kuulsust kogunud noorkirjanikust abikaasaga.
Seda, et Debora esimene tõlge, Alfred Adleri „Inimesetundmine” (1939) on Aadu Hindi lühimonograafia väitel hoopis tema tõlgitud, nimetas Debora lihtlabaseks valeks. Talle näis see küsimus veel takkajärelegi pahameelt tekitavat, sest ta ütles, et oli seda teost kõigi oma tööde ja õpingute kõrvalt tõlkinud kaks keerukat ja murederohket aastat, ning juba seepärast ei saanud ta aru, miks Aadul oli vaja veel takkajärele sellise narri väitega välja tulla. (Aadu Hint. Lühimonograafia. Eesti Raamat 1975. Koostaja Kalju Leht)
Tunnistasin siis Deborale, et minulgi on selle lühimonograafiaga oma suhe.
Nimelt on selles ametlikus monograafias esimese ja viimase abielu vahelt välja jäetud keskmine, kõige lasterikkam abielu. Tuli välja, et meid tühistati kõigi kehtivate kirjandusreeglite järgi olematuks, ja Debora omakorda tunnistas, et seda iseenesest huvitavat tõsiasja ei olnud tema oma Adleri tõlke omastamise fakti kõrval tähelegi pannud. Arvan, et tollal ma kuulsingi esimest korda ütlust, mida Debora aeg-ajalt inimliku egoismi ja omamoodi kanapimeduse kohta ikka kasutas: „Ah, mis see sinu seljavalu, aga vaat minu varbavalu…”

Debora, kes rääkis oma vanematest alati suure hellusega, ütles, et üks pikemaid eluperioode, mil ta neist eraldi elas, oligi just Tartu aeg ja ta tundis siis neist vägagi puudust, sest just igapäevaasjades nõu küsida polnud tal siis kelleltki. Et filosoofiat ja raamatuid sai küll paljudega arutada, aga teadmist, kuidas kleiti lühemaks teha või hääd hernesuppi keeta, polnud kusagilt võtta.
Ma ei osanud kohe midagi,” ütles ta ja meenutas sedagi, kuidas ta sünnitustuhusid tundes otsis välja entsüklopeedia ja uuris järele, kas tegu on ikka sünnitusega, ning lapsega sünnitusmajast koju jõudes pidi esimese asjana hakkama hoopis Aadut poputama. Noor isa oli end teisejärguliseks tundes järsku hirmus tõbiseks jäänud ja saatnud tema, kes ta veel vaevu jalul seisis, mammale telegrammi saatma. Seda kõike meenutades Debora naeris. Nüüd järele mõeldes tundus isegi kummaline, kui lõbusad olid meie tihti süngedki vestlused, kui ootamatuid pöördeid me jutt aeg-ajalt võttis ja kui usalduslikuks me muutusime.

Püsiviide Lisa kommentaar

Sirje Kiin

4. okt. 2018 at 9:53 e.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Foto: err.ee/autori erakogu/Vallo Kruuser

Sirje Kiin (1949) – eesti kirjandusteadlane, kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija.

Katkend: Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest, Hea lugu 2018. lk 149-159. „Kirjanikud omavahel” raamatusarjast.

Sirje Sinilind ALIAS Juhan Kristjan Talve

Teekond põranda alt põranda peale

Kui Eesti poliitilise põgeniku Ilmar Talve ja Karjala põgeniku, viiburlanna Liisa Karvinen-Talve esikpoeg 26. novembril 1951 Stockholmis sündis ja isa läks poja sündi kirikuraamatusse kirja panema, ütles Rootsi vaimulik, et poiss tuleb isa päritolumaa järgi panna kirja kui Nõukogude Liidu kodanik, sest Eestist tulnud poliitilisi põgenikke loeti Rootsis pärast sõda Nõukogude Liidu kodanikeks. Ilmar Talve ütles pastorile, et kuulge, kuidas te võite ühele väikesele lapsele niimoodi teha. Te olete ise vaimulik ja NSVL on ateistlik riik. Kas te sunnite väikse lapse vägisi ateistliku riigi kodanikuks? Argument oli tõsine, vaimulik lõi käega ning registreeris lapse ema järgi Soome kodanikuks. Kolm aastat hiljem sai eesti-soome perekond Rootsi kodakondsuse.
Niisiis on tänane juhlakalu elik eesti keeli „piduriist” (naljatades päevakangelane) ajaloo tahtel olnud Nõukogude Liidu, Soome, Eesti ja Rootsi kodanik. See nelja riigi kodanik saabus okupeeritud Eesti NSV-sse esmakordselt 1. novembril 1976. Igaks juhuks ei öelnud ta isale enne reisi, et läheb NSVL-i territooriumile, kus teda oleks põhimõtteliselt võidud toona kehtinud korra kohaselt juba piiril arreteerida kui NSVL-i kodanikku, kes ei ole käinud näiteks kohustuslikus armeeteenistuses. Rootsi riik ei taganud põgenike perekondadele mingit diplomaatilist kaitset. Koos Rootsi passiga tuli eestlastele kiri, et hoolimata Rootsi kodakondsusest peab NSVL neid edasi oma kodanikeks ja kui nad sõidavad NSVL-i, ei saa Rootsi pakkuda neile mingit diplomaatilist kaitset.

Juhan, kes oli tegelikult otsustanud mitte sekkuda millessegi, millest võiksid probleemid tekkida, oli juba järgmisel hommikul teel salajasele kohtumisele põrandaaluse opositsiooniga. Kindlal kellaajal tuli saabuda teatud bussipeatusse. Kontakti vahendaja näitas, kellega pidi kohtuma, kuid keelas ilmutamast mingeid tundmise märke. Justkui juhuslikult istusid nad sama bussi peale ja sõitsid Mustamäele, kus võeti takso, sõideti risti-rästi läbi Mustamäe ning mindi lõpuks ühte kaheksanda korruse täiesti tühja korterisse, kus oli ainult üks pappkast. Juhan ja mees, kes oli saabunud Lõuna-Eestist isegi oma naise teadmata Tallinnasse temaga kohtuma, istusid pappkasti otsas, tõmbasid kolhoosniku Priimat ja Juhan sai esimese poliitilise ülevaate Eesti olukorrast Eesti pinnal, kokku oma kolm tundi. Ta vestluspartner palus Juhanil korrata olulisemaid seiku, et kontrollida, kas need olid Juhanile õigesti meelde jäänud. Ning see informatsioon, mis puudutas Mart Nikluse äsja toimunud arreteerimist, oli sama nädala lõpus juba Raadio Vaba Euroopa uudistes. Kui nad korterist välja tulid seisis trepikoja ukse ees KGB hall Volga, mees autos suitsetamas. Juhan ja tema uus tuttav hakkasid astuma ja Volga sõitis neil paarsada meetrit umbes kahe meetri kaugusel järel, kuid keeras lõpuks siiski minema. KGB tahtis näidata, et neil hoitakse silma peal. Mees, kellega Juhan kohtus, oli Jüri Adams.

Raadio Vaba Euroopa oli alates 1976. aastast ligi 20 aastat Soome kindlustusjuristi Juhani teine töö. Selle aja jooksul kogunes kaugelt üle tuhande lehekülje tema enda raadiokommentaare, muud tekstid sellele lisaks. Üks raadiotöö väikseid mõnusid oli näiteks see, et Müncheni kaudu sai ingliskeelse tõlke Moskva raadio samahommikusest saatest selleks, et seda juba õhtuses saates kommenteerida. Või lugeda Los Angeles Timesi homset juhtkirja. Nõukogude ajal ja enne internetiajastut oli läänes raske teada saada, mida Eesti NSV televisioon näitas. Selleks otsiti Helsingis kontaktisik, kes salvestas Eesti TV saateid ja saatis need videokassettidena Münchenisse. Olgu siinjuures mainitud, et Raadio Vaba Euroopa / Vabadus polnud toona ja pole praegugi mingi väike asutus. 1980. aastate keskpaiku töötas seal umbes poolteist tuhat inimest, kes esindasid kommunistliku maailma rahvaste kogu spektrit. Seal tegutses muuhulgas ka Raadio Vaba Afganistan, kus Toomas Hendrik Ilvese vend Andres kirjutas kommentaare puštu keeles.
Raadiotöö nõudis kiiret tegutsemist, kommentaar pidi olema vahel tunni ajaga valmis. Juhan on lugenud neid telefonitsi Münchenisse lindile mh ka Turu restorani Hämeenportti baarileti all. See on sama baarilett, mille telefonile helistas president Lennart Meri 1992. aasta sügisel, et pakkuda Juhanile üht diplomaatilist tööd, nimelt Eesti Vabariigi suursaadiku ametit Soomes. (Põhjused, miks see ega mitmed teisedki kõrgelennulised ettepanekud – Raadio Vaba Euroopa Eesti talituse juht, EV õiguskantsler, EV valitsuse teabeteenistuse asejuht jne – teoks ei saanud, väärivad kord omaette lugu.)
Soome-Rootsi kindlustusfirma Verdandi (nüüd Veritas) tegevjuht vaatas aastaid läbi sõrmede, kuidas Juhan oma juristi-tööajast pidevalt Eesti asja ajas: tõlkis, kommenteeris, kirjutas, toimetas, vahendas, otsis teavet ja andis seda edasi, 1980. aastail iga päev Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toonasele juhile Toomas Hendrik Ilvesele, aga 1990. aastail omamoodi halli kardinalina ka EV suursaadikuile, välisministrile ja president Lennart Merile. Kord, kui ülemus märkas Juhani töökabinetis jälle uut ja võimsat printerit, ütles ta väikse iroonilise soomerootsi huumoriga rootsi keeles: „Ahaa, näha on, et Eesti asi edeneb!”

Mina kohtusin Juhan Talvega esmakordselt 1980. aasta suvel Turus rahvusvahelisel fennougristika kongressil. Kohtumine toimus 20. augusti hilisõhtul toonases Ikituuri hotelli restoranis, praeguses Caribias. Selle ajaloolise kohtumise juures viibisid tunnistajatena järgmised isikud: tagasihoidliku „juristi”-rinnasildiga varustatud valgete juuste ja valgete kulmukarvadega turske „fenno-ugri spetsialist” Rein Sillar (kellest sai, nagu hiljem selgus, ENSV KGB viimane ülemjuhataja), ENSV Teaduste Akadeemia välisosakonna töötaja Aare Raid, kes oli tõenäoliselt KGB teenistuses, Soome ülikoolides eesti keelt õpetanud Toivo Kuldsepp (kes oli, nagu hiljem selgus, pikaaegne Tartu KGB kaastööline) ja välis-eesti katoliku preester (kes oli, nagu hiljem selgus, „Vatikani agent”). Proffide seltskonda oli ära eksinud ka viies isik, Rein Veidemann, kellest sai hiljem vaid Tartu ja Tallinna ülikooli kirjandusteaduse professor.

Olin enne Turusse tulekut Juhani olemasolust teadlik, sest olin tõlkinud soome keelest mõned tema kriitilised artiklid Eesti olude kohta – olime neid sõprade hulgas käsikirjaliselt levitanud. Juhani artiklid jõudsid minuni estofiilidest soome literaatide kaudu. Need tekstid sisendasid meile usku ja lootust, et vähemalt mõned inimesed vabas Läänes meid siiski mõstavad ja toetavad.

Juhan jõudis mu nädalase Turus viibimise jooksul kinkida mulle seitsme kohvri- ja kotitäie jagu väliseesti poliitilist ja ilukirjandust, nii et lahkudes olin raske valiku ees, mida võtta või jätta, sest kogu see kraam oli toona karmilt keelatud kirjandus. Viimasel hetkel otsustasin riskida kogu täiega. Kõik seitse kotitäit roiskuvat kapitalismi õõnestavat, lehkavat propagandat õnnestuski rongiga läbi Leningradi Tallinna sõites kaasa tuua. Meie vagunist otsiti seekord läbi vaid üks ilmsüütu, täiesti apoliitiline kirjandusdoktor Arne Vinkel.

Algas aastatepikkune poliitiline kirjavahetus ja koostöö. Saatsime Rein Ruutsooga, minu toonase abikaasaga Soome turistide ja giidide abil Juhanile Turusse infot okupeeritud Eesti olukorra kohta, vastu saime teateid ja tõendeid vaba maailma vabast toimimisest, millest andsid tunnistust eeskätt raamatud-ajakirjad, aga ka säärased NSVL-is tundmatud tuhanded pisiasjad nagu aspiriin ja muud arstirohud, maiseained, kohv, lutipudelid, kirjutusmasinatähed ä, ö, ü, ja õ, ning mis eriline ime – toimivad tööriistad. Kapitalistliku poliitökonoomia algkursuse omandas mu poeg Sören maast madalast Juhani kingitud Monopoli-mänguga. Aafrika geograafiat õppis ta lauamänguga „Aafrika täht”, mis sai muide tänavu (st 2001.a) 50-aastaseks. Meie konspiratiivne kirjavahetus Juhan Talvega kestis kaheksa aastat – 1980-1988-, kuni külma sõja lõpuni. Poliitiline sõnumi- ja pakivahetus toimus peaasjalikult käsiposti teel. Olid mõned eriti vaprad püsikirjakandjad: Virgi Jalakas, Kaisu Lahikainen, Salla Taavetti – olgu nad tänatud -, kuid kasutasime ka hulgaliselt juhukullereid. Mõni neist võttis teadlikult riski, mõni aga ei teadnudki, mis liiki kirju ta vahendas. Mõned Soome tuttavad ja väliseestlased keeldusid avamata kirju ja keelatud kirjandust Läände kaasa võtmast.

Juhanil leidus ka häid sõpru, kes n-ö laenasid konspiraatoritele oma neutraalset postiaadressi Helsinkis. Näiteks Helsingi pangajuht Olli-Pekka Mikkola, keda samuti on põhjust tänada, sai aastaid oma postkasti hunnikute viisi eesti- ja ingliskeelset poliitkirjandust nii ENSV-st kui ka Turust – tema kodu toimis ajuti otsekui Soome Posti salajane harukontor. Variaadressi kasutamine oli vajalik sellepärast, et kontakti pidamine poliitiliselt aktiivse väliseestlasega oli KGB silmis topeltkuritegu, võrreldes punase propagandakirjanduse saatmisega mõnele pealtnäha süütule soomlasele.

Meie konspiratsioonitöö üks ohtlikumaid momente oli 1980. aasta sügisel, mil Eestis toimusid noorsoorahutused ning eesti haritlased kirjutasid venestamisvastase nn 40 kirja, mille Juhan kohe soome keelde tõlkis. Kuid Suomen Kuvalehti ei julgenud seda avaldada. Tagasilükkav vastus kõlas: „Teie artikkel on väga huvitav, aga ei sobi praegu meie avaldamisplaanidesse.”

Põrandaaluse koostöö riskantseim seik oli seotud ühe teise, märksa jõhkrama dokumendiga, mille olemasolu põhjustas tegelikult nii noorsoomässu kui 40 kirja. Nimelt andis NSVL Ministrite Nõukogu 13. oktoobril 1978 välja salamääruse, mis kohustas kõikide liiduvabariikide komparteide keskkomiteesid välja töötama spetsiaalse venestamisabinõude plaani. EKP Keskkomitee büroo täitis Moskvast tulnud käsu 22. detsembril 1978, koostades eriti salajase otsuse ja ürituste plaani, mida näidati ainult partorgidele, kes said seda lugeda vaid paariks tunniks allkirja vastu. Seitsme lehekülje pikkune dokument sisaldas 40-punktilist meetmete plaani Eesti NSV lõplikuks ja tõhusaks venestamiseks (vt lähemalt Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi raamatust „Neljakümne kirja lugu”, Olion 1990, lk 167-178).

Heliloojate Liidu toonane partorg Raimo Kangro söandas siiski karmile keelule vaatamata anda salamääruse teksti paariks tunniks majast välja – selle aja jooksul õnnestus Rein Ruutsool ja minul Tallinnas Kiire tänaval (praegune Väike-Ameerika) see dokument kodusel köögilaual ära pildistada. Filmirull jäi ootama üle piiri viijat. Septembris 1980 saabus Tallinna Kirjanike Liidu kutsel Eino Leino Seura paarikümneliikmeline delegatsioon. Pidasime seekord paremaks, et võimalikult juhuslikult valitud üleviija ei teaks, millega on tegemist – teadmine olnuks lihtsalt liiga ohtlik. Lõikasin ilmutatud filmirulli väikesteks tükkideks, peitsin tihedalt ühe nahkkaantega märkmiku kaane vahele, pakkisin märkmiku pisikingituseks ning palusin ühel Turu ülikooli kirjandusteadlasel – Irmeli Niemil – väikse kingituse Juhan Talvele üle anda. Kirjutasin eraldi saadetud käsipostikirjas Juhanile, et uuri seda märkmikku hoolega. Kirjandusteadlane, kes ei teadnud paraku surmani, mida ta toona üle piiri viis, sai õnneks viperusteta Soome. Juhan uuris märkmikku hoolega ning leidis nahkkaante vahelt fotonegatiivid. Juhani vend tegi Turu Brahenkatu koduköögis negatiividest loetavad suurenduskoopiad. Juhan mõistis, et tegu on venekeelse ülisalajase dokumendiga, mille olemasolust oli ta varem minult küll kuulnud, kuid mille NSV Liidust väljatoimetamise ja Läänes avaldamise eest oleks võinud Eestis vangi minna kõik ta sõbrad. Seetõttu käsitles Juhan koopiaid kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt. Ta pani paberid ümbrikku kinnastatud kätega ning palus üht Stockholmi suunduvat sõpra postitada kiri Arlanda lennuväljal. Ka postitamiskoht oli läbimõeldud. Saatja aadressita kiri oli adresseeritud Lundis elavale väliseesti poliitikule ja ajakirjanikule Andres Küngile. Nimetu saatja jäi ootele, kuid nädalad läksid ja mitte midagi ei juhtunud. Mõne aja pärast helistas Juhan kärsitult Küngile, kuid kuulis, et viimane on pikemat aega Lõuna-Ameerikas. Nagu hiljem selgus, oli ta siiski juba tegutsenud.

Vahepeal arenesid Eestis sündmused omasoodu. Noorsoorahutused ja 40 kiri põhjustasid üliäreva sisepoliitilise olukorra. 40 kirja autoreid kuulati üle ja otsiti läbi, nii et pidasime liiga riskantseks samaaegset salamääruse avalikustamist Läänes. Helistasin Juhanile ja ütlesin talle läbi lillede koodkeelt kasutades, et „tibude kasvatamine tuleb peatada” ehk peatage avalikustamine mõneks ajaks, kui võimalik. Juhan helistas Stockholmi Eesti Päevale peatoimetajale Juhan Koklale ning küsis, kas neile on taoline dokument laekunud. Määrus oli aga juba eesti keelde tõlgitud ning leht oli trükis. Avalikustamist ei õnnestunud enam peatada. 15. novembril 1980 Rootsi Eesti Päevalehes ilmunud EKP Keskkomitee büroo venestamisteemaline salaotsus loeti ette paljudes keeltes Müncheni Vabaduse Raadios ja Raadio Vaba Euroopas, kust see omakorda levis kogu maailma pressi. See oli komparteile säärane hoop, millest nad ei toibunud oma kuulsusetu lõpuni. Veel 1989. aastal kuulsin oma kõrvaga, kuidas šovinistliku Interrinde miitingul Tallinna linnahalli juures üks Moskvast saabunud kõnepidaja karjus hüsteeriliselt eesti kommunistide peale, süüdistades neid alatus reetmises, kuna just nimelt keegi eesti kommunist pidi olema see, kes tolle eriti tähtsa salamääruse Läände sokutas. Paraku varises NSV Liit enne kokku, kui saladuse reetja selgus.

Kõikvõimalikest meievahelise salaposti meetoditest väärivad märkimist vanamuusikaansambli Hortus Musicus juhi Andres Mustoneni pillikastid, Soome töötanud eesti keele õpetaja Virgi Jalaka televiisorikast, kirjanik Raimond Kaugveri õõnes puujalg jpt. 1984 saabus nahakreemi HTH pudelis Tallinna üks minitrükis, kellegi Priidu alias Juhan Talve avalik kiri EKP ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele. See oli äratrükk rootsieesti ajalehes Teataja ilmunud kirjutisest. Kreemipurki topitud teksti pesemise ja kuivatamisega nägin kurja vaeva (hea sõber võinuks minitrükise kaitseks kondoomi kasutada). Kirjas kritiseeriti teravalt Eesti venestamispoliitikat. Kirja autorsus tekitas EKP ladvikule pikka aega peavalu, igatahes kuulas KGB toona üle kõik mu Priidu-nimelised tuttavad alates näitlejast-lavastajast Priit Pedajasest ja lõpetades luuletaja Priidu Beieriga. Pole teada, kas salapärase Priidu toimik sai ENSV KGB-s lahendatud või mitte, enne kui nad 1991 olid sunnitud oma avaliku tegevuse Eestis lõpetama.

Raamatud
“Kersti Merilaas” (monograafia, 1989)
“Mis Sinust saab” (luulekogu, 1989)
“40 kirja lugu” (poliitilise lähiajaloo analüüs, 1990) (koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Neljänkymmenen kirje”. Otava 1990. (Koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Hirme ja arme” (artikli- ja esseekogu, 1993)
“Eesti Kongress: siis ja praegu” (Eesti Kongressi ajalugu, 2000) (koguteose koostaja Eve Pärnaste)
“Kõik sõltub kultuurist” (artiklikogu, 2003)
“Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (Uurimuslik biograafia.) Tallinn, Tänapäev 2009.
“Marie Underi Euroopa-reisid.Kuuskümmend üks kirja tütardele 17.X 1918 – 13.V 1930” Tallinn, Go Group ja Eesti Kirjandusmuuseum 2010.
“Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005–2009” Tammerraamat 2011.
“Marie Under. Elu ja luule” (uurimusliku biograafia 2. täiendatud ja täpsustatud trükk) Tallinn, Tammerraamat 2011.

Püsiviide Lisa kommentaar

Malle Salupere

13. märts 2018 at 11:50 e.l. (Nädala autor 2018) (, , , )

Foto: Kristjan Teedema/PM/Scanpix

Malle Salupere (1931) – eesti aja- ja kultuuriloolane.

Katkend: Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel, Tänapäev 2017, lk 141-149.

Kuidas eestlased end rahvaks laulsid

Eesti esimese laulupeo toimumise aasta 1869 peaks igal eestlasel raudselt meeles olema. Ka laulupidude ajalugu tundub olema läbi uuritud ja pärast seltsi 60. aastapäevaks (50. tähtpäev jäi sõdade ja revolutsioonide keerises tähistamata) välja antud koguteost „Vanemuine 1865-1925” ning R. Põldmäe kahe laulupeomonograafia ilmumist 1969 ja 1976, mis tõid käibesse palju uusi fakte ja teadmisi, peaks kõik selge olema. Peo eeldusi, ettevalmistusi ja toimumist on Põldmäe piisava põhjalikkusega kirjeldanud, kuid ajavaimust tingitud hinnangud ja rõhuasetused sunnivad nõustuma Vello Saluga, kes 2010 leidis, et laulupidude ajalugu vajab täiesti uut läbikirjutamist, koos nende tegeliku tähenduse ja kangelaste, eeskätt „rängalt laimatud Jannseni” esiletõstmisega, kelle „kinnisidee, jonn – oli kogu aeg l u u a E e s t i r a h v a s ”. Loomulikult vajaks see omaette uurimust, siin piirdume üldisemate vaatlustega ja mõnede käibemüütide korrigeerimisega.
Jannsen oli pärast kolmele baltisaksa laulupeole kaasaelamist valmis eesti laulupidu korraldama. Ka põhjus, milles ka kõige kahtlustavamale ülemusele mingi kurikaval tagamõte ei võinud viirastuda, oli valmis mõeldud. Nagu mäletame nõukogude ajast, oli alati kasulik (suur)üritused siduda mingi võimalikult riigitruu tähtpäeva või isikunimega. Seda taipas diplomaatiliselt andekas Postipapa, aga ei mõistnud need, kes teda selle eest tollal ja tänaseni on hurjutanud. Jannsen teadis niisama hästi kui teisedki kaasaegsed, mida tähendas 1819. aastal saadud „linnupriius”. Poolsajandi „priiusepüha” oli aga ettekääne, millele oli võimatu avalikult vastu seista. Tavalise laulupeo taotlus oleks ilmselt pikemata tagasi lükatud. Nagu näeme, püüti saksa ringkondades kaudselt siiski pidu põhja lasta; algul üritus toetanud Peterburi patrioodid ning Jakobson aga püüdsid seda teha ettekäändel, et pole põhjust rõõmupidu pidada, kuna „vabastamine” ei toonud rahvale mingeid kergendusi. Sealjuures on Jakobsoni etteheide Koidulale pärast peo toimumist, nagu poleks korraldajad „õppetud eestlaste” abi taotlenud, üdini silmakirjalik, sest juba idee algfaasis 30. jaanuaril 1867 oli Jannsen Jakonsonile laulupeoplaanist kirjutanud.
Jakobsoni vastus oli positiivne, nagu selgub Jannseni järgmisest kirjast, milles ta jagab oma nördimust teistelt adressaatidelt saadud vastuste kohta: „Need vaesed inimesed on ju sulased, pealaest jalatallani rippuvad, ei tohi midagi mõtelda, ei midagi tahta, kui… Võtku pagan! Värsked, rõõmsad, rahvuslised pidud, jah, need ei passi iga mehe kraami sekka.”
Vahest ei uskunud ka Jakobson ettevõtmise perspektiivikusse, aga rohkem abi pole temast olnud, pigem vastupidi.
Seevastu ei lasknud Jannsen end heidutada rahva leigusest, enamiku aadlike ja pastorite vastutöötamisest ning kaheaastasest venitamisest loaandmisega. Tema eesmärke on tõlgendatud mitmeti.
Jannsenit on peetud segakooride vastaseks, kuna laulupeole kutsuti ainult meeskoore. Kus Jannsen ka ei elanud, olgu Vändras, Pärnus ja esialgu Tartus, oli ta kõikjal asutanud segakoore ja nendega kontserte andnud. Aga tema peaeesmärk antud juhul oli üritusele loasaamine, nii ei saanud riskida sellega, et võimud, kes niigi pelgasid lihtrahva massikogunemisi, oleksid peo keelanud moraali ettekäändel. Selletagi tuli algatajal pidada tõelist võitlust ürituse avalike ja varjatud põhjalaskjatega, eeskätt kirikuringkondades, kus kahekeelsuse eredaks näiteks on Tartu Maarja kiriku pastor ja praost A. H. Willigerode (1816-1893), keda siiani peetakse üheks laulupeo organisaatoriks ja loasaamisele teetasandajaks. Laulupeo tegelik organisaator J. V. Jannsen, kelle suhtekorralduslikku andekust ei maksa alahinnata, surus selle populaarsete rahvaraamatute autori ja innuka koorimuusika arendaja peokomitee presidendiks kahel põhjusel: et julgustada inimesi, kellest suurem osa ikka veel pidas kiriku autoriteeti kõigutamatuks, ja teiseks, et sel kombel tema ja muude pastorite vastutegutsemist vähemalt piirides hoida, kuigi sai selle eest palju hurjutada. Pigem kasutas Willigerode oma sõprust tsiviilkuberner August von Oettingeniga selleks, et talle selgeks teha, kuivõrd ohtlik oleks niisugust matside kogunemist lubada, eriti ajal, mil olid veel meeles Pühajärve sõjad neljakümnendatel ja 1858. aasta Mahtra sõda, samuti 1864. aasta palvekirjade liikumine, mida saksa ringkondades püüti kujutada peaaegu mässuna. Pastorite sinoditel tegeldi küll aktiivselt peadtõstva eesti rahvusluse ohjeldamisega, aga näiteks 1868. aasta kirikumeeste augustisinodil pole ei praost Willigerode ega ka keegi teine laulupeost juttu teinud, küll on arutatud juubelipüha pidamist priiuse väljakuulutamise päeval 26. märtsil suurte pidustuste ja laulukooride esinemistega kõigis kirikutes. Sinoditel räägitut ei protokollitud kunagi täielikult, nii et küllap käsitleti ka eestlaste laulupeo takistamist. Kui selgus, et 1867 sisse antud taotlus polegi kubermangukantseleisse jõudnud, on Jannsen ise kuberner Oettingeri jutul käinud ning pärast Oettingeni väljavahetamist ka uue kuberneriga kohtunud. Koidula on meenutanud, et Willigerode oli veel mõni päev enne laulupidu Jannsenilt küsinud, mis saaks siis, kui saksa pastorid, tema nende hulgas, keelduksid avajumalateenistusel kõnesid pidamast. Jannsen ütles lihtsalt, et siis lauldakse ilma nendeta. Pärast laulupeo üle ootuste õnnestumist on Willigerode ise andnud positiivse ülevaate laulupeo käigust Neue Dörptsche Zeitungis, aga oma päevikusse kirjutanud: „18., 19. ja 20. juunil peeti suurt eesti laulupidu, mida ma „Neue Dörptsche Zeitungis” kirjeldasin. „Vanemuine” oli mind selle etteotsa pannud, kuna mul on rahva seas hea kuulsus, olgugi et ma olin ja olen „Vanemuise” vastane.”
Eespool tsiteeritud (vt lk 126) 1872. aasta F. W. S. kirja autor on tänini välja selgitamata, aga samu mõtteid on väljendanud ka seesama Willigerode, kelle kahekeelsusest Koidula juba 1868. aasta 11. mail oli Kreutzwaldile kirjutanud:

(E)nne olevat meil „maarahvas” olnud, nüüd ei olevat sellest küllalt, pidada eesti rahvas olema; enne olnud meil maakogudus, nüüd olla kogudus kahte jakku aetud, mõned olla endale ise „seltsi” teinud (vaene „Vanemuine”!!) jüripäevast saadik lõppenud veel kõik mõisa-orjus ära ja tuleval aastal saaksid endile vist (babüloni) torni taevani ehitama – – peab 50-aastast priiuse püha tähendama! (Vrd F. W. S. artiklit!) See on seesama mees, kes minu isale kord-korralt kirjutab: „Väga lugupeetud, kõrgesti austatud s õ b e r!” jne. Jne. „S ü d a m e s t   t u l e v a s  a u s t u s e s   o t s e k o h e s e l t   T e i e   p o o l e   h o i d e v   W i l l i g e r o d e!” Missugune igapäevane mõistus sellest peab jõudma jagu saada!?”

Pärast laulupidu kirjutab ta:

Kui hästi pidu õnnestus, seda võib näha sest agarusest, miska nad tahaksid, vähemalt vait olemise läbi, seal kus nad seda rääkides teha ei julge, papa väärt tööd ja tegemist kahandada, mis peaaegu üksipäini oli selle kordamineku põhjuseks. Oli ju „peo president” kõige suurem peo vastane! Sest saaks pisukese raamatu, kui peaksin Teile jooni tõmbama kõikidest sündmustest, kõigest tulise võitluse ajast enne pidu, peo ajal ja pärast.

Jannsen suutis siiski kogu selle mängu juures head nägu ja suhteid säilitada ning surus Willigerode ka teise laulupeo aupresidendiks.
Priiusepäeva 26. märtsil 1869 tähistas Eesti Postimees juubelikohase erikujundusega ja avaldas ülevaate Tartus toimunud üritustest, koos üleskutsetega laulupeost osavõtmiseks, mille aasta algul väljaantud ametliku loa edasisaatmisega oli kusagil 20. veebruarini venitatud. Olgugi et peolaulud olid ammu trükivalmis, venitas nüüd vaimulik tsensuur (see oli vaimulike tekstide puhul nõutav) „sõber” A. H. Willigerode isikus oma allkirjaga 29. aprillini. Siis alles sai Tartu tsensor 5. mail trükiloa anda. Nii jõuti hädavaevalt peolaulud trükkida ja välja saata (muidugi oli seda poognakaupa juba varem tehtud). 13. märtsil on dateeritud Jannseni kiri Yrjö-Koskinenile, millega ta soomlasi laulupeole kutsub, kuna korraldamise luba pärast 19-kuulist ootamist äsja kohale jõudnud olevat. Pidu toimus ja läks kõigi kartuste kiuste hiilgavalt korda, tõestades 15 000-pealisele publikule, et e e s t i r a h v a s on olemas ja võimeline suuri asju korda saatma. Saksa kommentaatorid olid tõsises hämmingus eestlaste andekusest ja distsiplineeritusest, kuigi mõni oli esialgu läinud peole vaid nalja saama. Paljud ootasid „matsidelt” korrarikkumisi ja igasugu muid pahandusi, aga kõigi üllatuseks ei andnud need päevad politseile mingit lisatööd. Dörptsche Zeitungi kolmes numbris ilmus Schultz-Bertrami ülivõrdeis peokirjeldus. 9. mail oli samas kirjutanud laulu „Mu isamaa on minu arm” menukast meeskooriettekandest ühel kontserdil Peterburis ja ennustanud, et laulupeol kujuneb see laul epohhiloovaks.
Põldmäe on kaunis põhjalikult kirjeldanud majandusraskustega võitlemist laulupeo ettevalmistamise käigus ning kartust miinusesse jääda ja Koidula agarust selle ennetamiseks korraldatava loterii jaoks annetuste kogumisel. See ettevõtmine küll ebaõnnestus annetajate leiguse tõttu ja loterii jäi ära. Õnneks kattis piletimüük (hinnad 50, 30 ja 20 kop) ja muud üritused kuhjaga kõik väljaminekud ning andis ka märgatava ülejäägi – 909 rubla (kulusid oli veidi üle 1000 rbl). Seda tulu püüdis Willigerode oma käpa alla saada, kuid Jannsen kuulutas raha jaotamise otsustavalt Vanemuise seltsi siseasjaks, mida pastor püüdis vaidlustada väitega, et Vanemuine ei saa olla raha käsutaja, sest „lõpuks pole „Vanemuine” peo algataja, vaid Teie ise olete seda, ja Te olete peo mitte „Vanemuise” jaoks, vaid pigem „Vanemuise” peo jaoks ellu kutsunud, nagu Te ise mulle 1867 ütlesite” (kiri Jannsenile 15.VII). Hiljem oli Willigerode sunnitud taanduma ja vabandama, loobudes nõudmistest. Raha jaotati lõpuks kolme ossa, millest üks pidi jääma tulevase laulupeo reservi, teisega kavatseti toetada loodavat Kirjameeste Seltsi – selle üle rõõmustab Koidula kirjas Aspelinile eriti – ja kolmandaga sakste poolt tungivalt soovitud põllutöökooli, millest asja ei saanud.
Nii Laar kui ka varem Põldmäe on nimetanud liialduseks, nagu oleksid eestlased end sellel peol rahvuseks laulnud, see väide on aga täiesti põhjendatud. Muidugi oli maarahva enamus veel n-ö sügavas unes ja elas just nii, nagu elati Mats Traadi romaani „Puud olid, puud olid hellad velled” Palanumäel, kus polnud kuuldudki ei ajalehest ega laulupeost. Kreutzwald on 1862 ühes kirjas märkinud, et Tallinnas pole mõtet „Kalevipoja” müüki üritada, „sest rahvas nimetavat tühjaks jutuks kõike, millel pole usulist jumet ega kasulikkuseprintsiipi”. Ja riigisakslaste ettekujutust Balti provintsidest kirjeldab Mihkel Veske oma kirjas Jannsenile Leipzigist. Kiri on saksakeelne koos eestikeelse tervitusega, mille ta on palunud peo ajal ette lugeda. Tõenäoliselt seda ka tehti, kuigi kõigi tervitajate nimesid pole üheski allikas loetletud. Jannsenile kirjutab ta: „Enamasti peetakse siin Läänemereprovintse puht saksa või ülekaalukalt sakslastega asustatud aladeks, kes on vooruslikemad inimesed, eriti väheste põliselanike kohtlemise osas, kellele nad nii omakasupüüdmatult saksa kultuuri on kätte toonud ning neid kangelasliku ohvrimeelsusega kohutavate venelaste eest kaitsevad. Neid vaateid levitavad ühekülgsed kirjanikud, kes alati vaid s a k s a Läänemereprovintsidest räägivad ja vahel sekka ka eestlasi ja lätlasi mainivad.”
Eesti Postimehe kutsung oli juba innustanud ja julgustanud paljusid, nii et Jannsen võis oma üleskutsete peale pea igas lehenumbris teatada ikka uute kooride ja lauljate ülesastumisest, mis küll lõpuks ei küündinud loodetud tuhandeni, aga tõi siiski kokku impeeriumis seninägematu 800-liikmelise koori, kelle kogenematust ja vähest ettevalmistusaega arvestades oli kavva valitud võimalikult kergemad, kuid ikkagi tõsist harjutamist nõudvad viisid. Siiski on Jannsen oma põhjendatud kartusi peaproovil Maarja kirikus kirjeldanud nii:

Seesinane proov oli lauljate tuleproov. Ma tunnen üht väikest meest, kes oma viiekümnendate eluaastate sees veel iial nii surutud ja rõhutud kirikusse ei ole läinud kui sel päeval. (See oli ta ise.) Hirm ja lootus südames olid teineteise karvus kinni ja keegi ei teadnud öelda, kumbal õigus oli ehk kumba kätte pärast võit jääb. Pääle 800 laulja seisid kirikus: läheb asi hästi, siis au ja rõõm rahvale, läheb laul nurja – mis ju ime ep oleks olnud – siis oleks suurem süü kõik tema nõdra õlade peale langenud ja see oleks temale rahva pärast, keda ta nii hää meelega austaks, ütlemata raske ja valus olnud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Madli Lippur

20. dets. 2017 at 9:08 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: ERR.ee

Madli Lippuri (1984) debüütromaan võitis Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel I koha ja 2017. aasta Tartu Kirjanike Liidu osakonna poolt väljaantava Betti Alveri auhinna. Madli Lippuri teose puhul rõhutati tabuteema värsket käsitlemist ning jahmatavat kontrasti romantilise stiili ja moraalselt tõrget tekitava tegevustiku vahel. Vahur Afanasjev toonitas: “Autor on võtnud endale üpris keerulise ülesande kirjutada niiöelda vaiksel häälel. Tulemus on huvitav ning andis žürii kohtumistel kõige rohkem kõneainet.”

Katkendid: June / Julien, Tänapäev 2016, lk 9-15, 271- 274.

/…/
Ma jalutasin eemale õunapuude alla ja sealt veel natukene edasi põlluserva suunas. Punt pisikesi jõnglasi tormas minust mööda. Märkasin, et neil on eemal rohu sees miskit sorti salaühing. Seal istus ringis umbes seitse eri vanuses tüdrukut ja toimetas isekeskis midagi. Kahtlustan, et käis nukkude kollektiivne riietamine ja soengute tegemine. Istusin vanale tuttavale kivile ja nostalgitsesin edasi. Vaatasin õue poole, kus valmistuti lauda katma, ja vaatasin põllu poole, metsade ja avaruse poole. Olin nende kahe vahel, ei olnudki nagu osa pidulistest. Samuti ka mitte see väike lastemaffia. Ka neil poleks justkui peoga pistmist olnud, neil olid täiesti omaette asjaajamised. Vaatasin neid eemalt. Üks väiksem lunis suuremat, et too tema nukule patse punuks. See hakkaski punuma. Samal ajal aga nägi ta silmanurgast, et kõige väiksem tüdruk on vahepeal põllu suunas ajama pannud. Mispeale ta hüppas püsti, läks sellele väiksele järgi, krabas sülle ja tõi ringi tagasi. Selge. Karjajuht. Ju see oli seal mingi improviseeritud lastehoid peokülaliste jaoks. Sest too tüdruk, see karjajuht, ei olnud enam tegelikult kuigi väike. Paistis olema teistest palju vanem, nii umbes neliteist ehk juba. Ma vaatasin neid lapsi, ma vaatasin seda suuremat last. Ja ikka veel ei tundnud ma sind ära. Sest nägin sind vaid kaugelt. Kuniks sa tõstsid korraks pea ja vaatasid minu suunas. Siis ma tundsin ära need näojooned. Teadsin, et olen neid kusagil näinud. Tuul sasis su tukka ja pikki tumedaid juukseid. Üritasid neid kõrvade taha fikseerida, aga tulemusteta. Korra vaatasid veel minu poole, õige põgusalt. Siis saabus Stéphanie. Ta olevat mind juba silmist kaotanud. Ja siis ta märkas eemal sind, keda oli juba ammu otsinud. Ta hüüdis sind ja sa kuuletusid. Sind käsutati minuga kohtuma. Sa tulid mõõdetud sammul ja tõsisel ilmel. Tervitasid ja vaatasid mind umbusklikult vilksamisi oma tuka alt. Sa olid väga ema moodi. Varem plehku panna üritanud väike tüdruk tuli sulle järgi ja hakkas sind kleidisabast sikutama. Samal ajal seletas Stéphanie mulle midagi naabrite kohta, kelle maja taamalt paistis, ja kes olevat eelmisel aastal ära kolinud ning maja laokile jätnud. Aga tegelikult ma üldse ei kuulanud. Sa seisid ikka veel sealsamas, laps kleidisaba sikutamas ja justkui ootasid, millal sulle sõna antakse. Aga sulle ei antud. Stéphanie muljetas aina edasi. Ja samal ajal ma lihtsalt jälgisin, kuidas sa vaikisid. Viimaks vaatasid mulle pikalt otsa, võtsid lapse sülle ja läksid tagasi teiste jõmpsikate juurde.
Stéphanie kuulutas välja lauda istumise ning kõik hakkasid õue seatud pika peolaua taha kogunema. Me sattusime istuma üsna lähestikku, teine teisel pool lauda. Me ei vahetanud ainsatki sõna, ainult pilgud kohtusid aeg-ajalt. Alati, kui keegi midagi naljakat rääkis või ütles, vaatasid sa mind, nagu selleks, et kontrollida, kas me naerame ühtede ja samade asjade üle. Minu kõrval istunud proua, keda ma ei tundnud, oli kangesti vestlushimuline ja tahtis minust igasuguseid asju teada, nii et ma pidin talle peaaegu pool oma elulugu ära rääkima. Sina muidugi kuulsid kõike pealt. Kui ma jõudsin sugulussuhete lahkamiseni, ütlesin talle, et Stéphanie, kes siin vägesid juhatab, on mu tädi ning see seal – osutasin sinu poole – on mu õde. Seepeale naeratasid esimest korda päriselt mulle. Ikka vaikides. Eelkõige naeratasid su silmad, mis seni olid olnud umbusklikult uurivad. Kuid enamasti olid sa ikka tõsine.
„June, mis sa mossitad? Kas sa mu pirukaid ikka proovisid?” kostis tädi hääl teiselt poolt lauda.
„Ma ei mossita… Ma mõtlen…,” vastasid sa. Tõusid aeglaselt lauast, võtsid laualt kaks tühjaks saanud morsikannu ja marssisid nendega majja. Minu kõrva aga kostis kellegi hääl: „See tüdruk läheb sul aina tõsisemaks. Tea, kas tal on peigmeestega probleeme? Või on ta lihtsalt armunud? Minu teismeline tütar näiteks lõpetas siis üldse minuga rääkimise…”
„Ah, ei ole tal midagi,” seletas Stéphanie, „mingit peigmeest… Ema oli tal ju ka natuke selline… filosoofiline kuju. Cyril, ulata mulle palun see vaagen sealt.”
Vahepeal ma kalkuleerisin peas, liitsin ja lahutasin, ja taipasin, et sa ei saa olla neljateistaastane, sa oled alles kaksteist. Sa tulid täidetud kannudega tagasi, istusid veel veidi lauas ja kadusid siis jälle ära. Ma ei näinud sind tükk aega mitte kuskil. Ajasin ühe ja teisega juttu, viimaks istusin maja ette trepile. Lasin pilgul ja mõttel jälle niisama uidata. Ja siis äkki sa ilmusid kuskilt, hääletult, selja tagant. Istusid mu juurde. Vaatasid mulle otsa. Vaikisid. Aga enam ei olnud su silmis umbusku ega ka võõrastust. Nüüd olnuks nagu kurbus. Sa vaatasid maha ja ütlesid vaikselt: „Sul on ema silmad.”
See võttis mind tummaks. Seda pole mulle veel keegi öelnud. Pole olnud kedagi, kes ütleks. Aga selle lausega sa võtsid mu justkui omaks. Lugesid mind oma perekonna hulka. Sa istusid mu kõrval ja ma sain aru, et lein on ikka veel sinu sees. Me kumbki olime leinanud omaette ja me kumbki ei osanud sellest rääkida. Ma vaatasin sind ja nägin kurbust, mis avanes ainult mulle, kurbust, mis pole kellelegi varem silma vaadanud.
Sa küsisid, kauaks ma Prantsusmaale jään. Ja ma rääkisin sulle kõik ära. Miks ma tulin, mis ma tegema hakkan ja kus elama. Igasuguseid asju pajatasin sulle kokku. Õues hakkas juba hämarduma, aga sinu silmad hakkasid tasapisi särama. Sa kuulasid suure huviga. Pärast põgusat pausi küsisid äkki: „Julien, on ju, et sul on teine nimi ka?”
„Ee… mis mõttes?”
„Julien Joaquin…”
„Tšš! Mitte keegi ei tea, et mul selline nimi ka on.” Naersime mõlemad selle peale. Sa ütlesid, et see on igati originaalsem kui Jean-Paul või Jean-Jaques. Jah, on küll.
„Kas sa tead, et mul on ka salanimi?” küsisid siis. Jah, teadsin. Aga polnud kindel, kas ma seda õigesti mäletan. See oli migagi üsna iseäralikku.
„Mair… Maire… Mairsile?”
„Õige! Aga, fuhh, ma ka ise ei maini seda eales kellelgi, sest kui seda teha, siis küsitakse ikka: öö, mis asi? Marseille? Sellel pidi midagi sõja ja Marsiga pistmist olema, on see tõsi?”
Ma tuhnisin oma tolmunud ajusoppides.
„See peaks olema keldi nimi. Ema mainis selle kohta kunagi midagi. Minu mäletamist mööda, jah, see viitab sõjajumal Marsile. Ja sellega oli selline lugu, et keegi ennustajanaine olevat sind emale ette kuulutanud. Ta vist väga ei uskunud enam, et tal keegi tuleb. Peale Tristanit… Seda sa tead?”
„Jah, et ta suri kohe…”
„Ta sündis surnult… Aga ennustaja ütles, et tal tuleb veel üks. Tuleb tüdruk. Ja sellele tüdrukule tuleb panna nimi, mis ei pelga tuld ega vett. Talle tuleb panna kange nimi.”
„Nii ütleski?”
„Enam-vähem midagi sellist, jah. Ega ma sõna-sõnalt sulle kinnitada ei saa. Aga kuidagi nii see olevat olnud. See sinu nime lugu. Ja näed siis, ta pani sulle kaks kanget nime. Topelt ei kärise.”
„Kuidas June kange nimi on?”
„See on ju roomlaste peajumala kaasa. Juno. Sellest tulebki June. Kui sa June`i asemel soovitad end Junoks nimetada, siis seda kangem su nimi on. Tegelikult. Algupärale lähemal.”
„Ma ei salli June`itamist sellepärast, et igaüks hääldab seda isemoodi imelikult, sest nad üritavad hääldada nagu inglased, aga mulle üldse meeldi see… Ma ei taha olla inglane. Olen siis parem roomlane või iirlane.”

Vahepeal sa lipsasid laua juurde ja kaaperdasid osavalt viimase beseekoogitüki, mida lahkelt minuga jagasid. See kook oli vaieldamatult selle õhtu tippgurmeesündmus.
Siis hakkas jahenema. Ma leidsin eeskojast ühe teki ja laotasin selle sulle õlgadele. Sa jätsid tekinurgakese ka mulle varjuks. Keegi üritas meid tantsima meelitada, et siis hakkab soojem, aga me ei kippunud. Käänasime eitavalt päid ja istusime teki sees nagu kaks kägu ühes pesas.
Kõnelesin sulle veel tollest korterist, mida pean hakkama tolmu alt välja kaevama, enne kui see päris elamiskõlblik on. Sa ütlesid, et võid mulle appi koristama tulla. Aga enne pidin veel mitmeks nädalaks Québeci tagasi sõitma. On veel asju, mida korraldada. Ma uurisin, kus täpselt sa Bayeux`s elad ja me vahetasime telefoninumbreid. Lubasin sulle helistada, kui olen tagasi, kui olen päriselt kohal.
Ma olin sel hetkel väga õnnelik. Seal videviku eel, teki sees, sinu, oma uue vandeseltslase kõrval, melust natuke eemal. Ma ei saanudki veel midagi aru. Mul ei olnud vähimatki kavatsust aru saada.
Vastu ööd läksime lahku. Sina jäid sinna ööbima. Antoine pakkus mulle taas küüti ja tõi mind Bayeux`sse ära.

Julien
(Joaquin, aga ainult sinu jaoks)

25. detsember 2008
BAYEUX

On öö vastu 25. detsembrit. Sa olid täna siin, koos minuga, kasuemaga, isaga, meie juures õhtusöögil. Kõik kulges isegi vastu ootuseid üsna rahulikult. Need on meie esimesed koosveedetud jõulud.
Ma mäletan kõiki meie jõule. Neid oli küll kõigest kolm. Ma ütlen „meie jõule”, kuigi tegelikult olid need kõigest pooleldi ühised, sest sa läksid ju alati Québeci Pauline`i ja Théo juurde. Me pidasime sinuga oma jõulud alati justkui ette ära…
Mulle on kalleim üks mälestus ühest lihtsast, peaaegu tavalisest jõulukuu õhtust. See võis olla umbes viis päeva enne pühi, sa polnud veel Québeci läinud. Ma tulin koolist otse sinu juurde, tulin oma võtmega sisse (sinu kodu olekski nagu olnud meie ühine kodu, kus mina käisin visiidil, nagu visiitabielus) ning mu ninna tungis meeletult hea ahjuküpsetiste lõhn ja kõrvadesse Ella ja Louisi „Dream A Little Dream Of Me”. See oli see talv, kui sa minust džässisõltlase kasvatasid. Ma leidsin su köögist šokolaadiküpsiseid meisterdamas, see oli uskumatult ilus vaatepilt, ma peaaegu et poleks tahtnud sellesse idülli sekkuda. Sa andsid mulle tervitusmusimopsu ja küsisid, et ega tulekahju järgi ei lõhna. Sa polevat kunagi elus selliseid asju küpsetanud, aga teadsid, et ma täna tulen ja tahtsid vähemalt üritada. Ma kinnitasin, et kõik on ideaalne, kogu atmosfääriline kooslus. Mul oli tõesti tunne, võib-olla esimest korda viimase 7 aasta jooksul, et ma tulin KOJU. Kus mind oodatakse, armastatakse, kus on rahu ja harmoonia. Ja kõige paremad lõhnad ja kõige ilusam muusika. Ja mulle kõige kallim inimene. Sina, mo chuisle, mo chroí. /Iiri keeles: mu arm, mu süda./
Kui viimane plaaditäis oli ahjus, tegime Ella ja Louisi saatel paar tantsutiiru. Siis sa kontrollisid mu matemaatika ülesanded ära, sest nendega olin alati kimpus. Pärast pikutasime kamina ees, sa soojendasid mu varbaid oma peos, sest mu jalad olid pidevalt külmad. Ma küsisin, kas sa lähed jõuludeks koju, poja juurde. Lähed, jah. Sa tead, et ma hakkasin su poega armastama, läbi sinu, läbi sinu silmade ja südame.
See oli nii ammu… Siis olin ma veel väike. Nüüd ma olen suur. Nüüd on mind kaks.

Me istusime pargis ja toitsime linde. Hakkas juba hämarduma. Sadas lund. Vaid mõned üksikud jalutasid oma koeri. Peatselt sulandunuksime hämarusse. Kaks tumedat kogu pargipingil, teineteise vastu liibunud. Jah, tumedad. Nii imelik, et sa kannad nüüd nii palju musta. Nagu minagi. Me oleme nagu 19. sajandi kodanlased. Siivsalt tumedas ja lihtsad, märkamatud.
Sa kohendasid mu õlarätikut, panid käed selja tagant mu ümber ja ütlesid: „Tule mulle naiseks…”
Ma hakkasin naerma, sest peale kõike seda tundus see naljakas, nagu mõnes vanas filmis. Sa arvasid, et naeran sinu üle. Solvusid vist. Aga sa ütlesid seda mulle nagu ilmsüüta neiule, kellega alles kurameerid.
„Me ei saa ju… Ja mis vahet seal ongi, nimi on meil nagunii juba sama…”
„Võib-olla kuskil kuidagi ikkagi saame. Ja asi pole nimes. Ma tahaks su südame all põtkija lapsendada. Tulge mulle naiseks ja lapseks…”

Me käisime mitmetes kohtades, ka iidse suure leinava pöökpuu juures. Ja istusime meie kohvikutes.
Istusime akna alla, kohvik oli üsna täis. Mina ei olnud seal väga ammu käinud, ometigi polnud suurt muutunud. Kohvimasin oli ainult moodsama vastu vahetatud ja külmletti ventilaator ei lõrisenud enam nii valjusti. Muu oli nagu ikka. Isegi raadiojaam, mis kõlareist kostis, oli sama.
Me istusime teineteise vastas ja vaatasime teineteist, siis oma teetasse, siis aknast välja ja siis jälle teineteist. Paduarmastajate kohta, kes me kunagi olime, ja kes pole neli aastat kohtunud, rääkisime ilmselt kummaliselt vähe. Ma ainult vaatasin. Su nõudliknukrad mõrušokolaadisilmad rääkisid kõik. Rohkem polnud tarvis. Ma nägin, et sa tahtsid tõesti mind endale, koos kõigega, mida kaasas kandsin. Sinu silmad nõuavad, nad on alati vaikimisi, salaja nõudnud. Su suu võib paluda kõige malbemate sõnadega, samas kui su pilk nõuab, kui su pilk neelab nagu kosmiline keeris. Su silmade taga on alati peidetud deemonid. Kui seal olnuks vaid inglid, kas oleksingi saanud sind armastada. Mul on vaja ju võrdväärset… Sinu peidetud deemonid olid alati natuke tugevamad kui sinu hirm, sinu hirmgi ei suutnud neid talitseda.
/…/
Juno

Püsiviide Lisa kommentaar

Vahur Afanasjev

20. nov. 2017 at 4:18 p.l. (Nädala autor 2017) (, )

Foto: Karl Erik Piirimees / HeadRead

Vahur Afanasjev (1979) on eesti luuletaja ja prosaist, kes on aeg-ajalt tegelenud ka heliloominguga. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas ta legendaarses Tartu rühmituses Tartu NAK. Tema esimene luulekogu „Kandiline maailm“ ilmus 2000. aastal ning tükk aega algasid tema raamatute pealkirjad täpselt samade tähtedega: jutukogu „Kanepi kirik“ (2002), luulekogu „Kaantega viin“ (2004); romaan „Kastraat Ontariost“ (2005), „Katedraal Emajões“ (2006) ja „Kaadrid otsustavad“ (2007). Afanasjevi nutikas, humoorikas ja sotsiaalselt tundlik, kohati naturalistlik looming jõudis suurema tunnustuseni 2015. aastal, mil tema luulekogu „Tünsamäe tigu“ pälvis Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Tegu on tervikliku, ühtaegu iroonilise ja südamliku nägemusega Kagu-Eesti ääremaa eluolust, milles on koos tundlik ruumipoeetika ja terav ühiskondlik pilk. Afanasjev on katsetanud edukalt ka reisikirjandusega – tema raamat „Minu Brüssel“ pälvis 2011. aastal Go Reisiajakirja parima reisikirjaniku tunnustuse. „Serafima ja Bogdan” saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017 .a romaanivõistlusel esikoha.

Katkend: Serafima ja Bogdan, Vesma OÜ 2017, lk 303-309.

Rääbised
1965

/…/
Mööda tänavat marsivad pioneerid Tamarotška ja Ivanuška, Edison Vassiljevitši lapsed. Pioneeridel on valged särgid seljas ja punased kaelarätid kaelas. Ivanuška kannab üle-põlve-pükse ja tema õde peaaegu sama lühikest seelikut, mille servast välguvad põlved. Nende sabas sörgib laisalt Isaki tütar Aljona, keda kolmeteistkümnest eluaastast hoolimata on õnnistatud lopsakate rindadega, mis käies üles-alla ja külgedele rapuvad.
Lapsed kannavad puust varre külge löödud vineeritahvlit, kuhu on joonistatud ahv. Ahv on robustne, meenutades rohkem tagajalgadele aetud inimpealist lammast kui gorillat või šimpansit. Selles, kellega on tegu, pole siiski kahtlust – pildi kohale on kirjutatud „Ahv”. Selle all seisab punaste tähtedega maalitult „meie sugulane”. Veel on pildil punane viisnurk.
„Jumal, anna andeks,” pomisevad vanamutid ja löövad risti ette, kui pioneerid neist mööduvad.
„Jumalat ei ole!” hõikab Tamarotška julgelt ning loobib veel uhkemalt sihvakaid jalgu, millele lapsik kleidike piisavalt katet ei paku. Aga ise on ta nii siiras, nii puhas, nii vankumatu.
Aljona, kes on teiste reipast sammust tüdinud, jääb maha.
„Tüdruk, ee, tüdruk!” hõikab tasane naisehääl aia tagant. „Tule, ma annan sulle suhkrut.”
Aljona loivab lähemale. „Aa, see olete teie, tädi Hionija,” lausub tüdruk ükskõikselt nina nokkides. Hionija kutsub ta aeda ja uurib, kas lapsed tõepoolest jumala ees hirmu ei tunne. Aljona kehitab õlgu. Tal on ükskõik nii Jumalast kui Leninist. Naise järel astub ta trepile, sealt kambrisse. Hionija võtab riiulist kausikese ja koputab selle põhjast välja kõva helepruuni ketta. Ta asetab suhkru puhta käteräti sisse ja lööb vastu lauaäärt. Siis ulatab ta maiuse tüdrukule, kes pistab ühe tüki suhu ja pigistab teise pihku.
Noored rammusad huuled lutsutavad suhkrutükki. Äkitselt haarab tädi Hionija ta käest. Haare on kuum. Tüdrukule tundub, et naine väriseb. Teise käega puudutab naine ta juukseid, tõstab lokkis kihara põselt, laseb sõrmedel üle põse ja kaela libiseda. Nüüd on naise huuled tema näo juures, peaaegu huulte vastas. Tüdruk seisab tuimalt ja lutsutab suhkrut.
„Mine nüüd!” ütleb Hionija eemale tõmbudes.
Jõudnud tänavale, heidab Aljona kahtlustava pilgu tagasi. Samal hetkel hakkab kostma rütmilist müra. Piki rannikut läheneb paaristiibadega lennuk, „metsavahiks” kutsutud Antonov An-2.
Pioneerid Tamarotška ja Ivanuška, kes on vahepeal otsa ringi pööranud, jooksevad lennukiga samas suunas, lehvitavad ahviga plakatit ja karjuvad ennastunustavalt. Aljona tõstab käe silmadele. Ta vaatab lennukit ja mõistab ühtäkki, et täna oli esimene päev, mil ta korraks kuulus täiskasvanute salapärasesse maailma, kus vohavad salasoovide valgeõielised nõgesed.

Läti Paul on nüüd keskkonnakaitseinspektor. Ühel varahommikul läheb ta vaatama, kuidas Lahepera järve servas madalas roostikus kudevatel havidel läheb. Ahing on tal loomulikult kaasas, et veidi matti võtta. Ja ennäe – omakülamees Lehar tirib võrgukest välja.
„No nii, kurivaim!” hõikab Paul eemalt. „Lausa järvesuus tülitad kalakesi. Nagu korradi tibla!”
Hapu näoga jätab Lehar võrgu rahule. „Ole nüüd meheks, saame kuidagi hakkama. Pudel riigiviina või kaks pudelit lepikuliisut,” pakub ta.
Kuid värske inspektor on tiivustatud võimust, mida ametitunnistus talle annab. „Mes korradi pudeli! Tvajumatt, ma ütlen. Või sina, röövlinägu, tuled altkäemaksu pakkuma? Võrk seie, üten saagiga!” kamandab ta.
„No korrat, mina ei anna,” paneb Lehar vastu. Mehed lähevad karvupidi kokku. Mütsuvad rusikahoobid, mis on siiski sihitud vastu külgi, mida kaitsevad paksud vammused. „See on sulle selle poole põdra eest, mis va kuradi miilitsamunn ära võttis! Mäletad veel?” „See on sulle endale korradi põdra eest, mul ei läe suu sisse siuke elajas!”
Alles nüüd läheb asi kurjaks. Mehe räntsatavad mändide alla maha. „Ah sulle, raibe, põder ei maitse – pista aga sammalt, vanamees!” puhiseb Paul ja topib vastasele rohekasvalget sammalt suhu. „Äp-äp-äp,” teeb too samblatorte tagasi ajades ja lööb pealolijale põlvega keradesse. Paul kiunatab ja tõuseb välkkiirelt jalule. Siuhti! tõmbab ta tupest Soome pussi. Lehar, silmad tera jälgimas, roomab ettevaatlikult eemale.
„Vot tak,” sõnab seisja ja sülitab maha. „Nüüd läheb kõik kroonusääduse perra. Siis, kui sina niisama metsas redutasid ja isa-ema tiiva all soolaliha vitsutasid, tegin mina mehetegusid. Mitu tükki tegin oma kätega vagaseks. Ja teen sind ka, kui viil üte piuksu laset. Võrk seie ja pane tsirgu tirsa, nagu Koiva taga kõneldakse.”
„Aga protokoll?” küsib Lehar jonnakalt.
„Netu protokoll! Või tahad nime ajalehte saada? Korrat, teevad su kollimollist pilti, panevad selle kah manu.”
Läti Paul lööb kaladele pussipäraga pähe ja kerib võrgu kokku. Ühe rammusa latika võtab ta endale, teised viskab Leharile, kes teda vihaselt põrnitseb.

Ühel päeval jalutas tark Tšuang-Tšu sõbraga jõekaldal. „Oh, kui vahva on vaadata, kuidas kalad mõnulevad!” hõiskas Tšuang-Tšu. „Sina pole ju kala,” ütles sõber talle. „Kuidas sa tead, kas kalad mõnulevad või mitte?” „Aga sina pole ju mina,” vastas tark. „Kust sa võtad, et ma ei tea, kuidas need kalad ennast tunnevad?”
Vana kalamees Janka muheleb vaikselt, aga üliõpilased, kelle pilgud on naelutatud luidrale pikajuukselisele mehele, kuulavad lummatult, nägu kummaliselt pingul. Paar tüdrukut teeb märkmeid praktikapäevikusse. Noored on bioloogid, kellele ennast Jack Londoniks kutsuva teadmamehe loengud on muutunud välitööde põnevaimaks osaks. Värvilises hõlstis tüdruk, looduskaitsealuse vesiroosi valge kupp juustes, istub Jack Londonile lähemale, et näha, kuidas too aeglaselt, poolpimedad silmad hoopiski suletud, linaskit puhastab. Pool ämbritäit kala on juba küpsetamisvalmis.
Bogdan, kes ennast võõrastega meeleldi Jackiks kutsub, hoomab läbi jaheda kevadpäeva naiseihu soojust. Kohe algab eksamisessioon ja tudengid ilmuvad uuesti alles suve keskel, väiksemate gruppidena. Kas seekord jõuab mõni neist filosoofia ja idamaiste pärimuste õilsas udus hälbida teelt, mida nägi ette nii ennesõjaaegne kui ka uus, nõukogulik moraaliõpetus, mis on varasemast jäigemgi? Õpingud ja praktika, karsked sportlikud rõõmud, millele järgneb töö ja õige pea abielu, lapsed, veel tööd, natuke pensionipõlve ja vältimatu, kuid loomulik surm ilma liigse pidulikkuse ja kurbuseta. Kas avastab mõni neist end erutava, uskumatuid võimalusi täis võlumaa läve, mille väravaks on raamatud või nende endi tukslev värav, mille kaudu tulvavad sisse õpetust andva teadmamehe eksootilised tarkused?
Muidugi ei ole üliõpilased ainsad, kes teadmamehe juurde satuvad. Tulevad õmblejad ja taksojuhid, professorid ja insenerid, salamiljonärid ja diagnoosimata skisofreenikud, esoteeriliste kalduvustega toruluksepad ja selgeltnägijapürgimusega raamatupidajad. Ainult põllumehi käib vähe – nende jaoks räägib Jack London liiga kaugetest asjadest. Ja mitte kõiki ei võta teadmamees vastu, vaid peidab ennast tihtipeale sohu ega anna nädalate kaupa näole.
„Heli, ole hea tüdruk, too teise ämbriga vett!” palub Jack London.
Palutu tõuseb, kiirustades värvilise hõlsti lehvides vett ammutama.
Kuna praktikajuhendaja on läinud majja mudaproove süstematiseerima, julgevad tudengipoisid välja tuua pudeli odavat peediveini – seda valmistatakse tõepoolest suhkrupeedist, sest Nõukogudemaal valitseb ratsionaliseerimistuhin ning nõnda väikesele pisiasjale nagu veini maitse ei pöörata suuremat tähelepanu.
Katlas, mis tugeva põikpuuga tule kohale riputatud, keeb vesi, kuhu visatakse rapitud kalade pead ja sabad, peotäis tulisoolaseid vinnutatud tindikalu – peenikesi nagu nael -, karulauku ja üle talve seisnud porgandeid. Linaskeid küpsetavad Janka ja Jack London sütel, heinatuusti peal.
Tedretähniline noormees plõnnib kitarri ja laulab kõrgel ulguval häälel lugusid, mida on läbi eetrikahinate Luksemburgi raadiost püüdnud – lääne popkultuur on siiski murdnud läbi raudse eesriide ning noorte jaoks on tähtis just see, mitte Ameerika Hääle poliitiline sõnum. Inglise keelt noormees õieti ei mõista, laulab rohkem tunde järgi, aga härdalt – umbes nõnda nagu keskpärane preester enne reformatsiooni ladinakeelseid palveid võis korrata.
Janka seab minekule.
Päevastest tegemistest väsinud tudengid, kellele külm soojast leemest ja küpsekalast hoolimata naha vahele poeb, kaovad ükshaaval tuppa.
Tule äärde jääb vaid Jack London, kes võtab lootoseasendi. Ta istub kinnisilmi. „Om ami, deva hrii,” kordab ta mõtlemise pealmisel tasandil, huuli vaevumärgatavalt liigutades. (Budistlik mantra.) Sügavamat mõttetasandit püüab ta puhtana hoida, kuid ikka ronivad sinna tühised, kehalised asjad. Kui saaks kusagilt nailonvõrgu, sellise, nagu kolmel parteimehel, kes tihtilugu paadiga Praagal käivad! „Om ami, deva hrii! Om ami, deva hrii!” Ta peab valjemini kordama, et vaigistada liigne. Kuid seegi on mõtlemine. Ta ei tohi mõtelda. Ta on aastaid püüdnud mitte mõtelda, kuid ikka veel läheb see õige harva korda. Ning kuidas sa tead, et ei mõtle, kui sa ei mõtle? „Om ami, deva hrii!”
Keegi on tema juures.
Ta hingab sügavalt sisse ja võtab kaljuasendi, toetudes kandadele. Hingab välja ning alustab kaamelisõidu harjutust, painutab selgroogu taha ja ette, hingab sisse, kui see ettepoole kummub, ning välja, kui see tagasi tõmbub.
Rõõmsalt naeratades istub Heli teadmamehe kõrvale, jäljendades teda kergejõustiklase või rahvatantsija puise entusiasmiga.
„Om ami, padme hum. Om ami, deva hrii.”
Teadmamees avab silma. Need naeratavad tüdrukule.
„Hingame sisse!”
Heli hingab sisse.
„Rahulikult, tüdruk, sa ei hinga viimast korda. Teeme uuesti. Oota, sa oled natuke pinges. Natuke väga pinges.”
Teadmamees sätib ennast istuva tüdruku selja taha. Ta võtab õrnalt, kuid kindlalt tüdruku peast, liigutab ringjalt. Seejärel masseerivad tugevad siugjad sõrmed kaela, õlgu, käsivarsi. Peopesa haarab kukla embusse ning teine käsi annab kerge laksu. Siis on kord näo käes. Tüdruk kihistab veidi, aga lõpetab kohe, nautides, kuidas teadmamees teda kontrollib. Kui surutud on laubale, kolmanda silma kohale, ütleb Jack London, et nüüd teeme kass-lehma.
Heli noogutab. Mees suunab ta neljakäpukile, reied otse puusade ja käsivarred otse õlgade all, reied ja käsivarred paralleelsed. „Nii, küüru, selg küüru – nagu kass. Hinga – sisse, välja, sisse, välja. Ja pea langeta rinnale. Wunderbar! Sisse, välja, ja nüüd pressi kõht maa poole, painuta pead taha – vot, lehm oled nõnda. Algusest. Kass. Küüru, hinga… Teeme koos.”
Tüdruk tunneb, kuidas mees teda ümbritseb, maadligi surub. Kuid tal on veel ruumi harjutuse jaoks, sest mehe käed ja jalad on pikad, kui ta tüdruku kohal kass-lehma teeb.
„Tubli,” ütleb mees. Tema kondised ribid ja lihaseline kõht lahkuvad tüdruku seljalt. Kaugemale Bogdan ei lähe, niuded surisevad – energia on muladhara tšakras. Ajad on veel sellised, et paljud tüdrukud on süütud ja neid ei tohi järsu lähenemisega hirmutada.
Põskede õhetades vaatab heli teadmameest. „Aga mida sa enne kordadsid?” küsib ta uudishimulikult.
„Om mani, deva hrii,”
„Kas see on midagi neitsite kohta?” Tüdruku hääles on itsitus.
„Ei. See on mantra. India õpetuse järgi on nõnda – kordad seda iga päev sada kaheksa korda, et sündida uuesti Amitabha maal.”
„Kas see on muinasjutumaa?”
„Seal on puhas. Täiuslik puhtus.”
Majauks kääksatab. Lopsakas spordidressides tüdruk, kasukas õlgadele heidetud, astub kiiresti lähemale. Tema hääl on etteheitev. „Heli, juhendaja kutsub kõiki sisse!”
Vastutahtsi jätab Heli Jack Londoniga hüvasti. Ukselt hõikab ta: „Oma mi, deva hrii. Mul jäi juba meelde! Ma hakkan seda iga päev kordama, enne kui magama lähen.”
Jack London noogutab, istub paati ja sõuab aeglaselt üle jõe.

