Piret Bristol

21. juuni 2021 at 8:58 e.l. (Nädala autor 2021, Piret Bristol) (, , )

Piret Bristol (1968) – eesti kirjanik ja luuletaja.

Piret Bristol

Piret Bristol on Eesti Kirjanike Liidu, Supilinna Seltsi, Eesti Dialektilise Filosoofia Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.

Aastatel 2011 kuni 2014 oli ta Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees.

Katkendeid: Päikesepoolses toas, Ilmamaa 2021, lk 50; 99; 141.

Oma elu südames

Ükskõik kuidas peab kirjutama algusest: väljun Annelinnast, mis on mu kohtade keskpunkt. Olen end paigutanud oma elu südamesse, täiega kasutades kõiki ressursse, mõistlikult. Miski pole igavene, aga mina olen rahul umbes neljakümne aastaga igaviku asemel, mida keegi ei luba. Õigupoolest on see kolmnurga süda. Kolmnurga tippudes asuvad kolm maja, ja kui arvate, et üks on too Roosi tänava pööning, siis eksite, see asub hoopis teises kohas. Kolmnurga keskpaigas oli pikk, vähemalt kolmeosaline pööningutuba – ruum, kus olin kunagi elanud. Sinna oli äärmiselt keeruline jõuda. Läbi koridoride kusagilt teiselt korruselt. Maja püsis ausõna peal, olles paiguti väga pude. Piisanuks lükkamisest, et mõni sein kokku kukuks, kuid sees oli kõik stabiilne. Baarilett oli nagu ülikooli kohvikus. Või kese. Keskel oli baar ja baaris blondiin.

Muudkui otsisin tuba, kus poeg mind ootab. Võtit tal ei olnud. Pidin minema baarileti kõrvalt läbi, kuni laiemas kohas läksid kaks treppi üles. Mitte mõlemat treppi pidi ei tulnud minna, vaid mööda õiget, kuni jõudsid märkamatu pruuni ukseni. Meil oli kahe peale üks võti. Toas oli pudel viina, arvuti, riided, kaupade pakendid. Laps oli mulle igasuguseid asju ostnud ja tuppa jätnud, et mind üllatada, näiteks väga kena musta nahktagi. See oli meie salatuba, kuhu võisime üksteisele igasuguseid asju viia. See tundus äärmiselt vajalik, meie oma unenäokodu.

Ta hakkas pliidi alla tuld tegema, pannes vanad riided pliidi alla, võtsin need sealt ära, kuigi järele mõeldes mul neid tõesti vaja ei ole. Olin toast hämmastunud. Olin veendunud, et midagi ei juhtu. Läksin välja asju ajama, mul oli kiire ja süda paha võimalusest, et masinatäis infot on õhku lennanud, sealhulgas pooleliolev romaanifail, mida enda meelest kirjutasin verega. See, mida ma ütlen, ei kordu enam ja jääb mulle pähe nagu mantra, mul on seda elus vaja, sest see toetab mu olemasolu.

Süda hakkas läikima võimalusest, et kõik võis olla kadunud. Arvuti läks katki, sest olen õigel teel, arvuti tajus seda ja vihastas, olgu, mõtlesin, saan hakkama, võtame hästi rahulikult. Eemaldasin aku, juhtme, ootasin, kuni masin ennast välja lülitab, ta tõesti tegi seda, proovisin uuesti ja masin hakkas tööle, olgu, kõik on korras, teen koopiaid, süda oli ikka paha, otsustasin, et jõuan veel … saata ära, salvestada, kohtuda luuletajaga, kes tahtis mulle oma uue raamatu anda, kohtuda mehega, kes ei taha, et jõuaksin teadlase loengusse, kuhu võib-olla jõuan ka, loengu järel pakutakse kohvi, pirukaid ja viinamarju ning räägitakse prantsuse assignatsioonimajandusest 19. sajandil.

Ma ei olnud jõudnud ühtegi küsimust ette valmistada.

Pole probleemi, küll ma hakkama saan.

Tõmbasin ninaga, püüdes mõista selle õhtu sündmusi. Linnapiiril tõkestasid bussi teed tohutud ummikud, pimeduses autotulede vood. Buss liikus meeterhaaval.

Oli reede õhtu Tartus, maailma pimedaim aeg, valitses kaos.

Läksin Pauluse peatuses Aparaaditehase juures maha. Tehas, täis lillerahva poode ja poekesi, oli sel tunnil juba pime. Läksin kiirel sammul oma kõrgete saabaste ja lõõmava ihuga, äsja pestud peaga mööda tühje tänavaid, tundes iga rakuga, kui hea mul on. Kergelt õõnes tunne polnud päriselt lahkunud, kuid õhtu oli totaalselt täiuslik. Küll pööritusega hakkama saan, peaasi oli jõuda esimesse sihtpunkti, seejärel teise ja siis kolmandasse: võib-olla SIIS juhtub ometi midagi? Nõnda mõeldes keerasin raamatukogu juurest, mille kõle sisemus paistis, Senffi treppidele.

Läksin treppidest väga ettevaatlikult alla – tee oli siin-seal kaetud jäälaigukestega, millel võisin libiseda mugavates poolde säärde ulatuvates pehmetes saabastes. Talv on tulnud, aga mis mul sellest, kapp on sooje riideid täis, mõtlesin Vallikraavi tänaval, kus kõnnitee on nii kitsas, et kahekesi käia ei saa, ja vastu tuli mulle paar, kelle nägusid ma pimedas ei näinud. Taas oli see psühholoog Võlupuu – ta oli korraks uskumatult lähedal, nii et oleks võinud haarata mu käest ja keegi poleks seda näinud meie apokalüptilises pimeduses. Nüüd ongi kohal ajastu, millest kunagi und nägin – see on langenud nii kesk- kui Annelinnale, ja kui õhtul sammud tuttavasse kolmnurka sean, siis võtab mind Annelinna piiril vastu soe, läbitungimatu, must pimedus.

Mõtlesin: pean läbi käima kolm sihtpunkti nagu arvutimängus. Selleta ei oleks me oma võimalusest mööda kõndinud, kuid just võimaluse nägemine ja sellest möödakõndimine oli mu kolme punkti mõte ja Võlupuu omadest ma midagi ei teadnud.

See juhtus ära ja need mu punktid ei ole enam olulised.

Et igal valikul kujuneks pisut erinev saatus, võib midagi tegemata jätta või vastupidi, kõik ära teha – vahet ei ole. Kõik on üheväärne, ükskõik mis juhtumid aset leiavad. See sisaldab alati suurt õnne ja suurt rahu. Olime nii lähestikku, et võinuksime käed ühendada, kuid polnud ka sellest midagi, et me seda ei teinud. Meie hinged olid teineteises kinni.

Säde kohvikus ootas mind juba luuletajanna.

Silmamoondustrikid inimeste välimustega on tõesti hämmastavad, sest tillukese punapeana meelde jäänud poetess osutus suureks blondiks naiseks, kes lahkumisel mind tugevalt ja emalikult kallistas. Erilist lähedust me vahel ei sugenenud, tegime selfie ja tormasin edasi. Luuletaja pani selfie kohe Facebooki, kus minu ja tema sõbrad seda laikima hakkasid. Seegi polnud tähtis; tähtis oli selja taga, ära olnud, samas endiselt minuga, kinnitades mulle, et kõik jätkub.

Pöörasin Rüütli tänavalt Küütri tänavale, lootes näha – keda? Tänavaots oli tühi, seal seisatas keegi, kes hakkas järsku kiire sammuga tagasi vaatamata kaugenema Aeglase Surma poole. Valisin mehe numbrit, mõeldes kinnist tooni kuuldes:

„Ei! Ta otsustas ära minna! Miks? Just sellepärast, et sai järsku aru, luges minu mõtteid, ning otsustas lahkuda, sest mu tunded on petlikud… Äkki see siiski polnud tema?”

Ei olnudki: ta tuli hoopis teiselt poolt, peas tavaline nägu, mantlihõlmad reipalt tuules laperdamas, vajutasin telo kinni ja me läksime Münchenisse.

„Poole tunni pärast on majandusteadlase loeng, me ei jõua toitugi tellitud,” mõtlesin, kui ta küsis: „Mida sööme?”

Hea küll, tellitud jõuame, aga see ei saa valmis!

Poetasin:

„Võib-olla ma süüa ei jõua,” ta tellis õlled ja juustuvaagna kõrvale.

„Kuidas ma lähen lõhnadega loengusse, saan pärast juutuubist ka vaadata?” arutlesin.

„Jäta minemata muidugi, vaata, milline ilm on,” vihjas mees tuuliseks muutunud õhtule. Võtsime veel teisegi õlle ning kodus heitsin kohe magama, lootes päeva ärajäänud osa unes edasi näha, lepitada end maailmaga, mis liikus järjekindlalt kaamose ja stiihia suunas.

Loetud kuud iseseisvuseni

1991. aasta suvel kehtis Vene raha. Eesti iseseisvuseni olid loetud kuud. Hääletasin õhtul veerand üheksa Tartust Tallinna. Kavatsesin minna onutütre juurde. Keskööl jõudsin onu neljatoalise korteri ukse taha. Onutütar oli peigmehega elutoas ja vaatas televiisorist filmi. Pugesin diivani nurka ja lugesin või kirjutasin päevikut, kuni film öösel kell kolm lõppes – see oli ju Tallinn, kus nähti Soome televisiooni. Seejärel jäin rohelisel diivanil magama. Onu ja ta naine olid maal majas, mis pärast vanaema surma seisis tühjana.

Elutoa uksele koputati kolmveerand kaheksa. Onutütar ja ta peigmees pidid lahkuma: tööle ja kooli. Sõin köögis võileiba, unesegasena saamata aru onutütre kogu jutust. Lugesin siiski välja, et „ära enam niimoodi meile tule”-

Ilm oli ilus, hääletasin Raplasse, kus olin ajalehes korralikku osakonnajuhatajapalka saanud. Kauem vastu pidades oleksin karjääri teinud. Endistviisi tundus toimetus hea sadam. Ilus salapärane uudistereporter kinkis sigarette, mängides arvutis tetrist – „oma lõppmängu”, saanud ametikõrgendust, kuid kavatses vastuolude tõttu toimetajaga pealinna lehe ammuse pakkumise vastu võtta. Toimetuse autojuht Ants kutsus mu kohvi jooma ja võttis fotoaparaadi kaasa. Toimetuse uksel sosistas ta: „Lähme Alusse.”

See koht oli mõne kilomeetri kaugusel Raplast. Olin seal käinud keskkoolipeol, millest meenus hämaralt valgustatud mõis, kevadvidevik raagus mõisapargis kõrgete akende taga, saali seina äärde lükatud toolid ja klassikaaslaste isikupäratud varjukujud. Pidu oli nagu uni, kus keegi ei tea oma rolli. Kes ma olen? Ma ei teadnud nüüdki. Alu baaris jõime kohvi ja sõime pirukaid. Vaatamata varasele pealelõunale kibeles baarmen paika sulgema: olime ainsad külalised. Maalegi kostis inflatsiooni kauge kaja, kuid Ants ei tahtnud olla Rapla baarides, kus toimetuse auto võidi ära tunda.

Juuru sõites püüdsin meelde jätta uusi teid. Vanaema ei olnud täpseid koordinaate jätnud, kuid teadsin et sealtkandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Kusagil seal eksisteeris koht, kus mõni inimene oli teoreetiliselt minuga ühte nägu.

Uus baar sisaldas kokteile, kalavõileibu, rabarberikooki. Aeg venis südasuviselt. Juurust Järvakandi poole sõites parkis kaaslane masina põlluserva.

„Võtsin fotokoti sellepärast kaasa, et … äkki jooks veel midagi?” ütles ta kohmetult. Algas mu karjäär fotomodellina.

„Toimetuses oleks ehk parem juua,” ütlesin mõistlikult.

„Õige jah, klaase ju ka ei ole,” nentis ta.

Nautisime loodust. Ants tegi pilte, istusin ja seisin enda kõrgusel kivil, kuhu ta mul aitas ronida. Kivi kõrval kasvas mänd. Tundsin ennast kohal olevana, jäädvustamist väärivana. Tundsin ennast nagu filmis, minust tehtud filmis, mis polnud õieti alanudki. Õhtul sõitsime tagasi Raplasse.

Asetoimetaja oli veel tööl. Olin väsinud ja otsustasin selleks ööks kohale jääda. Magamatus andis tunda. Fotograaf pani pimikusse valmis varustuse: kaks viinapitsi, morsi ja maitsvad võisaiakesed, piiludes alatasa, kas asetoimetaja auto on veel maja taha pargitud.

„Hakkame vaikselt manustama,” otsustas ta kell kaheksa. Raadio mängis meie jutu summutamiseks. Ants ütles kahemõttelise toosti põllumajandusministri terviseks, pidades veidi kibedalt silmas peatoimetaja armukest. Brežnevi ajast polnud kümmet aastatki möödas, perestroika kestis. Lõime kokku. Kui uuesti piilumas käisin, oli auto kadunud. Elasime mitmel tasandil: asetoimetaja ajas olulisi perestroikaasju, käis rahvarinde koosolekutel, meie aga võtsime viina ja ajasime tühja loba inimsuhetest. Ei saa öelda, et valikuid või pakkumisi poleks olnud.

Ants kustutas pimikus tule, jättes põlema väikese punase lambi, kohase saladuste avaldamiseks. Ta rääkis eelmisest nädalast, kui valitsusjuht käis polikliinikut avamas.

„Pärast kirjeldasin seda toimetuses üsna suure seltskonna juuresolekul kui parimas stiilis potjomkini küla ehitamist.”

„Asetoimetaja mainis sinu hiilgavat reportaaži,” ütlesin.

„Järelikult keegi informeeris,” noogutas ta.

„Miks sa teda niimoodi vihkad?”

„Kui olin veel 35, töötas siinsamas toimetuses sinu kohal üks neiu. Meie vanusevahe oli kümme aastat.”

Tütarlaps istus samal laual, kus praegu olid viinapudel, pitsid, taldrik võisaiadega. Punakas valgus mängis neiu voolujoonelisel kehal. Kui nad lapse said, laskis asetoimetaja tüdruku lahti ning neiu kolis teise Eesti otsa vanemate juurde.

Purjupäi Rapla vahel

Muidugi saan olla aus teemades, kus endalgi täit selgust pole, veel vähem kellelgi teisel. Näiteks purjuspäi Rapla alevi vahel kammimine 1993. aasta 19. aprillil on sündmus, mida mäletan ainult mina või mõni Rapla politseinik, kes meile tol ööl trahvi tegi. Või maksis advokaat neile mustalt – ükskõik kuidas ta maksis, nad lasksid meid tulema esimesel ning teiselgi korral. Nägin mente kahkjas aprillihommikus läbi ähmase autoakna. Olime istunud baarides – ka Jaagu omas. Alati kikilipsuga ja valges särgis, kallas Jaak advokaadile küsimata konjaki ja mulle seda, mida advokaat arvas heaks tellida. Näos ei liikunud tal ükski lihas. Teda kutsuti „ilusaks poisiks” hoolitsetud soengu ja laitmatu, peaaegu telediktori välimuse pärast, ta oli ülbe ja eemalolev ja ei sobinud kuidagi Rapla uude baari, mis asus restorani kõrval kesklinnas.

Ta oleks võinud ka mõnes paremas kohas leti taga seista, aga kui ta siin oli, oli see just tema pärast suurejoonelisemaid baare, mida teadsin. Ma polnud Jaaku näinud naistega ja ega eeldanud, et tal on eraelu. Mul oli tema ees veidi piinlik. Veel piinlikum oleks olnud, kui olnuksime tol hetkel advokaadiga rohkemat kui sõbrad – teineteisele kõvasti haiget teinud sõbrad, kellel võis olla üksühe suhtes veel mingeid kavatsusi. Eelkõige sõitsime siiski suvilasse, mis oli kohaldatud elamiseks igal aastaajal. Advokaat heitis magama ja mina panin plaadimängijasse Rolling Stones`i. Eelmise päeva soojakraadide asemel sadas lörtsi.

Advokaadil oli väga tervistkahjustav töö, mis sobis ainult teatud iseloomuga inimestele – kiire taibuga edenevatele tüüpidele. Kõigi meelest tegin halva valiku teda maha jättes. Seda ei jätnud mainimata isegi Georg.

Samal õhtul pidime Tallinna tagasi sõitma. Ruudukujulisest suvilaaknast paistsid puuoksad ja tükike halli taevast, lumi sulas järgmisel päeval ära, oli laupäev, kiiret ei olnud, ja kõik maailmas näis otsasaanuna just äsja – nii tundsin ennast mina, kes olin saanud 25.

Advokaadi peres oli igalühel oma auto. Olime paljudes kohtades söömas käinud ja arvatavasti tundis advokaat Tallinna nagu oma viit sõrme, kuid vaevalt oli ta kunagi Tallinna bussijaama vastas asuvast müügiletist ostnud kapsapirukaid. Tal polnud aimugi, kui hästi maitsevad kolmekroonised rasvast tilkuvad moosi ja lihaga pirukad, mida müüja õngitses plekkmannergust. 1992. aasta rahavahetussuvel oleksin andnud ei tea mida, et sedagi hamba alla saada, kuid advokaat võttis enne Tartusse sõitmist mitu pakiveini, seninähtamatus värvikirevas jõulupakendis kohvi ja suitsuvorsti Viru tänava poest, mida McDonald`s ei olnud veel ära ostnud.

Öö Raplas oli hüsteeriliselt lõbus. Mitte massihüsteeria, nagu ärkamisaja kogunemised lauluväljakul, kuhu ma ei jõudnud. Ma ei küsinud kunagi, kas advokaat rahvuslikel suurüritustel nagu öölaulupeod või Balti kett käis, ja enam seda küsida ei saa.

Kes liiga palju teab, see peab minema. Traagikata: liiga palju tuli vahele, mis ajas pildi segaseks, probleemid kuhjusid, ja lahendus oli surm.

Luule

“Murdumismärk” , Ambra 1999

“Saatus nagu Sinu käsi” 2000

“Tulemata riik” 2001

“Kaotsiminemise loitsud”, EKSA 2003

“Nöörist ja seebist”, Jumalikud Ilmutused,2006

“See sama õnn”, EKSA 2009

“Nonstop”, Ilmamaa 2012

“Üks ümberringi” , Jumalikud Ilmutused 2016

“Muutmissõnad”, Ilmamaa 2017

“Lilled Vabakal”, Ilmamaa 2019

Proosa

“Sajandi öömajad”, Ilmamaa 2002

“Sõud”, EKSA 2005

“Paralleelmeri” , Tuum 2007

“Usuvaenlane”, EKSA 2009

“Maailm, mis on hea. I”, Ilmamaa 2011

“Maailm, mis on hea. II”, Ilmamaa 2012

“Buss number neli: Maailm, mis on hea. III”, Ilmamaa 2013

“Pöörikoht” Tuum 2016

“Roosi tänav” Ilmamaa 2018

“Viiskümmend lõiget eraellu”, Vabamõtleja 2018

„Päikesepoolses toas”, Ilmamaa 2021

Püsiviide Lisa kommentaar

Juhan Voolaid

5. veebr. 2021 at 8:59 e.l. (Juhan Voolaid, Nädala autor 2021) (, , )

Juhan Voolaid (1971) – Eesti kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige, 2021. aasta jaanuarist Tartu linnakirjanik.

Foto: erakogu / Õhtuleht

Katkend: Tartu 1971 – 1983. Jõmpsika mälestused, Kuuloom OÜ 2020.
Lk 209 – 216.

„Viitsid,” lausus ta, „käime kiirelt minu pool ära, mul jäid tennised koju.”
Raivo oli sportlik pruunide silmadega poiss, kellega meid hiljem sidus ühine korvpallisaatus. Kaudselt oli Raivo põhjustanud käesoleva mälestusteraamatu ühe ajajoone sattumise aastale 1983, sest just tema kutsus mind kolmandas klassis korvpallitrenni, just korvpalli tõttu vahetasin ma 1983. aastal kooli ja just koolivahetus on raamatu ajajooneks. Pärast viiendat klassi kutsuti mind ja Raivot 1. keskkooli spordiklassi, seejärel kuulusime aastatid koos Eesti korvpalli noortekoondisse ja sõitsime aina Tallinna vahet. Juba varastest klassidest alates olime Raivoga kooli spordipäevadel kõvad konkurendid, figureerides eri kergejõustikualade esikolmikutes – mõnel alal trehvasin mina nõks parem olema, mõnel tema; füüsilistelt võimetelt olime üsna võrdsed, samuti pikkuse poolest. Omaealiste Tartu korvpalivõistkonnas anti parima mängija eriauhind tavaliselt kas mulle või Raivole ja nii ikka edasi. Kõik need spordiasjad juhtusid hiljem, tookord oli Raivo kuulus esmajoones selle poolest, et oli auto alla jäänud. Mis asjaoludel ja kuidas täpselt, ma ei teadnud, aga selline asi äratas aukartust.
Niisiis kutsus Raivo mind endaga kaasa tenniste järele.
„Ma elan lähedal,” ütles ta. „Siinsamas Võru maantee surnuaia juures. Kümne minutiga oleme tagasi.”
Kuna ma ei teadnud, kus asub Võru maantee surnuaed, siis olin nõus. Lippasime kohe minema ega jõudnud kümne minutiga Raivo juurdegi, rääkimata siis õigel ajal tagasiolekust, kuigi jooksime suure osa teest. Kui me jälle kooli juurde saime, valitses pahaendeline vaikus. Hall mürakas koolimaja, mis vahetundide aegu ikka nii soe ja sõbralik näis, oli ühtäkki kalk ja inimvaenulik ning me saime aimu, kui ebameeldiv on olla sellest majast väljas, mille sees sa peaksid olema. Õues ei liikunud kedagi, akendest paistsid laste koolivormid ja korrapäraselt üksteise taga paiknevad peanupud. Kuna sisseminek seostus liiga suurte riskidega, otsustasime end tunni lõpuni hoovis varjata, lootes, et õpetaja ei pane meie puudumist tähele. See plaan võis õnnestuda, järgmisel vahetunnil oleksime sulandunud teiste laste hulka ja kõik, vahejuhtum oleks unustatud ning me oleks sõprade ees veel kanged poisid olnud. Koolimaja taga asfaltkorviplatsi servas oli mingi veider mulkudega betoonküna, mille otstarbest ei olnud mul aimu. Läksime ja kükitasime selle taha, hingeldasime ja kuulasime, kuidas süda rinnus taob. Ning siis kiikas üle betoonküna mingi vanema klassi poiss.
„Tulge kaasa!” käsutas ta ükskõikselt.
Oli raske aru saada, mis toimub ja mis pagana suur poiss see oli, kes meid kaasa viis. Ometi vantsisime sõnakuulelikult tema järel koolimajja ja ronisime treppidest üles uue maja teisele korrusele. Suus poiss juhatas meid ühte klassiruumi, kus käis parajasti 11. klassi matemaatikatund, mida andis kooli direktor Kerstna.
„Ma nägin teid aknast,” ütles direktor. „Seiske seal seina ääres tunni lõpuni, siis räägime.”
See oli karm pooltund, mille me suurte õpilaste silme all kraanikausi kõrval seistes veetsime. Esialgu valdas mind hirm, kuid kuna direktor andis tundi rahulikult edasi ja suured õpilased kaotasid ka minutite kulus meie vastu huvi, siis läks see tasapisi üle ja ma märkasin palju huvitavat. Näiteks hämmastas mind, et direktorisuurused õpilased kuuletusid direktorile sama alandlikult nagu meie, väikesed. Kui üks direktorist pikem pois õpetajalaua ette astus, imestasin, kui pisike ja vaat et naeruväärnegi tema käes olev päevik tundus. Kuna minu päevik ranitsas oli täpselt samasugune, tekkis mõte, et päeviku suurus sõltus kuidagi päeviku omaniku suurusest. See oli imelik. Tund lõppes, suured õpilased lahkusid, me rääkisime oma kurva loo ära, saime noomida ning päevikutesse kirjutati märkused. Õnneks polnud märkustes midagi hullu, kui sa nendega ära harjusid.
Kord matemaatikatunnis lahendati tahvlil ülipikka tehet, klassis oli vaikne, ajud ragisesid, õpetaja kriit klõpsus.
„Nii, Valev,” ütles õpetaja Jaan. „Mis vastus on?”
Valev oli õbluke heledapäine poiss, üks klassi lühemaid. Ta ajas ennast aegamisi püsti ja lausus: „Üks.”
„Ei,” ütles õpetaja, läks tahvli juurde, toksis näpuga siin ja seal vastu numbririda ning seletas kõik üle. „Nii,” pöördus ta Valevi poole. „Mis vastus on?”
Valev toetas ühe käe lauale, mõtles, uuris oma vihikut ja ohkas. „Üks,” ütles ta uuesti, kuigi vaiksemalt kui enne. Klass oli väga tasaseks jäänud, sest kõigile tundus, et õpetajat vaevavad mingid pinged. Kas oli selles süüdi Valev, meie eelnev kisa, pikk tehe tahvlil või miski muu, polnud selge, igal juhul muutus õpetaja olek kuidagi kangeks ja ta hingas raskelt.
Seletades lahenduskäigu veelkord üle, liikus õpetaja pika tehte ees aeglaselt edasi, kopsis jälle kriidise sõrmega olulisemate numbrite peale, osutas sulgudele ja korrutusmärgile. Lõpetanud selgitused, pöördus ta klassi poole, tema pilk peatus Valevil.
„Nii, Valev, mis vastus on?”
Valev tõesti pingutas, mõtles minut aega, silmitses juuksetuka alt tahvlit ja keeras vihikus lehte. Lõpuks sosistas ta: „Üks.”
Nüüd juhtus midagi väga imelikku. Õpetaja Jaan läks näost punaseks, hüüdis „Kurat küll!”, virutas kriidi vastu tahvlit ja istus siis raskelt hingeldades oma laua taha maha. Klassis oli haudvaikne, Valev seisis oma pingi kõrval, näost valge, keegi teine ei liigutanud. Õpetaja pööras oma pilgu aknast välja ja silmitses õues kasvavate puude raagus võrasid. Paar minutit hiljem, kuuldes klassis mingeid hääli, vaatas ta väsinult meie poole ja ütles: „Null. Vastus on null.” Kui tund lõppes ja õpetaja lahkus, läksin ja vaatasin lähedalt väikest valget püramiidi, mis tahvli rohelisel pinnal kõvasti kinni istus. See oli kõik, mis õpetaja Jaani kriidist järele oli jäänud.
Üldiselt läks mul varastes klassides kenasti ja mu pilt oli mingil perioodil isegi väikese maja jalutamise ruumis autahvlil. Ent siis algas kooliaja kõige laastavam draama, mis avaldas otsest mõju hinnetele. Lühinägelikkus. Esialgu ei saanud ma aru, millega tegu on, lihtsalt asjad ei olnud enam selged kui pildid. Hõõrusin ja pilgutasin silmi, et pilk teravaks muutuks, kuid asi ei paranenud. Lühinägelikkust ma esialgu ei kahtlustanud, sest ei uskunud, et nii hull tõbi võiks mind rünnata. Kui inimest tabas näiteks lampjalgsus, siis teavitati teda sellest arstikabineti vaikuses, anti soovitused ja saadeti koju. Inimene elas rahulikult edasi, veeretas talla all palli ja tõstis varvaste abil maast pliiatseid üles. Kui inimest tabas aga lühinägelikkus, käituti teisiti. Sel juhul pandi asi koheselt kella külge ja üldsust teavitati puudusest inimese näkku pandud prillide abil.
Ma pidasin oma lühinägelikkuse ilmnemist kohutavaks õnnetuseks. Kui isa oleks valmis käe maha raiuma, et Võssotski surnust üles äratada, siis mina oleksin kaalunud näiteks väikesest sõrmest loobumist, et nägemine tagasi saada. Ilusaid prille polnud olemas, lastele sobilikke ammugi mitte. Prillid olid kõik paksude tumedate raamidega ja muutsid nende kandjat tundmatuseni. Ma olin kümne eluaasta vältel oma näoga aga ära harjunud ja teade selle äramuutmise kavatsusest tundus jõhker. Samuti ei kandnud ükski mu sõber prille ning ma olin ühtäkki kehvem kui teised, olin must lammas. Jah, isal olid prillid, aga isa oli täiskasvanu ja polnud karta, et keegi teda tänaval prilliks hüüaks.
Kuna kogu lugu oli väga hull, püüdsin prillide saamist vältida ja põgeneda nende eest nagu põgenes metsik hobune oma saduldajate eest. Nii sai minust ümbrust uduselt nägev laps ja hiljem nooruk. Asi läks tasapisi aina halvemaks, kuid õppisin oma needusega elama ega teinud asja avalikuks. Kuidas ma korralistest arstikontrollidest puhtalt läbi tulin, ei mäleta, aga prillide kandmist mult ei nõutud. Algas ajutine hirmu ja suure häbi kartuse periood, pelgasin millegi mittenägemisega vahele jääda ja oma lühinägelikkuse ilmsikstulekut. Vaatamata sellele, et istusin üsna klassi ees, ei näinud ma enam tahvlile ning sel ajal, kui teistele hinnalisi õpetusi jagati, ei jagatud mulle midagi – aga vastust nõuti kõigi käest võrdselt. Püüdsin kasutada knihve, mis aitaksid paremini näha. Näiteks avastasin ükskord, et läbi joonlaua sees oleva pisikese ümara augu näeb veidi paremini, kui niisama; miks, ei tea, ilmselt mingil optilisel põhjusel. Niisiis võtsin joonlaua ja vaatasin läbi augukese tahvlile, püüdes kattevarjuna jätta muljet, et ma vigurdan. Asi õnnestus ning õpetaja lausus: „Juhan, ära vigurda!”
Kuna tahvel jäi nägemisulatusest välja, siis pidin nüüd kõik kuulmise järgi kirja saama, aga see oli võimatu, sest tihti ei öelnud õpetaja midagi ja klõbistas niisama kriidiga. Kogu üritus jäi minu eest saladusse. Püüdsin pinginaabri vihikust maha kirjutada, kuid seegi tegevus muutus aastatega aina raskemaks, sest tähed sõbra paberilgi muutusid uduseks. Mu õppeedukus langes ja teadmiste laev eemaldus kai äärest ilma minuta pardal – kuid mu hirmus saladus ei olnud enam paljastatav. Kui esialgu oleks lühinägelikkuse ilmsikstulek olnud kurb paratamatus, oleksin saanud prillid, veidi tusatsenud ja elu oleks edasi läinud, siis aastatega saladuse lumepall kasvas ja jäätus ära. Ma õppisin elama ilma kaugeid asju nägemata, vältisin eemalt lähenevate inimeste vaatamist ja nii edasi. Ma ootasin mingit imet ja see juhtuski, kuid kahjuks liiga hilja. Kontaktläätsed jõudsin Eestisse alles siis, kui ma juba suur poiss olin, millalgi kaheksakümnendate lõpus. Ajaga muutusid õppeained ebameeldivaks vastavalt raskustele, mida mingis tunnis taluma pidin. Nii kujuneski mu lemmiktunniks kehaline kasvatus ning võimlast sai ainuke paik, kus ma tõesti õnnelik olin, sest seal puudus neetud tahvel, mida ma ei näinud. Kummalisel kombel ei seganud kehv nägemine palliga korvi tabamast ning minust kujunes väga hea viskaja. Suurt korvilauda ma nägin ja rõngas paiknes alati omal kohal.
Ma ei vihanud otseselt ühtegi õppeainet, aga kui algasid vene keele tunnid, siis need mulle küll ei meeldinud. Suutsin selles keeles küll üht-teist rääkida, kuid vene keeles kirjutamise saladus jäi minu jaoks alatiseks lukku. Kõik need kümned susisevad tähed ja mähkisnakid olid algusest peale üle pea ja kuna ma tahvlile ka ei näinud, tundus vene kirjakeele selgekssaamine võimatu. Etteütlusi tagasi saades leidsin vihiku lehtedelt rohkem õpetaja punast kui minu sinist ning alati oli töö allservas erakordselt jõuline 2, mille saba lendas üle leheserva.
Kord vene keele tunni ajal astus õpetaja murest murtuna klassi ja seisis paar hetke vaikides, pea maas. Me jäime tasa ja jõllitasime teda, südamesse hiilimas mingi kohutav eelaimus.
„Brežnev on surnud,” lausus õpetaja. „Kohe võib alata sõda.”
Nüüd algasid ajad, mil räägiti aina, kui terav on poliitiline olukord ja et sõda pole eales lähemal olnud. Kuna mind poliitika ei huvitanud, siis ei saanud ma ka aru, miks oleks pidanud Brežnevi surm sõja põhjustama. Kõikjal korrutati, et olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, olukord on ülimalt terav, kuid tegelikult muutus ainult televiisorist näidatava paraadi ajal Kremli tribüünilt kange käega lehvitav vanamees. Meile kinnitati, et USA on juba tuumapommid meie poole suunanud ja kui nüüd keegi vähe valjemalt hingab, läheb lahti. Punane nupp, öeldi meile – nad vajutavad punast nuppu. Õppisime valmistama vatimarli maske ja meile näidati tuumapommi plahvatamise filmi, samuti tutvustati võigast heli, mida kuuldes pidid kõik varjendisse jooksma.
Isiklikult minu jaoks leidis Brežnevi surmast märksa ebameeldivam sündmus aset sealsamas vene keele kabinetis sellesama õpetajaga. Ma istusin esimeses pingis, keegi ütles midagi vaimukat, kõik naersid ja tuju oli klassis igati hea. Kopsisin varbaga energiliselt lauajalga ja naersin koos teistega „ha-ha-haa”, kuid kui naer lõppes, pöördus õpetaja ühtäkki minu poole. „Palun ära toksi mu jalga!” ütles ta. Ma läksin sekundiga näost punaseks, vaatasin pinginaabri poole, kokutasin ja püüdsin õõnsalt valetades süü temale veeretada, aga see ei õnnestunud. Miks õpetaja oma jalga eest ära ei tõmmanud, kui selle pihta koputama hakati, ei tea ma siiani. Veider. Ise oli veel selline kena õpetaja.
Kord käisime Ropkas klassiekskursioonil, et külastada klassivend Tiidu maakodu, kus peeti nutriaid. Kõik oligi väga tore, nutriatel olid väga pikad, kõverad ja oranžid hambad, kuid tagasiteel rullusid lahti ettenägematud sündmused. Kuna olin vanematega palju seenel käinud, sealhulgas Ropka metsades, siis teadsin hästi, et Tartu ei ole üldse kaugel. Tutvustasin mõnele sõbrale olukorda ning hakkasime rongi ära ootama ja ilma õpetajale ütlemata mööda raudteed linna poole minema. Karta polnud midagi, kuna ma teadsin, et raudteel liikudes ei ole võimalik ära eksida. Õpetaja märkas meie eemaldumist ja asus initsiatiivgrupiga meid jälitama, kuid meil ei olnud sellest aimugi ja rühkisime aina edasi. See oli iseenesest kena matk, aga koolis tuli sellest muidugi suur pahandus, kusjuures mind peeti põhiliseks süüdlaseks, mis võis ka põhjendatud olla.
„Ja seisma ei jää!” õiendas meie uus klassijuhataja Elviira, vene rahvusest kõhn naine, kes kandis tihtipeale mingeid naistekostüüme. „Juhani punane särk oli kogu aeg näha.”
Ebaõnnestumiste kõrval leidus ka palju ilusaid hetki. Kevadeti korraldati matku Pangodisse, osad lapsed sõitsid ratastega kohale, teised läksid rongiga Nõkku ja sealt jala edasi. Ükskord ratastega Pangodist tagasi sõites laulsime klassivend Priiduga suurema osa teest laulu, mida olime just vene keele tunnis õppinud, „Oт улыбки хмурый денъ светлей”. Sõtkusime kevadpäikese all pedaale ja muudkui lõõritasime leivatehaseni, kust algas linn. Teinekord imiteerisime Aivariga vahetunnis ajaviiteks poksimist, üksteist päriselt puudutamata – niisama, naljaga. Ja siis ühe järjekordse tühja löögi käigus puudutas Aivari rusikas imeõrnalt mu nina. Sündmus oli mõlema jaoks nii ootamatu, et tõsinesime hetkega ja vaatasime üksteisele ehmunult otsa, saamata aru, mis juhtus. Et väliselt nii terav ja tugev löök mu nina tonksas nagu vihmapiisk, oli ime. Sellist lööki ei saanud õppida, see kas tabas sind kord elus või mitte, ja minul oli õnne – mind tabas.
Kui hakkasin kooli vahetama, läksin emaga direktor Kerstna kabinetti. Direktor oli väga sõbralik, jättes mulje, et ei mäletagi korda, kui ta mulle ja Raivole vanema klassi poisi betoonküna taha järele saatis. Kirjutanud paberitele alla, vaatas direktor mulle tõsiselt otsa ja ütles:
„Väga kahju, et sa teise kooli lähed.”
Seda oli tore kuulda, aga aru ma sellest ei saanud. Kuna meie ainuke isiklik kokkupuude oli lõppenud mu pikaajalise kraanikausi kõrval seismisega, siis oleks võinud arvata, et ta tunneb minu äramineku üle hoopis rõõmu. Tegelikult oli mul endal ka kahju lahkuda ja sellele mõeldes tundsin aastaid südames mingisugust pitsitust. Muidugi mitte direktori pärast. Lihtsalt nii palju häid sõpru jäi maha, ja koolimaja – see muidugi ka.

Loomingut
“Erakordne info Maa elanikele” Habemega Naine, 2008
“Kullamäe lood” Atlex, 2012
“Hokimängija Tartu linnamüüril” Atlex, 2014
“Aastaraamis Tartu” pildialbum, Atlex, 2014
“Supergripp Anton” Hea lugu, 2015
“Ideaalne taies” Hea lugu, 2016
“Tartu õuduskaupmees” Hea lugu, 2016
“Läbilööjalammas ja marukoer” Hea lugu, 2017
“Tuhastunud külavanem” Kuuloom, 2018
“Tartu 1971-1983. Jõmpsika mälestused” Kuuloom, 2020

Püsiviide Lisa kommentaar

Kai Aareleid

24. märts 2017 at 9:21 e.l. (Nädala autor 2017) (, , )

Foto: Varrak

Kai Aareleid (1972) on eesti tõlkija ja kirjanik. Ta on õppinud dramaturgiat Soome Teatriakadeemias ja ilukirjanduse tõlkija-toimetaja lisaeriala Tallinna Ülikoolis. Tõlkinud ilukirjandust inglise, hispaania, soome ja portugali keelest, muuhulgas David Mameti, Bruce Chatwini, Arturo Pérez-Reverte, Carlos Ruiz Zafóni ja Javier Maríase loomingut.
Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaat 2013, novelli “Tango” eest.

Katkend:„Linnade põletamine”, Varrak 2016, lk 175-184.

VABADUS JA VAIKUS

1959

Ainult vaikus on pärast ema lahkumist harjumatu, hakkab kõrvadele, sest kõik teised hääled kostavad võimendatult: naaberkorterite elamise helid, kojamehe luud, võõrad sammud, jutupomin, lapsenutt tänaval, rongide manööverdamiskõmin raudteejaama juures.
Kas uus elu teeb haiget? Tiina ei oska sellele vastata. Kõik lihtsalt on. Inimene harjub peaaegu kõigega, kolmeteistkümneaastane seda enam. Tol sügisel on Tiinale põhiliselt seltsiks tädi Ida. Isa on Idat alati kohelnud kui majaomaniku leske, kes elab olude sunnil tema perega ühe köögi peal. Ema seevastu ei sallinud käreda ütlemisega Idat kunagi ja Ida juba võlgu ei jäänud. Liisi lahkumine on talle viimane piisk. Tiina näeb isa ja Idat köögilaua ääres suitsu tegemas – nüüd, kus ema ei ole, on see viimaks lubatud. Ida vangutab läbi vine pead ja pomiseb:
„Närakas! Missugust kuninganna elu talle pakuti! Millest tal puudu oli?” Ning siis Tiina poole: „Tüdrukust on kahju. Vaene laps.”
Ida ootab Tiinat pärast kooli sooja söögiga. Kui Tiina ei istu isa kirjutuslaua ääres, nina raamatus, kuulavad nad pikki hämaraid tunde krabisevaid plaate Ida lemmiklauludega. Isa on Idale kuskilt uue grammofoni toonud, lohutuseks ja tänutäheks. Peetri väikesed žestid.
Vaene, mõtleb Tiina. Ta on seda varemgi kuulnud. Kas ma olen vaene? Üksik, natuke. Aga vaene ma ei ole.

NAISTE ASJAD

1959

Mõnikord läheb Tiina õhtul isale lattu vastu ja nad jalutavad koos Vallikraavi tänava „Toome” restorani varajast õhtust sööma. Isa tahab just sinna ja ütleb ikka veel „Grand”, õigemini ütleb ta tegelikult „Krant”, see on üks asi, mis ei ole muutunud.
Need on imelikud söömaajad, täis lausekatkeid, pause, sillaehitamiskatseid.
„Missugune siin varem oli?”
„Siin on tegelikult väga vähe muutunud. Kõik on rohkem kulunud, võib-olla. Nõud olid enne teistsugused. Aga ma olen mõelnud, et ei mäletagi, lihtsalt tean, et teistsugused. Inimene märkab kaunis vähe. Kui ta elab.”
Pausid.
„Kuidas sul…”
„Hästi. Koolis on kõik hästi. Ma tahaksin juuksurisse minna.”
„Ahah, noh…”
„Mul on raha veel alles, sa ei pea andma.”
„Võta ikka.”
„Olgu.”
„Ma tegelikult…”
„Mida?”
„Tahtsin hoopis küsida, kuidas sul poistega ja nii. Rumal küsimus.”
„On jah.”
„Kui sul midagi on, muret ja küsimust, siis räägi emaga, eks. Või Idaga.”
„Isa, kui mul on muret, küll ma räägin sulle.”
Peeter vaatab tütart pikalt ja nukralt, ning kui Tiina tõstab trotslikult pilgu ja vaatab vastu, pöörab Peeter pilgu aknast välja. Kolletab. Loodus on väsinud. Kas seda silda üldse saab kunagi taastada, kas ma jaksan?
Sildu taastatakse, ehitatakse uusi, aga kas mina? Enam?
Peeter tõstab portfelli sülle, võtab sealt pruuni paberisse keeratud väikese paki, lükkab Tiina ette.
„Mis see on?”
Tiina hakkab pakki lahti tegema.
„Pane see kotti. Pärast kodus vaatad. Et kas on parajad või. Kui ei ole, ma saan ära vahetada. Ära praegu lahti tee.”
Peeter köhatab.
„Kas võtame maksapraadi?” teeb ta teist juttu.
„Mida siis? Ikka,” vastab Tiina ja Peeter viipab ettekandjale.
Kodus teeb Tiina paki lahti. Selles on kaks rinnahoidjat, valge ja beež. Tiinal on neid proovides korraga piinlik ja naljakas ja tänulik tunne. Ema oleks sellest suure numbri teinud, pidanud võib-olla pika loengu naisekssirgumise valust ja vaevast, kindlasti ohanud. Aga ema ei ole midagi märganud, kuigi nad kohtuvad vähemalt paar korda nädalas ja ema ei jäta kunagi ütlemata, kui Tiina juuksed on kammimata või kui mõni riideese tema meelest ei sobi.
Seda ta ei märganud, ema.
Aga isa märkas. Isa ei teinud numbrit, isa.
Mõlemad rinnahoidjad on täpselt parajad.
Tiina vaatab oma natuke võõrastavat peegelpilti, tõmbab sviitri peale, uurib end veel korra ühelt ja teiselt poolt ja ajab selja sirgu.
Kui nii, siis nii.

SÕDA

1959

Alguses oli täiuslik valge muna.
Plangud varemete ümber peavad kaitsma ja varjama, plangud koolimajade ümber ja vahel peavad piirama ja eraldama. Võib-olla ka kaitsma kedagi kellegi eest, kellegi vastu, vältima midagi, võib-olla sõda, sõda ju kardetakse kõige rohkem. Sõda. See on tont, jah, aga selle sõna üks tähendusi on „kunagi varem”. „Sõda” käib ju nii tihti kaasas sosinal öeldud sõnaga „enne”. Ühel teisel ajal. Tiinale on see kõik ainult ähmane tumedus. Karta saab konkreetseid asju. Sõda ei ole konkreetne.
Vanemuise tänava vana punase koolimaja pruun plank, millest niisama üle ei näe, eraldab eesti kooli hoovi Riia tänava vene koolist. Plangu taga nad seal kisavad, nemad, venkud. Teise korruse akendest paistab, kuidas sealpool planku taovad poisid samamoodi palli, plikad mängivad samamoodi keksu ja kulli, ronivad turnimispuudel; kaelarätid lehvivad, põlled laperdavad, särgid on püksist väljas, põsed õhetavad. Kui hääli pole kuulda, paistavad nad peaaegu samasugused kui eesti lapsed. Vahetunnidki on samal ajal.
Tavaline viluvõitu oktoobripäev, unine ennelõuna. Kaegla Ats, krooniline istumajääja, kes on juba mõnda aega plangu ääres kastidel turninud ja üle aia vahtinud, hüppab äkitselt alla ja karjub üle õue: nüüd aitab! Kuulete! Mul käed sügelevad, näitame neile venkudele! Mis nad seal lõugavad kõik see aeg, sibulad siukesed! Ptüi! Lähme barrikaadidele!
Atsis on agitaatori ja kõnemehe verd. Poisid on kohe parves ümber, isegi tüdrukud tulevad itsitades lähemale. Tiina on nende hulgas, miks mitte, natuke põnevust.
Nüüd on nii, ütleb Ats. Igaüks võtab homme midagi viskamiseks, pehmeid asju, teate: tomateid, kärpand õunu, muna oleks väga hea, eriti, kui saaks mädamune, peaasi, et oleks võimalikult lögane. Meie poistega toome kuurist veel kaste juurde, peidame põõsaste taha, keegi passib peale, et õpsid ei tuleks, homme pikal vahetunnil teeme ära.
Järgmisel päeval ongi midagi paljudel kaasas. Mõned plikad ikkagi ei julge, aga kaebama ka ei lähe, kardavad Atsi. Suurel vahetunnil kogunetakse õue, kastid laotakse trepiks, seal nad siis seisavad natuke ja jälgivad oma peatseid ohvreid. Võtavad hoogu.
Osa plikasid jäetakse valvama, Atsil on kõik läbi mõeldud. Tiinal on ilus suur turumuna. Mädamuna see kindlasti ei ole, kus sa sellist ikka võtad. Hedi, kes korra nädalas turul käib, juba oskab mune valida, kus ta pääseb. Küll ema oleks alles lärmi löönud, kui mõni turult toodud kallis muna oleks olnud mäda. Nüüd ema enam ei ole, aga head kombed nii ruttu ei unune.
Hommikul enne välja tulemist hiilis Tiina tasakesi sahvrisse, võttis korvist ühe muna, keeras selle taskuräti sisse ja sokutas õrnalt portfelli kõige peale. Nüüd on muna Tiinal pihus ja Tiina juba koos teistega üleval plangu peal.
Kuramuse venkud, pressib Ats läbi hammaste, ja Tiina püüab end nendesamade sõnadega üles kütta. Kuramuse venkud. Kuigi ega nende venkudega midagi eriti ei ole. Ainsad venelased, keda Tiina lähedalt on näinud, olid naabermaja majoriproua ja tema poisid – enne kui nad kuskile suurema elamise said ja ära kolisid.
Ta lihtsalt ei arva venelastest mitte midagi, nood on omaette maailm, tema tee nendega ei ristu ja täiskasvanute sosinate mõistatamisest on ta juba ammu loobunud. Kui just see… kisa. Jah. See ajab tõesti vahel vihale.
Kaua me kannatame seda, sisistab Ats. Kaua me kannatame, kordab Tiina. Kuramuse venkud. Kaua me kannatame, kaua ma kannatan. Jah. Kaua ma olen illikukupai.
Vaat ei ole. Muna tema peos hakkab nõudma lendulaskmist. Süda peksab.
All käib venkudel mingi palli tagaajamine. Hulk umbes nendevanuseid poisse. Müdin, söödud, hõiked. Juuraa! Saa-šaa! Voo-vaa! Tolmupilv. Värav on neil tehtud kohe plangu taha. Tagapool, kooli juures sagib plikasid ja väiksemaid lapsi.
Siis ütleb Ats: „Läks!” ja operatsioon algab. Igaüks püüab kellelgi pihta saada. Tammelinna aiaomanike lögased tomatid ja ploomid leiavad esimesed ohvrid. Tiina oma varustusega alles otsib sobivat ohvrit, kui Ats raputab teda õlast ja karjub: mis sa vahid, Tiina, viska juba! Ja Tiina võtabki hoogu, viskab, saadab oma muna teele ühe mustapäise poisi suunas, kes pole veel jõudnud ohutusse kaugusesse pageda, vaid seisab paigal ja on kerge saak. Keegi karjub poisile: „Vova, begi!”, aga muna juba vihiseb läbi õhu ja tabab, tabab poissi keset otsaesist. Poiss lööb tuikuma.
Täpne tabamus on mõlemale poolele ühtviisi ootamatu. Järgneb pikk tardunud hetk. Munavalge ja kollase koogelmoogel voolab poisi otsaeest alla, poiss tõstab aeglaselt käe, puudutab tabamuse kohta, seisab paigal, vaatab kuidagi juhmilt Tiinale otsa, kivistunud Tiina ülevalt plangu pealt vaatab vastu, kuni taipab, mis juhtus, millega ta õieti hakkama sai, ja hüppab kähku alla.
Kogu muu kamp plangu otsas röögib naerda. Laskemoona on veel alles, võetakse hoogu uueks rünnakuks, aga lahing saab ootamatu lõpu.
Ossa kurat! Röögatab ülemjuhataja Ats. Kõik alla ja vehkat! Dire tuleb! Kurat, kähku!
Aga on juba hilja.
Terve klass rivistatakse võimlasse aru andma: direktor Riibak, õppealajuhataja Järvet ja surmkahvatu õpetaja Reiman seisavad rivi ees. Kuidas te ometigi. Häbi teil pole. Nagu huligaanid. Ja tüdrukud ka, veel korralikest peredest. Ise juba noored neiud. Kõik teadagi kelle eestvedamisel. See on, kui poisil pole isa, kes kasvataks. Unger, sina ka! Ise hea õpilane, intelligentsete vanemate laps! Vaata, kuidas sa välja näed, nagu kraade.
Tiina koolipõll on plangunaela külge kinni jäänud ja ülalt alla lõhki kärisenud. Enne võimlat on ta põlle seljast ära saanud, pihku kokku kägardanud. See pole tavaline poekaup, ema lasi selle õmmelda, isa tõi laost atlassiidi. Siid läheb väikeseks kokku. Sõrm on verine. Siid ei ima kuigi hästi verd. Põgenemisel jalast pudenenud kinga on ta siiski üles leidnud, ainult kanna kiiruga maha tallanud. Pats on lahti tulnud.
Nagu kraade. Süda puperdab, põsed õhetavad. Aga häbi pole ollagi.
Kui, siis ehk korraks selle poisi ees. Aga ei.
Kõigil vanemad kooli. Sellest tuleb veel suur pahandus. Mitte ainult teil, vaid eelkõige meil! Kool ju vastutab! Meid kutsutakse aru andma. Teie vanemaid ka. Kas te üldse saate aru, mis te olete teinud? Niisama seda juba ei jäeta.

Looming
“Vene veri”. Varrak, 2011.
“Linnade põletamine”. Varrak, 2016.

Luule
“Naised teel”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.
“Vihm ja vein”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015.

Tõlkeid
Michael Ignatieff, “Sõdalase au”. Varrak, 2001.
Bruce Chatwin, “Laulujooned”. Varrak, 2002.
Paulo Coelho, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”. Philos, 2003.
Arturo Pérez-Reverte, “Dumas’ klubi ehk Richelieu vari”. Varrak, 2006.
Paulo Coelho, “Kurat ja preili Prym”. Pilgrim, 2006.
Carlos Ruiz Zafón, “Tuule vari”. Varrak 2008.
Carlos Ruiz Zafón, “Ingli mäng”. Varrak 2010.
Javier Marías, “Oxfordi romaan”. Varrak, 2012.
Carlos Ruiz Zafón “Taeva vang”. Varrak 2013.
Roberto Bolaño, “Tšiili nokturn”. Kultuurileht, 2013 (Loomingu Raamatukogu 36–37).
Carlos Ruiz Zafón “Marina”. Varrak 2014.
Enrique Vila-Matas, “Pariisile ei tule iial lõppu”. Kultuurileht, 2014 (Loomingu Raamatukogu 35–38).
Carlos Ruiz Zafón “Uduprints”. Varrak 2015.

Püsiviide Lisa kommentaar

Hellar Grabbi

26. veebr. 2015 at 1:28 p.l. (Nädala autor 2015) (, , )

hellargrabbi

Foto: Annika Haas

Hellar Grabbi (sünd 1929 Tallinnas) on eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik, toimetaja ja kirjastaja; kolonel Herbert Grabbi vanem poeg.
Põgenes septembris 1944 Lääne-Saksamaale ja asus 1949 USA-sse. Osales 1955–1964 ajakirja Vaba Eesti toimetamisel ja töötas 1959–1967 USA Kongressi Raamatukogus, esimesed aastad Vaba Euroopa Komitee projekti raames; toimetas–kirjastas ajakirja Mana 1965–1999 ja tutvustas eesti kirjandust ajakirjas Books Abroad/World Literature Today. Oli 1968 Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (AABS) asutajaliige. Esines sageli Vabadusraadio — Raadio Vaba Euroopa (RFE-RL) eestikeelseis saateis, varjus seal 1975–1989 poliitika või spordi puhul Kalju Põdra, kirjandust käsitledes Toomas Ranna nime taha. Ta toimetas ja andis välja kümmekond raamatut, muuseas Betti Alveri, Ilmar Mikiveri, Urve Karuksi, Peeter Ilusa, Felix Oinase, Jaan Krossi jt sulest, tema toimetatud on ka Andres Küngi raamat “A Dream of Freedom”.
Grabbi juhtis 1991–1992 Arnold Rüütli väliseesti nõunike rühma Põhja-Ameerikas ja tegutses 1992 valimisliidu Eesti Kodanik juures, oli viimasest väljakasvanud rühmituse Eesti Kodanike Liit ja hiljem ka Parem Eesti üks rajajaid.
Avaldanud püsiväärtuslikku esseistikat raamatuis “Vabal häälel: mõtteid kahesajast eesti raamatust” (1997), “Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust” (1999) ja “Eestlaste maa” (sarjas “Eesti mõttelugu” 2004). Toimetanud koguteose “Vaba Eesti tähistel” (2000). Aastast 2002 on Grabbi avaldanud peatükke oma mälestustest Eesti ajakirjanduses; 2008 ilmus esimene mälestusteraamat “Vabariigi laps”.

Katkend: Seitse retke isamaale, Ilmamaa 2010, lk 178-184.

Beekmanid tulevad hotellituppa mind ära saatma ja autoga sadamasse viima. Aega jääb juba napiks, aga mina alles hakkan pakkima oma kahte kohvrit. Jätkan pakkimist, samal ajal nendega vesteldes. Ühes toanurgas oli hunnik kingitud ja ostetud raamatuid ning igasuguseid muid trükiseid. Neid sorteerides – mida võtta, mida jätta – pistan ühed kohvrisse ja teised viskan laias kaares teise toanurka. Kõik kohvrisse ei mahu. See teeb Beekmanitele nalja. Vladimiri nägu tõmbub korraks siiski tõsiseks. Ta märkab ja korjab põrandalt üles mitu ingliskeelset pamfletti, mis käsitlevad eelmise aasta Praha kevadet ja hiljem Tšehhis toimunud sündmusi, mis kulmineerusid Varssavi pakti vägede sissemarsiga ja inimliku näoga sotsialismi taotleva Dubčeki valitsuse kukutamisega.
Neid lehitsedes veendub ta, et tegu ei ole läänepoolse, vaid hoopis nõukogude propagandaga, mille ma olen kuskilt üles korjanud. Tõesti, ma ei tulnud Eestisse levitama päevakajalist poliitpropagandat, pagulaslendlehti, antikommunistlikke traktaate ega piibleid, mida organiseerisid mitmed keskused Läänes. Tulin Eestisse, et näha siinset olukorda oma silmaga ja kogeda seda omal nahal, rajada isiklik kontakt loovintelligentsi esindajatega. Tulin oma kõrvaga kuulama, mida arvavad eesti rahva olevikust ja tulevikust hääled rahva seast kooliõpilasest professorini, töölisest ja kolhoosnikust nomenklatuurse asjameheni. Tulin selleks, et näha Eesti loodust ja Eesti linnu, nii palju kui võimalik. Tulin õppima, mitte õpetama. Küll aga tõin kaasa tsensuurivaba teavet maailma reaalpoliitilisest olukorrast, rääkisin eestlaste kultuurilisest ja poliitilisest tegevusest lääneriikides ning ergutasin solidaarsust ja aktiivsust rahvusliku mõtte pinnal, et Eesti iseseisvuse paleus püsiks jätkuvalt meie lootuste ja tegevuse kõrgeima sihina.
Kraami on rohkem, kui on võimalik kaasa viia. Sugulased ja tuttavad on andnud Irja ja poiste jaoks ning mulle endale seda, mida Ameerikas ei ole: eesti leiba, eesti viina, eesti sprotte ja kilusid, eesti šokolaadi, eesti raamatuid ja heliplaate ning eesti suveniire. Peale suveniiride kõik väärt kaup. Turistide tarbeks tehtud suveniirid on üle maailma üks tüütu ja kahtlane praht, millega pole midagi peale hakata. Pigem tarbekunsti valdkonda kuuluvale rahvariides nukule ja õllekapale leian siiski kohvris ruumi.
Otsejoones praagin välja kaks rasket ja ruuminõudvat „Vana Toomase” lampi. Eelmisel aastal saime neid juba kaks tükki ja ma ronisin laevatrepist üles, kohvrid käe otsas ja lamp juhtmeidpidi kaelas rippumas. Koos nendega ja teiste suveniiridega jääb maha üle tosina raamatu, kuhi muid trükiseid ja igasugust pudi-padi. Kaks kohvrit ja kaks kandekotti on pungil täis. Vladimir aitab need autosse viia ja roolib mind sadamasse. Ma ei tea veel, mis mind ees ootab.

Kõnelused KGB ohvitseridega

Mõni päev pärast laulupidu, kui avasin koputuse peale hotellitoa ukse, oodates tuttavat nägu, seisin vastakuti võõra mehega. „Kas ma tohin korraks sisse astuda?” küsis võõras viisaka, kuid tesit võimalust välistava hääletooniga. Sisenedes ta tutvustas end: „Ma olen Nõukogude julgeolekuohvitser, minu nimi on Ilmar.” Perekonnanime ta ei ütelnud ja tõenäoliselt ei olnud eesnimigi õige. Mees oli minust ehk veidi noorem ja lühem, umbes meeter kaheksakümmend pikk, tumeblondide lainjate juustega ja sportliku rühiga.
„Kas te olete nõus minuga veidi kõnelema?” küsis ta. Tajusin, et mulle jäeti keeldumisvõimalus. Teise riigi kodanikku ei saa ju selleks põhjuseta sundida. Aga äraütlemist ma ei kaalunud. Olin juba enne Eestisse saabumist kindel, et üks mu seekordse küllakutse motiive oli KGB soov minuga lähemalt tutvuda ja mind n.-ö. Läbi katsuda. Seepärast valiti kutsujaks VEKSA asemel vähem ametliku asutusena „Spordileht”, mis võimaldas mul Tallinnas, aga ka Tartus ja Pärnus liikuda ja tegutseda omapead, seda muidugi KGB salajase jälgimise objektina ja mu tutvusringkonnas leiduvate KGB-sidemetega isikute vaateväljas. Üks nendest oli „Spordilehe” toimetaja. Teisi võisin oletada, aga mitte täie kindlusega. Ma siiski ei arvanud, et KGB võtab minuga kontakti nii selgelt ja sirgjooneliselt. Arvasin, et seda tehakse variisikute, mõne kohaliku agendi ja usaldusisiku, aga mitte end kohe alguses KGB ohvitserina esitlenud mehe kaudu.
Ma ei mäleta, mida vastasin, võib-olla „miks mitte” või „heameelega”. Ma ei kartnud kedagi ja olin oma võimetes, teadmistes ja truuduses Eesti Vabariigile kindel. Seda parem, et julgeolekuohvitser, mõtlesin, seda huvitavam. Olgu kasvõi kindral August Pork ise. Nii saab kõige peremini teada, mis mängu nad minuga kavandavad.
Ilmar ei jäänud kauaks. Pärast mõnda sissejuhatavat lauset asus ta asja juurde. Teatas, et minu sooviavaldus käia Tartus ja Pärnus rahuldatakse. Ametliku loa saan kätte viisade osakonnast. Sõidud kolme linna vahel võin teha bussiga, kuid ta soovitas mul vahepeatustes mitte bussist väljuda ning mitte mingil juhul, kas või kogemata, bussist maha jääda. Ta lisas, et järgmine kord võtab ta minuga ühendust Tartus „Pargi” hotellis, kuhu ma võtku endale tuba. Kogu jutule kulus vähem kui kümme minutit.
Saingi mulle juba tuttava Pahkla käest 3. juulil välja antud, ENSV Siseministeeriumi viisade osakonna ülema allkirjaga loa (mis on mul alles): „Lubatud väljasõit Tallinnast: Tartu, Pärnu 5. juuli 1969-8. juuli 1969.” Väga tore! Kaks ööpäeva kummaski linnas oli erakordne vastutulek. Tavaliselt välismaalastel ei lubatud Tartus üldse ööbida. Tartusse sõitsin marsruuttaksoga, reisikaaslasteks „Spordilehe” toimetuseliige Henn Saarmann.
Tartus võttis Ilmar „Pargi” hotellis minuga ühendust, nagu kokku lepitud. Ta koputas mu numbritoa uksele just sobival ajal, ilmselt teades, millal olen kohal ja üksinda. Ta kutsus mind jalutuskäigule. Tegime tiiru Toomemäel ja selle lähedal. Oli veidi imelik ja kõhe kõndida ringi koos KGB-lasega, mul oli ju Tartus tuttavaid. Tuligi vastu Marju Lauristin, kellega olin eelmisel päeval koos olnud. Teretasin teda, kuid ei peatunud mõne sõna vahetamiseks. Ka seekord ei olnud Ilmariga pikemat juttu. Ta pakkus kokkusaamist Pärnus ülejärgmisel päeval kell 10.00 Lydia Koidula kuju juures. Toa soovitas ta võtta „Võidu” (nüüd „Viktoria”) hotellis, mille ees väikeses pargis pidi see kuju seisma.
Pärnusse ma ei sõitnud bussiga, vaid kasutasin Harry Õiglase lahket pakkumist teha Teaduste Akadeemia autoga retk Lõuna-Eestisse, välismaalastele täiesti keelatud piirkonda. Arvasin, et kui KGB minuga rääkida tahab, siis kannatavad nad selle üleastumise välja.

Ma ei tahtnud olla Koidula kuju juures enne Ilmarit, seepärast kõndisin sealt läbi viis minutit peale lepitud aega. Teda ma seal ei silmanud. Otsisin pargis pingi, kust avanes vaade ümbrusele, ja istusin. Läks veel veerand tundi, aga kuju juures teda ikka polnud. Ma tüdinesin luuremängust ja kõndisin otse kuju kõrvale. Ilmar oli kohe kohal nagu viis kopikat. Kas ka tema ootas eemal, et mitte esimesena kuju juurde jõuda?
Ilmar pakkus mulle ringsõitu Pärnu tutvustamiseks. Läksime tema autosse. Ta küsis, mida ma näha tahaksin. Arvasin, et randa ja kesklinna näen ma omal jõul niikuinii, seepärast ütlesin, et kõik oleks huvitav, olen Pärnus esimest korda, aga eriti sooviksin näha Rääma linnaosa, August Jakobsoni Vaeste-patuste alevi prototüüpi. Seda proletaarset soovi ei esitanud ma Ilmari meeleheaks, olin tõesti Räämast huvitatud. Nooruses loetud Jakobsoni romaan oli jätnud mulle sügava mulje.
Sõitsime siis ringi ja jõudsime ka Räämale, mis oma vanade puumajadega ning viljapuu- ja lilleaedadega nende ümber tundus üpris hubase ja väikekodanlikuna. Aga eka romaani sündmustiku ajast oli möödunud juba 45 aastat. Muide, mulle jäi mulje, et Ilmar ise pärines Pärnust ja kas mitte koguni Räämalt. Autosõit lõppes ühe kolme(?)korruselise nõukogudeaegse kortermaja ees, kus asus Pärnu KGB konspiratiivkorter.
Seda ma taipasin alles siis, kui juba sees olin. Tuba, kuhu Ilmar mind kõnelusteks tõi, oli üpris avar. Diivan, tugitool, kapp, aknapoolses küljes laud paari tooliga. Keegi meid seal ei seganud, välja arvatud korra, kui koputati tungivalt uksele. Ilmar läks ja tõmbas ukse praokile, nii et ma ei näinud, kes oli selle taga. Kuulsin ainult mehehäält: „Kas Tomingas on siin?” Ilmar vastas pahuralt: „Ei ole,” ja lükkas ukse kinni.
Ilmar pani lauale konjakipudeli – kas oli see armeenlane? – ja suure šokolaaditahvli. Kallas pitsid täis, ja kui me need tühjaks jõime, andis märku, et šokolaad on nagu sakusmendiks. See oli üsna hämmastav ja tundus veidrana. Ma ei olnud kuskil varem näinud, et viina või isegi konjaki peale hammustatakse šokolaadi. Hiljem kuulsin, et see olevat vene komme. Aga šokolaad kõlbas süüa küll. Muu jutu sees küsis Ilmar, et kuidas mul sõit Tartust Pärnusse kulges. Olin kimbatuses, mida vastata. Luisata, et tulin tema soovituse järgi bussiga, ma ei saanud. Mis siis, kui tal on jälitusandmed või kui ta kuuleb hiljem, kuidas ma Pärnusse tulin? Nõnda valetada ei ole taktikaliselt õige. Ka Õiglane pidi sellega mind sõitma kutsudes arvestama. Rääkisin talle asjast lühidalt ja enam-vähem tõepäraselt. Ilmar ei kostnud selle peale midagi. Ta kas teadis juba või ei pidanud seda tähtsaks.
Pärast kolmandat-neljandat pitsi läheb jutt tõsiseks. Ilmar tuleb välja hoopis ootamatu teemaga: „Kas te olete mõelnud oma isa rehabiliteerimisele?” See on üllatus. Ma tean, et Siberist tagasitulnud isikud on rehabiliteeritud, samuti kommunistlikke tegelasi „postuumselt rehabiliteeritud”. Küsin lähemat selgitust. Ta räägib õiguste taastamisest ja sellega kaasnevatest soodustustest, nagu vara tagastamine. Ma ei hakka küsima, kas saab tagasi ka Õismäe asundusse isa ehitatud maja, mida olin nüüdsama Rocca al Mares vaatamas käinud. Varaküsimused ei ole mulle tähtsad, tähtis on asja poliitiline ja moraalne külg.
Mina: „Ta oli ju nõukogude võimu vaenlane, kuidas teda saab üldse rehabiliteerida?”
Ilmar: „Küllap ta oli, aga rehabiliteerimise juures see praegu enam ei loe.” Ja kinnitab uuesti: „Oleme valmis teie isa rehabiliteerima.”
Esimest korda sellel kodumaa-käigul tuleb mulle hirm peale. Kardan, et järsku nad teevadki seda. Juba sõna „rehabiliteerimine” kõlab õudselt. Minu läänelikus mõttepruugis tähendab see kurjategija ümberkasvatamist ja ennistamist ausate inimeste hulka. Ma ei soovi põhimõtteliselt seda Moskva võimult vastu võtta, ka siis mitte, kui käsitleda seda terminit puhtjuriidilises nõukogude mõistes kui õiguste taastamist. Pealegi võib see avalikuks tulles mu isa mälestust ja mind ennast paljude silmis nii Eestis kui ka Läänes kompromiteerida. (Võib-olla oligi see üks eesmärke, olen ma hiljem mõelnud.) Kui ettepanek ongi nõukogude mõttes ausalt tehtud, siis jaatava vastuse korral võivad järgneda ei tea mis muud pakkumised. Kui ma jätan oma seisukoha esialgu lahtiseks, küsides mõtlemisaega, võib Ilmar seda tõlgendada läbirääkimiste avamisena.
Ütlen kategooriliselt ära: „Kui nõukogude võim ta surema mõistis ja maha laskis, ei soovi ma mingit rehabiliteerimist.”
Ilmar näib olevat pettunud. KGB ükskõik kuidas mõeldud plaan ei läinud korda. Ta ei katsunud mind edasi veenda, viib jutu mujale. Arvan otstarbekaks tooni veidi pehmendada ja lisan: „Ma ei pea praegust Nõukogude Liidu valitsust süüdlaseks kõiges selles, mis Stalini ajal juhtus.” Jutuajamine on selleks korraks lõppenud. Ka konjak on lõpukorral. Ilmar ütleb, et võtab Tallinnas minuga ühendust, ja viib mind tagasi kesklinna hotelli juurde.
Võib pikalt arutleda, miks mulle niisugune ettepanek üldse tehti, aga see oleks praegu vaid viljatu mõtiskelu. Üks asi siiski huvitab mind tagantjärele: mida Ilmar ja KGB täpsemalt mõtlesid rehabiliteerimise all? Entsüklopeediatest järele vaadates leidsin vastuolu ENE (1974) ja EE (1995) vahel. Nõukogude oma räägib „äravõetus õiguste tagastamisest”, vabariigiaegne ütleb, et juriidiline rehabiliteerimine kaasneb „süüdimõistmise alusetuks tunnistamisega”. Kui mõeldi ka viimast, siis tähendanuks see omaksvõttu, et kõik 1941. aastal Norilskisse viidud ligi 300 eesti ohvitseri mõisteti seal alusetult süüdi, või vähemalt need 40, kellele määrati mahalaskmine minu isaga ühises kohtuasjas. Vaevalt oli Moskva 1968. aastal nii kaugele minema.
Teisest küljest: miks nõudis taastatud Eesti Vabariik nõukogude võõr- ja väevõimu poolt alusetult süüdimõistetute rehabiliteerimistõendit? Sellega justkui tunnistati end nõukogude võimu õigusjärglaseks. Mu isa Herbert Grabbi rehabiliteeriti 7. X 1991, ja seda nõuti eeltingimusena, et mu vend saaks tema asju ajada.

Tunnustused
Valgetähe III klassi teenetemärk, 2000
Riigivapi III klassi teenetemärk, 2006
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2008. aasta esseistika aastapreemia “Vabariigi lapse” eest
Eesti Vabariigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest, 2012

Teosed
Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust” (191 kirjandusarvustust ajavahemikust 1959–90). Virgela, Tallinn 1997
“Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust” (48 kirjandusartiklit ajavahemikust 1959–99). Virgela, Tallinn 1999
“Eestlaste maa” (poliitilised ja ajalooteemalised artiklid). Järelsõna: Henn-Kaarel Hellat. Sari Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu 2004
“Vabariigi laps” (mälestusteraamat). Ilmamaa 2008
“Seitse retke isamaale: mälestuslikud esseed”. Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2010
“Seisata, Aeg! Mälestuslikud esseed” (raamatu “Vabariigi laps” otsene järg). Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2012
“Sõprade kirjad on su poole teel. Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965–1991”. Koostanud ja kommenteerinud Sirje Olesk, toimetanud Tiina Saluvere. Sari Litteraria, nr 26, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2013
“Neli presidenti. Mälestuslikud esseed” (Konstantin Päts, Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves). Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2014

Püsiviide Lisa kommentaar