Tiina Laanem
Tiina Laanem (1974) on avaldanud nii romaane, novellikogusid kui ka lasteraamatuid, samuti on ta kirjutanud näidendeid. Tema täiskasvanutele mõeldud romaanidest on tuntumad „Väikesed vanamehed“ ja „Pildilt kukkujad“. Üks tema viimaseid teoseid on jutukogu „Öised hääled“.
Laanemi romaan „Väikesed vanamehed“ võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. Tema teine romaan „Pildilt kukkujad“ pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia.
Tiina Laanem on töötanud ka ajakirjanikuna ajalehtedes KesKus, Linnaleht ja Eesti Päevaleht.
Tiina Laanem on külas Ilmatsalu harukogus 18. aprillil.
Raamatud täiskasvanutele:
Väikesed vanamehed, 2007
Kihnu Virve : nagu linnukene oksal, 2009
Killud legendaarsetest eesti filmidest, 2009
Sidrunid ja siilid, 2009
Ärge pange mulle sõnu suhu! : poliitilised killud (karikatuurid: Urmas Nemvalts), 2012
Õnnelik jää : novellid ja lühijutud, 2012
Pildilt kukkujad, 2016
Öised hääled : jutukogu, 2021
Lasteraamatud:
Mina, Meg ja meie klass, 2019
Kollase Kassi Komando, 2020
Katariina kaaperdab kooli, 2022
Maailma parim liivaloss, 2024 (ilmub aprillis)
Raamatusoovitused meie blogides: Tiina Laanem “Väikesed vanamehed”; Tiina Laanem “Kollase Kassi komando”; Tiina Laanem “Katariina kaaperdab kooli”
Katkendid: Tiina Laanem “Öised hääled”, Pegasus, 2021
Sõit, lk 47
Bruno arvas, et aasimine kuulus Emmi iseloomu juurde ja polnud mõtet sellepärast vihastada. Ilmselt aitas see naisel hinges püsida. Kuigi … üheskoos vaikida näis siiski kõige parem. Seetõttu ei öelnudki kumbki tükk aega sõnagi. Selle asemel jälgiti hoopis üht kärbest, kes sumises aknalaual ja üritas õhuakna kaudu välja pääseda, kuid põrkas ikka vastu klaasi. Lõpuks katkestas Bruno vaikuse.
„Tead, ma mõtlesin, et me võiksime hoopis…“ alustas ta ääri-veeri.
„Mida?“ päris Emmi umbusklikult.
„Ratastega sõitma minna,“ pakkus mees ootamatult. „Läheks mere äärde.“
„Nalja teed või?“
„Ei tee, see oleks väga tore. Võtame võileivad kaasa ja teeme mere ääres väikese pikniku.“
„Rattaga mere äärde? Läbi metsa, mitu kilomeetrit.“
Äkilisest ettepanekust segadusse aetud Emmi püüdis kätega vehkides kõiksugu vabandusi välja mõelda. Peamiselt raius ta seda, et tema ei oskagi enam sõita. Ta pea enam nii palju tasakaalugi. Mis hull jutt see nüüd olgu?!
Lk 50-51
Teepervele prantsatanud naine püsis abitult ühes asendis ja oigas vaikselt, endal ehmatusest ja valust pisarad silmis. Kogu keharaskusega vasakule jalale kukkunud Emmi püüdis end liigutada, kuid iga katse tegi valu. Jahmunud Bruno tõttas appi, tõstis ratta eemale ja uuris ettevaatlikult viga saanud jalga, kus märkas kohe luuotsa, mis turritas jonnakalt seal, kus poleks pidanud. Näost ära vajunud mees otsis värisevate kätega taskust telefoni, et kiiresti abi kutsuda, ise seejuures naisele lohutussõnu pobisedes.
Lk 58-59
„Aga sel juhul oli see tema otsus,“ arvas ka Bruno seda, mida Emmi korduvalt unedes kuulis. „Sina ei pea end sellepärast…“
„Arvad tõesti?“ küsis naine tungival toonil. Ta seadis enda süüdimõistmise esimest korda tõsisemalt kahtluse alla. Midagi polnud nagu muutunud, aga ometigi.
„Jah, ma arvan seda tõesti,“ kinnitas Bruno noogutades. Ta võttis naise käe oma pihkude vahele ja silitas hellalt Emmi käeselga. Ta noogutas mitu korda.
„Sa arvad, et ma ei oleks saanud seda kuidagi …?“ asus Emmi end uuesti süüdi mõistma, kuid mees haaras tema teisegi käe vaigistuseks oma pihkudesse.
„Ei, sina ei oleks saanud,“ sõnas Bruno talle silma vaadates veendunult.
Emmi uuris tükk aega mehe nägu, püüdes ka ennast veenda, et see, mida Bruno ütles, võis olla tõsi. Tundus uskumatu, et keegi tegi selle kõva häälega kuuldavaks. Et need sõnad ei sündinud tema enda peas nagu üks hale eneseõigustus.
Emmi ilme selgines vähehaaval, ta ajas end karkude najale püsti ja naeratas põgusalt, rehmas siis käega ja liipas puhvetkapi juurde. Ta võttis sealt kaks peent ja hinnalist portselantassi ning silmapaistvalt uhke kannu, et keeta kohvi vanaviisi. Ta pani nõud lauale ja pöördus siis korraks kapi juurde tagasi, et võtta ka üks kausike Bruno toodud moosi jaoks.
Üle ääre, lk 107-108
Taimi pidas seejärel vajalikuks selgitada, et luges mingist asiaatide tarkuseraamatust, kuidas iseendale elamine teeb inimese õnnetuks. Ahah, kas tõesti? Evald püüdis selle teose nime meelde jätta, sest teda valdas vastupandamatu soov minna raamatupoodi ja teha taolised viitsütikuga pommid kahjutuks. Rebida neist lehti välja ning kallata neile kohvi peale, ükskõik mida, mis päästaks inimkonna nende lõksudest.
Lk 112-113
Kuni ühel hommikul lendas kõik äkitselt uppi. Evald ei osanud seda oodata ega karta. Hommik algas nagu hommik ikka. Ta vajutas raadio käima, käis duši all ja ajas habeme ära, istus lauda ning ootas, et Taimi talle pudru ja võileivad ette tõstaks. Tavapärane päeva algus. Ei midagi erilist. Ometigi tegi naine midagi, mis mõjus kui salakaval paremsirge otse silmade vahele.
Taimi ei oleks pidanud seda tegema. Aga ta tegi ega tulnud vist selle pealegi, et ületab nähtamatu piiri. Tema meelest polnud selles midagi erilist. Ta keetis kohvi ja seekord isegi tavalistest ubadest, nii et köök lõhnas oivaliselt. Evald tõmbas aroomi sügavalt ninasõõrmetesse, kuni naine valas jooki tassidesse. Ta hakkas piima peale kallama, kuid Evald peatas teda jahmunud hüüatusega.
„Mida sa teed?“ karjatas ta, suutmata end enam vaos hoida,
„Midagi ei tee,“ ei saanud Taimi karjumise põhjusest aru. „Segi oled läinud või?“
„Mis asi see on?“ nõudis mees selga sirgeks ajades aru.
Evald viitas peaga paki suunas, mida naine käes hoidis. Taimi kehitas õlgu ja teatas täiesti argise häälega, et kaerapiim. Just nagu oleksid nad seda aastaid joonud.
Evaldil hakkas köök silme ees ringi käima. Ta tundis ühekorraga jõuetust, kurbust ja viha. Pisarad tõusid säärase hooga silmisse, et ehmatasid teda ennastki. Ta ajas end laua tagant püsti, äigas parema käega üle silmade ning lõi vasaku rusikaga vastu lauda.
„Aitab! Enam ma su sõna ei kuula!“ kõmistas mees üle köögi sellisel toonil, et Taimi käsi värahtas ehmatusest. Natuke kaerapiimaga kohvi loksus põrandale.
Liina Raju
Anti Saar
Anti Saar (1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer. Anti Saare proosa on žanriliselt katsetuslik, sageli esseistliku alatooniga, autoripositsiooni analüüsiv. Tema debüütteos ilmus 2006. aastal, milleks oli kogumik „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin“, mis viib lugejaid rännakutele nii inimsuhetes kui ka kujutlusvõimes. 2013. aastal ilmus ta esimene lasteraamat „Kuidas meil asjad käivad“, mis pälvis kohe nii Aasta Rosina kui Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna.
Aastal 2014 asutas ta ühemeheettevõtte Kolm Elu, mis valmistas mehaanilisi kuulimängumasinaid ning viimastel aastatel annab ta selle kaubamärgi all välja ka oma raamatuid. Tõlkijana on ta prantsuse keelest eesti keelde tõlkinud peamiselt proosat kui ka filosoofilisi ja humanitaarteaduslikke tekste.
Kirjastuses Kolm Elu ilmunud proosateos „Puu põndakul“ ja lasteraamat „Kuidas istuda, kuidas astuda“ on käesoleval aastal nomineeritud kultuurikapital kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele. Teose „Puu põndakul“ teeb eriliseks asjaolu, et esimest korda on Anti Saar ise ka oma raamatu illustreerinud. Õigemini on joonistused kogu raamatu keskseks teljeks.
Katkendid: Anti Saar „Puu põndakul“, Kolm Elu, 2023
Lk 34.
Olin terve algkooli läbinisti viiemees, ainult kunstiõpetus oli pidevalt neli. Ma ei mäleta, miks, ma ju püüdsin. Enam ma ei püüa. Mis on kunst, kirjandus või mistahes muu üldse väärt, kui ta kajastab kellegi püüdlusi, kui vastab ettekujutusele, omaenda või, veel hullem, kellegi muu nägemusele? Kui ma ei suuda ennast enam üllatada, olen ma surnud. Mitte valmis saada tähendab: olla kogu aeg kõigeks valmis.
…
Lk 60.
Kõhe on näha vägevat haralist paplit, mis aeg-ajalt üksikuid luukarvu oksi poetab, siis aga korraga täies pikkuses jala pealt langeb. Ma olen sellist puud langemas näinud. See puu oli minu isa.
Lk 68.
Puude tagant paistab mets. Aga kui terasemalt vaadata, siis hakkavad metsa taustal paistma mitmesugused puud: arukased ja sookased, hallid ja sanglepad, toomingas, türnpuu ja künnapuu, paar kõrgemat kuuske ja muidugi kõiksugu pajud. Puude taustal on tüved ja oksaharud, nende taustal lehekroonid, -klumbid ja – sagarad. Leheklumpide taustal on puulehed, nende taustal siksakid, spiraalid ja võnked, ebaühtlane sigrimigri, mille tausatal, kui päris lähemalt vaadata, hakkab uuesti paistma mets, padrik, rägastik.
Lk 74.
Mõte on arborestsentne, puu on mõtte metamorf. Puu kasvatab vilju, mõte liigutab mägesid. Mõni mõte võib nakatuda nõiavitsatõvest, lüüa sajas suunas vohama ja kulutada kogu jõu tarbetutele kasvudele, mis on külmakartlikud, õisi ei kanna ja kuivavad kiiresti.
Lk 83.
Mõnikord jälitan ma õiget joont terve õhtu. Kuskil seal puuvõras, mida ma joonistan, on ta peidus, aga kuni see, mida ma joonistan, ei ole puu, ei suuda ma teda kuidagi tabada. Ühesõnaga, see on võimatu. Ma joonistan selle võimatuse kiuste.
…
Lk 115.
Ei tahagi nagu õieti midagi. Kedagi näha või… Ainult kõige lähemaid. Huvitav, kaua see niimoodi kestab? Inertsist ikka nõustun tegema ja käima ja olema. Aga kõik see on pingutus. Mõni tõmbab ennast stressi leevendamiseks kivisse, mina tõmban ennast puusse. Hea, et see võimalus on. Olen seda paar aastat justkui ette valmistanud, nagu lapsena ehitasin puu otsa onne. Kui ema seitse aastat tagasi suri, tundus, et sain täiskasvanuks. Nüüd, pärast isa minekut, oleksin nagu vanaks jäänud. Võib-olla see joonistamine ongi vananemise harjutus. Hoo mahavõtmine, paremal juhul hoo ülekandmine.
Lk 122.
Tühisuste tühisus.
Lk 125.
…
Praegu tundub, et muust peale puude enam keegi ei räägigi. Eile Tallinnas: teel lugesin Sirbist Kaplisnki mõtet, et puud ja põõsad osa meist, meie kehaosad, ainult kaugemad kui me käed ja jalad. Nii et me võime hakata uskuma, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et saaksime haiget, ilma et meiega midagi juhtuks. Hiljem lastekirjanduse keskuses kõneles Piret oma imelisest „Juurtega aiast“ ja näitas pilte oma koduaknast. Puudega on mul, jah, mingi päris omaette eriline suhe – umbes nii ta ütles. Pärast ütlesin talle, et minul ka, lubasin mõned enda omad saata. Kairiga oli eelmine nädal umbes sama lugu. Ühesõnaga, olen neid puid nüüd jagama hakanud. Võib-olla saadaksegi rasketest asjadest jagu. Kui neid ühes tükis endale hoida ei jaksa.
Lisaks lugemist:
- Eesti Lastekirjanduse Keskus. Anti Saar https://elk.ee/lastekirjandus/kirjanikud/anti-saar/
- Sirp 5.01.24 Peeter Talvistu „Puu on lihtsalt puu, aga ta lubab väga palju“ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/puu-on-lihtsalt-puu-aga-ta-lubab-vaga-palju/
- ERR kultuur 15.02.24 Selgusid kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid https://kultuur.err.ee/1609253484/selgusid-kultuurkapitali-kirjanduse-sihtkapitali-aastaauhindade-nominendid
Klaari Tamm
Peeter Sauter
Foto: Kris Moor
Peeter Sauter (1962) on eesti kirjanik, tõlkija ja näitleja. Ta on kirjutanud novelle, jutustusi, romaane, esseistikat, mälestusteraamatuid, reisikirju ja ka lastele. Tõlkinud on ta Jack Kerouaci, Charles Bukowski ja Lawrence Ferlinghetti loomingut. Ta on osalenud ka mitmes filmis, näiteks Manfred Vainokivi filmides „Valli baar” (2008) ja „Vaeste kirjanike maja” (2012). Manfred Vainokivi on teinud Peeter Sauterist dokumentaalse portreefilmi „Kirjanikuga voodis” (2019). Aastateks 2022–2024 on talle määratud riiklik kirjanikupalk.
21. veebruaril kl 17.30 toimub Karlova-Ropka harukogus (Tehase 16) kirjandusõhtu Peeter Sauteriga.
Peeter Sauter on omanäolisemaid eesti kirjanikke, kelle kirjutamisstiil on kohati halastamatult otsekohene. Sügavmõtteliste (liht-)lausetega suudab ta lahti mõtestada nii elu keerdkäigud kui ka surma enda. Ta leiab 1.02.2024 Maalehe artiklis, et „autor tahaks ennast mõista ja inimolemust üldse. Mis on teadagi võimatu ülesanne, aga mille lahendamisele võib lõputult läheneda. Eks selleks, et maailma ja teiste inimestega leppida. Kas see on tarkus? Raske öelda.”
Katkendid: Peeter Sauter „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”, Loomingu Raamatukogu LXV aastakäik, 2021, nr 14-16
Lk 11.
Polnud ostetud matk. Loteriivõit. Reisivautšer, väike. Peale Bulgaaria muud kahele ei saanud. Juurde tuli maksta. Et saaks kõik hinnas. Tuleb odavam. Nagunii joome palju, mis muud teha. Kõrtsuarvetele läheb rohkem. Tiidu kingitus. Tiit naerab, kuuldes, et Bulgaaria. Mujale pole kahekesi võimalik. Ja ei lähe Juliata. Üksi saanuks ehk Nepali. Kus oli kena. Seitse kaheksatuhandest lumist mäge Kathmandust paistamas. Ilge diisliving linnavahel. Põrgu ja paradiis.
Äkki Bulgaarias? Põrgu ja paradiis? Mingil moel. Kui Juliaga koos oleme, on põrgu ja paradiis. Ei pea Nepaali minema. Tea, mitu kaheksatuhandest Julia sees on? Küll on. Mõtted tegid leebemaks. Ei kuluta enda peale. Kingitus Juliale. Kaelakee kallimale. Mis siis, et lahutamiskingitus. Õilis mees. Ainult enese jaoks. Paraku. Bulgaaria sai broneeritud talvel, poole aasta eest. Julia otsis netti lapates välja. Mida saab. Rahad läbi. Paremat poleks saanud. Raha polnud juurde tulemas. Ei liigutanud, et võimalus tekitada. Lahutus kummitas. Ajasin olemist hullemaks. Kui hulluks minna saab. Kuhu välja jõuda tahtsin, ei teadnud. Lõpliku lahutuseni. Küllalt venitatud. Ise lahutada ei tahtnud. Pold kõva. Julia oli. Teadsin.
Lk 27-28.
Jäin pooleldi magama. Mõtlesin, mis on. Tundus, et paralleelselt palju. Elasime absurdilabürindis, ei teadnud teed välja. Vahel pingutasime, et välja jõuda (ja oleksime tahtnud välja pääseda), vahel väsitas väljapääsuvõimatus ära ja seadsime end kuskil labürindinurgas mõneks ajaks molutamisi sisse. Jonnisime või olime mornid, ei suhelnud. Rõõmus läbisaamine oli kadunud. Harva külastas parem olemine. Korraga üht. Teine tõmbus kiiresti, kadetalt teokarpi. Tahtsin välja nägelemisest, teineteise eiramisest. Kaifi koosolemist sain. Isegi nägelevast koosolekust. Mõrumaitselisest endorfiinid vallandusid.
Olime keskeas saanud tigedateks vanainimesteks. Teised ei näinud. Nii olime omavahel. Teiste ees olime nagu inimesed ikka ja linnas asja ajades isegi rõõmsad ja õnnelikud, pääsedes kahekesi olemise vanglast. Ei hoolinud, kui kaaslane teiste inimestega rõõmsalt suhtlemist kadedalt ja mõru näoga pealt vahtis. Kallistasime meelsasti võõraid inimesi, teineteist ei suutnud, ei tahtnud puudutada. Kui üks tahtis, kargas teine eemale: „Mida teed! Mis on? Mis hakkas?” Varasema koosolemise teotus. Intiimne kontakt tundus mõnitamiseni. Mis kunagi oli olnud hea ja lähedane, kirglik ja poolehoidev, oli kadunud. Milleks nöökida ja mõnitada.
Lk 37.
Vaatasin pimedust akna taga. Ei taht midagi. Sõber pimedus. Tule, öö pimedus, võta mind sülle, minu päike ei tunne mind, öö jäänud mulle. Minul on kole. Varja mu üle. What bullshit. Good bullshit. Ei taht raamatut. Ei taht konditsioneeri undamist, isegi kui suutnuks käivitada. Jahedus oleks hea. Ei taht isegi külma õlut, mida olin Julialt palunud. Tahtsin vaikust, rahu, tasakesi hingeldada nagu vana koer. Tugitoolis istumine väsitas.
Lk 71.
Ootamiste kataloog. Kas rääkisin? Vaikuste kollektsioonist. Erinevad ootamised. Ootad üksi kodus, et ema tuleb töölt. Ehk palavikus. Toob poest head? Ootad sisseastumiseksamite tulemusi. Ootad varju all, et hoovihm üle jääks. Ootad, et naine tuleb koju või jääb ära kogu ööks. Erinevad ootamised. Teen kataloogi. Kes ootab kellegi surma, kes iseenese surma. Kes tervekssaamist. Kes ootab, et naiseks võetakse, kes ootab, et saaks kätte lahutuspaberi. Julia ootab kannatlikult. Kannatamatusega. Mõlemat. Põtkin vastu. Mõlemal korral. Ootan, millal järele annan. Annangi. Kui oodata ei jaksa. Ei tema ega mina. Kunstlik venitamine. Mõlema puhul. Mõlema poolt. Eestlastlik. Ei saa vedama, ei saa pidama. Ootas, kas käsikiri võetakse vastu, ootad, millal raamat välja tuleb. Retsensioone ei oota. Pigem nukrus või naljanumber. Vahel lohutus. Mis neist oodata. Ootad kevadet, suve, sügist, talve. Ja ennäe, juba jälle kevadet. Kevadelõhna. Muudkui ootad. On, mida oodata. Eestis. Ekvaatori juures ei ole. Seal võib oodata vihma. Või et vihm järele jääks. Rohkem aastaaegu pole.
Lk 96.
Mis tähendas – kõik hinnas? Kaup muutub käigu pealt nagu autoremondis. Ilmneb uusi asju, uusi lisasid, uusi hindu. Joogid hinna sees? Olid. Ei öeldud, et head joogid. Tõsi. Sellist kaupa polnud. Julial hinna sees lõuaalune arm. Karm. Pold lepingus kirjas. Sai oodatust rohkem. Tõsi, lugesime peent kirja? Ei lugend. Ei teagi, mis hinna sees. Äkkiarm oli kirjas? Palju lepingus nähtamatus kirjas. Nagu lepingus kuradiga. Ei lasknud kuuma triikrauaga üle. Salakirja ei näinud. Ise süüdi. Ahne. Krabad kõik-hinnas-paketi. Passide kadumine, Julia paanika, passide väljailmumine. Hinna sees.
Lk 109.
Lutsu „Keavdes” rohkem morbiidsust kui Lutsu järgmistes trallallaades. Lible lööb kella ja Arno vaagub hinge. Eestis minnakse kevadel. Mahlad voolavad. Ei usu. Et ees nurgatagune voodi läbikäiguhoov on. Ei panda kiirelt surijat omade kõrvale. Kui üldse vahet tehakse. Ei tea keefi, kes kui kiirelt. Püüdsid pähe panna, et olen mineja. Niisama. Et ei rabeleks. Ei ülbitseks. Võtaks tõsiselt. Oleksin koostööaldis. Good policeman, bad policeman. Hirmutamine ja hoiatamine ja mentaalne silitamine. Mis jama, pole bad policeman olnud. Ettekujutised. Abielus, haiglas. Sent surmale võlgu, fantaseerib. Surma narritaja. Kus see oligi? Ei mäleta. Midagi ei mäleta. Ärajoodud aju. Enne surma hakkab minevik meelde tulema. Surma narritaja lapsepõlvest. Äh, Balzac, igav.
Lk 117.
Annan vabaks Julia, nõustun lahutusega. Julia peab andma vabaks minu. Laskma mul olla mina ise. Isegi kui Juliat seest välja ei saa. On tema teha. Ei ole. Vabaks andma, saaksime uuesti või edasi armastada? Mingil uuel moel? Teineteist? Kedagi teist? Abielust ei hooli. Aga pean minema vangi, kui Juliat pole. Juliata olemise vanglasse. Julia ei saa mind päästa. Ei taha vangi! Mis õigusega. Nagu Julia telefonis halas. Ehk järgmisel korral karjun. Kui natuke joonud. Paar korda peale võtnud. Tuttav muster. Peab leppima vanglaga, et Julia vabaks saaks. Kui pikk srok välja kirjutatud? Eluaegne? Mis jamasse viis? Raha. Lihtne. Raha puudumine. Step by step. Astusin lõksu. Ja Julia man by man lady, lõksust välja.
Lisaks lugemist :
- Maaleht 2.02.24 „Peeter Sauter: kas ainult targad loevad raamatuid? Või lollid ikka ka?” https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120265931/peeter-sauter-kas-ainult-targad-loevad-raamatuid-voi-lollid-ikka-ka
- Postimees 4.06.21 Aarne Ruben „Peeter Sauter – helesinise unistuse mees” https://kultuur.postimees.ee/7264459/ak-peeter-sauter-helesinise-unistuse-mees
- Peeter Sauter. Artikkel Vikipeedias https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_Sauter
Klaari Tamm
Piret Jaaks
Foto: Harri Rospu
Piret Jaaks (1980) on tuntud peamiselt näitekirjanikuna, kuid on kirjutanud ka lühiproosat, lasteraamatuid, stsenaariume ja kriitikat. Ta lõpetas Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala (2003) ja kaitses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teatrikunsti alal filosoofiadoktori kraadi dokumentaalteatri teemal (2022). Möödunud, 2023. aastal oli ta raamatuga „Härra Maru mustikapood” Tartu lastekirjanduse auhinna nominent.
Kirjastuses Varrak ilmus 2023. aastal Piret Jaaksi debüütromaan „Taeva tütred”, mille käsikiri pälvis samal aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.
Lisaks esietendus hiljuti, 20. jaanuaril 2024. aastal Vanemuise teatri Sadamateatris tema ja lavastaja Marta Aliide Jakovski dokumentaalsete sugemetega draama „Lõpp”, mis põhineb vestlustel hingehoidjate ja surijatega.
Ajalooline romaan „Taeva tütred” viib meid I maailmasõja aegsesse Osmanite riiki ja põhineb baltisaksa päritolu Eesti misjonäri Anna Hedwig Bülli (1887–1981) elulool.
Anna Hedwig Büll sündis Haapsalus ning tema isa Theodor Büll oli Haapsalu kuulsa mudaravila omanik ja vahepeal ka Haapsalu linnapea. Pere elas majas, kus tänapäeval asub Iloni Imedemaa. Eesti päritolu misjonäri õppis nii Venemaal kui ka Saksamaal kuni peale seminari lõpetamist, 1911. aastal täitus ta soov minna tööle Türki, täpsemalt Marashi (praegu Kahramanmaraş ) orbudekodusse õpetajaks. Hedvig Büll läheb romaanis küll kaugele maale positiivse suhtumisega, ent aimab, et midagi võib seal ikkagi olla. Hiiliv kurjus viib ta armeenlaste genotsiidi sündmuste keskele. Temast saab läbi kristliku halastuse ja pühendumuse tuhandete armeenia laste päästja.
Haapsallu, Hedwig Bülli kunagisele kodumajale (praegune Iloni Imedemaa) paigaldati Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eesvõtmisel 1989. aastal mälestustahvel ning 2014. aastal Promenaadi tänavale hatškar – Armeenia ristikivi.
Piret Jaaks isapoolne suguvõsa on samuti pärit Haapsalust, kus ta esmakordselt kuulis ka Hedvig Büllist, kelle eluloos hakkas ta nägema paralleele sellega, mis toimub Ukrainas.
„Ma hakkasin nägema Hedvig Bülli loos paralleeli sellega, mis toimub Ukrainas. Ma isegi ei tahaks detailidesse minna, sest me kõik oleme neid fotosid näinud, aga mulle tundus, et Hedvig Bülli lugu kannab seda vaimu, mis räägib vägivallast selle nurga alt, kuidas selle tõttu kannatavad tihti just naised ja lapsed,” sõnas Jaaks 23.01.24 saates „Plekktrumm”.
Katkendid: Piret Jaaks „Taeva tütred”, kirjastus Varrak 2023.
Lk 146.
Kuid seda mõtet ei jõudnud ta lõpuni mõelda, sest klassiruumist käis läbi vaikne kahin, kuna sisse astus keskealine naine, kes pidi olema õde Immelbach Frankfurdi misjonist. Naisel oli käes mustade kaantega raamatuke. Ta sammus kõnepuldi taha ja Hedvig vaatas seda tumedate juustega, peente näojoontega naist. Ta ei saanud esiotsa aru, mis on temast küll nii erilist, et Elfride temast nii suures vaimustuses oli ja pidas vajalikuks öelda, et Hedvig on temaga kohtudes õnnega koos. Naine heitis pilgu üle klassiruumi, vaadates järjest otsa igaühele, kes seal istus ja kahin vaibus kohemaid.
„Minul ei pea olema üks elu,” alustas naine. „Ma saan elada mitut nende inimeste kaudu, keda ma aitan.”
Hedvigi suu vajus poikvele. Naise hääl oli madal ja iga ta sõna selge nagu veetilk, mis langes ojakesse, et ühineda mõttejõe voogava lindiga, mida ta oli nii pingsalt otsinud.
„Ma ei pea saama tänusõnu. Taeva tütre tänu on see, kui palged on pisaratest kuivaks pühitud, kõhud leivaga toidetud ja käed palveks ristatud. Kui inimeste südames on rahu. Hetkekski on rahu. Selles hetkes leian oma tänumeele.”
Lk 155.
Hedvig haaras lehe pihku ja sammus otseteed õpetaja Engeli tuppa. Tema nägu pidi päris kaame olema, sest õpetaja Engel küsis ust avades: „Mis on juhtunud?”
„Kas see on toimunud kogu maailma silme all?” lausus ta õpetajale ja tõstis ajakirja tema silme ette. „Ma arvasin, et sellest teavad vaid need, kes kohapeal käinud, vähesed inimesed, ja ma arvasin, et nemad ei jaksa aidata. Aga siin on näha, et kõik on teada. Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?”
Õpetaja Engel ei vastanud, pööras talle selja ja istus siis laua taha. Hedvig taipas, et tema käitumine oli olnud kohatu. Ta tundis, kuidas süütunne imbus kehasse ja mürgitas musta tindina temas pulseerivat vereringet.
„Miks midagi ei tehtud,” lausus õpetaja Engel mahedal häälel. „Mis te arvate, Hedvig, kes pidi midagi tegema?”
„Need, kellel on rohkem jaksu,” vastas ta siis.
Lk 206-207.
Hedvig ärkas, ta oli teki maha ajanud. Ta kiskus selle peale tagasi. Iga liigutus ajas leemendama ja jahutav higi tekitas omakorda külmavärinaid. Uus uni tuli taas pinnapealne ja unenägija ei suutnud teha vahet, kust algas ja lõppes see, mida võis tõeliseks pidada. Nii said lihtsa misjonäritoa seintest kirikuseinad ja ühtäkki viibis ta Haapsalu koguduses, kus õde seisis tema kõrval ja surus igavusest niheledes enda kasukat vastu tema palitut. Võis kuulda, kuidas keegi laps loeb kantsli ääres Gustav Suitsu luuletust, sedasama, mille read õde talle viimatises kirjas oli saatnud: „Eestis sajab… hääletut roosteudude märga…”* ja Hedvig tundis end nagu janune, kes surub huuled veeklaasile, nii hea oli kuulda kodumaa keelt. Ta sirutas käe välja, et otsida üles enda kõrval seisva õe sõrmed, kuid õde ei olnud enam seal. Ta oli roninud kirikupingi alla ja hoidis näppu suu peal, et Hedvig midagi ei ütleks. „Mul on külm. Tule ka peitu.” Õde otsis alati kõiges mängu, kas ka seekord?
* „Tuulemaa”, Noor-Eesti, 1913.
Lisaks lugemist ja kuulamist:
- Luuletus „Laul Eestist”, „Tuulemaa”, Noor-Eesti, 1913 https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:268335/243812/chapter/4
- Saade “Plekktrumm”, Piret Jaaks https://kultuur.err.ee/1609230435/piret-jaaks-vagivald-hiilib-lahemale-kaskude-ja-keeldude-kaudu
- Anna Hedvig Büll https://naine.postimees.ee/6709506/haapsalust-parit-hedwig-bull-paastis-tuhandeid-lapsi-genotsiidist-kuid-jai-elu-lopul-kodumaatuks
- Järjejutt. Piret Jaaks „Taeva tütred” https://jupiter.err.ee/1609184005/jarjejutt-piret-jaaks-taeva-tutred
Klaari Tamm
Triin Talk
Triin Talk (1985) – eesti kirjanik. Triin Talk on õppinud restauraatoriks ja töötanud pärandivaldkonnas peamiselt ametnikuna.
19. oktoobril kohtus kirjanik Annelinna raamatukogus lugejatega.
Kirjandusõhtu: külas kirjanik Triin Talk, raamatu „Auhind õigesti elatud elu eest“ autor, vestluskaaslaseks Saara Liis Jõerand Värskest Rõhust.
Eneseirooniline ja ühiskonnakriitiline „Auhind õigesti elatud elu eest“ sai 2021. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Postimehe eriauhinna. Toetab Eesti Kultuurkapital.
Katkend:
Auhind õigesti elatud elu eest, Postimehe kirjastus 2022. Lk 171 – 181.
MITTEKEEGI
Keskkooli ajal ma mõtlesin, et on kaks võimalust: minust saab kas maailmakuulus kunstnik või moderntantsutreener. Muidugi, puberteet on täis ebarealistlikke unistusi, aga see, et minust kohe üldse mitte midagi ei saanud, on siiski natuke üllatav. Kõik algas ju nii õigesti: Tallinna eliitkool, ülikool paariaastase põikega välismaale, hästitasustatud ametnikutöö… ja lõppes nii kiiresti.
Nüüd elame isaga ühes väikeses külas Saaremaal, mille nime pole mõtet kirjagi panna, sest see ei ütle niikuinii kellelegi mitte midagi. Meist ühel pool elab suviti üks režissöör, kes filmib küla vahel sõnnikuhunnikuid ja koeralaipasid. Teisel pool on freespalkidest putka, kus üks soome vanapaar aeg-ajalt joomas käib. Kolmas naaber on talumees, kes käis isaga aastaid kohut üle tema karjamaa mineva tee kasutusõiguse pärast. Tema lauda taga on küla kõige ilgemad sõnnikuhunnikud, need on mitme tuntud Eesti filmi sisse pandud.
Neljas naaber on meri – soolane, mudane, kivine. Tema on naabritest kõige mõistlikum, temaga saab vahel täitsa asjalikku juttu ajada.
Buss käib meie külast linna hommikuti kell 6.30 ja linnast tagasi kell 17.50. Nädalavahetustel buss ei käi. Suure tee nuka peal, kust on külla viis kilomeetrit, teevad mööduvad bussid enamasti nõudepeatuse – hädapärast saab ka sealt minna. Jalgratta peidan enne bussi peale minekut kraavi äärde võssa, talvel heidan sellele vana voodilina peale, et see hangede vahelt liialt silma ei hakkaks. Vanasti käisid paljud külaelanikud jalgratta ja voodilinaga suure tee nukale bussi peale, aga nüüd on peaaegu kõigil autod ja minu jalgratas konutab võsas täitsa üksinda.
Elan juba kuus aastat maal, aga mul pole siiani autojuhilube. Võiks ju olla, muidugi oleks lihtsam. Raha praegu isegi oleks, aga kuna ma ei tea, kui kaua me kahekesi sellest varust elama peame, ei julge nii palju korraga kulutada, et load ära teha ja uus auto osta. Isa vana auto andsime juba ammu ühele sugulasele ära – mis tast hoida, kui kumbki juhtida ei saa.
Oleme tegelikult autota väga hästi hakkama saanud: peale bussi käivad ju ka sugulased-tuttavad pidevalt linna vahet. Neilt saab pea iga päev paluda küüti või tarviliku asja ära toomist suurest poest, apteegist või postkontorist. Väike pood on ka naaberkülas, sealsamas suure tee nuka peal, kus bussid peatuvad, nii et päris leivata ei jääks me ka siis, kui pikemat aega linna ei pääseks.
On kirjutamata reegel, et bussiga linnas toidukaupu linnas ostmas ei käida. Linnapoes võib käia siis, kui on niikuinii autoga linna minek. Samuti on aktsepteeritav see, et kui keegi juba linna läheb, siis toob ka naabrile suurest poest, mis vaja. Aga kui keegi sõidab spetsiaalselt poodi minekuks bussiga linna ja astub tagasi tulles suure tee nuka peal bussist maha, Selveri või Säästumarketi kilekotid käes, siis sellele vaatavad kõik viltu – eriti muidugi külapoe omanik ja ainus töötaja Mäks.
Kui buss linnast tuleb, astub ta alati nagu muuseas õue, pühib luuaga ukseesist ja kastab ukse kõrval rippuvat lilleamplit, nii et läbi plastkorvi nirisev mullasegune vesi pritsib trepi uuesti poriseks. Samal ajal piidleb ta bussilt tulijate kompsusid. Kes linnapoes käimisega vahele jääb, saab järgmine kord külapoes pika loengu, kuidas kõik väikeettevõtted maapiirkondades surevad välja ja kuidas see hukutab Eesti majanduse, kultuuri ja rahva. Karistuseks sokutab ta patustajale kotti tingimata mõne hallitanud saia või tilgastanud piima – et klient kogeks omal nahal, mida tähendab, kui käiakse kogu aeg linnas ostmas ja külapoes jäävad kiiresti riknevad kaubad seisma.
Mäks on tegelikult lahke mees, ta on isegi pakkunud, et võib meile koju toidukraami ära tuua, nii-öelda ligimese aitamise korras, kuid seni olen selle abi tagasi lükanud. Paarile haigete jalgadega vanainimesele ta veab toidukaupu koju kätte, kuid auto puudumist ma siiski liikumispuudeks ei tahaks lugeda, ja nii väntan jonnakalt läbi mis tahes pori ja lörtsi jalgrattaga poodi.
Küll ma saan, noor inimene ikkagi, liigutada ka tarvis – aeroobikatrenne ja jõusaale siin ju ei ole, pööran oma abist ära ütlemise naljaks. Ja ühtlasi tuletan nii talle kui endale meelde, et ma pole mitte alati kandnud väljaveninud dressipükse ega saanud vallast sotsiaalabi. Aeroobikatrenn ja jõusaal kuulusid kunagi tõepoolest mu elu juurde, nii välismaal ülikoolis kui Tallinnas ametnikuna töötades. Mul olid trennis käimiseks valged geelipatjadega Nike tossud, mis maksid rohkem kui mu praegune kuusissetulek.
Ka autoga mitte sõitmine on osaliselt kinni hoidmine oma linnapreili-minast – sellest eelmisest elust, mil ma käisin jalgsi Kalamajast vanalinna tööle ning ei vajanud sugugi autot ega oskust sellega sõita.
Ühistransport hakkas Tallinnas käima kella viie paiku hommikul ja lõpetas alles kell kaksteist öösel. Kui hiljem kuhugi minna vaja, siis sai alati kutsuda takso. Vähegi soojemal ajal liikusin aga põhiliselt rattaga, sest bussides kippusid mõned kaasreisijad liialt lehkama. Küll ma oskasin toona ikka peenutseda: bussid käisid kogu aeg igale poole ja mina ei suvatsenud nendega sõitagi, vaid kekutasin ringi oma bambuskorvikesega hipsterirattaga!
Siin on mul hoopis teistsugune jalgratas – selline vana, käikudeta ja krigisev, mille päritolu ei mäleta õieti keegi. Alati on ta siin küla peal olnud, kord ühe, kord teise kasutada. Kui mu linnast pärit hipsteriratas kruusateedel poekottide ja veekanistritega ukerdamisest lootusetult ära väsis, sokutati see hunnik vanarauda mulle. Jube hästi sõidab tegelikult, ainult mäest üles ei jaksa ma kuidagi selle 30-kilose käikudeta kolakaga sõita, tuleb käekõrval lükata. Õnneks on Saaremaa maastik üsna lame.
Mõne sugulase või tuttavaga koos linna sõitmine annab ühtlasi võimaluse inimestega juttu ajada, mis on väärtus omaette, elades koos isaga, kes on alati olnud kidakeelne, kuid pärast insulti jäänud peaaegu tummaks. Ta saab põhimõtteliselt rääkida küll, kuid see kõne on konarlik ja kõver, ainult vasema suupoolega välja hääldatud. Ta häbeneb seda vaevalist kõnet ja ütleb mõne sõna ainult hädavajadusel. Näiteks seda, et aidaku ma tal jope selga või suits põlema. Ta ei saa enam ise sigarettigi süüdata – üks käsi ei liigu sugugi ja teine on sama kohmakas kui kõne. Arst küll ütleb, et suitsetamine tuleks maha jätta, aga ega see paar lahjat sigaretti päevas invaliidi enam haigemaks tee.
Kellegi autos kaasa sõites võib saada ka igasuguseid kasulikke pakkumisi: näiteks tööotsi ja kasutatud asju, kutseid grilliõhtutele ja tuhlivõtutalgutele. Inimesed kipuvad väga palju pakkuma üksikule töötule naisele, kes hooldab invaliidistunud isa ja kellel pole autotki. Tavaliselt, nii vähemalt tundub, on need pakkumised täiesti siirad ja heatahtlikud. Vahel aga üritatakse sulle sokutada mõnda eriti tüütut tööd või oma joodikust sugulast meheks – minusugune peaks ju kõigega rahul olema, mis antakse.
Vahel üritatakse tööpakkumiste varjus teha sotsiaalabi, pakkudes tasu, mis on ilmselgelt palju rohkem väärt kui minu lapsehoidmine, õunakorjamine või pisike tõlketeenus. Alguses tegi see mind kurjaks – mina ei vaja armuande! Aga nüüd olen leppinud. Olgu, andke pealegi paaritunnise lapsehoidmise eest kott kartuleid, kolm sõstraistikut ja plokk suitsu ka veel kauba peale. Olgu, ma teen näo, et usun, et see mullune kartul läheks muidu sigadele, neid istikuid pole teil omal kuhugi panna ja suitsud on keegi Lätist poolmuidu toonud. Sul ju isa teeb seda marki, anna talle, olgu tal seegi rõõm. Olgu, tehke pealegi heategevust, küllap ma isegi, kui võimalust oleks, eelistaks aidata mõnd endasugust hädalist tuttavat, mitte hägusa eesmärgiga rahvusvahelisi heategevusorganisatsioone.
Mõnikord võib aga abipakkumise taha maskeeritud kahjurõõm. Seesama madal mõnu, millega loetakse uudiseid staaridest, kes on paksuks läinud, ja poliitikutest, kes on korruptsioonikahtlustusega uurimise all. See on üks eriline kõõrdivaade, mille tagant paistab väiklane rahulolu, et üks eluvõõras kõrgharitud Tallinna ametnikutibi saab kah nüüd näha päris elu ja päris raskusi, paras talle, paras kõigile sellistele linnavurledele.
Aga ka alandamine, nagu iga inimestevaheline suhe, vajab kahte osapoolt. Kui mina ei alandu, ei saa tema mind alandada. Selliselt parastajalt võtan armuanni vastu uhke kuningannana, kelle jalge ette on madalalaubaline pööbel oma hädise andami toonud. Ja tal ei jää muud üle kui kohmetult kummardada, müts peos.
Vahel käin ühes linna lähedal asuvas kämpingus abiks koristamas, süüa tegemas ja laudu katmas. 25 euri päevas puhtalt kätte, ja nii palju külastajatest üle jäänud toitu, kui koju viia jaksan – pole paha.
Aeg-ajalt satub sinna inimesi, keda ma Tallinnas tundsin. Enamasti ei tunne nad mind ära, sest koristajale otsa ei vaadata. Ma võiksin oma tolmuimeja ja mustapesukäruga olla suurepärane spioon.
Mõni üksik siiski tunneb ära ja satub ootamatust kohtumisest kimbatusse: ee, tere, mis sa siin teed?
Mu isa sai insuldi ja ma kolisin tema juurde Saaremaale elama.
Aaa, eeee, väga tubli.
Ei, tubli on kõige viimane asi, mis ma olen. Tubli oleks rajada ise kämping või viljapõld, teha iga päev kõvasti tööd ja teenida palju raha. Selle asemel ma mölutan enamuse ajast niisama kodus ja teen mõne juhuotsa ainult siis, kui keegi selle mulle poolvägisi sokutab. Tubli inimene laseks kodus ummistunud veefiltrid ära vahetada, mina toon selle asemel joogivett allikast, vana krigiseva jalgratta lenksu küljes kõlksumas kaks suurt plastikkanistrit. Tubli inimene istutaks oma aeda noored õunapuud, mina otsin metsast sõjaeelseid talukohti ja korjan õunu nende metsistunud aedadest. Nendes õuntes on mingi kibemagus hääbumise ja väljasuremise maitse, mis sobib meie praeguse eluga majas, mille isa lasi ehitada vanal heal tervise ja tugevuse ajastul, et tulevikus hoovi peal kõik suguvõsa jaanituled pidada ja õue all lahesopis lapselapsi ujuma õpetada. Ootamatult sai sellest hoopis tema hooldekodu ja minust hooldaja, kes elu edasi viimise asemel aitab seda enam-vähem väärikalt lõpetada.
Midagi rohkemat ei ole meie elude ajal enam juurde vaja: maja on kahele liiga suur, riideid on rohkem kui tarvis, toitu saab enam kui piisavalt kämpingust, talgutelt, metsast ja merest.
Riietega on naljakas lugu – linnas tundus, et neid pole kunagi piisavalt. Alati oli mõnel kolleegil midagi uut ja siis tekkis tunne, et peaks ka vaatama, kas poodi on toodud midagi ilusat, millega ennast pärast rasket töönädalat premeerida. Enamasti ikka oli. Mu kapp viie hiigelsuure sahtliga on linnas kokku ostetud riideid täis, igapäevaselt kannan aga ikka ainult dressipükse kummikute või tossudega, olenevalt ilmast.
Mul on seitse kleiti ja kolm paari kontskingi. Viimase kuue aasta jooksul on olnud üks pidu, kuhu minna kleidi ja kontskingadega – ühe sugulase pulm. Tavapärased saunaõhtud, jaanituled või surnuaiapühad ei ole nii pidulikud, et keegi selleks puhuks kleidi selga paneks – niisugustel üritustel piisab siinkandis puhtamatest teksastest küll. Sellise kasutussagedusega jätkub mulle olemasolevatest kleitidest ja kingadest liialdamata elu lõpuni ja jääb ülegi.
Mul on riideid kahes suuruses: väiksemad tublidest dieediaastatest ja suuremad veini ja juustuga diivanil lösutades minnalaskmise perioodidest. Katsun praegu kanda võimalikult palju oma suuremaid riideid, kuigi väiksed on parajamad: tõenäoliselt maale kolides alanud kahanemine jätkub ja siis on tulevikus hea, kui on võtta mõned terved püksid, mis üleval püsivad.
Riided pole enam mingid iluasjad ega preemia nädala lõpus, need on lihtsalt tulevikuks tallele pandud asjade hunnik, nagu küttepuud, kompost, marineeritud seened ja külmutatud maasikad.
Ka toit pole enam auhind, mille nautimist lubada endale reisil bufeelauas pärast edukat dieediaastat, vaid pidevalt juurde kasvav hunnik orgaanikat, mida tuleb üritada nii palju kui võimalik vanemast otsast ära tarbida, et hallitusseened ja kääritusbakterid ette ei jõuaks. Kuna toitu kipub kogu aeg üle jääma, püüan kompostiminekust päästa kõige paremaid palu ja nii me sööme iga päev nagu bufeelauas, ainult et ei pea õgima, sest see ei saa nädalaga läbi.
Kõigepealt tahavad lahendamist kämpingust kaasapandud lihalõigud ja vorstikesed, seejärel tuleb midagi teha ämbritäie lestadega, mis onu tõi, ja kõiki neid metsmaasikaid ja kukeseeni oleks ju ka patt metsa jätta. Aga enne kui uued marjad ja seened peale tulevad, tuleks sügavkülmikusse ruumi teha. Millal me ometi jõuame ära süüa neli, viis, uh, kuus sügavkülmutatud ahvenat, kes mul kevadel kõik korraga võrku ujusid?
Linnas töötades ja korralikku palka teenides oli nagu kogu aeg millestki puudus, nüüd on kõike muudkui ülearu, kuigi ma ei teeni ega osta suurt midagi.
Aegagi on ülearu. Aeg on lõputu, kui kõndida vaikiva, aeglaselt lonkava isaga mere äärde vaatama, kas haakrikku on tulnud. Kui on, tõstame mere toodud palgid ja euroalused kivide najale ja jätame paariks kuuks kuivama, siis on kergem koju ära vedada. Paar kuud pole aja lõputuses midagi, ega siis kõike pea kohe saama. Haakrik on sajanditevanuse kirjutamata seaduse järgi leidja oma, ilusasti kivide peale tõstetud palke teised tavaliselt ära ei võta. Haakriku hind ei ole töö ega raha, see on ootamine. Meri toob, tuul kuivatab, inimene peab ainult ootama ja küttepuud ja aiapostid ongi olemas.
Aeg on takerdunud haakriku mustavatesse aastaringidesse, kust kevadine pehme, kiirelt kasvanud kude on välja uhutud. Jäänud on sügisene kuiv ja kange puit, milles mustavad tühjusetriibud nagu kortsud muldvana inimese näos.
Aeg seisab, kui seisame keset merd, üle kõhu ulatuvad traksidega kalamehekummikud jalas, ja vaatame, kas kala on. Liigutada tuleb aeglaselt, lainetega ühes rütmis, siis kala ei saa arugi, et midagi toimub. Mida rohkem kiirustad, seda vähem saad. Rapsida ei tohi: kala lipsab minema ja võrk läheb puntrasse.
Aeg kaob, kui ronida mõne metsakasvanud õunapuu otsa ja kujutleda, kuidas siin mitte väga ammu lootusrikkalt muru niideti, lilli istutati ja õunapuude vesivõsusid ära lõigati. Igal kevadel kiirustades, et jõuaks enne, kui teised talutööd peale tulevad. Kiire sai kiiresti mööda, nüüd on metsal aega küll, et inimeste töö jälgi kustutada. Kunagise elumaja vundamendikivide vahel kasvavad hiiglaslikud metsmaasikad, justkui irvitades inimeste üle, kes siin omal ajal elasid ja maasikate kasvatamiseks palehigis peenraid kaevasid.
Enam ei ole aega, sest pole töid, mis aja ära tükeldaksid ja tükid omavahel üheks suureks plaanide, püüdluste ja murede puntraks kokku pressiksid. Need surusid varem igast küljest peale, nõudsid pidevalt tähelepanu ja tegelemist: enne järgmise koosoleku algust, homme, aasta lõpuks. Nende ühtlane surve hoidis alati püsti, pinges ja liikvel, nagu seisaks hästi täis trammis. Polnud võimalik kuhugi kukkuda ega milleski maha jääda. Aeg oli tihe, trügimist täis.
Töötus seevastu on vaakum. Õhurõhu ja ajata tühjus, hulluksajav vabadus teha mida iganes või absoluutselt mitte midagi.
Igaüks mõtleb oma töö ise välja, matab end sellesse, saab selle osaks.
Peale palgatöö saab oma tööks muuta mis tahes muu tegevuse, mõeldes selle enda jaoks kohustuslikuks, jagades selle ülesanneteks, rabeledes pidevalt nende täitmise nimel ja tundes end süüdi, kui paar päeva ei viitsi.
Töö pole ametijuhendi täitmine, see on meeleseisund.
Tasu selgub hiljem.
Bernard Kangro
Bernard Kangro (1910-1994)– eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.
Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.
Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.
Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946).
Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.
Katkend:
Tartu, Eesti Raamat 1996. Lk 130 – 135.
Samal ajal – ühel talvisel talvehommikul – sai Hertsi Taklaja kätte oma esikteose „Pidu Saatana juures”. Kuigi tal oli ette teada selle ilmumispäev ja olgugi et ta oli ükskõiksust harjutanud, lõi see tema päevakava ometi segi ja ta jättis hommikusele loengule minemata. Ta võttis ühe eksemplari teise järel pakist, mille oli kirjastuse jooksupoiss toonud, ja laotas nad laiali lauale ning lõpuks ka diivanile ja voodile.
Max Simonlatseri joonistatud kaas oli esimesel pilgul huviäratav. – Kindlasti põnevam kui raamat ise, muigas Hertsi. Žürii polnud teda ju auhinnavääriliseks pidanud – need vanapapidest moraalijüngrid, nagu Viilep Mekk häälekalt kuulutas -, kuid kirjastus oletas nähtavasti teatud elevust, vahest isegi skandaalimaigulist kõmu teose ümber. Mahukas see oopus polnud ju alguseski mitte, kahanes veel pärast pealesunnitud lühendamist, kuid trükituna suure kirjaga, paksul paberil, eri lehed illustratsioonidega vahel, andis ta kopsaka raamatu mõõdu ometi välja. Tagakaanel ilutses autori pilt, kevadel kooli lõpetamisel naljapärast tehtud ülesmukitud võte, kohevate juustega à la Koidula, osavalt juhitud valguskiirte kimp helendamas lagipeal. Trükitud lillakaspruunis toonis, andis ta Hertsist kujutluse nagu ahvatlevast vambitüübist, eriti veel, kui lugeda reklaamteksti. „Noor ning üllatavalt julge”, „konventsionaalset moraali trotsiv”, „hoolimatult ellu sukelduv” – seesugused epiteedid aitasid pildile kaasa.
Hertsil tõusis puna palgesse, kui ta mõtles, mis ema seda lugedes arvata võiks ja kuidas tuttavad prouad pead vangutavad või naeru kihistavad. Muidugi polnud raamatus kuigi palju säärast „konventsionaalset moraali trotsivat”, kui maskeraadimängu näokatete taha ei vaadata ja kui rohkem ei kujutleta kui autor on öelnud. „Saatuse kummalised nükked”, „sündmustiku peadpööritavad käänakud” oli juba päris luule selle moodsa tuhkatriinuloo sündmuste käigus.
„Üks kirjanduslik pomm plahvatab,” oli Viilep Mekk ennustanud, meenus Hertsil, ja ta süda hakkas äkki valutama. Küllap oli Viilep tolle tagakaanereklaamiga juba varemgi tuttav, ainult ei öelnud talle. Ja küllap ka Paul Sammet seda teadis, kui ta eile teda ette lohutas ja hoiatas, et ta end puudutatud ei tunneks reklaamist. Eile ta ei taibanud, mis see tähendas, täna aga küll. Eile oli ta rõõmus olnud, kui Paul teda täna õhtuks oli koos teistega enese poole kutsunud, et teda „üle läve aidata”, täna aga ei teadnud ta, kas ta peakski nüüd enam nii rõõmus olema. Mitmendat korda luges ta: „Hind 4 kr. 50 s.” ja selle all väiksema kirjaga: „Kuni 1. V 1938 müügil 3. kr. 80. s. eest” Niisiis rutake ostmisega enne esimest maid! Kasutage juhust! Närvekõditav! Liiderlik! Moraalivastane!
Hertsi pööras viimaks tagakaane vastu lauda, nördinud ning rahutu. Maxi joonistatud maskid – punased, rohelised, lillad õhus hõljuvad näod ja nende taga valged puhtad viirud tabasid palju paremini raamatu sisu ja ilmet kui tagakaane ülespuhutud sõnarikkus ja autori ülestaotud pilt.
Äkki tõstis ta raamatu silmile lähemale: egas ometi Max seda meelega teinud? Või siiski? Ta ju tundis Justus Pernambukki, ta oli Hertsile jutustanud ühest kummalisest õhtusöögist „Vanemuises”, kus Villi Oona juutidega kaklema läks ja mis üldise lööminguga lõppes. Hertsil hakkas ebamugav. Sel juhul, kui Justus Pernambuk tõesti seal raudteeõnnetusel rusude alla jäi, poleks peenetundeline teda modelliks kasutada. Ja kui ta elus on ja seda raamatut näeb – küllap see tema kätte satub – , mis ütleks ta siis?
Hertsi tõstis käe raamatuga uuesti silmile lähemale. Kas see nägu seal all ei kuulunud kadunud Villi Oonale? Ja see monokliga frant keskel, arvatavasti Naagel, kas see polnud täpselt Benno Maran? Hertsi muutus ärevaks. Ta lõi õhetama ja hakkas agaralt ka teiste kujude tagant tuttavaid nägusid otsima. Näe, see heris oli sinna laua alla Viilep Meki joonistanud! Ja seal üleval hõljus Paul Sammet, kõrvade asemel pisikesed inglitiivad pea küljes. Ning lõpuks – see madonnanäoga naisolend, kes vist Ninni Nugist pidi kujutama, oli maha joonistatud raamatu tagakaanelt. See oli ju… see oli ju tõesti skandaal, nagu Viilep ennustas! Pagana Max!
Ometi polnud Hertsi seepärast tõeliselt pahane. See koguni leevendas ta ennistist nördimust tagakaane puhul. Esikaas polnud ju sugugi parem ja kahe kaane vahel – võib-olla oli siingi tõeliselt maskipidu, mille tagapõhja ta ise igas nüansis ei taibanudki. Maskipidu Saatana kojas, see oli ju mõeldud nii süütult, kuid ometi oli kohe alguses ju stseen, kus Rotiks nimetatud lodevate kommetega tüdruk tantsis Niguliste kiriku kõrval põliste puude all oma „surmatantsu”. Eks see olnud ju…? Ja vana Tallinn, mis oli esialgu mõeldud lihtsalt tegevuse taustaks, oli ju tegelaste hingede projektsiooniks muutunud. Ja too pidugi polnud muud kui irdhingede libahundiks käimine sinna aega, kus kõik pahedki võimalikud olid. – Viimaks ongi neil õigus, mõtles Hertsi äkki, viimaks võibki täie õigusega öelda, et…
Siis lõi ta raamatu lahti, et abi otsida. Seal aga seisis kohe kõige alguses: „Siinsamas päris käeulatuses sirendas põliste puude vahel helkjaskirju seelik. See oli hädaohtlik aeg – kell oli pool neli hommikul…” Siis lehitses ta mõned lehed edasi ja luges: „Ta peitis tüdrukult haaratud rätiku heldinult põue nagu kassipoja. Üksainus valge kõrvaots jäi välja ja seda ta silitas ühe käega, teisega aga jagas hoolimatuid noahoope juba ammu narmendama löönud patja. Elu ukerdas temas veel…” Kiiresti pööras ta selle võika stseeni mööda. Siis luges ta raamatu keskelt: „Taevas oli lihavõttemunaroheline ja nõiad olid nagu mustast läikpaberist välja lõigatud: pikkade ninadega, inetute rippuvate rindadega, sakkis juustega…” Ei, mitte see! „Lühike sõõm jäi ta rindu kinni, ta oli nagu elusat tuld alla neelanud, nii kõrvetas sees, Ta kaaslase silmad aga kilasid peas nagu tigedal koeral. – Hirmus, mõtles Naagel, ta hammustab ükskord mu kõri läbi.”
Ah, kuidas küll ainult inetud kohad välja tulid! Ometi leidus seal ju ilusat. Või olid need kõik maha tõmmatud? „Armastus ronis pikkamisi nagu tigu oavart mööda ülespoole, südame poole, ja Ninni jättis oma juuste säbrutamise maha.”
– Lootusetu, otsustas Hertsi ja viskas raamatu käest. „Pean laskma ka enesele täna lokid teha.” Ta silitas peoga üle juuste ja kiskus suunurgad allapoole: vaata, oligi midagi kasulikku, tuletas meelde!
Siis korjas ta raamatud tõtates kokku, heitis pilgu kellale, haaras mapi ja eestoast mantli ning ruttas välja.
Hall talvepäev. Mitte külm, mitte ka sula, tuuletu, vanunud pilved, kõnniteedel poriseks sõtkutud jääkoljak, siledaks liibitud sõidutee, tühjavõitu tänavad, kuski kaugemal voorimehe kuljused nagu ära eksinud sellesse argipäevsusse. Hertsi ruttas Aia tänava instituutide hoone poole. Loengu oli ta juba mööda lasknud, jõuaks veel zoloogia praktikumile, kui tahaks. Aga kas ta tahab? Kas ta on praeguses meeleolus võimeline mikroskoobi sisse vahtima ja mõnd kassi rasvikut või putuka jalga peenelt ning täpselt paberile joonistama? Ta muigas selle mõtte juures. Klaaside vahele suletud lõikeke putuka jäsemest ja maruline maskipidu Saatana enese juures – kuidas see kokku passib? Või siiski?
Hertsi oli pika valge hoone ette jõudnud. Külmade aknaridadega põrnitses see tema peale alla. Kas minna sisse või mitte? Ikka veel kaheldes astus ta laiast trepist üles, avas raske ukse, tõusis veel kord trepist. Vastu lõi iseloomulik selle maja lõhn, segu preparaatide säilitamisvedelikest, kõdunemisest, seiskunud hingeõhust, suitsust ja jumal teab millest veel. Hertsi hingas sügava sõõmu seda õhku sisse ja pöördus vasakule.
Üleval, laiadest klaasustest läbi, üle pruunvalge ruudulise põrandamustri, seal võis veel vaadata siristavaid linnukesi suures laeni ulatuvas puuris kuivanud puuokstel lendlemas. Seal võis veel mõelda viimse mõtte enesestki kui puurilinnust, mantli varna riputada ja enda kitsast uksest praktikumiruumi sisse nihutada.
Teised olid muidugi kohal ja tööl, pikuti läbi pikliku toa jooksva musta laua juures ja seintegi ääres ligi paarkümmend inimest. Usinalt, tasa üksteisega sosistades, tõsine assistent tahvli juures mingit joonistust valmis tegemas. Vähesed panid tähele Hertsi tulekut, ainult mõned noogutasid ja naeratasid vastu – see läks libedasti. Hertsi võttis paremalt ukse kõrvalt seinakapist joonistustarbed, katteklaasid ja muu vajaliku; mikroskoop oli laual. Ta koht oli seina ääres viimasena. Enamik osavõtjaist olid siin rohuteadlased, ainult mõned loodusteadlased hulka eksinud. Üks säärastest oli ta naaber Valter Vau, kõhnjas lühinägelik poiss, kes alati oma väikesed ja heatahtlikud naljakesed ära tegi, kui nad kokku puutusid. Tänagi sosistas ta varsti Hertsile:
„Kas jäite loorberitele magama või?”
„Kuidas loorberitele?” ehmus küsitu.
„Noh, päris ehtsatele loorberitele ikka. Tulin hommikul linnast läbi, raamatuid seati just aknale välja. Jaa, üht teatud raamatut muidugi. Ahah, mis te nüüd ütlete?”
„Kuss!” keeleas Hertsi ja asetas näpu suule. „Olge, inimeseloom, ometi tasa!”
„Inimeseloom on tasa, kui talle kohvi ja koogi välja teete. Muidu ütlen Vadim Goromulskile.”
„Olge pai, ärge ütelge Vadimile! Ostan. Ostan kaks kooki ja kaks kohvi.”
„Ei peta?”
„Ei peta, hing põrgusse!”
Siis hakkasid nad mõlemad mikroskoopi vahtima ja seal nähtavat paberile joonistama. Valter Vau oli hoolas töömees, tema vastu ei saanud keegi ja arvatavasti tal oligi kõik juba valmis. Ruum sumises tasakesi, otsekui uniselt. Teises seinas hakkas Vadim Goromulski midagi tüdrukutele jutustama, niipea kui assistent hetkeks toast lahkus. Tal oli tume kahupea ja mustad lühikesed vurrud. Võib-olla kõneles ta oma küülikutest, mida ta linna lähedal maal pidas, võib-olla ka varsakasvatusest, mille ta lubas asutada zoloogias omandatud tarkusega. Vadim oli naljamees, juba ta kuju ja aktsent lõid lõbusa tuju. Ja ta võis alati kõneleda, ükskõik millest.
Hertsi hoidis end mikroskoobi juures. Esiteks oli ta kaaslastest maha jäänud, teiseks ei tahtnud, et ta raamat võiks täna kõne alla tulla. Siis tuli Õie Sangerneebo, ümmarguse palgega tüdruk, Hertsi sõbramees, ja kutsus õhtul teda kuhugi. Muidugi ei saanud Hertsi kutset vastu võtta. Ja Õie ei teadnud midagi.
Praktikumi lõpul rutati minema, kes sööma, kes koju, kes mõnele loengule. Hertsi sammus Valter Vauga kõrvuti linna poole, ise siunates ennast, et lubas teisega kohvipoodi minna. Ta siiski ei tahtnud, ei viitsinud kaaslasega tühist juttu veeretada, eriti veel, et Valter Vau osutus nüüd tagasihoidlikuks ning vaikseks.
Hertsi valis Toomkohviku kui kõige vaiksema ja säärase, kus tuttavaid ei kohta. Ja pooltühi see oligi, eriti sellisel kellaajal. Kuid Valter Vau oli siin veel ujedam. Tal oleks nagu vesi suus olnud. Kui loengutest ja professoritest oli kõneldud, jäi vanker toppama. Viimaks ütles Hertsi naljatades:
„Millele te mõtlete? Te peaksite daami lõbustama.”
„Kuidas nii?” õiendas Valter vastu. „Ma ju kõnelen kogu aja.”
„Aga ma ei kuule silpigi.”
„Ma olen see Benjamin teie romaanist, keda ka keegi ei kuulnud.”
„Taevas hoidku, kus te s e d a teate? Raamat ju alles täna…”
„Jaa-aa,” venitas poiss naeratades. „Nõidus. Midagi ei jää varjule.”
„Kuulge, teie olete küll üks eksemplar.”
„Eksemplar küll, see ma olen jah.”
„Andke andeks, kui ma teid solvasin. Ma ei mõelnud seda nii. Ärge saage kurjaks!”
„Aga mispärast siis, heldeke! See on ju austav, üks teie eksemplar olla.”
Hertsi vaatas üle laua kaaslase poole. Ta nägi teda korraga nagu esimest korda elus. Valter Vaul oli kõrge puhas laup ja tohutu pikad ripsmed, peaaegu poole põseni, kui ta nii alla oma tassiservale vahtis. Ja kaunid käed, pikkade peente sõrmedega. Hertsile meeldisid käed, ta otsustas selle järgi inimeste üle. Kes aga õieti on see Valter Vau? Kust ta on tulnud? Mis ta salaja mõtleb? Kuidas ta nii ruttu võis Benjaminiga tuttav olla?
Vaikus venis pikaks. Ei saanud ju otse risti peale küsida. Siis korraga tõusis Valter Vau. See, mida Hertsi oli juba oodanud, et lokkija juurde minna, oli äkki vastumeelt.
„Egas te ometi veel minna ei taha?”
„Aga mis siis?”
„Lubasin ju kaks kohvi välja teha. Kaks kohvi ja kooki.”
„Ah, las see jääb teiseks korraks või üldse. Olin väga häbematu, et teilt selle välja pressisin. Ma poleks Goromulskile niikuinii öelnud.”
„Kuulge nüüd, kallis inimene,” keelas Hertsi kogu hingest. „Istuge ometi natukenegi veel! Muidu arvan, et saitegi pahaseks.”
„Sugugi mitte. Kui üldse, siis ainult enese peale.”
„Selleks pole ju mingit põhjust.”
Valter Vau laskis enda tagasi istuma suruda. Ja nüüd läks nende jutt juba teistele rööbastele. Ta oli samuti Tallinnast, ta tundis eriti vana Tallinna hästi ja tegi paar asjalikku märkust, et Hertsi oli oma raamatus siin või seal huvitava detaili leidnud. Ta oli raamatut tõepoolest juba lugenud, saanud selle ühelt tuttavalt köitekojas, ja ta hoidus diskreetselt ette toomast midagi, mis Hertsil oli vale. Ainult jutust taipas see, et ta oli üsna pealiskaudne olnud. Siis kõnelesid nad mitmesugustest raamatutest. Valter Vaul olid oma eriarvamised ja neid hoidis koos mingi kindel süsteem, vastupidi Hertsi plaanitule sümpaatiate ja antipaatiate süsteemile.
Kui nad viimaks lahkusid – Hertsi lokkija juurde ja Valter üliõpilaskööki lõunale – , olid nad sinasõbrad ja semud ja kaks kohvi ja kookigi oli ära pruugitud.
Aga see oli üllatuste päev – kui ta viimaks koju jõudis, ootas teda ees kimp punaseid roose.
Looming
Luulekogud
“Sonetid” (1935)
“Vanad majad” (1937)
“Reheahi” (1939)
“Põlenud puu” (1945)
“Pühapäev” (1946)
“Seitsmes öö” (1947)
“Tulease” (1949)
“Veebruar” (1951)
“Eikellegi maa” (1952)
“Suvihari” (1955)
“September” (1964)
“Varjumaa” (1966)
“Allikad silla juures” (1972)
“Hingetuisk. Jääminek” (1988)
Valikkogud
“Ajatu mälestus” (1960)
“Minu nägu” (1970)
“Kogutud luuletused” (1991)
“Kojukutsuv hääl” (2000)
Romaanid
“Igatsetud maa” (1949)
“Kuma taevarannal” (1950)
“Peipsi” (1954)
“Taeva võtmed” (1956)
“Sinine värav” (1957)
“Jäälätted” (1958)
“Emajõgi” (1961)
“Tartu” (1962)
“Kivisild” (1963)
“Must raamat” (1965)
“Keeristuli” (1969)
“Joonatan, kadunud veli” (1971)
“Öö astmes x” (1973)
“Puu saarel on alles” (1973)
“Kuus päeva” (1980)
“Seitsmes päev” (1984)
Esseistika ja mälestused
“Arbujad” (1981)
“Kipitai” (1992)
“Härjanädalate aegu” (1994)
“Üks sündmusteta suvi” (1998)
Eet Tuule
Eet Tuule (1941) on Eesti kirjanik ja ornitoloog.
Lindude süstemaatilise vaatlemisega tegi ta algust 1950. aastate keskel. Pole teada ühtegi teist asjaarmastajat ega ka professionaalset ornitoloogi Eestis, kes oleks nii kestvalt teinud loendusi, pealegi aastaringselt.Ta on alates 2003. aastast Eesti Ornitoloogiaühingu auliige.
Alates 2014. aastast tegutseb vabakutselise kirjanikuna.
/Peale ametlikult tunnustatud kirjanike koorekihi ja nende literaatide, kelle teostest saavad otsemaid kõmulised müügihitid, on veel üks tähelepanuväärne kategooria: kirjanikud, kelle teosed on eriti nõutud raamatukogudes, kus nendeni rahva sisse tallatud rajad iial ei rohtu. Üks niisugune kirjamees on Eet Tuule – praegusaja loetumaid autoreid, kelle raamatuid laenutati näiteks 2021. aastal 11 505 korda. Oma aastasaagiga püsib ta kannul kadunud Erik Tohvril ja Ira Lemberil, tuntud ja populaarsetel autoritel. Enamik meist ilmselt ei teagi, kes tema nime taga peitub. Eet Tuule kõlab nagu rahvusliku hõnguga pseudonüüm, aga tegelikult seisab see nimi 81-aastasel mehel seaduslikult passis. Alates 2014. aastast on tema sulest ilmunud 19 raamatut, mõnel aasta suisa kolm. Ja kahekümnes on juba trükikojas.
Tiina Kruus, Kirjanik Eet Tuule on jaganud end kogu elu kahe kire, raamatute ja lindude vahel. 31.01.2023. Eesti Päevaleht.
Katkend:
Keset ilu ja valu. Eesti Raamat 2017. Lk 148 – 154.
Kui Priit viimaks südame rindu võttis ning liftimehaanikuna töötamise viimasel päeval Kadriorus juhuslikult kohatud Irmat kunstiinstituudist otsima läks, oli tal kaugõppes kolm eksamit veel sooritamata. Ent noormehe süda ei andnud rahu – mida kauem ta venitab, seda väiksem võimalus tal toda imelist tüdrukut taas kohata on!
Julguse kogumiseks seisatas ta algul veel fuajees, siis uuris koridoris veel mitmeid teadaandeid ning nimekirju, ent see ainus teda huvitav nimi – Irma Kronberg – Priidule kusagil silma ei torganud. Mis ma siin ikka jokutan, sai ta enda peale pahaseks. Taavil on õigus – tuleb kantselei üles otsida! Noormehe ebaleva oleku lõpetas tema kõrval peatunud efektse soenguga ülimalt šikk daamike. „Te vist otsite kedagi? Saan ma teid kuidagi aidata?”
Selline viisakas pöördumine oli teretulnud, kuid tekitas Priidus ka protesti. Kas siis tõesti on nii kaugele näha, et olen maalt ja hobusega, kirus ta mõttes, ent sundis end tänulikult naeratama. „Arvasite ära, mul oleks vaja ühe teie üliõpilasega kokku saada.”
Tšikk kergitas mõnevõrra üllatunult kulme. „Sel juhul viin teid kaadrite osakonda.” Ka sealne daam oli hoolitsetud välimusega, kuid blondiinist oma paarkümmend aastat vanem. Priit esitles end alles hiljuti sõjaväest vabanenud Irma õepojana, ent ametnik pinnis teda oma viis minutit ning alles siis kritseldas ta midagi paberile.
„Rohkem ma teile vastu tulla kahjuks ei saa. Peaksite oma sugulase kohta ikkagi üht-teist rohkem teadma,” noomis tädike karmi häälega, talle lehekest ulatades. Kergelt ähmis noormehele tundus, et samas pilgutas proua talle vargsi silma. Mine võta kinni. Priit tänas ja katsus, et uksest välja sai. Nii kui noormees tänavale jõudis, uuris ta sedelit. Hurraa! Kursus, kus Irma õpib ja telefoninumber! Nüüd jääb üle vaid üldkasutatav telefon üles otsida ja kohe helistada. Aga see on ikka kodune – telefone on ju ülivähestel peredel? Ja vaevalt Irma päevasel ajal kodus viibib. Kaadrite proua oleks võinud tsipa rohkem infot anda, aga nagu tema käitumisest järeldada võis, ületas ta niigi oma võimupiire. Priit ohkas. Milleks küll säärane salastatus?
Kõhklustele vaatamata otsustas Priit siiski kohe katsetada. Peapostkontorisse oli tal niikuinii asja ja sealt ta põksuva südamega saatusliku numbri valiski. Toru võeti alles pärast küllaltki pikka ooteaega.
„Tere! Kas ma saaksin Irma Kronbergiga rääkida?”
„Tervist teilegi,” vastas kärisev meeshääl. „Kellega mul on au?” küsiti seejärel vanamoodsalt. Säärase jutu peale ei osanud Priit midagi muud targemat kosta, kui et noormees teiselt kursuselt. Ja et nad peavad koostöö suhtes kokku leppima.
„Teate, noorhärra, ärge keerutage. Olen ise tolle instituudi õppejõud ning seetõttu selliste asjadega väheke kursis.” Liini teises otsas köhatati ning veel kärisevam hääl jätkas: „Ehk selgitaksite oma soovi tagamaid.”
Priit taipas, et teda päästaks praegu ainult puhas tõde ning ta rääkis lühidalt kõik hingelt ära. „Olete ilmselt arukas noormees – vähemalt esimese eksami te kuidagi sooritasite.” Hakkas seejärel naerma. „Olen Irma isa ja ega ma tegelikult nii kuri pole kui välja paistan. Kas saate tunni aja pärast uuesti helistada? Siis ta peaks kodus olema.”
„Loomulikult saan. Suur tänu teile!”
„Pole tänu väärt, tänage pigem saatust – Irma joonistus teist kahest on väga hästi õnnestunud ning see lebab siiani tütre kirjutuslaual. Olen kindel, et ma tunneksin teid tänaval ära. Kõike head!” Ja pani toru hargile.
Ootamine on teadagi vaevaline ning Priit püüdis tegevust leida: käis kahes raamatukaupluses ja jalutas niisama ringi, üritades nii tähtsa vestluse kondikava üldjoonteski paika panna.
Õrnema poolega suhtlemises olid Priidu eelnevad kogemused enam kui napid, seda eriti viimastel aastatel. Enda arvates mitmel põhjusel. Esmalt tema pikalt kiratsenud tervis, siis normaalse elukoha puudumine ning eluline vajadus koos metsiku sooviga võimalikult palju looduses viibida. Noorte üritustel, nagu sünnipäevadel või tantsupidudel Priit ju ei käinud, kohvikutes plikade lantimisest rääkimata.
Kes mulle siis üldse tõsiselt meeldinud on?arutles ta vanalinnas kõndides. Kui kahte ammust vahekorrani viinud seiklust mitte arvestada, siis Malle, Monika ning Keilas ka Anne ja ongi kõik. Kas tõesti rohkem pole? Nägusaid ja sümpaatseid tüdrukuid olen hiljem siin-seal kohanud, kuid vastastikustest pilkudest kaugemale pole suhete alged arenenud. Ja enamasti pole ma ise võimaluse korral kuidagi vedu võtnud. Nagu tolle Puidu tänaval elava Sirjega.
Nädalapäevad tagasi oli Mändmaa Malle vend Priidu Ladva tänaval kinni pidanud. Alevi serval üüriliseks olev Jaan käis samuti linnas tööl ning vahel trehvasid nad rongis või jaamateel kokku.
„Keegi tunneb huvi, et miks sind hommikuse rongi peal enam pole,” asus Jaan kohe asja juurde.
„Tulin liftide pealt töölt ära. Ajad sa jälle vigurijuttu või tõesti keegi küsis?” Jaan oli Priidust paar aastat vanem mõnusa jutuga koolivend, kellele nimelt meeldis huvitavaid luiskelugusid pajatada.
„Sa peaksid minu naabrimaja Sirjet teadma,” jätkas alati muheda olekuga koolivend seekord tavatult tõsiselt. „Tead, ma pole kosjamoor kunagi olnud, aga ta palus sulle edasi öelda, et sa oled tema majja teretulnud.” Priit jäi Jaani sõnatult põrnitsema. „Mida sa jõllitad?” ägestus Jaan. „Mallega teil nagunii midagi välja ei tulnud ja seesugused partiid kauaks ripakile ei jää. Ta ikka meeldib sulle?”
„Seda küll – ta on ilus neiu, aga rongis püüab ta ikka otse minu vastu istuda ja jõllitab üksisilmi mulle otsa. Piinlik on,” tunnistas Priit.
„Sirje on sinusse ju kõrvuni armunud. Ise on ta peaga tüdruk – käib tööl ja paari aasta pärast saab arhitekti paberid kätte. Pidi juba praegu õhtuti kodus projekte sirgeldama. Jõukate ja mõistvate vanemate ainus laps, kes soovib endale kindlat elukaaslast. Mõtle järele!”
„Eks ma mõtlen,” pobises Priit, „seda head on korraga liiga palju ning minu arvates rajaneks säärane kooselu ainult mõistusele. Tahaks nagu midagi rohkemat …”
„Mida ma Sirjele siis ütlen? Et vaagid seda ettepanekut?”
„Jah, nii ütlegi.”
Mõned päevad hiljem oli Priit ühel õhtul Balti jaamas viimast rongi oodates juhuslikult kahte omakandi semu kohanud ning jutt jätkus ka vagunis. Tolle tunni jooksul tehti ta naiste probleemi olemasolust ja nende tähtsusest üksjagu teadlikumaks.
„See on uskumatu, et sul siiamaani oma tüdrukut pole!” oli Raivo nentinud.
„Mis sul viga imestada,” oli Sass püüdnud sõbra sõnu siluda, „meie töötame pidevalt naistega koos, Priitu on tööl aga ainult mehed ümbritsenud.” Priit muigas, sest Sass pajatas sulatõtt – tema töötas kokana. Raivo aga kondiitrina. Seal ju puha naistevägi …
„Aga koolis peaks tüdrukuid ju piisama,” ei jätnud Raivo järele.
„Jah, aga seal on ka halli habemega vanamehi. Noortel on paraku alati kiire – kõik me õpime ju töö kõrvalt.” Mis oleks, kui räägiks nendele eluvendadele Sirjest, sähvas Priidul mõttejupikene peast läbi. Vaevalt sellest mingit kasu on, aga mine sa tea – ehk annavad nõu … Ja ta kandis kogu loo neile peaaegu sõna-sõnalt ette. Nimesid nimetamata muidugi.
„Minu arvates oled sa liiga tagasihoidlik,” jäi Raivo oma esialgse arvamuse juurde, „aga see juhtum on väga tõsine asi.” Ka lõbus jutupaunik Sass osutus ootamatult mõistlikuks. „Ära unusta, et sul on linnud ja üleüldse kogu see loodus,” lausus ta koduteel lahku minnes. „Vabadust tuleb hinnata.”
Priit vaatas kella. Jutuajamisest Irma isaga oli möödunud tund ja veerand – helistamiseks ontlik aeg! Hiljutised meenutused olid nooruki peas endiselt veel suurema segaduse tekitanud. Nüüd kujutan ette, et viibin Vilsandi saarel, mõtles Priit enda rahustamiseks ja suundus otsustavalt taas postkontori poole.
Ent õige pea selgus, et ta oli asjatult närveerinud, sest telefonitoru tõsteti peaaegu kohe ning noor väga meeldiva tämbriga naisehääl vastas: „Tere, Irma kuuleb.”
„Tere! Olen Priit, keda sa – vabandust teie – umbes kümne päeva eest Kadrioru Luigetiigi ääres joonistasite. Palun kergemat karistust, et salamahti teie jälgi ajasin ja nüüd kodusel telefonil tülitan!”
„Pole hullu, kuid üldiselt peaks mingi karistuse välja mõtlema küll, aga kuna ma ise tegin oma nime avalikuks ja te nii osav jäljekütt olete, siis väärite pigem kiitust. Ja veel arvan, et sinatades oleks meil lihtsam suhelda. On mul õigus?”
„Kakssada protsenti,” kinnitas Priit õhinal. Vastuseks kõlas helisev naer.
„Plaanimajandusega tegeleda ma siiski ei sooviks. Muide, mu papsi oled sa juba ära võlunud – seda on aga ääretult keeruline teha. Isegi mina ei saa sellega alati hakkama. Kuidas sa oma kogemused mulle edasi annaksid?”
Priidule tuli lausa hirm peale, kui osavalt too piiga vestlust suunas ning jutuvankrit ise kokkusaamise poole juhtis. Noormehel tuli mänguga vaid kaasa minna ning näiliselt kohtamist paluda. Veel paar minutit sundimatut lobisemist ja nad olid kokku lepppinud – kohtutakse eeloleval pühapäeval. Kadriorus kell kaksteist null-null nendele juba tuttava pingi juures.
Irma tundus isegi veel kaunimana kui tookord … Ilm oli õnneks taas ilus ning pargis jalutades sattusid nad loomulikult ka Russalka juurde. Ja eneselegi ootamatult meenutas Priit seal oma isa – rääkis, kuidas nad olid seal korra kahekesi käinud. Irma jäi seepeale kuidagi vaikseks, kuid küsis peatselt: „Mulle tundub, et sa pead mälestusi isast väga kalliks. Ehk räägid mulle temast veel.”
Ja ta sattus hoogu ja pajatas isa saatusest pikemalt, kuni taipas, oli liiga kaua ainult oma teemadele peatuma jäänud. „See pole ilus, et ma muudkui vahutan ega lase sul suudki lahti teha.”
„Küll jõuan,” naeratas neiu malbelt. „Räägid huvitavalt ja ma soovin sinust võimalikult palju teada saada.”
„Mina sinust ka. Teeme nii, et nüüd on sinu kord.”
Algul ei võtnud Irma jutt vedu, ent siis muutus ta üllatavalt avameelseks ning rääkis oma südamelt nii mõnegi saladuse ära. Kuni samuti ehmus ja hakkas Priidu igapäevaelu kohta küsimusi esitama. Noormees adus, et selle neiuga suheldes pidi kõiges kristalselt aus olema – lõbus ja vaba suhtlemine oli imetore, ent usaldust ei tohtinud kuritarvitada. Ja Priit kõneles ilma midagi varjamata ning ilustamata oma elust, probleemidest, koguni tervisest.
„Kas tead, millega sa minu papsi sümpaatia võitsid?” Priit raputas eitavalt pead. „Tollesama totaalse aususe ja otsekohesusega.” Lausunud need sõnad, takseeris tüdruk hindava pilguga oma kaaslast ning lisas vaikselt: „Jagan papsi arvamust.”
„Tore,” rõõmustas nooruk. „Sa oled ise just täpselt samasugune – siiras ja helge. Sinuga on hea ja kerge olla.”
„Samad sõnad. Tundub, nagu oleksime vanad sõbrad.”
„Aga siis, kui meid joonistasid, ei teadnud ma sinust ju tuhkagi.”
„Nüüd tahad küll liiga palju teada saada,” naeris Irma. „Las mõned seigad jäävad naistel ikka saladuseks ka.” Muutus seejärel äkitselt väga tõsiseks. „Loomulikult meeldisid sa mulle juba siis väga! Ära nüüd ainult upsakaks mine: kaunid tunded on kui uhked roosid – üksainus jäine tuuleiil ja õied pudenevad põrmu…”
Priit võttis piigal hellalt ümbert kinni – ja eneselegi ootamatult – suudles teda õrnalt põsele. Irma surus end tihedalt noormehe vastu ning tema huuled otsisid esimesena Priidu suud. See põgus puudutus kestis mitu pikka hetke, ent siis rebis Irma end poisi käte vahelt lahti ning tõukas sujuvalt eemale. „Esimeseks korraks peab piisama,” sosista ta vaevukuuldavalt. Noormees oli ilmselt väga rumala näoga, sest ega muidu poleks neiu teda rahustanud: „Ma ei kao sul enam kuhugi, kuid kõigepealt pead lõpetama kooli ja mina järgmisele kursusele jõudma. Me leppisime ju kokku, millal sa mulle helistad. Nõus? ” Priit noogutas sõnatult.
Lahku minnes pigistas ta nii tugevasti tütarlapse kätt, et too tahtmatult karjatas: „Ai, sul on karu jõud, aga mina pole kahjuks rauast.”
„Anna andeks!”
„Astu sisse, Balti jaama viiv tramm väljub kohe.” Tüdruk lükkas teda kergelt tagant, jäädes ise peatusse seisma. Minuti pärast oli ta Priidu silmist käänaku taha kadunud … Mõtted tulvasid peas, tunded kippusid üle ääre ajama ning oma suure õnne leidnud noormees ei suutnud kuidagi rahuneda.
Pean keskenduma ja Irma mõneks ajaks peast välja tõrjuma, sundis ta end takka, muidu ei suuda ma neid pagana eksameid sooritada ega uut töökohta leida. Ent kodutee möödus otsekui poolunes. Ta virgus mõtetest alles siis, kui kunagine klassiõde rongis hõikas: „Kas sa, Priit, ei tulegi täna Sauel maha?” Krapsti oli ta püsti ja mõne hetkega vagunist väljas. „Jäid tukastama või?” päris perroonil teda ootama jäänud Laine. Kiikas talle siis uurivalt otsa. „Kuule, ega sa ometi armunud pole?”
„Kust sa seda võtad?” torises otsekui vargatöölt tabatud klassivend ehmunult vastu, kuid Laine jätkas samas vaimus. Kohendas oma endiselt võimsat juuksepahmakat ning kilkas üle platvormi:
„Viimaks ometi, kaua sa ikka poissmees oled!” Säärase hüüatuse peale pöördusid muidugi kõik läheduses viibivad naissoost olevused vaatama, keda siis seekord paika pandi. Sealhulgas ja Sirje, kes siiamaani Priidu visiiti ootas. Nüüd vist enam mitte.
Jutuhoogu sattunud Laine laterdas aga täistuuridel edasi. „Kas sa Ülo juubelisünnipäevale tuled?” Ja jätkas ilma hinge tõmbamata. „Sul pidi Saue sides üks ilmatu pirakas pakk olema. Tartust saadetud, nähtavasti raamatud. Said selle juba kätte? Ongi minu teeots. Tervita ema!”
No on alles jutuveski … Mis raamatud need küll olla võivad, mis veel Saue vallamajja saadeti? arutles Priit endamisi. Praegune postiaadress on ju sootuks teine, linna oma … Tuleb vist ise pakile järele minna.
Looming:
“Trompetid udus” (2014)
“Tagalaane valitsejad” (2015)
“Poisike rukkis” (2015)
“Sundsuvitaja” (2016)
“Juured ja võrsed” (2017)
“Keset ilu ja valu” (2017)
“Eraku eksitus” (2018)
“Jaanituli Käopesas” (2018)
“Metsatalu saladused” (2018)
“Kuristik raiesmikul” (2019)
“Päevikukütid” (2019)
“Tiivuline tunnistaja” (2019)
“Kimalased Piksekivil” (2020)
“Valede veski” (2020)
“Saatuslik ratsukäik” (2020)
“Rästikuvälu” (2021)
“Peeglikillud” (2021)
“Luhtunud piknik” (2022)
“Ahistavad saladused” (2022)
“Üksainus isiklik elu” (2023)
Marju Kõivupuu
Marju Kõivupuu (1960) on eesti filoloog, kultuuriloolane, kirjanik ja folklorist.
1986.aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Aastatel 1990–1993 õppis Tartu Ülikooli aspirantuuris ning 1995–1999 Eesti Põllumajandusülikooli doktorantuuris. 2002. aastal kaitses Marju Kõivupuu doktoritöö surmakultuuri suundumustest Võrumaa matusekombestiku näitel.
Katkend: Eesti mütoloogia algajale, Tänapäev 2023, lk 107-115
INIMENE JA KODU
Hing
„No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma? Ja kus see hing üleüldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?”
Läbi aegade on inimkonna suurimateks mõistatusteks jäänud sünd ja surm – hinge saamine kehasse ning lahkumine kehast. Filosoofia ajaloos on hing mitmeti käsitatud mõiste, enamasti on see sama mis psüühika ja teadvus, sealhulgas eneseteadvus.
Ürgne kujutelm hingest kui elu andvast ja kandvast algest, mida leidus kõikjal – inimeses, loomades, looduses -, on ka eesti rahvausundis üldlevinud fenomen. Tõsi, külaühiskonnas valitsenud arusaamade kohaselt asus inimese hing hierarhiliselt siiski natuke kõrgemal redelipulgal kui näiteks (kodu)loomade oma – tõpral on toss, öeldi inimpõlvi tagasi. Arvatavasti on loodusjõududel (äike, tuul, vesi jne), millest inimene sõltus, olnud omakorda rohkem hingejõudu kui inimesel.
Rahvauskumuse järgi asus üks hing kogu kehas, kuid oma hinged olid ka üksikutes elundites, mõnes väekamad kui teises; hing oli ka inimese varjus ja tema peegelduses, hinguses, samuti nimes. Keeleteadlase Haldur Õimu (snd 1942) arvates pesitseb eestlaste hind südame piirkonnas, sest sellistes väljendites nagu „kogu hingest” ja „hing on raske” täidab hing südame rolli.
Paljudes eesti väljendites võib sõna „hing” asendada sõnaga „süda”, ilma et tähendus muutuks. Väljendites „hing aimab halba”, „hing igatseb” või „hing on ärevil” peegeldab hing inimese sisemaailma tundmuste ja tahte alal; ütlus „silm(ad) on hinge ja/või südame peegel” omakorda osutab silmade ning inimeste emotsioonide, mõtte- ja tahtemaailma seostele.
ANIMISM
1867.aastal pidas Edward Burnett Tylor (1832-1917) Londonis Inglise Kuninglikus Seltsis kõne religiooni algupärateooriast, mille kohaselt varaseim usund põhinebki loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusel. Ladinakeelse nimetuse animus – hing – järgi hakati uut õpetust nimetama animismiks. Animistlikele kujutelmadele on iseloomulik partikulaarsus – suure hulga erifunktsiooniliste vaimude ja hingede eristamine, kellega suheldakse kui võrdne võrdsega vastavalt elus ette tulevatele mitmesugustele olukordadele. Animism on ka algupärateooria, mille kohaselt on ta olnud varaseim usund (religiooni vorm), mis esineb juba paleoliitikumis.
Kuigi animismi idee püstitas Herbert Spencer (1820 – 1903), peetakse animismi teooria rajajaks ja mõiste kasutusele võtjaks briti antropoloogi Edward Burnett Tylorit, kes oma 1871. aastal ilmunud teoses „Primitiivne kultuur” väitis, et animismi võib leida kõikides usundites, eriti nende varasematel arengujärkudel.
PEEGEL
Peegel (lõunaeesti varòkaetus, ese, mis näitab inimese varju) on usundis ja mütoloogias maagiline ese, võluvahend, mis võimaldab inimesel suhelda ka teispoolsusega. Peeglit on kasutatud meediumina ennustamisel, teda seostati surmaga: peegel on värav teispoolsusse. Peegli purunemine sümboliseeris ebaõnne (niipalju õnnetuid aastaid, kui mitu kildu) või halvemal juhul koguni surma. Katkist, mõranenud peeglit ei ole peetud mõistlikuks kodus hoida. Kui majas oli surnu, oli kombeks katta peeglid kinni, et hing saaks kehast rahulikult lahkuda. Kuid tänapäeval soovitatakse lisaks peeglile kinni katta kõik ekraaniga esemed: telerid, kuvarid. Viimane on kombeks iseäranis rahvapärases õigeusus, kus 40 päeva pärast surma on olulise tähtsusega, sest hing viibib siis veel elavate juures, ning elavad peavad omalt poolt tegema kõik, et lahkunu hing ei satuks teel teispoolsusse kurjade hingede meelevalda. Maagilise tähtsusega on rahvapärases õigeusus eriti esimesed üheksa surmajärgset päeva: surnu hing käib sel ajal pühakute hingede abiga Issanda ees kummardamas. Tänapäeval, kui elutempo on kiirenenud, püütakse vähemalt üheksa päeva reeglist kinni pidada. On usutud, et lahkunu hinge peegeldus peeglis võib kahjustada elavaid inimesi ning lahkunu hing võib tõmmata elava inimese teispoolsusse. Kui elav inimene näeb surnud inimest peeglis, on see märk, et tal endal pole ka kaua elada jäänud. Peeglimotiivi kui maagilist silda siin- ja sealpoolsuse vahel kasutab näiteks kirjanik Indrek Hargla oma „Süvvahaua” sarjas.
Vanakreeka filosoofi Aristotelese (384 eKr – 322 eKr) järgi on kõigil elusolenditel hing: taimedel on eriline kasvav või kasvatav hing (anima vegetativa), loomadel loomne ja tundlik hing (anima sensitiva) ja inimestel ratsionaalne hing (anima ratsionale).
Arvatavasti on hinge mõiste algselt olnud seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Vanas Testamendis puhub Jumal esimesele inimesele hinge sisse nina kaudu. Eesti keeles ütleme hingeline ja mõtleme elusolendit, inimest.
Samuti on läbi aegade usutud keha elustava hinge eksistentsi jätkumist mingil muul moel. Kalmete, kalmistute ja hukkumispaikade seotus kividega on tuntud tänini kogu maailmas (vrd näiteks megaliidid, püramiidid, mälestuskivid jne). Samamoodi on peetud eri usundites hinge sümboliks ja uueks eluasemeks puid, allikaid, ja teisi loodusobjekte. Nii nagu kalmesse/kalmistule on maetud lahkunu maised jäänused, asub kivisse, puusse või allikasse inimese surematu hing.
Eesti vanema põlve folklorist ja usundiloolane Oskar Loorits, toetudes Wilhelm Wundti (1832-1921) jt toonaste usundiuurijate seisukohtadele ning lähtudes teoreetilisest eeldusest, et rahvauskumuste kohaselt asub hing igas elavas olendis ning juhib kogu elutegevuse protsessi, süstematiseeris muinaseestlaste hingekujutelmad kehahingeks (asub kogu kehas), elundihingeks (hing asub ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes), varihingeks (olendi varjul on ka hing); hing on olemas ka peegelduses, hingetõmbes, hinguses (vrd läänemeresoome sõna „hing”) jne.
Kehast ajutiselt lahkuv hing (irdhing) võis näiteks magamise, haiguse või näiteks minestuse ajal nähtamatuna või nähtavalt lahkuda kas inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mardikas, mesilane, liblikas) kujul.
Surm tähendas hinge jäädavat lahkumist kehast (vrd ütlus „heidab hinge”), misjärel võis hing iseseisvalt (kummitus, kodukäija) edasi tegutseda (külastas näiteks hingede ajal oma kunagist kodu) või siirduda (irdhing) mõnda teise olendisse (looma, lindu) või loodusobjekti (puusse, allikasse, kivisse). Ristipuude fenomenis on aastatuhandete jooksul konserveerunud arusaamad puust kui lahkunud hinge uuest asupaigast.
Looritsa väitel on indoeurooplaste eeskujul eesti rahvausu hingekujutelmad dualistliku iseloomuga: headele, abistavatele hingedele vastanduvad pahatahtlikud, kahju, haigusi ja õnnetust toovad hinged.
Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida (reinkarnatsioon).
Hingedepäev, hingedeaeg
Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati hingedepäev ehk usklike surnute mälestuspäev pühana 1006. aastal ja seda tähistatakse sealtmaalt 2. novembril. Kirikuloost on teada et hingedepäeva hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal. Olemuselt haakub hingedepäev 1. novembril pühitsetava pühakutepäevaga, mida hakati pidama 9. sajandil. Sellele järgnev „lihtsate” hingede mälestamise püha saigi alguse inimlikust soovist meenutada-mälestada ühel kindlal kuupäeval ka kõiki neid surnuid, keda kirikuisad ei ole pühakuks kuulutanud. Hingedepäeva kristlik sisu, selle tähtsus ja tähendus seisneb surnute mälestamises ning nende eest palvetamises.
Mitmel pool Euroopas oli hingedepäeval kombeks küpsetada hingekakku ehk hingeleiba. Selle saamiseks käisid lapsed perest peresse, laulsid ja lugesid kaku annetaja surnud sugulase eest palve. Mõnel pool on see vana tava veel tänini üsnagi elujõuline.
Alates 1990ndatest alguse saanud hingedepäeva tähistamine 2. novembril on kogunud ka eestlaste hulgas üha enam populaarsust. Sel päeval süüdatakse akendel ja kui vähegi võimalik, siis ka lähedaste kalmudel küünlad, et meenutada lahkunuid, olla mõttes nendega, sest paljudel juhtudel on lähedased maetud Eesti eri nurkades asuvatele maakalmistutele, kuhu jõudmiseks kulub teinekord tunde. Ka on tuhastusmatus toonud kaasa uue kombe puistata lahkunu tuhk kuhugi loodusesse, nii et lähedastel polegi kalmuküngast, kus mälestusküünal süüdata. Kirikutes korraldatakse sel päeval jumalateenistusi, sageli koos armulauaga. Hingedepäeval pole üldjuhul heaks tooniks korraldada kärarikkaid meelelahutusüritusi, küll aga temaatilisi kontserte nii kirikutes kui erinevates kontserdisaalides.
Kui kirikutraditsioonis oli hingedepäev kinnistatud ühele kindlale kuupäevale, siis eesti ja teistegi rahvaste vanemas traditsioonis saame rääkida pikemast perioodist, kus pöörati lahkunud esivanematele tavalisest rohkem tähelepanu – see on hingedeaeg. Eestlased on tähistanud hingedeaega sügistalvisel perioodil, kui vegetatsiooni- ehk taimede kasvuperiood lõppes ja algasid öökülmad. Hingedeaeg kestis orienteeruvalt mihklipäevast (29. september) simunapäevani (28. oktoober) või koguni mardipäevani (10. november). Kuid hingi oodati „koju käima” ka pikkade aastavahetuspühade (jõulud-näärid) ehk talvistepühade aegu. Kuna meie kalendripärimust pandi kirja suuresti alates 19. sajandist, peegeldab see rahvakalendrit niisugusena, nagu see oli välja kujunenud 19. ja 20. sajandi vahetuseks, siis on arvatud, et varasematel sajanditel võis hingedeaeg eelneda vahetult jõuludele või peetigi seda hoopis novembris. Kui mingite märkide järgi võis arvata, et hinged on tulnud kodu käima enne või pärast kindlaks määratud hingedeaega, siis nähti selles halba ennet, pahatahtlikku koduskäimist. Lõuna-Eestis Mulgimaal on lapsed 19. ja 20. sajandil käinud hingede ajal õhtuti ringi hingesantidena, valgesse rõivastatult akende taga vaikselt uludes perest peresse. Andeid nad ei palunud, kuid neile jagati toidukraami, mida pandi surnute mälestamise ajal lauale – käkke, pähkleid, ube ja herneid. Kui vana see komme on, võime vaid oletada. Võimalik, et see on seotud hingede ürgse ärasaatmise kombega, mille juurde kuulus rääkimisest hoidumine ning tundeid ja meeleolusid väljendati vaid häälitsuste kaudu.
Kui inimpõlvi tagasi elasid eelläinud põlved edasi elavate mälestustes ja lugu(laulu)des, siis praegusaja arenenud tehnika on teinud lahkunud lähedaste mäletamise-mälestamise juba suhteliselt lihtsaks: nad on koos meiega fotode, heli- ning videosalvestuste vahendusel. Ning nende hingeliste hulka, keda sel päeval meenutada, oleme nüüdisajal arvanud ka oma lemmikud, karvased ja sulelised sõbrad-pereliikmed, kelle mälestuseks süüdatakse samuti küünal nig poetatakse lauale nende lemmiktoitu.
Surm
Teaksin surma tulema,
ea otsassa olema –
ma´ p teeneks suvela tööda,
kõrt ei kõigella nädalal.
Teeksin surma sukesida,
Külma kalmu kinda` aida,
miska võin mullas magada,
alla mulla hoogadagi.
Parem on mullas kui murulla,
parem on hauas kui arulla,
Seevõrs mullassa pahema,
ase ahlb on hauassagi –
kes toob mullale õluta,
söödile sialihada,
kalmule kanamuneda.
H II 65 (33). Simuna khk, 1895.
Bioloogilisest ja meditsiinilisest aspektist on surm (mors) organismi elutegevuse lakkamine (exitus letalis). Surma võivad põhjustada vananemine (loomulik ehk füsioloogiline surm), rasked haigused (patoloogiline surm) ning õnnetused ja vägivald (vägivaldne surm).
Teadust, mis uurib surma põhjusi ja arengumehhanisme, nimetatakse tanatoloogiaks (< kr thanatos – surm+logos -õpetus) ehk surmaõpetuseks. Tanatoloogia tegeleb surma, suremise ja surija kohtlemise bioloogilise, meditsiinilise, sotsiaalse ja eetilise külje üldkäsitlusega, hõlmates hinnangut ka eutanaasiale (kr eu-hea + thanatos – surm), paranemislootuseta haigele tahtlikult surma esilekutsumisele.
Filosoofiliselt võime küsida: kas surm on moment või protsess? Kui vastata küsimusele raku tasandil, siis on see protsess, sest erinevad rakud tulevad hapnikupuudusega erinevalt toime. Surma tuvastamise akti kohaselt on inimene surnud, kui on lakanud täielikult ja pöördumatult kõik tema peaaju või vereringe funktsioonid.
Surma mõistet võib vaadelda eri tasanditel: surm kui empiiriliselt tajutav sündmus, surm kui kirjeldatav nähtus, surm kui elu lõpphetk või surnudolemine kui seisund. Erinev on ka üksikteaduste ja filosoofia lähenemine surma problemaatikale. Filosoofiliselt mõistetakse surma all individuaalse elutsükli lõppemist, usundiliselt hinge lõpplikku lahkumist kehast ja siirdumist teispoolsusesse või ümbersündi uude kehasse või olekusse.
Teadmisega, et elu on ajalik, on tulnud inimkonnal läbi aegade leppida ning tulla selle teadmisega ka toime. Nii surmahirm kui igavese elu otsingud on kuulunud iidsetest aegadest inimeseks olemise juurde. Inimese suhe surmaga on leidnud endale püsiva koha surmaennetes, surmaga seotud uskumustes, müütides ja muinasjuttudes. Erinevad religioonid püüavad vastata küsimustele, mis saab inimesest pärast tema tema siitilmast lahkumist, kas ta elab edasi oma lähedaste mälestustes, laste geenides või on veel mingeid muid võimalusi – näiteks reinkarnatsioon ja taaskehastumine arvukates maailma usundites. Sellised mõtteviisid pakuvad lohutust ja erinevaid võimalusi surmaga leppimiseks.
Surm on ka inimeste loodud abstraktne mõiste või kujutlus. Surma sümboliseeriv Vikatimees, musta kapuutsiga lehvivasse hõlsti riietatud või ilma selleta kujutatud inimskelett, kellel vikat ülal, on tuntud peaaegu kõigi maailma rahvaste juures. Arvatavasti pärineb selline surmasümbol antiikmütoloogiast, kus surma sümboliseeris ajajumal Chronos (mitte segi ajada titaan Kronosega), kes isikustas ajatsükli lõppu ja vanadust ning kelle tunnusesemed on luukere, vikat ja liivakell – kõik on ka tänapäeval tuntud ja kasutatud surmasümbolid.
Raamatud:
2009 – “Hinged puhkavad puudes”
2011 – “101 Eesti pühapaika”
2013 – “Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini”
2015 – “Eestlase eluring”
2017 – “Estonian Heritage” (ilmunud inglise keeles, kaasautor Riin Alatalu)
2017 – “Loomad eestlaste elus ja folklooris”
2018 – “Pärimusaabits lastele ja suurtele”
2023 – „Eesti mütoloogia algajale”
Eve Pormeister
Eve Pormeister (1956) – Eesti germanist, kirjandusuurija ja kultuurivahendaja.
Eve Pormeister lõpetas Lydia Koidula nim. Pärnu II Keskkooli 1974. aastal. 1980. aastal omandas ta uurimusega Gertrud Leuteneggeri proosast ja kirjanduskäsitusest (“Erzählende Prosa und Literaturauffassung von Gertrud Leutenegger”) Leipzigi Ülikoolis diplomigermanisti kraadi. 1992. aastal sai ta Tartu Ülikoolis väitekirjaga “Põhilised arengusuunad 1970. ja 1980. aastate Šveitsi kirjanduses” (“Grundlegende Entwicklungstendenzen in der Schweizer Literatur der 70er und 80er Jahre des 20. Jahrhunderts”) filosoofiamagistri kraadi saksakeelses kirjanduses. 2003. aastal kaitses ta sealsamas Claus Sommerhage juhendamise all väitekirja “Naiselikkuse pildid saksakeelses Šveitsi naiskirjanduses” (“Bilder des Weiblichen in der deutschsprachigen Schweizer Frauenliteratur”) ja sai filosoofiadoktori kraadi.
2022. aastal: Eve Pormeister – Kultuurkapitali esseistika nominatsioon 2021. aastal ilmunud raamatu “Näen, kuulan, tunnetan” eest.
Katkend:
„Näen, kuulan, tunnetan”. Vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil. EKSA 2021, lk 390 – 398.
Tõlkemaastikud
Ain Kaalep – kirjandusliku elamuse taaslooja
Luuletaja ja kirjandusliku elamuse interpreteerija (Ain Kaalep käsitleb nii sõnade kui piltidega töötava interpreteerija suhet teksti ja määratleb nende ühisosa – elamuse tõlgendamise – põhjal mõlema eetilise ja esteetilise suuna ja ülima eesmärgi: kooskõla saavutamine originaali autoriga. Vt Ain Kaalep, Maavallast ja maailmakirjandusest. Vestlusi. Vaatlusi. Arvustusi. Käsitlusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 260, 264. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis. Käesolevas artiklis toetun muu hulgas meie vestlusele 17. mail 2006. aastal Elvas)
Ain Kaalepi kui tõlkija juured on, kasutades Karl Ristikivi sõnu, „lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed mängivad” (Karl Ristikivi, Inimese teekond. Luuletusi. Tallinn: Varrak, 2003, lk 10.) – igas paigas, kust ta kunagi mööda käinud. Ta on rännanud aomaastikel ja järvemaastikel, klaasmaastikel ja peegelmaastikel, elumaastikel ja tõlkemaastikel, kus peegeldanud ehk tõlkinud nii oma kui võõrast, mitte niivõrd suurest valust, kuivõrd lihtsast lõbust öelda igasuguseis asju täpsemas ja ilusamas vormis. Juba koolipoisina võrdles ta mõnikord luuletamist ristsõnamõistatuste lahendamisega. (Ain Kaalep, Kolm Lydiat. (Eesti mõttelugu 18) Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 550.) Võib-olla hoomas temagi kogu meie elu suure tekstide kogumikuna, mille üheks võimalikuks tõlkimisvahendiks on luulekeel.
Ristsõnamõistatuste lahendamisena tundus talle küllap teistegi rahvaste loomingu mõtestamine ja tunnetamine, sest on ju tõlkimine nagu sukeldumine üha uutesse eludesse ja tekstimaailmadesse, helidesse, värvidesse, piltidesse. See oleks nagu kirjanduselamuse taasloomine, ise luuletamine, algupärandi esindamine tulemkultuuris. Ain Kaalep on luuletaja ja tõlkija, kellele lihtsalt „pakub lõbu öelda eesti keeles sedasama, mis (talle) meeldiv poeet ütleb talle mõnes teises keeles”; kes tunneb rõõmu, kui avastab mõne hinge- ja mõttesugulase lausa maailma teisest nurgast; kes tunneb puhtlingvistilist naudingut alg- ja tulemkeele struktuuride võrdlemisest ja huvitub eesti keele võimaluste edasiarendamisest. Ehk üllatus ta esiti isegi, kui avastas oma „tõlkimismängus”, et türgi keele struktuur on eesti keelele võrratult lähem kui näiteks saksa keele oma ning et soome-ugri ja tatari keeled on „õed”, tõsi küll, väga ürgsetest aegadest.
Üheks tõlkemaastikuks, kuhu Ain Kaalep ikka ja jälle naasis, on saksa keeleruum, mille kolme maa kirjanduse, eelkõige luule eestindamise eest kandis ta hoolt üle poole sajandi. Südant valutas ta omagi maa kirjanduse võõrsil leviku pärast, tõdedes juba 1971. aastal, et väikerahva kirjanduse kõige paremateks edasikandjateks oleksid teiste rahvaste kirjandusinimesed ning et Eesti peaks leidma ja „hästi läbimõeldult” toetama „sääraseid muumaiseid kirjandusinimesi, kes meie kirjandust tundma õppida, vaagida ja tõlkida tahaksid” (lk 112). Saksakeelsetel maadel teadupärast ei tule selle eest ise hoolt kanda, sest eesti loovinimesed on altid otsima kontakte nende rahvaste loominguga, ühelt poolt rikastamaks oma kultuuri ja teisalt võrdlusvõimaluste kaudu kinnitamaks, et eesti kirjandus vastab, nagu Kaalep usub, „maailmastandardile” (lk 112).
Milline on aga eesti kultuuri/kirjanduse suhe kolme suure saksakeelse kultuuriruumiga? Eesti ja saksa kirjanduse suhete juuri tuleks otsida XIX sajandist, kui eesti kultuurielus domineerisid saksa mõjud, ja neid ühendavaks ajalooliseks sillaks on baltisaksa kultuur. Tollest kogemusest johtuvalt kipumegi saksa kirjanduse iseloomustamisel ning hindamisel puhuti liigagi enesekindlad olema, arvates, nagu Ain Kaalep oma essees „”Vaesest mängumehest” ja austria kirjanduse vaimsusest” sõnab, et „saksa kirjanduse vaimsus meile hästi läbiseeditult tuttav on” ja et saksa kirjandus hõlmab kõik need teised kirjandused. Kuid erudiit Kaalep ise nii ei arva. Ta avab oma teravapilgulised, tundlikud silmad, vaatab ja näeb „kirevust” ja „partikularismi”. „”Saksamaa ühendamise bismarcklik kõmin ja hitlerlik plärin oleksid nagu meiegi kõrvus summutanud teised kõlad, ka omaaegsete arvutute residentslinnade-linnakeste sümfooniaorkestrite ja ooperiteatrite helina” (lk 102) – seda nii Saksamaal kui ka Austrias ja Šveitsis, mis paljude silmis on ühtne ja tsentraliseeritud saksa kultuur. Ühist nime aga neile panna ei saa. Seda ühtsust lihtsalt ei ole. On Austria, Šveitsi ja Saksa ning kirjandusajaloo seisukohalt veel baltisaksa sõnakunst – seega s a k s a k e e l n e kirjandus.
Võtkem kõigepealt Saksamaa, mille kohta Ain Kaalep kirjutab:
Isegi keelelist ühtsust ei saa aluseks võtta: sellesse kuuluvad geograafiliselt ka slaavlastest sorbid ja anglosaksidele lähedased (ida-) – friisid, kumbki omakeelse kirjandusega; sellesse kuuluvad kahtlemata saksa natsiooni koosseisu arvestatavad alamsakslased, kes viljelevad kirjandusliku keelena ka enda oma (aga sellesse ei kuulu samal ajal hollandlased ja flaamid, kelle keel on ometigi ajalooliselt lihtsalt alamsaksa murdeid, nagu ilmselt mitte ka luksemburglased, kes oma saksa murde letseburgi keele nime all kirjakeeleks on arendanud); sellesse kuuluvad muidugi baierlased, tüüringlased jne., kes vahel kohalikes murdeiski kirjutavad (räägivad niikuinii!); kuuluvad ka hoopis teistel maadel alanud või elavad sakslased oma kirjandusega (milledest me baltisaksa omaga millegipärast kole vähe oleme tegelenud) (…). (Lk 102)
Lisagem neile praegu ühe suurema võõrkogukonnana türklased ja nende saksakeelne kirjandus, mille puhul kerkib üles küsimus, kas see üldse on seotav saksa kirjandustraditsiooniga ja kuidas tuleks seda klassifitseerida. Eksiilkirjandus? Interkultuurne kirjandus? Kanaakide kirjandus (sks Kanakenliteratur)? /Mõiste kanaak tuleneb algselt rassistlikult ja halvustavalt mõeldud nimetusest kanaagid (sks Kanaken), mida sakslased kasutasid sisserändajate, esmajoones endiste türgi ja araabia päritolu võõrtööliste kohta. Mõiste teadliku kasutamisega tunnistavad noored türklased oma kõrvalseisja rolli ühiskonnas. Laimusõna kanaagid kasutatakse positiivses mõttes, väljendamaks kuuluvust iseteadlikku agressivselt toimivasse kultuuri kultuuride vahel. Saksamaal sai mõiste kanaak tuntuks Feridun Zaimoğlu raamatu „Kanak Sprak” (1995) kaudu./ Teine saksa kirjandus? Jne.
Ka grupeeringut „šveitslased” ei saa teatavasti mõista ei päritolu ega kommete põhjal kokkukuuluva inimeste ühendusena, mille oleks ühine poliitilis-kultuuriline minevik ning areng, sest Šveits ei ole esialgselt natsioon, vaid kogukondade liit, „vandeühendus” (sks Eidgenossenschaft), mis oma praegusel kujul eksisteerib eelkõige poliitilise tahte kaudu kolme suure Euroopa ääreala (saksa, itaalia ja prantsuse) ja väikese retoromaani rahvuse liiduna. Pigem on multinatsioon täpne mõiste, hõlmamaks selle maa erinevaid rahvusi. /Vt põhjalikumalt: Eve Pormeister, Mida tänapäeval tähendab Šveits, Akadeemia 2001, nr 5, lk 978./
Ja kui teha põgus ekskurss nt 1910. aasta Austria-Ungari keisririiki, siis satume suurde 28-miljonilisse rahvaste paabelisse, kus niinimetatud austerlastest moodustavad sakslased kõigest 33 %.
Tõepoolest võiksid, nagu Ain Kaalep arvab, nii šveitslased kui ka austerlased avaldada „energilist protesti” (Lk 102), kui tahaksid neid pidada saksa kultuurialasse kuuluvaks. /Esindatud on veel: 22% tšehhid, 15% poolakad, 12% ukrainlased, 5% sloveenid, 3% itaallased, 3% serbohorvaadid ja 7% teised rahvused./ Erinevad topograafilised, konfessionaalsed, ajaloolised ja kultuurilised juured ning traditsioonid, nagu ka mõlema riigi suveräänsus lausa nõuavad – hoolimata ruumilisest naabrusest ja keelevendlusest (sks Geschwisterschaft in der Sprache) – et respekteeritaks nende maade kirjanduse iseseisvust. Muidugi ei tähenda see, nagu oleks meil kavas neid kirjandusi ülejäänust isoleerida ning teravaid piire tõmmata. Vastupidi, autonoomia ei välista sugugi piiride avatust. Teisalt ei saa eitada, et erinevate kirjanduste autonoomia tähendab mitmekesisust ja teadlikus läbikäimises nii lähedase kui ka võõraga /”Üks sajanditevanuse kultuuriehitise alustalasid on „oma” ja „võõra” piiritlemine. Kuid saavutanud kunsti struktuuritasandi, saavutab kultuur ka kõrgema vaatepunkti, millest nähtuna fundamentaalsed vastandused ilmuvad meile teatava kõrgema ühtekuuluvusena.” (Juri Lotman, Semiosfäärist. Tlk Kajar Pruul. (Avatud Eesti raamat.) Tallinn: Vagabund, 1999, lk 185.)/ tekib vastuliikumine kultuuride „uniformeerimisele”. „Mida enam on diferentseerumist, seda enam on kultuuri. Hääled, kude, värvid, rütmid ei saa kunagi olla küllalt autonoomsed ja mitmekesised,” selgitab Šveitsi kirjanik Gertrud Leutenegger. Ja mõeldes näiteks Johann Gottfried Herderile, kes samuti rõhutas iga kultuuri iseseisvuse tunnustamist ja detsentralisatsiooni põhimõtet inimühiskonna arengus, tõdegem veelkord, et nii saksakeelse Šveitsi kui ka Austria ja Saksa kirjandus kujutavad endast ühise vaimse ruumi alusel üht s a k s a k e e l s e t kirjandust, mis moodustab killukese, ent üpris suure killukese Ain Kaalepi tõlkemaastikest.
Esimeste sammude tegemiseks saksakeelsel tõlkemaastikul pidi tulevane luuletaja ja näitekirjanik kõigepealt ära õppima esmavajaliku: keele, sest ka selle teekonna alguses on Sõna. Esimesed kokkupuuted võõra keelega toimusid kolme-nelja-aastaselt saksa lasteaias Tartus, kusjuures mõju avaldas kindlasti ka sakslannast lapsehoidja preili Ireene Beern. Keeleõpingutele põhikoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis järgnes saksa keele lõplik omandamine Stalini päevil, mil noor kirjandushuviline luges Heinrich Heine (1797-1856), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) ja Friedrich Schilleri (1759-1805) raamatuid, mille oli tema perekonnale kinkinud 1939. aastal Saksamaale ümberasunud perekond Beern. (Vt Ain Kaalep, Heinrich Heine. – Akadeemia 1997, nr 12, lk 2554) Ent Ain Kaalepi huviorbiiti ei sattunud üksnes saksa klassika, vaid samuti omapärase austria luule looja Nikolaus Lenau (1802-1850) ning Šveitsi kirjanduse ühe suurima meistri Conrad Ferdinand Meyeri (1825-1898) looming, kes end talle iseäralikult ilmutas ja kelle ballaad „Jõejumal” („Der Stromgott”) ajendas teda 1957. aastal kirjutama hingelist Koidula-ballaadi „Kroonlinnas”. (Vt Ain Kaalep, Kolm Lydiat, lk 536-565.)
Erilise elamuse sai Ain Kaalep siiski pisut varem – gümnaasiumi päevil Saksa okupatsiooni ajal, mil ta süüvis ühte juugendstiilis piltidega kaheköitelisse väljaandesse. Selle tollal keelatud autori Heinrich Heine luuletus „Doña Clara” kujuneski 1943. aastal Kaalepi esimeseks tõlkekatsetuseks, (1997. aasta Akadeemias nr 12, lk 2550-2554 avaldas Ain Kaalep „Doña Clara” uue tõlkevariandi, kus riimita neliktrohheuse asemel on ta kasutanud süllaabilise ilmega kaheksasilbikut, märkimaks tugevamini hispaaniapärasust.) mille kulminatsiooniks on kindlasti 1956. aastal ilmunud Heine-tõlked kogumikus „Luuletused ja poeemid”. (Toetun Imbi Härsoni usutlusele Ain Kaalepiga 6. mail 2005 seoses seminaritööga Viljandi Kultuuriakadeemias(…)).
„Eks ole igal teadlikumal kirjandussõbral oma meeliskirjanikud. (…) leitakse meeliskoolkondi, -voole, ja lõpuks -kirjandusigi,” (lk 101) kirjutab Ain Kaalep 1969. aastal. Kõige lähedasem saksakeelsetest maadest oli talle Austria, mille traditsioonid on tihedalt seotud romaani maadega – sinnagi ulatusid tema tõlkijahuvid. Sellel eelistusel on täiesti subjektiivsed põhjused, nimelt Ivar Ivaski, suure Austria ja Heimito von Dodereri (1896-1966) sõbra isiklik mõju. Tema oli see, kes saatis Eestisse palju Austria kirjandust ja tänu kellele Ain Kaalep avastas muide ka Albert Paris Gütersloh`(snd Albert Conrad Kiehtreiber, 1887-1973). Enne Ivar Ivaski kirju aga, kui Loomingu Raamatukogu oli Kaalepilt tellinud Max Frischi (1911- 1991) „Homo faberi” tõlke, jäänukski ta ehk Šveitsi sõbraks. Kaalepi tõlkebiograafia seisukohalt ei ole oluline mitte üksnes „Homo faberi” tõlkimise fakt, vaid samuti selle teose (temaatiline) funktsioon eestlase tõlgitud saksakeelse vanema ja noorema põlvkonna autorite vahelise sillana. Suhteliselt vabal Hruštšovi ajal 1965. aastal eestindatud Max Frischi romaanis tõstatud küsimus „Füüsikud või lüürikud?” tekitas tollal Eestiski vastukaja. Vastukajana võib vaadelda samuti Gertrud Leuteneggeri 1975. aastal kirjutatud ridu, kes on pea ainukene sõjaaegne noorema põlve saksakeelne autor, keda Ain Kaalep on tõlkinud.
On üks leiutajasiluett, mis meid ehmatab: tehnik oma laboris, kättesaamatus kauguses süvenenud kõrvetavate gaaside, surmavate kiirguste kohale, mida ta, ise teadlik nende hävitusjõust, ometi oma kätest valla päästab, aga see, et me edasi elame ja purustustega harjume, teeb meid temasarnaseks, ja kas me isegi ei tõmba iga päev oma kätt mõnest saatusest eemale.
(Gertud Leutenegger, Luulet. Tlk Ain Kaalep, Eve Pormeister. – Akadeemia 2003, nr 4, lk 811. )
Noorema põlvkonna autorite vähesuse põhjus Ain Kaalepi tõlkemaastikel peitub ilmselt igipõlises põlvkondadevahelises kokkupõrkes elu tunnetamisel ja keele kasutamisel. Muidugi võib kirjandus kajastada igasuguseid elamusi, kuid mitte piinlikkusi. See ei tähenda sugugi, et ta noorema generatsiooni esindajaid ei oleks tundnud, kuid eakaaslastele või vanematele oli lihtsam ligineda.
Ent autorite sünniaeg, mis peale tellimustööde (nt Schiller) ja teiste tõlkijate (Aleksander Kurtna, Harald Rajamets) soovituste mõjutas Ain Kaalepi valikuid, ei ole ainumäärav. Tema teejuhiks tõlkemaastikel oli omaenda lugemiskogemus. Siit joonistub välja teinegi huvitav tahk, mida luuletaja-tõlkija oma valikutel silmas pidas: „apollonlikkuse” ja „dionüüslikkuse” eristamine, st kaunite kunstide viljelejate jagamine päikese ja kunstide jumala Apolloni ning ekstaatilise viljakusjumala Dionysose austajateks. Kuuludes ise esimeste hulka, on Kaalep „dionüüsoslikke” poeete tõlkinud vaid talle lähedasemale „apollonlikule” luulele kontuuri andmiseks. Dionüüsoslikku joobumist elamustest pidas ta vajalikuks üksnes sel määral, nagu see soodustas järgnevat vaimset kristalliseerumist: „Kas pole just selles maailmakirjanduse arengu suur dialektika, kas just niimoodi ei avaldu ajaloo progress muusade, Apolloni kaaslannade valdkonnas?” (Ain Kaalep, Peegelmaastikud, Luuletõlkeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 309.) Ain Kaalep seega kinnitas Friedrich Nietzsche mõtet apollonlikkuse ja dionüüsoslikkuse dialektilisest sünteesist ning kangastas nende pooluste vahel heitleva Gustav von Aschenbachi kuju Thomas Manni novellist „Surm Veneetsias” („Der Tod in Venedig”, 1911, e k 1998, tlk Heli Mattisen).
Linke
Aija Sakova „Ilmus kirjandusuurija Eve Pormeistri filosoofiline tekstikogumik”. Postimees 29.10.2021,
https://kultuur.postimees.ee/7373971/ilmus-kirjandusuurija-eve-pormeistri-filosoofiline-tekstikogumik
Loetud ja kirjutatud. Eve Pormeister „Näen, kuulen, tunnetan”, Vikerraadio 27.11.2021. Saatejuht Valner Valme.
https://vikerraadio.err.ee/1608402398/loetud-ja-kirjutatud-eve-pormeister-naen-kuulan-tunnetan
Eve Pormeister Viivi Luigest. Kui mitte enne, siis Roomas saad sa seda näha ja kuulda. 01.11.2016, kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/314430/eve-pormeister-viivi-luigest-kui-mitte-enne-siis-roomas-saad-sa-seda-naha-ja-kuulda
Eve Pormeister. Miks õitsesid Hamburgis 1943. aasta sügisel kastanid ja sirel?, 03.05.2019. kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/936064/eve-pormeister-miks-oitsesid-hamburgis-1943-aasta-sugisel-kastanid-ja-sirel
Rein Veidemann
Foto: TERJE LEPP
Rein Veidemann (1946) – eesti kirjandusteadlane, ajakirjanik, kirjanik ja õppejõud. Õppinud aastail 1954–1965 Pärnu 1. 7-klassilises koolis ja Pärnu 1. Keskkoolis ning seejärel aastail 1969–1974 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Veidemann debüteeris kirjanduskriitilise kirjutisega aastal 1971. Aastast 1984 filoloogiakandidaat väitekirjaga “Eesti nõukogude kirjanduskriitika 1958–1972”. Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1981
28.01.2019 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Rein Veidemanni romaani „Piimaring“ esitlus
Kirjanik kõneleb raamatu saamisloost ja näitab slaide omaaegsetest piimaringidest. Raamat müügil kirjastuse hinnaga. „Piimaring“ (EKSA, 2018) on viimane osa autobiograafiliste sugemetega romaanitriloogiast „Wiik“ (eelmised kaks: „Lastekodu“, 2003 ja „Tund enne igavikku“, 2012), milles autor jäädvustab ühe „elluastuja“ loo kaudu ilukirjanduslikult 1960-ndate keskpaiga maaelu Eestis.
Katkend: Piimaring, EKSA 2018, lk 178-184.
Toomas ohkab, paneb raamatud, klade ja kont kaasa võetud väikese lauakella portfelli. Kohe toob ka sanitar tema enda riided. „Pidžaama ja kitli võite jätta voodi peale,” ütleb too ja lahkub niisama märkamatu varjuna, nagu tuligi. Toomas riietub ettevaatlikult, püksirihma jätab koguni pükstele peale panemata, torgates sellegi portfelli. Istub siis uuesti taburetile.
„Aga sa panid tähele, Andreas,” osutab ta, „et teist korda meie rindeõde ei mõõtnud mind kui seltsimeest. Tunnistas mu vaimuliku ametit. Ikkagi lugupidamine.”
„Laupäeval tuleb siis Kase Heldur matta… Matused rõhuvad mind kõige enam,” ohkab Toomas. „Minult oodatakse lohutamatu leina trööstimist, mis tähendab nutma panemist. Olen seljataga kuulnud ütlemisi, et minusuguselt noorelt hingekarjaselt ei saavatki oodata „armsat matmist”. Ei saa rääkida tõtt, et see õnnetus hüüdis tulles… Eks ma siis meenuta, et Heldur oli surres sama vana või noor kui Jeesus Kristus, ja et noorusele vaatamata on ta siiski osa oma elutööst teinud – ja kaev õues jääb teda mäletama, ja vesi, mis sinna imbub ja mida sealt ammutatakse on mõneski mõttes püha allikas, kuhu on ohverdatud… seekord lausa looja ise.”
„Aga tuleb aegu,” ohkab Toomas veelgi sügavamalt, lausa südamest, „kus seista tuleb kirstu kõrval, kus vanemate ainus laps lebab surnuna. Kogu lootus, armastus ja hool on läinud temale, või veel rängem, kui seesama armas poeg või tütar on suureks ja tubliks kasvanud. Ja ühtäkki ei ole teda enam… Mida ma siis ütlen nendele inimestele?”
Toomas kogub end. Ta on juba haiglast lahkumiseks püsti tõusnud. Näha ja tunda on, et ta tahab Andreasele jätta mingit sõnumit. Nõnda ta ütleb: „Elu on habras. Surma ei saa teha olematuks. Aga surm ei võta kaasa olnut… Kaduvad on õigupoolest ainult võimalused, mis on loomiseks või kogemiseks. Kui oled ühegi võimaluse teoks teinud, siis ei ole see enam kadunud, pigem möödunud. Ja möödunut ei saa teha olematuks.”
Toomas ulatab Andreasele hüvastijätuks käe. „Ma olen mõistnud, et piimaringile sattudes oled sinagi sellesse mööduvuse- kaduvuse keerisesse haaratud. Ära siis ainult iseend sellesse unusta. Õnnistagu sind Jumal!”
Toomas Aval, pikk noor mees, armistuva haavaga kõhus, avab veidi vimmakalt – muidugi, hooles sellesama haava pärast – palatiukse, vaatab korraks tagasi Andrease poole ja sõnab: „Ehk kohtume veel. Jõua kõrgele ja kaugele!”
Üksi palatisse jäänud, meenub Andreasele äkki sealtsamast piiblist loetud uskmatu Tooma lugu. Piibli-Toomas oli olnud umbusklik selle suhtes, mida teised jüngrid räägivad ristil surnud Jeesuse ilmumisest. Jeesuse ilmumine – seejuures sellesama torkehaavaga rinde all – veenab Toomast ning ajaloos „uskmatuks” kutsutuks saab esimene, kes ütleb Jeesuse kohta, et ta on Jumal. Kas tema, Andreaski, ei kohtunud täna inimesega – temalgi ju armistuv lõikushaav küljes -, kes on valmis vastama igale kahtlejale, seejuures talle endalegi, et tõekogemus, asugu see kasvõi paralleelsirgete igavikulises kokkupuutepunktis, on siiski võimalik, ja selle tõe nimi on Jumal.
Nii kaugele ei julge Andreas siiski mõelda. Ta väristab kuuldust õlgu, heidab voodile ning hakkab sirvima Veronika toodud naisteajakirju, kõigepealt neid, mis veel Eesti Naise nime all ilmunud. Viiekümne esimese aasta oktoobrinumbris, kus kahte lehekülge pealistava loosungi „Nõukogude inimeste töövaimustus on suureks panuseks rahuüritusse” all raporteerivad nõukogude naised erinevatelt kutsealadelt – kolhoosnikud, kangrud, õpetajad – Suure Stalini auks saavutatud väärikatest töövõitudest, leiab Andreas teiste hulgas loo Pärnu I ööpäeva-lastesõimest.
Üks ajakirjanik kirjutab seal noorest kasvatajatädist Maria Koitlast. See on ju minu ema neiupõlvenimi, ei usu Andreas oma silmi ning ahmib kirjutatut endasse. Noorukene Maria – eks ema olnudki sel ajal alles kahekümne kuue aastane, kes üksi kasvatavat lasteaias käivat poega, hoolitsevat sõimes kaks vahetust järjest korraga kümne kolme-neljakuuse beebi eest, kelle emad samal ajal ennastohverdavalt töötavad kogu nõukogude ühiskonna hüvanguks. Maria enda kangelaslikkuse näiteks tuuakse juhtum, kus kohaliku lennuväepolgu ohvitseri naise pisipoeg, kellest tulevikus võib kasvada väärikas järeltulija Stalini ürituse elluviimisel, imes suure lutiga pudelist piima endale kõhtu niisuguse innuga, et mingi osa sellest oli sattunud hingamisteedesse. Laps oleks võinud lämbuda, kui Maria Koitla poleks oskuslikult tegutsenud ja lapse elu päästnud. Ajakirjanik oli olnud tunnistajaks, kui ohvitseri naine oli tänuks otsustava käitumise eest toonud Mariale lend-lease`i programmi raames lenduritele mõeldud Ameerika šokolaadi. Ja kuigi Maria ei oska vene keelt ja ohvitseri naine eesti keelt, olid mõlemad teineteist emmanud, mis tunnistavat seda, et emade vaheline mõistmine ja sõprus ületavad ka keeletõkked.
Ema ei olnud Andreasele sellest juhtumist rääkinud ja kas ta üldse teadis, et niisugune lugu Eesti Naises ilmus ja veel samal kuul, kui Andreas ise viieseks sai. Ei olnud Andreas näinud ega söönud lend-lease`i šokolaadi, küll aga mäletab, kuidas ta emaga koos seisab varahommikul Pärnus Räämal asuva linavabriku poe ukse taga pikas järjekorras, oodates poe avamist, et kätte saada sinisesse paberisse pakitud peasuhkru kamakas, mille küljest lahti toksitud tükkidega sai teha muidu mõrult maitsenud teed magusamaks.
Aga surmatunnini jääb Andreas mäletama oma viiendat sünnipäeva ennast. Ikka viirastub talle aeg-ajalt üks mustades traksidega põlvpükstes ja linavalge laubatukaga poiss, kes istub sel nii tähtsal päeval Pärnus Kirsi tänava rohelise töölismaja ühisköögi söögilaua otstarvet teeniva madala nõudekapi ääres. Poiss istub seal oma ema vastas, ema, kelle ruugeid juukseid ehib lauba kohal kõrguv vesilaine ja kelle valgest sitsist pluusi ning tuhkhalli seelikut katab kannikesemustriga põll; Andreas istub seal niisama põnevil, nagu oli ta äsja istunud akna all taburetil, kuulamas Toomas Avala juttu kommunismist ja kristlusest.
Ja see poiss oli õnnelik emalt saadud kingituse üle, milleks oli pudel limonaadi ja pakk sidruniküpsiseid, mida ta jalgu kõigutades ja vastu kappi kobistades isukalt krõbistab; ja ta tunneb endal ema hella pilk, nii hella, nagu talle iial enam tunda polnud antud; ja ta mäletab ema nutmas, karge talvepäeva värvi silmad veekalkvel; miks ometi, kui ta poeg end õnnelikuna tunneb? – mis sest, et kingituseks polnud mänguautot või jalgratast või mõnd rõivatükki – need ei jää hiljem tulemata -, õnnelik ollakse just selles hetkes ja nende võimaluste keskel, mida elul pakkuda.
Seda, oma viienda eluaasta kingitust, tühjaks joodud rohekassinist limonaadipudelit, kummuli kuusirpi meenutava sildiga „Limonaad” kaelal, hoiab Andreas aastaid, kuni see Räämalt südalinna kolimisega 1962. aastal kaotsi läheb. Ja Andreasele tähendab see ühtlasi lahkumist lapsepõlvest.
Järgmisel päeval pärast Toomase lahkumist pääseb ka Andreas haiglast Pärnusse kodusele ravile. Talle üllatuseks pakutakse linnasõiduks sedasama Piima-Kaarli autot, millega ta peaaegu nädala eest kraavi oli sõitnud. Olev oli õnnetusepäeval pärast koduskäiku ning vasikate jootmist töökojast vajalikud remonditarbed ja pudeli pidurivedelikku ühes võtnud ning kohapeal auto pidurisüsteemi korda teinud. Nii oligi olnud, et pidurisüsteemi štutser oli lahti keeratud, järsust tõmbamisest oli ka käsipidur kinni kiilunud. Töökojas oli aga auto poritiib tagasi painutatud, esituli ära vahetatud, uus tahavaatepeegel kinnitatud ning kapotikaas saanud uue kronšteini. Piimaauto oleks võinud uuesti ringile saata.
Andreasest endast sõitjat pole. Olev tuleb ka autot linna viima. Rooli taha istudes ütleb ta, et sai kabiingi puhtaks tehtud, Andrease lõuahaavast tekkinud vereplekid põrandalt ära pühitud.
„Peab ikka loll olema see, kes käivitusvändal laseb lahtiselt põrandal tolkneda,” seletas Olev põlglikult. „Istmetagusel seinal ju klambrid vända hoidmiseks olemas.” „Hakka või arvama, et keegi lausa pahatahtlikult sättis vända põrandale ja tühjendas peasilindri pidurivedelikust,” lisab ta.
Nad sõidavad mõnda aega vaikides linna poole.
„Epp jäigi ühest neerust ilma,” tähendas Olev. „Raske lõikus olevat olnud, vereülekanne ja puha… on siiamaani toibumispalatis… tea, kas pääsebki juurde.” Auto ja Andrease linnaviimisel oligi olnud Olevil see lisamõte, et läheb ka haiglasse, Eppu vaatama.
„Sai ta su enne ikkagi kätte?” uurib Olev, aga näha on, et ei ootagi Andreaselt sellele kinnitust. „Eks ma ütlesin ju sulle, et saatuslik naine… näed siis, oleks võinud sind koguni hauda viia.”
„Epp ütles, et ta tuleb su juurde tagasi, laseb sul vaid mõnda aega põdeda,” poetab Andreas vabandavalt.
„Tema on see, kes nüüd põdema jääb,” sõnab Olev leplikult. „Kus ta pääseb, toon ta haiglast enda juurde, aeg tal maatüdrukuks tagasi saada, meiereis endas kah laboranti vaja, ei pea ju ainult autoga ringi tuuritama.”
Andreas uudistab veel, kes nüüd nädal otsa tema järel piimaringi sõitnud.
„Ah, et tea ta nime,” rehmab Olev. „Aga naljakas on see, et sohver on naine, selline jõmmkärakas, nagu kuulitõukaja, püksid kah jalas ja jope seljas…. Ise rebib kannud kasti ja võtab proovid. Täitsa eit kohe… Ei noh, võib-olla arvatigi baasis, et mehi ei või enam saata, noori poisse seda enam… ” Olev pilgutab Andreasele silma. „…rikuvad naised ära ja keeravad piima ka tuksi.”
„Sul on nüüd igatahes pikk sinine leht kindel… sõjaväkke minekuni välja,” teatab Olev, peatudes Andrease kodumaja ees. „Mis ma ütlen Epule, kui ma teda vaatama pääsen?”
Andreas kehitab õlgu. Ta ronib ettevaatlikult autoistmelt tänavale, vasak käsi endiselt tugirätikuga kaelas. Tunneb siiski, et mingi sõna peaks ta Epule saatma, aga see ei tohiks olla Eppu või Andreast ennast haletsev. Siis torkabki talle pähe, mida talle sõjakomissariaadist mõne nädala eest sõjaväeteenistuse kutset üle andes keegi ohvitser oli öelnud, et kui talle eeskujuliku teenistuse eest tänu avaldatakse, siis tuleb vastata: „Teenin Nõukogude Liitu.”
„Ütle talle…” sõnab Andreas kergendatult „Ütle Epule…, et ma avaldan talle tänu eeskujuliku teenistuse eest piimaringil.”
„Selge, ütlen… ja tean ka, mida ta vastama peab, olen kah kroonus käinud,”sähvab Olev ja tõmbab autoukse klõmmides kinni.
„Oota!” hüüab Andreas. Olev avab uuesti ukse. „Mis on?”
„Vaata, kas bardatšokis on alles üks seep,” nõuab Andreas. Olev avab auto paneelil oleva laeka ja võtab sealt välja veekindlaks vahatatud paberisse pakitud seebi „Veronika”.
„Mis ajast see siin on? Niisugust seepi pole ma näinudki,” imestab Olev. „Lõhngi veel küljes.”
Jah, see on eestiaegne seep, lõhnabki eesti aja järele,”
nõustub Andreas. Olev ei päri enam, miks ja kellele see mõeldud. Tal hakkab kiire. Auto vaja baasi viia ja siis haiglasse Epu juurde minna. Nõnda lükkab ta käigu sisse ja läheb sujuvalt liikvele, möödudes hetke pärast platsikesest, kuhu Andreas piimaringile minnes oli auto jätnud. Piimaringile, mis ühest päevast oli veninud nädalapikkuseks.
Loomingut
Lastekodu, Eesti Keele Sihtasutus 2003
Tund enne igavikku, Eesti Keele Sihtasutus 2012
Arkaadia öö, Eesti Keele Sihtasutus 2014
Lausungid ja pausid, Eesti Keele Sihtasutus 2016
Piimaring, EKSA 2018
Nädala autor 