Seppo Zetterberg
Seppo Zetterberg (1945) – tuntud soome ajaloolane, Jyväskülä ülikooli üldajaloo emeriitprofessor ja endine Soome Instituudi juhataja Eestis. Eesti keelde on tõlgitud suur hulk tema raamatuid: „Eesti ajalugu” (2009), „Maailma ajalugu” (2015), „Rändajad Soome sillal: kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil” (2017) ja „Konstantin Päts ja Soome” (2021).
Katkendid:
Reisimuljeid vanadest Baltimaadest. Rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil. Varrak 2023. Tõlkinud soome keelest Sirje Olesk. Lk 44 – 52.
Vabahärra von Schlippenbachi reis Peterburi
/…/
„Süüdi olid eestlased ise”
Von Schlippenbach vaatas reisi kuludes tõllaaknast mööduvaid maastikke ja mõtles eestlaste elu üle. Kui ta oli lahkunud Tormast ja ta ees avanes Peipsi rannik ja järveselg ning teele sattus Vene küla, märkas ta elatustaseme muutust. Küla ja selle elanikud nägid välja hoopis paremad võrreldes eestlaste vaesusega, nende eluasemete kirjeldamatu viletsusega ja suitsutaredega.
Vabahärra arvates oligi tõsi see sagedasti kuuldud väide, et eestlaste vaesuse põhjus oli nende lõputult suur ja peaaegu üldine pahelisus ja liiderlikud elukombed (Liederlichkeit). Eriti ei tundnud mingeid piire nende viinaarmastus.
Ei olnud ka venelased vabad joomispahest, kuid nende juures ei olnud see nii üldine ja loomalikult madal kui eestlaste juures. Nendes paikades kaua elanud ja usaldusväärsed mehed olid von Schlippenbachile kinnitanud, et eestlastel ei olnud ühtki muud tunnet kui armastus tulivee vastu.
Et sadas rängalt ja von Schlippenbach tahtis oma peret säästa, otsustas ta jääda mõneks tunniks peatuma Väike-Pungerja jaama. Alguses oli talle lubatud uued hobused, aga kui postijaamas märgati, et tal ei olegi nii kiire, teatati, et hobuseid ei ole.
Nõnda juhatati pere külalistuppa. Seal oli palav, sest ahjus oli just küpsetatud leiba. Seal pidi nüüd sööma, higist leemendades. Vabu voodeid ei olnud, ka mitte tellitud toiduaineid – või olid need viletsad. Korralikku toitu ei saadudki, kui selleks mitte lugeda sääseparvesid, mis pere ümber kihisesid. Kuigi oldi väsinud, oli magamine võimatu.
Sääski täis toas pidi olema järgmise päevani, kuni vabahärra sai üüritud hobused ja nii saadi „põgenema” postijaama piinade eest. Külalistasu oli olnud kallis ja peale selle oli varastatud piip ja kadunud kübar. Selle järel sai edasi sõita kultuursematele aladele, Jõhvi.
Hiljem läks tee mõnda aega Soome lahe kallast mööda. Maalilisemat ja ilusamat mereranda ei olnud Põhjamaades von Schlippenbachi meelest kusagil. Varsti jõuti pankrannikule ja võidi nautida uhket vaadet 80 jala kõrguselt. All kiikus merelainetes kaluripaate ja kaugemal liikusid mõned laevad täies purjes põhja poole. „Kaua ja mõttes vaatasin ma seda pidulikku näitemängu.”
Vabahärra jaoks ei olnud see üllatus, et Eestimaa ja Liivimaa aadel oli üsna haritud. Juba Leipzigis, Göttingenis ja Jenas oli ta võinud tutvuda Baltimaade ülikutega ja nende suurepäraste võimete ja haridusega.
Oma filosofeerimises jõudis von Schlippenbach siiski daamideni, see tähendab, kõrgema seisuse naisteni. Liivimaa ja Eestimaa daamid olid enamasti üsna haritud, nagu oldi ka Kuramaal. Peent naiselikku maitset ning hinge- ja südameharidust ei suutnud karm keskkond niisama kergelt kalestada.
Vabahärra märkis, et tema arvamus Kuramaa talupoegade suuremast heaolust ja paremast positsioonist võrreldes Liivimaa ja Eestimaa talupoegadega põhineb isiklikel tähelepanekutel. Neid oli ta teinud sõites ringi sealsetes külades ja talukohtades, ning kuulnud ka Liivimaa elanikelt endilt. Seda hinnangut mõjutas pisut ka Kuramaa soodsam kliima ning palju kvaliteetsem põllumaa.
Siiski oli von Schlippenbach näinud näiteks Valmiera ümbruses talupoegi, kelle korralikud riided, head hobused ja muu kari kinnitasid head elatustaset, kuid elumajad olid sealgi väikesed ja kitsad. Ühe talu juurde kuulus vaid kaks-kolm hoonet ning tall ja viljapeksuruum. Kuramaal ei olnud tema meelest kusagil nii kitsas.
Seal paistsid paljud talukohad välja nagu mõisad (Edelhöfe). Majad olid värvitud punaseks ja nende ümber olid ilusad puiestikud. Elumajas oli viis-kuus tuba ning korsten ja seest oli sama korras kui väljast. Peremehe toas oli seinakell ja pühapäeval sõitis ta kirikusse kahehobusevankriga. Ei olnud vähe neid peremehi, kelle oli 10-20 hobust ja 30 lehma. Igal juhul oli ka Liivimaa lätlasest talupoeg rikkam kui eestlasest talupoeg. Tema vilets hütt oli kooskõlas tema enda kahvatu näo ja viletsate riietega ja kokku oli see väga kurb vaatepilt.
Von Schlippenbach rõhutas veel, et eestlaste vaesuse taga on ainult nende parandamatu pahelisus, mitte mõisahärrad. Nii arvas ta tõenäoliselt selle pärast, et lätlased, kes elasid Liivimaal samasugustes juriidilistes ja majanduslikes tingimustes, olid paremini riides ja näisid ka elavat paremini. Veel pani vabahärra tähele, et Kuramaa ja Liivimaa lätlastel olid ühesugused kombed ja harjumused; ainult murre oli neil pisut erinev.
Kuidas oli lugu ebausuga? Kui eestlane tahtis ehitada maja, asetas ta tulevase maja asemele väikese lehekese ja vaatas, kas sellele ronis must või valge sipelgas: valge andis märku, et majaase on õnnelikult valitud. Kui aga Liivimaa talupoeg sai haava või lööbe, siis ta uskus, et seda põhjustab õnnetu koht.
Pulmakommete kohta kirjutas von Schlippenbach, et Liivimaa lätlastel andis ämm mehe majja astuvale miniale kõrvakiilu, ja minia jälle andis veel kõvema oma mehele – see pidi näitama kohustust jagada abielus kõiki tundeid ausalt teineteisega. Oma kommete ja harjumuste poolest erinesid eestlased ja lätlased täiesti – nagu erinesid ka nende keeled.
Eesti naiste ja neidude peoriided olid värviküllased ja nende üleriideid kaunistasid rohked keerulised tikandid. Rinnal kandsid nad hõbeplaate, mis tuletasid meelde tagurpidi keeratud ja ilma kõrvata kohvitassi. Puusadel oli neil messingist kett, meestel jälle lai nahkvöö. Tütarlastel oli peaehe, mis meenutas vanade roomlaste müürikrooni ja millel olid kuklas lindid. „Minu meelest on eestlannade riided kõike muud kui ilusad”. Nendes oli midagi metsikut ja võõrast ja vähemalt alguses vaadati neid hämmastunult, arvas von Schlippenbach.
Eestlaste kommetesse põhjalikult süvenenud vabahärra kirjutas veel, et eestlaste pulmades kandsid peigmehed valgest riidest ehisvööd, mis rippus õlgadel. Käes olid neil paljastatud teraga mõõgad, millega nad tegid riste õhku ja ustele. Sama komme oli muuseas üldine ka Kuramaa lätlastel. Kõige tähtsam asi pulmades oli katkematu söömine ja joomine. Paljusid pulmi peeti alles kaks või kolm nädalat pärast seda, kui kirikuõpetaja oli paari laulatanud.
Siiski ei puudunud von Schlippenbachi meelest ka loomulikke andeid. Neist rääkis nende valmidus luua hetkega laule, milles oli rohkem sisu kui samasugustes lätlaste lauludes.
Kadunukesele panid eestlased kaasa piibu ja tubakat ning raha, et kadunuke võiks igavikuteel osta õlut. Eestlased uskusid lapselikult, et kadunuke oli ainult läinud reisile kaunimale isamaale, kuhu tema järglased oleksid meeleldi kaasa tulnud. Nii oli nende lein päris lühike. Kerge õlakehituse saatel ütlesid eestlased, et kadunuke on saanud eemale tööst ja muredest.
Liivimaal ja Eestimaal, nagu ka Kuramaal, olid sarnased ilmaolud ja seal oli inimeste kõige tähtsam töö maaharimine ja karjakasvatus. Samas viinapõletus ei olnud Kuramaal nii levinud, kui oli Eestimaal ja Liivimaal. Seal põletasid kõik talud, kel oli vähegi metsa, viinaks mitte ainult kogu oma vilja, vaid palju ka ostetud viljast. Viina vedasid nad Peterburi välja ja kurnasid sellega oma hobuseid.
Von Schlippenbach kirjutas, et Liivimaal ja Eestimaal oli veel tavaline, et põld puhastati võsast, künti kaks korda läbi ja siis kaeti tihedalt okstega ja need omakorra rohuga. Siis pandi see kõik põlema ja tuhk aeti põllul laiali. Esimestel aastatel saadi sel moel väga hea saak, kuid mõned maaomanikud väitsid, et selline põletamine hävitas mulla igaveseks. Teised jälle kinnitasid vastupidist.
Faddei Bulgarin – professionaalne reisija
Sasipäised eesti kaunitarid
Me käsitleme edaspidi mitmel korral Faddei Bulgarini reise ja tema tähelepanekuid, seega on asjakohane juba siin kirjutada mõned sõnad tema tausta kohta.
Poola päritolu vene kirjanik, publitsist ja ajakirjanik Jan Tadeuz Krzysztof
Bułharyn ehk Fadei Venediktovitš Bulgarin sündis 1789. aasta kevadel alal, mis oli Poola jagamisel 1793. aastal liidetud Minski kubermanguga Venemaal. Ta õppis Peterburi kadetikoolis, võttis osa Soome vallutamisest aastatel 1808 – 1809 ja sõjakäigust Napoleoni vastu. Pärast lahkumist ulaanirügemendist liitus Bulgarin Prantsuse armeega ja sõdis Itaalias, Hispaanias, Leedus ja Valgevenes. Bulgarin alustas kirjutamist Peterburis, kus andis välja mitmeid ajalehti. Tema kuueosalised mälestused oma kogemustest muuseas ka Soomes, Baltikumis ja Venemaal, ilmusid 1840. aastatel. Bulgarin oli Venemaa reaktsioonilise valitsuse truu toetaja, sai riiginõunikuks ja suri 1859 Tartu lähedal oma mõisas.
Venelastest postipoiste maine ulatus kaugemale kui paljude sulerüütlite ja tarkpeade maine, kinnitas rännumehest Bulgarin oma teel Peterburist Tartu kaudu Riiga 1827. aastal. Kõik reisijad, nii omad kui võõrad, ülistasid venelastest postipoiste sõnavalmidust, osavust ja heatahtlikkust.
Bulgarinil ei olnud muud võimalust kui nõustuda. Nii oli tõld ühe hetkega puhastatud ja hobused rakendatud. Kui reisija andis märku, hüppas pukki sageli vaid mõneteistaastane poiss, haaras ohjad, puhus pasunat ja hõikas „nõõ!”. Hobused panid minema kui tuulispask mööda tasast ja heas korras Peterburi-Narva maanteed.
Reisil muutuvad eriti oluliseks reisija ja kutsari omavahelised suhted.
Bulgarin kirjeldas asju nii:
Venemaa uljaste postipoiste järel oli muidugi ebameeldiv teha tegemist kohmetute ja vaikivate eestlastega, keda rohkem huvitas nende oma piip kui teie tõld, keda ei liiguta ei teie ähvardused ega õhutused ja kes vaatavad teie peale kõrgilt ja maksavad jõhkruste eest kätte aeglase sõiduga. Kuid sõbralikule kohtlemisele vastab eestlane tundlikult. Sõbralik sõna, nali või klaas viina ajab põgenema tema sünge meele ja ta sõidutab teid rõõmsalt naljatades, püüdes olla teile meele järgi. Järgmises postijaamas kiidab ta teid juba kui head isandat.
KaBulgarin märkas seda, millele Ulrich von Schlippenbach juba paarkümmend aastat tagasi oli tähelepanu juhtinud. Kubermangu kõik postijaamad olid ehitatud ja sisustatud riigi rahaga ja nägid ühesugused välja. See ajas reisijad segadusse. Võisid sõita kakskümmend, viiskümmend või sada versta, aga kui jõudsid postijaama, oli tunne, et pole eelmisest kaugemale saanudki. Kõik postijaamad olid täpselt ühesugused.
Postijaamas oli tavaliselt kaks määravat persooni: postijaama juhataja, kes oli postipoiste ülemus, ja võõrastemaja peremees, kes rahuldas reisijate gastronoomilisi vajadusi ning hoolitses korra ja puhtuse eest. Juhatajad oli Bulgarini järgi tavaliselt viisakad ja teenistusvalmis, võõrastemajapidajad seevastu virilad ja vaatasid viltu sellistele reisijatele, kes ei tahtnud süüa ega juua. Nad panid tavaliselt ühe näljase maksma kümne sellise eest, kes juba hommikul olid söönud kõhu täis ja sõitsid postijaamast mööda, sest ei vajanud midagi.
Võõrastemajades olid Bulgarini meelest kõige hinnatumad need, kes, nagu Krotoni Milon, võisid tappa rusikalöögiga härja ja süüa selle ühe päevaga või nagu kaasaegsed inglise õllepruulid, kes suutsid ööpäevas ära juua kaks ämbritäit porterit ja tosin pudelit viina. „Ma kahtlen vaid, kas meiesugustele mõeldud võõrastemajade delikatessid ja joogid maitsevad niisugustele äärmiselt näljastele atleetidele ja joomahimulistele inglastele.”
Hinnad sõltusid majapidajate meeleolust. Näiteks müüdi mõnel pool lihtsalt kuuma vett kolm korda kallimalt kui teisal juba valmis kuumi jooke. „Mida kaugemale Peterburist, seda kõrgemad ja ebaloogilisemad olid hinnad,” märkis Bulgarin.
Kui Bulgarin jõudis eestlaste maale, võis ta näha nelinurkseid puidust hooneid, mille katuseks oli poolmädanenud õled ja akende asemel suitsust mustad augud. Selline oli eestlasest talupoja eluase. See ei olnud maja, vaid mingisugune küün, mis oli vaheseintega osadeks jagatud ja kus elas terve pere koos oma hobuste, lehmade ja väiksemate koduloomadega. Elanike vahel valitses suur sõprus ja eeskujulik üksmeel, nad toitsid üksteist ja soojendasid oma loomuliku kehasoojusega ühist eluruumi. Selle keskel olevast tuleasemest kerkiv suits ja tugev piibutubakalehk olid kõige meeldivamad aroomid.
Tuleaseme kohal kõlkus pada, milles keedeti toitu. „Ei oska anda sellele toidule nime, see on mingisugune eripärane segu..” Jahu, kartul, naeris, piim, liha või silk – kõik oli segatud kokku ja keedetud paksuks kördiks. Viin, räim ja tubakas olid Bulgarini meelest vältimatud, ilma nendeta ei osanud eestlane elada.
Puhkehetkedel ja sööki oodates kogunes pere tule äärde. Juuksed sassis istusid eesti kaunitarid, suured hõbesõled rinnas ja müts või punane pärg peas. Nende ümber keerlesid elavat suitsusinki meenutavad poolalasti lapsed. Sünged pikajuukselised ja kõhnad mehed oma väikeste piipudega moodustasid otse maalilisi rühmi.
Eestlasi ei sundinud niisugust elu elama ei vaesus ega paratamatus, märkis Bulgarin. Mõisahärrad ja valitsus olid korduvalt proovinud saada eestlasi elama puhastes majades, mis olid neile ehitatud tasuta. Kuid eestlased pidasid kõiki seesuguseid soovitusi vägivallaks. Nad tahtsid elada rahus ja hoida ülal oma vanemate eluviisi.
Kuid ärge arvake, õiendas Bulgarin, et kuigi eestlased meenutavad oma väljanägemiselt Hea Lootuse Neeme algasukaid, on nad niisama metsikud ja harimatud kui nemad. Ei! Iga eestlane oskas oma emakeeles lugeda ja kirjutada, meil oli üksikasjalik arusaamine usust ja nad kuulasid meelsasti jutlusi ning arutlesid põhjalikult asjade üle, mis olid palju kõrgemal nende haridustasemest. Kiindumus vanadesse kommetesse oli nende kindla, taltsutamatu ja visa iseloomu tunnuseks.
Eestlased olid alati olnud julged, juba Rootsi kuningas Karl XII pidas eestlaste väeosi oma armee parimaks osaks. Eestlane oli heale isandale truu ja tänulik tema vastu üles näidatud lahkuse eest, kuid kättemaksuhimuline ülekohtu ja ebaõigluse või solvangute puhul.
Need teenijad ja piigad, kes olid saanud kasvatuse mõisas, õppinud ära saksa keele ja näinud paremat elu, üllatasid oma arukuse, leidlikkuse ja korralikkusega. Neid võis juba pidada kultuurselt Saksamaalt pärit sakslasteks, kirjutas Bulgarin.
Bulgarin peatus oma reisil mõneks päevaks Tartus. Seal tutvus ta põhjalikult ülikooli ja selle kateedritega. Siis jätkus reis 23. mail 1827 mööda suurt postiteed Riia poole. Tasapisi jõuti Läti aladele, kuid Bulgarinil oli ikka veel põhjust mõtiskleda eestlaste iseloomu üle.
Eestlaste eluruumid, hobuserakmed, majakraam, tööriistad ja riietus olid tsivilisatsiooni kõige madalamal astmel. Kui välja arvata raudpada ja mõned rauast tööriistad, oli vaevalt midagi muud pärast Liivimaa asustamist nendeni jõudnud. Iga eestlane tahab elada nii, nagu on elanud tema esivanemad, otsustas Bulgarin. Pärast sakslastele alistumist või venelaste keskel elades sundis eestlane neid õppima tema keelt, sest kartis kõiki võõraid keeli.
Haridus oli omamoodi moraalne univorm. Selle panid selga kõik haritud elanikud, kes kasvatuse, sünnipära või ühiskondliku positsiooni kaudu kuulusid kõrgemasse seisusesse, mõtiskles Bulgarin. Muidugi oli nende vahel teatud rahvuslikke erinevusi, kuid neid võis märgata sama palju kui univormi kante või nööpe. Lõige ja värv olid vormil ikka ühesugused.
Vahe lätlaste ja eestlaste vahel oli Bulgarini meelest suurem kui vahe venelaste ja sakslaste, prantslaste ja inglaste või itaallaste ja hispaanlaste vahel. Ta märkis, et ei pea silmas Kuramaa ja Preisimaa lätlasi, vaid neid, kes elasid Liivimaal, Tartu ja Riia vahel.
Tõlkeid eesti keelde
Konstantin Päts ja Soome: unistus kaksikriigist, Varrak 2021
Rändajad Soome sillal, Varrak 2017
Kultuurisillad ja revolutsioonituuled, Tänapäev 2013
Eesti ajalugu, Tänapäev 2011
Jüri Vilmsi surm, Tänapäev 2004
Viis lasku senatis: Eugen Schaumani elu, Kupar 1998
Iseseisva Soome ajalugu, Perioodika 1991
Heikki Kännö
Heikki Kännö (1968) on soome kirjanik, kes on avaldanud neli romaani. Tema esikteos „Mehiläistie“ („Mesilastee“) pälvis kohe suurt tähelepanu ning pani paika Kännö kirjutamisviisi kesksed motiivid. Lugu saab alguse sellest, kui Saksa kunstnik, Fluxuse algataja Joseph Beuys (1921–1986), kes osaleb Teise maailmasõja Idarindel Luftwaffe lendurina, peab tegema oma leegitseva Stukaga keset Krimmi steppi hädamaandumise, millest saab alguse unenäoline teekond. Selline lähtekoht näitab hästi, kuidas Kännöle meeldib punuda ajalooliste tegelaskujude või sündmuste ümber müstilisi, esoteeriliste ja grotesksete elementidega süžeesid. Samuti tegutsevad mitme Kännö romaani keskmes kunstnikud, kuna ta on ise õppinud maalikunsti.
Ka tema teise, 2018. aastal ilmunud romaani „Sömnö“ (eesti k „Unessaar“, Postimees, 2022, tlk Jan Kaus) kirjus seltskonnas vilksatavad kunstnikust peategelase Werner H. Bergeri taustal kõiksugu ajaloolised isikud alates Richard Wagnerist ja lõpetades Ernst Kaltenbrunneriga. Kännö loomelaadi on võrreldud Mika Waltari omaga – Kännö lähiajalukku ulatuv pilk on tõesti sageli üsna sapine, illusioonivaba. Samuti võib tõmmata paralleele meie Paavo Matsiniga, kuna Kännö ammutab sageli irooniainspiratsiooni okultismist ja alkeemiast, mis panevad mõnelgi tema tegelaskujul pea pöörlema. Eesti keeles saab lugeda ka Kännö neljandat romaani „Runoilija“ (eesti k „Luuletaja“, Postimees, 2023, tlk Piret Pääsuke), mille sündmustik käivitub 19. sajandi lõpul, kui esoteerik Rudolf Steiner kutsutakse külastama äsja asutatud Nietzsche arhiivi, mis viib ta kokku kutse saatnud Elisabeth Förster-Nietszhega ja tolle dementse venna Friedrichiga…
Allikas: https://finst.ee/event/headread-esitleb-heikki-kanno/
Katkendid:
Luuletaja ehk kuidas noaga filosofeeritakse, Postimehe kirjastus 2023. Soome keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 166 -171; 186 – 189.
Aurelian julges avalikke liikumisvahendeid kasutada alles pärast Prantsusmaa ja Itaalia vahelise piiri ületamist. Ta maksis salakaubavedajatele, kes aitasid ta üle Alpide, ja lipsas metsa varjus ühes muulakaravaniga Itaaliasse. Probleemideta sujunud piiriületuse järel kaalus Aurelian võõrastemajas toa võtmist, kuna ta polnud nädalaid korralikult maganud, peale selle oli ta räpane ja näljas, kuid alustatud rännak kiskus teda edasi. Milanosse pääses ta hobuvankril ja liikus sealt edasi Šveitsi. Noor luuletaja oli teel Sils-Mariasse, väiksesse Šveitsi mägikülla, kus tema teada pidi käesoleval aastaajal elutsema filosoof Friedrich Nietzsche.
Tõld kõikus muhklikel teedel ja täistopitud tõllas oli hämar, kuid Aurelian kissitas silmi, pingutas kuklalihaseid, surus käsivarred tihedalt vastu külgi ja kasutas aega „Zarathustra” hoolikaks läbilugemiseks. Kui tõld ületas Šveitsi piiri, oli raamat kolm korda läbi loetud. Aurelian oli pahane, et tal polnud käepärast teisi Nietzsche teoseid, kuid rahul sellega, et see ainuke sattus olema just see, „Nõnda kõneles Zarathustra” esimene osa.
Raamat oli vaieldamatult raske ja mitmetähenduslik, mis kesest ülikooli vanapärasust oli oluliselt mõjutanud Aureliani Nietzschest huvituma. Ta oli mõelnud, et nii ajast ees, ja eelkõige oma professoritest ees. Nietzschest räägiti, kuid harva luges keegi tema teoseid, kui üldse õnnestus neid kätte saada, rääkimata veel sellest, et loetut oleks mõistetud, ja just nimelt selles asjas uskus Aurelian end enamikust üle olevat. Oma meelelaadilt pole me teineteisest väga kaugel, oli ta mõelnud. Me mõlemad oleme poeedid, hindame ilu ja tarkust, ja mõistame, et pole eriti palju määrusi, mida ei peaks rikkuma teel, mille sihiks on enese ületamine.
„Zarathustra” lugemine ahvatles teda ise sulge haarama. Pannud teose hetkeks kõrvale, võttis ta oma kirjaploki ja lasi sulepeal paberilehel ühest äärest teise joosta. Teekonarused jätsid lehtedele omad jäljed; Aurelian ei saanud kõikidest sõnadest ise ka aru, aga leidis, et plekkidel oli teatud mõte. Kui ta peaks kunagi need kirjutised uuesti ette võtma, annaks ta loetamatutele ridadele uue tähenduse, nii et praegu kirjutatu seguneks mõtisklustega, mis tulevad talle pähe võib-olla alles aastate pärast.
Selles on luule ajatus ja autentsus, mõtles ta, kui sulepea keset lauset nõksatas. Loodus ise võib selle kirjutamises osaleda.
Neil hetkil, kui Aurelian ei lugenud, kirjutanud või tukastanud, meenutas ta Reinimaa võõrastemajas aset leidnud vestlust.
Hundinäoline mees oli rääkinud Wagneri ja Nietzsche vahelisest lahkhelist, sellest, kuidas mõttelaadilt vankumatu filosoof oli hüljanud oma ihaluse objekti, kui mõistis, et selline romantiline kunstikäsitlus ei viiks kunagi igatsetud revolutsioonini ja valitsevate väärtuste muutumiseni. Aureliani jaoks oli olnud üllatus – ja ta polnud seda väidet omaks võtnud – , et ühtlasi oli Nietzsche hüljanud ka kunsti. Tema kõiketeadjana mõjunud vestluspartner oli rääkinud, et Wagneri pooldatud schopenhauerlikul käsitlusel muusikast kui kõige tähtsamast kunstivormist polnud Nietzsche jaoks enam tähendust, kuna ta oli mõistnud, et kunst ei ole lahendus, vaid romantiline illusioon. „Nietzsche on öelnud lahti Wagnerist, Schopenhauerist ja kunsti muutmisvõimest,” oli mees seletanud, tegemata välja Aureliani vastuväidetest.”Nende asemele on ta valinud „Carmeni”. Helilooja Georges Bizet` kerglase, kuid nägemusliku ooperi, mis Nietzsche sõnul toimib vastukaalune Wagneri raskusele.” Mees oli seletanud, et Nietzsche muutunud käsitluse kohaselt oli kunsti ülesanne ennekõike valmistada rõõmu, samas kui ühiskondlikud muutused sooritatakse tema filosoofia ja järeleandmatu raevu abil.
„Ega talle luuletajad meeldi,” oli mees hoiatanud, „nii et sinu asemel esitleksin end talle kaalutletult. Ehk oleks targem, kui sa ei topiks talle otseteed oma kirjutisi nina alla, vaid piirduksid sellega, et väljendad eeskätt vaimustust tema kirjatööde vastu. Arvan, et nii saad kõige paremini jutule.”
Tundmatu oli rääkinud Aurelianile ka Nietzsche Elisabethi-nimeliset õest, keda vend oli hakanud juba lapsena hüüdma Laamaks. Õde ja ema olid filosoofile peaaegu Wagneriga sarnased vastupanuobjektid, kuna lisaks sellele, et nad tähendasid talle tema isiklikesse asjadesse puutuvat vastumeelset hoolitsust, oli õde sõbrunenud Wagneritega, abiellunud Wagnerite sõpruskonda kuuluva tuntud antisemiidi Berhard Fösteriga ja sõitnud Lõuna-Ameerikasse, et rajada seal keset ürgmetsa juutidest vaba koloonia, mis Nietzsche meelest oli häbiväärselt naeruväärne mitte üksnes tervikuna, vaid igas pisemaski detailivarjundis.
Katsumused, mis Elisabethi kolooniat tabasid, Aureliani eriti ei huvitanud, nii et ta meenutas oma imestust selle üle, kui kummaliselt hästi oli mees nendega kursis olnud. Peale Elisabethist pajatamist oli mees õpetanud: „Niisiis, kui tahad Nietzschele muljet avaldada, pilka justkui tahtmatult tema õe väärtushoiakuid. Wagner, antisemitism, luterilik moraal… Nori Elisabethi maailmapildi kallal. Nii lükkad teie vahelt ära hulga tõkkeid, millele võiks komistada.”
Aurelian mõtiskles kuuldud nõuannete üle. Ta arvas, et nendest teadmistest oleks kindlasti kasu Nietzschega kohtumise hetkel, aga „Fausti needus” ja seejärel tema „Zarathustrast” inspireeritud värsid toimiksid paremini võrdväärse vestluse sütitajana.
Aurelian istus ebatavalisel teel tärisevas postitõllas, laup vastu aknaklaasi toetatud. Kõrval norskava Milanost pärit kaupmehe maksaplekiline oimukoht nõjatus tema õlale ja terav kübaraserv nokkis tõllavedrudest kiigutatuna tema kaela. Ebamugavast asendist hoolimata õnnestus tal magama jääda.
Unne vajumise hetkel tajus Aurelian raamatut oma põlvedel ning jalge vahele pigistatud süütunde ja rahaga täidetud kotti. Ta mõtles – veel pooleldi teadvusel -, et tema isa salongi seinalt kaasa haaratud maalide müümisega polnud kaasnenud sugugi sedalaadi tundeid. Talle meenusid isa verd täis silmad, sinakad huuled ja huultelt pritsinud süljepiisad, kui elupööristest murtud mees polnud rusikaid raputades sõnu säästnud.
Selle pisut lõbustava pildi peale ta uinus.
Unes kerkis Apoloniusz Wasilewski tema kohale sünge mäena, haaras tal natist kinni ja tiris läbi samade paikade, kust ta oli kulgenud salakaubavedajate muulakaravanis Alpisid ületades. Teatridirektor viis oma ohvri kõige karmimale mäetipule, kus pead kratsiva Theodor Hesslingi juhatatud kohtuistungil mõisteti ta pattude eestlavameister Harry Brandti nikerdatud giljotiini alla.
„Eleanor Roux`tapmine, Seasilm Lorraine Wasilewska südame purustamine, Theatre Wasilewski kassa varastamine, Theodor Hesslingi varuplaani nurjamine…”
Nutune Lorraine klammerdus kahe käega mustas kutsarikeebis Apoloniusze käsivarre külge, kui mees pani sõrmed giljotiini tera vabastavale kangile. Hukkamismasina puine kaelus rõhus Aureliani kukalt. Kalju krobeline pind puuris tema põlvi. Ta kuulis riivi lõksatust ja tera vihinat, kui see sööstis tema pingul naha poole. Valu oli kiire ja terav. Ta karjatas õudusest, nähes niinest korvi põhja lähenemas. Raamat pudenes tal sõrmede vahelt ja kaupmees sirutas selga, silmad ehmatusest suured.
Aurelian kogeles vabandada. Ta käed värisesid, kui ta „Zarathustra” tõllapõrandalt üles korjas.
Postitõld jättis ta Sils-Maria kiriku ette. Ta lonkis istumisest kangete jalgadega läbi idüllilise mägiküla keset lumelaigulisi mägesid, orupõhjas laiuva selge veega järve kivisel rannanõlval, ei tajunud, mida näeb, ei saanud kosutust meeli hellitavatest värvidest või mägiõhu värskusest. Aureliani pähe ei mahtunud muud kui mõtted peatsest kohtumisest, mida ta oli kaua oodanud ja mille võimalikud tagajärjed närisid juba ette tema niigi näljast kõverasse kiskuvat kõhtu.
Aureliani jalad vankusid, nii et ta komistas, ja kotisang puuris pihku. Luuletaja põlvitas järvekaldale, viskas endale vett näkku ja korrastas peegelpildi abil juukseid. Siis hakkas ta mööda lauget nõlvakut tõusma maja poole, mis kirjelduse põhjal pidi olema Nietzsche peatuspaik.
See oli kahekorruseline, valgete seintega kivimaja, mille avatud aknaluugid kumasid sama siniselt kui maaliliselt laiuva järve pind.
Aurelian astus mööda vankrirada, sisendas endasse lootust ja mõtles, mida öelda. Ta ümises „Carmenist” aariat „Canción del toréador”, mis oli meeles veel Hullu Kuke jorisemisena hulk aega tagasi Lons-le-Saunieris ja mille mõju oli kasvanud neist päevist just praegusesse hetke, mil sellel tundus olevat õige eriline tähendus.
„Carmen”.
Friedrich Nietzsche lemmikooper.
Kunstiline kristallatsioon Nietzsche loomusest ja kokkupõrkest Richard Wagneriga. Kui Aurelian keskendus „Carmenist” mõtlemisele ja tähelepanekutele, mida ta oli ooperist teinud ja mida ta võiks peagi algava vestluse käigus Nietzschele korrata, sujusid trepist ülesminek ja uksele koputamine lihtsalt. Ta naeratas, kukutas koti maha jalgade ette, pühkis käsi vastu pükse ja ajas selja sirgu. Talle avati.
Sõbralik eakas meesterahvas ütles, et Friedrich Nietzsche tuleb Sils-Mariasse alles juunikuus ja et kevadperioodiks oli Nietzsche erandlikult valinud Torino.
/…/
Via Carlo Albertol asuv korter on hämar, ent ikkagi tungib sellesse liigset valgust. Kardinad on tihedalt ette tõmmatud, aga ühe akna ees on kangas volti jäänud ja valgust tulvab tuppa august, mida näruse riide kortsulisuse põhjal otsustades on püütud katta kardina ägeda kiskumisega.
Toasisustuseks on kirjutuslaud, mis tulvil raamatuid, märkmikke ja poolikuid ülestähendusi. Musta pinnaga klaver, mille kaas on lahti ja mille noodipuldil avatud Wagneri „Siegfriedi idüll”. Mehekõrgune raamaturiiul on eri keeltes raamatuid nii täis, et osa neist on ilmselt haamriga kohale löödud. Riiuli peal on pronksist Dionysose pea. Seintel ripub maale ja raamitud fotosid: Alpimaastik, rannapromenaad Nizzas, vaade Luzerni kuulsast Kapellbrückest. Seina ääres on pleediga varustatud diivan. Pleedi all lösutab haigusest maha murtud filosoof, kes on katnud näo voodipesukapis tuhnimisel leitud pitsäärega padjapüüriga. See on Friedrich Nietzsche, dionüüsosliku rõõmu saadik ja lipukandja, kes käesoleval hetkel ei suuda näha oma elus niigi palju rõõmu, et sooviks maailma jätkumist pehme puuvillakanga pakutud halastusest kaugemale.
Kui Nietzsche lamab liikumatult, püüdmata silmi paotada ja hingates ettevaatlikult, just nagu hapnikuaatomeid valides, pole peavalu päris tappev. Selline seisukord on kestnud juba kaks päeva ja filosoof kirub Teatro Regio „Carmenit”, mille etendusele minek on seekord katastroofi põhjustanud. Ta teab kogemustest, et kirjatöö nihkub jälle mitu päeva edasi, halvemal juhul nädalaid, ja et tema võtted migreenihoogude seljatamiseks piirduvad hämaras lamamisega. Aga too neetud kardin, mis on keeldunud oma kohust täitmast… Nietzschel lihtsalt pole jaksu liigutada lauda ja ronida selle peale, nagu on tema arust ainus viis ulatuda kinnijäänud mehhanismini, mida ta on jõudnud juba mitu korda sõimata inimese puuduliku projekteerimisvõime kroonijuveeliks. Miks, on ta mõelnud läbi padjapüüri hingates, miks on minu saatus põrkuda ikka ja jälle selle faktiga, et inimene ei kõlba kuhugi!
Ja siis koputatakse tema uksele.
Kõigepealt valdab filosoofi masendus. Mitte nüüd, mitte just nüüd, karjatab ta oma piinatud hinges. Kui palju on siin linnas lukustatud kortereid… miks peavad need vääritud sõrmenukid just minu ust tabama? Koputuse kordudes ta vihastab. Kas ühes korrast ei aita? Kas ei saada juba sellest aru, et kedagi pole kodus või et ust ei taheta avada? Nietzsche ajab end istukile, poetab padjapüüri kõrvale ja hõõrub silmi. Ta kogub jõudu, et saada hakkama pahase röögatusega, mis loodetavasti kostab trepikotta ja peletab segaja minema. Kuid kolmanda koputuse ajal satuvad ta laepragudest taevast armu otsivad silmad ripneva kardinaserva peale ja solvumusest tõusnud tormi keskel välgatab aju tegutsemisvõime taastumise märgiks. Ta otsustab: ükspuha, kes seal ukse taga on, too sunnik hüvitagu oma pahategu sellega, et liigutab lauda ja seab kardina korda. Nietzsche tõuseb vaevaliselt üles ja liipab kangete jalgadega avama. Ukselingist haarates mõtleb ta: Tuleb osata keerata õnnetused võimalusteks – samamoodi nagu võitluseks valmistuv härg muudab oma raevu jõuks! Nietzsche avab ukse ja mõtleb, et kui ta suudaks kasvõi vilksamisi valgust peegeldava valge paberi poole vaadata, võiks aforismi mustandi kiirelt üles tähendada.
Uksepraos seisab ebakindlalt kandadel kõikuv, kulunud riietes noorepoolne mees. Nietzsche heidab talle üheainsa pilgu ning järeldab, et tegemist on kirjutamisest ja filosoofiast innustunud isikuga, kes on lugenud tema raamatuid ja otsustanud kas esitada väljakutse tema mõttetööle või väljendada oma imetlust. Mõlemast sordist eksib neid tema poole järjekindlalt, ega ta tervise juures olles suhtu neisse üksnes hoolimatult – kui nad just õnnetuseks pole tulnud valel hetkel tema tööd katkestama. Sedapuhku ei võiks valitud ajahetk halvem ollagi, ja kui ta ei peaks kardinaga arvestama, saaks kutsumata külaline unustamatu peapesu.
Nooruk märkab filosoofi kahvatust, punerdavaid silmi, mõistab oma soovimatut positsiooni ja niheleb koha peal. Ta hoiab süles pruunist nahast kotti justkui kilpi, mis Nietzsche meelest on tark tegu, sest valmidus mõõgavõitluseks paistab kahtlemata välja ka tema haigusest vaevatud kogust. Mees hingab sisse ja Nietzsche ootab kuulvat andekspalumist ja sellele järgnevaid põgenevaid samme, ent jõuab neist ette.
Ta avab ukse laiemalt ja poriseb itaalia keeles: „Tulge sisse.”
Mees vastab saksa keeles: „Ma olen sakslane.”
Nietzsche kangestub. Tema silmad lähevad kõigepealt suureks, seejärel ahenevad. Vaid mõne nädala eest on Nietzsche oma nime põhjal teinud kindla järelduse, et tal pole mitte saksa, vaid poola juured, ja tänu sellele tähelepanekule on ta võinud lõplikult öelda lahti rahvast, keda peab kultuurse harituse piduriks.
Ta ütleb: „Siis ma ei tea.”
Ta mõtleb hetke.
„Hea küll. Sellest hoolimata. Ma vajan teie abi.”
Mees astub närvilise moega üle läve ja Nietzsche suleb ukse. Nad astuvad mööda lahtiseid krigisevaid põrandalaudu keset tuba ja Nietzsche osutab aknale. „See katkine kardin… Ronige lauale ja tehke see kuidagi korda. Mu silmad… Ma olen liiga haige, et ise sellega midagi ette võtta.”
Nietzsche pilgu all paneb nooruk oma koti lauale, tõmbab laua alt tooli välja, tõuseb pehmele nahast polstrile ja kohendab kardinat jalutuskepiga, mis – heldene aeg! – on tema jalutuskepp. Nietzsche hämmeldub vaid hetkeks, siis pilluvad ta silmad sädemeid ja ta kamandab: „Kepp!” Nooruk ulatab jalutuskepi ja selgitab:
„Sõber saatis mind teile seda ära tooma. Te unustasite kepi restorani, kus käisite kolme päeva eest.”
Juha Hurme
Juha Hurme (1959) – soome teatrilavastaja ja kirjanik. Mitmete Soome teatrite asutaja ja eestvedaja. Ülikoolis õppis bioloogiat. Ta loomeportfellis on pea viiskümmend lavastust ja hulgaliselt teatritekste. 2017 aastal pärjati Hurmet Finlandia kirjandusauhinnaga romaani „Neem” eest.
Romaan „Neem” võtab meile jutustada soome rahva ajalugu ehk nn soomeliku vaimsuse kujunemiskäiku ja tagamaid. Autor Juha Hurme alustab Suurest Paugust ja rändab läbi 14 miljardi aasta kuni 19. sajandi esimese kümnendini, et näidata kui mitmekesisest ainesest koosneb ühe rahva iseolemine. Lugeja ees on terve maailma suvaliste rõhuasetustega kultuurilugu.
Kirjastus Varrak, 2021
Katkend: Neem, Varrak 2021, soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Lk 193-201.
Üheksas peatükk
Makjavellism. Kopernik. Agricola. Ei prigu ole pahasta tehtud. Montaigne. Olaus Magnus.
Me maa oli hansakaubandusele vaatamata vaene ja selleks ka jäi. Kasinus tekitas Neemel ja ulatuslikumalt kogu Rootsi riigis võrdsust ja vabadust. Lääne-Euroopas ostsid ainuvalitsejad lojaalsust feodaalülikutelt, jagades neile suuri maatükke ehk lääne ühes talupoegade, -tütarde, hobuste ja kariloomadega. Rootsis selliseks süsteemiks võimalust ei olnud, kuna kõlbulikku viljakat maad ja elavat inimjõudu pistiseks ei jätkunud. Nõnda siis säilitasid talupojad iseseisvuse ja maksid makse otse kroonule ja kirikule. Neemel kujunes keskajal välja vaid väike, rälssi`ks nimetatud kõrgklass. Sõna rälssi tuleb rootsikeelsest sõnast frälsa, mis tähendab vabadust. Täpsemalt maksuvabadust, mille asjaomased lunastasid seeläbi, et varustasid kroonut relvastatud ratsamehega. Seega oli vaid rikastel võimalik aadlikeks saada. Tõsi küll, vaeste sõbra Jeesuse tegijanimi frälsare, päästja, tuleb samast sõnast.
Tasub meeles pidada Neeme elanike vähest hulka, et osata ette kujutada eluolu 900 aastat tagasi ja sellest edasi. 12. sajandil elas Neemel kõige rohkem 50 000 inimest, põhiosa neist rannavööndis, peamiselt edelas ja läänes, ning veel mõningad alet põletavad või ringirändavad tuhanded sisemaal ja põhja pool. Neeme ühinemine Rootsiga pakkus uusi elamisvõimalusi ja rahvaarv kasvas järgnevatel aastasadadel kiiresti.
14.ja 15. sajandil raputasid Rootsit võimuvõitlused. Iga parajasti võimulolev kunn tahtis teha kuningakrooni päritavaks, ent konkureerivad suguvõsad nurjasid säärased projektid, liitudes isekeskis või siis saksa hansavürstidega. 14. sajandi Neemel siirduti natukeseks ajaks Bo Jonssoni aega. Riigi rikkaimaks meheks arvatud Bo Jonsson Grip sahkerdas Rootsi näiliseks kuningaks sakslase Mecklenburgi Albrechti, kelle selja taga ta võimuohje sikutas, haarates iseäranis Neeme oma valdusse ja kontrolli alla.
Kui Albrecht 1389. aastal mängust välja löödi, ühinesid paljud tema pooldajaist Läänemere mereröövlite ja kaaperdajate ehk vitaalivendade lindprii jõuguga. See kartmatu ja vägivallastki kohkumatu, esmajoones saksa päritolu jõuk pidas 1390. aastate lõpuni ka osa Neeme linnustest oma hirmuvalitsuse all, kuni peakaagid hukati ja nende tegevus soikus. Ojamaalt juhitud vitaalivendade lipukiri oli võimas: nad pidasid end „Jumala sõpradeks ja kõikide vaenlasteks”!
Vitaalilurjuste juhttroika kõige paeluvam kuju oli magister Wigbold, Oxfordi ülikoolis õppinud intellektuaal. Vitaalivendadega on olnud võimalik tutvuda isegi Twitteri ajaloolise rollimängu kaudu: „Valluta hansalaev – prindi oma #piraat-lauamäng!”
Põhjala bossid läksid Hansa poliitilise võimu pärast närvi ja astusid pärast Bo Jonssoni surma omavahel liitu lõunast ähvardava ohu vastu. Rootsi, Taani ja Norra ühinesid Kalmari uniooniks 1397 ja valisid uniooni kuningaks teismelise Eriku Pommerist. Tegelikult oli võim aastani 1412 siiski Eriku vanaema õe Taani printsessi Margrete käes. Egas naist võinud ju otse ja avalikult kuningaks panna.
Tahan hetkeks soojusega mõelda Margrete peale, kellest sai 1390ndail umbes neljakümnesena Taani, Norra ja Rootsimaa tõeline juht, üks Põhjala tugev naine ilma igasuguste Birgitta Birgersdotteri pühaduseta. Elegantne ja uljas tegu siin selles habemike vanameeste Põhjalas… Nõndaks, see hetk selleks, võin jätkata.
Talupoegade koorem oli segastes oludes kasvanud, maakad tõstsid 1360ndatel Neemel ja 1430ndatel Rootsi poolel mässu. Too teine mürgel pani Raseborgi ehk Raasepori linnuse ülemuse rüütel Otte Bogwischi paluma 1434. aastal Tallinna raelt laenuks suurtükke ja mõnd konsultanti, kes oskaks neid kasutada! See on Neeme ajaloos esimene märge tulirelvade kohta. Tulirelvade purustusjõud sundis fortifikatsioonimeistreid vahetama algsed puust konstruktsioonid kivikonstruktsioonide vastu.
Kalmari unioon oli omamoodi ühispõhjamaise eliidi klubi, ja see osutus kunstlikuks moodustiseks, mis püsis tülitsedes ja suisa sisemiselt sõdides vormiliselt koos aastani 1521. Uniooniaeg ei olnud Neeme seisukohalt midagi hullu. Kui Taani ennast 15. sajandil uniooni etteotsa upitas, said Neeme poliitilised tegijad mänguruumi juurde, mistõttu selle nii poliitiline kui ka majanduslik kaal Rootsi osana kasvas. Aastast 1362 said Österlandeti seisuste esindajad hääletada Rootsi kuningavalimistel.
Neeme katoliku kiriku elujõulisim aeg langes poliitiliselt segase 15. sajandi algupoolde, mil ehitati suurem osa keskaegseid kivikirikuid. Ehitusmeistrid palgati Lüübeki, Hamburgi ja Danzigi hansalinnadest, see tõi Neeme kirikutesse euroopalikku stiili, mis ühendati kodukootud, juba pronksiaja kivikalmetes kasutatud looduslikest kividest müüri ladumisega. Ahvenamaale oli kivikirikuid kerkinud juba 13. sajandi lõpul. Kirik ostis kirikute ehitamiseks ja kaunistamiseks rahvalt abi ja toetust valuutaga, mille väärtus tagati igaveseks: vastavalt abi suurusele anti annetajatele indulgentse ehk patuhüvitust.
Kiriklik kombetalitus oli pidulikult müstiline. Preester, kantor ja eri astme abivaimulikest ning teini`dest kokku pandud koor korraldasid kogu salapärase performance`i. Kogudus ei laulnud, laulmist juhatas kantor, kelle tunnusteks olid hõbesau ja purpurmantel, vähemasti Turu toomkirikus, kehvemates kirikutes midagi sinnapoole. Kirikuhoone ise oma piltide ja võluvahenditega äratas aukartust juba ainuüksi suurusega. Tavalise rahva karvastele kõrvadele kõlas ladinakeelne kirikulaul mõistagi taevaliku märguandena.
Keskaegseid kirikuid kaunistati värvikate piltidega, mille kõige muu kõrval esines ka muusikaga seonduvaid motiive. Reformatsiooni vingatsid hävitasid suure osa neist taiestest ülelupjamisega. Midagi jäi ometi alles või suudeti hiljemini luterliku vandalismi alt välja koorida. Rymättylä kirikus puhub kurat tuld purskavat pasunat, juhatades patust kogudust põrgusse. Naabervalla Taevassalo kirikus rokib torupillimängija täiega, endal seakärss ees. Lohja kirikus maalile põlistatud kirikhärra, kuulnud taevast rõõmusõnumit, keerutab hoogsalt jalga.
Hip-hip-hurraa, sai ülikoolgi asutet Uppsalaa, ja nimelt 1477! Kuid sellest oli esialgu kasu vaid pool aastasada, põhjusel, mis selgub hiljem.
Idast hakkas tuul puhuma samal aastal, kui Moskva suurvürstiriik tampis puruks Novgorodi ja tugev Venemaa asus muutma Läänemere alade riigimustrit. Savo aleviljelejad ja oravapüüdjad olid rahulikult trüginud üle Pähkinäsaari ebamäärase piirjoone esmajoones Moskva maksualaseks arvatud karjalaste maakamarale. Rootslased lasid pidevate piiritülide tõttu ehitada 1470ndail Savo südamesse kindluse, mis sai Põhja-Euroopa tuntuima sõdalaspühaku, aastal 1030 sõjas langenud viikingikuninga Olav Haraldssoni järgi nimeks Olavinlinna. Moskva vaatevinklist asetses see va väärusuliste kindlustis häbematult Venemaa territooriumil, nii et kokkupõrked Österlandeti ja ühtaegu Rootsi idapiiril jätkusid kogu 15. ja 16. sajandi kuni Täyssinä rahu uue piiritõmbamiseni aastal 1595.
Too nimetatud varjaagipealik Olav Haraldsson sai pärast surma ja pühakuks kuulutamist üle kogu Euroopa hämmastavalt kuulsaks. Minagi olen saanud oma teise ristinime temalt! Peale Savo kindluse nimetati tema järgi veel Turu dominiiklaste klooster ja sadu vagasid ehitisi terves Euroopas. Ristisõdijad püstitasid isegi Palestiinasse temanimelise kabeli, tapnud enne maha kõik paikkonna asukad.
Peale idaprobleemide oli Rootsi hädas Taaniga, kes üritas 16. sajandi alguses uuesti kogu uniooni enda kätte haarata. Taani oli kõva pähkel, lausa ülekaalukalt põhjapoolsest naabrist ees. Loendagem kasvõi linnu. Taanimaal oli 1500. aastal sada linna, kuna Rootsi riigis leidus 25 linna, millest seitse asus Neeme käärul. Taanlasest unioonikuningas Christian II tegi tõelise tembu 1520, tungis Stockholmi ja võttis pea maha 82 rootsi aadlikul, keda pidas oma võimule ohtlikuks. Ka Neemel lasid taanlased ehk jüüdid näidustuseks mõnel maksuvabal isandal samal põhjusel pea pakule panna.
Noor rootsi aadlimees Gustav Eriksson organiseeris Lõuna-Rootsi talupoegade vastuhaku jüütide vastu. Mäss laienes peagi üleriigiliseks. Augusti 1521 valiti Gustav Eriksson Vasa Rootsi riigihoidjaks ja kaks aastat hiljem kroonita ta Rootsi kuningaks. Taanlased panid vastu veel Neeme aladel, ent sügisel 1523 alistati nad Viiburis lõplikult.
Neeme maksuvabad aadlisuguvõsad olid ennustanud võitja õigesti, seisnud tugevasti Gustav Vasa seljataga ja lõikasid taas uuest poliitilisest olukorrast kasu. Gustav Vasa demonstreeris Neemel oma jõudu ja uusi usupuhastusvõtteid, andes 1528. aastal käsu Turust kagusse jääv Kaarinas asetseva Kuusisto katoliku piiskopilossi, keskaja tähtsa kultuurikeskuse, maatasa teha. Rammumeeste punt asus asja kallale, ja ega sinna kivi kivi peale jäänud. Võib vabalt vaatama minna. Seal need varemed on siiani.
Kuna edaspidi tuleb juttu sõjast ja vägivallast Neemel, kulub ära meenutada, et tulirelvad olid 16. sajandil tulnud, et jääda. Peale suurtükkide ka harkpüssid ja teised käsirelvad täiustusid ning levisid kiiresti. Tehnika arenes ka rahumeelselt. Omalaadne eeltööstuse isa Neemel on Raasepori lossiülem, Gustav Vasa käsknik ja rüütel Erik Fleming, kes 1530. aastail lasi Halikkosse ehitada veejõul töötava saeveski ning Siuntiosse sepapaja ja rauamaagi- kõrgahju.
Oma surmani (1560) Rootsi kuningatroonil püsinud Gustav Vasa toestas oma võimu vahenditega, mis pärinesid justkui otse itaalia reaalpoliitikauurija Niccolò Machiavelli (1469-1527) teosest „Valitseja”. Ja see polnud sugugi juhus. Linköpingi piiskop, tuntud Taani vaenaja Hemming Gadh oli Machiavelli mõtetega tutvunud ja küttis Gustav Vasat üles jõupoliitilisteks vägitegudeks nagu sparringus. Gustav Vasa tugev Monarhia kiirendas kolme Läänemere piirkonnas madistanuid rahvusvahelise võrgustiku määndumist: Kalmari unioon ja Hansa Liit lagunesid ning Rooma juhitud katoliku kirik oli sunnitud Põhjalast taanduma.
Panen ette, et kuulaksime nüüd pisut Machiavelli vaimukaid ja üldkehtivaid juhtnööre, enne kui kultuuripoliitilises aegruumis edasi ruttame:
„Siinkohal kerkib küsimus, ons vürstile kasulikum olla armastatud või kardetud. Sellele võib vastata, et kõige parem oleks olla mõlemat. Ent kuna neid omadusi on raske ühendada, siis tasub vürstil valida kardetu positsioon.
[- – -] Kardetud vürsti alamad omakorda on kuulekad karistuste kartusest, ja see hirm ei kao iial.”
Pilt maailmast ja maailmaruumist hakkas tasapisi, ent möödapääsmatult muutuma. Kolumbus oli põrganud Ameerika otsa aastal 1492, üritades Hiinasse ja Indiasse jõuda, ja Vasco da Gama oli samal kümnendil põrutanud ringiga vastupäeva ümber Aafrika sinna õigesse Indiasse. Magalhãesi flotill purjetas ümber maakera 16. sajandi alguses, ja prantslased sõitsid 1523. aastal ümber Nordkapi. Poola astronoom Mikołaj Kopernik, ladinapäraselt tuntud kui Nicolaus Copernicus, esitas esimest korda aastal 1512 oma nägemuse Maast kui planeedist, mis tiirleb ümber Päikese. See pommuudis hakkas mõjuma üsna pikkamööda, sest ainult õige vähesed taipasid Copernicuse arvestustest üldse midagi. Johann Gutenbergi arendatud liikuvate trükiplaatide abil kindlustas trükikunst 15. sajandi keskpaigast alates selle, et igasugust sõna sai nüüd paljundada ja levitada täiesti uues jõudlusega.
Euroopa esimese süüfiliseepideemia puhkemine 1494. aastal Napoli ümberpiiramise ajal annab omakorda tunnistust uute aegade saabumisest. Prantslased ja itaallased läksid Napolis omavahel raksu. Eks siis hakati uut laadi nuhtlust hiljem Prantsusmaal nimetama itaalia tõveks ja Itaalias prantsuse tõveks.
Itaalia arstil Gerolamo Gardanol õnnestus veidi hiljem 16. sajandil oma diagnoosis eristada süüfilist tripperist, mis on palju vanemat, vahest juba antiikset päritolu. Ennekõike on Gardano läinud ajalukku liigendvõlli ehk kardaanvõlli leiutajana. See andekas matemaatik uuris õpinguaastatel ka tõenäosusarvutust, kuna finantseeris oma arstiteaduse stuudiumi hasartmängudega. Ta leiutas kompleksarvud, otsides kolmanda astme võrrandi nullpunkte. Need on arvude abstraktsed üldistused, mille reaalosale liidetakse imaginaarosa, mis on omamoodi absurd: negatiivse arvu ruutjuur. Kompleksarvus on matemaatikakunst oma parimal kujul, intellektuaalne mäng, millel siiski on hämmastavalt tugev seos reaalsusega. 20. sajandil õpiti meie reaalsuse põhjapanevaima taseme kirjeldust, kvantmehaanikat, kõige käepärasemalt esitama kompleksarvudega.
Üht-teist toimus ka fantaasia vallas. Saksa munk Martin Luther tegi radikaalse ümberhindamise tõelisuse olemusest ning inimese ja Jumala vahekorrast ja avalikustas selle aastal 1517. Luther protestis paavstikultuse vastu ja rõhutas iga patuse isiklikku suhet Jumalaga. Seega tuli pühad tekstid tõlkida rahvakeeltesse. Usin ja osav kirjanik Luther kasutas ära uut trükitehnikat ja levitas agarasti sünget rõõmusõnumit, mida nimetatakse reformatsiooniks ehk usupuhastuseks.
Luther inimesekäsitlus on rabav: „Inimene on kärnane ja kõlvatu kott, täis ila, märga ja mäda, läga ja soppa, lehka, haisu ja kõiksugu saasta.” Koleda elu ainus eesmärk on teispoolsuses. Ja sinna jõuavad kõik üpris kähku pärale, enamik praepannile küpsema ja vähesed valitud luterlased igavesse õndsusse lösutama, sest Lutheri rehkenduste järgi on maailma lõpp iga hetk käes. Luther tundis Copernicuse hüpoteese, kuna tolle õpilane Joachim Rheticus oli neid talle vahendanud, ent tema tegi need maatasa kui midagi täiesti võimatut, piiblivastast.
Kahtlemata olid Lutheril ka omad toredad ja inimlikud küljed. Ta oli kõva õllesõber ja armastas rasvast rooga. Pealegi tarvitas see keelegeenius oma jutlustes ning iseäranis vindistes lauakõnedes mahlakaid rahvatarkusi, vanasõnu ja teravmeelsusi. Sõna Furz ehk peer kuulukse olnud tema eriline lemmik. Luther, pöörane inimkeha sajataja, hülgas tsölibaadi ja nais nobedasti kloostrist jalga lasknud nunna, kellega koos sai neid kähku palju. Luther koera nimi oli Tölpel, Tölp. Peremees esitles teda meeleldi, ise kerges svipsis, õhtusöögile kutsutud külalistele kui näidet Jumala loomistöö otstarbekusest, arvates, et koerad ja teisedki meeldivad jumalaloomad pääsevad taevariiki hõlpsamini kui inimesed.
Mõraneva Hansa Liidu bossid olid asunud Gustav Vasa poolele, sest uskusid, et temast on nende äritehingutele vähem tüli kui Taani Christian II-st. Gustav Vasa suutis Hansalt laenatud rahadega oma armeed rahastada ja säilitas sel kombel sõltumatuse Rootsimaa aadlikest. Aga laen tuleb tagasi maksta.
Gustav Vasa kiindus Lutheri teoloogiasse, kuna see õigustas teda röövima katoliku kiriku omandit võlgades Rootsi riigikassasse ja võtma kiriku juhtimist kuninga kontrolli alla. Päris kõike ei pidanud Hansalegi tagasi maksma, sest Gustav Vasa hoogustas oma poliitikaga kogu kaubaliidu lagunemist. Ta lõpetas ka kloostrite ja linnades gildide tegevuse ja vehkis sisse nendegi vara ning vähendas kiriku pidulikke sündmusi, mis tähendas muu hulgas seda, et kunstmuusika esitamine siirdus kirikust ja lihtrahva hulgast õukonda. Suur protestantlik luud pühkis 1530. aastail hoolega. Reformaatorliku kirjutaja raport oli lühike ja jõnk: „Rauma kloostri mungad kihutati pahatahtlike riugastega pahatahtliku saatuse hoolde.” Naantali birgitiinid tegid ruttu piiskop Agricolaga kompromissi ning lubasid „jätta pühakute appikutsumise ja muu seesuguse ebausu”. Viimase nunna surm 1591 pani kloostritegevuse seisma 395 aastaks, kuid 1986 naasid birgitiinid Turgu Ursininkatule. Soovitan soojalt kasutada nende võõrastemaja nii ööbimiseks kui ka koosolekupaigaks.
Perekonnaringis oli Gustav Vasa kummatigi üsna tolerantne. Tema teine naine, kümme last sünnitanud Margareta Lejonhufvud, jäi elu lõpuni katoliiklaseks. Kogu reform oli poliitiline abinõu, millele rahvas vastu pani. Kes see siis ikka tahab oma usku muuta! Rahvas märkas pealegi varsti oma kukrus, et kroonu maksustas kõvemini kui kirik. Ent Gustav Vasa hoidis ohjad pingul, ja nii pidi usk ikkagi muutuma hakkama, saavutades alles aastakümnete jooksul laiemat toetust ja vaimse sisu.
Oh häda, katoliku kiriku poolt toetatud Uppsala ülikool jäi muutunud olukorras kroonu ülal pidada. Gustav Vasat säherdune raharaiskamine akadeemiliste harakate peale ei huvitanud põrmugi ja ülikooli tegevus soikus ligi sajaks aastaks.
Rootsi läks tegelikult üsna stabiilselt ja rahulikult luteri usku üle. Neeme poistest olid ühed Soome esimesed luterlased Lutheri käe all Wittenbergi ülikoolis õppinud Petro Särkilax ja Mikael Olavsson. Särkilax sõlmis esimese vaimulikuna Rootsi riigis abielu ja tõi 1524. aastal oma sakslasest naise turukatele uudistada. Särkilax suri noorelt, nii et Neeme usupuhastaja ülesanded jäid tubli Mikael Olavssoni kiitsakatele õlgadele. Mikael võttis endale Pernaja talupojast isa ameti järgi nimeks Maaharija. Mikael Maaharija ehk ladina keeli Agricola.
Faddei Bulgarin
Faddei Venediktovitš Bulgarin (vene keeles Фаддей Венедиктович Булгарин; poola keeles Jan Tadeusz Krzysztof Bułharyn või Faddiej Wenediktowicz Bułharyn; valgevene keeles Фадзей Булгарын, Fadziej Bułharyn; 24. juuni (ukj 5. juuli) 1789, Pyrašava küla Minski vojevoodkonnas, Rzeczpospolita – 1. september (ukj 13. september) 1859, Karlova mõis, Tartu kreis, Liivimaa kubermang) oli poola päritolu Venemaa kirjanik, ajakirjanik, kriitik, kirjastaja, Napoleoni armee kapten, Auleegioni ordeni kavaler, Venemaa tegelik riiginõunik, paljude epigrammide “kangelane”, riikliku julgeolekuorgani Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmanda Osakonna palgaline agent ja Karlova mõisa omanik Tartu lähistel.
Bulgarin oli vene kelmiromaani ja ulmekirjanduse rajaja, kirjutas ohtralt följetone ja olukirjeldusi ning avaldas Venemaa esimese teatrialmanahhi. Juba tema eluajal tõlgiti ta romaane prantsuse, saksa, tšehhi, poola ja rootsi keelde.
Katkend: Faddei Bulgarin „Kirjad Karlova mõisast”, Ilmamaa 2019, lk 136 – 144.
Sajandite jooksul venelastega peetud sõjad ning kunagised barbaarsed sõdimisviisid juurutasid soomlastes eelarvamusi venelaste vastu. Meid peeti metslasteks, peaaegu inimsööjateks, verejanulisteks röövliteks, ega tahetud kuidagi uskuda meie euroopalikku haridust, pidades kõiki hästikasvatatud ohvitsere välismaalasteks või Venemaa muust rahvusest alamateks. Vene valitsusest polnud samuti mingit ettekujutust, kujutleti kõike kõige hullemat ja liialdatud moel. Ent vaatamata kõigile vaenulikele tunnetele meie vastu ning soovile jääda Rootsi valitsuse alla, ei olnud kõrgemas, s.t. haritud seisuses seda rahvuslikku uhkust ja patriotismi ega lihtrahva seas seda fanatismi, mis samal aastal hingestas hispaanlasi Napoleoni vastu; ei olnud seda energiat, mis on omane lõunamaa rahvastele. Soomes lahvatanud entusiasm hakkas meie võitude edenedes hääbuma ja kustus. Hispaanias seevastu suurendasid Napoleoni võidud vihkamist tema vastu ning õhutasid rahvast ülestõusule ja vastupanule.
Soomlaste moraal oli üldiselt laitmatu. Eeskujulike kristlastena, ustavalt sõnakuulekatena, sõnapidajate ja ausatena oma vastastikustes suhetes võiksid soomlased olla kodanikeühiskondadele eeskujuks. Nende kiiduväärsete omaduste eest võlgnevad nad tänu oma vaimulikkonnale, kõige haritumale Euroopas. Rääkides sellest, mis näib mulle õigena, pean samuti ütlema, et naissugu, eriti keskseisusest, ei jaganud meeste vihkamist meie vastu ja et üldse lubas armastus tollal Soomes paljugi, mida karm vooruslikkus keelas. Aga tuleb öelda sedagi, et üksildasel, külmal Soomemaal on nii vähe meelelahutusvõimalusi, nii vähe lõbustusi, kõik on nii üksluine ja igav, et kaunitaril on elava iseloomu puhul raske seista vastu armastuse ahvatlustele. Selle nõrkuse teevad aga tasa tuhanded kiiduväärt omadused. Järgmine lugu näitab kõige kummalisemat vastandite segu.
Kui me Barclay de Tollyga vallutasime Kuopio, jättis polkovnik Sandels vangla juurde vahtkonna koos kirjaga, et annab kurjategijate ja kuriteos süüdistavate valvamise üle venelastele ning on kindel, et Vene väeüksuse ülem saadab tema mehed tema juurde tagasi. Mõistagi saatis Barclay de Tolly rootslaste valvemeeskonna Sandelsile tagasi ja pani meie oma asemele. Meeskonda oli suunatud üks minu sõber, Reveli musketäripolgu ohvitser. Järgmisel hommikul vanglast möödudes nägin teda värava ees; ta äratas oma jutuga minus uudishimu ja ma soovisin vanglaga tutvuda. Me sisenesime vanglasse, mis jagunes meeste- ja naistepooleks. Paljastatuid ja juba süüdi mõistetud kurjategijaid peeti eraldi tillukestes kambrites, saalides olid ainult kuritegudes süüdistatavad ning kohtualused. Saaliseinad olid maalitud täis Viimse Kohtupäeva põrgupiinade stseene. Kuradid, keda oli kujutatud sarvede ja tiibadega neegritena, praadisid varrastel ja pannidel või keetsid kateldes õnnetuid kurjategijaid, keda järasid metselajad ja maod… Maalingud olid teemast hullemad! Igas saaliotsas oli kateeder, kust pastor pidas kaks korda nädalas jutlust. Lagi kujutas taevast patukahetsejatele ning oma süü ülestunnistanutele. Vangla ülevaatuse käigus märkasin süüdistatavate seas umbes kahekümneaastast erakordselt kaunist neiut. Valvemeeskonnas oli Viiburi kubermangu soomlane ja temalt sain teada, et neiut süüdistatakse lapsetapmises, kuid ta ei tunnista üles ja väidab, et tema peale kaebas üks kõlvatu üürnik kättemaksuks selle eest, et ta ei tahtnud saada tema armukeseks. Ilu on igasugusest ilukõnest veenvam: ma uskusin kaunitari sõnapealt ja veensin sõpra teda vabaks laskma. See oli sõja ajal lihtne, eriti esialgu, kui kinnipeetavaid ei suudetud veel üle lugeda ega suunata neid mõnele ametkonnale. Sõber, samasugune noor tuisupea nagu mina tol ajal, jäi nõusse, me lasksime tüdruku vabaks ja andsime talle mõne rubla teerahaks. Naersime ohvitseride ringis selle loo üle ja unustasime mõne päevaga.
Kui Kuopios kehtestati mingisugunegi kord, hakati ohvitsere kordamööda määrama vangla ja hospitalide korrapidajateks. Kujutlege mu imestust, kui minu kord kätte jõudis ja ma vanglat nüüd juba ametikohustuste tõttu külastades nägin seal minu palve peale vabastatud tüdrukut! Minuga oli kaasas tõlk ja ma hakkasin tüdrukut küsitlema.
„Kes su uuesti vangi pani?”
„Ma ise tulin tagasi.”
„Miks?”
„Kui te mu vabaks lasksite, siis läksin ema juurde, kolm miili siit, kuid ükski hing ei tahtnud minuga rääkida ja isegi sõbrannad ei teinud minuga tegemist. Pühapäeval ei lasknud talumehed mind kirikusse. Ema viis mu pastori juurde, et nõu küsida, ja too ütles, et ainult kohus võib mind vabadusse lasta ning ma vihastan jumalat ja olen kogu elu õnnetu, kui väldin kohut lubamatute abinõudega. „Kui sa oled süütu, siis näitab jumal seaduslikele kohtunikele sinu süütust, aga kui sa oled süüdi, siis puhastab maine karistus sinu kahetsuse korral su hinge,” ütles pastor. Ma olen süütu, seepärast tulin jumala abile lootes türmi tagasi…”
See lihtsameelsus liigutas mind hingepõhjani. Läksin kohe kindral Rahmanovi juurde, rääkisin talle avameelselt kõigest juhtunust ning palusin arvestada tütarlapse olukorda ja karistada mind selle eest, et ma veensin sõpra teda türmist vabastama. Heasüdamlik Rahmanov oli samuti tüdruku sammust liigutatud. Kuopios ei olnud Soome kohut, kuid ta kutsus Kuopiosse sama pastori, kes oli sisendanud neiule hirmu jumala karistuse ees, ja koostas tema eesistumisel mõnest linna jäänud kodanikust komisjoni. Uurimisel selgus, et tüdruk sünnitas tõesti enneaegse surnud lapse ja varjas seda häbi tõttu. Teda sünnitamisel abistanud naine kinnitas vande all, et laps sündis surnult, ja tüdruk mõisteti õigeks. Heasüdamlik pastor oli valmis kogudust veenma, et nad kahetsevale patusele andeks annaksid ega väldiks temaga suhtlemist, ja võttis ta kaasa. Ma kaelustasin pastorit südamest ja tänasin teisi komisjoniliikmeid. Meie ohvitserid kogusid ligi kakssada rubla kaunile patustajannale kaasavaraks.
Veel ühest tollastele soomlastele iseloomulikust omadusest. Levis kuuldus, et polkovnik Fieandt, kes oli juhtinud omaette üksust krahv Klingspori vasakul tiival, on saanud lahingus haavata ja varjab end Kuopio lähistel (kus tal oli mõis) oma sugulaste juures. Kindral Rahmanov saatis mind koos väesalgaga ühe sugulase juurde, keda kahtlustati polkovnik Fieandti varjamises, käskides mul ta kinni võtta või vähemalt veenduda kuulduste tõepärasuses. Selle sugulase, meie tookordse vaenlase mõis asus Kuopiost paarikümne versta kaugusel keset metsi. Käsu täitmiseks jäeti minu nooruslikule elutarkusele vabad käed. Hea kindral Rahmanov suhtus minusse sümpaatiaga ja püüdis mulle enda võimalust silma paista. Teejuhiks anti mulle tundmatut päritolu nurjatu spioon. Ta nimetas end Rootsi eruohvitseriks. Ühed rääkisid, et ta on taanlane, teised väitsid, et ta on ristitud juut Kokkolast. Ma läksin koidikul mööda pikemat külavaheteed läbi metsa, et mõisast mööduda, võttes tarvitusele kõikvõimalikud ettevaatusabinõud, kuid kõige rohkem kartes oma teejuhti, kelle eemaletõukav välimus ja amet äratasid minus õudu, usaldamatust ja vastikust.
Soomemaa metsad on mulle alatiseks mällu sööbinud; nad jätsid mulle tollal sügava mulje. See on metsluse kõige ehedam näide. Sajanditevanused hämmastava kõrguse ja ümbermõõduga puuhiiglased, mõnes kohas surutud ühtlaseks massiks, teisal hõredad, lubades avaramaid vaateid, varjavad oma kroonidega taevast. Metsatihnikust vaatavad viirastustena välja samblaga või kidura võsaga kaetud hiiglaslikud kivirahnud ja kõrged kaljud. Sügavad kuristikud ja orud vahelduvad kaunite aasadega, mida niisutavad allikad ja ojakesed. Tuuletu ilmaga katkestab vahest metsade vaikust mõne linnu lend või häälitsus, suurema looma liikumisest põhjustatud kahin või praksumine, aga tuuleiilid tekitavad meremüha meenutavat kohinat; tormi ajal kutsub tuule kohutav ulgumine ning murduvate okste ja puude ragin hinges esile mingi õuduse. Es ist schauerlich (See ajab hirmu nahka.), nagu ütlevad sakslased. Neisse põlislaantesse süüvides tunned, et asud ürglooduse keskel kaugel põhjas, kuhu vaid äärmine häda võis inimese ajada. Ja järsku kanduvad keset seda põhjamaist metsikust ning asustamatust teieni India aroomid, ananasside lõhn! Mida see siis tähendab? See on mamura, maailma lõhnavaim ja magusaim mari. (Tundub, et jutt on murakatest (tlk)). Suured alad metsadest on kaetud nende marjade ja mingisuguste seentega, maitsvate ja lõhnavatega. Need olid meie toidumagasinid selle nälgimisrohke kampaania ajal. Ei tea, miks rootslased ja soomlased ei kasuta seeni toiduks, kuigi rootslaste kuulus keemik Berzelius on esimesena tõestanud, et seened mitte ainult ei ole kahjulikud, vaid isegi sisaldavad endas toitvat jõudu (chylos), mida varem eirati. Nendes ääretutes metsades on hulgi igasuguseid suuri ja väikeseid jahiloomi, aga ka palju kiskjaid, ning nendes laantes elav inimene peab möödapääsmatult metsistuma ja kalestuma selles igaveses võitluses karmi kliimaga, puudusega ja metsloomadega. Üksluine vaade süngetele metsadele ja paljastele kaljudele piirab kujutlusvõimet ja pitsitab hinge. Soome lauluviisid on peaaegu sama, mis öölindude nukker hõige või ähvardav tormiulg puude vahel. Soome rahvaluule väljendab nukrust ja raskemeelsust.
Me läbisime metsaradadel paarkümmend versta ja puhkasime oja ääres. Vikatid olid meil alati kaasas. Niitsime hobustele mahlakat rohtu, minu ulaanid aga korjasid seeni ja keetsid neid koos kruupidega. Muidugi pidasin puhkuse ajal silmas ohutust, panin välja laetus relvadega tunnimehed ja käskisin hobustel kordamööda suuraudu eemaldada.
Meiega kaasas olev luuraja rääkis hästi saksa ja rootsi keelt ning suutis rahuldavalt suhelda soome keeles; lisaks oli mul teejuhiks soomlane, kes oli kaua elanud Venemaal ja rääkis korralikult vene keelt. Tema võtsin tõlgiks. Ta tundus olevat hea ja lihtsameelne inimene, kuid siiski ei usaldanud ma kumbagi ülearu.
Viimaks jõudsime teele, mis läbis metsa ristlõikes, ja pöördusime vasakule, põhjast lõunasse. Läbinud metsas veel paar versta, nägime enda ees lagendikku, umbes kuue ruutversta suurust metsaoaasi, ja lagendiku lõpus metsaveerel viie majaga külakest. Seda peetakse Soomes juba suureks asulaks! Viies majas võib olla kuni kaheksakümmend mõlemast soost elanikku, sest kogu perekond elab koos, vahel vanataadist kuni lapselapselapseni koos sulaste ja teenijatega. Jätnud rühma metsa alla, ratsutasin ma külla ainult koos luuraja, tõlgi ja kahe ulaaniga. Neis soome hajakülades ei ole külavanemaid ega mingeid teisi peamehi. Iga majaperemees on iseenda vanem. Kui me Preisimaal võisime pöörduda oma nõudmistega külavanema poole, siis siin tuli kõik peremehed kokku kutsuda. Meie ilmumine tekitas külas segadust, kuid me ei märganud mingeid ebasõbralikke tegusid. Mõned mehed tulid teele mulle vastu. Teadsin, et küsimused partisanide kohta oleksid asjatud ja inimesed mitte ainult ei räägiks tõtt, vaid võiksid juhtida mind otse vaenlase kätte, keelasin ma tõlkidel mingisuguseid küsimusi esitada ning nõudsin ainult toiduaineid ja hobusesööta sularaha eest. Mulle oli antud kakssada assignaatrubla hõbemüntides, just selleks, et mitte ärritada elanikke rekvireerimisega, vaid vastupidi, meelitada neid rahaga enda poole. Näib, et talumehed kahtlesid esialgu minu lubaduses, kuid ma käskisin allohvitseril avada nahkkoti rahaga. Hõbemüntide kõlin pehmendas süngeid soomlasi. Meile toodi viina, leivakakke, hapupiima, võid ja koguni neli tsetvertit otri. Käskisin oma ulaanidel hobustelt maha tulla ja läheneda püssilasu kaugusele külast. Siin nad lõunatasid, toitsid kordamööda hobuseid, pärast aga jaotasid odrad kottidesse. Kõik see toimus ülimate ettevaatusabinõude saatel. Küla ja ulaanide vahel seisid laskevalmis relvadega tunnimehed ja kõigil ulaanidel olid laetud püstolid vöö vahel, talumeestel aga oli keelatud tunnimeestele lähenemine ja joone ületamine. Mina sisenesin majja, relvastudes nagu lahingusse. Mu lähedane sõber porutšik Lopatinski naeris, kui ma jutustasin talle oma ettevaatusabinõudest, kuid hiljem tuli tal oma ettevaatamatuse eest eluga maksta! Ma vastutasin 25 inimese eest. Talumeestele anti teada, et nende esimese ebasõbraliku sammu peale põletan ka küla maatasa ja löön armutult maha kõik, kes ette jäävad. Vanamehed hakkasid meid veenma, et meil pole tarvis midagi karta. Tares pakuti mulle lõunat: soolakala, munaputru ja hapupiima. Istusin lauda ja külaelanikud võtsid ilma tseremoonitsemata istet ümberringi pinkidel. Kogu aeg tuli uusi juurde ja kuna kõigile ei jagunud pinke, seisid ülejäänud seina ääres, ning kõik jälgisid pingsalt mind ja luurajat, kes sõi koos minuga. Minu ja ühe külamehe vahel algas poliitiline vestlus.
„Te kindlasti pöördute tagasi Venemaale, härra ohvitser?” küsis hallipäine vanamees, kelle vastu kõik teised ilmutasid suurt lugupidamist.
„Ei, ma sõidan Rautalampisse, et omadega ühineda,” vastasin.
„Siiski, nagu kuulda, ei jää te, härrased venelased, kauaks meile võõrusele.”
„See on tühi kuuldus! Teile on antud teada, et kogu Soome on liidetud Venemaaga, aga mida on öelnud Venemaa valitseja, see on püha!”
„Aga kas te siis ei tea, et Vene vägi on Kokkolast taganemas ja rootslased tungivad peale,” lausus vanamees mind pilguga puurides ja kavalalt muiates.
„Tean väga hästi, kuid tean sedagi, et Venemaalt tuleb tugev vägi, mis tungib uuesti peale, rootslased aga hakkavad taganema Rootsi ja jäävad sinna alatiseks.”
„Aga on ju nõnda, et sealt, kust Rootsi sõjavägi läbi läheb, elanikud kõikjal relvastuvad, ja kuningas ise saabus meile laevadega appi. Kas te tõesti lööte kõik elanikud maha, et meie maad endale saada, muidu pole seda võimalik alistada. Nii ütles kuningas.”
„Elanikke maha lööma me ei hakka, sest varsti võtavad nad ise aru pähe ja veenduvad, et parem on kuuluda rikkale ja võimsale Vene valitsejale, mitte Rootsi kuningale, ja et palju kasulikum on olla venelaste kui rootslaste sõber.”
„Aga me oleme rootslastega sama usku,” ütles vanamees tähtsalt.
„Mis sellest! Meil Venemaal kaitstakse kõiki religioone võrdselt ja meil on terved provintsid teie usku… Ma ise olen teie usku, luterlane (siinkohal lubasin endale luisata), kuigi ma pole rootslane ega soomlane.”
„Kuidas? Te olete meie usku, luterlane,” hüüdis vanamees, „ja sõdite luterlaste vastu!”
„Aga meie ei sõdi ju usu, vaid selle nimel, et teid meiega liites õnnelikuks teha, vabastada rasketest maksudest, sõjast, mis jääb teid meie naabruses elades alati ähvardama; et abistada teid toiduga, mida Venemaal on tohutult palju, rahaga, mida Vene valitsejal on külluses; et avada teile kauplemine Venemaaga. Aga usku ei tohi keegi puutuda! Vastupidi, kõigis Vene linnades on uhked luteriusu kirikud, aga Peterburgis, kus elab Venemaa valitseja, on isegi soomlaste kirik. Teie kaasmaalane (s.t. tõlk) võib seda kinnitada. Meil on paljud krahvid, vürstid ja kindralid luterlased, ja isegi see kindral, kellega me tulime Kuopiosse, on luterlane…”
„Aga ma võin teile näidata trükitud kuulutust, et venelased tahavad meie usku hävitada…” Vanamees ulatas mulle soomekeelse proklamatsiooni.
Elina Hirvonen
Foto: repro/Postimees
Elina Hirvonen (1975) on soome kirjanik ja filmitegija. Hirvonen paistis silma juba oma 2005. aastal ilmunud debüütromaaniga „Että hän muistaisi saman“ (e k 2017, „Et tema mäletaks sedasama“, tlk Piret Saluri), mis on ühtaegu mõtisklus perekonnast ja lapsepõlvest ning samas Vietnami sõja, New Yorgi kaksiktornide hävingu ja Iraagi sõja taolisi mullistusi tulvil maailmast selle ümber. Romaan kandideeris Soome kõige olulisemale kirjandusauhinnale, Finlandiale. 2007. aastal ilmus Hirvoneni dokumentaalfilm „Paratiisi – kolme matkaa tässä maailmassa“ („Paradiis – kolm teekonda selles maailmas“), mis kirjeldab Aafrika emigrante Euroopas. Sel aastal ilmub eesti keeles Hirvose kolmas romaan ”Kun aika loppuu“ („Kui aeg saab otsa“, tlk Piret Saluri), mis on samuti seotud Aafrikaga, kuna see on kirjutatud Sambias. Tegu on lähitulevikku asetuva düstoopiaga, kus ilmastikumuutused ja inimestevaheliste sidemete nõrgenemine viivad vägivallani nii Aafrikas kui Soomes. Nagu ikka, seob Hirvonen ilmekat ja nappi keelekasutust emotsionaalse intensiivsuse ja traagilise süžeega. (http://www.headread.ee/)
Katkend: Kui aeg saab otsa, Varrak 2018, tlk Piret Saluri. Kl 138 – 146.
Minu baraki trepp on päevasest päikesepaistest ikka veel soe. Bahdoon istub minust nii kaugel kui kitsal trepil võimalik, põsk vastu kätt ja pikad peenikesed jalad risti. Oleksin tahtnud õlut, aga Bahdooni pärast keetsin meile teed. Ta ei räägi usust mitte kunagi, aga olen näinud kuidas ta end õue nurgas peseb, palves viis korda päevas kummardab. Tee on magus ja piimast valge, pinnal kardemoni puru. Kui otsin trepi alt peidupaigast suitsu, küsib Bahdoon ootamatult, kas ka tema saaks ühe.
„Ma ei teadnud, et sa suitsetad.”
„Ma ei suitsetagi.”
„Mina ka mitte.”
Bahdooni suitsuots hõõgub pimeduses nagu jaaniuss, ta näo ette kiharduv suits toob meelde mustvalged filmid ja vanaaegsed teatrid, kõrged laed ja rasked kardinad ekraani ees. Euroopas ei müüda suitsu enam üldse, siin seda rohkem. Pommidest lõhutud tänavaservadel seisavad tubakatootjate logodega värvitud majad, pärast pommitamisi parandatakse alati need esimesena ära.
Otsin uudiseid. Püüan kätte saada ema, isa või Aslakit. Aeg läheb. Nett ei tööta. See on üks vähestest kohtadest maailmas, kus on endiselt võimalik pikaks ajaks muust maailmast isolatsiooni sattuda.
Bahdooni poos on lõtv ja hingamine rahulik. Mu põsed on soojad ja kurk kuiv. Otsin õigeid sõnu, et juttu üleval hoida, et olla huvitatud, aga viisakas, mitte liiga pealetükkiv, et Bahdoon jääks ja aeg kuluks, et hoida teda enda kõrval seni, kuni miskit selgub.
„Miks su sõber nii tegi?” Vale küsimus. Bahdooni reiele pudeneb kuuma tuhka. Tema silmis olen ilmselt üle mõistuse vana, kohutavalt autoriteetne.
„Muidugi, kui sul ei ole temast paha rääkida,” jätkan ettevaatlikult, andekspaluvalt. Tõmban suitsu kopsudesse ja köhin nagu 12-aastasena, kui suitsetasin koos Aslakiga oma esimese, kauaks ajaks ka viimase sigareti. Minu sõprade seas on suitsetamine alati olnud häbiasi, niisamuti nagu liigne alkoholitarvitamine, purjujäämine ja juhusuhted. Mu kooliaegsed sõbrad olid juba 15-aastaselt noored daamid, nad käitusid talitsetult ja käisid ilusasti riides, tahtsid abielluda, lapsi ja ärialale ning teadsid, kust osta elegantne vaip ja stiilis kardinad. Püüdsin natukene aega olla samasugune kui nemad, õppida sobivalt naeratava naise rolli, niisugust, mida ema kunagi ära ei õpiks. Kui ära läksin, siis tahtsin põgeneda ka sõprade, nädalavahetuse brantšide ja sumedalt valgustatud piltide eest, mida nad endast ja minust tegid.
„Mida sa tahad kuulda?” küsib Bahdoon ja joob teeklaasi kiiresti tühjaks. Kõik, mida ma pakun, võib tema jaoks olla luksus.
„Oota natuke,” ütlen ja lähen tuppa. Viilutan kandikule arbuusi ja mangot, panen kõrvale pähkleid ja väikestes topsides Soome šokolaadi. Pööran veel tagasi ja toon külmkapist kaks pudelit Coca-Colat, vanaaegsed, naisekujulised pudelid, väljas jäävad Bahdooni silmad nende külge kinni, nagu näeksid aaret. Külades pakutakse alati kolme jooki: sooja Coca-Colat, Sprite`i ja Fantat saledates klaaspudelites, mida mujal enam ei näe. Mõnes külas on kaevud ära kuivanud ja vesi otsas, aga limonaadi leidub külalistele alati. Olen kindel, et sel päeval, kui elu maakeral lõpeb, jääb viimasena alles pudel Coca-Colat ja sogasest pruunist vedelikust võrsub uus maailm.
„Kõike, mida tahad rääkida,” ütlen ja avan pudelid. „Teist kahest. Temast. Enesetapubrigaadist.”
„Miks?” küsib Bahdoon, hääles kahtluse metalne toon. Siin maailmas räägivad inimesed hirmust samasugusel moel, nagu soomlased ilmast. Peab pidevalt ringi vaatama, iga tühi pudel võib plahvatada, kes tahes võib olla hoopis keegi teine, kui ütleb end olevat, kõige väiksemgi viga võib tappa. Jalgpall ja surm, uudised ja nälg, pulmad, peitusemäng ja tänavaäärsed pommid kuuluvad sellesama argielu koe sisse, mille raskust märkan alles siis, kui lähen ära, kui lennuk tõuseb ja laskub kuhugi, kus pidev ettevaatlikkus inimestele naeru peale ajab.
Ma ei tahaks Bahdooni hirmutada, oleks petlik kujutada, et me ajame siin niisama juttu, kaks võrdset inimest.. Ma ei taha kurjalt kasutada võimu, mis mul kahtlemata on. Tahan, et ta tunneks end minu seltskonnas nii mugavalt kui võimalik.
„Ma tean, mis tunne on armastada inimest, kes kaob,” ütlen. Ma ei ole seda kellelegi teisele öelnud.
Ta noogutab.
„Ta on kõige parem sõber, kes mul üldse olnud on. Kuigi ta, nagu sa ütled, kadus. Ja tegi selle hirmsa teo. Ma ei saa temast enam kellelegi rääkida. Kui temale mõtlen, näen alati lapse nägu.”
„Minul on vend, ka tema kadus. Ma armastan teda. Aga ma ei räägi temast kellelegi. Koolis oli ta alati üksi. Ja ka mina hoidsin tema eest kõrvale.” Ma sulen silmad ja näen väikese, aralt omaette seisva Aslaki nägu. „Kas sa teadsid, et mõnel maal inimesi piinatakse nii, et seotakse nende käed ja jalad nelja hobuse külge, ja aetakse hobused eri suundades jooksma?”
Bahdoon vaatab mind hämmastunult.
„Ma arvan, et seda tehakse ka siin,” ütleb ta.
„Vabandust, see oli rumal võrdlus.”
„Pole midagi.”
„Tahtsin vaid öelda, et see kõik… Mul oli tunne, et kärisen ribadeks. Tegin kõik, et olla õige, et pääseda teiste hulka. Ja samal ajal oli Aslak, mu väikevend, kes oli tähtsam kui keegi teine, ja just tema ma tõukasin ära.”
Surun hetkeks näo kätesse. Sõrmede vahelt lõhnab õhk hibiskuse õie järele, lõhna järgi võiks arvata, et oled paradiisis.
Bahdoon ei ole Coca-Colat puutunud. Ta haarab pudeli alles siis, kui ulatan selle talle, joob ühe sõõmuga tühjaks, otsekui kardaks, et võtan selle ära. Kui pudel on tühi, ulatan talle teise. Ta joob pikkamisi maitstes, otsekui võiks leida joogist midagi uut, just sellele aastale, selle piirkonna saagile tüüpilisi lõhnu ja toone, mille äratundmine nõuab rafineeritud maitset.
„Hakkasin oma vennast lugusid välja mõtlema,” ütlesin vaikselt. „Ma ei talunud mõtet, et teised pidasid teda imelikuks.”
„Missuguseid?” küsib Bahdoon ja paneb pooltühja pudeli hetkeks kandikule, pigistades ikka veel selle kaela.
„Niisuguseid, kus ta oli kangelane. Rääkisin, et ta on erakordselt arukas. Ütlesin, et ta kirjutab arvutiprogramme ja vestleb netis Ameerika professoritega. Ja et ta treenib salaja jalgpalli ja lööb väravaid nagu Zlatan.”
Bahdoon naerab.
„Mina rääkisin endast sedasama lugu.”
„Sina?”
„Jah. Olin jalgpallis alati vilets. Siin oskavad kõik poisid mängida.”
„Meie koolis niisamuti. Tundus, et kõik peale minu venna olid selles head.”
„Mina palvetasin aastate kaupa, et pallimäng mulle istuks,” ütleb Bahdoon ja naeratab. „Kuigi tegelikult see mind isegi ei huvita. Unistasin, et võin ehk ükskord saada teadlaseks, elada oma elu ära, keskendudes korralikult vaid ühele asjale.”
Vaatan Bahdooni terasemalt. Baraki lae all rippuv valgus heidab ta näole teravaid varje, alles nüüd märka ta silmanurkades puhkevaid kurde, veel õrnu nagu aastate eest ära kuivanud jõesängid. Ta võib-olla ei olegi nii väga palju aastaid minust noorem, ta vaid paistab segadusseajavalt süütu, nagu poiss, keda tahaks osata kaitsta.
„Millest sa veel unistasid?” küsin.
„Et võiksin ära minna,” ütleb Bahdoon. „See on ikka veel minu suur unistus. ” Ta hääl murdub. Hammustan huulde.
„See oli ka minu suurim unistus.” Õnneks ei ütle ma seda välja.
Ära minna. See oli ka minu suurim unistus, ja on veel praegugi. Tahan ära minna ja ära olla. Tahan kodunt kaugele. Tahan elada nagu igavesti kohta vahetav nomaad, lahkuda kohe, kui mõni koht hakkab liiga tuttavaks ja inimesed liiga armsaks saama. Tahan liikuda edasi, tagasi vaatamata, tahan lasta aistingutel täituda uude kohta saabumise imega, sellega, kui rongi või lennuki ukse avanemisel lahvatavad vastu uue koha lõhnad, õhu niiskus, soojus või tuulehoog, kui näed esimesi detaile tänavatest ja majaseintest, astud linna teadmata, mida kõike võib seal leiduda.
Aastaid tundsin, et lämbun kodus. Häbenesin ema, kes ostis oma riideid kirbuturgudelt ja tegi köögiviljadest toitu, mida keegi mu sõpradest süüa ei tahtnud. Olin tulivihane isa peale, kes kavandas parke ja ujumiskohti Aafrika laste jaoks, aga ei jõudnud kunagi koolipeole tulla. Olin kade Aslakile, kes vajus kogu aeg sügavamale oma maailma ja kelle lähedal ei võinud ka mina olla see, kes ma olla tahtsin – tavaline, teiste hulka sulanduv tüdruk.
Gümnaasiumis taipasin, et äraminek oli võimalik. Kohtusin poisiga, kelle arvates mu naer oli liiga kuuldav ja pilk liiga sünge, kelle puudutus kõditas ega erutanud üldse mitte. Ma ei saanud poissi kohe maha jätta, sest olin võlutud tema emast. Emal olid ilusad riided ja talitsetud naeratus. Ta töötas era-arstipunktis, aga oli enne abiellumist maailmas ringi sõitnud, vaktsineerinud lapsi Aafrika ja Aasia külades ja elanud kohtades, kus võib liikuda vaid koos turvamehega.
Oli võlutud piltidest, mida ta näitas mulle endast purukuivades külades, kitsede, lammaste ja rõõmsalt naeru lagistavate laste keskel.
„Elu võib olla ka niisugune,” mõtlesin, ja otsustasin selle mõttega elada. „On võimalik minna ära ja alustada oma elu kusagil, kus keegi mind ei tunne.” Ma lõpetasin joomise, hakkasin jooksmas käima ja joogat tegema, sooritasin üliõpilaseksami väga heale ja astusin järgmisel sügisel arstiteaduskonda.
Ma läksin ära. Lähen alati, kui tahan. Reisin maadesse, kust kõik tahavad ära minna, aga vaid vähesed läinutest jõuavad kohale. Olen tööl või turistina, triiksärk seljas ja kiiver peas, või rändan, seljakott seljas ja lehvivate seelikutega, mida turistid kohalikelt turgudelt ostavad. Olen sageli nukker ja õnnetu, aga ohus olen vaid harva ja ka siis on minu ümber terve süsteem, mille abil pääsen kindlasse kohta. Kui haigestun, võin koju minna. Kui riiki ähvardab looduskatastroof või konflikt, võin koju minna. Mul on kindlustus, mis tagab, et helikopter viib mind hästivarustatud haiglasse maailma ükskõik millisest nurgast, mu pass tagab, et võin minna üle kõikide riigipiiride ja tagasi, mul on hoiuarve ja kodu, kust võin astuda õue ilma hoolikalt ümbrust kontrollimata, ja kuhu on alati võimalik tagasi tulla.
Ma sulen silmad. Mulle libiseb meelde pilte noortest inimestest, Soome väikelinnade vaikusesse suletud siniste juustega tüdrukutest ja peegli ees tantsivatest poistest ning täiesti teistsuguste väikelinnade tüdrukutest ja poistest, tumedatest juustest ja silmadest nagu söed, lastest, üll läänemaisest taaskasutusest tulnud riided, kuidas nad kõik unistasid lahkumisest, kuidas need unistused tõuseksid kõik korraga õhku ja muudaksid üle piiride pühkiva tuule tihedaks ja raskeks.
„Räägi veel oma vennast,” ütleb Bahdoon. Kissitan silmi, kuigi on pime, hõõrun parema käe pöidlaga vasakut käelaba ja pöördun tagasi tegelikkusesse, täiesti unetaolisse hetke.
„Kui olime väikesed, magasime peaaegu alati kõrvuti. Kui teine painajate või isa ja ema vaidlemise häälte pärast üles ärkas, pigistasime üksteisel kätt. Mõtlesin, et meie oleme alati koos. ” Ümberringi siristavad rohutirtsud. Taevas on pilvitu ja Plejaadide tähtkuju selge.
„Mu isa ja vanaisa vaatasid nende pealt kasvuperioodi algust,” ütleb Bahdoon.
„Ja siis korralikke kasvuperioode enam ei tulnudki,” ütlen mina ja tema vaatab mulle silma, tema silmade pinnal on minu näo piirjooned.
„Miks sa kardad, et su vennaga midagi juhtub? ”
Bahdoon on ka teise pudeli tühjaks joonud. Kaluripaatide kujulised mangoviilud on kandikutel reas, küpses viljalihas on kiud selgesti näha. Mõtlen sametmagusale viljalihale hammaste vahel. Ma ei kujuta ette, millal järgmine kord süüa saan.
„Just praegu tulistab Soomes keegi katuselt inimesi.”
„Kas ta on palju ära tapnud?”
„Ma ei tea. Nett ei tööta.”
„Sa kardad, et su vend on seal?”
„Ma kardan, et tema on tulistaja.”
„Sinu vend?”
„Alati, kui midagi sellist juhtub, mõtlen esimesena temale.”
„Miks?”
„Temas on midagi… temas on kaua midagi niisugust olnud. Otsekui oleks ta end tervenisti teiste eest lukku pannud. Mõnikord vahetame sõnumeid. Ja siis, mõnes sõnumis, on ta öelnud asju, mis mind hirmutavad.”
Tõlked eesti keelde
Et tema mäletaks sedasama, Varrak 2007 (Tlk P. Saluri)
Kui aeg saab otsa, Varrak 2018 (Tlk P. Saluri)
Link
Imbi Paju „Elina Hirvonen tõlgendab põlvkondade masendust”, Postimees, https://www.postimees.ee/1662641/elina-hirvonen-tolgendab-polvkondade-masendust
Tommi Kinnunen
Foto: Suvi-Tuuli Kankaanpää / WSOY
Tommi Kinnunen (snd 1973) on auhinnatud soome kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ta on kirjutanud nii romaane, novelle, õppematerjale kui ka näidendi- ja kabareetekste.
Nii Kinnuse 2014. aastal ilmunud debüütromaan „Neljäntienristeys“ ehk „Nelja tee rist” (e.k. 2015 Jan Kausi tõlkes) kui sellele järgnenud teos „Lopotti“ ehk „Peraküla” (e.k. 2017 samuti Jan Kaus) said tõeliste menukitena nii lugejate kui kriitikute lemmikuks. Mõlemad romaanid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. „Nelja tee rist” pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose preemiale kui ka Finlandia auhinnale. Lisaks on teosest tehtud ooper ja teatrilavastus.
Oma tulevikukuvandis jääb Kinnunen humoorikalt tagasihoidlikuks, kuid soostub panema ette tulevikuprillid ja kujutlema oma loomingu kirjeldust mõnes 2118. aastal välja antavas leksikonis: „Tommi Kinnunen oli soome kirjanik, kes mõjutas kirjanduselu lühikese perioodi jooksul 2010. aastatel. Tema stiili võiks iseloomustada kui ülepakutult melodramaatilist ja piinavalt kirjeldavat. Dialoogi kasutamine teostes on põhjendamatult vähene, temaatiliselt käsitles peamiselt seksuaalvähemuste, puuetega inimeste ja naiste elu. Kuigi ilmumisajal puudutasid Kinnuneni teosed ilmselt õrnahingelisemate lugejate tundeid ning teda tõlgiti ka teistesse keeltesse, ei jätnud kirjanik Soome kirjanduskaanonisse ja -ajalukku siiski väga suurt jälge.“
Tommi Kinnunen oli Prima Vista kirjandusfestival 2018 külaline. ( Prima Vista kirjandusfestival 2018).
Katkendid: Peraküla, Varrak 2017, tlk Jan Kaus, lk 172 – 175; 182 – 183.
Huusin tuulen mukaan,
kuunnellut ei kukaan.
Read Eino Leino luuletusest „Vanha vaimo” (luulekogust „Halla”, 1908). Eesti k „Asjata ma hüüdsin tuulde, kuulmas polnud hingelistki”.
„TRAPETSILIHASED. Musculus trapezius.”
Kari tutvustab entusiastlikult õpitut. Praegu ta veel ei masseeri, vaid kordab lihaste nimetusi. Õlavarre kolmikpealihas. Harjaalune lihas. Väike ümarlihas.
Esimene talv uues korteris. Ema istub ikka veel isa järel jagamatu pärandiosa otsas. Johannesele ei anna ta midagi, et Kaarina ilma jääks, aga Anna sai oma maja jaoks eelpärandi korras raha ning mina muretsesin Helsingist selle korteri. Johannes ja Kaarina käendasid lisalaenu. Elutuba, üks magamistuba, köök. Esikust läheb pikk koridor, mille otsas on veel üks tuba. Mõeldud Karile töötamiseks või lastetoaks.
Laman kõhuli massaažilaual. See on kusagilt tutvuste kaudu ostetud, muhklik ja sellest kerkib läpatanud haisu. Selle peale on laotatud lina. Mu pea on lauda selle tarvis konstrueeritud augus. Mul on raske hingata.
„Kas siin lina sees ei peaks olema näiteks mõni ava?”
„Aga siis ei saaks seda enam voodis kasutada.”
Käed töötlevad mu keha läbi. Mõned lihased eristuvad lihtsalt, teisi peab enne leidmist kaua otsima. Rätsepalihas. Sääremarja kolmpealihas. Kari käed meenutavad vanaema uurivate sõrmede liikumist Eila paisunud kõhul. Vahepeal nad peatuvad ja nõtkutavad läbi naha, otsides kinnitus- ja hargnemiskohti. Kaksiksääremarjalihas, tallalihas. Kari on selle uue maailma leidmise üle nii uhke. Varsti pole ta enam juhutööline, vaid koolis käinud ja seaduslikult tunnustatud massöör. Proff, lõppude lõpuks. Ta tahab mu eest hoolitseda ja on selleks katsetanud päris mitme tööga, juhtinud Hakaniemi turuhoone lihapoe autot, vahendanud lehetellimusi ja töötanud Rahvusmuuseumis valvurina. Nüüd ta keskendub ja võtab ette. On entusiastlik, õpib hiliste tundideni erialast sõnavara. Mul on kõdi. Ta naerab koos minuga ja teeb veel kõdi, samas nimesid öeldes.
„Lühike varvastepainutaja. Musculus flexor digitorum brevis.”
Talle paistab, et sellest võib saada talle päriselt amet, kus ta ennast hästi tunneb, ja mina usun seda samuti. Karile meeldib kätega töötada ja mõnusalt juttu puhuda. Visata õhku sõbralikke sõnu, mida ta parajasti teeb.
„Pööra ümber.”
Ma kuulan sõna. Ta eemaldab mu rinnahoidja, mille ta pidi avama juba varem, et tunda abaluualust lihast. Miks tundub omaenda keha alastus mõnikord loomulik, mõnikord mitte? Ma ei häbene kõndida alasti duširuumist magamistuppa, mul pole piinlik Kari ees riidest lahti võtta, kui ta hääl on kähe ja tuhm. Aga nüüd, kui on ainult anatoomiline huvi, tahaksin käed rindade ette tõsta.
Kari sätib ennast mu pea taha istuma ning asetab käed mu õlgadele. Sõrmed tunduvad libedad, libisevad.
„Mida sa teed? Mis see on?”
Käte liikumine peatub.
„See on ainult õli. Sedasi on naha pinnal kergem liikuda.”
Ta vajutab mu huultele suudluse. See läheb viltu, kuna ta pea on minu suhtes tagurpidi.
Käte liikumine tekitab hea tunde. Sõrmed libisevad mööda kaela, rinda, õlgu ja otsivad uudishimulikult kaardistamata alasid. Kuulan madalat, meloodilist häält, mis loetleb mu kehaosade nimesid. Peapöörajalihas. Väike rinnalihas. Suur rinnalihas. Ta avab mulle oma kõige uuemad teadmised. Räägib, kuidas rangluu külge kinnituv pectoralis major võib koormata sõrmenärve ning kuidas keegi kurdistuv organist sai pärast neljandat massaažikorda oma kuulmise tagasi. Ta tõuseb püsti ja küünitab, et näidata eesmisi saaglihaseid ja selgitada, kuidas need aitavad nii hingata kui ka vibutavad rusika ettepoole. Tunnen soojust, kuidas tema kõht kaardub mu näo kohal, kuidas reied mu juuste vastu vajuvad. Tunnen enda hingamist ja Kari kõhu lõhna. Mees lõhnab tervikuna sihikindluse järele, selle järele, et ta teab, mida tahab. Käed liiguvad mu kõhule, uurivad seda, pigistavad mind pikkade tõmmetega. Veri kohiseb mu kõrvus ja ma sulan sihiteadlike sõrmede all tuhandeks väikseks nireks, imbun läbi massaažilaua, valgun põrandale suureks loiguks, täis rahu ja õndsust. Kari räägib minuga, aga ma ei saa aru.
Käed eemalduvad kõhult, aga liigutused on teistsugused, mitte ilusad, vaid uurivad.
„Füüsilisi takistusi loote arenguks teil pole, proua,” ütleb arst. „Võite riidesse panna.”
Tõusen haigla uurimislaualt, panen aluskleidi uuesti selga. Tuba on sama jahe kui arsti käed. Terves haiglas haiseb puhastusvahendi järele, millega pühitakse enne vaktsineerimist nahka.
„Ma oleksin soovitanud anovulatoorseid ravimeid. Normaalsest erinevates peredes on lapse saamine seotud tõsise vastutusega.”
Ta peseb käsi, minu arust tarbetult kaua.
„Tavaliselt ma poleks selliseid ravimeid pakkunud, sest minu meelest peab naine oma valikute eest ise vastutust kandma. Enne sõda reguleeris ühiskond oma meetmetega, kellel on soovitatav paljuneda. Enam ei peeta seda kohaseks, isegi mitte laplaste või mustlaste hulgas.”
Ta peseb ikka veel. Tunnen ennast räpasena.
„Ja ega teiegi pole nõrgamõistuslik,” jätkab ta. „Ainult defektse meeleelundiga.”
Ma noogutan ja koban tooliservalt kleidi ja sukkade järele, aga ei leia neid. Arst kuivatab käsi.
„Kuna teil on täiesti normaalne abikaasa, õnnestub lapsehoid arvatavasti ilma suuremate õnnetusteta.”
Ta lahkub ja jätab mind üksi, öeldes, et õde saadab mind varsti välja. Tõstan käed oma veel lamedale kõhule. Aluskleidi riie on libe. Siit ma algan ja maailm lõpeb. Mu sõrmed on piiri peal. Väljaspool käeselga on teised ja peopesast seespool on mina, varsti meie. Ma püüan mõelda varsti endast kui emast, emast kui tema vanaemast. Mis tunne oli tal Annat oodata? Mida mõtles Anna oma kaksikutest, Kaarina Maaritist? Kas nad oskasid rõõmustada?
„Obliquus externus abdominis.”
Kari on liikunud laua paremale küljele.
„Nüüd sa ei kuula.”
Kui ma keskendun, vaatavad mu silmad põiki ülespoole. Ma ei kontrolli nende lihaseid, ma isegi ei tea, kuidas nendega kontakti saada. Silmamunad, ripsmed, laud, läätsed on mulle kasutud, aga ikkagi paljastavad nad väljaspoolsetele asju, mida ma ise näidata ei tahaks.
Kari jutustab vaagnapõhjalihastest, rasedusest, sünnitusest.
„Kas sa tead, et su keha muutub? Võib olla raske sama kiiresti liikuda kui varem.”
Õrnalt laskuvad peopesad mu kõhule. Need ringlevad seal. Sõrmed pole enam libedad, vaid hõõruvad nahka. Entusiasm ta hääles aina kasvab.
„Küll ma meie eest hoolt kannan,” lubab ta.
Ta surub huuled mu kõhule, annab naba kõrvale musi. Temast saab isa. Ta räägib kõhu sisse ning mind ei kuula keegi.
„Varsti ei tunne sa ennast äragi, arbuusikõhuke.”
/…/
Suojaan luokse kaipauksen hiljaisen
(Read Soome 1967. aasta Eurovisiooni võistluslaulust „Varjoon-suojaan”, esitajaks Fredi. Eesti k „Varju vaikse igatsuse juurde”)
TUOMAS VAATAB tahavaatepeeglisse. Tagaistmel istuvad ema ja isa. Ema silmad on punased, isa vaatab küljeaknast välja ja noogutab tee ääres seisatanutele. Eesistmel istub Helena ja silub kleidiserva sirgemaks. Tuomas märkas, et matustel ta ei nutnud. Pingilt kirstu juurde ja tagasi kõndis ta Anna, mitte isa käe kõrval nagu tavaliselt. Kirikust tulles oli igaühel keegi, kelle kõrval kõndida. Ema kõndis koos Minnaga, isa ja Tapio kandsin kirstu. Tuomas kõndis ainsana üksi. Erikut loomulikult kaasa pole. Keegi siinolijatest ei tea mehe olemasolust midagi. Tuomas ei osanud otsida kellegi seltsi ja kellelgi ei tulnud pähe teda kaasa haarata, et jagada kirikus külge jäänud kurbust.
Nüüd sõidavad nad teisena. Enne neid on Anna tütre auto, nende järel palju teisi. Surnuauto sõidab üle ristmiku, aeglustab ja jääb siis nende maja kohal teele seisma. Terve matuserong seisatab.
„Ega me veel ju surnuaias pole?” küsib Helena.
„Jääme hetkeks kodu juures seisma,” vastab isa tagaistmelt.
Nad seisatasid kodumaja ristmikul ja peatasid terve küla liikluse. Vanaema ei tunnistanud kunagi, et ta elab Lopottis. Tema meelest tähendas see halva mainega naiste piirkonda, kuigi sellega viidati pigem vaid ämmaemandale endale. Oli ta ju saanud sohilapse. Kui vanaemalt küsida, mis piirkonda maja kuulus, ei osanud ta vastata. Eks nelja tee risti juurde vist. Keegi ei teadnud õieti, mida nimi tähendas, aga see ei huvitanud kedagi peale vanaema enda.
Isa ütleb alati, et elu on hästi elatud, kui sind üksainuski igatsema jääb. Nüüd ulatub autode kolonn kodumaja juurest vähemalt nelja tee ristini välja. Tuomas vaatab küljepeeglist, kuidas valgusfooris vahetuvad rohelised tuled punaseks ja tagasi, aga ükski auto ei liigu. Kõrvalteedelt ei pääse peateele sõitma, ühelgi vastutuleval autol pole võimalik rivi vahelt vasakpööret teha. Kõik külaelanikud ootavad, kuni vanaema läheb. Tee ääres on vanemad inimesed seisma jäänud ja mehed mütsid peast võtnud. Nooremad jätkavad matuserongkäigust välja tegemata oma teed. Neid surnud ei huvita.
Kodu juures asuvat ristmikku on muudetud sedasi, et õuelt ei saa külavaheteele sõita teisiti kui naabri krundi kaudu lõigates. Tuomas viskab pilgu tahavaatepeeglisse. Tagaistmel pühib ema oma nina ja isa võtab tema käe enda kätte. Võiks arvata, et nad on rõõmsad, kui saavad lõpuks teha seda, mida tahavad. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena, vastupidi. Ise sisendas ta seda endale juba vähemalt viisteist aastat. Iga jõulupidu pidi kindlasti viimane olema, sest kohe korjavat vikatimees ta teiste jalust ära. Aga ei midagi. Ta võttis aasta-aastalt alla ning luud turritasid läbi õhukese naha, kuigi seest läks tal lõpu eel siiski pehmemaks. Ei teagi, kas sai käsutamisest küll või pani ema kangekaelselt viisakas vastupanu teda lõpuks uskuma, et miniast lahti ei saa? Ka nende, lastelastega, rääkis täitsa ilusti ning hakkas kiitma õpinguid ja lõpetamisi. Nad kõik jõudvat õpingutega kaugele. Presidentideks välja, kui mitte rohkemgi. Ometi ei osanud nad enam üksteiseni teed leida. Nad olid õppinud elama ilma vanaema Lahja seltsita.
Surnuauto jätkas teekonda ja saatjad järgnevad, üks auto teise järel. Igal juhil võtab hetk aega, et minekut märgata ja gaasi vajutada, seetõttu vahemaad kasvavad. Sel korral ei kiirusta siiski keegi eelmise sappa kinni. Helena silub kleidi sõrmeotstega põlvede vahele ja sealt välja, seejärel aga katkestab liigutuse.
„Kas ma olen rohkem isa või ema moodi?”
Arto Paasilinna
Foto: Wikipedia / Nysalor
Arto Tapio Paasilinna (1942) on soome kirjanik. Paasilinna sündis peres, kus oli viis poega ja kaks tütart. 1950. aastal isa suri ja ema jäi 7 lapsega üksi. Enne kirjandusele pühendumist töötas Paasilinna ajakirjanikuna. Tema raamatuid on tõlgitud 45 keelde. Tema romaanide põhjal on tehtud filme ja teatrilavastusi, sealhulgas kuuldemänge. Arto Paasilinna on pälvinud kirjandusauhindu. Arto Paasilinna vennad Erno, Mauri ja Reino on samuti kirjanikud. Õde Sirpa Paasilinna-Schlagenwarth on kunstnik.
25. jaanuari 2018 kell 16.00 toimub linnaraamatukogu kohvikuruumis kirjanduskohvik – teemaks Arto Paasilinna romaan Maailma parim küla. Vestlust juhib raamatukoguhoidja Kaja Kleimann.
Katkend: Maailma parim küla, Varrak, 1995, lk 181 – 189. Tlk Tauno Vahter.
/…/
See nõupidamine otsustas asja ja ühtlasi Pohjanmaa tuleviku. Paari päeva pärast jätkas neljakümne tuhande naise vägi marssimist. See oli nagu sõjaväe mobilisatsioon: telgid võeti maha, voor laoti täis, veoloomad rakendati ette; kui esimene vanker võttis suuna lääne poole hommikul, siis voori viimane sõiduk õõtsus mustale väljakraabitud mullarajale alles õhtupoolikul. Karavan oli viisteist kilomeetrit pikk. Ent ühe päevaga läbis ekspeditsioon märkimisväärselt pika vahemaa, kakskümmend kilomeetrit, ning kui sai sõita maanteel, jäi seljataha veelgi pikem maa. Kui naistevägi Ukonjärvest lõunast mööda sõitis, käskis Eemeli Toropainen neile lahkumiskingituseks viia viis härga ja kümme tünni soolarääbist.
Kui naised olid suve lõpuks end üle Pohjanmaa sisse seadnud, tekkis seal selline olukord, et mehed hakkasid põgenemist planeerima. See oleks üle tüki aja olnud esimene kord, kui pohjanmaalased oleksid pidanud võõrast väest aetuna põgenikutee jalge alla võtma. Ent kuhu põgeneda maailmas, kus käib tuumasõda? Pohjanmaalased olid sunnitud end fakti ette seadma ja 40 000 võõramaa naisega koos elama hakkama.
35
Massiline naistevägi ehmatas Eemeli Toropaist. Ukonjärven kihelkonna jaoks oli maailmasõda siiani toimunud üsna rahulikult, ent tule jumal appi, kui sellised kümnete tuhandete inimeste sissetungid korduma hakkavad! Naiste sissemarss oli tulnud täieliku üllatusena. Ukonjärvele ei jõudnud maailma sündmuste kohta peaaegu mingeid uudiseid: raadiot ei saanud usaldada ja sageli ei saanud segajate pideva töö tõttu saateid kuulata. Lehed enam ei ilmunud, ka nädalaleheks kokku kuivanud „Helsingin Sanomat” oli juba sõja puhkedes pankrotti läinud ja teleekraan oli pikki aastaid pime olnud. Lendav Ingel traavis küll endiselt Ukonjärve ja Valtimo vahet, ent tema toodud uudised olid enamasti kohaliku tähtsusega ning põhinesid kuulujuttudel. Maailma sündmuste kohta oli vaja saada täpseid andmeid, et teinekord oskaks võimalike uute vapustuste jaoks paremini valmis olla.
Eemeli Toropainen kavatses saata oma maakuulaja maailma sündmusi välja selgitama. Organist Severi Horttanainen pakkus end vabatahtlikuks. Talle pakkus sõit huvi, kuna ta oli juba 78 aastat vana ja ei jaksanud peale orelimängu põllul rabada. Ent ta oli reibas vanamees ja oleks hea meelega vanast peast maailmas ringi vaadanud.
Lepiti kokku, et Horttanainen sõidab kõigepealt rongiga lõunasse ja proovib siis iga hinna eest Peterburi jõuda. Võimaluse korral peaks Severi naasma Arhangelski kaudu. Ülesanne meenutas luurelkäiku: tuli välja selgitada, milline olukord Venemaal valitses ning kas oli äkki ooodata uusi rahvamasside rändeid? Juhul kui kutsumata külalisi peaks tulema, siis kuidas tuleks neisse suhtuda? Kas peaks järgmised tulijad juba piiril vaikselt maha nottima?
Severi Horttanaist hakati kohe pärast viljakoristust reisiks ette valmistama. Seljakotti pakiti leiba, soolaliha, kuivatatud kala ja lähker viina ning vajalik kogus raha.
Organist Severi Horttanainen viidi hobusega Valtimo jaama, kus ta astus auruveduri järele haagitud rongile. Saatjad soovisid viljakat luurekäiku ning naasesid Ukonjärvele. Arvati, et Horttanainen saabub tagasi jõulu paiku.
Saabusid jõulud, ent Severi Horttanainen ei tulnud. Saabus kevad ja suvi, ent Horttanaist polnud. Jõudsid kätte ka järgmised jõulud ning kevad ja suvi. Aga Horttanaisest polnud kippu ega kõppu. Alles 2017. aastal saadi teada, et Horttanainen oli vähemasti elus. Lendav Ingel jooksis ühel õhtul hingeldades Valtimost kohale ja teadis rääkida, et ennast Horttanaiseks nimetavat meest oli nähtud Nurmeses ning ta oli teel põhja.
Eemeli Toropainen käskis traavli ette rakendada ja Horttanaisele Valtimo jaama vastu minna. Paar päeva hiljem toodi salakuulaja lõpuks Ukonjärvele.
Vanamehenäss oli kehvas seisundis. Ta oli nälginud kondibuketiks ja ta riided olid armetud kaltsud. Horttanainen lonkas ja toetus kepile. Ta nägi välja nagu saja-aastane, ehkki oli alles kaheksakümmend aastat vana.
Horttanainen vaarus Toropaise mõisa. Velsker Seppo Sorjonen hakkas teda uurima ning põetama. Vanur kannatas alatoitluse ja raske depressiooni all. Kõigepealt käskis Sorjonen anda Severile toibutamiseks lahjat kalaleent ja joota talle hapupiima. Vanamees viidi sauna ja talle pandi puhtad riided selga. Paariks päevaks pandi ta lamama mõisa õhulisse ja vaiksesse aita, kuhu naised kandsid sööki ja jooki. Üle päeva käis Horttanaise juures üks Rohemäe massöör, kes proovis vana salakuulaja kangestunud konte nõtkemaks mudida.
Vähehaaval tuli Severi Horttanaise eluisu tagasi. Hea toidu ja hoolika põetamise järel paranes tervis sedavõrd, et juba nädala aja pärast tuli ta aidast välja ja hakkas seletama kaks aastat kestnud luurekäigu juhtumisi.
See oli pikk lugu. Kõigepealt oli Severi Horttanainen loksunud rongis Hämeenlinna, kus ta sai teda, et eraisikutel ei tasunud Helsingisse trügida: linn oli sõja tõttu suletud ja suurem osa elanikkonnast oli maapiirkondadesse evakueeritud. Hämeenlinnas elati see-eest üsna turvalistes tingimustes. Kuna oli aega ja ka mõnusat seltskonda, jäi meie organist sinna paariks päevaks pummeldama ja pillerkaaritama.
Hämeenlinnast pääses Horttanainen veoautoga Kotkasse, kust tal õnnestus lodjaga üle Soome lahe Eestisse pääseda. Tartus jälgis ta paar nädalat maailmasõja õhkkonda, oodates võimalust Peterburi reisida. Paraku haigestus ta tripperisse ja pidi seetõttu tulema Soome tagasi, et end ravida. Hilissügisel ületas Severi Horttanainen Vironlahti kaldal salaja paadiga riigipiiri ning suundus põhja – Viiburisse viivale raudteele. Rongid ei sõitnud, rööpad olid rohtu kasvanud. Laanes peitsid end mõned metsaröövlid, nende suhtes tuli ettevaatlik olla. Horttanainen sammus piki raudteed Viiburisse. Linn oli osaliselt maha põlenud ning täiesti inimtühi. Tuli piki raudteed jala Peterburi poole edasi astuda.
Severi Horttanainen jõudis Peterburi novembri alguses. Eeslinnad olid suures ulatuses maha jäetud ning mida kaugemale tulija jõudis, seda õnnetum kunagine miljonilinn näis. Tühjas linnas hulkusid vaid mõned üksikud inimesed. Vastu vantsisid mõned sõdurid, ent üldiselt oli linn tühi.
Horttanainen hakkas neilt vähestelt vastutulijatelt küsima, kus elanikud on? Talle seletati, et Peterburi oli evakueeritud, sest sellest oli saanud epideemiate pesa. Soome lahe kaugeima sopi suur tulvaveetamm oli täitunud haisva mudaga, sest linna kanalisatsioon oli juba aastate eest umbe läinud ning solk oli kõik enda alla matnud. Juhtunud oli umbes sama kui New Yorgis, ent siin oli linna päästmisele lihtsalt käega löödud. Kuuldavasti ehitati uut Peterburi Laadoga teisele kaldale Tihvinisse. Hinnati, et seal elas juba paar miljonit inimest. Väidetavalt oli Tihvin maailma suurim palkidest ehitatud linn. Ning ehkki Peterburi oli langenud, polnud ka Moskvas paremad lood. Horttanaisele räägiti, et Tihvinist kavatseti teha Venemaa uus pealinn, kui see ühel päeval valmis saab. Sõjatingimustes võtsid ehitustööd kaua aega. Peterburi paleede müürikive veeti kaide ehitamiseks Tihvinisse. Peaaegu kõik Neeva sillad olid kokku varisenud, sest sillakaarte kivist äärerakked olid ära viidud. Neeva oli umbes nagu terve linn ning tugevavooluline jõgi oli Peterhofi kaudu murdnud endale uue voolusängi Soome lahte. Uus Neeva oli rebinud kaasa mitmed vanad paleekvartalid. Suurem osa kunagisest imekaunist kesklinnast oli siiski oma endisel kohal.
Linnatänavatel hiilisid rebased ja kährikud ning vahel kostis öösiti huntide ulgumist. Horttanainen sai toidupoolist jahtides rebastega võidu Soome vaksali juurde pesa teinud jäneseid, kes tundsid ennast hästi suurlinna metsistunud parkides.
Tänavatel ja kanalites oli meetripaksune kiht Neeva toodud muda, mis oli praeguseks jäätunud. Horttanainen uisutas piki jäiseid tänavaid ja vaatas nukralt lagunema jäetud paleesid. Eelmisel aastatuhandel oli ta paar korda käinud tollases Leningradis ning nüüd meenutas ta nukra igatsusega suure linna valgeid öid, mil taksode uksed paukusid, viin voolas ojadena ning muretud venelannad näitasid üles liiderlikku külalislahkust.
Severi Horttanainen leidis mitmeid tuttavaid paiku, tühje restorane ja muuseume, mille kogud olid hävinenud või ära viidud. Aknad olid sisse löödud ning uksed olid hingedelt maha kukkunud. Kunagisest Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni Muuseumist polnud peaaegu midagi järel: suure saali katus oli sisse kukkunud ning maja sees mudas lebas mahajäetud liinibuss, milles oli venekeelne suitsetamist ja viinajoomist keelav silt. Ermitaaži kogu oli õnneks ära viidud, sest ka see suur kvartal oli jäätanud muda võimuses.
Horttanainen uisutas piki vana Nevski prospekti vana skulptuurimuuseumi juurest varem alati nii vägeva Iisaku katedraali juurde. Kaderaal seisis vankumatult oma koha peal, see polnud sõja ega muda käes kuigi tõsiselt kannatada saanud. Küll aga olid kuldsed kuplid halliks tõmbunud ja seest kunstiaarded minema taritud, isegi maakera liikumistõend – kuplist rippunud pendel – oli kadunud. Kus see küll tänapäeval ripub, mõtles Horttanainen ning tegi Iisaku katedraali esisele väljakule mingi kuju alusele lõkke. Polnud võimalik öelda, kas kunagi oli sellel seisnud Lenini kuju, sest nüüd ei seisnud seal midagi, ent hea tulease oli see küll. Lõkkeaseme alus oli marmorist ning küpsetuskohale tõusis punasest graniidist trepp.
Horttanainen küpsetas jäneselihaga pajatoitu. Mõned külmetavad sõdurid tulid lõkke juurde toitu noolima. Horttanainen jagas sõduritele mõned maiuspala tükid ning küsis, kui kaugelt poisid pärit olid. Paar tükki olid Astrahanist, kolmas Siberist. Sedapuhku oli nende kohustuseks viia linna viimastele valvuritele köögivilja. Vedasid muuladega Schlüsselburgi ja Peterburi vahel kapsakoormaid. Horttanainen vahetas poistelt endale kahe jänesenaha eest Ilja Repini rullikeeratud maali „Ei oodatud”, mille sõdurid olid eelmisel sügisel leidnud Ermitaaži lähistelt tuulest viiduna.
Severi Horttanainen käis ka Neeva saarel tutvumas Peeter-Pauli kindlusega. Ta avastas oma üllatuseks, et seal käis elu ja aktiivne tegevus: nagu möödunudki sajandite jooksul, tegutses kindluses endiselt vangla. Omal ajal olid vanglas virelenud dekabristid, mitmesugused revolutsionäärid, isegi soome „ kalterijääkärit”, hiljem valgete kindralid ja vana Peterburi eliit. Uudishimulik organist Horttanainen läks kindluse komandatuurist küsima, keda tänapäeval türmides hoiti. Temasse suhtuti tõrjuvalt ning hakati küsima läbipääsuluba – propuskit. Horttanainen seletas, et ta on ohutu soome turist, ja hakkas juba kindlusest välja taganema. Seda aga ei lubatud. Tema tuleku põhjused tuli välja selgitada ning esialgu pandi ta trellide taha.
Selgus, et vanglas istus suur hulk igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kes elasid teadmatuses oma tuleviku suhtes. Paljudele polnud määratud mingit karistust, nad olid tapi peale aetud väga erinevates kohtades ning kuna nad olid kahtlusalused nagu kõik inimesed, hoiti neid seniks türmis. Üks ameerika usumees oli oma sõnul sattunud kuue aasta eest kindlusse vangi üksnes seepärast, et tollal ei osanud ta veel vene keelt. Ta oli kavatsenud Schlüsselburgi mormooni kiriku rajada, ent enne jõuti ta pulkade taha panna. Nüüd rääkis ta vene keelt ladusalt, kuid see teda vabadusse ei aidanud. Vanglaslängi rääkiv mees pole tõenäoliselt päris puhas.
Valvurid olid sõbralikud, peaaegu heatahtlikud; neil oli kõledates vangitürmides virelevatest vangidest kahju, kuid nad ei saanud asjade käiku kuidagi muuta. Iga päev jagasid nad väikeste ukseluukide kaudu lahjat kapsasuppi ja võtsid vastu solgipanged, mille harjumuspäraselt tühjendasid müürilt Neeva jääle. Nad proovisid välja toimetada vangide meeleheitlikke palvekirju. Nendele ei vastatud kunagi, sest vastavaid ametiasutusi enam linnas polnud. Kohtud olid Tihvinisse üle viidud, seal asusid kõik kohtunikud ja politseiametnikud, seal toimusid ka protsessid ja sündisid otsused. Ent Peterburi oli Peterburi, ning tihvinlased ei pidanud kuidagi võimalikuks sekkuda endise suurlinna vangistusprobleemidesse. Neil olevat omagi kurjategijatega käed-jalad tööd täis, mida võis ka uskuda, sest tihvini maffia oli ennenägematult efektiivne ja jõhker.
Salakuulajast organist Severi Horttanainen tutvus oma mitmetest erinevatest rahvustest kaasvangidega. Ta sai suurepärase ülevaate Kolmanda maailmasõja sündmustest, erinevate riikide rinnetest ning kahjude ulatusest. Ta sai ka ettekujutuse suure Venemaa elust Vaikse ookeani kaldalt Põhja-Jäämereni välja. Paraku ei saanud Horttanainen oma väärtuslikku infot tulla Ukonjärvele ette kandma, sest ta istus kindlalt kui raudpolt Peeter-Pauli kindluse türmis nagu mõni massimõrvar või teisitimõtleja. Näis meeleheitlik mõelda Ukonjärve kodule, kuhu ei jõudnud maailma vapustanud uudised, mis kõikesööv ajalooveski peagi läbi jahvatas. Möödusid kuud, veeresid aastad ning midagi ei juhtunud, kui Kolmas maailmasõda välja arvata.
Kuid möödunud suvel oli selline tore sündmus, et üks Siberi ülikooli õppejõud suri ära, viskas sussid püsti. Horttanaisele anti usaldusväärne ülesanne oma kaasvang välja lohistada ja muula järele rakendatud vankrile tõsta. Võimalus oli saabunud: Horttanainen hüppas surnukehaga vankrile ning piitsutas muulad galoppi jooksma. Ta jooksutas perutavaid veoloomi kuulirahe all piki Peterburi tänavaid, kuni hüppas sobival kohal laibasõidukilt maha ja peitis enda mahajäetud linna kokkuvarisevasse labürinti.
Tagasitulek Soome ja põhja oli võtnud aega üle kahe kuu. Vangipõlvest kurnatud vana mehe jaoks oli see ränk teekond, ent mõte vabadusest oli mehel eluvaimu see hoidnud ja liikuma sundinud. Ning nüüd oli ta kohal uudistega idapoolsete maade sündmuste kohta.
„Võib öelda, et ümbermaailareisud enam eriti ei huvita,” iseloomustas organist Severi Horttanainen tagasihoidlikult oma katsumusi.
Severi Horttanainen võttis välja väikese kulunud õliriiderulli, mille siseküljel oli silmipaitav maal. See oli Ilja Repini kuulus õlivärvitöö „Ei oodatud”.
„Kui keegi sellele raami ümber nikerdaks, oleks käik ka pisut asja ette läinud,” sõnas vana, vaadates kunstiteost nukra pilguga.
Tõlkeid eesti keelde
Ulguv mölder, Perioodika 1987, tlk Sirje Ruutsoo.
Jänese aasta, Perioodika 1995, tlk Sirje Kiin.
Lummav vabasurmasõit, UMARA 1997, tlk Hella-Mare Männamaa.
Poodud rebaste mets, Monokkel 1997, tlk Kädi Kokk.
Maailma parim küla, Varrak 2003, tlk Tauno Vahter.
Tule taevas appi, Tänapäev 2010, tlk Kadri Jaanits.
Ulla-Lena Lundberg
Foto: Teemu Rajala / Wikipedia
Ulla-Lena Lundberg (1947) – Soome kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles. Pärit Ahvenamaalt Kökari saarelt. Lundbergi looming kõigub ilu- ja aimekirjanduse vahel. Eesti keelde on peale „Jää” (2014) tõlgitud veel „Siber: tiivuline autoportree” (2013) tlk Anu Saluäär. Kirjanik on pälvinud Finlandia kirjandusauhinna (2012), Rootsi akadeemia ja Runebergi auhinna.
Katkend: Jää, Eesti Raamat 2014, lk 218-224. Tlk Tõnis Arnover.
19. peatükk
INIMENE SAAB SAGELI kõndida oma jalgadel kuni surmani, aga siis on ka kõik. Pärast seda teda nihutatakse, tõstetakse ja kantakse. Kõneldakse ja vastatakse üle tema pea, tehakse suuri otsuseid. Arst peab surnukeha üle vaatama ja kindlaks tegema surma põhjuse, uppumise, hüpotermia. Võimud annavad doktor Gyllenile, ah, ämmaemand Irina Gyllenile selleks volitused, nii et kõik läheb ladusalt ega põhjusta lisakulusid. Kohalik politseinik Julius Friman on kohal kui tunnistaja ja protokollija. Kerge ülesanne sellise temperatuuriga, meremees näeb endiselt välja, nagu oleks ta äsja uppunud, ei haise ja on puhtaks uhutud.
Örarnal hoitakse surnuid kuni matuseni kodutalu aidas. Surnud meremehed on vana tava kohaselt pastoraadi paadikuuris. Merepiirivalvurid toimetavad surnukeha sinna: selgub, et selleks otstarbeks on seal pukid ja lauad; on puhas õnn, et pastor ei ole neid saunapuudeks saaginud. Puusepp Österberg toob Idakülast paadiga kohale siledaks hööveldatud kirstu. Pastoriproua vooderdab selle sõjaaegsete valgete paberkardinatega, mis on pööningule kõrvale pandud, ning ohverdab padjapüüri ja padja. Pastor ja kirikuteener tõstavad surnud meremehe kirstu, vankudes ootamatu raskuse all. Nad katavad ta pabertekiga ja pastor loeb Jumala õnnistuse. Koos laulavad nad: „Su peale, Issand, mina alati täis rõõmu lootma jään, küll siis veel viimse hingetõmbeni ma Sinu armu näen.”
Siis ootab ta seal kuni pühapäevani, sest pastor teab, et matused huvitavad paljusid, ja nüüd on neil väärikas põhjus sellest osa võtta. Eks ta õige ole, et tema, kes ta üksipäini rängas tormis otsa leidis, saab sel moel osa suurest koguduse ühtekuuluvusest.
Vahepeal püüab kirikuteener külmunud ja kivisesse maasse hauda kaevata. Teda aitab tasu eest pastoraadi pops ja isegi pastor, kui tal paljude telefonikõnede vahepeal aega jääb. Palju asju on vaja korraldada ja selgitada. Mehe rahakott on saadetud Ameerika saatkonda ja ta on identifitseeritud kui Eric Alexander Cain Brooklynist. Rootsi keelt oskav saatkonna töötaja helistab ja arutab innukalt matusekorraldust: mees on baptist, kuid baptism seisab luterlikule kirikule lähedal, nii et muldasängitamisele kohaliku kombe järgi ei ole takistust. Prrr, pläristab ta telefonikõne lõpetuseks, ja õhtupoolikul helistab ta uuesti: ta on pidanud nõu Helsingi baptismi kogudusega, aga tolle pastorile on sõit liiga piukk ning tal ei ole midagi pastor Kummeli vastu, muidugi, kui ta soovib? „Jah,” lubab pastor teist korda, ja prrr, lõpetavad nad kõne. Järgmisel päeval helistab ametnik uuesti ja küsib, kuidas kulusid katta, ja pastor vastab, et kui tegemist on võõraga, siis kohaliku kombe kohaselt katab tagasihoidlikud kulud kogudus. Ta ütleb, et surnu on juba kirstu pandud ja kui palju kirst maksis, ning ametnik kinnitab, et saatkond katab mõistagi kõik kulud, mille kohta on arve. Pastor tänab ja prrr, lõpetavad nad kõne. Tirr-tirr helistab ta uuesti, sest nüüd tahab ta arutada lillede saatmist. Pastor seletab, et lilled tuleks tuua Turust, aga need ei pea vastu lahtises paadis pikka sõitu Mellomist Örarnale. Küll aga saaks teha, ja seda on tema proua juba alustanud, kadakaokstest pärgi. Okste küljes on külmunud tumesiniseid kadakamarju, ja pärgadele värvi andmiseks korjavad nad punaste marjadega kibuvitsaoksi ning kasutavad neid kaunistuseks. „Ilus ja väärikas,” kinnitab pastor, ja saatkonna ametniku häälest kostab tunnustust, aga ka võõristust, nagu räägiks ta eskimoga. „See sobib hästi,” kinnitab ta, ja lubab korraldada, et saatkond saadab Turust neljapäeval laevaga teele leinalindiga kuusepärja. „Tänan,” vastab pastor. Prrr.
Ja reede hommikul toob Posti-Anton nõtkudes kohale tohutu suure kuusepärja, millel on punased paberlilled ja kuldkirjaga leinalint ning väike Ameerika lipp ja suur Ameerika värvides ja Ameerika kotkaga kaunistatud rosett. Mona valmistatud Örarna koguduse pärjad on väiksemad, kuid üheskoos kaunistavad need kenasti algul kirstu ja hiljem hauda. Kogudusenõukogu härrad kannavad kirstu. Kohaliku kombe kohaselt asetatakse see värava taha surnukivile. Kirikukellad löövad ja koguduseliikmed saadavad kirstu lauldes haua juurde. Pastor korraldab muldasängitamise. Vinge tuule käes, on miinuskraadid ja lahed on hakanud jäätuma, ütleb ta mõne sõna suurest Ameerikast pärit meremehe kohta, kes leidis oma surma külma Põhjala tormis. Üksikuna, võõramaalasena, aga taas kristlaste ülemaailmse kogukonna liikmena. Kirst lastakse külma maapõue, ent surnu hing puhkab Jeesuse südame lähedal.
Arvatakse, et sellege on Eric Alexander Caini lugu lõppenud. Kuid kuu aega hiljem saabub Ameerika saatkonna kaudu ilus sinine lennupostikiri, mis on adresseeritud Rev. Petter Kummelile. Ümbrikust pudeneb välja 25 dollarit. Pastor näeb, et kirja on kirjutanud Mrs Inez Cain, kes on Eric Alexanderi ema, kuid pastor ei oska inglise keelt, ta on õppinud soome ja saksa keelet ja natuke prantsuse ja ladina keelt, lisaks vanakreeka ja heebrea keelt, ning peab paluma isalt tõlkeabi. Isa on oma sõiduvees, ja tõlge saabub järgmise postiga. Kiri on hästi kirjutatud ja sõnastatud. Mrs Cain tänab pastor Kummelit, kes on korraldanud tema pojale kristliku matuse. Suures leinas oleks talle lohutuseks, kui ta saaks matusest ja hauast pisut rohkem teada. Haua kaunistamiseks on ta lisanud kirjale 25 dollarit, mida tema lootuse kohaselt kasutatakse selleks otstarbeks.
Pastoril on häbi. Tal on väga häbi kahel põhjusel. Esiteks, et ta ise ei kirjutanud kirja ega andnud teada Mrs Caini poja matusest ja kohast, kus ta puhkab. Ja teiseks, mis on veelgi hullem, et ta oli alateadlikult oletanud, et meremees on pärit puuvillakasvanduse orjade seast, kes ei oska ilmselt lugeda ega kirjutada. Kuidas võis ta olla nii rumal, nii eelarvamuslik? Mis põhjust on sellel naisel, kellel on nii ilus käekiri ja kes kirjutab nii sõbralikult, mis põhjust on tal oletada, et pastor kasutab tema saadetud raha kõige otstarbekamal moel?
Nüüd läheb kiri kiiresti tagasi isa Leonardile, kellele antakse selged juhtnöörid, mida ta peab kirjutama. 1) Südamlik tänu sõbraliku kirja eest. 2) Sügav kaastundeavaldus tema poja traagilise enneaegse surma puhul. 3) Kirstupaneku ja matuse kirjeldus. 4) Kinnitus, et pastori naine hoolitseb kevadel lillede istutamise eest hauale, samuti tänu rahaannetuse eest, mille eest muretsetakse hauale nimeplaadiga rist. 5) Lõpusõnad Jeesuse lubadusest, et surm on võidetav.
Kui Petter tõega usub, et isa tema juhtnööre järgib, siis see eksiarvamus haihtub peagi. Vähemalt niipalju ettenägelikkust on Petteril olnud, et ta palus saata kirja allakirjutamiseks tagasi, mis ei lasknud isal kohe kirja rahulolevana Ameerikasse läkitada. Peagi saab Petter isalt kohutavalt pika ja tihedate ridadega täidetud kirja. Inglise keelt oskamatagi on selge, et isa ei ole Petteri juhiseid järginud. Isa alustab nelja leheküljega neegrite orjusest, mille vastu ta on. Siis kirjutab ta kolm lehekülge oma rasketest aastatest emigrandina Ameerikas. Seejärel kirjutab ta siinse maailmaosa ilmaoludest, mis on põhjustanud talle reuma ja rikkunud tema närvid, ja nüüd (lõpuks) on toonud kaasa Mrs Caini poja surma. Viimasel leheküljel, kui kirjutamine on teda juba ära tüüdanud, on ta lisanud mõne rea matusest, lillede istutamise plaanidest ja kristlaste lootusest.
Isa! Miks see alati nii läheb? Iga kord kui Petteri tunded isa vastu on soojenenud, selgub, et tegemist on eksitusega. Kuidas saab austada isa, kes on nõnda mõtlematu? Kes tormab minema, kes on tasakaalutu ja kellel puudub mõõdutunne? Taas on Petter kibedalt pettunud, et on pidanud tarbetult isaga asju ajama, saamata temalt abi isegi lihtsa ingliskeelse kirja kirjutamisel, kuigi too on nii uhke oma inglise keele oskuse üle. Örarnal ei suuda keegi teda aidata, paar vanameest on teinud Ameerikas puusepatööd, kuid nende inglise keel on kõnekeel ja praktiline, ja Petter ei taha alandada neid ülesandega, millega nad toime ei tule. Tal endal on lapselikult raske tunnistada, et ta inglise keelt ei oska, ja mitmel põhjusel häbenedes laseb ta mitu nädalat mööda, enne kui teeb seda, mida oleks pidanud tegema kohe algul: kirjutab korraliku kirja, mille ta saadab Ameerika saatkonda oma kontaktisikule ja palub ära tõlkida.
Siis tuleb tal mõelda juba paljudele muudele asjadele. Monat, keda ta on alati pidanud endast tugevamaks ja tervemaks, on tabanud liigesereuma, talle on kirjutatud ravimeid ja ta on määratud voodirežiimile, ja mis kõige hullem, ta ei tohi neli nädalat midagi teha. Neil on taas põhjust tänulik olla doktor Gyllenile, kes on pannud diagnoosi, ja vallale, mille hiljuti loodud koduõeteenus võimaldab neil saada abi laudas ja väikeste tütarde hoidmisel.
Doktor Gyllen ehmatab Mona korralikult ära, kui teeb talle selgeks, et kui haigusest jagu ei saa, siis võib ta jääda valudest vaevatud invaliidiks. Monal on näide käepärast oma kodukülast, ja seetõttu võtab ta tohtrit kuulda, ning nüüd lamab ta voodis, tuuletõmbuse eest kaitstud nii hästi kui pastoraadi tõmbetuules üldse võimalik, tal on kätte tõmmatud pikad labakud ja flanellöösärgi peale on laotud vill. Tema liigesed on paistes ja valutavad, kuid haigus on nii ägedas staadiumis, et absoluutse puhkusega on võimalik sellest jagu saada.
Petterit vaevab tugev süütunne, kui ta mõtleb sellele, et on vedanud naise sellesse külmapessa, maailma tuulte tallermaale, ja võib-olla rikkunud tema tervise elu lõpuni. „Kas selle põhjuseks on külm?” küsib ta rusutuna.
Ei ole kindel, arvab doktor Gyllen. On raske seletada, miks ühesugustes oludes elavatest inimestest saab ainult osa mingi haiguse. Näib nii, et haiguse puhkemisel ei ole ainult üks põhjus, vaid mitu. Nüüd ta üksnes spekuleerib, aga päris pika Leningradis arstina töötamise aja jooksul pani ta tähele, et kui Mona-ealised naised haigestusid ägedasse liigesepõletikku, juhtus see tihti pärast rasedust. Justkui oleks kehas toimunud muutus teinud nad seda tüüpi haigustele vastuvõtlikumaks. Ja enne kui pastor küsida jõuab, lisab ta:
„Selles kategoorias sai suur protsent täielikult terveks neis tingimustes, kuhu ma nüüd olen patsiendi määranud.”
See pakub Monale väga suurt huvi, kuna tema peab oma liigesepõletiku süüks seda, et tal ei ole jätkunud oidu end korralikult riidesse panna. Kuid tegelikult on küll, ja doktori sõnad pakuvad talle suurt lohutust. Arsti ettekirjutusi kavatseb ta täita punktipealt, kuigi tegevusetus ajab ta peaaegu hulluks. Ta ei tohi teha käsitööd ega vaevata randmeid raamatu või ajalehe pikema käeshoidmisega.
Neli nädalat! On raske ette kujutada, kuidas ta suudab selle välja kannatada, kui nii palju on vaja teha. Nad ei saa loota, et hooldusõde Hanna neljaks nädalaks nende juurde jääks, ja kasvõi nui neljaks, aga ta tahab ise oma lehmade, laste ja majapidamise eest hoolitseda, piima koorida või võid kirnuda, sukki kududa, kirju kirjutada ja väljakäigus käia. Nüüd tuleb tal oma loomulikke vajadusi rahuldada magamistoas potitoolil, mida teised peavad tühjendama.
Mona püüab nii kaua raadiot kuulata, kuni ragina välja kannatab. Petter astub tema juurde sisse nii tihti kui saab, ja räägib, mida ta parajasti teeb, ja kui post saabub, tohib Mona lugeda, kui ta lehti ettevaatlikult pöörab. Pastoril on tuli takus, sest peale kõigi ametlike kohustuste on paljud kodutööd langenud tema õlule. Mona oli alati nii tõhusalt tegutsenud, et seda ei pannud tähelegi, aga nüüd on Petteril musttuhat toimetust. Õde Hannal on käed tööd täis, ja Petter püüab tema töökoormat vähendada nii palju kui suudab, toob puid ja vett, kütab ahjusid ja läheb sageli lauta kaasa ning aitab sõnnikut rookida ja sööta ette anda. Õhtuti lamavad Petter ja Mona voodis ja ajavad pimeduses juttu. Need jutuajamised pakuvad Monale suurt lohutust ja on talle sillaks ühest päevast teise. Petteri hääl, käsi, mis hoiab tema kätt, pöial, mis masseerib tema rannet, sõnad, mis jagavad lootust.
Muidugi istub ka Sanna sageli voodiserval või toimetab magamistoas või ajab arukat juttu. Ta on hakanud väikest õde väga armastama, eriti nüüd, kus ta mõistab, et ema ei saa temaga tegelda. Õde Hanna ulatab imiku ema sülle, kui tal on söögiaeg, kuid ema ei tohi teda tõsta ega temaga õiendada. Põrand on nõnda külm, et Lillus istub enamasti oma varbvoodis. Ta peab seal elama nagu loom puuris, kui Sanna talle seltsi ei pakuks. Piisab ainult Sannal magamistuppa ilmuda, kui Lillus rõõmsalt kilkama pistab, ja kui tal on hea tuju, peab ta kõike, mida Sanna välja mõtleb, hirmus vahvaks.
Sanna ajab õde Hannaga juttu, kui too rahulikult köögis toimetab. Kui Hannal on aega, tuleb ta pastoriprouaga asju arutama. Töid, mida ja kuidas ta peaks tegema, kus need ja teised asjad asuvad või kuhu need on peidetud. Aga nad räägivad ka paljudest muudest asjadest, Örarna inimesi tabanud rasketest haigustest, paljudest lastest, kes on jäänud emata, abitust isast, kes on saanud üksi suure lapsekarja ja loomadega, ilma et ta suudaks nendega toime tulla. Abivalmidus on lakkamatu, aga kui võimalikult raske oli ikkagi saavutada seda, et vallavolikogu võttis vastu otsuse vallas koduõeteenuse loomiseks. Õde Hanna on väga kurb ja kibestunud seda meenutades, ja Sanna kuuleb: „On kole, kui neil, kelle kätes on meie saatus, puudub kaastunne ligimeste kannatuste vastu.”
Ema ja Sanna peavad hinge kinni, kui Hanna räägib. Hääletati mitu korda, ja ta nimetab kõiki, kes hääletasid vastu, ning rõhutab, et alles siis, kui köster sai volikogu esimeheks, suutis ta oma leeri ümber veenda ja surus oma esimehehäälega hooldusõe määramise läbi. Ema ja Sanna hingavad kergendatult ja rõõmustavad, sest köster on nende iidol, ja vajadust õde Hanne järele võivad nad mõlemad kinnitada. Toas tekib soojuse ja vastastikuse lugupidamise vöönd. Mona, kellel on alati raske teiste abi vastu võtta, lepib sellega pisut hõlpsamalt, kui õde Hanna ikka ja jälle kinnitab, kui hea tal on pastoraadis olla ja kui mugavalt ta end jutlustajakambris tunneb. Kui nüüd vaid ükski pereema raskelt haigeks ei jääks ega sureks! Praegu on kõik asjad pastoraadis kenasti korras, aga mis saab tulevikus? Kas ta oli isekas ja mõtlematu, arutleb Petter, kui taotles Örarna kirikuõpetaja kohta? Olukord muutub põhjalikult, kui Mona ei talu sealset kliimat ja pastoraadi külmust ja tuuletõmmet. Kas ta toimib õigesti, kui jääb ikkagi Örarnale ja seab nii ohtu oma kalli abikaasa tervise? Kui ta kohtus piiskopiga, oli too suhtunud temasse väga mõistvalt ja sõbralikult ning andnud mõista, et Petteri võimetega pastor võiks anda kaaluka panuse palju suuremas koguduses. Selle peale oli ta loomulikult vastanud, et team kutsumuseks on just Örarna, aga kui kutsumus tähendab abikaasa tervise ohverdamist, siis tuleb asi uuesti läbi mõelda.
Seda ütleb ta magamistoa pimeduses. Juba paari nädalaga on Mona paistetus ja valu taandunud ning tema tuju on tõusnud. „Ah,” vastab Mona. „Ära selle asjaga nüüd nii hirmsasti kiirusta. Ootame ära ja vaatame, kuidas see kuu aja pärast paistab. Ametisse nimetamine toimub alles kevadel, nii et meil on veel aega järele mõelda. Doktor Gyllen ütles ju, et see ei ole tingimata külmast. Kui ma terveks saan, tahan jääda sinna, kus sulle meeldib, nii lihtne see ongi. Rumal oleks kulutada jõudu tarbetutele mõtisklustele!”
Riikka Pelo
Riikka Pelo (1972) – soome kirjanik ja stsenarist. Tema esikromaan „Taevakandja”, ilmus 2006. aastal. “Meie igapäeva elu” keskmes on üks märkimisväärsemaid vene luuletajaid, Marina Tsvetajeva, ja tema tütar Alja. See on hingekriipiv portree perest, mille hävitas Stalini terror. Romaan võitis 2013. aastal Soome tähtsaima, Finlandia kirjandusauhinna.
Foto: Teemu Rajala
Katkend: Meie igapäevane elu, Tänapäev 2017, tõlkinud Kadri Jaanits, lk 321 – 328.
Bolševo
August 1939
Toa poolitamiseks peab olema luba, selgitas Serjoža Marinale kannatlikult söögilauas, mille me olime juba varasuvel viinud välja mändide alla, õue kõige siledamale kohale.
Ja sina pole ikka veel küsinud, hakkas Marina kohe süüdistama, kuigi traavid iga öö Moskva vahet, need inimesed ei otsusta seda, kaitses isa end, inimene peab saama mõnikord rahus hinge tõmmata, omaette, ilma et kõik näeksid, ilma et maja oleks kogu aeg võõraid täis.
Olime jälle niikaugel. Keset tüli. Kui Mulja poleks olnud paremini kasvatatud, oleks ta sealsamas lauast püsti karanud ja marssinud hüvasti jätmata jaama järgmist rongi ootama nagu Lilja möödunud nädalavahetusel. Aga ma olin Muljat suve jooksul Marinaga kohtumiseks ette valmistanud, ta lihtsalt on selline, ei maksa isiklikult võtta, on kõigiga ühtemoodi ebaviisakas. Pigistasin kergelt Mulja rannet ja ega tema pilgus värahtanudki midagi, võib-olla ei osanudki ta selle peale pahandada.
Sama kurtmist olime kuulnud pool suve igal nädalavahetusel: Marina ei talunud elu koos võõra perega, olgu pealegi saatusekaaslased; ja kui vaesed me Prantsusmaal ka polnud, ei pidanud seal kunagi teiste toanurgas elama, hommikul oli võimatu kööki minna, sest seal olid teised inimesed ja ta lihtsalt ei jaksanud kohe hommikul mõelda, milline tass on kellegi oma ja kuhu tohtis raputada sigaretituhka, kuhu kohvipaksu, kas vähemalt elutube poleks võimalik üksteisest eraldada. Õnneks olin ma veel võimeline olukorda nii palju hindama, et ei hakanud seekord emale loengut pidama sotsialismi õilsamatest ideedest, jagamisest ja ühisomandist. Üksi pole me midagi. Aga ma teadsin, et see oleks ajaraisk, tagajärg oleks ainult veel suurem tüli.
Tõin lauale soolakurgid ja hapukoore, ning nende igapäevane rituaal jätkus: kas sa ei saa minna kuhugi sirmiosakonda ja lihtsalt luba küsida? Küllap taotlevad ka teised sirme ja kõike muud, see ei saa ometi olla nii raske. Ei ole olemas mingisugust sirmiosakonda, sellega tegeletakse teiste asjade kõrvalt. Aga sa just praegu ütlesid, et need teised ei tegele sellega, et teil on tähtsamatki teha, aga kui ma küsin mida, siis sa ei tohi vastata. Ma ei tohi neist asjadest rääkida, sa tead seda väga hästi. Teil on seal saladusi, aga meil mitte midagi.
Minge Musta mere äärde, proovisin ma õhtul keedetud suppi lauale tuues kõneainet vahetada, teie kaks, koos, kui tuleb sügis ja rannad tühjenevad puhkajatest, see teeks teile mõlemale head. Ühine puhkus.
Või Krimmi, mühatas Serjoža, kui ma lasin seljankapaja ringi käima. Olin pannud lauale ühe taldriku lisaks, keegi võis tulla veel viimase rongiga. Isa ütles, et on tüdinud igasugustest raviasutustest, kui mitte muidu, siis seal tunneb inimene end igal juhul haigena. Sa tulid sealt eelmisel sügisel nii tervena tagasi, meenutasin. Isa oli olnud kaks kuud ravil Alušta sanatooriumis, kliima- ja talassoteraapia, ta oli koju tulles päevitunud ja otsekui kakskümmend aastat noorem kuni esimeste külmadeni, ja ka enesekindlam, oli ta ju nende väljavalitute hulgas, keda peeti parima ravi vääriliseks, mitte mõni minema visatud töökinnas, nagu isa end katkendlikes lausejuppides tihtipeale nimetas.
Pakkusin välja, et nad võiksid käia Koktebelis, vaadata, mis on saanud Maksi ja Pra majast, seda meenutasid nad Pariisis mõlemad, koos ja eraldi, nagu oleks see olnud mingisugune õnne häll. Lisasin, et Marinale oli Krimmi osakond näitusel meeldinud, kas polnud nii, küsisin talt. Marina silmitses mind irooniliselt ja ma sain aru, et olin rääkinud temaga nagu lapsega, korrutanud kohmakaid fraase. Kohv olevat olnud hea, ütles Serjoža, ehtne Tatari kohv. Serjoža hääles seevastu polnud jälgegi irooniast ja ma oletasin, et Marina ei rääkinud talle kõigest, mis näitusel juhtus, vaid sepitses valmis mingisuguse pooliku tõe.
Mida paganat me Krimmis teeksime, kordas Marina, ega tõstnud silmi supikausist. Mäed, vesi, kogu türkiissinine avarus, teile mõlemale meeldiks seal, neil vaadetel silm puhkab. Valisin nüüd hoolikamalt sõnu. Maksi maja oli peaaegu varemetes, kõik, mis kanda andis, on laiali tassitud, rääkis Serjoža, hea, et seinad püsti jäeti, raamatud ja maalid lõkkes põletatud, nende eest ei arvanud keegi raha saavat. Nutriad ja pesukarud jooksevad tubades ringi, kõik kohad tuule toodud liiva täis.
Mis on nutria? küsis Murr, ta hakkas kärsituks muutuma, oli tormanud kööki, nagu poleks terve nädala midagi söönud, ja juba tahtis lauast jalga lasta, ei jaksanud kuulata samu vanu jutte Krimmist ja teistest kohtadest, mida ta polnud ise kunagi näinud, inimestest, keda ta polnud kohanud ja kes ei tähendanud tema jaoks midagi. Ütlesin, et nutria on mingisugune kobras või jõerott, kahjur, kuigi ilusa nimega, ja tuletasin talle seejärel viiesajandat korda meelde, et suures osas just Maksi toetusele oli Marina üldse saanud luuletajaks ja Marina oma kulu ja kirjadega välja antud esikkogu oli äratanud endisel Venemaal laialdast tähelepanu ja et Maksi ema Pra oli minu ristiema. Tegin vanast harjumusest ristimärgi nende lahkunud hingede mälestuseks ja käskisin poisil paigal püsida, kuni kõik on söönud.
Krimm ja kogu Kaukasuse piirkond on varsti võtmepositsioonil, märkis Mulja, ta polnud varem söandanud vestlusse sekkuda ja tegi Murrile silma, et poisil tasuks kõrva taha panna – naftaäris on tulevik. Aga Murri ei huvitanud miski peale koomiksite ja söömise, ta oli endale juba teise taldrikutäie ette tõstnud ja kühveldas seda sisse. Saksmann ajab taga Musta mere kulda, jätkas Serjoža, nii et vaevalt rahu ühe paberitüki najal püsima jääb.
Ära ole nii pessimistlik, isa, torkasin vahele, sõda on nüüd kalevi alla pandud, vähemalt mõneks ajaks. Ja kuhu see peaks sealt kaduma, kalevi alt? küsis Serjoža ägedalt ja minu arust oli värskendav, et olime isaga lõpuks milleski eriarvamusel, või mis teie arvate, Samuil Davidovitš? Mida välismaa ajalehed lepingust kirjutavad?
Mulja ütles, et Prantsusmaa ja Inglismaa olid oma vaatlejad Moskvast tagasi kutsunud. Euroopas usuti, et sõjakirves on nüüd maha maetud. Serjožat see siiski ei veennud, mina ei usaldaks saksmanni küünevõrdki.
Samal ajal kui teised rääkisid poliitikast, silmitses Marina hajameelselt metsa, nagu kuulataks tormi või saabuvat rongi. Teda poleks huvitanud, isegi kui maailm oleks ümberringi põlenud, ta polnud kunagi aru saanud, et tema sakslased kujutavad endast kõige suuremat ohtu maailma tulevikule: tema jaoks oli Saksamaa endiselt jõgede ja mägede ja luuletajate maa, muinasjuttude Germaania. Ainult et juba Tacitus ütles, et kes küll tahaks vabatahtlikult lahkuda Aasiast, Aafrikast või Itaaliast ja minna Germaaniasse, kus loodus on inetu, kliima kõle, põllud ja vaated nukrad, välja arvatud juhul, kui tegemist on vaataja isamaaga. Korraga pöördus Marina aga Mulja poole, kuigi oli lauda istudes teda vaevu tervitanud.
Ma näen teie tulevikku väga selgelt. Tänu teie geniaalsusele on kõik valged rannad ja türkiissinine meri peagi must ja punane, nafta ja surm. Või on teil selle peale midagi öelda, seltsimees Gurevitš? Ta viipas samal ajal käskivalt mehele, et ta ulataks talle kausi tomatitega. Nägin, kuidas Mulja kael punaseks tõmbus, piinlikkusest, võib-olla ka veinist. Kui minu silmadest oli kõik alati näha, siis tema meeleolu reetis nahavärv, otsekui oleks ta ühest soost kameeleonidega.
Palusin ema viisakalt, et ta lõpetaks ja selgitasin kannatlikult, et Muljal polnud naftaga ja ammugi siis veel sõjaga, mingit pistmist, aga ajakirjanikuna pidi ta olema kursis maailmas toimuvaga, majanduse, tööstuse, samuti poliitikaga ja leping polnud ometi, tule taevas appi, Mulja kätetöö. Enne kui Marina jõudis edasi rääkida, pahvatas puude vahelt suitsuvingu saatel esile mootorrataste plärin, bensiinihais, käratsev jõuk noori, lillelistes kleitides tüdrukud juhtide seljataga ja nende sabas veel tüdrukuid jalgratastel, pikad juuksed lehvimas, reedeõhtune pidu. Kas seda oligi Marina metsa tagant kuulatanud, ta vihkas neid masinaid, kõiki mootorsõidukeid. Aga Murri tähelepanu pöördus kohe ratastele, ta hüppas laua tagant püsti ja jooksis aia äärde sõitu jälgima, korraga oli poiss ärkvel, täis elu ja elevust, tormas rahutult piki kuusehekki edasi-tagasi, et puude vahelt paremini näha.
Ma polnud kindel kumb Murri rohkem huvitas, mootorrattad või tüdrukud, aga kartsin, et sellest tõuseb tüli. Vaevalt Marina lubab Murril veel praegugi külast kaugemale peole minna. Möödunud nädalavahetusel oli muusika kostnud suvilassegi ja Murr oli terve õhtu sünge nagu äikesepilv, prõmmis ustega ja loopis asju, aga Marinal ei läinud süda pehmeks, ma oleksin ise poisiga kaasa läinud, aga minu ettepanekut oleks võetud mässuna Marina vastu. Enam ei julgenud Murr muidugi küsida, vastus oli Marina näost niigi näha, kogu inimene muutus ühe hetkega suureks keelumärgiks.
Kui pläristajad olid oma teed läinud, kaldus jutt Kaukasuse naftalt ohutumatele teemadele, masinad ja kaadervärgid, olgu siis filmikaamera või pealtkuulamisseade, olid Serjoža kirg, aga seekord vesteldi südamest, selle mehhaanikast; Serjoža rääkis, kuidas ta oli Moskva haiglas ühendatud masina külge, millelt võis järgida südamekõverat nii joonisena paberil kui ka valjuhääldajast kostva helina, ja kuidas ta oli selle kogemuse mõjul, kui süda väljaspool keha peksles, ühtäkki mõistnud mitut asja, aja ja ruumi printsiipe, kuidas need olid korraga muutunud nähtavaks, kogu palat oli tema südamevatsake ja ta oli tajunud, kuidas tema südame rütm määras aja kulgemise, tema enda aja.
Kappas teine veel päris kenasti, kirjeldas Serjoža nagu hoogsat seiklust, ei ole minu pump veel päris vana kolu, sellega saab tulevikul sabast kinni küll. Varsti oskavad arstid talle valmistada uue südame. Nagu kellamehhanismi? küsis Murr. Saaksitegi kõik tehases valmistatud sotsialistisüdame, mida reguleeritaks Kremlist, lisas Marina teravalt, siis te oleksite õnnelikud. Üks ühine süda. Kõigil üks rütm. Selle teie öövahi seatud, taDam-taDam-taDam, masinataktis. Vaat kus teile tuleviku rütmiõpetus.
Kui ma enam muuks ei kõlba, kõneles Serjoža enese ette, siis katsetagu minu peal kasvõi kunstsüdant. See sulle meeldiks, sa oled ju nende oma, märkis Marina, võivad teha sinuga, mis heaks arvavad. Tšekaa marionett.
Jälle oskas Marina valida sõnu, mis tabasid kõige õrnemasse kohta. Serjoža jäi oma naist abitult vaatama. Ma palusin, et Marina tegeleks oma asjadega. Siis plahvatas Serjoža ohjeldamatult köhima ja Marina hakkas tarmukalt oma mehele vastu selga kloppima, aga hoog läks sellest ainult hullemaks. Võtsin Marinal käest, jäta Serjoža rahule, ütlesin, küll läheb varsti üle, ja natukese aja pärast hakkaski isa jälle normaalselt hingama.
Kas kellelgi pole enam huumorimeelt? naeris Marina, see oli karm, hämmeldunud naer.
Ei ole, ütlesin. Siis tõusis Murr pead kuklasse visates lauast, ta oli kuulnud sama juttu terve nädala, oli juba tüdinud ja lentsis üleolevalt maja poole, lodev nagu üleküpsenud banaan.
Mulja oli istunud minu kõrval suppi helpides, nagu poleks kogu vestlust kuulnud, ja meiegi istusime õhtusöögi lõpuni vaikides laua taga. Toas, suletud ukse taga, olin nii vihane, et oleksin võinud kõik oma plaadid vastu seina puruks loopida, kõik tuleviku rütmid. Ka selle ühise söömaaja oli ta suutnud ära rikkuda, kõik, ütlesin ma Muljale, miks ta pidi siia sõitma ainult selleks, et meie elu ära rikkuda. Aga Mulja ainult naeratas ja võttis mu sülle ja kogu viletsus kadus natukeseks.
Kus on Murr, kus mu poeg on? hüüdis Marina, jooksis õues ringi nagu harakas, kas sa tuppa vaatasid, sinna ta läks, ma nägin, ei ole seal, kuskil ei ole, aga tomatipalees, mis kuradi palees, seal sinu rahvaste palees.
Selle peale me ärkasime, oli alles õhtu, ikka veel sama päev, kollane valgus metsa ja põllu piiril. Läksin akna alla, lina ja kleit mütsakuna varjuks, ja nägin, kuidas Serjoža järgnes Marinale aeda, natuke tõrjuvalt, see oli tema territoorium, ega lasknud Marinat sisse. Serjoža läks üksinda, aga poissi polnud ka seal.
Mulja sai riidesse minust kiiremini ja jõudis esimesena õue. Tulin kleiti kinni nööpides tema kannul, paljajalu, külmetasin palavusest hoolimata, olin üleni värisev ihu, kerge nagu rohi, proovisin hingata jalad maha, trepi sillutisele, endale kuju anda.
Ta läks rongi alla, Jegoruška, mu ainus, hakkas Marina rabelema nagu kala kuival, viimane rong läheb kohe.
Võtsin ema randmed pihku, Marina värises, ei läinud Murr kuhugi, miks ta peaks midagi sellist tegema, Marina hingas kiiresti ja katkendlikult, ütles siis vaikselt: Mis siis, kui nad viisid poisi minema, viisid nagu minu õe, mis maa see on, kus inimesed kaovad nagu Tainaroni väravas? Murriga ei ole midagi juhtunud, ütlesin ma ägedalt. Narrib meid lihtsalt. Tädi Asja kadumine suve alguses, enne Marina saabumist, oli muutnud ta peruks ja paranoiliseks, keegi ei teadnud, kuhu Asja oli Tarussas oma majast kadunud. Poliitikasse sekkuvaid täiskasvanuid viidi öösiti ülekuulamisele, aga lapsi ometi mitte. Palusin Marinal vähemalt korraks ratsionaalselt mõelda, Murr oskab enda eest hoolitseda.
Serjoža tuli aiast, lukustas ukse, poissi ei ole seal ja minu pudelit ka mitte, ütles ta. Või siis nii. Pool oli veel alles. Läks ehk tantsuplatsile ja tahtis tüdrukutele napsi pakkuda? Mõtles Mulja Serjožaga kaasa. Väga võimalik, et läks, pudel pihus, julgust ja sõpru otsima. Poisid jäävad poisteks, kool algab ja lapsepõlv saab läbi, nii see on. Kuidagi peab ju tähistama.
Kiirustasin Muljat, me lähme otsima, poiss ei saa kaugel olla, pudeli on ilmselt küll jõudnud kurku kallata. Ja siis võib ta tõesti rongi all lõpetada, ütlesin. Serjoža naeris, miks me tema üle naersime, käitusime kohutavalt. Palusin Serjožat viia Marina tuppa puhkama, küll me poisi koju toome, kindlasti toome.
Miks minuga alati nii läheb, ma ei oska lapsi enda juures hoida, kuulsin Marina nuukseid, miks ta pidi alati kõike üle dramatiseerima, see oli tõeliselt vihastama panev. Mõni ime, et poiss tegi sellise tembu, kui me kõik käitusime, nagu käitusime. Teadsin, et minagi polnud süüst puhas, olin kohelnud Murri halvemini kui hulkuvat koera. Marina jäi verandale istuma, käed ja nägu valged, astusime väravast välja, tema väsinud nuuksed kostusid ka teele, mida ta tahtis näidata ja mis saab siis, kui poiss ühel päeval lihtsalt minema kõnnib ja Marinal pole midagi, millega teda tagasi hoida.
Tuomas Kyrö
Tuomas Kyrö (1974) on soome kirjanik. Ta on kirjutanud romaane, följetone, kolumne, joonistanud karikatuure ning koomikseid. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud tema romaani “Kerjus ja jänes” (Tänapäev, 2012) ja “Kõike head, toriseja!” (Varrak, 2017).
Katkend: “Kõike head, toriseja!” Varrak, 2017, tlk Kadri Jaanits, lk 159 – 169.
Järgnevatel päevadel meelitati mind venitusriistapuudele, neid oli nii mehaanilisi kui elektri jõul töötavaid. Keeldusin harjutustest, sest teadsin väga hästi, mis aitab kogu keha hädade vastu. Selja peal kõndimine. Küsisin hommikust ringkäiku teinud tohtrilt, kas ma võiksin saada rahvapensioniametist toetust oma kuueaastase pojatütre palkamiseks. Tema kand oleks just õige suurusega abaluude vahele.
„Me ei saa koduseid ravivõtteid soovitada,” vastas tohter. „Me järgime täpset taastusraviprogrammi ja te võite sellega ka ise tutvuda. Teie seljale ei tohi mingil juhul rakendada välist jõudu ega survet.”
Just neid tuligi rakendada.
„Lihtsamini öeldes on tegemist infovahetuse häiretega teie aju ja jalgade vahel. Homme magnettomograafia, lisaks mõned neuroloogilised uurimused…”
Infovahetuse häire oli õige, aga see asus tohtri aju ja minu kaine mõistuse vahel.
„Ja-jah. Iseenesest on muidugi hea, et te ei ole huumorimeelt kaotanud.”
Arst oli otsustanud, mis mul viga on, aja edasi tehti nii, nagu tema ütles. Hommikuti alati samad mälutestid, kus küsiti, kas ma tean, kes ma olen ja kus viibin, kui palju on kuus korda kuus ja kas ma teen vahet paremal ja vasakul.
On ikka suur vahe küll, kas istud oma kodus kiiktoolis mitte midagi tehes või lamad haiglas voodis samamoodi mitte midagi tehes. Taastusravihaiglas veedetud õhtud olid minu elu kõige pikemad.
Vahele tuli ka üks hea päev. Minia tõi mulle minu oma riided, mis poeg oli posti pannud. Ta oli minu palvet tõsiselt võtnud ja tegi kodus usinalt tööd. Käis iga päev oma ema toitmas, oli arved maksnud ja kavatses ka vihmaveerenne puhastada.
Pükste taskus oli rahakott ja ma sain tagasi maksta kohvikuvõlad ja anda pojatütrele jäätiseraha.
Üksildaste päevade ainuke tegevus oli maitsetute toitude söömine ja pikajuukselisega kemplemine. Alati, kui ma televiisuri sisse lülitasin, lülitas pikajuukseline selle välja.
„Ma ei usu sellesse,” selgitas pikajuukseline.
Millesse?
„Televisiooni.”
Ega uudised ei ole televisioon ega usuküsimus, vaid lihtsalt uudised. Millesse too pikajuukseline õieti usub?
„Universaalsesse hinge.”
Eks muidugi.
„Kõik religioonid tulevad algselt samast tüvest.”
Muidugi tulevad, kõigi nende aluseks on ühed ja samad muinasjutud. Just selle pärast me peamegi vaatama uudistesaateid, et teada, mis on tõsi ja mis muinasjutt. Kui vaadata ainult vägivalla vilme, karamellireklaami ja muusikatinistamist, siis mida võib sel moel maailmast teada saada?
„Kergem on, kui ei tea kõike. Infot on nii meeletult, et me upume selle sisse.”
Eks põhiasju peab inimene ikka teadma. Küsisin, mis on viietuhande meetri Soome rekord ja kus see joosti. Ja kes oli selle jooksu neljas.
Lülitasin teleka sisse.
Pikajuukseline tõmbas stepsli seinast. See poiss ajas juba peaaegu hirmu peale. Kui ma asja hooldajaga jutuks võtsin, soovitas too meil rahumeelne lahendus leida.
Õhtul läks esimene unetund raisku, sest ma pidin mõtlema, kuidas saaksin uudiseid näha. Ärkasin kell 4.27 ja teadsin, mida tuleb teha. Kutsusin öise vahetuse õe ja teatasin, et mul on telefoni vaja.
Juba järgmisel päeval tõmbas hästikasvatatud vurle tooli minu voodile lähemale ja küsis murelikult, mis minuga juhtus. Rääkisin lühendatud versiooni kirstust kukkumisest ja lääne meditsiinist, mis ei usu jalakanna ravivasse jõudu jalgade halvatuse ravis. Hästikasvatatud vurle arvates tasus proovida kõike võimalikku, millest tundub abi olevat. Ta uskus kindlalt minu paranemisse. Siis võttis hästikasvatatud vurle kotist sületeleviisuri.
„See on eelmise aasta mudel.”
Aitäh. Saadan tagasi, kui siit välja saan. Hästikasvatatud vurle ütles, et annab sületeleviisuri mulle päriseks, sest ta sai kooli lõpetamise puhul uue. Läinudaastane mudel on tema jaoks juba möödapääsmatult vana, aga mulle võib veel asjaks olla.
Kui ma noor olin, sai Luukkoise Pentti kooli lõpetamise puhul kunsthambad. Minu nooruses tuli uus mudel välja üks kord inimpõlve jooksul.
Traktorid ja raadiud pidasid vastu terve eluea, aga tänapäeval tuleb seadmest uus versioon välja selsamal hetkel, kui oled lõpuks eelmise kasutamise selgeks saanud. Hästikasvatatud vurle turtsatas ja ütles, et talle meeldivad igal juhul selged arvamusavaldused. Ta ütles, et installeeris sülearvutisse kõik vajalikud programmid.
Kas see tähendab teise kanali uudistemagasini aastast seitsekümmend ja üheksa? Või Nopose Paavo reportaaži Grenoble`i talveolümpialt? Ehk on isegi see helikopterilt vilmitud uudislugu „Kodumaa ülevaatest”, kus vilksatab korraks ka meie koduküla?
„Oota korra. Uudised on selle ikooni all. Aga kõigepealt võtame videoühenduse… ”
Hästikasvatatud vurle toksis midagi sületeleviisurisse ja andis selle siis mulle. Eks ma olin imestunud küll, kui sülearvutist vaatas vastu perenaise nägu.
Püüdsin säilitada tõsist ilmet, sest minu eas ei imestata enam millegi üle. Küsisin hästikasvatatud vurlelt, millal ta oli jõudnud Kuusikotis käia, sest meie kanti ei eksi pealinna noored muidu kui eksikombel. Ja kas hästikasvatatud vurlel oli ka videokaamera, millega ta oli käinud ja kõik üles võtnud. Siis ilmus ekraanile poja väheke naeratav sihverplaat.
„Halloo, isa. Kas sa saad juba kõndida? Kas sind ravitakse… Või valutab kuskilt… ”
Vaatasin hästikasvatatud vurle poole, et kuhu ma peaksin rääkima.
„Halloo… kas sa kuuled? Nägu on näha. Kuuled või?”
Mina ei ole seal, vaid siin. Kus pagana päralt see hästikasvataud vurle teadis, et perenaine oli just Kuusikotis?
„Seda oli lihtne välja uurida,” ütles hästikasvatatud vurle. „Kohaliku lehe võrguväljaandes oli sinu arvamusartikleid. Nii muhedad.”
Ma kirjutasin küll pseudonüümi all.
„Tundsin stiili kohe ära. Sa kirjutad samas rütmis nagu sa räägid.”
Küsisin sületeleviisuri kaudu pojalt, kas ta on perenaisele kehakinnitust pakkunud. Ekraanile ilmus pilt taldrikust, kus olid pooleks lõigatud kartulid ja siis kahvel, mis kartuleid peenestas. Küsisin, kas testamendipaber ja sulepea on alles. Poeg näitas ka neid kaamerasse. Palusin posti panna, aga poeg ütles, et tuleb homme linna. Siis saan kõik vajaliku kätte.
„Aga olgu, me peame nüüd edasi sööma. Tead ise, kuidas isu võib ühtäkki lihtsalt otsa saada. Head ööd!”
Mitte ei saanud aru, kuidas oli võimalik perenaisega sadade kilomeetrite kauguselt ühendust võtta. Vanasti oleksin pidanud kirjutama Karppo Hannule (Hannu Karppo (1942) – Soome raadio- ja teleajakirjanik) ja paluma, et ta teeks reportaaži oma järgmise aasta saatesse. Ja mina ei oleks olnud ainuke, kes Hannule kirja või postkaarti saadab, oleksin võinud jääda saba lõppu ootele.
Eks minu silmad on näinud sedagi aega, kui info liikus täpselt sama kiiresti kui inimene. Ei olnud meie külas autot enne neljakümnendaid ega telefoni enne, kui Ruuttaise Kalevi ja tema perenaine Vilma selle riistapuud aastal kuuskümmend ja null endale muretsesid. Sai teist mitmel õhtul vaatamas käidud, aga ega ta kunagi helisenud, sest kellelgi polnud Ruuttaistele asja. Nelja aasta pärast pandi lihunikule ka telefon sisse, siis nad hakkasid üksteisele helistama. Meile muretseti telefon alles siis, kui perenaine ilmtingimata nõudis.
„Päris metsik,” ütles hästikasvatatud vurle.
Suitsusignaal on päris hea leiutis ja ma oleksin hea meelega näinud, et see oleks laialdaselt kasutusele võetud, aga selle jaoks on vaja mägesid. Kuidas sa saadad suitsusignaale taeva poole, kui igal pool on mets. Inimene ei saaks aru, kui tuli tähtis teade või on metsas tuli lahti.
Rindelt pidi leinasõnumit kaua ootama, elasime mitmeski talus teadmatuses, sest kirjad ja langenud saadeti valesse külasse ja valedele peredele. Valimistulemustes ei saanud enne raadiu tulekut kunagi kindel olla. Yleisradio esimest jaama olen usaldanud ja Lindi Arvi aegset televisiooni. Konkureerivasse programmi hästi ei uskunud. Rönka läheb sedamööda paremaks, kuidas juustesse tuleb halli, aga on veel niipalju noor poiss, et ei taipa tetektiivilugude kirjutamist ära lõpetada.
Tänapäeval on juba vastsündinutel ja paneelmajade töötutel kõik seadmed ja riistapuud. Ja Süda-Soome taadikõbil taastusravihaigla voodis.
Palusin hästikasvatatud vurlel näidata, kuhu ma pean vajutama, et uudiseid näha.
„Ekraanile ei maksa vajutada,” ütles ta ja liigutas minu nimetissõrme õrnalt mööda sülearvuti ekraani. „Ainult libista.”
Enam polnud tarvis pikajuukselisega vaielda. Vaatasin teki all möödunud ja tulevasi uudistesaateid ja veel oli seal igasugu tokumentaalvilmisid. Näiteks Helmut Kohlist, kes sõi end paksuks, aga võttis Saksamaa ühinemist tõsiselt. Selle töö käigus võttis ta natuke isegi alla. Vaatasin ka Rumeenia revolutsiooni, mida ma olin üks kord juba näinud. Vahepeal luges Toivose Kari, siis jälle Lindi Arvi.
Vatijopedes rahvas sõidutas karvamütsiga tiktaatori koos prouaga soomusvagunis kuhugi keldrisse. Seal korraldati säärane korteriühistu mõõtu kohtuistung, misjärel kuri mees ja tema proua lasti tagaõues maha. Siis öeldi, et vabadus võitis. Nüüdseks on teada, et endised võimukandjad hüppasid partei tähtsatelt toolidelt suurvirmade tähtsatele toolidele ja tavalise inimese pudrusilma jätkus võid ikka sama vähe.
Pärast Rumeeniat jäi kuulama president Risto Ryti sõjajärgset kõnet. Ega temagi käsi kuigi hästi ei käinud, kui võrrelda ratsakeigariga, kes popsutas samal ajal Šveitsis sigarit, kui Risto sõja süüdlasena karistust kandis. Eks ta ole ikka ebaõiglane küll, et sõja tegelikud alustajad mõistavad rahuliku juristi vangi, kuhu mees peab jätma tervise. See tegi kohe tuju halvaks, nii et libistasin end ajaloos edasi.
Leidsin kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused aastal seitsekümmend ja üks. Kukkose Anssi tegi sellise reportaaži, et pisar tuli silma, kuigi püüdsin küll, et ei tuleks. Publikut oli staadionil nagu ääreni täis pajas kartuleid.
„Ma ei usu sporti,” ütles pikajuukseline.
Sättisin sületeleviisuri nii, et me mõlemad nägime. Käskisin pikajuukselisel jälgida, kuidas Jürgen Haase ja Väätaise Juha tagasirgel rebivad, nagu oleks kurat kannul. Kellele see ka ei mõju, on tundetu olend. Panin tähele, et pikajuukseline elas iga ringiga jooksule järjest rohkem kaasa ja lõpuks tuli isegi hooldaja vaatama, et mis seal kolmandas palatis nii kangesti hõisatakse. Tal oli see jooks meeles, oli siis veel Nõukogude Liidu kodanik, kuigi pidas end rohkem leedukaks. Ütles, et oli soomlase poolt, sest kellegi teise silmad ei säranud nii nagu temal. Ütlesin, et hiljem särasid need silmad vägijooke nähes, aga ma olen nõus selle andeks andma.
Ühel õhtul rääkis hästikasvatatud vurle mingist kaarditeenusest. Mul oli Eskortis ka Soome teede kaart aastast üheksakümmend ja viis, see ajab asja väga hästi ära. Alati, kui teedevõrk muutus, tegin hariliku pliiatsiga parandusi.
„Kindel see, aga vaata korraks seda.”
Tahvelteleviisuri ekraanilt paistis minu kodutee. Küsisin, millal ta oli jõudnud seda pildistada ja kas minu poeg on jälle liini teises otsas. Hästikasvatatud vurle rääkis internetivirmast, mis pildistab üles kõik maailma teed ja kopeerib kõik maailma raamatud. Ei tea, mispärast peaks keegi midagi säärast tegema? Hästikasvatatud vurle oletas, et põhjuseks on reklaamirahade voogude suurenemine, aga tema arvates polnud see tähtis. Kõige tähtsam oli see, et mina võisin haiglavoodis ringi reisida.
Pilt lähenes minu kodule, nii et garaažist paistis Eskorti tagaots, aga numbrimärk oli uduseks tehtud. Mitte ei ärata selline asi usaldust, kuigi oli ka omamoodi tore, nagu need aerofotod, mida seitsmekümnendatel võis oma krundist teha lasta.
Liikusin nooli puudutades oma kodukülas ringi.
Aastaaeg oli teine, aga väga vanad need pildid ei saanud olla, sest ühe alajaama kapil oli kleeps kirjaga „Jeesus tuleb”, mis ilmus sinna alles kolm suve tagasi. Hästikasvatatud vurle näitas mulle oma kodukante, ema korterit korrusmajas ja isa eramut.
Õhtul läks hästikasvatatud vurle koju ja mina välismaale.
Palusin pikajuukselisel, kes luges oma voodis paksu võõrkeelset raamatut, öelda ühe linna nimi.
„Ää, Vladivostok.”
Venemaal on korstnad punase-valgetriibulised, mitte ei tea, mispärast. Tänavaid ei sillutata ja asfaldist kasvavad läbi killustik ja taimed. Yrjänä arvates ei olnud süüdi mitte selle maa elanikud, vaid riigi suurus. Mis meil viga oma väikese riigi eest hoolitseda.
Palusin pikajuukselisel öelda veel ühe linna nimi.
„Forssa.”
Seal olid Venemaaga võrreldes laiemad tänavad ja autojuhid jäid punase tule taga seisma. Võib-olla käiksin siiski parema meelega Vladivostokis kui Forssas. Pikajuukseline ütles, et on alati tahtnud Forssas ära käia, aga nüüd oleks rahul, kui saaks omal jalal haigla ukselt Töölö lahe äärde kõndida.
Mind ahvatlesid veel suuremad külad. Need, mille kohta ma lapsena entsüklopeediast lugesin: New York, Hong Kong ja Buenos Aires.
Pärast õhtusööki põikasin veel Jeruusalemma ja Šanghaisse. Eks pilvelõhkujate suurest hulgast ole näha, et hiinlane on viimastel aastatel hästi teeninud nende tehastega, mis Euroopast sinna koliti. Sellist asja märkasin veel, et maailm on igas kandis ise värvi ja ise valgusega. Palju on ühesuguseid taimi, näiteks kasvab Jeruusalemma küngastel mõnel pool ilmselgelt kuuski ja mände, ainult et sihvakamaid. Vähema veega peavad läbi saama kui Süda-Soomes või ammugi siis juba vihmametsas.
Jäin magama enne, kui jõudsin maailma kõige põhjapoolsemasse linna Norramaal.
Nädala autor 
