Sven Kivisildnik
RAAMATUID soovitab:
6. aprillil 2006 Lahtiste Uste päeval
18.00 IV korruse saalis
Sven Kivisildnik ja Tartu Maarja koguduse õpetaja Peeter Paenurm
Sünd. 3. jaanuar 1964 Rakveres
Õppinud 1982-86 EPAs, 1986-89 TRÜ zurnalistikaosakonnas.
Töötanud ajalehtede Vagabund, Kostabi, Post toimetustes, samuti reklaaminduses.
Alates 1998 ajalehes KesKus.
Tartu NAKi liige 1987, osalenud kirjandusrühmitustes Hirohall ja Eesti Kostabi $eltsis. Eesti Kirjanike Liidu liige 1998.a.
Eesti Päevalehe kirjanduslisas Arkaadia 1. aprillil 2006 ilmunud artikkel
“Tühi kruus ehk kirjanike tööst ja tasust”
Riik on meeleldi nõus kulutama kontoriroti töötingimuste loomiseks ligi pool miljonit ühe paberimäärija kohta, aga kirjanikud peavad leppima mõnetuhandekroonise kulka stipiga.
Ma püstitan siin täiesti uue hüpoteesi, nimelt oletan ma, et kui kirjanik teeb vajalikku tööd, siis vajab ta ka töötingimusi. Nimelt ma väidan, et eesti kirjanikud vajavad normaalseid töötingimusi, normaalseid, lihtsaid ja tavalisi töötingimusi. Mõistate? Selle väitega ilmselt on mõned inimesed nõus. Kui ma aga nimetan konkreetseid tingimusi ja nende hinda, siis ilmselt tekib teatavaid eriarvamusi.
Ent millal neid asju ikka selgeks rääkida, kui mitte majanduskasvu ajal, kus liigseid miljardeid ei osata muuks tarvitada, kui valimiseelseks häälte ostmiseks ja mingiks kuradi reserviks.
Järgnevalt toon ma oma nägemuse sellest, kuidas üks põhiseadust järgiv riik peaks looma kirjanikele töötingimused. Et oleks lihtsam arvutada ja seedida, ütlen ma, et Eestis on tosin head kirjanikku, kes vajavad oma tööks vastuvõetavaid tingimusi.
Need tingimused on järgmised.
Kaheteistkümne kirjaniku aastapalk 3 240 000 ehk 270 000 per kärss ehk 22 500 kuus. Aga et kirjanikutööd ei saa teha puu all ega kööginurgas, siis sellele lisandub renditud tööpindade kulu 460 000 aastas ehk 4 400 eeku kirjaniku kohta kuus. Hanesulega tänapäeval enam ei vehi, siis kontoritehnika peale kulub tänapäeva literaadil 256 000 ehk 21 tuhhi kirjanikule aastas. Muidugi kuuluvad siia kinnisvara ülalpidamis- ja remondikulud, ütleme nii keskeltläbi 159 000 ehk 13 200 ateljee kohta aastas. Teatav transpordikulu 120 000 krooni kamba peale ehk 10 000 aastas looja kohta, see on tõesti väga vähe, aga kirjanik ei peagi pidevalt ringi lippama. Ka napid esinduskulud on möödapääsmatud, sümboolne 43 000 lipsu ja veini ostmiseks on vähe, aga 3 500 krooni aastas, et raamatuid esitleda ja kirjastajaga õlut libistada, kulub ikka ära.
See on peaaegu kõik, aga rahvuskultuuri maine hoidmiseks tuleb veidi ka avalikesse suhetesse panustada, arvestades kirjanduse maine kerget mõõna, tuleks PR-i teha 601 000 eest, see 50 000 aastas kirjaniku kohta ei tee imet, aga kahe peale saavad kirjanikud ühe Eesti Ekspressi esikaane ikka ära osta. Ja kui lisame siia juurde veel lähetus- ja koolituskulud 109 000 krooni ehk ligi kümme tuhat kirjaniku kohta, ongi mul ideed otsas.
Kõik need töötingimuste loomiseka vajalikud väljaminekud kokku lähevad maksumaksjale ainult 5 620 000 krooni maksma ehk alla 460 000 tuhande ühe luuletaja, näiteks Kivisildniku kohta. Kirjanikke on muidugi veidi rohkem, kirjanike liidus üksi kuskil kolmsada.
Ma ei ole hull
Ma pole ka ebarealistlik. Just selliseid eraldusi tehakse, tehakse kultuuriministeeriumi rahast ja selle lahtri alt, mis räägib loominguliste töötajate töötingimuste loomisest, ent seda raha ei pane taskusse ei Andrus Kivirähk, Kauksi Ülle ega Jaan Kaplinski, vaid kaksteist vähem tuntud tegelast. Need äravalitud on tosin kultuurkapitali ametnikku, neli projektijuhti, avalike suhete juht, raamatupidajad, sekretärid ja muud vastutavad isikud.
Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et kirjaniku ja ametniku töö on tehniliselt küllalt sarnased, nii bürokraat kui poeet istuvad laua taga, monitor ees ja maksumaksja klots taga. Ühesõnaga riik on meeleldi nõus kulutama kontoriroti töötingimuste loomiseks ligi pool miljonit ühe paberimäärija kohta, aga kirjanikule täpselt samasuguseid tingimusi nõudva laua taga istumise eest lubab maksumaksja heldus välja käia loomingulise kulka stipi kas 4000 või 6000 krooni kuus ja seda üheks aastaks vähestele äravalitutele ning mitte tähtajatu töölepinguga nagu paljud ametnikud. Selle raha eest ei saa kulka projektijuht ka oma avalikke suhteid ära klaaritud. Vaata ülalt numbreid.
Mul poleks midagi selle vastu kui kulka tagaks kirjanikele töötingimused, see tähendab pool milli aastas luuletaja kohta. Aga ma ei pea loomulikuks olukorda, kus ametnik magab kahe kasuka vahel ja sööb sulavõid, samal ajal, kui kirjanik peab ebaregulaarse ja inimväärikust alandava palju eest surematut kunsti tegema.
Kulka ametnike töö on tegemata, sest kirjanikele pole töötingimusi loodud. Pole ja kõik. Seega pole ei kulka ega kultuuriministeeriumi ametnikud oma palka välja teeninud. Kas te, lihtsameelsed, tõesti arvate, et Kristiina Šmigun tooks kuldmedali koju, kui ta saaks neli tonni kuus varustuse ja meeskonna pidamiseks? Naeruväärne. Aga kirjanikult nõutakse samuti tulemust, võimalusi tööks aga ei ole olemaski.
Artikkel http://www.epl.ee/artikkel/316964
Loomingut:
Dawa vita, (luulekogu )- Tallinn 1991 Eesti Raamat
Rahvuseepos Kalevipoeg, ehk, Armastus – Tallinn 2003, Tuum
Päike, mida sa õhtul teed? (luuletused), Tallinn 2003, Perioodika
Null tolerants, (artiklite kogu) – Pärnu, Tallinn 2004, Tegelikkuse Keskuse raamatukogu
Poeem Puutinile – Tallinn 2004, Argo
Otsin naist : koledatel, vaestel, vanadel ja kiimalistel mitte tülitada, (luuletused) Tallinn 2004, Eesti Raamat
Valitud teosed. I, Jutustused ja romaanid 1984-2004, Tallinn 2004, Argo
Tali valla ametlik ajalugu : kehtestatud Tali vallavolikogu määrusega 10.10.2005 nr. 4
Pärnu, Pajoprint 2005
Nädala autor 