Olavi Ruitlane

4. märts 2016 at 12:26 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Olavi Ruitlane (1969) – Võrumaalt pärit kirjanik, Bernhard Kangro kirjanduspreemia 2005. a laureaat.

Katkend: Vee peal, ZA/UM, lk 25 – 31.

Mustad täpid
Valteri ja Merikese juures on hommikust peale tüli. Enne Kolja kreissae käimapanekut oli Merikese karjumine selgelt kuulda. Ta saab toas Valteri käest kere peale. Nad tülitsevad korra kuu või paari tagant, siis kui Merike palka saab, Valter ei luba tal seda üksinda maha juua. Kui Valter ise palka saab, pole midagi.
Nad kolisid paar aastat tagasi meie hoovile, Tiina sai uue, mugavustega korteri ja Valter koos Merikesega kolis asemele. Selma kutsus Merikese esimesel palgapäeval endale külla, varastas paljaks, Valter astus järgmisel hommikul Selma juurde sisse ning hakkas sealt inimesi uksest ja akendest välja loopima.
Valter oli vangis istunud ja Papa ütleb, et tal on sellepärast närvid läbi. Minu arust pole tal mitte ühtegi närvi. Vahet pole: kui ta on pahas tujus, kõnnib kogu ümbruskond, pea õlgade vahel. Või ei tule toast väljagi.

Kolja on lollaka näoga. Suu võiks ta vähemasti kinni panna, ta on varsti kurguauguni saepuru täis. Seisab koledalt kriiskava kreissae taga, silmad lendava saepuru eest kissis, otsekui oleks puude lõikamine miskitpidi nauditav. Kaitseprillidest pole ta midagi kuulnud. Niisamuti võiks saekettal kaitse olla, tal oleks kindlasti mõni sõrm rohkem alles…
Mul läheb pikka puust latti tarvis. Koljal on igasugust materjali, aga ta ei suvatse saagi korraks seisma panna, kuigi näeb, et ma ootan. Papa käest juba küsisin, ütles et, praegu pole aega, latid on kuuris laudade all ja kevadel, kui neid sorteerima hakkame, vaatame. Vaatasin juba, latid on täpselt kahe laua all, aga kui ma ise võtan, saan õiendada.

Ma olen vist ainuke inimene maailmas, kellel on aega. Mul on nii palju aega, et see ei maksa midagi, ma palun detsembrikuus tühist puust latti ja mulle öeldakse, et vaatame nelja kuu pärast. Kui mul järgmine kord hoovi peal teed lumest puhtaks visata kästakse ja ma ütleks, et mu kummikud on kapis nende kalosside all ja suvel, kui jalatseid sorteerima hakkame – vaatame, ma tean, mis siis lahti läheks. Kes mind niimoodi rääkima on õpetanud? Mida ma endale luban? Kui häbematu ma olen!
Sellepärast mulle Valter meeldibki – ta pole mitte grammigi silmakirjalik, isegi mitte häbematu, vaid täiesti jultunud.
Kalju on samasugune. Oli. Tema on juba poolteist kuud surnud. Jättis võlad maha ja läks. Arstid võtsid tal ikkagi liiga vähe jalgu maha. Papa ütles, et kohe oleks pidanud kõrgemalt lõikama, nüüd jäi pisik sisse ja gangreen läks edasi… Oligi kõik, midagi polnud päästa, lõputult ei anna inimest lühemaks teha.
Kalju ütles kõik otse näkku. Jultunud inimene nii teebki. Ta oli ainukene, kes Valteri kõva häälega tagumikku saatis. See vihastas, tõmbas tal pingi alt, Kalju kukkus trepi ette maha, puujalad tulid küljest, aga ta keeras end maas Valteri poole ja ainult irvitas. Jultunud inimene ei karda kedagi.
Ma ei ole kaks kuud kalale saanud. Rohkemgi! Mul ei lähe koolis kõige paremini ja enne, kui hinded korras, Papa ei lubanud. Ja nüüd, kui minu poolt asjad korras on, pole tal aega. Kolja on samasugune, kogu mu elu on aeglaselt venivate täiskasvanute taga kinni.

Nii, hakkab peale! Valteri roheline välisuks lüüakse pärani, Merike paiskub välja ning lendab, pea ees, lumehange. Siiani paistab, et lumi on verine. Valter astub trepile ja haigutab.
Argpüks-Kolja! Sa oled tund aega puid lõiganud, terve selle tunni oled sa teadnud, et ma sinu järel ootan, ja nüüd, kui Valter välja ilmus, leidsid sa kinnisilmi nupu, kust kreissaag kinni käib. Mine jah, astu nüüd suure ringiga mööda aiaääri, õlad longus, pea maas, tee jah ennast nii väikseks, kui suudad. Kalju oli sinust igal juhul kõvem kalamees…
Merike tõstab pead ja Valter lööb. Jalaga. Merike teab, et ei tohi pead tõsta, aga ta ikka tõstab. Ja Valter lööb. Merike roomab aeglaselt mööda õue, lumele jääb verine rada. Ma tean, et see võib väga pikalt kesta… Pool tundi, tund… Valter astub rahulikult tema kõrval, teeb vaikides suitsu ja nii kui naine pead tõstab, lööb.
Ma istun keset hoovi laste mänguväljakul, suurte värvitud autokummide peal, ja vaatan. Nad liiguvad aegamööda üle õue minu suunas. Valteril läheb kolmas suits, Merike roomab, on näost sinine ja paistes. Roomab ja räägib vahetpidamata, kiiresti ja segaselt, ma ei saa ühestki sõnast aru. Valter vaatab minu poole, kehitab õlgu ja ütleb:
„Ma ei või kannatada, ku naisterahvas juu!”
Noogutan. Ei oska muud teha. Mulle ei meeldi see samuti.
„Egäs sul säänest pikkä puust latti olõ`i?” küsin igaks juhuks.
„Määnest?”
Seletan. Matõllikopa jaoks on vart vaja. Matõllid on punased sääsevastsed, need elavad Roosisaare silla juures järvemudas ja nendega püütakse latikat. Et mul on vaja matõllikoppa, mis on ämber, mille külge on omakorda pikk toigas löödud. Niimoodi, et sellega jääaugust muda jää peale tõsta kannataks.
Merike kergitab pead, Valter ei tee märkamagi, kortsutab suuri pakse kulme ning ütleb mõtlikult:
„Läämi kaemi!”
Läheme Liiva Heino õue peale. Valter ees, mina sabas. Astun esimest korda pärast Kalju surma tema uksest mööda, ei ole tahtnud sinnapoole vaadatagi. Imelik on, pink trepi kõrval, kus ta alati istus, on alles, luud on ukse ees, nagu oleks ta korraks pesukööki läinud… Kui inimene ära kaob, võiksid tema asjad ka silma alt ära kaduda, oleks kuidagi lihtsam.
Heino kuuri räästa all, vinklirauast tugede peal paistab igasugust materjali. Valter tirib sealt kolmemeetrise lati, kaalub seda mõtlikult käes ja küsib:
„Mis arvat?”
Latt on täpselt paras.

„A Liiva Heino luba?”
„Muidoki,” irvitab Valter, „Heino om hää inemine!”
Muidugi on Liiva Heino hea inimene. Ma näen, kuidas ta kardinad liiguvad. Ta ei julge väljagi tulla, kui ta juba selle eest peksa sai, et Merikese peenras kaks sibulat ära tallas.
Läheme õue peale tagasi. Merike on kadunud. Valter otsib teda hetke pilguga, lööb siis käega, toob esikust haamri ja kaks suurt naela ning lööb ämbri mulle toki külge kinni. Täpselt nii nagu tarvis.
„Aitäh!” ütlen.
„Ole meheks!” kostab Valter, lööb mulle patsu ning kaob tuppa.
Tuju on tagasi. Nagu ikka, kui ma saan, mida ma tahan.

Kell tiriseb, löön selle kinni. Kuulatan. Papa ja Mamma magavad. Ajan end vaikselt jalgadele ning tatsan kööki. Lõdisen, see on külm nagu laut. Kraabin aknaklaasilt kraadiklaasi eest jääd. Miinus kakskümmend.
Nii palju ettevalmistusi – jäätuuraga meetrilaiuse augu löömine vaata et niisama paksu jää sisse, matõllide pesemine mudast, Mammaga kartulast, hernest ja kruubist söödapudru keetmine, siis kaks õhtut järvel kalakohtade sissesöötmist – ja nüüd, kui kõik on latika järvest äratoomiseks valmis, näitab kraadiklaas ei rohkem ega vähem kui miinus kakskümmend.
Soojad riided on toolil valmis, ajan need kiiruga selga, panen teekannu tulele ning haaran külmkapist õhtul valmistehtud võileivad.
Papa sõnul puudub mul tahtejõud? Kuidas mul seda siis ei ole, kui ma tahan sellise külmaga kalale minna, isegi väga tahan. Mul on tahet. Latikat tahan saada, üle kõige.
Iseloomu ei olevat mul samuti. Selleta inimene olevat limusk. Iseloom olevat kasvatatav, mul tuleks selleks kommikott kappi panna ja seda mitte kunagi ära süüa. Hoidku mind siis jumal iseloomu eest!
Kõik olevat treenitav. Ma treeningi! Ma treenin end jultunuks.
Valan pärnaõietee tassi ning asun võileibu kugistama. Nad tahavad, et ma igat suutäit kolmkümmend neli korda mäluks, siis olevat maol kerge seedida. Neelan võileivad samahästi kui tervelt. Kui ma tund aega söömisele raiskan, on Mamma üleval, näeb termomeetrit ja ei lase mind kuhugi.
Jultunud inimesel on elus kergem. Jultunu ei pea samal ajal halb olema. Lihtsalt jultunud. Ajan viltsaapad jalga, viskan vatijope selga ning astun koridori. Välisukse ääred on jäässe külmunud, surun lingi alla ning löön ukse õlaga pärani.
Huhh… Nii pime ja vaikne. Brrr… ja külm.

Lumi krudiseb saabaste all. Ma tean – mida külmem, seda rohkem krudiseb. Naljakas hääl. Astun kiiresti, kehal on soe, ainult nägu on täiesti kange ega tunne midagi. Peale kanguse. Kinnastest kipub külm pisut läbi võtma.. Pole hullu, peaasi, et jalatsid oleksid soojas. Papa vanad viltsaapad, kahe paari villaste sokkidega, tundub, et ajavad asja ära.
Keeran ringi, kallas linnatuledega on juba parajalt kaugel. Polegi väljas nii pime, lumi jää peal teeb öö valgemaks, kui ta tegelikult on. Hea tunne. Järvel on alati hea, siin ei pea kunagi kellegi taga ootama, niisamuti ei ütle seal keegi ette, mitu korda midagi läbi närima peab.
Üleeile õhtul enne tuppa minekut käskis Mamma mul Raudsepa Lehtele head ööd öelda. Ütlesingi. Head ööd, vana öökull! Raudsepa Lehte hakkas naerma. Väga virila suuga. See ei olnud häbematu, nagu Mamma mind pärast juustest tirides karjus, see oli täiesti jultunud.
Mamma tegi nägusid, vabandas, et lapse nali, et ma ei tea, mida suust välja ajan. Muidugi tean ja mingit nalja ma ei teinud! Papa ja Mamma teda omavahel teistmoodi ei kutsugi kui: vana öökull, kõhuli akna peal, ööd-päevad läbi silmad-kõrvad krillis, et mida pärast edasi laterdada. Ja mida ma siis nii väga tegin? Ei olnud ainult korraks nende moodi silmakirjalik. Jultunud inimene ei peagi meeldima, ma olen sama vastik nagu Kalju, ajapikku harjute ära.
Paar päeva varem, kui ma Kolja käest latikapüüdmise kohta uurisin, hakkas see alustuseks suurustama. Latikas pole poisikestele püüdmiseks, see on meeste kala ja kui palju latikaid ja kui suuri ta oma elus… Vaatasin talle otse silma sisse ja küsisin: kas sul on tegelikult ka lollipaberid?
Kolja neelatas, maigutas tükk aega tühja suud, koputas endale sõrmega meelekohale ja küsis, kas mulle on jäänud mulje, et ta on siit. Ütlesin, et ei ole, aga kas tal on lollipaberid, ja Kolja vastas, et jah.
Terve hoov on mitu aastat seljataga sosistanud, et Kolja on paberitega loll. Jämejala loll. Loll ja loll. Keegi ei teadnud täpselt.
Ütlesin, et minu meelest on ta mõistlik. Kolja hakkas naerma ja arvas, et on ehk kõige rohkem pool-loll. Ning seletas siis latikapüügi kohta täpselt ja asjalikult, nagu üks mõistlik mees võikski.
Eks ma vaikselt harjutan, ühel päeval olen jultunum kui Merimets, siis lähevad ka koolis asjad paika.

Looming

“Inemise sisu” Tartu 1998 (Luuletused võru ja eesti keeles)
“kaera jaan ja mister propper” Võro 1999 (Luuletused võru ja eesti keeles)
Lasteromaan “Kail” 2000
“Volli”: Metsavelledraama üten vaatusen, viieteistkümnõn pildin. Võro, 2004. – 64 lk (Lavastati 2004 Metsavelle talon Vahtse-Roosan Võru Teatriateljee poolt.)
“Kroonu” 2005, Vene sõjaväest rääkiv romaan, 2004 a. romaanivõistlusel 2 koht.
“Peko” 2005, Näüdendikäsikiri setode nurmejumnal Pekost. (Ütistüünä Kauksi Üllega.)
“Pristan” 2005, (näidend, koostöös Aapo Ilvesega)
“Naine” 2009
“Eesti Edulood” 2013, (Kunsti- ja luuleraamat, koostöös Herkki Erich Merilaga)
“Vee peal” 2015

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Mait Vaik

5. märts 2015 at 4:35 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

maitvaik

Foto: Joel Kivi

Mait Vaik (1969) – eesti muusik ja kirjanik.
Aastail 1989-1995 mängis ta ansamblis Vennaskond basskitarri, osaledes ka kollektiivis muusika ja tekstide loojana.Alates 2002. aastast tänaseni tegutseb Mait Vaik Sõpruse Puiestees, olles ansambli enamiku tekstide autor, kirjutades ka heliloomingut.
2015. aasta Friedebert Tuglase novellipreemia võitsid Märt Kivastik ja Mait Vaik (novelli „Puhtus” eest kogumikus „Tööpäeva lõpp”)

Katkend: Tööpäeva lõpp, Puiestee 2014, jutustused, lk 129-134.

Puhtus

Kaks kilelotti käeotsas, üks neist taara raskusest kohe rebenemas, trügisin ma õlg ees kohaliku poekese müügisalongi. Mul oli kohutav pohmell, nohu ja võibolla ka palavik ja neetud kotid kolisesid vastu sulguvat ust, siis letti, põrandat ja siis jälle vastu letti ning kakas tühja pudelit kukkusid üle kotisuu kolaki ja koll vastu, õnneks mudast, põrandat. Kogu see keeruline tegevus, tegelikult vaid kauplusesse sisenemine, võttis viimasegi jõu ja võttis täiesti higiseks.
Pood oli tühi. Ainult müüja, keegi uus, verinoor tüdruk ja siis veel mingi veidrik, kes oli oma käed täis ladunud kaupa, mis tahtis iga hetk sõrmedevahelt ja peost ära libiseda. Tüüp oli minust noorem, kõhn ja räpane, hoidis ennast kooksu, lõug ees ning peas määrdunud igivana suusamüts. Ta liikus oma koormaga ettevaatlikult kassa suunas ja mõistsin, et kuigi ta liikus teosammul, jõuab ta, raisk, ikkagi ette. Korjasin pudelid maast üles, mõtlesin mida nendega teha ja toppisin üks ühte ja teise teise kilekotti.
Nüüd oli see veidrik jõudnud kassani, seisis seal nagu tohman, kuni müüja pidi talle viimaks ütlema, et pangu kaup letile. Lollpea ei suutnud otsustada kummast käest ta oma kraami ennemini kassaaparaadi kõrvale peaks kuhjama ja taas pidi tüdruk talle appi tulema – ta naeratas ja võttis selle togu käest ise pakendid. See seisis, raisk, käed ees nagu murdunud tiivad või mingid liikumatud köndid ja jõllitas müüjat nagu selle tegevus oleks suunatud tema vastu. Õigemini kuidagi kahtlustavalt ja küsivalt. Kolistasin oma pudelitega. Mul oli selline tunne, et mõtlesin – pean kohe ühe õlle saama, muidu annan otsad. Külma- ja kuumalained ujusid üle keha, käed värisesid täiega.
Viimaks sai selle idioodi kaup kassat läbi ja kokku löödud ja ma niuksatasin kuuldavalt, kui ta nüüd raha hakkas otsima. Üks käsi ikka veel tardunult ees alustas teine otsinguid lähimatest taskutest. Seal seda muidugi ei olnud. Oli küll mingeid muid asju, mingit prahti, mis põrandale kukkus ja mida ta siis jõllitas, kummardus, et paremini näha, ja viimaks selgusele jõudnud, maha kükitas ning lägaselt põrandalt endale taas taskutesse korjas. Tõusnud, alustas ta otsinguid parempoolsetest taskutest. Parem käsi ei teinud midagi, tal oli vaja kindlasti vasak käsi oma paremasse püksitsakusse ajada. Panin silmad kinni, oigasin ja üritasin vaadata kuhugi mujale, olla lihtsalt midagi mõtlemata. Vahtisin õue, lumist kaupluseesist ja taamal kolmekordseid korterelamuid, katlamaja.

Ma oli jõudnud siia kolme päeva eest. Tulnud selleks, et puhata mitmenädalasest alkoholitsüklist, hambad ristis konutanud kõigepealt kaks tundi bussis, siis praamil, kus ma ennast juba kergelt purju võtsin ja kohale jõudnud kõik päevad joonud. Püüdes ennast uskuma panna, et õllekogused jäävad tasahilju ikka väiksemaks ja väiksemaks. Tänaseks olin ära kulutanud viimasegi raha ja värdjalikkuse tipuks ei olnud pangaülekanne, mida ootasin juba üleeilseks, ikka veel saabunud või tehtud.
Vaatasin kaupluseaknast välja, nutt kurgus. Vihkasin pangandust, valelikke tööandjaid, kujutades endale ette, kuidas raamatupidaja ei viitsi millegipärast ülekannet teha, või ei saa seda teha ja lubasin samas ka tappa selle debiiliku, kes olevat meie firma IT-spetsialist. Siis vihkasin ma kõiki panku. Seda, et nad minu mõnda tuhandet krooni kinni hoiavad, teenides selle pealt 15,3565478 senti tunnis. Mõtlesin, et paras, et neid röövitakse ja et need röövid võiksid märksa verisemad olla. Noh, ja pärast seda ei mõelnud ma enam midagi.

Ma kuulsin, kuidas mu kõrvu jõudis, kõigepealt kõrvadesse ja siis alles kuulsin, kuidas müüja ütles sellele tolgusele, kelle poole ma seljaga seisin, et tal jääb rahast kahjuks puudu. See oli raske hetk. Vaikus. Ja see vaikus venis ja ma ei suutnud ennast keerata, et vaadata, mis siis nüüd toimub.
„Teate,” ütles tüdruk üliviisakalt. „Te võite ju selle raha mulle võlgu jääda. Ma maksan praegu teie eest ja te toote mõni teine kord ära.”
Nüüd pöörasin ennast leti suunas ja pidin minestuse äärel jälgima, kuidas too „teie” endale ostetut taas kätevahele üritas korjata. Ka tüdruk vaatas teda kurval pilgul, võttis siis kilekoti ja ladus kraami sinna. Siis ulatas ta selle noormehele.
Kui see sell minust möödus, vahekäik oli kitsas, jalaga ühe mu pudelikoti ümber suutis ajada ja kui me olime jõudnud kohakuti, kus riie riiet puudutas, ei suutnud ma teisiti kui pidin ütlema, et ta oleks võinud tütarlast vähemalt tänada.
Ta peatus, heitis mulle hullumeelse pilgu ja jäi siis silmi pilgutamata tardunult jõllitama. Vahtisin teda vastu, meie ninade vahele oleks mahtunud ehk tikutoos. Mõtlesin korraks (aga ainult korraks), et kas mul tuleb tõesti siin rüselema hakata, selles väikeses maapoes, mingi ärapiinatud segasega, kes ei oska vist isegi rääkida. Ütlesin talle „mine-mine” ja tõukasin kergelt õlast, ukse suunas, ise maha kükitades, seljaga tema poole, et põrandalt, mudasest lägast, laialiolevat taarat üles korjata. See ootuse hetk kestis ehk sekundi. Kogemused ütlesid, et ta võib mulle näiteks kotiga pähe virutada või jalaga lüüa. Ta keeras ennast siiski minekule ja juba uksel, enne väljumist, venitas kaks geniaalset sõna: „Ära mölise!”
See vahejuhtum rahustas mind ometi maailma suhtes pisut maha. Võib olla seetõttu, et viimaks lähenes päästev võimalus oma taara ära anda ja õlle vastu vahetada.
Kui ma püsti tõusin ja kotid letile tõstsin, millegipärast tüdruku ees piimlikkust tundes ja kätteõpitult seda varjates, ütles tüdruk mulle korraga: „Ta tänas mind ju oma silmadega.” Tahtsin vastata, mõtlesin … Kurat, mida vastata? Nii. Nüüd tekkis hetk, kus ma tundsin korraga, et ma pean midagi vastama, mitte et võlgu jääda, vaid mul oli enda pärast vajadus see vastus välja mõelda.
„Aga lisaks pilgule oleks võinud ka sõnadega,” ütlesin viimaks.
„Teile vist hirmsasti meeldivad sõnad.” ja ma ei saanud aru, kas selles oli terakene irooniat või ei olnud üldse. Aga ma püüdsin igaks juhuks oma huultele õhkõrna, pea nähtamatut muljet anda.
Ta võttis mu kotid, keeras ennast minu suunas küljega ja hakkas pudeleid tühjadesse kastidesse laduma. Need olid ligased ja mõtlesin, et oleksin võinud seda ju ise teha, kastid paluda. Lollpea.
„Ma pole teid siin varem näinud,” lausus ta siis.
„Mina sind ka mitte,” nähvasin kurjemini kui oleksin tahtnud.
Neetud pohmell, sa ei kontrolli ennast, isegi mitte oma hääletooni. Üritasin ennast kokku võtta ja lisasin võimalikult leebelt: „Üldiselt käin ma siin suviti puhkamas. Seekord tulin talvel. Üksinda.” Ma ei tea, miks ma selle „üksinda” lisasin. Ja väga kurvalt.
„Puhkamas?” oli ta üllatunud.
„Vist jah.” Ja ma mõtlesin, kas sellist padujoomist saab mingite reeglite kohaselt puhkuseks nimetada.
„Talvel ei ole ju siin midagi teha.” Ta heitis mulle pilgu.
„On küll. Ennast surnuks juua.”
Ta vaatas mind ja küsis siis täiesti tõsiselt: „On teil see plaanis?”
Tundsin korraga, et meie dialoog on muutnud minu pahurateks, ennasthaletsevateks vastusteks ja tema siiruseks ning mul hakkas veel rohkem piinlik.
„Tegelikult vist ei olnud. Vähemalt siia sõites ei olnud. Aga näib, et läheb nagu alati. Ja õlu, mida te siin müüte, aitab sellele tublisti kaasa.”
„Kohalikud ei joo lahjemat,” vastas ta mõistes, mida ma silmas pidasin. „Sel aastaajal pole mõtet muud sisse osta.” Ja hakkas siis naerma ja lisas: „Te võite ju ise veega lahjendada.”
Krimpsutasin nina. Kuigi ega maitseomadustelt poleks jook vist midagi kaotanud. Ja see andis mulle idee õlle pealt millegi muu, näiteks viina peale üle minna. Hm… Ja ma hakkasinn seda plaani hinnasilte lugedes ja koguseid ja kraade kokku lüües arvutama, aga millegipärast nii, et tüdruk seda ei märkaks. Tulemus rääkis siiski õlle kasuks. Ohkasin.
Ta oli pudelid nüüd ära ladunud, keeras end nüüd minu poole ja ütles saadava summa. Sellel hetkel, ma läksin näost täiesti peetpunaseks, mõtlesin äkki, et mis oleks, kui ma natuke võlgu küsiksin… Ja kuna ma juba nii kõvasti punastasin, oma mõttevärdja pärast, et ta on seda tajunud, talle täiesti põhjatult otse silma vaatasin, ei saanud ma enam oma pilku ära pöörata, mitte varem, kui see mõte oli jäägitult peast läinud. Ta vaatas mulle vastu, aga isegi mitte imestunult, et mis nüüd või, et mis sellel hakkas. Lihtsalt vaatas.
„Ma võtan ühe kange ja kaks lahjemat õlut,” laususin viimaks. Ta oli ikka verinoor. Ta pidi olema kas päris laps või siis kuidagi lapseks jäänud.

Väljas oli külmemaks läinud, õhtuvidevik oli taevast katmas ja kuigi viimasest vaatamisest ei saanud olla rohkem kui 20 minutit, läksin ma siiski postkontorisse. Ma teadsin, et seda neetud raha ei ole ja mul tuleb homme taas, nutumaik kurgus ja idioodi lootus südames, läbi metsa viis kilomeetrit siia sumbata, ise terve tee kirudes ja maailma needes ning pangaautomaat näitab mulle ikka, et su sitapea saldo on täpselt kolm ümmargust nulli. Isegi mitte mingi muu värdjas ja alatu pisisumma, aga täpselt kolm nulli.

Pood oli tühi.
Ma olin joonud selle kange õlle külmast värisedes. Jah, nüüd juba vist külmast värisedes ja mitte enam pohmellist, poeesisel platsil koos külameestega ning kaks lahjemat lihtsalt ära kinkinud. Raha oli üle kantud. Lõpuks oli mingi debiilik võtnud vaevaks kuskil pangas mingile klahvile vajutada või siis teine sitapea oma programmijupi sobivalt ajastanud, juhul kui sellised asjad toimuvad automaatselt. Ja kui ma neid oma mõtetes sõiman, siis olgu neile palgaks, et ma pidin kahe koti taaraga viis kilomeetrit mööda talvist metsa ukerdama, ahastuses ja suremas. Siis teadku! Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui nad seda lugedes parastavalt mu üle irvitavad. Täna on nemad idioodid (küll õnneliku käega idioodid) ja mina parm.

Pood oli ikka veel tühi.
„Raha oli üle kantud,” kuulutasin ma lollakalt nagu oleks see minu ja selle müüjast lapsukese ühine saavutus ja temalegi suur võit. Aga ta naeratas siiski ja mulle meenus, et ta ju ei teadnudki, et ma mingit raha ootasin. Kuid mu rõõm oli siiski sedavõrd suur, et lõin käega – näen napakas välja, siis näen. Ja sellest ajendatuna ütlesin ma ootamatult „Kas ma tohin, ma tõesti tahan, selle vennikese võla ära maksta, mis tal siia jäi!”
Tüdruk hakkas naerma.
„Ma käitusin ebaviisakalt ja olin tige,” lisasin usalduslikult. Millegipärast kartsin, et ta keeldub või lööb käega, aga siis ütles rõõmsalt: „Makske muidugi kui te tahate!” Ma ei tea miks selline siirus mind korraga liigutas ja ma laususin täiesti kontrollimatult: „Tead, sa olete vist natuke hull.”
„Ja teie ka kindlasti,” vastas ta kohe. Ja ehmatas vist hetkeks isegi öeldust. Tegin poolvallatu ilme „et mis nüüd siis”, uskudes, et see aitab tal teatud kohmetusest, mida ma millegipärast eeldasin, kergemini üle saada, aga eksisin taas. Hetk hiljem lausus ta rõõmsalt: „See ei olnud kindlasti solvang.” Ja vaatas mulle veel silma, rahulikult. „Sain aru, et teie nimetasite mind hulluks ka heas tähenduses,” lisas ta ikka veel silma vaadates. Tundsin, et see läheb juba üle teatud (mis teatud – et tea – hiljem mõtlen) piiride, tekitades minus kaitseseisundi, harilikult oleksin vastanud ükskõikselt (varjatud ülbusega), aga praegu seisin, olin vait ja põrnitsesin teda.
Ja mul ei olnud selle vaikuse pärast ja selle pärast, et ma talle altkulmu otsa vahtisin sugugi halb, pigemini vastupidi. Mida kauem ma vaatasin, seda kergem mul hakkas. Aga teadsin ka, et lõpmatuseni see kesta ei saa ja see valmistas mulle juba kurbust, veel ennem kui ma oma mõtlemise jälle tööle lülitasin.

/…/

Looming
“Kõigil on alati õigus”, Puiestee 2012, luulekogu
“Juss ja vennad”, Puiestee 2013, lühiromaaan
“Tööpäeva lõpp”, Puiestee 2014, valik jutustusi

Mait Vaigu tekste on kasutanud järgmised muusikalised kollektiivid:
Sõpruse Puiestee
Metro Luminal
Vennaskond
Kosmikud
Unenäopüüdjad
The Tuberkuloited
Viikate
Tuuk
Vaigul on ilmunud sooloplaat “Üksi” koos Rainer Jancisega.

Tuntumad lood
“1905” – muusika Allan Vainola
“Isa tuli koju” – muusika Rainer Jancis
“Sõbrad ma mahun Teile taskusse” – muusika Mait Vaik
“Linnud” – muusika Rainer Jancis
“Disko” – muusika Allan Vainola
“Musta lipu valguses” – tekst Tõnu Trubetsky, Mait Vaik
“Igavest elu lõppevas öös” – muusika Allan Vainola
“Kuidas tuli pimedus mu tuppa” – muusika Kosmikud
“Üks võimalus kuuest” – muusika Kosmikud
“Viimane jõuluöö” – muusika Allan Vainola
“Ema on haige” – muusika Rainer Jancis
“Kaotaja” – muusika Mait Vaik
“Palveta surnud sõprade eest” – muusika Rainer Jancis
“Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head” – muusika Mait Vaik ja Sõpruse Puiestee

Linke
Intervjuu muusik Mait Vaiguga, Postimees 3.08.2014, http://elu24.postimees.ee/2876075/intervjuu-muusikuga-mait-vaik-eesti-rahva-silmis-5-kordselt-parjatud-looja
Kaarel Kressa, Mait Vaik koondas jutud noortest maapättidest raamatuks, Eesti Päevaleht
30.09.2013, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mait-vaik-koondas-jutud-noorte-maapattide-elust-raamatuks?id=66809643
Peeter Helme, Mait Vaik ja vastikult naha alla pugemise kunst, kultuur.err, 04.09.2014, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/477af29c-b9cb-4cad-bbb0-bccce0053563

Püsiviide Lisa kommentaar

Patrick Modiano

4. nov. 2014 at 12:38 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Patrick Modiano (1945) – prantsuse kirjanik.

Ta pälvis 2014. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 1978 sai ta Goncourti auhinna romaani “Hämarate Poodide tänav” eest. 2012 pälvis ta Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna. 1996. aastal ilmus temalt Tatjana Hallapi tõlkes ka “Hämarate poodide tänav”, ning ka “Unistuse kaugeimast otsast”.

 

Agence Magnum Photos

Foto: Agence Magnum

Katkend: Silmapiir, Eesti Raamat 2012, tlk Jana Porila, lk 73-78.

Bagherian tegi autoukse lahti, et välja minna, kuid Margaret hoidis teda tagasi, käsi varruka peal. Hallis seemisnahast kabuuris revolver oli vaid detail, “eputamine”, nagu ütlesid Boyavali kunagised sõbrad. Mõnikord kandis Boyaval kaasas mitme teraga nuga, ning üks tema meelisnaljadest enne pokkeripartii alustamist Jaama kohvikus oli panna vasak käsi lapiti lauale, sõrmed harali. Ning lüüa nuga aina kiiremini sõrmede vahele. Kui ta ennast ei kriimustanud, pidi iga kaardimängukaaslane talle viiskümmend franki andma. Kui ta ennast vigastas, piirdus ta valge taskurätiku keeramisega käe ümber ja partii algas nagu tavaliselt. Ühel õhtul, kui Boyaval Pâquier`promenaadil kõnetas Margareti, kes suundus kasiino kino poole, ütles naine jämedamalt kui tavaliselt, et mees ta rahule jätaks. Boyaval oli noa välja võtnud, tera läks klõpsatusega sirgu ja mees vajutas noaotsaga kergelt talle rindade vahele. Margaret kartis tol õhtul tõeliselt ja pingutas, et mitte millimeetritki paigast nihkuda. Boyaval vaatas talle oma veidra naeratusega otse silma.

“Karta on rumal,” ütles Bagherian. “Mina ei karda kunagi midagi.”

Ta tõmbas Margareti autost välja. Ta võttis naisel käsivarrest. Teine mees seisis nende vastas värava ees. Bagherian kõndis aeglaselt ja pigistas Margareti käsivart. Naine tundis end tema seltsis julgemini. Julguse andmiseks kordas Margaret endale lauset: “Ta ei ole eile sündinud.” Ei, hoolimata viisakast käitumisest ja prantsuse keelest, olid tema käsivart suruval mehel kindlasti ohtlikud tegevusalad. Ta oli märganud kontoris käijate vägagi iseäralikke nägusid ja kummalisi isikuid, kes meest ümbritsesid, kui Margaret koos lastega ühel hilisel pärastlõunal Rhône`i hotelli vestibüüli tuli.

“Härra, te otsite midagi?” päris Bagherian.

Boyaval oli vastu väravat nõjatunud ja ristas käsivarred. Ta vaatas neid mõlemat tardunud naeratusega.

“Te takistate möödumist,” sõnas Bagherian oma leebe häälega.

Margaret hoidus tahapoole. Boyaval ei liigutanud, käed ristis, ning vaikis edasi.

“Lubate?” ütles Bagherian veelgi vaiksema häälega, nagu ei tahaks kedagi üles äratada.

Ta proovis Boyavali õlast tõugates paremale nihutada, kuid too ei liikunud.

“Noh, siis tuleb mul teile haiget teha.”

Ta tõukas nii kõvasti, et Boyaval paiskus ettepoole ja kukkus kogu pikkuses kõnnitee servale. Margaret märkas, et suunurgast jookseb verd ja pidas aru, kas mees pole teadvust kaotanud. Bagherian oli lähemale astunud ja kummardus:

“Praegusel kellaajal leiate avatud apteegi Rumine`i avenüült, härra.”

Siis avas ta värava ja lasi Margareti läbi. Ta oli jälle naise käsivarre võtnud. Liftis ei esitanud ta ühtegi küsimust, nagu ei oleks midagi juhtunud, ning pealegi pole sel mingit tähtsust.

Hiljem istus Margaret mehe kõrval diivanil. Ta oleks tahtnud selgitada, öelda, et see tüüp jälitab teda pidevalt juba mõnda aega. Kuid mees oli pingevaba, naeratav, oleks võinud arvata, et seljataga oli meeldisv õhtupoolik sõprade seltsis ja äsjast intsidenti ei toimunudki. Annecys oli Margaret alguses kaks korda politseijaoskonda läinud, et otsida kaitset ja võib-olla kaebust esitada. Teda ei võetud tõsiselt. Esimene kord ütles politseinik: “Preili, te olete nii ilus… Arusaadav, et teil austajad on,” ning teine kord oldi temaga palju vähem armastusväärne ning vaadati kahtlustavalt. See ei huvitanud kedagi.

“Mul on väga kahju,” kogeles ta lõpuks.

“Kahju mispärast?”

Bagherian kallas alkoholi kahte klaasi. Ta nihkus lähemale ja sosistas kõrva sisse: “Vene kombel.” Seekord oli Margaret otsustanud klaasi ühe sõõmuga ära juua. Kui mees ei näidanud üles mingit uudishimu Boyavali maja ees viibimise suhtes, siis kahtlemata sellepärast, et tema elus on ähvardavamaid asju ja vahejuhtum tundub talle tähtsusetu. Sellepärast ta ei imestanudki millegi üle ja näitas üles külma verd, isegi muretust. Tal oli õigus, ja Margaret armastas teda selle eest. Mees oli elutoa lambi kustutanud ja naine tundis tema kätt, mis nööpis lahti pluusi samas kohas, kuhu too teine oli kunagi ammu noatera vajutanud. Aga nüüd oli teistmoodi. Margaret võis lasta ennast hõljuma. Jah, mehega koos paistis kõik äkki nii lihtne.

Kella nelja paiku hommikul lahkus Margaret korraks Bagheriani magamistoast, et koristada riided, mis olid jäänud segamini diivanile ja elutoa vaibale. See oli internaadiaastatest jäänud komme, ning samuti harjumus mitte kunagi olla magamistoas ja ruumis, mis oleksid tõeliselt tema omad olnud. Alati läbisõidul ning valvel. Iga kord pidid riided olema kokkupandult tema kõrval, et saaks vähimagi ohu korral lahkuda.

Elutoa aken oli poikvel ning ta kuulis vihma heli. Ta toetas lauba vastu klaasi. All oli Boyaval ikka kohal. Margaret nägi teda hästi valguses, mis tuli esikust, kus seinalambid ööseks põlema jäeti. Ta nägi välja nagu tunnimees, kes kangekaelselt kasutut vahti peab. Ta suitsetas. Verejäljed näo alaosas. Ta isegi ei otsinud katusealusest vihma eest varju. Ta seisis väga jäigalt, peaaegu valveseisangus. Aeg-ajalt hingas ta sisse mahvi sigaretist. Läbiligunenud mantel liibus kehale. Margaret mõtles, kas see must kuju varjab terve elu tema eest silmapiiri. Ta pidi endast ammutama kannatlikkuse varusid, kuid ta oli seda lapsepõlvest saadik kogu aeg teinud. Miks? Ja kui kaua?

 

Sevigné hotelli toas veetis ta unetuid öid, nagu seda sageli Annecys juhtus. Ta oli alati kartnud unerohtu võtta, kartnud mitte kunagi enam ärgata.

Ükskord Annecys ei suutnud ta kella kolme paiku öösel enam unetult tuppa jääda. Siis läks ta välja, kõndis mööda inimtühja Vaugelas`tänavat. Ainuke valgus tuli Jaama kohvikust, mis oli terve öö lahti.

Iga unetuse puhul läks ta sinna tagasi. Kliendid olid alati ühed ja samad. Üks asi hämmastas teda – neid inimesi polnud päeva ajal tänaval näha. Ah ei, siiski. Rosy töötas Royali tänava parfümeeriakaupluses, Margaret Le Coz jälgis teda klaasi tagant ja tal oli mulje, nagu ei oleks see heledapäine, naeratav ja väga hoolitsetud neiu sama isik kui öösel. Ning ta oli mitu korda hilisel pärastlõunal näinud doktor Hervieud. Oli see tõesti sama mees? Päevasel ajal ei näinud ei Rosy ega doktor Hervieu teda ära tundvat, ehkki öösel kohvikus nad teda kõnetasid. Kuid teisi ei kohanud ta päeval kunagi, nagu hajuksid nad päikesetõusul – Olaf Barrou, Guy Grene, ja see, keda Õrnaks Irmaks kutsuti… Seal, Jaama kohvikus, märkas ta esimest korda Boyavali. Alguses ei kartnud ta halba. Mees oli tema vastu mingil moel meeldiv. Boyaval tuli tal kätt suruma ja sõnas paar lahket sõna enne pokkerimängu alustamist. Siis mõistis ta aegamööda, kui närviline mees on. Ühel öösel tegi Boyaval ettepaneku, et viib Margareti üheks päevaks La Clusaz`sse. Nad suusataksid kahekesi. Margaret keeldus. Ta ei olnud kunagi suuski alla pannud. Kuid Boyaval muutus ründavaks:

“Miks? Kas te kardate mind?”

Margaret oli väga üllatunud ega teadnud, mida vastata. Õnneks tirisid teised mehe pokkerit mängima. Ta sai teada, et kunagi paar aastat tagasi oleks see tüüp peaaegu saanud Prantsusmaa suusakoondisse, kuid temaga juhtus küllalt tõsine õnnetus. Ta oli olnud suusainstruktor La Clusaz`s ja Megéve`is. Ning nüüd oli tal mingi ebamäärane töö turismiametis. Nii et võib-olla solvus ta, kui Margaret suusatamise suhtes vähest indu üles näitas ning teatava nipsakusega ettepanekust keeldus. Kuid paari ööga hakkas tema suhtumine naisesse võtma hirmuäratavaid jooni.

Margaret oli teda kohanud mitu korda pärastlõuna hakul, Posti tänava raamatupoodi tööle minnes. Boyaval tõkestas tal tee, nagu tajudes, et ta ei taha mehega rääkida. Margaret püüdis rahulikuks ja viisakaks jääda. Ent igale ettepandud kokkusaamisele leidis ta ettekäände keeldumiseks, ning mees käitus jällegi agressiivselt. Ühel õhtul oli ta nõustunud Boyavaliga kinno minema. Ta arvas, et võib-olla pole mees pärast nii pealekäiv. Tol õhtul olid nad kasiinosaalis peaaegu ainsad vaatajad. Ta mäletas seda nii hästi, et kui ta Pariisis, siin Sevigné hotelli toas selle peale mõtles, seostusid film ja selle mustad ja hallid toonid tema jaoks alati Annecyga, Jaama kohvikuga, Boyavaliga. Ta ootas, et mees paneb pimedas talle käe ümber õlgade või võtab käest kinni, ja ta oleks vastumeelsusest hoolimata sellega soostunud. Vahetevahel kahtles ta endas nii tugevalt, et oli valmis endast andma kõik, kui teised teda ainult omaks võtaksid ja vaenulikult kohtlemast lakkaksid. Jah, ta tundis ennast sageli ebamugavas olukorras nagu inimesed, kes peavad pidevalt väljapressijale järele andma, lootes natukenegi hingetõmbeaega.

Ent kogu kinoseansi jooksul ei teinud Boyaval ühtegi liigutust, mida Margaret oli nii kartnud. Mees istus väga jäigalt oma toolil. Margaret pani tähele, et mees kummardus ettepoole, nagu oleks ekraanist lummatud, just sel hetkel, kui neiu astub noore dirigendi tuppa ja tapab ta revolvrilaskudega. Margaret tajus väga teravat ebamugavustunnet. Ta kujutas äkitselt ette, kuidas Boyaval astub tema tuppa Président-Favre`i tänaval,   revolver käes.

Kinost väljudes pakkus mees, et saadab ta koju. Mees oli vaikse häälega ja uje, mida Margaret varem ei olnud näinud. Nad kõndisid kõrvuti ja mees ei teinud ühtegi lähenemiskatset. Boyaval tahtis uuesti teda ühel pärastlõunal suusatunniks La Clusaz`sse viia. Ta ei julgenud keelduda kartusest, et mees jälle halvatujuliseks muutub. Nad olid jõudnud Pâquier`promenaadist mööda, villa Schmidti kohale.

“Kas teil peigmees on?”

Margaret ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta vastas ei. Nii oli mõistlikum. Talle meenus stseen filmist, kus neiu armukadeduse tõttu revolvrist tulistab.

Sellest hetkest peale ja niikaua, kuni nad maja ette jõudsid, muutus mees üha palavikulisemaks, kuid vaikis endiselt.

Loomingut
Hämarate poodide tänav, Kupar 1996

Unistuse kaugeimast otsast, Atlantise Kirjastus 1998

Silmapiir, Eesti Raamat 2012

Linke
Marek Tamm: Parick Modiano on suur stiilimeister, Kultuur.ee, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ffd42b0b-9f42-4de2-856c-ceae6c13d42d

Heli Allik Patrick Modiano hindamatu saladus, Sirp 17.10.2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/patrick-modiano-hindamatu-saladus/

Püsiviide Lisa kommentaar

Triin Soomets

7. märts 2014 at 2:16 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Foto: Liis Treimann

Foto: Liis Treimann

Triin Soomets (1969) – eesti kirjanik.

Üks omapärasemaid eesti luuletajaid, võimsa metafoorika ja isikupäraseste keelemängudega. Ta luuletused on pälvinud kahel korral Juhan Liivi preemia (Juhan Liivi luuleauhinna 2000. aastal luuletuse “Sulle ma kingiksin sydame …” ja 2009. aastal “Surm ei möödu meist” eest).  2010. a. määrati talle Ivar Ivaski stipendium, esinenud paljudel rahvusvahelistel luulefestivalidel, lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina.

Luuletusi : “Toormaterjal”, Verb 2004, lk 22, 24, 27, 30, 33, 57.

magusad ussitand õunad
õõtsuvad kirglikult
poolraagus oksal
vihm jahutab kuumi põski
lehkavaid, hõõguvaid hämaras
nad vaatavad yksisilmi loojangu sulatusahju
need õunad lähevad otseteed taevasse

***
häbi ummistab poore
määrib seeliku
näritud kyynega tõmbab sukkpyksid katki
parandada ei tohi
klaari näoga vaadata sulle silma
kus selle häbi ots
algus oli lapsepõlves

***
hämarus hiilib linna
kyyned hakkvad läikima
peeglid ei näita tõtt
ainus toetuspunkt pysib
sõrmuse mustas silmas
kaheteistkymnendas sõrmes

***
kusagilt kodu ei leia
hämarus leiutab lõkse
laseb läbi ja ringi käia
tegelikkust ja tekste

käseb vaadata enda näkku
kysib meeletuid makse
kusagilt kodu ei leia
koiduni oma maailmajakku
keelab käsikaudu kõrvalteid käia

Toormaterjal

oma käega saetud lepad
noored, sihvakad
lõhutud logiseva kirvega


kuvvass pysib yheteistaastase tydruku käes kindlalt
vahel lõhub käsi
aga see on tyhine
juunilõpu kuumus
lepavõsa
lyhike kleit (ema õmmeldud)
nr 46 kummikud (pruunid, jalanuki kohal auk, ei tea kelle omad)
paljad jalad kummikutes
tyykad nõgesed malts
sirgete leppade kohal särav taevas
lepa koor on veel lahti nagu mõni muugi asi
muu võimalus
pika pimeduse, mitme suve taga
vanaema taga: “Sae` nu sae`, kis tu sis iks muu tii”
tydruk valib leppa, mis oleks sirge, millest jõud yle käiks ja
mis poleks liiga pikk

et traatidesse ei kukuks
pihk tyve ymber ei ulatu, muidu oleks parem hoida,
kui kukub
parm paljal reiel, oksaraod kummikus
pähepudenevad putukad, lõõskav päike
sahisedes vabaneb killuke sinist yleval
kuhu nähtamatu lennuk tõmbab valge joone
kaheksakymnendad on alles alanud
isa on suvi otsa linnas ja kirjutab väliskommentaare
nyyd ei joo ta surmani tõesti tilkagi
sygisel on ta tumepruun, sest sai telemajast
vahel aega Pirital käia
emal algab juulis puhkus ja selleks ajaks
peab aed valmis olema
helendavast lepast aed
lepatyvi: jämedam osa juppideks saagida ja lõhkuda logiseva kirvega
peenem osa koorida sest sellest saavadki
aialipid, mis ymbritsevad mu lapsepõlve
oranžide pihkudega iga kepike hoitud
kooritud vanaema pussiga
nyri serviisinoaga on isegi parem
koor hakkab juba kinni minema
päike kõrvetab
astun kummikutest välja ja raputan raagudest tyhjaks
sygisel olen klassis köielronimises parimate seas
köis õõtsub nagu lepp ega rebi reitelt nahka maha
yhtki putukat ei roni ta keermete vahelt kehale
päike kõrvetab
vanaema istub vilus
ykski puuleht ei liigu
enne kui katkiste rakkudega paremas peos
kindlalt pysiv käsisaag teeb esimese tõmbe
vahel on leppade all peidus marjapõõsas
lindude kylvatud ytleb vanaema
need sõstrad on imelikult magedad
varsti võtan jälle pussi sest iga aialipp
tuleb pealt kumeraks lõigata
kui lõikan näppu jookseb helepunast verd
oranžiks tõmbuvale siledale jahedale puule
vahel vajutan huuled ymber palja oksa
paju maitse on parem
mõned pulgad on pajust aga pajusid pole
või on liiga lyhikesed, liiga kõverad
aed öösel helendab imelikult
piir – mille vahel
mitte igatsus vaid kohusetunne
vastutus
reedel tuleb ema
see ongi kõige põhjus ja mõte
vanaema on öelnud: kui te pole head lapsed
mis siis ema ikka tuleb
nyyd tean et emad armastavad ka halbu lapsi
et emad ei armasta ka häid lapsi
kaheksakymnendate alguses ma seda ei tea
ma raiun leppa
esimese menstruatsioonini on kolm aastat
kuvvass logiseb kirvesilm näeb kahtlane välja
esimese suudluseni kuus aastat
riidas on igal halul oma koht, ytleb vanaema
armastuseni igavik
ja riit pysib
aed hakkab sulguma
väravad on tegemata
need teeb vanaema
taob jämedamad postid maasse
needki tuleb koorida
et mädanema ei läheks
ja pealt kumeraks lõigata
et vihm maha voolaks
iga viimane kui post
soojadest rakkus lapsekätest hoitud
see aed pysib neliteist aastat
vanaema ja isa lähevad teisele poole
aed pysib
riigikord muutub
aed pysib
armastus
aed pysib
lõpuks põletan seda tykikaupa
ta pole kusagilt mädanend
maa sees olnud otsad natuke pehkind
see yheteistaastane lyhikese kleidiga tydruk
suured katkised kummikud jalas
on kinni
nende suveöös kumavate, siis halli värvi leppade taga
aia suletuses
saag ikka veel käes
vanaema puss valge puhveti ylemises sahtlis
väike vend mänguautot järel vedamas
kirves pakul kylili
kõvaks kuivanud kasepakku ei jaksa
teda kinni lyya
pärast ei saa kättegi
lepp pehme puu
kuivab ruttu põleb ruttu
sooja suurt ei anna
aed saabki ema puhkuse alguseks valmis
ema toob kohukesi, komme ja limonaadi
ring sulgub
tydruk astub kummikutest välja ja raputab raagudest tyhjaks
toast kostab naeru vanaema tõmbab välisukse kinni:
“kärblase tuleva tuppa”
õhtune päike kõrvetab tydruku turja
kuuri taga seisavad lepad, ladvad traatides
tydruk paneb sae puuriida peale pikali
kus igal halul on oma koht
peseb kaevu juures oranžid ja valusad käed
ja ootab et keegi teda tuppa hyyaks

***
1972. aasta augustiööl
tõmbas vanaisa Lõuna-Eestis lõkke ääres lõõtsa
floksid helendasid nahkhiired lendasid
suured inimesed naersid ja tantsisid
ja keegi andis suurest kapast koduõlut
natuke
tähti langes lõõtspill hõiskas
ja kolmeaastane tüdruk
seisi äkki täiesti yksi kohutava ilu serval
kõik käeulatuses
kõigeks liiga väike
ta ei saanudki tagasi
ta ei teadnudki et kogu ta igatsus hiljem
on taandatav sellelesamale atribuutikale
ja kes teab mis tegelikult juhtus
mille ta kaotas – siiruse syytuse hinge
aga kui ta sai suureks ja kuristikku enda sees kyllalt
kirjeldanud
ei kartnud taseda enam
õppis vormistama valu
siiraks ei õppinudki

Looming

“Sinine linn”, Eesti Raamat, 1990
“Randmes unejanu”, T. Soomets, 1994
“Janu masinas” , T. Soomets, 1994
“Pidurdusjälg”, Tuum, 1999
“Soon”, Tuum, 2000 (valikkogu)
“Kaardipakk” , Näo Kirik, 2001 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Leping nr 2: luuletusi 2000-2003”, Tuum, 2004
“Toormaterjal”, Verb, 2004
“Kaamose kiuste”, Verb, 2004 (ühiskogu, kaasautorid Ülar Ploom, fs, Jan Kaus, Leelo Tungal, Kristiina Ehin, Jürgen Rooste, Doris Kareva, Karl Martin Sinijärv ja Lauri Kitsnik)
“Väljas”, Tuum, 2006
“Kaardipakk Kaks”, Näo Kirik, 2006 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Varjatud ained”, Tuum, 2009
“Miks sul pole saba?”, Päike ja Pilv 2012
“Asjade omadused”, Verb 2013
“Unerong”, Päike ja Pilv 2013

Linke

Triin Soomets: kuidas puuleht mul järel käis, Eesti Päevaleht 14.05.2013, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/triin-soometsa-elamus-kuidas-puuleht-mul-jarel-kais.d?id=66122194

Triin Soomets: viisakas on endast välja minna, Postimees, (arvamus) 19.02.2011, http://arvamus.postimees.ee/390872/triin-soomets-viisakas-on-endast-valja-minna

Püsiviide Lisa kommentaar

Marcin Świetlicki

23. jaan. 2014 at 4:35 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

marcin

Marcin Świetlicki (1961) on poola keskmise põlvkonna tuntumaid ja omanäolisemaid kirjanikke. Juba tunnustatud luuletajana debüteeris ta 2006. aastal romaanižanris  ning seda väga edukalt – “Kaksteist” tunnistati samal aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks ning muutus kultusraamatuks. “Üksteist” on viimane osa meistri triloogiast ning see sai maineka Gdynia kirjandusauhinna. Meister püüab jaanuarikuises tuulises Krakowi eeslinnas lahendada mõne aasta tagust Doktori surma mõistatust. Ning meistril pole ikka ID-kaarti, mobiili, autojuhilube ega pangakontot. Luuletajana on Marcin Świetlicki saanud ohtrasti Poola kirjandusauhindu, eesti keeles on ilmunud ka tema luulevalimik “Profaani laulud”.

Katkend: “Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011. lk 182 – 188.

Pani Jola jõi nendega paar pitsi.

Ta rääkis meestele, et ta mitte ainult ei tööta siin baarileti taga, vaid tal on ka laialdased huvid ja unistused, eelkõige osaleb Krakowis ühes poeetilis-tantsulises projektis.

Meister protesteeris kohe, palus, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest kõik muudkui räägivad projektidest, aga meister oli lugenud hiljuti üht kriminaalromaani, kus nii nimetati koletut pedofiilide organisatsiooni.

Palus siis, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest meistri jaoks on sel sõnal halb maik, aga naine ei saanud eriti aru, mida meister tahab, kasutas edasi sõna “projekt” ning ei teinud väljagi, et meister tegi iga “projekti” juures kohutava grimassi.

Nad istusid siis ja rääkisid igasugu projektidest, kogu aeg meeles pidades, et noorem Morales oli tapetud, aga veel olid nemad siin ilmas, isegi vanem Morales elavnes veidi ja moraalitses malbelt, veel ei rääkinud nad igavikulistest asjadest, veel pidasid kuidagimoodi vastu.

Nad istusid selle viina juures kolmekesi, naise kohalolek muutis meeste kombeid pehmemaks, aga pärast ilmusid baari uued kliendid ja seltskondlik pani Jola pidi kahjutundega leinalauast lahkuma.

Peied olid tõepoolest originaalsed.

Iga veidi aja pärast tuli keegi, avaldas kaastunnet, jõi koos nendega või siis ka mitte ning läks minema.

Aga meister ootas, ta teadis, et peab jõudma kätte õige hetk. Ta kahtlustas, et Morales püüab selle möödapääsmatu hetke saabumist edasi lükata. Aga meister oli kannatlik.

“Nii kaua juba tunneme teineteist…” ütles mingil hetkel Morales meistrile, “nii kaua juba tunneme teineteist, et peaksime sina peale üle minema.”

Meistril polnud vähimatki kavatsust seda teha, aga Morales ei küsinud üldse tema arvamust. Haaras meistri embusse, suudles põskedele, Moralese hirmus märjad suudlused kutsusid meistris esile vastikusvärinad, nad hakkasid sinatama.

See tähendab – Morales hakkas sinatama.

Sel hetkel otsustas meister joomisega tagasi tõmmata, sest kui ta oleks suutnud kokku arvutada, palju ta täna joonud oli, siis ohohoo. Päev oli selline, et võis tõesti palju juua, aga mingi piir on ikkagi olemas, ta otsustas siis tagasi tõmmata, istus sama täis pitsi taga, ta pidi Moralesele mitu küsimust esitama, niisiis ootas ta õiget hetke.

Lõpuks, kui olukord oli rahulikum, kui kõik olid avaldanud seda, mida neil avaldada oli, kui kõik olid ära joonud selle, mis neil ära juua oli, kui lokaal hakkas tasapisi tühjenema, õnnestus meistril esitada esimene küsimus:

“Täna sain teada, et Doktor oli kuidagi seotud teie isa surmaga, ma ei teadnud enne sellest midagi, kuidagi oli see mul kahe silma vahele jäänud, kas te võite mulle öelda, kuidas sellega oli?”

Morales pigistas peos pitsi.

Pits purunes tillukesteks kildudeks.

“Isa mälestuseks!”

“Isa mälestuseks!” nõustus meister rutuga.

“Aga mida sa teada tahad?”

“Ma sõidan siia juba ammu, et Doktori kohta midagi teada saada… ta oli ju minu sõber…”

“Aga mitte minu!” kähvas Morales. “Ta ei tahtnud aidata minu perekonda!”

“Olen teilt Doktori kohta mitu korda küsinud, aga te pole mulle midagi öelnud…”

“Sest see ei ole sinu asi!”

“Aga ma tean juba üht-teist ja tahaksin teada, milline on see teie vaatepunktist.”

Morales pigistas huuled kokku ja oli tükk aega vait.

“Löö risti, et sa kellelegi ei räägi!”

Meister proovis risti ette lüüa.

“Jumalaema hakkaks oksele, kui näeks sellist ristimärki. Noh, aga vähemalt üritasid,” ütles Morales.

Ja pärast, meistri poole vaatamata, hakkas rääkima:

“Hea küll, kuula tähelepanelikult, milline alatu inimene oli see sinu sõber. Minu kadunud isa läks neli aastat tagasi haiglasse. Ta oli terve mees, oleks võinud veel elada. Seitsmekümne seitsme aastane, see pole mingi vanus. Meie suguvõsas on palju pikaealisi, vanaisa elas üheksakümneseks! Midagi oli minu kadunud isal südamega lahti. Mina seda asja ei tunne, aga räägivad, et polnud midagi tõsist. Ta läks haiglasse teisipäeval, mina lähen kolmapäeval kadunud vennaga teda vaatama, aga seal öeldakse, et surnud. Kuidas surnud? Operatsioonilaual surnud. Kuidas operatsioonilaual? Milleks talle see operatsioon? Kes selle välja mõtles? Aga peaarst olla öelnud, et tuleb kohe operatsioon teha. Me läksime vennaga närvi, nutsime, tülitsesime kõigi nende muidusööjatest arstide ja õdedega. Me ei saanud midagi teada. Meid muudkui saadeti ühest kohast teise. Aga selle peaarsti juurde meid isegi ei lastud. Kuni mõni aeg pärast isa matuseid sõitis meie juurde üks sümpaatne jurist Krakowist ja ütles: “Pan Żółwiński, isik, kes tahab anonüümseks jääda, informeeris meid, et vaat see peaarst tegi ravimisel vea. Aga veel ei saa tõestada, et peaarst tappis teie isa. Aga on selline arst, teie naaber, kes teab kõike, ta oli operatsiooni juures, ta võib tunnistada. Ent see ajab vastu, ei taha tunnistada. Ainult tema tunnistustest sõltub, kas te võidate kohtus, sest mina võin juristina nii teha, et teie isa surma eest makstakse kätte, et halba peaarsti karistatakse ja võimalik on ka mingi päris kopsakas kahjutasu. Mina toetan teid, aitan teid, niipalju, kui saan, sest ka mina tahan karistada süüdlast, kes tappis teie isa. Aga teie minge Doktori juurde ja paluge teda tunnistada, et see oli peaarsti süü. ” Mina pole raha järele nii ahne, kui minu kadunuke vend, aga õiglus tuli jalule seada. Läksime siis vennaga selle teie Doktori juurde, aga tema ütles, et mõistab meie südamevalu, aga ta pole suuteline ütlema, kas peaarst oli süüdi või mitte. Käisime tema juures mitu korda, aga tulutult. Ta oli viisakas, võttis meid hästi vastu, aga ütles, et ei saa midagi teha. Pärast ei näinud me teda tükk aega, kõik jäi soiku,  kaotasime juba lootuse. Ühel päeval ütlesin vennale, et protsesside ja kahjutasudega me isa ellu eui ärata, mina andsin juba alla, aga mitte minu vend. Tema sõitis muudkui Krakowi vahet, tutvus mingite inimestega, pidas nendega nõu, palju aitas meid nendes asjades Stiilse omanik, tal oli palju tuttavaid arste ja juriste. ” Tema ütles, et kui meile kuulub tapetud isa eest kahjutasu, siis kuulub see meile õigusega. Kuni ühel päeval sõidab siia jälle see Krakowi jurist, ütleb, et tuleb kohtuprotsess, et see peaarst ei tapnud üksnes meie isa, vaid ka teisi patsiente, et ta oli alkohoolik ja võttis altkäemaksu, ja ka poliitiliselt polnud päris õige, et on juba tõendusmaterjal, ja ka meediaväljaanded teavad ja varsti kirjutatakse kõmuline lugu sellest peaarstist- litapojast, kelle peas ei olmud kõik korras, ja ka Doktor nõustus lõpuks tunnistusi andma. Selline äkiline muutus. Vend hakkas isegi selle loodetud summa peale võlgu võtma. Paar nädalat elasime selles lootuses, et õiglus võidutseb, kuni siia sõidab Doktor, vend kohtab teda ja tänab, et tunnistab meie kohtuasjas, aga Doktor ütleb: “Ma ei tunnista, seal ei olnud midagi, keegi ei tapnud kedagi, isa oli juba vana, süda ei pidanud operatsioonile vastu, keegi ei teinud mingit viga.” No kuidas nii? Kord tahab tunnistada ja siis jälle ei taha? Oi, mu vend-kadunuke läks närvi, läks hirmus närvi. Mina pole nii äkiline nagu tema, proovisin teda rahustada, aga tulutult. Ta oli Doktori peale jube tige. Mina proovisin teda rahustada, aga ta muudkui marutas…”

Meister katkestas Moralese pika jutustuse:

“Aga ma kuulsin, et eile läksite vennaga tülli… kas ikka selle asja pärast?”

Sel hetkel muutus Morales jälle Hyde-Moraleseks.

“Küll ma juba tean, kelle käest sa seda kuulsid!” kiristas ta hambaid ja tõusis toolilt. “Ma löön selle lita maha! Kuulas meid pealt! Ta vihkab mind ja minu venda!”

“Ja ma tean, mille pärast. Just täna sain teada,” teatas meister.

Morales kiristas jälle hambaid ja näitas jahmunud meistrile ust, röökides:

“Jutul lõpp! Oleme juba küllalt lobisenud! Käi välja! Lõpp!”

*

Meister tõusis. Jättis Moralesega jahedalt hüvasti, kummardas elegantselt baarileti taga seisvale pani Jolale.

Ta läks välja. Ta enesetunne polnud sugugi halb. Nagunii kõik Stiilses olijad mõtlesid endamisi: “On juba küllalt joonud, eks siis lähebki minema.”

Ta polnud joonud juba üle poole tunni. Morales ei märganud, et meister istus aina sama täis pitsi taga, meister ei joonud, sest ei tahtnud enam juua. On olemas mingi piir. Istus ja kainenes. Kuni sai peaaegu päris kaineks. Tal oli palju üle järele mõelda. Sai kaineks. Ja ta otsustas välja minna. Mida ta ka tegi.

Väljas oli tihe udu. Kogu päeva tuul, siis vihmake, nüüd tihe udu. Nähatavasti järgneb sellele rahe. Või siis hakkab lund sdama.

Mingi ehmunud kana põikles meistri eest kõrvale. Ja kadus udusse.

Meister vaatas kanale järele. Aga udust ilmus nähtavale hoopis väikest kasvu inimene. Astus udust välja, ja aeglaselt, jalga jala ette asetades lähenes meistrile.

Ta nägi välja nagu oleks välja ilmunud minevikust. Nagu oleks udus mingi uks minevikku.

Hall, väike, väga siniste silmadega, nägu krimpsus nagu õunanäss.

Üle õla oli tal voodilinast kokkuseotud hall komps.

Kusagil oli meister temast juba kuulnud, ah jaa, hommikul rääkis temast Morales, aga vanake oli ju ringi käinud aastate eest, hiljem kadunud.

Deliirne nägemus. Kindlasti deliirne nägemus. Mida muud oligi meistril oodata. Aga miks polnud see üldse ähvardav ja painav?

Arglikult naeratas ta sellele deliirsele nägemusele, mida muud võis ta teha? Aga nägemus ei naeratanud vastu. Puuris vaid oma siniste silmade pilgu meistri näkku.

Meister kannatas selle pilgu välja.

Vanamees ei peatunud, läks aina edasi, väga väikeste tippivate sammudega.

Meister otsustas riskida. Meister sai tihti sellistel puhkudel tundmatutelt liitlastelt äkitselt paraja portsu absurdset julgust.

Kõige enam osutub see illusiooniks, haihtub, kaob, nii nagu ikka tavaliselt.

Meister otsustas riskida ja pöördus viirastuse poole:

“Tere õhtust.”

Nägemus noogutas.

“Kuhu te siis ka lähete?”

Nägemus noogutas jälle. Nähtavasti oli see tumm nägemus. Meister ei teadnud, mida veel vanamehelt küsida, ütles siis ainult:

“Kaitsku teid jumal!”

Ainult sellise loosungi jõudis ta meelde tuletada, aga see polnudki kõige hullem. Ta oleks võinud ka midagi sobimatut lausuda. Viirastuslik vanamees ei reageerinud, ei vastanud, üksnes tatsas edasi.

Pöördus siis hetkeks ringi ja ütles meistrile väga vaikselt:

“Valgus on surnu majas, valgus!”

Ja siis astus udu sisse.

Kadus udusse.

Meister seisatas, jäi mõttesse ja pani suitsu ette.

Mis täna veel toimub?

Toimuvad halvad ja head asjad.

Kas halvad saavad karistatud ja head tasutud?

Raske öelda.

Teada oli vaid, et tuleb veel veidi naeru ja palju nuttu.

Looming

(Henrik Lindepuu tõlkes)

“Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna), Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kaksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kolmteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2010

“Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrei Ivanov

11. jaan. 2013 at 12:32 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

Foto: Rene Suurkaev/ EPL

Foto: Rene Suurkaev/ EPL

Sündinud Tallinnas aastal 1971. Lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi. Elas pikalt Taanis. Avaldanud oma proosat nii eraldi raamatutena kui ka Venemaal ja New Yorgis ilmuvates kirjandusajakirjades. Ivanovi tuntuim romaan „Hanumani teekond Lollandi” (2009) on ilmunud Venemaal suures tiraažis ja seda on tunnustanud suurte meediaväljaannete kriitikud.
Auhinnad: romaan „Hanumani teekond Lollandi” pälvis möödunud aastal kultuurkapitali vene kirjanduse preemia ja jõudis idanaabrite mainekaima kirjandusauhinna Vene Bookeri finalistide hulka. „Peotäis põrmu” võitis välismaal kirjutavate venekeelsete autorite Vene preemia konkursil teise koha.

Katkend “Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, lk 176-180.

Ivan rääkis, et oli Mihhaili juures õpipoisiks olnud, kui too ahjude ja kaminatega tegeles; nad olid ehitanud kaminaid mingitele vene uusrikastele, pannud kokku firmakaminaid kivihaaval.
“See nõuab nutti,” rääkis Vanja, “milline kivi millise kõrvale käib, siin on vaja teadmist. Kõik on ju erinevad, erilisel viisil tahutud, marmorist ja jumal teab millised. See pole niisama lihtne. Siin on tarvis kogemusi!”
Maksti hästi, kuid tööd polnud alati saada. Mitte igaüks ei saanud endale niisugust kaminat lubada, liiati veel meistrit tellida. Eriti veel sellist meistrimeest nagu Mihhail, mis sa nüüd! Mõnikord tuli tööd pikalt oodata. Isegi nälga kannatada. Siis sai tehtud tellimuse peale remonti; mõnikord lihtsalt söögi eest, sest ei hakka ju pensionäre koorima.
“Mihhail on õnnis mees,” rääkis Ivan, “paneb tapeedi seina ega võta mutikeselt raha, kuid sööb, kui too midagi ette tõstab.”
Seejärel oli neil Moskvas oma lihaputka, peaaegu et kauplus…
Kõik see oli mõistagi vale; ma ei uskunud selle Vale-Ivani, vale-tsaaripoja ühtegi sõna; ta mõtles selle kõik välja ja ta polnud üldsegi mingi Ivan. Ma ju kuulsin, kuidas Mihhail sisistas oma naise peale, kui too oli Ivani kogemata Gavrilaks kutsunud, ja vedas oma kaasa tuppa, kus oma poolteist tundi sisendas talle arvatavasti konspiratsiooni järgimise distsipliini. Sellest ajast peale katsus naine teiste juuresolekul üldse suu kinni hoida.
Võib-olla tal oligi lihaputka, kuid kindlasti mitte Moskvas; võib-olla oligi putka kusagil Krementšugis, või isegi mitte putka, vaid ta raius kusagil turul kopikate eest lihakeresid, oligi kogu putka.
Ta pajatas endast ka, kuid vähe, palju vähem kui oma vanemast seltsimehest, sellest suure kõhuga heategijast. Ivani kohta ei olnud meil sisuliselt midagi teada. Või kui midagi oligi, siis ähmaselt, laialivalguvalt, ja see teadmine oli sedavõrd ebausaldusväärne, et tundus pigem väljamõeldis olevat. Oli teada, et isa jättis neid maha, kui Ivan oli alles pärispisike; isa purjutas ja prassis ning kukkus kord nii hullusti jooma, et jäigi kadunuks. Nad elasid erinevates linnades – ema tahtis muudkui edasi rännata, muudkui otsis midagi. Ivan sigitati Komsomolskis (isa kandis seal karistust) , sündis Pionerskis, millest ta mäletas ainult põuatuulest vinguvaid öid, aknaluuke peksvat tormi, ümberringi undavat steppi, surmavaikuses kuud, verikollast kuuketast, mis lapse kujutluses sulas alati kokku viiekopikalise mündiga. Tema ema oli vabakutseline ajakirjanik. Ta kirjutas artikleid, kuid sagedamini lihtsalt trükkis ümber kellegi teise kirjutisi või pildistas või üldse vaid ilmutas kellegi materjali; iseseisvust talle ei antud ja tal ei õnnestunud ka ligi hiilida tsunftile, kus jagati õigusi iseseisvusele. Teda hoiti ainult sellepärast, et talle polnud kunagi vaja eraldada aparatuuri või laborit, mida polnud nagunii kuskilt võtta. Ta hankis kõik ise ja trükkis enda ja teiste fotosid. Veel oli tal annet päiseid välja mõelda. Oh, ta mõtles välja sihukesi pealkirju, et kõik üksnes laksutasid vaimustusest keelt. Tal paluti sageli hallile andetule leheloole pealkiri mõelda. Ta luges kirjutise läbi ja tulistas pikemalt mõtlemata pealkirja. Teised vaid ahhetasid. Ta ise oli sellest, et tema artikleid läbi ei lastu, niivõrd väsinud, et ütles: pealkiri on palju tähtsam kui lugu ise. Seetõttu olid kõik teiste kirjutatud lood, millele ta pealkirju pani, peaaegu tema omad. Veel oli ta arvamusel, et kõik nõukogude ajalehtede ja ajakirjade artiklid on kirjutanud sama käsi. Ja kui oligi nii, siis võis pealkirja ikkagi muuta. Kui sarnased need artiklid ka polnud, kuid mõnikord sattus sekka ka mõni asjalik. Ivan ei mäletanud, et ema oleks artikleid üldse läbi lugenud, kuid oli kindel, et pealkirjadest lasi ta silmad üle. Veel rääkis ema, et lehelugusid pole üldse vaja tervenisti kirjutada; enam polnud vaja neid välja mõelda, igaks nõukogude elu puhuks on juba kirjutatud kuhjaga šabloone; üht ja sama kirjutist võis üha uuesti trükki lasta, muutes vaid natuke nimesid ja nimetusi ning mõeldes välja uue pealkirja.
“Uued pealkirjad on kõik, mida tänapäeva nõukogude ajakirjanikud vajavad!” nii rääkis Ivani ema.
Ta ei jäänud kuskile kauaks pidama. Ta ei püsinud paigal. Kõige kauem elasid nad Jermakis, kus Ivan käis koolis kuni viienda klassini. Tal oli seal koguni kasuisa, onu Sjoma, invaliid. Alati habemetüüka ja nohuse ninaga, alati alkoholi järele lehkav. Ta ei laaberdanud ringi ega läinud kaugele. Teda leidis alati hõlpsalt üles. Kraaniga õllevaadi juurest. Irtõši laugelt kaldalt. Kus kasvasid karulauk ja oblikad, roostetasid vanad autokered, kus Vanja mängis sõpradega tankiste. Kus mõni päikesest rammestunud joodik võis uinuda vanal autoistmel. Ka onu Sjoma magas seal mõnikord, tõstnud ainsa jala ja kaks karku purukslöödud aknast välja. Mõnikord võtsid lapsed tema kargud, pistsid autoakendest välja ja mängisid, et need on kuulipildujad.
Onu Sjoma jõi nii palju õlut, et sai isegi hüüdnimeks Paeluss. Kuid kõik valasid talle. Tal oli purk, mida ta hoidis alati käepärast. Ja kõik, kellel kahju polnud kallasid. Sõnadega “meie lugupidamine kangelasele-stahhaanovlasele”. Või lihtsalt “meie kangelasele”. Ta ei joonud end käpuli, päris segi, deliiriumi, ta lihtsalt kakerdas oma karkudel vaikselt ringi; ta oskas isegi oma pensioni alles hoida ning kulutada mõistlikult Ivanuška või tema ema peale. Nad ei elanud üldse mitte halvasti, kulgesid rahulikult ja tasaselt, kuid siis tüdis ema kõigest sellest ära. Juhtus nii, et ta tutvus toimetuses sissesõitnud reporteriga, kel polnud väikese kõrvalhüppe vastu midagi nagu gastrolööridel ikka. Ja ema kaotas pea. Aga kui too sell minema sõitis, kurvastas ema väga, vabanedes sellest hüüdega “Kuradile, mul on teie Jermakist kurgumulguni!” , pakkis kohvri, võttis Ivanuška kaasa – ja bussi peale.
Nad sõitsid kogu Liidu risti-põiki läbi. Ema pildistas igal pool kõike! Õhtuti ladus ta fotosid laiali nagu ennustaja kaarte ning paigutas neid pikkade peente sõrmedega ringi ning Ivan, Ivan oli ka tema kõrval. Nad veetsid sedasi tunde, istusid, vaatasid ülesvõtteid ja lobisesid, tundmata isegi nälga. Nad rändasid läbi kõik metsastepid ja kiltmaad, Ivan sai sõita kõigi transpordiliikidega, alustades jõgede kuivanud jõesängides Kazbeki poole timpivast eeslist ja lõpetades legendaarsete kõrbekaevude juurde astuva kaameliga! Ivan nägi kõike! Ta nägi isegi, kuidas süüakse tooreid kalu, rappimata! Iga vabariigi kohta hoidis ta erilisi mälestusi, mis olid tardunud ema tehtud fotodel. Mälestused olid alles, fotod mitte. Kogalõmis puges ema külje alla järjekordne seikleja; ta töötas ehitusel, põikas paariks-kolmeks kuuks läbi ja oli see aeg emale meheks, aga Ivanile karistuseks kätekõverduste ja kõhulihaste harjutuste näol. Seejärel sõitis mees minema, muutudes sellekssamaks kellegi teise jaoks – teadmata kus. Aga ema kees vihast ja otsis talle asendust, mehkeldas üha uute ja uute gastrolööridega ning uputas oma südamevalu järjest sügavamale samagonni sisse. Ja see viis juba deliiriumini. Ta neelas isegi mingeid tablette. Ja suitsetas mingite imelike tüüpide seltsis mingisugust sodi. Nad elasid kellegi taadi juures. Aga taati tabas üha sügavam infantiilne meeltesegadus. Algul korjas ta muudkui pudeleid, seejärel pakendeid, siis nöörijuppe, seejärel naelu ja klaasikilde, korke ja traati, mida iganes. Ta tegeles sellega nii tõsiselt, korrastas oma keldrit ja kuuri nii põhjalikult, paigutas seda kõike riiulitele ja karpidesse nii korralikult, et keegi ei osanud temas hullu kahtlustada. Ta oli kõigi meelest tavaline vanamees, kes kaldus omaette pomisema, kokkuhoidlik ja korraarmastaja olema. Seepärast olid kõik väga üllatunud, kui vanamehel käis äkki peas kõps ära.

Eesti keeles ilmunud
„Tuhk” ja „Minu Taani onuke”, Loomingu Raamatukogu 2010, 7/8, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross.
„Peotäis põrmu”, Varrak 2011, tõlkinud Ilona Martson.
“Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, tõlkinud Veronika Einberg.

Linke
Andres Laasik “Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes”, Päevaleht 7.01.2012 http://www.epl.ee/news/arvamus/andrei-ivanov-olen-emigratsioonis-oma-mineviku-suhtes.d?id=63743568
Eneken Laanes “Andrei Ivanov ja rahvusülene (eestivene) kirjandus”, Sirp 08.03.2012 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14278:andrei-ivanov-ja-rahvusuelene-eestivenekirjandus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3384
Sehkendamine, blogi http://sehkendaja.wordpress.com/2012/01/13/3-andrei-ivanov-peotais-pormu/
Janar Ala “Andrei Ivanov: kirjanik ei saa olla kirjutamata”, ERR.uudised 9.12.2012,
http://uudised.err.ee/index.php?06267832
Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia võitsid Andrei Ivanov, Heli Allik ja Lauri Kitsnik, Tallinna Postimees 18.03.2012 http://www.tallinnapostimees.ee/405180/tallinna-ulikooli-kirjanduspreemia-voitsid-andrei-ivanov-heli-allik-ja-lauri-kitsnik/

Püsiviide Lisa kommentaar