Püsiviide Lisa kommentaar

Ivar Põllu

5. sept. 2017 at 2:37 p.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto autor: Priit Simson

Ivar Põllu (1974) –  eesti muusik, lavastaja, teatrikunstnik ja dramaturg.
1981–1989 õppis Põllu Tootsi põhikoolis, 1989–1992 Pärnu 4. keskkoolis (praeguses Ülejõe gümnaasiumis) ning 1992–1999 Tartu Ülikoolis teatri- ja kirjandusteaduse eriala, lõpetades bakalaureusekraadiga.
1995–2007 oli Põllu laulja ansamblis Genialistid.
Ivar Põllu esimene lavale jõudnud näidend oli 1995. aastal Vanemuise E-laval tehtud “Suur võitlus” (lavastaja Aarne Seppel, kunstnik Ivar Põllu). Ta on töötanud viis aastat Pärnu teatris Endla dramaturgina. Tartus on Põllu asutanud Genialistide Klubi, selle omanike seas oli ta 2006–2011. 2008. asutas ta Tartu Uue Teatri ning oli kuni 2015 oktoobrini ka selle juht.
2011. aastal pälvis Põllu Teatriliidu algupärase dramaturgia auhinna lavastuse “Ird, K.” eest, Tartu Uus Teater sai sõnalavastuste eriauhinna, Nero Urke parima meespeaosalise auhinna “Ird, K.” peaosa eest. 2011. aasta Balti Teatrisügise festivalil pälvis Põllu “Ird, K.” eest kontseptsiooni ja muusikalise kujunduse preemia, Nero Urke parima peaosa preemia. 2013. aastal pälvis Põllu Teatriliidu parima lavastaja auhinna lavastuse “Vanemuise biitlid” eest, Kristiina Põllu sai sama lavastuse eest parima kunstniku preemia.

Katkendeid: Ird, K., Gutenbergi pojad 2011, lk 21-22; 29-30; 35- 43.

KOMISSAR IRD

Ird saabub lavale pikas nahkmantlis ja nahknokatsis. Komissar mis komissar. Annab jutustajale märku lahkuda. Annab allkirju. Tööline deklameerib.

Tööline: Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
Ja seisa kaljuna, me kodumaa.
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
End läbi sajanditest murdsid sa.
Ja jõudsid töötajate vabaks maaks,
Et päikene su päevadesse paista saaks.

Töös huuga tehas, vili nurmel vooga,
Sirp lõika, alasile haamer löö,
Nõukogude elu, sa tuksu võimsa hooga,
Too õnne rahvale, me tubli töö.
Me liidu rahvaste ja riike seas,
Sa, Eesti, sammud esimeste kindlas reas.

Ird parandab teda vahepeal. Tööline alustab uuesti. Ird katkestab allkirjade andmise ja ütleb ette, kuidas temaarvates peaks seda luuletust ette kandma. Tööline kuulab ära ja deklameerib nagu oskab.

Ird: Tule siia.

Tööline tuleb Irdi juurde.

Ird: Vaata mulle otsa.

Tööline vaatab.

Ird: Kas sa tead, kuidas seda luuletust loetakse?

Tööline vaatab talle otsa.

Ird: Kas sa kirjutada oskad?

Tööline noogutab.

Ird: Kirjuta, vaata nendele, paberitele alla nurka Ird, K. Saad hakkama?

Tööline noogutab.

Ird: Väga hea. Kuula. Seda luuletust loetakse nii.

Ird loeb luuletust kirglikult ja päris hästi, natuke segaselt küll, aga kindlasti paremini kui tööline. Tööline ei kuula, kirjutab hoogsalt Irdi eest allkirju.

Ird: Said aru?

Tööline peatub ja mõtleb, mida temalt küsiti. Ei vaata Irdi poole, aga noogutab.

Ird: Mis sa aru said?

Tööline ei vaata Irdi poole.

Ird: Oled tööle võetud.

NÄITLEJA ÕPIB IRDI INTONATSIOONI

Metoodilise järjekindlusega püüab Kaarel Irdi kehastav näitleja õppida ära tema intonatsiooni, proovida rääkida täpselt nagu tema. Teda aitab ja assisteerib päris Kaarel Irdi hääl, paaris rääkides. Kordab ja kordab. Ei lase näitlejal lauset lõpetadagi. Näitleja ärritub, kuid proovib ikka vastu pidada. Intonatsioon on võimatult keeruline ja Irdi hääl võimatult jonnakas oma variandiga. Ei mingit interpretatsiooni. Viimaks Irdi hääl vaikib, näitleja on seestunud.

Ird: Meie ei oska veel praegu, me vaatame, et kui kunst ei õpeta mitte kapsakasvatamist või seda, siis nagu ei näe me tema praktilist ülesannet. Aga mina ütlen, et seda, mis kunst inimestele annab, see ulatub isegi puht materiaalsete väärtuste loomise valda.

Sest ei ole ju mõeldav mingisugune teaduse areng ilma fantaasiata. Kuid mis arendab veel inimkonna fantaasiat veel paremini kui kunst? See on ju selleks otse seatud, kutsutud ja pandud ja seal muutub kunst isegi otse materiaalsete väärtuste loojaks.

Ainult ääretud niisugused primitiivsed inimesed, kes ei näe üldse seda, mis maailmas, kes on harjunud kõike ostma valmisproduktidena, ja mõtteid ka valmisproduktidena, ainult need inimesed ei saa sellest aru. Aga muidugi häda seisneb ju selles, et see rumalus ja iseteadvus on koos. Ja mida rumalam on inimene, seda targemaks ta ennast peab ja seda rohkem ta tunneb end olevat kutsutud ja seatud teisi õpetama.

 

IRD JA KAIDU KODUS TEKI ALL

Kaks voodit. Kaidu on voodis. Ird kohmitseb veel kuskil. Kaidu loeb. Ird tuleb, ei vaata Kaidu poole, pobiseb. Keerab kohe selja.

Ird: Head ööd.

Kaidu laseb tule ära.

Kaidu: Head ööd.

Vaikus.

Ird: Sa magad juba?

Kaidu: Jah.

Vaikus.

Kaidu: Magan küll. Mis on siis?

Ird: Maga-maga.

Vaikus.

Ird: Ah ei midagi.

Kaidu: Ma ei saa niimoodi magada, kui sa ei hinga.

Ird: Maga nüüd.

Kaidu: Kui sa ei hinga, siis ma tean, et sa mõtled. Ja kui sa niimoodi mõtled, siis oled sa murelik. Ja siis ma ei saa magada, sest ma kardan, et sa sured ära, sest sa oled nii mures, et unustad hingata.

Vaikus.

Kaidu: Ma ei maga. Räägi.

Ird: See Peebu vigisemine käib mulle aina rohkem närvidele.

Kaidu: Noh.

Ird: Täitsa tavaline näitleja, kes suudab juhendamise abil täitsa hästi mängida, aga kohe tahab olla nii vastaline. Ta arvab, et ebameeldivate küsimuste küsimine on tarkus. See on vale! See on vale! Ta arvab, et kui tema näeb viga ja sellele tähelepanu juhib, et see aitab kõiki kohe edasi, sest kogu teatri juhtkond jookseb selle veakese juurde peadpidi kokku, et seda lappida, Ega ma idioot ole, ma näen ise ka vigu, iseasi on see, kas tasub pidevalt selle teemal vinguda. Ma näen ka vigu, mul pole aega vinguda, ma pean tööd tegema. Ma ei taha vingumist kuulata, mul pole selleks aega. Töötama peab, mitte vinguma.

Kaidu: Peep ongi selline. See on juba selline inimtüüp, kes ei oskagi teistmoodi kui peab teisi virisemisega omaarust aitama. Ta tahab ju ainult head. Ega ta ei saa midagi teha, et ta loll on.

Ird: Ma saan aru, et Panso noored Saul ja Parker võivad endale sellist lollust lubada, nemad on ikkagi inkubaatorist pärit ja ei tea üldse, et on ka teistsugune maailm olemas, kui nende koolipapa neile õpetas. Nende jaoks on Vanemuise teater päris põrgu. Aga Peep! Vana mees.

Kaidu: Mis sa keerad end üles, jääme parem magama. Ega sa selle vihastamisega asja paremaks ei tee.

Ird: Ma hakkan värisema, kui ma mõtlen nende lollakate peale. Ja nad keeravad kõik minu vastu üles. Isegi vana Eelmäe Lemps, vagur mehike, andis minu vastu allkirja. See Parker peab ikka päris hull olema.

Kaidu: Ei tea midagi, Eelmäe ei pruugigi nii vagur olla.

Ird: Saul kirjutas minu vastu kaebekirja Moskvasse. Kujutad sa ette.

Kaidu: Ma tean ju. Sa oled sellest mulle juba rääkinud. Igal õhtul.

Ird: Aga sellepärast, et ma mõtlen selle peale. Ma ei saa mitte midagi muud teha, ma ainult mõtlen selle peale. Ma ei saa midagi teha. Ma ei saa isegi sitale minna, ilma et ma ei mõtleks selle lambakarja peale.

Kaidu: Nad ei ole mingid lambad, kui nad ikka avstu julgevad hakata. See sind vihale ajabki, vanamees.

Ird: On lambad, on. Ja kui mõni loll krants neid taga ajab ja natuke kintsust hammustab, jooksevad kasvõi hundi surnuks. Tohutu jõud on lollil massil. Kohutav.

Vaikus. Kaidu kord, aga ta vaikib.

Ird: Magama jäid või?

Vist jah.

Ird: Kuule, sa ei saa magada, kui ma lähen murest hulluks. Sa ei saa magada niimoodi. Sa ei tohi.

Kaidu: Jah.

Ird: Ma kartsin, et sa surid ära.

Kaidu: Midagi sa ei kartnud.

Ird: Miks me seda üldse teeme?

Vaikus.

Kaidu: Mina ka ei tea.

Vaikus.

Kaidu: Mida?

Ird: Ma jäin vist magama vahepeal.

Kaidu: Mina ka.

Ird: Et miks me üldse seda teeme. Sa küsisid, et miks me seda teeme.

Kaidu: Sina küsisid.

Ird: Hea küll. Mina ka ei tea. Ma ka ei tea. Sellest on ainult häda ja viletsus. Mitte keegi ei ole rahul. Ja lõppu ei ole näha.

Kaidu: Sa oled lihtsalt nii loll, et ei oska lõpetada.

Ird: See ei saa olla nii lihtne.

Kaidu: Me ei oska muud teha.

Ird: Mina oskan. Aga ma tunnen, et mind on selleks kutsutud ja seatud.

Kaidu: Kes siis?

Ird: Partei. Mäletad, 39. aastal, kui Töölisteater kinni pandi, siis seltsimehed ütlesid mulle, et mine Vanemuisesse, vaata seda natuke, õpi, kuidas seda juhitakse, võib-olla läheb seda kunagi vaja.

Kaidu: Ta tegi nalja.

Ird: Mind on seatud. Ma pean vastu pidama ja ma pean vastu.

Kaidu: Muidugi sa pead.

Ird: Aga ma ei taha. Ma tahaks ära minna, aga kuidagi väärikalt, nii et pärast keegi ei saa naerda või mõnitada, et Ird lendas Vanemuisest nagu sitt ihust.

Kaidu: Mida sa hädaldad. Mine minema, saame Vanemuises ilma sinuta ka hakkama. Päris tore oli vahepeal, kui sind viiekümnendatel lahti lasti.

Ird: Sulle meeldis, kui ma katlakütja olin?

Kaidu: Ei meeldinud, siis sa virisesid veel rohkem. Aga kui Pärnusse määrati, oli küll hea rahulik. Midagi head ei toimunud, aga midagi halba ka mitte. Selline rahulik teatritegemine. Proovid ja etendused, peod ja koosolekud.

Ird: Kiretu teatrivegeteerimine. Sa oled tõuk. Te kõik olete tõugud. Pole ka mingi ime, kui ma Vanemuises hulluks lähen.

Kaidu: Lase siis jalga, ära virise pidevalt. Keegi pole sind kutsunud ega seadnud, sa ise tahad. Oled alati tahtnud.

Ird: Ma tahan teha midagi suurt, ma ei taha olla teiesugune tõuk, see on kõik.

Kaidu: Vist jah. Ju ma siis olen tõuk. Ja sina oled ebanormaalselt tubli. Sa oled lihtsalt egomaniakk, sa ei saa teisiti. Oleks sa katlakütjana edasi töötanud, oleks see katlamaja olnud ka varsti üleliiduliselt kuulus. Sa ei saa teisiti.

Saalis süttivad tuled. Publiku seast tõuseb näitlejanna, räägib publikuga.

Näitlejanna publiku seast: Mul on väga hea meel, et saime selle koosoleku lõpuks kokku kutsutud. Koolis õpetati meid iseseisvalt mõtlema ja töötama. Meie teatris seda absoluutselt pole. Näitleja eest mõtleb lavastaja. Aga mina ei oska olla nukk või mannekeen. Miks ma tulin siia? Mulle meeldisid Irdi sõnavõtud ja artiklid. Mõtlesin, et töö toimub samasuguses õhkkonnas nagu artiklites juttu. Tegelik töö on mehhaaniline drill. Näitleja saab poole lause peale, kui näitejuht hakkab seda ise ütlema. Loomingut ei saa üldse olla, vähemalt mitte noortel näitlejatel. Aitäh.

Näitleja publiku seast: Tere ka minu poolt. Neli alajaotust tänasest: 1. Irdi enda küsimus. 2. Loominguline meetod. 3. Majanduslikud raskused. 4. Karakter, iseloom, temperament.

Olen teinud siin teatris 10 osa. See on suur töö. Kuus neist Epp Kaiduga. Nende kuue lavastuse jooksul olen sõimata saanud rohkem Irdi kui Kaidu käest, de jure lavastaja Kaidu. Mõned asjad on olnud nii labased, et ma ei püüdnudki solvuda. Kord küll solvusin väga, seda teab ka komisjon.

Miks ma läksin siit ära? Konflikt loomingulises ja eetilises plaanis. Kahe aasta jooksul ma mõtlesin, lugesin. Küsisin nõu Pansolt, keda ma usaldan jäägitult. Ütlesin seltsimees Kaidule, et see on rõhkude panemise süsteem. Mind on õpetatud teise süsteemi najal. Kaidu ütles, et uurige Stanislavskit. Kui rõhk on õige, on mõte õige. Suvi läbi otsisin, kõik lappasin läbi. Ei leidnud. Stanislavski räägib pealisülesandest, karakteersusest, läbivast tegevusest jne.

Vanemuises kujunes meil töömeetodiks paarisrääkimine. Näitejuht räägib koos sinuga teksti. Kellele toob see kasu? Kas mulle? Lavastusele? Kollektiivne hirm on see, mis surmab individuaalsuse. Seda on siin kollektiivis tunda. Ütlesin Kaidule oma arvamuse rõhkude panemise süsteemist, tema ütles, et mind tuleks kahes aastaks koori panna.

Keegi ei eita Irdi tohutut tööd. Ird kui poliitik, kui kõnemees, on 5 pluss. Miks Ird siin majas on teistsugune? Valuta Vanemuise küsimust ei lahenda. Aga lahendada tuleb. Vähema valuga.

Ird: Aga ma ei tehagi siin teatris töötada. Ma Lähen. Selles teatris ma enam töötada ei taha. Need näod on mulle vastikud. See ei ole teater, see on surnute maja. Vanemuise kollektiiv on mulle jälk. Minu äraminek on ainuõige ja loogiline samm.

Poeb voodisse tagasi. Tundub, et jääb kohe magama.

Kaidu: Kuidas läks?

Vaikus.

Kaidu: Noh, said oma tahtmise siis või?

Ird: Mis?

Kaidu: Said oma tahtmise siis?

Ird: Tahtmise?

Kaidu: Kas nad said sust lahti või?

Ird: Ei saanud midagi. Partei pani neile vastu pead ja palus mul jätkata. Aga sõimata ei tohi enam.

Kaidu: Mis siis nüüd saab?

Ird: Ei tea.

Vaikus.

Kaidu: Magad või?

Ird: Jah.

xxx

Katkend: Endspiel, Gutenbergi pojad 2012, lk 33-37.

Lava

Katuseaugust tulevasse valgussõõri astub Lenini kostüümis Evald. Vaatab pikalt publikut. Vaintsa istub teatrisaali toolis. Vaatab Evaldit?

Evald: Meie trupis on näitleja X mingis mõttes palju olulisem looja kui mina, lavastaja Evald Hermaküla või dramaturg Mati Unt. Ükskõik mis näo me selle juures teeme. Näitleja on teatri põhilooja. Meie võime neid abistada. Me mingis mõttes teenindame neid. Nad ei ole meie nukud, meie ideed, meie kujutlused, endateostuse klotsikesed, nad on loomingukandjad. Miks peab Tooming minu salaunelmaid mängima? Las mängib omi. Minu eneseteostus pole ühegi näitleja muutmine oma luulumõtteks. Minu eneseteostus on viia ühe näitleja ainuisikuline eneseteostus kooskõlla, samasse harmooniasse, samasse helistikku tema vastasmängija omaga. Sellise seisukoha juures polegi nii lihtne lavastaja olla. Aga ega ma sellepärast lavastaja ei ole, et lihtne oleks.

Seisab, peopesad väljapoole avatud, äärmiselt avatud poosis.

Kuidas on?

Vaintsa: Kena, kena. Aga mängujuht? Näitleja on looja, hea küll. Aga lavastaja? Kes on lavastaja? Keskkonnalooja?

Evald: Pole olemas mingit keskkonda. Kõik on üks.

Vaintsa: Kes sa siis oled?

Evald: Võrdne trupiliige.

Vaintsa: See on suht vastutusevaba.

Evald: Ega ma vastutusest ei pääse. Vastutust on seda enam. Dramaturg samamoodi. Ka tema peaks olema trupi liige. Mängima koos meiega.

Vaintsa: Ja Mati?

Evald: Mati ajab jama. Mati on omadega läbi.

Vaintsa: Sa ei saa ju oma trupiliikme kohta seda öelda.

Evald hakkab grimmi maha võtma.

Evald: Mati on omadega läbi. Tema meelest on näitleja dresseeritud ahv, unoloop, sapožnin. Ta ei saa aru, et kui ta ei võta meid samasugusel tasandil nagu end või sind, kes te olete kirjanikud, ei saa me ju koos mängida. Asi pole selles, kes on andekam. Kiho on näitlejana hoopis andekam kui sina, aga sina jälle kirjutad kindlasti paremini. Selles pole küsimus. Küsimus on eetikas, meievahelises suhtlemises, meis kui grupis, saad aru? Grupp kui trupp kui teater. Saad aru?

Vaintsa: Saan, saan.

Evald: Näitlejad ei ole meie nukud, vaid verest, lihast, sulgedest, sitast, ajudest, mitteajudest loojad. Nagu ka Mati ja sina, kirjanikud. Saad sa aru?
Vaintsa: Saan, saan.

Evald: Mind siiralt ei huvita teater, kus kirjanik ja lavastaja mängivad nukkudega. Nukk jääb nukuks, on ta elus või mitte. Mind huvitab, kas ma leian endale sõpru, kellega koos mängida. Saad sa aru?

Vaintsa: Saan küll. Saan, saan.

Evald: Teie Matiga võiks ka oma jumalik-türanlikult kirjaniku positsioonilt räpaste näitlejate hulka tulla. Tulla rohkem. Tulge mängige meiega. Kirjutajaid on nii palju. Ja see on ju nii kurb – kirjutada. Tulge mängige. Aga siis pole te enam kirjanikud, kriitikud või literaadid, siis olete väikesed provintsiteatri auahned näitlejad, kes midagi eriti ei oska, kes elavad Tartus, mis on küllalt vilets linn, ja kes raha ei saa suurt midagi. Meil on soojem. Me puutume väga tihti kokku elu endaga. Mõnikord tekib sellest kunst, mõnikord mitte. Aga see polegi tähtis. Saad sa sellest aru?

Vaintsa: Saan, saan, mis sa küsid pidevalt, ega ma näitleja pole. Mul on akadeemiline kõrgharidus. Ma tahtsin hoopis teist asja küsida. Mis sa halad? Miks te siis lahku ei lähe?

Evald: Mis? Kes meie? Mis meie?

Vaintsa: Teie kõik: sina, Tooming, Unt, Otsus, Tepandi, Kiho, teie naised, kes-kõik-veel.

Evald: Miks?

Vaintsa: See oli päris selge jutt. Sa oled omadega läbi.

Evald: (Mõtleb) Me ei saa. Me oleme liiga nõrgad. Veel.

Vaintsa: Mingi muutus äkki aitaks?

Evald: Küllap midagi juhtub, kui peab. Aga pigem hiljem. Tead, kui me Vanemuisesse tulime, ütles Ird, et see kõik on rämps, mis me teeme. Ja labane. Ja vale. Ütles, et tal on nüüd süda rahul. Mõtles, et ei tulegi kedagi.

Vaintsa: Ird arvab, et teie päästate tema teatri?

Evald: Ei, ma ei usu. Vähemalt toimub midagi. Midagi uut.

Vaintsa: Selline jaotamine on mõttetu. Uus-vana. Noor-vana. Hea-halb.

Evald: Mingi vahe ikka on.

Vaintsa: Etendus on etendus. Kõik niikuinii ei meeldi. Meelde jäävad üksikud hetked, näod, emotsioonid. Etenduselt saadava emotsiooni tugevus oleneb minu kui vaataja hoiakust, psühhofüüsilisest seisundist vaatamise ajal. Ja veel rohkem sellest, kuidas mängivad kahekesi Teater ja mina.

Evald: Aga kui ei mängi?

Vaintsa: Nad mängivad alati.

Evald: Siis sa võid ju vaadata ükskõik mida, ikkagi meeldib. Täiesti sõltumata sellest, kas see on hea või halb.

Vaintsa: Seda ma räägingi.

Evald: Seegapolesaju, khm-khm, teatrikriitikuna arvestatav.

Vaintsa: Kuidas nii?

Evald: sa oled subjektiivne.

Vaintsa: Ainult subjektiivne ongi objektiivne. Kõik muu on kokkulepitud, „mitte kellegi” ehk „masinate arvamus” ehk arvutuslik tõde.

Evald: See kõlab päris paranoiliselt.

Vaintsa: Ongi.

Evald: Paranoiaga ei saa leppida.

Vaintsa: Saab, saab. Paranoiaga saab isegi elada.

 

Loomingut:
“Endspiel”, 2008  Tartu Uus Teater
“Suur maalritöö”, 2009 Tartu Uus Teater
“Ird, K.”, 2010  Tartu Uus Teater
“Sisaliku tee”, 2010 Tartu Uus Teater
“Vanemuise biitlid”, 2012  Tartu Uus Teater
“Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum”, 2012  Tartu Uus Teater , Eesti Rahva Muuseum
“Autori surm”, 2013  Tartu Uus Teater
“Äralennuväli”, 2013  Tartu Uus Teater
“Mikiveri tagi”, 2014  Tartu Uus Teater
“1987”, 2015  Tartu Uus Teater
“Odysseia”, 2015  Tartu Uus Teater
“Baskin ehk Nalja põhivormid”, 2015  Tartu Uus Teater
“Öös on asju”, 2016  Endla
“Pao Pao. Kuldse Trio lood”, 2016  Endla
“Vägi” 2016 / Tartu Uus Teater, Eesti Rahva Muuseum

Püsiviide Lisa kommentaar

Helena Läks

20. juuni 2017 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Helena Läks (1987) on eesti luuletaja, toimetaja ja kirjastaja.
Õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja usuteadust.
Debüütkogu “helena läks”, mis ilmus 2010. aasta lõpul, arvati 2010. aasta Eesti 25 kauneima raamatu sekka ning kuulus ka 2011. aasta Betti Alveri luulepreemia nominentide hulka. See on tugevalt eksperimenteeriv ja paljude kriitikute arvates ka mässumeelne raamat, mis paigutas Läksi “vihaste noorte naisluuletajate” sekka. Läksilt on ilmunud luulevalikuid Müürilehes, Värskes Rõhus, Vikerkaares ja Loomingus, lisaks intervjuusid, artikleid, muusika- ja kirjanduskriitikat.
Alates 2015. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.
2017. aastal pälvis Värske Rõhu kirjanduspreemia luule kategoorias luuletsükli “yo autor so marginaalne” eest.

Luuletusi kogudest:
„helena läks”, Verb 2010, lk 10, 12, 14, 16, 28, 33.
Korrosioonikihk, Verb 2014, lk 11, 17, 31.

sex is on!

deliktiline üldvastutus aheneb allikaiseloomulikus riskisfääris
zavoodi kriimilmelises soditsoonis on kõik nii marlboro ja
ploomisiider

kui lotman oleks lumelaudur me langeksime ühes emolumehelvestega
kirjastuse ahtakesse semiosfääri
kultuuripärandit tradeerimata

raseerimata põsed vastu krohvist kimbatust
me oleme nii sametiselt saamatud
otsekui sokrates oma mustade silmaalustega oleks mänginud
käsipalli golfiklubis

pöördu kellegi poole!
aga teeme nii, et see ei oleks (:) kivisildnik
hõbepaber rinnahoidja vahel ajab lümfinümfid jooma

zavood pool kaheksa
sex is on!

ex nihilo

muudkui kummuli kaheksasse saavad veeretet
minaolensitapeakonstateeringud
kui aeg saab õigeks ei muutu miskit
vaid ostan uue sulgboa mille ebemed satuvad su ninasõõrmeisse
just siis kui pead kõnet viimseile püstiseisjaile

liiklus on aeglane ka neile kes oskavad sooritada
en passanti erootikamalelaual
kas ülemäära palju küsit vastutulek suureillusioonitaidjamehelt

üksteist meest istuvad parsil
keegi käratab valjuhääldist:
kasi välja

üks jääb alles ülejäänud lähevad heina kaarutama
kelle tahe on vabam
tekib küsimus

kas puänt on alati vägistatud suurest innust luua lõpetatus
meie soiste sumpamiste kurdmäestikel

kui toon tuletikud ehk siis vaibub kihk toota rinnapiima
sellest mis ei ole teaduslikult tõestet veel

ei
vaid tulelõõmas vastne kodutus

Oled roninud Joosua puu otsa
Lõdvestu
Puhka

vaheta keha nyyd

Just äsja tulid läbi Kõrkjamere ja oksendasid välja kaks
miljonit millimallikat
sest ka sulle läks vett suhu
öeldagu mis tahes
Ja su paljunäinud silmi ürasid valguskiired, mis peegeldusid
kuldvasika üüratult tagumikult
Ja manna, see manna…
nad ei saanud kunagi küll,
ega ju?

vaheta keha nyyd

Sa tunned vajadust oma habet sügada
Oh,
kui nad vaid teaks, see pole pooltki nii pikk kui t-särkidel, kus nad sind
kujutavad
ja sulle ei meeldi valge värv
Sulle ei meeldi imelikud hõlstid
Sulle ei meeldi, et sind peetakse flegmaatiliseks tüübiks
sandaalides
Ja sulle ei meeldi viiruk ja mürr

INRI

INRI

INRI

INRI

kohtume paradiisis,
puhka nüüd

mjöllnir

mulle meeldib rongiga sõita
kui ei istu mu kõrval ulmeliselt purjus kõõksuvat dressides
meest
kui ei istu vastasistmel mulle ja kõõksuvat meest stiilsete
mustade kohvrite tagant piidlevaid kaht rootsi naist
mingis kokkuleppelises koledaksminekueas
püüdlemises lugeda minust ja kõõksuvast mehest välja vist
mõnd eesti ühiskonna aksioomi(?)

see mees on nii nõme
ausõna
kuid tal on iggy popi t-särk ja ta lõhnab nagu mannapuder

hommikune ja moosiga

ma mõtlen et see mees on ikkagi oma
need skandinaavlased ei lõhnaks ealeski mannapudruselt
ja ma mõtlen kas mul peaks olema häbi
patsutades mõtteliselt õlale minu taustsüsteemi jagavat jobu
paisates mõtteliselt ümber nende kauge külma pilguga
naiste kohvrid

üks neist
naeratab mulle
ütleb lingua puras et ta on norrast ja kõik kohvrid
need on täis joonistustarbeid narva lastekodulastele
nad teevad sõbrannaga heategevust
muidugi ei formuleeri ta charity
ja nüüd annab
uh üks koledaksminekueas daamidest mulle tahvli norra
šokolaadi ja ma loodan et ma selle kätte lämbun

nägin öösel unes et vihkasin kõiki oma sõpru
ja siis sõid suurte mütsidega vampiirid nad kõik ära
täna kohtasin üht sõpradest
mul oli tema ees väga häbi oma alateadvuse pärast

bussisõit on mulle alati laastav ja sestap piilun aknast
harilikult mahemõrvarlikul pilgul välja
a kui välismaa turistibuss mööda sõidab (50-0 kmmhaa) teen
teen ikka korraks naerunäo pähe
ei taha asja eest teist takka eestlaste mainet rikkuda

pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata

ma pole enam viis nädalat oma toast väljas käinud
sest mul on siin päris palju igaksjuhuksasju mida pole
esialgu veel vaja läinud
aga mis on praegu blokeerinud mu tee ukseni
ma arvan et nii on hea sest ma püsin kodus ja hädadest eemal
mu süda on kerge

aga igaks juhuks kui juhtute mu majast mööduma
vaadake kas välisuks on ikka kinni
ma ei taha et keegi millestki valesti aru saaks

ärkan vanaema kõrval tema sängis seinapool
kare tapeet vastu kõhtu
tulin siia nagu hale jõmpsikas ma pagesin oma voodist sest
pöetud peaga silmadeta poiss tahtis mind ära lämmatada

vaatan magavat vanaema ja rahunen juba
kui tunnen kellegi külma nimetissõrme oma kõrva taga ja siis
näen tühje silmakoopaid

ärkan voodis üksi
padi on põrandal
tekk ka
selsamal päeval teel raamatukokku näen eemal sind
oled juuksed maha püganud ja silmakoobastes virvendab rõõm
minutaolekust

Luuletusi kogust Korrosioonikihk

LOHISTAB MÄHIB VAKATAB

öised algavad lumesajud on nii harvad kui neid kogeda
teispool ahjusooja tagasi peegeldavat akent
võiks öelda
sa sammud oma õhetavate põskede valgel
tihedas lumesajus ja tunned kuidas hing sus
jälle värahtab sest kedagi teist ei ole tänaval
sina oled seal ainsana
ainsana iseendas lumiselt tõeliselt
sinu sammudes on kogu närbunud looduse viimane
väärikus
ükskõik kaua sa sel teel oled olnud ja mida sa
päevapoliitikast arvad
alati on viimaks kusagil üks uks mille avad
enne mida ehk seisatad või teed trepil suitsu ja mõtled
et hommikul ärgates katab kogu su nkodutänavat paks lumi
millele keegi sulle tundmatu esimesed jäljed lohistab
võiks öelda
sa astud uksest sisse ja soojus vajub sulle peale
mähib endasse ja vakatab

võib vist öelda et oled pisut kurb et end jälle
argiselt tunned
et tuba on soe ja näed aknast kuidas õues
vist päris külm on

võib öelda küll

sa peaksid sagedamini õues käima
mu laps

TEMA SILMADE SEES ON SULAVAD LIUSTIKUD…

tema silme sees on sulavad liustikud
mis ütlevad: me tuleme sulle varsti külla
veereme trepi alla lesime su voodil
suudleme su külmi varbaid
aga meie oleme külmemad
meie suust tuleb rahu
külmem kui me ise
ole tasa me teame kuhu tulla

tema silmade sees on kõik joogid
mille kunagi ümber olen ajanud
rõõmurummid igavuseõlled
ohmikskamitteveinid heimisteedkonjakid
liitrite viisi lugusid mille kohta ütlen ununenud
sest neid oleks valus rääkida

need silmad ei luba endasse uppumissurra
nad nõuavad igavest truudust
selleks peab elama

TÕTLIK TOORES JA ILMALE VALLA

tõtlik toores ja ilmale valla
nii oleme tulnud nii tullakse veelgi
ja tuldi kui sõna käis siidpaelu pidi

kes oskab ilmatarkusele sõrme peale panna
on küllap surnud auku aetud ja tagasi tulnud
ja vajutanud oma pehkinud pöidlaga läbi
kõikide elust värisevate südamete

kelle silm näeb
kelle kõrv kuuleb
kelle suu oskab edasi rääkida
(kas mina võiksin teada
kui kaugele sa päriselt ulatud)

ulatan käe
teadmata kes sellest haarab
ja kuidas
kas hammaste või lugupidamisega

ulatan käe
sest kes on tulnud
tahab alati midagi saada

kes on tulnud
see saabki

oma paljaste pihkude järgi
pöidlaga läbi
elust väriseva südame

Linke
Katrina Helstein”Helena läks fragmentaarsuse vastu”, Sirp 24.03.2011.
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/helena-laeks-fragmentaarsuse-vastu/
Kadri Naanu „Vähem on rohkem”, Sirp 19.06.2014
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-05-11/

Püsiviide Lisa kommentaar

Nikolai Baturin

6. märts 2017 at 1:43 p.l. (Nädala autor 2017) (, )

Foto: Elmo Riig

Foto: Elmo Riig

Nikolai Baturin (1936) – eesti kirjanik.
Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast – suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal. Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elab, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus.
Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis “Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija”.
Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses Viljandi maagümnaasiumis. 1952–1955 õppis ta Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis.
Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.
Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat jm. Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde.
Baturin on Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1973.
Katkend: Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse, Menu 2016, lk 77 – 84.

Euroopa-Ulm

Suurkhaan ja talle alluvad khaanid avastasid üsna varsti, et kord juba kotis olnud vaenlase väehulgad on mõne aja pärast taas vabaduses. Neilt tuli võtta võimalus kaotuseks …
… tuli vallutada Euroopa.
Ent siiamaani ei näinud Suurkhaan ega ta piilurid teoreetilist ega praktilist müüriauku Euroopa ajalooliselt kõvas seinas; kõik mäsu ja mõõgaragin, mis sealt kostis, kostis koduseinte vahelt – kahanes loomulikult nagu õllevaht vahiülema vurrudelt.
Aga sealpool oli kindla võidu pretensiooniga pooltundmatu Mongoolia, kelle täisnimigi Dai Ön Yehe Monggul Ulus võrdus maagilise draakoni nimega.
Mida ei teata, see ka ei peata. Vahiülem, pühkinud vurrud, tellis teise kruusi õlut ja vaatas loorispilgul kaugel linnamüüri taga lainetavat heina – see ulatus rinnuni hobustele, kes silmapiirist silmapiirini ulatuvates tumedates viirgudes lähenesid aeglaselt Euroopa müüridele. Sõdurid istusid sadulas sirgelt, rinnaturvised helkisid nagu peeglid hämaras ruumis. Piigiotsad mitte ei liigahtanudki ning laiateralised mõõgad püsisid mõõgavöö varjus puhkeasendis. Ei midagi hirmuäratavat peale selle, et mongolite müriaadiline armee liikus helitute lainetena Euroopa peale …
… vahtmeister laskis laadijal tuua veel ühe õlle. Pilt paranes oluliselt: mongolid kadusid.
„Hea veel, et ei andnud kahurist häirepauku: oleks asjata hirmutanud müürijalameil mängivaid lapsi, seganud kuninga keskpäevaund ja pürjelite kaardimängupartiisid.” Müürisakme kohal laulis lõoke, lausa kruvis oma lauluga end taevasinasse, allpool majakarniisidel kudrutasid tuvid ja kogu pilt oli igati rahustav. Vahtmeister sooritas lühikese mõttelise hoovõtu ja käsutas:
„Laadija, lükka kahuritoru puhtaks … õllevaht, kes toda teab, tõuseb vurrudesse, sealt silmi – mine ja loe siis mongoleid.”
Vahtmeister lõpetas monoloogi naeruturtsatusega.
Salaaia-Unelm

Ükskõik mis unistus või unelm värvib elu tumedamad küljed jagu heledamaks. Zarema tundis, vaimusilmas ka nägi teda, oma unelmat, valmiskujul: tornide, veejugadega; lillelõhna ja lehesahinaga. See viirgus ta ellu nagu päikesekiir läbi sudu. Elada sõjas, sõja põhjal. Unelm võimaldas elada rahus, rahu põhjal. Salaaia idee ei olnud veel küps, ehkki oli juba teostusele lähedal nagu liblikale nukkumine. Võimalik, et ta rajab Aia sõjakoledustes põrutada saanud inimvaimu taastamiseks. See oleks nagu laatsareti pikendus.
Praktilisest küljest oli Salaaed peaaegu valmis. Purskkaevu õu ja lilledesse uppunud niššide tänav olid valmis vastu võtma esimesi külastajaid või esimesi haigeid, kuid veemuusika instrumentaariumi montaaži hilinemise tõttu võiksid viimased veel oodata.
GIARDINO SEGRETO keskmeks oli ringikujuline ennastvihmutav klump …
… mille kohal kõrguses sädeles salaaia klaaskuppel, kuhu parasjagu paigaldati viimaseid klaase. Keskne klump nagu tuuleroos, mis andis korraga kätte kõik ilmasuunad. Võib-olla peitub siin esimene salaaia saladus: alusta oma rännakut siit. Ent võib-olla arhitekt tajus, et teadvustatud saladused lakkavad olemast saladused, ega andnud endiselt lootust sattuda nii lihtsalt saladuse jäljele. Ent ühel hetkel ta siiski pidi tulema äratundmisele, et idee on lõpetatud, sellele pole midagi lisada, pole midagi ära võtta.
Siis ta avastas salaaia uksed; võimalik, et salaaia arhitekt tajus siin ohtu pingutada mõnes suunas üle ja otsustas piirata oma fantaasiat.
Sündmust ei afišeeritud, ruuporipoisikesed ei teatanud sellest väljakutel. Igaüks, kes tuli, see astus sisse ja otsis oma saladust.
Suurkhaan külastas salaaeda üksinda, oli seal nädalapäevad ja väljus sealt rõõmsana, otsekui oleksid paljude purskkaevude veed maha uhtnud paljude lahingute süngust.
Suurkhaan ja Jaluspoiss, üks neist ei näidanud üles kadedust, teine ahtust. Ühtses rütmis traavisid nad kõrbe suunas.
Kes iganes Mongoolias juhtus Salaaeda külastama, see tõi sealt kaasa mõne teate enda kohta. Ükski asi polnud nii lõplikult kasin, elu ennekõike, et seda mitte jätkata.

Maaväring

Müristas. Kauge kumu veeres üle kõrbe, võimendus mägedes ning jäi nagu pikemalt õhku rippuma. Jaluspoiss, kes sammutas noorhobuseid, kiirustas etteotsa, sest varsad olid müristamise suhtes pelglikud ja võisid laiali joosta.
„Kodu, kodu, keraskaelad!”

Taas kõmahtas, jaluspoiss hüppas sadulast ja toetus käega maha … ehkki ta nägi seda juba loomadelt: hoossed hirnahtasid ja põtkisid maad.
Maaväring!
Ta hüppas neist kiireimale hobusele ja häälitas karja enese järel. Taas kostis kõmahtus, eelmisest valjem. Jaluspoiss hüppas sadulast ja silis soolaku maalõhesid, need laienesid silmanähtavalt. Maa nagises tasa. Ta hüppas sadulasse ja kihutas kuis hoosse jalad võtsid tallide poole. Nüüd juba võngatas maa ning hobuste samm läks segi.
Senistest valjem kõmahtus; võngatas maa, hobused taarusid …
… ja kauguses varisesid esimesed majad.

…………………………………………………………………………………………………………………………………….

Järgnevalt ei kostnud valjemaid kõminaid ja põrandad jäid seisma. Seekord pääsesime kergemalt. Jaluspoiss pühkis mütsiga laupa ning järsku karjatas ja pani jooksu talli poole, kus taiplik tallimees polnud hobustelt sadulaid maha võtnud. Ta võttis hobuselt välja viimase. Veelkord veendus ta: lõplikult kokkuvarisenud hooneid oli üksikuid …
… nende hulgas Giordino Sergreto. Hiiglaslik klaaskuppel oli alla kukkunud tuhandesse kildu, mis moodustas keset aia vohavat rohelust üheainsa, ent lummalise iluga – s i l m a.
Tihedatest veekardinatest ja paksust haljusekihist polnud läbi tunginud tolmuteragi. Jaluspoiss, jätnud hobuse, tormas katastroofipaigale, mis oli jahmatavalt, tarretavalt kaunis. Õnnetus oli endast kõmina ja maavõngetena märku andnud ning rahvas Salaaiast jõudnud viimastel hetkedel väljuda. Kadunud oli üksinda Salaaia Haldjas …
… Zarema. Ehkki varemed kisti käsitsi laiali ning sõdurid ja töömehed rehitsesid klaasikuhila kildhaaval läbi – Giardino Segreto perenaist ei leitud. Kõrbest ilma hobuseta ei lahku keegi. Kõik hobused olid alles. Otsiti mägedes ja kõrbes: päästetute hulgas Zaremat ei olnud.
Otsekui taevasse võetud.
Oli vahest seda väärt!
Vaat kui varastati!
Vargad väringu ajal istuvad urus.
Rahvas arutles mitut moodi, arutelu otsitavat välja ei toonud.
Samal ajal kutsuti kokku sõjanõukogu, kus moodustati otsingusalgad, kelle hooleks jäi Mongoolia territooriumi järelvaatus. Suurem väeosa saadeti Turkestani, et läbi otsida Ottomani suguvõsa valdused. Eraldi luuresalk saadeti Euroopa maile ning Türki. Tulutult. Zaremat ei leitud kusagilt, kui kaua ja kaugelt teda ka ei otsitud. Paljudes peades tekkis mõte, kas polnud Zarema, Giardino Segreto perenaine ja haldjas, ka salaaia kaduma läinud saladus. Seda võimalust võeti üsna tõsiselt ning paljudel, nende hulgas ka Suurkhaanil, nende otsinguvalu vaibus. Ainus, kes isekeskis vandus Zaremat mitte ainult otsida, vaid ka leida, oli Jaluspoiss. Ta arutles:
„Kui asi kaob, kukub sügavasse vette või kõrgesse rohtu, ei ole teda võimalik kuulda ega näha, ning asi jääbki kaotsi. Inimene ei kao kunagi jälgi jätmata; alati jääb maa peale kui mitte tema jälg, siis tema aura, Vaimu kiirgus, mille järgi otsida ja võimalus leida, ükstapuha kui palju selleks aega kulub, ükskõik kui sügaval kaotsis ta oli. Ma tunnen Zarema vaimu kiirgust, ta ei katke hetkekski. Tähendab, ma pean ta leidma.”
Jaluspoiss ei küsinud luba, ei rääkinud sellest kellelegi, saduldas kaks hobust ning ühel täiskuuööl asus ta kaljumägede kaudu teele. Mägedes oli teepõhi kõvem ega jätnud jälge, sest jälitajad pidid tulema. Ja nad tulid. Jaluspoiss silmas neid kaljupõskede vahelt. Tolmupilve järgi võis neid olla sadakond. Oli juunikuu, jääliustike sulamise aeg, ning aastaringi silmapaistmatu oja oli muutunud kobrutavaks mägijõeks. Jaluspoiss, ilma et tal oleks aega pikemalt mõelda, juhtis hobused külma kiirevoolulisse jõkke. Tugev vool ja keeritsad haarasid nad oma valdusse ja kandsid allavoolu. Ratsanik silis hobuste külgi ning rääkis nendega lahkelt.
„Kui peame jäitele vastu, mõned tunnid veel, oleme pääsenud. Muidu lastakse mind hobusevarguse eest madudeauku, mõistad mind, Zarema!” Hobune noogutas oma nime kuuldes pead. Kas tulle – või vette, nad olid mongoli hobused!
Vähem kui paari tunni möödudes ühel liivikul nad võtsid kaldasse, hobused raputasid endalt vee ja püherdasid liival kuivaks. Jaluspoiss vaatas kiirel pilgul nad üle; ühe rinnanukk veritses, teised kaks lonkasid jalga. Küllap olid riivanud kuskil kaljunukki. Ka ta enese säärekate oli lõhki, verevoolmed küljes. Valu viitas, et jalg võis suuremat viga saada. Ravitsemisele said nad mõelda vaid peale päevatõusu kui oli selge, et jälitajad olid tagant läinud, kasutades mägedesse viivat teed. Nii see oli: jälitajad jäljelt maha raputanud …
… pööras Jaluspoiss otse tulitavasse kõrbesse. Elupika kõrbes uitajana ta tundis ja usaldas seda katsumuste rada. Päevaveerul kaotas ta teadvuse …
… ja ärkas vahest puhteajal seotud säärega, tagaajajate tihedas ringis. Nad pidasid omavahel tuliselt nõu temalt kahte hobust nõudes … sellepärast, et ühe hobusega pole keegi kõrbet läbinud. Jaluspoiss ütles, et võtku kolm hobust. Nii nad tegidki: mähkisid kolme hobuse ohelikud käe ümber ja traavisid minema; kõige viimane poetas ta kohal joogiplasku, justkui oleks käest libisenud. Ja hõikas üleõla: „Lähed kagusse!”

………………………………………………………………………………………………………………………………………….

Kaamelikari

Ta puhkas, kuni tähed taevasse ilmusid, ja nurkas nende järgi kagusse. Ta läks, kuni öö sai läbi ja hommikusudust tuli välja suur kaamelikari. Eespool silmas ta karjuselõkke suitsu ja peagi karjuseid. Nad olid kahekesi, kuid pidanuks olema kolm-neli.
„Kui jääd meile karjuseks, süüa-juua saad. Ellu jääd. Mõtle.”
Mõtlematagi selge`t jään neile karjuseks.
Neil oli joodi ja lillkivi, millega ravitsesid jala kiiresti ja hästi.
Nädala pärast, kui ta oli teinud lambanahasiilule lähima asustatud kõrbeala kaardi …
… võttis ta keskööl mõlemad karjuse hobused ja ratsutas neil läände. (Karjuste pärast muret tundmata: neil oli ratsaloomi üle saja.) Ta lootis võetud suunal kohata rohkem inimesi, kellelt küsida Zarema kohta. Ehk lasta kanda end mõne laeva munsterrolli ja nõnda avardada oma otsinguringi veelgi. (Meri annab kõige sagedamini välja aardeid, ka siis kui nood on inimesed.) Itaalias kohtas ta igas linnas oma Giardino Segretot, kuid mitte Zarema nimelist türklannast aednikku.
Lõpuks ta väsis rännakutest ja asjasse mittepuutuvate inimeste tülitamisest, ja rohkem kui kunagi igatses ta leida vaikse koha, vagusate inimestega ja inimestesarnaste taimedega. Toda GIARDINO SEGRETOT, ta teadis, ei leia ta enam kunagi.
Ühel rännakul sattus ta paika, mis niiväga sarnanes tolle rahu ja varjupaigaga, millega kohtus talle esimesel rännakul Euroopas. See oli vaikne õnnis paik suure järve ääres, kus sahises pilliroog ja kalad lehitsesid oma sabade laiu raamatulehti.

Romaanid
“Leiud kajast” (1977)
“Noor jää” (1985, 2009)
“Karu süda” (1989)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium” (1993)
“Mõrv majakal” (1993)
“Ringi vangid” (1996)
“Apokalüpsis Anno Domini” (1997)
“Kentaur” (2003 helisalvestis kassettidel 2005, esitas Hans Kaldoja)
“Sõnajalg kivis” (2006)
“Delfiinide tee” (2009)
“Lendav hollandlanna” (2012)
“Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” (2016)

Luulekogud
“Maa-alused järved: luuletusi 1963–1967” (1968)
“Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
“Kajokurelend: luuletusi mulgi murden” (1975)
“Galerii” (1977)
“Lüürakala” (1978)
“Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi 1979–1980” (1980)
“Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele” (1981, proosapoeem)
“Sinivald: luuletuse mulgi murden, 1963–1983” (1990)

Filmistsenaariumid
“Suvetuisud” (1992)
“Karu süda” (seriaal, 7 osa, 1993)
“Mõrv majakal” (1994)
“Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1999)

Link
Ilmar Palli „Nikolai Baturin: just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga” Maaleht, 31.07.2008, http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/nikolai-baturin-just-uksinduses-taituvad-suda-ja-hing-sisuga?id=23958251
Berk Vaher, Nikolai Baturin – sõnavabaduse rüütel, Sirp 22.01.2016,
http://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nikolai-baturin-sonavabaduse-ruutel/

Püsiviide Lisa kommentaar

Mehis Heinsaar

22. veebr. 2017 at 9:19 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Mehis Heinsaar (1973) on eesti kirjanik.
Tema esimene tosin eluaastat möödus Tallinnas ja järgmised seitse kuni keskkooli lõpetamiseni Karksi-Nuias. 1992–2000 kestsid õpingud Tartu Ülikoolis (lõpetas eesti kirjanduse erialal).
Tema trükidebüüdiks oli luuletus “Kõne minu põrmu kõrval” 1994. aastal kogumikus “Ilmre: luulevõistluse “Kuldne kaseleht ’93” paremik ja teisi luuletusi Eesti Luuleliidu liikmetelt”. Esimeseks avaldatud proosapalaks sai groteskne nägemuspilt “Keeristorm Tartus”, see ilmus samuti Postimehes 14. jaanuaril 1997. Järgnesid avaldamine Vikerkaares 1997 ja Loomingus 1998 ning üsna pea sai kirjanik tunnustuse osaliseks: Tuglase novelliauhind anti talle aastal 2000. Teist korda võitis ta sama auhinna 2002. ja kolmandat korda 2010. aastal. Ta on avaldanud jutukogumikud “Vanameeste näppaja”, “Härra Pauli kroonikad” ning “Ebatavaline ja ähvardav loodus”. Paljud novellid on ilmunud varem ajakirjanduses, novelle on ilmunud ka hiljem.
Mehis Heinsaar on kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.
2001. kirjandusaastal tõusid Heinsaarelt ilmunud teosed kirjandusaasta suursündmusteks. “Vanameeste näppaja” sai Betti Alveri auhinna parima debüüdi eest. “Härra Pauli kroonikad” pälvis Eesti Kultuurkapitali proosapreemia.
Heinsaar jõudis 2005. aasta märtsis lõppenud romaanivõistlusel romaaniga “Artur Sandmani lugu” esikümnesse. Samal aastal Eesti Kirjanike Liidu korraldatud novellivõistlusel märgiti ära tema novell “Hingus”.

9. märtsil 2016 kell 18.00 IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on Mehis Heinsaar, temaga ajab juttu Maia Tammjärv.
II ja III korruse fuajees on avatud näitus Mehis Heinsaare viimase raamatu “Unistuste tappev kasvamine” illustratsioonidest, kunstnik Marge Nelk.

Katkend: Unistuste tappev kasvamine, Menu 2016, lk 15-23.

Kuu teine külg

On palav varasuvine ennelõuna. Aruküla kultuurimaja juhatajal Tõnu Tenderil matab rinnus hinge, kuigi kõik aknad on pärani lahti.
Tuult pole ollagi. Lapsed mängivad sovhoosiajal ehitatud majade vahel õuemurul ja Tõnu silmitseb neid kadedal pilgul. Lapsed on vabad, neid ei kammitse miski, olgu ilm milline tahes. Millal tema, Tõnu, ennast viimati lapsena tundis? Kes seda enam mäletab.
Kaugel akna taga, teispool suuri ja väiksemaid elamuid, paistab kuuskede rivi. Helesinises taevalaotuses lõõmav päike kallab oma uimast valgust rongijaamast saabuvate inimeste, aiamaal taimi kastvate naiste ja kulumaa peale. Miskipärast tundub Tõnule kõik äkki kollakalt kaame, justkui oleks maailm kollatõbiseks muutunud. Toas kisub üha umbsemaks ja mingi uimasus imbub pähe … Ei. Peab välja minema! Kultuurimaja juhataja paneb suitsupaki pintsakutaskusse ja läheb õue.
Et pääseda võimalikult ruttu eemale unise aleviku roidumusest, kõnnib Tõnu kiirel sammul kahekordsete majade vahel edasi, lehvitab kooliõele, kes peseb aknaid, siis tuttavale rahvatantsurühmast, kes tõttab rongi peale, ja jõuab aiamaadele. Seal kohtab ta mitmeid inimesi, kellega on sunnitud viisakuse pärast tühja loba ajama. Üks vana sõber kutsub teda koguni vastvalminud kasvuhoonesse õlleliiku jooma, mispeale Tõnu virila näoga lausub, et see täna kuidagi võimalik ei ole. Väikeste põllulappide vahel edasi liikudes jõuab mees viimaks lagedale põllule, kus juba kergemalt ja vabamalt hingata võib, kuid sealgi kiirustab Tõnu edasi. Ta tahab alevi täna kaugele seljataha jätta.
Vastu tulevad metsatukad, noor kuusik ja seejärel madal, soine lepik. Närviliselt ümisedes ragistab Tõnu üle ja ümber mahalangenud puude, jäädes kingadega sageli mutta kinni. Viimaks, olles võserikust hingeldades välja roninud, jõuab mees lagendiku servale. Ta silme ees laotub nüüd laiali kõrgemat küngast ümbritsev metsistunud heinamaa, kus kasvab läbisegi madalaid männikasve, angervaksu ja pajupõõsaid.
Tõnu seisatab ning tõmbab hinge. Kiire kõndimine on ta olemist vähe vabamaks ja hingamist kergemaks teinud, kuid meeleraskus püsib ikka veel peas. Ta tõmbab pakist välja sigareti. Esimene tundub hõredavõitu, mees surub selle pakki tagasi ja valib uue.
„Kas nõndasamuti ta siis möödubki, see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu. Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus: kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha, kui ise kord kohal oled.
„… ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siin, kurat võtaks, oma eluga rahul?”
Reedel pidid naine ja poeg pealinnast talle külla tulema ning see teadmine valmistab talle rõõmu. Samas … kas säärane visiitelu vormis külaskäimine, uued leppimised ja uued tülid, ongi see kauaoodatud kuu teine külg? Või kas peab oma pead selliste asjadega üldse vaevama? Las olla nagu on … Kusagil Tõnu mälusopis suikusid ülikooliaastad. Justkui läbi udu meenuvad mingid seiklused, kaunitarid, kellega ta pöörastel pidudel hullanud oli. Meenub soov minna matkama Lätti, Haanjast allapoole, seal, kus algavad Aluksne kõrgustikud. Räägitakse, et Aluksne linnast minevat edasi kitsarööpmeline raudtee. Aga mis linna see sealt edasi läheb? Valmierasse või Siguldasse? Seda ta enam ei tea …
Süütamata sigaret käes, silmitseb Tõnu Tender kergelt väsinuna, vidukil silmadega päikest.
„Pärismaalane, päris maalane … Lõpuks ometi on minust saanud pärismaalane, kes elab ja toimetab siin ilmas ringi nagu kala või loom.”

Tõuseb tuul. Roheline ja kõrge hein hakkab lainetades õõtsuma, meenutades Tõnule septembrikuist merd. Pilved katavad kinni päikese, ümberringi hõljub kummaline, piimjas valgus, mida enne polnud. Ilm kisub imelikuks.
Taamal, heinamaa vasemas servas näeb Tõnu läbi lepiku lagendikule tungimas hiiglaslikku, tumedat tormihoogu, mis keerleb mühinal ümber iseenese. Mees teab, et selliseid nähtusi kutsutakse keeristuulteks ehk trombideks, rahvakeeli tuulispasaks, ja neid kohtab Eesti aladel võrdlemisi harva. Seetõttu äratab asi temas huvi. Kultuurimaja juhataja süütab sigareti ja väsimus temas taandub. Ta jääb huviga silmitsema maastiku muutumist. Tume, noort metsa maadligi koolutav keeristuul kannab enese tuigerdava ja pilvepiirini ulatuva pöörisega ühes kõikvõimalikku prahti, juurikaid ja põõsaid. Mida lähemale tuulispask jõuab, seda ebatavalisemaks ja ähvardavamaks vaatepilt muutub, äratades Tõnus mingi kummalise, rõõmuseguse hirmu. Vihane ja metsik tromb rühib justkui joobnuna mööda järsku heinamaanõlva üles, haarates enesega ühes kõik, mis teel ees, jäädes siis künkaharjal ühe koha peale tiirlema.
Keereldes teraval vilinal ja meeletul kiirusel ümber iseenese seesmuse, matab raevunud torm kogu ümbruskonna sel kombel tumeda tolmupilve sisse. Liiv ja õhkupaisatud muld varjutavad Tõnu silme eest mõneks ajaks kogu vaatevälja. Tuulispask pillub mehe riided ja silmnäo mullaga kokku, tuul lükkab ta koguni istuli, kuid kultuurimaja juhatajale valmistab see lõbu. Üle hulga aja tunneb ta taaskord joovastavat hirmu ja vaimustust ning jääb naerusui ootama, mis edasi saab.
Ühel hetkel tormihoog vaibub. Läheb veel tükk aega enne kui tolm vähehaaval hajub ja Tõnu künka otsas korraga väikest puust majakest näeb … Eemalt paistab majake igati osavalt okstest ja kõverakspainutatud puutüvedest kokkupõimitud ümar moodustis olevat. Osmikul on aken, millele on ette tõmmatud päris ehtsad, valged pitskardinad. Tol ja tuul on lõplikult hajunud ning rahulik päikseline ilm taas võimust võtnud, kallates oma kuldset valgust üle kõige.
Vaadeldes kummalist maja, paneb Tõnu äkki tähele, et osmiku korstnast tõuseb õhku sinine, vaevumärgatav suitsujuga. Järelikult … järelikult peab keegi seal hurtsikus praegu sees olema ja ahju kütma! Sellele mõeldes tõuseb Tõnule lausa kananahk ihule, kuid mitte kõhedusest, vaid pigem hämmingust, et looduses vahel asjad ka nõndaviisi laabuda võivad. Sest ei saanud ju kahtlust olla selles, et majakese ehitas sinna üles tuul … Enne polnud seal üleval ju midagi. Aga kas tuul tõi siis enesega ühes ka inimese, kes seal hurtsikus nüüd ahju kütab?
Tõnu seisab veel tükk aega ühe koha peal, püüdes harjuda mõttega, et see seal künka otsas nüüd tõepoolest ikka päris maja on ja mitte viirastus, kustutab siis suitsu ja rühib mäenõlvast üles. Osmikuni jõudnud, pühib ta matil jalgu, hingab sügavalt sisse ja koputab siis pajuvitstest, papitükkidest ja sindlilaastudest kokkupõimitud uksele. Keegi ei vasta. Ometi on seestpoolt kuulda kellegi vaikset askeldamist. Tõnu koputab veel korra. Ja avab siis aeglaselt ukse.

Kultuurimaja juhataja paneb kohe tähele, et majake koosneb ühest toast. See tähendab, et rohkem ruume seal pole. Osmiku sein on nii väljast kui seest kokku põimitud jämedatest vitstest, peentest, painduvatest puutüvedest ning põõsastest. Okste ja tüvede vahelised suuremad praod on aga kinni vooderdatud sambla ja punase saviga. Kõik see tekitab Tõnus mulje, justkui oleks ta sisenenud hiiglaslikku linnupessa.
Laeks ja tundub, et ühtlasi ka katuseks on osmikul kuus juurtega maast kistud leppa, vahekohad kaetud erinevat mõõtu pilbaste, kuuse- ja männiokstega. Tuhandetest väikestest katuse- ja seinapragudest paistab sisse päike, muutes nõnda maja seestpoolt heletumedaks ja värelevaks valgusemänguks. Ümmarguses seinas on kaks klaasideta akent, läbi mille hõljutab tuul kord sisse, kord välja lumevalgeid kardinaid. Ruumi keskel asetseb maakividest ja savist üles ehitatud pliit, mille all praksub rõõmsalt tuli. Ühel leeaugul on sinine kann, kus keemas vesi, teisel pann, millel küpsemas munaroog. Sealsamas kõrval seisab pikka kasvu naine, kes vaatab üksisilmi Tõnu poole.
Mees võpatab ehmunult, kogudes end aga peagi, kuna naine silmitseb teda rahulikult, ilma vaenuta.
Naisel on tihedad ja sassis tumepruunid juuksed, seotud kanepise nööriga lohakasse patsi. Tema kael ja kõrged põsesarnad on kaetud roosa õhetusega ning laubal võib näha higipiisku. Jääb mulje, nagu oleks ta alles hiljuti jooksnud. Naine keerab omletil puust laastuga teise külje, läheb siis riiuli juurde ja toob lauale kaks valget tassi. Noad, kahvlid ja taldrikud on laual juba varem, nagu oleks siin teatud külalist oodata. Naine valab tassidesse piima ja asetab siis taldrikutele isuäratavalt lõhnava roa.
Silmanurgast võõrustajat edasi piieldes täheldab Tõnu, et naine on paljajalu, seljas aga on tal punakaspruun kleit, millel siniste kurgedega muster. Kui naine laua kohale kummardub, paistab kleidikaelusest kaks väikest ja pruuni rinda, millest võib järeldada, et rohkem rõivaid naisel seljas ei ole. Korraga vaatab naine ukselävel seisvale Tõnule teravalt otsa, justkui andes mõista, et lõpetagu ta juba kord see jõllitamine ja asugu sööma. Siis meenub Tõnule, et tal on kõht tühi. Isegi väga tühi. Et ta pole õigupoolest peale hommikuse kohvi veel täna midagi söönudki. Omlett on läbi praetud murulaugu ja seentega ning maitseb tõesti hea. Et naine on enesele tõstnud poole väiksema portsjoni kui külalisele, lõpetab ta söömise varem, asudes seejärel väikeste lonksudega piima jooma. Söömise vahepeal vilksamisi naise poole piiludes imetleb Tõnu naise suuri helepruune kuldse varjundiga silmi. Need on sügavad ja salapärased nagu vaiksed rabajärved. Mehele tundub hetkeks, et neis silmades peegelduvad kõik saladused, mida elu eneses üldse peita võib. Ta ei julge neisse silmadesse kauem vaadata. Terava joonega punase suu kohal on naisel heledad udemed. Kulmudki on heledad ja kõrged.
Ta on ilus. Ja kummaline. Puudutada teda oleks ilmselt ohtlik.
Seinapragude vahelt puhub sisse kerge tuul, kandes naise poolt Tõnu sõõrmeisse mingit tuttavat, maguskirbet lõhna, ometi ei meenu mehele, mis lõhn see täpsemalt on.
Kui külaline söömise lõpetab, valab naine sinisest kannust valgetesse tassidesse välja kohvi. Juba esimese lonksu järel mõistab Tõnu, et see on lihtne, sigurist ja rukkist kokku segatud kohv. Sellist kohvi oli ta viimati päris noorena, nii kolmkümmend aastat tagasi joonud. Küll see maitses hea!
„Mis su nimi on?” söandab Tõnu viimaks küsida.
Naine ei vasta.
„Ehitasid sa selle siin tõesti ise?”
Tõnu küsib veel üht ja teist, kuid taipab siis, et naisele vist ei meeldi rääkida. Võib-olla meeldib talle rohkem kuulata.
„Aga millest ma peaksin talle rääkima?” mõtleb Tõnu.
„Minu nimi on muide Tõnu,” alustab ta siis kõheldes, „ja ma elan siinsamas lähedal, Arukülas. Töötan seal kultuurimaja juhatajana. See tähendab, et ega ma seal tegelikult midagi suurt juhatagi, kõik teavad ju niigi, mis neil vaja teha on, nii et suurema osa ajast olen seal omaenda rahvatantsuringi juhendamisega hõivatud. Eelmisel sügisel mõtlesime muide välja päris uue rahvatantsu, millele panime nimeks „Maamees otsib naist”. Võitsime sellega Virumaa taidlusfestivalil isegi teise koha. Olete ehk kuulnud midagi sellest?”
Tõnule tundub, et säärane jutt on naisele igav ning mõtleb, mida veel huvitavat rääkida. Aga talle ei tule pähe muud kui noodsamad mõtted, mida ennist läbi metsa rühkides mõeldud sai. Äkki rääkida siis nendest?
„Tead, ma ennist seal väljas mõtlesin, et olen viimasel ajal nii pagana tuimaks ja ükskõikseks muutunud. Noorena ma ei olnud selline. Ma ei tea isegi, kas see on hea või halb. Ega ma mingit suurt kurbust selle pärast ka ei tunne, aga imelik on sedasi elada. See on umbes selline tunne, nagu kõnniksid maapinna asemel sügaval järve põhjas, kus nähtavus pole eriti hea. Ainult kollane hämu ümberringi. Ja mis kõige imelikum, ma olen viimasel ajal isegi nagu ära harjunud sellise kala moodi elamisega, see on saanud mulle koduseks ja isegi rõõmustab hinge. Kas pole imelik?”
Tõnu vilksab naise poole vaadata, et näha, kuis ta jutt mõjub, ning talle tundub, et naine nüüd tõepoolest kuulab teda. See annab mehele indu juurde.
„Ja siis tuli mulle ennist selline mõte ka, et inimese elu teine pool on nagu kuu tagumine külg. Sest vaata, kui sa oled noor, mõtled sa selle elu teise poole kohta igasugu asju välja, kujutledes sinna kõiksugu sündmusi sisse, et kuidas sa siis elama hakkad ja mis huvitavad mõtted sul kõik saavad olema ja nii edasi. Aga siis tuleb lõpuks välja, et see kõik on vale. Et ühel heal päeval, mis tegelikult jõuab kätte kaunis ruttu, oled sa lihtsalt kohal. Ja sind nagu ei huvitagi enam, kuidas seal teisel pool õieti olla on – see tähendab nüüd siis siinpool juba. Sa lihtsalt elad sellist ilma suuremate mõtete ja sündmusteta elu ning ongi kõik. Samas ei pruugi see elu kurb olla, sugugi mitte. Vahepeal paneb lausa imestama, kui vähesest inimesele tegelikult piisab … Ja ometi muudab selline olukord kuidagi ebamääraselt rahutuks. Miks see nii on, ma ei tea. Kas teie teate?”
Tõnu tõstab taldriku kohalt pilgu, kuid teisel pool lauda ei istu enam kedagi. Naine on vahepeal uuesti toimetama asunud.

/…/

Loomingut
“Vanameeste näppaja” (lühijutud), Tuum 2001
“Härra Pauli kroonikad” (lühiromaan juttudes). LR 2001, nr 31/32
“Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa”, Tuum, 2005
“Rändaja õnn” (lühijutud), Verb 2007
“Sügaval elu hämaras” (luuletusi 1992–2008), Verb 2009
“Ebatavaline ja ähvardav loodus” (lühijutud), Menu 2010
“Härra Pauli kroonikad” , Menu 2011
“Ülikond” (jutte 2003–2013), Menu 2013
„Unistuste tappev kasvamine”, Menu 2016

Linke
Indrek Koff, Heinsaar nagu Heinsaar ikka, ainult täitsa teistmoodi, Sirp 16.07.2014,
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-07-16-19-00-15/
Mehis Heinsaar: Keemik oma alkeemialaboris, Keskus, mai 2012,
http://kes-kus.ee/mehis-heinsaar-keemik-oma-alkeemialaboris/

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »