Eeva Park
Eeva Park (1950) – eesti kirjanik.
2004 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind põneviku “Lõks lõpmatuses” eest. Ta on Aadu Hindi ja Minni Nurme tütar.
Katkend: Minu kuninglikud kaelkirjakud, Hea Lugu 2018. lk 12 – 19.
Foto: Err.ee/Postimees/Scanpix
Debora ütles, et tundis vähemalt algul Tartus väga üksildasena ega õppinud kunagi Aadu tujudest aru saama.
Ka võis Aadu alalõpmata tekitada ülipiinlikke olukordi, olles ühtaegu nii jultunud enesereklaamija kui ka oma valedes kohati naiivsuseni lapsik: teeseldes asjasse puutumatut lugejat, võis ta näiteks hakata võõrastele oma raamatut kiitma, ja vahele jäädes öelda, et ta pole kirjanik ise, vaid hoopis tolle vend… Debora meenutas sedagi, kuidas ta värske abikaasa pani Tartusse jõudes oma parimad riided selga ja teatas otsustavalt, et läheb nüüd pugema (tollase haridusministri kindral Jaaksoni juurde), et endale töökohta muretseda. Tartu koolis õpetajakoha saamise lootust oli väga napilt, kuid Debora üllatuseks andiski „pugemine” soovitud tulemuse.
Debora ise oli oma sõnade järgi tol ajal väga vaikne, lausa arg. Seda viimast kinnitas ta enese kohta tegelikult alati, seletades sellega ka oma valikuid, samal ajal kui kogu ta olek ja otsekohesus sellele väitele just nagu risti vastu rääkis.
„Kuid ega inimene ju ei tunne iseennast,” kinnitas Debora aeg-ajalt meie juttude lõpetuseks. Ja tõepoolest, tema üksilduski tundus tema Tartu-jutte kuulates minu jaoks hoopiski millegi muu kui kõledas nurgas konutamisena.
Tuntud ja austatud nimed muudkui vilksatasid ta meenutustes. Kuna ma neist nii paljusid nii kirjanike, kirjandusteadlaste kui ka inimestena teadsin ja mõnda neist isegi (näiteks Leo Anvelti) tundsin, siis kujunes Debora Tartu perioodist minu silmis värvikas ja põnev, aga ka seltskondlik aeg. See, kuivõrd hästi, kui üksikasjalikult tal kõik inimesed ja sündmused meeles olid, üllatas mind järjest. Ka talle nii oluliste inimestega nagu August Sanga ja Kersti Merilaasiga tegi ta esmatutvust juba Tartus, kuid oma parimaks ja kõige kaunimaks sõbrannaks pidas Debora kahtlematult Karin Ruusi, kes küll kuulus rohkem juba ta Tallinna aastatesse. Kellestki teisest ei rääkinud ta kunagi nii imetleval toonil.
Deboral oli ta pika elu jooksul palju tõelisi eluaegseid kaaslasi – õigeid kamraade, nagu ta ise armastas öelda -, kuid inimene, keda ta oma sõpradest ilmselgelt kõige rohkem hindas ja austas, oli August Sang.
August Sanga koostatud Heinrich Heine „Luuletuste ja poeemide” (1956) tõlkisid peale koostaja enda Ellen Niit, Jaan Kross, Ain Kaalep jpt. Nende „paljude teiste” hulka kuulusid ka Debora ja Minni.
Heine kogumiku ilmumine oli kirjandussündmus ning ka tookord kuueaastast mind vapustasid need uimastavad riimid ja rütm, hirmpõnevad muinasjutud, mis tõid silme ette Marie Antoniette`i õuedaamid, kes mahalöödud peade asemel tagumikkudega naeratasid, ja selle, kuidas kuningas söetöölise hütis oma tulevase tapja hälli kiigutas: „Äiu-äiu, miks kahiseb õlg, miks lambad küll laudas nii määvad, sa magades jubedalt naeratad ja kortsud su laubale jäävad…”
Oma sõbra (ja ühe sagedasema külalise) Harald Rajametsaga rääkides nimetaski mu ema August Sanga „Püha Vaimu rüütliks”.
Seda, et just Debora oli tõlkinud „Mäeidülli” (kust see Püha Vaim pärineb), sain teada alles tema enda käest, kui oma Heine tundmise kinnituseks talle just sellest poeemist mõned salmid ette kandsin.
Nüüd, kus olen ilma näinud,
on see õpetanud mind
uskuma ka Püha Vaimu.
Usun, ja mul paisub rind.
Ta on teinud imeasju.
Tema karm ja arukas,
hävitas türannikantsid,
orjaikke purustas.
Vanu haavu parandades
õigust teeb ta ajaloos.
Inimesed kõik on võrdsed
ja nad kõik on üllast soost.
Tema eest kaob sünge udu,
aju painav ebausk,
kõik, mis maitsta meid ei lase
elurõõmu, armastust.
Oma tahet täide viima
valinud on Püha Vaim
tuhat rüütlit, kes talt selleks
vapruse ja relvad said.
Kersti Merilaasi ja Debora pikaajaline sõprus tundus olevat palju varjunditerohkem.
Sakust läbi sõites tuletas Debora meelde, kuidas nad käisid Kerstiga kahekesi Maaviljeluse Instituudi külalistena Sakus suurel, lookas laudadega banketil ja tema keelitas juba uljas peotujus Kerstit nagu rebane muinasjutus hunti pulmalaua all: pea veel vastu, ära sa hakka laulma…
Debora ütles kord, et ta oli lubanud, et kui Sangadega midagi juhtub (nad minema küüditatakse), võtab ta nende lapsed enda hoolde. Ta tuletas meelde ka seda, kui uhke oli Kersti Merilaas poja sündides, esitledes teda (ja tõsiasja, et ta just poisslaps on) Deborale nagu kuninglikku printsi.
Debora, kes oli ta enda sõnul „liiga pika seljaga”, hindas kõrgelt inimeste ilu, aga ka oskust, vaimukust ja tahet „olla ilus”, nii et tema juurde minnes püüdsin ka mina end oma parimast küljest näidata.
Debora tõepoolest märkas asju, pani tähele, kui mul ilmusid jalga uued kingad või kaela uus sall. Ise oli ta alati kena, lai kõrge laup ikka veel kohevate juuste raamistuses ja pilk tumedalt nooruslik. Kuigi Debora kõnes ei olnud tunda Saaremaa mõjutusi, oli tema välimuses – minu jaoks – midagi väga saarlaslikku. Mulle tundus, et ta (peale selle kuulsa „Nivea kreemi juhtumi”) ei lisanud ega vajanud oma loomulikule ilule elu jooksul mingeid abivahendeid. Mina seevastu olen alati armastanud endale „nägu pähe teha” ja ka seda küsimust arutasime Deboraga üsna põhjalikult. Mitte et tema jaoks minu või kellegi teise make up mingi probleem oleks olnud – kohe üldse mitte -, aga on ju huvitav, kui keegi ei taha tegelikult välja näha niisugune, nagu ta on. Et inimene vajab maski, mille taha peituda.
Ma küll ei öelnud seda Deborale, aga selles asjas olid nad jälle Minniga ühteaegu nii erinevad kui ka sarnased.
Ka Minni ei värvinud ennast kunagi (tal oli sahtlinurgas üks vana kulmupliiatsijupp, aga see oli ka kõik), kuid Minnil puudus minu mõõdupuu järgi ka sügavam huvi teiste inimeste välimuse vastu. Tundus, et Minni pidas (vähemalt minu märkamisajast alates) igat enesesättimist kas nüüd lausa patuks, aga omamoodi mõttetuseks, kuid ise oskas end olulistes olukordades just nagu sisse lülitada – muutuda üheainsa hetkega hoopis teiseks, üleni helendavaks olendiks.
Vahel ma lausa püüdsin seda üllatavat muutusemomenti tabada ja aru saada, kuidas see käib ja miks seda minuga ei juhtu, kuid ei õnnestunud õiget hetke tabada.
Ehk just seetõttu vihastas mind alati kõige rohkem see, kui mu ema kuulutas, et kõik noored on ilusad. No ei ole ju, mõtlesin ma peegli ees vaeveldes kui ka inimesi vaadeldes ning otsustasin, et küsimus ei ole mitte täiuslikes mõõtmetes, vaid hoopis kooskõlas, mis tekib mõnikord vaid pealiigutusest. Tundsin, et väga erinevatest tükkidest kokku pandud inimene saab heal juhul oma välimusega teised vaid ära petta, mitte tõeliselt ilus olla. See aga, kui „inetuks loodu” end mingil põneval kombel kauniks mõtleb ja teeb, leidis ka looduse poolt kauniks loodud Debora silmis erilist hindamist.
Igal juhul avastasime Deboraga, et me mõlemad imetlesime – väga ebanaiselikult – ilusaid naisi ja inimesi ja et ka sellise erilise ilu nägemine võib teha meele heaks täpselt samuti, nagu teeb seda loodus.
Ka ütles Debora üks kord – ja mulle üsna üllatuslikult – , et me oleme temaga selles mõttes sarnased, et me ilmselgelt ei ole kuigivõrd hinnanuid neid, kes on meile nn külge löönud, vaid oleme tahtnud ise valida. See aga, arvas Debora, on väga mehelik omadus.
Oma õppetöö katkemist Tartu Ülikoolis kahetses Debora väga ning ütles, et ta elu oleks lõpudiplomit omades ehk kujunenud üsna teistsuguseks.
See, et ta ei alustanud oma kirjandusteed mitte luuletaja, vaid hoopis kriitiku, tõlkija ja toimetajana, üllatas mind, sest just tema puhul oleksin eeldanud, et ta nn sündinud luuletajana oleks juba väga varakult kirjutama hakanud. Kuid Deboral oli veel üks joon, millest ma suurepäraselt aru sain. Tema küsimus oli alati: milleks ja kellele seda vaja on? See on ju lihtne küsimus ja lihtsuse vääramatu suurus oli Debora tõeline „firmamärk” kõiges.
Ilmselt ühendaski Deborat ja Aadut nii nende suhte alguses kui ka lõpus kõige rohkem ühine kirg kirjanduse vastu, sest inimestena olid nad väga erinevad. Nii et ma ei imestanudki, kui Debora tunnistas, et talle tehti aeg-ajalt ikka väga otseselt selgeks, et tahetakse tutvuda just temaga, mitte ta juba kuulsust kogunud noorkirjanikust abikaasaga.
Seda, et Debora esimene tõlge, Alfred Adleri „Inimesetundmine” (1939) on Aadu Hindi lühimonograafia väitel hoopis tema tõlgitud, nimetas Debora lihtlabaseks valeks. Talle näis see küsimus veel takkajärelegi pahameelt tekitavat, sest ta ütles, et oli seda teost kõigi oma tööde ja õpingute kõrvalt tõlkinud kaks keerukat ja murederohket aastat, ning juba seepärast ei saanud ta aru, miks Aadul oli vaja veel takkajärele sellise narri väitega välja tulla. (Aadu Hint. Lühimonograafia. Eesti Raamat 1975. Koostaja Kalju Leht)
Tunnistasin siis Deborale, et minulgi on selle lühimonograafiaga oma suhe.
Nimelt on selles ametlikus monograafias esimese ja viimase abielu vahelt välja jäetud keskmine, kõige lasterikkam abielu. Tuli välja, et meid tühistati kõigi kehtivate kirjandusreeglite järgi olematuks, ja Debora omakorda tunnistas, et seda iseenesest huvitavat tõsiasja ei olnud tema oma Adleri tõlke omastamise fakti kõrval tähelegi pannud. Arvan, et tollal ma kuulsingi esimest korda ütlust, mida Debora aeg-ajalt inimliku egoismi ja omamoodi kanapimeduse kohta ikka kasutas: „Ah, mis see sinu seljavalu, aga vaat minu varbavalu…”
Debora, kes rääkis oma vanematest alati suure hellusega, ütles, et üks pikemaid eluperioode, mil ta neist eraldi elas, oligi just Tartu aeg ja ta tundis siis neist vägagi puudust, sest just igapäevaasjades nõu küsida polnud tal siis kelleltki. Et filosoofiat ja raamatuid sai küll paljudega arutada, aga teadmist, kuidas kleiti lühemaks teha või hääd hernesuppi keeta, polnud kusagilt võtta.
„Ma ei osanud kohe midagi,” ütles ta ja meenutas sedagi, kuidas ta sünnitustuhusid tundes otsis välja entsüklopeedia ja uuris järele, kas tegu on ikka sünnitusega, ning lapsega sünnitusmajast koju jõudes pidi esimese asjana hakkama hoopis Aadut poputama. Noor isa oli end teisejärguliseks tundes järsku hirmus tõbiseks jäänud ja saatnud tema, kes ta veel vaevu jalul seisis, mammale telegrammi saatma. Seda kõike meenutades Debora naeris. Nüüd järele mõeldes tundus isegi kummaline, kui lõbusad olid meie tihti süngedki vestlused, kui ootamatuid pöördeid me jutt aeg-ajalt võttis ja kui usalduslikuks me muutusime.
Nädala autor 
Lisa kommentaar