Toomas Kall

22. apr. 2019 at 8:24 e.l. (Nädala autor 2019, Toomas Kall) (, , , )

Foto: Rene Suurkaev

Kirjandusfestivali Prima Vista raames esitletakse 9. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus festivali patrooni Toomas Kalli raamatut „Paunvere lõpp“ (EKSA), mis sisaldab aastate jooksul ajakirjanduses avaldatud paroodiatekste „Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutaksid“. Esitlusele järgneb Pargiraamatukogus teatri Must Kast etendus „Toomas Kalli kevaded“.

Toomas Kall (1947) on eesti näitekirjanik, humorist, karikaturist ja ajakirjanik.
Toomas Kall lõpetas 1966. aastal Tallinna 21. Keskkooli, õppis aastatel 1966–1969 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu ning 1970–1972 eesti filoloogiat.[1]
Ta on töötanud kultuurilehe Sirp ja Vasar huumorikülje toimetajana (1971–1978), komöödiateatri Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajana (1980–1987), kultuurilehe Sirp peatoimetajana (1990–1994). Aastast 1994 on ta vabakutseline.
Alates 1965. aastast avaldanud karikatuure ja humoreske Eesti ajakirjanduses.
Toomas Kall on Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1984. aastast.

Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

(Looming 2017, nr 1.)
Olev Remsu
Kevadedramaturgia
Eruditsiooni põhjal

Kui Arvo käsikirjaga koolimajja jõudis, olid osatäitjad – teiste eesti koolide õpilased – juba valitud. Direktor kõneles Arvoga natuke aega, pigistas ta lõual turritanud vihase vistriku lärtsti! mädast tühjaks ja seadis ta siis ühe lühikeste juustega poisi kõrvale istuma.
„Mis Danilovitš ütles, kui sa tema toas olid?” küsis operaator Harry Rehe, sest tema see poiss oligi.
„Ah, ei kedagi…” vastas Kruusement.
„Kas ta ei ütelnud, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata tulevase filmi žanr?”
„Ei ütelnud.”
„Oi, minule ütles küll.”
Ja kuigi seda stseeni täpselt niisugusel kujul võib-olla ei toimunudki, arvan ka mina nii nagu „Tallinnfilmi” kommunistist direktor Nikolai Danilovitš: žanr on tähtis! Ainult et, nagu on näidanud maailma filmiajalugu: ei ole võimalik luua täiesti žanripuhast, ainult ühe žanriga defineeritavat filmi. Vähe on sõjafilme, mis ei oleks ka armastusfilmid, ei ole palju ulmefilme, mis ei oleks ühtlasi fantaasiafilmid, ja nii edasi. Aga kindlasti ei tahtnud stuudio kunstinõukogu näha seda, mis Kruusemendil lõpuks välja tuli. Nimelt olid „Kevades” esindatud kõik tol ajal tuntud žanrid!
Praegu on žanreid koos allžanritega teada umbes veerand tuhat (Remsu 2016: 338) Aga isegi siis, kui „Kevades” oleks olnud esindatud neist vaid kümnendik, ei oleks filmi lühiduse tõttu (84 minutit) saanud ühtegi žanrit domineerivalt välja arendada.
Nii näemegi kord komöödiafilmi algeid (stseen, kus Toots peidab põues koera), kord jupikest õudusfilmist (Tootsi kuulus „Tot-tot-tot!” koos sellele eelnenud saspensiga (suspense)), kord kisub asi justkui armastusdraamaks (Arno Teelele: „Hakkame jälle ühes käima nagu varemalt!”), siis aga (Kiire ristsetel) lõikab sisse üürike kostüümidraama.
Tundub, et läbiva žanri otsingud viisid „Kevade” tegijad kõige lähemale muusikalile. Tõepoolest, vajaliku komponendid (instrumendid) on täiesti olemas. Veljo Tormis, koolikoor, orel, kannel ja grammafon, rääkimata tantsustseenist (mis paraku päädib kukkumisega – põhjendamata kummardusega ekstsentrilise komöödia poole). Samas ei oldud ka siin järjekindlad ning filmi sattus rohkesti muusikalile mitteomast tarbetut ballasti. Kui teha „Kevadega” sama, mida on soovitanud teha Mark Sandrichi 1935. aasta muusikaliga „Torukübar” („Top Hat”) – kõrvaldada filmist kõik laulmist ja/või tantsimist sisaldavad stseenid! -, kas ei jääks siis ka „Kevadest” alles stereotüüpsete karakteritega tobe süžee ja mõningad naljad, mille nägemise eest keegi raha ei maksaks (Valkola 2015: 171).
Või tuleks „Kevades” näha eelkõige underground-filmi? Kas või sel lihtsal põhjusel, et Kruusemendi teos eirab traditsioonilist narratiivi. Kuid sama põhjendatud oleks „Kevade” pidamine sõjafilmiks (korduvad võitlused kirikumõisa poistega), või koguni lumesõjafilmiks (vastav episood on lahendatud küllaldase eepilise jõuga). Samas lähendab Tootsi lansseeritud ideoloogia „Kevadet” vesternile (western). Tegelaste vanusest johtuvalt võib „Kevades” näha eelkõige teismeliste filmi, kuid on nähtud ka homode filmi: „Lillat himu on peidus nii Arno-Tõnissoni kui ka Tiugu-Imeliku liinides. Merzini mängitud kiirgavsilmne õpetaja Laur on aga varjamatu pedofiil.” (Vaher 2009: 170.) Must-valge värvilahendus paneb korraks küsima, kas tegu pole film noir`i Eesti versiooniga, seda enam, et Paunvere varjurohke ja kohati ängistavas atmosfääris näeme žanriomaseid süngeid detektiive – kirikuõpetajat ja köstrit – uurimas Kiire saapanööpide ja parve põhja laskmise kriminaalasja. Paraku ei olnud must-valge „Kevade” autorite teadlik eelistus. Noir`ilik valik tehti paratamatusest, kui stuudio ( st kogu ENSV) 1969. aasta värvifilmi limiit oli kulunud „Viimsele reliikviale”.
Igatahes näeme, et „Kevade” kärsitud loojad ei ole läbenud minna ühegi teemaga lõpuni. Ainus ainevald, mille käsitlemise metraaž oluliselt esile tõuseb, on alkohol. Stseenid, kus näeme kas otseselt alkoholi tarbimist või juba purjus inimesi, kus tegelased kas kõnelevad alkoholi manustamisest või juba kannatavad selle jääknähtude käes, kestavad kokku tervelt 17 minutit. Kirglikkus, millega „Kevades” alkoholi kui teema juurde ikka ja jälle tagasi jõutakse, selle tagasipöördumise obsessiivsus sunnib küsima, kas pole žanri poolest tegemist mitte propagandafilmiga. Ja kui on, siis mida „Kevade” propageerib. Ega ometi lausjoomist? Vastan kindlalt – ei! Vastupidi! Lähem vaatlus ja analüüs näitavad üsna – ja kunstiteose jaoks ehk liigagi – ühemõtteliselt, et tegemist on hoopis sihipärase ning seetõttu ka väga reljeefse ja mõjuva karskuspropagandaga!
Kuidas on režissöör saavutanud, et alkoholi kujutamine filmis ei mõju ahvatlevana? Võib ju arvata, et otsene keelamine või isegi pelk manitsemine kutsuks noort vaatajat keelatud ainet proovima. Sellest hoolimata näeme juba esimeses stseenis, kus joobnut eksponeeritakse, kuidas Arno soovitab otsesõnu Liblel viin maha jätta. Lapsiku põhjendusega, et „see ei ole ju hea”. Õnneks edaspidi näitab film alkoholi kahjulikku toimet palju peenemalt – kaudselt – ja seega ka mõjuvamalt. Vein, mille Toots Kiire sahvririiulilt „ära tõi”, joodi ilmselt ära. Aga millal? Joomisega kaasnevat rõõmu ja poiste ajutist meeleolutõusu ei ole näidatud. Veini tegelikku mõju näeb vaataja alles siis, kui Kiirel juba „süda läigib”. Ning noor filmisõber saab nüüd juba ise ja seda veenvamalt järeldada, et „see ei ole ju hea”.
Joomist kui tegevust näeme „Kevades” vaid korra, ja seda täiskasvanu – köstri – esituses. Kui papa Kiir tahab peenelt, „nagu sakstel”, kaetud laua taga valada köstrile veel ühe pitsi magusat jooki, keeldub too, ning osutab viinakarahvinile – paluks kangemat! Kuna selleks ajaks on kaks kolmandikku filmist läbi ja köster tegelasena end vaataja silmis juba ammu põhjalikult kompromiteerinud, siis jätab viina lunimine veel halvema mulje kui muidu. Plusspunktid karskusaatele ka sellest stseenist!
Ma ei maininud peenelt kaetud lauda eespool juhuslikult. Sest kui võrrelda seda näiteks joomalauaga Oscari-väärilise filmi „Moskva pisaraid ei usu” lõpust, kus Goga on nädal aega üksi joonud, on kontrast rabav. Ajalehtedega kaetud räpasel laual vedelevad läbisegi tühjad pudelid jasakumm – vobla. Seda ei saa lavastada tühja koha pealt, režissöör peab olema asjatundja. Ja tõepoolse, Vladimir Menšovi iseloomustaski „tsükliline raevukas alkoholism” (Vaher 2009: 101).
Oleme jõudnud küsimuseni, miks valis Kruusement „Kevade” pealisülesandeks just alkoholiteema ja karskuspropaganda. Kas see võib olla tema n-ö isiklik probleem? Ilmselt mitte, sest vähemalt „Suve” osatäitjad on meenutanud, et kui võtete vaheajal napsi võeti, siis režissöör ei joonud. Mitte et ta oleks olnud päris karsklane, aga töö oli sedavõrd pingeline, et lavastaja ei saanud seda endale lubada (Koppel 2010: 68). Ja muuseas ei saanud seda endale lubada ka näitlejad. Kruusement ise on meenutanud, kuidas Aare Laanemets hakkas mitte küll veel „Kevade”, aga juba „Suve” võtete ajal kärakat panema – arvas vist, et on viimasel kursusel valmis näitleja. „Mitu korda võtsin ette ja noomisin, aga ikka tuli võttele, silmad peas hallid. Seal köstri juures toas on näha – Tootsil silmad hallid nagu oinal.” (Koppel 2010: 112-113.)
Täpsustagem: Kruusementi häiris, et näitlejad jõid võtete vaheajal. Maailm seevastu tundis juba siis purjus näitlejat kaamera ees. Nii et kui režissöör James Brooks „kiitis” Jack Nicholsoni: „Tema lähenemine on uudne. Purjutamise stseeni jaoks joob ta end täis…” (Douglas 2008: 221), siis eksis ta vaid ühes – uudsuses. Sest juba 1942, kui valmis maailmahitt „Casablanca”, oli selle peaosatäitja Humphrey Bogart viiekümnest võttepäevast vaid ühel kaine (Thain,A., Huebner, M. O, 1998: 157). Möödus üle poole sajandi ja maailmakogemus jõudis ka Eestisse. Nii tunnistab Arvo Kukumägi, et tegi Türgi-Jossi rolli Hardi Volmeri „Tulivees” täis peaga. „Olin purjus. Ma pidingi olema, roll oligi külajoodik, külaheidik. Sain hakkama.” (Kivimaa 2009: 130.)
Miks filminäitleja joob? Ada Lundver on pihtinud, et alkohol aitab pinget maha võtta, lõõgastuda, uinuda (Arme 2010: 137). See aga on vaid asja üks, teraapiline külg. Teise, näitleja professioonist lähtuva vaatepunkti on kõige selgemalt sõnastanud juba nimetatuid Arvo Kukumägi: „Ma pole näinud ühtegi andekat näitlejat, kes viina ei joo. Mitte ühtegi!” (Kivimaa 2009: 86.) Miks on joomine näitlejale tähtis? Selgub, et mitte ainult näitlejale. Sest nagu Kuku teisal täpsustab: „ma ei tea ühtegi karsklasest superhead näitlejat, muusikut ega kunstnikku. Ta võib olla maha jätnud, aga tal on see kogemus olemas.” (Kivimaa 2009: 121.)
Kogemus! Just see lubas Kaljo Kiisal öelda oma „Kevade” Lible-rolli kohta siiralt: „Niisugust natuke vintis meest, see ei olnud mulle raske mängida.” (Laasik 2011: 268.) Seetõttu ei kahtle ma sugugi, et Kiisk oleks lahendanud hiilgavalt ka märksa suurema ülesande – mängida Liblet Lutsu enda 1926. aastal kirjutatud stsenaariumi järgi, kuigi Lible pidev purjusolek selles käsikirjas oli lausa häiriv (Klaassen 1977: 13).
Kui karskus võib loovisiku andele nii ebasoodsalt mõjuda, siis küsime lõpetuseks juba teatud murega, kuidas mõjus „Kevade” jõuline karskuspropaganda „Tallinnfilmi” kineastidele endile. Kas nad hakkasis pärast filmi nägemist vähem jooma ja kas nende loovus seeläbi kannatas? Õnneks mitte. Alkoholiteema püsis nii elus kui ka ühiskondlikus arvamuses endiselt üleval, vahel lausa aukohal. Krestomaatilise küsimuse esitas Jüri Müür kord Enn Sädele: „Miks on nii, et me joome Kaljo Kiisaga ühepalju, aga tema ei ole joodik ja mina olen?” (Laasik 2011: 293.)
Kui „Tallinnfilmi” parteibüroo 1973. aastal Kaljo Kiisa personaalküsimust arutas, siis kõlas direktor Nikolai Davidovitši soovitus isalik-ähvardavalt: „Napsuvõtmisest tuleks hoiduda.” Mille peale Kaljo Kiisk vastas parteilise otsekohesusega: „See ei ole minu tööd seganud.” Ilmselt fantaasiavalda kuuluv, kuid ajastutäpne on kriitik Andres Laasiku kirjeldus Kaljo Kiisast pärast seda koosolekut „Akvaariumis”: „Koos esimese 50 grammi konjakiga läks kurgust alla soe jutt, mis sulatas sisemuses pigistava klombi. Teine 50 grammi tõi juba kerge lõõgastuse. Kolmandaga kadus reaalsusest Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei koos oma käsilastega. Jäi ainult püha kunst ja inimlik headus, mida tasub kogu südamest teenida…” (Laasik 2011: 312.)
Seega kukkus „Kevade” mürinal läbi. Vähemalt propagandafilmina (propaganda films).
/…/

