Fernando Pessoa

21. märts 2013 at 11:48 e.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

27. märtsil kell 15.00  kohvikus Lutsu Juures
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik: Fernando Pessoa kogumik “Sõnum. Valik loomingut”. Külas on professor Jüri Talvet.
Kohvikusse on oodatud kõik huvilised, kes tahaksid raamatu üle mõnusas õhkkonnas arutleda.

Fernando Pessoa

Fernando Pessoa

“XX sajandi portugali kirjanduse klassikut Fernando Pessoad (1888-1935) võiks võrrelda meie Juhan Liiviga. Mõlema loomingut läbis olemasolulise rahutuse pinge. Liiv ei avaldanud oma eluajal ise ühtki raamatut, Pessoal ilmus raamatune üksainus teos. Mõlema loomingu suurus avastati peaasjalikult pärast nende surma.
Vahest ei olnud Pessoa lugenudki Cervantese “Don Quijotet”, ent ometi tegi ta oma vaistu järgides midagi väga sarnast sellega, mis viib “Don Quijote” lugeja segadusse juba selle suure romaani avalehekülgedest alates. Cervantes kinnitas nimelt, et ei olegi romaani autor, vaid et üksnes tõlgib seda, mida Don Quijote, Sancho Panza ja Toboso Dulcinea kohta kirja pannud araabia kroonik Cide Hamete Benengeli…
Fernando Pessoa paljundas ennast kui kirjutajat, lõi endale “agendid” (see tähendab “liikumapanijad”, “tekitajad”, “juhtijad”) aga ka “näitlejad” (samast ladina ago-tüvest tüvest pärineb “aktor”, “näitleja”). Ta salgas välise tähistaja rollis (vähemalt osalt) maha iseenda ja oma nime, selleks et tema agendid-aktorid saaksid vabamalt , (pool)iseseisvate  isiksuste ja loojatena maailma tungida. Et nende kaudu ilmuks midagi enamat kui saanuks ilmutada Pessoa inimesena ja selle autorina, kelle mõistet tuletatakse vanaprantsuse autheur`ist ja ladina auctor`st (suurendajast-tootjast). Et tema loomingus võidakse tunda suurima Autori (kui “iseolija”, nüüd juba kreeka tüvest autos, “ise”), seega Absoluudi hingusest.
Käesolev laiendatud tõlkevalik sisaldab tervikuna “Autopsühhograafia” valiku Ain Kaalepi tõlkes (1973), kuid lisanduvad tõlked mitmestki Pessoa olulisest luuletusest, eriti nendest, mis ilmusid Álvaro de Campose nime all (sealhulgas üheks suurimaks portugalikeelseks luuleteoseks peetav “Tubakaäri”, samuti võtmeliselt “Mereoodi” täiendav “Tervitus Walt Whitmanile”), nagu ka katkendid “Rahutuse raamatust”, näidend “Merimees” ja jutustus “Anarhistist pankur”. “

Jüri Talvet – (Saateks alljärgnevate trükisele).

Sõnum. Valik loomingut. Maailma kirjanduse tõlkevaramu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2012. Lk 129-135.

Tubakaäri

Ma pole miski.
Minust ei saa eales midagi.
Ma ei saa tahtagi millekski saada.
Ometi on minus kõik maailma unenäod.

Minu toa aknad,
minu, miljoneist inimestest ühe, kellest kunagi
ei saada teada, kes ta on –
ja kui saadakski teada, kes ta on, mida siis teataks? -,
te avanete sagiva inimsummaga täidetud tänava
saladusele,
kõikidele mõtetele ligipääsmatule tänavale,
ehtsale, võimatult ehtsale, tõelisele, tundmatult tõelisele,
kus kivid ja olevused varjavad kõige saladust,
kus surm märgab seinu ja inimeste valgeid juukseid,
kus Saatus ei millegi teel lükkab oma kärul edasi kõike.

Täna ma tunnen, et annan alla, otsekui teaksin tõde.
Täna mu meel on kirgas, otsekui hakkaksin surema
ega tunneks vendlust millegagi
peale hüvastijätu, maja ja tänavapool
muutuvad rongi vaguniriviks, mis vilinal lahkub
mu pea sisemusest
mu närvide jõnksatuse ja luukrigina saatel.

Täna olen hämmingus, nagu mõni, kes mõtles ja leidis ja
unustas.
Täna olen kahevahel: üheltpoolt ustavus, mida võlgnen
vastasmaja Tubakaärile, mis on kui tõelisus väljast,
ja teiselt poolt tajumus, et kõik on unenägu, mis on kui
tõelisus seest.

Kõik on mul untsu läinud.
Et jätsin sihid seadmata, siis küllap oligi kõik eimiski.
Et olin olnud õpipoiss,
siis teadsin välja ronida kodumaja õueaknast.
Läksin maale suurte kavatsustega,
leidsin sealt aga ainult rohtu ja puid,
ja kui kedagi kohtaski, siis oli see nagu iga teine.
Tulen akna juurest ära, istun toolile. Millest peaksin
mõtlema?

Mida tean mina sellest, mis minust saab – mina, kes ma
ei tea sedagi, kes ma olen?
Olla see, mida ma mõtlen? Aga ma mõtlen ju nõnda
paljust!
Ja kui palju on neid, kes mõtlevad end just sellekssamaks,
mida ei saa olla nõnda palju!
Suurvaim? Just selsinasel silmapilgul
eostub kümnes tuhandes ajus just niisama suurvaimseid
unistusi, nagu minus,
ja ajalugu ei märka neist küllap ühtegi
ja kõikidest tulevikuvallutustest saab pelk sõnnik.
Ei, ma ei usu endasse.
Kõik hullumajad kubisevad eksinud nõdrameelseist,
pead täis kõiksugu veendumusi!
Olen`s mina, kel pole mingeid veendumusi, veenvam
või vähem veenev?
Ei, isegi ennast…
Kui paljudes maailma
katusekambrites ja mitte just
katusekambrites
ei leiduks sel silmapilgul unistavaid iseenda-arust-
geeniusi?
Kui palju ülevaid ja üllaid ja kirkaid püüdlusi,
jah, tõesti ülevaid ja üllaid ja kirkaid,
ja küllap teostamatuid,
ei näe eales ehtsat päevavalgust ega jõua kellegi kõrvu?
Maailm on selle päralt, kes sünnib, et seda vallutada,
mitte aga selle päralt, kes unistab, et ta võib seda
vallutada, isegi kui tal on õigus.
Minu unistused on suuremad sellest, mida tegi Napoleon.
Olen oletusliku rinna vastu surunud rohkem inimsust kui
Kristus.
Olen salaja välja mõtelnud filosoofiaid, mida Kant eales ei
kirjutanud.
Ent ma olen, ja küllap nii see jääbki, too katusekambrist,
kuigi ma seal ei ela;
olen üha see, kes seks pole sündinud;
olen üha vaid see, kel oli eeldusi;
olen üha see, kes ootas ukseta seina ees, et uks ta ees
lahti tehtaks,
ja laulis lõpmatuse laulu kanalas
ja kuulis Jumala häält kinnises kaevus.
Uskuda endasse? Ei, eimillessegi.
Las loodus kallab mu põleva pea peale
oma päikest, oma vihma, tuult, mis leiab mu juuksed,
ja kõike muud, mis tulgu, kui tuleb, või tulema peab, või
ärgu tulgu.
Tähtede südameorjadena
vallutame kogu maailma veel enne, kui voodist tõuseme;
ent ärkame ja see ei paista läbi,
tõuseme üles ja see on võõras,
astume kodust välja ja see on terve maakera,
lisaks päikesesüsteem ja Linnutee ja Määramatus.

(Võta šokolaadikommi, tüdrukutirts,
võta šokolaadikommi!
Tea, et maailmas pole muud metafüüsikat peale
šokolaadikommi.
Tea, et kõik religioonid õpetavad vaid kondiitriteadust.
Murjan tüdrukutirts, võta, söö!
Kui vaid mina saaksin süüa šokolaadi niisama tõeliselt,
nagu sööd sina!
Ent mina mõtlen, ja võtnud ümbert hõbepaberi, mis on
tinast,
viskan selle maha, nagu olen visanud maha elugi.)

Ometi kibedusest selle pärast, milleks ma eales ei saa,
jääb vähemalt järele nende luuleridade kiire ilukiri,
Võimatusse väljuv sammaskäik.
Ometi pühendan vähemalt iseendale pisarateta põlguse,
üllana vähemalt laias žestis, millega heidan
musta pesu, mis ma olengi, rollita, kõiksuse voogu,
ja jään koju, särgist ilma.

(Sina, kes sa lohutad, sina, keda pole ja kes sellepärast
lohutadki,
ükskõik, kas oled kreeka jumalanna, kujuna loodu,
et elavana püsida,
või võimatult õilis ja pahaendeline rooma patriitsitar,
või üliveetlev ja ere trubaduuride kuningatütar,
või kuulus kokett meie isade ajast,
või hoopis kaasajast, (ma ei oska ette kujutada, kust) –
kõik see, ükskõik, kes sa ka olema ei juhtu, kes vaid
innustada suudab, innustagu!
Mu süda on tühi ämber.
Nagu need, kes kutsuvad välja vaime, kutsuvad välja
vaime, kutsun
mina välja iseennast, ei leia aga midagi.
Astun akna juurde ja näen tänavat täieliku selgusega.
Näen poode, näen vahekäike, näen mööduvaid autosid,
näen mööda kõndimas rõivastatuid elusolendeid,
näen penisid, kes samuti on olemas,
ja kõik see vaevab mind nagu karistus pagulust,
ja kõik see on võõras, nagu kõik.)

Ma elasin, õppisin, armastasin, ja koguni uskusin,
täna aga pole ainsatki kerjust, keda ma ei kadestaks juba
sellegipärast, et ta pole mina.
Silmitsen neist igaühe räbalaid ja haavu ja valet,
ja mõtlen: küllap pole sa kunagi elanud ega õppinud ega
armastanud ega uskunud
(sest kõik selle saab teha tõeluseks, sellest midagi
tegemata);
vahest pole sind õieti olemas olnudki, nagu sisalikku, kelt
lõigatakse saba,
ja sisalik ongi seesama rahutu saba.

Tegin endast selle, keda ma ei teadnud.
Ja seda, mida võinuksin endast teha, ma ei teinud.
Doomino, mille tõmbasin selga, oli võlts.
Mind tunti sedamaid ära sellena, kes ma polnud, ja ma ei
vaielnud vastu ja eksisin ära.
Kui tahtsin maski eest võtta,
oli see kleepunud näo külge.
Kui sain selle eest võetud ja peeglisse vaatasin,
olin juba vanaks jäänud.
Olin purjus, ei osanud enam kanda doominot, mida ma
polnud seljast võtnudki.
Võtsin maski eest ja magasin riidehoius
nagu peni, kes ei hammusta ja keda
ülemused sellepärast minema ei kihuta,
ja ma kirjutan selle loo oma ülevuse tõestamiseks.

Mu tarbetu luule muusikaline essents,
kes leiaks su üles kui millegi minu tehtu,
nii et ma ei jääks alatiseks vastasmaja Tubakaäri ette,
tallates olemasolemise teadvust
nagu vaipa millel joomar komistab,
või plüüsi, mille mustlased näppasid, aga mis polnud
pennigi väärt.

Ent Tubakaäri Peremees ilmus uksele ja jäigi uksele
seisma.
Vaatan teda liigse peapöörde ebamugavustundega
ja arusaamatuse paines hinge ebamugavustundega.
Tema sureb ära ja mina suren ära. Temast jääb järele silt ja minust jääb järele luule. Kord sureb ka silt ja luulegi sureb.
Pärast seda sureb kord ära tänav, kus silt asus,
ja sureb ära samuti keel, milles luule oli loodud.
Siis sureb ära pöörlev taevakeha, kus kõik see toimus.
Kes teab mis teiste süsteemide teistel kaaslastel loob
miski inimesesarnane
midagi luulesarnast edasi ja elab edasi millegi sildisarnase
all,
aina üksühe vastas,
aina mõlemad ühtviisi tarbetud,
aina ühtviisi totter ja tõeline võimatus,
aina sügavuse saladus, mis on niisama ehtne kui unistus
pealinna saladusest,
aina see või aina teine või ei see ega teine.

Keegi mees astus Tubakaärisse (kas tubakat ostma?)
ja mõistlik tõelus langeb mulle ühtäkki peale.
Jõuliselt, veendunult, inimlikult ajan end poolistukile
ning üritan kirjutada selle luuletuse, milles ütlen
vastupidist.

Läidan sigareti, kavatsedes kirjutada
ja haistan sigaretis kõikide mõtete vabanemist.
Käin suitsu järel otsekui koduteel,
ja naudin tundlikul-pädeval viivul
kõikidest spekulatsioonidest vabanemist
ja selle teadmist, et metafüüsika on
end-räbalalt-tundmise saadus.
Seejärel nõjatun toolil tagasi
ja suitsetan edasi.
Kuni Saatus seda mulle lubab, suitsetan aina edasi.

(Kui ma abielluksin oma pesupesija tütrega,
saaksin vahest õnnelikukski.)
Selle teadmisega tõusen toolilt. Astun akna juurde.

Mees väljub Tubakaärist (kas ta pistis tagasisaadud raha
pükste sisetaskusse?)
Ah-jaa, ma ju tunnen teda: see on metafüüsikakauge
Esteves.
(Tubakaäri Peremees ilmus uksele.)
Otsekui jumaliku vaiste tõukel pööras Esteves ringi ja
märkas mind.
Ta tervitas mind, öeldes head aega, ma hõikasin talle
vastu, Head aega,
Esteves!, ning paleusest ja lootusest ilmaolev maailm
kerkis taas mu ümber
ning Tubakaäri Peremees naeratas.

15. I 1928 – juuli, 1933

Tõlkinud Jüri Talvet

Tõlkeid eesti keelde

“Autopsühhograafia”, Perioodika LR 1973 nr 1/2, tlk Ain Kaalep
“Tubakapood”, Pilgrim 2009, tlk Tõnu Õnnepalu
“Sõnum”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, tõlkinud Ain Kaalep, Maarja Kaplinski, Jüri Talvet ja Anneli Tuulik.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Lewis Carroll

26. veebr. 2013 at 4:26 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , , )

Lewis Carroll (1832-1898) -Lewis Carroll (õieti Charles Lutwidge Dodgson; 27. jaanuar 1832 – 14. jaanuar 1898) oli Briti kirjanik, matemaatik ja fotograaf.

28. veebruaril kell 15.00  kohvikus Lutsu Juures
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on lastekirjanduse klassikasse kuuluv  Lewis Carrolli teos “Alice imedemaal”

carroll

Charles Dodgson sündis Cheshire’i krahvkonnas Dareburys. Tema esiisad olid põlvkondi olnud sõjaväelased ja vaimulikud, mitmed neist tähtsatel kohtadel. Ta oli pastoripere 11 lapsest vanim poeg ja tal oli 2 vanemat õde.
1846–1849 käis Dodgson koolis Rugbys. Aastal 1851 alustas ta õpinguid Oxfordi ülikooli Christ Church College’is, kus paistis silma matemaatikaalaste võimetega, saades aeg-ajalt isegi stipendiumi. Pärast õpingute lõpetamist 1855 jäi ta samasse kolledžisse tööle loogika ja matemaatika õppejõuna, kellena töötas aastani 1881. Hiljem pühendus ta kirjanduslikule tegevusele.

Juba noorena hakkas Dodgson kirjutama luulet ja lühijutte, mida saatis ajakirjadele, saavutades mõõdukat edu.
Esimest korda kasutas Dodgson varjunime Lewis Carroll 1856, kui avaldas romantilise poeemi “Üksindus”. Lewis on inglispärane vorm ema keskmisest nimest Lutwidge ja Carroll on inglispärane vorm eesnimest Charles. Juba samal aastal ilmus raamat “Alice Imedemaal”.

Katkend “Alice Imedemaal”, Ersen 1999, lk 158-172. Tõlkinud Jana Linnart
Hertsoginna saadab sõna, Kümnes peatükk.

“Sa ei kujuta ettegi, kui hea meel mul sind jälle näha on, kallis,” ütles Hertsoginna kätt sõbralikult Alice`i käevangu torgates ning nad jalutasid koos minema.
Alice`il oli hea meel, et Hertsoginna on nii heas tujus ja mõtles, kas see ei olnud äkki pipar, mis oli ta nii ebaviisakaks ja vihaseks muutnud, kui nad köögis kohtusid.
“Kui mina hertsoginnaks saan,” ütles Alice endale, ehkki mitte väga lootusrikkalt, “ei lase ma oma köögis üldse pipart kasutada. Võib-olla ajab pipar inimestel vere keema,” jätkas ta, väga rahul, et oli avastanud uue seaduspärasuse, “ja äädikas muudab nad hapuks ja suhkur magusaks.”
“Sa mõtled millestki, mu kallis,” ütles Hertsoginna talle otse kõrva sisse,  “ja seepärast unustad vestlemise. Ma ei oska sulle hetkel öelda, mis selle moraal on, aga see tuleb mul otsekohe meelde.”
“Võib-olla ei olegi sellel moraali, ” pakkus Alice.
“Nonoh, noor daam,” lausus Hertsoginna. “Kõigel on moraal, see tuleb ainult üles leida.”
Seda öeldes nihkus ta Alice`ile üha lähemale ja lähemale, kuni oli tihedalt tema vastas.
See ei meeldinud Alice`ile sugugi, esiteks sellepärast, et Hertsoginna oli väga inetu ja teiseks sellepärast, et ta toetas oma lõuga Alice`i õlale. Ja oli see vast alles kohutavalt terav lõug! Kuid Alice`ile ei meeldinud olla kohutavalt ebaviisakas, sellepärast leppis ta esialgu olukorraga.
“Mäng sujub nüüd üsna kenasti,” märkis ta, et vestlust üleval hoida.
“Tõsi ta on,” nõustus Hertsoginna, “ja selle moraal on: “Armastus paneb maailma ringi käima”.”
“Keegi ütles,” sosistas Alice, “et maailma paneb ringi käima see, kui igaüks oma asjadega tegeleb.”
“Nojah. See on üsna üks ja seesama,” sõnas Hertsoginna, surudes oma väikese terava lõua sügavamale Alice`i õlga, “ja moraal sellest on: “Hoolitse mõtte eest ja helid hoolitsevad enda eest ise”.”
On tema alles asjade moraali otsimisse kiindunud, mõtles Alice, püüdes asjatult Hertsoginna viimasest märkusest mingit mõtet leida.
“Küllap sa paned vist imeks, miks ma sulle kätt piha ümber ei pane,” ütles Hertsoginna lühikese pausi järel. “Põhjus on selles, et ma ei ole kindel, kas su flamingo on sõbralik või mitte. Kas ma paitan teda ja uurin välja?”
“Ta võib hammustada,” hoiatas Alice, surudes vaest väsinud vingerdavat lindu kõvasti enda vastu. Ta ei soovinud üldse, et Hertsoginna sellise riskantse eksperimendi ette võtaks.
“Tõsi ta on,” nõustus Hertsoginna. “Flamingod ja sinep mõlemad hammustavad. Ja moraal sellest on: “Sulelised kogunevad parve”.”
“Ainult sinep ei ole lind,” märkis Alice.
“Õige nagu alati,” kinnitas Hertsoginna. “Küll sina oskad hästi asju paika panna.”
“Ma arvan, et sinep on mineraal,” ütles Alice.
“Muidugi mõista,” piuksatas Hertsoginna, kes näis soovivat nõustuda kõigega,  mida Alice ütles. “Siin lähedal on suur sinepikasvandus. Ja moraal sellest on: “Mida rohkem on minu, seda vähem on sinu”.”
“Oh, ma tean,” hüüatas Alice, kes ei olnud Hertsoginna viimasele märkusele tähelepanu pööranud. “Sinep on köögivili. See ei näe küll seda moodi välja, aga on ikkagi.”
“Ma ole sinuga täiesti nõus,” ütles Hertsoginna, “ja moraal sellest on: “Ole see, mis sa näid olevat”, või kui lihtsamini öelda, siis: “Ära kunagi kujuta ennast teistsuguseks kui see võib näida teistele, et mis sa olid või võinuksid olla ei olnud midagi muud kui see, mis sa oleks tundunud neile teisiti”.”
“Ma arvan, et saaksin sellest paremini aru,” ütles Alice väga viisakalt, “kui see oleks kirjas  ja ma saaksin seda lugeda. Aga teie juttu ei suutnud ma päris hästi jälgida.”
“See pole veel midagi sellega võrreldes, mida ma veel öelda võiksin, kui tahaksin,” vastas Hertsoginna uhkelt. Endaga rahulolevalt kohendas ta veidi oma peakatet, et see paigal püsiks.
“Palun ärge nähke vaeva millegi veel pikema ütlemisega,” palus Alice.
“Oh, ära räägi vaevast!” hüüatas Hertsoginna. “Ma kingin sulle kõik, mis ma sulle siiani öelnud olen.”
Kah mul kingitud, mõtles Alice. Õnn, et inimesed sünnipäevaks  selliseid kingitusi ei tee. Aga ta hoidis oma mõtteid hoolega endale.
“Jälle mõtled?” päris Hertsoginna ja tonksas oma terava väikese lõuaga uuesti Alice`i õlga.
“Mul on õigus mõelda,” sõnas Alice lühidalt, sest ta hakkas juba natuke ärrituma.
“Täpselt sama suur õigus kui sigadel lennata,” ütles Hertsoginna, “ja mor…”
Ent Alice`i suureks üllatuseks katkes Hertsoginna hääl tema lemmiksõna “moraal” keskel. Alice tundis kuidas Hertsoginna käsi tema käevangus värisema hakkas. Ta vaatas üles ja nägi Kuningannat, kes seisis nende ees, käed rinnal risti ja nägu nagu äiksepilv.
“Kena päev, Teie Majesteet,” alustas Hertsoginna vaiksel jõuetul häälel.
“Ma hoiatan teid nüüd,” röögatas Kuninganna jalgu trampides, “kas kaote ise või kaob teie pea – ja kibekähku. Valige ise.”
Hertsoginna valis ja kadus silmapilkselt.
“Jätkame mängu,” ütles Kuninganna Alice`ile, kes oli liiga kohkunud, et midagi öelda. Sõnakuulelikult järgnes ta Kuningannale kroketiväljakule.
Teised külalised olid Kuninganna eemalolekut ära kasutanud ja puhkasid puude vilus. Ent niipea kui nad teda silmasid, kiirustasid nad oma kohtadele tagasi. Oma tavalise halvatujulisusega teatas Kuninganna, et pisimgi viivitus võib neile elu maksta.
Kogu mänguaja tujutses Kuninganna lakkamatult teiste mängijatega ja karjus: “Pea maha! Pea maha!”
Need inimesed, kelle ta surma mõistis, võeti sõdurite poolt vahi alla. Selleks pidid sõdurid jätma oma ameti kroketiväravatena ja ei läinud kaua, kui väravaid enam üldse järel ei olnud ja kõik mängijad, välja arvatud Kuningas, Kuninganna ja Alice, olid surma mõistetud.
Siis astus Kuninganna, kes oli kogu sellest kriiskamisest ja kisendamisest üsna hingetu, Alice`i juurde ja küsis: “Kas sa Võltskilpkonna oled juba näinud?”
“Ei!” hüüatas Alice suurisilmi. “Ma isegi ei tea, mis see Võltskilpkonn on.”
“See on see, millest valmistatakse võltskilpkonnasuppi,” selgitas Kuninganna.
“Ma ei ole kunagi ühtegi sellist näinud,” ütles Alice.
“Tule siis kaasa,” ütles Kuninganna. “Ma tahan sind talle tutvustada. Ta jutustab sulle oma elust.”
Kui nad koos minema kõndisid, kuulis Alice, kuidas Kuningas kuulutas kogu seltskonnale, et neile on täies koosseisus armu antud.
“Vaat see on hea,” sõnas Alice endamisi sügavalt hinge tõmmates ja üle hulga aja esimest korda lõõgastudes. Ta oli olnud üsna õnnetu nii suure hulga hukkamiste üle, milleks Kuninganna oli korralduse andnud.
Kui Kuninganna ja Alice olid juba tükk aega kõndinud, komistasid nad Greifile, kes päikesepaistel sügavalt magas.
See Greif oli koletis ja tavalistest koletistest veel tükk maad ebatavalisem. Tal oli kotka pea, tiivad ja küünised ning lõvi keha ning tagumised jalad. Tal oli isegi saba taga. Paljud inimesed uskusid, et et tal on nii kotka kui lõvi iseloomuomadused – valvsus ja vaprus.
Kuninganna muidugi ei sarnanenud enamikule inimestele.
“Tõuse üles, laiskvorst!” lausus ta koletisele rangelt, “ja vii see noor daam Võltskilpkonna juurde, et ta tema lugu kuuleks. Ma ise pean tagasi minema ja vaatama, mis on saanud paarist hukkamisest, milleks ma korralduse andsin.” Seda öeldes Kuninganna lahkus ja jättis Alice`i Greifiga omapäi.

Tõlkeid eesti keelde
Alice Imedemaal. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1940, tlk L. Baris ja Ants Oras.
Alice Imedemaal. Eesti Raamat, 1971, tlk Jaan Kross
Alice Imedemaal, Ersen 1999,  Tlk Jana Linnart
Alice Imedemaal. Tänapäev, 2004, tlk Jaan Kross.
Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi. Tänapäev, 2008.
Snargijaht, Tänapäev 2010, tlk Mati Soomre.
Alice Imedemaal. Ersen , 2012, tlk Marge Paal.
“Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi”, ) tlk Risto Järv ja luuletusi koos Tuuli Kaalepiga., Printall 1993
“Mida Kilpkonn ütles Achilleusele”. Tõlkinud Ann Veismann – Akadeemia 2005, nr 3, lk 472–477

L. Carrolli kohta
Wikipedia: http://et.wikipedia.org/wiki/Lewis_Carroll
Tambet Kaugema “Iidsest lossist leiti Lewis Carolli kirju”, Postimees 24.08.2000, arhiiv, http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/08/24/kultuur.htm#kolmas
Kadri Kõusaar, “Imedemaa seened ja tüdrukud” Eesti Ekspress, 23.11.2000, arhiiv, http://paber.ekspress.ee/arhiiv/2000/47/Areen/aime1.html
Ants Oras, “Matemaatiline huumor” – Akadeemia 1940, nr 3, lk 174–180; loetav ka digiteeritud väljaannete aadressil
Ants Oras, järelsõna “Alice imedemaal” 1940. aasta tõlkele

Püsiviide Lisa kommentaar

Kaur Riismaa

28. jaan. 2013 at 10:46 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

Foto: Annika Haas/Eesti Ekspress

Foto: Annika Haas/Eesti Ekspress

Kaur Riismaa (1986)- eesti luuletaja,  dramaturg ja näitleja. Avaldanud tekste kirjandusportaalides KLOAAK ja Poogen. Õppinud Tartu Ülikoolis 2005-2010 semiootikat ja teoloogiat, osalenud Tartu Üliõpilasteatris.

31. jaanuaril 2013 kell 15.00 kohvikus Lutsu Juures kirjanduskohvik: Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”
Vaatluse all on noore luuletaja Kaur Riismaa esimene luulekogu “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”, külas kirjanduskriitik Brita Melts. Kohvikusse on oodatud kõik huvilised, kes on raamatut lugenud ja tahaksid selle üle mõnusas õhkkonnas arutleda. Info tel 736 1385
Luulet kogust “Rebase matmine”, Näo Kirik 2012, (lk 17-19, 30, 71, 105-106).

Walt Whitmani kaverid

Pärast pikka ja rahutut, kuigi sügavalt undväisavat ööd,
pöördusin jälle oma laua taha uurima Puussepakunsti,
lugema põhjalikku uurimust
elust ja olust Kodusõjaaameerikas, ja mis pärast sai;
hilishommikul avasin pudeli šampanjat
(ei, iial pole liiga vara, iial pole liiga hilja)
ja suitsetasin toa siniseks.

Jah, sinust räägin, Walt,
Meie aja luuletajate ja dramaturgide,
Kinomehhaanikute ja režissööride Pime Habemik,
Segase seksuaalsusega,
Nagu me kõik.

*

Pärast pikka ja rahutut ööd,
panen hommikul tule põlema
ja lasen sellel hallil päeval alata.

Viin prügi välja.
Maja ees seisab tänaval kuusk,
selline plastist,
mõned ehtedki küljes,
sajab.

See suur sitane sügis,
päev nagu pruun triip
vana mehe alukatel,
mida keegi ei pese,
enne kui tuleb lumi
ja mulla alla järele.

Laua taga üksildane.
Peaks endale ostma taime.
Rohelise.

Või tooma tänavalt tuppa
tolle plastikkuuse
siia, seltsiks mulle.

Muidu me passime niisama.
Tema seal,
ja mina siin.
Mul oli kunagi kaks taime.
Nende nimed olid Hector ja Achilleus.

Kes suri esimesena,
sai nimeks Hector.
Achilleusel oli mingi juurehaigus,
tema suri teisena.

*
Pärast pikka ja rahutut ööd
teen tasa suitsu
tänaval kuuse kõrval,
ja ei suuda meenutada,

millal ma viimati tähti nägin,

toda Walti tähtede täiuslikku vaikust,
mida ei sega me igerikud saatused,
politseiauto sireenid,
uudised hukkuvast Euroopast.

Zeus, see vana tiirane pull,
vägistas Europe
ja ei suuda toda kiimahetke
tänase päevani unustada.

Unenäos teadsin vastust
Lõuna-Euroopa probleemidele.
Hommikul avasin pudeli šampanjat
ja unustasin kõik ära.

Nojah,
eks sealgi ole oma tõde.

Maailmatõde ja -valu,
Weltschmerz ja natukene
Waltschmerz`i.

/…/

Mida lausus sõber

Minu sõbra isa sai sõjas surma.
Selles, mis praegu käib.
Sõber ei näidanud midagi välja.
Ta oli vait nagu alati.
Purjus peaga laulis, nagu alati,
kakles veidi rohkem,
aga kes seda tähele jõudis panna.

Me olime tema juures maal,
istusime sauna ees. Siis ta ütles:

“Teadlased on välja arvutanud,
et valguse kiirusel universumis sõites
möödub aeg kiiremini,
ja tagasi Maa peale tulles
on su lähedased ammu surnud.
Eestlastel on lugu mehest,
kes pulmapäeval läheb isa vaatama,
ja haud avaneb,
ta veedab maa all hauas kolme inglilaulu jagu aega.
Tagasi tulles, vaatab-
kolm sajandit on möödas.
Kas pole sama?
Universum on haud, Isa haud.
Jumala haud.

Olgu mis tahes ta nimi.”

PALE BLUE DOT

Kas mäletate, hommikul veel uskusime,
tehes ringkäiku oma aias, jalutades tänava lõppu,
et maailm on suur, maailm on midagi võimsat,

küsisime endilt –
kas kuuled elu mühinat puudes?

Nüüd oleme näinud oma pisikest planeeti,
sinist täpikest, tolmukübet tähe kiires,
justkui juhuslik,
justkui eksinud,

nii võimatult
pisikest,
meie galaktika tolmuses nurgas.

Jumal ei loonud maailma,
ta unustas selle nurga koristada,

enne kui lahkus.

NAD MÕLEMAD, VÕI NOH

ta ei armastanud mind enam lõpuks
kuidas ta muudkui vastu hakkas ja kui ta midagi ütles
mul oli selline tunne et ma tahaks teda lüüa
kui vastik tunne see oli kui ta mind puudutas
möödaminnes või öösel
ma olin silmad pärani
ei maganud ju oli ju nii
ma lihtsalt lebasin voodis ja kartsin et ta ärkab
ja tahab
aga ta tahtis ju ikka
siiski veel
aga mis asi see oli
et ma tundsin temast halba jõudu välja voolamas
ta vaatas mind
või tuli lähemale
ma tahtsin silmad kätega katta ja ära joosta
aga ma ei saanud ta oli ju ikkagi mu mees
ja ma ei tahtnud talle halvasti ütelda
ja ütlesin ikka
kustkohast see mul tuli
ma ei tea
mine perse ütlesin talle
naljakas
kui me kohtusime 63. aastal esimest korda
siis mu esimesed sõnad talle olid ka
ta oli mind nii kurjaks ajanud
mind ennast minu enda vastu nii üles ässitanud
et ma pahvatasin mine perse
aga tema ei läinud
ja me oleme olime elanud koos ju üle neljakümne aasta
ja ma tundsin temast seda vastikust
seda elutust
värelevat elutust
ja aina enam ja mida edasi seda enam
ja ma ei talunud enam mõtetki
aga armastasin
ma armastasin ja see ajas mind hulluks
hulluks

siis ta suri ära
arst rääkis vähist
mina ei teadnud midagi
ta ise ka ei teadnud vist

aga ma sain aru
see ei tulnud ootamatult
see oligi see mis temast õhkus
mis vastu hakkas
surma lõhn
see
mis oli temasse pugenud

aga mina olin elus
ja sellest on kahju
me oleksime võinud siis ju mõlemad

või noh
Looming
Luulekogud
“Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”, Jumalikud Ilmutused 2011
“Rebase matmine”, Näo Kirik 2012

Näidendid
“Tulvavesi vaatama”
“M.P.T.T. ehk Mida polnudki tarvis tõestada”
„Ei teki ega kao” (Hea Energia Festival Hiiumaal)
“Vanamõisa legendid”
“Pulm”
“Viimased halvad mehed”

Linke
Artikleid
“Tähenduseotsijana ruumis”, Kirikiri 02.11.2005, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=118
“Krümitor tuleb uksest”, Eesti Päevaleht 13.08.2011, http://www.epl.ee/news/kultuur/krumitor-tuleb-uksest.d?id=55659266
“Seksist – ka igavikulisest  ja filosoofiliselt”, Eesti Ekspress 8.06.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/seksist-ka-igavikuliselt-ja-filosoofiliselt.d?id=64516276
Kaur Riismaa Toidublogi: Kas pole Savisaar nagu Anakin Skywalker, Eesti Ekspress 12.06.2012,  http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/kaur-riismaa-toidublogi-kas-pole-savisaar-nagu-anakin-skywalker.d?id=64548422
“Lesed väljamõeldise ja tegelikkuse piiril”, Eesti Ekspress 24.09.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/lesed-valjamoeldise-ja-tegelikkuse-piiril.d?id=64987734
Kaarel Kressa “Kui vastaskõnelejat kuulata, muutub ta jutt luuleks”, Eesti Päevaleht 17.12.2011, http://www.epl.ee/news/kultuur/kui-vastaskonelejat-kuulata-muutub-ta-jutt-luuleks.d?id=63441372

Püsiviide Lisa kommentaar