Peter Handke

21. nov. 2019 at 9:36 e.l. (Peter Handke) (, )

Autor: AFP/Scanpix

2019. aasta Nobeli preemia määrati Peter Handkele, saksakeelse kirjanduse prominentsele autorile, elus olevale klassikule, kelle kirjanikutee on poole sajandi pikkune. Suhrkampi kirjastuse poolt väljaantud „Handke Bibliothek“, mis hõlmab kõike raamatu kujul ilmunut, sisaldab 11 400 lehekülge ja umbes sada teost.
Proosatekstide kõrval on Handke saatjaks kogu loometee jooksul olnud teater, teatrile kirjutatud eksperimentaalsed tekstid. Handke on tõlkinud teoseid prantsuse, inglise, sloveenia ja vana-kreeka keelest. Filmirežissöör Handke on siinmail ilmselt tundmatu, aga ta on ekraanile toonud neli filmi (sh „Vasakukäeline naine), lisaks kirjutanud stsenaariumi Wim Wendersi filmidele „Väravavahi hirm üheteistmeetri löögi juures“ ja „Taevas Berliini kohal“. Alates 70ndatest täiendab Handke oma tekste joonistustega. Tema miniatuursed joonistused on ilmunud raamatuna ja neid on eksponeeritud näitusel.
Eesti keeles on Handke mahukast loomingust ilmunud „Kaspar“ (LR 45/1970, tlk Rita Tasa), „Tõelise tundmuse hetk“ ja „Vasakukäeline naine“ (Eesti Raamat 1981, tlk Mati Sirkel) ning „Kirjaniku õhtupoolik“ (LR 18/2012, tlk Tiiu Relve). Kahju, et seni pole eestindatud (lavatekstide „Kaspar“ ja „Publikumõnitus“ kõrval) Peter Handkest kirjanduse popstaari ja kultusautori teinud 70ndate aastate alguse romaani „Väravavahi hirm üheteistmeetri löögi juures“ („Die Angst des Tormanns beim Elfmeter“, 1970) ning emale pühendatud jutustust „Soovideta õnnetus“ („Wunschloses Unglück“, 1972).
Peter Handke on sündinud 6. detsembril 1942 põhiliselt sloveeniakeelse elanikkonnaga Griffenis, Kärntneni liidumaal Austrias. Handke ema oli sloveenlanna. Ta käis katoliiklikus gümnaasiumis, õppis õigusteadust Grazis, tema esikromaan „Herilased“ („Die Hornissen“) ilmus 1966. Juba 30 aastat elab Handke Prantsusmaal, Pariisi lähedal Chaville’s. Handke viimane mahukas romaan „Obstdiebin“ („Puuviljavaras“) ilmus 2017.
Mati Sirkel kirjutab Handke kohta 1981. a. ilmunud tõlke järelsõnas: „Mässumeelse, vabamat, orgaanilisemat elutunnetust kujundavale, hipide ja üliõpilasrahutustele omase skepsise ning agressiivsusega on Handke kirjanduslik algus märgistatud kõige jäiga, arenemisvõimetu, ennast üleelanu eitamisest.“ Ta lisab Handke tsitaadi: „Ma ootan kirjanduselt kõigi lõplikena näivate maailmapiltide purustamist“.
Handke loomingus (eriti varases) on kesksel kohal keel, tema meelest on kirjandus eelkõige keelefenomen. M. Sirkeli juba tsiteeritud järelsõnast leiame teisegi Handke tsitaadi: „Selle asemel, et teha nägu, nagu võiks näha läbi keele nagu läbi aknaklaasi, tuleks salakaval keel ise läbi näha ja pärast seda läbinägemist ära näidata, mis kõik keelega teha annab.“
Handket on nimetatud sõnaränduriks. Kogu Handke looming on kaalutlev ja aeglane kulgemine, rändamine läbi ruumi, maastiku, looduse ja iseenda, nö tõelise tundmuse otsing. Kirjanik Handke on mõtleja, vaatleja, kõhkleja, muutuja.
„Kirjaniku õhtupooliku“ kaanetekstis on toodud Handke sõnad kirjanikuks olemise kohta: „Kõigepealt peab olema süütus ja mitte plaan. On palju kirjanikke, kellel on plaanid, aga minu uhkus on, et olen ilma plaanita hakkama saanud. On ainult tunne, rütm, inimesed, silmapaar“.
Pärtast Handkele Nobeli omistamist puhkes meedias äge poleemika, mis tänaseks on muutunud Handke vastaseks vihaseks rünnakuks. Kahjuks ei käi debatt kirjanduse ümber. Jugoslaavia lagunemise, Balkani sõdade ajal 1990ndatel asus Handke peavoolust erinevale, Serbiat mõistvale ning toetavale positsioonile, ja teenis ära pahameeletormi, mis ei ole vaibunud tänaseni. Iga Handkele omistatav auhind kutsub selle taas esile. Teemal Handke ja Jugoslaavia annab hea ülevaate kirjandusteadlane Jaan Undusk 2006. aastal ilmunud artiklis „Teisitiütleja Peter Handke“ https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/teisiti-tleja-peter-handke/

Koostas: Linda Jahilo

Peter Handke kohta veel:

Tõelise tundmuse olematu hetk


http://kotjuh.blogspot.com/2012/10/3-raamatut-peter-handke-karl-martin.html
https://kultuur.err.ee/991163/tauno-vahter-millal-saab-kultuuritegelasest-tobras

Kas kirjandusauhinna võib anda poliitilisele idioodile?


Saksa keeles:
https://www.zeit.de/gesellschaft/zeitgeschehen/2019-10/nobelpreis-literatur-peter-handke-kritik-jugoslawienkrieg
https://www.spiegel.de/kultur/literatur/literaturnobelpreis-2019-fuer-peter-handke-der-bessere-feind-a-1290913.html
https://kurier.at/kultur/peter-handke-vom-umstrittenen-kultautor-zum-nobelpreistraeger/400643234

 

Katkend: Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine, Eesti Raamat 1981, Tõlkinud Mati Sirkel. Lk 94-103.

Vilistades ja ümisedes, et Agnesel teises toas liiga vaikne ei oleks, mängis ta reipust. Tüdruk hüüdis kohe, et jätku ta järele. Kuidas võiks ta tüdruku meelt lahutada? Kui ta end kord millegi vastu ära lõi, liialdas ta valuga ja hädaldas valjusti, lootuses nõnda Agnese aega viita. „Kas tahad õuna?” küsis ta siis säärasel toonil, nagu oleks õun IDEE. Enne õuna pesemist läks ta ekstra ja näitas seda tüdrukule otsekui mingit viisi temaga kõnelda, sest midagi muud ei tulnud talle pähe. „Vaata, kui punane õun!” ütles ta kunstlikult imestades, et Agneski imestaks. Õuna puna pani tüdrukule midagi sellist ütlema, mida Keuschnig ise ei suutnud talle õpetada. Eelkõige kartis ta seda, et tüdruk talt küsib: „Ja mida ma nüüd pean tegema?” – sest siis poleks tal mitte ainsatki ettepanekut olnud.
Ta tahtis kööki minna. Teel sinna tundus talle äkki tähtsana prospektist teatud restorani välja otsida. Kuid siis otsis ta tulutult teist, mereäärset restorani, kus talle kunagi oli serveeritud kodust pasteeti, milles krigisesid liivaterad. Ta läks edasi köögi poole, pöördus aga veel lävelt tagasi, sest söögitoas tuli veel üks tuhatoos tühjaks teha. Seejuures meenusid talle ülestegemata voodid ja ta läks, täis tuhatoos käes, neid korda seadma. Kõigepealt aga tahtis ta vannitoas tule ära kustutada. Minnes nägi ta ajalehte ja luges esiteks kaua seda… Siis astus ta kööki ja lasi veel kaua joosta, teadmata miks; keeras kraani mõne aja pärast jälle kinni.
Selles tuimuses soovis ta vähemalt jälle märke kogeda, ja kui ta õunasüdame tühja plekkämbrisse viskas ning seejuures siseseina tabas, siis kajas sealt tõesti ähvardavalt vastu. Ta viskas otsekohe uuesti ja nii, et süda ämbripõhja kukkus: sealt ei kajanud vastu. Riidepuul rippuv särk hakkas aeglaselt libisema ja ta ei jõudnud seda enam kinni püüda! Vastukaaluks silus ta kiiresti sirgeks lapse kokkukägardatud joonistuse, tõstis püsti paari saapaid, millest üks lebas hirmuäratavalt teise peal. Ja panipaigauks oli irvakil: juba ta hüppaski juurde ja surus ukse kinni. Ta mõtles: hiljem naeran selle üle. – Ta läks aeda, kus lehviv suvetuul peagi ta rusutust leevendas. Siis karjatas kõrgemal majas hädaliselt laps ning samas lõi rahulikult kirikukell – ja jälle uhkas ta kuulmekäikudesse võitmatut õudu. Tal hakkas külm. Ta jooksis majja ja helistas Beatrice`ile. „Ma tulen kohe sinu juurde.” – „Kuidas soovid,” vastas Beatrice ja viivitas siis toru hargile panemisega, peaaegu nagu pidanuks Keuschnig talt küsima: Kas sina ka soovid? – Kuid Keuschnig oli juba hoolimatult koos Agnesega ukse poole teel.
Ta pani kõik kolm lukku väljastpoolt kinni, keeras igas lukus võtit kaks korda ringi, nagu selleks, et taasavamisega aega võita, kui ta peaks korterisse tagasi tulema. – Heledaks värvitud pingil raudteesüvendi vastas istusid plataani varjus consièrge ja ta naine, kel suvekuudel, mil enamik üürnikke ära sõitnud, majas vähe tööd oli. Nad olid juba üsna vanad ja mees oli oma naisele käe ümber pannud, kusjuures naine kudus. Kõrval pingil lebas lõngakera ja mehe jalge ees seisis linnupuur, milles hüples mitmeid kanaarilinde. Nad mõlemad võivad hiljem tõendada, et nägid mind siin veel selle päeva hilisel pärastlõunal, mõtles Keuschnig tahtmatult, neid teisel pool tänavat rõhutatult teretades – nagu oleks tal varsti tunnistajaid tarvis. Lapse seltsis tundus ta ka endale vähem silmatorkav. Koos lapsega õnnis süütus kätte võidelda! mõtles ta äkki. – Nurgapealses restoranis olid juba valged lõunasöögilinad laudadel ja peremees kõndis oma koeraga restorani ees edasi-tagasi. Keuschnig teretas tedagi selgesti: kui asi tõsiseks läheb tunnistab peremeeski Keuschnigi kasuks. Restoraniaknal silmas ta käsitsi kirjutatud sedelit, mida eile õhtul polnud näinud: „maja” ei võta enam tšekke vastu. Tema polnud seal kunagi tšekkidega tasunud ja tundis nõnda esimest korda peremehega mingit suhet: igatahes tema polnud üks sääraseid. Ma vajan tunnistajaid, mõtles ta ja tahtis otsekohe Beatrice`i juures olla. Helkiv, nobedalt voolav vesi rentslis toimis lõpuks jälle.

Taksosõit kaunis tähelepandamatuses; ei midagi muud peale tunde, et sõit läks läbi tühjade suviste tänavate. Siis mõtteist tühjana koos uudishimust vaikiva lapsega tagurpidi lifti siseneda; pahaaimamatult kellapidemest tõmmata, muretuna selle pärast, mis nägu ees on; siis püsikülalise moodi seljaga avaneva ukse poole seista, nagu ei saakski see keegi teine olla.

Beatrice ütles: „Ah, see oled sina.” Ta oli Agnese vastu väga sõbralik ja viis ta tuppa oma kahe lapse juurde. Nagu näitamaks Beatrice`ile, et ta on end muutnud, palus Keuschnig, et Beatrice talle midagi juua tooks: ta tahtis enda heaks midagi teha lasta. „Sa ju tead, kus pudelid on,” ütles Beatrice. Sõidutundest ikka veel elevil Keuschnig läks kööki ja märkas laua peal tassi, millest Beatrice oli hommikul teed joonud. Ta istus siin üksinda, mõtles Keuschnig ja uskus korraga Beatrice`i kibedust mõistvat. Ta läks kiiresti Beatrice`i juurde tagasi ja embas teda. Beatrice vaatas talle üllatunult otsa ja ütles siis: „Mine peseme, sa näed nii räpane välja!” Keuschnig läks vilistades vannituppa ja pesi endal nägu. Ta ei lase end eksitada. Kuid kõiki neid korralikult ülespoole pigistatud jala-, kätekreemi- ja hambapastatuube nähes tajus ta järsku täie kindlusega, et nüüd on ta lõplikult välja arvatud. Kaugel, kaugel eemal matkisid kolm last väljast kostvaid linnuhääli.

Ta istus Beatrice`i vastu. Beatrice uuris teda kaua, kuid ei küsinud midagi. Kohe mõtleb naine millelegi muule ja nende vahel on kõik alatiseks otsas. Järsku oli kõik mängus: veel üks sõnatu silmapilk, ja Keuschnig on tema jaoks pealetükkiv võõras. Juba hingas Beatrice vaikuses sügavalt välja ja vaatas mujale … Keuschnig katsus talle otsekohe midagi jutustada, ühest toomingate all seisvast restoranist Jugoslaavia rannikul … Muidu oli Beatrice kõigi Keuschnigi juttude põhjal kohe tulevikuplaane teinud: „Sellesse restorani sõidan kord koos sinuga, sellele rannikule sõidame järgmine kord koos!” Nüüd oli ta jutu juures üksnes vait. Keuschnig tegi katset ühiste mälestustega, kuid Beatrice ei vastanud enam neilegi. Vanad nokkimised, mille peale ta muidu ikka naernud oli, ei pannud teda teist nägugi tegema. Ta ei tahtnud vaikiva kokkuleppe mängudest kinni pidada. Vahest aga tähendas see, et ta ootas Keuschnigilt enamat? Ta istus Beatrice`i kõrvale. Alles siis, kui ta korraks kõrvaltoas olevale lapsele mõtles, tundus endastmõistetav Beatrice`ile käsi ümber õlgade panna – ilma et ta sellega Beatrice`i silmas oleks pidanud. Beatrice`i rindu silitades õnnestus tal siis üks väike puudutus tõesti ja samaaegselt oli tal avantüürlik kujutelm, nagu oleks ta sel hetkel avastanud enda ja ainult enda jaoks mingi uue kauge paiga sügaval Uus-Inglismaal. Kas ei tundnud seda Beatrice`gi ühes temaga? Jah, ta vaatas Keuschnigile igatsevalt otsa, kuid säärase igatsusega, mis kehtis kõigi ta olnud ja tulevaste armukeste, ainult mitte Keuschnigi jaoks. Harmoonia oli möödas ja nad nõkutasid vaid teineteise ees pead.

Ta magas Beatrice`iga kalgilt ja ise samal ajal hirmul olles. Beatrice ei teeselnud, vaatas talle armuheitmatult otsa, nii et ta ei saanud isegi silmi kinni panna. Kõrvaltoas naersid lapsed kaikuvalt, põhjuseta, juba tükk aega. Asjatult katsus ta mõnele teisele naisele mõtelda; neid polnud enam. Beatrice oli juba ammu lakanud ennast kaasa liigutamast – kusjuures tema end seda ägedamalt liigutas. Ta oli lõplikult lõksus, läbi nähtud. Ta munandikott läks ikka külmemaks ja külmemaks. Ta keel kabises lahtises suus. Ta silitas närtsinud nahka Beatrice`i küünarnukil ja tahtis umbsusest möirata. Ajalehepakk ta käe all hakkas käimisel lahti minema … Beatrice pani talle käe õlale ja keeras end tema alt välja. Tõusis kohe istukile ja juba kammis ja tupeeris ennast. Keuschnig jäi lootusetult lebama ja Beatrice kattis ta enne toast väljumist kinni. Üks aknapool kolksus, linn mühises: maailm näis olevat üksikuteks õudushäälitsusteks koondunud, muidu aga tühi. Väljas oli sündinud midagi koletut ja Keuschnig oli pihtasaanu. Miks ei kuulnud ta enam lapsi? Vähemalt lastehäältestki kergendust!

Ta leidis Beatrice`i köögist kausi kohal herneid lüdimas. Seejuures ta laulis – ja kui ta vahel lauluga toppama jäi, jättis ta ka lüdimise katki, kuni sõnad jälle meelde tulid. Beatrice teadis temast kõike – ja tema ei teadnud temast enam midagi. „Mul on täna niisugune igatsus,” ütles Beatrice ja käis tema ees edasi-tagasi. Ta kõneles Keuschnigiga nii valitult, nagu oleks ta telefoni rääkinud. „Hommikul nägin vikerkaart ja mind haaras lausa nõrkus. Ma pean midagi läbi elama!” Jah, tal oli õigus: Keuschnigiga oli ta „kõik läbi elanud” – ja ometi ei midagi, mis oleks nüüd lugenud. – Keuschnig tõi toast Agnese ja jättis laulva Beatrice`i; hiilis lihtsalt minema. Lift seisis veel samal korrusel: nii vähe inimesi oli suviti kodus. Trepikoja kivipõrandat oli just voolikust pritsitud ja Keuschnig tundis äkki oma sünnipaiga pimeda kirikuvõlvialuse lõhna. Selsamal tänaval asus üks linnajuhtides mainitud restoran – mis aga suletuks osutus: FERMETURE ANNUELLE -, aknad seestpoolt valgeks võõbatud, nii et ta ei saanud isegi sisse vaadata. Nüüd aitab veel üksnes plaan, mõtles ta. Kõike, mida ma nüüdsest peale teen, pean ette arvestama, nagu oleks tegu äriasjadega. UNE NOUVELLE FORMULE oli restorani loosungiks, kus serveeriti ühtset menüüd. Enne kui ärielus midagi seisma jäi, leiti uus vormel: miks mitte temalgi seda teha? Ennast uuesti leiutada! – Selleks tahtis ta enne veel kannatlikult teisi jälgida, kuna see näis talle iseenese kokkupanuks vajalikuna.

Ta einestas koos lapsega ühes Place de Clichy restoranis, kus olid riidest suurrätikud: nende lahtivoltimine mõjus nüüd hästi. (Suvekuudel, kui külastajaiks olid peaaegu ainult turistid, lebasid mõnes restoranis laudadel paberservjetid.) Ta sirutas jalad välja ja silmitses ootusrikkalt teiste laudade ääres istuvaid inimesi. Tulevik näis mõneks ajaks kindel. Agnes lürpis lurinal suppi. Tüdruku joogiklaasi täites tundus Keuschnigile, nagu oleks ta koos vedelikujoaga tüdruku poole kaldunud. Agnes istus kuidagi täiesti omaette. Teda vajas tüdruk vaid selleks, et hirmu tundmata vaid iseendaga tegelda! Suus veinimaitset tundes tuli Keuschnigil tahtmine leida see kauge kaunis maa, kus surmgi enam midagi kehalist ei oleks. Lõpuks algab päev, mõtles ta ja tundis, kuidas ta silmad lahti läksid, ilma et ta selleks midagi tegema oleks pidanud.

Kõrvallauas istus paarike, kes rääkis mahaistumisest püstitõusmiseni ilma ainsagi vahepealse kohkumispausita. Need on oma vormeli leidnud, mõtles ta. Kõigepealt ta imetles neid; siis paistsid nende näod talle äkki ammendatud. Iga kord, kui mees oli millegagi lõpuni jõudnud, ütles naine, nagu talle selle eest tasudes: „Oh, I love you!” Mõlemal oli nohu ning kumeda nohuhäälega rääkimine pakkus neile suurt mõnu. Kord kui naine meest põsele suudles, urgitses too endal nagu muuseas nina. Teise laua ääres tehti parajasti lapsest pilti – aga nupule vajutati alles siis, kui laps tõepoolest lapselikku naeratust näitas. Temaga räägiti ikka nii, et lauses puudus viimane sõna, ja laps pidi selle sõna siis ise juurde lisama. Niiviisi väljendati kõike, mida talle öeldi, küsimusena: „Suurätt pannakse -?” „Põlvedele,” vastas laps. „Seine voolab -?” „Merre,” vastas laps. – „Braavo!” ütlesid selle peale teised. Kaks omaette einestavat meest vestlesid järgmiselt: „Mul on hetkel just hea minek,” ütles üks. – „Aga mul on juba kolmandat nädalat üks kenake,” teine. Ühe teise laua ääres seisis peremees ja rääkis anekdooti. Kui ta oli ära läinud, kõnelesid külalised palju vaiksemalt. Ühe laua ääres istus üksinda paks mees, keda kõik kelnerid kättpidi teretasid. Tšeki kirjutamisel tegi ta enne käega hoogsa liigutuse, nii et pintsakukäis tagasi libises. Mitmesuguseid allkirju andes kippus ka keel nähtavale ja ta silmad vaatasid otsivalt ringi, kuhu veel saaks alla kirjutada. Teisal rääkis üks paar luulest. Mees pidas sageli keset lauset pika pausi – nagu mõtleks ta järele, siis rääkis ootuspäraselt edasi. Kui talt naaberlauast soolatoosi paluti, võpatas ta, nagu oleks teda unelemisel katkestatud. „Ma olen ikka tundeinimene olnud,” ütles ta oma naisele. Üks mees luges tund aega FRANCE SOIR`i ühtainsat lehekülge, kordagi lehte pööramata – lugejate soovil päevast päeva jatkuvat järjeromaani, ja lehe tagaküljel oli avaldatud ringküsitlus, mille järgi jooksval kuul oli rohkem prantslasi oma eluga rahul kui viimase kuu küsitluse põhjal. Kassapreili oli nii tähelepanelikult mingi paberilehe kohale kummardunud, nagu ainult arvete kontrollimisel tehakse. Köögis väänas mustas riides kelner valges riides kelneri kõrva. Tänavalt lonkis sisse ilus mees, huuled kergelt paokil, nagu valdaks ta kõiki maailma keeli: üks kulm kergitatud, ninasõõrmeist karvad välja kitkutud, alahuult närides, ja tema järel mitte päris sama ilus naine, jäigal ettevaatlikul ilmel, säilitamaks oma mitte päris samaväärset ilu. Kui häbitult nad end vahtida lasksid – nagu oleks juba selletagi nende kohta kõik öeldud ja neil poleks enam midagi karta. Nende mured on murtud, mõtles Keuschnig. Nende suhtes, kes nad temaga ometi nii sarnased olid, ei kujutanud ta enam ette, et võiks tahta olla muud kui surnud.

Söök tundus talle äkki liiga kuiv. Ta lükkas taldriku eemale ja vaatas Agnest, kes parajasti saia kastmesse torkas. Nõnda laua kohale kummardunult ja ainuüksi söömisega ametis, Agnes naeratas. Talle toovad kõige igapäevasemad juhtumused naeratuse näole, mõtles Keuschnig. Sel silmapilgul ei igatsenud ta sarnase seisundi järele; rõõmustas üksnes mõttest, et vahest ei tarvitse Agnes iial säärast vastikust, säärast vihkamist, säärast jubedust tunda nagu tema.

Kust oli ta tulnud mõttele, et ta ennast just nimelt restoranis kindlalt tunneb? Polnud enam säärast kohta, kus ta võinuks maailmast välistatud olla; tema olukorras ei kehtinud enam midagi üldkehtivat. Mida kauem ta teisi vaatles, seda fantaasiavaesemaks ta jäi. Nad kõik esinesid koos temaga filmis, mille käik oli juba esimesest kaadrist peale ette teada. (Kelnergi oli ette teadnud, mida Keuschnig tellida tahtis; seetõttu oli ta kohe midagi muud tellinud.) Vahest oli ta neid algusest peale valesti jälginud, vales paigas, vale suhtumisega – igatahes kuidas ta oma tõdemusi ka kokku ei pannud, ikka korrastusid nad temast sõltumatult tavapäraseks hoolitsetud mõttetuseks.

Eesti keeles ilmunud tõlked
“Kaspar”, Loomingu Raamatukogu 45, 1970, Tlk Rita Tasa.
“Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, Eesti Raamat, 1981. Tlk Mati Sirkel.
“Kirjaniku õhtupoolik”, Loomingu Raamatukogu 18, 2012. Tlk Tiiu Relve.

Püsiviide Lisa kommentaar

Peter Handke

24. sept. 2012 at 8:55 e.l. (Nädala autor 2012) (, , )

Peter Handke (1942) – austria kirjanik, filmirežissöör ja tõlkija. Elav klassik, elab Prantsusmaal Pariisi lähedal, algusest peale mässaja kirjanduses. Sai tuntuks vihase kõnega 1966. aastal Gruppe 47 päevadel Princetonis, kus heitis kirjanikele ette nende kirjeldamisimpotentsust.
“Võib öelda, et Handke on kirjanikuna taas muutumas, üks tema viimaseid teoseid, tõlkes umbes ”Üks aasta, nagu öö seda rääkis” 2010 koosneb umbes viiesajast lühikesest lausest: hüüatustest, dialoogidest, miniatuursetest jutustustest. Neil on mõningat sarnasust kirjadega, mida kirjanik “Õhtupoolikus” saab kelleltki tundmatult”. Oma esimese raamatu “Herilased” (1977) kirjutas Handke kirjutusmasinal. Järgmised aga käsitsi, pliiatsi või pastakaga. /…/ Käsitsi kirjutamine võimaldas ka lahkuda läbikostvate seintega hotellitoast ja minna välja loodusse kirjutama, kus mängivad lapsed iseenesest kirjutatu osaks muutusid. Samuti meeldib Handkele joonistada, selle asemel, et fotografeerida, sest nii ollakse kauem asja juures.”
Tiiu Relve (“Kirjaniku Õhtupoolik” järelsõna)

Katkend: “Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/ 2012, lk 40-43.

Väljas tänaval nööpis ja sidus ta endal kõik asjad uuesti kinni, kuuest kuni kingadeni. Oleks ta nüüd, nii nagu ta veel hiljuti oli endale ette kujutanud, oma märkmikku nagu ketast heitnud, siis oleks see talle jalge ette kukkunud. – Lund ei sadanud enam, taevas oli pilvede taga. Lumi oli kõrge ja kõva; tänavalaternate sulamispiisad lõid sellesse vaheaegadega rõugearmilisi mustreid, milles kordus hullumeelse “varemetelinn”. Nagu lapsena vihmajälgede juurde põllutee tolmus, nii kükitas ta nüüd selle kraatritrobikonna juurde; ja kui ta käe sinna sisse torkas, põletas lumi nahka niisama tervistavalt kui kunagi kõrvenõgesed.

Pilk maas, läks ta otseteed linna poole, kuigi tal oli kange tahtmine kõige selle suhtes, mis liikus ühes temaga, vastassuunda valida või vähemasti kiirem või aeglasem olla. See oli nüüd see väikluse hetk, kus töö asemel täitsid tema meeli veel ainult argipäeva tegematajätmised: jälle polnud ta kirjutanud lubatud kirja; ikka veel oli see võõras käsikiri läbi lugemata; jälle polnud ta korrastanud maksudokumente, ikka veel polnud ta seda arvet tasunud, jälle polnud ta ülikonda puhastusse viinud: ikka veel polnud ta seda aiapuud püganud… Ja sedamoodi meenus talle siis, et tal oli südalinas üks kokkusaamine ja jalgsi ei jõua ta enam õigel ajal kohale, isegi mitte taksoga, mille ta otsemaid kinni pidas, jääb ta hiljaks…

See, kes teda ootas, oli välismaalt kohale tulnud tõlkija, kes juba mitu päeva käis ümbruskonnas omaette läbi ühe raamatu radu, mille tegevus leidis aset sealkandis, ja tahtis siis viimaks autorilt paari asja ja sõna küsida. Kohtumispunkt, üks baar, oli ainus, mis kunagisest kinokompleksist alles oli ja kus mahakraapimisjälgedest hoolimata võis välisfassaadilt ikka veel välja lugeda “Kinoteater”. Mees istus seal üksinda ruumi tagumises nurgas – algul üldse mitte tajutav elusa inimesena seinu täitvate filmistaaride fotode ees – juba nagu igavestest aegadest peale, vana mees, keda ootamine ilmselt koguni oli elavdanud, ja vaatas hilinejale vastu nii kelmikalt, nagu teaks ta tema õhtupooliku iga faasi. Nagu alati, tervitas ta tõlkijat mõistukõnega: “Eks ole, metsaserval on rohkelt vilju, mis meelitavad metsa keskele, kus siis midagi pole!?”

Tõlkija küsimused said kiirelt lahendatud (sest vastutav isik suutis ikkagi iga sõna kohta öelda, mida ta seal teinud oli), ja kohe pärast seda tõusis vana mees, kunagise kino pimeda fuajee poole pöördudes, kõneks püsti. Kõne voolas nii loogiliselt ja vaikselt, nagu oleks ta selles linnas, vaid ka Euroopas, kõlas tema hääl läbi baari nagu majaperemehe oma: hetkeks tundus, et elegantne valgejuukseline lokaaliomanik, kes messingleti taga raadiot kuulas, on tema naine. – Nii mõnelegi tõlkija lausele eelnes tõlkija ümin nagu heeroldi kuulutus.

“Sa tead, et minagi olin aastaid kirjanik. Nii rõõmsana näed sa mind täna ka sellepärast, et enam ma seda ei ole. Ja nüüd ma siis räägin sulle oma pingevaba oleku põhjustest. Kuula, mu armas! – Kirjutamise algaegadel pidasin ma maailma enda sees usaldusväärsete piltide seeriaks, mida mul tarvitses vaid vaadata ja üksteise järel kirjeldada. Aja jooksul aga kadus piirjoonte selgus ja endassevaatamisest sai lisaks kuulamine. Minu ettekujutus oli tollal – ja ma kogesin ju ikka ja jälle, kuidas see täide läks -, nagu oleks mulle, minu sisimas, midagi ürgteksti taolist kaasa antud, mis, ajahambast kulumatuna, on veelgi usaldusväärsemalt kui sisepildid pidevalt olemas ja toimub, ja mida ma saan, kui ma kõiges muus vahet pean ja endamisi sellesse süüvin, pikemalt mõtlemata paberile üle kanda. Sel perioodil kujutasin ma kirjutamist puhta ärakuulamise ja kaasakirjutamisena, otsekui tõlkimisena, kus nähtava alusmaterjali asemel on salajane ürgkõne. Aga selle unistusega läks nagu minu kõikide unistustega: tahtes seda mitte ainult aeg-ajalt, spontaanselt, katkena, vaid süstemaatiliselt, päevast päeva üles kirjutada ja omamoodi suureks unistuste raamatuks liita, jäi seda järjest vähemaks ja see ka tähendas järjest vähem; see, mis soodsal võimalusel killuna kõik ära ütles, ei öelnud ettekavatsetud tervikuna enam üldse mitte midagi. Minu katse arvatavat ürgteksti iseendas lahti mõtestada ja nõnda mingit seost välja pigistada tundus mulle otsekui pattulangemisena. Sellega algas hirm. Kord-korralt hakkas mahaistumine ja ootamine minus järjest rohkem kõhedust tekitama. Kõikide minu elukutsega inimeste hulgas, keda ma tundsin, olin mina ainuke, kellel oli kirjutamise ees hirm, ja nimelt päevast päeva. Ja ööst öösse üks ja seesama painajaunenägu: ees ootas ühine, rohke publikuga esinemine, ja kõikidel teistel oli tekst olemas, ainult minul mitte. Kui siis esinemise lõpp kätte jõudis, keset täielikult tunnetamata, ilma kaemuseta, ilma rütmita lauset, tabas see mind nagu kirjutamiskeeld, igaveseks. Mitte midagi enda oma enam! Mäletan, kuidas ma tol päeval õue kõrvetava päikese kätte jõudsin, mitu tundi õitsvate õunapuude all seisin, külm nagu mingi korjus, ja siis ikkagi naersin, mõeldes ühe suurmehe ütlusele: “Tuleb ainult pihku sülitada ja pihta hakata!” Ja pärast tummuse üleminekut sain mina selleks, keda sina tunned. Ainult mitte midagi enda oma enam! Sellest lävest mitte enam üle astuda! Eesõue jääda! Viimaks ometi saan kaasa mängida, selle asemel et olla üksikmängija, ja ainult nõnda, kaasmängijana, tohin ma lõpuks ka oma arvamust ütelda! Ainult tõlkides – usaldatavat teksti – naudin ma oma mõtteerksust ja tunnen ennast targana. Sest teisiti kui varem tunnen ma, et iga probleem on seejuures lahendatav. Aeg-ajalt ma küll piinlen, aga ma ei kannata enam piinade käes ega ka oota piina puhkemist, selleks et tunneksin õigust kirjutada. Tõlkijal on kindel teadmine, et teda vajatakse. Ja nii sain ka mina hirmust lahti. Kui palju aega on juba möödas sellest, kui mul enne tööd pliiatseid teritades, iga kord värisevi käsi, üks süsi teise järel murdus! Ja hommikul ärgates, selles asemel et nagu kauges minevikus pagenduse ees tagasi kohkuda, igatsen ma koju, tõlkimise juurde. Tõlkijana, kes ma olen, ja ei midagi muud, ilma igasuguse tagamõtteta, olen ma täiesti see, kes ma olen: mul on, sellal kui ma omal ajal endale sageli reeturina tundusin, nüüd igapäevane truu-olemise elamus. Tõlkimine viib mind sügavasse rahusse. Kuid vaata, sõber: samaks on jäänud need imed, mida ma kogen – nüüd küll mitte enam ainuisikulises rollis. Ikka ja jälle piisab ühest õigest sõnast, ja kohe saab mu lohisevast kõnnakust minu vanuse juures– jooks! Ja samaks on jäänud too tungiv vajadus – ainult et see ei sunni mind enam juurdlemisse, vaid laseb mul olla kosutavalt pinnapealne. Nõnda, sinu haavu võimalikult ilusasti näidates, varjan ma enda omi. Kirjutuslaua taga surra tahan ma alles sestpeale, kui olen tõlkija.”

Looming
“Kaspar”, Perioodika 1970, Loomingu Raamatukogu 45/1970, näidend, tlk Rita Tasa.
“Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine”, Eesti Raamat 1981, jutustused, tlk Mati Sirkel.
“Kirjaniku õhtupoolik”, Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 18/2012, tlk Tiiu Relve.

Linke
Peter Handke Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Handke

Jaan Undusk “Teisitiütleja Peter Handke”, Sirp 26.05.2006
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3375:teisiti-tleja-peter-handke&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3114

Mati Unt “Vaimueliit sõjakeerises”, Sirp 18.06.1999,
http://www.sirp.ee/archive/1999/18.06.99/sirp.html

Püsiviide Lisa kommentaar