Hans Platzgumer

20. apr. 2017 at 1:47 p.l. (Hans Platzgumer) (, , )

Foto: Chris Nils Laine

Kirjandusfestivalile Prima Vista tuleb austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani „Serval“ („Am Rand“, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esitleb oma romaani tõlget 9. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, kandes muu hulgas live-kuuldmänguna oma muusika saatel ette ühe peatüki romaanist. Koostöös Austrias Suursaatkonnaga toimub 11. mail kell 16 Eesti Rahvusraamatukogus kirjaniku teine kohtumine lugejatega.

„Serval“ on suure sisemise intensiivsusega teos 40ndates eluaastates Lõuna-Tirooli päritolu mehest, kes ärkab varahommikul, et tõusta mäe tippu, panna seal kirja oma lugu ning teha pimeduse saabudes viimane samm. Lapsepõlvest peale on peategelane lähedalt kokku puutunud surmaga ja nüüd on ta ise valiku ees.

Kirjaniku stiil on täpne ja napp, oma lihtsuses lummav. Platzgumer kirjutab tõsistel, eksistentsiaalsetel teemadel kergesti loetavas stiilis, aga aeg-ajalt lõikab nagu noaga, mängides lugeja füüsilise taluvuse piiril. Romaan valiti 2016. aastal Saksa raamatuauhinna pikka nimekirja, st 20 aasta parima saksakeelse romaani hulka.

Hans Platzgumer sündis 1969. aastal Innsbruckis ja pühendas oma elu esimese poole muusikukarjäärile. Kodulinn Alpides tundus noorele Platzgumerile liiga väike ja konservatiivne ning ta põgenes sealt esimesel võimalusel. Pärast vahepeatusi Viinis ja Berliinis, leidis ta end juba enne 20ndat eluaastat New Yorgist, kus asutas bändi „HP Zinker“, millega tõusis (alternatiivroki lavadel) rockstaari staatusesse.

Pärast rännuaastaid tuli Platzgumer Euroopasse tagasi. Ta on teinud erinevates koosseisudes punk-, rock- ja elektroonilist muusikat, loonud teatri- ja kuuldemängumuusikat ning kaks ooperit. Platzgumeril on Viini muusikakõrgkooli diplom elektroakustika alal, ta on õppinud ka klassikalist kitarri ja mängib mitmeid instrumente. Tema heliloominguga on välja antud üle 60 albumi.

Platzgumeri kirjanikutee sai alguse kuuldemängu jaoks kirja pandud lugudest, mis kirjeldasid tema muusikuelu kohati uskumatuid episoodide. Loogilise jätkuna ilmus 2005. a. autobiograafiliste sugemetega romaan „Expedition“ underground-muusiku retkest läbi New Yorgi keldrite. Sestpeale on kirjutamine Platzgumerit üha enam köitnud – teda paeluvad tõsised, eksistentsiaalsed teemad ja ta leiab, et just kirjandus on see žanr, mis võimaldab suuri teemasid käsitleda.
Platzgumeri üks suur teema on surm, mis tema jaoks on elu loomulik osa. Surm on tema romaanikangelaste truu saatja: surmaga kohtutakse juba õrnas eas, surma võib-olla isegi igatsetakse, surma saabumisele aidatakse kaasa, tehakse valikuid, kus kaalukausil elu ja surm. Inimese käitumise ja valikute eetilisus, vastutuse võtmine on samuti Platzgumeri loomingu läbivad teemad.

Hans Platzgumerit huvitavad äärmuslikud olukorrad, hall tsoon elu ja surma vahel, piirisituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Huvist ekstreemsituatsioonide vastu kõnelevad juba tema kirjandusteoste tegevuspaigad: maavärina järgne Los Angeles („Korridorwelt“), Tšernobõli surmatsoon 25 aastat pärast katastroofi („Elefantenfuss“), Araabia kevade aegne Liibüa („Trans-Maghreb“), Arktika („Weiss“), aga miks ka mitte Bocksbergi mäetipp viimases romaanis, kus on kõigest samm kuristikuni.

Linda Jahilo

Katkend: Serval, lk 118 – 126. Tlk Piret Pääsuke.

/…/
Guido Seroner jäi ellu, kuid viis nädalat pärast õnnetust näis, nagu püüaks ta ikka veel endast puhastusvahendit välja pressida. Mulle surus end pähe mõte, kas poleks olnud parem, kui Guido polekski enam meelemärkusele tulnud; kui kiirabi poleks tulnud, teda poleks elustatud, teel esmaabikliinikusse talle maoloputust tehtud, poleks üldse püütud päästa seda, mis Guidost veel päästa andis. Kuid talle ei kingitud kiiret surma. Teda kärutati ühest haiglast teise, opereeriti korduvalt. Eemaldati keelelt ja kurgust kahjustatud limaskesta osad, kõrisõlmest sügavad koekihid. Kasutuskõlbmatuks muutunud söögi- ja hingetoru lõikudest möödaminekuks paigaldati tehistorud, mille kaudu sai teha kunstlikku hingamist ja Guidot toita. Tema atleetlik keha talus seda kõike. Ta paranes kiirelt lõikustest, tõrkus trotslikult möödapääsmatule saatusele allumast.
Alles aegamisi, pärast seda, kui ta haiglast välja lasti ja koju sai, jõudis võitleja teadvusse, milline saab olema ta edasine elu. Igapäevane toitmine spetsiaalse sondi kaudu kestis viis tundi. Guido oli juba silmnähtavalt kaalu kaotanud ja kaotas veelgi, kuni jõudis kriitilisest piirist allapoole ja teda tuli nädal aega veenisiseselt toita. Tulevikus kordub see rütm üha uuesti ja uuesti. Kord kuus pidi Guido täisnarkoosis laskma oma söögitoru venitada – valulik, pikaajaline protseduur. Ja lähemas tulevikus seisis ees järgmine, otsustav operatsioon, mille käigus pidi eemaldatama kas kõrisõlm või söögitoru. Ta pidi otsustama, kumba ta edaspidises elus tagasi tahab, kas võimet rääkida või süüa.

Ma külastasin Guidot peaaegu iga päev, kuid hakkasin tundma vastikust selle jõuetuse vastu, mida need külaskäigud minus tekitasid. Ma püüdsin tundeid varjata, püüdsin näida optimistlik ja olukorras midagigi positiivset leida. Enamasti aga istusime, Guido ja mina, lihtsalt vaikselt kõrvuti, põrnitsesime telekat ja vaatasime, kuidas aeg tiksub. Üks spordisaade teise järel libises me silme eest mööda. Guido ei tahtnud midagi muud vaadata, midagi muud teha.
Ta oli läinud üle sellele, et pani enamasti kirja, mida mulle öelda tahtis. Simon Wheeldon on ikka veel tugev, andis ta mulle lugeda. Mul oli raske teeselda vaimustust jäähoki kõrgliiga üle. Millise operatsiooni kasuks ta mõtleb otsustada, küsisin ma. Kõrisõlm, kirjutas Guido. Võib-olla. Ega see suurt muuda. Ma noogutasin kohmakalt.
– Kas see oli offside? küsisin ma, ilma et oleks vastust oodanud. See käib nii kähku, et seda ei suuda üldse näha.
Vahelduse eest hoolitsesid Guido haiglasviibimised. Meie spordisaadete jälgimise katkestasid söögitoru venitamisprotseduuri, kuid need vaid lükkasid edasi otsustamist, millal pidi kogu ta hingamis- ja toitumissüsteem ümber korraldatama. Need andsid Guidole veel aega, mitte rohkem, aega, millel ta tahtis lasta mööduda, kuni see on möödas. Just nagu oleks pidanud lonks Römerquelle pudelist jääma tema elu viimaseks aktiivseks tegevuseks.
Vahetevahel ajasin Guido eest ametiasju. Suure kergendusega sulgesin enda järel ta korteri ukse, nii hea oli mõneks ajaks pääseda surnud maailmast. Tagasipöördumine pärast seda, kui asi oli aetud, tegi mu haigeks. Mõnikord jalutasin ma mõttetuid ringe ümber kvartali, ennem kui suutsin tema maja ukse avada.
– Kõik on tehtud, ütlesin ma pingutatult positiivse tooniga.

Tuli välja selgitada tema ülejäänud elu finantseerimine. Guido jäi töövõimetuks ja tal polnud kedagi, kes oleks teda ülal pidanud. Juhtum pidi läbima veel ühe otsustava instantsi, kuni selgub, millist laadi hooldust Guido üldse võiks saada. Teda ennast ei paistnud see kõik üldse kõigutavat. Ta distantseeris end sellest ja elas nii, nagu ennegi – tulevikule mõtlemata. Ainult et seda, mis tal nüüd oli, ei saanud enam tegelikuks eluks nimetada. Ma tabasin end mõttelt, et järgmise operatsiooni ajal võiks miski viltu minna ja enam ta narkoosist ei ärkaks. Guidost ei saanud aru, kas ta lootis midagi sarnast. Kõik oli talle ükspuha, peale kergejõustikuvõistluste, rattasõitude või golfimängude, mida telekas näidati.
– Vau, ütlesin ma. Lendas see alles kaugele.
Ma ei taibanud golfist suurt midagi, kuid isegi mina nägin, et šotlase löögist läks pall kaugele üle sihtmärgi. Kahjuks näidati vabalevikanalitel, mis Guido teleris olid, harva jalgpalli ja mitte kunagi karatet.
Vahel võtsin kaasa spordiajakirju, Champions League, Wrestling, prooviks isegi Õngitsemise, kuid Guido ei ilmutanud eriti huvi. Selle asemel jälgis ta kriketipartiisid, mis olid armastatud Rahvaste Ühenduse maades ja venisid ilma nimetamisväärsete kõrgpunktideta päevast päeva. Võib-olla sobisid nad uue ajatunnetusega, millesse Guido oli vajunud. Mõistmine, mida ma ilmutasin mõne wicket keeper`i, batsman`i või bowler`i vastu, kes suutis anda kriketipallile kiirenduse sada kilomeetrit tunnis, kõlas küüniliselt. Me hindasime kriketitaktikaid ja statistikat, mis näitas, kui sageli oli striker pallist mööda löönud. Minu kommentaarid ja mittemidagiütlevad küsimused, mida esitasin, tekitasid minus vastikust. Pealiskaudsus, millesse olime libisenud, kuna me ei talunud tegelikkust, näis sama pöördumatu kui Guido sandistumine. Peagi rääkisin ma temaga justkui mõne vaimuhaigega ja vihkasin ennast selle pärast. Kas ta on söönud, maganud, küsisin ma toonil, millega räägitakse väikelastega. Kas see või too mängija tohib astuda üle selle või tolle joone, küsisin ma. Iga säärase lausega rebisin ma Guidost järgmise tükikese inimväärikust. Ma alandasin teda üha enam. Ühe leeliselonksuga oli tema elult röövitud igasugune sisu. Nüüd aitasin mina tema eksistentsi jäänuseid veel rohkem õõnestada.

Aeg-ajalt tuli külla keegi tema neljast vennast. Guido vennad ei vaevunud eriti varjama, et haige külastamine oli nende jaoks tüütu kohustus. Üksnes viisakus, sest tugevaid peresidemeid polnud Senoneritel kunagi olnud. Isa oli paljude aastate eest surnud, ema oli vana ja haige ning märgistatud vaimsete võimete kaotusest. Niipea, kui tema kohale ilmus, sai Guido korterist haigepalat, ning ta vajas rohkem hoolitsust kui õnnetuseohver. Ta ajas poegade nimed segi, vahel arvas ka mind nende sekka. Sageli paistis mulle, et ta ei tea, kus parajasti viibib. Peagi aga istus ta, nagu me kõik, televiisori ees ja vahtis virvendavaid pilte. Osavõtmatult põrnitsesime kõik sealpoolsesse maailma.
Guido sõbratarid, kellega ta oli enne õnnetust läbi käinud, ennast näole ei andnud. Vaid üks töökaaslane, keda mina iial polnud enne näinud, astus vahetevahel läbi, üks jugoslaavlane, halliseguse habeme ja väikeste torkivate silmadega. Ta elas Dornbrinis ning meie asunduse Merano kambaga polnud tal midagi pistmist. Niipalju kui mina aru sain, oli ta töötanud koos Guidoga ehitusel ja õnnetust pealt näinud. Detailsemalt teada saada oli keerukas, kuna ta saksa keel oli vaevu mõistetav. Minu jaoks oli see peaaegu koomiline, kui keerukalt ja segaselt ja rõhutatult sõbralikult ta rääkis. Miks ta küll ikka ja jälle külla tuli? Mida ta Guidost tahtis? Minu küsimused tõrjus ta naeratades: Nix verstehen Deutsch. Justkui oleksin need talle tüütud. Iga saamata vastusega kasvas minus kahtlus, et ta on Guido saatuses kaassüüdlane. Kas tema valas mineraalveepudelisse leelist? Kas saab teda selle eest vastutusele võtta? Ent isegi siis, kui seda oleks võimalik tagantjärele tõestada, mida muudaks see veel Guido olukorras? Sel mehel võis olla – võib-olla ma kujutasin seda ka ette – must südametunnistus, kuid raha või kehtivat kindlustust tal kindlasti polnud. Kõige parem, kui ta võimalikult kiiresti kaoks. Guido jaoks polnud enam olemas tulevikku ja mineviku meenutamine oli valus. Töökaaslane rebis oma külaskäikudega üksnes ikka ja jälle vanad haavad lahti, ma pidin Guidot tema eest kaitsma.
Kui ta ühel päeval taas ukse taga seisis, andsin talle selgelt mõista, et tema külaskäik pole soovitud. Ma ei lasknud teda sisse. Guido ei taha sind enam näha, ütlesin ma. Saad aru? Sina enam mitte tulema! Ta ei vastanud ja püüdis paokil ukse vahelt silmata Guidot, kes nii nagu ikka diivanil istus. Hüvasti, ütlesin ma, kannatus otsas, lühidalt, järsult, täiesti selgelt. Ma peletasin jahmunud mehe minema, poleks talle enam midagi vastanud, kui ta olekski veel midagi küsinud. Niipalju suutsin end valitseda, et ei virutanud ust ta nina ees kogu jõust kinni. Mul läks korda töökaaslane välja jätta, ise aga jäin sisse koos sellega, mis Guidost järel oli. Surusin lauba nii tugevasti ukse vastu, et surve tegi haiget. Hingasin sügavalt sellesse valusse, püüdsin minema hingata kõik, mis oli juhtunud. Ma tõmbasin läppunud õhku läbi nina sügavale kehasse ja surusin läbi suu välja, kuni pea hakkas pööritama. Rindkere ähvardas plahvatada, ma tahtsin, et see plahvataks, tahtsin, et lõpuks ometi miski plahvataks ja muudaks seda, mis paistis olevat muutumatu.
Mokusō, kõlab karates käsklus lühikeseks hingamismeditatsiooniks, millega end sisimas kogutakse. Mokusō. Ütlesin seda vastu ust nõjatudes omaette valjult ja sulgesin silmad. Nii, nagu sensei Kaneyama oli õpetanud, püüdsin ma endas kuhjunud agressiooni mitte võitlustehnikaks suunata, vaid piksevardana põrandasse juhtida. Ma kuulsin, kuidas Guido töökaaslane ukse taga ootas ja mõne aja pärast trepist alla läks. Kuulsin välisust tema järel lukku langemas. Ta ei tule enam tagasi. Vähemasti seda ma teadsin. Vähemasti seda olin saavutanud.

Vaatasin üle õla elutuppa Guido poole. Ta polnud vahejuhtumi peale reageerinud. Otsekui ei puutuks see temasse. Nii nagu vanahärra Gufler istus ta liikumatult televiisori ees. Võib-olla oli ta juba surnud ja hakkas mumifitseeruma? Võib-olla peaksin talle kõrvaklapid pähe panema, korterist lahkuma ja tulema tagasi aasta pärast?
Kulus mõni minut, enne kui suutsin end kokku võtta. Siis läksin tagasi elutuppa ja istusin Guido kõrvale. Ma lülitasin teleri välja. Äkitselt, esimest korda selle aja jooksul, mil Guido elutuba oli muutunud surma ootetoaks, muutus see ruum vaikseks. Nüüd, mil televiisori lärm ja helendus olid lõppenud, levisid silmapilkselt kõike katma brutaalne vaikus ja pimedus.
Guido liikumatult mu kõrval. Vaakum meie vahel. Guido pöördub minu poole ja vaatab mulle silma. On tunne, nagu teeks ta seda esimest korda. Lõpuks ometi sa mõistsid, ütleb see pilk, mis tungib minust läbi.
– Me peame rääkima, ütlen ma.
Guido silmad püsivad minul, puurivad mind. Ma ei tõmbu kõrvale, vastupidi, ma hoian neist kinni, lõpuks ometi olen ma leidnud midagi, millest saan kinni hoida.
– Nii ei saa see edasi minna, ütlen ma. Me peame midagi ette võtma.
Guido ei pilguta silmi. Kes pilgutab, sellel on hirm surma ees, lugesin kuskilt. Ka mina ei pilguta silmi.
– Me peame midagi tegema.
Must auk meie ümber. Guido taipab, mida ma öelda tahan. Lõpuks ometi ta märkab, lõpuks ometi olen ma temani jõudnud, lõpuks olen ma teda mõistnud. Ma hoian tema pilgust kinni. Ma ei lase enam lahti, nüüd, kui ta on silmad avanud. Ma tunnen, kui kaua on Guido seda hetke oodanud. Tema silmad nõustuvad. Tema peaaegu märkamatu, kehatu noogutus. Ta pöörab pilgu minult ära. Ei lase sel libiseda kustunud ekraanile, vaid fikseerib diivanile, millel me istume. Justnagu aegluubis tõstab ta käe ja vajutab kõnekanüülile.
Os, ütleb ta.
See ei kõla mingil moel nii, nagu mäletan seda karatetrennist, kuidas me seda täiest jõust karjusime, millal iganes seda meilt oodati. Os! Ent kuigi Guido hääl on nii nõrk, kostab sellest sõnast tunduvalt suurem veendumus, kui ma seda iial enne kuulnud olen. Os. /…/

Lingid:
http://www.platzgumer.net/
Hans Platzgumer loeb viimasest raamatust „Serval“ („Am Rand“)

https://www.youtube.com/watch?v=0w8n148qWi0 (videoga)

Intervjuud saksa keeles:

Muusikalingid:


http://www.platzgumer.net/CONVERTIBLE/growing_of_things/

Viimane CD „Miniaturen“
http://www.konkord.org/konkord086/
http://www.konkord.org/hans-platzgumer-videoclips-miniaturen/

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Ingeborg Bachmann

22. juuni 2016 at 1:06 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

ingeborg

 Ingeborg Bachmann (25.06.1926, Klagenfurt – 17.10.1973, Rooma) – on olulisemaid 20. sajandi saksakeelseid lüürikuid, prosaiste ja mõtlejaid. Postuumse auavaldusena Austria kirjanikule antakse alates 1977. aastast Klagenfurtis välja temanimelist auhinda, üht tähtsamat kirjandusauhinda saksakeelses kultuuriruumis.
Eesti keeles on ilmunud jutustused „Kolm teed järve äärde” (1988) ja romaan „Malina” (1992) ja esseed „Muusika ja luule” ning „Tõe eest võib inimese kätte usaldada” (Akadeemia 1/2006). Kuuldemängu „Manhattani hea jumal”, mille eest Bachmann sai 1959. aastal Sõjapimedate kuuldemänguauhinna ja mille puhul ta pidas tänukõne „Tõe võib inimese kätte usaldada”, lavastati Noorte Teatritehases 2010. aastal.
1971. aastal ilmunud „Malina” on Bachmanni ainus lõpetatud romaan „Suremise viiside” projektist, kuhu kuuluvad veel „Das Buch Franza” ja „Requiem für Fanny Goldmann” (ilmunud postuumselt). Romaanitriloogiat varjatud suremise viisidest võib käsitada kui proosa-epitaafi naistele, keda meestemaailm nii hingeliselt kui ka kehaliselt ruineerib „niinimetatud rahus”, kus tegelikult kestab pidev üksiksõda ning „lubamatu ning kommete raames” toimuvad mõrvad, mida ei karista ükski kohtuasutus. Siiski ei taha Ingeborg Bachmann kirjutada feministlikus mõttes meeste (maailma) vastu, vaid ühise püüdluse poolt: „üheskoos ja mitte üksteise vastu”. Tema jaoks on oluline armastuse fenomeni küsimus – kuidas armastatakse.
Teises jutukogus „Kolm teed järve äärde” („Simultan”; 1972) astuvad muuhulgas üles ka naised, kes kogevad „kõlbelist, tunnetuslikku tõuget”: nad aduvad, et elamine ei ole kohustus, vaid et nad tohivad seda teha („Simultaan”). Taas on juttu nägijaks saamisest ja oma identiteedi otsinguist naise ning loojana, balansseerimisest piiride vahel („Teie, õnnelikud silmad”) ning ühest Bachmanni loomingu olulisimast aspektist, keeleproblemaatikast.
Nii nagu kirjanik teisi tõe suunas juhatada püüab oma kirjutatu kaudu, nii juhatavad teda teised, kui nad talle kiituse või laituse kaudu teada annavad, et nad tema käest tõde nõuavad ja tahavad jõuda seisundisse, kus nende silmad avaneksid. Tõe nimelt võib inimese kätte usaldada. (Ingeborg Bachmann)

PhD Eve Pormeister

Katkend: Kolm teed järve äärde, Loomingu Raamatukogu, 1988 30/32, lk 76-81. Tlk Helgi Loik.

Kreuzbergli piirkonna matkakaardile, väljaandja turismibüroo koostöös liidumaa pealinna Klagenfurti mõõdistusbürooga. 1968. aasta trükk, on kantud 10 teed. Neist teedest kolm viivad järve äärde, mägitee 1 ja teed 7 ja 8. Selle loo läte on topograafias, kuna autor seda matkakaarti uskus. 

Elisabeth saabus alati II perroonile ja sõitis I perroonilt ära. Härra Matrei, kellele see juba aastaid teada pidi olema, eksles aga jälle närviliselt ja erutatult, kaheldes, kas ta ikka oli saanud õiget informatsiooni ja kas rongide saabumisajad viitadel kehtivad, sellel II perroonil ringi, nagu võiks ta temast märkamatult mööda minna niisuguses jaamas, kus oli ainult kaks perrooni, ja siis seisid nad teineteise ees, keegi ulatas talle juba teise kohvri vagunist kätte ja ta tänas eksalteeritult ja hajameelselt võõrast, sest nüüd tuli kallistamise rituaal, nad kallistasid teineteist, ja ta pidi härra Matrei poole alla kummarduma, nagu alati, aga seekord läbistas teda häiriv tunne, sest härra Matrei oli lühemaks jäänud, mitte just kössi vajunud, aga ometi lühemaks jäänud, ja tema pilk oli muutunud lapselikuks ja veidi abituks, ja see häiriv tunne ütles: ta on vananenud. Muidugi oli härra Matrei kogu aeg vananenud, aga Elisabeth polnud seda kunagi märganud, kuna ta oma isa alati ühtviisi vanana perroonil eest leidis, igal aastal, ja igal aastal pahandas ta taas, et isa ei olnud pakikandjat võtnud, vaid ise tema kohvreid tassis, et tema, kindlasti reisist väsinud, midagi kandma ei peaks, aga kuna ta seekord oli vananenud, ei hakanud Elisabeth temaga vaidlema ja ühte kohvrit oma kätte tirima nagu tavaliselt, vaid laskis tal mõlemat kanda ja tütrele tõestada, et ta on tugev, terve ja muutumatu ja kahe kohvri tassimine on talle tühiasi. Taksos Elisabethi loomulikkus taastus, ta naeris ja rääkis nagu ikka, pani oma pea isa õlale, heitis aeg-ajalt pilgu mõnele uuele fassaadile Bahnhofstraßel ja registreeris möödasõidul lohemao Uuel väljakul, mis oli ka väiksemaks muutunud, ja alles siis kui Linnateater paistma hakkas ja nad Radetzkystraßele sisse pöörasid, hingas ta kergendatult, sest nüüd tõotas juba kõik talle Laubenwegi ja maja lähedust, kus oli olnud tema kodu. Ei, reisist ja miks ta oli pidanud Wieni kaudu lendama, ei taha ta täna üldse rääkida, viimaste päevade õudustest, peaasi oli ju, et ta lõpuks kohale oli jõudnud, pärast neid paljusid ootamispäevi, pärast paljusid telegramme, mis härra Matreid iga kord jahmatasid, ja kui Elisabeth oli järjekordselt oma tulekut edasi lükanud, siis oli ta sellest hoolimata lennujaama sõitnud ja seal oodanud, kuigi ta just sellepärast nii sageli telegrafeeris, et isa sinna ei sõidaks ega ootaks.
Kui Elisabeth oli taksojuhile maksnud ja nad läbi aia läksid, tahtis härra Matrei talle kohe näidata uuendusi eesaias, aga Elisabeth kiirustas majja, ta ütles: Palun hiljem, palun homme! ja majas istusid nad esialgu elutuppa, ta pidi kõigepealt lonksu kohvi jooma ja suitsetama, siis läheb ta vanni ja riietub ümber. Nad jõid kohvi, mille isa oli sooja jätnud, veidi lahtunud, leiget kohvi, mis talle aga pärast hommikust õhtuni kestnud inglise teejoomist sellegipoolest maitses, ja nad kirusid mõlemad veidike noori, see tähendab Robertit ja Lizi, ja härra Matrei kuulutas siis ometi, peaaegu tõsiselt, et ta päris hästi ei taipa, miks Robert Liziga Klagenfurti ei sõitnud, vaid just Marokosse, lõpuks on Klagenfurt tervislikum ja mitte nii kallis, ja kas polnud Liz end juba esimene kord siin hästi tundnud, vaeslaps, kel iial polnud perekonda olnud ja kes lõpuks nägi, mis on kodu? Elisabeth kaitses väheke Robertit, sest mis siin ikka öelda või seletada. Ta ei osanud oma venda kogu tema ettevõtlikkusega Laubenwegil ette kujutada, eriti praegu, ja Liz ju lausa põles nagu laps soovist maailma näha, eriti praegu, sest Londonis elasid nad niikuinii terve aasta tagasitõmbunult, lihtsalt kuna nad mõlemad alati surmväsinuna töölt koju sõitsid, eraldi, pika maa undergroundiga, ja oma pühapäevad nagu igivana abielupaar Roberti poissmehekorteris veetsid, juba mõnda aega varem, kui abiellumisest veel juttugi ei olnud.
Elisabeth püüdis seda delikaatset teemat vältida, ta hüppas püsti, lõpuks on aeg kohvrid lahti pakkida, ja ta tegi salapärase näo, millest ainult tema ise aru sai; isa peab natuke kannatama. Ta küll ainult hakkas oma kohvreid lahti tegema ja edasi-tagasi käima oma vana toa ja esimesel korrusel asuva vannitoa vahet, ja ometi muutus maja juba nendestki askeldustest teiseks, ta elustus, sest üks „laps” oli tagasi tulnud, ka see ei tähendanud midagi, et majas ei lipanud enam ringi laps, vaid naine, kes tundis end mingi külalistest ja kaasvaldajast kaksikolevusena. Elisabeth ei tahtnud oma äraolekut liiga pikaks venitada, võttis ainult dušši, tõmbas hommikumantli selga ja oligi juba üleval toas raamatute vahelt leidnud, mida tal täna õhtul kõige rohkem vaja oli, väikese kingituse isale, mis seegi kord, nagu igal aastal, tagasihoidlik ja kehvake oli välja kukkunud, kuna härra Matrei midagi, mitte kui midagi ei vajanud ja selles mõttes oma laste elu raskeks tegi. See ei olnud pelk väide, millega ta oli iga kord välja tulnud, vaid tõesti tõsi, talle oli võimatu kinkida Dunhill-piipusid, kuldseid tulemasinaid, kalleid sigareid, lipsusid, luksuskaupluste luksusesemeid ja ka midagi tarvilikku, kuna ta kõigest keeldus ja tarvilikku juba omas ja hoidis, hekikääridest kuni labidani ja majakraamini, niipaljukest kui üks vana mees veel vajas. Alkoholi ta ei tarvitanud, suitsu ei teinud, ta ei vajanud ülikondi, siidsalle, kašmiirpullovere, näovett, ja Elisabethile, kes oli aastate jooksul välja arendanud võrratu ideevaramu kingituste alal, mis kõikidele eri masti meestele sobisid, ei tulnud midagi pähe, kui ta oma isa peale mõtles. Isa vähenõudlikkus ei olnud ka kapriis, vaid kaasa sündinud, ja ta peab sellest kinni kuni oma viimse päevani. Ainult väljend „viimne päev” häiris Elisabethi täna, ta tõrjus selle kohe oma mõtetest, ja võttis välja fotod, mis õnneks polnud kortsu läinud, kuna ta veel õigel ajal vana kõvakaanelise kausta äraviskamisest oli loobunud. Enne kui ta alla isa juurde läks, vaatas ta uurivalt fotosid, mis ta Londonis rutuga oli välja valinud, diletantlikke fotosid tema, professionaali silmis, aga nad kujutasid seda, mis huvitab tema isa rohkem kui tema fotoraamatud ja reportaažid. Pulmapildid, tehtud armetuvõitu Registry Office`i ees ja hotelli ees, kus oli toimunud väike abiellumisjärgne pidusöök, konventsionaalsed, paratamatud kunstlikud pildid, mis peagi niisama vanamoodsad välja näevad nagu nende vanemate ja vanavanemate omad. Robert ja Liz ikka keskel, Robert naeratades Lizi poole alla kummardumas, Liz tema poole naeratades üles vaatamas. Elisabeth Lizi kõrval, peaaegu sama pikk kui vend, sale, vist saledamgi kui nooruke habras Liz. Hetkeks turgatas talle jälle pähe, et väikese ümberpaigutuse korral pigem Robertit ja teda paariks võiks pidada, kuigi ta otse objektiivi naeratas nagu Roberti sõber, kes kohmetult ja poisilikult Roberti kõrval seisis. Ühe pildi peale oli kogemata sattunud hotelli portjee, teisel seisid veel kaks inimest, Lizi kauge sugulane, Roberti sõbra väike sõbranna. Fotosid seades, nii et ainuke foto Robertist ja Lizist kahekesi kõige peale jääks, hakkas Elisabeth arvutama. Kui see aasta lõpeb, veel talvel, saab ta viiskümmend aastat vanaks, Robert on kuusteist aastat noorem kui tema, Liz kolmkümmend aastat noorem, need arvud on jäävad, ainult fotodel võib ennast petta, sest Lizi kõrval ei näinud ta veel kaugeltki nii välja, et oleks võinud tema ema olla, vaid paistis niimoodi naeratades, määratlematu, nagu naine kolmekümnendate lõpus, ja Philippe, kellega ei olnud ta kunagi oma vanusest rääkinud ja kes oli noorem kui Robert, tohtis või võis mõelda, et ta on ennast sidunud naisega, kes on lihtsalt temast paar aastat vanem. Elisabeth arvutas täna aga täpselt. Viiskümmend miinus kakskümmend kaks teeb kakskümmend kaheksa, sest Philippe oli kuu aega tagasi kakskümmend kaheksa saanud. Kakskümmend kaks aastat vahet. Ta oleks võinud seega ka tema ema olla, kuigi tal niisugune mõte kunagi pähe polnud tulnud ja ka praegu üsna võõras tundus. Igatahes oli see tähtsusetu, ja ainult arvestus oli õige.
Minnes alla isa juurde, kes vahepeal õhtuks kütte sisse oli lülitanud, kuigi oli juulikuu, aga liiga külm selles üksildases majas ja suve kohta, millest ei maksa lootagi õiget suve, tema lapsepõlve sooja suve, püüdis Elisabeth midagi välja lugeda nendelt naeratavatelt nägudelt, sest midagi pidi olema tal Londonis kahe silma vahele jäänud. Seal oli pidevalt midagi õhus, ja see polnud mitte ainult masendav jahe suvealgus, uduvihm, külmatunne kõigis ruumides, see pidi midagi enamat olema, aga fotod polnud siiski tõend, kuigi ta neid veel kord täpselt uuris nagu detektiiv, kes sellele „millelegi” tahab jälile jõuda, kus oli nüüd tema hea nina, tema võime välkkiirelt kõike läbi näha või ennast ja teisi kõikides tegudes? See oli seotud kas Roberti või temaga või Roberti ja Liziga. Nüüd on siis jälle olemas ka proua Matrei, oli Londonis öeldud, naerdes, nad ei sure ilmselt siiski välja, sest Liz tahab kindlasti lapsi. Robert küll vaevalt, ei, Robert mitte, sest ta oli Elisabethiga liialt sarnane, ja tema tõesti ei taha. Elisabeth oli selle üle mõtlema õppinud, aga Robert ei olnud kindlasti kunagi selle üle järele mõelnud, ainult tema instinkt oli parem ja tugevam olnud kui Elisabethil, algusest peale. Sest Elisabeth teadis ainult ja ühtlaselt täpselt, miks säärased perekonnad nagu Matreid välja surema peavad, ka et see maa enam Matreisid ei vaja, et juba nende isa on relikt, ja Robert ja tema on küll võõrsile pagenud ja tegutsevad seal nagu ikka inimesed tähtsates maades, ja Roberti distants muutub Lizi läbi ilmselt veel kindlamaks. Aga mis nad kõikjal võõrasteks muutis, see oli nende tundlikkus, kuna nad perifeeriast pärinesid ja seetõttu nende vaim, nende tunded ja teod lootusetult sellele piiritule viirastusteriigile kuulusid , ja ainult õigeid passe ei olnud neil enam, kuna see maa passe välja ei andnud. Ainult juhuslikult oli neil mõlemal veel kodakondsus, kuna Elisabeth oli tollal Ameerikas liiga pingutavaks pidanud kõiksugu tülikate taotluste ja menetluste abil ameeriklannaks hakata, ainult sellepärast, et ta ameeriklasega oli abiellunud, ja pärast lahutust oli veelgi tähtsusetum, mis ta paberite järgi oli, sest töötamisluba oli tal olemas, ja terve hulga sõprade ja poolsõprade kaitse alla ei saanud temaga ühelgi maal midagi juhtuda, Washingtonis oli keegi tähtis Jack ja ka keegi mõjuvõimas Richard, ja kuigi Elisabeth ise vaid äärmises hädas tutvusi kasutas, lõikas ta neist kasu teistele, sest ta oli oma mehed alati nende hulgast leidnud, kes olid parajasti omadega puntras ja teda vajasid, kui tuge, ka soovitusteks, ja Philippe`iga oli muidugi sama lugu.
Kui ta isa ees fotod laiali laotas, ütles too, et keegi oli helistanud Pariisist, juba kaks korda, see võis ainult Philippe olla, ja küll ta helistab uuesti, kui ta midagi vajab või juhuslikult mõttele on tulnud talle paar sõbralikku sõna öelda. Isa tänas kulmu kortsutades kingituseks toodud raamatu eest, mille Elisabeth oli juhuslikult leidnud ühest Londoni antikvariaadist, „Tee Sarajevosse”, vanade piltidega, ja ta lehitses seda vaikides, sest see oli tema jaoks tähendus. Fotode kohta ei öelnud ta eriti midagi. Robert näeb aga hea välja, seda rõhutas ta mitu korda, Liz on tegelikult kenam kui neil fotodel, aga kui noor tema tütar veel välja näeb, seda ta ei märganudki, kuna ta teda teistsugusena ei tundnudki ja iialgi arvutusi ei teinud nagu täna Elisabeth. Ta oli tema laps, lapsed nägid ikka nooremad välja, ja härra Matrei tunnistas tähelepanekut: Sa näed hea välja. Või: Sa ei näe hea välja. Ja see käis ühe või teise lapse tervise kohta. Härra Matrei ütles: Oligi aeg, et poiss naise võtab, nüüd olen ma rahulik. Ja Elisabeth, kes teadis, kui pahane härra Matrei iga kord oli Roberti kinnituste pärast, et ta mitte iialgi, mitte iialgi ja mitte mingi hinna eest ei abiellu, imestas, et ta kunagi sellepärast rahutust ei olnud tundnud, et Elisabeth üksi elas, sest lühikese abielu selle ameeriklasega, millest ta ka alles siis teatas, kui lahutus oli juba ukse ees, oli isa ka unustanud või ei olnud ta seda kunagi tõsiselt võtnud, ameeriklased lasksid end – tema arvates – ju laulatada ja lahutada nagu muuseas, ja nii ei olnud see mingi ime, et Elisabeth oli nii ruttu jälle vallaline. Lahutuse kohta käivas kirjas, mis oli põhjalikum kui kiri abiellumisest, oli ta isale teatanud, et tal läheb hästi, ta ei ole Hugh`le midagi ette heita, niimoodi on neile mõlemale parem, ja kõik kõige suuremas sõpruses ja nii edasi, väga ausalt, mingist draamast ei saa juttugi olla, ta kolib aga võib-olla jälle Pariisi. Nojah, see Hugh – härra Matreile ei olnud ta ennast esitlenud, ja et ta seda tollala uskumatuks oli pidanud, samuti Elisabethi taktituseks, sellest ta vaikis, kui ainult Elisabeth kannatama ei pidanud, siis oli kõik hästi. Tema kiri kõlas siiralt optimistlikult, ja härra Matrei ütles endale: Ma tean, kellega mul on tegemist, ja peaasi on, et see lahutamishimuline mister teda õnnetuks ei ole teinud. Õnnesoovid Klagenfurti tänavatel oma proua tütre abiellumise puhul oli ta sõnaahtralt vastu võtnud, ja kui ta kord märkas, et proua „direktor” Hauser, nagu ta teda pilkamisi nimetas, silmakirjaliku küsimuse esitas, kui Elisabeth oli juba ammu lahutatud, ütles ta üleoleva armulikkusega: Rääkimata sellest, et ma ise ennast iialgi oma laste asjadesse ei topi, aga ameerika abielu tohiks küll vaevalt meil kehtiv olla. Minu tütrel on palju tööd, ta on Aafrikas. Minu poeg, ma arvan, kavatseb minna keemiat õppima. Rohkemaga ei saa ma teid aidata. Mul on au.
Pärast seda ei söandanud ükski inimene kogu kvartalis härra Matreile tema tütre eraelu kohta küsimusi esitada, ja aastate jooksul surid nii paljud neist inimestest, ka see õel proua direktor Hauser, kes oli hoolitsenud klatši levitamise eest naabruses, oli ammu surnud. Härra Matrei vaatas veel vaid harva üles, imestades, kui keegi teda tervitas, ja tervitas viisakalt vastu.
Kuna fotod ei olnud piisavalt kõnekad, püüdis Elisabeth õhinal jutustada, sest isa oli rangelt keeldunud oma seitsmekümne seitsme eluaastaga esimest korda lennukisse ronimast ja Londonisse oma ainukese poja pulma sõitmast, maale, kus ta ühtegi sõna ei mõistaks ja kus ta isegi Liziga rääkida ei saaks. Neid Londoni päevi pidi Elisabeth nüüd ilustama, varustama võluga, mida neil ei olnud, ja see läks varsti ladusalt, sest juba tema päralejõudmise õhtul oli kõik viltu kiskunud, Heathrow`s – Heathrow on Londoni lennujaam, nii nagu Orly Pariisis -, kuna nad olid Robertiga valesti kokku leppinud, nad olid erinevates kohtades oodanud, Heathrow on nimelt väga suur, natuke suurem kui Klagenfurti lennujaam, ja siis oli ta hotelli sõitnud ja rohkem kui topelthinna maksnud, mille üle Robert oli laginal naernud, sest see, et tema õde, kes on mitu korda ümber terve maailma sõitnud, ennast just nimelt inglise taksojuhil sisse laseb vedada, oli liiga groteskne ja kindlasti polnud seda ka kõige kogenematuma ameeriklase või aafriklasega veel juhtunud. Hiljem olid nad rahulikult koos istunud ja kõik läbi arutanud ja arvestanud, kui palju söök maksma läheb, mis kõik veel osta ja korda ajada tuleb, ja Liz õmbles, Liz ei oleks kõlvanud reportaažiks, sest ta ei olnud sugugi niisugune tüüp, mida praegu nõuti, ta ei kujutanud endast ei „swinging Londonit” ega midagi muud niisugust, mida oodati ühelt kahekümneaastaselt, ta ei olnud kusagil ringi lennelnud ja teadis ainult Robertiga koosolemise lõbu, sest enne oli tal olnud vaid töö, aastast aastasse, ja tuba, ühe teise tüdrukuga kahe peale, kuna omaette oli liiga kallis. Sel õhtul õmbles ta rannakleiti ühe Maroko ranna tarvis, ja siis otsustasid nad Klagenfurti helistada ja öelda härra Matreile, et „fataalseks sammuks” on kõik valmis, Elisabethi kui Roberti tunnistajat aksepteeriti ilma igasuguste sekeldusteta, ja üldse pole see kõik sugugi ärritav, vaid päris lihtne, ja Robert ja Elisabeth tirisid teineteisel vaheldumisi telefoni käest, nad kinnitasid, et nad mõtlevad tema peale, ja lõpuks surusid nad Lizile toru pihku, kes sellesse abitult kogeles: Tervist, isa, nägemiseni. Need olidki enam-vähem ainukesed sõnad, mida ta saksa keeles teadis. Elisabethi käest oli ta veel „lollpea” ära õppinud, selleks et sobival hetkel oleks käepärast sobiv sõna Roberti jaoks, ja Roberti suust kuulis ta sageli sõna „lolluke”, aga see oli ainuüksi temale määratud salahellitus.

Linke

http://www.akad.ee/uus/205ws1-06.php

https://arhiiv.err.ee/vaata/ingeborg-bachmann-unenagude-pood

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/inimene-tuleks-t-e-k-tte-usaldada/

http://www.ingeborg-bachmann-forum.de/

http://www.ingeborg-bachmann.cc/

Püsiviide Lisa kommentaar

Valerie Fritsch

28. apr. 2016 at 8:54 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

valerieValerie Fritsch sündis 1989. aastal Grazis, õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur – kuus kuud aastast reisib ta mööda maailma ringi.

Neljapäeval, 5. mail kel 17.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis
Kirjandusfestival Prima Vista esitleb: noor austria kirjanik Valerie Fritsch ja tema romaani “Winteri aed” (Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) esitlus. Külalisega vestleb Kristel Kaljund.
Vestlus on saksa keeles järeltõlkega eesti keelde. Koostöös Austria Suursaatkonnaga.

Valerie Fritschi debüütromaan „VerkörperungEN“ („Kehastumised“) ilmus 2011, aasta hiljem järgnes fotodega reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ („Maailm on minu sisikond“). 2015. aastal ilmunud romaan „Winters Garten“ (“Winteri aed”) osutus tõeliseks läbimurdeteoseks ja valiti Saksa Raamatuauhinna 20 nominendi sekka. Maineka Ingeborg Bachmanni auhinna konkursil võitis Valerie Fritsch 2015. aastal publikupreemia.

Fritschi talent avaldub juba reisikirjade raamatus „Maailm on minu sisikond“, mis on äärmiselt poeetiline sõna ja imepäraste piltide süntees. Raamat koosneb kirjadest kodustele Etioopiast, Peruust, Taist, Madagaskarilt, Moskvast, Havannast ja mujalt.

„Winteri aed“ võeti saksa keeleruumis kolleegide, kriitikute ja meedia poolt soojalt vastu. Eelkõige kiideti autori külluslikku ja kaunist keelekasutust, autorit ennast aga on kutsutud kirjanduse popstaariks. Fritschi kohati arhailine, rikas ja lopsakas keel seisab justkui väljaspool aega. Romaani on nimetatud võimsaks, sensatsiooniliseks, poeetiliseks ja karmiks.

Romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlv möödub idüllilises aiakoloonias, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb. Looduse loomuliku osana on aias õitsemise kõrval kogu aeg kohal ka surm, lagunemine ja kõdunemine.

Edasi viib autor lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Tänavatel liiguvad marodööritsevad lastejõugud ja vabadusse pääsenud tsirkuseloomad, linnast välja suunduvad põgenikevoorid, peaaegu kõrvuti toimuvad massienesetapud ja -laulatused. Vahepeal on möödunud üle 20 aasta ja juba 40ndates aastates Anton Winter armub keset koost lagunevat maailma elus esimest korda.

Kriitikud on märkinud, et apokalüpsist pole kunagi nii poeetiliselt kirjeldatud, aga sisuliselt huvitab Fritschi, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas ning mis aitab inimesel jääda inimeseks. Lisaks on tema kõigi raamatute domineeriv teema inimese keha, selle muutumised ja kaduvus.

Linda Jahilo

Katkend: Winteri aed, Eesti Raamat, tlk Terje Loogus, lk 79-90.

Iga sammuga valmistus ta naise tagasitulekuks. Ta rändas ringi, rahutult, kiirustamata. Kui linn oli talle veel mõne nädala eest tundunud uus ja võõras, näis see nüüd talle jälle tuttav. Viimaste kuude hävitustööd ja vägivallalained olid lõppenud ja pragunenud müürides kasvas juba esimene sammal, mis kattis praod ja mõrad ning õmbles need imepeente juurtega kinni.
Koerad olid leidnud oma koha ja hõivanud varemed, nad mängisid majauste ees trepiastmetel ja urisesid järele möödujatele, kui need liiga lähedale tulid. Üks siga jälitas teda mõne meetri tänaval ja näitas üles pidurdamatut huvi tema nahast kingapaelte vastu. Sadam oli tühi ja koristatud, justkui poleks iial midagi juhtunud. Vaid surnud kass hulpis vees ja noogutas iga lainega, mis temast üle loksus. Ühelt muulilähedaselt tänavalt avastas ta poe, mida ta ei olnud varem märganud ja kus luuderohi ronis üle purunenud aknaklaaside. Anton Winter polnud veel kunagi sisenenud lillepoodi, lilli tundis ta ainult aiast. Ta oli seda endale teisiti ette kujutanud. Väikses siseruumis sarnanesid lõikelillede punased õielehed, mis olid kuivanult linoleumpõrandale sadanud, naiste sõrmeküüntega, mis närvilistelt kätelt ärakukkununa meenutasid katastroofi. Paljad varred seisid kuivalt nagu kondid põlvekõrgustes vaasides. Hallitus õitses nurkades ja mööda seinu voolas alla vesi. Leinapärjad, millele ei olnud kaua keegi järele tulnud, toetusid vastu seinatahveldist. Sekunditega muutis õhus hõljuv kopitus ta kopsud niiskeks. Kiiresti tõstis ta särgikrae üles ja lahkus lillepoest puuduva klaasseina kaudu, kaktus kaenla all. Talle tundus, justkui oleks ta lõpuks midagi õigesti teinud. Lapseliku uhkusega kõndis ta kodu poole.
Siis istus Anton Winter, lillepott süles, katuseterrassil ja ootas oma lindude keskel, vaatas üles ja alla, astus piirde äärde, et olla kindel, et punane tuletõrjeredel, mida mööda Frederike üles tuleb, pole ka kaotsi läinud. Närviliselt trummeldas ta vastu reisi. Ta käis edasi ja tagasi. Ta ütles papagoidele tere päevast, kes selle peale vaikisid, ja kui linnud teda mõni minut hiljem viisakalt tervitasid, ei vastanud ta sõnagi, et karistada neid eelnenud vaikimise eest. Kui Frederike lõpuks saabus, vaatas ta naisele otsa sellise üllatunud kurbusega pilgus, mis tekib vaid siis, kui armastus, ilu, noorus sedavõrd hilja saabuvad. Häbelikult ulatas ta Frederikele kaktuse, tegi koguni midagi kummarduse sarnast. Linnas metsikult vohavat mooni korjata ei olnud talle mõttessegi tulnud, justkui ei oleks sobilik daamile teeservast võetud lilli kinkida. Iial polnud Frederike näinud üksildasemat inimest armastamas. Kui vähe mees armastusest teadis, mõtles Frederike masinlikult taime nuusutades, ja sellest ajast peale ei raatsinud ta Antonit enam üksi jätta.

Neil päevil, mil Frederike hakkas meest sünnitusmajja kaasa võtma, oli linn kaetud klaasist taevaga, mis tekitas hirmu, et kui käed liiga kõrgele sirutada, siis puruneb see sõrmeotste all. Selle taeva all kössitas hall ja rohmakas hoone, aga vihmaveerennides istusid linnud ja näisid uuele saabujale tervituseks laulvat. Antonile tundus, nagu tuleks ta nõiutud paika: suur maja täis lapsi ja unustatud inimesi keset hävivat maad. Kuidas iga akna all seisis keegi ja lükanduks oli alati avatud, kuna pidevalt keegi tuli või läks. Kuidas valged haiglasärgid lendasid pesunööridel tuules nagu kured õhus. Kuidas see meenutas talle midagi ammu möödunut, mille kohta ta ei osanud öelda, mis see oli. Pärani silmi liikus Anton mööda koridore Frederike kannul, sikutas teda kitlist, ronis korruste vahel treppidest üles ja alla, kõndis mööda suletud ustest ja vaatas nende taha, mis olid lahti. Ta käis voodi juurest voodi juurde ja valgustas ühelt aknalaualt leitud taskulambiga naiste kõhtusid nagu mune, pilguga, mis oli ühtaegu imetlev ja võõrastav. Lampide abil proovisid abilised lapsi, kes emaüsas valesti lebasid, peadpidi vaagnasse meelitada, liikusid valguskiirega üle nägude ja tõmbasid kiirt ülevalt alla, lootuses, et looted sellele uudishimulikult järgnevad ja pea ümber pööravad, ikka valgusele järele. Kui nad sirutusid tule poole, mis langes läbi valgust läbi laskva emaka ja kõhuseina, siis Anton naeratas, ja kui nad jäid sinna, kus olid, raputas ta pead.
Aidata ei olnud kuigi palju. Valitses sündmusteta kord. Kõik ülesanded olid jagatud. Vaid surnutest hoidsid kõik eemale, nii et oldi rõõmsad, kui Anton nad nagu iseenesestmõistetavalt kätel toast välja kandis ja nende harali ihuliikmed uksepiitade vahelt läbi manööverdas, et kehad tagahoovis põletada. See ei paistnud teda häirivat. Ta ei teinud märkama haigete, haavatute, surnute häbitunnet, kes tundsid end alastikistuna, kuna nad ei saanud enam olla need, kes nad kunagi olid olnud. Emadel, kes sünnitust üle ei elanud, sulges ta silmad, ja pisitillukesed kehad mässis ta riidest mähkmetesse, tugevalt ja hoolikalt, nii nagu pakitakse kingitust, mis saadetakse pikale teele. Hiigelsuured metallist prügikonteinerid maja taga seinte ääres, kus õed olid vanasti kohvipauside ajal lobisenud ja suitsetanud, olid muutunud krematooriumiteks, mida tema töös hoidis. Enne kui ta kehad konteineritesse surus või lasi pambul põhja kukkuda – tumeda heliga, mis tal iga kord uuesti luust ja lihast läbi käis –, tõstis ta surnutel käed pea juurde, nii nagu tehakse hüvasti jättes, ja tundus, nagu tahaks ta selle liigutusega lohutada mitte ainult neid, vaid ka iseennast. Kui leegid kõrgele tõusid, vaatas ta korraks tulepaistesse ja põgenes siis tagurpidi suitsupilves lõhnade eest. Kui vihma sadas, lendus hais kiiresti, nii et märg ilm oli talle meeltmööda ja ta lausa kartis niigi harvasid vihmapause. Peagi tundis ta surma seaduspärasusi, ennustas tunde, mis kuluvad keha tuhastamiseks, teadis, et vanad põlevad paremini kui äsjasündinu, paksud inimesed kergemini kui kõhnad. Kui mõned tunnid olid möödunud, ilmus ta uuesti hoovile ja tühjendas jäänused külmade kätega tuule eest kaitstud nurka. See ei olnud selline tuhk, mida tuntakse urnidest, peenike nagu pressist läbi lastud liiv, vaid sõre tolm, millest võis leida veel mõne konditüki.
Hunnik kasvas nädalatega tuhamäeks, nii kõrgeks, et Anton Winter mõtles, kui sealt peaks eales fööniks lendu tõusma, on see lind küll ennenägematult suur. Kui tema kohustused surnumatjana olid täidetud, soojendas ta oma kangeid sõrmi ahjude tulise pleki, surnute heitsoojuse ääres, ja asus jälle rännakule mööda maja, lakkamatult Frederiket otsides ja innustatuna uudishimust, millest ei teadnud, kust see tuleb või mida see talle toob. Ta uitas üle kehade ja mööda maja, nii nagu ta oli teinud seda lapsena, kui oli saladuste jahil, ja vanaema pidi teda küll pimedast sahtlist, küll suurest linnupesast välja tõmbama. Ta möödus nurkades härdalt palvetajatest ja nendest, kes mängisid kaarte, justkui oleks midagi võita, kõhnadest kassidest, kes radiaatorite taga jahvatasid sulgkergete hiirte konte, ja tubadest, kus naised lebasid, kõht pungil, ja näljased inimesed hoidsid nende käsi, kui nad karjuma hakkasid. Ta hulkus nagu koer, ei mõelnud palju, järgnes lõhnadele ja piltidele, mis tundusid talle tuttavad, ja istus magajate voodite ääres, nii nagu ta oli seda kunagi teinud kodus haigetega. Kiiresti harjusid teised omapärase, taskulambiga mehega, kes tuli ja läks koos noore punapeaga, kelle püksitaskutest pudenes linnusööta ja kes surnuid oma kõhnadel kätel välja kandis. Ja peagi ei pannud enam keegi teda tähele.

Palatis viissada kaks kohtas Anton ühel päeval inimest, keda ta isegi soodsamatel asjaoludel poleks lootnud enam eales näha: oma venda Leanderit. Peaaegu poleks Anton teda äragi tundnud, ja ehmus, et nad olid kunagi olnud koos lapsed. Leander nägi välja nagu keegi, kes on elanud üle suure armastuse, näojoontega, mis karmiks muutumise asemel olid sügavate vagudena näkku kaevatud. Vanaks oli vend jäänud ja oli talle sama võõras nagu paljude aastate eest, kui nad viimati kohtusid. Tookord oli ta esimest korda pärast linna kolimist läinud tagasi aeda, kus nii nagu alati seisid vastastikku tugev armastus ja kõikvõimas surm. Sellele kohtumisele oli ta mõelnud sagedamini, kui oleks tahtnud. Ta mäletas, nagu oleks see olnud eile. Hoov. Lillepeenrad, millelt kööginugadega lõigati liiliaid ja punuti suurteks pärgadeks. Viiruk, mis lasus uduna viimaste roheliste lehtede kohal. Talumehed oma ümara pea ja kottis silmaalustega, kahvatu taevas nende kohal. Palvuse vaikus ja leinajate sadade sammude kõmin. Isa kirst nagu puust viiulikast. Katteriie läikivast, mustast sametist. Vaarikapõõsad. Pisikesed ristid paatinaga kaetud sepistatud tara küljes aia tagumises otsas, mis oli ammu muutunud väikseks surnuaiaks, iidvana jumalapõld, kuhu nad surnud nagu külvi puhkama asetasid. Paljaste sammudega sillutatud rada sinna, mõnes kohas puude käsivarrejämeduste juurte poolt üles kistud. Küünlalatern ja kausikesed pühitsetud veega naiste käes, kes kõndisid protsessiooni eesotsas. Vanad naised oma mustas leserüüs, sukkpükste põlved karedatel kirikupinkidel katki rebitud. Küsivalt langetatud peaga lapsed, kes liikumatute täiskasvanute keskel põrnitsevad klaasjate silmadega oma sõrmi ja iga kärbest, kõike, mis liigub. Seal olid nad seisnud, kõik inimesed ta varasemast elust, endiselt melanhoolsed narrid ajahambast puretud nägudega, nende kõrval vanaks jäänud koerad, koonud valged nagu lumi. Seal olid nad seisnud tol sügispäeval keset aeda, mis vormis oma elanikke ja lihvis neil kõigil hingi nagu loodusjõud, kuni nad üksteisega sarnanesid. Kauguses kibekülmad mäed ja tippude kohal kiirelt kihutavad pilved. Kuused, sirgelt leinajate kõrval, justkui oleksid nad osa nendest. Puhkpillimängijad, kelle sõrmed külmetasid instrumentide metalli vastas, kui nad leinamarssi mängisid. Tumedad mantlid, millele pudenes kõõma ja juukseid, kui keegi pea langetas. Värelus silmade ümber, enne kui need pisaratega täitusid. Kuidas lindude kisa ja imikute säutsumine kokku kõlasid. Kuidas naised oma käekotte haardes hoidsid, nii et valged sõrmenukid esile tõusid. Kuidas matuselised temast möödusid, et talle kaastunnet avaldada, ja tema ei suutnud vastata. Kuidas saabus aeg hüvastijätuks ja Anton ei teadnud, kellega ta peaks hüvasti jätma, nii vähe, tundus talle, oli ta oma isa tundnud. Kuidas tal hakkas tasapisi külm ja kiviklibu tungis läbi kingataldade ja ta otsis silmadega venda, kes kunagi oli alati kõik heaks teinud. Ta pilk rändas ringi ja ta ei suutnud uskuda, kui kiiresti oli kõik nii vanaks saanud, lapsed suureks, noorus ära õitsenud, inimesed võõraks, kuidas nähtavasti oli nii paljugi ebaõnnestunud ja nii mõnigi leebe näojoon, mille ta nägudel ära tundis, oli aastate jooksul kivistunud, kuidas lõpuks terve elu kitsas kastis mõne vähese õlgadel vaateväljast ära kanti. Ta oli olnud rõõmus, et isa, nii nagu kõik teised, kes veel suurde perekonda kuulusid, maeti aeda, sest alati kui ta mõnest kalmistust möödus, küsis ta endalt, kas surnud mitte koduigatsust ei tunne. Sedagi meenutas Anton, kuidas ta pärast matuseid oli lõpuks oma venna üles leidnud ja esmalt võõrastust tundnud ja siis häbi, kuna mõisteti, et teineteist enam ei armastata ja juba ammu ei tunta ja lapsepõlvemälestustest ei piisa. Leander oli vargsi ringi vaadanud ja üle Antoni nutjate nägusid põrnitsenud, justkui kaaludes, kes võtab surmaloteriil järgmise võidu. Need on need, keda kanname meie hauda, enne kui meid hauda kantakse, oli ta öelnud ja patsutanud Antonit õlale, nii nagu lüüakse vastu ust, ja lahkunud. Sõnagi polnud Anton tookord üle huulte saanud. Nüüd seisis vend jälle ta ees, hoidis süles last ja silitas teise käega Martal pikkade sõrmedega üle lauba, sellal kui Frederike aknale nõjatus.

6 Sügis

Väiksed kaootilised rahvasteränded liikusid üle maa. Mõnega olid nad kohtunud jalgsi siia rännates, igaüks oma saatusega, ammu minetanud igasuguse optimismi ja ometi otsimas head paika või kadunud inimest. Igatsus elas kauem mistahes lootusest – kõik jooksid selle järel. Teede ristumiskohtadel heideti üksteisele kiireid pilke, põgusaid naeratusi, sooviti õnne ja kiirustati eri suunda edasi, huultel alati „Ma armastan, ma tahan, ma pean”, igaüks oma allakäigu, igaüks oma lunastuse poole. Üks seenenarr, kes istus vihmaga metsas suure sirmiku liiga väikese sirmi all ja näris entusiastlikult kärbseseent, hüüdis neile järele, et nad peaksid pigem temast eeskuju võtma, sest õnnelikud on nüüd ainult narrid.
Üleöö oli saabunud sügis. Asfalt oli mõnes kohas pragunenud, teises kohas seisid porised lombid ja peegeldasid nende tobedaid mõtteid, kes langetatud päi ringi kondasid, samas kui maailm jalge all hägustus. Nad olid komberdanud mööda kitsaid rohuteid, vedanud end tuvimunasuuruste piiskade all üle läbiligunenud heinamaade ja väljade, saadetuna vee ja maapinna kummituslikust kajamängust, ikka edasi üle savise, veest lirtsuva maa, mis kleepus taldade külge. Nad olid olnud porise, vihmast laulva loodu meelevallas. Jalad otsekui mullast, kingad kaetud kollase poriga, seisid nad nüüd hoovis, nii väike inimkari, et neid oleks võinud pidada üheks perekonnaks. Maja oli suur, palju suurem kui ta mälestustes, kus ta oli seda kaua näinud vaid sellisest kaugusest, mis laotub käesoleva hetke ja kohtade vahele, kust ollakse ära läinud, ja mis aina kasvab, mida kauem ära ollakse. Teed ja rajad, mis nüüd nende selja taha jäid, juhtisid vett nagu jõesäng. Tuul vihises üle tühjade põldude. Mustad kuivanud päevalilled seisid viltu õhtuvalguses. Imik magas vastu ema rinda surutult, keha peidus tumesinise villase kampsuni all, pea ema pea kõrval kaelusest välja vaatamas. Kallavas vihmas maastikul, mis kogu teekonna vältel ei olnud pakkunud varjualust, oli ta last viimastel päevadel imetanud, olemata kindel, kas too jõi tema piima või üksnes vihmapiisku, mis mööda ta rinda alla voolasid. Nüüd olid nad kohale jõudnud: Anton, Frederike, Marta ja Leander. Silmalaud kipitamas ja põsed määrdunud, seisid nad seal sõna lausumata, üdini märjad, skeletid inimnahast vihmamantlites, nende kohal punased näod suurte niiskete silmadega, mille pupillid olid pingutavast marsist suured nagu kirsikivid. Lihased tulitasid ja jalad valutasid. Seljad olid küürus, justkui oleks vihm vajutanud need maadligi nagu niitmata heina. Kotid ja kompsud, täidetud haiglast võetud varudega, rippusid neil räpaste ja ränkrasketena käe otsas.
Viimaste sammude ajal laskus maa kohale äikeseline hämarus, hämarus, milles siin on juba pime, aga kui selja taha vaadata, siis seal veel päev. Valitses ilm, mille kohta oleks Antoni vanaema öelnud, et see on nagu surmapäeval, päeval, mis jääb meelde ainuüksi seetõttu, et valgus talletub mällu. Taevas oli oksüdeerunud hõbe nende taga ja must nende ees. Anton Winterile, kes heitis viimase pilgu üle õla, enne kui põgenes verandakatuse alla, tundus, nagu jookseksid lapsed läbi vihmast ja tormist murtud rohu, aga kui ta silmad korraks sulges ja jälle avas, ei avastanud ta kedagi. Nende ees seisid vaid suur maja ja tall, kõrvalhoone ja töökoda ning lõpuks, kõike tihedalt ümbritsedes: aed. Nii osutus Antoni jaoks tõeks see, et iga reisi algus- ja lõpppunkt peab olema kodu. Lapsepõlv tundus talle nüüd kohana, kus tulevikus tahaks olla suur, et lõpuks ometi mitte olla millegi jaoks liiga väike, ja samas kohana, mille eest peab end terve elu päästma. Kuidas, küsis Anton endalt, pöörduda tagasi tühja majja, mis oli ometi kogu aeg olnud inimesi täis, nii kaua kui mõelda oskasid. Ta imestas, et hooned ei olnud ilma elaniketa silmapilkselt kokku kukkunud. Viinapuulehtedest juga kattis maja välisust, paljud viinamarjad veel väiksed ja kõvad, teised juba sinised ja magusad ja valmis selleks, et nad tühjaks imetaks. Uksekoputi oli rooste läinud. Majas oli
külm ja räpane. Tolm hõljus tubades nagu valgus. Peamaja üks kõrvaltiib oli sisse varisenud ja taevas langes nagu suure lambi väsinud kiir ühte magamistubadest, kus Antoni aegadel oli elanud tädi ja nüüd tukkusid nurkades unihiired. Lapsepõlve mänguplatsid olid lagunenud, palja aastate koorma all kokku kukkunud. Tasapisi oli aed majja tulnud, oli tunginud viinapuuna aknaristmike vahelt katusekambritesse, oli hiilinud samblana treppidest üles, oli müüripragudes ja krohvis õitsele puhkenud, oli külvanud põrandalaudadele kummalisi lilli. Kõrgel üleval käokellades, mille ees olid nad kunagi palunud vanaisal ennast täistunnil kukile võtta, et paremini näha, elasid nüüd nahkhiired. Vanas poistetoas ei olnud midagi peale voodite. Putukate kestad, õhemad kui paber, ja krõnksus jalgadega kärbsekered, kerged nagu tolmukübe, krõbisesid põrandal ja olid kiilunud aknatiibade vahele. Peeglid olid tuhmunud. Aknalauad, millel kunagi olid istunud reas kaisuloomad ja elusloomade sarnaselt oma tohterdatud käppasid üleval hoidnud, olid tühjad. Värv koorus maha. Antonile tulid külmavärinad peale. Loomulikult oli koht muutunud millekski teiseks, tema surnud vanavanemate ja vanemate majaks, surnute majaks, ja millekski, mis see tookord, kui ta siin elas, veel polnud: mälestuseks, tema enda mineviku muuseumiks, tema nukruse allikaks. Ka lõhn polnud talle tuttav. Koridorid, mis varem olid täidetud seguga praelõhnadest ja piibusuitsust, äädikast, kaneelist, higist, kuuma marmelaadi želatiiniaurust ja sahvri jahedast tuuletõmbest, lõhnasid nüüd rohkem looma ja metsa kui inimese järele. Puudu olid rõõsa koore ja aprikooside lõhn. Köögi puuviljased aurud ja pojengide lämbe parfüüm, mis suviti väljast majja kandus. Selle isetehtud viinamarjamahla hõng, mida ammutati supikulbiga köögiämbrist ja mis oli ootel kõhukas kruusis, ja nende klaaskommide magus aroom, mida vanad nii meeleldi närisid.
Anton tundis, et Leander heitis talle pilgu, mis palus lapse kombel andestust ja mida ta ei tahtnud seletada. Nad asetasid kotid alumisele trepiastmele, ühele paljudest, mis punase vaibaga kaetult viis üles maja hämarusse. Väljas oli saabunud pilkane pimedus, laps oli üles ärganud ja väiksed sõrmed vaikselt ema päästeingliketi ümber sulgenud. Kas sees oli valgus kadunud. Nagu vaimud marssisid nad piki koridore ja mööda suletud ustest, kartes, et need võivad avaneda. Nad olid üleväsinud ja üleskruvitud. Meeled nii teravad, nagu tahaksid sonariks muutuda. Taju killustumine ja silmapilk, mil see jälle kokku kasvab ning annab teavet maailma kohta.

Linke
Valerie Fritschi loominguline autoriportree, filmitud Ingeborg Bachmanni auhinnakonkursi jaoks (autor on videoklipis roosa parukaga): https://www.youtube.com/watch?v=fdUzY8PkWg4

http://bachmannpreis.orf.at/stories/2709005/
http://www.zeit.de/kultur/literatur/2015-06/valerie-fritsch-winters-garten
http://derstandard.at/2000012885065/Valerie-Fritsch-Vom-Lieben-und-vom-Grauen
http://www.tagesspiegel.de/kultur/winters-garten-von-valerie-fritsch-verlorenes-idyll/12024148.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Peter Handke

24. sept. 2012 at 8:55 e.l. (Nädala autor 2012) (, , )

Peter Handke (1942) – austria kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Elav klassik, elab Prantsusmaal Pariisi lähedal, algusest peale mässaja kirjanduses. Sai tuntuks vihase kõnega 1966. aastal Gruppe 47 päevadel Princetonis, kus heitis kirjanikele ette nende kirjeldamisimpotentsust.
“Võib öelda, et Handke on kirjanikuna taas muutumas, üks tema viimaseid teoseid, tõlkes umbes ”Üks aasta, nagu öö seda rääkis” 2010 koosneb umbes viiesajast lühikesest lausest: hüüatustest, dialoogidest, miniatuursetest jutustustest. Neil on mõningat sarnasust kirjadega, mida kirjanik “Õhtupoolikus” saab kelleltki tundmatult”. Oma esimese raamatu “Herilased” (1977) kirjutas Handke kirjutusmasinal. Järgmised aga käsitsi, pliiatsi või pastakaga. /…/ Käsitsi kirjutamine võimaldas ka lahkuda läbikostvate seintega hotellitoast ja minna välja loodusse kirjutama, kus mängivad lapsed iseenesest kirjutatu osaks muutusid. Samuti meeldib Handkele joonistada, selle asemel, et fotografeerida, sest nii ollakse kauem asja juures.”
Tiiu Relve (“Kirjaniku Õhtupoolik” järelsõna)

Katkend: “Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/ 2012, lk 40-43.

Väljas tänaval nööpis ja sidus ta endal kõik asjad uuesti kinni, kuuest kuni kingadeni. Oleks ta nüüd, nii nagu ta veel hiljuti oli endale ette kujutanud, oma märkmikku nagu ketast heitnud, siis oleks see talle jalge ette kukkunud. – Lund ei sadanud enam, taevas oli pilvede taga. Lumi oli kõrge ja kõva; tänavalaternate sulamispiisad lõid sellesse vaheaegadega rõugearmilisi mustreid, milles kordus hullumeelse “varemetelinn”. Nagu lapsena vihmajälgede juurde põllutee tolmus, nii kükitas ta nüüd selle kraatritrobikonna juurde; ja kui ta käe sinna sisse torkas, põletas lumi nahka niisama tervistavalt kui kunagi kõrvenõgesed.

Pilk maas, läks ta otseteed linna poole, kuigi tal oli kange tahtmine kõige selle suhtes, mis liikus ühes temaga, vastassuunda valida või vähemasti kiirem või aeglasem olla. See oli nüüd see väikluse hetk, kus töö asemel täitsid tema meeli veel ainult argipäeva tegematajätmised: jälle polnud ta kirjutanud lubatud kirja; ikka veel oli see võõras käsikiri läbi lugemata; jälle polnud ta korrastanud maksudokumente, ikka veel polnud ta seda arvet tasunud, jälle polnud ta ülikonda puhastusse viinud: ikka veel polnud ta seda aiapuud püganud… Ja sedamoodi meenus talle siis, et tal oli südalinas üks kokkusaamine ja jalgsi ei jõua ta enam õigel ajal kohale, isegi mitte taksoga, mille ta otsemaid kinni pidas, jääb ta hiljaks…

See, kes teda ootas, oli välismaalt kohale tulnud tõlkija, kes juba mitu päeva käis ümbruskonnas omaette läbi ühe raamatu radu, mille tegevus leidis aset sealkandis, ja tahtis siis viimaks autorilt paari asja ja sõna küsida. Kohtumispunkt, üks baar, oli ainus, mis kunagisest kinokompleksist alles oli ja kus mahakraapimisjälgedest hoolimata võis välisfassaadilt ikka veel välja lugeda “Kinoteater”. Mees istus seal üksinda ruumi tagumises nurgas – algul üldse mitte tajutav elusa inimesena seinu täitvate filmistaaride fotode ees – juba nagu igavestest aegadest peale, vana mees, keda ootamine ilmselt koguni oli elavdanud, ja vaatas hilinejale vastu nii kelmikalt, nagu teaks ta tema õhtupooliku iga faasi. Nagu alati, tervitas ta tõlkijat mõistukõnega: “Eks ole, metsaserval on rohkelt vilju, mis meelitavad metsa keskele, kus siis midagi pole!?”

Tõlkija küsimused said kiirelt lahendatud (sest vastutav isik suutis ikkagi iga sõna kohta öelda, mida ta seal teinud oli), ja kohe pärast seda tõusis vana mees, kunagise kino pimeda fuajee poole pöördudes, kõneks püsti. Kõne voolas nii loogiliselt ja vaikselt, nagu oleks ta selles linnas, vaid ka Euroopas, kõlas tema hääl läbi baari nagu majaperemehe oma: hetkeks tundus, et elegantne valgejuukseline lokaaliomanik, kes messingleti taga raadiot kuulas, on tema naine. – Nii mõnelegi tõlkija lausele eelnes tõlkija ümin nagu heeroldi kuulutus.

“Sa tead, et minagi olin aastaid kirjanik. Nii rõõmsana näed sa mind täna ka sellepärast, et enam ma seda ei ole. Ja nüüd ma siis räägin sulle oma pingevaba oleku põhjustest. Kuula, mu armas! – Kirjutamise algaegadel pidasin ma maailma enda sees usaldusväärsete piltide seeriaks, mida mul tarvitses vaid vaadata ja üksteise järel kirjeldada. Aja jooksul aga kadus piirjoonte selgus ja endassevaatamisest sai lisaks kuulamine. Minu ettekujutus oli tollal – ja ma kogesin ju ikka ja jälle, kuidas see täide läks -, nagu oleks mulle, minu sisimas, midagi ürgteksti taolist kaasa antud, mis, ajahambast kulumatuna, on veelgi usaldusväärsemalt kui sisepildid pidevalt olemas ja toimub, ja mida ma saan, kui ma kõiges muus vahet pean ja endamisi sellesse süüvin, pikemalt mõtlemata paberile üle kanda. Sel perioodil kujutasin ma kirjutamist puhta ärakuulamise ja kaasakirjutamisena, otsekui tõlkimisena, kus nähtava alusmaterjali asemel on salajane ürgkõne. Aga selle unistusega läks nagu minu kõikide unistustega: tahtes seda mitte ainult aeg-ajalt, spontaanselt, katkena, vaid süstemaatiliselt, päevast päeva üles kirjutada ja omamoodi suureks unistuste raamatuks liita, jäi seda järjest vähemaks ja see ka tähendas järjest vähem; see, mis soodsal võimalusel killuna kõik ära ütles, ei öelnud ettekavatsetud tervikuna enam üldse mitte midagi. Minu katse arvatavat ürgteksti iseendas lahti mõtestada ja nõnda mingit seost välja pigistada tundus mulle otsekui pattulangemisena. Sellega algas hirm. Kord-korralt hakkas mahaistumine ja ootamine minus järjest rohkem kõhedust tekitama. Kõikide minu elukutsega inimeste hulgas, keda ma tundsin, olin mina ainuke, kellel oli kirjutamise ees hirm, ja nimelt päevast päeva. Ja ööst öösse üks ja seesama painajaunenägu: ees ootas ühine, rohke publikuga esinemine, ja kõikidel teistel oli tekst olemas, ainult minul mitte. Kui siis esinemise lõpp kätte jõudis, keset täielikult tunnetamata, ilma kaemuseta, ilma rütmita lauset, tabas see mind nagu kirjutamiskeeld, igaveseks. Mitte midagi enda oma enam! Mäletan, kuidas ma tol päeval õue kõrvetava päikese kätte jõudsin, mitu tundi õitsvate õunapuude all seisin, külm nagu mingi korjus, ja siis ikkagi naersin, mõeldes ühe suurmehe ütlusele: “Tuleb ainult pihku sülitada ja pihta hakata!” Ja pärast tummuse üleminekut sain mina selleks, keda sina tunned. Ainult mitte midagi enda oma enam! Sellest lävest mitte enam üle astuda! Eesõue jääda! Viimaks ometi saan kaasa mängida, selle asemel et olla üksikmängija, ja ainult nõnda, kaasmängijana, tohin ma lõpuks ka oma arvamust ütelda! Ainult tõlkides – usaldatavat teksti – naudin ma oma mõtteerksust ja tunnen ennast targana. Sest teisiti kui varem tunnen ma, et iga probleem on seejuures lahendatav. Aeg-ajalt ma küll piinlen, aga ma ei kannata enam piinade käes ega ka oota piina puhkemist, selleks et tunneksin õigust kirjutada. Tõlkijal on kindel teadmine, et teda vajatakse. Ja nii sain ka mina hirmust lahti. Kui palju aega on juba möödas sellest, kui mul enne tööd pliiatseid teritades, iga kord värisevi käsi, üks süsi teise järel murdus! Ja hommikul ärgates, selles asemel et nagu kauges minevikus pagenduse ees tagasi kohkuda, igatsen ma koju, tõlkimise juurde. Tõlkijana, kes ma olen, ja ei midagi muud, ilma igasuguse tagamõtteta, olen ma täiesti see, kes ma olen: mul on, sellal kui ma omal ajal endale sageli reeturina tundusin, nüüd igapäevane truu-olemise elamus. Tõlkimine viib mind sügavasse rahusse. Kuid vaata, sõber: samaks on jäänud need imed, mida ma kogen – nüüd küll mitte enam ainuisikulises rollis. Ikka ja jälle piisab ühest õigest sõnast, ja kohe saab mu lohisevast kõnnakust minu vanuse juures– jooks! Ja samaks on jäänud too tungiv vajadus – ainult et see ei sunni mind enam juurdlemisse, vaid laseb mul olla kosutavalt pinnapealne. Nõnda, sinu haavu võimalikult ilusasti näidates, varjan ma enda omi. Kirjutuslaua taga surra tahan ma alles sestpeale, kui olen tõlkija.”

Looming
“Kaspar”, Perioodika 1970, Loomingu Raamatukogu 45/1970, näidend, tlk Rita Tasa.
“Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, Eesti Raamat 1981, jutustused, tlk Mati Sirkel.
“Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/2012, tlk Tiiu Relve.

Linke
Peter Handke Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Handke

Jaan Undusk “Teisitiütleja Peter Handke”, Sirp 26.05.2006
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3375:teisiti-tleja-peter-handke&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3114

Mati Unt “Vaimueliit sõjakeerises”, Sirp 18.06.1999,
http://www.sirp.ee/archive/1999/18.06.99/sirp.html

Püsiviide Lisa kommentaar