Tommi Kinnunen

21. mai 2018 at 10:24 e.l. (Tommi Kinnunen) (, )

Foto: Suvi-Tuuli Kankaanpää / WSOY

Tommi Kinnunen (snd 1973) on auhinnatud soome kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ta on kirjutanud nii romaane, novelle, õppematerjale kui ka näidendi- ja kabareetekste.

Nii Kinnuse 2014. aastal ilmunud debüütromaan „Neljäntienristeys“ ehk „Nelja tee rist” (e.k. 2015 Jan Kausi tõlkes) kui sellele järgnenud teos „Lopotti“ ehk „Peraküla” (e.k. 2017 samuti Jan Kaus) said tõeliste menukitena nii lugejate kui kriitikute lemmikuks. Mõlemad romaanid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose preemiale kui ka Finlandia auhinnale. Lisaks on teosest tehtud ooper ja teatrilavastus.

Oma tulevikukuvandis jääb Kinnunen humoorikalt tagasihoidlikuks, kuid soostub panema ette tulevikuprillid ja kujutlema oma loomingu kirjeldust mõnes 2118. aastal välja antavas leksikonis: „Tommi Kinnunen oli soome kirjanik, kes mõjutas kirjanduselu lühikese perioodi jooksul 2010. aastatel. Tema stiili võiks iseloomustada kui ülepakutult melodramaatilist ja piinavalt kirjeldavat. Dialoogi kasutamine teostes on põhjendamatult vähene, temaatiliselt käsitles peamiselt seksuaalvähemuste, puuetega inimeste ja naiste elu. Kuigi ilmumisajal puudutasid Kinnuneni teosed ilmselt õrnahingelisemate lugejate tundeid ning teda tõlgiti ka teistesse keeltesse, ei jätnud kirjanik Soome kirjanduskaanonisse ja -ajalukku siiski väga suurt jälge.“
Tommi Kinnunen oli Prima Vista kirjandusfestival 2018 külaline. ( Prima Vista kirjandusfestival 2018).

Katkendid: Peraküla, Varrak 2017, tlk Jan Kaus, lk 172 – 175; 182 – 183.

Huusin tuulen mukaan,
kuunnellut ei kukaan.

Read Eino Leino luuletusest „Vanha vaimo” (luulekogust „Halla”, 1908). Eesti k „Asjata ma hüüdsin tuulde, kuulmas polnud hingelistki”.

„TRAPETSILIHASED. Musculus trapezius.”
Kari tutvustab entusiastlikult õpitut. Praegu ta veel ei masseeri, vaid kordab lihaste nimetusi. Õlavarre kolmikpealihas. Harjaalune lihas. Väike ümarlihas.
Esimene talv uues korteris. Ema istub ikka veel isa järel jagamatu pärandiosa otsas. Johannesele ei anna ta midagi, et Kaarina ilma jääks, aga Anna sai oma maja jaoks eelpärandi korras raha ning mina muretsesin Helsingist selle korteri. Johannes ja Kaarina käendasid lisalaenu. Elutuba, üks magamistuba, köök. Esikust läheb pikk koridor, mille otsas on veel üks tuba. Mõeldud Karile töötamiseks või lastetoaks.
Laman kõhuli massaažilaual. See on kusagilt tutvuste kaudu ostetud, muhklik ja sellest kerkib läpatanud haisu. Selle peale on laotatud lina. Mu pea on lauda selle tarvis konstrueeritud augus. Mul on raske hingata.
„Kas siin lina sees ei peaks olema näiteks mõni ava?”
„Aga siis ei saaks seda enam voodis kasutada.”
Käed töötlevad mu keha läbi. Mõned lihased eristuvad lihtsalt, teisi peab enne leidmist kaua otsima. Rätsepalihas. Sääremarja kolmpealihas. Kari käed meenutavad vanaema uurivate sõrmede liikumist Eila paisunud kõhul. Vahepeal nad peatuvad ja nõtkutavad läbi naha, otsides kinnitus- ja hargnemiskohti. Kaksiksääremarjalihas, tallalihas. Kari on selle uue maailma leidmise üle nii uhke. Varsti pole ta enam juhutööline, vaid koolis käinud ja seaduslikult tunnustatud massöör. Proff, lõppude lõpuks. Ta tahab mu eest hoolitseda ja on selleks katsetanud päris mitme tööga, juhtinud Hakaniemi turuhoone lihapoe autot, vahendanud lehetellimusi ja töötanud Rahvusmuuseumis valvurina. Nüüd ta keskendub ja võtab ette. On entusiastlik, õpib hiliste tundideni erialast sõnavara. Mul on kõdi. Ta naerab koos minuga ja teeb veel kõdi, samas nimesid öeldes.
„Lühike varvastepainutaja. Musculus flexor digitorum brevis.”

Talle paistab, et sellest võib saada talle päriselt amet, kus ta ennast hästi tunneb, ja mina usun seda samuti. Karile meeldib kätega töötada ja mõnusalt juttu puhuda. Visata õhku sõbralikke sõnu, mida ta parajasti teeb.
„Pööra ümber.”
Ma kuulan sõna. Ta eemaldab mu rinnahoidja, mille ta pidi avama juba varem, et tunda abaluualust lihast. Miks tundub omaenda keha alastus mõnikord loomulik, mõnikord mitte? Ma ei häbene kõndida alasti duširuumist magamistuppa, mul pole piinlik Kari ees riidest lahti võtta, kui ta hääl on kähe ja tuhm. Aga nüüd, kui on ainult anatoomiline huvi, tahaksin käed rindade ette tõsta.
Kari sätib ennast mu pea taha istuma ning asetab käed mu õlgadele. Sõrmed tunduvad libedad, libisevad.
„Mida sa teed? Mis see on?”
Käte liikumine peatub.
„See on ainult õli. Sedasi on naha pinnal kergem liikuda.”
Ta vajutab mu huultele suudluse. See läheb viltu, kuna ta pea on minu suhtes tagurpidi.
Käte liikumine tekitab hea tunde. Sõrmed libisevad mööda kaela, rinda, õlgu ja otsivad uudishimulikult kaardistamata alasid. Kuulan madalat, meloodilist häält, mis loetleb mu kehaosade nimesid. Peapöörajalihas. Väike rinnalihas. Suur rinnalihas. Ta avab mulle oma kõige uuemad teadmised. Räägib, kuidas rangluu külge kinnituv pectoralis major võib koormata sõrmenärve ning kuidas keegi kurdistuv organist sai pärast neljandat massaažikorda oma kuulmise tagasi. Ta tõuseb püsti ja küünitab, et näidata eesmisi saaglihaseid ja selgitada, kuidas need aitavad nii hingata kui ka vibutavad rusika ettepoole. Tunnen soojust, kuidas tema kõht kaardub mu näo kohal, kuidas reied mu juuste vastu vajuvad. Tunnen enda hingamist ja Kari kõhu lõhna. Mees lõhnab tervikuna sihikindluse järele, selle järele, et ta teab, mida tahab. Käed liiguvad mu kõhule, uurivad seda, pigistavad mind pikkade tõmmetega. Veri kohiseb mu kõrvus ja ma sulan sihiteadlike sõrmede all tuhandeks väikseks nireks, imbun läbi massaažilaua, valgun põrandale suureks loiguks, täis rahu ja õndsust. Kari räägib minuga, aga ma ei saa aru.

Käed eemalduvad kõhult, aga liigutused on teistsugused, mitte ilusad, vaid uurivad.
„Füüsilisi takistusi loote arenguks teil pole, proua,” ütleb arst. „Võite riidesse panna.”
Tõusen haigla uurimislaualt, panen aluskleidi uuesti selga. Tuba on sama jahe kui arsti käed. Terves haiglas haiseb puhastusvahendi järele, millega pühitakse enne vaktsineerimist nahka.

„Ma oleksin soovitanud anovulatoorseid ravimeid. Normaalsest erinevates peredes on lapse saamine seotud tõsise vastutusega.”
Ta peseb käsi, minu arust tarbetult kaua.
„Tavaliselt ma poleks selliseid ravimeid pakkunud, sest minu meelest peab naine oma valikute eest ise vastutust kandma. Enne sõda reguleeris ühiskond oma meetmetega, kellel on soovitatav paljuneda. Enam ei peeta seda kohaseks, isegi mitte laplaste või mustlaste hulgas.”
Ta peseb ikka veel. Tunnen ennast räpasena.
„Ja ega teiegi pole nõrgamõistuslik,” jätkab ta. „Ainult defektse meeleelundiga.”
Ma noogutan ja koban tooliservalt kleidi ja sukkade järele, aga ei leia neid. Arst kuivatab käsi.
„Kuna teil on täiesti normaalne abikaasa, õnnestub lapsehoid arvatavasti ilma suuremate õnnetusteta.”
Ta lahkub ja jätab mind üksi, öeldes, et õde saadab mind varsti välja. Tõstan käed oma veel lamedale kõhule. Aluskleidi riie on libe. Siit ma algan ja maailm lõpeb. Mu sõrmed on piiri peal. Väljaspool käeselga on teised ja peopesast seespool on mina, varsti meie. Ma püüan mõelda varsti endast kui emast, emast kui tema vanaemast. Mis tunne oli tal Annat oodata? Mida mõtles Anna oma kaksikutest, Kaarina Maaritist? Kas nad oskasid rõõmustada?

„Obliquus externus abdominis.”
Kari on liikunud laua paremale küljele.

„Nüüd sa ei kuula.”
Kui ma keskendun, vaatavad mu silmad põiki ülespoole. Ma ei kontrolli nende lihaseid, ma isegi ei tea, kuidas nendega kontakti saada. Silmamunad, ripsmed, laud, läätsed on mulle kasutud, aga ikkagi paljastavad nad väljaspoolsetele asju, mida ma ise näidata ei tahaks.

Kari jutustab vaagnapõhjalihastest, rasedusest, sünnitusest.
„Kas sa tead, et su keha muutub? Võib olla raske sama kiiresti liikuda kui varem.”
Õrnalt laskuvad peopesad mu kõhule. Need ringlevad seal. Sõrmed pole enam libedad, vaid hõõruvad nahka. Entusiasm ta hääles aina kasvab.
„Küll ma meie eest hoolt kannan,” lubab ta.
Ta surub huuled mu kõhule, annab naba kõrvale musi. Temast saab isa. Ta räägib kõhu sisse ning mind ei kuula keegi.

„Varsti ei tunne sa ennast äragi, arbuusikõhuke.”

/…/

Suojaan luokse kaipauksen hiljaisen
(Read Soome 1967. aasta Eurovisiooni võistluslaulust „Varjoon-suojaan”, esitajaks Fredi. Eesti k „Varju vaikse igatsuse juurde”)

TUOMAS VAATAB tahavaatepeeglisse. Tagaistmel istuvad ema ja isa. Ema silmad on punased, isa vaatab küljeaknast välja ja noogutab tee ääres seisatanutele. Eesistmel istub Helena ja silub kleidiserva sirgemaks. Tuomas märkas, et matustel ta ei nutnud. Pingilt kirstu juurde ja tagasi kõndis ta Anna, mitte isa käe kõrval nagu tavaliselt. Kirikust tulles oli igaühel keegi, kelle kõrval kõndida. Ema kõndis koos Minnaga, isa ja Tapio kandsin kirstu. Tuomas kõndis ainsana üksi. Erikut loomulikult kaasa pole. Keegi siinolijatest ei tea mehe olemasolust midagi. Tuomas ei osanud otsida kellegi seltsi ja kellelgi ei tulnud pähe teda kaasa haarata, et jagada kirikus külge jäänud kurbust.
Nüüd sõidavad nad teisena. Enne neid on Anna tütre auto, nende järel palju teisi. Surnuauto sõidab üle ristmiku, aeglustab ja jääb siis nende maja kohal teele seisma. Terve matuserong seisatab.
„Ega me veel ju surnuaias pole?” küsib Helena.
„Jääme hetkeks kodu juures seisma,” vastab isa tagaistmelt.
Nad seisatasid kodumaja ristmikul ja peatasid terve küla liikluse. Vanaema ei tunnistanud kunagi, et ta elab Lopottis. Tema meelest tähendas see halva mainega naiste piirkonda, kuigi sellega viidati pigem vaid ämmaemandale endale. Oli ta ju saanud sohilapse. Kui vanaemalt küsida, mis piirkonda maja kuulus, ei osanud ta vastata. Eks nelja tee risti juurde vist. Keegi ei teadnud õieti, mida nimi tähendas, aga see ei huvitanud kedagi peale vanaema enda.
Isa ütleb alati, et elu on hästi elatud, kui sind üksainuski igatsema jääb. Nüüd ulatub autode kolonn kodumaja juurest vähemalt nelja tee ristini välja. Tuomas vaatab küljepeeglist, kuidas valgusfooris vahetuvad rohelised tuled punaseks ja tagasi, aga ükski auto ei liigu. Kõrvalteedelt ei pääse peateele sõitma, ühelgi vastutuleval autol pole võimalik rivi vahelt vasakpööret teha. Kõik külaelanikud ootavad, kuni vanaema läheb. Tee ääres on vanemad inimesed seisma jäänud ja mehed mütsid peast võtnud. Nooremad jätkavad matuserongkäigust välja tegemata oma teed. Neid surnud ei huvita.
Kodu juures asuvat ristmikku on muudetud sedasi, et õuelt ei saa külavaheteele sõita teisiti kui naabri krundi kaudu lõigates. Tuomas viskab pilgu tahavaatepeeglisse. Tagaistmel pühib ema oma nina ja isa võtab tema käe enda kätte. Võiks arvata, et nad on rõõmsad, kui saavad lõpuks teha seda, mida tahavad. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena, vastupidi. Ise sisendas ta seda endale juba vähemalt viisteist aastat. Iga jõulupidu pidi kindlasti viimane olema, sest kohe korjavat vikatimees ta teiste jalust ära. Aga ei midagi. Ta võttis aasta-aastalt alla ning luud turritasid läbi õhukese naha, kuigi seest läks tal lõpu eel siiski pehmemaks. Ei teagi, kas sai käsutamisest küll või pani ema kangekaelselt viisakas vastupanu teda lõpuks uskuma, et miniast lahti ei saa? Ka nende, lastelastega, rääkis täitsa ilusti ning hakkas kiitma õpinguid ja lõpetamisi. Nad kõik jõudvat õpingutega kaugele. Presidentideks välja, kui mitte rohkemgi. Ometi ei osanud nad enam üksteiseni teed leida. Nad olid õppinud elama ilma vanaema Lahja seltsita.
Surnuauto jätkas teekonda ja saatjad järgnevad, üks auto teise järel. Igal juhil võtab hetk aega, et minekut märgata ja gaasi vajutada, seetõttu vahemaad kasvavad. Sel korral ei kiirusta siiski keegi eelmise sappa kinni. Helena silub kleidi sõrmeotstega põlvede vahele ja sealt välja, seejärel aga katkestab liigutuse.
„Kas ma olen rohkem isa või ema moodi?”

 

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Arto Paasilinna

19. jaan. 2018 at 2:36 p.l. (Arto Paasilinna, Nädala autor 2018) (, )

Foto: Wikipedia / Nysalor

Arto Tapio Paasilinna (1942) on soome kirjanik. Paasilinna sündis peres, kus oli viis poega ja kaks tütart. 1950. aastal isa suri ja ema jäi 7 lapsega üksi. Enne kirjandusele pühendumist töötas Paasilinna ajakirjanikuna. Tema raamatuid on tõlgitud 45 keelde. Tema romaanide põhjal on tehtud filme ja teatrilavastusi, sealhulgas kuuldemänge. Arto Paasilinna on pälvinud kirjandusauhindu. Arto Paasilinna vennad Erno, Mauri ja Reino on samuti kirjanikud. Õde Sirpa Paasilinna-Schlagenwarth on kunstnik.

25. jaanuari 2018 kell 16.00 toimub linnaraamatukogu kohvikuruumis kirjanduskohvik – teemaks Arto Paasilinna romaan Maailma parim küla. Vestlust juhib raamatukoguhoidja Kaja Kleimann.

Katkend: Maailma parim küla, Varrak, 1995, lk 181 – 189. Tlk Tauno Vahter.

/…/

See nõupidamine otsustas asja ja ühtlasi Pohjanmaa tuleviku. Paari päeva pärast jätkas neljakümne tuhande naise vägi marssimist. See oli nagu sõjaväe mobilisatsioon: telgid võeti maha, voor laoti täis, veoloomad rakendati ette; kui esimene vanker võttis suuna lääne poole hommikul, siis voori viimane sõiduk õõtsus mustale väljakraabitud mullarajale alles õhtupoolikul. Karavan oli viisteist kilomeetrit pikk. Ent ühe päevaga läbis ekspeditsioon märkimisväärselt pika vahemaa, kakskümmend kilomeetrit, ning kui sai sõita maanteel, jäi seljataha veelgi pikem maa. Kui naistevägi Ukonjärvest lõunast mööda sõitis, käskis Eemeli Toropainen neile lahkumiskingituseks viia viis härga ja kümme tünni soolarääbist.

Kui naised olid suve lõpuks end üle Pohjanmaa sisse seadnud, tekkis seal selline olukord, et mehed hakkasid põgenemist planeerima. See oleks üle tüki aja olnud esimene kord, kui pohjanmaalased oleksid pidanud võõrast väest aetuna põgenikutee jalge alla võtma. Ent kuhu põgeneda maailmas, kus käib tuumasõda? Pohjanmaalased olid sunnitud end fakti ette seadma ja 40 000 võõramaa naisega koos elama hakkama.

35

Massiline naistevägi ehmatas Eemeli Toropaist. Ukonjärven kihelkonna jaoks oli maailmasõda siiani toimunud üsna rahulikult, ent tule jumal appi, kui sellised kümnete tuhandete inimeste sissetungid korduma hakkavad! Naiste sissemarss oli tulnud täieliku üllatusena. Ukonjärvele ei jõudnud maailma sündmuste kohta peaaegu mingeid uudiseid: raadiot ei saanud usaldada ja sageli ei saanud segajate pideva töö tõttu saateid kuulata. Lehed enam ei ilmunud, ka nädalaleheks kokku kuivanud „Helsingin Sanomat” oli juba sõja puhkedes pankrotti läinud ja teleekraan oli pikki aastaid pime olnud. Lendav Ingel traavis küll endiselt Ukonjärve ja Valtimo vahet, ent tema toodud uudised olid enamasti kohaliku tähtsusega ning põhinesid kuulujuttudel. Maailma sündmuste kohta oli vaja saada täpseid andmeid, et teinekord oskaks võimalike uute vapustuste jaoks paremini valmis olla.

Eemeli Toropainen kavatses saata oma maakuulaja maailma sündmusi välja selgitama. Organist Severi Horttanainen pakkus end vabatahtlikuks. Talle pakkus sõit huvi, kuna ta oli juba 78 aastat vana ja ei jaksanud peale orelimängu põllul rabada. Ent ta oli reibas vanamees ja oleks hea meelega vanast peast maailmas ringi vaadanud.

Lepiti kokku, et Horttanainen sõidab kõigepealt rongiga lõunasse ja proovib siis iga hinna eest Peterburi jõuda. Võimaluse korral peaks Severi naasma Arhangelski kaudu. Ülesanne meenutas luurelkäiku: tuli välja selgitada, milline olukord Venemaal valitses ning kas oli äkki ooodata uusi rahvamasside rändeid? Juhul kui kutsumata külalisi peaks tulema, siis kuidas tuleks neisse suhtuda? Kas peaks järgmised tulijad juba piiril vaikselt maha nottima?

Severi Horttanaist hakati kohe pärast viljakoristust reisiks ette valmistama. Seljakotti pakiti leiba, soolaliha, kuivatatud kala ja lähker viina ning vajalik kogus raha.

Organist Severi Horttanainen viidi hobusega Valtimo jaama, kus ta astus auruveduri järele haagitud rongile. Saatjad soovisid viljakat luurekäiku ning naasesid Ukonjärvele. Arvati, et Horttanainen saabub tagasi jõulu paiku.

Saabusid jõulud, ent Severi Horttanainen ei tulnud. Saabus kevad ja suvi, ent Horttanaist polnud. Jõudsid kätte ka järgmised jõulud ning kevad ja suvi. Aga Horttanaisest polnud kippu ega kõppu. Alles 2017. aastal saadi teada, et Horttanainen oli vähemasti elus. Lendav Ingel jooksis ühel õhtul hingeldades Valtimost kohale ja teadis rääkida, et ennast Horttanaiseks nimetavat meest oli nähtud Nurmeses ning ta oli teel põhja.

Eemeli Toropainen käskis traavli ette rakendada ja Horttanaisele Valtimo jaama vastu minna. Paar päeva hiljem toodi salakuulaja lõpuks Ukonjärvele.

Vanamehenäss oli kehvas seisundis. Ta oli nälginud kondibuketiks ja ta riided olid armetud kaltsud. Horttanainen lonkas ja toetus kepile. Ta nägi välja nagu saja-aastane, ehkki oli alles kaheksakümmend aastat vana.

Horttanainen vaarus Toropaise mõisa. Velsker Seppo Sorjonen hakkas teda uurima ning põetama. Vanur kannatas alatoitluse ja raske depressiooni all. Kõigepealt käskis Sorjonen anda Severile toibutamiseks lahjat kalaleent ja joota talle hapupiima. Vanamees viidi sauna ja talle pandi puhtad riided selga. Paariks päevaks pandi ta lamama mõisa õhulisse ja vaiksesse aita, kuhu naised kandsid sööki ja jooki. Üle päeva käis Horttanaise juures üks Rohemäe massöör, kes proovis vana salakuulaja kangestunud konte nõtkemaks mudida.

Vähehaaval tuli Severi Horttanaise eluisu tagasi. Hea toidu ja hoolika põetamise järel paranes tervis sedavõrd, et juba nädala aja pärast tuli ta aidast välja ja hakkas seletama kaks aastat kestnud luurekäigu juhtumisi.

See oli pikk lugu. Kõigepealt oli Severi Horttanainen loksunud rongis Hämeenlinna, kus ta sai teda, et eraisikutel ei tasunud Helsingisse trügida: linn oli sõja tõttu suletud ja suurem osa elanikkonnast oli maapiirkondadesse evakueeritud. Hämeenlinnas elati see-eest üsna turvalistes tingimustes. Kuna oli aega ja ka mõnusat seltskonda, jäi meie organist sinna paariks päevaks pummeldama ja pillerkaaritama.

Hämeenlinnast pääses Horttanainen veoautoga Kotkasse, kust tal õnnestus lodjaga üle Soome lahe Eestisse pääseda. Tartus jälgis ta paar nädalat maailmasõja õhkkonda, oodates võimalust Peterburi reisida. Paraku haigestus ta tripperisse ja pidi seetõttu tulema Soome tagasi, et end ravida. Hilissügisel ületas Severi Horttanainen Vironlahti kaldal salaja paadiga riigipiiri ning suundus põhja – Viiburisse viivale raudteele. Rongid ei sõitnud, rööpad olid rohtu kasvanud. Laanes peitsid end mõned metsaröövlid, nende suhtes tuli ettevaatlik olla. Horttanainen sammus piki raudteed Viiburisse. Linn oli osaliselt maha põlenud ning täiesti inimtühi. Tuli piki raudteed jala Peterburi poole edasi astuda.

Severi Horttanainen jõudis Peterburi novembri alguses. Eeslinnad olid suures ulatuses maha jäetud ning mida kaugemale tulija jõudis, seda õnnetum kunagine miljonilinn näis. Tühjas linnas hulkusid vaid mõned üksikud inimesed. Vastu vantsisid mõned sõdurid, ent üldiselt oli linn tühi.

Horttanainen hakkas neilt vähestelt vastutulijatelt küsima, kus elanikud on? Talle seletati, et Peterburi oli evakueeritud, sest sellest oli saanud epideemiate pesa. Soome lahe kaugeima sopi suur tulvaveetamm oli täitunud haisva mudaga, sest linna kanalisatsioon oli juba aastate eest umbe läinud ning solk oli kõik enda alla matnud. Juhtunud oli umbes sama kui New Yorgis, ent siin oli linna päästmisele lihtsalt käega löödud. Kuuldavasti ehitati uut Peterburi Laadoga teisele kaldale Tihvinisse. Hinnati, et seal elas juba paar miljonit inimest. Väidetavalt oli Tihvin maailma suurim palkidest ehitatud linn. Ning ehkki Peterburi oli langenud, polnud ka Moskvas paremad lood. Horttanaisele räägiti, et Tihvinist kavatseti teha Venemaa uus pealinn, kui see ühel päeval valmis saab. Sõjatingimustes võtsid ehitustööd kaua aega. Peterburi paleede müürikive veeti kaide ehitamiseks Tihvinisse. Peaaegu kõik Neeva sillad olid kokku varisenud, sest sillakaarte kivist äärerakked olid ära viidud. Neeva oli umbes nagu terve linn ning tugevavooluline jõgi oli Peterhofi kaudu murdnud endale uue voolusängi Soome lahte. Uus Neeva oli rebinud kaasa mitmed vanad paleekvartalid. Suurem osa kunagisest imekaunist kesklinnast oli siiski oma endisel kohal.

Linnatänavatel hiilisid rebased ja kährikud ning vahel kostis öösiti huntide ulgumist. Horttanainen sai toidupoolist jahtides rebastega võidu Soome vaksali juurde pesa teinud jäneseid, kes tundsid ennast hästi suurlinna metsistunud parkides.

Tänavatel ja kanalites oli meetripaksune kiht Neeva toodud muda, mis oli praeguseks jäätunud. Horttanainen uisutas piki jäiseid tänavaid ja vaatas nukralt lagunema jäetud paleesid. Eelmisel aastatuhandel oli ta paar korda käinud tollases Leningradis ning nüüd meenutas ta nukra igatsusega suure linna valgeid öid, mil taksode uksed paukusid, viin voolas ojadena ning muretud venelannad näitasid üles liiderlikku külalislahkust.

Severi Horttanainen leidis mitmeid tuttavaid paiku, tühje restorane ja muuseume, mille kogud olid hävinenud või ära viidud. Aknad olid sisse löödud ning uksed olid hingedelt maha kukkunud. Kunagisest Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni Muuseumist polnud peaaegu midagi järel: suure saali katus oli sisse kukkunud ning maja sees mudas lebas mahajäetud liinibuss, milles oli venekeelne suitsetamist ja viinajoomist keelav silt. Ermitaaži kogu oli õnneks ära viidud, sest ka see suur kvartal oli jäätanud muda võimuses.

Horttanainen uisutas piki vana Nevski prospekti vana skulptuurimuuseumi juurest varem alati nii vägeva Iisaku katedraali juurde. Kaderaal seisis vankumatult oma koha peal, see polnud sõja ega muda käes kuigi tõsiselt kannatada saanud. Küll aga olid kuldsed kuplid halliks tõmbunud ja seest kunstiaarded minema taritud, isegi maakera liikumistõend – kuplist rippunud pendel – oli kadunud. Kus see küll tänapäeval ripub, mõtles Horttanainen ning tegi Iisaku katedraali esisele väljakule mingi kuju alusele lõkke. Polnud võimalik öelda, kas kunagi oli sellel seisnud Lenini kuju, sest nüüd ei seisnud seal midagi, ent hea tulease oli see küll. Lõkkeaseme alus oli marmorist ning küpsetuskohale tõusis punasest graniidist trepp.

Horttanainen küpsetas jäneselihaga pajatoitu. Mõned külmetavad sõdurid tulid lõkke juurde toitu noolima. Horttanainen jagas sõduritele mõned maiuspala tükid ning küsis, kui kaugelt poisid pärit olid. Paar tükki olid Astrahanist, kolmas Siberist. Sedapuhku oli nende kohustuseks viia linna viimastele valvuritele köögivilja. Vedasid muuladega Schlüsselburgi ja Peterburi vahel kapsakoormaid. Horttanainen vahetas poistelt endale kahe jänesenaha eest Ilja Repini rullikeeratud maali „Ei oodatud”, mille sõdurid olid eelmisel sügisel leidnud Ermitaaži lähistelt tuulest viiduna.

Severi Horttanainen käis ka Neeva saarel tutvumas Peeter-Pauli kindlusega. Ta avastas oma üllatuseks, et seal käis elu ja aktiivne tegevus: nagu möödunudki sajandite jooksul, tegutses kindluses endiselt vangla. Omal ajal olid vanglas virelenud dekabristid, mitmesugused revolutsionäärid, isegi soome „ kalterijääkärit”, hiljem valgete kindralid ja vana Peterburi eliit. Uudishimulik organist Horttanainen läks kindluse komandatuurist küsima, keda tänapäeval türmides hoiti. Temasse suhtuti tõrjuvalt ning hakati küsima läbipääsuluba – propuskit. Horttanainen seletas, et ta on ohutu soome turist, ja hakkas juba kindlusest välja taganema. Seda aga ei lubatud. Tema tuleku põhjused tuli välja selgitada ning esialgu pandi ta trellide taha.

Selgus, et vanglas istus suur hulk igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kes elasid teadmatuses oma tuleviku suhtes. Paljudele polnud määratud mingit karistust, nad olid tapi peale aetud väga erinevates kohtades ning kuna nad olid kahtlusalused nagu kõik inimesed, hoiti neid seniks türmis. Üks ameerika usumees oli oma sõnul sattunud kuue aasta eest kindlusse vangi üksnes seepärast, et tollal ei osanud ta veel vene keelt. Ta oli kavatsenud Schlüsselburgi mormooni kiriku rajada, ent enne jõuti ta pulkade taha panna. Nüüd rääkis ta vene keelt ladusalt, kuid see teda vabadusse ei aidanud. Vanglaslängi rääkiv mees pole tõenäoliselt päris puhas.

Valvurid olid sõbralikud, peaaegu heatahtlikud; neil oli kõledates vangitürmides virelevatest vangidest kahju, kuid nad ei saanud asjade käiku kuidagi muuta. Iga päev jagasid nad väikeste ukseluukide kaudu lahjat kapsasuppi ja võtsid vastu solgipanged, mille harjumuspäraselt tühjendasid müürilt Neeva jääle. Nad proovisid välja toimetada vangide meeleheitlikke palvekirju. Nendele ei vastatud kunagi, sest vastavaid ametiasutusi enam linnas polnud. Kohtud olid Tihvinisse üle viidud, seal asusid kõik kohtunikud ja politseiametnikud, seal toimusid ka protsessid ja sündisid otsused. Ent Peterburi oli Peterburi, ning tihvinlased ei pidanud kuidagi võimalikuks sekkuda endise suurlinna vangistusprobleemidesse. Neil olevat omagi kurjategijatega käed-jalad tööd täis, mida võis ka uskuda, sest tihvini maffia oli ennenägematult efektiivne ja jõhker.

Salakuulajast organist Severi Horttanainen tutvus oma mitmetest erinevatest rahvustest kaasvangidega. Ta sai suurepärase ülevaate Kolmanda maailmasõja sündmustest, erinevate riikide rinnetest ning kahjude ulatusest. Ta sai ka ettekujutuse suure Venemaa elust Vaikse ookeani kaldalt Põhja-Jäämereni välja. Paraku ei saanud Horttanainen oma väärtuslikku infot tulla Ukonjärvele ette kandma, sest ta istus kindlalt kui raudpolt Peeter-Pauli kindluse türmis nagu mõni massimõrvar või teisitimõtleja. Näis meeleheitlik mõelda Ukonjärve kodule, kuhu ei jõudnud maailma vapustanud uudised, mis kõikesööv ajalooveski peagi läbi jahvatas. Möödusid kuud, veeresid aastad ning midagi ei juhtunud, kui Kolmas maailmasõda välja arvata.

Kuid möödunud suvel oli selline tore sündmus, et üks Siberi ülikooli õppejõud suri ära, viskas sussid püsti. Horttanaisele anti usaldusväärne ülesanne oma kaasvang välja lohistada ja muula järele rakendatud vankrile tõsta. Võimalus oli saabunud: Horttanainen hüppas surnukehaga vankrile ning piitsutas muulad galoppi jooksma. Ta jooksutas perutavaid veoloomi kuulirahe all piki Peterburi tänavaid, kuni hüppas sobival kohal laibasõidukilt maha ja peitis enda mahajäetud linna kokkuvarisevasse labürinti.

Tagasitulek Soome ja põhja oli võtnud aega üle kahe kuu. Vangipõlvest kurnatud vana mehe jaoks oli see ränk teekond, ent mõte vabadusest oli mehel eluvaimu see hoidnud ja liikuma sundinud. Ning nüüd oli ta kohal uudistega idapoolsete maade sündmuste kohta.

Võib öelda, et ümbermaailareisud enam eriti ei huvita,” iseloomustas organist Severi Horttanainen tagasihoidlikult oma katsumusi.

Severi Horttanainen võttis välja väikese kulunud õliriiderulli, mille siseküljel oli silmipaitav maal. See oli Ilja Repini kuulus õlivärvitöö „Ei oodatud”.

Kui keegi sellele raami ümber nikerdaks, oleks käik ka pisut asja ette läinud,” sõnas vana, vaadates kunstiteost nukra pilguga.

Tõlkeid eesti keelde

Ulguv mölder, Perioodika 1987, tlk Sirje Ruutsoo.

Jänese aasta, Perioodika 1995, tlk Sirje Kiin.

Lummav vabasurmasõit, UMARA 1997, tlk Hella-Mare Männamaa.

Poodud rebaste mets, Monokkel 1997, tlk Kädi Kokk.

Maailma parim küla, Varrak 2003, tlk Tauno Vahter.

Tule taevas appi, Tänapäev 2010, tlk Kadri Jaanits.

Püsiviide Lisa kommentaar

Ulla-Lena Lundberg

8. nov. 2017 at 11:18 e.l. (Nädala autor 2017) (, )

Foto: Teemu Rajala / Wikipedia

Ulla-Lena Lundberg (1947) – Soome kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles. Pärit Ahvenamaalt Kökari saarelt. Lundbergi looming kõigub ilu- ja aimekirjanduse vahel. Eesti keelde on peale „Jää” (2014) tõlgitud veel „Siber: tiivuline autoportree” (2013) tlk Anu Saluäär. Kirjanik on pälvinud Finlandia kirjandusauhinna (2012), Rootsi akadeemia ja Runebergi auhinna.

Katkend: Jää, Eesti Raamat 2014, lk 218-224. Tlk Tõnis Arnover.

19. peatükk

INIMENE SAAB SAGELI kõndida oma jalgadel kuni surmani, aga siis on ka kõik. Pärast seda teda nihutatakse, tõstetakse ja kantakse. Kõneldakse ja vastatakse üle tema pea, tehakse suuri otsuseid. Arst peab surnukeha üle vaatama ja kindlaks tegema surma põhjuse, uppumise, hüpotermia. Võimud annavad doktor Gyllenile, ah, ämmaemand Irina Gyllenile selleks volitused, nii et kõik läheb ladusalt ega põhjusta lisakulusid. Kohalik politseinik Julius Friman on kohal kui tunnistaja ja protokollija. Kerge ülesanne sellise temperatuuriga, meremees näeb endiselt välja, nagu oleks ta äsja uppunud, ei haise ja on puhtaks uhutud.
Örarnal hoitakse surnuid kuni matuseni kodutalu aidas. Surnud meremehed on vana tava kohaselt pastoraadi paadikuuris. Merepiirivalvurid toimetavad surnukeha sinna: selgub, et selleks otstarbeks on seal pukid ja lauad; on puhas õnn, et pastor ei ole neid saunapuudeks saaginud. Puusepp Österberg toob Idakülast paadiga kohale siledaks hööveldatud kirstu. Pastoriproua vooderdab selle sõjaaegsete valgete paberkardinatega, mis on pööningule kõrvale pandud, ning ohverdab padjapüüri ja padja. Pastor ja kirikuteener tõstavad surnud meremehe kirstu, vankudes ootamatu raskuse all. Nad katavad ta pabertekiga ja pastor loeb Jumala õnnistuse. Koos laulavad nad: „Su peale, Issand, mina alati täis rõõmu lootma jään, küll siis veel viimse hingetõmbeni ma Sinu armu näen.”
Siis ootab ta seal kuni pühapäevani, sest pastor teab, et matused huvitavad paljusid, ja nüüd on neil väärikas põhjus sellest osa võtta. Eks ta õige ole, et tema, kes ta üksipäini rängas tormis otsa leidis, saab sel moel osa suurest koguduse ühtekuuluvusest.
Vahepeal püüab kirikuteener külmunud ja kivisesse maasse hauda kaevata. Teda aitab tasu eest pastoraadi pops ja isegi pastor, kui tal paljude telefonikõnede vahepeal aega jääb. Palju asju on vaja korraldada ja selgitada. Mehe rahakott on saadetud Ameerika saatkonda ja ta on identifitseeritud kui Eric Alexander Cain Brooklynist. Rootsi keelt oskav saatkonna töötaja helistab ja arutab innukalt matusekorraldust: mees on baptist, kuid baptism seisab luterlikule kirikule lähedal, nii et muldasängitamisele kohaliku kombe järgi ei ole takistust. Prrr, pläristab ta telefonikõne lõpetuseks, ja õhtupoolikul helistab ta uuesti: ta on pidanud nõu Helsingi baptismi kogudusega, aga tolle pastorile on sõit liiga piukk ning tal ei ole midagi pastor Kummeli vastu, muidugi, kui ta soovib? „Jah,” lubab pastor teist korda, ja prrr, lõpetavad nad kõne. Järgmisel päeval helistab ametnik uuesti ja küsib, kuidas kulusid katta, ja pastor vastab, et kui tegemist on võõraga, siis kohaliku kombe kohaselt katab tagasihoidlikud kulud kogudus. Ta ütleb, et surnu on juba kirstu pandud ja kui palju kirst maksis, ning ametnik kinnitab, et saatkond katab mõistagi kõik kulud, mille kohta on arve. Pastor tänab ja prrr, lõpetavad nad kõne. Tirr-tirr helistab ta uuesti, sest nüüd tahab ta arutada lillede saatmist. Pastor seletab, et lilled tuleks tuua Turust, aga need ei pea vastu lahtises paadis pikka sõitu Mellomist Örarnale. Küll aga saaks teha, ja seda on tema proua juba alustanud, kadakaokstest pärgi. Okste küljes on külmunud tumesiniseid kadakamarju, ja pärgadele värvi andmiseks korjavad nad punaste marjadega kibuvitsaoksi ning kasutavad neid kaunistuseks. „Ilus ja väärikas,” kinnitab pastor, ja saatkonna ametniku häälest kostab tunnustust, aga ka võõristust, nagu räägiks ta eskimoga. „See sobib hästi,” kinnitab ta, ja lubab korraldada, et saatkond saadab Turust neljapäeval laevaga teele leinalindiga kuusepärja. „Tänan,” vastab pastor. Prrr.
Ja reede hommikul toob Posti-Anton nõtkudes kohale tohutu suure kuusepärja, millel on punased paberlilled ja kuldkirjaga leinalint ning väike Ameerika lipp ja suur Ameerika värvides ja Ameerika kotkaga kaunistatud rosett. Mona valmistatud Örarna koguduse pärjad on väiksemad, kuid üheskoos kaunistavad need kenasti algul kirstu ja hiljem hauda. Kogudusenõukogu härrad kannavad kirstu. Kohaliku kombe kohaselt asetatakse see värava taha surnukivile. Kirikukellad löövad ja koguduseliikmed saadavad kirstu lauldes haua juurde. Pastor korraldab muldasängitamise. Vinge tuule käes, on miinuskraadid ja lahed on hakanud jäätuma, ütleb ta mõne sõna suurest Ameerikast pärit meremehe kohta, kes leidis oma surma külma Põhjala tormis. Üksikuna, võõramaalasena, aga taas kristlaste ülemaailmse kogukonna liikmena. Kirst lastakse külma maapõue, ent surnu hing puhkab Jeesuse südame lähedal.
Arvatakse, et sellege on Eric Alexander Caini lugu lõppenud. Kuid kuu aega hiljem saabub Ameerika saatkonna kaudu ilus sinine lennupostikiri, mis on adresseeritud Rev. Petter Kummelile. Ümbrikust pudeneb välja 25 dollarit. Pastor näeb, et kirja on kirjutanud Mrs Inez Cain, kes on Eric Alexanderi ema, kuid pastor ei oska inglise keelt, ta on õppinud soome ja saksa keelet ja natuke prantsuse ja ladina keelt, lisaks vanakreeka ja heebrea keelt, ning peab paluma isalt tõlkeabi. Isa on oma sõiduvees, ja tõlge saabub järgmise postiga. Kiri on hästi kirjutatud ja sõnastatud. Mrs Cain tänab pastor Kummelit, kes on korraldanud tema pojale kristliku matuse. Suures leinas oleks talle lohutuseks, kui ta saaks matusest ja hauast pisut rohkem teada. Haua kaunistamiseks on ta lisanud kirjale 25 dollarit, mida tema lootuse kohaselt kasutatakse selleks otstarbeks.
Pastoril on häbi. Tal on väga häbi kahel põhjusel. Esiteks, et ta ise ei kirjutanud kirja ega andnud teada Mrs Caini poja matusest ja kohast, kus ta puhkab. Ja teiseks, mis on veelgi hullem, et ta oli alateadlikult oletanud, et meremees on pärit puuvillakasvanduse orjade seast, kes ei oska ilmselt lugeda ega kirjutada. Kuidas võis ta olla nii rumal, nii eelarvamuslik? Mis põhjust on sellel naisel, kellel on nii ilus käekiri ja kes kirjutab nii sõbralikult, mis põhjust on tal oletada, et pastor kasutab tema saadetud raha kõige otstarbekamal moel?
Nüüd läheb kiri kiiresti tagasi isa Leonardile, kellele antakse selged juhtnöörid, mida ta peab kirjutama. 1) Südamlik tänu sõbraliku kirja eest. 2) Sügav kaastundeavaldus tema poja traagilise enneaegse surma puhul. 3) Kirstupaneku ja matuse kirjeldus. 4) Kinnitus, et pastori naine hoolitseb kevadel lillede istutamise eest hauale, samuti tänu rahaannetuse eest, mille eest muretsetakse hauale nimeplaadiga rist. 5) Lõpusõnad Jeesuse lubadusest, et surm on võidetav.
Kui Petter tõega usub, et isa tema juhtnööre järgib, siis see eksiarvamus haihtub peagi. Vähemalt niipalju ettenägelikkust on Petteril olnud, et ta palus saata kirja allakirjutamiseks tagasi, mis ei lasknud isal kohe kirja rahulolevana Ameerikasse läkitada. Peagi saab Petter isalt kohutavalt pika ja tihedate ridadega täidetud kirja. Inglise keelt oskamatagi on selge, et isa ei ole Petteri juhiseid järginud. Isa alustab nelja leheküljega neegrite orjusest, mille vastu ta on. Siis kirjutab ta kolm lehekülge oma rasketest aastatest emigrandina Ameerikas. Seejärel kirjutab ta siinse maailmaosa ilmaoludest, mis on põhjustanud talle reuma ja rikkunud tema närvid, ja nüüd (lõpuks) on toonud kaasa Mrs Caini poja surma. Viimasel leheküljel, kui kirjutamine on teda juba ära tüüdanud, on ta lisanud mõne rea matusest, lillede istutamise plaanidest ja kristlaste lootusest.
Isa! Miks see alati nii läheb? Iga kord kui Petteri tunded isa vastu on soojenenud, selgub, et tegemist on eksitusega. Kuidas saab austada isa, kes on nõnda mõtlematu? Kes tormab minema, kes on tasakaalutu ja kellel puudub mõõdutunne? Taas on Petter kibedalt pettunud, et on pidanud tarbetult isaga asju ajama, saamata temalt abi isegi lihtsa ingliskeelse kirja kirjutamisel, kuigi too on nii uhke oma inglise keele oskuse üle. Örarnal ei suuda keegi teda aidata, paar vanameest on teinud Ameerikas puusepatööd, kuid nende inglise keel on kõnekeel ja praktiline, ja Petter ei taha alandada neid ülesandega, millega nad toime ei tule. Tal endal on lapselikult raske tunnistada, et ta inglise keelt ei oska, ja mitmel põhjusel häbenedes laseb ta mitu nädalat mööda, enne kui teeb seda, mida oleks pidanud tegema kohe algul: kirjutab korraliku kirja, mille ta saadab Ameerika saatkonda oma kontaktisikule ja palub ära tõlkida.
Siis tuleb tal mõelda juba paljudele muudele asjadele. Monat, keda ta on alati pidanud endast tugevamaks ja tervemaks, on tabanud liigesereuma, talle on kirjutatud ravimeid ja ta on määratud voodirežiimile, ja mis kõige hullem, ta ei tohi neli nädalat midagi teha. Neil on taas põhjust tänulik olla doktor Gyllenile, kes on pannud diagnoosi, ja vallale, mille hiljuti loodud koduõeteenus võimaldab neil saada abi laudas ja väikeste tütarde hoidmisel.
Doktor Gyllen ehmatab Mona korralikult ära, kui teeb talle selgeks, et kui haigusest jagu ei saa, siis võib ta jääda valudest vaevatud invaliidiks. Monal on näide käepärast oma kodukülast, ja seetõttu võtab ta tohtrit kuulda, ning nüüd lamab ta voodis, tuuletõmbuse eest kaitstud nii hästi kui pastoraadi tõmbetuules üldse võimalik, tal on kätte tõmmatud pikad labakud ja flanellöösärgi peale on laotud vill. Tema liigesed on paistes ja valutavad, kuid haigus on nii ägedas staadiumis, et absoluutse puhkusega on võimalik sellest jagu saada.
Petterit vaevab tugev süütunne, kui ta mõtleb sellele, et on vedanud naise sellesse külmapessa, maailma tuulte tallermaale, ja võib-olla rikkunud tema tervise elu lõpuni. „Kas selle põhjuseks on külm?” küsib ta rusutuna.
Ei ole kindel, arvab doktor Gyllen. On raske seletada, miks ühesugustes oludes elavatest inimestest saab ainult osa mingi haiguse. Näib nii, et haiguse puhkemisel ei ole ainult üks põhjus, vaid mitu. Nüüd ta üksnes spekuleerib, aga päris pika Leningradis arstina töötamise aja jooksul pani ta tähele, et kui Mona-ealised naised haigestusid ägedasse liigesepõletikku, juhtus see tihti pärast rasedust. Justkui oleks kehas toimunud muutus teinud nad seda tüüpi haigustele vastuvõtlikumaks. Ja enne kui pastor küsida jõuab, lisab ta:
„Selles kategoorias sai suur protsent täielikult terveks neis tingimustes, kuhu ma nüüd olen patsiendi määranud.”
See pakub Monale väga suurt huvi, kuna tema peab oma liigesepõletiku süüks seda, et tal ei ole jätkunud oidu end korralikult riidesse panna. Kuid tegelikult on küll, ja doktori sõnad pakuvad talle suurt lohutust. Arsti ettekirjutusi kavatseb ta täita punktipealt, kuigi tegevusetus ajab ta peaaegu hulluks. Ta ei tohi teha käsitööd ega vaevata randmeid raamatu või ajalehe pikema käeshoidmisega.
Neli nädalat! On raske ette kujutada, kuidas ta suudab selle välja kannatada, kui nii palju on vaja teha. Nad ei saa loota, et hooldusõde Hanna neljaks nädalaks nende juurde jääks, ja kasvõi nui neljaks, aga ta tahab ise oma lehmade, laste ja majapidamise eest hoolitseda, piima koorida või võid kirnuda, sukki kududa, kirju kirjutada ja väljakäigus käia. Nüüd tuleb tal oma loomulikke vajadusi rahuldada magamistoas potitoolil, mida teised peavad tühjendama.
Mona püüab nii kaua raadiot kuulata, kuni ragina välja kannatab. Petter astub tema juurde sisse nii tihti kui saab, ja räägib, mida ta parajasti teeb, ja kui post saabub, tohib Mona lugeda, kui ta lehti ettevaatlikult pöörab. Pastoril on tuli takus, sest peale kõigi ametlike kohustuste on paljud kodutööd langenud tema õlule. Mona oli alati nii tõhusalt tegutsenud, et seda ei pannud tähelegi, aga nüüd on Petteril musttuhat toimetust. Õde Hannal on käed tööd täis, ja Petter püüab tema töökoormat vähendada nii palju kui suudab, toob puid ja vett, kütab ahjusid ja läheb sageli lauta kaasa ning aitab sõnnikut rookida ja sööta ette anda. Õhtuti lamavad Petter ja Mona voodis ja ajavad pimeduses juttu. Need jutuajamised pakuvad Monale suurt lohutust ja on talle sillaks ühest päevast teise. Petteri hääl, käsi, mis hoiab tema kätt, pöial, mis masseerib tema rannet, sõnad, mis jagavad lootust.
Muidugi istub ka Sanna sageli voodiserval või toimetab magamistoas või ajab arukat juttu. Ta on hakanud väikest õde väga armastama, eriti nüüd, kus ta mõistab, et ema ei saa temaga tegelda. Õde Hanna ulatab imiku ema sülle, kui tal on söögiaeg, kuid ema ei tohi teda tõsta ega temaga õiendada. Põrand on nõnda külm, et Lillus istub enamasti oma varbvoodis. Ta peab seal elama nagu loom puuris, kui Sanna talle seltsi ei pakuks. Piisab ainult Sannal magamistuppa ilmuda, kui Lillus rõõmsalt kilkama pistab, ja kui tal on hea tuju, peab ta kõike, mida Sanna välja mõtleb, hirmus vahvaks.
Sanna ajab õde Hannaga juttu, kui too rahulikult köögis toimetab. Kui Hannal on aega, tuleb ta pastoriprouaga asju arutama. Töid, mida ja kuidas ta peaks tegema, kus need ja teised asjad asuvad või kuhu need on peidetud. Aga nad räägivad ka paljudest muudest asjadest, Örarna inimesi tabanud rasketest haigustest, paljudest lastest, kes on jäänud emata, abitust isast, kes on saanud üksi suure lapsekarja ja loomadega, ilma et ta suudaks nendega toime tulla. Abivalmidus on lakkamatu, aga kui võimalikult raske oli ikkagi saavutada seda, et vallavolikogu võttis vastu otsuse vallas koduõeteenuse loomiseks. Õde Hanna on väga kurb ja kibestunud seda meenutades, ja Sanna kuuleb: „On kole, kui neil, kelle kätes on meie saatus, puudub kaastunne ligimeste kannatuste vastu.”
Ema ja Sanna peavad hinge kinni, kui Hanna räägib. Hääletati mitu korda, ja ta nimetab kõiki, kes hääletasid vastu, ning rõhutab, et alles siis, kui köster sai volikogu esimeheks, suutis ta oma leeri ümber veenda ja surus oma esimehehäälega hooldusõe määramise läbi. Ema ja Sanna hingavad kergendatult ja rõõmustavad, sest köster on nende iidol, ja vajadust õde Hanne järele võivad nad mõlemad kinnitada. Toas tekib soojuse ja vastastikuse lugupidamise vöönd. Mona, kellel on alati raske teiste abi vastu võtta, lepib sellega pisut hõlpsamalt, kui õde Hanna ikka ja jälle kinnitab, kui hea tal on pastoraadis olla ja kui mugavalt ta end jutlustajakambris tunneb. Kui nüüd vaid ükski pereema raskelt haigeks ei jääks ega sureks! Praegu on kõik asjad pastoraadis kenasti korras, aga mis saab tulevikus? Kas ta oli isekas ja mõtlematu, arutleb Petter, kui taotles Örarna kirikuõpetaja kohta? Olukord muutub põhjalikult, kui Mona ei talu sealset kliimat ja pastoraadi külmust ja tuuletõmmet. Kas ta toimib õigesti, kui jääb ikkagi Örarnale ja seab nii ohtu oma kalli abikaasa tervise? Kui ta kohtus piiskopiga, oli too suhtunud temasse väga mõistvalt ja sõbralikult ning andnud mõista, et Petteri võimetega pastor võiks anda kaaluka panuse palju suuremas koguduses. Selle peale oli ta loomulikult vastanud, et team kutsumuseks on just Örarna, aga kui kutsumus tähendab abikaasa tervise ohverdamist, siis tuleb asi uuesti läbi mõelda.
Seda ütleb ta magamistoa pimeduses. Juba paari nädalaga on Mona paistetus ja valu taandunud ning tema tuju on tõusnud. „Ah,” vastab Mona. „Ära selle asjaga nüüd nii hirmsasti kiirusta. Ootame ära ja vaatame, kuidas see kuu aja pärast paistab. Ametisse nimetamine toimub alles kevadel, nii et meil on veel aega järele mõelda. Doktor Gyllen ütles ju, et see ei ole tingimata külmast. Kui ma terveks saan, tahan jääda sinna, kus sulle meeldib, nii lihtne see ongi. Rumal oleks kulutada jõudu tarbetutele mõtisklustele!”

Püsiviide Lisa kommentaar

Riikka Pelo

21. aug. 2017 at 10:00 e.l. (Nädala autor 2017) (, , , )

Riikka Pelo (1972) – soome kirjanik ja stsenarist. Tema esikromaan „Taevakandja”, ilmus 2006. aastal. “Meie igapäeva elu” keskmes on üks märkimisväärsemaid vene luuletajaid, Marina Tsvetajeva, ja tema tütar Alja. See on hingekriipiv portree perest, mille hävitas Stalini terror. Romaan võitis 2013. aastal Soome tähtsaima, Finlandia kirjandusauhinna.

Foto: Teemu Rajala

Katkend: Meie igapäevane elu, Tänapäev 2017, tõlkinud Kadri Jaanits, lk 321 – 328.

Bolševo

August 1939

Toa poolitamiseks peab olema luba, selgitas Serjoža Marinale kannatlikult söögilauas, mille me olime juba varasuvel viinud välja mändide alla, õue kõige siledamale kohale.
Ja sina pole ikka veel küsinud, hakkas Marina kohe süüdistama, kuigi traavid iga öö Moskva vahet, need inimesed ei otsusta seda, kaitses isa end, inimene peab saama mõnikord rahus hinge tõmmata, omaette, ilma et kõik näeksid, ilma et maja oleks kogu aeg võõraid täis.
Olime jälle niikaugel. Keset tüli. Kui Mulja poleks olnud paremini kasvatatud, oleks ta sealsamas lauast püsti karanud ja marssinud hüvasti jätmata jaama järgmist rongi ootama nagu Lilja möödunud nädalavahetusel. Aga ma olin Muljat suve jooksul Marinaga kohtumiseks ette valmistanud, ta lihtsalt on selline, ei maksa isiklikult võtta, on kõigiga ühtemoodi ebaviisakas. Pigistasin kergelt Mulja rannet ja ega tema pilgus värahtanudki midagi, võib-olla ei osanudki ta selle peale pahandada.
Sama kurtmist olime kuulnud pool suve igal nädalavahetusel: Marina ei talunud elu koos võõra perega, olgu pealegi saatusekaaslased; ja kui vaesed me Prantsusmaal ka polnud, ei pidanud seal kunagi teiste toanurgas elama, hommikul oli võimatu kööki minna, sest seal olid teised inimesed ja ta lihtsalt ei jaksanud kohe hommikul mõelda, milline tass on kellegi oma ja kuhu tohtis raputada sigaretituhka, kuhu kohvipaksu, kas vähemalt elutube poleks võimalik üksteisest eraldada. Õnneks olin ma veel võimeline olukorda nii palju hindama, et ei hakanud seekord emale loengut pidama sotsialismi õilsamatest ideedest, jagamisest ja ühisomandist. Üksi pole me midagi. Aga ma teadsin, et see oleks ajaraisk, tagajärg oleks ainult veel suurem tüli.
Tõin lauale soolakurgid ja hapukoore, ning nende igapäevane rituaal jätkus: kas sa ei saa minna kuhugi sirmiosakonda ja lihtsalt luba küsida? Küllap taotlevad ka teised sirme ja kõike muud, see ei saa ometi olla nii raske. Ei ole olemas mingisugust sirmiosakonda, sellega tegeletakse teiste asjade kõrvalt. Aga sa just praegu ütlesid, et need teised ei tegele sellega, et teil on tähtsamatki teha, aga kui ma küsin mida, siis sa ei tohi vastata. Ma ei tohi neist asjadest rääkida, sa tead seda väga hästi. Teil on seal saladusi, aga meil mitte midagi.
Minge Musta mere äärde, proovisin ma õhtul keedetud suppi lauale tuues kõneainet vahetada, teie kaks, koos, kui tuleb sügis ja rannad tühjenevad puhkajatest, see teeks teile mõlemale head. Ühine puhkus.
Või Krimmi, mühatas Serjoža, kui ma lasin seljankapaja ringi käima. Olin pannud lauale ühe taldriku lisaks, keegi võis tulla veel viimase rongiga. Isa ütles, et on tüdinud igasugustest raviasutustest, kui mitte muidu, siis seal tunneb inimene end igal juhul haigena. Sa tulid sealt eelmisel sügisel nii tervena tagasi, meenutasin. Isa oli olnud kaks kuud ravil Alušta sanatooriumis, kliima- ja talassoteraapia, ta oli koju tulles päevitunud ja otsekui kakskümmend aastat noorem kuni esimeste külmadeni, ja ka enesekindlam, oli ta ju nende väljavalitute hulgas, keda peeti parima ravi vääriliseks, mitte mõni minema visatud töökinnas, nagu isa end katkendlikes lausejuppides tihtipeale nimetas.
Pakkusin välja, et nad võiksid käia Koktebelis, vaadata, mis on saanud Maksi ja Pra majast, seda meenutasid nad Pariisis mõlemad, koos ja eraldi, nagu oleks see olnud mingisugune õnne häll. Lisasin, et Marinale oli Krimmi osakond näitusel meeldinud, kas polnud nii, küsisin talt. Marina silmitses mind irooniliselt ja ma sain aru, et olin rääkinud temaga nagu lapsega, korrutanud kohmakaid fraase. Kohv olevat olnud hea, ütles Serjoža, ehtne Tatari kohv.  Serjoža hääles seevastu polnud jälgegi irooniast ja ma oletasin, et Marina ei rääkinud talle kõigest, mis näitusel juhtus, vaid sepitses valmis mingisuguse pooliku tõe.
Mida paganat me Krimmis teeksime, kordas Marina, ega tõstnud silmi supikausist. Mäed, vesi, kogu türkiissinine avarus, teile mõlemale meeldiks seal, neil vaadetel silm puhkab. Valisin nüüd hoolikamalt sõnu. Maksi maja oli peaaegu varemetes, kõik, mis kanda andis, on laiali tassitud, rääkis Serjoža, hea, et seinad püsti jäeti, raamatud ja maalid lõkkes põletatud, nende eest ei arvanud keegi raha saavat. Nutriad ja pesukarud jooksevad tubades ringi, kõik kohad tuule toodud liiva täis.
Mis on nutria? küsis Murr, ta hakkas kärsituks muutuma, oli tormanud kööki, nagu poleks terve nädala midagi söönud, ja juba tahtis lauast jalga lasta, ei jaksanud kuulata samu vanu jutte Krimmist ja teistest kohtadest, mida ta polnud ise kunagi näinud, inimestest, keda ta polnud kohanud ja kes ei tähendanud tema jaoks midagi. Ütlesin, et nutria on mingisugune kobras või jõerott, kahjur, kuigi ilusa nimega, ja tuletasin talle seejärel viiesajandat korda meelde, et suures osas just Maksi toetusele oli Marina üldse saanud luuletajaks ja Marina oma kulu ja kirjadega välja antud esikkogu oli äratanud endisel Venemaal laialdast tähelepanu ja et Maksi ema Pra oli minu ristiema. Tegin vanast harjumusest ristimärgi nende lahkunud hingede mälestuseks ja käskisin poisil paigal püsida, kuni kõik on söönud.
Krimm ja kogu Kaukasuse piirkond on varsti võtmepositsioonil, märkis Mulja, ta polnud varem söandanud vestlusse sekkuda ja tegi Murrile silma, et poisil tasuks kõrva taha panna – naftaäris on tulevik. Aga Murri ei huvitanud miski peale koomiksite ja söömise, ta oli endale juba teise taldrikutäie ette tõstnud ja kühveldas seda sisse. Saksmann ajab taga Musta mere kulda, jätkas  Serjoža, nii et vaevalt rahu ühe paberitüki najal püsima jääb.
Ära ole nii pessimistlik, isa, torkasin vahele, sõda on nüüd kalevi alla pandud, vähemalt mõneks ajaks. Ja kuhu see peaks sealt kaduma, kalevi alt? küsis Serjoža ägedalt ja minu arust oli värskendav, et olime isaga lõpuks milleski eriarvamusel, või mis teie arvate, Samuil Davidovitš? Mida välismaa ajalehed lepingust kirjutavad?
Mulja ütles, et Prantsusmaa ja Inglismaa olid oma vaatlejad Moskvast tagasi kutsunud. Euroopas usuti, et sõjakirves on nüüd maha maetud.  Serjožat see siiski ei veennud, mina ei usaldaks saksmanni küünevõrdki.
Samal ajal kui teised rääkisid poliitikast, silmitses Marina hajameelselt metsa, nagu kuulataks tormi või saabuvat rongi. Teda poleks huvitanud, isegi kui maailm oleks ümberringi põlenud, ta polnud kunagi aru saanud, et tema sakslased kujutavad endast kõige suuremat ohtu maailma tulevikule: tema jaoks oli Saksamaa endiselt jõgede ja mägede ja luuletajate maa, muinasjuttude Germaania. Ainult et juba Tacitus ütles, et kes küll tahaks vabatahtlikult lahkuda Aasiast, Aafrikast või Itaaliast ja minna Germaaniasse, kus loodus on inetu, kliima kõle, põllud ja vaated nukrad, välja arvatud juhul, kui tegemist on vaataja isamaaga. Korraga pöördus Marina aga Mulja poole, kuigi oli lauda istudes teda vaevu tervitanud.
Ma näen teie tulevikku väga selgelt. Tänu teie geniaalsusele on kõik valged rannad ja türkiissinine meri peagi must ja punane, nafta ja surm. Või on teil selle peale midagi öelda, seltsimees Gurevitš? Ta viipas samal ajal käskivalt mehele, et ta ulataks talle kausi tomatitega. Nägin, kuidas Mulja kael punaseks tõmbus, piinlikkusest, võib-olla ka veinist. Kui minu silmadest oli kõik alati näha, siis tema meeleolu reetis nahavärv, otsekui oleks ta ühest soost kameeleonidega.
Palusin ema viisakalt, et ta lõpetaks ja selgitasin kannatlikult, et Muljal polnud naftaga ja ammugi siis veel sõjaga, mingit pistmist, aga ajakirjanikuna pidi ta olema kursis maailmas toimuvaga, majanduse, tööstuse, samuti poliitikaga ja leping polnud ometi, tule taevas appi, Mulja kätetöö. Enne kui Marina jõudis edasi rääkida, pahvatas puude vahelt suitsuvingu saatel esile mootorrataste plärin, bensiinihais, käratsev jõuk noori, lillelistes kleitides tüdrukud juhtide seljataga ja nende sabas veel tüdrukuid jalgratastel, pikad juuksed lehvimas, reedeõhtune pidu. Kas seda oligi Marina metsa tagant kuulatanud, ta vihkas neid masinaid, kõiki mootorsõidukeid. Aga Murri tähelepanu pöördus kohe ratastele, ta hüppas laua tagant püsti ja jooksis aia äärde sõitu jälgima, korraga oli poiss ärkvel, täis elu ja elevust, tormas rahutult piki kuusehekki edasi-tagasi, et puude vahelt paremini näha.
Ma polnud kindel kumb Murri rohkem huvitas, mootorrattad või tüdrukud, aga kartsin, et sellest tõuseb tüli. Vaevalt Marina lubab Murril veel praegugi külast kaugemale peole minna. Möödunud nädalavahetusel oli muusika kostnud suvilassegi ja Murr oli terve õhtu sünge nagu äikesepilv, prõmmis ustega ja loopis asju, aga Marinal ei läinud süda pehmeks, ma oleksin ise poisiga kaasa läinud, aga minu ettepanekut oleks võetud mässuna Marina vastu. Enam ei julgenud Murr muidugi küsida, vastus oli Marina näost niigi näha, kogu inimene muutus ühe hetkega suureks keelumärgiks.
Kui pläristajad olid oma teed läinud, kaldus jutt Kaukasuse naftalt ohutumatele teemadele, masinad ja kaadervärgid, olgu siis filmikaamera või pealtkuulamisseade, olid Serjoža kirg, aga seekord vesteldi südamest, selle mehhaanikast;  Serjoža rääkis, kuidas ta oli Moskva haiglas ühendatud masina külge, millelt võis järgida südamekõverat nii joonisena paberil kui ka valjuhääldajast kostva helina, ja kuidas ta oli selle kogemuse mõjul, kui süda väljaspool keha peksles, ühtäkki mõistnud mitut asja, aja ja ruumi printsiipe, kuidas need olid korraga muutunud nähtavaks, kogu palat oli tema südamevatsake ja ta oli tajunud, kuidas tema südame rütm määras aja kulgemise, tema enda aja.
Kappas teine veel päris kenasti, kirjeldas Serjoža nagu hoogsat seiklust, ei ole minu pump veel päris vana kolu, sellega saab tulevikul sabast kinni küll. Varsti oskavad arstid talle valmistada uue südame. Nagu kellamehhanismi? küsis Murr.  Saaksitegi kõik tehases valmistatud sotsialistisüdame, mida reguleeritaks Kremlist, lisas Marina teravalt, siis te oleksite õnnelikud. Üks ühine süda. Kõigil üks rütm. Selle teie öövahi seatud, taDam-taDam-taDam, masinataktis. Vaat kus teile tuleviku rütmiõpetus.
Kui ma enam muuks ei kõlba, kõneles Serjoža enese ette, siis katsetagu minu peal kasvõi kunstsüdant. See sulle meeldiks, sa oled ju nende oma, märkis Marina, võivad teha sinuga, mis heaks arvavad. Tšekaa marionett.
Jälle oskas Marina valida sõnu, mis tabasid kõige õrnemasse kohta. Serjoža jäi oma naist abitult vaatama. Ma palusin, et Marina tegeleks oma asjadega. Siis plahvatas Serjoža ohjeldamatult köhima ja Marina hakkas tarmukalt oma mehele vastu selga kloppima, aga hoog läks sellest ainult hullemaks. Võtsin Marinal käest, jäta Serjoža rahule, ütlesin, küll läheb varsti üle, ja natukese aja pärast hakkaski isa jälle normaalselt hingama.
Kas kellelgi pole enam huumorimeelt? naeris Marina, see oli karm, hämmeldunud naer.
Ei ole, ütlesin. Siis tõusis Murr pead kuklasse visates lauast, ta oli kuulnud sama juttu terve nädala, oli juba tüdinud ja lentsis üleolevalt maja poole, lodev nagu üleküpsenud banaan.
Mulja oli istunud minu kõrval suppi helpides, nagu poleks kogu vestlust kuulnud, ja meiegi istusime õhtusöögi lõpuni vaikides laua taga. Toas, suletud ukse taga, olin nii vihane, et oleksin võinud kõik oma plaadid vastu seina puruks loopida, kõik tuleviku rütmid. Ka selle ühise söömaaja oli ta suutnud ära rikkuda, kõik, ütlesin ma Muljale, miks ta pidi siia sõitma ainult selleks, et meie elu ära rikkuda. Aga Mulja ainult naeratas ja võttis mu sülle ja kogu viletsus kadus natukeseks.

Kus on Murr, kus mu poeg on? hüüdis Marina, jooksis õues ringi nagu harakas, kas sa tuppa vaatasid, sinna ta läks, ma nägin, ei ole seal, kuskil ei ole, aga tomatipalees, mis kuradi palees, seal sinu rahvaste palees.
Selle peale me ärkasime, oli alles õhtu, ikka veel sama päev, kollane valgus metsa ja põllu piiril. Läksin akna alla, lina ja kleit mütsakuna varjuks, ja nägin, kuidas Serjoža järgnes Marinale aeda, natuke tõrjuvalt, see oli tema territoorium, ega lasknud Marinat sisse. Serjoža läks üksinda, aga poissi polnud ka seal.
Mulja sai riidesse minust kiiremini ja jõudis esimesena õue. Tulin kleiti kinni nööpides tema kannul, paljajalu, külmetasin palavusest hoolimata, olin üleni värisev ihu, kerge nagu rohi, proovisin hingata jalad maha, trepi sillutisele, endale kuju anda.
Ta läks rongi alla, Jegoruška, mu ainus, hakkas Marina rabelema nagu kala kuival, viimane rong läheb kohe.
Võtsin ema randmed pihku, Marina värises, ei läinud Murr kuhugi, miks ta peaks midagi sellist tegema, Marina hingas kiiresti ja katkendlikult, ütles siis vaikselt: Mis siis, kui nad viisid poisi minema, viisid nagu minu õe, mis maa see on, kus inimesed kaovad nagu Tainaroni väravas? Murriga ei ole midagi juhtunud, ütlesin ma ägedalt. Narrib meid lihtsalt. Tädi Asja kadumine suve alguses, enne Marina saabumist, oli muutnud ta peruks ja paranoiliseks, keegi ei teadnud, kuhu Asja oli Tarussas oma majast kadunud.  Poliitikasse sekkuvaid täiskasvanuid viidi öösiti ülekuulamisele, aga lapsi ometi mitte. Palusin Marinal vähemalt korraks ratsionaalselt mõelda, Murr oskab enda eest hoolitseda.
Serjoža tuli aiast, lukustas ukse, poissi ei ole seal ja minu pudelit ka mitte, ütles ta. Või siis nii. Pool oli veel alles. Läks ehk tantsuplatsile ja tahtis tüdrukutele napsi pakkuda? Mõtles Mulja Serjožaga kaasa. Väga võimalik, et läks, pudel pihus, julgust ja sõpru otsima. Poisid jäävad poisteks, kool algab ja lapsepõlv saab läbi, nii see on. Kuidagi peab ju tähistama.
Kiirustasin Muljat, me lähme otsima, poiss ei saa kaugel olla, pudeli on ilmselt küll jõudnud kurku kallata. Ja siis võib ta tõesti rongi all lõpetada, ütlesin. Serjoža naeris, miks me tema üle naersime, käitusime kohutavalt. Palusin Serjožat viia Marina tuppa puhkama, küll me poisi koju toome, kindlasti toome.
Miks minuga alati nii läheb, ma ei oska lapsi enda juures hoida, kuulsin Marina nuukseid, miks ta pidi alati kõike üle dramatiseerima, see oli tõeliselt vihastama panev. Mõni ime, et poiss tegi sellise tembu, kui me kõik käitusime, nagu käitusime. Teadsin, et minagi polnud süüst puhas, olin kohelnud Murri halvemini kui hulkuvat koera. Marina jäi verandale istuma, käed ja nägu valged, astusime väravast välja, tema väsinud nuuksed kostusid ka teele, mida ta tahtis näidata ja mis saab siis, kui poiss ühel päeval lihtsalt minema kõnnib ja Marinal pole midagi, millega teda tagasi hoida.

Püsiviide Lisa kommentaar

Tuomas Kyrö

7. juuni 2017 at 6:00 p.l. (Nädala autor 2017) (, )

Tuomas Kyrö (1974) on soome kirjanik. Ta on kirjutanud romaane, följetone, kolumne, joonistanud karikatuure ning koomikseid. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud tema romaani “Kerjus ja jänes” (Tänapäev, 2012) ja “Kõike head, toriseja!” (Varrak, 2017).

Katkend: “Kõike head, toriseja!” Varrak, 2017, tlk Kadri Jaanits, lk 159 – 169.

Järgnevatel päevadel meelitati mind venitusriistapuudele, neid oli nii mehaanilisi kui elektri jõul töötavaid. Keeldusin harjutustest, sest teadsin väga hästi, mis aitab kogu keha hädade vastu. Selja peal kõndimine. Küsisin hommikust ringkäiku teinud tohtrilt, kas ma võiksin saada rahvapensioniametist toetust oma kuueaastase pojatütre palkamiseks. Tema kand oleks just õige suurusega abaluude vahele.
„Me ei saa koduseid ravivõtteid soovitada,” vastas tohter. „Me järgime täpset taastusraviprogrammi ja te võite sellega ka ise tutvuda. Teie seljale ei tohi mingil juhul rakendada välist jõudu ega survet.”
Just neid tuligi rakendada.
„Lihtsamini öeldes on tegemist infovahetuse häiretega teie aju ja jalgade vahel. Homme magnettomograafia, lisaks mõned neuroloogilised uurimused…”
Infovahetuse häire oli õige, aga see asus tohtri aju ja minu kaine mõistuse vahel.
„Ja-jah. Iseenesest on muidugi hea, et te ei ole huumorimeelt kaotanud.”
Arst oli otsustanud, mis mul viga on, aja edasi tehti nii, nagu tema ütles. Hommikuti alati samad mälutestid, kus küsiti, kas ma tean, kes ma olen ja kus viibin, kui palju on kuus korda kuus ja kas ma teen vahet paremal ja vasakul.
On ikka suur vahe küll, kas istud oma kodus kiiktoolis mitte midagi tehes või lamad haiglas voodis samamoodi mitte midagi tehes. Taastusravihaiglas veedetud õhtud olid minu elu kõige pikemad.
Vahele tuli ka üks hea päev. Minia tõi mulle minu oma riided, mis poeg oli posti pannud. Ta oli minu palvet tõsiselt võtnud ja tegi kodus usinalt tööd. Käis iga päev oma ema toitmas, oli arved maksnud ja kavatses ka vihmaveerenne puhastada.
Pükste taskus oli rahakott ja ma sain tagasi maksta kohvikuvõlad ja anda pojatütrele jäätiseraha.
Üksildaste päevade ainuke tegevus oli maitsetute toitude söömine ja pikajuukselisega kemplemine. Alati, kui ma televiisuri sisse lülitasin, lülitas pikajuukseline selle välja.
„Ma ei usu sellesse,” selgitas pikajuukseline.
Millesse?
„Televisiooni.”
Ega uudised ei ole televisioon ega usuküsimus, vaid lihtsalt uudised. Millesse too pikajuukseline õieti usub?
„Universaalsesse hinge.”
Eks muidugi.
„Kõik religioonid tulevad algselt samast tüvest.”
Muidugi tulevad, kõigi nende aluseks on ühed ja samad muinasjutud. Just selle pärast me peamegi vaatama uudistesaateid, et teada, mis on tõsi ja mis muinasjutt. Kui vaadata ainult vägivalla vilme, karamellireklaami ja muusikatinistamist, siis mida võib sel moel maailmast teada saada?
„Kergem on, kui ei tea kõike. Infot on nii meeletult, et me upume selle sisse.”
Eks põhiasju peab inimene ikka teadma. Küsisin, mis on viietuhande meetri Soome rekord ja kus see joosti. Ja kes oli selle jooksu neljas.
Lülitasin teleka sisse.
Pikajuukseline tõmbas stepsli seinast. See poiss ajas juba peaaegu hirmu peale. Kui ma asja hooldajaga jutuks võtsin, soovitas too meil rahumeelne lahendus leida.
Õhtul läks esimene unetund raisku, sest ma pidin mõtlema, kuidas saaksin uudiseid näha. Ärkasin kell 4.27 ja teadsin, mida tuleb teha. Kutsusin öise vahetuse õe ja teatasin, et mul on telefoni vaja.
Juba järgmisel päeval tõmbas hästikasvatatud vurle tooli minu voodile lähemale ja küsis murelikult, mis minuga juhtus. Rääkisin lühendatud versiooni kirstust kukkumisest ja lääne meditsiinist, mis ei usu jalakanna ravivasse jõudu jalgade halvatuse ravis. Hästikasvatatud vurle arvates tasus proovida kõike võimalikku, millest tundub abi olevat. Ta uskus kindlalt minu paranemisse. Siis võttis hästikasvatatud vurle kotist sületeleviisuri.
„See on eelmise aasta mudel.”
Aitäh. Saadan tagasi, kui siit välja saan. Hästikasvatatud vurle ütles, et annab sületeleviisuri mulle päriseks, sest ta sai kooli lõpetamise puhul uue. Läinudaastane mudel on tema jaoks juba möödapääsmatult vana, aga mulle võib veel asjaks olla.
Kui ma noor olin, sai Luukkoise Pentti kooli lõpetamise puhul kunsthambad. Minu nooruses tuli uus mudel välja üks kord inimpõlve jooksul.
Traktorid ja raadiud pidasid vastu terve eluea, aga tänapäeval tuleb seadmest uus versioon välja selsamal hetkel, kui oled lõpuks eelmise kasutamise selgeks saanud. Hästikasvatatud vurle turtsatas ja ütles, et talle meeldivad igal juhul selged arvamusavaldused. Ta ütles, et installeeris sülearvutisse kõik vajalikud programmid.
Kas see tähendab teise kanali uudistemagasini aastast seitsekümmend ja üheksa? Või Nopose Paavo reportaaži Grenoble`i talveolümpialt? Ehk on isegi see helikopterilt vilmitud uudislugu „Kodumaa ülevaatest”, kus vilksatab korraks ka meie koduküla?
„Oota korra. Uudised on selle ikooni all. Aga kõigepealt võtame videoühenduse… ”
Hästikasvatatud vurle toksis midagi sületeleviisurisse ja andis selle siis mulle. Eks ma olin imestunud küll, kui sülearvutist vaatas vastu perenaise nägu.
Püüdsin säilitada tõsist ilmet, sest minu eas ei imestata enam millegi üle. Küsisin hästikasvatatud vurlelt, millal ta oli jõudnud Kuusikotis käia, sest meie kanti ei eksi pealinna noored muidu kui eksikombel. Ja kas hästikasvatatud vurlel oli ka videokaamera, millega ta oli käinud ja kõik üles võtnud. Siis ilmus ekraanile poja väheke naeratav sihverplaat.
„Halloo, isa. Kas sa saad juba kõndida? Kas sind ravitakse… Või valutab kuskilt… ”
Vaatasin hästikasvatatud vurle poole, et kuhu ma peaksin rääkima.
„Halloo… kas sa kuuled? Nägu on näha. Kuuled või?”
Mina ei ole seal, vaid siin. Kus pagana päralt see hästikasvataud vurle teadis, et perenaine oli just Kuusikotis?
„Seda oli lihtne välja uurida,” ütles hästikasvatatud vurle. „Kohaliku lehe võrguväljaandes oli sinu arvamusartikleid. Nii muhedad.”
Ma kirjutasin küll pseudonüümi all.
„Tundsin stiili kohe ära. Sa kirjutad samas rütmis nagu sa räägid.”
Küsisin sületeleviisuri kaudu pojalt, kas ta on perenaisele kehakinnitust pakkunud. Ekraanile ilmus pilt taldrikust, kus olid pooleks lõigatud kartulid ja siis kahvel, mis kartuleid peenestas. Küsisin, kas testamendipaber ja sulepea on alles. Poeg näitas ka neid kaamerasse. Palusin posti panna, aga poeg ütles, et tuleb homme linna. Siis saan kõik vajaliku kätte.
„Aga olgu, me peame nüüd edasi sööma. Tead ise, kuidas isu võib ühtäkki lihtsalt otsa saada. Head ööd!”
Mitte ei saanud aru, kuidas oli võimalik perenaisega sadade kilomeetrite kauguselt ühendust võtta. Vanasti oleksin pidanud kirjutama Karppo Hannule (Hannu Karppo (1942) – Soome raadio- ja teleajakirjanik) ja paluma, et ta teeks reportaaži oma järgmise aasta saatesse. Ja mina ei oleks olnud ainuke, kes Hannule kirja või postkaarti saadab, oleksin võinud jääda saba lõppu ootele.
Eks minu silmad on näinud sedagi aega, kui info liikus täpselt sama kiiresti kui inimene. Ei olnud meie külas autot enne neljakümnendaid ega telefoni enne, kui Ruuttaise Kalevi ja tema perenaine Vilma selle riistapuud aastal kuuskümmend ja null endale muretsesid. Sai teist mitmel õhtul vaatamas käidud, aga ega ta kunagi helisenud, sest kellelgi polnud Ruuttaistele asja. Nelja aasta pärast pandi lihunikule ka telefon sisse, siis nad hakkasid üksteisele helistama. Meile muretseti telefon alles siis, kui perenaine ilmtingimata nõudis.
„Päris metsik,” ütles hästikasvatatud vurle.
Suitsusignaal on päris hea leiutis ja ma oleksin hea meelega näinud, et see oleks laialdaselt kasutusele võetud, aga selle jaoks on vaja mägesid. Kuidas sa saadad suitsusignaale taeva poole, kui igal pool on mets. Inimene ei saaks aru, kui tuli tähtis teade või on metsas tuli lahti.
Rindelt pidi leinasõnumit kaua ootama, elasime mitmeski talus teadmatuses, sest kirjad ja langenud saadeti valesse külasse ja valedele peredele. Valimistulemustes ei saanud enne raadiu tulekut kunagi kindel olla. Yleisradio esimest jaama olen usaldanud ja Lindi Arvi aegset televisiooni. Konkureerivasse programmi hästi ei uskunud. Rönka läheb sedamööda paremaks, kuidas juustesse tuleb halli, aga on veel niipalju noor poiss, et ei taipa tetektiivilugude kirjutamist ära lõpetada.
Tänapäeval on juba vastsündinutel ja paneelmajade töötutel kõik seadmed ja riistapuud. Ja Süda-Soome taadikõbil taastusravihaigla voodis.
Palusin hästikasvatatud vurlel näidata, kuhu ma pean vajutama, et uudiseid näha.
„Ekraanile ei maksa vajutada,” ütles ta ja liigutas minu nimetissõrme õrnalt mööda sülearvuti ekraani. „Ainult libista.”
Enam polnud tarvis pikajuukselisega vaielda. Vaatasin teki all möödunud ja tulevasi uudistesaateid ja veel oli seal igasugu tokumentaalvilmisid. Näiteks Helmut Kohlist, kes sõi end paksuks, aga võttis Saksamaa ühinemist tõsiselt. Selle töö käigus võttis ta natuke isegi alla. Vaatasin ka Rumeenia revolutsiooni, mida ma olin üks kord juba näinud. Vahepeal luges Toivose Kari, siis jälle Lindi Arvi.
Vatijopedes rahvas sõidutas karvamütsiga tiktaatori koos prouaga soomusvagunis kuhugi keldrisse. Seal korraldati säärane korteriühistu mõõtu kohtuistung, misjärel kuri mees ja tema proua lasti tagaõues maha. Siis öeldi, et vabadus võitis. Nüüdseks on teada, et endised võimukandjad hüppasid partei tähtsatelt toolidelt suurvirmade tähtsatele toolidele ja tavalise inimese pudrusilma jätkus võid ikka sama vähe.
Pärast Rumeeniat jäi kuulama president Risto Ryti sõjajärgset kõnet. Ega temagi käsi kuigi hästi ei käinud, kui võrrelda ratsakeigariga, kes popsutas samal ajal Šveitsis sigarit, kui Risto sõja süüdlasena karistust kandis. Eks ta ole ikka ebaõiglane küll, et sõja tegelikud alustajad mõistavad rahuliku juristi vangi, kuhu mees peab jätma tervise. See tegi kohe tuju halvaks, nii et libistasin end ajaloos edasi.
Leidsin kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused aastal seitsekümmend ja üks. Kukkose Anssi tegi sellise reportaaži, et pisar tuli silma, kuigi püüdsin küll, et ei tuleks. Publikut oli staadionil nagu ääreni täis pajas kartuleid.
„Ma ei usu sporti,” ütles pikajuukseline.
Sättisin sületeleviisuri nii, et me mõlemad nägime. Käskisin pikajuukselisel jälgida, kuidas Jürgen Haase ja Väätaise Juha tagasirgel rebivad, nagu oleks kurat kannul. Kellele see ka ei mõju, on tundetu olend. Panin tähele, et pikajuukseline elas iga ringiga jooksule järjest rohkem kaasa ja lõpuks tuli isegi hooldaja vaatama, et mis seal kolmandas palatis nii kangesti hõisatakse. Tal oli see jooks meeles, oli siis veel Nõukogude Liidu kodanik, kuigi pidas end rohkem leedukaks. Ütles, et oli soomlase poolt, sest kellegi teise silmad ei säranud nii nagu temal. Ütlesin, et hiljem särasid need silmad vägijooke nähes, aga ma olen nõus selle andeks andma.

Ühel õhtul rääkis hästikasvatatud vurle mingist kaarditeenusest. Mul oli Eskortis ka Soome teede kaart aastast üheksakümmend ja viis, see ajab asja väga hästi ära. Alati, kui teedevõrk muutus, tegin hariliku pliiatsiga parandusi.
„Kindel see, aga vaata korraks seda.”
Tahvelteleviisuri ekraanilt paistis minu kodutee. Küsisin, millal ta oli jõudnud seda pildistada ja kas minu poeg on jälle liini teises otsas. Hästikasvatatud vurle rääkis internetivirmast, mis pildistab üles kõik maailma teed ja kopeerib kõik maailma raamatud. Ei tea, mispärast peaks keegi midagi säärast tegema? Hästikasvatatud vurle oletas, et põhjuseks on reklaamirahade voogude suurenemine, aga tema arvates polnud see tähtis. Kõige tähtsam oli see, et mina võisin haiglavoodis ringi reisida.
Pilt lähenes minu kodule, nii et garaažist paistis Eskorti tagaots, aga numbrimärk oli uduseks tehtud. Mitte ei ärata selline asi usaldust, kuigi oli ka omamoodi tore, nagu need aerofotod, mida seitsmekümnendatel võis oma krundist teha lasta.
Liikusin nooli puudutades oma kodukülas ringi.
Aastaaeg oli teine, aga väga vanad need pildid ei saanud olla, sest ühe alajaama kapil oli kleeps kirjaga „Jeesus tuleb”, mis ilmus sinna alles kolm suve tagasi. Hästikasvatatud vurle näitas mulle oma kodukante, ema korterit korrusmajas ja isa eramut.
Õhtul läks hästikasvatatud vurle koju ja mina välismaale.
Palusin pikajuukselisel, kes luges oma voodis paksu võõrkeelset raamatut, öelda ühe linna nimi.
„Ää, Vladivostok.”
Venemaal on korstnad punase-valgetriibulised, mitte ei tea, mispärast. Tänavaid ei sillutata ja asfaldist kasvavad läbi killustik ja taimed. Yrjänä arvates ei olnud süüdi mitte selle maa elanikud, vaid riigi suurus. Mis meil viga oma väikese riigi eest hoolitseda.
Palusin pikajuukselisel öelda veel ühe linna nimi.
„Forssa.”
Seal olid Venemaaga võrreldes laiemad tänavad ja autojuhid jäid punase tule taga seisma. Võib-olla käiksin siiski parema meelega Vladivostokis kui Forssas. Pikajuukseline ütles, et on alati tahtnud Forssas ära käia, aga nüüd oleks rahul, kui saaks omal jalal haigla ukselt Töölö lahe äärde kõndida.
Mind ahvatlesid veel suuremad külad. Need, mille kohta ma lapsena entsüklopeediast lugesin: New York, Hong Kong ja Buenos Aires.
Pärast õhtusööki põikasin veel Jeruusalemma ja Šanghaisse. Eks pilvelõhkujate suurest hulgast ole näha, et hiinlane on viimastel aastatel hästi teeninud nende tehastega, mis Euroopast sinna koliti. Sellist asja märkasin veel, et maailm on igas kandis ise värvi ja ise valgusega. Palju on ühesuguseid taimi, näiteks kasvab Jeruusalemma küngastel mõnel pool ilmselgelt kuuski ja mände, ainult et sihvakamaid. Vähema veega peavad läbi saama kui Süda-Soomes või ammugi siis juba vihmametsas.
Jäin magama enne, kui jõudsin maailma kõige põhjapoolsemasse linna Norramaal.

Püsiviide Lisa kommentaar

René Nyberg

10. mai 2017 at 7:55 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: Ilmar Saabas

Pika diplomaadikarjääri teinud René Nyberg (1946) kasvas üles kakskeeles peres Helsingis. Soome ja rootsi keele kõrval õppis ta juba väga noorelt selgeks ka saksa keele. Ta lõpetas Helsingi Saksa kooli ja magistrikraadi omandas Helsingi ülikoolis riigiteaduste erialal. Teda peetakse suurepäraseks välis- ja julgeolekupoliitika asjatundjaks.  Aastal 2015 ilmus paljukiidetud teos Viimeinen juna Moskovaan (eesti keeles 2017, “Viimane rong Moskvasse”, tõlkija Piret Saluri), milles Nyberg seob omavahel ühte üldiseid sündmusi ja oma perekonna ajalugu. See on dramaatiline perekonnalugu, mis moodustab osakese Soome, Baltimaade ja Nõukogude Liidu  ajaloost. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses.
Vaata ka: https://kirjandusfestival.tartu.ee/

 

12. mail 2017 kell 15.00 IV korruse saalis
Vestlusring Soome, Baltimaade ja Venemaa suhetest ning ajaloost
Vestlusringis osalevad „Ülelahe suhteraamat. Uue ohu aastad“ autorid Kaja Kunnas ja Marjo Näkki ning teose „Viimane rong Moskvasse“ autor René Nyberg. Vestlust juhib Soome Instituudi juhataja Anu Laitila. Vestlus toimub soome ja eesti keeles.

Katkend: Viimane rong Moskvasse, Argo 2017, lk 54 – 65. Tlk Piret Saluri.

Kolm paradiisi ja üks põrgu

Veebruarirevolutsioon oli ühetähenduslikult Vene revolutsioon, aga juudid said sellega kõik, mida olid tsaarivalitsuselt asjatult nõudnud. Solženitsõn  kirjeldab revolutsioonile osaks saanud toetust, tuues näiteks Ajutise Valitsuse niinimetatud vabaduse laenu obligatsiooni märkinute nimed 1917. aasta suvel. Nimekirjas on tähelepandav hulk juute ja venestunud sakslasi, aga Vene suurkodanluse esindajaid üldsegi mitte.
Ettekujutus nahkpintsakus komissarist on tugev. Slezkine`i järgi olid juudi komissarid täiuslikud kangelased, sest olid suutnud minevikust lahti öelda. Totaalse muutumise sümbol oli Lev Trotski. Ta oli venelane ja juut, kartmatu sõdur ja prillipapa. „Juut, kes istub ratsu selga, lakkab olemast juut, temast saab venelane.” Repliik on pärit Isaak Babeli 1926. aastal kirjutatud näidendist „Päikeseloojak”, mille tegevus toimub 1913. aastal, aga tsitaat peegeldab pigem Babeli kogemusi, mida ta kirjeldab samal aastal ilmunud raamatus „Ratsaarmee”.
Algselt oli juute menševike, pahempoolsete sotsialistide ja anarhistide seas suhteliselt rohkem kui bolševike hulgas. 1905. aastal arreteeritud revolutsionääridest oli 37 protsenti juudid. Bolševikud vajasid lojaalseid haritud ametnikke ja nendeks osutusid juudid, keda rekruteeriti hulganisti. Solženitsõn räägib juutide rahulolematusest pulbitseva „konstruktiivse geniaalsusega”. Selle jõuga tõrjus revolutsioonist toibuv Nõukogude Liit vana võimuaparaadi sabotaažikatse. Lenini sõnadega: „juudid saboteerisid saboteerijaid”.
„Suur siirdumine” linnadesse pärast revolutsiooni oli massiline. Miljon juuti kolis vana asustuspiirkonna küladest linnadesse ja iga viies neist Moskvasse. Solženitsõn tsiteerib kaasaegset anekdooti vanast juudist, kes kolib Ukrainast Berdõtšivist Moskvasse, sest ka tema tahab surra juudi linnas. Anekdoodi iva on Berdõtšivi võrdlemine Moskvaga, sest Berdõtšiv oli Vassili Grossmani järgi Ukraina kõige juudilikum linn. Antisemiitlikele mustasajalistele oli Berdõtšiv „juutide pealinn”.
Kommunismist sai noorte juutide tõeline usk, mis asendas pärast Teist maailmasõda sionismi. Nõukogude Liidus oli juudi mõjuvõim 1930. aastate lõpul oma tipus. 1939. aasta rahvaloenduse järgi oli kogu juudi põliselanikkonnast 40 protsenti ametnikud ja näiteks kõigist arstidest 27 ja inseneridest 14 protsenti olid juudid. Slezkine`i järgi oli salapolitsei NKVD üks kõige juutiderohkemaid Nõukogude organeid. Juutide suhteline osa eliidi seas oli kõigist etnilistest rühmadest kõige suurem. Solženitsõni kinnitusel ei olnud võõrapäraste nimede arvukus riigi juhtkonnas ajalooliselt uus. Üle kahesaja aasta oli Tsaari-Venemaa eliidi hulka kuulunud suguvõsasid, kellel olid saksa või balti nimed. Juutide roll sõjaeelses Nõukogude Liidus meenutas sakslaste staatust Vene tsaaririigis.
Solženitsõni suhtumise nii bolševikesse kui juutidesse otsustab talupoegade saatus. Ta pöördub selle teema juurde korduvalt tagasi, sest juutide saatus ei olnud tähtsaim küsimus Venemaal, isegi mitte pärast holokausti. Orlando Figes nimetab Venemaa tõeliseks revolutsiooniks sundkollektiviseerimist, mis muutis talupoegade elu täielikult. See oli ka katastroof, millest Venemaa iial ei toibunud.  Solženitsõn ei salga oma antipaatiat Lenini suhtes, keda ta nimetab mestiitsiks, ja süüdistab bolševikke vene rahva hävitamises. 1920. aastad olid soodsad juutidele, aga traagilised vene rahvale. Juudid teenisid bolševike Moolokit. Sundkollektiviseerimine lõi juutidest pildi kui talupoegade vaenlastest. Ukrainas taheti kollektiviseerimist näha kui kättemaksu hmelništšinale ehk kasakate pealiku Bogdan Hmelnitski suurtele pogrommidele 17. sajandi keskel. 1930. aastate Nõukogude Liidus olid venelased ja juudid ainsad, kes ei olnud „etnilised”. Juudid olid kõige nõukogulikumad. Eriti nemad moodustasid oma kasti. Kolhoosi sunnitud talupoegade kontrollimiseks võttis Nõukogude Liit 1932. aastal kasutusse sisepassi süsteemi, mille viiendal real seisis „rahvus”. Kuid kolhoositalupoeg ei saanud isegi oma passi, sest tema oli kinnistatud maa külge nagu pärisori. See oli ainus vahend, et kontrollida linnadesse siirdumist. Alles Hruštšov andis 1963. aastal kolhoositalupoegadele sisepassi. Sisepassi viiendast reast kujunes juutidele ajapikku samasugune otsustav küsimus, nagu oli proletaarlase ankeet, millega 1920. aastatel diskrimineeriti aristokraate, vaimulikke, intelligentsi ja kodanlust.
Viies rida ehk rahvus tähendas uut tegurit. Kuni 1930. aastate lõpuni oli ükskõik, kas olid juut või venelane.
Solženitsõn tsiteerib inimõiguslast Lev Kopelevi, kes leiab, et Nõukogude Liidus ei olnud enne sõda „juudiküsimust”. 1930. aastate õhustik oli „absoluutselt vaba vaenust juutide vastu”. Hiljem tähendas märge „juut” verepärandi tunnistamist,, ja stigmat ehk irooniliselt nimetatuna „viienda astme invaliidsust”. Veel Lenini jaoks oli rahvus tagurlik igand. Stalini jaoks olid juudid „paberrahvas”, mis vältimatult assimileerub. Juudi päritolu Ilja Ehrenburgi vastus Moskvas 1948. aastal rahva liikvele ajanud Iisraeli esimesele suursaadikule Golda Meirile avaldati Pravdas – juudid   ei ole rahvas, sest nad on „mõistetud (obretšenõ) assimileeruma”. Stalini tütar Svetlana Allilujeva tõdeb oma isa kohta, et ta oli „varem grusiin”.
Judofiilina tuntud Maksim Gorki leidis enne revolutsiooni, et kusagil mujal kui Venemaal ei vajata juute nii kibedasti võitlema „loiduse” ehk oblomovluse vastu. Aga kui „Juudas” Nikolai Buhharin nimetas venelasi näidiskohtuprotsessil oblomovlasteks, siis tõlgendati seda kui „suure vene rahva häbistamist”. Tuul oli pööranud.
Juba Tsaari-Venemaa esimene uuendusi ellu viinud peaminister Sergei Witte soovitas juutidel poliitikasse mitte puutuda – jätke see venelastele. Ka Trotski andis endale aru, et Venemaa ei ole küps aktsepteerima juudi soost juhti.
1937. aasta suure terrori ohvrite seas oli muidugi ka juute. Nad olid statistiliselt vähemuses, sest kui etniline rühm ei olnud puhastuse objekt, nagu olid poolakad, soomlased ja eriti lätlased. Koos suure terrori vaimse murrangu, bolševike „teise revolutsiooniga” maa muutus. Ühes sellega eliit uuenes ja ametitesse astusid pärast revolutsiooni kasvanud ja hariduse saanud, niinimetatud Brežnevi eakaaslased, kes ei olnud elanud ja isegi mitte reisinud väljaspool Nõukogude Liitu. Professor Timo Vihavainen leiab, et „tohutu pööre, mis toimus, kui naabermaa siirdus sotsialismi”, pälvis Soomes vähe tähelepanu. „Naiivsed pahempoolsed idealistid” koguni uskusid, et Nõukogude Liidus valitseb endiselt kultuuriline pluralism. Sama tähelepaneku teeb Snyder, kes arvab, et kulakute likvideerimist Euroopas ei märgatud.
Venemaad põhjalikult tundev saksa ajaloolane Karl Schlögel leiab, et Mihhail Bulgakov suutis kujutada suurt terrorit vahenditega, mida ajalooteadus kasutada ei saa. „Kõige kindla kaootiline hajumine” on Bulgakovil „reaalfantasism”. Tegemist on Bulgakovi meistriteosega „Meister ja Margarita”, kus maagiline on reaalse vastand ja näitelava on suure terrori aegne Moskva.
Schlögeli kirjeldatud Moskvas said kuju tänini kasutusel olevad rituaalid ja rutiinid. Ka linnakaardid ja telefoniraamatud kaovad, et siis 1990. aastatel üldiseks kasutamiseks tagasi tulla. Suured kangelased pälvisid New Yorgi ticker tape parade`i eeskujul vaimustatud vastuvõtu teel lennuväljalt või raudteejaamast Punasele väljakule. Ka matusetalitus kinnistus Lenini ja Kirovi matustel põhinevaks tseremooniaks, kus juhtkond ja rahvas Ametiühingute Maja sammassaalis avatud kirstus lit de parade`il lamava seltsimehega hüvasti jättis.
Stalinismi uus proletaarne eliit oli valdavalt venelased ja neile oli Nõukogude Liit riik, mis järgnes Tsaari-Venemaale. Natsionalismi ja sõja tõttu said juudid jälle tunda, et on juudid. Ehrenburgi ja Grossmani koostatud „Must raamat” juutide saatusest sõja ajal keelati 1948. aastal ära  ja see avaldati alles perestroika aastatel. Nõukogude Liidu ametlik antisemitism aktiviseerus ja saavutas tipu süüdistusega nn arstide vandenõust 1952-1953.
Välisministri vahetamine 1939. aasta kevadel oli tähtis signaal. Juudi soost Maksim Litvinov, keda Goebbels kutsus Finkelsteiniks, astus tagasi ja tema asemel sai välisministriks Vjatšeslav Molotov, kes oli küll abielus tuntud juuditari, Nõukogude kalanduse rahvakomissari Polina Žemtšužinaga. Hiljem sattus naine Stalini põlu alla ja saadeti vangilaagrisse.
Slezkine`i kokkuvõte juutide käekäigust 20. sajandil on lugu kolmest paradiisist ja ühest põrgust: Ameerika, Palestiina ja Nõukogude Liit ning Hitleri Saksamaa.

Läti Venemaa ja Saksamaa haardes

Minu ema 1880. aastal sündinud isa Meier Tokazier (Tukatsier) ning tema viis venda ja õde lahkusid kõik oma kodulinnast Oršast Vitebski kubermangus praeguses Valgevenes. Poola esimese jagamisega oli see ala 1772. aastast kuulunud Vene tsaaririigile. Orša oli tähtis raudteesõlm ja Dnepri-äärne sadamalinn. Orša paiknes juutide asustusalal, aga oli hästiarenenud piirkond. 1887. aastal sündinud Marc Chagall (Moishe Segal) oli pärit naaberlinnast Vitebskist Daugava jõe kaldal.
Piirkond paiknes kolme suure jõe, Dnepri, Volga ja Daugava veelahkmetel. Kõik kolm jõge saavad alguse Valdai kõrgustikult. Mööda Daugavat või vahel ka mööda Neevat Laadoga ja Volhovi kaudu Ilmjärvele (Novgorod) purjetanud viikingid või vene keeles varjaagid tegid seal otsuse, üle millise maakitsuse oma laevad vedada. Viikingite idateed on kirjeldatud Vene varase ajaloo tähtsaimas allikas Nestori kroonikas. Purjetamine Dnepri kaudu viis Mustale merele ja sealt Konstantinoopolisse ehk „kreeklaste” juurde, mööda Volgat pääses ka Kaspia merele, Pärsia maailma ja Bagdadi kalifaadi võimupiiri.
Kaks Tukatsieri vendadest ja õde leidsid tee Peterburi, kaks Riiga, üks Helsingisse ja üks New Yorki. Nii veidralt, kui see ka kõlab, õe kohta ei ole mul enam muud informatsiooni kui see, et ta asus elama Peterburgi. Seevastu vendade saatused on teada. Vene revolutsioon katkestas läbikäimise  Peterburiga ja Teine maailmasõda Riiaga, aga Teine maailmasõda avas ühenduse Leningradi ja Riia vahel. Vendade-õdede vanemad Zalman ja Hanna siirdusid 1923. aastal revolutsiooni jalust ära vanima poja Berli juurde Riiga.
Helsingis ja Riias elanud vendade ja nende vanemate läbikäimine jätkus kuni Teise maailmasõjani. 1932. aasta augustis võetud fotol naudivad keskealised rikastunud kaupmeestest abielupaarid Riia lähedal mererannas Jūrmalas suve.
Abram Zalmonovitš Tukatsier oli sündinud 1885. aastal ja oli oma Helsinki vennast viis aastat noorem. Tema Riias 1903. aastal välja antud elamisloale oli märgitud Oržanskii meštšanin ehk Orša väikekodanlane. Erinevalt vend Meierist oli ta väeteenistusest vabastatud. Ta oli esimese astme kaupmeeste gildi liige, mis juute puudutavate piirangute järgi lubas juutide asustusalalt lahkuda. Enam ei ole võimalik selgitada, kas Riiga elama asumist mõjutas siseminister von Plehwe 1903. aasta augustis Theodor Herzlile antud lubadus lihtsustada juutide siirdumist Riiga. Daugava suudmes asuv Riia oli tsaaririigi suuri linnu ning vilja- ja puidukaubanduse keskusi. Riia oli edasipüüdlikule kaupmehele loomulik siirdumiskoht.
Abram Tukatsier abiellus oma kauaaegse tööandja Tevel Žedaki tütre Lea Tevelevna  Žedakiga. 1920. aastal astus Abram heeringa hulgikaupmehe Elias Birkhansi teenistusse. Abielupaar sai neli tütart: Maria ehk Mascha sündis 1913, Feiga 1918, Hasja 1918 ja Meri ehk Merchen 1923. Nimelt nende juurde saatis Meier Tokazier  1937. aastal oma vanima tütre Feige, et see leiaks endale juudist abikaasa.
Esimene maailmasõda laastas Lätit rängalt. Võrdlusobjekt läänerindel on Belgia varemeiks muutumine. Praeguse Leedu territoorium vallutati kohe sõja alguses, aga näiteks Eestisse jõudis sõda alles maailmasõja lõpuaegadel. Venemaa ja Saksamaa vaheline rindejoon jäi kaheks aastaks pidama Läti keskele Daugava jõele, kus see püsis kuni Saksamaa vallutas 1917. aasta septembris Riia ja okupeeris kogu Baltikumi.
Läti kaotas maailmasõjas kolmandiku elanikkonnast: 800 000 sõjapõgenikku läks Venemaale, Ukrainasse ja Eestisse, 60 000 meest langes Vene armee ridades. Kaotused pärast maailmasõda jätkunud vabadussõjas lisasid kannatusi. Idarinde maadest kannatas Läti kuus aastat kestnud lahingutes suhteliselt kõige rohkem. Juudid sunniti Kuramaalt ja Riiast lahkuma. Abram Tukatsieri äia ettevõte evakueeriti ja perekond siirdus 1918. aastal Riiast Harkovisse. Vanuselt eelviimase Hasja sünnilinnaks on märgitud Harkov Ukrainas 1918. aastal. Pärast sõda pöördus umbes 200 000 lätlast Venemaalt tagasi kodumaale. Ka Tukatsieri perekond naasis 1920. aastal Riiga. Suurim osa Vene armees teeninud lätlasi jäi vastupidi eestlastele Nõukogude Venemaale ja läks bolševike poolele, moodustades kuulsa Läti kütidiviisi, millest sai Punaarmee ustav eliitväekoondis. Läti kütid võitlesid soomusrongi koosseisus punaste poolel Mäntyharjul ka Soome kodusõjas.
Üleminekut bolševike poolele mõjutas ka valus mälestus karistusekspeditsioonidest, millega tsaarivõim pärast 1905. aasta revolutsiooni Lätis jälle karmil käel korra majja lõi. Karistussalgad mõrvasid kuue kuu jooksul umbes 8000 lätlast, rohkem kui kusagil mujal tsaaririigis.
1939. aasta oktoobris kiitis Stalin Läti välisministrile Vilhelms Muntersile Läti armeed, kes oli tema sõnade järgi parem kui Eesti oma, lisades: „Strelki (läti kütid) olid omal ajal head sõdurid.” Ka salapolitsei Tšekaa ja selle järglase NKVD ning sõjaväeluure GRU ridades oli juhtivatel kohtadel lätlasi. Valgete sõnul moodustasid revolutsiooni vundamendi juudi ajud, läti täägid ja vene tobud.
Läti ränk vabadussõda kestis kaks aastat. Rindejooned vaheldusid, positsioonid niisamuti. Lisaks punastele ja valgetele oli veel kolmas osapool, sakslased (Baltische Landeswehr), kes sõja käigus liitusid venelaste erinevate valgete vägedega. „Landeswehri sõjaks” nimetatud periood lõppes, kui lätlased koos Eesti vägede ja Soome vabatahtlikega (Pohjan Pojat) sakslased taganema sundisid. Niisiis sõdisid Soome valged endiste liitlaste sakslaste vastu!
1918. aasta novembris sõlmitud relvarahulepinguga Antanti riikide ja Saksamaa vahel määrati saksa väed bolševikeohu pärast jääma Baltikumi. See oli Lääneriikide Venemaa kodusõja käiku sekkumise algus. Saksamaa seisukohast olid kindralleitnant Rüdiger von der Goltzi juhitud vabatahtlike väed (Freikorps) osa kaitsest Punarmee vastu, kelle rünnak Poolale 1919. aastal ohustas Ida-Preisimaad. Kuramaa ja Ida-Preisimaa põhjaosa Memel (Klaipėda) olid kuni Leedu iseseisvumiseni piirinaabrid. 1921. aastal loovutas Läti Antanti vahendusel Palanga kaluriküla Leedule, kes sai nõnda väljapääsu merele.
Sakslased ei tahtnud mõista lätlaste ja eestlaste rahvuslikke pürgimusi. Taustal mõjutas sajanditepikkune pinge saksa aadlist (Ritterschaft) ja kodanlusest koosneva ülemklassi ja „mittesakslaste” (undeutsch) lätlaste ja eestlaste vahel. Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal oli pärisorjus lõpetatud alles 1816, 1817 ja 1819.
Ka luteri kiriku positsioon Eesti- ja Liivimaal erines oluliselt kiriku rollist Soomes. Luteri kirik Soomes oli rahvale lähemal ja kirikhärra astus konfliktide puhul sageli rahva poolele ning oli nende eestkõnelejaks ja läks isegi koos nendega Stockholmi „kuninga juurde”. Baltimaades oli kirik olnud sajandeid kohaliku aadli hoole ja kontrolli all. Kirikhärradeks enamasti sakslased, vahel ka kohalikest aadlisuguvõsadest.
1905. aasta revolutsiooni sündmused, mõisate põletamine ja röövimised ning neile järgnenud karistusekspeditsioonid moodustasid saksa aadelkonna ning läti ja eesti lihtrahva vahele ületamatu künnise. Soome autonoomia oli Osmo Jussila sõnade järgi haldusautonoomia, aga Balti provintsides rajanes autonoomia keisri seisustega antud eriõigustel, mida Aleksander III enam ei kinnitanud.
Sakslaste eesmärgid olid ka poliitilised. Georg von Rauch iseloomustas kindral von der Goltzi kui „isepäist meest, kellel on kõrgenenud poliitiline auahnus”. Von der Goltz tahtis puhastada Läti sotsialistidest, patsifistidest ja juutidest. Tal oli eesmärk asustada saksa uusasukaid „Balti hertsogiriiki”, mille rajamiseks oli Rittershaft 1918. aasta aprillis keiser Wilhelm II-lt luba palunud. Nagu Soome monarhistid, taotles ka  Rittershaft dünastiaseost Preisi kuningakojaga. Von der Goltzi sõnavaras tähendab der Balte vaid baltisakslasi, mitte lihtrahvast. Tänapäeval nimetatakse baltlasteks kõigi kolme Baltimaa, ka katoliku Leedu elanikke, millest sai kolmas Baltimaa alles iseseisvumise käigus.
Omal ajal Soome kuningaks valitud Hesseni printsi pojapoeg jutustas 2007. aasta detsembris Soome suursaatkonnas Berliinis korraldatud seminaril, et tema vanaisa prints Friedrich Karl oli juba 1915. aastal teatanud oma õemehele keisrile, et on huvitatud Kuramaa hertsogi kroonist, kui niisugune riik uuesti asutataks. Wilhelm II reaktsioon oli olnud positiivne.
Läti vabadussõda lõppes 1920. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahulepinguga. Saksamaale tagasi pöördunud vabatahtlikud, keda kutsuti pilklikult Baltikumer, sõdisid edasi, tehes võimuhaaramise katseid, mis panid Weimari vabariigi kõikuma, ja pidasid Saksamaale ränki, eriti tooreid tänavalahinguid. Von Rauch nimetas neid bandesid distsipliinita solbanikarjaks (Soldateska).
Kontrast Soomes valitseva olukorraga on tähelepanuväärne.  Kindral von der Goltz oli valge Soome kangelane. Oma mälestustes võrdleb ta „haiglaselt saksavaenulikke” lätlasi soomlastega, kellest pidas lugu. Iseseisvunud Soomes 1918. aasta jaanuaris puhkenud punaste mäss, millest sai kodusõda ja vabadussõda, erines arengust Baltikumis mitmeti.
Bolševikud olid Baltikumis tähelepandavalt populaarsed. 1917. aasta novembris korraldatud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said  bolševikud Eestis 72 protsenti häältest, samal ajal kui vastav arv kogu riigis oli ligikaudu veerand. Rauchi järgi ei äratanud bolševike riigipööre vastupanu ei Eestis ega ka mitte Lätis. Professor Andres Kasekampi ja Andrew Ezergailise järgi tulenes bolševike populaarsus Baltimaade kõrgel tasemel industrialiseerumisest, kibestumisest pärast 1905. aasta revolutsiooni ja lätlasi puudutanud deporteerimistest. Hääletajaid mõjutas ka  bolševike lubadus talupoegadele maad jagada. Ühtaegu olid paljud eriti eesti talupojad pöördunud 1840. aastatel õigeusku lootuses, et õigeusklik tsaar neile maad annab.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Emmi Itäranta

4. nov. 2016 at 12:11 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Foto: Heini Lehvaaslaiho

Foto: Heini Lehvaaslaiho

Emmi Itäranta (1976) – Emmi Itäranta sündis Tamperes Soomes. Ta on õppinud teatriteadust ja loovkirjutamist, töötanud kolumnisti, teatrikriitiku, dramaturgi, stsenaristi ning pressiametnikuna. Praegu elab ja töötab autor Suurbritannias Canterburys.
Emmi Itäranta esikromaan „Teemestarin kirja” (e.k „Vesi mäletab”) tekitas 2012. aastal Soomes suurt elevust. Debütant võitis kõigepealt kirjastuse Teos suure ulmeromaanivõistluse, seejärel Kalevi Jäntti noore kirjaniku auhinna ning 2013. aastal ka Nuori Aleksis auhinna. Romaani tõlkeõigused on müüdud juba 12 riiki, ingliskeelse teose annab välja HarperCollins, ostes kohe ka kahe järgmise raamatu tõlkeõigused. Soome ajakirjandus on nimetanud seda oluliseks rahvusvaheliseks läbimurdeks.

Katkend: Vesi mäletab, Koolibri 2014, tlk Kadri Jaanits, lk 182 – 188.
Kraanist tuli vett.
Täitsin teetassi ja jõin selle tühjaks. Jõin teise tassitäie, siis kolmanda. Veevool ei lakanud. Tundsin ära vee maitse: see oli pärit tundruallikast. Sulgesin kraani ja avasin uuesti. Vett tuli endiselt.
Metall mu sõrmede all oli sile ja külm. Keerasin kraani kinni, istusin köögipõrandale, jalad kronksus, ja painutasin pea põlvedele.
Kuulasin oma hingamist. Kuulasin vere liikumist soontes. Kuulasin vaikust majas ja katsusin mõista, mis on juhtunud.
Mu silme ette kerkisid külaelanike näod, palved ja tänusõnad lõhenenud huultel, täidetud veelähkreid tõstvad käed, käeselja luude valge lehvik õhukeseks kileks pingutatud naha all. Nende sammud vajusid raskelt vastu maad, kui nad kandsid oma riiete all koormat, millest sõltus nende laste või nende abikaasade või vanemate elu. Üks neist oli tulnud minu majja, istunud minu köögis ja viinud endale minu vett – vett, parandasin mõttes, lihtsalt vett, mitte minu vett. Hiljem, külla tagasi jõudnud, vaatas ta plakateid tänavatel, neile kirjutatud vaevatasu suurust. Ja mõne päeva või nädala pärast, samm kindel või värisev, oli ta astunud tänaval seisva veekontrolli juurde. Öelnud: ma tahan teatada teile midagi, mis võiks teile huvi pakkuda.
Kui kaua on sõjavägi teadnud?
Kas nad jälgisid minu tegemisi ja reisiettevalmistusi, teadsid heliliikurist ja võltsitud k-passidest? Võib-olla teadsid nad allikast juba mitu nädalat, aga olid kuidagi teada saanud, et ma kavatsen külast lahkuda ja ootasid. Võib-olla olid nad valvanud heliliikuri peidupaika, jälginud, kuidas me Sanjaga sinna toitu ja vett tassisime. Ja eile, kui Sanja oli õhtul läinud peidupaika mind ootama, olid nad oma rasketes saabastes ja sinistes mundrites kohale tulnud, võib-olla ainult kaks – ühest oleks piisanud, sest Sanja polnud ju suurt kasvu. Kujutasin ette, kuidas nad talle sillaaluse koopa tumeda taeva all teele ette astusid ja saablid tupest tõmbasid. Vihm piserdas nende läikivad terad lainetavaks peegelpinnaks. Üks sõduritest sidus Sanja käed selja taha ja teine kahlas silla alla, kus ootas sõiduvalmis heliliikur. Nad võtsid liikuri ja kärule lastitud vee ja toidu ja viisid ta minema, ja tal polnud vähimatki võimalust põgeneda ega minuga ühendust võtta.
Katsusin mitte mõelda, mis Sanjast on saanud.
Kõigi teiste mõtete taga oli teadmine, et on olemas teinegi võimalus. Et teda ei võetudki kinni. Et sõduritel polnudki vaja tema juurde tulla.
Aga sellele võimalusele ei tohtinud ma mõelda. See ei mahtunud minu maailma piiridesse ilma neid kildudeks purustamata.
Mõtlesin kõigele, mida teadsin sellest, mis on juhtunud teistes veekurjategijate majades meie külas. Seda polnud palju: pelgalt sosinad ja kuulujutud. Vilksamisi nähtud vangid, kauged ja vaikivad nagu vaimud. Kuivanud veri aiatee liival.
Tundsin korraks õõnsat paanikat, mõeldes, et võib-olla ei tohi ma majast lahkuda, aga siis meenus, et olin juba hommikul ilma tagajärgedeta õues käinud. Mul polnud aga aimugi, kui kaugele majast ma minna võin. Ja mis juhtub siis, kui jõuan selle oma elule pandud nähatmatu piirini? Kas mind lastakse sealsamas maha või piisab hoiatusest?
Oli ainult üks võimalus teada saada.
Mul jalad värisesid, kui ma terrassile astusin.
Jalgrada maja välisuksest väravani oli sama tuttav ja argine nagu mu oma peopesa. Olin seda teed kõndinud lugematuid kordi, enamikel päevadel oma elust, ja ma oleksin osanud selle käänakuid ka kinnisilmi kirjeldada. Praegu aga oli teekond üle muru võõras ja uus, iga samm lõikavalt selge ja iga raskuspunkti muutus rõhuv nagu kohalt kangutatud kivirahn. Nägin räästa all ämblikuvõrku kinni jäänud ööliblikat, keda seal eile veel polnud. Nägin konarusi kiviplaatidel, nende servadest ebaühtlaseks kulunud kuju, kivimi raudtumedaid kihte, mille aeg oli üksteise vastu kokku pressinud. Nägin oma haprast luust ja õhukesest nahast tehtud jalga, mis lebas valge ja haavatavana kivist kilbil rohukõrre pehmes raamistuses.
Hingeõhk liikus minus rutakalt, katkendlikult, ja ma ootasin igal sammul tundvat midagi oma kehas – mida täpselt? Minu pihta polnud kunagi tulistatud. Olin kuulihaavu näinud, kuivanud verd ja kleepuvast kollakast vedelikust määritud sidemeid nende ümber, aga ma polnud kunagi näinud, kuidas kuul leiab oma ohvri. Polnud näinud valu inimese näol, kui metall läbib tema ihu, rebib laiali koed ja upub luusse. Kujutlesin kõrvetavat valu, otsekui väikest plahvataust oma lihas, ja seejärel katsusin ette kujutada sama valu sajakordselt, sest olin kindel, et minu esimene kujutluspilt polnud tõele ligilähedalgi. Kui palju mul üldse oleks aega tunda? Kas ma jõuaksin näha, kuidas elu minust pikkamööda välja valgub või oleks kõik nii kiiresti möödas, et haava kriiskav valu jõuaks vaevu mu tajuni tungida?
Veri tegi jalad raskeks, kui sundisin end samm sammu järel edasi astuma. Rohukõrred paindusid mu kingataldade all ja tõusid jälle hääletult taeva poole püsti, kui mu jalg uuesti õhku tõusis.
Metsatuka poolt kostis raginat. Ma ei näinud puude vahel liikumist. Taipasin, et olen peatunud. Hingamine galopeeris vangina mu ahenenud kurgus. Lõdvestasin lihaseid ja lasin õhul kopsudest valguda klaari, eileõhtuse vihma järele lõhnavasse hommikusse. Värav polnud enam kaugel. Samm: mõne pika sammuga oleksin kohal. Samm, teine ja kolmas: võiksin puudutada värava ööst veel jahedat metalli, kui sirutaksin käe ja küünitaksin. Viimane samm: seisin otse värava ees.
Lehed sahisesid üksteise vastu ja tuul rebis oksi. Jalgraja liival vehklesid varjud. Männioksale riputatud tuulekell kilksatas vaiselt mu selja taga.
Hingasin sügavalt sisse, sulgesin silmad ja avasin värava.
Midagi ei juhtunud.
Vaatasin ringi ega näinud ikka veel midagi, mis oleks andnud märku kellegi teise kohalolust.
Astusin sammu väravast välja.
Siis teise.
Kolmandal sammul lõhestas õhku terav, aga üllatavalt vaikne paugatus, otsekui oleks paks laud ühe metalse hoobiga pooleks löödud. Kõigest paari sõrmelaiuse kaugusel mu varvastest paiskus õhku peotäis liiva. Tardusin paigale. Paugu kaja sumbus ümbritsevasse maastikku.
Lapsena olin äikesetormide ajal mässinud end kardinasse ema kabineti nurgas ja olnud peidus selle rahustavas pehmes hämaruses, kuhu kumas läbi kanga lõime õrna valgust. Olin oodanud, kuni ähvardavad lõhed maailmas jälle kinni kasvasid ja olematuks luitusid ning majas võis jälle rahulikult, ilma kardinalt kaitset otsimata ringi liikuda. Nüüd käis minust läbi sama impulss. Iga minu ihurakk kisendas: pööra ümber ja jookse majja nagu jalad võtavad, tõmbu nurka kardina sisse kerra, kuni lõhed on jälle kinni kasvanud ja poleks enam vaja karta kukkumist pingul, tihenevasse pimedusse või eredasse, kõikepõletavasse valgusesse. Aga kardin oli ammugi servadest auklikuks kulunud, nurk täis ämblikuvõrke ja neisse kinni jäänud tolmutakku, ja polnud ühtegi kohta ei majas, ei aias ega tundrus, kuhu ma oleksin võinud maailmas haigutavate klaasservaliste kuristike eest peitu pugeda.
Astusin veel ühe sammu edasi.
Heli rebestas õhku ja kohast, kus kuul maad tabas, rabises mu jalale liiva. Tõstsin pilgu ja nägin liikumist umbes kümne meetri kaugusel: ribakest sinist puutüvede vahel, metalli lõikavat välgatust seal, kus päikesekiired seda tabasid.
Kolmas katse kinnitas seda, mida olin juba hakanud aimama. Liiv paiskus jälle õhku, täpselt nii lähedal, et see oli tõhus hoiatus, aga meelega märgist mööda. Need sõdurid oskasid lasta ja nad tahtsid, et ma teaksin oma piire. Tundus aga, et mingil põhjusel hoidusid nad mind vigastamast.
Kui ma aeglaselt läbi värava aeda taganesin, valgus üle maa rõhuv, kõikehõlmav vaikus.

Õhtu saabudes olin oma vangistuse piirid selgeks saanud. Piir kulges mööda aeda ümbritsevat tara, välja arvatud teemaja taga, kus tara polnud. Nähtamatu müür oli paika pandud umbes kümne sammu kaugusele teemaja tagaseinast, aga teemajja tohtisin ma vabalt siseneda. Järeldasin, et maja ümbruses peab olema mitu snaiprit, kes lakkamatult minu liikumist jälgivad.
Kui olin jälle tagasi majas, lukustasin ukse ja tõmbasin kardinad kõigi akende ette. Sain nüüd aru, miks teiste sinise ringiga märgistatud majade aknad olid alati kaetud. Kui elu on aheldatud kitsastesse piiridesse, on väärtuslik iga väiksemgi vabadusekübe. Ukse kulunud puit ja akende habras klaas ei suudaks sissetungijaid kinni pidada, aga niikaua, kui ma võisin nende eest varjata kasvõi väikest osa oma elust, selle enesele hoida, ei kavatsenud ma loobuda sellest privaatsuseraasukesest, võimalik, et viimasest, mis mulle oli jäänud.
Mulle meenusid kommunikaatorid. Üks neist oli endiselt sisse pakitud meie retke jaoks Kaotatud maadele. Teise olin jätnud oma tuppa puidust laekasse. Võtsin kotist häkitud kommunikaatori, vajutasin sõrme ekraanile ja ootasin valguse süttimist. Ekraanil vilkus rida punktikesi: seade otsis võrku. Lõpuks ilmus ekraanile teade: Ühendus puudub. Valisin menüüst: Otsi uuesti. Minuti pärast ilmus ekraanile sama teade. Läksin oma tuppa ja otsisin välja teise kommunikaatori. Ka selle ekraan teatas mulle, et majas pole levi. Minu vangistajad olid hoolt kandnud, et ma välismaailmaga ühendust ei saaks.
Õhtu lähenedes hakkasin toidu pärast muret tundma. Vett mul oli, vähemalt esialgu. Olin köögikraanist kõik lähkrid täis lasknud, juhuks kui vett enam ei tule. Majas polnud enam kuigivõrd söögikraami. Olin tassinud kõik, mis vähegi kauem säilis, reisi tarbeks heliliikurisse. Leidsin köögikapist mõned amarandikuivikud ja sõin ühe neist lahja tee kõrvale. Olin tänulik, et meil oli aed, sest osa marjadest ja köögi- ja juurviljadest pidi peagi valmima. Suurem osa on söögikõlbulik siiski alles mitme nädala pärast. Pudruhelbeid jätkub ehk nädalaks, kui ma kokkuhoidlik olen.
Kui päike oli nii madalale vajunud nagu see praegusel ajal üldse vajus, otsisin köögikapi sahtlist laia teraga noa. Seisin välisukse ette. Kunagi ammu oli ukse külge kruvitud kaheharuline raudnagi, mille otsa oli mul kombeks riputada oma putukavõrk. Tõstsin võrgu seinal olevale riiulile ja asetasin noaotsa vastu ukse valgeks värvitud puitu. Eristasin värvikihis pintslijälgi, ema käeliigutusi: ta oli vana värvi maha kraapinud, muutnud ukse jälle ilusaks ja läikivaks. Sellest oli möödas üle kümne aasta ja värv pragunes.
Surusin tera tugevasti vastu ust ja tõmbasin puusse ühe püstkriipsu sinna, kus väljaspool, ukse teisel küljel oli sinine ring. Värv sisselõike alt koorus maha. Teiste kriipsude jaoks oli veel küllalt ruumi.
Tagasi oma toas, pistsin noa padja alla. Lamasin, näol hilissuve valgus, kommunikaatorid voodi kõrval laual pimedad ja vaikivad.

Hommikul tõmbasin uksele eelmise kõrvale teise püstkriipsu. Õhk majas oli umbne ja läppunud. Kui ma ukse avasin, nägin, et terrassitrepile oli jäetud kandikutäis toitu. Seda ei olnud palju: pool leivakannikat, peotäis kuivatatud viigimarju, väike kotike ube. Panin oad veekaussi likku ja jagasin toitu ettevaatlikult portsjoniteks, sest ma ei teadnud, mitu päeva ma pean sellega läbi ajama. Tühja kandiku jätsin sinna, kust ma ta leidnud olin.
Mõtlesin veele, mis köögikraanist jooksis, kuigi poleks pidanud, ja snaipritele, kes meelega tulistasid otse jalge ette, aga ometi mööda. Mõtlesin terrassile jäetud toidule. Veendusin järjest enam ühes, mida ma ei mõistnud: mind taheti elus hoida. Vähemalt esialgu.
Veel taheti, et ma kardaksin.
Järgmise öö istusin akna all vahipostil, et näha, kas keegi käib õues. Natuke pärast kuut hommikul tuli sõdur. Ta kandis kandikut toiduportsjoniga. Kui ta selle terrassitrepile asetas, tõusin liikmeid rõhuvast väsimusest hoolimata üles. Kui ma ukse avasin, tõstis ta pilgu.
„Miks minu maja on märgistatud?” küsisin.
Sõdur võttis maast tühja kandiku ega vastanud. Ta pööras ringi ja hakkas minema. Läksin talle järele. Sain aru, et see on ohtlik, aga ma pidin proovima.
„Milles mind süüdistatakse?” küsisin. „Kas ma saaksin kellegagi rääkida?”
Sõdur astus vaikides edasi. Jooksin temast mööda ja astusin talle teele ette. Ta peatus ja pani käe saablipidemele. Märkasin alles nüüd, et see oli pagari poeg, kellega ma olin ühes koolis käinud ja keda olin näinud külas plakateid võõpamas.

Linke
Evelin Arust „Intervjuu: Emmi Itäranta”, 13.04.2014 Müürileht
http://www.muurileht.ee/intervjuu-emmi-itaranta/
http://www.emmiitaranta.com

Püsiviide Lisa kommentaar

Katja Kettu

20. juuli 2016 at 2:00 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Katja_Kettu Katja Kettu (1978) – soome kirjanik, õppinud Turu Kunstiakadeemias animatsiooni ja Tampere ülikoolis Soome kirjandust ja meediat. Eesti keeles on ilmunud kolm Kadri Jaanitsa tõlgitud teost: Keevitaja, 2011, Ämmaemand 2012 ja Ööliblikas 2016.

Katkendid: Ööliblikas, Koolibri 2016, lk 121-123; 125-129.

Vorkuta 1937

Irga

„APPI! HJÄLPPIA!” Olin juba pooleldi lootuse kaotanud, et Tiite jõuab ronida redelist üles järgmisele korrusele. Nüüd pudistas vana kaevur minu kõrval hambutu suuga: „Küll saab, küll saab. Tiite-papa aitab!”
Ja uuesti, enne kui ma jõudsin takistada:
„Appi! Hjälppia!”
Muidugi jäime vahele. Meid tiriti peidupaigast välja. Tiite löödi peaga vastu kivi, nii et taat kaotas meelemärkuse ja pealuu raksatas. Lõõtspill jäi vait, hoorapiigad kordki sõnatuks. Siis huilgas vana sõber, seltsimees Kapustnikov:
„Kuulge, seda ma tunnen! Tahtis mingi mängunupuga mult leiba välja petta.”
„Või mängunupuga!”
Tsaar viipas mu lähemale, tulgu aga devotška siia ja öelgu oma nimi.
„Ta ei räägi, tal pole keelt,” seletas Lillkapsas teenistusvalmilt.
„Või väike tumm ptitsake? Ei saa lennata kellelegi siristama?”
Tõsi, mina ei saaks keelt kanda. Nägin, et kirjaoskust ei peetud endiselt eriliseks ohuks. Pealegi olin juba märganud, et minu tummuses on midagi, mis äratas allutajates elevust. Naine, kellega võis teha ükskõik mida, ilma et ta saaks appi hüüda!
Tätoveeritud kämblad sidusid mind koormaköitega mustunud tugitala külge kinni.
„Mille peale siis mängime?” Tsaari küsimus kaikus üle vaikinud meeste peade. „Ja mida?”
Mu kõrvus kumisesid Olga sõnad: „Seal mängitakse kõige ja kõigi peale. Mida julmem panus, seda lõbusam osavõtjatel on.”
Mehed pidasid aru.
„Proovige seda mängu, seda malet!” Lillkapsas oli täies hoos.
Tsaar kirtsutas oma armilist nina. „Male on tõesti elu mäng. Kas keegi tahaks mängida MINU vastu?”
Ka selle peale tõusis sumin. Lõpuks tõmmati tikkudega loosi.
„Ja mis on panuseks?” küsis Tsaar seejärel.
Mehed takseerisid mind, Tiite-papat polnud näha. Mõtlesin, et kas ta ongi enam elus. Hiilib ehk abi kutsuma?
„Mängime selle peale, kes kargab seda naist.”
Laagri juhataja Minimov kõhkles. „Kas nüüd rasedaga. Keegi ei taha ju … sihukest?”
Silmapaarid pöördusid uurima mu rääbakat kogu. Laagrilirvad kirtsutasid ussipulbriga puuderdatud ninasid. Kes tahaks magada kohe sünnitama hakkava, kontkõhna räätsuga. Abitu, tumma, viimseni äraaetud olevusega. Jälestus ilmus meeste nägudele ja korraks lootsin juba pääsemist.
Siis tuli Lillkapsal hea mõte. „A mängime hoopis kaotuse peale! Et kes peab eite kõigi juuresolekul panema.”
Lontkõrv osutas mind oma terava saapaninaga. Minu saapa ninaga.
„Olgu nii,” otsustas Tsaar. „Ega sellest polekski enam õiget lõbu.”
Eelmine ohver lükati jalust ära oigama. Poolsurnuks torgitud mundrikandja oli ilmselt valvur, sest talle jagati soovitusi.
„Järgmine kord vaata ette, kelle vahetusi sa passima hakkad.”

Lõpuks mäletan algavast võitlusest ainult õudu ja tunnet, et kui ma varsti laatsaretti ei saa, sureme mõlemad, mina ja laps. Sulgurlihased andsid järele ja soe nire valgus reisi mööda alla. Mäletan, et soovisin hirmust hoolimata, et kaotajaks oleks Tsaar. Tal saaks minust ehk kiiremini isu täis.
„Võid esimesena käia,” teatas Tsaar lahkelt.
Malelaud tõsteti alla sametiselt aluselt, kus vedelesid kalarapped, leivakannikad, närtsinud kibuvitsaõisi ja pealuu.
Jälgisin õudusega, kuidas silmi pungitav Lillkapsas kobamisi alustas. Juba paari käigu järel oli näha, et ta pole maletaktikaga eriti harjunud. Ei läinud vist kümmet minutitki, kui Lillkapsas tegi kohmaka vea. Tsaar liigutas vankri ruudule f3. Valged olid sunnitud viima kuninga ruudult c3 ruudule c2, sest teised ruudud olid tule all. Mustad viisid oda ruudule f5, nii et valgete kuningas ja vanker jäid tule alla. Juba nelja käigu eest oli mulle olnud selge, et Lillkapsas kaotab mängu. Mees ise seda veel ei teadnud, vaid rõõmustas lapselikult löödud malendite üle. Vaatasi õudusega lõpu lähenemist. Lisaks ülekaalule õnnestus Tsaaril vähese vaevaga tõsta oma ettur lipuks, misjärel võit oli kindel. Lillkapsas kaotas.

Nüüd pidi platnoi võla tasuma. Keegi ei takistanud, ei liigutanud väikest sõrmegi. Ei naised, kellest mõned oli kindlasti sama noored kui mina, teistel jälle samaealised tütred. Kunagised pereisad ei kippunud minu au kaitsma. Poliitilised vangid, endised ülikoolide professorid, insenerid, bioloogid, suurte ideedega luuletajad. Kas tegi keegi neist häält? Vastupidi. Tundsin õhus värelevat erutust. Mind seoti tala küljest lahti ja lükati põrandale. Lösutasin seal veristel põlvedel, põlv katki ja rätik näo ette seotud. Kuulsin ümbritsevate inimeste kahtlevat hörinat ja erutatud neelatusi ning mulle meenus, kuidas Olga oli hoiatanud: „Laager muudab inimese elajaks.”

/…/

Vova

„PROŠTŠAI, HÜVASTI.”
Töökambri tammepaneelidega ukse naksatus jätab seljataha sedeli, mille kirjutasin, ja ühtlasi Kremli kõige pühama paiga. Ustav adjutant Vorosinov järgneb mulle ja asub oma elektroonilisse märkmikku märkmeid toksima. Küsin pehmel häälel, ise samal ajal haigutust varjavast ihukaitseväelasest möödudes:
„Kas kadunud pliiats on juba välja tulnud?”
„Njet,” poisi häälest kostab paanika. „Oleme otsinud.”
Noogutan ja kõnnin edasi mööda punase sametiga kaetud koridore.
Iseenesest on see tähtsusetu pisiasi. Aga nii ehk teisiti, minu Kambri töölaualt on kadunud rohelist värvi harilik pliiats.
„Millised on teie korraldused, Tsaar?”
„Õlitada Kambri uksehinged.”
Vorosinov ahmib ehmatusest õhku. Sulgemisel oli uks tõepoolest kriiksatanud.
„Annan kohe käsu, et spetsialist kohe välja kutsutaks!”
Viipan rahustavalt käega. Mis tahes muul ajal oleksin sellise lohakuse peale sappi ja hapukoort pritsinud, aga mitte praegu ja selle ukse pärast. Nende kriiksatuste pärast ei lenda kellegi pea õlgadelt. Seljataha jäänud tammine uks kuulus omal ajal Ivan Groznõile, Venemaa esimesele tsaarile. Läänes tuntud kui Ivan Julm. Teibasseajaja. Selline uks võib endale lubada aja koorma all kaeblemist. 2001. aastal, kohe esimese ametiaja esimese asjana, lasin ukse paleest Moskva lähedal, kus see oli sajandeid kannatanud külma, puidukoide ja rõskuse käes, ära tuua ja Kambrile ette panna. Ma ei lubanud aga ust lihvida ega üle värvida, ammugi restaureerida. Tahan Kambrisse astudes haista haihtuvat tõrvalõhna, tunda sõrmeotste all saablitäkkeid ja vereplekke, igivana kooruvat õlivärvi.
Aga praegu on meil kiire.
Adjutant Vorosinov seletab midagi raadiotelefoni, samal ajal kiirustame seitsmenda korruse erilifti poole. Selle koodi teavad ainult vähesed ja valitud. Sõrmejälgi identifitseerija laserekraanile vajutades mõtlen noorele Ivanile ja sellele, kuidas tema hädaolukorras tegutses. See on minu vanaisa lemmiklugu. Deeduška, kes töötas Stalini kokana, jutustas loo edasi seltsimees Džugašvilile ja kas sa näe, hiljem võttis Džugašvili kätte ja kasutas seal leiduvaid tarkuseteri oma võimu kindlustamiseks.
Astume lifti. Kavatsen teha sama, mida Ivan IV aastal 1564.
Toona oli kaalukausil Ivani võimulejäämine. Keegi ei austanud noort tsaari, ei bojaarid ega papid. Kas rahvas armastas teda? Kes teab. Ivanil polnud vajalikku luurevõrgustikku. Osa bojaaridest oli põgenenud läände ja pildus sealt ähvardusi, idast ähvardasid tatarlased. Riigis valitses korralagedus, võib-olla isegi kodusõda. Rahva toetus võis sellises olukorras marjaks ära kuluda, sest oma sõjaväge Ivanil polnud. Mida Ivan tegi? Teatas, et jätab Moskva ja selle elanikud nende endi hooleks. Loobub troonist, sest ei saa usaldada bojaare. Abitud linnaelanikud vaatasid, kuidas sajad kelgud vedasid kogu õukonnast kokku tsaari aardeid ja kraami, mis siis regedel Moskva väravatest välja viidi. Tsaar tõmbus tagasi pisukesse paleesse. Sealt saatis ta eitavaid vastuseid kutsetele tagasi tulla ja võim uuesti oma kätte võtta. Lõpuks tuli bojaaridest, kaupmeestest ja rahvast koosnev delegatsioon paluma, et Ivan võtaks vastu absoluutse isevalitseja trooni. Trikk oli kaval: tänu vabatahtlikule pagendusele oodati teda pikisilmi tagasi, vajati meeleheitlikult. Rahvas lausa anus, et ta hakkaks hirmuvalitsejaks.
Lift peatud vaevutuntava nõksatusega ja ma astun katusel viivale raudsele sillale.
Arvasin, et mul on samasugune absoluutne võim nagu Ivan Julmal.
Olen löönud oma vastaseid igas valdkonnas, oligarhid söövad mul peost, tänu naftajuhtmele on ka lääs peagi põlvili. Ometi tunnen kasvavat seesmist rahutust, midagi on jäänud kahe silma vahele. Võimalik, et tähtsusetu, tühine asi. Nagu see kadunud pliiats, pisiasi, millele keegi teine vaevalt tähelepanu pööraks. Aga just see mind vaevabki. Ma ei suuda hinnata ohu suurust. Vana ürask, KGB kolonel Aleksei Ignatenko on kadunud.
Hommikul lasin tuua Ignatenko toimiku. Esitasin endale samu küsimusi nagu kõigi teiste inimeste kohta, kellega ma kohtun. Mida ma sellest vanast Üraskist tean? Mis on tema nõrk koht? Seda ei paista olevat. Pole peret ega sugulasi. Pole võlgu ega pahesid, kui juhuslik malemäng välja arvata. Selline laitmatus on ebatavaline. Lausa võimatu. Käsi kobas lauanurgalt närimiseks pliiatsijuppi. Seda polnud.
Meelekohtades tuikab, oleks vaja ravimeid. Puhkust. Vorosinov annab märku, et on aeg minna. Julgeolekukomitee on hommikuks kokku kutsutud.
„Inflatsioon.”
Peaks asuma mingile seisukohale Ukraina ja roheliste mehikeste suhtes. Las see praegu jääda. Aleksei Ignatenko ja tema toodud teadete mõistatuslikkus vaevab mind sedavõrd, et otsustan peamurdmise lõpetada. See on mulle iseloomulik. Olen Tiigritaltsutaja. Kurejuht. Isegi loodus allub mulle.
Helistasin Aleksei Smirnovile hüüdnimega Patoloog ja käskisin tal asja koos Nižni-Novgorodi puhastusüksusega korda ajada.
Peagi on probleem kõrvaldatud ja südamel hakkab kergem.

Katusel ootab helikopter, tiivik hakib laisalt sudu nagu mahajäetud nõukogude lõbustuspargi vaateratas pilveloori. Seekord sõidutab meid Rossija RA-27016, esimene masin, millele lasin kuulipilduja paigaldada. Udulaternate valgusvihus kümbleva Spasskaja torni eest vilksatab mööda õbluke vari. Kommunikatsioonitibi Tatjana Vorosinova tirib oma roosat, naeruväärset plastikkohvrit turvameeste taga ja väriseb katusel napis Prada kleidikeses, tea, kust sihukese välja õngitses. Sisemust läbistab soe lainetus. Väike kleptomaan on kohal. Lasen tal kopteri sabapoomi juures närveerida, nii et hambad suus plagisevad. Vaeseke. Suudab vaevu imetlevalt sosistada: „Kak krassivo vsjo. Kui kena ja ilus kõik on!”
Olgu, see mulle meeldib. Võimu puhul on asi mängus ja tahtmises, nii naiste kui rahvaste suhtes.
Astun kopteri marmorvalge nahaga üle tõmmatud salongi. Piloot hiivab Tanja kerge liigutusega sisse. Meid ootavad kaaviar, hapukoor, kurgikesed ja muu sakuska. Prosciutto sink on otse Palermost, aga asetatud hooletult paari valge krüsanteemiõie kõrvale. Otsekui kogemata vaatab stjuuard istme alla ja leiab sealt pudeli jääkülma Laurent-Perrier` šampanjat, kvaliteediklass Grand cru. Kuskilt ilmuvad ka kristallpokaalid ja Tanja ahhetab, mina tänan mõttes adjutant Vorosinovit. Kõik paistab just nii sundimatu, nagu tõelise valitseja puhul peabki. Tean, et mul poleks vaja taolistest asjadest hoolida, aga mulle on alati meeldinud detailid. Kes tunneb pisiasju, valitseb tervikut. See kehtib relvade kunsti, Jaapani teetseremoonia puhul. Naiste. Ja Üraski.
Adjutant Vorosinov aitab meile kõrvaklapid ja mikrofonid pähe, ronib ise kohmakalt tagurpidi katusele. Annab märku õhkutõusmiseks. Kandemootor ürahtab käima, labad lõikavad kiireneva pöörisena õhku. Tunnen metsikut rõõmu, kui me püstloodis õhku tõuseme ja Tanja kaitset otsides minu külge klammerdub. Sudu varju jäävad Uspenski katedraal, punasest tellisest Kremli müür ja Spasskaja torn. Kõigepealt võtame suuna Moskva jõe ülemjooksule, siis üle Rošali palee, kuhu noor Ivan IV tõmbus võimuintriige punuma.
Avan pauguga šampanjapudeli, Tanja kiljatab rõõmsalt ja ma märkan, et ta on täna juba midagi tarbinud. Võib-olla kokaiini? Luure andmetel kasutab tibuke ainult kõige kallimaid narkootikume. Lükkan naise kõrvale, kuigi ninna tungib meeldiv vitulõhn. Hiljem. Selle asemel keskendun meie all laiuva maastiku silmitsemisele. Proovin oma tundmustes selgust saada. On see melanhoolia? Või pettumus, et olen avastanud järjekordse reeturi? Aleksei Ignatenko, too talumatu piipu tossutav kolonel, kes pani esimesena mulle pähe mõtte, et mina, ja mitte keegi teine, peaks hakkama uueks Vene tsaariks.
„Ei maksa arvata, et ori on ahelatest pääsedes tänulik. Ta hakkab oma endist peremeest põlgama ja tapab ta. Sellepärast ei saa rahva võimu Venemaale kunagi tuua.”
Nii, millal see juhtus?
Helikopteri tiiviku labad kannavad meid põhja poole. Ristmikust üle lennates silmitsen hajameelselt lääne poole vuravaid veokitevoore. Tanja itsitab juba täies hoos.
„Kas soovid sakuskat?” küsin ma viisakalt.
Ulatan kaaviariga kaetud näkileivatüki.
Tüdruk jääb hämmastunult vakka, puterdab siis tänusõnu. Ma ei ole vist kunagi küsinud, mida tema tahaks. Võib-olla meeldib see tibuke mulle just selle pärast, et tema iha, kirge ja vajadust võib lausa haista. Kallista, kallista! Pigista, pigista! Väikese Tatjana sisemuses haigutab tohutu, tühi kuristik, mida ei sa täita mitte mingi varastatud kribu-krabuga.
Uue sajandi alguses, kui olin just võimule tulnud, juhtusin daatšas olles küsima oma tollaselt abikaasalt Tamaralt, viimaseid päevi rasedalt endiselt stjuardessilt, kellega tutvusin reisil Dresdenist Moskvasse. „Mida te elult tahate?”
Pidasin silmas elu kõige laiemas mõttes, millises maailmas tahate elada? Kus peaksid meie tütred Marusja ja Katjuša kasvama?
„Mida te elult ootasite, kui olite noor?”
Kas te unistasite reisidest Rivierale, peentest firmariietest, uhkest suvilast? Milline oli teie kõige pöörasem unistus? Tamara sikutas oma juba tollal lõua alla tekkima hakkavat lotti, piserdas roosivett näole, mõtles vaevalt hetke, enne kui vastas:
„Pesumasinat.”
Sain ilmutuse. Siin lürbib kristallpokaalist punast Gruusia veini Venemaa kõige mõjuvõimsama mehe abikaasa. Ja mida ta mäletab end nooruses olevat igatsenud: pesumasinat. Sest seda need inimesed tahavad. Sigarette, lääne teksaseid ja memmed suhkrut moosikeetmiseks. Sain aru, et tollest madalalennulisest peletisest tuleb samuti lahti saada. Ausalt öeldes oleksin ta hea meelega Uspenski katedraali tornist alla visanud. Tunnistan, et vaatepilt, kuidas too fantaasiavaene lehm sillutisele prantsatab, oleks mulle rahuldust pakkunud. Aga loomulikult leppisin lahutusega mõistlikel tingimustel.
Urahtasin oma mõtte peale. Otsesel, avalikul vägivallal on üks varjukülg – see kutsub pööblis esile vastikust. See on läinud nii mõnelegi generalissimusele maksma tema kõrge koha. Võimust keeldumine on seevastu võimalikest trikkidest kavalaim. Teisisõnu tegi Ivan IV sedasama, mida mina kavatsen teha täna öösel: lahkuda ja jätta Venemaa tema enda hooleks. Nagu noor Ivan IV jättis oma rahva verejanuliste bojaaride armule. Homsest alates pole rahval kedagi, kellele toetuda. See tekitab ebakindlust. Hirmu. Igatsust. Ohkan sügavalt, nii lapsik olen ma: tahan, et rahvas minust puudust tunneks.
Siis heidan pilgu enda kõrval sakuskat näksivale tibukesele.
Kui Tanja varastas minu pliiatsi, saan selle teada lähema ööpäeva jooksul.

Linke
Auri Jürna „Nädala raamat: Sõja õõvastav anatoomia”, Eesti Ekspress 21.01.2013, http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-raamat-soja-oovastav-anatoomia?id=65539050

Imbi Paju „Lapi naise lugu maailma lõpust”, Sirp 14.03.2013, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/lapi-naise-lugu-maailma-lopust/

Stepan Karja „Armastus ja surm kusagil tundras ja maailma äärel”, Keskus 06.2013, http://kes-kus.ee/armastus-ja-surm-kusagil-tundras-ja-maailma-aarel/

Püsiviide Lisa kommentaar

Tove Jansson

17. dets. 2014 at 10:04 e.l. (Nädala autor 2014) (, )

ToveJansson

Foto: Wikipedia

Tove Marika Jansson (1914-2001) – soomerootsi kirjanik, raamatuillustraator, koomiksite looja ja kunstnik. Ta oli skulptor Viktor Janssoni ning illustraator Signe Hammarsten-Janssoni tütar.

Soomerootslane Tove Jansson on rahvusvaheliselt tuntumaid Põhjamaade kirjanikke ja kunstnikke. Eelkõige teatakse teda Muumitrollide autorina ja teda peetakse üheks XX sajandi suurimaks muinasjutuvestjaks.

Katkend: Sõnumid, valik novelle, NyNorden 2014,
lk 105-111, tõlkinud Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe.

 Peaosa
/…/

Maria Mikelson oli hea võõrustaja ja harjunud vestluses tekkinud pause täitma, ta tegi seda automaatselt, ilma vähimagi pingutuseta. Tema külaline sõi väga vähe, kuulates ei pööranud ta pilku Maria näolt, pikapeale ilmus taas välja ka tema naeratus ja jäik hoiak muutus leebemaks. Nüüd polnud ta enam nii väga Elleni moodi. Maria märkas seda ja jäi vakka, tekkis kombekas pealesunnitud vaikus. Las olla vaikne, nüüd peab ta ise hakkama saama. Ma olengi liiga palju rääkinud.

Väljas oli hakanud sadama, vihm krabistas tasa vastu plekk-katust. Maria ootas. Ta nägi, kuidas Frida kössi tõmbus ja ebalevaks muutus, kohmitses toidu kallal, püüdis meeleheitlikult mingit jutuotsa leida, lõpuks see tuligi, rutakalt ja liiga valju häälega: Ma nägin teatris sinu viimast osatäitmist.

-Kas tõesti?

-Sa olid hea. Sa mängisid nii… loomutruult.

-Arvad sa nii?

-Jah.

-Väga kena kuulda, ütles Maria ja laskis taas vaikusel võimust võtta.

Frida oli näost punane, ta võttis oma veiniklaasi ja jõi ahnelt, tema käsi värises.

Ma pean meelde jätma, et selg on sirge, ehkki õlad sirutuvad üles- ja ettepoole. Ja siis see käeliigutus, nagu krae sooniks. See saab väga hea olema. Ta küsis armulikult: Kas sa käid tihti teatris?

Frida vastas: Jah. Aga enamasti siis, kui sina mängid. Taas naeratus. Tohutu ja siiras imetlus. Nõbu Frida kohe ei saanud mitte meeldida. Muidugi võis ta vahel ka närvidele käia, ja suuremas seltskonnas võinuks asi katastroofiga lõppeda, aga tema juures oli midagi väga relvitukstegevat. See miski oli enamasti tõrjutud ja peidus. Ja ilmutas end vaid siis, kui ta naeratas.

Pärast sööki tahtis ta nõusid pesta, ta käis peale, lausa anus ja kui Maria lõpuks järele andis, oli tema tänulikkus lausa piinlikkusttekitav. Nüüd, kus tal midagi teha oli, toimus nõbu Fridas totaalne muutus. Tema liigutused olid kärmed, temast õhkus rahu ja asjalikkust ja kummalisel kombel paistis ta võõrast köögist kõik vajaliku otsemaid üles leidvat.

-See on tore, et ma saan sulle abiks olla, ütles ta. Ma olen toiduvalmistamises päris osav. Ja parim, mis ma tean, on puid ahju laduda ja ühe tikuga põlema süüdata. Ma tõusen hommikuti vara. Mis sa tavaliselt jood, kohvi või teed?

Maria istus puukastil ja tõmbas suitsu. Köök oli äkitselt muutunud, sellest oli saanud sõbralik ja turvaline paik.

-Mõelda vaid, et ma saan olla maal, ütles Frida. Ja koos sinuga. Ma poleks osanud seda iial loota. See kõik on minu jaoks tõeline elamus.

Õhtul hiljem, kui Maria oli oma toas üksi, võttis ta märkmeploki ja kirjutas paar lehekülge, ta püüdis meelde tuletada iga nüanssi žestides ja hääletoonis, pilke ja pause. Ta harjutas peegli ees. Kõik oli omal kohal. Siit võis tulla midagi täiuslikku. Suud varjav käsi, pingul kael… Ta püüdis näole manada Frida naeratust. Aga seda ta ei suutnud, naeratus oli ainuomane ainult Fridale.

See oli viga, et ta lasi Fridal majapidamise oma hooleks võtta. Ta meenutas Ellenit üha vähem ja vähem, oma tummast abitusest sai ta üle argistest pisiasjadest vestlemisega, ta oli pidevas liikumises, koristas, valmistas õhtusööki, pühkis verandalt okkaid, riisus lehti, hõõrus kastruleid läikima, kandis puid tuppa. Ja iga kord, kui ta oli millegagi maha saanud ja sellest ette kandis, ilmus tema silmadesse pruun koerapilk, alandlik, aga ootusrikas – nõbu Frida ootas tunnustust. Marial polnud temast enam vähimatki kasu. Kaks päeva hiljem helistas ta Hansule ja palus tal proua Hermanson kohale saata. Ma tean, ütles Maria, et ta ei saa kohe praegu tulla. Aga mul oleks majas abi vaja. Sa võiksid ju sel nädalal väljas einestada?

-Muidugi võin, vastas Hans, kes oli vastutulelik inimene. Kuidas su nõol läheb?

-Hästi, ütles Maria, see oli hea mõte ta siia kutsuda.

Proua Hermanson tuli ja võttis köögi oma hoole alla, tuletegemise, koristamise, kõik. Ja Frida puges tagasi endale omasesse rolli. Õhtul istusid nad taas kamina ees ja Maria oli väga vaikne. Ta silmitses oma nõbu.

-Ma mõtlesin siin ühe asja peale, ütles Frida. Ega sul midagi parandada pole vaja?

-Ei, ma ei usu.

-Ma lihtsalt mõtlesin… Udu pole taandunud.

-Ei ole.

-Võib-olla ma ei peaks küsima, ütles Frida, väga vaikselt, aga kas sul praegu mõni roll ka on? Ma pean silmas, mida sa järgmisena mängima hakkad…

-Jah, vastas Maria. Ühes tükis, mis tuleb välja nüüd sügisel. Peaosa.

-Oo. See on sinu esimene tõeline roll.

-Nojah, vastas Maria ja vihastas. Kuidas seda nüüd võtta. Ta kummardus ettepoole, kohendas tuld ja küsis üle õla: Ja kuidas sina seda tead?

Frida venitas vastusega. Ta oli kohkunud. Hetke pärast ta ütles: ma olen kõik sinu kohta käivad artiklid välja lõiganud. Ja minu arvates on nad sulle liiga väikesi rolle andnud. Ja nad ei kirjuta nii, nagu nad peaksid. Ei kirjuta jah.

Maria tõusis ja läks baarilaua juurde, ta kallas endale ühe dringi ja jõi püsti seistes, pilk kinnitatud vihmast niiskele verandaaknale.

-Ütlesin ma midagi rumalat, küsis Frida vaevukuuldavalt.

-Mis mõttes? Maria tuli kamina juurde, tema hääl oli väga jäine. Äkitselt oli ta oma eksperimendist tülpinud. Kui ma suudaksin mõista, ütles ta, kui ma suudaksin mõista, miks Hans tahab seda vareselossi edasi pidada. Siin võib igavuse kätte ära surra. Kõige hullemad on just õhtud.

Frida tõmbus oma toolil kägarasse.

Väga hea, las ta usub, et kõik on tema süü. Täpselt nagu Ellen. Teises vaatuses, kus ta isegi ei mõika, et teised on tema vastu julmad…

Maria võttis pikaldaselt istet ja sirutas käed tule poole. Loomulikult, ütles ta, loomulikult saaksin ma ta nõusse suvilat maha müüma ja ostma linna lähedal midagi väiksemat ja moodsamat. Aga siis jääks vist südametunnistus mind piinama… Ta pöördus kärmelt Frida poole ja küsis:

Kas sina tunned südametunnistusepiinu?

-Jah. Vastus tuli napi hingetõmbega.

-Kas sageli?

-Ma ei tea… Võib-olla kogu aeg. Mingil määral… Käed kõhu peal sõlmes, nagu oleks tal valus. Lõug langetatud ja nägu jäigalt kõrvale pööratud.

-Aga sa oled ju nii kena ja vastutulelik inimene. Mida sa siis korda saatnud oled, et südametunnistus sind piinama peaks?

-Just nimelt sellepärast. Ta oli muutunud väga kahvatuks. Ma pole kunagi midagi korda saatnud, üldse mitte midagi, ei head ega halba.

-Miks siis. Maria ei pööranud temalt pilku.

-Võib-olla ma pole julgenud… Ma ei tea…

Tuppa astus proua Hermanson, tõmbas kardinad ette ja ütles head ööd. Nad kuulsid, kuidas ta kööki läks ja uksi sulges. Maria kallas väikesesse klaasi puhast viskit. Joo see ära, ütles ta. Võta ühe lonksuga, nagu rohtu, siis hakkab sul parem.

Frida põrnitses klaasi, sirutas käe välja ja puhkes äkitselt ägedalt nuuksudes nutma. Anna mulle andeks, ütles ta läbi nutu, see on ju kohutav… Nii piinlik… Aga sina oled lahke, ma ei mõista, kuidas sa võid minu vastu nii lahke olla…

Maria ootas, nägu liikumatu. Kui nuuksed lakkasid, ütles ta: Ja nüüd joo. Siis heidame magama, sa oled väsinud, selles on asi. Võta enne magamajäämist üks aspiriin.

Udu oli haihtunud ja nüüd oli öö tumesinine. Maria lebas ja luges oma rolli, aeglaselt ja ülima täpsusega luges ta nõbu Frida repliike ja puhus vankumatu järjekindlusega neile elu sisse. See oli hea roll, väga hea. Aga see oli raske. Alles nüüd taipas ta, et naine keda ta pidi mängima, ei onud üksnes allaheitlik ja tähtsusetu, tal oli omadus, mida harva mainitakse, nimelt loomupärane headus. See, mis oli Frida naeratuses, aga mida ta polnud iial saanud kellelegi kinkida, kramplikult vaka alla hoitud suuremeelsus.

Aga kuidas nõbu Fridal läheb? Millega ta tegeleb? Ma ei tea temast midagi…

Maria mõtted läksid uitama ja ta pani osaraamatu käest. Ühtäkki muutus majas valitsev vaikus tema jaoks rusuvaks, ebamäärast rahutust tundes tõusis ta üles ja avas trepikotta viiva ukse. Ei mingit valgusriba külalistoa ukse all. Frida magas. Või lebas ta seal ja nuttis? Maria läks lähemale ja kuulatas. Ei, ei mingeid hääli. See oli kergendus.

Tegelikult kahju, et ta oli sunnitud proua Hermansoni telefoni teel siia kutsuma. Nojah. Võiks ju lasta nõbu Fridal mõned voodilinad õmmelda. Mitte just homme. Aga varsti. Ja võib-olla jutustada talle midagi, mõne teatris juhtunud loo. Inimestele see tavaliselt meeldib.

/…/

Eesti keeles ilmunud teosed
“Muumitroll”, tlk Vladimir Beekman. Eesti Raamat 1975
“Sabatäht”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Ohtlik jaanipäev”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Hilja novembris”, tlk Elo Raukas. Tiritamm 1995
“Suveraamat”, tlk Tõnis Arnover. Eesti Raamat 1995
“Kujuri tütar” (autobiograafia), tlk Vladimir Beekman. Avita 2001
“Aus pettur” romaan, tlk Mari Jesmin. Eesti Raamat 2002
“Reis kerge pagasiga”, tlk Mari Jesmin. Eesti Raamat 2005
“Sõnumid”, tlk Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe. NyNorden 2014

Auhinnad
1953 – Nils Holgerssoni preemia
1966 – Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia
1992 – Selma Lagerlöfi auhind
Mitmed Rootsi Akadeemia auhinnad

Elulooraamat “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”, Tuula Karjalainen,
Varrak 2014, tlk Kadri Jaanits.

Püsiviide Lisa kommentaar