Elle Kull

30. nov. 2012 at 11:15 e.l. (Nädala autor 2012) (, , , )

Elle Kull (1952) – Eesti näitleja ja poliitik.

Foto: pilt.delfi.ee/picture/10731657/

Foto: pilt.delfi.ee/picture/10731657/

Elle Kulli lapsepõlv möödus Haapsalus. 1970. aastal lõpetas ta Haapsalu 1. Keskkooli. 1974. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri, kursuse juhendajad Grigori Kromanov ja Mikk Mikiver. 1974–2003 Eesti Draamateatri näitleja.

2003. aastal kandideeris Riigikogu valimistel Res Publica nimekirjas ja sai Riigikogus kultuuri- ja hariduskomitee liikmeks. 2009. aastal sai Elle Kullist Riigikogu asendusliige Taavi Veskimäe asemel.
Ta on alates 1998. aastast UNICEFi Eesti Rahvuskomitee president

Katkeid: Hille Karm “Elle Kull. Unes ja ilmsi”, Ajakirjade Kirjastus 2009, lk 77-79, lk 120-121.

Kas Lilli Ellert-Saalep või Laura Vestman?

“Muidugi Laura,” vastab Elle pikemalt mõtlemata küsimusele, kumb Eduard Vilde loodud tegelastest, keda Elle on kehastanud, on talle hingelähedasem.
Vilde mõlemad näidendid – “Pisuhänd” Laura Vestmaniga ja “Tabamata ime” Lilli Ellert-Saalepiga – said telelavastusteks Ago-Endrik Kerge käe all, esimene 1981., teine 1983. aastal.
“Mind on paar korda trammi eest ära tõmmatud ja lugematuid kordi on tuttavad mulle pahaks pannud, miks ma neile tänaval tere ei ütle,” muigab Elle.
Selles on selge vihje “Pisuhänna” algusele, kus omas maailmas liikuv Laura jääb auto ette ja kirjeldab seda nii: “Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed – korraga tuiskab nurga tagant auto välja ja täie iiliga minu poole nagu näljane hunt! Röögatab – röögatab veel kord -, aga jalad on maa küljes kinni, mõte halvatud – ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni… Korraga…”
Korraga on Laura kellegi süles ja see keegi on Laura sõnade järgi “suurispea kull”: “Öökullil on toredad silmad – nii ilmavõõrad ja siiski kõikemõistvad!”
Lauras on Elle saanud kasutada oma olemust ja loonud usutava tegelase ilma väliseid efekte kasutamata. Piisab pikaldasest, veidi lapselikul kõlaviisil ja iseäralikult selge diktsiooniga rääkimisest ning Laura sisemine olemus ongi tabatud.
Elle meenutab Laurat meelsasti ka seetõttu, et sai seda rollikehastada partnerluses oma kahe parima sõbraga teatris. Mängis ju Tiit Piibelehte ehk “öökulli” Urmas Kibuspuu, Laura õemeest Ludvig Sanderit aga Jüri Krjukov. Lisaks veel nii suurepärased näitlejad nagu Aarne Üksküla vana Vestmanina, Anne Paluver tema teise tütre Matildena ja Salme Reek toatüdruk Liinana – näitlejakooslus, mis tagas lavastuse õnnestumise ning veel aastaid hiljemgi ETV ekraanilt nauditava jälgimise.
Koos Urmas Kibuspuuga Lõi Elle “Pisuhännas” pealtnäha iseäraliku, nn normaalsetest erineva inimpaari. Kui Laura kurdab “öökullile”, et tema parem jalg ei ole kasvades vasakule järele jõudnud, ja seda autod vist ei tea, siis lohutab “öökull” Laurat, et autod ei põlga ka “ütepikkusi jalgu” ja temagi on autodega kimbus, sest “… ma elan uulitsal oma iist.” Pealegi lisab Tiit neiu jalga silmas pidades: “Tu om ju ainult väline.”
Elle on ju oma elus peetud ametitegi kohta öelnud: “Need on ju ainult välised…”
“Pisuhännas” leiavad kaks “oma iist” ehk “enda tahtmisel” elavat noort inimest hingesideme.
“Pisuhännast” rääkides ohkab Elle: “Kahjuks on peaaegu kõik mu kunagised parimad kolleegid ja sõbrad meie hulgast igaveseks läinud,” pidades silmas Urmas Kibuspuud, Jüri Krjukovit, Salme Reeki ja mitut teist. “Ilusad on olnud ka koostööd Gunnar Kilgase ja Evald Hermakülaga,” ütleb Elle ja jätkab mõtlikult: “Ka Mikk on nüüd läinud. Võib-olla oli minulgi aeg teatrist lahkuda.”
“Urmas ja Jüri olid nagu tandem, nad kuulusid kokku,” ütleb Elle ja naerab, meenutades, kuidas tandem tuli talle poja sünni puhul õnne soovima. “Tulid, kavalad näod peas, veinipudel peos, ja tegid ümbernurgajuttu, et neil oleks välja pakkuda üks ütlemata ilus poisslapse nimi. Kui küsisin uudishimulikult, mis see on, siis vastasid nad minu suure nurumise peale lõpuks ühest suust: “Jüri-Urmas!””
Elle jätka: “Vahel mõtlen, et võib-olla ei ole tõeliselt andekatele inimestel määratud kaua elada, kuigi teised neid siin maa peal väga vajaksid. Näitleja lahkumine igavikuteele on suur kaotus nii teatrile, kolleegidele kui ka publikule. Iga lahkuja kohale jääb kauaks tühi koht. Öeldakse küll, et asendamatuid inimesi pole olemas, kuid isikupärane andekus on asendamatu.”
Elle ütleb, et ta tahab mäletada oma sõpru elusana. Lapsepõlve matusekäigu-rongkäigu-etendustest hoolimata ei taha ta käia lahkunute haudadel. “Piisab, kui mõtlen neile, kes on olnud mulle lähedased ja kellest olen lugu pidanud.”

/…/

Etendus ise ja Maša osa ja Maša ja Fedja dialoogid olid aga naljast kaugel. Tegemist oli draamaga, mille aluseks oli Tolstoi võtnud tõsielulise seiga. Nimelt oli ta 1897. aastal tutvunud Gimerite abielupaari kohtuasjaga. End põhja joonud mees simuleeris naise palvel enesetappu, et naine saaks lesena uuesti mehele minna. Pettus tuli välja ja mõlemad anti kohtu alla. Draama lõpeb mehe tõelise enesetapuga.
Maša oli Fjodor Vassiljevitš Protassovisse ehk Fedjasse armunud mustlanna, kes uskus: “Ainult armastus on tähtis!”
“Minu armastus on tugevam, kui kõik teie lukud!” kuulutas Maša oma lähedastele, kes keelitavad teda põhjaläinud mehest eemale hoidma. Ometi viivad nende teed lahku ja Fedjale jääb Maša armastusest vaid mälestus: “Ma võin langeda veelgi, põhja käia, kõik oma seljast maha müüa, täisid täis minna, kärnas olla, aga see kalliskivi, mitte kalliskivi, vaid päikesekiir – jah, see on minus, on minuga.”
“Elava laiba” mängukavas olemise ajal oli Mikk Mikiver Draamateatri pealavastaja. Elle oli Mikku aegsasti Mikku ette hoiatanud, et tal tuleb mõneks päevaks Soome sõita. Sellest hoolimata ei lubanud Mikk Ellet ära.
Elle vihastas ja otsustas “haigeks” jääda. “Esimest ja viimast korda elus mängisin staari,” kinnitab ta. Mikiveril ei jäänud muud üle, kui õpetada Rita Raavele Maša rolli. Ees seisis tähtis etendus, mida tuli vaatama Šapiro kaaskond Riiast.
Elle: “Olin kodus “haiguse” pärast nii mures, et mul tõusiski palavik! Jube paha oli olla.”
Kui kogu lugu Šapironi jõudis, ei võtnud too ühe ööga õpitud rolli tõsiselt ja ütles: “Kui Kull pole surnud, siis ta tuleb!”
Mikiver olevat Šapirole teatri koridoris järele jooksnud ja hüüdnud: “Adolf, sa ei ole mu sõber, kui sa praegu Kullile helistad!” Elle: “Mikk sai aru küll, mis haigus mul oli. Me mõistsime teineteist vahel sõnadeta…”
Elle: “Šapiro helistaski ja küsis: “Kull, kas te olete elus?” Muidugi ma läksin ja mängisin.”
See juhtum tekitas Mikus suurt vimma, mida ta ei suutnud laval välja valamata jätta. Publik ei saanud midagi aru, osalised aga küll. Seljaga saali poole seistes surus Fedja Mašale mõeldud armastusavaldusi läbi hammaste ja soristas šampanjat meelega Maša kostüümile. Ühes Ellele väga olulises stseenis istus Mikk laval nii, et Elle pidi mängima terve stseeni seljaga saali.
Elle mõtles: “No oota! Varsti tuleb minu koht!”
Stseenis, kus Fedja on otsustanud elust lahkuda, pidi Maša Fedjat suurrätikuga ahastuses lööma: “Mis minust saab! Minu peale sa üldse ei mõtle!”
Seekord tagus Elle mõnuga ja kõigest jõust Mikule vastu nägu ega lõpetanud. Mikk läks viha pärast näost valgeks. Armastajate mäng sellel etendusel oli tõeliselt kirglik!
Lilla rätt jäi õnnetuseks veel Fedja frentšinööbi külge kinni ja see tegi saalisolijaile nalja. Rahvas saalis naeris, kuigi see oli tõeliselt traagiline koht.
“Miku vimm ei kestnud õnneks kaua,” meenutab Elle. “Elasime end vastastikku välja ja hiljem laabus jälle kõik, sest tegelikult hindasime teineteist väga. Kuid see, mis teatris näitlejate vahel juhtub, näitab, et me oleme inimesed, oma tunnet ja nõrkustega.”

Loominguline tegevus

Eesti Draamateater
1974
Galina – Aleksei Abruzovi „Rännuaastad“ Lavastaja Vitali Tšermenjov.
Annie – John Ardeni „Seersant Musgrave`i tants“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1975
Leedi Anne – William Shakespeare`i „Richard III“ Lavastaja Voldemar Panso.
Esineja – Ellen Niidu“Midrimaa“ Lavastaja ja kunstnik Mari-Liis Küla.
Larissa – Mihhail Roštšini „Ešelon“ Lavastaja Raivo Trass.
Anni, saunanaine; külaneiu – Teuvo Pakkala „Parvepoisid“ Lavastaja Voldemar Panso.
1976
Catharina Wycken, Reigi õpetaja naine – Aino Kallase „Reigi õpetaja“ Dramatiseerija, lavastaja ja kujundaja Mari-Liis Küla.
1977
Naine – Zdenĕk Podskalský „Noore daami külaskäik“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Ljubov Jarovaja, õpetaja – Konstantin Trenjovi „Ljubov Jarovaja“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1978
Solveig, Ingrid, Tüdruk Rohelises, Anitra – Henrik Ibseni „Peer Gynt“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Laps; vana naine – Rein Saluri „Lasteaiaonu“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
1979
Miss Darling – James Mattew Barrie „Peeter Paan“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Noor naine – Edward Bondi „Bingo“ Lavastaja Mikk Mikiver.
1980
Kyllikki – Elias Lönnroti eepose „Kalevala“ põhjal Károly Kazimir/Gyula Ortutay Lavastaja Paavo Liski.
Inimese naine – Leonid Andrejevi „Inimese elu“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Maša, mustlanna – Lev Tolstoi „Elav laip“ Lavastaja Adolf Šapiro.
1981
Eeslimehe naine – Paul-Eerik Rummo „Kass! Kass! Kass!“ Lavastaja Lembit Peterson.
1983
Nastjona – Valentin Rasputini „Ela ja mäleta“ Lavastaja Raivo Trass.
1984
Molli – A. H. Tammsaare/Mikk Mikiver „Armastus ja surm“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Osaleja – Eduard Vilde/ Evald Hermaküla „Prohvet Maltsvet“ Lavastaja Evald Hermaküla.
1985
Ruth – Alan Ayckbourne`i „Norman Vallutaja“ Lavastaja Evald Hermaküla.
Ilmarise emand – Aleksis Kivi „Kullervo“ Lavastaja Markku Savolainen.
1986
Mary – Clare Boothe`i „Naised“ Lavastaja Raivo Trass.
Mari – A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I ja V köite põhjal Lavastaja Raivo Trass.
Ariel, õhuvaim – William Shakespeare`i „Torm“ Lavastaja Evald Hermaküla.
1988
Ludmilla – Isaak Babeli „Maria“ Lavastaja Peeter Simm.
1989
Lucile – Georg Büchneri „Dantoni surm“ Lavastaja Anita Myllymäki.
1993
Proua Klaudi – Madis Kõivu „Tagasitulek isa juurde“ Lavastaja Priit Pedajas.
1994
Maria – Ken Ludwigi „Laenake tenorit“ Lavastaja Ivo Eensalu.
Morqause – Tankred Dorsti „Merlin ehk Tühi maa“ Lavastaja Priit Pedajas.
Evelyn, majaabiline – Alice Jane Kivimäe „Peenike pere“ Lavastaja Evald Hermaküla.
Marie, dr Karelli naine – Jaan Krossi „Doktor Karelli raske töö“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Amanda Wingfield – Tennessee Williamsi „Klaasist loomaaed“ Lavastaja Allan Kress.
1995
Paruness Strahl – Mihhail Lermontovi „Maskeraad“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Myra Arundel – Noël Cowardi „Heinapalavik“ Lavastaja Ivo Eensalu.
1996
Beatrice – Arthur Milleri „Vaade sillalt“ Lavastaja Mikk Mikiver.
Proua Säinas – Oskar Lutsu „Tagahoovis“ Lavastaja Eino Baskin.
Preili Selma Meier – Hermann Bahri „Mees, naine ja kontsert“ Lavastaja Eino Baskin.
1997
B – keskealine ja kibestunud – Edward Albee „Kolm pikka naist“ Lavastaja Priit Pedajas.
1998
Shona, tööbüroo „Top Girls“ klient ja Kannatlik Griselda – Caryl Churchilli „Tipp-tüdrukud“ Lavastaja Mati Unt.
Glinda, Hea Lõunanõid – Alfred Bradly „Võlur Oz“ Lavastaja Tamur Tohver.
1999
Maria – Ray Cooney` „Igaühele oma“ Lavastaja Ain Prosa.
2000
Rooney – Joseph Kesserlingi „Pihlakavein“ Lavastaja Roman Baskin.
Osaleja – Pedro Calderóni „Elu on unenägu“ Lavastaja Ingo Normet.
2001
Marmion – Alan Ayckbourne`i „Koomiline potentsiaal“ Lavastaja Ain Prosa.
Beth – Donald Marguliese „Õhtusöök sõpradega“ Lavastaja Ain Prosa.

Teater Vanemuine
1987
Leedi Macbeth – William Shakespeare`i „Macbeth“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.
Esitaja – Ago-Endrik Kerge kompositsioon „Fenomen“ Lavastaja Ago-Endrik Kerge.

Haapsalu See-teater
2009
Miss Blacklock – Agatha Christie „Kutse mõrvale“ Lavastaja Allan Kress.

Eesti Televisioon (telelavastused)
1975
Naine – August Strindbergi „Mäng tulega“
1976
Ljusja Korobova – Oleg Sossini „Avameelsete kõneluste õhtu“
1978
Aalo – Aino Kallase „Legend hundimõrsjast“
Poppea – Miklós Hubay „Nero – parim poeg“
1981
Laura – Eduard Vilde „Pisuhänd“
1983
Lilli Ellert-Saalep – Eduard Vilde „Tabamata ime“
1985
Irma – A. H. Tammsaare/Gunnar Kilgase „Rudolf ja Irma“
1986
Naine – Ivan Bunini „Kättemaks“
1981 – 1986
Lavastuslik sari „Suuri meistreid“
Lydia Koidula – „Lydia Koidula“ 1983
Krahvinna Oršina – „Gotthold Ephraim Lessng“ 1984, katkend näidendist „Emilia Galotti“
Osaleja – „Moliere“ 1985
1991
Aino Kallas – lavastuslik saade „Juhan Luiga“
1993
Naine – Jack Londoni „Kellanupp“
1994
Naine – Stacy Aumonier` „Vanniskäik Prantsusmaal“
2000
Inga Sarap – Anne Olseni „Teatriluulud“

Telesaated1977/1978
Saatejuhid Elle Kull ja Jüri Krjukov. Vana-aasta programm „Ilukelder“
1978
Osaleja – paroodiasaade „Iluvarietee“
1978
Osaleja – paroodiasaade „Ilupaviljon“

Filmid
1973
Minna – Tallinnfilm „Ukuaru“
1975
Aili – Eesti Telefilm „Aeg maha“
1976
Akvile – Peaosa Leedu filmis „Talude tühjenemise aegu“
1977
Maša Krõlova – peaosa Valgevene filmis „Garanteerin elu“
Tüdruk – Tallinnfilm „Karikakramäng, osa „Promenaad“
1978
Catharina Wycken – Tallinnfilm „Reigi õpetaja“
Dora – Tallinnfilm „Surma hinda küsi surnutelt“
1979
Kyllikki – peaosa Soome „Kalevala“-ainelises filmis „Rauaaeg“
1982
Laura – Eesti Telefilm ja Eesti Televisioon „Pisuhänd“
1984
Müüjanna – Eesti Telefilm „Püha Susanna ehk Meistrite kool“
Karen – peaosa Valgevene filmis „Dokument R“
1985
Madeleine – Tallinnfilmi ja Mosfilmi koostöö „Savoy ball“
Helene – Lenfilmi „Sajandi leping“
Maria Marmor – Eesti Telefilm „Kahe kodu ballaad“
Claire Crowhurst – Mosfilm „Sajandi võidusõit“
1986
Manuela – Uzbekfilmi „Draakonijaht“
1987
Nunn – Eesti Telefilm „Narva kosk“
Halastajaõde Elma. Kosmosetulnukas – Armenfilm „Marsi kroonikad“
Anastassia – ühendus Ekran, „Tooge möödunu tagasi“
1989
Antsurahva Leida – Tallinnfilm „Äratus“
Pr Pavlovskaja – Soome Molly OY film „Sõbrad ja seltsimehed“
1993
Naine laevalt – USA telefilm „Küünlad pimeduses“
1998
Ms Blackfield – Odessa stuudio „Avara vaatega aken“
2006
Jutustaja Weckström – Soome-Eesti-Hiina-Hollandi koostööfilm „Igavese armastuse sõdalane“
2007
Ema – Allfilm „Nuga“
Georg Otsa ema Lydia – Eesti-Venemaa-Soome (Lege Artis Film, Mattila-Röhrl, CNF) kostööfilm „Georg“
2009
Osaleja stuudio F-7 filmis „Kirjad inglile“

Portreesaated televisioonis
27. juulil 1986 „Filminäitleja Elle Kull“
14. märtsil 1993 „Mõttemaal. Elle Kull“
5. mail 1993 „Suhkrust ja jahust 6. Elle Kull“
23. detsembril 2000 „Siin ja praegu. Elle Kull“
9. mail 2004 „Tähelaev. Elle Kull“

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar