Nirti
Foto: Kristjan Teedema, Postimees
Nirti (Triin Põldra) s. 1988 – eesti noor kirjanik ja blogija. Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna poolt väljaantud Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat 2010. Auhind antakse välja 23. novembril, Betti Alveri sünniaastapäeval, aasta jooksul ilmunud silmapaistva debüütteose autorile.
Katkend: Nirti „Ja anna andeks meile meie võlad…“, Petrone Print 2009, lk 108-112.
***
Augustikuu saabus ladiseva vihmaga, külmade tuuleiilidega ja harjumatult vara kolletavate kaselehtedega. Olin siin viibinud kaks nädalat, selle aja jooksul polnud ma teinud muud kui jalutanud, lugenud ja mööda Emajõge paberlaevukesi allavoolu saatnud. Ma olin harjunud üksindusega ja summutatud helidega, mis kaasnes teiste inimeste minu lähedal elamisega.
Ma teadsin, et Berta Kuusik ostab igal reedel endale pudeli veini lähedal asuvast toidupoekesest ja joob seda ilmselt tühja kõhu peale, sest reedeti ei levinud koridoris praadimislõhnasid. Läbi akna piiludes olin ma näinud teda joomas, rumalavõitu ilmega laial näol nukker rahu. Mõnikord kuulas ta vanaaegseid vinüülplaate, igatsust tekitavad valusad helid kõlasid läbi praokil köögiakna siis ka minuni.
Ma olin harjunud kõrvalkorteris elava noorpaarikese lakkamatu karjumise ja tülitsemisega, nad võisid pihta hakata ükskõik mis kellaajal, peamiselt siiski öösiti. Ma õppisin oma peas naise kiledat häält ja mehe bassihäälel kuuldavale toodud järske röhatusi omavahel kokku sulatama, ja sellest sai iga kord ühtemoodi kõlav ja veidi kakofooniline muusika, mis lõppes alati ja vääramatult hääleka seksimisega.
Ma olin harjunud vastaskorteris elava naisterahva haleda nutmisega, mis segunes tema väikese lapse nõudliku ja jonnaka kisaga. See nutt lõppes kui noaga lõigatult õhtul, kui pereisa koju tuli. „Kas minu ema nuttis üksinduses?“ mõtlesin.
Jalutasin ühel õhtul mööda jõekallast kodu poole ja silmitsesin voolavat jõge. Ma tundsin vajadust voolavasse veemassi loopida oksi, kivikesi või kirjutada valgele paberilehele mõned tühised read, voltida sellest laev ja saata see allavoolu. Ma andsin endale aru, et ilmselt ei jõua mu laevuke linnast väljagi, aga hea oli vaadata pisikest valget täppi, mis minust üha kaugemale sõitis, kandes endas pisikest aaret.
Kõndisin nüüdki jõe äärde ja istusin betoonile maha, jalad üle serva vee poole rippumas. Õngitsesin seljakotist oma pliiatsi ja kaustiku, rebisin sellest välja paberilehe ja jäin ööpimeduses tumehallina tunduvat paberilehte vaatama, kuid midagi ei tulnud pähe. Joonistasin ühe ringi ja siis poolitasin selle ringi ühe paksu joonega. Voltisin osavate liigutustega laevukese, kirjutasin väriseva käega sellele peale „TMS Lilit“ ja viskasin paberlaeva jõkke, tuiutades pilguga nii tuttavlikku, kergelt hüplevat ja ebakindlat viisi, millega see hakkas allavoolu purjetama.
„Kas noor daam ei tea, et prahi jõkkeloopimine on keelatud?“ uuris minult madal naishääl pilkamisi. Ehmusin ja tundsin tuttavaid nõelu käsi torkimas.
„Ma ei visanud jõkke prahti,“ ütlesin jahedalt ja lootsin, et võõras naine läheb minema ega tülita mind enam kauem. Ma ei olnud kindel, kas ma suudan ennast takistada teda lihtsalt jõkke lükkamast, kui ta peaks olema üks neist moraalijüngritest, kes luuravad ringi ja vaid otsivad võimalust kellelegi kõrri karata.
„Ahaa, no kui polnud praht, siis on muidugi teine lugu,“ arvas võõras. Ta istus minu kõrvale maha ja riputas oma jalad samamoodi jõe kohale kõlkuma. Pöörasin esimest korda oma näo tema poole ja silmitsesin naist pahuralt. Kelleks kuradiks ta ennast õige peab? Naine oli noor, üsna nägus ja tundus kuidagi tuttavana.
„Ma olen Anne,“ ütles ta pärast üürikest vaikusehetke. „Ma elan sinuga samas majas.“
Noogutasin selle peale, oskamata midagi muud teha. Nojah, see lilleline sitsiseelik ei saanud tõesti kellelegi muule kuuluda, olin selle seeliku serva näinud põgusalt koridoris, aga mitte kunagi naisele endale otsa vaadanud.
„Nüüd oleks viisakas enda nimi ka öelda,“ ütles ta. „Suitsu soovid?“
„Lilit.“
„Mis?“
„Lilit. Mu nimi on Lilit ja ma võtaks hea meelega ühe.“
Ta õngitses taskust kortsunud paki sigarette. Noppisin sealt seest ühe, võtsin armulikult ka tulepakkumise vastu ja tõmbasin mahvi. Oli kehv suits.
„Oli asja ka?“ küsisin lõpuks, et vaikust murda. Tahtsin püsti tõusta ja hullunult kätega vehkides ära joosta situatsiooni eest, mis tundus mulle lihtsalt tobe ja ebamugav. Ma ei tahtnud suhelda, tol hetkel mitte. Ma olin alles õppimas iseendaga suhtlema, nüüd pidin seda tegema ka selle hipilikku seelikusse riietatud naisega.
Anne muigas ja hoidis oma suitsu naljakalt pöidla ja kahe sõrme vahel, justkui ta oleks selle äsja maast üles korjanud ja ei teaks nüüd, mida sellega pihta hakata.
„Sa hoiad kogu aeg omaette, lausa naljakas vahel vaadata. Silmad maas, õlad längus, hiilid mööda tänavaid ja seinaääri ringi. Ma ikka vahetevahel näen sind aknast.“
Solvusin, aga ei näidanud seda välja.
„Ma kõnnin mõnikord siitkaudu töölt koju ja olen sind ennegi näinud. Mis värk sul selle paberist paatidega on?“
„Down Time`s quaint stream, without an oar we are enforced to sail,“ tsiteerisin hajameelselt ammuloetud luuletust ja tundsin ühtäkki robustset vajadust talle kõik näkku paisata, künda tema ees lahti mõtete, hirmude ja soovide allavoolu saatmise tagamaad ning lasta tal künnivaresena selle kõige seest pooleks rebitud usse noppida.
Ma ei teinud seda.
„Emily Dickinson,“ teatas see hirmus naine luulereale rahulolevalt vastuseks ja ma jäin teda rabatult vaatama, mispeale ta ootamatult naerma puhkes . „Emily Dickinson, noh. Ma tegin temast lõputöö eelmisel aastal ja see luuletus meeldis mulle ka. Kuule, külm on, kas lähme kodu poole ja pakun sulle tassi midagi sooja? Räägib sõna juttu ka, otsib midagi süüa kapist. Sa oled nagu nälginud vares.“
Ma tahtsin.
***
Anne elas tillukeses kahetoalises korteris, millesse ma armusin niipea kui seda nägin. Seintel rippusid pildid elevantidest, mandalatest, erinevatest india jumalustest. Nurgas mängis vaikselt päevinäinud muusikakeskus uinutavaid helisid ja üle kõige haaras mind endasse lõhn. Anne korterit täitis selline imeline, rammus ja samas nii habras lõhn, et ma olin kogu aeg oma hingamisest teadlik.
„Viiruk,“ teatas ta rõõmsalt. „Loodan, et sind ei häiri.“
„Ei häiri.“
„Kohvi? Teed? Mul on rohelist ja musta. Mingid vaarikavarred on ka kuskil. Väga ei soovita.“
„Rohelist teed, palun,“ ütlesin viisakalt ja hakkasin toas ringi vaatama. Suurem tuba teenis elu- ja söögitoana, väiksem oli ilmselt magamistuba. Elutoast viis ukseava miniatuursesse kööginurka, kus Anne ringi tuuseldas, kappe avas ning kõmakate saatel jälle sulges.
„Vanainimese pea,“ naeratas ta vabandavalt ja vaatas uurivalt ühte riidest kotti. „Nii, siin. Parim roheline tee üldse, paar kuud tagasi tõin neid mitu kotitäit Hiinast. Kas sa kunagi pikemalt ka räägid?“
„Mis?“
„Pikemalt ka räägid. Tead küll, sõnad, laused, mitu lauset. Kokku moodustub tekst.“
„Mõnikord räägin,“ ütlesin ja tundsin ennast totakalt.
Ta pani vee keema ja ümises vaikselt muusikale kaasa, istusin elutoa akna all pikale kandilisele puust kastile ning vaatasin aknast välja. Anne aknad avanesid tänavale.
„Siin on ta istunud ja mind silmadega jälginud, kui ma olen jalutama läinud,“ mõtlesin hajameelselt ja surusin näpu vastu aknaklaasi, kus selle ümber tekkis kiiresti valge halo.
Mu nina ette lükati kõrvata valge tass. Võtsin selle tänulikult pihku, õnneks ei kõrvetanud väga. Tee oli mõrkjas, aga ma ei julgenud suhkrut ega mett paluda. Äkki ei jooda rohelist teed suhkruga? Äkki ma eksin mingisuguste ulmeliste teereeglite vastu ja teen ennast lolliks? Oli suhkrutagi maitsev, tegelikult.
„Mis sinu lugu siis on?“
Linke
„Betti Alveri kirjandusauhinna pälvis Nirti“, Postimees 23.11.2010
http://www.tartupostimees.ee/?id=346429
Kalev Kesküla „Vilunud lausetega noor kirjanik Nirti“, Eesti Ekspress, Areen 09.01.2010
http://www.ekspress.ee/news/areen/tulevikutahed/vilunud-lausetega-noor-kirjanik-nirti.d?id=28352925
Raimu Hanson „Valus elu andis andis aluse raamatuks“, Tartu Postimees 25.11.2010
http://www.tartupostimees.ee/?id=347484
Toomas Vint „Nirti „Ja anna andeks meile meie võlad…“ 2009
http://toomasvint.com/tag/triin-poldra/
Nirti blogi
http://hundiorg.wordpress.com/
Jeremy Clarkson
Foto: http://www.topspeed.com
Jeremy Charles Robert Clarkson (1960) – inglise autoajakirjanik ja saatejuht BBC saatest Top Gear, mida ta juhib koos Richard Hammondi ja James Mayga. Kirjutab nädalakolumne Sunday Times`ile ja The Sun`ile.
Katkend:
Jeremy Clarkson „No tule taevas appi!“, Fookus Meedia 2009, lk 122-124, lk 125-126.
Vandenõu külmetuse ravimata jätmise vastu
Ma olen kohutavalt haige. Nina jookseb, kurk valutab, mind piinab vastik turtsuv köha ja iga paari minuti tagant täituvad mu silmad veega – mul on kõik sümptomid, et osaleda veenvas Lemsipi siirupi telereklaamis. Nii et nüüd väidavad kõik maailma naised, et mull on gripp. Ei, mul ei ole. Mul on külmetus.
Gripp, olen ma alati arvanud, on töölisklassi nimme loodud leiutis, et vabandada välja paaripäevased töölt puudumised. „Ma ei tule täna tööle, sest ma olen külmetanud“ kõlab pisut homolt. „Ma ei tule täna tööle, sest mul on gripp“ kõlab palju mehelikumalt ja metsikumalt.
Aga sisuliselt võite sama hästi öelda, et ei saa täna tööle minna, sest teile on vähk külge hakanud. Kui teil on gripp, tuleb USA merejalavägi, süstib plasmat ja võtab maksast mõned proovid ning saadab need Atlanta biokeemiarelvakeskusesse.
Kui nemad on lahkunud, saabuvad kaitseministeeriumi tuuma-skafandritesse riietunud ametnikud ning uurivad, kas olete puutunud kokku Hiina kanade, Vietnami luikede või Saksa sõduritega. Ja kui nemad lahkuvad, te surete. Gripp on vastik ja kui te väidate niisama nalja pärast end seda põdevat, olete lihtsalt naeruväärne.
Minu külmetus on muidugi kohutavaim, mis maailmas nähtud, ja siin istudes ning kolumnit kirja pannes trotsin ma kogu arstiteadust.
Põhimõtteliselt olen ma surnud.
Kui tahaksite eemaldada mu organid ja jagada nad laiali põduratele lastele, siis seaduse järgi on teil selleks õigus.
Ja kui ma siin niimoodi värisen ning peavalu ja kõditava köha käes virelen, mõtlen ma, kas sellele kõigele pole tõesti ravimit. Kas me tõesti ei peaks olema juba mõne sellise loomise lähedal…
Sadu aastaid arvasid inimesed, et külmetuse saab külmast. „Sa saad sealt väljast surmatõve külge,“ ütlesid inimesed keset 18. sajandi suuri tuiske.
Alles 1920ndatel jõuti järelduseni, et külmetus on lihtsalt viirusinfektsioon, väike vastik vennike, mis tungib kehasse, paljuneb ja paneb aevastama, nii et miljonid tema vennikesed saaksid söösta kõigi viie meetri raadiuses olevate inimeste ninadesse ja silmadesse.
Sellest ajast saati oleme astunud Kuule, leiutanud stereo, mõelnud välja kiiruskaamerad ning loonud kiirnuudlid. Aga ikka ei tea mitte keegi, kuidas hoida eemal külmetusviirust.
Kui AIDS tuli, suutis Elton John panna kümne minutiga püsti heategevusorganisatsiooni ja klõbistas klaveriklahve Pretoriast Pontefractini, mis tähendab, et ehkki meil pole ikka päriselt rohtu AIDSi vastu, on meil ravimid, mis suudavad õudseid sümptomeid vaos hoida. Aga külmetuse vastu? Mitte vähimatki.
1946. aastal asutas valitsus Porton Downis Wiltshire`is midagi, mida kutsuti külmetuse üksusest. See viis läbi lõputult eksperimente kuni sulgemiseni 1989. aastal. Ja praegu siin istudes, kaks köögirätikut ninasõõrmetesse lükatud, soovin ma kangesti, et nad oleksid oma tööd jätkanud.
Ameerika haiguste kontrolli ja ennetamise keskus on vapustavalt hästi rahastatud organisatsioon. Nad uurivad ebolat ja päris grippi ja kõiki neid teisi eriti vastikuid viiruseid, mis võivad inimesed maamunalt pühkida, kui need kord lennukisse pääsevad. Ja kas teate, mis nõu nad annavad inimestele, kes ei taha külmetust? Peske käsi alkoholiga.
Ma hakkan juba vaikselt kahtlustama, kas selliseid soovitusi andvad teadlased pole mitte needsamad, kelle nüüd on alla neelanud põnev ja glamuurne roheline liikumine; et seesama doktor, kes oleks võinud leiutada külmetusravimi, istub nüüd kuskil Kanada ranniku ääres jääpangal ja vahib jääkarusid.
Või äkki arvas ta, et kuskil külmas Cardiffi pärapõrgus viiruste sees virelemise asemel on hea mõte suunduda Sohosse ja hakata Lemsipi reklaamnäoks.
Ma muretsen selle asja pärast täpselt samamoodi nagu Concorde`i kaotamise pärast.
Inimeste loomuses ei ole kord juba algatatud projektile alla vanduda, aga praegu tundub mulle küll, et just seda me külmetuse puhul teeme.
Teaduslikult ei ole seda väga keeruline alistada. 1999. aastal leiutasid briti teadlased katseklaasis viisi, kuidas takistada viirusi inimeste rakkudesse tungimast. Aga kui tuli aeg teha seesama katse päris inimese nina peal, lõid nad kõik käega ja suundusid hoopis koos Greenpeace`iga nende kiirkaatritel Islandi vaalapüügilaevu piirama.
Natuke lootust siiski püsib, sest kui Groucho klubi välja arvata, põeb enamik inimesi külmetust talval. Järelikult on meil vaja sellest lahti saada ning tundub, et tänu globaalsele soojenemisele liigubki asi sinnapoole.
Oktoobri viimasel nädalavahetusel istusin ma õues, selja vaid T-särk. Ning alles nüüd, kui tuul hakkas puhuma põhjast, suutsid need viirused mu sõõrmetesse pesa teha.
(…)
Tõelised mehed ei lähe koju kell seitse
Eelmisel nädalal Glasgow`s auditooriumitäie prouadega kõneldes ütles missis Blair, et kohe tema abikaasa karjääri alguses olid tööpartei funktsionäärid Tonyle teatanud, et juhul kui ta kavatseb õhtuti kell seitse naise ja laste juurde naasta, ei jõua ta just eriti kaugele.
Cherie sõnum oli selge. Mehed peaksid veetma peredega kvaliteetaega, vaatamata sellele, kui mitut sõda nad parajasti kogemata algatavad või kui mitu politseinikku parasjagu ukse pihta taob ja raha eest tiitlite pakkumise kohta aru pärib.
Palun vabandust, aga ma lihtsalt ei taipa. Kui raudaja mees tuli jahilt tühjade kätega koju üksnes sellepärast, et lastega rohkem aega veeta, surid nad kõik nälga. Kui isapingviin tuleb kalalt tagasi vaid loivatäie lumega, sureb tema laps ja proua Pingviin valib endale järgmisel aastal uue paarilise.
See ongi probleem. Mina olen loodud küttima ja iga naist lähima mööblitüki vastu lükkama ning takka andma.
Aga evolutsioonilise nanosekundi jooksul on kõik muutunud. Pärast miljonite aastate pikkust programmeerimist öeldakse meile nüüd, et naised tahavadki abikaasat, kes hülgaks kolleegid kell seitse õhtul ja tuleks koju hõrgutavat pirukat küpsetama. See on sama kui öelda ustavale rösterile pärast eluaegset röstimist, et nüüd peab temast saama pesumasin.
Oleks, et seda rõhutaksid vaid kottisrinnalised feministid. Ei, seda teeb absoluutselt iga tüdruk puberteedist menopausini.
Eelmisel nädalal vigastas mu kolleeg James May üht trikki tehes rannet. Olles (suuremalt osalt) mees, ei teinud ta valust väljagi ja jätkas, mis pani kõiki ümbritsevaid naisi teda pidalitõbisena kohtlema.
Kui ta oleks tahtnud neile meele järele olla, oleks ta pidanud töö jätma, koju minema, müüma oma südantlõhestava loo ajakirjale OK! Ning veetma järgmised kuus nädalat kassiga filmi „Love Actually“ vaadates.
Mina tunnen uhkust, et ma ei nuta filmide lõpus – kui „Rita koolitus“ muidugi välja arvata. Aga tuleb välja, et ma peaksin. Ma peaksin lohutamatult vesistama suisa iga uudistesaate ajal.
Ausalt ka. Vaadake vaid neid filmistaare, kes tänapäeval naissoo südameid kiiremini põksuma panevad: Johnny Depp, Jude Law, Orlando Bloom. Kas nad on kütid-korilased? Laupäeva hommikul delikatessipoes nad ehk midagi korraldaksid, aga džunglis pistetaks nad nahka kümne minutiga.
1960ndatel armastasid kõik Paul Newmani ja Robert Redfordi, kes kappasid mööda Wyomingi ja tulistasid inimesi. Aga kui nad eelmisel nädalal üle pikkade aastate jälle kokku said, unustasid naised selle kõik ja rääkisid hoopis sellest, kuidas Paul on ühe ja sama naisega juba miljon aastat koos elanud ja kui head sousti ta teeb.
Ma mõtlen vahel, et kas Steve McQueenil oleks lööki, kui ta tänapäeval järsku välja ilmuks. 1960ndatel tundus ta igati omal kohal: täis vaikset, kuid jalust nõrgaks võtvat seksuaalsust, tundus ta olevat täpselt selline mees, kes suudab hobuse oimetuks lüüa, ise samal ajal Mustangi külje peal mööda San Francisco tänavaid libisedes. Kuulge, ta suutis Faye Dunaway`l püksikud vaid malet mängides jalast saada!
Kes on tema tänapäevane vaste? Polegi sellist. Stallone on haihtunud. Schwarzenegger läks poliitikasse. Gibson süütab sünagooge. Ja meie peame uskuma, te Tom Cruisei sugune päkapikk suudab vastase juukselakipudeliga maamunalt pühkida.
(…)
Eesti keeles ilmunud:
Jeremy Clarkson „Sõit on sees“, Fookus Meedia 2010
Jeremy Clarkson „No tule taevas appi!“, Fookus Meedia 2009
Jeremy Clarkson „Autode kallal“, Fookus Meedia 2009
Jeremy Clarkson, Richard Hammond, James May, „Top Geari parimad palad“, BBC Worldwide, Sonatiin 2009 (videosalvestis)
Jeremy Clarkson, Richard Hammond, James May, „Top Geari talveolümpia“, BBC Worldwide, Sonatiin 2007 (videosalvestis)
Linke:
Jeremy Clarksoni kodulehekülg
http://www.jeremyclarkson.co.uk/
TopGeari kodulehekülg
http://www.topgear.com/uk/jeremy-clarkson
Jeremy Clarkson räägib eesti keeles!. Forte. Delfi, 4.06.2009,
http://uudised.ekspressauto.ee/news/auto/article.php?id=23733333
Mida Jeremy Clarkson arvab koertest?, Postimees.ee, 7.01.2010 http://www.elu24.ee/?id=208882
Neil Gaiman
Photo: Justin Mcmanus
Neil Gaiman (10.11.1960) – inglise kirjanik, koomiksite autor ja stsenarist, fantaasia- ja science fiction-kirjanduse viljeleja. Oma töödega võitnud kõik olulisemad žanri auhinnad. Esimene edu saabus koomiksitega (tuntuim Sandmani sari). Järgnesid Terry Prachettiga kahasse kirjutatud romaan „Good Omens“ („Head ended“) ja Neverwhere. Lasteraamatutest tuintuim „Coraline“ (2002). 2008 a ilmus The Graveyard Book („Kalmisturaamat“). Gaimani tugevuseks on võime kirjutada erinevates žanrites, tema äärmiselt kirevat tegelaskonda kujutab ta väga humoorikalt.
1999. aastal ilmunud “Tähetolm” (Stardust) oli Neil Gaimani esimene romaan. Vaimukas raamat võeti fännide ja kriitika poolt hästi vastu ning on tänaseks jõudnud juba ka kinolinale.
Müüriküla seisab täna, nagu ta on seisnud juba kuussada aastat, kõrgel graniidist kaljul, mida ümbritseb väike metsane maalapp. Idas, vahetult Müüriküla külje all, on kõrge hall kivisein, mille järgi linnake oma nimegi saanud. See vana müür on laotud tahutud hallidest graniidikamakatest, ning see saab alguse metsast ja tema teine ots kaob jälle metsa. Müüris on ainult üks ava…
Siin, väikeses külakeses, kaotab noor Tristran Thorn oma südame kaunile Victoria Foresterile. Ja siin, ühel kargel oktoobriõhtul, annab Tristran oma armastatule lubaduse – tormaka lubaduse, mis viib ta läbi ainukese avause müüris, üle aasa… kõige pöörasemasse seiklusse tema elus.
Katkend Neil Gaiman „Tähetolm“, Tiritamm 2010 lk 48-52.
„Sulle naiseks?“ kordas Victoria uskumatult. „Miks peaksin ma küll sulle naiseks tulema, Tristran Thorn? Mida on sul mulle anda?“
„Sulle anda?“ ütles nooruk. „Ma annan sulle India, Victoria Forester, ja toon sulle elevandikihvu, ja pärleid, mis on samasuured kui su pöial, ja rubiine, mis on käblikumuna mõõtu. Ma lähen Aafrikasse ja toon sulle teemante, mis on kui kriketipallid. Ma leian Niiluse allikad ning annan neile sinu nime.
Ma lähen Ameerikasse, kaugele San Franciscosse, kullaväljadele, ega tule tagasi enne, kui toon kaasa sinu kaalu jagu kulda. Selle toon ma tagasi siia ja asetan su jalge ette.
Ma rändan kaugetele põhjamaadele, kui sa seda vaid soovid, ning tapan vägevaid jääkarusid, ning toon sulle nende nahad.“
„Mulle tundub, et sul läks päris hästi,“ naeratas Victoria Forester, „kuni sa jääkarude tapmiseni jõudsid. Aga olgu kuidas on, sellegipoolest ma ei suudle sind, väike talu- ja poepoiss, ning ma ei tule sulle naiseks.“
Tristrani silmad leegitsesid kuuvalguses. „Ma rändan kaugele Hiinamaale ja toon sulle sealt purjelaeva, mille vallutan piraatide kuninga käest, ning mis on täis nefriiti, siidi ja oopiumit.
Ma lähen Austraaliasse, maailma põhja,“ ütles Tristran, „ja toon sulle…Hmm.“ Ta lasi peast läbi kõik seiklusjutud, mida oli lugenud, püüdes meenutada, kas mõni nende kangelastest oli käinud Austraalias. „Känguru,“ sõnas ta. „Ja opaale,“ lisas ta. Opaalides oli ta üsna kindel.
Victoria Forester pigistas ta kätt. „Ja mida peaks ma tegema känguruga?“ küsis ta. „Me peaksime nüüd edasi minema, muidu hakkavad mu ema ja isa muretsema, kuhu ma jäänud olen, ja võivad teha mõne täiesti õigustamatu järelduse. Ma ei ole sind suudelnud, Tristran Thorn.“
„Suudle mind,“ palus nooruk. „Ma teeksin su suudluse eest kõik, vallutaksin iga mäetipu, ületaksin iga jõe, läbiksin iga kõrbe.“
Ta viipas laialt käega, näidates Müürikülale neist allpool ning öötaevale nende kohal. Orioni tähtkujus madalal idahorisondi kohal välgatas üks täht ja langes alla.
„Suudluse eest ja õiguse eest sinu käele tooksin ma sulle selle langeva tähe,“ ütles Tristran suurejooneliselt.
Ta värises. Ta mantel oli õhuke ning oli ilmselge, et ta ei saa oma suudlust, ja see tekitas temas hämmeldust. Seiklusjuttude ja romantiliste romaanide mehistel kangelastel polnud kunagi probleeme suudluse saamisega.
„Hea küll, too,“ ütles Victoria. „Kui tood, teen ma seda.“
„Mida?“ küsis Tristran.
„Kui sa tood mulle selle tähe,“ kordas Victoria, „mis just langes, mitte mõne teise, siis ma suudlen sind. Ja kes teab, mida ma veel võin teha. Näed, nüüd pole sul enam vaja minna ei Austraaliasse ega Aafrikasse ega Hiinamaale.“
„Mida?“ ütles Tristran.
Ja Victoria naeris ta üle, tõmbas oma käe ta pihust ning hakkas kõndima mäest alla oma isa talu poole.
Tristran jooksis talle järele. „Mõtled sa seda tõsiselt?“
„Täpselt samapalju, kui sina mõtlesid tõsiselt kõiki neid ilusid sõnu rubiinidest ja kullast ja oopiumist,“ vastas tüdruk. „Mis on oopium?“
„Miski mis on köhatinktuuris,“ vastas Tristran. „nagu eukalüpt.“
„See ei kõla kuigi romantiliselt,“ ütles Victoria Forester.
„Aga kas sa ei peaks nüüd jooksma oma langenud tähte tooma? See kukkus itta, sinnapoole.“ Ta naeris. „Rumal poepoiss! Kõik, mida sa võid teha, on kanda hoolt selle eest, et meil oleks olemas kõik riisipudingi tegemiseks vajalik.“
„Ja kui ma toon sulle tähe?“ küsis Tristran kergemeelselt. „Mida sa mulle annad? Suudluse? Oma käe?“
„kõik, mida sa soovid,“ sõnas Victoria lõbustatult.
„Kas vannud seda?“ küsis Tritsran.
Nad läbisid viimased sada jardi, mis lahutas neid Foresteride majast. Akendest kumas kollast ja oranži lambivalgust.
„Muidugi,“ ütles Victoria naeratades.
Tee Foresteride talu juurde oli porine, tambitud mülkaks hobuste, lehmade, lammaste ja koerte jalge all. Tristran Thorn laskus põlvili mutta, hoolimata oma mantlist ja villastest pükstest. „Väga hea,“ ütles ta.
Sel hetkel puhus tuul idast.
„Ma lahkun sinust siin, mu leedi,“ ütles Tristran Thorn. „Mul on ida pool kiireid asjaajamisi.“ Ta tõusis püsti, pööramata tähelepanu lägale ja porile, mis kleepus ta põlvede ja mantli külge, kummardas tüdrukule ja võttis kaabu peast.
Victoria Forester naeris kõhetu poepoisi üle, naeris kaua ja valjusti ja mõnuga, ning see helisev naer saatis noorukit teel tagasi, mäest alla.
Tristran Thorn jooksis kogu tee koju. Põldmurakaväädid rebisid ta rõivaid, kui ta jooksis, ja üks oksaharu lõi tal kaabu peast.
Hingetu ja rebenenud riietega koperdas ta maja kööki Lääneaasadel.
„Milline sa välja näed!“ ahhetas ta ema. „Tõesti! Poleks sinust iial arvanud!“
Tristran vaid naeratas talle.
„Tristran?“ küsis ta isa, kes kolmekümne viie aastasena oli veel ikka üsna pikk ja tedretähniline, kuigi ta pähkelpruunides oli enam kui paar hõbedast juust. „Ema räägib sinuga? Kas sa ei kuule?“
„Palun vabandust, isa ja ema,“ ütles Tristran, „kuid ma pean veel täna külast lahkuma. Ilmselt jään ära mõneks ajaks.“
„Rumalus,“ ütles Daisy Thorn. „Ma pole enne sellist lollust kuulnud.“
Kuid Dunstan Thorn nägi pilku oma poja silmades. „Las ma räägin temaga,“ ütles ta naisele. Too heitis mehele karmi pilgu ja noogutas siis. „Hästi,“ ütles ta. „Aga kes selle palitu ära parandab? Seda tahaksin ma teada.“ Ta tormas köögist välja.
Tuli köögis sisises hõbedaselt ning selles välkus rohelist ja lillat. „Kuhu sa lähed?“ küsis Dunstan.
„Itta,“ vastas ta poeg.
Itta. Isa noogutas. Oli kaks ida – ida, mis viis läbi metsa naabermaakonda; ja ida, mis jäi teisele poole müüri. Dunstan Thorn teadis küsimata, kumba ta poeg silmas pidas.
„Kas sa tuled tagasi?“ küsis isa.
Tristran naeratas laialt. „Muidugi,“ ütles ta.
„Noh,“ ütles ta isa, „siis on kõik hästi.“ Ta kratsis nina. „Oled sa mõelnud, kuidas sa teisele poole müüri pääsed?“
Tristran raputas pead. „Küll ma leian võimaluse,“ ütles ta. „Kui vaja võin ka võidelda, et valvuritest mööda pääseda.“
Eesti keeles ilmunud
„Head ended“, Tänapäev 2001 (koos Terry Pratchettiga)
„Ameerika jumalad“, Tänapäev 2003
„Coraline“, Tiritamm 2004
„Tähetolm“, Tiritamm 2010
Linke
Kodulehekülg ja ajaveeb:
http://www.neilgaiman.com/
http://journal.neilgaiman.com/
Neil Gaimani tööd eri žanritest
http://www.neilgaiman.com/works/
Bukahooliku märkmed, blogi:
http://bukahoolik.blogspot.com/2010/10/neil-gaiman-neverwhere.html
Neil Gaiman /Facebook
http://www.facebook.com/pages/Neil-Gaiman/112115618800437
Enn Nõu
3. novembril 2010 kell 17.00 toimus raamatukogu saalis Enn Nõu romaani “Vabariigi pojad ja tütred” (I osa) esitlus. Uut ajaloolist romaani tutvustasid autor ja Mart Orav.
Sündinud Tallinnas 2.oktoobril 1933. 1944 põgenenud koos vanemate ja
õdede-vendadega (6) Rootsi. Lõpetanud 1953 a. gümnaasiumi Uppsalas. Õppinud aastatel 1953-1961 Uppsala Ülikooli arstiteaduskonnas. Täiendanud ennast kopsu- ja sisehaiguste alal, 1978 kaitsnud väitekirja kopsuvähi järelmõjudest, 1979 a kopsuhaiguste eriala dotsent ja 1983 a kuni pensionini 1998 a Uppsala Ülikooli Akadeemilise haigla kopsukliiniku ülemarst. Avaldanud 154 teadusartiklit, neist 77 originaalartiklid.
Kuulumine organisatsioonidesse: Välismaise Eesti Kirjanike liidu liige ja viimane esimees 1971-2000; Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1992; Eesti Kirjanduse Seltsi auliige alates 2006a.; Üliõpilasseltsi Raimla auliige aastast 1997. Autasud: Valgetähe teenetemärgi V klass aastast 2002. Kirjanduslik tegevus: Esimene romaan “Pidulik marss”(1968 Uppsala). Ühtekokku on kirjutanud 8 romaani ja ühe novellikogu Vastuvett (1972 Uppsala). Avaldanud artikleid, novelle, arvamusi ning esseid ajakirjades Tulimuld, Mana, Looming, TMK (Teater, Muusika, Kino), Akadeemia ning ajalehtedes Eesti Ekspress ja Edasi. Huvid: eesti kirjandus, kunst, ajalugu ja kultuurilugu. Keeled: eesti, rootsi, inglise, saksa. 1957 a. alates abielus kooliõpetaja ja kirjaniku Helga Nõuga. Peres on 3 last ja 6 lapselast.
Katkend „Vabariigi pojad ja tütred I“, Eesti Ajalehed AS 2010, lk 206-208.
Vene okupatsiooni eest õnnejuhusega õnnelikult Saksamaale pagenud Lende elab aprillis nelikümmend kuus koos perega Augsburgi linnas. Väike Volli on kaheaastane ega tee enam pükse märjaks. Eerik töötab UNRRA automehaanikuna. Neil on süüa ja riided seljas, aga nad on kolmekesi ka nälga tunda saanud ja nelikümmend neli on Lende kaks korda nii haige olnud, et vaid luu ja nahk on alles jäänud. Ta viibib neli aastat DP-de põgenikelaagris. Ta peab seal töötama, käsitsi põrandaid pesema, et haigused sõjapõgenike seas mustusega ei leviks. Ta küürib käed veriseks. Naised on seal sunnitud lapsed selleks ajaks üksi jätma. Nii juhtub, et väike nelja-aastane Volli koos teise poisiga ronib bussi peale ja sõidab teise Saksa linna. Seal tunneb Lende tuttav mees õnneks ja emade suureks rõõmuks pisikesed lapsed ära: – Väikesed mehed, kuhu te nüüd siis oma arust lähete? Kus on teie emad?
– Kodus!
Ta nabib poisid tänaval kinni ja toob nad bussiga õigesse laagrisse meeleheitel emade kätte tagasi. Poleks toda meest seal parajasti olnud, poleks Lende oma poega kindlasti enam kunagi leidnud sellel tohutul suurte sõja laastatud linnadega maal, kus inimesed on pidanud varemetes rotte sööma, et ellu jääda. Pärast seda ränka hoiatust ei jäta naised mitte kunagi oma lapsi omapead, vaid organiseerivad alati niimoodi, et üks neist kuidagimoodi peab väikestel valvsa silma peal. Karm elu õpetab ega anna armu lohakatele.
Lende usub tõsiselt, et Narva all võidelnud ohvitserionu Alleks viibib kindlasti kuskil liitlaste vangilaagris okupeeritud Saksamaal ja lastakse peatselt vabaks, ja et siis otsib Lende ta kindlasti üles. Aga seda ei juhtu, sest Jumal tahab teistmoodi ja tasapisi rändab Lende perega üle suure ookeani Kanadasse, et seal elu uuesti alustada nagu ükskõik milline sisserändaja ja sinna lõplikult jääda. Maailma laiali pillatud põgenikele jääb Eesti ilusaks tuhmuvaks mälestuseks, mis aastatega vajub järjest muinasmaana tahapoole ja detailid ununevad. Kodumaa asub kuidagi väljaspool nende tegelikkuse raamides ettekujutatavat maailma.
Veliks, kes on Rootsis töötanud isegi abilisena tiisikuse sanatooriumis, loodab tekstiilmasinate vahelt kusagile paremale „lipsuga“ kohale jõuda. Ta võtab kätte teotahteliste ja energiliste eesti põgenike poolt peatselt koostatud ehitusjoonestus-korrespondentkursuse, et ennast kõrgemale tasandile välja koolitada ja paremate tööandjate uksi kergemini avada. Vaba aja täitmiseks lööb ta kaasa kohalikus Eesti Seltsis, kus aitab härrastel juhtida rahvatantsu- ja maleringi. Ta jõuab keskmaal Köpingi linna salpeetri- ehk kunstsõnnikutööstuse vängemate keemialõhnadega õiendada ja neljakümne üheksandaks aastaks on temast saanud joonestaja Arvika linnaarhitektuuri kontoris, paljude parkidega järve kaldal ja niisuguste kõrgete mägedega ümberringi, mida Eestis kuskil polnud näha. Edaspidi võtab Veliks eesti naise ja jõuab Rootsi läänerannikule kuulsa kindluse külje alla üheainsa tänavaga linna kevadet ootama. Õieti on puudel õied juba puhkenud, vähe rohekat muruplatsil näha, kuid aeglasti, visalt edeneb loodus ometi. Ta töökoht paikneb vanalinnas, peaaegu vägeva ajaloolise kindluse külje all, kus ta joonistab tööandjale, rootsi arhitektile maju ja koole maa-asulate jaoks. Ta tohib igasugu lahendusi ise kombineerida, kui peremees kuskil ringi sõidab. Ta mõtleb välja uksi, aknaid ja ruumide sisseseadeid. Isegi paar tervet maja skitseerib ta omal algatusel algusest lõpuni. Eneseteadvus tõuseb, kuigi ametlikult kannavad tehtud tööd alati diplomiga peremehe nime. Nii on kord.
Veliks saadab enda jaoks valesti ostetud liiga kitsa kaelamõõduga triiksärgi onu Joosu vanemale pojale Hendrikule, et too õpiks seda endale selga pannes lipsisõlme sidumise keerulise kunsti koos lahtise krae kaela ümber kinnitamisega. Muidu ju temast härrasmeest ei saa. Vihma sajab nagu oavarrest Veliksi töötoa akna taga pärast ilusat suvenädalat. Aga kui ei saja vihma, siis puhub mehe eest Põhjamere kange tuul.
Kuus aastat hiljem on Veliks laste isa, elab kodanlikku perekonnaelu ja suvitab, on vahepeal püüdlikult juurde õppinud, ülikooliharidust omandades lõpliku elukutse saavutanud ja töötab arhitektikontoris Rootsi lääneranniku suures merelinnas. Ta pürgib iseseisva ettevõtmise poole. Ta ei taha olla sulane, vaid peremees, nagu Mikk on olnud Heinal. Elu veereb ettenähtud rada, nagu minema peab. Tal on oma kodu, aga kodumaa kaugel. Võib-olla esineb see nüüd ainult mälestustes. Ta on sõja pärast pidanud tundmatusse Rootsi põgenema. Ta on maa keele ära õppinud, töötanud, õppinud, töötanud, õppinud, naise võtnud, töötanud, õppinud, lapsi teinud, lapsi saanud, töötanud ja siia elama jäänud paguluse vaimset veskikivi kaelas kandma, Eesti jaoks võimatut lootes.
Sõda võib-olla ei pane inimesi alati laulma, aga Leia laulab pärast sõda kõigest hoolimata. Urkna pere taat, eit ja nende lapsed on olnud kanged lauljad samuti kui Heina lapsed. Sohvi ilus hääl kostis teistest üle. Leia astub vene ajal koori. Nad sõidavad kõik koos rongiga Karuse jaamast Tallinna neljakümne seitsmenda aasta laulupeole. Vana lauluväljak ja lava on veel alles. Nad ööbivad Raua tänava koolimajas, kus hirmsad ja koledad põhud on maha pandud, aga nad peavad seal magama. Leia on lasknud endale lokid pähe teha enne laulupeole minekut, et oleks nägusam. Ta saab öösiti sealt nii palju täisid, et kui koju tagasi tuleb ja petrooliga oma pead peab pesema, siis lähevad lokid ja lähevad täid ka veel minema.
Heinal algab peatselt Stalini kolhoositrall. Kõigepealt pannakse talule peale nii suured maksud ja viljanormid, et keegi neid täita ei suuda. Leia läheb neljakümne kaheksandal aastal Massu kooperatiivkauplusse tööle. Seal töötab ta terve aasta. Järgmise aasta sügisel toob hobuse ja käruga esimese kaubavirna Mõisakülla, Uuetoale kohaliku kooperatiivi poodi, kus jätkub tema müüjakarjäär, mis kestab kolmteist pikka ja üksluist aastat.Neli nendest peab ta poemüüja töö kõrvalt pidama ka sideagentuuri juhataja ametit. Heinal ju ilma rahata ju elada ei saa ka vene ajal. Olgugi et ideoloogiliselt on öeldud, et kõik pidavat võrdsed olema ja sama hästi või halvasti välja tulema.
Looming
Pidulik marss, Uppsala 1968
Tont teab, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1968
Vastuvett, Uppsala 1972
Lõigatud tiibadega, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976
Pärandusmaks, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976
Nelikümmend viis, Õllu 1996
Koeratapja, Eesti Päevaleht; Akadeemia 2009
Presidendi kojutulek, Õllu 1996
Mõtusekuke viimne kogupauk, Eesti Keele Sihtasutus 2005
Vabariigi pojad ja tütred I, Eesti Ajalehed AS 2010
Linke
Jaan Undusk „Eesti lugu: Enn Nõu „Koeratapja““, Eesti Päevaleht 19.07.2009
http://www.epl.ee/artikkel/471718
Eerik Teder „Helga ja Enn Nõu Tallinnas“, Videvik, http://www.videvik.ee/463/n6u1.html
Rein Veidemann „Kirjanik Enn Nõu leidis uue hingamise“, Postimees 10.09.2005
http://www.postimees.ee/120905/esileht/kultuur/176627.php
Tiiu Pikkur „ Meil on üks Eesti ja üks kirik“, Eesti Elu 29.10.2010
http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=29876
Enn Nõu „Eesti rahva oma vabadus sammas“, 22.07.2009
http://www.postimees.ee/?id=144442
„Enn Nõu: monumendile väärikas koht“, Postimees 5.12.2007
http://www.postimees.ee/051207/esileht/arvamus/299629.php
Anneli Ammas „Kirjanik Enn Nõu huvi aitas talletada ajaloole ETV saateid“, Eesti Päevaleht 6.03.2006, http://www.arileht.ee/artikkel/314703
fs
Fs, (varasem pseudonüüm François Serpent) (1971) – eesti luuletaja. Lõpetanud Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena, töötab aastast 2000 ajakirjas Looming kriitikatoimetajana. Eesti Kirjanike Liidu liige, pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna luulekogu “2004” eest. Avaldanud luulet, lühiproosat ja kirjanduskriitikat juhtivates Eesti kultuuriväljaannetes “Looming”, “Vikerkaar” jne. Tema luulet on tõlgitud soome, rootsi, vene, poola, bulgaaria, leedu, gaeli, inglise ja prantsuse keelde.
françois serpent “Valgete kaantega raamat”, long long train train: 2000
Luuletusi lk 41, 48, 68, 38, 40.
fs “Alasti ja elus”, Jumalikud Ilmutused, Pärnu 2008
lk 101-102
*
me tuleme laevadelt kirved on käes
ja röövime naisi vilja ning lambaid
sel õhtul ma puhtana magama läen
ei verega pese ma oma hambaid
su siuglevat keha ma kõikjal vaid näen
su rindu valgeid kui templite sambaid
mu pilgu ees kõikjal su silmad su käed
ei verega pese ma oma hambaid
must keeris mu pea kohal on iga päev
mind endasse kisub ta õudne kese
see lahustab endas mind võtab mu väe
kuid verega hambaid mina ei pese
on rytmimasin mu juuste all hullund
ent verega hambaid ei pese ma
ma valguslaiguna kõikjale rullun
kuid ei pese hambaid ma verega
ma verega ei pese hambaid
nyyd kildudena varisen kokku
ma verega ei pese hambaid
ei pese hambaid verega ma
ma verega ei pese hambaid
ei pese verega hambaid ma
ma verega ei pese hambaid
ei pese verega hambaid ma
*
Siin pole kohta kunsti jaoks
on öösse raiutud sõnad
siin pole kohta kunsti jaoks
yyrgavad korstnad ja kassid
siin pole kohta kunsti jaoks
taevasse kistakse vihm
siin pole kohta kunsti jaoks
päike alaealine roostevaba mask näo ees
vingub ja iriseb
igavene loll nisuke
siin pole kohta kunsti jaoks
Ruudolf on ka ära läinud
no mis ta pidigi ootama
meid või
siin pole kohta kunsti jaoks
piltilus lits teeb jää peal ringe
uisud jalas aga muud pole seljas miskit
täitsa paljas
varsti on kylmund
ja syrnt
siin pole kunsti jaoks kohta
ei ole
*
rong sõitis rööbastelt välja
isa andesta mulle
et mudelraudtee on katki
rong sõitis rööbastelt välja
vennas andesta mulle
et jõgi on saastatud
rong sõitis rööbastelt välja
ema andesta mulle
et õemees jäi jalutuks
et õeke ise sai surma
et ilus pöörmeseadja lasi end maha
et mind pannakse vangi kus mind piinatakse ja alandatakse
et meie hea nimi on määritud
rong sõitis rööbastelt välja
isamaa andesta mulle
et ma su reetsin
rong sõitis rööbastelt välja
vanaisa ära irvita seal midagi
sul võib saiapudi kurku minna
ja sa lämbud
mõtle sugulaste peale
surnuaial hakkab kõigil kylm
ja pole ju enam mudelraudteed
millega meie suguvõsa kõigil matustel
ja muudel kokkusaamistel ikka on mänginud
*
jää ja udu ja puuslikud kivist
vaid sinine valgus eraldab sind
raagus võrade lõpmatust rivist
see öö tuleb kylm võid uskuda mind
on rooste söödud nii ankur kui kett
on lõppenud laul ja kadunud hääl
kus varem võis nähe voogavat vett
nyyd tuul sind pillutab mustaval jääl
öö on nii kylm ja kivid on kivist
taevasse kylmund yks eksinud lind
pääsu polegi varjude rivist
see öö tuleb julm ma hoiatan sind
*
Mikk Mikiveri häälele
näe tõbi tõuseb kevad langeb maha
on suland lumi ainus kes mind uskus
kalk päike kylvab oma valeraha
mind algusesse kisub jälle raskus
mind algusesse sinna kust ma tulin
tee ainus viib mind elu ukse taha
saan kõiksuseks ka mina pisisuli
ja siinne maailm kaugele jääb maha
näe tõbi tõuseb päike toidab tõuke
vees liigub juba paadimehe aer
mu selg saab kerge aga veenva tõuke
mul naer on varas verine mu naer
/“Alasti ja Elus“/
*
kurbus on nagu sitahäda
kas sa talle mõtled või ei
ikka ta tuleb
kus sa ka ei oleks
mida ei teeks
varem või hiljem
sa tunned teda
sa võid olla kodus
või tööl
anda endast kõik
või olla niisama
mängida tytrega liivakastis
seista treipingi taga
molutada raamatukogus
kõndida yle raudteesilla
Prenzlauer Bergil
minna kunstigaleriisse
Kreuzbergis
komberdada East Endis
kitsast trepist alla
kopituse haisus
nahkjaki taskus piletid
kontserdile Astorias
või kolmanda liiga mängule
juua sõpradega
Eestist toodud viina
jätta pulber teistele
leida Camdeni turult
helehallis hilishommikus
rariteetne Sistersi plaat
või elada synnist surmani
Virumaa metsade vahel
soovimatagi mujale minna
leida yles loodus
selline mida sa naudid
avara vaatega mererand
kõrged punased mäed
mets või kõrb või raba
või autodest tormlev jõgi
järskude kivist kallaste vahel
ärgata naise kõrval
keda sa armastad
avada silmad
olla õnnelik
ja rahul
ja soovideta
heledas voodis
kuid veel enne
kui päev loojub
tuleb nii kurbus kui sitahäda
kehasse koguneb raskus
paratamatu ja tungiv
ja loomulik
ilus ta ei ole
Linke
Kodulehekülg : http://www.eki.ee/kodud/fs/
Asko Künnapi intervjuu fs-ga
Kakskümmend aastat hiljem, Armastusest, hirmust ja eneseirooniast, Asko Künnapi sissevaade fs-i maailma, http://www.eki.ee/kodud/fs/AK-fs.htm
Sven Vabari intervjuu „Masin ja madu“: intervjuu François Serpent`ga , Looming 9/2002 http://my.tele2.ee/svenvabar/intervjuud/fs.htm
Mart Velsker „fs, François Serpent, Indrek Mesikepp ja teised“, Vikerkaar 1-2/2010
K. Kressa, fs püüab liikuda siiruse poole; Eesti Päevaleht, 24.01.2009
V. Valper, Oonani lapsed, Luup 23.06.1997, lk 34
B. Vaher, Kirju koer laenatud elumerel ehk Kutsu lapsi lugema!, Sirp 17.09.1999
A. Pilv „Mind the Gap“, Impersonaalsusest ja personaalsusest fs-i luules, Keel ja Kirjandus, 10/2007.
S. Kalder, „François Serpent`il on oma religioon“, Postimees 23.07.1997
P. Künstler „Harrastusluuletajate osadus kasvab“, Sirp 29.08.1997
L. Priimägi „Imagoloogiline etüüd“, Looming 10/2000
J. Kraavi „Mustade kaantega valge raamat“, Postimees 03.08.2000
A. Pilv „Autorikujundi poeetikast“, Keel ja Kirjandus 5/2001
M. Mägi „François Serpent – pimeduse poeet?“, Eesti Ekspress 25.05.2000, lk B12
M. Väljataga „ Eesti luuleraamat 2000“, Looming 3/2001
L. Sommer „Näivuste võlus ja valus“, Postimees 10.06.2000
B. Vaher „ Antifunk-aleatooriline arhitektuur“, Sirp 26.05.2000
I. Mesikepp „Kompaktse masina möire Rock Cafes“, postimees 30.03.2009
V. Märka „Punane madu, must madu“, Eesti Päevaleht 16.09.2000
M. Velsker „ Hea, normaalne, lihtne, siiras“, Looming 9/2004
J. Rooste „Ükskõik, kas kirjutan oodi armastusele või sõiman süsteemi“, Looming 3/2005
K. Kesküla „Ahasveerus ja rehepapp piiririigis“, Eesti Ekspress 24.08.2006
T. Haug „Fs. „Alasti ja elus““, Eesti Ekspress 12.03.2009
P.-E. Rummo „ fs , luuletaja“, Ääremärkusi, lk 577
M. Vassenin „Must raamat ja valge raamat“, Postimees 31.01.2009
V. Afanasjev „Halasta ja ja tõde“, Sirp 3.04.2009
M. Kangro „Eesti luule 2008“, Looming 3/2009
Looming
Luulekogud:
“Ka Jumal on inimene”, Eesti Kostabi Seltsi Kaasaegse Kirjanduse Keskus 1997
“valgete kaantega raamat”, Tartu, F.Serpent 2000
“2004”, Tallinn, Tuum 2004
“Alasti ja elus”, Pärnu, Jumalikud ilmutused 2008
Tõlkeid
fs “2004” Tallinn: Tuum 2005 (vene keeles; tõlge Igor Kotjuh)
fs “2007” Stockholm: Ellerström, 2007 (rootsi keeles; tõlge Peeter Puide)
fs “2004”, Russe: Avangard Print, 2008 (bulgaaria keeles;tõlge ja eessõna Zdravko Kissiov)
fs “Valoa tunnelin päässä” Tallinn: NyNorden, 2009 (soome keeles; tõlge ja järelsõna Hannu Oittinen)
fs “Skumju vairs nav” Riga: Mansards, 2009 (läti keeles; tõlge ja eessõna Guntars Godinš)
Leo Metsar
Leo Metsar (27.04.1924-4.08.2010) – eesti kirjanik ja tõlkija.
Foto: SL Õhtuleht
Leo Metsar lõpetas 1948. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena. Aastatel 1958-1963 ajalehe Edasi kirjandus-kaastöötajana, seejärel vabakutselisena.
Metsari romaanidest on tuntuim ajalooline tetraloogia “Keiser Julianus”. Ta on tõlkinud kümneid tšehhi ja slovaki proosateoseid, nende seas maailmakuulsa Milan Kundera “Olemise talumatu kerguse”, “Surematuse” ja “Hüvastijätuvalsi”.2007. aasta suvel pälvis Metsar mahuka tõlketöö eest Tšehhi Vabariigi kõrge auhinna Gratias Agit.
Katkend „Keiser Julianus. Prokopiose ülestõus. Neljas raamat“, Ilmamaa 2005, lk 127-131.
Ammianus Marcellinus, kolmekümne kolme aastane keskmist kasvu sirge rühi ja musta lõuahabemega kreeklasest sõjatribuun, seisis Bukoleoni sadamamuulil ja saatis pilguga eemalduvat „Nereiidi“, mille purje puhus kummi jahe ööbriis. Purjekas võttis kursi Bosporuse väina lõunakaldale ja varsti polnud teda enam näha. Ainsana andis selle paadi olemasolust märku masti tippu kinnitatud põlev latern, mis muutus aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni kahanes tuliseks täpiks.
Viimaks kustus see täppki, Kuid Ammianus Marcellinus ei liikunud paigast. Seisis ja vahtis pimedusse – õieti midagi nägemata. Tema pilk oli pööratud sissepoole, ikka ja jälle küsis ta endalt: „Mispärast olen ma siin?“ ega leidnud sellele küsimusele vastust. Ta mõistis ainult, et tema elus on lõppenud rändava sõjamehe järk, kuigi ta viibis praegu Constantinopolises eeskätt kui ekskeisrinna Faustina eskordi ratsaväeülem ja alles seejärel kui scriptor historiarum.
Nõnda ta seisis sadamamuulil jaheda öötuule käes ega suutnud mitte kunagi selgusele jõuda, kas poleks ka tema pidanud Verinianusega Constantinopolisest minema purjetama. Talle hakkas meenuma, et kõhklused on saatnud teda kogu elu. Alates juba sellest ajast, kui ta ei kandnud veel mehetoogat.
Ta oli sündinud Antiookias arhitekt Daimachose perre pärast kaht tütart kauaoodatud pojana. Isa oli küll rõõmu tundnud, et perekonna järjepidevus on tagatud ja Silphiuse mäe nõlvaku luksusvilla tulevane peremees olemas, kuid sellega ta piirduski, jäi endiselt projektide ja ehituste maailma, jättes poja kasvatamise oma naise Lydia ja tütarde meelevalda. Mis ime siis, et poisikest ümbritsev villa õhkkond oli naiselik. Mitte kunagi ei viidud teda hipodroomile või amfiteatrisse, kus purunesid raksudes võidusõidukaarikud ja surid gladiaatorid. Selliseid lõbustusi pidas ema Lydia barbaarsusteks, mis kalgistavad hinge. Veristest sündmustest tohtis nooruk aimu saada ainult ajaloolaste Polybiose, Appianose, Liviuse, Tacituse, Suetoniuse ja Sallustiuse teostest, kus vennad Horatiused, Mucius Scaevola, amatsoon Cloelia ja veel mitmed kehastasid roomalikke voorusi – patriotismi, järjekindlust ja vaprust. Ema tahtis, et pojast saaks haritud mees, kellele avaneksid siis võimalused tõusta kõrgetele kohtadele keiserlikus ametkonnas, kes võiks tõusta mõne provintsi asehalduriks või koguni konsuliks. Sellele eesmärgile mõeldes ema poja kasvatust suunaski. Nooruk valdas mõlemat keelt, ladinat ja kreekat, ning oli juba Antiookias õppinud kõnekunsti, filosoofiat ja ajalugu sealsetelt kõige kuulsamatelt õpetajatelt Libanioselt ja Nikokleselt. Ees aga seisis seniste teadmiste viimistlus Constantinopolises kuulsa kõnemehe ja filosoofi Themistiose juures.
Ema äkksurmaga varises Ammianus Marcellinuse maailm kokku. Harjumusest käis ta veel natukene aega seda rada, mille ema oli talle kindlaks määranud. Kuid peagi hakkas ta märkama, et on jäetud omapead, et tal tuleb endal oma tee leida. Neid otsinguid tõukas taga isa üha süvenev raskemeelsus, eluisu puudus. Isa lihtsalt kustus. Ei tulnud sugugi üllatusena, kui ühel päeval leidsid õed ta surnuna oma projektide kohale vajunult. Nõnda oli Ammianus Marcellinus asunud omal käel tundma õppima seda maailma, mis oli talle seni suletud olnud. Ta oli sõbrunenud Potentiusega, endavanuse poisiga naabervillast, kelle isa oli Rooma impeeriumi Idaarmee ülemjuhataja, magister militum Ursicinus.
Selles villas oli raamaturulle vähe, ent see-eest võtsid siin kuju muistsed sangarid ajaloolaste teostest. Mälestusesemetaks nendest lahingutest, kus Ursicinus koos oma kuue vanema pojaga oli tapelnud Rooma riigi auks ning kuulsuseks, olid pärslaste silmapiludega hõbekiivrid, aafriklaste kirevate sabasulgedega nooled, galli ülikute hõbedaga ilustatud mõõgad, germaanlaste läikivad sõjasarved. Muidugi oli Potentiuse kui noorima pereliikme tuliseks sooviks isa ja vendade jälgedesse astuda. Ja nõnda juhtuski, et Ammianus Marcellianus siirdus kahekümneaastasena (352 A.D.) küll Contantinopolisesse, kuid ei läinud õppima Universitas Litterarum`isse Themistiose juures, vaid astus koos Potentiusega Sholae Palatinae`sse, impeeriumi kõige kuulsamasse sõjakooli. Selle kasvandikud arvati pärast lõpetamisest keisri ihukaitseväkke ja sageli määrati neid ka armeejuhtide adjutantideks. Nõnda oli juhtunud ka Ammianus Marcellinusega. Keiser Constantius, see julm pungissilmne mees, oli nimetanud ta Idaarmee ülemjuhataja Ursicinuse adjutandiks.
Tervenisti kümme aastat oli Ammianus Marcellinus olnud Ursicinuse parem käsi, viibinud koos selle vana väejuhiga nii impeeriumi idapiiril Mesopotaamias kui ka kõige läänepoolsemas provintsis Gallias, kus ta oli kohtunud Lutetia Parisiorum`is tollase tseesari, hilisem keiser Julianusega. Koos oma eakaaslase ning Sholae Palatinae kasvandiku Verinianusega oli ta Ursicinuse juhtimise all kaitsnud Orbis Romanus`t pärslaste rünnaku vastu impeeriumi idapiiril, ent samuti aidanud jagu saada usurpaator Silvanusest Gallias, kelle olid teinud riigivaenlaseks õukonna intrigaanid.
Sõjaväeteenistust alustades oli Ammianus Marcellinus kujutlenud, et Rooma armeed sõdivad vaenlaste ja usurpaatoritega Rooma rahva rahuliku elu nimel. Kuid üsna varsti hakkas ta nägema, et need pole üldsegi Rooma armeed, vaid hoopis keiser Constantiuse armeed ja Rooma rahvas ei lähe neile sugugi korda, nende ülesanne on üksnes selle julma pungissilmse mehe troonil hoidmine. See asjaolu puhus õukonnas tuule tiibadesse igasugustele lipitsejatele, salakaebajatele ja intrigaanidele. Kuna Constantius ei saanud iialgi võitu hirmust, et keegi võib ta troonilt kukutada, siis oli ta kohe keisriks saamise järel korraldanud veresauna oma lähisugulaste hulgas (338 A.D.), kuid ka pärast seda nägi ta igas edukas väejuhis või populaarses mehes võimalikku trooninõudlejat. Ta laskis need hakata ilma kohtuotsuseta, palja kahtlustuse põhjal. Damoklese mõõk oli rippunud ka Ursicinuse pea kohal ja ainult Fortuuna ootamatu sekkumine oli päästnud vana väejuhi elu. Nõnda oli Ammianus Marcellinus sõjaväeteenistuses üha rohkem pettunud, kuigi ta oli tõusnud juba sõjatribuuniks ja ees ootas paljutõotav karjäär. Ja üha sagedamini oli ta hakanud mõtteid mõlgutama sellest teest, mille ema oli talle määranud. Ainult Ursicinuse tõttu oli ta teenistust jätkanud. Kui aga vana väejuht alandaval kombel erru saadeti (360 A.D.), siis jättis ka Ammianus Marcellinus Idaarmeega hüvasti ja naasis oma villasse Antiookias. Ta oli otsustanud lõplikult mõõga pilliroosule vastu välja vahetada ja jätkata Tacituse „Ajalugu“, millele meister oli pannud punkti keiser Domitianuse surmaga (96 A.D.).
Ammianus Marcellinus oli oma kavatsusest rääkinud väikeses Antiookia filosoofide ja literaatide ringis, kes käis koos kõnekunsti õpetaja Libaniose villas ja õsunud sellele kavatsusele tugevat toetust, eriti filosoof Kalliopiose õelt Aleksandralt. Kuid esialgu ei saanud ajaloo kirjutamisest asja, sest Ammianus Marcellinuse ellu sekkus ootamatult armastusjumalanna Aphrodite, kes pani skeptilise sõjatribuuni ihalema seda paksude mustade juustega iludust, ekstaatilist müstikasse kalduvat noort naist. Mõnevõrra kõheldes oli Aleksandragi Ammianus Marcellinusele lähenenud, nii et oli hakatud sosistama peatsetest pulmadest. Ometi ei saanud neid sosistamisi tõsiselt võtta päris tavalisel põhjusel, nimelt oli Rooma riigil järjekordselt kaks augustust. Antiookis valmistus pärslaste vastu minema poliitiline kristlane, keiser Constantius ja Lutetia Parisiorum`is kindlustas oma võimu impeeriumi Lääneprovintsides tema lellepoeg Julianus, vanarooma ideaalide kummardaja ning Olümpose jumalate templite taastaja, kelle olid keisriks kuulutanud sealsed galli leegionid. Kuigi tekkinud olukorda püüti läbirääkimiste teel rahulikult lahendada, ei uskunud mitte keegi, et suudetakse kodusõda ära hoida. Constantius peab minema nii pärslaste kui Julianuse vastu, peab oma armee kaheks jagama, peab väeüksustesse võtma uusi sõdalasi, sest impeerium pole ikka veel toibunud kümne aasta tagusest Mursa lahingust (351 A.D.). Seal taplesid omavahel keiser Constantiuse ja usurpaator Magnentiuse väeüksused, kes koosnesid Rooma eliitsõduritest. Lahinguväljale jäi neid tapetuna ühtekokku 54 000. Võitjaks tulnud Constantius nuttis, kui ta mõõtis pilguga seda uut Cannae lahinguvälja. Ta mõistis väga hästi, et tegelikeks võitjateks on tõusnud barbarid, kes pidevalt ohustasid impeeriumi. Siiski tegi Constantius vähemalt nii palju, et käskis auga maha matta kõik langenud, nii omad kui vaenlased. Kõikidele haavatutele, vahet tegemata, anti arstiabi. Nüüd aga (361 A.D.), seisis ees kodusõda lellepoegade vahel ja kuigi Ursicinus oli surnud, kutsuti tema adjutant Ammianus Marcellinus Constantiuse armeesse. Mis pulmadest siin enam rääkida! Vähe sellest. Libaniose kui Julianuse õpetaja ning tema sõprade ja tuttavate vastu hakkasid huvi tundma Constantiuse salaagendid. Ammianus Marcellinust siiski ei puudutatud ja keiser jättis ta koguni Antiookiasse, et ta läheks siit pärslaste vastu. Constantius ise oma armeega siirdus Antiookiast põhja poole, et marssida Traakiasse, Julianuse vastu.
Looming
Unistused ei sure, Eesti Riiklik Kirjastus 1960
Päikesevanker, Eesti Riiklik Kirjastus 1964
Ripsmetušš, Eesti Raamat 1971
Keiser Julianus. 1 raamat, Eesti Raamat 1978
Keiser Julianus. Päevik. 2 raamat, Eesti Raamat 1983
Keiser Julianus. Päevik. 3 raamat., Ilmamaa 1994
Keiser Julianus. Prokopiose ülestõus. 4 raamat, Ilmamaa 2005
Linke ja arvustusi
Aarne Ruben, “Leo Metsar – maa- ja ilma parandaja” – Maaleht 6. detsember 2007, http://paber.maaleht.ee/?page=Kultuur&grupp=artikkel&artikkel=10840
Tõlkija Leo Metsar pälvis Tšehhi autasu, Postimees.ee, 20.06.2007, http://wwx.tarbija24.ee/200607/esileht/siseuudised/267670.php
Raul Sulbi, “Sic transit gloria mundi” (“Keiser Julianuse” I-IV köite arvustus) – Sirp 8. juuli 2005, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5247:sic-transit-gloria-mundi&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3072
Arvo Uustalu, “Metsari “Keiser Julianus” ilma Julianuseta” (“Keiser Julianuse” IV köite arvustus) – Eesti Päevaleht/Arkaadia, 3. juuni 2005, http://www.epl.ee/artikkel/293459
Intervjuu: “Leo Metsar Tšehhis kõrvuti Thomas Manniga”, üles kirjutanud Jaak Urmet – Sirp 17. mai 2002, http://www.sirp.ee/archive/2002/17.05.02/sirp.html
Rein Veidemann, “Erudiit ja jutumeister Metsar” (Leo Metsar 75) – Eesti Päevaleht 27. aprill 1999, http://www.epl.ee/artikkel/51448
Kirjanik Leo Metsar: Tundeelu tõi antiikmaailma alles ristiusk, intervjueerinud Janika Kronberg – Luup 3. mai 1999, nr 9, http://www.postimees.ee/luup/99/09/kult2.shtm
Jaan Unt, “Non est bonum sine aliquo malo” (“Keiser Julianuse” I köite arvustus) – Keel ja Kirjandus 1979, nr 2, lk 111–112
Ain Kaalep, “Leo Metsar 60” – Keel ja Kirjandus 1984, nr 4, lk 240–241 ja Ain Kaalep, “Kolm Lydiat”, Ilmamaa, Tartu 1997, lk 172–173
Jaan Unt, “Leo Metsar ja antiik” – Looming 1984, nr 4, lk 567–568
Andres Langemets, “Ajaloo õppetundidest ja ajaloost enesest” (“Keiser Julianuse” II köite arvustus) – Keel ja Kirjandus 1984, nr 12, lk 751–753
Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, ER, Tallinn 1991, lk 266–268 ja bibliograafia lk 281 (ülevaate autor Ülo Tonts)
Heino Puhvel, “Leo Metsar kirjanikuna ja malepartnerina” – Keel ja Kirjandus 1994, nr 4, lk 235–236
Henn-Kaarel Hellat, “Mida ma tean Leo Metsarist” – Looming 1994, nr 4, lk 570–72
Jaan Unt, “Mitmest vaatenurgast valgustatud Julianus” (III köite arvustus) – Postimees 30. märts 1995, lk 14
Priidu Beier, “Hamlet keisritroonil” (III köite arvustus) – Looming 1996, nr 1, lk 129–131
Tiit Kändler
Tiit Kändler (1948) – teadusajakirjanik. Füüsika-matemaatika kandidaat. Eesti Päevalehe teadustoimetaja ja teadusportaali www.teadus.ee toimetaja.
20. septembril kell 11.00 IV korruse saalis
Loeng-kohtumine “Vesi – looduse ime”. Külas on teaduskirjanik ja Eesti Päevalehe teadustoimetaja Tiit Kändler
Foto: Eesti Päevaleht
Katkend Tiit Kändleri raamatust „Selles tarkuses näha süsteemi“, Kirjastus Jutulind 2010, lk 184-187
Vanima astronoomiarajatise kütkes
Dublini lähedal asuv Newgrange`i hauakamber on uksepealse aknaga suunatud talvise pööripäeva päikese poole. See on vanim teadaolev astronoomiarajatis maamunal.
Mu ümber valitseb hämarus. Ühtäkki lööb silmist tuld ja peas käib pauk nagu kõuemürin. Olen hoolimata meid saatva Dublini Trinity College`i arheoloogi Geraldine Stouti korduvatest hoiatustest põrutanud pea vastu uksepiita. Ja vähe lohutab, et see piit on siia tassitud 50 kilomeetri kauguselt suisa käsitsi ja rohkem kui 5000 aasta eest.
Vanem kui kõige vanem
Seisame hauakambris, meie kohal kummub üks vanimaid inimese ehitatud võlvkaari, mis seni säilinud. Kas toetasid ehitajad kaare iga paekivilahmakat eraldi tugedega või tassisid edasise koopa liiva täis ja pärast jälle tühjaks, kes seda teab. Stout hoiatab neid, kes võiksid pimedust karta, ja lülitab valguse välja. Siis äkki ilmub põrandale vaksalaiune valgusjoon. Valguse allikas pole küll päike, vaid päikest imiteeriv latern koopa uksepiida kohal augu taga. Sealsamas, mille kaudu vaid talvisel pööripäeval Newgrange`i hauakambrisse valgus siise paistab.
Kui sõita Dublinist poolsada kilomeetrit põhja poole, siis jõuab hekkide ja puudega palistatud kitsaid teid mööda sinna, kust kõik on alguse saanud. Boyne Valley on inimese eluase olnud aastatuhandeid. Boyne`i jõe org Brú na Bóinne ehk Boyne`i palee on iiri tsivilisatsiooni häll. Siin leidub hulgaliselt ringlinnuseid, hauakambreid ja keldi mütoloogiapaiku. Siin peeti ka 1960. aastal ka Iirimaa saatust muutnud lahing, milles protestant Oranje Willem lõi katoliikliku kuninga James II vägesid.
Ja siia on laiali laotatud mõistatuslikke hauakambreid, mille olemasolust pole mandrirahval just palju aimu.
Üle kõige laotab end Newgrange kui kilpkonn künka tipul.
Mis on veel vanem kui kõige vanem? Selle üle tuleb ikka ja jälle imestada. Tuleb välja, et maailma vanim teadaolev astronoomiline rajatis pole üldse mõni Egiptuse püramiid või Stonehenge`i kiviring. Vaid hoopis Newgrange`i hauakamber. See ehitati umbes 3200 aastat enne meie aega, ehk siis enam kui 5000 aasta eest. Seega 400 aastat enne püramiide ja 1000 enne Stonehenge`i. Rajatise teeb põnevaks see, et tema restaureeritud sisemusse saab minna. Ja veenduda, et ukseava kohale jäetud august sisse paistev valgus jõuab koopa kõige kaugemasse serva, valgustama kummalise ornamendiga kive. Newgrange`i ehitamiseks toodi kiviplokid kohale kolmest eri karjäärist, 2 kuni 50 kilomeetri kauguselt. Selle hauakambri ehitamiseks kulus arheoloogide arvestusel umbes kaks inimpõlve.
Küllap oli siis asjal muudki tähtsust kui pelk matmispaik olla. Kes olid Newgrange`i tsivilisatsiooni kandjad, pole teada. Igatahes nad kas surid välja või lahustusid uutes asukates. Ka võib vaid spekuleerida, mis oli Newgrange`i tegelik tähendus. Inimese valmistatud esemeid on siit üsna vähe leitud. Sest paik oli teada ammu enne arheoloogide ilmumist siia maamunale, ja tehti nõnda väärtuslikumast kraamist paljaks.
Stonehenge`i on peetud astronoomiliseks rajatiseks, mis valmistati taevavaatluste tarbeks. Viimasel ajal on siiski suuremast osast sellelaadsetest väidetest loobutud. Ühte meelt ollakse selles, et tegu oli rituaalset maastikku ilmestava rajatisega. Kuid Newgrange`i puhul on palju kindlam, et see on tõesti astronoomiarajatis – just nimelt selle pööripäevapäikese jaoks ehitatud augu põhjal, mille tegelik tähendus selgus alles 1967. aastal. Siit valgustab talvise pööripäeva päike 17 minutit maa-aluse kambri põrandat.
Korduvkasutuses maastik
Kuid kivide geomeetrilise dekoratsiooni mõte – kui seda oligi – on siiani saladus. Nii nagu seegi, kuidas ajal, mil hobuseid veoloomadena ei kasutatud ja vankrirataski tundmata, sihukesed lahmakad siia üles künkale saadi. Küllap siis palkidel.
Künkalt avaneb kaunis vaade Iirimaa viljakaima paikkonna põldude ja niitude süsteemile ühes hulgaliste lammaste ja muude pudulojustega. Kusagil seal all jõe ääres elas see hauakambri ehitanud rahvas. Hauakamber ehitati kivist ja igaveseks, elati aga roomajakestes. Ehitist on omistatud niinimetatud suurele lihasööjale rahvale, kelle elupaigast on leitud palju koduloomade luid. Lehmad, kitsed, sead. Peeti ka koeri. Ning küllap poldud väga vaesed, kui saadi aega hauakambritele kulutada. Kuid ajaks, mil püstitati Stonehenge, oli paikkond rahvast tühjaks jäänud. Legendide järgi seotakse Newgrange`i keltide iidsete Tara kuningate matmispaigaga, ent nood elasid siiski palju hilisemal ajal, kuni 11. sajandini, millal Newgrange oli juba üle 4000 aastane.
„See maastik on olnud pidevalt korduvkasutuses,“ näitab meile Geraldine Stout. Ja näeme meiegi nüüd tema kirjelduse järgi künkaid ja künkakesi, mille all ehitiste varemed või hauad. Ning üks keskaegne kummaline ümaraknaga ehitis, millest kõneldakse, et see jääladu olnud, nende seas.
Sõidame mõned kilomeetrid edasi, tõuseme Dowthi-nimelise paarikümne meetri kõrgusehauakünka otsa. Kuhu märkide järgi enne meid ohtralt lambaid roninud. All konutab üks mahajäetud keskaegne kirik ja valvab oma surnuid. Kes tahab, ronib siingi maa alla, hauakambrisse. Olen vahepeal söönud paar kitsemurakat heki küljest ega söanda end kitsa koridori läbi sisse murda. Niigi pääsesin eelmisest suure vaevaga läbi.
Meenub Eestist Prangli lähedal asuva Aksi saare kiviring, mille ehitamise aja ja mõtte üle saab ka vaid spekuleerida. Üks on aga kindel. Aksi kiviring ja Rebala kivikalmed ehitati käepärastest kividest. Stonehenge`i ja Newgrange`i jaoks aga tassiti kivid kokku sadade kilomeetrite kauguselt. Seda ajal, mil kas ratas sõiduki all polnud veel leiutatud või oli see niisama uudne värk nagu hõljuv rong meie jaoks.
Ning seda tegi tsivilisatsioon, kes on nüüdseks aegade hämarusse kadunud.
Loomingut:
„Selles tarkuses näha süsteemi: valitud artikleid teadusest ja teadlastest“, Jutulind 2010
„Kõlakoda kõrva taga: kuidas muusika teeb teadust ja teadus teeb muusikat“, Tammerraamat 2010
„Kukkuva maa lapsed“, Ajakirjade Kirjastus 2010
„Päikeselt näeb kaugemale: väike teadusraamat lastele“, Ajakirjade Kirjastus 2009
„Poolsaarte Eesti: kohavaimu otsimas“, Eesti Päevaleht 2003
„Asi susiseb“, Mix 1992(jutte lastele)
„Uksed akendeks“, Eesti Raamat 1986 (humoreskid)
Linke
www.teadus.ee
Peeter Helme „Tiit Kändler „Selles tarkuses näha süsteemi. Valitud artikleid teadusest ja teadlastest“, Eesti Ekspress, Areen 21.05.2010,
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/35E2F6CCAAE90823C225771A005315A5
Kaire Tensuda „Teaduskirjanik Tiit Kändler – õnnelik inimene, kelle töö ja hobi langevad kokku“, Eesti Elu 20.08.2010, http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=29327
2009. aasta parimaks teadusajakirjanikuks on valitud Tiit Kändler, Horisont .ee 19.03.2010
http://www.horisont.ee/node/1377
Tiit Kändler: GM-taimed – teaduse kontrolli alt väljunud, Eesti Päevaleht 15.07.2009 http://www.epl.ee/artikkel/473459
Tiit Kändler: Kriis ei pruugi kuritegevust hoogustada, Eesti Päevaleht 18.03.2009,
http://www.epl.ee/artikkel/462402
Jüri Aarma „Tiit Kändler (60) – kunstniku moodi isekas teadmine“, Eesti Päevaleht 04.10.2008, http://www.arileht.ee/artikkel/443876
Tiit Kändler „Loodusteadused pole mingi meelakkumine“, Eesti Päevaleht 07.05.2008
http://www.epl.ee/artikkel/428079
Tiit Kändler „Väike päike Prantsusmaal“, Sirp, Diplomaatia nr 28, jaanuar 2006
http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&no_cache=1&tx_ttnews[tt_news]=454&tx_ttnews[backPid]=407&cHash=27559a3f24
Mika Waltari
Foto: artos.pp.fi
Mika Waltari (1908-1979)- soome kirjanik ja tõlkija.
Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on eesti keeles ilmunud juba 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Piret Saluri tõlkes ilmus „Sinuhe“ uustõlge 2009 aastal kirjastuses Varrak.
Katkend: Mika Waltari „Sinuhe“, Eesti Raamat 1991, lk 371-374.
Vaarao vaatas haavunult ta peale ja ma taipasin, et vaaraol puudus võime naeratada ja naerda. Ta oli küll inimene, aga tal puudus naermise võime, ja sellepärast oli ta õnnetu inimene ja ta levitas õnnetust enda ümber. Ütlesin temale:
„Tõde ei tee sugugi inimesi õnnelikuks. Puurisin äsja kolba vanal naisel, kes uskus enese olevat kuninganna Hatshepsut, pärast paranemist oli ta vaid vaene vana naine ega olnud enam niisama õnnelik kui uskudes end olevat Hatshepsut.“
Ekhnaton küsis: „Kas saaksid mind parandada läbi puurides mu kolba?“
Mõtlesin kaua, aga lõpuks ütlesin: “Sa tead, et tunnen su püha haigust, vaarao Ekhnaton, ja ma olen sind ka näinud selle haiguse hoos, kui sa alles üsna noor olid. Teinekord ei kordu need hood enam, kui patsiendi kolp läbi puuritakse, aga mõnikord need korduvad. Mõnikord arvan seda sellest olenevat, kas haigus johtub välisest vigastusest või kas see on kaasa sündinud, sest kaasasündinud haigust ei saa parandada kolbapuurimisega. Ometi viitab su korduv peavalu vigastusele su peas ja ma märkan ka su põski ja käsi tukslevat, kui kõneled. Sellepärast arvan, et kolba läbipuurimine kergendaks su vaeva, kui keegi arst julgeks seda ette võtta. Ometi pead sa meeles pidama, et kui arst su kolba läbi puurib ja sa paraned tema oskuse läbi, siis sa arvatavasti kaotad oma nägemuste ande ja selle, mida su süda tõeks peab. Arstina julgen ütelda, et su jumal Aton on haige pea sünnitus, aga see ei vähenda sugugi su aate suurust, kui ma inimesena sellele mõtlen.“
Vaarao vaatas umbusklikult mu peale ja küsis: „Kas sa tõesti arvad, et see hävitab Atoni mu südamest, kui sa mu kolba läbi puurid?“
„Ma ei mõtle sugugi su kolpa puurida, Ekhnaton,“ ütlesin nobedasti. „Ma ei tee seda, kuigi sa seda käsiksid. Sest su tundemärgid ei nõua seda ja kolba puurimise sooritab süümekas arst ainult siis, kui see on tingimata tarviline ja kui miski muu ei või haiget päästa.“
Horemheb segas end vahele ja ütles: „Niitõesti kui mu piits üha haiseb kassi järele, on Sinuhe osav arst ja on oma oskusi arendanud mitmel maal ja ta on vana Ptahori õpilane, nagu mäletad, Ekhnaton. Tema kätte võid mureta usaldada oma püha kolba ja vahest see õigel ajal toimetatud lõikus võib Süüria ja Kushi maa päästa Egiptusele ja ära hoida kõik selle suremise, mis veel võib võrsuda sinu hullude tegude külvist. Seda ei ütle ma sugugi mitte arstina, kuna ma arstiteadusest midagi ei mõista, ja ma ei ütle seda ka mitte sõdurina, vaid ainult egiptlasena, kes armastab musta mulda ja vaatleb meelsasti rammusaid lapsi ja naeratavaid naisi kui nälga, haigusi ja surma.“
Kuid Vaarao ei haavunud ta sõnadest, vaid vaatas haletsevalt ta peale ja ka minu peale vaatas ta haletsevalt, sest ta teadis omaenese tõe vägevama olevat meist mõlemast. Kirgastudes ütles ta: „Vana Ptahor on surnud ja Elu Hoone ei ole veel kedagi tema järglaseks välja kuulutanud. Seepärast nimetan sind, Sinuhe, kuninglikuks kolbapuurijaks ja sa võid Koeratähe päevast alates omaks lugeda kõik need soodustused ja sissetulekud, mis see koht kaasa toob, ja täpsed andmed kõigest sellest saad sa Elu Hoonest. Kuid Elu Hoone arstid ei taha enam sooritada mingeid lõikusi, kuna Ammoni, selle neetud jumala tuli on kustunud, ja nad on harjunud oma nuge ja tange puhastama tema tules. Ütle mulle, kas Atoni püha tuli niisama hästi ja pareminigi ei kõlba puhastama nende nuge.“
„Tuli on tuli,“ ütlesin. „Ja reisides paljudes maades olen tule laenanud niihästi Baalide kui Marduki altarilt, aga ükski patsient ei ole veel tulnud kaebama, et ta lõikushaavad oleksid sellepärast mädanema läinud. Praegu aga on kõige pahem mädakuu ja Ammon -, sellele neetule truud arstid võivad seda oma kasuks tarvitada ja rahvast hirmutada. Kui tahad, lähen Elu Hoonesse ja pean selle asja üle õpilastele loengu, sest mul pole midagi kaotada, kuna olen vaid vaestearst, ja mu teadmised ei vähene, kuigi nad peaksid mu nime kustutama Elu raamatust.“
„Tee seda,“ ütles vaarao heameelel ja puudutas oma kitsa käe pikkade sõrmedega mu õlga, ja ta sõrmedest lähtus vägi minusse, nagu oleks tuli puudutanud mu õlga, ja ma tundsin, et ta tõde oli suurim maailmas, ja teadsin, et armastan teda ta surma päevani, nii hullumeelne kui ta oligi. „Tee seda,“ ütles ta, „siis saad suure palga, Sinuhe, ja sa pead istuma mu paremal käel.“ Aga ma ei tahtnud talt andisid, vaid tahtsin ainult head meelt teha temale ja alles nüüd mõistsin, mispärast kõik, kes teda armastasid, kõigest väest püüdsid temalt tõtt varjata, kuigi ta ise tahtis ainult tõest elada.
Selle järele viis mind Horemheb pidusaali, kuhu külalised olid kogunenud ja kus hoovkond üksteist kadestades võistles kõige paremate kohtade pärast võimalikult lähedal vaarao lauale. Horemhebi seltsis juhtusin istuma kõige lähemale kuninglikule perele, paremat kätt vaaraost ja oma imestuseks nägin, et kuninglikku perekonda loeti ka preester Ejet, kuni mulle meenus, et ta tütar Nefritite oli suur kuninglik abikaasa pärast Mitanni printsessi, kes oli surnud kohe pärast Egiptusesse saabumist.
Unustades söömise ja veini vaatasin kuninglikku lauda, mille ääres vaarao Ekhnaton säras ülemaisest tõest, ja mõtlesin, kui palju kohutavat saladust selle ääres istujad kätkesid oma siledate laupade taga. Kuninglik ema Teje oli vananenud ja paksuks läinud ja vananedes olid ta näo neegerlikud jooned endisest selgemaks kujunenud, nii et eneselt küsisin, kas vahest vaarao tõde kõigi rahvaste ja nahavärvide samaväärsusest ei olnud pärit ta ema südamest. Printsess Baketamon oli vaarao kombel oma nime Baketatoniks muutnud ja ta nägu oli ilus ja värvitud nagu raidkujul. Aga vaarao kõrval istus kuninganna Nefritite ja teda nähes ma ei imestanud, miks vaarao oli oma õest mööda minnes tõstnud tema suureks kuninglikus abikaasaks. Ta oli kuningale sünnitanud juba kaks tütart, kuid mingeid jälgi sünnitamise vaevust ei paistnud ta kehakujust, vaid tal oli küpsenud naise uhke rüht ja ta ei häbenenud oma kõhtu nähtavaks paljastada teiste hoovinaiste kombel. Ta nägu olid luuletajad küllalt ülistanud mitmesuguste võrdlustega, sellepärast ütlen vaid, et temal ei olnud ainukestki ehet ja et ta niisugusena oli ülevam ja ilusam kõigist minu nähtud naistest ja et ta nägu õhukese, aga tugeva kaela otsas oli sire ja ilus ja kõrge kroon ei surunud ta pead kummargile, vaid ainult tõstis ta uhket rühti. Aga ta silmad olid väga kalgid ja ta õhukeste ilusate huulte nõrk naeratus oli liiga järelekaaluv. Ta silmad olid niisama kalgid kui Neferneferneferil ja nende läbi ei võinud näha ta südame saladusi.
Eesti keeles ilmunud looming:
“Sinuhe I-II”, tlk Johannes Aavik, Eesti Kirjastus Orto 1954
“Sinuhe (2. osa)”, tlk Johannes Aavik, Eesti Kirjastus Orto 1954
“Tants üle haudade”, tlk Valve Ristkok, Orto 1955
“Angelos”, t tlk Valve Saretok, Orto 1955
“Kaarin Magnusetütar”, tlk Johannes Aavik, Orto 1956
“Mikael Karvajalg”, tlk Harry Ingelman, Orto 1957
“Mikael Hakim (1. osa)”, tlk Valve Saretok, Orto 1958
“Turms surematu (1. osa)”, tlk Johannes Aavik, Orto 1959
“Turms surematu (2. osa)”, tlk Johannes Aavik, Orto 1959
“Ei ole homset päeva”, tlk Harry Ingelman, Orto 1962
“Kuldkihar”, tlk Harry Ingelman, Orto 1963
“Õispuu”, tlk Harry Ingelman, Orto 1963
“Ahvatlev kuristik”, tlk Harry Ingelman, Orto 1964
“Seda ei juhtu”, tlk Harry Ingelman, Orto 1964
“Riigi saladus : Markus Mezentius Manilianuse üksteist kirja kevadel a. 30 p. Kr.”, tlk Johannes Aavik, Orto 1965
“Fine van Brooklyn”, tlk Endel Mallene, Loomingu Raamatukogu, Perioodika 1969
“Võõras mees tuli tallu. Fine van Brooklyn. Kuumaastik”, tlk Endel Mallene ja Piret Saluri, Eesti Raamat 1984
“Midagi sellist ei juhtu”, tlk Kaire Puumets, Katherine 1990
„Sinuhe“, tlk Johhannes Aavik, II trükk, Eesti Raamat 1991
“Mikael Hakim”, tlk Kaire Puumets, Katherine 1991
“Mikael Hakim (2. osa)”, tlk Kaire Puumets, Katherine 1991
“Imeline Joosef”, tlk Andres Lepp, Sinisukk 1994
“Karina Månsdotter”, tlk Andres Lepp, Sinisukk 1994
“Kes tappis proua Skrofi?”, tlk Ants Paikre, Eesti Raamat, 1994
“Johannes Angelos”, tlk Andres Lepp, Sinisukk 1995
“Komissar Palmu eksitus”, tlk Mari Vaba, Eesti Raamat 1996
“Turms, surematu”, tlk Uno Liivaku, Monokkel 1996
“Neli päevaloojakut: romaan romaanist: mõeldud täiskasvanud lastele ja õnnelikele täiskasvanuile, kes iial ei saa täiskasvanuiks”, tlk Tiiu Kokla, Loomingu Raamatukogu 1996
“Tähtede seis on selline, komissar Palmu”, tlk Mari Vaba, Eesti Raamat 1996
“Feliks Õnnelik”, tlk Tiiu Kokla, Loomingu Raamatukogu 2000
“Suur illusioon”, tlk Piret Saluri, Varrak 2005
„Sinuhe“, tlk Piret Saluri, Varrak 2009
Linke:
Piret Saluri „„Sinuhes“ köidab mind elu ise…“, Eesti Päevaleht 15.01.2010 http://www.epl.ee/artikkel/486316
Rein Veidemann „Mika Waltari eksistentsialism – Eesti poolt vaadatuna*“, Postimees 04.04.2010, http://www.postimees.ee/?id=244717
Rita Puidet „Teoloogipilguga kirjanik Mika Waltari“, Eesti Kirik 04.11.2008 http://www.eestikirik.ee/node/6123
Jukka Kiho „Mika Waltari Baltimaade paljastus ilmus uues trükis“, Eesti Päevaleht 08.03.2008, http://www.epl.ee/artikkel/421527
Hannu Oittinen „Tõde, milles Waltaril on ikka veel õigus“, Sirp 22.02.2008 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=196&catid=7&Itemid=9&issue=3194
Inga Raitar „Elamus: Mika Waltari „Riigi Saladus“, „Turms, surematu“ jt“, Eesti Ekspress, Areen 29.04.2004 http://paber.ekspress.ee/viewdoc/FE694E636444CBA2C2256E7F004DEB3F
Juhani Püttsepp
25. augustil kell 13.00 lasteosakonnas Aabitsapäev. Külas on lastekirjanik Juhani Püttsepp. Üritus on sarjast Lugemisrõõm.
Juhani Püttsepp (1964) – eesti lastekirjanik. Lõpetanud Tartu Ülikooli 1989 bioloogina, töötanud ajalehtede „Maaülikool“ ja „Roheline värav“ toimetajana ja Tartu Lasteteatri direktorina.
Katkend „Lauajupi Madonna“, Kirjastus Hermes 2009, lk 65-69.
Tähed kukuvad, on langevate tähtede aeg! Küllap pakud, et ma näen und langevatest tähtedest? Ei, nad langevad päriselt, öösiti, ning nende nimeks on perseiidid, lõuna-delta akvariidid, alfa-kaprikorniidid, kappa-tsügniidid, et sa teaksid. Esimesed on kiired ja sinised, ülejäänud on aeglasemad ja kollased (lugesin selle kohta ühte artiklit).
Ja päeval sajab vihma. Mulle meeldivad mõlemad, nii vihm kui ka tähed, ja langevad tähed panevad mind lausa kiljuma ja käsi plaksutama. Muidugi ma tean, et need langevad tähed on tegelikult meteoriidid. Tolmukübemed kosmoses.
Ma ei tea, kuidas sina, kuid mina olen küll soovinud igasuguseid asju, kui tulejutti taevas näen. Olen kuulnud, et iga langev täht saab täita vaid ühe inimese soovi, selle oma, kes kõige esimesena jõuab soovida. Kui jõuad õigel ajal soovida, võivad muinasjutud teoks saada.
Martina lugu on muinasjutuline. See algas, kui külastasin taas oma üksildast randa. Tahtsin seda kohta, kus ma Yanniku pudeli leidnud olin, uuesti vaadata, ja uskumatu – ma leidsin uuesti pudeliposti.
Rannakivide vahel loksus musta korgiga limonaadipudel, ja ma nägin kohe, et selles oli kiri. Ma mõtlesin alguses, et keegi sõber mängib ühe mängu ja on minu jaoks selle kirja sinna pannud, aga see ei olnud nii.
„Sina, kes sa leiad selle, kirjuta mulle. Nüüd ma olen teel koju Gotlandi saarelt mootorlaevaga Tjelvar,“ seisis kirjas inglise keeles, ja selle oli kirjutanud Rootsi tüdruk Martina.
Vastasin Martinale ja tema vastas mulle, muidugi mitte enam pudelpostiga, vaid tavalise kirjaga.
„Olen väga õnnelik, et leidsid mu kirja,“ kirjutas Martina. „Ma olen 12 aastat vana ja minu sünnipäev on 29. oktoobril. Ma elan Rootsi pealinna Stockholmi lähedal. Minu ema nimi on Annette ja minu isa nimi on Sven Gunnar. Mu õe nimi on Jenni ja venna nimi Joakim. Mul on ka viirpapagoi Nimbus ja kass Toste. Mulle meeldib mängida kitarri, tantsida ja õmmelda. Mu lemmikloomad on kassid ja linnud. Mulle meeldib kuulata vana muusikat 1960. ja 1970. aastatest, näiteks ansamblit Queen. Ma korjan kleepekaid ja kustukumme.
Viskasin oma pudelposti merre, kui reisisin Gotlandilt Stockholmi. Gotlandil oli ajaloopidu, keskaja nädal ja mul olid seljas keskaegsed riided. Vaatasime seal rüütlite turniiri, neil olid odad ja nad kappasid hobuste seljas.
Nüüd ma pean minema voodi, ma kirjutan sulle varsti jälle.“
Kiri seisis roosa paberi peal, kõige lõppu oli joonistatud pilv ning pilve ümber väikesed tähed. Pilve sisse oli kirjutatud: „Me ostame uue kassi. Homme me läheme teda vaatama!“
Martina kirja külge oli kleebitud veel üks väiksem, kollasel paberil kiri, kus seisis: „Minu nimi on Jenny ja ma olen Martina õde. Ma viskasin samuti pudelikirja laeva pealt, siis kui Martina viskas. Ja juba nädala pärast tuli mulle kiri Eestist, õelt ja vennalt, kes elasid Hiiumaal.“
Mõtle: ujusid kõrvuti kaks limonaadipudelit. Üks võttis nõuks ujuda Hiiumaale, teine Saaremaale. Miks?
Vaata merekaarti, Hiiumaa ja Saaremaa vahel laiub paarkümmend kilomeetrit vett. Üks pudel triivis ühes suunas, teine läks teises suunas. Nagu inimeste elud, või ühe pere laste elud. Algasid kõik ühest kodust väikesel Eesti saarel, ja pärast läheb nii, et üks elab Austraalias ja teine Ameerikas.
Martina kirjast selgus, et tema pudel oli teel olnud kolm kuud, enne kui ta leidsin. Kolm kuud on pikk iga ühe limonaadipudeli jaoks. Muidu lähevad nad ju otsejoones taara tagasiostu automaati ja sealt edasi vabrikusse, kus neist tehakse uusi asju.
Muuseas, naabrinaine ulatas kohe heast südamest üle aia kurki ja tomatit. Kavatsen neist ühe salati segada, hapukoorega. Kõht läheb tühjaks, siirdungi külmkapi juurde, ja pean selleks korraks lõpetama.
Meil valitseb siin herilaste kuningriik.
Neid tiivulisi sõpru lendab suve lõpul eriti paju ringi. Igal õhtul olen sunnitud mõne oma toast välja küüditama. Teen seda teeklaasi abiga. Kujutan ette, et herilasele on päris suur kergendus, kui ta taas vabalt augustiöös koju lennata saab.
Tahan sulle rääkida Martinast, aga ei tea veel täpselt, kuidas seda teha. Eile õhtul kallutasin kõik tema kirjad põrandale (neid on mul ühes saapakarbis mitukümmend) ja püüdsin neid kuidagi järjekorda panna. See ei õnnestunud, osadel kirjadel on kuupäevad, osadel mitte. Ons aga kuupäevadel suurt tähtsust? Kunagi kaovad ju kõik kirjad, nagu kõik muudki asjad suurde ajaliivakasti, kus kuupäevadel kindlasti ei ole mitte mingisugust tähtsust. Seal ajaliivakastis võib täna olla üleeile ning sada aastat tagasi võib olla homme.
„Homme on meil koolis eriline päev. Igaüks läheb tööle ja teenib 150 krooni,“ seisab ühes Martina kirjas. „Teenitud raha läheb Indiasse. Seal oli maavärin ja üks kool hävis. Meie teenitud raha eest ehitavad nad uue kooli.“
Nõrgemat tuleb aidata, seda ütles vist juba karupoeg Puhh. Alati tuleb mõelda nõrgemate ja hädasolijate peale, kui tülikas see ka ei oleks. Nõrgemate aitamine näib olevat meie, inimeste kohus või on see isegi meie veres. Koerte kohus see ei tundu olevat, näiteks eile ajas Saku armutult taga ühte kassi. Viimane kräunus jubedasti ja ronis viimaks kase otsa pakku. Saku passis pool tundi kase all, kass püsis puu otsas. Minu meelest teineteist aidata nad küll ei soovinud. Või kumb neist nõrgem oli neil hetkedel? Järsku hoopis puu all istuv koer?
Looming
Kunstnik Johannese kummalised lood, Tallinn 1994
Musta habemega kapten, Elmatar 1998
Veskitont Niglas, Kirjastus Ilmamaa 2001
49 aastaaega, Tartu, J. Püttsepp 2003
Kunstnik Johannese üpris kummalised lood, Tartu, J. Püttsepp 2004
Anni rännuteel, Saara kirjastus 2005
Portreed Tallinna loomaaiast, Eesti Ekspressi Kirjastus 2008
Väikese hundi lood, Kirjastus Päike ja Pilv 2008
Uued eesti muinasjutud, Pilgrim 2009 (erinevad autorid)
Lauajupi Madonna, Kirjastus Hermes 2009
Linke
Juhani Püttsepp: Tihaste kevad, Roheline värav 01.03.2010
http://www.greengate.ee/index.php?page=6&id=19283
Raimu Hanson „Pudelpost aitas leida kirjasõpru“, Tartu Postimees 18.03.2009
http://www.tartupostimees.ee/?id=95541
Juhani Püttsepp „Loodusõpetus ilma elukogemuseta jääb nagu kala kuiva peale siplema“, Õpetajate Leht 11.12.2009, http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2585
Ingmar Muusikus „Minu töö koht: Kirjamees Juhani Püttsepp“, Eesti Ekspress 01.05.2009
http://195.250.160.49/viewdoc/506C0FDA4562E4EFC22575A6004DD724
Merje Mänd „Juhani Pütsepp saab innustust loodult“, Eesti Kirik 20.02.2008
http://www.eestikirik.ee/node/4569
Helen Arak „Juhani Püttsepp kuulub kokku Lõuna-Eestiga…“, Kodukiri 1.05.2008
http://www.naistemaailm.ee/artiklid/9935/juhani_puttsepp_kuulub_kokku_louna_eestiga.html?art_magaz=3&magaz_group=1543
Marika Männik „Persoon: Mida mõtleb Rannu kiriku orelisse tuult tallav Juhani Pütsepp…“, Valgamaalane 27.10.2007, http://www.valgamaalane.ee/271007/esileht/25011552.php
Juhani Pütsepp – Võru Keskraamatukogu kodulehel
http://lib.werro.ee/index.php/juhani-puetsepp.html
Aigi Viira „Kärt – rängast ringist välja rabelnud“, Õhtuleht 10.06.2004
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=158210
Liisi Seil „Alam-Pedja lood pajatavad elust jõgede ääres“, Sakala 20.11.2004
http://www.sakala.ajaleht.ee/211104/esileht/5013406.php
Jaak Jõerüüt
Jaak Jõerüüt (1947) – luuletaja, diplomaat ja poliitik.
Luuletusi kogust „Armastuse laiad, kõrged hooned“, Tuum 2010. Lk. 8; 46; 63; 64.
DIPTÜHHON
I
nüüd ma tean, et kõik on üürike,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud ühes elus.
NÜÜD ma näen, mismoodi kõik see kaob,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb.
tuli praksub ahju sees, ja süda taob
just niikaua, kuni ise suleb
selle ukse, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd on teised uksed
üürikeseks avatud.
jah, seda
nüüd ma tean,
sest kõik on üürike.
II
nüüd ma näen, et kõik on igavene,
linnu lend ja inimese elu,
noot, ja silp, ja lumesaju LÕPP,
armastuse aeg, mis antud läbi elu.
nüüd ma tean, kuskohta kõik see JÄÄB,
see, mis oli, on, ja mis võib-olla tuleb.
tuli praksub ahju sees, ja süda näeb
kõike. igavesti. ega sule
iial uksi, mille AVAS süda.
nüüd on oldud. nüüd ka teised uksed
igaveseks avati.
jah, seda
nüüd ma näen,
sest kõik on igavene.
PÄRAST JA SEEPÄRAST
Suurt valu sa koged sel teekonnal,
enne kui lihast saab vaim.
Enne kui küünte asemel
kasvavad LEEGID küünte tippudesse.
Suurt valu teeb teekond, enne kui
juhtunud ei ole kõik,
mis juhtuma pidi. Pärast on vaikus.
PÄRAST on vaikus ja leegid.
MEIE KÕIK
lõpuks jäävad ainult vaiksed varjud, mitte tumedad,
vaid heledamad kui kehad. tumedad kehad,
kiirgavad varjud. lõpuks on nii. tumedad hääled.
hele vaikus.
vari ja vaikus, mõlemad kiirgavad. lõpuks.
lumi sel talvel on enam kui lihtsalt lumi.
meie sel talval oleme enam kui lihtsalt meie.
meie kõik.
PAIGUTAB RUUMIS
paigutab ruumis. minugi mujale. saatuse ratas.
kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid.
luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi.
vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude,
kõik lendab tuulde. lihvija lihvib.
Suur Lihvija.
päev, mille hämarusest klantspilte
läigatab vastu – nii mina kirjutasin. ükskord.
teadmata midagi TÕELISEST PÄEVAST.
teadmata midagi HÄMARUSEST.
luupuru lendab. küünarnukid
ei olegi enam nukid.
teadmata midagi SUUREST LIHVIJAST
kirjutan ikka.
Looming
Luule
“Kaitsekiht”, Eesti Raamat, Tallinn 1975
“Kõne sellel teemal”, Eesti Raamat, Tallinn 1977
“Üks ja ainus. Luuletusi 1967–1971” Tuum, Tallinn 1997
“Uus raamat”, Tuum, Tallinn 2004
“Armastuse laiad, kõrged hooned.” Tallinn, Tuum 2010
Proosa
“Leping. Õpetajad” (jutustused), ER, Tallinn 1979
“Igavene suvi” (novellikogu), ER, Tallinn 1980
“Raisakullid” (romaan), ER, Tallinn 1982; “Raisakullid” II, ER 1985
“Meeste tantsud” (novellikogu), ER, Tallinn 1984
“Teateid surmast” (jutustused), LR 1987, nr 34
“Teateid põrgust” (jutustused), ER, Tallinn 1990
“Sõber. Valik novelle 1979–2005”, Tuum, Tallinn 2005
“Meierkasti Mats”, Kunst, Tallinn 1975
“Autod”, Kunst, Tallinn 1977
“Diplomaat ja mälu” (memuaarid), Tuum, Tallinn 2004
“Poliitiline avaldus. Arvamusi ja kommentaare 1996–2008”, Tuum, Tallinn 2008
Linke
Maire Liivamets „Jaak Jõerüüt. Armastuse laiad, kõrged hooned“, Kirjanduse ja keele ajaveeb, 31.05.2010
http://kirjandusjakeel.blogspot.com/2010/05/jaak-joeruut-armastuse-laiad-korged.html
Jürgen Rooste „Teod: Jaak Jõerüüt“, Sirp 27.02.2009 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8238:teod-jaak-joerueuet&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3241
„Jaak Jõerüüt „Jaak Jõerüüt: Roheline vale“, Postimees.ee 25.03.2009
http://www.postimees.ee/?id=98413
Elo Lindsalu „Jaak Jõerüüt „Sõber““, Eesti Ekspress, Areen 14.03.2006
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/A7461B374F9DD3C3C2257131004F4ED8
Ilmar Palli, Peeter Ernits “Jaak Jõerüüt: Kõigi nende asjade taustal on silmitu ahnus, Maaleht 29.09.2005 http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=3947
Urmo Soonvald „Alguses lootsin kommunistlikku parteid õõnestada, aga olin liiga naiivne“, Õhtuleht 26.11.2004 http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=166044
„Jaak Jõerüüt: Keel – eluslooduse osa“, Eesti Päevaleht 10.06.2003
http://www.epl.ee/artikkel/237869
Dagmar Normet „ELAMUS: Jaak Jõerüüt. „Diplomaat ja mälu“, Eesti Ekspress, Areen 2.03.2005, http://paber.ekspress.ee/viewdoc/7F72BA971938077DC2256FB60044E267
Jaak Jõerüüt: Eestlasena Euroopas olemisest, Eesti Päevaleht 30.04.2004
http://www.epl.ee/artikkel/263923
Mari Saat „ELAMUS: Jaak Jõerüüt „Uus raamat““, Eesti Ekspress, Areen 22.07.2004
http://blog.ekspress.ee/viewdoc/C33E0A6A37E35392C2256ED600324746
Nädala autor 