Marina Stepnova
Foto: ThankYou.ru
Marina Stepnova (1971) – vene kirjanik ja rumeenia kirjanduse tõlkija, kes on avaldanud vaid kaks romaani („Kirurg“ 2005. aastal ja „Lazari naised“ 2011. aastal), kuid pälvinud nende eest juba palju tähelepanu.„Lazari naised“ ilmus eelmisel aastal ka eesti keeles (Tänapäev, tlk Veronika Einberg). See on mõjuvõimas lugu Venemaa naistest ja meestest, mis algab 19. sajandi lõpust ning lõpeb Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud palavikulises kapitalismis. Stepnova stiil on samaaegselt lopsakas ja viimistletud, tulvil ootamatuid metafoore ning sooja irooniat. „Lazari naised“ räägib loo erakordsetest inimestest, kelle seltsis tundub iga inimese saatus elust suurem ning isegi kõige tavalisem hetk või sündmus muutub korraga kordumatuks.
.
Katkend: “Lazari naised”, Tänapäev 2012, tlk Veronika Einberg, lk 38-42.
Tegelikult olid Marusja perel Jumalaga omad, erilised suhted. Ja nende perenimi – kentsakas, heamaiguline, seminaristlik, oli täiesti jumalik – Pitovranovid. Tšaldonov mäletas veel nüüdki, neljakümne üheksa aastasena, kuidas verinoor Marusja seletas talle, kahekümneaastasele ohmule surmtõsise näoga, et nende nimi, Pitovranovid, on prohvet Eelija auks, keda toitsid kaarnad. Mõistate? Tšaldonov noogutas heledajuukselist pead, kuid mõistis ainult lohukest Marusja põsel ja halle täppe tema kitsal mugaval sitskleidil, millest oli piinavalt piinlik mõeldagi, kuid kuidagi ei õnnestunud sellest ka mitte mõelda.
“Ja ütles temale Jehoova,” jätkas Marusja tähtsalt, “mine siit ära ja ole varul Kriti jõe ääres, mis on ida pool Jordanit. Jõest saad sa juua, ja ma olen käskinud kaarnaid seal sind toita. Kas te siis tõesti ei mäleta?”
“Väga hästi mäletan,” nõustus Tšaldonov, tundes end teravalt, märksa teravamalt kui tavaliselt, purulollina. Ja see, et ta pidi tegelikult aasta pärast lõpetama Moskva ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonna rakendusmatemaatika erialal, miskipärast ainult süvendas higise särgi piinavat hõõrumist kaenalde all ja kogu üldist ihulikku ebamugavust, mis valdas Tšaldonovit ainuüksi viibides selle neiu läheduses, kelle peanupp ulatus talle vaevalt pintsakurevääri nööpauguni.
“Aga kui mäletate, siis jätkake!” nõudis Marusja, kuid Tšaldonov laiutas vastuseks vaid tummalt ja anuvalt käsi, mõistes, et on oma elu kõige tähtsamal eksamil läbi kukkunud – häbiväärselt haledalt, ilma õiguseta korduseksamile, igaveseks.
“Ja isa ütles veel, et olete harukordselt tark mees,” lausus Marusja pettunult ning lõpetas tsitaadi vähima kirikliku ülespuhutuseta, lihtsalt nagu luuletuse: “Eelija tegi Jehoova sõnade järgi ja elas jõe ääres, ja hommikuti ja õhtuti tõid kaarnad temale leiba ja liha, kuna Issand võib ka imelisel moel kaitsta neid, kes teda ustavalt teenivad ja loodavad Tema peale.”
Tšaldonov noogutas veel kord ja järgnes kuulekalt Marusjale kõrvaltuppa, kus Pitovranovite suur pere istus juba söögilauda, kolistades toolidega ja omavahel lõbusalt nägeledes – Aljoška ronib jälle pirukatele lähemale, isa, ütle sellele täitmatule mammonile ometi! Pitovranov-vanem, Moskva vaimuliku akadeemia usuteaduste professor, ajas seepeale vaid kohevile oma hoolitsetud, igati ilmaliku ja lõhnastatud habeme. Laste3- ja naistelemb, elunautija, teravmeelitseja ja tarkpea, vastupidiselt kõikidele ettekujutustele vaimuliku hariduse jäikusest valdas ta üheksat keelt (millest viis olid paraku lootusetult surnud), oli kaitsnud hiilgava väitekirja paganlikest kultustest (millega seoses vaidles rajult oma põlise vaenlase ja kolleegi Vedenskiga) ning suutis sellele vaatamata jääda siiralt ja lihtsameelselt usklikuks inimeseks. Ja kuidas saanukski mitte uskuda, kui iga päev, iga tund – lauanõude kõlinas, maimukeste nutus, põrandalaudade kriiksumises, Pitovranovite rohkehäälse maja igas noodis elas ja hingas Jumal ise, lihtsakoeline, kodune, ainuvõimalik, lootusetult antropomorfne Issand tugevate talupojapäkkade ja kähara, koheva pilvesarnase habemega, mis oli Temale ühtaegu nii diivaniks, tugitooliks kui ka maailma postamendiks.
Pere oli suur, kärarikas ja ühtehoidev, kuid isegi juhuslikule külalisele oli näha, et see ühtehoidmine ei toetu mitte tühjale ja juhuslikule veresugulusele, vaid igati teadvustatud, targale, inimlikule poolehoiule, sest iga Pitovranovitele juurde sündiv laps, iga nende majja siginev kass või lõunale kutsutud külaline pidi pingutama võitmaks kõigi teiste armastust ja poolehoidu, kuid see-eest sulandudes kord sellesse tohutu inimõnne rahulikku ja mitmehäälsesse sümfooniasse, sai igaüks niipalju taevalikku, lihalikku hubasust ja soojust, et jätkus küllaga nii maiseks kui ka hauataguseks eluks.
Tšaldonovi tõi majja Pitovranov-vanem. Inimhingede ahne ja valiva püüdja ja kollektsionäärina arvas ta vibalikus, kohmakas ja, ütleme otse, plebeiliku olekuga üliõpilases kohe ära – ei, mitte tulevase akadeemiku, mitte fundamentaalse teaduse korüfee, vaid tolle kõrge ja haruldase kõlbelise prooviga inimese, keda nii pikalt ja raevukalt otsis inimestes krahv Lev Tolstoi, olles Issanda tahtel ise täiesti ilma jäetud tollest peenest nimetust organist, omalaadsest hinge vestibulaarelundist, mis lubab isegi väikesel lapsel või koeral eksimatult eristada tõde valest, head kurjast ja pattu vagast mõttest või teost. Vanem Pitovranov nägi esmakordselt oma ihusilmaga nii veenvat ja originaalset tõestust Tertullianuse aksioomile sellest, et iga hing on oma olemuselt kristlane, ning seejuures oli Tšaldonov oma religioossel rännakul vaevalt Usutunnistustest ja Meie Isa palvest kaugemale jõudnud. Kuid arukas Pitovranov oli erinevalt paljudest usuõpetajatest igati suuteline kirikut Jumalast eristama ning pärast kaht pikka jutuajamist oiuka tudengiga kutsus teda lõunasöögile – Pjatnitskaja 46, oma maja. Olete lahkelt oodatud, Sergei Aleksandrovitš, ja ma ei lepi mingite vastuväidetega. Saate tuttavaks mu võsukeste ja kodakondsetega ning üksiti sööte kodust sööki. Meil süüakse alati hästi, on sihuke reegel, sellest peetakse vääramatult kinni ja arvata võib, et te olete trahteritoidust tüdinenud.
Ning Tšaldonov, kes üldiselt häbenes hirmsasti kõike peale oma matemaatika, ühtäkki mitte lihtsalt ei nõustunud, vaid tuli kohale paraadrõivais, pumatiga võitud, erutusest kangena, koos moes oleva Einemi glasuuritud kirssidega – ning samal õhtul tühjaks saanud maiusekarp, selline siidvoodriga, väga koketne, kolis Pitovranovi tüdrukute tuppa, saades varjupaigaks nööpidele, siidpaeltele, klaashelmestele ja muudele kokkusobimatutele, kasututele, kuid igale tüdrukusüdamele lõpmata armsatele asjadele.
Lapsi oli Pitovranovitel kuus, kuid Tšaldonov ei suutnud neid vist kunagi nimepidi meelde jätta, sest nägi kohe, niipea kui astus kitsukesse eeskotta, Marusjat, kes hoidis nattipidi kinni prisket suitsuhalli angoora kassi.
“Ärge võtke kalosse jalast,” keelas Marusja pahaselt. “Sarah Bernhardt, va närakas, hakkas jälle tuppa laskma!”
Marusja raputas pahandust teinud kassi, kes kissitas jultunud siniseid silmi, teeseldes võimetekohaselt patu kahetsemist. Ega tal see ausalt öeldes väga ei õnnestunud ning hirmutuseks raputas Marusja lõtvunud kassi veel kord.
“Kuid lubage,” pomises Tšaldonov nõutult, punastades ja teadmata, kuhu kompvekid pista. “Kuidas ma tulen kalossidega tuppa. Nii ju ei sobi?”
“Tõsi see,” nõustus Marusja, “ema läheks kindlasti tujust ära. Võtke jalast. Ma viskan parem Sarah õue. Las tuulutab end väheke. Aga teie olete Tšaldonov, olete ju? Sergei Aleksandrovitš?”
Ta sirutas Tšaldonovile käe koos rusikasse pigistatud kassiga. Tšaldonov ulatas vastuseks kohmakalt kommikarbi.
“Just nii, armuline preili,” pomises ta ning kirus end tedmata kust välja karanud vilka viisakusvormi pärast maapõhja. Just nii, armuline preili! Nagu lakei, nagu poesell! Issand, kui häbi! Häving, täielik häving!
“Aga mina olen Marusja, see tähendab Maria Nikititšna muidugi.” Marusja naeratas kergelt rõõmsalt – ülahuule kohal istus tal väike pruun sünnimärk.
Kasutades ära üldist kohmetust, prantsatas kass raskelt nagu taignakäntsakas põrandale ja lidus ettenägelikult minema.
“Säh sulle, jälle lasi jalga!” kurvastas Marusja. “Nüüd kisub ta kindla peale kardinad ka veel lõhki. Aga teie ärge häbenege, lähme edasi, kõik ootavad juba. Papa teist ainult räägibki, me kõik arvame, et ta on teisse absoluutselt armunud.”
See oli Marusja lemmiksõna – absoluutselt. Ta ulatas Tšaldonovile uuesti väikese tulise käe, nüüd juba vaba, ning Tšaldonov hoidis seda ettevaatlikult higises peos.
Oli 1888. aasta 28. november, aga 1889. aasta 9. aprillil, ülestõusmispühal tegi Sergei Aleksandrovitš, minestamiseni kaame, vaevaliselt sõnu veeretades Marusjale juba abieluettepaneku. Isegi pealtnäha niisked, pringid, pidulikud hüatsindid lõhnasid kõrvulukustavalt, üle kogu toa.
Linke
Vahur Afanasjev “Nädala raamat: täisvereline vene kirjandus”, Eesti Ekspress 4.12.2012, http://www.ekspress.ee/news/areen/raamatud/nadala-raamat-taisvereline-vene-kirjandus.d?id=65334160
Kirjandusfestivalil HeadRead, Tallinn 29. mai – 2. juuni http://headread.ee/?page_id=2993
Nädala autor 