Hanif Kureishi
Hanif Kureishi on sündinud 1954. a Kentis. Tema isa on pakistanlane ja ema inglanna. Londoni King`s College`is filosoofiat tudeerides hakkas kriketimängija ametit kaalunud Kureishi kirjutama näidendeid. 80ndate aastate algul kroonis noormehe kirjanduslikke püüdlusi edu. Tema teostes uuritakse multikultuurse ühiskonna probleeme. Tegelaskujud kõiguvad juurte ja assimileerumise, oma- ja vastassooihaluse, fundamentalismi ja individualismi vahel. Kureishi raamatud on tulvil vaimukust ja irooniat, situatsioonikoomikat ja mahlakaid kirjeldusi. On ju Kureishi tunnistanud
huumori oma maailmavaateks. (Triin Tael).
Katkend Hanif Kureishi romaanist „Lähedus”, Huma 2002
„Ma tean, et armastus on tume töö; ja käed tuleb ära määrida. Kui sa ennast tagasi hoiad, ei juhtu mitte midagi huvitavat. Ja samal ajal tuleb leida õige inimeste vaheline kaugus. Kui sa oled liiga ligi, matavad nad su enda alla; kui liiga kaugel, jätavad nad su maha. Kuidas siin õiget vahekorda hoida? See on nii ahvatlev, kuidas hea suhte puhul võivad veel ka paljude aastate pärast ootamatult avaneda inimeste senitundmatud kihid, just nagu arheoloogilistel väljakaevamistel. On palju uurida ja mõista. Mõnest teisest inimeset saab aga vaid tüdinult ära pöörduda.
Ma tahan öelda: nõnda need asjad lihtsalt on.
Ma ei olnud ilmselt tippvormis, kui me Susaniga esimest korda abielunõustaja juures käisime. Kui tead, et kõik on möödas, ei paku olevik enam lohutust. Kõik käisid mulle närvidele. Tänaval tõuklesin võõrastega. Metroos lükkasin ma kellegi trepist alla, lootuses, et politsei võtab mu kinni ja süüdistab mind ohjeldamatu vaimu valdamises. Korteris, kus ma töötan, sööstsin ma ühe asja juurest teise juurde. Minu arst, kes on minu sõber, tutvustas mulle varmalt kõiki olemasolevaid rahusteid. Aga ma ei andnud talle meeldivat võimalust näha, kas need ka rahustavalt mõjuvad.
Ma olin üllatunud, et me üldse nõustaja juurde jõudsime, ilma et oleksime teineteisele küüntega kõrri karanud. Teel sinna pidasime me teineteisele loengut sellest, kui kaua on õige teekotti tassis hoida. Tema ütles, et minul ei olevat teetegemise peale kätt, olgugi et ma jõin teed päev läbi ja isegi lisasin sellele – üpris oskuslikult – veidi piima ja mõnel puhul lõigukese sidrunit. Aga see ei olnud Susanile küllalt hea. Ma lootsin , et teeküsimus nõustaja juures üles ei kerki, vähemalt mitte otsekohe: ma jätan oma naise maha, sest ma ei saa talle tassi teed tehtud.
Ma oleksin võinud Susanile keeva vett pähe kallata ja Susan oli valmis minu mune keeva vette kastma, kui me oma auto nõustaja sissesõiduteel rammisime ja tema ukse poole jooksu panime. Ma kujutan ette, et Victorile on teraapia kasuks tulnud. See annab talle võimaluse rohkem iseendast mõelda, kui ta seda kunagi varem on teinud, aga vähem süngelt.
Nüüd teab ta endast üht-teist. Kas ta on muutunud, on iseküsimus. Ma oletan, et vastus sõltub sellest, kas inimene peab iseenese tundmist hüveks ja näeb selles inimkonna keskset eesmärki. Samuti olen ma mõtisklenud, kas pole tekkinud uut klassivahet – on need, kes võivad endale lubada oma vaimu ja tunnete hooldust, puhastades end iga nädal toksilistest kujutelmadest – ja teised, kes peavad elama sellega, mis neid mürgitab.
Ja ometi, vaatamata mu vastutahtsi minekule – tahtmatusele lasta end taas kord sundida – olin ma otsustanud kõik üles tunnistada, pakkuda kõhklemata paari saladust, niisugustena, nagu nad on. Ma tahtsin olla tubli abivajaja. Sellegipoolest komistasin ma sisse astudes, kui kujutlesin, et kuulen nende haletsusväärsete paaride ulgumist, kes on igaveseks nende seinade vahele kokku aheldatud. Pidin toetama näo vastu tualettruumi seina ja võitlema mõttega akna kaudu pageda ja läbi selle maise Terviseoru minema hiilida.
Susan ja mina istusime kõrvuti, kuigi umbes kuuejalase vahemaaga, keskealise ja kuidagi üleolev-kamandava olekuga naise vastas, kelle pilk oli „murelik”, et mitte öelda vaevatud. On vast töö – koguda viletsuse ande. Temal juba tööst puudust ei tule.
Susan pidi juba üsna varsti teise taskurätiku appi võtma.
Nõustaja paistis Susanile kaasa tundvat nagu minagi, eriti veel siis, kui ma – lihtsalt selleks, et asi käima läheks – püüdsin määratleda armastust kui uudishimu. Ma väitsin, et ärevus, rahutus, uudishimu ja iha enama järele on elu tuum – lastest on seda selgesti näha. Ma ütlesin, et mu uudishimu Susani vastu on otsa saanud. Ma ütlesin, et ma ei ihka enam tema hinge tundma õppida. Ta tüütab mind, või siis tüütan ma iseennast, kui olen koos temaga.
Ma ütlesin: ”Ainult hinged loevad!”
Nõustaja nõjatus ettepoole: ”Mida hinged teile tähendavad?”
„Hinged?”
„Jah, mis tundeid see sõna teis tekitab?”
Ma kallutasin ennast ettepoole. „Inimmeele hinged! Kas need avanevad sisse- või väljapoole. Olgu see väljapoole! Tulgu kõik – välja!”
Ma langesin tagasi tooli seljatoele, häbenedes oma iha, kõiki oma tahtmisi. Et ma ei suutnud tahta oma elu Susaniga – millest mulle oleks pidanud aitama – oli seletamatu ja julm. Nõustaja saab muidugi aru, mida ma hingede all mõtlen, ja tuleb mulle appi.
See naine, kes eeldatavasti uskus alateadvuse ohjeldamatuisse ihadesse, osutus sellegipoolest hoopis mingiks ratsionalistiks. Ta vastas kannatlikult, et suhted muutuvad aja jooksul vähem kirglikeks. See on ootuspärane. Innukuse asemele ilmuvad uued lohutused.
Loomingut ja linke:
Hanif Kureishi „Lähedus”, Huma 2002
Hanif Kureishi „Äärelinna Buddha, Varrak 1996
http://ester.utlib.ee/search*est/akureishi/akureishi/1,1,15,B/exact&FF=
akureishi+hanif+1954&13,15
http://www.screenonline.org.uk/people/id/469222/index.html
Hanif Kureishi ametlik veebisait
http://www.hanifkureishi.com/
Hanif Kureishi
http://books.guardian.co.uk/authors/author/0,,-100,00.html
Hanif Kureishi süüdistab BBCd tsensuuris, 18.04.2007, Postimees http://www.postimees.ee/180407/esileht/kultuur/255768.php
Tarmo Rajamets, Hanif Kureishi „Lähedus”, 24.04.2002, Eesti Ekspress, Areen http://www.ekspress.ee/viewdoc/1238081B87F42857C2256BA4004AE44C
Nädala autor 