Artur Alliksaar

25. okt. 2013 at 10:47 e.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

alliksaar

Artur Alliksaar (15.04.1923-12.08.1966) – eesti luuletaja ja tõlkija.
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti. Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.

Luuletusi “Päikesepillaja”, Ilmamaa 1997, lk 127, 219, 379.

Kes mängib masti, saab purje pealekauba

Jalutan tiirleval viirpuualleel, selge on süda ja heliseb meel,
Kõiges, mida näen, olen ainult osaliselt süüdi.
Päikene laskub merekääru määratusse taskusse, muheldes nagu tomat
stomatoloogi suurepäraselt hooldatud suus.
Seejuures ründab ta kiirenugadega.
Inimesed pareerivad higijugadega.
Koledad kollisioonid kollitavad kolisedes nende kooseksistentsi kohal.

Supelrand on lõhkemisvalmilt tulvil kunsti päraselt kujundatud kaktusi.
See on ta õnn, sest muidu peaks ta olema täis loenguid ja aktusi.
Karusnahaloomad libisevad leigesse vette, jättes kasukad garderoobi.
Asi ees, teine taga, tulevad tumedad tüübid (arvatavasti polüübid)
ja loobivad kõik segi ühel hoobil.
Pärast saab jänes uhke sooblinaha (sajarublase, kui võtta uue rahaga)
ja noobel soobel peab leppima jämedavõitu jänesenahaga.
Otsatu otsimine lõpeb üksmeelse väsimusega ja peagi kostab
vaikses õhtus vaid veel mõni hõre nutuluks
neilt, kelle pingutused jäid täiesti viljatuks.
Rebane vajub meeleheite asemel tukkuma ja mutt poeb häbi pärast
silmini mutta.
Inetu intsidendi möödudes ilm jaheneb ja tekitab toreda idee
Hakata müütama jäätist.
Tasapisi võetakse taskust jälle normi prillid ja vormid saadetakse
Kaalulotta kontrollimisele.
Tõiku lõigatakse võimalikult tibatillukesteks tükikesteks.
Tükid keedetakse keeleleemes ja lükitakse antistandardite
skaalalünkadesse.
Lepitakse kokku kolmes põhiprintsiibis, mis saavad igasuguse
tegevuse ja tegevusetuse aluseks:
1) Kiiskadesse ja vaaladesse peab suhtuma võrdelise tähelepanuga.
2) Lülisammastesse peab lülitama märksa rohkem energiat.
3) Kes küsivad nõu, peavad saama astja ja siirduma kastma
tolmust Linnuteed.
Ulmatransportööride liigarenenud lülid lähevad remonti.
Hampelmanlikkus (isegi hüpertroofiline) ei riku kellegi konti.
Aja rütm on poolpolümeeriline ja kolmveerand-koleeriline.
Plastika lahkub lavalt ja viskub laboratooriumilauale.
Õhk õhetab õitsvate häälte väsinud varjudest.
Kõrgemale vigade täiustamise tase!
Mõistuse poolt taktikalisil kaalutlusil kinnimüüritud
Koopast tulevad pöialpoisid ja peavad üksteisele pöialt.
Neil on haldjaneitsitega kohtumise projekt portfellis.
Nad on üdini südid ja kirevasekirevais kuubedes nagu
kirjanduslik üldistus.
Siiski ei leia magamise aset,
ja kes teab, kas tal olnukski vajalikku taset.
Kased kahisevad kahtlevalt ja üraskid üritavad kuuskede
koorepragudes suikuda nagu koorekiht kunagi.
Siis kustub eha ja kustub ta nurrulööv punagi.

On öö ja äärmiselt plaani pärane paanika.
Tõeotsijad tungivad varakult leiubüroosse,
aga selle luugid ja seifid on ikka alles suletud.
Küll pidi sõnajalametsades leiduma üllatavaid sõnatüvesid!
Sajandite sammudega muutub sõna üha sõnniklikumaks
ja mõtete magus mahl on kadumisohus.
Kuradid kuristavad kuristikel kurku
ja kurnatud kurinad nurisevad nukrameelselt.
Tuleviku tumedusest ilmuvad tundmatud duellandid, näod laia
naeru täis.
Nad teavad, et pooled neist jäävad ellu.
Miks siis mitte muiata!

Kosmos kosub inimaru jõusöödast ja siritub lõpmatusse
ilma, et tal oleks erilist isu.
Varjud plahvatavad laiskuri laia žestiga ja paiskavad
pimedust pilvisse.
Päikesed kuumenevad kuulekalt ja maitsetult
ning tihenevad tuumad nihelevad kaitsetult.

Maailmad mähkuvad igavese ja muutmatu muutumise muusikasse.
Püroksüliinikeldri võlvi all valitseb leitsak.
Ta valitseb antidemokraatlike meetoditega.
Fööniksid kükitavad tünnidel, süütenöörid morsikõrtena
alateadvuse kõris.
Suur Imik virgub vahetevahel ja raputab kärsitult
ajaloo kõristit, pannes voogama kangelaslaulude
katkematu kangastuse.
Kes joob korralikus koguses kohvi, ei maga maha järgmist
aastamiljonit, mis kohe algab.

Pimedad ostavad maaligaleriisid,
kurdid omandavad heli plaadikollektsioone,
kirjaoskamatud soetavad suuri raamatukogusid.
Leebeilmeline Leeda asutab luigefarmi.
Ta on tööeesrindlane.
Aated võrdsustatakse aabetega.
Neid kasutatakse nagu kaalikakaabet, hambaid varjamata
ja seedeelundeid rikki ajamata.
Karjeristid karjatavad traagiliselt ja karjakaupa.
Intrigandid introdutseerivad kõrgemaid kõlblusenorme.
Torme sulatatakse želatiinis ja eksporditakse Vaikimise Saartele.
Röövkalad kannavad loore ja lornjette.
Nende akvaariumidele riputatakse punaseid peibutuslaternaid.
Toodetakse tuult tuubides ja suudlusi puljongikuubikutes.
Sodoomia vastu soovitatakse sooritada soodakuure.
Piigid piiksuvad rahulaule ja saadavad aegsasti välja lahingluure.
Möödub nokastunud nokkelajas ja meenutab äsja ajalehes nähtud
portreed.
Viienda majavalitsuse piirkonnas toimub homme koosseisuliste
majavaimude kohtumine ajavaimuga. Ettekandega rahvusvahelisest
olukorrast kuu peal esineb seltsimees Domavoikin.
Mitu tonni peab võtma plekki, et toota üksainuski päikesevann?

Lahkühtimine

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad, pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
…kaks sõna hääbumatust muinasloost…

Neli etüüdi

Jaan Kaplinskile

1.
Aastad on sügavad hauad,
täis meie ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti kaua
kootakse tunnete vaipu.

Nendesse kootakse püünis,
üüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub,

kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega püütakse lahku
mõlemat igatsuspoolust.

2.

Oleme hilinejad.
See on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,

hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.

3.

Peadki ma tõstma ei julgund.
Kuu oli kõlisev hõbe.
Silmad pooleldi sulgund,
astusid piki jõge.

Astusid rahutul rühil,
hoogavas rusutus rutus.
Loomiseelne ja tühi
viirastus maailm su nutus:

naerude ähvardav seostus,
naljade paljastav paljus,
ja sinu pisarais eostus
valguse võrratu valjus.

4.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään jänu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

Katkend Margit Mõistliku monograafiast “On raske vaikida ja laulda mul”, Artur Alliksaare elust, Menu 2011, lk 145-147.

/…/

Niisugune ta oli. Pikk, kohutavalt kõhn, sisselangenud põskedega – vangilaagrite lahutamatu kaaslane, skorbuut oli teinud oma töö -, pisut kookus, elava miimikaga, valjuhäälne. Kahvatu, haiglane, tumedate sorgus juustega… Pkad sõrmed filtrita sigarettide Priima pidevast suitsetamisest kollased. Ninajuure lähedal asuvais silmis vilgas, kiire ja puuriv pilk, mis libises ühelt vestluskaaslaselt teisele. Kui aga mõni idee või mõte ta nägu valgustas – ja seda juhtus alatihti -, muutus see ootamatult sümpaatseks ja puhuti võis teda pidada isegi kenaks.

Alliksaar oli alati valmis laskuma vaidlustesse, alati valmis jätkama aastatepikkust lõpetamata dialoogi iseendaga, alati valmis algatama pööraseid ettevõtmisi või lööma neis kaasa. Vulkaanina sõnu, ideid ja mõtteid purskav, tihti kähedalt naerma puhkev. Pidurdamatu fantaseerija, kirglik tõeotsija, kirglik kõiges. Rõõmsameelne ja optimistlik, ehkki tavaliselt tõsine ja sünge. Kergesti vaimustuv ja veel kergemini ärrituv.
Alliksaar elas pulbitsedes, iga hetke hinnates. “Hetk” on sõna, mis esineb tema loomingus väga tihti. Tal oli elamisega kiire. Ta põletas ennast. Henn-Kaarel Hellat on näinud selles läheneva lõpu eelaimust, Matti Vaga arvates olnuks Alliksaarel muidu lihtsalt igav.
Alliksaare puhul on tihti rõhutatud tema erilist intensiivsust, inspiratsiooni ja ande ebatavalist kontsentratsiooni, uute ideede lakkamatut genereerimist.
Alliksaare kõige silmatorkavam iseloomujoon, mille tõttu teda imetleti kui ka kardeti ja välditi, oli taltsutamatu kompromissitus, leppimatus kõigega, mida tema tundlik loomus ei suutnud taluda. Ta oli mingil hetkel andnud endale oma elu suurima, kuid samas rängima kingituse: vabaduse olla täiesti vaba, hoolimata sellest, milliseid tagajärgi see kaasa tõi või kuidas teistele välja paistis. Ain Kaalep on rõhutanud, et Alliksaare julgus oli loomupärane. Enamik julgeid inimesi on julged siis, kui nad suruvad hirmu maha, Artur Alliksaarel aga puudus igasugune hirmu- ja kartusetunne.
Igatahes oli ta võtnud endale kadestamisväärse, iseka ja teistega vähe arvestava vabaduse kulutada aega, seda kallist ja piiratud varudega varandust, just sellisel viisil, nagu ta parasjagu kõige paremaks pidas. Teisi nii vabu ei olnud tõesti silmapiiril.

Seda pidi olema paljudel raske taluda! Kes see Alliksaar säärane oli, et võis lubada endale niisugust luksust? Sellal, kui kõik teised olid sunnitud tegema elu tüütute tõsiasjade kammitsas suuremaid või väiksemaid mööndusi, mõnikord endale oma ahelaid vägagi teadvustades. Kõik need, kes olid suuremal või vähemal määral kapseldunud oma harjumuste mugavasse kookonisse, vaatasid Alliksaart kui ilmutist. Kes kadestades, kes imetledes, kes põlastavalt ja nina kirtsutades. Tartu nomenklatuur hakkas õige ruttu kujundama tema ümber vaakumit. Kõlvatu inimene, parasiit ja noorsoo moraali laastav joodik!

Looming
Nimetu saar” (näidend, 1966)
“Olematus võiks ju ka olemata olla” (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968)
“Luule” (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
“Väike luuleraamat” (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
“Päikesepillaja”, Ilmamaa 1997 (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson)
“Alliksaar armastusest”, Tänapäev 2002 (koostanud Paul-Eerik Rummo)

Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jesseninit, Anna Ahmatovat, Rainer Maria Rilket.
Raamatud Artur Alliksaarest
“Artur Alliksaar mälestustes”, koostanud Henn-Kaarel Hellat. Ilmamaa, Tartu 2007
Margit Mõistlik, “On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust”, Menu kirjastus, Tallinn 2011
Artiklid
Leo Metsar “Mälestuskilde Artur Alliksaarest”, Keel ja Kirjandus 1988, nr 1 lk 46–51
“Sõna on mu kirg ja nõrkus” (Artur Alliksaare laagri- ja asumiskirju; kommenteerinud Mart Orav) – Akadeemia 1990, nr 1, lk 137–167 ja nr 2, lk 372–399
Madis Kõiv, “Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega” (ettekanne Tartu kirjanduspäevadel 1983) – Akadeemia, 1990, nr 6; ka Madis Kõivu raamatus “Luhta-minek”, Ilmamaa, Tartu 2005, lk 377–389
Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, ER, Tallinn 1991, lk 368–375 (ülevaate autor Toomas Liiv)
Henn-Kaarel Hellat, “Mõte Artur Alliksaare luules ja tema luule mõte” (ettekanne Tartu kirjanduspäevadel 1975) – H.-K. Hellati kriitikakogumikus “Raamatu sisse minek”, ER, Tallinn 1991, lk 115–135
Eino Lainvoo, “Keskustelu Artur Alliksaarega Narva laagri laatsaretis” – Akadeemia 1995, nr 8, lk 1633–1638
Hasso Krull, “Valmisolek ja ihaldav produktsioon. Kaks Alliksaart” (Alliksaar kui arbuja ja arbujate eitus) – Looming 1998, nr 5, lk 776–784; ka H. Krulli raamatus “Millimallikas: kirjutised 1996–2000”, Tallinn 2000, lk 15–28
“Artur Alliksaare dokumenteeritud legend” (Alliksaare kirjutatud 4 avaldust seoses vangilaagris viibimisega). Koostanud ja kommenteerinud Paul-Eerik Rummo – Keel ja Kirjandus 2003, nr 4, lk 298–307
Artur Alliksaare kiri EK(b)P Keskkomitee sekretärile – Tuna 2004, nr 3, lk 83–85 (Madis Kõivu kommentaar lk 86–87)
Eino Lainvoo, “Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris”; järelsõna: Ain Kaalep – Looming 2011, nr 10, lk 1386–1408
Artikleid
Janika Kronberg, “Alliksaare akadeemia” – Postimees 13. 9. 1997, lk 15
Andres Ehin, “Pillaja? Prohvet? Maagiline mängur igatahes!” (koondkogu “Päikesepillaja” arvustus) – Eesti Päevaleht 13. 9. 1997, lk 8
Aivar Kull, “Ammendamatu Alliksaar” (koondkogu “Päikesepillaja” arvustus) – Tartu Postimees 16. 4. 1998, lk 4; ilmunud ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, Tartu 2005, lk 116-118
Janika Kronberg, “Luuletaja kestev elu” (Alliksaar 80) – Postimees 15. 4. 2003, lk 16
Aivar Kull, “Armastuse psühholoog” (valimiku “Alliksaar armastusest” arvustus) – Tartu Postimees 15. 4. 2003, lk 2; ilmunud ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, lk 119-120
Kaido Jaanson, “Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on üksnes hetk, milles elame praegu” – Kesknädal 4. 4. 2007
Heldur Jõgioja, “Artur Alliksaart meenutades…” – Videvik 19. 4. 2007, nr 17
Aivar Kull, “Artur Alliksaart kuldab mälestuste sära” (kogumiku “Artur Alliksaar mälestustes” arvustus) – Tartu Postimees 31. 10. 2007, lk 5
Moja Konno, “Alliksaarest Alliksaart nägemata” (artikli lõpus) – Kultuur ja Elu 2010, nr 4, lk 51–52
Aivar Kull, “Põhjalik pilguheit luuletaja elurajale” (Margit Mõistliku elulooraamatu arvustus) – Tartu Postimees 20.1.2012, lk. 5

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Jaan Kaplinski

5. apr. 2013 at 3:53 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

jaan kaplinski

Jaan Kaplinski (1941) – eesti kirjanik ja tõlkija.

Katkend: “Paralleele ja parallelisme”, Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 131-137.

Selline mõtlemine, püüd teadvust tühjendada, puhastada kõigest, mis tema algset puhtust-tühjust täidab,  ja hägustab, on äärmiselt omane buddhistlikule praktikale, mille tuumaks on meditatsioon. Meditatsiooniks nimetatakse küll õige mitmekesiseid tegevusi ja meeleseisundeid. Nii on meditatsioon katoliku müstilises praktikas tähendanud enamasti midagi muud kui buddhismis või taoismis. Kaug-Idas tähendab meditatsioon kõigepäält väljumist kommunikatiivsest seisundist, kui selles ollakse. On loomulik, et meditatiivses, mittekommunikatiivses kultuuris on see hõlpsam. Edasi peab inimene jõudma vabanemiseni oma kujutluste meelevallast, meel peab saama tühjaks, mis ei tähenda tingimata täielikku kujutluste-mõtete hääbumist, vaid teadlikkust sellest, et peale kujutluste on olemas midagi muud, midagi, mis ei ole märgiline, mida võib nimetada tühjuseks, puhtaks teadvuseks, vaikuseks, sisemiseks rahuks. Need on metafoorsed väljendid, mis ei suuda tegelikult kirjeldada kirjeldamatut, kõigest märgilisest väljas-olemise, eemal-olemise kogemust. Kuna inimene on märke kasutav, suuresti semiosfääris elav loom, tähendab selline meditatiivne kogemus ka väljas-olemist ise-olemisest, oma inimlikust identiteedist, oma minast, olemusest, suubumist “millessegi muusse”. Säärane minatus, isetus, sisemise tühjuse ja rahu leidmine on iseloomulik India, Hiina ja teiste hinduistliku-buddhistliku-taoistliku kultuuriga maade müstikutele, ent pole võõras ka Ida kirikule, ortodoksi kloostrimüstikale.
Häid näiteid niisugusest meditatiivsest lähenemisest meditatsioonile leiame muidugi zen-buddhismist (hiinapärasest chan). Kuulus õpetaja Lin-ji (surnud 1866) on öelnud:
Õpilased, kui te tahate saada Buddhaks, ärge jälgige tuhandeid asju. Kui mõte  sünnib, sünnib asjade paljus; kui mõte hävib, hävib asjadepaljus.  Ärgu tekkigu ükski mõte, nii ei ole tuhandetest asjadest ohtu.

Maailmas ega väljaspool maailma ei ole Buddhat ega Dharmat, nad ei saa kunagi tegelikuks ega kao kunagi. Kui nad oleksid olemas, siis üksnes nimede ja sõnade, paragrahvide ja fraasidena, mis kõlbavad ligi meelitama pisikesi lapsi. Nad on valeplaaster haiguse ravimiseks, pinnapäälsed nimed ja fraasid. Ei saa ju sõna ja fraas iseend nimetada! Teie ise, teie, kes te olete sääl minu silmade ees selgete ja elavatena, teie, kes te vaatate, tajute, kuulete, teate ja valgustate, teie panete igale asjale nime ja fraasi.

Kommentaariks: Lin-ji ütlust võib meie paradigmas tõlgendada kui üleskutset väljuda semiosfäärist, vastandustele ehitatud märkide maailmast. Mis on kõige tõelisem: Buddha ja tema õpetus – Dharma, ei ole tavalises mõttes olemas, nad ei kuulu semiosfääri ja selkombel ei ole sõnastatavad ega kirjeldatavad.

Veel Lin-ji ütlemisi:

Buddha on meie meele puhtus, Dharma on meie meele kirkus, Tee on tema puhas sära, mis valgustab kõike takistamata. Kolm on üks: need pole muud kui tühjad nimed, neil ei ole iseendas mingit eksistentsi.

Kõige mõtlemise peatamine (võiks tõlkida ka maharahustamine, raugemine) on see, mida kutsun virgumise puuks, võimetust peatada mõtteid kutsun teadmatuse puuks.

Mõned näited ortodoksi kiriku müstilistest õpetustest, mis minu meelest samuti selgelt viitavad vajadusele astuda välja kommunikatiivsusest, märkide maailmast oma meelepuhtusse, sisemisse vaikusse (kreeka keeles hesychia).  Sellist müstikat nimetataksegi hesühhasmiks, vaikusemüstikaks.
Ortodoksi kiriku müstikute õpetused on koondatud antoloogiasse, mis kannab nime Filokalia.
Erakmunk Nikeforos (surnud 1340) on õpetanud:

Mõned pühad on kutsunud tähelepanelikkust (prosoche) meele kaitsmiseks, mõned südame valvamiseks, mõned hingekarskuseks, mõned meele vaikuseks ja mõned veel teiste nimedega.

Kuulus teoloog ja müstik Gregorios Palamas (surnud 1359) kirjutab:

Neile, kes on otsustanud vaikuses jälgida iseend, on kasuks, kui nad püüavad pidada meele kehas. – Kui meel näeb iseennast, tuleb ta tagasi iseendasse ja toimib iseendast.

Niketas Stithatosest (elas XI sajandil):

Selline kallis asi on meele kaitsmine ja Jeesuse Kristuse appikutsumine, see tähendab pidev südame sügavusse vaatamine, pidev meele vaigistamine isegi sellistest mõtetest, mille sisu paistab õige, ja püüd püsida tühjana mõtetest, et röövlitel ei oleks peidupaika.

Sellised buddhistlikud ja kristlikud õpetussõnad pole mõeldud filosoofiliste väidetena ja neid ei tohi sellistena võtta, nad on ikkagi vaid instruktsioonid meditatsiooniharjutusteks. Meditatsiooni tuuma püüdsin eelpool võimaluse piirides seletada. Kuigi on vale kujutada, et on olemas mingi predefineeritud meditatsioon, midagi, mille sisu ja tähendus on kindlalt antud ning olemas ja mis me peame avastama. Meditatsioonil on veelgi üks huvitav aspekt: nimelt võib meditatsioonis näha inimese mõne ajufunktsiooni väljalülitamist või desaktiveerimist. Kui meie mõtlemine, eriti keeleline mõtlemine on seotud aju uuemate piirkondade (neocortex) toimimisega, siis siin, meditatsioonis toimiks otsekui omamoodi regressioon: inimene taandub oma inimeseks-olemisest, oma sotsiaalsusest, märkidega opereerimisest ja leiab rahu, vaikuse mingis olemisviisis, mis võiks ehk olla lähedal teiste loomade omale. Idealistlikumalt mõeldes võiksime muidugi väita ka, et mediteerides jõuame mingile inimesest “kõrgemale” (kasutan siin rõhutatult jutumärke) tasemele, kus ehk avastame taas mõned psüühika omadused, mis ajukoore intensiivse talituse tõttu on alla surutud, rikkudes sellega meie psüühika tasakaalu. Selline evolutsioonilisse mõtlemisse väärtusastmestiku (“madalam” ja “kõrgem”) sissetoomine ei ole minu meelest mõistlik, kuigi mitmesugused uue aja kvaasiteoloogiad (teosoofia, New Age) on seda ohtralt kasutanud. Samas ei ole mõte sellest, et loomad võivad olla mõnes mõttes inimestest täiuslikumad, isegi lähemal “jumalikule täiusele” võõras sellelesamale ortodoksi kloostrimüstikale, mille kõige edukamaks tutvustajaks on olnud Dostojevski, näiteks ühe oma romaani Vennad Karamazovid ühe tegelase, vanakese Zossima suu läbi, kes loomadest räägib nii:

Inimene, ära sea end uhkelt loomadest kõrgemale: nemad on patuta, sina aga oma suuruses reostad maad oma ilmumisega temale ja jätad oma roojase jälje enda järele – kahjuks peaaegu igaüks meist.

On loomulik, et nii chan-buddhisti ja ortodoksi munga meditatsiooniharjutustes pole kohta mõtetel alamast ja ülemast, madalamast ja kõrgemast. Need mõtted tuleb heita kõrvale, nagu kõik muudki. Kõrvale tuleb heita ka mõte sellest, et mediteeritakse ja selle meditatsiooni mõeldavast eesmärgist. Parafraseerides mahajaana mõttekäike võiks öelda, et tõeline meditatsioon ei ole meditatsioon ning just sellepärast ta on meditatsioon.
On huvitav, et ülaltoodud müstikute õpetussõnades esitatule lähedast suhtumist leiame Euroopas rohkem alles XX sajandil. Siin on oluline kindlasti Ludwig Wittgenstein oma lähenemisega filosoofiale ja müstikale. Kui noor Wittgenstein räägib, et maailma nägemine tervikuna on müstiline ja kasutab hiinlase Zhuangzi taolisi võrdlusi, siis vanem Wittgenstein on kirjutanud, et filosoofia eesmärk on “rahu mõtetes” (Friede in den Gedanken), miska ta peaaegu tsiteerib hesühhaste. Ma usun, et Wittgenstein tundis Zhuangzi tekste, mis tema noorusajal olid Saksamaal päris populaarsed ja mida on tsiteerinud filosoof Fritz Mauthner, kelle kirjutisi Wittgenstein tundis. Ent pole võimatu, et Wittgensteini on mõjutanud mõned vene kirjanduse kaudu temani jõudnud ortodoksi kloostrimüstikute õpetused, millega ta võis tutvuda juba nimetatud Dostojevski teoste kaudu. On teda, et Wittgenstein oskas lugeda vene keelt, austas väga Leo Tolstoid ja luges originaalis Dostojevskit. Nii või Wittgensteini vaimsete isade hulka võibolla arvata ka Dostojevski ideaalvanakese Zossima.
Ortodoksi müstikas avalduv selge kallakmeditatiivsusse, vabanemisse mõtetest ja loomulikult ka sõnastatud mõtetest leiab vahest kõige varasema väljenduse kuulsa filosoofi Dionysios Areopagita (või korrektsemalt Pseudareopagita) müstilises filosoofias. Dionysiose järgi ei saa Jumalast öelda midagi positiivset, saab öelda ainult seda, mida Jumal ei ole. Jumalast saab rääkida ainult eituse keeles ja Jumal on üle igasuguse kirjelduse ning ka inimliku mõistmise. Sellist viisi Jumalast rääkida nimetab Dionysios ja temast alguse saanud traditsioon “apofaatiliseks teoloogiaks” vastandina jaatusi, positiivseid Jumala iseloomustusi kasutavale “katafaatilisele teoloogiale”.

Tunnustused
Juhan Liivi luuleauhind (1968)
Eino Leino auhind (1992)
Riigivapi IV klassi teenetemärk (1997)
Riigivapi III klassi teenetemärk (2006)
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia (2009)
Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia (2010)
Juhan Liivi luuleauhind (2012)
Teosed
Luule
Jäljed allikal (1965)
Kalad punuvad pesi (1966)
Tolmust ja värvidest (1967)
Valge joon Võrumaa kohale (1972)
Ma vaatasin päikese aknasse (1976)
Uute kivide kasvamine (1977)
Raske on kergeks saada (1982)
Tule tagasi helmemänd (1984)
Õhtu toob tagasi kõik (1985)
Käoraamat. Luulet 1956-1980 (1986)
Hinge tagasitulek (1990)
Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989 (1991)
Mitu suve ja kevadet (1995)
Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995-1997 (1998)
Sõnad sõnatusse (2005; eesti ja vene keeles)
Vaikus saab värvideks (2005)
Teiselpool järve (2008)
Proosa
Kust tuli öö (1990)
Teekond Ayia Triadasse (1993)
Jää ja Titanic (1995)
Silm / Hektor (2000)
Kevad kahel rannikul ehk Tundeline teekond Ameerikasse (2000)
Kajakas võltsmunal (2000)
Isale (2003)
Seesama jõgi (2007)
Jää … (2009)
Näitekirjandus
“Neljakuningapäev” (lavastatud aastal 1977)
“Liblikas ja peegel” (kirjutatud aastal 1980)
Lasteraamatud
Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
Udujutt (1977)
Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
Jänes (1980)
Jalgrataste talveuni (1987)
Kaks päikest (2005)
Põhjatuul ja lõunatuul (2006)
Artiklid ja esseed
„Poliitika ja antipoliitika” (1992)
„See ja teine” (1996)
„Võimaluste võimalikkus” (1997)
„Usk on uskmatus” (1998)
„Kõik on ime” (Sarjast “Eesti mõttelugu”) (2004)
“Paralleele ja parallelisme” Tartu Ülikooli Kirjastus 2009

Linke
Isiklik veebileht http://jaan.kaplinski.com/
Sven Vabar “Selline vastaline koer” Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 10/2004, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/jaankaplinski.htm
Külli-Riin Tigasson, Janek Salme. Jaan Kaplinski: eestlased – Euroopa ebausklikud, EPL, 23. detsember 2008, http://www.epl.ee/news/arvamus/jaan-kaplinski-eestlased-euroopa-ebausklikud.d?id=51153433
Kaarel Kressa. Kaplinski: ka lollust võiks uurida EPL.ee, 6. märts 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/kaplinski-ka-lollust-voiks-uurida.d?id=51161255
Sven Vabar “Jaan Kaplinski ja fantastika” Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 4/2009, http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/jaankaplinskifantastikast.htm
Kaarel Kressa, “Jaan Kaplinski vaatab vahelduseks maailma looma perspektiivi kaudu”, Eesti Päevaleht, 24. juuli 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/jaan-kaplinski-vaatab-vahelduseks-maailma-looma-perspektiivi-kaudu.d?id=51174075
Andreas Ventsel. Kaplinski paigalseis, Sirp, 13. november 2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9705:kaplinski-paigalseis&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3275
Margus Mikomägi. Jaan Kaplinski Hiina puhvaika ja Vene viltidega Eesti talves, Maaleht, 31. detsember 2009, http://paber.maaleht.ee/?page=Elu&grupp=artikkel&artikkel=16370
Erik Rand: Eestlastel on säilinud oskus rasked ajad üle elada, epl.ee, 1. jaanuar 2010 (intervjuu), http://www.epl.ee/news/arvamus/eestlastel-on-sailinud-oskus-rasked-ajad-ule-elada.d?id=51185484
Joonas Hellerma. Vaimsuse ajatu seadus Kaplinskis Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2011
http://www.epl.ee/news/kultuur/vaimsuse-ajatu-seadus-kaplinskis.d?id=51291060

Püsiviide Lisa kommentaar