Bernard Kangro
Bernard Kangro (1910-1994)– eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.
Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.
Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.
Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946).
Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.
Katkend:
Tartu, Eesti Raamat 1996. Lk 130 – 135.
Samal ajal – ühel talvisel talvehommikul – sai Hertsi Taklaja kätte oma esikteose „Pidu Saatana juures”. Kuigi tal oli ette teada selle ilmumispäev ja olgugi et ta oli ükskõiksust harjutanud, lõi see tema päevakava ometi segi ja ta jättis hommikusele loengule minemata. Ta võttis ühe eksemplari teise järel pakist, mille oli kirjastuse jooksupoiss toonud, ja laotas nad laiali lauale ning lõpuks ka diivanile ja voodile.
Max Simonlatseri joonistatud kaas oli esimesel pilgul huviäratav. – Kindlasti põnevam kui raamat ise, muigas Hertsi. Žürii polnud teda ju auhinnavääriliseks pidanud – need vanapapidest moraalijüngrid, nagu Viilep Mekk häälekalt kuulutas -, kuid kirjastus oletas nähtavasti teatud elevust, vahest isegi skandaalimaigulist kõmu teose ümber. Mahukas see oopus polnud ju alguseski mitte, kahanes veel pärast pealesunnitud lühendamist, kuid trükituna suure kirjaga, paksul paberil, eri lehed illustratsioonidega vahel, andis ta kopsaka raamatu mõõdu ometi välja. Tagakaanel ilutses autori pilt, kevadel kooli lõpetamisel naljapärast tehtud ülesmukitud võte, kohevate juustega à la Koidula, osavalt juhitud valguskiirte kimp helendamas lagipeal. Trükitud lillakaspruunis toonis, andis ta Hertsist kujutluse nagu ahvatlevast vambitüübist, eriti veel, kui lugeda reklaamteksti. „Noor ning üllatavalt julge”, „konventsionaalset moraali trotsiv”, „hoolimatult ellu sukelduv” – seesugused epiteedid aitasid pildile kaasa.
Hertsil tõusis puna palgesse, kui ta mõtles, mis ema seda lugedes arvata võiks ja kuidas tuttavad prouad pead vangutavad või naeru kihistavad. Muidugi polnud raamatus kuigi palju säärast „konventsionaalset moraali trotsivat”, kui maskeraadimängu näokatete taha ei vaadata ja kui rohkem ei kujutleta kui autor on öelnud. „Saatuse kummalised nükked”, „sündmustiku peadpööritavad käänakud” oli juba päris luule selle moodsa tuhkatriinuloo sündmuste käigus.
„Üks kirjanduslik pomm plahvatab,” oli Viilep Mekk ennustanud, meenus Hertsil, ja ta süda hakkas äkki valutama. Küllap oli Viilep tolle tagakaanereklaamiga juba varemgi tuttav, ainult ei öelnud talle. Ja küllap ka Paul Sammet seda teadis, kui ta eile teda ette lohutas ja hoiatas, et ta end puudutatud ei tunneks reklaamist. Eile ta ei taibanud, mis see tähendas, täna aga küll. Eile oli ta rõõmus olnud, kui Paul teda täna õhtuks oli koos teistega enese poole kutsunud, et teda „üle läve aidata”, täna aga ei teadnud ta, kas ta peakski nüüd enam nii rõõmus olema. Mitmendat korda luges ta: „Hind 4 kr. 50 s.” ja selle all väiksema kirjaga: „Kuni 1. V 1938 müügil 3. kr. 80. s. eest” Niisiis rutake ostmisega enne esimest maid! Kasutage juhust! Närvekõditav! Liiderlik! Moraalivastane!
Hertsi pööras viimaks tagakaane vastu lauda, nördinud ning rahutu. Maxi joonistatud maskid – punased, rohelised, lillad õhus hõljuvad näod ja nende taga valged puhtad viirud tabasid palju paremini raamatu sisu ja ilmet kui tagakaane ülespuhutud sõnarikkus ja autori ülestaotud pilt.
Äkki tõstis ta raamatu silmile lähemale: egas ometi Max seda meelega teinud? Või siiski? Ta ju tundis Justus Pernambukki, ta oli Hertsile jutustanud ühest kummalisest õhtusöögist „Vanemuises”, kus Villi Oona juutidega kaklema läks ja mis üldise lööminguga lõppes. Hertsil hakkas ebamugav. Sel juhul, kui Justus Pernambuk tõesti seal raudteeõnnetusel rusude alla jäi, poleks peenetundeline teda modelliks kasutada. Ja kui ta elus on ja seda raamatut näeb – küllap see tema kätte satub – , mis ütleks ta siis?
Hertsi tõstis käe raamatuga uuesti silmile lähemale. Kas see nägu seal all ei kuulunud kadunud Villi Oonale? Ja see monokliga frant keskel, arvatavasti Naagel, kas see polnud täpselt Benno Maran? Hertsi muutus ärevaks. Ta lõi õhetama ja hakkas agaralt ka teiste kujude tagant tuttavaid nägusid otsima. Näe, see heris oli sinna laua alla Viilep Meki joonistanud! Ja seal üleval hõljus Paul Sammet, kõrvade asemel pisikesed inglitiivad pea küljes. Ning lõpuks – see madonnanäoga naisolend, kes vist Ninni Nugist pidi kujutama, oli maha joonistatud raamatu tagakaanelt. See oli ju… see oli ju tõesti skandaal, nagu Viilep ennustas! Pagana Max!
Ometi polnud Hertsi seepärast tõeliselt pahane. See koguni leevendas ta ennistist nördimust tagakaane puhul. Esikaas polnud ju sugugi parem ja kahe kaane vahel – võib-olla oli siingi tõeliselt maskipidu, mille tagapõhja ta ise igas nüansis ei taibanudki. Maskipidu Saatana kojas, see oli ju mõeldud nii süütult, kuid ometi oli kohe alguses ju stseen, kus Rotiks nimetatud lodevate kommetega tüdruk tantsis Niguliste kiriku kõrval põliste puude all oma „surmatantsu”. Eks see olnud ju…? Ja vana Tallinn, mis oli esialgu mõeldud lihtsalt tegevuse taustaks, oli ju tegelaste hingede projektsiooniks muutunud. Ja too pidugi polnud muud kui irdhingede libahundiks käimine sinna aega, kus kõik pahedki võimalikud olid. – Viimaks ongi neil õigus, mõtles Hertsi äkki, viimaks võibki täie õigusega öelda, et…
Siis lõi ta raamatu lahti, et abi otsida. Seal aga seisis kohe kõige alguses: „Siinsamas päris käeulatuses sirendas põliste puude vahel helkjaskirju seelik. See oli hädaohtlik aeg – kell oli pool neli hommikul…” Siis lehitses ta mõned lehed edasi ja luges: „Ta peitis tüdrukult haaratud rätiku heldinult põue nagu kassipoja. Üksainus valge kõrvaots jäi välja ja seda ta silitas ühe käega, teisega aga jagas hoolimatuid noahoope juba ammu narmendama löönud patja. Elu ukerdas temas veel…” Kiiresti pööras ta selle võika stseeni mööda. Siis luges ta raamatu keskelt: „Taevas oli lihavõttemunaroheline ja nõiad olid nagu mustast läikpaberist välja lõigatud: pikkade ninadega, inetute rippuvate rindadega, sakkis juustega…” Ei, mitte see! „Lühike sõõm jäi ta rindu kinni, ta oli nagu elusat tuld alla neelanud, nii kõrvetas sees, Ta kaaslase silmad aga kilasid peas nagu tigedal koeral. – Hirmus, mõtles Naagel, ta hammustab ükskord mu kõri läbi.”
Ah, kuidas küll ainult inetud kohad välja tulid! Ometi leidus seal ju ilusat. Või olid need kõik maha tõmmatud? „Armastus ronis pikkamisi nagu tigu oavart mööda ülespoole, südame poole, ja Ninni jättis oma juuste säbrutamise maha.”
– Lootusetu, otsustas Hertsi ja viskas raamatu käest. „Pean laskma ka enesele täna lokid teha.” Ta silitas peoga üle juuste ja kiskus suunurgad allapoole: vaata, oligi midagi kasulikku, tuletas meelde!
Siis korjas ta raamatud tõtates kokku, heitis pilgu kellale, haaras mapi ja eestoast mantli ning ruttas välja.
Hall talvepäev. Mitte külm, mitte ka sula, tuuletu, vanunud pilved, kõnniteedel poriseks sõtkutud jääkoljak, siledaks liibitud sõidutee, tühjavõitu tänavad, kuski kaugemal voorimehe kuljused nagu ära eksinud sellesse argipäevsusse. Hertsi ruttas Aia tänava instituutide hoone poole. Loengu oli ta juba mööda lasknud, jõuaks veel zoloogia praktikumile, kui tahaks. Aga kas ta tahab? Kas ta on praeguses meeleolus võimeline mikroskoobi sisse vahtima ja mõnd kassi rasvikut või putuka jalga peenelt ning täpselt paberile joonistama? Ta muigas selle mõtte juures. Klaaside vahele suletud lõikeke putuka jäsemest ja maruline maskipidu Saatana enese juures – kuidas see kokku passib? Või siiski?
Hertsi oli pika valge hoone ette jõudnud. Külmade aknaridadega põrnitses see tema peale alla. Kas minna sisse või mitte? Ikka veel kaheldes astus ta laiast trepist üles, avas raske ukse, tõusis veel kord trepist. Vastu lõi iseloomulik selle maja lõhn, segu preparaatide säilitamisvedelikest, kõdunemisest, seiskunud hingeõhust, suitsust ja jumal teab millest veel. Hertsi hingas sügava sõõmu seda õhku sisse ja pöördus vasakule.
Üleval, laiadest klaasustest läbi, üle pruunvalge ruudulise põrandamustri, seal võis veel vaadata siristavaid linnukesi suures laeni ulatuvas puuris kuivanud puuokstel lendlemas. Seal võis veel mõelda viimse mõtte enesestki kui puurilinnust, mantli varna riputada ja enda kitsast uksest praktikumiruumi sisse nihutada.
Teised olid muidugi kohal ja tööl, pikuti läbi pikliku toa jooksva musta laua juures ja seintegi ääres ligi paarkümmend inimest. Usinalt, tasa üksteisega sosistades, tõsine assistent tahvli juures mingit joonistust valmis tegemas. Vähesed panid tähele Hertsi tulekut, ainult mõned noogutasid ja naeratasid vastu – see läks libedasti. Hertsi võttis paremalt ukse kõrvalt seinakapist joonistustarbed, katteklaasid ja muu vajaliku; mikroskoop oli laual. Ta koht oli seina ääres viimasena. Enamik osavõtjaist olid siin rohuteadlased, ainult mõned loodusteadlased hulka eksinud. Üks säärastest oli ta naaber Valter Vau, kõhnjas lühinägelik poiss, kes alati oma väikesed ja heatahtlikud naljakesed ära tegi, kui nad kokku puutusid. Tänagi sosistas ta varsti Hertsile:
„Kas jäite loorberitele magama või?”
„Kuidas loorberitele?” ehmus küsitu.
„Noh, päris ehtsatele loorberitele ikka. Tulin hommikul linnast läbi, raamatuid seati just aknale välja. Jaa, üht teatud raamatut muidugi. Ahah, mis te nüüd ütlete?”
„Kuss!” keeleas Hertsi ja asetas näpu suule. „Olge, inimeseloom, ometi tasa!”
„Inimeseloom on tasa, kui talle kohvi ja koogi välja teete. Muidu ütlen Vadim Goromulskile.”
„Olge pai, ärge ütelge Vadimile! Ostan. Ostan kaks kooki ja kaks kohvi.”
„Ei peta?”
„Ei peta, hing põrgusse!”
Siis hakkasid nad mõlemad mikroskoopi vahtima ja seal nähtavat paberile joonistama. Valter Vau oli hoolas töömees, tema vastu ei saanud keegi ja arvatavasti tal oligi kõik juba valmis. Ruum sumises tasakesi, otsekui uniselt. Teises seinas hakkas Vadim Goromulski midagi tüdrukutele jutustama, niipea kui assistent hetkeks toast lahkus. Tal oli tume kahupea ja mustad lühikesed vurrud. Võib-olla kõneles ta oma küülikutest, mida ta linna lähedal maal pidas, võib-olla ka varsakasvatusest, mille ta lubas asutada zoloogias omandatud tarkusega. Vadim oli naljamees, juba ta kuju ja aktsent lõid lõbusa tuju. Ja ta võis alati kõneleda, ükskõik millest.
Hertsi hoidis end mikroskoobi juures. Esiteks oli ta kaaslastest maha jäänud, teiseks ei tahtnud, et ta raamat võiks täna kõne alla tulla. Siis tuli Õie Sangerneebo, ümmarguse palgega tüdruk, Hertsi sõbramees, ja kutsus õhtul teda kuhugi. Muidugi ei saanud Hertsi kutset vastu võtta. Ja Õie ei teadnud midagi.
Praktikumi lõpul rutati minema, kes sööma, kes koju, kes mõnele loengule. Hertsi sammus Valter Vauga kõrvuti linna poole, ise siunates ennast, et lubas teisega kohvipoodi minna. Ta siiski ei tahtnud, ei viitsinud kaaslasega tühist juttu veeretada, eriti veel, et Valter Vau osutus nüüd tagasihoidlikuks ning vaikseks.
Hertsi valis Toomkohviku kui kõige vaiksema ja säärase, kus tuttavaid ei kohta. Ja pooltühi see oligi, eriti sellisel kellaajal. Kuid Valter Vau oli siin veel ujedam. Tal oleks nagu vesi suus olnud. Kui loengutest ja professoritest oli kõneldud, jäi vanker toppama. Viimaks ütles Hertsi naljatades:
„Millele te mõtlete? Te peaksite daami lõbustama.”
„Kuidas nii?” õiendas Valter vastu. „Ma ju kõnelen kogu aja.”
„Aga ma ei kuule silpigi.”
„Ma olen see Benjamin teie romaanist, keda ka keegi ei kuulnud.”
„Taevas hoidku, kus te s e d a teate? Raamat ju alles täna…”
„Jaa-aa,” venitas poiss naeratades. „Nõidus. Midagi ei jää varjule.”
„Kuulge, teie olete küll üks eksemplar.”
„Eksemplar küll, see ma olen jah.”
„Andke andeks, kui ma teid solvasin. Ma ei mõelnud seda nii. Ärge saage kurjaks!”
„Aga mispärast siis, heldeke! See on ju austav, üks teie eksemplar olla.”
Hertsi vaatas üle laua kaaslase poole. Ta nägi teda korraga nagu esimest korda elus. Valter Vaul oli kõrge puhas laup ja tohutu pikad ripsmed, peaaegu poole põseni, kui ta nii alla oma tassiservale vahtis. Ja kaunid käed, pikkade peente sõrmedega. Hertsile meeldisid käed, ta otsustas selle järgi inimeste üle. Kes aga õieti on see Valter Vau? Kust ta on tulnud? Mis ta salaja mõtleb? Kuidas ta nii ruttu võis Benjaminiga tuttav olla?
Vaikus venis pikaks. Ei saanud ju otse risti peale küsida. Siis korraga tõusis Valter Vau. See, mida Hertsi oli juba oodanud, et lokkija juurde minna, oli äkki vastumeelt.
„Egas te ometi veel minna ei taha?”
„Aga mis siis?”
„Lubasin ju kaks kohvi välja teha. Kaks kohvi ja kooki.”
„Ah, las see jääb teiseks korraks või üldse. Olin väga häbematu, et teilt selle välja pressisin. Ma poleks Goromulskile niikuinii öelnud.”
„Kuulge nüüd, kallis inimene,” keelas Hertsi kogu hingest. „Istuge ometi natukenegi veel! Muidu arvan, et saitegi pahaseks.”
„Sugugi mitte. Kui üldse, siis ainult enese peale.”
„Selleks pole ju mingit põhjust.”
Valter Vau laskis enda tagasi istuma suruda. Ja nüüd läks nende jutt juba teistele rööbastele. Ta oli samuti Tallinnast, ta tundis eriti vana Tallinna hästi ja tegi paar asjalikku märkust, et Hertsi oli oma raamatus siin või seal huvitava detaili leidnud. Ta oli raamatut tõepoolest juba lugenud, saanud selle ühelt tuttavalt köitekojas, ja ta hoidus diskreetselt ette toomast midagi, mis Hertsil oli vale. Ainult jutust taipas see, et ta oli üsna pealiskaudne olnud. Siis kõnelesid nad mitmesugustest raamatutest. Valter Vaul olid oma eriarvamised ja neid hoidis koos mingi kindel süsteem, vastupidi Hertsi plaanitule sümpaatiate ja antipaatiate süsteemile.
Kui nad viimaks lahkusid – Hertsi lokkija juurde ja Valter üliõpilaskööki lõunale – , olid nad sinasõbrad ja semud ja kaks kohvi ja kookigi oli ära pruugitud.
Aga see oli üllatuste päev – kui ta viimaks koju jõudis, ootas teda ees kimp punaseid roose.
Looming
Luulekogud
“Sonetid” (1935)
“Vanad majad” (1937)
“Reheahi” (1939)
“Põlenud puu” (1945)
“Pühapäev” (1946)
“Seitsmes öö” (1947)
“Tulease” (1949)
“Veebruar” (1951)
“Eikellegi maa” (1952)
“Suvihari” (1955)
“September” (1964)
“Varjumaa” (1966)
“Allikad silla juures” (1972)
“Hingetuisk. Jääminek” (1988)
Valikkogud
“Ajatu mälestus” (1960)
“Minu nägu” (1970)
“Kogutud luuletused” (1991)
“Kojukutsuv hääl” (2000)
Romaanid
“Igatsetud maa” (1949)
“Kuma taevarannal” (1950)
“Peipsi” (1954)
“Taeva võtmed” (1956)
“Sinine värav” (1957)
“Jäälätted” (1958)
“Emajõgi” (1961)
“Tartu” (1962)
“Kivisild” (1963)
“Must raamat” (1965)
“Keeristuli” (1969)
“Joonatan, kadunud veli” (1971)
“Öö astmes x” (1973)
“Puu saarel on alles” (1973)
“Kuus päeva” (1980)
“Seitsmes päev” (1984)
Esseistika ja mälestused
“Arbujad” (1981)
“Kipitai” (1992)
“Härjanädalate aegu” (1994)
“Üks sündmusteta suvi” (1998)
Aija Sakova
Foto: Rainer Leemet
Aija Sakova (1980) – eesti kirjandusteadlane, germanist.
Aija Sakova peamisteks uurimisteemadeks on Ene Mihkelsoni, Christa Wolfi ja Ingeborg Bachmanni looming, teise maailmasõja ja selle mõjude mäletamine ilukirjanduses ning kirjanduse ja filosoofia suhted. Ta tegelenud ka eestivene kirjanduse avamisega, samuti Eesti naiste ühiskondliku ja poliitilise rolliga 20. sajandi alguse Eestis.
2016. aastal ilmus tema monograafia “Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Christa Wolf und Ene Mihkelson” Saksamaa teaduskirjastuses Vandenhoeck & Ruprecht.
26. oktoobril kell 18.00 toimub linnaraamatukogu IV korruse saalis kirjandusõhtu “Kirjandus ja provokatsioon” – külaline on luuletaja, prosaist ja tõlkija Maarja Kangro, temaga vestleb kirjandusuurija ja -kriitik Aija Sakova. Kas provokatsioon kirjanduses on vajalik ja võimalik? Temaatilised ja keelelis-stiililised provokatsioonid, lugeja reageeringud. Raamatukogupäevad „Kohtume raamatukogus“ 2017.
Katkend: Maailmakirjanik Ene Mihkelson, Pidukõne kirjaniku 70. sünnipäeval. Valu, mälu, kirjandus, Eksa 2017, lk 52-55.
Ene Mihkelsoni romaanid, peamiselt „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, on saatnud mind juba aastaid, seega võin ilma liialduseta öelda, et Ene Mihkelsoni looming ei ole üksnes kujundanud minust iseseisvat eesti ja saksa kirjanduse uurijat, vaid on väga sügavalt vorminud minu isiksust ja mõtlemisviisi.
Sestap soovin toonitada, et Mihkelsoni romaanid ei ole lihtsalt romaanid, vaid nad on Suured romaanid sellises mõistes, nagu sellest on kõnelenud Tiina Kirss: need on raamatud, mis on mõjutanud ja mõjutavad edaspidigi arusaamisi ajast, inimestest, erinevatest ühiskonnakorraldustest ja minevikuga ümberkäimisest. (Plekktrumm Tiina Kirss. Saatejuht Joonas Hellermaa. – ETV2 13. X 2014.) Mihkelsoni romaanid küll jutustavad meile lugusid või õigemini ühe arheloo erinevaid varjundeid, aga samal ajal – ja see on veelgi olulisem – kujundavad ühe väikese ühiskonna (nagu seda on Eesti) arusaamist minevikust, mineviku ja oleviku lahutamatust seotusest ning inimestesse juurdunud käitumisnormide teadvustamatust edasikandumisest tänapäeva.
Eesti kirjandus on väike. Selle üle, mis on väike kirjandus, on peale Gilles Deleuze`i ja Félix Guattari pikemalt arutlenud eesti mõtleja Hasso Krull. (Hasso Krull, Väikese kirjanduse määratlus. – Hasso Krull, Katkestuse kultuur. Tallinn, Vagabund, 1996, lk 83-87.) Tahaksin siinkohal aga rõhutada väikese kirjanduse suure romaani võimet luua enda ümber suveräänne ruum mõtlemiseks ja seisukohtade kujundamiseks. See on võime kõnetada oma väga isiklikust lähtepunktist hoolimata (või just tänu sellele) paljude teiste kaasmaalaste lugusid; toimida teatavas mõttes „kollektiivse autobiograafiana”, nagu on kirjeldanud Tiina Kirss ühes oma uurimuses Mihkelsoni „Nime vaevast”. (Tiina Kirss, Falling into history: Postcolonialism and Fin-de Siècle in Ene Mihkelson`s Nime vaev. – Interlitteraria 2000, nr 5, lk 136.) Ning samal ajal on see võime olla väga päevapoliitiline, kõnetada ning kriitiliselt peegeldada nii Eesti kui ka laiemalt maailmas aset leidvaid sündmusi ja tendentse.
Need kaks komponenti – inimlik-isiklik mõõde ning oma aja kriitiline ja mõtestatud peegeldamine – moodustavad selle, mida me ühelt suurelt romaanilt ootame, kuid mis ei ole iseenesestmõistetav. Ma tahaksin astuda sammukese kaugemale ja väita, et Mihkelsoni romaanid ei ole ainult suured romaanid, vaid need pakuvad ja sisaldavad midagi enamat. Tema teosed püstitavad ning sõnastavad moraali- ja ajaloofilosoofilisi küsimusi, millega tegelevad muidugi ka teadlased. Nii nagu üks teine oluline XX sajandi kirjanik ja mõtleja, Ingeborg Bachmann on öelnud, ei saa tegelikult teadus ja teaduse keeleline väljendus teatud probleeme isegi tõstatada ega sõnastada, rääkimata neile lahenduste otsimisest.(Ingeborg Bachmann, Wir müssen wahre Sätze finden. Gesprähe und Interviews. München, Zürich: Piper, 1991, lk 90.) Suurel kirjandusel lasub seega ülesanne toimida järelemõtlevalt, filosoofiliselt. Ene Mihkelsoni romaanid täidavad seda ülesannet. Neis sisaldub suur filosoofiline potentsiaal.
Mind on Mihkelsoni romaanide filosoofilisele potentsiaali mõtestamisele lähemale jõudmisel aidanud Walter Benjamini ajaloofilosoofilised mõisted, kontseptsioonid ja tekstid. Ma ei ole selles esimene ega ainuke, ka Jaak Tombergi 2009. aastal avaldatud uurimus „Kirjanduse lepitav otstarve” tegeles just Walter Benjamini filosoofilise lähenemisega, et selle abiga n-ö lahti muukida Mihkelsoni romaanide poeetikat.
Ma usun, et Benjamini filosoofiline ja kirjanduskriitiline mõtlemine pakub käsitsusviisi ning mõisteid, mis aitavad ka mõtestada ka Ene Mihkelsoni loomingut. Enamgi, mõnede Benjamini tekstide ja fragmentide kujundite kõrvutamine Ene Mihkelsoni analoogsete kujunditega rikastab meie arusaama kirjanduse võimalustest.
Benjaminil on üks fragment „Väljakaevamine ja mäletamine” („Ausgraben und Erinnern”), mis äratas minu kui uurija tähelepanu iseäranis siis, kui Christa Wolf valis sellest ühe lause oma 2010. aastal ilmunud romaani „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud” („Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud”) motoks. Kuna see Benjamini fragment ei ole seni eestikeelsele lugejale tuttav, olgu see siinkohas minu tõlkes ära toodud täies mahus:
Keel on ilmeksimatult näidanud, et mälu ei ole mitte möödunu uurimise tööriist, vaid pigem vahendaja. Ta on kogetu vahendaja, nii nagu pinnas on vahendajaks põrmustunud linnadele. See, kes tahab läheneda oma põrmustunud minevikule, peab käituma nagu mees, kes kaevab. Ennekõike ei tohi ta karta ikka ja jälle ühe ja sama ajaloo juurde tagasitulemist, selle laiali puistamist, nagu puistatakse laiali pinnast, selles tuhnimist, nagu tuhnitakse mullas. Sest asjalood ei ole kunagi muud kui kihid, millest koorub alles põhjaliku läbiuurimise käigus välja see, mille nimel tasub kaevata. Nimelt need pildid, mis kõikidest oma varasematest kontekstidest lahti rebenenuna seisavad kui väärisasjad meie hilisema arusaamise tagasihoidlikes kambrites, nagu torsod kollektsionääri galeriis. Loomulikult on kaevamistel kasulik juhinduda plaanidest. Kuid sama asendamatu on ka ettevaatlik, kompav labidatorge pimedasse pinnasesse. Ja see, kes koostab vaid leidude inventarinimestiku, aga ei oska tänases pinnases osutada kohtadele, kus ta hoiab vana alal, tegeleb enesepettusega. Tõelised mälestused ei pea mitte jutustama, vaid tähistama täpselt seda kohta, kus nad muutusid uurijale kättesaadavaks. Ranges mõttes eepiline ja rapsoodiline, peab tegelik mälestus andma ettekujutuse ka sellest, kes mäletab, nii nagu ka hea arheoloogiline aruanne ei kajasta ainult neid kihte, kust leiud pärinevad, vaid ennekõike neid teisi, mida oli vaja eelnevalt läbida. (Walter Benjamin, Ausgarben und Erinnern. – Walter Benjamin, Erzählen. /…/ Frankfurt am Main: Suhrkamp, 2007, lk 96.)
Selles fragmendis mõtestab Benjamin mälutööd kui arheoloogilist tööd, mille juures on vaja registreerida nii leiud kui ka see paik, kust tähenduslikud leiud pärinevad. Teisisõnu, olulised pole mitte ainult mälestused või mälupildid ise, vaid need ajendid, teed või viisid, kuidas mingi sügavustes varjul olnud mälestuseni jõutakse. Nagu on oluline ka see koht, kus mälestus on hoiul. /…/
Katkend: Maailm sita eituseta, / Maarja Kangro Klaaslaps, Ahv, 2016./, Valu, mälu, kirjandus, Eksa 2017, (Artiklikogumik).
Maarja Kangro „Klaaslaps“ on raamat põletavast valust ja sellega toimetulemise mehhanismidest. Korraga päevik ja romaan, tühistab see igasugused piirid fiktsiooni ja omaeluloolise vahel, sest neid lihtsalt ei ole. Samuti on see essee või arutlus naise viljakusest, nagu ka äraspidine lapsesaamise (mitte)lugu. Kangro dokumenteerib nimelt seda, mis toimub ühe naine sees, kui ta pärast ebaõnnestunud rasestumiskatseid (nii loomulikul kui kunstlikul teel) ning katkenud rasedusi (sh emakaväline rasedus) kogeb lõpuks lapseootele jäämise õnne, mis jääb traagiliselt lühikeseks. Juba kolmandal raseduskuul peab ta toime tulema teadmisega, et tema laps ei ole eluvõimeline, kuna lapsel puuduvad koljuluud ning ainus mõistlik lahendus on lõpetada tema elu juba lootena, sest see ei oleks pärast sündimist kuigi pikk. Ta aju lihtsalt voolaks välja.
Õigustatult küsivad mõned, kas nii isikliku loo kirja panemisel ja avalikustamisel on ka laiem kandepind peale autori eneseteraapia. Mulle näib, et ehkki (või pigem just selle tõttu, et) raamat on kirja pandud väga isiklikest kogemustest lähtudes, lahkab see nüüdisaegse ühiskonna väga olulisi tabuteemasid. Hea kirjandus ongi enamasti isiklik. Vaadates sügavale iseendasse, mõtestab Kangro ühtlasi nii laste saamise, abordi kui ka surmakultuuriga seotud (bio)eetilisi, aga ka (loova) naise viljakuse ja viljatusega seotud küsimusi. Kangro avab oma raamatuga sellesama „biofašistliku konservi“ iseendas, mida ta on varasemalt ühiskonnakriitiliselt analüüsinud arutluses „Oma jama“.1
„Minu poolteist kuud“
Romaani algus on dateeritud 28. jaanuariga 2015 ehk enam-vähem täpselt kaks aastat tagasi, mil jutustaja läheb haiglasse tegema aborti enda sees kasvavale ca 15nädalasele koljuluu väärarenguga lapsele. Ja lõpeb 15. märtsiga 2015 ehk päevaga, mil jutustaja saab teate, et tema „tibu“ (loodet) ei ole pärast meditsiinilisi uuringuid ja lahkamist alles hoitud, nagu ta palus, et laps matta. Selle asemel oli ta bioloogilise jäätmena hävitatud.
Selle pooleteise kuu sisse on kohe raamatu alguses pikitud ekskurss 9. jaanuari, päeva, mil jutustaja elu pöördumatult muutus, sest siis sai ta teada, et laps, keda ta kannab, ei ole eluvõimeline. Samuti leiame pikema ekskursi (meenutus) 2014. aasta kevadesse, kui jutustaja viibib Ukrainas, et esineda Lvivis loenguga eesti kirjandusest, ning satub reisi käigus Odessat külastama just rahutuste ajal. Mõnevõrra ebatavaliselt ei tunne jutustaja heameelt selle üle, et ei sattunud olema rahutuste kõrghetkel oma hotelli juures, kus need toimusid, vaid kahetseb, et oli just sel ajal linna teises otsas. Lugeja viimine Ukraina sündmuste keskele on vajalik seetõttu, et seal sai jutustaja teada, et ootab last. Mitte seda „tibu“, kes 2015. aastal tema sees kasvas, vaid tema sündimata jäänud õde või venda. Samuti viib jutustaja meid 2014. aasta sügisesse, kui ta oli loomereisil ühes Itaalia loomemajas ning pidi sel ajal emakavälise raseduse ja veritsusega kohalikku haiglasse pöörduma.
Rännakud ajas võimaldavad näha jutustaja sisse väljaspool raamatu keskset traumaatilist sündmust (teadasaamine lapse väärarengust ja tema nurisünnitamisest). Samuti viivad need, nagu öeldud, lugejat teiste sündimata jäänud lasteni ja luhtunud rasestumislootusteni, teisisõnu luhtunud tulevikuootusteni. Need ekskursid võimaldavad märgata tagantjärele tekkinud enesesüüdistusi emaks saamise soovi ja mittesoovi vahel ning nende algeid.
Maarja Kangro lähtub arusaamast, et hirmu ja valu tekitavale tuleb otsa vaadata ning sellega tegeleda. Ta on veendunud, et sellest kirjutades ja seda kujutades tuleb olla aus ja ehe.
Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum
Lastetus ja biofašistlik konserv
12. jaanuaril ehk mõned päevad pärast lapse väärarengust teadasaamist juurdleb jutustaja selle üle, miks ta on last nii väga soovinud ning miks ta tunneb end olukorras, kus lootel tema sees ei ole elulootust, ebaõnnestununa või koguni süüdi lapse väärarengus. Põhjust sukeldumiseks iseendasse ja oma lähiminevikku varasemate luhtunud raseduste juurde annab muu hulgas asjaolu, et Kangro viibib varasemalt planeeritud puhkusel koos oma (õnnelikult) lapseootel õe Kirkega.
Ehkki Kangro teab, et autor on postuumse edasikestmise perspektiivist lähtudes märksa tugevam ja sisukam positsioon kui esivanem, tabab ta end sellest hoolimata küsimuselt: „mida teeb kogu selle materjaliga, mida ta on on endasse elu jooksul salvestanud, inimene, kellest ei lähe edasi enam midagi“ (lk 52-53). Tahtmatult tunneb ta, justkui oleks sellise inimese elu tühjalt ja mõttetult elatud: „Ta on nagu andmebaas, mis läheb ühel hetkel põlema. Siis ongi ta maha põlenud, ja kogu lugu“ (lk 53).
Et mõista iseenda läbipõlemise ja läbikukkumise tunnet, küsib Kangro „Miks järglased?“ ning analüüsib lapsesaamise soovi, aga ka lapsevanemaks olemise tahke. Võib-olla just seetõttu, et Kangro ise ei ole lapsevanem, saab ta nii julgelt ja otsekoheselt öelda, et lapsevanemaks olemine on tegelikult tohutu katsumus, mida ei tasugi tingimata igatseda, iseäranis loova subjektina. Mingis mõttes sedastab Kangro isegi, et intellektuaalsus ning lapsevanemlus, mis ei ole ju midagi muud kui teise, endast intellektuaalselt nii palju alama olendi teenistuses olemine, on omavahel olemuslikult vastuolus. Laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine ongi „vaimselt alakoormuslik, emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnav tegevus“ ning iga endast lugu pidav naine eelistaks imiku jauru kuulamisele hoopis Platoni teoste või vähemalt ajalehe lugemist (lk 57).
Võib-olla saabki selle väga paljudele naistele hädavajaliku tõdemuse nii selgelt ja otsekoheselt sõnastada ainult Maarja Kangro. Lähtuvalt omaenda lapsepõlve- ja ema Leelo Tungla kogemustest ütleb ta: „Ka selleks, et olla hea lastekirjanik, nagu ma oma elus olin näinud, on inimesel vaja piisavalt tihti lastest pääseda. Vaja on kõva tugistruktuuri, mis tubli osa konkreetsest jändamisest enda kanda võtab“ (lk 57).2
Kas trauma küpsetab või söestab?
Kangro küsib, kas inimene, kellest ei lähe edasi midagi, on nagu andmebaas, mis põleb maha. „Klaaslapses“ pöördub autor ikka ja jälle põlemisega seotud kujundite juurde, sest just nende kaudu oskab ja saab ta kirjeldada neid tundeid, mis teda valdavad. Vahetult pärast loote diagnoosi teadasaamist sedastab ta: „Ilma nahata inimene kõrbeb pannil, kõrbemine hakkab üha otsast peale. Öö oli pikk ja mul oli see teadmine. Akraania. Anentsefaalia. See allutas endale kõik muu. Ma ei saanud enam mitte millegagi vanamoodi edasi minna“ (lk 48).
Kõrbemistunne, mis tabab jutustajat pärast kohutava teate saamist, püsib ka pärast aborti, aga nüüd juba koos refleksiooniga: kas tõesti on nii, et iga kogemus, ka kõige kohutavam, on millekski kasulik, nagu me oleme oma kultuuris enese lohutuseks (või enesepettuseks) harjunud ütlema. „Kas trauma arendavusega on nagu Wundti kõveraga? Nii et on olemas optimum, kus inimene küpseb ja õpib kõvasti, aga veel ei lagune. Kui kõvera tipust edasi liikuda, hakkab kogemus arendamise asemel üksnes söövitama ja hävitama, inimesest jääb järele muselmann“ (lk 165). Sisuliselt väidab Kangro siin, et on kogemusi, mis ei küpseta, vaid söövitavad, millest ei saa tegelikult midagi õppida; millest saab vaid tunnistust anda.
Viidates Muselmann’ile, teeb Kangro äärmiselt intrigeeriva viite holokausti temaatikasse ning küllap ka Giorgio Agambeni juurde, keda Kangro on eestindanud.3 Ta küsib, kas isiklik kogemus ja isiklikust tragöödiast tingitud valu on vähem tähenduslik kui ajaloosündmustest tingitud kannatused. Teisisõnu võib küsida: kas isiklikust kogemusest tingitud põrgust läbitulemine ja sellest tunnistuse andmine on ilukirjanduslikult ja eetilis-filosoofiliselt a priori vähem tähenduslik kui poliitiliste režiimide põhjustatud valust ja vägivallast läbitulek? Kas ajaloolise-ühiskondliku põrgu kannatused on tähenduslikumad kui isiklikud?
/…/
1 Ööülikool. Maarja Kangro „Oma jama“, 15. IX 2015. http://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/45a50931-eb34-4e13-b508-4892fee4c7a5/ooulikool-maarja-kangro-oma-jama. Tekstina on „Oma jama“ ilmunud portaalis Feministeerium ja Postimehes: http://feministeerium.ee/oma-jama/; http://arvamus.postimees.ee/3686545/maarja-kangro-oma-jama-teistsugune-vaade-emadusele
2 Loova naise lapse saamise või mittesaamise küsimusi käsitleb väga võimsalt muidugi Oriana Fallaci oma kiriromaanis „Kiri sündimata jäänud lapsele“ (1975, ee 2011), mis on tuttav ka Kangrole.
3 Maarja Kangro tõlgituna on Giorgio Agambenilt eesti keeles ilmunud „Tulevane kogukond“ (2016) ja „Homo sacer“ (2009).
Nädala autor 