Lydia Sandgren
Lydia Sandgren on 2024. aastal kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Ta esineb festivali keskse sündmuse, Suure futuroloogilise kongressi raames 7.mail mail kell 19.00 TÜ raamatukogu konverentsisaalis. Romaani „Kogutud teosed“ (Eesti Raamat, 2022) autoriga vestleb kirjandusest, haridusest ja haritusest ning tulevikust kirjandusteadlane Esbjörn Nyström (Rootsi). Kirjandusõhtule eelneb Rootsi kirjandusvälja tutvustava näituse “Ridade vahel“ avamine kell 17.45 kirjaniku osavõtul.
————————————————-
1987. aastal sündinud Lydia Sandgren kasvas üles Lääne-Rootsis. Ta õppis Göteborgi Ülikoolis psühholoogiat ning alustas õpingute ajal romaani kirjutamist, mis võttis aega kümmekond aastat. 2020. aastal ilmunud debüütromaani „Kogutud teosed“ (690 lk!) tunnustati Rootsi kõige hinnatuma kirjandusauhinnaga Augustprizet ning tõlgiti paljudesse keeltesse. Eesti keeles ilmus teos Ene Mäe tõlkes kirjastuse Eesti Raamat väljaandena.
Kirjandus- ja kunstivaldkonna intellektuaalide elu kirjeldav 690-leheküljeline romaan on kadumislooga looritatud perekonnasaaga, arenguromaan ja Göteborgi romaan, aga kõige selle kõrval ka tundlik psühholoogiline romaan sõprusest, armastusest, emadusest, eneseteostusest, üksildusest ja vananemisest. „Kogutud teosed“ mõjub kui austusavaldus kirjandusele, haritusele ja lugemisele.
Romaanil on kaks ajatelge: 1980. – 1990. aastad ning siis ca 15 aastat hiljem 2010. aastad Göteborgi kultuuriringkondades. Vahepeal kandub tegevus ka Pariisi ja Berliini. Romaani keskmes on perekond Berg ja perekonnaga väga lähedane kunstnik Gustav Becker. Peategelane Martin tahtis saada kirjanikuks, aga sai raamatukirjastajaks, tema hilisem abikaasa ja laste ema Cecilia oli tõlkija ja humanitaarteaduste doktor. Hilisemal ajateljel on kesksel kohal Martini ja Cecilia tudengist tütar Rakel. Romaani hoiab pinges salapära – nimelt kaob ühel päeval ootamatult Cecilia, jättes maha oma mehe ja väikesed lapsed.
Katkendeid: Lydia Sandgren „Kogutud teosed“, Eesti Raamat 2022
Lk 31-32
Martin Berg tuli ilmale sündmusterohkel aastal. Euroopasse oli ehitatud müür. Marilyn Monroe suri oma linade vahel, barbituraadid veres. Jeruusalemmas poodi üles Eichmann. Nõukogude Liit katsetas Novaja Zemljal tuumarelva. Kennedygatani korteris köögilaua ääres istus noor raamatukoguhoidja Birgitta Berg ja luges hommikulehest artiklit Kuuba kriisist ning tema sigareti tuhasammas kasvas üha pikemaks.
Aga ka tol aastal ei hukkunud mitte keegi tuumasõjas. Tekkis hoopis hulk uusi riike, kui koloniaalimpeeriumid loobusid oma asumaadest. Tantsupõrandal väänlesid higised noored uutmoodi tantsu rütmis. Orbiidile lennutati kosmonaute, sest kui ei saanud üksteist puruks pommitada, oli vähemalt võimalik võistelda ülemvõimu pärast kosmoses.
Ja Göteborgis kasvasid endiste metsade ja heinamaade kohale uued linnaosad. Lammutus- ja ehitusplatsidelt tõusis tolmu ja kostis müra, laevatehastest kuuldus kolinat ja kõminat, taeva taustale joonistus kraanadest võre. Laevad liuglesid puksiiride vahel sadamasuu poole, et alustada oma teekonda üle merede.
Lk 68
Selleks ajaks olid nad omandanud koolis erilise maine. Martin ei teinud midagi selle võimendamiseks, kuid ei kippunud ka ilmselgeid eksitusi parandama. Neid nähti õlg õla kõrval üle kooliõue põikamas. Kõhetu Gustav, kes oli nähtavasti hea joonistaja, ja Martin, kellel olid kuulu järgi kõikides ainetes viied. Kes jätsid klassiõhtule minemata ja kuulasid hoopis klassikalist muusikat ja jõid veini. Kes olid leidnud tee pööningule, kus nad olid leidnud kambrikese. (—-.) Kes istusid kooliõue müüril, pead koos, kuni Martin tõusis püsti ja tsiteeris midagi, mis võis olla Rimbaud, enne kui hüppas teisele poole maha, nikastas jalga (kostsid mõned poolehäälsed kuradid) ja pidi kooli meditsiiniõe juurde minema. Kes ilmusid peole teistest viis tundi hiljem. Juba joobnuna ja peo mahamagamise pärast muretsemata krabasid nad mõne õlle ja jaurasid seal natuke ringi, kuni kadusid taas, sama äkitselt, nagu olid tulnud. Mõnele lõbusamale peole? Mõnda salaklubisse? Mine võta kinni.
Lk 154 – 155
Aga kohvrikaane siseküljele oli lapselike trükitähtedega kirjutatud „CECILIA WIKNER * 1968“ – viieaastase lapse ettevalmistus ümberasumiseks teisele mandrile.
Nüüd olid seal Rakeli emast järele jäänud asjad. Rakel tegi lukud lahti ja tuhnis kohvris. Kõige peal oli smaragdroheline valge sulemustriga kimono. Selle õmblused olid kulunud ja ühel varrukal oli peopesasuurune tume plekk. Rakel mäletas ähmaselt, kuidas ema kummardus voodi kohale ja tõstis ta üles jahedasse siidipilve, kussutas ja sosistas. Seal oli ka T-särk kirjaga STOCKHOLMI MARATON 1992, mida oli nii palju kordi pestud, et puuvill oli kulunud õhukeseks nagu paber; pehmes köites raamat „Must nahk, valged maskid“, mille tagakaas oli kadunud ja mille vahelt pudenes lahtisi lehti, veerised hariliku pliiatsiga täis kritseldatud, ja üks paar kulunud jooksukingi seitsme- või kaheksakümnendatest aastatest.
Ja veel olid seal mustade vakstukaantega vihikud, üksteist tükki. Need olid ainsad ema paberid, mis Rakel oli leidnud. Suvila pööningul seisis pool tosinat kolimiskasti, millele oli Martini käekirjaga kirjutatud „Cecilia asjad“, ja Rakel oli need kõik hoolikalt läbi vaadanud. Seal olid põhiliselt riided ja tarbeesemed. Raamatud oli isa jätnud Djurgårdsgatani korteri riiulitele, võib-olla oli tuhandeid köiteid liiga tülikas ümber kolida või siis oleks see amputeerinud liiga suure tüki perekond Bergi ühisest ajaloost. Vakstukaantega vihikud olid olnud ühe kasti põhjas.
Lootes selgust saada, oli Rakel lugenud läbi kõik ema publikatsioonid. Esimesel korral oli ta varateismeline ega saanud kuigi palju aru. Ema sõnadel oli erakordne vägi – sõnadel kuristiku teiselt kaldalt –, aga need ei teinud midagi selgemaks kolmeteistaastasele Rakelile, kes istus oma toas ja vaatas järele, mida tähendavad sellised mõisted nagu „paradigmaatiline“ ja „diskursiivne“, tundega, nagu teeks ta midagi keelatut.
Lk 313
Tänu Gustavi maalidele ei olnud ohtu, et Rakel võiks unustada, kuidas ema välja nägi. Aga hoolimata peaaegu kõhedust tekitavast realismist, mille poolest Gustav kuulus oli, erinesid Gustavi maalitud Cecilia portreed mingil salapärasel moel Cecilia fotodest. Rakel polnud perekond Bergi fotoalbumit ammu vaadanud, aga ta mäletas, et kõige vanematel piltidel oli noor naine, kes peaaegu alati naeris, liigutas ennast, nii et pilt tuli udune, või tegi pildistamise hetkel grimassi. Hämmastavalt tihti oli ta asendis, mis nõudis korralikku painduvust: istus toolil rätsepaistes, lamaskles aiakiiges, üks jalg maas ja teine seljatoel, kere suhtes üheksakümnekraadise nurga all. Sageli oli pildil ohtlikult kaldus klaas või sigaret, mis ähvardas millelegi tule otsa panna. Cecilia lokid olid alati igas suunas püsti, ja kui tal olid kingad jalas, näisid need kogu aeg olevat ära kukkumas. Aga see elav, poisilik tüdruk, kes esines Martini piltidel – sest pildistajaks oli peaaegu eranditult Martin –, näis Gustavi maalidel olevat muutunud helgeks ja keskendunud kujuks. Tema Cecilia oli ajatu ja ülev, kuningannalikult range. Kui ta üldse naeratas, oli see da Vinci laadi naeratus, salapärane ja vaoshoitud, ja tema kuju iseloomustas vaikne jõud.
Lk 446-447
Kommentaar krimikirjandusele:
„Kultuurilise mandumise ja üldise intellektuaalse lodevuse sümptom.“ Martin pidi ainult silmad kinni panema, et kuulda Cecilia häält ja tajuda teda enda kõrval – lohku diivanil, kus ta istus, jalad tagumiku all, tema puuvillase triiksärgi kahinat. Kui Cecilia kaasaega kritiseeris, tõusis tema keelepruugis, mis oli muidu eelkõige kirjakeele tunnustega segu, millegipärast esile Göteborgi intonatsioon. „See on üks hüpotees. Heatahtlikud tõlgendajad väidavad mõnikord, et krimikirjandus on ühiskonnakriitika areen, mis mõne autori puhul peab kindlasti ka paika. Aga üheksakümne kaheksal protsendil juhtudest on see samasugune areen nagu Colosseum, see tähendab areen meelelahutuseks surma ja hävingu abil.“ Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha. Tema pikad sõrmed liikusid alatasa nagu jõudeolekus pianistil. Ta keerutas abielusõrmust või sõrmitses kaelaehte ripatsit. „Teisest küljest,“ ütles ta, „on krimikirjandus ka meie kaasaja sümptom ja sellena väga huvitav. Seda võib võrrelda niinimetatud BDSM-i kirjeldustega. Miks on need nii tohutult populaarsed? Mis vajadust need rahuldavad kõigil neil tuhandetel naistel, kes neid neelavad?“ Kirjastus, ütles ta itsitades, peaks ehk täielikult üle minema krimkade ja erootika väljaandmisele. Siis saaksid nad Prantsusmaal suvila osta ja pensionile minna. „Surm ja seks – just sellest kogu kultuur kokkuvõttes kõnelebki. Võib-olla ka jumalast. Aga jumal on samas nii surma kui ka seksiga lahutamatult seotud. Jumal on meie viimane võimalus pääseda sellest igavesest jändamisest surma ja seksiga.“ Ta tõusis, et minna köögist midagi tooma. Martin kuulis klaaside kõlinat ja samal ajal vilistas Cecilia üht Bachi aariat. Kunagi ammu oli ta retsiteerinud üht lõiku „Matteuse passioonist“ saksa keeles. Martinile meeldis alati kuulda teda arusaamatuid keeli rääkimas.
Loe ja vaata lisaks:
- https://raamatud.postimees.ee/7669249/uhest-kasikirjast-leitud-vihje-muudab-noore-naise-maailma-igaveseks
- https://lugemissoovitus.wordpress.com/2023/01/13/lydia-sandgren-kogutud-teosed
- https://sehkendaja.wordpress.com/2024/01/30/9-lydia-sandgren-kogutud-teosed
- https://www.youtube.com/watch?v=tMO2N1_Fsus
- https://epl.delfi.ee/artikkel/120290135/kirjanik-ja-psuhholoog-lydia-sandgren-kirjutamiseks-tuleb-olla-hoolimatu-ja-lukata-koik-muu-korvale?
Linda Jahilo
Isaac Rosa
Isaac Rosa on tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Ta esineb festivali keskse sündmuse, Suure Futuroloogilise Kongressi raames 10. mail kell 16.00 TÜ raamatukogu konverentsisaalis, vestluskaaslaseks TÜ külalislektor Francisco Espino.
——————————
Isaac Rosa (Sevilla 1974) sulest on ilmunud kümmekond romaani, aga ka lühijutte ja koomikseid, lisaks on ta ajakirjanik. Tema romaane on tõlgitud eri keeltesse ja nende põhjal on tehtud mitu filmi. Kui oma esimestes romaanides vaatas Rosa minevikku, puudutades Hispaania XX sajandi ajalooga seonduvaid teemasid, siis hiljem on ta käsitlenud meie aja hirme ja inimsuhteid ning nüüd pööranud oma loomingus pilgu tulevikku.
Laiemalt sai Rosa tuntuks teosega „Veel üks neetud kodusõjaromaan!“ ((¡Otra maldita novela sobre la guerra civil!, 2007), ironiseerides Hispaania kirjanduses valitsenud kodusõjatemaatika buumi üle. Järgmine romaan „Tühine eile“ (El vano ayer, 2004) tõi kirjanikule hispaaniakeelse kirjandusruumi prestiižse Rómulo Gallegose auhinna. Eesti keeles ilmunud romaan „Õnnelik lõpp“ (Feliz final, 2018) on romaan armastuse võimalikkusest kaasaegses maailmas, aga ka oma kodu unistusest, vanemlusest, kärgperendusest, seksuaalsusest, truudusest ja majanduslikust ebakindlusest.
„Õnnelik lõpp“ on lugu sellest, kuidas armastavad tavalised inimesed, kelle armastus pole ei täiuslik ega müütiline, samuti mitte võimatu ega traagiline. Lugu on esitatud tagasivaatelisena mehe ja naise dialoogina tagurpidi pööratud kronoloogiaga: alates suhte luhtumisest kuni esimese kohtumiseni, õnneliku lõpuni.
Isaac Rosa viimase romaani „Kindel paik“ (Lugar seguro, 2022) peategelane tegeleb säästupunkrite ehitamisega, et pakkuda madalama sissetulekuga inimestele võimalust luua endale kasvõi illusoorne pelgupaik meie ähvardavas maailmas. Seda lähitulevikku paigutatud romaani on nimetatud antidüstoopiaks, kirjanik on öelnud, et ta on väsinud ümberringi valitsevast düstoopilisest tulevikukujutlusest ning usub, et pole põhjust seada kahtluse alla meie võimet ka kriisiolukordades üksteist usaldada ja koostööd teha.
Rosa on tuntud kui nõudliku kirjandusmaitsega lugejale suunatud ning hea stiiliga autor.
Katkendid: Isaac Rosa „Õnnelik lõpp“, Toledo kirjastus 2024
Lk 9-10.
Me pidime koos vanaks saama. Ütlen selle kõva häälega välja, et oma sõnu kuulda, ja taipan, kui melodramaatiliselt see kõlab: me pidime koos vanaks saama. Kordan valjemini, lootes, et see kajab tühja magamistoa seintelt vastu, lausa hüüan: me pidime koos vanaks saama! Püüan seda lausuda naeratades, nagu telefonimüüja: me pidime koos vanaks saama. Ei miskit. See kõlab ikkagi teatraalselt. Nüüd sügaval häälel, ühele põlvele laskudes, pealuu käes, dramaatiliste pausidega: Me. Pidime. Koos. Vanaks. Saama. Ajan käed laiali, et kopsud õhku täis tõmmata, orkestrimuusika valjeneb, publik väriseb erutusest, parteri kohal laes rippuv lühter kõliseb: me pidimeeeeee koos vanaks saaaaaaaaama. Kukun surnult põrandale, eesriie sulgub, aplaus, kostab nuuksumist. Mitu korda hakkan telefoni trükkima: Me pidim… ja kustutan ära. Me pidime k… ja kustutan kõik ära. Me pidime koos vanaks saama. Kui olen paar sekundit silmitsenud neid sõnu, mis isegi helendaval ekraanil ülespuhutuna tunduvad, kustutan need taas, panen telefoni kinni, kõnnin elutuppa, istun lääbakale diivanile, ainsale mööbliesemele, mis on korterisse jäänud. Hüppan istudes paar korda üles-alla, pannes diivani parketil klobisema. Uus katse: Me pidime koos vanaks saama. Loen seda, loen veel kord. Otsin välja kontaktide nimekirja, valin sinu nime, mis on endiselt kõige esimene, see number, millele haiglast helistataks, kui mind surnuna leitaks. Vaatan sõnumi viimast korda üle ja vajutan viimaks „saada“. Tehtud.
Lk 11.
Loomulikult jõudis see [sõnum]liiga hilja. Sa oleksid võinud selle eile saata. Vahtisin telefoni isegi siis, kui avasin ukse neljale mehele, kes nagu tõhusad termiidid korteri mõne tunniga tühjaks tassisid. Sa oleksid pidanud neid nägema. Nad pakkisid kokku raamatud, riputasid riided pappkastidesse, tühjendasid sahtlid, liikudes viirastustena mu ümber, nagu ei oleks mind näinudki. Nad lammutasid minutitega lahti tüdrukute narivoodi, mille sina omal ajal suure vaevaga kokku panid. Nad kiirustasid varaste kombel kolm korrust alla koos madratsite, külmkapi ja pesumasinaga. Nad pakkisid ükshaaval sisse taldrikud ja klaasid, tõstsid potid ja ülejäänud nõud üksteise sisse nagu matrjoškad. Nad rullisid kokku vaiba, võtsid seintelt maha ja mähkisid kaitsekilesse plakatid ja fotod.
Lk 60.
Jah, minu tulevikunägemuses oleme me koos: me saame koos vanaks. Kõigi nende odüsseialike metafooridega, mis, nagu sa tead, mulle nii meeldivad: oleme jõudnud teekonna lõppu, oleme üle elanud tormid, laevahukud, kaotused ja sireenilaulud, isegi väsimuse, ning me ei läinud enne kaldale jõudmist põhja. Jõudsime maismaale. Meil on oma kodu, korralik elukoht, kust keegi meid välja tõsta ei saa, kus me jääme robinsonidena ellu ka siis, kui väljaspool kodu kõik kiiva kisub. Me armastame teineteist, küllap ei ole me enam armunud, aga me armastame, me ei ihalda teineteist, aga me armastame, me suudaksime teineteiseta elada, aga me armastame, oleme õppinud, et selline rahulik armastus ei ole nõrkus ega läbikukkumine, vastupidi – see on võit. Me oleme koos mitte mingist idiootsest ettemääratusest ega hingesugulusest, isegi mitte majanduslikel põhjustel, vaid sellepärast, et oleme otsustanud koos olla. Oleme õppinud nautima seda, mis meil on, ennekõike oma tütreid.
Lk 71.
Võimalik, et armastasid mind isegi rohkem kui kunagi varem. Aga sa ei olnud minusse enam armunud. Ja sinna ma sihingi. See kõlab hädaldamisena, ma tean, aga noil hetkedel oli mul vaja, et sa oleksid minusse armunud. Et sa ihaldaksid mind. Mul oli kõrini kogu sellest hellusest, armastusest, malbest kiindumusest, mille taga ma pealegi kahtlustasin süütunnet, patukahetsust, hüvitamist. Ma tean, küll see on alles vedamine, kui naine sind veel pärast rohkem kui kümmet aastat niimoodi armastab, nagu sina armastasid mind; iga teise arvates on see loomulik, et tunded vaibuvad, kirg hääbub, tavaline eluring, naise ja mehe kirg ei ole aastate jooksul alati sünkroonis. Iga teine mees lepiks eriliselt melanhoolseks muutumata, et selline see tulevik on. Aga mina ei lepi. Olgugi et ma käisin kõik need argumendid peas veel kord läbi ja üritasin end sinu kiindumuse mõistlikkuses veenda, ikkagi ei. Mina ei lepi. Enam mitte.
Lk 239 -240.
Äkki me ei peakski paljastama kõige sügavamaid kihte, tooma päevavalgele algusaegade portselani, mis võib juba ainuüksi valguse kätte sattumisest puruneda. Teemapargi varemed. Armastuse mütoloogia, ehtsad leiud, mida arheoloog püüab legendiga kokku sobitada.
Kaevamine tähendab hävitamist, ütles meile üks õppejõud. Kaevamine tähendab hävitamist, mõnikord on mõistlikum mitte midagi puutuda, muld sonkimata jätta, jääda ootama paremat tehnikat, mille abil saaks kaevata ilma suuremat hävitustööd tegemata. Kaevamine tähendab võltsimist, illusiooni rekonstrueerimisest, mõne üksiku katkise kapiteeli ja samba põhjal kogu templi üles ehitamisest. Armastust on võimalik ümber jutustades hävitada, võltsida. Armastust ei ole võimalik sõnadesse panna, sellest saab jutustada alles siis, kui see on juba möödas, ja siis me kirjutame seda ümber, kujundame ümber, võib-olla maksame kätte. Armastust ei ole võimalik sõnadesse panna, sest selle tundmise aeg ja sellest jutustamise aeg ei lange kunagi kokku, ning kõik, millest me praegu rääkima hakkame, jääb alati lihtsalt ratsionaalseks ümberjutustuseks tundest, mis juba lõõmamise ajal tuhaks põles. Kõik katsed armastust ümber jutustada on ebaõnnestumisele määratud. Armastus on naeruväärne, arusaamatu, ebaloogiline, petlik, ekslik. Isegi meie tolleaegsed märkmikud, kirjad ega sõnumid ei anna tagasi seda võimsat tunnet, mis on meile võõraks jäänud. See, mida me jutustada saame, on vaid tuhk, kui sedagi: vaid tolm, mis jäi tuhast, enne kui see tuulde lendas.
Lk 244 -245.
Me jalutasime. Otsisime uusi teid, äärelinnamarsruute. Avastasime uuselamurajoone, kus olid värsked kõnniteed ja igerikud puud, ning teerajakesi maantee kõrval. Jalutasime aeglaselt, väga aeglaselt, käest kinni, käsi ümber piha, käsi ümber õlgade, ühes rütmis. Suudlesime iga valgusfoori taga. Peatusime, et imetleda mõnd lagunenud fassaadi, tööstusvaremeid, vanamoodsaid poekesi, linnavaadet, mida keegi möödudes ei märka. Armunute lõputu uitamine, kirjutasid sa ühes nendest kirjadest, mida mulle igal nädal saatsid: uitamine, mis on omane armunutele, kes õpivad jalutades teineteist tundma, aga ka vallutavad ja loovad ühist linnaruumi, jättes maha kire sillerdavad jäljed. Sa rääkisid mulle kireradadest, desire paths, lignes de désir: need on teed, mis me sisse tallame, kui ei kuuletu linnaplaneerijatele ja loome ise endale raja parkides ja tühermaadel, jalajäljed, mis märgivad maha uue otsetee. Kirg käib alati oma rada ja otsustab liikuda kõige otsemat teed pidi, nii sa mulle ütlesid.
Loe ja vaata lisaks:
- Autori varasemast loomingust https://literaturfestival.com/en/authors/isaac-rosa/
- Hispaaniakeelne intervjuu, kus räägitakse “Õnnelikust lõpust”: https://www.youtube.com/watch?v=PP56f_U3sWo&t=224s
- Filmi “Viaggio in Italia” lõpp, millele mitut puhku viidatakse ja millest on inspireeritud ka eestikeelse väljaande kaanepilt: https://www.youtube.com/watch?v=JVUJdZmEnSk
Mari Laan ja Linda Jahilo
Ignė Zarambaitė
Foto autor: Vygaudo Juozaičio
Ignė Zarambaitė (1988) on leedu laste- ja noorte kirjanik ning koolitaja. Ta õppis Vilniuse ülikoolis ärijuhtimist ning naasis seejärel kodulinna Šilutėsse, kus ta praegu elab ja töötab. Leedu Kirjanike Liidu liige ja Rahvusvahelise Laste- ja Noortekirjanduse Assotsiatsiooni (IBBY) Leedu filiaali liige. Tema raamatuid on tõlgitud läti, eesti, ukraina, sloveenia keelde.
Mõistes lapsena raamatute jõudu, hakkas ta tasapisi ise kirjutama. Debüütraamat – „Emili kiri” („Emilio laiškas”, 2015) pälvis edu – raamat tunnistati üleriigilisel lastekirjanduse konkursil aasta debüüdiks, ilmus kolmekümne tuhandelises tiraažis ning katkendeid on avaldatud Leedu teise ja kolmanda klassi õpikutes.
Ignė Zarambaitė esimene teismelistele mõeldud raamat on „Süngete vete vaimud” („Juodavandeniai”, 2020). Teos jõudis ilmumisaastal White Ravensi kataloogis soovitatavate lugude sekka ja valiti Leedu aasta parimaks noorteromaaniks.
Katkendid: Ignė Zarambaitė „Süngete vete vaimud”, Eesti Raamat 2023
Lk 8.
Tere, Ana.
Äkki lööb teerada kõikuma, maapind lõheneb jalge all, avaneb, võngub. Ma ahhetan ja vajun maa alla. Ei ole enam päikest, silmi järab tihe pimedus. Jällegi sõuan kätega, kuid seekord mitte õhus, vaid vees. Ma ei kuku, vaid upun. Vajun sügavikku. Keegi tirib mind allapoole, küünistab mu selga. Tunnen sõrmi oma kaelal. Soiun sisemuses, tahan karjatada, kuid ei saa. Jällegi lämbun. Vesi on sogane, hukutav pimedus üritab mind endale haarata. Ei, ei, ei! Hakkan nagu pöörane rabelema ja vastu punnima. Lükkan millegi nähtamatut raevukalt endast eemale, löön jalgadega. Sõrmed üritavad veel minust haarata, aga ma rabelen end lõpuks lahti. Veel üks käetõmme ja nägu tõuseb pinnale. Hingan, kõõksun ja kangestun. Ehmatusest, külmast. Aga ma olen elus. Rohkem kui ei kunagi varem.
Uppus vaid Anika.
Ana sündis uuesti.
Aga on see uni?
Lk 16-17.
Siinkandis on üleujutus igal aastal. Kõige sagedamini jaanuari teises pooles või veebruaris. Harvem detsembris. Stiihia ulatus ja kestsus sõltuvad sellest, kui palju on sademeid, kui kiiresti lumi sulab, kuidas jää liigub. Kui on ebasoodne tuul, kui jäämineku ajal tekib jõesängides või lahesoppides „korke”, võib vesi väga kiiresti tõusta.
Selle aasta veebruaris saavutas tulvavesi tõelise kõrgpunkti. Sellist polnud juba ammu olnud. Esmalt käre külm, tõsine lasu lund ja siis läks äkki soojaks. Poolteist kuud tagasi kuulutati välja eriolukord; vesi ei taandu ikka veel. Üle on ujutatud umbes nelikümmend tuhat hektarit. Linn on ümbritsetud poldritammidega ja jäi tänu nendele ka seekord puutumata, kuid kannatada said rajooni külad. Üleujutus pole siinsete elanike jaoks mingi uudis, kuid sel korral on paljud tõesti paanikas. Vesi on üsna paljud talud täielikult isoleerinud, tuletõrje- ja sõjaväetehnika läheb pidevalt rivist välja, sõidukeid ja inimesi ei veeta enam mandrialalt Saarele*, kõigil palutakse võimaluse korral koju jääda. Justkui neil oleks valikut.
Ainus lahendus on paadid ja süstad. Meie valisime viimased.
*Saareks nimetatakse Rusnė ( saksa k. Ruß) alevit Leedus Šilutė rajoonis – Väike-Leedu etnograafilises piirkonnas. Alev asub Nemunase deltas Rusnė saarel Atmata ja Skirvytė jõeharude lahknemiskohas, üleujutatavas piirkonnas.
Lk 31.
Õhtul avan „Võõra”, aga kohe kui lugema hakkan, tuleb see tüüp meelde. Ärritun jälle, viskan raamatu eemale ja tõmban sahtlist välja lapsepõlve lemmikraamatu – Astrid Lindgreni „Madlikese”. Enamikust vanadest asjadest sain lahti, kuid seda ei suutnud ära visata. Lugedes kujutan ette, et olen Madlike: mul on ema, isa, õde, ustavad sõbrad, ma kastan päevade kaupa aeda, annan siilidele juua, mängin. Ma olin raamatutegelase peale kade; ühel päeval armastasin, teisel vihkasin teda. Minu lapsepõlv oli tõeline põrgu.
Mu vanemad lahutasid, ma käisin koolis koos isa uute lastega – tüdruku ja poisiga, kes olid eelkoolis. Mina õppisin siis algkoolis. Nägin neid sageli – lõbusaid ja energilisi, korralikult lõigatud juustega, kenasti riides – koos teiste lastega ringi jooksmas. Aga ise tundsin ma end tõrjutuna. Mul oli üks sõbratar, kuid ta ei astunud mu eest kunagi välja, vaatas vargsi, kuidas eakaaslased mind kiusasid, rõõmustades, et jälle jäin ette mina, mitte tema. Hiljem ütles ta must lahti, läks nende poole üle. Mind pandi tualetti kinnis, seljakotti topiti kõiksugu jälkust, möödaminnes sülitati supi sisse (aitab õgimisest, rõugehaige peki!), peideti ära kehalise riided, loobiti mu õpikuid. Tõeline kiusamise klassika. Ma ei tahtnud kellegile kaevata, nii jooksin lihtsalt tundisest minema. Sünnipäevapeo ajal lõigati mul patsid maha, ja lõpuks uppusin peaaegu ära. Tõusin igal hommikul õudustundega, kratsisin end närviliselt ja närisin huuli, teadmata, mis ees ootab. Õpetajad tegid näo, et ei näe, või vaatasid mind haletsevalt. Ma ei talunud seda. Tulime emaga vaevu ots otsaga kokku, ta töötas vahetustega ööd ja päevad, jõudis koju rampväsinuna. Vahtisime vaikides telekat, kuni uinusime oma tagasihoidlikus ahtas maailmas, mis mahtus nelja seina vahele. Vähemalt tundsin end turvaliselt, mitte nagu koolis. Miski ei muutunud. Ma enam ei lootnudki, et muutub. Kuid pärast mingit tüli lasti ema lahti. Tuttav pakkus talle kohta pealinnas. Haarasime vähimagi kõhkluseta õlekõrrest.
Lk 40.
Vahetasin taas kooli ja alustasin etendust. Teadsin, et pean olema teistsugune, aga ei teadnud veel, milline. Ühel päeval oli agressiivne, teisel muutusin rahulikuks ja kuulekaks nagu varem. Olin ettearvamatu, seepärast pelgasid mind kõik. Mul polnud lähedasi sõpru, kuid ka kiusamine lakkas. Hindasin seda kui võitu, nagu märki, et liigun õigel teel. Jäi vaid üle otsustada, milline ma tõepoolest olla tahan, ja lõpetada rollide vahel kõikumine. Tekitasin endale pähe kujutise ja liikusin hoolsalt selle visiooni poole. Käisin basseinis, jooksmas, võtsin üsna palju alla. Sellepärast ei tarvitanud ma ka mulle välja kirjutatud andidepressante – need pärssisid liialt, ma poleks suutnud nii palju sporti teha. Kui lõpetasin kõige käeulatusse jääva närvilise õgimise, kadusid ka nahaprobleemid. Käisin paljudel koolitustel – meikimisest oraatorluseni. Kõik olid nõus, et pean meelt lahutama, kasuisal polnud mu jaoks rahast kahju. Õhtuti harjutasin uut Anat, kujutades ette erinevaid situatsioone. Vahel langesin tagasi, kõige sagedamini öösel, hakkasin ilma mingi selge põhjuseta nutma, kuid aina harvem ja harvem, kuni pisarad hoopis otsa said.
Tulin siia väikelinna tagasi juba ettevalmistutuna, olin valmis.
Lk 87-88.
Õhus on tunda kevadet, ilm muutub soojemaks, võbeleb, mulla seest pistavad nina välja lumikellukesed ja sinililled – metsas ja otse mu akende all. Hommikuti lõõritavad linnud nii valjult, et näib, nagu irvitaks nad meelega mu halli rusuva paine üle. Kui mu pea hakkab mööda tube kõndimisest ringi käima, lähen välja ja prantsatan pingile. Pööran end päikese poole, sulen silmad ja lasen sel nägu paitada; tuul on mahe, lohutav. Laugude all helgivad ja virvendavad värvid nagu kaleidoskoobis. Mõnda aega veel silmi kinni pigistades näen imelikke laike. Need on kõikjal: mu kätel, jalgadel, riietel. Jälgin neid kissitades, kuni need kaovad.
Ja siis näen otse enda ees teda. Tunnen ta ära elegantse kõnnaku, ambre-stiilis heledaks värvitud juuste, punase palitu järgi, mille, nagu ta ise kiitles, kinkis talle austaja. Mu keha põleb, plaatidest teerada hakkab jalge all vappuma, ent ikkagi tõusen ja järgnen talle. Vangun nagu poolearuline, laigud ja rõngad virvendavad ikka veel, nüüd näen neid punasel foonil, sest lähenen neiule. Sõrmed värisevad, küünealustesse oleks nagu miski sööbinud. Ta pöördub mu samme kuulde tagasi, või ehk lausa puudutasin teda. Aga see pole tema. Ei ole Deima. Isegi mitte temasarnane. Ainult see punane palitu, juuksed ja kõnnak. Löön pilgu maha ja pööran kiirelt esimesse ettejuhutuvasse kõrvaltänavasse.
Kuidas ma seda ette kujutasin? Mida ma kardan? Deimat pole enam. Nüüd tõepoolest pole enam.
Lk 117.
„Niisiis … inimene – vesi. Ühed on nagu jõgi, teised nagu allikas, kolmandad nagu meri, aga kõik on muutumises, sest selline on meie olemus,” räägib ta vaikselt, justkui avaldaks ka mulle mingit saladust, tema silmad säravad elavalt. „Võime olla ühteaegu rahulikud, võrgutavad ja erakordselt ohtlikud. Me ületame takistusi, muudame kuju ja voolusuunda; kui me ei taha, siis ei peata meid isegi mitte tammid, leiame ka kõige väiksema prao ja voolame edasi. Järelekatsumised, vapustused – see on vaid võimalus suunda muuta. Nii me täiustume, muutume tugevamaks, lõppude lõpuks – elame. Muutub ju seisma jäänud vesi sooks… Kes tahab olla soo? Sina, ma usun, ei taha. Veel on nii pealispind kui ka põhi, kuid kõige tähtsam on see, mis on nende kahe piiri vahel.” Matiejus vaikib hetkeks, kummardub lähemale ja jätkab: „Mulle meeldib see, mida ma sinus näen. Kuradile need piirid. Sa võid muutuda või jääda samasuguseks, see on sinu asi. Ma vaid soovin siiralt, et oleksid rahul, et tunneksid oma elust rõõmu. Aga kui sa ei saa, siis loodan, et sul on piisavalt jõudu, et uuesti alustada. Nii palju kordi kui vaja.”
Lk 136.
Hakkan arvama, et me kõik oleme nagu sünkveelased. Samal ajal nii valguse kui ka pimeduse olendid. Vahel ihaldame, vahel vihkame, vahel aitame kedagi, aga vahel mõistame kohut. Ainult et kas meil on selleks õigus? Ehk pole olemas üht tõde, ehk teenib meist igaüks oma tõde? Igaühe vesi on omamoodi sogane.
Lisaks lugemist:
- Lugemissoovituse blogi – https://lugemissoovitus.wordpress.com/2023/06/09/igne-zarambaite-sungete-vete-vaimud/
- Jaanika Palmi arvustus Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel – https://elk.ee/august-2023-igne-zarambaite-sungete-vete-vaimud/
- Kirjandusfestivali Prima Vista 2024 esineja – https://kirjandusfestival.tartu.ee/esinejad/igne-zarambaite-leedu/
Klaari Tamm
Hanne Ørstavik
Hanne Ørstavik (s. 1969) on avaldanud neliteist romaani, eesti keeles on ilmunud neist kaks — „Armastus” (1997, e.k 2021) ja „Kirikuõpetaja” (2004, e.k 2010), mõlemad Sigrid Toominga tõlkes. Ørstavik on üks Norra omanäolisemaid autoreid, kelle teosed on pälvinud mitmeid auhindu, sh Brage’i preemia, ning keda on tõlgitud enam kui 30 keelde. Ta on õppinud Oslo ülikoolis psühholoogiat, prantsuse keelt ja sotsioloogiat ning hiljem osalenud loovkirjutamise kursustel.
Eesti keeles ilmunud romaanide tegevuspaigaks on kauge ja karm Põhja-Norra ning ka nende teemad on tõsised. „Armastus” on väike, aga väga mõjus teos, mis jutustab loo üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest. Nii ema kui poeg otsivad armastust, aga väga erinevast kohast. See on meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud jutustus, kus ema ja poja lood ootamatult vahelduvad, kasvatades ärevust ja pinget lõpuni välja. „Armastus“ valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.
Kui „Armastuse” tegevusajaks on üksainus õhtu, siis „Kirikuõpetaja” tegevus toimub nädala jooksul. Siin on peategelaseks noor naiskirikuõpetaja Liv, kelle mõtted on klammerdunud minevikku. Jutustuses vahelduvad olevik, Livi enda minevik ning Norra minevik, kuna Liv kirjutab doktoritööd saamide ja norralaste verisest usutülist 1852. aastal. Suur osa romaanist on pühendatud religiooni ja usu üle mõtisklemisele.
Foto: Baard Henriksen
Kahte raamatut ühendab teemana inimese üksildus ning suutmatus jõuda teise inimeseni, mis pahatihti lõpeb traagiliselt. Keeleliselt täpsetest romaanidest õhkub põhjamaist jahedust. Tõlkijat Sigrid Toomingat tsiteerides võib autorit nimetada „süüviva ja tundliku psühholoogilise romaani viljelejaks, kes ei tee silma publikule, vaid vajutab oma teostes tõde otsides inimelu valupunktidele”.
Kui Hanne Ørstavik saaks soovida võimatut, siis sooviks ta tervenenud maailma, kus inimesed elaksid armastades ja hoituna, ning saaksid õhtuti turvaliselt magama minna.
Kohtumine kirjanikuga Prima Vista 2023 raames toimus 11. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis.
/Prima Vista 2023/
Katkend:
Kirikuõpetaja, Eesti Raamat 2010. Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 44 – 50.
Õues laius fjord ja sees laiutasin mina. Olin siin. Oli kevad. Püüdsin mõtet millessegi kinni haakida. Kuid näis, nagu libiseks kõik eest.
Kevad väikses Lõuna-Saksa linnakeses, millest sügavas orupõhjas voolas läbi jõgi. Või siis voogas – hallikasroheline, vaikne ning malbe suurte puude all, mille lehed rippusid vee kohal. Pikk madal laid, kus sai jalutamas käia, pingid teeradade servas viluvarjus. Tagantjärele mõeldes tundus seal kõik nii vaikne. Sügis oli nii soe. Mäeküljel asus linn, keskaegsed vahvärk-majad. Kõige tipus iidne kindlus või loss, nagu seda kutsuti, kus asus teoloogiateaduskond nimetusega Evangelischer Stift. Sealsest seminariruumist paistsid Österbergi ja Wanne pool rohelised vallseljakud. Kaugel eemal tõusis tööstushoonete kõrgetest korstnatest suitsu; ka teispool linnanõlva olid vabrikualad, kuid neid polnud näha ei lossist ega mu üürikorterist, mis asus kaugemal teisel kõrgendikul. Lained ja kaared, nõod ja uurded – paistis, nagu oleks linna varjul seal, kus jõgi tegi looke, nagu oleks see ära peidetud, redutav ning salajane.
Kodutee viis läbi iidse rohtukasvanud botaanikaaia haiglakompleksist mööda, üle risttee ning väiksest järsust tõusust üles. Hohe Steige. Siis ring ümber Schillerstraẞe ning seejärel pööre vasakule, Lessingwegile. Otsisin võtme välja, lipsasin läbi pimeda aia, keerasin ukse lahti, vuhkisin teisele korrusele ja olingi oma toas. Astusin aknale, vaatasin välja. Akna taga aias olid suured rohelised puud, mis sulgesid vaate. Kuid siis langesid lehed maha ja talvel ulatus pilk kaugele. Ja siis, ühel veebruarikuu päeval, kohtasingi ma Kristianet.
Mõelda vaid, aasta tagasi märtsi lõpul seisin ma oma üüritoa aknal. Seesama keha, needsamad silmad. Ja Maja seal all oma muusikas – aasta tagasi, enne augustamist. Ja tüdruk vee ääres kividel – küllap see oli ta õpinguaja lõpp, just enne ametitunnistuse kättesaamist, sest lensman oli telefoni öelnud, et ta lõpetas äsja. Tüdruk oli keevitaja. Eelmise aasta märtsikuu lõpul tõusis ta magamast, istus köögis ja sõi hommikust, pani riidesse ning läks välja. Ta elas vist ikka veel vanemate juures. Tuli neile helistada.
*
„Olen omas waikses meeles rõõmutsend, et kõik kurjuse wäed on nähtawaks saand ja wälja löönd. Kui palju parem on siiski see, kui et kõik see üles leidmata oleks jäänd ümber ringi pimeduses hiilima.”
Mõtles kirikuõpetaja tükk aega enne ülestõusu.
Kuid kas pole alati nõnda, et meile näib, nagu oleks meil asi selge, ent see pole teps mitte nii.
Uurisin pabereid, dokumente. Millal see ülestõus algaski? Mitte ometi 8. novembri hommikul. See pidi algama varem. Kas juba 14. sajandil, kõige varasema koloniseerimise käigus, kui rajati esimene Norra asundus? Dokumendid kujutasid endast patakat lühikesi nihetega lugusid, mille olid lõigud vahel puudu, aga kui ma need ülestikku ja üksteise kõrvale laotasin, muutus sündmuste kulg jämedates joontes hoomatavaks.
Üks salkkond sõitis kirikukülla 1852. aasta 8. novembri hommikul. Nad tulid põhjapõtrade ja regedega üle üle lummetuisanud jõejää, saabusid tundru telklaagrist, käinud enne ühest teisest asulast läbi, et koguda rahvast juurde, ning peksnud, hurjutanud ja ähvardanud neid, kes tulemast tõrkusid. Kolmkümmend viis täiskasvanut oli neid olnud ja kakskümmend kaks last alla kolmeteistkümne eluaasta. Kirikukülla pidid nad sõitma selleks, et lüüa plats puhtaks. Nad pidid tegema usutööd, põletama tuhaks kurjuse. Nad olid Jumala saadikud, neil oli püha tee jalge all vabaduse, tõe ning meeleparanduse nimel.
Nad olid asunud teele aohakul ja kui nad kella kaheksa paiku pärale jõudsid, oli suur valge väljas. Relvastatud roigaste ja aiateivastega, tormasid nad rüsinal kaupmehe õuele. Õu oli küllap lumest puhtaks roogitud. Sealsamas seisis kaupmees ühes nimismehega, kes oli tema kostiline. Nimismehel kirikukülas eraldi elamist ei olnud, sest nimismees oli alati olnud mõni kohalik saam, aga sel aastal oli seks tarbeks esmakordselt norralane toodud.
Mida need kaks õuel tegid? Seda polnud kuskil kirjas. Laadisid kaupu? Lõhkusid puid? Seisid ja ajasid juttu, suitsud näos?
Kaupmees materdati roigaste ja teivastega sealsamas oma taluõuel lumele surnuks. Nimismees pages majja ning jooksis pööningule, kus ta pani enda luku taha. Mõned teavad, et ta oli juba haavatud. Ta saadi kätte paar tundi hiljem. Siis oli neil kirves kaasas. Nad lõid ukse kirvega maha ja läksid tema juurde. Kas ta lamas voodis, kasukas verd täis valgunud? Või oli ta röötsakil asemel, pooleldi sängi taga peidus? Põlvili, otsekui palvetaks?
Räägitakse, et kaks tükki hoidsid teda kätest ja üks suskas noaga. Hiljem räägiti, et nuga olnud nii nüri, et mees pidi puuhaluga tagant aitama, et see sisse läheks.
Siis tühjendasid nad maja ja poe kõigest, mida tarvilikuks pidasid, et toimetada vangid tundrule laagrisse. Kohv, suhkur, või ning jahu. Karvasaapad ja villased riided. Kirved, noad ja õmblusnõelad. Nad tühjendasid ka laohoone ning ladusid kaubad kelkudele.
Nende vahel sõelusid lapsepõngerjad. Sõelusid täiskasvanute vahel, kes voorisid sisse ja välja ning tassisid majast kraami, ja sealsamas õuelumel lebas kaupmehe surnukeha, verine ja ärahammustatud ninaga, sest võitluse käigus oli keegi selle otsast kaksanud. Ülestõusnud väitsid, et tahtsid kõik mittevajaliku maha jätta. Mittetarvilik on kuradist, ütlesid nad, ning tuleb ära põletada. Aga kirjas seisab, et lapsed leidsid endale murakaid ja leiba, juustu ja piima, viigimarju ja naereid.
Siis lõid nad kõik aknad puruks ja läitsid suure puhvetkapi all kasenotid. Nimismehe laip põletati majja sisse.
Naised, lapsed ja teenijarahva võtsid nad kaasa kiriklasse, kus ka kirikuõpetajat kinni hoiti. Seal koguti nad suurde elutuppa, nüpeldati neid kasevitste ja keppidega, riietati lahti ning nahutati üle kere. Ka lapsed olid seal – räägitakse kätkites imikutest ning põngerjatest, kes vudisid töinates ringi. Peks ja nuhtlemine oli vajalik inimeste äratamiseks, pihiks ja meeleparanduseks. Ka kirikla aknad löödi katki. Küll seal võis külm olla – väljas oli ligemale kolmkümmend miinuskraadi.
Õhtu poole saabus ühest teisest tundraasulast, miili kauguselt jõe alamjooksult abiväge. Tulijate ja ülestõusnute vahel läks kähmluseks, lööming toimus videvikus.
Vahepeal vabastati kiriklas kinnipeetud. Ülestõusnutest saadi jagu, nad seoti kinni ning pandi, nii naised kui ka mehed, kirikla aita luku taha. Mõnda hoiti aidas kinni kuni 19. detsembrini, mil lahkus viimane vangivoor – mitme tunni tee üle lumiste tundrute mere äärde -, kus vahialused kinniseotult põhjapõdrarakendi taga reel lamasid.
Aga kuidas see algas? Ja millal?
Kuulsin alt Maja juurest muusikat, kuidas nad seda nimetasidki – funk, hauss, reiv? Lõputu voogamine ja bassitümpsud. Nagu pikk veniv joig, otsekui kujutaks muusika maastikku. Või olen lihtsalt nii harjunud, mõtlesin, harjunud nägema silme ees mägitundrat, niipea kui kuulen joigu ning kujutlen seda joiu taustale, nii et see toimub vaid minu peas.
Mine tea, äkki võis alguseks arvata eelmise suve riidu, mis puhkes juunikuul suvekarjamaa serval saarekirikus? Siis olla samad saamid, nagu õpetaja aru andis, lärmanud jumalateenistuse ajal nõnda, et teenistust õnnestus vaid suurivaevu läbi viia. Üks neist olevat püsti karanud ja õpetajale vastu kähvanud, nimetades teda petiseks ja ümberpööramata krantsiks. Ta olevat nimetanud kirikuõpetajat kuradiks.
Tol päeval peale lärmamise muud ei sündinudki, nii et saarel ei saanud keegi viga. Kuid juhtunul olid õiguslikud tagajärjed: hakatuseks mõisteti süüdi seitse saami, kuid talve poole teisigi, kellele kõigile määrati trahvid ja päevad või nädalad türmis vee ja leiva peal kinniistumist.
Oktoobris, neli kuud peale saarekirikus toimunud sündmusi, olla kirikuõpetaja kirikla suurtoas löönud kepiga kokkukogunenud inimesi, kes olid saamid. Ülestähenduste järgi toiminud ta nõnda hädakaitseks ning ta kirjutas piiskopile, et nood olevat ta sisse piiranud. Võib vaid oletada, et ta tundis end ohustatuna, ning võib oletada, et ta tegi seda hirmust. Aga seda ta oma kirjas ei maininud ja nimetas üksnes hädakaitset.
Siis juhtus aga nõnda, et advendi esimesel pühapäeval tolsamal 1851. aastal olevat üks noor naine rikkunud kirikurahu. Selle põhjal, mis kirjas seisab, võib oletada, et ta oli ühe hiljem ülestõusu eest hukatu minia.
Tollesama päeva hommikul enne jumalateenistust oli rühm saame käinud kirikuõpetaja juures, et kõnelda armulauast, et õpetaja saaks anda oma hinnangu, kas nad on ikka säärased patused, kes kahetsevad südamest ning on seega väärilised vastu võtma sakramenti ning saama armulaual oma patud andeks. Kirikuõpetaja kihutas nad välja.
Pärast seda juhtuski kirikus nõnda, et üks naine tõusis püsti, kui õpetaja pidi just jutlust alustama, tõusis püsti ja hüüdis, et too jutlustab võltsi valeõpetust. Ärge kuulake teda! Kuidas saab sinusugune, kes elab pimeduses, näidata teistele valgust ja teed? Naine oli 24-aastane ja arvatavasti viimaseid päevi rase. Teisedki tõstsid häält, nii poolt kui vastu, ja kisa paisus nõnda kõrvalukustavaks, et õpetaja ei saanud tükil ajal suudki lahti.
Hiljem peeti naise üle kohut ja mõisteti ta kirikurahu rikkumise eest rohkem kui aastaks türmi. Räägitakse, et selle peale olevatki nad väikese seltskonnaga tundrutele pagenud ning sinna elama asunud, et pääseda naise vangistamisest. Neid oli vaid käputäis: naine oma mehega, mehe vennad, mõned eakamad inimesed, vanemad ja ämmad-äiad, ning lisaks lapsed.
Ning alles aasta hiljem, 8. novembri ööl 1852. aastal pöördus toosama seltskond tundrupagulusest tagasi. Nad pöördusid tagasi, põhjapõdrad regede ees, kilbiks ja mõõgaks õiglus, mille nad kätte olid võitnud – keel, piiblisõnad. Sest kas ei seisa siis kirjas, et usk võib liigutada mägesid? Kas ei seisa siis kirjas, et tagumised saavad esimesteks? Kas ei seisa siis kirjas, et kes palub, sellele antakse? Et kes koputab, sellele avatakse? Ja kas ei tahtnud nad just seda, et neile avataks? Et see, mis kirjas, ometi toimiks, ja et see, mis kirjas, saaks viimaks ometi tegelikkuseks. Ka nende jaoks. Sest on ju kirjutatud, et Jumala ees on kõik võrdsed.
Tundsin, kuidas käed külmetavad. Istusin vibreerivas muusikas ning vaatasin enda ees laual lebavaid materjale ja mu oma märkmeid. Oli, nagu moonduksid mõtted meduusideks ja pea täituks veega, milles mõtted loksuvad sihitult ringi ning kanduvad edasi tõmbudes ja tõukudes.
Ja kuidas on minuga, kes ma lasin jalga süstemaatilise teoloogia doktorantuurist, panin Saksamaalt tuhatnelja plagama ning põrutasin siia kaugele põhja. Ära sealt, rutem kui muidu!
Ma ei suutnud sedagi näha, millal see liikumine alanud oli – näis, nagu polnuks mitte millelgi selget algust, koondekohta, kindlat punkti, vaid nagu oleks kõik pigem hakanud pihta millestki vaevuaimatavast ja undlikust, millestki hajunust, enne tulede süütamist pimedasse saali hajunust, suurtest lagedatest lumeväljadest, pakasest ning talveööst kusagil kaugel mägitundras.
Püha Isabeli portree piilus teiste paberite vahelt välja. Võtsin postkaardi pihku ja uurisin seda. Püha Isabel on kellegi kohal kummargil ja vaatab teda. Pildil on vaid tema nägu, tema pruunid silmad. Pilk on rahulik, nagu silmitseks ta haiget last. Maal on pärit 16. sajandist. Juukseid pole näha, sest ta kannab nunna või halastajaõe peakatet – mine tea, äkki oli see tollal üks ja sama.
Mõtlesin ristikäigule kloostris, kus ma olin postkaarti tol pühapäeval toe najal silmanud. Instituudis olin näinud kloostri pilti, uurinud järele selle lahtiolekuajad, helistanud ja küsinud, kas võin tulla, ning sõitnud bussiga kohale. See oli veebruari lõpus ja buss peatus küla servas lagendiku veerel, kust oli tükk maad jalgsi kõmpida.
Klooster jättis sünkjate põldude ja raagus puude vahel räämas mulje. Ning sees oli veel külmem kui väljas. Kirikust avanes suur raske uks käiku, mis viis kloostrisse. Üks nunn laskis mu sisse ning juhatas teed. Noogutas siis ja jättis mu omapäi.
Ristikäik ümbritses neljast küljest väheldast aeda. Aia poole avanesid igast küljest võlvaknad. Seal käisid nunnad ristide ja palvehelmestega palumas. Tegin tasakesi mitu tiiru. Aeda ja akendesse välgatas päikest, kahvatut talvepäikest, mis heitis kiviplaatidele heledaid laike. Päikeselaikudes oli pisut soojem, nii et jäin sinna seisma. Valitses täielik vaikus.
Valitses samasugune vaikus, nagu minus oli valitsenud juba tükk aega, kogu sügise sügaval Saksamaal, kogu jõuluaja ja terve pika jaanuarikuu. Olin põhiliselt üksi. Käisin mõnes loengus, mis oli väitekirja huvides vajalikud, ja teooriaseminaris, mis oli kõigil ühine, ning sekka paar töörühma poisiga õlut joomas, muidu aga vahtisin päevad otsa niisama ringi, vahetamata sõnakestki kellegi teise kui poemüüja või raamatukoguhoidja või piletööriga kinos, kus ma õhtuti vanu filme ikka ja jälle üle vaatasin. Otsekui viibiksin kummalises sügavikus, otsekui oleksin kusagilt läbivajunud.
Aga paistis, et olin langenud liialt sügavale, millestki sootuks välja, sest ka mu mõtted, mu oma mõtted olid mulle kaugeks jäänud, nii et liikusin ringi pehmes ja vormitus hämarolekus ega teadnud, mida see endast kujutab või kas see on hea või halb – ma ei saanud pihta, mul polnud, millega kombata, ma olin eikeegi.
Too päev, kui ma seisin kõledas ristikäigus ja selle vaikuses ja tundsin näol päikese puudet. See oli otsekui künnis. Olin millegi ligilähedal, millegi õhkõrna, heleda ja klaari.
Kirikust väljudes leidsin brošüüride ja infolehtedega kaetud laualt Püha Isabeli kujutava postkaardi, mis seisis toe najal, ja kui ma siis kirikuukse avasin ja sealt kaart pihus väljusin, kohtasingi Kristianet. See juhtus tol päeval, kui tal müts minema lendas ja me ajasime seda õue pidi taga, jõudsime müüri äärde, lõkerdasime naerda ja sõitsime üheskoos koju.
Ei, ma ei sõitnud Saksamaalt ära selleks, et saada minema, vaid et saada sisse. Millegi juurde sisse. Kuid mille juurde. Mille juurde, Liv?
Kas Jumala juurde? Jah – kui kasutada seda sõna, siis nimetaksin seda just Jumalaks. Ja mitte vaimsuseks, selleks elukaugeks esteetikaks, vaid hoopis kohuseks, hoiakuks. Just selle ruumi tahtsin jätta teiste jaoks lahti, et see jääks inimeste vahel lahti, et see jääks meie kõigi ümber lahti. Jumal kui kohustuslik ja kohustav ligimesearmastus. Kui peaksin midagi nimetama Jumalaks, siis nimelt seda. Aga mõttes, omaette ei kasutanud ma sõna Jumal. Ei, vaid ma olingi selleks siia sõitnud, et tahtsin sellesse sisse või hoopistükkis välja pääseda. Teiste juurde, selle juurde. Selle juurde, mis lihtsalt oli. Nagu see kahvatu valgus, mis paistis tol päeval kloostri ristikäigus. Tahtsin sellesse jäädagi, kas või selle ligilähedusse. Et ma võiksin vaid jääda.
Linke:
Øyvind Rangøy „Jõhker ja hell”, Sirp 5.05.2023
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/johker-ja-hell/
Hanne Orstavik (Norra) – videotervitus
https://www.youtube.com/watch?v=iAPhxCgYmuQ
Lina Nordquist
Lina Nordquist (s 1977) on ilukirjanduses uustulnuk. Tema debüütromaan „Järgnen sulle” (Dit du går, följer jag, 2021), mille Tiina Mullamaa tõlkes on eesti keeles välja andnud kirjastus Eesti Raamat, kirjeldab ühes majas elanud suguvõsa lugu 19. sajandi lõpust 1970. aastani.
Kohtame kaht minajutustajat kahel erineval ajastul – Unni põgeneb 19. sajandi lõpul Norrast ja asub oma perekonnaga elama Rootsi metsade rüpes asuvasse hütti. Unni poja Roari minia Kåra ei tunne end hästi ei hütis ega ka perekonnas. Kahe naise jutustused esitatakse lugejale vahelduvates peatükkides paralleelselt. Romaani keskmes on suur vaesus, vaimse tervise probleemid ning sügavale peidetud saladused.
Pealkiri, mis pärineb Ruthi raamatust vanas testamendis, väljendab lojaalsust ja kokkukuuluvustunnet keerulistes olukordades. Need väärtused on Unni ja Kåra jaoks väga erineva tähendusega. Lisaks headele sissevaadetele kujutatud ajaperioodi, loodusesse ja psühholoogiasse paistab silma romaani kaunis ja lüüriline rootsi keel.
Varsti peale debüüti ilmus Lina Nordquisti teine romaan „Elu enne surma” (Livet innan du dör, 2022). Siin on aeg ja keskkond täiesti teistsugused – seekord kirjeldatakse kaasaegse linnaruumi eramajade rajooni üheainsa suveõhtu jooksul. Selles kohtuvad inimesed, kellel on ebameeldivad saladused või traumad. Sarnaselt romaaniga „Järgnen sulle” jutustatakse lugu vaheldumisi erinevate tegelaste vaatenurgast.
Enne romaanikirjanikuks hakkamist tegi Nordquist karjääri teadlasena. Ta õppis kõigepealt farmaatsiat ja kaitses 2007. aastal meditsiinidoktori kraadi Uppsala ülikoolis. Teadustöö ja kirjutamise kõrval on Lina Nordquist osalenud pikka aega Liberaalide partei töös ja tegelenud peamiselt tervishoiupoliitikaga. Ta on alates 2018. aastast Rootsi parlamendi liige ja täidab alates 2022. aastast vastutusrikast kohta parlamendi Liberaalide partei fraktsiooni juhi ja partei aseesimehena.
„Ausalt öeldes ei meeldi mulle sõna „võimatu”. Kunagi peeti võimatuks – isegi kujuteldamatuks – kosmosereise ja naist presidendina. Kes annab meile õiguse otsustada, et miski on võimatu? Loomulikult peaksime me unistama. Me peaksime ette kujutama, janunema ja igatsema! Ja me ei tohiks unustada oma ainsat piirangut – kas me soovime midagi piisavalt, et sellele pühenduda?”
Lina Nordquist /Prima Vista 2023/
Kohtumine:
Kohtumine kirjanikuga Prima Vistal reedel, 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis.
Katkend:
Järgnen sulle, Eesti Raamat 2022. Rootsi keelest tõlkinud Tiina Mullamaa. Lk 302 – 309.
Unni
Trööbeldis
Liblikatiivad enam tagasi ei tulnud, küll aga mina ise. Mina, kes ma olin näost kahvatum ja kelle piirjooned olid ähmastunud, kelle nahk oli nagu kollakaks tõmbunud portselan ja kelle silmad olid nüüd hallikad: ühel õhtul, vaid mõni nädal enne sinu üheteistkümnendat sünnipäeva, sain ma oma värvid tagasi.
Alguses paistis kõik halb. Me olime läbi metsa koju tassinud mõned loomaraiped. Kaks neist olid oravad, aga meil oli õnnestunud saada ka üks metskits. Keelatud toidu raskest kehast jäid metsateele jäljed, sest süles kanda me seda ei jõudnud. Õhk kubises sääskedest, need kihasid me pea kohal. Lendasid suhu ja silma ning hammustuse kohad kipitasid.
„Oi, kui ilus kõik on valges!” ütlesin, kui metsast välja astusime.
Sa olid nõus, hingasid raskelt.
„On jah. Ja siin pole nii palju sääski ka. Ja mustikavarred ei torgi enam jalgu,” laususid sa. „Nüüd on nii vähe jäänud.”
Viimase jupi kõndisime juba mööda suvist aasa. Sa vaatasid üle õla tagasi jälgedele, mis metskitsest aasa peale jäid, kui teda kodu poole tarisime.
„Oota natuke, ema. Ma kergitan veidi heina ja lilli.”
Sa kummardasid oma kõhetu keha heina kohale ja andsid oma parima, kuid lohistamismärgid olid siiski näha. Rohi oli selle lootusetult lõdva loomaraipe lohistamisest lamandunud.
„No nii! Mõne tunni pärast pole jälgedest vähimatki alles,” ütlesid sa, kui tagasi tulid.
„Me peame kohe tükeldama hakkama,” laususin ma otsustavalt. „Pole mõtet liha seisma jätta.”
Ma võtsin üdikondid puljongi tegemiseks enda peale, aga sina tükeldasid ja soolasid köögilaua ääres lihatükke.
Ta saabaste astumist oli kuulda juba enne, kui teda Rävbacka poolt tulemas nägin. Vetruv krigin teepinnal, hingetõmbed nii nina kui suu kaudu. Me pühkisime kõik lihatükid ja luud-kondid, mis mahtusid, riidekirstu, ülejäänu pressisid sa sahvrisse ning mina nühkisin nagu hull ja sina lükkasid kõik noad ja lõikelauad köögisohva alla. Uksel seisva mehe piirjooned olid tumedad, aga mina teadsin, et tal on tugevad käed ja märjad huuled. Tema, kes hammustas, rebis ning paiskas mu tungaltera, külma higi ja kõhukrampide kätte. Tema, kes oli võtnud minult mu Tillu ja purustanud rõõmusära sinu silmades. Ta tuli nüüd jälle, nagu oleksin ma mõni söödav puuvili, niiske ja vaagnal ootamas, hea võtta igaühel, kes aga tahab. Ma oleksin tahtnud laua alla pikali heita ja kiunuda nagu vana koer, aga seisin edasi ja pigistasin huuled kokku. Ma manitsesin oma pilguga sind lahkuma. Sina jäid paigale.
Me olime lõunapoolsele aknale pannud tomateid, et need saaksid seal lindude eest varjul küpseda. Meie ainukesed. Metsaomanik katsus neid. Toppis ühe suhu. Siis sirutas käe ja võttis veel ühe.
„Need on ema tomatid.”
Su hääles oli hirm, kuid see oli siiski selge ja kindel. Mees ei vastanud, ei teinud sind märkamagi, lihtsalt võttis me viimased tomatid, ise vaatas läbi akna kõveraid taimevarsi suvisel aasal. Ta alahuulele tekkis süljenire ja jäi sinna rippuma, nagu ei tahaks tilgad lahti lastagi. Niisuguseid tilku võis ikka ja jälle nagu mürki minusse pritsida ja mina pidin tundma ta väikeseid liblikateks moondatuid rusikaid enda sees vehklemas. Tekkis õhupuudus, roided haarasid kitsa puurina mu kopsude ümbert kinni. Ma oleksin tahtnud kakelda, samal ajal aga istuda toanurka, otse köögilaua taha, kuhu alati kogunes tolmu, oleksin tahtnud sinna jäädagi, kaetuna üha tihedama kangakihiga, endal käed nagu surnud ämblikud põlvede ümber. Aga sina, mu Roar? Kes sind siis kaitseks? Ma valmistusin seisma sirge seljaga, kägarasse tõmbuma, tapma, põgenema. Süda mu sees kloppis. Me oleksime võinud minema jooksta, aga see oli meie kodu ja minu köök.
Ära kunagi harju halvaga.
Seisin liikumatult. Jäin oma põrandaplankudel vaikselt paigale ja vaatasin, kuidas mu kleidivoldid maha varje heitsid. Sina, Roar, seisid samal põrandal veidi eemal ja vaatasid mulle otsa. Me ootasime, mis ma nüüd teen.
Kes ma tahan olla?
„Ma ei taha enam.”
See olin mina ise, kes seda ütles.
„Minu ja Armodi järelmaks pidi kestma kümme aastat, niisugune oli kokkulepe. See aeg on nüüd kuhjaga möödas ja me ei peaks enam võlgu olema.”
Ma ei saanud isegi aru, kuidas ma üldse julgesin. Suurtalunik paistis olevat üllatunud, või ehk hoopis lõbustatud.
„Nii et sa otsustad nüüd ise, sa igavene kondine lits?”
Ta ütles seda, hammaste vahel mu viimased tomatid, ma nägin näritud sööki ta suus ja ajasin selja sirgu.
„Ma ei taha enam,” ütlesin uuesti. „Nüüd aitab.”
„Mis siis nüüd saab, sa igavene kõhn inetu lehm? Siin tööpinnal on näha verd: kuidas sa seda nimismehele seletad, mis?”
Ta sõnadel oli kõrbehais juures. Ja silmad olid kummalised.
Ma hõõrusin sõrmenukke, vaatasin sulle otsa, vaatasin vereplekke, mida polnud jõudnud ära pühkida, ja teadsin, et mehel on õigus. Andsin alla ja mees vaatas mulle otsa, astus kaks sammu minu poole ja tõmbas mind enda vastu. Käsivarrel, millest ta haaras, oli päris valus. Ta suu oli veel täis näritud tomatipudi, kui ta mind ümber pööras, lennutas lõikelaua ja mu ilusa laualt põrandale ning tagus mu nägu kõvasti vastu Armodi valmistatud köögilauda. Uhmer kukkus põrandale täpselt siis, kui mu lõual lahvatas valu. Teravad tähed lõikasid silmalaugude taga. Kostis tume mütsatus, kui marmoruhmer põrandalaudadele prantsatas.
Jookse minema, Roar!
Tundsin suus raua maiku. Hammaste vahel rähka. Mu purunenud hamba kilde. Sain lauanurgaga vastu vahelihast, kui mees mu seeliku üles rebis, hoidis kõva haardega ümber kaela mu nägu all ja hakkas end minu peal jõnksutama.
Ma ei saanud hingata.
Paanika andis järele, muutudes vaikivaks alistumiseks. Siiski jäi minusse uhke tunne sellest, et olin talle ära öelnud. Tahtsin, et oleksin karu, metsik ja ühtaegu tugev. Ta surus mu nägu vastu lauda ja pigistas hingekõri kokku. Päikesekuma paistis mu silmanurkadesse ja ma olin täielikus pimeduses, saamata hingata. Metsaomanik ägas mu selja taga: ta oli nagu tainas, kuid tugev, ja ma tundsin ta kurjust oma alakehas vaagnas pea kurgus. Ruumi värvid sulasid kokku. Kõik hakkas mustaks minema. Kas kaotasin teadvuse? Tahtsin järele anda. Ma olin püüdnud, nüüd olin valmis alla andma. Ei tahtnud enam hingata ega õhku saada, tahtsin, et õunad puudelt maha kukuksid ja heina sisse ära mädaneksid.
Aga sina olid mind kuulnud, Roar.
Sa olid kuulnud, et ma ütlesin metsaomanikule ei.
Nüüd kordasid sa minu sõnu sama selge häälega mis ennegi.
„Mu ema ei taha enam.”
Su hääl oli segane, kui see mu teadvusse jõudis, aga see polnud kaugel, sa seisid päris meie lähedal ja ma olin valmis surema, aga armastasin sind nii väga. Mu lapseke, mu väeüksus, kelle oli saanud küllalt. Mees lõpetas jõnksutamise ja mu keha vajus vastu lauaplaati ja kukkus põrandale, kui ta käe mu kaela ümbert lahti laskis. Võtsin peast kinni. Mu kael oli nüüd vaba. Mu valutavatesse kopsudesse tuli õhku. Aga kuhu ta nüüd oma käed topib?
Ära tule nii lähedale, Roar, ära tule nii lähedale!
Lebasin põrandal ja nägin, mis toimub. Pilt, mis minuni jõudis, oli ähmane, kuid ma nägin. Nägin meest möirgamas ja sinu poole pöördumas. Ta elund võnkus paljastel reitel, püksid tilpnesid pahkluude juures, kui ta haaras su õlavarrest, just nagu ta oli äsja haaranud minu omast. Ma nägin su näost, et sul on valus. Mehe keha oli nii jäme ja sinu oma oli nii kõhn. Ta sihtis, hoidis sind käega ikka kinni hoides parajal kaugusel, nii et sa ei pääsenud. Andis tugeva rusikahoobi. Ma pidin jalule tõusma. Pidin sisse hingama ja püsti tõusma.
Ei!
Esimene hoop läks vastu pea külge, täpselt sinna, kus see tume salguke alati su tedretähni kattis, kui sa puid tegid.
Jookse, Roar! Tõmba lahti ja jookse!
Mehe järgmine hoop tabas su kukalt, täpselt sinna, kus su juuksed on õhemad, nagu udemed, ja natuke lokkis. Kukal, kust ma su pead hoidsin, kui sa veel väike olid, su juuksed olid nagu villpea ja sa ei suutnud rahuneda. Su peake liikus edasi-tagasi nagu lilleõis tuule käes.
„Jookse, Roar!”
Kopsud valutasid, kuuldus vaid sosinat.
„Jookse minema!”
Ta lõi sind, mu kõhnuke laps, sepahaamritaoliste rusikatega. Nägin, kuidas sa langesid põrandale nagu kuivanud leht. Jäid lamama lauajala kõrvale, mille Armod kunagi nii ilusti ära õlitas, kohale, kus tema tavaliselt seisis, uhmri kõrvale, mille teie Tone Amaliega mulle kunagi kinkisite. Sa ei liigutanud, ma pidin su juurde saama, kuid mu nägemisväli oli udune ja keha ei kuulanud sõna.
Su keha jäigi liikumatuks. Mu kõhn laps lamas metsaomaniku jalge juures kaltsuvaibal maas.
Kui sa nüüd sured, siis suren mina koos sinuga.
Mu ümber tümpsus miski ja ma ei mõistnud, mis hääl see on. Siis sain aru, et hääl, mida kuulsin, tuli minu seest. See oli mu süda, mis kutsus hädaabi.
Su käsi liikus, Roar!
Ninast jooksis verd, kulm oli lõhki, kuid sa tõusid põrandalaudadelt ja olid nii pikk, kasvasid mu silma all lausa mitu sentimeetrit. Sa olid pikem kui see mees, kuigi olid alles laps ja nii kohutavalt peenike, ja su silmad ahenesid verejooksu taga nagu kaks sihikut relval. Kuid sina silmi kõrvale ei pööranud. Mees heitis sulle pilgu, terava nagu nuga. Jäid paigale, kui ta sinu poole astus. Ma panin silmad kinni ja kuulsin sind möigavat nagu loom, kui ta pigistas kinni kõik õhuteed su kopsudesse ja hakkas su kurgust viimast elunatukest välja suruma.
Tugev hoop, heli oli hirmutavam, kui kunagi kuulnud olin. Tume mütsatus. Ma ei tahtnud enam näha, ei tahtnud enam üldse olemas olla. Nüüd oli kõik möödas.
Kui ma nüüd veel mõned minutid elan, siis vean oma keha metsajärve tumeda silma juurde, ja seal mu tee lõppeb.
Sammud üle põranda. Kõrvus kohises. Mu näole langes kellegi vari.
Midagi ei juhtunud.
Midagi kerget puudutas mu põske. Ma pean vaatama, kuigi ei tahaks.
Roar!
Roar, mu Roar!
Sa polnud veel olnud valmis surema. Su keha ei olnudki murdunud, see polnud sinu keha, mis maha kukkus. Sa seisid kummargil mu kohal, laskusid siis põlvele ja puudutasid mu põske. Ulatasid mulle käe ja aitasid mul istuli tõusta. Õlavarrelihased olid pingul ja käed valmis. Sa hoidsid pihus mu ilusat uhmrit, uhmrit, mille teie Tone Amaliega mulle kunagi väga ammu kinkisite, siis kui sündis Tillu.
Rohelisel marmoril olid kleepuvad kahvatud juuksekarvad.
Sirutasin käe millegi järele, mis võiks mind püsti hoida, haarasin kinni lauaplaadist ja vaikusest. Kas me jõuaksime kaduda, kui ma nüüd jalule saan? Kus on metsaomanik? Kas on midagi, millega ma meid kaitsta saaksin, kui ta uuesti pihta hakkab, midagi teravat või kõva? Kas jõuame minema joosta, aga kuhu? Kõrvu täitis raske hingamine. Pikki minuteid. Mu vaateväli selgines. Mees oli pikali maas. Lamas, püksid nagu silmus põlvede ümber. Paremale poole ta pea kõrvale tekkis erepunane vereloik. Me vaatasime teineteisele otsa. Roar, ja sina pöörasid pilgu taas me onni põrandale, hoidsid uhmrit ikka käes. Uhmer oli plekke täis: punane, pruun, nahatükid ja paar juuksekarva. Ka sinu nägu oli plekiline: punane, pruun, kollane, täiesti läbipaistev. Verenired ja märjad jutid jooksid üle põskede, mu poeg, ja üle su huulte oli voolanud tatti, kuid sa ei paistnud seda märkavat. Sa lihtsalt vahtisid murelikult seda tohutut kehakotti, mis meie ees põrandal lebas, sa olid sama liikumatu kui see. Su õlad olid longus ja ma mõistsin, et su kael valutab, nägin, et sulle hakkab näkku tekkima sinikas. Ka minu keha valutas, valu kiirgas läbi lõualuu ja mu keele olid purunenud hambakillud. Mu oimukohalt tilkus verd. See oli haav, aga ma ei tea, kust ma selle sain.
Loik valgus üle põrandalaudade. Keha maas ei liigutanud. Kuulda polnud midagi. Oi, kuulsin küll! Kuulsin, et mu hingamine hakkab rahunema. Ja linnud sidistasid seina taga – siin sees aga oli kõik nii omapäraselt vaikne. Kas ta on äkki …?
Ma ei söandanud. Iga viimanegi nahariba ja korts värises. Ma ei söandanud ei tahtnud ei suutnud. Siiski liikusin lähemale. Jäin veidi kaugemal paigale ja sirutasin käe jämeda õla poole. See oli mu sõrmede alla lõtv. Keegi ei rünnanud mind, ei möiranud ega mõnitanud mind, kui ma teda õlast külje poole tõmbasin. Lihamass veeres selili ja tõmbas kaasa ka mehe raske pea.
Ta rinnakorv oli liikumatu. Sa sorisid metskitse lihatükkide vahel, mille olime puukirstu toppinud, ja tõmbasid välja Armodi peegli. Hoidsime seda mehe suu ees ja vaatasime teineteisele otsa, kui see uduseks ei tõmbunud. Korjus. Surm meie vabadikukohas.
Jenny Erpenbeck
Jenny Erpenbecki autoriõhtu kirjandusfestivalil Prima Vista toimub 10. mail kell 17.00 Tartu Linnaraamatukogus, temaga ajab juttu TÜ õppejõud Hella Liira.
11. mail kell 17.30 esineb ta Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus, vestluskaaslaseks kirjandusteadlane Aija Sakova.
Saksa kirjanik ja lavastaja Jenny Erpenbeck sündis 1967. aastal Ida- Berliini intellektuaalide perekonnas. Pärast õpinguid teatriteaduse ja muusikateatri režii erialal töötas ta Austria ja Saksamaa ooperimajades. Teater oli ka tema lävepakuks kirjandusse.
1999.aastal ilmunud esikteoses, jutustuses „Vana laps“ (Die Geschichte vom alten Kind), nähakse paralleele Kafka moonutatud maailmadega. Teos äratas saksa kirjandusruumis suurt tähelepanu ja on tõlgitud ka eesti keelde (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili).
Debüütromaanis „Külaskäik“ (Heimsuchung, 2008) jutustab Erpenbeck loo ühest suvemajast ja selle elanikest läbi 20. sajandi, aga ennekõike on see raamat kodust, paiksusest, kõigest sellest, mis inimesi mingi koha, maastiku, kultuuri külge seob. Ka 2012. aastal avaldatud ja 2021. aastal eesti keeles ilmunud „Viimsepäeva õhtu“ (Aller Tage Abend, e.k. Gallus, tlk Terje Loogus) on rännak läbi 20. sajandi karmide sündmuste. Mõlemas romaanis on üksikisiku elusaatus paigutatud ajaloolisse konteksti ja sisse põimitud Erpenbecki enda perekonnalugu.
„Viimsepäeva õhtut“ on nimetatud kirjanduslikuks eksperimendiks. Erpenbeck kasutab peategelase elukäiku kujutades kirjanikule antud võimu lasta juhtuda võimatul – ta annab 20. sajandi algul Galiitsias sündinud lapsele viis erinevat elu ja laseb tal viis korda surra.
Erpenbecki värskeimat romaani „Kairos“ (2021) peetakse üheks kõige siiramaks ja paremaks romaaniks SDV allakäigust. Romaanis, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus Ida-Berliinis, jutustab ta suure vanusevahega paari armastusloo, mille taustal arenevad müüri langemiseni viivad sündmused..
Arvukate kirjandusauhindadega tunnustatud Jenny Erpenbecki loomingut on tõlgitud 30 keelde. Tema teosed on kirjas pandud sugestiivses keeles, täiuslikult komponeeritud ja laia tõlgendusruumiga. Kriitikute hinnangul on ta üks saksa nüüdisaja erakordsemaid kirjanduslikke hääli, kelle loomingus sulavad harmooniliselt kokku mõistuse ja südame hääl.
Katkend:
Viimsepäeva õhtu, Gallus 2021. Saksa keelest tõlkinud Terje Loogus. Lk 79 – 86.
15
Kui ema ta südaöösel välja vahetab, ei ütle noorem tütar talle, et nägi äsja suurt õde koos ühe mehega. Nad olid temast hästi lähedalt mööda kõndinud, kuid polnud teda inimhulgas märganud. Ja tema, väike õde, polnud julgenud õde hüüda, õde oli olnud väga vaikne, vaadanud maha ega vahetanud sõnagi mehega, kes ta kõrval kõndis. Nii veedab siis õde öid, kui ta koju ei tule. Aastate eest, kui väike õde oli kord juhuslikult leidnud õe päeviku ja hakanud seda lugema, oli suur õde järsku tuppa tulnud, ta polnud hakanud karjuma ega löönud õde, kui nägi, mida see parasjagu tegi, vaid oli tal raamatu täiesti rahulikult käest võtnud ja öelnud:
Kas sa arvad, et ma rõõmustasin, kui sa sündisid?
Võib-olla.
Kas mäletad veel klaaskuulikesi, millega sa alati mängisid?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima neid alla neelata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, miks ma seda tahtsin?
Ei tea.
Kas mäletad müüri kutsar Simoni maja taga?
Jaa.
Kas mäletad veel, kui ma ütlesin, et sa peaksid proovima sealt alla hüpata?
Võib-olla.
Mis sa arvad, mida ma tookord tahtsin?
Ei tea.
Kui sa veel ükskord seda vihikut puudutad, ei ole sa enam mu õde. Kas saad aru, mida ma öelda tahan?
Jaa.
Ja nüüd oli siis vaikiv õde ühe vaikiva mehe kõrval mööda tänavat kõndinud, ilma et ta oleks teadnud, et väike õde teda nägi. Selline avalik koht võis täpselt nagu avatud raamat tuua isegi keset ööd päevavalguse kätte midagi, mis polnud kellegi teise asi, ja sellises suures linnas nagu Viin ei olnud võimalik vältida, et keegi seda luges. Ta oli seisnud täpselt viis tundi järjekorras, selleks et õde saaks homme süüa lehma udarat ja hoida hinge sees ning samamoodi ema ja isa. Õde omakorda läheb homme sel ajal kui tema, väike õde, on koolis, koos emaga Viini metsa puid tooma, tundide kaupa marsib ta koos emaga külmas metsas ja veab palehigis porist vettinud puitu, selleks et ta väike õde ja loomulikult ka tema ise ja ema ja isa kodus ära ei külmuks. Ja ometi võib-olla, et seesama õde, kui ta teaks, et väike õde nägi, kuidas ta ühe mehe kõrval läbi öise Viini kõndis, sooviks ta surma ja seekord võib-olla edukalt. Kui palju selliseid rindejooni on ühe inimese elus, mis võivad maksta su elu? Väga vaevarikas oli võita kõiki lahinguid, milles surma ei saa.
16
Siis aga jääb mees, olles vaevu ta kõrvale pikali heitnud, magama, mehe ihu soojus lebab tema ihu soojuse kõrval, aga mees ei puuduta teda öö jooksul kordagi, isegi mitte unes. Terve öö kuuleb ta meest enda kõrval hingamas, teab aga iga hingetõmbega üha kindlamalt, et pole mõtet kätt tema järele sirutada. Nutt, mis tal 7031 ärasõidust saati on kurgus pitsitanud, pääseb nüüd lõpuks valla, aga hoopis teistsuguse nutuna: nutt surnud sõbranna pärast muutub veel kõris armukadedusnutuks surnu pärast, kurbusenutust saab vihanutt armastatud mehe pärast, kes küll kutsus teda endaga sängi jagama, kuid nüüd keeldub teda lohutamast kaotuse pärast, mida ise taga leinab. Millalgi öö lõpu poole nutab ta veel üksnes häbist. Ta on saanud nüüd lõpliku vastuse küsimusele, mida ta – kui see oleks olnud tema teha – poleks esitanud veel niipea ja võib-olla üldse mitte kunagi. Vastuse, mida ta poleks iial kuulda tahtnud, nimelt et mees on küll sõbralik, kuid teda siiski ei armastata, et mehe lein surnu pärast on sügav ja tõeline, samal ajal kui tema enda kahepalgelisele olemusele ei ole maailmas midagi võrdset. Kui ükskõikne oleks ta olnud isa, ema ja sõprade hukkamõistu suhtes, kui vaid mees oleks mõelnud samamoodi nagu tema, kuid kaotuse tõttu on ta nüüd pöördumatult hukka mõistetud. Magades andis mees talle lootust ja magades tallas ta ka põrmu. Üksildasemana kui kunagi varem tõuseb ta hommikuhämaruses magaja kõrvalt püsti, mitte keegi, kes teaks, mida ta lootis, ei sooviks temaga enam tegemist teha, ta ise peab taluma oma ihu, mis oli teda sedamoodi eksiteele viinud. Kui ta oleks õhtul koju läinud, nagu ta alguses tahtis, poleks kodutee olnud midagi enamat kui astumine, jalg jala ette. Nüüd aga teab ta, mida tähendab see, kui tagasiteed enam ei ole. Ta otsib oma asjad kokku ja lahkub korterist meest äratamata.
17
Millalgi vastu hommikut ta lõpuks, aga millal küll, ma ei tea, kell kuus või kell seitse? Ma ei tea. Kas ta nuttis? Ma ei usu. Ainult imestasin, et ta ei tahtnud üles tõusta, ta oli ka kell 9 veel, terve esmaspäeva voodis, silmad kinni, aga ometi ei maganud. Ja ei söönud midagi. Ja isegi mitte kohvi. Päev otsa ainult pikali. Ta ütles, et tahab olla pikali ja mitte üles tõusta. Ah, tõesti. Teisipäeval ka ei tulnud metsa. Mitte üks inimene maailmas. Kolmapäeval Mizzilt mune, aga ta ei tahtnud enda oma. Ja siis, järgmisel ööl, juuksed maha. Just. Ma ei läinud isegi malet mängima, tõesti arvasin, et nüüd on Steinhofi minek. Mina ka. Ilusad juuksed. Aga reedel tundus ta jälle parem. Jaa, nii mulle näis. Hästi rahulik. Laupäeval sadas lund, siis tuli esimest korda alla. Panin talle veel mantli ümber, ütles all, et tal hakkab pea lumesadu vaadates ringi käima. Mina ütlesin: ära siis vaata. Ja ma ütlesin: söö midagi korralikku, siis seisad varsti jälle jalul. Ja siis tegi suu lahti ja lasi lumehelvestel suhu sadada. Tõsi. Ma veel naersin. Mina ka.
Ja siis saabus pühapäev.
18
Pühapäeval tahab suurem tüdruk, jumal tänatud, lõpuks ometi natukeseks jalutama minna. Kas sa lähed sõbranna juurde?, küsib ema. Jah, ütleb tema. Samal ajal kui ema ta selja taga ust kinni paneb, kuuleb ta veel, kuidas see hõikab isale: aga natukene kummaline on see küll, et ta sõbranna ei käinud teda ü h t e g i korda külastamas, kas sa ei leia? Jah, ja kuidas ta oleks saanudki, äkki 7031-ga? Vanemad on ise süüdi, et nad omaenda tütrest nii vähe teavad. Kas keegi on temalt kunagi küsinud, kas ta üldse soovis endale õde või kas Viin talle esimese külaskäigu ajal tõesti nii hästi meeldis, et ta tahtis siia kohe elama kolida? Kui lütseumi käsitööõpetaja nimetas tema suure hoolega õmmeldud nukukleiti räpakaks ja lohakaks, sai talle selgeks, et ka aastaid hiljem oli ta Viinis võõras ja ka jääb alatiseks võõraks. Ta mäletab veel, kuidas vanaema vahetult pärast Galiitsiast põgenemist elas nende juures, paar päeva oli köögis lõhnanud nii nagu vanasti pirnikompoti ja haala järele, aga kui toiduvarud, mida vanaema oli kaasa toonud, otsa said, oli ema otsinud vanale naisele kohe teise korteri ja keelanud tütardel teda külastada. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Alles siis oli ta aru saanud, et tegelikult on ta ka ise juudi päritolu, kuid isa käis tema ja õega ikkagi igal pühapäeval kristlikul jumalateenistusel, et koos teiste ametnike ja nende peredega istuda riigiteenistujatele mõeldud pinkidel. Juba üle kümne aasta on isa oma kolleegidele rääkinud, et ta abikaasa ei ole väga hea kõndija ja käib seetõttu kodule lähemal asuvas kirikus, ja nii on isa juba üheksandale palgaastmele tõusnud, aga ka üheksanda palgaastme ametnikul pole mingi kunsttükk kõngeda täpselt samasuguses viletsuses nagu Schönbrunni loomaaia ahvid, kaamelid ja eeslid. Kas ta oli oma nurjunud armastust sõbranna ees varjates nüüd ka ise niisama ükskõikne ja valelik nagu ta vanemad? Ja ka temal polnud mingit kasu sellest, et ta hoidis tõde enda teada, sest nii väljaöelduna kui ka mitte väljaöelduna oli tõde ikkagi olemas ja tegi iga päev seda, mis oli ta ülesanne. Landstraẞer Hauptstraẞe, Arenbergpark, Neulinggasse, mis Margareteni linnaosa kandis muutub Gusshausstraẞeks ja veel hiljem Schleifmühlgasseks, lõpuks Margaretenstraẞe – paberileht, millele ema oli kirjutanud vanaema aadressi, lebas köögisahtlis.
19
No nii, hakkame minema.
Hakkame minema.
Igal pühapäeval sõitis ta Viini metsa puid tooma. Sõitis trammiga Rodauni või Hackingi lõpp-peatusse, koos paljude teistega, kes samuti nagu tema tassisid käes korve ja seljas seljakotte ja räätsi ja läks sealt metsa, et korjata hagu, võib-olla murda siin-seal ka mõni oks, mis polnud liiga raske.
Nõbu aitab söega, tore oleks.
Müts, mantel ja kindad.
Hästi.
Õhtul tagasi sõites pidi ta vahel laskma ühe või kaks trammi mööda, enne kui õnnestus end pressida mõnda täiskiilutud vagunisse, seepärast pidi ta sageli seisma üle tunni pimedas peatuses ja külmetama, samal ajal kui teised inimesed istusid või seisid valgustatud trammis ja metsast kogutud oksarisu turritas välja seljakottidest ja korvidest nende peade kohal.
Nüüd veel korv.
Ja seljakott.
Selline trammivagun paistis väljastpoolt nagu akvaarium: kui tramm liikuma hakkas või pidurdas, kõikusid inimesed koos haokubudega uduste klaaside taga edasi-tagasi nagu üksainus suur organism.
Ah, kinni jäi.
Milline ikaldus.
Saapad.
Nüüd tuleb jälle ülevalt välja.
Ah, schvachkeit, küll on viletsus.
Nii.
Ta oli juba varem vahel mõelnud, et häda muudab inimesed üksteisega üha sarnasemaks, kõik liigutused, käte- ja sõrmeliigutusteni välja, üha ettearvatavamaks. Kui ta kohtus metsas teiste kütet otsivate inimestega, nägi nende küürutamist, okste tükeldamist, kuivanud lehtede maharaasimist – see kõik oli täpselt nagu ta enda küürutamine, okste tükeldamine ja lehtede raasimine. Kui mitte miski peale nälja ja külmetamisega võitlemise polnud enam oluline, lülitusid kõik inimesed sarnasele liigutuste ja tegevuste säästurežiimile, mis oli neile ühine võib-olla juba sest ajast, kui nad olid loomad, sellal kui kõik see, mis inimesi üksteisest eristas, oli järsku selgelt äratuntav kui luksus.
Nüüd on korras.
Ah, nüüd oleks ma peaaegu võtme ära unustanud.
See oleks küll lugu olnud.
20
Tuleb vaid kõndima hakata, siis muutub tänav, mille nimi on koos maja- ja korterinumbriga paberile kritseldatud, teeks: majad paremal ja vasakul, ilm külm ja niiske, sammude kaja lumes ja lörtsis, teised inimesed, kes tahavad üht või teist või peavad midagi tegema, tee viib sind mööda võõrastemajadest, mis on hädapärast valgustatud, poodidest, mille vaateaknad on peaaegu tühjad või ruloodega täiesti kinni kaetud. See maja, kus vana naine elab, on madal, kivist ingel valvamas sissepääsu kohal. Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot. Kui vanaema oli pärast põgenemist Viini jõudnud ja elas esimestel päevadel tütre juures, jutustas ta vanemale lapselapsele kahest inglist, kes kuulutasid Lotile ette Soodoma hävingut ja päästsid ta. Need inglid olid olnud nii ilusad, et Soodoma elanikud oleks nad heameelega tükkideks rebinud ja alla neelanud, oli vanaema öelnud. Shain vie die zibben velten. Ilusad nagu seitse maailma. Nüüd, kui vanem tüdruk lingile vajutab ja proovib meenutada, kuidas vanaema seda lauset ütles, tundub see võõrapärane, nii et ta ei tea, kas ta seda mitte unes ei näinud. Nii ilusad. Väravamaja haiseb ja on pime, ühe esimese korruse ukse kohale on kinnitatud plekist silt korterinumbriga. Akendest, mis trepikojast õue poole avanevad, on mitmed juba purunenud ja puitplaatidega asendatud. Ilus mees, ah, ta huuled, ninasõõrmed, ripsmed. Kas ilul pole kunagi olnud mingit muud mõtet, kui ässitada kõiki, kes tahavad seda endale saada, üksteise vastu ja lasta neil lõpuks ilu endi vahel – või kui see ei õnnestu, siis iseennast – lõhki rebida? Ta annab kella ja koputab ka uksele, aga keegi ei tee lahti. Lapsena oli ta läinud raekoja ette ja nõudnud sõja lõpetamist. Nüüd seisis ta keset omaenese sõda, milles tal – eemal pommidest, granaatidest ja mürgigaasist – oli siiski lõputult raske elada üle terve päev hommikust õhtuni ja öö takkaotsa.
21
Mida me siis, taeva päralt, pühapäeva õhtul tegime?
Neljateistkümnest inimesest, kes 1898. aastal välgu ohvriks langesid, said kaks välgutabamuse siseruumis, kaks puu all, üks tee ääres krutsifiksi all, kus ta varju otsis, ja seitse lageda taeva all, (nende seas kaks põllul töötanud viljakoristajat). Kahel juhul ei saanud ma täpsemaid asjaolusid välja selgitada. Laufenis Sanni jõe ääres tabas välk naist, kes kandis seljal kõblast. Naine halvati ja ta seljale jäi kõplakujuline märk.
Ema pani pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, noorema tütre kingadele uusi paelu. Isa laotas pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, toimikud köögilauale laiali ja hakkas lugema. Väiksem tüdruk tegi pühapäeva õhtul, kui suurem tüdruk oli välja läinud, matemaatikaülesandeid. Siis tõi ema külmast salongist õmblustarbed ja hakkas sukki nõeluma. Siis proovis isa, kas ta näeb prillidega paremini lugeda kui ilma, ta lükkas prillid alla ja vaatas üle serva, siis lükkas prillid jälle üles ja ütles lõpuks: seda kirja pole sugugi nii lihtne lugeda. Siis pani väiksem tüdruk puid juurde. Puud sisisesid, kuna nad olid nii märjad. Ema ütles: mine pese käed puhtaks, muidu määrid vihiku ära. Väiksem tüdruk pesi ämbris käsi. Ema hammustas niidi katki. Isa pööras toimikus lehte. Väiksem tüdruk pühkis käed kleidi sisse kuivaks ja istus tagasi laua taha. Ema otsis õmbluskarbist teist värvi niiti. Isa pani prillid kõrvale ja luges edasi. Väiksem tüdruk kastis sule tindipotti ja lahendas oma rehkendust. Ema köhis. Isa pööras jälle toimikus lehte.
Linke:
https://www.lovelybooks.de/autor/Jenny-Erpenbeck/
https://www.newyorker.com/culture/persons-of-interest/jenny-erpenbeck-is-keeping-time
https://jupiter.err.ee/1608575719/head-lood
https://readingwide.com/2019/08/10/interview-with-jenny-erpenbeck/
Rasa Bugavičute-Pēce
Rasa Bugavičute-Pēce (s 1988) on Läti dramaturg ja kirjanik, kelle originaalnäidendeid, dramatiseeringuid ning libretosid lavastatakse nii Läti suuremates ja väiksemates teatrites kui ka väljaspool Lätit. Näiteks Eestis, aga ka Leedus, Venemaal ja Iisraelis. Bugavičute-Pēce kirjutab ka filmi-, teleseriaalide, raadiolavastuste ning kontsertide stsenaariume.
Eesti keeles on temalt ilmunud raamat „Poiss, kes nägi pimeduses” (tõlkinud Contra) (Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab). Samuti saab tema loominguga tutvuda Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu” kaudu.
Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses” pani Rasa Bugavičute-Pēce ka näidendivormi. Raamatu esitlus toimus Läti rahvusteatri fuajees vahetult enne samanimelise lavastuse esietendust. Loo aluseks on autori abikaasa enda isiklik kogemus. Kirjaniku sõnutsi pole aga tegemist dokumentaalse looga. Nii raamatus kui ka lavastuses segunevad tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori kogemus emana. Siiski on näidendis osi, mida raamatus ei kohta.
Alates 2015. aastast töötab Rasa Bugavičute-Pēce Liepāja teatri koosseisulise dramaturgina.
Ja nagu ta ise iseenda kohta ütleb – ta on naine, ema, tütar, lapselaps ja sõber.
Rasa Bugavičute-Pēce koduleht: http://www.rasaraksta.lv/
Katkend:
Poiss, kes nägi pimeduses, Kirjastus Mina Ise 2021, tõlkinud Margus Konnula. Lk 77-84.
Pärast kõnet õpetajaga kutsub ema mind enda juurde.
„Jēkabs, kas selle joonistuse saatis sulle Mattias?”
„Mida?” ei saa ma alguses aru.
„Selle pildi kahest pimedast inimesest augus saatis sulle Mattias?!” küsib ema juba hääle värinal.
„Millises augus? See oli ring, mis oli tegelikult järvena mõeldud – ma ei saanud alguses aru, aga… ”
„Jēkabs, kui ma esitan sulle küsimusi, sa vastad neile!” kisendab ema, seepärast olen ma vait. „Ma just rääkisin õpetajaga, kes kirjeldas seda joonistust mulle kõigi peensusteni, ja mul on ainult üks küsimus – kas need oleme meie isaga? Mida see Mattias sulle veel kirjutab ja miks on teile kirjutamiseks sellist salakeelt vaja? Te kardate, et keegi loeb teie kirju? Mida sa veel meie eest varjad? Kõigepealt keeldud sa minuga koos kooli minemast, sest sul on häbi – ma tean ju! Siis sa väldid minuga rääkimist, aga nüüd… kuidas sellest kõigest aru saada?!” Ema räägib veel midagi, aga kõik tema sõnad sulavad üheks tohutuks sasipusaks ja ma ei suuda seal eristada algust ega lõppu, mulle tundub, et ta räägib millestki, mis on minust nii kaugel kui kaugel üldse võib olla! Tahan mõelda Laurisest ja tema tobedast joonistusest, millega ei ole mul mingit pistmist, ja kuni mu pähe kihutab ema sõnade torm, sorteerin ma hoopis selle olukorra kõiki plusse ja miinuseid. Võib-olla on tõesti kasulikum, kui Mattiasest saab see paha? Pärast kogu seda sisutut arusaamatust saan emalt rihmaga mööda peput. Valus on. Ja nüüd on diivani ots ainuke koht, kus ma saan enam-vähem mugavalt istuda, just seal, kus on kõige rohkem ära istutud, sest see on ema koht telefoni kõrval.
Istun ja kuivatan pisaraid, samas kõlab telefonihelin. Ema on keelanud mul Mattiasega kirjavahetust pidada ja ähvardanud, et kui ma tema sõna ei kuula, räägib ta Mattiasest memmele ja see räägib Mattiase vanematega – kas ma tõesti seda tahan? Vaimusilmas näen, kuidas memm sõimab transformerite peret ja kuigi see paistab naljakana, tunnen ennast neetult kurvalt ja nutan Mattiase pärast, keda ei ole üldse kunagi olemas olnudki.
„Võta telefon vastu!” kisab ema köögist. Endiselt vihane. Kui ta mulle naha peale annab, siis järgmine faas on selline, et ta on vihane enda ja kogu maailma peale ega taha kellegagi rääkida. Normaalses olukorras oleksin oodanud, et ema tuleb ja tõstab ise telefonitoru, sest üleüldse helistab meile ainult Daina-tädi, kelle uus sõber sellestsamast elust on hea järje peal – ta ajab handsat ja kaupleb üle kogu valla salasigarettidega ja vallas hinnatakse teda kõrgelt. Minu jaoks kõlab see kõik hästi! Aga kui ema hääl on sellest isale rääkides põlglik, siis isale teeb see pigem nalja. Mina olen jätkuvalt segaduses ja valusa tagumikuga.
„Halloo?” vastan otsustava häälega nagu vaid endast välja pigistada suudan.
„Jēkabs, sina?” Mulle helistab Lauris! Selline julgus. Kuni ma sisse hingan, et talle öelda, et tema, väike raipenägu kaitsevärvi pükstes, on minu jaoks surnud, jätkab ta: „Kas saad siis tulla?”
„Kuhu?” ei saa ma aru hetkeni kui ta on mulle aeglaselt ja asjalikult, kuigi ka liiga kirglikult ja äkiliselt ära seletanud. Inimesed keset ringi/auku, kellel on XX ja XX silmade asemel, oleme meie – mina ja Lauris, kes nädalalõpul ujuvad järves. Tema vanemad on nõus. Lauris, Lauris! Mis imelik inimene sa küll oled?! Mul ununeb pisut, et tagumik kipitab ja tahan selle peale naeratada, et olen uskumatul kombel väljamõeldud sõbra kaudu jõudnud tõeliseni.
Ema ei taha mind muidugi kuhugi lasta, sest olen pahandust teinud, pean karistust kandma, lisaks on mul tagumiku peal reetlikud triibud, aga tuleb ette kordi, kus isa kaitseb mind!
„Kas sul on kahju või? On poisil sõber siin, unustab selle Salacrīva sahmija!” pomiseb isa köögis nii, et ma kuulen kõike. „Me oleme kõik tolles kandis sulitempudega sina peal!” püüab isa naljatleda ja laskub värvilistesse mälupiltidesse, mispeale paneb ema talle õela pilkenime. Viimaks küsib isa emalt, kuidas ta kavatseb Laurise vanemate kutsest keelduda, ja ema kannatab vaikides. Siis ta nõustub tingimusel, et tema ise Salacrīvasse ei sõida, sest olgu muuga, kuidas on, aga „sinu ema” (ta ütleb seda erilisel toonil) järele ta igatsenud ei ole.
Laupäeval kell kümme olen ma juba söönud hommikused vorstileivad ja pannud hoolikalt kotti kõik vajaliku – ujumispüksid, rätikud, sukeldumisprillid, kuivad alukad. Mattiase kausta (mille ma kavatsen järve uputada), küpsisekoti ja ema keedetud mahajahutatud tee plastpudelis. Nii on odavam. Seljas on kõige lahedam minu T-särkidest, jalas šortsid ja ees päiksekad. Pole lugu, et koridoris Laurist ja tema vanemaid oodates ei ole neil mingit mõtet – ma hoian päiksekaid ees, sest see annab märku minu absoluutsest valmisolekust seiklusteks.
„Tule, ma pildistan sind!” ütleb isa ja astub koridori. Ma ei taha praegu pilti teha! Ma tahan Laurise ära oodata ja ujuma minna. Mu isa pildistab ja ise ka ilmutab – seda õpetas talle minu vanaisa. Ja nagu seesama minu isa ütleb – mis hästi selgeks õpitud, seda nii lihtsalt ei unusta! Samas tahab ta, et mul jääksid lapsepõlvest mälestused. Kui olin päris väike, salvestas ta lindi peale ka minu koogamist. Salvestuse kinkivat ta mulle, kui mul endal lapsed on. Teab, millal see veel juhtub, tahan ma teada ja lähen turri.
„Ma ei taha…”
„Siin ei käi jutt tahtmisest, vaid vajadusest,” nii ütleb isa alati, kui ma ei taha mõnda asja, aga tema arust on seda ikka vaja. Samas olevat tal vaja memme juubeliks uus film aparaati panna ja ma ei unustaks, kes mulle selle nii hea puhkepäeva korraldas. Hästi. Lähen suurde tuppa ja seisan sektsiooni kõrvale.
„Ei, tule ikka rõdule, seal on ilusad lilled!” otsustab isa veel korrigeerida. Kujutan hetkeks ette, et naabrid võivad mind näha ja üldse tobe, aga siis saan aru, et õues näevad päikeseprillid peas loogilisemad välja, seega olgu. Ma avan rõduukse ja seisan lillepottide vahele, mis omatehtud riiulitele sätitud.
„Kas sa naeratad?” küsib isa.
„Mhmh,” mõmisen.
„Linnuke lendab välja!” Isa vajutab nupule. Kui olin väike, siis oli mul kombeks hetkedel, kui „linnuke lendas”, fotoaparaadile selg keerata – kuidagi üldse ei tahtnud, et fotokast lendaks välja vares ja mu silmad välja nokiks.
„Mõni kaader on seal veel!” ütleb isa rohkem endale ja läheb kööki ema pildistama. Meil on päris palju pilte emast köögis. Osal on ta hästi näha, osal ainult poolenisti, osal liikumisest udune, aga just pildid, kus ema on köögis, on mulle kõige armsamad. Ja veel need, kus ma olen täitsa pisikesena ühika hoovi peal. Ma olin väga naeratav laps! Nii ma mõtlen ja tõmban lauba murelikult kortsu, sest Lauris ei ole veel kohal, kuigi kell on juba kümme läbi.
„Mulle tundub, et nüüd on küll kohal!” pomiseb isa köögist – keegi on hoovi sõitnud. Ema ei taha minuga endiselt rääkida, aga enne kui ma uksest välja kargan, puistab mulle välkkiirelt järele reegleid: Laurise vanemate arvelt midagi mitte süüa, midagi liigset mitte küsida, roppusi mitte rääkida, parem üldse vähem rääkida, et kedagi ära ei pahandaks, ja jätta hea mulje, kui ma üldse tahan veel kunagi kuhugi saada, ja sügavale vette mitte minna, sest mis ujuja mina ka olen – kogu see väljasõit on viga.
„Tšau!” hõikan ma vanematele, rebin välisukse lahti ja torman alla. Täpselt välisukse ees pidurdan natuke ja väljun sealt võimalikult rahulikult ja mehiselt. Lauris on juba jõudnud Fordist välja hüpata ja astub mulle võimalikult rahulikult ja mehiselt vastu, et me saaksime võimalikult rahulikult ja mehiselt kätt suruda. Ja siis võib selle rahu ja mehisuse kõrvale heita – Lauris jookseb Fordi juurde tagasi, mina tema järel, kusjuures jõuan esimesena Fordi ukse lahti tõmmata ja ennast tagaistmele sättida. Tervitan Laurise vanemaid ja ootan oma koti külge krampudes, millal jõuame viimaks lõpppunkti – järve äärde. „Järv” on üldse üks ilus sõna. Kusjuures sukeldumisprillid, mis vedelevad kotis küpsiste kõrval, on täiesti uued (nende proovimine kodus, riputades end vannis poolest saati vette ja pistes pea vee alla, ei lähe arvesse) – need andis Daina mulle veel lahti pakkimata, kui kolis oma uue elukaaslase juurde. Eelmine ei olnud jõudnud neid lahti kiskuda, enne kui diabeet ta silmad ära sõi.
Kõigist kõige keerulisem protsess – ujumispükste jalgatõmbamine. Kabiine ei ole, põõsad on mõttetud, samas on siin palju inimesi, sest mai on sel aastal tõesti väga soe juhtunud. Laurist aitab muidugi tema ema – võtab rätiku, viskab talle ümber puusade ja hoiab otstest kinni, tõotades pühalikult vähemalt seitse korda, et ta ei vaata, kuidas Lauris püüab hoolikalt koogutades võimalikult kähku ümber riietuda. Laurise isa pakub ennast mulle appi, aga ma ütlen, et kõik on hästi ja kui ta keerab rahumeeli tagumiku meie poole, tõmban ilma igasuguse rätikuta välkkiirelt alukad jalast ja ujukad jalga, mähin oma rätiku enda ümber, saades sellise imeliku seeliku. Siis õngitsen alukad ära ja siis, püüdes ühe käega rätikut hoida, üritan ujumispüksid jalga tõmmata. Need korjavad ennast liiva, heina ja okkaid täis, aga vigiseda ei tasu ega pole ka aega, – vesi uhab niigi kõik minema. Laurise ema riietub ümber kleidi all. See on üks veider protsess, aga näeb välja asjalikum ja mugavam kui rätikuga. Olgu mis on, võtan kotist sukeldumisprillid ja me Laurisega jookseme juba vette. Ei saa öelda, et jube soe oleks, aga prillid teevad oma – need meelitavad. Ma loputan klaasid hoolega üle, et täis ei higistaks ja tõmban prillid silmadele. Lauris teeb sama ja nüüd olemegi selles kohas, kus saab sukelduda ja nii me teemegi. Kõigepealt tungib järvevesi ninna, siis kõrvadesse, juuksed muutuvad kergeks, keha kiheleb õrnalt ja ma avan silmad. Tahaks vaimustusest kiljuda, aga ei saa, seepärast teen ma kaks kiiret käeliigutust, mis vees muidugi aeglustuvad ja rõõm on saanud hääle – mul on sukeldumisprillid, mis toimivad. Ja kaldal ootavad mind ees küpsised. Elu on ilus.
Möllame vees lõputult kaua. Laurise ema viipab kaldalt ja hüüab, et meil on kindlasti huuled juba sinised, aga meie vaid naerame ega tee väljagi. Kui meil Laurisega on näppudel nahk juba küllalt kortsus, tormab vette ujuma veel terve kamp poisse. Mingid neli. Ja siis nad näitavad meile uut mängu, mille peaeesmärk on sukelduda, ujuda teise juurde nii, et ta ei märka ja siis tõmmata tal ujukad maha. Jumalasta kaif – alguses ma tõmban ujukad maha Laurisel, siis tõmbab üks teistest kuttidest Laurisel, siis tõmban mina ujukad maha Laurisel, siis tõmbab Lauris ujukad maha minul, siis tõmban mina ujukad maha ühel teistest kuttidest, siis tõmbab üks teistest kuttidest ujukad maha Laurisel ja siis läheb mul kogu arvestamine sassi, sest me vaid sukeldume ja tõmbame ujukaid maha ja siis hüppame veest üles ja naerame, siis kohendame ujukaid ja sukeldume jälle. Ma ei tea, mis see õieti on, aga hasart on midagi pidurdamatut ja üllatavat, ja ma olen täiesti ja lõplikult veendunud, et tahan olla see, kes on tõmmanud teistel kõige rohkem kordi ujukaid maha. Vetrun vastu maad ja plartsatan vette. Siinsamas ühe korraliku, võib-olla kahe korraliku käetõmbe kaugusel näen jalgu. Kaks tõmmet? Ei, mulle on küllalt ühest, seepärast tõmban hoolikalt ja liigun lainena (Laurise isa just näitas meile, kuidas peab sukelduma nagu kala, liigutades kogu keha lainena, siis läheb kõik kiiremini edasi), aga ma teen kuidagi nii äkilise tõmbe, et löön parema käega endale vastu prille ja vesi hakkab klaasi taha imbuma. Satun natuke segadusse, aga peatuda on juba natuke hilja, sest ujukad juba siinsamas! Seepärast panen jalad põhja ja küünitan end ära tõugates ujukate poole, haaran neist kinni ja tõmban, viskudes kohe ka veest välja, valmis naeratama oma kõige võidukamat naeratust maailmas! Õhk, piisad, mis voolavad juustest, naeratus üle terve näo, ehkki ei näe enam mitte kuraditki, seepärast tõmban prillid silmade eest, kõrvadest voolab vaikselt vesi välja, mis laseb järsku kuulda Laurise naeru ja miskit müstilist sisinat Laurise suunas. Mingi võõra onu erepunane nägu ja pahameelest punnis silmad, lisaks veel kondised sõrmed minu õlga puuritud. Mis toimub?
No mis toimub – ma olen mingil võõral vanamehel ujukad maha tõmmanud. Ja ta ei mõista üldse mängu olemust, vaid röögib kõigest kõrist, tirides mind õlgapidi veest välja. Ma ei saa peaaegu midagi sellest aru, mida ta lõugab, raputades mind Laurise isa ees, kes on päikese käes uimaseks jäänud ega ütle üldse midagi. Oleks see vanamees vait olnud, ei oleks isegi keegi teada saanud, et ta just palja riistaga vees seisis. Aga tema lõugab! Lollakas. Nüüd teavad kõik, et mina olen see kohutav olend, kes tõmbas tal ujukad maha, kusjuures ta lendab täiesti põhjendamatult peale Laurise isale. Sellepärast on mul kõige suurem häbi, sest tema ei ole ju midagi halba teinud! Ta ei ole isegi minu isa! Ja kuigi Laurise vanemad saadavad kisakõri minema ja ütlevad mulle, et ma ei muretseks, korjame ikkagi mõne hetke pärast kodinad kokku ja laseme järve äärest jalga, sest kõik inimesed rannas jõllitavad ja vangutavad etteheitvalt pead. Tobedad. Aga veel tobedam on see, et pahameeles viskan oma prillid mitte lihtsalt kotti, vaid kotti küpsiste juurde, mis nüüd on ligunenud, lagunenud ja mittesöödavad.
„Oleks tal viisakat mõõtu asjapulk olnud, ei oleks ta mingit lärmi tõstnud,” ütleb pärast Laurise isa, kui me juba autos istume ja koju sõidame. Laurise ema naerab väsinult, Lauris naerab valjusti – asjapulk.
Üheks lühikeseks hetkeks mõtlen ümber, et oleks parem sõitnud memme sünnipäeva tähistama ja öelnud, et Mattiasel on tuulerõuged, aga järgmisel hetkel taipan, et ei, elus sõber on ikkagi parem – isegi kui see on Lauris.
Birutė Jonuškaitė
Birutė Jonuškaitė on Poolas leedulaste etnilises piirkonnas sündinud leedu kirjanik, esseist ja publitsist. Lõpetanud ajakirjanduse eriala Vilniuse ülikoolis, jäi ta päriseks Vilniusesse elama ning on öelnud, et ei taha Vilniust vahetada ühegi linna vastu kogu maailmas, ehkki tal on olnud võimalusi paljudes paikades olla ja pikemat aega koguni välismaal elada. Kuna ta on lapsepõlvest saadik olnud kakskeelne, kahe kultuuri (leedu ja poola) inimene, on ta kogu elu kirjutamise kõrval tõlkinud ka poola kirjandust leedu keelde. Jonuškaitė on kogunud materjali Czesław Miłoszi kohta juba 1980. aastast alates, oli üks esimesi, kes kõndis Miłoszi lapsepõlve radadel ning kirjutas veel enne Leedu iseseisvuse taastamist temast artikleid, tõlkis leedu keelde romaani „Issa org“ katkendi ja avaldas selle kultuuriajakirjas. Kokku on ta tõlkinud umbkaudu 35 poola kirjanduse proosa- ja luuleraamatut.
Ent Birutė peamine tööpõld on ilukirjanduslik proosa. Ta on avaldanud kuus romaani, mitu jutuvalimikku, kolm esseekogu ja kaks luuleköidet. Tema loomingut on korduvalt auhinnatud Leedu kirjanduspreemiatega ja kahel korral on ta pälvinud Leedu Kultuuriministeeriumi preemia kultuuriteemalise publitsistika eest. Poola Vabariigi presidendi otsusel auhinnati teda Kuldristiga eriliste teenete eest Poola-Leedu kultuurisidemete arendamisel (2016). Samal aastal sai Jonuškaitė Leedu Vabariigi valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Esimene eesti keelde tõlgitud Birutė raamat (tõlkija Tiiu Sandrak) – romaan „Maranta“ valiti Leedu Aasta Raamatu konkursil viie 2015. aasta parima täiskasvanutele mõeldud raamatu hulka. Autor pälvis nimetatud romaani ja selle teise osa „Maestro” eest Balti Assamblee kirjanduspreemia 2020. aastal. Poolakeelne „Maranta” väljaanne (tõlkija Agnieszka Rembiałkowska) leidis Poolas palju soodsat vastukaja ning valiti eelmisel aastal Gdynia kirjanduspreemia lõppvoorus viie nomineeritud raamatu sekka.
Jonuškaitė on leedu kirjanduses ainuke proosakirjanik, kelle loomingus kajastuvad muude universaalsete teemade kõrval eredalt Poola leedulaste piiriäärse elu probleemid – väikese kodumaa temaatika. Kriitikute arvates saab „Marantat” lugeda kui ühe suguvõsa lugu, mida Sejny kandi koloriidi, traditsioonide ning mentaliteedi taustal esitatakse kolme naise – vanaema, ema ja lapselapse – erineva elu maailma, usu ning väärtushinnangute kaudu. Samuti võib romaani lahti harutada kui põnevalt põimitud värvikat detektiivilugu, mis lõpeb ootamatult, sest jääb ju segaseks, kas oli laip või ei olnud. Niisamuti on romaan kui omapärane varjatud teoloogiline traktaat (ärgem unustagem, et toataime Maranta leuconeurat kutsutakse mõne rahva, näiteks taanlaste seas Jumala Kümne Käsu taimeks). Seda saab lugeda kui filosoofilis-psühholoogilist teost, kus kõneldakse meie eluvalikutest olukorras, kus me ei tea, kes me oleme, ega suuda hoomata mõnda tõde enda ja maailma kohta. Autor väidab, et paljusid meist saadab sündimisest saadik nii- või naasugune vari, mis jälgib meid, kui võtame vastu olulisi otsuseid, teeme karjääri, emigreerume või tuleme tagasi, kogeme edu ja valmistame oma lähedastele pettumust.
Alates 2018. aastast on Birutė Jonuškaitė Leedu Kirjanike Liidu esinaine.
Katkend:
Maranta, Eesti Raamat 2021, leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lk 131 – 139
1998.aasta kevad. Sinu esimene kevad Pariisis! Tõmbad kopsud õhku täis ja peaaegu kerkid Sacré-Cœuri basiilika trepi kohale. Valevust kiirgav linn su jalge ees! Kas sa kujutad teda sellisena ette? Tõesti ei arvanud, et tunned sedasama, kogu hinge ja keha hõivavat kergust nagu isa nurmedel kõige kõrgema künka otsas – taltsutamatut soovi käed laiali sirutada ja üle järve kauge silmapiiri poole hõljuda. Ainult siin ei lõpe nurmed sakilise metsaviiruga – valgete linnamajade kontuurid lahustuvad mahedalt taevasinas.
Seisad, pildistad. Pilguga. Imad endasse nagu käsn. Igal sammul ahmid õnnest õhku. Pariis lööb jalust. Isegi ka otseses tähenduses. Kõht kleepub iga päevaga üha enam selgroo külge, ent ikkagi mõtled omaette, et pole aega sõbranna poole lõunat või külluslikku õhtueinet sööma minna.
Tee peal saad endale lubada vähemalt kohvilonksu või mõne piruka. „Vaata, et ka sulle ei peaks hauakivile kirjutama „Suri Pariisis hulkumisest”,” ütleb sõbratar naerdes, jälgides, kuidas sa õhtuti jaksad väsimusest vaid mõne lusikatäie suppi neelata. Sageli sa uinud siinsamas, vajudes longuspäi lauale taldriku kõrvale.
Peaaegu nädal aega jõlgud nagu täitmatu hiir Louvreis. Ja ikka pole veel küllalt. Ja läheksid uuesti, kuigi ka soodushinnaga piletid pole odavamate killast. Kui palju päevi veedad sa Pére-Lachaisei kalmistul! Võiksid juba peaaegu ise giidiks hakata: „Härrad ja prouad, kas soovite näha kunstnik Amedeo Modigliani hauda Või ajakirjanik Victor Noiri oma? Või ehk Oskar Wildei oma? Lähme. Gdzie ležy Frederic Chopin? Tak, mogę zaprowadzić, proszę za mną.”(Kus puhkab Frédéric Chopin? Jah, võin juhatada, palun minu järel. (poola k.))
Aeg Pariisis hakkab halastamatult otsa saama. Peagi tuleb kohver pakkida ja suurlinn vahetada sünnimaa mäe vastu: sealt võid Eiffeli torni näha vaid siis, kui pigistad silmad tugevasti kinni. Kuid seni turritab ta veel lõbusalt harkisjalu silmapiiril. Tõtt-öelda ei huvita sind mitte torn. Juba ei tea mitmendat korda lähed Montmartreile üksteise kõrval töötavaid kunstnikke jälgima. Muigan omaette – Nicolas Malebranchei järgi „väljub minu hing silmade kaudu, et jalutada asjade vahel”: kogu ristkülikukujulise skvääri, kuhu on ajutise sini-valgetriibulise presentkatuse all sisse seatud välikohvik, on „okupeerinud” joonistavad mehed (ringi käies leiad vaid kaks naiskunstnikku) ja peaaegu kõik nad töötavad klapptoolidele rivistunult hiigelsuurte vihma ja päikese eest kaitsvate siniste, roheliste, valgete varjude all, otsekui oleksid need veel üks ajutine kirjute seenekübarate kohvikuaed, ainult et tunduvalt kõrgem kui päriskohvik, ja see eraldab einestavate inimeste territooriumi ringiratast liikuvast inimvoolust.
Paistab, et kõigil on tööd: üks, lopsakate poola aadlimehe vuntside, paksuklaasiliste prillide ja nokkmütsiga, joonistab vankris lamavat sõstrasilmset lapsukest, kelle vanemad on nagu medali kaks külge – valge ja musta näoga – kummargil tite kohal, jälgivat protsessi, ehkki lapsele see eriti ei meeldi, sest ta sipleb paljaste jalakestega ja kortsutab kulmu otsekui mõistes, et poseerimine on allaandlik luba olla paljaks varastatud ning pealegi – igav.
Joonistaja lükkab mütsi kuklasse, kratsib karvast lõuga, kerib punakad särgikäised üles, ja paberile ilmuvad pontsaka lapse pruunid silmad, ümar nägu ja naljakas lõualott. Jälgid tema töö tehnikat – kas ta joonistab nüüd štrihhidega või hõõrub sõrmedega?
„Šlahtitši” kõrval on end kõrgele toolile sättinud hiinlane: väike, kiitsakas, kortsuline nagu kuivanud puuoks, džiinides, rusikasuuruse tagumiku ümber tõmmatud lai pruun rihm, ise peitunud punasesse dressipluusi, kust kumab vastu lahke naeratus – pole ei kaela ega nägu, üksnes see naeratud ja koomiliselt veidi laiali ja seda naeratust mõlemalt poolt koos hoidvad kõrvad otsekui Potsatajal, aga silmade asemel on maailma kõige õnnelikumat inimest peegeldavad pilud: mees maalib noort neidu, mehe käsi on väike ja peenike, nii et tundub, nagu ei joonistaks mitte tema, vaid pliiats ise veab kätt paberilehte mööda, tõmmates julgeid, täpseid jooni, visates varje, siin vajutades, seal vaevu õrnalt puudutades ja naudinguga rõhutades tütarlapse näoovaali, sirgeid kulmukaari, ninasõõrmeid.
„Jooned on distsiplineeritud, pretsioossed, kuid samal ajal liikuvad, loomingulised, rahutud. Kõik on isiklik, avameelne, intiimne,” rulluvad minevikust lahti kellegi õppejõu öeldud ja siin elavaks muutunud sõnad.
Sulle meeldib jälgida neid sünnitusi: näed, kuidas kunstnikud tuhnivad molberti külge kinnitatud sahtlites, otsivad vastava teravuse või pehmusega pliiatseid, ja ka sahtlid on ühtedel päris väikesed ja teistel ulatuvad väljatõmmatuna molberti mõlemale küljele; neis vedelevad pliiatsite, kustukate ja muude vahendite kõrval ka väike peegel, eskiisilehed, räpased kaltsud, veepudelid.
Jälgid, kuidas meister hoiab kriiti käes, millisest punktist alustab kunstnik portree tegemist, kuidas selle lõpetab, märkad käelaba iga liigutust, märkad, millal pigistab missugune sõrm tugevamalt söetükki või pliiatsit, analüüsid mitte ainult joonistustehnikat, vaid ka loojate enda näo väljenduslikkust, huulte närimist, tahtmatuid juuste sasimisi, ohkeid, fraase või isegi pingelist vaikust, milles on kuulda vaid pliiatsi sahinat paberil.
„On ju nad, koloriitsed härrased skulptorid ja maalijad värviplekilistes hõlstides, tavaliselt üsna rumalad, lobisejad, spontaansuse meistrid, armsad poisid, kuid mitte ometi geeniused; nad produtseerivad peaaegu samamoodi, nagu ämblik koob oma võrku, sõltuvalt käe ehitusest, silmaterade asendist, sellest, mida tänapäeval nimetatakse ilusaks, ja sõltuvalt alkoholi äratatud kujutlustest,” lugesid üsna hiljaaegu kellegi kuulsa luuletaja esseistikaraamatust. Võib-olla ongi tal õigus, aga võib-olla kirjutas ta lihtsalt inimlikust kadedusest, ehkki teise gildi kolleegile, sest kadetsemishaigust põevad peaaegu kõik loomeinimesed. Aga võib-olla see ongi … käimalükkav tõukejõud?
Nüüd on nad kõik sinu silme alla rivistunud, siin, kõigi loojate Mekas. Kõnnid juba vaat et kolmandat korda sama ringi mööda, näed, et just äsja portree lõpetanud auväärses eas, muljetavaldavate lõua alla ulatuvate vuntside ja kahlus tokerjate bakenbardide omanik, kel kottis silmaalused ja vesised silmad. Toetub hooletult toolile, kohendab ennast, käed kõrvalseisvate toolide korjudel, laialt harkis jalad, millele vajunud ruudulise särgiga kaetud pirakas kõht, tema džiinidega vägagi sobiv müts, ja sa mõtled, et see onuke sarnaneb täissöönud laisa kassiga, kes saab päevast päeva tolgendada siin, teiste samasuguste seltsis, sest võib-olla ei oleks ta võimeline midagi muud tegemagi, sest ta on nende tänavate ämblikuvõrgu koostisosa, nagu ka plakat Tournée du Chat Noir, Restaurant Le Consulat, Cabaret de la Bohème või kabaree Au Lapin Agile.
Kas ta kaob unustusehõlma ühes oma kaasaegsetega ning keegi ei otsi märke tema olemasolust? Pole sinu otsustada, sest sina ei tunne neid, kuid loodad, et paljude aastate pärast astub mõni pintslitest ja värvilõhnast joovastunud tudeng samu tänavaid mööda ning otsib siin ja praegu töötavate inimeste jalajälgi samamoodi, nagu sina otsid praegu, millises kabareenurgas prassisid Picasso, Modigliani või Apollinaire.
Sobrad mälus, loed teatmeteoseid, lappad infokeskusest saadud linnaplaani ja rõõmustad, et võid jälgida pariislaste paraadi, sest sind huvitavad just nemad, mitte aga fotokate kaelarihmadesse rakendatud turistide mass.
Jälgid erksat vormikat prouat, kel ebatavaline hõljuv „kroon” kõrgele ülespoole sirutuva „sarvega” – peaaegu et tagurpidi näkisaba – mustadel lühikestel juustel ja kes komistab trepimademel, kui astub sisse Galerie dArt Céramiquei, ning püüad meelde jätta tema meeldiva naeru – purpurpunaselt põlevate huultega pärani suu, kelmikad liigutused, mis sobivad suurepäraselt tema volüümikale, kuid vilkale tagumikule.
Tahad ajukurdudesse salvestada inimeste muretu meeleolu, millest on kodumaal nii puudu, inimeste lõõgastunud pilgud, näomiimika, käeviiped, meeldivad vabandamised ja kirglikud vaimustumised igast pisiasjast – kogu ebatavaliste nägude galerii, aga eriti kunstnike oma, sest igaüks neist kunstnikest on oivaline Montmartrei visiitkaart, kes on endasse imanud kogu siinse künka koloriidi – saabunud turistide kirjust massist iseäranis erineva – ühes endisaegse ja praeguse elu värvidega, ühes eriliste sündmuste ja argipäevaga. Vaat too jaapanlane on otsekui välja astunud Nagisa Oshima filmist „Tunnete impeerium”: seljas rippuv džemper hall nagu mingi kott, samasugused hallid püksid, kõige tavalisemad valge tallaga spordijalatsid ja tüüpiline keskealise mehe pundunud nägu pikkade, juba halliks tõmbuvate ja allapoole laienevate vuntsidega ning kummiga üles pealaele naljakaks tutiks tõmmatud õhukeste sassis juustega, millest osa on välja tulnud ja tolknevad turja peal; ning tugevad kulmud tõusevad kord lendu nagu linnud, kord laskuvad alla, kui kunstnik piidleb temale poseerivat umbes viieaastast last. Kui arvad, et aeg on juba maha jätta see elavate eksponaatide galerii ja minna tagasi sõbratari juurde tema Ladina kvartalis üüritud korterisse, märkad korraga veel üht meistrit, kes on ilmselt alles äsja sättinud tooli molberti teistest pisut eemale, mitte kohviku piirdeaia kõrvale, vaid maja juurde, kahe rohelise ukse vahele, millel on poolenisti sinised, poolenisti valged kattevarjuga fonolukud. Kui varem siit möödusin, ei olnud meest veel. Nüüd ta istub, jalg üle teise jala, käed põlvedel risti, rahulikus puhkaja poosis, möödujate suhtes ükskõikne, otsekui teda ei huvitaks eriti, kas keegi peatub ja himustab poseerida, küsib, kui palju maksab portree, kas mõni klient üldse leidub; istub ilma ennast pakkumata, teistsugune kõige teiste – teenistusvalmite, pidevalt naeratavate, kõnetavate keskel, eemalt kaugelt helendades mitte valgete, vaid otsekui mingit veidrat tooni vandlikarva, õlgadeni langevate juustega. Esmapilgul meenutasid need sulle Tadulise lemmiku, õunikhobu Hõbedase lakka; temasse olid sinagi armunud harvaesineva graatsia ja pöörase loomuse pärast. Istub, vaadates üle kogu värvikirju platsi, lõug otsustavalt ees; niisugust nägu pole võimalik mitte märgata, sest see kooskõla – suured, liigutavad, pisut pungis pruunid silmad, kohevad kulmud, rangekujulisi põsesarnu raamistav lakk ja sellest veelgi heledamad vuntsid ning tihe habe, mis peaaegu lahustub heledal lõuendsärgil, - kerkis sinu silme ette otsekui värvilise keskkonnaga sobimatu kaader saja aasta eest tehtud fotolt ning ... tarretas su paigale. Vist samamoodi tarretuvad hüpnotiseeritud maod: seisid lummatult, mitte sammugi ei edasi ega tagasi, kuni lõppude lõpuks „maandus” ta oma nägemisvälja tagasi ja märkas sind, kes sa tammusid mõne sammu kaugusel, möödujad tõukasid sind ja tõttasid edasi, kuid sina ei liigutanud end. Huulenurgad värahtasid vaevu-vaevu, juba arvasid, et ta lausub madala Serge Gainsbourgi häälega „Ne dis rien” („Ära ütle midagi”, prantsuse laulja, laulukirjutaja, näitleja S. Gainsbourgi (1928-1991) laul. Toim.), ent tema tõstis ainult ühe põlve teiselt maha, ajas jalad harki, hõõrus peopesadega mööda sääri, nii nagu teevad mõnda tööd tegema valmistuvad inimesed. Siis panid sa tähele, et tal on linased püksid jalas ja üleskeeratud särgi varrukasuust ulatuvad välja tumeda tiheda karvaga kaetud käsivarred, karvad katavad ka sõrmi, mis juba sirutuvad toolikorju haarama, et ta saaks seda molbertile lähemale tõmmata, mugavalt sättida ja alustada seda, mis on vältimatu. Vaid nii palju sa teadsidki: vältimatu. Sellepärast tegid sammu mitte kõrvale, mitte mööda, mitte tagasi, vaid lähemale, peatusid molberti ees, suutmata pöörata pilku mehe silmadest, mida olen, nagu tundus, juba näinud: kulmud nagu mustad lendavad rongad, range lõuajoon, ainult ... nina ei ole sama pikk ja kühmuline, just, ta on ju peaaegu elav Antonia Pollaiuolo! (Pollaiuolo, Antonio Benci, nim (u 1431-1498), itaalia maalikunstnik, skulptor ja kullassepp. Tegutses koos vend Pieroga Firenzes. Toim.) Mees kinnitas valge paberilehe molbertile, tõmbas lahti sahtli ja võtnud sealt pliiatsi, hakkas sehkendama – sahh, sahh, esimesed jooned, sulle tundub, et ta koorib oma külgetõmbejõuga kihthaaval sinu nägu ja sätib nagu laps mosaiigina kokku: tükk tüki haaval, kiiresti ja täpselt, peljates, et sa toibud, et sa hakkad valu pärast karjuma, et sa rebid end tema magnetväljast eemale. Haarab kiirustades teise pliiatsi, kolmanda, varjutab, skaneerib sinu silmaavad ja ninasõõrmed, sa tunned, kuidas ta kopeerib kõrvajoone, kõrva taga krussi tõmbuvad juuksekahlud, jõuab palmikuni, mis libiseb kui madu üle vasaku õla, üle rinna, talje, kuni lõpuks jääb pidama suisa rebadel. Tõuseb segadus, tunned, kuidas see must sügavik värahtab, virvendab, tekitades juba mõlemapoolse imestuse, tõuseb juuksepalmiku otsast üles tagasi, ronib üle rinnakumeruse, piiludes läbi pluusi pitsimustri sinu päevitunud nahka, ronib kaelani, raske, aina põletavamaks muutuv pilk libiseb palmikult ja kaelalt parema õlani, mida varjab vaid rinnahoidja kitsas õlapael, sest pluusikaelus on tunduvalt alla vajunud, kuid sa ei suuda kätt tõsta ja riiet kohendada, sest sa ei suuda kohe üldse mitte midagi, ainult seista tema pilgu lummuses. Seisaksid liigutamata isegi siis, kui ta rebiks sinult pluusi, selle järel rinnahoidja ja isegi poolpaljaks jäädes ei asetaks sa oma käsi nii nagu Jeune fille – noor tütarlaps parun Guérini maalil, kes tahaks katta oma alastust, sa ei hooli põrmugi pilgu tagasihoidlikust langetamisest, sest tunned, et sa ei poseeri mitte Tomis Couture`i moefirma jaoks. (Guérin, Pierre-Narcisse, parun (1774-1833), prantsuse maalikunstnik, ajalooliste ja mütoloogiliste maalide ning portreede autor, esindas klassitsismi. Kõnealusel maalil „Noore tütarlapse rinnapilt”püüab neiu oma alastust küll nii kinni katta, et võimalikult palju näha oleks. (Toim.)). Seda inimest ei huvita sinu hinge ilu, tema tungib sügavamale, kõige tumedamatesse hingesoppidesse, kus varjavad end kõige nilbemad tunded, plahvatusohtlikud mõtted, mustimad ihad ja mõistust varjutavad fantaasiad.
Väl – ti – ma – tu: teie vahel kõigub ainus sõna nagu mingi jõuluvanik, tuimendades ümberkaudset häälekõma, teispool skvääri Charles Aznavouri laulu kõõrutava bardi ja laste kilked.
Nina Lykke
Nina Lykke (s. 17. juunil 1965 Trondheimis) kasvas üles Oslos, lõpetas Kopenhaageni graafikakolledži ja on alates 1989. aastast töötanud Oslos graafilise disainerina. Ta on teist korda abielus ja kahe täiskasvanud tütre ema.
Tema neljast teosest on romaan „Full spredning“ (2019) ilmunud eesti keeles Sigrid Toominga tõlkes aastal 2021 pealkirjaga „Surmahaigus“ Põhjamaade romaani sarjas.
Nina Lykke töid iseloomustab huumoriga segatud satiir ja traagilised teemad. „Surmahaiguse“ minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi oma paarikümneaastasele abielule ja selle lagunemisele, ajades vahepeal juttu nurgas seisva plastmassist luukere Torega. Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega nii perearsti töö kui ka tänapäeva elu kohta. Läbivateks teemadeks on truudu(setu)s, abielu lagunemine, keskklassi tõeline ja näiv elu, vananemine, meditsiin, dementsus, nutielu. „Surmahaigus“ on Nina Lykke neljas romaan, mis pälvis 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna ning toodi 2021. aasta sügisel Norra rahvusteatris ka lavale.
Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?
Nina Lykke: „Näen nalja ja koomikat peaaegu kõiges. Niisiis pole minu jaoks “mängul” (mida antud juhul tõlgiksin kui nalja/naeru) ja mängulisusel piire. Minu ainus vastuväide või tõke tekib siis, kui kõik loos või raamatus või filmis on koomiline, sest sellisel juhul kaob nali ära. Põhitoon peab ikka olema tõsine ja naljast saagu omamoodi kõrvalprodukt.”
Kohtumine Prima Vistal
Nina Lykke kohtumine lugejatega toimub neljapäeval, 12. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus, õhtu kannab pealkirja „Mänglev tõsidus” (A Playful Seriousness) Nina Lykkega vestleb tõlkija Sigrid Tooming. Vestlus on norra keeles, sünkroontõlkega eesti keelde. Kohapeal saab soodsalt osta autori romaani „Surmahaigus”.
Vaata Nina Lykke tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=BxRqzSv3gQQ.
Katkend:
Surmahaigus, Eesti Raamat 2021, norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 198 – 207.
15
Detsembri keskel leppisime kokku, et ei võta enne ühendust kui jaanuari keskel. Neli nädalat kasinust. Lubasime teineteisele pühalikult, et sestpeale pöörame kogu tähelepanu jõuludele ja perekonnale.
Samal õhtul, kui otsus sai tehtud, tõin jõuluehtekarbid pööningult alla. Kempsurullipäkapikud, mille tüdrukud olid lasteaias teinud, keraamilise jõulusõime, mille Aksel ja mina ostsime kunagi saja aasta eest Madeiralt, kuusekarra ja Norra lipud. Torkasin nelgid apelsinidesse ja riputasin need punast paela pidi akende ette. Kõik pidi olema nagu alati, see oli tüdrukutele oluline, ja sellepärast mässasin ma igal õhtul pärast lisatööd patsientidega, kes hakkavad end alati juba novembri algul saabuvateks pühadeks üles kruttima. Olen jõudnud järeldusele, et pühad võimendavad hüsteeriat umbes nelikümmend protsenti, ja pärast pikki pingelisi tööpäevi hakkasin kella kuue-seitsme ajal õhtul sõitma ringi mööda pikalt avatud ostukeskusi, tegin sisseoste, küpsetasin piparkoogifiguure ja võtsin välja advendiküünlajala. Õhtul enne tüdrukute tulekut põletasin kolm neljast advendiküünlast madalaks, et näiks, nagu oleksime kogu detsembri igal pühapäeval küünla süüdanud.
Varem küsisin Akselilt iga natukese aja tagant, kas ta võtaks pisut enam kodutöid enda peale, misjärel ta alati tõusis ja tolmuimeja välja kraamis. Läksin talle järele, tõmbasin tolmuimeja kontaktist välja ja ütlesin:
„Ma ei taha, et sa praegu tolmu võtaksid. Ma ei mõelnud seda nii. Ma tahan, et sa vaataksid, millal on vaja tolmu võtta või vannituba pesta. Sa võid isegi paluda minul vannituba pesta või tolmu võtta, kui vaid märkad, millal seda teha tuleb.”
Aksel seisis, tolmuimeja käes, noogutas ja ütles, jah, olgu pealegi, ning ma arvasin iga kord, et ta sai aru, mida ma mõtlen. Rääkisime ju mõlemad norra keelt, ta seisis minu ees, vaatas mulle silma, noogutas ja ütles, et saab aru, mida ma mõtlen, ning jätkas seejärel tolmu võtmist ega teinud midagi muud järgmise korrani, kui küsisin, kas ta ei võtaks enda peale pisut rohkem vastutust kodus, mispeale ta hakkas veelkord tolmu võtma või tühjendas nõudepesumasina ja nii edasi. Ajapikku sain aru, et selles asjas muutust ei tule. Et kui ma tahan Akseliga koos elada, siis just neil tingimustel. Mitte miski ei muutu. Nii et üritasin sellega rahu teha. Üritasin suhtuda Akselisse nagu mingisse eksootilisse olendisse, kellega ei ole võimalik suhelda. Kui ma suutsin selles vaatepunktis püsida, läks kergemaks. Aga pärast seda, kui tüdrukud omaette elama asusid, mõtlesin tihti, kuidas oleks, kui võiksin mõelda ainult enda peale, koristada ainult enda järelt.
Aga mis siis, kui ma vanaks saan. Üksindus, vanadus, parem ikka kahekesi olla. Aga kas on, mõtlesin ma. Kas tõesti on parem koristada ja pesta veel kaheksakümneaastaselt kahe järelt, mõelda kahe eest. Plaanida puhkusi, osta pileteid, vastata küsimustele: millal me kohale jõuame, millal me koju tagasi jõuame, mis me õhtuks sööme, millal tüdrukud tulevad, millal nad ära lähevad, mis kell pidu algab, mis kell me selle või teisega kokku saame, millal lennuk koju läheb, kui kaua veel on jäänud, mis kell me kohale jõuame.
Kui ma meenutan meie elu Grendas praegu siin istudes, mil mu soov on kuhjaga täitunud, sest nüüd on mul tõesti ainult enda tagant koristada, siis mõtlen eelkõige puulusikatele.
Ostsin Lanzarotel turult paar puulusikat. Need olid voolitud erilisest tumedast ja läikivast puuliigist ega talunud masinpesu. Lusikaid oli mõnus käes hoida, nendega oli hea segada ja ma näitasin neid Akselile ja ütlesin, et neid ei tohi panna nõudepesumasinasse, vaid tuleb pesta käsitsi. Nõudepesumasinat täitis ja tühjendas Aksel aeg-ajalt oma algatusel; ta noogutas ja ütles, et peab selle meeles, ning pani lusikad nõudepesumasinasse. Ikka ja jälle pani ta nad nõudepesumasinasse ning ikka ja jälle võtsin ma need välja ja ütlesin, et neid ei tohi masinas pesta.
Kahekümne esimesel korral jätsin ma järele. Sain aru, et ta teeb seda niikuinii, kui palju ma ka ei paluks ja kui palju ta ka niisama tõsiselt ei lubaks, et ta enam ei tee, selle järel ta jätkas nende masinasse panemist, nii et need muutusid pinnuliseks, halliks ja tuhmiks.
Nii groteskne pisiasi, mikroskoopiline ja banaalne, ning ometi – oleks ta kasvõi protestinud. Oleks ta öelnud: ei, kas tead, ma arvan, et need kuradi puulusikad käivad jah nõudepesumasinasse, ma arvan, et absoluutselt kõik tuleb nõudepesumasinasse panna, kaasa arvatud plastkausid, mille kummitihend ka masinas rebeneb ja hukka saab. Kas see polegi siis nõudepesumasina mõte, et me ei peaks midagi käsitsi pesema? Kas sa ei leia, et meie säästetud aeg ja energia kaalub üles pinnulised puulusikad ja rebenenud kummitihendid? Ta oleks võinud seda öelda ja ma oleksin vastanud: jumala eest, sul on õigus! Ja ma oleksin teinud, nagu ta ütles. Selle asemel seisis ta minu ees, noogutas tõsiselt ja ütles, vabandust, anna andeks, ma enam ei tee, ning pani puulusikad järjekindlalt pesumasinasse. Ma ei saa sellest ikka veel aru ja praegu, kui ma siin istun ja seda meenutan, koonduks kõik justkui puulusikatesse. Pisimate, vähimate detailideni. Sest puulusikaid kasutasin ma Bjǿrni asjas ettekäändena. Nii nagu täna hommikul hemorroididega mehega, kes pani mu mõtlema, milleks muuks ta võimeline on, oli ka puulusikatega: kui Aksel need ilusad puulusikad kuradile saatis, siis mille muu on ta aastate jooksul kuradile saatnud?
Võtame või jõulupuu. Iga aasta sama nali. Kui jõuludeni oli jäänud nädal aega, küsisin Akselilt, millal talle sobib jõulupuu osta, sest ta väitis alati, et võib ise osta, ja ta hakkas mämmutama, ütles, et ei tea, aga mõtleb selle üle, ent ei teinud seda, ja mõne päeva pärast küsisin uuesti, millal talle sobiks puu ära tuua, mille peale ta küsis, kas me tõesti vajame jõulupuud, kui tüdrukud on suured. Pidasime sellist arutelu alati jõulude ajal. Ka siis, kui tüdrukud olid väikesed – aga tookord kasutas ta looduskaitseargumenti, et pole kuigi loodussõbralik osta puu, tuua tuppa ja visata paari nädala pärast välja – ja nagu tavaliselt vastasin ma, et minu arvates on meil jõulupuud vaja, tüdrukud võivad küll suured olla, aga eelmisel aastal puhkes noorem nutma, kui unustasime telekast vaadata „Kolme pähklit Tuhkatriinule”, nii et jõulud hõlmavad midagi märksa suuremat, on suuremad kui nende osade summa, ütlesin ma, ning näib, nagu viiksid need puhad meid rööpast välja täpselt nagu mullu ja tunamullu.
Akselil ja minul olid meie väikeses jõulunäidendis kindlakskujunenud repliigid ning Akseli vanematele olid jõulud tipphooaeg. Kas olid kingitused valed või puudu, kas oli neid liiga palju või vähe, kas olid kingid liiga kallid või oli probleem meie põlvkonna lastekasvatuses, mida andis kombineerida irisemisega liiga kallite kingituste üle. Akseli vanemate mõnuõhked, kui tüdrukud oma mobiili lahti pakkisid, niisama mõnulev liigvarajaste jõulude, materialismi ja raha ületähtsustamise manamine, mis oli hakanud käärima oktoobrist saadik, saavutas jõuluõhtul haripunkti.
Aksel oli pärinud vanemate suhtumise jõuludesse ja kuigi ta nende kombel ei mananud, tõrkus ta vastu, kui jutt käis ikka ja jälle jõulupuust – tarbijahullus, meil on olemas kõik, mida vajame, ja tüdrukutel ka; toidust, ribikilo eest kolmkümmend krooni, mõtle kliima peale, see ei ole loogiline; jõulueelsest suurpuhastusest – miks just jõulude ajal põhjalikult koristada, siis on muudki tegemist kuhjaga, miks mitte oodata jaanuarini.
Tänavustel jõuludel oli meie kord Akseli vanemaid võõrustada ja kui nad uksest sisse astusid, olid nad ärritunud näoga; mis seal juhtuda võis, kas sõitis taksojuht valesti, käitus keegi metroos ebaviisakalt või seisis noortekamp ukse ees ja takistas väljumist.
Kui ma nägin nende pahameelest lõkendavaid nägusid ilma nelja detsiliitri Chablis`ta, mis oleks mul muidu selle aja peale keres olnud, ning kuulasin seejärel ähkimist, ohkimist ja hädaldamist veel enne, kui nad üleriided maha said – erutunud näod ja suud, mis muudkui vatrasid ja käisid – , tundsin kainest peast, et upun. Tõin ettekäändeks, et pean kööki minema, et midagi on ahjus, ning jäin pliidi ette seisma ja vaagima, kas ei peaks viskama hinge alla suure teeklaasi akvaviiti, mis ootas külmkapis.
Teisel jõulupühal kell kuus hommikul saatsin Bjǿrnile sõnumi ja nüüd oli minu kord kirjutada:
ärkvel
ilma suure algustähe ja küsimärgita, ja sain kahe sekundi pärast vastuse:
JAAAAA
ning sõitsin kolmandal jõulupühal ema hooldekodus külastamise ettekäändel autoga Fredrikstadi hotelli. Sinnasõit võttis tund aega ja pärast tund aega tagasi. Käisin ära kolm tundi ja kui ma tagasi jõudsin, lesisid kõik kolm, Aksel, Ida ja Silje, teleka ees tekkide, patjade, kartulikrõpsude ja kommidega, samas asendis nagu siis, kui ma ära läksin.
„Kuidas vanaemal läheb,” küsis Ida.
„Nagu ikka,” vastasin ma.
„Äkki läheks homme kõik koos külla,” ütles Silje.
„Jah, läki pealegi,” vastasin ma.
Pärast uusaastat kerkis nagu harilikult küsimus, millal jõulukuusk välja visata, ning nagu harilikult olin utsitaja mina ja Akseli repliik oli: „Algul oli sul kange häda kuusk majja saada ja nüüd sellest lahti saada,” ja mina vastasin alati: „Eks jätame kuuse järgmiste jõuludeni, siis pole vaja uut osta.”
Ükskord jäi ema ja minu pool jõulupuu tuppa kuni lihavõteteni ning seepärast oli Akseli järgmine repliik: „Piisab, kui jätame lihavõteteni.”
Lõpuks olin mina see, kes viis kuuse välja, pühkis ja tõmbas tolmuimejaga ära tee peal pudenenud okkad. Ja miks mitte, mina ju käisin peale, et me kuuse tooksime.
Teine asi, millega ma vaeva nägin ja peale käisin, oli meie suhtlusring. Kui ma praegu siin istun, hämmastab mind, miks ma ei võinud kõike sinnapaika jätta nagu Drammenis-käigud omal ajal.
Aga asi oli hariliku Norra tuumikpere eluviisis, mille kohta mul oli nii palju ettekujutusi, mille tasemel ma püüdsin olla ning mis pani mind sõlmima kokkuleppeid ja korraldama pidusid, õhtusööke ja isegi reise.
Lõpuks, mõne aasta eest, ma loobusin. Kaks sündmust aitasid mul viimaks lahti lasta. Esimene oli nädalalõpureis Pariisi ühe Grenda paari, toimetaja ja kirjanikuga. Ma eelistasin puhkusereisi viimse üksikasjani ette planeerida, nii pikalt kui võimalik, aga kuna sellele paarile meeldis tänavatel hulkuda ja teha, mis pähe kargab, ja kuna minu eesmärk oli nagu tavaliselt näida spontaanse ja paindliku inimesena, kelle jaoks pole mingi löök, kui mõni restoran või muuseum on kinni või lookleb ukse taga viiesajast jaapanlasest koosnev järjekord, siis jätsin lahtiolekuajad kontrollimata ja piletid ette tellimata, sest kartsin, et muidu naeraksid nad mind ja mu paberilehti, kuhu kirjutasin alati kõik üles ja mida hoidsin mapi vahel, kui reisisin koos Akseli ja tüdrukutega.
„Rahune ometi,” ütles Aksel. „Küll kõik saab korda.”
Lennuk väljus kell kaheksa hommikul ja teine paar pani ette, et kohtuksime Gardermoeni kalarestoranis, et hommikust süüa. Mina seda restorani valinud ei oleks, vähemalt hommikusöögiks. Aga kui me olime end lennule registreerunud ja restorani üles leidnud, siis neid seal ei olnud. Sellegipoolest ostsime Aksel ja mina kuulekalt krevetivõileiba, aga alles siis, kui olime need ära söönud ja tabloole ilmus Minge väravasse, saabusid nad, kummalgi käes Starbucksi tops.
„Me sõime hommikust hoopis Starbucksis,” ütles kirjanik, „sest leidsime, et mereandide söömiseks on pisut liiga vara.”
Kumbki neist ei maininud, et kalarestoranis kohtumine oli nende idee.
„Mis siis sellest,” ütles Aksel, kui me lennukis istusime, paar rida neist kaugemal. „Me saime hommikust süüa, jõudsime lennukile, kõik on terved, ja nüüd läheme Pariisi.”
„Ma lihtsalt ei saa sellest aru,” vastasin ma. „Et nad seda isegi ei kommenteerinud, et nad ei vabandanud. Me ju leppisime kokku, et sööme hommikust selles neetud kalarestoranis.”
Püüdsin valada oma pahameelt pigem muude asjade peale, näiteks selle peale, et igal pool ümberringi näppisid kõik telefoni ega jälginud ohutusreegleid tutvustavat stjuardessi. Kui lennuk õhku tõusis, nägin, kuidas üks poiss istus iPadi süüvinult, suured kõrvaklapid peas, ühes käes limonaadipudel ja teises pakk kartulikrõpse. Seal ta istus tohutute mootorite möirgamises, ent tundus loid ja huvitu, nagu oleks tal siiralt ja südamepõhjast igav. On vast maailm, on vast elu, mis asja me teeme. Mis asja me teeme. Nii kui saabus kära, ostsin kaks õlut ja jõin need kulinal ära. Õlu ei aidanud ja mõte ei andnud rahu, me ju leppisime kokku hommikust süüa, ning kui me olime maandunud ja ootasime rongi, ei suutnud ma pidada ja küsisin, kas polnud nii, et me pidime Gardermoenis koos hommikust sööma, kas me ei olnud nii kokku leppinud? Tegin näo, nagu oleks see mulle äsja pähe karanud, et kindlasti oli see minu süü ja nii edasi.
„Seda küll,” ütles toimetaja. „Me olime teel sinna, aga ei jõudnud nii kaugele. Mis meil juhtuski?”
Kirjanik: „Juhtus see, et me möödusime Starbucksist ja sa tahtsid seda kohvi, mida sa alati …”
Toimetaja: „Jah! Nii oligi! Ma ei teadnud, et Gardermoenis on Starbucks!”
Kirjanik näitas toimetaja peale ja hüüatas: „Nii et see on tema süü! Mitte minu!”
Toimetaja patsas talle õlale ja kõik naersid. Mina ka. Kui me seal nii naersime, mõtlesin, et see on viimane kord, kui ma sõidan kuhugi kellegi muu kui oma perega.
Ja nii jäi.
Kui see paar tegi ettepaneku uuele reisile minna, seekord Berliini, kuna meil oli Pariisis nii tore olnud, vastasin: meie lööme kampa!, aga ei liigutanud lillegi. Nad kirjutasid, et tunnevad kaht teist paari, kes on meie reisist kuulnud ja tahavad ka kaasa tulla, ja ma vastasin: Kui tore! Seltsis ongi segasem!
Paar nädalat enne ärasõitu, kui isegi need spontaansed ja muretud inimesed hakkasid huvi tundma, kas poleks aeg hotelli kinni panna ja lennupiletid osta, jätsin ma vastamata. Nüüd saabusid kirjad tihedamalt, aga ma ei vastanud. Kui kujuteldava nädalalõpureisini Berliini oli jäänud kaks päeva, kirjutasin ja ütlesin, et me ei ole kõige paremas vormis ja peame kahjuks koju jääma, millest on väga kahju, aga soovin neile head reisi. Nautige Berliini.
Aksel ei ole mind seltskondlike ürituste planeerimisel kunagi aidanud. Ta sai kõik kirjad, kuid ei vastanud neile, mistõttu mul oli seda kättemaksu käkitegu orkestreerida, ja pean tunnistama, et see pakkus mulle suurt naudingut. Palju suuremat kui siis, kui ma oleksin algusest peale selge sõnaga ära öelnud.
„Sa oled tõesti pika vihaga,” ütles Aksel, kui ma rääkisin, mida olin teinud ja miks. „Meil oli ju Pariisis nii lõbus, näiteks ühel õhtul seal restoranis, ma mäletan, et sa naersid nagu kõik teised.”
„Ma olin purjus. Ma hakkasin jooma juba lõunast ja jõin kogu ülejäänud päeva, kõik kolm päeva, mis me seal olime, kas sa ei mäleta? Ma olin kogu aeg purjus. See oli ainus viis seda välja kannatada. Kuidas nad pirtsutasid, kui me üritasime kusagile sööma minna, igal restoranil oli midagi viga, igal jumala hommikul magasid nad sisse, see oli nagu vedada kaasas kahte arengupeetusega teismelist.”
Võib-olla olin jõudnud kriitilisele piirile, sest nüüd kukkusid kõik asjad üksteise järel kokku.
Agneta Pleijel
1940. aastal Stockholmis sündinud Agneta Pleijel on üks silmapaistvamatest praegu elavatest rootsi kirjanikest. Ta on kirjutanud romaane, näidendeid, lüürikat, kirjanduskriitikat ja olnud tegev kultuuriajakirjanikuna. Pleijel debüteeris näitekirjanikuna 1970. aastal, tema esimene luulekogu ilmus 1981, läbimurde kirjanikuna tõi 1987. aastal esikromaan ”Tuulepiilurid” (Vindspejare).
Eesti keeles on ilmunud Pleijeli ”Talv Stockholmis” (Loomingu Raamatukogu, 2000, tlk Irja Kiisküla) ja ”Ennustus. Ühe tüdruku mälestused” (Varrak, 2019, tlk Kadi-Riin Haasma).
Pleijeli viimane romaan ”Kaksikportree” (Dubbelporträtt, 2020) ilmus Anu Saluääre tõlkes eesti keeles 2021. Romaan põhineb tõsielulisel sündmusel: maailmakuulus kunstnik Oskar Kokoschka maalis 1969. a. portree veel kuulsamast detektiivromaanide autorist Agatha Christiest. Dialoog ja kuue maaliseansi kirjeldused on Pleijeli väljamõeldis, kuigi paljud mälupildid, mis vestluse käigus esile kerkivad, on ajalooliselt aset leidnud. Kokoschka ja Christie vestlused maaliseanssidel käsitlevad enamasti elu ja kunsti vahelisi seoseid.
Agneta Pleijel on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Tema kohtumine lugejatega toimub 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis ja kannab pealkirja „Partii sule ja pintsliga“. Temaga vestleb kirjandusteadlane Esbjörn Nyström (Rootsi). Rootsi keeles, sünkroontõlkega eesti keelde.
Katkend:
Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Kirjastus Varrak 2021. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Lk 40 – 50.
RUUM ON TUBAKASUITSU täis. Kokoschka ajab end jalule, kummardub proua Christie käe kohale ja suudleb seda. Kirjaniku meelest on see koomiline, aga Kokoschka on ju idaeurooplane. Proua Christie on suurt kasvu, täheldab kunstnik, ja mähitud justkui mingisse roosasse laudlinasse.
Proua istub kergelt hingeldades tugitooli.
Ole nüüd tubli tüdruk, see ei tee haiget. Max paitab südamlikult naise põske ja jätab nad omavahele. Kokoschka seab end proua ette molberti taha istuma. Kirjanik silmitseb tema kiitsakat kogu. Nad jälgivad teineteist ja ei vaheta mõnda aega sõnagi.
Proua Christie, alustab Kokoschka sõbralikult.
Härra Kokoschka, vastab proua kerge grimassiga.
Te ei arva ometigi, et meie kohtumine on juhus, ütleb kunstnik.
Muidugi on see juhus, vastab kirjanik. Te saite tellimuse ja võtsite selle vastu. Ma ei ole sellest erilises vaimustuses, parem on see otsekohe üles tunnistada.
Kunstnik tõuseb püsti ja nihutab pisut rahutult molbertit. Seejärel võtab ta maalimiskastist välja kokkulapatud triibulise põlle ja seob selle ette. See annab talle kõhetu köögitüdruku välimuse. Nägu meenutab vana indiaanlast. Nagu mõnd Karl May kirjeldatud tegelast, võib olla Winnetoud.
Minu arust me sageli ülehindame juhust, jätkab ta. Tegelikult sõltub kõik ühest ja teisest, ja kuulub kokku sellega, mis on varem juhtunud ja mis määrab tulevikku. Saame omavahel pisut tuttavamaks, enne kui tööle asume, proua Christie.
Ma arvasin, et ma pean täna ainult liikumatult istuma ja vait olema.
Te võite asendit muuta, millal aga tahate. Kui te räägite, siis on see ainult meeldiv.
Millest siis, härra Kokoschka?
Millest tahes, mis aga pähe tuleb.
Mulle ei tule midagi pähe. Mulle ei meeldi ennast maalida lasta. Punkt. Ma ei ole suurem asi vestleja. Aga rääkige parem teie ise.
Kokoschka süütas sigareti. Ja ulatab tema poole viskiklaasi. Proua raputab pead. Ta ei ole õppinud viskit jooma, kuigi on proovinud. Tal ei ole kunagi õnnestunud ka suitsetama õppida.
Kas te tõesti olete proovinud?
Tõesti olen proovinud. Aga jooge teie. Tõmmake suitsu. Ja rääkige, nii palju kui tahate. Mulle tuleb harva midagi huvitavat pähe.
Kokoschka puhkeb naerma.
Räägime surmast, armastusest ja kunstist, teeb ta ettepaneku, vabalt valitud järjekorras.
Proua Christie muigab mokaotsast. Minu tütrepoeg Matthew väidab, et te maalite iseloomusid. See kõlab õudselt. Ise ma ei ole kahjuks teie maale näinud.
Kokoschka tuhnis maalimiskastis, leiab Fischerilt saadud foto ja hoiab seda Agatha silmade ees. Proua kummardub tugitoolis ettepoole, et paremini näha, ja kortsutab kulmu. Siis vangutab pahaselt pead.
Jah, see olen mina. Ammu aega tagasi. Ärgem rääkigem surmast.
Räägime siis kunstist, proua Christie. Kes te kunstnikuna olete?
Proua Christie ohkab. Mul on tõeliselt piinlik, härra Kokoschka, et minu mees ja tütrepoeg on teile augu pähe rääkinud. Ma olin ägedalt selle vastu. Ma kirjutan lihtsaid kriminaalromaane. Minu ämm, minu esimene ämm, pidas seda häbiväärseks. Kirjutagu ma parem kuulsate meeste elulugusid, oli tema arvamus. See sobis tema meelest naisterahvale paremini. Oijah.
Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?
Kokoschka vaatas teda oma toolilt, jalg üle põlve.
Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab proua Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.
Kirjutamine on lasknud mind rahus olla.
Kokoschka paneb tähele tema käsi. Parema käe sõrmed trummeldavad leentooli käetoel, elavalt ja pisut ebarütmiliselt. Proua ei paista ise seda märkavat, kuid see peegeldab tema ärritust. Sõrmede liikumine võlub Kokoschkat.
Võtame siis armastuse, proua Christie, jätkab ta. Millal see tüdruk pildil esimest korda armus?
Proua Christie näole ilmub tüdimuse vari. Odav küsimus; see tuleks justkui mõnelt vanapapilt, kes rongisõidul väikesel tüdrukule karamelli pakub. Seda sorti kommionude eest hoiatati alati. Ta raputab pead. Mõtleb hetke ja teeb otsuse.
Härra Kokoschka. Jutustage mulle Alma Mahlerist. Te olevat temaga tuttav olnud.
Kokoschka on jahmunud. Ka omaenda reaktsioonist. Alma – see on tõepoolest väga ammu. Ta vaatab maha, kopsakate kingade poole proua Christie jalas. Talle näib, et nende üle voolab vesi. Proua on vee-olend. Esmamuljes on alati oma tõde. Proua Christie sõrmed jätkavad trummeldamist.
Kokoschka paneb foto maalimiskasti tagasi.
Temast, Oskar-poisist, pole lapsepõlvefotosid. Ta sündis Pöchlarni väikelinnas, kuid perekond kolis peagi Viini.
Fotosid ei ole; tuleb minna ja astuda üle Viini tööliskvartali rentslis murduva päikesevalguse.
Kümneaastane poiss puust trepil üsna räpases ümbruses.
Majade ümber röhivad sead ja joogivett tuleb tuua pumbakaevust. Rahvas loobib igale poole rämpsu laiali. Poiss näeb, kuidas ema Romana tuleb raske veeämbriga. Ema ulatab talle seelikutaskust tüki leiba.
Poiss näsib seda hajameelselt. Sakris peaga isa tuleb majast välja, istub trepile ja poiss nihkub pisut kõrvale. Ta näeb midagi hämmastavat.
Surnud oravapoeg!
See ujus kraavis, pooleldi läbiligunenud ajalehel. Väike märg keha, kuidas ta suri? Mingi putukas nõelas? Rott hammustas? Roheline hommikuvalgus vee peal moodustab kauni surnukirstu ümber oravapoja, kes koos muu kõntsaga minema ujub.
Ptüi, kurat, ütleb isa, kõige ots on mädanemine ja lagunemine.
Isa Gustav on enneaegselt murtud, mürgise keelega mees. Pärit kullasseppade suguvõsast, kes polnud tuntud mitte ainult Austrias, vaid kellel olid kontorid ja Pariisis ja Madridis. Suguvõsas on mitmeid jõukureid. Gustav ei ole jõudnud kaugemale kellade müütamisest Viini eeslinnades. Seejärel oli ta mõnda aega raamatupidaja abiline.
Ja siis töötu. Lugemusest tal puudu ei tule, aga ta istub enamasti kodus, paneb tina ja otsib raamatutest oma melanhooliale tuge.
Kui Oskari ema, palju noorem ja lihtsamast perekonnast, ei oleks kvartalit mööda ringi saginud, pesnud pesu, aidanud kolida, küpsetanud pagariäridele leiba ja sahkerdanud tubakaga, siis ei oleks neil leiba laual olnud. Oskaril on noorem õde ja noorem vend. Ema on leidlik ja töökas. Tema silmad võivad vihast välkuda. Aga ta leiab alati nõu. Oskar jumaldab oma ema.
Ta ei talu enam isa süngeid ennustusi ega suuda päästa surnud oravapoega. Ta võtab ranitsa kooliõpikutega, heidab selle sõnatult õlale ja läheb. Üks majasein lõõmab kuldpunaselt. Oskar näeb vankrit sinise hobusega ja rohelise kutsariga, ja roosas kleidis tüdrukut lillade varjudega puiesteel. Koolis pole Oskar kuigivõrd helge pea, kuid ta joonistab ja maalib.
Kooli lõpus esitab ta äkilise mõttesähvatuse ajel oma proovitööd Kunstgewerbeschule`sse. See ei ole mingi akadeemia, vaid kunstkäsitöökool. Ta võetakse koos sadade teiste taotlejatega vastu. Sellele järgneb Gustavi näägutamine: kunstnikuks mõtled hakata või?
Ptüi, kurat. Tahad kerjakotti kanda nagu mina?
Aga Romana on uhke nagu kukk. Sa oled minu poeg. Sind ootab ees suur tulevik. Meie mõlemad oleme tulehinged.
See on tõsi: nad mõlemad on sündinud tulekahjude ajal.
Miski ei või kõigutada Oskari veendumust, et maailm kõneleb meiega valguse ja värvide kaudu ja et silm on loodud selleks, et neid tõlgendada. Seda on näha ühelt hilisemalt fotolt temast ja tema maalikunstnikest sõpradest, Schielest ja Oppenheimerist.
Teistel on seljas ülikond. Temal on jalas liibuvad valged püksid ja seljas mahalõigatud hõlmadega frakikuub, pea paljaks nuditud. Käed püksitaskutes ja iseteadlik nägu peas.
Esimene näitus: ta katab seinad musta värviga, nii et külastajad astuvad pimeruumi ja maalid kerkivad šokeeriva mõjuga esile.
Neid peetakse vormituteks. Arusaamatuteks.
Sündsusetuteks ja kriiskavateks.
Kõik see tuhiseb Kokoschkal läbi pea, kui ta tõuseb molberti tagant toolilt ja liipab paar sammu üle põranda proua Christie poole. Mälestused on ootamatult temas tiirlema hakanud. Ta kõnnib koos sõber Loosiga Ringstrassel lumetormis. Sõber, arhitekt Loos, temast kõvasti vanem, võttis temaga ühendust pärast esimest näitust, mida ta pidas geniaalseks. Oskar esindas uut Viini, tarretunud kunsti, kirjanduse ja filosoofia vastast opositsiooni.
Tema nooruslikus enesekindluses oli siiski üks haav: naine.
Sugukihk ja bordellid. Midagi muud saadaval ei olnud. Kui tema arutu armumine ühe sõbra õesse lõppes sellega, et tüdruk tegi suhtele lõpu, paisati ta ahastusekuristikku, melanhooliasse ja enesetapumõtetesse. Sel ajal oli ta kirjutama hakanud ja tema Viini kabareelavadele mõeldud tükid olid kui metsikud möirged. Naise üleolekust. Mehe nõrkusest.
Ei mingit grammatikat, hullumeelne süntaks. Nagu näiteks „Mõrvarid, naiste lootus”. Mees tapab naise. Enne suremist torkab naine meest noaga ja mees kärvab. Sood on teineteisest nii kaugel, et nad ei küündi iial teineteiseni. Kõiges on lõhed. Iga pind võib puruneda ja iga side rebeneda. Miski ei ole see, mis ta näib olevat. Ainus, mille juurde jääda, on kunst.
Oskar on õnnetu ja Loos on talle toeks.
Aga mitte ainult Loos, ka Karl Kraus peab teda geniaalseks maalijaks. Karl Kraus ülistab teda oma ajakirjas „Die Fackel”, mis tunnetab aja pulssi. Karusil on Viini teravaim sulg ja ta rebib püksid jalast topeltmoraalil, topeltmonarhial ja antisemitismil.
Kokoschka istub jälle molberti taha, Loosi hääl ikka veel kõrvus: vaata enda ümber ringi, Kokoschka. Viin on puha sõnnik. Sõnnikust kujud ja büstid nagu sõnnikuvorstid. Lossid nagu sõnnikuhunnikud ja ooperimaja nagu sakiline kakandus.
Kõik see väärib hävingut. Tal on meeles, kuidas Loos nimetas mõttetut dekoori: kuritegu. Pompoosne hooplemine: paisuvate musklitega Atlased, prinkide rindadega jumalannad, kõik need keerubid ja viinamarjakobarad – mis ümbritsevad haisvat sisikonda.
Loos projekteeris vabrikuid ja kortermaju range asjalikkusega ning kakanduse täieliku puudumisega. Ta ei olnud mitte ainult sõber, vaid ka nagu isa.
Nad olid ühel meelel. Et ehtne kunst on võimeline kulisse maha rebima ja läbi valskuse tungima. Nad mõlemad jumaldasid Gustav Mahleri muusikat, see võttis neil otsekui kõrist kinni. Trompetid, löökpillid ja litaurid, kõuemürin. Tormid ja crescendo`d, mis kasvasid orgasmiks, et otsekohe muutuda õrnuseks, südamlikkuseks ja lihtsuseks, mis toob pisarad silma. Kokoschka ei tea, kuidas ta suudaks sellele irooniliselt jäigale proua Christiele Almast jutustada. Ta võtab maalimiskastist söepulga, kaalub seda käes, kuid ei kasuta seda.
Alma Mahler, ütleb ta pikkamööda, nagu maitseks seda nime. Tõsi ta on, meil oli mitu aastat suhe.
Tõesti? Rääkige.
Kõige lihtsam on vist öelda, et mind tabas armastus, mis oli minu jaoks liiga suur. Seda peaks nimetama hulluseks.
Rääkige hullusest lähemalt. See huvitab mind, ütleb proua Christie.
Kokoschka võtab viskiklaasist lonksu ja tõmbab kätega läbi harali juuste.
Link
Helen Pärk. AK, vestlused elu elementaarosakestest, postimees.ee
https://kultuur.postimees.ee/7469225/vestlused-elu-elementaarosakestest
Agneta Pleijel “Kaksikportree”
Agneta Pleijel „Kaksikportree“
https://www.literaturfestival.com/autoren-en/autoren-2002-en/agneta-pleijel
Nädala autor 