Kristel Vilbaste

6. veebr. 2023 at 12:00 e.l. (Kristel Vilbaste) (, )

Kristel Vilbaste (1965) – loodusajakirjanik ja kirjanik.
Ta lõpetas Kilingi-Nõmme Keskkooli ja Tartu Riikliku Ülikooli bioloog-geneetikuna.
Töötanud 1992–1999 ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajana. 1999–2003 oli loodusuudiste agentuuri Roheline Värav asutaja ja toimetaja. Propageerinud õuesõpet Eesti Televisiooni 32-osalise saatesarja “Õpiõu!” kaasautorina (koos Mikk Sarvega). 2006–2014 Eesti Päevalehe iganädalase looduskülje kirjutaja. Teinud kaastööd ka muudele Eesti väljaannetele.

Autor: Elmo Riig / Sakala

Katkend:

Eesti allikad, Varrak 2013. Lk 18 – 31.

Allikate sügavus

Kui sügavad on tegelikult praegu Eesti allikad, ei oska vist keegi öelda. Kuid just allika sügavust proovib iga allikale tulija silmaga hinnata, ning mitte ainult silmaga. Kindlasti olete näinud allika kallastel arvukalt latte ja tokke, võib-olla on tulnud endalgi tahtmine mõni neist allikasse susata, et ikka üle mõõta … Saula Siniallikate juures oli 1938. aastal koguni terve hunnik haavalatte. Või võtame lood koopaallikatest, mille mõõdunöör teisele poole maakera välja ulatus. Muidugi ei maksa niisama latti allikasse toppida, vanarahvas arvas, et siis haarab veteema sellest kinni ja tirib mõõtja sügavikku.
Huvitav on see, et 1936. aasta ankeedis ei palutud allikauurijatel mõõta allika sügavust. Ametlikult on allikate sügavust ühtse metoodika järgi uurinud ainult Ülo Heinsalu. 24. juulil 1975. aastal mõõtis ta Sopa allika sügavuseks 4,8 meetrit. Sopa allikas on Heinsalu ja Anatoli Kuptsovi ühises artiklis kinnitanud Eesti sügavaimaks allikaks. 2012 aasta suvel mõõdeti Sopa allika sügavuseks lihtsate meetoditega aga ainult kolm meetrit. Väga sügavaks peetud Laiuse allika soos on Mati Ilomets 1979. aastal turbalasundi paksuseks mõõtnud 11 meetrit, mis võib mitteametlikult olla ka selle allika sügavus, kuigi rahvapärimus räägib naljatamisi koguni 26 meetrist. Siiski jääb ka Laiuse allika ametlikult mõõdetud sügavus alla 4 meetri.

Allikate arv

1936.aasta ankeetküsitluse põhjal registreeriti veidi üle 3700 allika. Kuid kuna tagasi saadeti 80% ankeetlehtedest, siis on Gustav Vilbaste hinnanud allikate arvuks 4500 allikat.
Ülo Heinsalu on artiklis „Eesti allikad ja nende kaitse” kirjutanud, et oletatavasti kõigub allikate arv Eestis 5000 – 15 000 vahel. Kevadel, kõrge põhjaveeseisu ajal on neid kõige rohkem, suvel paljud allikad kuivavad. Ja mitmed seni registreeritud allikad on tegelikult allikarühmad, kust põhjavesi voolab maapinnale mitmes või koguni mitmekümnes kohas. Allikate üldarvu hulka tuleks loendada ka veekogude põhjas – jõgedes, järvedes ja meres leiduvad allikad. Raamatus „Eesti järved” (1968) nimetatakse neid rohkem kui viiekümnes kohas. Mereallikaid pole eriti palju registreeritud, kuid neid leidub näiteks Allikalahes Hiiumaal ja Salajõe lahes. Üks eriti põnev, ka talvel merejäält jälgitav allikas asub Kõinastu saarevahi Mari-Liis Pae sõnul Kõinastu Vesiru astangu all. Allikateks võib kaudselt lugeda ka torusid pidi voolavaid arteesiakaeve, neidki on selles raamatus ära toodud.

Allikaelustik

Allikate ja põhjavee iseloomust sõltub väga oluliselt mingi paiga taimestik ja sellest omakorda ka loomastik. Allikate läheduses on taimestik väga lopsakas ja paljusid juba kuivendatud allikapaiku võib üles leida just pajude, mustsõstarde, toomingate ja teiste lehtpuude järgi.
Allikavesi on meil enamasti väga lubjarikas ja nii võib allikate kallastelt leida lubjalembeseid taimi, pääsusilmi, võipätakaid ja käpalisi. Väga sageli on allikate ümber ka väike soolapike, millel kasvab nii haruldasi taimi, et näiteks Viidumäel on nende kaitseks koguni looduskaitseala moodustatud. Väga sageli on allikaümbrus tihedalt kaetud ojamailase roomavate võrsetega. Üks omapärane taim, mis meil Eestis vaid liivakoobaste allikate juures kasvab, on tähkjas rapuntsel.
Allikavesi on nii külm, et enamasti seal midagi kasvada ja elada ei taha. Aga kui suuremates allikajärvedes keegi siiski elab, siis võib läbi selge vee jälgida iga tema liigutust. Eriti põnev paik on näiteks Äntu Sinijärv, kus võib vaadelda järvekarbi ja haugi tegemisi. Nii, et nad ise sellest arugi ei saa.
Allikatega on väga tihedalt seotud kaks linnuliiki, mida me enamasti mujal ei kohtagi. Need on jäälind ja vesipapp. Jäälindu on peetud allikate pärliks ehk indikaatoriks, nagu teadlased tavatsevad öelda. Vesipapp aga olevat allikaojade kuningas. Vesipapp tuleb Eestisse ainult talvituma ja harrastab kalapüüki just allikalistel ojadel-jõgedel, mis ei külmu. Jäälind teeb suvel allika kohale liivakiviseina pesa ning ta ei lenda ära ka talvel.
Ja muidugi on allikad olnud väga olulised inimestele. Allikatest ja allikalistest veekogudest on iidsetest aegadest saadik saadud väga head ja karastavat vett, ilma et oleks tulnud kaevu kaevata. Seetõttu on allikate levik tugevasti mõjutanud asulate kujunemist Eestis. Vanasti, kui kaevude kaevamine või puurimine oli raske, püüti talud, külad ja mõisad rajada üsna allikate juurde, et vesi oleks käepärast. Sõna „allikas” sisaldub mõnegi asula nimes. Aga allikad on sünnitanud ka arvukalt lugusid.

Allikate pärimuslik uurimine

Allikate kohta on pärimuslikku ainet kogutud juba umbes 150 aastat, sama kaua on ka lugusid meie rahvaluule arhiivi talletatud. Allikatele pöörasid oma töödes suurt tähelepanu nii Jaan Jung kui ka Matthias Johann Eisen. Eiseni mitmes kordustrükis ilmunud raamatus „Esivanemate ohverdamised” on allikatele pühendatud koguni eraldi peatükk.
Ning loomulikult on allikatest juttu sadades muinasjutu- ja muistendiraamatutes, ent sealsetes lugudes on sageli raske aru saada, millise konkreetse allikaga on tegemist. Seda lünka püüdis 1936. aastal täita Gustav Vilbaste, kes saatis laiali oma allikate-ankeedi ning avaldas Loodusevaatlejas üleskutse saata allikate kohta käivaid pärimuslugusid. Osa laekunud lugusid avaldati Loodusevaatlejas.
Pärastsõja-aastatel tegid allikate uurimisel väga tänuväärset tööd Eesti Looduskaitse Selts ja selle kodu-uurijad. Koostati matkaradu, mille teejuhtides on ära toodud ka allikalood. Väga palju avaldati materjali ka ajakirjanduses ja raamatutes. Hea kokkuvõte on koobastes paiknevate allikate lugudest koostanud Ülo Heinsalu oma raamatus „Eesti NSV koopad”.
Väga palju põnevat leidub 1980ndate algul allikaid uurinud Toomas Tamla diplomitöös ja selle baasil koostatud artiklis „Kultuslikud allikad Eestis”.Tamla on oma töös käsitlenud 416 allikat.
Praegu tegelevad teiste hiiepaikade kõrval ka allikatega Tartu Ülikooli arheoloogiakabinet Heiki Valgu juhtimisel. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse töörühm Mari-Ann Remmeli juhtimisel, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus Ahto Kaasiku juhtimisel, Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse töörühm eesotsas Marju Kõivupuuga ning Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi folkloristikaosakonna juhataja Mare Kõiva.
Kõik nad tegelevad nii olemasoleva arhiiviteabe koondamise kui ka välitöödega. Korraldatakse ühisprojekte, väga põhjalikult uuritakse konkreetsete piirkondade pühapaiku. Hetkel ei ole läbi uuritud kihelkondade arv väga suur. Valmib ka suur asutustevaheline andmebaas. Avaldatud on artikleid ja peetud konverentsiettekandeid.
Eraldi väärib mainimist Mall Hiiemäe aastatepikkune töö, ta on allikatest kirjutanud hea loodusetundja vaatevinklist. Allikate ohvriandidest on kirjutanud Estre Oras. Viimasel ajal on Juuru kihelkonna allikaid põhjalikult uurinud ja neist kirjutanud Jüri Metssalu.

Allikal käimine

Allikal käidi peamiselt kahel põhjusel – esiteks oli vaja vett igapäevatarviduseks. Vett saadigi vanal ajal peamiselt allikatest, mille puhtusest sõltus inimese tervis. Tervise hoidmiseks viidi allikatel läbi ka taigasid, mis pidi rahvauskumuse kohaselt tagama hea käekäigu.
Kes iganes allikalt joonud, teab, et see polegi nii lihtne – kaldal tuleb leida kandev koht, sest allika perved on sageli libedad ja porised. Küllap seepärast ongi viimaste sajandite jooksul olulisematele veeallikatele ehitatud rakked. Varem olid need puust, kuid selliseid allikarakkeid on säilinud väga vähe. Seejärel tulid kivist raketised, paealadel on need paekivist, mis oli väga hea ladumismaterjal, lõunas aga peamiselt põllukividest. Ümmargustest põllukividest raketise ladumine oli suur kunst, sest kui seesugune kivikuhi allikasse vajus, siis võis kogu vee väljavoolu koht kaduda.
Hoopis hilisemad on aga betoonraketised. Esimene tsemenditehas rajati Eestisse 19. sajandi lõpul, sellest ajast on kaevurõngaid ka allikatele paigaldatud. Eriti hoogu läks allikate betooniga kindlustamine 1950ndate ja 1960ndate paiku, varem oli betoon lihtsalt kallis. Kolhoosiaegadel on aga väga paljud allikad kas hävitatud, melioratsiooniga kuivendatud ja kivikuhi peale lükatud või betoonrõngaste ja betoonkaanega karjakaevuks surutud. Viimasel kümnendil on külaseltsid või mittetulundusühingud taastanud suurel arvul allikaid, nende juurde on rajatud laudteed.

Joogivesi

Tõelise rahvaallika juurde viib aga mullale tallatud jalgtee. Nii on see igal pool üle Eesti. Kindlateks tunnusteks, et allikavesi juua kõlbab, on see, kui rada kaunistavad mõnusad porilombid, mis on tekkinud maha läigatanud veest, ja see, et allika juures on joogikruus või -kann.
Allikalt joomiseks on muidugi kõige parem peopesa. Tihedalt kokkusurutud sõrmedega ja veidi kumeras hoitud peopesa on nagu tass, sellesse mahub tubli sõõm head selget allikavett, just esimese janukustutuse jagu. Peost vee joomise komme hakkab noorema põlvkonna hulgas kaduma ja üsna sageli kohtab juba lapsi, kes allikale jõudes veeammutamisvahendi järgi ringi vaatavad – vanemad ei ole neile peost joomist kas õpetanud või pole seda lihtsalt vaja olnud. Eestis ei ole väga palju allikaid, kust saab lausa ämbriga vett ammutada. Enamasti on vee kogumiseks vaja mingit nõu. Kuremäe allikal on selleks kolmeliitrised plekist konservipurgid, mis pika traadi või toki otsa pandudja millega igaüks saab endale vett kogumisnõusse ammutada. Enamasti on aga allikal liitrine kann või 200 ml joogikruus. Mõned allikad – nagu Kuremäel või Nõmmeveskil – on veevõtmise lihtsustamiseks torusse aetud, seal pole muud, kui nõu alla sirutada ja anum täita.
Ka varasemal ajal tuli ämbritäis vett enamasti kopsikuga kokku korjata. Ja allikalt ei tuldud mitte ühe ämbriga, vaid ikka kahega. Sest vett kulus vanal ajal ühes majapidamises palju – loomad joota, söök teha, pesu pesta ja saunavettki läks igal nädalal hulganisti vaja. Künklikul teerajal kippus aga käe otsas tassitud ämbrist peaaegu kolmandik maha läigatama. Seepärast olid kasutusel kaelkoogud. Need olid olemas igas majapidamises, enamasti kusagil ukse kõrval naela või nagi otsas. Kaelkoogud olid isevärki kõver alla kahemeetrine puulook, mille mõlemas otsas kettide küljes konksud või kinnitid. Kui kaks ämbrit vett täis, siis kükitas inimene nende vahele, haakis ämbrisangad konksude külge ja tõusis tasakaalu säilitades püsti. Jalaraputus ei olnud siis enam nii tuntav, mõni komistamine pani vaid ämbrid konksu otsas kiikuma.
Eelmisel sajandil oli peaaegu iga talu maal vähemalt mingisugune arvestatav veevõtukoht. Majad ehitatigi alguses just allikate ligi. Hiljem, kui inimasustus tihedamaks läks, hakati kaevama kaeve, sest igal pool lihtsalt allikaid polnud. Linnades aga olid veevedajad, kes hobuvankrile pandud tõrtega vee inimesteni toimetasid.
Tänapäeval oleme muidugi harjunud sõitma allikale autoga. Ning on terve hulk inimesi, kes on veendunud allikausku ja toovadki oma igapäevase joogivee lähikonna allikast, kusjuures lätteni võib olla isegi 60 kilomeetrit. Peipsi ääres elades olime hädas kaevuveega. Ainus kristallselge veega kaev oli asunud külas mahajäetud talus ja seegi oli sisse varisenud. Peipsi vesi aga pressis üleujutustaegadel sisse kõikidesse kaevudesse, joogivett tarisime algul Mustvee linnakaevudest, kuni need europrojekti raames suleti. Ei jäänud muud, kui tuua joogivett poest viieliitriste nõudega. Kuni ühel päeval arvutasin välja, et Kuremäelt kanistritega vee toomine tuli isegi odavam ja tea, kas kuskilt kaugelt toodud poevesi oligi väiksema ökoloogilise jalajäljega. Lisaks sain iga kahe nädala tagant allikal käies ka erilise looduselamuse.
Joogivett pole ilmselt siiski hea pikemat aega plastpudelis säilitada. Ehkki ükski uuring pole seda tõestanud, ei käi puhas allikavesi ja plastpudel kokku. Plastpudelisse võetud vesi tuleb kiiresti ära tarbida. Vanasti säilitati allikavett klaaspudelites ja seda võis juua ka aastate pärast.

Terviseveed

Terviseallikate vett tarvitati harilikult kohapeal. Enamasti oli tavaks mitte juua vett otse allikast, vaid seda tuli kõigepealt mingisse anumasse võtta. Tartu lähistel on teada eriti täpne kirjeldus, et vee jaoks peab olema niisugune anum, et 9×9 võtmisega saab liitri vett. Kindlasti tuli ravivee võtmisel ja manustamisel allikale midagi annetada.
Raviallikatelt viidi pudeliga vett päris kaugele, nii on Kuusalu allika vett pärimuse järgi viidud Venemaalegi. Haigele ravivee viimine polnud niisama lihtne, tervekstegev mõju usuti olevat vaid sellisel veel, mis oli toodud mõnest kuulsaks saanud allikast. Ning vesi tuli kohale toimetada kinnises pudelis, mis oli mässitud riidesse, et valgus ligi ei pääseks.

Silmaravi

Silmade ravimine allikatel on üle Eesti hästi tuntud. Toomas Tamla uurimuste põhjal moodustavad kõigist Eesti ravi- ja tervisevee allikatest rohkem kui 2/3 just silmaallikad. Enamasti raviti sellistel allikatel lisaks silmahaigustele ka maa-aluseid ehk kõikvõimalikke maast saadud nahahaigusi. Silmaallikad olid enamjaolt väikesed ning praegusajaks on väga paljud neist kuivanud. Allikavett kasutati silmade raviks eriliste protseduuride abil. Läänemaa silmaallikatel olevat allikast taldrikuga vett ammutatud, võetud siis taldrikult käega vett ja lihtsalt silmi niisutatud. Kuid on ka teateid, et tuleb kogu silmnägu vette panna. Niisamuti aitas allikalt viidud veega pesemine.
Levinuim on teadlaste seletus, et silmi parandas kindlasti kas või see, kui suitsutarest tulnud inimene neid külma puhta veega pesi. Aga vaevalt et ainuüksi suitsust kibelevate silmade pärast allikale mindi, mindi ehk ikka siis, kui silmanägemine suisa kaduma hakkas – silmade ülepingutamise tulemusena või vanadusest. Või ka siis, kui silmad pidevast suitsuses õhus viibimisest kuivama kippusid ja pisarad neid enam niisutada ei suutnud. Nii kadus ka silmade loomulik kaitsevõime ja igasugustel haigusetekitajatel oli vaba tee. Veel hiljaaegu olid kasutusel silmaloputusnõukesed, mille abil silmi vees hoidmisega raviti. Ja kindlasti oli vanasti sama efekt ka allikaveega silmade loputamisel või näo vees hoidmisel. Muu vesi selleks ei kõlvanud, ainult bakterivaba allikavesi. Mida puhtam allikas, seda parem, ja küllap leiti üles ka sellised allikad, milles mingeid silmaraviks kasulikke mineraalseid mikroelemente leidus. Aja jooksul said tõelisteks silmaallikateks just need, millest kuuldi abi olevat. Kuigi on viiteid, et silmaallikas peaks voolama põhja või päikesetõusu poole, leidub siiski lätteid, mis seda nõuet ei järgi.

Püsiviide Lisa kommentaar

Martin Algus

20. jaan. 2023 at 3:45 p.l. (Martin Algus, Nädala autor 2023)

Martin Algus (1973) on eesti näitleja, kirjanik ja stsenarist. Lõpetas 1997. aastal Viljandi Kultuurikolledži. Ta töötas aastatel 1997–2005 Ugalas näitlejana.

02.veebruaril kell 17.30 keskkogu IV korruse saalis
Kirjandusõhtu: külas on stsenarist ja kirjanik Martin Algus, temaga vestleb Mihkel Kunnus
Martin Algus on pälvinud Eesti kultuurkapitali aastapreemiaid nii draama kui ka proosa eest ja võitnud mitmeid teisi auhindu (sh Oskar Lutsu huumoripreemia).
Ürituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapital.

Foto: Lilian Merila

    Katkend:

    Tagamaa, Varrak 2020. Lk 93 – 104.

    Olympia

    Peateelt maha keerates toimus järsk muutus, kui mets lõppes ja vaaludena kaugusesse hajuv avarus vaatleja meeled ruumist vabastas, lõpmatus ujus vabalt silmapiirini, sealt edasigi.
    Ja Hansule meenus tahtmatult Pessoa:

    … sest mina olen seda kasvu kui mu nägemine,
    mitte seda kasvu kui pikk ma olen…

    (F. Pessoa „Silmapiir”. Tlk A. Kaalep.)

    Eemal orus helkles pajude vahel pisike küla.

    ***

    Venelasest taksojuht vaatas uudishimulikult ringi, külatänavad olid puhtad ja muru niidetud.
    „Pskovi all oli pori nabani, kirik vajus kokku, teed täideti palkidega,” ütles mees, kes oli alles mõne aasta eest Tallinna kolinud. Ta oli nüüd esimest korda Eestis maale sattunud ja rääkis vene keeles, rohkem endale kui kliendile, kes teda ilmselt ei mõistnud, ja see polnudki nii oluline, sest kõik oluline sai juba Tallinnas žestide ja numbrite abil selgeks tehtud.
    Tagaistmel istus viiekümnendates härrasmees, tõesti, ei vähem ega rohkem kui härrasmees, peen ülikond seljas, lips kaelas, hallid juuksed rangelt lõigatud, särgikrae tugev ja erk. Mehest õhkus välismaisust, nii selgelt, nagu seda ainult nõukogude inimene juba eemalt võis ära tunda, sellest kreemjast, puhtast ja võõraste aroomidega immutatud nahast kiirgus küllastunud elule omast mahedust, heale järjele jõudnud inimolemise peenemat vaapa, mida siinmail isegi jõukamate juures näha polnud. Siinmail olid jõukad pigem tüsedad ja rasused, näost punetavad ja ohjeldamatust elust haiged.
    Soliidne mees vaatas autoaknast välja, vaskne õhtuvalgus langes läbi papliokste, tehes tema näonahal tireleid ja siksakke, puudutas kortsukesi ja lumivalgeid oimusalke, kompas helklevate sõrmedega reisija võõrapärast materjali. Ja ta oligi kaugelt võõrsilt tulnud, nii kummaline kui see ümbruskonnas ka ei tundunud. Mees oli saanud võimaluse koos olümpiameeskonnaga Austraaliast siia sõita, oma vanale kodumaale, kust ta kunagi vaevalt kaheksateistkümneaastasena põgenes. Tal polnud küll luba pealinnast välja sõita, aga see oli kõigest sümboolne takistus, sest siinmail sai tõepoolest juba mõne dollari eest peaaegu üleloomuliku võime mistahes kokkuleppeid sõlmida.
    Hans vaatas autoaknast välja, otsis tuttavaid märke, rind korraga raske ja kerge.
    Kolmkümmend kuus aastat lahutas teda sellest ümbrusest, kolmekümne kuue aasta jagu päevi ja öid, tunde ja minuteid, vaikseid jalutuskäike ja kärarikkaid vastuvõtte, rahutuid ja rahulikke unesid, lõhnu, valgust. Kolmkümmend kuus aastat, mis hakkasid tookord murdunud koha pealt edasi kasvama.
    Külaservas seisis mõisahoone, milles tegutses nüüd algkool, jõekäär oli taimi täis kasvanud, jõest oli vaid kitsas nire järel, see käändus mätastel vohavate leppade vahel läbi muda nagu näljast ahtunud madu.
    Vana küün oli kadunud, põllul seisid betoonpostidel kõrgepingeliinid, vanade majade kõrvele oli tekkinud uusi tellishooneid, põlluservas sätendasid kolhoosi angaarid, aga külavahe oli puhas ja korras.
    Kõik oli ju ammu muutunud, kõik aatomid minus ja ka selles kohas on ammuilma juba loendamatuid kordi välja vahetunud. Sattudes aastate pärast tuttavasse paika, leiad selle siledaks lihvituna, vetikatesse mähkununa nagu kivi jõepõhjas, mis on voogudes ümaraks ja siledaks kulunud.
    Selle kiviaia tagant jooksid kunagi kitsed vastu, plekist kuljused kõlisemas nagu idamaiste rändmunkade muretu hüüd, vana karjus tõmbas piipu ja naeratas, nii et punetav nägu muutus hetkega kokku pressitud käsnaks.
    Siit läksid tüdrukud läbi oja, seelikud niueteni üles kääritud, haned paterdasid kaldal, kaelad pikal.
    Hans keris autoakna lahti.
    Kummaline, mõtles ta, saabuda unenäosarnaste mälestuste keskelt siia, sellesse paika, asetada vaimus hõljuv kujutlus selle külatänava, põõsaste ja majakeste peale, vaadata kuidas jooned ilmsi ja mälus ühte sulavad.
    Ta oli nüüd siin, tõesti.

    ***

    Hans oli 1944. aasta sügisel põgenikepaadiga Rootsi jõudnud, soolasest veest parkunud ja külmunud. Öine Läänemeri oli kostitanud tormi ja hävituslennukite pommidega, plahvatuste veesambad tõmbusid iilides kaldu ja hajusid metsiku pihuna. Üks vanem mees ja üks lapseohtu poiss olid üle paadiserva kukkunud ja lainetesse kadunud, üks vanem naine ei liigutanud enam, kui teised värisevail ihuliikmeil paadist välja ronisid.
    Hans oli Rootsis peretuttavate juurde jõudnud, isa endised äripartnerid hoolitsesid tema eest ja peale sõda sõitis ta üle Atlandi Ameerika Ühendriikidesse, kus ootasid ema ja kolm õde.
    Hans jätkas seal õpinguid, hakkas tegelema kunstiga, teatriga, kirjutas arvustusi ja korraldas näitusi, tutvus hilisemate suurkujudega nagu Barnett Newman ja Jasper Johns, Claes Oldenburg ja mitmed teised kunstnikud ja muusikud. Hansul oli kodus foto, millel ta poseeris koos David Bowiega. Ja siis ta kolis ühel hetkel skulptorist abikaasa Barbaraga New Yorgist Sydneysse, kust naine pärit oli.
    Vanem vend Ralf ja isa jäid sõjas kadunuks. Suurvabrikandist isa arreteeriti juba neljakümnendal, kui Nõukogude Liit oma vägedega sisse marssis, ja ilmselt hukati kiiruga, kui sakslased aasta pärast Eestisse jõudsid. Vend Ralf läks neljakümne teisel vabatahtlikuna Wehrmachti ridades rindele ja temast jõudis hiljem Hansuni ainult üks optimistlik kiri, milles noormees teatas, et kõik on korras, vennas, nad valmistuvad Stalingradi all ülekaalukaks pealetungiks, sõda saab peagi läbi.
    Hans mõtles hiljem, et väga raske on inimestele selgitada, mida sõda tema jaoks tähendas. Segadus, kaotusvalu, kõige purunemine ja murdumine, hirm, millega võis harjuda, aga oli veel midagi.
    Saksa okupatsiooni ajal, peale venna armeesse minekut, oli Hans elanud kaks aastat mahajäetud mõisahoones, nende perekonna endises suveresidentsis, mis oli sel hetkel üks kõle ja tühi paik. Ema ja õed olid juba kolmekümne üheksandal Eestist lahkunud, kui isa nad segaduste eest pakku saatis. Isa muretses äride ja vabrikute pärast, jäi ühes poegadega siia asju sättima, tal oli lõputult sidemeid ja raha, aga tal polnud aimugi kui põhjatult küüniline on see jõud, millega tuleb peatselt silmitsi seista.
    Hans vahetas mõisas leiduvat kraami külas toidu vastu ja sattus ühel päeval turuplatsil kokku tüdrukuga, kes teda õrritaval pilgul vahtis.
    Tüdruku nimi oli Olympia.
    Nad mõlemad olid kuusteist.
    Tüdruk oli Tartust siinsete sugulaste juurde pakku saadetud. Tema isa oli ajalooõpetaja, kes imetles iidseid helleneid ja oli tütrele nende auks nime pannud. Hansule meenutas tüdruk aga hoopis Ѐdouard Manet`”Olympiat”. Väljakutsuv pilk, huuled korraga muigvel ja trotsliku, pisut helendav jume. Hansu isa oli kunsti kogunud, nende linnakodus ja ka mõisas leidus katalooge kuulsate teoste reproduktsioonidega.
    Hans ja Olympia jooksid mööda tühja mõisahoonet, langesid vooditele, diivanitele, kanapeedele, mõnele veel alles jäänud vaibale, nad rullusid mööda parketti ja trepiastmeid, istusid ööd läbi suure kamina ees, kus küttepuude asemel põlesid mööbliesemed.
    Hans luges tüdrukule küünlavalgel raamatuid ette, taidles nägusid tehes ja vehkles kätega, nii et varjud seintel vaheldumisi nurkadesse hüppasid ja keskele kokku kargasid.

    Tiiger! Tiiger! Kirkas kumas
    põlislaanes pilkasemas
    Kelle surematus silmas, peos
    su sümmeetria hirmutav sai teoks?

    (W. Blake, „Tiiger”. Tlk M. Algus.)

    Nad tantsisid laulu üürates trepihalli kivipõrandal või lihtsalt istusid, käed teineteise süles, vaatasid ülakorruse rõdult, kuidas aovalgus jõekääru helendama paneb. Vahel olid taevas kruuksuvad rändlinnud, vahel reidile sõitvad hävituslennukid ja vahel hõljus seal üksnes sudune ääretus, justkui mingi rahustav lubadus, mis tuleb pikemalt mõtlemata lihtsalt teadmiseks võtta.
    Hans lebas Olympia kõrval, hingas tüdrukut sõõmhaaval endasse, puudutas sünnimärki tema lõua all, siis surus ennast järsku tugevalt tema vastu.
    Ja ühel päeval, kui taevas ulguvatel lennukitel enam üldse vahet ei tekkinud, ilmus mõisaukse ette poripritsmetes auto isa endise asjaajajaga. Kurnatud olemisega mees ütles, et Hans peab nüüd Eestist lahkuma. Punaarmee oli idapiiril läbi Wehrmachti kaitseliini murdnud ja poisil oli isa ja ka venna tõttu ohtlik paigale jääda. Hans ja Olympia leppisid sealsamas kokku, et sõidavad koos läänerannikule, et seal Rootsi suunduvale põgenikepaadile jõuda.
    Nad pidid kohe ära sõitma ja tüdruk läks tädile teatama. Aga juhtus nii, et sugulased panid Olympia luku taha ja Hans aeti relvaähvardusel ukse tagant minema.
    Kui Hansu isa oli olnud vaenlaseks nõukogulastele, siis Olympia isa ootas hoopis sakslaste põrumist. Gestaapo oli arreteerinud tüdruku onu, kes levitas Tartus Reichi vastaseid lendlehti. Sõiduvalmis auto turtsus hoovil. Hans seisis nõutuna maja ees. Olympia ilmus järsku aknale ja poiss tormas tema juurde, tüdruk sirutas käe välja, lubas soigudes Hansule Rootsi järgneda, Hans hoidis tema sõrmi pihus ja tõotas, et tuleb tüdrukule järele. Poiss rebiti viimaks autosse ja aken lendas kinni. Neljakümne üheksanda aasta märtsilõpul küüditati Olympia koos perega Siberisse. Naine jõudis alles kuuekümnendatel Eestisse tagasi. Hans üritas algul temaga kontakti saada, aga see oli võimatu. Ta jälgis uudiseid Nõukogude Liidust, kujutas ette, kuidas Olympial seal läheb, sai viimaks tuttavate kaudu teada, et tüdruk oli koos perega asumisele saadetud, sealt tagasi tulnud ja elas nüüd sellessamas külakeses, kusagil mõisa ja jõekääru vahel. Ta oli naise täpse aadressi alles eile Tallinnas välja uurinud. Hans töötas Sydneys kultuurilehe peatoimetajana ja sai ennast nüüd, Moskva olümpiamängude ajal, koos spordireporteritega Nõukogude Liitu lähetada. Eestisse, kus toimus olümpia purjeregatt. Hans naeris enda üle algul, kui see mõte talle pähe tuli. Tema, otsekohese ütlemisega kriitik, kes on põlanud tundelisust igas võimalikus vormis, mõtleb nüüd taolisele kohtumisele? See on ju vananeva mehe hale katse ehitada illusioonidest sild millegi võimatu poole. Barbara, kellest ta oli juba ammu lahus, soovitas seda võtta kui happeningi – kohtumist tuleks filmida ja see kunstiprojektina vormistada.
    Aga mida lähemale reisikuupäev nihkus, seda tugevamalt tundis Hans, et ta ei saa seda võtta millegi muuna, kui sellena, mis see tegelikult on.
    Olümpia ja Olympia.
    See polnud ju vaid kokkusattumus?
    Miski, mis tundus ammu tardunud olevat, hakkas uuesti liigutama.

    ***

    Hans tuli taksost välja, kõndis pisikese tellismaja juurde ja seisatas välisukse ees. Jalgratastel poisid sõitsid mööda, vahtisid ükskõiksust teeseldes võõrast.
    Hans põrnitses kulunud kellanuppe ja nimesilte.
    Ta kõhkles hetke, vaatas korraks abitult ringi, aga pöördus siis järsult ukse poole ja vajutas nupule.
    Kostis kummaline helin nagu kellukesed kitsede kaelas, see kuliseb läbi õhu ja muutus siis mahedamaks, hajus lindude säutsumisse ja katuseharjalt murduvaisse kiirtesse. Hans ootas, ainiti ust vahtides, muutus rahutuks, lõi uuesti kõhklema, astus sammukese tagasi, aga nüüd avanes uks.
    Ja seal ta seisis.
    Lilleline kittel.
    Kookoselõhn.
    Portselanihelk.


    ***

    „Aprill on julmim kuu,” alustas ta oma kirja T. S. Elioti sõnadega, („Ahermaa” tlk P.-E. Rummo) „tõepoolest on see nõnda, sest olen nüüd juba rohkem kui aasta ilma sinuta olnud, uus kevad on käes ja nagu mingisugune jäine kaitsekiht sulab hinge ümbert, kõik sulab välja ja teeb rohkem valu. See on sürrealistlik olemine kaheks lõigatud maailma, mis on ometi üks? Loodus ei hooli piiridest nagu ka see miski, mis seespool kõrvetab. Tuuled lennutavad mulluseid lehti sama usinalt kui meie vanaisade ajalgi, lindudel on lubatud soojaga tagasi lennata. Aga mina pean nüüd minema kuskile hoopis eemale, ja mida see minuga teeb, ma ei oska arvata. Kirjutan sulle, teades, et ilmselt ei loe sa neid ridu mitte kunagi, kirjutan, sest kirjutamine on mulle nagu seesama tuuleiil, mis puhub omasoodu vaid iseendale.”
    Hans oli Londonis, valmistus Ameerika Ühendriikidesse sõitma.
    Ta üritas aru saada, mida teha tunnetega, mis ei kuulu enam sellesse uude tegelikkusse. Mida teha kõige sellega, mis jääb nüüd õige pea tohutult kaugele, teisele poole ookeani.

    ***

    Hans seisis esikus, vaatas kõheldes ringi, süda peksis kummaliselt, iga löögiga justkui kehast mõnd aastat välja tõugates, kuni olid kadunud kõik kolmkümmend kuus, mis neid viimasest kohtumisest lahutasid.
    Olympia kohmetus kergelt, viipas elutoa poole, kus seisis vanamoodne kõverate jalgadega kohvilaud. See on kuidagi tuttav, mõtles Hans. Kas see on mõisast päästetud mööbel?
    Naine naeratas, tema silmis välgatas korraks tuttav trotslikkus ja mees, nüüd pisut rahunenud, astus tema järel tuppa.

    ***

    Takso seisis maja ees. Venelasest taksojuht rooli taga, poisid sõitsid jalgratastel mööda, kaelad kõveras.
    Selline auto siin, meie hoovis?
    Ja see kõhklev peenes pintsakus mees tellismaja ukse ees.

    ***

    Hans istus laua taga, Olympia tema vastas.
    Naine hingas rahulikult, vaatas mehele silma.
    Hans vaatas ainiti vastu.
    Kas see on võimalik?
    Siin, koos.
    Kui nii palju aega on mööda läinud.
    Kui lähedus on olnud üks suur pettekujutlus, mis on aastatega millekski hoomamatuks kasvanud. See on üks väätide ja samblaga kaetud veider tempel, kuldsete seinamaalingutega kaetud riitusesaal, mis on elust ja maailmast juba ammugi võõrdunud, millekski kosmiliseks muundunud.

    ***

    Sel ööl, üheksateist aastat tagasi, kui ta oli peaaegu kodumaal, joobnuna Stockholmis, vaadates paleenurga tagant jõekäänakut, mis lookles skääride vahelt Läänemerre, sel ööl joobnuna, koos Laabani ja Duchampiga – kolm jommis semu peale näituse avamist, kaks põgenenud eestlast suure põgenenud ülem-normandialase seltsis. Hans oli hotelli ees komistanud, käpuli murule kukkudes naerma puhkenud, ja Ilmar hüüdis nagu ulakas poisike: „Ma olen automootor, mis õgib sipelgaid, ma olen must lipp ahvi peos, ma olen Rroosi Selaviste ja Marcel on napakas!”
    Hans vaatas vee poole.
    Kusagil seal käänu taga on armastus, mis jäi koos sõjaga maha, kusagil seal on lapsepõlvemaa, mida ta ei jõudnudki päriselt tundma õppida.
    Kiire külaskäik tädi Marie juurde.
    Siis lennukisse ja tagasi New Yorki.

    ***

    Hans vaatas Olympiat. Tal polnud tüdrukust ühtegi fotot, oli ainult üks joonistus, mille ta peale sõda mälu järgi visandas. Ja mees avastas nüüd hämmeldunult, kui sarnane on naine sellele pliiatsijoonistusele.
    Olympia uuris teda oma noorte silmadega ja Hans ainult istus sõnatult.
    Mida siin öeldagi?
    Kas paluda arguse pärast andeks?
    Anna andeks, et ma ära läksin?
    Anna andeks, et ma tagasi ei tulnud?
    Anna andeks, et ma ei julgenud koputada, kellanupule vajutada.

    ***

    Halli peaga mees seisis maja ees, vaatas mõtlikult esimese korruse akendesse, seal oli põsakil poiss, sääsepunnid käsivartel, vahtis vilksamisi meest, hoides samas pilku kindlalt tänavaotsal.
    Hans tõstis käe uuesti kellanupu poole, peatus, hingas välja.
    Aga nüüd muutus poisi ilme, nägu venis naerule ja Hans tundis korraga ägedat tukslemist rinnus, vaatas poisiga samas suunas.
    Üks naisterahvas tuli mööda külatänavat, küürus selg, raske kulunud poekott sõrmede vahel.
    Lilleline rätt.
    Hallid juuksed laubale kleepunud.
    Vaoline väsinud nägu.
    Silmad vesised ja punetavad.
    Naine jõudis maja ette, aeglustas sammu ja kõndis Hansust üsna lähedalt mööda. Ta lõhnas päikesepõletuse, seebi ja kapronriide järele.
    Hans astus kõrvale, nägi, kuidas naine ukse taha jõudis, üle õla tema poole vaatas.
    Naine seisatas, pilk selgines pisut ja väsinud ilmest jooksis kerge virvendus üle, õrn soe vari. Hans neelatas hääletult, tahtis suus avada, aga see oli lukus.
    Naine seisis sõnatult, otsekui mehest läbi vaadates, pilk kauge ja hele, siis ärkas tasapisi mõtteist, pööras veidi kõheldes ringi ja läks trepikotta.
    Uks paugatas sulgudes.
    Pääsukesed lipsasid räästa alla.
    Poisid sõitsid ratastel mööda.
    Laps kadus aknalt, jooksis läbi korteri uksele vastu.
    Hüüded, sagin. Maiustused.
    Hans seisis jahmunult paigal.

    ***

    Takso sõitis üle voore tagasi maantee poole.
    Hans istus tagaistmel, pilk põldudele suunatud.
    Venelasest taksojuht vaatas piinatud ilmel salongipeeglisse.
    „Ausalt,” hüüdis ta, „ta oleks teid sisse kutsunud, hetk veel, ja olekski.”
    Hans istus liikumatult.
    Ta astus kõheldes läbi sammaldunud väravate, mille taga kõrgus väätidesse mähkunud tempel. Ta jõudis templi ette ja avas roostes rauduksed, sisenes pühamu jahedasse hämarusse, mida valgustas seinte mahe kullahelk. Kuskil seal ülal kiiskas lõpmatus kustumatu võimalusena, mis oli korraga minevik, olevik ja tulevik, seal sädeles puhas ülev kättesaamatus.
    Hans toetas pea vastu autoakent, sulges silmad.
    Ja templi hämarate võlvide all seisis järsku naeratav tüdruk, sosistas nagu toona suure mõisakamina ees:

    Ja tõstan säravamat safiitkrooni,
    et see end juuste kullakuhja plehiks,
    ma õite rasket küllust üle pää.
    Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
    on nagu mind mu õitsev veri ehiks,
    ah, elada on imeliselt hää.

    (Marie Under „Sirelite aegu”)

    Auto kadus voore taha, suvi lokkas silmapiirini.
    See kuldsete seintega tempel.
    Jääbki samblasse ja väätidesse.
    Hõõguma.
    Kuni kaob ühes unistajaga.

    Tunnustus


    2005 Aleksander Kurtna nimeline auhind (algatusvõime eest maailma uudisdramaturgia jälgimisel ja vahendamisel, mitmest keelest tõlkimise ning ladusate, teatritundlike näidenditõlgete eest, millest 2004. aastal jõudsid lavale Vladimir ja Oleg Presnjakovi „Terrorism“, Brian Frieli „Jalta mäng“ (mõlemad Ugalas) ja Franz Xavier Kroetzi „Tavalised inimesed kaks ehk Inimene Meier“ (Rakvere Teater))
    2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse I preemia (“Janu”)2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse II preemia (“Ise oled”)
    2009 Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse I preemia (“Postmodernsed leibkonnad”)
    2010 New Baltic Drama 2011 Eesti peapreemia (“Kontakt”)
    2012 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („ Kontakt“)
    2013 Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse II preemia (“Väävelmagnooliad”)
    2015 Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhind
    2016 Oskar Lutsu huumoripreemia
    2018 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Midagi tõelist“)
    2019 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (“Midagi tõelist”)

    Püsiviide Lisa kommentaar