Lehte Hainsalu
Sünd. 31.10.1938 Haaslava vallas.
Luuletaja, prosaist ja lastekirjanik. Õppis Tartu 2. keskkoolis ja TRÜ aj.-keeleteaduskonnas, lõpetas eesti filoloogina. Töötanud ajakirjaniku, õpetajana. Kirjanike Liidu liige 1957. aastast. Aastatel 1982-1990 oli Kirjanike Liidu Tartu osakonna vastutav sekretär.
KAKS LUIKE KAKS LUIKE
on Emajõe pääl
kaks luike kaks luike
on Emajõe jääl
kaks valget lindu
on lume sees
neil vesi on sügav
ja tume ees
neil ümber on partide
kisa ja lend
kuid siiski nad väärikalt
tunnevad end
parv parte koondub
ja laguneb koost
kuid luiged ei heitu
nad kõrgemast soost
nad karsked nad kained
ja valge neil rind
üks sinu ja teine
mu hingelind
veebruar 1994
Lehte Hainsalu „Kellakuuljad” /ahelromaan/, Eesti Raamat 2001
Jott Tee põrkas endise Uluotsa endise maja uksel kokku julgeoleku tegelasega, kelle nime ei taha meeles hoidagi. Too andis kangesti viisakalt teed ja pidas sisenejale ust lahti, arvas vist, et ei tunta ära – või just tolle pärast, et nagunii tuntakse.
„Mis tollel siia asja?” küsis Jott Kirjanduse Maja uuelt perenaiselt.
„Uurib Kristjan Jaak Petersoni ausamba avamise lugu ja Enn Lillemetsa rolli selles,” ütles Lehte Hainsalu.
„Ma seal olin. Kõik oli kombes mu meelest.”
„Või veel! Ausamba jalamile olid ju nood kuulsad Kristjan Jaagu sõnad kavandatud – Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida? Küsimärgiga lõpus. Sada kuuskümmend aastat vanad värsid, aga ei lubatud ei kivisse raiuda ega vasest sepistada, keelati raudselt ära.”
„Ju siis meie maa keel tõesti ei või!” ütles Jott.
„Taga targemaks, Kristjan Jaagu ausamba avamisel ei lubatud Kristjan Jaagu luulet lugeda; linnavalitsuse kultuuriosakonnas oli päris mõnus kava kokku pandud, seal ju mõistusega inimesed. Rist peale ja kõik, vist partei linnakomitee kultuuriosakonnas – või Glavlitis või julgeolekus, kust ma tean, mina olen parteitu, ja ega parteilased kah tea. Muide, teie kui parteitu ei ole ehk tähele pannud, et ega meie majas parteirakukest enam olegi, selle kaotamine oli minu esimene töö, kui mind siia ametisse valiti; meie parteipoisid liitusid kirjandusmuuseumi parteitüdrukutega ja ma ei teagi, mis nad teevad või ei tee. Too pimesoole operatsioon muide ei kohanud linnakomitees vähimatki vastuseisu, leiti olevat asjade normaalne käik.”
Ta valas kohvi kahte tassi, see tegevus vääris vaikust ja täit tähelepanu. Siis ta jätkas:
„Noh siis mina sinna samba avamisele ei läinudki, et las mõtlevad, miks kirjanike sekretäri pole nii tähtsal ja oodatud päeval.”
„Lillemets ju luges. Mõlemat oodi,” ütles Jott.
„Kus ma võisin teada, kui seda Enn isegi vist ette ei teadnud. Ja seda täna uurima tuldigi – kes andis korralduse Lillemetsal etelda, kui oli tead, et kavas ei ole. Ma arvasin, et mind kahtlustavad, ütlesin, et igal kirjanikul – ka noorel autoril – peab olema niipalju mõistust ja mälu, et suudab mistahes üritusel omalt poolt lisa pakkuda, kui korraldajad on küündimatud olnud. Siis ütles too, et neil on andmed, et käsk tuli välismaalt. Ta ei jäänudki uskuma, et Lillemets ise selle mõtte peale tuli, hakkas jälle Ameerika Häälest ja tont teab mis rajatagustest niiditõmbajatest ja halbade mõjude alla sattunud noortest rääkima. Et miks Lillemetsal tekstid kaasa olid, tal ikka oli ette valmistatud, keegi ikka oli nöörist tõmmanud!”
Hainsalu tõi elektrikannuga uut vett, torkas kannu saba stepslisse, müristas kohvioad – Leningradi kirjanike külakost, kust siis muidu – pulbriks ning mõõtis palju arvas portselankannu. Nagunii tuleb rahvast.
„See tuurib nüüd juba nädalate kaupa,” ütles ta. „Kõige rohkem ajab südame täis, et julgeolek läks ülikooli raamatukokku, tõstis direktor Laine Peebu kabinetist välja, et seal Lillemetsa üle kuulata. Ma ütlesin, et see on lubamatu tegu jätta Laine Peebule mulje, nagu olekski Lillemets milleski süüdi. Ma ütlesin, et Lillemets on meie timurlane, käib vanakesi kirjanikke ja nende leski külastamas, täiesti ise omal vabal tahtel, ise tuli selle peale, ja kust me teise niisuguse leiame, kui te Lillemetsa närvid raisku ajate. Siis ta muigas esimest korda ja ütles, et talle isegi meeldib, kui ma oma alluvat nõnda kaitsen. Alluvat! Kes siin kellele allub! Teenija olen ma siin majas!”
Veekann hakkas üleni värisema.
(lk 443-445)
Lehte Hainsalu loomingut:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?465
Lehte Hainsalu kohta:
Mai Kuurmann „Isekalt ustav armastaja Lehte Hainsalu”, Eesti Naine märts 2007,
http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=7992
„Lehte Hainsalu õpetab lapsi kuulama” 18.12.2004 Postimees
http://www.postimees.ee/191204/esileht/kultuur/152967.php
Valeria Ränik „Mu kallis Lehte” „Nukits” 2002, lk 24-30
http://www.hot.ee/valeriaranik/mukallislehte.htm
Aivar Kull „Lehte Hainsalu mitmekihiline ohvriromaan” /Sõnavõtt raamatuesitlusel 19. novembril/ , Sirp 14.01.2000
Aigi Viira „Kirjanik Lehte Hainsalu väljendab ülevust tragöödia kaudu” Postimees, 2.11.1998
„Parim kink emadepäevaks on laps” Maaleht 6.05.2004
http://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7591&old_art=38255&old_num=
Raimu Hanson „Kirjaniku teadustöö võttis raamatu kuju” (Valeria Ränik „Lehte Hainsalu: Miski peab olema püha”) Postimees 11.03.2004
http://www.postimees.ee/110304/tartu_postimees/kultuur/128702.php
Nädala autor 