Daniel Wisser

6. mai 2019 at 10:01 e.l. (Daniel Wisser, Nädala autor 2019) (, , )

Foto: Bwag Wikipedia

Daniel Wisser on kirjandusfestivali Prima Vista külaline. 8. mail kell 22 on veinibaaris Vein ja Vine kavas Wisseri teksti-perfomance „Dorpat“ ja 9. mail kell 16.30 Tartu Linnaraamatukogus kohtumine lugejatega.

Austria kirjanikku ja muusikut Daniel Wisserit (s. 1971) peetakse autoriks, kes murrab tabusid ja üllatab. Festivalil esitleb ta oma viimast, eelmisel sügisel Austria raamatuauhinna võitnud romaani “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”), mille kirjastus Tänapäev andis välja Punase raamatu sarjas Piret Pääsukese tõlkes.
“Mägede kuninganna” on mõtlemapanev raamat elurõõmust, surmast ja inimese väärikusest. Romaani peategelane, hulgiskleroosi põdev neljakümnendates härra Turin on aheldatud ratastooli ja elab juba aastaid hooldekodus, sõltudes hooldusõdede abist. Intelligentne ja vaimukas patsient naudib väheseid kättesaadavaid rõõme nagu vein, viski ja naiste kaunid rinnad. Väärikust aitab tal säilitada must huumor. Ta teab täpselt oma parandamatu haiguse kulgu ja valmistub salaja abistatud enesetapuks Šveitsis.
Hooldusabi vajavate inimeste üksildusest, abitusest ja suitsiidist kõnelev romaan on ühteaegu humoorikas ja tundlik, asjalik ja südantpitsitav. Hoolimata surmtõsisest teemast on raamat kergesti loetav, kohati lausa lõbus, masendust ei tekita.
Kriitikute sõnul on olemas kõik, mida üks hea raamat vajab: paeluv teema, lugejat esimesest hetkest võluv peategelane, autori isemeelne stiil ja kergesti loetav keel ning julgus eksperimenteerida. Lugeja ei saa arugi, et ta loeb peategelase sisemonoloogi, sest see kõlab nii mitmehäälselt, polüfoonilisust lisavad omakorda tüpograafilised võtted.
Kodus Austrias on tuntust kogunud Wisseri tekstiperfomance’id, mille käigus ta retsideerib peast oma proosatekste. Absurdsed lühilood algavad väga täpse faktide esitamisega, mingi rekordi või kurioosumi kirjeldamisega (sageli on tegemist ajaloolise fakti või isikuga), aga lõpuks osutub kogu ettevõtmine täiesti mõttetuks ja vajub kokku nagu liivaloss. Wisseri absurdilaastud on ilmunud kogumikus “Sinisel pole nime” (“Kein Wort für Blau”, 2016), ja neid sünnib üha juurde. Tartusse võtab Wisser kaasa spetsiaalselt Eesti jaoks kirjutatud teksti „Dorpat“.
Muusikuna on Daniel Wisser 25 aastat tagasi tegevust alustanud ansambli Viini esimene koduoreliorkester (Erstes Wiener Hausorgelorchester) liige. Kvarteti eelmisel aastal ilmunud keelemängudele panustav album kannab nime “Lätlastest saavad eestlased” (“Die Letten werden die Esten sein”).
Linda Jahilo

Katkend: Mägede kuninganna, Tänapäev 2019, tlk Piret Pääsuke. Lk 105-109.

Kolmas osa
KEEP ON RUNNING

1. Kahjuks ei tule ta isiklikult

Täna, päev enne jõululaupäeva, on härra Turin saanud neljakümne kuue aastaseks. Esimene õnnesoovisõnum saabub juba enne kella kuut, nimelt õde Claudialt. Varem käis ta külas, sel aastal piirdub sõnumiga. Varsti pärast seda kutsub Irene Tōkyōst videovestlusele, seal on juba pärastlõuna. Irene paistab korda sätituna, nii nagu ka tema sealne korter. Turin on pidanud videovestluse ajal juba mitu korda neid ruume vaatama. Tal ei jagu eriti kannatust Irene püüdluste jaoks teda oma ellu kaasata. Pealegi vehib Irene tahvelarvutiga liiga palju ja Turinil hakkab alati pea pööritama. Pärast igat videovestlust vajab ta paari-kolme lonksu viskit. Õnneks on täna Irenel väidetavalt mingi tähtis kohtumine ees. Nii nagu alati lõpetab ta vestluse sellega, et küünitab suu kaamera lähedale ja saadab suudlusi.
Juba eile hommikupoolikul oli härra Turin tegelenud ümbrikutele nimede kirjutamisega, pühadekaartide allkirjastamisega ja rahatähtede ümbrikutesse pistmisega. See oli mitme tunni pikkune raske töö, Turini õlad on veel täiesti pinges. Aga väikest meelhead peavad hooldusõed ja asendusteenistujad saama. Marcus, Dejan ja kõik õed saavad temalt igaüks viiskümmend eurot, ainult Nata saab sada. Nata pole täna päevases vahetuses, niisiis annab Turin talle homme ümbriku isiklikult üle. Katharinale on tal kingitus muretsetud, aga ta ei tea, kas Mägilanna tuleb. Turin kutsus küll ta oma sünnipäevapeole, aga pärast nende viimast tüli kõneteraapia pärast pole Katharina vastanud ühelegi Turini meilile ega sõnumile ning teatas vanemõe kaudu esmaspäevase kohtumise ärajäämisest.
Härra Turin on kutsunud tööl olevad õed kella 15-ks oma tuppa. Kulleriga on ta tellinud kuus pudelit Proseccot ja neli liitrit apelsinimahla.
DUKAKIS: Varsti oskad sa tahvliga endale Darknetist relvi ja unerohtu hankida.
VÄIKE BARBARA: Tere hommikust, härra Turin. Palju õnne sünnipäevaks!
ÕDE MICHAELA: Palju õnne ka minu poolt.
HÄRRA TURIN: Tänan. Ma loodan, et te tulete täna pärastlõunal minu väikesele vastuvõtule.
Täna teevad niisiis kaks hooldusõde hommikutuuri, nii nagu õigupoolest peab. Kahjuks ei jäta õde Barbara kasutamata ühtki võimalust õde Michaelat korrale kutsuda ja õpetada. Turin peab väga pingutama, et mitte midagi öelda. Barbara näitab täna Michaelale punetavaid laike tema seljal.
VÄIKE BARBARA: Me peame tal korra öö jooksul asendit muutma. Näed seda siin?
ÕDE MICHAELA: Jah.
VÄIKE BARBARA: Ja miks me peame tal asendit muutma?
ÕDE MICHAELA: Lamatiste profülaktikaks.
VÄIKE BARBARA: Õige!
Õde Michaela rõõmustab, kui tohib lõpuks toast lahkuda.
VÄIKE BARBARA: Härra Turin, kas te tahate ka oma tuppa väikest jõulupuukest?
DUKAKIS: Jah, palun! Viinapudelikeste ja rummikuulidega.
VÄIKE BARBARA: Jõulupuu on ju midagi nii ilusat. See tuletab meile alati meelde, et meie Issand Jeesus Kristus tuleb.
HÄRRA TURIN: Teil on õigus. Ainult et kahjuks ei tule ta isiklikult.
Õde Barbara jätab Turini märkuse tähele panemata. Ta võtab öökapilt oma kirjutusaluse, silmitseb seda tõsise näoga ja kriipsutab midagi lehe peal läbi.
VÄIKE BARBARA: Kateetri peame ka uuesti paigaldama. Homme – siis ei teki meil pühade ajal probleeme. Nii, ma panen nüüd teid ratastooli istuma.
Sellist jõuluteadet Turin just kuulda ei tahtnud. Õde Barbara tõmbab ta ülakeha kõrgemale, keerab Turini küljele, tõstab ja asetab ta ratastooli. Siis võtab ta uriinikoti ja riputab selle käetoe külge. Sel hetkel koputatakse. Mägilanna seisab uksel.
KATHARINA PAYER: Tere hommikust. Kas ma segan?
VÄIKE BARBARA: Ei, proua doktor, hooldustuur sai just tehtud.
Väike Barbara jääb veel minutiks tuppa seisma ja märgib midagi kirjutusalusele. Sellega tahab ta demonstreerida, et tema on siin määraja. Seejärel väljub ta toast ilma ringi pööramata. Härra Turinit lõbustab väga see väike stseen.
VÄIKE BARBARA: Nõndaks, soovin meeldivat ajaveetmist.
Katharinal on seljas veel erariietus: kitsad mustad püksid ja hall pullover avara kaelusega, mis ripub lõdvalt õlgadel. Valge kitli on ta lahtiselt ümber võtnud.
KATHARINA PAYER: Palju õnne sünnipäevaks, kallis härra Turin.
Seejuures kummardub ta ja suudleb teda paremale põsele. Turin ei taipa, et naine tahab teda mõlemale põsele suudelda, ega keera pead teisele poole. Nende huuled puudutavad põgusalt teineteist. Katharina on toonud härra Turinile kingituse.
HÄRRA TURIN: Kallis proua doktor, see on teist küll väga kena. Taevaisa ei tule ise, tema saadab Jeesus Kristuse, aga teie, teie külastate mind isiklikult. Ma loodan, et näen teid ka täna minu väikesel vastuvõtul?
KATHARINA PAYER: Ma kardan, et olen sel ajal kinni.
HÄRRA TURIN: Sellest on kahju. Muide, ma tahtsin öelda, et võite selle daami, selle psühhoterapeudi jaanuaris minu juurde saata. Ma olen niisiis valmis.
Katharina naeratab. Seda naeratust peab nägema. See on sundimatu naeratus, pisut kelmikas, see paistab salapärane, isegi veidi väljakutsuv.
HÄRRA TURIN: Teie meeleheaks nõustun isegi psühhoteraapiaga. Siis saan terve tunni proua psühhoterapeudile otsa vahtida.
KATHARINA PAYER: Kahjuks mitte. Klassikalises psühhoteraapias istub psühhoterapeut teie taga.
HÄRRA TURIN: Tõsiselt räägite või?
KATHARINA PAYER: Ja miks te üldse mõtlete, et tegemist on proua, mitte härra psühhoterapeudiga?
HÄRRA TURIN: Kas tahaksite lonksukese viskit?
KATHARINA PAYER: Miks ka mitte.
Turin võtab pudeli öökapist välja ja ulatab Katharinale. Too hoiab seda algul tükk aega käes, kuni taipab, et klaasi talle ei anta. Siis keerab ta korgi pealt, tõstab pudeli suule ja võtab tubli lonksu.
KATHARINA PAYER: Mul on ka teile midagi öelda: ma pean 21. jaanuaril oma sünnipäeva. See on laupäev. Ma korraldan peo, kuhu olete kutsutud. Sõidu sinna ja tagasi organiseerin ma ise.
Turin võtab Katharina käest viskipudeli ja rüüpab sellest samuti tubli lonksu.
HÄRRA TURIN: On mul valikut?
KATHARINA PAYER: Palun, ärge jälle hakake, härra Turin, seda vaidlust ma teist korda teiega ei pea. Kutse on isiklik, keeldumist võtan ma seekord ka isiklikult.
Ja siis lonksab Katharina veel kord pudelist.
HÄRRA TURIN: Te kujutate seda nii lihtsalt ette. Mina olen viimastel aastatel ainult siis majast välja saanud, kui pidin MRT-sse minema. Ja viimati – te teate küll – pärast ███ ██.
KATHARINA PAYER: Ma olen öelnud kõik, mis öelda on. Kas te kingitust ei taha avada?
HÄRRA TURIN: Üks hetk, mul on teile ka kingitus. Ainult üks pisiasi.
Öökapis on härra Turin seadnud vasakule poole valmis pühadekaardid õdedele ning Marcusele ja Dejanile, paremal pool on pakike Katharinale. Ta annab selle üle. Nüüd avab kumbki oma kingituse. Katharina on kärmem.
KATHARINA PAYER: Taskukalender 2017. aastaks. Tänan! Ma panen siia kohe peo kirja.
Lõpuks on Turin oma paki lahti saanud – see on üks DVD. Turin loeb pealkirja.
HÄRRA TURIN: „Mägede kuninganna.“
KATHARINA PAYER: See sattus mulle täiesti juhuslikult ette. Arvatavasti te juba teate seda filmi, see on vestern Ronald Reaganiga.1
HÄRRA TURIN: Seda filmi ma ei tea. Tänan!
Mägilanna tõuseb ja embab teda.
VÄIKE BARBARA: Proua doktor Payer hoolitses härra Turini eest silmatorkavalt intensiivselt. Ma märkasin seda küll, aga mõtlesin: ta on psühholoog, küll ta juba teab, mida teeb.
ÕDE MARGIT: Kusjuures härra Turinil on imekena naine.
PAATER REISINGER: Proua doktor Payer hoolis patsiendist väga. Ja me tunneme armastuse mitmeid registreid: sexos, eros, caritas, agape.
HÄRRA TURIN: Aga kuidas ma peaksin filmi vaatama? Mul pole DVD-mängijat.

xxx

Lühilood

Dorpat

Kui Jakob Lenz oli üheksa aastat vana, asus ta koos vanematega elama Dorpati linna ja õppis seal – ehkki rääkis oma ema ja isaga saksa keelt – vaid kolme päevaga ära numbrite loendamise eesti keeles. Eestikeelsete arvsõnade struktuur oli tema jaoks ülimalt loogiline, nii et ta loendas nüüdsest peale igal pool – ka täiskasvanuna Saksamaal elades ning Prantsusmaal ja Šveitsis ringi rännates – raha, möödujaid, hobuveokeid, puid ja kilpkonni eesti keeles. 1780. aastal pöördus ta Dorpatisse tagasi, kuid ei tundnud oma lapsepõlvelinna enam ära. Vahepeal oli siit üle käinud mitu tulekahju – kõige hullem neist 25. juunil 1775 – ja suurelt osalt ühekorruselistest sindel­katustega puumajadest koosneva linna pea täielikult hävitanud. Väsimatult kõndis Lenz mööda tänavaid ja loendas maju. Ta oli kakskümmend üheksa aastat vana.

Aprill 2019, tõlkis Anne Arold

Lingid:
https://kultuur.err.ee/934736/ilmus-romaan-aidatud-enesetapust
https://raamatud.postimees.ee/6521354/raamat-mis-raagib-eutanaasiast-ratastooli-aheldatud-inimese-vaatenurgast
https://derstandard.at/2000085536167/Koenigin-der-Berge-Das-Leben-ist-grausam-und-lebenswert
https://www.falter.at/falter/rezensionen/buch/752/9783990272244/konigin-der-berge
Intervjuud


Viini esimene koduoreliorkester

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar