Nädala autor

Rein Raud

4. sept. 2015 at 1:21 p.l. (Nädala autor 2015) (Raud)

Foto: Terje Lepp/Epl

Rein Raud (1961) – eesti kirjanik, japanist ja endine Tallinna Ülikooli rektor. Ta on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria ja Aasia kultuuriloo professor, samuti Helsingi Ülikooli jaapani keele ja kultuuri professor.

Katkend: Täiusliku lause surm, Mustvalge Kirjastus 2015, lk 106-110.

Tapaniga said nad kokku järgmisel päeval. Alex oli helistanud talle kohe järgmisel õhtul, kui laevast hotelli jõudis, ikka veel ärritatud. Mida ma sellest mehest üldse tean? Kes ta on niisugune? Pealegi oli üks kolleeg talle laeva baaris iiriseid pakkunud ja ühel ta ülemisel hambal oli ootamatu raksatusega ära tulnud plomm. Õhtul polnud veel midagi, aga öösel, kui ta juba magas, hakkas korraga selline valu, et lase olla. Alexil olid tabletid kaasas, tal olid need alati kaasas, ta teadis, et kui hambavalu tuleb, peab sellele kohe täie rauaga vastu andma, see ei ole nagu peavaluga, et võib igaks juhuks ära oodata, äkki läheb ise üle. Õnneks oli ta tabletid kotist välja otsinud ja öökapi peale pannud. Ta tõusis voodist, võttis kaks tabletti, unise peaga ei leidnud hotellitoas vannitoa ust enne üles, kui oli ennast unest juba üsna välja raputanud. Ta ronis tagasi asemele, aga und ei tulnud. Öise Helsingi hääled akna tagant ei aidanud ka tingimata. Mis siis nüüd on? Mis juhtub, kui teada saadakse? Ma olen ju alles kahekümne kuue aastane, kurat küll.
Järgmisel päeval oli Alexil kella kaheni vaba ja hambavalu andis talle hea ettekäände mitte minna koos ülejäänud delegatsiooniga Itäkeskusesse poode kammima. Tapani oli ta kella üheks mingisse pitseeriasse kutsunud ja midagi pidi ta ju sööma, hommikulauas oli ainult kohv ja mõned viinerid alla läinud, selles hotellis ei olnud klopitud muna üldse nii maitsev kui eelmises, pigem lausa vastik.
Soomlane juba ootas ja sirvis menüüd, kann vett ja kaks klaasi olid ta ees laual.
„Capricciosa on siin päris hea,” ütles ta, kui Alex oli maha istunud. „Tellisin meile mõlemale, ma loodan, et sobib.”
Alexil oli ükskõik. Ta võttis filmipaki taskust ja lükkas üle laua Tapani poole.
„Aitäh,” ütles Tapani ja pistis selle kiiruga tasku. „Ma loodan, et ei teinud sulle väga tüli.”
Alex vaatas teda pika pilguga. Ta oli öösel päris tükk aega kulutanud sellele, et moodustada küsimust, mis nüüd küsida tuli. Näiteks: kuulge, te teete nalja? Või: vabandage, aga ma tahaks ikkagi teada. Või: me oleme nüüd juba päris tükk aega tuttavad, äkki te seletate mulle, kes te sihuke üldse olete.
Aga neid ei läinudki tarvis.
„Ma vaatan, et sa vajad ikkagi selgust,” ütles Tapani heatujuliselt. „Sul on kohe selline nägu.”
Ta võttis prillid eest ja puhastas neid salvrätikuga.
„Vaata, sellega on nüüd nii, et ma võin sulle rääkida küll. Aga nii ma asetan su ühtlasi veidi keerulisse olukorda, kas tead. Sest siis sa pead valima. Kas räägid oma ülemustele kogu loo ära, nad muidugi imestavad, et sa kohe nende juurde ei tulnud, aga noh, sa ei pruugi ju neile ka kõike nii täpselt jutustada. Või siis jätkub meie sõprus, tõsi, natuke teistsugusena, aga sel juhul palun ma sul veel mõned korrad teha seda, mida sa juba tegid.”
