Lina Nordquist

5. mai 2023 at 8:12 e.l. (Lina Nordquist) (, )

Lina Nordquist (s 1977) on ilukirjanduses uustulnuk. Tema debüütromaan „Järgnen sulle” (Dit du går, följer jag, 2021), mille Tiina Mullamaa tõlkes on eesti keeles välja andnud kirjastus Eesti Raamat, kirjeldab ühes majas elanud suguvõsa lugu 19. sajandi lõpust 1970. aastani.
Kohtame kaht minajutustajat kahel erineval ajastul – Unni põgeneb 19. sajandi lõpul Norrast ja asub oma perekonnaga elama Rootsi metsade rüpes asuvasse hütti. Unni poja Roari minia Kåra ei tunne end hästi ei hütis ega ka perekonnas. Kahe naise jutustused esitatakse lugejale vahelduvates peatükkides paralleelselt. Romaani keskmes on suur vaesus, vaimse tervise probleemid ning sügavale peidetud saladused.
Pealkiri, mis pärineb Ruthi raamatust vanas testamendis, väljendab lojaalsust ja kokkukuuluvustunnet keerulistes olukordades. Need väärtused on Unni ja Kåra jaoks väga erineva tähendusega. Lisaks headele sissevaadetele kujutatud ajaperioodi, loodusesse ja psühholoogiasse paistab silma romaani kaunis ja lüüriline rootsi keel.
Varsti peale debüüti ilmus Lina Nordquisti teine romaan „Elu enne surma” (Livet innan du dör, 2022). Siin on aeg ja keskkond täiesti teistsugused – seekord kirjeldatakse kaasaegse linnaruumi eramajade rajooni üheainsa suveõhtu jooksul. Selles kohtuvad inimesed, kellel on ebameeldivad saladused või traumad. Sarnaselt romaaniga „Järgnen sulle” jutustatakse lugu vaheldumisi erinevate tegelaste vaatenurgast.
Enne romaanikirjanikuks hakkamist tegi Nordquist karjääri teadlasena. Ta õppis kõigepealt farmaatsiat ja kaitses 2007. aastal meditsiinidoktori kraadi Uppsala ülikoolis. Teadustöö ja kirjutamise kõrval on Lina Nordquist osalenud pikka aega Liberaalide partei töös ja tegelenud peamiselt tervishoiupoliitikaga. Ta on alates 2018. aastast Rootsi parlamendi liige ja täidab alates 2022. aastast vastutusrikast kohta parlamendi Liberaalide partei fraktsiooni juhi ja partei aseesimehena.
„Ausalt öeldes ei meeldi mulle sõna „võimatu”. Kunagi peeti võimatuks – isegi kujuteldamatuks – kosmosereise ja naist presidendina. Kes annab meile õiguse otsustada, et miski on võimatu? Loomulikult peaksime me unistama. Me peaksime ette kujutama, janunema ja igatsema! Ja me ei tohiks unustada oma ainsat piirangut – kas me soovime midagi piisavalt, et sellele pühenduda?”

Foto: Emily Dahl

Lina Nordquist /Prima Vista 2023/

Kohtumine:

Kohtumine kirjanikuga Prima Vistal reedel, 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis.

Katkend:

Järgnen sulle, Eesti Raamat 2022. Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa. Lk 302 – 309.

Unni

Trööbeldis

Liblikatiivad enam tagasi ei tulnud, küll aga mina ise. Mina, kes ma olin näost kahvatum ja kelle piirjooned olid ähmastunud, kelle nahk oli nagu kollakaks tõmbunud portselan ja kelle silmad olid nüüd hallikad: ühel õhtul, vaid mõni nädal enne sinu üheteistkümnendat sünnipäeva, sain ma oma värvid tagasi.
Alguses paistis kõik halb. Me olime läbi metsa koju tassinud mõned loomaraiped. Kaks neist olid oravad, aga meil oli õnnestunud saada ka üks metskits. Keelatud toidu raskest kehast jäid metsateele jäljed, sest süles kanda me seda ei jõudnud. Õhk kubises sääskedest, need kihasid me pea kohal. Lendasid suhu ja silma ning hammustuse kohad kipitasid.
„Oi, kui ilus kõik on valges!” ütlesin, kui metsast välja astusime.
Sa olid nõus, hingasid raskelt.
„On jah. Ja siin pole nii palju sääski ka. Ja mustikavarred ei torgi enam jalgu,” laususid sa. „Nüüd on nii vähe jäänud.”
Viimase jupi kõndisime juba mööda suvist aasa. Sa vaatasid üle õla tagasi jälgedele, mis metskitsest aasa peale jäid, kui teda kodu poole tarisime.
„Oota natuke, ema. Ma kergitan veidi heina ja lilli.”
Sa kummardasid oma kõhetu keha heina kohale ja andsid oma parima, kuid lohistamismärgid olid siiski näha. Rohi oli selle lootusetult lõdva loomaraipe lohistamisest lamandunud.
„No nii! Mõne tunni pärast pole jälgedest vähimatki alles,” ütlesid sa, kui tagasi tulid.
„Me peame kohe tükeldama hakkama,” laususin ma otsustavalt. „Pole mõtet liha seisma jätta.”
Ma võtsin üdikondid puljongi tegemiseks enda peale, aga sina tükeldasid ja soolasid köögilaua ääres lihatükke.

Ta saabaste astumist oli kuulda juba enne, kui teda Rävbacka poolt tulemas nägin. Vetruv krigin teepinnal, hingetõmbed nii nina kui suu kaudu. Me pühkisime kõik lihatükid ja luud-kondid, mis mahtusid, riidekirstu, ülejäänu pressisid sa sahvrisse ning mina nühkisin nagu hull ja sina lükkasid kõik noad ja lõikelauad köögisohva alla. Uksel seisva mehe piirjooned olid tumedad, aga mina teadsin, et tal on tugevad käed ja märjad huuled. Tema, kes hammustas, rebis ning paiskas mu tungaltera, külma higi ja kõhukrampide kätte. Tema, kes oli võtnud minult mu Tillu ja purustanud rõõmusära sinu silmades. Ta tuli nüüd jälle, nagu oleksin ma mõni söödav puuvili, niiske ja vaagnal ootamas, hea võtta igaühel, kes aga tahab. Ma oleksin tahtnud laua alla pikali heita ja kiunuda nagu vana koer, aga seisin edasi ja pigistasin huuled kokku. Ma manitsesin oma pilguga sind lahkuma. Sina jäid paigale.
Me olime lõunapoolsele aknale pannud tomateid, et need saaksid seal lindude eest varjul küpseda. Meie ainukesed. Metsaomanik katsus neid. Toppis ühe suhu. Siis sirutas käe ja võttis veel ühe.
„Need on ema tomatid.”
Su hääles oli hirm, kuid see oli siiski selge ja kindel. Mees ei vastanud, ei teinud sind märkamagi, lihtsalt võttis me viimased tomatid, ise vaatas läbi akna kõveraid taimevarsi suvisel aasal. Ta alahuulele tekkis süljenire ja jäi sinna rippuma, nagu ei tahaks tilgad lahti lastagi. Niisuguseid tilku võis ikka ja jälle nagu mürki minusse pritsida ja mina pidin tundma ta väikeseid liblikateks moondatuid rusikaid enda sees vehklemas. Tekkis õhupuudus, roided haarasid kitsa puurina mu kopsude ümbert kinni. Ma oleksin tahtnud kakelda, samal ajal aga istuda toanurka, otse köögilaua taha, kuhu alati kogunes tolmu, oleksin tahtnud sinna jäädagi, kaetuna üha tihedama kangakihiga, endal käed nagu surnud ämblikud põlvede ümber. Aga sina, mu Roar? Kes sind siis kaitseks? Ma valmistusin seisma sirge seljaga, kägarasse tõmbuma, tapma, põgenema. Süda mu sees kloppis. Me oleksime võinud minema jooksta, aga see oli meie kodu ja minu köök.
Ära kunagi harju halvaga.
Seisin liikumatult. Jäin oma põrandaplankudel vaikselt paigale ja vaatasin, kuidas mu kleidivoldid maha varje heitsid. Sina, Roar, seisid samal põrandal veidi eemal ja vaatasid mulle otsa. Me ootasime, mis ma nüüd teen.
Kes ma tahan olla?
„Ma ei taha enam.”
See olin mina ise, kes seda ütles.
„Minu ja Armodi järelmaks pidi kestma kümme aastat, niisugune oli kokkulepe. See aeg on nüüd kuhjaga möödas ja me ei peaks enam võlgu olema.”
Ma ei saanud isegi aru, kuidas ma üldse julgesin. Suurtalunik paistis olevat üllatunud, või ehk hoopis lõbustatud.
„Nii et sa otsustad nüüd ise, sa igavene kondine lits?”
Ta ütles seda, hammaste vahel mu viimased tomatid, ma nägin näritud sööki ta suus ja ajasin selja sirgu.
„Ma ei taha enam,” ütlesin uuesti. „Nüüd aitab.”
„Mis siis nüüd saab, sa igavene kõhn inetu lehm? Siin tööpinnal on näha verd: kuidas sa seda nimismehele seletad, mis?”
Ta sõnadel oli kõrbehais juures. Ja silmad olid kummalised.
Ma hõõrusin sõrmenukke, vaatasin sulle otsa, vaatasin vereplekke, mida polnud jõudnud ära pühkida, ja teadsin, et mehel on õigus. Andsin alla ja mees vaatas mulle otsa, astus kaks sammu minu poole ja tõmbas mind enda vastu. Käsivarrel, millest ta haaras, oli päris valus. Ta suu oli veel täis näritud tomatipudi, kui ta mind ümber pööras, lennutas lõikelaua ja mu ilusa laualt põrandale ning tagus mu nägu kõvasti vastu Armodi valmistatud köögilauda. Uhmer kukkus põrandale täpselt siis, kui mu lõual lahvatas valu. Teravad tähed lõikasid silmalaugude taga. Kostis tume mütsatus, kui marmoruhmer põrandalaudadele prantsatas.
Jookse minema, Roar!
Tundsin suus raua maiku. Hammaste vahel rähka. Mu purunenud hamba kilde. Sain lauanurgaga vastu vahelihast, kui mees mu seeliku üles rebis, hoidis kõva haardega ümber kaela mu nägu all ja hakkas end minu peal jõnksutama.
Ma ei saanud hingata.
Paanika andis järele, muutudes vaikivaks alistumiseks. Siiski jäi minusse uhke tunne sellest, et olin talle ära öelnud. Tahtsin, et oleksin karu, metsik ja ühtaegu tugev. Ta surus mu nägu vastu lauda ja pigistas hingekõri kokku. Päikesekuma paistis mu silmanurkadesse ja ma olin täielikus pimeduses, saamata hingata. Metsaomanik ägas mu selja taga: ta oli nagu tainas, kuid tugev, ja ma tundsin ta kurjust oma alakehas vaagnas pea kurgus. Ruumi värvid sulasid kokku. Kõik hakkas mustaks minema. Kas kaotasin teadvuse? Tahtsin järele anda. Ma olin püüdnud, nüüd olin valmis alla andma. Ei tahtnud enam hingata ega õhku saada, tahtsin, et õunad puudelt maha kukuksid ja heina sisse ära mädaneksid.
Aga sina olid mind kuulnud, Roar.
Sa olid kuulnud, et ma ütlesin metsaomanikule ei.
Nüüd kordasid sa minu sõnu sama selge häälega mis ennegi.
„Mu ema ei taha enam.”
Su hääl oli segane, kui see mu teadvusse jõudis, aga see polnud kaugel, sa seisid päris meie lähedal ja ma olin valmis surema, aga armastasin sind nii väga. Mu lapseke, mu väeüksus, kelle oli saanud küllalt. Mees lõpetas jõnksutamise ja mu keha vajus vastu lauaplaati ja kukkus põrandale, kui ta käe mu kaela ümbert lahti laskis. Võtsin peast kinni. Mu kael oli nüüd vaba. Mu valutavatesse kopsudesse tuli õhku. Aga kuhu ta nüüd oma käed topib?
Ära tule nii lähedale, Roar, ära tule nii lähedale!
Lebasin põrandal ja nägin, mis toimub. Pilt, mis minuni jõudis, oli ähmane, kuid ma nägin. Nägin meest möirgamas ja sinu poole pöördumas. Ta elund võnkus paljastel reitel, püksid tilpnesid pahkluude juures, kui ta haaras su õlavarrest, just nagu ta oli äsja haaranud minu omast. Ma nägin su näost, et sul on valus. Mehe keha oli nii jäme ja sinu oma oli nii kõhn. Ta sihtis, hoidis sind käega ikka kinni hoides parajal kaugusel, nii et sa ei pääsenud. Andis tugeva rusikahoobi. Ma pidin jalule tõusma. Pidin sisse hingama ja püsti tõusma.
Ei!
Esimene hoop läks vastu pea külge, täpselt sinna, kus see tume salguke alati su tedretähni kattis, kui sa puid tegid.
Jookse, Roar! Tõmba lahti ja jookse!
Mehe järgmine hoop tabas su kukalt, täpselt sinna, kus su juuksed on õhemad, nagu udemed, ja natuke lokkis. Kukal, kust ma su pead hoidsin, kui sa veel väike olid, su juuksed olid nagu villpea ja sa ei suutnud rahuneda. Su peake liikus edasi-tagasi nagu lilleõis tuule käes.
„Jookse, Roar!”
Kopsud valutasid, kuuldus vaid sosinat.
„Jookse minema!”
Ta lõi sind, mu kõhnuke laps, sepahaamritaoliste rusikatega. Nägin, kuidas sa langesid põrandale nagu kuivanud leht. Jäid lamama lauajala kõrvale, mille Armod kunagi nii ilusti ära õlitas, kohale, kus tema tavaliselt seisis, uhmri kõrvale, mille teie Tone Amaliega mulle kunagi kinkisite. Sa ei liigutanud, ma pidin su juurde saama, kuid mu nägemisväli oli udune ja keha ei kuulanud sõna.
Su keha jäigi liikumatuks. Mu kõhn laps lamas metsaomaniku jalge juures kaltsuvaibal maas.
Kui sa nüüd sured, siis suren mina koos sinuga.
Mu ümber tümpsus miski ja ma ei mõistnud, mis hääl see on. Siis sain aru, et hääl, mida kuulsin, tuli minu seest. See oli mu süda, mis kutsus hädaabi.
Su käsi liikus, Roar!
Ninast jooksis verd, kulm oli lõhki, kuid sa tõusid põrandalaudadelt ja olid nii pikk, kasvasid mu silma all lausa mitu sentimeetrit. Sa olid pikem kui see mees, kuigi olid alles laps ja nii kohutavalt peenike, ja su silmad ahenesid verejooksu taga nagu kaks sihikut relval. Kuid sina silmi kõrvale ei pööranud. Mees heitis sulle pilgu, terava nagu nuga. Jäid paigale, kui ta sinu poole astus. Ma panin silmad kinni ja kuulsin sind möigavat nagu loom, kui ta pigistas kinni kõik õhuteed su kopsudesse ja hakkas su kurgust viimast elunatukest välja suruma.
Tugev hoop, heli oli hirmutavam, kui kunagi kuulnud olin. Tume mütsatus. Ma ei tahtnud enam näha, ei tahtnud enam üldse olemas olla. Nüüd oli kõik möödas.
Kui ma nüüd veel mõned minutid elan, siis vean oma keha metsajärve tumeda silma juurde, ja seal mu tee lõppeb.
Sammud üle põranda. Kõrvus kohises. Mu näole langes kellegi vari.
Midagi ei juhtunud.
Midagi kerget puudutas mu põske. Ma pean vaatama, kuigi ei tahaks.
Roar!
Roar, mu Roar!
Sa polnud veel olnud valmis surema. Su keha ei olnudki murdunud, see polnud sinu keha, mis maha kukkus. Sa seisid kummargil mu kohal, laskusid siis põlvele ja puudutasid mu põske. Ulatasid mulle käe ja aitasid mul istuli tõusta. Õlavarrelihased olid pingul ja käed valmis. Sa hoidsid pihus mu ilusat uhmrit, uhmrit, mille teie Tone Amaliega mulle kunagi väga ammu kinkisite, siis kui sündis Tillu.
Rohelisel marmoril olid kleepuvad kahvatud juuksekarvad.

Sirutasin käe millegi järele, mis võiks mind püsti hoida, haarasin kinni lauaplaadist ja vaikusest. Kas me jõuaksime kaduda, kui ma nüüd jalule saan? Kus on metsaomanik? Kas on midagi, millega ma meid kaitsta saaksin, kui ta uuesti pihta hakkab, midagi teravat või kõva? Kas jõuame minema joosta, aga kuhu? Kõrvu täitis raske hingamine. Pikki minuteid. Mu vaateväli selgines. Mees oli pikali maas. Lamas, püksid nagu silmus põlvede ümber. Paremale poole ta pea kõrvale tekkis erepunane vereloik. Me vaatasime teineteisele otsa. Roar, ja sina pöörasid pilgu taas me onni põrandale, hoidsid uhmrit ikka käes. Uhmer oli plekke täis: punane, pruun, nahatükid ja paar juuksekarva. Ka sinu nägu oli plekiline: punane, pruun, kollane, täiesti läbipaistev. Verenired ja märjad jutid jooksid üle põskede, mu poeg, ja üle su huulte oli voolanud tatti, kuid sa ei paistnud seda märkavat. Sa lihtsalt vahtisid murelikult seda tohutut kehakotti, mis meie ees põrandal lebas, sa olid sama liikumatu kui see. Su õlad olid longus ja ma mõistsin, et su kael valutab, nägin, et sulle hakkab näkku tekkima sinikas. Ka minu keha valutas, valu kiirgas läbi lõualuu ja mu keele olid purunenud hambakillud. Mu oimukohalt tilkus verd. See oli haav, aga ma ei tea, kust ma selle sain.
Loik valgus üle põrandalaudade. Keha maas ei liigutanud. Kuulda polnud midagi. Oi, kuulsin küll! Kuulsin, et mu hingamine hakkab rahunema. Ja linnud sidistasid seina taga – siin sees aga oli kõik nii omapäraselt vaikne. Kas ta on äkki …?
Ma ei söandanud. Iga viimanegi nahariba ja korts värises. Ma ei söandanud ei tahtnud ei suutnud. Siiski liikusin lähemale. Jäin veidi kaugemal paigale ja sirutasin käe jämeda õla poole. See oli mu sõrmede alla lõtv. Keegi ei rünnanud mind, ei möiranud ega mõnitanud mind, kui ma teda õlast külje poole tõmbasin. Lihamass veeres selili ja tõmbas kaasa ka mehe raske pea.
Ta rinnakorv oli liikumatu. Sa sorisid metskitse lihatükkide vahel, mille olime puukirstu toppinud, ja tõmbasid välja Armodi peegli. Hoidsime seda mehe suu ees ja vaatasime teineteisele otsa, kui see uduseks ei tõmbunud. Korjus. Surm meie vabadikukohas.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jenny Erpenbeck

20. apr. 2023 at 9:28 e.l. (Jenny Erpenbeck) (, , )

Jenny Erpenbecki autoriõhtu kirjandusfestivalil Prima Vista toimub 10. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, temaga ajab juttu TÜ õppejõud Hella Liira.
11. mail kell 17.30 esineb ta Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus, vestluskaaslaseks kirjandusteadlane Aija Sakova.

Foto autor: W.B


Saksa kirjanik ja lavastaja Jenny Erpenbeck sündis 1967. aastal Ida- Berliini intellektuaalide perekonnas. Pärast õpinguid teatriteaduse ja muusikateatri režii erialal töötas ta Austria ja Saksamaa ooperimajades. Teater oli ka tema lävepakuks kirjandusse.

1999.aastal ilmunud esikteoses, jutustuses „Vana laps“ (Die Geschichte vom alten Kind), nähakse paralleele Kafka moonutatud maailmadega. Teos äratas saksa kirjandusruumis suurt tähelepanu ja on tõlgitud ka eesti keelde (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili).
Debüütromaanis „Külaskäik“ (Heimsuchung, 2008) jutustab Erpenbeck loo ühest suvemajast ja selle elanikest läbi 20. sajandi, aga ennekõike on see raamat kodust, paiksusest, kõigest sellest, mis inimesi mingi koha, maastiku, kultuuri külge seob. Ka 2012. aastal avaldatud ja 2021. aastal eesti keeles ilmunud „Viimsepäeva õhtu“ (Aller Tage Abend, e.k. Gallus, tlk Terje Loogus) on rännak läbi 20. sajandi karmide sündmuste. Mõlemas romaanis on üksikisiku elusaatus paigutatud ajaloolisse konteksti ja sisse põimitud Erpenbecki enda perekonnalugu.
„Viimsepäeva õhtut“ on nimetatud kirjanduslikuks eksperimendiks. Erpenbeck kasutab peategelase elukäiku kujutades kirjanikule antud võimu lasta juhtuda võimatul – ta annab 20. sajandi algul Galiitsias sündinud lapsele viis erinevat elu ja laseb tal viis korda surra.
Erpenbecki värskeimat romaani „Kairos“ (2021) peetakse üheks kõige siiramaks ja paremaks romaaniks SDV allakäigust. Romaanis, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus Ida-Berliinis, jutustab ta suure vanusevahega paari armastusloo, mille taustal arenevad müüri langemiseni viivad sündmused..
Arvukate kirjandusauhindadega tunnustatud Jenny Erpenbecki loomingut on tõlgitud 30 keelde. Tema teosed on kirjas pandud sugestiivses keeles, täiuslikult komponeeritud ja laia tõlgendusruumiga. Kriitikute hinnangul on ta üks saksa nüüdisaja erakordsemaid kirjanduslikke hääli, kelle loomingus sulavad harmooniliselt kokku mõistuse ja südame hääl.

Katkend:

Viimsepäeva õhtu, Gallus 2021. Saksa keelest tõlkinud Terje Loogus. Lk 79 – 86.

15

Kui ema ta südaöösel välja vahetab, ei ütle noorem tütar talle, et nägi äsja suurt õde koos ühe mehega. Nad olid temast hästi lähedalt mööda kõndinud, kuid polnud teda inimhulgas märganud. Ja tema, väike õde, polnud julgenud õde hüüda, õde oli olnud väga vaikne, vaadanud maha ega vahetanud sõnagi mehega, kes ta kõrval kõndis. Nii veedab siis õde öid, kui ta koju ei tule. Aastate eest, kui väike õde oli kord juhuslikult leidnud õe päeviku ja hakanud seda lugema, oli suur õde järsku tuppa tulnud, ta polnud hakanud karjuma ega löönud õde, kui nägi, mida see parasjagu tegi, vaid oli tal raamatu täiesti rahulikult käest võtnud ja öelnud:
Kas sa arvad, et ma rõõmustasin, kui sa sündisid?
Võib-olla.
Kas mäletad veel klaaskuulikesi, millega sa alati mängisid?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima neid alla neelata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, miks ma seda tahtsin?
Ei tea.
Kas mäletad müüri kutsar Simoni maja taga?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima sealt alla hüpata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, mida ma tookord tahtsin?
Ei tea.
Kui sa veel ükskord seda vihikut puudutad, ei ole sa enam mu õde. Kas saad aru, mida ma öelda tahan?
Jaa.
Ja nüüd oli siis vaikiv õde ühe vaikiva mehe kõrval mööda tänavat kõndinud, ilma et ta oleks teadnud, et väike õde teda nägi. Selline avalik koht võis täpselt nagu avatud raamat tuua isegi keset ööd päevavalguse kätte midagi, mis polnud kellegi teise asi, ja sellises suures linnas nagu Viin ei olnud võimalik vältida, et keegi seda luges. Ta oli seisnud täpselt viis tundi järjekorras, selleks et õde saaks homme süüa lehma udarat ja hoida hinge sees ning samamoodi ema ja isa. Õde omakorda läheb homme sel ajal kui tema, väike õde, on koolis, koos emaga Viini metsa puid tooma, tundide kaupa marsib ta koos emaga külmas metsas ja veab palehigis porist vettinud puitu, selleks et ta väike õde ja loomulikult ka tema ise ja ema ja isa kodus ära ei külmuks. Ja ometi võib-olla, et seesama õde, kui ta teaks, et väike õde nägi, kuidas ta ühe mehe kõrval läbi öise Viini kõndis, sooviks ta surma ja seekord võib-olla edukalt. Kui palju selliseid rindejooni on ühe inimese elus, mis võivad maksta su elu? Väga vaevarikas oli võita kõiki lahinguid, milles surma ei saa.

16

Siis aga jääb mees, olles vaevu ta kõrvale pikali heitnud, magama, mehe ihu soojus lebab tema ihu soojuse kõrval, aga mees ei puuduta teda öö jooksul kordagi, isegi mitte unes. Terve öö kuuleb ta meest enda kõrval hingamas, teab aga iga hingetõmbega üha kindlamalt, et pole mõtet kätt tema järele sirutada. Nutt, mis tal 7031 ärasõidust saati on kurgus pitsitanud, pääseb nüüd lõpuks valla, aga hoopis teistsuguse nutuna: nutt surnud sõbranna pärast muutub veel kõris armukadedusnutuks surnu pärast, kurbusenutust saab vihanutt armastatud mehe pärast, kes küll kutsus teda endaga sängi jagama, kuid nüüd keeldub teda lohutamast kaotuse pärast, mida ise taga leinab. Millalgi öö lõpu poole nutab ta veel üksnes häbist. Ta on saanud nüüd lõpliku vastuse küsimusele, mida ta – kui see oleks olnud tema teha – poleks esitanud veel niipea ja võib-olla üldse mitte kunagi. Vastuse, mida ta poleks iial kuulda tahtnud, nimelt et mees on küll sõbralik, kuid teda siiski ei armastata, et mehe lein surnu pärast on sügav ja tõeline, samal ajal kui tema enda kahepalgelisele olemusele ei ole maailmas midagi võrdset. Kui ükskõikne oleks ta olnud isa, ema ja sõprade hukkamõistu suhtes, kui vaid mees oleks mõelnud samamoodi nagu tema, kuid kaotuse tõttu on ta nüüd pöördumatult hukka mõistetud. Magades andis mees talle lootust ja magades tallas ta ka põrmu. Üksildasemana kui kunagi varem tõuseb ta hommikuhämaruses magaja kõrvalt püsti, mitte keegi, kes teaks, mida ta lootis, ei sooviks temaga enam tegemist teha, ta ise peab taluma oma ihu, mis oli teda sedamoodi eksiteele viinud. Kui ta oleks õhtul koju läinud, nagu ta alguses tahtis, poleks kodutee olnud midagi enamat kui astumine, jalg jala ette. Nüüd aga teab ta, mida tähendab see, kui tagasiteed enam ei ole. Ta otsib oma asjad kokku ja lahkub korterist meest äratamata.

17

Millalgi vastu hommikut ta lõpuks, aga millal küll, ma ei tea, kell kuus või kell seitse? Ma ei tea. Kas ta nuttis? Ma ei usu. Ainult imestasin, et ta ei tahtnud üles tõusta, ta oli ka kell 9 veel, terve esmaspäeva voodis, silmad kinni, aga ometi ei maganud. Ja ei söönud midagi. Ja isegi mitte kohvi. Päev otsa ainult pikali. Ta ütles, et tahab olla pikali ja mitte üles tõusta. Ah, tõesti. Teisipäeval ka ei tulnud metsa. Mitte üks inimene maailmas. Kolmapäeval Mizzilt mune, aga ta ei tahtnud enda oma. Ja siis, järgmisel ööl, juuksed maha. Just. Ma ei läinud isegi malet mängima, tõesti arvasin, et nüüd on Steinhofi minek. Mina ka. Ilusad juuksed. Aga reedel tundus ta jälle parem. Jaa, nii mulle näis. Hästi rahulik. Laupäeval sadas lund, siis tuli esimest korda alla. Panin talle veel mantli ümber, ütles all, et tal hakkab pea lumesadu vaadates ringi käima. Mina ütlesin: ära siis vaata. Ja ma ütlesin: söö midagi korralikku, siis seisad varsti jälle jalul. Ja siis tegi suu lahti ja lasi lumehelvestel suhu sadada. Tõsi. Ma veel naersin. Mina ka.
Ja siis saabus pühapäev.

18

Pühapäeval tahab suurem tüdruk, jumal tänatud, lõpuks ometi natukeseks jalutama minna. Kas sa lähed sõbranna juurde?, küsib ema. Jah, ütleb tema. Samal ajal kui ema ta selja taga ust kinni paneb, kuuleb ta veel, kuidas see hõikab isale: aga natukene kummaline on see küll, et ta sõbranna ei käinud teda ü h t e g i korda külastamas, kas sa ei leia? Jah, ja kuidas ta oleks saanudki, äkki 7031-ga? Vanemad on ise süüdi, et nad omaenda tütrest nii vähe teavad. Kas keegi on temalt kunagi küsinud, kas ta üldse soovis endale õde või kas Viin talle esimese külaskäigu ajal tõesti nii hästi meeldis, et ta tahtis siia kohe elama kolida? Kui lütseumi käsitööõpetaja nimetas tema suure hoolega õmmeldud nukukleiti räpakaks ja lohakaks, sai talle selgeks, et ka aastaid hiljem oli ta Viinis võõras ja ka jääb alatiseks võõraks. Ta mäletab veel, kuidas vanaema vahetult pärast Galiitsiast põgenemist elas nende juures, paar päeva oli köögis lõhnanud nii nagu vanasti pirnikompoti ja haala järele, aga kui toiduvarud, mida vanaema oli kaasa toonud, otsa said, oli ema otsinud vanale naisele kohe teise korteri ja keelanud tütardel teda külastada. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Alles siis oli ta aru saanud, et tegelikult on ta ka ise juudi päritolu, kuid isa käis tema ja õega ikkagi igal pühapäeval kristlikul jumalateenistusel, et koos teiste ametnike ja nende peredega istuda riigiteenistujatele mõeldud pinkidel. Juba üle kümne aasta on isa oma kolleegidele rääkinud, et ta abikaasa ei ole väga hea kõndija ja käib seetõttu kodule lähemal asuvas kirikus, ja nii on isa juba üheksandale palgaastmele tõusnud, aga ka üheksanda palgaastme ametnikul pole mingi kunsttükk kõngeda täpselt samasuguses viletsuses nagu Schönbrunni loomaaia ahvid, kaamelid ja eeslid. Kas ta oli oma nurjunud armastust sõbranna ees varjates nüüd ka ise niisama ükskõikne ja valelik nagu ta vanemad? Ja ka temal polnud mingit kasu sellest, et ta hoidis tõde enda teada, sest nii väljaöelduna kui ka mitte väljaöelduna oli tõde ikkagi olemas ja tegi iga päev seda, mis oli ta ülesanne. Landstraẞer Hauptstraẞe, Arenbergpark, Neulinggasse, mis Margareteni linnaosa kandis muutub Gusshausstraẞeks ja veel hiljem Schleifmühlgasseks, lõpuks Margaretenstraẞe – paberileht, millele ema oli kirjutanud vanaema aadressi, lebas köögisahtlis.

19

No nii, hakkame minema.
Hakkame minema.
Igal pühapäeval sõitis ta Viini metsa puid tooma. Sõitis trammiga Rodauni või Hackingi lõpp-peatusse, koos paljude teistega, kes samuti nagu tema tassisid käes korve ja seljas seljakotte ja räätsi ja läks sealt metsa, et korjata hagu, võib-olla murda siin-seal ka mõni oks, mis polnud liiga raske.
Nõbu aitab söega, tore oleks.
Müts, mantel ja kindad.
Hästi.
Õhtul tagasi sõites pidi ta vahel laskma ühe või kaks trammi mööda, enne kui õnnestus end pressida mõnda täiskiilutud vagunisse, seepärast pidi ta sageli seisma üle tunni pimedas peatuses ja külmetama, samal ajal kui teised inimesed istusid või seisid valgustatud trammis ja metsast kogutud oksarisu turritas välja seljakottidest ja korvidest nende peade kohal.
Nüüd veel korv.
Ja seljakott.
Selline trammivagun paistis väljastpoolt nagu akvaarium: kui tramm liikuma hakkas või pidurdas, kõikusid inimesed koos haokubudega uduste klaaside taga edasi-tagasi nagu üksainus suur organism.
Ah, kinni jäi.
Milline ikaldus.
Saapad.
Nüüd tuleb jälle ülevalt välja.
Ah, schvachkeit, küll on viletsus.
Nii.
Ta oli juba varem vahel mõelnud, et häda muudab inimesed üksteisega üha sarnasemaks, kõik liigutused, käte- ja sõrmeliigutusteni välja, üha ettearvatavamaks. Kui ta kohtus metsas teiste kütet otsivate inimestega, nägi nende küürutamist, okste tükeldamist, kuivanud lehtede maharaasimist – see kõik oli täpselt nagu ta enda küürutamine, okste tükeldamine ja lehtede raasimine. Kui mitte miski peale nälja ja külmetamisega võitlemise polnud enam oluline, lülitusid kõik inimesed sarnasele liigutuste ja tegevuste säästurežiimile, mis oli neile ühine võib-olla juba sest ajast, kui nad olid loomad, sellal kui kõik see, mis inimesi üksteisest eristas, oli järsku selgelt äratuntav kui luksus.
Nüüd on korras.
Ah, nüüd oleks ma peaaegu võtme ära unustanud.
See oleks küll lugu olnud.

20

Tuleb vaid kõndima hakata, siis muutub tänav, mille nimi on koos maja- ja korterinumbriga paberile kritseldatud, teeks: majad paremal ja vasakul, ilm külm ja niiske, sammude kaja lumes ja lörtsis, teised inimesed, kes tahavad üht või teist või peavad midagi tegema, tee viib sind mööda võõrastemajadest, mis on hädapärast valgustatud, poodidest, mille vaateaknad on peaaegu tühjad või ruloodega täiesti kinni kaetud. See maja, kus vana naine elab, on madal, kivist ingel valvamas sissepääsu kohal. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Kui vanaema oli pärast põgenemist Viini jõudnud ja elas esimestel päevadel tütre juures, jutustas ta vanemale lapselapsele kahest inglist, kes kuulutasid Lotile ette Soodoma hävingut ja päästsid ta. Need inglid olid olnud nii ilusad, et Soodoma elanikud oleks nad heameelega tükkideks rebinud ja alla neelanud, oli vanaema öelnud. Shain vie die zibben velten. Ilusad nagu seitse maailma. Nüüd, kui vanem tüdruk lingile vajutab ja proovib meenutada, kuidas vanaema seda lauset ütles, tundub see võõrapärane, nii et ta ei tea, kas ta seda mitte unes ei näinud. Nii ilusad. Väravamaja haiseb ja on pime, ühe esimese korruse ukse kohale on kinnitatud plekist silt korterinumbriga. Akendest, mis trepikojast õue poole avanevad, on mitmed juba purunenud ja puitplaatidega asendatud. Ilus mees, ah, ta huuled, ninasõõrmed, ripsmed. Kas ilul pole kunagi olnud mingit muud mõtet, kui ässitada kõiki, kes tahavad seda endale saada, üksteise vastu ja lasta neil lõpuks ilu endi vahel – või kui see ei õnnestu, siis iseennast – lõhki rebida? Ta annab kella ja koputab ka uksele, aga keegi ei tee lahti. Lapsena oli ta läinud raekoja ette ja nõudnud sõja lõpetamist. Nüüd seisis ta keset omaenese sõda, milles tal – eemal pommidest, granaatidest ja mürgigaasist – oli siiski lõputult raske elada üle terve päev hommikust õhtuni ja öö takkaotsa.

21

Mida me siis, taeva päralt, pühapäeva õhtul tegime?
Neljateistkümnest inimesest, kes 1898. aastal välgu ohvriks langesid, said kaks välgutabamuse siseruumis, kaks puu all, üks tee ääres krutsifiksi all, kus ta varju otsis, ja seitse lageda taeva all, (nende seas kaks põllul töötanud viljakoristajat). Kahel juhul ei saanud ma täpsemaid asjaolusid välja selgitada. Laufenis Sanni jõe ääres tabas välk naist, kes kandis seljal kõblast. Naine halvati ja ta seljale jäi kõplakujuline märk.
Ema pani pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, noorema tütre kingadele uusi paelu. Isa laotas pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, toimikud köögilauale laiali ja hakkas lugema. Väiksem tüdruk tegi pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, matemaatikaülesandeid. Siis tõi ema külmast salongist õmblustarbed ja hakkas sukki nõeluma. Siis proovis isa, kas ta näeb prillidega paremini lugeda kui ilma, ta lükkas prillid alla ja vaatas üle serva, siis lükkas prillid jälle üles ja ütles lõpuks: seda kirja pole sugugi nii lihtne lugeda. Siis pani väiksem tüdruk puid juurde. Puud sisisesid, kuna nad olid nii märjad. Ema ütles: mine pese käed puhtaks, muidu määrid vihiku ära. Väiksem tüdruk pesi ämbris käsi. Ema hammustas niidi katki. Isa pööras toimikus lehte. Väiksem tüdruk pühkis käed kleidi sisse kuivaks ja istus tagasi laua taha. Ema otsis õmbluskarbist teist värvi niiti. Isa pani prillid kõrvale ja luges edasi. Väiksem tüdruk kastis sule tindipotti ja lahendas oma rehkendust. Ema köhis. Isa pööras jälle toimikus lehte.

Linke:

https://www.lovelybooks.de/autor/Jenny-Erpenbeck/

https://www.newyorker.com/culture/persons-of-interest/jenny-erpenbeck-is-keeping-time

https://jupiter.err.ee/1608575719/head-lood

https://readingwide.com/2019/08/10/interview-with-jenny-erpenbeck/

Püsiviide Lisa kommentaar

Marju Kõivupuu

6. apr. 2023 at 12:15 p.l. (Marju Kõivupuu) (, , )

Foto autor: Erik Prozes

Marju Kõivupuu (1960) on eesti filoloog, kultuuriloolane, kirjanik ja folklorist.

1986.aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Aastatel 1990–1993 õppis Tartu Ülikooli aspirantuuris ning 1995–1999 Eesti Põllumajandusülikooli doktorantuuris. 2002. aastal kaitses Marju Kõivupuu doktoritöö surmakultuuri suundumustest Võrumaa matusekombestiku näitel.

Katkend: Eesti mütoloogia algajale, Tänapäev 2023, lk 107-115

INIMENE JA KODU
Hing

„No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma? Ja kus see hing üleüldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?”

Läbi aegade on inimkonna suurimateks mõistatusteks jäänud sünd ja surm – hinge saamine kehasse ning lahkumine kehast. Filosoofia ajaloos on hing mitmeti käsitatud mõiste, enamasti on see sama mis psüühika ja teadvus, sealhulgas eneseteadvus.
Ürgne kujutelm hingest kui elu andvast ja kandvast algest, mida leidus kõikjal – inimeses, loomades, looduses -, on ka eesti rahvausundis üldlevinud fenomen. Tõsi, külaühiskonnas valitsenud arusaamade kohaselt asus inimese hing hierarhiliselt siiski natuke kõrgemal redelipulgal kui näiteks (kodu)loomade oma – tõpral on toss, öeldi inimpõlvi tagasi. Arvatavasti on loodusjõududel (äike, tuul, vesi jne), millest inimene sõltus, olnud omakorda rohkem hingejõudu kui inimesel.
Rahvauskumuse järgi asus üks hing kogu kehas, kuid oma hinged olid ka üksikutes elundites, mõnes väekamad kui teises; hing oli ka inimese varjus ja tema peegelduses, hinguses, samuti nimes. Keeleteadlase Haldur Õimu (snd 1942) arvates pesitseb eestlaste hind südame piirkonnas, sest sellistes väljendites nagu „kogu hingest” ja „hing on raske” täidab hing südame rolli.
Paljudes eesti väljendites võib sõna „hing” asendada sõnaga „süda”, ilma et tähendus muutuks. Väljendites „hing aimab halba”, „hing igatseb” või „hing on ärevil” peegeldab hing inimese sisemaailma tundmuste ja tahte alal; ütlus „silm(ad) on hinge ja/või südame peegel” omakorda osutab silmade ning inimeste emotsioonide, mõtte- ja tahtemaailma seostele.

ANIMISM

1867.aastal pidas Edward Burnett Tylor (1832-1917) Londonis Inglise Kuninglikus Seltsis kõne religiooni algupärateooriast, mille kohaselt varaseim usund põhinebki loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusel. Ladinakeelse nimetuse animus – hing – järgi hakati uut õpetust nimetama animismiks. Animistlikele kujutelmadele on iseloomulik partikulaarsus – suure hulga erifunktsiooniliste vaimude ja hingede eristamine, kellega suheldakse kui võrdne võrdsega vastavalt elus ette tulevatele mitmesugustele olukordadele. Animism on ka algupärateooria, mille kohaselt on ta olnud varaseim usund (religiooni vorm), mis esineb juba paleoliitikumis.
Kuigi animismi idee püstitas Herbert Spencer (1820 – 1903), peetakse animismi teooria rajajaks ja mõiste kasutusele võtjaks briti antropoloogi Edward Burnett Tylorit, kes oma 1871. aastal ilmunud teoses „Primitiivne kultuur” väitis, et animismi võib leida kõikides usundites, eriti nende varasematel arengujärkudel.

PEEGEL

Peegel (lõunaeesti varòkaetus, ese, mis näitab inimese varju) on usundis ja mütoloogias maagiline ese, võluvahend, mis võimaldab inimesel suhelda ka teispoolsusega. Peeglit on kasutatud meediumina ennustamisel, teda seostati surmaga: peegel on värav teispoolsusse. Peegli purunemine sümboliseeris ebaõnne (niipalju õnnetuid aastaid, kui mitu kildu) või halvemal juhul koguni surma. Katkist, mõranenud peeglit ei ole peetud mõistlikuks kodus hoida. Kui majas oli surnu, oli kombeks katta peeglid kinni, et hing saaks kehast rahulikult lahkuda. Kuid tänapäeval soovitatakse lisaks peeglile kinni katta kõik ekraaniga esemed: telerid, kuvarid. Viimane on kombeks iseäranis rahvapärases õigeusus, kus 40 päeva pärast surma on olulise tähtsusega, sest hing viibib siis veel elavate juures, ning elavad peavad omalt poolt tegema kõik, et lahkunu hing ei satuks teel teispoolsusse kurjade hingede meelevalda. Maagilise tähtsusega on rahvapärases õigeusus eriti esimesed üheksa surmajärgset päeva: surnu hing käib sel ajal pühakute hingede abiga Issanda ees kummardamas. Tänapäeval, kui elutempo on kiirenenud, püütakse vähemalt üheksa päeva reeglist kinni pidada. On usutud, et lahkunu hinge peegeldus peeglis võib kahjustada elavaid inimesi ning lahkunu hing võib tõmmata elava inimese teispoolsusse. Kui elav inimene näeb surnud inimest peeglis, on see märk, et tal endal pole ka kaua elada jäänud. Peeglimotiivi kui maagilist silda siin- ja sealpoolsuse vahel kasutab näiteks kirjanik Indrek Hargla oma „Süvvahaua” sarjas.

Vanakreeka filosoofi Aristotelese (384 eKr – 322 eKr) järgi on kõigil elusolenditel hing: taimedel on eriline kasvav või kasvatav hing (anima vegetativa), loomadel loomne ja tundlik hing (anima sensitiva) ja inimestel ratsionaalne hing (anima ratsionale).
Arvatavasti on hinge mõiste algselt olnud seotud hingamise, puhumise ja tuulega. Vanas Testamendis puhub Jumal esimesele inimesele hinge sisse nina kaudu. Eesti keeles ütleme hingeline ja mõtleme elusolendit, inimest.
Samuti on läbi aegade usutud keha elustava hinge eksistentsi jätkumist mingil muul moel. Kalmete, kalmistute ja hukkumispaikade seotus kividega on tuntud tänini kogu maailmas (vrd näiteks megaliidid, püramiidid, mälestuskivid jne). Samamoodi on peetud eri usundites hinge sümboliks ja uueks eluasemeks puid, allikaid, ja teisi loodusobjekte. Nii nagu kalmesse/kalmistule on maetud lahkunu maised jäänused, asub kivisse, puusse või allikasse inimese surematu hing.
Eesti vanema põlve folklorist ja usundiloolane Oskar Loorits, toetudes Wilhelm Wundti (1832-1921) jt toonaste usundiuurijate seisukohtadele ning lähtudes teoreetilisest eeldusest, et rahvauskumuste kohaselt asub hing igas elavas olendis ning juhib kogu elutegevuse protsessi, süstematiseeris muinaseestlaste hingekujutelmad kehahingeks (asub kogu kehas), elundihingeks (hing asub ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes), varihingeks (olendi varjul on ka hing); hing on olemas ka peegelduses, hingetõmbes, hinguses (vrd läänemeresoome sõna „hing”) jne.
Kehast ajutiselt lahkuv hing (irdhing) võis näiteks magamise, haiguse või näiteks minestuse ajal nähtamatuna või nähtavalt lahkuda kas inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mardikas, mesilane, liblikas) kujul.
Surm tähendas hinge jäädavat lahkumist kehast (vrd ütlus „heidab hinge”), misjärel võis hing iseseisvalt (kummitus, kodukäija) edasi tegutseda (külastas näiteks hingede ajal oma kunagist kodu) või siirduda (irdhing) mõnda teise olendisse (looma, lindu) või loodusobjekti (puusse, allikasse, kivisse). Ristipuude fenomenis on aastatuhandete jooksul konserveerunud arusaamad puust kui lahkunud hinge uuest asupaigast.
Looritsa väitel on indoeurooplaste eeskujul eesti rahvausu hingekujutelmad dualistliku iseloomuga: headele, abistavatele hingedele vastanduvad pahatahtlikud, kahju, haigusi ja õnnetust toovad hinged.
Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida (reinkarnatsioon).

Hingedepäev, hingedeaeg

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati hingedepäev ehk usklike surnute mälestuspäev pühana 1006. aastal ja seda tähistatakse sealtmaalt 2. novembril. Kirikuloost on teada et hingedepäeva hakati pühitsema Prantsusmaal Cluny kloostri abti Odilo eestvõttel 998. aastal. Olemuselt haakub hingedepäev 1. novembril pühitsetava pühakutepäevaga, mida hakati pidama 9. sajandil. Sellele järgnev „lihtsate” hingede mälestamise püha saigi alguse inimlikust soovist meenutada-mälestada ühel kindlal kuupäeval ka kõiki neid surnuid, keda kirikuisad ei ole pühakuks kuulutanud. Hingedepäeva kristlik sisu, selle tähtsus ja tähendus seisneb surnute mälestamises ning nende eest palvetamises.
Mitmel pool Euroopas oli hingedepäeval kombeks küpsetada hingekakku ehk hingeleiba. Selle saamiseks käisid lapsed perest peresse, laulsid ja lugesid kaku annetaja surnud sugulase eest palve. Mõnel pool on see vana tava veel tänini üsnagi elujõuline.
Alates 1990ndatest alguse saanud hingedepäeva tähistamine 2. novembril on kogunud ka eestlaste hulgas üha enam populaarsust. Sel päeval süüdatakse akendel ja kui vähegi võimalik, siis ka lähedaste kalmudel küünlad, et meenutada lahkunuid, olla mõttes nendega, sest paljudel juhtudel on lähedased maetud Eesti eri nurkades asuvatele maakalmistutele, kuhu jõudmiseks kulub teinekord tunde. Ka on tuhastusmatus toonud kaasa uue kombe puistata lahkunu tuhk kuhugi loodusesse, nii et lähedastel polegi kalmuküngast, kus mälestusküünal süüdata. Kirikutes korraldatakse sel päeval jumalateenistusi, sageli koos armulauaga. Hingedepäeval pole üldjuhul heaks tooniks korraldada kärarikkaid meelelahutusüritusi, küll aga temaatilisi kontserte nii kirikutes kui erinevates kontserdisaalides.
Kui kirikutraditsioonis oli hingedepäev kinnistatud ühele kindlale kuupäevale, siis eesti ja teistegi rahvaste vanemas traditsioonis saame rääkida pikemast perioodist, kus pöörati lahkunud esivanematele tavalisest rohkem tähelepanu – see on hingedeaeg. Eestlased on tähistanud hingedeaega sügistalvisel perioodil, kui vegetatsiooni- ehk taimede kasvuperiood lõppes ja algasid öökülmad. Hingedeaeg kestis orienteeruvalt mihklipäevast (29. september) simunapäevani (28. oktoober) või koguni mardipäevani (10. november). Kuid hingi oodati „koju käima” ka pikkade aastavahetuspühade (jõulud-näärid) ehk talvistepühade aegu. Kuna meie kalendripärimust pandi kirja suuresti alates 19. sajandist, peegeldab see rahvakalendrit niisugusena, nagu see oli välja kujunenud 19. ja 20. sajandi vahetuseks, siis on arvatud, et varasematel sajanditel võis hingedeaeg eelneda vahetult jõuludele või peetigi seda hoopis novembris. Kui mingite märkide järgi võis arvata, et hinged on tulnud kodu käima enne või pärast kindlaks määratud hingedeaega, siis nähti selles halba ennet, pahatahtlikku koduskäimist. Lõuna-Eestis Mulgimaal on lapsed 19. ja 20. sajandil käinud hingede ajal õhtuti ringi hingesantidena, valgesse rõivastatult akende taga vaikselt uludes perest peresse. Andeid nad ei palunud, kuid neile jagati toidukraami, mida pandi surnute mälestamise ajal lauale – käkke, pähkleid, ube ja herneid. Kui vana see komme on, võime vaid oletada. Võimalik, et see on seotud hingede ürgse ärasaatmise kombega, mille juurde kuulus rääkimisest hoidumine ning tundeid ja meeleolusid väljendati vaid häälitsuste kaudu.
Kui inimpõlvi tagasi elasid eelläinud põlved edasi elavate mälestustes ja lugu(laulu)des, siis praegusaja arenenud tehnika on teinud lahkunud lähedaste mäletamise-mälestamise juba suhteliselt lihtsaks: nad on koos meiega fotode, heli- ning videosalvestuste vahendusel. Ning nende hingeliste hulka, keda sel päeval meenutada, oleme nüüdisajal arvanud ka oma lemmikud, karvased ja sulelised sõbrad-pereliikmed, kelle mälestuseks süüdatakse samuti küünal nig poetatakse lauale nende lemmiktoitu.

Surm

Teaksin surma tulema,
ea otsassa olema –
ma´ p teeneks suvela tööda,
kõrt ei kõigella nädalal.
Teeksin surma sukesida,
Külma kalmu kinda` aida,
miska võin mullas magada,
alla mulla hoogadagi.
Parem on mullas kui murulla,
parem on hauas kui arulla,
Seevõrs mullassa pahema,
ase ahlb on hauassagi –
kes toob mullale õluta,
söödile sialihada,
kalmule kanamuneda.

H II 65 (33). Simuna khk, 1895.

Bioloogilisest ja meditsiinilisest aspektist on surm (mors) organismi elutegevuse lakkamine (exitus letalis). Surma võivad põhjustada vananemine (loomulik ehk füsioloogiline surm), rasked haigused (patoloogiline surm) ning õnnetused ja vägivald (vägivaldne surm).
Teadust, mis uurib surma põhjusi ja arengumehhanisme, nimetatakse tanatoloogiaks (< kr thanatos – surm+logos -õpetus) ehk surmaõpetuseks. Tanatoloogia tegeleb surma, suremise ja surija kohtlemise bioloogilise, meditsiinilise, sotsiaalse ja eetilise külje üldkäsitlusega, hõlmates hinnangut ka eutanaasiale (kr eu-hea + thanatos – surm), paranemislootuseta haigele tahtlikult surma esilekutsumisele.
Filosoofiliselt võime küsida: kas surm on moment või protsess? Kui vastata küsimusele raku tasandil, siis on see protsess, sest erinevad rakud tulevad hapnikupuudusega erinevalt toime. Surma tuvastamise akti kohaselt on inimene surnud, kui on lakanud täielikult ja pöördumatult kõik tema peaaju või vereringe funktsioonid.
Surma mõistet võib vaadelda eri tasanditel: surm kui empiiriliselt tajutav sündmus, surm kui kirjeldatav nähtus, surm kui elu lõpphetk või surnudolemine kui seisund. Erinev on ka üksikteaduste ja filosoofia lähenemine surma problemaatikale. Filosoofiliselt mõistetakse surma all individuaalse elutsükli lõppemist, usundiliselt hinge lõpplikku lahkumist kehast ja siirdumist teispoolsusesse või ümbersündi uude kehasse või olekusse.
Teadmisega, et elu on ajalik, on tulnud inimkonnal läbi aegade leppida ning tulla selle teadmisega ka toime. Nii surmahirm kui igavese elu otsingud on kuulunud iidsetest aegadest inimeseks olemise juurde. Inimese suhe surmaga on leidnud endale püsiva koha surmaennetes, surmaga seotud uskumustes, müütides ja muinasjuttudes. Erinevad religioonid püüavad vastata küsimustele, mis saab inimesest pärast tema tema siitilmast lahkumist, kas ta elab edasi oma lähedaste mälestustes, laste geenides või on veel mingeid muid võimalusi – näiteks reinkarnatsioon ja taaskehastumine arvukates maailma usundites. Sellised mõtteviisid pakuvad lohutust ja erinevaid võimalusi surmaga leppimiseks.
Surm on ka inimeste loodud abstraktne mõiste või kujutlus. Surma sümboliseeriv Vikatimees, musta kapuutsiga lehvivasse hõlsti riietatud või ilma selleta kujutatud inimskelett, kellel vikat ülal, on tuntud peaaegu kõigi maailma rahvaste juures. Arvatavasti pärineb selline surmasümbol antiikmütoloogiast, kus surma sümboliseeris ajajumal Chronos (mitte segi ajada titaan Kronosega), kes isikustas ajatsükli lõppu ja vanadust ning kelle tunnusesemed on luukere, vikat ja liivakell – kõik on ka tänapäeval tuntud ja kasutatud surmasümbolid.

Raamatud:

2009 – “Hinged puhkavad puudes”
2011 – “101 Eesti pühapaika”
2013 – “Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini”
2015 – “Eestlase eluring”
2017 – “Estonian Heritage” (ilmunud inglise keeles, kaasautor Riin Alatalu)
2017 – “Loomad eestlaste elus ja folklooris”
2018 – “Pärimusaabits lastele ja suurtele”
2023 – „Eesti mütoloogia algajale”

Püsiviide Lisa kommentaar

Heidi Iivari

20. märts 2023 at 9:01 e.l. (Heidi Iivari) (, , )

Heidi Iivari (s 1974) on Soome päritolu luuletaja ja kultuurikorraldaja, ent Tartu on tema kodulinnaks nüüd juba kuusteist aastat. Iivari esitab oma luulet alates 2018. aastast, aga ta on osalenud juba mitmetel erinevatel üritustel ja festivalidel Eestis, Soomes ja Hispaanias. 2020. aastal sai ta kolmanda koha Eesti luuleprõmmu finaalis ja esindas Tartut UNESCO kirjanduslinnade Slam-O-Visioni lavaluulevõistlusel. Iivari luulet on tõlgitud inglise, hispaania ja prantsuse keelde ja tema tekste saab lugeda eesti ja soome keeles veebiantoloogias „Viron runokartta“ ning „Sinisild/Sinisilta“ (2020).

Foto: Aksel Lõbu

Iivari eesti- ja soomekeelne esikluulekogu „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“ (Enostone Kustannus, 2021) on pühendatud Tartule ja kõigile Tartu armastajatele. Kogumiku tegelased kohtuvad kirglikult ja valusalt Tartu tänavatel, veinibaarides, aguliradadel ning salamajades ja -aedades. Tartu on Iivari sootu muusa: vallatu, tõsine, uhke ja elurõõmus boheemlane. Seda vaimu on tunda ka Iivari luuletustes, mis ulatuvad linnaromantikast tragikomöödiasse. /Prima Vista/

Valik luuletusi:

Tarton sarjarakastaja/ Tartu sariarmastaja, Enostone 2021. Lk 17; 27; 32; 37; 43; 65; 83; 91; 95; 111; 135.

Tartu vaim

Aura puhastamine

Nüüd olen mina see kes näitab
noortele meestele linna vaatamisväärsusi
räägib legende paikadest
mida enam ei ole
mida igatsetakse taga
näoraamatu grupis Nostalgiline Tartu

nüüd olen mina see kes viib
noored mehed Musumäele
ja ütleb: see kõik on üks suur jama
viib öösel õlletehase keerdtrepile
ja ütleb: see kõik on ometi tõsi

ja noored mehed võpatavad
hull mutt! – nad erutuvad
ning mul pole midagi selle vastu
absoluutselt mitte midagi

nõnda puhastan ma aastast aastasse
oma kodulinna aurat

sest mina olin siin juba siis kui raiuti maha
lagunenud majadesse kasvanud kaski
kodutuid krantse ja tänavalapsi
tõrjuti pangaautomaatide eest
kirikud said taas katuse
ning Sass ja Milius rahu

mina olin siin kui elamusturist kirjutas
In relationship with Tiina in Tigutorn
ja suured armastused marssisid
minu linna
minusse
ja minust läbi.

Tartu on väike

Olen Karliga lõunal
kui talle helistab tuttav hääl –
minu vennanaine Maria

olen Brunoga kohvil
kui sisse astub Karli vend Kalle
kes ei taha mind näha

olen Mariaga kinos
kui mu vend helistab
et Maria ei võta vastu

vastan vennale:
ära aja jura
Karl rääkis mulle kõik ära

ja siis hüüab mu selja tagant
Kalle naine Tiina
et sul endal on suhe Brunoga!

ma ei vasta et just täna
nuttis Bruno mulle kohvikus
et on armunud Tiinasse.

Tartu saiapood

Irita! Tule tagasi Tartusse
lähme saiapoodi
jalutasin sellest hommikul mööda
ja nutsin šampust ja sarvesaiu
ühele ööpäevale sadanud
põletavaid pettumusi
nagu 20 aastat tagasi
kui soojendasime käsi
ümber klaasist teekruuside
ja sina hääldasid pehmelt ja ladusalt
mina purssides uusi sõnu nagu
„kusjuures” „lahterdama” „tõbras”

Irita! tule minuga saiapoodi
kus kõik on nagu vanasti
kuigi lusikate kilinat ei ole
latte`t pakutakse papptopsis
aga vene tüdruk leti taga
on nagu küpsis „Kevadlill”
šokolaadist silmad läigivad
nagu üliõpilaste nibud
konvendi järelpeol

– ja nüüd ongi kevad!
aga mina nutan šampust ja sarvesaiu
nüüd on mul hädasti vaja sind
kaneelileent ja õunasiirupit
millega glasuurida oma mured
üks korralik struudel kahe peale
kulub marjaks meile
keda elu kulutab aina
siledamaks sihvakamaks
ja kui see päev on läbi
ja sõber teeb mulle pai
ütlen vaikselt äi!
jäi struudel saamata
nii palju on lahendamata

aga Irita –
tema tuleb homme Tartusse!

Tartu armukesed

Sariarmastaja

Ettevaatust kallid inimesed!
Teie ees on sariarmastaja!

ettevaatust luuletajad!
kellel suure ego või hirmu asemel
on aju

ettevaatust filosoofid ja maailmaparandajad!
Rindadega või ilma
teie kelle huuled teevad
ahvatlevaid või lohutavaid mänge
sariarmastaja teist ei möödu

kas teate

kes on kõige suuremas ohus –
insenerid
kes ei loe luuletusi

aga sariarmastaja esiarmastatu
tema advokaat
tõestab ja tõrjub adekvaatselt
meeleheitel austajate vihakirju
õrn kumer rind
heitmas kiiri
Eesti seadusele.

Valge ja kannikesekarva II

Ma olen sinu
salaarmuke
nii salajane
et isegi sina
ei tea

kui kohtume juhuslikult
Raekojaplatsil
ütleme viisakalt tere

sa ei tea et sinust voolab
valge ja kannikesekarva
sa ei hooma
et minu pluusinööbid on lahti
ning lõõtsuv koer vaatab sulle otsa
sa ei näe et minu häbe
on nurruv kass

ma olen sinu
salaarmuke
kes järgmisel suvel
su hülgab.

Tartu igatsused

Ootus II

Teed tööd ja ootad
armastad oma lapsi ja ootad
väldid valesid valikuid
ja ootad

ja siis
kui keegi pole enam
aastakümned öelnud
et oled ilus ja imeline
kui sõrmused enam ei püsi
ei püsi hambadki
ja sa enam ei oota
ta tuleb
tunned ta kohe ära
ta võtab istet su rulaatori kõrval
sidruni- ja õunapuu all
Gare du Nord-is
või Tartu raudteejaamas

ja ütleb:

siin sa siis oledki olnud
kogu aeg peidus
minu tähetaeva tiiger
.

Tartu konfliktid

Vanemuise tänava rebane

Linnas on lõkse
tuleb otsustada
kumb marsuut on ohutum
kas mööduda Tiigi tänava Õnnepaleest
või Vanemuise tänava kunstimajast

valin viimase
kuna erinevalt abielumeestest
pole kunst mind jätnud
sees ühe maali ees
tõmbab pintsel punase joone
kuklakarvu mööda alla
selgroogu pidi
tuharate vahele
ja ma võtan endale õiguse
käia värvides
end soojendamas

Vanemuise tänaval
teeb rebane hüpotenuusi
Õpetaja tänava
samettasku poole

kas seal on
ka minusuurune
auk?

Rimi kassas

See on üks neist päevadest
kui oled gripiga rabanud
rutiinselt
tööelu žargooniga professionaalselt
enda arvates nibin-nabin
ning päevalõpu letargias
lükkad tegemata töid
järgmise öö magamatusse

see on üks neist päevadest
kui oma lapse meeleheaks
harjad juuksed
ja sooritad
veel ühe rutiini
Rimi kassas
ning sealsamas
üks ilus ja reibas pooltuttav mees
kelle nimigi on ununenud
laob rõõmsameelselt oma kaupa lindile
teretab ja naeratab sulle
oh! kui hurmavalt
veel hüvastigi jättes

see on üks nendest päevadest
kui sul on korraks
suur rõõm selle üle
et kusagil on naine
kellel on nii heatujuline mees
et ta tervitab ning naeratab kõigile
rutiinidest kurnatud naistele
lihtsalt niisama
Rimi kassas.

Adrenaliin

Nüüd kui olen jooksnud
venitanud peaaegu kuni spagaadini
löönud jalaga pähe endast
20 aastat nooremaid

ei saa miski
kõigutada minu usku sellesse
et kuigi keha on teel manala poole
on mõistus eatu
alati võitlev

selle ja sinu peale mõtlen
teel trennist koju
ning kui sa nüüd tuleksid
mulle siin Võidusilla all vastu
ma ei põgeneks vaid küsiks sinult
veres adrenaliin
endorfiin
dopamiin:

kas sa ei sooviks mind äkki
suudelda?

Tartu poole

Ülejõe hobused III

Talvel lakkame olemast
Ülejõe hobused ja mina
me ei kõnni teineteisele vastu
mu taskud on tühjad
ja ega hobused ei hooligi
mis mul on

aeg-ajalt soojendan ennast
inimolendite seas
lõppude lõpuks pole midagi tähtsamat
kui sõrmed
mis läbivad kõiki keeli
ka neid mis on häälest ära
või ulatavad teetassi
maalivad nahale kaarte

siis kuulen ma taas
kabjaplaginat
iseenda sees.

Tartu unenäod

Emajõe skaudid

Kallis
kas sa oled hoomanud
et paljud meist enam ei tõmba
suitsu ja sillad
ei aura valikuid
kui tõmbume rannapuiestee kohvikutes
kvaliteetveinide ja suitsevate
Nostalgilise Tartu piltide juurde

meie – keskea skaudid
ja meie meelepaha
kõige koleda ja kõlbmatu suhtes
paha mieli tulee
rikub tuju
kui mõtleme
meist kombeliselt kaugel olevatest
kannatustest ebameeldivustest
meie töökohtades kodudes
tavaline lugu:
armastused mida ei tabatud
lapsed keda ei sünnitatud
eluasemelaenud mida ei soovitud

nii see läheb
ja me kirjutame petitsioonile alla
tselluloositehase vastu –
ja kes ei olekski vastu
häbituile ärikaile ja poliitikuile
kes otsustavad meie eest
millises vees me kahlame

kallis
täna tahan minna
Emajõe randa
sest sild põleb jälle.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jan Kaus

5. märts 2023 at 1:00 p.l. (Jan Kaus)

Jan Kaus (1971) – eesti kirjanik. Ta on õppinud pedagoogikat ja EHI-s filosoofiat.
1998–2001 ja 2007–2010 kultuurilehe Sirp esseistika- ja kirjandustoimetaja
2004–2007 Eesti Kirjanike Liidu juhatuse esimees
Kaus on töötanud lektorina Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Ülikoolis ning Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias, kõige pikemalt EMTA lavakunstikoolis, kus Kaus on olnud kirjanduse õppejõud alates 2005. aastast.
Ta on Tallinna rahvusvahelise kirjandusfestivali HeadRead üks algatajaid ning intervjueerinud mitmeid festivali väliskülalisi (nende hulgas Sofi Oksaneni, Julian Barnesi ja Tan Twan Engi). 1990. aastatel kuulus Kaus Põhjamaade Luulefestivali korraldajate hulka. Kausi ja Triinu Tamme ühisest ideest sai alguse tõlkekirjanduse almanahh Tõlkija hääl, mille esimese numbri koostaja Kaus oli.
Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liige. Kaus on olnud teatri NO99 ja Tallinna Linnateatri loomenõukogude liige.

Foto: Ave Maria Mõistlik

Jan Kausi „Vaade” on esseistika kategoorias nomineeritud 2022. aasta Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnale. Tulemused avalikustatakse 14. märtsil.

Katkend:

Vaade, Sõnasilm OÜ 2022, lk 115 – 127.

Ühest Pirmastu puust pean ma siiski eraldi rääkima. Vaatetornist ehk viiskümmend meetrit loode suunas kasvab kõrgendikunõlval pärn. Hiljuti oli ta veel suur, enam mitte. Torm on puud mitu korda sagrinud, nii et paar aastat tagasi murdus see vägev olend pooleks. Sellegipoolest ei saaginud Juhan puud maha, pärn elab edasi majesteetliku köndina. Olen enam-vähem kindel, et pärn püsib veel aastaid – üks näide sellest, et võrreldes inimestega on puud ikka väga vastupidavad ja leidlikud eluvormid, pooleks murtud inimene vaevalt et pikalt vastu peaks, vähemalt mitte väljaspool erakorralise meditsiini osakonda. Suviti ujuma minnes ja ujumast tulles tuleb alati pärna okste alt mööduda. Kunagi, kui hakkasin Pirmastus käima, kümmekond aastat enne vaatetorni, avastasin oma elu kõige kõnekama vaate just pärna kõrval seistes. Nii et funeslikult või mitte, aga see pärn vääriks küll eraldi sõna – väike pärisnimi suurele puule.

Kord jäin ühel eriti rammusal juulipäeval pärna alla seisma. Puu oksad ulatuvad ka pärast pooleksmurdumist peaaegu maani, nii et tüve ja okste vahele on tekkinud ühtaegu varjatud ja õhuline ruum. Lendav lehevaip ja põdrasamblikust habemetutid põimivad valgust ja aroome. Tol korral ajas õite lõhn mu pea ringi käima ja korraga kuulsin eriti selgelt putukate suminat ja lindude vidinat – hääled moodustasid nagu mingi tiheda, mesiselt tilkuva heliseina, aga samas tundus, nagu suudaksin vajadusel eristada iga üksikut heli, kuigi mingit vajadust selleks polnud. Sain erilise selgusega aru, milline elu käis üheainsa pärna võras. Aga mitte ainult. Pärn polnud korraga enam objekt, vaid suhete ja seoste virvarr, sest putukad viisid kaasa tema õienektarit, linnud sidusid pärna varjus sõlmi oma sööstudele, käis üksainus õhuvoolude, vee, mulla, päikesevalguse, glükoosi, fruktoosi ja hapniku pilgar. Korraga tundus, et kogen midagi enamatki, mõtlesin korraks oma nimest kui mingist võõrapärasest, suisa naeruväärsest väljendist, mida ma ei suutnud sekundi murdosaks millegagi seostada. Ma otsisin tükk aega oma kogemusele mingilgi moel adekvaatset sõnastust. Aga siis sattusin lugema Andreas Weberit, kes kirjutab oma raamatus „Elus olla”, et inimesed pole mitte indiviidid, vaid kolooniad: „meie 10 biljoni keharaku kohta tuleb 100 biljonit mikroobirakku, kes kõik mängivad meie ainevahetuses oma osa”. Seda arvatavasti liialdavat lauset lugedes lahvatas mu silme ette pilt, millel seisan sumiseva ja sädiseva pärna all, mu vahetu ümbrus on ühtaegu rambuseni rahulik ja samas tulvil erutunud elu ning mul tekkis mulje, et äkki ma sain tol korral aimamisi aru – korraks küll, aga siiski – , et mina, pärn, putukad, linnud ja kõik muu olime osa neist omavahel ühendatud sajast biljonist mikroobirakust Maa kehal.

Weber kirjutab: „Mõte, et ollakse teistest eraldatud nagu teadlane oma laboris neist objektidest, mida ta uurib, on ehk meie tsivilisatsiooni kõige põhjapanevam eksiarvamus.” Ja kõige rohkem ongi kahju sellest, et ma ise seda suhteliselt enesestmõistetavat tähelepanekut enamasti vahetult ei taju. Ma tajun ennast ikkagi objektina. Sellise hoiaku tasakaalustamiseks tunnengi vajadust ronida Pirmastu torni, et mu pilk tabaks üksikut pärna kõrgendikunõlval, sest siis tuleb meelde see hetk, kui miski polnud üksik, miski polnud eraldunud.

Kui rääkida üksikutest objektidest, mida Pirmastu vaade sisaldab, siis vahest kõige toredam neist on toonekurgede post. Juhan võttis ühel hetkel pähe, et toonekurgedele tuleb püstitada aia äärde, otse kuuseheki kõrvale üks pesitsuskoht. Selleks ajas ta püsti ilusa puidust posti, mille otsa kinnitas ruudukujulise rauast sõrestiku, et lindudel oleks kergem pesa ehitada.

Post oli nüüd seisnud aianurgas mitu aastat. Uhkes üksinduses, toonekured sinna pesa pole rajanud. Ei teagi, mis neid takistab. Võimalik, et kahe kõrge kuuse lähedus, võimalik, et miski muu, võimalik, et nad on olemasolevate pesitsuspaikadega rahul. Aga tühjalt seisev post on ka tore. Nagu inimlike püüdluste tootem. Me muidugi oleme saanud Juhani üle pisut nalja teha, sest milleks küll on vaja sellise asjaga ülepea tegeleda, aga samas hakkad tahes või tahtmata posti jälgima, Juhani kinnisideele tasase hõõgumisega kaasa elama. Mäletan, et kui esimesest korda tähele panin, kuidas toonekurg posti otsa maandus ja sinna ümbrust jälgima jäi, haaras mind peaaegu lapselik elevus, koperdasin tornist alla ja tormasin Juhanit otsima, et talle esimestest edusammudest teada anda. Mäletan, kuidas ma lapsepõlves igatsesin lipupäevi, riiklikke pühi, mil inimesed pidid majaseintele riigilipud kinnitama (siis kasutati veel neid punaseid laineribaga lippe), sest kogu linn muutus teistsuguseks – selle jaoks on isegi olemas väljend „lipuehtes”. Suvepäevad, mil toonekurg laskub Juhani postile, tunduvad nüüd sama pidulikud. Mis tähendab, et neid päevi ei kogune just üleliia palju, igatahes vähem kui lipupäevi. Siiamaani on toonekured kasutanud posti paraku vaid ümbruse vaatlemiseks. Samas on tore mõelda, et ühel päeval ehitas Juhan vaatetorni inimestele ning ühel teisel päeval vaatetorni toonekurgedele.

*

Lisaks toonekurgedele elavad Pirmastus ka sookured. Aeg-ajalt on neid võimalik binokliga jälgida, kui nad graatsiliselt kõrgendikunõlvadel kõnnivad. Ent sookurgede nägemisest olulisem tundub mulle nende kuulmine. Sookurgede hääl kuulub olemuslikult suviste hommikute ja Pirmastu vaatevälja juurde. Kui aga täpsemaks minna, siis minu jaoks kaasneb Pirmastu vaatega kaks keskset häält – sookurgede ja rukkiräägu oma. Sookurgede huiked kuuluvad varasesse hommikusse, aega, mil valgus on painavalt lame, ei mingeid erilisi varjundeid, päev on sel hetkel veel tabula rasa, nii et sookurgede igatsevad huiked lisavad olemasolevale vajalikku dramaatikat. Rukkiräägu kriuksud aga häälestavad hiliseid tunde, eriti just hämarikutunde, valgeid öid. Ma ei kujuta üht ideaalselt sumedat õhtut ilma rukkiräägu kahesilbilise rütmiskeemita ettegi. Rukkiräägu ladinakeelne nimi – Crex crex – ei saaks olla onomatopoeetiliselt täpsem. Muide, kuigi sookured pelgavad inimesi palju rohkem kui toonekured, avaneb sellegipoolest aeg-ajalt võimalusi neid jälgida – ent rukkirääk ei anna ennast ülepea näole. See lind kehastubki minu kogemuses puhta häälena, maastiku enda erilise šifrina, kõiksuse koodina, nagu püüaks üksainus lind kogu maailma lahtiseid liigeseid paika kruvida. Aeg-ajalt peab rukkirääk kahe crex crex `i vahel väikese pausi, justkui jäädes mõttesse, kas on vaja veel lisada kaks crex`i või mitte. Neis pausides on peidus maailma ammendamatus – on tore mõelda, et kui rukkirääk nüüd vaikib, hakkavad juhtuma hoopis teistsugused asjad kui siis, kui rukkirääk jätkab. Samuti meeldib mulle mõelda, et sookured teevad õhu ning rukkiräägud maa häält.

Mõnikord kuulen taamal Cuculus canorus`t, aga tema pole kaugeltki nõnda järjekindel kui rukkirääk.

Mõni aeg tagasi, 2015. aastal, võtsid Hasso Krull ja Carolina Pihelgas ette omamoodi ilukirjandusliku eksperimendi ning koostasid Marie Underi „Sonettide” uusversiooni, mille jaoks telliti igale algteose luuletusele värske vaste. Viiskümmend eesti autorit kirjutas Underi esikkogu tekstide vasteks viiskümmend tõlgendust. Minule tehti pakkumine kirjutada uusversioon „Lõokesest”. Kuna vormivalik oli vaba, kõik seosed ja võtted legitiimsed, püüdsin vastupidiselt oma harjumustele järgida algteose vormi, kirjutada vahelduseks üht vormipuhast – või ligilähedaselt puhast – sonetti. Mu tekst sai inspiratsiooni Pirmastu vaatest ja selle vaatega seotud häältest. Luuletuse pealkirjaks saigi „Sookurg”. Mainisin oma luuletuses ära isegi sumisevat elu tulvil hiiglase: „seadsin sammud vana pärna poole…”. Inimesel võib olla raske sookure häält lihtsalt kuulata, registreerida, see kipub kindlasti millelegi viitama, mingi tunde tekitama, mingi üldistuseni juhtima. Tegu pole lihtsalt häälega, vaid meeldetuletusega! Luuletuse viimane rida ütlebki: „Sest selgus: olen siin, see ongi ime.” Sellele kirjutan jätkuvalt iga kell alla.

*

Eelpool kirjeldatust võib jääda mulje, et Pirmastu vaatevälja pole liialdus nimetada maaliliseks. Nii on. Ent ometi sisaldab seegi vaade ebakõla. Nimelt on järve varjulisele läänekaldale kerkinud mingi moodustis, midagi silla ja varjualuse vahepealset, mis on ehitatud erinevatest käepärastest vahenditest. Meenub Asko Künnapi väljend „kilest katedraal”. Jah, kasutatud on mitte ainult puitu, vaid ka kilet ja plastikut. Lisaks üks paremaid päevi näinud – ja need päevad ammu unustanud-, justkui Moskva olümpiamängude aegse auto sisikonnast pärit iste, mida aeg ja ilmaolud vaikselt töötlevad. Üldjoontes on tegu objektiga, mis ühele maastikukaitsealale hästi ei sobi. Seal käivad sellised asjalikud mehed, kes loobivad oma konid kõrkjatesse, sest küll loodus kõige eest hoolt kannab. Võib-olla teen liiga ja interpreteerin selle kilest katedraali rolli üle. Ent ka meie ujumissilla ümbert veest korjan aeg-ajalt konisid ja kileümbriseid.

Selle objektiga on mul kahetine suhe. Muidugi näeksin meeleldi, et see sealt õõtsikkaldalt minema viidaks. Tout de suite! Aga samas on ehitis ka omamoodi vajalik – see tuletab mulle meelde, et Pirmastu-sugused vaated pole enesestmõistetavad ega igavesed. Vaateväli ei ole ainult minu pärast, seda saavad mõjutada ka need, kes vaatevälja ulatuses elavad ja/või sellel tegutsevad, lähimatest naabritest kuni Riigimetsa Majandamise Keskuseni.

Paratamatus on nähtus, millega võitlemiseks on vaja vist piiramatuid ressursse. Lugesin hiljuti, et kurikuulsad, ookeanihoovuste mõjul tekkinud prügimandrid moodustavad vaid ühe protsendi kogu maailmameredesse heidetud plastikust. Me upume sellesse, mikroplast ringleb meie veres, me hingame seda sisse. Pirmastu vaade pakub sellel taustal väikest eskapistlikku mõnu, illusiooni, et killuke maailmast allub mingilgi määral mu kontrollile, siia maailma praht ei ulatu; kilest katedraal järve lääneotsas aga kannab hoolt, et ma oma eskapismis päris eksi ei läheks.

Nii et püüan läheneda asjale „filosoofiliselt” – ilma ebakõlata poleks ükski vaade täiuslik. Ebakõla kuulub asja juurde. Ebakõlas on ausust. Seetõttu armastan vaateid oma Muugal asuva kodu akendest. Meie maja ümbritseb õunapuuaed, maja ees asub väike park, kus kasvavad kuused, männid, kased ja isegi üks tamm. Puude ümber siblivad linnud, mõnikord on näha oravat. Ent kogu selle mõnusa segasummase linnalähielu taustal võib pidevalt tajuda sootuks teistsugust maailma. Põhjapoolsest köögipoolsest aknast on näha Muuga sadama viljaelevaatori ülemisi tulesid, lõunapoolsetest katuseakendest Iru elektrijaama korstnat, kohalikku Pikka Hermanni. Suvisel ajal kattub see tööstuslik lavasügavus rohelusega, ent talvisel ajal põlevad punased signaaltuled nagu pisikesed hoiatused – ära võta oma väikest idülli enesestmõistetavana!

*

Kui istuda Pirmastu tornis pimedal ajal, siis on näha metsa kohal õrna kuma – Viljandi tulesid. Eespool sai mainitud, et kuigi Viljandi ei asu kaugel, pole tema tuled piisavalt võimsad, et häirida tähisöiseid vaatlusi. Uurides kosmosefotosid öisest Euroopast, võib näha, et kui näiteks Madalmaad ja Loode-Saksamaa on otsekui valgusesse uppunud, leiab Eesti alati veel ikka omajagu pimedaid paiku. Valgusreostus on õpetanud mind pimedust mitte kartma, vaid vastupidi – ihaldama. Huvitav, kas tulevik sisaldab ka pimedusturismi?

Hiljuti tegi ajakiri Edasi.org minuga intervjuu mu koduse kunstikogu asjus. Üks küsimus kõlas nii: „Kui saaksid valida endale ühe kunstiteose ükskõik mis ajast ja maailma nurgast, siis mis teos see oleks?”Kohe, kui intervjuu autor Bianka Soe selle küsimuse oli esitanud, kerkis mu silme ette August Strindbergi 1903. aastal valminud maal „Linn”. See piklik maal kujutab üldvaadet kuldselt helendavale linnaribale, mis on surutud mäsleva taeva ja mustava mere vahele – laotus, mis on täidetud otsekui jumala viha sisaldavate pilvedega, haarab enda alla kaks kolmandikku pildi pinnast. Ähvardavaid akromaatilistes toonides elemente trotsib kitsas helendav riba, milles on üks pisut kõrgem koht, arvatavasti ümara kupliga kirik – selle ehitise kuju tõttu meenutab linn mulle Helsingit.

Strindbergi maal meeldibki mulle seetõttu, kuidas linn, tsivilisatsiooni sümbol, on jäänud pildil kõrguste ja sügavuste vahele ning viibib nende ennustamatus ja püsivalt ohtlikus meelevallas. Võib öelda, et maali saab pidada teaduslikult adekvaatseks. Inimesed ja muud bioloogilised organismid püsivad elus vaid mõne kilomeetri laiusel ribal, troposfääri alumisel osas – kusjuures troposfäär ise on Maa atmosfääri alumine kiht. Meie jalge all on talumatult kuum laava, meie peade kohal surmavalt külm kosmoseruum. „Linn” toob mulle meelde vana hea Käsmu, kus on võimalik tajuda tsivilisatsiooni efemeersust horisontaalsel tasandil – asula kui mere ja metsa vahele tunginud kitsas riba.

Eelöeldu tõttu peangi Strindbergi maalitud vaadet inimkonna elutingimuste või – dramaatilisemalt väljendudes – saatuse üheks adekvaatsemaks kunstiliseks kujutiseks.

*

On täiesti võimalik, et eksisteerib õrn seos Strindbergi maali mõjuvuse ja mu lapsepõlve ühe kõige kütkestavama vaate vahel. Mainisin juba Aegviidu raudteejaama nurgapealsest köögist avanenud vaadet. Õieti oli vaatevälju kaks, üks risti raudteega, teine raudteega paralleelselt. Seetõttu võis teega rööbiti avanevast aknast näha päris kaugele. Talveöödel valitses õues lumivalge ja taevamust, kõik teised toonid olid neil tundidel maailmast taandunud. Välja arvatud eredad värvilaigud valgusfoorides – enamasti punane, harvemini roheline ja veel harvemini kollane. Need laigud tõid ümbritseva mustvalguse eriti hästi esile. See vaade on mu vaimusilma üks vastupidavamaid pilte, kui mitte kõige vastupidavam. Mind kütkestabki mälupildi akromaatilisus, maailm on sel pildil mustvalge, aga see ei tähenda igavust, sügavuste puudumist. Vastupidi – must ja valge varjavad midagi muud, katavad midagi, mis on nende taga ootel, kõik on tardunud, aga igasse tardumusse tekib lõpuks pragu. Oi, kuidas mulle meeldis lapsepõlves Ellen Niidu „Suur maalritöö”, mis ilmus esmakordselt samal aastal, kui ma sündisin – talveöisest köögist avanev vaade meenutaski maailma enne pintslimehe tulekut. Mitte maailm eKr, vaid maailm ePm.

Loomingut


Luule
“Öösel näeb halvemini kui päeval” (1994, pseudonüümi all Kalle Kilokalor)
“Õigem Valem” – koos Juku-Kalle Raidi, Kalju Kruusa ja Fagira D. Mortiga (2000)
“Enam Vähem” – koos Juku-Kalle Raidi, Kalju Kruusa ja Fagira D. Mortiga (2003)
“Aeg on vaha” (2005)
“Asjaõigusest” – koos Indrek Koffiga (2012)
“Vasaraheitja” (2013)

Novelli- ja miniatuurikogud
“Üle ja ümber” (2000)
“Õndsate tund” (2003)
“Miniatuurid” (2009)
“Tallinna kaart” (2014, 2021, Loomingu Raamatukogu kuldsari)
“Läheduste raamat” (2016)
“Enne kui unisusest saab reegel” (2018)
“Stiiliharjutused” (samuti Indrek Koff, Toomas Täht, Liina Vahtrik ja Eva Koldits, 2018)
“Vangerdused” (koos Flo Kasearuga, 2020)

Romaanid
“Maailm ja mõni” (2001)
“Tema” (2006)
“Hetk” (2009)
“Koju” (2012)
“Ma olen elus” (2014)
“Tõrv” (2015)
“Kompass” (2017)

Tunnustus
2001 Loomingu aastapreemia (arvustused)
2003 Eesti Vabariigi presidendi noore kultuuritegelase preemia
2003 Ponkala Fondi preemia
2004 Loomingu aastapreemia (näidend “Püstol”)
2005 Sirbi laureaat
2007 stipendium “Ela ja sära”
2007 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (romaan “Tema”, 2006)
2014 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Ma olen elus“ ja „Tallinna kaart“)
2015 Tallinna Ülikooli kirjandusauhind (romaan “Ma olen elus”, 2014)
2015 aasta kirjanik (“Ma olen elus”)
2016 kirjanikupalk
2018 Eesti Teatriliidu muusikaauhind (koos ooperi “Tulleminek” lavastuse meeskonnaga – Märt-Matis Lill, Taago Tubin, Taavi Kull)
2019 Friedebert Tuglase novelliauhind (“Õnnelik lõpp”, kogumikust “Enne kui unisusest saab reegel”, 2018)
2019 ajakirja Teater. Muusika. Kino aastaauhind
2021 ajakirja Akadeemia kuldauhind
2022 Sirbi laureaat

Püsiviide Lisa kommentaar

Mehis Heinsaar

20. veebr. 2023 at 9:50 e.l. (Mehis Heinsaar) (, )

Mehis Heinsaar (1973) – eesti kirjanik.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2022. a. aastaauhindade põhižürii esitas Mehis Heinsaare “Kadunud hõimu” proosaauhinnale kandideerima.

Foto: Sille Annuk

46.Anton Hansen Tammsaare nimelise Järva valla kirjanduspreemia laureaat 2022. aastal on Mehis Heinsaar romaaniga “Kadunud hõim”.

Katkend:

Mehis Heinsaar „Kadunud hõim”, Menu Kirjastus 2022, lk 79 – 88.

KOLMANDAL JÕEPÄEVAL otsustasin jätkata eelmisel õhtul alustatud põhimõtte järgi: vaadata üle kõik rajad, mis kaldalt alguse saavad, et mitte maha magada õiget teeotsa. Jälgides hoolega paremat kallast, sattusin vaikselt allavoolu triivides ja aeg-ajalt kaldale hüpates aga ikka vaid umbradadele.
Millalgi keskhommiku paiku avastasin ühe jõeabaja kõrval vaevu aimatava jalgraja, mida mööda sisemaa poole edasi minnes imestasin, et see ei lõppegi kaldapiirkonna lähedal, vaid jätkub veel ka padrikus, ning et sealt püstiselt, ilma alatasa oksi eest ära lükkamata, liikuda saab. Viimane tähendas aga omakorda, et see polnud väikeloomade rada. Sestap otsustasin sellega veidi põhjalikumalt tutvuda. Tirisin paadi sügavamale pajupõõsastesse, jätsin meelde mõned kõrgemad puud, et koht hiljem ära tunda, hiivasin matkakoti selga ja suundusin piki väikest jalgrada edasi.
Tee viis aina tihedamaks muutuvasse metsa. Ühes kohas, kus oli liivane pind, märkasin rebase jälgi. Mingil hetkel ristus niigi vaevu aimatav rada mitmete teiste samasugustega, nii et peagi kadus mul orientatsioon, mis suunda selja taga olev jõgi jääb. Olin linna unustanud ka üliolulise instrumendi taoliste olukordade tarbeks – kompassi. Peale tunniajalist tihnikus ekslemist hakkasin juba loobuma lootusest kuhugi välja jõuda, kui korraga torkasid mulle ühel rajal silma isemoodi jäljed. Need olid üsna suured, piklikud ja kitsad, varbaõnarustega, täiesti kindlalt inimesele, ja minu arvates naisterahvale kuuluvad jälje. Tundsin veidrat närvikõdi. Meelekohtades hakkas veri tugevamalt taguma, nagu oleks jahimees minus äkki üles võtnud haruldase uluki jäljed.
Järgnevate tundide jooksul rühkisin edasi läbi sarapuuvõsa, läbi sanglepiku, mille tüvede ümber olid mähkunud suurelehelised humalaväädid, läbi tihedate okstega kuslapuutihniku. Vaatamata kergele hirmutundele lootsin väga, et too kitsuke rada ühes nende kord vaevu aimatavate, kord selgemini nähtavate jälgedega ei kaoks. Vahepeal tihnik hõrenes ja tee tuli paremini nähtavale, siis madaldus maastik niiskeks ja soiseks ning rada kadus mitmekümne meetri jooksul vee alla. Seejärel ilmus mu ette puutee: paarikümne meetri pikkused haavatüved, keskelt pikkupidi pooleks saetud, olid ühekaupa teineteise otsa asetatud. Mõnisada meetrit läksin nõnda edasi, kahel pool soine luht ja üksikud tiigid, kitsa teeraja kõrval samblamätastel passimas tumedad pungsilmsed konnad. Kui puutüvedest jalgrada lõppes, hargnes tee kolmeks, kuid inimese jälgi polnud enam näha. Ühes suunas pidin ometi edasi minema. Usaldasin sisetunnet ja valisin parempoolse raja. See kulges käänulisena läbi lodumetsa, vahepeal kadudes, nõnda et mõnda aega vaid hea õnne peale edasi liikusin, siis end vaevu aimatava joonena jälle kätte andes.
Mingi aja pärast muutus ümbrus kuivemaks. Kahel pool kätt kasvasid haavad, sanglepad ja jalakad, oli palju maha langenud sammaldunud puuhiiglasi. See metsapiirkond paistis kaua saemeestest puutumata olevat. Turnisin üle maha kukkunud jämedate okste ja puutüvede, sumpasin porisse vajudes läbi kuivanud jõeharu, tahtmata enesele tunnistada, et see vaevu aimatav unustatud rada, mis kord nähtavale ilmus, siis jälle kadus, tõenäoliselt mitte kuhugi välja ei vii. Imelik jonn hoidis mind sellel aga ikka veel kinni. Ühel hetkel muutus mu pea mingite taimede magusmürgisest lõhnast nõnda raskeks, et tundsin vajadust sinnasamasse teeserva pikali heita – mida ka tegin. Uinusin peaaegu kohe.
Kas magasin palju või vähe, ei teagi. Igatahes oli päike palju madalamale vajunud, kui uuesti silmad avasin. Pea käis kergelt ringi. Kartes, et olen lootusetult ära eksinud, mõtlesin, et targem on ehk enne hämardumist asuda tagasiteed otsima, kuid siis riivas mu pilk midagi, mis ürgmetsa juurde justkui ei tohtinuks kuuluda. Nägin maakividest laotud aeda, mis kadus kaugemal puude vahele. Kuna paksemat samblakihti kividel polnud, tähendas see, et aed polnud just väga ammu laotud. Mu süda hakkas kuuldavamalt lööma. Ärevast uudishimust kantuna kõndisin piki looklevat kivipiiret edasi.
Mets hõrenes vähehaaval. Mõnesaja meetri pärast avanes mu silmadele maastik, mis meenutas pigem mahajäetud parki või hiiglasuurt poolmetsikut aeda. See oli täis vanu õuna- ja pirnipuid, kreegivõsa ning hõbepajusid. Üle kiviaia astudes ja edasi minnes nägin mitmeid hundinuiade ja sõnajalgadega ümbritsetud tiike, mille vahel kulges nüüd juba selgesti märgatav teerada, mis kahelt poolt palistatud hulga tuhkpuude, ebajasmiinide ja leetpõõsastega. Üllatusega avastasin ühe taolise põõsa kõrvalt Jaapani kivilaterna, sealt sadakond sammu edasi elupuude alt järgmise samasuguse. Seda kummalist aeda võinuks pidada juba unustusse ja unarusse jäetuks, kui mitte siin-seal poleks torganud silma väikeseid ädalavälusid, mis aga sai tähendada vaid üht – keegi pidi olema seal hiljuti vikatiga heina niitnud! Meeled hämmingus ja ärevil, astusin ettevaatlikult edasi.
Mitte ühtegi suuremat teed polnud aias näha, vaid seesama kitsas ja loogeline rada kesk rohtu ja põõsaid. Liikudes mööda alatasa suunda muutvat rajakest edasi, märkasin äkki ühe hõbepaju all rahulikult rohtu nosivat kitse. Kuid see polnud mitte metskits, vaid kodukits, kel olid kaardus sarved, pikk valge karv ja vaskne kelluke ümber kaela! Mind nähes ei ehmunud loom vähimalgi määral, vaatas vaid mõnda aega hajameelse uudishimuga, kuis teda jõllitan, ja jätkas siis söömist.
„Kas siin tõesti elab keegi?” pomisesin vaikselt, liginedes rohtu näsivale kitsele aegamisi veel mõned sammud. Kui meie vahe võis olla kümmekond meetrit, tajus loom võõrast lõhna, pööras mökitades ümber ja kadus põõsaste vahele. Järgnesin talle kiiruga, salamisi lootes ning kartes, et ehk juhatab ta mind selle avara aia peremehe juurde … Mu elutervem pool sisendas mulle, et peaksin otsekohe ümber pöörama ning ummisjalu minema jooksma, ent teine pool, mis oli juba millegi uue ja seninägematu lummusesse sattunud, osutus tugevamaks.
Sarapuude, sõnajalapuhmaste, mahooniate ja mingite mulle tundmatute põõsaste vahelt läbi pugedes järgnesin kellukesehelinale, mis kostus aina kaugemalt. Püüdes kiiremini edasi liikuda, sattusin aga hoopis kreegivõssa, kus olin sunnitud tükk aega nii käte kui jalgade abil teed rajama. Kui võserikust lõpuks välja sain, leidsin end suure lillevälu serval, kus kasvas kümneid erinevaid õistaimi, lilli ümbritses aga omakorda kolm bumerangja kujuga tiiki. Silmitsesin kogu seda ilu ammuli sui, pannes imeks, kui kaunilt ja orgaaniliselt see kirev välu kujundatud oli. Jäi mulje, nagu oleks see kõik kujunenud seal nõnda ise, mis aga ei saanud ju ometi tõsi olla!Ja otsekui mu kahtluse kinnituseks torkas eespool elupuude ja hiiglaslike võradega tammede varjus peagi silma maja. Lähemale minnes veendusin, et tegu on igati terve ja elamiskõlbliku taluhäärberiga. Turbapruuni maja kattis laastukatus, mis oli poolenisti samblaga kaetud, sarikaotstesse nikerdatud rebasesarnaste loomade pead. Aknad olid majal üheksaruudulised, suured ja puhtad.
Olles selle tohutu suure aia ning erakliku maja ilust hämmingus, süvenes mis samal ajal kummaline, lummuslik hirm. Olin sattunud kuhugi, kus ma polnud ilmselt teretulnud. Tajusin seda aina selgemini.
Asetasin seljakoti tamme najale, minnes vargsi umber eluhoone. Maja tagant avastasin suure põõsasaia, kus kasvasid vaarikad, punasesõstrad ja mustasõstrad. Põõsad olid istutatud väikeste vahedega üksteise kõrvale, moodustades sel kombel tiheda sissepoole keerduva labürindi. Mõne ringi jagu seespool vahetas marjapõõsad aga välja mingi kõrgemat kasvu hekitaim, mis ulatus üle pea. Astudes piki seda rohelist, üha varjulisemaks muutuvat labürinti vaikselt edasi, jõudsin viimaks väikesele muruplatsile ja – tardusin tummas imestuses paigale … Otse minu ees, kümnekonna sammu kaugusel, istus korvtoolis suurt kasvu naine. Ta istus seal alasti. Pärastlõunane päike mängles naise heledal ihul, tugevatel rindadel ja paksudes kastanpruunides juustes, mis olid pealaele lohakasse patsi põimitud. Tema süles lebas hallitriibuline kass, kes kinnisilmi nurrus. Kesk rahu ja vaikust olid inimene ja loom ümbritsevaga sedavõrd ühte sulanud, et tundus lausa kuritegu neid ükskõik mis kombel häirida. Ent seal ma seisin, suutmata sammugi taganeda, suutmata üldsegi paigalt liikuda. Jõllitasin naist, nagu jõllitatakse midagi, mis silmale täiesti uskumatu tundub, kuid arusaamatul kombel ometi olemas on … Kuni mulle pärale jõudis, et ka tema vaatab mind. Lõin kohtlaselt punastades pilgu maha.
„Kui külla tullakse, öeldakse tere,” kuulsin peale vaikusehetke sametiselt madalat häält.
Tõstsin uuesti silmad. Tundus, et naine polnud end mu ootamatust ilmumisest kuigivõrd häirida lasknud. Pigem vaatas ta mind nagu mõnda lindu või jänest, kes korraks õuele on eksinud.
„Vabandust… see tähendab tervist… see tähendab, et ma olen siinkandis tegelikult niisama ringi uitamas, tulin mööda seda teed sealt jõe poolt ja tundub, et olen vist ära eksinud… Ega teil juhtumisi vett ei ole?” puterdasin.
„Sa tahad juua?” küsis naine endistviisi rahulikult, pööramata mult pilku.
Ma ei julgenud äkki enam midagi öelda. Põõsad kahisesid vaikse tuule käes ja üksik ristiklind laulis kusagil eemal. Ah, kuis oleksin tol hetkel tahtnud olla see lind või see valge kits, kelle kellukese helinat polnud enam kuulda, või kasvõi too hallitriibuline kass seal süles, igatahes kusagil mujal ja keegi teine kui ma ise. Naise rahulikult liikumatu pilk, mis uurivalt mu näol püsis, kruvis piinlikkus- ja ebamugavustunde veelgi suuremaks. Märkasin kananahka oma käsivartel, aina kasvav ärevus pani südame kuuldavalt põksuma. Viimaks, et omadega mitte päris segi minna, pahvatasin välja:
„Aga teate, kui nüüd aus olla, siis ega ma päris kogemata teie juurde ka ei eksinud, see tähendab, et mind saadeti sealt linnast siia nagu komandeeringusse või nii, olen nimelt koduloouurija ja tulin kirjandusmuuseumi lähetusel, see tähendab, et mulle tehti ülesandeks siitkandi rahvalaule, tavandilaule ja kohalikku töökultuuri üles kirjutada… Nii et sedaviisi jah, sellepärast ma siin olen ja loodan väga, et te seda mulle pahaks ei pane!”
Ent isegi selle meeleheitliku ülestunnistuse peale ei reageerinud naine kuidagi. Mitte ükski lihas ei liikunud tema näos. Vaid ta merevaigukarva silmad jälgisid mind hajameelse uudishimuga, justkui oodates, kas mul enese kaitseks veel midagi öelda on. Mingit pahameelt ma naise näost välja ei lugenud. Heameelt ka mitte. Ta oli niisama salapäraselt rahulik nagu ümbritsev loodus.
Naine silitas aegamisi kassi ja haigutas, tuues nähtavale suured ilusad pärlvalged hambad.
„Sul on siis päris mitu asja ajada,” sõnas ta viimaks veidi unisel häälel.
„Täpselt nii, just täpselt nii, nagu te praegu ütlesite,” kõnelesin julgust saanuna edasi, „ja uskuge mind, selle asjaga ei lähe kaua, tõesti ei lähe kaua, ma panen ainult paari tunniga kirja, mis te siinse eluolu kohta teate ja öelda oskate, ja ongi kõik. Sellist asja tehakse igal pool praegu, see on selline töö lihtsalt…”
Kaugemale ma kahjuks või pigem õnneks oma tobeda jutuga ei jõudnud, kuna samal hetkel lendas mulle suhu putukas, kes ajas mind läkastama, mis ajas omakorda üles naise süles tukkuva kassi, kes tal sülest maha hüppas, mis tõi omakorda nähtavale naise tumeda häbemekolmnurga, mispeale ma surusin käe suu peale. Naine tõusis, pani selga tooli kõrval lebava sinise maani ulatuva kleidi ja tuli käigu pealt nööpe kinni pannes minu juurde. Tundsin enese näol sooja hingeõhku, kui ta naeratades küsis:
„Kas nad palusid sul ka midagi inimsööjate kohta küsida?”
„Mitte mingil juhul!” hüüdsin seepeale, kuid hammustasin samas keelde ja kukkusin taganedes okaspõõsasse.
„Ma ei tea sellest absoluutselt mitte midagi!” seletasin, õigemini vist küll kisendasin, püüdes samal ajal valusasti torkivast põõsast välja ukerdada. „Ja isegi kui ma tean, siis kohe kindlasti pole see teema, mis mind huvitab. Mina kogun ainult naljandeid ja tavandilaule ja see on hoopis midagi muud!”
Mu arutu ja segase kõne katkestas naise naer. Ta naeris kaua ja mõnuga, nähtavasti nautides, et keegi talle selleks üle hulga aja võimaluse on andnud. Seejärel pööras ta mulle selja ja kõndis rahulikul sammul minema.
„Võib-olla läheb kõik veel hästi, püüdsin end püsti ajades rahustada, „võib-olla läheb siiski veel kõik hästi.”
Vaatasin metsa poole. Kas joosta minema? Siis tuli aga meelde, et olin seljakoti maja juurde jätnud. „Ega see minema jooksmine enam ei päästaks, kui neil minu suhtes plaanid juba tehtud on,” mõtlesin. Ja kiirustasin naisele järele.
Eesõuel polnud kedagi näha.
„Sa tahtsid juua,” hõigati majast, mille uks oli irvakile jäetud.
Kogunud väljas minuti julgust, võtsin puu najalt koti ja sisenesin arglikult taluhäärberisse, valgeks lubjatud seintega avarasse ruumi. Seisatasin ja vaatasin ringi. Suur tahmunud suuga leivaahi jagas ruumi kaheks, vasakule jäi köögipool, kus lae all rippus kümneid erinevaid taimepuntraid, ja väike pliit, millel auras veekann, paremale poole pikk laud ja niisama pikad pingid kahel pool lauda. Kümmekond värvikirevat maali rippus seintel, nende vahel mõned kitsa raamiga mustvalged fotod, millest ühel torkas silma veider, justkui linnu näoga mees. Nurgas seisis suur must kapp, selle kõrval tiksus pronkspommidega vana kell, laiadest tammelaudadest põrandad olid kaetud kaltsuvaipadega.
Võtsin tardumusest üle saanuna lauale pandud kopsiku ja kiikasin vett juues salamisi naise poole, kes kirikkitsakirjadega plekktopsist parajasti köömneid teekannu raputas. Tal oli esiletungivate joontega nägu: kõrged põsesarnad, tugev, veidi piklik lõug ja avar otsaesine, suured, kuldpruunid silmad ning kergelt kongus nina all lihavad helepunased huuled nagu mingi lõunamaataime õied. Tumesinise maani ulatuva kleidi vöö küljes rippus võtmekimp… Kõik temas tundus kuidagi liiga suur. Isegi selles, kuidas naine mind praegu oma läbitungivate silmadega vaatas, oli midagi tahet halvavat, midagi hiiglaslikku.
Naine palus mul pingil istet võtta, istudes teekannu ja tasse lauale asetades otse minu vastu.
„Sa kardad mind?” küsis ta.
„Kas on põhjust karta?” küsisin teeseldud kergusega vastu.
„Kui kardad, võid kohe astuma hakata, keegi sind kinni ei pea.”
Jah, muidugi ma kartsin teda. Samas tundsin, et kui ma oma ärevusest ja hirmust võitu ei saa, võib kõik lõppeda veelgi halvemini. Seepärast kogusin meelekindluse riismed kokku ja laususin:
„Mis mul karta, jään hea meelega teed jooma. Ja kui tohib, siis esitan mõned küsimused ka. Samas võin ka kohe minema hakata, kui see teid kuidagi häirib.”
Naine vaatas mind jälle vaikides. Tema pilku ilmus mingi kummaline varjund, mida seal enne polnud ja mis muutis ta silmad kuidagi metsikult kauniks.
„Palun lõpeta see värisemine, mul hakkab muidu külm.”
Kas ma tõesti värisesin? Polnud seda ise tähelegi pannud.
„Ja ära teieta mind, mu nimi on Lee.”
„Vabandust! Muidugi, jah, unustasin end tutvustada, ma olen Agu. Agu Oidjärv. Ja ma tahaksin tänada teid… see tähendab sind, lahke loa eest sisse astuda ja vee ja tee eest muidugi ka.”
Et omadega mitte jälle rappa minna, võtsin kiiruga välja märkmiku, pliiatsi ja diktofoni, püüdes näida võimalikult rahulik.
Naine vaatas asjandusi, mis ma laua peale tõstsin, noogates siis diktofoni suunas.
„See pane kotti tagasi.”
„See diktofon või? Jah, muidugi, kuidas aga pererahvas soovib… Nõndaks, tehtud. Ma siis esitan mõned küsimused. Kõigepealt, kas Toonoja küla ja see talukoht siin on miskitviisi omavahel seotud?”
„Hmm. Ma ei tea seda. Olen siin alles mõned aastad elanud.”
„Tõesti? Kust kandist te siis … vabandust, kus kandis sa enne elasid?”
„Pärnus. Aga siis seal juhtus midagi ja ma kolisin isaga siia.”

Tunnustus


2000 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Liblikmees”, Looming 1999, nr 8.
2001 Betti Alveri kirjandusauhind – “Vanameeste näppaja”
2001 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – proosaraamat “Härra Pauli kroonikad
2002 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Ilus Armin”, Looming 2001, nr 10, lk 1446–54; loetav ka digitaalarhiivis
2007 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia – vabaauhind: “Rändaja õnn”
2010 Friedebert Tuglase novelliauhind – “Puhkehetkel”, Looming 2009, nr 5.
2010 Juhan Liivi luuleauhind – “***Öös mööduja käsi…”, Looming 2009, nr 10.
2011 August Gailiti nimeline novelliauhind – “Kui Herman õitseb”, kogumikus “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, 2010.
2019 Gustav Suitsu luulepreemia – luulekogu “Pingeväljade aednik”
2021 stipendium “Ela ja sära”
2022 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominatsioon proosa kategoorias.

Loomingut


“Vanameeste näppaja”, Tuum 2001
“Härra Pauli kroonikad”, LR 2001, nr 31/32.
“Artur Sandmani lugu ehk Teekond iseenda teise otsa”. Tuum 2005.
“Rändaja õnn”, Verb 2007.
“Sügaval elu hämaras” (luuletusi 1992–2008). Verb 2009.
“Ebatavaline ja ähvardav loodus”, Menu Kirjastus 2010.
“Härra Pauli kroonikad”,Menu Kirjastus 2011.
“Ülikond” , Menu Kirjastus 2013.
“Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid”, Menu Kirjastus 2016.
“Pingeväljade aednik”, Verb 2018.

Püsiviide Lisa kommentaar

Kristel Vilbaste

6. veebr. 2023 at 12:00 e.l. (Kristel Vilbaste) (, )

Kristel Vilbaste (1965) – loodusajakirjanik ja kirjanik.
Ta lõpetas Kilingi-Nõmme Keskkooli ja Tartu Riikliku Ülikooli bioloog-geneetikuna.
Töötanud 1992–1999 ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajana. 1999–2003 oli loodusuudiste agentuuri Roheline Värav asutaja ja toimetaja. Propageerinud õuesõpet Eesti Televisiooni 32-osalise saatesarja “Õpiõu!” kaasautorina (koos Mikk Sarvega). 2006–2014 Eesti Päevalehe iganädalase looduskülje kirjutaja. Teinud kaastööd ka muudele Eesti väljaannetele.

Autor: Elmo Riig / Sakala

Katkend:

Eesti allikad, Varrak 2013. Lk 18 – 31.

Allikate sügavus

Kui sügavad on tegelikult praegu Eesti allikad, ei oska vist keegi öelda. Kuid just allika sügavust proovib iga allikale tulija silmaga hinnata, ning mitte ainult silmaga. Kindlasti olete näinud allika kallastel arvukalt latte ja tokke, võib-olla on tulnud endalgi tahtmine mõni neist allikasse susata, et ikka üle mõõta … Saula Siniallikate juures oli 1938. aastal koguni terve hunnik haavalatte. Või võtame lood koopaallikatest, mille mõõdunöör teisele poole maakera välja ulatus. Muidugi ei maksa niisama latti allikasse toppida, vanarahvas arvas, et siis haarab veteema sellest kinni ja tirib mõõtja sügavikku.
Huvitav on see, et 1936. aasta ankeedis ei palutud allikauurijatel mõõta allika sügavust. Ametlikult on allikate sügavust ühtse metoodika järgi uurinud ainult Ülo Heinsalu. 24. juulil 1975. aastal mõõtis ta Sopa allika sügavuseks 4,8 meetrit. Sopa allikas on Heinsalu ja Anatoli Kuptsovi ühises artiklis kinnitanud Eesti sügavaimaks allikaks. 2012 aasta suvel mõõdeti Sopa allika sügavuseks lihtsate meetoditega aga ainult kolm meetrit. Väga sügavaks peetud Laiuse allika soos on Mati Ilomets 1979. aastal turbalasundi paksuseks mõõtnud 11 meetrit, mis võib mitteametlikult olla ka selle allika sügavus, kuigi rahvapärimus räägib naljatamisi koguni 26 meetrist. Siiski jääb ka Laiuse allika ametlikult mõõdetud sügavus alla 4 meetri.

Allikate arv

1936.aasta ankeetküsitluse põhjal registreeriti veidi üle 3700 allika. Kuid kuna tagasi saadeti 80% ankeetlehtedest, siis on Gustav Vilbaste hinnanud allikate arvuks 4500 allikat.
Ülo Heinsalu on artiklis „Eesti allikad ja nende kaitse” kirjutanud, et oletatavasti kõigub allikate arv Eestis 5000 – 15 000 vahel. Kevadel, kõrge põhjaveeseisu ajal on neid kõige rohkem, suvel paljud allikad kuivavad. Ja mitmed seni registreeritud allikad on tegelikult allikarühmad, kust põhjavesi voolab maapinnale mitmes või koguni mitmekümnes kohas. Allikate üldarvu hulka tuleks loendada ka veekogude põhjas – jõgedes, järvedes ja meres leiduvad allikad. Raamatus „Eesti järved” (1968) nimetatakse neid rohkem kui viiekümnes kohas. Mereallikaid pole eriti palju registreeritud, kuid neid leidub näiteks Allikalahes Hiiumaal ja Salajõe lahes. Üks eriti põnev, ka talvel merejäält jälgitav allikas asub Kõinastu saarevahi Mari-Liis Pae sõnul Kõinastu Vesiru astangu all. Allikateks võib kaudselt lugeda ka torusid pidi voolavaid arteesiakaeve, neidki on selles raamatus ära toodud.

Allikaelustik

Allikate ja põhjavee iseloomust sõltub väga oluliselt mingi paiga taimestik ja sellest omakorda ka loomastik. Allikate läheduses on taimestik väga lopsakas ja paljusid juba kuivendatud allikapaiku võib üles leida just pajude, mustsõstarde, toomingate ja teiste lehtpuude järgi.
Allikavesi on meil enamasti väga lubjarikas ja nii võib allikate kallastelt leida lubjalembeseid taimi, pääsusilmi, võipätakaid ja käpalisi. Väga sageli on allikate ümber ka väike soolapike, millel kasvab nii haruldasi taimi, et näiteks Viidumäel on nende kaitseks koguni looduskaitseala moodustatud. Väga sageli on allikaümbrus tihedalt kaetud ojamailase roomavate võrsetega. Üks omapärane taim, mis meil Eestis vaid liivakoobaste allikate juures kasvab, on tähkjas rapuntsel.
Allikavesi on nii külm, et enamasti seal midagi kasvada ja elada ei taha. Aga kui suuremates allikajärvedes keegi siiski elab, siis võib läbi selge vee jälgida iga tema liigutust. Eriti põnev paik on näiteks Äntu Sinijärv, kus võib vaadelda järvekarbi ja haugi tegemisi. Nii, et nad ise sellest arugi ei saa.
Allikatega on väga tihedalt seotud kaks linnuliiki, mida me enamasti mujal ei kohtagi. Need on jäälind ja vesipapp. Jäälindu on peetud allikate pärliks ehk indikaatoriks, nagu teadlased tavatsevad öelda. Vesipapp aga olevat allikaojade kuningas. Vesipapp tuleb Eestisse ainult talvituma ja harrastab kalapüüki just allikalistel ojadel-jõgedel, mis ei külmu. Jäälind teeb suvel allika kohale liivakiviseina pesa ning ta ei lenda ära ka talvel.
Ja muidugi on allikad olnud väga olulised inimestele. Allikatest ja allikalistest veekogudest on iidsetest aegadest saadik saadud väga head ja karastavat vett, ilma et oleks tulnud kaevu kaevata. Seetõttu on allikate levik tugevasti mõjutanud asulate kujunemist Eestis. Vanasti, kui kaevude kaevamine või puurimine oli raske, püüti talud, külad ja mõisad rajada üsna allikate juurde, et vesi oleks käepärast. Sõna „allikas” sisaldub mõnegi asula nimes. Aga allikad on sünnitanud ka arvukalt lugusid.

Allikate pärimuslik uurimine

Allikate kohta on pärimuslikku ainet kogutud juba umbes 150 aastat, sama kaua on ka lugusid meie rahvaluule arhiivi talletatud. Allikatele pöörasid oma töödes suurt tähelepanu nii Jaan Jung kui ka Matthias Johann Eisen. Eiseni mitmes kordustrükis ilmunud raamatus „Esivanemate ohverdamised” on allikatele pühendatud koguni eraldi peatükk.
Ning loomulikult on allikatest juttu sadades muinasjutu- ja muistendiraamatutes, ent sealsetes lugudes on sageli raske aru saada, millise konkreetse allikaga on tegemist. Seda lünka püüdis 1936. aastal täita Gustav Vilbaste, kes saatis laiali oma allikate-ankeedi ning avaldas Loodusevaatlejas üleskutse saata allikate kohta käivaid pärimuslugusid. Osa laekunud lugusid avaldati Loodusevaatlejas.
Pärastsõja-aastatel tegid allikate uurimisel väga tänuväärset tööd Eesti Looduskaitse Selts ja selle kodu-uurijad. Koostati matkaradu, mille teejuhtides on ära toodud ka allikalood. Väga palju avaldati materjali ka ajakirjanduses ja raamatutes. Hea kokkuvõte on koobastes paiknevate allikate lugudest koostanud Ülo Heinsalu oma raamatus „Eesti NSV koopad”.
Väga palju põnevat leidub 1980ndate algul allikaid uurinud Toomas Tamla diplomitöös ja selle baasil koostatud artiklis „Kultuslikud allikad Eestis”.Tamla on oma töös käsitlenud 416 allikat.
Praegu tegelevad teiste hiiepaikade kõrval ka allikatega Tartu Ülikooli arheoloogiakabinet Heiki Valgu juhtimisel. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse töörühm Mari-Ann Remmeli juhtimisel, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus Ahto Kaasiku juhtimisel, Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse töörühm eesotsas Marju Kõivupuuga ning Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi folkloristikaosakonna juhataja Mare Kõiva.
Kõik nad tegelevad nii olemasoleva arhiiviteabe koondamise kui ka välitöödega. Korraldatakse ühisprojekte, väga põhjalikult uuritakse konkreetsete piirkondade pühapaiku. Hetkel ei ole läbi uuritud kihelkondade arv väga suur. Valmib ka suur asutustevaheline andmebaas. Avaldatud on artikleid ja peetud konverentsiettekandeid.
Eraldi väärib mainimist Mall Hiiemäe aastatepikkune töö, ta on allikatest kirjutanud hea loodusetundja vaatevinklist. Allikate ohvriandidest on kirjutanud Estre Oras. Viimasel ajal on Juuru kihelkonna allikaid põhjalikult uurinud ja neist kirjutanud Jüri Metssalu.

Allikal käimine

Allikal käidi peamiselt kahel põhjusel – esiteks oli vaja vett igapäevatarviduseks. Vett saadigi vanal ajal peamiselt allikatest, mille puhtusest sõltus inimese tervis. Tervise hoidmiseks viidi allikatel läbi ka taigasid, mis pidi rahvauskumuse kohaselt tagama hea käekäigu.
Kes iganes allikalt joonud, teab, et see polegi nii lihtne – kaldal tuleb leida kandev koht, sest allika perved on sageli libedad ja porised. Küllap seepärast ongi viimaste sajandite jooksul olulisematele veeallikatele ehitatud rakked. Varem olid need puust, kuid selliseid allikarakkeid on säilinud väga vähe. Seejärel tulid kivist raketised, paealadel on need paekivist, mis oli väga hea ladumismaterjal, lõunas aga peamiselt põllukividest. Ümmargustest põllukividest raketise ladumine oli suur kunst, sest kui seesugune kivikuhi allikasse vajus, siis võis kogu vee väljavoolu koht kaduda.
Hoopis hilisemad on aga betoonraketised. Esimene tsemenditehas rajati Eestisse 19. sajandi lõpul, sellest ajast on kaevurõngaid ka allikatele paigaldatud. Eriti hoogu läks allikate betooniga kindlustamine 1950ndate ja 1960ndate paiku, varem oli betoon lihtsalt kallis. Kolhoosiaegadel on aga väga paljud allikad kas hävitatud, melioratsiooniga kuivendatud ja kivikuhi peale lükatud või betoonrõngaste ja betoonkaanega karjakaevuks surutud. Viimasel kümnendil on külaseltsid või mittetulundusühingud taastanud suurel arvul allikaid, nende juurde on rajatud laudteed.

Joogivesi

Tõelise rahvaallika juurde viib aga mullale tallatud jalgtee. Nii on see igal pool üle Eesti. Kindlateks tunnusteks, et allikavesi juua kõlbab, on see, kui rada kaunistavad mõnusad porilombid, mis on tekkinud maha läigatanud veest, ja see, et allika juures on joogikruus või -kann.
Allikalt joomiseks on muidugi kõige parem peopesa. Tihedalt kokkusurutud sõrmedega ja veidi kumeras hoitud peopesa on nagu tass, sellesse mahub tubli sõõm head selget allikavett, just esimese janukustutuse jagu. Peost vee joomise komme hakkab noorema põlvkonna hulgas kaduma ja üsna sageli kohtab juba lapsi, kes allikale jõudes veeammutamisvahendi järgi ringi vaatavad – vanemad ei ole neile peost joomist kas õpetanud või pole seda lihtsalt vaja olnud. Eestis ei ole väga palju allikaid, kust saab lausa ämbriga vett ammutada. Enamasti on vee kogumiseks vaja mingit nõu. Kuremäe allikal on selleks kolmeliitrised plekist konservipurgid, mis pika traadi või toki otsa pandudja millega igaüks saab endale vett kogumisnõusse ammutada. Enamasti on aga allikal liitrine kann või 200 ml joogikruus. Mõned allikad – nagu Kuremäel või Nõmmeveskil – on veevõtmise lihtsustamiseks torusse aetud, seal pole muud, kui nõu alla sirutada ja anum täita.
Ka varasemal ajal tuli ämbritäis vett enamasti kopsikuga kokku korjata. Ja allikalt ei tuldud mitte ühe ämbriga, vaid ikka kahega. Sest vett kulus vanal ajal ühes majapidamises palju – loomad joota, söök teha, pesu pesta ja saunavettki läks igal nädalal hulganisti vaja. Künklikul teerajal kippus aga käe otsas tassitud ämbrist peaaegu kolmandik maha läigatama. Seepärast olid kasutusel kaelkoogud. Need olid olemas igas majapidamises, enamasti kusagil ukse kõrval naela või nagi otsas. Kaelkoogud olid isevärki kõver alla kahemeetrine puulook, mille mõlemas otsas kettide küljes konksud või kinnitid. Kui kaks ämbrit vett täis, siis kükitas inimene nende vahele, haakis ämbrisangad konksude külge ja tõusis tasakaalu säilitades püsti. Jalaraputus ei olnud siis enam nii tuntav, mõni komistamine pani vaid ämbrid konksu otsas kiikuma.
Eelmisel sajandil oli peaaegu iga talu maal vähemalt mingisugune arvestatav veevõtukoht. Majad ehitatigi alguses just allikate ligi. Hiljem, kui inimasustus tihedamaks läks, hakati kaevama kaeve, sest igal pool lihtsalt allikaid polnud. Linnades aga olid veevedajad, kes hobuvankrile pandud tõrtega vee inimesteni toimetasid.
Tänapäeval oleme muidugi harjunud sõitma allikale autoga. Ning on terve hulk inimesi, kes on veendunud allikausku ja toovadki oma igapäevase joogivee lähikonna allikast, kusjuures lätteni võib olla isegi 60 kilomeetrit. Peipsi ääres elades olime hädas kaevuveega. Ainus kristallselge veega kaev oli asunud külas mahajäetud talus ja seegi oli sisse varisenud. Peipsi vesi aga pressis üleujutustaegadel sisse kõikidesse kaevudesse, joogivett tarisime algul Mustvee linnakaevudest, kuni need europrojekti raames suleti. Ei jäänud muud, kui tuua joogivett poest viieliitriste nõudega. Kuni ühel päeval arvutasin välja, et Kuremäelt kanistritega vee toomine tuli isegi odavam ja tea, kas kuskilt kaugelt toodud poevesi oligi väiksema ökoloogilise jalajäljega. Lisaks sain iga kahe nädala tagant allikal käies ka erilise looduselamuse.
Joogivett pole ilmselt siiski hea pikemat aega plastpudelis säilitada. Ehkki ükski uuring pole seda tõestanud, ei käi puhas allikavesi ja plastpudel kokku. Plastpudelisse võetud vesi tuleb kiiresti ära tarbida. Vanasti säilitati allikavett klaaspudelites ja seda võis juua ka aastate pärast.

Terviseveed

Terviseallikate vett tarvitati harilikult kohapeal. Enamasti oli tavaks mitte juua vett otse allikast, vaid seda tuli kõigepealt mingisse anumasse võtta. Tartu lähistel on teada eriti täpne kirjeldus, et vee jaoks peab olema niisugune anum, et 9×9 võtmisega saab liitri vett. Kindlasti tuli ravivee võtmisel ja manustamisel allikale midagi annetada.
Raviallikatelt viidi pudeliga vett päris kaugele, nii on Kuusalu allika vett pärimuse järgi viidud Venemaalegi. Haigele ravivee viimine polnud niisama lihtne, tervekstegev mõju usuti olevat vaid sellisel veel, mis oli toodud mõnest kuulsaks saanud allikast. Ning vesi tuli kohale toimetada kinnises pudelis, mis oli mässitud riidesse, et valgus ligi ei pääseks.

Silmaravi

Silmade ravimine allikatel on üle Eesti hästi tuntud. Toomas Tamla uurimuste põhjal moodustavad kõigist Eesti ravi- ja tervisevee allikatest rohkem kui 2/3 just silmaallikad. Enamasti raviti sellistel allikatel lisaks silmahaigustele ka maa-aluseid ehk kõikvõimalikke maast saadud nahahaigusi. Silmaallikad olid enamjaolt väikesed ning praegusajaks on väga paljud neist kuivanud. Allikavett kasutati silmade raviks eriliste protseduuride abil. Läänemaa silmaallikatel olevat allikast taldrikuga vett ammutatud, võetud siis taldrikult käega vett ja lihtsalt silmi niisutatud. Kuid on ka teateid, et tuleb kogu silmnägu vette panna. Niisamuti aitas allikalt viidud veega pesemine.
Levinuim on teadlaste seletus, et silmi parandas kindlasti kas või see, kui suitsutarest tulnud inimene neid külma puhta veega pesi. Aga vaevalt et ainuüksi suitsust kibelevate silmade pärast allikale mindi, mindi ehk ikka siis, kui silmanägemine suisa kaduma hakkas – silmade ülepingutamise tulemusena või vanadusest. Või ka siis, kui silmad pidevast suitsuses õhus viibimisest kuivama kippusid ja pisarad neid enam niisutada ei suutnud. Nii kadus ka silmade loomulik kaitsevõime ja igasugustel haigusetekitajatel oli vaba tee. Veel hiljaaegu olid kasutusel silmaloputusnõukesed, mille abil silmi vees hoidmisega raviti. Ja kindlasti oli vanasti sama efekt ka allikaveega silmade loputamisel või näo vees hoidmisel. Muu vesi selleks ei kõlvanud, ainult bakterivaba allikavesi. Mida puhtam allikas, seda parem, ja küllap leiti üles ka sellised allikad, milles mingeid silmaraviks kasulikke mineraalseid mikroelemente leidus. Aja jooksul said tõelisteks silmaallikateks just need, millest kuuldi abi olevat. Kuigi on viiteid, et silmaallikas peaks voolama põhja või päikesetõusu poole, leidub siiski lätteid, mis seda nõuet ei järgi.

Püsiviide Lisa kommentaar

Martin Algus

20. jaan. 2023 at 3:45 p.l. (Martin Algus, Nädala autor 2023)

Martin Algus (1973) on eesti näitleja, kirjanik ja stsenarist. Lõpetas 1997. aastal Viljandi Kultuurikolledži. Ta töötas aastatel 1997–2005 Ugalas näitlejana.

02.veebruaril kell 17.30 keskkogu IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on stsenarist ja kirjanik Martin Algus, temaga vestleb Mihkel Kunnus
Martin Algus on pälvinud Eesti kultuurkapitali aastapreemiaid nii draama kui ka proosa eest ja võitnud mitmeid teisi auhindu (sh Oskar Lutsu huumoripreemia).
Ürituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.

Foto: Lilian Merila

    Katkend:

    Tagamaa, Varrak 2020. Lk 93 – 104.

    Olympia

    Peateelt maha keerates toimus järsk muutus, kui mets lõppes ja vaaludena kaugusesse hajuv avarus vaatleja meeled ruumist vabastas, lõpmatus ujus vabalt silmapiirini, sealt edasigi.
    Ja Hansule meenus tahtmatult Pessoa:

    … sest mina olen seda kasvu kui mu nägemine,
    mitte seda kasvu kui pikk ma olen…

    (F. Pessoa „Silmapiir”. Tlk A. Kaalep.)

    Eemal orus helkles pajude vahel pisike küla.

    ***

    Venelasest taksojuht vaatas uudishimulikult ringi, külatänavad olid puhtad ja muru niidetud.
    „Pskovi all oli pori nabani, kirik vajus kokku, teed täideti palkidega,” ütles mees, kes oli alles mõne aasta eest Tallinna kolinud. Ta oli nüüd esimest korda Eestis maale sattunud ja rääkis vene keeles, rohkem endale kui kliendile, kes teda ilmselt ei mõistnud, ja see polnudki nii oluline, sest kõik oluline sai juba Tallinnas žestide ja numbrite abil selgeks tehtud.
    Tagaistmel istus viiekümnendates härrasmees, tõesti, ei vähem ega rohkem kui härrasmees, peen ülikond seljas, lips kaelas, hallid juuksed rangelt lõigatud, särgikrae tugev ja erk. Mehest õhkus välismaisust, nii selgelt, nagu seda ainult nõukogude inimene juba eemalt võis ära tunda, sellest kreemjast, puhtast ja võõraste aroomidega immutatud nahast kiirgus küllastunud elule omast mahedust, heale järjele jõudnud inimolemise peenemat vaapa, mida siinmail isegi jõukamate juures näha polnud. Siinmail olid jõukad pigem tüsedad ja rasused, näost punetavad ja ohjeldamatust elust haiged.
    Soliidne mees vaatas autoaknast välja, vaskne õhtuvalgus langes läbi papliokste, tehes tema näonahal tireleid ja siksakke, puudutas kortsukesi ja lumivalgeid oimusalke, kompas helklevate sõrmedega reisija võõrapärast materjali. Ja ta oligi kaugelt võõrsilt tulnud, nii kummaline kui see ümbruskonnas ka ei tundunud. Mees oli saanud võimaluse koos olümpiameeskonnaga Austraaliast siia sõita, oma vanale kodumaale, kust ta kunagi vaevalt kaheksateistkümneaastasena põgenes. Tal polnud küll luba pealinnast välja sõita, aga see oli kõigest sümboolne takistus, sest siinmail sai tõepoolest juba mõne dollari eest peaaegu üleloomuliku võime mistahes kokkuleppeid sõlmida.
    Hans vaatas autoaknast välja, otsis tuttavaid märke, rind korraga raske ja kerge.
    Kolmkümmend kuus aastat lahutas teda sellest ümbrusest, kolmekümne kuue aasta jagu päevi ja öid, tunde ja minuteid, vaikseid jalutuskäike ja kärarikkaid vastuvõtte, rahutuid ja rahulikke unesid, lõhnu, valgust. Kolmkümmend kuus aastat, mis hakkasid tookord murdunud koha pealt edasi kasvama.
    Külaservas seisis mõisahoone, milles tegutses nüüd algkool, jõekäär oli taimi täis kasvanud, jõest oli vaid kitsas nire järel, see käändus mätastel vohavate leppade vahel läbi muda nagu näljast ahtunud madu.
    Vana küün oli kadunud, põllul seisid betoonpostidel kõrgepingeliinid, vanade majade kõrvele oli tekkinud uusi tellishooneid, põlluservas sätendasid kolhoosi angaarid, aga külavahe oli puhas ja korras.
    Kõik oli ju ammu muutunud, kõik aatomid minus ja ka selles kohas on ammuilma juba loendamatuid kordi välja vahetunud. Sattudes aastate pärast tuttavasse paika, leiad selle siledaks lihvituna, vetikatesse mähkununa nagu kivi jõepõhjas, mis on voogudes ümaraks ja siledaks kulunud.
    Selle kiviaia tagant jooksid kunagi kitsed vastu, plekist kuljused kõlisemas nagu idamaiste rändmunkade muretu hüüd, vana karjus tõmbas piipu ja naeratas, nii et punetav nägu muutus hetkega kokku pressitud käsnaks.
    Siit läksid tüdrukud läbi oja, seelikud niueteni üles kääritud, haned paterdasid kaldal, kaelad pikal.
    Hans keris autoakna lahti.
    Kummaline, mõtles ta, saabuda unenäosarnaste mälestuste keskelt siia, sellesse paika, asetada vaimus hõljuv kujutlus selle külatänava, põõsaste ja majakeste peale, vaadata kuidas jooned ilmsi ja mälus ühte sulavad.
    Ta oli nüüd siin, tõesti.

    ***

    Hans oli 1944. aasta sügisel põgenikepaadiga Rootsi jõudnud, soolasest veest parkunud ja külmunud. Öine Läänemeri oli kostitanud tormi ja hävituslennukite pommidega, plahvatuste veesambad tõmbusid iilides kaldu ja hajusid metsiku pihuna. Üks vanem mees ja üks lapseohtu poiss olid üle paadiserva kukkunud ja lainetesse kadunud, üks vanem naine ei liigutanud enam, kui teised värisevail ihuliikmeil paadist välja ronisid.
    Hans oli Rootsis peretuttavate juurde jõudnud, isa endised äripartnerid hoolitsesid tema eest ja peale sõda sõitis ta üle Atlandi Ameerika Ühendriikidesse, kus ootasid ema ja kolm õde.
    Hans jätkas seal õpinguid, hakkas tegelema kunstiga, teatriga, kirjutas arvustusi ja korraldas näitusi, tutvus hilisemate suurkujudega nagu Barnett Newman ja Jasper Johns, Claes Oldenburg ja mitmed teised kunstnikud ja muusikud. Hansul oli kodus foto, millel ta poseeris koos David Bowiega. Ja siis ta kolis ühel hetkel skulptorist abikaasa Barbaraga New Yorgist Sydneysse, kust naine pärit oli.
    Vanem vend Ralf ja isa jäid sõjas kadunuks. Suurvabrikandist isa arreteeriti juba neljakümnendal, kui Nõukogude Liit oma vägedega sisse marssis, ja ilmselt hukati kiiruga, kui sakslased aasta pärast Eestisse jõudsid. Vend Ralf läks neljakümne teisel vabatahtlikuna Wehrmachti ridades rindele ja temast jõudis hiljem Hansuni ainult üks optimistlik kiri, milles noormees teatas, et kõik on korras, vennas, nad valmistuvad Stalingradi all ülekaalukaks pealetungiks, sõda saab peagi läbi.
    Hans mõtles hiljem, et väga raske on inimestele selgitada, mida sõda tema jaoks tähendas. Segadus, kaotusvalu, kõige purunemine ja murdumine, hirm, millega võis harjuda, aga oli veel midagi.
    Saksa okupatsiooni ajal, peale venna armeesse minekut, oli Hans elanud kaks aastat mahajäetud mõisahoones, nende perekonna endises suveresidentsis, mis oli sel hetkel üks kõle ja tühi paik. Ema ja õed olid juba kolmekümne üheksandal Eestist lahkunud, kui isa nad segaduste eest pakku saatis. Isa muretses äride ja vabrikute pärast, jäi ühes poegadega siia asju sättima, tal oli lõputult sidemeid ja raha, aga tal polnud aimugi kui põhjatult küüniline on see jõud, millega tuleb peatselt silmitsi seista.
    Hans vahetas mõisas leiduvat kraami külas toidu vastu ja sattus ühel päeval turuplatsil kokku tüdrukuga, kes teda õrritaval pilgul vahtis.
    Tüdruku nimi oli Olympia.
    Nad mõlemad olid kuusteist.
    Tüdruk oli Tartust siinsete sugulaste juurde pakku saadetud. Tema isa oli ajalooõpetaja, kes imetles iidseid helleneid ja oli tütrele nende auks nime pannud. Hansule meenutas tüdruk aga hoopis Ѐdouard Manet`”Olympiat”. Väljakutsuv pilk, huuled korraga muigvel ja trotsliku, pisut helendav jume. Hansu isa oli kunsti kogunud, nende linnakodus ja ka mõisas leidus katalooge kuulsate teoste reproduktsioonidega.
    Hans ja Olympia jooksid mööda tühja mõisahoonet, langesid vooditele, diivanitele, kanapeedele, mõnele veel alles jäänud vaibale, nad rullusid mööda parketti ja trepiastmeid, istusid ööd läbi suure kamina ees, kus küttepuude asemel põlesid mööbliesemed.
    Hans luges tüdrukule küünlavalgel raamatuid ette, taidles nägusid tehes ja vehkles kätega, nii et varjud seintel vaheldumisi nurkadesse hüppasid ja keskele kokku kargasid.

    Tiiger! Tiiger! Kirkas kumas
    põlislaanes pilkasemas
    Kelle surematus silmas, peos
    su sümmeetria hirmutav sai teoks?

    (W. Blake, „Tiiger”. Tlk M. Algus.)

    Nad tantsisid laulu üürates trepihalli kivipõrandal või lihtsalt istusid, käed teineteise süles, vaatasid ülakorruse rõdult, kuidas aovalgus jõekääru helendama paneb. Vahel olid taevas kruuksuvad rändlinnud, vahel reidile sõitvad hävituslennukid ja vahel hõljus seal üksnes sudune ääretus, justkui mingi rahustav lubadus, mis tuleb pikemalt mõtlemata lihtsalt teadmiseks võtta.
    Hans lebas Olympia kõrval, hingas tüdrukut sõõmhaaval endasse, puudutas sünnimärki tema lõua all, siis surus ennast järsku tugevalt tema vastu.
    Ja ühel päeval, kui taevas ulguvatel lennukitel enam üldse vahet ei tekkinud, ilmus mõisaukse ette poripritsmetes auto isa endise asjaajajaga. Kurnatud olemisega mees ütles, et Hans peab nüüd Eestist lahkuma. Punaarmee oli idapiiril läbi Wehrmachti kaitseliini murdnud ja poisil oli isa ja ka venna tõttu ohtlik paigale jääda. Hans ja Olympia leppisid sealsamas kokku, et sõidavad koos läänerannikule, et seal Rootsi suunduvale põgenikepaadile jõuda.
    Nad pidid kohe ära sõitma ja tüdruk läks tädile teatama. Aga juhtus nii, et sugulased panid Olympia luku taha ja Hans aeti relvaähvardusel ukse tagant minema.
    Kui Hansu isa oli olnud vaenlaseks nõukogulastele, siis Olympia isa ootas hoopis sakslaste põrumist. Gestaapo oli arreteerinud tüdruku onu, kes levitas Tartus Reichi vastaseid lendlehti. Sõiduvalmis auto turtsus hoovil. Hans seisis nõutuna maja ees. Olympia ilmus järsku aknale ja poiss tormas tema juurde, tüdruk sirutas käe välja, lubas soigudes Hansule Rootsi järgneda, Hans hoidis tema sõrmi pihus ja tõotas, et tuleb tüdrukule järele. Poiss rebiti viimaks autosse ja aken lendas kinni. Neljakümne üheksanda aasta märtsilõpul küüditati Olympia koos perega Siberisse. Naine jõudis alles kuuekümnendatel Eestisse tagasi. Hans üritas algul temaga kontakti saada, aga see oli võimatu. Ta jälgis uudiseid Nõukogude Liidust, kujutas ette, kuidas Olympial seal läheb, sai viimaks tuttavate kaudu teada, et tüdruk oli koos perega asumisele saadetud, sealt tagasi tulnud ja elas nüüd sellessamas külakeses, kusagil mõisa ja jõekääru vahel. Ta oli naise täpse aadressi alles eile Tallinnas välja uurinud. Hans töötas Sydneys kultuurilehe peatoimetajana ja sai ennast nüüd, Moskva olümpiamängude ajal, koos spordireporteritega Nõukogude Liitu lähetada. Eestisse, kus toimus olümpia purjeregatt. Hans naeris enda üle algul, kui see mõte talle pähe tuli. Tema, otsekohese ütlemisega kriitik, kes on põlanud tundelisust igas võimalikus vormis, mõtleb nüüd taolisele kohtumisele? See on ju vananeva mehe hale katse ehitada illusioonidest sild millegi võimatu poole. Barbara, kellest ta oli juba ammu lahus, soovitas seda võtta kui happeningi – kohtumist tuleks filmida ja see kunstiprojektina vormistada.
    Aga mida lähemale reisikuupäev nihkus, seda tugevamalt tundis Hans, et ta ei saa seda võtta millegi muuna, kui sellena, mis see tegelikult on.
    Olümpia ja Olympia.
    See polnud ju vaid kokkusattumus?
    Miski, mis tundus ammu tardunud olevat, hakkas uuesti liigutama.

    ***

    Hans tuli taksost välja, kõndis pisikese tellismaja juurde ja seisatas välisukse ees. Jalgratastel poisid sõitsid mööda, vahtisid ükskõiksust teeseldes võõrast.
    Hans põrnitses kulunud kellanuppe ja nimesilte.
    Ta kõhkles hetke, vaatas korraks abitult ringi, aga pöördus siis järsult ukse poole ja vajutas nupule.
    Kostis kummaline helin nagu kellukesed kitsede kaelas, see kuliseb läbi õhu ja muutus siis mahedamaks, hajus lindude säutsumisse ja katuseharjalt murduvaisse kiirtesse. Hans ootas, ainiti ust vahtides, muutus rahutuks, lõi uuesti kõhklema, astus sammukese tagasi, aga nüüd avanes uks.
    Ja seal ta seisis.
    Lilleline kittel.
    Kookoselõhn.
    Portselanihelk.


    ***

    „Aprill on julmim kuu,” alustas ta oma kirja T. S. Elioti sõnadega, („Ahermaa” tlk P.-E. Rummo) „tõepoolest on see nõnda, sest olen nüüd juba rohkem kui aasta ilma sinuta olnud, uus kevad on käes ja nagu mingisugune jäine kaitsekiht sulab hinge ümbert, kõik sulab välja ja teeb rohkem valu. See on sürrealistlik olemine kaheks lõigatud maailma, mis on ometi üks? Loodus ei hooli piiridest nagu ka see miski, mis seespool kõrvetab. Tuuled lennutavad mulluseid lehti sama usinalt kui meie vanaisade ajalgi, lindudel on lubatud soojaga tagasi lennata. Aga mina pean nüüd minema kuskile hoopis eemale, ja mida see minuga teeb, ma ei oska arvata. Kirjutan sulle, teades, et ilmselt ei loe sa neid ridu mitte kunagi, kirjutan, sest kirjutamine on mulle nagu seesama tuuleiil, mis puhub omasoodu vaid iseendale.”
    Hans oli Londonis, valmistus Ameerika Ühendriikidesse sõitma.
    Ta üritas aru saada, mida teha tunnetega, mis ei kuulu enam sellesse uude tegelikkusse. Mida teha kõige sellega, mis jääb nüüd õige pea tohutult kaugele, teisele poole ookeani.

    ***

    Hans seisis esikus, vaatas kõheldes ringi, süda peksis kummaliselt, iga löögiga justkui kehast mõnd aastat välja tõugates, kuni olid kadunud kõik kolmkümmend kuus, mis neid viimasest kohtumisest lahutasid.
    Olympia kohmetus kergelt, viipas elutoa poole, kus seisis vanamoodne kõverate jalgadega kohvilaud. See on kuidagi tuttav, mõtles Hans. Kas see on mõisast päästetud mööbel?
    Naine naeratas, tema silmis välgatas korraks tuttav trotslikkus ja mees, nüüd pisut rahunenud, astus tema järel tuppa.

    ***

    Takso seisis maja ees. Venelasest taksojuht rooli taga, poisid sõitsid jalgratastel mööda, kaelad kõveras.
    Selline auto siin, meie hoovis?
    Ja see kõhklev peenes pintsakus mees tellismaja ukse ees.

    ***

    Hans istus laua taga, Olympia tema vastas.
    Naine hingas rahulikult, vaatas mehele silma.
    Hans vaatas ainiti vastu.
    Kas see on võimalik?
    Siin, koos.
    Kui nii palju aega on mööda läinud.
    Kui lähedus on olnud üks suur pettekujutlus, mis on aastatega millekski hoomamatuks kasvanud. See on üks väätide ja samblaga kaetud veider tempel, kuldsete seinamaalingutega kaetud riitusesaal, mis on elust ja maailmast juba ammugi võõrdunud, millekski kosmiliseks muundunud.

    ***

    Sel ööl, üheksateist aastat tagasi, kui ta oli peaaegu kodumaal, joobnuna Stockholmis, vaadates paleenurga tagant jõekäänakut, mis lookles skääride vahelt Läänemerre, sel ööl joobnuna, koos Laabani ja Duchampiga – kolm jommis semu peale näituse avamist, kaks põgenenud eestlast suure põgenenud ülem-normandialase seltsis. Hans oli hotelli ees komistanud, käpuli murule kukkudes naerma puhkenud, ja Ilmar hüüdis nagu ulakas poisike: „Ma olen automootor, mis õgib sipelgaid, ma olen must lipp ahvi peos, ma olen Rroosi Selaviste ja Marcel on napakas!”
    Hans vaatas vee poole.
    Kusagil seal käänu taga on armastus, mis jäi koos sõjaga maha, kusagil seal on lapsepõlvemaa, mida ta ei jõudnudki päriselt tundma õppida.
    Kiire külaskäik tädi Marie juurde.
    Siis lennukisse ja tagasi New Yorki.

    ***

    Hans vaatas Olympiat. Tal polnud tüdrukust ühtegi fotot, oli ainult üks joonistus, mille ta peale sõda mälu järgi visandas. Ja mees avastas nüüd hämmeldunult, kui sarnane on naine sellele pliiatsijoonistusele.
    Olympia uuris teda oma noorte silmadega ja Hans ainult istus sõnatult.
    Mida siin öeldagi?
    Kas paluda arguse pärast andeks?
    Anna andeks, et ma ära läksin?
    Anna andeks, et ma tagasi ei tulnud?
    Anna andeks, et ma ei julgenud koputada, kellanupule vajutada.

    ***

    Halli peaga mees seisis maja ees, vaatas mõtlikult esimese korruse akendesse, seal oli põsakil poiss, sääsepunnid käsivartel, vahtis vilksamisi meest, hoides samas pilku kindlalt tänavaotsal.
    Hans tõstis käe uuesti kellanupu poole, peatus, hingas välja.
    Aga nüüd muutus poisi ilme, nägu venis naerule ja Hans tundis korraga ägedat tukslemist rinnus, vaatas poisiga samas suunas.
    Üks naisterahvas tuli mööda külatänavat, küürus selg, raske kulunud poekott sõrmede vahel.
    Lilleline rätt.
    Hallid juuksed laubale kleepunud.
    Vaoline väsinud nägu.
    Silmad vesised ja punetavad.
    Naine jõudis maja ette, aeglustas sammu ja kõndis Hansust üsna lähedalt mööda. Ta lõhnas päikesepõletuse, seebi ja kapronriide järele.
    Hans astus kõrvale, nägi, kuidas naine ukse taha jõudis, üle õla tema poole vaatas.
    Naine seisatas, pilk selgines pisut ja väsinud ilmest jooksis kerge virvendus üle, õrn soe vari. Hans neelatas hääletult, tahtis suus avada, aga see oli lukus.
    Naine seisis sõnatult, otsekui mehest läbi vaadates, pilk kauge ja hele, siis ärkas tasapisi mõtteist, pööras veidi kõheldes ringi ja läks trepikotta.
    Uks paugatas sulgudes.
    Pääsukesed lipsasid räästa alla.
    Poisid sõitsid ratastel mööda.
    Laps kadus aknalt, jooksis läbi korteri uksele vastu.
    Hüüded, sagin. Maiustused.
    Hans seisis jahmunult paigal.

    ***

    Takso sõitis üle voore tagasi maantee poole.
    Hans istus tagaistmel, pilk põldudele suunatud.
    Venelasest taksojuht vaatas piinatud ilmel salongipeeglisse.
    „Ausalt,” hüüdis ta, „ta oleks teid sisse kutsunud, hetk veel, ja olekski.”
    Hans istus liikumatult.
    Ta astus kõheldes läbi sammaldunud väravate, mille taga kõrgus väätidesse mähkunud tempel. Ta jõudis templi ette ja avas roostes rauduksed, sisenes pühamu jahedasse hämarusse, mida valgustas seinte mahe kullahelk. Kuskil seal ülal kiiskas lõpmatus kustumatu võimalusena, mis oli korraga minevik, olevik ja tulevik, seal sädeles puhas ülev kättesaamatus.
    Hans toetas pea vastu autoakent, sulges silmad.
    Ja templi hämarate võlvide all seisis järsku naeratav tüdruk, sosistas nagu toona suure mõisakamina ees:

    Ja tõstan säravamat safiitkrooni,
    et see end juuste kullakuhja plehiks,
    ma õite rasket küllust üle pää.
    Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
    on nagu mind mu õitsev veri ehiks,
    ah, elada on imeliselt hää.

    (Marie Under „Sirelite aegu”)

    Auto kadus voore taha, suvi lokkas silmapiirini.
    See kuldsete seintega tempel.
    Jääbki samblasse ja väätidesse.
    Hõõguma.
    Kuni kaob ühes unistajaga.

    Tunnustus


    2005 Aleksander Kurtna nimeline auhind (algatusvõime eest maailma uudisdramaturgia jälgimisel ja vahendamisel, mitmest keelest tõlkimise ning ladusate, teatritundlike näidenditõlgete eest, millest 2004. aastal jõudsid lavale Vladimir ja Oleg Presnjakovi „Terrorism“, Brian Frieli „Jalta mäng“ (mõlemad Ugalas) ja Franz Xavier Kroetzi „Tavalised inimesed kaks ehk Inimene Meier“ (Rakvere Teater))
    2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse I preemia (“Janu”)2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse II preemia (“Ise oled”)
    2009 Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse I preemia (“Postmodernsed leibkonnad”)
    2010 New Baltic Drama 2011 Eesti peapreemia (“Kontakt”)
    2012 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („ Kontakt“)
    2013 Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse II preemia (“Väävelmagnooliad”)
    2015 Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhind
    2016 Oskar Lutsu huumoripreemia
    2018 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Midagi tõelist“)
    2019 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (“Midagi tõelist”)

    Püsiviide Lisa kommentaar

    Carolina Pihelgas

    9. jaan. 2023 at 9:18 e.l. (Carolina Pihelgas, Nädala autor 2023) (, )

    Carolina Pihelgas (1986) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
    Ta on ajakirja Looming toimetaja. Varem on ta olnud ajakirja Ninniku toimetaja (2011–2014) ja Värske Rõhu peatoimetaja (2013–2020).

    Pihelgas on õppinud Tartu Ülikoolis usuteadust ja religiooniantropoloogiat ning kaitsnud aastal 2012 magistritöö teemal “Meieisapalve eesti rahvausundis: lausung ja lausumine (M. J. Eiseni rahvaluulekogude põhjal).” Kuulub alates 2012. aastast Eesti Kirjanike Liitu.

    Foto: Rauno Volmar/Ekspress Meedia/Scanpix

    Carolina Pihelgas oli 2020. aastal Tartu linnakirjanik.

    Katkend:

    „Vaadates ööd ”, Kirjastus Kaksikhammas 2022. Lk 86 – 88; 190-191; 218-219; 287-288.

    Venna kadumine tollel hiliskevadel tähendas, et ema oli pidevalt endast väljas. Emast ei olnud enam midagi järel. Ta istus ja nuttis õhtuti, veinikruus käes, meeleolud võisid vahelduda nii kiiresti, et võimatu oli järge pidada, ühel hetkel võis ta tulla ja mind kõvasti kallistada, lausa pigistada, ohates öelda, et sina oled ju hea laps, sinuga mul muret ei ole, ja järgmisel minna mõne pisiasja pärast niivõrd endast välja, lõhkuda asju, mul tekkis tõsine hirm, kui nägin, et ta hakkab jälle toas edasi-tagasi kõndima, mis nüüd, kas täna läheb jälle jamaks. Vahel pani ta palitu selga ja läks õue ulguma, kisas venda taga, justkui võiks too end siinsamas majataguses metsas peita, nagu siis, kui me olime väikesed. Venda tundes teadsin, et ta oli põgenenud niikaugele kui võimalik, kindlasti ei jäänud ta siia ootama, et ta üles leitaks, ta läks linna ja ma arvan, et emagi pidi seda teadma, aga ometi ei jätnud ta ulgumist, see kõlas nagu marutõbise huilgamine valges kevadöös. Vend oli juba viisteist, pikka kasvu, ilmselt leiab ta mingi töö ja ulualuse, nii arvasin vähemalt mina ja ka kasuisa ei paistnud erilist muret tundvat – kuule, katsus ta ema rahustada, Mikk on juba suur poiss, läks siis läks, noh, saab hakkama, ega ta maha sure ja kui mingi jama on, siis tuleb tagasi, või saadetakse tagasi. Saadetakse tagasi! kisendas ema, kas jalad ees, sinu meelest nii või? Saad aru, kui ta mentidele silma peaks jääma, hakkab vargile või miskit, küll nad temast siis koduaadressi välja peksavad, seda mõtlesin, mis jalad ees, kuule, mutt, sa oled ka peast päris segi, praegu on maikuu juba, kui ta peakski ööseks välja jääma, pole tal mingit lootust isegi ära külmuda, tule ometi maa peale tagasi. Selle peale pani ema käed näo ette ja nuttis edasi, nii et terve keha värises, ja ma ei suutnud teda vaadata, mul hakkas paha ja ometi olin venna peale kade ja teadsin, et kohe, kui mul peaks olema võimalust, teen ma sedasama. Aga natuke teisiti. Minu plaan oli gümnaasiumisse sisse saada ja linna minna.
    Mõni nädal hiljem tulin koolist, viimane veerand hakkas lõppema, kraaviperved olid märjad ja kollaseid lilli täis. Nägin kaugelt paksu musta tossu ja aimasin halba. Oli täpselt selline tunne, mis võtab kõhu seest õõnsaks, tunne, et see pole võimalik ja et kui ma nüüd silmad kõvasti kinni pigistan, siis on kõik jälle hästi. Äkki ikkagi pole meie maja, vaid naabrite oma. Äkki on see ainult kuur, palun, palun, teeme nii, et see on ainult kuur. Maja põles lahtise leegiga, juba kustutati ühest otsast, ma nägin, kuidas leegid lahvatasid akendest välja, ja need kõrvetanuks nagu minugi sisemust. Õuele oli kogunenud hulk rahvast, mina aga lihtsalt istusin maha ja nutsin. Alles tüki aja pärast jõudis ema hingeldades kohale ja hakkas karjuma, et miks keegi asju tulest välja ei too. Mis siin enam, kostis keegi, siin pole enam midagi teha, hea, et kedagi sees polnud. Ema jooksis ringi, tuletõrjujad olid juba tööd lõpetamas ja ta võttis kõigepealt ühel, siis teisel rinnust kinni ja raputas neid, või pigem rippus nende hõlmas kinni ja kisendas, mis meist saab, mis meist nüüd saab? Kõrvalhooneteni tuli ei jõudnud. Kuur ja kemps jäid püsti. Õunapuud hakkasid ära õitsema, mäletan nii selgesti valgete õielehtede vaipa, mis segunes halli tuhaga. Ja ikka veel on ninas kõrbenud tokkide vesine lehk, see oli nii tugev, et tungis pärast ka unenägudesse. Hiljem öeldi, et tulekahju oli alguse saanud vanadest juhtmetest. Aga miks oli mul selline imelik tunne, et siin võis venna käsi mängus olla? Sellest, kui ta ära läks, oli ainult paar nädalat möödas, temast polnud midagi kuulda olnud, polnud ühtki märki. Naabritele valetas ema, et vend on sugulaste juures, politseisse keegi ei teatanud. Või oli see kõik ikkagi halb juhus?
    Kartsin kõige rohkem ema pärast, katsusin teda lohutada, tema nuuksumist vaigistada oma lapsikute lubadustega. Emme, ma toon sulle teed, tahad, emme, võileiba, kõik läheb hästi, onju, me saame hakkama. Esimese öö olime naabrite aiamajas, siis korraldati meile ajutine peavari: tühjalt seisnud kahetoaline korter vallakeskuse hruštšovkas. Läksime sinna ühegi asjata, seljariided ainult, minul koolikott. Hädavajalik mööbel oli korteri sees, küll vana ja võidunud, aga ikkagi. Meile toodi riideid, nõusid, toidukraami, mina sain pehmeid mänguasju, mõned raamatud, kirjatarbeid joonistamiseks. Terve nädala ma ei pidanud kooli minema. Ja kui ukse taga jälle kella anti, püüdis ema end kokku võtta, tõmbas end oma tardumusest välja, naeratas natuke hädiselt. Tänas. Aitäh, et meid sellel raskel ajal toetate, umbes niimoodi ta ütles ja lõi siis ukse kaastundlike, aga ometi uudishimulike pilkude ees otsustavalt kinni.

    /…/

    Kui Maša oli nelja-aastane, siis ärkas ta ühel külmal kevadhommikul selle peale, et vanaema istus tema sängiserval, täies riides, ja ütles: ärka üles, külas on tulekahju. Maša jooksis akna alla, aga ei näinud midagi. Kuskohas? Mis juhtus? Vanaema ei vastanud midagi, ohkas ainult raskelt. Peagi selgus, et Merkulovite maja ja laut olid öösel suure leegiga maha põlenud, inimesed pääsesid napilt, tukid hõõgusid veel terve päeva. Merkulovitel oli kaks tütart, Valeria oli Maša-vanune, Darja natuke suurem, nad olid harjunud alatasa koos mängima, nüüd aga ütles vanaema, et nendega ei tohi enam rääkida, et nad on kulaku tütred, nende vanemad on palju paha teinud. Kus nad nüüd elama hakkavad? küsis Maša. Aga vanaema ütles, et seda tema ei tea, loomad läksid igatahes kolhoosi elama. Marfa halliks tõmbunud näol ei liikunud ükski korts. Õhtul kuulis Maša pealt, et maja olid maha põletanud küla aktivistid. Täiskasvanud olid kõik tõsised ja vaiksed, ainult ema hääles kostis tasast meeleheidet, kui ta peaaegu hüüatas: ja samal ajal lapsed magavad sees!
    Maša ei saanud jätta juurdlemata, mis oli see halb, mida Merkulovid olid teinud, nad arutasid seda küsimust Serjožaga ja jõudsid järeldusele, et ilmselt pidi see midagi üsna jubedat olema. Tal oli oma sõpradest kahju, aga vanaema keeldu tuli võtta tõsiselt ja nii hoidiski Maša edaspidi neist eemale, mis oli raske peamiselt seepärast, et Maša oleks hirmsasti tahtnud küsida, et mis see küll oli, mis nende vanemad tegid. Ükskord, kui keegi ei näinud, lehvitas ta kaugemalt Darjale, kes tassis mingit lauajuppi oma tare varemete poole. Aga Darja vastu ei lehvitanud, ainult vaatas pikalt talle järele.
    Mõni aeg hiljem viidi Merkulova sõdurite saatel koos lastega minema, nende isa oli juba põlenguööl arreteeritud. Kõik kogunesid seda vaatama, inimestest moodustus külaväljakule pikk hall müür, keegi ei liigutanud ega öelnud midagi, keegi ei nutnud ega halanud, keegi ei hüüdnud neile head aega ega hüvasti. Õhk oli pinev, sõdurid karjusid kiiremini, kiiremini, Merkulova tassis kaenlas kahte pampu, kõik muu oli kas maha põlenud või konfiskeeritud. Külarahvas seisis tummalt, kellelgi polnud midagi öelda. Merkulovid polnud teistest ei rikkamad ega vaesemad, ei uhkemad ega alandlikumad. Maša kartis hirmsasti sõdureid, kartis püsse, aga ikkagi oli natuke põnev ka. Kuhu nad viiakse? küsis Maša vanaemalt sosinal. Vanaema ei öelnud midagi, ainult tõmbas Mašat tugevamini enda vastu. Kodus küsis Maša uuesti. Siis vanaema vastas: Siberisse lähevad, teiste kulakute juurde elama.
    Kui Maša isa kolmekümne seitsmendal ära viiakse, ei saa ta aru, mis kurja isa on teinud. Ei julge kelleltki küsida ka. Jah, sellest on ta ema ja vanaema poolihääli peetud vestlustest aru saanud, et isal olevat liiga suur suu. Maša käib salaja peegli juures oma nägu uurimas – kui ta lõuad pärani ajab, siis läheb suu päris suureks küll. Aga kui aasta hiljem ema kolhoosist koju ei tule, tahaks Maša kisendada: teda ei tohtinud võtta! Isa suur suu on süüdi ka selles, et nad emast ilma jäävad, ja see on nii ebaõiglane.

    /…/

    Ema oli halvas tujus.
    Oli see tema ishias või mõni muu tervisehäda – viimasel ajal oli ta aina sagedamini voodis. Ütles, et selg vajab voodirahu. Ja käskis siis muudkui, et Leida too seda ja tee toda, kord vaja pliidi alla tuld teha, siis vaja tuulutada, siis jälle, et pane uks kinni, ega see turuvärav ole ja nii edasi. Leida kartis natuke, et ema aimab midagi, et tema randevuu Avoga on välja tulnud ja et mis ta selle peale siis kostaks. Pärast seda oktoobriõhtut ootas Avo teda üsna tihti poe juures, ka lumesaju ja lörtsiga. Kui praktika jaanuaris läbi sai, jalutasid nad laupäeva pärastlõunati Mustamäe nõlvadel, vahel ka trampliini juurest Glehni parki, lihtsalt kõndisid ja vaatasid, kuidas lapsed kelgutavad. Sõrmed labakute sees purikateks külmumas, jälgisid nad, kuidas süttivad õhtused tuled, ja kuulasid krobeliste männiokste tasast kahinat. Päevad venisid vaikselt pikemaks, aga ikkagi oli juba varakult pime ja see oli hea, sest õhtuhämarus oli turvaline. Leidale meeldis Avo juures kõik: tema kõnnak, mida võis juba kaugelt ära tunda; see, et poiss oli temast pikem, need harvad hetked, kui ta võis tema torkivat habet põse vastas tunda. Ja see, kuidas temaga lakkas aeg olemast – olid ainult pilved ja hanged, sammud, looklevad rajad nende ees, hingeaur, pilgud, väikesed naeruturtsatused.
    Leida kandis neid põgusaid õnnelikke hetki terve nädala kaasas, ikka igatsedes ja oodates. Aga mida rõõmsam oli Leida, seda tusasemaks muutus Elli. Leidale tundus, et ema kisub tüli igast väikesest asjast, märkab kõiges ainult halba, ja see muserdas. See polnud sugugi sedalaadi elu, mida Leida oleks tahtnud elada, tal oli tunne, et elu on igal pool mujal, aga mitte selles korteris – ema elu oli sama surnud kui kuivatatud lilled puhvetil, koltunud nagu ennesõjaaegsed pildid vanades raamides, koidest järatud nagu kaltsud, mida konkus hoiti. Ema lämmatas teda oma kuivuse, kibeduse ja pidevate hirmudega. Ta ei tahtnud kuuluda sellesse rusuvasse maailma, mis muudkui nõudis ja nõudis temalt asju – tööd, lugupidamist, kuulekust – ja mida ta oli täiesti võimetu muutma. Aga siia oli ta sündinud, sellesse ellu. Vahel püüdis ta ette kujutada, mis saab tema elust siis, kui ema ära sureb. Aga Leida ei suutnud aru saada, kas see oleks pääsemine või täielik üksindus, mille sees oleks üksnes vabalangemine. Ema ja Leida, Leida ja ema – nad olid kogu aeg koos olnud. Nüüd oli tal siiski keegi veel: Avo. Ja Avol oli tuba ühiskorteris Liivalaia tänaval. Varsti saan kaheksateist, mõtles Leida, aga ema peab mind ikka lapseks, kohtleb mind nagu titte, kellelt ei saa pilku pöörata, kes lõhub muidu kohe midagi ära või määriks parima laudlina moosiga kokku.
    Ema hõikas teda magamistoast. Leida läks. Ema soovis, et ta teed keedaks ja vaataks, kas uks sai ikka lukku. Ja et köögipõranda võiks ära pühkida. Ja raadio kinni keerata, ta ei jaksa rohkem kuulata. Leida klõpsas raadio kinni, läks kööki, pani vee keema ja võttis konksu otsast harja. Vajutas linki, uks oli lukus. Ta püüdis ette kujutada, milline Avo elamine võiks olla. Ajas huuled prunti ja embas harjavart, tegi paar tobedat tantsuliigutust. Pühkis siis põranda ära, pani puhtad nõud kappi, võttis välja purgi mustasõstramoosi. Ja korraga olekski ta nimelt tahtnud selle purgi vastu seina puruks visata – mis oleks tobe, sest ta peaks selle ise ära koristama -, aga tahtmine oli ikkagi. Siis tõstis kolm teelusikatäit moosi tassi, valas vett peale ja limpsis lusika puhtaks. Ta viis emale tee voodisse, keeras raadio ikkagi hästi vaikselt mängima ja pani kõrva vastu, et lasta end mõnel uneleval meloodial sellest kodust kaugemale kanda, kaugemale emast ja ajast.

    /…/

    Elli istus kiiktoolis ja harutas üles vana kampsunit. Ta oli selle ise kudunud, kunagi päris ammu, mitukümmend aastat tagasi. Oli kudunud selle sõjaajal Ruudit oodates kehvast hallist lõngast. Kampsunis olid nüüd augud, koid olid sisse saanud ja see tuleb üles harutada. Saab mõned prostamad sokid kududa, sest lõng on kõigest hoolimata endiselt paks ja kannatab veel. Võib-olla harutab ta sedasi midagi muudki üles, ikka on vahel tunne, nagu oleks kuskil sisikonnas vanu pusasid. Tundeid või mõtteid või. Ja nii kui kuskilt niidist tirid, siis hakkavad ka mõtted omasoodu veerema: mida aasta edasi, seda rohkem mõtleb Elli vanade asjade peale. Vahel ka seda, et oleks võinud midagi teisiti teha. Aga ega kahetseda pole mõtet, on, nagu on. Peaasi, et hullemaks ei lähe. Elli on juba nii vana, et ta ei usu, et midagi saaks enam tema eluajal väga palju paremaks või kehvemaks minna. Kõige raskemad ajad on ikkagi möödas. Pommitamised. Mehed rindel. Näljapajuk.
    Kummaline, kuidas asjad, mis kunagi tundusid nii olulised, on nüüd tähtsusetud. Oi kui tobedalt nad võisid Ruudiga vaielda – ja Ruudi võis vahel ka üsna kiivas olla, jah, juhtus sedagi. Need asjad on nüüd nii kahvatud ja kauged, nii tühised. Aga Leida, jah, jumal teab, mis temast oleks saanud, kui nad poleks Ruudiga temale Kingisseppa järele sõitnud, mis inimene siis temast oleks saanud. Ja samas – nii lähedane, kui ta ka Ellile polnud, aeg-ajalt tundus temas ikkagi välja löövat mingi võõras veri. See oli ilmselt vene veri, arvas Elli. Aga seda ta Leidale muidugi ei öelnud. Oli lapsendamispaberid lausa ära hävitanud, ahjus põletanud, nii kümmekond aastat tagasi, kui avastas, et laps oli tema asjades tuhnimas käinud. Mis lapsel sellega asja, pole tal vaja midagi teada, teeb endale ainult tüli juurde. Selles oli Elli senimaani kindel. Tema on selle lapse üles kasvatanud ja Leidal pole kedagi teist tarvis – milleks veel mingi võõras naine, jumal teab missugune, temast poleks Leidal niikuinii asja. Vastupidi, see võiks talle halvasti mõjuda. Parem on mitte teada, mitte kanda seda koormat. Niigi tuleb neid elus piisavalt kanda, igalühel oma. Peaasi, et endale korraliku mehe leiab, mitte mingi loru või joodiku nagu see üks, kes tal siin vahepeal oli. Vaatad näkku ja kohe on näha, et sihuke ei kõlba koera hänna alla ka. Korralik tööinimene peab olema, karske, tõsine. Peret peab hoidma. Nagu Ruudi. Kuigi eks ka Ruudi hakkas pärast sõda jooma. Aga mitte liiga palju, mitte liiga tihti. Vahel lihtsalt tuleb natuke vanu haavu lakkuda, ütles Ruudi, ja siis ta istus kas verandal või õunapuude all ja võttis. Alati üksinda. Mõnikord ta nuttis ja seda oli hirmus vaadata, siis tuli ta voodisse magama talutada, aga järgmisel päeval oli kõik jälle kombes. Jah, ei leidu naljalt enam selliseid mehi nagu Ruudi. Ja ei lähe päevagi, kui Elli ei mõtleks tema peale.
    Sellest oli juba üle kümne aasta möödas, kui Ruudi ühel päikesepaistelisel hommikul tööle läks ja koju enam ei tulnudki. Töö juurest helistati, aga kui Elli ähmiga haiglasse jõudis, oli juba liiga hilja. Ruudi süda oli üles öelnud ja teha polnud enam midagi. See oli kõige kohutavam päev Elli elus, haigla koridorid varisesid talle selga, muljusid ta õlad sinikatest laiguliseks ja ta jäi korraga kakskümmend aastat vanemaks. Sõda ei võtnud Ruudit kohe, võttis salakavalalt, järelmaksuga. Mehe ülikonda hoiab Elli ikka veel riidekapis ja käib seda vahel nuusutamas – surub oma pea tema riiete vahele ja nendel hetkedel on ta Ruudile päris-päris ligidal, peaaegu tema embuses.

    Luulet
    2006 “Sõrmemuster”
    2010 “Metsas algavad hääled”
    2011 “Õnnekangestus”
    2014 “Kiri kodust”
    2017 “Pimeduse pisiasjad”
    2019 “Valgus kivi sees”
    2020 “Tuul polnud enam kellegi vastu” (valikkogu)

    Tõlked
    2010 Pablo Neruda “Kapteni laulud”
    2012 Miranda July “Siin oledki sa kõige rohkem oma”
    2012 Tor Ulven “Sinagi kuulud kiviaega”
    2014 Konstantinos Kavafis “Kogutud luuletused”
    2016 Nikola Madzirov “Valgus ja tolm”
    2017 Charles Bukowski “Ikkagi on tore olla Bukowski” (üks tõlkijatest)
    2019 Pablo Neruda “Armastusluuletused”
    2020 Ilya Kaminsky “Kurtide vabariik”

    Püsiviide Lisa kommentaar