Nädala autor

Viivi Luik

20. märts 2018 at 1:52 p.l. (Nädala autor 2018) (esseed, Viivi Luik)

Foto: Ülo Josing

Viivi Luik (1946) – eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Katkendid: Pildi ilu rikkumise paratamatus, Esseed ja artiklid, EKSA 2017, lk 115-123.

Luuletaja ilmumine

Merel ihalen kallast
ja kaldal merd.
Pimedast surmavallast
läbi viib mõtete lend.

Tuul aina puhub ja puhub,
Aiman tas iseend
nägevat päevades, kuhu
õisi on varisend.

Artur Alliksaar

Omaenese inimese- ja luuletajakogemuse põhjal võin kinnitada: jah, luule väljendab tõepoolest seda, mis mõistuspäraselt peaks olema keele abil väljendamatu, võimatu. Jah, luules võib võimatu võimalikuks saada.
Siin peaks muidugi arvesse võtma seda, et enamik tekste, mis teesklevad luuletusi, ei ole luule, kuna neis puudub see kaasahaarav jõud ja intensiivsus, ilma milleta jääb tekst surnud tekstiks. Surnuist ülestõusmise müsteeriumi ei toimu, silda inimesest inimeseni ei ehitata.
Ei piisa ka sellest, kui väljendamatu on mingis keeles ükskord täiuslikult väljendatud. Iga elavana püsiv keel vajab, et uued ja uued põlvkonnad uuesti ja uuesti leiaksid omaenese sõnad ja omaenese väljendusviisi, et nad annaksid keelele omaenda ajatunnetuse, jõu ja intensiivsuse.
Pateetiliselt öeldes: iga keel on elav seni, kuni ikka jälle ilmub luuletaja, kes talle oma elu ohvriks toob. Kuni sellekeelse rahva hulgas leidub mõni, kelle peale suur luule silma heidab ja ta „ära” viib.
Nii nagu ta viis Eestis ära Juhan Liivi ja Juhan Viidingu. Nii nagu ta viis ära Alliksaare. Muidugi mõista võib öelda, et see on ainult üks ülepaisutatud kujund ja tegelikult viis need luuletajad ära nende eneste õnnetu elusaatus. Ka see on tõsi, kuid see on äsja niinimetatud „nähtav” ja seletatav pool. Kuid teatavasti on igal asjal kaks otsa ja seal, kus on olemas nähtav ja seletatav, on kohe platsis ka nähtamatu ja seletamatu.
Alliksaare kaks lühikest rida (merel ihalen kallast / ja kaldal merd) ja nende kaudu väljendatud vastuolu on kootud iga luuletaja elumustrisse.
Luuletaja inimlik pool võitleb ja protestib luule vastu, ta ei taha olla see, kellele suur luule silma heidab, ta ei taha, et teda ära viiakse, ta tahab elada ja olla nagu igamees, nagu teised. Luuletaja on prints, kes kadestab kerjust.
Kas siis luuletaja ei tahaks teha raha ja niita muru! Ehk nagu va õnnis Tammsaare Koja-Maadami suu läbi ütles: et oleks hea teenistus ja saaks lõunest õhtale.
Luule vaatab teatava mõistva pilkega seda võitlust pealt, ei sekku, on üle. Niigi on selge, et kelle ta kord kätte on saanud, see tema käest minema ei pääse.
Kunagi arvas Sylvia Plath, et „luuletajate lõbumaja asub surma rohtaias” ja võib-olla on see tänini nii.
Nii kaua kui ma Paul-Eerikut tunnen (ja tunnen kaua, peaaegu kogu elu), on mind hämmastanud see, kui sügavat, kirglikku kurbust suudavad väljendada paljud tema luuletused, ja kuidas ta oma inimese-elus sellest üle püüab olla. Tema võitlus oma luuletaja-olemusega on olnud suur ja küllap see kestab kogu elu. Ta on visalt vastu hakanud, ei ole lasknud end ära viia. On peitnud end koguni Riigikogusse, paika, kust Suurel Luulel tema arust ei tule pähe teda otsida. Kuid luule teab ilma otsimatagi, kus ta peidus on.
Kui Paul-Eerikut poleks olnud, siis oleks olnud minu elu teistsugune. Ma ei oleks see, kes ma täna olen. Minule ilmus emakeel ja emakeelne luule Paul-Eeriku kujul 1963. aasta detsembris, pimedal ajal. Pimedal nii otseses kui kaudses tähenduses. Igaüks, kes tol ajal Eestit väljastpoolt jälgis, võis arvata, et mis seal ikka enam tulemas saab olla, sest eesti keeles kirjutavad suured luuletajad olid suuremalt jaolt kas surnud, põgenenud või vaikima sunnitud. Kuid ilmus Paul-Eerik ja lõi mängu segi, heiskas häbematult keset halli ja troostitut argipäeva kuldse lipu, mille alla koondus uus luule, uued luuletajad.
Kolmekümnendate ja neljakümnendate eesti keel tõusis surnuist üles, muutus moodsaks keeleks, oma aja ja oma põlvkonna keeleks.
Muidugi olin ma ammu enne seda pimedat 1963. aasta detsembrit lugenud Liivi ja Ennot, Suitsu ja Alverit, kuid hoolimata sellest, kui hardalt või kui vaimustunult ma neid lugesin, olid Liiv, Enno ja Suits siiski juba surnud, Alver oli siiski juba vana ja kirjutas hoopis teisiti, kui oli kirjutanud see uljas sõjaeelne Alver, keda ma omale kaustikusse ümber kirjutasin.
Need vanad luuletajad küll toetasid ja julgustasid mind, kuid minule oli tarvis noort ja elavat. Kedagi, kes väljendaks vanu lootusi ja vanu kurbusi uues sõnastuses. Kes oma olemasoluga jälle tõestaks, et suur luule on ka siin ja praegu võimalik.
Oli üks talveõhtu, ja on tänini alles, vähemalt nende mälus, kes selle õhtu kaasa tegid. Kirjanike Maja saali suurte akende ees ei olnud kardinaid, sealt ei paistnud mitte ainult pimedus, vaid ka üks iseäralik sätendus, lumevalgus. Väljas sadas tihedat, kerget ja sädelevat lund.
Saalis sees seisis Paul-Eerik, kahekümne ühe aastane, valges särgis, mitte sugugi Nõukogude Eesti noore luuletaja moodi. Seisis, nagu oleks ta just kuu pealt kukkunud või suure laine poolet kaldale kantud ja luges suletud silmadega seda luuletust, kus on read: mis seal kahab iilides, pahaendeliselt hiilides. Lõikehein, oh sõber, lõikehein.
Võimalik, et selles luuletuses on mõni sõna teisiti, ma ei vaata meelega järele, sest sellisena jäi ta mulle tookord meelde, kooti elu mustrisse sisse
Jah.

Stockholm
Keel ja Kirjandus, nr 1, 2012

Mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev…

„…jäätanud tänavatel liikus lumetuisk ja sööklarestoranis „Võit” tõusis paks kibe sigaretisuits lakke. Seina ääres aga istus eesti luuletaja Alliksaar nagu selle varakustuva päeva hing käsipõsakil hernesupitaldrikutega täidetud laua taga. Suitsuse lae all ujusid maailmalinnad.
Ta vaatas otse enda ette ja kirjutas terava pliiatsiga kollakale paberipoognale: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev.”
Tema truud pruunid silmad jooksid realt reale ja käe vari liibus tihedalt vastu lehte.”
(Viivi Luik, „Seitsmes rahukevad”, lk 32-33)

Üllatusin, kui leidsin Margit Mõistliku Alliksaare-raamatust (Margit Mõistlik „Artur Alliksaare elust”) peaaegu sellesama pildi ja sellesama tunde, mille kohta võiks öelda, et need on minusse eluks ajaks sööbinud ja mida proovivad väljendada need eespool tsiteeritud read „Rahukevadest”.
Mind üllatas ka, et keegi on suutnud sellel Alliksaare pildil, mis seni oli paraku õige moonutatud ja vale, välja tuua luuletaja tõelised näojooned. Kogu Artur Alliksaare lugu on igivana ja igikorduv, arhetüüpne lugu räbalatest kuningast, keda rahvas ära ei tunne ja tolle valel ajal ja valesse kohta ilmunud olevuse üle kõvasti irvitada saab, või haavatud inglist, keda me võime näha Hugo Simbergi tuntud maalil.
Seesama vana lugu juhtus uuesti meie silmade all, kuuekümnendate Tartus. Paljud praegugi elavad inimesed on selles loos kaasa teinud. Kuidas see kõik juhtus, seda võib lugeda Margit Mõistliku raamatust.
Raamat räägib meile selle loo ära ilustamata ja otse. Ühelt poolt on Alliksaare lugu kahtlemata kurb. Teiselt poolt tõestab see lugu järjekordselt seda, et inimese vaim pole murtav.
Alliksaare lühike elu möödus enamasti tingimustes, milles raamatuid ei kirjutata, rääkimata igavikuliste luuletuste kirjutamisest.
Selles on muide oma suur vastuolu: kõige hämmastavamad ja tähtsamad teosed on loodud päris tihti tingimustes, mida kuidagi ei saaks pidada inimväärseteks. Ja see omakorda võiks anda meile lootust ja elujulgust. Ja kinnitust, et võimatu on täiesti võimalik.
Kuid tagasi Margit Mõistliku raamatu juurde, ja selle kaudu kuuekümnendate Eestisse. Selleks, et mõista, miks Alliksaarega nii läks, on tarvis meelde tuletada aega ja kohta, milles Alliksaare-taoline inimene paratamatult pidi mõjuma kohatult. Imelikult. Arusaamatult igal juhul.
Kuuekümnendate aastate Tartu oli väga kitsas. Väga suletud. Nõukogude võimule vastanduti kolmekümnendatest aastatest kinnihoidmisega. Mitte et seda nii väga teadlikult või tahtlikult oleks tehtud, kuid see oli ainus vabaduse ja väärikuse mudel, mida tunti ja kohati ka isiklikult mäletati. Paraku oli see mudel, nagu vanad asjad ikka, väikseks jäänud ja tolmu täis läinud. See, mida kusagil Berliinis või Pariisis oleks võetud iseenesestmõistatavusena, tundus tolle aja Tartus arusaamatu ja häbematu. Sellepärast räägitigi Alliksaarest jutte, millel tegeliku Alliksaarega polnud midagi pistmist. See oli omamoodi paratamatus, Vanajumala iroonia, ja süüdistada pole siin kedagi.
See oli aeg, kus kolmekümnendate usinus ja kasinus segunesid viiekümnendate hirmu ja ettevaatlikkusega. Laagrimälestused olid veel rääkimata, hukatute hauad olid veel värsked. Arusaamatuid ja kahtlasi olukordi ning inimesi meelsamini välditi. Pahandust ei tahtnud keegi. Pahandusi oli niigi palju olnud, neist oldi väsinud. Avalikes kohtades sõelusid ringi erariides mehed.
Kes see ikka nii väga tahtis ennast nähtavaks teha. Südamerahustuseks sisendati iseendale, kõigepealt ikka iseendale, et eks need Alliksaare luuletused ju ole ka, aga ega neist ikka ei tea ka, mis nad on.
Siiski oli ka erandeid. Olid mõned sõbrad, kellel küll ei olnud mõjuvõimu ega raha, aga kes siiski olid olemas ja toetasid.
Peab mõistma, et iga Alliksaare eest kostetud avalik sõna oli tollel ajal julgustükk. Mitte ainult sellepärast, et Alliksaar oli tollaste võimude poolt täielikult põlu alla pandud, vaid ka sellepärast, et Alliksaart toetades võis omaenda sõpradelt-tuttavatelt saada veidriku sildi külge.
Mäletan, et August Sang võttis selle riski ja rääkis kord teleuudistes Alliksaarest kui andekast Jessenini tõlkijast. Ja see oli ka Alliksaare eluajal võib-olla ainus kord, kus talle nii avalik ja otsene tunnustus osaks sai.
Kogu selle õhkkonna loob Margit Mõistliku raamat uuesti ja väga ehedalt. See raamat paneb meid paljusid asju ümber hindama ja teisiti nägema.
Tahaksin siin Margit Mõistlikku lihtsalt tänada selle eest, et ta selles raamatus räägib ka Lindast, Arturi kõige lähemast sõbrast ja teekaaslasest. Imelik küll, aga enamik tollal levinud ja levitatud arvamustest ei pea paika. Ei pea paika ka see, mida on tavaliselt räägitud Alliksaare välimuse kohta.
Jah, ta riided olid kehvad, kuid ta kandis ka kõige kohatumaid hilpe nii, et nad mõjusid stiilselt. Nad mõlemad Lindaga meenutasid kõige rohkem ehk vaesunud aadlikke, vene emigrante Pariisis. Selle vahega, et see oli Tartu.
Ükskord talvel, tuisusel päeval, istus Alliksaar sellessamas Tartu Raekoja platsi äärses sööklas, mille nimi oli Võit, ja kirjutas luuletust. Seda, milles on rida: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev”.
Kui ta oli luuletuse valmis saanud, luges ta selle meile ette ja pistis taskusse. Pidas pausi ja luges veel ühe luuletuse. Seekord Heiti Talviku oma:

Ah, ma teadsin juba noorelt,
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.

Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata.
Igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.

Tema silmad särasid vaimustusest. Ta oli õnnelik oma salmitud laulu üle. Tal oli jäänud elada veel tervelt kaks aastat.

Stockholm
Keel ja Kirjandus, nr 4, 2012

Link

Avaleht

Püsiviide Lisa kommentaar