Tiia Toomet
Annelinna noortel lugejatel on külas Tiia Toomet
Info 746 1041
Tiia Toomet on sündinud Tallinnas ja lõpetanud Tallinna 7. Keskkooli. Lõpetas 1970 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo ja 1978 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tekstiilikunstniku erialal. Töötas 1970-73 TRÜ kunstikabinetis laborandina ja 1982-83 kodunduskabinetis õpetajana. Aastatel 1983-94 vabakutseline. Rajas 1994 Tartusse mänguasjamuuseumi ja oli selle direktor märtsini 2007. Kirjanikuna avaldanud jutukogu, kaks luulekogu ja kümmekond lasteraamatut. Kirjutanud stsenaariumi filmile “Klaasikillumäng”. Kirjanduse aastapreemia (1997).
Katkend: Tiia Toomet „Isamaa suvi”, Ilmamaa 1997
Isamaa suvi
Tuhande üheksasaja kaheksakümne kaheksandal aasta kevadtalvel hakkas mu isa kurtma väsimust. Seni oli ta vaatamata oma seitsmekümne seitsmele eluaastale olnud terve ja energiline. Väsimusest hoolimata läks isa endiselt iga päev jalgsi Mustamäelt kesklinna tööle ja liikus ka päeva jooksul palju ringi. Seepärast arvasin ma, et küllap on väsimus tingitud lihtsalt kevadisest vitamiinipuudusest, pidasin aga siiski plaani, kuidas isa riigitööl käimisest loobuma meelitada. Olime sellest ka varem rääkinud, aga seni tulemusteta.
Tegelikult mõtlesin ma oma isale harva. Mina elasin nüüd Tartus, tema Tallinnas, meil mõlemal olid omad tegemised, omad kohustused. Kohtusime põgusalt vaid kord kuus, kui sedagi. Sellest piisas täiesti. Isa olemasolu oli minu jaoks midagi nii endastmõistetavat, et polnud vaja sellele eraldi tähelepanu pöörata. Tarviduse korral võisin ju alati Tallinna helistada või isegi kohale sõita.
Oli kummaline aeg. Miski liigutas end kusagil sügavuses, kevaderahutus, aga ka veel midagi muud. Teisel veebruaril, Tartu rahu kuuekümne kaheksandal aastapäeval blokeeriti Tartus Vanemuise tänav busside ja miilitsaahelikega, inimesed nägid esimest korda enda vastas kumminuiasid, kaitsekilpe, verekoeri. Sellest räägiti palju ja ennustati mitmeti, aga aprillis, muinsuskaitse päevade ajal, olid Tartus erakordselt leebed kevadilmad. Linn oli rahvast täis, palju oli tuttavaid, aeti juttu, arutati päevasündmusi, vaadati vanu kroonikafilme, mälestati purustatud ausambaid, ehitisi, inimelusid. Õhtuhämaruses läks ülikooli peahoone eest liikvele tõrvikurongkäik, meeleolu oli rõõmus ja ülev, lauldi, hõigati loosungeid, rongkäigu peas lehvisid lipud: sinine, must ja valge – eraldi veel. Endise EÜSi maja ees peeti esimesed avalikud isamaakõned üle mitmekümne aasta. Mul olid väiksemad lapsed kaasas, nad hüppasid ja kilkasid tribüüni ees, vanemad pojad olid sõpradega kusagil rahvahulgas.
See juhtus sealsamas, kõigi silme all. Miski murdumatuks arvatu murdus.
Sõnad pääsesid korraga vabaks ja sööstsid kõrgele õhtutaevasse. Uhked ja julged, liuglesid nad inimeste peade kohal, moodustasid kaelamurdvaid kombinatsioone, kõditasid südant ja erutasid meeli. Oli kuulda kuidas veenired rentslis hakkasid solisema, rohulibled sirutasid end sahinal sulavas mullas, pungad paisusid ragisedes ja läbi kõigi ja kõige voogas kevade joovastavalt magus lõhn.
„Jätke tänane õhtu meelde, see läheb kord ajalukku,” ütles mu mees lastele, kui üle pimeda Toome koju läksime.
Järgmisel päeval Raadil, Eesti Rahva Muuseumi varemete juures, oli ilm veel soojem. Mu Tallinna tuttav oli pluusiväel, kasukas käevangus. Kaks sõdurit tulid varemete poolt, aga rahvahulka nähes keerasid põõsastesse. Küllap oli neile antud käsk mitte sekkuda. Endise muuseumihoone ees tõstsid noored mehed üles sinimustvalge kanga. See oli esimene suur Eesti lipp, mida ma avalikult nägin. Väikesi lipukesi oli siin-seal olnud juba varem. Lipp oli vana ja auklik, sinine peaaegu halliks pleekinud. Ilmselt oli teda kõik need aastad kusagil peidikus hoitud.
Aprilli lõpul helistas ema. Ta hääles oli paanika. Isa oli pandud kopsupõletiku diagnoosiga haiglasse. Tal oli olnud paar päeva väike palavik ja väga suur nõrkus. See läks mööda, aga rajooniarst soovitanud enne tööleminekut analüüsid teha. Tulemused näidanud, et isa on põdenud kopsupõletikku ja asi pole praegugi korras. Ta kirjutatud kohe haiglasse ja alustatud kohe penitsilliiniravi.
(…)
Tiia Toometi loomingut:
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?158
Tiia Toometi kohta:
„Tiia Toomet jätab mänguasjad” SL Õhtuleht, 2.03.2007
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=218927&rss=1
Doris Kareva „Õpetaja kunst”,(Tiia Toomet, Jaan Tammsaar „Vana aja koolilood” Varrak 2001), Sirp 01.06.2001
Vilja Kohler „Edukas Tiia Toomet tahab olla tubli naine” Postimees, 4.03.2004
http://www.postimees.ee/040304/tartu_postimees/uudised/128077.php
Nädala autor 