Aija Sakova

20. okt. 2017 at 12:55 p.l. (Aija Sakova) (, , , )

Foto: Rainer Leemet

Aija Sakova (1980) – eesti kirjandusteadlane, germanist.
Aija Sakova peamisteks uurimisteemadeks on Ene Mihkelsoni, Christa Wolfi ja Ingeborg Bachmanni looming, teise maailmasõja ja selle mõjude mäletamine ilukirjanduses ning kirjanduse ja filosoofia suhted. Ta tegelenud ka eestivene kirjanduse avamisega, samuti Eesti naiste ühiskondliku ja poliitilise rolliga 20. sajandi alguse Eestis.
2016. aastal ilmus tema monograafia “Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Christa Wolf und Ene Mihkelson” Saksamaa teaduskirjastuses Vandenhoeck & Ruprecht.

26. oktoobril kell 18.00 toimub linnaraamatukogu IV korruse saalis kirjandusõhtu “Kirjandus ja provokatsioon” –  külaline on luuletaja, prosaist ja tõlkija Maarja Kangro, temaga vestleb kirjandusuurija ja -kriitik Aija Sakova. Kas provokatsioon kirjanduses on vajalik ja võimalik? Temaatilised ja keelelis-stiililised provokatsioonid, lugeja reageeringud. Raamatukogupäevad „Kohtume raamatukogus“ 2017.

Katkend: Maailmakirjanik Ene Mihkelson, Pidukõne kirjaniku 70. sünnipäeval. Valu, mälu, kirjandus, Eksa 2017, lk 52-55.

Ene Mihkelsoni romaanid, peamiselt „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, on saatnud mind juba aastaid, seega võin ilma liialduseta öelda, et Ene Mihkelsoni looming ei ole üksnes kujundanud minust iseseisvat eesti ja saksa kirjanduse uurijat, vaid on väga sügavalt vorminud minu isiksust ja mõtlemisviisi.
Sestap soovin toonitada, et Mihkelsoni romaanid ei ole lihtsalt romaanid, vaid nad on Suured romaanid sellises mõistes, nagu sellest on kõnelenud Tiina Kirss: need on raamatud, mis on mõjutanud ja mõjutavad edaspidigi arusaamisi ajast, inimestest, erinevatest ühiskonnakorraldustest ja minevikuga ümberkäimisest. (Plekktrumm Tiina Kirss. Saatejuht Joonas Hellermaa. – ETV2 13. X 2014.) Mihkelsoni romaanid küll jutustavad meile lugusid või õigemini ühe arheloo erinevaid varjundeid, aga samal ajal – ja see on veelgi olulisem – kujundavad ühe väikese ühiskonna (nagu seda on Eesti) arusaamist minevikust, mineviku ja oleviku lahutamatust seotusest ning inimestesse juurdunud käitumisnormide teadvustamatust edasikandumisest tänapäeva.
Eesti kirjandus on väike. Selle üle, mis on väike kirjandus, on peale Gilles Deleuze`i ja Félix Guattari pikemalt arutlenud eesti mõtleja Hasso Krull. (Hasso Krull, Väikese kirjanduse määratlus. – Hasso Krull, Katkestuse kultuur. Tallinn, Vagabund, 1996, lk 83-87.) Tahaksin siinkohal aga rõhutada väikese kirjanduse suure romaani võimet luua enda ümber suveräänne ruum mõtlemiseks ja seisukohtade kujundamiseks. See on võime kõnetada oma väga isiklikust lähtepunktist hoolimata (või just tänu sellele) paljude teiste kaasmaalaste lugusid; toimida teatavas mõttes „kollektiivse autobiograafiana”, nagu on kirjeldanud Tiina Kirss ühes oma uurimuses Mihkelsoni „Nime vaevast”. (Tiina Kirss, Falling into history: Postcolonialism and Fin-de Siècle in Ene Mihkelson`s Nime vaev. – Interlitteraria 2000, nr 5, lk 136.) Ning samal ajal on see võime olla väga päevapoliitiline, kõnetada ning kriitiliselt peegeldada nii Eesti kui ka laiemalt maailmas aset leidvaid sündmusi ja tendentse.
Need kaks komponenti – inimlik-isiklik mõõde ning oma aja kriitiline ja mõtestatud peegeldamine – moodustavad selle, mida me ühelt suurelt romaanilt ootame, kuid mis ei ole iseenesestmõistetav. Ma tahaksin astuda sammukese kaugemale ja väita, et Mihkelsoni romaanid ei ole ainult suured romaanid, vaid need pakuvad ja sisaldavad midagi enamat. Tema teosed püstitavad ning sõnastavad moraali- ja ajaloofilosoofilisi küsimusi, millega tegelevad muidugi ka teadlased. Nii nagu üks teine oluline XX sajandi kirjanik ja mõtleja, Ingeborg Bachmann on öelnud, ei saa tegelikult teadus ja teaduse keeleline väljendus teatud probleeme isegi tõstatada ega sõnastada, rääkimata neile lahenduste otsimisest.(Ingeborg Bachmann, Wir müssen wahre Sätze finden. Gesprähe und Interviews. München, Zürich: Piper, 1991, lk 90.) Suurel kirjandusel lasub seega ülesanne toimida järelemõtlevalt, filosoofiliselt. Ene Mihkelsoni romaanid täidavad seda ülesannet. Neis sisaldub suur filosoofiline potentsiaal.
Mind on Mihkelsoni romaanide filosoofilisele potentsiaali mõtestamisele lähemale jõudmisel aidanud Walter Benjamini ajaloofilosoofilised mõisted, kontseptsioonid ja tekstid. Ma ei ole selles esimene ega ainuke, ka Jaak Tombergi 2009. aastal avaldatud uurimus „Kirjanduse lepitav otstarve” tegeles just Walter Benjamini filosoofilise lähenemisega, et selle abiga n-ö lahti muukida Mihkelsoni romaanide poeetikat.
Ma usun, et Benjamini filosoofiline ja kirjanduskriitiline mõtlemine pakub käsitsusviisi ning mõisteid, mis aitavad ka mõtestada ka Ene Mihkelsoni loomingut. Enamgi, mõnede Benjamini tekstide ja fragmentide kujundite kõrvutamine Ene Mihkelsoni analoogsete kujunditega rikastab meie arusaama kirjanduse võimalustest.
Benjaminil on üks fragment „Väljakaevamine ja mäletamine” („Ausgraben und Erinnern”), mis äratas minu kui uurija tähelepanu iseäranis siis, kui Christa Wolf valis sellest ühe lause oma 2010. aastal ilmunud romaani „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud” („Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud”) motoks. Kuna see Benjamini fragment ei ole seni eestikeelsele lugejale tuttav, olgu see siinkohas minu tõlkes ära toodud täies mahus:
Keel on ilmeksimatult näidanud, et mälu ei ole mitte möödunu uurimise tööriist, vaid pigem vahendaja. Ta on kogetu vahendaja, nii nagu pinnas on vahendajaks põrmustunud linnadele. See, kes tahab läheneda oma põrmustunud minevikule, peab käituma nagu mees, kes kaevab. Ennekõike ei tohi ta karta ikka ja jälle ühe ja sama ajaloo juurde tagasitulemist, selle laiali puistamist, nagu puistatakse laiali pinnast, selles tuhnimist, nagu tuhnitakse mullas. Sest asjalood ei ole kunagi muud kui kihid, millest koorub alles põhjaliku läbiuurimise käigus välja see, mille nimel tasub kaevata. Nimelt need pildid, mis kõikidest oma varasematest kontekstidest lahti rebenenuna seisavad kui väärisasjad meie hilisema arusaamise tagasihoidlikes kambrites, nagu torsod kollektsionääri galeriis. Loomulikult on kaevamistel kasulik juhinduda plaanidest. Kuid sama asendamatu on ka ettevaatlik, kompav labidatorge pimedasse pinnasesse. Ja see, kes koostab vaid leidude inventarinimestiku, aga ei oska tänases pinnases osutada kohtadele, kus ta hoiab vana alal, tegeleb enesepettusega. Tõelised mälestused ei pea mitte jutustama, vaid tähistama täpselt seda kohta, kus nad muutusid uurijale kättesaadavaks. Ranges mõttes eepiline ja rapsoodiline, peab tegelik mälestus andma ettekujutuse ka sellest, kes mäletab, nii nagu ka hea arheoloogiline aruanne ei kajasta ainult neid kihte, kust leiud pärinevad, vaid ennekõike neid teisi, mida oli vaja eelnevalt läbida. (Walter Benjamin, Ausgarben und Erinnern. – Walter Benjamin, Erzählen. /…/ Frankfurt am Main: Suhrkamp, 2007, lk 96.)
Selles fragmendis mõtestab Benjamin mälutööd kui arheoloogilist tööd, mille juures on vaja registreerida nii leiud kui ka see paik, kust tähenduslikud leiud pärinevad. Teisisõnu, olulised pole mitte ainult mälestused või mälupildid ise, vaid need ajendid, teed või viisid, kuidas mingi sügavustes varjul olnud mälestuseni jõutakse. Nagu on oluline ka see koht, kus mälestus on hoiul. /…/

Katkend: Maailm sita eituseta, / Maarja Kangro Klaaslaps, Ahv, 2016./, Valu, mälu, kirjandus, Eksa 2017, (Artiklikogumik).

Maarja Kangro „Klaaslaps“ on raamat põletavast valust ja sellega toimetulemise mehhanismidest. Korraga päevik ja romaan, tühistab see igasugused piirid fiktsiooni ja omaeluloolise vahel, sest neid lihtsalt ei ole. Samuti on see essee või arutlus naise viljakusest, nagu ka äraspidine lapsesaamise (mitte)lugu. Kangro dokumenteerib nimelt seda, mis toimub ühe naine sees, kui ta pärast ebaõnnestunud rasestumiskatseid (nii loomulikul kui kunstlikul teel) ning katkenud rasedusi (sh emakaväline rasedus) kogeb lõpuks lapseootele jäämise õnne, mis jääb traagiliselt lühikeseks. Juba kolmandal raseduskuul peab ta toime tulema teadmisega, et tema laps ei ole eluvõimeline, kuna lapsel puuduvad koljuluud ning ainus mõistlik lahendus on lõpetada tema elu juba lootena, sest see ei oleks pärast sündimist kuigi pikk. Ta aju lihtsalt voolaks välja.
Õigustatult küsivad mõned, kas nii isikliku loo kirja panemisel ja avalikustamisel on ka laiem kandepind peale autori eneseteraapia. Mulle näib, et ehkki (või pigem just selle tõttu, et) raamat on kirja pandud väga isiklikest kogemustest lähtudes, lahkab see nüüdis­aegse ühiskonna väga olulisi tabuteemasid. Hea kirjandus ongi enamasti isiklik. Vaadates sügavale iseendasse, mõtestab Kangro ühtlasi nii laste saamise, abordi kui ka surmakultuuriga seotud (bio)eetilisi, aga ka (loova) naise viljakuse ja viljatusega seotud küsimusi. Kangro avab oma raamatuga sellesama „biofašistliku konservi“ iseendas, mida ta on varasemalt ühiskonnakriitiliselt analüüsinud arutluses „Oma jama“.1

