Anti Saar
Anti Saar (1980) on eesti kirjanik, tõlkija ja mängudisainer. Anti Saare proosa on žanriliselt katsetuslik, sageli esseistliku alatooniga, autoripositsiooni analüüsiv. Tema debüütteos ilmus 2006. aastal, milleks oli kogumik „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin“, mis viib lugejaid rännakutele nii inimsuhetes kui ka kujutlusvõimes. 2013. aastal ilmus ta esimene lasteraamat „Kuidas meil asjad käivad“, mis pälvis kohe nii Aasta Rosina kui Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna.
Aastal 2014 asutas ta ühemeheettevõtte Kolm Elu, mis valmistas mehaanilisi kuulimängumasinaid ning viimastel aastatel annab ta selle kaubamärgi all välja ka oma raamatuid. Tõlkijana on ta prantsuse keelest eesti keelde tõlkinud peamiselt proosat kui ka filosoofilisi ja humanitaarteaduslikke tekste.
Kirjastuses Kolm Elu ilmunud proosateos „Puu põndakul“ ja lasteraamat „Kuidas istuda, kuidas astuda“ on käesoleval aastal nomineeritud kultuurikapital kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele. Teose „Puu põndakul“ teeb eriliseks asjaolu, et esimest korda on Anti Saar ise ka oma raamatu illustreerinud. Õigemini on joonistused kogu raamatu keskseks teljeks.
Katkendid: Anti Saar „Puu põndakul“, Kolm Elu, 2023
Lk 34.
Olin terve algkooli läbinisti viiemees, ainult kunstiõpetus oli pidevalt neli. Ma ei mäleta, miks, ma ju püüdsin. Enam ma ei püüa. Mis on kunst, kirjandus või mistahes muu üldse väärt, kui ta kajastab kellegi püüdlusi, kui vastab ettekujutusele, omaenda või, veel hullem, kellegi muu nägemusele? Kui ma ei suuda ennast enam üllatada, olen ma surnud. Mitte valmis saada tähendab: olla kogu aeg kõigeks valmis.
…
Lk 60.
Kõhe on näha vägevat haralist paplit, mis aeg-ajalt üksikuid luukarvu oksi poetab, siis aga korraga täies pikkuses jala pealt langeb. Ma olen sellist puud langemas näinud. See puu oli minu isa.
Lk 68.
Puude tagant paistab mets. Aga kui terasemalt vaadata, siis hakkavad metsa taustal paistma mitmesugused puud: arukased ja sookased, hallid ja sanglepad, toomingas, türnpuu ja künnapuu, paar kõrgemat kuuske ja muidugi kõiksugu pajud. Puude taustal on tüved ja oksaharud, nende taustal lehekroonid, -klumbid ja – sagarad. Leheklumpide taustal on puulehed, nende taustal siksakid, spiraalid ja võnked, ebaühtlane sigrimigri, mille tausatal, kui päris lähemalt vaadata, hakkab uuesti paistma mets, padrik, rägastik.
Lk 74.
Mõte on arborestsentne, puu on mõtte metamorf. Puu kasvatab vilju, mõte liigutab mägesid. Mõni mõte võib nakatuda nõiavitsatõvest, lüüa sajas suunas vohama ja kulutada kogu jõu tarbetutele kasvudele, mis on külmakartlikud, õisi ei kanna ja kuivavad kiiresti.
Lk 83.
Mõnikord jälitan ma õiget joont terve õhtu. Kuskil seal puuvõras, mida ma joonistan, on ta peidus, aga kuni see, mida ma joonistan, ei ole puu, ei suuda ma teda kuidagi tabada. Ühesõnaga, see on võimatu. Ma joonistan selle võimatuse kiuste.
…
Lk 115.
Ei tahagi nagu õieti midagi. Kedagi näha või… Ainult kõige lähemaid. Huvitav, kaua see niimoodi kestab? Inertsist ikka nõustun tegema ja käima ja olema. Aga kõik see on pingutus. Mõni tõmbab ennast stressi leevendamiseks kivisse, mina tõmban ennast puusse. Hea, et see võimalus on. Olen seda paar aastat justkui ette valmistanud, nagu lapsena ehitasin puu otsa onne. Kui ema seitse aastat tagasi suri, tundus, et sain täiskasvanuks. Nüüd, pärast isa minekut, oleksin nagu vanaks jäänud. Võib-olla see joonistamine ongi vananemise harjutus. Hoo mahavõtmine, paremal juhul hoo ülekandmine.
Lk 122.
Tühisuste tühisus.
Lk 125.
…
Praegu tundub, et muust peale puude enam keegi ei räägigi. Eile Tallinnas: teel lugesin Sirbist Kaplisnki mõtet, et puud ja põõsad osa meist, meie kehaosad, ainult kaugemad kui me käed ja jalad. Nii et me võime hakata uskuma, nagu võiks oksad ja tüved meie küljest ära raiuda, ilma et saaksime haiget, ilma et meiega midagi juhtuks. Hiljem lastekirjanduse keskuses kõneles Piret oma imelisest „Juurtega aiast“ ja näitas pilte oma koduaknast. Puudega on mul, jah, mingi päris omaette eriline suhe – umbes nii ta ütles. Pärast ütlesin talle, et minul ka, lubasin mõned enda omad saata. Kairiga oli eelmine nädal umbes sama lugu. Ühesõnaga, olen neid puid nüüd jagama hakanud. Võib-olla saadaksegi rasketest asjadest jagu. Kui neid ühes tükis endale hoida ei jaksa.
Lisaks lugemist:
- Eesti Lastekirjanduse Keskus. Anti Saar https://elk.ee/lastekirjandus/kirjanikud/anti-saar/
- Sirp 5.01.24 Peeter Talvistu „Puu on lihtsalt puu, aga ta lubab väga palju“ https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/puu-on-lihtsalt-puu-aga-ta-lubab-vaga-palju/
- ERR kultuur 15.02.24 Selgusid kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid https://kultuur.err.ee/1609253484/selgusid-kultuurkapitali-kirjanduse-sihtkapitali-aastaauhindade-nominendid
Klaari Tamm
Mirjam Parve
Foto: Viktoria Arro
Mirjam Parve (1991) on eesti luuletaja ja tõlkija.
Mirjam Parve pälvis 2023. aastal Betty Alveri kirjanduspreemia luulekogu «Varjukeha» eest, mille andis välja kirjastus Puänt.
Tänavune auhinna saaja on noore kirjanduse ajakirja Värske Rõhk tõlke- ja päevikurubriigi toimetaja.
Katkend:
Luuletusi kogust „Varjukeha”, Kirjastus Puänt 2023, lk 10; 16; 31; 34; 48; 61; 69.
võtta oma kuju
võtab aega
miks ma ei ole kunagi ühesugune
kui maailmas on nii palju jõhkrust
ja maailmas on nii palju õrnust
siis kuidas elada
tahan libiseda une rohelisse tiiki
ja jätta endast vee peale ainult
märkamatu hingamise
aur jääaugu kohal
tahan olla tiik või põõsa vari aga
tahan midagi ilusat teha
tahan millestki aru saada
kui ma ka rohkemat ei jaksa
aga ilu on suveräänne
VANADE INIMESTE AEDADES
1
kusagil luksub õnnest üks lind
mu vari on vikatimees
kompostihunnikut koomale trampides
ületab mitmekordselt mind ennast
tutistan rehaga kulu
siin teiste klanitud aialappide vahel
eks mõju ta tõesti lapsena, kes
krookuste siidlindid sasipähe seob –
äratab korralikes inimestes
rahutut tsiviliseerimistungi
2
vanade inimeste aedades
lihtsalt liigutav
vanamoodne vahettegu
korral ja kaosel
katsun vaadata asju
(pean silmas muid-kui-inimesi,
näiteks naati)
korraliku inimese pilguga
mitte humanitaar-ökopehmo omaga
(ökopehmogi olen vaid poole peega,
behmoöko pigem)
mitte et maailm peaks tervikuna olema
inimesele alistatud pahupidine
eedeni aed aga
tõepoolest naat vaarikate vahel
lõikuskuul limast ebamugavust valmistab
tõepoolest mättasse kasvanud rohul
kohmakam on kepselda ja lüürat
ludistada kuigi ega rohi
pole palunud lüürat
ega tantsujalgu
jah inimene loodusele seadusi
ärgu kehtestagu
inimene mulle pole naadist ülem
aga vanaema, teate, on.
3
päike juba kasvuhoone taga
mina maniakaalselt riisun
vahel ei tea, mis on aiaomanikule olulisem:
et oleks midagi tehtud võiet
näeks välja nagu oleks midagi tehtud
tõmban kulutuuste joondu
aga kas ma tõesti käsi südamel
rehavillid peopesas
kinnitaksin et
õunapuu pole mu ülem naadist
(mis on muide isegi kasulik ja kena taim
(ainult keegi ei näe kunagi naati õitsemas
(või kui näeb ei pane tähele et naati)))
?
aga kannike naadist?
Oeh jõuame juba sinnasamasse
et kes on tublim kodanik
bussijuht luuletaja või pankur
TROMBOTSÜTOPEENIA// AUTOPORTREE KRAANIKAUSINA
Tühja kraanikausi tunne on,
selline selge, kauge
nagu näha välguvalgusel oma keha
pikaldast pehkimist
kui midagi täiesti võõrast,
olen oma elus nii palju kraanikausse
vaadanud, valget fajanssi,
roostevabasid, vere tilktilktilk, tilk
tilk tilk, külma vee kohin, sõrmede valu
jääkülmast veest, valge fajanss, vere
tilktilktilk, tilk tilk tilk, igavusesttilk
katlakivi- ja seebiplekke pühkinud,
veretilkadega täpsustilgutamist
mänginud, külma vee heledasse
keerisesse valguv hele-hele veri,
ma pole sind ammu näinud. Vahel
igatsen sind põgusalt nagu kiuslikku
klassiõde, olid mu elust nii suur osa,
tüütu, ebamugav, mitte kunagi
päästev, kõik need avalikud
kraanikausid (ja mõni avalik
lumehang), mille kohal olen
koogutanud, tilktilktilk, tilk tilk
tilk, aitäh küsimast kohkunud
möödujatele, mul on kõik hästi,
lihtsalt on
selline veri, ebakvaliteetsed
hüübelibled, hehee, kohatu hehee.
Olen oma elus nii paljuteisi inimesi
vaadanud, veri on neis pinna all,
nähtamatu, ometi on neis veri,
ja siin ainult jääkülm vesi jooksul
läbi roostevaba kraanikausi, selge
kauge, tühi.
*
valgust on otsitud / hullematestki kohtadest
liha üritab lahkuda luudelt
nagu nõmedaks muutunud peolt
süda taganeb rinnakorvist
nagu silmaks pooltuttavat
märkamatult nihkumisi
jah ma vist ei armasta elu
kusagilt tuleb see tahtmine
lumeks muutuda ja juba
ongi mu liikmed täis külma
rasket porist sulavett
ja ikka tahan vahel hiilida
nohinal uinuva elu ligi
varastada ta kehasooja
suruda külmad varbad
ta raskelt laotuva külje alla
millal ma ükskord lakkan
puude ilu isiklikult võtmast
kuidas ikkagi püsib see hing
paelaga kaelas
*
mõtlen kui võimelised mu käed
on igasugu liigutusteks
lihaste füüsika ei tea midagi heast või kurjast
vaimusilmas
näen kuidas tass üle lauaserva lipsab
krõks
lambipirn munakoor
teise inimese luud
kõik see kahju sellest kõigest
POSTAPOKALÜPTILISE EELNOSTALGIA TSÜKKEL
1
oleviku on kummaline
tunne olla juba selles ajas,
kus ma hoian käes kõige viimast
rohelise tee kotikest
valuvaigistitabletti
tervet sukkpüksipaari
(heh, kes siis enam sukkpükse kannab)
ja mõtlen, kuidas oli
soojaveekraani lahti keerata
apelsine süüa
bussiga sõita.
2
raamatukogu oli soe ja valge koht
ka pelgalt sellepärast sai siia vahel tuldud
niisketest tubadest
toona.
see on meeles,
kuigi lugemislambid enam ei sütti.
kui nad siin siis suure tule teevad,
on korraks muidugi väga soe ja valge.
aga betoon põleb tühjaks
ja riiulite tuhas
tärkav uus
barbaarne kaasik
ei mäleta enam, kus ta on.
3
võsas paistab inimtekkeline
kaarjas vorm
veel kõdust ja roostest läbi.
mäletad, millised nad olid —
soojad, kaitsvad kapslid,
nad võtsid vihma ja pimeduse
enda peale
ja viisid meid
pehmetesse istmetesse vajunuid
kuhugi. Koju.
4
süütunne? Jah,
ja oli juba siis, kuigi
mina olen väikene inimene
ega suutnud mõista
mida üks või teine otsus
kogu põhjuslikkuseahela lõpus
kaasa toob,
ja ainult kahtlustasin,
et ma võin ju prügi sorteerida,
jalgrattaga sõita
ja valida rohelise elektripaketi,
aga kõik läheb ikkagi hukka,
ja nii ma siis sorteerisin prügi,
sõitsin jalgrattaga
ja valisin rohelise elektripaketi.
5
kõnnis pimedas raamatukogus.
riiulitel on veel üht-teist.
maja on külm ja niiske, aga tugev –
niipea ei varise.
siin on parketti ja pehmeid toole.
siin oli kuiv, kerge õhk. laenutussüsteem
lakkas ammu töötamast. kes tahab,
see võtab ja loeb
enne tuletegemist
mõne luuletuse.
*
keel on lihaseline organ
suur tuunikala õnge otsas
pekslev vingerdav lihaskeha
kistagu seda mul suust
metsikute hobustega
saladusi räägivad ainult
sõrmed
Mirjam Parve: „Varjukeha” puudutab minu jaoks olulist teemat – kehalisust, 23.09.2023, ERR, https://kultuur.err.ee/1609110158/mirjam-parve-varjukeha-puudutab-minu-jaoks-olulist-teemat-kehalisust
Eve Pormeister
Eve Pormeister (1956) – Eesti germanist, kirjandusuurija ja kultuurivahendaja.
Eve Pormeister lõpetas Lydia Koidula nim. Pärnu II Keskkooli 1974. aastal. 1980. aastal omandas ta uurimusega Gertrud Leuteneggeri proosast ja kirjanduskäsitusest (“Erzählende Prosa und Literaturauffassung von Gertrud Leutenegger”) Leipzigi Ülikoolis diplomigermanisti kraadi. 1992. aastal sai ta Tartu Ülikoolis väitekirjaga “Põhilised arengusuunad 1970. ja 1980. aastate Šveitsi kirjanduses” (“Grundlegende Entwicklungstendenzen in der Schweizer Literatur der 70er und 80er Jahre des 20. Jahrhunderts”) filosoofiamagistri kraadi saksakeelses kirjanduses. 2003. aastal kaitses ta sealsamas Claus Sommerhage juhendamise all väitekirja “Naiselikkuse pildid saksakeelses Šveitsi naiskirjanduses” (“Bilder des Weiblichen in der deutschsprachigen Schweizer Frauenliteratur”) ja sai filosoofiadoktori kraadi.
2022. aastal: Eve Pormeister – Kultuurkapitali esseistika nominatsioon 2021. aastal ilmunud raamatu “Näen, kuulan, tunnetan” eest.
Katkend:
„Näen, kuulan, tunnetan”. Vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil. EKSA 2021, lk 390 – 398.
Tõlkemaastikud
Ain Kaalep – kirjandusliku elamuse taaslooja
Luuletaja ja kirjandusliku elamuse interpreteerija (Ain Kaalep käsitleb nii sõnade kui piltidega töötava interpreteerija suhet teksti ja määratleb nende ühisosa – elamuse tõlgendamise – põhjal mõlema eetilise ja esteetilise suuna ja ülima eesmärgi: kooskõla saavutamine originaali autoriga. Vt Ain Kaalep, Maavallast ja maailmakirjandusest. Vestlusi. Vaatlusi. Arvustusi. Käsitlusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 260, 264. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis. Käesolevas artiklis toetun muu hulgas meie vestlusele 17. mail 2006. aastal Elvas)
Ain Kaalepi kui tõlkija juured on, kasutades Karl Ristikivi sõnu, „lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed mängivad” (Karl Ristikivi, Inimese teekond. Luuletusi. Tallinn: Varrak, 2003, lk 10.) – igas paigas, kust ta kunagi mööda käinud. Ta on rännanud aomaastikel ja järvemaastikel, klaasmaastikel ja peegelmaastikel, elumaastikel ja tõlkemaastikel, kus peegeldanud ehk tõlkinud nii oma kui võõrast, mitte niivõrd suurest valust, kuivõrd lihtsast lõbust öelda igasuguseis asju täpsemas ja ilusamas vormis. Juba koolipoisina võrdles ta mõnikord luuletamist ristsõnamõistatuste lahendamisega. (Ain Kaalep, Kolm Lydiat. (Eesti mõttelugu 18) Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 550.) Võib-olla hoomas temagi kogu meie elu suure tekstide kogumikuna, mille üheks võimalikuks tõlkimisvahendiks on luulekeel.
Ristsõnamõistatuste lahendamisena tundus talle küllap teistegi rahvaste loomingu mõtestamine ja tunnetamine, sest on ju tõlkimine nagu sukeldumine üha uutesse eludesse ja tekstimaailmadesse, helidesse, värvidesse, piltidesse. See oleks nagu kirjanduselamuse taasloomine, ise luuletamine, algupärandi esindamine tulemkultuuris. Ain Kaalep on luuletaja ja tõlkija, kellele lihtsalt „pakub lõbu öelda eesti keeles sedasama, mis (talle) meeldiv poeet ütleb talle mõnes teises keeles”; kes tunneb rõõmu, kui avastab mõne hinge- ja mõttesugulase lausa maailma teisest nurgast; kes tunneb puhtlingvistilist naudingut alg- ja tulemkeele struktuuride võrdlemisest ja huvitub eesti keele võimaluste edasiarendamisest. Ehk üllatus ta esiti isegi, kui avastas oma „tõlkimismängus”, et türgi keele struktuur on eesti keelele võrratult lähem kui näiteks saksa keele oma ning et soome-ugri ja tatari keeled on „õed”, tõsi küll, väga ürgsetest aegadest.
Üheks tõlkemaastikuks, kuhu Ain Kaalep ikka ja jälle naasis, on saksa keeleruum, mille kolme maa kirjanduse, eelkõige luule eestindamise eest kandis ta hoolt üle poole sajandi. Südant valutas ta omagi maa kirjanduse võõrsil leviku pärast, tõdedes juba 1971. aastal, et väikerahva kirjanduse kõige paremateks edasikandjateks oleksid teiste rahvaste kirjandusinimesed ning et Eesti peaks leidma ja „hästi läbimõeldult” toetama „sääraseid muumaiseid kirjandusinimesi, kes meie kirjandust tundma õppida, vaagida ja tõlkida tahaksid” (lk 112). Saksakeelsetel maadel teadupärast ei tule selle eest ise hoolt kanda, sest eesti loovinimesed on altid otsima kontakte nende rahvaste loominguga, ühelt poolt rikastamaks oma kultuuri ja teisalt võrdlusvõimaluste kaudu kinnitamaks, et eesti kirjandus vastab, nagu Kaalep usub, „maailmastandardile” (lk 112).
Milline on aga eesti kultuuri/kirjanduse suhe kolme suure saksakeelse kultuuriruumiga? Eesti ja saksa kirjanduse suhete juuri tuleks otsida XIX sajandist, kui eesti kultuurielus domineerisid saksa mõjud, ja neid ühendavaks ajalooliseks sillaks on baltisaksa kultuur. Tollest kogemusest johtuvalt kipumegi saksa kirjanduse iseloomustamisel ning hindamisel puhuti liigagi enesekindlad olema, arvates, nagu Ain Kaalep oma essees „”Vaesest mängumehest” ja austria kirjanduse vaimsusest” sõnab, et „saksa kirjanduse vaimsus meile hästi läbiseeditult tuttav on” ja et saksa kirjandus hõlmab kõik need teised kirjandused. Kuid erudiit Kaalep ise nii ei arva. Ta avab oma teravapilgulised, tundlikud silmad, vaatab ja näeb „kirevust” ja „partikularismi”. „”Saksamaa ühendamise bismarcklik kõmin ja hitlerlik plärin oleksid nagu meiegi kõrvus summutanud teised kõlad, ka omaaegsete arvutute residentslinnade-linnakeste sümfooniaorkestrite ja ooperiteatrite helina” (lk 102) – seda nii Saksamaal kui ka Austrias ja Šveitsis, mis paljude silmis on ühtne ja tsentraliseeritud saksa kultuur. Ühist nime aga neile panna ei saa. Seda ühtsust lihtsalt ei ole. On Austria, Šveitsi ja Saksa ning kirjandusajaloo seisukohalt veel baltisaksa sõnakunst – seega s a k s a k e e l n e kirjandus.
Võtkem kõigepealt Saksamaa, mille kohta Ain Kaalep kirjutab:
Isegi keelelist ühtsust ei saa aluseks võtta: sellesse kuuluvad geograafiliselt ka slaavlastest sorbid ja anglosaksidele lähedased (ida-) – friisid, kumbki omakeelse kirjandusega; sellesse kuuluvad kahtlemata saksa natsiooni koosseisu arvestatavad alamsakslased, kes viljelevad kirjandusliku keelena ka enda oma (aga sellesse ei kuulu samal ajal hollandlased ja flaamid, kelle keel on ometigi ajalooliselt lihtsalt alamsaksa murdeid, nagu ilmselt mitte ka luksemburglased, kes oma saksa murde letseburgi keele nime all kirjakeeleks on arendanud); sellesse kuuluvad muidugi baierlased, tüüringlased jne., kes vahel kohalikes murdeiski kirjutavad (räägivad niikuinii!); kuuluvad ka hoopis teistel maadel alanud või elavad sakslased oma kirjandusega (milledest me baltisaksa omaga millegipärast kole vähe oleme tegelenud) (…). (Lk 102)
Lisagem neile praegu ühe suurema võõrkogukonnana türklased ja nende saksakeelne kirjandus, mille puhul kerkib üles küsimus, kas see üldse on seotav saksa kirjandustraditsiooniga ja kuidas tuleks seda klassifitseerida. Eksiilkirjandus? Interkultuurne kirjandus? Kanaakide kirjandus (sks Kanakenliteratur)? /Mõiste kanaak tuleneb algselt rassistlikult ja halvustavalt mõeldud nimetusest kanaagid (sks Kanaken), mida sakslased kasutasid sisserändajate, esmajoones endiste türgi ja araabia päritolu võõrtööliste kohta. Mõiste teadliku kasutamisega tunnistavad noored türklased oma kõrvalseisja rolli ühiskonnas. Laimusõna kanaagid kasutatakse positiivses mõttes, väljendamaks kuuluvust iseteadlikku agressivselt toimivasse kultuuri kultuuride vahel. Saksamaal sai mõiste kanaak tuntuks Feridun Zaimoğlu raamatu „Kanak Sprak” (1995) kaudu./ Teine saksa kirjandus? Jne.
Ka grupeeringut „šveitslased” ei saa teatavasti mõista ei päritolu ega kommete põhjal kokkukuuluva inimeste ühendusena, mille oleks ühine poliitilis-kultuuriline minevik ning areng, sest Šveits ei ole esialgselt natsioon, vaid kogukondade liit, „vandeühendus” (sks Eidgenossenschaft), mis oma praegusel kujul eksisteerib eelkõige poliitilise tahte kaudu kolme suure Euroopa ääreala (saksa, itaalia ja prantsuse) ja väikese retoromaani rahvuse liiduna. Pigem on multinatsioon täpne mõiste, hõlmamaks selle maa erinevaid rahvusi. /Vt põhjalikumalt: Eve Pormeister, Mida tänapäeval tähendab Šveits, Akadeemia 2001, nr 5, lk 978./
Ja kui teha põgus ekskurss nt 1910. aasta Austria-Ungari keisririiki, siis satume suurde 28-miljonilisse rahvaste paabelisse, kus niinimetatud austerlastest moodustavad sakslased kõigest 33 %.
Tõepoolest võiksid, nagu Ain Kaalep arvab, nii šveitslased kui ka austerlased avaldada „energilist protesti” (Lk 102), kui tahaksid neid pidada saksa kultuurialasse kuuluvaks. /Esindatud on veel: 22% tšehhid, 15% poolakad, 12% ukrainlased, 5% sloveenid, 3% itaallased, 3% serbohorvaadid ja 7% teised rahvused./ Erinevad topograafilised, konfessionaalsed, ajaloolised ja kultuurilised juured ning traditsioonid, nagu ka mõlema riigi suveräänsus lausa nõuavad – hoolimata ruumilisest naabrusest ja keelevendlusest (sks Geschwisterschaft in der Sprache) – et respekteeritaks nende maade kirjanduse iseseisvust. Muidugi ei tähenda see, nagu oleks meil kavas neid kirjandusi ülejäänust isoleerida ning teravaid piire tõmmata. Vastupidi, autonoomia ei välista sugugi piiride avatust. Teisalt ei saa eitada, et erinevate kirjanduste autonoomia tähendab mitmekesisust ja teadlikus läbikäimises nii lähedase kui ka võõraga /”Üks sajanditevanuse kultuuriehitise alustalasid on „oma” ja „võõra” piiritlemine. Kuid saavutanud kunsti struktuuritasandi, saavutab kultuur ka kõrgema vaatepunkti, millest nähtuna fundamentaalsed vastandused ilmuvad meile teatava kõrgema ühtekuuluvusena.” (Juri Lotman, Semiosfäärist. Tlk Kajar Pruul. (Avatud Eesti raamat.) Tallinn: Vagabund, 1999, lk 185.)/ tekib vastuliikumine kultuuride „uniformeerimisele”. „Mida enam on diferentseerumist, seda enam on kultuuri. Hääled, kude, värvid, rütmid ei saa kunagi olla küllalt autonoomsed ja mitmekesised,” selgitab Šveitsi kirjanik Gertrud Leutenegger. Ja mõeldes näiteks Johann Gottfried Herderile, kes samuti rõhutas iga kultuuri iseseisvuse tunnustamist ja detsentralisatsiooni põhimõtet inimühiskonna arengus, tõdegem veelkord, et nii saksakeelse Šveitsi kui ka Austria ja Saksa kirjandus kujutavad endast ühise vaimse ruumi alusel üht s a k s a k e e l s e t kirjandust, mis moodustab killukese, ent üpris suure killukese Ain Kaalepi tõlkemaastikest.
Esimeste sammude tegemiseks saksakeelsel tõlkemaastikul pidi tulevane luuletaja ja näitekirjanik kõigepealt ära õppima esmavajaliku: keele, sest ka selle teekonna alguses on Sõna. Esimesed kokkupuuted võõra keelega toimusid kolme-nelja-aastaselt saksa lasteaias Tartus, kusjuures mõju avaldas kindlasti ka sakslannast lapsehoidja preili Ireene Beern. Keeleõpingutele põhikoolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis järgnes saksa keele lõplik omandamine Stalini päevil, mil noor kirjandushuviline luges Heinrich Heine (1797-1856), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) ja Friedrich Schilleri (1759-1805) raamatuid, mille oli tema perekonnale kinkinud 1939. aastal Saksamaale ümberasunud perekond Beern. (Vt Ain Kaalep, Heinrich Heine. – Akadeemia 1997, nr 12, lk 2554) Ent Ain Kaalepi huviorbiiti ei sattunud üksnes saksa klassika, vaid samuti omapärase austria luule looja Nikolaus Lenau (1802-1850) ning Šveitsi kirjanduse ühe suurima meistri Conrad Ferdinand Meyeri (1825-1898) looming, kes end talle iseäralikult ilmutas ja kelle ballaad „Jõejumal” („Der Stromgott”) ajendas teda 1957. aastal kirjutama hingelist Koidula-ballaadi „Kroonlinnas”. (Vt Ain Kaalep, Kolm Lydiat, lk 536-565.)
Erilise elamuse sai Ain Kaalep siiski pisut varem – gümnaasiumi päevil Saksa okupatsiooni ajal, mil ta süüvis ühte juugendstiilis piltidega kaheköitelisse väljaandesse. Selle tollal keelatud autori Heinrich Heine luuletus „Doña Clara” kujuneski 1943. aastal Kaalepi esimeseks tõlkekatsetuseks, (1997. aasta Akadeemias nr 12, lk 2550-2554 avaldas Ain Kaalep „Doña Clara” uue tõlkevariandi, kus riimita neliktrohheuse asemel on ta kasutanud süllaabilise ilmega kaheksasilbikut, märkimaks tugevamini hispaaniapärasust.) mille kulminatsiooniks on kindlasti 1956. aastal ilmunud Heine-tõlked kogumikus „Luuletused ja poeemid”. (Toetun Imbi Härsoni usutlusele Ain Kaalepiga 6. mail 2005 seoses seminaritööga Viljandi Kultuuriakadeemias(…)).
„Eks ole igal teadlikumal kirjandussõbral oma meeliskirjanikud. (…) leitakse meeliskoolkondi, -voole, ja lõpuks -kirjandusigi,” (lk 101) kirjutab Ain Kaalep 1969. aastal. Kõige lähedasem saksakeelsetest maadest oli talle Austria, mille traditsioonid on tihedalt seotud romaani maadega – sinnagi ulatusid tema tõlkijahuvid. Sellel eelistusel on täiesti subjektiivsed põhjused, nimelt Ivar Ivaski, suure Austria ja Heimito von Dodereri (1896-1966) sõbra isiklik mõju. Tema oli see, kes saatis Eestisse palju Austria kirjandust ja tänu kellele Ain Kaalep avastas muide ka Albert Paris Gütersloh`(snd Albert Conrad Kiehtreiber, 1887-1973). Enne Ivar Ivaski kirju aga, kui Loomingu Raamatukogu oli Kaalepilt tellinud Max Frischi (1911- 1991) „Homo faberi” tõlke, jäänukski ta ehk Šveitsi sõbraks. Kaalepi tõlkebiograafia seisukohalt ei ole oluline mitte üksnes „Homo faberi” tõlkimise fakt, vaid samuti selle teose (temaatiline) funktsioon eestlase tõlgitud saksakeelse vanema ja noorema põlvkonna autorite vahelise sillana. Suhteliselt vabal Hruštšovi ajal 1965. aastal eestindatud Max Frischi romaanis tõstatud küsimus „Füüsikud või lüürikud?” tekitas tollal Eestiski vastukaja. Vastukajana võib vaadelda samuti Gertrud Leuteneggeri 1975. aastal kirjutatud ridu, kes on pea ainukene sõjaaegne noorema põlve saksakeelne autor, keda Ain Kaalep on tõlkinud.
On üks leiutajasiluett, mis meid ehmatab: tehnik oma laboris, kättesaamatus kauguses süvenenud kõrvetavate gaaside, surmavate kiirguste kohale, mida ta, ise teadlik nende hävitusjõust, ometi oma kätest valla päästab, aga see, et me edasi elame ja purustustega harjume, teeb meid temasarnaseks, ja kas me isegi ei tõmba iga päev oma kätt mõnest saatusest eemale.
(Gertud Leutenegger, Luulet. Tlk Ain Kaalep, Eve Pormeister. – Akadeemia 2003, nr 4, lk 811. )
Noorema põlvkonna autorite vähesuse põhjus Ain Kaalepi tõlkemaastikel peitub ilmselt igipõlises põlvkondadevahelises kokkupõrkes elu tunnetamisel ja keele kasutamisel. Muidugi võib kirjandus kajastada igasuguseid elamusi, kuid mitte piinlikkusi. See ei tähenda sugugi, et ta noorema generatsiooni esindajaid ei oleks tundnud, kuid eakaaslastele või vanematele oli lihtsam ligineda.
Ent autorite sünniaeg, mis peale tellimustööde (nt Schiller) ja teiste tõlkijate (Aleksander Kurtna, Harald Rajamets) soovituste mõjutas Ain Kaalepi valikuid, ei ole ainumäärav. Tema teejuhiks tõlkemaastikel oli omaenda lugemiskogemus. Siit joonistub välja teinegi huvitav tahk, mida luuletaja-tõlkija oma valikutel silmas pidas: „apollonlikkuse” ja „dionüüslikkuse” eristamine, st kaunite kunstide viljelejate jagamine päikese ja kunstide jumala Apolloni ning ekstaatilise viljakusjumala Dionysose austajateks. Kuuludes ise esimeste hulka, on Kaalep „dionüüsoslikke” poeete tõlkinud vaid talle lähedasemale „apollonlikule” luulele kontuuri andmiseks. Dionüüsoslikku joobumist elamustest pidas ta vajalikuks üksnes sel määral, nagu see soodustas järgnevat vaimset kristalliseerumist: „Kas pole just selles maailmakirjanduse arengu suur dialektika, kas just niimoodi ei avaldu ajaloo progress muusade, Apolloni kaaslannade valdkonnas?” (Ain Kaalep, Peegelmaastikud, Luuletõlkeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 309.) Ain Kaalep seega kinnitas Friedrich Nietzsche mõtet apollonlikkuse ja dionüüsoslikkuse dialektilisest sünteesist ning kangastas nende pooluste vahel heitleva Gustav von Aschenbachi kuju Thomas Manni novellist „Surm Veneetsias” („Der Tod in Venedig”, 1911, e k 1998, tlk Heli Mattisen).
Linke
Aija Sakova „Ilmus kirjandusuurija Eve Pormeistri filosoofiline tekstikogumik”. Postimees 29.10.2021,
https://kultuur.postimees.ee/7373971/ilmus-kirjandusuurija-eve-pormeistri-filosoofiline-tekstikogumik
Loetud ja kirjutatud. Eve Pormeister „Näen, kuulen, tunnetan”, Vikerraadio 27.11.2021. Saatejuht Valner Valme.
https://vikerraadio.err.ee/1608402398/loetud-ja-kirjutatud-eve-pormeister-naen-kuulan-tunnetan
Eve Pormeister Viivi Luigest. Kui mitte enne, siis Roomas saad sa seda näha ja kuulda. 01.11.2016, kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/314430/eve-pormeister-viivi-luigest-kui-mitte-enne-siis-roomas-saad-sa-seda-naha-ja-kuulda
Eve Pormeister. Miks õitsesid Hamburgis 1943. aasta sügisel kastanid ja sirel?, 03.05.2019. kultuur.err.ee.
https://kultuur.err.ee/936064/eve-pormeister-miks-oitsesid-hamburgis-1943-aasta-sugisel-kastanid-ja-sirel
Aliis Aalmann
Aliis Aalmann (1995) – eesti luuletaja, Betty Alveri kirjanduspreemia laureaat 2021.
Luuletusi kogust „Verihaljas”, AS Kultuurileht 2021.
Lk 14; 15; 19; 23; 29; 38; 42; 56; 69; 77; 78; 84.
Las tõuseb tuhast lind
/
tule tantsime
kasemahlapurjakil
suveöösvipsis
tedretäpid helendamas
nagu jaanimardikate parv
tule keerutame
uusi ringe aastale ja aasale
vanast tolmust võililledele hallid parukad
meil on vägi ohata põlluga samas rütmis
liuelda jõe kombel radu niitmata heinamaale
las sülitame loitse ja pritsime sädemeid
me südamed on pööripäeva nõiatrummid
kuulatame. kuidas öö
kopsude vahele pesa punub
kuidas peopesades puhkeb õide
hommik ja
silmades
süttib hõõguvate süte värske tuli
/ tuul
kui olen merel
tuul, sa ära tule
kallis kiiguliigutaja
armas juukseõõtsutaja
maal on puid, mida painutada
põlde, mida lainetada
jäta meri mulle
las ma sõuan ja rühin
jäta kalad ja kajakad
vaalad ja vetikad
mine laiale niidule
avarale aasale
kiviringe tantsima
metsatukka kammima
jäta meri mulle
/ kiik
küll ta kandis valged naised, suured pärjad
kandis punased, hõbedased helmedki
rikkad, rähased ja rasked
meie, kehva mehe tütred, näotud
haprad munakoorekesed –
kui see kiik meid ei kanna
too tuli ja põleta
too kirves ja raiu
küll teeme kiige, mis kannab
küll kiige, mis hoiab ka meid
/
meie maad on üsna soised. meie härjad
jäärapäised. meie naised mitme väega. meie
mehed kuldse käega.
meie maad on rabedad. meie naabrid kadeda
meie loomad usinad. armastame sosinal
kusagilt voolas siia meie veri, silmapiiril
loksuv läänemeri
sirutas juured ja jätked, jõi neid jõgesid
ja järvi
värvis maastiku koduvärvi
kasvatas endast hiied ja loopealsed
kandis samblamantlid ja rahnud
pärast tõrva, tuhka, tuld
pussnugadest põimit` pilvi
ja kõigest hoolimata
pole me lahkund
Käimata kohtade igatsus
/
mul on käimata kohtade igatsus
ja raske vandersellipaun õlal
unistan paigust, kuhu rööpad ei vii
tahan jõuda sinna
kus võiks kohtuda me varjud
ka siis, kui päikest ei ole
aga juba on möödanik
vajutanud sooned mu paberkehale
ja ma ei tea, kas jõuan ilmuda sinna
mille seintel mu nime veel pole
/ pilt
jõin püha maa vett. ja võib-olla
on see kodu. nektar
kohises koskedest alla
tiik täitus äikse viimse huikega
lamasin ristikumerisel vainul
pilvede piiril
kopsudesse vajus udusupp
ja midagi veel, vast
varastatud hingetõmme –
tegid minust pilti. nüüd
jäi mu vari sinna igaveseks
/ nälg
näljasena päikese käte vahel
joon ta kiiri, kõri värvub kulda, hõõgub
neelan soojust janusena, süda külmunud sakrament
kadrisant, mu silmad näinud kaugelt maalta tulemist
armumist ja palumist
te, elavad, palun mäletage mind
näljast, päikese käte vahel. ikka
igatsemas kuud
Võib-olla polegi mul nime
/ lääs
oh te laisad lääne poisid
ei liiguta neid linnuluid
ei painuta neid pardipäid
ka mitte kutsumise peale
ei aita paluminegi
ei saada kirjatuvisid
ei hõigu üle merede mu nime
ei otsi, ei kutsu, ei taha
ja ma ootan sooja nagu külmaline
ootan paati nagu põgenik
palun nagu uskuja
too mind koju
seitsme mere alt
viie laine laulust
kanna kätel üle veebruartoo mind koju
sina
laiska lääne poega
/ külm
külm käib läbi kehade
läbi hammaste ja juuste
kõride ja silmades
kõrvade ja sõrmede
külm istutab jäälilli ja kastab neid lumega
külm kutsub tantsima, ma lähen
paljajalu härmatisel
külm võtab hääle, võtab
sõrme asemel käe, võtab
hingetõmbed ja hinge
ikka vaatan igatsevalt altkulmu ta poole
keset suve, kui kuuma nii palju
et nahal põimivad võrku
külmaämblikud
Enne kui vaikib kuu
/
küll ma lõikaks, küll ma raiuks
ikka mägepidi üles, ikka rühkides
ikka ilmapuu tiiva alla õunu sööma. ikka
küsima keerulisi küsimusi. ikka salatsema silma alla
küll ma lõikaks, küll ma raiuks. nimetähed tüvesse
silmad silmapiirile. käed vooliks võradeks ja hoiaks
küll ma hõikakas, küll ma kaiguks
ikka oma vanu laule, ikka varastatud viise
küll ma lõikaks, mida külvand, küll ma raiuks
oma tahtmist
/
jooksen tuhatnelja. jalad maitsevad maad
jooksen kannavalul juurte juurde
tüvi suitseb suurest linnast, jooksen
juuri päästma. annaks aeg
mulle armu. oleks lootus
lohutajaks. jooksen ja tolman
rajad ja unustatud hetked
emakene kallis, isakene armas, teieta
on kodu võõras koda
/
lakun sõrmed südamest puhtaks
tule lähemale, loom
tule söö mu haavad magusaks
tule maitse, mis on olnud
tule vaata, kelle käed mu kõri ümber
ja kui väga ihkan imbuda
järgmisesse jõkke
mis mind kuhugi ei vii
tule astu aeglaselt, tule jälgi
sinust võib saada pärija
minust võib saada müüt
Berit Petolai
Liivi luuleauhinna laureaat on 2021. aastal Berit Petolai (1985) luuletusega «Tõnkadi-lõnk», mis ilmus ajakirjas Looming nr 2/2020.
Luuleauhinna žüriisse kuulunud professor Jüri Talveti sõnul väljendub Petolai lüürilis-filosoofilises luuletuses igapäevase, lihtsa, loodusega üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Selles kajab vastu juhanliiviliku vaimsuse südamik. Berit Petolai pälvis 2017. aastal ka kirjanduspreemia «Esimene samm», 2019. aastal ilmus tema esikluulekogu «Meoma ümisevad tuuled».
Iga žüriiliige esitas Liivi luuleauhinnale ühe eelmise kalendriaasta jooksul trükis ilmunud luuletuse, mis tema hinnangul kannab endas liivilikku vaimsust. Seejärel valitakse nominentide hulgast võiduluuletus. Liivi luuleauhind ei ole rahaline, laureaat saab nahakunstnik Ülle Paapi ainueksemplarina valmistatud karjasemärsi.
Luuletuse ”Tõnkadi-lõnk” esitus autori poolt: 39.54 – 44.15, https://www.youtube.com/watch?v=VwU6tx_Bd74&t=2402s
Luuletusi kogust „Meoma ümisevad tuuled”, Kirjastus Verb 2019, lk 8; 11; 22; 24; 56.
Armastuse algus
Öösiti hulgun ringi,
otsin armastuse algust taga.
Ja vahel hämarhommikul,
kui lõppenud on öine raamat
ning maailm veel magab,
tänavatuled põlevad
ja sajab vaikset jaanuarilund,
ma tunnen ta ära, oma armastuse alguse.
Selle õhkava õnnetunde,
mis on nii piparmündine,
et ei lase magada,
aina äratab ja äratab,
sunnib virguma.
Oma toas, vanas puumajas,
viimase punase ukse taga,
keedan endale teed,
sest kurk on pakasest ja igatsusest valus.
Valgete aegade igatsuse
Halli porimärga linnahommikusse ärgates,
turrissulised hakid akna taga traadil kõõlumas,
tunned igatsust,
ihkad valgete aegade võimu.
Et pööripäev keeraks helevalge lehekülje ette,
pakane paneks sammud kriuksuma
ja mängiks hommikul mõistatusmängu –
kes on öösel õunaaias luusimas käinud,
kas metsloom või muistne vaim.
Valged ajad, võtke võimust!
Luiged, tooge lumi!
Vanaemade lumeloits ja talvesõnad
tuleb koitanud puukirstudest üles otsida
ja välja välude pääle mängima lasta!
Meoma mustad ämblikud
Meoma mustad ämblikud
tervitavad mind ikka oma kiire sibamisega,
peitu pugemisega.
Kui olen ära olnud kaua, eemal oma õigest olemisest,
ikka ilmutavad nad end, kui avan ukse ja süütan tule.
Põrandalaua krigina keeles ütlevad nad mulle: „Tere taas, kuhu küll
nii kauaks jäid?”
Suured Meoma mustad ämblikud, sõbrad, igavesed seltsilised.
Nad on saunas klibu põhjas, nad on Vanas Majas vaiba nuka all,
nad on ahju taga, nad on igal pool!
Majavaimud ja koduhaldjad, üll must karvane ämblikukuub,
toimetavad omi toimetusi, sibavad ja varjuvad,
kartes võõrast, kes neid ei tunne.
Täna tuli suur soe tuul.
Meri on meist väga kaugel, ent ometi oli meil tunne,
nagu oleks täna metsa taga meri,
oli kuulda isegi lainete loksu.
Suur soe ja pehme tuul huugas üle küla,
mustad ämblikud lendlesid tuules ja vahetasid oma peidupaiku.
Kevadine esimene torm – see on mustade ämblike ränne.
Koduvaimude külaskäik naabermajadesse.
Suur soe tuul sosistas noorele kevadele raugast talve
viimaseid lahkumissõnu.
Sõnu, mida ei kuulnud keegi peale talve, kevade
ja mustade ämblike.
Tuul tõi ka inimestesse uue hingamise, uue elu, igatsused ja soovid.
Mees, kes polnud mitu kuud küla peal käinud, ajas end täna õue,
habe tokris ja suits suunurgas vaatas ta lendavaid musti ämblikke.
Tema teab neid, ta on nende vana tuttav.
Soe tuul puhus liikvele nii majahaldjad kui vanamehed!
Põldudel kihiseb muld ja ootab, et hoolsad näpud
temasse seemned pistaksid.
Õunapuud ajavad kiuste oma vesivõsud taeva poole
ja ootavad kääride naksumist.
Viimanegi lumelaik sulab põllult ja kiivitajad jooksevad
segaduses ringi ega tunne oma kodupõldu ära.
Täna tuleb puhastada ahjud ja lõõrid vanast tuhast,
täna tuleb kummardada Meoma mustadele ämblikele,
täna tuleb ulguda koos suure sooja tuulega.
Sest täna algab uus elu.
Kevadetuksed ei hoia end enam tagasi.
Igavesed suved
Kui oleme vanad,
on küll hea meenutada neid suvesid,
suvesid maal.
Juunikuiseid palavaid hommikuid ja tolmavaid teid,
metsmaasikalõhnaseid õhtuseid jalutuskäike välul,
jalgrattasõite läbi tuttavate orgude ja mööda noorest kasesalust.
Hiliseid saunaskäike ja ujumist kuuvalgusest sätendavas tiigis,
kui ainsad ärkvelolijad olime meie, nahkhiired ja vaikselt üle kõige
laskuv udu.
Kui oleme vanad,
võib vist nutma ajada see ilu ja unenäoline kulg, mis sai meile osaks
neil suvedel –
juba suured, kuid korraga väikesed olime neil suvedel,
unetud ja lustlikud ja omaette.
Hinge lämmatavad mured ei olnud veel pääsenud me maailma –
varsti, aga mitte veel, mitte siis.
Suvi ja maa ja meie, unine kutsikas sängis jalutsis ning ei ühtegi
ärritavat koputust uksel,
ei võõraid segavaid samme ukseväravas.
Kui oleme vanad,
tahan meenutada seda aega, hoian seda kõike juba praegu endas kui
kõige kallimat mälestust,
raatsimata loobuda ühestki killust –
võilillede paradiisist, konnakullestest tiigis, öisest äikesest,
mis ajas kutsika urisema,
lõkkel praetud kartulitest ja võilillede kimbust,
mis ei lahkunud hetkekski laualt.
Ja isegi neist väikestest tülidest, lapsikutest tülidest,
mis ajasid mind õhtuhämaruses põllule nutma
ja lõhkeva südamega rohima juba rohitud porgandipeenart,
et pärast tulla tuppa ja leppida
ning korjata seelikusse need vihaga välja rebitud
porgandihakatised,
kes polnud milleski süüdi.
Kui oleme vanad,
siis loodan, loodan kogu südamest, et mäletada neid suvesid.
Suvesid, milles oli meil õnn viibida,
milles kasvasime suureks ja kasvasime kokku
üksteisega, maaga.
See aeg möödus nagu nahkhiirelend, hääletult ja kiirelt,
siksakitades ning jättes endast vaid aimatava virvenduse.
Kui oleme vanad,
mõtlen end tagasi sellesse aega,
naasen sellesse aega,
kutsun sinu kaasa sellesse aega
ja me jäämegi sinna, saamata kunagi vanaks.
Juuliulm
On alles see aeg, mil Kuu hakkab kasvama täis,
Täiskasvanud Kuu ja lapsikud roosad ööpilved.
Ritsikad vahivad hiilgavasse hämarikutaevasse
ja loevad sealt tähtede noodikirja.
Tundub, et nende sirin on igavene, pole kunagi olnudki päris vaikne,
ikka ritsikad ja nende laul,
suvise tähistaeva laul, see on olnud alati nii, alati.
Talvist vaikust ei suuda praegu ettegi kujutada! See on kui uni.
Kõrges heinas peidab end rukkirääk, lennuvõimetu ja niidukikartlik,
sest on südasuvine sulgimisaeg.
Pojad veel väikesed, rohi veel hiiglaslik, nii ta seal unistab
jälle lendamisest, et end peita ja päästa,
et suvistest õhtutest ei kaoks tema roostes viiulikääksatused.
Pärast sauna, öösärk üll, teen õhtus viimse tiiru.
Mööda kruusateed krõgiseb samm, õhus on juba unenägude lõhna.
Ja need soojad kohad, uskumatult ja kummalisest soojad kohad teel,
mis algavad järsku ja lõppevad veelgi ootamatult.
Nähtamatud soojad allikad, mis kutsuvad,
imevad endasse ja uinutavad.
Samma edasi – oled soojas. Samm tagasi – jälle öises jaheduses.
Küllap kellegi suure ja sõbraliku olendi öine teekond,
millest veel aimdus on õhku jäänud.
Saad korraks sammuda sama teed, tunda paitavat turvalisust,
igavikulist kulgemist.
Meenub talvine unenägu, milles olin talveund magav emakaru.
Suur, soe ja rahulik, oma koopas, oma nohinas ja olemises,
käpad kronksus ja hingeaur sulatamas lund.
Selle emakaru teekond siin ehk ongi, talvest tulnud ja suvesse
suubunud,
annab mulle märku ja tuletab meelde, kes oli mul au olla kord
pakaselisel ööl.
Pööran ümber ja lennutan end koduukseni
kuklas ikka Kuu pilk ja pää ümber nahkhiirte virvarr.
Keegi ujub tiigis. Keegi vinnab kaevust vett. Eemal aasal on sinine
lõke.
Hõbedaste soomuste sillerdus ning kastemärjad sosinad saadavad
mu voodisse.
Juuliöö, ma armastan Sind.
Magama jäädes ütleb keegi mulle: See ongi aasta ilusaim aeg.
See on su elu ilusaim aeg.
Linnuränd
Ma näen sind unes.
Öösiti, kui väljadel tasases tuules kaerapõld kõliseb
ja virmalised tuliselt suudlevad padrikute teravaid tippe,
külastan sind roosade udude varjus.
Ma näen sind unes.
Su hämaraid radu pidi hiilin ärevil südamel ligi,
kuuseokkad taldade all krõbisemas.
Metsistunud suislepa embuses
avan viimased nööbid oma suvisel kasukal.
Su ümber on soosamet ja laugaste salasosinad,
murakate tuhmjas kuld märgib teed su juurde.
Õuevärava pühas kaares seisan juba paljajalu,
sõlmin lahti vaenuköie igavikuna püsinud pärlmutri.
Nii olen ma sind näinud unes juba väga ammu,
tabamata ära, et siia kuulungi ja seda paika ma igatsen.
Hallide kurgede hommikuse hüüuga saabub selgus –
ma tahan sinus elada. Ilmsi ja valguses.
Sa tõmbad mind enese poole ja hoiad tihedalt ligi,
vaiguna olen su küljes, nii suveöises leitsakus sulame koos.
Kui naaseb talv, tahan kütta kuumaks su ahjud ja kolded,
las sädemed huugavad läbi kõrge korstna otse õheteva
Linnuteeni!
Ma olen su juurde hiilind seni ainult unedes,
hääletult lennanud üle mets-harakputkede pitsimere,
rullunud samblaselt mäenõlvalt tasase sulpsatusega
ammu unustatud linaleotiigi lahkesse allikasse.
Jõudnud oma rännakuga paika, mis on tuttavate
vanadest aegadest,
kunagistest tasaselt kurisevatest lauludest,
kui peitusime koos küti eest kuusemüüri hämarasse ilma …
Mu varjatuma süvalaane salajasim metsavaht!
Ma enam öövarjus hiilida ei taha,
vaid joosta põllule ja äratada lendu see
ulmaline turteltuide parv!
Koos nendega siis uljalt keerelda su õuele,
me salajasse pessa, ja süüa tulitavaid pihlamarju
su akna alt, su lemmikpuult.
Ma ikka näen sind unes
ja sina ikka näitad end. Mind ootad väravas.
Ka varakevadises hämarpimeduses mind sa tunned –
on hallid peidetumad suled mu kunagistel linnutiivadel.
Intervjuu Berit Petolaiga
Berit Petolai/Eveliyn Fridolin, Üminaid üle aegade ja unede. Intervjuu Berit Petolaiga, Värske rõhk, 13.02.2020.
https://va.ee/uminaid-ule-aegade-ja-unede-intervjuu-berit-petolaiga/
Lauri Sommer
Lauri Sommer (1973) – eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija, kirjandusteadlane ja muusik
Võitis Valgas väljaantava August Gailiti novelliauhinna 2021 oma teose „Pärlipyydjad“ eest. Auhinna üleandmine toimub Valgas Nipernaadi kuju juures 1. juunil kell 13.
Lauri Sommer on sündinud Viljandimaal, lõpetanud Tartu ülikooli kirjanduse magistrina. Esimesed luuletused avaldas noor autor ajalehes Sakala, Tartus kuulus rühmitusse Erakkond. Esimene luulekogu „Laurila“ ilmus 1998, seni viimane „Kodu kaduvas“ 2019. Esimese proosaraamatu „Kolm yksiklast“ avaldas Lauri Sommer luulekogust tosin aastat hiljem (aastal 2010), järgnesid autobiograafilise ainestikuga „Räestu raamat“ ja „Sealpool sood“ ning mõnevõrra lähedased, pisut müstilise ainestikuga „Lugusid lõunast“ (2016) ja „Lõputu soovid“ (2020).
Lauri Sommer on koostanud kogumikud Andres Allani ja Ernst Enno luulest ning Juhan Jaigi lugudest, tõlkinud Gerg Trakli, Richard Brautigani ja Matsuo Bashó loomingut. Värskeim Sommeri koostatud ja tõlgitud kogumik „Indiaani luule“ ilmus 2020 ja on esimene omataoline antoloogia eesti keeles. Sommeri sulest on ilmunud arvukalt artikleid, esseid, kogumike järelsõnu, temaga on salvestatud mitmeid raadiosaateid.
Lauri Sommerit on tunnustatud rohkete kirjanduspreemiatega ka enne tänavust Gailiti novelliauhinda. Nii on ta pälvinud Loomingu aastapreemiaid, Gustav Suitsu luulepreemia, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiaid, Bernard Kangro kirjanduspreemia, Juhan Liivi luuleauhinna.
Muusika tegemist alustas Sommer 90ndate alguses Viljandi punkbändides ja on osalenud hiljem erinevates muusikalistes kooslustes, sh setu meeskooris Liinatśuraq. Esinejanime Kago all on plaadifirmalt Õunaviks ilmunud rida helikandjaid Lauri Sommeri muusikapaladega, neist esimene „Piimaš“ 2003. a. Enamasti esitab trubaduur Sommer oma tekstidele kirjutatud muusikat, aga hiljuti andis plaadifirma Õunaviks välja Lauri Sommeri ja Arles Kanguse ühise albumi “Vanalinna vahel”, mille kõik lood on tehtud Liisi Ojamaa (1972-2019) sõnadele.
Katkend: Lõputu soovid, Menu kirjastus 2020, lk 97-105.
4
Buss seisis neljapäeva lõunal peale poolt kahtteist Suurekõrtsi kandis. Juht oli Varstust tulles mitmest tyhjast postist mööda kimanud ja ootas nyyd graafiku aega järele. Kuna ilm oli ilus, ei viitsinud ta seda teha peatuses, vaid sõitis natukene edasi ja peatas oma pisikese, 16 kohaga krusa Pärlijõe kaldal. Las keset tööpäeva ka natuke sillerdab ja vuliseb. Reisijad vaikisid nohisedes, kes linnaräti all peoplaane tehes, kes meenutas eilset joomingut naabrimehega ja toetas valutava pea käe najale, kes lesatas muidu niisama bussimolu moodi. Raadios rääkis keegi noor muusik oma esimesest plaadist natuke nii, et oh ma ise ka imestan, kui andekas ma olen. Järeltulev elektrooniline valsilugu mattus perioodiliselt eetrisahinasse, nagu mängiks aeglustusega vaharull.
Vaatasin Pärlijõge. See oli kõrge, aga mitte enam haripunktis. Oja kohale vajunud halapajuvõrasse oli terve kahlak oksi kogunenud. Kopra langetatud puunotte kattis tihe sammal. Taanduva suurvee loksuv vool noolis kaldaid. Vihitajad siblisid soojal kruusal kalda vahusel piiril.
Päike lõõmas seniidis ja bussiuksest voola pleekiva kulu hõngu. Veel yks väljateenitud kevad. Miski muu ei loe.
Pisike poolvarjuline kaldaserv seisis veekeeriste kohal. Vaht tantsis pinnal ja all mööduv punakas vesi oli kõigega nõus. Tasakesi vajus lahti pudenend savikiht voolu. Paljastus mingi mõranenud kivikaante keskel olev puust asjandus. Oot! Misse? Juhil oli aeg. Ta lülitas mootori sõiduks käima, aga kuna ma istusin kohe tema selja taga, siis jõudsin ikkagi enne välja lipsata. Minu pool kyljes istus veel inimesi, aga nad kõik vahtisid oma näitavat ja kõnelevat peopesa. Keegi teine polnud seda varingut märganud. See yle kivide silla alla minev veeneelustega vool lahises ja lurises ka, plartsatus vist ei kostnudki kätte. Buss kadus mäe taha.
Ronisin jõekaldale, määrisin seal turnides pyksid punaka saviga ja yks tennis oleks peaaegu vette jäänud, aga kasti tõin ära, sest kast see oli. Need lauad olid otsasein ja praegu oja põhjas lebav paeviilakas oli seda asja siis niiskuse eest kaitsend. Raske ta polnud, aga midagi seal see kõlkus. Mahtus parasjagu kaenlasse. Läksin sellega kodu poole. Kui auto häält kuulsin, tõmbasin teeveerde. Yle Võru-Valga maantee jõudes ja Musta talust mööda saades peitsin kasti yhte metsalohku puurisu alla ja tõin õhtul koju, kui kogu teekäimine oli vaikind, jalgratta pakikal koju.
Viisin kuuri alla ja koksasin kirvetagusega rossõtanu luku eest. Kui kaant kergitasin, käis kaks kuiva prõksatust: raudsed hinged murdusid vanadusest.
Kastis lamas lappide sees mingi ese. Kerisin kangad lahti (viimane oli kergelt õline) ja vahtisin pettunult mitmelasulist trumliga pystolit. Käepidemel oli pisike endasse keerduv taimornament, aga sellega asja ilu ka piirdus. No selle oleks pidanud kyll keegi teine leidma. Kastikaane kyljes oli tuhmi knopka all paber. Tegin lahti. Seal seisis ainult tindisulega kirjutatud „4”. No on aga tore sõnum saadetud minevikust! Selgitab kõik minu kysimused ja väldib uute tekkimist juba ette. Myhatasin ja läksin tuppa pliiti kytma. Ootad elult vahel midagi muinasjutulist, maa sisse maetud aaret või koguni Tiibeti terma`t. Hakkaks justkui kõik jälle minema ja ots juba nagu paistabki ja siis muidugi pask-ahoi ja tere hommikust, tuleb jälle mingi brauning ja number. Nõmeeee. Aga mu pahameel ei jäänud siiski pidama. See tõusis põlevate kuusehalgude suitsuna korstnasse ja haihtus taevalaotuses tuhandete tähtede suunas laiali. Veidi aja pärast oli pahameelest tekkinud soojuse peal võimalik isegi munarooga valmistada.
Öö ära maganult tundus siiski, et peaks vaatama, kas see pystol pauku ka teeb. Kui juba need tehnohaiged linlased seal Kikkaojal igal suvel kolm ööpäeva põmpsutasid ja myristasid ja 10 kildi raadiuses inimeste kõrvadest nii ohtralt sitavett voolata lasid, et oleks vabalt võinud kogu Võrumaa virtsamerre uputada, siis teen mina siin ka yhe paugu ära, kasvõi sellise Tootsi laskmise loo Tamasseri rauaga kaetud paroodiana. Panin igaks juhuks vatitropid kõrva, läksin neemikule Verioja yrgoru käänukohal ja sihtisin yle oru seisvat kuusejändrikku. Just harude vahele. Sinna, kust nyyd mäe tagant paistev punane pilv võpatas. Pilvemassi tekkis päris pirakas avaus, nagu oleks kuul taevani jõudes lõhkenud. Pauk ise oli väiksem, kui arvasin. Ei pand kõrvi pillima ega midagi, aga kibedat musta pyssirohu haisu ja tossu pahvas kõvasti välja ja maailm lõi virvendama.
Hetke pärast seisin väikese poisina talu õuel. Teised puud olid poolde säärde, aga keldripealse taga seisis see suur võimas tamm, mida seal enam ammugi pole. Nurmed lagedad, Imbi poolt aasalt paistis pikk ja tihe heinasard ja väljatee ääres lösutas vastu maad pandud laastukatus, varjualune ree ja hobuseriistadega. Aga see hetk oli kerge! Mu keskealine mina tyhjenes nagu maha valatav liisunud veini pudel. Sinna asemele vilksas päikesejänkudena sinna-tänna silkavaid poisikese mõtteid. Seiklusromaani tegelasena puhusin toru pealt suitsu laiali ja panin brauningu sinnasamma kivile. See oli päikesest soe. Aasalt kostis ammumist. Elupuude taga oli lehm tsõõri puhtaks söönud ja oma puhkepaiga taguse põhjaliku lehmakoogiga märgistanud. Karjateel lamasid vanad kuivanud koogid, millele kärbsed või ussid olid juba augud sisse närind. Jooksin Pärja juurde ja tirisin teda kettipidi edasi. Jõllitas natuke, aga siis tuli kyll. Hyppasin jalaga ketivaia otsa ja see läks jõnkshaaval maasse. Hiilisin tagasi maja juurde. Kui palju ununud või tähele panemata asju! Piimapuki all lebas see imelik kuuliauguga roostene kiiver, mida sai korra pähe proovitud. Rajad olid tolmule tallatud, maja eest lauta, pesukööki ja suvetoa kõrval seisva jahutynni juurde. Mõned kanad siblisid vaarikates, teised põõtsutasid elupuude alusel helekuival mullal. Yks oli yle tara peenarde peale pääsenud. Võtsin ta sylle ja tõin tagasi. Ta ei sabistanud sugugi, vaid võttis seda mingi hajameelse rahuga. Tulin yle õue, lind rinnal, ja panin ta lauda kollase ukse man maha. Raputasin ruuhte natuke teri, kutsusin ja tulin teised ka – mõõdetud sammul, pead viltu käänates ja sulgi saputades. Kukk oli parasjagu kusagil ära.
Köögis seisid asjad vanas korras. Pliidi peal kaane all pruunistatud võisai ja praemuna, tänini lõrisevas kylmkapis Oka-III lösutasid Doktori vorst ja paar Žiguli õlut, sahvris eetrilõhn, köömnetee pliidil, valges kapis ylevalt kolmandal riiulil lillas paberkarbis „vabariigi” (piparmyndi) kommid ja Pirita purjeregati uudistega Õhtuleht laual. Ainult kedagi polnud. Vanaisa toa laual sahises VEF „Maailm täna” algust, aga selle olin ma ise lahti keeranud, et kuulata nupu krõksu ja paarikymne aasta vanuseid uudiseid, mida rääkisid mälus kaua vaikinud hääled. Oksõ ka kodust ära läinud, no mis see … Astusin uksest välja.
Juhtus olema selline kergete harvade pilvede rongkäiguga suvepäev. Käisin ringi ja mu pilk oli kõikjal. Võis astuda aeglaselt keldritrepist alla, tunda korraga päikse seljatagust tuge ja heledatest kiviastmetest tõusvat jahedust. Läksin yle põllu ja pisikese puust silla naabertallu Annit piiluma, aga tedagi polnud. Käisin muistselt tuttavas tammedealuses ja kiikusin veidike, astusin pirakast uksest rehetare vanasse kööki, vaatasin riiulite klaase, peeglilauda ja märke täis vaipa. Aknatagustele floksidele langev päike kumas tuppa ja tundsin, et Anni headus on kuidagi selles valguses kohal. Õhtupoolsesse koju tagasi jõudes kuulsin tuttavat kobinat. Yks kylapealt tagasi tulnud olevus haugatas ja hakkas seejärel niuksuma. Hetk hiljem mängisin juba Mikiga tema kuudi ees olevas tolmus. Mustvalge poisike! Ta aevastas äratundvalt, lakkus mu käsi ja näris mängeldes sõrmenukke. Tema lõhnast ja kasuka paitamisest tõusis pehme õhtukaar, kui temaga metsas ringi tiirutasime – Miku loomaradasid nuuskimas ja mutimullahunnikuid kraapimas, mina niisama kivide ja puudega. Selles tyvede vahelt põiki laskuvas laanekullas läksin Vasara piiri ääres tolle iidse, lõhenend tyvega kase manu. Juurte vahel oli omalaadne samblast tool. Seal puu syles istusid kõrvuti kaks isikut, laps ja mees, kyynarnukid läbi aastate kokku puutumas. Tundsin, et nende vahel käib elav jutt, mille laused olid nagu enne uinumist yle keha uitavad soojad iilid. Või nagu õitsev metsmaasikas oleks naadiga vestelnud. Aga mida nad omavahel rääkisid, ma ei saanudki teada.
Õhtupoole kuuldus Paeboja poolt lähenevat myrinat. See hääl ja tulede valgus rändasid siia-sinna, nii kuidas auto tee lookeid kaasa tegi. Puude vahel vilksatas tuttav värv ja mootor jäi jorisedes vait. Nemad! Laps ootas pehmeid ja piklikke ja kuldvõtmekesega rohe-puna-kollases paberis Läti iiriseid, aga mees hakkas sabistama. See kordus oli tema jaoks tontlik. Ja mees palus last, et lähme ära, ja laps nõustus kurbuseta ja tuli kaasa, kusagil oma taga-ajus teades, et lavapiltide vahetumisest hoolimata on see tasand lahkumatu, et ta jääb alatiseks siia. Et kusagil muundumiste taustal kestab hetk, kui täiskuu valgus kaheharulise pärna vahelt ta näole langeb. Kus Lõputu pöörab ringi ja ytleb, mida Ta temast tõeliselt tahab. Aga kui pildid jällegi muudetakse ja luud nõuavad taga oma mulda, pole sellel peol midagi ka näokatete vahetamise vastu.
Silkasin aasale ja seisin seal hõbekuuse varjus kohta, kust õu hästi ära paistis. Ja olidki vanad linnariietes, Vanaisal kõik pruun ylikond ja nokats peas, Vanaemal see sinikirja linnarätt, triigitud voltidega seelik ja vanapruunid kapronsukad. Ema oli nad meie oranži Žiguliga kusagilt tagasi toonud. Võibolla Aluksne kaubareisilt? Varsti kostis Vanaisa hyydmist: „Lauŕ! Kossaolt?” Millegipärast hakkas hirm selle ligioleva mineviku ees. Mida karta, kõik on ju omad? Nende käed, näod ja lõhnad, nende igatsetud jutt. Või hakkas mehel piinlik poisikese ees? Miks? Ma ei mõistnud seda tunnet. Mees oli igatahes otsustaja. Ta läks, viies poisi kaasa. Pystoli olin juba automyrina peale alateadlikult pihku haarand. Taganesin lapsepõlve mändide taha mäenõlvale ja tulistasin taas seda ajanõrelist kuuske, millel oli veel otsas tema haruline latv. Lasu kaja sööstis kahel käel piki yrgorgu minema. Mees haihtus yhes pystoliga, päästikule vajutanud poiss unustas hetkega kõik ja läks rahulikult iiriste juurde tagasi. Ta tahtis vaadata oma õhtust filmi.
Silmad olid udused, ma ei seletanud rada, mida mööda end sammhaaval kuhugi kobasin. Ja siis tundsin, mis maiku on vanadus kontides ja peas. Kõigitine koomale tõmbumine. Ja tunne, et oled midagi raisanud, midagi hinnalist. Kui nõrgad on jalad, kui raske on hingamine. Mäest ise yles ei saa. Tytar talutas korra orgu tiiki vaatama, kui ta siin käis. Kuna see oli? Kevadel? Mis praegu on? Rähmased silmad eristavad hämarusest vaevu kujutisi. Paljud kuldsed ja hõbedased inimesed astunud yle surma läve ja veel vaid harvad kylalised mälestuste majas. Kasvatasin need puudesalud, aga kes neid täna võsast puhastab, kui mina jaksan ainult õuel kooberdada? Kas järgmine omanik laseb neil laaneks saada? Või saab mu syda rahulikult uinuda selles mahajäetud aias, magada magusat und nende puude ja peenarde all, mille eest kord hoolitsesin, laup higine ja jalad tallumas jälgi pehmesse mulda. Olin yks pilt kymnete inimpiltide seas, kaader selle paiga igavikus. Kelle tuhk lamab urnis seal oru veeres kase all? Kuhu heidetakse minu oma? Sinna kiviga pihlaka juurde, mis oru serval kasvab. Keegi ei mäleta, et selline seal oligi. Ymber suur mets juba kasvanud, kust sa otsid. Aga kivi seisab ikka täpselt mäenõlvaku piiril, selle järgi leiavad yles ja pilluvad selle tuha siis kivi ymbrusse laiali. Las orust tulev udu tõuseb miljoneid kordi mu kontide yle ja uhub neist välja kurbuse viimase piisa, et jääks kallis rahu, mille ymber keerduvad sõnajala lehed. Ja kõik teised raiutakse maha sellelt nõlvakult. Kes seda teeb, kes jõuab? Minu käed on kanged ja kyynte all muld. Ma tegin, mis oskasin. Armastasin seda maastikku. Inimese mõistatus vilksatas siin murumättal. Miski jäi unarule, sest teist ei olnud. Mets avab oma põue ja sosistab õhtutuulega paar sõna. Taipan neid, aga mul pole enam jõudu kuuldut teoks teha. Saan ainult vaadata ta risustumist ja mõelda saarest ja kaskedest, mille juured sadistlik traktorist segi kyndis, ahvist, keda kopp kõrgele tõstis ja kes tundis mõnu puude köndistamisest, põlluveertest, kust lohakas töömees oksad metsaalusesse mädanema viskas. Tee oli kaotsis. Teadsin kyll, kus on mäepealne, aga ei tihanud minna majade poolegi. Kartsin näha nende tubade mandumist.
Siin talus on vaheldunud ylesehitajad ja allaandjad, Viimased allaandjad olid Samaryytlid. Ärge mu peale pahandage, muldsed velitsed. Teie olete siin samamoodi näitena nagu minagi ja keegi pole kellestki ees. Kõik mustrid elu kangas. Seejärel tulid ylesehitajad – Vanaisa, Vanaema ja Sarapuu pere, Darja ja Oksõ. Tsooru valla vana sool, mõisa kutsar ja hilisem Palukõrtsi omanik Naabri-Henning oli kyla peal rääkinud, et ei oleks uskunudki, et yks setu võib nii viletsas seisus talu kenasti joone peale saada. Minus on osa mõlemast variandist. Nyyd kogesin meelevastast tulevikku ja sain arusaamise, kust rajada tee läbi võsa. Sest ma tahtsin pääseda selle ammugi ununud kivi juurde seal armetus padrikus ja heita samblasse sängi ta lael. Teha seda isegi siis, kui ma oma elu lõpuni magavaks kassiks jään. Kui see kõik hajub väliste tulemusteta. Sest siit ära minnes on ehk hoopis mõni pooleli jääv soov see viimne, mis inimest õitseb.
Meenus, et Isa nägi hiljuti unenäo, kus olin sambakarnevali korraldamisega miljoni võitnud ja rahapakid vedelesid kõikjal korteris. Raha öeldakse tähendavat muret või haigust. Neid võib lahti kerida kellegi suur tigedus ja vihkamine. Kas on siis kusagil yks puu, kelle varjus sa oled alati kaitstud, kuhu ligi ei pääse yhegi raipe käsi? Ei oska teha muud, kui vaadata seda päikest ja käia edasi ringi ta all. Heas usus. Kõigub ju seegi. Korra tundus, et minust tulnud soe õhtu oleks nagu täis laste kaugeid kilkeid ja kõigil inimestel temas kerge olla. Seda maailma lubasin otsida. Aga kõik tundus hilja ja meeletu. Siinse Toomemäe kohal möllas vihane torm. Tuikusin iilinguis ägavate ja mitmel pool vastu kive koolduvate puude vahel, komistasin vanale kännujuuurikale. Ajasin end pysti ja läbi mitme eksimise komberdasin tagasi pystoli manu. Muidu poleks leidnud, aga jalgadele meenus äkki see aastate eest sisse raadatud rada. Tulistasin kolmandat korda. Kuul jäi oru kohale seisma ja peatas tormi, mis vuhises veel korra kõrvulukustavalt ja koondus siis surinal õuepärna poole lendavaks maipõrnikaks.
Olin tagasi oma neljakymne esimese aasta värskes kevadises hommikus. Kell näitas kolmveerand kymme. Nyyd Ufikule ja Väigule sööki panna ja siis padavai Võrru ja kohe Tartu bussi peale. Toomemäel tahab Liidi hoidmist. Aga enne toon labida ja kasti ja matan selle brauningu siia kivi juures olevasse tyhjaks jäänud mägraurgu. Lase elu elada ennast ise. Las keegi järgmine leida selle neljanda lasu. Võtta või jätta.
Lingid
Olemine. Lauri Sommer. (Saade lapsepõlvest, kestvus 54:21)
https://klassikaraadio.err.ee/1015101/olemine-kirjanik-lauri-sommer
Tammjärv, Maia. Paigalolemise kunstnik. Intervjuu Lauri Sommeriga (2017)
https://www.muurileht.ee/paigalolemise-kunstnik-intervjuu-lauri sommeriga/
Vaher, Berk. Kõnetav ja kuulatav Lauri Sommer (2012) https://ekspress.delfi.ee/artikkel/65162918/konetav-ja-kuulatav-lauri-sommer
Võrumaa kirjanikud. Lauri Sommer
https://lib.werro.ee/soovitame/vorumaa-kirjanike-galerii/6-huvitav/vorumaa-kirjanike-galerii/407-sommer,-lauri-1991-aastani-soomere-2-iv-1973-viljandi
Tauno Vahter
Tauno Vahter (1978) on eesti kirjastaja, tõlkija ja kirjanik.
Lõpetas 2002. aastal Tartu Ülikooli avaliku halduse erialal. Ta on töötanud kirjastuses Tänapäev 1999. aastast, aastast 2008 kirjastuse Tänapäev peatoimetaja.
Tauno Vahter on tõlkinud eesti keelde raamatuid inglise ja soome keelest, muuhulgas Sofi Oksaneni “Stalini lehmad” ja Arto Paasilinna “Maailma parim küla”, Urho Kekkoneni ja Ronald Reagani elulood.
Vahter on avaldanud esseid, kirjandus-, muusika-, teatri- ja filmiarvustusi, ülevaateid Eesti raamatuturu olukorrast.
2020 Betti Alveri preemia nominent novellikoguga “Pikaajaline kokkusaamine”.
Novellikogu “Pikaajaline kokkusaamine”on Tauno Vahteri esimene raamat. Osa raamatu lugudest on varem ilmunud Vikerkaares, Loomingus, Müürilehes ja kogumikes “Eesti novell”.
Katkend: Pikaajaline kokkusaamine, Tänapäev 2020, lk 137 – 146.
Proua Fischer vihastab
Karakullkraega mantlis proua tõstis ostud korvist kassalindile, viskas kiire pilgu kassiirile ja turvamehele ning valmistus vaikimisi möödapääsmatuks. Ta vaatas, kuidas järjest sõudsid ribakoodi lugeja poole hapukoor, hapukurk, hapupiim ja hapukapsas ning tabas ennast mõttelt, et ilmselt on ta vanuigi leiutanud mingi spetsiaalse hapudieedi – huvitav, mida saaks veel samas vaimus poest kokku osta? Hapuleib on olemas, hapendatud seened ja siis veel need igasugused gemüüsed… mõni hull hapendab isegi munasid!
„Issand, proua Fischer, teate ma olen teie nii suur austaja! Jõudu ja tervist teile! Ja ikka tervist kõige rohkem!” katkestas tema mõttelõnga kassiir, kes ei suutnud kuidagi erutust varjata.
„Aitäh-aitäh, ei ole veel plaani surema hakata,” naeratas Leena Fischer kohmetult ja vaatas vargsi, ega järjekorras selja taga mingit elevust ei tekkinud, aga seal oli vaid paar suhkrutoosi järele tulnud koolilast kihisevate jookidega, kes vaatasid temast otse läbi.
„Ma tõesti väga vabandan, aga teeme ühe selfi ka!” vehkis keskealine kassiir labida suuruse telefoniga ja enne kui proua Fischer midagi eriti vastatagi jõudis, tõstis naine ilmselt korraga mitme sisekorraeeskirja vastaselt telefoni nende ette pea kohale nagu pühamees risti ja klõps oligi tehtud. Proua Fischer elas kahe trammipeatuse kaugusel, kuid läks koju jala, sest tänane plaaniväline suhtlemise norm oli täis. Ta seisatus korraks vaid kioski ees, kus lehe päismikult vaatas vastu tema pilt kirjaga „Leena Fischer moekümnendid.” Oeh.
Leena Fischer oli juba kakskümmend aastat olnud see, keda iseloomustatakse „vitaalse pensionärina”. Jaa, midagi ikka vahel valutas, aga tal olid olemas valguskaabel, nutitelefon ja mobiil-ID ning ta võis käia ühel õhtul ooperis ja teisel vaadata telekast poksi. Viimane nädal oli olnud tüütu, sest proua Fischeril oli täitunud viiskümmend aastat laval. Ta oli peamiselt laulnud, aga peale selle ka mängida teatris ning filmis, elada aastaid Moskvas, kaks korda lahutada ning kasvatada üksi üles kaks last, tänu kellele oli tal omakorda kaks lapselast. Tema esimene abikaasa oli tuntud helilooja, pärast Moskvast naasmist oli ta aga elanud ühe matemaatikaõpetajaga, mis avalikkusele üldse eriti huvi ei pakkunud. Leena Fischerist oli tänu sellele kõigele saanud põlvkonnaülene nimi, kellel oli üks suur puudus – ta ei tahtnud rääkida mitte üht sõnagi oma elust, kõik ajakirjad, aeglaselt igavaid küsimusi pilduvad mõtlikud aastalõpusaadete juhid ning sohvasaatestaarid said temalt viisakalt, ent kindlalt korvi. Kui proua Fischer kavast vaatas, mida pärast uudiseid näidatakse, avastas ta sealt ühe enda muusikafilmi salvestuse. Oleks siis midagi ilusat valitud, aga just see, pooled laulud õudne vene estraad, pealekauba mingid žongleerivate klounide taustal Lillepaviljonis üles võetud, õudne! Ta vajutas teleka kinni ja läks hoopis magama.
Tänu varasele magamaminekule ärkas proua Fischer laupäeva hommikul enne seitset. Ta tegi kohvi ja läks alt lehti ära tooma. Parajasti askeldaski kastide kallal postiljon, kes algul keskendunult posti sorteeris, kuid siis silmad tõstis ja proua Fischer mõistis, et ta on ära tuntud. Eilsest kassiirist oli postiljon õnneks vaoshoitum ja ei näidanud välja mingit ülemäärast emotsiooni, vaid küsis lihtsalt korterinumbrit.
„17,” vastas proua Fischer tänulikult.
„Oo, 17… teie olete siin majas viimane, kes veel mõnda ajalehte või ajakirja tellib… ” noogutas postiljon tunnustavalt, justkui oleks temal miinimumpalgast hoolimata meediaruumi moodsatest oludest sooja ja külma.
„Viimane, tõesti?” imestas proua Fischer. „Aga teil on ju kott täis?”
„Ei, siin pole mingeid lehti enam, näete, need kõik on mingid kataloogid, ja punased ümbrikud on Türgi reisi õnneloosid, puhas pettus, aga mingid baabad vahel lähevad orki.”
„Ärge siis mulle seda punast pange, ma äkki lähen ka orki… Aga ma siis võtangi ainult lehed.” Postiljon naeratas kerge kohmetusega ja ulatas proua Fischerile kolm lehte. Ta ei hakanud ütlema, et tegelikult tellis ka tema veel ainult laupäevaseid lehti, ega seal tihti polnudki pikalt lugeda, aga ta oli harjunud laupäeval kohvi kõrvale lehti näppima ja hommikut aeglaselt alustama.
Proua Fischeril olid küll olnud omad kahtlused, kuid üldpilt oli siiski oodatust vaevalisem. Peamiselt poliitikauudistest täistopitud ajal olid lehed otsustanud pehme teema korralikult tühjaks imeda ja nii oli igas väljaandes temast suur lugu kahel või isegi kolmel küljel. Mantlid! Mehed! Lapselaps mingil kontserdil lilli toomas! Intervjuu mingi telefilmi režissööriga, kes tituleeriti tema isiklikuks tuttavaks, kuigi proua Fischeril oli raske temast peale nime midagi meenutada. Kõige tipuks kummaline lugu, kus tuntud telesaatejuht andis mõista, et võib-olla inimene lihtsalt tunnistab endale, et väljaspool lavategevust ei pruugi tal eriti palju öelda olla ja seda ta austab. Aga kui ta austab, miks ta siis aastate jooksul ikka kakskümmend korda on peale käinud ja helistanud!? Proua Fischer viskas lehed diivanile, podises kolm minutit ning läks ujuma, mis ta alati maha rahustas.
Ujulas üritas treener teda küll pensionäride vesiaeroobika nurka viibata, kuid selle peale võttis ta demonstratiivselt ujumisprillid, lasi nad kummide laksatuse saatel näppude vahelt silmade ette (natuke valus, aga väärt efekti) ning hüppas stardipukilt kõige väiksema arvu puristavate laste ja pekkis vanameeste kontsentratsiooniga rajale. Pool tundi ja kilomeeter hiljem tundis proua Fischer end mitte grammigi vanema kui kuuekümneviiesena. Ühtlasi oli tal plaan.
Mart Kergandberg, kauaaegne kultuuri- ning hilisemast ajast ka seltskonnaajakirjanik ja veel ulatuslikumate kogemustega alkohoolik, seisis Kadrioru kolmekordse maja ees ja vaatas ärevalt kella. Mõni minut oli veel aega. ˇTegelikult olid tema suurte koormustega ja sageli punasesse läinud alkoholismikarjääri kõrghetked juba ammu selja taga, aga kuna ta nägi välja üsna räsitud, eeldas enamik inimesi, et tema lambis põleb endiselt iga tuli. Kui proua Fischer oli talle helistanud ja teatanud, et ta on mõelnud oma eluloo kirjapanekule ning sooviks seda teha koos Kergandbergiga, oli see uskumatu uudis. Pealkirjana oleks see olnud isegi „uskumatu pomm”. Ta oli küll tema ettevõtmistest ja etendustest aeg-ajalt midagi kirjutanud, kuid harvadest peanoogutustest enamat neid ei sidunud. Vahet pole – kui Fischer on nõus, siis isegi juhul kui ta räägib ainult oma kuramuse lapsepõlve karjamaadest ja lemmikkits Ossust, on see ikka nii suur uudis, et ta võib ükskõik kuhu oma käskkirjaga sisse marssida. See võib olla Kergandbergi suur võimalus oma renomeed parandada, enam ei pea ta möödapääsmatu koondamiseni vorpima lõputult lugusid unustamatutest tsitaatidest Eesti filmidest ja mingitest vennasvabariikide külalisnäitlejatest stiilis „Kus on nad nüüd?”. Ta tõmbas hinge ja vajutas kella.
Kui proua Fischer ja Kergandberg olid esmased jutud ja kohvi lõpetanud, tundis kultuuriajakirjanik kuklas raiuva tuikamise järgi, et pulss oli laes. Seda kõike oli palju rohkem, kui ta oli osanud loota. Proua Fischer oli teatanud, et on kätte jõudnud aeg, mil Suur Vaikija peab kõik ära rääkima. Mitte mingit lapsepõlve karjamaad ja kooliaktuste heietusi – läbimurre pärast kooli Moskvas, Vene filmid ja lavad, tagasitulek Eestisse koos kuulujuttudega ja mis peamine – isegi abieludest oli ta valmis rääkima, sest mehed olid juba surnud. Nii et kui proua vahepeal rongi alla ei jää, siis täielik lotovõit! Nad lubasid kohtuda igal laupäeval järgmised kolm kuud. Ei mingit sellist tingimust, et proua peab kõik kirjapandu üle lugema ja kinnitama. Proua Fischeril oli vaid üks palve – et tema lapsed jäetakse loost välja. See oli väike iluviga, kõike muud arvesse võttes täiesti tähtsusetu nüanss. Kergandbergi pani pisut imestama, et proua Fischer esitas ise kava kaheteistkümne kohtumise teemadega, kuid üldises elevuses see teda ei seganud. Ta nägi juba vaimusilmas end teistele hooletult poetamas, kuidas ta „tegelikult üldse ei viitsi sinna Anu saatesse ja Terevisiooni minna”.
Juba järgmiseks laupäevaks oli Kergandbergil ja proua Fischeril kokku lepitud kohtumine, mille teemaks oli Proua Fischeri kava järgi „õpingud Moskvas”. Kergandberg oli püüdlikult otsinud seni meedias ilmunud inforaase, et saaks küsimusi paremini suunata, kuid selgus, et selleks polnud mingit erilist vajadust. Proua Fischer oli suurepärases tujus ja võttis ise jutujärje üle.
„Ma pean muidugi ütlema, et koolitöö kõrval oli Moskva päevil seltsielu kaunis tähtsal kohal,” poetas ta alustuseks.
„Te räägite oma abikaasa Valentin Fainšteiniga tutvumisest ?” täpsustas Kergandberg.
„Oo, see oli alles mitu aastat hiljem… Aga kui sa oled kosmonaut, siis ongi nooremal daamil kergem uskuda, et tuuakse isegi Kuu ja tähed taevast alla…” vastas proua Fischer hooletult.
„Kosmonaut… Te ju ometi ei mõtle …” üritas Kergandberg paika loksutada täpset ajavahemikku, mil proua Moskvas oli.
„Jaa, Juri Aleksejevitš, mina kutsusin teda küll hellitlevalt Jüriks tavaliselt, ” noogutas Fischer rahulikult.
„Juri Gagarin!? Aga, aga… kui kaua see kestis siis?”
„Vaadake, ta ei armastanud oma abikaasa Valentinat, aga riik ei lubanud nii suurel eeskujul lahutada. Ta käis meil koolis 1963. aastal esinemas, sattusime pärast koosviibimisel vestlema ja nii ta läks. See kõik tuli muidugi kohe välja, teda veendi ja ähvardati pidevalt, aga meil oli ikka väga ere klapp ja see on jäänud mind saatma kogu eluks. Lõpuks neil ei jäänudki muud üle, kui ta ära tappa.”
„Ära tappa, te usute, et ta tapeti? See oli ju mingi lennuõnnetus?” ei püüdnud Kergandberg oma erutust varjata.
„No kuulge, lasteaia jutt… tollal teadsid seda kõik, kes üldse midagi teadsid…” pööritas proua Fischer intervjueerija naiivsuse üle silmi. Nende vestlus venis kolmele tunnile, proua Fischer rääkis värvikalt õhtustest jalutuskäikudest Gagariniga Varblase mägedes ja Novodevitšjel, lohututest ootamistest pikkadel lahusolekutel, teatris eri ridades istumisest ning piinlikust vahejuhtumist, kus ta pidi end VDNH näituse avamisel tualetis varjama, kui haisu ninna saanud Valentina kahe lapsega võitluslikult kohale purjetas. Mehe surmast rääkides poetas proua Fischer kerge pisara ja väljendas kahetsust, et julgeolek tema ainsad ühised fotod konfiskeerinud oli. Lahkudes tundis Kergandberg põues ja kõhus sellist surinat, nagu oleks seal rahulolust kaheksa kassi korraga nurrunud. Isegi kui tädi enam mitte midagi muud letti ei käi, oli tegu sellise ulatusega sensatsiooniga, et kolleegid ja õhtuse vööndi saatejuhid taovad kadedusest pea vastu seina mäsaks.
Järgmisel laupäeval rääkis proua Fischer, kuidas ta pärast õnnetut armulugu üsna pea helilooja Valentin Fainšteiniga abiellunud oli. Ta kirjeldas seda lohutusabieluna, milles polnud armastust. Pärast aastast kooselu langes ta depressiooni ning hakkas üha rohkem jooma, alguses viina, aga kui abikaasa selle vältimiseks enam raha ei andnud, otsis ta diivani vahelt ja talveriiete taskutest münte, et nende eest vähemalt lahtist õlut osta. Mees pani ta küll tihti päeval luku taha, kuid just lahtise õlle järjekorras märkas teda üks endine õpingukaaslane kodumaalt, kes oli nähtust nii šokeeritud, et teatas sellest tema vanematele. Kuigi proua Fischer oli äsja tuntuks saanud raadiojaama Majak sokutatud palaga „Vili ootab leivaks saamist” (meloodia Fainštein/ sõnad Abdulbekov) ning kevadel röögatult populaarse lööklauluga „Tsi-tsiri-tsi” (meloodia Fainštein/ sõnad Ossarjan-Majorov), mida väidetavalt olevat Nikita Hruštšov tunnustavalt ümisenud Johannes Käbiniga kohtudes, oli nüüd kõik. Ema käsul pani Leena Fischer oma Moskva-aastatele punkti, lahutas Fainšteinist ning naasis Eestisse, jättes selja taha alles alanud lennuka karjääri.
Kasside koloonia Kergandbergi põues paljunes geomeetrilise jadana ning ta mõtiskles, kaua selline kullasoon veel kesta võib. Ta ei olnud ise pidanud veel ridagi lapsepõlve või õpetajate kiidusõnade kohta lisama. Aga ka järgmised nädalad jätkusid samasuguses rütmis. Proua Fischer rääkis, kuidas teda üritati uuesti Moskvasse meelitada soovitusega, et ta muudab oma nime venepäraseks; kuidas ta sai armastuskirju Mengistu Hailelt ja Vaino Väljaselt, kes seetõttu skandaali vältimiseks jalust ära Venetsueelasse saadeti; kuidas teda taheti saata Los Angelesi olümpiale sealsete eestlaste kohta julgeolekule ettekandeid kirjutama, millest ta õnneks boikoti tõttu pääses, sest käis salajas hoopis katlamajades töötavatele dissidentidele samizdatte ning parteimaja poest saadud banaane viimas.
Materjal aina kasvas, kuid mida nädal edasi, seda rohkem hakkas Kergandbergi rahulolu ja erutuse asemel haarama mure. Kuidas seda raamatut teha nii, et ei peaks raha teistega jagama? Laenu võtta? Ja kust leida fotosid, kui proua on kõik väärtusliku ära andnud ja visanud? Mitte ühtegi normaalset pilti! Kergandberg sukeldus pildiarhiividesse ja üritas nimede ja aastate järgi kokku ajada, aga sajad leheküljed pakkusid ainult igavaid poseeritud pilte ja grupifotosid. Ja siis lõpuks läbimurre – ühel ebamäärasel Moskva üritusel on Gagarini kõrval näha proua Fischerit! Kergandberg trükkis pildi välja ja läks suure õhinaga järgmisele kohtumisele, kuhu ta jõudis ligi tund aega kokkulepitust varem, sest ei suutnud leidu enam kauem endale hoida. Enne kui ta kellanupule vajutada jõudis, astus maja välisuksest välja tuttav kuju, Heliis Randmäe, Kergandbergi kolleeg konkureerivast nädalavahetuslehest, keda Kergandberg ise ei pidanud küll mitte kolleegiks, vaid nüriks põhjakoristajaks.
„Tere… kas sa elad nüüd siin kandis?” päris Kergandberg kohmetunud ärevusega.
„Ei ela, ma olin töö pärast,” vastas naine kavalalt ja murettekitava kindlusega.
„Töö? … Kas … Fischeri juures?”
„Ikka jah, ega siin ühistu aastakoosolekust uudist vist ei saa.”
„Fischer andis sulle intervjuu, tõesti?”
„Miks tõesti? Ei, ma ei ütleks, et see on intervjuu… Aga sina?”
„Fischer…” tunnistas Kergandberg ja tundis, et kassid olid nurrumise asemel kõigi küüntega hinge kraapima asunud. „Ütle ausalt, mis ta räägib? Gagarin, alkoholism, Väljas?”
„Ei… aga… Šostakovitš, buliimia ja pastor Meri… ” oli ka Randmäe taibanud, et midagi on väga valesti. Nad läksid kiirelt koos üles ja andsid kella.
Proua Fischer avas ukse, näpu vahel ristsõna ja pliiats. Nähes kahte tuttavat nägu ühel pildil, kergitas ta hetkeks kulme ja lausus: „Ma loodan, et te mõistate, minu eas daam ei pruugi enam olla päris adekvaatne. Isegi kui folkloori mõttes on see vahel meelelahutuslik.”
Randmäe hakkas midagi vehkima, et mis see kõik tähendab, kuni Kergandberg mapi kallal sahmis ja sealt prinditud foto leidis.
„Aga see, see ikka?” tõstis ta pildi Fischeri nina ette.
Proua Fischer kummardus fotole pisut lähemale, vaatas seda mõne sekundi ja lausus: „Njaa… Populaarne soeng. 1964… Aga ei, ma ei kannaks iial üleni valget kostüümi, liiga palju puhastamist. Muuseas, ega teie ei tea… Desmodontinae alamsugukond eesti keeles… 14 alla, esimene täht on „v”, lõpp on „jalased” … mis „jalased”? Ei?” silmitses proua keeletuks jäänud külalisi küsivalt.
„Oot-oot, ma tean – vereimejalased!” taipas ta äkitselt, ütles „aitäh!” ja tõmbas ukse kinni.
Kadri Jaanits
Kadri Jaanits (1976) on eesti tõlkija.
Ta lõpetas 1994. aastal Kolga Keskkooli. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse erialal 2000. aastal.
20. novembril 2020. aastal anti üle Aino Kallase auhind, mille pälvis tänavu tõlkija Kadri Jaanits. Kadri Jaanits on eesti keelde tõlkinud Sofi Oksase, Rosa Liksomi, Riikka Pelo loomingut, samuti mõttekirjandust Seppo Zetterbergi, Esa Saarise ja Erkki Tuomioja sulest. Jaanitsa tõlkes on eesti keeles ilmunud ka tänapäeva Soome kirjanduse ühe nõudlikuma autori Katja Kettu romaanid: “Keevitaja”, “Rose on kadunud” ja “Ämmaemand”.
Hariduselt on Kadri Jaanits filoloog, ta on õppinud Tartu ja Helsingi ülikoolis. Oma magistritöös käsitles ta soome ja eesti keele suhteid. 2015. aastal tunnustati Jaanitsat E. W. Ponkala auhinnaga, 2016. aastal pälvis ta Salla Simukka noorteromaani “Punane nagu veri” tõlkega koha IBBY aunimekirjas. Sel kevadel oli Jaanits Katja Kettu teose “Rose on kadunud” tõlkega Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat ilukirjanduse tõlke kategoorias.
Aino Kallase auhinda antakse välja alates 2004. aastast. Sellega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisuhete arendamisel. Auhinda annab välja Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö (Eesti Fond).
https://kultuur.err.ee/1161736/aino-kallase-preemia-palvis-tolkija-kadri-jaanits
Tõlkekatkend: Rosa Liksom „Koloneliproua”, Koolibri 2018, lk 121 – 132.
Viimasel Tammisaari sügisel jäin lapseootele, see pidi olema poiss. Olin juba neljakümne kolmene ega pold kunagi enne rasedaks jäänd, aga nüid, keset meite kooselu põrgut jäin. Mai tiand, mida ma õieti tunnen, ühest küljest olin irmus õnnelik tulevase inimesehakatise üle ja teisalt oli mul surmairm, ku mõtsin, et kolonel või akata peksma mitte ainult mind, vaid ka last. Kaalusin paar kuud, kuda talle seda ütelda. Siis ühel ommikul ku olin võtt ta kõrvuni enda sisse, ütsin talle, et me saame jõmpsiku. Ta vaatas mind ku vakladest kihisevat liha ja ütles, et sai saa ju rasedaks jääda, vana aher eit. Ütsin, et olin juba isegi arsti juures käind ja et see on ilma naljata tõsi. Ta ütles, et lähed ja lased selle jalamaid ära kaotada, seie sitasesse maailma ei taha ta ühtegi püksipasandavat vääksu. Mina, et sai mõtle seda ommetigi tõsiselt, seda õnne ei või sa mulle keelata, võin küll, tähendas tema ja ütles, et paneb kinni aja tuttava arsti juures, kes oolitseb loote tapmise eest. Mina akkasin nutma ja tema läks tohtrile elistama. Alastust ei tuld. Läksin arsti juurde ja ütsin, et ei taha aborti. Aga Kolonel, küsis arst ja lisas, et Koloneliproua, teie arvamusel pole mingit tähtsust.
Aeg pandi järgmiseks nädaliks. Ma läksin otse telegraafi ja tellisin salaja kõne Rebekkale, rääkisin talle kõik ära ja me nutsime mõlemad. Rebekka ütles, et sa tuleb kogu raseduse ajaks elama minu juurde Helsingisse, küll tema oolitseb, et kõik läheb äste ja laps saab kasvada ja rahus sündida. Läksin selle salamõttega koju. Kolonel oli minu vastu kena ja püidis kõigest väest asja iaks teha. Ta seletas, et ei või lapsega leppida, sest temast tuleks kohutav isa. Mina, et sa muutud iaks ku näed oma väikest poega, sa armud temasse kohe. Kolonel vaatas mind ja ütles, et asi pole selles, kas tema muutub või mitte, vaid selles, et isad tapavad alati oma pojad. Mina, et Dia ja Rudolf, need on nagu su oma lapsed ja sa oled nende vasta ia. Sai taipa tuhkagi, ohkas Kolonel, lapsed on surma peegel. Siis ta võttis minu käe ellalt oma pihku ja ütles, et ära sa mu väike luuleneitsi, liiga palju mõtle, vaid usalda mind, niigu sa oled alati usaldand. Tal oli õigus. Ta oleks old oma jõmpsikule veel irmsam ku ta oli Rudolfile. Kolonel oli koheld seda vaest poissi väga julmalt. Pärast sõjaretke Saksamaale ei tuld Rudolf kordagi meite poole Koloneli kutsumisest oolimata, aga ma juhtusin temega korra kokku. See juhtus paar aastat pärast seda, ku Kekkonen valiti presidendiks. Rudolf jalutas mulle Rovakatul vasta, surus mul südamlikult kätt ja me akkasime plärama. Ta ütles, et on õppereisil ja ajab Helsingi ülikooli asju, sest ta oli just iljaaegu dotsendiks nimetatud. Seletas pikalt ja laialt, ku kahju tal Kolonelist on ja sellest, et too on vajund sügavale kibestumise ja õeluse sisse. Diad aga ei paist Koloneli kibestumine äirivat. Rootsist, kus ta arstina töötas, põikas ta mitu korda meite juure Willa Koloneli ja õljus toast tuppa ku mõni ühepäevaliblikas. Dia tulekuga muutus Kolonel otsegu teiseks inimeseks, seesuguseks ku ta oli meite kihluse aegu. Ta pläras oma õetütrega alati rootsi keeli, justku mai saaks siis aru, naeris, ümises Saksa marsse ja mõnikord tegi paar tantsusammu. Dia vaatas teda ku mõnda iategijat ja plaksutas ripsmeid. Tema silmad ja uuled olid niigu Kolonelil. Ma nutsin üksi köögis.
Kaks päeva enne abordile minekut ja päev enne, ku ma pidin Helsingisse põgenema, tuli kindral Talvela tapanipäeva pidu. Me läksime sinna käsikäes ja armastuses. Veetsime pika õhta ja ma nägin, ku Kolonel jahtis esteks kindrali nõo tütart, kes oli vaevalt kakskümmend, ja käis teda sial kardina taga käperdamas. Seejärel vaatas ta mind ku prassiv kangelane, kes piab vihast võitlust impotentsiga. Ma tänasin kindralit ja lentsisin lööduna ja solvatuna üksi koju. Kolonel tuli mulle järele ja sai mu meite verandal kätte. Ta rebis mul palitu seljast, viskas mu põrmandule ja lõi rusikaga näkku. See paar minutit kest silmapilk tundus mulle pikem ku kogu senine elu kokku. Ta kägistas mind nii, et ma kaotasin meelemärkuse. Mu viimane mõte oli, et nüid tuleb surm. Kolonel tagus mind jalgadega kuni laps tuli ära. Ku ma siis lebasin keset suurt vereloiku, riided lõhki kistud ja ilma meelemärkuseta, kutsus ta takso, mis viis mind aiglasse. Sial ärkasin ma järgmisel ommikul ega tund ennast ära. Ma olin taht Koloneli õnnelikuks teha, aga kukkusin armetul kombel läbi.
Virelesin laatsaretis kolm kuud, sest mul oli mudugi suur verekaotus, sain kopsupõletiku ja lõppesin nii otsa, et ei saand enam voodist üles. Rebekka, kes mind vaatamas käis, ütles iljemini, et mai old millelegi riageerind. Olin tõmmand lihased pingule, lõõtsutand ja minu käed värisesid ku raugal. Pole ka miski ime, sest piale kehalise kurnatuse olin ma ka ingelise riaktsiooni mõju all. Tollal lahkus Kolonel Tammisaarist ja ostis endale suure palkmaja Ounasjoe kaldal ja nimetas maja Willa Koloneliks. Hulda Häkki võttis ta muidugist virtinaks. Ku mu keha oli enam-vähem korras, oleks vana arst mu otseteed Koloneli juurde saat. Ta soovitas piad oopide eest kaitsta.
Veebel Alatalo tuli mulle järele ja ma ütlin talle, et vii mind Oulu vaimuaiglasse. Alatalo küsis, et kas sa mõtled seda tõsiselt. Mina, et jah. Ta uskus ja viis mind Oulusse. Mind ei võetud sisse, olgugi ma ütsin, et jõulupuu on muutund ristipuuks.
Ma nutsin terve tee Rovaniemisse. Igal pool oli näha sõja jälgesid, olgugi et palju oli juba jõutud mahapõlenu asemele ehitada. Kolonel võttis mind oma äärberi õuel õrnaste vasta. Ta aaras mu sulle ja suudles pisarad mu palgedelt. Ma rahunesin ja muutusin pikapiale uueste taltsaks. Inime teeb nii. Teda juhib arjumus ja kõik uus ajab kangeste irmu piale. Ma tiadsin, mis mind Koloneliga ees ootab, aga mai tiand, mis oleks oodand ees ilma temata.
Ku ma aiglast tagasi Rovaniemisse tulin, oli Kolonel jälle kõige keskpunkt. Tema ümmer tiirutas seesama paarikümnest inimesest koosnev koorekiht ku enne sõda ja sõja aegu. Kõik olid otsegu miskit sõda ja sakslasi poleks kunagi oldki. See seltskond võttis mind õige apult vasta, samuti Hulda Häkki. Tema oli ju omal ajal old Katri usaldusalune ja pidas mind elu lõpuni väikeseks litsiks. Ulluks sõimati ja ooraks, Kolonel jälle oli linna tähtsate ninade silmis sõjakangelane. Natsipatud vajusid unustusse ja me olime ühel poolel ameeriklastega, kellest Lapimaa kubises. Meite president oli tollal justiitsminister ja tema otsustas, et Marssalit ei süidistata milleski, sest ta on süidimata. Airo-vaeseke ja teised lahinguid juhtinud mehed said kogu süü oma kaela. Punased muidugist vigisesid, et miks Marssalile saab osaks erikohtlemine, aga neile öeldi, et sel mehel on aige nii pianupp ku lihakeha, seda ei julge inimeste silma alla tuua, see pilt siaks ohtu kogu Soome julgeoleku. Isegi ärdameelne Edwin Linkomies valiti ülikooli rektoriks ja talle anti kõik natsionaalsotsialistlikud patud andeks. Kogu minevik pandi ettenägelikult kalevi alla, ka Hilliläle anti kõik ta aumärgid ja ammetikohad tagasi.
Ma mõtsin, et ku me end juba kord ära ei tapp, siis piab end uute tavade järele siadma. Kirjutasin Rebekkale, tema arvas samamoodu. Ma mõtsin, et inimene on ku rott, see arjub alati. Tabasin ühel Lütseumi aulas korraldatud üritusel ära, et venelased on kõvad laulma ja tantsima, paremad ku sakslased. Aasta vahetus ja ka mina astusin Rebekka ja Paasikivi eeskujul Nõukogude Liidu sõprade seltsi. Kolonel ütles, et väike luuleneitsi tahab kindlustada enesele kohta venelaste Soome kultuurielus. Mina, et elu läheb edasi. Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanenud natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inimene juba on kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.
Aastad läksid ja ma olin jälle enam-vähem elavate kirjas. Kõik mudugist nägid, et ma olin omadega läbi, aga keegi ei oolind. Teinekord sosistas Kolonel mulle kõrva sisse, et me saame kahekeste akkama, meitel pole vaja ühtegi arsti ega ajude surkijat viiendaks rattaks vankri alla. Kolonel ei old pärast Hanko ammetit enam kusagil tööl. Ta oli kogu aeg kodus ja see oli minule väga raske.
Tal pold piale minu, ära irmutatud, äbistatud naise, enam keskit teist, keda kiusata ja piinata. Mu kõrvus kohises ja pias ei liikund ühtegi tervet mõtet, ainumast killud.
Olid sõjajärgsed aastad, mil isegi Lapimaa metsalangid kubisesid Ameerika agentidest. Ma läksin Koloneliga turule suitsuliha ostma. Meite kõrvale sadas kusagilt Pelkosenniemi kindral Wallenius, kes oli sõja ajal oma vägedega kotti jäänd. Ta eitis pilgu Kolonelile ja kavatses ilmselgeste midagi ütelda, aga pööras pia kõrvale. Kolonel võttis oma lihapaki ja Wallenius enda oma ja me kõik astusime natuke piinlikkust tundes edasi. Niigu kaks poisijõnglast, kes olid koos pahandust teind ja kõiksugu rumalusi, mis tuli ära unustada.
Oli ka ilusaid silmapilkusid, ku olime koos tundrutes matkamas ja vaatasime all laiuvatele maadele, mille rüpes voolasid sügavad jõed, ja ku me olime kalal jõelammidel, mida ümbritsesid sammetise veega tulvajärved, sood ja kõrgustesse kerkivad tundrutipud, või kondasime Lapimaa tundrates, kus võis olla kaks nädalit paks udu niigu ernesupp. Me mõlemad armastasime ürgmetsa ja tundrat, sest need vaated on sama ilusad ku kõrb – igal pool ainumalt lainetav, paljas kalju, kivid ja kruus. Teinekord ööbisime nädalate viisi telkis või laavus, vahtisime Põhjapõdra tähtkuju, mille Kortenniemi majas eland prantslane Le Monnier oli avastand ja nii ristind, ku ta Aavasaksa laelt pikksilmaga tähistaevast uuris, ja tegime plaane, kuda oleks kõikse parem karule pesa ehitada, kuda ravida viga saand luike nii, et tema suled verega kokku ei saaks. Me võisime üheskoos naerda inimeste lihtsameelsuse, rumaluse, mõistmatuse, inetuse ja iausklikkuse üle. Me oskasime õige äste naerda ka meite endi vildaka mõtlemise, liiderlikkuse ja rumala uhkuse üle. Sõudsime peegelsiledal järveseljal, püidsime jääkaane alt ahvenaid, lugesime lumeelveste harusid, korjasime augustiommikul kastepiisku toopi, sõitsime ringi kodumaal ja laias maailmas. Ilma nende puhta armastuse välgatusteta oleks ma end ära tapp. Mul pold ühtegi sõpra, kellega avameelselt rääkida, mäherdust julma elu ma elasin. Rebekka püidis mind Helsingist aidata, aga see oli keeruline, sest Kolonel oli kõikse aeg kuuldekaugusel.
Viimane kord, ku Kolonel mind peksis, juhtus nii, et ma olin ommikul kohvi keet ja võileibu teind. Ma kandsin kõik tabletil Kolonelile ette niigu mul ikka pruuk oli. Kolonel, et pane suhkur tassi. Mina, et suhkurt pole. Tema virutas kandiku kohvitassidega vastu seina, aaras mul juustest ja lohistas mind mööda põrmandut. Ma mäletan, kuda Hulda vahtis köögi ukselt õige innuka näoga minu kannatusi. Silmist paistis tal selge mõnu. Arvas kindlaste, et nüid Kolonel teeb lõpuks sellele tarakanile otsa piale ja temast saab Willa Koloneli täht. Ei saand, Huldal läks paar kuud iljemini kringletükk kurku ja ta lämbus omaenese raudvoodis. Suri inimene, kel õnnestus oma elu ära elada ilma selle mõtte üle piad murdmata. Uut virtinat Kolonel ei võtt.
Sial põrmandul läks mu maailm pimedaks ja kaotasin meelemärkuse. Kolonel ehmatas ära ja kutsus Alatalo, et too minu elutu keha Koloneli ihuarsti juurde viiks niigu juba mitu korda varem. Arstil ei õnnestund mind kuidagi tiadvusele tuua. Ta pidi saatma mu edasi aiglasse ja sial juhtus olema valves noor arst, kes julges näha, millega on tegemist. Ta oli tuld lõunast asendajaks. Ta küsis, et kas abikaasa tegi seda. Mina, et jah, ja see pole esimene kord. Tema, et ku kaua on see juba kest. Ma ütsin, et 1944. aasta sügisest saati. Ta kasvatas mu luud kokku, aga kuna tal ei õnnestund kaotada iirte piiksumist mu kõrvades, saatis ta mu Oulu lääni vaimuaiglasse. Sial olin kaks esimest nädalit ainult tuima näoga lakke vahtind. Kolmandal nädalil alustati endise Lahti luurekompanii arsti, sõjaväelise ingetiadlase vo Baghi määratud ravi. Mulle tehti kõiksugu protseduurisid: insuliinisüste, külmi vanne, kortisoolisüste ja elektrišokki. Nende abil virgusin nõnnapalju, et püidsin ennast aigla pesuruumis, mis aises igi, kuse, mäda ja rääsund rasva järgi, elastiksidemega üles puua. Jäin vahele ja mind seoti voodi külge kinni. Mai pand vasta. Ma sain sial kogeda ja näha seesuguseid asju, millest ei taha rohkem rääkida. Kõrvalvoodis lamas Vietose kooli õde Hilkka Adenauer, kellel olid otsegu kriidist ambad ja viltune nina. Kukkusime plärama. Ta tahtis meenutada oma ema ja mina oma isa. Kuda isa ühel jaanipäeval ütles, et lähme Aavasaksa laele ööta ööd vaatama, me istusime autobussi piale ja ennegu kohale jõudsime kallas vahepial lund ja ka päike puges peitu. Tollal viis sinna tippu ainumalt miskisugune kitsas rada, mis läks läbi tiheda metsa. Me ronisime nõlvast üles ja ma väsisin ära. Isa võttis mu selga, teised jõmpsikad pidid ise vantsima, olgu küll kõik olid omadega läbi. Mõlemil pool rada olid suured kivikangrud. Aina üles ja jälle tihe mets. Lõpuks jõudsime pärale ja sialt oli säherdune vaade Torniojoele, et mul jäi ing kinni. Keksisime mäe kirdekülge, mis on irmus järsk kaljunõlv, viskasime väikseid kivikesi alla ja see oli lõbus. Isa nägi kotkapesa ja ütles, et käituge korralikult, mudu tuleb kotkas ja viib teid minema. Räägi veel, mangus Hilkka. Ma pajatasin siis Hilkkale sellest isa ullust iddest, et tema ja kõik meite pere lapsed paneksime selga Lapi rõivad, kutsuksime ühes mõne Lapi eide ja taadi põhjapõtradega ja läheksime ennast näitama Berliini, Varssavisse ja Piiterisse kusagile loomaaia lähedale. Et paneme sinna püsti midagist laplaste suvekoja sarnast ja näitame, kuda Lapis elatakse. Isal oli plaan raha korjata. Ja nõnda me istusime Rovaniemis rongi piale. Mina, kolmeaastane tirts, ühes teistega. Jõudsime Piiterisse. Põhjapõdrad surid üksteise järel kõhutõppe ennegu me jaamast kaugemale jõudsime. Leidsime pärast kahepäevast otsimist loomaaia ja mehed akkasid koda püsti panema. Siis tuli kohaliku võimu esindaja ja küsis propuskeid. Isal oli kõik korras, aga ommetigi viidi kõik mehed soolaputkasse. Meie, jõmpsikad ja eided, jäime nutta tihkuma ja inimesed vahtisid meid. Keegi viskas meitele kopika või kaks. Oleksime kindla piale sinnasamasse üksteise järel ära surnd, aga siis tuli keegi soomlane, kes oolitses, et meid riigi kulul tagasi Rovaniemisse saadetaks. Isa ja Lapi taadid tulid mõne nädali pärast, väntsutatud ja nälgind. Ühe võttis iljemini närvipalavik, mille ta sai tuulest, ja teise tappis saastund veest külge akand tüüfus, sest neil pold kodus muud rohtu ku alvaste põletatud viina, tõrvavett ja sooja poroverd.
Vaimuaiglas paistab maailm olevat õige kummaline koht. Surma tühjus kutsus mind kõvaste, aga mai old valmis. Akkas tunduma, et sial on ia lamada. Pold tarvis teha muud, ku lasta Mengelitel enesega toimetada ja suu kinni oida. Aga alati tuleb see päev, et sind viiakse vägisi paradiisist minema ja kästakse terveks saada.
Üks ommik seisis von Bagh minu voodi jalutsis, kompis keelega oma ambaid ja vaatas mind õige iroonilise pilguga ja ütles, et sina oled ennast täis, irmus liialdaja, teesklev lehm, degenereerund ja moraalsest laostund inimese karikatuur, ja et ku natsid oleksid sõja võit, oleksid sa nüid kindla piale Soome valitsuse aridusminister, aga et paraku läks teisiti, siis piad sa, riigi kulul elav vedimus, võtma tänasest päevast alates oma elu enda kätesse ja ku sa vastu punnid, annan sulle kõiksepialt korraliku keretäie ja seejärel määran sulle nii rängad kehalised arjutused, et sa akkad mind põlvili paluma, et ma saadaksin su tagasi Koloneli oole alla.
Ma varisesin kokku ja ehmatasin selle varisemise piale nii imsaste, et sellest algas minu aeglane ja raske jaluletõusmine.
Esmalt õppisin ingama, elasin üle kõik selged päevad, kuumad ja kuivad ja pimedad ja vesised, sõin äste ja kogusin jõudu, mis oli selle alanduse keskel päris ära kadund. Siis ku oskasin jälle õigeste ingata ja jaksasin taldriku tühjaks kaapida, mitte ei näksind niisama, tuli Rebekka Helsingist mind vaatama ja ütles, et nüid tuleb pia liiva alt välja võtta ja tõele näkku vaadata, sest sa piad end vaimselt ja füüsiliselt Kolonelist lahti rebima. Mina, et seda küll, aga kudas, elu on mind tema külge sidund ja ma võin kasvõi pia pial seista, aga lahti ei pääse ma ommetigi. Siis ütles Rebekka, et ta räägib mulle midagist seesugust, mis aitab mind tagasi vette, ku kalaga võrrelda, või lendu, ku kärbsest rääkida. Ta rääkis mulle kõigest, mida Kolonel oli temaga teind Rovaniemis, meite oma kodus, misukest äbi ta on kand ja kuda tuhast tõust. Kõik see, mida ma kuulsin, täitis mind seesuguse mürgiga, et sain viimaks aiglast välja. Vihaoos kavandasin kord kiiret kättemaksu, kord rahulikku ja läbimõeldud klaarimist, et kuda ma lähen Willa Koloneli nagu õige naine kunagi ja lasen Koloneli tema oma tugitoolis maha või tulistan mõlemasse kätte ja võtan Lapi pussi ja lõikan tal munni otsast ja topin talle selle kurku, las lämbub. Mõtsin ommikust õhtani igasugu asju välja ja see tegi mind tugevamaks. Tagantjärgi sain muidugi aru, et kättemaks ja vihapidamine oleks teinud mulle endale rohkem alba ku Kolonelile, ta ju tahtiski surra, sest kogu tema elu oli olnud eelmäng Liiva-Annusega.
Esteks tundus enese Kolonelist lahti rebimine ähmase unistusena ja kogu see mõte pelutas mind tiadagi irmsaste. Tundus, et suren kurvastuse kätte, ku Koloneli maha jätan. Siis ma tagusin endale pähe, et Koloneli piale mõtlen alles omme. Ja nii ma tegingi. Lükkasin alati omseks ja see oli õige otsus. Nõnda jaksasin elada ühe minuti, tunni ja päeva korraga ning pisitasa akkasin uskuma, et küll ma oskan veel ükskord ka üksi elada, ja ku ei oska, võtan mõne koera ehk kassi. Üks asi, mis mind kõikse enam kurvastas, oli see, et koos Koloneliga jään ma ilma ka Koloneliproua tiitlist. Ku ma seda Rebekkale kurtsin, ütles ta, et seesugust siadust pole, mis keelaks sul end surmani nõndamoodu nimetada.
Kolm aastat kulus selleks, et tühjendada kivi kivi aaval see regi, mida ma olin järel vedand. Pärast viimsest munakivist vabanemist tundsin end natuke paremini, sest ma olen sisimas täieste tavaline terve inime. Otsegu mulle eneselegi üllatuseks tuli von Bagh ühel päeval minu juurde ja pistis mulle pihku paberi, kuhu oli kirjutatud: piliosus, melancolicus, colerius, complexio colerica. Ja selle järel veel: incenium ponum. Mind kirjutati aiglast välja ja ma läksin Rebekka juurde Helsingisse, et niigu tavalise eluga arjuma. Rebekka õpetas mulle uueste, kuda keedetakse putru, kuda tehakse makaronivormi ja kuda pliiatsit käes oitakse.
Sialt Helsingist saatsin siis avalduse Kalmalompolo kooli ja mind võetigi õpetajaks, sest ma olin ainuke kandidaat.
Tõlkeid
Esa Saarinen koos Kirsti Lonkaga. “Muutumised: vaimse kasvamise poole.” Tartu, Fontese kirjastus 2004
Hannu Mäkelä “Casanova ehk Ciacomo Casanova tee naistemehest kirjanikuks” (biograafiline romaan). Varrak, Tallinn 2009
Erkki Tuomioja “Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Katrin Kurmistega, Varrak, Tallinn 2011
Katja Kettu “Ämmaemand”. Koolibri, 2012
Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”. Tänapäev, 2012
Seppo Zetterberg “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled”. Kadri Jaanits tõlkis kahasse Sirje Oleskiga. Tänapäev 2013
Rosa Liksom “Kupee nr 6” (romaan). Kirjastus Koolibri 2013
Salla Simukka “Punane nagu veri”. Pegasus, 2014
Ville Hytönen “Väike mereröövliraamat”. Enostone, 2018
Rosa Liksom, “Koloneliproua”, Koolibri 2018
Katja Kettu “Rose on kadunud”. Koolibri, 2019
Madli Lippur
Foto: ERR.ee
Madli Lippuri (1984) debüütromaan võitis Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel I koha ja 2017. aasta Tartu Kirjanike Liidu osakonna poolt väljaantava Betti Alveri auhinna. Madli Lippuri teose puhul rõhutati tabuteema värsket käsitlemist ning jahmatavat kontrasti romantilise stiili ja moraalselt tõrget tekitava tegevustiku vahel. Vahur Afanasjev toonitas: “Autor on võtnud endale üpris keerulise ülesande kirjutada niiöelda vaiksel häälel. Tulemus on huvitav ning andis žürii kohtumistel kõige rohkem kõneainet.”
Katkendid: June / Julien, Tänapäev 2016, lk 9-15, 271- 274.
/…/
Ma jalutasin eemale õunapuude alla ja sealt veel natukene edasi põlluserva suunas. Punt pisikesi jõnglasi tormas minust mööda. Märkasin, et neil on eemal rohu sees miskit sorti salaühing. Seal istus ringis umbes seitse eri vanuses tüdrukut ja toimetas isekeskis midagi. Kahtlustan, et käis nukkude kollektiivne riietamine ja soengute tegemine. Istusin vanale tuttavale kivile ja nostalgitsesin edasi. Vaatasin õue poole, kus valmistuti lauda katma, ja vaatasin põllu poole, metsade ja avaruse poole. Olin nende kahe vahel, ei olnudki nagu osa pidulistest. Samuti ka mitte see väike lastemaffia. Ka neil poleks justkui peoga pistmist olnud, neil olid täiesti omaette asjaajamised. Vaatasin neid eemalt. Üks väiksem lunis suuremat, et too tema nukule patse punuks. See hakkaski punuma. Samal ajal aga nägi ta silmanurgast, et kõige väiksem tüdruk on vahepeal põllu suunas ajama pannud. Mispeale ta hüppas püsti, läks sellele väiksele järgi, krabas sülle ja tõi ringi tagasi. Selge. Karjajuht. Ju see oli seal mingi improviseeritud lastehoid peokülaliste jaoks. Sest too tüdruk, see karjajuht, ei olnud enam tegelikult kuigi väike. Paistis olema teistest palju vanem, nii umbes neliteist ehk juba. Ma vaatasin neid lapsi, ma vaatasin seda suuremat last. Ja ikka veel ei tundnud ma sind ära. Sest nägin sind vaid kaugelt. Kuniks sa tõstsid korraks pea ja vaatasid minu suunas. Siis ma tundsin ära need näojooned. Teadsin, et olen neid kusagil näinud. Tuul sasis su tukka ja pikki tumedaid juukseid. Üritasid neid kõrvade taha fikseerida, aga tulemusteta. Korra vaatasid veel minu poole, õige põgusalt. Siis saabus Stéphanie. Ta olevat mind juba silmist kaotanud. Ja siis ta märkas eemal sind, keda oli juba ammu otsinud. Ta hüüdis sind ja sa kuuletusid. Sind käsutati minuga kohtuma. Sa tulid mõõdetud sammul ja tõsisel ilmel. Tervitasid ja vaatasid mind umbusklikult vilksamisi oma tuka alt. Sa olid väga ema moodi. Varem plehku panna üritanud väike tüdruk tuli sulle järgi ja hakkas sind kleidisabast sikutama. Samal ajal seletas Stéphanie mulle midagi naabrite kohta, kelle maja taamalt paistis, ja kes olevat eelmisel aastal ära kolinud ning maja laokile jätnud. Aga tegelikult ma üldse ei kuulanud. Sa seisid ikka veel sealsamas, laps kleidisaba sikutamas ja justkui ootasid, millal sulle sõna antakse. Aga sulle ei antud. Stéphanie muljetas aina edasi. Ja samal ajal ma lihtsalt jälgisin, kuidas sa vaikisid. Viimaks vaatasid mulle pikalt otsa, võtsid lapse sülle ja läksid tagasi teiste jõmpsikate juurde.
Stéphanie kuulutas välja lauda istumise ning kõik hakkasid õue seatud pika peolaua taha kogunema. Me sattusime istuma üsna lähestikku, teine teisel pool lauda. Me ei vahetanud ainsatki sõna, ainult pilgud kohtusid aeg-ajalt. Alati, kui keegi midagi naljakat rääkis või ütles, vaatasid sa mind, nagu selleks, et kontrollida, kas me naerame ühtede ja samade asjade üle. Minu kõrval istunud proua, keda ma ei tundnud, oli kangesti vestlushimuline ja tahtis minust igasuguseid asju teada, nii et ma pidin talle peaaegu pool oma elulugu ära rääkima. Sina muidugi kuulsid kõike pealt. Kui ma jõudsin sugulussuhete lahkamiseni, ütlesin talle, et Stéphanie, kes siin vägesid juhatab, on mu tädi ning see seal – osutasin sinu poole – on mu õde. Seepeale naeratasid esimest korda päriselt mulle. Ikka vaikides. Eelkõige naeratasid su silmad, mis seni olid olnud umbusklikult uurivad. Kuid enamasti olid sa ikka tõsine.
„June, mis sa mossitad? Kas sa mu pirukaid ikka proovisid?” kostis tädi hääl teiselt poolt lauda.
„Ma ei mossita… Ma mõtlen…,” vastasid sa. Tõusid aeglaselt lauast, võtsid laualt kaks tühjaks saanud morsikannu ja marssisid nendega majja. Minu kõrva aga kostis kellegi hääl: „See tüdruk läheb sul aina tõsisemaks. Tea, kas tal on peigmeestega probleeme? Või on ta lihtsalt armunud? Minu teismeline tütar näiteks lõpetas siis üldse minuga rääkimise…”
„Ah, ei ole tal midagi,” seletas Stéphanie, „mingit peigmeest… Ema oli tal ju ka natuke selline… filosoofiline kuju. Cyril, ulata mulle palun see vaagen sealt.”
Vahepeal ma kalkuleerisin peas, liitsin ja lahutasin, ja taipasin, et sa ei saa olla neljateistaastane, sa oled alles kaksteist. Sa tulid täidetud kannudega tagasi, istusid veel veidi lauas ja kadusid siis jälle ära. Ma ei näinud sind tükk aega mitte kuskil. Ajasin ühe ja teisega juttu, viimaks istusin maja ette trepile. Lasin pilgul ja mõttel jälle niisama uidata. Ja siis äkki sa ilmusid kuskilt, hääletult, selja tagant. Istusid mu juurde. Vaatasid mulle otsa. Vaikisid. Aga enam ei olnud su silmis umbusku ega ka võõrastust. Nüüd olnuks nagu kurbus. Sa vaatasid maha ja ütlesid vaikselt: „Sul on ema silmad.”
See võttis mind tummaks. Seda pole mulle veel keegi öelnud. Pole olnud kedagi, kes ütleks. Aga selle lausega sa võtsid mu justkui omaks. Lugesid mind oma perekonna hulka. Sa istusid mu kõrval ja ma sain aru, et lein on ikka veel sinu sees. Me kumbki olime leinanud omaette ja me kumbki ei osanud sellest rääkida. Ma vaatasin sind ja nägin kurbust, mis avanes ainult mulle, kurbust, mis pole kellelegi varem silma vaadanud.
Sa küsisid, kauaks ma Prantsusmaale jään. Ja ma rääkisin sulle kõik ära. Miks ma tulin, mis ma tegema hakkan ja kus elama. Igasuguseid asju pajatasin sulle kokku. Õues hakkas juba hämarduma, aga sinu silmad hakkasid tasapisi särama. Sa kuulasid suure huviga. Pärast põgusat pausi küsisid äkki: „Julien, on ju, et sul on teine nimi ka?”
„Ee… mis mõttes?”
„Julien Joaquin…”
„Tšš! Mitte keegi ei tea, et mul selline nimi ka on.” Naersime mõlemad selle peale. Sa ütlesid, et see on igati originaalsem kui Jean-Paul või Jean-Jaques. Jah, on küll.
„Kas sa tead, et mul on ka salanimi?” küsisid siis. Jah, teadsin. Aga polnud kindel, kas ma seda õigesti mäletan. See oli migagi üsna iseäralikku.
„Mair… Maire… Mairsile?”
„Õige! Aga, fuhh, ma ka ise ei maini seda eales kellelgi, sest kui seda teha, siis küsitakse ikka: öö, mis asi? Marseille? Sellel pidi midagi sõja ja Marsiga pistmist olema, on see tõsi?”
Ma tuhnisin oma tolmunud ajusoppides.
„See peaks olema keldi nimi. Ema mainis selle kohta kunagi midagi. Minu mäletamist mööda, jah, see viitab sõjajumal Marsile. Ja sellega oli selline lugu, et keegi ennustajanaine olevat sind emale ette kuulutanud. Ta vist väga ei uskunud enam, et tal keegi tuleb. Peale Tristanit… Seda sa tead?”
„Jah, et ta suri kohe…”
„Ta sündis surnult… Aga ennustaja ütles, et tal tuleb veel üks. Tuleb tüdruk. Ja sellele tüdrukule tuleb panna nimi, mis ei pelga tuld ega vett. Talle tuleb panna kange nimi.”
„Nii ütleski?”
„Enam-vähem midagi sellist, jah. Ega ma sõna-sõnalt sulle kinnitada ei saa. Aga kuidagi nii see olevat olnud. See sinu nime lugu. Ja näed siis, ta pani sulle kaks kanget nime. Topelt ei kärise.”
„Kuidas June kange nimi on?”
„See on ju roomlaste peajumala kaasa. Juno. Sellest tulebki June. Kui sa June`i asemel soovitad end Junoks nimetada, siis seda kangem su nimi on. Tegelikult. Algupärale lähemal.”
„Ma ei salli June`itamist sellepärast, et igaüks hääldab seda isemoodi imelikult, sest nad üritavad hääldada nagu inglased, aga mulle üldse meeldi see… Ma ei taha olla inglane. Olen siis parem roomlane või iirlane.”
Vahepeal sa lipsasid laua juurde ja kaaperdasid osavalt viimase beseekoogitüki, mida lahkelt minuga jagasid. See kook oli vaieldamatult selle õhtu tippgurmeesündmus.
Siis hakkas jahenema. Ma leidsin eeskojast ühe teki ja laotasin selle sulle õlgadele. Sa jätsid tekinurgakese ka mulle varjuks. Keegi üritas meid tantsima meelitada, et siis hakkab soojem, aga me ei kippunud. Käänasime eitavalt päid ja istusime teki sees nagu kaks kägu ühes pesas.
Kõnelesin sulle veel tollest korterist, mida pean hakkama tolmu alt välja kaevama, enne kui see päris elamiskõlblik on. Sa ütlesid, et võid mulle appi koristama tulla. Aga enne pidin veel mitmeks nädalaks Québeci tagasi sõitma. On veel asju, mida korraldada. Ma uurisin, kus täpselt sa Bayeux`s elad ja me vahetasime telefoninumbreid. Lubasin sulle helistada, kui olen tagasi, kui olen päriselt kohal.
Ma olin sel hetkel väga õnnelik. Seal videviku eel, teki sees, sinu, oma uue vandeseltslase kõrval, melust natuke eemal. Ma ei saanudki veel midagi aru. Mul ei olnud vähimatki kavatsust aru saada.
Vastu ööd läksime lahku. Sina jäid sinna ööbima. Antoine pakkus mulle taas küüti ja tõi mind Bayeux`sse ära.
Julien
(Joaquin, aga ainult sinu jaoks)
…
25. detsember 2008
BAYEUX
On öö vastu 25. detsembrit. Sa olid täna siin, koos minuga, kasuemaga, isaga, meie juures õhtusöögil. Kõik kulges isegi vastu ootuseid üsna rahulikult. Need on meie esimesed koosveedetud jõulud.
Ma mäletan kõiki meie jõule. Neid oli küll kõigest kolm. Ma ütlen „meie jõule”, kuigi tegelikult olid need kõigest pooleldi ühised, sest sa läksid ju alati Québeci Pauline`i ja Théo juurde. Me pidasime sinuga oma jõulud alati justkui ette ära…
Mulle on kalleim üks mälestus ühest lihtsast, peaaegu tavalisest jõulukuu õhtust. See võis olla umbes viis päeva enne pühi, sa polnud veel Québeci läinud. Ma tulin koolist otse sinu juurde, tulin oma võtmega sisse (sinu kodu olekski nagu olnud meie ühine kodu, kus mina käisin visiidil, nagu visiitabielus) ning mu ninna tungis meeletult hea ahjuküpsetiste lõhn ja kõrvadesse Ella ja Louisi „Dream A Little Dream Of Me”. See oli see talv, kui sa minust džässisõltlase kasvatasid. Ma leidsin su köögist šokolaadiküpsiseid meisterdamas, see oli uskumatult ilus vaatepilt, ma peaaegu et poleks tahtnud sellesse idülli sekkuda. Sa andsid mulle tervitusmusimopsu ja küsisid, et ega tulekahju järgi ei lõhna. Sa polevat kunagi elus selliseid asju küpsetanud, aga teadsid, et ma täna tulen ja tahtsid vähemalt üritada. Ma kinnitasin, et kõik on ideaalne, kogu atmosfääriline kooslus. Mul oli tõesti tunne, võib-olla esimest korda viimase 7 aasta jooksul, et ma tulin KOJU. Kus mind oodatakse, armastatakse, kus on rahu ja harmoonia. Ja kõige paremad lõhnad ja kõige ilusam muusika. Ja mulle kõige kallim inimene. Sina, mo chuisle, mo chroí. /Iiri keeles: mu arm, mu süda./
Kui viimane plaaditäis oli ahjus, tegime Ella ja Louisi saatel paar tantsutiiru. Siis sa kontrollisid mu matemaatika ülesanded ära, sest nendega olin alati kimpus. Pärast pikutasime kamina ees, sa soojendasid mu varbaid oma peos, sest mu jalad olid pidevalt külmad. Ma küsisin, kas sa lähed jõuludeks koju, poja juurde. Lähed, jah. Sa tead, et ma hakkasin su poega armastama, läbi sinu, läbi sinu silmade ja südame.
See oli nii ammu… Siis olin ma veel väike. Nüüd ma olen suur. Nüüd on mind kaks.
Me istusime pargis ja toitsime linde. Hakkas juba hämarduma. Sadas lund. Vaid mõned üksikud jalutasid oma koeri. Peatselt sulandunuksime hämarusse. Kaks tumedat kogu pargipingil, teineteise vastu liibunud. Jah, tumedad. Nii imelik, et sa kannad nüüd nii palju musta. Nagu minagi. Me oleme nagu 19. sajandi kodanlased. Siivsalt tumedas ja lihtsad, märkamatud.
Sa kohendasid mu õlarätikut, panid käed selja tagant mu ümber ja ütlesid: „Tule mulle naiseks…”
Ma hakkasin naerma, sest peale kõike seda tundus see naljakas, nagu mõnes vanas filmis. Sa arvasid, et naeran sinu üle. Solvusid vist. Aga sa ütlesid seda mulle nagu ilmsüüta neiule, kellega alles kurameerid.
„Me ei saa ju… Ja mis vahet seal ongi, nimi on meil nagunii juba sama…”
„Võib-olla kuskil kuidagi ikkagi saame. Ja asi pole nimes. Ma tahaks su südame all põtkija lapsendada. Tulge mulle naiseks ja lapseks…”
Me käisime mitmetes kohtades, ka iidse suure leinava pöökpuu juures. Ja istusime meie kohvikutes.
Istusime akna alla, kohvik oli üsna täis. Mina ei olnud seal väga ammu käinud, ometigi polnud suurt muutunud. Kohvimasin oli ainult moodsama vastu vahetatud ja külmletti ventilaator ei lõrisenud enam nii valjusti. Muu oli nagu ikka. Isegi raadiojaam, mis kõlareist kostis, oli sama.
Me istusime teineteise vastas ja vaatasime teineteist, siis oma teetasse, siis aknast välja ja siis jälle teineteist. Paduarmastajate kohta, kes me kunagi olime, ja kes pole neli aastat kohtunud, rääkisime ilmselt kummaliselt vähe. Ma ainult vaatasin. Su nõudliknukrad mõrušokolaadisilmad rääkisid kõik. Rohkem polnud tarvis. Ma nägin, et sa tahtsid tõesti mind endale, koos kõigega, mida kaasas kandsin. Sinu silmad nõuavad, nad on alati vaikimisi, salaja nõudnud. Su suu võib paluda kõige malbemate sõnadega, samas kui su pilk nõuab, kui su pilk neelab nagu kosmiline keeris. Su silmade taga on alati peidetud deemonid. Kui seal olnuks vaid inglid, kas oleksingi saanud sind armastada. Mul on vaja ju võrdväärset… Sinu peidetud deemonid olid alati natuke tugevamad kui sinu hirm, sinu hirmgi ei suutnud neid talitseda.
/…/
Juno
Olavi Ruitlane
Päevaleht/Pressifoto, Rauno Volmar
Olavi Ruitlane (1969) – Võrumaalt pärit kirjanik, Bernhard Kangro kirjanduspreemia 2005. a laureaat.
Katkend: Vee peal, ZA/UM, lk 25 – 31.
Mustad täpid
Valteri ja Merikese juures on hommikust peale tüli. Enne Kolja kreissae käimapanekut oli Merikese karjumine selgelt kuulda. Ta saab toas Valteri käest kere peale. Nad tülitsevad korra kuu või paari tagant, siis kui Merike palka saab, Valter ei luba tal seda üksinda maha juua. Kui Valter ise palka saab, pole midagi.
Nad kolisid paar aastat tagasi meie hoovile, Tiina sai uue, mugavustega korteri ja Valter koos Merikesega kolis asemele. Selma kutsus Merikese esimesel palgapäeval endale külla, varastas paljaks, Valter astus järgmisel hommikul Selma juurde sisse ning hakkas sealt inimesi uksest ja akendest välja loopima.
Valter oli vangis istunud ja Papa ütleb, et tal on sellepärast närvid läbi. Minu arust pole tal mitte ühtegi närvi. Vahet pole: kui ta on pahas tujus, kõnnib kogu ümbruskond, pea õlgade vahel. Või ei tule toast väljagi.
Kolja on lollaka näoga. Suu võiks ta vähemasti kinni panna, ta on varsti kurguauguni saepuru täis. Seisab koledalt kriiskava kreissae taga, silmad lendava saepuru eest kissis, otsekui oleks puude lõikamine miskitpidi nauditav. Kaitseprillidest pole ta midagi kuulnud. Niisamuti võiks saekettal kaitse olla, tal oleks kindlasti mõni sõrm rohkem alles…
Mul läheb pikka puust latti tarvis. Koljal on igasugust materjali, aga ta ei suvatse saagi korraks seisma panna, kuigi näeb, et ma ootan. Papa käest juba küsisin, ütles et, praegu pole aega, latid on kuuris laudade all ja kevadel, kui neid sorteerima hakkame, vaatame. Vaatasin juba, latid on täpselt kahe laua all, aga kui ma ise võtan, saan õiendada.
Ma olen vist ainuke inimene maailmas, kellel on aega. Mul on nii palju aega, et see ei maksa midagi, ma palun detsembrikuus tühist puust latti ja mulle öeldakse, et vaatame nelja kuu pärast. Kui mul järgmine kord hoovi peal teed lumest puhtaks visata kästakse ja ma ütleks, et mu kummikud on kapis nende kalosside all ja suvel, kui jalatseid sorteerima hakkame – vaatame, ma tean, mis siis lahti läheks. Kes mind niimoodi rääkima on õpetanud? Mida ma endale luban? Kui häbematu ma olen!
Sellepärast mulle Valter meeldibki – ta pole mitte grammigi silmakirjalik, isegi mitte häbematu, vaid täiesti jultunud.
Kalju on samasugune. Oli. Tema on juba poolteist kuud surnud. Jättis võlad maha ja läks. Arstid võtsid tal ikkagi liiga vähe jalgu maha. Papa ütles, et kohe oleks pidanud kõrgemalt lõikama, nüüd jäi pisik sisse ja gangreen läks edasi… Oligi kõik, midagi polnud päästa, lõputult ei anna inimest lühemaks teha.
Kalju ütles kõik otse näkku. Jultunud inimene nii teebki. Ta oli ainukene, kes Valteri kõva häälega tagumikku saatis. See vihastas, tõmbas tal pingi alt, Kalju kukkus trepi ette maha, puujalad tulid küljest, aga ta keeras end maas Valteri poole ja ainult irvitas. Jultunud inimene ei karda kedagi.
Ma ei ole kaks kuud kalale saanud. Rohkemgi! Mul ei lähe koolis kõige paremini ja enne, kui hinded korras, Papa ei lubanud. Ja nüüd, kui minu poolt asjad korras on, pole tal aega. Kolja on samasugune, kogu mu elu on aeglaselt venivate täiskasvanute taga kinni.
Nii, hakkab peale! Valteri roheline välisuks lüüakse pärani, Merike paiskub välja ning lendab, pea ees, lumehange. Siiani paistab, et lumi on verine. Valter astub trepile ja haigutab.
Argpüks-Kolja! Sa oled tund aega puid lõiganud, terve selle tunni oled sa teadnud, et ma sinu järel ootan, ja nüüd, kui Valter välja ilmus, leidsid sa kinnisilmi nupu, kust kreissaag kinni käib. Mine jah, astu nüüd suure ringiga mööda aiaääri, õlad longus, pea maas, tee jah ennast nii väikseks, kui suudad. Kalju oli sinust igal juhul kõvem kalamees…
Merike tõstab pead ja Valter lööb. Jalaga. Merike teab, et ei tohi pead tõsta, aga ta ikka tõstab. Ja Valter lööb. Merike roomab aeglaselt mööda õue, lumele jääb verine rada. Ma tean, et see võib väga pikalt kesta… Pool tundi, tund… Valter astub rahulikult tema kõrval, teeb vaikides suitsu ja nii kui naine pead tõstab, lööb.
Ma istun keset hoovi laste mänguväljakul, suurte värvitud autokummide peal, ja vaatan. Nad liiguvad aegamööda üle õue minu suunas. Valteril läheb kolmas suits, Merike roomab, on näost sinine ja paistes. Roomab ja räägib vahetpidamata, kiiresti ja segaselt, ma ei saa ühestki sõnast aru. Valter vaatab minu poole, kehitab õlgu ja ütleb:
„Ma ei või kannatada, ku naisterahvas juu!”
Noogutan. Ei oska muud teha. Mulle ei meeldi see samuti.
„Egäs sul säänest pikkä puust latti olõ`i?” küsin igaks juhuks.
„Määnest?”
Seletan. Matõllikopa jaoks on vart vaja. Matõllid on punased sääsevastsed, need elavad Roosisaare silla juures järvemudas ja nendega püütakse latikat. Et mul on vaja matõllikoppa, mis on ämber, mille külge on omakorda pikk toigas löödud. Niimoodi, et sellega jääaugust muda jää peale tõsta kannataks.
Merike kergitab pead, Valter ei tee märkamagi, kortsutab suuri pakse kulme ning ütleb mõtlikult:
„Läämi kaemi!”
Läheme Liiva Heino õue peale. Valter ees, mina sabas. Astun esimest korda pärast Kalju surma tema uksest mööda, ei ole tahtnud sinnapoole vaadatagi. Imelik on, pink trepi kõrval, kus ta alati istus, on alles, luud on ukse ees, nagu oleks ta korraks pesukööki läinud… Kui inimene ära kaob, võiksid tema asjad ka silma alt ära kaduda, oleks kuidagi lihtsam.
Heino kuuri räästa all, vinklirauast tugede peal paistab igasugust materjali. Valter tirib sealt kolmemeetrise lati, kaalub seda mõtlikult käes ja küsib:
„Mis arvat?”
Latt on täpselt paras.
„A Liiva Heino luba?”
„Muidoki,” irvitab Valter, „Heino om hää inemine!”
Muidugi on Liiva Heino hea inimene. Ma näen, kuidas ta kardinad liiguvad. Ta ei julge väljagi tulla, kui ta juba selle eest peksa sai, et Merikese peenras kaks sibulat ära tallas.
Läheme õue peale tagasi. Merike on kadunud. Valter otsib teda hetke pilguga, lööb siis käega, toob esikust haamri ja kaks suurt naela ning lööb ämbri mulle toki külge kinni. Täpselt nii nagu tarvis.
„Aitäh!” ütlen.
„Ole meheks!” kostab Valter, lööb mulle patsu ning kaob tuppa.
Tuju on tagasi. Nagu ikka, kui ma saan, mida ma tahan.
Kell tiriseb, löön selle kinni. Kuulatan. Papa ja Mamma magavad. Ajan end vaikselt jalgadele ning tatsan kööki. Lõdisen, see on külm nagu laut. Kraabin aknaklaasilt kraadiklaasi eest jääd. Miinus kakskümmend.
Nii palju ettevalmistusi – jäätuuraga meetrilaiuse augu löömine vaata et niisama paksu jää sisse, matõllide pesemine mudast, Mammaga kartulast, hernest ja kruubist söödapudru keetmine, siis kaks õhtut järvel kalakohtade sissesöötmist – ja nüüd, kui kõik on latika järvest äratoomiseks valmis, näitab kraadiklaas ei rohkem ega vähem kui miinus kakskümmend.
Soojad riided on toolil valmis, ajan need kiiruga selga, panen teekannu tulele ning haaran külmkapist õhtul valmistehtud võileivad.
Papa sõnul puudub mul tahtejõud? Kuidas mul seda siis ei ole, kui ma tahan sellise külmaga kalale minna, isegi väga tahan. Mul on tahet. Latikat tahan saada, üle kõige.
Iseloomu ei olevat mul samuti. Selleta inimene olevat limusk. Iseloom olevat kasvatatav, mul tuleks selleks kommikott kappi panna ja seda mitte kunagi ära süüa. Hoidku mind siis jumal iseloomu eest!
Kõik olevat treenitav. Ma treeningi! Ma treenin end jultunuks.
Valan pärnaõietee tassi ning asun võileibu kugistama. Nad tahavad, et ma igat suutäit kolmkümmend neli korda mäluks, siis olevat maol kerge seedida. Neelan võileivad samahästi kui tervelt. Kui ma tund aega söömisele raiskan, on Mamma üleval, näeb termomeetrit ja ei lase mind kuhugi.
Jultunud inimesel on elus kergem. Jultunu ei pea samal ajal halb olema. Lihtsalt jultunud. Ajan viltsaapad jalga, viskan vatijope selga ning astun koridori. Välisukse ääred on jäässe külmunud, surun lingi alla ning löön ukse õlaga pärani.
Huhh… Nii pime ja vaikne. Brrr… ja külm.
Lumi krudiseb saabaste all. Ma tean – mida külmem, seda rohkem krudiseb. Naljakas hääl. Astun kiiresti, kehal on soe, ainult nägu on täiesti kange ega tunne midagi. Peale kanguse. Kinnastest kipub külm pisut läbi võtma.. Pole hullu, peaasi, et jalatsid oleksid soojas. Papa vanad viltsaapad, kahe paari villaste sokkidega, tundub, et ajavad asja ära.
Keeran ringi, kallas linnatuledega on juba parajalt kaugel. Polegi väljas nii pime, lumi jää peal teeb öö valgemaks, kui ta tegelikult on. Hea tunne. Järvel on alati hea, siin ei pea kunagi kellegi taga ootama, niisamuti ei ütle seal keegi ette, mitu korda midagi läbi närima peab.
Üleeile õhtul enne tuppa minekut käskis Mamma mul Raudsepa Lehtele head ööd öelda. Ütlesingi. Head ööd, vana öökull! Raudsepa Lehte hakkas naerma. Väga virila suuga. See ei olnud häbematu, nagu Mamma mind pärast juustest tirides karjus, see oli täiesti jultunud.
Mamma tegi nägusid, vabandas, et lapse nali, et ma ei tea, mida suust välja ajan. Muidugi tean ja mingit nalja ma ei teinud! Papa ja Mamma teda omavahel teistmoodi ei kutsugi kui: vana öökull, kõhuli akna peal, ööd-päevad läbi silmad-kõrvad krillis, et mida pärast edasi laterdada. Ja mida ma siis nii väga tegin? Ei olnud ainult korraks nende moodi silmakirjalik. Jultunud inimene ei peagi meeldima, ma olen sama vastik nagu Kalju, ajapikku harjute ära.
Paar päeva varem, kui ma Kolja käest latikapüüdmise kohta uurisin, hakkas see alustuseks suurustama. Latikas pole poisikestele püüdmiseks, see on meeste kala ja kui palju latikaid ja kui suuri ta oma elus… Vaatasin talle otse silma sisse ja küsisin: kas sul on tegelikult ka lollipaberid?
Kolja neelatas, maigutas tükk aega tühja suud, koputas endale sõrmega meelekohale ja küsis, kas mulle on jäänud mulje, et ta on siit. Ütlesin, et ei ole, aga kas tal on lollipaberid, ja Kolja vastas, et jah.
Terve hoov on mitu aastat seljataga sosistanud, et Kolja on paberitega loll. Jämejala loll. Loll ja loll. Keegi ei teadnud täpselt.
Ütlesin, et minu meelest on ta mõistlik. Kolja hakkas naerma ja arvas, et on ehk kõige rohkem pool-loll. Ning seletas siis latikapüügi kohta täpselt ja asjalikult, nagu üks mõistlik mees võikski.
Eks ma vaikselt harjutan, ühel päeval olen jultunum kui Merimets, siis lähevad ka koolis asjad paika.
Looming
“Inemise sisu” Tartu 1998 (Luuletused võru ja eesti keeles)
“kaera jaan ja mister propper” Võro 1999 (Luuletused võru ja eesti keeles)
Lasteromaan “Kail” 2000
“Volli”: Metsavelledraama üten vaatusen, viieteistkümnõn pildin. Võro, 2004. – 64 lk (Lavastati 2004 Metsavelle talon Vahtse-Roosan Võru Teatriateljee poolt.)
“Kroonu” 2005, Vene sõjaväest rääkiv romaan, 2004 a. romaanivõistlusel 2 koht.
“Peko” 2005, Näüdendikäsikiri setode nurmejumnal Pekost. (Ütistüünä Kauksi Üllega.)
“Pristan” 2005, (näidend, koostöös Aapo Ilvesega)
“Naine” 2009
“Eesti Edulood” 2013, (Kunsti- ja luuleraamat, koostöös Herkki Erich Merilaga)
“Vee peal” 2015
Nädala autor 