Vilmos Kondor
Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.
Sarja „Patune Budapest” esimese osana on see romaan (Budapest noir) viimaste aastakümnete kõige populaarsem Ungari kriminaalromaan ja sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise ja soome keelde ning sa 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.
Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg
Katkend: Budapest noir, Regio 2019, tlk Reet Klettenberg, lk 56 – 66.
“Millest te räägite?” krapsas Csuli oma kogukusele ja varasele tunnile vaatamata üllatavalt kärmesti püsti.
“Sellest juudi tüdrukust, kes teisipäeva öösel Nagydiófa tänavast surnuna leiti.”
“Mina ei tea mingist surnud tüdrukust midagi.”
“Mina ei teaks ka, kui ma teie asemel oleksin,” noogutas Gordon. “Ainus probleem on see, et kõik teised teavad: tüdruk oli teie jõugu liige.” Sigaretisuitsu tagant jälgis ta, kas bluffimine läheb läbi.
“Kellest te räägite, õnnetu?”
“Oo, ma näen, et te tõepoolest ei tunne teda,” tõusis Gordon püsti. “Sel juhul ma palun vabandust, ma eksisin.”
“Kindel see, et eksisite. Tungite vara hommikul siia sisse, lärmate koridoris ja karjute igasugu valesid.”
“Pean veelkord vabandust paluma. Mõtlesin ainult, et räägin teiega läbi, enne kui artikli kirjutan. Teadsin, et eitate, aga pidin ikkagi proovi tegema. Kirjutan, et te eitate.”
“Eitan? Mida te kirjutate?”
“Mõtlesin, et midagi sellist: “Csuli, Hársfa tänavas pesitseva jõugu pealik eitab, et surnult leitud tüdruk tema heaks töötas.””
“Te ei saa seda kirjutada, sest see pole tõsi.”
“Vaadake, ma ei lootnudki, et te selle omaks võtate. Oluline on see, et mina käisin siin, teie eitate, ja just nimelt sellest ma kirjutangi. Lõppeks tapeti ju teie tüdruk,” pööras Gordon ringi ja hakkas ukse poole minema. Nüüd või ei kunagi. “Ja mis teiega ikka juhtuda saab?” pöördus ta tagasi. “Politsei pistab teid paariks nädalaks pokri. Aga äri läheb ju teietagi edasi, kas pole?”
Csuli laubale ilmusid higipiisad.
“Te teate ise ka, et siis on minuga lõpp.”
“Tean, tean, aga ma ei saa midagi teha. Kui see oleks olnud mingi maalt tulnud lõbutüdruk, oleksin öelnud, et vahel ikka juhtub. Aga see oli heast perekonnast pärit juudi tüdruk. Ja sellesse uudisesse, et tüdruk oli rase, suhtub politsei väga halvasti ja üldsus veel halvemini. Lapseootel ema tänavale saata? Kas te olete üldse inimene Csuli? Raseda naise surm on skandaal isegi siis, kui ta oli lõbutüdruk, keda kangialuses niimoodi kõhtu löödi, et ta sellesse suri. Kohtuarsti hinnangul ei saabunud surm kohe, kuid see oli seda piinarikkam. Nii tüdrukule kui ka lootele.”
Csuli näost oli näha kõik, mis tema peast läbi jooksis. Ta kalkuleeris kiiresti, jagas, korrutas, ja mõistis, võita pole võimalik. Gordon oli samal ajal ringi pööranud ja hakkas korterist välja minema, kuid ei jõudnud veel uksenigi, kui Csuli tema selja taga lausus:
“Ta oli mõnda aega minu tüdruk. Aga ei töötanud enam minu heaks.”
Gordon pööras ringi, torkas käed askusse ja kuulas Csulit vaikides.
“Tüdruku hankis Józsi Laboráns. See võis olla hea mitu kuud tagasi. Oma nime ei öelnud ta kunagi. Aga ta oli üks kuramuse kena olevus, ma ei saanudki aru, kuidas Józsi Laboráns ta üles korjas. Sellel on alati niisugused naised …,” rehmas ta vihaselt käega. “Ma ei teadnud ta nime ega sedagi, kust ta pärit on. Mitte midagi. Ainult seda, et ta on kena, noor ja juut.” Csuli istus uuesti sohvale ja pühkis taskurätiga nägu. “Klientidele meeldis ta nii väga, et jutt läks laiali, ja ühel päeval ilmus üks karusnahkses kasukas mees, kõvakübar peas, kepp käes, ja ütles, et räägime. Rääkisime. Sellisele härrale ei saa ei öelda. Ja järgmisel päeval oli tüdruk kadunud.”
“Niisama lihtsalt? Nagu vits vette?”
“Noh,” ägas Csuli, “nii lihtsalt need asjad ei käi.”
“Palju ta teile maksis?”
Paks mees tõstis pilgu Gordonile.
“Sellest ei tohi te kirjutada.”
“Kas te näete mu käes märkmikku? Või pliiatsit?”
“Te ei kirjuta sellest?”
“See sõltub ainult teist. Kui te räägite, mida ma teada tahan, siis mitte. Aga teil oleks kasulik palju teada, sest mul pole juba ammu kaanelugu olnud. Ma kuulan teid.”
“Viissada pengöt,” vastas Csuli lõpuks.
“Viissada pengöt?”
“Jah, Gordon, te ju tunnete härraseid. Ma ei nurise, ta oleks võinud mind pokri ka panna. Mis te arvate, kas ma tingisin? Ühel pool viissada pengöt, teisel pogri?”
“Rääkige nüüd, ja hakake algusest pihta, Csuli,” võttis Gordon istet ja vaatas kella. Kümme läbi. Tal oli aega.
“Te teate ju täpselt, kuidas sellised asjad käivad.”
“Tean, Csuli, aga rääkige mulle ikkagi kõik ilusti ära. Või teate mis? Ma otsin Józsi Laboránsi üles, küll tema jutustab.”
“Teda te võite otsida, nagunii ei leiaks. Ta suri kuu aja eest tuberkuloosi.”
“See on suur kaotus,” ütles Gordon. “Siis ei jää kedagi muud üle kui teie.”
Csuli hakkas puigeldes peale. Ühe Józsi Laboránsi naistest, Teca, olid politseinikud kinni võtnud ja ta sattus kaheks nädalaks pokri. See oli aeg, kui Józsi Laboráns pidas jälle vajalikuks uut tööjõudu otsida. Veel samal päeval vaatas ta “turul”, see tähendab Suurel bulvaril ja Rákóczi tänaval ringi. Ühe vaateakna ees hakkas talle silma eebenmustade juustega tüdruk. Ta tegi tüdrukuga juttu, kutsus õhtust sööma ja leidis ta sobiliku olevat. Kuid põrkus siis ootamatule vastuseisule, tüdruk nimelt ei tahtnud temaga kaasa minna. Siis järgnes hästi järeleproovitud “taltsutamine”. Józsi jättis tüdruku sinnapaika ja läks ühe politseiniku juurde. Küsis temalt teed Andrássy tänavale ja osutas samal ajal käega tüdruku poole. Politseinik vaatas samuti näidatud suunas, noogutas ja ütles, et mingu aga edasi. Tüdruk muidugi nägi seda stseeni ja ehmus, kuna ta arvas, et juttu on temast. Siis läks Józsi tüdruku juurde tagasi ja ütles, et oli teda politseinikule näidanud, nii et too teab nüüd, kes tüdruk on, ja kui teda veel kord näeb, võtab kinni. Aga kui tüdruk temaga kaasa läheb, jätkas Józsi, siis on ta kaitstud, sest Józsi tunneb politseinikke ja tal pruugib vaid öelda, et kõik ära klaaritaks. Tüdruk jäi muidugi uskuma ja läks Józsiga kaasa, too aga seletas talle tee peal, kuidas tänaval peab käituma ja mis on tema ülesanded. Kui ta oli tüdruku välja õpetanud, jättis Józsi ta ühe oma Dezső-nimelise sõbra hoolde, kes on bulvaril alaline signalist ja tegeleb ka “diskreetsete” ülesannetega. Tüdruk kolis Józsi korterisse, kuhu ta oli registreeritud teenijana. Ta teenis hästi ja kuuldus levis klientide seas temast kiiresti.
Kui Csuli lõpetas, vaatas Gordon talle umbusklikult otsa.
“Kas te tahate mulle öelda, et on naisi, kes niimoodi õnge lähevad?”
Csuli puhkes norsatades naerma.
“Kõik lähevad, Gordon. Te olete ju vanglas käinud. Milline naine tahaks sinna kasvõi nädalaks sattuda? Ta tuleb sealt välja sellise süüfilisega, et annab joonelt otsad, kui ta sellest siiski pääsema peaks ja tripperist ka, siis mingid mädapaised saab ta sealt kindlasti.”
“Aga miks ja Józsit sinnapaika ei jätnud?” küsis Gordon.
“Vaadake, seda peate te tema enda käest küsima.”
“See vist ei õnnestu, sest ta on surnud.”
“Nii nendega läheb, Gordon,” naaldus Csuli tooli seljatoele. “Või kui ei lähe ja nad kolm-neli aastat vastu peavad, satuvad nad linnast maale, kus passivad veel paar aastat ja siis – Belgradi. Te olete seal ju käinud. Te teate, mis nad seal ungari tüdrukutega teevad.”
Gordon noogutas.
“Ja mitte ainult ungarlastega.”
“Aga neid on kõige rohkem. Enne sõda korjati siit oma kümme tuhat tüdrukut kokku. Toona juhtis äri Rankó Dusán, nüüd aga tema poeg. Oma paarsada ungari tüdrukut jõuab veel tänapäevalgi otsaga sinna, siis viiakse nad itta, Sofiasse, Konstantinoopolisse, Bagdadi.”
“Ma tean seda lugu, Csuli, aga see ei huvitaks mind ka siis, kui ma varem sellest midagi kuulnud poleks, sest ega ma seepärast tulnud.”
“Aga ma rääkisin juba kõik ära, mida ma tean!”
“Ma ei öelnud, et te midagi maha vaikisite. Ainult seda, et aidake mind. Alustame otsast peale. Kes oli see härra, kes tüdruku teilt ära ostis?”
Csuli raputas pead.
“Gordon, te saate ju ometi aru, et isegi kui ma teaksin, ei ütleks ma seda teile. Ja juhtumisi ma ei tea.”
“Hea küll. Siis räägite Skublicsile ilusasti augu pähe, et ta minuga kõneleks.”
“Kuidas Skublics siia puutub?” vaatas paks mees talle üllatunult otsa.
“Ta tegi tüdrukust paar alastipilti.”
“Sellist?”
“Millist?”
“Kataloogipilti,” vastas Csuli.
Gordon ei jaganud üldse enam asja, kuid noogutas sellegipoolest.
“Kataloogi, jah.”
“Seda ma aimasin,” noogutas Csuli. “Niisama nalja pärast ei maksa üks härra tüdruku eest viitsada pengöt.”
“No näete,” süütas Gordon sigareti. “Millega ma saaksin Skublicsit rääkima sundida?”
“Seda vana kitse? Temast jubedamat tüüpi linnas ei ole. Kui te teaksite, milliseid pilte ta teeb, neid ei saa isegi kataloogi panna. Tal on omad kliendid, kes on nõus selliste eest isegi koguni kakskümmend või viiskümmned pengöt andma. Tüdrukutele annab aga viieka.”
“Ma kuulan teid, Csuli,” puhus Gordon suitsu välja.
Csuli pidas endaga võitlust, aga mitte kaua.
“Seda teavad tema kohta vähesed. Mu signalist nägi pealt, kuidas ta ükskord koosolekule läks.”
“Mis koosolekule?”
“Mitte skautide omale, kindel see.”
“Vaid?”
“Skublics on kommunist.”
Gordon seedis aeglaselt pead noogutades kuuldut, informatsioon oli kulda väärt ja Csuli teadis seda suurepäraselt. Politseinikud on kindlasti kursis sellega, millest Skublics elatub. Taolistest koputajatest on politseinikel kasu. Aga kui selgub, et Skublics on kommunist, siis ei päästa teda József Schweinitzeri juhitud kaitsepolitsei uurijate käest miski, nendega kohtumiselt polnud aga veel keegi terve nahaga pääsenud. Kui nad sealt üleüldse välja said. Enamik lõpetas vanglas, selle eest kandsid hoolt Gömbös ja siseminister Kozma. Mida vähem neid tänaval on, seda parem kõigile. Kommunistid koondusid väikestesse rakukestesse, kohtusid suurima saladuskatte all, alati erinevas kohas, kellelgi polnud vähimatki aimu, mis asju nad ajasid. Gordon ise küll seda ei uskunud, aga levis kuuldus, et ka Matuska polnud mitte vaimuhaige, vaid hoopis kommunist. Ta teadis, et Skublics on tal pihus.
“Mõistan,” vaatas ta Csulile otsa. “Kus ta koosolekul käib?”
“Mida ma selle eest vastu saan?” välgatasid paksu mehe silmad traatraamides prillide taga.
“Ma ei kirjuta teist sõnagi.”
“Ja ütlete mulle, kui keegi peaks mõnes teises asjas minust kirjutama.”
“Seda ma lubada ei saa, aga eks ma proovin.”
“Hästi. Siis proovin mina välja selgitada, kus ta koosolekutel käib. Lasen oma inimestel uurida.”
“Laske jah. Teil on aega kella kaheksani õhtul. Homme kohtun nimelt Vladimir Gellértiga.”
“Teen kõik, mis minu võimuses.”
“Seda ma usun.”
Gordon suundus inimtühja Rákóczi tänava kaudu parlamendihoone poole. Ta hüppas trammile ja istus Apponyi väljakul ümber tramm number viiele. Károly bulvaril oli juba rohkesti rahvast, inimesed kõndisid langetatud päi sõdurite ja politseinike hõredavõitu, ent korralikult üles rivistatud spaleeri vahel. Gordon väljus Alkotmányi tänaval ja sammus Kossuthi väljaku suunas. Kõik gaasi- ja elektrilambid olid põlema süüdatud, kuid neid varjasid mustad loorid. Rahvahulk pomises vaikselt, justnagu oleks ühekorraga loetud paljusid palveid. Gordon oli saabunud plaanitust varem ja vaatamata vastikusele, mida ta matuste suhtes tundis, polnud tal praegu sellest lugu: harva juhtus, et ühte kohta kogunevad kõik, kes endast midagi kujutavad, ja muidugi ka need, kes midagi ei kujuta. Leinavahtkonna spaleer viis parlamendihoone peatrepini välja. Mastides lehvisid Ungari lippude kõrval ka Gömbösi Rahvusliku Ühtsuse Partei lipud. Gordon vangutas pead ja suundus hoone poole. Väljakul ootasid sõdurid, jalavägi, kahurvägi ja ka ratsavägi, et pärast leinatseremooniat kolonn moodustada. Korraga äratas tema tähelepanu lennukite müra. Ta vaatas taevasse ja nägi üheksat lennukit mustreid moodustades üle Kossuthi väljaku lendamas. Ehkki ta oli paari päeva eest matuste ametlikku kava lugenud, silmitses ta nüüd lennumasinaid üllatunult. Märulikomandod, mis kuulusid politseinõunik dr Gyula Kálnay juhitavasse relvajõudude üksusesse, lõid kannad kokku ja andsid au.
Peasissekäigu juures seisid needsamad politseinikud, kes eelmiselgi korral. Gordon noogutas neile, need aga viipasid, et astugu sisse. Sammassaali oli ritta laotud mitusada pärga, punase vaibaga kaetud trepil jalutasid aeglaselt need, kes olid kohale saabunud kutsetega.
Kui Gordon kuppelsaali jõudis, märkas teda üks kolleeg ja viipas enda juurde. Gordon kiirustas sinna ja tahtis just midagi küsima hakata, kui silmas ühe samba taga Gyula Turcsányit. Peatoimetaja märkas teda, ütles veel midagi oma vestluskaaslasele ja tuli siis Gordoni juurde.
“Just õigel ajal,” mõmises ta tervituseks. “Enne rongkäigu algust tehke reportaaž Inglise Ja Ameerika saadikuga. Kiirustage, nad ei hakka teid järele ootama.” viipas ta katafalgi paremal küljel istuvatele kõvakübaras meestele. Gordon noogutas ja läks kirstu tagant ringi. Ta heitis pilgu surnud peaministrile. Gömbös lamas kirstus roosaks võõbatud näoga, seljas uhke nöörkaunistustega mundrikuub, tema ees kimbud, pärjad, lilled. Gordon nõksatas silmapilguks seisma. See korpulentne mees, see saamatu sõjaväelane, see neeruhaige vanamees oli juhtinud riiki? Sellel mehel olid lähedased suhted mitme Euroopa valitsusega, see mees juhtis raudse käega Rahvusliku Ühtsuse Parteid? Selle mehe käsk pani isegi Kálmán Kánya hüppama? Gordon kehitas õlgu ja astus meestesalga juurde.
Tema ette ilmus elegantne, truualamliku pilguga, kuid ütlemata enesekindel mees. See oli üks välisministeeriumi osakonnajuhataja asetäitjatest, kes küsis Gordonilt, mida too tahab.
“Reportaaži Inglise Ja Ameerika saadikuga,” vastas Gordon. Mees raputas pead: siin ja praegu pole võimalik. Gordon lahkus lõpus lubadusega, et rongkäigus võib ta saadikutega rääkida. Ta hakkas juba välja minema, kui rahvasumm äkitselt vakatas. Justnagu oleks klassis korda valvav õpetaja pilliroost kepiga lauale laksatanud. Gordon tõmbus kahe hussaari selja taha ja jäi sealt vaatama. Paar minutit ei juhtunud midagi. Siis kõlas väljatõmmatavate mõõkade helin, kannad laksatasid kokku, relvad kerkisid auandmiseks kõrgele ja kostus jäikade, sõjaväelaslike sammude tüminat. Gordon vaatas üle hussaaride õlgade.
Esimesena astus kirstu ette Bulgaaria saadik Sztojlov ja langetas vaikides pea. Talle järgnes Itaalia välisminister Ciano, seejärel Schuschnigg, Austria kantsler. Lõpuks suundus kirstu poole üks paks, rasvase näoga mees, jalas peeglina läikivaks nühitud saapad, seljas vööga kokku tõmmatud nahkmantel, peas lapik nokaga müts, mis varjas ta silmad. Gordonit läbis värin. Hermann Göring. Luftwaffe komandör, Preisi siseminister, impeeriumi sõjamajanduse nelja-aastase plaani eest vastutav juht, Hitleri ustavaim toetaja ja jünger. Göring jäi kirstu ees seisma, impeeriumi rist kaelas kõlkumas, lõi kannad kokku, tõstis pea ja seisis käsivart ette lennutades mõne hetke tummalt. Vaikust lõhestasid üksnes välklampide vilkumine ja fotoaparaatide surin. Siis pööras Göring ringi ja võttis sisse koha kirstu paremal küljel. Ta ei jõudnudki veel maha istuda, kui ilmus peapiiskop Jusztinián Serédi, kes seisis mõne hetke vaikides kirstu ees ja istus siis katafalgi vasakule küljele. Gordon heitis pilgu Preisi peaministrile, kelle ilme jäi läbitungimatuks, ja äkki tuli talle meelde, millega Gömbös oli kevadel Göringi ees kiidelnud: sakslastelt õpitud fašistlike põhimõtete alusel vormib ta kahe aasta jooksul ümber riigi, mille etteotsa diktaatorina seista.
Siis tõusis Kálmán Darányi ja läks kuppelsaali viiva trepi juurde. Gordoni nägu tõmbus krimpsu, kui ta kuulis kandasid kõlavalt kokku klõpsatamas. Ta heitis pilgu kirstu kõrval eraldi seisvale punasele samettoolile. Trepile ilmus admiralivormis Horthy, peas karusnahkne müts, rinnas Ungari teenetemärk, Suurristi Täht. Darányi koos oma kahe spiikri, Sándor Sztranyavszky ja Bertalan Széchenyiga tervitas hardunult riigivanemat, kes vankumatul sammul samettoolile lähenes ja mõõka kohendades istet võttis. Gordon vangutas admiralivormi nähes vaikse lustiga pead. Regent vaatas süngel ilmel õhku, kulm kortsus. Saali sigines täiesti uus vaikus, kui saali sisenesid vaimulikud, luteri piiskop Sándor Raffay kõige ees, ja algas leinatseremoonia. Gordon vaatas kella. Mõni minut kümme läbi. Ta ohkas sügavalt, istus ajakirjanikele mõeldud toolile ja kuulas kenasti otsast lõpuni ära kõik kõned. Raffayle järgnes Darányi, siis Sztranyavszky, seejärel Széchenyi, lõpuks Béla Ivády, Rahvusliku Ühtsuse Partei esimees. Gordoni pea juba huugas. Tundus, nagu poleks ta osalenud Gömbösi, vaid vaevalt kolm aastat ametis olnud Ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti leinatalitusel. „Vabaduse tšempion,” ütlesid oraatorid, „rahva tõusu eest võitleja, tänu tema tegevusele valitseb riigis kord, kindlus ja majanduslik õitseng, loov anne, tuleviku sepp.” Aeg-ajalt vaatas Gordon kõnelejaid üllatusega. Nüüd siis pidi ta teada saama, kui suur on kaotus? Hea veel, et „demokraatia eestvõitleja” loetelust välja jäi. Siis oleks ülistamine olnud täiuslik.
Kõnede ajal jälgis ta kohaletulnud aukandjaid. Mõned neist paistsid magavat. Kindral Shamburg-Bogulski, Poola delegatsiooni juht, tukkus kohe kindlasti, sest kui ta pea tõstis, vilasid tema ähmased silmad kiiresti ringi ja tal oli tükk tegu, et haigutust varjata. Horthy istus liikumatul ilmel, aeg-ajalt oma mõõgapidet silmitsedes. Gömbösi lesk, pojad ja kaks venda tihkusid vaikselt nutta, ema vaatas kirstu klaasistunud pilgul.
Pärast leinakõnesid kõlas Ernő Dohnányi juhtimisel Wagneri „Siegfriedi” leinamarss. Gordon luges takte, oodates, milla muusika lõppeb. Kui ka viimased helid olid vaibunud, hakkas leinarongkäik liikuma, Raffay kõige ees.
Gordon jõudis parlamendihoonest välja parajasti selleks ajaks, et näha järgmist vaatust. Üks sõdur kandis kõrgel õhus hoides lihtsat puust risti, tema taga vedasid surnuvankrit kuus musta hobust, neile järgnes veel kolmteist pärgadega täidetud vankrit. Kaks viimast olid võib-olla kõige tähelepanuväärsemad. Ühel viidi Duce pärga, teisel Itaalia kuninga Vittorio Emanuele tuhandest roosist koosnevat pärga. Nähtavale ilmus ka leinavahtkond, õlgadel rahvuslipuga kaetud kirst, mille peale oli asetatud Gömbösi sõjakiiver ja mõõk. Siis haaras Horthy juba mütsi peast ja jälgis paljapäi trepilt, oodates, et ta võiks seista kolonni etteotsa, kolme pihtkasukas talupoja selja taha. See meeldis Gordonile iseäranis, nimelt kandis keskmine neist, valgete vuntsidega vanem mees, hõbekandikul väikest karpi, milles oli Murga mulda, et peaminister saaks puhata oma koduküla mullas. Gordon vaatas kella: pool kaksteist läbi. Leinarongkäik kestab kaua, aga teha polnud midagi. Turcsányi tahtis saadikutega tehtud reportaaže ja praegusest paremat võimalust talle ei avane. Ta nööpis mantli kinni, kohendas kaabut, käänas krae üles, ohkas ja hakkas koos leinajatega Kerepesi surnuaia poole sammuma.
Donna Leon
Donna Leon (1942) – ameerika kirjanik, kes on saanud kuulsaks Veneetsia-aineliste krimilugude kirjutajana, kus peategelaseks komissar Guido Brunetti. Kirjanik elab juba pikemat aega Veneetsias. Brunetti krimisarjast on toodetud Saksamaal tv-seriaal.
Katkend: Une pealt ja rahus, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske, lk 142 – 149.
Hoone siseruumides nägi Brunetti rõõmsalt helekollaseid seinu, millest igaühe ääres jooksis vöökõrgusel käsipuu. Põrandad olid peaaegu laitmatult puhtad, rikutud vaid mõnest üksikust jonnakast mustast lohistusjäljest, mille olid maha jätnud ratastooli kummid.
„Palun siiapoole, signore,” kutsus noor nunn ja pööras vasakut kätt asuvasse koridori. Brunetti järgnes naisele ja tal jäi aega täheldada, et kunagi ilmselt suure söögisaalina kasutatud ruum, mille seinu katsid freskod ja laest rippusid küünlajalad, täitis endiselt sama ülesannet, kuid nüüd laminaatplaadiga kaetud laudade ja hallitavate plasttoolide abil.
Nunn peatus ühe ukse ees, koputas korra ja kui kuulis seest mingit vastust, avas ukse ja lasi Brunettil ruumi sisse minna.
Brunetti astus kontorisse, mille ühes seinas seisis neli kõrget siseõue poole avanevat akent ja neist sisse paistev valgus peegeldus väikestelt vilgukivitükikestelt Veneetsia-päraselt sillutatud kivipõrandal, täites toa maagilise kumaga. Kirjutuslaud oli asetatud otse akende alla ja seetõttu oli Brunettil algul raske selle taga istuvat inimest eristada, kuid kui mehe silmad kohanesid ruumi tulvava valgusega, tuvastas ta koguka ja esmapilgul tumedat kittelkleiti kandva naisterahva kuju.
„Kas teie olete dottoressa Alberti?” päris Brunetti, astudes paar sammu edasi ja siis paremale, et jääda seisma kaht akent eraldava seinaosa heidetud varju.
„Jah, ja te vist olete signor Brunetti?” küsis naine vastu, kui tõusis kirjutuslaua tagant ja kõndis ümber laua mehe poole. Brunetti esmamulje oli õige: tegu oli suurt kasvu naisega, kes oli Brunettiga peaaegu ühepikkune ja ilmselt sama raske, kuigi naise kehamass oli koondunud valdavalt õlavöötmele ja puusadele. Naise nägu oli ümar ja jumekas, millest võis järeldada armastust hea söögi ja joogi vastu. Tema nina oli üllatavalt väike ja kaardus tipust kergelt ülespoole. Naise silmad olid merevaigukarva ja üksteisest üsna kaugel, moodustades kahtlemata näo kõige kaunima osa. Kleit proua seljas ei olnud midagi enamat kui õnnestunud püüe mässida tema keha musta värvi villase riide sisse.
Brunetti haaras tervituseks naise käe ja üllatus, kui avastas peos käelaba, mis oli sama tuim kui surnud hamster – sellist liigutust kasutas nii palju naisi käepigistuse asemel. „Mul on rõõm teiega kohtuda, dottoressa, ja suur tänu, et leidsite minu jaoks aega.”
„See on meie viis kogukonda aidata,” vastas ta ja Brunettil kulus hetk aega taipamiseks, et naine mõtles sõnu täie tõsidusega.
Kui Brunetti oli võtnud istet laua ees asuval toolil ja keeldunud kohvist, selgitas komissar, et nagu ta oli juba sekretärile telefonis öelnud, plaanis ta koos vennaga koos tuua ema San Leonardosse, kuid tahtis enne säärast sammu hooldekodust rohkem teada.
„San Leonardo avati kuus aastat tagasi, signor Brunetti, on saanud patriarhi õnnistuse ja siin töötavad Püha Risti ordu imetoredad nunnad.”
Selle peale Brunetti noogutas, et anda justkui mõista, et talle kontorisse teed juhatanud nunna rüü oli talle tuttav.
„Oleme segaasutus,” lausus naine seejärel.
Brunetti ei lasknud tal jätkata, vaid ütles: „Kahjuks ma ei tea, mis see tähendab, dottoressa.”
„See tähendab, et meil on siin patsiente, kes on riikliku tervisekindlustuse kliendid ja seega maksab valitsus nende kulud. Aga samas on meil ka erapatsiente. Ehk oskate öelda, kumb patsient oleks siin teie ema?”
Bürokraatlikes koridorides veedetud pikad päevad, mille jooksul Brunetti võitles emale välja isa neljakümne aastaga teenitud õiguse saada riigilt tervisekindlustust, olid andnud talle täieliku veendumuse, et ema oli riiklikult kindlustatud patsient, kuid mees naeratas dottoressa Albertile ja ütles: „Muidugi oleks ta erapatsient.”
Näis, nagu oleks dottoressa Albertini seda kuuldes õhku täis paisunud ja täitis kirjutuslaua taga justkui veelgi rohkem ruumi. „Te kindlasti taipate, et see ei avalda absoluutselt mingit mõju patsientidele osutatud teenustele. Tahame lihtsalt teada, kuidas lahendada arvete saatmise küsimus.”
Brunetti noogutas ja naeratas, otsekui oleks ta jäänud naise sõnu uskuma.
„Ja kuidas on teie ema tervis?”
„Väga hea.” See vastus pakkus naisele tunduvalt vähem huvi kui eelmine.
„Millal te plaanite vennaga ta siia tuua?”
„Mõtlesime, et teeme seda enne kevade lõppu.” Dottoressa Albertini täitis selle peale naeratamise ja noogutamise kohustuse. „Otse loomulikult,” lisas Brunetti, „ei tahaks ma teha seda enne, kui olen tutvunud teie teenustega.”
„Muidugi,” vastas dottoressa Albertini ja haaras laua vasakus servas lebava õhukese kausta järele. „Siin on kogu info, signor Brunetti. Leiate sealt täieliku nimekirja patsientidele osutatavatest teenustest, meie töötajate nimed, meie asutuse ja Püha Risti ordu ajaloo lühikokkuvõtte ja toetajate nimekirja.”
„Toetajad?” lisas Brunetti viisakalt.
„Need kaaskodanikud, kes on võtnud vaevaks meie kohta avalikult hea sõna poetada ja on lubanud meil oma nimesid mainida. Omamoodi soovitajad, kes kinnitavad, et pakume oma patsientidele tipptasemel hoolitsust.”
„Otse loomulikult. Saan väga hästi aru,” ütles Brunetti ja mõõtis välja ühe noogutuse. „Ja kas siin on ka teie teenuste hinnakiri?”
Kui dottoressa Alberti pidas säärast küsimust mingil moel järsuks või sobimatuks, hoidis ta mõtted enda teada ja vastas Brunettile vaid noogutusega.
„Kas m võiksin majas veidi ringi vaadata, dottoressa?” Kui Brunetti märkas naise üllatust, selgitas ta: „Et saada rohkem aimu, kas meie ema võiks end siin hästi tunda.” Niipea kui sõnad olid pääsenud üle tema huulte, keeras Brunetti naisele selja, justkui tunneks ta huvi seinu ääristavatel riiulitel seisvate raamatute vastu. Brunetti ei tahtnud lasta dottoressa Albertil lugeda oma näost ühtegi tõendit äsjakõlanud kahekordsest valest: tema ema ei tule eales sellesse hoolekandeasutusse ja samuti ei tunne ta end enam kunagi hästi.
„Ma ei näe ühtegi põhjust, miks mõni õdedest ei võiks käia teiega meie ruumides ringi, signor Brunetti, vähemalt mõningates neist.”
„See oleks teist väga lahke, dottoressa,” lausus Brunetti ja tõusis püsti, näol meeldiv naeratus.
Dottoressa Alberti vajutas kirjutuslaual paistvat nuppu ja mõne minuti pärast astus juba tuttav noor nunn kabinetti koputamata sisse. „Jah, dottoressa?” kostis ta.
„Õde Clara, palun näita signor Brunettile meie ühistuba ja kööki ja võib-olla ka ühte isiklikku tuba.”
„Üks asi veel, dottoressa,” ütles Brunetti, otsekui oleks see talle alles äsja meenunud.
„Jah?” päris naine.
„Mu ema on sügavalt usklik, väga pühendunud. Kui see oleks võimalik, siis sooviksin rääkida paar sõna ka abtissiga.” Kui Brunetti nägi, et naisel on keelel vastuväide, lisas ta kiirustades: „Asi pole selles, nagu oleks mul mingeid kahtlusi – olen kuulnud San Leonardo kohta vaid kiidusõnu. Aga ma lubasin emale, et ma räägin abtissiga. Ja ma ei saa ju talle valetada.” Ta manas näole poisiliku naeratuse, paludes naiselt säärases olukorras mõistmist.
„No see ei ole iga päev esinev soov,” alustas dottoressa Alberti. Siis pöördus ta õde Clara poole. „Kas see oleks võimalik?”
Nunn noogutas ja lausus siis: „Nägin just, kuidas abtiss tuli kabelist välja.”
Seepeale ütles dottoressa Alberti Brunettile: „Sel juhul saate temaga ehk mõne hetke vestelda. Õde Clara, pärast seda, kui signor Brunetti on käinud signora Viotti toas, vii ta palun abtissi juurde.”
Nunn noogutas ja suundus tagasi ukse poole. Brunetti astus lähemale ja sirutas käe üle kirjutuslaua. „Suur tänu teile abi eest, dottoressa.”
Naine tõusis, et Brunetti kätt suruda. „Olge lahke, signore. Kui saan teid aidata lisaküsimustega, võite julgelt helistada.” Samal ajal korjas ta laualt hooldekodu tutvustava kausta ja ulatas selle Brunettile.
„Ah, muidugi,” sõnas mees, võttis paberid vastu ja suundus seejärel ukse poole. Jõudes ukse juurde, keeras ta korraks ringi ja tänas dottoressa Albertit veel korra enne, kui astus õde Clara järel koridori.
Tagasi õuel pööras nunn vasakule, sisenes taas hoonesse ja sammus mööda laia koridori edasi. Koridori lõpus jõudsid nad suurde avatud tuppa, kus istusid mõned vanurid. Kaks või kolm neist pidasid vestlust, mis näis olevat muutunud pideva kordamise tulemusel täiesti seosetuks. Kuus elanikku istusid toolides ja vaatasid tagasi mälestustesse või isegi kahetsustesse.
„See siin on ühistuba,” lausus õde Clara üsna tarbetult. Seejärel lahkus ta Brunetti juurest, et korjata üles ühe vana naise käest kukkunud ajakiri. Ta tagastas ajakirja vanaprouale ja jäi hetkeks tema kõrvale juttu puhuma. Brunetti kuulis, kuidas nunn ütles enne naasmist Veneetsia murdes midagi julgustavat.
Kui Clara jõudis tagasi Brunetti juurde, lausus mees kohalikus dialektis: „Selles kodus, kus mu ema praegu viibib, tegutseb samuti teie ordu.”
„Millises neist?” küsis nunn erilise huvita, vaid huvi teesklemise harjumusest, mis arenes Brunetti meelest paratamatult, kui inimene teeb päevast päeva säärast tööd.
„Casa Marinas, mis asub Dolos.”
„Ah jaa, meie ordu on töötanud seal juba aastaid. Miks te tahate oma ema siia tuua?”
„Siin oleks ta vennale ja mulle lähemal. Ja siis tuleksid ka meie abikaasad parema meelega teda külastama.”
Nunn noogutas ja mõistis kindlasti, kui suure vastumeelsusega külastasid inimesed vanureid, eriti siis, kui tegu ei olnud nende vanematega. Seejärel viis nunn Brunetti mööda koridori tagasi hoovi.
„Seal töötas aastaid üks õde, aga minu meelest suunati ta siia. Umbes aasta eest,” ütles Brunetti hoolikalt teeseldud sundimatusega.
„Ah nii,” kostis õde Clara samasuguse viisaka ja külma uudishimuga. „Kes see oli?”
„Õde Immacolata,” vastas Brunetti ja jälgis nunna reaktsiooni, kasutades selleks ära pikkuse eest.
Brunetti meelest läks naisel hetkeks samm sassi või siis langes tema jalg liiga suure jõuga ebatasasele kivipõrandale. „Kas te tunnete teda?” küsis Brunetti.
Komissar märkas, kuidas nunn võitles keelele tikkuva valega. Viimaks ütles naine: „Jah,” kuid ei selgitanud seda lähemalt.
Brunetti teeskles, et ei näinud naise reaktsiooni, ja lausus: „Ta oli mu ema vastu väga hea. Tegelikult kiindus mu ema temasse väga sügavalt. Oleme vennaga väga rõõmsad, et ta töötab nüüd siin, sest tundub, et… noh, tundub, et ta avaldab emale rahustavat mõju.” Brunetti vaatas õde Clara poole, ja lisas: „Kindlasti te mõistate, kuidas vanurid niimoodi käituvad. Mõnikord nad…” ja jättis lause lõpetamata.
Õde Clara avas ukse ja ütles: „Ja see on köök.”
Brunetti vaatas ringi, teeseldes huvi.
Kui köögi ülevaatus oli viidud lõpule, juhtis nunn Brunetti vastupidises suunas trepini ja siis üles. „Naispatsiendid elavad siin. Signora Viotti on täna terve päeva pojaga väljas, nii et võite tema toas ringi vaadata.” Brunetti hammustas keelde, et mitte öelda, et tema meelest võiks signora Viottil olla sõnaõigus, kui keegi tema toas käib, mille seinad olid seekord kreemikarva, kuid ääristatud igal pool samasuguste käsipuudega.
Nunn avas ühe ukse ja Brunetti kiikas tuppa, lausudes samal ajal seda, mida tavaliselt öeldakse steriilselt mugava sisustuse kohta. Kui toiming oli läbi, suundus õde Clara taas trepi poole.
„Ehk saaksin enne abtissi juurde minekut öelda ka õde Immacolatale tere?” uuris Brunetti ja lisas siis kiirelt: „Kui see võimalik. Ma ei tahaks tema tööd segada.”
„Õde Immacolata ei ole enam siin,” lausus õde Clara järsult.
„Oh kui kahju. Mu ema on seda kuuldes nii pettunud. Samuti mu vend.” Brunetti püüdis manada häälde filosoofilist ja alistuvat tooni, kui ütles: „Aga peame alati Issandale kuuletuma, ükskõik kuhu meid saadetakse.” Kui nunn ei kostnud selle peale ei musta ega valget, uuris Brunetti: „Kas ta saadeti mõnda teise hooldekodusse?”
„Ta ei viibi enam meie seas,” vastas õde Clara.
„Surnud? Oh taevake, see on ju kohutav.” Seejuures meenus Brunettile juskui vagadus ja selle käsud ning ta sosistas: „Olgu Jumal talle armuline.”
„Olgu Jumal talle tõepoolset armuline,” kostis õde Clara, vaadates Brunettile otsa. „Ta lahkus meie ordust. Ta ei ole surnud. Üks patsient tabas ta enda toast raha varastamas.”
„Issake,” hüüatas Brunetti, „see on uskumatu.”
„Kui ta vahele jäi, lükkas ta vanahärra pikali ja murdis tema randme ning pärast seda ta lihtsalt haihtus.”
„Kas te kutsusite politsei kohale?”
„Ei, minu meelest mitte. Keegi ei tahtnud skandaali tekitada.”
Eesti keeles
Seisus kohustab, Pegasus 2015, tlk Karin Suursalu
Surm La Fenices, Kunst 2006, Varrak 2014, tlk Ilmar Rattus
Une pealt ja rahus, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske
Surm tõusuvee ajal, Pegasus 2014, tlk Tanel Veske
Veneetsia maskeraad, Kunst 2007, tlk Ilmar Rattus
Surm võõral maal, Kunst 2007, tlk Ilmar Rattus
Marcin Świetlicki
Marcin Świetlicki (1961) on poola keskmise põlvkonna tuntumaid ja omanäolisemaid kirjanikke. Juba tunnustatud luuletajana debüteeris ta 2006. aastal romaanižanris ning seda väga edukalt – “Kaksteist” tunnistati samal aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks ning muutus kultusraamatuks. “Üksteist” on viimane osa meistri triloogiast ning see sai maineka Gdynia kirjandusauhinna. Meister püüab jaanuarikuises tuulises Krakowi eeslinnas lahendada mõne aasta tagust Doktori surma mõistatust. Ning meistril pole ikka ID-kaarti, mobiili, autojuhilube ega pangakontot. Luuletajana on Marcin Świetlicki saanud ohtrasti Poola kirjandusauhindu, eesti keeles on ilmunud ka tema luulevalimik “Profaani laulud”.
Katkend: “Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011. lk 182 – 188.
Pani Jola jõi nendega paar pitsi.
Ta rääkis meestele, et ta mitte ainult ei tööta siin baarileti taga, vaid tal on ka laialdased huvid ja unistused, eelkõige osaleb Krakowis ühes poeetilis-tantsulises projektis.
Meister protesteeris kohe, palus, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest kõik muudkui räägivad projektidest, aga meister oli lugenud hiljuti üht kriminaalromaani, kus nii nimetati koletut pedofiilide organisatsiooni.
Palus siis, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest meistri jaoks on sel sõnal halb maik, aga naine ei saanud eriti aru, mida meister tahab, kasutas edasi sõna “projekt” ning ei teinud väljagi, et meister tegi iga “projekti” juures kohutava grimassi.
Nad istusid siis ja rääkisid igasugu projektidest, kogu aeg meeles pidades, et noorem Morales oli tapetud, aga veel olid nemad siin ilmas, isegi vanem Morales elavnes veidi ja moraalitses malbelt, veel ei rääkinud nad igavikulistest asjadest, veel pidasid kuidagimoodi vastu.
Nad istusid selle viina juures kolmekesi, naise kohalolek muutis meeste kombeid pehmemaks, aga pärast ilmusid baari uued kliendid ja seltskondlik pani Jola pidi kahjutundega leinalauast lahkuma.
Peied olid tõepoolest originaalsed.
Iga veidi aja pärast tuli keegi, avaldas kaastunnet, jõi koos nendega või siis ka mitte ning läks minema.
Aga meister ootas, ta teadis, et peab jõudma kätte õige hetk. Ta kahtlustas, et Morales püüab selle möödapääsmatu hetke saabumist edasi lükata. Aga meister oli kannatlik.
“Nii kaua juba tunneme teineteist…” ütles mingil hetkel Morales meistrile, “nii kaua juba tunneme teineteist, et peaksime sina peale üle minema.”
Meistril polnud vähimatki kavatsust seda teha, aga Morales ei küsinud üldse tema arvamust. Haaras meistri embusse, suudles põskedele, Moralese hirmus märjad suudlused kutsusid meistris esile vastikusvärinad, nad hakkasid sinatama.
See tähendab – Morales hakkas sinatama.
Sel hetkel otsustas meister joomisega tagasi tõmmata, sest kui ta oleks suutnud kokku arvutada, palju ta täna joonud oli, siis ohohoo. Päev oli selline, et võis tõesti palju juua, aga mingi piir on ikkagi olemas, ta otsustas siis tagasi tõmmata, istus sama täis pitsi taga, ta pidi Moralesele mitu küsimust esitama, niisiis ootas ta õiget hetke.
Lõpuks, kui olukord oli rahulikum, kui kõik olid avaldanud seda, mida neil avaldada oli, kui kõik olid ära joonud selle, mis neil ära juua oli, kui lokaal hakkas tasapisi tühjenema, õnnestus meistril esitada esimene küsimus:
“Täna sain teada, et Doktor oli kuidagi seotud teie isa surmaga, ma ei teadnud enne sellest midagi, kuidagi oli see mul kahe silma vahele jäänud, kas te võite mulle öelda, kuidas sellega oli?”
Morales pigistas peos pitsi.
Pits purunes tillukesteks kildudeks.
“Isa mälestuseks!”
“Isa mälestuseks!” nõustus meister rutuga.
“Aga mida sa teada tahad?”
“Ma sõidan siia juba ammu, et Doktori kohta midagi teada saada… ta oli ju minu sõber…”
“Aga mitte minu!” kähvas Morales. “Ta ei tahtnud aidata minu perekonda!”
“Olen teilt Doktori kohta mitu korda küsinud, aga te pole mulle midagi öelnud…”
“Sest see ei ole sinu asi!”
“Aga ma tean juba üht-teist ja tahaksin teada, milline on see teie vaatepunktist.”
Morales pigistas huuled kokku ja oli tükk aega vait.
“Löö risti, et sa kellelegi ei räägi!”
Meister proovis risti ette lüüa.
“Jumalaema hakkaks oksele, kui näeks sellist ristimärki. Noh, aga vähemalt üritasid,” ütles Morales.
Ja pärast, meistri poole vaatamata, hakkas rääkima:
“Hea küll, kuula tähelepanelikult, milline alatu inimene oli see sinu sõber. Minu kadunud isa läks neli aastat tagasi haiglasse. Ta oli terve mees, oleks võinud veel elada. Seitsmekümne seitsme aastane, see pole mingi vanus. Meie suguvõsas on palju pikaealisi, vanaisa elas üheksakümneseks! Midagi oli minu kadunud isal südamega lahti. Mina seda asja ei tunne, aga räägivad, et polnud midagi tõsist. Ta läks haiglasse teisipäeval, mina lähen kolmapäeval kadunud vennaga teda vaatama, aga seal öeldakse, et surnud. Kuidas surnud? Operatsioonilaual surnud. Kuidas operatsioonilaual? Milleks talle see operatsioon? Kes selle välja mõtles? Aga peaarst olla öelnud, et tuleb kohe operatsioon teha. Me läksime vennaga närvi, nutsime, tülitsesime kõigi nende muidusööjatest arstide ja õdedega. Me ei saanud midagi teada. Meid muudkui saadeti ühest kohast teise. Aga selle peaarsti juurde meid isegi ei lastud. Kuni mõni aeg pärast isa matuseid sõitis meie juurde üks sümpaatne jurist Krakowist ja ütles: “Pan Żółwiński, isik, kes tahab anonüümseks jääda, informeeris meid, et vaat see peaarst tegi ravimisel vea. Aga veel ei saa tõestada, et peaarst tappis teie isa. Aga on selline arst, teie naaber, kes teab kõike, ta oli operatsiooni juures, ta võib tunnistada. Ent see ajab vastu, ei taha tunnistada. Ainult tema tunnistustest sõltub, kas te võidate kohtus, sest mina võin juristina nii teha, et teie isa surma eest makstakse kätte, et halba peaarsti karistatakse ja võimalik on ka mingi päris kopsakas kahjutasu. Mina toetan teid, aitan teid, niipalju, kui saan, sest ka mina tahan karistada süüdlast, kes tappis teie isa. Aga teie minge Doktori juurde ja paluge teda tunnistada, et see oli peaarsti süü. ” Mina pole raha järele nii ahne, kui minu kadunuke vend, aga õiglus tuli jalule seada. Läksime siis vennaga selle teie Doktori juurde, aga tema ütles, et mõistab meie südamevalu, aga ta pole suuteline ütlema, kas peaarst oli süüdi või mitte. Käisime tema juures mitu korda, aga tulutult. Ta oli viisakas, võttis meid hästi vastu, aga ütles, et ei saa midagi teha. Pärast ei näinud me teda tükk aega, kõik jäi soiku, kaotasime juba lootuse. Ühel päeval ütlesin vennale, et protsesside ja kahjutasudega me isa ellu eui ärata, mina andsin juba alla, aga mitte minu vend. Tema sõitis muudkui Krakowi vahet, tutvus mingite inimestega, pidas nendega nõu, palju aitas meid nendes asjades Stiilse omanik, tal oli palju tuttavaid arste ja juriste. ” Tema ütles, et kui meile kuulub tapetud isa eest kahjutasu, siis kuulub see meile õigusega. Kuni ühel päeval sõidab siia jälle see Krakowi jurist, ütleb, et tuleb kohtuprotsess, et see peaarst ei tapnud üksnes meie isa, vaid ka teisi patsiente, et ta oli alkohoolik ja võttis altkäemaksu, ja ka poliitiliselt polnud päris õige, et on juba tõendusmaterjal, ja ka meediaväljaanded teavad ja varsti kirjutatakse kõmuline lugu sellest peaarstist- litapojast, kelle peas ei olmud kõik korras, ja ka Doktor nõustus lõpuks tunnistusi andma. Selline äkiline muutus. Vend hakkas isegi selle loodetud summa peale võlgu võtma. Paar nädalat elasime selles lootuses, et õiglus võidutseb, kuni siia sõidab Doktor, vend kohtab teda ja tänab, et tunnistab meie kohtuasjas, aga Doktor ütleb: “Ma ei tunnista, seal ei olnud midagi, keegi ei tapnud kedagi, isa oli juba vana, süda ei pidanud operatsioonile vastu, keegi ei teinud mingit viga.” No kuidas nii? Kord tahab tunnistada ja siis jälle ei taha? Oi, mu vend-kadunuke läks närvi, läks hirmus närvi. Mina pole nii äkiline nagu tema, proovisin teda rahustada, aga tulutult. Ta oli Doktori peale jube tige. Mina proovisin teda rahustada, aga ta muudkui marutas…”
Meister katkestas Moralese pika jutustuse:
“Aga ma kuulsin, et eile läksite vennaga tülli… kas ikka selle asja pärast?”
Sel hetkel muutus Morales jälle Hyde-Moraleseks.
“Küll ma juba tean, kelle käest sa seda kuulsid!” kiristas ta hambaid ja tõusis toolilt. “Ma löön selle lita maha! Kuulas meid pealt! Ta vihkab mind ja minu venda!”
“Ja ma tean, mille pärast. Just täna sain teada,” teatas meister.
Morales kiristas jälle hambaid ja näitas jahmunud meistrile ust, röökides:
“Jutul lõpp! Oleme juba küllalt lobisenud! Käi välja! Lõpp!”
*
Meister tõusis. Jättis Moralesega jahedalt hüvasti, kummardas elegantselt baarileti taga seisvale pani Jolale.
Ta läks välja. Ta enesetunne polnud sugugi halb. Nagunii kõik Stiilses olijad mõtlesid endamisi: “On juba küllalt joonud, eks siis lähebki minema.”
Ta polnud joonud juba üle poole tunni. Morales ei märganud, et meister istus aina sama täis pitsi taga, meister ei joonud, sest ei tahtnud enam juua. On olemas mingi piir. Istus ja kainenes. Kuni sai peaaegu päris kaineks. Tal oli palju üle järele mõelda. Sai kaineks. Ja ta otsustas välja minna. Mida ta ka tegi.
Väljas oli tihe udu. Kogu päeva tuul, siis vihmake, nüüd tihe udu. Nähatavasti järgneb sellele rahe. Või siis hakkab lund sdama.
Mingi ehmunud kana põikles meistri eest kõrvale. Ja kadus udusse.
Meister vaatas kanale järele. Aga udust ilmus nähtavale hoopis väikest kasvu inimene. Astus udust välja, ja aeglaselt, jalga jala ette asetades lähenes meistrile.
Ta nägi välja nagu oleks välja ilmunud minevikust. Nagu oleks udus mingi uks minevikku.
Hall, väike, väga siniste silmadega, nägu krimpsus nagu õunanäss.
Üle õla oli tal voodilinast kokkuseotud hall komps.
Kusagil oli meister temast juba kuulnud, ah jaa, hommikul rääkis temast Morales, aga vanake oli ju ringi käinud aastate eest, hiljem kadunud.
Deliirne nägemus. Kindlasti deliirne nägemus. Mida muud oligi meistril oodata. Aga miks polnud see üldse ähvardav ja painav?
Arglikult naeratas ta sellele deliirsele nägemusele, mida muud võis ta teha? Aga nägemus ei naeratanud vastu. Puuris vaid oma siniste silmade pilgu meistri näkku.
Meister kannatas selle pilgu välja.
Vanamees ei peatunud, läks aina edasi, väga väikeste tippivate sammudega.
Meister otsustas riskida. Meister sai tihti sellistel puhkudel tundmatutelt liitlastelt äkitselt paraja portsu absurdset julgust.
Kõige enam osutub see illusiooniks, haihtub, kaob, nii nagu ikka tavaliselt.
Meister otsustas riskida ja pöördus viirastuse poole:
“Tere õhtust.”
Nägemus noogutas.
“Kuhu te siis ka lähete?”
Nägemus noogutas jälle. Nähtavasti oli see tumm nägemus. Meister ei teadnud, mida veel vanamehelt küsida, ütles siis ainult:
“Kaitsku teid jumal!”
Ainult sellise loosungi jõudis ta meelde tuletada, aga see polnudki kõige hullem. Ta oleks võinud ka midagi sobimatut lausuda. Viirastuslik vanamees ei reageerinud, ei vastanud, üksnes tatsas edasi.
Pöördus siis hetkeks ringi ja ütles meistrile väga vaikselt:
“Valgus on surnu majas, valgus!”
Ja siis astus udu sisse.
Kadus udusse.
Meister seisatas, jäi mõttesse ja pani suitsu ette.
Mis täna veel toimub?
Toimuvad halvad ja head asjad.
Kas halvad saavad karistatud ja head tasutud?
Raske öelda.
Teada oli vaid, et tuleb veel veidi naeru ja palju nuttu.
Looming
(Henrik Lindepuu tõlkes)
“Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna), Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009
“Kaksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2009
“Kolmteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2010
“Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011
Nädala autor 