Doris Lessing
Doris May Tayler (Lessing) sündis 1919. aastal Pärsias, kus ta veetis kaks esimest eluaastat. Hiljem asusid ta vanemad elama väikesesse farmi Rodeesias, kus möödusid ka tulevase kirjaniku kujunemisaastad. Rodeesia valge kogukonna kitsarinnalisus ja silmakirjalikkus jäi Lessingile üha võõramaks ning 1949. aastal sõitis ta Londonisse, kaasas väike poeg ja esimese romaani „Rohi laulab” (The Grass Is Singing) käsikiri. Romaan avaldati ja Lessing sai otsekohe kirjandusringkondades tuntuks. Pärast seda on ta kirjutanud arvukalt romaane, jutukogusid, esseesid, reisiraamatuid, näidendeid ja kaks köidet autobiograafiat. Ükski tema raamat ei ole jäänud tähelepanuta ning need on sageli pälvinud vastakaid arvustusi. Iga kord, kui kriitikud on üritanud teda lahterdada – ta kirjutab rassismist, feminismist jne – on Lessing teinud järsu pöörde ja tulnud välja millegi ootamatu või üllatavaga. Tema viimaste aastate loomingu hulka kuuluvad realistlikud jutustused, omamoodi antiutoopiline seikluslugu ja esseede kogumik.
Lõik teosest:
„Augustis tuli majja keegi Jake Miller, kes oli lugenud üht Francese artiklit, milles ta pilkas moehulluseks muutunud põnevust tekitavaid võõramaiseid harrastusi, nagu jooga, I-Ching, maharishi ja subud. Toimetaja ütles, et narruste ajaks oli vaja midagi naljakat, ning see oli pannud Jake Milleri The Defender`isse helistama ja küsima Franceselt, kas ta võib külla tulla.
Uudishimu vastas Francese eest jaatavalt ning nüüd oligi elutoas suur lakkamatult naeratav mees, kingituseks kaasa müstilised raamatud. Piiramatu armastuse, rahu ja heasoovlikkuse naeratused muutusid varsti kohustuslikuks heade inimeste nägudel, või ehk tuleb öelda, et noorte ja heade inimeste nägudel, ning Jake oli selle kuulutaja, kuigi ta ei olnud noor, vaid üle neljakümne. Ta oli Inglismaal, sest ta hoidis Vietnami sõtta minekust kõrvale. Frances valmistus alistunult kõnet kuulama, kuid Jake ei olnud poliitikast huvitatud. Ta pöördus Francese kui teise vandeseltslase poole müstilise kogemuse alal. „Aga mul oli see kirjutatud kui nali,” protestis Frances, aga mees naeratas ja ütles: ,,Aga ma teadsin, et te kirjutasite nii ainult sellepärast, et te pidite, te suhtlesite nendega meie seast, kes suudavad aru saada.”
Jake väitis, et tal on igasugused erilised võimed – näiteks, et ta suudab pilved neid vahtides laiali ajada, ning tegelikult jälgis Frances akna all seistes ja kiiresti liikuvasse taevasse vaadates, kuidas pilved ülepeakaela mööda tõttasid ja hajusid. „See on kerge,” ütles Jake, „isegi üsna arenematutele inimestele.” Ta mõistis lindude keelt, ütles ta, ja suhtles kaaslaste mõistustega meeltevälise taju abil. Frances oleks võinud vastu vaielda, et tema ei ole kindlasti kaaslane, sest mees oli pidanud talle helistama, aga selle natuke lõbusa ja natuke ärritava stseeni lõpetas Sylvia, kes tõi Julialt teate – aga seda sõnumit Frances ei saanud kuulda. Sylvial oli seljas puuvillane jakk, mille peal olid sodiaagimärgid ja mis osteti, sest oli paras, ning Sylvia oli nii väike, et talle oli raske riideid leida; jakk oli tegelikult mõeldud lastele. Ta juuksed olid kahel pool naeratavat nägu peenikestesse patsikestesse punutud. Jake`I naeratused ja Sylvia naeratused kohtusid ja segunesid ja hetk hiljem lobises Sylvia selle uue lahke ja südamliku sõbraga, kes valgustas teda tema päikesemärgi, I-Chingi ja tõenäolise aura asjus. Heasoovlik ameeriklane heitis silmapilk maha raudrohukõrred ja ennustas talle nende pealt, ning see ajas Sylvia niisugusesse vasikavaimustusse, et ta lubas välja minna ja selle raamatu osta. Kogu tema olemus täitus väljavaadete ja võimalustega, mida ta ei olnud kunagi kahtlustanudki, otsekui oleks ta enne täiesti tühi olnud, ning see tüdruk, kes ei olnud suutnud ilma Juliata õieti majast väljudagi, läks nüüd enesekindlalt kaasa Jake`iga Illinoisist, et osta valgustuslikke traktaate. Ta tuli tagasi tema kohta hilja – kell oli juba kümme läbi, kui ta tormas trepist üles Julia juurde, kes võttis ta vastu embuseks välja sirutatud kätega, kuid laskis neil langeda, istudes raskelt ja vaadates tüdrukut, kes oli nii elevil, nagu Julia poleks tema puhul võimalikuks pidanud. Julia kuulas Sylvia sädistamist vaikuses, mis läks nii raskeks ja hukkamõistvaks, et Sylvia jäi vait.
„Noh, Sylvia, mu vaene laps,” ütles Julia. „Kust sa kogu selle lolluse said?”
„Aga, Julia, see ei ole lollus, tõesti ei ole. Ma seletan, kuula…”
„See on lollus,” ütles Julia, tõusis püsti ja keeras selja. Ta tegi seda selleks, et kohvi keeta, aga Sylvia nägi külma ja tõrjuvat selga ning hakkas nutma. Ta ei teadnud seda, aga Julia silmad olid veekalkvel ja ta võitles endaga, et mitte nutma puhkeda. Et see laps, t e m a laps, võib ta niimoodi reeta – just seda ta tundis. Nende kahe vahel, vana naise ja tema väikese armastuse vahel, sest sellele lapsele oli ta andnud oma südame tagasihoidmatult ja esimest korda elus – nii ta praegu tundis -,olid üksnes kahtlus ja solvumine.
„Aga, Julia, aga, Julia…” Julia ei pöördunud ringi ning Sylvia jooksis trepist alla, viskus voodisse ja nuttis nii valjusti, et Andrew kuulis ja läks tema juurde. Sylvia rääkis talle oma loo ja Andrew ütles: „Lõpeta nüüd. Sellel pole mingit mõtet. Ma lähen üles vanaema juurde ja räägin temaga.”
Ta läkski.
„Ja kes on see mees? Ja miks Frances ta sisse laskis?”
„Aga sa räägid nagu oleks ta varas või petis.”
„Petis ta ongi. Ta on vaesel Sylvial mõistuse peast petnud.”
„Tead, vanaema, niisugused asjad, jooga ja see kõik, on õhus – sa elad üsna kaitstud elu, muidu sa teaksid seda.” Ta rääkis tujukalt, aga vana õnnetu nägu kohutas teda. Ta teadis väga hästi, milles oli tegelikult häda, aga ta otsustas jätkata lihtsate põhjuste tasandil. „Ta satub sääraste asjadega koolis ikka kokku, sa ei saa teda selle eest ikka kaitsta.” Ja samal ajal mõtles Andrew ise, et ta loeb igal hommikul horoskoopi, kuigi ta muidugi seda ei uskunud, ning ta oli mänginud mõttega lasta endale tulevikku ennustada. „Ma arvan, et sa teed sellest endale liiga suure numbri,” julges ta öelda ning nägi, kuidas Julia lõpuks noogutas ja siis ohkas.
(Doris Lessing „Kõige ilusam unelm”, Varrak, Tallinn 2006)
Linke Doris Lessing`i biograafiatele:
http://www.dorislessing.org/biography.html
http://books.guardian.co.uk/authors/author/0,,-103,00.html
http://www.feministische-sf.de/einzelne_autorinnen/fsf_doris-lessing.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Lessing
http://en.wikipedia.org/wiki/Doris_Lessing
Viiteid D.Lessingi loomingu kohta:
http://www.dorislessing.org/
http://www.infoplease.com/ce6/people/A0829509.html
http://www.google.com/Top/Arts/Literature/Authors/L/Lessing,_Doris/
Doris Lessingu kohta eesti keeles:
Voldemar Kolga „Doris Lessing räägib romaanis armastusest kogu selles täiuses”, Eesti Päevaleht 22.10.2004
http://www.epl.ee/?artikkel=276947
Krista Kaer „Doris Lessing: Me elame kirjanduse kuldajastul”, Postimees 27.01.2007
http://www.postimees.ee/280107/esileht/ak/241487.php
Marju Jõgeda, Doris Lessingu „Ellujäänu mälestused”, Eesti Ekspress, Areen, 22.09.2006
http://www.ekspress.ee/viewdoc/08E4652B368DF0BDC22571F10040BB92
„Hea naabri päevik” D. Lessing, (Krista Kaer)
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?15195
Tiina Kaalep „Hea naabri päevik” D. Lessing, Eesti Ekspress, Areen, 30.01.2004
http://www.ekspress.ee/viewdoc/351300D9CB03AB7DC2256E2B0038FFCA
Kärt Hellermaa „Ängistuse kuldne käsiraamat”, Sirp, 11.08.2000
Nädala autor 