Tove Jansson

17. dets. 2014 at 10:04 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

ToveJansson

Foto: Wikipedia

Tove Marika Jansson (1914-2001) – soomerootsi kirjanik, raamatuillustraator, koomiksite looja ja kunstnik. Ta oli skulptor Viktor Janssoni ning illustraator Signe Hammarsten-Janssoni tütar.

Soomerootslane Tove Jansson on rahvusvaheliselt tuntumaid Põhjamaade kirjanikke ja kunstnikke. Eelkõige teatakse teda Muumitrollide autorina ja teda peetakse üheks XX sajandi suurimaks muinasjutuvestjaks.

Katkend: Sõnumid, valik novelle, NyNorden 2014,
lk 105-111, tõlkinud Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe.

 Peaosa
/…/

Maria Mikelson oli hea võõrustaja ja harjunud vestluses tekkinud pause täitma, ta tegi seda automaatselt, ilma vähimagi pingutuseta. Tema külaline sõi väga vähe, kuulates ei pööranud ta pilku Maria näolt, pikapeale ilmus taas välja ka tema naeratus ja jäik hoiak muutus leebemaks. Nüüd polnud ta enam nii väga Elleni moodi. Maria märkas seda ja jäi vakka, tekkis kombekas pealesunnitud vaikus. Las olla vaikne, nüüd peab ta ise hakkama saama. Ma olengi liiga palju rääkinud.

Väljas oli hakanud sadama, vihm krabistas tasa vastu plekk-katust. Maria ootas. Ta nägi, kuidas Frida kössi tõmbus ja ebalevaks muutus, kohmitses toidu kallal, püüdis meeleheitlikult mingit jutuotsa leida, lõpuks see tuligi, rutakalt ja liiga valju häälega: Ma nägin teatris sinu viimast osatäitmist.

-Kas tõesti?

-Sa olid hea. Sa mängisid nii… loomutruult.

-Arvad sa nii?

-Jah.

-Väga kena kuulda, ütles Maria ja laskis taas vaikusel võimust võtta.

Frida oli näost punane, ta võttis oma veiniklaasi ja jõi ahnelt, tema käsi värises.

Ma pean meelde jätma, et selg on sirge, ehkki õlad sirutuvad üles- ja ettepoole. Ja siis see käeliigutus, nagu krae sooniks. See saab väga hea olema. Ta küsis armulikult: Kas sa käid tihti teatris?

Frida vastas: Jah. Aga enamasti siis, kui sina mängid. Taas naeratus. Tohutu ja siiras imetlus. Nõbu Frida kohe ei saanud mitte meeldida. Muidugi võis ta vahel ka närvidele käia, ja suuremas seltskonnas võinuks asi katastroofiga lõppeda, aga tema juures oli midagi väga relvitukstegevat. See miski oli enamasti tõrjutud ja peidus. Ja ilmutas end vaid siis, kui ta naeratas.

Pärast sööki tahtis ta nõusid pesta, ta käis peale, lausa anus ja kui Maria lõpuks järele andis, oli tema tänulikkus lausa piinlikkusttekitav. Nüüd, kus tal midagi teha oli, toimus nõbu Fridas totaalne muutus. Tema liigutused olid kärmed, temast õhkus rahu ja asjalikkust ja kummalisel kombel paistis ta võõrast köögist kõik vajaliku otsemaid üles leidvat.

-See on tore, et ma saan sulle abiks olla, ütles ta. Ma olen toiduvalmistamises päris osav. Ja parim, mis ma tean, on puid ahju laduda ja ühe tikuga põlema süüdata. Ma tõusen hommikuti vara. Mis sa tavaliselt jood, kohvi või teed?

Maria istus puukastil ja tõmbas suitsu. Köök oli äkitselt muutunud, sellest oli saanud sõbralik ja turvaline paik.

-Mõelda vaid, et ma saan olla maal, ütles Frida. Ja koos sinuga. Ma poleks osanud seda iial loota. See kõik on minu jaoks tõeline elamus.

Õhtul hiljem, kui Maria oli oma toas üksi, võttis ta märkmeploki ja kirjutas paar lehekülge, ta püüdis meelde tuletada iga nüanssi žestides ja hääletoonis, pilke ja pause. Ta harjutas peegli ees. Kõik oli omal kohal. Siit võis tulla midagi täiuslikku. Suud varjav käsi, pingul kael… Ta püüdis näole manada Frida naeratust. Aga seda ta ei suutnud, naeratus oli ainuomane ainult Fridale.

See oli viga, et ta lasi Fridal majapidamise oma hooleks võtta. Ta meenutas Ellenit üha vähem ja vähem, oma tummast abitusest sai ta üle argistest pisiasjadest vestlemisega, ta oli pidevas liikumises, koristas, valmistas õhtusööki, pühkis verandalt okkaid, riisus lehti, hõõrus kastruleid läikima, kandis puid tuppa. Ja iga kord, kui ta oli millegagi maha saanud ja sellest ette kandis, ilmus tema silmadesse pruun koerapilk, alandlik, aga ootusrikas – nõbu Frida ootas tunnustust. Marial polnud temast enam vähimatki kasu. Kaks päeva hiljem helistas ta Hansule ja palus tal proua Hermanson kohale saata. Ma tean, ütles Maria, et ta ei saa kohe praegu tulla. Aga mul oleks majas abi vaja. Sa võiksid ju sel nädalal väljas einestada?

-Muidugi võin, vastas Hans, kes oli vastutulelik inimene. Kuidas su nõol läheb?

-Hästi, ütles Maria, see oli hea mõte ta siia kutsuda.

Proua Hermanson tuli ja võttis köögi oma hoole alla, tuletegemise, koristamise, kõik. Ja Frida puges tagasi endale omasesse rolli. Õhtul istusid nad taas kamina ees ja Maria oli väga vaikne. Ta silmitses oma nõbu.

-Ma mõtlesin siin ühe asja peale, ütles Frida. Ega sul midagi parandada pole vaja?

-Ei, ma ei usu.

-Ma lihtsalt mõtlesin… Udu pole taandunud.

-Ei ole.

-Võib-olla ma ei peaks küsima, ütles Frida, väga vaikselt, aga kas sul praegu mõni roll ka on? Ma pean silmas, mida sa järgmisena mängima hakkad…

-Jah, vastas Maria. Ühes tükis, mis tuleb välja nüüd sügisel. Peaosa.

-Oo. See on sinu esimene tõeline roll.

-Nojah, vastas Maria ja vihastas. Kuidas seda nüüd võtta. Ta kummardus ettepoole, kohendas tuld ja küsis üle õla: Ja kuidas sina seda tead?

Frida venitas vastusega. Ta oli kohkunud. Hetke pärast ta ütles: ma olen kõik sinu kohta käivad artiklid välja lõiganud. Ja minu arvates on nad sulle liiga väikesi rolle andnud. Ja nad ei kirjuta nii, nagu nad peaksid. Ei kirjuta jah.

Maria tõusis ja läks baarilaua juurde, ta kallas endale ühe dringi ja jõi püsti seistes, pilk kinnitatud vihmast niiskele verandaaknale.

-Ütlesin ma midagi rumalat, küsis Frida vaevukuuldavalt.

-Mis mõttes? Maria tuli kamina juurde, tema hääl oli väga jäine. Äkitselt oli ta oma eksperimendist tülpinud. Kui ma suudaksin mõista, ütles ta, kui ma suudaksin mõista, miks Hans tahab seda vareselossi edasi pidada. Siin võib igavuse kätte ära surra. Kõige hullemad on just õhtud.

Frida tõmbus oma toolil kägarasse.

Väga hea, las ta usub, et kõik on tema süü. Täpselt nagu Ellen. Teises vaatuses, kus ta isegi ei mõika, et teised on tema vastu julmad…

Maria võttis pikaldaselt istet ja sirutas käed tule poole. Loomulikult, ütles ta, loomulikult saaksin ma ta nõusse suvilat maha müüma ja ostma linna lähedal midagi väiksemat ja moodsamat. Aga siis jääks vist südametunnistus mind piinama… Ta pöördus kärmelt Frida poole ja küsis:

Kas sina tunned südametunnistusepiinu?

-Jah. Vastus tuli napi hingetõmbega.

-Kas sageli?

-Ma ei tea… Võib-olla kogu aeg. Mingil määral… Käed kõhu peal sõlmes, nagu oleks tal valus. Lõug langetatud ja nägu jäigalt kõrvale pööratud.

-Aga sa oled ju nii kena ja vastutulelik inimene. Mida sa siis korda saatnud oled, et südametunnistus sind piinama peaks?

-Just nimelt sellepärast. Ta oli muutunud väga kahvatuks. Ma pole kunagi midagi korda saatnud, üldse mitte midagi, ei head ega halba.

-Miks siis. Maria ei pööranud temalt pilku.

-Võib-olla ma pole julgenud… Ma ei tea…

Tuppa astus proua Hermanson, tõmbas kardinad ette ja ütles head ööd. Nad kuulsid, kuidas ta kööki läks ja uksi sulges. Maria kallas väikesesse klaasi puhast viskit. Joo see ära, ütles ta. Võta ühe lonksuga, nagu rohtu, siis hakkab sul parem.

Frida põrnitses klaasi, sirutas käe välja ja puhkes äkitselt ägedalt nuuksudes nutma. Anna mulle andeks, ütles ta läbi nutu, see on ju kohutav… Nii piinlik… Aga sina oled lahke, ma ei mõista, kuidas sa võid minu vastu nii lahke olla…

Maria ootas, nägu liikumatu. Kui nuuksed lakkasid, ütles ta: Ja nüüd joo. Siis heidame magama, sa oled väsinud, selles on asi. Võta enne magamajäämist üks aspiriin.

Udu oli haihtunud ja nüüd oli öö tumesinine. Maria lebas ja luges oma rolli, aeglaselt ja ülima täpsusega luges ta nõbu Frida repliike ja puhus vankumatu järjekindlusega neile elu sisse. See oli hea roll, väga hea. Aga see oli raske. Alles nüüd taipas ta, et naine keda ta pidi mängima, ei onud üksnes allaheitlik ja tähtsusetu, tal oli omadus, mida harva mainitakse, nimelt loomupärane headus. See, mis oli Frida naeratuses, aga mida ta polnud iial saanud kellelegi kinkida, kramplikult vaka alla hoitud suuremeelsus.

Aga kuidas nõbu Fridal läheb? Millega ta tegeleb? Ma ei tea temast midagi…

Maria mõtted läksid uitama ja ta pani osaraamatu käest. Ühtäkki muutus majas valitsev vaikus tema jaoks rusuvaks, ebamäärast rahutust tundes tõusis ta üles ja avas trepikotta viiva ukse. Ei mingit valgusriba külalistoa ukse all. Frida magas. Või lebas ta seal ja nuttis? Maria läks lähemale ja kuulatas. Ei, ei mingeid hääli. See oli kergendus.

Tegelikult kahju, et ta oli sunnitud proua Hermansoni telefoni teel siia kutsuma. Nojah. Võiks ju lasta nõbu Fridal mõned voodilinad õmmelda. Mitte just homme. Aga varsti. Ja võib-olla jutustada talle midagi, mõne teatris juhtunud loo. Inimestele see tavaliselt meeldib.

/…/

Eesti keeles ilmunud teosed
“Muumitroll”, tlk Vladimir Beekman. Eesti Raamat 1975
“Sabatäht”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Ohtlik jaanipäev”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Hilja novembris”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Suveraamat”, tlk Tõnis Arnover. Eesti Raamat 1995
“Kujuri tütar” (autobiograafia), tlk Vladimir Beekman. Avita 2001
“Aus pettur” romaan, tlk Mari Jesmin. Eesti Raamat 2002
“Reis kerge pagasiga”, tlk Mari Jesmin. Eesti Raamat 2005
“Sõnumid”, tlk Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe. NyNorden 2014

Auhinnad
1953 – Nils Holgerssoni preemia
1966 – Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia
1992 – Selma Lagerlöfi auhind
Mitmed Rootsi Akadeemia auhinnad

Elulooraamat “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”, Tuula Karjalainen,
Varrak 2014, tlk Kadri Jaanits.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Sven Nordqvist

28. nov. 2014 at 12:42 p.l. (Nädala autor 2014)

Sven_Nordqvist

Foto: Wikipedia

Sven Nordqvist (1946 ) on rootsi lastekirjanik, joonistaja ja illustraator.

Sven Nordqvisti raamatute kõige kuulsamad tegelased on vanamees Pettson ja tema kass Findus. Samamoodi on ka väljaspool Rootsist tuntud tema illustreeritud (kuid mitte kirjutatud) raamatud, kus on tegelasteks Mamma Muu ja Vares. Vahemikus 1991 kuni 2011 oli Nordqvist Rootsi lasteraamatuteakadeemia (Svenska barnboksakademien) liige.

Olles 15 aastat vana võttis ta osa ühest Ameerika korrespondentskursusest illustreerimises. Peale kursust proovis ta mitmesse kunstikooli sisse saada, kuid see tal ei õnnestunud. Seejärel asus ta Lundi Ülikooli juures asuvas tehnikakõrgkoolis arhitektuuri õppima ja peale lõpetamist töötas ta sel alal kaks aastat (aasta arhitektina ning aasta õpetajana samas koolis).

Sven Nordqvist alustas joonistamisega ühes Halmstadi reklaamibüroos. Seejärel illustreeris ta õpperaamatuid, joonistas plakateid, õnnitlus- ning jõulukaarte. Lisaks illustreeris ta isegi neli pildiraamatut, paar romaani ning töötas oforttehnikas ja teistes graafikastiilides.

1982. aastal korraldas kirjastus Opel pildiraamatute võistluse, mille võitis Sven Nordqvist raamatuga Agaton Ömanoch alfabetet. Tema suur läbimurre tuli aga järgmise raamatuga, mille nimi oli “Pannkoogitort” (Pannkakstårtan) ning kus sai esimest korda teha tutvust Pettsoni ja Findusega.

Lisaks on Nordqvist illustreerinud kirjanikepaari Tomas ja Jujja Wieslanderi raamatuid, kus on tegelasteks Mamma Muu ja Vares ja tema illustreeritud on ka mitmed nii raadiost kui televisioonist tuntud jõuluseriaalid. Sven Nordqvisti joonistusi iseloomustavad detailirohkus ja peen huumor.

Eesti keeles on ilmunud mitmed Pettsoni ja Finduse raamatud ning ka tema illustreeritud Mamma Muu ja Varese sarja raamatuid. Mõlema sarja raamatute põhjal on tehtud ka multifilme.

Katkendid ja pildid: “Vaene Pettson”, Koolibri 2006.

/…/
“Ei, ma ei taha mängida,” ühmas Pettson ja põrnitses midagi nägemata enda ette. “Mul ei ole aega. Ma pean puid lõhkuma. Aga ma ei taha puid lõhkuda. Mul on vaja kartulimaa üles kaevata. Ma tahan terve päeva niisamuti siin istuda ja ennast haletseda.”

“Sind ei ole ju mingit põhjust haletseda, Pettson,” ütles Findus. “Sul olen ju mina. Vaata siia!”

Pettson1

Findus astus teelusikale, mis oli otsapidi alustassi all, nii et alustass lõi vankuma ja kõlksatas. Ta püüdis lüüa lusikat nii, et alustass puutuks vastu kohvitassi ja see tiliseks. See polnud sugugi kerge. Ta pidi vajutama sellise erilise vindiga, muidu tuli välja ainult tärin ja ei mingit kõlli. Ta proovis aina uuesti ja uuesti. Iga tärinaga läks Pettsoni kulm üha enam ja enam kortsu ning juba pärast viiendat tärinat ja ainult ühte kõlli tõmbus ta näost krimpsu ja röögatas: “JÄTA JÄRELE! Ma ei kannata sellist lärmi, kui mul paha tuju on. Täna tahan ma rahu ja vaikust. Istu nüüd korralikult oma toolile, joo oma kohvi ja hoia ennast vaos!”

Pettson2

/…/

Kass läks välja puukuuri ja vaatas seinal rippuvat õngeritva. Ta juurdles natuke omaette. Ta piilus ukseprao vahelt, kas Pettson istub ikka veel köögis, ja hakkas siis täiest kõrist karjuma:

“APPI! PETTSON, TULE APPI! MA JÄIN KINNI!”

Kui Findus nägi Pettsonit välja tormamas, pistis ta jala suure puuhalu alla, viskas selili, rabeles ja karjus. Taat jõudis jooksujalu kohale.

“Mis juhtus? Kas said haiget?”

“Mu jalg jäi kinni. Aita mind siit välja!” näuksus Findus.

“Mis sa sinna üldse ronisid?” küsis Pettson ja aitas kassi jälle jalule.

“Ma tahtsin õngeritva võtta, et kalale minna, ja siis kukkusid puud mulle peale. Kas saad mulle ridva alla võtta?”

“Aga sa ei jaksa seda pikka ritva ise järve juurde viia,” ütles Pettson.

“No küll ma hakkama saan, kui keegi minuga kaasa ei taha tulla,” ütles Findus suureliselt ja liipas kuurist välja. “Anna mulle ainult õng kätte, küll sa siis näed kedagi, kes läheb alla järve äärde ja tuleb tagasi vähemalt kümne püütud ahvenaga.”

Pettson ulatas talle õnge. Aga kui Findus ennast minema asutas, ritv õlal, õõtsus see üles-alla, nii et kass hakkas tuikuma ning ei saanud enam ei edasi ei tagasi. Ta nägi nii hale välja, et Pettson ei saanud naeru pidama.

“Kuuled sa, väike Findus, sa ei jõua niiviisi tuigerdades selle pika ridvaga ilmaski järveni. Pealegi on sul ju jalg haige.”

“Ma LÄHEN igal juhul kalale,” sähvas Findus vihaselt.

Nüüd lõpuks andis Pettson järele. Ta ohkas:

“No olgu, eks lähme siis pealegi.”

/…/

Pettson3

Finduse meelest oli nii põnev kala käia. Ta läks elevile ega suutnud enam kauem vakka olla.

“Mõtle, kui me saame õnge otsa nii-iii suure haugi, et see kargab sulle kallale ja haarab sind hammaste vahele, ja siis ma raban temast niiviisi kinni ja virutan ta põrandale ja …”

Findus kargles paadis ringi ja võitles kujuteldava kalaga. Pettson sai temast parasjagu kinni siis, kui kass hakkas üle paadiserve vette kukkuma.

“Paadis istutakse vaikselt,” ütles Pettson rangelt ja surus Finduse paadipõhja istuma.

/…/

Pettson4

Kohe pärast seda jäi Pettsoni õnge otsa kala. Päris suur ahven. Ja siis polnudki enam rohkemat vaja – taat oli jälle heas tujus, lobises, ja oli jälle tema ise. Nad istusid seal hea hulga aega.

Koduteel ütles Findus:

“Kui oleme lõunat söönud ja sa oled puud ära lõhkunud, siis hakkame mängima.”

“Aga ma pean ju kartulimaa üles kaevama,” sõnas Pettson.

“Njaa,” ütles Findus kahtlevalt, “aga sa kaeva ainult pool. Ja siis hakkame mängima.”

“Kas su jalg siis enam ei valuta?”

“Ei noh, ega mu jalg õigupoolest ei valutanudki,” tunnistas Findus. “Ma üksnes teesklesin kavaluse pärast, et sa minuga kalale tuleksid.”

/…/

Pettson5

Linke

Film, „Pettson ja Findus – Väike tüütus, suur sõprus“,http://www.cinamon.ee/Event/2167/?dt=22.11.2014

Film põhineb rootsi kirjaniku Sven Nordqvisti rahvusvaheliselt tuntud samanimelisel lasteraamatul, mis on tõlgitud enam kui 30sse keelde. Film räägib meile loo torisevast erakust Pettsonist ja tema sõbrast, rääkivast kassist Findusest, kes koos elavad läbi terve hulga seiklusi ja saavad teada, milleks on sulle sõpru vaja.

Filmi rezhissöör: Ali Samadi Ahadi , Tootjamaa: Saksamaa 2014

Orig.pealkiri: Petterson & Findus – Kleiner Quälgeist, Grobe Freundschaft

Dubleeritud Industrial Productions stuudios filmistuudio Estinfilm tellimusel.

Näitlejad: Tiit Sukk, Ain Jürisson, Kristi Aule, Andres Liivak, Andrus Kasesalu jt.

Tõlkija: Kerdi Oengo ; Dublaazhirezhissöör: Oleg Davidovitch

Produtsent: Mati Sepping.

Püsiviide Lisa kommentaar

Häniläne

13. nov. 2014 at 2:41 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Häniläne

Foto: Võro kirändus

Häniläne (kodanikunimega Mariina Paesalu) sündis 1953. a Võrumaal Antsla lähedal Ala-Siimani talus. 1971. a lõpetas ta Antsla Keskkooli, 1976. a Tartu Riikliku Ülikooli eesti keele ja kirjanduse alal. Aastail 1976–2012 töötas Häniläne eesti keele ja kirjanduse õpetajana – Varstus, Alatskivil, Sauel ja Lagedil. 2012. a alates on ta vabakutseline toimetaja.
Häniläne elab 1988. a alates Harjumaal Rae vallas Lagedil. Esimesed luuletused kirjutas Häniläne 1989. a, esines nendega Mariina Saaveli nime all üle-eestilisel murdeloominguvõistlusel ja sai seal esikoha. Varsti pärast seda lakkas ta kirjutamast kuni 2005. aastani. Tema varasemat luulet on avaldatud Viruskundras ja Eesti Kirikus Mariina Saaveli nime all.
2005. a alates on Häniläne luulet loonud pidevalt ning avaldanud seda Võro-Seto tähtraamatus ja Loomingus Häniläse nime all.
2008. a võitis Häniläne tsükliga „Istõ inemine suurtii veeren” Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse, 2009. a pälvis ta tsükliga „Tõsõ mu maailman” ajakirja Looming aastaauhinna.
2010. a ilmus Häniläse esikkogu „Ma pühäpääväpõllõ mõsi”, millega Häniläne oli Betti Alveri debüüdiauhinna nominent. (Häniläse esikkogu kohta on 2011. a Vikerkaares nr 6 ilmunud Mart Velskri arvustus „Võrukeelne pöördumine”.) Selles kogus on luuletused aastaist 1989 ja 2005–2009.
2014. a sügisel ilmus Häniläselt luulekogu „Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist”, mis sisaldab luuletusi aastaist 2010–2014.

Vanadus inemise ilusa paprõ är palut´

Inemine aastakümnid ilusid paprid tegi:

arõngu- ja tüükavvu,

iseloomustuisi ja tõõstamiisi,

päävä-, nädäli- nink aastaplaanõ,

avalduisi ja arruandmiisi,

selletüisi ja protokollõ.

 

Tähtsid paprid täüs saiõ lavva ja suhvli,

raamaduriiuli nink rõivakapi.

Paprid jakku põrmandulõ ja lae ala,

sainu viirde nink sängü pääle.

 

Ülembä inemist tähtside papridõ iist kõvastõ kitse,

tedä tõisilõ näüdüsses nõsti,

tälle avvukirju anni

ja mõnikõrd mõnõ sendigi massi.

 

Viimäte vanadus inemise väräjäst

ülembänä uhkõna sisse sõit´.

Es timä hooli paprist ilusist,

tiä tõsõ säädüse tarrõ tõi.

 

Vanadus vanan leeväahun

aastakümnide ilusa paprõ tuhas palut´.

Perrä timä jätt´ õnnõ kirja kulõtunu,

miä inemisele oll´ kunagi

sinitside silmiga sõbõr saatunu.

 

 

 Inemine sõbra löüdse

 

Inemine raamatidõ ilmast hindäle sõbrakõist otsõ.

Timä ümbre kuulsusõ kaasi pääl naari

ja helkävid hambid näüdässi.

Oll´ pall´u pilte puulpall´ist preilnadõst,

esändist edevist nink võimsist vällämaa loomõst.

 

Löüdü teossid esämaa ärandjist,

mõrdsukist ja mererüüvliist,

rikkusõhimust ja ihu igätsüisist,

torrõ tarõ ehitämisest nink pitsballõ kõrraldamisõst.

 

Mitmõn raamatun selletäti,

määndse mättä ala um rahapada matõt,

kuis eluredeli pulkõ piten korgõlõ karada,

kuis saa-aastatsõna näiukõnõ vällä nätä.

 

Küküt´ inemine kirevide teossidõ kesken.

Nimä vahtsõ tälle silmä sisse,

tükse timä karmanilõ,

püvvi hinnäst pitsitä tiä kohvrilõ.

 

Läts inemine pakku riiulidõ takka,

sääl puhas´ veidükene pudsudõ seen.

Timä kõrval pelgämiisi köödsät´

üts raamat kulõtunuisi kaasiga.

 

Tuu raamat kõnõl´ inemise henge ilust,

tüüst tähtsäst ja tarvilidsõst,

armust avarast nink avitavast.

 

Inemine riiulide takast pudsudõ seest

kulõtunuisi kaasiga sõbra üles korjas´

ja rõõmsidõ sammõga kodu poolõ rutas´.

 

 

Lagunu koolimaja kotsil vaakva varõsõ

 

Vana koolimaja kõrval häitsese kurõkatla,

tuul nõst tolmu ja asku taiva poolõ,

kavvõn kasusõ pümme piksepilve,

kuulmeistri astus hainast tiirata piten.

 

Tuul puhk koolimaja klaasita aknist sisse,

uiss um vallalõ ja vildakulõ vaonu,

katusõ kotsil vaakva varõsõ,

üle sammõldanu trepi sisaligu ruumasõ.

 

Kuulmeistri istus tiiraa viirde

suurõ saarõpuu kannu pääle.

Timä käe nigu palvõn kokku pand

ja lagunut koolimaia kaes ütsisilmi.

 

Üle kuulmeistri, üle vana maja

varõsõ vuhisõsõ ja nõsõsõ piksepilve.

Rassõ ilma kesken hilläkeiste hiilasõ

kurõkatlidõ kurbligu silmä.

 

 

Kolm kohitut tarõkassi

 

Suurõ kivimaja kolmanda kõrra aknõlaudu pääl

pääväst päivä tuiutasõ kolm kohitut tarõkassi.

Üts näist üdsimust um, tõnõ savikarva,

kolmas hahkjanõ mustõ juttõga.

 

Näil kortinidõ kividsõ saina umma vahjõl

ja ütstõsõga niä kokku ei saa

nink ütstõsõ olõman olõmisõstki niä midägi ei tiiä,

ei tunnõ nimä eläjid tõisigi.

 

Kassõl kinän kausin um süük rammunõ

ja niä inemise muudu kemmergun käävä,

näid sakõstõ vannin mõstas

nink näide tervüs tõpratohtril üle kaia lastas.

 

Õdagu inemise tüüst tulõva

ja ummi kassõ ku latsi pehmekeiste üsätäse,

näidega nall´akid mänge mängvä

nink nimä sängü hindä hõlma magama võtva.

 

Hummugu, ku inemise kotust är läävä,

nuu ütsildäse kassi aknõlavva pääle kedsivä.

Aknõ takan vahtrõpuu tuulõ käen hällüs

ja kassõ suigutsin ajudõn üts mälestüs heränes.

 

Näile miilde tulõ,

kuis niä minevädsen kassielun puid piten korgõlõ rubisi,

suurõ haina seen hiiri ja tsirgupoigõ püvvi,

lämmä päävä paistusõn õndsalõ piisli

nink imäkassõ peräst tulitsõlõ kakli.

 

 

Haina hall´ast takan ikkõn

 

Pääväst päivä hummukust õdaguni ilmotsatulõ

muru rääbitsemise massina egäl puul põpatasõ.

Näide iist hirmsan hirmun juuskva mutika,

pagõsõ hiitüden eläjä ja pessi seest tsirgukõsõ.

 

Hain hall´as ei kohegi minnä saa.

Timä purus lõigatas joba latsõiän.

Ei lasta täl kassu nink tuulõ käen hilläkeiste hällü,

ei ilma uma rohilidsusõga rõõmusta.

 

Inemise haina halvas põlgva,

timä kärmäle juurõni är kraapva,

tiä asõmõl kivve ja liiva kuumastõ armastasõ

nink tsimmendpotin kasuvid lille imetlese.

 

Ummõtõ haingi Jumalalt ilmalõ annõt um,

ei timä ilutaimist armõtumb ja jäledümb olõ.

Ma haina hall´ast avvusta ja hindämiisi hõlalõ,

kuis muru rääpmise massina kõik tükes lagunõsõ

ja kavvõndalõ vana ravva kuuri rändäse.

 

Sõs egälpuul vahtsõlõ häitsemä nakkasõ

võiuninni ja tiilehe, valgõ ristik- nink upinhaina.

Aianukõn jälleki nätä saa nõgõssid ja ämmälehti,

piitrelille, oras- nink vesihaina,

takjid, ohtjid ja püdselehti.

 

 

Velletapminõ

 

Vasta üüd kallõ kivimaja iin

tapp´ inemine ummi kaitsmada velli.

Moodulidsõ massinaga timä maha lõigas´ lehtkuusõ

nink surma saat´ suurõ vahtrõpuu.

 

Velle olli korgõ, kinä ja õgva,

nimä tunni tuuli nink tähti, päivä ja pilvi,

nimä Jumalalõ inemisest ligembäl olli.

 

Es suta inemine inämb puiõ suurust nätä,

näide kõrval väikene ja matal olla.

Võimsa velle timä mõtõl´ vainlaisis kurjõs,

näide ihu nink henge armõtulõ tekk´ purus.

 

Prõlla inemine hindäle jälleki tukõv ja tähtsä paistus,

aga puiõst lakõ platsi pääl

kõllõ kivimaja kurvastõ köödsätäs.

 

 

Hää miis um Taivaesä kingitüs

 

Mu vaarimä katsatõistkümneaastatsõlt mehele läts

ja mehe kuulmisõni niimuudu elli,

et timäle ilmangi sanditsid sõnnu es ütle

nink sängün kõrdagi mehe poolõ sälgä es pöörä.

 

Vaarimä mullõgi hoolõga opas´,

et tõistpuult piat hoitma ja avvustama,

tedä lahkõlõ tiinmä nink murõn trüüstmä,

timäle rõõmsalõ latsi sünnütämä.

 

Puul aastasata um mu vaarimä mulla all maganu

ja ma olõ uma mehega hõpõhähäpääväni ütsimeeli elänü,

tälle truvv ollu nink tedä avvustanu

ja sanditsid sõnnu ei olõ mi vahjõlõ sadanu.

 

Ku mi mõnikõrd mehega katõkõistõ

helle valgusõga pedästigun palukid korja

nink mõtsajärvi man õnnõligult hulgu,

sõs mullõ vahtsõst miilde halgahtus,

kuis vaarimä tiidjänä kõnõl´:

„Hää miis um Taivaesä kingitüs.”

 

 

Ma kõnni pikä redeli pulkõ piten

 

Ma kõnni pikä redeli pulkõ piten

ammu maha palanu tarõ lastukatussõ pääl.

Ma istu verevä korstna viirde,

miä kolmõkümne aasta iist kokku sattõ

ja mille manu mõtsamaasika kasvi.

 

Ma kidsu tarõ iin kaalõ ja kapstid,

piite nink põrk´nid, kürvitsid ja kartuld –

näid, miä kõrd kasuma pand´ mu vanaimä kõhnakõnõ,

kiä kavvõl sügüsel ikävaigu astõ

nink kellest kruudulinõ kleit perrä jäi.

 

Ma lähä mõtsa jämme kõo kõrvalõ,

saisa palugavarsi kesken ja kae,

kuis kõost mahla suurtõ savikaussi tsilgus.

Tuu kõoga külmäl küündläkuul ahju küteti

nink savist kauss külänaasõlõ kingiti.

 

Kõik um tullu, ollu ja lännü,

ummõtõgi kõik alalõ jäänü:

maha palanu tarõ igäväste hengäs

ja mu vanaimä kõhnakõnõ tege tarõ iin pindrid,

jämme kõiv õks viil palugavarsi kesken kasus

nink timäst mahla savikaussi tsilgus.

 

Luulekogud

Ma pühäpääväpõllõ mõsi, Võro Instituut 2010

Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist, M. Paesalu 2014

Luuletusi: Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist, M. Paesalu 2014.

 

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Patrick Modiano

4. nov. 2014 at 12:38 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Patrick Modiano (1945) – prantsuse kirjanik.

Ta pälvis 2014. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 1978 sai ta Goncourti auhinna romaani “Hämarate Poodide tänav” eest. 2012 pälvis ta Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna. 1996. aastal ilmus temalt Tatjana Hallapi tõlkes ka “Hämarate poodide tänav”, ning ka “Unistuse kaugeimast otsast”.

 

Agence Magnum Photos

Foto: Agence Magnum

Katkend: Silmapiir, Eesti Raamat 2012, tlk Jana Porila, lk 73-78.

Bagherian tegi autoukse lahti, et välja minna, kuid Margaret hoidis teda tagasi, käsi varruka peal. Hallis seemisnahast kabuuris revolver oli vaid detail, “eputamine”, nagu ütlesid Boyavali kunagised sõbrad. Mõnikord kandis Boyaval kaasas mitme teraga nuga, ning üks tema meelisnaljadest enne pokkeripartii alustamist Jaama kohvikus oli panna vasak käsi lapiti lauale, sõrmed harali. Ning lüüa nuga aina kiiremini sõrmede vahele. Kui ta ennast ei kriimustanud, pidi iga kaardimängukaaslane talle viiskümmend franki andma. Kui ta ennast vigastas, piirdus ta valge taskurätiku keeramisega käe ümber ja partii algas nagu tavaliselt. Ühel õhtul, kui Boyaval Pâquier`promenaadil kõnetas Margareti, kes suundus kasiino kino poole, ütles naine jämedamalt kui tavaliselt, et mees ta rahule jätaks. Boyaval oli noa välja võtnud, tera läks klõpsatusega sirgu ja mees vajutas noaotsaga kergelt talle rindade vahele. Margaret kartis tol õhtul tõeliselt ja pingutas, et mitte millimeetritki paigast nihkuda. Boyaval vaatas talle oma veidra naeratusega otse silma.

“Karta on rumal,” ütles Bagherian. “Mina ei karda kunagi midagi.”

Ta tõmbas Margareti autost välja. Ta võttis naisel käsivarrest. Teine mees seisis nende vastas värava ees. Bagherian kõndis aeglaselt ja pigistas Margareti käsivart. Naine tundis end tema seltsis julgemini. Julguse andmiseks kordas Margaret endale lauset: “Ta ei ole eile sündinud.” Ei, hoolimata viisakast käitumisest ja prantsuse keelest, olid tema käsivart suruval mehel kindlasti ohtlikud tegevusalad. Ta oli märganud kontoris käijate vägagi iseäralikke nägusid ja kummalisi isikuid, kes meest ümbritsesid, kui Margaret koos lastega ühel hilisel pärastlõunal Rhône`i hotelli vestibüüli tuli.

“Härra, te otsite midagi?” päris Bagherian.

Boyaval oli vastu väravat nõjatunud ja ristas käsivarred. Ta vaatas neid mõlemat tardunud naeratusega.

“Te takistate möödumist,” sõnas Bagherian oma leebe häälega.

Margaret hoidus tahapoole. Boyaval ei liigutanud, käed ristis, ning vaikis edasi.

“Lubate?” ütles Bagherian veelgi vaiksema häälega, nagu ei tahaks kedagi üles äratada.

Ta proovis Boyavali õlast tõugates paremale nihutada, kuid too ei liikunud.

“Noh, siis tuleb mul teile haiget teha.”

Ta tõukas nii kõvasti, et Boyaval paiskus ettepoole ja kukkus kogu pikkuses kõnnitee servale. Margaret märkas, et suunurgast jookseb verd ja pidas aru, kas mees pole teadvust kaotanud. Bagherian oli lähemale astunud ja kummardus:

“Praegusel kellaajal leiate avatud apteegi Rumine`i avenüült, härra.”

Siis avas ta värava ja lasi Margareti läbi. Ta oli jälle naise käsivarre võtnud. Liftis ei esitanud ta ühtegi küsimust, nagu ei oleks midagi juhtunud, ning pealegi pole sel mingit tähtsust.

Hiljem istus Margaret mehe kõrval diivanil. Ta oleks tahtnud selgitada, öelda, et see tüüp jälitab teda pidevalt juba mõnda aega. Kuid mees oli pingevaba, naeratav, oleks võinud arvata, et seljataga oli meeldisv õhtupoolik sõprade seltsis ja äsjast intsidenti ei toimunudki. Annecys oli Margaret alguses kaks korda politseijaoskonda läinud, et otsida kaitset ja võib-olla kaebust esitada. Teda ei võetud tõsiselt. Esimene kord ütles politseinik: “Preili, te olete nii ilus… Arusaadav, et teil austajad on,” ning teine kord oldi temaga palju vähem armastusväärne ning vaadati kahtlustavalt. See ei huvitanud kedagi.

“Mul on väga kahju,” kogeles ta lõpuks.

“Kahju mispärast?”

Bagherian kallas alkoholi kahte klaasi. Ta nihkus lähemale ja sosistas kõrva sisse: “Vene kombel.” Seekord oli Margaret otsustanud klaasi ühe sõõmuga ära juua. Kui mees ei näidanud üles mingit uudishimu Boyavali maja ees viibimise suhtes, siis kahtlemata sellepärast, et tema elus on ähvardavamaid asju ja vahejuhtum tundub talle tähtsusetu. Sellepärast ta ei imestanudki millegi üle ja näitas üles külma verd, isegi muretust. Tal oli õigus, ja Margaret armastas teda selle eest. Mees oli elutoa lambi kustutanud ja naine tundis tema kätt, mis nööpis lahti pluusi samas kohas, kuhu too teine oli kunagi ammu noatera vajutanud. Aga nüüd oli teistmoodi. Margaret võis lasta ennast hõljuma. Jah, mehega koos paistis kõik äkki nii lihtne.

Kella nelja paiku hommikul lahkus Margaret korraks Bagheriani magamistoast, et koristada riided, mis olid jäänud segamini diivanile ja elutoa vaibale. See oli internaadiaastatest jäänud komme, ning samuti harjumus mitte kunagi olla magamistoas ja ruumis, mis oleksid tõeliselt tema omad olnud. Alati läbisõidul ning valvel. Iga kord pidid riided olema kokkupandult tema kõrval, et saaks vähimagi ohu korral lahkuda.

Elutoa aken oli poikvel ning ta kuulis vihma heli. Ta toetas lauba vastu klaasi. All oli Boyaval ikka kohal. Margaret nägi teda hästi valguses, mis tuli esikust, kus seinalambid ööseks põlema jäeti. Ta nägi välja nagu tunnimees, kes kangekaelselt kasutut vahti peab. Ta suitsetas. Verejäljed näo alaosas. Ta isegi ei otsinud katusealusest vihma eest varju. Ta seisis väga jäigalt, peaaegu valveseisangus. Aeg-ajalt hingas ta sisse mahvi sigaretist. Läbiligunenud mantel liibus kehale. Margaret mõtles, kas see must kuju varjab terve elu tema eest silmapiiri. Ta pidi endast ammutama kannatlikkuse varusid, kuid ta oli seda lapsepõlvest saadik kogu aeg teinud. Miks? Ja kui kaua?

 

Sevigné hotelli toas veetis ta unetuid öid, nagu seda sageli Annecys juhtus. Ta oli alati kartnud unerohtu võtta, kartnud mitte kunagi enam ärgata.

Ükskord Annecys ei suutnud ta kella kolme paiku öösel enam unetult tuppa jääda. Siis läks ta välja, kõndis mööda inimtühja Vaugelas`tänavat. Ainuke valgus tuli Jaama kohvikust, mis oli terve öö lahti.

Iga unetuse puhul läks ta sinna tagasi. Kliendid olid alati ühed ja samad. Üks asi hämmastas teda – neid inimesi polnud päeva ajal tänaval näha. Ah ei, siiski. Rosy töötas Royali tänava parfümeeriakaupluses, Margaret Le Coz jälgis teda klaasi tagant ja tal oli mulje, nagu ei oleks see heledapäine, naeratav ja väga hoolitsetud neiu sama isik kui öösel. Ning ta oli mitu korda hilisel pärastlõunal näinud doktor Hervieud. Oli see tõesti sama mees? Päevasel ajal ei näinud ei Rosy ega doktor Hervieu teda ära tundvat, ehkki öösel kohvikus nad teda kõnetasid. Kuid teisi ei kohanud ta päeval kunagi, nagu hajuksid nad päikesetõusul – Olaf Barrou, Guy Grene, ja see, keda Õrnaks Irmaks kutsuti… Seal, Jaama kohvikus, märkas ta esimest korda Boyavali. Alguses ei kartnud ta halba. Mees oli tema vastu mingil moel meeldiv. Boyaval tuli tal kätt suruma ja sõnas paar lahket sõna enne pokkerimängu alustamist. Siis mõistis ta aegamööda, kui närviline mees on. Ühel öösel tegi Boyaval ettepaneku, et viib Margareti üheks päevaks La Clusaz`sse. Nad suusataksid kahekesi. Margaret keeldus. Ta ei olnud kunagi suuski alla pannud. Kuid Boyaval muutus ründavaks:

“Miks? Kas te kardate mind?”

Margaret oli väga üllatunud ega teadnud, mida vastata. Õnneks tirisid teised mehe pokkerit mängima. Ta sai teada, et kunagi paar aastat tagasi oleks see tüüp peaaegu saanud Prantsusmaa suusakoondisse, kuid temaga juhtus küllalt tõsine õnnetus. Ta oli olnud suusainstruktor La Clusaz`s ja Megéve`is. Ning nüüd oli tal mingi ebamäärane töö turismiametis. Nii et võib-olla solvus ta, kui Margaret suusatamise suhtes vähest indu üles näitas ning teatava nipsakusega ettepanekust keeldus. Kuid paari ööga hakkas tema suhtumine naisesse võtma hirmuäratavaid jooni.

Margaret oli teda kohanud mitu korda pärastlõuna hakul, Posti tänava raamatupoodi tööle minnes. Boyaval tõkestas tal tee, nagu tajudes, et ta ei taha mehega rääkida. Margaret püüdis rahulikuks ja viisakaks jääda. Ent igale ettepandud kokkusaamisele leidis ta ettekäände keeldumiseks, ning mees käitus jällegi agressiivselt. Ühel õhtul oli ta nõustunud Boyavaliga kinno minema. Ta arvas, et võib-olla pole mees pärast nii pealekäiv. Tol õhtul olid nad kasiinosaalis peaaegu ainsad vaatajad. Ta mäletas seda nii hästi, et kui ta Pariisis, siin Sevigné hotelli toas selle peale mõtles, seostusid film ja selle mustad ja hallid toonid tema jaoks alati Annecyga, Jaama kohvikuga, Boyavaliga. Ta ootas, et mees paneb pimedas talle käe ümber õlgade või võtab käest kinni, ja ta oleks vastumeelsusest hoolimata sellega soostunud. Vahetevahel kahtles ta endas nii tugevalt, et oli valmis endast andma kõik, kui teised teda ainult omaks võtaksid ja vaenulikult kohtlemast lakkaksid. Jah, ta tundis ennast sageli ebamugavas olukorras nagu inimesed, kes peavad pidevalt väljapressijale järele andma, lootes natukenegi hingetõmbeaega.

Ent kogu kinoseansi jooksul ei teinud Boyaval ühtegi liigutust, mida Margaret oli nii kartnud. Mees istus väga jäigalt oma toolil. Margaret pani tähele, et mees kummardus ettepoole, nagu oleks ekraanist lummatud, just sel hetkel, kui neiu astub noore dirigendi tuppa ja tapab ta revolvrilaskudega. Margaret tajus väga teravat ebamugavustunnet. Ta kujutas äkitselt ette, kuidas Boyaval astub tema tuppa Président-Favre`i tänaval,   revolver käes.

Kinost väljudes pakkus mees, et saadab ta koju. Mees oli vaikse häälega ja uje, mida Margaret varem ei olnud näinud. Nad kõndisid kõrvuti ja mees ei teinud ühtegi lähenemiskatset. Boyaval tahtis uuesti teda ühel pärastlõunal suusatunniks La Clusaz`sse viia. Ta ei julgenud keelduda kartusest, et mees jälle halvatujuliseks muutub. Nad olid jõudnud Pâquier`promenaadist mööda, villa Schmidti kohale.

“Kas teil peigmees on?”

Margaret ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta vastas ei. Nii oli mõistlikum. Talle meenus stseen filmist, kus neiu armukadeduse tõttu revolvrist tulistab.

Sellest hetkest peale ja niikaua, kuni nad maja ette jõudsid, muutus mees üha palavikulisemaks, kuid vaikis endiselt.

Loomingut
Hämarate poodide tänav, Kupar 1996

Unistuse kaugeimast otsast, Atlantise Kirjastus 1998

Silmapiir, Eesti Raamat 2012

Linke
Marek Tamm: Parick Modiano on suur stiilimeister, Kultuur.ee, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ffd42b0b-9f42-4de2-856c-ceae6c13d42d

Heli Allik Patrick Modiano hindamatu saladus, Sirp 17.10.2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/patrick-modiano-hindamatu-saladus/

Püsiviide Lisa kommentaar

Kadri Hinrikus

21. okt. 2014 at 2:11 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

28. oktoobril kell 13.00 toimub raamatukogu saalis RAAMATUHALDJATE PÄEV
Külas on lastekirjanik Kadri Hinrikus, raamatu “Et head haldjad sind hoiaksid” autor.

Kadri Hinrikus on sündinud 22. juunil 1970. aastal. Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise erialal. Teletööd alustas ta uudistetoimetajana ja täna on ta Eesti Rahvusringhäälingu põhisaates Aktuaalne Kaamera uudisteankur. Kadri Hinrikus on juhtinud ka muid telesaateid (Tähelaev, Eesti Teater 100) ning teeb regulaarset kaastööd keskkonnasaatele Osoon. Aastast 2014 Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta on avaldanud kaks (auto)biograafilist raamatut “Miia ja Friida” (2008) ja “Kui emad olid väikesed” (2009) ning metsaelust pajatava “Põmmu, Podsu ja teised sõbrad” (2010), “Konnade mäss” 2014. Kadri Hinrikuse raamat “Et head haldjad sind hoiaksid” (2012) on realistlik lasteraamat, millel pole memuaristlikku tausta.

Foto: Stanislav Moškov

Foto: Stanislav Moškov

Katkend: “Et head haldjad sind hoiaksid”, Tammerraamat 2012, lk 73-77.

Kassipoeg

Jõuluvaheajani oli jäänud vaid üks päev, homme pidi õpetaja Laura Leevike tunnistused kätte andma. Tuule ja Uku väga ei muretsenud – terve viimase veerandi olid nad kõikides ainetes ainult häid hindeid noppinud. Ukut oli õpetaja Laura Leevike mitmel korral lugemistunnis teistele eeskujuks toonud. Natuke kurvaks tegi kaksikuid hoopis see, et kõikidel klassikaaslastel oli koolivaheajaks nii palju põnevaid plaane. Neil ei olnud.

“Jürgen sõidab ülehomme Egiptusesse,” õhkas Tuule, kui venna kõrval jälle kodu poole astus.

Uku mühatas, Tuule loetles edasi.

“Kärt läheb Soome, Caroliina ja Piia lendavad koos emaga Pariisi. Lennukiga!”

“Muidugi lennukiga. Ega nad partidega lenda.”

“Ma tahaks ka lennukiga lennata! Mõtle, kui põnev!”

Uku vaikis. Tema tähelepanu oli köitnud üks kott, mis nende ees läks. Õigemini läksid nende ees kolm suurt poissi, kellest ühel tolknes näpu otsas riidest komps. Ja see komps piiksus. Ja justkui rabeles.

“Veame kihla, et selle kompsu sees on keegi,” sositas Uku.

“Kes? Kus?” ei saanud Tuule kohe aru. Tema viibis mõtetega juba lennuki pardal.

“Koti sees. Uurime järele.”

Üks poistest vaatas selja taha ja Uku tõmbas õe maja nurga varju. Ettevaatlikult piilus Uku välja – poisid kadusid üksteise järel kõrge plangu taha hoovi.

“Lähme piilume.”

“Mis sul arus on?” protesteeris Tuule.

“Tss!”

Nad olid jõudnud plangu juurde. Värav oli irvakil.

Tuule tahtis veel midagi öelda, kuid vend vajutas sõrme suule.

Oli mitmeid keerukaid olukordi, eeskätt koduses majapidamises, mida Tuule vennast taiplikumalt ja osavamalt lahendas. Ent paljudel puhkudel tunnistas tüdruk, et Uku käitus temast targemini. Praegust hetke ei osanud Tuule ei ühte- ega teistpidi hinnata.

Kaksikud kuulatasid. Plangu tagant kostis hääli, kuid mida salapärast seal toimetati, polnud aru saada. Uku paotas tsipake väravat. Mõlemad olid valmis esimese ohu korral plehku pistma, sest suurte poiste viha alla ei soovinud kumbki sattuda.

Ikka ei paistnud hoovist õieti midagi – poisid jäid oma saladusliku kompsuga puukuuri varju. Kaksikud hiilisid paokil värava vahelt võõrasse hoovi ja pressisid end kuuri seina vastu. Nüüd võis kuulda poiste juttu.

“Niisugune igerik!”

“Minu Bella-Donna teeks sihukesest ühe minutiga kotleti.”

“Ah-sa, kus on küüned!”

Poiste häältele lisaks kostis kellegi haledat viiksumist.

Uku ja Tuule küünitasid hiirvaiselt kuuri varjust välja piiluma. Pilt, mida nad nägid, kohutas kaksikud esimese hooga seina taha tagasi. Nutuklomp tõusis Tuulel kurku. Uku küünitas uuesti vaatama.

Suured poisid seisid ringis, üks neist hoidis turjast kinni pisikesel musta-valgekirju kassipojal, kes käppadega õhus asjatult rapsis. Poiss viskas looma kaaslasele. Õhulennul tõi kass kuuldavale õnnetu kräunatuse.

Tuule sasis Ukul jopest.

“Me peame midagi tegema,” sositas ta.

“Tss! Need on needsamad poisid!”

“Kes needsamad?”

“Need, kes mu apelsini lödiks loopisid.”

Tuule nuuksatas. Mida said nad kahekesi kolme suure poisi vastu! Mõlemad piilusid uuesti.

Üks poistest oli leidnud terava oksarao ja torkis sellega kassipoega. Kass vingerdas.

Uku peas trummeldasid läbisegi kümned mõtted. Kas joosta abi järele? Kuhu? See võtaks aega! Hakata lihtsalt appi karjuma? Kes neid kuuleks, tänav oli inimtühi. Oh, miks ei olnud ta juba suur tugev mees, kes sellistele närustele kiusajatele koha kätte näitaks!

Nendest mõtetest polnud mingit abi. Uku püsis endiselt kaheksa-aastase jõnglasena, kes oma õe kõrval vihast ja külmast haavalehena värises.

Kassipiinaja võttis taskust tikutopsi. See õudne vaatemäng tõotas veel õudsamaks minna. Poiss tõmbas tiku põlema ja pistis kassile nina alla. Loom rabeles, nagu tahaks omaenda nahast välja pugeda. Tikk kustus. Poiss võttis teise tiku.

“Pane ära!”

Uku röögatus ehmatas teda ennastki. Õde-venda olid üheaegselt kuuri varjust välja hüpanud. Poiste näod venisid pikaks. Kuid mitte kauaks. Kui kolmik enda ees algklassi kaht hirmunut mudilast nägi, pakkus see neile vaid lõbu.

“Vaata aga vaata, meile tuleb külalisi!” naeris üks.

“Pane kass maha!”

“Kas sa muud ei oskagi öelda, kui ainult: pane kass maha, pane kass maha! Igavaks läheb, kas tead.”

Üks suurtest väänas Ukul käe selja taha.

“Teate, mulle vägisi tundub, et siin on veel üks tegelane, kes keretäit lunib.”

Poisid hirnusid naerda.

Tuule ei teadnud isegi täpselt, mida ta teeb, aga korraga oli tal maas vedelenud aiateivas käes ning kogu jõust virutas ta sellega Uku vangistajale vastu õlga.

“Aiii!” kõlas raevunud karjatus.

Haardest vabanenud Uku virutas vaenlasele kõhtu. Löök oli mõjuv, poiss kukkus lumme. Tuule äsas teibaga juba teiste poiste suunas. Kass kräunus ja küünistas, veel üks poiss räntsatas hange, sest Ukul oli õnnestunud talle jalg taha panna. Kuid sõjaõnn on heitlik. Kaksikute raevukas rünnak oli tabanud suuri liiga ootamatult, nüüd nad kogusid end. Kiiruga lukustati kassipoeg jalust ära puukuuri ja Uku sai niisuguse hoobi ribidesse, et tuld lõi silmist välja. Juba oli ka Tuule suurepärane võitlusrelv omanikku vahetanud ning tüdruk löödi jalust.

“Jookseme!” ägas Uku õele.

Kukkudes ja komistades põgenesid nad ummisjalu tänavale. Kaksikute suureks õnneks kiirustas nendega ühes suunas kaks meesterahvast. Kui suured poisid plaanisidki õde-venda esialgu taga ajada, siis nüüd jäid nad aiaväravale seisma.

Kaksikud julgesid peatuda alles kodutänaval. Surmväsinult istusid nad lumehange. Uku kohendas prille.

“Me päästame kassi nende käest ära!”

Vend paistis nii otsusekindel.

“Jah, aga kuidas?”

“Ma pean mõtlema.”

Tuule pigistas silmad kinni. Tema jaksas mõelda vaid pisikesele musta-valgekirju kassile.

“Et head haldjad teda hoiaksid!” palus tüdruk endamisi.

 

Loomingut

Konnade mäss, Tammerraamat 2014

Et head haldjad sind hoiaksid, Tammerraamat 2012

Kui emad olid väikesed, Eesti Ekspressi Kirjastus 2009

Miia ja Friida, Eesti Ekspressi Kirjastus 2008

Põmmu, Podsu ja teised sõbrad, Eesti Ajalehed 2010

 

Linke

Kadri Hinrikus: vajan aega iseenda jaoks, Naised 2.12.2010, http://ajakirinaised.ee/uudised/2C27

Kadri Hinrikus: Hirmud, Õpetajate leht 1.02.2013, http://opleht.ee/2925-kadri-hinrikus-hirmud/

Püsiviide Lisa kommentaar

Ene-Reet Soovik

15. okt. 2014 at 10:30 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

Ene-Reet Soovik (1968) – eesti kirjandusteadlane ja tõlkija. Ta on tõlkinud eesti keelde rohkesti filosoofilist kirjandust.

soovik

Tõlkenäide: John Updike “Gertrud ja Claudius”, Tänapäev 2002, lk 145-150.

Kuningas oli raevunud. “Ma käsin, et ta Taanimaale tagasi tuleks!” teatas Claudius Gertrudile. “Tema ülbe enesepagendus mõnitab meie õukonda ning õõnestab meie verisulis valitsemisaega. Just selleks ta ära ongi. Ehkki oleme nimetanud ta troonile lähimaks, kusjuures see, et me ise sellel istume, on osalt olnud tingitud tema pikaajalisest eemalviibimisest Taanimaalt ja selle surusid mulle peale mu kolleegid råd`ist ning kinnitas ting, mis kiiruga Viborgist kokku tuli – kõigele sellele vaatamata mossitab ta mujal ja kui suvatsebki välja ilmuda, tundub olevat vaat et hullumeelsuseni peru. Ta saabus oma isa matustele sellise hilinemisega ning lahkus nii varmalt, niipea kui suurtsugu luud olid mulda sängitatud, et tema sõbral Horatiol – on alles tubli mees, ma palusin tal jääda, kauaks ta vaid soovib, ning anda kroonile nõu oma heaksarvamist mööda – Horatiol polnud isegi võimalust teda tervitada! Ta parimat sõpra eirati ning lihtrahvas ei saanud nii pagevast ilmutusest mingit muljet kujundada. Hamlet mängib vaimu, kuulujuttudest kokkukedratud olendit, minu kiuste, sest inimesed on teda alati soosinud ning tema puudumine Helsingørist närvutab meie valitsuse usaldatavust!”

Gertrud polnud veel harjunud kuulma, et ta armuke niimoodi kõneleb, nii pikalt, sellise pidulikkusega. Isegi omaette olles rääkis ta nüüd nii, nagu ümbritseksid neid teised, õukondlased ja saadikud, valitsemise inimmööbel. Oli möödunud kaks nädalat sellest, kui Gertrudi abikaasa rohtaias surma leidis, kellegi juuresolekuta, pattusid kahetsemata, otsekui mõni nimetu kerjus, kes kuskil Läänemere rannal endale elatuspiskut oli hankinud, või mõni väike hingeta metsamaade saakloom, kellest teravad küünised olid kinni haaranud. Juba oli Fengon Gertrudi silmis muutunud kogukamaks, majesteetlikumaks. Kroonimisel oli ta enda nimetanud Claudiuseks ja Corambis, kes oma isanda kannul ladina keele keiserlikku väärikusse liikus, oli endale võtnud Poloniuse nime. “Ma ei usu, et ta sulle või Taanile halba püüab teha,” alustas Gertrud, südikuseta oma poega kaitstes.

“Taani ja mina, mu kallis, oleme nüüdsest sünonüümid.”

“Loomulikult – minu arvates on see imetore! Aga mis puutub väikesesse Hamletisse, siis on aset leidnud nii palju äkilisi muutusi ja ta jumaldas tõepoolest oma isa, ehkki nad polnud kuigi sarnased ei vaimuteravuse ega hariduse osas. Poiss vajab aega ning ta tunneb end Wittenbergis mugavalt, tal on seal seltsilised ja tema professorid…”

“Professorid, kes on mässuliste õpetuste prohvetid – kuulutavad humanismi, liigkasuvõtmist, turuväärtusi, seda, et monarhia on midagi vähemat kui puhas Jumala and – poiss on kolmekümnene, on aeg, et ta koju tegeliku elu juurde tuleks. Kas sa tõepoolest,” jätkas ta süüdistaval hirmuvalitsejasoonel, mis Gertrudile nukralt meenutas tema eelkäijat troonil, “arvad, et ta ongi Wittenbergis? Meil pole aimugi, et kas on või ei ole. “Wittenberg” on lihtsalt tema sõna “mujal” asemel – mujal kui Helsingøris!”

Gertrud plahvatas välja: “Ta ei väldi sind. Ta väldib mind.”

“Sind, omaenda ema? Miks?”

“Ta vihkab mind, sest et ma ta isale surma soovisin.”

Kuninga silmad lõid pilkuma. “Kas soovisid?”

Gertrudi hääl muutus tihkeks; nende kahe nädala jooksul oli pisaratetava end tema silmis taaskehtestanud ning nüüd tundis ta, et need jälle soojalt kogunevad. “Minu kurvastus polnud piisavalt suur, et talle meele järele olla. Ma ei tahtnud ise surra – nii-öelda tema isa leegitsevale tuleriidale viskuda, ehkki matusetuleriitu muidugi enam ei ole, see oli barbaarne, need vaesed uimastatud orjatüdrukud… Ja ma pidin paratamatult mõtlema sellele, et nüüd pole võimalustki, et Hamlet, minu abikaasa Hamlet, meist teada saab. Ma tundsin selle ees jubedust, kuigi teesklesin, et ei tunne, ma ei tahtnud sulle muret valmistada. Ma tundsin kergendust. Ma vihkan end seda tunnistades. Isegi surnuna suudab Hamlet mind kuidagi panna end süüdi tundma selles, et ma polnud nii hea ja nii avalikkusele suunatud kui tema.”

“Jah, tõepoolest. Mina elasin sellega kogu elu – sina üksnes abiellusid sellesse.”

“Ja ka väikesel Hamletil on see olemas, seesama anne. Panna mind tundma end räpasena ja häbistatuna ja väärituna. Mul on üks ülestunnistus. Ei, see on liiga kohutav, et seda välja öelda.” Ta ootas, et teda keelitataks, ja jätkas siis keelitamata: “Hästi, ma ütles sulle: ma olen rõõmus, et mu laps Helsingøris ei ole. Ta mossitaks. Ta püüaks panna mind end tundma pealiskaudse ja rumala ja pahana.”

“Aga kuidas ta teaks … üldse midagi?”

Küll on meeste moodi, mõtles Gertrud. Nad tahavad, et sina nende heaks kõike teeksid, aga siis on liiga pepsid, et asja välja öelda. Claudius tahab lihtsalt, et kõik läheks libedalt, nüüd kus ta kuningas on, minevik oleks kinni pitseeritud, ajalugu. Aga ajalugu ei ole niimoodi surnud; see elab meis edasi, see tõi meid siia. “Lapsed lihtsalt teavad,” lausus ta. “Alguses oleme meie kõik, mis neil uurida on; neist saavad asjatundjad. Ta tunnetab kõike; ma olen talle kohutava pettumuse valmistanud. Ta tahtis, et ma sureksin, oleksin lese täiuslik kivikuju, mis valvaks tema heaks igavesti ta isa pühamut, sest sellesse on pitseeritud ka tema lapsepõlv. Isa jumaldamine on tema jaoks omamoodi enesejumaldamine. Nad olid ühest tõust – selle maailma jaoks liiga head. Sel ööl, kui me abiellusime, Hamlet isegi ei vaadanud minu poole, kui ma alasti olin. Ta oli liiga purjus. Sina, ole sa õnnistatud, vaatasid.”

Claudiuse hundihambad näitasid tema habeme tumedas villakus naeratust, valgesähvatust, mis sarnanes ta valge juukselaiguga. “Ükski mees poleks saanud vaatamata jätta, armsam. Sa olid, oled igati ülev.”

“Ma olen paks hellitatud neljakümnekaheksa-aastane, aga see, et sa mind ülevaks nimetad, tundub kuidagi õige. Nagu mingi mäng. Hamlet – suur Hamlet – ei osanud mängida.”

“Ta mängis üksnes selleks, et võita.”

Gertrud surus alla tähelepaneku, et ka Claudius näitas oma vastses majesteetlikkuses üles kalduvust võita. Ent olles veetnud oma elu kuningate seltskonnas, teadis Gertrud, et kuningale tähendab kaotamine enamasti elu kaotamist. Kõrge seisusega kaasnes äkiline langemine.

“Tegelikult ta mulle meeldib,” ütles Claudius. “Noor Hamlet. Ma arvan, et ma saan talle anda midagi, mida ta oma isalt iialgi ei saanud – nii tema kui ka mina oleme tolle nürimeelse muljuja – tolle Kolli-tapja – kaasohvrid. Me oleme sinu pojaga sarnased. Tema vaimupeenus, mida sa mainisid, sarnaneb üsnagi minu omaga. Meil mõlemal on olemas varjukülg ja tung rännata, saada välja siit uduselt tagamaalt, kus lambad näevad välja nagu kaljunukid ja kaljunukid nagu lambad. Ta tahab rohkem, rohkem teada saada.”

“Minu meelest ütlesid sa, et tegelikult ei käigi ta Wittenbergis.”

“Ta käib kusagil ja õpib midagi, mis tekitab temas rahulolematust. Ma ütlen, ma tunnen talle kaasa. Me oleme mõlemad Taani väikluse ohvrid – viikingite verejanu, mis on topitud kristluse väliskesta, mida siin kaugel põhjas pole keegi kunagi mõistnud Harald Sinihambast saadik; tema jaoks oli see lihtsalt üks viis Saksa sissetungi vältimiseks. Kristlus muutub pakaselistel maadel süngeks; see on Vahemere-äärne kultus, viinamarjareligioon. Tõesti, ma olen kindel, et suudan printsi end armastama panna. Nimetasin ta oma järeltulijaks omaenda aje sunnil.”

“Ta võib pahaks panna, et jääb printsiks sellal, kui sina oled ta isa trooni endale võtnud.”

“Kuidas ta saaks seda pahaks panna? Ta ei olnud siingi, ta ei näidanud üles huvi valitsemiskunsti õppimise vastu – selle kõige vastu, mis valitsusi ähvardab ja ülal hoiab. Mõned sosistavad,” ütles Claudius Gertrudile tasasemal häälel ning vaigistaval ilmel, “et ta on hull.”

Gertrud judises. “Ta on terve mõistusega ja terane,” sõnas ta, “ent siiski ei suuda ma tema puudumise üle kurvastust tunda. Tunnen ette, et kui ta koju tuleb, toob ta õnnetuse kaasa.”

“Aga ta peab tulema, muidu moodustub teisel pool Helsingøri müüre mässajate kildkond, ja olemas on ka kava, kuidas ta koju tuua: abiellu minuga.”

Gertrudi esmaajeks oli tema sõnu rõõmuga tervitada; ent nüüdsed lõhenenud ajad varjutasid süngelt nende tähendust ning nagu väikesed kaalupommid tõmbasid need ta südant allapoole. “Minu abikaasa, sinu vend, on vaid kaks nädalat surnud.”

“Veel kaks, ja sellest saab kuu – piisavalt pikk aeg meiesarnase laagerdunud liha jaoks. Gertrud, ära salga mulle mu pika ja ohtliku kiindumuse loomulikku tulemust. Meie praegune olukord, kus me oleme Helsingøri kuninglikes eluruumides piinlikult laiali puistatud, on liiga kummaline; me peame vargsi kohtuma, otsekui peaks sinu mehe vaim sinu vooruse kohal armukadedalt vahti. Meie liit rahustaks maha igasuguse näägutava kõmu ja annaks Helsingørile tugeva vundamendi – isanda ja emanda.” Ning tugevdaks minu haaret trooni üle, jättis Claudius ütlemata.

“Ma kahtlen, kas see Hamleti maha rahustab,” ütles kuninganna. Selle nime püsiv kahesus – isa, poeg; kuningas, prints – tõi talle klimbi kurku, otsekui oleks see allaneelamiseks liiga suur.

“Vean kihla vastupidises,” kostis Claudius, oma otsustes järsk ja äkiline, nagu kuningad peavad olema. “See toob ta ema tagasi kõrgeimasse seisusesse ning annab talle isa asemel onu. Meie abielu näide tugevdab ja muudab püsivamaks kurameerimist Opheliaga, mida ihaldate nii sina kui Polonius – sina oma poja tervise ning mõistuse huvides, tema, et tütrele kõrget seisust saavutada. Ma ei tunne vanamehe suhtes selle soosingujätkamise pärast vimma; ta toetas ka meie endi kosjalugu hästi.”

See, kuidas ta hoolimatult nende “kosjaloost” kõneles, puudutas Gertrudis tundlikku piirkonda. Ehkki ta oli olnud piisavalt vapper ja jultunud, andes end armukese valdusse, ikka veel kuningaga abielus olles, võis ta südametunnistus siis tema käitumise julmast tavapäratusest kergesti üle vaadata kui mõne tema abielulise igavuse transipäevi mööda saatnud romansi elluviimisest, ent kuninga surmast saadik oli tema pagemisretk omandanud elusad valuvermed: Gertrud tundis, et tema langemine oli kuidagi põhjustanud seda, et rästik rohtaias magavat sarvekandjat nõelas. Samal ajal oli kaduma läinud Sandro ja ta mõtiskles selle üle, kas sel on mingi põhjus, mida tema ei tea. Küsitlemise peale kostis Claudius, et talve saabudes oli poissi haaranud koduigatsus ja nii oli ta sel lasknud lõunasse minna, lahke lisatasu kaasas. Oli kummaline, et see sündis nii äkitselt, ilma Gertrudi teadmata. Oma vanas kestas oli Claudius temaga rääkinud inimese hooletu vabadusega, kel pole midagi peita; nüüd oli temas teatavat formaalsust, tiinet ettevaatust. Jah, oleks hea kokku pakkida ja ära peita kogu lugu – järveäärne jahimaja, nende petutöösse kaasatud väike sõjasalk, ärev rahuldustunne ühtaegu kahele mehele kuulumisest, selle paganlik häbitus – kuningliku abielu laitmatu, purunematu lepingu taha. Punastades, otsekui ehiks teda jälle kord neitsilikkuse pärg, andis Gertrud oma nõusoleku.

Claudius plaksutas käsi: poliitiline ja tulus kaup oli koos. Kuupäev pandi paika. Käskjalad – Wittenbergi, Laertese juurde Pariisi, sõbralike riikide pealinnadesse – saadeti rutuga teele. Ehkki ees seisis nõnda vaoshoitud pidustus, leinarüüsse mähitud abielu, tundus Gertrudile, et ahtamaks muutuvad novembripäevad lähevad erksamaks. Seda, mida me kunagi ebatäiuslikult tegime, igatseme me teisel korral täiuseni viia.

 

Tõlkeid

Karl Popper “Avatud ühiskond ja selle vaenlased”, Eesti Keele Sihtasutus 2010

Umberto Eco “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades”, Varrak 2009

Ian McEwan “Laupäev”, Tänapäev 2006

Marcel Danesi ja Paul Perron “Kultuuride analüüs”, Valgus 2005

Margaret Atwood “Moondatute laulud”, Eesti Keele Sihtasutus 2003

John Updike “Gertrud ja Claudius”, Tänapäev 2002

Christopher Isherwood “Hüvasti, Berliin!”, Huma 2001

Kate Atkinson “Inimkroket”, Kupar 1999

Erwin Panofsky “Gooti arhitektuur ja skolastika: uurimus kunsti, filosoofia ja religiooni analoogiast keskajal”, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2013

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Mihkel Zilmer

25. sept. 2014 at 1:54 p.l. (Nädala autor 2014) ()

Mihkel Zilmer (1948) – meditsiinibiokeemik, arstiteadlane.

26. septembril kell 18.00 IV korruse saalis meditsiinidoktor Mihkel Zilmeri loeng “Elu globaalsel infoprügimäel”.

mihkel_zilmer

Foto: Andres Tennus

 

Katkend: Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Anne Lill “Normaalse söömise kursuste käsiraamat”, Teejuht ja abimees eluks nüüdisaja globaalsel infoprügimäel, AVITA 2012, lk 28-32.

/Üha kasvav infohulk internetis, paberil ja mis tahes keeles pole suurendanud inimeste haritust nii elutähtsas asjas nagu söömine. Hoopis vastupidi. Info asendumine üha enam infolaadsega on andnud tulemuseks selle, et üha enam ähmastuvad põhitõed, õige asendub väljamõeldistega ja ajuloputus toimub agressiivsete müügisõnumitega. Nii süvenebki inimeste pidev tõmblemine ühest äärmusest teise. Puudujäägid ja liialdused söömises põhjustavad varem või hiljem tervisehäireid. Kuidas käituda, mida teha? Lahendus on lihtne! Tuleks omandada kõikidele inimestele hädavajalikud normaalse söömise elulised põhitõed.

See raamat aitab seda teha! Raamatu autoritele on tähtis põhimõte, et kõigil inimestel on õigus saada selget, neutraalset ja süsteemset söömisalast informatsiooni kõige täpsemal ja uuemal teaduspõhisel tasemel./

Mis ülesandeid täidavad inimkehas lipiidid?

Üheks ülesandeks on energiamaterjali (“kütuse”) roll. Ööpäevasest energiavajadusest kaetakse toidulipiididega 25…30 % inimkeha energiavajadustest. Keharasvade koostises olevad rasvhapped on rakkude jaoks kõige kontsentreeritum energeetiline kütus, energiavaru (1 grammi lipiidide täielikul lõhustumisel aeroobsetes tingimustes saab inimkeha 9,3 kcal energiat). Lipiididepoodes (triglütseriinide varud) on oluline, et varud paikneksid kompaktselt, tihedalt ja lahustumatus veekeskkonnas. Rasvkoe varude puhul peab rõhutama sedagi, et normaalselt sööva isiku korral piisab nendest varudest väga pikaajaliseks kehaliseks tööks, sest kilo rasva annab aeroobsel lõhustumisel rasvhapete kaudu meile ligi 9000 kcal energiat. Eraldi tuleb rõhutada nn pruuni rasvkoe (mitokondriterikkad rakud) funktsioone, kus toimub rasvhapete aktiivne lõhustumine ja soojuse intensiivne eraldumine. See koetüüp on oluline vastsündinute/imikute organismi soojusregulatsioonis. Vastsündinutel pole termoregulatsioon veel täielikult välja kujunennud. Soojusproduktsiooni pruunis rasvkoes reguleerivad sümpaatiline närvisüsteem ning hormoonid adrenaliin ja noradrenaliin. Pruun rasvkude paikneb imiku teatud kehapiirkondades (kuklas, abaluude piirkonnas, rinnaku taga, nahaaluses koes, lihaste vahel jne). Kui imiku keha üldine soojusregulatsioon on välja arenenud, siis kaob ka pruun rasvkude.

Toidulipiidid annavad inimorganismile igapäevaseks elutegevuseks vajalikke rasvhappeid, sh kahte nn asendamatut rasvhapet (linoolhape ja alfa-linoleenhape). Toidulipiidid kui lahustid aitavad organismil kätte saada rasvlahustuvaid vitamiine. Lipiidid koonduvad siseorganite ümber ja moodustavad mehhaaniliste põrutuste eest kaitsva, amortiseeriva kihi. Selline kaitsekiht ümbritseb näiteks neerusid ja paikneb ka retrobulbaarruumis, st silmamuna taga. Ka pikaajalisel nälgimisel kaotab mehhaanilist ülesannet omav rasvkude suhteliselt vähe lipiide. Inimkeha lipiididel on ka ehitajaroll. Selle klassikaliseks näiteks on ka nahaalune rasvkude, mis kindlustab kehavormide kujunemist ja tagab ka termoisolatsiooni (kaitseb keha mahajahtumise eest). Ehitajarolli näiteks on biomembraanide fosfolipiidne kaksikkiht. Olulised sapiväljutajad toidurasvad, mis stimuleerivad sapi väljutamist peensoolde, kus sapp emulgaatorina lipiidide seedimises osaleb. Kui tarbitakse väga lipiididevaest toitu, on sapi eritumine loid ja sapp peetub sapiteedes (soodustab sapisoolade ladestumist sapipõies ja sapikivide teket). Kehalipiidide funktsiooniks on ka osalemine organismi veebalansi hoidmises metaboolse vee tootmise kaudu. Inimkehas tekib metaboolset vett 0,3…0,4 liitrit ööpäevas. Kilo lipiide annab lõhustudes ligikaudu 1,1 kg vett. Lipiidid võimaldavad ka efektiivset elektrilist isolatsiooni. Inimkehas on nii müeliiniga kui ka müeliinita närvikiude. Esimesed on kaetud lipiidse müeliintupega, mida võime piltlikult võrrelda isoleeritud kaabliga. Mööda isoleeritud närvikiude liigub erutuslaine aga efektiivsemalt. Lipiidide rasvhapped ob asendamatud eelühendid mitmete bioaktiivsete regulaatormolekulide (prostaglandiinid, leukotrieenid, tromboksanid jt) sünteesis. Nimetatud regulaatormolekulid on aga üliolulised põletikuvastases, silelihaste kontraktiilsuse, vererõhu, mao sekretsiooni, immuunsüsteemi efektiivsuse jm regulatsioonis.

Nagu nägime, on lipiidid inimkeha normaalses   ainevahetuses (loe: terviseks) väga vajalikud, selleks annavad iga päev oma panuse ka toiduga õiges koguses ja vahekorras saadud toidulipiidid (seega õiges hulgas ja vahekorras saadud küllastatud ja küllastamata rasvhapped, oomega-6 ja oomega-3 PUFA-d) ning lipiididesarnased ühendid, nagu näiteks kolesterool ja D-vitamiin. Kui aga vastavate teadmiste puudumisel tarbitakse toidulipiide pidevalt valesti, sugenevad tasapisi probleemid. Süüdi pole nagu ikka lipiidid, vaid sööja ise pole olnud normaalne sööja! Eks jälle – normaalne söömine, normaalne ka muu!

Pole häid ega halbu toidulipiide, on vaid pidev vildakas söömine

Ajaloolises plaanis on huvitav, et perekonna Homo esimesed liigid sõid päris rohkesti loomseid lipiide (liha, üdi, rasv). Ka evolutsioonilise lähimineviku jääaegadest üleelamise tegi neandertaallastel võimalikuks energiarikka loomse rasva tarbimine. Ajast, mil eestlaste toidulauale ilmus püsivamalt liha, eelistati valdavalt rasvast sealiha ja seda kindlates põhjustel: pekk oli suhtekiselt odav ja kättesaadav, ta andis ohtralt kaloreid ja see oli vajalik, sest tolleaegse toidu kalorsus ei vastanud tavaliseks tööks vajalikule energiakulule. Nüüdisajal peaks toidulipiidide trbimises aga domineerima külmpressmeetodil saadud taimsede õlid ja muud oomega-3 PUFA-de-rikkad toiduained ning neile järgnema mõõdukas koguses korralik või jt loomsed rasvad. Toonitaksime aga seda, et lipiidirohkema toidu tervislikkuse hindamiseks tuleb peale PUFE-de jälgida ka fosfolipiidide, rasvlahustuvate vitamiinide, antioksüdantsete pigmentide, steroolide jt komponentide sisaldust. Vaid üks näide: korralik või on väga hea allikas nii A- ja D-vitamiini kui ka mitmete antioksüdantsete (sh nägemise tagamiseks väga vajalike) pigmentide seisukohalt. On hea, et on kujunenud õlivaimustus, aga inimesed ei tea sageli toiduõlide kasutamise elementaarseid põhitõdesid. Siinkohal kümme põhisoovitust toiduõlide kasutamiseks: 1) toiduõli tuleb hoida õhukindlas taaras, jahedas (umbes +10 kraadi), valguse eest kaitstud kohas; 2) rafineeritud ja desodoreeritud õlid säilivad naturaalsetega võrreldes tunduvalt kauem ning on ka vastupidavamad valguse, temperatuuri ja hapniku mõjutustele; 3) praadimiseks tuleb õli võtta minimaalselt; 4) praadimisjärgselt tasub pann õlijääkidest puhastada, sest õhuke õlikiht rääsub kiiresti ning selles moodustuvad keemiliselt üliaktiivsed vabad radikaalid; 5)õli ei ole soovitav kuumutada praadimisel üle 180 kraadi; 6) kord juba kuumutatud õli teist korda praadimiseks kasutada ei tohi; 7) salatiõlid ei sobi praadimiseks; 8) võimaluse korral tasub eelistada tervikliku teflonkattega nõusid, sest siis kulub rasvainet vähem ning on välditud ka kõrbemise oht; 9) mingil põhjusel juba rääsunud õli kasutamisest, millel on kibe mõre või hapu kõrvalmaitse, on vaja kohe loobuda; 10) rafineeritud õlid on kõrge kalorsusega toiduained, mis peale lipiidide teisi toitaineid ei sisalda.

Nüüdisaegne toit on suhteliselt vaene oomega-3 rasvhapete poolest. Nende parimad allikad on eeskätt rasvased merekalad, seda enam, et neis on lisaks oomega-3 PUFA-dele märkimisväärselt teisi toitaineid, sh kõrgväärtuslikke valke. Samas on Läänemeres vabalt elutsevates suuremates röövtoidulistes kalades talletunud ka mingi kogus mitmesuguseid rasvlahustuvaid keskkonnamürke ja neid ei soovitata sageli toiduks tarbida. Milles oleks väljapääs? Üks võimalus oleks kasutada toiduks meres kasvatatud kalu, mille sööt on kvaliteetne ja kontrollitud. Propagandistid soovitavad PUFA-sid väga palju kasutada, küll enne ja pärast sööki. See pole õige! PUFA-de (ka oomega-3 rasvhapete) pidevad megadoosid kiirendavad teatud tingimustes ateroskleroosiprotsesse ning võivad põhjustada DNA oksükahjustusi. Lisaks tekib liiga suuret PUFA-de koguste puhul rohkesti nende peroksüdatsiooni produkte, mille kõrvaldamisel peab organism raiskama väästuslikku antioksüdantset kaitsepotensiaali. Kõik see koos DNA kahjustustega on aga tervisele halb. Eeltoodust ei tohi välja lugeda, et pikaahelalised oomega rasvhapped on kahjulikud. Normaalses koguses ja õiges vahekorras (oomega-6 PUFA ja oomega-3 PUFA parim suhe on 2/1) kujuneb organismis füsioloogiliselt parim oomega-3 ja oomega-6 suhe, mis on soodne vererõhu alandamiseks, vere viskoossuse vähendamiseks, vere lipiidisisalduse muutmiseks soodsas suunas, vererakkude (trombotsüütide) kleepumise takistamiseks, immuunsuse tugevdamiseks, ateroskleroosiga ja rematoidartriidiga kaasnevate põletike pärssimiseks jne.

Kui palju peab siis igapäevane toit andma lipiide? Ammu on selge, et need peaksid katma 25…30% vajatavast päevasest energiast. Nii süües toetate ja aitate ideaaselt reguleerida oma ainevahetust nii energeetiliset kui ka lipiidide teiste tervise seisukohalt ülioluliste bioülesannete täitmiseks, st te saavutate parima immuunsuse, tugevama kaitse põletike vastu, parima biomembraanide seisundi, närvikoe plastilisuse ja talitluse, trombide vältimisvõimaluse, optimaalse seedenäärmete töö jm. Seega: pidev toidulipiidide liiga vähene või nende liiga rohke söömine tekitab terviseprobleeme. Ja veel. Mõned kodanikud lähevad hoogu ülikiiret kaalulangust tagavate dieetidega. See on mitmeti ohtlik. Olgu siinkohal esitatud vaid üks aspekt. Rasvkude on suhteliselt aeglasema füsioloogilise aktiivsusega, mistõttu selles võivad talletuda hüdrofoobsed, mittemetaboliseeruvad ksenobiootikumid ehk kehavõõrad ained, mis kiire ränga dieedi puhul vabanevad liiga järsku ja liiga suures koguses. Loomulikult pole kasulik ka teine äärmus, st toidulipiidide liigne tarvitamine (muu seas, see kehtib ka taimsete õlide kohta, vt eespool) iga päev. Toidulipiidide pideval suurel ületarbimisel on oma osa rasvumises, millel on omakorda seos teada-tuntud tõvedega, nagu südame- ja veresoonkonna haigused, suhkurtõbi, ateroskleroos, jämesoole-, rinna- ja eesnäärmevähk. Kiirtoitudega liialdamise põhjuseks on see, et paljud ühendid, mis annavad toidule maitse, lõhna ning pehmuse, kuuluvad lipiidide hulka. Just lipiidide toitelina ja lõhnaline atraktiivsus on kiirtoitude (kartulikrõpsud, hot-dog`id, friikartulid) populaarsuse põhjus. Lisaks tekitavad lipiidid kiiresti täis kõhu tunde, mis on samuti oluline kiirtoitlustamises. Lihatoitude aromaatsus on seotud lenduvate toidulipiididega. Toidurasva eemaldamisega muutub meie toit oluliselt vaesemaks ka lõhnaainete seisukohalt. Sageli on toiduainetetööstus sunnitud lipiidide eemaldamisest tingitud kahjud kompenseerima. Tüüpnäiteks on piimrasvade koorimisest tulenevad probleemid. Piimrasva eemaldamisega (mõttetu tegevus!) kaotab piim enamiku aroomiainetest ja põhiosa A- ja D-vitamiinist. Seetõttu peab piima hiljem täiendavalt vitaminiseerima!

Kui võtta kokku üldpõhimõtted toidulipiidide tarbimise kohta, siis parim vahekord inimese ainevahetuse jaoks oleks: 5% küllastatud toidulipiide, 10…15% monoküllastamata toidulipiide ning umbes 75% toidulipiididest võiks pärineda taimsest toidukraamist. Mis puudutab lipiidide-sarnaseid aineid, siis kasulik toit peaks sisaldama ka vajalikul hulgal kolesterooli, aga mitte üle 250…350 mg päevas. Nii lihtne see toidulipiidide lugu ongi: vältida pidevat alatarbimist või liigtarbimist ja tarbida neid õigetes vahekordades ehk olla normaalne sööja. Aga valida saame ikka ise!

 

Tunnustused

1997 TÜ Arstiteaduskonna medal

1998 Eesti Vabariigi teaduspreemia meditsiini alal

1999 Eesti Vabariigi innovatsiooni peapreemia

2002 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk

2005 Tehnoloogiapreemia: parim Tartu ülikoolide leiutis (piimhappebakter ME-3)

2006 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia

2009 Kuldmedal (Korea International Women’s Invention Exposition)

2010 Soome riigi kvaliteediinnovatsiooni peapreemia

2011 Eesti Kardioloogide Seltsi teaduspreemia

2011 TÜ Medicina valdkonna parim õppejõud

2013 Eesti Vabariigi teaduspreemia arstiteaduse valdkonnas

Püsiviide Lisa kommentaar

Sir John Keegan

16. sept. 2014 at 11:51 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

Sir John Desmond Patrick Keegan (1934-2012) – briti sõjaajaloolane, kirjanik ja ajakirjanik.

keegan 

Katkend: Esimene maailmasõda, Varrak 2002, tlk Toomas Taul, lk 368-373.

Sõda idas jätkub

Vaatamata sellele, et Saksamaa sõjaväejuhid olid väga hõivatud kavatsetava suurpealetungi ettevalmistamisega läänes, keskendus riigi poliitikute huvi tulevikku silmas pidades endiselt idale, kus rahvuslikust enesemääramisest ei räägitud nii valjul häälel ja sõltumatusetaotlused olid nõrgemad. Saksamaa arvestas õigesti, et seal on tal hoopis rohkem lootust sundida alluvussuhteid peale alles äsja Vene impeeriumi võimu alt vabanenud rahvastele. Balti rahvad – leedulased, lätlased, eestlased – olid säilitanud oma sajanditepikkused sidemed Saksa kultuuriruumiga. Ka olid paljud sealsed maaomanikud päritolult sakslased. Soome, kellele Vene impeeriumis oli antud mõningane autonoomia, ihkas täielikku sõltumatust ja oli valmis selle saavutamiseks toetuma Saksamaale. Lenin oli algul eelistanud lubada mittevene rahvastel Venemaast lahku lüüa, kui nad seda soovivad, kuid õhutanud samal ajal kohalikke vasakpoolseid paigalejäänud Vene sõdurite abiga korraldama bolševistlikke revolutsioone. Baltimaades, mis olid 1916. – 1917. aasta edukate pealetungide järel sattunud Saksa okupatsiooni alla, suruti revolutsioon kiiresti maha ja kehtestati pooliseseisev Saksa-meelne režiim, mis tekitas protesti vähemalt Leedus, kes üritas ebaõnnestunult saavutada täielikku sõltumatust. (Täpsustuseks. 1918. aasta veebruaris taanduvate punavägede kannul Eesti mandrile tunginud sakslased ei tunnistanud 24.02.1918 moodustatud Eesti Ajutist Valitsust ja kehtestasid siin okupatsioonirežiimi. Võim kuulus Saksa sõjaväelisele administratsioonile ja baltisakslastele. Rahvuslikult meelestatud tegelasi arreteeriti ja hukati. Ametlikuks keeleks oli saksa keel. Kavandatava Balti hertsogiriigi kaudu taheti Eesti liita Saksamaaga. Sajandeid alalhoitud vabadusiha taustal tekitas see rohkem kui protesti, mis leidis ühe väljenduse hilisemas nn. Landeswehri sõjas. Tlk.) Soomes, kus võim veel Venemaa vana põhiseaduse alusel loodud parlamendis jagunes vasak- ja parempoolsete vahel enamvähem võrdselt, viis küsimus sellest, milliseks peaksid kujunema suhted Saksamaaga, kodusõjani. Parempoolsed olid olnud Saksa-meelsed kogu sõja jooksul ja Soome vabatahtlike üksus, 27. jäägripataljon, oli võidelnud Saksa armee koosseisus Balti rindel 1916. aastast peale. Pärast seda, kui Soome oli 1917. aasta detsembris saanud iseseisvaks, kavatsesid parempoolsed astuda liitu Saksamaaga, mis sundis vasakpoolseid moodustama Punakaardi-üksusi. Lahingud algasid 1918. aasta jaanuaris. Punased vallutasid pealinna Helsingi, valged taganesid maa põhjapiirkondadesse. Sakslased saatsid valgetele relvi: 70 000 vintpüssi, 150 kuulipildujat ja kaksteist välikahurit, mis kõik olid vene päritolu. Venemaalt tuli ka mees, kellest sai valgete vägede komandor – Carl Gustaf Emil Mannerheim, aadlik ja endine tsaariarmee ohvitser, äärmiselt silmapaistev isiksus ja erakordsete sõjaliste võimetega inimene.

Mannerheim oli saanud määramise ratsakaardiväe polku, tsaari ratsaväe eliitüksusse, ja oli teeninud Brussilovi juhitud näidiseskadronis. Tema teenistuskäik andis tunnistust tema väljapaistvatest võimetest. Sõja ajal oli ta hakanud juhatama VI ratsaväekorpust, mida tal õnnestus säilitada tervikliku üksusena, sel ajal kui kogu ülejäänud tsaariarmee pärast Kerenski pealetungi läbikukkumist oli koost lagunenud. Pärast Oktoobrirevolutsiooni otsustas ta siiski, et peab hakkama teenima oma kodumaad. Ta naasis Soome ja saavutas oma määramise valgete armee ülemjuhatajaks. Petrogradi bolševikud olid sakslaste survel 31. detsembril 1917 Soome iseseisvust küll tunnustanud, kuid neli päeva hiljem oli Stalin veennud Petrogradi nõukogu muutma tingimusi, millistel iseseisvus oli antud, ning pakkunud seejärel Soome vasakpoolsetele abi “sotsialistliku korra” kehtestamisel. Eeldused selleks olid repatrieerumata Vene üksuste ja Soome Punakaardi näol Soome pinnal juba olemas. Sel ajal kui Mannerheim kindlustas end Vaasa piirkonnas, hõivasid punased Soome tööstuslinnad.

1918.aasta jaanuaris ja veebruaris valmistusid mõlemad pooled pealetungiks. Punastes vägedes oli umbes 90 000 meest, Mannerheimil ainult 40 000. Kuid tema vägesid juhtisid ainult kutselised ohvitserid ja nende koosseisus oli ka 27. jäägripataljoni karastatud sõdureid. Punastel polnud väljaõppinud komandöre. Pealegi ajal, mil Saksamaa valmistus valgetele appi saatma valdavalt kindral von der Goltzi Balti diviisi baasil moodustatud ekspeditsioonijõude, ei söandanud Lenin astuda enam ühtegi sammu, mis võinuks provotseerida sakslasi korraldama dessanti sellesse revolutsiooni hällile Petrogradile nii lähedal asuvasse piirkonda, sest tema käsutuses olevatest vägedest poleks piisanud isegi mitte bolševike juhtkonna kaitsmiseks, rääkimata juba organiseeritud ekspeditsioonijõudude tagasilöömisest. Kirjutanud alla Brest-Litovski rahulepingule, asus Nõukogude valitsus Soome jäänud Vene vägesid välja tõmbama, jätkates samal ajal salaja sealsete punaste toetamist ja varustamist.

Mannerheim otsustas soodsat hetke ära kasutada. Soome rahvuslaste juht Svinhufvud oli tema meelest liiga Saksa-meelne ja valmis kodurahu huvides leppima sakslaste plaaniga muuta tema kodumaa poliitiliselt ja majanduslikult sõltuvaks Saksa impeeriumist, Mannerheim aga, nagu ta varsti kuulutas, ei tahtnud mingit “ osa järjekordsest impeeriumist, vaid … suurt, vaba ja sõltumatut Soomemaad ”. Märtsi algul Mannerheimi kontrolli all oleva Vaasa piirkonna vastu suunatud punaste rünnak soikus ning ta läks üle pealetungile. Tema vaenlast, kelle valduses oli küll pealinn, ähvardas tagalast veel teinegi valgete väegrupp, mis tegutses Balti mere ja Laadoga järve vahelisel Karjala maakitsusel, mille kaudu punased pidasid ühendust Petrogradiga. Mannerheim kavatses korraldada kontsentrilise pealetungi, millega oleks üheaegselt lõigatud läbi punaste ühendusteed ja surutud nad kahelt poolt pihtide vahele.

Kuid enne, kui ta jõudis oma plaani teoks teha, saabus Hanko sadamasse, Soome lahe suuet valvanud endisesse vene mereväebaasi, von der Goltzi Balti diviis, mida jääolud olid Balti mere lõunarannikul kinni pidanud, ning liikus edasi Helsingi suunas, sisenedes sinna 13. aprillil. Mannerheim oli aga 6. aprillil vallutanud Tampere, punaste tähtsaima tugipunkti Lõuna-Soomes, ning see võimaldas tal saata oma väed kagus asuvasse Karjalasse. Tema lähenedes taganesid veel alles jäänud punaste üksused kiiruga üle piiri Venemaale ja 2. maiks oli vastupanu Mannerheimi vägedele lõppenud. Soome oli vaba nii välismaisest imperialismist kui ka selle pärandatud võõrideoloogiast. Kuid ta polnud veel sõltumatu. Sakslased olid nõudnud oma abi ja sekkumise eest kõrget hinda. 2. märtsil kahe riigi vahel alla kirjutatud leping kindlustas Saksa kaupadele vaba pääsu Soome turule, mida Soomele kaubavahetuses Saksamaaga ei võimaldatud. Samuti ei tohtinud Soome ilma Saksamaa nõusolekuta astuda liitu ühegi välisriigiga. Svinhufvudi valitsus oli valmis leppima diplomaatilise ja majandusliku sõltlase seisundiga, kuni selleni välja, et ühest Saksa printsist saaks regent taastatud suurhertsogiriigis, kui see vaid tagab Saksamaa kaitse taas puhkeda võiva sotsialistliku revolutsiooni või Venemaa agressiooni vastu. Mannerheimile oli see vastukarva. Kirglik kodumaa-armastus ja põhjendatud uhkus oma armee võidu üle kinnitas tema otsustavust mitte alluda ühelegi võõrvõimule; liiati oli ta kindlalt veendunud, et Saksamaa ei suuda sõda võita, mistõttu oli talle vastuvõtmatu igasugune poliitika, mis sidus Soome saatuse Saksamaa strateegiliste eesmärkidega. 30. mail astus ta ülemjuhataja kohalt tagasi ja siirdus Rootsi, kust naasis alles sõja lõpul, et lahendada Soome lahkarvamused sõja võitjatega ausatel läbirääkimistel.

Ehkki liit Saksamaaga kahjustas Soome mainet, väljus see maa kiiresti ja suhteliselt valutult Vene impeeriumi kokkuvarisemisele järgnenud kaosest. Soome sõjakaotused moodustasid kokku 30 000 inimest, ning kuigi 3 miljoni elaniku kohta oli seda palju, jäi see nii suht- kui absoluutarvuna tühiseks, võrreldes kohutavate inimkaotustega, mida tõi kaasa kodusõda päris-Venemaal, mis alles kogus hoogu. Vene kodusõda kestis 1921. aastani ja võttis otseselt või kaudselt seitsme, mõnedel andmetel kuni kümne miljoni inimese elu, mida oli viis korda rohkem kui langenuid 1914.-1917. aasta lahingutes.

Kodusõda Venemaal oleks jäänud puhkemata, kui bolševikud poleks käest lasknud eeliseid, mis neil oli õnnestunud saavutada revolutsiooni esimestel kuudel, eeliseid, mille nad kaotasid oma ebapädeva diplomaatia ja lootusetult sinisilmse veendumuse tõttu, et revolutsioon levib ja hakkab “kapitalistlikke” riike altpoolt õõnestama. 1917. aasta novembrist kuni 1918. aasta märtsini saavutasid bolševikud suurvõidu enamikus endise Tsaari-Venemaa seitsmekümne viiest kubermangust ja halduspiirkonnast. Nn. “ešelonisõja” ajal olid relvastatud revolutsionääride eliitsalgad valgunud Petrogradist raudteel kõikidesse Venemaa suur- ja väikelinnadesse, et luua sidemed 900 kohaliku nõukoguga, mis olid asendanud seniseid haldusorganeid, ning suruda maha Oktoobrirevolutsiooni vastaselt meelestatud rühmituste vastupanu. Vene raudteed töötasid selle lühikese, kuid hiilgava revolutsiooniepisoodi ajal Lenini heaks paremini kui Saksa raudteed Moltke heaks 1914. aastal. Õigel ajal suudeti eluliselt tähtsates keskustes anda otsustavad löögid ja saavutada rida kohaliku tähtsusega võite, mille tulemusel revolutsioon saavutas oma esmase eesmärgi.

Venemaa enda kätte haaranud, olid bolševikud asunud sakslastega tingima, et kaubelda välja niisugused rahutingimused, mis oleksid nende võitu kinnitanud. Bresti rahu oli ränk rahu. See sundis bolševikke leppima tõsiasjaga, et Poola alad ja suurem osa Balti kubermangudest ei kuulu enam Venemaale, et Vene väed tuleb välja viia Soomest ja Taga-Kaukaasiast ning et Ukrainas tuleb sõlmida rahu sealsete rahvuslastega, kes olid välja kuulutanud Ukraina iseseisvuse. Kuna aga Poola ja Baltimaad olid Venemaa jaoks juba kadunud, Soome iga hetk langemas Mannerheimi valgete kätte, bolševike võim Ukrainas ja Taga-Kaukaasias kõikjal ebakindel ja paiguti olematu, olid Brest-Litovski rahutingimused paberil karmimad kui tegelikkuses. Bolševikud oleksid võinud neile alla kirjutada, ilma et see oleks nende peamisi eesmärke kahjustanud, pidades silmas, et kaotatud alasid saab uuesti Venemaaga ühendada, kui sõjaõnn peaks Saksamaa maha jätma ja nende poole kalduma. Paraku olid nad lootusetult kinni pettekujutluses, et maailmarevolutsioon, millega nad oma kodumaal olid algust teinud, ähvardab kõiki “imperialistlikke” riike ning et kui provotseerida sakslasi teostama oma kõige röövellikumaid plaane, asuvad Saksa töölised solidaarsusest bolševike üritusega ülestõusule oma isandate vastu.

Nende naiivne usk sai tuge streigilainest, mis vallandus Saksamaal 28. jaanuaril 1918 ja haaras umbes üht miljonit tööstustöölist, kelle juhid nõudsid “rahu ilma anneksioonideta”, mis oli üks bolševike lemmikloosungeid; mõnes linnas loodi ka tööliste nõukogud. Streigid suruti paraku kiiresti maha nagu analoogilised streigid Prantsusmaal 1917. aastal. Nende põhjuseks polnud mitte revolutsiooniline ind, vaid sõjaväsimus ning sellest johtuv äng ja aineline kitsikus. Streikide mõju bolševike juhtkonnale oli sellegipoolest hukatuslik. Sel ajal kui Lenin talle iseloomuliku läbinägelikkusega kutsus üles ettevaatusele, väites koguni, et aega, mida pakub sakslaste rahutingimuste vastuvõtmine, tuleb kasutada revolutsiooni sise- ja välisvaenlaste vastu võitlemiseks, haaras Trotskit, kellest oli saanud välisasjade rahvakomissar, romantiline ideoloogiline kihk ning ta suutis segi ajada ka bolševistliku keskkomitee liikmete enamiku pead. Sundimaks sakslasi võtma viimast, mis pidi kaasa tooma imperialistide peale langeva karistuse maailmarevolutsiooni kujul, esmalt Saksamaal, seejärel teistes kapitalistlikes riikides, ei pidanud olema “ei rahu ei sõda”. Venemaa ei sõlmi rahu, kuid ei hakka ka sõdima. Ametlikult tehti see ebatavaline otsus – loobuda jõu kasutamisest lootuses, et vaenlased hakkavad põlema revolutsiooni põrgus -, Vene armee täielik demobiliseerimine, teatavaks 29. jaanuaril. Brest-Litovskis jätkas Trotski sakslastega kemplemist veel kümme päeva. Seejärel, 9. veebruaril, sõlmisid sakslased separaatrahu Ukrainaga, esitades samal ajal bolševikele ultimaatumi, milles nõuti, et need kirjutaksid rahulepingule järgmisel päeval alla või katkeb detsembris sõlmitud vaherahu ning Saksa armee koos mõne Austria ja Türgi väeosaga okupeerib maa-alad, mille eraldamine vana Venemaa küljest oli Brest-Litovski lepingu järgi ette nähtud.

Järgmise üheteistkümne päeva jooksul tungisid Saksa väed ultimaatumis mainitud “kindlaksmääratud” jooneni. Operatsiooniga Faustschlag (rusikahoop) purustati bolševike väed Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Krimmis, tööstuslikult tähtsas Donetski basseinis ning lõpuks 8. mail ka Doni ääres. Vähem kui kahe kuuga oli vaenlane hõivanud territooriumi pindalaga üle 332 000 ruutkilomeetri, mis oli sama suur kui Prantsusmaa ja kus asusid Venemaa kõige paremad põllumajanduslikud maad, paljud tema toorainemaardlad ja suur osa tööstusest. “See on kõige koomilisem sõda mida ma tean,” kirjutas kindral Max Hoffmann, kes oli olnud Hindeburgi staabiülem Tannenbergi lahingu ajal. “Me paneme käputäie jalaväelasi kuulipildujate ja ühe kahuriga rongile ja kihutame sellega järgmisse jaama; nad vallutavad selle, võtavad bolševikud vangi, korjavad veel mõned meie mehed peale ja nii edasi. Igal juhul on sellel tegevusel teatud uudsuse võlu.” Uudsus seisnes välkkiiretes võitudes, millest oli unistanud Schlieffen, kuid mida ükski Saksa armee polnud saavutanud sõja algusest saadik.

Nagu teada, on välkvõitudel hukatuslikud tagajärjed, tavaliselt võitjate jaoks. Ka operatsioonil Rusikahoop olid tagajärjed, kuid lisaks muule ülekohtule, mille Vene revolutsioon kaasa tõi, ei tabanud õnnetus mitte sakslasi, vaid lüüasaanud bolševikke. Nende kaotus oli kolmetine. Esiteks kasutas suur osa Venemaa vähemusrahvustest juhust, et Petrogradi võimu alt pääseda ja kuulutas välja iseseisvuse. Teiseks veenis bolševike suutmatus sakslaste ootamatut sissetungi ohjeldada ning sellel järgnenud kiire kapitulantlik rahu lääneliitlasi – Suurbritanniat ja Prantsusmaad, aga ka USA-d ja Jaapanit – vajaduses Venemaal sõjaliselt sekkuda, et jätkata sealsete Saksa okupatsioonivägede surve all hoidmist. Kolmandaks andis bolševike armee kokkuvarisemine, milline see armee siis ka polnud, revolutsiooni sisevaenlastele võimaluse alustada kontrrevolutsiooni, mis kasvas kiiresti üle kodusõjaks.

Soomlased olid esimesed Venemaa “rahvustest”, kes endale vabadust nõudsid. Neile järgnesid Bessaraabia ja Moldaavia kubermangudes elavad etnilised rumeenlased, kes Rumeenia armee jäänuste abiga kuulutasid 1918. jaanuaris välja Moldaavia Rahvavabariigi, millest aprillis sai päris-Rumeenia osa. Vaatamata üsna arvukale vene vähemusele, jäi too piirkond Rumeenia koosseisu kuni 1940. aastani. Taga-Kaukaasias, mis oli langenud Vene võimu alla alles 19. sajandil, oli venelasi üldse vähe ning valdavalt elasid nad linnades, töötasid raudteel, valitsusasutustes või teenisid sõjaväes. Põhirahvustele, kristlikele grusiinlastele ja armeenlastele ning islami usku ja türgi keele sugulaskeelt kõnelevatele aseritele, andsid Petrogradi bolševikud 1917. aasta novembris õiguse ise oma elu korraldada ning 1918. aasta aprillis kuulutati seal välja Föderatiivne Demokraatlik Vabariik.

Föderatsioon pidas vastu ainult ühe kuu – sellele tegi lõpu ammune vaen kolme rahvuse vahel. Armeenia ja Azerbaidžaani iseseisvus kestis siiski 1920. aastani, mil bolševikud otsustasid vahepeal lubatud poliitilisi õigusi jälle piirama hakata; Gruusia oli iseseisev 1921. aastani. Vahepeal tõmmati kõik kolm iseseisvat riiki peamiste sõdivate poolte otsese või kaudse sekkumise tõttu Esimese maailmasõja otsustavatesse heitlustesse.

 

Tõlkeid autori töödest

Esimene maailmasõda, Varrak 2002

Teine maailmasõda, Varrak 2009, 2004

Teise maailmasõja atlas, Tänapäev 2008

Luure ja sõda, Varrak 2006

Sõjakunsti ajalugu, Varrak 2004

 

Püsiviide Lisa kommentaar

John Banville

3. sept. 2014 at 10:37 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

John Banville – üks tänapäeva tuntumaid iiri kirjanikke ja Bookeri preemia laureaat. Eesti keeles on talt ilmunud romaanid “Newtoni kiri”, “Puutumatu” ja “Meri”.

John Banville sündis 1945. aastal Iirimaal Wexfordis. Tema esimene romaan “Long Lankin” ilmus aastal 1970. Ta on kirjutanud veel: “Nightspawn”, “Birchwood”, “Doctor Copernicus” (võitis 1976. aastal James Tait Blacki mälestusauhinna), “Kepler” (sai 1981. aastal Guardiani ilukirjanduspreemia), “The Newton Letter” (selle ainetel tehti telefilm; e k LR 40/1990), “Mefisto”, “The Book of Evidence” (kandideeris 1989. aastal Bookeri preemiale, sai samal aastal Guinness Peat Aviationi auhinna), “Ghosts”, “Athena”, “The Untouchable”, “Eclipse” ja “Shroud”. Banville elab Dublinis.

John Banville

Katkend: Varjutus, Varrak 2014, tlk Krista Kaer, lk 45-52.

Tundus, et Lydia oli selline naine, kes suutis keskenduda minule piisava tähelepanuga, et panna mind särama maailma säärase vilkuva intensiivsusega, et isegi mina võisin uskuda, et olen reaalselt olemas. Kui ma temaga tuttavaks sain, elas ta hotellis. Ma tahan öelda, et tema kodu oli hotell. Tol suvel, nüüd rohkem kui pool minu eluiga tagasi, nägin ma teda peaaegu iga päev, kui ta käis Halcyoni klaasist pöörduksest sisse ja välja, seljas võõramoelised marlist, sametist ja helmestest moerõivad. Ta kandis oma musti juukseid väga sirges soengus, tolleaegses hingestatud stiilis, ning selgejooneline hõbedane salk neis paistis vähem silma kui hilisematel aastatel, kuid oli siiski rabav. Temast sai minu elava mõtisklemise objekt. Ma elasin kõdurajooni ühetoalises üürikorteris ühel neist munakivisillutisega orgudest jõe ääres, kus koidikul äratasid õllevabrikust välja lastud veovankrid mind apokalüptiliste kapjade kõminaga ning öödesse imbus küpsevate linnaste imalmagusat lõhna. Hulkudes mööda kaldapealset, passisin ma suvise linna sõmerjas lämmis Lydiat tundide kaupa. Ta oli eksootiline, kõrbe tütar. Ta kõndis mingi tusase hooga, mängles pisut õlgadega, pea alati langetatud, otsekui läheks ta käidud teed tagasi kuhugi ülitähtsasse paika või millegi ülitähtsa juurde. Kui ta end hotelli uksest sisse surus, näitasid pöördukse klaastahvlid tema mitmekordset killustunud kujutist, enne kui ta vestibüüli rahvastatud hämarusse kadus. Ma mõtlesin talle välja elusid. Ta oli muidugi võõramaalane, mingi muinasjutulise sugupuuga aristokraatliku perekonna kodust põgenenud tütar; ta oli mingi rikka mehe endine armuke, kes varjas end siinses kolkas mehe käsilaste eest; ma olin veendunud, et tema minevikus peab olema midagi, mingi kaotus, mingi salajane koorem, isegi mingi kuritegu. Kui mind ühel esietendusel juhuslikult talle tutvustati – tol ajal oli ta suur teatrihuviline ja käis arutu õhinaga kõigil etendustel -, raputas mind vältimatult pettumus, otsekui oleks miski mu diafragma all kriginal kokku vajunud. Lõpuks siiski lihtsalt veel üks tüdruk.

“Ma olen teid sadamasillal hulkumas näinud,” ütles Lydia. Ta oli alati jahmatavalt otsekohene.

Kuid see tema välimuse vahemereline värving, kasvuhoonekahvatus, järsud mustad kulmud ja kergelt varjutatud ülahuul jäid endiselt tugevasti ligitõmbavaks. Halcyoni hotell sai minu jaoks oaasi varjundi – enne sinna sisenemist kujutlesin ma, et selle pöördukse taga on salajane roheluse ja suliseva vee ja kirglike sosinate maailm, nii et ma peaaegu et tundsin šerbeti maitset ja sandlipuu lõhna. Lydias oli midagi hunnitut, mis oli seetõttu veel ahvatlevam, et näis, nagu ta poleks sellest ise teadlik. Ma imetlesin tema külluslikkust, tunnet, nagu ta täidaks kõik rõivad, mida ta kannab, olgu need nii avarad või voogavad kui tahes. Isegi tema nimi kõneles minu jaoks tema füüsilisest küllusest. Ta oli mu suur sile, pisut abitu printsess. Mulle meeldis teda jälgida, kui ta kõndis mulle vastu selle raskepuusalise lohaka kõnnakuga, näol see hajameelne, alati ebamääraselt rahulolematu naeratus. Ma peesisklesin tema paistel, ta näis mõiste “naist narruseni armastamine” allikas ja lähtekoht ning ma otsustasin otsekohe, ilma et ma oleksin pidanud selle üle mõtlema, et ma abiellun temaga.

Ma peaksin tegelikult ütlema, et mu hellasilmse naise päris või algselt antud nimi on Leah ning et teatripuhveti käras tol õhtul, kui meid tuttavaks tehti, kuulsin seda valesti kui Lydiat, aga kui ma seda hiljem kordasin, meeldis see talle ja me jätsime selle omavaheliseks armunimeks, hiljem aga pani see end maksma isegi tema pere lahedamate liikmete seas. Mulle tuleb nüüd pähe mõte, kas see järeleandmine ja nimede vahetus kutsus äkki temas esile sügavama muutuse kui lihtsalt terminoloogilise. Ta oli loovutanud osa endast, nii et kindlasti võttis ta midagi ka külge. Leah`ist Lydiani pole sugugi lühike tee. Kui ma alles teatris alustasin, mängisin ma mõttega võtta endale lavanimi, aga minus oli juba nii vähe seda, mis oli reaalne, et ma tundsin, et ei saa ohverdada seda keiserlikku nimesilti, mille mu ema – olen kindel, et isal polnus selles mingit sõnaõigust – oli minu külge kinnitanud, et ma maailmas vähemasti lärmi saaksin tekitada, kuigi otsekohe asusid kõik, ema kaasa arvatud, mu nime Alexiks lühendama. Esimestes rollides panin ma kavalehtedele Alexander, aga see ei jäänud mulle külge. Huvitav, mida oleks vaja, et jääda lühendamiskindlaks.

Ma otsisin sõnastikust üles nime Leah ning seal öeldi mulle, et see tähendab heebrea keeles lehma. Heldene aeg. Pole ime, et ta sellest meelsasti loobus.

Kõigi mu mälestuste kohal tollest eluperioodist viivleb õrn soe piinlikkuseõhetus. Ma polnud päris see, keda ma teesklesin. See on näitleja nõrkus. Ma ei valetanud küll päris täpselt enda kohta, kuid ma lasksin teatud esilekerkivatel asjaoludel paista läbi mu sihilikult ähmase päritolu, ning need olid ausalt öeldes liialdatud. Kui aus olla, oleksin ma vahetanud rõõmuga kõik selle, kelleks ma olin ennast teinud, natukese päritud õnnistuse vastu, mida ma ei oleks ise leiutanud ning mille ärateenimiseks ma ei oleks midagi teinud – klassikuuluvuse, päritolu, raha, isegi jõeäärse mahajäänud hotelli ja Aabrahami veretilga vastu mu soonis. Ma olin tundmatu, nagu me ütleme meie ameti kollanokkade kohta, ning minu puhul tähendas see, et ma olin päriselt tundmatu, isegi iseendale.

Ma arvan, et ma võtsin lava omaks, et anda endale tegelastetrupp, kelles elada, kes oleksid suuremad, uhkemad, kaalukamad ja mõjukamad, kui mul oli kunagi lootust olla. Ma õppisin – oh, kuidas ma õppisin rolliks, ma pean silmas keegi teine olemise rolli, püüeldes samal ajal omaenda tõelise mina saamise poole. Ma pühendasin tunde harjutamisele, kaugelt üle isegi mu kõige nõudlikumate õpetajate nõudmiste. Lava on suurepärane kool, ma omandasin mitmesugused kasutud oskused: ma oskan tantsida, maoskan vehelda, ma oskan olukorra sunnil nööri otsas sarikate küljes kiikuda, meremehemõõk hammaste vahel. Kui ma noorem olin, oli mul kombeks kukkuda ehmatavalt, sirgelt, müraki, nagu puuga pähe saanud härg. Ma käisin aasta otsa kõnetundides, viis šillingit tund, ühe musta sametisse ja kopitanud pitsi riietatud peenutseva vanaproua juures – “Mai tea, härra Cleave, äkki te tahate öelda ma ei tea?” – kes meie iganädalaste veedetud pooltundide vaheaegadel palus end vabandada ning pöördus häbelikult kõrvale, et võtta vargsi lonks pudelist, mida ta peitis oma ridikülis. Ma tegin läbi balletikoolituse, pidasin vastu terve talve ja higistasin visalt rööbaspuu juures, lastes end vahtida kaltsakatest koolitüdrukutel ja kahtlase kavatsustega hirvesilmsetel noorukitel. Ma neelasin edendavaid tekste. Lugesin Stanislavskit, Bradley tragöödiateemalisi ja Kleisti nukuteatriteemalisi kirjutisi ning isegi selliste vanade kahemõtteliste (kahe nimega) mehikeste tekste näitlemiskunsti kohta nagu Granville-Barker ja Beerbohm Tree. Ma otsisin välja kõige tundmatumad uurimused. Mul on ikka veel kusagil riiulil Perruci Dellàrte rappresentativa, premeditata ed all`improviso – mul oli kombeks hellitada seda pealkirja keelel nagu Petrarca luulerida seitmeteistkümnenda sajandi Veneetsia komöödiast, mida ma kandsin kaasas viimistletud aplombiga ning mille mõnda lehekülge ma isegi vaevaliselt ja keeleõpiku abiga lugesin. Ma ei ihanud midagi vähemat kui täielikku muundumist, kõige selle, mis ma olin, muutumist imeliseks ja säravaks uueks olevuseks. See oli aga võimatu. Sellega, mida ma ihaldasin võis hakkama saada ainult jumal – jumal või marionett. Ma õppisin näitlema, muud midagi, ja see tähendab tegelikult, et ma õppisin veenvalt mängima näitleja rolli, kes pealtnäha ei näitle. See ei toonud mind sugugi lähemale sellele õilistunud metamorfoosile, mida ma olin nii väga lootnud saavutada. Omal jõul kuhugi jõudnud mehel ei ole jalge all kindlat pinda. See, kes tõmbab ennast oma saapapaelu pidi üles, on pidevas kukerpalliasendis ning tema kõrvus kõlab alati maailma naer: näe! Seal ta jälle on, tagumik püsti. Ma olin tulnud eikusagilt ning nüüd lõpuks, Lydia kaudu, olin ma jõudnud millegi keskmesse, mis näis olevat kusagil. Ma olin muidugi sunnitud leiutama, endale üksikasju lisama, sest kuidas võisin ma oodata, et mind võetakse vastu minu pelgalt mina pärast selles uues eksootilises ruumis, mida ta mulle pakkus?

Me abiellusime perekonnaseisubüroos, mis oli tol ajal skandaalne ning see tekitas minus päris ikonoklasti tunde. Mu ema hoidus eemale, mitte niivõrd rassidevahelise paarimineku pahakspanemise pärast – kuigi pahaks pani ta päris kindlasti -, vaid pigem hirmust selle tema jaoks heidutavalt eksootilise maailma ees, kuhu mina sisenesin. Pulma hommikusöök toimus Halcyonis. Päev oli palav ning jõelt hoovav lehk andis pidustustele basaari iiveldama ajava tunde. Lydia arvukad mustade juuste ja suure tagumikuga vennad, südamlikud ja kummaliselt lapselikud noored mehed, patsutasid mind õlale ja tegid süütult nilbeid nalju. Nad muudkui kõndisid minu juurest ära – niimoodi ma neid sellel päeval mäletan, minu juurest ära kõndivatena, kõigil see nende perele omane raskepuusaline kõnnak, mis nende puhul oli taarumine, naermas mingi sõbraliku skeptitsismiga üle õla. Mu uhiuus äi, valvas leskmees talle sobimatu filosoof-kuninga ülla laubaga, patrullis peol, sarnanedes rohkem hotellidetektiiviga kui selle omanikuga. Talle ei olnud ma algusest peale meeldinud.

Kas ma juba kirjeldasin Halcyoni? Mulle meeldis see vana maja. Nüüd on see muidugi läinud. Pojad vabanesid sellest, kui nende isa suri, siis oli seal tulekahju, hoone tehti maatasa ja krunt müüdi edasi. Tundub erakordne, et midagi nii massiivset saab nii põhjalikult kustutada. Hotelli sisemus, nagu ma mäletan, oli üldiselt pruun, mitte küpsenud puidu karva pruun, vaid nagu vana, mitmekihiline ja puudutusel pisut vetruv, iirisega sarnanev lakk. Üleküpsetatud toidu jõuetu lõhn püsis koridorides öösel ja päeval. Vannitubades olid tohutu suured puust prill-laudadega tualettpotid nagu troonid ning vannid, mis näisid olevat tehtud selleks, et panna seal väljanäitusele mõrvatud pruudid, ning kui kraanid lahti keerati, siis kulges mööda torusid tohutu kopsimine ja pani isegi seinad pööninguni välja värisema. Just seal, ühes katusealuses tühjas toas lämmataval suvisel pühapäevasel pärastlõunal kõrges ja laias voodis, mis meenutas häirivalt altarit, maitsesimegi Lyia ja mina esimest korda keelatud armastuse rõõme. Mu käte vahel oleks nagu olnud mingi suur imeline erutatud lind, kes kudrutas, vaakus ja rabeles metsikute tiibadega ja judistas end lõpuks ja vajus abitult nõrkade kaeblike häälitsustega mu alla.

See allaheitlikkus buduaaris oli petlik. Hoolimata Lydia hajevil olekust, tema isa-fiksatsioonist ja aukartusest lava ees, hoolimata kõigist neist käevõrudest, helmestest ja lehvivast siidist – oli päevi, mil ta sarnanes tervekuumahämus üle virvendavate luidete lookleva karavaniga – tean ma, et meist kahest oli tema tugevam. Ma ei taha öelda, et ta oli kalgim – mina olen kalk, aga ma ei olnud kunagi tugev, see ongi mu tugevus. Lydia hoolitses minu eest, kaitses mind maailma eest ja minu enda eest. Tema kindla järelevalve seljakilbi all võisin ma teeselda, et olen pehmeke nagu ükskõik missugune memmepoeg neis restauratsioonikomöödiais, mis nautisid minu karjääri keskpaigas üht nende korduvatest populaarsetest taastulekutest. Tal oli lõpuks isegi raha, kui ta paps võttis kätte ja suri ühel rikkalikul jõulu esimesel pühal. Jah, me olime paar, kahe näitleja tükk, paarisrakend. Ja nüüd, kui ma seisan, silmad punetamas ja ise viinauimas, aluspüksid jalas, oma lapsepõlve magamistoa akna all hommikutühja skvääri kohal, mõtted segaduses ja seletamatu äng mind valdamas, imestan ma, millal täpselt oli see hetk, mil ma olin katastroofilise tähelepanematuse tõttu pillanud käest oma elu kullatud karika ja lasknud sellel kildudeks puruneda.

 

Looming, tõlked eesti keelde

Newtoni kiri: vahepala, LR 40, Perioodika 1990

Puutumatu, Varrak 2005

Meri, Pegasus 2006

Varjutus, Varrak 2014

Püsiviide Lisa kommentaar

Raili Puskar

18. aug. 2014 at 1:43 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Autorihüvitusfond maksab raamatukogudele laenutuste põhjal igal aastal laenutushüvitist autoritele, tõlkijatele ja illustraatoritele.

Tõlkijatest sai suurimat laenutushüvitist Raili Puskar.

Kuna ta on tõlkinud põhiliselt ajaviitekirjandust (Sandra Brown, Nora Roberts jt), siis ei ole selles midagi üllatavat. Raili Puskar on tõlkinud ka filmi- ja muusikamaailma suurkujude elulooraamatuid. Enim hüvitatud autori 2013. aasta laenutuste põhjal on Erik Tohvri, Indrek Hargla ja Andrus Kivirähk.

/…/

Kuigi Erik Tohvri raamatuid laenutati raamatukogudest 2013. aastal pea 12 000 võrra vähem kui aastal enne seda, troonib staažikas kirjanik   26 525 laenutusega endiselt Autorihüvitusfondi laenutushüvituse edetabeli eesotsas. /…/ Esikümnest leiab ka kaks tõlkijat, Raili Puskarile hüvitati 43 517 laenutuse eest 1297.13 eurot ja Maia Planhofile 36 259 laenutuse eest 1079, 53 eurot. Kõigile esikümnesse jõudnus autoritele hüvitati üle tuhande euro. /…/ Laenutushüvitus mulluse aasta eest arvutati välja 333 rahvaraamatukogu 3 977 975 elektrooniliselt registreeritud laenutuse põhjal. Raamatute laenutuste eest jaotati 1511 autori ja autoriõiguse omaja vahel 115 275,40 eurot. /…/ Hüvitise suuruse arvutamine on keerukas protsess. Autorile makstav hüvitis arvutatakse välja tema teoste laenutuste arvu, autorluse kategooria kordajate, kaasautorite arvu ja illustratsioonide mahu kordajate põhjal.

(Silvia Urgas “Erik Tohvri jatkuvalt enimhüvitatud”, Postimees 9.07.2014)

deniro

Katkend Raili Puskari tõlkest: John Baxter “deniro” elulugu, Tänapäev 2009, lk 248-253.

 

Ilmselt on mõistetav, et de Nirot võlus filmis “Once Upon a Time in America” “Noodles” Aaronsoni tegelaskuju. Noodles üritab tulutult päästa sõpru, näeb neid surnuna ja saadetakse kolmekümneks aastaks jäisesse maailma, kus tema ainsaks lohutuseks on oopium. De Niro meelest kroonib läheduse väravat sarnaselt Dante põrgutulega hoiatus: “Unustage lootus, kõik teie, kes te siia sisenete.”

 

Sergio Leone kehastas Itaalia kinokunsti vastuolulisust. Kuigi ta tegi endale nime vägivaldsete vesternitega, ihkas ta luua eepilisi lugusid, kus oleks kombineeritud John Fordi visioon ning D. W. Griffithi tunded ja melodraama. Filmis “Once Upon a Time in the West” (1969) oli ilus kuid abitu pärijanna, patune kaabakas ja vintske ning lakooniline kangelane; filmiti Fordi lemmikpaigas Monument Valleys ja nagu ikka, pani Ennio Morricone muusika tegevuse liikuma ning rõhutas Leone romantilisi püüdlusi.

“Ta oli äärmiselt ebakindel,” rääkis Leone stsenarist ja sõber Sergio Donati. “See ebakindlus muutus tema edukamaks saamisega veelgi silmatorkavamaks. Mäletan, kuidas küsisin temalt palju kordi: “Sergio, miks sa tahad teha ikka suuremaid ja suuremaid filme? See on ohtlik. Miks sa ei tee väikesi põnevikke?” Minu arust võinuks ta olla vägagi edukas põnevikerežissöör.Tema unistuste eeskuju oli David Lean. Ta unistas, et teeb uue “Gone with the Wind`i”.”

Nende kümne aasta jooksul, mil Leone oli püüdnud teha “Once Upon a Time in Americat”, oli tema visioon filmist muutunud. Alguses kujutas ta endale ette kolme erinevat näitlejate meeskonda, kus vanu mehi mängiks erinevad ggansterifilmides esinenud veteranstaarid. Kui de Niro väitis, et on suuteline mängima nii kolmekümne- kui kuuekümneaastast meest, jäi Leone nõusse, mõistes, et James Cagney, Glenn Ford, George Raft, Jean Gabin ning Henry Fonda (kurikael filmist “Once Upon a Time in the West”) olid nüüdseks kas surnud või ei tundnud selle projekti vastu huvi.

 

“Once Upon a Time in America” produtsendiks oli samuti Arnon Milchan. Ta veenis Warner Brothersit ja Alan Ladd juuniori kompaniid   käima välja kümme miljonit dollarit, mis moodustas eelarvest kolmandiku (Sellesse oli sisse arvatud juba de Niro 3 miljoni dollari suurune tasu – tema karjääri suurim), ning ülejääni õnnestus tal kokku laenata.

Leonet ei saa keegi süüdistada selles, et ta ei alustanud filmi samas võtmes nagu kavatses jätkata. Esimene pool tundi on salapärane ja segane. Määratlemata ajas ja kohas – tegelikult New Yorgi Lower East Side`is – äratab nõudlikult helisev telefon David “Noodles” Aaronsoni (de Niro) oopiumikoopas sügavast unest. Telefon pläriseb pikalt ja ähvardavalt kakskümmend viis korda nagu surma kuulutav häirekell ja omanikud saadavad ta tagauksest välja, ennetades kõigest sammukesega mõrtsukaid, keda oleme juba näinud tapmas Noodles`i kallimat (Darlanne Fleuger) ja peaaegu surnuks peksmas Noodles`i sõpra Joey`d (Burt Young).

See, kes Noodles on, ja miks need inimesed teda jahivad, hoitakse veel tubli tund aega selgusetuna. Leone näitab hoopis kilde siit ja sealt tema elust. Ühel hetkel on Noodles tänavalaps, kes üritab koos sõprade Maxi, Cockeye` Hymie`ga elus püsida ning läheb nende eest pärast politseiniku pussitamist vangi. Järgmises lõigus on aasta 1968 ja hallipäine Noodles on naasnud eksiilist New Yorgi osariigi põhjaosas Buffalos uuesti Manhattanile. Nende vahel näeme teda kolmekümnendatel rikka gangsterina, kes on kõrvuni armunud oma kooliaegsesse kallimasse Deborah`sse, kuid nii harjunud oma tahtmist vägivallaga saama, et vägistab tüdruku niipea kui too teda suudleb.

Noodles`i languse põhjuseks on samasugune kiindumuse ja vägivalla süntees. Alkoholi müümisega rikastunud Max teeb ettepaneku, et partnerid rööviksid Federal Reserve panka. Veendunud, et see lõpeb katastroofiga, annab Noodles sõbrad üles lootuses nad päästa, kuid politsei korraldab neile haarangu ja Maxi keha põleb tundmauseni ära. Traumeeritud Noodles põgeneb Buffalosse, muudab nime ja temast saab oopiumisõltlane.

Tegelikult jääb Max ellu, kolib koos oma varaga luksuslikku valdusse ja ehitab lähedal asuvale kalmistule hauakambri kõigile oma sõpradele – kaasa arvatud Noodles`ile, kelle kutsub kolmkümmend aastat hiljem lõplikule arveteklaarimisele. Kuid kumbki ei suuda teist tappa ning koomiliselt liialdatud lõpustseenis ronib Max automatiseeritud prügiautosse, kadudes niimoodi ajaloo prügikasti.

Sedamööda, kuidas lugu omasoodu areneb, omandab film   “Once Upon a Time in America” oopiumiunenäo erootilise ebareaalsuse. Leone, kes oli oma teistes filmides seksuaalselt diskreetne, pani kogu oma allasurutud erootilisuse nende ülbete noorte gangsterite ja nende naiste ellu. Lastena hiilivad poisid selliste kohalike iluduste nagu Fat Moe õe Peggy järel ja vaikse ning valvsa Deborah`sabas, kellest kasvasid Rabelais`stiilis paksmagu (Amy Ryder ja peps näitlejanna (Elisabeth McGovern). Nendega liitub nümfomaan Carol (Tuesday Weld), kes nõuab, et jõuk rööviks tema briljandikaupmehest tööandjat, pakkudes, et nad teda tema töölaual kepiksid. Cockeye ei vaja enamat innustust, aga kui Carol osutub hiljem kõrgklassi bordelli prostituudiks, nõuab ta oma ründaja identifitseerimiseks pükste alla tõmbamist.

Leone soovis peegeldada Noodles`i ja Maxi sõprusega organiseeritud kuritegevuse kõige kavalama finantsisti ja strateegi Meyer Lansky ja Benny “Bugsy” Siegeli kogu elu kestnud sõprust; Siegel mõtles välja Las Vegase ja hakkas ehitama kõrbesse hasartmängukeskust, kuid ta kulude pärast muretsevad partnerid lasksid ta tappa. Lansky oli endiselt elus, kuigi kehva tervisega, ja de Niro üritas temaga Philadelphia diskori Jerry Blavatti abil kohtuda. Blavatt edastas palve Nicodemo “Little Nicky” Scarfo nimelisele tüübile, kuid see kohtumine ei leidnudki aset.

Kui de Nirole pakuti võimalust valida endale roll, eelistas ta Noodles`i oma, kuigi paberil nägi Max huvitavam välja. Maxil olid kõik parimad stseenid – näiteks bordellis ja coup de théâtre`is, kus paljastub, et ta pääseb eluga veresaunast, milles hukkusid ta sõbrad. Noodles keehastab aga isetuid kannatusi ning pakub ühtlasi ka võimalusi füüsiliseks muundumiseks ja neile kahele kiusatusele ei suutnud de Niro vastu panna.

Maxi mängimine märkis noore James Woodi eduka karjääri algust. Ta nimetas de Niroga koos töötamist üheks oma elu olulisemaks kogemuseks, kuna tema arust on ta üks kinoajaloo suurimaid näitlejaid. “Ja ta on ka suurepärane inimene. Äärmiselt pühendunud oma tööle ja sõpradele. Väga lojaalne. Ja meist said sõbrad ja me oleme püsinud sõpradena sellest ajast saati.

Mäletan, kuidas tegime lõiku, kus pidime olema ligemale seitsmekümneaastased ja Bobil tuli suurepärane mõte. Ta ütles:”Lõpus mängid sina väga edukat meest ja mina olen omadega läbi. Kas oled näinud edukaid mehi, kes on lasknud end opereerida ja kannavad tuliuusi hambakroone?” Vanemaid mehi näidatakse alati hallide ja kollaste hammastega ning tema ütles: “Oleks suurepärane, kui sul oleksid tuliuued hambakroonid.” See oli väga kallis ja stuudio ei tahtnud selle eest maksta ning Bob maksis selle eest oma taskust, kuna leidis, et see mõjuks minu tegelaskujule väga hästi.

Bob on üks neist inimestest, kel on stseeni tõepärasuse suhtes nagu mingi baromeeter. Ta lihtsalt ei suuda esineda, kui stseen ei mõju õigesti. Ta ütleb:”Oh, see tundub nii võlts.” Ta lihtsalt ei oska seda teha. Ja kui stseen on õigesti tunnetatud ja kirjutatud ning näitlemine läheb proovides hästi, siis ta lausa särab. Ta on loomulik talent. Ja see pole sugugi nii, et ta punnib vastu või midagi, ta lihtsalt ei suuda halvasti näidelda. Ta pole selleks suuteline. Aga kui kõik on õige, siis lööb tema anne särama.”

Välja arvatud stseenid Brooklyni silla all ja mõned Montrealis võetud talvestseenid, filmis Leone kogu filmi “Once Upon a Time in America” Itaalias. Disainer Carlo Simi ehitas Rooma terve Lower East Side`i kvartali, mida luues tugines kahekümnenda sajandi alguse fotodele, ning majade fassaadidel olid sildid heebrea, hiina, itaalia ning inglise keeles, näidates segasel viisil, kuidas selles piirkonnas liikusid läbi erinevad immigrantide vood, mis kõik jätsid selle järgmistele pisut rohkem räämas olekus.

Teatud kohas üles kasvanud inimesed suhtuvad sellesse iseenesestmõitetavusega, kuid kõrvalseisjale võib iga sein osutuda taustaks ja iga uks kutseks draamale. Filmi “Once Upon a Time in America” tugevuseks ja nõrkuseks oli Leone valmisolek vaadata Ameerikat sellise pilguga, nagu seda tegid esimesed maadeavastajad. “Näost näkku viimast korda ajaloos,” nagu ütles Scott Fitzgerald, “kus miski vastab tema võimele uudistada.” Tegelaskujud liiguvad New Yorgi tastal samamoodi nagu liikusid filmis “Once Upon a Time in the West” Utah`taustal, East Side`i korterelamute seinad muudavad nad kääbustesarnaseks samamoodi, nagu Monument Valley mäetipud muutsid varasemas filmis kääbusteks Claudia Cardinale, Henry Fonda ja Charles Bronsoni.

Kuid mida detailsem on rekonstruktsioon, seda vähem usume Leone New Yorki ja seda efekti rõhutab veelgi Tonino delli Colli poleeritud operaatoritöö ja Morricone kurblik muusika, mille muutis veelgi südantliigutavamaks paani flöödi virtuoosi Georgy Zamphiri kimedahäälne muusika kui mitte mõttetu Lennon/McCartney loo “Yesterday” kaasamine. Pauline Kael nimetas seda filmi “kitši kompendiumiks, kuid sellise kitši, mille muudab esteetiliseks keegi, kes seda armastab ja selles masside poeesiat näeb”.

De Nirol olid tavapärased koostööprobleemid ennast maksva paneva välismaise režissööriga, kuid tülisid oli vähem, kui bertolucciga, osaliselt seetõttu, et Leone tervis polnud parim ja tal polnud küllalt sitkust.

Ühel korral sattus de Niro võtteplatsile ja leidis, et Leone polnud kohal ja meeskond ootas juhiseid, kuidas stseeni üles ehitada. Ta võttis juhtimise üle, näitas, kuhu kaamera tuleks panna, ja lavastas ise lühikese stseeni.

Ka siis, kui Leone oli kohal, rikkus de Niro etiketti, kaheldes režissööri juhtnöörides otse teiste ees. Leone hoidis end vaos ja selgitas oma mõtteid. De Niro jäi lõpuks nõusse, et nii võib olla küll.

“Tore, et nii arvad,” ütles Leone rahulikult, “kuna lõppkokkuvõttes olen režissöör ikkagi mina.”

De Niro möönis hiljem, et oli Leonega vaielnud. “Vahel ütlesin talle: ”Näita, kuidas kavatsed seda teha”,” rääkis ta.

Kui de Nirot sunniti rääkima erinevustest Leone ja teiste režissööridega töötamise vahel, põgenes de Niro oma üha ebaselgemaks muutuvasse sõnavarasse.

 

Link

Autorihüvitusfondi koduleht http://www.ahf.ee/

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »