Velda Otsus

26. jaan. 2009 at 8:45 e.l. (Nädala autor 2006) ()

In memoriam – Velda Otsus
Velda Otsus (24.08.1913-16.08.2006)


Mõned päevad enne oma 93. sünnipäeva (24.augustil) suri näitlejanna Velda Otsus, kes töötas aastakümneid “Vanemuises” ja Tallinna Draamateatris, teatas Eesti Teatriliit.

Aastatel 1932-1950 oli Otsus “Vanemuise” esibaleriin ning 1940-1950-ndatel mängis. Samas paralleelselt ka draamarolle, sealhulgas lavastustes “Tabamata ime”, “Mauruse kooli”, “Nukukodu”, “Raudne kodu” ja “Kevade”.
Tallinna Draamateatris töötas ta 1961. aastast alates, jäädes vaatajate mällu rollidega Gibsoni “Kahekesi kiigel” koos Ants Eskolaga ja B. Kaburi “Ropsis” koos Salme Reegiga.

Lisaks tegi ta seal 1970-ndatel kaasa “Mustas komöödias”, “Meie nooruse lindudes”, “Kassimängus”, “Pühas Susannas”, “Richard III-s”, “Roosiaias” ning “Haroldis ja Maude’is”. Külalisnäitlejana säras ta 70-ndatel Noorsooteatris Šapiro “Kirsiaia” Šarlottana, oma vanas koduteatris “Vanemuises” mängis ta 80-ndatel veel Edith Piafi ja Sarah Bernardti.

“Velda Otsusel oli meie teatrielus eriline, talle ainuomane positsioon. Olles ise oma isiku privaatsuse ja suveräänsuse kaitsel ülimalt printsipiaalne, suutis ta näitlejana ülimat, mida selles elukutses võib saavutada – ta mängis end väga isiklikult teda laval näinud inimeste hinge,” seisab Eesti Teatriliidu nekroloogis.

Lilian Vellerand “Tundelised teatriportreed”, Tln 1984, Eesti Raamat, lk 29-33. “Raadiojuttu Velda Otsuse sünnipäeva puhul” (Eesti Raadio 1983):“Velda Otsusest ei saa rääkida distantsilt. Jutt temaga või temast peab olema isiklik. Velda Otsusele ei saa pidada kõnesid, tõsta häält, jagada tunnustust. See oleks naeruväärne. Ta närtsiks sellest ja kuulaks sind ainult kaastundest.
Olen näinud Velda Otsuse 50-ndate aastate suuri “Vanemuise”-rolle. Olin tollal üliõpilane. (…) 50-ndad oli see aeg, kus Velda Otsus balletist draamasse üle läks.
Siis tundus, et ta tingimata sealt kaasa tõi oma õrnuse, peenuse, graatsia. Mäletavasti räägiti mitte niivõrd Otsuse erakordsest näitlejaisiksusest, kui baleriinist draamalaval. Velda Otsust võis ainult imetleda, teda matkida, nagu seda tüdrukud armastavad teha, ei olnud võimalik. Ta ei loonud mingit ajastu naistüüpi, mida oleks kuidagigi andnud järele teha. Ibseni veetlev, nõrk ja naiselik Nora, Tammlaane “Raudse kodu” armastusega mängiv Iige, Vilde “Tabamata ime” auahne ja pisut eksalteeritud Lilli Ellert, habras ja kaitsetu Ljubov Jarovaja, Tammsaare “Mauruse kooli” ootamatult tõsine Miralda olid ehtsad inimesed, mitte tüübid või isegi karakterid. Ümberkehastumine on Velda Otsuse jaoks liiga pikk ja rohmakas sõna, aga mõiste sisu kuidagimoodi sobib. Võib-olla alles hilisem aeg ja kogu näitlejasaatus suudab heita tema kunstnikunatuurile niipalju valgust, et selle kontuurid välja joonistuma hakkaksid.(…) Pärast Velda Otsust on nii teatris kui kinos püütud Miraldat mängida ainult sellisena: sügava siseeluga inimesena.
Rezissööriteatri kärarikkad kuuekümnendad oma tõe- ja vabadustungiga, kontseptsioonide ja deklaratsioonidega, lavastaja ainuvalitsusega pühkisid vapra Otsuse nagu tuuleiil kesklavalt kõrvale. Aga Otsuse vastu töötas ka uus moodne naisetüüp: tulid ju siis kogu maailma lavadele habraste ja õrnade Opheliate ning Juliate asemele sitked emantsipeed.(…)
Ja mõnikord juhtub, et omas ajas midagi kõrvalteele unustatut hakkab tagasivaates korraga särama. Velda Otsuse/Ants Eskola “Kahekesi kiigel” (Leo Kalmeti lavastus) Draamateatris, kuhu Otsus oli “Vanemuisest” üle tulnud(…) ei olnud oma peenpsühholoogiaga ka kaasaja jaoks mingi kõrvalnähtus, vaid imeteldav erand. “Kahekesi kiigel” Gittel Moscat mängis Otsus 1963. aastast alates, 1965. aastal lavastas Voldemar Panso Draamateatris “Tabamata ime”, kus Otsus mängis teist korda Lilli Ellertit, naist, kes oma meest au ja kuulsuse nimel hävinguni piitsutab. (…) On teada, et Panso ei olnud päris rahul Otsuse Lilliga ja et ka publik pidas esimest, Epp Kaidu lavastuse Lillit loomulikumaks ja sarmikamaks. (…) Põhimõtteliselt ei saa Pansole ette heita näitlejaloomuse vägistamist. Mitmed näitlejad mängisid ennast suureks just tänu Panso reziile. Pealegi hiilgas Otsus hilisemates Panso lavastustes taas oma isikupäraga. Aga näitlejasaatus on näitlejasaatus ja siin võib ka mõni väike viga, enesekindlusest ilmajätmine või moehoiak tükki tühja maad tähendada.

Nii andekat ja rikast isiksust nagu Velda Otsus muidugi üks ülekohtune kümnend ei murdnud. Ta avastati uuesti ja kiiremini kui mitmed teised suured näitlejad vanemast põlvkonnast. 70-ndad tõid uue moe ja mitmekesisuse, mis avasid Otsuse ande erilisuse ehk sügavamamini kui kunagi. See ei puuduta mitte ainult Otsuse tollaseid keskseid osi, nagu “Kassimängu” Erzi, Püha Susanna või “Meie nooruse lindude” Rutsa, mis tõesti olid suurrollid. Võib-olla rohkemgi puutub see “Kirsiaia” Sarlottasse, “Inimese ja inimese” Iidasse, “Santa Cruzi” Kõrtsinaisesse, “Rong lahkub hommikul” Puhvetisse ja “Roosiaia” Melusiinesse, kes on 70-ndate aastate eesti lava kõige originaalsemad poeetilised olendid. (…).
Adolf Shapiro:”Nägin Velda Otsust Draamateatri “Mustas komöödias”/Panso lavastus/, kus ta hakkas mulle väga meeldima. Pean teda suureks näitlejannaks, ja, mis olulisim, kuidagi eriti kaasaegseks artistiks. Otsus pole puhta, vaid segatud zhanri artist. Võime olla ühtaegu naljakas ja nukker, tark ja tobe ja liigutav – olla samaaegselt väga erinev. Nimetagem seda chaplinlikuks algeks.”
Aastakümnete vahetuse (70-80-ndatele) kolm nimiosa – Maude (“Harold ja Maude”), Edith Piaf ja Else Lasker-Schüler – on loomisrõõmu kõrval ka meelekibedust valmistanud. Maude`i prestiizhi vähendas kommertsnäidendi kahtlane kuulsus, samal põhjusel lõi Rudolf Rimmel “Noorte Hääles” maha “Edith Piafi” lavastuse (…).
“Piafi” ajakirjandusliku purustamise kogemus rääkis sellest, kui kramplikult kardame olla banaalsed ja – inimlikud. Velda Otsus on näitleja, kes pole võimeline olema maitsetu või tühine, kes osa sisuliselt õigustamata lihtsalt ei mängi, kes on alati huvitav. Piafi aga mängis ta kogu südameverega. Otsuse Maude`i võlu oli tema andes elada. Piafi anne ja kirglik tahe luua tõstis ta kõrgemale kannatustest ja labasustest.
(…)
Isegi see, et Velda Otsus teatrist ära läks, siis Elseks tagasi tuli ja uuesti läks, sobib. Midagi trotsida on talle alati sobinud. Piafi mängimist ei lõpetanud Otsus täissaalide pealt mitte sellepärast, et tema osa kohta oleks midagi pahasti öeldud – seda ei söandaks keegi -, vaid sellepärast, et pahasti öeldi tema lavastajale. On võimalik, et ta on eesti kõige veetlevam ja mõistatuslikum näitlejanna. Aga aus ja otsekohene inimene on ta kindlasti.

Viimane intervjuu Velda Otsusega – lindistatud aastajagu enne tema surma, intervjueerijaks Jüri Aarma “Ja seegi läheb mööda…?”, Maaleht nr 34 2006, 24.08.2006
Link: http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6517

“Head teed, Velda Otsus!”, (järelehüüded Kaljo Orrolt, Merle Karusoolt, Jüri Lumistelt), Sirp nr 31, 25.08.2006 Link: http://www.sirp.ee/index.php?option=content&task=view&id=4360&Itemid=2


“Velda ootas juba ammu, et saaks ära minna”,
Jaanus Kulli, Aigi Viira,
SL Õhtuleht, 17. august 2006:

«Minu jaoks on ta kõige kõrgema kullaprooviga näitleja, keda mina üldse tean,» on ainus lause, mida juba ammu avalikkuse eest varju pugenud näitlejannale ütleb järelehüüdeks Merle Karusoo.

Tegelikult on Velda Otsus jätkuvalt igal õhtul koos meiega. Ka homme, ülehomme. Nagu ta on olnud juba aastakümneid, kui raadiost kõlab tuttav lugu, mis suigutanud unele põlvkondi lapsi: «Mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ka veel, kiisu käib õues, tuul tuhiseb mööda, taevas ei maga ka veel…»

Kersti Kreismann, näitleja
Nii kurb ja kahju kui see ka ei ole, aga Velda pidi ära minema. Inimesel, kes on nii avali maailma suhtes, kes pidi kogu aeg midagi tegema, ka televiisorit vaadates ta pidevalt kudus, kes luges nii palju, ja kui selliselt inimeselt on võetud ära nii liikumis- kui ka nägemisvõime, siis on küll väga raske oma päevi täita.

Tegelikult ootas Velda juba ammu, et saaks ära minna. Mis puudutab teda kui näitlejat, siis tahaksin ma ühe rolli küll ekstra välja tuua, ja see oli Šarlotta Šapiro «Kirsiaias». Kui ma seda saalist vaatasin, siis olin täiesti jahmunud – see oli nii teistmoodi, nii erakordne. Mitte kunagi hiljem pole ma sellist Šarlottat näinud.

Ja kindlasti oli tema üks tähtrolle Maude «Haroldis ja Maude’is». Nägin, kuidas ta proovis innustas noort Urmas Kibuspuud ja Kaljo Orrot. See oli niivõrd hõrk ja vägev partnerlus.

Velda pühendus vaid teatrile, öeldes pidevalt ära filmirollidest. Ma ei ta, mis imega sai Leida Laius ta «Ukuarusse». Ja see oli niivõrd särav roll.

Samamoodi keeldus ta televisioonis ja raadios esinemast. Küll kõlab meil kõigil ja lausa paljudel põlvkondadel kõrvus Velda Otsuse hääl, see on Eesti Raadio õhtuse lastesaate tunnusmeloodia. Kui paljud üldse teavad, et see on just Velda, kes igal õhtul laulab meile: «Mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ka veel, kiisu käib õues, tuul tuhiseb mööda, taevas ei maga ka veel…» Ka mina sain teada, et Velda laulab, vist alles siis, kui ta oli teatrist ära läinud.

Ma võin ju eksida, aga mulle jäi mulje, niipalju kui me temaga koos Draamateatris töötasime, et Veldat ümbritsesid kogu aeg noored. Ta ei flirtinud noortega, aga ta oli nendega kamraadlik. Ühtegi südamesõbrannat tema enda põlvkonnast ma teatrist ei mäleta. Eks selleks olid ka omad põhjused. Aga trupp, kes juhtus temaga koos mõnd lavastust tegema, koondus Velda ümber. Alati ta utsitas neid noori, sellised pruunid terased silmad peas. Nagu väike orav.

Meelde tulevad ka Velda vägevad küpsetised. Alati, kui mõnel kolleegil oli sünnipäev või peeti esietenduse pidu, tuli Velda kas uhke seenepiruka või pitsaga. See oli kohe kui tema kõrgpilotaaž.

Kindlasti ei olnud Velda mugav inimene. Mitte kunagi ta ei lipitsenud ega püüdnud meeldida. Küllap ta tegi oma elu sellega ka raskemaks. Teatud hetkedel võis ta olla tujukas ja ebamugav.

Ka tema äraminek teatrist. Küll oli meil kõigil kahju, aga kui ta midagi oli juba otsustanud, siis oli lootusetu, et ta oma meelt muudaks.

Ja nii ta läks ning pühendus täielikult oma lastelastele. Tegelikult lahkus ta teatrist ju täies loomejõus.


Elle Kull, näitleja

Velda Otsus oli kahtlemata minu kõige suurem lemmik. Ma loodan, et Ita Ever ei solvu. Aga kui keegi on olnud minu iidol või eeskuju Eestis, siis on see olnud Velda.

Mina ei tea teatris teist nii kompromissitut naist nagu Velda. Ta oli küll paindlik laval ja eri rollides, aga elus oli ta kompromissitu.

Sama põhimõttekindel oli ka ta lahkumine teatrist. Tema puhul olen ma elanud üle hetke, kui ta ühes rollis laval lausa kiirgas. Velda mängis surnud naist, naist teisest ilmast. Korraga nägin ma ta ümber justkui mingit aurat või helendust. Ta nii kiirgas, ise peaaegu staatiliselt teksti andes. See oli ikka meeletu sisemine jõud, mis temast kiirgas.

Temaga on mul laval seotud sellised hetked, mis ajavad judinad peale või ihukarvad püsti. Ta oli niivõrd sügav ja see sügavus ei tulnud mitte kusagilt mujalt kui ikka inimese enda seest. Ja samas oli ta nii enesekriitiline. Et tema on nii õudne ja kole vanamoor, et ta ei taha ennast ekraanil näha. Aga samas oli ta nii võluv ja nii huvitav. Ja kui suutsid talle ligi pääseda, oli ta nii lõpmatult soe inimene, kuigi pealtnäha võis olla karune ja karmi olemisega. Ka Krjukov ja Kibuspuu rääkisid, et Velda lausa kiirgab tohutut headust, eriti kui tema juurde koju minna. Mina pole seal käinud.

Mäletan, et ta oli juba aastaid teatrist eemal olnud, kui nägin teda Kadriorus jalutamas. Väike ilus pruun taks oli tal kaasas. Siis ma vaatasin, kui säravad silmad tal on. Haiged jalad olid ainsad, mis ta vanust reetsid. Aga näo järgi vaatasid, et nagu noor tüdruk. Terve tema olemine säras.

«Ukuarust» mäletan seda, et alati oli tal võtetel väike kohvitermos kaasas, kus ka väike konjakisorts oli sees. Mina imestasin tollal, et oi, näitleja joob konjakit. Aga see oli tõesti väike sorts külma pärast. Filmi ajal olin nii noor ja algaja, et kahjuks ma talle väga lähedale pugeda ei julgenudki.

Jüri Lumiste, lavapartner
«Mälus» Arukas ja mõistlik näitleja. Ta oli sada protsenti see partner, kellega on laval võimalik ja huvitav mängida. Mäletan, et kui me koos «Mälu» tegime, oli tal Tartu hotellis väike tuba. Kui proove tegime, oli tal hotellis ikka ka väike konjak, et lobiseda ja lõdvestuda. Velda hoolis mugavusest. Ta oli tõeline leedi.

«Mälu» proovid toimusid Tartus ja Tallinnas. Sõitsime Ülo Vilimaaga kahe linna vahet, tegime proove teatriliidus ja tuttavate pool – kus ruumi ja aega oli, ja kõik need proovid olid mõnusad. Velda vedas kõiki neid proove ja etendusi.

Ülo Vilimaa, «Piafi» ja «mälu» lavastaja
Velda oli kui Miliza Korjus. Olin lapsepõlvest peale tundnud, et tahaksin talle midagi lavastada. Kui siis abikaasa Tiiuga koos «Piafi» valmis tegime, olin meeldivalt üllatunud, kui Velda nõustus. Publik võttis «Piafi» Veldaga peaosas tormiliselt vastu. Aastad olid siis 1977-78, lavastus püsis mängukavas aasta. See oli kui püha lavastus – tuldi kas või läbi lukuaugu piiluma ja pärast seda loobiti meid poriga kas või surnuks. Samas oli see etendus alati välja müüdud. Aastal 1978 sai Velda teatriliidult parima naisnäitleja tiitli, kuid ei võtnud seda vastu. Ta andis selle Rahufondi. Oma elurolli eest.

Lembit Eelmäe, näitleja
Kui mina noore näitlejana Vanemuisesse tulin, oli Velda juba staar. Ta oli väga sarmikas ja isikupärane. Heas mõttes agressiivne. Velda ei unistanud ega soigunud laval, vaid tegi. Temaga mängida oli au ja heameel ning ta õpetas mind kogu oma olekuga. Ma ei olnud temasse kui inimesesse armunud, kuid temasse kui näitlejasse küll. Temas oli nii palju isikupära.

Herta Elviste, Eesti teatri grand old lady
Käisime koos Tartus hommikuti võimlemas. Velda oli jube otsekohene ja sõnakas, ta ei kartnud mitte kedagi ega midagi. Kõik rääkisid mulle, et ta on kinnine, aga ma ei ütleks nii. Velda oli otsekohene inimene, kes tahtis kuulda tõtt – ta oli tõe allikas. Ta ei sallinud lipitsemist. Mulle tema karakter meeldis – ei mingit keerutamist. Aga mis kõige hullem ja parem – ta nägi meid kõiki läbi.

Püsiviide Lisa kommentaar