Lois McMaster Bujold

11. okt. 2017 at 8:12 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Lois McMaster Bujold (1949) – Ameerika Ühendriikide ulmekirjanik, mitmete ulmesaagade autor. McMaster Bujoldi on korduvalt auhinnatud Hugo auhinnaga, 2017 aastal sai ta sama auhinna Vorkosiganite saaga eest.

Katkend: Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum, lk 294 – 301.

Sel õhtul või õigemini hommikul ei jäänud Miles hästi magama, kuigi oodatud unetus erutuse pärast oli asendunud… millega siis? Ilmselt informatsiooniseedehäiretega.
Ta pööras end teki all ja jäi vaatama pimedusse, mis oli oluliselt läbipaistvam kui talle äsja sülle potsatanud probleem. Kui ta haaras võimalusest mängida Keiserlikku Audiitorit, oli ta oodanud, et just sellega tegemist ongi – see on komejant, mis kestab ainult niikaua, et ta saaks päästa Illyani Julgeolekuteenistuse kohmakast meditsiinilisest haardest. Tagantjärele mõeldes ei olnudki see ülesanne nii keeruline. Kuid nüüd… nüüd oli ta silmitsi probleemiga, mis tekitaks hullunud unetuse ka tõelisele Audiitorile, kellel on meeskond ja igakülgne toetus.
Tiitel, mille Miles oli saanud ainult tänu Gregori tujule, oli tema puhul nii õõnes, et pani tal pea kumisema. Ta igatses dendariide jõude. Kui ta oleks hetkekski uskunud, et see amet saab olema tõeline, mis siis, et ajutine, oleks ta hakanud kokku panema meeskonda asjatundjatest, kelle oleks röövinud teistest Barrayari organisatsioonidest, kuid kes töötaksid neist organisatsioonidest sõltumatult. Ta teadis ka näiteks Julgeolekus tervet hulka tublisid mehi, kellel lähenes kahekümnes teenistusaasta ja kes tahaksid võib-olla erru minna ja oma kogemused tema alluvuses ellu rakendada. Ta oleks uurinud teiste Audiitorite meeskondi ja kujundanud enda oma nende eeskujul. Ta oleks lord-audiitor Vorhovise lähimasse nurka ajanud ja teda niikaua pinninud, kuni ta laob lagedale kõik, mida sellest tööst teab. Ta oleks talle õpilaseks hakanud. Ma teen jälle kõike tagurpidi, pagan küll. Tuttav tundmatus. Võiks ju arvata, et ma olen juba targem.
