Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu (1962) – eesti kirjanik.
1980–1985 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas ülikooli cum laude. Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia- ja keemiaõpetajana. Pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. Aastatel 1989–1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana. 2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
1990ndatel elas ta Pariisis, saades stipendiumi prantsuse kirjanduse tõlkimiseks eesti keelde. Eesti Instituudi Pariisi filiaalis (asutatud aastal 2001) on Tõnu Õnnepalu töötanud direktorina.
7.detsembril 2022 kell 17.30 toimub linnaraamatukogu saalis
Kirjandusõhtu: kohtumine kirjanik Tõnu Õnnepaluga, temaga vestleb ajakirjanik ja filmitegija Jaan Tootsen. Jututeemaks Tõnu Õnnepalu looming ja mõtted elule üldisemalt.
Katkend:
Luuletusi kogust „Kevaded ja aastad”, Hea Lugu 2022. Lk 13; 22; 23; 24; 30; 32; 38; 46; 48; 81.
Ma olen esimene inimene.
Ma istun üksi aja kõrgel kaldal.
Sel jõel ei ole minu keeles nime.
Ta vool on lihtsalt suur, on valdav.
Kuid kes see oli, kes siin enne oli
ja mida õieti ta minust tahtis?
Kas tema oligi, kes andis voli
mul pidada siin aja kaldal vahti?
Ent miks, oh miks ta rääkis mulle sinust …
Mu südames ei olnud enne sõnu.
Nüüd ootangi sind sellest kevadvinust
ilmuvat. On valu äkki mõnu
ja tahaks heitagi end sinna jõkke,
et kõik, mis tuleb, kunagi ei tuleks.
Tean ometi: öö tulles süütan lõkke
nüüd alati. Nii kaua kui sa tuled.
2020
KEVADED
Öösel sadas vihma.
Maa on rohelisem.
Linnud hakkavad rohkem metsa hoidma, peitu.
Tuul kannab lõhna.
Kõik kohiseb ja läigib.
Mu mungakuue kaenlaalused on higist märjad.
Minus pole mitte mingit selgust.
Aga kuidagi ma ikka tean, et miski pole eraldi.
Sa oled kaugel, kõik võib olla kaugel,
aga kaugust pole.
Iga rohulible puutub teisesse
või õhku.
Ja õhk puutub teist.
Minu mõte ja sinu mõte ja mõte millestki muust
peavad segunema, nagu lõhnad segunevad valgusega täna.
Selguseta, iseenesest.
Ma vaatan täna sinna, kus ma midagi näha ei või.
Ja ma ei näegi seal seda, mida seal pole:
ei hirmu ega tahtmist.
Ma ei näe neid seal, kus on mina,
ma ei näeneid endas, sinu juures.
Aken on lahti, pääsukesed on tulnud.
1996
*
Tegelikult ma tean, mida mul tuleb teha,
et jõuda sinuni, mitte unes, mis on tõsi,
vaid tões, mis ei ole uni.
Seda pole palju, see on lihtne
ja selles pole mingit kurba vaeva:
jätta kõik.
Anda ära, mis mul on;
pühkida jalgade alt kõigi paikade tolm,
kus kunagi on olnud puhkust;
öelda lahti sõnakuulmise kaitsest;
keelduda maade ja taevaste lahkest toidust;
kuulutada end lindpriiks kõiges
ja kõik lindpriiks endas;
öelda lahti sinust.
1996
*
Aga praegu veel magan ma unes,
kus mu hingele kuulub tarbetult kõik, mis ta näeb.
Mu hing näeb tänast hommikut,
sooja, niisket, sätendavat päikeses,
lindude sööstmist õhus, mu hing näeb kõiki hääli, kauget kägu;
ja kõik, mis ta näeb, on kauge, nagu see käokukkumine,
kauge, tühi, ükskõik.
Ükskõik, et tulbid lähevad täna lahti,
tulp minus jääb kinni.
Ükskõik, et linnud kihutavad läbi õhu siia ja sinna,
linnud minus istuvad traatidel, nagu oleks sügis;
Ükskõik, et kreek õitseb,
minus on ta marjad juba herilaste söödud.
Minus on kõik liiga hilja ja kõige jaoks on liiga hilja;
unest ärgata on liiga hilja; kõik on juba olnud: tõotus, reetmine, unustus;
sinagi oled olnud, enne kui oled olnud.
Sa tuled lähemale, ümberringi väriseb kevad;
aga tee, miad mööda sa tuled, venib ja venib;
tee on liiga pikk, teele asuda on liiga hilja.
Kägu kukub kaugel – tühjuse hääl tühjuses;
ükskõiksuse hääl ükskõiksuses,
hinge hääl endas.
1996
*
Eha akna taga Lastekodu tänavas
kasvas üks suur puu, vist pappel.
Selle okste varjud liikusid sügisõhtuti aknal.
Eha kirjutas neist luuletuse.
Nüüd on väljas kevad. Puust on järel känd
ja luuletus. Eha viipab sinnapoole,
lahtisest rõduuksest välja.
2008
23.mai, reede.
Väga tuulisel päeval
ei tule midagi meelde.
Kaks kirja postkastis.
Mõlemad igavikust.
2008
SUVED
*
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on soojad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuri;
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, äsja avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine, ellujäämine;
mida elada on kohe jätta tühjad õied,
kohe tiirutada täite õite poole,
mitte lasta ennast viivitada valest karikast;
mida elada on kuumal kuival päeval
küllastunult lendu tõusta nõmmedelt,
põristada vastu tulist sinist õhku,
purjus nektaritest, sõge taeva neelust,
pöörisest;
mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole,
pärjast jumalate juustes
ja mida elada on olnud jätta
oma astel, oma väike särav mürk
kätte, mis su tappis.
1996
29.juuli, teisipäev
Kui saaks ukse enda järelt kinni tõmmata,
nagu maja ukse õhtul. Päike juba metsa taga,
aeg on tuppa minna. Enam pole tähtis,
kas see päev oli kurb või rõõmus,
edukas või äpardunud. Nüüd tuleb õhtu.
Kõigile see tuleb ühteviisi.
Armastajatele ja üksikutele,
ja üksikutele armastajatele.
Üksikutele, kes ei armasta. Ükskõik,
oli see päev, mis ta oli, nüüd on ta läbi.
Kõik lähevad varem või hiljem magama.
Homme on uus päev. Uut elu
ehk ei tulegi.
2008
15.august, reede.
Ema-isa külaskäik, vanadus, isa
jäi laua taha tukkuma. Ema
rääkis vanu asju. Minul ka uusi pole.
Ainult väike Jasmina oli rõõmus.
Emale meeldisid floksid. Alati
ta ütleb, kui need õitsevad:
nii vara juba!
2008
VAHEAEG
Jäin tukkuma su käte vahel,
jaanuaripäike.
On pühapäev ja tõesti vahel
ju pole mingeid käike.
On vahel lihtsalt vaheaeg
ses ajalikus ajas,
on vahelt võetud vahelaed
sind ahistanud majas
ja põrandadki kistud üles
ja seinad aetud maha.
Nüüd olen ainult sinu süles,
kas tahad või ei taha.
Kuum sa ei ole, aga jahe
mul ka su käes ei hakka.
Las olla elus lihtsalt vahe,
kus midagi ei hakka
ja mitte miski ei saa läbi
ja midagi ei toimu.
Mul pole selle pärast häbi,
et silitad mu oimu.
2020
Looming:
Romaanid
1993 “Piiririik”
1995 “Hind”
1997 “Printsess”
2002 “Raadio”
2002 “Harjutused”
2008 “Flandria päevik”
2009 “Paradiis”
2012 “Mandala”
2015 “Lõpetuse ingel : märkmeid sügissaarelt”
2017 “Valede kataloog. Inglise aed”
2019 “Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem)”
2019 “Aaker”
2019 “Lõpmatus”
2021 “Palk : talvepäevik”
Näidendid
2013 “Sajand”
2014 “Vennas”
2015 “Ingeland”
2016 “Mäed”
Luulekogud
1985 “Jõeäärne maja”
1988 “Ithaka”
1990 “Sel maal”
1996 “Mõõt”
2005 “Enne heinaaega ja hiljem”
2009 “Kevad ja suvi ja”
2012 “Kuidas on elada”
2016 “Klaasveranda”
2020 “Pimeduse tunnil”
2021 „Palk: talvepäevik”
2021 „Kirjad” Jaak Kaplinski. Tõnu Õnnepalu.
2022”Kevaded ja aastad”
Tõlked
1985 Albert Camus “Truudusetu naine”
1991 François Mauriac “Endise aja nooruk”
1992 Sébastien Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”
1992 Romain Gary “Elu alles ees” (uus väljaanne 2001)
1993 Françoise Gilot, Lake Carlton “Elu Picassoga: kümme aastat armastust” (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)
1993 Antoine Chalvin “Punapäine tüdruk”
2000 Charles Baudelaire “Kurja õied”
2003 Allen Ginsberg “Ameerika: valik luuletusi 1947-1996” (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)
2004 Marcel Proust “Taasleitud aeg”
2005 Marie Catherine d’Aulnoy “Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte”
2008 “Ameerika luule antoloogia” (koos Tiina Augi, Andres Ehini jpt)
2009 Oscar Brenifier “Suured vastandid filosoofias”
2009 Fernando Pessoa “Tubakapood”
2012 E. M. Cioran “Sündimise ebaõnnest”
2018 Rémi Brague “Euroopa, rooma tee”
Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu (1962) – eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Pseudonüümina on kasutanud ka kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov.
Foto: Sven Arbet
Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…
Katkend: Mandala, Varrak 2012, lk 83-88.
Aga ükspäev oli jälle kass kadunud. Kappi ta polnud läinud, eks ta kuskil ole. Kui keegi niigi palju mõtles. Kass peab ikka vähemalt pool päeva kadunud olema, et tema puudumist märgataks. Igatahes sel keskpäeval polnud Joosepil Kiisut meeleski, sest tal oli parajasti üks hoopis teine mure. Ja veel päris suur. Nad olid tulnud Vennaga mõisa juurde mängima. Joosep oli ise teinud endale puust mõõga ja raius sellega rohu päid. “Sure, koer!” hüüdis ta sõjakalt. Sel hetkel ta märkas, et miski nagu liigutab rohu sees. Ta lükkas kõrged putked ettevaatlikult laiali. Seal oli mingi okkaline popsuv mügarik. Siil! Joosep oli siili enne ka näinud, eelmisel suvel oli üks vahel õhtuti nende aeda tulnud. Aga seekord ei kavatsenud Joosep seda asja niisama jätta. Läinud suvel ta oli kõvasti kahetseda saanud, sest siil käis, käis, ja siis enam ei käinud. Oli selge, et siil tuleb kinni võtta, ära kodustada. Inimene on juba hallidest aegadest metsloomi kodustanud, teinud neist endale kaaslase. Näiteks kassi. Nii oli Joosep lugenud ühest raamatust. Tema kodustab siili. Aga kuidas nüüd teha, et siil ära ei jookseks, sellal kui tema koju kihutab, kindad ja vana jope toob?
Sest Joosepil oli siili kodustamiseks kindel plaan. Kindaid on vaja, et siil ei torkaks. Aga veel parem, kui on kindad ja vana talvejope, sest neist ta ikka läbi ei torka ja siis saab siili kohe jope sisse keerata ja koju tuua. Järgmiseks tuleb talle piima anda. Siilid lakuvad piima nagu kassid. Ja küll siis siil juba inimesega harjub, hakkab Joosepil järel käima, on sõbraks. Kiisu ongi viimasel ajal võrdlemisi igav. Ja üldse, loomi võiks alati rohkem olla. Kui kiisu toob pojad, siis võiks ka siil pojad tuua, kassipojad ja siilipojad saaksid koos mängida.
Aga see oligi nüüd see suur mure. Vennat siili valvama jätta ei saa, seda teadis Joosep varasematest kurbadest kogemustest. Natuke ehk valvab, aga siis hakkab nutma, läheb veel kuhugi, pärast otsi teda. Ta võib minna isegi tiigi äärde. Kedagi polnud appi kutsuda. Linnud laulsid, putukad sumisesid kõrges rohus, siil oli vagusi jäänud, ei popsunud, kössitas niisama. Ühtegi inimest kuskil näha polnud. Kutsuda härra N.? Aga kas ta lubaks siili koju viia? Äkki ta ütleks, et see on mõisa siil või et metsloomi koju ei viida või kes teab mida. Ja siis poleks enam midagi teha.
Venna juba hakkabki virisema. Joosep andis küll isegi oma mõõga tema kätte, aga Venna ei osanud sellega õieti raiuda, rohul jäid pead otsa, ta tüdines ära, hakkas ajama, et lähme koju. Siil ei huvitanud teda enam.
Aga Joosep oli seekord otsustanud vastu pidada. Saagu mis saab.
Noh, me ei hakka ka siin ülearu põnevust kruvima, ütleme, et ei läinudki väga kaua aega, kui ema neid otsima tuli. Tavaliselt oli Joosep vihane, kui ema neile järele tuli. Ta ei tulnud ju mitte siis, kui oli igav ja Venna virises, vaid siis, kui just oli põnev. Aga seekord oli ta mõisa poolt ema häält kuuldes tõeliselt rõõmus, mis siis, et see hääl oli murelik ja isegi natuke tõre.
Nojah, paraku. Joosepi rõõm oli siiski enneaegne. Täiskasvanute arusaamise peale ei maksa kunagi loota. Ema polnud siili kodustamisega absoluutselt nõus. Esiteks, metsloomi ei tooda koju. (Miks ei tooda! Inimene kodustas kassi, hundi, hobuse!). Teiseks, siil võib-olla ei tahagi meie juures elada. (Ma teen talle pesa, ma annan talle iga päev piima, ma viin teda jalutama!). Kas sa Kiisule annad iga päev piima? (Eriti alatu võte. Kui lähebki vahel meelest ära, mis siis sellest on? Ema ise ka ju ütleb, et kass püüab hiiri, talle ei peagi ju nii palju andma!).
Otsustav vastuväide oli aga see, et siilil võivad siin ju pojad olla ja kui nemad nüüd vana siili ära viivad, siis pojad jäävad pesas üksi, surevad nälga. Tõesti, seda polnud osanud Joosep mõelda, et siilil võiksid juba pojad olla. Tema plaanides pidi siil alles siis pojad tooma, kui ta juba nende pool elab.
Joosep ei hakanud nutma, kui nad kolmekesi Kollase maja poole vantsisid. Aga nutumaik oli suus. Ta oli siilile küll sositanud, et tule homme jälle, ma toon sulle piima. Aga siil ei lubanud midagi ja ega Joosep ka väga tema peale ei lootnud.
Kodus polnud isegi Kiisut kuskil, keda lohutuseks natuke kiusata ja paitada. Tuli hakata sööma, elu läks edasi nii vanaviisi, et kasvõi karju. Joosep sonkis oma makarone. Kartulid olid kevadel otsa saanud, nüüd olid söögiks põhiliselt makaronid. Seekord polnud neil isegi hakkliha sees, mida saaks salaja laua all Kiisule pakkuda. Ja õigupoolest polnud ju Kiisut ka laua all.
Aga mis hääl see oli?
“Emm, kuula, mis hääl see on?”
“Mis hääl? Mina ei kuule midagi. Söö nüüd, jahtub ära.”
Polnud jah vist midagi. Või…
“Kuuled, toas…”
“Ah need on linnud, toa aken on lahti, linnud siutsuvad õues.”
Vist jah. Aga siiski… Need ei ole linnud. Joosep on nii palju pärismaalane küll, et aru saada, mis on lind ja mis pole.
Ta läheb igatahes vaatama.
“Kus sa nüüd jooksed söögilauast…”
“Emm, tule, vaata, riidekapis on keegi!”
“Mis jutt see on…”
Joosep on juba kapiukse lahti teinud (tema igatahes hiiri ei karda!), kui ema siiski vaatama tuleb.
Kapi pesuosakonnas alt teise riiuli peal, puhaste sokkide ja froteerätikute veidi segamini hunnikust vaatab neile vastu Kiisu, pilutab ootamatust valgusest veidi silmi.
Aga midagi on seal veel. Miski nagu liigutab veel Kiisu juures.
“Appi! Ta on pesukappi pojad toonud!”
See karjatus kuulub muidugi emale. Ja iga sõna selles on tõsi. Ainult et miks selline paanika? Kuhu ta nad siis tooma oleks pidanud, kui kainelt järele mõelda? Kus oleks poegadel veel mõnusam, pehmem, varjulisem, veel rohkem oma tuba?
Nojah, eks mõned froteerätikud ja valged sokid ole natuke rikutud. Aga mis sa teed. Kui pojad emakassist välja tulevad, see on veidi valus ka (räägitakse, et mitte küll nii valus kui inimesel), sest tuleb ka verd. Ja tõsi on, et neil ei ole Kollases majas muud pesumasinat, kui eelmistest elanikest jäänud vana Riga õues kaevu juures vanas saunas, sest neil pole vettki majas sees. Riga jaoks tuleb saunakatlas vett soojendada, kaevust ämbritega tassida. Kõige selle peale jõudis ehk mõelda ema. Joosepil oli igatahes ainult põnev juba. Isegi siil oli korraga meelest läinud.
“Kas ma tohin kassipoegi katsuda?”
“Eks sa vaata, kas emakass lubab,” vastas ema pisut turtsakalt, sest tal on ikka need rikutud rätikud meeles, Riga, see, et neil vett sees ei ole, kuigi pidi pandama… Ah, vahel see on kõik nii väsitav.
Joosep juba sirutab ettevaatlikult kätt. Lubab! Võiks koguni öelda, et Kiisu silmades on teatav uhkus. Vaadake, mis mul siin on!
Pojad on juba kuivad. Seda saab Joosep küll alles järgmine kord näha, et nad alguses on täitsa märjad. Sellepärast öeldaksegi, et märg nagu kassipoeg. Aga see on ainult alguses, kui nad välja tulevad. Siis emakass lakub nad kohe kuivaks. Kuidas saab kuivaks lakkuda? Kass saab.
Inventuur, mille Joosep kassipesas otsekohe läbi viis, andis järgmise tulemuse: kokku neli tükki, kaks on mustad, kaks on hallid triibikud.
Joosep kordas endale mõttes, et tal on nüüd päris omad kassipojad. Natuke aitas see ka siili unustada, kes vahepeal jälle oli meelde tulnud. Sest omad või mitte, ega need kassipojad ausalt öeldes nii väga vahvad ka ei olnud. Veidi nagu hiire- või rotipoegade moodi Joosepi meelest, kuigi ta polnud hiire- ega rotipoegi kunagi näinud. Väiksed jupikesed, ei nad seisnud jalgel ega vaadanud otsa. Silmad olid neil üldse kinni.
“Kas nad silmi lahti ei teegi?”
“Teevad küll, kasvavad natuke, siis teevad. Lähme nüüd ära, las Emakass olla oma poegadega. Kui sa nii palju kassipoegi katsud, siis võib ema nad maha ka jätta.”
“Siis me peame nad ise üles kasvatama, jah?”
“Meie ei saa kassipoegi üles kasvatada. Nad on veel liiga väiksed. Nad tahavad ema tissi saada, muidu nad surevad ära.”
“Aga las nad jäävad kappi elama, eks ju?”
“Ei tea… Vaatame.”
Looming
Romaanid
1993 “Piiririik”
1995 “Hind”
1997 “Printsess”
2002 “Raadio”
2009 “Paradiis”
2012 “Mandala”
Luulekogud
1985 “Jõeäärne maja”
1988 “Ithaka”
1990 “Sel maal”
1996 “Mõõt”
2005 “Enne heinaaega ja hiljem”
2009 “Kevad ja suvi ja”
2012 “Kuidas on elada”
Esseekogud
2011 “Ainus armastus”
Päevikud
2002 “Harjutused”
2008 “Flandria päevik”
Tõlked
1985 Albert Camus “Truudusetu naine”
1991 François Mauriac “Endise aja nooruk”
1992 Sébastien Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”
1993 Françoise Gilot, Lake Carlton “Elu Picassoga: kümme aastat armastust” (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)
1993 Antoine Chalvin “Punapäine tüdruk”
2000 Charles Baudelaire “Kurja õied”
2001 Romain Gary “Elu alles ees”
2003 Allen Ginsberg “Ameerika: valik luuletusi 1947-1996” (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)
2004 Marcel Proust “Taasleitud aeg”
2005 Marie Catherine d’Aulnoy “Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte”
2009 Oscar Brenifier “Suured vastandid filosoofias”
2009 Fernando Pessoa “Tubakapood”
2012 E. M. Cioran “Sündimise ebaõnnest”
Tunnustused
1995 Balti Assamblee preemia romaani “Piiririik” eest
1995 Kultuurkapitali preemia romaani “Hind” eest
2002 Loominguline stipendium “Ela ja sära”
2002 Kultuurkapitali artiklipreemia
2004 Valgetähe V klassi teenetemärk.
2007 Juhan Liivi luuleauhind Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse “Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb …” eest.[1]
2007 Kultuurkapitali esseistikapreemia “Flandria päeviku” eest
2010 Tammsaare kirjanduspreemia romaani “Paradiis” eest
2010 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind luulekogu “Kevad ja suvi ja” eest[2]
2010 Riiklik kultuuripreemia [3]
2011 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia „Ainus armastus. Valik esseid“ eest.
Linke
Tõnu Õnnepalu kodulehekülg – http://tonuonnepalu.wordpress.com/
Madis Jürgen “Elu ühes päevas: Tõnu Õnnepalu”, Eesti Ekspress 18.03.2013, http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/elu-uhes-paevas-tonu-onnepalu.d?id=65822390
Andres Laasik “Tõnu Õnnepalu nutab esimeses draamatekstis taga kauget mõisaelu”, Eesti Päevaleht 23.04.2013, http://www.epl.ee/news/kultuur/tonu-onnepalu-nutab-esimeses-draamatekstis-taga-kauget-moisaelu.d?id=66014194
Tõnu Õnnepalu oma uueswt romaanist “Mandala”, http://www.youtube.com/watch?v=61YIMmW-VHE
Heili Sibrits “Tõnu Õnnepalu on jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja,” , Postimees 13.12.2009,(intervjuu), http://www.postimees.ee/199870/tonu-onnepalu-jaadvustas-raamatusse-uhe-vaga-vana-aja
Jürgen Rooste “Tõnu Õnnepalu – kirjanik surnute külast”, Maaleht 13.09.2012, http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/tonu-onnepalu-kirjanik-surnute-kulast.d?id=64954470
Nädala autor 