Heilika Pikkov
Foto: Eesti filmi andmebaas
Dokumentaalfilmide režissöör ja operaator Heilika Pikkov (endise nimega Võsu) on sündinud 9. mail 1982 Tartus. 2000 lõpetas ta Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi, seejärel õppis 2000–04 Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonnas, mille lõpetas bakalaureusekraadiga telerežii erialal. Vahepeal tudeeris ta ühe semestri audiovisuaalset meediat Kesk-Inglismaal Prestonis asuvas Central Lancashire’i ülikoolis. 2005. aastal töötas Võsu mõned kuud Ashdodi linna väikeses telejaamas Iisraelis ja tegi seal oma esimest dokumentaalfilmi “Keerubite mäss” (2006). 2005–08 õppis ta EELK Usuteaduse Instituudis kristlikku kultuurilugu, lõpetades õpingud magistrikraadiga. 2002–09 oli Heilika Võsu (Pikkov) PÖFFi alafestivali “Animated Dreams” peakorraldaja. 2010–11 jätkas ta animafestivali ja koolitussündmuse AnimaCampus Tallinn programmijuhina. 2012. aastast on H. Pikkov vabakutseline kultuurikorraldaja ja filmitegija.
On abielus animafilmirežissööri ja -teoreetiku Ülo Pikkoviga. Nende ühises filmitootmisettevõttes OÜ Silmviburlane on valminud Heilika Pikkovi dokumentaalfilmid “Kiri Ruhnust” (2009), “Normaalne” (2010) ja “Õlimäe õied” (2013).
(Eesti Fimi Andmebaas)
15.jaanuar 2015 IV korruse saalis kell 18.00 Vestlusõhtu: Külas on Heilika Pikkov, raamatu “Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris” autor. Raamatus jutustab Heilika Pikkov 2013. aastal esilinastunud dokumentaalfilmi “Õlimäe õied” valmimise loo. Autorit küsitleb Epp Petrone.
Katkend: Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris, Petrone Print 2014, lk 165-171.
Usukilp
8.september 2011
Istun ema Ksenia ja tema kilpkonnadega aias. Kilpkonni on juba viis. Esimene oli Markus. Ta oli eksinud ühe preestri ukse taha, kes ei osanud temaga midagi peale hakata ja arvas, et just ema Ksenia võiks sobida just tolle väikese olendi eest hoolt kandma. Sealt sai kõik alguse. Ema Ksenia parandas ära oma aia augud ja Markus jäi tema juurde elama. Liisa leiti kloostri lähedalt keset kulu põletamist, oleks äärepealt hukka saanud. Riburada pidi toodi või tulid ise ka Saša, Vera ja Cherry. Ema Ksenia võttis nad kõik omaks, tingimusteta, ja pani neile nimed. Cherryst sai näiteks Cherry seetõttu, et tema puhul polnud esialgu aru saada, kas tegemist on meessoost või naissoost kilpkonnaga. Lähedamat sõprust püüdis ta sobitada nii Markuse ja Saša kui ka Liisa ja Veraga. Kilpkonnabeebisid pole sellest segasevõitu ühiselust seni siiski sündinud. Ja parem ongi, sest kilpkonnad ei hoolitse oma poegade eest.
Nüüd on see vapper viisik justkui ema Ksenia pere. Aed on täis rohelisi taimi, kuid ema Ksenia hellitab neid lisaks veel värskete salatilehtede ja kurgi- ja tomativiiludega. Aedvilju käib ta ostmas kloostri kõrvalt araablaste käest. Kui on paastuaeg ja ta ei saa kloostrist lahkuda või pole mõnel päeval lihtsalt tahtmist kellegagi suhelda, annab poepidaja vajaliku kraami Yousefi kätte, kes riputab selle kilekotiga vaikselt ema Ksenia värava külge.
Igal hommikul istub ema Ksenia oma aias ja lõigub toitu väikesteks tükkideks. Kilpkonnad tajuvad ema Ksenia lähedust ja hakkavad aianurkadest kokku tulema. Nad liiguvad aeglaselt, kuid sihikindlalt. Nii nagu ema Kseniagi. Kilpkonnad ja ema Ksenia elavad üsna samas rütmis. Isegi välimuselt on nad aja jooksul muutunud sarnaseks, nii nagu inimesed, kes on pikka aega koos elanud: ema Ksenia nahapinnal on sügavad vaod ja selg on vajunud kaarjalt küüru nagu kilp.
Kilpkonnade aju olevat väga nõrgalt arenenud ja nad ei pidavat väga hästi kuulma. Seda on raske uskuda, sest perenaise lemmik, esiklaps Markus, reageerib isegi oma nimele ja tuleb lausa ema Ksenia näppude vahelt salatilehte sööma. Igahommikune armulaud on taas aset leidmas. Vaadates ema Kseniat oma pere keskel, tahan juttu teha ühel isiklikumal teemal, mis on jäänud mind piinama.
“Te ütlesite ükspäev, et usku vahetada ei saa…” alustan vestlust natuke kaugemalt.
“Jah,” vastab ema Ksenia ja jääb mulle küsivalt otsa vaatama.
“No vot, meil on selline lugu, et Ülo on ristitud õigeusu kirikus. Kuna me aga tahtsime abielluda luteri kirikus – minu kodukirikus -, siis käisime seal leeris ja seal toimus ka meie laulatus. Millisesse konfessiooni siis Ülo õieti kuulub?”
Ema Ksenia mõtleb veidi.
“Kui ta on ristitud õigeusku, siis on ta õigeusklik. Õigeusu ristimisest ta lahti ei saa. Luteriusu leer ei andnud talle midagi juurde.
Aga ei teinud ka midagi halba,” lisab ta veel.
Juurdlen omaette, kas ma tahan järgmist küsimust esitada või ei. Teen seda siiski.
“Mida sel juhul arvata meie abielust? Kas õigeusklik võib olla laulatatud luteri kirikus?”
“Ei või. See tähendab, et ta ei olegi laulatatud. Ta on käinud luteri kirikus ja teinud läbi teatud tseremoonia, aga ta ei ole laulatatud. Ära Ülole mine seda ütlema. On parem, kui ta sellele ei mõtle. Sest viimasel päeval peab ta vastust andma, mis ta seal luteri kirikus tegi.”
“No siis me poleks saanud ju abielludagi, sest mina olen ristitud luteri kirikus?”
“Sina oleksid pidanud õigeusku üle minema,” teatab ema Ksenia nüüd juba sama kindlameelselt nagu ema Kristina ja Elena ja kõik teised, kes siin kloostris minu hinge pärast muretsevad. See on esimene kord, kui me minu konfessionaalsest kuuluvusest ema Kseniaga nõnda räägime. Varem pole me kumbki seda jutuks võtnud.
“Aga te ise ütlesite raudkindlalt, et usku ei saa vahetada?” ei jäta ma jonni. Tunnen end nagu Zenoni apoorias Achilleus, kes üritab kilpkonnale järele jõuda.
“Ei saagi… Nii et jah, tegelikult poleks te saanud üldse abielluda.”
Ja nüüd räägib ema Ksenia midagi üllatavat.
“See on väga oluline, et oldaks ühte usku. Minu kolmas abikaasa oli luterlane. Kuigi ta laulis õigeusu kiriku kooris ja võttis alati osa meie üritustest. Ja mina käisin koos temaga tihti koos luteri kirikus. Me mõtlesime, et mis vahet seal on ja arvasime, et see ei tekita meile iialgi mingeid probleeme. Pärast ilmnes, et on küll vahe…”
Ema Ksenia jääb mõtlikuks, nii nagu alati, kui räägib oma kolmandast abikaasast. Kui ta elus üldse oli mõni suure algustähega Mees, siis oli see tema.
“Me kirjutasime mõlemad teatud aegadel luuletusi. Ma olin talle kirjutanud luuletuse, mis lõppes nii: “Kuni lõpuni ma ikka palvetan sinu eest.” Kui olime lahku läinud, just enne lahutust, kirjutas ta mulle vastu luuletuse, mis mind hingepõhjani puudutas. Luuletus oli pikk, aga mõned laused on mul meeles, need on sööbinud mällu. See oli kokkuvõte meie lahkuminekust ja minul oli seda kaunis kurb ja hale lugeda, sest see oli tõsi. Ta kirjutas: “Armastus võib kesta, kui armastajad palvetavad koos. Kuid me ei palvetanud koos.”
…
…
Selline lugu võtab hingetuks. Kas meil Üloga on ühine usukilp, mille taha rasketel aegadel varjuda?
Seitse lõvi
9.september 2011
Yousef kutsus mind õhtusöögile. Päris üllatav ettepanek, aga miks ka mitte! Ta on osutunud mulle väga vajalikuks abimeheks – aidanud alates takso tellimisest kuni öömaja leidmiseni. Oma hommikukohvi olen ikka võtnud kloostri ees asuvast araablaste kohvipoest ja seejärel sättinud end seda jooma Yousefi väravaäärse toapugeriku juurde, et kuulda värskeid uudiseid kloostri külaliste ja õdede tegemiste kohta. Nii on hea olnud seal esimesi päikesekiiri püüdes varbaid sirutada ja rahulikult mõelda, mida päev toob. Luban Yousefile, et tulen temaga sööma, kui ta aitab mul õhtusel ajal kloostri värava taga filmida. Olen ammu tahtnud seda teha, aga päris üksinda pole turvaline pimedas kaameraga välja minna. Kõige rohkem huvitab mind toosama kohvik, mis avab oma uksed igal õhtul kohe kloostri värava kõrval, sest see on omamoodi kummaline vaatepilt, kuidas nõnda eksisteerivad üksteise kõrval kaks täiesti eri maailma.
See on ka Yousefi lemmikajaviitekoht, aga õnnetuseks on selle omanik üks väga vana ja haige mees, kes on filmimise suhtes ülitundlik, lausa paranoiline. Kohvik nimelt asub esimesel korrusel, tema kodu on teisel korrusel ja selle aknad on täpselt kloostri värava kohal.
Kord hakkas too vanamees oma aknast minu ja Yousefi peale pööraselt karjuma, sest ta rvas, et filmime tema kodu. Yousef hüüdis talle häälekalt ja kätega vehkides midagi araabia keeles vastu, aga andis siis järele, sest vanamehel on niigi haige süda ja pole mõtet teda ärritada. Pärast vanamees vabandas ja lasi oma poegadel mulle lepituseks kohvi tuua. Ta tutvustas ka oma naist, kes on talle sünnitanud kaksteist last, aga näeb sellest hoolimata välja hea ja nooruslik. Vanamees andis mulle paberilipikul mulle oma e-posti aadressi ja nõudis, et ma talle kirjutaks. Kui nüüd uuesti Õlimäele tulin, küsis kohe, miks ma ei kirjutanud. Aga filmida ta ikka ei lubanud. Nõnda otsustasime Yousefiga, et filmime hoopis selle kohviku juures, kust ma hommikuti kohvi toomas käin.
Lähen igaks juhuks veel enne võtet luurele. Varahommikuti olen seal kohanud vaid üksikuid külastajaid, kuid praegu on aeg hilisem ja ruum on puupüsti inimesi täis. Nooremad kutid söövad kartulikrõpse ja vaatavad seina pealt telekast jalgpalli, vanemad mehed tõmbavad poolringis istudes vesipiipu ja ajavad juttu. Õhus hõljub poolkirbet tubaka lõhna. Tellin oma kohvi ära ja jään leti äärde ootama. Sealsamas askeldab kohviku omanik, sõbralik vanem härra, kes küll ei räägi inglise keelt, kuid tervitab mind alati heatahtliku naeratusega. Kohe selgub, et see on siiski pisut petlik. Vaatan, et ta serveerib üht huvitavat valget paksu jooki, mille peale raputab kookoshelveste, Kreeka pähklite ja kaneeli segu. Uurin, millega tegu. Omanik ütleb, et see on araabia magustoit sahlab, ning laseb ka mulle ühe väikese topsi valmistada. Väga mõnus maitseelamus – midagi kondenspiima laadset. Kui kohv ja magustoit käes, viipab lahke omanik aga ukse poole ja ütleb, et ma võin nüüd väljas edasi süüa. Loomulikult, naine kohvikus on ikka liialt ebamugav olukord! Võiks isegi öelda, et naine kohvikus, kohvik põhjas. Saan vihjest aru ja lähen tagasi kloostri värava juurde Yousefi tööpäeva lõppu ootama.
Mõni tund hiljem oleme Yousefiga taas tänaval ja mina filmin, kuidas rahvas kohviku juures sagib ning Õlimäge katva araabia küla elu omas tempos kulgeb. Yousef ei seisa otseselt minu kõrval, aga hoiab mul kaugemalt silma peal. Siis läheb ta tuttavatega juttu puhudes kohvikusse sisse ja tuleb natukese aja pärast küsima, kas ma tahaksin ka seal filmida. Olen eelnenud sündmustele mõeldes veidi skeptiline, aga Yousef ütleb, et omanik ise olevat lubanud. Hingan korra sügavalt sisse, võtan kaamera statiiviga kaenlasse ja sammun Yousefi kannul kohvikusse. Ruum, mis enne kihas jutust ja hõigetest, jääb hetkega vaikseks, kõik pilgud on suunatud mulle ja minu filmimise atribuutikale. Tunnen oma nahal füüsiliselt, kuidas mind pealaest jalatallani mõõdetakse. Ja sugugi mitte sõbralike pilkudega. Déjà vu. Ma olen korra juba sellises olukorras olnud. Kui käisin Charliega Rām Allāhis, juhtus midagi sarnast.
/…/
Linke
Jaan Ruus “Õigus eluloole”. Eesti Ekspress, 9. mai 2013, http://ekspress.delfi.ee/news/areen/oigus-eluloole?id=66093920
Kaur Riismaa “Õlimäe õied: Ksenja ning kilpkonnad”. Maaleht, 11. mai 2013, http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/kultuur/olimae-oied-ksenja-ning-kilpkonnad?id=66094554
Tiit Tuumalu “Enne täielikku vaikust”. Postimees, 13. mai 2013, http://arvamus.postimees.ee/1233848/enne-taielikku-vaikust
Kaarel Kressa “Üksik nunn unistab vaikusest”. Eesti Päevaleht, 15. mai 2013, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/uksik-nunn-unistab-vaikusest?id=66127294
Sakarias Leppik “Õied õrnad”. Sirp, 16. mai 2013, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/oied-ornad/
Mari-Liis Rebane, intervjuu: Heikika Pikkov, Müürileht, 25. oktoober 2013, http://www.muurileht.ee/intervjuu-heilika-pikkov/
Silmviburlane, http://www.silmviburlane.ee/about/heilika-pikkov/2/heilika-pikkov
Rao Heidmets
Foto: Ove Maidla
Sündis 1956, Pärnus. Eesti Kinoliidu liige. Lõpetas 1981.a. Tallinna Polütehnilise Instituudi elektroenergeetika teaduskonna, elektri võrkude ja süsteemide eriala.
Ülikoolipäevil osales Eesti undeground filmide tegemisel koos Hardi Volmeri, Jaak Arro jt. rühmituses “PÄRATRUST FILM”.
Peale ülikooli lõpetamist muutis kohe elukutset ja asus 1982.a. tööle stuudiosse “Tallinnfilm” animaatorina.
1983.a. tegi rezissööridebüüdi filmiga “Tuvitädi”.
Ühtekokku on R.Heidmets lavastanud kaheksa animafilmi ja kaks mängufilmi. Paljud neist on võitnud rahvusvahelistel filmifestivalidel auhindu.
TUVITÄDI, rezissöör. Parim animafilm III Üleliidulisel Noorte Kinematografistide Festivalil Kisinjovis, 1983
KAELKIRJAK, rezissöör. III koht NSVL Kinoliidu Animafilmide Festivalil Repinos, 1986
Üks kolmest NIKE (Venemaa “Oscari”) kandidaadist animafilmide kategoorias, 1987
PAPA CARLO TEATER, rezissöör, kaasstsenarist. Grand Prix XIII Rahvusvahelisel CINANIMA festivalil Portugalis, 1989
Valiti Cannes’i Rahvusvahelise Filmifestivali võistlusprogrammi, 1989
II koht 3. NSVL Kinoliidu Animatsioonfilmide Festivalil Tbilisis, 1988
NOBLESSE OBLIGE, rezissöör, kaasstsenarist. Üks kolmest NIKE (Venemaa “Oscari”) kandidaadist parimale animatsioonfilmile, 1989
II koht NSVL Kinoliidu Animatsioonfilmide Festivalil Bolsevos, 1990
Osales eriprogrammis “BEST OF THE WORLD” IV Rahvusvahelisel Animafilmide Festivalil Jaapanis, Hirosimas, 1992
ELUTUBA, rezissöör, stsenarist. Kentaur, parima animafilmi preemia St. Peterburgi Rahvusvahelisel Lühifilmide Festivalil “Message to Man”, 1994
Rosella Lamina personaalpreemia XI Rahvusvahelisel Odense Filmifestivalil Taanis, 1995
Zürii eripreemia I Rahvusvahelisel Antalya Filmifestivalil Türgis, 1995
1991a. asutas “Rao Heidmetsa filmistuudio.” OÜ
1998.aastal lõpetas esimese täispika mängufilmi “Kallis härra Q”.(rezissöör, kaasstsenarist) mis sai “COTTBUS’I ” Ravusvaheline Filmifestival Saksamaal, 1998 Laste ja noortezürii preemia.
5. Rahvusvahelisel laste Filmide Festivalil Mexico Cytis 1999a. Laste zürii preemia.
On teinud hulganisti reklaamfilme idee autori ja rezissöörina, kirjutanud filmistsenaariume ja teinud saateid Eesti Televisioonis.
On teinud ka graafikat, esinenud eesti Noorte kunstnike ülevaatenäitustel.
1986.a. esines oma graafikaga personaalnäitusel Tallinna Kinomajas.
1986.a. osales oma graafika ja objektidega grupinäitusel “Tallinnfilmi sürrealistid” Tantsutares Tallinnas,
1987.a. grupinäitusel “Tallinnfilmi sürrealistid” Tartu Kunstimuuseumis,
1988.a. grupinäitusel “Esttranssürr” Soomes, Vaasa linnas,
1990a. osales XIV Rahvusvahelise CINANIMA festivali züriis Portugalis
1993.a. osales grupinäitusel “Reanimierungsfeld” Saksamaal, Bielefeldis.
Aastast 1996 Eesti Animatsiooni Liidu esimees.
On teinud koostööd filmi alal Rootsi Utbildningsradio ja Saksamaal Bielefeldis kohaliku televisiooniga.
On teinud hulgaliselt workshop’e üliõpilastele ja lastele.
Animatsiooni workshop Stuttgardi Animafilmifestivali raames Saksamaal.
Norras Volda Ülikooli ja USA-s Darthmouth kolledzhi tudengitele workshop animatsiooni printsiipidest.
Mexico Citys animatsiooni workshop lastele.
Aastatel 1997 –1999 Eesti Filmi Sihtasutuse Ekspertkomisjoni liige.
Osales 1999a. rahvusvahelisel Media Non Grata meediakunsti festivalil Tallinnas
Aastatel 1999a-2001a Eesti Televisiooni Laste ja Noorteprogrammi peaprodutsent.
2001a. osales XVII Rahvusvahelise Odense Filmifestivali züriis Taanis.
http://www.nukufilm.ee/index.php?menyy=11&jutt=57&keel=est
30. novembril kell 15.00 saalis Filmipärastlõuna raamatukogus: linastub mängufilm “Kallis härra Q” (1998) Külas on filmi režissöör Rao Heidmets ja näitlejad Peeter Volkonski (Pudelimees) ning Kerti Viilas (Sigrid)
Linateose aluseks on Aino Perviku samanimeline jutustus. Film on lastele, noortele, kogu perele, pikkus 1,5h, sissepääs prii. Üritus kuulub “Eesti film 100” programmi, toetab Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond.
Info tel 736 1390
9. oktoobril 2012 kell 19 toimus Tallinna Kinomajas (Uust tn 3) Rao Heidmetsa filmide õhtu nimega „Maaväline elu leidis meid üles!”, kus esilinastus autori verivärske segatehnikas lühifilm „Muna”.
Lisaks oli kavas Heidmetsa filmide paremik: „Papa Carlo teater„ (1988), „Elutuba” (1994), „Instinkt” (2003), „Kaasasündinud kohustused” (2008).
VASTAB RAO HEIDMETS
Sinu stuudio nimi on “Rao Heidmetsa Filmistuudio”. Kas sa ei tahtnud mõelda välja näiteks “Ikaros Filmi” või “Freya Filmi”?
Stuudio on loodud 1991. aastal. Sain Cannes’i festivalil kokku ühe Rootsi telemehega, ta käis mööda maailma ringi, korraldas workshop’e ja õpetas lapsi filme tegema. Ta pakkus mulle välja võimaluse, et leiaksin Tallinnas rühma õpilasi, tema muretseks raha ja meie teeksime filmi; mina oleksin laste juhendaja. Lõin ruttu stuudio, et seda saaks ametlikult korraldada. 46. keskkooli kunstiklass tegigi kümneminutise lamenukkfilmi, lapsed kirjutasid stsenaariumi, olid kunstnikeks, nukufilmis võtsime materjali üles, lapsed liigutasid nukke ja pärast valisid muusika. Nimeks oli “Jaani seiklused kuldsel rootsi ajal”, valmis film läks Rootsi.
Mulle soovitati, et kui teen välismaalastega koostööd, meeldivat neile, kui ma julgen panna omaenda nime stuudio nimesse sisse. See olevat usaldusväärne, polevat tegemist aferistiga.
Praegu lõpetad mängufilmi “Kallis härra Q”. Kas see on selle stuudio esimene töö?
Stuudio nime all sai tehtud väheke reklaamfilme. Ka üks välisministeeriumi tellitud Andres Söödi dokumentaalfilm valmis siin. Tallinnas käis sõprusvisiidil esimene võõrriigi sõjalaev, ameeriklaste “Haves”. Sööt tegi filmi, mina olin esimest korda produtsent. See oli vist 1993. aastal.
Firma oli viis aastat vana, kui alustasime “Härra Q-d”. Mõte mängufilmi teha oli mul ammu, otsisin head lugu. Kui leidsin Aino Perviku raamatu “Kallis härra Q” ja lugesin selle läbi, tundus see mulle nii filmilik, ning siis läks kõik kiiresti. Lugedes jooksis pilt silme ees, vaatasin, et visuaalselt oleks see päris põnev lugu. Minu meelest on Eestis tihti probleeme stsenaariumidega, hea algmaterjali leidmine on üsna keeruline. Perviku lugu tundus dramaturgiliselt väga hästi läbitöötatud, ma arvan, et me Indrek Rohtmetsaga, kellega koos stsenaariumi kirjutasime, ei suutnud seda väga ära rikkuda.
Kaks aastat tagasi novembris alustasime tööd käsikirjaga, samal ajal hakkasin uurima, kuidas ja millal filmirahasid jagatakse. Prognoosisin päris täpselt, et kui viia rahakomisjoni üks hea alusmaterjaliga lastefilmi stsenaarium, siis võib see läbi minna. Juunikuu paiku oli raha filmimiseks juba käes.
Miks sa läksid mängufilmi? Kas nukud ei ole head näitlejad?
Nukud ei ole intelligentsemad kui rezhissöör, aga ühel heal, õppinud näitlejal on topeltintelligents, rezhissööri ja tema enda oma. Lõpptulemus on seega oluliselt parem kui nukkude puhul.
Kas kinos on fotogeenilisus olemas?
Kindlasti.
Aga kas on ka fotogeenilisi nukke? Inimene on selline, et mõni näib fotol ja ekraanil lummav. Noor Alain Delon oli küllalt tühi olend ja noor Lembit Ulfsak ka vahel ainult kõnnib filmis, aga sa loed ta näost väga palju. Või Greta Garbo, kes oli isiksusena paras kana, vaatas ekraanil suurisilmi, aga me ise lisasime juurde palju filosoofiat. Kuidas on nukkudega?
Nukkudegagi on nii, et mõnda võib kohe näidata, ja iga nurga alt, ning ta paistab huvitav. Teine mõjub aga sellisena, et väga suurt plaani ei saa teha, katsud üld- ja keskplaaniga hakkama saada. See sarnaneb inimesega, kuidas ta on välja kukkunud. Mis asi on aga fotogeenilisus, seda ei oska keegi öelda, ilmselt varjude mäng näol, kuidas lohukesed näos jätavad varje. Mõnel tundub pealtnäha tobe nägu olevat, aga vaatad seda läbi kaamera ja paned talle valguse peale ning kõik on hoopis teine asi. Selles mõttes on tänavalt äärmiselt raske otsida näitlejat, tuleb ikka proov ära lasta teha ning vaadata koos valgusega ja läbi kaamera.
Riigi raha eraldatakse filmile alati vähem kui vaja. Enamasti räägitakse algul välispartneritest, hiljem kaovad need ära. Kas sul toetajaid ka oli?
Oli. Kuid kapitalismi tingimustes võib kuue kuuga üks tippfirma unustatud olla. Loodan, et Eesti kinoga sidumine ei tekita veel firmades kabuhirmu, sest filmisõbralikke ettevõtteid on ennegi ära kadunud.
Filmi “Kallis härra Q” võtted läksid päris kiiresti ja ladusalt. Sa ei pidanud sõitma Aafrikasse ega Peterburi, nagu oli vajalik teiste mullu töös olnud filmide puhul. Tähendab see, et arvestasid reaalsete oludega ja valisid suhteliselt lihtsa filmiprojekti?
Pidin seda tegema, mina panin finantsplaani maha ja ainukeseks eesmärgiks seadsin filmi valmistegemise. Ma ei saanud vigurdada ega bluffida, ma teadsin täpselt lugu ja tunnen Tallinna olustikku ning kui palju miski maksab. Tegin eelarve kolm miljonit ja sellega tulen ma täpselt välja, kuigi aasta on mööda läinud ja kõik kallinenud.
Vanasti oli “Tallinnfilmis” nii, et suvel toimusid võtted ning aasta lõpuks valmis film. Mujal maailmas on see enamasti ka praegu nii. Meil viimasel ajal lähevad võtted suhteliselt kiiresti, pärast hakkab aga kõik venima. Miks?
Võtted peavadki kiiresti minema, sest kõige suurem raha väljaminek on sel ajal. Mul oli nelikümmend viis võttepäeva ja selle ajaga kulutasin ligi kolmveerandi rahast. Järeltööd tehakse väikese seltskonnaga ja otsides, kus saab odavamalt. Võtted on nagu masin, lükkad need käima ja sinu asi on sellega kaasa joosta, seda enam ei peata.
Algul lootsid filmi valmis saada eelmise aasta lõpuks.
Lootsin jah. Kuid jäin montaazhi kallale mõnulema. Siis kadus Soomes laboratooriumis kolm plaani ära ja me pidime ootama 1997. aasta vanalinna päevadeni, et need stseenid uuesti filmida.
Oled ühes isikus produtsent ja rezhissöör. Kas sa ei mõelnud sellele, et teha mõnes stuudios, mis varem mängufilme teinud?
Kolm miljonit on häbematult väike raha. Sellega on võimalik filmi teha, aga tuleb igal pool koonerdada ja maksta kõigile vähem, kui nad väärt. Kui lähen mõne teise firma alla, siis võtavad nad kohe osa rahast endale. Mul oli soov ise kontrollida raha liikumist lõpuni, et film valmis saaks. Et mõni produtsent ei ütleks ühel hetkel, et raha on otsas ja täna me enam võttele ei lähe.
Tähendab see, et produtsenti eraldi polegi vaja.
Ei, selline töö käib tervise peale. Rezhissööre tuleks kaitsta. Arvan, et kaks kohustust koos ei mõju niipalju filmi kunstilisele küljele, kui just tervisele. Olen ka inimene, aga pean tegema kahe filmis väga olulise isiku, rezhissööri ja produtsendi töö korraga.
Kas produtsendil on vaja mingeid erilisi teadmisi?
Välismaalt raha hankimiseks oleks vaja kindlasti erilisi teadmisi. Meil sellist inimest ei leidu. Praegusel hetkel on Eesti produtsent inimene, kes tunneb meie hindu, teab, kust midagi saab ja kui palju miski maksab. Ja võtab iga päev vastu mingeid otsuseid.
Sinu võttegrupis oli operaatoriks kogenud filmimees Arvo Iho, kunstnikeks mängufilmis algajad Ene-Liis Semper ja Raoul Kurvitz. Kuidas grupis töö kulges?
Minu meelest oli grupp absoluutselt õnnestunud. Ei olnud ühtegi, kes oleks hakanud oma tahet või nägemust peale suruma. Arvan, et üks põhjus oli ka see, et mul oli kõik varem väga täpselt paigas, isegi liiga täpselt. Mul oli tehtud pildirida valmis, tuhat pilti. Iho küsis algul, kas me hakkame multifilmi tegema. Mul olid neljasekundised plaanid. Eeltöö oli nii suur, et ettevalmistus- ja võtteajal sisulisi probleeme eriti palju ei tekkinud. Ainuke mure oli olla iga päev graafikus ja teha kakskümmend viis plaani ära. Võte oli ainuke töö, ei istutud maas ega joodud kohvi ning arutatud, mis nüüd edasi teha. Teadsime täpselt, mis tuleb edasi teha. Ei tekkinud võimalust, et keegi oleks saanud loomingulisse kööki sekkuda ja pakkuda, et teeme teisiti. Sellisel juhul sain ma öelda, et siis oleksime pidanud juba eile ja üleeile need ja need asjad teisiti tegema. Siis aga oleks tulnud teha kuu aega vahet, et edaspidine teisiti korraldada, sest kõik on omavahel seotud.
Küll oli mul palju abi Ihost; meil oli suurepärane klapp. Ta on tõeline proff ja pealegi töötanud varem lastega. Ta tegi väga palju tööd, üks plaan oli teise otsas, pidevalt tuli relsse, kaamerat, valgust ümber seada — kui meil oleks viletsama kehaehitusega operaator olnud, siis poleks ta pingele vastu pidanud.
Mul on hea meel, et ta nõustus, algul võttis ta pika mõtlemisaja.
Kas film on kollektiivne töö?
Filmi ülesvõtmine on kollektiivne töö, aga ettevalmistus, kui olen rezhissöör, ainuisikuline. Ma ei kujuta ette, et tuleme kokku — stsenaristid, rezhissöör, operaator, kunstnik — ja hakkame arutama, et mis me nüüd teeme. Võime korra istuda koos, kui minu töö on tehtud ja ma tean täpselt, mida ma tahan. Siis võin ma oma taotlustest rääkida. Kui aga kõik hakkavad rääkima, pudeneb asi käest.
Tahan teha ikkagi autorifilmi, nii nagu on animatsioonis. Kirjutan ise endale stsenaariumi ja olen rezhissöör, siis tunnen läbi ja lõhki materjali ning teen nagu oma asja.
Peab rezhissöör olema diktaator või läheb film ise vahel kokku?
Ükskõik, kuidas sa filmid, kokku läheb ta nii ja naa. “Aktuaalse Kaamera” prügikastist võid võtta linte, sellest on võimalik ka midagi kokku panna — montaazh on niivõrd mõnus asi. Igasugustest asjadest saab kokku panna filmi, kas ta on aga see film, mida sa oled varem mõelnud, seda ma ei tea. Ilmselt ta ei ole see, küll saad aga mingi loo teha.
Kui rezhissöör on enne filmivõtteid kodus teinud korralikku eeltööd ja teab, mida ta tahab saada, siis ei pea olema väga diktaator. Selleks muutud siis, kui võtte ajal tunned, et asi libiseb sul käest ära, kui teised suudavad esitada filmi kohta selliseid küsimusi, millele sa ei oska enam vastata. Kui sa annad otsad käest ära ja ei jälgi enam materjali, siis on sul ainuke võimalus muutuda diktaatoriks ning öelda: nüüd olge vait ja teeme nii, nagu ma ütlen, sest ma ei oska vastata sellele, mida mult küsite. Ideaalsel juhul ei peaks olema diktaator.
Keegi kriitik märkis, et mitmed rezhissöörid on teinud neljakümne kahe aastaselt väga isikliku filmi, markantsemateks näideteks Federico Fellini “8½” ja Andrei Tarkovski “Peegel”. Sinu viimane animafilm “Elutuba” tundub ka mõneti isiklik — seal mängis sinu tütar ja tegemist on liblikatega, neid sa lapsepõlves püüdsid; tegid selle küll pisut nooremana, samas oli see “Tallinnfilmis” sinu kaheksas ja pooles film, kui arvestada, et ühe juures olid vaid stsenarist.
Ma arvan, et “Elutoas” ei ole siiski tegemist minu probleemidega. Mul oli hea lapsepõlv, sellel tüdrukul seal filmis on aga probleemne lapsepõlv.
Mis on sind sinu filmide juures puudutanud, on neis midagi ühist?
Nad on kõik ikka täiesti erinevast leerist. Ühine joon on vahest see, et oled hakanud tegema maailma parimat filmi, aga välja on tulnud nii, nagu ta on. Oma tänava parim film.
Mitme joonisfilmitegija puhul on vihjatud Priit Pärna mõjule. Sinu puhul pole seda tehtud, samas on Pärn tegev olnud sinu nelja filmi juures.
Pärn on mind tugevasti mõjutanud, ma olin tõsiselt õnnelik, kui sain temaga koos tööd teha. Juba varem, kui ta alles hakkas filme tegema, meeldisid mulle tema karikatuurid, istus tema stiil. Ta on olnud mõne minu filmi kunstnik ja ideede autor. Ilmselt arusaam, mõttesuund, maailmanägemine mõnevõrra meil ühtib. Seega, kui rääkida minu mõjutajatest, oleks rida järgmine: Pärn, Chaplin, Fellini, Bunuel.
Kuidas sa üldse filmi sattusid?
See on suhteliselt juhuslik, inimene satub sinna, kus ta on, ilmselt juhuste kokkulangemise tõttu.
Sa õppisid Tallinna Polütehnilises Instituudis?
Ma tahtsin tegelikult minna Tartusse bioloogiat õppima, seal oli aga suur konkurss. Ma polnud klassi kõige parem õpilane, kartsin, et võin jääda välja ja sattuda vene sõjaväkke. TPIs konkurssi polnud. Kuna ma hingelt ei olnud päris reaalala inimene, siis otsisin endale tegevust. TPIs ostsime koos sõbraga kaamera ja hakkasime väikseid filme tegema. See andis hingele jõudu. Siis läks aga lahti “Päratrusti” värk, sõbrad Jaak Arro ja Hardi Volmer olid läinud ERKIsse, nemad moodustasid instituudis “Päratrusti” ansambli ning seal oli ilus komme pidude ajal filme näidata. Kuna mina kaamerat tundsin, siis kutsuti mind sellesse punti operaatoriks.
Mis aastal tegutses “Päratrust”?
1976 läksin TPIsse, “Päratrust” oli 1977—1979.
Kas siis sai filme teha ka ilma tsensuurita?
Noh, selliseid “Päratrusti” filme sai lõdvalt teha ilma tsensuurita. Kui sa raha ei taha saada, siis ei ole kedagi ütlemas, kuidas peab tegema. Neid filme võis ka peol rahulikult näidata. Need polnud poliitilised, vaid tuginesid absurdile ja naljale.
Neid võib tagantjärele hinnata kui Eesti esimesi avangard- või underground-filme.
Tagantjärele küll. Sellal oli nende tegemine aga lihtsalt tung. Kes seal kõik ei olnud, ka Ott Sandrak, kes nüüd Volmeri filmidele stsenaariume aidanud teha.
Palju neid filme üldse oli?
Seal oli juba enne mind mehi, kes tegid kaameratööd. Minu ajal jäid vee peale “Neurootiline pärastlõuna”,”Tšarli läheb Tallinna” ja Tarkovski “Stalkeri” paroodia või meie versioon “Kalkar”. Need olid 16-mm lindil mustvalged filmid.
TPIsse tulid sa Pärnust.
Õppisin Pärnu 2. keskkoolis.
Sa ütlesid enne, et sul oli õnnelik lapsepõlv. Miks?
Arvan, et kõigile lastele tundub tema lapsepõlv õnnelik. Ma elasin linna ääres, meil oli oma väike maja ja oma tänav ning punt poisse, me võisime teha, mida tahtsime. Meil polnud kodust keeldu peal, käisime, kus tahtsime. Tallinnas kogu aeg keelatakse lapsi: vaata, et sa üle tee ei lähe, vaata, et auto ei tule, ära jää hiljaks, sest pätid liiguvad. See oli aga äärelinn, seal ei juhtunud kunagi kellelegi midagi halba, kuidagi turvaline tundus. Kõik oli: meri, jõgi, jalgrattad ja poisid.
Kes su vanemad olid?
Ema oli kooliõpetaja, isa elektriinsener.
Maailm on muutunud, kas praegu filmid, mida teed, on kaup?
Ma arvan küll, et filmid on kaup.
Millal inimesed sinu kaupa ostavad, kinno vaatama lähevad?
Kui neile meeldib minu kaup.
Kellele sa filme teed? Endale? Publikule? Mida sa arvestad?
Tegelikult vene ajal tegin puhtalt endale. Sellepärast kirjutasingi ise stsenaariumi, et saaks teha oma lugu. Siis oli lihtsam, teadsin, kes on vaenlane ja kuhu väravasse tampida, see oli selge. Vene ajal ei mõelnudki sellele, kas film on kaup. Kes teda vaatas ja kus filmi näidati, ei huvitanud üldse. Oluline oli teha nii hea film, et pääseks sellega festivalile. Kuna Venemaal tehti tohutult multikaid, kõiki aga festivalile ei saanud saata, siis tuli teha nendest parem film — selles mõttes oli küllaltki kõrge latt. Tänu filmile sai vene ajal natuke Euroopas liikuda.
Praegu on film kaup nagu kõik muu, mida siin kapitalismis tehakse. Hea on muidugi, kui sa sisimas sooviksid teha sellist filmi, mida teised tahavad vaadata. Pole vist õige kitsalt isiklikku probleemi lahata selle suure rahaga, mis film praegu maksab. Pead olema veendunud, et need on tõepoolest tähtsad asjad.
Kas sa tahad inimest mõjutada või tema meelt lahutada?
Ma olen seda meelt, et keegi ei tohi kedagi vägisi mõjutada. Mina võin pakkuda mingitest asjadest ühe variandi ja seda inimestele näidata — et minu nägemus on selline ja nende asi on otsustada, kas neile see meeldib või mitte.
Missugune peaks olema Eesti film, millel on midagi öelda ning turgu, vaatajat ka väljaspool Eestit?
Kindlasti ei tohi film jutustada Eestimaast. Minu meelest on see esimene tingimus. Välismaal ei huvita kedagi Eesti probleemid; ei maksa olla nii naiivne, et teeme Eesti asjast filme ja läheme nendega maailmaturule. Lahata tuleb inimeste probleeme, kindlasti on palju ühist hiinlastel ja eestlastel ning sellest tuleks filme teha, nii et hiinlanegi tunneks, et tegemist on tema enda isikliku probleemiga. Ma ei lähe vaatama Läti mängufilmi Läti probleemidest.
Rahvuslikku filmi sa siis ei tunnista?
Rahvuslik ongi minu arvates, kui eestlane lahkab, lahendab globaalset, üldinimlikku probleemi eestlase ajuga. Minu arvates ei ole filmis rahvuslik see, et sööme kama ja käime eesti rahvariietes.
Mida sa pead enda kõige suuremaks saavutuseks?
Et “Papa Carlo teater” oli Cannes’i festivali võistlusprogrammis, et “Noblesse oblige” oli Hiroshima festivali programmis nimega “Best of the World” — sinna valiti kümme filmi. Ka Espinho grand prix “Papa Carlole”.
Mida loed praegu oma elukutseks?
Ilmselt rezhissööriks olemist.
Lõpetasid TPI, kuidas sa nukufilmi sattusid, kas sind ei suunatudki pärast instituuti kuhugi tööle?
Suunati Kilingi-Nõmme elektrivõrku, ma hoidsin sellest eemale ja mulle saadeti kaks ähvarduskirja, lubati asi prokuratuuri anda, kui ma välja ei ilmu. Selle peale läksin ühte alevisse majavalitsusse elektrikuks, et saaksin kahe kuu pärast “Tallinnfilmi” tööle tulla — nukujuhiks kui majavalitsuse elektrik.
Ma olin TPI ajal aasta akadeemilisel puhkusel ja parajasti sellal korraldas Elbert Tuganov rezhissööride täiendõppekursuse, ma tegin proovitöö, mind võeti vastu stuudiosse ja töötasin seejärel aasta “Tallinnfilmis”.
Nukufilmis sa alustasid lastefilmidega ja liikusid täiskasvanute filmide suunas. Kes tegelikult peab üldse nukufilmi vaatama: mis tähendab nukufilm lastele või täiskasvanutele?
See ongi probleem. Firmat nimetatakse küll nukufilmistuudioks, mõtled ise stsenaariumi välja, kuid hetkegi ei mõtle laste peale, ainult sellele, et film festivalile läheks. Järelikult peab filmis olema mingi globaalne mõte, absurd, mingi nipp või nüke, mis mõjuks. On muidugi eraldi zhanr — lastenukufilm. Need, mis “Tallinnfilmis” on tehtud, ega need lastefilmid ole. Ja ma ei arva, et ka täiskasvanule peaksid need huvi pakkuma. Kui oled ikkagi raske tööpäeva ära teinud, miks peaksid siis vaatama “Papa Carlot” või “Noblesse oblige’i”, nad on ängistavad. Need filmid on ikkagi gurmaanidele, mingile kolmekümnele inimesele või sõprade ringile maailmas, keda sa tunned.
Esimesed filmid, nagu “Tuvitädi” või “Kaelkirjak”, on ikkagi lastele.
Need muidugi, ka “Serenaad” on lastele.
Paistab, et ühel hetkel tüdineb nukufilmitegija lastefilmidest ära ja tahab teha midagi täiskasvanutele?
Ei, isegi mitte seda. Mingil hetkel on vaja hakata uut filmi tegema ja siis vaatad, mis ideed on. Tegelikult me kunagi mõtlesime Jaak Arroga, et võiksime teha filmi Pöial-Liisist, kui saaksime meeletult ilusad nukud. Teeksime niisuguse hinge mineva filmi.
Kas muinasjutt on lastele või täiskasvanutele? Muidugi, lapsed loevad, täiskasvanutel pole aega lugeda. Kas Hans Christian Andersen on lastele või täiskasvanutele? Miks tundub, et lastefilm on justkui vähemat kui täiskasvanutele mõeldud, tihti lööb selline toon läbi. Lastefilm on ehk mõnes asjas lihtsam, ei ole nii rafineeritud. Lõpuks, kas Miki-Hiir on täiskasvanutele või lastele? Tegelikult küll lastele, sest ameeriklased ongi suured lapsed. Ja praegused märulimuinasjutud on klassikaline linnafolkloor — muinasjutud, mis mõeldud täiskasvanud lastele. Aga Priit Pärna “Aeg maha”, on see lastele või täiskasvanutele?
Ma arvan, et see on kõigile, ta aitab absurditaju arendada ja näitab, et asju võib vaadata teisegi nurga alt. Ütleme, et see on koguperefilm.
Miks Eestis ei ole õudusfilme? Et elu on ise õudne?
Ei ole sellepärast, et Toivo Kurmet jättis Raplas oma projekti pooleli, raha sai otsa, muidu oleks päris hulk olnud. Projekt nägi ette mitu-mitu seeriat õudusfilme. Mina tegin seal ka üht soft-õudukat, anekdoodi järgi.
Kahes nukufilmis olid sul inimsuurused nukud, mida varem Eestis polnud kasutatud. Kust sa selle peale tulid?
Ei mäletagi enam täpselt.
Inimsuurusi nukke võib näha ka Jan Švankmajeri filmides. Oma viimases filmis kasutas ta nende kõrval rohkem küll juba elavaid näitlejaid.
Tegelikult kõige huvitavama filmi saakski, kasutades näitlejana inimest, kuid muutes aega nagu animatsioonis. See pakuks põnevaid tehnilisi ja visuaalseid lahendusi, kuid näitleja ei püsi paigal, teda on raske filmida nii nagu nukku.
Mida sa tahad teha järgmiseks, kas anima- või mängufilmi?
Ma tahaksin väga teha mängu- ja nukufilmi täielikku segu, kus näiteks on üles võetud lõik Viru tänaval toimuvast ja sama sündmust näidatud nukudekoratsioonidega, et näitlejate kõrval oleksid samades kostüümides nukud. Tiheda montaazhiga saaks selle kõik omavahel segi ajada ning vaataja ei mõistakski täpselt, millal on miski. Eeliseks oleks aga, et saaks kasutada võtteid, mis mängufilmis ei ole võimalikud.
Kes on kõige mõjuvam nukk eesti nukufilmis?
Üldiselt minule ikkagi Ott kosmoses.
Me olemegi eesti filmis teinud ainult kunsti ja ei ole mõelnud kaubandusühiskonnale. Ämblikmeeste kõrval võiks müüa Pliuhkameid või Otte.
See tahaks äri- või majandusosakonda, mis teeniks lisaraha.
Missugune spordiala sobiks rezhissööriametiga kokku?
Kuna ma olen maadlust teinud ja ka Priit Pärn ning Janno Põldma on seda harrastanud, siis järelikult maadlus viib inimese rezhissööriks ja aitab seal püsida.
Kas sul on ka õpilasi? Kui vana sa oled?
Nelikümmend üks. Mul on kaks õpilast: kümneaastane tütar Kadri ja viieteistaastane tütar Anete.
Vestelnud JAAN RUUS ja SULEV TEINEMAA
http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0016.htm
Linke:
Eva Toome “Rao Heidmets võitis Grand Prix ühel maailma mainekamatest festivalidest”, Sirp 20.10.2009, http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9581:rao-heidmets-voitis-grand-prix-uehel-maailma-mainekamatest-festivalidest&catid=2:pressiteated&Itemid=5
Rao Heidmetsa animafilm võitis Norra festivalil peaauhinna, Postimees 28.10.2010, http://www.postimees.ee/44139/rao-heidmetsa-animafilm-voitis-norra-festivalil-peaauhinna/
Jaan Ruusi Ja Sulev Teinemaa intervjuu ajakirjas Teater.Muusika.Kino http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/0016.htm
Arvo Iho
13. aprillil kell 17.00 saalis
Filmiõhtu raamatukogus: külas on režissöör Arvo Iho filmiga “Karu süda”
Filmile eelnevas vestluses osalevad filmi kunstnik Silver Vahtre ja semiootik Peeter Torop. Film “Karu süda” (2001) põhineb Nikolai Baturini samanimelisel romaanil.
Filmi pikkus 120 min.
Foto: etv.err.ee
Arvo Iho (62) on filmioperaator ja -režissöör.
1976. aastal lõpetas ta Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) filmioperaatorina, 1977-78 praktiseeris Andrei Tarkovski “Stalkeri” filmigrupis ning 1990. aastal läbis antropoloogia kursuse Montana Riiklikus Ülikoolis USA-s. Aastatel 1974-91 töötas Tallinnfilmis nii mängu- kui dokumentaalfilmide operaatorina, alates 1985. aastast ka režissöör-lavastajana. Tema tuntumad filmid operaatorina on “Tuulte pesa” (1979) ja “Ideaalmaastik” (1980), lavastajana “Naerata ometi” (1985, kaasrežissöör Leida Laiuse filmis), “Halastajaõde ehk Ainult hulludele” (1991) ja “Karu süda” (2001).
1992. aastal asutas Arvo Iho Tallinna Pedagoogilise Ülikooli juurde filmi ja video õppetooli, millest hiljem arenes välja Balti Filmi- ja Meediakool, ning oli 1992-96 selle juhataja. Arvo Iho on õpetanud filmindust Sri Lankal, Soomes, Šveitsis ja USA-s ning muidugi Eestis – Viljandi Kultuuriakadeemias, Concordia Ülikoolis, Audentese Ülikoolis ning Balti Filmi- ja Meediakoolis, kus ta õpetab filmirežiid ja operaatoritööd ning juhendab tudengitöid, nende hulgas 12 magistrandi diplomifilmid. Arvo Iho on Euroopa Filmiakadeemia liige, Valgetähe ordeni kavaler, 30 rahvusvahelise preemia laureaat ning NSVL riikliku preemia laureaat.
Katkend Peeter Toropi artiklist ““Intertekstuaalne film”, Teater.Muusika.Kino, 2001, dets.
Arvo Iho film pealkirjaga “Karu süda” jääb paratamatult eesti kultuurilukku kõrvuti Nikolai Baturini romaaniga “Karu süda”. Milline nende kahe samanimelise teose vahekord ka poleks, nad on kõrvuti kultuuriruumis, nende seotus on tähistatud ja vajab kindlasti ekspertiisi. Et Baturini romaan on keeruka poeetikaga ja ka autori enda illustreeritud, siis ei ole filmi analüüsimine ekraniseeringuna kerge.
Muidugi oleks Iho “Karu süda” kurioosumina huvitav ka kontsentrilise kriitika seisukohast. Mida teab filmi veel mitte näinud lugeja sellest eesti ajalehtedes ilmunud retsensioonide põhjal. Asub ju iga retsensioon teatud kaugusel filmi olemusest ja on oma kultuurilise toime poolest aluseks filmi mentaalse teksti, tegelikule filmile eelneva arusaama ehk kujutluspildi kujunemisele tulevaste vaatajate teadvuses. Kui palju on seda filmi üldse filmina analüüsitud. Enamik vaatajaid teab, et film on röövellikult kallis, et rezissööril on palju inimlikke puudusi ja et tegemist on ebaõnnestunud projektiga. Lisaks mõned hinnangud näitlejatöödele ja operaatorile. Seega vääriks selle filmi puhul ka kriitika omaette analüüsi. Kuid selle lühikese kirjutise eesmärk ei seisne kriitika kriitikas.
Arvo Iho filmi rahvusvaheline vastuvõtt on alles algamas, kuid juba on teada, et ta on sattunud ka heade filmide loeteludesse. Seega ehk on pilk väljastpoolt pisut erinev kohalikust vaatepunktist. Võib arvata, et seost Baturini “Karu südamega” muude maade vaatajad tajuda ei saa. Karu süda on neile parimal juhul mütologeem, mis häälestab filmiloos ka sügavamaid ja arhailisemaid kihte otsima.
Ka mina püüan järgnevalt unustada selle olulise seiga, et Iho “Karu süda” on ekraniseering või vähemasti ekraniseeringuna märgistatud film. Täpsemalt püüan ma unustada, et see on Baturini romaani põhjal vändatud film. Samas ei saa ma eitada, et Iho ja tema senine looming on mulle tuttav. Ma olen rezissööri töömaterjale kasutades kirjutanud tema varasemast looduse ja Põhjamaa taustal vändatud filmist “Vaatleja”. Ma ei ole küll midagi kirjutanud, kuid olen põhjalikult lugenud tema eelmise filmi “Halastajaõde” lavastusprojekti. Selle filmi alapealkiri oli “Ainult hulludele”. Ma ei ole Arvo Ihoga kõnelnud tema viimasest filmist ja tean seega filmist lehelugeja ja filmivaatajana. Selle vana teadmise ja uue mitteteadmise proovingi ma nüüd ühendada.
Alustan avantüürsest psühholoogilisest rekonstruktsioonist. Üks mees tahab teha filmi auahnete plaanidega võtta linti korraga täispikk filmi ja kuuetunnine televersioon. Ta tellib ekraniseeritava romaani autorilt stsenaariumi, mida ise koos kaasstsenaristiga veel lihvib. Siberis algab filmimine. Järgneb rida ebaõnnestumisi, rahaallikate kuivamine, paratamatus filmida Siberi-aineline film lõpuni kodus ja paratamatus piirduda vaid lühema filmiversiooniga. Suurem osa materjalist on filmitud suurt filmi silmas pidades, nüüd tuleb see ära kasutada väikese filmi tegemiseks. Lootus jäädvustada Baturini romaani eriline maailm on kadunud. Kuid juba filmitud materjal vajab organiseerimist. Mida teha! Iho vastust sellele küsimusele aitaks selgitada teadmine, millised lõigud valminud filmist on filmitud Eestis, st filmi jaoks uues majanduslikus olukorras, ja millal tekkis filmile epigraaf “Pühendatud Põhjala põlisrahvastele”.
Ma arvan, et Arvo Iho “Karu süda” on intertekstuaalne film kõigepealt selles mõttes, et kandes ühe romaani pealkirja, on ta hoopis teise romaani ekraniseering. Või teise variandina tuleks arvesse võimalus, et kogu töö ajal on rezissööri mõtteis olnud kaks romaani korraga, neist üks juba pikemat aega. Meenutan Iho eelmise filmi alapealkirja “Ainult hulludele”. See on lause Hermann Hesse romaanist “Stepihunt”. “Halastajaõde” realiseeris Hesse romaani ühe naistegelase liini, “Karu süda” aga lähtub meestegelase liinist ja romaanis esitatud traktaadist stepihundist.
Aga alustada tuleb maailmast, milles tegevus toimub. Põhjalast, kuhu peategelane Niika helikopteril saabub. Niika tuleb taevast helikopteriga üle kõrgete mägede ja ületab piiri mäe päikesest valgustatud poole ja varjus oleva poole vahel. Tema algpositsioon esimeses teda kujutavas kaadris on seismine helikopteri ja puujumala vahel. Kaks maailma on ruumiliselt paika pandud. Hiljem ütleb luterlase laps Niika oma katoliiklasest väljavalitule, poolatar Gitjale, et tema usk on mets, ja jumal on tema arvates kõikjal. Seda liitu õnnistab ka õigeusu esindaja Jevsei Jenisseiski. Kuid ei saa kindel olla, millises aegruumis need sündmused toimuvad. Sest filmi alguse häälestavate kaadrite hulgas on ka Niika jõudmine oma sõbra juurde, tema veidras väravas seismine, taustal meeldejäävalt kipakas kiik sõbra tütre Laimaga.
Seda väravat meenutab Zarathustra: “Vaata seda väravat, kääbus! jätkasin ma: tal on kaks nägu. Kaks teed tuleb siin kokku: neid pole veel keegi käinud lõpuni.
See pikk tänav tagasi: ta vältab igaviku. Ja too pikk tänav edasi — on teine igavik. Need teed räägivad teineteise vastu; nad põrkavad ootamata teineteisega kokku: — ja siin, ses väravas, on koht, kus nad ühinevad. Värava nimi on üleval kirjutatud “Hetk”. [- – -] Sellest hetke-väravast viib pikk igavene tee t a g a s i: meie taga on igavik. [- – -] Ja kas ei ole kõik asjad nii kõvasti üksteisega seotud, et see hetk k õ i k tulevased asjad endaga ühes toob? J ä r e l i k u l t — korra veel iseendagi?” (Friedrich Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk, J. Palla. “Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus”, Tartu, 1932, lk. 165). Selle stseeni Zarathustra ja kääbuse vahel lavastas hiilgavalt samaaegse edasi-tagasi liikumisena Andrei Tarkovski oma “Solarises”. Arvo Iho kangelane ei malda samuti oodata ja alustab kohe jahiala ja töö hankimisega, kuid me ei tohiks väga kindlad olla tema ruumis liikumise ajas. Kas meie ees rulluvad sündmused on minevikumeenutus, olevik või tulevikukangastus, pole täpselt selge. See polegi tähtis. Olulisem on sündmuste tajumine liikumisena erinevates aegruumides. Üleminekuteks on uinumised—ärkamised/äratamised.
Looming
Operaatorina
“Löö vastu” (1975) (lühimängufilm)
“Karikakramäng” (1977)
“Tuulte pesa” (1979)
“Ideaalmaastik” (1980)
“Corrida” (1982)
“Arabella, mereröövli tütar” (1982)
“Lurich” (1983)
“Naerata ometi” (1985)
“Vernanda” (1988) (lühimängufilm)
“Kallis härra Q” (1998)
“Libarebased ja kooljad” (1998) (lühimängufilm)
Lavastajana
“Naerata ometi” (1985) (koos Leida Laiusega)
“Vaatleja” (1987)
“Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990)
“Karu süda” (2001)
“KaruZmari” (2007)
Linke
Peeter Torop “Visuaalse ja verbaalse kreolisuurumine Arvo Iho filmis “Karu süda””, http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/02veeb_k1.html
Peeter Torop “Intertekstuaalne film”, http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/01dets_k01.html
Nädala autor 