„Minu poolteist kuud“
Romaani algus on dateeritud 28. jaanuariga 2015 ehk enam-vähem täpselt kaks aastat tagasi, mil jutustaja läheb haiglasse tegema aborti enda sees kasvavale ca 15nädalasele koljuluu väärarenguga lapsele. Ja lõpeb 15. märtsiga 2015 ehk päevaga, mil jutustaja saab teate, et tema „tibu“ (loodet) ei ole pärast meditsiinilisi uuringuid ja lahkamist alles hoitud, nagu ta palus, et laps matta. Selle asemel oli ta bioloogilise jäätmena hävitatud.
Selle pooleteise kuu sisse on kohe raamatu alguses pikitud ekskurss 9. jaanuari, päeva, mil jutustaja elu pöördumatult muutus, sest siis sai ta teada, et laps, keda ta kannab, ei ole eluvõimeline. Samuti leiame pikema ekskursi (meenutus) 2014. aasta kevadesse, kui jutustaja viibib Ukrainas, et esineda Lvivis loenguga eesti kirjandusest, ning satub reisi käigus Odessat külastama just rahutuste ajal. Mõnevõrra ebatavaliselt ei tunne jutustaja heameelt selle üle, et ei sattunud olema rahutuste kõrghetkel oma hotelli juures, kus need toimusid, vaid kahetseb, et oli just sel ajal linna teises otsas. Lugeja viimine Ukraina sündmuste keskele on vajalik seetõttu, et seal sai jutustaja teada, et ootab last. Mitte seda „tibu“, kes 2015. aastal tema sees kasvas, vaid tema sündimata jäänud õde või venda. Samuti viib jutustaja meid 2014. aasta sügisesse, kui ta oli loomereisil ühes Itaalia loomemajas ning pidi sel ajal emakavälise raseduse ja veritsusega kohalikku haiglasse pöörduma.
Rännakud ajas võimaldavad näha jutustaja sisse väljaspool raamatu keskset traumaatilist sündmust (teadasaamine lapse väärarengust ja tema nurisünnitamisest). Samuti viivad need, nagu öeldud, lugejat teiste sündimata jäänud lasteni ja luhtunud rasestumislootusteni, teisisõnu luhtunud tulevikuootusteni. Need ekskursid võimaldavad märgata tagantjärele tekkinud enesesüüdistusi emaks saamise soovi ja mittesoovi vahel ning nende algeid.
Maarja Kangro lähtub arusaamast, et hirmu ja valu tekitavale tuleb otsa vaadata ning sellega tegeleda. Ta on veendunud, et sellest kirjutades ja seda kujutades tuleb olla aus ja ehe.
Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum
Lastetus ja biofašistlik konserv
12. jaanuaril ehk mõned päevad pärast lapse väärarengust teadasaamist juurdleb jutustaja selle üle, miks ta on last nii väga soovinud ning miks ta tunneb end olukorras, kus lootel tema sees ei ole elulootust, ebaõnnestununa või koguni süüdi lapse väärarengus. Põhjust sukeldumiseks iseendasse ja oma lähiminevikku varasemate luhtunud raseduste juurde annab muu hulgas asjaolu, et Kangro viibib varasemalt planeeritud puhkusel koos oma (õnnelikult) lapse­ootel õe Kirkega.
Ehkki Kangro teab, et autor on postuumse edasikestmise perspektiivist lähtudes märksa tugevam ja sisukam positsioon kui esivanem, tabab ta end sellest hoolimata küsimuselt: „mida teeb kogu selle materjaliga, mida ta on on endasse elu jooksul salvestanud, inimene, kellest ei lähe edasi enam midagi“ (lk 52-53). Tahtmatult tunneb ta, justkui oleks sellise inimese elu tühjalt ja mõttetult elatud: „Ta on nagu andmebaas, mis läheb ühel hetkel põlema. Siis ongi ta maha põlenud, ja kogu lugu“ (lk 53).
Et mõista iseenda läbipõlemise ja läbikukkumise tunnet, küsib Kangro „Miks järglased?“ ning analüüsib lapsesaamise soovi, aga ka lapsevanemaks olemise tahke. Võib-olla just seetõttu, et Kangro ise ei ole lapsevanem, saab ta nii julgelt ja otsekoheselt öelda, et lapsevanemaks olemine on tegelikult tohutu katsumus, mida ei tasugi tingimata igatseda, iseäranis loova subjektina. Mingis mõttes sedastab Kangro isegi, et intellektuaalsus ning lapsevanemlus, mis ei ole ju midagi muud kui teise, endast intellektuaalselt nii palju alama olendi teenistuses olemine, on omavahel olemuslikult vastuolus. Laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine ongi „vaimselt alakoormuslik, emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav tegevus“ ning iga endast lugu pidav naine eelistaks imiku jauru kuulamisele hoopis Platoni teoste või vähemalt ajalehe lugemist (lk 57).
Võib-olla saabki selle väga paljudele naistele hädavajaliku tõdemuse nii selgelt ja otsekoheselt sõnastada ainult Maarja Kangro. Lähtuvalt omaenda lapsepõlve- ja ema Leelo Tungla kogemustest ütleb ta: „Ka selleks, et olla hea lastekirjanik, nagu ma oma elus olin näinud, on inimesel vaja piisavalt tihti lastest pääseda. Vaja on kõva tugistruktuuri, mis tubli osa konkreetsest jändamisest enda kanda võtab“ (lk 57).2

Kas trauma küpsetab või söestab?
Kangro küsib, kas inimene, kellest ei lähe edasi midagi, on nagu andmebaas, mis põleb maha. „Klaaslapses“ pöördub autor ikka ja jälle põlemisega seotud kujundite juurde, sest just nende kaudu oskab ja saab ta kirjeldada neid tundeid, mis teda valdavad. Vahetult pärast loote diagnoosi teadasaamist sedastab ta: „Ilma nahata inimene kõrbeb pannil, kõrbemine hakkab üha otsast peale. Öö oli pikk ja mul oli see teadmine. Akraania. Anentsefaalia. See allutas endale kõik muu. Ma ei saanud enam mitte millegagi vanamoodi edasi minna“ (lk 48).
Kõrbemistunne, mis tabab jutustajat pärast kohutava teate saamist, püsib ka pärast aborti, aga nüüd juba koos refleksiooniga: kas tõesti on nii, et iga kogemus, ka kõige kohutavam, on millekski kasulik, nagu me oleme oma kultuuris enese lohutuseks (või enesepettuseks) harjunud ütlema. „Kas trauma arendavusega on nagu Wundti kõveraga? Nii et on olemas optimum, kus inimene küpseb ja õpib kõvasti, aga veel ei lagune. Kui kõvera tipust edasi liikuda, hakkab kogemus arendamise asemel üksnes söövitama ja hävitama, inimesest jääb järele muselmann“ (lk 165). Sisuliselt väidab Kangro siin, et on kogemusi, mis ei küpseta, vaid söövitavad, millest ei saa tegelikult midagi õppida; millest saab vaid tunnistust anda.
Viidates Muselmann’ile, teeb Kangro äärmiselt intrigeeriva viite holokausti temaatikasse ning küllap ka Giorgio Agambeni juurde, keda Kangro on eestindanud.3 Ta küsib, kas isiklik kogemus ja isiklikust tragöödiast tingitud valu on vähem tähenduslik kui ajaloosündmustest tingitud kannatused. Teisisõnu võib küsida: kas isiklikust kogemusest tingitud põrgust läbitulemine ja sellest tunnistuse andmine on ilukirjanduslikult ja eetilis-filosoofiliselt a priori vähem tähenduslik kui poliitiliste režiimide põhjustatud valust ja vägivallast läbitulek? Kas ajaloolise-ühiskondliku põrgu kannatused on tähenduslikumad kui isiklikud?
/…/
1 Ööülikool. Maarja Kangro „Oma jama“, 15. IX 2015. http://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/45a50931-eb34-4e13-b508-4892fee4c7a5/ooulikool-maarja-kangro-oma-jama. Tekstina on „Oma jama“ ilmunud portaalis Feministeerium ja Postimehes: http://feministeerium.ee/oma-jama/; http://arvamus.postimees.ee/3686545/maarja-kangro-oma-jama-teistsugune-vaade-emadusele
2 Loova naise lapse saamise või mittesaamise küsimusi käsitleb väga võimsalt muidugi Oriana Fallaci oma kiriromaanis „Kiri sündimata jäänud lapsele“ (1975, ee 2011), mis on tuttav ka Kangrole.
3 Maarja Kangro tõlgituna on Giorgio Agambenilt eesti keeles ilmunud „Tulevane kogukond“ (2016) ja „Homo sacer“ (2009).

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Ene Mihkelson

26. jaan. 2009 at 8:12 e.l. (Nädala autor 2007) ()

23. oktoobril 2007 kell 17.00 Eesti raamatu päeva kirjandusõhtu „Ajalooline mälu ja eesti identiteet”. Teema üle arutlevad kirjanikud Ene Mihkelson ja Enn Nõu. Vaatluse all on E. Mihkelsoni romaanid „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud” ning E. Nõu romaan „Koeratapja”.

 

Ene Mihkelson,  eesti prosaist ja luuletaja – sündinud 21. oktoobril 1944 Imavere vallas Viljandimaal Tamme k. talupidaja tütrena, õppis Rakvere raj Rägavere 7-kl koolis 1952-53, Karitsa 7-kl koolis1953-59, Rakvere internaatk-s 1959-63 ja TRÜ-s ajaloo-keeleteaduskonnas 1963-68. Töötas Võnnu keskk-s  1968-69 õpetajana, Tartus KM KO-s tead. töötajana 1969-79,  TRÜ žurnalistika kat.-s ajuti lepingulistel töödel 1979-81, sestsaadik vabakutseline kirjanik.
„Eesti Ekspressi” küsitluse põhjal kuulutasid kriitikud 2006. a  „Ahasveeruse une” taasiseseisvusaja parimaks romaaniks.

Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni” ja Nikolai Baturini „Kentaur” on teosed, mis kinnitavad Suure Romaani võimalikkust ja elujõudu ka uue aastatuhande alguse eesti kirjanduses. Nagu oma luules ja teistes proosateostes tegeleb Ene Mihkelson ka „Ahasveeruse unes” meie lähiajaloo valulise mõtestamisega ja näitab, et minevikku selgeks rääkimata ei saa keegi olla oleviku peremeheks, tulevikust rääkimata. See on Juhan Liivi eetilise kreedo kuulutamine kaasajal ja moodsa kirjanduse võtetega. „Ahasveeruse uni” on mitmehäälne mäluromaan, mille luuremängud ja peategelase isa surma üle juurdlemine pakuvad lisaks psühholoogilisele pingele ka süžeelist põnevust. (Janika Kronberg).
Katkend Ene Mihkelsoni romaanist „Katku haud” (Varrak 2007)

„Kas Eestimaal on üldse paiku, kus pole midagi hullu juhtunud, kas neid paradiisisaarekesi on üldse olemas!
Pärast läksime proua Bintaga saksa surnuaedu vaatama. Proua Bintagi polnud seal käinud, nii et tundsime mõlemad heameelt, et vaatamisväärsuste juurde juhatavad viidad olid suure tee äärde hästi nähtavad. Mul oli nimelt tunne, et olime 1953. aastal Pontusega sellel surnuaial käinud ja seal oli mälestusteenistus. – Imelik kujutlus, mõtlesin tähisteta kõrgemaid mullakühme vaadates.-
Mis tähendus oli sõnal saksa surnuaed, kus ja millal ma olin seda kuulnud, et üldse tahta siia tulla? Kaata juures ei olnud ma siis veel käinud ega osanud oletava pilguga ka seda maja otsida , kus Kaata oma ülesandeid saamas või aruandeid tegemas käis.
 See siin oli üks põhjalikult unustusse vajunud paik, millelt koristustööde huvides ilmselt niideti heina. Kulu ja risu neil küngastel igatahes ei olnud. (Kabeli ääres siiski oli.)
 Proua Binta tundis huvi just kabeli vastu, mis seisis pooleldi lagunenud olekus surnuaia väravast vasakule poole jääval künkal. Me uurisime kabeli seinu seest ja väljast ning seal tuli mulle ka meelde, et Sanna oli millalgi ütelnud, et mu isa surnukeha visati kabeli taha kaevatud auku. Ma olin Pilistvere surnuaias kabeli ümber tundide kaupa haudu uurinud ega tahtnud uskuda, et üks bandiidiks arvatu maeti salaja kellegi teise ja alles elavate sugulaste hoolduse all olevale hauaplatsile. Siia risuhunnikusse aga võibolla küll, kus salakorterid ja julgeolekumajagi lähedal.
 Proua Binta huvita ei oleks see mõtegi mulle pähe tulnud, nagu looks tema kohalolu millegi avanemiseks vajaliku pinge.
 Lossi praeguses pargis jalutades sain aga aru, et olime Pontusega hoopis olnud seal. Pontus oli mõni aeg tagasi ostnud vana ajast ja arust oleva mootorratta, mille osasidki enam saada ei olnud. Ta oli nii uhke oma esimese ainult ennast arvestava ostu üle, et üheksa-aastasele minulegi tundus tema rõõm natuke lapsik. Pontus oli sel ajal juba vana mees.
 Pargi maanteepoolsel küljel seistes meenus, et just siin oli Pontus mind tutvustanud ühele meie juurde astunud võõrale mehele. Äkki tundus mulle, et tegelikult oli ta selle sõidu võtnud ette just selle kohtumise pärast.
 Jah, tal ei ole vanemaid. Ta on vaenelaps, oli Pontus ütelnud. See lause jahmatas mind sedavõrd, et ma ei vaadanud meestki täpsemalt. Kohtumises oli mingi ebalus, kahevahelolek.
Suvekuum päike ning alandustunne Pontuse sõnade pärast pani mu pea ringi käima. Siis läks silme eest pimedaks ja ma ütlesin, et pean kohe pikali heitma, sest muidu ma minestan.
 Pontus talutas mu kähku ühe pargipingi juurde, kus ma mõnda aega tõesti lamasin. Kui ma jälle nägema hakkasin, meest enam ei olnud. Mäletasin vaid, et ta ei olnud üksi. Mingid teised mehed olid seisnud sealsamas, aga ka nende nägusid ei osanud ma tähele panna.
 Tol koos proua Bintaga tehtud ekskursioonil tuli mulle ka see kohtumine millegipärast meelde, aga ma ei rääkinud sellest.
 Kaatale rääkisin, kui ta meenutas meie kunagisi vanade mõisate külastamise retki, nagu oleksime nendes parkides olnud alles eile.
 Või Pontus tegi sulle niisuguse kingituse, ütles Kaata, ja ta nägu paljastus jälle tuttavas irves. Ma imestasin selle irve ootamatu ilmumise üle, sest meie jutuajamises ei olnud mitte vihjetki olukordadele, mida ta iseloomustas pitsituse- ja pahanduse-sõnaga.
Kas see mees võis tõesti olla mu isa, kas ta tõesti võeti haavatuna kinni ja pidi enne mahalaskmist ka unes nähtud töökoja sarnase põrgu läbi tegema?  Mis mõte oli isale näidata last, kes teadis, et ta vanemad on surnud, sest seda ju Pontus sel kohtumisel rõhutas, vilksatas Sanna köögis istudes läbi pea, kui mu meeled olid ikka veel Kaata ja proua Bintaga tehtud ekskursioonide mõju all.
 Kui inimene saab minevikust midagi ootamatut teada, vaatab ta selle teadmise valgel oma varasema käekäigu üle, tõlgendades kõige harilikumad situatsioonid tähendusrikkaks. Kaata oli juhuste imeliseks tõlgendamise ala päris meisterlik, mina tegin unenägudega peaaegu et sama. Pontus tahtis mootorratast ehk pikemal sõidul lihtsalt proovida, aga mina rikkusin nõrkushooga ta elevuse ära.
 Kust ta, põrguline, sel vaesel ajal mootorratta ostmiseks raha sai, esitasin meenutusõrnusest ärgates, ürgeestiliku kihvatusega alati kõige tähtsamana tunduva küsimuse: Vanaema võttis enamasti ju võõraspoja käest palga ära, sest nende majapidamine oli ühine. Miks mäletasin kevadpidu, kui saksa surnuaial toimunud jumalateenistust?  Miks oli vaja rõhutada, et mul ei ole vanemaid?”.
Loomingu kohta:

Ene Mihkelson „Päevad on laused”, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005

Jaanus Adamson ja Elo Viiding „Tervitusi teisest ilmast!”, 15.03.2002 Sirp

Märt Väljataga „Ma müüsin su, sa müüsid mu”, 25.05.2007 Sirp
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1850:ma-m-sin-su-sa-m-sid-mu&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3161

Toomas Liiv „Ene Mihkelson jälgib poliitilist katku Eesti näitel”, Eesti Päevaleht 8.06.2007
http://www.epl.ee/artikkel/388953

Kalev Keskküla „Ahasveerus ja rehepapp piiririigis” Eesti Ekspress 21.08.2006
http://www.ekspress.ee/viewdoc/440A4D58BABF769EC22571D100372718

„Ene Mihkelson pälvis maineka Euroopa kultuuripreemia”, Postimees 6.05.2006
http://www.postimees.ee/060506/esileht/kultuur/200582.php

Sirje Kiin „Ene Mihkelsoni matsi põhi”, Kultuur ja Elu 4/2004,
http://kultuur.elu.ee/ke478_mihkelson.htm

Kajar Pruul „Tundmatu suur loom unede udus”, (Ahasveeruse uni) Eesti Ekspress, Areen 10.01.2002
http://www.ekspress.ee/viewdoc/5cc821e24d4125bc42256b3d002c4ec6

Toomas Liiv „Mihkelson uitamas Ahasveerusena” Sirp 15.03.2002

http://et.wikipedia.org/wiki/Ene_Mihkelson

Püsiviide Lisa kommentaar