Rein Raud

4. sept. 2015 at 1:21 p.l. (Nädala autor 2015) ()

Foto: Terje Lepp/Epl

Foto: Terje Lepp/Epl

Rein Raud (1961) – eesti kirjanik, japanist ja endine Tallinna Ülikooli rektor. Ta on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria ja Aasia kultuuriloo professor, samuti Helsingi Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor.

Katkend: Täiusliku lause surm, Mustvalge Kirjastus 2015, lk 106-110.

Tapaniga said nad kokku järgmisel päeval. Alex oli helistanud talle kohe järgmisel õhtul, kui laevast hotelli jõudis, ikka veel ärritatud. Mida ma sellest mehest üldse tean? Kes ta on niisugune? Pealegi oli üks kolleeg talle laeva baaris iiriseid pakkunud ja ühel ta ülemisel hambal oli ootamatu raksatusega ära tulnud plomm. Õhtul polnud veel midagi, aga öösel, kui ta juba magas, hakkas korraga selline valu, et lase olla. Alexil olid tabletid kaasas, tal olid need alati kaasas, ta teadis, et kui hambavalu tuleb, peab sellele kohe täie rauaga vastu andma, see ei ole nagu peavaluga, et võib igaks juhuks ära oodata, äkki läheb ise üle. Õnneks oli ta tabletid kotist välja otsinud ja öökapi peale pannud. Ta tõusis voodist, võttis kaks tabletti, unise peaga ei leidnud hotellitoas vannitoa ust enne üles, kui oli ennast unest juba üsna välja raputanud. Ta ronis tagasi asemele, aga und ei tulnud. Öise Helsingi hääled akna tagant ei aidanud ka tingimata. Mis siis nüüd on? Mis juhtub, kui teada saadakse? Ma olen ju alles kahekümne kuue aastane, kurat küll.
Järgmisel päeval oli Alexil kella kaheni vaba ja hambavalu andis talle hea ettekäände mitte minna koos ülejäänud delegatsiooniga Itäkeskusesse poode kammima. Tapani oli ta kella üheks mingisse pitseeriasse kutsunud ja midagi pidi ta ju sööma, hommikulauas oli ainult kohv ja mõned viinerid alla läinud, selles hotellis ei olnud klopitud muna üldse nii maitsev kui eelmises, pigem lausa vastik.
Soomlane juba ootas ja sirvis menüüd, kann vett ja kaks klaasi olid ta ees laual.
Capricciosa on siin päris hea,” ütles ta, kui Alex oli maha istunud. „Tellisin meile mõlemale, ma loodan, et sobib.”
Alexil oli ükskõik. Ta võttis filmipaki taskust ja lükkas üle laua Tapani poole.
„Aitäh,” ütles Tapani ja pistis selle kiiruga tasku. „Ma loodan, et ei teinud sulle väga tüli.”
Alex vaatas teda pika pilguga. Ta oli öösel päris tükk aega kulutanud sellele, et moodustada küsimust, mis nüüd küsida tuli. Näiteks: kuulge, te teete nalja? Või: vabandage, aga ma tahaks ikkagi teada. Või: me oleme nüüd juba päris tükk aega tuttavad, äkki te seletate mulle, kes te sihuke üldse olete.
Aga neid ei läinudki tarvis.
„Ma vaatan, et sa vajad ikkagi selgust,” ütles Tapani heatujuliselt. „Sul on kohe selline nägu.”
Ta võttis prillid eest ja puhastas neid salvrätikuga.
„Vaata, sellega on nüüd nii, et ma võin sulle rääkida küll. Aga nii ma asetan su ühtlasi veidi keerulisse olukorda, kas tead. Sest siis sa pead valima. Kas räägid oma ülemustele kogu loo ära, nad muidugi imestavad, et sa kohe nende juurde ei tulnud, aga noh, sa ei pruugi ju neile ka kõike nii täpselt jutustada. Või siis jätkub meie sõprus, tõsi, natuke teistsugusena, aga sel juhul palun ma sul veel mõned korrad teha seda, mida sa juba tegid.”
