Hella Wuolijoki
21. juulil täitub soome-eesti kirjaniku Hella Wuolijoe sünnist 120 aastat (1886-1954). Tähistamaks seda sündmust ilmus äsja meie raamatupoodide lettidele kirjaniku lapselapse Erkki Tuomioja raamat oma vanaemast ja vanatädist “Õrnroosa”, alapealkirjaga Hella Wuolijoe ja Salme Tutti elu revolutsiooni teenistuses.
Erkki Tuomioja “Õrnroosa”, Tallinn 2006, Varrak (tlk Riina Jesmin)
Katkend eessõnast “Õrnroosale”:
Hella Wuolijoe elust on palju kirjutatud ja tema kui kirjaniku teoseid on analüüsitud lugematutes väljaannetes. Tema viis mälestusteraamatut on tõlgitud mitmesse keelde ja näidendeid on mängitud enamateski keeltes, nende seas inglise keel. Tema rahvusvaheliselt tuntuim näidend “Herr Puntila und sein Knecht Matti” (Härra Puntila ja tema sulane Matti) on kirjutatud kahasse Bertold Brechtiga, kusjuures kaks näitekirjanikku jagasid honorari omavahel võrdselt. Sellegipoolest peetakse näidendit väljaspool Põhjamaid tavaliselt Brechti tööks ning lisatakse parimal juhul vaid kõrvalmärkusena, et see põhineb Hella Wuolijoe jutustatud lool. Brecht oli muidugi kuulus selle poolest, et pruukis volilt teiste autorite töid omaenda tarbeks vaevumata neid mainimagi.
Hella Wuolijoki oli minu vanaema, kuid see raamat pole sugugi minu mälestutse kogu. (…) Minu huvi Wuolijoe ja tema õe Salme Tutti vastu on esmajoones ajaloolase oma. (…)
Erkki Tuomioja, 31. märts 2006 Helsingis
Katkend Erkki Tuomioja “Õrnroosast”:
Pikk hüvastijätt Eestiga
Esialgu polnud tal lausa kavas Soome jääda. Eestlase Hella Murriku – Soomes liitis ta oma eesnimele “H” – soomlaseks saamine oli järkjärguline protsess. Tema abiellumine Sulo Wuolijoega 1908. aastal oli üks verstapost sel teel, kuid vahest veelgi tähtsam oli see, kui ta hakkas oma näidendeid eesti keele asemel soome keeles kirjutama. Nii et kui Helle Murrik 1905. aasta detsembris Peterburis Tõnissoniga kokku sai ja sealt Eestisse sõitis, kõhkles ta ikka veel kahe kodumaa ja kahe elu vahel.
Detsembrikuine Eestis käik leidis aset dramaatilistes tingimustes. Venemaa keiserliku laevastiku häbistav lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas oli tsaari autokraatia nõrkuse paljastanud. 1905. aasta revolutsiooniline liikumine, mis sai alguse jaanuarikuus Peterburis, oli Venemaal pärast seda, kui tsaar oli lubanud korraldada Riigiduuma valimised ja kehtestada näiliselt konstitutsioonilise korra, juba taanduma hakanud, kuid levis ikka veel Vene impeeriumi äärealadele. Eestis ja Lätis võttis see iseäranis ägeda pöörde, kuna olukorda teravdasid rahvuslikud vastuolud. (…)
Need oli ka esimesed jõulud, mida terve Murrikute pere ei veetnud üheskoos. Neljateistkümneaastane Leo oli Pihkvas vene gümnaasiumis, kuhu vanemad õed olid tõrkuva poisi üheskoos viinud. Kohal polnud ka Salmet, kes oli seitsmeteistkümneaastaselt sõna otseses mõttes Puškini-nimelisest gümnaasiumist jalga lasknud, et Moskvas iseseisvat elu elada. Pere polnud temalt Moskvast teateid saanud ja oli tema pärast arusaadavalt mures, kuna ta oli ka seotud Moskvas käiva võitlusega. Sel ajal kui õdede teed lahku läksid, oli Salme ikka veel Leo Tolstoi pooldaja. Tema ootamatu Moskvasse pagemine ei tulenenud seotusest põrandaaluse revolutsioonilise tegevusega. See, mis talle tõuke andis, oli rohkem reaktsioon Tartu intellektuaalsete ringkondade üpris ebatolstoilikule ja hedonistlikule õhustikule. Kuid Moskvas muutus Salme radikaalsemaks ja tal võis tudengite revolutsioonilise liikumisega sidemeid olla. Kas sellega kaasnes ka bolševike parteisse astumine, nagu tema kommunistliku eluloo kinnituseks väidetakse, on ebaselge ja ebatõenäoline.
Oli üsna suur saavutus, et ta sai sisse Moskva Katariina II gümnaasiumisse ning suutis end ühes riigi kõige kallimas koolis käies ülal pidada jõukate perede vähem andekatele õpilastele eratundide andmisega. Ka tema sai pärast lõpueksamite sooritamist kuldmedali ja pääses tänu selle Moskva ülikooli.
Ehkki mõnda aega tunti muret, kuna Salmelt polnud Moskvast mingeid teateid, polnud tal vähimatki kavatsust perekonnaga suhteid katkestada. 1906. aasta suvel naasis ta Valka, nagu ka Hella. Kord tekkis tüli isaga, kuna õed keeldusid luterlikku armulauda vastu võtmast, ja Ernst Murrik lõi Salmet vihahoos ning oli siis mitu päeva tusane, kuid vahejuhtum möödus ega jätnud püsivat vimma. Hella jätkas vaidlusi Tõnissoniga ning oli põgusalt seotud eesti sotsialistidega ja revolutsionääridega, kuid peamiselt keskendus ta enne Helsingisse naasmist õpingutele ja kirjandustegevusele.
Murrikute pere elustiilis ja vaadetes valitsesid suured erinevused. Ernst Murrik jäi liberaalist vabamõtlejaks, kes luges kriisihetkedel Immanuel Kanti, samal ajal kui Kadri Murrik leidis pigem tröösti piiblist. Hella jäi küll luteri kiriku liikmeks, kuid temast kujunes vabamõtlejast marksist, kes, ehkki ta kunagi kommunistliku partei liige ei olnud, pooldas Stalinit, harrastades samal ajal kõige kodanlikumat elustiili. Salmest sai täiskohaga Kominterni agent ja eluaegne ustav kommunist. Hellast sai Soome kodanik ja uue kodumaa parlamendi liige, samal ajal kui Salmest, kes oli mõne aasta Soome kodanik, sai Ühendkuningriigi alam.
Nooremad võsud hoidsid poliitikast eemale. Leol polnud intellektuaalseid pürgimusi ja temast sai Vene armee ohvitser ning hiljem Eesti kaitseväe kapten. Ta abiellus Soome päritolu venelanna Kleopatra (Ljalja) Norlanderiga, kellega tal oli kaks tütart. Ljalja ja Hella suhted polnud sõbralikud, kuid Salme meelest oli ta Leole hea naine. Ehkki pole ühtegi kirjalikku allikat, mis viitaks nende osalemisele poliitikas, jälgis politsei Ljaljat 20. aastatel tema seotuse tõttu kahtlase Medea kompaniiga (vt. lk 165).
Kapten Murrik sõjaväes silma ei paistnud ja tema paberitest nähtub, et teda karistati korduvalt väikeste ja enamasti alkoholiga seotud üleastumiste eest. Tema sõjaväelasekarjäär lõppes 1928. aasta suvel, kui ta leiti süüdi olevat väikeste summade näppamises oma relvakaaslaste tagant ja mõisteti kaheks aastaks vangi, millega kaasnes degradeerimine. Sellesama aasta novembris asendas valitsus, mida toona juhtis Tõnisson, pooleaastase tingimisi vangistusega. Kaks nädalat enne selle otsuse langetamist oli Hella Wuolijoki Tõnissonile ajaloost kirjutanud ja küsinud, kas too saaks karmi karistust leevendada. Seda, kas Leo Murriku karistust oleks kergendatud ka selle sekkumiseta, on võimatu teada saada, kuid Hella Wuolijoki avaldas kirjas Hilda Tõnissonile tänu. Leo Murrik ja tema pere talusid Eestis Teise maailmasõja raskusi, kuni kolisid 1944. aastal taas Hella abiga Soome, kus Leo 1952. aastal suri.
Mimmi läks Salme jälgedes Moskvasse õppima ning lõpetas samuti gümnaasiumi kuldmedaliga. Ta naasis Eestisse, kus teenis elatist saksa keele õpetamisega, abiellus Karl Mitiga ja sai kaks last. Tema abikaasa kadus, kui Eesti sovetiseeriti, ja Mimmi leidis pelgupaiga Rootsis, kus ta 1983. aastal suri. Hella Wuolijoki pühendab talle oma mälestustes ainult viis rida ning iseloomustab teda, kui “äärmist konservatiivi” ja antikommunisti.
Noorim õde Niina – pere neljas kuldmedaliomanik – oli andekas klaverimängija, lõpetas Moskvas sellesama gümnaasiumi mis Salme, õppis Helsingis muusikat ja andis kontserte ning õpetas Tallinna konservatooriumis. Hella Wuolijoki kirjeldas teda kui iludust, kes pani tänaval kõndides mehed endale järele vaatama. Mõne allika väitel abiellus ta kolm, mõne väitel neli korda, lisaks oli ta veel avalikult kihlatud seitsme mehega. Lapsi tal ei olnud ja ta oli ainus pereliige, kes suri oma sünnimaal Eestis, 1947. aastal.
Kõik Murrikute lapsed pidasid kogu elu üksteisega ja vanematega sidet. Kõige lähedasemad suhted valitsesid alati kahe vanema õe Hella ja Salme vahel, kellest olid juba enne 1914. aastat saanud ka soomlased. (…)
Hella Wuolijoe loomingu eestindusi:
“Minust sai ärinaine, ehk, Valge vares” 1908-1918, Tallinn, Eesti Raamat 2004 (tlk Endel ja Meelik Mallene).
“Koolitüdrukuna Tartus” 1901-1904, Tallinn, Eesti Raamat 1995, ka “Loomingu Raamatukogu” 1986 (tlk Linda Viiding).
Niskamäe näidendite tsükkel
“Niskamäe noorperenaine” (1940)
“Niskamäe Heta” (1950)
“Niskamäe naised” (1933)
“Niskamäe leib” (1938)
“Mis nüüd, Niskamäe?” (1953)
Linke Hella Wuolijoe kohta:
http://www.ala.edu.ee/wuolijoki.html
http://www.hauho.fi/nettihella/
http://www.kirjasto.sci.fi/hellawuo.htm
http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=4303
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?1264
Nädala autor 