Mati Unt
Mati Unt (1944 – 2005) – eesti kirjanik ja teatrilavastaja.
Unt õppis 1951–1958 Leedimäe koolis, lõpetas 1962. aastal Tartu 8. Keskkooli ja 1967. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialal.
Ta töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatel 1992–2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ja sadakond teatrilavastust.
1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.
Katkend:
Öös on asju, Eesti Raamat 1990. Lk 164 – 171.
Saun ja komandopunkt
Je ne connais guère, non, sinon les anges,
je ne connais guère d`animal plus nu!
Francis Ponge
Nendel aastatel, kui protsessid, mis meie maailmas domineerisid, hakkasid teisenema ja ähvardasid vahetuda hoopis vastupidiste protsesside vastu, milledest samuti päris selget pilti polnud, suhtusin ma inimestesse mitut moodi. Vaatasin neid vahel seestpoolt, ühesõnaga, pidasin ka ennast inimeseks, vahel olin kui kõrvalseisja. Mõlemal positsioonil olid ühed ja teised voorused ja puudused, milledel oli raske vahet teha või üht teisele eelistada. Vahel tundus olevat päris ükstapuha, mida mõtelda või arvata. Ainus asjaolu, mis mind pidevalt nende juures nüüd ärritas, oli nende välise vormi püsivus. Rohkem kui ühiskonnas toimuvad protsessid (millede tõeline olemus jäi niikuinii hämaraks, nagu ma juba ütlesin) häiris mind asjaolu, et inimestel on ikka kaks jalga ja kaks kätt ning üks pea. Hoopis huvitavamaid juhtumeid võis näha nukufilmides, kus plastiliinist tegelased muutusid kord keraks, kord liistakaks, kord nööriks. Niisugune elu väärib elamist, ütlesin endale. Aga hoopis teine asi oli televisioonist jälgida koosolekuid või väga teravaid probleemsaateid. Mees, kes nõudis valitsuse väljavahetamist, hingas ikka läbi kahe ninasõõrme; isik, kes nimetas meid ümbritsevat elu halvaks unenäoks, pani jala üle põlve. Mingeid üllatusi ei olnud.
Nii möödusid päevad ja juba hiilis lähemale talv, ehkki ta tegi seda oma tavapärasel viisil, pimeduse ja nukruse kaudu, kedagi otseselt ehmatamata, aga vaevalt kedagi rõõmustades.
Jah, niiviisi lähenes ja lähenes talv, ja polnud midagi selle vastu parata. Nüüd võis arvata, et varsti sajab lund, ja ka selle vastu ei saa midagi parata.
Looduses on teatud protsesse, mis toimuvad peaaegu kindlasti.
Talv ei saabu juhuslikult.
Enam-vähem kindel võib olla, et ta tuleb.
Juhustega on hoopis teised lood.
Eddington on sündmuste kohta öelnud, et nad ei toimu, vaid me põrkume nendele. Ja veel on väidetud, et sündmused on maailmas valmis nagu filmilint, meie ainult istume ja vaatame seda.
Kui sündmused poleks tihti nii ebameeldivad, siis võiks nende peale mõnikord rohkem mõelda.
Aga uksekell? Kuidas seda armastada? Kui harva on ukse taga meeldiv inimene!
Sündmused oma mitmekesisuses on suurtes inimeste tekitanud mitmesuguseid mõtteid.
Eesti režissöör Panso on öelnud, et sündmuste mängimise juurde kuulub oskus „seista seljaga sündmuse poole, s.t. mitte teada, et laual ootab kiri”.
Tõsi, me ei teagi seda, et ta ootab.
Ainult näitlejad teavad, ja mitte alati.
Professor Lotman väidab, et sündmus on revolutsiooniline element (reaktsioonilisel ajal puuduvad ajalehtedes uudised).
Kallis, tulin poest, kus näljased ostsid liha, janused verd, iseäranis seaverd, vorstis või puhtalt, paljud riietasid ennast lähenevaks talveks ja külmetajatele jäid kütteks ainult kondid, sest muud kütteainet ei müüdud.
Kallis, talv läheneb jälle ja mõnikord kõlab see halbaennustavalt, mõnikord mitte, tegelikult kõlab ta nii, nagu ise tahad, sest peaaegu kõik on enda teha peale juhuse, aga seegi on lõppude lõpuks prognoositav.
Ja nüüd jutustan ma sulle, mis edasi sai.
13. detsembril 1981 kuulutati Poolas välja sõjaseisukord.
Päev hiljem olime kutsutud komandopunkti, kust juhiti kogu Tallinna linna elektrivarustust.
Enne õhtut polnud aega minna. Juhtus seda ja teist, ette sattus nii- ja naasuguseid inimesi. Võtsin siis takso ja sõitsin paari sõbraga suunas, mida siin pole sobiv avaldada. Võin ainult öelda, et komandopunkt asus linnast väljas.
Hämardus, sadas laia lund. Ja meeleolu oli ülev.
Kõnelesime teel mitmest asjast.
Meie vestlused katkestas taksojuht, kel oli rääkida oma lugu.
„Olin hiljuti üksi saunas. Õhtu hilja, mõtlesin, et teen kõva leili. Elektriahi oli, keerasin siis põhja. Istusin, hakkasin siis ennast veega üle valama. Valan ja valan, aga siis juhtus niisugune lugu, et kui tahan välja minna, ei saa. Lükkan ja lükkan ust, ei lähe lahti, otsekui hoiaks keegi ukse tagant kinni, rõhuks õlaga vastu. Hüüdsin, et lase lahti, ära mängi, sees oli varsti juba sada kakskümmend. Keegi ei vasta. Surusin täiest jõust, siis sain asjast aru. Põrandal oli palju vett, küllap oli äravoolutoru ummistunud. See voolas üle läve ja kogunes ukse taha. Seal oli puurest, teate küll, see tõusis koos veega üles ja jäi ujuma ukse ja seina vahele, uks aga käis väljapoole lahti. Rest oli ees. Lüliti asus eesruumis, sinna juurde ei saa. Kuumus aga tõuseb ja tõuseb!”
Märkamatult olime jõudnud komandopunkti juurde. Maksime sõidu eest ja väljusime.
Üks meist küsis, kas ei olnud ebaviisakas jätta mehelt küsimata, kuidas ta saunast eluga pääses.
On selge, et ta pääses, vastas teine, muidu poleks me temaga sõita saanud.
Küllap langes veetase esikus ise, asja ees, teist taga, sekkusin mina, aga mis põhjusel ta langes, seda on raske oletada. Samuti on võimalik, et saabus keegi teine saunaline ja päästis mehe. Sel juhul saabus see teine saunaline väga õigel ajal.
Ta võis ka mitte pääseda, ehk oli see taksojuht hoopis zombie, püüdis esimene vaimutseda.
Tegelikult mõjus taksojuhi jutt veidi taktituna, sest komandopunkti keldris asus samuti saun ja harva lasti kedagi ilma leilita siit minema. Lohutasime end, et oleme mitmekesi ja võime häda korral üksteisele appi minna.
Nagu ikka oli kohal küllalt suur seltskond, mõned lausa tundmatud, vähemalt mulle. Teised näisid omavahel kõik tuttavad olevat. Ja tegelikult: mis ime see on kõigiga tuttav olla, sest võta üks ja viska teist. Ega neil polegi suurt vahet, nii et tundes üht, tunned juba paljusid.
Saunas olid esialgu ainult mehed, ja jutt kõlas küllalt viisakalt. Ma ei tea, miks see mind häiris. Olen maalt pärit ega pole siiani harjunud suurte saunaseltskondadega. Ma ei mõista, miks alasti mehed filosofeerivad või kritiseerivad majandust. Teisalt pole ma ka nii primitiivne, et arvaksin vaid ropendamise sauna sobivaks vestluseks. Ei, nii ma ka ei mõtle. Saunas ehk ei peaks üldse vestlema, vaid mõmisema, ähkima, pruuskama. Tahaksin kuulda animaalseid häälitsusi, näha looduslähedust. Kui riided on seljast heidetud, heidetagu ka kultuur ajudest. Oldagu vabad, oldagu loomalikud. Milleks pingutada, ei olda ju kohvikus. Võrreldagu suguelundeid, maadeldagu, naerdagu. See oleks ausam. Kuid mis siin ikka oma pretensioone esitada? Igaühel on inimkonnale omad pretensioonid, kes neid ära kuulata jõuab.
Esimene leil tehtud, korraldas komandopunkti ülem meile väikese ekskursiooni, nagu tal minu teada ikka kombeks oli.
Paarkümmend alasti meest päevavalguslampide sinkjas valguses, helkivate aparaatide vahel – see oli võluv vaatepilt. Nautisin inimkeha haprust kesk klaasi ja niklit. Kui surelik on inimene – nii oleksin peaaegu vaimustusega hüüdnud. Ülem toetas oma täidlase keha puldile. Siit juhitakse kogu pealinna ja tema ümbruse elektrisüsteeme, ütles ta veendunult. Küllap oli tal õigus, kes seda asja siis veel paremini pidi teadma? Aga mõni nokastanud mees ei teinud uskuma. Üks sattus päris hoogu.
„Lülitame Nõmme välja,” karjus ta, „siis mu naine saab teada, kus ma praegu olen! Või täpsemalt: lülitame kolm korda välja, sest ma helistan ukse taga kodus alati ka kolm korda! Kus on see nupp?”
Ülem ei öelnud midagi.
Mees vahtis surisevaid tulesid ja tasakesi võbelevaid osuteid.
Ta reitelt tilkus parketile vett.
Ta õlad olid karvased.
Miks tahtis ta endast oma naisele teada anda?
Mis oli tal öelda?
Ja ühel teisel, kes istus plartsti operaatoritooli vahariidele, olid seljal vinnid. Päeval, tänaval neid ei näinud. Ega mul pole midagi vinnide vastu, neid on aeg-ajalt kõigil. Lihtsalt ootamatu oli näha tükki kõdunevat liha kompuutri ees konutamas. Need asjad ei sobinud siiski kokku.
Tasapisi haaras mingi aukartus kogu seltskonda.
Tahtmatult heideti pilke kardinateta hiigelakna poole, mille taga mustas öö.
Kardeti ehk revidenti, või hoopis midagi hullemat, elektri kättemaksu, mõtlesin mina oma lemmikteema selga hüpates.
Aga abielumees ei pannud seda tähele.
„Vajutan siia, küll siis Anna mind ära tunneb!” hüüdis ta võidukalt ja tuikus taas puldi poole.
Ülem astus talle õigel ajal teele ette ja mees taltus.
„Tegelikult poleks sa mitte kui midagi saavutanud, sest võhikul pole praktiliselt mingit võimalust linna elektrisüsteemi tungida,” kommenteeris ülem heatahtlikult. „Tuleb teada süsteemi töötamise põhimõtteid.”
Mees ütles nukralt, et ta tegi vaid nalja, ja lõi käega.
Püüdsin uurida ülemuse enda käest, kas need põhimõtted on siis nõnda keerulised ja milles nad umbeski seisavad. Ülem naeratas ja vastas viisakalt, et kahju küll, aga instruktsioonid ei luba tal nende põhimõtetega külaliste ees eriti laiutada.
Huvitav, kas ülemus teadis mu kunagist huvi elektri ja energia vastu? Kas ta teadis, et suhtlen Tisseniga? Tundis ta Tisseni nime? Pidi tundma. Kohe ütlen, miks.
Esialgu aga: võbelevad osutid, ahvatlevad nupud, mitmevärvilised tuled. Jah, tark nende külge ei puutu.
Vaevu hoidsin käsi paigal.
Ikka tahad angažeeruda ja sekkuda.
Ülemus vaatas mulle pealiskaudselt, aga tõsiselt silma.
Mul ei jäänud muud üle kui käsi laiutada ja teiste kannul sauna minna.
Seal pani ülemus järjest viis kapatäit leili.
Ta oli kõva elumees, mäletasin teda kooliajast.
Hämaras segasaunas kuulsin läbi auru madala naisehäält. See hääl muretses kõigi pärast, küsis, kas leili jätkub, kas tuleb tuua külma vett, kas kuumus nahka maha ja juukseid peast ei võta.
See hääl oli mulle väga tuttav, kuid ma ei saanud aru, kuidas võis Susie siia sattuda. Mida tema siit otsib?
Läbi alasti kehade padriku küünitasin end hääle poole, kuid jälle visati kerisele vett ja aur peitis kõik. Raudvõrega ümbritsetud pirn oli tahmunud ja valgustas halvasti.
Siis mattis jutukõmin Susie hääle. Keegi rääkis oma elust, teine vaidles vastu, vihad matsusid. Konutasin all jahedas nurgas, mu tagumikule puhus põranda ja seina vahelisest praost külma tuult, ja ma ei tea, kui kaua oleksin ma seal hämaras istunud, kui äkki poleks kõlanud mehine hüüd: ja nüüd karastama!
Algas liikumine, vihad heideti nurka, kausid kukkusid ümber. Lahtisest uksest tuli pahmakas valget udu. Eks siis minagi ajanud end püsti ja rutanud teistele järele. Mõned hüüdsid väljudes hurraa, mina liigutasin vaid igaks juhuks suud.
Teadsin, et komandopunktist saja meetri kaugusel asub lahtine jahutusvee kollektor. Olin seal kord end karastanud, vees, mis tuli otse transformaatoritest, soe ja veidi roostes.
Nagu üks rõõmus pere lippasime üle hämara lumevälja. Mustas taevas põlesid mõned heledad prožektorid. Kuskil kaugel haukus koer. Eeljooksja pritsis mu paljale ihule lörtsi. Tundus, et ka taevast langeb üksikuid helbeid. Naised kilkasid hasardist ja rõõmust. Esimesed kehad langesid eespool valju lartsatusega vette.
Pärast väikest kõhklust heitsin minagi end alla pimedasse kaevu, valkjasse auru. Vett oli rinnuni ja ta tundus väga soe. Paljastel õlgadel sulasid külmad helbed. Ülalt pilvede vahelt paistis ajuti tähti. Aga siia alla oli võimatu aru saada, kes on kes. Ka Susie oli vaikinud ja kümbles märkamatult. Olin juba mõistnud, et ta oli hooti seltskondlik, hooti pühendus iseendale.
Ühest nurgast läks maa sügavusse avar tunnel, ilmselt äravoolutoru, kuid sellel oli õnneks tihe raudvõre ees. Voolust oli küll tunda, eriti jalgade juures.
Lobistasime vaikides, ainult mõned mõmisesid naudingust.
Kuid nagu ikka, kõige kohatumal hetkel, kaugete tähtede ja planeetide pilgu all, tegelikult siis igavikuga silm silma vastu, kollektori soojas üsas, alasti eri soost inimeste kooseksisteerimise ajal alustas keegi vaidlust. Teadsime küll, kes ta oli. Las ta nimi jääda siin kõrvale, sest ühiskond hindab teda üldiselt kõrgelt ja tema sõna maksab. Tal on filosoofi kuulsus. Ent ta kuulub sellesse seltskonda, kelle kultuurikiht purjuspäi olematuks hajub. Kuidas nad siis ropendavad ja oksendavad ja kuidas see neile kõik andeks antakse! Kuidas nad röhitsevad ja suppi süües luristavad ja kuidas nad ei unusta seejuures ikka mainida, et nad pärinevad vanast intelligentsest suguvõsast! Ah, neid on kõikjal, pole mõtet neid lähemalt tutvustada, küllap tuleb neid säilitada, sest nad on meie maailmale millekski väga vajalikud. Noh, jumal temaga, igatahes pistis ta kuskil kollektori hämaras nurgas järsku lõugama. Drink! drink! drink! Olid igatahes tema esimesed sõnad, küllap arvas ta, et on kuskil soojas kõrtsis, või jumal teab, mis ta arvas, igatahes ta karjus, ja karjus edasi, aga ta süntaks oli lagunenud ja sõnadestki ei saanud suurt aru peale üleüldise agressiooni. Loomastunud mees võttis veheldes enda alla tavalisest suurema ruumi. Võtsime ennast nurka kokku. Kuulasime tüdinult lõputut ropendamist, kuid lahkuda polnud ka tahtmist.
Mees ropendas:
„Mis te õige mõtlete, mis elu see ka on, enda arust olete rahul ega oskagi varsti enam paremat tahta, kõik teevad näo, et asjad on korras! Aga salajas, aga nurga taga, aga komkudes ja urgastes, ka kabinettides, mis, kurat, seal toimub? Ükskord peab välja ütlema, et kuningas on alasti, ja mina olen esimene, kes selle välja ütleb. Ma ütlen teile praegu välja, mis ma teist arvan! Igaühel võtan rinnust kinni ja ütlen: kao siit, renegaat! Mis see on? Mis see on, küsin ma? See kõik on üks suur sitahunnik ja kõik veavad seanahka ja keegi ei vastuta mitte kuradigi eest! Tuli otsa ja jalaga tagumikku, see oleks paras nii neile kui ka teile! Kõigepealt uputan enda ja siis teid kõiki, siis alles näete! Argpüksid!”
Mees sukeldus vee alla ja oli suur tegemine, et teda kaldale upitada.
(Olgu lisatud, et pärast ei tundnud teda äragi; ta pakkus sauna eesruumis naistele kohvi ja tegi kerget nalja.)
Mu jumal!
Olin kõrini vees.
Mustast tökatist ulatus välja valge tugev kael, selle otsas suur juuksepahmakas, mis sulas auruvinesse, niipalju kui ähmases lumevalguses seletada võis. Kas tal olid silmad ja mis neis peegeldus: tähed, valvuriputka aknad, lumehelbed? Jah, lumehelbed, mis mu õlgadele langesid ja sulasid.
Romaanid, jutustused
“Hüvasti, kollane kass” (1963)
“Võlg” (1964)
“Elu võimalikkusest kosmoses” (1967)
“Mõrv hotellis” (1969)
“Kuu nagu kustuv päike” (1971; valikkogu)
“Tühirand” (1972)
“Ja kui me veel surnud ei ole, siis elame praegugi” (1973)
“Mattias ja Kristiina” (1974; valikkogu)
“Via regia” (1975)
“Must mootorrattur” (1976; valikkogu)
“Sügisball” (1979)
“Räägivad” (1984)
“Räägivad ja vaikivad” (1986)
“Öös on asju” (1990)
“Doonori meelespea” (1990)
“Tere, kollane kass!” (1992)
“Brecht ilmub öösel” (1996)
Näidendid
“See maailm või teine” (1966)
“Phaethon, päikese poeg” (1968)
“Charley tädi” (1970, dramatiseering)
“Südasuvi 1941” (1970, dramatiseering)
“Viimnepäev” (1972)
“Kolm põrsakest ja hea hunt” (1973)
“Good-bye, baby” (1975)
“Kümme neegrit” (1976)
“Peaproov” (1977)
“Vaimude tund Jannseni tänaval” (1984)
“Huntluts” (1999, teosed Oskar Lutsu motiividel)
“Graal!” (2001)
“Stiil ehk Mis on maailma nimi”
“Meister ja Margarita” (2001, näidend Mihhail Bulgakovi samanimelise romaani motiividel)
“Vend Antigone, ema Oidipus” (2006, näidend Sophoklese ja Euripidese
tragöödiate alusel)
Filmistsenaariumid
“Võlg” (1966)
“Saja aasta pärast mais” (1987)
“Surma hinda küsi surnutelt” (1977)
“Sügisball” (2007)
Piret Bristol
Piret Bristol (1968) – eesti kirjanik ja luuletaja.
Piret Bristol on Eesti Kirjanike Liidu, Supilinna Seltsi, Eesti Dialektilise Filosoofia Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.
Aastatel 2011 kuni 2014 oli ta Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees.
Katkendeid: Päikesepoolses toas, Ilmamaa 2021, lk 50; 99; 141.
Oma elu südames
Ükskõik kuidas peab kirjutama algusest: väljun Annelinnast, mis on mu kohtade keskpunkt. Olen end paigutanud oma elu südamesse, täiega kasutades kõiki ressursse, mõistlikult. Miski pole igavene, aga mina olen rahul umbes neljakümne aastaga igaviku asemel, mida keegi ei luba. Õigupoolest on see kolmnurga süda. Kolmnurga tippudes asuvad kolm maja, ja kui arvate, et üks on too Roosi tänava pööning, siis eksite, see asub hoopis teises kohas. Kolmnurga keskpaigas oli pikk, vähemalt kolmeosaline pööningutuba – ruum, kus olin kunagi elanud. Sinna oli äärmiselt keeruline jõuda. Läbi koridoride kusagilt teiselt korruselt. Maja püsis ausõna peal, olles paiguti väga pude. Piisanuks lükkamisest, et mõni sein kokku kukuks, kuid sees oli kõik stabiilne. Baarilett oli nagu ülikooli kohvikus. Või kese. Keskel oli baar ja baaris blondiin.
Muudkui otsisin tuba, kus poeg mind ootab. Võtit tal ei olnud. Pidin minema baarileti kõrvalt läbi, kuni laiemas kohas läksid kaks treppi üles. Mitte mõlemat treppi pidi ei tulnud minna, vaid mööda õiget, kuni jõudsid märkamatu pruuni ukseni. Meil oli kahe peale üks võti. Toas oli pudel viina, arvuti, riided, kaupade pakendid. Laps oli mulle igasuguseid asju ostnud ja tuppa jätnud, et mind üllatada, näiteks väga kena musta nahktagi. See oli meie salatuba, kuhu võisime üksteisele igasuguseid asju viia. See tundus äärmiselt vajalik, meie oma unenäokodu.
Ta hakkas pliidi alla tuld tegema, pannes vanad riided pliidi alla, võtsin need sealt ära, kuigi järele mõeldes mul neid tõesti vaja ei ole. Olin toast hämmastunud. Olin veendunud, et midagi ei juhtu. Läksin välja asju ajama, mul oli kiire ja süda paha võimalusest, et masinatäis infot on õhku lennanud, sealhulgas pooleliolev romaanifail, mida enda meelest kirjutasin verega. See, mida ma ütlen, ei kordu enam ja jääb mulle pähe nagu mantra, mul on seda elus vaja, sest see toetab mu olemasolu.
Süda hakkas läikima võimalusest, et kõik võis olla kadunud. Arvuti läks katki, sest olen õigel teel, arvuti tajus seda ja vihastas, olgu, mõtlesin, saan hakkama, võtame hästi rahulikult. Eemaldasin aku, juhtme, ootasin, kuni masin ennast välja lülitab, ta tõesti tegi seda, proovisin uuesti ja masin hakkas tööle, olgu, kõik on korras, teen koopiaid, süda oli ikka paha, otsustasin, et jõuan veel … saata ära, salvestada, kohtuda luuletajaga, kes tahtis mulle oma uue raamatu anda, kohtuda mehega, kes ei taha, et jõuaksin teadlase loengusse, kuhu võib-olla jõuan ka, loengu järel pakutakse kohvi, pirukaid ja viinamarju ning räägitakse prantsuse assignatsioonimajandusest 19. sajandil.
Ma ei olnud jõudnud ühtegi küsimust ette valmistada.
Pole probleemi, küll ma hakkama saan.
Tõmbasin ninaga, püüdes mõista selle õhtu sündmusi. Linnapiiril tõkestasid bussi teed tohutud ummikud, pimeduses autotulede vood. Buss liikus meeterhaaval.
Oli reede õhtu Tartus, maailma pimedaim aeg, valitses kaos.
Läksin Pauluse peatuses Aparaaditehase juures maha. Tehas, täis lillerahva poode ja poekesi, oli sel tunnil juba pime. Läksin kiirel sammul oma kõrgete saabaste ja lõõmava ihuga, äsja pestud peaga mööda tühje tänavaid, tundes iga rakuga, kui hea mul on. Kergelt õõnes tunne polnud päriselt lahkunud, kuid õhtu oli totaalselt täiuslik. Küll pööritusega hakkama saan, peaasi oli jõuda esimesse sihtpunkti, seejärel teise ja siis kolmandasse: võib-olla SIIS juhtub ometi midagi? Nõnda mõeldes keerasin raamatukogu juurest, mille kõle sisemus paistis, Senffi treppidele.
Läksin treppidest väga ettevaatlikult alla – tee oli siin-seal kaetud jäälaigukestega, millel võisin libiseda mugavates poolde säärde ulatuvates pehmetes saabastes. Talv on tulnud, aga mis mul sellest, kapp on sooje riideid täis, mõtlesin Vallikraavi tänaval, kus kõnnitee on nii kitsas, et kahekesi käia ei saa, ja vastu tuli mulle paar, kelle nägusid ma pimedas ei näinud. Taas oli see psühholoog Võlupuu – ta oli korraks uskumatult lähedal, nii et oleks võinud haarata mu käest ja keegi poleks seda näinud meie apokalüptilises pimeduses. Nüüd ongi kohal ajastu, millest kunagi und nägin – see on langenud nii kesk- kui Annelinnale, ja kui õhtul sammud tuttavasse kolmnurka sean, siis võtab mind Annelinna piiril vastu soe, läbitungimatu, must pimedus.
Mõtlesin: pean läbi käima kolm sihtpunkti nagu arvutimängus. Selleta ei oleks me oma võimalusest mööda kõndinud, kuid just võimaluse nägemine ja sellest möödakõndimine oli mu kolme punkti mõte ja Võlupuu omadest ma midagi ei teadnud.
See juhtus ära ja need mu punktid ei ole enam olulised.
Et igal valikul kujuneks pisut erinev saatus, võib midagi tegemata jätta või vastupidi, kõik ära teha – vahet ei ole. Kõik on üheväärne, ükskõik mis juhtumid aset leiavad. See sisaldab alati suurt õnne ja suurt rahu. Olime nii lähestikku, et võinuksime käed ühendada, kuid polnud ka sellest midagi, et me seda ei teinud. Meie hinged olid teineteises kinni.
Säde kohvikus ootas mind juba luuletajanna.
Silmamoondustrikid inimeste välimustega on tõesti hämmastavad, sest tillukese punapeana meelde jäänud poetess osutus suureks blondiks naiseks, kes lahkumisel mind tugevalt ja emalikult kallistas. Erilist lähedust me vahel ei sugenenud, tegime selfie ja tormasin edasi. Luuletaja pani selfie kohe Facebooki, kus minu ja tema sõbrad seda laikima hakkasid. Seegi polnud tähtis; tähtis oli selja taga, ära olnud, samas endiselt minuga, kinnitades mulle, et kõik jätkub.
Pöörasin Rüütli tänavalt Küütri tänavale, lootes näha – keda? Tänavaots oli tühi, seal seisatas keegi, kes hakkas järsku kiire sammuga tagasi vaatamata kaugenema Aeglase Surma poole. Valisin mehe numbrit, mõeldes kinnist tooni kuuldes:
„Ei! Ta otsustas ära minna! Miks? Just sellepärast, et sai järsku aru, luges minu mõtteid, ning otsustas lahkuda, sest mu tunded on petlikud… Äkki see siiski polnud tema?”
Ei olnudki: ta tuli hoopis teiselt poolt, peas tavaline nägu, mantlihõlmad reipalt tuules laperdamas, vajutasin telo kinni ja me läksime Münchenisse.
„Poole tunni pärast on majandusteadlase loeng, me ei jõua toitugi tellitud,” mõtlesin, kui ta küsis: „Mida sööme?”
Hea küll, tellitud jõuame, aga see ei saa valmis!
Poetasin:
„Võib-olla ma süüa ei jõua,” ta tellis õlled ja juustuvaagna kõrvale.
„Kuidas ma lähen lõhnadega loengusse, saan pärast juutuubist ka vaadata?” arutlesin.
„Jäta minemata muidugi, vaata, milline ilm on,” vihjas mees tuuliseks muutunud õhtule. Võtsime veel teisegi õlle ning kodus heitsin kohe magama, lootes päeva ärajäänud osa unes edasi näha, lepitada end maailmaga, mis liikus järjekindlalt kaamose ja stiihia suunas.
Loetud kuud iseseisvuseni
1991. aasta suvel kehtis Vene raha. Eesti iseseisvuseni olid loetud kuud. Hääletasin õhtul veerand üheksa Tartust Tallinna. Kavatsesin minna onutütre juurde. Keskööl jõudsin onu neljatoalise korteri ukse taha. Onutütar oli peigmehega elutoas ja vaatas televiisorist filmi. Pugesin diivani nurka ja lugesin või kirjutasin päevikut, kuni film öösel kell kolm lõppes – see oli ju Tallinn, kus nähti Soome televisiooni. Seejärel jäin rohelisel diivanil magama. Onu ja ta naine olid maal majas, mis pärast vanaema surma seisis tühjana.
Elutoa uksele koputati kolmveerand kaheksa. Onutütar ja ta peigmees pidid lahkuma: tööle ja kooli. Sõin köögis võileiba, unesegasena saamata aru onutütre kogu jutust. Lugesin siiski välja, et „ära enam niimoodi meile tule”-
Ilm oli ilus, hääletasin Raplasse, kus olin ajalehes korralikku osakonnajuhatajapalka saanud. Kauem vastu pidades oleksin karjääri teinud. Endistviisi tundus toimetus hea sadam. Ilus salapärane uudistereporter kinkis sigarette, mängides arvutis tetrist – „oma lõppmängu”, saanud ametikõrgendust, kuid kavatses vastuolude tõttu toimetajaga pealinna lehe ammuse pakkumise vastu võtta. Toimetuse autojuht Ants kutsus mu kohvi jooma ja võttis fotoaparaadi kaasa. Toimetuse uksel sosistas ta: „Lähme Alusse.”
See koht oli mõne kilomeetri kaugusel Raplast. Olin seal käinud keskkoolipeol, millest meenus hämaralt valgustatud mõis, kevadvidevik raagus mõisapargis kõrgete akende taga, saali seina äärde lükatud toolid ja klassikaaslaste isikupäratud varjukujud. Pidu oli nagu uni, kus keegi ei tea oma rolli. Kes ma olen? Ma ei teadnud nüüdki. Alu baaris jõime kohvi ja sõime pirukaid. Vaatamata varasele pealelõunale kibeles baarmen paika sulgema: olime ainsad külalised. Maalegi kostis inflatsiooni kauge kaja, kuid Ants ei tahtnud olla Rapla baarides, kus toimetuse auto võidi ära tunda.
Juuru sõites püüdsin meelde jätta uusi teid. Vanaema ei olnud täpseid koordinaate jätnud, kuid teadsin et sealtkandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Kusagil seal eksisteeris koht, kus mõni inimene oli teoreetiliselt minuga ühte nägu.
Uus baar sisaldas kokteile, kalavõileibu, rabarberikooki. Aeg venis südasuviselt. Juurust Järvakandi poole sõites parkis kaaslane masina põlluserva.
„Võtsin fotokoti sellepärast kaasa, et … äkki jooks veel midagi?” ütles ta kohmetult. Algas mu karjäär fotomodellina.
„Toimetuses oleks ehk parem juua,” ütlesin mõistlikult.
„Õige jah, klaase ju ka ei ole,” nentis ta.
Nautisime loodust. Ants tegi pilte, istusin ja seisin enda kõrgusel kivil, kuhu ta mul aitas ronida. Kivi kõrval kasvas mänd. Tundsin ennast kohal olevana, jäädvustamist väärivana. Tundsin ennast nagu filmis, minust tehtud filmis, mis polnud õieti alanudki. Õhtul sõitsime tagasi Raplasse.
Asetoimetaja oli veel tööl. Olin väsinud ja otsustasin selleks ööks kohale jääda. Magamatus andis tunda. Fotograaf pani pimikusse valmis varustuse: kaks viinapitsi, morsi ja maitsvad võisaiakesed, piiludes alatasa, kas asetoimetaja auto on veel maja taha pargitud.
„Hakkame vaikselt manustama,” otsustas ta kell kaheksa. Raadio mängis meie jutu summutamiseks. Ants ütles kahemõttelise toosti põllumajandusministri terviseks, pidades veidi kibedalt silmas peatoimetaja armukest. Brežnevi ajast polnud kümmet aastatki möödas, perestroika kestis. Lõime kokku. Kui uuesti piilumas käisin, oli auto kadunud. Elasime mitmel tasandil: asetoimetaja ajas olulisi perestroikaasju, käis rahvarinde koosolekutel, meie aga võtsime viina ja ajasime tühja loba inimsuhetest. Ei saa öelda, et valikuid või pakkumisi poleks olnud.
Ants kustutas pimikus tule, jättes põlema väikese punase lambi, kohase saladuste avaldamiseks. Ta rääkis eelmisest nädalast, kui valitsusjuht käis polikliinikut avamas.
„Pärast kirjeldasin seda toimetuses üsna suure seltskonna juuresolekul kui parimas stiilis potjomkini küla ehitamist.”
„Asetoimetaja mainis sinu hiilgavat reportaaži,” ütlesin.
„Järelikult keegi informeeris,” noogutas ta.
„Miks sa teda niimoodi vihkad?”
„Kui olin veel 35, töötas siinsamas toimetuses sinu kohal üks neiu. Meie vanusevahe oli kümme aastat.”
Tütarlaps istus samal laual, kus praegu olid viinapudel, pitsid, taldrik võisaiadega. Punakas valgus mängis neiu voolujoonelisel kehal. Kui nad lapse said, laskis asetoimetaja tüdruku lahti ning neiu kolis teise Eesti otsa vanemate juurde.
Purjupäi Rapla vahel
Muidugi saan olla aus teemades, kus endalgi täit selgust pole, veel vähem kellelgi teisel. Näiteks purjuspäi Rapla alevi vahel kammimine 1993. aasta 19. aprillil on sündmus, mida mäletan ainult mina või mõni Rapla politseinik, kes meile tol ööl trahvi tegi. Või maksis advokaat neile mustalt – ükskõik kuidas ta maksis, nad lasksid meid tulema esimesel ning teiselgi korral. Nägin mente kahkjas aprillihommikus läbi ähmase autoakna. Olime istunud baarides – ka Jaagu omas. Alati kikilipsuga ja valges särgis, kallas Jaak advokaadile küsimata konjaki ja mulle seda, mida advokaat arvas heaks tellida. Näos ei liikunud tal ükski lihas. Teda kutsuti „ilusaks poisiks” hoolitsetud soengu ja laitmatu, peaaegu telediktori välimuse pärast, ta oli ülbe ja eemalolev ja ei sobinud kuidagi Rapla uude baari, mis asus restorani kõrval kesklinnas.
Ta oleks võinud ka mõnes paremas kohas leti taga seista, aga kui ta siin oli, oli see just tema pärast suurejoonelisemaid baare, mida teadsin. Ma polnud Jaaku näinud naistega ja ega eeldanud, et tal on eraelu. Mul oli tema ees veidi piinlik. Veel piinlikum oleks olnud, kui olnuksime tol hetkel advokaadiga rohkemat kui sõbrad – teineteisele kõvasti haiget teinud sõbrad, kellel võis olla üksühe suhtes veel mingeid kavatsusi. Eelkõige sõitsime siiski suvilasse, mis oli kohaldatud elamiseks igal aastaajal. Advokaat heitis magama ja mina panin plaadimängijasse Rolling Stones`i. Eelmise päeva soojakraadide asemel sadas lörtsi.
Advokaadil oli väga tervistkahjustav töö, mis sobis ainult teatud iseloomuga inimestele – kiire taibuga edenevatele tüüpidele. Kõigi meelest tegin halva valiku teda maha jättes. Seda ei jätnud mainimata isegi Georg.
Samal õhtul pidime Tallinna tagasi sõitma. Ruudukujulisest suvilaaknast paistsid puuoksad ja tükike halli taevast, lumi sulas järgmisel päeval ära, oli laupäev, kiiret ei olnud, ja kõik maailmas näis otsasaanuna just äsja – nii tundsin ennast mina, kes olin saanud 25.
Advokaadi peres oli igalühel oma auto. Olime paljudes kohtades söömas käinud ja arvatavasti tundis advokaat Tallinna nagu oma viit sõrme, kuid vaevalt oli ta kunagi Tallinna bussijaama vastas asuvast müügiletist ostnud kapsapirukaid. Tal polnud aimugi, kui hästi maitsevad kolmekroonised rasvast tilkuvad moosi ja lihaga pirukad, mida müüja õngitses plekkmannergust. 1992. aasta rahavahetussuvel oleksin andnud ei tea mida, et sedagi hamba alla saada, kuid advokaat võttis enne Tartusse sõitmist mitu pakiveini, seninähtamatus värvikirevas jõulupakendis kohvi ja suitsuvorsti Viru tänava poest, mida McDonald`s ei olnud veel ära ostnud.
Öö Raplas oli hüsteeriliselt lõbus. Mitte massihüsteeria, nagu ärkamisaja kogunemised lauluväljakul, kuhu ma ei jõudnud. Ma ei küsinud kunagi, kas advokaat rahvuslikel suurüritustel nagu öölaulupeod või Balti kett käis, ja enam seda küsida ei saa.
Kes liiga palju teab, see peab minema. Traagikata: liiga palju tuli vahele, mis ajas pildi segaseks, probleemid kuhjusid, ja lahendus oli surm.
Luule
“Murdumismärk” , Ambra 1999
“Saatus nagu Sinu käsi” 2000
“Tulemata riik” 2001
“Kaotsiminemise loitsud”, EKSA 2003
“Nöörist ja seebist”, Jumalikud Ilmutused,2006
“See sama õnn”, EKSA 2009
“Nonstop”, Ilmamaa 2012
“Üks ümberringi” , Jumalikud Ilmutused 2016
“Muutmissõnad”, Ilmamaa 2017
“Lilled Vabakal”, Ilmamaa 2019
Proosa
“Sajandi öömajad”, Ilmamaa 2002
“Sõud”, EKSA 2005
“Paralleelmeri” , Tuum 2007
“Usuvaenlane”, EKSA 2009
“Maailm, mis on hea. I”, Ilmamaa 2011
“Maailm, mis on hea. II”, Ilmamaa 2012
“Buss number neli: Maailm, mis on hea. III”, Ilmamaa 2013
“Pöörikoht” Tuum 2016
“Roosi tänav” Ilmamaa 2018
“Viiskümmend lõiget eraellu”, Vabamõtleja 2018
„Päikesepoolses toas”, Ilmamaa 2021
Nädala autor 