Päris samal hetkel nende sõnade sisu Alexile kohale ei jõudnud, erinevalt pitsadest, mis kõrvarõngaga noormees nende ette asetas.
Aga mis seal ikka.
„Ma tahaksin siiski teada, mis seal filmide peal on,” ütles ta.
„Ma vist pean alustama natuke kaugemalt,” seletas Tapani ja ulatas Alexile kahvli ja noa. „Me oleme ju mõlemad sellel meelel, et sinu kodumaal toimuvad praegu suured muutused paremuse poole, eks ole. Aga et paljudele see ei meeldi, ka arusaadavalt. See, mis me teeme, on abi neile, kes tahavad muuta sinu riiki paremaks, inimsõbralikumaks, avatumaks, kus kõik ei pea kogu aeg kartma.”
„Me ei peagi kogu aeg kartma,” torkas Alex vahele.
„Olgu, olgu.” Tapani võttis lonksu vett. „Ütleme siis nii: me aitame neid, kes tahavad elada ilma valeta.”
„Mis seal filmide peal ikkagi on,” küsis Alex.
„Seal on ühtede dokumentide pildid, mida on teinud väga vaprad inimesed.” Asi oli päris tõsine. „Seal on fotod KGB agenditoimikute esilehtedest. Saad isegi aru, et praegu on ülimalt tähtis teada, kes on kes.”
Oh, Alex oli siiski oodanud midagi palju hullemat. Aga jutt käis mingitest lihtlabastest koputajatest. Ta ei sallinud neid, kes neid ikka sallib, aga kõige parem kaitse nende vastu on ju teadupärast see, kui sul polegi midagi varjata. Seda teadis ta oma käest.
„Näiteks võiks ju ka sinul olla päris kasulik silmas pidada, et teie osakonnas töötab organite heaks keegi mister Kalugin, Konstantin Zahharovitš.” Tapani hääldas seda nime suure vaevaga. „Ja hoolega vaadata, mida sa tema seltskonnas räägid.”
Soh.
Sellest viinaninast ja seelikukütist ta küll poleks midagi taolist osanud arvata. Muidugi, eks see loogiline oli, et nende osakonna vastu ka huvi tuntakse, ühisettevõtted ja puha, aga kui nad sinna kord juba tööle võeti, siis pidi ju olema nii, et neid on kord juba kontrollitud?
„Kust teie seda teate?”
„No tean.”
Ega Alexil ju tegelikult polnud põhjust kahelda.
Aga see kõik kokku tähendas ainult üht. Et ta istub siin ja sööb lõunat inimesega, kes on mingil viisil seotud Lääne eriteenistustega. Nendesamadega, mis on olemas ainult sihiga suruda põlvili ja hävitada Nõukogude riik, nagu talle on seletatud nii kaua, kui ta mäletab. Tal ei olnud seni olnud mingit vajadust nende agente ette kujutada, sestap ei osanud ta teha seda teisiti kui selliste nürilt kindlameelsete, pikkades ilmetutes tolmumantlites mõrtsukatena, kes „Kondori kolmes päevas” (seda oli ta omal ajal käinud vaatamas kaks korda) Robert Redfordi taga ajavad, mis sest, et Redford ise oli ka CIA teenistuses.
Teisalt, seletatud on talle palju muudki. Ja siis pärast seletatud, et tegelikult oli vastupidi.
No kuidas sa, hing, oskad sellises olukorras endale truuks jääda? Tapanit selline probleem ei tundunud vaevavat.
„Oletame,” ütles Alex aeglaselt, „et ma olen selles asjas teiega nõus. Et on kasulik teada, ma mõtlen, neid, kes teiste peale kaebamas käivad ja nii. Aga te saate ikka aru, et ma mingil tingimusel ei ole nõus nagu riiki reetma, vot.”

Mõned asjad on lihtsalt nii

Nad tulid just emaga rannast. Onu oli neile konverentsi ajaks jätnud suvila võtmed, see oli üks mitte just väga paljudest majadest Olginos, mis oli rannale lähedal, aga mitte mingi ametkonna puhkevabrik. Nad tulid mööda kaldale viivat laudteed üles, rätikud õlgadel, nad polnud hakanud vee ääres riideid vahetamagi, sest seal polnud kabiine, kus oleks mugav.
Must auto oli aetud peaaegu ukse ette, mehed näitasid oma töötõendeid, ema tegi jahmunult ukse lahti ja laskis nad sisse. Praegu tagasi mõeldes arvab Alex, et tegelikult teadsid mehed ise ka, et sealt ei olnud midagi leida. See oli lihtsalt nende viis sõnumit tuua. Nad loopisid köögikummutist nõud põrandale puruks, riided kapist välja, võimalikult palju lõhki käristades („Vabandust, need on minu kleidid!” – „Jää vait, lits!”), aga eriti muidugi raamatuid. Siin ei olnud midagi keerulist, nõukogude väljaanded Ahmatovast, Mandelštamist, Blokist, osa oli onu pärast konverentse siitsamast Leningradist valuutapoest ostnud, mujalt ju neid ei saanud. Need rebiti köitest lahti, justkui võiks neis peale luuleridade peituda veel mingi sõnum, mis polegi ridade vahel.
Alex istus oma toas ja värises, tal oli külm, ta oli ikka veel ujumispükstes. Üks mees vaatas teda ukse pealt ja libistas pilgu üle tühjade seinte, askeetliku sängi, sahtlita laua ja tooli akna all, ega hakanud sisse tulemagi. Nende pilgud kohtusid, ühes mõõk, teises kilp. Õhtuks sõitsid Alex ja ema juba Leningradi tagasi, rohkem pole kumbki neist seal käinud.

„Tead sa,” vastas Tapani, „minu meelest on su riigi reetnud need, kes tahavad hoida su rahvast pimeduses. Kõlab võib-olla pidulikult, aga nii see on. Sa ju tead, millest ma räägin.”
„Nii et te annate ausõna, et seal filmidel ei ole mingeid, ma ei tea, pilte lennuväljadest või sadamahoonetest? ”
„Kui mu ausõna sulle midagi tähendab, siis jah. Ausõna.”
Alex mõtles järele. Ta oli ühest küljest piisavalt naiivne, et luureagendi ausõna uskuda, teisest küljest, ehkki tema ise küll nii ei arvanud, polnud Tapani tegelikult ju üldsegi mingi luureagent, tal lihtsalt oli Rootsis palju häid eesti sõpru.
„Aga kui ma vahele jään?”
Tapani ohkas kergendatult, aga Alex ei pannud seda tähele.
„Ma ei saa sulle öelda, et mingit riski ei ole.” Ta võttis taskust oma suure märkmiku ja otsis selle vahelt midagi. „Üldiselt muidugi sinusuguseid tollis väga ei puistata. Aga kui ikkagi peaks juhtuma,” ta võttis märkmiku vahelt nimekaardi ja ulatas selle Alexile – „ütled, et see inimene palus sul viia filmid Soome ilmutada, sest Eestis seda tüüpi värvifilme ei töödelda.”
Alex luges nimekaarti, see oli venekeelne, Eduard Margusovitš Põldmaa, Eesti NSV Metsa-, Tselluloosi-, Paberi- ja Puidutööstuse Ministeeriumi välissuhete osakond.
„See on KGB mees,” jätkas Tapani. „Ta jõudis ikka päris paljudele inimestele halba teha, enne kui aru saadi, kes ta on. Ja tal oleks ka täitsa võimalik need fotod hankida, kui ta oleks teisel poolel. Nii et kui kinni kukud, näita tema peale, on küll sinu sõna tema vastu, aga neil on põhjust teda kahtlustada rohkem kui sind. Siis see oleks viimane kord ka, rohkem ma sind ei tülitaks.”
Kõlas mõistlikult. Ainult hammas, kuramus, kippus endast jälle märku andma.

Loomingut

Kaupo, Eesti Raamat 1990
Kägude öö, Kupar 1995
Pisiasjad, mis omavad tähtsust, Tuum 2000
Hector ja Bernard, Tuum 2004 (2005. a Kultuurkapitali preemia)
Vend, Tuum 2008 ( 2009. a E.Vilde kirjanduspreemia )
Hotell Amalfi, Tuum 2011
Rekonstruktsioon, Mustvalge Kirjastus 2012
Vanem Paksem Tigedam, Mustvalge Kirjastus 2013
Täiusliku lause surm, Mustvalge Kirjastus 2015

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Rein Raud

2. sept. 2013 at 9:52 e.l. (Nädala autor 2013) (, )

475px-ReinRaud2007Rein Raud (1961)  –  eesti kirjanik, japanist ja endine Tallinna Ülikooli rektor.

Ta on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria professor ja Aasia kultuuriloo professor ning  Helsingi Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor. Ta on olnud Eesti Humanitaarinstituudi rektor ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetooli ja kultuuriteooria õppetooli juhataja.

Katkend “Rekonstruktsioon”, Mustvalge Kirjastus 2012, lk 134-137.

Loomulikult oli ta Kaskedetagusel varem käinud, siis, kui see oli veel täis Joeli ja tema sõprade ja nende arvukate sõprade ja juhututtavate jälgi. Ka Mailis mäletas tema ja Joeli armsalt tärkavat suhet eelmisest aastast, aga kuna Joelil oli olnud igal suvel uus lemmik, ei osanud ta arvata, et see lugu nii kaugele areneb. Ma kujutan ette, et nutika naisena oli Veronika toona lihtsalt avaldanud oma vaimustust kõige üle Joeli maailmas ja jätnud esialgu enda teada kõik mõtted, mis tal vanas talukohas tekkisid. Aga peatselt pärast pulmi hakkas ta neid teostama. Üpris räämas boheemlaste kolooniast pidi saama aastaringselt elatav ja tegutsev keskus, mille keskpunkti oli ta hea meelega ise nõus asuma. Ta kirjutas projekte kultuuriministeeriumi, maaelu toetamise fondidesse ja käis suhtlemas erinevate sponsoritega, ja kõige selle tagajärjel ajas ta kokku piisaval hulgal raha, et kujundada Kaskedetaguse ümber kohaks, kus hakatakse harrastama tervislikke eluviise ja kunstiteraapiat, tegeldakse psühhofüüsilise võimlemise ja meditatsiooniga. Nõnda pidi kunstiinimeste suvine kommuun saama teise hingamise ja stabiilsema vormi ning Veronika esialgse arusaamise kohaselt kujunema ka sissetuleku allikaks, sest ega kõike seda hüve saanud ilmarahvale sootuks tasuta jagada.  Selles viimases asjas ajas Joel aga otsustavalt sõrad vastu. Ei mingeid numbrihindu ega nädalalõpupakette! Need inimesed, kes sinna võivad tulla, on kas tema enda sõbrad või tema sõprade sõbrad ja tema ei hakka neid kohtlema nagu kliente, aga muid ta oma maakoju jälle ei soovi. Ja suveelu majanduslik korraldus jääb endiseks: poes käib igaüks vastavalt võimalusele ning külmkapist ja söögilauast sööb vastavalt vajadusele. Seda enam, et kui varem oli Joel ainuüksi oma sissetulekutest sellist korda lubada võinud, siis nüüd, kahe inimese tuludega, ei tohiks üldse mingit probleemi tekkida. Natuke nurisedes oli Veronika otsustanud sellega esialgu leppida, sest inimeste arvamused võivad ju ajapikku muutuda, eks ole, eriti kui nad ei ole pidanud neid väga vihaselt teiste eest kaitsma.

Aga sellest hoolimata oli Kaskedetagusel muutunud ka õhkkond. Veronika oli ühislauas läbi surunud range taimetoitluse, ning kes tahtis vorsti või sinki, pidi seda hankima eraviisiliselt. Ja piknikuid aasal, mida Veronika samuti korraldada armastas, võis ju tõesti vabalt pidada ka juustusaiade, puuvilja ja keedetud munaga. Joelil oli muidugi natuke kahju, et koduõue korralikku ja kallist uut grilli kasutati ainult kabatšokkide ja baklažaanide jaoks, aga kodurahu tähendas ka midagi. Alkoholi keelustada üritades oleks Veronikan siiski omaenda elu ja tervisega riskinud, sellest sai ta loomulikult kohe aru, pealegi ei olnud ta ise ka mingi täiskarsklane, aga jällegi oli see nii-öelda avalikus ruumis lubatud ainult kell 18 toimuvast õhtusöögist alates. Mis toimus tubades, seda ta loomulikult ei teadnud, aga näiteks kui üks maalikunstnik Olegi sõber avastati hommikusauna eesruumis õllega, siis tegi Veronika talle ühemõtteliselt selgeks, et Kaskedetagusel ta enam teretulnud ei ole, ja kuigi Oleg käis Joeli juures sõbra pärast palumas, ei andnud see mingit tulemust. Vihaselt sõitsid nad mõlemad minema ja Oleg teatas, et kui teda ja tema sõpru Kaskedetagusel nüüd niimoodi koheldakse, siis tema sinna igatahes enam kunagi tagasi ei tule, aga vähem kui nädala pärast oli ta uuesti platsis. Ega lausunud kogu intsidendist sõnagi, ainult see tuli kuidagi jutust välja, et sõbraga oli ta vahepeal tülli läinud, sest see ei taibanud kunstist ega kunstnikest midagi. Ometi oli ka teisi lahkujaid, kes läksid ilma tülita ja hääletult, justkui pakiliste asjaajamiste pärast, aga tagasi enam ei tulnud. Ja need, kes jäid, said aru küll, et on teatavaid reegleid, mida peab austama.

