Ülo Tonts
30. mail kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikus “Vaikne Nurgake”
Sarja “Õhtu raamatukogus” külaliseks on kirjandus- ja teatriteadlane Ülo Tonts.
Hiljutise juubilariga vestleb Janika Kronberg. Huvilised on oodatud!
Sündinud 6. mail 1931 Valgamaal, kirjandusteadlane ja kriitik.
Lõpetas TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogina.
Töötas aastatel 1954-1960 õpetajana, 1960-1994 Keele ja Kirjanduse Instituudis ning Kirjandusmuuseumis teadurina, alates 1990 õppejõud Tartu Ülikoolis, Viljandi Kultuurikolledžis ning Eesti Muusikaakadeemias.
Kirjanike Liidu ja Teatriliidu liige. Kirjutanud hulgaliselt kirjandusteaduslikke artikleid, lühimonograafiaid ja kaastöid kirjandusajaloo- ja kirjandusõpikutele.
Aktiivse teatrikriitikuna on Ülo Tonts pidevalt jälginud eeskätt Tartu teatrielu, eesti näitekirjanduse lavalist käekäiku, teinud teatrite hooajaülevaateid ja osalenud žüriide töös.
Kirjandusteaduslikku loomingut:
“Klassikuks kodust kaugel”, Tartu, Ilmamaa 2006
(“Klassikuks kodust kaugel” on valik vaateid eesti kirjanikest, kelle loomingulise kõrgaja teine pool möödus kaugel kodumaast ehk teisisõnu paguluses.
Ülo Tonts on võtnud tutvustada/arvustada August Gailitit, Karl Ast-Rumorit, Ain Kalmust, Ilmar Talvet, Valev Uibopuud, Ella Ilbakut)
“Valev Uibopuu : elu ja loomingu lugu”, Tartu, Ilmamaa 2004
(Autor annab Uibopuu kirjandusliku loomingu analüüsi kõrval ülevaate kirjaniku tööst ajakirjaniku, kirjastaja ning keeleteadlasena, lisaks muud ühiskondlikud tegemised)
“Vaateid ja väiteid : arvustusi, artikleid, sõnavõtte”, Tallinn, Eesti Raamat 1982
“Juhan Smuul : lühimonograafia”, Tallinn, Eesti Raamat 1979
“Poolt ja vastu : valik kirjanduskriitikat 1962-1973″, Tallinn, Eesti Raamat 1975
“Rudolf Sirge : lühimonograafia”, Tallinn, Eesti Raamat 1974
Ülo Tonts “Klassikuks kodust kaugel”, lk. 6-7
„Kõige selgem põhjendus Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel loodud eesti kirjanduse terviklikkuse mõistmiseks võiks olla selle teadvustamine ja meelespidamine, kui ohulises olukorras eestlased tollal rahvusena olid. Eestis laiutas okupatsioon, mille lõppu ei paistnud kuskilt. Vastu hakati ometi, nii kodus kui võõrsil. Nii siin kui seal tehti panus rahvuslikule kultuurile. Intensiivne kirjutamine oli selle vastupanu olulisi avaldusi. […]
Rahvusvahelise silmaringi ja kogemusega asjatundjad, kellele eestlaste omavahelised kisklemised korda ei lähe, on takkajärele otsinud vastust küsimusele, mispärast nõukogulik plaan Baltimaad kohe Teise maailmasõja järel sovetiseerida nurja läks. Uurijad tulid järeldusele, et ründav okupatsioonivõim oli teinud ränga vea: alahinnati leedulaste, lätlaste ja eestlaste rahvuslikku kultuuri. Oma kultuuri tugevus, sellest kinnihoidmine ja selle jätkuv loomine otsustasid asja, väikerahvad jäid ellu.
Et oma ajalugu niiviisi näha ja nähtut uskuda, tuleb seni domineerivast ülepolitiseeritud mustvalgest ajaloo- ja elumõistmisest tublisti kõrgemale tõusta. Kujutlus, nagu oleks rahvas lihtsalt mängukann poliitiliste maffiate käes, on siiski lihtsustav ja ekslik. […]
Ei saa muidugi kindel olla, et rahva ja rahvuse ning rahvuse oma kultuuri niisugune hindav mõistmine tänases päevas lihtsalt olemas on või iseenesest kätte tuleb. Et rahvast niiviisi mõtelda, on vaja tunnistada, et kirjandus selle kirjanduse keelt kõneleva rahva elus kaasa kõneleb ja osaline on. Nii nagu seda on teinud need eesti kirjanikud, kelle looming selles raamatus jutuks.”
Nädala autor 