Päris samal hetkel nende sõnade sisu Alexile kohale ei jõudnud, erinevalt pitsadest, mis kõrvarõngaga noormees nende ette asetas.
Aga mis seal ikka.
„Ma tahaksin siiski teada, mis seal filmide peal on,” ütles ta.
„Ma vist pean alustama natuke kaugemalt,” seletas Tapani ja ulatas Alexile kahvli ja noa. „Me oleme ju mõlemad sellel meelel, et sinu kodumaal toimuvad praegu suured muutused paremuse poole, eks ole. Aga et paljudele see ei meeldi, ka arusaadavalt. See, mis me teeme, on abi neile, kes tahavad muuta sinu riiki paremaks, inimsõbralikumaks, avatumaks, kus kõik ei pea kogu aeg kartma.”
„Me ei peagi kogu aeg kartma,” torkas Alex vahele.
„Olgu, olgu.” Tapani võttis lonksu vett. „Ütleme siis nii: me aitame neid, kes tahavad elada ilma valeta.”
„Mis seal filmide peal ikkagi on,” küsis Alex.
„Seal on ühtede dokumentide pildid, mida on teinud väga vaprad inimesed.” Asi oli päris tõsine. „Seal on fotod KGB agenditoimikute esilehtedest. Saad isegi aru, et praegu on ülimalt tähtis teada, kes on kes.”
Oh, Alex oli siiski oodanud midagi palju hullemat. Aga jutt käis mingitest lihtlabastest koputajatest. Ta ei sallinud neid, kes neid ikka sallib, aga kõige parem kaitse nende vastu on ju teadupärast see, kui sul polegi midagi varjata. Seda teadis ta oma käest.
„Näiteks võiks ju ka sinul olla päris kasulik silmas pidada, et teie osakonnas töötab organite heaks keegi mister Kalugin, Konstantin Zahharovitš.” Tapani hääldas seda nime suure vaevaga. „Ja hoolega vaadata, mida sa tema seltskonnas räägid.”
Soh.
Sellest viinaninast ja seelikukütist ta küll poleks midagi taolist osanud arvata. Muidugi, eks see loogiline oli, et nende osakonna vastu ka huvi tuntakse, ühisettevõtted ja puha, aga kui nad sinna kord juba tööle võeti, siis pidi ju olema nii, et neid on kord juba kontrollitud?
„Kust teie seda teate?”
„No tean.”
Ega Alexil ju tegelikult polnud põhjust kahelda.
Aga see kõik kokku tähendas ainult üht. Et ta istub siin ja sööb lõunat inimesega, kes on mingil viisil seotud Lääne eriteenistustega. Nendesamadega, mis on olemas ainult sihiga suruda põlvili ja hävitada Nõukogude riik, nagu talle on seletatud nii kaua, kui ta mäletab. Tal ei olnud seni olnud mingit vajadust nende agente ette kujutada, sestap ei osanud ta teha seda teisiti kui selliste nürilt kindlameelsete, pikkades ilmetutes tolmumantlites mõrtsukatena, kes „Kondori kolmes päevas” (seda oli ta omal ajal käinud vaatamas kaks korda) Robert Redfordi taga ajavad, mis sest, et Redford ise oli ka CIA teenistuses.
Teisalt, seletatud on talle palju muudki. Ja siis pärast seletatud, et tegelikult oli vastupidi.
No kuidas sa, hing, oskad sellises olukorras endale truuks jääda? Tapanit selline probleem ei tundunud vaevavat.
„Oletame,” ütles Alex aeglaselt, „et ma olen selles asjas teiega nõus. Et on kasulik teada, ma mõtlen, neid, kes teiste peale kaebamas käivad ja nii. Aga te saate ikka aru, et ma mingil tingimusel ei ole nõus nagu riiki reetma, vot.”

Mõned asjad on lihtsalt nii

Nad tulid just emaga rannast. Onu oli neile konverentsi ajaks jätnud suvila võtmed, see oli üks mitte just väga paljudest majadest Olginos, mis oli rannale lähedal, aga mitte mingi ametkonna puhkevabrik. Nad tulid mööda kaldale viivat laudteed üles, rätikud õlgadel, nad polnud hakanud vee ääres riideid vahetamagi, sest seal polnud kabiine, kus oleks mugav.
Must auto oli aetud peaaegu ukse ette, mehed näitasid oma töötõendeid, ema tegi jahmunult ukse lahti ja laskis nad sisse. Praegu tagasi mõeldes arvab Alex, et tegelikult teadsid mehed ise ka, et sealt ei olnud midagi leida. See oli lihtsalt nende viis sõnumit tuua. Nad loopisid köögikummutist nõud põrandale puruks, riided kapist välja, võimalikult palju lõhki käristades („Vabandust, need on minu kleidid!” – „Jää vait, lits!”), aga eriti muidugi raamatuid. Siin ei olnud midagi keerulist, nõukogude väljaanded Ahmatovast, Mandelštamist, Blokist, osa oli onu pärast konverentse siitsamast Leningradist valuutapoest ostnud, mujalt ju neid ei saanud. Need rebiti köitest lahti, justkui võiks neis peale luuleridade peituda veel mingi sõnum, mis polegi ridade vahel.
Alex istus oma toas ja värises, tal oli külm, ta oli ikka veel ujumispükstes. Üks mees vaatas teda ukse pealt ja libistas pilgu üle tühjade seinte, askeetliku sängi, sahtlita laua ja tooli akna all, ega hakanud sisse tulemagi. Nende pilgud kohtusid, ühes mõõk, teises kilp. Õhtuks sõitsid Alex ja ema juba Leningradi tagasi, rohkem pole kumbki neist seal käinud.

„Tead sa,” vastas Tapani, „minu meelest on su riigi reetnud need, kes tahavad hoida su rahvast pimeduses. Kõlab võib-olla pidulikult, aga nii see on. Sa ju tead, millest ma räägin.”
„Nii et te annate ausõna, et seal filmidel ei ole mingeid, ma ei tea, pilte lennuväljadest või sadamahoonetest? ”
„Kui mu ausõna sulle midagi tähendab, siis jah. Ausõna.”
Alex mõtles järele. Ta oli ühest küljest piisavalt naiivne, et luureagendi ausõna uskuda, teisest küljest, ehkki tema ise küll nii ei arvanud, polnud Tapani tegelikult ju üldsegi mingi luureagent, tal lihtsalt oli Rootsis palju häid eesti sõpru.
„Aga kui ma vahele jään?”
Tapani ohkas kergendatult, aga Alex ei pannud seda tähele.
„Ma ei saa sulle öelda, et mingit riski ei ole.” Ta võttis taskust oma suure märkmiku ja otsis selle vahelt midagi. „Üldiselt muidugi sinusuguseid tollis väga ei puistata. Aga kui ikkagi peaks juhtuma,” ta võttis märkmiku vahelt nimekaardi ja ulatas selle Alexile – „ütled, et see inimene palus sul viia filmid Soome ilmutada, sest Eestis seda tüüpi värvifilme ei töödelda.”
Alex luges nimekaarti, see oli venekeelne, Eduard Margusovitš Põldmaa, Eesti NSV Metsa-, Tselluloosi-, Paberi- ja Puidutööstuse Ministeeriumi välissuhete osakond.
„See on KGB mees,” jätkas Tapani. „Ta jõudis ikka päris paljudele inimestele halba teha, enne kui aru saadi, kes ta on. Ja tal oleks ka täitsa võimalik need fotod hankida, kui ta oleks teisel poolel. Nii et kui kinni kukud, näita tema peale, on küll sinu sõna tema vastu, aga neil on põhjust teda kahtlustada rohkem kui sind. Siis see oleks viimane kord ka, rohkem ma sind ei tülitaks.”
Kõlas mõistlikult. Ainult hammas, kuramus, kippus endast jälle märku andma.

Loomingut

Kaupo, Eesti Raamat 1990
Kägude öö, Kupar 1995
Pisiasjad, mis omavad tähtsust, Tuum 2000
Hector ja Bernard, Tuum 2004 (2005. a Kultuurkapitali preemia)
Vend, Tuum 2008 ( 2009. a E.Vilde kirjanduspreemia )
Hotell Amalfi, Tuum 2011
Rekonstruktsioon, Mustvalge Kirjastus 2012
Vanem Paksem Tigedam, Mustvalge Kirjastus 2013
Täiusliku lause surm, Mustvalge Kirjastus 2015

Püsiviide Lisa kommentaar