Niisiis. Mida ta edasi teeb, õigemini küll, mida ta teeb kõigepealt? Kui usaldada Weddelli asjatundlikkust – ja seda ta usaldas -, paistsid ainsa käegakatsutava tõendi, biotehnoloogilise prokarüoodi jäljed viivat Jackson`s Whole`ile. Kas ta peaks Jackson`s Whole`i poole liduma pistma, et otsinguid juhtida? See mõte pani ta judisema.
Sedasorti praktiline töö oli täpselt niisugune asi, mida delegeerida väliagentidele, samasugustele, nagu ta ise enne oli olnud. Kui asjatundlikkus juba jutuks tuli. Niisiis tundus loogiline see ülesanne delegeerida, välja arvatud juhul… kui kahtlusega on määritud Julgeolekuteenistus ise…
Kui prokarüoodi tootmine oli puhtalt äriline ettevõtmine, pole lootust motiivi Jackson`s Whole`ilt leida. Nojah, võib-olla ainult siis, kui selleks on kättemaks. „Admiral Naismith” oli oma viimasel külaskäigul tõsiselt ärritanud mitut Jacksoni Suurt Maja ning kui nad olid lõpuks teada saanud, kelle heaks ta töötab… Kuid Felli Majale, mille käsutuses olid vahendid sellise õela sabotaaži jaoks, ei olnud ta tõsist ebamugavust valmistanud; Brahaputra Maja, mis oli olnud pahasem, ei ole võib-olla nii põrunud, et Barrayariga eraviisiliselt sõda alustada – see ei tõotanud ju selget tulu; Ryovali Maja aga, millel olid olemas vahendid ja mis oli nii põrunud, oli tükkideks lammutatud, parun Ryoval surnud.
Ei. Relv võis tõesti tulla Jackson`s Whole`ilt, kuid kuritegu pandi toime siin. Kas seda ütleb sisetunne, poiss? Mida ta siis tegema peab, kas ootama ja varitsema, kuni omaenda alateadvuse kinni püüab? Ta läheks tasapisi hulluks.
Võib-olla peaks ta oma sisetundedeemonile rohkem närimist andma. Mis oleks, kui torgiks natuke Julgeolekuteenistust ja vaataks, mis sealt tuleb? Mis oleks, kui torgiks nii, et sind ennast üritataks tappa? See lahutaks vähemalt meelt ja poleks nii masendav kui praegune tühjus, kus midagi ei toimu.
Kas sa arvad tõesti, et seda tegi keegi omadest? Nagu ikka, oli nüüd sisetundedeemon tagasihoidlik ega andnud otsest vastust. Kuid üks oli kindel – Jackson`s Whole`ile võib asja uurima minna igaüks, Julgeolekuteenistuse sisemusse pääseb aga ainult Keiserlik Audiitor. Selle mõistatuse lahendamine ei ole ühemehetöö, aga oli liigagi selge, milline peab olema tema roll selles.
Jääb siis Julgeolekuteenistus.

Keskpäev leidis Milesi ärkvelt, täies Vorkosigani Maja pruunis ja hõhedases mundris, audiitorikett kaelas. Ta istus parajasti mustvalgete kiviplaatidega eessaalis polsterdatud pingil, võttis viimaseid lonkse kohvitassist ja ootas, et Martin krahvi terramobiiliga ukse ette sõidaks, kui väljas tõusis sagimine, mis oli liiga elav, et selle taga saaks olla Martin – vähemalt ei olnud Miles kuulnud mürtsatust, nagu siis, kui terramobiil vastu sammast sõidab. Kuid ukse ees oli mitu terramobiili, nende kuplid avanesid, kostis hääli ja sammudesahinat. Miles pani kohvitassi käest ja tõusis, et uks lahti teha, kuid see avanes ise. Aa. Muidugi. Nähtavasti oli krahvinna Vorkosigan koos saatjaskonnaga hommikul, kui Miles alles magas, orbiidile jõudnud.
Kaks pruun-hõbedases mundris ihukaitsjat astusid krahvinna ees vestibüüli, kummardasid krahvinnale, kui see sisse tuli, ja pöördusid siis, et Milesile au anda. Krahvinna purjetas läbi ihukaitsjate, sekretäride, toatüdrukute, teenijate, autojuhtide, pakikandjate, sõltlaste ja jälle ihukaitsjate summa nagu kaunis jaht, mis tungib läbi rahutu vee, ning kõik tõmbusid tema ees kõrvale nagu vesi laeva nina ees ja kadusid väikeste keeristena igaüks talle määratud suunda. Krahvinna Vorkosigan oli pikka kasvu punapäine, vaikselt mõjukas naine, tal oli seljas midagi kreemikat ja raskelt hõljuvat, mis võimendas veelgi merelist muljet. „Hästi säilinud” oleks olnud tema ainuomase ilu alahindamine, sest ta oli ikkagi beetalanna ning kuue ja seitsmekümne eluaasta vahel, olles jõudnud selle planeedi mõõdupuu järgi vaevalt keskikka. Üks sekretär, kes teda küünarnukist sikutas, saadeti käeviipega kõrvale, kui krahvinna Vorkosigan oma poega nägi.
„Miles, kullake!”
Miles jättis oma kohvitassi ja kummardus krahvinna käe kohale, üritades emaliku kallistuse plaani lühisesse ajada. Krahvinna sai vihjest aru ning lausus ainult: „Heldene aeg, oleme meie täna alles ametlikud.”
„Ma lähen tööle,” seletas Miles. „Enam-vähem.”
„Kindlasti seletad sa hiljem lähemalt…” Krahvinna võttis tal käest ja vedas läbi sissetoodava pagasi rea, mis Milesi arvates meenutas sipelgaterivi. Nad varjusid kõrvalruumi, suure raamatukogu eestuppa ning krahvinna käealused jätkasid tööd asjatundlikult omapäi.
Krahvinna võttis Milesil õlgadest ja mõõtis teda pilguga. „Kuidas sul läheb?” Tema naeratus ei suutnud päriselt varjata murelikku tooni.
Krahvinna suust võis olla see küsimus ohtlikult sügav, niisiis heitis Miles nagu muuseas: „Hästi, aitäh küsimast.”
„Tõesti?” küsis krahvinna vaikselt.
„Tõesti.”
„Sa näed tegelikult… parem välja, kui ma ootasin. Mitte nii zombilik kui mõni sinu, khm, ülimalt lühike teadaanne.”
„Mul… oli vahetult pärast seda paar viletsat päeva. Ma sain sellest üle.”
„Sinu isa ja mina oleksime äärepealt koju tulnud. Mitte et mul poleks praegu hea meel sind näha,” lisas ta kiiruga.
„Hmm. Ma arvasingi, et asi on umbes niimoodi.”
„Ma istuksin võib-olla ikka veel ja ahastaksin ega teaks maast ega ilmast,” tunnistas Miles nukralt, „aga sündmused tulid vahele. Sa oled kindlasti kuulnud, mis Simoniga juhtus.”
„Jah, aga ma pole kuulnud kõike. Kuigi Alysist oli selles osas rohkem abi kui sinust või Gregorist. Kuidas Simonil siis on?”
„Tal on kõik korras. Ta on siin. Magab alles. Me saime eile hilja magama. Vist… on parem, kui ta ise räägib. Niipalju, kui teab.” Miles lisas ettevaatlikult: „Kehaliselt on ta taastunud, aga ta on natuke… noh, kahjuks on ta palju hajameelsem kui see Simon, kellega sina harjunud oled. Küll sa näed ise. Kui temaga räägid.”
„Või nii.” Krahvinna kortsutas kergelt kulmu. „Kohe, kui võimalik. Mul on tunni aja pärast Alysiga hilisel hommikusöögil kohtumine. Ma tahaksin juba väga Laysaga tuttavaks saada.”
„Kas sul õnnestus siis tema vanemaid rahustada selles osas, mis tädi Alysil õnneks ei läinud, nagu ta ütles?”
„Oh, Alys sai põhja ladumisega väga hästi hakkama. Laysa vanemate tunded on loomulikult vastuolulised. Kuna nad on need Toscane`id, on nad arusaadavalt elevuses võimalusest saada rohkem mõjuvõimu, nii iseenda kui oma kompanii jaoks ja, nagu nende auks peab ütlema, ka tervele Kommarile.”
„Mõjuvõimu osas nad eksivad, kui nad tõesti nii arvavad. Gregor on liiga teadlik vajadusest paista erapooletu, et oma naise sugulastele varjamatuid teeneid osutada.”
„Nii andsin ka mina neile ääri-veeri mõista. Mul on hea meel öelda, et neil on aru peas. Nende elevust jahutas siiras mure tütre turvalisuse ja õnne pärast, kuigi nende saavutamises on nad sama nõutud kui kõik teised vanemad.” Krahvinna vaatas Milesile otsa ja naeratas kuivalt.
Kas see oli Milesi pihta sihitud? Kahtlemata. „Nii et… kuidas isal läheb? Kuidas ta… kõike seda võtab?” Milesi ebamäärane õlakehitus osutas tema värskele tsivilistielule.
Krahvinna köhatas. „Tunded on mitmesugused, nagu ka reageeringud. Ta tahtis, et ma ütleksin sulle edasi kõiksugu julgustavaid soove, mis on aga omavahel loogilises konfliktis, nii et kõige parem oleks need ilmselt kokku võtta sõnadega: sul on tema toetus. Alati.”
Seda teadsin ma niigi. Ma ei küsinud ju otseselt seda. Kas ta oli… väga pettunud?”
Nüüd kehitas õlgu krahvinna. „Me kõik teame, kui palju vaeva sa oma saavutuste nimel nägid ja mille kõige kiuste need saavutused tulid.”
Pagan küll, ta põikleb vastamisest kõrvale.
Krahvinna lisas: „Ta muretses rohkem sellepärast, mis saab sinust hiljem, kui sul pole enam tegevust.” Tema pikk sõrm koputas vastu Milesi ametiketti. „Ma pean ütlema, et see oli Gregorist väga nutikas. Selle poisi mõtlemine on täiskasvanuks saades rõõmustavalt elegantseks muutunud.”
„Oota, kuni Simon räägib, millist koormat ma pean selle neetud ketiga järel vedama.”
Krahvinna kulmud kerkisid, aga ta ei hakanud pinnima. Miles mõtles hetke krahvinna Vorkosigani rahulikule emalikule suhtumisele, mis oli kontrastiks leedi Alysi Ivani vastu suunatud – ja see oli tõepoolest suunatud just nimelt Ivani vastu – pingsale korraldamispüüule. Kokkuvõttes tundus krahvinna vaikne austus põrgulikult heidutavam, kui ükskõik milline varjamatu sekkumine olla oleks saanud. Niimoodi tekkis soov olla selle austuse vääriline. Krahvinna mängis peaaegu usutavalt ükskõikset vaatlejat – stiil, mille Gregor oli kahtlemata just temalt õppinud.
Martin pistis pea ukse vahelt sisse ja tema ilme täitus aukartusega, kui ta krahvinnat silmas. „Milord? Ee… lihtsalt et teie auto ootab…”
Krahvinna viipas käega, lubades Milesil minna. „Kui sa pead minema, mine aga. Ma võtan järgmisena Simoni ette.”
„Paistab, et minu ülesanne on tema endist ” – Milesile ei meeldinud selle sõna maitse – „osakonda tagant torkida. Haroche venitas probleemi käsilevõtmisega. Kuigi Julgeolekuteenistusele ei saa vist süüks panna, et nad ei tegutsenud enne tõendite saamist.”
„Miks ei saa? Varem on nad seda ju sageli teinud.”
„No kuule. Ära ole õel. Mileedi… ” Miles kummardas väga vorilikult ja lahkus.
Krahvinna hüüdis talle järele: „Mul on hea meel, et su siit leidsin!”
„Kust siis veel?”
Krahvinna kõhkles hetke ja tunnistas siis hapu muigega: „Mina vedasin Araliga kihla, et sa valid pisikese admirali.”

22. peatükk

Terve ülejäänud päeva püsis Miles Haroche`i kabinetis, kontrollis kõike, mida Julgeolekuteenistus oli eelmisest päevast saadik teinud, ja jälgis väljavoolavaid uusi korraldusi. Ta ahmis lugeda üksikasjalikku päevikut Illyani tegemiste ja liikumiste kohta möödunud kolme kuu jooksul, kuni silmad läksid krilli ja ta hakkas kartma, et jätab midagi kahe silma vahele. Haroche talus tema närvilist kiibitsemist kannatlikult. Pidi minema mitu nädalat, enne kui galaktikast päringutele vastuseid tulema hakkab. Haroche keskendus peamiselt Jackson`s Whole`i jäljele, nende ainsale käegakatsutavale juhtlõngale, mis sobis täpselt Milesi teooriaga – või siis eelarvamustega.
Kui Haroche`il jäi mingi kõrvalharu kahe silma vahele, juhtis Miles sellele tähelepanu ja Haroche parandas otsekohe oma vääratuse. Õhtupoolikul tundus, et Jackson`s Whole`i osas ei saa midagi enamat ette võtta, kui Miles just isiklikult sinna kohale ei lähe – mõte, mis tuli Haroche`le pähe Milesist sõltumatult.
„Aga tundub tõesti, et teil on Jacksoni Majadega suhtlemisel erakordselt palju kogemusi,” märkis Haroche.
„Mhh,” tegi Miles mittemidagiütlevalt ega avaldanud, et see mõte ahvatles ka tema enda kujutlusvõimet. Minna tagasi Jackson`s Whole`ile oma uues rollis, Keiserliku Audiitorina, kaasa täpselt nii palju Barrayari keiserlikke sõjalaevu, kui ta soovib endale toetusvägedeks nõuda, oli mõnus väike võimufantaasia. „Ei,” ütles ta eemalolevalt. „jääb ära.” Vastus oli siinsamas, Julgeolekuteenistuses. Kui ma ainult teaksin, kuidas küsimust sõnastada…
Rahutu ja pettunud Miles jättis Jackson`s Whole`i sinna määratud agentide hooleks ja Haroche`i mõneks ajaks omaette ning läks peamajja uitavale ringkäigule. Ta oli arvanud, et oli peamaja pähe õppinud, kuid seal leidus varjatuid soppe ja urkaid, kuhu ta polnud kunagi varem tunginud, terveid osakondi, kuhu tal polnud kunagi asja olnud. Noh, nüüd võib ta siin igatahes minna, kuhu süda ihkab.
Ta põikaski huupi paari sellisesse kohta korraks sisse, ajades nende asukad põhjalikult ärevile, ja otsustas siis, et võtab ette süstemaatilise ringkäigu. Uurib läbi kõik osakonnad kõige ülemisest korrusest alates ega jäta välja isegi hooldus- ja toiduosakonda.
Temast jäi maha segadus ning jahmatus, kõigi osakondade juhid otsisid oma südametunnistusest põhjust, miks peaks Keiserlik Audiitor külastama just teda. Hah! Nad kõik on süüdi, viimase meheni! mõtles Miles hapult. Mitu neist üritasid Milesi arvates üleliia üksikasjalikult oma eelarvekulutusi seletada, üks aga pahvatas välja kaitsekõne oma hiljutisele puhkusereisile galaktikasse, ilma et keegi oleks seda nõudnud. Miles pidi tunnistama, et näha neid tavaliselt kidakeelseid mehi paaniliselt vadistamas oli ülimalt meeltlahutav. Ta suunas neid ohtrate täpselt ajastatud mittemidagiütlevate häälitsustega nagu „Aa” ja „Mm?”, kuid tundus, et see ei vii teda õige küsimuse sõnastamisele sugugi lähemale.
Nii paljud osakonnad olid töös kogu Barrayari 26,7-tunnise ööpäevatsükli, et Miles oleks võinud jätkata ekskursiooni öö läbi, kuid hilisõhtul ta siiski lõpetas selle. Julgeolekuteenistuse peamaja oli suur hoone. Nüüd oli vaja hoolikust, mitte kiirust.

Loomingut
Mälu, Varrak 2016, tlk Allan Eichenbaum
Peeglitants, Varrak 2015, tlk A. Eichenbaum
Relvavennad, Varrak 2012, tlk A.Eichenbaum
Cetaganga, Varrak 2012, tlk Piret Marvet
Vori mäng, Varrak 2011, tlk A. Eihenbaum
Lõputuse piirid, Varrak 2011, tlk A. Eichenbaum
Sõduri õpilane, Varrak 2010, tlk A. Eichenbaum
Barrayar, Varrak 2009, tlk Kaur Sinissaar
Au riismed, Varrak 2008, tlk Piret Marvet

Link
Kaja Kleimann „Lois McMaster Bujold “Au riismed”, “Barrayar”, “Sõduri õpilane””,
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/10/04/lois-mcmaster-bujold-au-riismed-barrayar-soduri-opilane/#comments

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: