Anti Saar

1. märts 2024 at 5:15 p.l. (Anti Saar, Nädala autor 2024) (, , , , , , )

Foto: Dimitri Kotjuh

Anti Saar (1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer.  Anti Saare proosa on žanriliselt katsetuslik, sageli esseistliku alatooniga, autoripositsiooni analüüsiv. Tema debüütteos ilmus 2006. aastal, milleks oli kogumik „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin“, mis viib lugejaid  rännakutele nii inimsuhetes kui ka kujutlusvõimes. 2013. aastal ilmus ta esimene  lasteraamat „Kuidas meil asjad käivad“, mis pälvis kohe nii Aasta Rosina kui Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna.  

Aastal 2014 asutas ta ühemeheettevõtte Kolm Elu, mis valmistas mehaanilisi kuulimängumasinaid ning viimastel aastatel annab ta selle kaubamärgi all välja ka oma raamatuid.  Tõlkijana on ta prantsuse keelest eesti keelde tõlkinud peamiselt proosat kui ka filosoofilisi ja humanitaarteaduslikke tekste.

Kirjastuses Kolm Elu ilmunud proosateos „Puu põndakul“ ja  lasteraamat „Kuidas istuda, kuidas astuda“ on käesoleval aastal nomineeritud kultuurikapital kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele. Teose „Puu põndakul“ teeb eriliseks asjaolu, et esimest korda on Anti Saar ise ka oma raamatu illustreerinud. Õigemini on joonistused kogu raamatu keskseks teljeks.

Katkendid: Anti Saar „Puu põndakul“, Kolm Elu, 2023

Lk 34.

Olin terve algkooli läbinisti viiemees, ainult kunstiõpetus oli pidevalt neli. Ma ei mäleta, miks, ma ju püüdsin. Enam ma ei püüa. Mis on kunst, kirjandus või mistahes muu üldse väärt, kui ta kajastab kellegi püüdlusi, kui vastab ettekujutusele, omaenda või, veel hullem, kellegi muu nägemusele? Kui ma ei suuda ennast enam üllatada, olen ma surnud. Mitte valmis saada tähendab: olla kogu aeg kõigeks valmis.

…

Lk 60.

Kõhe on näha vägevat haralist paplit, mis aeg-ajalt üksikuid luukarvu oksi poetab, siis aga korraga täies pikkuses jala pealt langeb. Ma olen sellist puud langemas näinud. See puu oli minu isa.

Lk 68.

Puude tagant paistab mets. Aga kui terasemalt vaadata, siis hakkavad metsa taustal paistma mitmesugused puud: arukased ja sookased, hallid ja sanglepad, toomingas, türnpuu ja künnapuu, paar kõrgemat kuuske ja muidugi kõiksugu pajud. Puude taustal on tüved ja oksaharud, nende taustal lehekroonid, -klumbid ja – sagarad. Leheklumpide taustal on puulehed, nende taustal siksakid, spiraalid ja  võnked, ebaühtlane sigrimigri, mille tausatal, kui päris lähemalt vaadata, hakkab uuesti paistma mets, padrik, rägastik.

Lk 74.

Mõte on arborestsentne, puu on mõtte metamorf. Puu kasvatab vilju, mõte liigutab mägesid. Mõni mõte võib nakatuda nõiavitsatõvest, lüüa sajas suunas vohama ja kulutada kogu jõu tarbetutele kasvudele, mis on külmakartlikud, õisi ei kanna ja kuivavad kiiresti.

Lk 83.

Mõnikord jälitan ma õiget joont terve õhtu. Kuskil seal puuvõras, mida ma joonistan, on ta peidus, aga kuni see, mida ma joonistan, ei ole puu, ei suuda ma teda kuidagi tabada. Ühesõnaga, see on võimatu. Ma joonistan selle võimatuse kiuste.

…

Lk 115.

Ei tahagi nagu õieti midagi. Kedagi näha või… Ainult kõige lähemaid. Huvitav, kaua see niimoodi kestab? Inertsist ikka nõustun tegema ja käima ja olema. Aga kõik see on pingutus. Mõni tõmbab ennast stressi leevendamiseks kivisse, mina tõmban ennast puusse. Hea, et see võimalus on. Olen seda paar aastat justkui ette valmistanud, nagu lapsena ehitasin puu otsa onne. Kui ema seitse aastat tagasi suri, tundus, et sain täiskasvanuks. Nüüd, pärast isa minekut, oleksin nagu vanaks jäänud. Võib-olla see joonistamine ongi vananemise harjutus. Hoo mahavõtmine, paremal juhul hoo ülekandmine.

Lk 122.

Tühisuste tühisus.

Lk 125.

…

Praegu tundub, et muust peale puude enam keegi ei räägigi. Eile Tallinnas: teel lugesin Sirbist Kaplisnki mõtet, et puud ja põõsad osa meist, meie kehaosad, ainult kaugemad kui me käed ja jalad. Nii et me võime hakata uskuma, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära  raiuda, ilma et saaksime haiget, ilma et meiega midagi juhtuks. Hiljem lastekirjanduse keskuses kõneles Piret oma imelisest „Juurtega aiast“ ja näitas pilte oma koduaknast. Puudega on mul, jah, mingi päris omaette eriline suhe – umbes nii ta ütles. Pärast ütlesin talle, et minul ka, lubasin mõned enda omad saata. Kairiga oli eelmine nädal umbes sama lugu. Ühesõnaga, olen neid puid nüüd jagama hakanud. Võib-olla saadaksegi rasketest asjadest jagu. Kui neid ühes tükis endale hoida ei jaksa.

Lisaks lugemist:

Klaari Tamm

Püsiviide Lisa kommentaar

Peeter Sauter

10. veebr. 2024 at 12:19 p.l. (Nädala autor 2024, Peeter Sauter) (, , , )

Foto: Kris Moor

Peeter Sauter (1962) on eesti kirjanik, tõlkija ja näitleja. Ta on kirjutanud novelle, jutustusi, romaane, esseistikat, mälestusteraamatuid, reisikirju ja ka lastele. Tõlkinud on ta Jack Kerouaci, Charles Bukowski ja Lawrence Ferlinghetti loomingut. Ta on osalenud ka mitmes filmis, näiteks Manfred Vainokivi filmides „Valli baar” (2008) ja „Vaeste kirjanike maja” (2012). Manfred Vainokivi on teinud Peeter Sauterist dokumentaalse portreefilmi „Kirjanikuga voodis” (2019). Aastateks 2022–2024 on talle määratud riiklik kirjanikupalk.

21. veebruaril kl 17.30 toimub Karlova-Ropka harukogus (Tehase 16) kirjandusõhtu Peeter Sauteriga.

Peeter Sauter on omanäolisemaid eesti kirjanikke, kelle kirjutamisstiil on kohati halastamatult otsekohene. Sügavmõtteliste (liht-)lausetega suudab ta lahti mõtestada nii elu keerdkäigud kui ka surma enda. Ta leiab 1.02.2024 Maalehe artiklis, et „autor tahaks ennast mõista ja inimolemust üldse. Mis on teadagi võimatu ülesanne, aga mille lahendamisele võib lõputult läheneda. Eks selleks, et maailma ja teiste inimestega leppida. Kas see on tarkus? Raske öelda.”

Katkendid: Peeter Sauter „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”, Loomingu Raamatukogu LXV aastakäik, 2021, nr 14-16

Lk 11.

Polnud ostetud matk. Loteriivõit. Reisivautšer, väike. Peale Bulgaaria muud kahele ei saanud. Juurde tuli maksta. Et saaks kõik hinnas. Tuleb odavam. Nagunii joome palju, mis muud teha. Kõrtsuarvetele läheb rohkem. Tiidu kingitus. Tiit naerab, kuuldes, et Bulgaaria. Mujale pole kahekesi võimalik. Ja ei lähe Juliata. Üksi saanuks ehk Nepali. Kus oli kena. Seitse kaheksatuhandest lumist mäge Kathmandust paistamas. Ilge diisliving linnavahel. Põrgu ja paradiis.

Äkki Bulgaarias? Põrgu ja paradiis? Mingil moel. Kui Juliaga koos oleme, on põrgu ja paradiis. Ei pea Nepaali minema. Tea, mitu kaheksatuhandest Julia sees on? Küll on. Mõtted tegid leebemaks. Ei kuluta enda peale. Kingitus Juliale. Kaelakee kallimale. Mis siis, et lahutamiskingitus. Õilis mees. Ainult enese jaoks. Paraku. Bulgaaria sai broneeritud talvel, poole aasta eest. Julia otsis netti lapates välja. Mida saab. Rahad läbi. Paremat poleks saanud. Raha polnud juurde tulemas. Ei liigutanud, et võimalus tekitada. Lahutus kummitas. Ajasin olemist hullemaks. Kui hulluks minna saab. Kuhu välja jõuda tahtsin, ei teadnud. Lõpliku lahutuseni. Küllalt venitatud. Ise lahutada ei tahtnud. Pold kõva. Julia oli. Teadsin.

Lk 27-28.

Jäin pooleldi magama. Mõtlesin, mis on. Tundus, et paralleelselt palju. Elasime absurdilabürindis, ei teadnud teed välja. Vahel pingutasime, et välja jõuda (ja oleksime tahtnud välja pääseda), vahel väsitas väljapääsuvõimatus ära ja seadsime end kuskil labürindinurgas mõneks ajaks molutamisi sisse. Jonnisime või olime mornid, ei suhelnud. Rõõmus läbisaamine oli kadunud. Harva külastas parem olemine. Korraga üht. Teine tõmbus kiiresti, kadetalt teokarpi. Tahtsin välja nägelemisest, teineteise eiramisest. Kaifi koosolemist sain. Isegi nägelevast koosolekust. Mõrumaitselisest endorfiinid vallandusid.

Olime keskeas saanud tigedateks vanainimesteks. Teised ei näinud. Nii olime omavahel. Teiste ees olime nagu inimesed ikka ja linnas asja ajades isegi rõõmsad ja õnnelikud, pääsedes kahekesi olemise vanglast. Ei hoolinud, kui kaaslane teiste inimestega rõõmsalt suhtlemist kadedalt ja mõru näoga pealt vahtis. Kallistasime meelsasti võõraid inimesi, teineteist ei suutnud, ei tahtnud puudutada. Kui üks tahtis, kargas teine eemale: „Mida teed! Mis on? Mis hakkas?” Varasema koosolemise teotus. Intiimne kontakt tundus mõnitamiseni. Mis kunagi oli olnud hea ja lähedane, kirglik ja poolehoidev, oli kadunud. Milleks nöökida ja mõnitada.

Lk 37.

Vaatasin pimedust akna taga. Ei taht midagi. Sõber pimedus. Tule, öö pimedus, võta mind sülle, minu päike ei tunne mind, öö jäänud mulle. Minul on kole. Varja mu üle. What bullshit. Good bullshit. Ei taht raamatut. Ei taht konditsioneeri undamist, isegi kui suutnuks käivitada. Jahedus oleks hea. Ei taht isegi külma õlut, mida olin Julialt palunud. Tahtsin vaikust, rahu, tasakesi hingeldada nagu vana koer. Tugitoolis istumine väsitas.

Lk 71.

Ootamiste kataloog. Kas rääkisin? Vaikuste kollektsioonist. Erinevad ootamised. Ootad üksi kodus, et ema tuleb töölt. Ehk palavikus. Toob poest head? Ootad sisseastumiseksamite tulemusi. Ootad varju all, et hoovihm üle jääks. Ootad, et naine tuleb koju või jääb ära kogu ööks. Erinevad ootamised. Teen kataloogi. Kes ootab kellegi surma, kes iseenese surma. Kes tervekssaamist. Kes ootab, et naiseks võetakse, kes ootab, et saaks kätte lahutuspaberi. Julia ootab kannatlikult. Kannatamatusega. Mõlemat. Põtkin vastu. Mõlemal korral. Ootan, millal järele annan. Annangi. Kui oodata ei jaksa. Ei tema ega mina. Kunstlik venitamine. Mõlema puhul. Mõlema poolt. Eestlastlik. Ei saa vedama, ei saa pidama. Ootas, kas käsikiri võetakse vastu, ootad, millal raamat välja tuleb. Retsensioone ei oota. Pigem nukrus või naljanumber. Vahel lohutus. Mis neist oodata. Ootad kevadet, suve, sügist, talve. Ja ennäe, juba jälle kevadet. Kevadelõhna. Muudkui ootad. On, mida oodata. Eestis. Ekvaatori juures ei ole. Seal võib oodata vihma. Või et vihm järele jääks. Rohkem aastaaegu pole.

Lk 96.

Mis tähendas – kõik hinnas? Kaup muutub käigu pealt nagu autoremondis. Ilmneb uusi asju, uusi lisasid, uusi hindu. Joogid hinna sees? Olid. Ei öeldud, et head joogid. Tõsi. Sellist kaupa polnud. Julial hinna sees lõuaalune arm. Karm. Pold lepingus kirjas. Sai oodatust rohkem. Tõsi, lugesime peent kirja? Ei lugend. Ei teagi, mis hinna sees. Äkkiarm oli kirjas? Palju lepingus nähtamatus kirjas. Nagu lepingus kuradiga. Ei lasknud kuuma triikrauaga üle. Salakirja ei näinud. Ise süüdi. Ahne. Krabad kõik-hinnas-paketi. Passide kadumine, Julia paanika, passide väljailmumine. Hinna sees.

Lk 109.

Lutsu „Keavdes” rohkem morbiidsust kui Lutsu järgmistes trallallaades. Lible lööb kella ja Arno vaagub hinge. Eestis minnakse kevadel. Mahlad voolavad. Ei usu. Et ees nurgatagune voodi läbikäiguhoov on. Ei panda kiirelt surijat omade kõrvale. Kui üldse vahet tehakse. Ei tea keefi, kes kui kiirelt. Püüdsid pähe panna, et olen mineja. Niisama. Et ei rabeleks. Ei ülbitseks. Võtaks tõsiselt. Oleksin koostööaldis. Good policeman, bad policeman. Hirmutamine ja hoiatamine ja mentaalne silitamine. Mis jama, pole bad policeman olnud. Ettekujutised. Abielus, haiglas. Sent surmale võlgu, fantaseerib. Surma narritaja. Kus see oligi? Ei mäleta. Midagi ei mäleta. Ärajoodud aju. Enne surma hakkab minevik meelde tulema. Surma narritaja lapsepõlvest. Äh, Balzac, igav.

Lk 117.

Annan vabaks Julia, nõustun lahutusega. Julia peab andma vabaks minu. Laskma mul olla mina ise. Isegi kui Juliat seest välja ei saa. On tema teha. Ei ole. Vabaks andma, saaksime uuesti või edasi armastada? Mingil uuel moel? Teineteist? Kedagi teist? Abielust ei hooli. Aga pean minema vangi, kui Juliat pole. Juliata olemise vanglasse. Julia ei saa mind päästa. Ei taha vangi! Mis õigusega. Nagu Julia telefonis halas. Ehk järgmisel korral karjun. Kui natuke joonud. Paar korda peale võtnud. Tuttav muster. Peab leppima vanglaga, et Julia vabaks saaks. Kui pikk srok välja kirjutatud? Eluaegne? Mis jamasse viis? Raha. Lihtne. Raha puudumine. Step by step. Astusin lõksu. Ja Julia man by man lady, lõksust välja.

Lisaks lugemist :

Klaari Tamm

Püsiviide Lisa kommentaar