Vahur Afanasjev

20. nov. 2017 at 4:18 p.l. (Vahur Afanasjev) (, )

Foto: Karl Erik Piirimees / HeadRead

Vahur Afanasjev (1979) on eesti luuletaja ja prosaist, kes on aeg-ajalt tegelenud ka heliloominguga. Oma ilukirjanduslikku tegevust alustas ta legendaarses Tartu rühmituses Tartu NAK. Tema esimene luulekogu „Kandiline maailm“ ilmus 2000. aastal ning tükk aega algasid tema raamatute pealkirjad täpselt samade tähtedega: jutukogu „Kanepi kirik“ (2002), luulekogu „Kaantega viin“ (2004); romaan „Kastraat Ontariost“ (2005), „Katedraal Emajões“ (2006) ja „Kaadrid otsustavad“ (2007). Afanasjevi nutikas, humoorikas ja sotsiaalselt tundlik, kohati naturalistlik looming jõudis suurema tunnustuseni 2015. aastal, mil tema luulekogu „Tünsamäe tigu“ pälvis Eesti Kultuurkapitali luuleauhinna. Tegu on tervikliku, ühtaegu iroonilise ja südamliku nägemusega Kagu-Eesti ääremaa eluolust, milles on koos tundlik ruumipoeetika ja terav ühiskondlik pilk. Afanasjev on katsetanud edukalt ka reisikirjandusega – tema raamat „Minu Brüssel“ pälvis 2011. aastal Go Reisiajakirja parima reisikirjaniku tunnustuse. „Serafima ja Bogdan” saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017 .a romaanivõistlusel esikoha.

Katkend: Serafima ja Bogdan, Vesma OÜ 2017, lk 303-309.

Rääbised
1965

/…/
Mööda tänavat marsivad pioneerid Tamarotška ja Ivanuška, Edison Vassiljevitši lapsed. Pioneeridel on valged särgid seljas ja punased kaelarätid kaelas. Ivanuška kannab üle-põlve-pükse ja tema õde peaaegu sama lühikest seelikut, mille servast välguvad põlved. Nende sabas sörgib laisalt Isaki tütar Aljona, keda kolmeteistkümnest eluaastast hoolimata on õnnistatud lopsakate rindadega, mis käies üles-alla ja külgedele rapuvad.
Lapsed kannavad puust varre külge löödud vineeritahvlit, kuhu on joonistatud ahv. Ahv on robustne, meenutades rohkem tagajalgadele aetud inimpealist lammast kui gorillat või šimpansit. Selles, kellega on tegu, pole siiski kahtlust – pildi kohale on kirjutatud „Ahv”. Selle all seisab punaste tähtedega maalitult „meie sugulane”. Veel on pildil punane viisnurk.
„Jumal, anna andeks,” pomisevad vanamutid ja löövad risti ette, kui pioneerid neist mööduvad.
„Jumalat ei ole!” hõikab Tamarotška julgelt ning loobib veel uhkemalt sihvakaid jalgu, millele lapsik kleidike piisavalt katet ei paku. Aga ise on ta nii siiras, nii puhas, nii vankumatu.
Aljona, kes on teiste reipast sammust tüdinud, jääb maha.
„Tüdruk, ee, tüdruk!” hõikab tasane naisehääl aia tagant. „Tule, ma annan sulle suhkrut.”
Aljona loivab lähemale. „Aa, see olete teie, tädi Hionija,” lausub tüdruk ükskõikselt nina nokkides. Hionija kutsub ta aeda ja uurib, kas lapsed tõepoolest jumala ees hirmu ei tunne. Aljona kehitab õlgu. Tal on ükskõik nii Jumalast kui Leninist. Naise järel astub ta trepile, sealt kambrisse. Hionija võtab riiulist kausikese ja koputab selle põhjast välja kõva helepruuni ketta. Ta asetab suhkru puhta käteräti sisse ja lööb vastu lauaäärt. Siis ulatab ta maiuse tüdrukule, kes pistab ühe tüki suhu ja pigistab teise pihku.
Noored rammusad huuled lutsutavad suhkrutükki. Äkitselt haarab tädi Hionija ta käest. Haare on kuum. Tüdrukule tundub, et naine väriseb. Teise käega puudutab naine ta juukseid, tõstab lokkis kihara põselt, laseb sõrmedel üle põse ja kaela libiseda. Nüüd on naise huuled tema näo juures, peaaegu huulte vastas. Tüdruk seisab tuimalt ja lutsutab suhkrut.
„Mine nüüd!” ütleb Hionija eemale tõmbudes.
Jõudnud tänavale, heidab Aljona kahtlustava pilgu tagasi. Samal hetkel hakkab kostma rütmilist müra. Piki rannikut läheneb paaristiibadega lennuk, „metsavahiks” kutsutud Antonov An-2.
Pioneerid Tamarotška ja Ivanuška, kes on vahepeal otsa ringi pööranud, jooksevad lennukiga samas suunas, lehvitavad ahviga plakatit ja karjuvad ennastunustavalt. Aljona tõstab käe silmadele. Ta vaatab lennukit ja mõistab ühtäkki, et täna oli esimene päev, mil ta korraks kuulus täiskasvanute salapärasesse maailma, kus vohavad salasoovide valgeõielised nõgesed.

Läti Paul on nüüd keskkonnakaitseinspektor. Ühel varahommikul läheb ta vaatama, kuidas Lahepera järve servas madalas roostikus kudevatel havidel läheb. Ahing on tal loomulikult kaasas, et veidi matti võtta. Ja ennäe – omakülamees Lehar tirib võrgukest välja.
„No nii, kurivaim!” hõikab Paul eemalt. „Lausa järvesuus tülitad kalakesi. Nagu korradi tibla!”
Hapu näoga jätab Lehar võrgu rahule. „Ole nüüd meheks, saame kuidagi hakkama. Pudel riigiviina või kaks pudelit lepikuliisut,” pakub ta.
Kuid värske inspektor on tiivustatud võimust, mida ametitunnistus talle annab. „Mes korradi pudeli! Tvajumatt, ma ütlen. Või sina, röövlinägu, tuled altkäemaksu pakkuma? Võrk seie, üten saagiga!” kamandab ta.
„No korrat, mina ei anna,” paneb Lehar vastu. Mehed lähevad karvupidi kokku. Mütsuvad rusikahoobid, mis on siiski sihitud vastu külgi, mida kaitsevad paksud vammused. „See on sulle selle poole põdra eest, mis va kuradi miilitsamunn ära võttis! Mäletad veel?” „See on sulle endale korradi põdra eest, mul ei läe suu sisse siuke elajas!”
Alles nüüd läheb asi kurjaks. Mehe räntsatavad mändide alla maha. „Ah sulle, raibe, põder ei maitse – pista aga sammalt, vanamees!” puhiseb Paul ja topib vastasele rohekasvalget sammalt suhu. „Äp-äp-äp,” teeb too samblatorte tagasi ajades ja lööb pealolijale põlvega keradesse. Paul kiunatab ja tõuseb välkkiirelt jalule. Siuhti! tõmbab ta tupest Soome pussi. Lehar, silmad tera jälgimas, roomab ettevaatlikult eemale.
„Vot tak,” sõnab seisja ja sülitab maha. „Nüüd läheb kõik kroonusääduse perra. Siis, kui sina niisama metsas redutasid ja isa-ema tiiva all soolaliha vitsutasid, tegin mina mehetegusid. Mitu tükki tegin oma kätega vagaseks. Ja teen sind ka, kui viil üte piuksu laset. Võrk seie ja pane tsirgu tirsa, nagu Koiva taga kõneldakse.”
„Aga protokoll?” küsib Lehar jonnakalt.
„Netu protokoll! Või tahad nime ajalehte saada? Korrat, teevad su kollimollist pilti, panevad selle kah manu.”
Läti Paul lööb kaladele pussipäraga pähe ja kerib võrgu kokku. Ühe rammusa latika võtab ta endale, teised viskab Leharile, kes teda vihaselt põrnitseb.

Ühel päeval jalutas tark Tšuang-Tšu sõbraga jõekaldal. „Oh, kui vahva on vaadata, kuidas kalad mõnulevad!” hõiskas Tšuang-Tšu. „Sina pole ju kala,” ütles sõber talle. „Kuidas sa tead, kas kalad mõnulevad või mitte?” „Aga sina pole ju mina,” vastas tark. „Kust sa võtad, et ma ei tea, kuidas need kalad ennast tunnevad?”
Vana kalamees Janka muheleb vaikselt, aga üliõpilased, kelle pilgud on naelutatud luidrale pikajuukselisele mehele, kuulavad lummatult, nägu kummaliselt pingul. Paar tüdrukut teeb märkmeid praktikapäevikusse. Noored on bioloogid, kellele ennast Jack Londoniks kutsuva teadmamehe loengud on muutunud välitööde põnevaimaks osaks. Värvilises hõlstis tüdruk, looduskaitsealuse vesiroosi valge kupp juustes, istub Jack Londonile lähemale, et näha, kuidas too aeglaselt, poolpimedad silmad hoopiski suletud, linaskit puhastab. Pool ämbritäit kala on juba küpsetamisvalmis.
Bogdan, kes ennast võõrastega meeleldi Jackiks kutsub, hoomab läbi jaheda kevadpäeva naiseihu soojust. Kohe algab eksamisessioon ja tudengid ilmuvad uuesti alles suve keskel, väiksemate gruppidena. Kas seekord jõuab mõni neist filosoofia ja idamaiste pärimuste õilsas udus hälbida teelt, mida nägi ette nii ennesõjaaegne kui ka uus, nõukogulik moraaliõpetus, mis on varasemast jäigemgi? Õpingud ja praktika, karsked sportlikud rõõmud, millele järgneb töö ja õige pea abielu, lapsed, veel tööd, natuke pensionipõlve ja vältimatu, kuid loomulik surm ilma liigse pidulikkuse ja kurbuseta. Kas avastab mõni neist end erutava, uskumatuid võimalusi täis võlumaa läve, mille väravaks on raamatud või nende endi tukslev värav, mille kaudu tulvavad sisse õpetust andva teadmamehe eksootilised tarkused?
Muidugi ei ole üliõpilased ainsad, kes teadmamehe juurde satuvad. Tulevad õmblejad ja taksojuhid, professorid ja insenerid, salamiljonärid ja diagnoosimata skisofreenikud, esoteeriliste kalduvustega toruluksepad ja selgeltnägijapürgimusega raamatupidajad. Ainult põllumehi käib vähe – nende jaoks räägib Jack London liiga kaugetest asjadest. Ja mitte kõiki ei võta teadmamees vastu, vaid peidab ennast tihtipeale sohu ega anna nädalate kaupa näole.
„Heli, ole hea tüdruk, too teise ämbriga vett!” palub Jack London.
Palutu tõuseb, kiirustades värvilise hõlsti lehvides vett ammutama.
Kuna praktikajuhendaja on läinud majja mudaproove süstematiseerima, julgevad tudengipoisid välja tuua pudeli odavat peediveini – seda valmistatakse tõepoolest suhkrupeedist, sest Nõukogudemaal valitseb ratsionaliseerimistuhin ning nõnda väikesele pisiasjale nagu veini maitse ei pöörata suuremat tähelepanu.
Katlas, mis tugeva põikpuuga tule kohale riputatud, keeb vesi, kuhu visatakse rapitud kalade pead ja sabad, peotäis tulisoolaseid vinnutatud tindikalu – peenikesi nagu nael -, karulauku ja üle talve seisnud porgandeid. Linaskeid küpsetavad Janka ja Jack London sütel, heinatuusti peal.
Tedretähniline noormees plõnnib kitarri ja laulab kõrgel ulguval häälel lugusid, mida on läbi eetrikahinate Luksemburgi raadiost püüdnud – lääne popkultuur on siiski murdnud läbi raudse eesriide ning noorte jaoks on tähtis just see, mitte Ameerika Hääle poliitiline sõnum. Inglise keelt noormees õieti ei mõista, laulab rohkem tunde järgi, aga härdalt – umbes nõnda nagu keskpärane preester enne reformatsiooni ladinakeelseid palveid võis korrata.
Janka seab minekule.
Päevastest tegemistest väsinud tudengid, kellele külm soojast leemest ja küpsekalast hoolimata naha vahele poeb, kaovad ükshaaval tuppa.
Tule äärde jääb vaid Jack London, kes võtab lootoseasendi. Ta istub kinnisilmi. „Om ami, deva hrii,” kordab ta mõtlemise pealmisel tasandil, huuli vaevumärgatavalt liigutades. (Budistlik mantra.) Sügavamat mõttetasandit püüab ta puhtana hoida, kuid ikka ronivad sinna tühised, kehalised asjad. Kui saaks kusagilt nailonvõrgu, sellise, nagu kolmel parteimehel, kes tihtilugu paadiga Praagal käivad! „Om ami, deva hrii! Om ami, deva hrii!” Ta peab valjemini kordama, et vaigistada liigne. Kuid seegi on mõtlemine. Ta ei tohi mõtelda. Ta on aastaid püüdnud mitte mõtelda, kuid ikka veel läheb see õige harva korda. Ning kuidas sa tead, et ei mõtle, kui sa ei mõtle? „Om ami, deva hrii!”
Keegi on tema juures.
Ta hingab sügavalt sisse ja võtab kaljuasendi, toetudes kandadele. Hingab välja ning alustab kaamelisõidu harjutust, painutab selgroogu taha ja ette, hingab sisse, kui see ettepoole kummub, ning välja, kui see tagasi tõmbub.
Rõõmsalt naeratades istub Heli teadmamehe kõrvale, jäljendades teda kergejõustiklase või rahvatantsija puise entusiasmiga.
„Om ami, padme hum. Om ami, deva hrii.”
Teadmamees avab silma. Need naeratavad tüdrukule.
„Hingame sisse!”
Heli hingab sisse.
„Rahulikult, tüdruk, sa ei hinga viimast korda. Teeme uuesti. Oota, sa oled natuke pinges. Natuke väga pinges.”
Teadmamees sätib ennast istuva tüdruku selja taha. Ta võtab õrnalt, kuid kindlalt tüdruku peast, liigutab ringjalt. Seejärel masseerivad tugevad siugjad sõrmed kaela, õlgu, käsivarsi. Peopesa haarab kukla embusse ning teine käsi annab kerge laksu. Siis on kord näo käes. Tüdruk kihistab veidi, aga lõpetab kohe, nautides, kuidas teadmamees teda kontrollib. Kui surutud on laubale, kolmanda silma kohale, ütleb Jack London, et nüüd teeme kass-lehma.
Heli noogutab. Mees suunab ta neljakäpukile, reied otse puusade ja käsivarred otse õlgade all, reied ja käsivarred paralleelsed. „Nii, küüru, selg küüru – nagu kass. Hinga – sisse, välja, sisse, välja. Ja pea langeta rinnale. Wunderbar! Sisse, välja, ja nüüd pressi kõht maa poole, painuta pead taha – vot, lehm oled nõnda. Algusest. Kass. Küüru, hinga… Teeme koos.”
Tüdruk tunneb, kuidas mees teda ümbritseb, maadligi surub. Kuid tal on veel ruumi harjutuse jaoks, sest mehe käed ja jalad on pikad, kui ta tüdruku kohal kass-lehma teeb.
„Tubli,” ütleb mees. Tema kondised ribid ja lihaseline kõht lahkuvad tüdruku seljalt. Kaugemale Bogdan ei lähe, niuded surisevad – energia on muladhara tšakras. Ajad on veel sellised, et paljud tüdrukud on süütud ja neid ei tohi järsu lähenemisega hirmutada.
Põskede õhetades vaatab heli teadmameest. „Aga mida sa enne kordadsid?” küsib ta uudishimulikult.
„Om mani, deva hrii,”
„Kas see on midagi neitsite kohta?” Tüdruku hääles on itsitus.
„Ei. See on mantra. India õpetuse järgi on nõnda – kordad seda iga päev sada kaheksa korda, et sündida uuesti Amitabha maal.”
„Kas see on muinasjutumaa?”
„Seal on puhas. Täiuslik puhtus.”
Majauks kääksatab. Lopsakas spordidressides tüdruk, kasukas õlgadele heidetud, astub kiiresti lähemale. Tema hääl on etteheitev. „Heli, juhendaja kutsub kõiki sisse!”
Vastutahtsi jätab Heli Jack Londoniga hüvasti. Ukselt hõikab ta: „Oma mi, deva hrii. Mul jäi juba meelde! Ma hakkan seda iga päev kordama, enne kui magama lähen.”
Jack London noogutab, istub paati ja sõuab aeglaselt üle jõe.

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Vahur Afanasjev

26. jaan. 2009 at 9:13 e.l. (Nädala autor 2007) ()

Prima Vista kirjandusfestivalil Athena Keskuses 5. mail 2007 kell 16.00 CD „Laulvad kirjanikud” esitluskontsert: ja autorilaulufestival Mailaul. Esinevad: Aapo Ilves, Merca, Aleksander Müller, Jüri Kaldmaa, Lauri Sommer, Jaan Pehk, Jan Rahman, Vahur Afanasjev, Jürgen Rooste, modereerib Contra. Kontsert on tasuta.

Luulet:

EBASEKSUAALNE MEES
Tekst ja muusika Vahur Afanasjev

Põlvkond, kes õppis keppima televisioonist,
videolindilt ja trükitud piltide pealt.
Üksteise kehasid loevad kui tehnilist joonist.
Tõelise tundmuse lõhna ja maitset ei tea.

            Aga mind see kõik
            ei puuduta küll üldse,
            sest ma olen ju täiesti
            ebaseksuaalne mees.

Lilli ja assortiid täna ma sulle ei osta.
Käsi ei suudle ja härdunult luulet ei loe.
Ukselt on kukkunud kellad, ei telefon vasta.
Kellegi käsi su teksade alla ei poe.

            Aga mind see kõik…

Korvpallimängust leian ma rõõmu ja rahu.
Suitsu ei kisu ja kurbusest purju ei joo.
Sõudes jõelt kui supi pealt eemaldan vahu,
mis sest aerule külge kleepub kondoom.

            Aga mind see kõik…

VÄIKE ANNA
Tekst ja muusika Vahur Afanasjev

väike Anna
ära anna
välja luuleraamatut
palju mulle lõpuks anna
praeguseni saamatut

mida näiteks
ma ei ütle
muidu lugejad ei loe
igast avast läbi üldse
ikka pugejad ei poe

nemad lähvad läbi ukse
lohistades haavatut
kes ei anna viimses tukses
ära Anna raamatut

 

Vahur Afanasjevi kodulehekülg: http://www.hot.ee/afanasjev/

Vahur Afanasjevi blogi: http://afanasjev.blogspot.com/

Tema kohta:
Urve Eslas „Vahur Afanasjev – kirjanik ujuvrestoranist Tartu” Postimees, 21.07.2006
Kaarel Kressa „Bürokraadinahas boheemlane Brüsselis Vahur Afanasjev” Eesti Päevaleht, 24.03.2007 http://www.epl.ee/laupaev/379508

Marko Mägi „Vahur Afanasjevi „Kanepi kirik””, Eesti Ekspress, Areen, 28.11.2002 http://www.ekspress.ee/viewdoc/8E633DF36F17673AC2256C7F003D3CEE

Vahur Afanasjevi loomingut: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?9266

Püsiviide Lisa kommentaar