(Looming 2017, nr 7.)

Ilmar Trull
Kenake kevade

Naabritel külas

Mõnda aega elas Lätis
Tootsi-nimeline jätis.
Sellepärast läks ta Lätti,
et ei mõistnud vene jätti.
Kohe, kui sai selgeks jätt,
tuli tagasi see pätt.

Inimese saatus

Koolis tähtis asjapulk
oli köster Jüri Julk,
aga lapsed enda hulka
mängima ei võtnud Julkka.
„Oleks Julgats mõistlik mees,
oleks ta ka mängus sees,”
ütles Toots, „kuid nüüd on väljas,
vaene, õnnetu ja näljas.”

Saksa poisid

Kaldal saksa poisse parv-
juurteta migrandid.
Põhjas saksa poiste parv-
ei saa sõita vandid.
Tõnisson sai kuulda vaid
saksa poiste sõimu.
Üks tal selge sedamaid-
saksa poiss ei lõimu.

/…/
Jõuluõhtul

Arno lõi Liblega kella,
poisid vaatasid alt.
„Arno on tornis kui taevas,”
rääkisid kadedalt.
Siis tuli Arno alla.
Kuulis tuttavat häält:
„Narrid, ma ütlesin kohe-
Tali taeva ei jää!”

Kultuurierinevus

Kui Arni viiuli võtab,
et mängida kurba viisi,
siis neeger kitarri võtab
ja laulab kurba umbluusi.

(Neeger on afroameeriklane)

Kes kus elab

Kus elavad rosinad? Saias.
Silgud eeskoja ukse peal reas.
Kus jeekimid? Kabeliaias?
Ei, Jee Kimid elavad Koreas.

Tootsi peenar

Nina mullast pistis porgand,
küsis: „Kelle mulle torgand
naabriks keegi ignorant?”
„Samad sõnad,” kurtis rõigas,
„see on uskumatult võigas,
kui sul naaber on nii sant!”
Naabriga ei olnud rahul,
õiendasid vihast vahul,
sibul, salat, redis, till,
sigur, peet ja saialill.
Lõpuks hallipäine taat,
nende peenravanem
magus kartul ehk bataat,
ütles: „Palju parem
olla võiks me aia elu,
ainult mul on palve:
lõpetame keskustelu,
teeme naabrivalve!
Ründavad meid terve suvi
vaenulikud jõugud,
ilmutavad haiglast huvi
mardikad ja tõugud.
Meil on tarvis üksteist tunda!
Mul on tõesti tunne:
valvata ei saa ju naabreid,
kui me neid ei tunne.”

Loomingut
„Siin triumfikaare all“ (karikatuurikogumik). Kunst, 1977
„Ajaloo tajumine“. Eesti Raamat, 1982
„Lõunavaheaeg. Lihtne ja ilus“ (näidendid). Eesti Raamat, 1988
Edgar Spriit – karikatuurikogumikus “Homo Novus”, kujundaja Rein Lauks, (Perioodika, 1988)
„Eliase lohe“. Vagabund, 1999
„Uku-Ralf Tobi. Minu päevik 2000“. Vagabund, 2001
„Päikesekontsert“ (näidend). Sõnalava, 2002
„Armas aeg“. Tänapäev, 2004
„Rüütel rahva keeles ja meeles“. Varrak, 2006

Komöödiad
1984 „Lõunavaheaeg“, Vanalinnastuudio
1987 „Lihtne ja ilus“, Vanalinnastuudio
2001 „Tähetolm“, Vanalinnastuudio
2002 „Päikesekontsert“, Vanalinnastuudio
2004 „Pehmed ja karvased saavad jalad alla“, Eesti Draamateater
2014 “Karistai ja Lorelei”. Karepa, Richard Sagritsa muuseum

Estraadinäidendid
1986 „Meie õhtused rõõmud“, Vanalinnastuudio
1993 „Prügikast ehk Alguse asi“, Vanalinnastuudio
1994 „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“, Vanalinnastuudio
1997 „Raadio Null“, Vanalinnastuudio
1999 „Kassikuld“, Vanalinnastuudio
2000 „Juubelitort“, Vanalinnastuudio
2004 „Viimane vint“, Vanalinnastuudio
2005 „Viimane sent“, Vana Baskini Teater
2006 „Kolme lillekese juubel“, Vana Baskini Teater
2007 „Tähtede sadu“, Vana Baskini Teater
2009 „Prügikast 3 ehk Eesti masurka“, Vana Baskini Teater

Näidenditõlked
1982 A. Suhhovo-Kobõlin „Toimik“, Vanalinnastuudio
1982 S. Zlotnikov „Naiskond“, Vanalinnastuudio
1983 V. Merežko „Anekdoot“, Vanalinnastuudio
1985 V. Slavkin „Vilets korter“, Vanalinnastuudio
1987 E. Radzinski „Kena naine lillega“, Vanalinnastuudio
1987 N. Gogol „Revident“, Vanalinnastuudio
1988 N. Erdman „Enesetapja“, Rakvere Teater
1995 A. Tšehhov „Pianoola“, Linnateater
2000 A. Ostrovski „Mets“, Vanalinnastuudio
2000 M. Bitter jun. „Põhhjas“, Linnateater
2001 L. Razumovskaja „Prantsuse kired Moskva lähistel“, Ugala
2002 I. Turgenev „Isad ja pojad“, Linnateater
2006 F. Dostojevski „Krokodill“, Vana Baskini Teater

Stsenaariumid
1973 „Värvipliiatsid“, Tallinnfilm, joonisfilm
1983 „Sõlm“, Tallinnfilm, nukufilm
1986 „Kevadine kärbes“, Tallinnfilm, nukufilm
1987 „Magus planeet“, Tallinnfilm, nukufilm
1991 „Ärasõit“, Tallinnfilm, joonisfilm
1991 „Rahu tänav“, Tallinnfilm, mängufilm
1995–1998 „M Klubi“, BEC, teleseriaal, 101 osa
1997 „Minu Leninid“, Faama Film, mängufilm
2001–2011 „Pehmed ja karvased“, BEC, teleseriaal, umbes 150 osa
2002 „Eesti valik 2001“, Raamatfilm, dokumentaalfilm
2005 „Mees animatsoonist“, Acuba Film, dokumentaalfilm

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Eeva Park

22. okt. 2018 at 11:42 e.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Eeva Park (1950) – eesti kirjanik.
2004 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind põneviku “Lõks lõpmatuses” eest. Ta on Aadu Hindi ja Minni Nurme tütar.

Katkend: Minu kuninglikud kaelkirjakud, Hea Lugu 2018. lk 12 – 19.

Foto: Err.ee/Postimees/Scanpix

Debora ütles, et tundis vähemalt algul Tartus väga üksildasena ega õppinud kunagi Aadu tujudest aru saama.
Ka võis Aadu alalõpmata tekitada ülipiinlikke olukordi, olles ühtaegu nii jultunud enesereklaamija kui ka oma valedes kohati naiivsuseni lapsik: teeseldes asjasse puutumatut lugejat, võis ta näiteks hakata võõrastele oma raamatut kiitma, ja vahele jäädes öelda, et ta pole kirjanik ise, vaid hoopis tolle vend… Debora meenutas sedagi, kuidas ta värske abikaasa pani Tartusse jõudes oma parimad riided selga ja teatas otsustavalt, et läheb nüüd pugema (tollase haridusministri kindral Jaaksoni juurde), et endale töökohta muretseda. Tartu koolis õpetajakoha saamise lootust oli väga napilt, kuid Debora üllatuseks andiski „pugemine” soovitud tulemuse.

Debora ise oli oma sõnade järgi tol ajal väga vaikne, lausa arg. Seda viimast kinnitas ta enese kohta tegelikult alati, seletades sellega ka oma valikuid, samal ajal kui kogu ta olek ja otsekohesus sellele väitele just nagu risti vastu rääkis.
Kuid ega inimene ju ei tunne iseennast,” kinnitas Debora aeg-ajalt meie juttude lõpetuseks. Ja tõepoolest, tema üksilduski tundus tema Tartu-jutte kuulates minu jaoks hoopiski millegi muu kui kõledas nurgas konutamisena.
Tuntud ja austatud nimed muudkui vilksatasid ta meenutustes. Kuna ma neist nii paljusid nii kirjanike, kirjandusteadlaste kui ka inimestena teadsin ja mõnda neist isegi (näiteks Leo Anvelti) tundsin, siis kujunes Debora Tartu perioodist minu silmis värvikas ja põnev, aga ka seltskondlik aeg. See, kuivõrd hästi, kui üksikasjalikult tal kõik inimesed ja sündmused meeles olid, üllatas mind järjest. Ka talle nii oluliste inimestega nagu August Sanga ja Kersti Merilaasiga tegi ta esmatutvust juba Tartus, kuid oma parimaks ja kõige kaunimaks sõbrannaks pidas Debora kahtlematult Karin Ruusi, kes küll kuulus rohkem juba ta Tallinna aastatesse. Kellestki teisest ei rääkinud ta kunagi nii imetleval toonil.
Deboral oli ta pika elu jooksul palju tõelisi eluaegseid kaaslasi – õigeid kamraade, nagu ta ise armastas öelda -, kuid inimene, keda ta oma sõpradest ilmselgelt kõige rohkem hindas ja austas, oli August Sang.
August Sanga koostatud Heinrich Heine „Luuletuste ja poeemide” (1956) tõlkisid peale koostaja enda Ellen Niit, Jaan Kross, Ain Kaalep jpt. Nende „paljude teiste” hulka kuulusid ka Debora ja Minni.
Heine kogumiku ilmumine oli kirjandussündmus ning ka tookord kuueaastast mind vapustasid need uimastavad riimid ja rütm, hirmpõnevad muinasjutud, mis tõid silme ette Marie Antoniette`i õuedaamid, kes mahalöödud peade asemel tagumikkudega naeratasid, ja selle, kuidas kuningas söetöölise hütis oma tulevase tapja hälli kiigutas: „Äiu-äiu, miks kahiseb õlg, miks lambad küll laudas nii määvad, sa magades jubedalt naeratad ja kortsud su laubale jäävad…”
Oma sõbra (ja ühe sagedasema külalise) Harald Rajametsaga rääkides nimetaski mu ema August Sanga „Püha Vaimu rüütliks”.
Seda, et just Debora oli tõlkinud „Mäeidülli” (kust see Püha Vaim pärineb), sain teada alles tema enda käest, kui oma Heine tundmise kinnituseks talle just sellest poeemist mõned salmid ette kandsin.

Nüüd, kus olen ilma näinud,
on see õpetanud mind
uskuma ka Püha Vaimu.
Usun, ja mul paisub rind.

Ta on teinud imeasju.
Tema karm ja arukas,
hävitas türannikantsid,
orjaikke purustas.

Vanu haavu parandades
õigust teeb ta ajaloos.
Inimesed kõik on võrdsed
ja nad kõik on üllast soost.

Tema eest kaob sünge udu,
aju painav ebausk,
kõik, mis maitsta meid ei lase
elurõõmu, armastust.

Oma tahet täide viima
valinud on Püha Vaim
tuhat rüütlit, kes talt selleks
vapruse ja relvad said.

Kersti Merilaasi ja Debora pikaajaline sõprus tundus olevat palju varjunditerohkem.
Sakust läbi sõites tuletas Debora meelde, kuidas nad käisid Kerstiga kahekesi Maaviljeluse Instituudi külalistena Sakus suurel, lookas laudadega banketil ja tema keelitas juba uljas peotujus Kerstit nagu rebane muinasjutus hunti pulmalaua all: pea veel vastu, ära sa hakka laulma…
Debora ütles kord, et ta oli lubanud, et kui Sangadega midagi juhtub (nad minema küüditatakse), võtab ta nende lapsed enda hoolde. Ta tuletas meelde ka seda, kui uhke oli Kersti Merilaas poja sündides, esitledes teda (ja tõsiasja, et ta just poisslaps on) Deborale nagu kuninglikku printsi.
Debora, kes oli ta enda sõnul „liiga pika seljaga”, hindas kõrgelt inimeste ilu, aga ka oskust, vaimukust ja tahet „olla ilus”, nii et tema juurde minnes püüdsin ka mina end oma parimast küljest näidata.
Debora tõepoolest märkas asju, pani tähele, kui mul ilmusid jalga uued kingad või kaela uus sall. Ise oli ta alati kena, lai kõrge laup ikka veel kohevate juuste raamistuses ja pilk tumedalt nooruslik. Kuigi Debora kõnes ei olnud tunda Saaremaa mõjutusi, oli tema välimuses – minu jaoks – midagi väga saarlaslikku. Mulle tundus, et ta (peale selle kuulsa „Nivea kreemi juhtumi”) ei lisanud ega vajanud oma loomulikule ilule elu jooksul mingeid abivahendeid. Mina seevastu olen alati armastanud endale „nägu pähe teha” ja ka seda küsimust arutasime Deboraga üsna põhjalikult. Mitte et tema jaoks minu või kellegi teise make up mingi probleem oleks olnud – kohe üldse mitte -, aga on ju huvitav, kui keegi ei taha tegelikult välja näha niisugune, nagu ta on. Et inimene vajab maski, mille taha peituda.
Ma küll ei öelnud seda Deborale, aga selles asjas olid nad jälle Minniga ühteaegu nii erinevad kui ka sarnased.

Ka Minni ei värvinud ennast kunagi (tal oli sahtlinurgas üks vana kulmupliiatsijupp, aga see oli ka kõik), kuid Minnil puudus minu mõõdupuu järgi ka sügavam huvi teiste inimeste välimuse vastu. Tundus, et Minni pidas (vähemalt minu märkamisajast alates) igat enesesättimist kas nüüd lausa patuks, aga omamoodi mõttetuseks, kuid ise oskas end olulistes olukordades just nagu sisse lülitada – muutuda üheainsa hetkega hoopis teiseks, üleni helendavaks olendiks.
Vahel ma lausa püüdsin seda üllatavat muutusemomenti tabada ja aru saada, kuidas see käib ja miks seda minuga ei juhtu, kuid ei õnnestunud õiget hetke tabada.
Ehk just seetõttu vihastas mind alati kõige rohkem see, kui mu ema kuulutas, et kõik noored on ilusad. No ei ole ju, mõtlesin ma peegli ees vaeveldes kui ka inimesi vaadeldes ning otsustasin, et küsimus ei ole mitte täiuslikes mõõtmetes, vaid hoopis kooskõlas, mis tekib mõnikord vaid pealiigutusest. Tundsin, et väga erinevatest tükkidest kokku pandud inimene saab heal juhul oma välimusega teised vaid ära petta, mitte tõeliselt ilus olla. See aga, kui „inetuks loodu” end mingil põneval kombel kauniks mõtleb ja teeb, leidis ka looduse poolt kauniks loodud Debora silmis erilist hindamist.
Igal juhul avastasime Deboraga, et me mõlemad imetlesime – väga ebanaiselikult – ilusaid naisi ja inimesi ja et ka sellise erilise ilu nägemine võib teha meele heaks täpselt samuti, nagu teeb seda loodus.
Ka ütles Debora üks kord – ja mulle üsna üllatuslikult – , et me oleme temaga selles mõttes sarnased, et me ilmselgelt ei ole kuigivõrd hinnanuid neid, kes on meile nn külge löönud, vaid oleme tahtnud ise valida. See aga, arvas Debora, on väga mehelik omadus.

Oma õppetöö katkemist Tartu Ülikoolis kahetses Debora väga ning ütles, et ta elu oleks lõpudiplomit omades ehk kujunenud üsna teistsuguseks.
See, et ta ei alustanud oma kirjandusteed mitte luuletaja, vaid hoopis kriitiku, tõlkija ja toimetajana, üllatas mind, sest just tema puhul oleksin eeldanud, et ta nn sündinud luuletajana oleks juba väga varakult kirjutama hakanud. Kuid Deboral oli veel üks joon, millest ma suurepäraselt aru sain. Tema küsimus oli alati: milleks ja kellele seda vaja on? See on ju lihtne küsimus ja lihtsuse vääramatu suurus oli Debora tõeline „firmamärk” kõiges.
Ilmselt ühendaski Deborat ja Aadut nii nende suhte alguses kui ka lõpus kõige rohkem ühine kirg kirjanduse vastu, sest inimestena olid nad väga erinevad. Nii et ma ei imestanudki, kui Debora tunnistas, et talle tehti aeg-ajalt ikka väga otseselt selgeks, et tahetakse tutvuda just temaga, mitte ta juba kuulsust kogunud noorkirjanikust abikaasaga.
Seda, et Debora esimene tõlge, Alfred Adleri „Inimesetundmine” (1939) on Aadu Hindi lühimonograafia väitel hoopis tema tõlgitud, nimetas Debora lihtlabaseks valeks. Talle näis see küsimus veel takkajärelegi pahameelt tekitavat, sest ta ütles, et oli seda teost kõigi oma tööde ja õpingute kõrvalt tõlkinud kaks keerukat ja murederohket aastat, ning juba seepärast ei saanud ta aru, miks Aadul oli vaja veel takkajärele sellise narri väitega välja tulla. (Aadu Hint. Lühimonograafia. Eesti Raamat 1975. Koostaja Kalju Leht)
Tunnistasin siis Deborale, et minulgi on selle lühimonograafiaga oma suhe.
Nimelt on selles ametlikus monograafias esimese ja viimase abielu vahelt välja jäetud keskmine, kõige lasterikkam abielu. Tuli välja, et meid tühistati kõigi kehtivate kirjandusreeglite järgi olematuks, ja Debora omakorda tunnistas, et seda iseenesest huvitavat tõsiasja ei olnud tema oma Adleri tõlke omastamise fakti kõrval tähelegi pannud. Arvan, et tollal ma kuulsingi esimest korda ütlust, mida Debora aeg-ajalt inimliku egoismi ja omamoodi kanapimeduse kohta ikka kasutas: „Ah, mis see sinu seljavalu, aga vaat minu varbavalu…”

Debora, kes rääkis oma vanematest alati suure hellusega, ütles, et üks pikemaid eluperioode, mil ta neist eraldi elas, oligi just Tartu aeg ja ta tundis siis neist vägagi puudust, sest just igapäevaasjades nõu küsida polnud tal siis kelleltki. Et filosoofiat ja raamatuid sai küll paljudega arutada, aga teadmist, kuidas kleiti lühemaks teha või hääd hernesuppi keeta, polnud kusagilt võtta.
Ma ei osanud kohe midagi,” ütles ta ja meenutas sedagi, kuidas ta sünnitustuhusid tundes otsis välja entsüklopeedia ja uuris järele, kas tegu on ikka sünnitusega, ning lapsega sünnitusmajast koju jõudes pidi esimese asjana hakkama hoopis Aadut poputama. Noor isa oli end teisejärguliseks tundes järsku hirmus tõbiseks jäänud ja saatnud tema, kes ta veel vaevu jalul seisis, mammale telegrammi saatma. Seda kõike meenutades Debora naeris. Nüüd järele mõeldes tundus isegi kummaline, kui lõbusad olid meie tihti süngedki vestlused, kui ootamatuid pöördeid me jutt aeg-ajalt võttis ja kui usalduslikuks me muutusime.

Püsiviide Lisa kommentaar

Sirje Kiin

4. okt. 2018 at 9:53 e.l. (Nädala autor 2018) (, , )

Foto: err.ee/autori erakogu/Vallo Kruuser

Sirje Kiin (1949) – eesti kirjandusteadlane, kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija.

Katkend: Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest, Hea lugu 2018. lk 149-159. „Kirjanikud omavahel” raamatusarjast.

Sirje Sinilind ALIAS Juhan Kristjan Talve

Teekond põranda alt põranda peale

Kui Eesti poliitilise põgeniku Ilmar Talve ja Karjala põgeniku, viiburlanna Liisa Karvinen-Talve esikpoeg 26. novembril 1951 Stockholmis sündis ja isa läks poja sündi kirikuraamatusse kirja panema, ütles Rootsi vaimulik, et poiss tuleb isa päritolumaa järgi panna kirja kui Nõukogude Liidu kodanik, sest Eestist tulnud poliitilisi põgenikke loeti Rootsis pärast sõda Nõukogude Liidu kodanikeks. Ilmar Talve ütles pastorile, et kuulge, kuidas te võite ühele väikesele lapsele niimoodi teha. Te olete ise vaimulik ja NSVL on ateistlik riik. Kas te sunnite väikse lapse vägisi ateistliku riigi kodanikuks? Argument oli tõsine, vaimulik lõi käega ning registreeris lapse ema järgi Soome kodanikuks. Kolm aastat hiljem sai eesti-soome perekond Rootsi kodakondsuse.
Niisiis on tänane juhlakalu elik eesti keeli „piduriist” (naljatades päevakangelane) ajaloo tahtel olnud Nõukogude Liidu, Soome, Eesti ja Rootsi kodanik. See nelja riigi kodanik saabus okupeeritud Eesti NSV-sse esmakordselt 1. novembril 1976. Igaks juhuks ei öelnud ta isale enne reisi, et läheb NSVL-i territooriumile, kus teda oleks põhimõtteliselt võidud toona kehtinud korra kohaselt juba piiril arreteerida kui NSVL-i kodanikku, kes ei ole käinud näiteks kohustuslikus armeeteenistuses. Rootsi riik ei taganud põgenike perekondadele mingit diplomaatilist kaitset. Koos Rootsi passiga tuli eestlastele kiri, et hoolimata Rootsi kodakondsusest peab NSVL neid edasi oma kodanikeks ja kui nad sõidavad NSVL-i, ei saa Rootsi pakkuda neile mingit diplomaatilist kaitset.

Juhan, kes oli tegelikult otsustanud mitte sekkuda millessegi, millest võiksid probleemid tekkida, oli juba järgmisel hommikul teel salajasele kohtumisele põrandaaluse opositsiooniga. Kindlal kellaajal tuli saabuda teatud bussipeatusse. Kontakti vahendaja näitas, kellega pidi kohtuma, kuid keelas ilmutamast mingeid tundmise märke. Justkui juhuslikult istusid nad sama bussi peale ja sõitsid Mustamäele, kus võeti takso, sõideti risti-rästi läbi Mustamäe ning mindi lõpuks ühte kaheksanda korruse täiesti tühja korterisse, kus oli ainult üks pappkast. Juhan ja mees, kes oli saabunud Lõuna-Eestist isegi oma naise teadmata Tallinnasse temaga kohtuma, istusid pappkasti otsas, tõmbasid kolhoosniku Priimat ja Juhan sai esimese poliitilise ülevaate Eesti olukorrast Eesti pinnal, kokku oma kolm tundi. Ta vestluspartner palus Juhanil korrata olulisemaid seiku, et kontrollida, kas need olid Juhanile õigesti meelde jäänud. Ning see informatsioon, mis puudutas Mart Nikluse äsja toimunud arreteerimist, oli sama nädala lõpus juba Raadio Vaba Euroopa uudistes. Kui nad korterist välja tulid seisis trepikoja ukse ees KGB hall Volga, mees autos suitsetamas. Juhan ja tema uus tuttav hakkasid astuma ja Volga sõitis neil paarsada meetrit umbes kahe meetri kaugusel järel, kuid keeras lõpuks siiski minema. KGB tahtis näidata, et neil hoitakse silma peal. Mees, kellega Juhan kohtus, oli Jüri Adams.

Raadio Vaba Euroopa oli alates 1976. aastast ligi 20 aastat Soome kindlustusjuristi Juhani teine töö. Selle aja jooksul kogunes kaugelt üle tuhande lehekülje tema enda raadiokommentaare, muud tekstid sellele lisaks. Üks raadiotöö väikseid mõnusid oli näiteks see, et Müncheni kaudu sai ingliskeelse tõlke Moskva raadio samahommikusest saatest selleks, et seda juba õhtuses saates kommenteerida. Või lugeda Los Angeles Timesi homset juhtkirja. Nõukogude ajal ja enne internetiajastut oli läänes raske teada saada, mida Eesti NSV televisioon näitas. Selleks otsiti Helsingis kontaktisik, kes salvestas Eesti TV saateid ja saatis need videokassettidena Münchenisse. Olgu siinjuures mainitud, et Raadio Vaba Euroopa / Vabadus polnud toona ja pole praegugi mingi väike asutus. 1980. aastate keskpaiku töötas seal umbes poolteist tuhat inimest, kes esindasid kommunistliku maailma rahvaste kogu spektrit. Seal tegutses muuhulgas ka Raadio Vaba Afganistan, kus Toomas Hendrik Ilvese vend Andres kirjutas kommentaare puštu keeles.
Raadiotöö nõudis kiiret tegutsemist, kommentaar pidi olema vahel tunni ajaga valmis. Juhan on lugenud neid telefonitsi Münchenisse lindile mh ka Turu restorani Hämeenportti baarileti all. See on sama baarilett, mille telefonile helistas president Lennart Meri 1992. aasta sügisel, et pakkuda Juhanile üht diplomaatilist tööd, nimelt Eesti Vabariigi suursaadiku ametit Soomes. (Põhjused, miks see ega mitmed teisedki kõrgelennulised ettepanekud – Raadio Vaba Euroopa Eesti talituse juht, EV õiguskantsler, EV valitsuse teabeteenistuse asejuht jne – teoks ei saanud, väärivad kord omaette lugu.)
Soome-Rootsi kindlustusfirma Verdandi (nüüd Veritas) tegevjuht vaatas aastaid läbi sõrmede, kuidas Juhan oma juristi-tööajast pidevalt Eesti asja ajas: tõlkis, kommenteeris, kirjutas, toimetas, vahendas, otsis teavet ja andis seda edasi, 1980. aastail iga päev Vaba Euroopa eestikeelsete saadete toonasele juhile Toomas Hendrik Ilvesele, aga 1990. aastail omamoodi halli kardinalina ka EV suursaadikuile, välisministrile ja president Lennart Merile. Kord, kui ülemus märkas Juhani töökabinetis jälle uut ja võimsat printerit, ütles ta väikse iroonilise soomerootsi huumoriga rootsi keeles: „Ahaa, näha on, et Eesti asi edeneb!”

Mina kohtusin Juhan Talvega esmakordselt 1980. aasta suvel Turus rahvusvahelisel fennougristika kongressil. Kohtumine toimus 20. augusti hilisõhtul toonases Ikituuri hotelli restoranis, praeguses Caribias. Selle ajaloolise kohtumise juures viibisid tunnistajatena järgmised isikud: tagasihoidliku „juristi”-rinnasildiga varustatud valgete juuste ja valgete kulmukarvadega turske „fenno-ugri spetsialist” Rein Sillar (kellest sai, nagu hiljem selgus, ENSV KGB viimane ülemjuhataja), ENSV Teaduste Akadeemia välisosakonna töötaja Aare Raid, kes oli tõenäoliselt KGB teenistuses, Soome ülikoolides eesti keelt õpetanud Toivo Kuldsepp (kes oli, nagu hiljem selgus, pikaaegne Tartu KGB kaastööline) ja välis-eesti katoliku preester (kes oli, nagu hiljem selgus, „Vatikani agent”). Proffide seltskonda oli ära eksinud ka viies isik, Rein Veidemann, kellest sai hiljem vaid Tartu ja Tallinna ülikooli kirjandusteaduse professor.

Olin enne Turusse tulekut Juhani olemasolust teadlik, sest olin tõlkinud soome keelest mõned tema kriitilised artiklid Eesti olude kohta – olime neid sõprade hulgas käsikirjaliselt levitanud. Juhani artiklid jõudsid minuni estofiilidest soome literaatide kaudu. Need tekstid sisendasid meile usku ja lootust, et vähemalt mõned inimesed vabas Läänes meid siiski mõstavad ja toetavad.

Juhan jõudis mu nädalase Turus viibimise jooksul kinkida mulle seitsme kohvri- ja kotitäie jagu väliseesti poliitilist ja ilukirjandust, nii et lahkudes olin raske valiku ees, mida võtta või jätta, sest kogu see kraam oli toona karmilt keelatud kirjandus. Viimasel hetkel otsustasin riskida kogu täiega. Kõik seitse kotitäit roiskuvat kapitalismi õõnestavat, lehkavat propagandat õnnestuski rongiga läbi Leningradi Tallinna sõites kaasa tuua. Meie vagunist otsiti seekord läbi vaid üks ilmsüütu, täiesti apoliitiline kirjandusdoktor Arne Vinkel.

Algas aastatepikkune poliitiline kirjavahetus ja koostöö. Saatsime Rein Ruutsooga, minu toonase abikaasaga Soome turistide ja giidide abil Juhanile Turusse infot okupeeritud Eesti olukorra kohta, vastu saime teateid ja tõendeid vaba maailma vabast toimimisest, millest andsid tunnistust eeskätt raamatud-ajakirjad, aga ka säärased NSVL-is tundmatud tuhanded pisiasjad nagu aspiriin ja muud arstirohud, maiseained, kohv, lutipudelid, kirjutusmasinatähed ä, ö, ü, ja õ, ning mis eriline ime – toimivad tööriistad. Kapitalistliku poliitökonoomia algkursuse omandas mu poeg Sören maast madalast Juhani kingitud Monopoli-mänguga. Aafrika geograafiat õppis ta lauamänguga „Aafrika täht”, mis sai muide tänavu (st 2001.a) 50-aastaseks. Meie konspiratiivne kirjavahetus Juhan Talvega kestis kaheksa aastat – 1980-1988-, kuni külma sõja lõpuni. Poliitiline sõnumi- ja pakivahetus toimus peaasjalikult käsiposti teel. Olid mõned eriti vaprad püsikirjakandjad: Virgi Jalakas, Kaisu Lahikainen, Salla Taavetti – olgu nad tänatud -, kuid kasutasime ka hulgaliselt juhukullereid. Mõni neist võttis teadlikult riski, mõni aga ei teadnudki, mis liiki kirju ta vahendas. Mõned Soome tuttavad ja väliseestlased keeldusid avamata kirju ja keelatud kirjandust Läände kaasa võtmast.

Juhanil leidus ka häid sõpru, kes n-ö laenasid konspiraatoritele oma neutraalset postiaadressi Helsinkis. Näiteks Helsingi pangajuht Olli-Pekka Mikkola, keda samuti on põhjust tänada, sai aastaid oma postkasti hunnikute viisi eesti- ja ingliskeelset poliitkirjandust nii ENSV-st kui ka Turust – tema kodu toimis ajuti otsekui Soome Posti salajane harukontor. Variaadressi kasutamine oli vajalik sellepärast, et kontakti pidamine poliitiliselt aktiivse väliseestlasega oli KGB silmis topeltkuritegu, võrreldes punase propagandakirjanduse saatmisega mõnele pealtnäha süütule soomlasele.

Meie konspiratsioonitöö üks ohtlikumaid momente oli 1980. aasta sügisel, mil Eestis toimusid noorsoorahutused ning eesti haritlased kirjutasid venestamisvastase nn 40 kirja, mille Juhan kohe soome keelde tõlkis. Kuid Suomen Kuvalehti ei julgenud seda avaldada. Tagasilükkav vastus kõlas: „Teie artikkel on väga huvitav, aga ei sobi praegu meie avaldamisplaanidesse.”

Põrandaaluse koostöö riskantseim seik oli seotud ühe teise, märksa jõhkrama dokumendiga, mille olemasolu põhjustas tegelikult nii noorsoomässu kui 40 kirja. Nimelt andis NSVL Ministrite Nõukogu 13. oktoobril 1978 välja salamääruse, mis kohustas kõikide liiduvabariikide komparteide keskkomiteesid välja töötama spetsiaalse venestamisabinõude plaani. EKP Keskkomitee büroo täitis Moskvast tulnud käsu 22. detsembril 1978, koostades eriti salajase otsuse ja ürituste plaani, mida näidati ainult partorgidele, kes said seda lugeda vaid paariks tunniks allkirja vastu. Seitsme lehekülje pikkune dokument sisaldas 40-punktilist meetmete plaani Eesti NSV lõplikuks ja tõhusaks venestamiseks (vt lähemalt Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi raamatust „Neljakümne kirja lugu”, Olion 1990, lk 167-178).

Heliloojate Liidu toonane partorg Raimo Kangro söandas siiski karmile keelule vaatamata anda salamääruse teksti paariks tunniks majast välja – selle aja jooksul õnnestus Rein Ruutsool ja minul Tallinnas Kiire tänaval (praegune Väike-Ameerika) see dokument kodusel köögilaual ära pildistada. Filmirull jäi ootama üle piiri viijat. Septembris 1980 saabus Tallinna Kirjanike Liidu kutsel Eino Leino Seura paarikümneliikmeline delegatsioon. Pidasime seekord paremaks, et võimalikult juhuslikult valitud üleviija ei teaks, millega on tegemist – teadmine olnuks lihtsalt liiga ohtlik. Lõikasin ilmutatud filmirulli väikesteks tükkideks, peitsin tihedalt ühe nahkkaantega märkmiku kaane vahele, pakkisin märkmiku pisikingituseks ning palusin ühel Turu ülikooli kirjandusteadlasel – Irmeli Niemil – väikse kingituse Juhan Talvele üle anda. Kirjutasin eraldi saadetud käsipostikirjas Juhanile, et uuri seda märkmikku hoolega. Kirjandusteadlane, kes ei teadnud paraku surmani, mida ta toona üle piiri viis, sai õnneks viperusteta Soome. Juhan uuris märkmikku hoolega ning leidis nahkkaante vahelt fotonegatiivid. Juhani vend tegi Turu Brahenkatu koduköögis negatiividest loetavad suurenduskoopiad. Juhan mõistis, et tegu on venekeelse ülisalajase dokumendiga, mille olemasolust oli ta varem minult küll kuulnud, kuid mille NSV Liidust väljatoimetamise ja Läänes avaldamise eest oleks võinud Eestis vangi minna kõik ta sõbrad. Seetõttu käsitles Juhan koopiaid kõigi konspiratsioonireeglite kohaselt. Ta pani paberid ümbrikku kinnastatud kätega ning palus üht Stockholmi suunduvat sõpra postitada kiri Arlanda lennuväljal. Ka postitamiskoht oli läbimõeldud. Saatja aadressita kiri oli adresseeritud Lundis elavale väliseesti poliitikule ja ajakirjanikule Andres Küngile. Nimetu saatja jäi ootele, kuid nädalad läksid ja mitte midagi ei juhtunud. Mõne aja pärast helistas Juhan kärsitult Küngile, kuid kuulis, et viimane on pikemat aega Lõuna-Ameerikas. Nagu hiljem selgus, oli ta siiski juba tegutsenud.

Vahepeal arenesid Eestis sündmused omasoodu. Noorsoorahutused ja 40 kiri põhjustasid üliäreva sisepoliitilise olukorra. 40 kirja autoreid kuulati üle ja otsiti läbi, nii et pidasime liiga riskantseks samaaegset salamääruse avalikustamist Läänes. Helistasin Juhanile ja ütlesin talle läbi lillede koodkeelt kasutades, et „tibude kasvatamine tuleb peatada” ehk peatage avalikustamine mõneks ajaks, kui võimalik. Juhan helistas Stockholmi Eesti Päevale peatoimetajale Juhan Koklale ning küsis, kas neile on taoline dokument laekunud. Määrus oli aga juba eesti keelde tõlgitud ning leht oli trükis. Avalikustamist ei õnnestunud enam peatada. 15. novembril 1980 Rootsi Eesti Päevalehes ilmunud EKP Keskkomitee büroo venestamisteemaline salaotsus loeti ette paljudes keeltes Müncheni Vabaduse Raadios ja Raadio Vaba Euroopas, kust see omakorda levis kogu maailma pressi. See oli komparteile säärane hoop, millest nad ei toibunud oma kuulsusetu lõpuni. Veel 1989. aastal kuulsin oma kõrvaga, kuidas šovinistliku Interrinde miitingul Tallinna linnahalli juures üks Moskvast saabunud kõnepidaja karjus hüsteeriliselt eesti kommunistide peale, süüdistades neid alatus reetmises, kuna just nimelt keegi eesti kommunist pidi olema see, kes tolle eriti tähtsa salamääruse Läände sokutas. Paraku varises NSV Liit enne kokku, kui saladuse reetja selgus.

Kõikvõimalikest meievahelise salaposti meetoditest väärivad märkimist vanamuusikaansambli Hortus Musicus juhi Andres Mustoneni pillikastid, Soome töötanud eesti keele õpetaja Virgi Jalaka televiisorikast, kirjanik Raimond Kaugveri õõnes puujalg jpt. 1984 saabus nahakreemi HTH pudelis Tallinna üks minitrükis, kellegi Priidu alias Juhan Talve avalik kiri EKP ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele. See oli äratrükk rootsieesti ajalehes Teataja ilmunud kirjutisest. Kreemipurki topitud teksti pesemise ja kuivatamisega nägin kurja vaeva (hea sõber võinuks minitrükise kaitseks kondoomi kasutada). Kirjas kritiseeriti teravalt Eesti venestamispoliitikat. Kirja autorsus tekitas EKP ladvikule pikka aega peavalu, igatahes kuulas KGB toona üle kõik mu Priidu-nimelised tuttavad alates näitlejast-lavastajast Priit Pedajasest ja lõpetades luuletaja Priidu Beieriga. Pole teada, kas salapärase Priidu toimik sai ENSV KGB-s lahendatud või mitte, enne kui nad 1991 olid sunnitud oma avaliku tegevuse Eestis lõpetama.

Raamatud
“Kersti Merilaas” (monograafia, 1989)
“Mis Sinust saab” (luulekogu, 1989)
“40 kirja lugu” (poliitilise lähiajaloo analüüs, 1990) (koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Neljänkymmenen kirje”. Otava 1990. (Koos Rein Ruutsoo ja Andres Tarandiga)
“Hirme ja arme” (artikli- ja esseekogu, 1993)
“Eesti Kongress: siis ja praegu” (Eesti Kongressi ajalugu, 2000) (koguteose koostaja Eve Pärnaste)
“Kõik sõltub kultuurist” (artiklikogu, 2003)
“Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (Uurimuslik biograafia.) Tallinn, Tänapäev 2009.
“Marie Underi Euroopa-reisid.Kuuskümmend üks kirja tütardele 17.X 1918 – 13.V 1930” Tallinn, Go Group ja Eesti Kirjandusmuuseum 2010.
“Kas Ameerika on olemas? Kirjad Madisonist 2005–2009” Tammerraamat 2011.
“Marie Under. Elu ja luule” (uurimusliku biograafia 2. täiendatud ja täpsustatud trükk) Tallinn, Tammerraamat 2011.

Püsiviide Lisa kommentaar