Hendrik Lindepuu

20. nov. 2018 at 2:50 p.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Hendrik Lindepuu (1958) tähistas 11. novembril 2018. aastal oma 60. a juubelit. Eesti tõlkija ja näitekirjanik, tegutsenud ka kergejõustikutreenerina.

Ta lõpetas 1981 Viljandi kaugõppekeskkooli.
Töötas tuletõrjes Viljandis. Aastatel 1991–1996 töötas ta Helsingi raamatukogudes, hiljem on tegutsenud vabakutselisena Laiusel. Alates aastast 1996 Kirjanike Liidu liige.
Loomingulist tegevust alustas ta 1979 värsside ja lühiproosaga. Aastatel 1988–1991 oli literaat Viljandis. Ta on kirjutanud kirjandusloolisi näidendeid luuletajatest-kirjanikest (Henrik Visnapuu, Hella Wuolijoki, Juhan Liiv) ning tõlkinud poola keelest, näiteks Sławomir Mrożeki, Stanisław Ignacy Witkiewiczi, Tadeusz Różewiczi, Bogusław Schafferi ja paljude teiste näidendeid ning muid teoseid.

Katkend Hendrik Lindepuu näidendist „Slavoween”, H. Lindepuu „Haisevad ja lõhnavad”, Laiuse 2002. lk 83-88.

3. stseen

Lava sama kui ennegi, vaid lugejateeninduse lauale on ilmunud seest tühi kõrvits – silmade ja suuga.
Eedu seisab samal kohal, kus eelmise stseeni lõpul ja vaatab üksisilmi Kristinat. Vasakult siseneb Gösta, vaatab ringi, märkab siis Eedut ja läheb talle vanainimese vaiksel sammul selja taha. Jääb vaatama Eeduga samas suunas.

GÖSTA: Mis see noorsand seal nii kangesti uurib?
EEDU: (ehmudes): Oh, vabandust, ma niisama.
GÖSTA: Pole teid siin enne näinud.
EEDU: Jah, ma olen siin esimest päeva.
GÖSTA: Aktsent on teil kah selline imelik. Kohe kuulda, et pole slaavlane.
EEDU: Ei ole jah, ma olen Eestist.
GÖSTA: Seda ma arvasingi, teie aktsent on nii eriline. Teate, ma olen Eestis isegi korra käinud. Aga see oli juba ammu, enne sõda. Hiljem pole sinna oma jalga saanud. Kommude ajal ei tahtnud minna ja nüüd olen juba liiga vana. Kas te olete midagi uurima tulnud, siin käib ju üleilma uurijaid?
EEDU: Ei, mitte küll päris, ma olen Eestist siia vahetuse korras saadetud, tutvuma raamatukogusüsteemiga ning seda just slaavi raamatukogus. On ju meilgi seda kirjandust lademetes ja otsime nüüd asjale läänelikumat lähenemist.
GÖSTA: Ahah, või sedasi. Läänelikumat lähenemist. (Kõhistab naerda.) Siis olete küll õiges kohas. Läänelikumat lähenemist, just. (Saab naerust võitu.) Vabandust, unustasin end tutvustada (Ulatab käe.) – Gösta Sjöberg.
EEDU: Eedu Noovits. Te olete siis rootslane?
GÖSTA: Jah, aga kohalik. Minu suguvõsa on elanud siin juba kolm sajandit. See on vist piisavalt pikk aeg, et end kohalikuks nimetada, või mis?
EEDU: Meil loevad mõned end kõvadeks kohalikeks juba kolme aastaga.
GÖSTA: Nojah, mis seal siis ikka – kui keel suus ja kombed korras. (Muigab.) Olen teie olukorraga enam-vähem kursis – ajalehtede kaudu muidugi.
EEDU (veidi umbusklikult): Ahah. Aga kui küsida tohib – mida te ise uurite?
GÖSTA: Asju, mida enam olemaski pole – Venemaal bolševike ajal hävitatud sakraalehitisi.
EEDU: Tõeliselt lai uurimispõld.
GÖSTA: Jah, minu elust kipub selleks nappima. Ma ei ole ju Metuusala.
Paremalt tuleb Silja, veidi kangelt, hoiab selga kinni.
SILJA: Aa, Gösta-papi, just tulid teie tellitud materjalid. Kahjuks küll mikrofilmina, aga üritame nendest teha korralikud koopiad. Kas tuleksitegi vaatama, mida just täpselt vajate.
GÖSTA: Oi, aitäh, Siljake, mu inglike. (Eedule.) Jätan teid imetlema – seda mida imetlesite. (Siljale.) Mis teiega on juhtunud?
SILJA: Ah ei midagi, venitasin vist selga natuke.
GÖSTA: Ärge tõstke raskeid raamatuid kõrgetele riiulitele. Teil on siin nüüd noori mehi (osutab Eedule), las nemad tõstavad.
SILJA: Ei, ega ma raamatuid tõstes. Jumppasin.
GÖSTA: Aga milleks te raiskate aega mingi jumppaga. Te olete naine oma ilu tipul. Nautige elu.
SILJA: Peab jumppama – et saledat joont säilitada.
GÖSTA: Jätke nüüd, olge prink ja priske kui vene kirik. See on teie õige joon. Mitte mingi kiitsakas gooti katedraal – sellised on moenäitustele, et vähem riiet läheks. Kuulake, mida ütleb teile elu näinud ja elu kogenud mees.
SILJA: Ah, mis te nüüd ajate…
Gösta ja Silja kaovad vasakule riiulite taha. Eedu heidab pilgu veel Kristinale, ohkab. Vasakult tuleb Sofia, jääb kannatamatu olekuga lugejateeninduse laua äärde seisma.
EEDU (tuleb laua juurde): Kas ma saaksin kuidagi aidata?
SOFIA: Jah, mul olid tellitud „Izvestija” ja „Pravda”, aastakäigud 1933-1937, minu nimi on Sofia Salomon.
EEDU: Oodake, ma lähen küsin, ma olen siis esimest päeva ja vaid ajutiselt. Õige töötaja pidi korraks ära käima. Üks hetk. (Läheb vasakule riiulite vahele.)
Riiulite vahelt tuleb Dyapanazy.
DYAPANAZY: Oo, keda mul on rõõm näha – Sofia.
SOFIA: Tere, Diapcio. Kas oled jälle siin ametis?
DYAPANAZY: Ei, mis sa nüüd. Olen siin nagu sinagi – uurijana.
SOFIA: Ja mida sa siis uurid – kui see saladus ei ole?
DYAPANAZY: Tegelikult on küll, aga – only for You – nõukogude kolmekümnendate aastate tegelikkust – nagu sinagi. Aga alternatiivsest vaatepunktist. Teise värvi pealt. Rohelisena. Olen Greenpeace`i palgal.
SOFIA: Ajad loba, nagu alati. Aga see on sinust armas. Mehed peavadki naisi lõbustama.
DYAPANAZY: Aga sina oled endiselt – kuidas nüüd pehmemalt öelda – kihvtine.
SOFIA: Ei, ma ei ole kihvtine, ma lihtsalt arvan, et kui miski on lõppenud, siis see on lõppenud. Ütle parem, kes oli see kurvameelne noormees?
DYAPANAZY: Ei, ma parem ei ütle, jäägu temal tundmata sinu psüühilised kuriteod, põrguvürstinna.
SOFIA: Oi, kui literatuurseks me oleme muutunud. Kas sa oled õhtul ka veel siin?
DYAPANAZY: Mis siis?
SOFIA: Mul oleks vaja täna õhtuks üks väike uurimus valmis saada. Kasutaksin seda halloweeni ja rabaksin keskööni. Ainult et – pärast on kõhe üksi koju minna. Tule saada mind. Sul pole ju nagunii midagi muud teha.
DYAPANAZY: Palu seda kurvameelset noormeest.
SOFIA: Kaabakas. Kuidas siis jääb?
DYAPANAZY: Ise ju ütlesid, kui miski on otsas…
Sofia (meelitavalt): Diapcio!
DYAPANAZY (kõheldes): Ma ei tea.
Vasakult riiulite vahelt tuleb Eedu.
EEDU: Osa lehti on viidud lugemissaali teie lauale, osa lehti on mikrofilmidena, aga üks aparaat on praegu hõivatud ja teine on rikkis. Vabandust.
DYAPANAZY (Eedule): Sofia tundis sinu vastu personaalset huvi, aga kuna ma ei tea sinu nimegi, siis…
EEDU: Minu nimi on Eedu Noovits.
SOFIA (Eedule silma vaadates): Väga meeldiv.
DYAPANAZY: Eedu on eestlane, tutvub meie raamatukogusüsteemiga. Sofia tutvub teie süsteemiga, see tähendab nõukogude tegelikkusega kolmekümnendatel.
EEDU: See süsteem on samapalju teie kui meie. Pealegi oli Eesti kolmekümnendatel veel iseseisev.
DYAPANAZY: Teame, teame, ärge võtke südamesse. Lihtsalt tahtsin öelda, et te tunnete nõukogude tegelikkust.
SOFIA: Nagu ma aru saan, on meestel omad filosoofilised teemad. Mina naisterahvana lähen tööd tegema.
Lahkub paremale riiulite vahele lavasügavusse. Mehed jäävad talle järele vaatama.
DYAPANAZY: Põrgulik asi see naiste intelligents.
EEDU: Kas selline noor ja ilus naine tõepoolest uurib nõukogude kolmekümnendaid? See on ju tülgastav.
DYAPANAZY: Võibolla just sellepärast. Rikkana hakatakse igatsugu perverssuste vastu huvi tundma.
EEDU: Kas ta on siis rikas?
DYAPANAZY: Nagu kröösus.
EEDU (uskmatult): Rikas ja uurib nõukogude kolmekümnendaid?
DYAPANAZY: Just. Need kütavad tal kirgi üles.
EEDU (kahtlevalt): Kas tõesti?
DYAPANAZY: Otse loomulikult. (Lahkub vasakule riiulite vahele.)
EEDU (vaatab Sofiale järele, omaette): Ei, pigem siis juba Brjussov. Mis sest, et kirjutas luuletuse Leninist ja astus parteisse.
Paremalt tuleb kiirel sammul Pirkka.
PIRKKA: Noh, mis te siin teete? Te pidite ju all aitama „Vene hinge” otsida?
EEDU: Jelena läks ostma linte ja lehvikuid, ta palus mul hetke siin tema eest olla.
PIRKKA: Mis linte ja lehvikuid?
EEDU: Halloweeni pärast. Et oleks õhkkond.
PIRKKA: Halloweeni? Ah, õigus jah. Misjaoks veel linte ja lehvikuid? Kõrvits ju on juba. Sellest oleks piisanud. (Ruttab edasi vasakule.) Kui Jelena tagasi tuleb, siis jätkake otsimist.
EEDU: Jah. Vabandust, ma tahtsin küsida veel üht asja.
PIRKKA: Jah?
EEDU: Kas mina võiksin kanda tšehhi kirjandust arvutisse – samamoodi kui teised vene kirjandust? Tšehhi kirjandus on ju praktiliselt vaid kataloogis?
PIRKKA: Mitte mingil juhul. Praegu on kõige tähtsam venekeelsete trükiste täieliku arvutikataloogi loomine. Meie venekeelsed trükised on palju väärtuslikumad kui muud. Ja te oskate ju vene keelt.
EEDU: jah, oskan küll.
PIRKKA: Noh, milles siis asi. Täpselt sama töö, sama arvutiprogramm. (On vasakule lavasügavusse lahkumas.)
EEDU (rohkem omaette): Enne oli kõige tähtsam „Vene hinge” leidmine.
PIRKKA: Te, eestlased, olete mõne aastaga hirmus ninatargaks muutunud. Alles käis üks Tartu ülikooli professor minu tuttava talumehe juures vagurasti maaasikaid korjamas, nüüd teab lihtne raamatukogunähvits juba minust paremini, mida siin peab tegema.
EEDU: Vabandust, ma ei…
PIRKKA: Hea küll, te võite hakata tegeleme tšehhi kirjandusega, aga ainult ühel tingimusel – kui just teie leiate Tarkonitsõni „Vene hinge”. Selge?
EEDU: Selge.
Pirkka lahkub vasakule lavasügavusse.
EEDU: Jah, kui tahad imekaunist Vassilissat, siis pead kõigepealt surematu Kaštšei tapma. Kuradi kapitalistid!
Jelena tuleb vasakult, käes kott, millest paistavad lindirullid ja muud taolist.
JELENA: Noh, kas on rahulik olnud?
EEDU: Jah, vaid paar inimest on käinud. Üks rootsi vanapapi läks Siljaga mikrofilme vaatama, teise külastajaga sain ise hakkama. Tal oli tellitud „Pravdat” ja „Izvestijat”.
JELENA: Aa, see oli vist Sofia Salomon?
EEDU (noogutab): Jah.
JELENA: Tore. Kena. Kohe peakski tulema Tuija mind välja vahetama, siis saame lõunale minna. Ma näitan teile, kus söökla on. Sealt ta tulebki.
Vasakult lavasügavusest tuleb Tuija.
JELENA (Tuijale, valjusti – tollel on kõrvaklapid peas): No nii, siin on rahulik. Lugemissaalis on vaid Kristina ja Sofia, Gösta-papi vaatab koos Siljaga mikrofilme. Me läheme siis lõunale. (Eedule.) Tulge nüüd. Jelena ja Eedu lähevad vasakule. Vaid hääli on kosta.
JELENA: (Eedule.) Kas te teadsite, et Brjussov tõlkis valimiku soome luulet ja kavatses tõlkida ka eesti luulet? Näete, kõike ei tea teiegi. (Hääl kaob.)
Tuija võtab kõrvaklapid peast, paneb pleieri lauale. Läheb siis paremale, jääb seisma sinna, kus seisis enne Eedu ja jääb vaatama samasse kohta. Ohkab.
Pimendus.

Hendrik Lindepuu Kirjastus: http://www.hlk.ee/

Tõlked

Małgorzata Semil, Elżbieta Wysińska, “Tänapäeva teatri leksikon” (tõlkija täiendustega). SE & JS, Tallinn 1996, 422 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Näidendid” (ka tõlkija järelsõna). Eesti Draamateater 1997, 288 lk
Witold Gombrowicz, “Päevaraamat” (ka tõlkija järelsõna). Sari Avatud Eesti Raamat, Vagabund, Tallinn 1998, 384 lk
Czesław Miłosz, “Vangistatud mõistus” (esseed). LR 1999, nr 18/20, 208 lk
Jerzy Pilch, “Muud mõnud” (romaan, ka tõlkija järelsõna). LR 2001, nr 36/37, 104 lk
Jerzy Grotowski, “Tekstid aastatest 1965–1969”. Eesti Teatriliit, Tallinn 2002, 264 lk
Bogusław Schaeffer, “Proovid ja teisi näidendeid” (“Proovid”, “Toost”, “Loojang”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 210 lk
Sławomir Mrożek, “Suvepäev ja teisi näidendeid” (“Suvepäev”, “Leping”, “Portree”, “Kaunis vaade”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2003, 214 lk
Stanisław Lem, “Ijon Tichy kosmoserändude päevikud; Ijon Tichy mälestused” (jutustused; teised tõlkijad Olev Jõgi ja Jaan Kaplinski). Vagabund, Tallinn 2003, 172 lk
Jerzy Pilch, “Kange ingli tiiva all”. LR 2004, nr 27/28, 136 lk
Witold Gombrowicz, “Laulatus ja teisi näidendeid” (“Iwona, Burgundia printsess”, “Laulatus”, “Operett”; ka tõlkija järelsõna). H. Lindepuu, Laiuse 2004, 208 lk
Sławomir Mrożek, “Pidu ja teisi näidendeid” (“Pidu”, “Karol”, “Serenaad”, “Rebane-filosoof”, “Rebane-aspirant”, “Lesed”). H. Lindepuu, Laiuse 2005, 156 lk
Olga Tokarczuk, “Maailma kõige inetum naisterahvas” (jutud; ka tõlkija järelsõna). LR 2005/40, 72 lk
Janusz Głowacki, “Fortinbras jõi end täis ja teisi näidendeid” (“Fortinbras jõi end täis”, “Prussakajaht”, “Antigone New Yorgis”; ka tõlkija järelsõna). Toimetanud Udo Uibo. Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 170 lk
Tadeusz Różewicz, “Valge abielu ja teisi näidendeid” (“Vana naine haub”, “Valge abielu”, “Lõks”; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu ja Jauker Grupp, Laiuse 2006, 162 lk
Leszek Kołakowski, “Miniloengud maksiprobleemidest” (esseed). Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 322 lk
Tadeusz Różewicz, “Alati fragment” (luulekogu). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2007, 104 lk
Wisława Szymborska, “Oma aja lapsed” (luulevalimik; ka tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 92 lk
Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused”. Järelsõna: Adam Zagajewski. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2008, 316 lk
Tadeusz Różewicz, “Valitud luuletused 1945–1995”. Järelsõna ja toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 320 lk
Marcin Świetlicki, “Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 140 lk; ISBN 9789985958995
Marcin Świetlicki, “Kaksteist” (romaan; tunnistati 2006. aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2009, 224 lk
Marcin Świetlicki, “Kolmteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Laiuse 2010, 240 lk
Adam Zagajewski, “Valitud luuletused”. Toimetaja ja järelsõna: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2010, 324 lk
Marcin Świetlicki, “Üksteist” (kriminaalromaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 220 lk
Czesław Miłosz, “Miłoszi ABC” (tähestikuliselt järjestatud märksõnadega mälestusteraamat). Tõlkija järelsõna. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2011, 306 lk
Olga Tokarczuk, “Algus ja teised ajad” (romaan). Tõlkija järelsõna; toimetaja: Leelo Laurits. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 203 lk
Wisława Szymborska, “Herakleitose jões: valitud luuletused”. Tõlkija järelsõna; toimetaja: Märt Väljataga. Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 232 lk
Leszek Kołakowski, “Mida küsivad meilt suured filosoofid”. Toimetaja: Märt Väljataga. Sari Avatud Eesti Raamat, Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 285 lk
Czesław Miłosz, “Sünnimaa Euroopa” (autobiograafia). Hendrik Lindepuu Kirjastus, Tartu 2012, 272 lk
Olga Tokarczuk, “Päeva maja, öö maja” (romaan). Hendrik Lindepuu Kirjastus
Czesław Miłosz, “Valitud luuletusi”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2013, 448 lk
Mariusz Szczygieł, “Gottland”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 199 lk
Leszek Kołakowski, “Revolutsioon kui ilus haigus”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2014, 379 lk
Witold Szabłowski, “Mõrtsukas aprikooside linnast”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 176 lk
Stanisław Ignacy Witkiewicz, “Hullumeelne ja nunn. 14 pöörast näidendit”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 560 lk
Tadeusz Dąbrowski, “Te Deum. Luuletusi aastaist 1998-2015”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2015, 126 lk
Marek Hłasko, “Kaunid kahekümneaastased”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 480 lk
Margo Rejmer,”Bukarest. Tolm ja veri”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 175 lk
Janusz Korczak,”Kuidas armastada last. Laps perekonnas”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 125 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed I. Proosa 1951-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2016, 319 lk
Sławomir Mrożek,”Valitud teosed II. Näidendid 1958-1974″. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 461 lk
Bronka Nowicka, “Anda kivile süüa”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 52 lk;
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed III. Näidendid 1975-2000”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2017, 479 lk
Leszek Kołakowski, “Naeruvääristatud Jeesus”. Edmund Burke`i Selts, 2017, 202 lk
Sławomir Mrożek, “Valitud teosed V. Vested”. Hendrik Lindepuu kirjastus, 2018, 264 lk

Tunnustused

1988 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Tadeusz Kantor” ja “Andrzej Wajda” eest.

1994 Eesti Teatriliidu Aleksander Kurtna nimeline tõlkepreemia

1997 Poola ITI Keskuse Stanisław Ignacy Witkiewiczi nimeline preemia poola teatrikultuuri populariseerimise eest maailmas

1997 Poola Suursaatkonna diplom poola teatrikultuuri tutvustamise eest

1997 Poola aurorikaitseorganisatsiooni ZAiKS tõlkepreemia

1998 Ajakirja “Looming” aastaauhind ajakirja Poola-numbri eest (juuni, 1997)

1998 “Teater. Muusika. Kino” aastapreemia artiklite “Krzysztof Zanussi” ja “Poola uuemast filmist” eest

2005 Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist

2009 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Zbigniew Herbert “Valitud luuletused”; Wisława Szymborska “Oma aja lapsed”

2009 Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist

2010 Kultuurkapitali kirjanduspreemia: Tadeusz Różewiczi “Valitud luuletuste” ja teiste poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest

2011 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Adam Zagajewski “Valitud luuletused”

2012 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Miłoszi ABC” ja “Teeäärne koerake”; Marcin Świetlicki “Üksteist”

2014 Kultuurkapitali tõlkepreemia – nominatsioon: Czesław Miłosz “Valitud luuletused”; Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja”

2015 Eesti Vabariigi Kultuuripreemia loominguliste saavutuste eest 2014. aastal

2015 “Loomingu” ja “Loomingu Raamatukogu” aastapreemia Bruno Schulzi “Kaneelipoodide” tõlkimise eest

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Olga Tokarczuk

6. mai 2013 at 12:33 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

9.mail kell 17.00 on Tartu Linnaraamatukogu saalis ja 10. mail kell 17.00 on Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis kohtumine poola kirjaniku Olga Tokarczukiga. Esitletakse Tokarczuki romaani „Päeva maja, öö maja“ eestikeelset tõlget. Kirjanikku intervjueerib tõlkija Hendrik Lindepuu. Katkendeid raamatust loeb ja vestlust tõlgib näitleja Marius Peterson.

tokarczuk

Kauaoodatud visiit: üks kaasaja tuntumaid ja armastatumaid Poola proosakirjanikke Olga Tokarczuk osaleb tänavusel kirjandusfestivalil Prima Vista.
Tema teoseid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tokarczuk on pälvinud peaaegu kõik Poola tähtsamad kirjanduspreemiad ning hinnatud ühtaegu nii kriitikute kui lugejate hulgas.

„Päeva maja, öö maja” kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ning selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest on siin täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima jpt. Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikeks: kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga „mütoloogiline realism”. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu „Maailma kõige inetum naisterahvas” (LR 2005) ja romaan „Algus ja teised ajad” (2012).

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu on üks teenekamaid Poola kultuuri vahendajaid Eestis. Poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest pälvis ta 2009.a. Kultuurkapitali kirjanduspreemia. Poola riiklikud autasud: Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist (2005) ja Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist (2009).

Kohtumised toimuvad Kirjandusfestivali Prima Vista raames ning nende kaaskorraldajaks on Poola Vabariigi Suursaatkond Tallinnas, Tartu Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu.

Katkend: “Algus ja teised ajad”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 115-

Genowefa aeg

Genowefa keha tardus liikumatuks nagu savipott. Ta pandi ratastooli. Nüüd oli ta jäetud teiste armule. Teda tõsteti voodisse, pesti, upitati istuma, kanti rõdule.
Genowefa keha oli üks ja Genowefa ise oli teine. Ta oli kehasse suletud, kinni pandud, vaikima sunnitud. Ta sai liigutada vaid sõrmeotsi ja nägu, aga ei osanud enam naeratada ja nutta. Kandilised ja karedad sõnad kukkusid ta suust nagu kivikesed. Sellistel sõnadel ei olnud võimu. Vahel proovis ta pahandada Adelkaga, kes oli löönud Antekit, aga tütretütar ei teinud temast väljagi. Antek peitis end vanaema seeliku sisse ja Genowefa ei saanud midagi teha, et teda varjata või kasvõi kallistada. Ta vaatas abitult, kuidas suurem ja tugevam Adelka kisub vennakest juustest, ja temas tõusis viha, mis küll kohe vaibus, sest sel polnud mingit väljapääsu.
Misia rääkis emaga palju. Ta lükkas ema tooli kööki soemüüri äärde ja muudkui lobises. Genowefa kuulas teda hajameelselt. Tütre jutt tüütas teda. Ta tundis järjest vähem huvi, kes olid ellu jäänud ja kes langenud, talle ei läinud korda missed, Misia sõbrannad Jeszkotlest, uued moodused vekkida herneid, raadiouudised, mida Misia alati kommenteeris, tütre mõttetud kõhklused ja küsimused. Genowefa eelistas keskenduda sellele, mida Misia teeb ja mis kodus sünnib. Ta nägi ju tütre kolmandat korda kasvavat kõhtu, seda, kuidas jahu pudenes põrandale, kui Misia sõtkus makaronitainast, kärbse uppumist piima, pliidile unustatud ahjuroobi punakat hõõgumist, kanu, kes püüdsid esikus saabastelt nööre pealt kiskuda. See oli konkreetne, käegakatsutav elu, mis kaugenes temast päev-päevalt. Genowefa nägi, et Misia ei saa hakkama selle suure majaga, mille nad olid talle kingituseks andnud. Nii sai ta endast välja pigistatud mõned laused ja veenis tütart, et see võtaks teenijatüdruku. Misia tõi siis Ruta majja.
Rutast oli kasvanud kaunis neiu. Teda vaadates pitsitas Genowefal südant. Ta passis hetki, kui mõlemad, Misia ja Ruta, seisid kõrvuti – siis võrdles ta neid teineteisega. Ja – kas keegi siis ei märganud? – nad olid nii sarnased. Kaks varianti ühest ja samast. Üks oli lühem ja tõmmum, teine pikem ja täidlasem. Ühel olid silmad ja juuksed kastanpruunid, teisel meekarva. Peale selle oli kõik sama. Vähemalt nii tundus Genowefale.
Ta vaatas, kuidas Ruta peseb põrandat, kuidas lõigub suurt kapsapead, kuidas sõtkub saviastjas juustu. Ja mida rohkem ta Rutat vaatas, seda kindlam oli. Vahel, kui kodus pesti pesu või koristati, ja Michał oli hõivatud, käskis Misia lastel vanaema metsa viia. Lapsed kandsid ratastooli ettevaatlikult välja, aga pärast sireli taga, kui neid majast enam ei nähtud, kihutasid mööda Maanteed, lükates enda ees ratastooli kangestunud ja majesteetliku Genowefaga. Seejärel jätsid nad ta lahtitulnud juustega ja käed abitult rippumas üksinda metsaveerde, aga ise jooksid metsasalusse seeni või marju korjama.
Ühel sellistest päevadest nägi Genowefa silmanurgast, et metsast tuleb Maanteele Tähk. Genowefa ei saanud pead liigutada, tal jäi üle vaid oodata. Tähk tuli tema juurde ja tegi uudishimulikult tiiru umber tooli. Ta kükitas Genowefa ette ja vaatas talle otsa. Nad mõõtsid teineteist pilguga. Tähk ei meenutanud enam seda tüdrukut, kes oli tulnud paljajalu mööda lund. Ta oli tüsedam ja suurem. Tema paksud juuksepalmikud oli nüüd valged.
“Sa vahetasid mu lapse ära,” ütles Genowefa.
Tähk hakkas naerma ja võttis Genowefa jõuetu käe oma sooja pihku.
“Võtsid tüdruku ära ja jätsid mulle poisi. Ruta on minu tütar.”
“Kõik noored naised on vanade naiste tütred. Aga sulle ei ole vaja enam ei tütreid ega poegi.”
“Ma olen surnud. Ma ei saa liikuda.”
Tähk võttis Genowefa abitu käe oma käte vahele ja suudles seda.
“Tõuse ja mine,” ütles Tähk.
“Ei,” sosistas Genowefa ja raputas pead. Ta taipas alles hetk hiljem, et oli suutnud pead liigutada.
Tähk puhkes naerma ja hakkas minema Alguse poole.
Pärast seda kohtumist ei tahtnud Genowefa enam rääkida. Ta vastas ainult “jah” või “ei”.Ta kuulis kord, kuidas Paveł sosistas Misiale, et halvatus ründab ka moistest. “Olgu nii,” mõtles Genowefa, “halvatus ründab minu moistest, aga nii või teisite olen kusagil veel olemas.”
Pärast hommikusööki viis Michał Genowefa maja ette. Ta lükkas ratastooli aiaäärsele muruplatsile, ise istus pingile. Ta võttis välja suitsupaberi ja mudis pikalt tubakat sõrmede vahel. Genowefa vaatas Maanteele ja silmitses siledaid sillutisekive, mis paistsid kaugelt nagu tuhandete maasse kaevatud inimeste peanupud.
“Ega sul külm ei ole?” küsis Michał.
Genowefa raputas pead.
Siis sai Michałil suits tõmmatud ja ta läks oma toimetusi tegema. Genowefa jäi oma tooli ja vaatas Papugowa aeda, liivast põlluvaheteed, mis keerutas kollaste ja roheliste laikude vahel. Pärast vaatas oma sääri, põlvi, puusi – need olid sama kauged ja samamoodi temale kuulumatud nagu liiv, põllud ja aiad. Tema keha oli haprast inimmaterjalist tehtud kujuke.
Teda pani imestama, et saab veel liigutada sõrmi, et oli veel mingi tunne kahvatute käte sõrmeotstes, mis polnud juba kuid tööd teinud. Ta käed lebasid surnud põlvedel, ja ta mudis sõrmedega seeliku volte. “Ma olen keha,” ütles ta endale. Ja Genowefa kehas kasvas nagu vähk, nagu hallitus, pilt inimeste tapmisest. Tapmine põhineb selle, et võetakse õigus liikuda, elu on ju liikumine. Tapetud keha tardub paigale. Inimene on keha. Ja inimese kõikide kogemuste algus ja lõpp on kehas.
Ühel päeval ütles Genowefa  Michałile:
“Mul on külm.”
Michał tõi talle villase rätiku ja kindad. Genowefa liigutas sõrmi, aga ei tundnud neid enam. Ta ei teadnud, kas need liiguvad või mitte. Kui ta tõstis pilgu Maanteele, siis nägi, et surnud on tulnud tagasi.  Nad liikusid mööda Maanteed Czernicast Jeszkotlesse nagu suur protsessioon, nagu Częstochowa palverännak. Aga palverännakuga käivad ikka kaasas jutumelu, kurblikud laulud, kaeblikud litaaniad, sammude krudin kruusal. Siin valitses vaikus. Neid oli tuhandeid. Nad astusid ebaühtlases rodus. Nad liikusid jäises vaikuses, kiirel sammul. Nad olid hallid, veretud.
Genowefa otsis nende hulgast Elit ja Szenbertite tütart imikuga, aga surnud liikusid liiga kiiresti, et ta oleks saanud neid korralikult silmitseda. Alles hiljem märkas ta Serafini poega, ent üksnes seetõttu, et ta möödus naisest lähedalt. Pea sees haigutas tal suur pruun auk.
“Franek,” sosistas Genowefa.
Surnu pööras pea ja astumist aeglustamata silmitses teda.
Ta sirutas naise poole käe. Tema huuled liikusid, aga Genowefa ei kuulnud ainsatki sõna.
Ta nägi neid terve päeva, õhtuni välja, ja rongkäik ei tahtnud lõppeda. Nad liikusid ka siis, kui Genowefa oli sulgenud silmad. Ta teadis, et ka Jumal vaatab neid. Ta nägi Jumala nägu – see oli must, kohutav, armiline.

Linke
Tutvustus Prima Vista kodulehel
http://www.kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vistal-saab-kohtuda-olga-tokarczukiga

Püsiviide Lisa kommentaar