Tauno Vahter

7. jaan. 2021 at 4:38 p.l. (Nädala autor 2021) (, )

Tauno Vahter (1978) on eesti kirjastaja, tõlkija ja kirjanik.
Lõpetas 2002. aastal Tartu Ülikooli avaliku halduse erialal. Ta on töötanud kirjastuses Tänapäev 1999. aastast, aastast 2008 kirjastuse Tänapäev peatoimetaja.

Tauno Vahter
Foto: Tiina Kõrtsini

Tauno Vahter on tõlkinud eesti keelde raamatuid inglise ja soome keelest, muuhulgas Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” ja Arto Paasilinna “Maailma parim küla”, Urho Kekkoneni ja Ronald Reagani elulood.
Vahter on avaldanud esseid, kirjandus-, muusika-, teatri- ja filmiarvustusi, ülevaateid Eesti raamatuturu olukorrast.

2020 Betti Alveri preemia nominent novellikoguga “Pikaajaline kokkusaamine”.
Novellikogu “Pikaajaline kokkusaamine”on Tauno Vahteri esimene raamat. Osa raamatu lugudest on varem ilmunud Vikerkaares, Loomingus, Müürilehes ja kogumikes “Eesti novell”.

Katkend: Pikaajaline kokkusaamine, Tänapäev 2020, lk 137 – 146.

Proua Fischer vihastab

Karakullkraega mantlis proua tõstis ostud korvist kassalindile, viskas kiire pilgu kassiirile ja turvamehele ning valmistus vaikimisi möödapääsmatuks. Ta vaatas, kuidas järjest sõudsid ribakoodi lugeja poole hapukoor, hapukurk, hapupiim ja hapukapsas ning tabas ennast mõttelt, et ilmselt on ta vanuigi leiutanud mingi spetsiaalse hapudieedi – huvitav, mida saaks veel samas vaimus poest kokku osta? Hapuleib on olemas, hapendatud seened ja siis veel need igasugused gemüüsed… mõni hull hapendab isegi munasid!
„Issand, proua Fischer, teate ma olen teie nii suur austaja! Jõudu ja tervist teile! Ja ikka tervist kõige rohkem!” katkestas tema mõttelõnga kassiir, kes ei suutnud kuidagi erutust varjata.
„Aitäh-aitäh, ei ole veel plaani surema hakata,” naeratas Leena Fischer kohmetult ja vaatas vargsi, ega järjekorras selja taga mingit elevust ei tekkinud, aga seal oli vaid paar suhkrutoosi järele tulnud koolilast kihisevate jookidega, kes vaatasid temast otse läbi.
„Ma tõesti väga vabandan, aga teeme ühe selfi ka!” vehkis keskealine kassiir labida suuruse telefoniga ja enne kui proua Fischer midagi eriti vastatagi jõudis, tõstis naine ilmselt korraga mitme sisekorraeeskirja vastaselt telefoni nende ette pea kohale nagu pühamees risti ja klõps oligi tehtud. Proua Fischer elas kahe trammipeatuse kaugusel, kuid läks koju jala, sest tänane plaaniväline suhtlemise norm oli täis. Ta seisatus korraks vaid kioski ees, kus lehe päismikult vaatas vastu tema pilt kirjaga „Leena Fischer moekümnendid.” Oeh.
Leena Fischer oli juba kakskümmend aastat olnud see, keda iseloomustatakse „vitaalse pensionärina”. Jaa, midagi ikka vahel valutas, aga tal olid olemas valguskaabel, nutitelefon ja mobiil-ID ning ta võis käia ühel õhtul ooperis ja teisel vaadata telekast poksi. Viimane nädal oli olnud tüütu, sest proua Fischeril oli täitunud viiskümmend aastat laval. Ta oli peamiselt laulnud, aga peale selle ka mängida teatris ning filmis, elada aastaid Moskvas, kaks korda lahutada ning kasvatada üksi üles kaks last, tänu kellele oli tal omakorda kaks lapselast. Tema esimene abikaasa oli tuntud helilooja, pärast Moskvast naasmist oli ta aga elanud ühe matemaatikaõpetajaga, mis avalikkusele üldse eriti huvi ei pakkunud. Leena Fischerist oli tänu sellele kõigele saanud põlvkonnaülene nimi, kellel oli üks suur puudus – ta ei tahtnud rääkida mitte üht sõnagi oma elust, kõik ajakirjad, aeglaselt igavaid küsimusi pilduvad mõtlikud aastalõpusaadete juhid ning sohvasaatestaarid said temalt viisakalt, ent kindlalt korvi. Kui proua Fischer kavast vaatas, mida pärast uudiseid näidatakse, avastas ta sealt ühe enda muusikafilmi salvestuse. Oleks siis midagi ilusat valitud, aga just see, pooled laulud õudne vene estraad, pealekauba mingid žongleerivate klounide taustal Lillepaviljonis üles võetud, õudne! Ta vajutas teleka kinni ja läks hoopis magama.
Tänu varasele magamaminekule ärkas proua Fischer laupäeva hommikul enne seitset. Ta tegi kohvi ja läks alt lehti ära tooma. Parajasti askeldaski kastide kallal postiljon, kes algul keskendunult posti sorteeris, kuid siis silmad tõstis ja proua Fischer mõistis, et ta on ära tuntud. Eilsest kassiirist oli postiljon õnneks vaoshoitum ja ei näidanud välja mingit ülemäärast emotsiooni, vaid küsis lihtsalt korterinumbrit.
„17,” vastas proua Fischer tänulikult.
„Oo, 17… teie olete siin majas viimane, kes veel mõnda ajalehte või ajakirja tellib… ” noogutas postiljon tunnustavalt, justkui oleks temal miinimumpalgast hoolimata meediaruumi moodsatest oludest sooja ja külma.
„Viimane, tõesti?” imestas proua Fischer. „Aga teil on ju kott täis?”
„Ei, siin pole mingeid lehti enam, näete, need kõik on mingid kataloogid, ja punased ümbrikud on Türgi reisi õnneloosid, puhas pettus, aga mingid baabad vahel lähevad orki.”
„Ärge siis mulle seda punast pange, ma äkki lähen ka orki… Aga ma siis võtangi ainult lehed.” Postiljon naeratas kerge kohmetusega ja ulatas proua Fischerile kolm lehte. Ta ei hakanud ütlema, et tegelikult tellis ka tema veel ainult laupäevaseid lehti, ega seal tihti polnudki pikalt lugeda, aga ta oli harjunud laupäeval kohvi kõrvale lehti näppima ja hommikut aeglaselt alustama.
Proua Fischeril olid küll olnud omad kahtlused, kuid üldpilt oli siiski oodatust vaevalisem. Peamiselt poliitikauudistest täistopitud ajal olid lehed otsustanud pehme teema korralikult tühjaks imeda ja nii oli igas väljaandes temast suur lugu kahel või isegi kolmel küljel. Mantlid! Mehed! Lapselaps mingil kontserdil lilli toomas! Intervjuu mingi telefilmi režissööriga, kes tituleeriti tema isiklikuks tuttavaks, kuigi proua Fischeril oli raske temast peale nime midagi meenutada. Kõige tipuks kummaline lugu, kus tuntud telesaatejuht andis mõista, et võib-olla inimene lihtsalt tunnistab endale, et väljaspool lavategevust ei pruugi tal eriti palju öelda olla ja seda ta austab. Aga kui ta austab, miks ta siis aastate jooksul ikka kakskümmend korda on peale käinud ja helistanud!? Proua Fischer viskas lehed diivanile, podises kolm minutit ning läks ujuma, mis ta alati maha rahustas.
Ujulas üritas treener teda küll pensionäride vesiaeroobika nurka viibata, kuid selle peale võttis ta demonstratiivselt ujumisprillid, lasi nad kummide laksatuse saatel näppude vahelt silmade ette (natuke valus, aga väärt efekti) ning hüppas stardipukilt kõige väiksema arvu puristavate laste ja pekkis vanameeste kontsentratsiooniga rajale. Pool tundi ja kilomeeter hiljem tundis proua Fischer end mitte grammigi vanema kui kuuekümneviiesena. Ühtlasi oli tal plaan.
Mart Kergandberg, kauaaegne kultuuri- ning hilisemast ajast ka seltskonnaajakirjanik ja veel ulatuslikumate kogemustega alkohoolik, seisis Kadrioru kolmekordse maja ees ja vaatas ärevalt kella. Mõni minut oli veel aega. ˇTegelikult olid tema suurte koormustega ja sageli punasesse läinud alkoholismikarjääri kõrghetked juba ammu selja taga, aga kuna ta nägi välja üsna räsitud, eeldas enamik inimesi, et tema lambis põleb endiselt iga tuli. Kui proua Fischer oli talle helistanud ja teatanud, et ta on mõelnud oma eluloo kirjapanekule ning sooviks seda teha koos Kergandbergiga, oli see uskumatu uudis. Pealkirjana oleks see olnud isegi „uskumatu pomm”. Ta oli küll tema ettevõtmistest ja etendustest aeg-ajalt midagi kirjutanud, kuid harvadest peanoogutustest enamat neid ei sidunud. Vahet pole – kui Fischer on nõus, siis isegi juhul kui ta räägib ainult oma kuramuse lapsepõlve karjamaadest ja lemmikkits Ossust, on see ikka nii suur uudis, et ta võib ükskõik kuhu oma käskkirjaga sisse marssida. See võib olla Kergandbergi suur võimalus oma renomeed parandada, enam ei pea ta möödapääsmatu koondamiseni vorpima lõputult lugusid unustamatutest tsitaatidest Eesti filmidest ja mingitest vennasvabariikide külalisnäitlejatest stiilis „Kus on nad nüüd?”. Ta tõmbas hinge ja vajutas kella.
Kui proua Fischer ja Kergandberg olid esmased jutud ja kohvi lõpetanud, tundis kultuuriajakirjanik kuklas raiuva tuikamise järgi, et pulss oli laes. Seda kõike oli palju rohkem, kui ta oli osanud loota. Proua Fischer oli teatanud, et on kätte jõudnud aeg, mil Suur Vaikija peab kõik ära rääkima. Mitte mingit lapsepõlve karjamaad ja kooliaktuste heietusi – läbimurre pärast kooli Moskvas, Vene filmid ja lavad, tagasitulek Eestisse koos kuulujuttudega ja mis peamine – isegi abieludest oli ta valmis rääkima, sest mehed olid juba surnud. Nii et kui proua vahepeal rongi alla ei jää, siis täielik lotovõit! Nad lubasid kohtuda igal laupäeval järgmised kolm kuud. Ei mingit sellist tingimust, et proua peab kõik kirjapandu üle lugema ja kinnitama. Proua Fischeril oli vaid üks palve – et tema lapsed jäetakse loost välja. See oli väike iluviga, kõike muud arvesse võttes täiesti tähtsusetu nüanss. Kergandbergi pani pisut imestama, et proua Fischer esitas ise kava kaheteistkümne kohtumise teemadega, kuid üldises elevuses see teda ei seganud. Ta nägi juba vaimusilmas end teistele hooletult poetamas, kuidas ta „tegelikult üldse ei viitsi sinna Anu saatesse ja Terevisiooni minna”.
Juba järgmiseks laupäevaks oli Kergandbergil ja proua Fischeril kokku lepitud kohtumine, mille teemaks oli Proua Fischeri kava järgi „õpingud Moskvas”. Kergandberg oli püüdlikult otsinud seni meedias ilmunud inforaase, et saaks küsimusi paremini suunata, kuid selgus, et selleks polnud mingit erilist vajadust. Proua Fischer oli suurepärases tujus ja võttis ise jutujärje üle.
„Ma pean muidugi ütlema, et koolitöö kõrval oli Moskva päevil seltsielu kaunis tähtsal kohal,” poetas ta alustuseks.
„Te räägite oma abikaasa Valentin Fainšteiniga tutvumisest ?” täpsustas Kergandberg.
„Oo, see oli alles mitu aastat hiljem… Aga kui sa oled kosmonaut, siis ongi nooremal daamil kergem uskuda, et tuuakse isegi Kuu ja tähed taevast alla…” vastas proua Fischer hooletult.
„Kosmonaut… Te ju ometi ei mõtle …” üritas Kergandberg paika loksutada täpset ajavahemikku, mil proua Moskvas oli.
„Jaa, Juri Aleksejevitš, mina kutsusin teda küll hellitlevalt Jüriks tavaliselt, ” noogutas Fischer rahulikult.
„Juri Gagarin!? Aga, aga… kui kaua see kestis siis?”
„Vaadake, ta ei armastanud oma abikaasa Valentinat, aga riik ei lubanud nii suurel eeskujul lahutada. Ta käis meil koolis 1963. aastal esinemas, sattusime pärast koosviibimisel vestlema ja nii ta läks. See kõik tuli muidugi kohe välja, teda veendi ja ähvardati pidevalt, aga meil oli ikka väga ere klapp ja see on jäänud mind saatma kogu eluks. Lõpuks neil ei jäänudki muud üle, kui ta ära tappa.”
„Ära tappa, te usute, et ta tapeti? See oli ju mingi lennuõnnetus?” ei püüdnud Kergandberg oma erutust varjata.
„No kuulge, lasteaia jutt… tollal teadsid seda kõik, kes üldse midagi teadsid…” pööritas proua Fischer intervjueerija naiivsuse üle silmi. Nende vestlus venis kolmele tunnile, proua Fischer rääkis värvikalt õhtustest jalutuskäikudest Gagariniga Varblase mägedes ja Novodevitšjel, lohututest ootamistest pikkadel lahusolekutel, teatris eri ridades istumisest ning piinlikust vahejuhtumist, kus ta pidi end VDNH näituse avamisel tualetis varjama, kui haisu ninna saanud Valentina kahe lapsega võitluslikult kohale purjetas. Mehe surmast rääkides poetas proua Fischer kerge pisara ja väljendas kahetsust, et julgeolek tema ainsad ühised fotod konfiskeerinud oli. Lahkudes tundis Kergandberg põues ja kõhus sellist surinat, nagu oleks seal rahulolust kaheksa kassi korraga nurrunud. Isegi kui tädi enam mitte midagi muud letti ei käi, oli tegu sellise ulatusega sensatsiooniga, et kolleegid ja õhtuse vööndi saatejuhid taovad kadedusest pea vastu seina mäsaks.
Järgmisel laupäeval rääkis proua Fischer, kuidas ta pärast õnnetut armulugu üsna pea helilooja Valentin Fainšteiniga abiellunud oli. Ta kirjeldas seda lohutusabieluna, milles polnud armastust. Pärast aastast kooselu langes ta depressiooni ning hakkas üha rohkem jooma, alguses viina, aga kui abikaasa selle vältimiseks enam raha ei andnud, otsis ta diivani vahelt ja talveriiete taskutest münte, et nende eest vähemalt lahtist õlut osta. Mees pani ta küll tihti päeval luku taha, kuid just lahtise õlle järjekorras märkas teda üks endine õpingukaaslane kodumaalt, kes oli nähtust nii šokeeritud, et teatas sellest tema vanematele. Kuigi proua Fischer oli äsja tuntuks saanud raadiojaama Majak sokutatud palaga „Vili ootab leivaks saamist” (meloodia Fainštein/ sõnad Abdulbekov) ning kevadel röögatult populaarse lööklauluga „Tsi-tsiri-tsi” (meloodia Fainštein/ sõnad Ossarjan-Majorov), mida väidetavalt olevat Nikita Hruštšov tunnustavalt ümisenud Johannes Käbiniga kohtudes, oli nüüd kõik. Ema käsul pani Leena Fischer oma Moskva-aastatele punkti, lahutas Fainšteinist ning naasis Eestisse, jättes selja taha alles alanud lennuka karjääri.
Kasside koloonia Kergandbergi põues paljunes geomeetrilise jadana ning ta mõtiskles, kaua selline kullasoon veel kesta võib. Ta ei olnud ise pidanud veel ridagi lapsepõlve või õpetajate kiidusõnade kohta lisama. Aga ka järgmised nädalad jätkusid samasuguses rütmis. Proua Fischer rääkis, kuidas teda üritati uuesti Moskvasse meelitada soovitusega, et ta muudab oma nime venepäraseks; kuidas ta sai armastuskirju Mengistu Hailelt ja Vaino Väljaselt, kes seetõttu skandaali vältimiseks jalust ära Venetsueelasse saadeti; kuidas teda taheti saata Los Angelesi olümpiale sealsete eestlaste kohta julgeolekule ettekandeid kirjutama, millest ta õnneks boikoti tõttu pääses, sest käis salajas hoopis katlamajades töötavatele dissidentidele samizdatte ning parteimaja poest saadud banaane viimas.
Materjal aina kasvas, kuid mida nädal edasi, seda rohkem hakkas Kergandbergi rahulolu ja erutuse asemel haarama mure. Kuidas seda raamatut teha nii, et ei peaks raha teistega jagama? Laenu võtta? Ja kust leida fotosid, kui proua on kõik väärtusliku ära andnud ja visanud? Mitte ühtegi normaalset pilti! Kergandberg sukeldus pildiarhiividesse ja üritas nimede ja aastate järgi kokku ajada, aga sajad leheküljed pakkusid ainult igavaid poseeritud pilte ja grupifotosid. Ja siis lõpuks läbimurre – ühel ebamäärasel Moskva üritusel on Gagarini kõrval näha proua Fischerit! Kergandberg trükkis pildi välja ja läks suure õhinaga järgmisele kohtumisele, kuhu ta jõudis ligi tund aega kokkulepitust varem, sest ei suutnud leidu enam kauem endale hoida. Enne kui ta kellanupule vajutada jõudis, astus maja välisuksest välja tuttav kuju, Heliis Randmäe, Kergandbergi kolleeg konkureerivast nädalavahetuslehest, keda Kergandberg ise ei pidanud küll mitte kolleegiks, vaid nüriks põhjakoristajaks.
„Tere… kas sa elad nüüd siin kandis?” päris Kergandberg kohmetunud ärevusega.
„Ei ela, ma olin töö pärast,” vastas naine kavalalt ja murettekitava kindlusega.
„Töö? … Kas … Fischeri juures?”
„Ikka jah, ega siin ühistu aastakoosolekust uudist vist ei saa.”
„Fischer andis sulle intervjuu, tõesti?”
„Miks tõesti? Ei, ma ei ütleks, et see on intervjuu… Aga sina?”
„Fischer…” tunnistas Kergandberg ja tundis, et kassid olid nurrumise asemel kõigi küüntega hinge kraapima asunud. „Ütle ausalt, mis ta räägib? Gagarin, alkoholism, Väljas?”
„Ei… aga… Šostakovitš, buliimia ja pastor Meri… ” oli ka Randmäe taibanud, et midagi on väga valesti. Nad läksid kiirelt koos üles ja andsid kella.
Proua Fischer avas ukse, näpu vahel ristsõna ja pliiats. Nähes kahte tuttavat nägu ühel pildil, kergitas ta hetkeks kulme ja lausus: „Ma loodan, et te mõistate, minu eas daam ei pruugi enam olla päris adekvaatne. Isegi kui folkloori mõttes on see vahel meelelahutuslik.”
Randmäe hakkas midagi vehkima, et mis see kõik tähendab, kuni Kergandberg mapi kallal sahmis ja sealt prinditud foto leidis.
„Aga see, see ikka?” tõstis ta pildi Fischeri nina ette.
Proua Fischer kummardus fotole pisut lähemale, vaatas seda mõne sekundi ja lausus: „Njaa… Populaarne soeng. 1964… Aga ei, ma ei kannaks iial üleni valget kostüümi, liiga palju puhastamist. Muuseas, ega teie ei tea… Desmodontinae alamsugukond eesti keeles… 14 alla, esimene täht on „v”, lõpp on „jalased” … mis „jalased”? Ei?” silmitses proua keeletuks jäänud külalisi küsivalt.
„Oot-oot, ma tean – vereimejalased!” taipas ta äkitselt, ütles „aitäh!” ja tõmbas ukse kinni.

Püsiviide Lisa kommentaar

Kadri Jaanits

22. dets. 2020 at 3:29 p.l. (Nädala autor 2020) (, )

Kadri Jaanits (1976) on eesti tõlkija.
Ta lõpetas 1994. aastal Kolga Keskkooli. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal 2000. aastal.

Foto: erakogu/ err.ee

20. novembril 2020. aastal anti üle Aino Kallase auhind, mille pälvis tänavu tõlkija Kadri Jaanits. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest. Jaanitsa tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tänapäeva Soome kirjanduse ühe nõudlikuma autori Katja Kettu romaanid: “Keevitaja”, “Rose on kadunud” ja “Ämmaemand”.
Hariduselt on Kadri Jaanits filoloog, ta on õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta soome ja eesti keele suhteid. 2015. aastal tunnustati Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani “Punane nagu veri” tõlkega koha IBBY aunimekirjas. Sel kevadel oli Jaanits Katja Kettu teose “Rose on kadunud” tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias.
Aino Kallase auhinda antakse välja alates 2004. aastast. Sellega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisuhete arendamisel. Auhinda annab välja Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö (Eesti Fond).

https://kultuur.err.ee/1161736/aino-kallase-preemia-palvis-tolkija-kadri-jaanits

Tõlkekatkend: Rosa Liksom „Koloneliproua”, Koolibri 2018, lk 121 – 132.

Viimasel Tammisaari sügisel jäin lapseootele, see pidi olema poiss. Olin juba neljakümne kolmene ega pold kunagi enne rasedaks jäänd, aga nüid, keset meite kooselu põrgut jäin. Mai tiand, mida ma õieti tunnen, ühest küljest olin irmus õnnelik tulevase inimesehakatise üle ja teisalt oli mul surmairm, ku mõtsin, et kolonel või akata peksma mitte ainult mind, vaid ka last. Kaalusin paar kuud, kuda talle seda ütelda. Siis ühel ommikul ku olin võtt ta kõrvuni enda sisse, ütsin talle, et me saame jõmpsiku. Ta vaatas mind ku vakladest kihisevat liha ja ütles, et sai saa ju rasedaks jääda, vana aher eit. Ütsin, et olin juba isegi arsti juures käind ja et see on ilma naljata tõsi. Ta ütles, et lähed ja lased selle jalamaid ära kaotada, seie sitasesse maailma ei taha ta ühtegi püksipasandavat vääksu. Mina, et sai mõtle seda ommetigi tõsiselt, seda õnne ei või sa mulle keelata, võin küll, tähendas tema ja ütles, et paneb kinni aja tuttava arsti juures, kes oolitseb loote tapmise eest. Mina akkasin nutma ja tema läks tohtrile elistama. Alastust ei tuld. Läksin arsti juurde ja ütsin, et ei taha aborti. Aga Kolonel, küsis arst ja lisas, et Koloneliproua, teie arvamusel pole mingit tähtsust.
Aeg pandi järgmiseks nädaliks. Ma läksin otse telegraafi ja tellisin salaja kõne Rebekkale, rääkisin talle kõik ära ja me nutsime mõlemad. Rebekka ütles, et sa tuleb kogu raseduse ajaks elama minu juurde Helsingisse, küll tema oolitseb, et kõik läheb äste ja laps saab kasvada ja rahus sündida. Läksin selle salamõttega koju. Kolonel oli minu vastu kena ja püidis kõigest väest asja iaks teha. Ta seletas, et ei või lapsega leppida, sest temast tuleks kohutav isa. Mina, et sa muutud iaks ku näed oma väikest poega, sa armud temasse kohe. Kolonel vaatas mind ja ütles, et asi pole selles, kas tema muutub või mitte, vaid selles, et isad tapavad alati oma pojad. Mina, et Dia ja Rudolf, need on nagu su oma lapsed ja sa oled nende vasta ia. Sai taipa tuhkagi, ohkas Kolonel, lapsed on surma peegel. Siis ta võttis minu käe ellalt oma pihku ja ütles, et ära sa mu väike luuleneitsi, liiga palju mõtle, vaid usalda mind, niigu sa oled alati usaldand. Tal oli õigus. Ta oleks old oma jõmpsikule veel irmsam ku ta oli Rudolfile. Kolonel oli koheld seda vaest poissi väga julmalt. Pärast sõjaretke Saksamaale ei tuld Rudolf kordagi meite poole Koloneli kutsumisest oolimata, aga ma juhtusin temega korra kokku. See juhtus paar aastat pärast seda, ku Kekkonen valiti presidendiks. Rudolf jalutas mulle Rovakatul vasta, surus mul südamlikult kätt ja me akkasime plärama. Ta ütles, et on õppereisil ja ajab Helsingi ülikooli asju, sest ta oli just iljaaegu dotsendiks nimetatud. Seletas pikalt ja laialt, ku kahju tal Kolonelist on ja sellest, et too on vajund sügavale kibestumise ja õeluse sisse. Diad aga ei paist Koloneli kibestumine äirivat. Rootsist, kus ta arstina töötas, põikas ta mitu korda meite juure Willa Koloneli ja õljus toast tuppa ku mõni ühepäevaliblikas. Dia tulekuga muutus Kolonel otsegu teiseks inimeseks, seesuguseks ku ta oli meite kihluse aegu. Ta pläras oma õetütrega alati rootsi keeli, justku mai saaks siis aru, naeris, ümises Saksa marsse ja mõnikord tegi paar tantsusammu. Dia vaatas teda ku mõnda iategijat ja plaksutas ripsmeid. Tema silmad ja uuled olid niigu Kolonelil. Ma nutsin üksi köögis.
Kaks päeva enne abordile minekut ja päev enne, ku ma pidin Helsingisse põgenema, tuli kindral Talvela tapanipäeva pidu. Me läksime sinna käsikäes ja armastuses. Veetsime pika õhta ja ma nägin, ku Kolonel jahtis esteks kindrali nõo tütart, kes oli vaevalt kakskümmend, ja käis teda sial kardina taga käperdamas. Seejärel vaatas ta mind ku prassiv kangelane, kes piab vihast võitlust impotentsiga. Ma tänasin kindralit ja lentsisin lööduna ja solvatuna üksi koju. Kolonel tuli mulle järele ja sai mu meite verandal kätte. Ta rebis mul palitu seljast, viskas mu põrmandule ja lõi rusikaga näkku. See paar minutit kest silmapilk tundus mulle pikem ku kogu senine elu kokku. Ta kägistas mind nii, et ma kaotasin meelemärkuse. Mu viimane mõte oli, et nüid tuleb surm. Kolonel tagus mind jalgadega kuni laps tuli ära. Ku ma siis lebasin keset suurt vereloiku, riided lõhki kistud ja ilma meelemärkuseta, kutsus ta takso, mis viis mind aiglasse. Sial ärkasin ma järgmisel ommikul ega tund ennast ära. Ma olin taht Koloneli õnnelikuks teha, aga kukkusin armetul kombel läbi.
Virelesin laatsaretis kolm kuud, sest mul oli mudugi suur verekaotus, sain kopsupõletiku ja lõppesin nii otsa, et ei saand enam voodist üles. Rebekka, kes mind vaatamas käis, ütles iljemini, et mai old millelegi riageerind. Olin tõmmand lihased pingule, lõõtsutand ja minu käed värisesid ku raugal. Pole ka miski ime, sest piale kehalise kurnatuse olin ma ka ingelise riaktsiooni mõju all. Tollal lahkus Kolonel Tammisaarist ja ostis endale suure palkmaja Ounasjoe kaldal ja nimetas maja Willa Koloneliks. Hulda Häkki võttis ta muidugist virtinaks. Ku mu keha oli enam-vähem korras, oleks vana arst mu otseteed Koloneli juurde saat. Ta soovitas piad oopide eest kaitsta.
Veebel Alatalo tuli mulle järele ja ma ütlin talle, et vii mind Oulu vaimuaiglasse. Alatalo küsis, et kas sa mõtled seda tõsiselt. Mina, et jah. Ta uskus ja viis mind Oulusse. Mind ei võetud sisse, olgugi ma ütsin, et jõulupuu on muutund ristipuuks.
Ma nutsin terve tee Rovaniemisse. Igal pool oli näha sõja jälgesid, olgugi et palju oli juba jõutud mahapõlenu asemele ehitada. Kolonel võttis mind oma äärberi õuel õrnaste vasta. Ta aaras mu sulle ja suudles pisarad mu palgedelt. Ma rahunesin ja muutusin pikapiale uueste taltsaks. Inime teeb nii. Teda juhib arjumus ja kõik uus ajab kangeste irmu piale. Ma tiadsin, mis mind Koloneliga ees ootab, aga mai tiand, mis oleks oodand ees ilma temata.
Ku ma aiglast tagasi Rovaniemisse tulin, oli Kolonel jälle kõige keskpunkt. Tema ümmer tiirutas seesama paarikümnest inimesest koosnev koorekiht ku enne sõda ja sõja aegu. Kõik olid otsegu miskit sõda ja sakslasi poleks kunagi oldki. See seltskond võttis mind õige apult vasta, samuti Hulda Häkki. Tema oli ju omal ajal old Katri usaldusalune ja pidas mind elu lõpuni väikeseks litsiks. Ulluks sõimati ja ooraks, Kolonel jälle oli linna tähtsate ninade silmis sõjakangelane. Natsipatud vajusid unustusse ja me olime ühel poolel ameeriklastega, kellest Lapimaa kubises. Meite president oli tollal justiitsminister ja tema otsustas, et Marssalit ei süidistata milleski, sest ta on süidimata. Airo-vaeseke ja teised lahinguid juhtinud mehed said kogu süü oma kaela. Punased muidugist vigisesid, et miks Marssalile saab osaks erikohtlemine, aga neile öeldi, et sel mehel on aige nii pianupp ku lihakeha, seda ei julge inimeste silma alla tuua, see pilt siaks ohtu kogu Soome julgeoleku. Isegi ärdameelne Edwin Linkomies valiti ülikooli rektoriks ja talle anti kõik natsionaalsotsialistlikud patud andeks. Kogu minevik pandi ettenägelikult kalevi alla, ka Hilliläle anti kõik ta aumärgid ja ammetikohad tagasi.
Ma mõtsin, et ku me end juba kord ära ei tapp, siis piab end uute tavade järele siadma. Kirjutasin Rebekkale, tema arvas samamoodu. Ma mõtsin, et inimene on ku rott, see arjub alati. Tabasin ühel Lütseumi aulas korraldatud üritusel ära, et venelased on kõvad laulma ja tantsima, paremad ku sakslased. Aasta vahetus ja ka mina astusin Rebekka ja Paasikivi eeskujul Nõukogude Liidu sõprade seltsi. Kolonel ütles, et väike luuleneitsi tahab kindlustada enesele kohta venelaste Soome kultuurielus. Mina, et elu läheb edasi. Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanenud natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inimene juba on kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.
Aastad läksid ja ma olin jälle enam-vähem elavate kirjas. Kõik mudugist nägid, et ma olin omadega läbi, aga keegi ei oolind. Teinekord sosistas Kolonel mulle kõrva sisse, et me saame kahekeste akkama, meitel pole vaja ühtegi arsti ega ajude surkijat viiendaks rattaks vankri alla. Kolonel ei old pärast Hanko ammetit enam kusagil tööl. Ta oli kogu aeg kodus ja see oli minule väga raske.
Tal pold piale minu, ära irmutatud, äbistatud naise, enam keskit teist, keda kiusata ja piinata. Mu kõrvus kohises ja pias ei liikund ühtegi tervet mõtet, ainumast killud.
Olid sõjajärgsed aastad, mil isegi Lapimaa metsalangid kubisesid Ameerika agentidest. Ma läksin Koloneliga turule suitsuliha ostma. Meite kõrvale sadas kusagilt Pelkosenniemi kindral Wallenius, kes oli sõja ajal oma vägedega kotti jäänd. Ta eitis pilgu Kolonelile ja kavatses ilmselgeste midagi ütelda, aga pööras pia kõrvale. Kolonel võttis oma lihapaki ja Wallenius enda oma ja me kõik astusime natuke piinlikkust tundes edasi. Niigu kaks poisijõnglast, kes olid koos pahandust teind ja kõiksugu rumalusi, mis tuli ära unustada.
Oli ka ilusaid silmapilkusid, ku olime koos tundrutes matkamas ja vaatasime all laiuvatele maadele, mille rüpes voolasid sügavad jõed, ja ku me olime kalal jõelammidel, mida ümbritsesid sammetise veega tulvajärved, sood ja kõrgustesse kerkivad tundrutipud, või kondasime Lapimaa tundrates, kus võis olla kaks nädalit paks udu niigu ernesupp. Me mõlemad armastasime ürgmetsa ja tundrat, sest need vaated on sama ilusad ku kõrb – igal pool ainumalt lainetav, paljas kalju, kivid ja kruus. Teinekord ööbisime nädalate viisi telkis või laavus, vahtisime Põhjapõdra tähtkuju, mille Kortenniemi majas eland prantslane Le Monnier oli avastand ja nii ristind, ku ta Aavasaksa laelt pikksilmaga tähistaevast uuris, ja tegime plaane, kuda oleks kõikse parem karule pesa ehitada, kuda ravida viga saand luike nii, et tema suled verega kokku ei saaks. Me võisime üheskoos naerda inimeste lihtsameelsuse, rumaluse, mõistmatuse, inetuse ja iausklikkuse üle. Me oskasime õige äste naerda ka meite endi vildaka mõtlemise, liiderlikkuse ja rumala uhkuse üle. Sõudsime peegelsiledal järveseljal, püidsime jääkaane alt ahvenaid, lugesime lumeelveste harusid, korjasime augustiommikul kastepiisku toopi, sõitsime ringi kodumaal ja laias maailmas. Ilma nende puhta armastuse välgatusteta oleks ma end ära tapp. Mul pold ühtegi sõpra, kellega avameelselt rääkida, mäherdust julma elu ma elasin. Rebekka püidis mind Helsingist aidata, aga see oli keeruline, sest Kolonel oli kõikse aeg kuuldekaugusel.

Viimane kord, ku Kolonel mind peksis, juhtus nii, et ma olin ommikul kohvi keet ja võileibu teind. Ma kandsin kõik tabletil Kolonelile ette niigu mul ikka pruuk oli. Kolonel, et pane suhkur tassi. Mina, et suhkurt pole. Tema virutas kandiku kohvitassidega vastu seina, aaras mul juustest ja lohistas mind mööda põrmandut. Ma mäletan, kuda Hulda vahtis köögi ukselt õige innuka näoga minu kannatusi. Silmist paistis tal selge mõnu. Arvas kindlaste, et nüid Kolonel teeb lõpuks sellele tarakanile otsa piale ja temast saab Willa Koloneli täht. Ei saand, Huldal läks paar kuud iljemini kringletükk kurku ja ta lämbus omaenese raudvoodis. Suri inimene, kel õnnestus oma elu ära elada ilma selle mõtte üle piad murdmata. Uut virtinat Kolonel ei võtt.

Sial põrmandul läks mu maailm pimedaks ja kaotasin meelemärkuse. Kolonel ehmatas ära ja kutsus Alatalo, et too minu elutu keha Koloneli ihuarsti juurde viiks niigu juba mitu korda varem. Arstil ei õnnestund mind kuidagi tiadvusele tuua. Ta pidi saatma mu edasi aiglasse ja sial juhtus olema valves noor arst, kes julges näha, millega on tegemist. Ta oli tuld lõunast asendajaks. Ta küsis, et kas abikaasa tegi seda. Mina, et jah, ja see pole esimene kord. Tema, et ku kaua on see juba kest. Ma ütsin, et 1944. aasta sügisest saati. Ta kasvatas mu luud kokku, aga kuna tal ei õnnestund kaotada iirte piiksumist mu kõrvades, saatis ta mu Oulu lääni vaimuaiglasse. Sial olin kaks esimest nädalit ainult tuima näoga lakke vahtind. Kolmandal nädalil alustati endise Lahti luurekompanii arsti, sõjaväelise ingetiadlase vo Baghi määratud ravi. Mulle tehti kõiksugu protseduurisid: insuliinisüste, külmi vanne, kortisoolisüste ja elektrišokki. Nende abil virgusin nõnnapalju, et püidsin ennast aigla pesuruumis, mis aises igi, kuse, mäda ja rääsund rasva järgi, elastiksidemega üles puua. Jäin vahele ja mind seoti voodi külge kinni. Mai pand vasta. Ma sain sial kogeda ja näha seesuguseid asju, millest ei taha rohkem rääkida. Kõrvalvoodis lamas Vietose kooli õde Hilkka Adenauer, kellel olid otsegu kriidist ambad ja viltune nina. Kukkusime plärama. Ta tahtis meenutada oma ema ja mina oma isa. Kuda isa ühel jaanipäeval ütles, et lähme Aavasaksa laele ööta ööd vaatama, me istusime autobussi piale ja ennegu kohale jõudsime kallas vahepial lund ja ka päike puges peitu. Tollal viis sinna tippu ainumalt miskisugune kitsas rada, mis läks läbi tiheda metsa. Me ronisime nõlvast üles ja ma väsisin ära. Isa võttis mu selga, teised jõmpsikad pidid ise vantsima, olgu küll kõik olid omadega läbi. Mõlemil pool rada olid suured kivikangrud. Aina üles ja jälle tihe mets. Lõpuks jõudsime pärale ja sialt oli säherdune vaade Torniojoele, et mul jäi ing kinni. Keksisime mäe kirdekülge, mis on irmus järsk kaljunõlv, viskasime väikseid kivikesi alla ja see oli lõbus. Isa nägi kotkapesa ja ütles, et käituge korralikult, mudu tuleb kotkas ja viib teid minema. Räägi veel, mangus Hilkka. Ma pajatasin siis Hilkkale sellest isa ullust iddest, et tema ja kõik meite pere lapsed paneksime selga Lapi rõivad, kutsuksime ühes mõne Lapi eide ja taadi põhjapõtradega ja läheksime ennast näitama Berliini, Varssavisse ja Piiterisse kusagile loomaaia lähedale. Et paneme sinna püsti midagist laplaste suvekoja sarnast ja näitame, kuda Lapis elatakse. Isal oli plaan raha korjata. Ja nõnda me istusime Rovaniemis rongi piale. Mina, kolmeaastane tirts, ühes teistega. Jõudsime Piiterisse. Põhjapõdrad surid üksteise järel kõhutõppe ennegu me jaamast kaugemale jõudsime. Leidsime pärast kahepäevast otsimist loomaaia ja mehed akkasid koda püsti panema. Siis tuli kohaliku võimu esindaja ja küsis propuskeid. Isal oli kõik korras, aga ommetigi viidi kõik mehed soolaputkasse. Meie, jõmpsikad ja eided, jäime nutta tihkuma ja inimesed vahtisid meid. Keegi viskas meitele kopika või kaks. Oleksime kindla piale sinnasamasse üksteise järel ära surnd, aga siis tuli keegi soomlane, kes oolitses, et meid riigi kulul tagasi Rovaniemisse saadetaks. Isa ja Lapi taadid tulid mõne nädali pärast, väntsutatud ja nälgind. Ühe võttis iljemini närvipalavik, mille ta sai tuulest, ja teise tappis saastund veest külge akand tüüfus, sest neil pold kodus muud rohtu ku alvaste põletatud viina, tõrvavett ja sooja poroverd.

Vaimuaiglas paistab maailm olevat õige kummaline koht. Surma tühjus kutsus mind kõvaste, aga mai old valmis. Akkas tunduma, et sial on ia lamada. Pold tarvis teha muud, ku lasta Mengelitel enesega toimetada ja suu kinni oida. Aga alati tuleb see päev, et sind viiakse vägisi paradiisist minema ja kästakse terveks saada.
Üks ommik seisis von Bagh minu voodi jalutsis, kompis keelega oma ambaid ja vaatas mind õige iroonilise pilguga ja ütles, et sina oled ennast täis, irmus liialdaja, teesklev lehm, degenereerund ja moraalsest laostund inimese karikatuur, ja et ku natsid oleksid sõja võit, oleksid sa nüid kindla piale Soome valitsuse aridusminister, aga et paraku läks teisiti, siis piad sa, riigi kulul elav vedimus, võtma tänasest päevast alates oma elu enda kätesse ja ku sa vastu punnid, annan sulle kõiksepialt korraliku keretäie ja seejärel määran sulle nii rängad kehalised arjutused, et sa akkad mind põlvili paluma, et ma saadaksin su tagasi Koloneli oole alla.
Ma varisesin kokku ja ehmatasin selle varisemise piale nii imsaste, et sellest algas minu aeglane ja raske jaluletõusmine.
Esmalt õppisin ingama, elasin üle kõik selged päevad, kuumad ja kuivad ja pimedad ja vesised, sõin äste ja kogusin jõudu, mis oli selle alanduse keskel päris ära kadund. Siis ku oskasin jälle õigeste ingata ja jaksasin taldriku tühjaks kaapida, mitte ei näksind niisama, tuli Rebekka Helsingist mind vaatama ja ütles, et nüid tuleb pia liiva alt välja võtta ja tõele näkku vaadata, sest sa piad end vaimselt ja füüsiliselt Kolonelist lahti rebima. Mina, et seda küll, aga kudas, elu on mind tema külge sidund ja ma võin kasvõi pia pial seista, aga lahti ei pääse ma ommetigi. Siis ütles Rebekka, et ta räägib mulle midagist seesugust, mis aitab mind tagasi vette, ku kalaga võrrelda, või lendu, ku kärbsest rääkida. Ta rääkis mulle kõigest, mida Kolonel oli temaga teind Rovaniemis, meite oma kodus, misukest äbi ta on kand ja kuda tuhast tõust. Kõik see, mida ma kuulsin, täitis mind seesuguse mürgiga, et sain viimaks aiglast välja. Vihaoos kavandasin kord kiiret kättemaksu, kord rahulikku ja läbimõeldud klaarimist, et kuda ma lähen Willa Koloneli nagu õige naine kunagi ja lasen Koloneli tema oma tugitoolis maha või tulistan mõlemasse kätte ja võtan Lapi pussi ja lõikan tal munni otsast ja topin talle selle kurku, las lämbub. Mõtsin ommikust õhtani igasugu asju välja ja see tegi mind tugevamaks. Tagantjärgi sain muidugi aru, et kättemaks ja vihapidamine oleks teinud mulle endale rohkem alba ku Kolonelile, ta ju tahtiski surra, sest kogu tema elu oli olnud eelmäng Liiva-Annusega.


Esteks tundus enese Kolonelist lahti rebimine ähmase unistusena ja kogu see mõte pelutas mind tiadagi irmsaste. Tundus, et suren kurvastuse kätte, ku Koloneli maha jätan. Siis ma tagusin endale pähe, et Koloneli piale mõtlen alles omme. Ja nii ma tegingi. Lükkasin alati omseks ja see oli õige otsus. Nõnda jaksasin elada ühe minuti, tunni ja päeva korraga ning pisitasa akkasin uskuma, et küll ma oskan veel ükskord ka üksi elada, ja ku ei oska, võtan mõne koera ehk kassi. Üks asi, mis mind kõikse enam kurvastas, oli see, et koos Koloneliga jään ma ilma ka Koloneliproua tiitlist. Ku ma seda Rebekkale kurtsin, ütles ta, et seesugust siadust pole, mis keelaks sul end surmani nõndamoodu nimetada.

Kolm aastat kulus selleks, et tühjendada kivi kivi aaval see regi, mida ma olin järel vedand. Pärast viimsest munakivist vabanemist tundsin end natuke paremini, sest ma olen sisimas täieste tavaline terve inime. Otsegu mulle eneselegi üllatuseks tuli von Bagh ühel päeval minu juurde ja pistis mulle pihku paberi, kuhu oli kirjutatud: piliosus, melancolicus, colerius, complexio colerica. Ja selle järel veel: incenium ponum. Mind kirjutati aiglast välja ja ma läksin Rebekka juurde Helsingisse, et niigu tavalise eluga arjuma. Rebekka õpetas mulle uueste, kuda keedetakse putru, kuda tehakse makaronivormi ja kuda pliiatsit käes oitakse.
Sialt Helsingist saatsin siis avalduse Kalmalompolo kooli ja mind võetigi õpetajaks, sest ma olin ainuke kandidaat.

Tõlkeid

Esa Saarinen koos Kirsti Lonkaga. “Muutumised: vaimse kasvamise poole.” Tartu, Fontese kirjastus 2004
Hannu Mäkelä “Casanova ehk Ciacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks” (biograafiline romaan). Varrak, Tallinn 2009
Erkki Tuomioja “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Katrin Kurmistega, Varrak, Tallinn 2011
Katja Kettu “Ämmaemand”. Koolibri, 2012
Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”. Tänapäev, 2012
Seppo Zetterberg “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Sirje Oleskiga. Tänapäev 2013
Rosa Liksom “Kupee nr 6” (romaan). Kirjastus Koolibri 2013
Salla Simukka “Punane nagu veri”. Pegasus, 2014
Ville Hytönen “Väike mereröövliraamat”. Enostone, 2018
Rosa Liksom, “Koloneliproua”, Koolibri 2018
Katja Kettu “Rose on kadunud”. Koolibri, 2019

Püsiviide Lisa kommentaar

Madli Lippur

20. dets. 2017 at 9:08 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: ERR.ee

Madli Lippuri (1984) debüütromaan võitis Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel I koha ja 2017. aasta Tartu Kirjanike Liidu osakonna poolt väljaantava Betti Alveri auhinna. Madli Lippuri teose puhul rõhutati tabuteema värsket käsitlemist ning jahmatavat kontrasti romantilise stiili ja moraalselt tõrget tekitava tegevustiku vahel. Vahur Afanasjev toonitas: “Autor on võtnud endale üpris keerulise ülesande kirjutada niiöelda vaiksel häälel. Tulemus on huvitav ning andis žürii kohtumistel kõige rohkem kõneainet.”

Katkendid: June / Julien, Tänapäev 2016, lk 9-15, 271- 274.

/…/
Ma jalutasin eemale õunapuude alla ja sealt veel natukene edasi põlluserva suunas. Punt pisikesi jõnglasi tormas minust mööda. Märkasin, et neil on eemal rohu sees miskit sorti salaühing. Seal istus ringis umbes seitse eri vanuses tüdrukut ja toimetas isekeskis midagi. Kahtlustan, et käis nukkude kollektiivne riietamine ja soengute tegemine. Istusin vanale tuttavale kivile ja nostalgitsesin edasi. Vaatasin õue poole, kus valmistuti lauda katma, ja vaatasin põllu poole, metsade ja avaruse poole. Olin nende kahe vahel, ei olnudki nagu osa pidulistest. Samuti ka mitte see väike lastemaffia. Ka neil poleks justkui peoga pistmist olnud, neil olid täiesti omaette asjaajamised. Vaatasin neid eemalt. Üks väiksem lunis suuremat, et too tema nukule patse punuks. See hakkaski punuma. Samal ajal aga nägi ta silmanurgast, et kõige väiksem tüdruk on vahepeal põllu suunas ajama pannud. Mispeale ta hüppas püsti, läks sellele väiksele järgi, krabas sülle ja tõi ringi tagasi. Selge. Karjajuht. Ju see oli seal mingi improviseeritud lastehoid peokülaliste jaoks. Sest too tüdruk, see karjajuht, ei olnud enam tegelikult kuigi väike. Paistis olema teistest palju vanem, nii umbes neliteist ehk juba. Ma vaatasin neid lapsi, ma vaatasin seda suuremat last. Ja ikka veel ei tundnud ma sind ära. Sest nägin sind vaid kaugelt. Kuniks sa tõstsid korraks pea ja vaatasid minu suunas. Siis ma tundsin ära need näojooned. Teadsin, et olen neid kusagil näinud. Tuul sasis su tukka ja pikki tumedaid juukseid. Üritasid neid kõrvade taha fikseerida, aga tulemusteta. Korra vaatasid veel minu poole, õige põgusalt. Siis saabus Stéphanie. Ta olevat mind juba silmist kaotanud. Ja siis ta märkas eemal sind, keda oli juba ammu otsinud. Ta hüüdis sind ja sa kuuletusid. Sind käsutati minuga kohtuma. Sa tulid mõõdetud sammul ja tõsisel ilmel. Tervitasid ja vaatasid mind umbusklikult vilksamisi oma tuka alt. Sa olid väga ema moodi. Varem plehku panna üritanud väike tüdruk tuli sulle järgi ja hakkas sind kleidisabast sikutama. Samal ajal seletas Stéphanie mulle midagi naabrite kohta, kelle maja taamalt paistis, ja kes olevat eelmisel aastal ära kolinud ning maja laokile jätnud. Aga tegelikult ma üldse ei kuulanud. Sa seisid ikka veel sealsamas, laps kleidisaba sikutamas ja justkui ootasid, millal sulle sõna antakse. Aga sulle ei antud. Stéphanie muljetas aina edasi. Ja samal ajal ma lihtsalt jälgisin, kuidas sa vaikisid. Viimaks vaatasid mulle pikalt otsa, võtsid lapse sülle ja läksid tagasi teiste jõmpsikate juurde.
Stéphanie kuulutas välja lauda istumise ning kõik hakkasid õue seatud pika peolaua taha kogunema. Me sattusime istuma üsna lähestikku, teine teisel pool lauda. Me ei vahetanud ainsatki sõna, ainult pilgud kohtusid aeg-ajalt. Alati, kui keegi midagi naljakat rääkis või ütles, vaatasid sa mind, nagu selleks, et kontrollida, kas me naerame ühtede ja samade asjade üle. Minu kõrval istunud proua, keda ma ei tundnud, oli kangesti vestlushimuline ja tahtis minust igasuguseid asju teada, nii et ma pidin talle peaaegu pool oma elulugu ära rääkima. Sina muidugi kuulsid kõike pealt. Kui ma jõudsin sugulussuhete lahkamiseni, ütlesin talle, et Stéphanie, kes siin vägesid juhatab, on mu tädi ning see seal – osutasin sinu poole – on mu õde. Seepeale naeratasid esimest korda päriselt mulle. Ikka vaikides. Eelkõige naeratasid su silmad, mis seni olid olnud umbusklikult uurivad. Kuid enamasti olid sa ikka tõsine.
„June, mis sa mossitad? Kas sa mu pirukaid ikka proovisid?” kostis tädi hääl teiselt poolt lauda.
„Ma ei mossita… Ma mõtlen…,” vastasid sa. Tõusid aeglaselt lauast, võtsid laualt kaks tühjaks saanud morsikannu ja marssisid nendega majja. Minu kõrva aga kostis kellegi hääl: „See tüdruk läheb sul aina tõsisemaks. Tea, kas tal on peigmeestega probleeme? Või on ta lihtsalt armunud? Minu teismeline tütar näiteks lõpetas siis üldse minuga rääkimise…”
„Ah, ei ole tal midagi,” seletas Stéphanie, „mingit peigmeest… Ema oli tal ju ka natuke selline… filosoofiline kuju. Cyril, ulata mulle palun see vaagen sealt.”
Vahepeal ma kalkuleerisin peas, liitsin ja lahutasin, ja taipasin, et sa ei saa olla neljateistaastane, sa oled alles kaksteist. Sa tulid täidetud kannudega tagasi, istusid veel veidi lauas ja kadusid siis jälle ära. Ma ei näinud sind tükk aega mitte kuskil. Ajasin ühe ja teisega juttu, viimaks istusin maja ette trepile. Lasin pilgul ja mõttel jälle niisama uidata. Ja siis äkki sa ilmusid kuskilt, hääletult, selja tagant. Istusid mu juurde. Vaatasid mulle otsa. Vaikisid. Aga enam ei olnud su silmis umbusku ega ka võõrastust. Nüüd olnuks nagu kurbus. Sa vaatasid maha ja ütlesid vaikselt: „Sul on ema silmad.”
See võttis mind tummaks. Seda pole mulle veel keegi öelnud. Pole olnud kedagi, kes ütleks. Aga selle lausega sa võtsid mu justkui omaks. Lugesid mind oma perekonna hulka. Sa istusid mu kõrval ja ma sain aru, et lein on ikka veel sinu sees. Me kumbki olime leinanud omaette ja me kumbki ei osanud sellest rääkida. Ma vaatasin sind ja nägin kurbust, mis avanes ainult mulle, kurbust, mis pole kellelegi varem silma vaadanud.
Sa küsisid, kauaks ma Prantsusmaale jään. Ja ma rääkisin sulle kõik ära. Miks ma tulin, mis ma tegema hakkan ja kus elama. Igasuguseid asju pajatasin sulle kokku. Õues hakkas juba hämarduma, aga sinu silmad hakkasid tasapisi särama. Sa kuulasid suure huviga. Pärast põgusat pausi küsisid äkki: „Julien, on ju, et sul on teine nimi ka?”
„Ee… mis mõttes?”
„Julien Joaquin…”
„Tšš! Mitte keegi ei tea, et mul selline nimi ka on.” Naersime mõlemad selle peale. Sa ütlesid, et see on igati originaalsem kui Jean-Paul või Jean-Jaques. Jah, on küll.
„Kas sa tead, et mul on ka salanimi?” küsisid siis. Jah, teadsin. Aga polnud kindel, kas ma seda õigesti mäletan. See oli migagi üsna iseäralikku.
„Mair… Maire… Mairsile?”
„Õige! Aga, fuhh, ma ka ise ei maini seda eales kellelgi, sest kui seda teha, siis küsitakse ikka: öö, mis asi? Marseille? Sellel pidi midagi sõja ja Marsiga pistmist olema, on see tõsi?”
Ma tuhnisin oma tolmunud ajusoppides.
„See peaks olema keldi nimi. Ema mainis selle kohta kunagi midagi. Minu mäletamist mööda, jah, see viitab sõjajumal Marsile. Ja sellega oli selline lugu, et keegi ennustajanaine olevat sind emale ette kuulutanud. Ta vist väga ei uskunud enam, et tal keegi tuleb. Peale Tristanit… Seda sa tead?”
„Jah, et ta suri kohe…”
„Ta sündis surnult… Aga ennustaja ütles, et tal tuleb veel üks. Tuleb tüdruk. Ja sellele tüdrukule tuleb panna nimi, mis ei pelga tuld ega vett. Talle tuleb panna kange nimi.”
„Nii ütleski?”
„Enam-vähem midagi sellist, jah. Ega ma sõna-sõnalt sulle kinnitada ei saa. Aga kuidagi nii see olevat olnud. See sinu nime lugu. Ja näed siis, ta pani sulle kaks kanget nime. Topelt ei kärise.”
„Kuidas June kange nimi on?”
„See on ju roomlaste peajumala kaasa. Juno. Sellest tulebki June. Kui sa June`i asemel soovitad end Junoks nimetada, siis seda kangem su nimi on. Tegelikult. Algupärale lähemal.”
„Ma ei salli June`itamist sellepärast, et igaüks hääldab seda isemoodi imelikult, sest nad üritavad hääldada nagu inglased, aga mulle üldse meeldi see… Ma ei taha olla inglane. Olen siis parem roomlane või iirlane.”

Vahepeal sa lipsasid laua juurde ja kaaperdasid osavalt viimase beseekoogitüki, mida lahkelt minuga jagasid. See kook oli vaieldamatult selle õhtu tippgurmeesündmus.
Siis hakkas jahenema. Ma leidsin eeskojast ühe teki ja laotasin selle sulle õlgadele. Sa jätsid tekinurgakese ka mulle varjuks. Keegi üritas meid tantsima meelitada, et siis hakkab soojem, aga me ei kippunud. Käänasime eitavalt päid ja istusime teki sees nagu kaks kägu ühes pesas.
Kõnelesin sulle veel tollest korterist, mida pean hakkama tolmu alt välja kaevama, enne kui see päris elamiskõlblik on. Sa ütlesid, et võid mulle appi koristama tulla. Aga enne pidin veel mitmeks nädalaks Québeci tagasi sõitma. On veel asju, mida korraldada. Ma uurisin, kus täpselt sa Bayeux`s elad ja me vahetasime telefoninumbreid. Lubasin sulle helistada, kui olen tagasi, kui olen päriselt kohal.
Ma olin sel hetkel väga õnnelik. Seal videviku eel, teki sees, sinu, oma uue vandeseltslase kõrval, melust natuke eemal. Ma ei saanudki veel midagi aru. Mul ei olnud vähimatki kavatsust aru saada.
Vastu ööd läksime lahku. Sina jäid sinna ööbima. Antoine pakkus mulle taas küüti ja tõi mind Bayeux`sse ära.

Julien
(Joaquin, aga ainult sinu jaoks)

25. detsember 2008
BAYEUX

On öö vastu 25. detsembrit. Sa olid täna siin, koos minuga, kasuemaga, isaga, meie juures õhtusöögil. Kõik kulges isegi vastu ootuseid üsna rahulikult. Need on meie esimesed koosveedetud jõulud.
Ma mäletan kõiki meie jõule. Neid oli küll kõigest kolm. Ma ütlen „meie jõule”, kuigi tegelikult olid need kõigest pooleldi ühised, sest sa läksid ju alati Québeci Pauline`i ja Théo juurde. Me pidasime sinuga oma jõulud alati justkui ette ära…
Mulle on kalleim üks mälestus ühest lihtsast, peaaegu tavalisest jõulukuu õhtust. See võis olla umbes viis päeva enne pühi, sa polnud veel Québeci läinud. Ma tulin koolist otse sinu juurde, tulin oma võtmega sisse (sinu kodu olekski nagu olnud meie ühine kodu, kus mina käisin visiidil, nagu visiitabielus) ning mu ninna tungis meeletult hea ahjuküpsetiste lõhn ja kõrvadesse Ella ja Louisi „Dream A Little Dream Of Me”. See oli see talv, kui sa minust džässisõltlase kasvatasid. Ma leidsin su köögist šokolaadiküpsiseid meisterdamas, see oli uskumatult ilus vaatepilt, ma peaaegu et poleks tahtnud sellesse idülli sekkuda. Sa andsid mulle tervitusmusimopsu ja küsisid, et ega tulekahju järgi ei lõhna. Sa polevat kunagi elus selliseid asju küpsetanud, aga teadsid, et ma täna tulen ja tahtsid vähemalt üritada. Ma kinnitasin, et kõik on ideaalne, kogu atmosfääriline kooslus. Mul oli tõesti tunne, võib-olla esimest korda viimase 7 aasta jooksul, et ma tulin KOJU. Kus mind oodatakse, armastatakse, kus on rahu ja harmoonia. Ja kõige paremad lõhnad ja kõige ilusam muusika. Ja mulle kõige kallim inimene. Sina, mo chuisle, mo chroí. /Iiri keeles: mu arm, mu süda./
Kui viimane plaaditäis oli ahjus, tegime Ella ja Louisi saatel paar tantsutiiru. Siis sa kontrollisid mu matemaatika ülesanded ära, sest nendega olin alati kimpus. Pärast pikutasime kamina ees, sa soojendasid mu varbaid oma peos, sest mu jalad olid pidevalt külmad. Ma küsisin, kas sa lähed jõuludeks koju, poja juurde. Lähed, jah. Sa tead, et ma hakkasin su poega armastama, läbi sinu, läbi sinu silmade ja südame.
See oli nii ammu… Siis olin ma veel väike. Nüüd ma olen suur. Nüüd on mind kaks.

Me istusime pargis ja toitsime linde. Hakkas juba hämarduma. Sadas lund. Vaid mõned üksikud jalutasid oma koeri. Peatselt sulandunuksime hämarusse. Kaks tumedat kogu pargipingil, teineteise vastu liibunud. Jah, tumedad. Nii imelik, et sa kannad nüüd nii palju musta. Nagu minagi. Me oleme nagu 19. sajandi kodanlased. Siivsalt tumedas ja lihtsad, märkamatud.
Sa kohendasid mu õlarätikut, panid käed selja tagant mu ümber ja ütlesid: „Tule mulle naiseks…”
Ma hakkasin naerma, sest peale kõike seda tundus see naljakas, nagu mõnes vanas filmis. Sa arvasid, et naeran sinu üle. Solvusid vist. Aga sa ütlesid seda mulle nagu ilmsüüta neiule, kellega alles kurameerid.
„Me ei saa ju… Ja mis vahet seal ongi, nimi on meil nagunii juba sama…”
„Võib-olla kuskil kuidagi ikkagi saame. Ja asi pole nimes. Ma tahaks su südame all põtkija lapsendada. Tulge mulle naiseks ja lapseks…”

Me käisime mitmetes kohtades, ka iidse suure leinava pöökpuu juures. Ja istusime meie kohvikutes.
Istusime akna alla, kohvik oli üsna täis. Mina ei olnud seal väga ammu käinud, ometigi polnud suurt muutunud. Kohvimasin oli ainult moodsama vastu vahetatud ja külmletti ventilaator ei lõrisenud enam nii valjusti. Muu oli nagu ikka. Isegi raadiojaam, mis kõlareist kostis, oli sama.
Me istusime teineteise vastas ja vaatasime teineteist, siis oma teetasse, siis aknast välja ja siis jälle teineteist. Paduarmastajate kohta, kes me kunagi olime, ja kes pole neli aastat kohtunud, rääkisime ilmselt kummaliselt vähe. Ma ainult vaatasin. Su nõudliknukrad mõrušokolaadisilmad rääkisid kõik. Rohkem polnud tarvis. Ma nägin, et sa tahtsid tõesti mind endale, koos kõigega, mida kaasas kandsin. Sinu silmad nõuavad, nad on alati vaikimisi, salaja nõudnud. Su suu võib paluda kõige malbemate sõnadega, samas kui su pilk nõuab, kui su pilk neelab nagu kosmiline keeris. Su silmade taga on alati peidetud deemonid. Kui seal olnuks vaid inglid, kas oleksingi saanud sind armastada. Mul on vaja ju võrdväärset… Sinu peidetud deemonid olid alati natuke tugevamad kui sinu hirm, sinu hirmgi ei suutnud neid talitseda.
/…/
Juno

Püsiviide Lisa kommentaar

Olavi Ruitlane

4. märts 2016 at 12:26 p.l. (Nädala autor 2016) (, )

Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar

Olavi Ruitlane (1969) – Võrumaalt pärit kirjanik, Bernhard Kangro kirjanduspreemia 2005. a laureaat.

Katkend: Vee peal, ZA/UM, lk 25 – 31.

Mustad täpid
Valteri ja Merikese juures on hommikust peale tüli. Enne Kolja kreissae käimapanekut oli Merikese karjumine selgelt kuulda. Ta saab toas Valteri käest kere peale. Nad tülitsevad korra kuu või paari tagant, siis kui Merike palka saab, Valter ei luba tal seda üksinda maha juua. Kui Valter ise palka saab, pole midagi.
Nad kolisid paar aastat tagasi meie hoovile, Tiina sai uue, mugavustega korteri ja Valter koos Merikesega kolis asemele. Selma kutsus Merikese esimesel palgapäeval endale külla, varastas paljaks, Valter astus järgmisel hommikul Selma juurde sisse ning hakkas sealt inimesi uksest ja akendest välja loopima.
Valter oli vangis istunud ja Papa ütleb, et tal on sellepärast närvid läbi. Minu arust pole tal mitte ühtegi närvi. Vahet pole: kui ta on pahas tujus, kõnnib kogu ümbruskond, pea õlgade vahel. Või ei tule toast väljagi.

Kolja on lollaka näoga. Suu võiks ta vähemasti kinni panna, ta on varsti kurguauguni saepuru täis. Seisab koledalt kriiskava kreissae taga, silmad lendava saepuru eest kissis, otsekui oleks puude lõikamine miskitpidi nauditav. Kaitseprillidest pole ta midagi kuulnud. Niisamuti võiks saekettal kaitse olla, tal oleks kindlasti mõni sõrm rohkem alles…
Mul läheb pikka puust latti tarvis. Koljal on igasugust materjali, aga ta ei suvatse saagi korraks seisma panna, kuigi näeb, et ma ootan. Papa käest juba küsisin, ütles et, praegu pole aega, latid on kuuris laudade all ja kevadel, kui neid sorteerima hakkame, vaatame. Vaatasin juba, latid on täpselt kahe laua all, aga kui ma ise võtan, saan õiendada.

Ma olen vist ainuke inimene maailmas, kellel on aega. Mul on nii palju aega, et see ei maksa midagi, ma palun detsembrikuus tühist puust latti ja mulle öeldakse, et vaatame nelja kuu pärast. Kui mul järgmine kord hoovi peal teed lumest puhtaks visata kästakse ja ma ütleks, et mu kummikud on kapis nende kalosside all ja suvel, kui jalatseid sorteerima hakkame – vaatame, ma tean, mis siis lahti läheks. Kes mind niimoodi rääkima on õpetanud? Mida ma endale luban? Kui häbematu ma olen!
Sellepärast mulle Valter meeldibki – ta pole mitte grammigi silmakirjalik, isegi mitte häbematu, vaid täiesti jultunud.
Kalju on samasugune. Oli. Tema on juba poolteist kuud surnud. Jättis võlad maha ja läks. Arstid võtsid tal ikkagi liiga vähe jalgu maha. Papa ütles, et kohe oleks pidanud kõrgemalt lõikama, nüüd jäi pisik sisse ja gangreen läks edasi… Oligi kõik, midagi polnud päästa, lõputult ei anna inimest lühemaks teha.
Kalju ütles kõik otse näkku. Jultunud inimene nii teebki. Ta oli ainukene, kes Valteri kõva häälega tagumikku saatis. See vihastas, tõmbas tal pingi alt, Kalju kukkus trepi ette maha, puujalad tulid küljest, aga ta keeras end maas Valteri poole ja ainult irvitas. Jultunud inimene ei karda kedagi.
Ma ei ole kaks kuud kalale saanud. Rohkemgi! Mul ei lähe koolis kõige paremini ja enne, kui hinded korras, Papa ei lubanud. Ja nüüd, kui minu poolt asjad korras on, pole tal aega. Kolja on samasugune, kogu mu elu on aeglaselt venivate täiskasvanute taga kinni.

Nii, hakkab peale! Valteri roheline välisuks lüüakse pärani, Merike paiskub välja ning lendab, pea ees, lumehange. Siiani paistab, et lumi on verine. Valter astub trepile ja haigutab.
Argpüks-Kolja! Sa oled tund aega puid lõiganud, terve selle tunni oled sa teadnud, et ma sinu järel ootan, ja nüüd, kui Valter välja ilmus, leidsid sa kinnisilmi nupu, kust kreissaag kinni käib. Mine jah, astu nüüd suure ringiga mööda aiaääri, õlad longus, pea maas, tee jah ennast nii väikseks, kui suudad. Kalju oli sinust igal juhul kõvem kalamees…
Merike tõstab pead ja Valter lööb. Jalaga. Merike teab, et ei tohi pead tõsta, aga ta ikka tõstab. Ja Valter lööb. Merike roomab aeglaselt mööda õue, lumele jääb verine rada. Ma tean, et see võib väga pikalt kesta… Pool tundi, tund… Valter astub rahulikult tema kõrval, teeb vaikides suitsu ja nii kui naine pead tõstab, lööb.
Ma istun keset hoovi laste mänguväljakul, suurte värvitud autokummide peal, ja vaatan. Nad liiguvad aegamööda üle õue minu suunas. Valteril läheb kolmas suits, Merike roomab, on näost sinine ja paistes. Roomab ja räägib vahetpidamata, kiiresti ja segaselt, ma ei saa ühestki sõnast aru. Valter vaatab minu poole, kehitab õlgu ja ütleb:
„Ma ei või kannatada, ku naisterahvas juu!”
Noogutan. Ei oska muud teha. Mulle ei meeldi see samuti.
„Egäs sul säänest pikkä puust latti olõ`i?” küsin igaks juhuks.
„Määnest?”
Seletan. Matõllikopa jaoks on vart vaja. Matõllid on punased sääsevastsed, need elavad Roosisaare silla juures järvemudas ja nendega püütakse latikat. Et mul on vaja matõllikoppa, mis on ämber, mille külge on omakorda pikk toigas löödud. Niimoodi, et sellega jääaugust muda jää peale tõsta kannataks.
Merike kergitab pead, Valter ei tee märkamagi, kortsutab suuri pakse kulme ning ütleb mõtlikult:
„Läämi kaemi!”
Läheme Liiva Heino õue peale. Valter ees, mina sabas. Astun esimest korda pärast Kalju surma tema uksest mööda, ei ole tahtnud sinnapoole vaadatagi. Imelik on, pink trepi kõrval, kus ta alati istus, on alles, luud on ukse ees, nagu oleks ta korraks pesukööki läinud… Kui inimene ära kaob, võiksid tema asjad ka silma alt ära kaduda, oleks kuidagi lihtsam.
Heino kuuri räästa all, vinklirauast tugede peal paistab igasugust materjali. Valter tirib sealt kolmemeetrise lati, kaalub seda mõtlikult käes ja küsib:
„Mis arvat?”
Latt on täpselt paras.

„A Liiva Heino luba?”
„Muidoki,” irvitab Valter, „Heino om hää inemine!”
Muidugi on Liiva Heino hea inimene. Ma näen, kuidas ta kardinad liiguvad. Ta ei julge väljagi tulla, kui ta juba selle eest peksa sai, et Merikese peenras kaks sibulat ära tallas.
Läheme õue peale tagasi. Merike on kadunud. Valter otsib teda hetke pilguga, lööb siis käega, toob esikust haamri ja kaks suurt naela ning lööb ämbri mulle toki külge kinni. Täpselt nii nagu tarvis.
„Aitäh!” ütlen.
„Ole meheks!” kostab Valter, lööb mulle patsu ning kaob tuppa.
Tuju on tagasi. Nagu ikka, kui ma saan, mida ma tahan.

Kell tiriseb, löön selle kinni. Kuulatan. Papa ja Mamma magavad. Ajan end vaikselt jalgadele ning tatsan kööki. Lõdisen, see on külm nagu laut. Kraabin aknaklaasilt kraadiklaasi eest jääd. Miinus kakskümmend.
Nii palju ettevalmistusi – jäätuuraga meetrilaiuse augu löömine vaata et niisama paksu jää sisse, matõllide pesemine mudast, Mammaga kartulast, hernest ja kruubist söödapudru keetmine, siis kaks õhtut järvel kalakohtade sissesöötmist – ja nüüd, kui kõik on latika järvest äratoomiseks valmis, näitab kraadiklaas ei rohkem ega vähem kui miinus kakskümmend.
Soojad riided on toolil valmis, ajan need kiiruga selga, panen teekannu tulele ning haaran külmkapist õhtul valmistehtud võileivad.
Papa sõnul puudub mul tahtejõud? Kuidas mul seda siis ei ole, kui ma tahan sellise külmaga kalale minna, isegi väga tahan. Mul on tahet. Latikat tahan saada, üle kõige.
Iseloomu ei olevat mul samuti. Selleta inimene olevat limusk. Iseloom olevat kasvatatav, mul tuleks selleks kommikott kappi panna ja seda mitte kunagi ära süüa. Hoidku mind siis jumal iseloomu eest!
Kõik olevat treenitav. Ma treeningi! Ma treenin end jultunuks.
Valan pärnaõietee tassi ning asun võileibu kugistama. Nad tahavad, et ma igat suutäit kolmkümmend neli korda mäluks, siis olevat maol kerge seedida. Neelan võileivad samahästi kui tervelt. Kui ma tund aega söömisele raiskan, on Mamma üleval, näeb termomeetrit ja ei lase mind kuhugi.
Jultunud inimesel on elus kergem. Jultunu ei pea samal ajal halb olema. Lihtsalt jultunud. Ajan viltsaapad jalga, viskan vatijope selga ning astun koridori. Välisukse ääred on jäässe külmunud, surun lingi alla ning löön ukse õlaga pärani.
Huhh… Nii pime ja vaikne. Brrr… ja külm.

Lumi krudiseb saabaste all. Ma tean – mida külmem, seda rohkem krudiseb. Naljakas hääl. Astun kiiresti, kehal on soe, ainult nägu on täiesti kange ega tunne midagi. Peale kanguse. Kinnastest kipub külm pisut läbi võtma.. Pole hullu, peaasi, et jalatsid oleksid soojas. Papa vanad viltsaapad, kahe paari villaste sokkidega, tundub, et ajavad asja ära.
Keeran ringi, kallas linnatuledega on juba parajalt kaugel. Polegi väljas nii pime, lumi jää peal teeb öö valgemaks, kui ta tegelikult on. Hea tunne. Järvel on alati hea, siin ei pea kunagi kellegi taga ootama, niisamuti ei ütle seal keegi ette, mitu korda midagi läbi närima peab.
Üleeile õhtul enne tuppa minekut käskis Mamma mul Raudsepa Lehtele head ööd öelda. Ütlesingi. Head ööd, vana öökull! Raudsepa Lehte hakkas naerma. Väga virila suuga. See ei olnud häbematu, nagu Mamma mind pärast juustest tirides karjus, see oli täiesti jultunud.
Mamma tegi nägusid, vabandas, et lapse nali, et ma ei tea, mida suust välja ajan. Muidugi tean ja mingit nalja ma ei teinud! Papa ja Mamma teda omavahel teistmoodi ei kutsugi kui: vana öökull, kõhuli akna peal, ööd-päevad läbi silmad-kõrvad krillis, et mida pärast edasi laterdada. Ja mida ma siis nii väga tegin? Ei olnud ainult korraks nende moodi silmakirjalik. Jultunud inimene ei peagi meeldima, ma olen sama vastik nagu Kalju, ajapikku harjute ära.
Paar päeva varem, kui ma Kolja käest latikapüüdmise kohta uurisin, hakkas see alustuseks suurustama. Latikas pole poisikestele püüdmiseks, see on meeste kala ja kui palju latikaid ja kui suuri ta oma elus… Vaatasin talle otse silma sisse ja küsisin: kas sul on tegelikult ka lollipaberid?
Kolja neelatas, maigutas tükk aega tühja suud, koputas endale sõrmega meelekohale ja küsis, kas mulle on jäänud mulje, et ta on siit. Ütlesin, et ei ole, aga kas tal on lollipaberid, ja Kolja vastas, et jah.
Terve hoov on mitu aastat seljataga sosistanud, et Kolja on paberitega loll. Jämejala loll. Loll ja loll. Keegi ei teadnud täpselt.
Ütlesin, et minu meelest on ta mõistlik. Kolja hakkas naerma ja arvas, et on ehk kõige rohkem pool-loll. Ning seletas siis latikapüügi kohta täpselt ja asjalikult, nagu üks mõistlik mees võikski.
Eks ma vaikselt harjutan, ühel päeval olen jultunum kui Merimets, siis lähevad ka koolis asjad paika.

Looming

“Inemise sisu” Tartu 1998 (Luuletused võru ja eesti keeles)
“kaera jaan ja mister propper” Võro 1999 (Luuletused võru ja eesti keeles)
Lasteromaan “Kail” 2000
“Volli”: Metsavelledraama üten vaatusen, viieteistkümnõn pildin. Võro, 2004. – 64 lk (Lavastati 2004 Metsavelle talon Vahtse-Roosan Võru Teatriateljee poolt.)
“Kroonu” 2005, Vene sõjaväest rääkiv romaan, 2004 a. romaanivõistlusel 2 koht.
“Peko” 2005, Näüdendikäsikiri setode nurmejumnal Pekost. (Ütistüünä Kauksi Üllega.)
“Pristan” 2005, (näidend, koostöös Aapo Ilvesega)
“Naine” 2009
“Eesti Edulood” 2013, (Kunsti- ja luuleraamat, koostöös Herkki Erich Merilaga)
“Vee peal” 2015

Püsiviide Lisa kommentaar

Mait Vaik

5. märts 2015 at 4:35 p.l. (Nädala autor 2015) (, )

maitvaik

Foto: Joel Kivi

Mait Vaik (1969) – eesti muusik ja kirjanik.
Aastail 1989-1995 mängis ta ansamblis Vennaskond basskitarri, osaledes ka kollektiivis muusika ja tekstide loojana.Alates 2002. aastast tänaseni tegutseb Mait Vaik Sõpruse Puiestees, olles ansambli enamiku tekstide autor, kirjutades ka heliloomingut.
2015. aasta Friedebert Tuglase novellipreemia võitsid Märt Kivastik ja Mait Vaik (novelli „Puhtus” eest kogumikus „Tööpäeva lõpp”)

Katkend: Tööpäeva lõpp, Puiestee 2014, jutustused, lk 129-134.

Puhtus

Kaks kilelotti käeotsas, üks neist taara raskusest kohe rebenemas, trügisin ma õlg ees kohaliku poekese müügisalongi. Mul oli kohutav pohmell, nohu ja võibolla ka palavik ja neetud kotid kolisesid vastu sulguvat ust, siis letti, põrandat ja siis jälle vastu letti ning kakas tühja pudelit kukkusid üle kotisuu kolaki ja koll vastu, õnneks mudast, põrandat. Kogu see keeruline tegevus, tegelikult vaid kauplusesse sisenemine, võttis viimasegi jõu ja võttis täiesti higiseks.
Pood oli tühi. Ainult müüja, keegi uus, verinoor tüdruk ja siis veel mingi veidrik, kes oli oma käed täis ladunud kaupa, mis tahtis iga hetk sõrmedevahelt ja peost ära libiseda. Tüüp oli minust noorem, kõhn ja räpane, hoidis ennast kooksu, lõug ees ning peas määrdunud igivana suusamüts. Ta liikus oma koormaga ettevaatlikult kassa suunas ja mõistsin, et kuigi ta liikus teosammul, jõuab ta, raisk, ikkagi ette. Korjasin pudelid maast üles, mõtlesin mida nendega teha ja toppisin üks ühte ja teise teise kilekotti.
Nüüd oli see veidrik jõudnud kassani, seisis seal nagu tohman, kuni müüja pidi talle viimaks ütlema, et pangu kaup letile. Lollpea ei suutnud otsustada kummast käest ta oma kraami ennemini kassaaparaadi kõrvale peaks kuhjama ja taas pidi tüdruk talle appi tulema – ta naeratas ja võttis selle togu käest ise pakendid. See seisis, raisk, käed ees nagu murdunud tiivad või mingid liikumatud köndid ja jõllitas müüjat nagu selle tegevus oleks suunatud tema vastu. Õigemini kuidagi kahtlustavalt ja küsivalt. Kolistasin oma pudelitega. Mul oli selline tunne, et mõtlesin – pean kohe ühe õlle saama, muidu annan otsad. Külma- ja kuumalained ujusid üle keha, käed värisesid täiega.
Viimaks sai selle idioodi kaup kassat läbi ja kokku löödud ja ma niuksatasin kuuldavalt, kui ta nüüd raha hakkas otsima. Üks käsi ikka veel tardunult ees alustas teine otsinguid lähimatest taskutest. Seal seda muidugi ei olnud. Oli küll mingeid muid asju, mingit prahti, mis põrandale kukkus ja mida ta siis jõllitas, kummardus, et paremini näha, ja viimaks selgusele jõudnud, maha kükitas ning lägaselt põrandalt endale taas taskutesse korjas. Tõusnud, alustas ta otsinguid parempoolsetest taskutest. Parem käsi ei teinud midagi, tal oli vaja kindlasti vasak käsi oma paremasse püksitsakusse ajada. Panin silmad kinni, oigasin ja üritasin vaadata kuhugi mujale, olla lihtsalt midagi mõtlemata. Vahtisin õue, lumist kaupluseesist ja taamal kolmekordseid korterelamuid, katlamaja.

Ma oli jõudnud siia kolme päeva eest. Tulnud selleks, et puhata mitmenädalasest alkoholitsüklist, hambad ristis konutanud kõigepealt kaks tundi bussis, siis praamil, kus ma ennast juba kergelt purju võtsin ja kohale jõudnud kõik päevad joonud. Püüdes ennast uskuma panna, et õllekogused jäävad tasahilju ikka väiksemaks ja väiksemaks. Tänaseks olin ära kulutanud viimasegi raha ja värdjalikkuse tipuks ei olnud pangaülekanne, mida ootasin juba üleeilseks, ikka veel saabunud või tehtud.
Vaatasin kaupluseaknast välja, nutt kurgus. Vihkasin pangandust, valelikke tööandjaid, kujutades endale ette, kuidas raamatupidaja ei viitsi millegipärast ülekannet teha, või ei saa seda teha ja lubasin samas ka tappa selle debiiliku, kes olevat meie firma IT-spetsialist. Siis vihkasin ma kõiki panku. Seda, et nad minu mõnda tuhandet krooni kinni hoiavad, teenides selle pealt 15,3565478 senti tunnis. Mõtlesin, et paras, et neid röövitakse ja et need röövid võiksid märksa verisemad olla. Noh, ja pärast seda ei mõelnud ma enam midagi.

Ma kuulsin, kuidas mu kõrvu jõudis, kõigepealt kõrvadesse ja siis alles kuulsin, kuidas müüja ütles sellele tolgusele, kelle poole ma seljaga seisin, et tal jääb rahast kahjuks puudu. See oli raske hetk. Vaikus. Ja see vaikus venis ja ma ei suutnud ennast keerata, et vaadata, mis siis nüüd toimub.
„Teate,” ütles tüdruk üliviisakalt. „Te võite ju selle raha mulle võlgu jääda. Ma maksan praegu teie eest ja te toote mõni teine kord ära.”
Nüüd pöörasin ennast leti suunas ja pidin minestuse äärel jälgima, kuidas too „teie” endale ostetut taas kätevahele üritas korjata. Ka tüdruk vaatas teda kurval pilgul, võttis siis kilekoti ja ladus kraami sinna. Siis ulatas ta selle noormehele.
Kui see sell minust möödus, vahekäik oli kitsas, jalaga ühe mu pudelikoti ümber suutis ajada ja kui me olime jõudnud kohakuti, kus riie riiet puudutas, ei suutnud ma teisiti kui pidin ütlema, et ta oleks võinud tütarlast vähemalt tänada.
Ta peatus, heitis mulle hullumeelse pilgu ja jäi siis silmi pilgutamata tardunult jõllitama. Vahtisin teda vastu, meie ninade vahele oleks mahtunud ehk tikutoos. Mõtlesin korraks (aga ainult korraks), et kas mul tuleb tõesti siin rüselema hakata, selles väikeses maapoes, mingi ärapiinatud segasega, kes ei oska vist isegi rääkida. Ütlesin talle „mine-mine” ja tõukasin kergelt õlast, ukse suunas, ise maha kükitades, seljaga tema poole, et põrandalt, mudasest lägast, laialiolevat taarat üles korjata. See ootuse hetk kestis ehk sekundi. Kogemused ütlesid, et ta võib mulle näiteks kotiga pähe virutada või jalaga lüüa. Ta keeras ennast siiski minekule ja juba uksel, enne väljumist, venitas kaks geniaalset sõna: „Ära mölise!”
See vahejuhtum rahustas mind ometi maailma suhtes pisut maha. Võib olla seetõttu, et viimaks lähenes päästev võimalus oma taara ära anda ja õlle vastu vahetada.
Kui ma püsti tõusin ja kotid letile tõstsin, millegipärast tüdruku ees piimlikkust tundes ja kätteõpitult seda varjates, ütles tüdruk mulle korraga: „Ta tänas mind ju oma silmadega.” Tahtsin vastata, mõtlesin … Kurat, mida vastata? Nii. Nüüd tekkis hetk, kus ma tundsin korraga, et ma pean midagi vastama, mitte et võlgu jääda, vaid mul oli enda pärast vajadus see vastus välja mõelda.
„Aga lisaks pilgule oleks võinud ka sõnadega,” ütlesin viimaks.
„Teile vist hirmsasti meeldivad sõnad.” ja ma ei saanud aru, kas selles oli terakene irooniat või ei olnud üldse. Aga ma püüdsin igaks juhuks oma huultele õhkõrna, pea nähtamatut muljet anda.
Ta võttis mu kotid, keeras ennast minu suunas küljega ja hakkas pudeleid tühjadesse kastidesse laduma. Need olid ligased ja mõtlesin, et oleksin võinud seda ju ise teha, kastid paluda. Lollpea.
„Ma pole teid siin varem näinud,” lausus ta siis.
„Mina sind ka mitte,” nähvasin kurjemini kui oleksin tahtnud.
Neetud pohmell, sa ei kontrolli ennast, isegi mitte oma hääletooni. Üritasin ennast kokku võtta ja lisasin võimalikult leebelt: „Üldiselt käin ma siin suviti puhkamas. Seekord tulin talvel. Üksinda.” Ma ei tea, miks ma selle „üksinda” lisasin. Ja väga kurvalt.
„Puhkamas?” oli ta üllatunud.
„Vist jah.” Ja ma mõtlesin, kas sellist padujoomist saab mingite reeglite kohaselt puhkuseks nimetada.
„Talvel ei ole ju siin midagi teha.” Ta heitis mulle pilgu.
„On küll. Ennast surnuks juua.”
Ta vaatas mind ja küsis siis täiesti tõsiselt: „On teil see plaanis?”
Tundsin korraga, et meie dialoog on muutnud minu pahurateks, ennasthaletsevateks vastusteks ja tema siiruseks ning mul hakkas veel rohkem piinlik.
„Tegelikult vist ei olnud. Vähemalt siia sõites ei olnud. Aga näib, et läheb nagu alati. Ja õlu, mida te siin müüte, aitab sellele tublisti kaasa.”
„Kohalikud ei joo lahjemat,” vastas ta mõistes, mida ma silmas pidasin. „Sel aastaajal pole mõtet muud sisse osta.” Ja hakkas siis naerma ja lisas: „Te võite ju ise veega lahjendada.”
Krimpsutasin nina. Kuigi ega maitseomadustelt poleks jook vist midagi kaotanud. Ja see andis mulle idee õlle pealt millegi muu, näiteks viina peale üle minna. Hm… Ja ma hakkasinn seda plaani hinnasilte lugedes ja koguseid ja kraade kokku lüües arvutama, aga millegipärast nii, et tüdruk seda ei märkaks. Tulemus rääkis siiski õlle kasuks. Ohkasin.
Ta oli pudelid nüüd ära ladunud, keeras end nüüd minu poole ja ütles saadava summa. Sellel hetkel, ma läksin näost täiesti peetpunaseks, mõtlesin äkki, et mis oleks, kui ma natuke võlgu küsiksin… Ja kuna ma juba nii kõvasti punastasin, oma mõttevärdja pärast, et ta on seda tajunud, talle täiesti põhjatult otse silma vaatasin, ei saanud ma enam oma pilku ära pöörata, mitte varem, kui see mõte oli jäägitult peast läinud. Ta vaatas mulle vastu, aga isegi mitte imestunult, et mis nüüd või, et mis sellel hakkas. Lihtsalt vaatas.
„Ma võtan ühe kange ja kaks lahjemat õlut,” laususin viimaks. Ta oli ikka verinoor. Ta pidi olema kas päris laps või siis kuidagi lapseks jäänud.

Väljas oli külmemaks läinud, õhtuvidevik oli taevast katmas ja kuigi viimasest vaatamisest ei saanud olla rohkem kui 20 minutit, läksin ma siiski postkontorisse. Ma teadsin, et seda neetud raha ei ole ja mul tuleb homme taas, nutumaik kurgus ja idioodi lootus südames, läbi metsa viis kilomeetrit siia sumbata, ise terve tee kirudes ja maailma needes ning pangaautomaat näitab mulle ikka, et su sitapea saldo on täpselt kolm ümmargust nulli. Isegi mitte mingi muu värdjas ja alatu pisisumma, aga täpselt kolm nulli.

Pood oli tühi.
Ma olin joonud selle kange õlle külmast värisedes. Jah, nüüd juba vist külmast värisedes ja mitte enam pohmellist, poeesisel platsil koos külameestega ning kaks lahjemat lihtsalt ära kinkinud. Raha oli üle kantud. Lõpuks oli mingi debiilik võtnud vaevaks kuskil pangas mingile klahvile vajutada või siis teine sitapea oma programmijupi sobivalt ajastanud, juhul kui sellised asjad toimuvad automaatselt. Ja kui ma neid oma mõtetes sõiman, siis olgu neile palgaks, et ma pidin kahe koti taaraga viis kilomeetrit mööda talvist metsa ukerdama, ahastuses ja suremas. Siis teadku! Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui nad seda lugedes parastavalt mu üle irvitavad. Täna on nemad idioodid (küll õnneliku käega idioodid) ja mina parm.

Pood oli ikka veel tühi.
„Raha oli üle kantud,” kuulutasin ma lollakalt nagu oleks see minu ja selle müüjast lapsukese ühine saavutus ja temalegi suur võit. Aga ta naeratas siiski ja mulle meenus, et ta ju ei teadnudki, et ma mingit raha ootasin. Kuid mu rõõm oli siiski sedavõrd suur, et lõin käega – näen napakas välja, siis näen. Ja sellest ajendatuna ütlesin ma ootamatult „Kas ma tohin, ma tõesti tahan, selle vennikese võla ära maksta, mis tal siia jäi!”
Tüdruk hakkas naerma.
„Ma käitusin ebaviisakalt ja olin tige,” lisasin usalduslikult. Millegipärast kartsin, et ta keeldub või lööb käega, aga siis ütles rõõmsalt: „Makske muidugi kui te tahate!” Ma ei tea miks selline siirus mind korraga liigutas ja ma laususin täiesti kontrollimatult: „Tead, sa olete vist natuke hull.”
„Ja teie ka kindlasti,” vastas ta kohe. Ja ehmatas vist hetkeks isegi öeldust. Tegin poolvallatu ilme „et mis nüüd siis”, uskudes, et see aitab tal teatud kohmetusest, mida ma millegipärast eeldasin, kergemini üle saada, aga eksisin taas. Hetk hiljem lausus ta rõõmsalt: „See ei olnud kindlasti solvang.” Ja vaatas mulle veel silma, rahulikult. „Sain aru, et teie nimetasite mind hulluks ka heas tähenduses,” lisas ta ikka veel silma vaadates. Tundsin, et see läheb juba üle teatud (mis teatud – et tea – hiljem mõtlen) piiride, tekitades minus kaitseseisundi, harilikult oleksin vastanud ükskõikselt (varjatud ülbusega), aga praegu seisin, olin vait ja põrnitsesin teda.
Ja mul ei olnud selle vaikuse pärast ja selle pärast, et ma talle altkulmu otsa vahtisin sugugi halb, pigemini vastupidi. Mida kauem ma vaatasin, seda kergem mul hakkas. Aga teadsin ka, et lõpmatuseni see kesta ei saa ja see valmistas mulle juba kurbust, veel ennem kui ma oma mõtlemise jälle tööle lülitasin.

/…/

Looming
“Kõigil on alati õigus”, Puiestee 2012, luulekogu
“Juss ja vennad”, Puiestee 2013, lühiromaaan
“Tööpäeva lõpp”, Puiestee 2014, valik jutustusi

Mait Vaigu tekste on kasutanud järgmised muusikalised kollektiivid:
Sõpruse Puiestee
Metro Luminal
Vennaskond
Kosmikud
Unenäopüüdjad
The Tuberkuloited
Viikate
Tuuk
Vaigul on ilmunud sooloplaat “Üksi” koos Rainer Jancisega.

Tuntumad lood
“1905” – muusika Allan Vainola
“Isa tuli koju” – muusika Rainer Jancis
“Sõbrad ma mahun Teile taskusse” – muusika Mait Vaik
“Linnud” – muusika Rainer Jancis
“Disko” – muusika Allan Vainola
“Musta lipu valguses” – tekst Tõnu Trubetsky, Mait Vaik
“Igavest elu lõppevas öös” – muusika Allan Vainola
“Kuidas tuli pimedus mu tuppa” – muusika Kosmikud
“Üks võimalus kuuest” – muusika Kosmikud
“Viimane jõuluöö” – muusika Allan Vainola
“Ema on haige” – muusika Rainer Jancis
“Kaotaja” – muusika Mait Vaik
“Palveta surnud sõprade eest” – muusika Rainer Jancis
“Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head” – muusika Mait Vaik ja Sõpruse Puiestee

Linke
Intervjuu muusik Mait Vaiguga, Postimees 3.08.2014, http://elu24.postimees.ee/2876075/intervjuu-muusikuga-mait-vaik-eesti-rahva-silmis-5-kordselt-parjatud-looja
Kaarel Kressa, Mait Vaik koondas jutud noortest maapättidest raamatuks, Eesti Päevaleht
30.09.2013, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mait-vaik-koondas-jutud-noorte-maapattide-elust-raamatuks?id=66809643
Peeter Helme, Mait Vaik ja vastikult naha alla pugemise kunst, kultuur.err, 04.09.2014, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/477af29c-b9cb-4cad-bbb0-bccce0053563

Püsiviide Lisa kommentaar

Patrick Modiano

4. nov. 2014 at 12:38 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Patrick Modiano (1945) – prantsuse kirjanik.

Ta pälvis 2014. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 1978 sai ta Goncourti auhinna romaani “Hämarate Poodide tänav” eest. 2012 pälvis ta Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna. 1996. aastal ilmus temalt Tatjana Hallapi tõlkes ka “Hämarate poodide tänav”, ning ka “Unistuse kaugeimast otsast”.

 

Agence Magnum Photos

Foto: Agence Magnum

Katkend: Silmapiir, Eesti Raamat 2012, tlk Jana Porila, lk 73-78.

Bagherian tegi autoukse lahti, et välja minna, kuid Margaret hoidis teda tagasi, käsi varruka peal. Hallis seemisnahast kabuuris revolver oli vaid detail, “eputamine”, nagu ütlesid Boyavali kunagised sõbrad. Mõnikord kandis Boyaval kaasas mitme teraga nuga, ning üks tema meelisnaljadest enne pokkeripartii alustamist Jaama kohvikus oli panna vasak käsi lapiti lauale, sõrmed harali. Ning lüüa nuga aina kiiremini sõrmede vahele. Kui ta ennast ei kriimustanud, pidi iga kaardimängukaaslane talle viiskümmend franki andma. Kui ta ennast vigastas, piirdus ta valge taskurätiku keeramisega käe ümber ja partii algas nagu tavaliselt. Ühel õhtul, kui Boyaval Pâquier`promenaadil kõnetas Margareti, kes suundus kasiino kino poole, ütles naine jämedamalt kui tavaliselt, et mees ta rahule jätaks. Boyaval oli noa välja võtnud, tera läks klõpsatusega sirgu ja mees vajutas noaotsaga kergelt talle rindade vahele. Margaret kartis tol õhtul tõeliselt ja pingutas, et mitte millimeetritki paigast nihkuda. Boyaval vaatas talle oma veidra naeratusega otse silma.

“Karta on rumal,” ütles Bagherian. “Mina ei karda kunagi midagi.”

Ta tõmbas Margareti autost välja. Ta võttis naisel käsivarrest. Teine mees seisis nende vastas värava ees. Bagherian kõndis aeglaselt ja pigistas Margareti käsivart. Naine tundis end tema seltsis julgemini. Julguse andmiseks kordas Margaret endale lauset: “Ta ei ole eile sündinud.” Ei, hoolimata viisakast käitumisest ja prantsuse keelest, olid tema käsivart suruval mehel kindlasti ohtlikud tegevusalad. Ta oli märganud kontoris käijate vägagi iseäralikke nägusid ja kummalisi isikuid, kes meest ümbritsesid, kui Margaret koos lastega ühel hilisel pärastlõunal Rhône`i hotelli vestibüüli tuli.

“Härra, te otsite midagi?” päris Bagherian.

Boyaval oli vastu väravat nõjatunud ja ristas käsivarred. Ta vaatas neid mõlemat tardunud naeratusega.

“Te takistate möödumist,” sõnas Bagherian oma leebe häälega.

Margaret hoidus tahapoole. Boyaval ei liigutanud, käed ristis, ning vaikis edasi.

“Lubate?” ütles Bagherian veelgi vaiksema häälega, nagu ei tahaks kedagi üles äratada.

Ta proovis Boyavali õlast tõugates paremale nihutada, kuid too ei liikunud.

“Noh, siis tuleb mul teile haiget teha.”

Ta tõukas nii kõvasti, et Boyaval paiskus ettepoole ja kukkus kogu pikkuses kõnnitee servale. Margaret märkas, et suunurgast jookseb verd ja pidas aru, kas mees pole teadvust kaotanud. Bagherian oli lähemale astunud ja kummardus:

“Praegusel kellaajal leiate avatud apteegi Rumine`i avenüült, härra.”

Siis avas ta värava ja lasi Margareti läbi. Ta oli jälle naise käsivarre võtnud. Liftis ei esitanud ta ühtegi küsimust, nagu ei oleks midagi juhtunud, ning pealegi pole sel mingit tähtsust.

Hiljem istus Margaret mehe kõrval diivanil. Ta oleks tahtnud selgitada, öelda, et see tüüp jälitab teda pidevalt juba mõnda aega. Kuid mees oli pingevaba, naeratav, oleks võinud arvata, et seljataga oli meeldisv õhtupoolik sõprade seltsis ja äsjast intsidenti ei toimunudki. Annecys oli Margaret alguses kaks korda politseijaoskonda läinud, et otsida kaitset ja võib-olla kaebust esitada. Teda ei võetud tõsiselt. Esimene kord ütles politseinik: “Preili, te olete nii ilus… Arusaadav, et teil austajad on,” ning teine kord oldi temaga palju vähem armastusväärne ning vaadati kahtlustavalt. See ei huvitanud kedagi.

“Mul on väga kahju,” kogeles ta lõpuks.

“Kahju mispärast?”

Bagherian kallas alkoholi kahte klaasi. Ta nihkus lähemale ja sosistas kõrva sisse: “Vene kombel.” Seekord oli Margaret otsustanud klaasi ühe sõõmuga ära juua. Kui mees ei näidanud üles mingit uudishimu Boyavali maja ees viibimise suhtes, siis kahtlemata sellepärast, et tema elus on ähvardavamaid asju ja vahejuhtum tundub talle tähtsusetu. Sellepärast ta ei imestanudki millegi üle ja näitas üles külma verd, isegi muretust. Tal oli õigus, ja Margaret armastas teda selle eest. Mees oli elutoa lambi kustutanud ja naine tundis tema kätt, mis nööpis lahti pluusi samas kohas, kuhu too teine oli kunagi ammu noatera vajutanud. Aga nüüd oli teistmoodi. Margaret võis lasta ennast hõljuma. Jah, mehega koos paistis kõik äkki nii lihtne.

Kella nelja paiku hommikul lahkus Margaret korraks Bagheriani magamistoast, et koristada riided, mis olid jäänud segamini diivanile ja elutoa vaibale. See oli internaadiaastatest jäänud komme, ning samuti harjumus mitte kunagi olla magamistoas ja ruumis, mis oleksid tõeliselt tema omad olnud. Alati läbisõidul ning valvel. Iga kord pidid riided olema kokkupandult tema kõrval, et saaks vähimagi ohu korral lahkuda.

Elutoa aken oli poikvel ning ta kuulis vihma heli. Ta toetas lauba vastu klaasi. All oli Boyaval ikka kohal. Margaret nägi teda hästi valguses, mis tuli esikust, kus seinalambid ööseks põlema jäeti. Ta nägi välja nagu tunnimees, kes kangekaelselt kasutut vahti peab. Ta suitsetas. Verejäljed näo alaosas. Ta isegi ei otsinud katusealusest vihma eest varju. Ta seisis väga jäigalt, peaaegu valveseisangus. Aeg-ajalt hingas ta sisse mahvi sigaretist. Läbiligunenud mantel liibus kehale. Margaret mõtles, kas see must kuju varjab terve elu tema eest silmapiiri. Ta pidi endast ammutama kannatlikkuse varusid, kuid ta oli seda lapsepõlvest saadik kogu aeg teinud. Miks? Ja kui kaua?

 

Sevigné hotelli toas veetis ta unetuid öid, nagu seda sageli Annecys juhtus. Ta oli alati kartnud unerohtu võtta, kartnud mitte kunagi enam ärgata.

Ükskord Annecys ei suutnud ta kella kolme paiku öösel enam unetult tuppa jääda. Siis läks ta välja, kõndis mööda inimtühja Vaugelas`tänavat. Ainuke valgus tuli Jaama kohvikust, mis oli terve öö lahti.

Iga unetuse puhul läks ta sinna tagasi. Kliendid olid alati ühed ja samad. Üks asi hämmastas teda – neid inimesi polnud päeva ajal tänaval näha. Ah ei, siiski. Rosy töötas Royali tänava parfümeeriakaupluses, Margaret Le Coz jälgis teda klaasi tagant ja tal oli mulje, nagu ei oleks see heledapäine, naeratav ja väga hoolitsetud neiu sama isik kui öösel. Ning ta oli mitu korda hilisel pärastlõunal näinud doktor Hervieud. Oli see tõesti sama mees? Päevasel ajal ei näinud ei Rosy ega doktor Hervieu teda ära tundvat, ehkki öösel kohvikus nad teda kõnetasid. Kuid teisi ei kohanud ta päeval kunagi, nagu hajuksid nad päikesetõusul – Olaf Barrou, Guy Grene, ja see, keda Õrnaks Irmaks kutsuti… Seal, Jaama kohvikus, märkas ta esimest korda Boyavali. Alguses ei kartnud ta halba. Mees oli tema vastu mingil moel meeldiv. Boyaval tuli tal kätt suruma ja sõnas paar lahket sõna enne pokkerimängu alustamist. Siis mõistis ta aegamööda, kui närviline mees on. Ühel öösel tegi Boyaval ettepaneku, et viib Margareti üheks päevaks La Clusaz`sse. Nad suusataksid kahekesi. Margaret keeldus. Ta ei olnud kunagi suuski alla pannud. Kuid Boyaval muutus ründavaks:

“Miks? Kas te kardate mind?”

Margaret oli väga üllatunud ega teadnud, mida vastata. Õnneks tirisid teised mehe pokkerit mängima. Ta sai teada, et kunagi paar aastat tagasi oleks see tüüp peaaegu saanud Prantsusmaa suusakoondisse, kuid temaga juhtus küllalt tõsine õnnetus. Ta oli olnud suusainstruktor La Clusaz`s ja Megéve`is. Ning nüüd oli tal mingi ebamäärane töö turismiametis. Nii et võib-olla solvus ta, kui Margaret suusatamise suhtes vähest indu üles näitas ning teatava nipsakusega ettepanekust keeldus. Kuid paari ööga hakkas tema suhtumine naisesse võtma hirmuäratavaid jooni.

Margaret oli teda kohanud mitu korda pärastlõuna hakul, Posti tänava raamatupoodi tööle minnes. Boyaval tõkestas tal tee, nagu tajudes, et ta ei taha mehega rääkida. Margaret püüdis rahulikuks ja viisakaks jääda. Ent igale ettepandud kokkusaamisele leidis ta ettekäände keeldumiseks, ning mees käitus jällegi agressiivselt. Ühel õhtul oli ta nõustunud Boyavaliga kinno minema. Ta arvas, et võib-olla pole mees pärast nii pealekäiv. Tol õhtul olid nad kasiinosaalis peaaegu ainsad vaatajad. Ta mäletas seda nii hästi, et kui ta Pariisis, siin Sevigné hotelli toas selle peale mõtles, seostusid film ja selle mustad ja hallid toonid tema jaoks alati Annecyga, Jaama kohvikuga, Boyavaliga. Ta ootas, et mees paneb pimedas talle käe ümber õlgade või võtab käest kinni, ja ta oleks vastumeelsusest hoolimata sellega soostunud. Vahetevahel kahtles ta endas nii tugevalt, et oli valmis endast andma kõik, kui teised teda ainult omaks võtaksid ja vaenulikult kohtlemast lakkaksid. Jah, ta tundis ennast sageli ebamugavas olukorras nagu inimesed, kes peavad pidevalt väljapressijale järele andma, lootes natukenegi hingetõmbeaega.

Ent kogu kinoseansi jooksul ei teinud Boyaval ühtegi liigutust, mida Margaret oli nii kartnud. Mees istus väga jäigalt oma toolil. Margaret pani tähele, et mees kummardus ettepoole, nagu oleks ekraanist lummatud, just sel hetkel, kui neiu astub noore dirigendi tuppa ja tapab ta revolvrilaskudega. Margaret tajus väga teravat ebamugavustunnet. Ta kujutas äkitselt ette, kuidas Boyaval astub tema tuppa Président-Favre`i tänaval,   revolver käes.

Kinost väljudes pakkus mees, et saadab ta koju. Mees oli vaikse häälega ja uje, mida Margaret varem ei olnud näinud. Nad kõndisid kõrvuti ja mees ei teinud ühtegi lähenemiskatset. Boyaval tahtis uuesti teda ühel pärastlõunal suusatunniks La Clusaz`sse viia. Ta ei julgenud keelduda kartusest, et mees jälle halvatujuliseks muutub. Nad olid jõudnud Pâquier`promenaadist mööda, villa Schmidti kohale.

“Kas teil peigmees on?”

Margaret ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta vastas ei. Nii oli mõistlikum. Talle meenus stseen filmist, kus neiu armukadeduse tõttu revolvrist tulistab.

Sellest hetkest peale ja niikaua, kuni nad maja ette jõudsid, muutus mees üha palavikulisemaks, kuid vaikis endiselt.

Loomingut
Hämarate poodide tänav, Kupar 1996

Unistuse kaugeimast otsast, Atlantise Kirjastus 1998

Silmapiir, Eesti Raamat 2012

Linke
Marek Tamm: Parick Modiano on suur stiilimeister, Kultuur.ee, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ffd42b0b-9f42-4de2-856c-ceae6c13d42d

Heli Allik Patrick Modiano hindamatu saladus, Sirp 17.10.2014, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/patrick-modiano-hindamatu-saladus/

Püsiviide Lisa kommentaar

Triin Soomets

7. märts 2014 at 2:16 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Foto: Liis Treimann

Foto: Liis Treimann

Triin Soomets (1969) – eesti kirjanik.

Üks omapärasemaid eesti luuletajaid, võimsa metafoorika ja isikupäraseste keelemängudega. Ta luuletused on pälvinud kahel korral Juhan Liivi preemia (Juhan Liivi luuleauhinna 2000. aastal luuletuse “Sulle ma kingiksin sydame …” ja 2009. aastal “Surm ei möödu meist” eest).  2010. a. määrati talle Ivar Ivaski stipendium, esinenud paljudel rahvusvahelistel luulefestivalidel, lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina.

Luuletusi : “Toormaterjal”, Verb 2004, lk 22, 24, 27, 30, 33, 57.

magusad ussitand õunad
õõtsuvad kirglikult
poolraagus oksal
vihm jahutab kuumi põski
lehkavaid, hõõguvaid hämaras
nad vaatavad yksisilmi loojangu sulatusahju
need õunad lähevad otseteed taevasse

***
häbi ummistab poore
määrib seeliku
näritud kyynega tõmbab sukkpyksid katki
parandada ei tohi
klaari näoga vaadata sulle silma
kus selle häbi ots
algus oli lapsepõlves

***
hämarus hiilib linna
kyyned hakkvad läikima
peeglid ei näita tõtt
ainus toetuspunkt pysib
sõrmuse mustas silmas
kaheteistkymnendas sõrmes

***
kusagilt kodu ei leia
hämarus leiutab lõkse
laseb läbi ja ringi käia
tegelikkust ja tekste

käseb vaadata enda näkku
kysib meeletuid makse
kusagilt kodu ei leia
koiduni oma maailmajakku
keelab käsikaudu kõrvalteid käia

Toormaterjal

oma käega saetud lepad
noored, sihvakad
lõhutud logiseva kirvega


kuvvass pysib yheteistaastase tydruku käes kindlalt
vahel lõhub käsi
aga see on tyhine
juunilõpu kuumus
lepavõsa
lyhike kleit (ema õmmeldud)
nr 46 kummikud (pruunid, jalanuki kohal auk, ei tea kelle omad)
paljad jalad kummikutes
tyykad nõgesed malts
sirgete leppade kohal särav taevas
lepa koor on veel lahti nagu mõni muugi asi
muu võimalus
pika pimeduse, mitme suve taga
vanaema taga: “Sae` nu sae`, kis tu sis iks muu tii”
tydruk valib leppa, mis oleks sirge, millest jõud yle käiks ja
mis poleks liiga pikk

et traatidesse ei kukuks
pihk tyve ymber ei ulatu, muidu oleks parem hoida,
kui kukub
parm paljal reiel, oksaraod kummikus
pähepudenevad putukad, lõõskav päike
sahisedes vabaneb killuke sinist yleval
kuhu nähtamatu lennuk tõmbab valge joone
kaheksakymnendad on alles alanud
isa on suvi otsa linnas ja kirjutab väliskommentaare
nyyd ei joo ta surmani tõesti tilkagi
sygisel on ta tumepruun, sest sai telemajast
vahel aega Pirital käia
emal algab juulis puhkus ja selleks ajaks
peab aed valmis olema
helendavast lepast aed
lepatyvi: jämedam osa juppideks saagida ja lõhkuda logiseva kirvega
peenem osa koorida sest sellest saavadki
aialipid, mis ymbritsevad mu lapsepõlve
oranžide pihkudega iga kepike hoitud
kooritud vanaema pussiga
nyri serviisinoaga on isegi parem
koor hakkab juba kinni minema
päike kõrvetab
astun kummikutest välja ja raputan raagudest tyhjaks
sygisel olen klassis köielronimises parimate seas
köis õõtsub nagu lepp ega rebi reitelt nahka maha
yhtki putukat ei roni ta keermete vahelt kehale
päike kõrvetab
vanaema istub vilus
ykski puuleht ei liigu
enne kui katkiste rakkudega paremas peos
kindlalt pysiv käsisaag teeb esimese tõmbe
vahel on leppade all peidus marjapõõsas
lindude kylvatud ytleb vanaema
need sõstrad on imelikult magedad
varsti võtan jälle pussi sest iga aialipp
tuleb pealt kumeraks lõigata
kui lõikan näppu jookseb helepunast verd
oranžiks tõmbuvale siledale jahedale puule
vahel vajutan huuled ymber palja oksa
paju maitse on parem
mõned pulgad on pajust aga pajusid pole
või on liiga lyhikesed, liiga kõverad
aed öösel helendab imelikult
piir – mille vahel
mitte igatsus vaid kohusetunne
vastutus
reedel tuleb ema
see ongi kõige põhjus ja mõte
vanaema on öelnud: kui te pole head lapsed
mis siis ema ikka tuleb
nyyd tean et emad armastavad ka halbu lapsi
et emad ei armasta ka häid lapsi
kaheksakymnendate alguses ma seda ei tea
ma raiun leppa
esimese menstruatsioonini on kolm aastat
kuvvass logiseb kirvesilm näeb kahtlane välja
esimese suudluseni kuus aastat
riidas on igal halul oma koht, ytleb vanaema
armastuseni igavik
ja riit pysib
aed hakkab sulguma
väravad on tegemata
need teeb vanaema
taob jämedamad postid maasse
needki tuleb koorida
et mädanema ei läheks
ja pealt kumeraks lõigata
et vihm maha voolaks
iga viimane kui post
soojadest rakkus lapsekätest hoitud
see aed pysib neliteist aastat
vanaema ja isa lähevad teisele poole
aed pysib
riigikord muutub
aed pysib
armastus
aed pysib
lõpuks põletan seda tykikaupa
ta pole kusagilt mädanend
maa sees olnud otsad natuke pehkind
see yheteistaastane lyhikese kleidiga tydruk
suured katkised kummikud jalas
on kinni
nende suveöös kumavate, siis halli värvi leppade taga
aia suletuses
saag ikka veel käes
vanaema puss valge puhveti ylemises sahtlis
väike vend mänguautot järel vedamas
kirves pakul kylili
kõvaks kuivanud kasepakku ei jaksa
teda kinni lyya
pärast ei saa kättegi
lepp pehme puu
kuivab ruttu põleb ruttu
sooja suurt ei anna
aed saabki ema puhkuse alguseks valmis
ema toob kohukesi, komme ja limonaadi
ring sulgub
tydruk astub kummikutest välja ja raputab raagudest tyhjaks
toast kostab naeru vanaema tõmbab välisukse kinni:
“kärblase tuleva tuppa”
õhtune päike kõrvetab tydruku turja
kuuri taga seisavad lepad, ladvad traatides
tydruk paneb sae puuriida peale pikali
kus igal halul on oma koht
peseb kaevu juures oranžid ja valusad käed
ja ootab et keegi teda tuppa hyyaks

***
1972. aasta augustiööl
tõmbas vanaisa Lõuna-Eestis lõkke ääres lõõtsa
floksid helendasid nahkhiired lendasid
suured inimesed naersid ja tantsisid
ja keegi andis suurest kapast koduõlut
natuke
tähti langes lõõtspill hõiskas
ja kolmeaastane tüdruk
seisi äkki täiesti yksi kohutava ilu serval
kõik käeulatuses
kõigeks liiga väike
ta ei saanudki tagasi
ta ei teadnudki et kogu ta igatsus hiljem
on taandatav sellelesamale atribuutikale
ja kes teab mis tegelikult juhtus
mille ta kaotas – siiruse syytuse hinge
aga kui ta sai suureks ja kuristikku enda sees kyllalt
kirjeldanud
ei kartnud taseda enam
õppis vormistama valu
siiraks ei õppinudki

Looming

“Sinine linn”, Eesti Raamat, 1990
“Randmes unejanu”, T. Soomets, 1994
“Janu masinas” , T. Soomets, 1994
“Pidurdusjälg”, Tuum, 1999
“Soon”, Tuum, 2000 (valikkogu)
“Kaardipakk” , Näo Kirik, 2001 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Leping nr 2: luuletusi 2000-2003”, Tuum, 2004
“Toormaterjal”, Verb, 2004
“Kaamose kiuste”, Verb, 2004 (ühiskogu, kaasautorid Ülar Ploom, fs, Jan Kaus, Leelo Tungal, Kristiina Ehin, Jürgen Rooste, Doris Kareva, Karl Martin Sinijärv ja Lauri Kitsnik)
“Väljas”, Tuum, 2006
“Kaardipakk Kaks”, Näo Kirik, 2006 (ühiskogu, kaasautorid Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv ja Elo Viiding)
“Varjatud ained”, Tuum, 2009
“Miks sul pole saba?”, Päike ja Pilv 2012
“Asjade omadused”, Verb 2013
“Unerong”, Päike ja Pilv 2013

Linke

Triin Soomets: kuidas puuleht mul järel käis, Eesti Päevaleht 14.05.2013, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/triin-soometsa-elamus-kuidas-puuleht-mul-jarel-kais.d?id=66122194

Triin Soomets: viisakas on endast välja minna, Postimees, (arvamus) 19.02.2011, http://arvamus.postimees.ee/390872/triin-soomets-viisakas-on-endast-valja-minna

Püsiviide Lisa kommentaar

Marcin Świetlicki

23. jaan. 2014 at 4:35 p.l. (Nädala autor 2014) (, , , )

marcin

Marcin Świetlicki (1961) on poola keskmise põlvkonna tuntumaid ja omanäolisemaid kirjanikke. Juba tunnustatud luuletajana debüteeris ta 2006. aastal romaanižanris  ning seda väga edukalt – “Kaksteist” tunnistati samal aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks ning muutus kultusraamatuks. “Üksteist” on viimane osa meistri triloogiast ning see sai maineka Gdynia kirjandusauhinna. Meister püüab jaanuarikuises tuulises Krakowi eeslinnas lahendada mõne aasta tagust Doktori surma mõistatust. Ning meistril pole ikka ID-kaarti, mobiili, autojuhilube ega pangakontot. Luuletajana on Marcin Świetlicki saanud ohtrasti Poola kirjandusauhindu, eesti keeles on ilmunud ka tema luulevalimik “Profaani laulud”.

Katkend: “Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011. lk 182 – 188.

Pani Jola jõi nendega paar pitsi.

Ta rääkis meestele, et ta mitte ainult ei tööta siin baarileti taga, vaid tal on ka laialdased huvid ja unistused, eelkõige osaleb Krakowis ühes poeetilis-tantsulises projektis.

Meister protesteeris kohe, palus, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest kõik muudkui räägivad projektidest, aga meister oli lugenud hiljuti üht kriminaalromaani, kus nii nimetati koletut pedofiilide organisatsiooni.

Palus siis, et naine ei kasutaks sõna “projekt”, sest meistri jaoks on sel sõnal halb maik, aga naine ei saanud eriti aru, mida meister tahab, kasutas edasi sõna “projekt” ning ei teinud väljagi, et meister tegi iga “projekti” juures kohutava grimassi.

Nad istusid siis ja rääkisid igasugu projektidest, kogu aeg meeles pidades, et noorem Morales oli tapetud, aga veel olid nemad siin ilmas, isegi vanem Morales elavnes veidi ja moraalitses malbelt, veel ei rääkinud nad igavikulistest asjadest, veel pidasid kuidagimoodi vastu.

Nad istusid selle viina juures kolmekesi, naise kohalolek muutis meeste kombeid pehmemaks, aga pärast ilmusid baari uued kliendid ja seltskondlik pani Jola pidi kahjutundega leinalauast lahkuma.

Peied olid tõepoolest originaalsed.

Iga veidi aja pärast tuli keegi, avaldas kaastunnet, jõi koos nendega või siis ka mitte ning läks minema.

Aga meister ootas, ta teadis, et peab jõudma kätte õige hetk. Ta kahtlustas, et Morales püüab selle möödapääsmatu hetke saabumist edasi lükata. Aga meister oli kannatlik.

“Nii kaua juba tunneme teineteist…” ütles mingil hetkel Morales meistrile, “nii kaua juba tunneme teineteist, et peaksime sina peale üle minema.”

Meistril polnud vähimatki kavatsust seda teha, aga Morales ei küsinud üldse tema arvamust. Haaras meistri embusse, suudles põskedele, Moralese hirmus märjad suudlused kutsusid meistris esile vastikusvärinad, nad hakkasid sinatama.

See tähendab – Morales hakkas sinatama.

Sel hetkel otsustas meister joomisega tagasi tõmmata, sest kui ta oleks suutnud kokku arvutada, palju ta täna joonud oli, siis ohohoo. Päev oli selline, et võis tõesti palju juua, aga mingi piir on ikkagi olemas, ta otsustas siis tagasi tõmmata, istus sama täis pitsi taga, ta pidi Moralesele mitu küsimust esitama, niisiis ootas ta õiget hetke.

Lõpuks, kui olukord oli rahulikum, kui kõik olid avaldanud seda, mida neil avaldada oli, kui kõik olid ära joonud selle, mis neil ära juua oli, kui lokaal hakkas tasapisi tühjenema, õnnestus meistril esitada esimene küsimus:

“Täna sain teada, et Doktor oli kuidagi seotud teie isa surmaga, ma ei teadnud enne sellest midagi, kuidagi oli see mul kahe silma vahele jäänud, kas te võite mulle öelda, kuidas sellega oli?”

Morales pigistas peos pitsi.

Pits purunes tillukesteks kildudeks.

“Isa mälestuseks!”

“Isa mälestuseks!” nõustus meister rutuga.

“Aga mida sa teada tahad?”

“Ma sõidan siia juba ammu, et Doktori kohta midagi teada saada… ta oli ju minu sõber…”

“Aga mitte minu!” kähvas Morales. “Ta ei tahtnud aidata minu perekonda!”

“Olen teilt Doktori kohta mitu korda küsinud, aga te pole mulle midagi öelnud…”

“Sest see ei ole sinu asi!”

“Aga ma tean juba üht-teist ja tahaksin teada, milline on see teie vaatepunktist.”

Morales pigistas huuled kokku ja oli tükk aega vait.

“Löö risti, et sa kellelegi ei räägi!”

Meister proovis risti ette lüüa.

“Jumalaema hakkaks oksele, kui näeks sellist ristimärki. Noh, aga vähemalt üritasid,” ütles Morales.

Ja pärast, meistri poole vaatamata, hakkas rääkima:

“Hea küll, kuula tähelepanelikult, milline alatu inimene oli see sinu sõber. Minu kadunud isa läks neli aastat tagasi haiglasse. Ta oli terve mees, oleks võinud veel elada. Seitsmekümne seitsme aastane, see pole mingi vanus. Meie suguvõsas on palju pikaealisi, vanaisa elas üheksakümneseks! Midagi oli minu kadunud isal südamega lahti. Mina seda asja ei tunne, aga räägivad, et polnud midagi tõsist. Ta läks haiglasse teisipäeval, mina lähen kolmapäeval kadunud vennaga teda vaatama, aga seal öeldakse, et surnud. Kuidas surnud? Operatsioonilaual surnud. Kuidas operatsioonilaual? Milleks talle see operatsioon? Kes selle välja mõtles? Aga peaarst olla öelnud, et tuleb kohe operatsioon teha. Me läksime vennaga närvi, nutsime, tülitsesime kõigi nende muidusööjatest arstide ja õdedega. Me ei saanud midagi teada. Meid muudkui saadeti ühest kohast teise. Aga selle peaarsti juurde meid isegi ei lastud. Kuni mõni aeg pärast isa matuseid sõitis meie juurde üks sümpaatne jurist Krakowist ja ütles: “Pan Żółwiński, isik, kes tahab anonüümseks jääda, informeeris meid, et vaat see peaarst tegi ravimisel vea. Aga veel ei saa tõestada, et peaarst tappis teie isa. Aga on selline arst, teie naaber, kes teab kõike, ta oli operatsiooni juures, ta võib tunnistada. Ent see ajab vastu, ei taha tunnistada. Ainult tema tunnistustest sõltub, kas te võidate kohtus, sest mina võin juristina nii teha, et teie isa surma eest makstakse kätte, et halba peaarsti karistatakse ja võimalik on ka mingi päris kopsakas kahjutasu. Mina toetan teid, aitan teid, niipalju, kui saan, sest ka mina tahan karistada süüdlast, kes tappis teie isa. Aga teie minge Doktori juurde ja paluge teda tunnistada, et see oli peaarsti süü. ” Mina pole raha järele nii ahne, kui minu kadunuke vend, aga õiglus tuli jalule seada. Läksime siis vennaga selle teie Doktori juurde, aga tema ütles, et mõistab meie südamevalu, aga ta pole suuteline ütlema, kas peaarst oli süüdi või mitte. Käisime tema juures mitu korda, aga tulutult. Ta oli viisakas, võttis meid hästi vastu, aga ütles, et ei saa midagi teha. Pärast ei näinud me teda tükk aega, kõik jäi soiku,  kaotasime juba lootuse. Ühel päeval ütlesin vennale, et protsesside ja kahjutasudega me isa ellu eui ärata, mina andsin juba alla, aga mitte minu vend. Tema sõitis muudkui Krakowi vahet, tutvus mingite inimestega, pidas nendega nõu, palju aitas meid nendes asjades Stiilse omanik, tal oli palju tuttavaid arste ja juriste. ” Tema ütles, et kui meile kuulub tapetud isa eest kahjutasu, siis kuulub see meile õigusega. Kuni ühel päeval sõidab siia jälle see Krakowi jurist, ütleb, et tuleb kohtuprotsess, et see peaarst ei tapnud üksnes meie isa, vaid ka teisi patsiente, et ta oli alkohoolik ja võttis altkäemaksu, ja ka poliitiliselt polnud päris õige, et on juba tõendusmaterjal, ja ka meediaväljaanded teavad ja varsti kirjutatakse kõmuline lugu sellest peaarstist- litapojast, kelle peas ei olmud kõik korras, ja ka Doktor nõustus lõpuks tunnistusi andma. Selline äkiline muutus. Vend hakkas isegi selle loodetud summa peale võlgu võtma. Paar nädalat elasime selles lootuses, et õiglus võidutseb, kuni siia sõidab Doktor, vend kohtab teda ja tänab, et tunnistab meie kohtuasjas, aga Doktor ütleb: “Ma ei tunnista, seal ei olnud midagi, keegi ei tapnud kedagi, isa oli juba vana, süda ei pidanud operatsioonile vastu, keegi ei teinud mingit viga.” No kuidas nii? Kord tahab tunnistada ja siis jälle ei taha? Oi, mu vend-kadunuke läks närvi, läks hirmus närvi. Mina pole nii äkiline nagu tema, proovisin teda rahustada, aga tulutult. Ta oli Doktori peale jube tige. Mina proovisin teda rahustada, aga ta muudkui marutas…”

Meister katkestas Moralese pika jutustuse:

“Aga ma kuulsin, et eile läksite vennaga tülli… kas ikka selle asja pärast?”

Sel hetkel muutus Morales jälle Hyde-Moraleseks.

“Küll ma juba tean, kelle käest sa seda kuulsid!” kiristas ta hambaid ja tõusis toolilt. “Ma löön selle lita maha! Kuulas meid pealt! Ta vihkab mind ja minu venda!”

“Ja ma tean, mille pärast. Just täna sain teada,” teatas meister.

Morales kiristas jälle hambaid ja näitas jahmunud meistrile ust, röökides:

“Jutul lõpp! Oleme juba küllalt lobisenud! Käi välja! Lõpp!”

*

Meister tõusis. Jättis Moralesega jahedalt hüvasti, kummardas elegantselt baarileti taga seisvale pani Jolale.

Ta läks välja. Ta enesetunne polnud sugugi halb. Nagunii kõik Stiilses olijad mõtlesid endamisi: “On juba küllalt joonud, eks siis lähebki minema.”

Ta polnud joonud juba üle poole tunni. Morales ei märganud, et meister istus aina sama täis pitsi taga, meister ei joonud, sest ei tahtnud enam juua. On olemas mingi piir. Istus ja kainenes. Kuni sai peaaegu päris kaineks. Tal oli palju üle järele mõelda. Sai kaineks. Ja ta otsustas välja minna. Mida ta ka tegi.

Väljas oli tihe udu. Kogu päeva tuul, siis vihmake, nüüd tihe udu. Nähatavasti järgneb sellele rahe. Või siis hakkab lund sdama.

Mingi ehmunud kana põikles meistri eest kõrvale. Ja kadus udusse.

Meister vaatas kanale järele. Aga udust ilmus nähtavale hoopis väikest kasvu inimene. Astus udust välja, ja aeglaselt, jalga jala ette asetades lähenes meistrile.

Ta nägi välja nagu oleks välja ilmunud minevikust. Nagu oleks udus mingi uks minevikku.

Hall, väike, väga siniste silmadega, nägu krimpsus nagu õunanäss.

Üle õla oli tal voodilinast kokkuseotud hall komps.

Kusagil oli meister temast juba kuulnud, ah jaa, hommikul rääkis temast Morales, aga vanake oli ju ringi käinud aastate eest, hiljem kadunud.

Deliirne nägemus. Kindlasti deliirne nägemus. Mida muud oligi meistril oodata. Aga miks polnud see üldse ähvardav ja painav?

Arglikult naeratas ta sellele deliirsele nägemusele, mida muud võis ta teha? Aga nägemus ei naeratanud vastu. Puuris vaid oma siniste silmade pilgu meistri näkku.

Meister kannatas selle pilgu välja.

Vanamees ei peatunud, läks aina edasi, väga väikeste tippivate sammudega.

Meister otsustas riskida. Meister sai tihti sellistel puhkudel tundmatutelt liitlastelt äkitselt paraja portsu absurdset julgust.

Kõige enam osutub see illusiooniks, haihtub, kaob, nii nagu ikka tavaliselt.

Meister otsustas riskida ja pöördus viirastuse poole:

“Tere õhtust.”

Nägemus noogutas.

“Kuhu te siis ka lähete?”

Nägemus noogutas jälle. Nähtavasti oli see tumm nägemus. Meister ei teadnud, mida veel vanamehelt küsida, ütles siis ainult:

“Kaitsku teid jumal!”

Ainult sellise loosungi jõudis ta meelde tuletada, aga see polnudki kõige hullem. Ta oleks võinud ka midagi sobimatut lausuda. Viirastuslik vanamees ei reageerinud, ei vastanud, üksnes tatsas edasi.

Pöördus siis hetkeks ringi ja ütles meistrile väga vaikselt:

“Valgus on surnu majas, valgus!”

Ja siis astus udu sisse.

Kadus udusse.

Meister seisatas, jäi mõttesse ja pani suitsu ette.

Mis täna veel toimub?

Toimuvad halvad ja head asjad.

Kas halvad saavad karistatud ja head tasutud?

Raske öelda.

Teada oli vaid, et tuleb veel veidi naeru ja palju nuttu.

Looming

(Henrik Lindepuu tõlkes)

“Profaani laulud” (luulevalimik; tõlkija järelsõna), Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kaksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus,  2009

“Kolmteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2010

“Üksteist”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2011

Püsiviide Lisa kommentaar

Andrei Ivanov

11. jaan. 2013 at 12:32 p.l. (Nädala autor 2013) (, )

Foto: Rene Suurkaev/ EPL

Foto: Rene Suurkaev/ EPL

Sündinud Tallinnas aastal 1971. Lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi. Elas pikalt Taanis. Avaldanud oma proosat nii eraldi raamatutena kui ka Venemaal ja New Yorgis ilmuvates kirjandusajakirjades. Ivanovi tuntuim romaan „Hanumani teekond Lollandi” (2009) on ilmunud Venemaal suures tiraažis ja seda on tunnustanud suurte meediaväljaannete kriitikud.
Auhinnad: romaan „Hanumani teekond Lollandi” pälvis möödunud aastal kultuurkapitali vene kirjanduse preemia ja jõudis idanaabrite mainekaima kirjandusauhinna Vene Bookeri finalistide hulka. „Peotäis põrmu” võitis välismaal kirjutavate venekeelsete autorite Vene preemia konkursil teise koha.

Katkend “Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, lk 176-180.

Ivan rääkis, et oli Mihhaili juures õpipoisiks olnud, kui too ahjude ja kaminatega tegeles; nad olid ehitanud kaminaid mingitele vene uusrikastele, pannud kokku firmakaminaid kivihaaval.
“See nõuab nutti,” rääkis Vanja, “milline kivi millise kõrvale käib, siin on vaja teadmist. Kõik on ju erinevad, erilisel viisil tahutud, marmorist ja jumal teab millised. See pole niisama lihtne. Siin on tarvis kogemusi!”
Maksti hästi, kuid tööd polnud alati saada. Mitte igaüks ei saanud endale niisugust kaminat lubada, liiati veel meistrit tellida. Eriti veel sellist meistrimeest nagu Mihhail, mis sa nüüd! Mõnikord tuli tööd pikalt oodata. Isegi nälga kannatada. Siis sai tehtud tellimuse peale remonti; mõnikord lihtsalt söögi eest, sest ei hakka ju pensionäre koorima.
“Mihhail on õnnis mees,” rääkis Ivan, “paneb tapeedi seina ega võta mutikeselt raha, kuid sööb, kui too midagi ette tõstab.”
Seejärel oli neil Moskvas oma lihaputka, peaaegu et kauplus…
Kõik see oli mõistagi vale; ma ei uskunud selle Vale-Ivani, vale-tsaaripoja ühtegi sõna; ta mõtles selle kõik välja ja ta polnud üldsegi mingi Ivan. Ma ju kuulsin, kuidas Mihhail sisistas oma naise peale, kui too oli Ivani kogemata Gavrilaks kutsunud, ja vedas oma kaasa tuppa, kus oma poolteist tundi sisendas talle arvatavasti konspiratsiooni järgimise distsipliini. Sellest ajast peale katsus naine teiste juuresolekul üldse suu kinni hoida.
Võib-olla tal oligi lihaputka, kuid kindlasti mitte Moskvas; võib-olla oligi putka kusagil Krementšugis, või isegi mitte putka, vaid ta raius kusagil turul kopikate eest lihakeresid, oligi kogu putka.
Ta pajatas endast ka, kuid vähe, palju vähem kui oma vanemast seltsimehest, sellest suure kõhuga heategijast. Ivani kohta ei olnud meil sisuliselt midagi teada. Või kui midagi oligi, siis ähmaselt, laialivalguvalt, ja see teadmine oli sedavõrd ebausaldusväärne, et tundus pigem väljamõeldis olevat. Oli teada, et isa jättis neid maha, kui Ivan oli alles pärispisike; isa purjutas ja prassis ning kukkus kord nii hullusti jooma, et jäigi kadunuks. Nad elasid erinevates linnades – ema tahtis muudkui edasi rännata, muudkui otsis midagi. Ivan sigitati Komsomolskis (isa kandis seal karistust) , sündis Pionerskis, millest ta mäletas ainult põuatuulest vinguvaid öid, aknaluuke peksvat tormi, ümberringi undavat steppi, surmavaikuses kuud, verikollast kuuketast, mis lapse kujutluses sulas alati kokku viiekopikalise mündiga. Tema ema oli vabakutseline ajakirjanik. Ta kirjutas artikleid, kuid sagedamini lihtsalt trükkis ümber kellegi teise kirjutisi või pildistas või üldse vaid ilmutas kellegi materjali; iseseisvust talle ei antud ja tal ei õnnestunud ka ligi hiilida tsunftile, kus jagati õigusi iseseisvusele. Teda hoiti ainult sellepärast, et talle polnud kunagi vaja eraldada aparatuuri või laborit, mida polnud nagunii kuskilt võtta. Ta hankis kõik ise ja trükkis enda ja teiste fotosid. Veel oli tal annet päiseid välja mõelda. Oh, ta mõtles välja sihukesi pealkirju, et kõik üksnes laksutasid vaimustusest keelt. Tal paluti sageli hallile andetule leheloole pealkiri mõelda. Ta luges kirjutise läbi ja tulistas pikemalt mõtlemata pealkirja. Teised vaid ahhetasid. Ta ise oli sellest, et tema artikleid läbi ei lastu, niivõrd väsinud, et ütles: pealkiri on palju tähtsam kui lugu ise. Seetõttu olid kõik teiste kirjutatud lood, millele ta pealkirju pani, peaaegu tema omad. Veel oli ta arvamusel, et kõik nõukogude ajalehtede ja ajakirjade artiklid on kirjutanud sama käsi. Ja kui oligi nii, siis võis pealkirja ikkagi muuta. Kui sarnased need artiklid ka polnud, kuid mõnikord sattus sekka ka mõni asjalik. Ivan ei mäletanud, et ema oleks artikleid üldse läbi lugenud, kuid oli kindel, et pealkirjadest lasi ta silmad üle. Veel rääkis ema, et lehelugusid pole üldse vaja tervenisti kirjutada; enam polnud vaja neid välja mõelda, igaks nõukogude elu puhuks on juba kirjutatud kuhjaga šabloone; üht ja sama kirjutist võis üha uuesti trükki lasta, muutes vaid natuke nimesid ja nimetusi ning mõeldes välja uue pealkirja.
“Uued pealkirjad on kõik, mida tänapäeva nõukogude ajakirjanikud vajavad!” nii rääkis Ivani ema.
Ta ei jäänud kuskile kauaks pidama. Ta ei püsinud paigal. Kõige kauem elasid nad Jermakis, kus Ivan käis koolis kuni viienda klassini. Tal oli seal koguni kasuisa, onu Sjoma, invaliid. Alati habemetüüka ja nohuse ninaga, alati alkoholi järele lehkav. Ta ei laaberdanud ringi ega läinud kaugele. Teda leidis alati hõlpsalt üles. Kraaniga õllevaadi juurest. Irtõši laugelt kaldalt. Kus kasvasid karulauk ja oblikad, roostetasid vanad autokered, kus Vanja mängis sõpradega tankiste. Kus mõni päikesest rammestunud joodik võis uinuda vanal autoistmel. Ka onu Sjoma magas seal mõnikord, tõstnud ainsa jala ja kaks karku purukslöödud aknast välja. Mõnikord võtsid lapsed tema kargud, pistsid autoakendest välja ja mängisid, et need on kuulipildujad.
Onu Sjoma jõi nii palju õlut, et sai isegi hüüdnimeks Paeluss. Kuid kõik valasid talle. Tal oli purk, mida ta hoidis alati käepärast. Ja kõik, kellel kahju polnud kallasid. Sõnadega “meie lugupidamine kangelasele-stahhaanovlasele”. Või lihtsalt “meie kangelasele”. Ta ei joonud end käpuli, päris segi, deliiriumi, ta lihtsalt kakerdas oma karkudel vaikselt ringi; ta oskas isegi oma pensioni alles hoida ning kulutada mõistlikult Ivanuška või tema ema peale. Nad ei elanud üldse mitte halvasti, kulgesid rahulikult ja tasaselt, kuid siis tüdis ema kõigest sellest ära. Juhtus nii, et ta tutvus toimetuses sissesõitnud reporteriga, kel polnud väikese kõrvalhüppe vastu midagi nagu gastrolööridel ikka. Ja ema kaotas pea. Aga kui too sell minema sõitis, kurvastas ema väga, vabanedes sellest hüüdega “Kuradile, mul on teie Jermakist kurgumulguni!” , pakkis kohvri, võttis Ivanuška kaasa – ja bussi peale.
Nad sõitsid kogu Liidu risti-põiki läbi. Ema pildistas igal pool kõike! Õhtuti ladus ta fotosid laiali nagu ennustaja kaarte ning paigutas neid pikkade peente sõrmedega ringi ning Ivan, Ivan oli ka tema kõrval. Nad veetsid sedasi tunde, istusid, vaatasid ülesvõtteid ja lobisesid, tundmata isegi nälga. Nad rändasid läbi kõik metsastepid ja kiltmaad, Ivan sai sõita kõigi transpordiliikidega, alustades jõgede kuivanud jõesängides Kazbeki poole timpivast eeslist ja lõpetades legendaarsete kõrbekaevude juurde astuva kaameliga! Ivan nägi kõike! Ta nägi isegi, kuidas süüakse tooreid kalu, rappimata! Iga vabariigi kohta hoidis ta erilisi mälestusi, mis olid tardunud ema tehtud fotodel. Mälestused olid alles, fotod mitte. Kogalõmis puges ema külje alla järjekordne seikleja; ta töötas ehitusel, põikas paariks-kolmeks kuuks läbi ja oli see aeg emale meheks, aga Ivanile karistuseks kätekõverduste ja kõhulihaste harjutuste näol. Seejärel sõitis mees minema, muutudes sellekssamaks kellegi teise jaoks – teadmata kus. Aga ema kees vihast ja otsis talle asendust, mehkeldas üha uute ja uute gastrolööridega ning uputas oma südamevalu järjest sügavamale samagonni sisse. Ja see viis juba deliiriumini. Ta neelas isegi mingeid tablette. Ja suitsetas mingite imelike tüüpide seltsis mingisugust sodi. Nad elasid kellegi taadi juures. Aga taati tabas üha sügavam infantiilne meeltesegadus. Algul korjas ta muudkui pudeleid, seejärel pakendeid, siis nöörijuppe, seejärel naelu ja klaasikilde, korke ja traati, mida iganes. Ta tegeles sellega nii tõsiselt, korrastas oma keldrit ja kuuri nii põhjalikult, paigutas seda kõike riiulitele ja karpidesse nii korralikult, et keegi ei osanud temas hullu kahtlustada. Ta oli kõigi meelest tavaline vanamees, kes kaldus omaette pomisema, kokkuhoidlik ja korraarmastaja olema. Seepärast olid kõik väga üllatunud, kui vanamehel käis äkki peas kõps ära.

Eesti keeles ilmunud
„Tuhk” ja „Minu Taani onuke”, Loomingu Raamatukogu 2010, 7/8, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross.
„Peotäis põrmu”, Varrak 2011, tõlkinud Ilona Martson.
“Hanumani teekond Lollandile”, Varrak 2012, tõlkinud Veronika Einberg.

Linke
Andres Laasik “Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes”, Päevaleht 7.01.2012 http://www.epl.ee/news/arvamus/andrei-ivanov-olen-emigratsioonis-oma-mineviku-suhtes.d?id=63743568
Eneken Laanes “Andrei Ivanov ja rahvusülene (eestivene) kirjandus”, Sirp 08.03.2012 http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14278:andrei-ivanov-ja-rahvusuelene-eestivenekirjandus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3384
Sehkendamine, blogi http://sehkendaja.wordpress.com/2012/01/13/3-andrei-ivanov-peotais-pormu/
Janar Ala “Andrei Ivanov: kirjanik ei saa olla kirjutamata”, ERR.uudised 9.12.2012,
http://uudised.err.ee/index.php?06267832
Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia võitsid Andrei Ivanov, Heli Allik ja Lauri Kitsnik, Tallinna Postimees 18.03.2012 http://www.tallinnapostimees.ee/405180/tallinna-ulikooli-kirjanduspreemia-voitsid-andrei-ivanov-heli-allik-ja-lauri-kitsnik/

Püsiviide Lisa kommentaar