Sigrid Undset

26. jaan. 2009 at 8:15 e.l. (Nädala autor 2006) ()

Sigrid Undsetist ja Norra naiskirjandusest laiemalt rääkis raamatukogu kohvikus “Vaikne Nurgake” 15. novembril 2007 TÜ skandinavistika lektor Kristel Zilmer.12. – 15. novembrini toimus Tartu Linnaraamatukogus traditsiooniline Põhjamaade raamatukogunädal, mille teema oli tänavu “Naised Põhjalas”. Raamatukogunädala üritused keskendusid Põhjala kuulsate naiskirjanike Sigrid Undseti (125. sünniaastapäev) ja Astrid Lindgreni (110. sünniaastapäev) loomingule, mille humanistlik sõnum küünib üle aegade.

Sigrid Undset (1882-1949) on üks armastatumaid Põhjamaade naiskirjanikke. Kirjaniku loomingu peateema on naise elu ja
õnneotsingud. Tema peateos on keskajaaineline romaanitriloogia “Kristiina Lauritsatütar” (1920-22, e.k. 1935-36, 1989), mis kujutab nimitegelase saatuse kaudu 14. saj. Norra elu. 1928.a. pälvis Sigrid Undset Nobeli preemia.
Rahvusvaheline Astronoomiaunioon on omistanud ühele Veenusel asuvale kraatrile Sigrid Undseti nime, kirjaniku nime, kes nii sügavalt mõistis ajalugu, mütoloogiat ja armastust

Sigrid Undseti elulugu käsitleb Tordis Ørjasæteri teos “Inimeste südamed”. See on teekond läbi silmapaistva ja omapärase
isiksuse argipäevade, mõtete ja tunnete.

Tordis Ørjasæter „Inimeste südamed : Sigrid Undset Elulugu”, Tallinn 1999, kirjastus Kunst, lk 254.
Ta ei saanud ju nunnaks hakata, ja see elu, mida ta oli elanud ja elas, ei sobinud ka selleks. Kuid ilmikliikmeks võis ta saada, või kolmanda haru dominiiklannaks, nagu seda samuti nimetati. Sel juhul elati edasi ilmalikku elu, keset igapäevaseid töid, kuid võeti endale kohustuseks lugeda hommikul, keskpäeval ja õhtul neid samu palveid, mida loeti kloostris, ja sel moel saadi osa vaimsest kaaslustundest kloostrivendade ja -õdedega. Ta vajas seda, tema, kes ta oli üksik katoliiklane ja elas kirikust nii lahus. Ta oleks võinud ju käia ka iga päev missal, kuid Hamarisse oli liiga pikk tee. Aga ta järgis seda korda alati, kui ta Oslos oli, siis läks ta sageli varahommikul esimesele missale. „Bodenheimeni” hotelli öövalvur ütles talle kord, kui ta hommikupimedusse tippis: ”Nüüd lähete te sel ajal välja, proua Undset, kui te vanasti koju tulite.”
Tertsiaarnunnana kohustus ta elama kristlikku elu nii hästi kui võimalik, dominiikluse vaimus, ja alluma ordu reeglitele. Vaesus oli ka kolmanda haru dominiiklaste ideaaliks. Ta vaatas Bjerkebækil ringi: see ei olnud sugugi vaene kodu. Kuid ta pidi ju elama seal, nii paljud peale tema enda olid sellest kohast sõltuvad. Tal tuleb vaesuse ideaali jälgida omal moel, nii nagu ta oli proovinud seda teha prooviaastal, mis algas 1927. a. märtsis – ta võib ära anda kõik, mida suudab. Mitte üksnes vaestele, keda oli tõepoolest palju sel raskel ajal. Ta andis ka kirikule, see vajas abi. Püha Torfinni kogudus laienes kiiresti. Preester Kjelstrup, kes nüüd oli nimetatud monsignore`ks, oli hea jutlustaja ja hingekarjane, Carlo Borromeo õed olid oma vagaduses ja elurõõmus ainulaadsed. Nad olid loonud Püha Sunniva ühingu, kus koguduse naised käisid käsitööd tegemas ja kohvi joomas. Sigrid Undset võttis kohtumistest osa, kui ta sai, ja talle meeldis istuda koos nende töölisnaistega ja kuulata prioriss ema Fulgentia tarka nõu ajalikes ja vaimulikes asjades.
 Kogudus vajas rohkem ruumi, kõigepealt pidi ju kogudusepreestril olema koht, kus elada. Kui Püha Torfinni kirikul avanes võimalus osta otse vastas asuv maja, mille teisel korrusel oli ruumi ka koosolekusaalile, andis Sigrid Undset selle väikese kirikla jaoks põhikapitali ja garanteeris täiendava laenu, mida veel tarvis läks. Paar aastat hiljem tekkis ruumivajadus ka kooliklassi jaoks, ja ta andis raha inventari ja õppematerjalide ostuks.
 Siis oli ta saanud komisjoni aseesimeheks, nende eesmärgiks oli ehitada Stiklestadi katoliku kabel, mis pidi valmis saama Stiklestadi lahingu 900. juubeliaastapäevaks 1930.a. Ta tahtis kinkida sellele kirikule ilusad missarüüd ja altaritarbed ja ühe vana laevamudeli, mis pidi juubeliks valmima. Püha Theresia kirikule Hønefossis kinkis ta Andrea del Sarto „Madonna” hea koopia.
 Ilmikdominiiklannade ordureeglite järgi ei tohtinud kanda ehteid ja elegantseid rõivaid ega elada mitte mingisuguses luksuses. Talle tegi nalja, kui ta saatis ehted sõpradele, tema, kes ta oli omal ajal Roomas unistanud ilusatest ehetest – nüüd andis ta need ära. Kuid rahvarõivaste hõbeda jättis ta alles, sest nende juurde kuuluvate hõbeehete kandmine oli kultuurilis-ajalooline traditsioon.
 Ta ei tohtinud ka teatris käia ega ilmalikest meelelahutustest osa võtta. Kui talle anti dispensatsiooni, ja ta ise vaatas nüüd sellele peaaegu nagu tööle, mis ta ülesandeks oli pandud. Ja ei tohtinud ta liialdada ei toidu ega jookidega. See ei olnud lihtne, arvesse võttes kõiki külalisi ja Mathea kokakunsti ja lõunaid sõprade seltsis, kui ta linnas käis. Kuid kodus  Bjerkebækil püüdis ta vähemalt reedeti lihtsama toiduga läbi ajada ja üldiselt paastuajast kinni pidada, tema ise ja tema pere.
 Ta peaaegu kadestas neid, kellele usk oli päriselt enesestmõistetav elu osa; temal ei kujunenud see kunagi harjumuseks. Kõige raskem oli vaga elu elada. Kõrkus oli tema patt, seda teadis ta väga hästi. Ja viha temas, kui talle aeg-ajalt käisid närvidele koduabilised ja kõik need tööst eemalekiskumised. „Mul on tõepoolest tunne, et sarviline ise hiilib mu ümber ja sosistab, võltsosavõtlikkust pungil täis: kas sa ei peaks proovima oma südant kergendama, vannu natuke, sõima läbi oma maja naised, anna oma lastele kere peale jne. jne.,” kõlas südameohe Göstale. Sest ta ei saanud ju töörahu.! Vandumine oleks aidanud. „Mul on tunne, et mul käib üks väike kuradike kannul, et stenografeerida mu kõige salajasemaid mõtteid, iga kord kui mõni uus armas sõber või lähedane sugulane külla saabub…” kirjutas ta preester Theuwes`ile, dominikaani paatrile, kes oli mitu aastat tema hea kirjasõber olnud. Temale võis ta ka usaldada: ”…ma kujutan endale ette – tõenäoliselt kergemeelselt ja küündimatult -, et võiksin hea meelega surra, kui ainult mu lapsed on täiskasvanud ja ei vaja mind enam, ja eriti kui minu väike haige tüdruk on enne mind surnud. Varem oli mõte siit ilmast lahkumisest mulle kohutavalt vastumeelt. Loomulikult olen ma hirmus halvasti surmaks ette valmistatud, nii et arutu on nõnda rääkida – mulle meeldib veel muuseas liigagi ärritada inimesi, kes mulle ei meeldi, ja natuke võidelda ja vihastada teiste inimeste rumaluse ja muu sarnase üle…” tal oli tõesõna vaja pihile minna. Kõige sagedamini pihtis ta paater Béchaux`ile, kui ta Oslos käis. Kuigi oleks meeleldi soovinud pihtida Hamari preestrile Kjelstrupile; tema oli kannatlikum. Aga ta vajas igatahes rangemat meeleparandust, kui ta oma tavalise pihiisa käest saaks. 

Linke autorile:
http://ester.utlib.ee/search*est/a?SEARCH=undset+sigrid&Submit2=otsi

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar