Anti Saar

23. dets. 2013 at 11:26 e.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Anti Saar (1980) – eesti kirjanik ja tõlkija

Foto: Margus Ansu / Postimees

Foto: Margus Ansu / Postimees

Anti Saar on kirjandusfestivali Prima Vista 2007. aasta kirjanduspreemia “Esimene samm” (ilukirjanduslik debüüt perioodikas)

16. oktoobril kell 10.30 Karlova-Ropka harukogus
Lastel oli külas kirjanik Anti Saar, raamatu “Kuidas meil asjad käivad” autor

Katkend: “Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev  2013, lk 74-81.

Peatükk kaheksa, mis räägib sellest, kuidas meil päkapikud käivad

Päkapikud käivad meil talviti, jõulude ajal. Siililegi selge – on siis keegi suvel päkapikke näinud? Nojah, õigust öelda ei ole mina neid näinud ka talvel, aga mis sest – kui ikka kõik meie rühma lapsed just jõulukuu alguses rääkima hakkavad, et mida päkapikk kellelegi toonud on, ei saa ju kahtlust olla, et nad mõne lapse juures suviti käiksid. Suviti pole ju lundki! Ja kui jäätisepulga suurustes suuskades, millega päkapikud Lapimaalt meile saabuvad, pole minu meelest midagi imelikku, kui peopesa suurust jalgratast, millega nad suvel võiksid sõita, ma endale küll ette ei kujuta. Päkapikud on ju nii tillukesed! Isegi meie poole kolmene Joonas oleks nende kõrval hiiglane!

Meie päkapiku nimi on Toits ja mina olen temaga tuttav juba mitu head aastat. Ja nagu ikka, hakkasin ma ka viimati Toitsi ootama juba jupp aega enne jõulukuu algust. Küsisin emalt igal õhtul, mitu päeva on veel jäänud ja kas ei võiks sussi proovi pärast juba aknalaua peale panna. Isa aga näitas mulle gloobuselt, kus kandis päkapikud umbes elavad. Ja see tegi mind rõõmsaks, sest ma märkasin, et meie juurde on neil mööda maakera ainult allamäge liuelda – nii ei väsita väiksekesed ennast pika suusasõiduga ära.

Viimaks jõudiski jõulukuu kätte. Esimese detsembri hommikul juhtusime isaga kahekesi kodus olema. Ema ja Joonas olid sõitnud Peedule ahje kütma, sest vanaema ja vanaisa olid omakorda sõitnud Pärnusse sanatooriumi.

Eelmisel õhtul olin ma sussi ilusti aknalauale sättinud. Olin talle ühe puuhalugi alla pannud, et suss ikka selgelt üle aknaraami õue ära paistaks. Ja ka oma väikse taskulambi olin sussi juurde põlema jätnud. Nii nägi mu aken öö läbi välja nagu mõni kaubamaja vitriin ja polnud karta, et Toitsil mu tühi suss märkamata jääks.

Aga hommikul, kui ma ärgates pidžaama väel aknale ruttasin, oli suss minu suureks kurvastuseks tühi mis tühi – sama tühi kui eelmisel õhtul. Ma oleksin peaaegu nutma hakanud. Võib-olla hakkasingi, ma enam hästi ei mäleta. Läksin isa juurde, kes alles voodis ringutas, ja ütlesin õnnetult:

“Toits on mu ära unustanud või surnud. Mul ei ole enam päkapikku.”

Nüüd, kui isa mul ruttu ümbert kinni võttis ja mind kallistas, hakkasin ma juba kindlasti nutma. Ja tõesõna, isegi praegu, kui ma sulle kirjutan ja oma suurt kurbust meenutan, tükivad mulle pisarad silma.

Isa hakkas mind kiiresti lohutama ja ütles, et on kindel, et Toits pole ei surnud ega mind unustanud ja et tema tulemata jäämisele leidub tingimata mingisugune seletus.

Aga mina nutsin edasi: “Ta on surnud! Jääkaru lõi ta käpaga maha ja sõi ära!” (Olin ühest loomafilmist näinud, et just nii jääkarud oma saagiga teevad.)

“Ole ikka,” rahustas mind isa, “või nüüd jääkaru Toitsisugust habemesse kasvanud pusa tahab. Kas sa sussi ikka panid aknale? Tule näita.”

Ja me läksime lastetuppa kardina taha ning ma näitasin isale, missuguse kena vitriini olin ma Toitsi vastuvõtuks üles seadnud.

“Selge pilt!” hüüdis nüüd isa. “Päkapikud ju kardavad valgust! See lamp siin on küll täitsa ülearune asi. Ime, et tal patareid veel tühjaks pole saanud.”

“Aga ma ju kartsin, et Toits muidu ei näe,” nuuksusin ma tasa.

“Ära seda küll karda, kullake,” ütles isa. “Minu tead on päkapikud nagu mutid, nemad näevad pimedas kõige paremini. Niisugune ere valgus hoopis hirmutab neid.”

Isa jutu peale jätsin ma nutu, aga olin ikkagi terve päeva ärevil. Lasteaias selgus, et päkapikud oli käinud juba kõigil, isegi Oliveril, kes on hirmus riiukukk ja lööb isegi tüdrukuid ja kasvatajaid ja remondimees Alarit.

Õhtul jõudsid Peedult tagasi ka ema ja Joonas ja ka neile rääkisin ma oma hommikusest murest. Ja ka nemad arvasid, et küllap see taskulamp oli, mis Toitsi mu sussist eemale hoidis. Õigemini arvas seda minu ema – Joonas on alles tobuke ja ei tea päkapikkude silmanägemisest midagi. Ja pealegi oli temal Peedul päkapikk juba käinud.

Sel õhtul ma siiski taskulampi enam lauale ei pannud. Ja kujuta ette, Toits tuligi! Ta tõi mulle lego advendikalendri – sellise, millel on kakskümmend neli luuki ja igaühe taga kotike klotsidega, millest saab kokku panna mõne mehikese või aardelaeka või kuusepuu. Kui rõõmus ma selle üle olin!

Ja kalendri oli Toits toonud Joonalegi, selle luukide taga olid šokolaadikujukesed. Aga oma sussi seest leidsin ma veel kirja Toitsilt endalt, milles ta vabandas, et polnud eelmisel õhtul minu juurde jõudnud. Ja tead sa mis, mitte taskulambi, vaid hoopis tuisuhoo pärast, mis oli ta juba peaaegu mu aknaplekilt otse Raekoja platsi kuuse otsa pühkinud. Vaene mehike, kui raske pidi tal olema sealt okkalise puu otsast alla tulla! Kirja lõpus aga seisis:

IKKA USTAVALT SINU PÄKAPIKUMEES TOITS

Ta kirjutas “ustavalt”, saad aru? See tähendas, et ta polnud mind üldsegi unustanud ja armastas mind endiselt. Joonast armastab Toits muidugi ka ja see teeb mu teinekord natuke kadedaks. Aga ma usun, et mind armastab ta ikka tsipake rohkem, sest meie sõprus on tükk aega vanem.

Üldiselt, nagu teada, toovad päkapikud lastele komme ja piparkooke ja šokolaadimedaleid ja muud säärast kraami. Ja Kenneti oma toob talle koguni mänguasju. Aga Kennetil on ka väga rikkad vanemad ja küllap sellepärast on ka tema päkapikk teistest rikkam. Reedeti, kui meil on rühmas mänguasjapäev, mis tähendab, et iga laps võib kodust ühe oma mänguasja kaasa võtta, on Kennetil alati kaasas kõige ägedamad asjad: legoninjad ja Transformerid ja puldiautod – alati uued ja erinevad. Aga ta lubab ka teistel nendega mängida ja see on tore. Ükskord oli Kennetil kaasas isegi puldiga helikopter, aga pärast seda, kui Hugo oli sellega söögitädil prillid viltu lennutanud, võttis kasvataja selle kahjuks enda kätte.

Aga minul ja Joonal on oma päkapiku, selle Toitsiga , ikka eriliselt vedanud. Sest vaata, ka tema toob meile mõnikord kommi, aga nii umbes ülepäeviti hoopis värvimispilte ja labürinte ja vihjemänge. Joona jaoks tähendab see “ülepäeviti” muide, et üle-üle-ülepäeviti. Tema nimelt on veel nii väike, et arvab, et pärast lõunauinakut algab alati uus päev. Ja sellepärast jookseb ta alati ka pärast päevaund akna juurde oma sussi kontrollima. Ja ei saa aru, miks päkapikk talle midagi toonud ei ole. Nii et tema jaoks käib Toits meil üldse ainult ülepäeviti.

Aga kuhu ma jäingi? Ah jaa, värvimispiltide, labürintide ja vihjemängude juurde. Värvimispildi leian ma sussi seest harilikult laupäeval või pühapäeval. Siis ei tule mul lasteaeda minna ja ma võin pildi värvimisega tegelda kas või terve hommikupooliku. Küllap teab Toitski, et see võtab ilmatu aja! Need pildid, mis ma korralikult ära värvida viitsin, saadan ma Toitsile tagasi. Selleks on meil Joonaga omaette postkast, mille me ema abiga kingakarbist tegime. Oma äravärvitud pildid pistab sinna ka Joonas. Aga ma loodan, et Toits neid minu omadega segi ei aja, sest Joonas on alles väike ja rohkem sikerdab kui värvib.

Teine tore asi, mida päkapikk meile toob, on labürindid. Labürindid on lõppägedad, ma armastan neid juba pisikesest peale! Mõne pikema bussi- ja rongisõidu ajal joonistab isa neid mullekuhjade kaupa ja mina muudkui lahendan neid järgemööda.

No oletame, et me reisime rongiga Tallinna. Siis joonistab isa meid, mind ja ennast, kahe kriipsujukuna labürindi algusesse. Aga labürindi lõppu joonistas ta Vana Tooma. See on see plekist mees, kes Tallinna raekoja torni otsas seisab. Ja sellal kui rong sõidab sirgelt ja sujuvalt, on meie tee labürindis käänuline ja sõlmiline ja täis ristmikke, millel tuleb valida, mis suunas edasi minna. Ja enamik teeotsi ei juhatagi Vana Tooma juurde, vaid lõpeb tupikus või toob koguni tagasi algusse. Päkapikk Toitsi labürindi tegelaseks on tavaliselt tema ise. Ja mei Joonaga tuleb ta aidata erinevatest kohtadest – kas siis Lapimaalt või suure metsa tagant või Raekoja platsi kuuse otsast – meie lastetoa aknale. See on õudselt vahva, võib-olla vahvamgi kui piltide värvimine!Aaga kõige vahvam, sa ei arva ära, on vihjemäng! Viitsiks Toits meile neid ainult tihemini korraldada!

Looming

“Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, 2006

“Nemad kaks”, 2008

“Tekste siledast ruumist”, 2009

“Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev  2013

Tõlkeid eesti keelde

Frederic Beigbeder. Armastus kestab kolm aastat. Tallinn, 2008

Fred Vargas. Elus või surnud. Tallinn, 2008

Henri Loevenbruck. Koperniku sündroom. Tallinn, 2008

Georges Perec. Mõelda/liigitada ja teisi tekste. Tallinn, 2008

Philippe Claudel. Brodecki raport. Tallinn, 2010

Daniel Pennac. Nagu romaan. Tallinn, 2010

Frederic Beigbeder. 17,90 €. Tallinn, 2011

Katrina Kalda. Eesti romaan. Tallinn, 2011

Fred Vargas. Ei mingit asu. Tallinn, 2011

Georges Perec. Ruumiliigid. Tallinn, 2011

Georges Perec. Elu, kasutusjuhend. Tallinn, 2012

André Breton. Nadja. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, nr 9-10, 2013

Linke

Jaan Ala “Saare universaalne kirjandus”, Postimees 16.12.2013,
http://www.postimees.ee/2632670/saare-universaalne-kirjandus

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Aleksandr Solženitsõn

11. dets. 2013 at 9:25 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

solzenitsõn

Aleksandr Solženitsõn (1918-2008) – vene kirjanik ja dissident. Nobeli kirjanduspreemia 1970.

Solženitsõn sündis kasakaperre kuus kuud pärast isa surma. Õppis Rostovi Ülikoolis ning sai ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse eest Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele. Ülikoolis omandas ta matemaatika- ja füüsikahariduse, lõpetades kooli vaid pisut enne Saksamaa invasiooni. Tollal oli Solženitsõn truu kommunist, olgugi et tema ema oli kirikule truu. Solženitsõn huvitus kirjandusest ning alustas 1939. aastal mittestatsionaarselt õpinguid Moskva Ajaloo, filosoofia ja kirjanduse instituudi filoloogia teaduskonnas.

Solženitsõn sõdis Punaarmee koosseisus Teises maailmasõjas, lõpetas 1942 suurtükiväekooli, sai patareikomandöriks, kellena sõdis 1945. aasta veebruarini ja tõusis suurtükiväes kapteni auastmesse. Lahinguliste teenete eest autasustati teda kahe ordeniga. Arreteeriti 1945. aastal nõukogudevastase agitatsiooni eest, kuna kritiseeris erakirjas Stalinit, ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Solženitsõni laagriaastad kestsid 1953. aastani. 1950. aasta paiku haigestus Solženitsõn vähki, millest tal õnnestus pärast vabanemist paraneda.

Solženitsõni poliitilistele vaadetele avaldas tugevat mõju kongikaaslane Lubjankal Arnold Susi.

Vangilaagrist vabanemise järel oli Solženitsõn sundasumisel Kasahhi NSV-s. Pärast rehabiliteerimist 1956. aastal asus tööle matemaatika- ja füüsikaõpetajana Rjazanis.

Kirjanduslik karjäär sai alguse Hruštšovi sula ajal, kui kirjandusajakiri Novõi Mir avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani “Üks päev Ivan Denissovitši elus”. Et see teos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris, põhjustas see sündmus suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist 1964. aastal muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn Kirjanike liidust välja.

1970. aastal pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.

Üldistavat tööd NSVL vangilaagrite süsteemist hakkas Solženitsõn kirjutama 1958. aastal. Materjali kogumine oli raske ja töö seiskus. Pärast “Üks päev Ivan Denissovitši elus” ilmumist 1962. aastal sai Solženitsõn hulgaliselt kirju endistelt NKVD laagrites kinnipeetuilt, mis lubasid taasalustada katkenud tööd. Teose üldine kava valmis 1964. aasta sügisel. 1965. aasta septembris sai KGB kätte osa Solženitsõni arhiivist. Töö raamatu kallal jätkus äärmise konspiratsiooni tingimustes. 1965/66 ja 1966/67 talvel elas Solženitsõn Eestis Jaan Porti talus Vasula külas, kus valmis oluline osa raamatu käsikirjast. 1967. aasta märtsis valmisid raamatu kuus esimest osa teises redaktsioonis. 1967/68 talvel jätkus raamatu viimistlemine. 1968. aasta mais valmis sõprade abiga kõigi kolme köite masinkirjas redaktsioon, mis toimetati kohe filmilindil välismaale. Konspiratsioonist tingituna ei näinud Solženitsõn oma raamatu käsikirja kordagi tervikuna. Kuni raamatu ilmumiseni 1973/74 välismaal tegi Solženitsõn raamatus veel ainult tähtsusetuid pisiparandusi. Solženitsõn soovis, et “Gulagi arhipelaag” ilmuks kõigepealt vene keeles, aga mõistis, et see on võimatu. Inglise keelde tõlkis raamatu Thomas Whitney. 1973. aastal sai KGB kätte raamatu teise, lõpetamata versiooni. See ajendas raamatut välismaal viivitamata avaldama. Raamatu esimene osa ilmus 1973. aasta detsembris prantsuskeelsena YMCA-Press kirjastuse väljaandel Pariisis. Esimese osa ingliskeelne variant avaldati 1974. aasta kevadel. Nõukogude Liidus levisid raamatu osad ‘samizdati’ paljudatuna fotokoopiatena. Raamatu lõplik redaktsioon ilmus samuti YMCA-Pressi väljaandena 1987. aastal. “Gulagi arhipelaag” on ilmunud rohkem kui 30 keeles, tõlke eesti keeles avaldas 1990. aastal kirjastus “Eesti Raamat”.

Nõukogude Liidus ilmus “Gulagi arhipelaag” tervikuna 1990. aastal. 9. jaanuaril 2009 kanti “Gulagi arhipelaag” Venemaal kooli kohustusliku kirjanduse loetellu.

Katkend: “Gulagi arhipelaag” I – II, Eesti Raamat 1990, lk 28-32.”Meie kanalisatsiooni ajalugu”, lk 28-32.

Kui praegu siunatakse kultuseaja omavoli, takerdutakse ikka ja jälle aastatesse 1937-1938. Nii jääbki vähehaaval mulje, nagu polekski ei enne ega pärast inimesi kinni pandud, ainult aastatel 1937-1938.

Aga mina julgen eksimist kartmata öelda, et 1937-1938. aasta voog ei olnud ei ainus ega isegi mitte peamine, vaid võib-olla ehk ainult üks kolmest suurest voost, mis meie vanglakanalisatsiooni süngeid haisvaid torusid täitis.

Enne seda oli 1929-1930. aasta voog, paras Obi-täis, mis lükkas tundrasse ja taigasse oma viisteist miljonit talupoega (kui mitte rohkem). Aga talupojad on tummad, kirjaoskamatud, nad ei kirjutanud ei kaebusi ega mälestusi. Ja uurijadki ei näinud nendega ööd läbi vaeva, nende peale ei raisatud protokollegi – piisas külanõukogu määrusest. Ja see voog valgus ära, imendus igikeltsa, ja isegi suurimad tulipead ei tuleta seda enam meelde. Justkui poleks see vene südametunnistust riivanudki. Ometi ei ole Stalinil (ja meil teiega) hinge peal rängemat kuritegu.

Ja pärast seda oli 1944. – 1946. aasta voog, paras Jenissei-täis: roiskveetorudest aeti läbi terveid rahvaid ja veel miljoneid ja miljoneid, kes olid olnud (meie pärast!) vangis, keda oli Saksamaale küüditatud ja kes olid sealt tagasi tulnud. (Nõnda kõrvetas Stalin haavu, et need kiiremalt kärna kasvaksid ja te kogu rahva kehal ei tekiks vajadust puhata, hingata, kosuda.) Kuid seegi voog koosnes rohkem lihtrahvast, kes ei kirjutanud mälestusi.

1937. aasta voog aga haaras kaasa ja viis Arhipelaagi ka positsiooniga inimesi, parteilise minevikuga inimesi, haritud inimesi, ja nendest jäi linnadesse maha palju haavatasaanuid, igal teisel sulg käes! – ja kõik nad kirjutavad, räägivad, meenutavad nüüd: kolmekümne seitsmes aasta! Volga-täis rahva kannatusi!

Aga mine ütle krimmitatarlasele, kalmõkile või tšetšeenile “kolmekümne seitsmes aasta” – ta kehitab ainult õlgu. Ja mis oli Leningradil kolmekümne seitsmendast aastast, kui enne oli kolmekümne viies aasta? Ja kas kordajate ja Baltikumi jaoks polnud rängem mitte 1948.-1949. aasta? Ja kui stiili ja geograafiajüngrid peaksid mulle ette heitma, et ma olen mõne Venemaa jõe mainimata jätnud, siis pole ju ka veel kõik vood nimetatud, jätkuks vaid lehekülgi! Neist saab kokku ka kõik ülejäänud jõed.

Teatavasti kärbub ilma tööta iga organ.

Niisiis, kui me teame, et ülistatud ja kõigest elavast ülemaks seatud Organitel (selle ilge sõnaga on nad ennast ise ristinud), pole ükski kombits kärbunud, vaid et need on, vastupidi, üha kasvanud ja tugevamaks muutunud, siis pole raske taibata, et neil on pidevalt tööd olnud.

Torudes on toimunud pulseerimine – kord on surve olnud projekteeritud survest kõrgem, kord madalam, vanglakanalid ei ole aga iial tühjaks jäänud. Veri, higi ja kusi, milleks meid on pigistatud, on seal pidevalt pahisenud. Selle kanalisatsiooni ajalugu on lakkamatu neelamise ja voolamise ajalugu, kus kõrgseis on vaheldunud madalseisuga ja see jälle kõrgseisuga, kokku jooksnud vood on olnud kord suuremad, kord väiksemad, igalt poolt on voolanud ojasid, ojakesi, niresid mööda renne ja lihtsalt üksikuid kinnipüütud tilku.

Alljärgnev kronoloogiline ülevaade, kus on kõrvuti nimetatud voogusid, mida moodustavad miljonid arreteeritud, ja ojakesi, mis koosnevad tavalistest väljapaistmatutest inimrühmadest, on veel väga puuduliku, armetu, minu minevikku-süüvimise võimega piiratud. See vajab tublisti täiendamist teadjate ja ellujäänute poolt.

Selle ülevaate puhul on kõige raskem algus. Nii sellepärast, mida kaugemale aastakümnete taha, seda vähem on järele jäänud tunnistajaid, mälestused on kustunud ja ähmastunud, kroonikaid aga pole või on nad luku taga. Kui ka sellepärast, et pole päris õiglane vaadelda siin ühes reas erilise kalestumise aastaid (kodusõda) ja esimesi rahuaastaid, kus oleks oodanud halastust.

Aga juba enne igasugust kodusõda oli selge, et sellise rahvastiku koostisega, nagu Venemaa on, ei kõlba ta muidugi mitte mingisugusesse sotsialismi, et ta on üleni ära rüvetatud. Diktatuuri üks esimesi lööke tabas kadette (tsaari ajal kõige ohtlikum revolutsioonikolle, proletariaadi võimu ajal kõige ohtlikum reaktsioonikolle). 1917. aasta novembri lõpus, kui Asutav Kogu oleks pidanud esimest korda kokku tulema, kuulutati kadettide partei väljaspool seadust olevaks ja algasid kadettide arreteerimised. Umbes samal ajal toimus ka Asutava Kogu Kaitsmise Liidu ja “soldatiülikoolide” süsteemi istumapanek.

Revolutsiooni mõtet ja vaimu tundes pole raske taibata, et neil kuudel täitusid Krestõ, Butõrka ja paljud sama laadi provintsivanglad suurte rahameestega; väljapaistvate ühiskonnategelaste, kindralite ja ohvitseridega; samuti ministeeriumide ja kogu riigiaparaadi ametnikega, kes ei täitnud uue võimu korraldusi. Tšekaa üks esimesi operatsioone oli Ülevenemaalise Teenistujate Liidu streigikomitee arreteerimine. NKVD üks esimesi ringkirju, detsember 1917: “Ametnike sabotaaži tõttu (—) ilmutada maksimaalset kohalikku omaalgatust, kaasa arvatud konfiskeerimine, sunniabinõud ja arreteerimine.”

Ja ehkki V.I.Lenin nõudis 1917. aasta lõpul “range revolutsioonilise korra nimel”, et surutaks “halastamatult maha joodikute, huligaanide, kontrrevolutsiooniliste junkrute, korniilovlaste anarhiakatsed”, see tähendab, et suurimat ohtu Oktoobrirevolutsioonile nägi ta joodikutes, ja kontrrevolutsionäärid sagisid tal alles taga kolmandas reas,  – püstitas just tema ülesande laiemalt. Artiklis “Kuidas organiseerida võistlust?” (7. ja 10. jaanuar 1918) kuulutas V.I.Lenin välja ühtse eesmärgi: “puhastada Venemaa pind igasugustest kahjulikest putukatest”. Ja putukate all ei mõelnud ta mitte ainult kõiki klassivõõraid, vaid ka “töölisi, kes viilivad”, näiteks Piiteri parteitrükikodade ladujaid. (Vaat mida tähendab ajaline distants. Meil on praegu isegi raske mõista, kuidas hakkasid töölised, vaevalt diktaatoriks saanud, kohe viilima, selle asemel, et enda heaks töötada.) Ja veel: “missuguses suure linna kvartalis, missuguses vabrikus, missuguses külas ei ole (—) saboteerijaid, kes nimetavad ennast intelligentideks?” Seejuures pidas Lenin selles artiklis võimalikuks mitmesuguseid putukatõrjeviise: kus pannakse vangi, kus sunnitakse peldikuid puhastama, kus pistetakse pärast kartserit pihku kollane pilet, kus lastakse logeleja kohapeal maha; siin on valida – vangla või karistus kõige raskemat liiki sunnitööl. Aga kuigi Vladimir Iljitš loetles ja soovitas karistamise põhisuundi, tegi ta “kommuunidele ja ühistutele” ülesandeks omavahel võistelda parimate puhastusmeetodite otsimises.

Me ei saa praegu ammendavalt öelda, keda kõik see lai putukate määratlus hõlmas: Venemaa elanikkond oli liiga kirev, ja selles oli rohkesti omaette, täiesti tarbetuid ja nüüd juba unustatud pisirühmi. Putukad olid muidugi semstvotegelased. Putukad olid ühistegelased. Kõik majaomanikud. Üsna palju oli putukaid gümnaasiumiõpetajate seas. Paksult istus putukaid kiriku kogudusenõukogudes, putukad laulsid kirikukoorides. Putukad olid kõik vaimulikud, munkadest ja nunnadest rääkimata. Aga ka need tolstoilased, kes mõnda nõukogude ametisse või näiteks raudteele tööle asudes ei andnud kohustuslikku kirjalikku vandetõotust kaitsta nõukogude võimu, relv käes, – osutusid putukaks (ja me veel näeme nende üle kohtumõistmise juhtumeid). Muide, kui juba raudtee jutuks tuli, – väga palju putukaid varjas end raudteelase mundris ja need tuli lagedale tirida ja mõni ka maha lüüa. Telegrafistid aga olid millegipärast suuremalt jaolt paadunud putukad, kes ei pooldanud nõukogusid. Ja – midagi head ei ole öelda ka VIKŽEL-I ja teiste ametiühingute kohta, mis sageli kubisesid töölisklassist vaenulikest putukatest.

Juba needki rühmad, mis me siin üles lugesime, annavad kokku tohutu arvu – mitmeks aastaks puhastustööd.

Aga kui palju oli veel igasuguseid intelligente, rahutuid üliõpilasi, mitmesuguseid veidrikke, tõeotsijaid ja usuhulle, kellest juba Peeter I püüdis Venemaad asjata puhastada ja kes on rangele sirgjoonelisele Režiimile alati tülinaks?

Kuid see sanitaarpuhastus ei oleks olnud võimalik, eriti sõjaseisukorras, kui oleks kasutatud vananenud protsessuaalseid vorme ja juriidilisi norme. Kasutusele võeti sootuks uus vorm: kohtuväline arveteõiendamine, ja selle tänamatu töökoorma võttis ennastsalgavalt enda peale Vetšekaa – revolutsiooni Tunnimees, ainus karistusorgan inimkonna ajaloos, mis koondas ühtedesse kätesse nuhkimise, arreteerimise, juurdluse, prokuratuuri, kohtumõistmise ja otsuste täideviimise.

Et kiirendada revolutsiooni võitu ka kultuuris, hakati 1918. aastal segi puistama ja minema pilduma pühameeste säilmeid ja ära võtma kirikuriistu. Laastatavate kirikute ja kloostrite kaitseks puhkesid rahvarahutused. Siin-seal löödi hädakella ja õigeusklikud jooksid kokku, mõnel kaigaski käes. Muidugi tuli osa neist kohapeal maha kanda, osa aga arreteerida.

Mõeldes praegu aastale 1918-1920, on meil raske otsustada: kas arvata vanglavoogudesse ka kõik need, keda vangikambrisse viimata maha löödi? Ja kuhu lahtrisse arvata need, keda kehvikute komiteed külanõukogu nurga taga või tagaõuel ära koristasid? Ja kas jõudsid jalagagi Arhipelaagi pinnale need, kes olid osalised kobaraviisi avastatud vandenõudes, igas kubermangus oma (kaks Rjazani, Kostroma, Võšni Volotšoki, Veliži, mitu Kiievi, mitu Moskva, Saraatovi, Tšernigovi, Astrahani, Seligeri, Smolenski, Bobruiski, Tambovi ratsaväevandenõu, Tšembari, Velikije Luki, Mstislavi ja nii edasi), või ei jõudnud ja ei kuulu seetõttu meie uurimisainesse? Kui kõrvale jätte hästituntud mässude (Jaroslavi, Muromi, Rõbinski, Arzamassi) mahasurumine, teame mõnest sündmusest ainult nimetust – näiteks Kolpino mahalaskmine juunis 1918 – mis see oli? Keda seal maha lasti? … Ja kuhu see kirja panna?

Looming

“Üks päev Ivan Denissovitši elus” (jutustus). TkLennart Meri ja Enn Sarv, LR 1963, nr. 11/12

“Asja huvides” (jutustused “Juhtum Kretšetovka jaamas” ja “Asja huvides”). Tlk Olev Jõgi, LR 1964, nr. 38/39

“August 1914” (“Август Четырнадцатого”), pole ilmunud eesti keeles

“Elagem ilma valeta!” (artikkel miniraamatuna). Eesti Rahvusfond, Stockholm 1979, 4 lk; võrguversioon ajakirjas Kultuur ja Elu, 2006 nr 2, lk 44–45

“Lenin Zürichis” (“Ленин в Цюрихе”), 1975, pole ilmunud eesti keeles

“Puskles vasikas tammega” (“Бодался телёнок с дубом”, 1975, pole ilmunud eesti keeles

“Punane ratas” (“Красное колесо”), 1983, pole ilmunud eesti keeles

“Gulagi arhipelaag” (alapealkiri: Kirjandusliku uurimuse katse), I-III, Eesti Raamat, Tallinn 1990 (I köite tõlkinud Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik; II köite tõlkinud Helmi Tillemann ja Maiga Varik, värsid tõlkinud Harald Rajamets; III köite tõlkinud Edvin Hiedel ja Helmi Tillemann)

“Vähktõvekorpus” (romaan). Inglise keelest tlk Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2000

“Esimeses ringis” (romaan, kahes köites). Vene keelest tkl Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn 2001

“Rusudes Venemaa” (poliitiline traktaat). tlk Lembitu Aasalo. Olion, Tallinn 2001

Linke

Aleksandr Solženitsõn, “Elagem ilma valeta!”, Kultuur ja Elu 2/2006,

http://kultuur.elu.ee/ke484_solzhenitsyn.htm

Rein Veidemann. Kirjanik Aleksandr Solženitsõn: «Elagem ilma valeta!», Postimees, 5. august 2008 http://www.postimees.ee/24684/kirjanik-aleksandr-solzenitson-elagem-ilma-valeta

Alo Lõhmus. «Solženitsõn oli Eestisse armunud!», Postimees, 5. august 2008
http://www.postimees.ee/24682/solzenitson-oli-eestisse-armunud

Boriss Tuch. Vastuoluline suurkuju, Postimees, 5. august 2008,
http://www.postimees.ee/24683/vastuoluline-suurkuju

Aleksandr Solženitsõn: ma ei karda surma – Eesti Päevaleht, 29. august 2008,
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/aleksandr-solzenitson-ma-ei-karda-surma.d?id=51140288

Heli Susi: Aleksandr Solženitsõn ja Eesti, Eesti Ekspress, 6. november 2008, lk A30–33, online-versioon 9. 11. 2008, http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/eestiuudised/aleksandr-solzenitson-ja-eesti.d?id=27682991

Aivar Kull, “Müüripurustaja Solženitsõn” – Sirp 30. november 2012, lk 21, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16601:mueueripurustaja-solenitson&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3419

Püsiviide Lisa kommentaar

Tarjei Vesaas

28. nov. 2013 at 4:16 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

tarjei

Vesaas elas kogu oma elu kodukohas Telemarkis Vinje vallas. Kirjanikul ilmus 38 teost: 23 romaani, 4 novellikogu, 5 näidendit ja 6 luulekogu. Vesaasi loomingu paremiku moodustavad romaanid “Suur mäng”, “Seeme”, “Maja pimeduses”, “Linnud”, “Palang” ja “Jääloss” ning novellikogud “Tuuled” ja “Ühel ilusal päeval”. “Jäälossi” eest anti kirjanikule 1964. a Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind.

Katkend: “Jääloss”, Perioodika 1966, LR 15/16, tlk Henrik Sepamaa, lk 84-88.

Hommikul kogunesid kõik kokku ja asusid suure kisa-käraga teele. Oli külm selge hommik. Kõva kooriku peal natuke kohedat lund, nagu hea suusatee puhul peab olema. Kõigile meeldis, et oli otsustatud kose juurest läbi sõita, ja rõõm oli üldine, et ka Siss oli kaasas. See tegi Sissi südame soojaks, tal oli kerge ning mõnus ja suusad kandsid teda kergelt ja mõnusalt üle värske lumega kaetud kooriku.

Kõik oli, nagu olema pidi, ja ometi ei olnud nii, nagu peaks olema.

Nad valisid tee selliselt, et jõuaksid jõe äärde otse allpool koske. Jõel oli seal suuri vaikseid võrendikke, mis olid jääga kaetud ja millest võis soovi korral üle sõita. Kosk kohises läbi vaikuse, nad läksid selle juurde.

Nad kõik olid talve jooksul juba mitmel korral siin käinud ja jäälossi näinud, mistõttu nad keeletuks ei jäänud, – ent võimsana ning imetlusväärsena kõrgus ta täna nende ees. Nüüd oli ta kiilas ja lumeta. Märtsipäike oli juba ammu lossi peale paistma hakanud ja pani jäämassi sillerdama.

Kõik pidasid hoolega meeles, et nad Sissile ohtlikest asjadest sõnagi ei lausuks. Ta mõistis seda, see tundus talle ühtaegu julgestav ja valus. Ta ise sattus seda paika jälle nähes salaja ärevusse, tol ööl olid mehed seose lossi ja tema vahel lahutamatuks teinud, ta tundis nüüdki sundi siia maha jääda, teistega siin hüvasti jätta.

Nad vaatasid lossi seni, kuni isu täis sai, kuulasid kose kohinat, mis peatselt palju tugevamaks muutub, – ja tahtsid siis kohe edasi kihutada.

Siss aga jäi suuskadel seisma. Niisiis oli juhtunud, mida nad olid kartnud. Vahel oli neil mõttesse tulnud, et ta on neist võõrdunud ja jätab nad maha. Nad seisid ja ootasid, et ta ise neile seda ütleks.

“Kuulge!” ütles ta. “Ma arvan, et ma enam edasi ei tule. Siia ma õigupoolest tahtsingi. ”

“Miks nii?” küsis keegi. Kuid üks kolmest kiusajast ütles kohe:

“Las Siss ise otsustab. Kui ta ei taha edasi tulla, siis meie peale käima ei hakka.”

“Ei, ma pööran siit tagasi,” ütles Siss niisuguse näoga nagu tavaliselt ikka, kui ta vastuvaidlemisele lõpu tahtis teha.

“Me pöörame siis ka tagasi,” teatasid kõik suuremeelselt.

Siss kohmetus.

“Ei, ärge pöörake. Olge nii kenad. Kuigi mina kaasa ei tule, tehke oma matk ära, nagu te pidite tegema. Ma tahaksin hea meelega siin natuke aega üksi olla.”

Nende näod venisid pikaks. “Kas me ei võiks sinuga jääda?” oli seal lugeda. Otsekui pühalikud sõnad, mis ta oli öelnud siia üksijäämise kohta, meenutasid neile, mis Sissiga talvel oli sündinud. See sundis neid vaikima ja tegi neid pettunuks.

Siss nägi nende näost, et kogu päev on neil rikutud, aga tema arusaamise järgi ei saanud sinna midagi parata. Nüüd oli hilja: tõotus oli nagu müür tema ette kerkinud.

“Sa ei kavatse siis meiega täna üldse enam olla?”

“Ei, meelsamini ma ei tahaks. Te ei tea, kuidas lood on, aga… Ma olen midagi tõotanud!” ütles ta nii, et kõik võpatasid.

Kui ta seda nõnda oli öelnud, taipasid nad ebamääraselt, et tegemist on mingi tõotusega Unnile, kellest keegi ei tea, on ta elus või surnud. Ja järelikult on see ränk ning tõsine tõotus. See lõpetas kõik jutud.

“Te teate küll, et ma oskan omal käel koju minna. Mul on ju meie omad jäljed ees.”

Kuna ta rääkis nii harilikul viisil, said nad kõnevõime jälle tagasi ja võisid vastata, võisid  koguni enese eest kosta.

“Noh,” ütlesid nad, “ega me sellepärast.”

“Sa seisid talve läbi seina ääres,” söandas üks neist tähendada.

“Ja me arvasime, et nüüd on kõik jälle nagu vanasti.”

“Ma jõuan niisiis enne teid koju tagasi,” ütles Siss, tahtmata seda asja arutama hakata.

“Jah, aga me arvasime, et nüüd on kõik jälle nagu enne, selles on asi.”

“Minge nüüd, ja ärge sellest enam rääkige,” palus Siss.

Nad noogutasid talle ja hakkasid siis üksteise järel eemalduma. Ühel väikesel lagendikul kogunesid nad jälle kokku, seisatasid seal nagu nõu pidades ja kadusid siis tiheda salgana.

Sissil oli häbi ja ta tundis ennast õnnetuna, sõitis oma lumel libisevate suuskadega kose ja jäämüüride juurde tagasi. Kose kohin tõmbas teda nagu kutsuv hääl.

Meenusid mehed. Nad seisid siin tol ööl nii imelikena, nagu võiks juhtuda midagi ootamatut. Sest nad arvasid, et siin võis see juhtunud olla. Siia pidi ta tulema, kui ta ei osanud midagi peale hakata.

Ta mõtles nõnda: ma ei oska midagi peale hakata. Nagu rahvas ütleb mitu korda päevas, midagi seejuures mõtlemata.

Häbi tundes ning õnnetuna põgenes ta oma kaaslaste juurest, otse kose kohinasse, otse jääpalee poole.

Ühtviisi hirmuäratavalt kõrge ning imeväärne, ükskõik kust kandist teda vaadata. Lumest puhtaks pühitud, sätendav ning pehmes märtsiõhus külma hinguse sõõr ümber.

Jää alt väljus jõgi, mustendavalt sügav, võttis allapoole voolates kiirust, viies kaasa kõik, mis põhja ei vajunud.

Siss seisis siin kaua. Ta soovis, et oleks võinud seista nõnda, nagu seisid mehed, enne kui nad ära läksid, just enne seda, kui pidi puhkema kurb leinalaul. Nad seisid laternate hämaras valguses, justkui oodates, et kadunu ilmub otse nende silma all välja ja teatab neile, et nad midagi ei leia. Sissil säärast arvamust ei olnud, ei võinudki olla.

Suur lind vihises mööda, nii et Siss võpatas, ja kadus kohe silmist.

Siit ei ole midagi otsida. Ega midagi leida. Aga sellegi poolest. Nende täiskasvanud meete pärast.

Ta tahtis sii olla. Ta võttis suusad alt ja hakkas jäämüüri äärest mööda kõva lund üles minema. Jääloss oli iseenesestki küllat köitev, nii nagu ta allasööstvast ja nirisevast veest oli ehitatud. Nüüd oli kõik tihke ning tugev. Siss tahtis üles välja minna, tahtis seal ringi ronida, lihtsalt selles paigas viibida.

Kui ta üles jõudis, nägi ta jäämoodustiste virvarri. Kõikjalt oli tuul lume ära puhunud. Ettevaatlikult libistas ta end jääveerudele, sügavaisse vaonditesse, pooleldi kartes, et vahest ei olegi jää kõigest hoolimata küllat tugev, – ja näriva mõttega: võib-olla sündis see   n õ n d a, täpselt sel sel viisil?

Häbi tundes oli ta äsja sõbrataridest lahkunud. Nüüd tundis ta häbi selle pärast, et ta otsekui reetis kedagi, kui ta nendega kaasa tuli. Unustas oma tõotuse sõbrataride meelitavate silmade ja suude ning suusaretke pärast. Ei, mitte suusaretke pärast, aga nende seltsis viibimine tähendas talle palju, vähehaaval läks üha raskemaks sellele vastu panna. Ta oli seni vastu pannud, kuni enam ei suutnud.

Siin, kõrgel kaootiliste vormidega jääkuplil sattus Siss suurde ärevusse. Ta libistas end vaondeid mööda lõhangutesse, jõudes mõnele nukile tükk maad allpool ja otse välisserval, vastu päikest ning järsaku äärel. Ise suures ärevuses selle paiga pärast. Seejärel jõudis ta ühte lohku. Läbipaistev, tihke jää. Päike paistis sinna sisse ja mängles sadades mustrites.

Samas ta karjatas: sest seal oli Unn! Otse tema ees, vaatas läbi jäämüüride!

Viivu arvas ta nägevat Unni!

Nagu sügaval jää sees.

Ere märtsikuu päike paistis otse tema peale, nii et ta oli ümbritsetud valguse ja säraga. Kõiksugu helendavad viirud ja jooned, imeväärsed roosid, jäälilled ja jäämustrid. Kõik oli ehitatud nagu suureks peoks.

Üleni tardununa vaatles Siss kõike seda, suutmata end esialgu liigutada, rohkem häält teha kui too esimene karjatus. Ta oli kindel, et näeb viirastust. Üsna tihti oli ta kuulnud inimestest, kes olevat näinud viirastusi, nüüd oli ta ise üks neist. Ta nägi viirastust, ta nägi Unni.

Lühikese viivu, mis ta talus seda vaadata.

Nägemus ei paistnud kaduvat, seisis rahulikult jääs, – kuid Sissil oli liiga masendav seda vaadata. See oli tulnud nagu äkkrünnak.

Tohutult suur oli Unn selles nägemuses. Kumerate jäämüüride taga. Palju suurem, kui oleks pidanud olema.

Õigupoolest oli näha ainult nägu, kõik muu oli ebamäärane.

Tugevad valguskiired viirutasid seda pilti, tulles tundmatutest lõhedest ja nurkadest. Unni ümber oli ilu, mis ületas kujutlusvõime piirid. Siss ei talunud seda vaadata, tal tuli elu liikmeisse ja ta ronis teistesse lohkudesse, mõtlemata millelegi muule, kui et saaks end ära peita. Ta oli liiga kaua seda vahtinud, mida nägi, ta värises kogu kehast.

Kui ta jälle märkama hakkas, oli ta tükk maad eemal. Mõtles, et küllap nüüd on ka nägemus kadunud. Viirastused kaovad ruttu.

Küllap see tähendas, et Unn on surnud.

Muidugi. Unn on surnud.

Loomingut

“Imelik tunne”, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1961, LR 11/1961, tlk Henrik Sepamaa.

“Jääloss”, Perioodika 1966, LR 15/16, 1966, tlk Henrik Sepamaa.

“Linnud”, Eesti Raamat 1994, tlk Sigrid Kangur.

“Seeme”, Eesti Raamat 2012, tlk Sigrid Tooming.

Püsiviide Lisa kommentaar

Guntars Godinš

6. nov. 2013 at 3:55 p.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Guntars Godiņš (1958) on läti luuletaja ja eesti kirjanduse tõlkija.

Luuletusi Guntars Godiņši luulekogust “Öö päike”, Huma 2000, lk 19, 20, 54, 88, 89.

Tee eksides endasse läheb
meie sooni pidi kui veri.
Nimeta seda Risti teeks,
kus tuul otsib taevakaari,
kus silmad, vaadanud tühjaks,
veel tagasitulekut ootavad,
kus liblikaid ja unenägusid
taga kihutab mõistus
ja valgus kratsib minema varju
nagu kurjuse või sonimise.
Selguse pärast voolavad veed ja otsivad rahu.
Selguse pärastpaluvad palvetajad ja hommikud,
selguse pärast tee, endasse eksides,
läinud on oma rändajasse.

Mu teadmatuse õigeks mõistab tee,
kuigi ma seda ei käi.
Vihma tee aknaklaasil,
kõrre tee tuules.

Leek noolib mu sõrmi,
teadmatu valust.
Hetkel olen leegi tee.

See maja on suur ja tühi,
ometi õhukeste seinte taga öiti
kuulen: keegi hingab.
Õhk tulvil käijaid.
Kuhu jääb hingus,
kui pole, kes seda hingaks?

Hingused,
poolhingused eeskoja nurkades.
Kriiksuv põrand –
see on parim õigustus.

Hommik seletab
öö saladusi valgustades.
Päikese tee on
tolmukübemete tants.

Ikka imestan
valguse täpset seletust
tundmatu maailma ääres.
See, mis öösel meenutab öökulli,
osutub puu otsas rippuvaks kaltsuks.

Sulen silmad
ja taas olen alguse pimedas ruumis.
Mitmes kord juba sündinud,
õpin kõndima, kõnelema,
hingan sisse vihmaväljade rõskust.

Tunnete laineid
rullub üle tiigi rahusa lauba.
Täna kindlasti jõuan
selguse randa.

Uks avaneb,
aga kedagi pole.

Jälle istun toolile.
Millest mõtlesin enne?
Sõrmed närvlikult trummeldavad.
Episoodid,
lõpmatus hetkeliste katkestustega.
Katkematus mälukaotustega.
Film on käigupealt kleebitud tervik,
mis variseb põrandale
valgeteks hetkehelmesteks

Linnutee,
mida mööda linnud iial ei lenda,
Päikesevärav,
millest läbi päike iial ei lähe.
Juhuslikud sõnad,
müüri peal kasvanud puu,
valge vares,
lapse unenägu.

Ja kõik pöörleb vastupäeva.
Mets seisatab ladvul
järve mõranend peeglis.

Pole õiget ja ebaõiget teed,
on ainult
minu, sinu, tuule või sõna
valik.

Uks avaneb,
aga kedagi pole.

Ei mäleta, mis keeles ma räägin,
mis maal ma elan.
Olen lukustanud end tuppa
vaatega loojangusse.
Teo filosoofia kasteses rohus
on nii sarnane minu omale.
Kärbeste surmatants
minu ükskõiksuse varjus,
päevade veski tiirlemine
minu keeldumusmäel.
Mu kodu on minu kindlus
metsistund ääremaal –
aukliku katusega, mõranend sammastega,
legendidesse mähkunud, kadestatud,
nagisevate treppidega kummituslik
kindlus.

Kui palju õhtuid on surnud siin minu kätel.
Kui palju hommikuid on siin ärganud
minu mõtete tuhas.

Ometi olen õnnelik,
(teadmata, mis keeles
ja mis maal).
Pilvede ankruketid on liiga lühikesed,
tühjad paadid söövad karjamaal nagu lambad
ja kuulavad tuult poolest sõnast.
Nähtamatud sillad viivad üle kuristiku –
sõnade sillad, helide sillad, lõhnade sillad.
Peaasi mitte vaadata alla
seal, sõltumuskeerise
alistuspunktis.

Kõrge kurbuse kardinad
hõljuvad minus.
Ei tea, kuhu vaadata.
Taevas ikka on tühjem
su silmadest.
Eriti suvetaevas.
Sügis küll väheke värvib end,
ja siis hakkab pakitsema,
siis hakkab hõõgama,
järelejätmatult pärib nähtamatu hääl:
miks ainult see on õige tee?
miks just järve vastaskaldale
päikene ikka loojub?
miks sulged ikka laud,
kui puudutan neid
oma põlenud huultega?
Kas seal, oma suures pimeduses
oled sa üksi?

Mõtted varjavad mind kõige eest.
Olen vaid riided:
hallid püksid ja ruuduline särk,
mis ma hommikul selga panin.
Tunnen, kuidas
mu särgikrae vastab
su tühistelegi küsimustele,
kuidas varrukad viipavad, näitavad,
embavad või siis tõukavad eemale,
kuidas püksisääred sulle kuulekalt järgnevad.
Tegelikult olen ma ise
Pariisis, Päikeseloojangus, Peeglis,
selles Peeglis, mis ei peegelda midagi,
ainult kõneleb minuga
vaiksel hämaral häälel.

Tunnustused

2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk

2010 Eesti-Läti ja Läti-Eesti tõlkeauhind

Luulelooming eesti keeles

“Öö päike”, tõlkinud autor, Doris Kareva ja Ita Saks, Huma 2000

Tõlked

Kanteletar (soome rahvalaulud ja ballaadid) 1993. a. “Nordik”;

Jāns Kaplinskis. (Jaan Kaplinski). Kas ko ēd un kurš kuru apēd. (Kes mida sööb, kes keda sööb) ( koos R. Karmaga) 1993. a. “Egmont Latvia”;

Emīls Tode (Emil Tode). Robežvalsts (Piiririik) 1995. a. “Preses Nams”;

Tā mainās gadalaiki. Somu dzejas izlase. (Nii muutuvad aastaajad. Soome luule antoloogia: P. Saarikoski, *P. Haavikko, E. L. Manneri, V. Kirstinä ja A. Melleri luule) 1997.a. “Nordik”;

Arturs Alliksārs (Artur Alliksaar). Nebūtība varētu arī nebūt (Olematus võiks ju ka olemata olla) 1998.a. “Minerva”;

Pauls Ēriks Rummo (Paul-Eerik Rummo). Nosūtītāja adrese (Saatja aadress) 1998. a. “Minerva”;

Hando Runnels (Hando Runnel). Sarkano vakaru purpurs (Punaste õhtute purpur) 1998. a. “Minerva”;

Dorisa Kareva (Doris Kareva). Fraktālija (Fraktalia) 1998. a. “Minerva”;

Tenu Ennepalu (Tõnu Õnnepalu). Saules vergi (Päikese orjad) 1998. a. “Minerva”;

Jāns Kaplinskis (Jaan Kaplinski). No putekļiem un krāsām. Dzejoļu izlase (Tolmust ja värvidest, luule antoloogia). 2001. a. “Daugava”;

Igauņu tautasdziesmas (Eesti rahvaluuled). Ozols auga debesīs.(Tamm kasvas taeva’essa). 2002. a. “Nordik”;

Ilmars Lābans (Ilmar Laaban). “Putnu mistiskais mugurkauls” (Lindude müstiline selgroog). 2003.a. “Neputns”;

Matss Trāts (Mats Traat). “Haralas dzīvesstāsti” (Harala elulood). 2005.a. “Nordik”.

Juris Kronbergs. Maa-alune luule. (Tõlge läti keelest eesti keelde koos Livia Viitoliga). 2007. a. “Loomingu Raamatukogu”;

Jaan Kaplinski. Någonsttans vid världens kant. (Tõlge eesti keelest rootsi keelde koos Juris Kronbergsiga). 2007. “Ariel Skrifter”;

Contra & (:)kivisildniks. Abi labi (Contra ja (:)kivisildniku luuletused). 2009. a. “Jāņa Rozes apgāds”;

Jāks Jērīts (Jaak Jõerüüt). CD (luulekogu) 2009. a.“Mansards”;

Vīvi Luika (Viivi Luik). No smaga prieka (Rängast rõõmust, luulekogu) 2009. a. “Mansards”;

fs. Skumju vairs nav (Kurbust enam ei ole, luulekogu). 2009. a. “Mansards”;

Jāns Kaplinskis (Jaan Kaplinski). Acs (romaan Silm). 2010. a. „Mansards”;

Andruss Kivirehks (Andrus Kivirähk). Lote no izgudrotāju ciema (Leiutajateküla Lotte). 2010. a. „Zvaigzne ABC”;

Andress Ehins (Andres Ehin). Pakārtais ievārījums (Poodud moos,), 2010. a. „Mansards”;

Urvi Grosfelde (Urvi Grossfeldt) Maija ielas peles (Mai tänava hiired), 2011. a. „Zvaigzne ABC”;

Tomass Transtremers (TomasTranströmer).Dzeja (luule antoloogia, tõlge rootsi keelest läti keelde koos Juris Kronbergsiga).2011.a. „Mansards”;

Linke

Ardo Kaljuvee “Parim tõlkija on Guntars Godinš”, Eesti Päevaleht 5.03.2011, http://epl.delfi.ee/news/eesti/parim-tolkija-on-guntars-godins.d?id=51292920

“Andres Ehinilt luulekogu lätlastele”, Postimees 4.02.2011,

http://www.postimees.ee/383548/andres-ehinilt-luulekogu-latlastele

Jutusaade. Guntars Godinš, 23.08.2009 eetris, http://arhiiv.err.ee/vaata/jutusaade-jutusaade-guntars-godins

Püsiviide Lisa kommentaar

Artur Alliksaar

25. okt. 2013 at 10:47 e.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

alliksaar

Artur Alliksaar (15.04.1923-12.08.1966) – eesti luuletaja ja tõlkija.
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti. Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.

Luuletusi “Päikesepillaja”, Ilmamaa 1997, lk 127, 219, 379.

Kes mängib masti, saab purje pealekauba

Jalutan tiirleval viirpuualleel, selge on süda ja heliseb meel,
Kõiges, mida näen, olen ainult osaliselt süüdi.
Päikene laskub merekääru määratusse taskusse, muheldes nagu tomat
stomatoloogi suurepäraselt hooldatud suus.
Seejuures ründab ta kiirenugadega.
Inimesed pareerivad higijugadega.
Koledad kollisioonid kollitavad kolisedes nende kooseksistentsi kohal.

Supelrand on lõhkemisvalmilt tulvil kunsti päraselt kujundatud kaktusi.
See on ta õnn, sest muidu peaks ta olema täis loenguid ja aktusi.
Karusnahaloomad libisevad leigesse vette, jättes kasukad garderoobi.
Asi ees, teine taga, tulevad tumedad tüübid (arvatavasti polüübid)
ja loobivad kõik segi ühel hoobil.
Pärast saab jänes uhke sooblinaha (sajarublase, kui võtta uue rahaga)
ja noobel soobel peab leppima jämedavõitu jänesenahaga.
Otsatu otsimine lõpeb üksmeelse väsimusega ja peagi kostab
vaikses õhtus vaid veel mõni hõre nutuluks
neilt, kelle pingutused jäid täiesti viljatuks.
Rebane vajub meeleheite asemel tukkuma ja mutt poeb häbi pärast
silmini mutta.
Inetu intsidendi möödudes ilm jaheneb ja tekitab toreda idee
Hakata müütama jäätist.
Tasapisi võetakse taskust jälle normi prillid ja vormid saadetakse
Kaalulotta kontrollimisele.
Tõiku lõigatakse võimalikult tibatillukesteks tükikesteks.
Tükid keedetakse keeleleemes ja lükitakse antistandardite
skaalalünkadesse.
Lepitakse kokku kolmes põhiprintsiibis, mis saavad igasuguse
tegevuse ja tegevusetuse aluseks:
1) Kiiskadesse ja vaaladesse peab suhtuma võrdelise tähelepanuga.
2) Lülisammastesse peab lülitama märksa rohkem energiat.
3) Kes küsivad nõu, peavad saama astja ja siirduma kastma
tolmust Linnuteed.
Ulmatransportööride liigarenenud lülid lähevad remonti.
Hampelmanlikkus (isegi hüpertroofiline) ei riku kellegi konti.
Aja rütm on poolpolümeeriline ja kolmveerand-koleeriline.
Plastika lahkub lavalt ja viskub laboratooriumilauale.
Õhk õhetab õitsvate häälte väsinud varjudest.
Kõrgemale vigade täiustamise tase!
Mõistuse poolt taktikalisil kaalutlusil kinnimüüritud
Koopast tulevad pöialpoisid ja peavad üksteisele pöialt.
Neil on haldjaneitsitega kohtumise projekt portfellis.
Nad on üdini südid ja kirevasekirevais kuubedes nagu
kirjanduslik üldistus.
Siiski ei leia magamise aset,
ja kes teab, kas tal olnukski vajalikku taset.
Kased kahisevad kahtlevalt ja üraskid üritavad kuuskede
koorepragudes suikuda nagu koorekiht kunagi.
Siis kustub eha ja kustub ta nurrulööv punagi.

On öö ja äärmiselt plaani pärane paanika.
Tõeotsijad tungivad varakult leiubüroosse,
aga selle luugid ja seifid on ikka alles suletud.
Küll pidi sõnajalametsades leiduma üllatavaid sõnatüvesid!
Sajandite sammudega muutub sõna üha sõnniklikumaks
ja mõtete magus mahl on kadumisohus.
Kuradid kuristavad kuristikel kurku
ja kurnatud kurinad nurisevad nukrameelselt.
Tuleviku tumedusest ilmuvad tundmatud duellandid, näod laia
naeru täis.
Nad teavad, et pooled neist jäävad ellu.
Miks siis mitte muiata!

Kosmos kosub inimaru jõusöödast ja siritub lõpmatusse
ilma, et tal oleks erilist isu.
Varjud plahvatavad laiskuri laia žestiga ja paiskavad
pimedust pilvisse.
Päikesed kuumenevad kuulekalt ja maitsetult
ning tihenevad tuumad nihelevad kaitsetult.

Maailmad mähkuvad igavese ja muutmatu muutumise muusikasse.
Püroksüliinikeldri võlvi all valitseb leitsak.
Ta valitseb antidemokraatlike meetoditega.
Fööniksid kükitavad tünnidel, süütenöörid morsikõrtena
alateadvuse kõris.
Suur Imik virgub vahetevahel ja raputab kärsitult
ajaloo kõristit, pannes voogama kangelaslaulude
katkematu kangastuse.
Kes joob korralikus koguses kohvi, ei maga maha järgmist
aastamiljonit, mis kohe algab.

Pimedad ostavad maaligaleriisid,
kurdid omandavad heli plaadikollektsioone,
kirjaoskamatud soetavad suuri raamatukogusid.
Leebeilmeline Leeda asutab luigefarmi.
Ta on tööeesrindlane.
Aated võrdsustatakse aabetega.
Neid kasutatakse nagu kaalikakaabet, hambaid varjamata
ja seedeelundeid rikki ajamata.
Karjeristid karjatavad traagiliselt ja karjakaupa.
Intrigandid introdutseerivad kõrgemaid kõlblusenorme.
Torme sulatatakse želatiinis ja eksporditakse Vaikimise Saartele.
Röövkalad kannavad loore ja lornjette.
Nende akvaariumidele riputatakse punaseid peibutuslaternaid.
Toodetakse tuult tuubides ja suudlusi puljongikuubikutes.
Sodoomia vastu soovitatakse sooritada soodakuure.
Piigid piiksuvad rahulaule ja saadavad aegsasti välja lahingluure.
Möödub nokastunud nokkelajas ja meenutab äsja ajalehes nähtud
portreed.
Viienda majavalitsuse piirkonnas toimub homme koosseisuliste
majavaimude kohtumine ajavaimuga. Ettekandega rahvusvahelisest
olukorrast kuu peal esineb seltsimees Domavoikin.
Mitu tonni peab võtma plekki, et toota üksainuski päikesevann?

Lahkühtimine

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad, pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
…kaks sõna hääbumatust muinasloost…

Neli etüüdi

Jaan Kaplinskile

1.
Aastad on sügavad hauad,
täis meie ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti kaua
kootakse tunnete vaipu.

Nendesse kootakse püünis,
üüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub,

kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega püütakse lahku
mõlemat igatsuspoolust.

2.

Oleme hilinejad.
See on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,

hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.

3.

Peadki ma tõstma ei julgund.
Kuu oli kõlisev hõbe.
Silmad pooleldi sulgund,
astusid piki jõge.

Astusid rahutul rühil,
hoogavas rusutus rutus.
Loomiseelne ja tühi
viirastus maailm su nutus:

naerude ähvardav seostus,
naljade paljastav paljus,
ja sinu pisarais eostus
valguse võrratu valjus.

4.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään jänu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

Katkend Margit Mõistliku monograafiast “On raske vaikida ja laulda mul”, Artur Alliksaare elust, Menu 2011, lk 145-147.

/…/

Niisugune ta oli. Pikk, kohutavalt kõhn, sisselangenud põskedega – vangilaagrite lahutamatu kaaslane, skorbuut oli teinud oma töö -, pisut kookus, elava miimikaga, valjuhäälne. Kahvatu, haiglane, tumedate sorgus juustega… Pkad sõrmed filtrita sigarettide Priima pidevast suitsetamisest kollased. Ninajuure lähedal asuvais silmis vilgas, kiire ja puuriv pilk, mis libises ühelt vestluskaaslaselt teisele. Kui aga mõni idee või mõte ta nägu valgustas – ja seda juhtus alatihti -, muutus see ootamatult sümpaatseks ja puhuti võis teda pidada isegi kenaks.

Alliksaar oli alati valmis laskuma vaidlustesse, alati valmis jätkama aastatepikkust lõpetamata dialoogi iseendaga, alati valmis algatama pööraseid ettevõtmisi või lööma neis kaasa. Vulkaanina sõnu, ideid ja mõtteid purskav, tihti kähedalt naerma puhkev. Pidurdamatu fantaseerija, kirglik tõeotsija, kirglik kõiges. Rõõmsameelne ja optimistlik, ehkki tavaliselt tõsine ja sünge. Kergesti vaimustuv ja veel kergemini ärrituv.
Alliksaar elas pulbitsedes, iga hetke hinnates. “Hetk” on sõna, mis esineb tema loomingus väga tihti. Tal oli elamisega kiire. Ta põletas ennast. Henn-Kaarel Hellat on näinud selles läheneva lõpu eelaimust, Matti Vaga arvates olnuks Alliksaarel muidu lihtsalt igav.
Alliksaare puhul on tihti rõhutatud tema erilist intensiivsust, inspiratsiooni ja ande ebatavalist kontsentratsiooni, uute ideede lakkamatut genereerimist.
Alliksaare kõige silmatorkavam iseloomujoon, mille tõttu teda imetleti kui ka kardeti ja välditi, oli taltsutamatu kompromissitus, leppimatus kõigega, mida tema tundlik loomus ei suutnud taluda. Ta oli mingil hetkel andnud endale oma elu suurima, kuid samas rängima kingituse: vabaduse olla täiesti vaba, hoolimata sellest, milliseid tagajärgi see kaasa tõi või kuidas teistele välja paistis. Ain Kaalep on rõhutanud, et Alliksaare julgus oli loomupärane. Enamik julgeid inimesi on julged siis, kui nad suruvad hirmu maha, Artur Alliksaarel aga puudus igasugune hirmu- ja kartusetunne.
Igatahes oli ta võtnud endale kadestamisväärse, iseka ja teistega vähe arvestava vabaduse kulutada aega, seda kallist ja piiratud varudega varandust, just sellisel viisil, nagu ta parasjagu kõige paremaks pidas. Teisi nii vabu ei olnud tõesti silmapiiril.

Seda pidi olema paljudel raske taluda! Kes see Alliksaar säärane oli, et võis lubada endale niisugust luksust? Sellal, kui kõik teised olid sunnitud tegema elu tüütute tõsiasjade kammitsas suuremaid või väiksemaid mööndusi, mõnikord endale oma ahelaid vägagi teadvustades. Kõik need, kes olid suuremal või vähemal määral kapseldunud oma harjumuste mugavasse kookonisse, vaatasid Alliksaart kui ilmutist. Kes kadestades, kes imetledes, kes põlastavalt ja nina kirtsutades. Tartu nomenklatuur hakkas õige ruttu kujundama tema ümber vaakumit. Kõlvatu inimene, parasiit ja noorsoo moraali laastav joodik!

Looming
Nimetu saar” (näidend, 1966)
“Olematus võiks ju ka olemata olla” (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968)
“Luule” (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
“Väike luuleraamat” (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
“Päikesepillaja”, Ilmamaa 1997 (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson)
“Alliksaar armastusest”, Tänapäev 2002 (koostanud Paul-Eerik Rummo)

Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jesseninit, Anna Ahmatovat, Rainer Maria Rilket.
Raamatud Artur Alliksaarest
“Artur Alliksaar mälestustes”, koostanud Henn-Kaarel Hellat. Ilmamaa, Tartu 2007
Margit Mõistlik, “On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust”, Menu kirjastus, Tallinn 2011
Artiklid
Leo Metsar “Mälestuskilde Artur Alliksaarest”, Keel ja Kirjandus 1988, nr 1 lk 46–51
“Sõna on mu kirg ja nõrkus” (Artur Alliksaare laagri- ja asumiskirju; kommenteerinud Mart Orav) – Akadeemia 1990, nr 1, lk 137–167 ja nr 2, lk 372–399
Madis Kõiv, “Pikk õhtupoolik Artur Alliksaarega” (ettekanne Tartu kirjanduspäevadel 1983) – Akadeemia, 1990, nr 6; ka Madis Kõivu raamatus “Luhta-minek”, Ilmamaa, Tartu 2005, lk 377–389
Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat, ER, Tallinn 1991, lk 368–375 (ülevaate autor Toomas Liiv)
Henn-Kaarel Hellat, “Mõte Artur Alliksaare luules ja tema luule mõte” (ettekanne Tartu kirjanduspäevadel 1975) – H.-K. Hellati kriitikakogumikus “Raamatu sisse minek”, ER, Tallinn 1991, lk 115–135
Eino Lainvoo, “Keskustelu Artur Alliksaarega Narva laagri laatsaretis” – Akadeemia 1995, nr 8, lk 1633–1638
Hasso Krull, “Valmisolek ja ihaldav produktsioon. Kaks Alliksaart” (Alliksaar kui arbuja ja arbujate eitus) – Looming 1998, nr 5, lk 776–784; ka H. Krulli raamatus “Millimallikas: kirjutised 1996–2000”, Tallinn 2000, lk 15–28
“Artur Alliksaare dokumenteeritud legend” (Alliksaare kirjutatud 4 avaldust seoses vangilaagris viibimisega). Koostanud ja kommenteerinud Paul-Eerik Rummo – Keel ja Kirjandus 2003, nr 4, lk 298–307
Artur Alliksaare kiri EK(b)P Keskkomitee sekretärile – Tuna 2004, nr 3, lk 83–85 (Madis Kõivu kommentaar lk 86–87)
Eino Lainvoo, “Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris”; järelsõna: Ain Kaalep – Looming 2011, nr 10, lk 1386–1408
Artikleid
Janika Kronberg, “Alliksaare akadeemia” – Postimees 13. 9. 1997, lk 15
Andres Ehin, “Pillaja? Prohvet? Maagiline mängur igatahes!” (koondkogu “Päikesepillaja” arvustus) – Eesti Päevaleht 13. 9. 1997, lk 8
Aivar Kull, “Ammendamatu Alliksaar” (koondkogu “Päikesepillaja” arvustus) – Tartu Postimees 16. 4. 1998, lk 4; ilmunud ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, Tartu 2005, lk 116-118
Janika Kronberg, “Luuletaja kestev elu” (Alliksaar 80) – Postimees 15. 4. 2003, lk 16
Aivar Kull, “Armastuse psühholoog” (valimiku “Alliksaar armastusest” arvustus) – Tartu Postimees 15. 4. 2003, lk 2; ilmunud ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, lk 119-120
Kaido Jaanson, “Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on üksnes hetk, milles elame praegu” – Kesknädal 4. 4. 2007
Heldur Jõgioja, “Artur Alliksaart meenutades…” – Videvik 19. 4. 2007, nr 17
Aivar Kull, “Artur Alliksaart kuldab mälestuste sära” (kogumiku “Artur Alliksaar mälestustes” arvustus) – Tartu Postimees 31. 10. 2007, lk 5
Moja Konno, “Alliksaarest Alliksaart nägemata” (artikli lõpus) – Kultuur ja Elu 2010, nr 4, lk 51–52
Aivar Kull, “Põhjalik pilguheit luuletaja elurajale” (Margit Mõistliku elulooraamatu arvustus) – Tartu Postimees 20.1.2012, lk. 5

Püsiviide Lisa kommentaar

Tõnu Õnnepalu

14. okt. 2013 at 8:25 e.l. (Nädala autor 2013) (, , )

Tõnu Õnnepalu (1962) – eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Pseudonüümina on kasutanud ka kirjanikunimesid Emil Tode ja Anton Nigov.

Foto: Sven Arbet

Foto: Sven Arbet

Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…

Katkend: Mandala, Varrak 2012, lk 83-88.

Aga ükspäev oli jälle kass kadunud. Kappi ta polnud läinud, eks ta kuskil ole. Kui keegi niigi palju mõtles. Kass peab ikka vähemalt pool päeva kadunud olema, et tema puudumist märgataks. Igatahes sel keskpäeval polnud Joosepil Kiisut meeleski, sest tal oli parajasti üks hoopis teine mure. Ja veel päris suur. Nad olid tulnud Vennaga mõisa juurde mängima. Joosep oli ise teinud endale puust mõõga ja raius sellega rohu päid. “Sure, koer!” hüüdis ta sõjakalt. Sel hetkel ta märkas, et miski nagu liigutab rohu sees. Ta lükkas kõrged putked ettevaatlikult laiali. Seal oli mingi okkaline popsuv mügarik. Siil! Joosep oli siili enne ka näinud, eelmisel suvel oli üks vahel õhtuti nende aeda tulnud. Aga seekord ei kavatsenud Joosep seda asja niisama jätta. Läinud suvel ta oli kõvasti kahetseda saanud, sest siil käis, käis, ja siis enam ei käinud. Oli selge, et siil tuleb kinni võtta, ära kodustada. Inimene on juba hallidest aegadest metsloomi kodustanud, teinud neist endale kaaslase. Näiteks kassi. Nii oli Joosep lugenud ühest raamatust. Tema kodustab siili. Aga kuidas nüüd teha, et siil ära ei jookseks, sellal kui tema koju kihutab, kindad ja vana jope toob?

Sest Joosepil oli siili kodustamiseks kindel plaan. Kindaid on vaja, et siil ei torkaks. Aga veel parem, kui on kindad ja vana talvejope, sest neist ta ikka läbi ei torka ja siis saab siili kohe jope sisse keerata ja koju tuua. Järgmiseks tuleb talle piima anda. Siilid lakuvad piima nagu kassid. Ja küll siis siil juba inimesega harjub, hakkab Joosepil järel käima, on sõbraks. Kiisu ongi viimasel ajal võrdlemisi igav. Ja üldse, loomi võiks alati rohkem olla. Kui kiisu toob pojad, siis võiks ka siil pojad tuua, kassipojad ja siilipojad saaksid koos mängida.

Aga see oligi nüüd see suur mure. Vennat siili valvama jätta ei saa, seda teadis Joosep varasematest kurbadest kogemustest. Natuke ehk valvab, aga siis hakkab nutma, läheb veel kuhugi, pärast otsi teda. Ta võib minna isegi tiigi äärde. Kedagi polnud appi kutsuda. Linnud laulsid, putukad sumisesid kõrges rohus, siil oli vagusi jäänud, ei popsunud, kössitas niisama. Ühtegi inimest kuskil näha polnud. Kutsuda härra N.? Aga kas ta lubaks siili koju viia? Äkki ta ütleks, et see on mõisa siil või et metsloomi koju ei viida või kes teab mida. Ja siis poleks enam midagi teha.

Venna juba hakkabki virisema. Joosep andis küll isegi oma mõõga tema kätte, aga Venna ei osanud sellega õieti raiuda, rohul jäid pead otsa, ta tüdines ära, hakkas ajama, et lähme koju. Siil ei huvitanud teda enam.

Aga Joosep oli seekord otsustanud vastu pidada. Saagu mis saab.

Noh, me ei hakka ka siin ülearu põnevust kruvima, ütleme, et ei läinudki väga kaua aega, kui ema neid otsima tuli. Tavaliselt oli Joosep vihane, kui ema neile järele tuli. Ta ei tulnud ju mitte siis, kui oli igav ja Venna virises, vaid siis, kui just oli põnev. Aga seekord oli ta mõisa poolt ema häält kuuldes tõeliselt rõõmus, mis siis, et see hääl oli murelik ja isegi natuke tõre.

Nojah, paraku. Joosepi rõõm oli siiski enneaegne. Täiskasvanute arusaamise peale ei maksa kunagi loota. Ema polnud siili kodustamisega absoluutselt nõus. Esiteks, metsloomi ei tooda koju. (Miks ei tooda! Inimene kodustas kassi, hundi, hobuse!). Teiseks, siil võib-olla ei tahagi meie juures elada. (Ma teen talle pesa, ma annan talle iga päev piima, ma viin teda jalutama!). Kas sa Kiisule annad iga päev piima? (Eriti alatu võte. Kui lähebki vahel meelest ära, mis siis sellest on? Ema ise ka ju ütleb, et kass püüab hiiri, talle ei peagi ju nii palju andma!).

Otsustav vastuväide oli aga see, et siilil võivad siin ju pojad olla ja kui nemad nüüd vana siili ära viivad, siis pojad jäävad pesas üksi, surevad nälga. Tõesti, seda polnud osanud Joosep mõelda, et siilil võiksid juba pojad olla. Tema plaanides pidi siil alles siis pojad tooma, kui ta juba nende pool elab.

Joosep ei hakanud nutma, kui nad kolmekesi Kollase maja poole vantsisid. Aga nutumaik oli suus. Ta oli siilile küll sositanud, et tule homme jälle, ma toon sulle piima. Aga siil ei lubanud midagi ja ega Joosep ka väga tema peale ei lootnud.

Kodus polnud isegi Kiisut kuskil, keda lohutuseks natuke kiusata ja paitada. Tuli hakata sööma, elu läks edasi nii vanaviisi, et kasvõi karju. Joosep sonkis oma makarone. Kartulid olid kevadel otsa saanud, nüüd olid söögiks põhiliselt makaronid. Seekord polnud neil isegi hakkliha sees, mida saaks salaja laua all Kiisule pakkuda. Ja õigupoolest polnud ju Kiisut ka laua all.

Aga mis hääl see oli?

“Emm, kuula, mis hääl see on?”

“Mis hääl? Mina ei kuule midagi. Söö nüüd, jahtub ära.”

Polnud jah vist midagi. Või…

“Kuuled, toas…”

“Ah need on linnud, toa aken on lahti, linnud siutsuvad õues.”

Vist jah. Aga siiski… Need ei ole linnud. Joosep on nii palju pärismaalane küll, et aru saada, mis on lind ja mis pole.

Ta läheb igatahes vaatama.

“Kus sa nüüd jooksed söögilauast…”

“Emm, tule, vaata, riidekapis on keegi!”

“Mis jutt see on…”

Joosep on juba kapiukse lahti teinud (tema igatahes hiiri ei karda!), kui ema siiski vaatama tuleb.

Kapi pesuosakonnas alt teise riiuli peal, puhaste sokkide ja froteerätikute veidi segamini hunnikust vaatab neile vastu Kiisu, pilutab ootamatust valgusest veidi silmi.

Aga midagi on seal veel. Miski nagu liigutab veel Kiisu juures.

“Appi! Ta on pesukappi pojad toonud!”

See karjatus kuulub muidugi emale. Ja iga sõna selles on tõsi. Ainult et miks selline paanika? Kuhu ta nad siis tooma oleks pidanud, kui kainelt järele mõelda? Kus oleks poegadel veel mõnusam, pehmem, varjulisem, veel rohkem oma tuba?

Nojah, eks mõned froteerätikud ja valged sokid ole natuke rikutud. Aga mis sa teed. Kui pojad emakassist välja tulevad, see on veidi valus ka (räägitakse, et mitte küll nii valus kui inimesel), sest tuleb ka verd. Ja tõsi on, et neil ei ole Kollases majas muud pesumasinat, kui eelmistest elanikest jäänud vana Riga õues kaevu juures vanas saunas, sest neil pole vettki majas sees. Riga jaoks tuleb saunakatlas vett soojendada, kaevust ämbritega tassida. Kõige selle peale jõudis ehk mõelda ema. Joosepil oli igatahes ainult põnev juba. Isegi siil oli korraga meelest läinud.

“Kas ma tohin kassipoegi katsuda?”

“Eks sa vaata, kas emakass lubab,” vastas ema pisut turtsakalt, sest tal on ikka need rikutud rätikud meeles, Riga, see, et neil vett sees ei ole, kuigi pidi pandama… Ah, vahel see on kõik nii väsitav.

Joosep juba sirutab ettevaatlikult kätt. Lubab! Võiks koguni öelda, et Kiisu silmades on teatav uhkus. Vaadake, mis mul siin on!

Pojad on juba kuivad. Seda saab Joosep küll alles järgmine kord näha, et nad alguses on täitsa märjad. Sellepärast öeldaksegi, et märg nagu kassipoeg. Aga see on ainult alguses, kui nad välja tulevad. Siis emakass lakub nad kohe kuivaks. Kuidas saab kuivaks lakkuda? Kass saab.

Inventuur, mille Joosep kassipesas otsekohe läbi viis, andis järgmise tulemuse: kokku neli tükki, kaks on mustad, kaks on hallid triibikud.

Joosep kordas endale mõttes, et tal on nüüd päris omad kassipojad. Natuke aitas see ka siili unustada, kes vahepeal jälle oli meelde tulnud. Sest omad või mitte, ega need kassipojad ausalt öeldes nii väga vahvad ka ei olnud. Veidi nagu hiire- või rotipoegade moodi Joosepi meelest, kuigi ta polnud hiire- ega rotipoegi kunagi näinud. Väiksed jupikesed, ei nad seisnud jalgel ega vaadanud otsa. Silmad olid neil üldse kinni.

“Kas nad silmi lahti ei teegi?”

“Teevad küll, kasvavad natuke, siis teevad. Lähme nüüd ära, las Emakass olla oma poegadega. Kui sa nii palju kassipoegi katsud, siis võib ema nad maha ka jätta.”

“Siis me peame nad ise üles kasvatama, jah?”

“Meie ei saa kassipoegi üles kasvatada. Nad on veel liiga väiksed. Nad tahavad ema tissi saada, muidu nad surevad ära.”

“Aga las nad jäävad kappi elama, eks ju?”

“Ei tea… Vaatame.”

Looming

Romaanid

1993 “Piiririik”

1995 “Hind”

1997 “Printsess”

2002 “Raadio”

2009 “Paradiis”

2012 “Mandala”

Luulekogud

1985 “Jõeäärne maja”

1988 “Ithaka”

1990 “Sel maal”

1996 “Mõõt”

2005 “Enne heinaaega ja hiljem”

2009 “Kevad ja suvi ja”

2012 “Kuidas on elada”

Esseekogud

2011 “Ainus armastus”

Päevikud

2002 “Harjutused”

2008 “Flandria päevik”

Tõlked

1985 Albert Camus “Truudusetu naine”

1991 François Mauriac “Endise aja nooruk”

1992 Sébastien Japrisot “Daam ja auto, päikeseprillid ja püss”

1993 Françoise Gilot, Lake Carlton “Elu Picassoga: kümme aastat armastust” (koos Salme Lehiste ja Kalju Uiboga)

1993 Antoine Chalvin “Punapäine tüdruk”

2000 Charles Baudelaire “Kurja õied”

2001 Romain Gary “Elu alles ees”

2003 Allen Ginsberg “Ameerika: valik luuletusi 1947-1996” (koos Hasso Krulli, Contra, Lauri Kitsniku, Andres Langemetsa ja Jürgen Roostega)

2004 Marcel Proust “Taasleitud aeg”

2005 Marie Catherine d’Aulnoy “Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte”

2009 Oscar Brenifier “Suured vastandid filosoofias”

2009 Fernando Pessoa “Tubakapood”

2012 E. M. Cioran “Sündimise ebaõnnest”

Tunnustused

1995 Balti Assamblee preemia romaani “Piiririik” eest

1995 Kultuurkapitali preemia romaani “Hind” eest

2002 Loominguline stipendium “Ela ja sära”

2002 Kultuurkapitali artiklipreemia

2004 Valgetähe V klassi teenetemärk.

2007 Juhan Liivi luuleauhind Vikerkaares 2006 ilmunud luuletuse “Ootad kevadet ja siis ta jälle tuleb …” eest.[1]

2007 Kultuurkapitali esseistikapreemia “Flandria päeviku” eest

2010 Tammsaare kirjanduspreemia romaani “Paradiis” eest

2010 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind luulekogu “Kevad ja suvi ja” eest[2]

2010 Riiklik kultuuripreemia [3]

2011 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistika aastapreemia „Ainus armastus. Valik esseid“ eest.

Linke

Tõnu Õnnepalu kodulehekülg – http://tonuonnepalu.wordpress.com/

Madis Jürgen “Elu ühes päevas: Tõnu Õnnepalu”, Eesti Ekspress 18.03.2013, http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/elu-uhes-paevas-tonu-onnepalu.d?id=65822390

Andres Laasik “Tõnu Õnnepalu nutab esimeses draamatekstis taga kauget mõisaelu”, Eesti Päevaleht 23.04.2013, http://www.epl.ee/news/kultuur/tonu-onnepalu-nutab-esimeses-draamatekstis-taga-kauget-moisaelu.d?id=66014194

Tõnu Õnnepalu oma uueswt romaanist “Mandala”, http://www.youtube.com/watch?v=61YIMmW-VHE

Heili Sibrits “Tõnu Õnnepalu on jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja,” , Postimees 13.12.2009,(intervjuu),  http://www.postimees.ee/199870/tonu-onnepalu-jaadvustas-raamatusse-uhe-vaga-vana-aja

Jürgen Rooste “Tõnu Õnnepalu – kirjanik surnute külast”, Maaleht 13.09.2012, http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/tonu-onnepalu-kirjanik-surnute-kulast.d?id=64954470

Püsiviide Lisa kommentaar

Arkadi ja Boriss Strugatski

2. okt. 2013 at 12:27 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

strugatskid

Arkadi (1925 -1991) ja Boriss (1933-2012) Strugatski – vene ulmekirjanikud. Arkadi oli jaapani ja inglise keele tõlk, noorem, Boriss, astronoom. Nende teoste põhjal valmivad nii ekraniseeringud kui arvutimängud siiani.

Vendade Strugatskite “Hääbuv linn” on nende teoste absoluutne tipp, ilma milleta poleks nende looming täielik. See on universaalne totalitarismi kriitika, mis paigutub sotsiaalse absurdi poolest mõtteliselt samasse ritta „Inetute luikede“, „Ajastu ahistavate asjade“ ja „Teoga nõlvakul“. Romaani tegevus toimub kummalises linnas, mida ühelt poolt piirab kõrge sein ja teiselt lõputu kuristik, kuhu tuuakse kokku inimesi kõigist maa ajastutest.

Sügav ja filosoofiline teos tundub esmapilgul sünge ja masendava nägemusena inimese olemusest, kuid selle lõpust ei puudu siiski ka pisuke lootuskiir. Romaani kandev teema – kuidas noore inimese maailmapilt sotsiaalsete olude survel kardinaalselt muutub, kuidas veendunud fanaatikust saab pidetu, ideoloogilises vaakumis ulpiv sihitu ja eesmärgita olend –, oli kirjutamise ajal nii terav, et käsikiri ootas avaldamiseks sobilikku aega kuusteist aastat.

Katkend: Arkadi & Boriss Strugatski “Hääbuv linn”, Fantaasia 2012, lk 294-299.

“Izja!” hõikas ta.

Izja ja Pak tõstsid pilgu ja tõusid teda nähes püsti. Korealane korjas sillutiselt üles oma väikese isetehtud automaadi ja torkas selle kaenla alla.

“Kas juba?” päris Izja reipalt.

Andrei noogutas ja suundus ette.

Kõik vaatasid tema poole: Päikese käes silmi kissitav Permjak, töllakavõitu Ungern, kelle alalõpmata ripakil suu hirmunult torru oli tõmbunud, morn Gorilla Jackson, kes käsi pikkamisi takkudesse pühkis…Ellishower, kes meenutas räpast ja määrdunud seentlaste mänguväljakult, tõstis pidulikul ja kaastundlikul ilmel kaks näppu mütsi juurde, sülitavad sõdurid aga lõpetasid tatistamise, vahetasid hammaste vahelt mõned kuuldamatud märkused ja tolmutasid üksmeelselt minema. Kardate, närakad, mõtles Andrei kättemaksuhimuliselt. Kutsuks teid õige praegu naljaviluks tagasi – kohe teeksite püksid täis…

Nad möödusid tunnimehest, kes andis kiirustades au, ning sammusid mööda munakive edasi – Andrei kõige ees, automaat üle õla, tema taga Tumm seljakotiga, milles oli neli konservi, pakk kuivikuid ja kaks plaskutäit vett. Kümmekond sammu tagapool tatsas lagunenud saabastes Izja – tema seljakott oli tühi, ühes käes hoidis ta kaarti ja teisega kobas närviliselt taskuid, otsekui kontrollides, ega ta midagi maha unustanud. Viimasena astus korealane Pak, lühiraudne automaat kaenla all, pikkade retkedega harjunud samm kerge ja pisut kõikuv.

Tänav kuumas. Päike praadis jõhkralt õlgu ja turja. Laiskade lainetena rullus majade seintelt kuumust. Polnud vähimatki tuuleõhku.

Selja taga, laagris, võttis paljukannatanud mootor tuure üles – Andrei ei vaadanud tagasi. Teda valdas äkki ootamatu vabanemise tunne.

Mõneks suurepäraseks tunniks kadusid ta elust need haisvad soldatid oma arusaamatuseni algelise hingeeluga; kadus intrigaan Quejada, kes oli nii läbinähtav, et see oli muutunud lausa tülgastavaks, kadusid kõik need vastikud mured võõraste villis jalgade pärast, võõraste tülide ja kakluste pärast, selle pärast, et keegi oksendab – äkki on mürgitus?; ja selle pärast, et kellelgi on kõht eriti hullusti lahti ja veritseb – äkki on düsenteeria?… Vajuge õige maa alla! korrutas Andrei joovastusega. Et mu silmad teid enam ei näeks! Issand, kui hea on ilma teieta on!

Tõsi, kohe meenus talle kahtlasevõitu korealane Pak, ning hetkeks tundus talle, et vabanemise helget rõõmu tumestavad kohe uued mured ja kahtlused, kuid ta lõi kohe sellele kergemeelselt käega. Korealane nagu korealane ikka. Rahumeelne inimene, ei kaeba kunagi millegi üle. Lihtsalt Izja Katzmani Kaug-Ida versioon… Talle meenus äkki venna jutt sellest, et kaug-Idas suhtuvad kõik rahvad, eriti aga jaapanlased, korealastesse samamoodi nagu Euroopas kõik rahvad, eriti aga venelased ja sakslased, juutidesse. Praegu tundus see naljakas ja millegipärast meenus jälle Kenzi… Jah, Kenzit oleks praegu siin tarvis, ja onu Jurat, ja Donaldit… Eh-he-hee… Kui oleks õnnestunud onu Jura ära rääkida, oleks siin praegu kõik teisiti…

Ta meenutas, kuidas oli päev enne teeleasumist näpistanud paar tundi, laenanud Geigerilt kuulikindlate klaasidega limusiini ja põrutanud onu Jura poole. Kuidas nad jõid suures kahekordses tares, mis oli puhas ja valge ja lõhnas piparmündi, suitsu ning kodusküpsetatud leiva järele. Nad jõid samakat, haukasid peale põrsast tarretises, krõmpsutasid värskeid hapukurke, milliseid Andrei polnud teab palju aastaid saanud, närisid lambaribid läikima, kastsid lihatükke küüslaaugukastmesse ning lõpuks tõi juba kolmandat last ootav hollandlanna Marta, onu Jura tüse teinepool, lauale vilistava samovari, mille eest onu Jura omal ajal oli andnud koorma leivavilja ja koorma kartuleid lisaks. Nad istusid ja jõid kaua, põhjalikult ja põhjapanevalt teed, süües sinna kõrvale mingit ennenägematut keedist, – nad higistasid, ähkisid, kuivatasid uhiuute tikitud käterättidega märgi nägusid ning onu Jura muudkui jõmises:”Pole hullu, poisid, praegu võib juba täitsa elada… Mulle aetakse iga päev viis muidusööjat laagrist siia, kasvatan neid siin aplehigis tööga ümber, kas tead… nii kui midagi on, anna kohe vastu hambaid, see-eest kõht on neil täis – mida ise söön, seda annan neilegi, ega ma sul mõni ekspluataator ole” ja alles siis, kui nad juba jumalaga jätsid ja Andrei autosse istus, haaras onu Jura ta käe oma paakunud kämmalde vahele ja sõnas ta pilku otsides: “Sa ju annad mulle andeks, Andrjuhha, ma tean…  Kõik jätaksin sinnapaika, ja eide jätaksin ka, aga neid ma jätta ei suuda, süda ei luba…” Ja osutas pöidlaga üle õla sinna, kus aastase vahega sündinud linalakast poisirüblikut trepi varjus nohinal rüseles.

Andrei vaatas tagasi. Laagrit polnud enam näha, kuumavine oli selle varjanud. Mootorimüra kostis veel vaevu ja sedagi nagu läbi vati.

Izja kõndis nüüd Paki kõrval, vehkis tolle nina all oma joonistega ja karjus midagi mastaapide kohta. Pak ei vaielnud vastu. Ta ainult naeratas, aga kui Izja võttis pähe seisma jääda, et kaart lahti voltida ja talle kõik puust ja punaseks teha, võttis ta delikaatselt küünarnukist ja juhtis edasi. Igati asjalik mees. Muudes oludes oleks sellist võinud kõhkluseta võinud usaldada. Huvitav, miks see Geiger talle ei istu?… Nad on küll täiesti erinevad inimesed, seda tõesti, aga…

Pak oli õppinud Cambridge`is, ta oli filosoofiadoktor. Lõuna-Koreasse tagasi pöördunud, osales ta mingites tudengirahutustes ja Li Sõn Man pani ta kinni. Türmist pääses ta alles viiekümnendal aastal tänu Põhja-Korea armeele, temast kirjutati ajalehtedes kui Korea rahva tõelisest pojast, kes vihkab Li Sõn Mani klikki ja Ameerika imperialiste ning temast sai prorektor, kuid juba kuu aja pärast pisteti ta uuesti pokri, kus teda ilma süüdistust esitamata hoiti kuni Tšemulpo dessandini, mille käigus jõuliselt kirde poole tungivad Esimese Kaardiväediviisi väeosad vangla puruks pommitasid. Söulis valitses tõeline põrgu ja Pak ei lootnudki enam ellu jääda, kui talle tehti ettepanek osaleda Eksperimendis.

Linna oli ta sattunud ammu enne Andreid, vahetanud selle aja jooksul kakskümmend korda eriala, läinud iseenesest mõista tülli linnapeaga ning liitunud siis intelligentsi põrandaaluse organisatsiooniga, mis toetas tollal Geigerit. Midagi oli nende vahel seal juhtunud. Igal juhul oli suur grupp põrandaaluseid juba kaks aastat enne Pööret Linnast põhja poole läinud. Neil vedas – kolmesaja viiekümnendal kilomeetril leidsid nad varemetest “ajakapsli” –tohutu metallist tsisterni, mis oli pilgeni täis kõikvõimalikke kultuuri- ja tehnoloogianäidiseid. Koht sobis ideaalselt – vesi oli olemas, viljakas pinnas otse Seina külje all, hulk säilinud hooneid – ja nii nad sinna paigale jäidki.

Linnas toimuvast polnud neil aimugi ning ekspeditsiooni soomustatud traktoreid nähes arvasid nad loomulikult, et jahti peetakse nendele. Õnneks hukkus selles lühikeses, mõttetus, kuid äärmiselt raevukas lahingus ainult üks mees. Pak tundis ära oma vana sõbra Izja ning taipas, et midagi on valesti… Hiljem palus ta luba Andrei jutule tulla. Ta ütles, et neid sunnib tagant uudishimu ja et ta kavandab juba ammu retke põhja poole, kuid põgenikel ei jätku selleks ressursse. Andrei ei uskunud teda eriti, kuid võttis siiski kaasa. Talle tundus, et Pakist võib tänu teadmistele kasu olla, ja ta ei eksinud. Pak tegi ekspeditsiooni jaoks tõesti kõik, mis oli tema võimuses, käitus Andreiga alati sõbralikult ja abivalmilt ning Izjaga seda enam, kuid avameelsusele ei õnnestunud teda meelitada kordagi. Isegi Izja ei suutnud välja selgitada, kust pärinesid ta lugemayud poolmüütilised, poolrealistlikud teadmised eelseisva teekonna kohta, miks ta tegelikult ekspeditsiooniga kaasa kippus või mida ta üldse asjadest arvab – Geigerist, Linnast, Eksperimendist… Pak ei vestelnud kunagi abstraktsetel teemadel.

Andrei tegi peatuse, ootas kaaslased ära ja küsis:

“Olete lõpuks kokku leppinud, mis teid täpsemalt huvitab?”

“Täpsemalt?” Izja lappas oma kaardi lõpuks lahti. “Vaata…” Ta leinarandiga küüs liikus mööda kaarti. “Me oleme praegu siin. Tähendab ühe, kahe… kuue kvartali pärast peaks olema väljak. Siin on mingi suur hoone, ilmselt valitsusasutus. Sinna peame ilmtingimata minema. Ja kui teel veel midagi huvitavat ette juhtub… Ahjaa! Siit oleks ka huvitav läbi käia. Paistab küll kaugevõitu, kuid siinseid mastaape ei saa usaldada, nii et tont seda teab, samahästi võib see siinsamas kõrval olla… Näe, siia on kirjutatud “Panteon”. Ma armastan panteone…”

“Mis siis ikka.” Andrei kohendas automaati. “Võib ka sedasi… Nii et vett me täna otsima ei hakka?”

“Vesi on kaugel,” sõnas Pak vaikselt.

“Jah, vennas,” nõustus Izja. “Veeni, vennas, on veel… Näed sa, siin on neil märgitud veetorn… Siin, eks?” päris ta Pakilt.

Pak kehitas õlgu.

“Pole aimugi. Kui siin kusagil vett ongi, siis ainult seal.”

“Oi-jah,” venitas Izja. “Kaugevõitu, kilomeetrit kolmkümmend, ühe päevaga seda maha ei marsi… Kui just see mastaap… Kuule, aga miks sul seda vett just täna tarvis on? Vee järele läheme homme, nagu kokku leppisime, või õigemini ei lähe, vaid sõidame.”

“Olgu,” sõnas Andrei. “Läksime.”

Nüüd kõndisid nad kõrvuti ja mõnda aega valitses vaikus. Izja keerutas otsekui lõhna ajades alatasa pead, kuid ei vasemal ega paremal paistnud midagi huvitavat. Kolme- ja neljakordsed majad, kunagi päris ilusad. Purukspekstud klaasid. Mõned aknaaugud kõmmeldunud vineeritahvlitega kinni löödud. Rõdudel määnduvad lillekastid, paljud majad vintskesse tolmunud luuderohtu mähkunud. Oli ka suur kauplus, tohutud, tolmust läbipaistmatud vaateaknad millegipärast endiselt terved, kuid uksed kinni löödud. Izja ei pidanud vastu, traavis lähemale, kiikas sisse ja tuli siis tagasi.

“Tühjus,” teatas ta. “Täielik häving.”

Looming

“Purpurpunaste pilvede maa”, Eesti Riiklik Kirjastus 1961

“Põgenemiskatse” antoloogias “Põgenemiskatse”, 1965

“Ajastu ahistavad asjad”, Ühiselu 1968

“Raske on olla jumal”, Eesti Raamat 1968

“Tagasitulek”, Eesti Raamat 1968

“Tigu nõlvakul”, Perioodika 1971

“Hukkunud Alpinisti” hotell”, Eesti Raamat 1975

“Miljard aastat enne maailmalõppu”, Eesti Raamat 1987

“Inetud luiged”, Varrak 1997

“Asustatud saar”, Varrak 1999

“Põrnikas sipelgapesas”, Varrak 2000

“Suur Ilmutus”, Varrak 2001

“Hääbuv linn”, Fantaasia 2012

Linke

Mart Kalvet “Kosmiline peldik, Strugatskite moel”, Eesti Päevaleht 10. 12.2012, http://www.epl.ee/news/kultuur/kosmiline-peldik-strugatskite-moel.d?id=65382546

Peeter Helme “Ulmekirjanduse A ja B – Strugatskid”, Eesti Ekspress 8.02.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/areeni-kaanelugu-ulmekirjanduse-a-ja-b-strugatskid.d?id=65639052

Püsiviide Lisa kommentaar

Vladimir Wiedemann

18. sept. 2013 at 10:02 e.l. (Nädala autor 2013) (, )

Vladimir Wiedemann (1955) –  Elab praegu Londonis, aga on olnud pikemalt ka Colombias, Kesk-Aasias, Saksamaal, Piiteris.

Vladimir Wiedemann

Foto: Terje Toomistu

“Vladimir Wiedemann oli üks 1970ndate Eesti hipi-underground`i keskseid kujusid. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. “Püha kaljukitse radadel” on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa need üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele.”
Terje Toomistu, antropoloog.

Katkend “Püha kaljukitse radadel”, Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias, Petrone Print 2013, vene keelest tõlkinud Valdek Kiiver, lk 53-57.

Peetrike. Ka Peetrike oli pärit Tallinnast ja temagi oli haaratud pidurdamatust rännukihust. Tema peamine viis reisida oli aerostopp. Aerostopp oli autostopi analoog, kuid sel juhul ei kasutata edasiliikumiseks mitte juhuslikke autosid, vaid lennukeid. Praktikas nägi see välja nii: lennujaamas läks Peetrike esmalt transiitreisijate tsooni, seal aga sokutas ennast vaikselt mõne grupi hulka ning pääseski nii jänesena nende lennukisse.

Sel moel oli tal õnnestunud viibida enamikus Nõukogudemaa linnades, kuid kord oleks talle koguni kodumaa reetmine kaela määritud. Olles istunud järjekordsesse lennukisse, leidis Peetrike end ootamatult Amuuri äärest, ühest Hiina piiri ligidal olevast suletud linnast. Lennujaamas hakati kontrollima kõikide reisijate dokumente, mis annaksid õiguse keelutsoonis viibida. Peetrikesel aga selliseid dokumente loomulikult polnud. Pärast selgus, et tal polnud ka piletit ega isegi passi. See tingis jalamaid valve kõrgendatud tähelepanu ja Peetrike toimetati kohaliku eriteenistuse kontorisse. Talle taheti kaela määrida piiriületamise katset ja kahtlustati, et ta on Hiina spioon. Selle tagajärjel tuli poisil istuda aasta aega trellide taga, midagi tema jaoks ju ikka leiti. Muide, see ei jahutanud Peetrikest kuigivõrd ja ta jätkas edaspidigi aktiivselt lennukite stoppimist. Dušanbessegi oli ta sattunud just sel viisil.

Tegime Peetrikesele ettepaneku kampa lüüa, kui teeme mägedesse järgmise tuuri. Tema aga kavatses lennata mõne päeva pärast hoopis kaugemale, koos kellegi teise aerostopisõbraga, kuid ütles, et paar päeva meiega koos olla oleks talle küll meelepärane.

Järgmise mägise marsruudi stardipaigaks valisime Hodži-Obi-Garmi, Dušanbest umbes 40 km põhja poole jääva mägikuurordi.

Hodži-Obi-Garmi viib peamagistraalilt järsult üles pöörav umbes 6 km pikkune kõrvaltee, mis keerleb serpentiinina mööda mäenõlvu. Tollal kujutas kuurort endast umbes 15 majakesest koosnevat hoonestikku ühel mägiplatool, mis moodustas kahe allatormava kiire ja veerohke mägijõe keskel otsekui isemoodi saarekese. Saare keskel, mis oli ümbritsetud suursugustest mäetippudest, pulbitses kuumaveeallikas, mida kohalik rahvas pidas pühaks ja sanatooriumi patsiendid ravitoimeliseks.

Mõned elukorpused ja ruumid protseduurideks, majakesed ülemustele ja meditsiinilisele personalile, pood, klubi ja tšaihanaa – nii lihtne see teenuste valik seal oligi, kuid paiga väärtust siiski ei alandanud, pigem tõstis.

Kui tõusta kuurordikompleksi juurest mööda rada otse üles, siis tunni-pooleteise pärast võid jõuda otse mäeharjale, kust avaneb vaade järgmisse orgu. Siin, otse üleval, me peatusimegi. Süütasime lõkke ja panime tee keema. Pimenes. Tõusis kuu, öö kuninganna. Aarel oli kaasas tol ajal haruldane stereokasettmagnetofon ja kaks paari kõrvaklappe. “Dark side of the Moon”, Mahavishnu Orckestra, Ravi Shankar – umbes selline oli repertuaar, mida kuulasime meie kohal oleva kuu valgel, mis oli otsekui kaetud valge jääga. Oli püha kuu ramadaan.

Ruzaa. Ramadaani kutsutakse ka ruzaaks – see on aeg, mil kogu maailma muhameedlased paastuvad. Päikesetõusust kuni loojanguni (täpsemalt esimese kolme tähe ilmumiseni taevasse) ei tohi midagi suhu sattuda – ei toitu, vett, sigaretti ega nasvaid. See-eest aga loojangust koiduni võib süüa, juua ja suitsetada niipalju, kui hing ihkab. Sellisel viisil paastumist kutsutakse “ruzaa pidamiseks” ja usklikud muhameedlased, aga ka lihtsalt karmimad poisid, järgivad seda väga rangelt. Muide raskused selles asjas sõltuvad sellest, millisele aastaajale ruzaa langeb. Asi on selles, et paastukuu algust loetakse kalendrikuu järgi ja sel moel on ramadaan liikuva iseloomuga.

Suvisel ajal on ruzaad väga raske pidada – palavus, janu. Kuid ka tööd tuleb ju teha – karjatada lambaid, laduda telliseid, rabada tsehhis või töökojas jne, talvel on aga see-eest hulga kergem. Õhk on värskem ja kurk ka nii palju ei kuiva. Ruzaa kestab ühe kuu, sellele järgneb zurban-bairam, paastuaja lõpetamise pidu.

Ruzaa pidaja vastu tuntakse suurt austust. Kuid teatada lihtsalt niisama, naljaviluks, et pead ruzaad, on küllaltki ohtlik. Alati võidakse paluda näidata keelt. Kui pead ruzaad, on keel valge. Kui aga keel valge ei ole, see tähendab sööd. Seda käsitletakse mitte kui üksnes kelkimist, vaid see tähendab ka kiidukuke jaoks moraalset fiaskot. Ruzaad peavad isegi mõned naised, valdavalt traditsioonilistes külaperedes.

Ramadaani ajal langeb järsult tšaihanaade külastatavus, sest kes ikka tahaks näidata ennast tõsiuskliku ümbruskonna silmis täieliku lollpeana, et mitte öelda uskmatuna. Mittemuhameedlaste kohta see muidugi ei käi. See-eest Türgis, nagu mulle jutustas haidar-akaa, on asi vastupidi. Sõjaväelise hunta esindajad (põhimõtteliselt kogu ohvitseride seisus) pidutsevad ramadaani ajal demonstratiivselt ja põhjalikult kõikvõimalikes joogikohtades, otsekui alandades sel viisil islami autoriteete ametlikult ilmalikus riigis. Ramadaani ajal joomine on sõjaväelise eliidi seisusliku ja ideelise solidaarsuse demonstratsioon – Türgi on üle kõige!

Islamiusulised muidugi püüavad seista oma asja eest, kuid türklastel on, niipalju kui mina sellest taipan, elus legendaarne Ida-Rooma (Bütsantsi) pragmatism, mida on suurendanud rumi (seldžuki) elanikkonna otsustavus. Tänapäeva Türgis võib sõjaväelaste kastist jagu saada vahest vaid omamaine uus oligarhia, kes on oma tegemistes internatsionaliseerunud ja enam poliitiline kui traditsiooniline sõjaväeline korporatsioon, kes on saanud riigis võimu Atatürkilt – oma iidolilt ja türgi rahva tõeliselt isalt. Praegu, kolmanda aastatuhande esimestel aastatel, on Türgi sõjaväelaste seisuse poliitilised positsioonid Lääne alliansi globaalse terrorismivastase sõja kontekstis islami ja kurjuse telje vastu tervikuna ootamatult tugevnenud.

Türgi kui NATO liige ja suur geopoliitiline mängur Taga-Kaukaasias, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias rajab endale regionaalse domineerija perspektiive, olles sõjaliselt võimsuselt peaaegu võrreldav Venemaaga, kui jätta arvesse võtmata tuumarelv. Islami võit Türgis, vastupidi, võib viia Türgi ja tema traditsiooniliste Lääne partnerite vaheliste suhete katkemiseni, kuid see on vähemalt lähiajal vähetõenäoline.

Kuid toona, heledas kuuvalguses, ei huvitanud meid Türgi sõjaväelise eliidi poliitilised probleemid kuigivõrd, veel vähem võisime endale ette kujutada, et Usbekistani ja Kirgiisia lennuväljadel hakkavad baseeruma NATO eskadrillid, olles saanud selleks nõusoleku Moskvalt.

Sellist asja ei osanud endale ette kujutada isegi Haidar-akaa, kes juba tol ajal, seitsmekümnendate lõpul ja kaheksakümnendate algul, nägi regiooni ühiskondlikes suhetes eesseisvat islamiseerumist ja ennustas oma ilmumata raamatu käsikirjas isegi sõjalisi konflikte – kuni konkreetsete sõjaliste operatsioonide ja kohanimedeni välja. Konspiratiivsetel kaalutlustel pole see raamat tänini ilmunud, sest avaldamise korral ähvardaksid autorit suured ebameeldivused Kesk-Aasia (ja mitte ainult) mõjukate isikute poolt.

Nagu selgus, õppis Peetrike lisaks kõigele ka Tallinna Konsistooriumis (EELK usuteaduste instituudis – toim) luteri pastoriks ja oli sunnitud lugema Kierkegaardi saksa keeles, et sooritada järjekordset arvestust ja eksamil mitte läbi kukkuda. Eksamisessioonide vaheaegadel ta aerostoppis, veetes oma vaba aja maksimaalselt pealpool pilvi – et olla ligemal sellele tõele, mille intellektuaalseid märke ta otsis keskaegsete teoloogide vaimulikest töödest.

Muide, arvestades Peetrikese impulsiivsust ja käitumise ettearvamatust, kahtlen ma väga, kas tal õnnestus konsistooriumi lõpetada. (Peetrikesest – kodanikunimega Peeter Kaldur – sai siiski kirikuõpetaja ja hiljem koguni Ida-Virumaa praost. – tlk) Igatahes nõuab protestantlik kirik noortelt inimestelt teistsuguseid omadusi. Järgmisel päeval viipas rahutu jumalamees meile hüvastijätuks käega ja põrutas Dušanbesse, et püüda mõnd Siberi poole suunduvat lennukit. Meie Aarega hakkasime aga liikuma meie ees avanenud uue oru suunas.

Pähklivälu. Laskudes mäetipult alla, läksime pool tundi piki jõge, kuni jõudsime paika, kus see sai kokku teise samasugusega, mis voolas välja ühest kõrvalorust. Kohas, kus mõlemad jõesängid ühinesid, leidsime otse vee äärest pehme, suurte puude, rohu ja samblaga kaetus välu, suurusega umbes 50 x 20 m. Maapind oli siin paksult kaetud Kreeka pähklitega. Vees, otse kalda ääres, oli mitu head siledat kivi, kus võis teha aasanaid ja praanajaamat või lihtsalt päikest võtta.

See kõik oli varjatud pähklisalust, mis kaitses ülihästi ergava päikese eest. Lagendiku kohal, otsekui järgmisel terrassil, kasvas veel kümneid pähklipuid. Ühes neist leidsin loomuliku õõnsuse, mis oli otsekui disaineri tehtud tool ja kus oli väga mugav istuda, jäädes samas ümbrusele märkamatuks, ning näiteks mediteerida.

Me veetsime pähklimetsas oma kolm päeva, suplesime ja nautisime päikest, kuulasime Mahavishnut ja lugesime Aurobindo valgustuslikke loenguid, mida Aare oli Tallinnast kaasa võtnud. Hiljem tulin sellesse paika korduvalt tagasi – küll üksi, küll sõpradega.

Kuid kõigele heale saabub kunagi lõpp. Oli tarvis edasi minna ja me hakkasime liikuma Dušanbe poole jääva mäekuru suunas. Õhtuks jõudsime laugele mäekurule, kust avanes avar vaade Lutšobi jõe orgu. Meil tuli küllaltki kaua laskuda mööda hiiglaslikke kaljusid, hüpata ühelt kivilt teisele, kiirustada aina süvenevas pimeduses mööda järsku klibust kallakut alla. Viimaks hakkas silma kauguses põlev lõke. Karjused!

Nii see oligi. Jõudsime kõrgel mägedes paikneva lehmafarmini, kus olid kohalikku tõugu punased lehmad. Oma mõõtude ja oleku poolest meenutasid need siiski pigem kitsi. Lehmi, tõsi küll, esialgu ei märganudki. See-eest aga sattusime hiiglaslikus telgis pidutsevale seltskonnale, kes istus ümber dastarhani, mis oli kaetud kõikvõimalike ja -võimatute hõrgutistega. Need olid farmi töötajad, kes olid kogu päeva paastunud ja andusid nüüd öisele pidusöögile.

Laudkonda teenindavad naised jõudsid hädavaevu pidutsejate nõusid vahetada ja piaale teega täita. Raadiost tuli elurõõmsat pakistani muusikat. Rõõmsad karjused söötsid meid jalamaid kaelani täis ja panid ette jääda öömajale, pakkudes selleks kogu eraldi telki, mis oli nii suur, et seal võis soovi korral lausa püsti seista. Nad andsid meile kümmekond kurpatši ja hunniku patju, aga ka petrooliumilambi, mis oli Aladinni võlulambi kujuline.

Linke
Nõukogude lillelapsed, 70ndate psühhedeelne underground, näitus http://hipid.ee/

Kaarel Kressa “Vladimir Wiedemann: üks käsikiri nõukogude hipidest ootab veel sahtlis”, Eesti Päevaleht 13.08.2013, http://www.epl.ee/news/kultuur/vladimir-wiedemann-uks-kasikiri-eesti-hipidest-ootab-veel-sahtlis.d?id=66571519

Delfi teemalehed, Vladimir Wiedemann,
http://www.delfi.ee/teemalehed/vladimir-wiedemann/

Viktoria Ladõnskaja “Vladimir Wiedemann: Narkootikumid on nagu raamatud, mitte igaühe jaoks”, Eesti Ekspress, Areeni kaanelugu 6.09.2013, http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/vladimir-wiedemann-narkootikumid-on-nagu-raamatud-mitte-igauhe-jaoks.d?id=66686711
Kaarel Kressa “Kaltsakate gurude psühhedeelsed seiklused Brežnevi ajastul”, http://www.epl.ee/news/kultuur/kaltsakate-gurude-psuhhedeelsed-seiklused-breznevi-ajastul.d?id=51159829

Raamatud
Maagide kool, Eesti okultne underground 1970-80ndatel, Hotpress 2008.
“Püha kaljukitse radadel”, Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias, Petrone Print 2013, vene keelest tõlkinud Valdek Kiiver.

Püsiviide Lisa kommentaar

Rein Raud

2. sept. 2013 at 9:52 e.l. (Nädala autor 2013) (, )

475px-ReinRaud2007Rein Raud (1961)  –  eesti kirjanik, japanist ja endine Tallinna Ülikooli rektor.

Ta on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria professor ja Aasia kultuuriloo professor ning  Helsingi Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor. Ta on olnud Eesti Humanitaarinstituudi rektor ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetooli ja kultuuriteooria õppetooli juhataja.

Katkend “Rekonstruktsioon”, Mustvalge Kirjastus 2012, lk 134-137.

Loomulikult oli ta Kaskedetagusel varem käinud, siis, kui see oli veel täis Joeli ja tema sõprade ja nende arvukate sõprade ja juhututtavate jälgi. Ka Mailis mäletas tema ja Joeli armsalt tärkavat suhet eelmisest aastast, aga kuna Joelil oli olnud igal suvel uus lemmik, ei osanud ta arvata, et see lugu nii kaugele areneb. Ma kujutan ette, et nutika naisena oli Veronika toona lihtsalt avaldanud oma vaimustust kõige üle Joeli maailmas ja jätnud esialgu enda teada kõik mõtted, mis tal vanas talukohas tekkisid. Aga peatselt pärast pulmi hakkas ta neid teostama. Üpris räämas boheemlaste kolooniast pidi saama aastaringselt elatav ja tegutsev keskus, mille keskpunkti oli ta hea meelega ise nõus asuma. Ta kirjutas projekte kultuuriministeeriumi, maaelu toetamise fondidesse ja käis suhtlemas erinevate sponsoritega, ja kõige selle tagajärjel ajas ta kokku piisaval hulgal raha, et kujundada Kaskedetaguse ümber kohaks, kus hakatakse harrastama tervislikke eluviise ja kunstiteraapiat, tegeldakse psühhofüüsilise võimlemise ja meditatsiooniga. Nõnda pidi kunstiinimeste suvine kommuun saama teise hingamise ja stabiilsema vormi ning Veronika esialgse arusaamise kohaselt kujunema ka sissetuleku allikaks, sest ega kõike seda hüve saanud ilmarahvale sootuks tasuta jagada.  Selles viimases asjas ajas Joel aga otsustavalt sõrad vastu. Ei mingeid numbrihindu ega nädalalõpupakette! Need inimesed, kes sinna võivad tulla, on kas tema enda sõbrad või tema sõprade sõbrad ja tema ei hakka neid kohtlema nagu kliente, aga muid ta oma maakoju jälle ei soovi. Ja suveelu majanduslik korraldus jääb endiseks: poes käib igaüks vastavalt võimalusele ning külmkapist ja söögilauast sööb vastavalt vajadusele. Seda enam, et kui varem oli Joel ainuüksi oma sissetulekutest sellist korda lubada võinud, siis nüüd, kahe inimese tuludega, ei tohiks üldse mingit probleemi tekkida. Natuke nurisedes oli Veronika otsustanud sellega esialgu leppida, sest inimeste arvamused võivad ju ajapikku muutuda, eks ole, eriti kui nad ei ole pidanud neid väga vihaselt teiste eest kaitsma.

Aga sellest hoolimata oli Kaskedetagusel muutunud ka õhkkond. Veronika oli ühislauas läbi surunud range taimetoitluse, ning kes tahtis vorsti või sinki, pidi seda hankima eraviisiliselt. Ja piknikuid aasal, mida Veronika samuti korraldada armastas, võis ju tõesti vabalt pidada ka juustusaiade, puuvilja ja keedetud munaga. Joelil oli muidugi natuke kahju, et koduõue korralikku ja kallist uut grilli kasutati ainult kabatšokkide ja baklažaanide jaoks, aga kodurahu tähendas ka midagi. Alkoholi keelustada üritades oleks Veronikan siiski omaenda elu ja tervisega riskinud, sellest sai ta loomulikult kohe aru, pealegi ei olnud ta ise ka mingi täiskarsklane, aga jällegi oli see nii-öelda avalikus ruumis lubatud ainult kell 18 toimuvast õhtusöögist alates. Mis toimus tubades, seda ta loomulikult ei teadnud, aga näiteks kui üks maalikunstnik Olegi sõber avastati hommikusauna eesruumis õllega, siis tegi Veronika talle ühemõtteliselt selgeks, et Kaskedetagusel ta enam teretulnud ei ole, ja kuigi Oleg käis Joeli juures sõbra pärast palumas, ei andnud see mingit tulemust. Vihaselt sõitsid nad mõlemad minema ja Oleg teatas, et kui teda ja tema sõpru Kaskedetagusel nüüd niimoodi koheldakse, siis tema sinna igatahes enam kunagi tagasi ei tule, aga vähem kui nädala pärast oli ta uuesti platsis. Ega lausunud kogu intsidendist sõnagi, ainult see tuli kuidagi jutust välja, et sõbraga oli ta vahepeal tülli läinud, sest see ei taibanud kunstist ega kunstnikest midagi. Ometi oli ka teisi lahkujaid, kes läksid ilma tülita ja hääletult, justkui pakiliste asjaajamiste pärast, aga tagasi enam ei tulnud. Ja need, kes jäid, said aru küll, et on teatavaid reegleid, mida peab austama.

Märgatavalt vähem edu oli Veronikal oma maailmavaate ja eluviiside propageerimises. Näiteks oli ta ebasoovitavaks kuulutanud igasuguse ropendamise (“kurat” ja “raisk” võis siiski öelda, ehkki ka see talle ilmselgelt ei meeldinud), ja vähemalt tema läheduses üritasid kõik tõepoolest sellest keelust ka kinni pidada. Aga oleks sellest siis piisanud! Veronika arusaamise kohaselt oleks Kaskedetagusel pidanud jälgitama ranget päevaplaani, mis algas varahommikul lähedasel Sindrimäeks kutsutud künkal päikese tervitamisega, kus kõik oleksid pidanud koos kätest kinni hoides kuulama, kuidas ta luuletust deklameerib, millele oleks järgnenud psühhofüüsiline võimlemine ja siis hommikusaun, ja pärast seda roheline tee ja tervislik eine. Ja nii edasi. Neid, kes hommikusauna kütmise eest talle tänulikud olid, leidus küll, aga oli ka neid, ja paraku kuulus nende hulka ka tema abikaasa, kes enne keskpäeva põhimõtteliselt voodist välja ei roninud ning soovisid siis kanget kohvi, mune ja seente ja sibulaga praetud kartuleid, sest peekon ja viinerid olid ju keelatud. Vanemad olijad teadsid rääkida, et kohe Kaskedetagusele saabudes, veel enne jaanipäeva, oli Joel tõesti püüdnud naisele meele järgi olla ja nädal aega järjest tema päevaplaanist ja menüüst kinni pidada, mis olevat olnud täielik katastroof. Ta oli päevad läbi unine ja näljane, ei mäletanud midagi, mida temalt küsiti, unustas kohe ära kõik, mis talle öeldi, ja neil tundidel, mis olid ette nähtud iseseisvaks loovaks tööks, istus lihtsalt oma ateljees ega teinud midagi, kui siis ehk tukus natuke. Ja õhtupoolikul ettenähtud meditatsioonitunnid kannatas ta lihtsalt hambad ristis ära, sest kuigi jalad tal õigesse asendisse päriselt ei paindunudki, oli ka see seisund, kuhu neid väänata andis, talle siiski metsikult valus. Veronika seevastu, kellele tema enda välja mõeldud režiim ideaalselt sobis, lausa õitses ja ei pannud esialgu üldse tähele, et põhjustab teistele kannatusi, aga kui esimesed sõbrad teatasid, et nad vist siiski planeeritud ajaks ei jää, hakkas ta natuke enda ümber ringi vaatama ja sai aru, et ühiselu huvides on vaja teha kompromisse. Sealtpeale muutus suurem osa tema päevaplaanist teistele vabatahtlikuks, ja isegi meeste kollektiivsed singivõileivahetked Joeli ateljees kannatas ta ära.

Pean tunnistama, et võib-olla olen siin suhtunud Veronikasse veidi ebaõiglase irooniaga, sest mul on elus küllalt tihti tulnud kokku puutuda selliste aktiivsete sebijate ja korraldajatega, ja mingi osaga endast täitsa loodan, et kui me oleksime temaga isiklikult kohtunud, oleks mu mulje teine. Aga praegu on, nagu on.

Veel oli Veronika ette näinud Kaskedetaguse elanike vaimse taseme tõstmist konkreetsemal ja süstemaatilisemal viisil: suve jooksul oli planeeritud terve rida loenguid. Sarja avas üks tema tuttav, projektirahadega USAst kohale toodud meditatsiooniõpetaja, kes pidi olema oma ringkondades väga tugev nimi. Veronika läks talle autoga Tallinnasse lennujaama vastuja sel päeval grillisid Joel ja Oleg paviljonis täiesti avalikult kirsimarinaadis seafileesid ja pakse vorste, mille juurde pakuti punaveini juba kell kaks päeval. Veronika olevat seda koguni lubanud, kuna oli kauge külalise tuleku pärast väga elevil ja arvas, et on kõige parem, kui ka ülejäänud seltskond võtab teda vastu avatud teadvusega. Sestap ei tohtinud nad olla pinges ja kui see maksiski süütule põrsakesele elu, siis jumal temaga. Peaasi, et see ei toimu tema silme all ja osavõtul. Nii võisid kõik pidusöögist osa võtta ilma muretsemata, et uuristavad Veronika autoriteeti, isegi kui see mõnede arvates oleks võib-olla veelgi tõsisemat uuristamist vajanud.

