Mari Järve

4. dets. 2015 at 2:17 p.l. (Nädala autor 2015) (, , )

Mari Järvet

Foto: Kaarel Vanamölder

Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa.

8. detsembril kell 17.00 toimub raamatukogu kohvikus Tort ja Trühvel (I korrus)
Vestlusõhtu ja raamatuesitlus: populatsioonigeneetik Mari Järve ja politoloog Piret Ehin vestlevad teemal “Kontakt ja konflikt”, Mari Järve esitleb oma imeulmeromaani „Klaasmeri“.
Meie maailma ajaloost on teada, et erineval arengutasemel kultuuride kokkupuude ei too üldiselt kaasa häid tagajärgi, vähemalt mitte mõlemale poolele, ja teisiti pole see ka „Klaasmere“ maailmas. Kuid on selge, et selliseid kontakte pole võimalik vältida. Kas kontaktist peab paratamatult saama konflikt?

Katkend: Klaasmeri, Hea Lugu 2015, lk 70 – 77.

Tuule majad olid pruunist kivist, astmetena tõusvad, sopilised, ilusad, keerulised. Kitsaid tänavaid pidi kuhugi jõuda oli raskem, kui esmapilgul tundus, sest need käändusid pidevalt õigelt sihilt kõrvale, sumbusid hoovidesse viivateks trepiastmeteks, väänlesid mööda mäekülge edasi-tagasi. Ja Reu taipas, mille järgi linn oli sellise nime saanud – tuul puhus siis järsakul pidevalt, vuhises mööda tänavaid ja tekitas majade vahel kõige kummalisemaid helisid.
Reu eksles läbi linna, ainsaks teejuhiks teadmine, et ta peaks minema ülespoole, sest sadamast kaugemale jõudnuna oli ta ühe poisikese käest küsinud ja kuulnud, et Tuulest viib välja ainult paar teed, kõik üleval selle kalju harjal, mille külge linn klammerdub. Kõndides kontrollis naine mitu korda, kas nahk tema käsivartel on ikka tõmmu ning juuksed lühikesed ja tumedad, sest tal oli tunne, nagu oleks muutmisloitsu mõju kadunud. Kui üks oli ta läbi näinud, siis miks ei võinud seda ka kõik teised? Ta nägi endiselt välja nagu mererahva liige, aga häiriv tunne, nagu oleks ta alasti ja kaitsetu, ei kadunud.
Tuules ei olnud suurt turuplatsi, selleasemel oli kümmekond pisikest turgu, millest igaühel müüdi põhilisi toiduaineid, aga mis suuremalt jaolt keskendusid mingit ühte tüüpi kaubale: näiteks sadama juures kala ja muud mereannid, linnanõukoja lähedal vill, lõngad, kangad ja rõivad, natuke kõrgemal puit küttepuust hööveldatud laudadeni ning päris ülalinnas Reu meelest tohutu valik puu- ja juurvilju. Tollel köögiviljaturul, mis oli vähemalt kuues turg, kuhu hõiminaine sattus, vandus ta näljale alla ja siirdus hõrgutavalt lõhnava leiva ja saiakeste leti juurde. See oli veel lahti, aga muidu pakkisid viimased linna lähedalt pärit talunikud oma juurika- ja puuviljavankreid kokku. Kaugemalt tulijad olid juba läinud, sest oli hiline pärastlõuna.
Leti ääres oli väike saba – Reu polnud ainus, kellele küpsetiste hõng mõjus. Kui järjekord temani jõudis, jäi hõimunaine ebalevalt seisma.
„Head tuult, taluemand! Mida ma võin teile pakkuda?” küsis leti taga seisev pagarai kohta ebaharilikult kõhn pikk mees heatujuliselt.
„Ee…” Korraga ei tulnud Reul meelde, kuidas öelda mererahva keeles „päts”. „Üks leib, palun,” ütles ta kohmakalt.
„Seemne-, ürdi- või tavaline rukkileib?”
„Ee – tavaline.”
Pagar keeras leivapätsi jämedakoelisse paberisse – Reu poleks kunagi arvanud, et paberit võib millekski selliseks kulutada. „Kolm merihobu, palun.”
Hõimunaine otsis kukrust münte, aga jäi sellega lootusetult hätta. Ta oli juba kuulnud, et mererahvas paneb oma rahale hüüdnimesid, aga tal polnud aimugi, milliseid münte siin Tuules merihobudeks kutsutakse.
„Need on suuremalt jaolt Pärli mündid.” Kaupmees tuli Reule appi ja korjas tema peopesalt kolm väikest vaskset rahatükki. Naine ei teadnud, kas ta sai tüssata või mitte. „Kas te tulete sealtkandist?”
Hõimunaine noogutas. Juhust kasutades küsis ta äkki: „Ehk saate teie mind aidata? Juhatage, kuidas ma kõige kiiremini linnast välja jõuan. Ma eksin siin pidevalt ära.”
„Ohjah, sellega on nüüd natuke pahasti. Me oleme üsna Tormivärava lähedal, aga sealt ei pääse praegu keegi läbi, sest ehitatakse uut väravatorni. Välja saate Muru värava kaudu, aga selleks peate tsipake allapoole tagasi minema, näete, seda tänavat mööda. See käändub paremale ja jõuab ülikooli värava ees väikesele väljakule. Sealt keerake uuesti vasakule ja Meenutuste trepid viivad teid otse üles Maru juurde välja.”
Reu tegi pagarile väikese kange tänukummarduse, surus leiva kaenlasse ja hakkas minema. Kiiresti, et poleks aega mõelda.

*
Ülikooli värav kõrges kivimüüris oli kinni. Ka Reu sai eksimatult aru, et tegemist on ülikooliga, ehkki ta ei osanud väravakaarde raiutud kirja lugeda – millele muule võis see suur, roheliseks võõbatud ja värviliste emaililustistega kahe poolega värav kuuluda. Ta keeras sellele ruttu selja – siin polnud tal küll mahti ega tahtmist viivitada. Väikeselt kiviplaatidega sillutatud väljakult värava ees algas veidraim ehitis, mida hõimunaine oli selles võõras linnas näinud.
Keegi peale mererahva ei raiskaks nii palju aega ja vaeva, kindlasti ka raha ja pisaraid selle peale, millest suuremalt jaolt mingit kasu pole. See, mida pagar oli kutsunud Meenutuste treppideks, kattis suurt osa ülikooli kohale kerkivast järsakust. Üks keskne kivitrepp viis tõepoolest otse üles, aga sellest hargnesid paljud teised, mis väänlesid mööda mäekülge nagu puuoksad. Ja need trepid ei viinud kuhugi, ei majade ega hoovideni, vaid lõppesid keset tühjust, igaühe otsas kaljusel järsakul seismas ainult kandiline kivisammas. Milleks ometi midagi sellist ehitada? Reu tundis jälle, et mererahva mõistetamatus otse lämmatab teda.
Kuid ta hakkas üles ronima, nii kiiresti kui ta jaksas, sest päev kaldus juba õhtusse. Ta oli laevalt maale astunud lõuna paiku, aga ehkki Tuul polnud suur linn, oli ta ekseldes kulutanud peaaegu kogu valge aja. Tal polnud mingit tahtmist linnamüüride vahel ööd veeta. Ronida oli raske, sest tõus oli järsk ja siin lagedal lõõtsus tuul palju tugevamalt, pannes vahepeal hinge kinni.
Reu oli umbes poolel teel järsakust üles, kui ta nägi Aselit. Hiljutine reisikaaslane istus keskmisest trepist natuke maad paremale ja üles hargneva astmestiku lõpus, samas asendis nagu tookord laeval kohe pärast Pärlist lahkumist – kägaras ja käsivarred ümber põlvede. Pikad mustad juuksed varjasid tema nägu, aga Reu tundis ta eksimatult ära.
Ta ei näe mind. Ta pole mind tähele pannud. Ma lähen edasi. Hõimunaine läkski, aga pöördus kümmekonna sammu pärast tagasi, tuli mõne astme võrra alla ning ronis siis üles ja paremale. Ta ei teadnud, miks ta seda teeb.
„Sa tahtsid ju minema pääseda, miks sa siis ei läinud?” küsis Asel pead tõstmata. Tema hääl kõlas nii, nagu oleks ta suu vastu põlvi surunud ja avaks seda ainult õige veidi, et midagi üleliigset välja ei pääseks.
Reul polnud midagi öelda.
„Kui sa tulid kontrollima, siis ära muretse, ma pole sind linnavahtidele üles andnud ega anna ka. Mis ma neile ütleksin – et kohtusin hõimude salaluurajaga, kes ajab Tuules mingeid kahtlaseid asju, ainult et ta näeb välja täpselt nagu keegi mererahva seast? Mind peetaks hulluks.” Asel tõstis pisaratriibulise näo. „Mida sa siin teed?”
„Ma eksisin ära,” oli kõik, mis Reul pähe tuli.
„Miks sa teed ei küsinud?”
„Küsisin. Aga liiga hilja.” Hõimunaine tegi abitu viipe Aseli poole. „Mida sina siin teed?”
„Mind ei lastud ülikooli sisse.” Mererahva naine vaatas kupleid, mis hõljusid õhtuhämaruses neist veidi madalamal. „Neil on niigi juba liiga palju üliõpilasi ja ühte naist neil küll vaja pole.”
See ei üllatanud Reud põrmugi. Peiri, Farre ja Vede suhtumist jälgides oli isegi tema, kes ta oli mererahva seas võõras, ette näinud, kuidas see lugu lõppeb. Miks polnud Asel ise sellest aru saanud?
„Mida sa nüüd teed? Lähed koju tagasi?”
„Ei!” kähvas Asel nii valjult, et see oli peaaegu karjatus.
„Aga kui sa ülikooli ei pääse…”
„Kui mitte praegu, siis järgmisel semestril. Ma ei anna nii kergesti alla.”
„Miks sa sinna ülikooli nii väga kipud?”
Mererahva naine vaikis tükk aega, siis hakkas rääkima, ühetooniliselt ja nii tasa, et Reu pidi kuulmist pingutama. „Ma võin seda isegi siit, mere teiselt kaldalt, selgelt näha. Pärlist põhja pool, natuke merest eemal, on üks küngas, mille põhjaküljel on minu kodu. Kahekordne maja, teine korrus pole isegi kivist, vaid puust ja savist seintega. Katuse on vanakuurohu väädid pooleldi ära lõhkunud. Seal elab minu isa. Ta on juba vana ja pooleldi pime, väljas ta peaaegu ei käi. Suurema osa ajast istub ta toas ja leinab mu ema, kes suri kahe aasta eest – tal oli kasvaja. Veel elavad seal mu vanuselt teine vend Derrag ja õde Askei. Vanim vend Danres rajas mõne aasta eest meie külla kõigi jumalate templi, ehkki sealkandis vanausust eriti palju ei peeta. Ta on väga pühendunud, elab ise ka templis. Derrag püüab meie majapidamise juhtimisega hakkama saada, aga see pole kerge, sest meil on võlad, isa on nõder ja õde haige. Ta on langetõbine, tal käivad hirmsad hood, mille käigus ta võib endale tõsiselt viga teha. Ta ei saa selgelt rääkida, sest ühe hoo ajal hammustas ta endal tüki keelt otsast ja polnud kedagi, kes selle tagasi oleks õmmelnud. Hoogude vahepeal on tema mõistus täiesti selge, ta on virk ja armsa iseloomuga, aga ükski mees ei taha sellist naist kosida. Ja ükski naine ei taha sellisesse majapidamisse Derragi kaasaks tulla.”
Mererahva naine vaikis natukeseks ja Reu tabas end selgelt mõttelt, et kui ta selle loo lõpuni kuulab, ei pääse ta Aselist enam kunagi, sest siis ta tunneb teda. Ta seisis ikka veel püsti ja tegi korra liigutuse, nagu hakkaks ära minema, kuid jäi siiski paigale.
„Arst oleks ehk saanud mu ema aidata, vähemalt teha nii, et ta oleks mõned aastad kauem elanud. Arst suudaks mu isa silmanägemist parandada. Arst saaks mu õde ravida, kui ka mitte päris terveks, siis vähemalt hoogusid kergendada, ja kui mõni arst oleks käepärast olnud, oleks Askeil tema keel alles. Arst suudab nii paljusid asju.” Järsku Asel nuuksatas, aga ainult korra. „Nad ei taha lasta mul arstiks õppida, aga ma ei loobu. Ma ei saa loobuda.”
Reu istus Aseli kõrvale – ettevaatlikult umbes sammu kaugusele – päevasooja õhku tagasi hingavale kiviastmele. „Mida sa siis teed?”
„Proovin uuesti. Vahepeal katsun end kuidagi ära elatada. Oma kaasavara ei või ma kulutada, seda on ülikooli õppemaksuks vaja. Kui mul õnnestub neid veenda naisüliõpilast väravast sisse laskma.”
„Sul on su kaasavara kaasas?”
„Muidugi. Mis muud raha naisel olla saab? Mu vennad nõudsid, et ma selle täies mahus kaasa võtaksin, ehkki see ei mõjunud perekonna rahakotile just kõige paremini.”
Reu mõtles. Ta teadis, et Aseli mure ei peaks talle korda minema, kuid oma reisi jooksul oli ta avastanud juba hulga asju, mis ei olnud sugugi nii, nagu oleksid tavapäraselt pidanud olema.
„Kui sa ei pääse väravast sisse üliõpilasena, mine kellegi teisena.”
Asel vahtis Reud. „Kuidas?”
„Mina teadsin, et ei pääse üle mere hõimunaisena, Ma tegin end kelleksi teiseks ja mind ei peetud kinni. Keegi ei tundnud mind ära. Peale sinu.”
Mererahva naine muigas mõrult. „Ainult et mina ei oska nii hästi välimust muuta nagu sina. Ja mul oleks vaja veel rohkem muutuda – ma peaksin esinema mehena. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas sa oled seda endaga teinud. Hõimude inimesed on ju heledat verd, eks? Ma olen mõnikord mõnda Pärlis näinud, turul kaupa vahetamas. Sa oled oma juukseid ja nahka värvinud, aga kuidas su silmad…”
Reu hakkas naerma. „Juukseid ja nahka värvinud! Ma kasutasin muutumisloitsu.”
Asel jäi hõimunaist vahtima. Mõne hetke pärast raputas ta pead ja ütles: „Sa valetad jälle. Mingeid loitse pole olemas. Mitte selliseid, mis toimivad.”
Reu vaatas süüdistusele trotslikult, vidukil silmi vastu, võttis vöölt noa ja lõikas endale kätte. Asel võpatas ehmatusest. Siis luges hõimunaine vaikselt omas keeles:
„Päike lõpuks iga varju ära sööb.
Tõde lõpuks välja ilmub,
ootamatult näkku lööb.”

Looming
Esimene aasta, Kirjastus Pegasus 2011
Klaasmeri, Hea Lugu 2015

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Arkadi ja Boriss Strugatski

2. okt. 2013 at 12:27 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

strugatskid

Arkadi (1925 -1991) ja Boriss (1933-2012) Strugatski – vene ulmekirjanikud. Arkadi oli jaapani ja inglise keele tõlk, noorem, Boriss, astronoom. Nende teoste põhjal valmivad nii ekraniseeringud kui arvutimängud siiani.

Vendade Strugatskite “Hääbuv linn” on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub sotsiaalse absurdi poolest mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“. Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, kuhu tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest.

Sügav ja filosoofiline teos tundub esmapilgul sünge ja masendava nägemusena inimese olemusest, kuid selle lõpust ei puudu siiski ka pisuke lootuskiir. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.

Katkend: Arkadi & Boriss Strugatski “Hääbuv linn”, Fantaasia 2012, lk 294-299.

“Izja!” hõikas ta.

Izja ja Pak tõstsid pilgu ja tõusid teda nähes püsti. Korealane korjas sillutiselt üles oma väikese isetehtud automaadi ja torkas selle kaenla alla.

“Kas juba?” päris Izja reipalt.

Andrei noogutas ja suundus ette.

Kõik vaatasid tema poole: Päikese käes silmi kissitav Permjak, töllakavõitu Ungern, kelle alalõpmata ripakil suu hirmunult torru oli tõmbunud, morn Gorilla Jackson, kes käsi pikkamisi takkudesse pühkis…Ellishower, kes meenutas räpast ja määrdunud seentlaste mänguväljakult, tõstis pidulikul ja kaastundlikul ilmel kaks näppu mütsi juurde, sülitavad sõdurid aga lõpetasid tatistamise, vahetasid hammaste vahelt mõned kuuldamatud märkused ja tolmutasid üksmeelselt minema. Kardate, närakad, mõtles Andrei kättemaksuhimuliselt. Kutsuks teid õige praegu naljaviluks tagasi – kohe teeksite püksid täis…

Nad möödusid tunnimehest, kes andis kiirustades au, ning sammusid mööda munakive edasi – Andrei kõige ees, automaat üle õla, tema taga Tumm seljakotiga, milles oli neli konservi, pakk kuivikuid ja kaks plaskutäit vett. Kümmekond sammu tagapool tatsas lagunenud saabastes Izja – tema seljakott oli tühi, ühes käes hoidis ta kaarti ja teisega kobas närviliselt taskuid, otsekui kontrollides, ega ta midagi maha unustanud. Viimasena astus korealane Pak, lühiraudne automaat kaenla all, pikkade retkedega harjunud samm kerge ja pisut kõikuv.

Tänav kuumas. Päike praadis jõhkralt õlgu ja turja. Laiskade lainetena rullus majade seintelt kuumust. Polnud vähimatki tuuleõhku.

Selja taga, laagris, võttis paljukannatanud mootor tuure üles – Andrei ei vaadanud tagasi. Teda valdas äkki ootamatu vabanemise tunne.

Mõneks suurepäraseks tunniks kadusid ta elust need haisvad soldatid oma arusaamatuseni algelise hingeeluga; kadus intrigaan Quejada, kes oli nii läbinähtav, et see oli muutunud lausa tülgastavaks, kadusid kõik need vastikud mured võõraste villis jalgade pärast, võõraste tülide ja kakluste pärast, selle pärast, et keegi oksendab – äkki on mürgitus?; ja selle pärast, et kellelgi on kõht eriti hullusti lahti ja veritseb – äkki on düsenteeria?… Vajuge õige maa alla! korrutas Andrei joovastusega. Et mu silmad teid enam ei näeks! Issand, kui hea on ilma teieta on!

Tõsi, kohe meenus talle kahtlasevõitu korealane Pak, ning hetkeks tundus talle, et vabanemise helget rõõmu tumestavad kohe uued mured ja kahtlused, kuid ta lõi kohe sellele kergemeelselt käega. Korealane nagu korealane ikka. Rahumeelne inimene, ei kaeba kunagi millegi üle. Lihtsalt Izja Katzmani Kaug-Ida versioon… Talle meenus äkki venna jutt sellest, et kaug-Idas suhtuvad kõik rahvad, eriti aga jaapanlased, korealastesse samamoodi nagu Euroopas kõik rahvad, eriti aga venelased ja sakslased, juutidesse. Praegu tundus see naljakas ja millegipärast meenus jälle Kenzi… Jah, Kenzit oleks praegu siin tarvis, ja onu Jurat, ja Donaldit… Eh-he-hee… Kui oleks õnnestunud onu Jura ära rääkida, oleks siin praegu kõik teisiti…

Ta meenutas, kuidas oli päev enne teeleasumist näpistanud paar tundi, laenanud Geigerilt kuulikindlate klaasidega limusiini ja põrutanud onu Jura poole. Kuidas nad jõid suures kahekordses tares, mis oli puhas ja valge ja lõhnas piparmündi, suitsu ning kodusküpsetatud leiva järele. Nad jõid samakat, haukasid peale põrsast tarretises, krõmpsutasid värskeid hapukurke, milliseid Andrei polnud teab palju aastaid saanud, närisid lambaribid läikima, kastsid lihatükke küüslaaugukastmesse ning lõpuks tõi juba kolmandat last ootav hollandlanna Marta, onu Jura tüse teinepool, lauale vilistava samovari, mille eest onu Jura omal ajal oli andnud koorma leivavilja ja koorma kartuleid lisaks. Nad istusid ja jõid kaua, põhjalikult ja põhjapanevalt teed, süües sinna kõrvale mingit ennenägematut keedist, – nad higistasid, ähkisid, kuivatasid uhiuute tikitud käterättidega märgi nägusid ning onu Jura muudkui jõmises:”Pole hullu, poisid, praegu võib juba täitsa elada… Mulle aetakse iga päev viis muidusööjat laagrist siia, kasvatan neid siin aplehigis tööga ümber, kas tead… nii kui midagi on, anna kohe vastu hambaid, see-eest kõht on neil täis – mida ise söön, seda annan neilegi, ega ma sul mõni ekspluataator ole” ja alles siis, kui nad juba jumalaga jätsid ja Andrei autosse istus, haaras onu Jura ta käe oma paakunud kämmalde vahele ja sõnas ta pilku otsides: “Sa ju annad mulle andeks, Andrjuhha, ma tean…  Kõik jätaksin sinnapaika, ja eide jätaksin ka, aga neid ma jätta ei suuda, süda ei luba…” Ja osutas pöidlaga üle õla sinna, kus aastase vahega sündinud linalakast poisirüblikut trepi varjus nohinal rüseles.

Andrei vaatas tagasi. Laagrit polnud enam näha, kuumavine oli selle varjanud. Mootorimüra kostis veel vaevu ja sedagi nagu läbi vati.

Izja kõndis nüüd Paki kõrval, vehkis tolle nina all oma joonistega ja karjus midagi mastaapide kohta. Pak ei vaielnud vastu. Ta ainult naeratas, aga kui Izja võttis pähe seisma jääda, et kaart lahti voltida ja talle kõik puust ja punaseks teha, võttis ta delikaatselt küünarnukist ja juhtis edasi. Igati asjalik mees. Muudes oludes oleks sellist võinud kõhkluseta võinud usaldada. Huvitav, miks see Geiger talle ei istu?… Nad on küll täiesti erinevad inimesed, seda tõesti, aga…

Pak oli õppinud Cambridge`is, ta oli filosoofiadoktor. Lõuna-Koreasse tagasi pöördunud, osales ta mingites tudengirahutustes ja Li Sõn Man pani ta kinni. Türmist pääses ta alles viiekümnendal aastal tänu Põhja-Korea armeele, temast kirjutati ajalehtedes kui Korea rahva tõelisest pojast, kes vihkab Li Sõn Mani klikki ja Ameerika imperialiste ning temast sai prorektor, kuid juba kuu aja pärast pisteti ta uuesti pokri, kus teda ilma süüdistust esitamata hoiti kuni Tšemulpo dessandini, mille käigus jõuliselt kirde poole tungivad Esimese Kaardiväediviisi väeosad vangla puruks pommitasid. Söulis valitses tõeline põrgu ja Pak ei lootnudki enam ellu jääda, kui talle tehti ettepanek osaleda Eksperimendis.

Linna oli ta sattunud ammu enne Andreid, vahetanud selle aja jooksul kakskümmend korda eriala, läinud iseenesest mõista tülli linnapeaga ning liitunud siis intelligentsi põrandaaluse organisatsiooniga, mis toetas tollal Geigerit. Midagi oli nende vahel seal juhtunud. Igal juhul oli suur grupp põrandaaluseid juba kaks aastat enne Pööret Linnast põhja poole läinud. Neil vedas – kolmesaja viiekümnendal kilomeetril leidsid nad varemetest “ajakapsli” –tohutu metallist tsisterni, mis oli pilgeni täis kõikvõimalikke kultuuri- ja tehnoloogianäidiseid. Koht sobis ideaalselt – vesi oli olemas, viljakas pinnas otse Seina külje all, hulk säilinud hooneid – ja nii nad sinna paigale jäidki.

Linnas toimuvast polnud neil aimugi ning ekspeditsiooni soomustatud traktoreid nähes arvasid nad loomulikult, et jahti peetakse nendele. Õnneks hukkus selles lühikeses, mõttetus, kuid äärmiselt raevukas lahingus ainult üks mees. Pak tundis ära oma vana sõbra Izja ning taipas, et midagi on valesti… Hiljem palus ta luba Andrei jutule tulla. Ta ütles, et neid sunnib tagant uudishimu ja et ta kavandab juba ammu retke põhja poole, kuid põgenikel ei jätku selleks ressursse. Andrei ei uskunud teda eriti, kuid võttis siiski kaasa. Talle tundus, et Pakist võib tänu teadmistele kasu olla, ja ta ei eksinud. Pak tegi ekspeditsiooni jaoks tõesti kõik, mis oli tema võimuses, käitus Andreiga alati sõbralikult ja abivalmilt ning Izjaga seda enam, kuid avameelsusele ei õnnestunud teda meelitada kordagi. Isegi Izja ei suutnud välja selgitada, kust pärinesid ta lugemayud poolmüütilised, poolrealistlikud teadmised eelseisva teekonna kohta, miks ta tegelikult ekspeditsiooniga kaasa kippus või mida ta üldse asjadest arvab – Geigerist, Linnast, Eksperimendist… Pak ei vestelnud kunagi abstraktsetel teemadel.

Andrei tegi peatuse, ootas kaaslased ära ja küsis:

“Olete lõpuks kokku leppinud, mis teid täpsemalt huvitab?”

“Täpsemalt?” Izja lappas oma kaardi lõpuks lahti. “Vaata…” Ta leinarandiga küüs liikus mööda kaarti. “Me oleme praegu siin. Tähendab ühe, kahe… kuue kvartali pärast peaks olema väljak. Siin on mingi suur hoone, ilmselt valitsusasutus. Sinna peame ilmtingimata minema. Ja kui teel veel midagi huvitavat ette juhtub… Ahjaa! Siit oleks ka huvitav läbi käia. Paistab küll kaugevõitu, kuid siinseid mastaape ei saa usaldada, nii et tont seda teab, samahästi võib see siinsamas kõrval olla… Näe, siia on kirjutatud “Panteon”. Ma armastan panteone…”

“Mis siis ikka.” Andrei kohendas automaati. “Võib ka sedasi… Nii et vett me täna otsima ei hakka?”

“Vesi on kaugel,” sõnas Pak vaikselt.

“Jah, vennas,” nõustus Izja. “Veeni, vennas, on veel… Näed sa, siin on neil märgitud veetorn… Siin, eks?” päris ta Pakilt.

Pak kehitas õlgu.

“Pole aimugi. Kui siin kusagil vett ongi, siis ainult seal.”

“Oi-jah,” venitas Izja. “Kaugevõitu, kilomeetrit kolmkümmend, ühe päevaga seda maha ei marsi… Kui just see mastaap… Kuule, aga miks sul seda vett just täna tarvis on? Vee järele läheme homme, nagu kokku leppisime, või õigemini ei lähe, vaid sõidame.”

“Olgu,” sõnas Andrei. “Läksime.”

Nüüd kõndisid nad kõrvuti ja mõnda aega valitses vaikus. Izja keerutas otsekui lõhna ajades alatasa pead, kuid ei vasemal ega paremal paistnud midagi huvitavat. Kolme- ja neljakordsed majad, kunagi päris ilusad. Purukspekstud klaasid. Mõned aknaaugud kõmmeldunud vineeritahvlitega kinni löödud. Rõdudel määnduvad lillekastid, paljud majad vintskesse tolmunud luuderohtu mähkunud. Oli ka suur kauplus, tohutud, tolmust läbipaistmatud vaateaknad millegipärast endiselt terved, kuid uksed kinni löödud. Izja ei pidanud vastu, traavis lähemale, kiikas sisse ja tuli siis tagasi.

“Tühjus,” teatas ta. “Täielik häving.”

Looming

“Purpurpunaste pilvede maa”, Eesti Riiklik Kirjastus 1961

“Põgenemiskatse” antoloogias “Põgenemiskatse”, 1965

“Ajastu ahistavad asjad”, Ühiselu 1968

“Raske on olla jumal”, Eesti Raamat 1968

“Tagasitulek”, Eesti Raamat 1968

“Tigu nõlvakul”, Perioodika 1971

“Hukkunud Alpinisti” hotell”, Eesti Raamat 1975

“Miljard aastat enne maailmalõppu”, Eesti Raamat 1987

“Inetud luiged”, Varrak 1997

“Asustatud saar”, Varrak 1999

“Põrnikas sipelgapesas”, Varrak 2000

“Suur Ilmutus”, Varrak 2001

“Hääbuv linn”, Fantaasia 2012

Linke

Mart Kalvet “Kosmiline peldik, Strugatskite moel”, Eesti Päevaleht 10. 12.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/kosmiline-peldik-strugatskite-moel.d?id=65382546

Peeter Helme “Ulmekirjanduse A ja B – Strugatskid”, Eesti Ekspress 8.02.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/areeni-kaanelugu-ulmekirjanduse-a-ja-b-strugatskid.d?id=65639052

Püsiviide Lisa kommentaar

Charles Stross

5. juuni 2013 at 12:37 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

jstrossCharles Stross (1964) – briti ulme- ja fantaasiakirjanik.

Katkend: Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht, lk 94-98.

Kabinet oli niisama külluslik kui Miriamile eraldatud sviit, maffia-eri lukustatud ukse ja luksuslikust antikvariaadist röövitud sisustusega. Põrandal oli käsitsi lihvitud lehtpuuparkett, mida osaliselt kattev vaip maksis tõenäoliselt rohkem kui Miriami maja. Seinu katvad puupaneelid olid aja jooksul tumedaks tõmbunud. Seintel olid mõned tagasihoidlikes toonides õlimaalid suurtest punetava näoga meestest, kes poseerisid keskaegsena tunduvas turvises või klassikalises toogas lossimüüride ees, ja laua kohal seinal oli puupulkadele toetatud mõõkade paar. Tohutu pähklipuust kirjutuslaud ja kaks tooli selle ees olid seatud aknaorva nii, et kabineti omanik jääks akendest samahästi kui nähtamatuks.
Roland peatus laua ees, võttis valvelseisu ja andis au.
“Mu isand, mul on au esitleda… Miriam Beckstein.”
Laua taga istuja kallutas kuulmise märgiks pead.
“See ei ole ta õige nimi, aga tema siinviibimine on rahuldustpakkuv. Vabalt.”
Miriam kissitas silmi, püüdes pimestavas valguses rääkija näojooni näha. Ilmselt tõlgendas mees ta ilmet vaenulikuna, sest viipas käega.
“Palun istuge, teie mõlemad. Mul ei ole midagi selle vastu, hmm, Miriam, kui sa tahad just seda nime kasutada.”
Roland üllatas teda, tõmmates tooli lähemale ja pakkudes seda talle. Ise jahmatas ta end sellega, et istus, kuigi närviliselt, põlved kokku surutud ja selg kangelt sirge.
“Kes te olete?” sosistas ta.
Ta silmad hakkasid valgusega harjuma ja ta nägi, et kõrge seljatoega toolis istuv mees muigas põgusalt. Mees oli hilises keskeas, võimalik et üsna sama vana, kui oleks praeguseks võinud olla Morris Beckstein. Ülikond oli tagasihoidlik – üldse riietusid nad siin nagu matusefirmas -, kuid istus nii hästi, et pidi olema rätsepa töö. Mehe juuksed olid hallikirjud ja nägu silmapaistmatu, kui mitte arvestada pikka armi vasakul põsel.
“Ma võiksin esitada sama küsimuse,” pomises mees. “Roland, istu, ma ütlesin!” Hääletoonist võis järeldada, et mees on harjunud kuulekusega. “Ma olen suurhertsog Angbard Lofström, kolmas sama nime kandja, gildide eestkostja krooni juures, kuninga au kaitsja, Niejweini linna vabatmees, taasühendatud Klanni julgeolekuülem, vürst-kaupmeeste vürst, siinse põlismõisa omanik… mul on päris palju tiitleid veel, aga need on peamised.” Ta silmad olid tinakarva, nii heledad sinised, et Miriamil oli neid raske näha, kuigi need olid otse talle sihitud. “Ja veel, kui ma just väga ei eksi, olen ma sinu onu.”
Miriam põrkas jahmunult tagasi. “Mis?”
Teine hääl ta kõrval kordas sama küsimust. Ta piilus silmanurgast ja nägi, et Roland silmitseb teda hämmastunult. Mehe jahe enesevalitsemine hakkas pragunema.
“Mitte iial poleks mu isa…” alustas Roland.
“Ole vait,” ütles Angbard, hääles külm teras. “Ma ei vihjanud su isale, noormees, vaid su tädi Patriciale.”
“Ehk keegi seletaks, millest te räägite?” nõudis Miriam, kelles viha viimaks võimust võttis. Ta kummardus ettepoole. “Te röövisite mu ära ja rüüstasite mu maja ainult sellepärast, et pidasite mind mingiks ammukadunud sugulaseks?”
Angbard noogutas mõtlikult.
“Ei, me oleme absoluutselt kindlad, et sa oled ammukadunud sugulane.” Ta vaatas vilksamisi vennapoja poole. “Meil on kindlad tõendid.”
Roland nõjatus tooli seljatoele ja vilistas, olles kaotanud kogu sõjaväelasliku hoiaku. Ta silmitses Miriamit pärani silmi, nagu oleks kummitust näinud.
“Mida sinul siin vilistada on?” uuris Miriam.
“Sa tahtsid selgitust,” tuletas Angbard talle meelde. “Tundmatu ilmaränduri saabumine annab alati põhjust muretsemiseks. Sõjast saadik… piisab ehk ütlemisest, et noil päevil oleks su ilmumisele järgnenud drastilised meetmed. Kui sa nädala eest vanale rannaäärsele rajale sattusid ja patrull sind tulistas, polnud neil aimugi, kes sa võiksid olla. See sai selgeks alles hiljem – ma usun, et sa jätsid maha paari roosasid toakingi? – ja käivitas ka põhjalikud otsingud. On aga selge, et sa pole seotud reeturliku fraktsiooniga, ning lähem uurimine paljastas sinu kohta mõned huvitavad tõsiasjad. Ma usun, sa oled lapsendatud?”
“See on tõsi.” Miriami süda peksles roiete all, jahmatus segunes ebameeldiva arusaamisega. “Kas te tahate öelda, et te olete mu ammukadunud sugulased?”
“Jah.”
Angbard ootas hetke, avas siis ühe lauasahtli. “Ma usun, et see kuulub sulle.”
Miriam sirutas käe ja võttis medaljoni. Tuhmunud pinnaga, pisut mõlkis – tuttav saareke võõral maal. “Jah.”
“Mitte aga see.” Angbard võttis sahtlist veel midagi ja lükkas selle üle laua tema poole.
“Oh aeg.” Miriam oli sõnatu. See oli tema medaljoni identne kaksik, ainult et säravalt läikiv ja ilma kriimudeta. Ta võttis selle ja avas…
“Aih!” Ta põrnitses Rolandit, kes oli selle ta käest löönud. Ent Roland kummardas maha ja hetke pärast sai Miriam aru, et mees võtab medaljoni ettevaatlikult üles, hoides avatud pooli maa suunas, kuni see oli hertsogi lauale asetatud.
“Me õpetame sulle, kuidas neid asju turvaliselt käsitseda,” ütles Angbard leebelt. “Mu õe oma jääb seniks sinu valdusse.”
“Su õe,” kordas Mirian tobedalt, surudes sõrmed medaljoni ümber.
“Mu õde jäi kolmekümne kahe aasta eest kadunuks,” ütles Angbard hoolika osavõtmatusega. “Tema karavani rünnati, tema abikaasa mõrvati, kaitsemeeskond tapeti, tema keha aga ei leitudki. Nagu ka tema kuuenädalase tütre oma. Ta oli teel suurkuninga õukonda, et täita seal oma kohust Klanni järjekordse pantvangina. Tühermaad Chesapeak`i lahe ääres – nagu seda sinu pool nimetatakse – ei ole siinses maailmas eriti asustatud. Meie otsime kuude kaupa, aga nagu teada, erilise eduta.”
“Te saite karbi dokumentidega,” ütles Miriam. Rääkimine nõudis suurt pingutust; ta kuulis kõrvus oma südame pekslemist.
“Jah. Need annavad mõjusa tõendusmaterjali – kaudse küll, kuid siiski olulise. Kuni sa olid teadvuseta, võeti sinult vereproov, hmm, DNA profileerimiseks. Tulemused saabuvad homme, kuid mul pole vähimatki kahtlust. Sul on perekonna näojooned ja perekonna anne – sa ei arva ju ometi, et ilmarännud oleksid üldlevinud – ning su vanus ja dokumentaalsed tõendid sobivad suurepäraselt. Sa oled mu vanema õe Patricia Thorold Hjorthi ja tema abikaasa, Lääne magistraat-printsi Alfredo Wu tütar Helge, ning kui teadmine su ellujäämisest saab avalikuks, mõjub see nagu rebane Klanni neimahimulises kanakarjas.” Angbard muigas põgusalt. “Just seepärast saatsin ma enne su tervitamist ettevaatusabinõuna minema kõik nooremad teenistujad ja peaaegu kõik teenijad. Ei sobiks mitte, kui Klanni nooremad liikmed saaksid teada sinu olemasolust enne, kui ma olen hoolitsenud su julgeoleku eest. Mõnedel neist võivad tekkida üsna tugevad tunded seoses muudatustega pärimisõiguses, Teie Kõrgus.”
“Kõrgus? Mis jutt see siis veel on?” Miriam kuulis, et ta hääletoon tõusis, kuid ei suutnud seda kontrollida. “Mis värk? Kuule, ma olen Massachusettsi farmaatsiafirmadele spetsialiseerunud majandusajakirjanik, mitte mingi feodaal aadlik! Niisugustest asjadest ei jaga ma midagi!” Ta oli laua ees püsti. “Mis asjad on ilmarännud ja mis on neil pistmist…”
“Teie Kõrgus,” ütles Angbard rangelt, “majandusajakirjanik olid sa teisel pool maailmu eraldavat seina. Ilmaränd on aga see, kuidas sa siia sattusid. See on anne, mis määrab kuulumise meie Klanni, ühte neist perekondadest, mis moodustavad Klanni. See on veres ja sa oled üks meist, tahad sa seda või mitte. Siin sa oled Väliskuningriigi magistraat-printsi ja krahvinna vanim pärija, kes mõlemad olid oma perekonna tähtsad liikmed, ning kui sa väga ka ei tahaks selle tõsiasja eest põgeneda, jääb see sind saatma. Isegi siis, kui sa teisele poole tagasi lähed. ”
Miriami jahmunud vaikust ignoreerides pöördus Angbard Rolandi poole.
“Krahv Roland, palun saada oma täditütar tema ruumidesse. Ma jätan tema turvalisuse ja kaitsmise kuni vastupidise korralduseni sinu hooleks Teie Kõrgus, me õhtustame minu pool koos paari usaldusväärse külalisega, ja siis on mul sulle rohkem öelda. Roland määrab teenijad su mugavuse ja garderoobi eest hoolitsema. Ma eeldan, et ta vastab ka sinu küsimustele. Seniks olete mõlemad vabad.”
Miriam põrnitses teda sõnatult.
“Ma lähtun vaid sinu enda huvidest,” ütles hertsog leebelt. “Roland.”
Looming
Vürtsikaupmehed, I raamat, Pereäri, Varrak 2013, tlk Juhan Habicht
Palimpsest, Fantaasia 2011, tlk Eva Luts
Accelerando, Fantaasia 2009, tlk Iris Jeletski
Täheaeg 6, (ulmeantoloogia), Fantaasia 2009 (jutt “Poiss ja tema jumal”, tlk Sash Uusjärv)
Rule 34, London, Orbit 2011
Halting state, New York, Ace Books, 2008
The Jennifer morgue, London, Orbit 2007

Linke
http://stalkerid.wordpress.com/2013/01/04/charles-stross/
Hallaste, T. Raamatuarvustus: Accelerando // http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus:-accelerando
klm 5. aprill 2013 – Charles Stross “Palimpsest” // http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2013/04/5-aprill-2013-charles-stross-palimpsest.html
lihtsaltise Charles Stross “Accelerando” // http://lihtsaltise.blogspot.com/2010/01/charles-stross-acceleranto.html
Loterii Charles Stross – Accelerando (2009) // http://loterii.blogspot.com/2010/01/charles-stross-accelerando-2009.html
Loterii Charles Stross – Palimpsest (2011) // http://loterii.blogspot.com/2011/07/charles-stross-palimpsest-2011.html
Loterii Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013) // http://loterii.blogspot.com/2013/04/charles-stross-vurstkaupmehed-pereari.html
Manjana  Charles Stross. Accelerando // http://lastejutud.wordpress.com/2011/01/06/charles-stross-accelerando
Sulbi, R. Amberi kroonikad, 21. sajandi versioon [“The Family Trade”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/03/amberi-kroonikad-21-sajandi-versioon/
Sulbi, R. Asimovi «Igaviku lõpu» uusversioon [“Palimsest”] // http://needread.wordpress.com/2011/05/05/asimovi-%C2%ABigaviku-lopu%C2%BB-uusversioon/
Sulbi, R. Keskaegne kuningriik tuumasõjas USA vastu // Postimees .- 2013, 20. aprill http://arvamus.postimees.ee/1209114/keskaegne-kuningriik-tuumasojas-usa-vastu/
Tõnis Charles Stross “Accelerando” // http://logahv.blogspot.com/2011/12/charles-stross-accelerando.html
Tõnis Charles Stross “Palimpsest” // http://logahv.blogspot.com/2012/12/charles-stross-palimpsest.html
Veede, R. Tehnoyhiskonna tulevikueepos [“Accelerando”] // http://hajameelne.blogspot.com/2012/09/tehnoyhiskonna-tulevikueepos.html
Ulmekirjanduse Baas http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?Autor=912&krit=Vorm
http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_Stross

Püsiviide 1 kommentaar