Anti Saar
Anti Saar (1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer. Anti Saare proosa on žanriliselt katsetuslik, sageli esseistliku alatooniga, autoripositsiooni analüüsiv. Tema debüütteos ilmus 2006. aastal, milleks oli kogumik „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin“, mis viib lugejaid rännakutele nii inimsuhetes kui ka kujutlusvõimes. 2013. aastal ilmus ta esimene lasteraamat „Kuidas meil asjad käivad“, mis pälvis kohe nii Aasta Rosina kui Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna.
Aastal 2014 asutas ta ühemeheettevõtte Kolm Elu, mis valmistas mehaanilisi kuulimängumasinaid ning viimastel aastatel annab ta selle kaubamärgi all välja ka oma raamatuid. Tõlkijana on ta prantsuse keelest eesti keelde tõlkinud peamiselt proosat kui ka filosoofilisi ja humanitaarteaduslikke tekste.
Kirjastuses Kolm Elu ilmunud proosateos „Puu põndakul“ ja lasteraamat „Kuidas istuda, kuidas astuda“ on käesoleval aastal nomineeritud kultuurikapital kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele. Teose „Puu põndakul“ teeb eriliseks asjaolu, et esimest korda on Anti Saar ise ka oma raamatu illustreerinud. Õigemini on joonistused kogu raamatu keskseks teljeks.
Katkendid: Anti Saar „Puu põndakul“, Kolm Elu, 2023
Lk 34.
Olin terve algkooli läbinisti viiemees, ainult kunstiõpetus oli pidevalt neli. Ma ei mäleta, miks, ma ju püüdsin. Enam ma ei püüa. Mis on kunst, kirjandus või mistahes muu üldse väärt, kui ta kajastab kellegi püüdlusi, kui vastab ettekujutusele, omaenda või, veel hullem, kellegi muu nägemusele? Kui ma ei suuda ennast enam üllatada, olen ma surnud. Mitte valmis saada tähendab: olla kogu aeg kõigeks valmis.
…
Lk 60.
Kõhe on näha vägevat haralist paplit, mis aeg-ajalt üksikuid luukarvu oksi poetab, siis aga korraga täies pikkuses jala pealt langeb. Ma olen sellist puud langemas näinud. See puu oli minu isa.
Lk 68.
Puude tagant paistab mets. Aga kui terasemalt vaadata, siis hakkavad metsa taustal paistma mitmesugused puud: arukased ja sookased, hallid ja sanglepad, toomingas, türnpuu ja künnapuu, paar kõrgemat kuuske ja muidugi kõiksugu pajud. Puude taustal on tüved ja oksaharud, nende taustal lehekroonid, -klumbid ja – sagarad. Leheklumpide taustal on puulehed, nende taustal siksakid, spiraalid ja võnked, ebaühtlane sigrimigri, mille tausatal, kui päris lähemalt vaadata, hakkab uuesti paistma mets, padrik, rägastik.
Lk 74.
Mõte on arborestsentne, puu on mõtte metamorf. Puu kasvatab vilju, mõte liigutab mägesid. Mõni mõte võib nakatuda nõiavitsatõvest, lüüa sajas suunas vohama ja kulutada kogu jõu tarbetutele kasvudele, mis on külmakartlikud, õisi ei kanna ja kuivavad kiiresti.
Lk 83.
Mõnikord jälitan ma õiget joont terve õhtu. Kuskil seal puuvõras, mida ma joonistan, on ta peidus, aga kuni see, mida ma joonistan, ei ole puu, ei suuda ma teda kuidagi tabada. Ühesõnaga, see on võimatu. Ma joonistan selle võimatuse kiuste.
…
Lk 115.
Ei tahagi nagu õieti midagi. Kedagi näha või… Ainult kõige lähemaid. Huvitav, kaua see niimoodi kestab? Inertsist ikka nõustun tegema ja käima ja olema. Aga kõik see on pingutus. Mõni tõmbab ennast stressi leevendamiseks kivisse, mina tõmban ennast puusse. Hea, et see võimalus on. Olen seda paar aastat justkui ette valmistanud, nagu lapsena ehitasin puu otsa onne. Kui ema seitse aastat tagasi suri, tundus, et sain täiskasvanuks. Nüüd, pärast isa minekut, oleksin nagu vanaks jäänud. Võib-olla see joonistamine ongi vananemise harjutus. Hoo mahavõtmine, paremal juhul hoo ülekandmine.
Lk 122.
Tühisuste tühisus.
Lk 125.
…
Praegu tundub, et muust peale puude enam keegi ei räägigi. Eile Tallinnas: teel lugesin Sirbist Kaplisnki mõtet, et puud ja põõsad osa meist, meie kehaosad, ainult kaugemad kui me käed ja jalad. Nii et me võime hakata uskuma, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et saaksime haiget, ilma et meiega midagi juhtuks. Hiljem lastekirjanduse keskuses kõneles Piret oma imelisest „Juurtega aiast“ ja näitas pilte oma koduaknast. Puudega on mul, jah, mingi päris omaette eriline suhe – umbes nii ta ütles. Pärast ütlesin talle, et minul ka, lubasin mõned enda omad saata. Kairiga oli eelmine nädal umbes sama lugu. Ühesõnaga, olen neid puid nüüd jagama hakanud. Võib-olla saadaksegi rasketest asjadest jagu. Kui neid ühes tükis endale hoida ei jaksa.
Lisaks lugemist:
- Eesti Lastekirjanduse Keskus. Anti Saar https://elk.ee/lastekirjandus/kirjanikud/anti-saar/
- Sirp 5.01.24 Peeter Talvistu „Puu on lihtsalt puu, aga ta lubab väga palju“ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/puu-on-lihtsalt-puu-aga-ta-lubab-vaga-palju/
- ERR kultuur 15.02.24 Selgusid kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid https://kultuur.err.ee/1609253484/selgusid-kultuurkapitali-kirjanduse-sihtkapitali-aastaauhindade-nominendid
Klaari Tamm
Thomas Hettche
Kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul 8. mail kell 17.30 kohtub Eesti lugejatega ülikooli raamatukogu konverentsisaalis tunnustatud saksa romaanikirjanik ja esseist Thomas Hettche, osaleb tõlkija Piret Pääsuke ja vestlust juhib Dieter Neidlinger.
10. mail kell 17.30 esineb Thomas Hettche Tallinnas Rahvusraamatukogus.
Foto: pycher-literaturpreis.info
Thomas Hettche on sündinud 1964. aastal Hesseni liidumaal ja elab praegu Berliinis. Doktorikraadiga kirjanik on õppinud Maini-äärses Frankfurdis germanistikat ja filosoofiat, ta on osalenud avalikes kirjanduslikes debattides ja ajakirjanikuna teinud kaastööd mitmele ajalehele. Hettche on avaldanud jutustusi, romaane ja esseesid, tema loomingu märksõnadeks on sugestiivne keel, vägivald, armastus, keha, surm.
Kriitikud ülistasid Hettche debüütromaani „Ludwig peab surema“ (1989), aga laiema tuntuse tõi talle bestselleriks tõusnud ja paljudesse keeltesse tõlgitud justiitsromaan „Arbogasti juhtum“ („Der Fall Arbogast“, 2001). See on lugu kohtu vea tõttu seksuaalmõrvas süüdistatuna 15 aastat vangis istunud mehest. Kuigi romaani žanrimääratluseks on kriminaalromaan, lõhub Hettche kõik žanripiirid ja ei selgita välja üheselt mõistetavat tõde. Selle asemel kompab ta armastuse ja surma, seksuaalsuse ja morbiidsuse seoseid ning loob 1950ndate Saksa ühiskonna portree.
2006. aastal ilmunud Ameerika-romaan „Millest me oleme tehtud“ („Woraus wir gemacht sind“) algab thrillerina ja läheb sujuvalt üle road movie’ks. Lugeja haaratakse intelligentsesse mängu Ameerika kuvandiga, milles on nii viha kui ka armastust ja omaenese identiteedi otsinguid.
Hettche kõige värskem raamat on 2012. aastal ilmunud intellektuaalne autobiograafia “Kooljamägi” („Totenberg“). Autor kirjeldab kümnes essees kohtumisi tema jaoks oluliste inimestega ja arutleb selle üle, kus on tema juured, kuidas saadakse kirjanikuks, millesse ta usub, mida ta loeb, mis üldse on kirjandus. Ajakiri „Akadeemia“ avaldab mainumbris kaks esseed kogumikust.
Hiljuti eesti keeles ilmunud Thomas Hettche romaan “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”, 2010) tõstatab aktuaalse ja valusa teema. Autor kirjeldab ühe isa kohati meeleheitlikke katseid leida kontakti ja lähedust oma teismelise tütrega, keda kasvatab ema.
Katkend: Thomas Hettche “Isade armastus”, Eesti Raamat 2013, tlk Piret Pääsuke, lk 114-118.
Seejuures teab ta pärast meie eilset vestlust täpselt, mida ma öelda tahan. Kuid ta ei taha seda kuulda. Tema jaoks pole minu teol mingit vastuvõetavat põhjendust. Peale selle, et ta peab mind luuseriks. Kuidas just nimelt talle seletada, mis kõikide nende aastate jooksul on juhtunud? Ma raputan pead, lihtsalt raputan lakkamatult pead, nii tobe kui see ka välja võib paista. Kolm isa ühe laua taga. Ka Florian, kelle käsi polegi väga palju teisiti käinud kui minul, teab seepärast seda paremini, milles asi. Ja emad? Kathrin põrnitseb ikka veel mulle otsa, aeg-ajalt libiseb ta pilk oma mehele, otsekui oleks tal hirm, et minu läbikukkumine isana võiks olla nakkav. Ma soovin, et vähemalt Susanne mõistaks, mis on juhtunud – Annikaga ja meiega.
Ma silmitsen lõunasöögi ülejääke laual. Klaaside põhja jäänud veinitilk õliselt kollane, kaks pudelit, nendest üks tühi, karahvinis vesi, kasutatud riidest salvrätid lohakalt taldrikute kõrvale pandud, üle jäänud safrankollase riisi sees roosad krevetisabad. Ja äkitselt tuleb tahtmatult meelde Helen Salentin ja see, mida ta börsi kohta rääkis. Mis siis, kui kõike seda siin tegelikult juba üldse enam ei eksisteeri? Ainult meie siin laua ääres ei tea seda veel. Kui pari aasta eest lõhkes internetiäri mull, oli see enamikule veel uudis kuskilt kaugest maailmast. Mis siis, kui nüüd tõesti tõuseks tulvavesi üle kaldatammide? Keegi meist ei suudaks selle eest enam pääseda, ainult see pilt ei klapi, erinevalt kümne aasta tagusest ajast ei ela me enam ammugi maa peal, kaitsetammi taga, vaid juba täiesti kõikuval pinnal, ja tulevik loksub me panipaikades.
Äkitselt oli mul kohutav janu. Tegelikult on see ju täiesti lihtne, ma mõtlen ja vaatan taas seltskonnas ringi. Pearaputamise olen ammugi järele jätnud. Ma tahan olla aus, mõtlen ma, ja jutustan, mida pole iialgi kellelegi jutustanud. See on täiesti lihtne, ütlen ma. Viha oli ainus, mis mulle jäi, kui ma ära läksin. Aga viha on midagi, mida ei tohiks olla, sest selle reaalsus on vägivald. Ja kuna see oli saladus, oli see väärtuslik, sest kummalisel kombel hüvitas viha veidike minu käsutatavust, Inese käsutuses olemist, millest mul enam iial pääsu pole.
Peter, mida see peaks tähendama?
Kohe. Sa saad sellest kohe aru, Susanne. Kui laps oli umbes kuuene või seitsmene, tuli ta kord tagasi Poolast, kus oli emaga puhkusel käinud, Kõrg-Tatratest, kuskil Zakopane lähedalt. Annika jutustas vaimustusega, et nad olid elanud tohutu suures vanas majas sügaval metsas, kõik olid maganud koos saalis, õhkmadratsitel, ja alati olid kõik koos süüa teinud ja koos söönud. Kes kõik, tahtsin mina teada. Paljud, oli ta vaimustuses, ka palju lapsi ja koeri. Hipide romantika, mõtlesin mina ja rohkem õieti midagi – peale selle, et ma oleksin soovinud, et mu tütar oleks kuskil ilusamas kohas olnud.
Kuid siis ütles ta, et ema olnud talle korduvalt rõhutanud, et mina ei tohtivat sellest midagi teada. Millest, küsisin ma loomulikult. See, mida nad teinud olid, olevat keelatud, oli ta ema öelnud, aga see ei tähendavat veel, nagu oleks see midagi halba. Ainult keegi ei tohtivat sellest teada saada. Mõistagi hakkasin ma siis pärima ja lõpuks rääkis ta mulle tõepoolest seda, mida ei tohtinud rääkida. Kuidas nad olid igal õhtul metsas koos trummi löönud, ka siis, kui metsas juba pime oli, igal õhtul, ja siis olid kõik saanud kausi suppi; see ei olnud talle maitsenud, kuna seal olnud sees seened, mis olid limased, ja supp oli ka kibe, aga ema oli öelnud, et ta peab seda sööma. Varsti pärast seda oli talle tundunud, nagu jookseks üle ta käte ja jalgade palju-palju sipelgaid, tal oli hakanud ka pea ringi käima ja ta oli näinud puude vahel mingeid asju. Ja teistega, jutustas Annika, olevat samamoodi läinud, nad kõik oli naernud ja metsikult tantsinud ja laulnud, ja seepärast polnud keegi teda kuulanud, ka ta ema mitte.
Mõnda aega ei suuda ma edasi rääkida ja vaatan selle asemel aknast välja. Päev ei taha valgemaks minna, õige varsti on jälle õhtu käes. Mul on hirm öise hirmu ees.
Seda mu tütar siis lõpuks pihtis, kui olin muudkui pärinud ja peale käinud, ütlen ma vaikselt. Ma ei taha kellelegi otsa vaadata. Keegi laua ääres ei vasta midagi. Lõpuks võtan end kokku ja püüan edasi rääkida. Ja mis siis juhtus, küsisin ma Annikalt. Ta vastas, et ei tea seda enam, ja vaatas mulle sellise näoga otsa, et ma sain aru, et ta vaikib midagi maha. Niisiis küsisin ma ikka ja jälle uuesti, kuni ta lõpuks ütles, et tal on selle pärast nii piinlik, mis siis juhtus. Mis siis, küsisin ma jälle. Ta tegi siis püksid täis.
Oijah.
Ma pean kurku selitama. Ma ei taha töinama hakata, mitte praegu, aga iga kord, kui olen sunnitud mõtlema, kuidas Annika tookord minu ees istus, tulevad mul pisarad silma. Ja mu suu on nii kuiv. Annika, räägin ma kiiresti edasi, rääkis sellest kõigest nii, nagu lapsed ikka räägivad, juhtunust oli selles vaid väike osa, aga kõike seda, mida polnud võimalik välja öelda, kuid mis tema tunnetes ja meenutustes oli kahtlemata kohal, tunnetasin mina seda ähvardavamalt, kuna see ei lasknud end sõnadesse panna. Saate aru? Ma vaatasin laua ümber ringi, kuid keegi ei öelnud midagi. Just nagu vaibunuks nende hukkamõist seniks, kuni ma räägin. Niisiis ma räägin. Ma kaisutasin oma last ja hoidsin tema ümbert kõvasti kinni, ütlen ma, pingutades, et see meenutus minust jagu ei saaks. Ta palus, et ma ta emale ei ütleks, et ta oli mulle kõik reetnud, ja mina tõotasin seda, kuigi see oli raske. Selle eest tõotas Annika mulle, et ei söö iial enam seda suppi.
Psilotsübiin, ütleb Achim vaikselt.
Ma poleks iial arvanud, et Ines võib midagi sellist teha.
Psilotsübiin? Mis see on, tahab Susanne teada.
Hallutsinogeen. Veel samal õhtul, kui laps juba magas, otsisin ma selle kohta infi. Sametkübarik, tindikud, tulinutid, põdranapsik, loetlen ma seeni, mis sisaldavad psilotsübiini. Kas ma pean sulle ütlema, milles ma sulle seda lugu räägin, küsin ma Achimilt.
Ta noogutab.
Ma räägin seda kõike ainult ühel põhjusel: kuna ma tookord ei võtnud telefoni ega nõudnud oma tütre emalt seletust. Kuna ma ei pöördunud politseisse. Kuna selle asemel, pärast oma advokaadiga rääkimist, ei teinud ma midagi. Ma ei teinud üldse midagi, saad aru? Kusjuures – midagi ikka tegin. Sestpeale uurisin ma aastaid Annika käest ikka ja jälle, et ta mitte mingil juhul neid ei sööks. Ja ma tegin veel midagi: ma tõotasin iseendale, et tapan selle naise, kui minu tütrega peaks midagi juhtuma. Saad aru?
Kuhu sa oma jutuga sihid? Achim silmitseb mind reserveeritult. Et vägivalda saab õigustada?
Ei. Ma tahan sellega vaid öelda, et ma ei saanud midagi rohkemat teha. Ja tead, mispärast? Kuna Ines ja mina ei olnud abielus ja kuna Saksa õigusemõistmine annab vallaslapse hooldusõiguse automaatselt ja eranditult emale. Ema võib ju nõustuda ühise hooldusõigusega, mis paistab ebavajalik nii kaua, kui ollakse veel paar, on aga võimatu, kui ollakse lahku läinud. Tulemuseks on kogemus, mille saavad loendamatud isad: sul on laps, keda sa armastad, ja sind sunnitakse kõike, mis temaga juhtub, abitult pealt vaatama. See on piin. Ja selle eest, et ta laseb sel sündida, vihkan ma Inest. Ma vihkan tema võimu minu lapse üle, ja vihkan, et ta seda kasutab. Ja ma vihkan teda, kuna sellepärast vaatab iga noorsooametnik, iga lapsehoidja, iga lastearst, iga kloun tsirkuses ja iga talitaja loomaaias mind nii, nagu oleksin rongaisa ja logard ning tema vaene üksikema. Ma vihkan teda selle totaalse jõuetustunde pärast ja vihkan teda ka nende luupainajate pärast, milles ma ta näo rusikatega segi peksan. Ikka ja jälle.
Linke
http://www.hettche.de/vita/
http://www.literaturfestival.com/participants/authors/2009/thomas-hettche
http://raamatukoikoi.blogspot.com/2013/03/thomas-hettche-isade-armastus.html
Nädala autor 