Piret Jaaks

25. jaan. 2024 at 7:33 p.l. (Nädala autor 2024, Piret Jaaks) (, , , , )


Foto: Harri Rospu

Piret Jaaks (1980) on tuntud peamiselt näitekirjanikuna, kuid on kirjutanud ka lühiproosat, lasteraamatuid, stsenaariume ja kriitikat. Ta lõpetas Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala (2003) ja kaitses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teatrikunsti alal filosoofiadoktori kraadi dokumentaalteatri teemal (2022). Möödunud, 2023. aastal oli ta raamatuga „Härra Maru mustikapood” Tartu lastekirjanduse auhinna nominent.

Kirjastuses Varrak ilmus 2023. aastal Piret Jaaksi debüütromaan „Taeva tütred”, mille käsikiri pälvis samal aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.

Lisaks esietendus hiljuti, 20. jaanuaril 2024. aastal Vanemuise teatri Sadamateatris tema ja lavastaja Marta Aliide Jakovski dokumentaalsete sugemetega draama „Lõpp”, mis põhineb vestlustel hingehoidjate ja surijatega.

Ajalooline romaan „Taeva tütred” viib meid I maailmasõja aegsesse Osmanite riiki ja põhineb baltisaksa päritolu Eesti misjonäri Anna Hedwig Bülli (1887–1981) elulool.

Anna Hedwig Büll sündis Haapsalus ning tema isa Theodor Büll oli Haapsalu kuulsa mudaravila omanik ja vahepeal ka Haapsalu linnapea. Pere elas majas, kus tänapäeval asub Iloni Imedemaa. Eesti päritolu misjonäri õppis nii Venemaal kui ka Saksamaal kuni peale seminari lõpetamist, 1911. aastal täitus ta soov minna tööle Türki, täpsemalt Marashi (praegu Kahramanmaraş ) orbudekodusse õpetajaks. Hedvig Büll läheb romaanis küll kaugele maale positiivse suhtumisega, ent aimab, et midagi võib seal ikkagi olla. Hiiliv kurjus viib ta armeenlaste genotsiidi sündmuste keskele. Temast saab läbi kristliku halastuse ja pühendumuse tuhandete armeenia laste päästja.

Haapsallu, Hedwig Bülli kunagisele kodumajale (praegune Iloni Imedemaa) paigaldati Armeenia-Eesti kultuuriseltsi eesvõtmisel 1989. aastal mälestustahvel ning 2014. aastal Promenaadi tänavale hatškar – Armeenia ristikivi.

Piret Jaaks isapoolne suguvõsa on samuti pärit Haapsalust, kus ta esmakordselt kuulis ka Hedvig Büllist, kelle eluloos hakkas ta nägema paralleele sellega, mis toimub Ukrainas.

„Ma hakkasin nägema Hedvig Bülli loos paralleeli sellega, mis toimub Ukrainas. Ma isegi ei tahaks detailidesse minna, sest me kõik oleme neid fotosid näinud, aga mulle tundus, et Hedvig Bülli lugu kannab seda vaimu, mis räägib vägivallast selle nurga alt, kuidas selle tõttu kannatavad tihti just naised ja lapsed,” sõnas Jaaks 23.01.24 saates „Plekktrumm”.

Katkendid: Piret Jaaks „Taeva tütred”, kirjastus Varrak 2023.

Lk 146.

Kuid seda mõtet ei jõudnud ta lõpuni mõelda, sest klassiruumist käis läbi vaikne kahin, kuna sisse astus keskealine naine, kes pidi olema õde Immelbach Frankfurdi misjonist. Naisel oli käes mustade kaantega raamatuke. Ta sammus kõnepuldi taha ja Hedvig vaatas seda tumedate juustega, peente näojoontega naist. Ta ei saanud esiotsa aru, mis on temast küll nii erilist, et Elfride temast nii suures vaimustuses oli ja pidas vajalikuks öelda, et Hedvig on temaga kohtudes õnnega koos. Naine heitis pilgu üle klassiruumi, vaadates järjest otsa igaühele, kes seal istus ja kahin vaibus kohemaid.

„Minul ei pea olema üks elu,” alustas naine. „Ma saan elada mitut nende inimeste kaudu, keda ma aitan.”

Hedvigi suu vajus poikvele. Naise hääl oli madal ja iga ta sõna selge nagu veetilk, mis langes ojakesse, et ühineda mõttejõe voogava lindiga, mida ta oli nii pingsalt otsinud.

„Ma ei pea saama tänusõnu. Taeva tütre tänu on see, kui palged on pisaratest kuivaks pühitud, kõhud leivaga toidetud ja käed palveks ristatud. Kui inimeste südames on rahu. Hetkekski on rahu. Selles hetkes leian oma tänumeele.”

Lk 155.

Hedvig haaras lehe pihku ja sammus otseteed õpetaja Engeli tuppa. Tema nägu pidi päris kaame olema, sest õpetaja Engel küsis ust avades: „Mis on juhtunud?”

„Kas see on toimunud kogu maailma silme all?” lausus ta õpetajale ja tõstis ajakirja tema silme ette. „Ma arvasin, et sellest teavad vaid need, kes kohapeal käinud, vähesed inimesed, ja ma arvasin, et nemad ei jaksa aidata. Aga siin on näha, et kõik on teada. Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?”

Õpetaja Engel ei vastanud, pööras talle selja ja istus siis laua taha. Hedvig taipas, et tema käitumine oli olnud kohatu. Ta tundis, kuidas süütunne imbus kehasse ja mürgitas musta tindina temas pulseerivat vereringet.

„Miks midagi ei tehtud,” lausus õpetaja Engel mahedal häälel. „Mis te arvate, Hedvig, kes pidi midagi tegema?”

„Need, kellel on rohkem jaksu,” vastas ta siis.

Lk 206-207.

Hedvig ärkas, ta oli teki maha ajanud. Ta kiskus selle peale tagasi. Iga liigutus ajas leemendama ja jahutav higi tekitas omakorda külmavärinaid. Uus uni tuli taas pinnapealne ja unenägija ei suutnud teha vahet, kust algas ja lõppes see, mida võis tõeliseks pidada. Nii said lihtsa misjonäritoa seintest kirikuseinad ja ühtäkki viibis ta Haapsalu koguduses, kus õde seisis tema kõrval ja surus igavusest niheledes enda kasukat vastu tema palitut. Võis kuulda, kuidas keegi laps loeb kantsli ääres Gustav Suitsu luuletust, sedasama, mille read õde talle viimatises kirjas oli saatnud: „Eestis sajab… hääletut roosteudude märga…”* ja Hedvig tundis end nagu janune, kes surub huuled veeklaasile, nii hea oli kuulda kodumaa keelt. Ta sirutas käe välja, et otsida üles enda kõrval seisva õe sõrmed, kuid õde ei olnud enam seal. Ta oli roninud kirikupingi alla ja hoidis näppu suu peal, et Hedvig midagi ei ütleks. „Mul on külm. Tule ka peitu.” Õde otsis alati kõiges mängu, kas ka seekord?

* „Tuulemaa”, Noor-Eesti, 1913.

Lisaks lugemist ja kuulamist:

Klaari Tamm

Püsiviide Lisa kommentaar