Margus Karu

21. okt. 2015 at 3:28 p.l. (Nädala autor 2015) ()

Eesti Päevaleht

Eesti Päevaleht

Margus Karu (1984) – eesti kirjanik, menuka, ka teleseriaaliks saanud noorteromaani „Nullpunkt” autor. „Täna on täna ja forever on forever” on autori teine romaan.

Katkend: Täna on täna ja forever on forever, Pegasus 2015, lk 179-184.

Albert Einsteini pusle ja hipsterimeri

Kuigi saatsin päikese oma eelmise eluga looja, on tuul nii soe, nagu oleks keegi mägedesse hiiglasliku fööni paigaldanud. Lähen vannituppa, et oma äranutetud silmi loputada ja ka sellest sapi- ning tubakasegusest maitsest, mis mul suus on, lahti saada. Selline tunne on, nagu oleksin pärast pikka pidu töötava pesumasina trumlis ärganud ja keegi ei vajuta stopp-nuppu. Ma saingi sellest kõigest lahti. Ma sain absoluutselt kõigest lahti. Mu Jenga-torn, mida ma nii pikalt ehitanud olin, langes kokku ja seda samamoodi enam üles ehitada ei ole võimalik, sest kaotasin kõik klotsid meeltesegaduses märatsedes ära. Või mis kaotasin? Ma hävitasin need. Saagisin pooleks, lõin pilbasteks ja põletasin ära. Mul ei ole enam seda töökohta, mis lukku jooksutas. Mul ei ole enam seda pseudotuntust, mis mind segas. Mul ei ole enam neid sõpru. Mul ei ole enam tüdruksõpra. Mul ei ole enam ema. Mul ei ole enam külm. Mul ei ole enam sissetulekut. Mul ei ole passi, koduvõtmeid ega telefoni. Mul ei ole enam midagi. Mul ei ole enam absoluutselt mitte midagi, millele toetuda. Ma suutsin kõik selle vaid paari päevaga minema pühkida, isegi teadmata kuidas. Mul olen vaid ma ise. Tekla Tuul – kodutu, dokumentideta narkokullerist vägivaldne maniakk, kes varjab end kahe võõra tüübi juures. Sellise tiitliga visiitkaarte vist ei tasu hakata trükkima. Väldin oma peegeldust, sest kardan end ära hirmutada, ja keeran külmaveekraani lahti. Lärtsatan endale vett vastu vahtimist. Veel ja veel ja veel…
„Näe… meil siin Uus-Meremaal on sellised seadeldised ka,” sõnab poest naasnud Tirk, kes on mu selja taha ilmunud ja demonstreerib nagu „Kuuma hinna” modell mulle nii laialt naeratades, kui ta pisike kriipssuu lubab, duširuumi. „Seal all on märksa meeldivam end pesta.”
„Aga mis see siis on,” pärin ma vetsupotile viidates. „Akvaarium või?”
„Tead, ma mõtlesin poes, et sul pidi ikka päris kõvasti seda hapet kaasas olema, et kogu tee lennukis trippida … ja nii kõvasti, et kogu reaalsus läinud,” sõnab ta, justkui oleks tal veidi isegi kade meel. „Kui palju sul seda oli?”
„Mis mõttes?”
„Ma mõtlen, et mitu marki? See on tavaliselt margi kujul.”
„Üks. Albert Einsteini pildiga. Umbes nii suur,” näitan Tirkile näppude vahel pooleteisesentimeetrist vahemikku. „Aga see oli nagu tükkideks lõigatud.”
„Kui … mitmeks tükiks?”
„Kolm korda kolm.”
„Oeh sind vaest amatöörlendurit. Sul oli üheksa marki. Mitte üks. Iga see pisike killuke on eraldi mark. Ja üheksa on ikka tõesti palju.” Tirk mõtleb veel viivu ja lisab: „No ikka VÄGA palju. Ja sa tegid kõik korraga ära?”
„Ma ei tea, ma ju ütlesin, et ei mäleta lennukisõidust midagi.”
„Nagu üldse ei mäleta või ma-ei-taha-rääkida ei mäleta?”
„No see oli nagu … midagi, mis on hetkel veel täiesti mõistetamatu. Võib-olla kunagi hiljem.”
„Olgu. Ma usun, et see pidi ikka uskumatu maailma avardav tripp olema. Eriti, kui sa seda oodata ei oska ja eelnevad kogemused psühhonautikas puuduvad. Ja veel võõraste inimeste keskel … lennukis … Ma ei kujuta ette, millist hirmu sa võisid tunda … Ikka suur vedamine, et sa ikka minu pükse proovisid varastada, oleksid need mõne sutsu konservatiivsema inimese, no näiteks … mõne kirjastuses töötava kuiviku omad, kes ka siin majas resideerub, siis oleksid sa juba pogris. Nii et ärme igaks juhuks talle täit tõde talle kohe räägi, ta krimpsutab oma niigi kortsus nägu isegi selle meditsiinilise kanepi peale, kui ma endale pläru ette panen.”
Olen Tirkiga täiesti nõus. Kui mul teda siin toeks poleks, siis ma ei tea, kus ma oleks ja mida ma teeksin. See pükstevarastamine on minu viimase aja kõige paremini välja kukkunud otsus ja Tirk on, hoolimata oma kaunis kummastavast loomusest ja elustiilist, mu kõige tugevam side reaalsusega. See, et ta ei mõista mind hukka, et ta päriselt kuulab ja kummalisel kombel ka mõistab mind, annab lohutust, et äkki ükspäev saabki kõik korda. Justkui oleks Elvis siia teisele poole maailma oma astraalprojektsiooni saatnud. Olen nõus ka sellega, et mida vähem inimesi mu jõuluseikluse tegelikku tagamaad teab, seda parem.
„Aa …” Tirk liipab korra vannitoast välja ja naaseb siis, kilekott käes. „Häid jõule ka,” ütleb ta häbelikult ja pistab kotikese mulle kätte.
„Aitäh!” No tõesti – ta on ikka üks igavesti vahva sell. „Häid jõule. Muidugi häid jõule.” Pistan käe kingikoti sisse ja tõmban välja ühe maika ja üsna vahvad haaremipüksid. „Väga ilus. No tõesti väga ilus,” kiidan ma, kuigi ma tavaolukorras avalikult sellist hipikamulflaaži ei kannaks.
„Võta heaks. Tahtsin sulle küll uut passi muretseda, aga kuna Päästearmee kaltsukas olid Eesti passid just otsa saanud, siis riided tundusid nagu järgmine prioriteet.”
Päris oma riided. See on kindlasti mu elu parim jõulukink.
„Tõesti, Tirk, aitäh! Anna andeks, mul ei ole sulle kahjuks midagi.”
„Ma olen väga pettunud,” sõnab Tirk irooniliselt. „Ma olen väga pettunud, et mu politsei poolt tagaotsitud uus sõber, kellega ma olen sunnitud kahekesi koos jõule veetma, mu peale ei mõtelnud.”
Ma suutsin vahepeal unustada, et on esimene jõulupüha. See on ka üsna loomulik, sest ilm on tapvalt soe, mul on päikesepõletus ja ma olen perest nii kaugel kui geograafiliselt võimalik ning siin majas ei ole midagi jõululikku peale terrassile ülesriputatud karra ja seegi on seal arvatavasti juba mitu aastat rippunud. Pahupidi jõulud.
„Ollyt täna polegi?” pärin.
„Ei, ta sõitis pühadeks oma ema juurde. Vastupidi minule on tal see võimalus vahel oma vanemaid külastada, kui kalender selleks vastavat kuupäeva näitab.”
See läks nüüd küll halvasti. Kuidas Elvis mind nüüd kätte saab? Peaksin talle ehk meiliga Tirki numbri saatma, kõnesid vastu võtta ta ju ikka saab. Ma küll ei ole siin majapidamises veel ühtegi läpakat näinud, samas pole ma ka oma võõrustajate tubadesse veel piilunud.
„Selle pärast ei tasu nüüd veel küll kurb olla. Ma olen sellega üsna leppinud. Ma enam väga ei oota, et keegi mind adopteeriks …” sõnab ta, tuues mind mu mõtetega tagasi siia üleni valgeks värvitud opisaali meenutavasse vannituppa.
„Mmm …” proovin midagi küsimusesarnast moodustada, kuid ei tea, millise küsisõnaga seda alustada, rääkimata sellest, mis peaks olema alus, öeldis või sihitis.
„Kuule. Mul on üks mõte. Sa võid „ei” ka öelda, aga Garden Bar`is on täna orbude pidu ….” Tirk jätab lause pooleli ja hakkab naerma. „No see läks küll väga kenasti teemasse … See tähendab, et seal on pidu, mille nimi on „Orbude jõulud”, neile, kes jõule oma lähedastega veeta ei saa. Et kui sa tahad, siis lähme, sul nüüd uhke uus kostüüm ka.”
„Sa vist tead, et mul ei ole üldse raha.”
„Arvad, et mul on? Aga inimesed on helded. Jõulud ju. Ja ma arvan, et meil oleks lõbusam seal kui siin kahekesi konutades.”
„Okei …” vastan ebalevalt.
„Diil. Ma lähen panen ennast valmis,” võtab ta mu sõnast kinni, hakkab vannitoast lahkuma, kuid peatub siis uksel. „Üks asi veel … Mul on hea meel, et sa … elus oled,” ütleb ta minu poole seljaga olles ja kaob siis oma tuppa.
Vaatan alles nüüd peeglisse ja sealt avanev pilt ei olegi nii hirmuäratav, kui esialgu kartsin. Mulle vaatab vastu mõnusalt päevitunud suvine nägu. Mul jääb üle vaid rõõmustada, et ma pärast päikesepõletust kestendama ei hakanud. Katsun oma kõrgeid põsesarnu. Sasin oma nüüdseks täiesti lumivalgeks pleekinud juukseid. Need sobivad mulle päris hästi. Vaatan oma huuli ja lasen keelega üle nende. Avan suu ja katsun näpuga oma eriti teravaid vampiirlikke silmahambaid, mida ma varem vihkasin. Astun sammu tagasi ja uurin oma nõtket keha. Kui varem sealt nahavähi lootuses uusi sünnimärke otsisin, siis ma ei pannud tähelegi, et tegelikult olen ma endiselt üllatavalt heas vormis. Mõnus. Astun sammu tagasi, kisun püksid jalast ja masseerin oma reisi. Ja siis sääri. Täiesti minu omad. Jube mõnus. Mu enda jalad on nii toredad. Ja varbad on vahvad. Vaatan oma käsi. Olen alati arvanud, et mul on hirmkoledad ja ebaloomulikult pisikesed käed, aga ei ole ju. Jumalast okei käed on. Lähen peeglile päris lähedale ja vaatan endale silma. Oma varem helehallidesse silmadesse, mis nüüd suisa taevasinised näivad. Vaatan sügavale oma pupillide sisse, kust mustab vastu terve universum.
„Mul on ka hea meel, et sa elus oled. Tekla Tuul,” ütlen oma peegeldusele.

Kõnnime koos Tirkiga, peoriided seljas ja juuksed kuumas tuules lehvimas, mäest alla linna peatänava poole. Viimane kord, kui siinkandis olin, lidusin lotendavas haiglakitlis verise käega mööda tänavaid ringi ja lootsin, et kui ma magama jään või need keemilised ühendid, mida ma end täis pumpasin, mu kehast lahkuvad, siis ärkan taas kord Gea kõrval kipsboksis või Elvise juures vanalinnas. Aga ei ärganud. Ja tean nüüd, et seda ei juhtugi. Surun iga sammuga oma jalgu tugevamalt vastu asfalti. Kui ma vaid uuesti ära ei flipiks ja kosmosereisile ei sõidaks, siis saab kõik olukorrad kuidagi lahendada. Alati on saanud. Tirk on terve tee ohjeldamatult jutustanud nii endast, oma haigusest, oma lapsepõlvest kui ka kõige sellega leppimisest. Kuigi ma tahaks enda lugu ka kurta, siis ma praegu ei hakka, sest Tirk on hoos. Saan teada, et ma ei ole ainus, kes teda inuitiks on pidanud, ning selles eriskummalises välimuses on süüdi see, et ta bioloogiline isa oli jaapani sõdur ja ema iirlane. Isa ei ole ta kunagi näinud, isegi mitte foto pealt, sest ainus aeg, mil Tirki vanemad koos olid, oli viljastamishetk. Kui ta seitsmeaastaselt kooli minnes tervis järsult halvenes ning talle pärast pikki uuringuid hirmuäratav ja haruldane diagnoos pandi, otsustas ema tast loobuda, sest talle tundus liiga tülikas pisikese Tirki edaspidise raviga tegeleda. Ta ei tahtnud haiget last. Tegelikult ei tahtnud ta vist üldse last, kuid haigus andis loobumiseks viimase tõuke ja õigustuse.

Looming
Nullpunkt, Pegasus 2010
Täna on täna ja forever on forever, Pegasus 2015

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Lembit Karu

26. jaan. 2009 at 8:47 e.l. (Nädala autor 2006) ()

Lembit Karu joonistuste näitus “Hetkenägemused” 19. septembrist – 20. oktoobrini III korruse fuajees ja muusikaosakonnas.
Väljapanek Lembit Karu illustreeritud raamatutest II korruse ilukirjanduse saalis.


Lembitu Karu loomingut:
http://www.folklore.ee/Tagused/nr24/lkaru/
http://www.folklore.ee/rl/inste/efi/events/2005/19_10_avamine/

Olen sündinud 5. oktoobril 1948 Tartumaal, minu kodupaik on Rannu vallas. Seal lõpetasin ka 1964. aastal põhikooli. 1967. aastal sain väikelinnas Elvas keskkooli lõputunnistuse ja astusin Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Tartu on minu koduks tänini. Erialaõpingute kõrvalt hakkasin käima ka ülikooli kunstikabinetis Kaljo Põllu käe all joonistamist õppimas. Nii sain 1972. aastal koos ajaloolase-etnograafi diplomiga kunstnik-kujundaja lisaeriala.

Kunstikatsetused algasid tušijoonistega, mis ongi jäänud minu põhižanriks, muutudes ajapikku värvilisemaks (värviline tušš, aga ka koloreerimine akvarellide ja pastellidega). Selle kõrval olen katsetanud estampgraafikaga (lisaks valdavalt kuivnõelatehnikas ja kivitrükis graafilistele lehtedele olen loonud arvukalt eksliibriseid nii kuivnõelas ja plastikaatlõikes kui ka mitmetes söövitustehnikates). Oluline osa mu loomingust on värvilised pastelljoonistused.

Olen tegutsenud ka raamatugraafikuna, eelkõige Tartu kirjastuse Ilmamaa väljaannete illustreerijana. Tuntuimad on tõenäoliselt minu joonistused Oskar Lutsu Tootsi-raamatute kümmekonna aasta eest leitud lõpujutustusele “Talve” ja Ernst Enno “Rändaja õhtulaulule”. Nimetagem ka kõnealuse kirjastuse mälestusraamatusarjas ilmunud Artur Veisseriku teost “Ma armastasin Eestit” ja Paul Hinnovi “Kui need talud tapeti” (sari on jätkumas). Eriliselt hingelähedane on olnud illustreerida oma sõbra, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talveti luuletusi (“Eesti eleegia ja teisi luuletusi” ja tõlkeid (Pedro Calderón de la Barca “Elu on unenägu”) jt. Meie koostöö tulemuseks võib pidada ka 1994. aastal Hispaanias Katalaani Autonoomse Valitsuse kirjastusel ilmunud katalaani- ja eestikeelsete (tõlkijad Ain Kaalep ja Jüri Talvet) paralleeltekstidega iluväljaannet “Salvador Espriu üheksateist luuletust Lembit Karu illustratsioonidega “Mere ääres oli mul kodu…”” (Dinou poems de Salvador Espriu amb deu il-lustracions de Lembit Karu “Ran de la mar denia una casa…”).

Näitustel hakkasin esinema juba tudengipõlves: 1971. aastal Tartu noorkunstnike näitus ülikoolis vanas kohvikus, 1972. aastal grupinäitused “Visarid VI ja VII”. Sellele järgnesid esinemised mitmetel Tartu ja üle-eestilistel ülevaatenäitustel. Esimene iseseisev ülesastumine oli 1975. aastal Tartus füüsikainstituudi näituseruumes. Suurem väljapanek oli 1982. aastas grupinäitus koos Inge Kudisiimu, Jüri Marrani ja Paul Saarega Tartu Kunstnike Majas. Suuremad isikunäitused on olnud Tartus Tuvikese kunstigaleriis (1991), Jõhvi Kultuurikeskuses (1994), Tartu Küü-galeriis (1995) ja Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuses (2005), lisaks arvukalt pisiväljapanekuid kohvikutes ja kunagise töökoha Estiko kontserni ruumides.

Ülikooli lõpetamise järel töötasin aastatel 1972–1980 Eesti Rahva Muuseumi teadurina, seejärel 14 aastat kunstnikuna ühes Tartu suurimas tööstusettevõttes Estiko kontsernis, seejärel aastatel 1994–1999 reklaamiagentuuris Valgusreklaam. 1999. aastast olen jälle tagasi oma akadeemilisel erialal – töötan teadurina Tartu külje all Ülenurmes asuvas Eesti Põllumajandusmuuseumis.

Olen abielus, peres täiskasvanud tütar ja poeg.

Püsiviide Lisa kommentaar