Indrek Hargla
Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak, s. 1970) – eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka kirjanduslikke varjunimesid Andrei Golikov ja Marat Faizijev.
Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia “Õudne Eesti”. Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest.
Katkend:
Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Raudhargla OÜ 2023. Lk 103 – 111.
Me sõitsime vaikides ja jõudsime sellesse ebamäärasesse linnaosasse, mille nimi on ammustest aegadest Kahe Raudtee Vahel ja peatusime ühe eramaja juures, mis oli nii anonüümse välimusega kui vähegi võimalik. Aias olid kiik ja lasteratas, liivakast ja muid mänguasju ja ma ei kahelnud üldse, et tegelikult selles majas ka elas üks noor perekond, kes oli FIATi teenistuses. Nad ei jätnud oma kattelugusid kunagi poolikuks. Ka esik ja sellest paistev jupp elutuba olid just sellised, et seal elab üks noor ja natuke lohakas haritlaspere – lastejalanõud, lääpas tossud, kott tühjade õllepudelitega, virnas dressid ja mantlid ja paar vihmavarju.
Mind juhatati läbi elutoa ja siis ma olin tõesti FIATi salajases operatiivkeskuses, kus laudade taga istus neli lühikeste varrukatega valgetes särkides lipsustatud noormeest, kes klõbistasid arvutitega, veel oli seal igatsorti tehnikat, ma usun, et satelliitside, jälgimismonitorid, ja ma sain aru, et see on minu usalduse võitmiseks, et mind sinna oli toodud, sest siiamaani me ei teadnud, et FIATil on Tartus baas. Mitte et ma ei oleks uskunud, et nad ei suuda seda ühe päevaga teise kohta üle viia, kui see turvamaja ei olnudki ainult minu moosimiseks siia silmakirjaks loodud.
Ja nii-öelda magamistoas oli neil vestlusruum, mugavad toolid, paar lauda, baarikapp ja muidugi silmale nähtamatud mikrofonid ja kaamera.
„Laura, ma olen väga tänulik, et sa tulid,” ütles siis Jull, valas mulle mineraalvett ja pani kohvimasina undama. Me jäime sinna kolmekesi, peale Julli ja minu siis see lapsevankriga tütarlaps. „Ma olen sinust palju head kuulnud, see on minu jaoks suur au, kui meil õnnestub koos töötada.” Julli toon oli väga lahke ja sõbralik, tema silmades oli selline süüdlaslik corgi-ilme.
„See oli võimas, kuidas sa meil poisi ära kõrvetasid, puhas klassika, braavo, Laura, bravissimo. Poisil oli see neljas välitöö, väga hea, las õpib. Kas ma võin sulle ühe espresso macchiato pakkuda?”
Muidugi ta võis, sest nagu ta väga hästi teadis, oli see minu lemmikmark. Nagu kunagi mind oli Agur õpetanud ja mina oma õpilasi, siis on kõige tähtsam jääda sõbralikuks ja natuke alandlikuks. Sõbralikkusega võidad sa alati rohkem kui surumise, domineerimise ja ähvardamisega, sa pead sõbralikkuse sisse lihtsalt osavalt ära peitma oma hoovad, mis annavad sulle eelise, ja oma konksud, mille otsa sa vastase tõmbad. Tartu kultuuriilma elu on julm, aga kui sa tahad selles ellu jääda, peab sul olema palju sõpru. Nii et ole lahke ja sõbralik ka nendega, kes tahavad sind reeta, sulle noa selga lüüa, sest kunagi ei või teada, kas äkki homme ei ole teil mõni kangem ühine vaenlane.
Rääkimata sellest, et iga ülekuulaja teab, et kõige usaldusväärsema info saamiseks pead sa muutuma ülekuulatava bestikaks.
„Ma tahan olla sinuga kristalselt aus,” ütles Jull ja tulistas mind sellise malbe pilguga, et mul oli väga raske temasse mitte ära armuda. „Meil on sinu abi vaja, aga ma usun, et sinul meie oma samuti. Ma tahan teada, kes tappis Armin Ahveni, mul oli vaja seda teada ja ma usun, et politsei ise ei suuda seda välja tuustida.”
Ma ei öelnud midagi, rüüpasin ainult kohvi ja üritasin pahur välja näha.
„Asi on selles,” sõnas Jull, „et Ahven oli meie mees.”
„Te värbate nüüd mänguasjamuuseumist?” küsisin mina.
„Ei. Ahven oli algusest peale meie agent, koosseisuline töötaja. Meie kasvatatud, välja õpetatud, meie togisime ta mänguasjamuuseumisse, tema töö oli töötada mänguasjamuuseumis.”
Ma olin tegelikult päris rabatud. „Miks ometi?” küsisin ma. „Mis asja võib olla filmiinstituudil mänguasjamuuseumiga…” Ja samas jäin ma vait, sest ma sain aru, vastus oli ju ilmselge, ja Jull lihtsalt noogutas nukralt.
„Mon dieu,” sosistasin. „Filminukud.”
„Needsamad,” sõnas Jull. „Kui ma tohin sulle veidi tausta avada. Mänguasjamuuseumis oli välja pandud haruldaste, üliväärtuslike ja ainukordsete Eesti nukufilmide nukkude kollektsioon. See sattus sinna kahtlemata „Nukufilmi” mingi saatusliku eksituse, meeltesegaduse või kollektiivse vaimutegevuse rikke tagajärjel, muud moodi ei oska ma seda seletada. Millalgi lihtsalt „Nukufilm” kinkis need nukud mänguasjamuuseumile ja täiesti põhjendamatult.” Jull ei saanud nüüd teisiti, kui pidi peopesaga paar korda vastu lauda lööma ja silpe rõhutama. „Aga need ei ole mänguasjad! Ei ole! Need on kunstivahendid, mis on toonud Eesti filmile läbi aegade hunnitult kuulsust ja lugupidamist, need on kunstniku loomingulise töö viljad ja nende koht on otse loomulikult pealinnas ja filmimuuseumis.”
Ta jäi mulle nõutult otsa vaatama ja mina tähendasin, et ma ei vaidle vastu.
„Eks ole,” rääkis veidi ärritunud, või ütleme siis, et ärritumist teesklev Jull edasi. „Kunksmoor, Kapten Trumm, Tuvitädi ja eriti muidugi Välek Vibulase kollektsioon, mis on maailmas unikaalne. Ja ma ei räägi siinkohal nende rahalisest väärtusest, ma räägin õiglusest ja loomingulisest austusest kunstnike vastu, kes on loonud need nukud ja toonud Eesti filmikunstile üleilmset tuntust. Juba aastaid oleme me viisakalt, kolleegi kombel teinud mänguasjamuuseumile ettepanekuid, et need nukud tagastada, et nad saaksid välja pandud väärilisel parnassil, seal, kus on nende saatusest määratud koht. Paraku oleme me põrkunud jäärapäisuse jäise müüri ja ma peaksin ka ütlema kadeduse, provintsliku kiivuse ja lihtsalt inimliku kiusu vastu. Meie ettepanekud on tagasi lükatud ja ka rahalisest kompensatsioonist on nad keeldunud. Me pakkusime neile, et me ostame välja Itaaliast täiesti ainulaadse Pinocchio nukkude täiskollektsiooni, mis, ma rõhutan, on kõik mänguasjad. Aga ei. Vastuseks me kuuleme ainult, kui orgaaniliseks mänguasjamuuseumi identiteedi osaks on need filminukud saanud, kuidas neid fännid lähemalt ja kaugemalt ikka vaatamas käivad, kuivõrd Tartu lapsed on nendega harjunud ja mis kõik veel sentimentaalne loba.”
„Ma nii huvi pärast küsin, et mis nende väärtus võiks olla? ” küsisin ma nagu muuseas.
„Internetioksjonil või mustal turul, jumal ma ei tea, Kunksmoori ja Trummi eest mõni Jaapani kollektsionäär annab miljoni kindlasti, Välek Vibulase eest üks kord rohkem. Aga arvestame siin, et mänguasjamuuseum ei omandanud neid turuhinnaga, eks ole, need annetati neile eksikombel, siis kui filmimuuseumi veel ei olnud. Nukufilme enam peaaegu maailmas ei tehta, see on kaduv kunst. Animatsioon on digitaliseerunud, nukufilm on ajalugu. Iga päevaga päris ehtsate nukufilmides mänginud nukkude hind aina kasvab, nad on hindamatud memorabiiliad seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest, nad kannavad ajas edasi kadunud ajastut, hääbunud kunstiliiki ja neid ei ole maailmas kuigipalju säilinud, iseäranis kuulsate nukufilmide nukke. Paadunud kollektsionääride jaoks on Kunksmoori nukk umbes sama, mis Ingrid Bergmani seljas olnud kleit „Casablancas” või päris piits, mida Indiana Jones on viibutanud.”
„Seega Ahveni töö oli siis mis täpselt?”
„Ahveni ülesanne oli võita mänguasjamuuseumi juhtkonna usaldus, teha seal karjääri ja korraldada enda valimine direktoriks,” teatas Jull.
Ja mina mõtlesin, et kahtlemata oli FIATil sealjuures kavas mõni sabotaažiakt Marja vastu.
„Edasi, kui radikaalne rühmitus mänguasjamuuseumis on vaigistatud, korraldab Ahven filminukkude üleandmise filmimuuseumile, mänguasjamuuseumile väga väärikatel ja soodsatel tingimustel. Kõik võidavad, kõik on rahul ja kõige suurem võitja on Eesti kunstiüldsus.”
„Ja mismoodi asetub sellesse kombinatsiooni operett Lõunakeskusega?”
„Edukas Lõunakeskuse tagasitõrjumine oli Ahveni missioon B, kui see on täidetud, on tal lihtsam täita missioon A, saada muuseumi direktoriks. Lõunakate alistamine tõstab tema reputatsiooni ja aitab täita missiooni A. Meie võimuses oli Ahvenit kaudselt ja eemalt aidata, väga lähedalt sekkuda ei olnud võimalik, me ei saanud lubada, et Lõunakeskuse omad haistavad, et meie oleme mängu segatud.”
Ma sain aru. Nii kui Saul ära jagab, et FIAT opereerib kellegi poolel – ja suure tõenäosusega on see mänguasjamuuseum, kuna seal on nende ihalusobjekt, filminukud – saavad nad tugeva hoova. Nad paljastavad Marjale Ahveni ja FIATi pikaajaline operatsioon on kõrbenud.
„Me oleme Tartus ikkagi võõral väljakul,” rääkis Jull. „Me suudame anda paar lööki, aga pikemaajaliselt me neid üle ei kombineeri. Ja veel üks asi, ma ei saanud riskida sellega, et nad kasutavad Ahvenit selleks, et meile tagasi teha, meil on üks kala üleval sellest ajast kui nad siin festivali tahtsid teha.”
Ma märkisin, et ma vist ei tea sellest midagi, kuigi ma nüüd juba aimasin.
„Nojah,” tähendas Jull jälle natuke süüdlaslikul ilmel, milles oli paar sentiliitrit võidurõõmu. „Juhtus selline asi, et Tartus taheti jälle rahvusvaheline filmifestival korraldada, auhindade ja autoriteetse žürii ja kõige sellega. Jälle, eks ole! Ükskord nad tekitasid miski tobeda armastusfilmi festari ja selle me lasime PÖFFil kiiresti alla neelata. Nüüd hakkas siin linnavalitsus jälle seda vana jonni ajama ja me saime aru, et asja taga on Lõunakeskus.”
„Muidugi,” pomisesin mina. „Kõik kinod on ju seal.”
„Eestis saab olla ainult üks festival ja see on PÖFF!” põrutas Jull. „Kõik muud nurgatagused festarid degradeerivad PÖFFi ja õõnestavad selle autoriteeti ja rahvusvahelist kaalu. Nii et me pidime selle jabura algatuse võimalikult kiiresti likvideerima ja on täiesti võimalik, et Lõunakeskus sai aru, et meie oleme mängus, kuigi me vee alt pead toona välja ei pistnud.”
“Aga on väheusutav, et nad selle pärast Ahveni oleks ära kustutanud,” ütlesin mina.
„Ma ei näe, et nad sellega otseselt midagi võidavad. Aga… ” ta tegi pausi, õngitses mulle masinast veel ühe kohvi ja viipas siis tähenduslikult tolle tütarlapse poole, kes seni oli vaikides kuulanud. „Aga,” ütles ta siis, „asjad võivad olla keerulisemad, kui ma arvasin. Kessu oli Ahveni kontakt ja meie Tartu tiimi juht, Kessu palun.”
Ja see tütarlaps noogutas kergelt ja astus paar sammu ette. Ta oli sihvakas, tugeva kehaehitusega, aga nõtke ja paendlik, kena, aga mitte väga meeldejääva näoga, tal oli lihtne oma välimust kiiresti muuta, kerge meik ainult, prillid, ja ta on hoopis keegi teine. Isegi Marja ei tunneks teda ära, kui see oli just Kessu, kellega ta Ahvenit oli linna peal näinud.
„Me kohtusime viimati eelmine teisipäev,” sõnas siis Kessu, tal oli madal ja vaikne hääl, mis mõjus, nagu seda oleks treenitud. Oli tal mingi näitlejakoolitus? „Ahven rääkis mulle eesolevast koosolekust ja oma strateegiast, kuidas tagada direktoriks valimine. Muuseas ta ütles, et Lõunakeskus on nende liasoonide grupist kellegi ära ostnud ja et sellel koosolekul loodab ta saada tõendid.”
„Tähendab, ta ei teadnud, kes see on?” küsisin mina.
Kessu raputas pead. „Tal olid omad kahtlused, aga ta ei öelnud neid välja, ta tahtis kindel olla. Ta näis peaaegu kindel olevat, ta ütles, et laseks meil midagi kiiresti üle kontrollida ja siis mängib ta selle info nii välja, et sellest tema missioonile kõige rohkem kasu on.”
„See tähendab, mis aitab tal direktoriks saada. Aga ometi, kui neil oli mutt sees, siis pidi Lõunakeskusel olema kogu info, mida koalitsioon plaanis. Ahven ei saanud ju sellega riskeerida, et nad veel rohkem teada saavad. Ta oleks pidanud kiiresti tegutsema.”
„Ja nähtavasti tegutses liiga kiiresti,” pomises Jull pahuralt. „Ei osanud ohutaset adekvaatselt hinnata. Kessu!”
„Ma sain temalt hädaohuteate,” ütles Kessu. „Kell 2.54. See oli meil kokku lepitud igaks juhuks, kiirvalimisega tühi sõnum, mis tähendas, et on kriis, kõrbemine või rünnak ja tal on vaja kohe evakueerimist.”
„Jah, kuramus, me ei olnud selleks valmis,” tähendas Jull häälel nagu oleks tal kange hambavalu.
„See on minu süü,” ütles Kessu. „Ma ei osanud päris ohtu oodata, see signaal oli meil kokku lepitud nagu rutiin, tavaline protokoll juhuks kui. Meie tiim ei olnud valmis, ma kihutasin ise kohale, tiim jõudis kolmveerand tundi hiljem. Aga ma jäin muidugi hiljaks, ma jõudsin politseiga samal ajal ja majja sisse ma enam ei saanud. Ma ei teadnud, mis oli juhtunud, tema telefon ei vastanud.”
„ Me häkkisime politsei sidekanalisse kohe,” ütles Jull. „Sealt ma siis kuulsin, et tapetud. Seega, Laura, asjade praegune seis on selline, et mul on vaja teada, kes minu mehe maha lõi. Kui need olid lõunakad, siis ma lähen nende peale kõigega, mis mul on, see on au ja põhimõtte küsimus, me läheme madratsitele ükskõik kui pikaks ajaks, aga ma maksan kätte. Politsei uurib ja teie uurite, mul ei ole mõtet iseseisvalt sellega tegelema hakata, ja mina ei pääse ligi sellele infole, millele sina pääsed, aga ma saan pakkuda abi, oma tiimi ja ressursse.” Ja korraks ta muigas ja lisas: „Ja paari vihjet.”
„Hästi,” ütlesin mina. „Ma saan aru, et Marja ei tohi praegu teada, kes Ahven päriselt oli, aga Agurile ma pean rääkima.”
„Kahtlemata, ja palun edasta maestro Agurile minu lugupidamine ja kummardus. Meie ja mänguasjamuuseumi kühvel on meievaheline asi, see ei laiene kirjandusmuuseumile,” kostis Jull.
„Mul on paar küsimust,” ütlesin siis mina. „Esiteks, milleks kõik see koreograafia lapsevankritega, kui te oleksite saanud lihtsalt Aguriga kontakti võtta ja asja ära rääkida?”
„Andeks,” ütles Jull. „Professionaalne kretinism ilmselt, aga ma tahtsin teada, kelle Agur kaasuse peale paneb – ja ma nägin, et kõige parema – ja pidin olema kindel, et sul saba otsas ei ole.”
„Teiseks, politsei võtab Ahveni nüüd teleskoobi alla. Kas on mingi võimalus, et…”
„Ei,” ütles Jull mille vahele ja raputas nii veendunult pead, nagu oleks talle tehtud ettepanek sodomiitlikuks orgiaks. „Tema legend on täiesti kõva, pragusid ei ole, ta oligi mõeldud imbumisagendiks, me värbasime ta juba ülikoolist, meiega ei ole tal mingit seost. Ahven kohtus ainult Kessuga, kellel on tõestatav narratiiv, et nad on klassikaaslased.”
Ma leppisin siis mõttes selle võimalusega, kuigi ma teadsin, et Lõvi-Lõrr oskab olla väga metoodiline, kui ta midagi kahtlast haistab.
„Mis need vihjed on?” küsisin ma siis.
„Nõo,” ütles Jull. „Tundub, et mingi jälg viib Nõosse. Veidi enne, kui me sind pardale võtsime, saatis Luukas oma grupist kolm meest Nõosse, sealtsamast muuseumist saatis, nii et ma eeldan, et mingi kuum jälg.”
„Nõosse,” pomisesin mina. See oli huvitav. Liasoonide grupi toimikust ei jooksnud Nõo kuidagi läbi, keegi ei elanud seal ega ei olnud Nõoga seotud. Samas – arvestades Nõo lähedust Lõunakeskusele ja selle üldist tähtsust Tartu poliitika ja kultuuripildi strateegias, ei olnud see üllatav. Nõosse oli kolinud viimasel ajal – eriti pärast võimuvahetust linnavalitsuses, mis tõi kaasa Tartu liikluslise blokadeerimise lõpetamise ja kiirteede ehitamise – suur osa vaimu- ja ärieliiti. Nõo oli juba Tartu eeslinn, Nõosse kerkinud villades elasid mitmed Tartu kirjandusgurud, näitlejad, kultuurijoodikud, pankurid, kinnisvaramagnaadid ja väidetavalt ka kahtlasema mainega tegelased, sealhulgas mitu raehärrat. Nõo omavalitsus oli kehtestanud mitmeid maksusoodustusi, nii et mõned nimetasid seda Tartumaa Bahamaks, see oli off-shore-paradiis, umbes nagu Kihnu. Ma lubasin Jullile, et ma uurin seda Nõo jälge.
„Teine vihje on,” ütles Jull, „või, ma ei tea kas see on üldse vihje, aga mis on Tartu vaim?”
Looming:
Romaanid
“Baiita needus” (2001)
“Palveränd uude maailma” (2003)
“Vabaduse kõrgeim määr” (2003)
“French ja Koulu” (2005)
“French ja Koulu Tarbatus” (2007)
“Frenchi ja Koulu reisid” (2009)
“Süvahavva: esimene suvi” (2013)
“Süvahavva: teine suvi” (2015)
“Raudrästiku aeg” (2016)
“Merivälja” (2017)
“Süvahavva: viimane suvi” (2020)
Sari “Kriminaalromaan vanast Tallinnast”
“Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (2010 ja 2011)
“Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (2010)
“Apteeker Melchior ja timuka tütar” (2011)
“Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja” (2013)
“Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” (2014)
“Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat” (2017)
“Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium” (2019)
Lühiromaanid
“Gondvana lapsed” (1999)
“Uskmatuse hind” (1999)
“Excelsuse konkistadoorid” (1999)
“Pan Grpowski jõulud” (1999)
“Obernoni Apokrüüf” (2000)
“Capaneusi Harta” (2000)
“Mees, kes ei joonud viskit” (2001)
“Väendru” (2001)
“Hathawareti teener” (2002)
“Maris Stella” (2003)
“Tagasi tulevikku IV” (2003)
“Doanizarre udulaam” (2009)
Jutud
“Deja-vu” (1998)
“Õnnekosk” (1998)
“Gondvana lapsed” (1998)
“Kliendi soov” (1999)
“Spitzbergeni nokturn” (1999)
“Kindel linn” (1999)
“Kõik võimalused maailmas” (1999)
“Koobassaare heinaküün” (2000)
“Nad tulevad täna öösel!” (1) (2000)
“Eeben” (2000)
“Nad tulevad täna öösel!” (2) (2000)
“Diplomitöö” (2000)
“Sierra Titauna nekropol” (2000)
“Aleana” (2000)
“”Kuningas Christeri Mõõk” ja Ingrid” (2000)
“Sindbadi kaheksas reis” (2000)
“Heeringakaupmees Hendriku mõrsja” (2000)
“Sild üle vaevavete” (2000)
“Rabaröövel” (2000)
“Meninos da rua” (2000)
“Isa süda” (2001)
“Fusion” (2001)
“Kevade tulek” (2001)
“Mees Assisi linnast” (2001)
“Liiga hilja” (2001)
“Veneetsia peeglite mõistatus” (2001)
“Paroodiad” (2001)
“Uneparandaja” (2001)
“Pengringeerion” (2001)
“Kord kuult (The Order from the Moon)” (2001)
“Sõber selvas” (2001)
“Terve maailm” (2001)
“Sindbadi üheksas reis” (2001)
“Vereta jaht” (2001)
“Enesemääramisõigus” (2002)
“Vend Rus” (2002)
“Püha Graal – 1984” (2002)
“Cuncti simus concanentes: Ave Maria” (2002)
“Novembrivalss Vanal väljakul” (2002)
“Vlad” (2003)
“Viljakoll” (2004)
“Tagasi süütusesse” (2004)
“Minu päevad Liinaga” (2008)
“Apteeker Melchior ja katustel tantsija” (2010)
Kogumikud
“Nad tulevad täna öösel!” (2000)
“Pan Grpowski üheksa juhtumit” (2001)
“Hathawareti teener” (2002)
“Roos ja lumekristall” (2006)
“Suudlevad vampiirid” (2011)
“Kolmevaimukivi” (2018)
Antoloogia
“Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte” (2005)
“Eestid, mida ei olnud” (2017)
“Vinguv jalaluu” (2018)
“Ülestõusjad ja kodukäijad” (2020)
Telesarjad
“Alpimaja” stsenaarium (2012)
“Süvahavva” stsenaarium (2012)
“Kuum jälg” stsenaarium (2015)
“Merivälja” stsenaarium (2017)
Näidendid
“Andromeda saar” (2013)
“Wabadusrist” (2013)
“Testamenditäitjad” (2014)
“Viimane mustpea” (2014)
“Varjuprohvet” (2016)
“Kodukäijad” (2019)
“Nõid” (2021)
“Trimmerdaja surm” (2021)
“Suvitusromaan” (2021)
“Hingede tund” (2021)
Stephen King
Foto: VillardSipaREXShutterstock
Stephen Edwin King (1947) USA ulme- ja õuduskirjanik. Paljud Stephen Kingi teosed on ka ekraniseeritud. Tema romaanidel põhinevad filmid “Roheline miil”, “Shawshanki lunastus”, “1408”, “Carrie” ja paljud teised.
Katkend:
Kirjutamisest, Mälestusteraamat ametioskustest, Hea Lugu 2018. Tõlkinud Jüri Kolk, lk 183-190.
Räägime nüüd natuke dialoogist, meie programmi kuuldavast osast. Dialoog on see, mis annab meie osatäitjatele nende hääle, ja see on otsustav nende iseloomude määratlemisel – ainult et see, mida inimesed teevad, ütleb meile selgemalt, millised nad on, ja kõne on kahtlane: ainult see, mida inimesed räägivad, annab tihti nende iseloomu teistele edasi viisil, millest nemad, – rääkijad – midagi ei aima.
Te võite mulle otsesõnu jutustada, et teie peategelane, Mistuh Butts, ei õppinud koolis hästi, õigupoolest ei käinudki kunagi eriti koolis, aga te võite anda sama edasi – ja tunduvalt elavamalt – tema kõne abil … ning üks hea ilukirjanduse peamisi reegleid on see, et ei tasu kunagi rääkida midagi, mida te saate hoopis näidata:
“Mis sa arvad?” küsis poiss. Ta sirgeldas pilku tõstmata oksaraoga tolmus. Tema joonistus võis kujutada palli või planeeti või olla lihtsalt ring. „Arvad, et Maa käib ümber Päikese, nagu nad räägivad?”
„Ma ei tea, mis nad räägivad,” vastas Mistuh Butts. „Ma`i ole kunagi seda uurind, mida seeh või teineh ütleb, sest igah ütleb esi asja kuni su pea hakkab lõpuks valut`ma ja sa`i taha inam süvva.”
„Mida tähendab „süvva”?” küsis poiss.
„Sa`i jäta ka kunagi oma küsimist!” röögatas Mistuh Butts. Ta kahmas poisilt oksarao ja murdis selle pooleks. „Isu süvva on su kõhus kui on aeg pugida! Vähem sa haige! Ja inimesed räägivad, et mina olen tohmus!”
„Oh, söögiisu, isu süüa,” lausus poiss rahulikult ja hakkas jälle joonistama, nüüd sõrmega.
Hästi komponeeritud dialoog näitab, kas tegelane on terane või juhm (Mistuh Buttsi ei saa tingimata pidada idioodiks ainult sellepärast, et ta ei saa öeldud „söögiisu”, me peame teda veidi kauem kuulama, enne kui selle kohta otsuse langetame), aus või ebaaus, lõbus või üks vanadest kuivikutest. Head dialoogi, sellist, mida kirjutavad George V. Higgins, Peter Straub või Graham Green, on rõõm lugeda, halb dialoog on surmav.
Kui rääkida dialoogist, on kirjanike oskused väga erisugusel tasemel. Teie oskusi selles vallas saab arendada, aga, nagu üks suurmees kunagi ütles (tegelikult oli see Clint Eastwood): „Inimene peab oma piire tundma.” H. P. Lovecraft oli õudusjutugeenius, aga kohutav dialoogikirjutaja. Paistab, et ta teadis seda ise ka, sest miljonitest sõnadest, mida ta kirjutas, on dialoogi vähem kui viis tuhat sõna. Järgnev lõik raamatust „Värv kosmosest” („The Color Out of Space”), milles surev farmer kirjeldab tulnukate kohalolu, kes on just vallutanud tema kaevu, näitlikustab Lovecrafti probleeme dialoogiga. Kuulge, inimesed lihtsalt ei räägi nii, isegi mitte surivoodil:
„Tühjus … tühjus … värv … see kõrvetab … külm ja märg … aga see põletab … see elas kaevus … ma nägin seda … nagu suits … justnagu eelmise kevade lilled … kaev hiilgas öösi … kõik elus … imes elu kõigest välja … kivis … see pidi tulema selle kivi seest … mürgitas siin kõik … ei tea, mis see tahab … see ümmargune asi, mille kolledžimehed kivist välja kaevasid … see oli sama värvi … just sama nagu lilled ja taimed … seemned … ma olen näinud, sel nädala kõik mädaneb … see taob su mõistuse maatasa ja siis võtab su … kõrvetab su ära … see tuleb mingist paigast, kus asjad ei ole nagu siin … üks neist professoritest ütli nii …”
Ja nii edasi ja nii edasi, hoolikalt konstrueeritud väljajätteliste infopurtsatustena. Raske on öelda, mis täpselt Lovecrafti dialoogil viga on, kui mitte arvestada ilmselget: see on pingutatud ja elutu, tulvil maakate kõnepruuki („see tuleb mingist paigast, kus asjad ei ole nagu siin”). Kui dialoogiga on kõik korras, siis tunneme selle ära. Kui ei ole korras, tunneme samuti – see hakkab kõrva peale nagu halvasti häälestatud muusikariist.
Lovecraft oli – niipalju kui teada – nii snobistlik kui ka piinavalt häbelik (ta oli ka ohjeldamatu rassist, tema lood on täis pahelisi aafriklasi ja sedasorti salaplaane sepitsevaid juute, kelle pärast mu onu Oren alati pärast nelja või viit õlut muretsema hakkas), selline kirjanik, kes peab tohutut kirjavahetust, aga saab teistega kohtudes nendega halvasti läbi – kui ta elaks praegu, asuks tema eksistentsi teravik tõenäoliselt eri interneti jututubades. Dialoogi kirjutamine on oskus, mille õpivad kõige paremini selgeks inimesed, kes naudivad teistega rääkimist ja nende kuulamist – eriti kuulamist, nad korjavad üles eri aktsente, rütme, dialekti ja eri inimrühmade slängi. Lovecrafti-taolised üksiklased kirjutavad seda tihti halvasti või hoolikusega, mis on omane inimestele, kes kirjutavad mõnes keeles, mis ei ole nende emakeel.
Ma ei tea, kas praegusaegne romaanikirjanik John Katzenbach on üksildane või mitte, aga tema romaanis „Harti sõda” („Hart`s War”) leidub meeldejäävalt kehva dialoogi. Katzenbach on sedasorti romaanikirjanik, kes ajab loovkirjutamise õpetajad hulluks; suurepärane loojutustaja, kelle kunst on rikutud enesekorduste (parandatav viga) ja dialoogiga, mis on täiesti puine (viga, mida ilmselt ei anna parandada). „Harti sõda” on krimiromaan, mille tegevustik toimub teise maailmasõja sõjavangide laagris – kena mõte, aga Katzenbachi käes muutub see problemaatiliseks, kui tal olukord tõeliselt kuumaks läheb. Siin räägib kolonelleitnant Phillip Pryce sõpradega vahetult enne seda, kui sakslased, kes liitlaste lennuväelaste vangilaagrit valvavad, ta ära viivad – mitte tagasi kodumaale saatmiseks, nagu nad väidavad, vaid arvatavasti selleks, et ta metsas maha lasta.
Pryce kahmas uuesti Tommyst kinni. „Tommy,” sosistas ta, „see ei ole juhus! Miski ei ole nii, nagu paistab! Kaeva sügavamalt! Päästa ta, semu, päästa ta! Rohkem kui kunagi varem usun ma nüüd, et Scott on süütu! (…)
Te peate nüüd ise hakkama saama, poisid. Ja pidage meeles, ma ootan teilt, et te elate selle üle. Jääte ellu! Mis ka juhtub! „
Ta pöördus tagasi sakslaste poole. „Hästi, Hauptmann,” ütles ta ootamatult, ebatavaliselt rahuliku otsustavusega. „Ma olen nüüd valmis. Tehke minuga, mida tahate.”
Kas Katzenbach ei saa aru, et iga rida kolonelleitnandi tekstist kas on klišee neljakümnendate lõpu sõjafilmist või püüab ta seda samamoodi teadlikult kasutada, et kutsuda lugejates esile kaastunnet, kurbust ja võib-olla ka nostalgiat. Ükskõik kumba pidi see ka on, see ei tööta. Ainus tunne, mida see lõik äratab, on teatud kannatamatu uskmatus. Te jääte imestama, kas mõni toimetaja on seda üldse näinud, ja kui on, siis mis peatas tema sinise pastaka. Arvestades, et Katzenbach on muus silmapaistvalt andekas, kipub tema läbikukkumine siin tugevdama mu arvamust, et hea dialoogi kirjutamine on samavõrd kunst kui oskus.
Paljud head dialoogikirjutajad paistavad lihtsalt olevat sündinud täpse kõrvaga, just nagu mõni muusik ja laulja tabab nooti täiuslikult või peaaegu täiuslikult. Siin on lõik Elmore Leonardi romaanist „Võta vabalt” („Be Cool”). Võite võrrelda seda Lovecrafti ja Katzenbachi lõikudega eespool ning te märkate, et siin esineb täiesti aus vestlus, mitte puine monoloog:
Chili … Kui Tommy küsis: „Kas sul on kõik kombes?” vaatas ta jälle üles.
„Kas tahad teada, kuidas mul naistega on?”
„Ma mõtlen su äri. Kuidas see läheb? Ma tean, et „Kutsuge Leo” oli edukas, suurepärane film, suurepärane. Ja kas tead, mis veel? See oli pealegi hea film. Aga selle järg – mis selle nimi oligi?”
„”Kao ära.””
„Jajah, nii just läkski, enne kui mul oli võimalus seda näha – see kadus.”
„Selle esimene linastusnädal ei olnud nii edukas, seepärast tuli stuudio tagant ära. Ma olin kohe alguses järje tegemise vastu. Aga see tüüp, kes Toweris tootmisosakonda juhtis, ütles, et nad teevad filmi igal juhul, kas minuga või minuta. Ma mõtlesin: hüva, kui mina tuleksin välja hea looga …”.
Kaks kutti söövad Beverly Hillsis ja me teame kohe, et nad on mõlemad tegudeinimesed. Nad võivad olla teesklejad (aga võib-olla ei ole), ent nad võluvad meid Leonardi loo kontekstis otsekohe, tegelikult võtame nad avasüli vastu. Nende jutt on nii tõeline, et osalt tunneme seda süütundega segatud rõõmu, mis tabab inimest, kellele jääb paar fraasi kõrvu ja siis hakkab ta võõrast, huvitavat jutuajamist pealt kuulama. Saame kätte ka arusaamise tegelastest, ehkki ainult uduse pildi. See on romaani alguses (tegelikult teisel leheküljel) ja Leonard on proff. Ta teab, et ei pea kõike korraga ära tegema. Ometi saame midagi ka Tommy kohta teada, kui te veenab Chilit, et „Kutsuge Leo” ei ole ainult suurepärane, vaid ka hea.
Võiksime endalt küsida, kas selline dialoog on tõetruu või truu ainult teatavale mõttele elust, kindlale stereotüüpsele kujutisele Hollywoodi tegelinskitest, Hollywoodi lõunasöökidest ja kokkulepete sõlmimisest Hollywoodis. See on õigustatud küsimus ja vastus on: võib-olla on õige teine. Ometi kõlab see dialoog õigesti, parimal tasemel (ja ehkki „Võta vabalt” on üsna hea meelelahutus, on see Leonardi parimast kaugel), Elmore Leonard suudab luua teatavat tänavapoeesiat. Oskus, mida on sellise dialoogi kirjutamiseks vaja, tuleb aastatepikkuse harjutamisega, see kunst sünnib loomingulisest kujutlusvõimest, mis teeb kõvasti tööd ja naudib seda.
Nagu ka kõigi teiste kirjutamise tahkude puhul on hea dialoogi kirjutamise alus ausus. Ja kui te olete aus sõnades, mis tulevad teie tegelaste suust, avastate, et teid tabab päris kõva kriitikatulv. Ei möödu nädalatki, kui ma ei saaks vähemalt üht maruvihast kirja (enamasti tuleb neid rohkem kui üks), mis süüdistab mind ropendamises, kitsarinnalisuses, homofoobias, mõrtsukalikkuses, labasuses või nimetab mind otsesõnu psühhopaadiks. Enamikul juhtudest ajab mu kirjasaatjatel vere keema dialoog: „Kaome siit Dodge ist kus kurat” või „Ma ei salli siin nõgisid” või „Mida sa enda arvates teed, sa kuradi pede?”
Mu ema, puhaku ta rahus, ei kiitnud sellise keelepruugi labasust heaks, ta nimetas seda lollide keeleks. See ei takistanud teda ometigi karjatamast „Oh perse!”, kui ta kõrvetas saia ära või virutas pildi jaoks naela seina lüües haamriga pöidla pihta. See ei takista enamikku inimesi, ei kristlasi ega paganaid, midagi sarnast (või isegi veel värvikamat) ütlemast, kui koer plüüsvaibale oksendab või kui auto tungraua pealt alla sajab. Oluline on rääkida tõtt, sellest sõltub nii palju, nagu William Carlos Williams peaaegu ütles, kui ta sellest punasest mänguautost kirjutas. Kombekuse Leegionile ei pruugi meeldida sõna „pask” ja see ei pruugi teile endalegi väga meeldida, aga mõnikord te lihtsalt ei pääse sellest – ükski laps ei ole jooksnud ema juurde ja öelnud, et tema väike õde „tühjendas ennast” just vanni, aga „sittus” on, ma kardan, väga tõenäoline sõnavalik (väikestel naasklitel on lõpuks ju suured kõrvad).
Te peate dialoogi kirjutades tõtt rääkima, kui tahate, et selles oleks kajavus ja usutavus, mida „Harti sõjal”, ehkki heal lool, kahjuks napib – ja see tõde peab ulatuma selleni välja, mida ütlevad inimesed, kui löövad haamriga pöidla pihta. Kui asendate sõna „persse!” fraasiga „no tere talv!”, sest te mõtlete Kombekuse Leegionile, siis rikute kirjaniku ja lugeja kirjutamata lepingut – teie lubadust rääkida väljamõeldud loo abil tõtt selle kohta, kuidas inimesed räägivad ja käituvad.
Teisest küljest ei pruugi üks tegelastest (näiteks peategelase vanatüdrukust tädi) tõesti haamriga pöidla pihta virutades öelda „persse!”, vaid „no tere talv!”. Te saate aru, millist väljendit kasutada, kui oma tegelast tunnete, ja me saame rääkija kohta teada midagi, mis muudab ta elavamaks ja huvitavamaks. Jutu tuum on selles, et igal tegelasel tuleb lasta vabalt rääkida, mõtlemata, kas Kombekuse Leegion või Kristlike Naiste Lugemisklubi selle heaks kiidab. Teisiti käituda on nii argpükslik kui ka ebaaus ja, uskuge mind, kahekümne esimese sajandi lävel ei ole Ameerika ilukirjanduse kirjutamine intellektuaalselt argade jaoks. Siin on karjakaupa isehakanud tsensoreid ja ehkki neil võivad olla erisugused eesmärgid, tahavad nad kõik üldjoontes sama: et teie näeksite maailma nii nagu nemad … või peaksite vähemalt suu nendel teemadel, mida te näete teistsugusena. Nad võitlevad status quo eest. Nad pole tingimata halvad inimesed, aga ohtlikud – juhul kui juhtute uskuma mõttevabadusse.
Tegelikult nõustun emaga: ropendamine ja labasus on lollide ja sõnasuutmatute keel. See tähendab enamasti, leidub ka erandeid, kaasa arvatud värvikad ja elavad igapäevased ütlemised. Drive-in is saad igal juhul lüpsta; mul on nii kiire, et vesi perses keeb; ükskõik kummast otsast junni nuusutada – need väljendid ja teised nendesarnased, ei sobi küll külalistetuppa, aga need on tabavad ja teravad.
Eesti keeles ilmunud teosed
“Surmahotell”, 1. ja 2. osa, Katherine 1994
“Raamatukogupolitseinik”, Kupar 1995
“Salaaken, salaaed”, Kupar 1996
“Carrie”, Katariina 1997
“Misery”, Elmatar 1998 (sarjas “Öölane”)
“Tulesüütaja”, Ersen 1998
“Kõik on mõeldav”, Pegasus 2003
“Laskur”, Pegasus 2006 (Tume torn, I osa)
“Kolm saatusekaarti”, Pegasus 2007 (Tume torn, II osa)
“Ahermaad”, Pegasus 2007 (Tume torn, III osa)
“Misery”, Eesti Päevaleht 2007
“Võlur ja klaas”, Pegasus 2008 (Tume torn, IV osa)
“Mobla”, Pegasus 2008
“Udu”, Fantaasia 2008
“Calla hundid”, Pegasus 2009 (Tume torn, V osa)
“Lisey lugu”, Pegasus 2009
“Susannah’ laul”, Pegasus 2009 (Tume torn, VI osa)
“Tume torn”, Pegasus 2010 (Tume torn, VII osa)
“Pärast päikeseloojangut”, Pegasus 2012
“Isemoodi aastaajad”, Fantaasia 2012
“Lemmikloomasurnuaid”, Pegasus 2013
“Carrie”, Skymarket 2013
“Härra Mercedes”, Ajakirjade Kirjastus 2015
“Mis hundi suus, see hundi oma”, Ajakirjade Kirjastus 2016
“Valve lõpp”, Ajakirjade Kirjastus 2017
“Hiilgus”, Ühinenud Ajakirjad 2018
“Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest”, Hea Lugu 2018
“Lemmikloomasurnuaid”, Pegasus 2019
“Öine vahetus”, Fantaasia 2019
“Instituut”, Hea Lugu 2020
“Draakoni silmad”, Fantaasia 2021
“Hiljem”, Hea Lugu 2021
Frank Herbert
Frank Herbert (8. oktoober 1920 – 11. veebruar 1986) Ameerika Ühendriikide ulmekirjanik. Frank Herbert on tuntud eekõige “Düüni”-sarja loojana. Sarja avaraamat on saanud nii Hugo kui ka Nebula auhinna.
Katkend: Düüni ketserid, Varrak 2006. Tõlkinud Juhan Habicht. Lk 152 – 159.
Seadus valib alati poole, lähtudes sellest, kelle käes on täidesaates jõud. Moraalil ja juriidilistel peensustel on sellega vähe tegemist, sest põhiküsimus on: kelle käes on mõjuvõim?
Bene Gesseriti nõukogu protokollid,
kaust #XOX232
Kohe, kui Taraza oli koos saatjaskonnaga Gammult lahkunud, süvenes Teg töösse. Kindluses tuli paika panna uus sisekord, mis hoiaks Schwangyu ja ghola vahel distantsi. Taraza käsk.
„Ta võib jälgida, palju tahab. Aga puudutada ei tohi. ”
Töökoormusest hoolimata leidis Teg end suvalistel hetkedel mingi määratlematu murelikkuse ajel tühjusse põrnitsemast. Taraza ja kaaskonna päästmine transpordilaevalt ja Odrade kummaline pihtimus ei sobinud talle arusaadavatesse andmestruktuuridesse.
Sõltuvused… kiilupalgid…
Teg avastas end oma kabinetis istumas, laual oli muudetud vahetustega töögraafik, mis ootas tema heakskiitu, ja esimesel hetkel polnud tal aimugi, palju kell võiks olla ja isegi, mis päev parajasti on. Kulus hetk, et end ruumis ja hetkes paika seada.
Keskhommik. Taraza oli oma seltskonnaga lahkunud kahe päeva eest. Ta oli üksi. Jah, Patrin oli selleks päevaks võtnud Duncani treeningud enda peale, et Teg saaks tähtsaid otsuseid teha.
Kabinet Tegi ümber tundus võõrana. Ometigi, iga üksikasi, mida ta vaatas, oli tuttav. Siin oli ta isiklik andmekonsool. Ta mundrikuub oli korralikult kõrvaltooli leenile riputatud. Ta püüdis mentaadiseisundit võtta, kuid leidis, et mõistus tõrgub. Seda polnud juhtunud õpiaastatest saadik.
Õpinguaastad.
Kahepeale olid Taraza ja Odrade ta jälle mingil moel õppima tõuganud.
Enesekasvatus.
Nagu kõrvaltvaatajale, pakkus mälu talle ammust vestlust Tarazaga. Kui tuttav see tundus. Ta oli nagu jälle seal, oma mälestustes lõksus.
Nad mõlemad Tarazaga olid siis üsna väsinud otsustest ja sammudest, mida oli vaja verise kokkupõrke ära hoidmiseks – Barandico juhtum. Nüüdseks oli see vaid väike luksatus ajaloos, aga siis oli see võtnud kogu nende energia.
Kui kokkulepe oli allkirjastatud, kutsus Taraza ta väikesesse salongi oma null-laeval. Taraza oli rääkinud sundimatult, kiitnud tema tarkust ja läbinägelikkust, mis oli leidnud osapooltes kompromissi loomiseks vajalikud nõrkused.
Nad olid tegutsenud järjest ligi kolmkümmend tundi ja Tegi rõõmustas võimalus korraks maha istuda, Taraza aga valis oma joogiautomaadil koodi. See valmistas neile kuulekalt kaks kõrget klaasi kreemikaspruuni vedelikuga.
Teg tundis lõhna ära, kui Taraza talle klaasi ulatas. See oli kiire toimega energiajook, mida Bene Gesseriti liikmed jagasid kõrvalistega väga harva. Aga Taraza ei pidanud teda enam kõrvaliseks.
Teg võttis suure lonksu, pea kuklas ja pilk Taraza väikese salongi kaunistatud lael. See null-laev oli vana mudel, valmistatud siis, mil kaunistustele pandi suuremat rõhku: nikerdustega karniisid, baroksed kujundid kõigil pindadel.
Joogi maitse tõi mälust esile lapsepõlve, melanži vesitõmmise…
„Ema valmistas mulle seda ikka, kui olin end üle pingutanud,” ütles ta, pilku käes olevale klaasile langetades. Ta tundis juba, kuidas rahustav energia kehas voolab.
Taraza istus oma joogiga tema vastu toolkoerale, kohevale valgele elusmööblile, mis seadis end pika tutvuse kergusega tema keha järele. Tegi jaoks oli Taraza varunud vanamoelise rohelise polstriga tooli, nüüd märkas ta toolkoerale heidetud pilku ja muigas.
„Maitsed on erinevad, Miles.” Taraza rüüpas ja ohkas. „Ah, see oli kurnav, kuid kokkuvõttes hea töö. Vahepeal oli hetki, mil asjad kippusid väga vastikuks minema.”
Teg leidis, et Taraza lõõgastumine mõjub talle liigutavalt. See polnud poos, mingi valmis mask, mis neid eraldaks ja rõhutaks nende rollide erinevust Bene Gesseriti hierarhias. Taraza oli ilmselgelt sõbralik ja temas polnud vähimatki vihjet mingile ärakasutamissoovile. Ta oli see, kellena ta näis – kui seda üldse sai öelda Auväärse Emaga kohtudes.
Meeleolu tõustes mõistis Teg, et on Alma Mavis Taraza mõistmisel juba üsna osavaks muutunud, isegi juhul kui too kasutas mõnd oma maskidest.
„Su ema õpetas sulle rohkem, kui tal kästi sulle õpetada,” ütles Taraza. „Tark naine, aga järjekordne ketser. Näib, et neid me viimasel ajal ainult aretamegi.”
„Ketser?” See etteheide tuli Tegile üllatusena.
„Ah, see on õeskonna eranali,” ütles Taraza. „Me peaksime Kõrgeima Ema käske täitma täieliku pühendumusega. Seda me ka teeme, välja arvatud juhud, mil me nendega ei nõustu.”
Teg naeratas ja võttis suure lonksu.
„Kummaline,” ütles Taraza, „aga selle äsjase väikese ägeda kokkupõrke käigus ma märkasin, et suhtlen sinuga nii, nagu ma suhtleksin mõnega õdedest.”
Teg tundis, kuidas jook ta kõhtu soojendab. Sõõrmetesse jäi kerge kõhelus. Ta asetas tühja klaasi lauakesele ja lausus selle poole vaadates: „Mu vanim tütar…”
„See on siis Dimela. Sa oleksid pidanud ta meile lubama, Miles.”
„See polnud minu otsus.”
„Aga sinu sõna oleks…” Taraza õlgu. „Hea küll, see on minevik. Mis Dimelaga on?”
„Ta arvab, et sageli olen ma liiga paljugi nagu üks teist.”
„Liiga palju?”
„Ta on mulle raevukalt truu, Kõrgeim Ema. Ta ei mõista päris hästi meie suhte olemust ja…”
„Mis on meie suhe?”
„Sina käsid ja mina kuuletun.”
Taraza vaatas teda üle oma klaasi serva. Langetas siis klaasi ja ütles: „Jah, sina pole kunagi olnud ketser, Miles. Ehk… ühel päeval…”
Ta ütles kiiresti, lootes Tarazat sellistest mõtetest eemale juhtida: „Dimela arvab, et pikaajaline melanži kasutamine muudab inimesed teiesarnaseks.”
„Ongi nii või? Kas pole kummaline, Miles, et eluiga pikendaval joogil on nii palju kõrvaltoimeid?”
„Minu meelest ei ole see kummaline.”
„Ei, sinu meelest muidugi mitte.” Taraza tühjendas klaasi ja pani selle käest. „Ma mõtlesin rohkem sellele, kuidas eluea märgatav pikenemine annab mõnele inimesele, sinule näiteks, sügava arusaamise inimloomusest.”
„Elame kauem ja näeme rohkem,” ütles Teg.
„Ma ei usu, et see oleks nii lihtne. Mõni inimene ei märka kunagi midagi. Elu lihtsalt juhtub, nende jaoks. Nad üritavad toime tulla pelgalt nüri järjekindlusega ning kui miski ähvardab nende petlikku rahu, reageerivad nad viha ja tõrksusega.”
„Ma pole kunagi saanud vürtsi kohta kokku rahuldavat tabelarvutust,” ütles Teg, viidates mentaatide tavalisele andmete sorteerimise protsessile.
Taraza noogutas. Ilmselt oli ta sama raskusega kokku puutunud. „Õeskonnas me kaldume olema ühekülgsemad kui mentaadid,” ütles ta. „Meil on omad meetodid sellest ülesaamiseks, aga üldjoontes on see ikka nii.”
„Meie eelkäijate jaoks on see probleem juba ammu olemas olnud,” ütles Teg.
„Enne vürtsi oli see teisiti.”
„Aga nende elud olid nii lühikesed.”
„Viiskümmend või isegi sada aastat ei paista meie jaoks just väga pikana, aga ometi…”
„Suutsid nad oma aega paremini kasutada?”
„Oh, vahel olid nad üsna pöörased.”
Teg mõistis, et Taraza jagab talle oma teiste mälude kogemusi. See polnud tal esimene kord iidseid õpetusi kuulda. Ema oli neid sobivatel hetkedel kasutanud, alati koos mingi õpetusega. Mida Taraza nüüd teeb? Õpetab midagi?
„Melanž on paljukäeline koletis,” ütles Taraza.
„Soovid sa vahel, et inimkond poleks seda kunagi leidnud?”
„Bene Gesseriti poleks ilma selleta olemas.”
„Ega ka Gildi.”
„Aga poleks olnud ka Türanni või Muaddibi. Vürts ühe käega annab, aga kõigi teiste kätega võtab.” „Millises käes on see, mida meie tahame?” küsis Teg. „Kas küsimus polegi mitte alati selles?” „Miles, sa oled iseäralik, kas sa tead seda? Mentaadid sukelduvad väga harva filosoofiasse. Ma arvan, et see on üks su tugevamaid külgi. Sa oled ülimalt kahtlemisvõimeline.” Teg kehitas õlgu. Selline pööre vestluses tegi teda närviliseks. „See ei tee sulle nalja,” nentis Taraza. „Aga jää igal juhul oma kahtluste juurde. Kahtlus on filosoofile hädavajalik.” „Nii zensunni õpetus meile kinnitab.” „Selles osas on kõik müstikud ühel nõul, Miles. Ära kunagi alahinda kahtluste jõudu. Väga veenev. Stori hoiab kahtlust ja veendumust samas käes.”
Teg küsis üllatunult: „Kas Auväärsed Emad tegelevad zensunni rituaalidega?” Ta polnud varem midagi sellist isegi kahtlustanud.
„Ainult üks kord,” vastas Taraza. „Me saavutame stori kõrgeima, totaalse vormi. See haarab kaaasa iga viimase kui raku.” „Vürtsiagoonia,” ütles Teg. „Ma olin kindel, et su ema rääkis sellest. Ilmselt ta ei selgitanud selle seost zensunniga.” Teg neelas kurku kogunenud klombi alla. Põnev! Taraza andis talle uue kaemuse Bene Gesseritist. See muutis kogu ta senist ettekujutust, muuhulgas ka tema pilti oma emast. Kõik need naised paigutusid tema jaoks kättesaamatusse paika, tema ei saanud sinna järgneda. Nad võisid kohati mõelda talle kui kaaslasele, kuid ta ei pääsenud iial nende siseringi. Ta võis neid jäljendada, mitte enamat. Temast ei saaks kunagi Muaddibi või Türanni.
„Etteteadmine,” ütles Taraza.
See sõna nihutas Tegi tähelepanu. Kõneaine oleks nagu muutunud, aga ei muutunud ka.
„Ma just mõtlesingi Muaddibile,” ütles Teg. „Sa arvad, et ta ennustas tulevikku?” ütles Taraza. „Mentaadile nii õpetatakse.” „Ma kuulen su hääles kahtlust, Miles. Kas ta ennustas või ta lõi? Etteteadmine võib olla tappev. Inimesed, kes tulevad oraakli juurde ennustust nõudma, tahavad teada, kui palju maksab järgmisel aastal vaalavill või midagi samavõrra maist. Keegi ei taha hetketäpsusega ülevaadet kogu oma edasisest elust.” „Poleks üllatusi,” ütles Teg. „Täpselt, kui sul oleks selline etteteadmine, muutuks su elu väljakannatamatult igavaks.” „Sa arvad, et Muaddibi elu oli igav?”
„Ja Türanni elu samuti. Me arvame, et nad tegelesid kogu elu enda loodud ahelate lõhkumisega.”
„Aga nad uskusid, et…”
„Ära unusta filosoofi kahtlust, Miles. Ettevaatust! Kes usub, selle aju kärbub. Ei kasva enam väljapoole, lõputusse, lõpmatusse universumisse.”
Teg istus hetke vaikides. Ta tajus väsimust, mille jook oli meeltest välja tõrjunud, ja tajus ka, kuidas ta mõtted olid uute ideede sissetungi tõttu sogaseks muutunud. Mõlema kohta oli talle õpetatud, et need nõrgendavad mentaati, kuid tundis end hoopis tugevamana.
Ta õpetab mulle midagi, mõtles Teg. Siin peab olema midagi õpetlikku.
Nagu oleks tekst tulikirjas ta vaimusilma ette ilmunud, leidis ta kogu oma mentaaditähelepanu keskenduvat zensunni manitsusele, mida õpetati igaühele, kes mentaatide koolis õpinguid alustas:
Oma usuga diskreetsetesse singulaarsustesse eitad sa igasugust liikumist, nii arengut kui taandarengut. Usk fikseerib diskreetse universumi ja sunnib seda püsima. Millelgi ei saa lasta muutuda, sest siis kaoks su mittemuutuv universum. Aga see liigub iseenesest, kui sina ei liigu. See areneb sinust kaugemale ja sa ei ulatu enam selleni.
„Ja mis kõige veidram,” ütles Taraza, võttes omaks meeleolu, mille ta oli loonud. „Ixi teadlased ei näe, et nende universumis domineerivad nende endi uskumused.”
Teg vaatas talle vaikides, ootavalt vastu.
„Ixi uskumused sobivad suurepäraselt nende maailmavaateliste valikutega,” jätkas Taraza. „Nende universum ei toimi iseenesest, vaid sooritab nende poolt valitud katset.”
Teg vabanes võpatusega mälestustest ja leidis end jälle Gammu kindlusest. Endiselt istus ta oma kabinetis, tuttaval toolil. Kiire pilk kinnitas, et kõik asjad olid täpselt seal, kuhu ta oli need pannud. Möödunud oli vaid mõni minut, aga ruum ja selle sisustus ei tundunud enam võõrana. Ta sai võtta mentaadiseisundi ja sellest välja tulla. Kõik oli taastunud.
Taraza tol kaugel ajal antud joogi lõhn ja maitse kihelesid keele ja sõõrmetes. Hetke pärast teadis ta mentaadina, et võib soovi korral kogu episoodi uuesti läbi elada – varjutatud kumakuulide mahe valgus, tooli pehmus istumise all, nende mõlema hääletämbrid. See kõik oli taaselustamiseks valmis, külmutatud, mälusopis omaette kapslis.
Ent selle vana mälestuse esilemanamine oli loonud maagilise universumi, kus ta oskused võimendusid lausa uskumatul kombel. Selles maagilises universumis polnud aatomeid, ümberringi olid ainult lained ja aukartust äratavad liikumised. Ta oli sunnitud loobuma kõigist usu ja mõistmise rajatud barjääridest. See universum oli läbipaistev. Ta nägi läbi selle, ilma ühegi särava filtrita, mis oleks tõelisuse asemel läbi lasknud vaid projektsiooni. Temast tegi see maagiline universum aktiivse kujutlusvõimega tuuma, tema võime kujutluspilte luua oli ainus ekraan, millele tajutavaid projektsioone tekitada.
Seal olen ma ühtaegu näitleja ja etendus.
Kabinet Tegi ümber väreles aistitava reaalsuse piiril. Ta tundis, kuidas ta teadvus tõmbub kokku üheks kitsaks sihis ja samas täitis see siht ta universumi. Ta oli avatud lõpmatusele.
Taraza tegi seda meelega! mõtles Teg. Ta võimendas mind!
Teda täitis aukartus. Nüüd ta mõistis, kuidas ta tütar Odrade oli ammutanud samasugusest jõust, et luua Tarazale „Atreidese Manifest”. Tema enda mentaadivõimed lahustusid selles suuremas kujundis.
Taraza nõudis temalt hirmuäratavat etendust. Et midagi sellist võiks vaja minna, oli innustav väljakutse, ent samas ka kohutav. See võis hõlpsasti tähendada õeskonna lõppu.
„Düüni” eestindused
“Düün”, tõlkinud Urmas Alas, Varrak, 1996, 2002
“Düüni messias”, tõlkinud Viivi Verrev, Varrak, 2002
“Düüni lapsed”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2004
“Düüni jumal ja keiser”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2005
“Düüni ketserid”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2006
“Düün – kapiitlisaal”, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak, 2007
Stanislaw Lem
Stanisław Herman Lem (12. september 1921 Lviv – 27. märts 2006 Kraków) oli juudi päritolu Poola kirjanik, filosoof ja satiirik.
Lem on tuntud põhiliselt oma teadusliku fantastika järgi. Tema teoseid on tõlgitud 41 keelde ja tema raamatuid on müüdud üle 27 miljoni eksemplari.
“Oma autobiograafias peab Lem oluliseks perekonna, eelkõige arstist isa ja tema meditsiiniraamatute mõju, läbielatud sõdu ja okupatsioone, millest nende pere imekombel välja tuli, kuigi nad aeti minema kodulinnast Lwówist (Lvivist) ja Lemi onu lasid sakslased koos hulga teiste poola haritlastega sõja alguspäevil maha. Nimetamisväärt on, et koolipõlves tehtud intelligentsitestide järgi oli noor Stanisław kõige kõrgema IQga koolilaps Lõuna-Poolas (IQ = 180).
Lemi viimastest mõtteavaldustest kõlab sügav pessimism ja misantroopiani ulatuv pettumus inimeses. Toonasest tehnooptimismist või vähemalt vaimustusest tehnoloogia võimaluste üle, mida kajastab näiteks raamat “Summa technologiae”, ei ole midagi järele jäänud. Ta leiab, et inimene on tapja-ahv, kelle kätte on antud habemenuga.
Nõukogude Liidus oli Lem populaarne, võib-olla populaarsemgi kui oma kodumaal, kus tema fantaasiarikas ratsionalism ja klerikalismi põlgus leidsid vähe vastukaja. Ning kindlasti ka Eestis, kus Lemi jutte on uuesti avaldatud ka iseseisvusajal. Lemi tähendust kultuurile, mida peaaegu söandan nimetada nõukogude kultuuriks, ilmestab seegi, et tema romaani “Solaris” järgi tegi filmi Andrei Tarkovski. Lem oma science fiction’iga oli üks meie aknaid vabamõtlemisse nagu Norbert Wiener oma küberneetikaga. Tema aitas teadlaste ja tehnikute seas levitada filosoofilis-esseistlikku mõtet, näha teaduse ja tehnika saavutusi, probleeme, ent ka ohtusid laiemas perspektiivis, mille eest peame talle olema tänulikud.
Ühes oma viimases intervjuus ütleb Lem, et ta ei usu elusse pärast surma, kuna selle kohta ei ole mingeid usaldusväärseid tõendeid. Tunnen, et siingi olen temaga solidaarne. Oleks imelik öelda talle “Puhaku rahus”, sest seda, kes võiks puhata, ei ole enam olemas.” /Jaan Kaplinski Stanisław Lem`ist/
Katkend: Robotite muinasjutud, Päike ja Pilv 2021, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Kuningas Globares ja targad
Epariidi kuningas Globares kutsus oma palge ette kolm kõige suuremat tarka ja ütles neile:
„Tõepoolest, kohutav on saatus kuningal, kes on kogenud kõike, mida kogeda võib, nii et see, mida talle räägitakse, kõlab kui tühja tünni kõma! Ma tahan imestada, aga tunnen tüdimust, ma tahan vapustusi, aga kuulen viljatut loba, ma nõuan ebatavalisust, aga mind kostitatakse lamedate kiitustega. Kas teate, targad, et ma käskisin täna hukata kõik oma narrid ja pajatsid, koos oma nõunikega, nii avalike kui ka nende salajastega, ja sama saatus ootab ka teid, kui te minu käsku ei täida. Las igaüks jutustab mulle kõige kummalisema loo, mida ta teab, ja kui see mind naerma või nutma ei aja, ei hämmasta või ei kohuta, ei lõbusta või ei pane järele mõtlema – siis jääte peajagu lühemaks!”
Kuningas andis märku ja targad kuulsid raudset sammukaja: timukad ümbritsesid neid trooni jalamil, nende paljastatud mõõgad helkisid kui leegid. Tarku haaras rahutus ja nad nügisid üksteist küünarnukkidega, ükski nendest ei tahtnud sattuda kuninga viha ja timuka mõõga alla. Kuni esimene tarkadest hakkas rääkima:
„Kõrgeauline isand! Kõige kummalisem nii nähtavas kui ka nähtamatus kosmoses on kindlasti lugu tähehõimust, keda kroonikates on nimetatud tagurpidisteks. Juba oma algusaegadest peale tegid tagurpidised kõike vastupidi kui mingid mõistusega olendid. Nende esivanemad asusid elama Urduuriale, vulkaanide planeedile; igal aastal sünnitab see uusi mäeahelikke ning nendega kaasnevad kohutavad maavärinad, mis purustavad kõik ehitatu. Aga et häda ja õnnetus oleks täielik, lõikub Urduuria orbiiti meteoriidihoovus; kakssada päeva aastas pommitab see planeeti kivirahega. Tagurpidised (keda tollal ei kutsutud veel nõnda) ehitasid hooneid terasest, aga ise liikusid sellise hulga raudlehtede turvises, et olid kui kõndivad soomuskünkad. Ometi neelas kataklüsmides avanev maapõu nende raudlinnu ja meteoriitide vasarad purustasid nende soomusrüü. Kui juba kogu rahvast ähvardas häving, kogunesid targad nõu pidama ja esimene ütles: „Meie rahvas ei jää sel kombel kestma ja ei ole muud pääsu kui transmutatsioon. Maapinnas avanevad lõhed ja et siis mitte neisse langeda, peab iga tagurpidine olema laial ja lamedal alusel, meteoriidid lendavad ülevalt kaela, igaüks peab seega olema teravatipuline. Kui me oleme koonusekujulised, siis ei ähvarda meid miski.”
Teine tagurpidiste tark ütles: „Ei, mitte nii ei tule talitada. Kui maapinnas avanev lõhe on piisavalt lai, neelab see ka koonuse, aga diagonaalselt langev meteoor tabab ikkagi koonuse külgi. Ideaalne on kerakujuline. Sest kui maapind hakkab värisema ja võnkuma, veereb kera ise minema, aga langev meteoriit tabab munajat külge ja libiseb maha; paremasse tulevikku jõudmiseks peaksime ümber kujunema kerajateks.”
Kolmas tagurpidiste tark ütles: „Ka kera saab purustada ja maapõu võib selle neelata, nagu iga muugi materiaalse keha. Ei ole sellist kilpi, mida piisavalt tugev mõõk ei läbista, ega mõõka, mis piisavalt kõva kilbi vastu ei nürine. Mateeria, vennad, on igavene muutumine, igavene ja täiuslik ehk siis objektiivne!”
„Ja mis see siis oleks?” küsisid teised targad.
„Ma ei vasta sõnade, vaid tegudega,” ütles kolmas tark. Ja ta hakkas teiste silme all end lahti riietama ning heitis endalt kristallidega ehitud pealisrüü, ja ka teise, kuldse kanga, ja selle all oleva hõbedase, võttis kaane rinnalt ja rinnakorvilt, ja mida edasi, seda kiiremini ja põhjalikumalt kooris ta end, šarniiridest muhvideni, muhvidest kruvideni, kruvidest traadikeste ja viimsetegi kübemeteni, kuni jõudis aatomiteni. Ja hakkas see tark oma aatomeid lüdima, ja lüdis neid nõnda, et ei olnud näha midagi peale, tema sulamise ja kahanemise, aga ta tegutses nii osavalt ja kiirelt, et nende kõdrimiste käigus, teiste tarkade hämmastunud pilkude all, jäi järele üksnes nii täiuslik kohalolematus, olemise nii täpne pahupool, et muutus uueks olemiseks. Seal, kus tal enne oli üks aatom, ei olnud tal ühtegi, kus oli neid enne kuus, oli kuue aatomi puudumine, kus enne oli kruvi, oli nüüd kruvi puudumine, täiuslikult samane ega erinenud sellest millegagi. Sel kombel muutus ta vaakumiks, mis oli korraldatud samamoodi, kui ta enne oli korraldatud materiaalsena; ja tema olematus oli mitte millegagi tuhmistatud olemine, sest ta tegutses nii kiiresti ja manööverdas nii osavalt, et mingi osa, mingi materiaalne sissetungija ei määrinud tema ideaalset kohalolematu kohalolekut! Ja teised nägid tühjust, mis oli vormilt selline, nagu tark oli olnud enne, hetke eest, nad tundsid ära tema silmad musta värvi puudumise tõttu, tema näo helesinise läike puudumise tõttu ja tema jäsemed puuduvate sõrmede, liigeste ja õlakaitsmete järgi! „Vaat sel kombel, vennad,” ütles Kohalolev Kohalolematu, „kehastumise kaudu olematusse ei saa me mitte ainult vägeva immuunsuse, vaid ka surematuse. Sest üksnes mateeria muutub, ja olematus ei saada teda pideva ebakindluse teel, seepärast on täiuslikkus vaid olematuses, sest olemises, ja tuleb saada esimeseks, mitte teiseks!”
Nii nad siis ka otsustasid ja nõnda ka tegid. Sestpeale on tagurpidised alistamatu hõim. Oma elu ei võlgne nad mitte sellele, mis neis on, vaid sellele, mida neis ei ole, üksnes sellele, mis neid ümbritseb. Ja kui keegi neist kodust välja läheb, siis on nähtav tema kodust olematust, ja kui astub udu sisse – siis udu paigalist olematust. Peletades endast mateeria, ebakindla ja muutuva, tegid nad võimatu võimalikuks …”
„Aga kuidas nad rändavad kosmose vaakumis?” küsis Globares.
„Vaid seda üht asja nad ei suuda, auväärt kuningas, sest väline vaakum sulaks kokku nende isiklikuga ja nad ei oleks enam kohalikult korraldatud olematused. Seepärast peavad nad pidevalt valvama oma olematuse puhtuse üle, oma isikute vaakumi üle, ja sellises valvamises kulub nende aeg – neid kutsutakse ka olematuteks või neantideks …
„Tark,” ütles kuningas, „see ei ole eriti tark lugu, sest kuidas saab asendada materiaalset mitmekesisust selle ühetaolisusega, mida ei ole? Kas siis sama asi on kalju ja maja? Aga kalju puudumine võib võtta ju sama kuju kui maja puudumine, seetõttu muutuvad need justkui üheks asjaks.”
„Isand,” kaitses end tark, „on olematuse mitmesuguseid vorme …”
„Eks me kae,” ütles kuningas, „mis juhtub, kui ma käsin sul pea maha võtta: kas selle puudumine muutub kohaloluks, mis sa arvad?” Kuningas naeris parastavalt ja andis timukatele märku.
„Valitseja!” karjatas tark, kes oli juba raudsete kämmalde haardes. „Sa hakkasid naerma, minu lugu tegi sulle nalja, antud lubaduse kohaselt peaksid kinkima mulle elu!”
„Ei, ma lõbustasin end ise,” ütles kuningas. „Või teeme nii, et sa valid vabatahtlikult surma, siis sinu nõusolek teeb mulle nalja ja ma täidan su soovi.”
„Ma olen nõus!” hüüdis tark.
„Eks hukake siis ta, kui ta seda ise palub!” kamandas kuningas.
„Aga, isand, ma nõustusin selleks, et sa ei laseks mind hukata …”
„Kui sa olid nõus, siis tuleb sind hukata,” seletas kuningas. „Aga kui sa nõus ei ole, siis ei aja sa mind naerma, ja seetõttu tuleb sind ka siis hukata …”
„Ei, ei, vastupidi,” hüüdis tark. „Kui ma nõustun, siis ajab see sind naerma ja pead kinkima mulle elu, aga kui ma ei nõustu …”
„Küllalt!” ütles kuningas. „Timukas, täida oma kohust!”
Mõõk helkis läbi õhu ja targa pea langes.
Pärast hetkelist surmavaikust lausus teine tark:
„Kuningas ja valitseja! Kõige kummalisemaks tähehõimuks on kahtlemata polüandid, keda nimetatakse ka mitmikeks või hulklasteks. Kõigil neil on vaid üks keha, aga see-eest seda rohkem jalgu, mida kõrgemal ametikohal nad on. Mis peadesse puutub, siis on need neil olude järgi: iga ametikoht tuleb koos sellele vastava peaga, vaestel peredel on hulga peale üks pea, rikastel on neid varakambris varuks mitmeid, iga olukorra jaoks: neil on hommikused ja õhtused pead, strateegilised sõja puhuks ja kiirpead, kui neil on rutt, samuti külmalt kaalutlevad pead, plahvatuslikud pead, kirglikud ja lõbusad pead, armupead, leinapead, ja seetõttu on nad varustatud igaks elujuhtumiks.”
„Kas see on kõik?” küsis kuningas.
„Ei, isand!” vastas tark, nähes, et tema asjalood on halvad. „Mitmikud on saanud oma nime ka sellest, et kõik on ühendatud oma valitsejaga, ja seda sel kombel, et kui nende enamus peab kuninga tegevust üldisele heaolule kahjulikuks, siis see valitseja kaotab konsistentsi ja laguneb laiali …”
„Banaalne lugu, et mitte öelda – monarhi vastu mässule õhutav!” ütles Globares mornilt. „Kuna sa ise, tark, rääkisid nii palju peadest, siis ehk ütled mulle, mis sa arvad: kas ma käsin sul nüüd pea maha võtta või mitte?”
„Kui ma ütlen, et käsib,” mõtles tark palavikuliselt, „siis teeb seda, sest on vihane mu peale. Kui ma ütlen, et annab armu, siis üllatan teda, ja kui ta on imestunud, siis peab mulle leppe järgi elu kinkima.” Ja ütles siis: „Ei, kuningas, sa ei käsi mind hukata.”
„Sa eksisid,” lausus kuningas. „Timukas, tee oma tööd!”
„Aga isand!” hüüdis tark timukate haardes, „kas sa siis ei üllatunud mu sõnu kuuldes? Kas sa pigem ei oletanud mind ütlevat, et käsid mind hukata?”
„Sinu sõnad ei üllatanud mind,” vastas kuningas, „sest neid dikteeris hirm, mis on sulle näkku kirjutatud. Küllalt! Pea maha!”
Ja metalse kolinaga veeres põrandale teisegi targa pea. Kolmas tark, vanim neist, vaatas seda stseeni täiesti rahulikult pealt. Kui kuningas uuesti nõudis üllatama panevat lugu, ütles tark:
„Kuningas! Ma võiksin jutustada tõepoolest erakordse loo, aga ma ei tee seda, sest ma tahan sind pigem siirusele kallutada kui sind imestama panna. Ma panen su olukorda, kus sa ei saa mul pead maha võtta, tuues ettekäändeks selle mängu, milleks sa proovid tapmist keerata, oled oma loomult küll julm, aga siiski ei söanda tappa ilma võltsettekäändeta. Sa tahaksid meil pead maha võtta nõnda, et pärast räägitaks – kuningas lasi hukata lollid, kes nimetasid end tarkadeks. Mina aga soovin, et räägitaks tõtt, seepärast ma vaikin.”
„Ei, ma ei anna sind praegu timuka kätte,” ütles kuningas. „Ma soovin erakordset elamust, ausalt ja siiralt. Sa tahtsid mind vihale ajada, aga ma oskan oma viha taltsutada nii kaua kui vaja. Ma ütlen sulle: räägi ja päästad nii võib-olla mitte ainult enda. See, mida jutustad, võib isegi ääri-veeri majesteeti solvata, mida sa oled ju juba teinud, aga seekord peab see olema nii kohutav solvang, et muutub juba kiituseks, mis jälle oma mõõtmetelt muutub raskeks solvanguks! Proovi siis ühe hoobiga nii ülendada kui alandada, tõsta oma kuningat ja teda jalge alla trampida!”
Vaikus võttis maad, õukondlased nihelesid veidi, justkui järele proovides, kui hästi püsib neil veel pea kaela otsas.
Kolmas tark näis olevat sügavais mõtteis. Lõpuks ta lausus:
„Kuningas, ma täidan su soovi ja ilmutan sulle, miks ma seda teen. Ma teen seda kõigi juuresolijate jaoks, enda jaoks, aga ka sinu jaoks, et aastate pärast ei öeldaks – oli kord kuningas, kes oma kapriisi tõttu hävitas riigis tarkuse; isegi kui nõnda on veel praegusel hetkel, mil sinu soov ei tähenda mitte midagi või peaaegu mitte midagi, siis minu ülesandeks on anda sellele hetkelisele soovile väärtus, teha see oluliseks ja püsivaks, ja seepärast hakkangi rääkima …”
„Vanatoi, küllalt sissejuhatusest, mis uuesti külgneb majesteedi solvamisega, aga selle naabruses pole kiituse haisugi!” ütles kuningas vihaselt. „Räägi!”
„Kuningas, sa kuritarvitad võimu,” vastas tark, „ometigi sinu kuritarvitused pole midagi sulle tundmata kauge esivanema, Epariidide dünastia alusepanija omade kõrval. See sinu kauge esiisa, Allegoorik, kuritarvitas ka oma monarhivõimu. Et mõistaksid tema kõige jultunumat kuritarvitust, heida palun pilk öisele taevalaotusele, mis paistab paleesaali laeakendest.”
Kuningas vaatas tähti täis taevasse ja vana tark jätkas:
„Vaata ja kuula! Kõige olemasoleva üle võib ilkuda. Mingi tiitel ei kaitse ju selle eest, teada ju, et nii mõnigi julgeb naerda isegi majesteedi üle. Naer lööb valusasti troonide ja riikide pihta. Ühed rahvad naeravad teiste rahvaste üle või siis ka iseenda üle. Vahel ilguti isegi seda, mida olemas ei ole – kas ei naerdud siis müütiliste jumalate üle? Isegi tõsised ja traagilised asjad on olnud pilkeobjektiks. Piisab, kui meenutada võllahuumorit, surma ja kadunukeste üle naermist. Pilkamisest ei pääsenud taevakehadki. Võtame kasvõi päikese ja kuu. Kuud kujutatakse kiitsaka kelmina, kel on narrimüts ja sirbina esileulatuv lõug, päikest aga priske ja heasüdamliku paksukesena, keda ümbritseb tokerjas aupaiste. Ja ometigi, ehkki irvitamise objektiks on nii elu kui ka surma kuningriik, sama hästi nii väikesed asjad kui suured, on midagi, milleni üle senimaani ei ole veel julgenud irvitada ega naerda. Ning see ei kuulu selliste asjade hulka, mida saaks unustada, mis jääks kahe silma vahele, sest see kujutab endast kõike, mis eksisteerib, ehk siis kosmost. Kui sa aga hakkad mõtlema selle üle, kuningas, siis sa mõistad, kui naljakas on kosmos …”
Siinkohal imestas kuningas Globares esimest korda ja kuulas kasvava tähelepanuga targa sõnu, kui too rääkis:
„Kosmos koosneb tähtedest. See kõlab aukartust äratavalt, aga kui me sügavamalt järele mõtleme, siis on raske naeru tagasi hoida. Sest tegelikult – mida kujutavad endast tähed? Leekivad kerad keset igavest ööd. Näiliselt pateetiline pilt. Kas ka loomult? Sugugi mitte, üksnes mõõtmetelt. Ent ainuüksi mõõtmed ei saa määrata nähtuse kaalu. Kas kretiini kritseldus, mis paberilt suurendatud üle laiuva platoo, muutub sellega millekski ülevaks?
Paljundatud rumalus ei lakka olemast rumalus, sest kasvab vaid selle naeruväärsus. Kosmos on just selline kritseldus, mis koosneb laiali pillutatud punktikestest! Kuhu ka ei vaataks, kuhu ka pilku ei suuna – sellest pole pääsu! Loomise monotoonsus tundub kõige triviaalsem ja lamedam kontseptsioon, mida võib endale ette kujutada. Täpiline mitte miski, lisaks veel lõputu – kes küll klopsis kokku sellise mõttetuse, mis justkui alles ootaks oma loojat? Ehk vaid kretiin. Võtta tühjuse mõõtmatud alad ja pista punkte sinna-tänna, nagu juhtub – kuidas võib sellist konstruktsiooni pidada harmooniliseks ja majesteetlikuks? See surub su põlvili? Ehk vaid meeleheitest, et sellest ei ole pääsu. Sest see on vaid alguse autoplagiaat ja see algus omakorda oli kõige mõttetum asi kõigist võimalikest, sest mida võib teha, kui sul on käes sulg ja ees valge paberileht ja pole mingitki aimu, millega seda täita! Joonistustega? Jah, aga tuleb ju teada, mida joonistada. Aga kui ei ole midagi meeles mõlkumas? Kui kujutlusest ei ole haisugi? Egas midagi, sulg kukub justkui iseenesest paberile, tahtmatu puudutusega tekitab punkti. Aga korra pandud punkt loob – selles mõttetus omaette olemises, mis saadab sellist loomeimpotentsust – mustri, mis on sugestiivne seetõttu, et peale selle ei ole absoluutselt mitte midagi ja et seda saab kõige väiksema pingutusega korrata lõpmatuseni. Korrata, aga kuidas? Punktid võivad ju moodustada mingi konstruktsiooni. Aga kui ka seda ei suuda? Siis ei jää muud kui raputada sulge ja pritsida tinti, nii nagu juhtub.”
Seda rääkides võttis tark suure paberilehe ja tindipotti pistetud sulega pritsis seda mitu korda; seejärel võttis põuest taeva kaardi ja näitas kuningale nii esimest kui ka teist. Sarnasus oli hämmastav.
Miljardid punktid olid paberil, suuremad ja väiksemad, sest vahel oli sulelt rohkem tinti tilkunud, vahel vähem. Ja taevas kaardil paistis samasugune. Troonil istuv kuningas vaatas mõlemat poognat ja vaikis. Tark jätkas:
„Sind on õpetatud, kuningas, et universum on suurepärane, vägev oma määramatuses, majesteetlik, täis pikitud tähti. Aga vaata, kas see auväärne, kõikjalolev ja igavene konstruktsioon ei ole äärmise rumaluse vili, kas see ei ole mõtte ja korra vastand? Küsid, et miks keegi ei ole seda siiani märganud? Sest rumalus on kõikjal! Aga see üleüldine rumalus on seda enam pilkamist väärt, see nõuab distantseerivat naeru, sest selline naer on ühtlasi mässu ja vabanemise ettekuulutus. Kindlasti tuleks just selles vaimus kirjutada paskvill universumi kohta, et see kõige suurema mõttetuse teos saaks teenitud hinnangu, et seda ei saadaks enam tundeküllased ohked, vaid irooniline naer.”
Tummaks löödud kuningas kuulas ja tark jätkas pärast hetkelist pausi:
„Iga teadlase kohuseks oleks kirjutada selline paskvill, ent sel juhul tuleks puudutada esmast põhjust, mis kutsus ellu sellise vaid iroonilist muiet vääriva konstruktsiooni, mida kutsutakse universumiks. Ja see viib meid aega, kui mõõtmatus oli veel täiuslikult tühi ja alles ootas oma loomist, selles olematusest idanevas maailmas oli vaid käputäis taevakehasid, mida valitses sinu esiisa Allegoorik. Ta kavatses tollala võimatut ja meeletut asja, ta otsustas asendada loodust selle lõputult kannatlikus ja aeglases loomingus! Ta otsustas looduse asemel ise luua rikkaliku kosmose, mis on täis hindamatuid veidrusi. Aga et ta ise ei osanud seda teha, siis käskiski ta ehitada kõige targema masina, et see teeks seda tema eest. Seda moolokit ehitati kolmsada ja siis veel kolmsada aastat, aja arvestamine käis siis muuseas teisiti kui praegu. Vahendeid kokku ei hoitud ja mehaaniline koletis sai määratud mõõtmed ja piiritu jõu. Kui masin oli valmis, käskis usurpaator selle käima panna. Ta ei aimanud, mis on selle tagajärjed. Masin oli Allegooriku ilmatuma upsakuse tõttu juba liiga suur, ja seepärast oli selle tarkus juba ammu veerenud alla geniaalsuse mäetipust täielikku mõttekaosesse, tsentrist purskuvate voolude ja pingete somnambuulsesse pimedusse, käristades katki igasuguse sisu, nii et see üleskeeratud metagalaktiline monstrum, töötades täistuuridel, hakkas vaimus laiali valguma juba esimeste välja lausumata sõnade juures, ja sellest justkui kohutava pingega mõttekaosest, kus kuhjade viisi pooltooreid mõisteid muutsid vastastikku üksteist tühiseks, nende krampide, pingutuste ja tulutute kokkupõrgete ainsaks tulemuseks jäid kirjavahemärgid. See ei olnud ju kõige targem masin kõigist võimalikest, Kosmokreaator Omnipotens, vaid arutu usurpaatori sünnitatud vare, mis suutis, märgiks, et oli määratud tegema suuri tegusid, välja kogeleda üksnes punkte. Ja mis siis sai? Valitseja ootas oma plaanide kõige täiuslikumat täitumist, plaanide, mis olid julgemad kõigest, mida on mõtlev olend kunagi välja nuputanud, ning keegi ei julgenud talle teatada, et ta seisab mõttetu lalina allikal, mehaanilise agoonia alguses, mis tuli surnuna ilmale. Ent pimesi kuulekad määratu suured täidesaatvad masinad olid juba valmis täitma iga käsku, seega hakkasid need ette antud taktis mateeriast välja kiskuma seda, mis kolmemõõtmelises ruumis vastab punkti kahemõõtmelisele pildile: kerasid – ja sel kombel, aina ühte ja sama korrates, kuni sisemine kuumus hakkas ainet üles kütma, kopsisid masinad tühjusesse tulekerasid, ja selles kokutamise taktis sündiski kosmos! Sinu esiisa oli seega universumi looja, aga samas tekitas see totruse, millele ei ole kunagi võrdset. Sellise untsuläinud teose hävitamine oleks kindlasti palju mõistlikum ja eelkõige – ettekavatsetud tegu, mida ei saa öelda tollal loodu kohta. See on kõik, mida ma pidin sulle selgitama, kuningas, maailmade looja Allegooriku järeltulija.”
Kui kuningas saatis juba ära uuesti soosingusse sattunud targad, külvates nad üle kingitustega, eriti esile tõstes kõige vanemat nendest, kes oskas talle ühe hoobiga pakkuda kõige suuremat kiitust ja kõige suuremat solvangut, siis üks noor õpetlane, kui jäi vana targaga nelja silma alla, küsis, kui palju oli tõtt tema jutustuses.
„Mida ma peaksin sulle ütlema?” vastas vanamees. „See, mida ma rääkisin, ei tulnud teadmistest. Teadus ei tegele olemise selliste omadustega, mille hulka kuulub naeruväärsus. Teadus seletab maailma, aga meid sellega lepitada suudab üksnes kunst. Mida me tõepoolset kosmose tekkimisest teame? Sellist määratu suurt tühjust võib täita legendide ja müütidega. Ma soovisin mütologiseerimises jõuda ebatõenäosuse piirini ja ma arvan, et olin sellele lähedal. Seda tead ka sina, seega tahad üksnes küsida, kas kosmos on tõepoolest naljakas. Aga sellele küsimusele peab igaüks ise vastuse leidma.”
Eesti keeles ilmunud loomingut
Solaris. Eeden, Eesti Raamat 1989, tlk A. Puu.
Ijon Tichy mälestused, Perioodika 1967, tlk Jaan Kaplinski.
Ijon Tichy kosmoselendude päevikud; Ijon Tichy mälestused, Vagabund 2003, tlk Olev Jõgi, J. Kaplinski, H. Lindepuu.
Tagasitulek tähtede juurest, Eesti Raamat 1976, tlk Gunnar Kaarend.
Robotite muinasjutud, Päike ja Pilv 2021, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Eduardo Mendoza
Jõuliselt humoorika stiili poolest tuntud Kataloonia hispaanlane Eduardo Mendoza (1943) peab kirjutades oluliseks, et raamatuga veedetud aeg oleks lugeja jaoks meeldiv ja lõbus. See on „sohvakirjandus“ nagu ta ise seda on nimetanud – see tähendab kirjandus, mida ei loeta kõval toolil istudes, aga ka mitte rannatoolis lamaskledes, vaid mis jäädes rahvalähedaseks, pakub enamat lihtsakoelisest meelelahutusest.
„Huumor on osa minu DNA-st,“ väitis hispaania romaanikirjanik Eduardo Mendoza, kui sai 2016. aastal teada, et on pälvinud väärika Cervantese auhinna, mis on tuntud hispaaniakeelse kirjandusmaailma Nobelina. Romaani „Gurbilt teateid ei ole“ võiks žanrilt nimetada logiraamatu formaadis ulmekomöödiaks.
Katkend: Gurbilt teateid ei ole, Toledo Kirjastus 2017, tlk Maarja Paesalu. Lk 59 – 64; 88 – 93.
17. Päev
11.30 Ärkan oma voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma siia sain. Mul on ikka veel seljas toreero jakk, ehkki ma olen kaotanud kübara, mõõga ja – kui ma õigesti mäletan – ka pullilt lõigatud kõrva, mis mulle kingiti. Katsun püsti tõusta, aga see ei õnnestu. Peast parem mitte rääkidagi. Otsustan jääda voodisse vedelema. Peale selle on täna pühapäev ja proua Mercedese ja härra Joaquini baar on nagunii kinni. Gurbilt ei ole ikka teateid.
14.00 Panen end riidesse ja lähen jalutama. Ilm on palav ja tänaval on vähe rahvast. Paljud pered on sõitnud nädalavahetuseks maale suvilasse. Kõik on nagu välja surnud: poed (see pole mingi üllatus), baarid ja restoranid. Mul on kama kaks. Arvestades seda, et mis mu kõhus toimub, ei läheks mul midagi alla.
14.20 Avastan, et lahti on üks sporditarvete poeke, millel äripäevadel ei lähe mutritki kaubaks. Võib-olla sellepärast on pood ka pühapäeviti avatud ja laenutab jalgrattaid. Rendin jalgratta. See on väga lihtsa tööpõhimõttega, kuid äärmiselt raskesti käsitsetav seade, sest sellega liikumiseks on vaja kasutada korraga mõlemat jalga, erinevalt kõndimisest, mis laseb ühel jalal puhata, samal ajal kui teine liigub edasi. Sellist liigutust või osalist liigutust (oleneb, kuidas võtta) nimetatakse astumiseks. Kui kõndides asetatakse vasak jalg paremast jalast paremale ja järgmise liigutuse või osalise liigutuse ajal toimitakse vastupidi, see tähendab, et parem jalg asetatakse vasakust jalast vasakule, nimetatakse seda mannekeenikõnnakuks.
15.00 Kuna tänav on märkimisväärselt kaldus, koosneb jalgrattasõit kahest üpris erinevast osast, nimelt: a) laskumisest ja b) tõusmisest. Esimene osa (laskumine) on tõeline nauding, teine osa aga (tõusmine) aga täielik piin. Õnneks on jalgratta lenkstangi mõlemasse otsa kinnitatud pidurid. Pidurite vajutamine laskumise ajal takistab jalgrattal saavutamast suurt ja ohtlikku kiirust. Tõusmise jala takistavad pidurid jalgratta tagasilibisemist.
17.30 Viin jalgratta tagasi. Kehaline tegevus tekitas mul söögiisu. Leian ühe avatud churreria ning pistan kinni kilo churro`sid, (Churro on õli sees frititud peenike tainapulk, mis kastetakse kuuma šokolaadi sisse. Churreria on paik, kus churro`sid küpsetatakse ja müüakse.) poolteist kilo pontšikuid ja kolm kilo meesõõrikuid.
18.00 Istun pingile leiba luusse laskma. Liiklus, mida siiani praktiliselt polnud, hakkab tasapisi tihenema. See on nõnda sellepärast, et kõik tulevad linna tagasi. Linna sissesõiduteedel tekivad liiklusummistused, mis kasvavad sageli suurteks ummikuteks. Mõned ummistused, iseäranis need, mida nimetatakse suurteks ummikuteks, kestavad kuni järgmise nädalavahetuseni, nii et on õnnetuid inimesi (ja terveid perekondi), kes ei tee muud, kui sõidavad maalt ummikusse ja ummikust maale, ilma et nad eales jõuaks linna, kus nad elavad, ning seetõttu kannatavad pere rahaasjad ja laste kooliharidus.
Liiga tihe liiklus on Barcelona üks suurimaid probleeme ja üks neid asju, mis paneb kõige rohkem muretsema linnapead, keda hüütakse Maragalliks. Linnapea on mitu korda soovitanud autod jalgrataste vastu välja vahetada ja ajalehtedes on ka teda ennast jalgratta seljas näidatud, ehkki tõtt-öelda pole kunagi paista, et ta oleks sellega pikka maad sõitnud. Võib-olla sõidetaks rohkem jalgrattaga, kui linn oleks laugem, kuid seda ei saa kuidagi korraldada, sest peaaegu kõik künkad on täis ehitatud. Teine lahendus oleks see, et linnavalitsus annaks linna ülemises osas jalakäijate kasutusse jalgrattad, millega saaks väga kiiresti ja peaaegu väntamata alla kesklinna sõita. Kui jalgrattad on kesklinna saabunud, hoolitseks linnavalitsus (või mõni volitatud ettevõtja) selle eest, et need veoautodesse laaditaks ja jälle üles viidaks. Niisugune süsteem oleks võrdlemisi odav. Peale selle tuleks linna alumisse ossa sättida võrgud või madratsid, et kogenematud või hulljulgemad ratturid allasõidu lõppedes merre ei potsataks. Lahtiseks jääks muidugi see, kuidas jalgrattaga alla kesklinna sõitnud inimesed tagasi üles saavad, kuid see pole linnavalitsuse mure, sest selle (ega ühegi teise) asutuse eesmärk pole pärssida linnaelanike algatusvõimet. Veel üks leiutis: keemiline preparaat ja süütemehhanism, millega saab sigari süüdata sigarilindile vajutades. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 75 protsenti, mõõdukas tuul, meri peegelsile.
19.10 Tagasi kodus. Kohtan uksel kolmanda korruse naabrinaist ja tema poega. Nende auto on pargitud põigiti tee äärde ja naabrinaine laadib sellest kompse maha. Tema poeg, kes on liiga väike, et oma ema aidata, passib kõnniteel ja nokib nina. Naabrinaisel on jalas lühikesed püksid ja seljas liibuv T-särk – kaks riideeset, mis rõõmustavad silma.
19.15
Pärast seda, kui olen naabrinaist puu tagant mõnda aega salaja vahtinud, hakkab mul enda pärast häbi ja pakun end talle appi kompse maha laadima ja tassima. Ta keeldub abist. Naabrinaine teatab, et see trall käib tal igal nädalavahetusel ja ta olevat sellega juba harjunud. Ma ei anna alla ja viimaks laseb ta mul tassida vorste täis kilekotti. Ma küsin, kas ta valmistas vorstid ise. Vastus: ei, ma ostsin need La Bispali lähedal asuvast külast, kus mul on maja. Küsimus: aga miks te siis neid siia sööma tulite? Vastus: ma ei saa küsimusest aru.
19.25 Kui kompsude mahalaadimine ja liftini kandmine on lõppenud, astume lifti. Kasutan ära asjaolu, et asun oma naabrinaise lähedal, ja teen kindlaks tema mõõdud. Mu naabrinaise pikkus (seistes) 173 sentimeetrit, pikim karv 47 sentimeetrit (kukla piirkond), lühim karv 0,002 sentimeetrit (ülahuule piirkond), kaugus küünarnukist küüneni (pöidla omani) 40 sentimeetrit, kaugus vasakust küünarnukist parema küünarnukini 36 sentimeetrit (käed kõrval) ja 126 sentimeetrit (käed puusas).
19.26 Tassime kompsud liftist välja ja asetame need kolmanda korruse trepimademele. Mu naabrinaine tänab mind talle osutatud abi eest ja lisab, et ta kutsuks mind sisse, kui ta poeg poleks nii väsinud. Laps peab vannis käime, õhtust sööma ning jalamaid voodisse minema, sest homme on koolipäev. Sõnan, et ei taha neile kuidagi tüli teha ja et meil on igal juhul võimalus uuesti kohtuda, võttes arvesse seda, et ma elan samas majas. Mu naabrinaine vastab, et ta juba teab seda, sest majahoidja olla talle minust kõnelenud. Ega ta ometi talle minu lõtvadest elukommetest rääkinud?
20.00 Kuna naabrinaise seltsis läks aeg nagu lennates, jõuan hädavaevu kella kaheksasele missale. Jutlus on pikk, kuid väga huvitav. Ärge usaldage neid, kes teid ninapidi veavad, vaid pigem neid, kes teid ninapidi ei vea.
21.30 Jõuan churreria`sse just siis, kui nad hakkavad sulgema. Ostan ära kõik, mis neil veel alles.
22.00 Söön televiisorit vaadates ära kõik, mis ma kaasa tõin. Ilmselgelt on mu naabrinaine mulle meeldima hakanud. Vahel otsitakse kaugelt seda, mis on tegelikult lähedal. Meie, astronautidega, juhtub seda sageli.
23.00 Pidžaama, hambad. Äkki ostaks endale motika?
23.15 Loen raamatut „Pool sajandit Hispaania juuksuriäri” (I köide, vabariigi ja kodusõja aeg).
00.30 Palved. Gurbilt ei ole ikka teateid.
/…/
9.30 Räägime minu naabrinaisest (oli ka juba aeg, kurat võtaks!). Majahoidja ütleb, et ta (minu naabrinaine) on hea inimene ja maksab korteriühistule alati hoolikalt kvartalimaksu, ent ta (minu naabrinaine) peaks sagedamini käima ühistu koosolekutel. Küsin, kas ta (minu naabrinaine) on abielus, ja ta (majahoidja) vastab, et ei ole. Uurin, kas peaksin sellest järeldama, et tema laps on sündinud abieluväliselt. Ei, ta (minu naabrinaine) oli abielus ühe tüübiga, kes oli tema (majahoidja) arvates üks mõttetu tegelane ja kellest ta (minu naabrinaine) paar aastat tagasi lahutas. Ta (nimetatud tüüp) hoiab nädalavahetusel last (kes on minu naabrinaise ja nimetatud tüübi oma). Kohus otsustas, et ta (nimetatud tüüp) peab iga kuu talle (minu naabrinaisele) raha maksma, kuid talle (majahoidjale) tundub, et ta (nimetatud tüüp) ei teegi seda või jätab selle tihti tegemata. Pole kuulda olnud, lisab ta (majahoidja) , et tal (minu naabrinaisel) oleks peigmeest ega isegi juhuslikke kaaslasi. Ta (minu naabrinaine) sai kindlasti valusa õppetunni, arvab ta (majahoidja). Aga tegelikult on tal (majahoidjal) sellest ükstapuha, lisab ta (majahoidja). Tema (majahoidja) meelest tehku igaüks seda, mida ise tahab, kuni sellest skandaali ei teki. Muidugi tehtagu seda omas kodus (minu naabrinaise kodus). Ja vaikselt. Ja mitte kauem kui kella üheteistkümneni, sest ta (majahoidja) läheb siis magama. Võtan talt (majahoidjalt) luua ja löön selle vastu ta pead puruks.
10.30 Lähen üles korterisse. Otsustan võtta filosoof D`Alemberti kuju ja minna haiglasse külla proua Mercedesele, kes toibub seal, kui jumal annab, oma operatsioonist.
10.50 Ilmun haiglasse. Hoone on mõnevõrra inetu ja üldsegi mitte hubane. Ometi suundub sellesse ohtralt rahvast, kellest mõnel on kohalejõudmisega väga kiire.
10.52 Küsin vestibüülis asuvast infoletist, millises palatis viibivad proua Mercedes ja tema saatja härra Joaquín. Mõlemad viibivad palatis nr. 602.
10.55 Kõnnin mööda kuuendat korrust ja otsin palatit nr 602.
10.59 Leian palati nr 602, koputan ja härra Joaquini hääl lubab mul sisse astuda. Astun sisse.
11.00 Proua Mercedes lamab voodis, kuid ta on ärkvel ja näeb hea välja. Kui tema tervise järele pärin, teatab ta, et ta on küll jõuetu, aga heas tujus. Ta sõnab, et jõi täna hommikul suure tassitäie kummeliteed. Annan üle kingituse, mis ma talle tõin: elektrilise mängurongi. Ütlen, et kui ta veel homme elus on, toon talle rööpad ja raudteeülesõidu.
11.07 Härra Joaquin pole öösel hästi maganud ja on norus. Ta märgib, et nii tema kui ka ta abikaasa proua Mercedes on jõudnud sellesse ikka, kus tuleks asju rahulikult võtta. Proua Mercedese tervisehäire on märk, ütleb ta. Ta mõtiskles selle üle kogu öö, sõnab ta, ja jõudis järeldusele, et ehk peaksid nad need eluaastad, mis neile veel jäänud on, puhkama, reisima ja midagi meeldivat ette võtma. Ta märgib, et peale selle mõtles ta, et võib-olla on aeg baar kellelgi teisele üle anda. Äri õitseb, kuid valmistab ka suurt peavalu ja selle (äri) etteotsa on vaja noort inimest, ütleb ta. Ta lisas, et mõtles ka sellele, kas baaripidamine võiks ehk ka mind huvitada. Härra Joaquin usub end olevat tähele pannud, et mul on baaris töötamiseks annet ja see töö istub mulle.
11.10 Hoolimata oma jõuetusest kinnitab proua Mercedes, et ta on oma abikaasa sõnadega nõus. Mõlemad tahavad teada, mis ma arvan.
11.12 Minu esialgne reaktsioon on toetav. Olen kindel, et olen võimeline baari pidama, ja usun koguni, et võiksin selleks rakendada mõnda uuenduslikku ja julget ideed. Näiteks arvan ma, et baari saaks laiendada, kui osta ära naaberasutus (Volkswageni autotehas) ja panna seal püsti churreria. Härra Joaquin segab mulle vahele, öeldes, et ma hoogu peaks. Tegelikult oli see vaid mõte, sõnab ta. Las ta laagerdub, lisab ta. Praegu oleks parem, kui ma ära läheks, lausub ta, sest proua Mercedese operatsioon oli proua Mercedesele tõsine katsumus. Proua peab puhkama. Lahkun, aga annan mõlemale sõna, et tulen homme tagasi, et teemat edasi arendada.
11.30 Kõnnin mööda haiglat, olles mõttesse vajunud ja sõna otsese mõttes eksinud. Härra Joaquini ettepanek ajas mu ähmi täis. Nüüd, kui esimene vaimustus on möödas ja olen asja rahulikult kaalunud, mõistan, et mu esialgne reaktsioon oli üleliia optimistlik. Ilmselgelt ei saa ma hakata baari pidama. Käsudokumentides, mis meile meie kosmosemissiooni alguses anti, pole isegi märgitud, kas me võime osta või rentida baari, et ajada äri (tulunduslikul otstarbel). Mõistagi pole seda ka ära keelatud. Tuleb konsulteerida. Temperatuur 26 kraadi, suhteline õhuniiskus 70 protsenti, mahe kagutuul, merel mõningane madal lainetus.
12.30 Longin ikka mööda haiglat, ilma et leiaksin oma muremõtetest väljapääsu. Selle asemel leian hoopis haigla kohviku. Otsustan natuke puhata ja midagi süüa, ehkki praegu on veel pisut vara. Täis kõhuga on alati parem mõelda, ütlevad need, kellel on kõht.
12.31 Kohvik on tühi. Õnneks on letil suur valik ja siin valdav iseteenindussüsteem on mulle väga meeltmööda, sest nõnda saan süüa nii, nagu mulle meeldib, ilma et peaksin kellelgi midagi seletama. Ja mis siis on, kui mulle meeldib Padróni pipraid piimakohvi sisse kasta?
13.00 Mida rohkem ma söön ja mõtlen, seda naeruväärsem paistab mulle idee end Maale sisse seada. Ennekõike tähendaks see minule ja (kadunud) Gurbile usaldatud missiooni hülgamist. See oleks tõeline reetmine. Ometi pole see argument kuigi kaalukas, sest lõppude lõpuks taandub kõik põhimõtetele ja ma pühin nende põhimõtetega kohta, mida inimesed nimetavad tagumikuks. Füsioloogilisel argumendil on seevastu rohkem kaalu. Ma ei tea, kui kaua minu organism selle äärmiselt räpase planeedi tingimustes vastu peab. Mul pole aimugi, mis ohud mind ähvardavad. Ma pole kursis isegi sellega, kas minu siinviibimine on inimestele kuidagi kahjulik. On selge, et minu eripärane koostis ja energialaeng, mida kannan, tekitavad mulle igal pool probleeme. See ei saa olla kokkusattumus, et minu kodu lift on alati rikkis või telesaated, mida vaadata (või lindistada) tahan, algavad alati hilinemisega. Just praegu mööda haigla koridore jalutades juhtusin kuulma üht vestlust, mis tegi mind murelikuks. Üks arst ütles õele, kulm kortsus, et haigla seadmed on täna vist hulluks läinud. Tuli välja, et intensiivravi patsiendid tantsisid täna hommikul lambadat ja skanneriekraanidel laulis Luis Mariano lugu „Maitehu mia”. Niisugused seletamatud sündmused, märkis arst, kulm kortsus, hakkasid juhtuma kell 10.50. Nagu mõni marslane oleks sel kellaajal haiglasse sattunud, tähendas ta. Mulle läheb väga hinge, et mind võrreldakse snoobidega, kes oskavad üksnes golfi mängida ja teeninduse üle viriseda, kuid ma suudan oma viha vaka all hoida.
Mõistagi jääb mul alati üle muuta oma füsioloogiat, kohandades seda inimolendite molekulaarse ülesehitusega. Kui otsustaksin seda teha, tuleks mul väga hoolikalt valida mudel, mida järgida, sest protsess on pöördumatu. Otsus on raske. Mis juhtub siis, kui pärast muteerumist tuleb välja, et ma polegi rahul? Mis saab minust siis, kui suhe naabrinaisega ei lähegi lepase reega? Kas suudan üle saada igatsusest oma endise kodumaa järele? Milline on majanduse olukord pärast 1992. aasta olümpiat? Liiga palju teadmatust. Oleks mul vaid kellelegi oma muret kurta!
Lois McMaster Bujold
Lois McMaster Bujold (1949) – Ameerika Ühendriikide ulmekirjanik, mitmete ulmesaagade autor. McMaster Bujoldi on korduvalt auhinnatud Hugo auhinnaga, 2017 aastal sai ta sama auhinna Vorkosiganite saaga eest.
Katkend: Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum, lk 294 – 301.
Sel õhtul või õigemini hommikul ei jäänud Miles hästi magama, kuigi oodatud unetus erutuse pärast oli asendunud… millega siis? Ilmselt informatsiooniseedehäiretega.
Ta pööras end teki all ja jäi vaatama pimedusse, mis oli oluliselt läbipaistvam kui talle äsja sülle potsatanud probleem. Kui ta haaras võimalusest mängida Keiserlikku Audiitorit, oli ta oodanud, et just sellega tegemist ongi – see on komejant, mis kestab ainult niikaua, et ta saaks päästa Illyani Julgeolekuteenistuse kohmakast meditsiinilisest haardest. Tagantjärele mõeldes ei olnudki see ülesanne nii keeruline. Kuid nüüd… nüüd oli ta silmitsi probleemiga, mis tekitaks hullunud unetuse ka tõelisele Audiitorile, kellel on meeskond ja igakülgne toetus.
Tiitel, mille Miles oli saanud ainult tänu Gregori tujule, oli tema puhul nii õõnes, et pani tal pea kumisema. Ta igatses dendariide jõude. Kui ta oleks hetkekski uskunud, et see amet saab olema tõeline, mis siis, et ajutine, oleks ta hakanud kokku panema meeskonda asjatundjatest, kelle oleks röövinud teistest Barrayari organisatsioonidest, kuid kes töötaksid neist organisatsioonidest sõltumatult. Ta teadis ka näiteks Julgeolekus tervet hulka tublisid mehi, kellel lähenes kahekümnes teenistusaasta ja kes tahaksid võib-olla erru minna ja oma kogemused tema alluvuses ellu rakendada. Ta oleks uurinud teiste Audiitorite meeskondi ja kujundanud enda oma nende eeskujul. Ta oleks lord-audiitor Vorhovise lähimasse nurka ajanud ja teda niikaua pinninud, kuni ta laob lagedale kõik, mida sellest tööst teab. Ta oleks talle õpilaseks hakanud. Ma teen jälle kõike tagurpidi, pagan küll. Tuttav tundmatus. Võiks ju arvata, et ma olen juba targem.
Niisiis. Mida ta edasi teeb, õigemini küll, mida ta teeb kõigepealt? Kui usaldada Weddelli asjatundlikkust – ja seda ta usaldas -, paistsid ainsa käegakatsutava tõendi, biotehnoloogilise prokarüoodi jäljed viivat Jackson`s Whole`ile. Kas ta peaks Jackson`s Whole`i poole liduma pistma, et otsinguid juhtida? See mõte pani ta judisema.
Sedasorti praktiline töö oli täpselt niisugune asi, mida delegeerida väliagentidele, samasugustele, nagu ta ise enne oli olnud. Kui asjatundlikkus juba jutuks tuli. Niisiis tundus loogiline see ülesanne delegeerida, välja arvatud juhul… kui kahtlusega on määritud Julgeolekuteenistus ise…
Kui prokarüoodi tootmine oli puhtalt äriline ettevõtmine, pole lootust motiivi Jackson`s Whole`ilt leida. Nojah, võib-olla ainult siis, kui selleks on kättemaks. „Admiral Naismith” oli oma viimasel külaskäigul tõsiselt ärritanud mitut Jacksoni Suurt Maja ning kui nad olid lõpuks teada saanud, kelle heaks ta töötab… Kuid Felli Majale, mille käsutuses olid vahendid sellise õela sabotaaži jaoks, ei olnud ta tõsist ebamugavust valmistanud; Brahaputra Maja, mis oli olnud pahasem, ei ole võib-olla nii põrunud, et Barrayariga eraviisiliselt sõda alustada – see ei tõotanud ju selget tulu; Ryovali Maja aga, millel olid olemas vahendid ja mis oli nii põrunud, oli tükkideks lammutatud, parun Ryoval surnud.
Ei. Relv võis tõesti tulla Jackson`s Whole`ilt, kuid kuritegu pandi toime siin. Kas seda ütleb sisetunne, poiss? Mida ta siis tegema peab, kas ootama ja varitsema, kuni omaenda alateadvuse kinni püüab? Ta läheks tasapisi hulluks.
Võib-olla peaks ta oma sisetundedeemonile rohkem närimist andma. Mis oleks, kui torgiks natuke Julgeolekuteenistust ja vaataks, mis sealt tuleb? Mis oleks, kui torgiks nii, et sind ennast üritataks tappa? See lahutaks vähemalt meelt ja poleks nii masendav kui praegune tühjus, kus midagi ei toimu.
Kas sa arvad tõesti, et seda tegi keegi omadest? Nagu ikka, oli nüüd sisetundedeemon tagasihoidlik ega andnud otsest vastust. Kuid üks oli kindel – Jackson`s Whole`ile võib asja uurima minna igaüks, Julgeolekuteenistuse sisemusse pääseb aga ainult Keiserlik Audiitor. Selle mõistatuse lahendamine ei ole ühemehetöö, aga oli liigagi selge, milline peab olema tema roll selles.
Jääb siis Julgeolekuteenistus.
Keskpäev leidis Milesi ärkvelt, täies Vorkosigani Maja pruunis ja hõhedases mundris, audiitorikett kaelas. Ta istus parajasti mustvalgete kiviplaatidega eessaalis polsterdatud pingil, võttis viimaseid lonkse kohvitassist ja ootas, et Martin krahvi terramobiiliga ukse ette sõidaks, kui väljas tõusis sagimine, mis oli liiga elav, et selle taga saaks olla Martin – vähemalt ei olnud Miles kuulnud mürtsatust, nagu siis, kui terramobiil vastu sammast sõidab. Kuid ukse ees oli mitu terramobiili, nende kuplid avanesid, kostis hääli ja sammudesahinat. Miles pani kohvitassi käest ja tõusis, et uks lahti teha, kuid see avanes ise. Aa. Muidugi. Nähtavasti oli krahvinna Vorkosigan koos saatjaskonnaga hommikul, kui Miles alles magas, orbiidile jõudnud.
Kaks pruun-hõbedases mundris ihukaitsjat astusid krahvinna ees vestibüüli, kummardasid krahvinnale, kui see sisse tuli, ja pöördusid siis, et Milesile au anda. Krahvinna purjetas läbi ihukaitsjate, sekretäride, toatüdrukute, teenijate, autojuhtide, pakikandjate, sõltlaste ja jälle ihukaitsjate summa nagu kaunis jaht, mis tungib läbi rahutu vee, ning kõik tõmbusid tema ees kõrvale nagu vesi laeva nina ees ja kadusid väikeste keeristena igaüks talle määratud suunda. Krahvinna Vorkosigan oli pikka kasvu punapäine, vaikselt mõjukas naine, tal oli seljas midagi kreemikat ja raskelt hõljuvat, mis võimendas veelgi merelist muljet. „Hästi säilinud” oleks olnud tema ainuomase ilu alahindamine, sest ta oli ikkagi beetalanna ning kuue ja seitsmekümne eluaasta vahel, olles jõudnud selle planeedi mõõdupuu järgi vaevalt keskikka. Üks sekretär, kes teda küünarnukist sikutas, saadeti käeviipega kõrvale, kui krahvinna Vorkosigan oma poega nägi.
„Miles, kullake!”
Miles jättis oma kohvitassi ja kummardus krahvinna käe kohale, üritades emaliku kallistuse plaani lühisesse ajada. Krahvinna sai vihjest aru ning lausus ainult: „Heldene aeg, oleme meie täna alles ametlikud.”
„Ma lähen tööle,” seletas Miles. „Enam-vähem.”
„Kindlasti seletad sa hiljem lähemalt…” Krahvinna võttis tal käest ja vedas läbi sissetoodava pagasi rea, mis Milesi arvates meenutas sipelgaterivi. Nad varjusid kõrvalruumi, suure raamatukogu eestuppa ning krahvinna käealused jätkasid tööd asjatundlikult omapäi.
Krahvinna võttis Milesil õlgadest ja mõõtis teda pilguga. „Kuidas sul läheb?” Tema naeratus ei suutnud päriselt varjata murelikku tooni.
Krahvinna suust võis olla see küsimus ohtlikult sügav, niisiis heitis Miles nagu muuseas: „Hästi, aitäh küsimast.”
„Tõesti?” küsis krahvinna vaikselt.
„Tõesti.”
„Sa näed tegelikult… parem välja, kui ma ootasin. Mitte nii zombilik kui mõni sinu, khm, ülimalt lühike teadaanne.”
„Mul… oli vahetult pärast seda paar viletsat päeva. Ma sain sellest üle.”
„Sinu isa ja mina oleksime äärepealt koju tulnud. Mitte et mul poleks praegu hea meel sind näha,” lisas ta kiiruga.
„Hmm. Ma arvasingi, et asi on umbes niimoodi.”
„Ma istuksin võib-olla ikka veel ja ahastaksin ega teaks maast ega ilmast,” tunnistas Miles nukralt, „aga sündmused tulid vahele. Sa oled kindlasti kuulnud, mis Simoniga juhtus.”
„Jah, aga ma pole kuulnud kõike. Kuigi Alysist oli selles osas rohkem abi kui sinust või Gregorist. Kuidas Simonil siis on?”
„Tal on kõik korras. Ta on siin. Magab alles. Me saime eile hilja magama. Vist… on parem, kui ta ise räägib. Niipalju, kui teab.” Miles lisas ettevaatlikult: „Kehaliselt on ta taastunud, aga ta on natuke… noh, kahjuks on ta palju hajameelsem kui see Simon, kellega sina harjunud oled. Küll sa näed ise. Kui temaga räägid.”
„Või nii.” Krahvinna kortsutas kergelt kulmu. „Kohe, kui võimalik. Mul on tunni aja pärast Alysiga hilisel hommikusöögil kohtumine. Ma tahaksin juba väga Laysaga tuttavaks saada.”
„Kas sul õnnestus siis tema vanemaid rahustada selles osas, mis tädi Alysil õnneks ei läinud, nagu ta ütles?”
„Oh, Alys sai põhja ladumisega väga hästi hakkama. Laysa vanemate tunded on loomulikult vastuolulised. Kuna nad on need Toscane`id, on nad arusaadavalt elevuses võimalusest saada rohkem mõjuvõimu, nii iseenda kui oma kompanii jaoks ja, nagu nende auks peab ütlema, ka tervele Kommarile.”
„Mõjuvõimu osas nad eksivad, kui nad tõesti nii arvavad. Gregor on liiga teadlik vajadusest paista erapooletu, et oma naise sugulastele varjamatuid teeneid osutada.”
„Nii andsin ka mina neile ääri-veeri mõista. Mul on hea meel öelda, et neil on aru peas. Nende elevust jahutas siiras mure tütre turvalisuse ja õnne pärast, kuigi nende saavutamises on nad sama nõutud kui kõik teised vanemad.” Krahvinna vaatas Milesile otsa ja naeratas kuivalt.
Kas see oli Milesi pihta sihitud? Kahtlemata. „Nii et… kuidas isal läheb? Kuidas ta… kõike seda võtab?” Milesi ebamäärane õlakehitus osutas tema värskele tsivilistielule.
Krahvinna köhatas. „Tunded on mitmesugused, nagu ka reageeringud. Ta tahtis, et ma ütleksin sulle edasi kõiksugu julgustavaid soove, mis on aga omavahel loogilises konfliktis, nii et kõige parem oleks need ilmselt kokku võtta sõnadega: sul on tema toetus. Alati.”
„Seda teadsin ma niigi. Ma ei küsinud ju otseselt seda. Kas ta oli… väga pettunud?”
Nüüd kehitas õlgu krahvinna. „Me kõik teame, kui palju vaeva sa oma saavutuste nimel nägid ja mille kõige kiuste need saavutused tulid.”
Pagan küll, ta põikleb vastamisest kõrvale.
Krahvinna lisas: „Ta muretses rohkem sellepärast, mis saab sinust hiljem, kui sul pole enam tegevust.” Tema pikk sõrm koputas vastu Milesi ametiketti. „Ma pean ütlema, et see oli Gregorist väga nutikas. Selle poisi mõtlemine on täiskasvanuks saades rõõmustavalt elegantseks muutunud.”
„Oota, kuni Simon räägib, millist koormat ma pean selle neetud ketiga järel vedama.”
Krahvinna kulmud kerkisid, aga ta ei hakanud pinnima. Miles mõtles hetke krahvinna Vorkosigani rahulikule emalikule suhtumisele, mis oli kontrastiks leedi Alysi Ivani vastu suunatud – ja see oli tõepoolest suunatud just nimelt Ivani vastu – pingsale korraldamispüüule. Kokkuvõttes tundus krahvinna vaikne austus põrgulikult heidutavam, kui ükskõik milline varjamatu sekkumine olla oleks saanud. Niimoodi tekkis soov olla selle austuse vääriline. Krahvinna mängis peaaegu usutavalt ükskõikset vaatlejat – stiil, mille Gregor oli kahtlemata just temalt õppinud.
Martin pistis pea ukse vahelt sisse ja tema ilme täitus aukartusega, kui ta krahvinnat silmas. „Milord? Ee… lihtsalt et teie auto ootab…”
Krahvinna viipas käega, lubades Milesil minna. „Kui sa pead minema, mine aga. Ma võtan järgmisena Simoni ette.”
„Paistab, et minu ülesanne on tema endist ” – Milesile ei meeldinud selle sõna maitse – „osakonda tagant torkida. Haroche venitas probleemi käsilevõtmisega. Kuigi Julgeolekuteenistusele ei saa vist süüks panna, et nad ei tegutsenud enne tõendite saamist.”
„Miks ei saa? Varem on nad seda ju sageli teinud.”
„No kuule. Ära ole õel. Mileedi… ” Miles kummardas väga vorilikult ja lahkus.
Krahvinna hüüdis talle järele: „Mul on hea meel, et su siit leidsin!”
„Kust siis veel?”
Krahvinna kõhkles hetke ja tunnistas siis hapu muigega: „Mina vedasin Araliga kihla, et sa valid pisikese admirali.”
22. peatükk
Terve ülejäänud päeva püsis Miles Haroche`i kabinetis, kontrollis kõike, mida Julgeolekuteenistus oli eelmisest päevast saadik teinud, ja jälgis väljavoolavaid uusi korraldusi. Ta ahmis lugeda üksikasjalikku päevikut Illyani tegemiste ja liikumiste kohta möödunud kolme kuu jooksul, kuni silmad läksid krilli ja ta hakkas kartma, et jätab midagi kahe silma vahele. Haroche talus tema närvilist kiibitsemist kannatlikult. Pidi minema mitu nädalat, enne kui galaktikast päringutele vastuseid tulema hakkab. Haroche keskendus peamiselt Jackson`s Whole`i jäljele, nende ainsale käegakatsutavale juhtlõngale, mis sobis täpselt Milesi teooriaga – või siis eelarvamustega.
Kui Haroche`il jäi mingi kõrvalharu kahe silma vahele, juhtis Miles sellele tähelepanu ja Haroche parandas otsekohe oma vääratuse. Õhtupoolikul tundus, et Jackson`s Whole`i osas ei saa midagi enamat ette võtta, kui Miles just isiklikult sinna kohale ei lähe – mõte, mis tuli Haroche`le pähe Milesist sõltumatult.
„Aga tundub tõesti, et teil on Jacksoni Majadega suhtlemisel erakordselt palju kogemusi,” märkis Haroche.
„Mhh,” tegi Miles mittemidagiütlevalt ega avaldanud, et see mõte ahvatles ka tema enda kujutlusvõimet. Minna tagasi Jackson`s Whole`ile oma uues rollis, Keiserliku Audiitorina, kaasa täpselt nii palju Barrayari keiserlikke sõjalaevu, kui ta soovib endale toetusvägedeks nõuda, oli mõnus väike võimufantaasia. „Ei,” ütles ta eemalolevalt. „jääb ära.” Vastus oli siinsamas, Julgeolekuteenistuses. Kui ma ainult teaksin, kuidas küsimust sõnastada…
Rahutu ja pettunud Miles jättis Jackson`s Whole`i sinna määratud agentide hooleks ja Haroche`i mõneks ajaks omaette ning läks peamajja uitavale ringkäigule. Ta oli arvanud, et oli peamaja pähe õppinud, kuid seal leidus varjatuid soppe ja urkaid, kuhu ta polnud kunagi varem tunginud, terveid osakondi, kuhu tal polnud kunagi asja olnud. Noh, nüüd võib ta siin igatahes minna, kuhu süda ihkab.
Ta põikaski huupi paari sellisesse kohta korraks sisse, ajades nende asukad põhjalikult ärevile, ja otsustas siis, et võtab ette süstemaatilise ringkäigu. Uurib läbi kõik osakonnad kõige ülemisest korrusest alates ega jäta välja isegi hooldus- ja toiduosakonda.
Temast jäi maha segadus ning jahmatus, kõigi osakondade juhid otsisid oma südametunnistusest põhjust, miks peaks Keiserlik Audiitor külastama just teda. Hah! Nad kõik on süüdi, viimase meheni! mõtles Miles hapult. Mitu neist üritasid Milesi arvates üleliia üksikasjalikult oma eelarvekulutusi seletada, üks aga pahvatas välja kaitsekõne oma hiljutisele puhkusereisile galaktikasse, ilma et keegi oleks seda nõudnud. Miles pidi tunnistama, et näha neid tavaliselt kidakeelseid mehi paaniliselt vadistamas oli ülimalt meeltlahutav. Ta suunas neid ohtrate täpselt ajastatud mittemidagiütlevate häälitsustega nagu „Aa” ja „Mm?”, kuid tundus, et see ei vii teda õige küsimuse sõnastamisele sugugi lähemale.
Nii paljud osakonnad olid töös kogu Barrayari 26,7-tunnise ööpäevatsükli, et Miles oleks võinud jätkata ekskursiooni öö läbi, kuid hilisõhtul ta siiski lõpetas selle. Julgeolekuteenistuse peamaja oli suur hoone. Nüüd oli vaja hoolikust, mitte kiirust.
Loomingut
Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum
Peeglitants, Varrak 2015, tlk A. Eichenbaum
Relvavennad, Varrak 2012, tlk A.Eichenbaum
Cetaganga, Varrak 2012, tlk Piret Marvet
Vori mäng, Varrak 2011, tlk A. Eihenbaum
Lõputuse piirid, Varrak 2011, tlk A. Eichenbaum
Sõduri õpilane, Varrak 2010, tlk A. Eichenbaum
Barrayar, Varrak 2009, tlk Kaur Sinissaar
Au riismed, Varrak 2008, tlk Piret Marvet
Link
Kaja Kleimann „Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane””,
Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane”
Mari Järve
Foto: Kaarel Vanamölder
Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa.
8. detsembril kell 17.00 toimub raamatukogu kohvikus Tort ja Trühvel (I korrus)
Vestlusõhtu ja raamatuesitlus: populatsioonigeneetik Mari Järve ja politoloog Piret Ehin vestlevad teemal “Kontakt ja konflikt”, Mari Järve esitleb oma imeulmeromaani „Klaasmeri“.
Meie maailma ajaloost on teada, et erineval arengutasemel kultuuride kokkupuude ei too üldiselt kaasa häid tagajärgi, vähemalt mitte mõlemale poolele, ja teisiti pole see ka „Klaasmere“ maailmas. Kuid on selge, et selliseid kontakte pole võimalik vältida. Kas kontaktist peab paratamatult saama konflikt?
Katkend: Klaasmeri, Hea Lugu 2015, lk 70 – 77.
Tuule majad olid pruunist kivist, astmetena tõusvad, sopilised, ilusad, keerulised. Kitsaid tänavaid pidi kuhugi jõuda oli raskem, kui esmapilgul tundus, sest need käändusid pidevalt õigelt sihilt kõrvale, sumbusid hoovidesse viivateks trepiastmeteks, väänlesid mööda mäekülge edasi-tagasi. Ja Reu taipas, mille järgi linn oli sellise nime saanud – tuul puhus siis järsakul pidevalt, vuhises mööda tänavaid ja tekitas majade vahel kõige kummalisemaid helisid.
Reu eksles läbi linna, ainsaks teejuhiks teadmine, et ta peaks minema ülespoole, sest sadamast kaugemale jõudnuna oli ta ühe poisikese käest küsinud ja kuulnud, et Tuulest viib välja ainult paar teed, kõik üleval selle kalju harjal, mille külge linn klammerdub. Kõndides kontrollis naine mitu korda, kas nahk tema käsivartel on ikka tõmmu ning juuksed lühikesed ja tumedad, sest tal oli tunne, nagu oleks muutmisloitsu mõju kadunud. Kui üks oli ta läbi näinud, siis miks ei võinud seda ka kõik teised? Ta nägi endiselt välja nagu mererahva liige, aga häiriv tunne, nagu oleks ta alasti ja kaitsetu, ei kadunud.
Tuules ei olnud suurt turuplatsi, selleasemel oli kümmekond pisikest turgu, millest igaühel müüdi põhilisi toiduaineid, aga mis suuremalt jaolt keskendusid mingit ühte tüüpi kaubale: näiteks sadama juures kala ja muud mereannid, linnanõukoja lähedal vill, lõngad, kangad ja rõivad, natuke kõrgemal puit küttepuust hööveldatud laudadeni ning päris ülalinnas Reu meelest tohutu valik puu- ja juurvilju. Tollel köögiviljaturul, mis oli vähemalt kuues turg, kuhu hõiminaine sattus, vandus ta näljale alla ja siirdus hõrgutavalt lõhnava leiva ja saiakeste leti juurde. See oli veel lahti, aga muidu pakkisid viimased linna lähedalt pärit talunikud oma juurika- ja puuviljavankreid kokku. Kaugemalt tulijad olid juba läinud, sest oli hiline pärastlõuna.
Leti ääres oli väike saba – Reu polnud ainus, kellele küpsetiste hõng mõjus. Kui järjekord temani jõudis, jäi hõimunaine ebalevalt seisma.
„Head tuult, taluemand! Mida ma võin teile pakkuda?” küsis leti taga seisev pagarai kohta ebaharilikult kõhn pikk mees heatujuliselt.
„Ee…” Korraga ei tulnud Reul meelde, kuidas öelda mererahva keeles „päts”. „Üks leib, palun,” ütles ta kohmakalt.
„Seemne-, ürdi- või tavaline rukkileib?”
„Ee – tavaline.”
Pagar keeras leivapätsi jämedakoelisse paberisse – Reu poleks kunagi arvanud, et paberit võib millekski selliseks kulutada. „Kolm merihobu, palun.”
Hõimunaine otsis kukrust münte, aga jäi sellega lootusetult hätta. Ta oli juba kuulnud, et mererahvas paneb oma rahale hüüdnimesid, aga tal polnud aimugi, milliseid münte siin Tuules merihobudeks kutsutakse.
„Need on suuremalt jaolt Pärli mündid.” Kaupmees tuli Reule appi ja korjas tema peopesalt kolm väikest vaskset rahatükki. Naine ei teadnud, kas ta sai tüssata või mitte. „Kas te tulete sealtkandist?”
Hõimunaine noogutas. Juhust kasutades küsis ta äkki: „Ehk saate teie mind aidata? Juhatage, kuidas ma kõige kiiremini linnast välja jõuan. Ma eksin siin pidevalt ära.”
„Ohjah, sellega on nüüd natuke pahasti. Me oleme üsna Tormivärava lähedal, aga sealt ei pääse praegu keegi läbi, sest ehitatakse uut väravatorni. Välja saate Muru värava kaudu, aga selleks peate tsipake allapoole tagasi minema, näete, seda tänavat mööda. See käändub paremale ja jõuab ülikooli värava ees väikesele väljakule. Sealt keerake uuesti vasakule ja Meenutuste trepid viivad teid otse üles Maru juurde välja.”
Reu tegi pagarile väikese kange tänukummarduse, surus leiva kaenlasse ja hakkas minema. Kiiresti, et poleks aega mõelda.
*
Ülikooli värav kõrges kivimüüris oli kinni. Ka Reu sai eksimatult aru, et tegemist on ülikooliga, ehkki ta ei osanud väravakaarde raiutud kirja lugeda – millele muule võis see suur, roheliseks võõbatud ja värviliste emaililustistega kahe poolega värav kuuluda. Ta keeras sellele ruttu selja – siin polnud tal küll mahti ega tahtmist viivitada. Väikeselt kiviplaatidega sillutatud väljakult värava ees algas veidraim ehitis, mida hõimunaine oli selles võõras linnas näinud.
Keegi peale mererahva ei raiskaks nii palju aega ja vaeva, kindlasti ka raha ja pisaraid selle peale, millest suuremalt jaolt mingit kasu pole. See, mida pagar oli kutsunud Meenutuste treppideks, kattis suurt osa ülikooli kohale kerkivast järsakust. Üks keskne kivitrepp viis tõepoolest otse üles, aga sellest hargnesid paljud teised, mis väänlesid mööda mäekülge nagu puuoksad. Ja need trepid ei viinud kuhugi, ei majade ega hoovideni, vaid lõppesid keset tühjust, igaühe otsas kaljusel järsakul seismas ainult kandiline kivisammas. Milleks ometi midagi sellist ehitada? Reu tundis jälle, et mererahva mõistetamatus otse lämmatab teda.
Kuid ta hakkas üles ronima, nii kiiresti kui ta jaksas, sest päev kaldus juba õhtusse. Ta oli laevalt maale astunud lõuna paiku, aga ehkki Tuul polnud suur linn, oli ta ekseldes kulutanud peaaegu kogu valge aja. Tal polnud mingit tahtmist linnamüüride vahel ööd veeta. Ronida oli raske, sest tõus oli järsk ja siin lagedal lõõtsus tuul palju tugevamalt, pannes vahepeal hinge kinni.
Reu oli umbes poolel teel järsakust üles, kui ta nägi Aselit. Hiljutine reisikaaslane istus keskmisest trepist natuke maad paremale ja üles hargneva astmestiku lõpus, samas asendis nagu tookord laeval kohe pärast Pärlist lahkumist – kägaras ja käsivarred ümber põlvede. Pikad mustad juuksed varjasid tema nägu, aga Reu tundis ta eksimatult ära.
Ta ei näe mind. Ta pole mind tähele pannud. Ma lähen edasi. Hõimunaine läkski, aga pöördus kümmekonna sammu pärast tagasi, tuli mõne astme võrra alla ning ronis siis üles ja paremale. Ta ei teadnud, miks ta seda teeb.
„Sa tahtsid ju minema pääseda, miks sa siis ei läinud?” küsis Asel pead tõstmata. Tema hääl kõlas nii, nagu oleks ta suu vastu põlvi surunud ja avaks seda ainult õige veidi, et midagi üleliigset välja ei pääseks.
Reul polnud midagi öelda.
„Kui sa tulid kontrollima, siis ära muretse, ma pole sind linnavahtidele üles andnud ega anna ka. Mis ma neile ütleksin – et kohtusin hõimude salaluurajaga, kes ajab Tuules mingeid kahtlaseid asju, ainult et ta näeb välja täpselt nagu keegi mererahva seast? Mind peetaks hulluks.” Asel tõstis pisaratriibulise näo. „Mida sa siin teed?”
„Ma eksisin ära,” oli kõik, mis Reul pähe tuli.
„Miks sa teed ei küsinud?”
„Küsisin. Aga liiga hilja.” Hõimunaine tegi abitu viipe Aseli poole. „Mida sina siin teed?”
„Mind ei lastud ülikooli sisse.” Mererahva naine vaatas kupleid, mis hõljusid õhtuhämaruses neist veidi madalamal. „Neil on niigi juba liiga palju üliõpilasi ja ühte naist neil küll vaja pole.”
See ei üllatanud Reud põrmugi. Peiri, Farre ja Vede suhtumist jälgides oli isegi tema, kes ta oli mererahva seas võõras, ette näinud, kuidas see lugu lõppeb. Miks polnud Asel ise sellest aru saanud?
„Mida sa nüüd teed? Lähed koju tagasi?”
„Ei!” kähvas Asel nii valjult, et see oli peaaegu karjatus.
„Aga kui sa ülikooli ei pääse…”
„Kui mitte praegu, siis järgmisel semestril. Ma ei anna nii kergesti alla.”
„Miks sa sinna ülikooli nii väga kipud?”
Mererahva naine vaikis tükk aega, siis hakkas rääkima, ühetooniliselt ja nii tasa, et Reu pidi kuulmist pingutama. „Ma võin seda isegi siit, mere teiselt kaldalt, selgelt näha. Pärlist põhja pool, natuke merest eemal, on üks küngas, mille põhjaküljel on minu kodu. Kahekordne maja, teine korrus pole isegi kivist, vaid puust ja savist seintega. Katuse on vanakuurohu väädid pooleldi ära lõhkunud. Seal elab minu isa. Ta on juba vana ja pooleldi pime, väljas ta peaaegu ei käi. Suurema osa ajast istub ta toas ja leinab mu ema, kes suri kahe aasta eest – tal oli kasvaja. Veel elavad seal mu vanuselt teine vend Derrag ja õde Askei. Vanim vend Danres rajas mõne aasta eest meie külla kõigi jumalate templi, ehkki sealkandis vanausust eriti palju ei peeta. Ta on väga pühendunud, elab ise ka templis. Derrag püüab meie majapidamise juhtimisega hakkama saada, aga see pole kerge, sest meil on võlad, isa on nõder ja õde haige. Ta on langetõbine, tal käivad hirmsad hood, mille käigus ta võib endale tõsiselt viga teha. Ta ei saa selgelt rääkida, sest ühe hoo ajal hammustas ta endal tüki keelt otsast ja polnud kedagi, kes selle tagasi oleks õmmelnud. Hoogude vahepeal on tema mõistus täiesti selge, ta on virk ja armsa iseloomuga, aga ükski mees ei taha sellist naist kosida. Ja ükski naine ei taha sellisesse majapidamisse Derragi kaasaks tulla.”
Mererahva naine vaikis natukeseks ja Reu tabas end selgelt mõttelt, et kui ta selle loo lõpuni kuulab, ei pääse ta Aselist enam kunagi, sest siis ta tunneb teda. Ta seisis ikka veel püsti ja tegi korra liigutuse, nagu hakkaks ära minema, kuid jäi siiski paigale.
„Arst oleks ehk saanud mu ema aidata, vähemalt teha nii, et ta oleks mõned aastad kauem elanud. Arst suudaks mu isa silmanägemist parandada. Arst saaks mu õde ravida, kui ka mitte päris terveks, siis vähemalt hoogusid kergendada, ja kui mõni arst oleks käepärast olnud, oleks Askeil tema keel alles. Arst suudab nii paljusid asju.” Järsku Asel nuuksatas, aga ainult korra. „Nad ei taha lasta mul arstiks õppida, aga ma ei loobu. Ma ei saa loobuda.”
Reu istus Aseli kõrvale – ettevaatlikult umbes sammu kaugusele – päevasooja õhku tagasi hingavale kiviastmele. „Mida sa siis teed?”
„Proovin uuesti. Vahepeal katsun end kuidagi ära elatada. Oma kaasavara ei või ma kulutada, seda on ülikooli õppemaksuks vaja. Kui mul õnnestub neid veenda naisüliõpilast väravast sisse laskma.”
„Sul on su kaasavara kaasas?”
„Muidugi. Mis muud raha naisel olla saab? Mu vennad nõudsid, et ma selle täies mahus kaasa võtaksin, ehkki see ei mõjunud perekonna rahakotile just kõige paremini.”
Reu mõtles. Ta teadis, et Aseli mure ei peaks talle korda minema, kuid oma reisi jooksul oli ta avastanud juba hulga asju, mis ei olnud sugugi nii, nagu oleksid tavapäraselt pidanud olema.
„Kui sa ei pääse väravast sisse üliõpilasena, mine kellegi teisena.”
Asel vahtis Reud. „Kuidas?”
„Mina teadsin, et ei pääse üle mere hõimunaisena, Ma tegin end kelleksi teiseks ja mind ei peetud kinni. Keegi ei tundnud mind ära. Peale sinu.”
Mererahva naine muigas mõrult. „Ainult et mina ei oska nii hästi välimust muuta nagu sina. Ja mul oleks vaja veel rohkem muutuda – ma peaksin esinema mehena. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas sa oled seda endaga teinud. Hõimude inimesed on ju heledat verd, eks? Ma olen mõnikord mõnda Pärlis näinud, turul kaupa vahetamas. Sa oled oma juukseid ja nahka värvinud, aga kuidas su silmad…”
Reu hakkas naerma. „Juukseid ja nahka värvinud! Ma kasutasin muutumisloitsu.”
Asel jäi hõimunaist vahtima. Mõne hetke pärast raputas ta pead ja ütles: „Sa valetad jälle. Mingeid loitse pole olemas. Mitte selliseid, mis toimivad.”
Reu vaatas süüdistusele trotslikult, vidukil silmi vastu, võttis vöölt noa ja lõikas endale kätte. Asel võpatas ehmatusest. Siis luges hõimunaine vaikselt omas keeles:
„Päike lõpuks iga varju ära sööb.
Tõde lõpuks välja ilmub,
ootamatult näkku lööb.”
Looming
Esimene aasta, Kirjastus Pegasus 2011
Klaasmeri, Hea Lugu 2015
Arkadi ja Boriss Strugatski
Arkadi (1925 -1991) ja Boriss (1933-2012) Strugatski – vene ulmekirjanikud. Arkadi oli jaapani ja inglise keele tõlk, noorem, Boriss, astronoom. Nende teoste põhjal valmivad nii ekraniseeringud kui arvutimängud siiani.
Vendade Strugatskite “Hääbuv linn” on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub sotsiaalse absurdi poolest mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“. Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, kuhu tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest.
Sügav ja filosoofiline teos tundub esmapilgul sünge ja masendava nägemusena inimese olemusest, kuid selle lõpust ei puudu siiski ka pisuke lootuskiir. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.
Katkend: Arkadi & Boriss Strugatski “Hääbuv linn”, Fantaasia 2012, lk 294-299.
“Izja!” hõikas ta.
Izja ja Pak tõstsid pilgu ja tõusid teda nähes püsti. Korealane korjas sillutiselt üles oma väikese isetehtud automaadi ja torkas selle kaenla alla.
“Kas juba?” päris Izja reipalt.
Andrei noogutas ja suundus ette.
Kõik vaatasid tema poole: Päikese käes silmi kissitav Permjak, töllakavõitu Ungern, kelle alalõpmata ripakil suu hirmunult torru oli tõmbunud, morn Gorilla Jackson, kes käsi pikkamisi takkudesse pühkis…Ellishower, kes meenutas räpast ja määrdunud seentlaste mänguväljakult, tõstis pidulikul ja kaastundlikul ilmel kaks näppu mütsi juurde, sülitavad sõdurid aga lõpetasid tatistamise, vahetasid hammaste vahelt mõned kuuldamatud märkused ja tolmutasid üksmeelselt minema. Kardate, närakad, mõtles Andrei kättemaksuhimuliselt. Kutsuks teid õige praegu naljaviluks tagasi – kohe teeksite püksid täis…
Nad möödusid tunnimehest, kes andis kiirustades au, ning sammusid mööda munakive edasi – Andrei kõige ees, automaat üle õla, tema taga Tumm seljakotiga, milles oli neli konservi, pakk kuivikuid ja kaks plaskutäit vett. Kümmekond sammu tagapool tatsas lagunenud saabastes Izja – tema seljakott oli tühi, ühes käes hoidis ta kaarti ja teisega kobas närviliselt taskuid, otsekui kontrollides, ega ta midagi maha unustanud. Viimasena astus korealane Pak, lühiraudne automaat kaenla all, pikkade retkedega harjunud samm kerge ja pisut kõikuv.
Tänav kuumas. Päike praadis jõhkralt õlgu ja turja. Laiskade lainetena rullus majade seintelt kuumust. Polnud vähimatki tuuleõhku.
Selja taga, laagris, võttis paljukannatanud mootor tuure üles – Andrei ei vaadanud tagasi. Teda valdas äkki ootamatu vabanemise tunne.
Mõneks suurepäraseks tunniks kadusid ta elust need haisvad soldatid oma arusaamatuseni algelise hingeeluga; kadus intrigaan Quejada, kes oli nii läbinähtav, et see oli muutunud lausa tülgastavaks, kadusid kõik need vastikud mured võõraste villis jalgade pärast, võõraste tülide ja kakluste pärast, selle pärast, et keegi oksendab – äkki on mürgitus?; ja selle pärast, et kellelgi on kõht eriti hullusti lahti ja veritseb – äkki on düsenteeria?… Vajuge õige maa alla! korrutas Andrei joovastusega. Et mu silmad teid enam ei näeks! Issand, kui hea on ilma teieta on!
Tõsi, kohe meenus talle kahtlasevõitu korealane Pak, ning hetkeks tundus talle, et vabanemise helget rõõmu tumestavad kohe uued mured ja kahtlused, kuid ta lõi kohe sellele kergemeelselt käega. Korealane nagu korealane ikka. Rahumeelne inimene, ei kaeba kunagi millegi üle. Lihtsalt Izja Katzmani Kaug-Ida versioon… Talle meenus äkki venna jutt sellest, et kaug-Idas suhtuvad kõik rahvad, eriti aga jaapanlased, korealastesse samamoodi nagu Euroopas kõik rahvad, eriti aga venelased ja sakslased, juutidesse. Praegu tundus see naljakas ja millegipärast meenus jälle Kenzi… Jah, Kenzit oleks praegu siin tarvis, ja onu Jurat, ja Donaldit… Eh-he-hee… Kui oleks õnnestunud onu Jura ära rääkida, oleks siin praegu kõik teisiti…
Ta meenutas, kuidas oli päev enne teeleasumist näpistanud paar tundi, laenanud Geigerilt kuulikindlate klaasidega limusiini ja põrutanud onu Jura poole. Kuidas nad jõid suures kahekordses tares, mis oli puhas ja valge ja lõhnas piparmündi, suitsu ning kodusküpsetatud leiva järele. Nad jõid samakat, haukasid peale põrsast tarretises, krõmpsutasid värskeid hapukurke, milliseid Andrei polnud teab palju aastaid saanud, närisid lambaribid läikima, kastsid lihatükke küüslaaugukastmesse ning lõpuks tõi juba kolmandat last ootav hollandlanna Marta, onu Jura tüse teinepool, lauale vilistava samovari, mille eest onu Jura omal ajal oli andnud koorma leivavilja ja koorma kartuleid lisaks. Nad istusid ja jõid kaua, põhjalikult ja põhjapanevalt teed, süües sinna kõrvale mingit ennenägematut keedist, – nad higistasid, ähkisid, kuivatasid uhiuute tikitud käterättidega märgi nägusid ning onu Jura muudkui jõmises:”Pole hullu, poisid, praegu võib juba täitsa elada… Mulle aetakse iga päev viis muidusööjat laagrist siia, kasvatan neid siin aplehigis tööga ümber, kas tead… nii kui midagi on, anna kohe vastu hambaid, see-eest kõht on neil täis – mida ise söön, seda annan neilegi, ega ma sul mõni ekspluataator ole” ja alles siis, kui nad juba jumalaga jätsid ja Andrei autosse istus, haaras onu Jura ta käe oma paakunud kämmalde vahele ja sõnas ta pilku otsides: “Sa ju annad mulle andeks, Andrjuhha, ma tean… Kõik jätaksin sinnapaika, ja eide jätaksin ka, aga neid ma jätta ei suuda, süda ei luba…” Ja osutas pöidlaga üle õla sinna, kus aastase vahega sündinud linalakast poisirüblikut trepi varjus nohinal rüseles.
Andrei vaatas tagasi. Laagrit polnud enam näha, kuumavine oli selle varjanud. Mootorimüra kostis veel vaevu ja sedagi nagu läbi vati.
Izja kõndis nüüd Paki kõrval, vehkis tolle nina all oma joonistega ja karjus midagi mastaapide kohta. Pak ei vaielnud vastu. Ta ainult naeratas, aga kui Izja võttis pähe seisma jääda, et kaart lahti voltida ja talle kõik puust ja punaseks teha, võttis ta delikaatselt küünarnukist ja juhtis edasi. Igati asjalik mees. Muudes oludes oleks sellist võinud kõhkluseta võinud usaldada. Huvitav, miks see Geiger talle ei istu?… Nad on küll täiesti erinevad inimesed, seda tõesti, aga…
Pak oli õppinud Cambridge`is, ta oli filosoofiadoktor. Lõuna-Koreasse tagasi pöördunud, osales ta mingites tudengirahutustes ja Li Sõn Man pani ta kinni. Türmist pääses ta alles viiekümnendal aastal tänu Põhja-Korea armeele, temast kirjutati ajalehtedes kui Korea rahva tõelisest pojast, kes vihkab Li Sõn Mani klikki ja Ameerika imperialiste ning temast sai prorektor, kuid juba kuu aja pärast pisteti ta uuesti pokri, kus teda ilma süüdistust esitamata hoiti kuni Tšemulpo dessandini, mille käigus jõuliselt kirde poole tungivad Esimese Kaardiväediviisi väeosad vangla puruks pommitasid. Söulis valitses tõeline põrgu ja Pak ei lootnudki enam ellu jääda, kui talle tehti ettepanek osaleda Eksperimendis.
Linna oli ta sattunud ammu enne Andreid, vahetanud selle aja jooksul kakskümmend korda eriala, läinud iseenesest mõista tülli linnapeaga ning liitunud siis intelligentsi põrandaaluse organisatsiooniga, mis toetas tollal Geigerit. Midagi oli nende vahel seal juhtunud. Igal juhul oli suur grupp põrandaaluseid juba kaks aastat enne Pööret Linnast põhja poole läinud. Neil vedas – kolmesaja viiekümnendal kilomeetril leidsid nad varemetest “ajakapsli” –tohutu metallist tsisterni, mis oli pilgeni täis kõikvõimalikke kultuuri- ja tehnoloogianäidiseid. Koht sobis ideaalselt – vesi oli olemas, viljakas pinnas otse Seina külje all, hulk säilinud hooneid – ja nii nad sinna paigale jäidki.
Linnas toimuvast polnud neil aimugi ning ekspeditsiooni soomustatud traktoreid nähes arvasid nad loomulikult, et jahti peetakse nendele. Õnneks hukkus selles lühikeses, mõttetus, kuid äärmiselt raevukas lahingus ainult üks mees. Pak tundis ära oma vana sõbra Izja ning taipas, et midagi on valesti… Hiljem palus ta luba Andrei jutule tulla. Ta ütles, et neid sunnib tagant uudishimu ja et ta kavandab juba ammu retke põhja poole, kuid põgenikel ei jätku selleks ressursse. Andrei ei uskunud teda eriti, kuid võttis siiski kaasa. Talle tundus, et Pakist võib tänu teadmistele kasu olla, ja ta ei eksinud. Pak tegi ekspeditsiooni jaoks tõesti kõik, mis oli tema võimuses, käitus Andreiga alati sõbralikult ja abivalmilt ning Izjaga seda enam, kuid avameelsusele ei õnnestunud teda meelitada kordagi. Isegi Izja ei suutnud välja selgitada, kust pärinesid ta lugemayud poolmüütilised, poolrealistlikud teadmised eelseisva teekonna kohta, miks ta tegelikult ekspeditsiooniga kaasa kippus või mida ta üldse asjadest arvab – Geigerist, Linnast, Eksperimendist… Pak ei vestelnud kunagi abstraktsetel teemadel.
Andrei tegi peatuse, ootas kaaslased ära ja küsis:
“Olete lõpuks kokku leppinud, mis teid täpsemalt huvitab?”
“Täpsemalt?” Izja lappas oma kaardi lõpuks lahti. “Vaata…” Ta leinarandiga küüs liikus mööda kaarti. “Me oleme praegu siin. Tähendab ühe, kahe… kuue kvartali pärast peaks olema väljak. Siin on mingi suur hoone, ilmselt valitsusasutus. Sinna peame ilmtingimata minema. Ja kui teel veel midagi huvitavat ette juhtub… Ahjaa! Siit oleks ka huvitav läbi käia. Paistab küll kaugevõitu, kuid siinseid mastaape ei saa usaldada, nii et tont seda teab, samahästi võib see siinsamas kõrval olla… Näe, siia on kirjutatud “Panteon”. Ma armastan panteone…”
“Mis siis ikka.” Andrei kohendas automaati. “Võib ka sedasi… Nii et vett me täna otsima ei hakka?”
“Vesi on kaugel,” sõnas Pak vaikselt.
“Jah, vennas,” nõustus Izja. “Veeni, vennas, on veel… Näed sa, siin on neil märgitud veetorn… Siin, eks?” päris ta Pakilt.
Pak kehitas õlgu.
“Pole aimugi. Kui siin kusagil vett ongi, siis ainult seal.”
“Oi-jah,” venitas Izja. “Kaugevõitu, kilomeetrit kolmkümmend, ühe päevaga seda maha ei marsi… Kui just see mastaap… Kuule, aga miks sul seda vett just täna tarvis on? Vee järele läheme homme, nagu kokku leppisime, või õigemini ei lähe, vaid sõidame.”
“Olgu,” sõnas Andrei. “Läksime.”
Nüüd kõndisid nad kõrvuti ja mõnda aega valitses vaikus. Izja keerutas otsekui lõhna ajades alatasa pead, kuid ei vasemal ega paremal paistnud midagi huvitavat. Kolme- ja neljakordsed majad, kunagi päris ilusad. Purukspekstud klaasid. Mõned aknaaugud kõmmeldunud vineeritahvlitega kinni löödud. Rõdudel määnduvad lillekastid, paljud majad vintskesse tolmunud luuderohtu mähkunud. Oli ka suur kauplus, tohutud, tolmust läbipaistmatud vaateaknad millegipärast endiselt terved, kuid uksed kinni löödud. Izja ei pidanud vastu, traavis lähemale, kiikas sisse ja tuli siis tagasi.
“Tühjus,” teatas ta. “Täielik häving.”
Looming
“Purpurpunaste pilvede maa”, Eesti Riiklik Kirjastus 1961
“Põgenemiskatse” antoloogias “Põgenemiskatse”, 1965
“Ajastu ahistavad asjad”, Ühiselu 1968
“Raske on olla jumal”, Eesti Raamat 1968
“Tagasitulek”, Eesti Raamat 1968
“Tigu nõlvakul”, Perioodika 1971
“Hukkunud Alpinisti” hotell”, Eesti Raamat 1975
“Miljard aastat enne maailmalõppu”, Eesti Raamat 1987
“Inetud luiged”, Varrak 1997
“Asustatud saar”, Varrak 1999
“Põrnikas sipelgapesas”, Varrak 2000
“Suur Ilmutus”, Varrak 2001
“Hääbuv linn”, Fantaasia 2012
Linke
Mart Kalvet “Kosmiline peldik, Strugatskite moel”, Eesti Päevaleht 10. 12.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/kosmiline-peldik-strugatskite-moel.d?id=65382546
Peeter Helme “Ulmekirjanduse A ja B – Strugatskid”, Eesti Ekspress 8.02.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/areeni-kaanelugu-ulmekirjanduse-a-ja-b-strugatskid.d?id=65639052
Charles Stross
Charles Stross (1964) – briti ulme- ja fantaasiakirjanik.
Katkend: Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht, lk 94-98.
Kabinet oli niisama külluslik kui Miriamile eraldatud sviit, maffia-eri lukustatud ukse ja luksuslikust antikvariaadist röövitud sisustusega. Põrandal oli käsitsi lihvitud lehtpuuparkett, mida osaliselt kattev vaip maksis tõenäoliselt rohkem kui Miriami maja. Seinu katvad puupaneelid olid aja jooksul tumedaks tõmbunud. Seintel olid mõned tagasihoidlikes toonides õlimaalid suurtest punetava näoga meestest, kes poseerisid keskaegsena tunduvas turvises või klassikalises toogas lossimüüride ees, ja laua kohal seinal oli puupulkadele toetatud mõõkade paar. Tohutu pähklipuust kirjutuslaud ja kaks tooli selle ees olid seatud aknaorva nii, et kabineti omanik jääks akendest samahästi kui nähtamatuks.
Roland peatus laua ees, võttis valvelseisu ja andis au.
“Mu isand, mul on au esitleda… Miriam Beckstein.”
Laua taga istuja kallutas kuulmise märgiks pead.
“See ei ole ta õige nimi, aga tema siinviibimine on rahuldustpakkuv. Vabalt.”
Miriam kissitas silmi, püüdes pimestavas valguses rääkija näojooni näha. Ilmselt tõlgendas mees ta ilmet vaenulikuna, sest viipas käega.
“Palun istuge, teie mõlemad. Mul ei ole midagi selle vastu, hmm, Miriam, kui sa tahad just seda nime kasutada.”
Roland üllatas teda, tõmmates tooli lähemale ja pakkudes seda talle. Ise jahmatas ta end sellega, et istus, kuigi närviliselt, põlved kokku surutud ja selg kangelt sirge.
“Kes te olete?” sosistas ta.
Ta silmad hakkasid valgusega harjuma ja ta nägi, et kõrge seljatoega toolis istuv mees muigas põgusalt. Mees oli hilises keskeas, võimalik et üsna sama vana, kui oleks praeguseks võinud olla Morris Beckstein. Ülikond oli tagasihoidlik – üldse riietusid nad siin nagu matusefirmas -, kuid istus nii hästi, et pidi olema rätsepa töö. Mehe juuksed olid hallikirjud ja nägu silmapaistmatu, kui mitte arvestada pikka armi vasakul põsel.
“Ma võiksin esitada sama küsimuse,” pomises mees. “Roland, istu, ma ütlesin!” Hääletoonist võis järeldada, et mees on harjunud kuulekusega. “Ma olen suurhertsog Angbard Lofström, kolmas sama nime kandja, gildide eestkostja krooni juures, kuninga au kaitsja, Niejweini linna vabatmees, taasühendatud Klanni julgeolekuülem, vürst-kaupmeeste vürst, siinse põlismõisa omanik… mul on päris palju tiitleid veel, aga need on peamised.” Ta silmad olid tinakarva, nii heledad sinised, et Miriamil oli neid raske näha, kuigi need olid otse talle sihitud. “Ja veel, kui ma just väga ei eksi, olen ma sinu onu.”
Miriam põrkas jahmunult tagasi. “Mis?”
Teine hääl ta kõrval kordas sama küsimust. Ta piilus silmanurgast ja nägi, et Roland silmitseb teda hämmastunult. Mehe jahe enesevalitsemine hakkas pragunema.
“Mitte iial poleks mu isa…” alustas Roland.
“Ole vait,” ütles Angbard, hääles külm teras. “Ma ei vihjanud su isale, noormees, vaid su tädi Patriciale.”
“Ehk keegi seletaks, millest te räägite?” nõudis Miriam, kelles viha viimaks võimust võttis. Ta kummardus ettepoole. “Te röövisite mu ära ja rüüstasite mu maja ainult sellepärast, et pidasite mind mingiks ammukadunud sugulaseks?”
Angbard noogutas mõtlikult.
“Ei, me oleme absoluutselt kindlad, et sa oled ammukadunud sugulane.” Ta vaatas vilksamisi vennapoja poole. “Meil on kindlad tõendid.”
Roland nõjatus tooli seljatoele ja vilistas, olles kaotanud kogu sõjaväelasliku hoiaku. Ta silmitses Miriamit pärani silmi, nagu oleks kummitust näinud.
“Mida sinul siin vilistada on?” uuris Miriam.
“Sa tahtsid selgitust,” tuletas Angbard talle meelde. “Tundmatu ilmaränduri saabumine annab alati põhjust muretsemiseks. Sõjast saadik… piisab ehk ütlemisest, et noil päevil oleks su ilmumisele järgnenud drastilised meetmed. Kui sa nädala eest vanale rannaäärsele rajale sattusid ja patrull sind tulistas, polnud neil aimugi, kes sa võiksid olla. See sai selgeks alles hiljem – ma usun, et sa jätsid maha paari roosasid toakingi? – ja käivitas ka põhjalikud otsingud. On aga selge, et sa pole seotud reeturliku fraktsiooniga, ning lähem uurimine paljastas sinu kohta mõned huvitavad tõsiasjad. Ma usun, sa oled lapsendatud?”
“See on tõsi.” Miriami süda peksles roiete all, jahmatus segunes ebameeldiva arusaamisega. “Kas te tahate öelda, et te olete mu ammukadunud sugulased?”
“Jah.”
Angbard ootas hetke, avas siis ühe lauasahtli. “Ma usun, et see kuulub sulle.”
Miriam sirutas käe ja võttis medaljoni. Tuhmunud pinnaga, pisut mõlkis – tuttav saareke võõral maal. “Jah.”
“Mitte aga see.” Angbard võttis sahtlist veel midagi ja lükkas selle üle laua tema poole.
“Oh aeg.” Miriam oli sõnatu. See oli tema medaljoni identne kaksik, ainult et säravalt läikiv ja ilma kriimudeta. Ta võttis selle ja avas…
“Aih!” Ta põrnitses Rolandit, kes oli selle ta käest löönud. Ent Roland kummardas maha ja hetke pärast sai Miriam aru, et mees võtab medaljoni ettevaatlikult üles, hoides avatud pooli maa suunas, kuni see oli hertsogi lauale asetatud.
“Me õpetame sulle, kuidas neid asju turvaliselt käsitseda,” ütles Angbard leebelt. “Mu õe oma jääb seniks sinu valdusse.”
“Su õe,” kordas Mirian tobedalt, surudes sõrmed medaljoni ümber.
“Mu õde jäi kolmekümne kahe aasta eest kadunuks,” ütles Angbard hoolika osavõtmatusega. “Tema karavani rünnati, tema abikaasa mõrvati, kaitsemeeskond tapeti, tema keha aga ei leitudki. Nagu ka tema kuuenädalase tütre oma. Ta oli teel suurkuninga õukonda, et täita seal oma kohust Klanni järjekordse pantvangina. Tühermaad Chesapeak`i lahe ääres – nagu seda sinu pool nimetatakse – ei ole siinses maailmas eriti asustatud. Meie otsime kuude kaupa, aga nagu teada, erilise eduta.”
“Te saite karbi dokumentidega,” ütles Miriam. Rääkimine nõudis suurt pingutust; ta kuulis kõrvus oma südame pekslemist.
“Jah. Need annavad mõjusa tõendusmaterjali – kaudse küll, kuid siiski olulise. Kuni sa olid teadvuseta, võeti sinult vereproov, hmm, DNA profileerimiseks. Tulemused saabuvad homme, kuid mul pole vähimatki kahtlust. Sul on perekonna näojooned ja perekonna anne – sa ei arva ju ometi, et ilmarännud oleksid üldlevinud – ning su vanus ja dokumentaalsed tõendid sobivad suurepäraselt. Sa oled mu vanema õe Patricia Thorold Hjorthi ja tema abikaasa, Lääne magistraat-printsi Alfredo Wu tütar Helge, ning kui teadmine su ellujäämisest saab avalikuks, mõjub see nagu rebane Klanni neimahimulises kanakarjas.” Angbard muigas põgusalt. “Just seepärast saatsin ma enne su tervitamist ettevaatusabinõuna minema kõik nooremad teenistujad ja peaaegu kõik teenijad. Ei sobiks mitte, kui Klanni nooremad liikmed saaksid teada sinu olemasolust enne, kui ma olen hoolitsenud su julgeoleku eest. Mõnedel neist võivad tekkida üsna tugevad tunded seoses muudatustega pärimisõiguses, Teie Kõrgus.”
“Kõrgus? Mis jutt see siis veel on?” Miriam kuulis, et ta hääletoon tõusis, kuid ei suutnud seda kontrollida. “Mis värk? Kuule, ma olen Massachusettsi farmaatsiafirmadele spetsialiseerunud majandusajakirjanik, mitte mingi feodaal aadlik! Niisugustest asjadest ei jaga ma midagi!” Ta oli laua ees püsti. “Mis asjad on ilmarännud ja mis on neil pistmist…”
“Teie Kõrgus,” ütles Angbard rangelt, “majandusajakirjanik olid sa teisel pool maailmu eraldavat seina. Ilmaränd on aga see, kuidas sa siia sattusid. See on anne, mis määrab kuulumise meie Klanni, ühte neist perekondadest, mis moodustavad Klanni. See on veres ja sa oled üks meist, tahad sa seda või mitte. Siin sa oled Väliskuningriigi magistraat-printsi ja krahvinna vanim pärija, kes mõlemad olid oma perekonna tähtsad liikmed, ning kui sa väga ka ei tahaks selle tõsiasja eest põgeneda, jääb see sind saatma. Isegi siis, kui sa teisele poole tagasi lähed. ”
Miriami jahmunud vaikust ignoreerides pöördus Angbard Rolandi poole.
“Krahv Roland, palun saada oma täditütar tema ruumidesse. Ma jätan tema turvalisuse ja kaitsmise kuni vastupidise korralduseni sinu hooleks Teie Kõrgus, me õhtustame minu pool koos paari usaldusväärse külalisega, ja siis on mul sulle rohkem öelda. Roland määrab teenijad su mugavuse ja garderoobi eest hoolitsema. Ma eeldan, et ta vastab ka sinu küsimustele. Seniks olete mõlemad vabad.”
Miriam põrnitses teda sõnatult.
“Ma lähtun vaid sinu enda huvidest,” ütles hertsog leebelt. “Roland.”
Looming
Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht
Palimpsest, Fantaasia 2011, tlk Eva Luts
Accelerando, Fantaasia 2009, tlk Iris Jeletski
Täheaeg 6, (ulmeantoloogia), Fantaasia 2009 (jutt “Poiss ja tema jumal”, tlk Sash Uusjärv)
Rule 34, London, Orbit 2011
Halting state, New York, Ace Books, 2008
The Jennifer morgue, London, Orbit 2007
Linke
http://stalkerid.wordpress.com/2013/01/04/charles-stross/
Hallaste, T. Raamatuarvustus: Accelerando // http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus:-accelerando
klm 5. aprill 2013 – Charles Stross “Palimpsest” // http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2013/04/5-aprill-2013-charles-stross-palimpsest.html
lihtsaltise Charles Stross “Accelerando” // http://lihtsaltise.blogspot.com/2010/01/charles-stross-acceleranto.html
Loterii Charles Stross – Accelerando (2009) // http://loterii.blogspot.com/2010/01/charles-stross-accelerando-2009.html
Loterii Charles Stross – Palimpsest (2011) // http://loterii.blogspot.com/2011/07/charles-stross-palimpsest-2011.html
Loterii Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013) // http://loterii.blogspot.com/2013/04/charles-stross-vurstkaupmehed-pereari.html
Manjana Charles Stross. Accelerando // http://lastejutud.wordpress.com/2011/01/06/charles-stross-accelerando
Sulbi, R. Amberi kroonikad, 21. sajandi versioon [“The Family Trade”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/03/amberi-kroonikad-21-sajandi-versioon/
Sulbi, R. Asimovi «Igaviku lõpu» uusversioon [“Palimsest”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/05/asimovi-%C2%ABigaviku-lopu%C2%BB-uusversioon/
Sulbi, R. Keskaegne kuningriik tuumasõjas USA vastu // Postimees .- 2013, 20. aprill http://arvamus.postimees.ee/1209114/keskaegne-kuningriik-tuumasojas-usa-vastu/
Tõnis Charles Stross “Accelerando” // http://logahv.blogspot.com/2011/12/charles-stross-accelerando.html
Tõnis Charles Stross “Palimpsest” // http://logahv.blogspot.com/2012/12/charles-stross-palimpsest.html
Veede, R. Tehnoyhiskonna tulevikueepos [“Accelerando”] // http://hajameelne.blogspot.com/2012/09/tehnoyhiskonna-tulevikueepos.html
Ulmekirjanduse Baas http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?Autor=912&krit=Vorm
http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Stross
Nädala autor 