Märgatavalt vähem edu oli Veronikal oma maailmavaate ja eluviiside propageerimises. Näiteks oli ta ebasoovitavaks kuulutanud igasuguse ropendamise (“kurat” ja “raisk” võis siiski öelda, ehkki ka see talle ilmselgelt ei meeldinud), ja vähemalt tema läheduses üritasid kõik tõepoolest sellest keelust ka kinni pidada. Aga oleks sellest siis piisanud! Veronika arusaamise kohaselt oleks Kaskedetagusel pidanud jälgitama ranget päevaplaani, mis algas varahommikul lähedasel Sindrimäeks kutsutud künkal päikese tervitamisega, kus kõik oleksid pidanud koos kätest kinni hoides kuulama, kuidas ta luuletust deklameerib, millele oleks järgnenud psühhofüüsiline võimlemine ja siis hommikusaun, ja pärast seda roheline tee ja tervislik eine. Ja nii edasi. Neid, kes hommikusauna kütmise eest talle tänulikud olid, leidus küll, aga oli ka neid, ja paraku kuulus nende hulka ka tema abikaasa, kes enne keskpäeva põhimõtteliselt voodist välja ei roninud ning soovisid siis kanget kohvi, mune ja seente ja sibulaga praetud kartuleid, sest peekon ja viinerid olid ju keelatud. Vanemad olijad teadsid rääkida, et kohe Kaskedetagusele saabudes, veel enne jaanipäeva, oli Joel tõesti püüdnud naisele meele järgi olla ja nädal aega järjest tema päevaplaanist ja menüüst kinni pidada, mis olevat olnud täielik katastroof. Ta oli päevad läbi unine ja näljane, ei mäletanud midagi, mida temalt küsiti, unustas kohe ära kõik, mis talle öeldi, ja neil tundidel, mis olid ette nähtud iseseisvaks loovaks tööks, istus lihtsalt oma ateljees ega teinud midagi, kui siis ehk tukus natuke. Ja õhtupoolikul ettenähtud meditatsioonitunnid kannatas ta lihtsalt hambad ristis ära, sest kuigi jalad tal õigesse asendisse päriselt ei paindunudki, oli ka see seisund, kuhu neid väänata andis, talle siiski metsikult valus. Veronika seevastu, kellele tema enda välja mõeldud režiim ideaalselt sobis, lausa õitses ja ei pannud esialgu üldse tähele, et põhjustab teistele kannatusi, aga kui esimesed sõbrad teatasid, et nad vist siiski planeeritud ajaks ei jää, hakkas ta natuke enda ümber ringi vaatama ja sai aru, et ühiselu huvides on vaja teha kompromisse. Sealtpeale muutus suurem osa tema päevaplaanist teistele vabatahtlikuks, ja isegi meeste kollektiivsed singivõileivahetked Joeli ateljees kannatas ta ära.

Pean tunnistama, et võib-olla olen siin suhtunud Veronikasse veidi ebaõiglase irooniaga, sest mul on elus küllalt tihti tulnud kokku puutuda selliste aktiivsete sebijate ja korraldajatega, ja mingi osaga endast täitsa loodan, et kui me oleksime temaga isiklikult kohtunud, oleks mu mulje teine. Aga praegu on, nagu on.

Veel oli Veronika ette näinud Kaskedetaguse elanike vaimse taseme tõstmist konkreetsemal ja süstemaatilisemal viisil: suve jooksul oli planeeritud terve rida loenguid. Sarja avas üks tema tuttav, projektirahadega USAst kohale toodud meditatsiooniõpetaja, kes pidi olema oma ringkondades väga tugev nimi. Veronika läks talle autoga Tallinnasse lennujaama vastuja sel päeval grillisid Joel ja Oleg paviljonis täiesti avalikult kirsimarinaadis seafileesid ja pakse vorste, mille juurde pakuti punaveini juba kell kaks päeval. Veronika olevat seda koguni lubanud, kuna oli kauge külalise tuleku pärast väga elevil ja arvas, et on kõige parem, kui ka ülejäänud seltskond võtab teda vastu avatud teadvusega. Sestap ei tohtinud nad olla pinges ja kui see maksiski süütule põrsakesele elu, siis jumal temaga. Peaasi, et see ei toimu tema silme all ja osavõtul. Nii võisid kõik pidusöögist osa võtta ilma muretsemata, et uuristavad Veronika autoriteeti, isegi kui see mõnede arvates oleks võib-olla veelgi tõsisemat uuristamist vajanud.

Looming

“Paljajalu”, Eesti Raamat 1981 (luuletused)

“Kestmine tuleb seest”, Eesti Raamat 1983 (luuletused)

“Lumme mattunud”, Eesti Raamat 1987 (luuletused)

“Minotaurus. Kõnelev puu”, Eesti Raamat 1988 (näidendid)

“Kaupo”, Eesti Raamat 1990 (romaan)

“Kaks küünalt”, Eesti Raamat 1990 (luuletused)

“Kägude öö”, Kupar 1995 (jutustused)

“Pisiasjad, mis omavad tähtsust”, Tuum 2000

“Hector ja Bernhard”, Tuum 2004

“Vend”, Tuum 2008

“Hotell Amalfi”, Tuum 2011

“Rekonstruktsioon”, Mustvalge Kirjastus 2012

Linke

Rein Raua ingliskeelne koduleht,
http://www.reinraud.com/

Ööülikool: Rein Raud, “Ruumi mõiste.”,
http://www.ylikool.ee/et/13/rein_raud

Rein Raud: Eesti võimalus ja loov eneseiroonia, EPL, 13. november 2008, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-eesti-voimalus-ja-loov-eneseiroonia.d?id=51148581

Rein Raud: jõuga ühte või vabal tahtel kokku, Postimees, 17. november 2008, http://arvamus.postimees.ee/49446/rein-raud-jouga-uhte-voi-vabal-tahtel-kokku

“Rein Raud räägib oma uuest romaanist “Vend” ja muust ka” Postimees, 6. detsember 2008, http://www.postimees.ee/55503/rein-raud-hea-kirjandus-ei-pea-jatma-halba-jarelmaitset

Kaarel Kressa. “Rein Raua „Vend” räägib vabaduse tagasivõitmisest” EPL, 3. jaanuar 2009, http://www.epl.ee/news/kultuur/rein-raua-vend-raagib-vabaduse-tagasivoitmisest.d?id=51154171

Jan Kaus. “Võimust lahtiütlemise jõud” Postimees.ee, 14. märts 2009, http://www.postimees.ee/94176/voimust-lahtiutlemise-joud

“REIN RAUD: Teadmise tulevik”, Eesti Päevaleht, 1. september 2009, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-teadmise-tulevik.d?id=51176709

REIN RAUD: Eesti ülikooli idee EPL.ee, 22. september 2009,
http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-eesti-ulikooli-idee.d?id=51178314

Rein Raud. Pariisi ja Praha kevad EPL.ee, 16. aprill 2010,
http://www.epl.ee/news/arvamus/pariisi-ja-praha-kevad.d?id=51274494

29. oktoober 2012, Rein Raud: Back in the USSR, Eesti Päevaleht, epl.ee, http://www.epl.ee/news/arvamus/rein-raud-back-in-the-ussr.d?id=65180064

Püsiviide Lisa kommentaar