Nädala autor

Indrek Hargla

6. sept. 2023 at 9:00 e.l. (Nädala autor 2023) (Hargla, Tartu, ulme)

Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak, s. 1970) – eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka kirjanduslikke varjunimesid Andrei Golikov ja Marat Faizijev.
Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia “Õudne Eesti”. Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest.

Katkend:

Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust. Raudhargla OÜ 2023. Lk 103 – 111.

Me sõitsime vaikides ja jõudsime sellesse ebamäärasesse linnaosasse, mille nimi on ammustest aegadest Kahe Raudtee Vahel ja peatusime ühe eramaja juures, mis oli nii anonüümse välimusega kui vähegi võimalik. Aias olid kiik ja lasteratas, liivakast ja muid mänguasju ja ma ei kahelnud üldse, et tegelikult selles majas ka elas üks noor perekond, kes oli FIATi teenistuses. Nad ei jätnud oma kattelugusid kunagi poolikuks. Ka esik ja sellest paistev jupp elutuba olid just sellised, et seal elab üks noor ja natuke lohakas haritlaspere – lastejalanõud, lääpas tossud, kott tühjade õllepudelitega, virnas dressid ja mantlid ja paar vihmavarju.
Mind juhatati läbi elutoa ja siis ma olin tõesti FIATi salajases operatiivkeskuses, kus laudade taga istus neli lühikeste varrukatega valgetes särkides lipsustatud noormeest, kes klõbistasid arvutitega, veel oli seal igatsorti tehnikat, ma usun, et satelliitside, jälgimismonitorid, ja ma sain aru, et see on minu usalduse võitmiseks, et mind sinna oli toodud, sest siiamaani me ei teadnud, et FIATil on Tartus baas. Mitte et ma ei oleks uskunud, et nad ei suuda seda ühe päevaga teise kohta üle viia, kui see turvamaja ei olnudki ainult minu moosimiseks siia silmakirjaks loodud.
Ja nii-öelda magamistoas oli neil vestlusruum, mugavad toolid, paar lauda, baarikapp ja muidugi silmale nähtamatud mikrofonid ja kaamera.
„Laura, ma olen väga tänulik, et sa tulid,” ütles siis Jull, valas mulle mineraalvett ja pani kohvimasina undama. Me jäime sinna kolmekesi, peale Julli ja minu siis see lapsevankriga tütarlaps. „Ma olen sinust palju head kuulnud, see on minu jaoks suur au, kui meil õnnestub koos töötada.” Julli toon oli väga lahke ja sõbralik, tema silmades oli selline süüdlaslik corgi-ilme.
„See oli võimas, kuidas sa meil poisi ära kõrvetasid, puhas klassika, braavo, Laura, bravissimo. Poisil oli see neljas välitöö, väga hea, las õpib. Kas ma võin sulle ühe espresso macchiato pakkuda?”
Muidugi ta võis, sest nagu ta väga hästi teadis, oli see minu lemmikmark. Nagu kunagi mind oli Agur õpetanud ja mina oma õpilasi, siis on kõige tähtsam jääda sõbralikuks ja natuke alandlikuks. Sõbralikkusega võidad sa alati rohkem kui surumise, domineerimise ja ähvardamisega, sa pead sõbralikkuse sisse lihtsalt osavalt ära peitma oma hoovad, mis annavad sulle eelise, ja oma konksud, mille otsa sa vastase tõmbad. Tartu kultuuriilma elu on julm, aga kui sa tahad selles ellu jääda, peab sul olema palju sõpru. Nii et ole lahke ja sõbralik ka nendega, kes tahavad sind reeta, sulle noa selga lüüa, sest kunagi ei või teada, kas äkki homme ei ole teil mõni kangem ühine vaenlane.
Rääkimata sellest, et iga ülekuulaja teab, et kõige usaldusväärsema info saamiseks pead sa muutuma ülekuulatava bestikaks.
„Ma tahan olla sinuga kristalselt aus,” ütles Jull ja tulistas mind sellise malbe pilguga, et mul oli väga raske temasse mitte ära armuda. „Meil on sinu abi vaja, aga ma usun, et sinul meie oma samuti. Ma tahan teada, kes tappis Armin Ahveni, mul oli vaja seda teada ja ma usun, et politsei ise ei suuda seda välja tuustida.”
Ma ei öelnud midagi, rüüpasin ainult kohvi ja üritasin pahur välja näha.
„Asi on selles,” sõnas Jull, „et Ahven oli meie mees.”
„Te värbate nüüd mänguasjamuuseumist?” küsisin mina.
„Ei. Ahven oli algusest peale meie agent, koosseisuline töötaja. Meie kasvatatud, välja õpetatud, meie togisime ta mänguasjamuuseumisse, tema töö oli töötada mänguasjamuuseumis.”
Ma olin tegelikult päris rabatud. „Miks ometi?” küsisin ma. „Mis asja võib olla filmiinstituudil mänguasjamuuseumiga…” Ja samas jäin ma vait, sest ma sain aru, vastus oli ju ilmselge, ja Jull lihtsalt noogutas nukralt.
„Mon dieu,” sosistasin. „Filminukud.”
„Needsamad,” sõnas Jull. „Kui ma tohin sulle veidi tausta avada. Mänguasjamuuseumis oli välja pandud haruldaste, üliväärtuslike ja ainukordsete Eesti nukufilmide nukkude kollektsioon. See sattus sinna kahtlemata „Nukufilmi” mingi saatusliku eksituse, meeltesegaduse või kollektiivse vaimutegevuse rikke tagajärjel, muud moodi ei oska ma seda seletada. Millalgi lihtsalt „Nukufilm” kinkis need nukud mänguasjamuuseumile ja täiesti põhjendamatult.” Jull ei saanud nüüd teisiti, kui pidi peopesaga paar korda vastu lauda lööma ja silpe rõhutama. „Aga need ei ole mänguasjad! Ei ole! Need on kunstivahendid, mis on toonud Eesti filmile läbi aegade hunnitult kuulsust ja lugupidamist, need on kunstniku loomingulise töö viljad ja nende koht on otse loomulikult pealinnas ja filmimuuseumis.”
Ta jäi mulle nõutult otsa vaatama ja mina tähendasin, et ma ei vaidle vastu.
„Eks ole,” rääkis veidi ärritunud, või ütleme siis, et ärritumist teesklev Jull edasi. „Kunksmoor, Kapten Trumm, Tuvitädi ja eriti muidugi Välek Vibulase kollektsioon, mis on maailmas unikaalne. Ja ma ei räägi siinkohal nende rahalisest väärtusest, ma räägin õiglusest ja loomingulisest austusest kunstnike vastu, kes on loonud need nukud ja toonud Eesti filmikunstile üleilmset tuntust. Juba aastaid oleme me viisakalt, kolleegi kombel teinud mänguasjamuuseumile ettepanekuid, et need nukud tagastada, et nad saaksid välja pandud väärilisel parnassil, seal, kus on nende saatusest määratud koht. Paraku oleme me põrkunud jäärapäisuse jäise müüri ja ma peaksin ka ütlema kadeduse, provintsliku kiivuse ja lihtsalt inimliku kiusu vastu. Meie ettepanekud on tagasi lükatud ja ka rahalisest kompensatsioonist on nad keeldunud. Me pakkusime neile, et me ostame välja Itaaliast täiesti ainulaadse Pinocchio nukkude täiskollektsiooni, mis, ma rõhutan, on kõik mänguasjad. Aga ei. Vastuseks me kuuleme ainult, kui orgaaniliseks mänguasjamuuseumi identiteedi osaks on need filminukud saanud, kuidas neid fännid lähemalt ja kaugemalt ikka vaatamas käivad, kuivõrd Tartu lapsed on nendega harjunud ja mis kõik veel sentimentaalne loba.”
„Ma nii huvi pärast küsin, et mis nende väärtus võiks olla? ” küsisin ma nagu muuseas.
„Internetioksjonil või mustal turul, jumal ma ei tea, Kunksmoori ja Trummi eest mõni Jaapani kollektsionäär annab miljoni kindlasti, Välek Vibulase eest üks kord rohkem. Aga arvestame siin, et mänguasjamuuseum ei omandanud neid turuhinnaga, eks ole, need annetati neile eksikombel, siis kui filmimuuseumi veel ei olnud. Nukufilme enam peaaegu maailmas ei tehta, see on kaduv kunst. Animatsioon on digitaliseerunud, nukufilm on ajalugu. Iga päevaga päris ehtsate nukufilmides mänginud nukkude hind aina kasvab, nad on hindamatud memorabiiliad seitsmekümnendatest ja kaheksakümnendatest, nad kannavad ajas edasi kadunud ajastut, hääbunud kunstiliiki ja neid ei ole maailmas kuigipalju säilinud, iseäranis kuulsate nukufilmide nukke. Paadunud kollektsionääride jaoks on Kunksmoori nukk umbes sama, mis Ingrid Bergmani seljas olnud kleit „Casablancas” või päris piits, mida Indiana Jones on viibutanud.”
„Seega Ahveni töö oli siis mis täpselt?”
„Ahveni ülesanne oli võita mänguasjamuuseumi juhtkonna usaldus, teha seal karjääri ja korraldada enda valimine direktoriks,” teatas Jull.
Ja mina mõtlesin, et kahtlemata oli FIATil sealjuures kavas mõni sabotaažiakt Marja vastu.
„Edasi, kui radikaalne rühmitus mänguasjamuuseumis on vaigistatud, korraldab Ahven filminukkude üleandmise filmimuuseumile, mänguasjamuuseumile väga väärikatel ja soodsatel tingimustel. Kõik võidavad, kõik on rahul ja kõige suurem võitja on Eesti kunstiüldsus.”
„Ja mismoodi asetub sellesse kombinatsiooni operett Lõunakeskusega?”
„Edukas Lõunakeskuse tagasitõrjumine oli Ahveni missioon B, kui see on täidetud, on tal lihtsam täita missioon A, saada muuseumi direktoriks. Lõunakate alistamine tõstab tema reputatsiooni ja aitab täita missiooni A. Meie võimuses oli Ahvenit kaudselt ja eemalt aidata, väga lähedalt sekkuda ei olnud võimalik, me ei saanud lubada, et Lõunakeskuse omad haistavad, et meie oleme mängu segatud.”
Ma sain aru. Nii kui Saul ära jagab, et FIAT opereerib kellegi poolel – ja suure tõenäosusega on see mänguasjamuuseum, kuna seal on nende ihalusobjekt, filminukud – saavad nad tugeva hoova. Nad paljastavad Marjale Ahveni ja FIATi pikaajaline operatsioon on kõrbenud.
„Me oleme Tartus ikkagi võõral väljakul,” rääkis Jull. „Me suudame anda paar lööki, aga pikemaajaliselt me neid üle ei kombineeri. Ja veel üks asi, ma ei saanud riskida sellega, et nad kasutavad Ahvenit selleks, et meile tagasi teha, meil on üks kala üleval sellest ajast kui nad siin festivali tahtsid teha.”
Ma märkisin, et ma vist ei tea sellest midagi, kuigi ma nüüd juba aimasin.
„Nojah,” tähendas Jull jälle natuke süüdlaslikul ilmel, milles oli paar sentiliitrit võidurõõmu. „Juhtus selline asi, et Tartus taheti jälle rahvusvaheline filmifestival korraldada, auhindade ja autoriteetse žürii ja kõige sellega. Jälle, eks ole! Ükskord nad tekitasid miski tobeda armastusfilmi festari ja selle me lasime PÖFFil kiiresti alla neelata. Nüüd hakkas siin linnavalitsus jälle seda vana jonni ajama ja me saime aru, et asja taga on Lõunakeskus.”
„Muidugi,” pomisesin mina. „Kõik kinod on ju seal.”
„Eestis saab olla ainult üks festival ja see on PÖFF!” põrutas Jull. „Kõik muud nurgatagused festarid degradeerivad PÖFFi ja õõnestavad selle autoriteeti ja rahvusvahelist kaalu. Nii et me pidime selle jabura algatuse võimalikult kiiresti likvideerima ja on täiesti võimalik, et Lõunakeskus sai aru, et meie oleme mängus, kuigi me vee alt pead toona välja ei pistnud.”
“Aga on väheusutav, et nad selle pärast Ahveni oleks ära kustutanud,” ütlesin mina.
„Ma ei näe, et nad sellega otseselt midagi võidavad. Aga… ” ta tegi pausi, õngitses mulle masinast veel ühe kohvi ja viipas siis tähenduslikult tolle tütarlapse poole, kes seni oli vaikides kuulanud. „Aga,” ütles ta siis, „asjad võivad olla keerulisemad, kui ma arvasin. Kessu oli Ahveni kontakt ja meie Tartu tiimi juht, Kessu palun.”
Ja see tütarlaps noogutas kergelt ja astus paar sammu ette. Ta oli sihvakas, tugeva kehaehitusega, aga nõtke ja paendlik, kena, aga mitte väga meeldejääva näoga, tal oli lihtne oma välimust kiiresti muuta, kerge meik ainult, prillid, ja ta on hoopis keegi teine. Isegi Marja ei tunneks teda ära, kui see oli just Kessu, kellega ta Ahvenit oli linna peal näinud.
„Me kohtusime viimati eelmine teisipäev,” sõnas siis Kessu, tal oli madal ja vaikne hääl, mis mõjus, nagu seda oleks treenitud. Oli tal mingi näitlejakoolitus? „Ahven rääkis mulle eesolevast koosolekust ja oma strateegiast, kuidas tagada direktoriks valimine. Muuseas ta ütles, et Lõunakeskus on nende liasoonide grupist kellegi ära ostnud ja et sellel koosolekul loodab ta saada tõendid.”
„Tähendab, ta ei teadnud, kes see on?” küsisin mina.
Kessu raputas pead. „Tal olid omad kahtlused, aga ta ei öelnud neid välja, ta tahtis kindel olla. Ta näis peaaegu kindel olevat, ta ütles, et laseks meil midagi kiiresti üle kontrollida ja siis mängib ta selle info nii välja, et sellest tema missioonile kõige rohkem kasu on.”
„See tähendab, mis aitab tal direktoriks saada. Aga ometi, kui neil oli mutt sees, siis pidi Lõunakeskusel olema kogu info, mida koalitsioon plaanis. Ahven ei saanud ju sellega riskeerida, et nad veel rohkem teada saavad. Ta oleks pidanud kiiresti tegutsema.”
„Ja nähtavasti tegutses liiga kiiresti,” pomises Jull pahuralt. „Ei osanud ohutaset adekvaatselt hinnata. Kessu!”
„Ma sain temalt hädaohuteate,” ütles Kessu. „Kell 2.54. See oli meil kokku lepitud igaks juhuks, kiirvalimisega tühi sõnum, mis tähendas, et on kriis, kõrbemine või rünnak ja tal on vaja kohe evakueerimist.”
„Jah, kuramus, me ei olnud selleks valmis,” tähendas Jull häälel nagu oleks tal kange hambavalu.
„See on minu süü,” ütles Kessu. „Ma ei osanud päris ohtu oodata, see signaal oli meil kokku lepitud nagu rutiin, tavaline protokoll juhuks kui. Meie tiim ei olnud valmis, ma kihutasin ise kohale, tiim jõudis kolmveerand tundi hiljem. Aga ma jäin muidugi hiljaks, ma jõudsin politseiga samal ajal ja majja sisse ma enam ei saanud. Ma ei teadnud, mis oli juhtunud, tema telefon ei vastanud.”
„ Me häkkisime politsei sidekanalisse kohe,” ütles Jull. „Sealt ma siis kuulsin, et tapetud. Seega, Laura, asjade praegune seis on selline, et mul on vaja teada, kes minu mehe maha lõi. Kui need olid lõunakad, siis ma lähen nende peale kõigega, mis mul on, see on au ja põhimõtte küsimus, me läheme madratsitele ükskõik kui pikaks ajaks, aga ma maksan kätte. Politsei uurib ja teie uurite, mul ei ole mõtet iseseisvalt sellega tegelema hakata, ja mina ei pääse ligi sellele infole, millele sina pääsed, aga ma saan pakkuda abi, oma tiimi ja ressursse.” Ja korraks ta muigas ja lisas: „Ja paari vihjet.”
„Hästi,” ütlesin mina. „Ma saan aru, et Marja ei tohi praegu teada, kes Ahven päriselt oli, aga Agurile ma pean rääkima.”
„Kahtlemata, ja palun edasta maestro Agurile minu lugupidamine ja kummardus. Meie ja mänguasjamuuseumi kühvel on meievaheline asi, see ei laiene kirjandusmuuseumile,” kostis Jull.
„Mul on paar küsimust,” ütlesin siis mina. „Esiteks, milleks kõik see koreograafia lapsevankritega, kui te oleksite saanud lihtsalt Aguriga kontakti võtta ja asja ära rääkida?”
„Andeks,” ütles Jull. „Professionaalne kretinism ilmselt, aga ma tahtsin teada, kelle Agur kaasuse peale paneb – ja ma nägin, et kõige parema – ja pidin olema kindel, et sul saba otsas ei ole.”
„Teiseks, politsei võtab Ahveni nüüd teleskoobi alla. Kas on mingi võimalus, et…”
„Ei,” ütles Jull mille vahele ja raputas nii veendunult pead, nagu oleks talle tehtud ettepanek sodomiitlikuks orgiaks. „Tema legend on täiesti kõva, pragusid ei ole, ta oligi mõeldud imbumisagendiks, me värbasime ta juba ülikoolist, meiega ei ole tal mingit seost. Ahven kohtus ainult Kessuga, kellel on tõestatav narratiiv, et nad on klassikaaslased.”
Ma leppisin siis mõttes selle võimalusega, kuigi ma teadsin, et Lõvi-Lõrr oskab olla väga metoodiline, kui ta midagi kahtlast haistab.
„Mis need vihjed on?” küsisin ma siis.
„Nõo,” ütles Jull. „Tundub, et mingi jälg viib Nõosse. Veidi enne, kui me sind pardale võtsime, saatis Luukas oma grupist kolm meest Nõosse, sealtsamast muuseumist saatis, nii et ma eeldan, et mingi kuum jälg.”
„Nõosse,” pomisesin mina. See oli huvitav. Liasoonide grupi toimikust ei jooksnud Nõo kuidagi läbi, keegi ei elanud seal ega ei olnud Nõoga seotud. Samas – arvestades Nõo lähedust Lõunakeskusele ja selle üldist tähtsust Tartu poliitika ja kultuuripildi strateegias, ei olnud see üllatav. Nõosse oli kolinud viimasel ajal – eriti pärast võimuvahetust linnavalitsuses, mis tõi kaasa Tartu liikluslise blokadeerimise lõpetamise ja kiirteede ehitamise – suur osa vaimu- ja ärieliiti. Nõo oli juba Tartu eeslinn, Nõosse kerkinud villades elasid mitmed Tartu kirjandusgurud, näitlejad, kultuurijoodikud, pankurid, kinnisvaramagnaadid ja väidetavalt ka kahtlasema mainega tegelased, sealhulgas mitu raehärrat. Nõo omavalitsus oli kehtestanud mitmeid maksusoodustusi, nii et mõned nimetasid seda Tartumaa Bahamaks, see oli off-shore-paradiis, umbes nagu Kihnu. Ma lubasin Jullile, et ma uurin seda Nõo jälge.
„Teine vihje on,” ütles Jull, „või, ma ei tea kas see on üldse vihje, aga mis on Tartu vaim?”

Looming:

Romaanid
“Baiita needus” (2001)
“Palveränd uude maailma” (2003)
“Vabaduse kõrgeim määr” (2003)
“French ja Koulu” (2005)
“French ja Koulu Tarbatus” (2007)
“Frenchi ja Koulu reisid” (2009)
“Süvahavva: esimene suvi” (2013)
“Süvahavva: teine suvi” (2015)
“Raudrästiku aeg” (2016)
“Merivälja” (2017)
“Süvahavva: viimane suvi” (2020)
Sari “Kriminaalromaan vanast Tallinnast”
“Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (2010 ja 2011)
“Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (2010)
“Apteeker Melchior ja timuka tütar” (2011)
“Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja” (2013)
“Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” (2014)
“Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat” (2017)
“Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium” (2019)
Lühiromaanid
“Gondvana lapsed” (1999)
“Uskmatuse hind” (1999)
“Excelsuse konkistadoorid” (1999)
“Pan Grpowski jõulud” (1999)
“Obernoni Apokrüüf” (2000)
“Capaneusi Harta” (2000)
“Mees, kes ei joonud viskit” (2001)
“Väendru” (2001)
“Hathawareti teener” (2002)
“Maris Stella” (2003)
“Tagasi tulevikku IV” (2003)
“Doanizarre udulaam” (2009)
Jutud
“Deja-vu” (1998)
“Õnnekosk” (1998)
“Gondvana lapsed” (1998)
“Kliendi soov” (1999)
“Spitzbergeni nokturn” (1999)
“Kindel linn” (1999)
“Kõik võimalused maailmas” (1999)
“Koobassaare heinaküün” (2000)
“Nad tulevad täna öösel!” (1) (2000)
“Eeben” (2000)
“Nad tulevad täna öösel!” (2) (2000)
“Diplomitöö” (2000)
“Sierra Titauna nekropol” (2000)
“Aleana” (2000)
“”Kuningas Christeri Mõõk” ja Ingrid” (2000)
“Sindbadi kaheksas reis” (2000)
“Heeringakaupmees Hendriku mõrsja” (2000)
“Sild üle vaevavete” (2000)
“Rabaröövel” (2000)
“Meninos da rua” (2000)
“Isa süda” (2001)
“Fusion” (2001)
“Kevade tulek” (2001)
“Mees Assisi linnast” (2001)
“Liiga hilja” (2001)
“Veneetsia peeglite mõistatus” (2001)
“Paroodiad” (2001)
“Uneparandaja” (2001)
“Pengringeerion” (2001)
“Kord kuult (The Order from the Moon)” (2001)
“Sõber selvas” (2001)
“Terve maailm” (2001)
“Sindbadi üheksas reis” (2001)
“Vereta jaht” (2001)
“Enesemääramisõigus” (2002)
“Vend Rus” (2002)
“Püha Graal – 1984” (2002)
“Cuncti simus concanentes: Ave Maria” (2002)
“Novembrivalss Vanal väljakul” (2002)
“Vlad” (2003)
“Viljakoll” (2004)
“Tagasi süütusesse” (2004)
“Minu päevad Liinaga” (2008)
“Apteeker Melchior ja katustel tantsija” (2010)
Kogumikud
“Nad tulevad täna öösel!” (2000)
“Pan Grpowski üheksa juhtumit” (2001)
“Hathawareti teener” (2002)
“Roos ja lumekristall” (2006)
“Suudlevad vampiirid” (2011)
“Kolmevaimukivi” (2018)
Antoloogia
“Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte” (2005)
“Eestid, mida ei olnud” (2017)
“Vinguv jalaluu” (2018)
“Ülestõusjad ja kodukäijad” (2020)
Telesarjad
“Alpimaja” stsenaarium (2012)
“Süvahavva” stsenaarium (2012)
“Kuum jälg” stsenaarium (2015)
“Merivälja” stsenaarium (2017)
Näidendid
“Andromeda saar” (2013)
“Wabadusrist” (2013)
“Testamenditäitjad” (2014)
“Viimane mustpea” (2014)
“Varjuprohvet” (2016)
“Kodukäijad” (2019)
“Nõid” (2021)
“Trimmerdaja surm” (2021)
“Suvitusromaan” (2021)
“Hingede tund” (2021)

Püsiviide Lisa kommentaar