Looming

“Paljajalu”, Eesti Raamat 1981 (luuletused)

“Kestmine tuleb seest”, Eesti Raamat 1983 (luuletused)

“Lumme mattunud”, Eesti Raamat 1987 (luuletused)

“Minotaurus. Kõnelev puu”, Eesti Raamat 1988 (näidendid)

“Kaupo”, Eesti Raamat 1990 (romaan)

“Kaks küünalt”, Eesti Raamat 1990 (luuletused)

“Kägude öö”, Kupar 1995 (jutustused)

“Pisiasjad, mis omavad tähtsust”, Tuum 2000

“Hector ja Bernhard”, Tuum 2004

“Vend”, Tuum 2008

“Hotell Amalfi”, Tuum 2011

“Rekonstruktsioon”, Mustvalge Kirjastus 2012

Linke

Rein Raua ingliskeelne koduleht,
http://www.reinraud.com/

Ööülikool: Rein Raud, “Ruumi mõiste.”,
http://www.ylikool.ee/et/13/rein_raud

Rein Raud: Eesti võimalus ja loov eneseiroonia, EPL, 13. november 2008, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-eesti-voimalus-ja-loov-eneseiroonia.d?id=51148581

Rein Raud: jõuga ühte või vabal tahtel kokku, Postimees, 17. november 2008, http://arvamus.postimees.ee/49446/rein-raud-jouga-uhte-voi-vabal-tahtel-kokku

“Rein Raud räägib oma uuest romaanist “Vend” ja muust ka” Postimees, 6. detsember 2008, http://www.postimees.ee/55503/rein-raud-hea-kirjandus-ei-pea-jatma-halba-jarelmaitset

Kaarel Kressa. “Rein Raua „Vend” räägib vabaduse tagasivõitmisest” EPL, 3. jaanuar 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/rein-raua-vend-raagib-vabaduse-tagasivoitmisest.d?id=51154171

Jan Kaus. “Võimust lahtiütlemise jõud” Postimees.ee, 14. märts 2009, http://www.postimees.ee/94176/voimust-lahtiutlemise-joud

“REIN RAUD: Teadmise tulevik”, Eesti Päevaleht, 1. september 2009, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-teadmise-tulevik.d?id=51176709

REIN RAUD: Eesti ülikooli idee EPL.ee, 22. september 2009,
http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-eesti-ulikooli-idee.d?id=51178314

Rein Raud. Pariisi ja Praha kevad EPL.ee, 16. aprill 2010,
http://www.epl.ee/news/arvamus/pariisi-ja-praha-kevad.d?id=51274494

29. oktoober 2012, Rein Raud: Back in the USSR, Eesti Päevaleht, epl.ee, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-back-in-the-ussr.d?id=65180064

Püsiviide Lisa kommentaar

Bill Bryson

15. aug. 2013 at 1:53 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

Bill Bryson

Bill Bryson

William McGuire “Bill” Bryson (1951) – Ameerikas sündinud, kuid peamiselt Suurbritannias elanud ja ka praegu resideeruv kirjanik. Reisikirjanikuna alustanud ja ilma tõsisema teadusliku taustata on ta ometi suutnud köita väga laiahaardeliste, mahlakate käsitlustega nii Maast kui inimajaloost.

Katkend: Bill Bryson “Ringkäik kodumajas”, Pegasus 2011, tlk Henn Käämbre, lk 168-172.

Söögituba

/…/
Kuigi Ida-India Kompanii kutsusid ellu pipar ja vürtsid, oli selle peaeesmärgiks tee. 1696. aastal alandas William Pitt noorem tublisti teemaksu, asendades selle kardetud aknamaksuga (lähtudes loogilisest eeldusest, et aknaid on raskem peita kui teega hangeldamist). Mõju tarbimisele oli kiire. Aastate 1699 ja 1721 vahel kasvas teeimport sada korda, 13 000 tuhandelt naelalt 1,2 miljoni naelani, siis neljakordistus kolmekümne aastaga aastaks 1750. Teed larpisid töölised ja seda rüüpasid pepsilt leedid. Teed joodi hommikusöögi, lõuna ja õhtusöögi juurde. See oli kogu ajaloos ainus jook, mis ei kuulunud ühelegi klassile. Esmakordselt tekkis ühele joogile oma rituaalne aeg päeva jooksul: teeaeg. Teed oli kohvist hõlpsam kodus valmistada ja see suurendas ühe tarbeaine, suhkru müüki. Britid hakkasid jumaldama masusat piimaga teed enam kui ükski teine rahvas. Üle pooleteise sajandi oli tee Ida-India Kompanii kese, ja Ida-India Kompanii oli Briti impeeriumi kese.
Mitte kõik ei harjunud teega kohe. Poeet Robert Southey jutustab maanaisest, kes sai linnasõbralt kingituseks naela teed, sellal kui tee oli alles uudisasjaks. Naine ei osanud sellega muud peale hakata kui keetis selle katlas läbi, laotas lehed röstsaiale, pani võid ja soola peale ja pakkus sõpradele. Need nipsisid seda vapralt ja ütlesid, et huvitav küll, aga mitte päriselt nende maitsele vastav.  Mujal aga oli suhkruga teel edu.
Britid on suhkrut alati armastanud; sedavõrd, et kui see Henry VIII ajal kättesaadavaks muutus, raputasid nad seda igale poole: munadele, lihale, isegi veini sisse, kühveldasid seda kartulitele, maitserohelisele, sõid lausa lusikaga, kui vaid said. Kuigi suhkur oli väga kallis, tarbiti seda, kuni hambad muutusid mustaks. Kui hambad ei läinud ise mustaks, siis võõbati need oma jõukuse näitamiseks mustaks. Tänu Lääne-India kasvandustele muutus suhkur järjest kättesaadavamaks. Leiti, et eriti hästi sobib see tee juurde.
Magus tee sai rahvuslikuks rahulduseks. Aastaks 1770 tõusis suhkru tarbimine per capita 20 naelani. Näib, et enamus sellest puistati tee sisse. (See näib olevat päris tubli hulk, kuid tänapäeval pistavad britid pinslisse 80 naela suhkrut nina peale, ameeriklased aga päris hullu koguse – 126 naela per capita.) Samuti kui kohvi, peeti teed tervistavaks, muuhulgas arvati, et see leevendab südamevaevusi.
Üks Hollandi arst, Cornelius Bontekoe, soovitas juua viiskümmend tassi teed päevas, äärmisel juhul koguni kakssada, et püsida heas konditsioonis.
Suhkur mängis suurt osa ka ühes vähem kiiduväärses ettevõtmises, orjakaubanduses. Pea kogu suhkur, mida britid pruukisid, oli toodetud Lääne-India kasvandustes orjatööga. Me kipume ikka siduma orjust USA lõunaosariikide kasvandustega, kuid tegelikult rikastus hulk inimesi orjuse arvel, eriti muidugi ärikad, kes vedasid 3,1 miljonit aafriklast üle ookeani, seni kui 1807. aastal inimkaubandus keelustati.
Teed ei jumaldatud üksnes Suurbritannias, vaid ka selle ülemere-asumaades. Ameerikas oli tee maksustatud, see oli osa vihatud Townshedi maksust. 1770. aastal tühistati see maks peaaegu täienisti – alles jäi ainult teemaks. See oli saatuslik eksisamm. Maks teele säilitati, et meenutada kolonistidele nende allumist kroonile, osalt ka selleks, et aidata Ida-India Kompanii välja sügavast äkki tekkinud august. Kompanii oli lootusetult suureks paisunud. See oli varunud 17 miljonit naela teed, päratu koguse riknevat produkti. Pealegi püüti põikpäiselt näidata, et kõik on korras, makstes osanikele dividende, mis polnud jõukohased. Varude vähendamiseta paistis pankrot olevat möödapääsmatu. Lootes kriisi leevendada, andis Briti valitsus kompaniile monopoli tee müügiks Ameerikas. Iga ameeriklane teab, mis seepeale juhtus.
16. detsembril 1773. aastal tungis umbes kaheksakümnene rühm mohikaanlasteks riietunud  koloniste Bostoni sadamas Briti laevadele, murdis lahti 342 teekasti ja viskas nende sisu üle parda. See tundub keskmise vandalismiaktina. Tegelikult oli see Bostoni aastane teevaru, väärtusega 18 000 naela. Seega oli see tõsine süütegu, ja kõik osalised teadsid seda. Tol ajal ei nimetanus veel keegi seda Bostoni teeõhtuks, see hüüdnimi tekkis alles 1834. Jõugu käitumist ei saa nimetada ka heauskseks ülemeelikuseks, nagu ameeriklastele meeldib mõelda. Tegu oli lausa mõrvarlikult inetu. Kõige õnnetumaks selles loos osutus Briti tolliametnik John Malcolm. Tema oli hiljuti kodust Maine`is välja tiritud, üle tõrvatud ja kaetud sulgedega.  See oli kohutavalt piinarikas karistus, sest kuum tõrv kallati palja ihu peale. Harilikult tõrvati jäikade pintslitega, mis olid juba iseendast valusad. Ühel juhul hoiti ohvrit pahkluudest ja suruti pea ees tõrvatünni. Tõrva peale visati peotäis sulgi, ohver talutati läbi linna, sageli peksti teda või poodi koguni üles. Nii et tõrvamine ja sulgedega katmine oli julm küllalt. Võime vaid kujutleda Malcolmi ahastust, kui ta tiriti väänlevana majast teist korda välja ja anti talle uus “jänki mantel”, nagu seda jubedust nimetati. Kui tõrv kuivas, tuli päevade viisi ettevaatlikult noppida ja kaapida, kuni tõrvast ja sulgedest pääses. Malcolm saatis tüki oma kõrbenud ja mustunud nahka Inglismaale koos palvega ta koju lubada. Tema soov täideti. Vahepeal lähenesid Ameerika ja Britannia halastamatult sõjale. Viieteistkümne kuu pärast kõlasid esimesed lasud. Tollane värsisepp on kirjutanud:

Mis õnnetus, mis jubedus
läks lahti väiksest teost? 
Vaid pisut teed said mereveed
ja veri kastis kaldad need.

Samal ajal kui Britannia jäi ilma oma Ameerika asumaadest, tekkis teega muidki tõsiseid probleeme. Aastaks 1800 oli tee juurdunud Briti hinge kui rahvusjook, import oli kasvanud 23 miljoni naelani aastas. Praktiliselt kogu tee tuli Hiinast, tekitades suure ja kroonilise kaubanduse disproportsiooni. Osalt püüdsid britid probleemi lahendada, müües Indias toodetud oopiumi hiinlastele. Oopium oli 19. sajandil väga oluline äriobjekt, seda mitte ainult Hiinas. Britannias ja Ameerikas pruugiti tublisti oopiumi, sealhulgas naiste poolt, enamasti ravim paregooriku kujul või laudanumina. Oopiumi sissevedu Ühendriikidesse kasvas 24 000 naelalt aastal 1840 kuni vähemasti 400 000 naelani 1872. aastal.  Põhitarbijad olid naised, palju anti seda ka lastele kui krupiravimit. Franklin Delano Roosevelti vanaisa Warren Delano ajas varanduse kokku just oopiumiäriga. Seda pole Rooseveltide perekond kunagi hõisates välja öelnud.
Hiina võimude lõputuks pahameeleks olid britid üliosavad veenma hiinlasi oopiumisõltlasteks hakkama. Ülikoolide turunduskursused peaks algama Briti oopiumiäri ajalooga. See oli nii vägev, et 1838. aastaks müüs Britannia Hiinasse oma viis miljonit naela oopiumi igal aastal. Paraku ei katnud see kulutusi tee sisseveoks Hiinast. Lahenduse võis anda ainult teekasvatus mõnes avarduva Briti impeeriumi soojas osas. Kuid probleemiks oli see, et hiinlased olid alati hoidnud teelehtede värskendavaks joogiks muutmise protsessi saladuses. Keegi väljaspool Hiinat ei teadnud, kuidas saada teetööstust käima. Siin sekkus tähelepanuväärne šotlane Robert Fortune.
1840ndail reisis Fortune kohalikuks makskeerunult kolm aastat Hiinas ringi, uurides välja, kuidas teepõõsast kasvatada ja teed toota. See oli riskantne ettevõtmine: kui ta oleks kinni võetud, oleks ta kindlasti vangi pandud, võib-olla hukatudki. Kuigi Fortune ei mõistnud ühtki Hiinas kõneldavat keelt, ütles ta enda alati tulevat mõnest kaugest provintsist, kus oli käibel teine dialect. Oma reisi tulemusena ei õppinud ta üksnes tee tootmise saladusi, vaid tõi Läände ka hulga väärtuslikke taimi, sealhulgas lehvikpalmi, kumkvaadi, mitu asaleade ja krüsanteemide liiki.
Tema juhtimisel hakati teepõõsast kultiveerima Indias tol kummmalisel saatuseaastal 1851, kui seal istutati 20 000 tuhat seemikut ja pistikut. Poole sajandiga, alates nullist 1850, kasvas teetootmine Indias 140 miljoni naelani aastas. Mis puutub Ida-India Kompaniisse, siis selle kuulsus lõppes õnnetult. Küllalt ootamatult tõi lõpu uue püssitüübi, Entfield P53 sisseviimine, just tee kultiveerimise alguses.
Püss oli vanamoeline, eestlaetav. Püssirohi oli rasvapaberist pakendites, mis tuli avamiseks katki hammustada. Kohalike sipoide (sõdurite) hulgas levis kumu, et pakkepaberi rasvatamiseks pruugiti sea- ja lehmarasva. See tekitas sipoides õudu, sest moslemite ja hindude meelest toob loomarasva tahtmatugi pruukimine kaasa igavese needuse.  Ida-India Kompanii ametimehed võtsid asja tõsiselt. Mitu India sõdurit, kes olid keeldunud püssirohupakenditega tegelemast, anti sõjakohtu alla. Ähvardati karistada iga sõnakuulmatut. Paljud sipoid olid veendunud, et nende usku tahetakse asendada kristlusega. Õnnetu kokkusattumuse tõttu olid kristlikud misjonärid just siis hakanud Indias agaralt tegutsema. See puhus kahtlused eriti lõkkele. Tulemuseks oli sipoide ülestõus aastal 1857, kui kohalikud sõdurid ei kuuletunud oma Briti ülemustele, kellest paljud tapeti. Cawnpore`is ajasid mässajad ühte saali kokku kakssada naist ja last ja raiusid nad tükkideks. Teised süütud ohvrid visati kaevudesse uppuma.
Kui teated neist julmustest ulatusid brittide kõrvu, oli kättemaks nobe ja halastamatu. Ülestõus suruti maha ja mässajad hukati viisil, mis pidi lõpetama terrori ja esile kutsuma kahetsuse. Mõned lasti isegi kahuritest maha, nagu tihti kirjutatakse. Tohutu hulk lasti maha või poodi üles. Britannia oli vapustatud. Kohe pärast ülestõusu ilmus selle kohta üle viiesaja raamatu. Üldiselt nõustuti, et India on liiga suur maa ja probleem on liiga tõsine, et jätta seda ärimeeste kätte. Kontroll India üle läks Briti krooni kätte ja Ida-India Kompanii likvideeriti.

Linke
Kodulehekülg http://www.billbryson.co.uk/

Looming

“Kõiksuse lühiajalugu”, Teekond Suurest Paugust Inimeseni, Pegasus 2006, tlk Henn Käämbre.
“Ringkäik kodumajas”, Eraelu lühilugu, Pegasus 2011, tlk Henn Käämbre.
“Ei siin ega seal”, Reisid Euroopas, Tänapäev 2011, tlk Virgo Siil.

Inglise keeles

Reisikirjandus
The Palace under the Alps and Over 200 Other Unusual, Unspoiled and Infrequently Visited Spots in 16 European Countries (1985)
The Lost Continent: Travels in Small-Town America (1989)
Neither Here nor There: Travels in Europe (1991)
Notes from a Small Island (1995). (Adapted for television by Carlton Television in 1998)
A Walk in the Woods: Rediscovering America on the Appalachian Trail (1998) (Featuring Stephen Katz)
Notes from a Big Country (UK) / I’m a Stranger Here Myself (U.S.) (1999)
Down Under (UK) / In a Sunburned Country (U.S.) (2000)
Bill Bryson’s African Diary (2002) (travels in Africa for CARE International)
Walk About (2002) (Combined in one volume are Down Under and A Walk in the Woods)

Keel
The Penguin Dictionary of Troublesome Words (1984)
Made in America (UK) / Made in America: An Informal History of the English Language in the United States (U.S.) (1994)
The Mother Tongue: English and How It Got That Way (U.S.) / Mother Tongue: The English Language (UK) (1990) (Adapted for Journeys in English (2004) BBC Radio 4)
Bryson’s Dictionary of Troublesome Words (2002)
Bryson’s Dictionary for Writers and Editors (2008)

Teadus
A Short History of Nearly Everything (2003)
A Really Short History of Nearly Everything (2008) (Children’s version of 2003 book)
On the Shoulders of Giants (editor, 2009)
Seeing Further: The Story of Science, Discovery and the Genius of the Royal Society (editor, 2010)

Biograafia
Shakespeare: The World as Stage (2007)

Ajalugu
Icons of England (2008)
At Home: A Short History of Private Life (2010)
Doubleday One Summer: America 1927 (2013)

Memuaarid
The Life and Times of the Thunderbolt Kid

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »