Lina Wolff

21. sept. 2020 at 1:40 p.l. (Lina Wolff, Nädala autor 2020) (, , )

Lina Wolff sündis 1973. aastal Hörbys, Lõuna-Rootsis, ja on elanud suure osa oma täiseast Itaalias ja Hispaanias. Isegi tema kirjandusteostes leiame palju piireületavaid ja mitmekeelseid inimesi ja keskkondi. Romaan, kõneka pealkirjaga „Polüglottidest armastajad“ (De polyglotta älskarna, 2016), tõi talle Augustipreemia, mis on Rootsi kõige tunnustatum kirjandusauhind. Romaan, mille on eesti keelde tõlkinud Kadi-Riin Haasma (Varrak, 2017), keerleb raamatuga samanimelise romaanikäsikirja ümber.

Foto autor: Gustav Bergman

Läbi Wolffi romaani kolme minajutustaja, kahe naise ja ühe mehe, kogeb lugeja valulikke, drastilisi ja julmi lugusid. Kirjandus, keeled, igatsus läheduse ja mõistmise järele, armastus, seksuaalsus ja võim põimuvad keeruliselt üksteisega. Romaan kirjeldab mehe ja naise vahelist suhet erinevatel viisidel, kasutades alusena kriitilist ja sageli iroonilist lähenemist, kus kesksel kohal on mehe pilk naisel.

Soorollid, seksuaaltung ning keha ja hinge vaheline konflikt on keskseteks elementideks peale „Polüglottidest armastajate“ ka autori teistes teostes. Selle teema arenduses kohtame destruktiivsust ja inimlikku alandust. Sama võib öelda ka novellikogu „Palju inimesi sureb nagu sina“ (Många människor dör som du, 2009), romaanidebüüdi „Bret Easton Ellis ja teised koerad“ (Bret Easton Ellis och de andra hundarna, 2012) ja viimase romaani „Liha aeg“ (Köttets tid, 2019) kohta. Vaatamata rusuvale alltoonile, on Wolffi tekstid sageli kantud peenest huumorist.

Kirjandus, kirjutamine ja dialoog (eelkõige mees)kirjanikega esinevad sageli Wolffi teostes. Näiteks Michel Houellebecqi romaane vaadeldakse kriitilise pilguga teisteski teostes peale „Polüglottidest armastajate“.

Lina Wolff on tegus ka hispaania keele tõlkijana ja tema viimaseks suuremaks projektiks oli Gabriel Garcia Marqueze kuulsa romaani „Sada aastast üksindust“ (Cien años de soledad) uus tõlge rootsi keelde 2020. aastal. Viimastel aastatel on Wolff elanud taas Rootsis.

Kirjandusfestival Prima Vista 2020 tutvustus

Katkend: Polügløttîdëst armåstajãđ, Varrak 2017, rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Lk 166-174.

Lapsena polnud ma ei ilus ega intelligentne, ainult päratu rikas, ja ma ei usu, et keegi suudab mõista, mida võin selline olukord inimesega teha. Inimesed, kes mind nägid, mõtlesid ikka, et näe, milline väike kole laps, sest ma olin ka saamatu väike laps, ja seega mind nende jaoks enam ei eksisteerinud. Õnnekombel oli mul aga – vähemalt alguses – täiesti ükspuha kõigest, mis puudutas välimust ja saavutusi. Mind ei huvitanud mu mittemidagiütlevad näojooned ega ka läbipaistev nahk ja veresooned, mis pinguldusid selle all kui ämblikuvõrgu ruudumuster. Ma võisin seinakapi peegli ees end profiili keerata ja oma puudusi üksteise järel üles lugeda, otsekui kuuluksid need mingile teisele olendile ja nagu ei saavutaks need minu elus kunagi suuremat mõju kui kooruva värviga sein majas, kus ma pole kunagi viibinud. Lühidalt öeldes kuulusin ma tol ajal õnnesärgis sündinud tüdrukute hulka, kes ei võrdle end mitte kunagi kellegi teisega ja kellele on nende endi väärtus täpselt sama enesestmõistetav kui kullakangi või teemandi väärtus.

Koolis sai mulle osaks – hoolimata mu nigelast edasijõudmisest – turvaline ja priviligeeritud kohtlemine. Õpetajad üritasid igal võimalikul moel hoiduda valgust heitmast mu puudulikele vaimuannetele, ja seda sel lihtsal põhjusel, et minu perekond oli kloostrikooli kõikide tegevusvaldkondade peamine rahastaja. Kõik alates õpetusest kuni õhtuste vespriteni maksis heldel käel ja kohusetundlikult iga kuu kümnendaks kuupäevaks kinni minu vanaema Matilde. Siis lippas üks kooripoiss lühikese vahemaa kloostrist Palazzo Latinisse, arve näpus. Vanaema palus tal istet võtta mõnel kabineti koheval diivanil ja keegi kelneritest tõi kandikul klaasi limonaadi, samal ajal kui mu vanaema kirjutas pikkade graatsiliste numbritega tšeki välja. Tema iseäraliku käekirja tingis sulepea, mille ta aeglaselt kastis pronksist tindipotti ja seejärel juhtis üle paberi, pilgus samasugune võidukas nauding kui kunstnikul, kes kannab lõuendile õlivärvi. Poiss sai seejärel tšeki pihku ja enne kui tint jõudis kuivada, oli ta juba lipanud Palazzo Latini laiast marmortrepist alla, edasi mööda kitsast Via dei Seminarit ja üle Piazza della Rotonda. Ma võisin seista meie korteri mõne inimesekõrguse akna all ja talle järele vaadata, arvata võib, et vildakas naeratus huulil.

Õpetajate ja mu perekonna regulaarselt toimunud vestlustel nenditi minu kohta alati, et parimad viljad valmivad aeglaselt ning et süsi ja teemant on tegelikult üks ja sama, ainult et teemandile on antud aega välja arendada oma eripära – see oli lause, mida mu matemaatikust isa korrutas terve mu lapsepõlve, nagu oleks tegu ülima tõega. Tema arvas alati, et hoolimata tulemustest on minus peidus paljutõotav matemaatik.

Nagu öeldud,“ ütles ta omaette noogutades, “valmib parim vili aeglaselt.

Minu isa. Minu isa, kes istus äraoleval pilgul diivanil ja kirjutas oma valemeid paberitükkidele, nendele paberitükkidele, mida ta suutis leida, ja kui tema enda paberid otsa said, võttis ta kasutusele selle, mis leidus käeulatuses. Need võisid olla kviitungid või mu ema akvarellide tagumised küljed, kui need juhtusid kuivama mõnel laual pehme mööbli kõrval, samuti võis tegu olla minu matemaatikavihikutega, mida vedeles siin-seal. Tagajärjeks oli see, et mu vihikutest võis aeg-ajalt leida pikki keerukaid võrrandeid, mis käisid mu matemaatikaõpetajal kaugelt üle pea. Tundsin selle üle alati uhkust, sest matemaatikaõpetajast võis aimata suhtumist, et aadlike lapsed kannatavad iselaadse kaasasündinud vaimunõtruse all. Isa märkmed mu kaustikutes olid minu moodus kätte maksta, kindlalt väita, et vähemalt pool minu muidu võib-olla mandunud kromosoomikomplektist on vahe kui teras.

Olen kindel, et teatud aja oma elust oli isa meie juures väga õnnelik. Ta käis oma kulunud velvetülikonnas ringi ja tema sinine seljakott oli esiku põrandal, pungil täis raamatuid ja pastakaid. Ta sõitis rattaga tööle, rajas endale iga päev teed läbi Rooma liikluse. Ja ükski meie linnas sündinud inimene ei võtaks midagi sellist ette, ent isast kiirgas justkui vankumatut optimismi asjade seisu suhtes, see oli nii vankumatu, et isegi autojuhid pidurdasid, kui teda nägid. Ja ta näis lausa hellitavat lootust, et mu ema perekonda on võimalik viia maailmale lähemale, või kui ei, siis maailma meile lähemale. Muhamed ja mägi… Võib-olla see andiski põhjust koosviibimistele, mida ta korraldas ülikooli kolleegidele. Nad olid kutsutud meile iga kuu viimasel pühapäeval kell seitse. Kõik nad saabusid väga täpselt ja uksehoidja lasi nad en masse sisse. Kuna nii paljud väikesesse lifti ei mahtunud, tulid kõik suures rühmas laiast marmortrepist üles. Kummalised akadeemilised inimesed valgusid nendel kordadel meie esikusse. Inimesed, keda isa oli mingis seoses tundma õppinud: doktorid, professorid ja mõnikord üliõpilased, kelles olid midagi keskmisest erilisemat ja kellele sai osaks au suhelda Rooma akadeemilise koorekihiga eripärases keskkonnas, kus võis tajuda kadunud aegade tiivalööke nagu mõnes Henry Jamesi romaanis. Need olid inimesed, kes tundsid huvi võimatute asjade vastu – vooliste mehhaanika ja kvargid, või mingit erilist liiki võililled. Näis, nagu poleks isa sõprade valikul seatud mingit piiri ei veidrate teemade kitsusele ega mõttekusele. Otsustav tegur jaburus, sellega piirnev hullumeelsus ning segaduses ja vahel justkui tagaaetava pilk olid valikukriteeriumiks, mis võimaldasid pääsu sellesse ringkonda. Ja näis, nagu oleksid kõrgeimas hinnas need akadeemikud, kes olid kõige eluvõõramad ja segasemad, ning see sobis mõttekäiguga, et mida lähemale tahad tüürida tuumale, millele oled oma elu pühendanud, seda kaugemale tüürid tavapärasest arukast mõistusest ja käitumisest. Ema silmitses neid vaikides, kui nad esikusse astusid. Siis läks ta kööki ja tõstis kandikule jahtunud valged veinid, samal ajal kui isa juhatas oma sõbrad kusagile diivanitele istuma. Juhtus, et isa heitis emale tunnustava pilgu, kui ema seejärel kandikuga ringi käis. Sellest pilgust võis välja lugeda iselaadset uhkust, uhkust selle üle, et kellelgi temasugusel võib olla minu ema sugune naine. Kontrastina isa uhkusest pakatavale ilmele võis akadeemikute nägudelt välja lugeda kohmetust. See oli kohmetus, mille juured olid nende vilumatuses, paratamatuses oskamatuses liikuda sellises keskkonnas nagu meie kodu. Meie ei olnud akadeemiline instants ja meie juures ei saanud seega teisi üle trumbata sellega, et alistad nad oma nohikliku üleolekuga. Mitte kusagile ei viinud uhkeldamine oma teadmistega Darwinist või muul moel näitamine, kui kindlalt hoiab ankur sind ratsionaalsuse igavas pinnas. Meie juures oli kõik vohav ja hiiglaslik. Ja siin ei olnud midagi boheemlaslikku ja ennastohverdavat või allaheitlikku, mida võib kiirguda inimestest, kellel on enda arust kutsumus. Samal ajal kui nad enda pugerikes võisid valida ehk ainult seda, millise tooli peale istuda, võisid nad meil valida nii saali kui ka diivanikomplekti. Ema nautis tekkivat kohmetust iga kord. Ta vaatas isa sõpradele mitmel põhjusel ülevalt alla, aga kõige olulisem oli see, et nood hoolisid nii vähe oma pealispinnast ega osanud end üleval pidada. Need akadeemikud, võis ta pärast nende kojuminekut öelda, ja nende tunnus: ninna tungiv magus roiskunud sibula hais, mida kerkib nii äratuntavalt nende kaenlaalustest.

Aga pikapeale ei tulnud isa enam toime. Või tegelikult ma arvan, et ta tuli toime meie kui perekonnaga, aga mitte sellega, kuidas maailm seal väljas meid oma külmal läbitungival pilgul ainiti jälgis. Võimalik, et isal õnnestus alla neeleta õelused, mida mu ema ja vanaema kohta kirjutati, iseäranis kui ta nägi, kui vähe see neile endile korda läks. Aga isa ei tulnud toime sellega, mida minu kohta kirjutati. Kui ühel paparatsol õnnestus kooli imbuda ja pääseda ligi kaustale, kus oli mustvalgel ära toodud minu kehvad tulemused kõrvuti kõrgete hinnetega, ja sel moel tõestada, kuidas Latini majast pärit raha moonutas tõde, siis murdus isas miski. Artiklit ilmestasid jõulist keelt kõnelevad fotod, mis pidid olema tehtud ühel pärastlõunal, kui ma olin haige ja üksi kodus ning käisin seetõttu paistes näo ja punaste silmadega Vittorio Emanuele lähedal puuviljaäris apelsine ostmas. Kuidagimoodi tekkis artikli lõpus tunne, et mina olen meie perekonna tupik, mädanenud kirss nüüdseks juba pahaks läinud vahukooretordil.

Meist on hullematki kirjutatud,” ütles ema ja viskas lehe paberikorvi.

Nad läksid mu lapse kallale,” pomises isa.

Ja kui haavatakse mehe ainsat tütart, siis haavatakse ka meest ennast hingepõhjani. Ta ei suutnudki enam nendest artiklitest toibuda, ja isegi kui ta ise seda iia

lgi ei möönaks, siis oli minu meelest just suutmatus mind kaitsta see, mis pani teda lõpuks mind saatuse hooleks jätma. Seljakott kadus esikust. Keerukad valemid kadusid mu matemaatikakaustikust ja värske õhu hõng, mida isa alati endaga palazzo`sse kaasa oli toonud, asendus minu, ema ja vanaema niiske vanaaegse lõhnaga.

Isa lahkumine Palazzo Latinist langes ajaliselt kokku minu seitsmenda klassi algusega ja mu sõprade naiseliku õitselepuhkemisega. Alustuseks polnud nad teadlikud oma uudsest võimust meessoo üle ja see tegi nad veelgi võluvamaks. Ent varsti olid neist saanud ärahellitatud ja nõudlikud nukukesed, ning muutus oli valuliselt ilmne. Neid nähes ei igatsenud ma enam selle järele, et minu hilise arenguga keha puberteeti jõuaks. Seda ei juhtunudki. Mu ainus füüsiline muutus teismeea esimestel aastatel oli see, et mu nägu venis pisut laiemaks. Ka nina läks jämedamaks ja juuksed jäid õhemaks, mis oli tüüpiline pigem üleminekueas naisele kui tüdrukule. Mu keha hakkas valmistuma suguküpsuseks, otsekui oleks see midagi sellist, mille jaoks on kõige targem varuda palju vedelikku. Randmed, pahkluud ja põsed läksid paiste. Nahk – mis pidanuks ootuspäraselt olema portselanvalge – hakkas mässama ning ninaselg ja kõrged põsesarnad piinlesid akne käes, mis andsid näole ärevil, leegitseva ilme. Vanaema, ema ega kelnerite võimuses polnud suurt midagi, millega loodust õigele rajale juhatada. Keegi neist poleks nagu mõistnudki, mida ilu puudumise korral peale hakata. Õhukesed juuksed kammiti tahapoole nagu kõikidel meie pere naistel ja koguti rangesse palmikusse, mis jättis näo üleni paljaks Siis vaatasid nad mulle jahmunult otsa, sest ükski neist ei suutnud mõista, mida nad valesti olid teinud.

Minu silmad olid kaua väga helesinised nagu lapsel ja hakkasid alles pärast kohtumist Marco Devotiga omandama seksuaalsele küpsusele iseloomulikku sügavust. Mu vanaema ei ole kunagi harrastanud tihedat seltskondlikku läbikäimist (ja ma arvan, et see aeg, mis Max Lamas meil veetis, oli üks seltskondlikumaid tema elus). Küll aga oli tal oma väike teenijaskond, keda ta kutsus kelneriteks. See koosnes kolmest Lõuna-Ameerika päritolu mehest, kes olid olnud meie juures nii kaua, kui ma üldse mäletan. Terve see aeg oli vanaema neid kelneriteks nimetanud. Enamik tema sõbrannadest nimetas oma teenijaid „assistentideks” või siis nimepidi – see oli igatahes kõige tavalisem, kui kõnealune isik oli juba aastaid majapidamises elanud. Aga vanaema nimetas neid niisiis kelneriteks ega kõnetanud neid nimepidi peaaegu mitte kunagi. Kõik kolm olid pärit Ladina-Ameerikast ja kõikidel olid küljes Ladina-Ameerika tervisehädad. Ühel oli probleem maksaga, teine kannatas enda väitel murtud südame all. Kolmandal polnud silmanähtavat viga ja just seetõttu oli ta veendunud, et tema vaevus on märksa tõsisem kui ülejäänutel. Neil kõikidel oli ka eriline suhe peeglitega. See, kellel oli süda murtud, võis oma peegelpilti vaadelda väga kaua. Ta tegi seda siis, kui ta arvas end üksi olevat, aga vahel sattusin mina või vanaema või emb-kumb teine kelner talle peale.

Seisad jälle siis ja vahid ennast peeglist?” küsis vanaema ükskord.

Ei, ma ei vahi ennast peeglist,” vastas selle peale kelner.

Mida sa siis teed?” küsis vanaema.

Ma otsin enda seest midagi, mis paistab olevat kaotsi läinud,” kõlas vastus.

Teine kelner leidis, et peeglid kui sellised on ohtlikud, sest nendes varitsevad deemonid. Kui inimene seisis peegli ette, siis avas ta end peegelpildile ning deemon kasutas juhust ning lipsas inimese sisse. Seejärel hakkasid inimeses arenema kõige hullemad läänemaised omadused: egoism ja kõrkus. Peeglis peegeldunud inimene läks aeglaselt, ent kindlalt vastu valusale ja ainult iseenda põhjustatud hävingule. Nii nagu rooste sööb rauda, mädandab sisekaemus inimhinge, ütles kelner, ja oleks huvitav teada, millisest raamatust ta sellist asja oli lugenud.

Kolmas kelner nägi kõike poliitilisest vaatenurgast. Tema arvas hoopis, et peeglid on spioonid. Ta ütles, et kõikides ühiskondades on olemas jälgiv instants ja kusagil ei ole see nii hästi arenenud, kui rikastes riikides – seal oli nimelt õpetatud inimesi iseendid vaatlema. Peeglid kujutasid endast seda jälgivat instantsi ja neid ei sunnitud inimestele sugugi peale, nood allusid sellele piiravale kontrollile täiesti vabatahtlikult ja isegi entusiastlikult. Mitu korda päevas mõõtis inimene ennast selle jälgiva instantsi ees. Tegi seda kohusetundlikult, omal algatusel ja sageli lausa rõõmsal meelel. Ja kui inimene ei tundnud kohtumisest oma peegelpildiga vaimustust, mida ei juhtunud peaaegu kunagi, siis ei andnud ta alla, vaid hakkas koostama plaani, kuidas muutuda täpselt selliseks, nagu temalt oodati.

Niisiis on piisanud kõikjale peeglite riputamisest, et inimesed end ohjes hoiaksid, sest mitte keegi,” ütles kelner, „ei ole sinu vastu nii range kui sinu enda pilk.”

Kelnerid arutasid neid teooriaid omavahel. Ja olgugi et nad ei leidnud iial ühist keelt peeglite tõelise olemuse üle, jõudsid nad siiski ühisele järeldusele, et peeglitel oli potentsiaal tähendada halba, ning seetõttu katsid nad need igal suvel mõneks päevaks linadega kinni. Vanaema naeris selle peale kuivalt, ju ta arvas, et see on täiesti tarbetu. Mina aga pean ütlema, et ma tundsin neil päevil oma kodus levimas ootamatut rahu.

Ometi ei meeldinud vanaema kolm kelnerit mulle kunagi. Tegelikult ma suisa ei sallinud neid. Juba lapsest saadik olen mina olnud see, kelle peal on olnud neil kõige lihtsam välja elada vanaema tekitatud frustratsiooni (minu ema ilmutas juba varakult vaimuhaiguse märke ja ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks temale lähenenud). Näiteks ma mäletan, kuidas nad hõõrusid vannis mind harjaga, mille nad olid enda jutu järgi ostnud Rinascente parfümeeriaosakonnast, aga mis oli kindlasti hoopis selline hari, millega kraabitakse kartuleid. Selle tõttu vihkasin ma lapsena vanniskäimist ja mingil moel on mul ikka veel raske eristada sooja vee tunnet metallriivi tundest nahal. Mu nahk läikis nendel kordadel üleni punasena, ja kui ma vanaemale rääkisin, siis ütlesid kelnerid, et hoopis minul on väga tundlik valge nahk ja et just seetõttu on nii oluline, et ma täiesti puhtaks saaks. Rooma heitgaasid tungivad naha sisse ja ladestuvad poorides kõige alla, rasva taha, ütlesid nad vanaemale, ja kordasid seejärel öeldut hispaania keeles, nagu aitaks see midagi selgitada, detrás el cebo, doňa Mathilde, la suciedad se mete detrás del cebo en la piel de la niňa. Vanaema noogutas mõtlikult ja ütles viimaks, et ju on kelneritel õigus. Ilus valge tundlik, aga täiuslik nahk oli eristumise ja klassi tunnus. Samasugune rikutud nahk aga võis purustada ükskõik millise naise väljavaated. Minul jääb üle vaid välja kannatada, ütles vanaema, ja otsekui lohutuseks lisas ta, et temal oli väiksena samamoodi, ja tema puhul läks ju lõpuks kõik hästi.

Hoolitsege selle eest, et ta saaks korralikult puhtaks,” ütles ta enne äraminekut, ja siis vaatasid kelnerid mulle kahjurõõmsalt otsa.

Püsiviide Lisa kommentaar

Aleksei Salnikov

5. juuni 2020 at 8:00 e.l. (Aleksei Salnikov) (, , )

Aleksei Salnikov on hetkel Venemaa paljutõotavaim kirjanik. Salnikov sündis aastal 1978 Tartus ning tema lapsepõlv on möödunud Tartus ja Uuralites. Ta on lõpetanud kaks kursust põllumajanduse akadeemias ning õppinud ühe semestri kirjandust Uurali Riiklikus Ülikoolis.

Ta on seni kirjutanud palju luuletusi ja neli romaani, millest üks on pühendatud ka Tartule. Tema romaani “Petrovid gripi küüsis”, kus muuhulgas on tsiteeritud Aino Perviku “Kunksmoori”, on nimetatud ebatavaliseks armastusromaaniks ning see pälvis 2018. aastal ühe Venemaa tähtsaima kirjanduspreemia, nn Rahvusliku bestselleri auhinna. “Petrovid gripi küüsis” on üks viimaste aastate kiidetumaid ja müüdumaid vene romaane, mille järgi teeb praegu filmi tuntud filmilavastaja Kirill Serebrennikov (see on esimene Serebrennikovi film pärast poolteist aastat kestnud koduaresti).

Septembris ilmus raamat eesti keeles kirjastuselt Tänapäev. Salnikovi romaan „Osakond“/“Отдел“ – must paroodia riigikaitseorganite töö kohta – pälvis samuti lugejate tähelepanu. Kriitikud nimetavad teda James Joyce’i ja Thomas Manni kirjandusliku traditsiooni jätkajaks, kuna romaani olmefaabulal on sügav mütoloogiline alltekst.

Tartu Kirjandusfestival Prima Vista / 2020 esinejad

Katkend: Petrovid gripi küüsis, Tänapäev 2019, tlk Erle Nõmm, lk 234 – 245.

Petrov vaatas poega, kellel oli pelmeenikott peas, ning tundis lisaks hirmule ja abitusele veel ka ärritust. See oli kohutav tunne, aga Petrovile näis osaliselt, et poeg etendab natuke liiga haiget, et kui ta oleks haige ja kannataks, siis ta lihtsalt lamaks sonides, Petrovil oli isegi kahju, et pojal pole ei iiveldust ega kõhulahtisust, et saaks anda ta arstide kätte ja seada kogu vastutuse tema tervise eest inimestele, kes meditsiinist midagi taipavad. Pelmeenikott muutis poja palaviku koomiliseks ja Petrovile tundus, et Petrov-noorem lollitab rohkem, kui haigus väärt on. Petrovil oli midagi puudu, et pojale täiel määral kaasa tunda, ta sai aru ainult sellest, kui ta ise kannatas, kui kondas kõikjal palavikuga ringi, tema, Petrovi tollane kannatus tundus Petrovile tõelisena, aga poja kannatus mitte. Petrov piinles, et ei ela poja kannatustele täiel määral kaasa ja seda kannatust oma kalkuse pärast elas Petrov üle tõeliselt. Ainult Petrovi enda haigus tundus Petrovile tõeline, aga Petrov-noorema haigus oli mäng, mida too osaliselt mängib ja on nii hoogu läinud, et võib selle mängu tõttu juba surra, aga peatuda ei suuda.
Petrov nägi end mingi rumala talistepüha näidendi või Pravoslavnaja Gazeta eelviimase lehekülje jutustuse peategelasena, ta oli seda kunagi lapanud, kui oli ämmal külas. Taolistes jutustustes istus, tõsi küll, alati miskipärast ema, mitte isa, sureva lapse voodiveerel: laps oli suremas, ema küsis “mille eest?”, siis ilmus ingel ja selgitas naisele, et laps oleks niikuinii sirgunud moraalseks värdjaks ja sattunud pärast põrgusse, aga nüüd päästis jumal ta; olid ka variandid, kus ingel näitas naisele pildikesi poja eeldatavast tulevikust, kus poeg jõi viina, suitsetas, keppis, s.t. tegi justkui asju, mida teevad peaaegu kõik inimesed, aga jumal vabastas lapse langusest tavalisse täiskasvanuellu ja tegi temast inglikese. Ema liigutasid ingli sõnad miskipärast alati ja ta hakkas tänulikult palvetama. Petrov nägi ennast selles jutustuses, talle tundus, et ta hoiab seda süžeed iseendaga nagu pappkarpi, nagu midagi muud polekski peale selle karbi, selle toa kolme inimese nukukujudega ja mängumööbliga, nagu poleks karbi ümber muud midagi peale pimeduse.
Et vabastada end sellest tundest, jõuetusest, ärritusest poja suhtes, läks Petrov magamistuppa ja kogedes hinges suurt pimedust, nagu poleks pilkasus karbi ümber mitte väljamõeldud, vaid tõeline, sukeldus Petrov sellesse pimedusse, hakkas telekanaleid vahetama. Nagu kiuste, oli üks telekanalitest retrolainel, näitas uuesti “Jane Eyre`i”, aga Petrov tabas just selle hetke, kus noor Jane jääb magama tuberkuloosihaigega sama teki all. Üldiselt meeldis romaan “Jane Eyre” Petrovile, sest võidutses õiglus kasuema ja tema tigedate laste suhtes, aga just see episood, kus verd köhiv sõbranna suri, ei olnud Petrovile praegu kuigi meeltmööda.
Petrov püüdis meelde tuletada, kui ta oli ise lapsena haige, kas temaga jännati samamoodi nagu Petrov-nooremaga, aga miskipärast ei mäletanud ta haigust ennast, vaid seda, kui hea oli haiguslehel olla, pärast peamist gripihoogu, kuidas ta ei käinud koolis ja tegeles kodus igasugu jampsiga, kuidas ta üksi jäi, kui vanemad tööle läksid, kuidas ta endale toitu soojendas, kuidas otsustas, et ei kuumuta piima pliidil, vaid joob seda külmalt, ja sai pärast nahutada, nii et võttis õppetundi arvesse ja jätkas külma piima joomist, aga järgides ema loogikat, kallas ta natuke piima kastrulisse ja pani tulele, et see pisut põhja kõrbeks. Talle meenus, kuidas ta tahtis nimme haigeks jääda, et mitte sõita koos teistega ekskursioonile Visimi, Mamin-Sibirjaki kodumaale, kuidas ta meelega lamas külma vett täis vannis, pärast istus veel rõdul aluspükste väel, aga ärkas järgmisel hommikul ehk isegi varasemast tervemana, nii et tuli varahommikul astuda koolibussi ja põrutada klassiga kakssada kilomeetrit linnast välja, et vaadata üle paar maamaja ja kuulata lugu kirjaniku elust, kellest Petrovil polnud sooja ega külma. Vähe sellest, et Visimi sõideti tohutu kaua, iga kahekümne minuti järel tehti veel peatus ka, sest ühel klassikaaslasel hakkas süda pidevalt läikima.
Lapsena ei hirmutanud Petrovi mitte niivõrd gripp, kuivõrd entsefaliidi kaitsesüst. Selle elas Petrov üle tõeliste piinadega, mida mäletas siiani. Kui kõik jooksid pärast kaitsesüsti ringi ja püüdsid üksteisele süstist valutaval kohal tugevamini vastu selga äsada, siis Petrovil oli tõeliselt halb. Tal ei valutanud mitte ainult abaluu all – teda piinas paar päeva kohutav peavalu, mis oli hullem kui palavik, köha ja nohu. Petrovi pea valutas iivelduseni, tal oli valus neelata, pilgutada ja isegi noogutada, talle tundus, et ta tunneb, kuidas aju ujub soojas puljongis koljus ja puudutab selle siseseinu.
Tundub, et Petrova oli samamoodi alla andnud nagu Petrov. Temagi tuli magamistuppa, hakkas seljast võtma oma süngeid asju ja riietuma öösärki ning määrima end käte ja näo öökreemidega.
“Kuidas tal seal on?” küsis Petrov. “Kuidas, kuidas. Vedeleb maas ja kõik,” vastas Petrova rõõmutult. “Mida teha?”
Nad alustasid imelikku võistlust, püüdes vastu pidada võimalikult kaua, et mitte kontrollida poja seisundit, ja asusid telekanaleid ümber lülitama, küsides teineteiselt, kas jätta telekanal mängima või klõpsutada edasi. Nad ajasid selle tegevuse saatel ka veel juttu, püüdes näida rahulikena, Petrov küsis naiselt, kuidas too iseennast tunneb. Petrova tundis ennast normaalselt ja küsis, kuidas tunneb ennast Petrov. Ka Petrovil oli kõik hästi. Mõnda aega õnnestus neil teeselda, et poega pole kodus, ja õnnestus mängida, et nad on mõlemad tasakaalukad ja midagi erilist ei toimu. Nad läksid selle mängu käigus kööki, kus Petrov keerutas käes sigaretipakki ja keelas endal rõdule suitsetama minemast, et mitte näha haiget poega. Esimesena andis alla Petrova ja tegi ettepaneku proovida aspiriini, mitte paratsetamooli. Petrov ütles, et lastele on aspiriin keelatud, kuigi kui ta ise oli laps, anti talle aspiriini ja midagi ei juhtunud.
“Oled sa veendunud, et see oli just aspiriin?” ei uskunud naine. “See ei mõju ju mao limaskestale hästi ja võib esile kutsuda ootamatu ajuturse.” “Ma pole enam milleski kindel,” tunnistas Petrov. “Ma pole isegi veendunud, et paratsetamool, mida me talle päev otsa anname, on ehtne. Võidi ju müüki paisata mingit libakraami sama hinnaga,” mainis Petrov kainelt. “Praegusel ajal võib igasuguseid asju juhtuda.”
Petrovid pistsid nina koduapteeki ja hakkasid otsima aspiriini, lootes, et karbis, mis oli jäänud ammustel aegadel Petrovi vanematelt, võib midagi veel alles olla. Karbis olid sinepiplaastrid, briljantroheline, kaaliumpermanganaat ajast, kui Petrov-nooremat oli vaja vannitada lahjendatud kaaliumpermanganaadiga, seal oli vanematest jäänud jood, mida keegi ei kasutanud, seal oli levomütsetiin, mille oli ostnud Petrov, kui ta oli veel koolipoiss ja õuekoer oli haigeks jäänud (muide, koer ei lasknud endale tabletti anda, kõigil ülejäänud päevadel nii lõbus ja lahke peni kõõritas kurjalt ja näitas hambaid, kui tal püüti suud avada), seal oli vatirull – väljast laialivalguv ja seest kõva kui puu, . Seal oli kolme liiki plaastreid – bakteritsiidne, rohelise ravimikihiga, mille kleepuv pool oli kaetud plastlehekesega, ja kaks isoleerpaelalaadset plaastrirulli – kitsas ja lai. Selles, et plaastreid ei saa kasutada isoleerpaelana, veendus Petrov juba varajases lapsepõlves, kui ta mässis käepidemeta kruvikeeraja otsa plaastrisse ja asus lahti võtma katkiläinud triikrauda, mis oli pistetud stepslisse. Apteegikarbis oli kaks kraadiklaasi, üks neist vanas kollaseks tõmbunud vutlaris, teine oli uus. Uus kraadiklaas osteti, kui arvati, et vana on kaduma läinud, aga see oli lihtsalt kadunud pilusse diivanipatjade vahel. Oli köharohi, mida Petrov oli võtnud kõigest kaks korda, aga selle vahendi maitse oli talle esimesel korral nii vastumeelt, et Petrov eelistas pigem köhida, kui seda rohtu võtta, teine kord oli paar päeva tagasi, kui Petrov suundus tööle; kui ta oli rohu siise võtnud, taipas ta, et rooli istuda ei tohi – ravimist jäi säärane lehk, et esimene ettejuhtuv liiklusmiilits oleks trahvi välja kirjutanud, isegi torukesega promille mõõtmata. Olid rohutilgad, aga Petrov oli pakendilt lugenud, et need tekitavad sõltuvust ja see hirmutas teda. Apteegis oli mitu Kuldtähe palsami metalltoosi, mis sarnanesid punastele tablettidele, ainult üks neist toosidest oli peaaegu täis, ülejäänud olid peaaegu tühjad, aga neid polnud ära visatud, sest mingi osa salvist oli seal siiski alles. Alles siis, kui Petrovil sündis laps, sai ta kogeda seda süütut sadistlikku naudingut – määrida haige poja ninaalune Kuldtähega kokku ja jälgida, kuidas too ei saa avada silmi, millest voolavad mentooliaurude tõttu pisarad. Peres polnud senini veel kellelgi probleeme närvide ja südamega, aga apteegikarbi põhjas olid nii korvalool, valokordiin kui ka palderjan. Vesinikülihapendit oli Petrovide apteegis kahte liiki – lahuse ja tablettide kujul.
Koduapteegis oli isegi selliseid imeasju nagu klofeliin ja glükoosiampullid, kahte tüüpi vitamiine Petrov-nooremale – valged plastpudelid suurte oranžide ja väikeste kollaste dražeedega. Aspiriini aga polnud. Petrov tegi ettepaneku minna apteeki. „Küll ma tean seda sinu käimist, pärast oota jälle kaks tundi,” vastas Petrova, katsudes magava poja otsaesist ja kirbutades rahulolematult kulmu. „Praegu on öö,” ütles Petrova isegi rõõmuga. „Käi siis sina ära,” tegi Petreov ettepaneku. „Kas sa ei karda mind üksi lasta?” „Lähme käime siis koos,” leidis Petrov vastuse. „Äkki juhtub midagi?” küsis Petrova. „Mis ettepanek sul siis on?” Petrov läks üle sosinale ja näitas sosinaga, et tõstab häält. „Võib-olla, ma ei tea,” hakkas ka naine Petrovi eeskujul sosistama. „Pesin eile su teksased ära, seal oli tablett. Ega see juhuslikult aspiriin pole? Torkasin selle köögis kuskile sahtlisse.”
„See on muidugi aspiriin, aga väga vana aspiriin, see on minuga ühevanune, vist peaaegu et seitsmekümnendatest,” sõnas Petrov. „Sa ju võtsid selle eile sisse ja pole midagi,” ütles naine. Petrov oli vastu, et anda vana aspiriini pojale, ta oli isegi valmis apteegis ära käima, kuigi tal polnud aimugi, kus on lähim ööpäevaringne apteek, kuid nad mõlemad, Petrov ja Petrova liikusid rääkides juba endale märkamatult köögi poole. „ma ei võtnud seda eile, vaid üleeile,” sõnas Petrov. „Ma jõin üleeile palju asju – teed ja justkui ka viina, see aspiriin võis kuidagi neutraliseerida, kui maos segunes, niipalju kui mina mäletan, ei aidanud see aspiriin eriti.” „Anname kõigepealt, vaatame, mis saab, pärast mõtleme, kas minna apteeki või mitte,” sõnas Petrova. „Jutt pole praegu üldse sellest, et tabletti anda, see tuleb kõigepealt üles leida, ma ei mäleta, kuhu ma selle toppisin.”
Petrov ronis miskipärast kohe nõudekappi, tema meelest tuli alustada sellistest kohtadest, kuhu Petrova ei saanud kindla peale tabletti panna, sest tavaliselt leitakse kadunud asju just taolistest paikadest. Nad vaatasid üle kõik köögipinnad, sest kadunud asi on tihti kõigile näha, ja alles siis hakati tuulama loogilistes kohtades nagu köögilaud, tööriistasahtel, nugade ja lusikate sahtel, kastrulisahtel, pannisahtel, kiigati maitseainete plekk-karbikestesse, mis olid rohkem nagu kujunduselemendid, karbikesest sildiga „Kurkum” leidsid Petrovid Petrov-noorema hoiupõrsa, kuhu ta pani peenraha, mis taskurahast üle oli jäänud, ja imestasid tema kavaluse üle. Nugade, kahvlite ja lusikate sahtlist leidis Petrov Petrova korterist pärit noa. „Ma tegin parajasti süüa, kui ta helistas ja tuli sinu juurde tormata, nii ma selle kotti torkasingi,” selgitas Petrova. „Miks sa ta nädala keskel minu juurde lasid?” ei saanud Petrov aru. „Tahtsime raamatukogus eelnääripidu korraldada, kavatsesin sinna isegi haiguslehel olles minna, ga siis muudeti kõik ära, mina olin poisi juba sinu juurde saatnud ja otsustasin üksi kodus istuda. Nii ma siis istusingi,” sõnas Petrova. „Kui sa magad kellegagi, siis ütle,” palus Petrov, ta ei tahtnud avastada, et Petrova läheb ootamatult mehele kellelegi teisele, ta soovis siiski mingit ennustatavust suhetes, et teada varakult, milleks end valmis panna. „Ole nüüd,” rehmas Petrova.
Petrova oli äärepealt tabletti leidmas oma kitli taskust, aga need oli pakenditükikesed paratsetamooli ümbert, millega ta oli päev otsa Petrov-nooremat söötnud, ja kuigi ta ütles: „Just, sinna ma toppisingi, kuhu siis veel,” olid taskus ainult väikesed nelinurksed, õrnalt krabisevad paberinutsakud, mis tundusid ereda köögilambi kumas väga valged.
Aspiriin oli külmkapi riiulil, Petrovi seljasalvide kõrval, mida Petrov ei kasutanud, sest need ei aidanud niikuinii, vaid ainult haisesid, ja Petrovgi hakkas nende pärast haisema nagu vanatoi. „Just,” tuli Petrovale vaimuvälgatus. „Askeldasin köögis, jõnglane palus suppi, kui sa olid magama jäänud.”
Nad pidasid haige voodi veeres nõu, kui palju sellest tabletist anda – terve või ainult pool. Üleüldse tundus kogu see idee Petrovile rumalana, tablett hallis paberis, mille servad olid justkui pakendi küljest ära näritud, äratas kahtlust. Ta oli juba peaaegu apteeki minemas, kavatses kingi jalga panna, aga Petrova hoidis tal varrukast kinni ja muudkui korrutas, et võiks proovida, ütles, et aspiriin on aspiriin, see pole piim ega saa hapuks minna. Siis ajasid nad Petrov-noorema üles ja sundisid teda tabletti sisse võtma. Petrov kallas pojale gaseeritud vett, aga Petrova ütles, et selletagi on mao limaskestale koormus, seepärast kallati Petrov-nooremasse gaseeritud vee asemel keedetud vett. Poeg kukkus tagasi, ta nagu ei ärganudki. Petrova torkas pojale jälle kraadiklaasi alla ja valvas kükitades diivani ees, et ta maha ei kukutaks. Petrov seisis kõrval nagu hobune lõa otsas, pööranud Petrova poole oma arusaamtu ilmega näo. „Hulluks võib minna, ei langegi,” ütles Petrova. Nad vahetasid pelmeenikoti otsaesisel uue paki vastu, aga soojaks muutunud ja sulanud koti viisid tagasi sügavkülma. Kuni nad köögi vahet käisid, oli poeg lükanud diivanikatte jalutsisse ning lamas, konksus ja külmetav, kuid ei ärganud üles. Ta tõi hingates kuuldavale sellist heli, nagu oleks oianud. See oli nõnda peen hääl, et sarnanes hiire halisemisele, kui hiirtel saanuks olla gripp ja nad võinuks pikalt kannatada. Petrovid katsid poja kinni, kuid tema ajas end kohemaid uuesti paljaks, nad kordasid katset mitu korda, aga poeg lükkas endalt kogu aeg diivanikatte pealt.
Suutmata seda kõike nikotiini abita vaadata, astus Petrov rõdule ja tegi suitsu, vaadates tühjaks jäänud öist hoovi, kus keset valgustamata mänguväljakut oli siiski sinaka valguse laik. „Ma ei suuda enam, ” kurtis Petrova. „Mina lähen magama. Kõik. Loodan, et kui ma üles ärkan, on kõik normaalne. Ma kukun juba lihtsalt jala pealt.” Sisuliselt tegi ta sedasama, mida Petrov tänavatel jalutades, aga aasida naise nõrkuse üle polnud ka Petrovil enam jaksu. „Muide, ta hakkas kergemini hingama, kui sa rõdule läksid,” sõnas Petrova. „Ehk peaks tuulutusakna rohkem lahti tegema? Hullemaks ju enam ei lähe. See tähendab, võib olla ka hullem, aga praegu on nii, mida me veel teha saame? Talle võib veel teki kõrvale jätta, kui külm hakkab, tõmbab peale.”
Ka Petrovil oli jõud otsas, aga kui Petrova poleks tunnistanud oma väsimust, poleks ta nõus olnud magama. Seegi oli muidugi omalaadne võistlus, mis viitas sellele, et Petrov ei erinegi nii väga oma vanematest ning ämmast ja äiast, nagu ta oleks tahtnud. (Siinkohal tegi Petrov endale pisukese allahindluse, ta justkui soostus võistlusel osalema, kogudes mingeid punkte, sest poeg on ikkagi poeg. Aga muus osas arvas Petrov, et tal pole vanematega midagi ühist, ta pidas vanemate põlvkonda mõttetuteks inimesteks, kellel on mingisugused pöörased arusaamad elust, sellest, et varem oli palju parem, õiglasem, turvalisem ja isegi külluslikum elu kui praegu; isa ei varjanud põlgust Petrovi töö vastu, ta rääkis, et püüd teenida raha, hoolimata sellest, kes Petrovi ees on – kas mõni õnnetu küüdipakkuja, kellel pole muud hinge taga kui auto ja mõned lapsed kaela peal, või ärimees, kellel on neid autosid palju -, ei lõpe Petrovi ega ka riigi jaoks hästi. Äi ei öelnud midagi, aga tundus arvavat sama.)
Petrov kustutas külalistoas tule ja läks magama, võtnud naise kaissu, aga too tõukas ta algul endast küünarnukiga eemale, sest Petrov siples kogu aeg, plaanides üles tõusta ja kontrollida, kuidas läheb Petrov-nooremal, ning kui ta hakkas magama jääma, pani Petrova tema peale mõlemad jalad, seejuures niisugusel uinumise hetkel, et Petrov võpatas naise puudutusest ja ärkas justkui otsekohe täiesti üles, valmis veel üheks rahutuks päevaks, ja oli Petrova peale tolle häbematuse pärast isegi kuri, temagi oleks tahtnud naisele küünarnukiga äsada, aga naise ülakeha oli tema küünarnukist liiga kaugel; Petrov hakkas tasahilju naise jalge alt välja libisema, mõeldes, et ei jää enam magama, tuleb üles tõusta ja veel üks suits teha, eks siis ole näha, kas heita pikali või mitte. Petrov küünitas telefoni järele, et kella vaadata. Selgus, et on alles pool kaks öösel, ja konnata mööda korterit ringi või istuda köögis on imelik ja igav. Selle mõttega ta muide uinuski, ärritunud ja pisut ärevil, mis ei takistanud tal ärgata neljakümne minuti pärast ja hiilida külalistuppa. Petrov naasis voodisse pettumusega, et midagi pole muutunud, kui välja arvata, et Petrov-noorem oli endale diivanikatte peale tõmmanud ja katnud jalad tekiga. Kuni Petrovi polnud, oli naine keeranud voodi teise serva, kahmates kogu teki endale ja jättes Petrovile ainult servakese, kuhu ta surus ettevaatlikult pool ülakeha ja ühe jala ja hakkas sättima pead padjale, et see ei vajuks ebamugavasse asendisse. Padi läks ruttu kuumaks ja Petrov keeras selle ringi, peljates naist äratada, aga too ei mõelnudki ärgata.
Mingi aja pärast (Petrov unustas kella vaadata, sest mäletas, et tal pole vaja kuhugi kiirustada, et ta on veel haige) tõusis ta valuga kaelas ja sooviga vett juua, seejuures torises Petrova, et ta on oma ringikondamise ja vähkremisega juba ära tüüdanud, aga Petrov mõtles, et käib öösel tihti joomas ja mingis telesaates räägiti justkui, et see on üks diabeedi tunnuseid. Petrov jõi vannitoakraanist vett ja vaagis, kas ta käib öösiti tihti joomas või mitte, ning jõudis järeldusele, et mitte päris, tal on sagedamini justkui mingid lunatismihood, kui ta näeb unes, et on ikka veel tööl ning ta käed on litoolised või õlised ja ta hakkab neid unes kuivatama lina äärega või roomab vannituppa käsi kraani all pesema, neid hoolikalt seebitades, ja ärkab alles siis lõplikult üles – unes oli valge, aga siin saabus koos ärkamisega ootamatu ehmatav pimedus. Kui Petrov mainis Pašale, et on kuutõbine, siis teatas too, et on samuti kuutõbine, et naine ärkas üks kord selle peale üles, et Paša oli tuulanud tema kosmeetikaasjades, otsides üheksandat mutrivõtit. „Nii mõjuvad psüühikale vist bensiiniaurud,” selgitas Paša.
Joonud isu täis, astus Petrov külalistuppa, haigutades ja sirutades ja venitades kaela, mille lülide vahele oli justkui munakivi kinni jäänud. Poeg oli endalt heitnud nii diivanikatte kui ka teki ja lamas selili, imelikult välja sirutatuna; ta näis lamades pikem ja täiskasvanum kui püsti seistes, toa poolhämaruses tundus tema nägu ebatervelt kahvatu. Tuuletõmbus oli tuulutusakna lahti lükanud, seepärast oli külalistoas väga külm, peaaegu nagu väljas, vähemalt nii tundus Petrovile, sest teda haaras sisemine külmus, kui ta nägi, kui kahvatu on poeg ja kui pikaks on ta veninud, nii et pidžaamapükste ja sokikummide vahe, mis ei ületanud tavaliselt sentimeetrit, küündis nüüd viie sentimeetrini, nagu oleks pidžaamapüksid muutunud ööga pidžaamaratsapüksteks. Petrov võttis pojal jalast kinni ja tundis isegi läbi soki, kui külm on poisi jalg, ta puudutas poisi otsaesist ja põske, aga needki olid täiesti külmad. Õudusest hakkas Petrov värisema. Ta ajas käe poja särgi alla, aga Petrov-noorema rind ja kõht olid külmad, roiete all polnud tunda südametukseid. „TÄITSA LÕPP,” mõtles Petrov, tõstes peopesa Petrov-noorema näo juurde, püüdes tunnetada tema hingamist, ka hingamist polnud tunda, siis mõtles Petrov veel kord: „TÄITSA LÕPP”. Ta ei teadnud, mida taolistel puhkudel teha. Viimati oli ta osalenud vanaema matustel, aga seal ei pidanud midagi tegema peale selle, et seista kirstu juures ja juua end peiedel täis.
Petrov seisis poja kohal, püüdes näha mingitki liikumist, näiteks joonistuse liikumist pidžaamapluusil, mis oleks tähistanud hingamist. Liikumist polnud üldse, valitses tihke vaikus, kõik oli täiesti tardunud nii Petrovi ümber kui ka tema sisemuses, ta oli justkui peitu pugenud, taipamata, mida teha edasi, seejuures oli vaja kiiresti kutsuda kiirabi ja selgitada, et nüüd on pojal midagi hullemat, kui gripi sümptomid.
Meeleheites raputas ta poega algul jäisest õlast, siis torkas sõrmega tugevasti vastu külge, püüdes teda äratada.
Poeg norsatas rahulolematult, ärgates justkui otsekohe ellu ja otsis krõnksu tõmbudes käega, millega end kinni katta. Petrovi südamelt ei langenud mitte lihtsalt kivi, südamelt langes lausa midagi laviinitaolist. Petrov lükkas poja otsiva käe alla tekinurga ja too tõmbas selle lihtsalt endale peale. Petrov istus, jahmunud äsja üleelatud õudusest, aga tema raske kujutlusvõime oli juba saanud impulsi ja kõik keerles veel, näidates Petrovi vaimusilmas peatsete matuste pildikesi.
Ta naasis vatistel jalgadel magamistuppa, kukkus voodile, pannes õõtsuna Petrova, kes oli samuti justkui surnud ega mõelnudki üles ärgata, ja lamas kaua, vahtides lakke; ta oleks tahtnud naise üles ajada ja rääkida sellest, mida ta just koges, sest see oli kujuteldamatu, see sarnanes üleelamiselt tuledes karusselliga, millel on kaunite rakmetega hobused. Talle tundus, et see on talle õppetund, et pole vaja surma saata joonistatud poissi, keda poeg peab endaks, et tuleb võimalikult kähku see lugu lõpetada päästva happy-end`iga ja mitte kunagi enam joonistada lugusid, kus on kasvõi ähmaselt pereliiget meenutav tegelane, et pole vaja muutuda noore Sergei sarnaseks, ja seepärast on mõte superkangelasest-naisest, kes õpetab päeval lapsi algkoolis, aga öösiti tapab igasuguseid kaabakaid, väga halb idee.
„Issand,” pomises Petrova uniselt, pööramata mehe poole. „Kas sa üldse jääd täna magama või mitte? Sa pead ta ju nääripeole viima, isegi palavikuga, saad ju aru.”
„Muide, tal pole palavikku,” vastas Petrov. „See on märkamatult langenud.”
„Ahah. Siis on hästi,” märkis Petrova.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jean Echenoz

19. veebr. 2020 at 9:10 e.l. (Jean Echenoz) (, , , , )

Jean Echenoz (s 1947) on Pariisis elav prantsuse romaanikirjanik, kes on avaldanud 18 romaani Minuit’ kirjastuses, mis on tuntud kui “uue romaani” (Nouveau Roman) väljaandja. Romaani „Cherokee” eest pälvis autor Médicis’ kirjanduspreemia aastal 1983 ja romaani eest „Je m’en vais” („Ma lähen ära”, tlk Kaja Riesen, 2010, Eesti Raamat) sai ta 1999. Goncourt’i preemia.

Eesti keeles on temalt ilmunud veel teinegi romaan, „Courir” (2008, e.k. „Jooks”, tlk Indrek Koff, 2019, Loomingu Raamatukogu), mis jutustab tšehhi pikamaajooksjast Emil Zátopekist ning on osa biofiktsioonide triloogiast koos Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nikola Teslast rääkiva „Des éclairs’iga” (2010). Eluloolist materjali on autor kasutanud teisteski teostes, muuhulgas on ta kirjutanud admiral Nelsonist ja Chopinist.

Alates oma esimesest romaanist „Greenwichi meridiaan” (1979) on autor tuntud kui romaanižanri uuendaja nii krimi-, spiooni-, seiklus- kui ka muudes žanrites ning teda on nimetatud minimalistlikuks või passiivseks autoriks, sarnaselt teiste „uue uue romaani” autoritega nagu Jean-Philippe Toussaint või Éric Chevillard.

Echenozi loomingule pühendatud teaduskonverents toimub Tartu Ülikooli Maailma keelte ja kultuuride kolledžis 4. mail 2020. 5. mail kohtub autor lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis.

27. veebruaril 2019 kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on tänavuse Prima Vista külalise, prantsuse kirjaniku Jean Echenozi raamat „Jooks“ tšehhi legendaarsest pikamaajooksjast Emil Zátopekist. Külas on pikamaajooksja Raivo Alla, vestlust juhib raamatukoguhoidja Annika Aas. Oodatud on kõik, kes tahavad raamatute üle üheskoos arutleda.

 

Katkend: Jooks, SA Kultuurileht, LR 2019/37, tlk Indrek Koff, lk 24 – 30.

8
Stiil on tal tõepoolest võimatu. Larry Snyder ei ole esimene, kes seda tähele paneb. Ja kellel tekib küsimus, mismoodi Emil seda siis ikkagi teeb.
On jooksjaid, kes näivad lendavat, teised näevad välja, nagu tantsiks, mõni teeks nagu marsisammu, mõni liiguks edasi just nagu jalad kõhu all. Mõni aga liigub nii, nagu suunduks võimalikult kiiresti kohta, kuhu teda on kutsutud. Emil ei sarnane ühegagi.
Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse, nagu oleks ta transis, või töötaks nagu labidamees. Mõtlemata mistahes akadeemilistele kaanonitele ja soovimata näida elegantne, liigub Emil raskelt, kandiliselt, vaevaliselt, otsekui tõmmeldes. Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja, jääb mulje, nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion. Joostes paistab ta äraolev, ta on kusagil väga kaugel, nii keskendunud, et kohal ta ei viibi, ehkki tegelikult on ta rohkem kohal kui keegi teine, ning tema õlgade vahele surutud pea, mis on kaela otsas alati ühele poole kaldu, tudiseb lakkamatult, kõlgub ja õõtsub küljelt küljele.
Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt. Ometi ütleks teile igaüks, et jooksmine käib just käsivartega. Et keha paremini edasi viia, tuleb ülajäsemeid kasutada selleks, et jalgu keha raskusest säästa: pikamaajooksul annab parima tulemuse see, kui pead ja käsivarsi võimalikult vähem liigutada. Emil aga teeb täpselt vastupidi, ta tundub jooksvat nii, nagu ei mõtleks üldse kätele, mille kramplikud vapped algavad liiga kõrgelt ning millega ta sooritab üpris kummalisi liigutusi, kord tõstab need üles, siis jälle heidab tahapoole, nõnda et need niisama ripuvad või mingeid absurdseid žeste joonistavad, ja ka tema õlad otsekui tõmblevad ning küünarnukidki tõusevad liiga kõrgele, just nagu kannaks ta liiga rasket koormat. Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada. Ühesõnaga ei tee ta midagi samamoodi kui teised, kes kalduvad vahel arvama, et ta ei tea üldse, mis ta teeb.
Aga omamoodi jooksmine pole veel kõik, asi on ju selles, et trenni tuleb ju ka teha. Ja täpselt niimoodi teeb ta ka trenni.
Treeningute kohta levib maailmas tohutul hulgal teooriaid. Rootsi süsteem, mida nimetatakse intervalltreeninguks, põhineb kiirendustel, mille vahel tehakse lühemaid või pikemaid puhkepause. Gerschleri süsteem näeb ette ajavõtuga staadioni- lõigutreeningut, mille tempo on suhteliselt aeglane. Olanderi süsteemis joostakse samuti vahelduva tempoga lõike, kuid treening on paindlikum ja toimub looduslikus keskkonnas. Emil on kõik need metoodikad läbi uurinud ja üksteise järel omandanud ning tihendanud need üheks ja ainsaks Emili meetodiks, mis jätab puhtale kehakultuurile üsna vähe ruumi.
Kõik need tehnikad soovitavad kiirenduste vahele pause, rahulikumaid lõike, mida enamik läbib kõndides. Emil seda ei tee, tema eelistab kahe pingutuse vahel sörkida, olles veendunud, et nõnda õpib organism kahe pingutuse vahel puhkama ja isegi suure väsimuse korral vajalikku tempot hoidma.
Kõik nad lähtuvad ka põhimõttest, et pingutus peab olema väiksem kui võistlusolukorras: ettevalmistuse ajal tuleb jõudu säästa, seda läheb tarvis võistlustel. Emil arvab vastupidist – et treening peab olema võimalikult ränk, tuleb teha palju üliraskeid harjutusi, et päris jooks kergem tunduks.
Kõik jätavad ka talle mulje, et ei kasvata piisavalt tahet, kuna lubavad jooksjal tempo alla lasta, kui ta näeb, et jõud kahaneb. Sellega pole Emil sugugi nõus. Kui ta tunneb väsimust, kui ta tunneb vähimatki aeglustumisohtu, siis üritab ta just tempot juurde panna. Selle koha pealt on tema eeliseks tõsiasi, et talle meeldivad kannatused. Ta teab, et ta võib loota oma valuarmastuse ja iseenda peale: mitte iial ei luba ta enda kallale massööri.
Niisugune treeningmetoodika võimaldab tal vastased arvukate vahekiirendustega ära kurnata ja hoida samas jõudu lõpuspurdiks, mis on alati äärmiselt äge. Tema jooksurütm on pidevas muutumises, aina vahelduvad tempod ja peened käiguvahetused panevad jälitajad kibedalt kaebama. Asi nimelt ei ole üksnes selles, et neil on peaaegu võimatu minna oma rütmi kaotamata kaasa Emili lühikese, heitliku, ebaühtlase, korrapäratu jooksuviisiga, et tema pidevad rütmimuutused teevad nende elu kohutavalt keeruliseks, et tema kummaline ja väsinud ilmega jooksustiil, mis põhineb kangetel, robotlikel liigutustel, ajab nad segadusse, kuna on petlik, vaid lisaks kõigele panevad tema lakkamatult tudisev kuppel ja tuulikutiibadena laperdavad käed neil ka pea ringi käima.
Iial, ei iial tee ta midagi nagu teised, ehkki on muidu täiesti tavaline tegelane. Väidetakse küll, et tema kopsude gaasivahetus on ebanormaalselt hapnikurikas. Samuti räägitakse, et tema süda on hüpertrofeerunud, keskmisest suurema läbimõõduga, ja lööb aeglasemalt. Kuid spetsiaalselt selleks Prahas kokku kutsutud arstlik komisjon lükkab kõik need kuulujutud ümber ning kinnitab, et asi pole sugugi nii, et Emil on tavaline inimene, ta on lihtsalt hea kommunist ja sellest vahe tulebki.
Ühesõnaga, kindel pole miski peale selle, et tõenäoliselt on ta õppinud oma südant ja kopse selliselt ohjama, et need suudavad väga väikeste vahedega pingutada ja samas väga kiiresti kosuda. Näiteks võib ta pikamaajooksu lõpetada meeletu spurdiga ja joosta seejärel peaaegu hinge tõmbamata staadioni teise otsa oma dresside järele – ning vajaduse korral kohe järgmisel päeval uuesti starti minna.
Ühel päeval arvutatakse välja, et Emil on ainuüksi treeningutel jooksnud läbi maakera kolmekordse ümbermõõduga võrduva vahemaa. Masin tuleb tööle panna, seda on vaja lakkamatult lihvida ja seejärel tulemused välja pigistada, miski muu pole oluline, ja ilmselt just sellepärast ei olegi teda tõepoolest sugugi ilus vaadata. Ta lihtsalt vilistab kõige ja kõigi peale. Too masin on nagu eriline mootor, millele on unustatud kere peale monteerida. Tema stiil ei ole täiuseni jõudnud ega jõua arvatavasti kunagi, aga Emil teab, et tal pole ka aega sellega tegelda: kaotsi läheks liiga palju tunde, mida ta võib kasutada vastupidavuse ja jõu kasvatamiseks. Nii et ehkki vaatepilt pole teab mis ilus, piirdub ta sellega, et jookseb nii, nagu talle kõige paremini sobib, nagu see kõige vähem väsitab, ja ongi kogu lugu.

9
Olgu selle stiiliga, nagu on, aga igatahes on Emilist saanud maailmastaar. Kokkuvõttes polnud selleks palju vaja: Oslo, Berliin, liitlaste krossijooksuvõistlus Hannoveris ja kodumaal üksteise järel purustatud rekordid. Möödunud on aasta ja enam ei kirjuta tema nime väikeses kirjas spordilehtede kergejõustikuteemaliste lühiuudiste sappa, nüüd ilmuvad tema fotod rahvusvaheliste spordi- ja peagi juba ka muude väljaannete esikülgedel.
Temast on saanud nii-öelda suur sportlane. Temast ei saa üle ega ümber. Enam ei teatata, et ta võtab võistlusest osa, vaid öeldakse juba tükk aega enne võistluse toimumist, et ta võidab selle. Tema võiduvõimalused on niivõrd absoluutsed, et ta mõjub halvavalt, nõnda et vahel peab mõni alaliit tema osalemist mittesoovitavaks. Kui ta plaanib osaleda mõnel välismaisel võistlusel, võib juhtuda, et tema start tühistatakse eeldatava üleoleku tõttu, ja alaliidud ütlevad selle ka otse välja. Parem, kui ta ei tuleks, tunnistavad mõned korraldajad alandlikult, muidu kaob meie jooksjatel igasugune ind. Või siis, nagu väidavad mõned silmakirjalikumad, ei anna tema kohalolek meie krossijooksjatele tehnilises mõttes mingit kasu.
Asjasse sekkuvad isegi arstid, kes on ta juba ammu hukule määranud, kuna ta jooksvat terve mõistuse vastaselt. Nad noogutavad ja ütlevad, et on viimased kaks aastat olnud valmis selleks, et ta võib iga kell hinge heita. Nende hinnangul saab niisugune nähtus, kes iseennast sõna otseses mõttes tapab, olla vaid lühiajaline. Arstid öelgu, mis nad tahavad, kommenteerib Emil rahulikult, aga minule nad ei meeldi. Las nad ravivad haigeid, mitte minusuguseid poisse. Mina olen ise omaenese arst.
Ajalehed haaravad arutelust rõõmuga kinni, see on ju kuldne teema: kas Emil heidab arstiteadusele kinda? Kas Emil peab vastu? Ega Emil liiga palju jookse? Igatahes hakkab tal tekkima poolehoidjate armee, talle saadetakse postikottide kaupa kirju, temalt palutakse autogrammi või nõuandeid, fotodele pühendusi, talle tehakse abieluettepanekuid ja ta saab ka hüüdnime. Vedur. Kõik on hästi.
Ja üpris kenasti läheb ka Tšehhoslovakkia riigil, mis liikus pärast sõda ja kommunistlikku riigipööret üle sotsialistlikku blokki ning hakkab Emilis nägema imelist propagandariista. Ta on oma riigi parim diplomaat, tõhusaim suursaadik, temast on saanud riigisportlane. Ta kuulub nende hulka, kellele nagu eesrindlikele töölistele antakse eristaatus, jagatakse aurahasid ja privileege. Tsiviilis võivad niisugused saada villa, ordeneid või hea koha näiteks tekstiilitööstuses või miks mitte ka metallurgiasektoris. Emilile, kes on sõjaväelane, toob see kaasa järjest kõrgema auastme, ehkki tema põhitegevuseks jääb sport. Nii et tema eest kantakse hoolt. Muidugi jäetakse ta armee koosseisu, kui ta seda ise soovib, kuid seejuures tagatakse talle ideaalsed treeninguvõimalused, ning samal ajal tehakse temast, lihtsast seersandist, lühikese ajaga tankiväeleitnant.
Milovice garnisonis vastutab värske leitnant nekrutite väljaõppe eest, mille kohta ajakirjandus ütleb, et see pole mingi sinekuur, täpsustades tema legendi kaunistamiseks, et igal õhtul kannab sõjaväeposti laiali maailma parim jooksja. Loomulikult ei takista see kõik tema tavapäraseid treeninguid mitmekesisel maastikul, vahel ka täisvarustuses, kuna Emilile meeldib raskete sõdurisaabastega lumes mütata. Jookske nendega kakskümmend kilomeetrit, soovitab ta meelsasti, ja te ei kujuta ettegi, kui teistmoodi kõik on, kui pärast rajal kerged jooksukingad jalga tõmbate. Samal eesmärgil kinnitab ta saalis treenides pahkluude ümber raskused ja teeb nendega mitmesuguseid harjutusi.
Edasi läheb samas vaimus, Emilit jagub kõikjale, nii rahvusvahelistele mõõduvõtmistele – Haag, Alžiir, Stockholm, Pariis ja Helsingi, kus ta lõpuks ometi laiade laante jooksumehest võitu saab – kui ka väikestele kohaliku tähtsusega mõõduvõtmistele, nagu näiteks juunis toimuv Zlíni võistlus, kus ta märkab üht tüdrukut, kes hakkab talle meeldima.
Tuleb öelda, et tüdruk on igati tore, väga ilus, pikk ja peenike, lühikeste pruunide juustega, helehallide silmadega, kauni energilise ja samas malbe naeratusega, ja lisaks on ta veel odaviskaja. Emil kuulab pisut maad ja selgitab välja kaks asja: esiteks, et tüdruku nimi on Dana, ja teiseks, et ta on Emili polkovniku tütar. Kuna polkovniku tütar ja tema oda parandasid Zlíni staadionil oma isiklikku rekordit, näeb nutikas Emil siin ideaalset võimalust. Ta tormab lilli ostma ja läheb nendega neiut õnnitlema. Nad saavad jutule ja kui tema mõni päev hiljem ühe oma rekorditest taas üle jookseb, on Dana kord temale õnne soovida.
Juttu jätkub kauemaks ja jutu käigus selgub, et mõlemad on sündinud 19. septembril, et nad on täpselt ühevanused, või et õieti on tüdruk temast kuus tundi vanem. Kuna selle üle jätkub imestamist ja kuna Emil ei taha sellega sugugi piirduda, ütleb ta natukese aja pärast: Kuule, kui me iga kord teineteist õnnitlemas käime, kui üks meist mõne rekordi üle lööb, siis ei paista sellel lõppu tulevat. Mul on nimelt tunne, et neid rekordeid me teeme veel omajagu. Kõige parem viis teineteist õnnitleda, ilma et iga kord oleks vajalik kuhugi sõita, oleks vast see, kui me hakkaksime koos elama, ah? Mis sa sellest arvad?
Kuniks neiu oma arvamust kujundab, sõidab Emil kuu aja pärast olümpiamängudele, mille korraldamise au kuulub seekord Londonile. Linnas valitseb põrgukuumus ja päeval, mil Emil peab jooksma kümmet tuhandet meetrit, on õhk raske, rusuv, valitseb äikeseilm, ainult et äike ei taha ega taha pihta hakata. Tihe udu paisutab taevast ning moodustab Päikese ja Maa vahele hiiglasliku luubi, mis annab tulemuseks nelikümmend kraadi varjus.
Emil on muidugi favoriit, kuid kohal on ka Heino, kes ei ütle midagi, aga mõtleb nii mõndagi. Laiade laante poeg januneb kättemaksu ega taha, et Emilile jääks viimane sõna. Koos arst Knienickyga, kelle nõuandeid on Emil lõpuks ometi valmis kuulama, töötatakse välja jooksutaktika. Õigupoolest on see üsna algeline. Kui tribüünil istuva arsti arvates on aeg kiirendada, lehvitab ta punast särki – see on Emili vahetussärk, ta jookseb ainult punases, esindades oma kodumaad üksnes proletariaadi revolutsiooni värvi all, kusjuures pole tead, kas ta on selle ise valinud.
Emil alustab nagu ikka mehhaanilise jõuga, oma robotlikult regulaarse sammuga, kuid seekord rahulikumalt kui Berliinis, Heino aga läheb rajale metsikus tempos ja on üsna varsti temast kaheksakümmend meetrit ees. Emilile ei näi see huvi pakkuvat, tema teab väga hästi, mida ta teeb, ja ootab märguannet. Ta püsib kaheteistkümnenda, viieteistkümnenda koha kandis ja jälgib olukorda, ta jookseb nagu rahu ise. Alles poole distantsi peal, märgates, et tribüünil püsti tõusnud arst lehvitab tagasihoidlikult punast särki, lülitab ta oma mootori korralikult sisse ja hakkab maruliselt tempot tõstma.
Ta on nagu hävitav torm ja tema meeletu kihutamine mõjub rivaal Heino kerge sammu vastandina. Võiks arvata, et ta on juba osa jõust ära kulutanud, aga jooksu keskel näeme, kuidas sünnib täiesti uus Emil, reibas ja värske, maruline, valmis igaühele hirmu nahka ajama. Laiades laantes võtab maad paanika: peatset katastroofi kartes üritab Heino seda masinat peatada, haarates ohjad taas ülbelt enda kätte. Kuid Emil, kes ei kannata vastaste selgade nägemist, ei lase sellel kesta üle viiesaja meetri. Et oma au kaitsta ja solvangut maha pesta, manab ta grimassides näole jubeda ilme ja asub raevukalt tegutsema – samal ajal kui istmele püsti karanud ja leemendav doktor Knienicky lehvitab ikka veel, ehkki sel enam mingit mõtet pole, palavikuliselt punast särki, millega ta kord hajameelselt kord nägu, kord kaela pühib. Lõpuspurt, ja mõnekümne meetriga on Emil kõik oma teelt pühkinud, kõik purustanud, Tšehhi kergejõustik on saanud oma esimese kuldmedali.

Püsiviide Lisa kommentaar

Daniel Wisser

6. mai 2019 at 10:01 e.l. (Nädala autor 2019) (, , )

Foto: Bwag Wikipedia

Daniel Wisser on kirjandusfestivali Prima Vista külaline. 8. mail kell 22 on veinibaaris Vein ja Vine kavas Wisseri teksti-perfomance „Dorpat“ ja 9. mail kell 16.30 Tartu Linnaraamatukogus kohtumine lugejatega.

Austria kirjanikku ja muusikut Daniel Wisserit (s. 1971) peetakse autoriks, kes murrab tabusid ja üllatab. Festivalil esitleb ta oma viimast, eelmisel sügisel Austria raamatuauhinna võitnud romaani “Mägede kuninganna” (“Königin der Berge”), mille kirjastus Tänapäev andis välja Punase raamatu sarjas Piret Pääsukese tõlkes.
“Mägede kuninganna” on mõtlemapanev raamat elurõõmust, surmast ja inimese väärikusest. Romaani peategelane, hulgiskleroosi põdev neljakümnendates härra Turin on aheldatud ratastooli ja elab juba aastaid hooldekodus, sõltudes hooldusõdede abist. Intelligentne ja vaimukas patsient naudib väheseid kättesaadavaid rõõme nagu vein, viski ja naiste kaunid rinnad. Väärikust aitab tal säilitada must huumor. Ta teab täpselt oma parandamatu haiguse kulgu ja valmistub salaja abistatud enesetapuks Šveitsis.
Hooldusabi vajavate inimeste üksildusest, abitusest ja suitsiidist kõnelev romaan on ühteaegu humoorikas ja tundlik, asjalik ja südantpitsitav. Hoolimata surmtõsisest teemast on raamat kergesti loetav, kohati lausa lõbus, masendust ei tekita.
Kriitikute sõnul on olemas kõik, mida üks hea raamat vajab: paeluv teema, lugejat esimesest hetkest võluv peategelane, autori isemeelne stiil ja kergesti loetav keel ning julgus eksperimenteerida. Lugeja ei saa arugi, et ta loeb peategelase sisemonoloogi, sest see kõlab nii mitmehäälselt, polüfoonilisust lisavad omakorda tüpograafilised võtted.
Kodus Austrias on tuntust kogunud Wisseri tekstiperfomance’id, mille käigus ta retsideerib peast oma proosatekste. Absurdsed lühilood algavad väga täpse faktide esitamisega, mingi rekordi või kurioosumi kirjeldamisega (sageli on tegemist ajaloolise fakti või isikuga), aga lõpuks osutub kogu ettevõtmine täiesti mõttetuks ja vajub kokku nagu liivaloss. Wisseri absurdilaastud on ilmunud kogumikus “Sinisel pole nime” (“Kein Wort für Blau”, 2016), ja neid sünnib üha juurde. Tartusse võtab Wisser kaasa spetsiaalselt Eesti jaoks kirjutatud teksti „Dorpat“.
Muusikuna on Daniel Wisser 25 aastat tagasi tegevust alustanud ansambli Viini esimene koduoreliorkester (Erstes Wiener Hausorgelorchester) liige. Kvarteti eelmisel aastal ilmunud keelemängudele panustav album kannab nime “Lätlastest saavad eestlased” (“Die Letten werden die Esten sein”).
Linda Jahilo

Katkend: Mägede kuninganna, Tänapäev 2019, tlk Piret Pääsuke. Lk 105-109.

Kolmas osa
KEEP ON RUNNING

1. Kahjuks ei tule ta isiklikult

Täna, päev enne jõululaupäeva, on härra Turin saanud neljakümne kuue aastaseks. Esimene õnnesoovisõnum saabub juba enne kella kuut, nimelt õde Claudialt. Varem käis ta külas, sel aastal piirdub sõnumiga. Varsti pärast seda kutsub Irene Tōkyōst videovestlusele, seal on juba pärastlõuna. Irene paistab korda sätituna, nii nagu ka tema sealne korter. Turin on pidanud videovestluse ajal juba mitu korda neid ruume vaatama. Tal ei jagu eriti kannatust Irene püüdluste jaoks teda oma ellu kaasata. Pealegi vehib Irene tahvelarvutiga liiga palju ja Turinil hakkab alati pea pööritama. Pärast igat videovestlust vajab ta paari-kolme lonksu viskit. Õnneks on täna Irenel väidetavalt mingi tähtis kohtumine ees. Nii nagu alati lõpetab ta vestluse sellega, et küünitab suu kaamera lähedale ja saadab suudlusi.
Juba eile hommikupoolikul oli härra Turin tegelenud ümbrikutele nimede kirjutamisega, pühadekaartide allkirjastamisega ja rahatähtede ümbrikutesse pistmisega. See oli mitme tunni pikkune raske töö, Turini õlad on veel täiesti pinges. Aga väikest meelhead peavad hooldusõed ja asendusteenistujad saama. Marcus, Dejan ja kõik õed saavad temalt igaüks viiskümmend eurot, ainult Nata saab sada. Nata pole täna päevases vahetuses, niisiis annab Turin talle homme ümbriku isiklikult üle. Katharinale on tal kingitus muretsetud, aga ta ei tea, kas Mägilanna tuleb. Turin kutsus küll ta oma sünnipäevapeole, aga pärast nende viimast tüli kõneteraapia pärast pole Katharina vastanud ühelegi Turini meilile ega sõnumile ning teatas vanemõe kaudu esmaspäevase kohtumise ärajäämisest.
Härra Turin on kutsunud tööl olevad õed kella 15-ks oma tuppa. Kulleriga on ta tellinud kuus pudelit Proseccot ja neli liitrit apelsinimahla.
DUKAKIS: Varsti oskad sa tahvliga endale Darknetist relvi ja unerohtu hankida.
VÄIKE BARBARA: Tere hommikust, härra Turin. Palju õnne sünnipäevaks!
ÕDE MICHAELA: Palju õnne ka minu poolt.
HÄRRA TURIN: Tänan. Ma loodan, et te tulete täna pärastlõunal minu väikesele vastuvõtule.
Täna teevad niisiis kaks hooldusõde hommikutuuri, nii nagu õigupoolest peab. Kahjuks ei jäta õde Barbara kasutamata ühtki võimalust õde Michaelat korrale kutsuda ja õpetada. Turin peab väga pingutama, et mitte midagi öelda. Barbara näitab täna Michaelale punetavaid laike tema seljal.
VÄIKE BARBARA: Me peame tal korra öö jooksul asendit muutma. Näed seda siin?
ÕDE MICHAELA: Jah.
VÄIKE BARBARA: Ja miks me peame tal asendit muutma?
ÕDE MICHAELA: Lamatiste profülaktikaks.
VÄIKE BARBARA: Õige!
Õde Michaela rõõmustab, kui tohib lõpuks toast lahkuda.
VÄIKE BARBARA: Härra Turin, kas te tahate ka oma tuppa väikest jõulupuukest?
DUKAKIS: Jah, palun! Viinapudelikeste ja rummikuulidega.
VÄIKE BARBARA: Jõulupuu on ju midagi nii ilusat. See tuletab meile alati meelde, et meie Issand Jeesus Kristus tuleb.
HÄRRA TURIN: Teil on õigus. Ainult et kahjuks ei tule ta isiklikult.
Õde Barbara jätab Turini märkuse tähele panemata. Ta võtab öökapilt oma kirjutusaluse, silmitseb seda tõsise näoga ja kriipsutab midagi lehe peal läbi.
VÄIKE BARBARA: Kateetri peame ka uuesti paigaldama. Homme – siis ei teki meil pühade ajal probleeme. Nii, ma panen nüüd teid ratastooli istuma.
Sellist jõuluteadet Turin just kuulda ei tahtnud. Õde Barbara tõmbab ta ülakeha kõrgemale, keerab Turini küljele, tõstab ja asetab ta ratastooli. Siis võtab ta uriinikoti ja riputab selle käetoe külge. Sel hetkel koputatakse. Mägilanna seisab uksel.
KATHARINA PAYER: Tere hommikust. Kas ma segan?
VÄIKE BARBARA: Ei, proua doktor, hooldustuur sai just tehtud.
Väike Barbara jääb veel minutiks tuppa seisma ja märgib midagi kirjutusalusele. Sellega tahab ta demonstreerida, et tema on siin määraja. Seejärel väljub ta toast ilma ringi pööramata. Härra Turinit lõbustab väga see väike stseen.
VÄIKE BARBARA: Nõndaks, soovin meeldivat ajaveetmist.
Katharinal on seljas veel erariietus: kitsad mustad püksid ja hall pullover avara kaelusega, mis ripub lõdvalt õlgadel. Valge kitli on ta lahtiselt ümber võtnud.
KATHARINA PAYER: Palju õnne sünnipäevaks, kallis härra Turin.
Seejuures kummardub ta ja suudleb teda paremale põsele. Turin ei taipa, et naine tahab teda mõlemale põsele suudelda, ega keera pead teisele poole. Nende huuled puudutavad põgusalt teineteist. Katharina on toonud härra Turinile kingituse.
HÄRRA TURIN: Kallis proua doktor, see on teist küll väga kena. Taevaisa ei tule ise, tema saadab Jeesus Kristuse, aga teie, teie külastate mind isiklikult. Ma loodan, et näen teid ka täna minu väikesel vastuvõtul?
KATHARINA PAYER: Ma kardan, et olen sel ajal kinni.
HÄRRA TURIN: Sellest on kahju. Muide, ma tahtsin öelda, et võite selle daami, selle psühhoterapeudi jaanuaris minu juurde saata. Ma olen niisiis valmis.
Katharina naeratab. Seda naeratust peab nägema. See on sundimatu naeratus, pisut kelmikas, see paistab salapärane, isegi veidi väljakutsuv.
HÄRRA TURIN: Teie meeleheaks nõustun isegi psühhoteraapiaga. Siis saan terve tunni proua psühhoterapeudile otsa vahtida.
KATHARINA PAYER: Kahjuks mitte. Klassikalises psühhoteraapias istub psühhoterapeut teie taga.
HÄRRA TURIN: Tõsiselt räägite või?
KATHARINA PAYER: Ja miks te üldse mõtlete, et tegemist on proua, mitte härra psühhoterapeudiga?
HÄRRA TURIN: Kas tahaksite lonksukese viskit?
KATHARINA PAYER: Miks ka mitte.
Turin võtab pudeli öökapist välja ja ulatab Katharinale. Too hoiab seda algul tükk aega käes, kuni taipab, et klaasi talle ei anta. Siis keerab ta korgi pealt, tõstab pudeli suule ja võtab tubli lonksu.
KATHARINA PAYER: Mul on ka teile midagi öelda: ma pean 21. jaanuaril oma sünnipäeva. See on laupäev. Ma korraldan peo, kuhu olete kutsutud. Sõidu sinna ja tagasi organiseerin ma ise.
Turin võtab Katharina käest viskipudeli ja rüüpab sellest samuti tubli lonksu.
HÄRRA TURIN: On mul valikut?
KATHARINA PAYER: Palun, ärge jälle hakake, härra Turin, seda vaidlust ma teist korda teiega ei pea. Kutse on isiklik, keeldumist võtan ma seekord ka isiklikult.
Ja siis lonksab Katharina veel kord pudelist.
HÄRRA TURIN: Te kujutate seda nii lihtsalt ette. Mina olen viimastel aastatel ainult siis majast välja saanud, kui pidin MRT-sse minema. Ja viimati – te teate küll – pärast ███ ██.
KATHARINA PAYER: Ma olen öelnud kõik, mis öelda on. Kas te kingitust ei taha avada?
HÄRRA TURIN: Üks hetk, mul on teile ka kingitus. Ainult üks pisiasi.
Öökapis on härra Turin seadnud vasakule poole valmis pühadekaardid õdedele ning Marcusele ja Dejanile, paremal pool on pakike Katharinale. Ta annab selle üle. Nüüd avab kumbki oma kingituse. Katharina on kärmem.
KATHARINA PAYER: Taskukalender 2017. aastaks. Tänan! Ma panen siia kohe peo kirja.
Lõpuks on Turin oma paki lahti saanud – see on üks DVD. Turin loeb pealkirja.
HÄRRA TURIN: „Mägede kuninganna.“
KATHARINA PAYER: See sattus mulle täiesti juhuslikult ette. Arvatavasti te juba teate seda filmi, see on vestern Ronald Reaganiga.1
HÄRRA TURIN: Seda filmi ma ei tea. Tänan!
Mägilanna tõuseb ja embab teda.
VÄIKE BARBARA: Proua doktor Payer hoolitses härra Turini eest silmatorkavalt intensiivselt. Ma märkasin seda küll, aga mõtlesin: ta on psühholoog, küll ta juba teab, mida teeb.
ÕDE MARGIT: Kusjuures härra Turinil on imekena naine.
PAATER REISINGER: Proua doktor Payer hoolis patsiendist väga. Ja me tunneme armastuse mitmeid registreid: sexos, eros, caritas, agape.
HÄRRA TURIN: Aga kuidas ma peaksin filmi vaatama? Mul pole DVD-mängijat.

xxx

Lühilood

Dorpat

Kui Jakob Lenz oli üheksa aastat vana, asus ta koos vanematega elama Dorpati linna ja õppis seal – ehkki rääkis oma ema ja isaga saksa keelt – vaid kolme päevaga ära numbrite loendamise eesti keeles. Eestikeelsete arvsõnade struktuur oli tema jaoks ülimalt loogiline, nii et ta loendas nüüdsest peale igal pool – ka täiskasvanuna Saksamaal elades ning Prantsusmaal ja Šveitsis ringi rännates – raha, möödujaid, hobuveokeid, puid ja kilpkonni eesti keeles. 1780. aastal pöördus ta Dorpatisse tagasi, kuid ei tundnud oma lapsepõlvelinna enam ära. Vahepeal oli siit üle käinud mitu tulekahju – kõige hullem neist 25. juunil 1775 – ja suurelt osalt ühekorruselistest sindel­katustega puumajadest koosneva linna pea täielikult hävitanud. Väsimatult kõndis Lenz mööda tänavaid ja loendas maju. Ta oli kakskümmend üheksa aastat vana.

Aprill 2019, tõlkis Anne Arold

Lingid:
https://kultuur.err.ee/934736/ilmus-romaan-aidatud-enesetapust
https://raamatud.postimees.ee/6521354/raamat-mis-raagib-eutanaasiast-ratastooli-aheldatud-inimese-vaatenurgast
https://derstandard.at/2000085536167/Koenigin-der-Berge-Das-Leben-ist-grausam-und-lebenswert
https://www.falter.at/falter/rezensionen/buch/752/9783990272244/konigin-der-berge
Intervjuud


Viini esimene koduoreliorkester

Püsiviide Lisa kommentaar

Toomas Kall

22. apr. 2019 at 8:24 e.l. (Nädala autor 2019) (, , , )

Foto: Rene Suurkaev

Kirjandusfestivali Prima Vista raames esitletakse 9. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus festivali patrooni Toomas Kalli raamatut „Paunvere lõpp“ (EKSA), mis sisaldab aastate jooksul ajakirjanduses avaldatud paroodiatekste „Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutaksid“. Esitlusele järgneb Pargiraamatukogus teatri Must Kast etendus „Toomas Kalli kevaded“.

Toomas Kall (1947) on eesti näitekirjanik, humorist, karikaturist ja ajakirjanik.
Toomas Kall lõpetas 1966. aastal Tallinna 21. Keskkooli, õppis aastatel 1966–1969 Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu ning 1970–1972 eesti filoloogiat.[1]
Ta on töötanud kultuurilehe Sirp ja Vasar huumorikülje toimetajana (1971–1978), komöödiateatri Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajana (1980–1987), kultuurilehe Sirp peatoimetajana (1990–1994). Aastast 1994 on ta vabakutseline.
Alates 1965. aastast avaldanud karikatuure ja humoreske Eesti ajakirjanduses.
Toomas Kall on Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1984. aastast.

Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

(Looming 2017, nr 1.)
Olev Remsu
Kevadedramaturgia
Eruditsiooni põhjal

Kui Arvo käsikirjaga koolimajja jõudis, olid osatäitjad – teiste eesti koolide õpilased – juba valitud. Direktor kõneles Arvoga natuke aega, pigistas ta lõual turritanud vihase vistriku lärtsti! mädast tühjaks ja seadis ta siis ühe lühikeste juustega poisi kõrvale istuma.
„Mis Danilovitš ütles, kui sa tema toas olid?” küsis operaator Harry Rehe, sest tema see poiss oligi.
„Ah, ei kedagi…” vastas Kruusement.
„Kas ta ei ütelnud, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata tulevase filmi žanr?”
„Ei ütelnud.”
„Oi, minule ütles küll.”
Ja kuigi seda stseeni täpselt niisugusel kujul võib-olla ei toimunudki, arvan ka mina nii nagu „Tallinnfilmi” kommunistist direktor Nikolai Danilovitš: žanr on tähtis! Ainult et, nagu on näidanud maailma filmiajalugu: ei ole võimalik luua täiesti žanripuhast, ainult ühe žanriga defineeritavat filmi. Vähe on sõjafilme, mis ei oleks ka armastusfilmid, ei ole palju ulmefilme, mis ei oleks ühtlasi fantaasiafilmid, ja nii edasi. Aga kindlasti ei tahtnud stuudio kunstinõukogu näha seda, mis Kruusemendil lõpuks välja tuli. Nimelt olid „Kevades” esindatud kõik tol ajal tuntud žanrid!
Praegu on žanreid koos allžanritega teada umbes veerand tuhat (Remsu 2016: 338) Aga isegi siis, kui „Kevades” oleks olnud esindatud neist vaid kümnendik, ei oleks filmi lühiduse tõttu (84 minutit) saanud ühtegi žanrit domineerivalt välja arendada.
Nii näemegi kord komöödiafilmi algeid (stseen, kus Toots peidab põues koera), kord jupikest õudusfilmist (Tootsi kuulus „Tot-tot-tot!” koos sellele eelnenud saspensiga (suspense)), kord kisub asi justkui armastusdraamaks (Arno Teelele: „Hakkame jälle ühes käima nagu varemalt!”), siis aga (Kiire ristsetel) lõikab sisse üürike kostüümidraama.
Tundub, et läbiva žanri otsingud viisid „Kevade” tegijad kõige lähemale muusikalile. Tõepoolest, vajaliku komponendid (instrumendid) on täiesti olemas. Veljo Tormis, koolikoor, orel, kannel ja grammafon, rääkimata tantsustseenist (mis paraku päädib kukkumisega – põhjendamata kummardusega ekstsentrilise komöödia poole). Samas ei oldud ka siin järjekindlad ning filmi sattus rohkesti muusikalile mitteomast tarbetut ballasti. Kui teha „Kevadega” sama, mida on soovitanud teha Mark Sandrichi 1935. aasta muusikaliga „Torukübar” („Top Hat”) – kõrvaldada filmist kõik laulmist ja/või tantsimist sisaldavad stseenid! -, kas ei jääks siis ka „Kevadest” alles stereotüüpsete karakteritega tobe süžee ja mõningad naljad, mille nägemise eest keegi raha ei maksaks (Valkola 2015: 171).
Või tuleks „Kevades” näha eelkõige underground-filmi? Kas või sel lihtsal põhjusel, et Kruusemendi teos eirab traditsioonilist narratiivi. Kuid sama põhjendatud oleks „Kevade” pidamine sõjafilmiks (korduvad võitlused kirikumõisa poistega), või koguni lumesõjafilmiks (vastav episood on lahendatud küllaldase eepilise jõuga). Samas lähendab Tootsi lansseeritud ideoloogia „Kevadet” vesternile (western). Tegelaste vanusest johtuvalt võib „Kevades” näha eelkõige teismeliste filmi, kuid on nähtud ka homode filmi: „Lillat himu on peidus nii Arno-Tõnissoni kui ka Tiugu-Imeliku liinides. Merzini mängitud kiirgavsilmne õpetaja Laur on aga varjamatu pedofiil.” (Vaher 2009: 170.) Must-valge värvilahendus paneb korraks küsima, kas tegu pole film noir`i Eesti versiooniga, seda enam, et Paunvere varjurohke ja kohati ängistavas atmosfääris näeme žanriomaseid süngeid detektiive – kirikuõpetajat ja köstrit – uurimas Kiire saapanööpide ja parve põhja laskmise kriminaalasja. Paraku ei olnud must-valge „Kevade” autorite teadlik eelistus. Noir`ilik valik tehti paratamatusest, kui stuudio ( st kogu ENSV) 1969. aasta värvifilmi limiit oli kulunud „Viimsele reliikviale”.
Igatahes näeme, et „Kevade” kärsitud loojad ei ole läbenud minna ühegi teemaga lõpuni. Ainus ainevald, mille käsitlemise metraaž oluliselt esile tõuseb, on alkohol. Stseenid, kus näeme kas otseselt alkoholi tarbimist või juba purjus inimesi, kus tegelased kas kõnelevad alkoholi manustamisest või juba kannatavad selle jääknähtude käes, kestavad kokku tervelt 17 minutit. Kirglikkus, millega „Kevades” alkoholi kui teema juurde ikka ja jälle tagasi jõutakse, selle tagasipöördumise obsessiivsus sunnib küsima, kas pole žanri poolest tegemist mitte propagandafilmiga. Ja kui on, siis mida „Kevade” propageerib. Ega ometi lausjoomist? Vastan kindlalt – ei! Vastupidi! Lähem vaatlus ja analüüs näitavad üsna – ja kunstiteose jaoks ehk liigagi – ühemõtteliselt, et tegemist on hoopis sihipärase ning seetõttu ka väga reljeefse ja mõjuva karskuspropagandaga!
Kuidas on režissöör saavutanud, et alkoholi kujutamine filmis ei mõju ahvatlevana? Võib ju arvata, et otsene keelamine või isegi pelk manitsemine kutsuks noort vaatajat keelatud ainet proovima. Sellest hoolimata näeme juba esimeses stseenis, kus joobnut eksponeeritakse, kuidas Arno soovitab otsesõnu Liblel viin maha jätta. Lapsiku põhjendusega, et „see ei ole ju hea”. Õnneks edaspidi näitab film alkoholi kahjulikku toimet palju peenemalt – kaudselt – ja seega ka mõjuvamalt. Vein, mille Toots Kiire sahvririiulilt „ära tõi”, joodi ilmselt ära. Aga millal? Joomisega kaasnevat rõõmu ja poiste ajutist meeleolutõusu ei ole näidatud. Veini tegelikku mõju näeb vaataja alles siis, kui Kiirel juba „süda läigib”. Ning noor filmisõber saab nüüd juba ise ja seda veenvamalt järeldada, et „see ei ole ju hea”.
Joomist kui tegevust näeme „Kevades” vaid korra, ja seda täiskasvanu – köstri – esituses. Kui papa Kiir tahab peenelt, „nagu sakstel”, kaetud laua taga valada köstrile veel ühe pitsi magusat jooki, keeldub too, ning osutab viinakarahvinile – paluks kangemat! Kuna selleks ajaks on kaks kolmandikku filmist läbi ja köster tegelasena end vaataja silmis juba ammu põhjalikult kompromiteerinud, siis jätab viina lunimine veel halvema mulje kui muidu. Plusspunktid karskusaatele ka sellest stseenist!
Ma ei maininud peenelt kaetud lauda eespool juhuslikult. Sest kui võrrelda seda näiteks joomalauaga Oscari-väärilise filmi „Moskva pisaraid ei usu” lõpust, kus Goga on nädal aega üksi joonud, on kontrast rabav. Ajalehtedega kaetud räpasel laual vedelevad läbisegi tühjad pudelid jasakumm – vobla. Seda ei saa lavastada tühja koha pealt, režissöör peab olema asjatundja. Ja tõepoolse, Vladimir Menšovi iseloomustaski „tsükliline raevukas alkoholism” (Vaher 2009: 101).
Oleme jõudnud küsimuseni, miks valis Kruusement „Kevade” pealisülesandeks just alkoholiteema ja karskuspropaganda. Kas see võib olla tema n-ö isiklik probleem? Ilmselt mitte, sest vähemalt „Suve” osatäitjad on meenutanud, et kui võtete vaheajal napsi võeti, siis režissöör ei joonud. Mitte et ta oleks olnud päris karsklane, aga töö oli sedavõrd pingeline, et lavastaja ei saanud seda endale lubada (Koppel 2010: 68). Ja muuseas ei saanud seda endale lubada ka näitlejad. Kruusement ise on meenutanud, kuidas Aare Laanemets hakkas mitte küll veel „Kevade”, aga juba „Suve” võtete ajal kärakat panema – arvas vist, et on viimasel kursusel valmis näitleja. „Mitu korda võtsin ette ja noomisin, aga ikka tuli võttele, silmad peas hallid. Seal köstri juures toas on näha – Tootsil silmad hallid nagu oinal.” (Koppel 2010: 112-113.)
Täpsustagem: Kruusementi häiris, et näitlejad jõid võtete vaheajal. Maailm seevastu tundis juba siis purjus näitlejat kaamera ees. Nii et kui režissöör James Brooks „kiitis” Jack Nicholsoni: „Tema lähenemine on uudne. Purjutamise stseeni jaoks joob ta end täis…” (Douglas 2008: 221), siis eksis ta vaid ühes – uudsuses. Sest juba 1942, kui valmis maailmahitt „Casablanca”, oli selle peaosatäitja Humphrey Bogart viiekümnest võttepäevast vaid ühel kaine (Thain,A., Huebner, M. O, 1998: 157). Möödus üle poole sajandi ja maailmakogemus jõudis ka Eestisse. Nii tunnistab Arvo Kukumägi, et tegi Türgi-Jossi rolli Hardi Volmeri „Tulivees” täis peaga. „Olin purjus. Ma pidingi olema, roll oligi külajoodik, külaheidik. Sain hakkama.” (Kivimaa 2009: 130.)
Miks filminäitleja joob? Ada Lundver on pihtinud, et alkohol aitab pinget maha võtta, lõõgastuda, uinuda (Arme 2010: 137). See aga on vaid asja üks, teraapiline külg. Teise, näitleja professioonist lähtuva vaatepunkti on kõige selgemalt sõnastanud juba nimetatuid Arvo Kukumägi: „Ma pole näinud ühtegi andekat näitlejat, kes viina ei joo. Mitte ühtegi!” (Kivimaa 2009: 86.) Miks on joomine näitlejale tähtis? Selgub, et mitte ainult näitlejale. Sest nagu Kuku teisal täpsustab: „ma ei tea ühtegi karsklasest superhead näitlejat, muusikut ega kunstnikku. Ta võib olla maha jätnud, aga tal on see kogemus olemas.” (Kivimaa 2009: 121.)
Kogemus! Just see lubas Kaljo Kiisal öelda oma „Kevade” Lible-rolli kohta siiralt: „Niisugust natuke vintis meest, see ei olnud mulle raske mängida.” (Laasik 2011: 268.) Seetõttu ei kahtle ma sugugi, et Kiisk oleks lahendanud hiilgavalt ka märksa suurema ülesande – mängida Liblet Lutsu enda 1926. aastal kirjutatud stsenaariumi järgi, kuigi Lible pidev purjusolek selles käsikirjas oli lausa häiriv (Klaassen 1977: 13).
Kui karskus võib loovisiku andele nii ebasoodsalt mõjuda, siis küsime lõpetuseks juba teatud murega, kuidas mõjus „Kevade” jõuline karskuspropaganda „Tallinnfilmi” kineastidele endile. Kas nad hakkasis pärast filmi nägemist vähem jooma ja kas nende loovus seeläbi kannatas? Õnneks mitte. Alkoholiteema püsis nii elus kui ka ühiskondlikus arvamuses endiselt üleval, vahel lausa aukohal. Krestomaatilise küsimuse esitas Jüri Müür kord Enn Sädele: „Miks on nii, et me joome Kaljo Kiisaga ühepalju, aga tema ei ole joodik ja mina olen?” (Laasik 2011: 293.)
Kui „Tallinnfilmi” parteibüroo 1973. aastal Kaljo Kiisa personaalküsimust arutas, siis kõlas direktor Nikolai Davidovitši soovitus isalik-ähvardavalt: „Napsuvõtmisest tuleks hoiduda.” Mille peale Kaljo Kiisk vastas parteilise otsekohesusega: „See ei ole minu tööd seganud.” Ilmselt fantaasiavalda kuuluv, kuid ajastutäpne on kriitik Andres Laasiku kirjeldus Kaljo Kiisast pärast seda koosolekut „Akvaariumis”: „Koos esimese 50 grammi konjakiga läks kurgust alla soe jutt, mis sulatas sisemuses pigistava klombi. Teine 50 grammi tõi juba kerge lõõgastuse. Kolmandaga kadus reaalsusest Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei koos oma käsilastega. Jäi ainult püha kunst ja inimlik headus, mida tasub kogu südamest teenida…” (Laasik 2011: 312.)
Seega kukkus „Kevade” mürinal läbi. Vähemalt propagandafilmina (propaganda films).
/…/

(Looming 2017, nr 7.)

Ilmar Trull
Kenake kevade

Naabritel külas

Mõnda aega elas Lätis
Tootsi-nimeline jätis.
Sellepärast läks ta Lätti,
et ei mõistnud vene jätti.
Kohe, kui sai selgeks jätt,
tuli tagasi see pätt.

Inimese saatus

Koolis tähtis asjapulk
oli köster Jüri Julk,
aga lapsed enda hulka
mängima ei võtnud Julkka.
„Oleks Julgats mõistlik mees,
oleks ta ka mängus sees,”
ütles Toots, „kuid nüüd on väljas,
vaene, õnnetu ja näljas.”

Saksa poisid

Kaldal saksa poisse parv-
juurteta migrandid.
Põhjas saksa poiste parv-
ei saa sõita vandid.
Tõnisson sai kuulda vaid
saksa poiste sõimu.
Üks tal selge sedamaid-
saksa poiss ei lõimu.

/…/
Jõuluõhtul

Arno lõi Liblega kella,
poisid vaatasid alt.
„Arno on tornis kui taevas,”
rääkisid kadedalt.
Siis tuli Arno alla.
Kuulis tuttavat häält:
„Narrid, ma ütlesin kohe-
Tali taeva ei jää!”

Kultuurierinevus

Kui Arni viiuli võtab,
et mängida kurba viisi,
siis neeger kitarri võtab
ja laulab kurba umbluusi.

(Neeger on afroameeriklane)

Kes kus elab

Kus elavad rosinad? Saias.
Silgud eeskoja ukse peal reas.
Kus jeekimid? Kabeliaias?
Ei, Jee Kimid elavad Koreas.

Tootsi peenar

Nina mullast pistis porgand,
küsis: „Kelle mulle torgand
naabriks keegi ignorant?”
„Samad sõnad,” kurtis rõigas,
„see on uskumatult võigas,
kui sul naaber on nii sant!”
Naabriga ei olnud rahul,
õiendasid vihast vahul,
sibul, salat, redis, till,
sigur, peet ja saialill.
Lõpuks hallipäine taat,
nende peenravanem
magus kartul ehk bataat,
ütles: „Palju parem
olla võiks me aia elu,
ainult mul on palve:
lõpetame keskustelu,
teeme naabrivalve!
Ründavad meid terve suvi
vaenulikud jõugud,
ilmutavad haiglast huvi
mardikad ja tõugud.
Meil on tarvis üksteist tunda!
Mul on tõesti tunne:
valvata ei saa ju naabreid,
kui me neid ei tunne.”

Loomingut
„Siin triumfikaare all“ (karikatuurikogumik). Kunst, 1977
„Ajaloo tajumine“. Eesti Raamat, 1982
„Lõunavaheaeg. Lihtne ja ilus“ (näidendid). Eesti Raamat, 1988
Edgar Spriit – karikatuurikogumikus “Homo Novus”, kujundaja Rein Lauks, (Perioodika, 1988)
„Eliase lohe“. Vagabund, 1999
„Uku-Ralf Tobi. Minu päevik 2000“. Vagabund, 2001
„Päikesekontsert“ (näidend). Sõnalava, 2002
„Armas aeg“. Tänapäev, 2004
„Rüütel rahva keeles ja meeles“. Varrak, 2006

Komöödiad
1984 „Lõunavaheaeg“, Vanalinnastuudio
1987 „Lihtne ja ilus“, Vanalinnastuudio
2001 „Tähetolm“, Vanalinnastuudio
2002 „Päikesekontsert“, Vanalinnastuudio
2004 „Pehmed ja karvased saavad jalad alla“, Eesti Draamateater
2014 “Karistai ja Lorelei”. Karepa, Richard Sagritsa muuseum

Estraadinäidendid
1986 „Meie õhtused rõõmud“, Vanalinnastuudio
1993 „Prügikast ehk Alguse asi“, Vanalinnastuudio
1994 „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“, Vanalinnastuudio
1997 „Raadio Null“, Vanalinnastuudio
1999 „Kassikuld“, Vanalinnastuudio
2000 „Juubelitort“, Vanalinnastuudio
2004 „Viimane vint“, Vanalinnastuudio
2005 „Viimane sent“, Vana Baskini Teater
2006 „Kolme lillekese juubel“, Vana Baskini Teater
2007 „Tähtede sadu“, Vana Baskini Teater
2009 „Prügikast 3 ehk Eesti masurka“, Vana Baskini Teater

Näidenditõlked
1982 A. Suhhovo-Kobõlin „Toimik“, Vanalinnastuudio
1982 S. Zlotnikov „Naiskond“, Vanalinnastuudio
1983 V. Merežko „Anekdoot“, Vanalinnastuudio
1985 V. Slavkin „Vilets korter“, Vanalinnastuudio
1987 E. Radzinski „Kena naine lillega“, Vanalinnastuudio
1987 N. Gogol „Revident“, Vanalinnastuudio
1988 N. Erdman „Enesetapja“, Rakvere Teater
1995 A. Tšehhov „Pianoola“, Linnateater
2000 A. Ostrovski „Mets“, Vanalinnastuudio
2000 M. Bitter jun. „Põhhjas“, Linnateater
2001 L. Razumovskaja „Prantsuse kired Moskva lähistel“, Ugala
2002 I. Turgenev „Isad ja pojad“, Linnateater
2006 F. Dostojevski „Krokodill“, Vana Baskini Teater

Stsenaariumid
1973 „Värvipliiatsid“, Tallinnfilm, joonisfilm
1983 „Sõlm“, Tallinnfilm, nukufilm
1986 „Kevadine kärbes“, Tallinnfilm, nukufilm
1987 „Magus planeet“, Tallinnfilm, nukufilm
1991 „Ärasõit“, Tallinnfilm, joonisfilm
1991 „Rahu tänav“, Tallinnfilm, mängufilm
1995–1998 „M Klubi“, BEC, teleseriaal, 101 osa
1997 „Minu Leninid“, Faama Film, mängufilm
2001–2011 „Pehmed ja karvased“, BEC, teleseriaal, umbes 150 osa
2002 „Eesti valik 2001“, Raamatfilm, dokumentaalfilm
2005 „Mees animatsoonist“, Acuba Film, dokumentaalfilm

Püsiviide Lisa kommentaar

Ralf Rothmann

8. apr. 2019 at 7:50 e.l. (Nädala autor 2019) (, , )

Foto: Je Bauer, Suhrkamp Verlag

Kirjandusfestivalil Prima Vista esineb 7. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail kell 18 Tallinnas muuseumis Vabamu saksa kaasaegse kirjanduse mainekas esindaja Ralf Rothmann.

Kirjastus Hea Lugu on andnud Mati Sirkeli tõlkes välja sõjaromaani „Surra kevadel“ ning ajakirja Akadeemia aprillinumbris ilmus jutustus „Ketsemani“. 2015. aastal ilmunud „Surra kevadel“ („Im Frühling sterben“) osutus juba 1980.-tel luuletuste ja jutustustega debüteerinud ning üle poole tosina romaani avaldanud autori jaoks läbimurdeteoseks: romaan on tõlgitud 25 keelde, sellest kõneldes on tõmmatud paralleele Günter Grassiga ja tuletatud meelde Remarque’ romaani „Läänerindel muutuseta“.

„Surra kevadel“ peategelased on 17-aastased noormehed, kaks farmis lüpsjana töötavat sõpra. Noorukid saadetakse 1945. aasta kevadel sundmobilisatsiooni korras rindele, kuigi sõda on selleks hetkeks juba kaotatud. Ühe noormehe närvid ei pidanud vastu, ta deserteerus ja hukati, teine tuli tagasi ning kandis sõda endaga kaasas terve elu, sest sõda oli teinud temast süüta süüdlase. Romaanis püüdis Rothmann sisuga täita isa vaikimisest tekkinud vaakumi, sest nagu ta on öelnud: isa ei lõpetanud vaikimist kunagi, kuigi sõda istus alati koos meiega laua taga.
Rothmanni loomingu võib jagada kolmeks: Ruhri kaevanduspiirkonna elu-olu käsitlevad teosed, Berliini romaanid ja jutustused ning sõjaromaanid. Teda on nimetatud Saksamaa tegelikkuse portreteerijaks, suurepäraseks jutustajaks, kes on andnud hääle tavalisele lihtsale inimesele. Rothmanni romaanides pulbitseb elu, mida kirjeldades on autori keel poeetiline, mahlakas ja detailirohke.
Rothmann on andekas ja tunnustatud kirjanik, kes alati on säilitanud distantsi peavoolukirjandusega. Näiteks ei lubanud end seada kandidaadiks saksa raamatuauhinnale. Ta arvab, et elukogemus ja empaatiavõime on kirjaniku jaoks olulisem kui akadeemiline haridus. Rothmann julgeb öelda, et kirjandus võiks inimesi kõige paremas mõttes liigutada ja rõõmustada. „Kirjutamine on minu jaoks õnn, õnne võimalus. Muide, nagu ka lugemine“ on öelnud Rothmann.

Linda Jahilo

Katkend: Surra kevadel, Hea lugu 2015, lk 122-129,

Ohvitser varjas vaid halvasti haigutamist; lõug säbrutas ja ta pani käed vaheliti rinna ette ning lõi jala üle põlve. Mustalt välgatas ta saapanina laua tagant. „Mis tööd täpselt? Mida te teete?”
Walter neelatas. „Meie… Me oleme lüpsjad. Nii et mina olen lüpsja. Tegin hiljuti oma sellieksami. Fiete õpib veel. Varem käis ta gümnaasiumis. Me töötame kindralmajor van Cleefi mõisas Sehestedti juures ja meil on…”
„Lüpsjad?” katkestas ülemus teda. „Tegelikult milline kaunis ja auväärne elukutse. Tulen ise maalt, Köningsbergi juurest. Kolmsada hektarit. Peaasjalikult nisu, kuid ka piimakari. Meie lüpsjad olid alati puhta südamega mehed, pruuniks põlenud, uhkete biitsepsitega. Neile võis lasta noal peale kukkuda ja see vedrutas tagasi. Igatahes tüdrukud said nendega heintes oma lõbu kätte, kui arvestada kõike seda kohupiima, mida nad sõid.” Muheldes hõõrus ta enda lõuga. „Aga täpsemalt võttes: kas tulevikus vajab keegi veel lüpsjaid? Kas pole see eilne töö? Edaspidi teevad seda masinad, või mis?”
Ta kummardus kõrvale ja tõi toosist lusikatäie suhkrut, see oli kärmas ja ablas liigutus, ning tsiviilsest hääletoonist kergendust tundev Walter raputas pead. „Ei, seda ei juhtu, Sturmbannführer. Seda ma ei usu. Sa õpid tervelt kolm aastat, ja udara õigesti tühjaks saamiseks pole vaja ainult jõudu, vaid ka peenemat tunnetust. Muidu jääb ülejääk nisadesse ja tekib põletik. Iga lehm tahab omamoodi lüpsmist, ja kui seda valesti teha, lööb ta ämbri jalaga ümber. Ja tuleb ju veelgi rohkem osata: pulli mullika juurde viia ja peale passida, et ta mullikal selga ei murraks, sünnitusel tuleb abiks olla ning haigusi ära tunda ja ravida. Või teinekord ka ravida. Või teinekord ka hädatapmine ette võtta või surnud vasikad ema seest välja lõigata. Ja selle jaoks pole masinaid.”
Ohvitser kõverdas ühte suunurka, kuhu kleepusid veel paar suhkrukristalli; see nägi peaaegu naeratuse moodi välja. Prillide heledad kilpkonnaluust raamid püüdsid valgust ja see ümbritses nad punaka joonega, aga kui ta prillid eest võttis, olid silmad järsku palju lähemalt koos ja vahtisid külmalt. Nende all nahal pahutsesid peened kortsukesed ning Walter sai aru tagasi, tõmbas õhku sisse ja ütles: „Fiete, tahan öelda Friedrich Caroli on ju haavatud, Sturmbannführer. Ta sai killuga pihta ja tal on väga tugevad valud, mis ei lase tal magada, siis ju tehakse vahel lollusi… Tõenäoliselt on ta võtnud teab kui palju tablette koos alkoholiga. Ta kindlasti tegi seda, mõõtu pidada pole ta veel kunagi osanud. Ta oli auru all ja tahtis ainult värsket õhku hingata, arvan mina. Ja äkki seisid välissandarmid ta ees.”
Ohvitser laksutas tasakesi keelt, valas endale veelkord kohvi ning Walter kallutas pead ja jäi enda juurde: „Ta sai just kaheksateist, Sturmbannführer. Vanemad põlesid Hamburgi rünnakutes ära ja tema kallim taotles kaugabielu, ta saab lapse… Ma tunnen teda, see Ortrud on üks tõeliselt peen ja korralik tütarlaps, see paneb talle aru pähe… Palun, ärge laske teda hukata!” Ta sulges lühidalt silmad, väänutas mütsi ja lisas vaikselt juurde: „Kui tahate, astun ma tema asemele. Te võite mind rindele saata, sinna, kuhu teda taheti panna. Ta oskab traktoriga sõita, järelikult tuleb ta toime ka Kruppi ja Borgwardiga, ja teil poleks siin üks mees vähem… Ta on mu sõber, härra Domberg, tahan öelda Sturmbannführer. Üks tõeliselt väärtuslik inimene. Ta teeb kõik heaks.”
Lahtisest termoskannust tõusis auru ja ülemus vahtis ühte pilti oma köites, sinises rüüs madonnat, kes luges lilleaasal raamatut. Kui ohvitser jõi, jooksis üks kohvitilk tassi mööda alla ja jäi põhja külge rippu. „Teie sõber, teie armas sõber…” Ta raputas pead, ninasõõrmed tõmblesid. „Mis te arvate, kui kaua tahaksin ma seda veel kuulata, reamees? Tulge mõistusele! Te kaitsete täie tõsidusega meest, kes tahtis teid ja teie kamraade hätta jätta? Kellele on ükspuha, kas venelane marsib meie kodumaale, tapab meie parimaid mehi, rüvetab meie naisi ja tallab saksa kultuuri porisse? Seega isamaareeturit? Te seisate siin ja kaitsete hingelist jõuetust ja ütlete mulle täie tõsidusega, et see kurjategija olevat hea inimene, kuna teie vasikad lakuvad ta käsi?”
Tilk langes raamatule, mida madonna käes hoidis, aga ohvitser ei märganud seda, ja Walter tahtsi midagi öelda, kuid Domberg kergitas lõuga. Ta pani prillid jälle ette ja nüüd paistis ta häälel klaasrant olevat. „Kuulake, Urben! Kui jätta kõrvale, et ma võiksin teid teie väljaastumise eest kongi pista: sõjas pole tähtis see, mida keegi soovib, tunneb või mõtleb, sõjas maksab ainult see, kuidas keegi talitab – seda olete ometi juba kogenud, mis? Ja see mees, kelle vööpandlal seisab nagu meil kõigil Minu au nimi on truudus, tegi halvimat, mida üks sõdur teha võib. Ta polnud arg vaenlase ees, oh ei! Seda võiks teatud asjaoludel veel mõista. Ta oli arg sõbra ees! Mõtelge selle üle kord järele. Kui teid tabab homme kuul, siis arvatavasti sellepärast, et temataolised mehed, temataolised süümetud sellid on püssi põõsasse visanud.”
Ta vaatas mütsi Walteri käes. „Ja nüüd tõmmake oma eeslivitt (Sõdurite kõnepruugis müts, pilotka.) pähe ja pange uks väljastpoolt kinni! Minu kannatusel on piirid! Teie ja teie toakaaslased lasete ta homme varahommikul korraldust mööda maha, ja kui te keeldute või tulete mõttele haige olla, võite kohe ise ka seina äärde astuda. On selge? ”
Ta viipas, et Walter kaoks, see oli liigutus käerandmest, misjuures ta tonksas kuivatuspaberipressi lambi kõrval. Selle pideme vari – pide oli väike pronkskotkas – libises suurelt üle tapeedi, ja ilma seda endale teadvustamata astus Walter veel ühe sammu kirjutuslaua poole. Ta silmad põlesid, läksid niiskeks, ja pulss tagus tal sedavõrd kõrvades, et ta ise vaevalt kuulis, mida läbi kokkulitsutud hammaste ütles. – Kuid Domberg, kes oli lehte pööranud, kehitas ainult õlgu. „Miks, miks…” Ta hääl oli nüüd jälle pehme ja ennast kaitsev, ning ta pani uue sigareti ja ohkas koos väljavoolava suitsuga: „Inimlikkusest muidugi. Kuna sa oled ta sõber, nagu sa ütled. Siis sihid hästi, et ta ei kannataks.”

Kui Walter Györist tagasi jõudis, kutsus külakiriku kell õhtusele missale. Vihma sadas ikka veel, ja olles arstirohud maha laadinud, võttis ta oma leivakoti ja jooksis keldrisse. Trepil oli verd, saapatalla muster kuivanud loigus, pruunjad kraapimisjäljed krohvil. Valvur, keegi teine kui hommikul, puhastas endal puulaastuga hambaid ja hämmastus, kui Walter ulatas talle külastusloa, käsitsi kirjutatud rea. „Koguni templiga,” ütles mees irvitades ja keeras plekkukse lukust lahti. „Suursuguselt leiab see maailm otsa küll!”
Naerid lõhnasid mullaselt-magusalt ja pimedusse langevas valgusvoos helendasid Fiete mantlinööbid. Üks kahest fessist lebas lössi litsutult põrandal ja Fiete tõstis pea ning ajas end oma asemelt aeglaselt püsti, asemeks oli õlekuhi. Seejuures toetus ta seinale ja lükkas ühe napa ümber. Valvur pani ukse kinni ja ütles juba pooleldi pleki tagant: „Tehke lühidalt, kamraadid. Sel paberilipikul seisab kümme minutit.”
Võtmekeel naksatas lukus ja järsus vaikuses läks vihmapladin valjemaks. Põllu kohal oli viimane päevavalgus, ja sõnatult sidus Walter kokkurullitud teki vöölt lahti ning viskas selle õlgadele. Siis kraamis ta kotist esile küünla, pani selle põlema ja tegi lahti konjakipudeli, mille oli ostnud kortermeistri käest – Itaalia mark. Ta käsi värises ja keermega kork kõlksatas vaikselt vastu klaasi, sellal kui ta vältis sõbra pilku ja ärevat küsimust selles. Tummalt vaatas ta üles, painutatud kidadega trellide poole. Tõmbetuul puhitas tolmuseid ämblikuvõrke lae all.
Fietel langes rind alla ja ta sulges lühidalt silmad. Mõlema käega võttis ta pudeli ja jõi ainult tillukese sõõmu. Nad istusid asemele ja Walter tõi kotist lagedale tahvli šokolaadi, leivakannika, veidi täissuitsuvorsti ja kaks pakki sigarette: erisegu. Ta oli ka väävlisalvi hankinud ja seda tuubist väheke välja pigistades vaatas ringi; kedagi teist polnud ruumis, selle sügavus oli kasinas valguses ainult aimatav. Peedikuhjade varjud ulatusid tellisvõlvi alla välja, vuukidest rippusid sambla- ja samblikuniidid.
„Kus need kaks bosnialast on?” küsis ta tasakesi, kuid Fiete, pudel põlvede vahel, tegi vaid ebamäärase žesti. Walter palus tal pead kallutada ja määris salvi tüügaste vahele purukskratsitud kohtadele. Siis nööpis ta Fietel mantli ja särgi lahti, tõstis terve käe üles ja vaatas kaenla alla. Higist märgade karvade vahele kleepusid loendamatud tingud, seesamiteradest väiksemad, selline tunne nagu liiv sõrmeotste all, ja ta võttis taskust kammi, rehitses need välja, nii hästi kui sai, ning masseeris siiagi natuke salvi sisse. See kõrvetas sõrmeküünte all.
Läbi vihma oli mõnikord kuulda kahureid, kergesuurtükke Raabi teisel kaldal. Aina uuesti ähmastas tuul neid hääli, ja nüüd jõi Fiete suuremate lonksudega, misjuures tal jooksis veidi napsi suunurgast ja tilkus rangluule, korpas marlile. Aga kui Walter pani talle ette sidet uuendada – tal oli sidemepakikesi kaasas -, ei raputanud poiss peadki. Ta ainult vaatas Walterit tummalt külje poolt, täis kibedat lõbu, nagu paistis, ja koputas pakist sigareti välja.
Odav tubakas pragises leegi kohal ja esimesele kopsu tõmmatud mahvile järgnes köhahoog, mille järel ta sülitas välja röga ja ka veidikene verd. Läikivi silmi vahtis ta põrandal seisvat küünalt, selle valget leegikest, mida tõmbetuul alla surus ja mille ümber steariin justkui veeks muutus. „Kena on,” ütles ta karedalt ja tõmbas uue mahvi. „Ma vähemalt püüdsin.” Ta lakkus oma pragunenud huuli ja kordas valjemini, otsekui vihma ja kahurite vastu rääkides: „Ma vähemalt tegin katset, olgu neetud! Ja ainult see maksab, mis?”
Tema bronhides tundus midagi kobrutavat ja Walter noogutas viivitades. Midagi liigutas end pimeduses, ta pilutas silmi, et teravamalt näha. Ühe salve äärest vudis üles rott, heleda sabaga must loom, ja kui Walter viskas teda krohvitükiga, puges rott naeriste vahele peitu. Siin-seal oli närimisjälgi kuni vilja magusa südamikuni, ja Walter pigistas puruks paar tingu, mis kleepusid veel ta sõrmede külge, ning pomises: „Kes teab… vahest on venelased kiiremini siin, kui me arvame. Võib-olla juba homme varahommikul.”
Steariin voolas kivipõrandale ja Fiete raputas kulmu kortsutades pead. „Mulle poleks seegi parem, need nimelt ei tee mingit vahet vabatahtlike ja sundvõetute vahel, Ata. Need lasevad iga SS-lase otsekohe maha, pole sa seda veel kuulnudki või?”
Juues vahtis ta oma talupojakingi. Puu oli praguline ja pahkluudel nahaga polsterdatud, ning ta lükkas ninad kokku ja oigas: „Mida ma olen tegelikult siia ära kaotanud, mees. Mõtlen seda, et kui ma oleksin Hitleri valinud nagu enamik… Aga ma ei tahtnud selle sita sisse minna, niisama vähe nagu sinagi. Mul pole vaenlasi, igatahes mitte selliseid, keda tahaksin tappa. See on sõda küünikutele, kes ei usu millessegi peale tugevama õiguse. Samas on need ainult väiklased pedandid ja memmepojad, ma kogesin seda rindel. Allapoole löövad jalaga, ülespoole koogutavad, ning tapavad naisi ja lapsi.”
Sigarett suus, pigistas ta väheke salvi sõrmedele ja ütles tasakesi otsekui iseendale: „Ja sellised mehed tohivad mu eluküünla kustutada.”
Ta pistis käe püksivärvli alla ja hõõrus salvi kubemesse. Nad mõlemad võpatasid, kui kõrval paugatas üks uks. Oli kuulda hääli, purjus inimeste naeru, üks koer haukus. „Milli on ta nimi,” hüüdis keegi, „õieti Melitta. Ta virutab sulle kondisaega vastu pead!”
Huuled peaaegu valged, sulges Fiete silmad ja vajus müüri najale, pudeda krohvi vastu. Kuid kohe seejärel mehed eemaldusid ja keldrikäigus oli jälle rahulik, arveatamata valvuri samme, kes mõnikord vilistas, et igavust eemale peletada. Iga paari südamelöögi järel läks pilu uksepiidal pimedamaks.
Fiete neelatas. „Naljakas on see, et ma nägin seda sageli unes,” pomises ta. „Viimastel aastatel on mind ikka ja jälle maha lastud, ja mõnikord on see koguni heategu või lunastus. Näiteks siis, kui mul polnud enam tahtmist elada: armupiin, maailmavalu või mis iganes… Lõpuks rahu, mõtlesin siis, lakkuge kõik mu perset, idioodid. Aga enamasti kohkusin ärkvele, käsi rinna peal, ja suutsin vaevalt enam hingata.”
Suits oli kustunud ja Fiete hoidis seda uuesti leegis. „Mu isa oli arst, laboriarst ja sanitaarohvitser, kas ma olen ehk rääkinud? Viimases sõjas, niisiis kaua enne minu sündi, sai ta mitu korda haavata: snaiprid. Ta lonkas kõvasti. Ja hiljem prantslaste sõjavangis, kusagil Rhôni ääres, lasksid nad tal kolm korda omaenda hauda kaevata. Ikka seoti tal silmad kinni ja ta arvas, et ta lastakse maha. Möirati käsklusi, laeti raksatades karabiine – aga siis need konnasööjad ainult kusid auku ja tema pidi jälle kõik kinni ajama. Oli üks peen mees, sõjast rääkides nuttis sageli.”
Fiete sülitas veidi tubakat välja. „Ja ükskord, kui ma oma unenägusid mainisin, ütles isa mulle, et meie keharakkudel, seega ka seemne- ja munarakkudel on olemas mälu ja see on pärilik. Hingeliselt või kehaliselt haavata saamine teeb midagi järglastega. Solvangud, hoobid ja kuulid, mis sind tabavad, nii-öelda vigastavad ka sinu sündimata lapsi. Ja ükskõik kui armastava hoole all nad hiljem üles kasvavad, on neil paaniline hirm solvangute, hoopide ja mahalaskmise ees. Igatahes alateadvuses, unenägudes. Tegelikult loogiline, või kuidas?”
Ta nipsutas koni käest ja jõi jälle. Trellide vahelt pihkas sisse peent veetolmu ja Walter surus laialijooksnud ning peaaegu tarretanud steariini tahi ümber kokku. „Ja mis on,” küsis ta kõlatult ja köhatas, et oma häält tagasi saada, „mis on sellega, kes peab tulistama? Mida tema pärandab?”

Mõned lingid:
https://www.suhrkamp.de/buecher/to_die_in_spring-ralf_rothmann_42475.html?d_view=english
https://www.goodreads.com/author/show/634443.Ralf_Rothmann
https://www.suhrkamp.de/autoren/ralf_rothmann_4093.html
https://www.deutschlandfunkkultur.de/kleist-preistraeger-ralf-rothmann-ich-bin-eher-ein.1270.de.html?dram:article_id=400908

Püsiviide Lisa kommentaar

Audrey Magee

27. mai 2016 at 1:15 p.l. (Nädala autor 2016) (, , )

audryPrima Vistal 2016. aastal osales esmakordselt iirlanna Audrey Magee (s 1966), kes on Dublini ülikoolides õppinud ajakirjandust, saksa ja prantsuse keelt ning teinud 12 aastat ajakirjanikuna kaastööd mitmetele väljaannetele (The Times, The Observer, The Irish Times, The Guardian), vahendades seejuures lugejatele värskeid uudiseid konfliktikolletest Balkanil ja Põhja-Iirimaal.

Magee debüütromaan „The Undertaking” (2013) jõudis 2014. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud Bailey’s Naiste Kirjandusauhinna (endine Orange Women’s Prize) lõppvalikusse. 2015. aastal jõudis raamat Walter Scotti nimelise ajaloolise ilukirjanduse auhinna ja 2016. aastal Dublini Rahvusvahelise auhinna (endine IMPAC Dublin) kandidaatide hulka. Romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse ning see ilmub tänavu aprillis Tiina Tariku tõlkes ka eesti keeles, pealkirjaga „Avantüür”. Teos on saanud kriitikutelt palju kiita ning BBC korrespondent Fergan Keane on Mageed nimetanud üheks kõige põnevamaks uueks talendiks praegusel kirjandusmaastikul.

„Avantüür” on ajalooline romaan, mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal paralleelselt Berliinis ning Stalingradis. Samavõrd on tegu armastusromaaniga. Teose peategelasteks on värske noorpaar Peter ja Katharina, kes sõlmivad puhtalt praktilistel kaalutlustel tollal üsna levinud fiktiivse abielu. Selline mugavusabielu võimaldas sõduritel saada sõjategevusest mitmenädalast abielupuhkust ning tagas tagalasse jäänud naisele pensioni juhul, kui mees sõjas surma sai. Seejärel noored aga armuvad ning Katharina lubadus mees koju tagasi oodata aitab Peteril sõjast eluga välja tulla.

Katkend: Avantüür, Petrone Print 2016, lk 166-174.

22

Faber oli juba üleval, kui pommitamine pihta hakkas. Ta oli teadnud, et see tuleb. Ainult mitte seda, millal. Siin see nüüd oli. Mai keskel, koidutunnil vappus maa Vene vägede rünnaku all.
„Meie äratus, poisid,” sõnas ta.
Ühes hämaras Harkovi majas ajasid nad lahinguvarustuse selga ja korjasid oma püssid üles.
„Neil on raskerelvad,” ütles Faber. „Suure laskeraadiusega.”
„Ja neid on palju,” lisas Faustmann.
„Ei midagi niisugust, millega me toime ei tuleks,” hindas Weiss.
„Aga kuula ainult, Weiss,” ütles Faber. „See on organiseeritud. Orkestreeritud.”
„Nad on lõpuks ära õppinud, mismoodi sõda peetakse,” nentis Weiss. „Muud midagi.”
„See on meile küll halb uudis,” sõnas Kraft.
„Me kuseme nende peale, Kraft,” ütles Gunkel. „Tulge nüüd, poisid, hakkame pihta.”
Kraus oli juba tänaval, varjudes ühe maja katuseviilupoolsesse otsa.
„Las nad mängivad oma relvadega. Siis liigume edasi ja õpetame neile kombeid.”
„Jah, seersant,” kostis Weiss.
Kraus osutas linnaäärsele piirkonnale, kus ta kavatses lasta neil oodata, kuni kästakse pealetungile minna.
„Minge nüüd, poisid. Ja hoidke pead maas.”
Nad läksid ja mürsud muudkui langesid kaares, lõigates maha puid, rebides auke maasse ja teiste inimeste kehadesse. Nad pöörasid selja pommirahe poole, naaldusid vastu seina ja süütasid suitsud.
„Oleks meil vaid kohvi,” sõnas Faber. „See ärataks meid väheke paremini üles.”
„Kui ärkvel sa tahad olla?” küsis Weiss.
„Vaesed vennikesed, kes selle alla jäid,” sõnas Faustmann.
„Vähemasti ei ole need meie,” lausus Gunkel.
„Veel mitte,” sõnas Kraft ja võttis taskust piibu.
„Mida sa sellega teed?” päris Faber.
„Ema saatis. See kuulus mu isale.”
„Kas sa mõtled seda kasutada?”
Kraft tegi taskunoa lahti, kaapis piibupõhja ja täitis selle tubakaga. Ta süütas piibu ning tõmbas seda ning andis siis Faberile, kes hingas suitsu sisse ja hakkas köhima.
„Arvan, et jään sigarettide juurde.”
„Sellega läheb vähem tubakat,” sõnas Kraft.
„Liiga palju tüli,” arvas Weiss. „Kogu see puhastamine.”
„See rahustab,” ütles Kraft. „Rutiinne tegevus.”
„Sinu isa ei olnud küll ealeski rahulik,” lausus Faber.
„Tõsi.”
„Kuidas su emal ka läheb?” päris Faber.
„Palju paremini, tänan küsimast.”
„Kas sa rääkisid talle oma jalgadest?”
„Ei. Pole tarvis talle muret teha.”
Nad kuulasid vaikides venelasi ja süütasid järjekordsed suitsud.
„Kas Reinischist on uudiseid?” päris Faustmann.
„Ta sai, mida tahtis,” sõnas Gunkel.
„Ja see on?” päris Faustmann.
„Ülemleitnant,” kostis Gunkel. „Luurepataljonis.”
„Kaabakas,” sõnas Faustmann.
„Kas Kraus teeb sedasama?” küsis Kraft. „Kasutab meid ära, et aukõrgendust saada?”
„Kraus on lojaalne,” lausus Weiss. „Me ei ole talle karjääri tööriistad.”
„Nii et tal pole sellest midagi, kui me lahingust viilime?” küsis Faber.
„Ega ta seda ka ei taha, et teda maha lastaks,” lausus Weiss.
Kraft siunas piipu ja viskas selle maha.
„Kas kellelgi sigaretti on?”
Mehed naersid, summutades viivuks lennukimüra, Faber vaatas seina taha. Ta nägi idast lähenevat lennukisalka, need lendasid madalalt, pommid juba langesid. Need olid Vene lennukid.
„Mina mõtlesin, et neil raiskadel ei olegi lennukeid.”
Nad jooksid rüseledes tagasi linna, juba õhku lastud hoonete poole. Kraft oli eesotsas, kui peatus äkitselt.
„Liiguta end,” hüüdis Weiss.
„Ma ei taha esimene olla.”
Pommitati peaaegu otse nende kohal, kuulid tabasid nende taga jooksvaid sõdureid, paisates surma uudsevilja üle maa laiali. Weiss röökis Faustmannile:
„Kuhu me läheme?”
„Sinna,” näitas Faustmann. „Meil on katust vaja.”
Nad sööstsid maja jäänuste poole. Ent katust ei olnud, üksnes eend, mis ulatus neid hädavaevu katma. Nad kössitasid tihedalt kokkusurutuna maha. Kraft niutsus.
„Ärgu keegi liigutagu,” manitses Faustmann. „Ärge tõmmake endale tähelepanu.”
Faber vaatas üles taevasse, seirates oma pea kohal lennukeid, mis suundusid läände, Saksamaa poole, veendes neid mõttes edasi sõitma, kuid tema õuduseks tegid nad külgkalde ja pöördusid tagasi, lennates veelgi madalamalt kui enne, veelgi lähemalt. Kraft hakkas kisendama:
„Me sureme! Me kõik saame surma!”
Faber surus pea põlvede vahele, tegi end nii väikeseks, kui sai. Kraft lalises. Anus ema järele. Weiss karjus tema peale.
„Jää vait, kurat! Ma tahan kuulata!”
„Miks sa seda kuulata tahad?” imestas Faustmann.
„Parem kuulan lennukeid kui seda, kuidas ta ema järele tönnib, kurat.”
Faber sulges silmad. Ta ei tahtnud näha piloote ega mõistatada, kas nemad on teda juba näinud. Ta kattis kõrvad kätega, aga kõuemürinaga sarnanev möire puuris end ikkagi ta pähe. Palved voolasid üksteise järel ta huultelt, otsekui lapsepõlvest, mil ta seisis kirikus isa kõrval, väike käsi tema suures pihus. Ta igatses koju minna, otsida pelgupaika loorberiheki taga aias, kus maa ei värisenud. Ta avas viivuks silmad ning nägi, kuidas lennukid maad segi künnavad ja inimesi maha niidavad – ikka edasi ja tagasi, toimetades sama metoodiliselt ja põhjalikult, nagu ta isa laupäeva hommikul muru niites.
Kakskümmend minutit hiljem lennukid lahkusid, pöördusid tühjade kõhualustega tagasi itta. Mehed ajasid end komistades jalgele, kõnevõimetud ning püksid täis lastud. Kraus karjus neile käsklusi edasi liikuda. Nad pistsid jooksu, üle surnute ja pooleldi elavate, lidusid täie hooga üle tasandike venelaste poole, seljad küürus ja õlad kumaras, justkui kaitseks see neid kuuli- ja pommirahe eest.
Faustmann sukeldus äsja tekkinud kraatrisse.
„Jääme siia paigale. Kasutame seda kaevikuna.”
„Nende relvad küündisid siiani,” hüüdis Faber.
„Kurat, nende relvad küündisid igale poole, Faber.”
Faustmann libistas kuulipilduja õlalt maha, avas selle, kinnitas paigale ja hakkas tuld andma. Faber söötis talle laskemoonalinte, Weiss näitas sihtmärke, Kraft valmistas järgmist valangut ette. Nad pildusid granaate, tulistasid püssist ja liikusid järgmisse kraatrisse, jäädes igas vast vallutatud tugipunktis pikemalt pidama, võideldes veel ägedamalt, kuni saabus öö ja nad käisid kordamööda toidu, sigarettide ja laskemoona järel. Nad kaevusid maasse ning roomasid oma urgudesse, Faber ja Weiss jäid kokku.
„On sul aimu, palju me maha võtsime?” küsis Faber.
„Lugemine läks segi.”
„Täitsa jabur, eks ole?”
„Mis asi?”
„Säärane jooksmine,” ütles Faber. „Kuulipilduja poole. See tundub nii mõttetu. Ja hirmutav.”
„Paistab, et nad on nõuks võtnud kõik Venemaa mehed mängu panna.”
„Ja naised, Weiss. Me tulistasime ka neid.”
Nad magasid, ärkasid ja hakkasid uuesti pihta, kattes maapinna uue laibakihiga.
„Surm juudi bolševikele,” hüüdis Faber.
Ta oli hästi maganud.
„Me oleme tõega võitmatud,” lausus Faber.
„Peame olema,” kostis Faustmann.
Tuli teade, et venelased olid ühe sakslaste okupeeritud küla ümber piiranud ja nad teistest ära lõiganud.
„Nad ei saa sellega hakkama,” arvas Faber.
„Nähtavasti saavad küll,” arvas Weiss.
„Nad ahvivad meid järele. Seda, mida me Kiievis tegime.”
„Peaksime end meelitatuna tundma. Ega nad sinna kauaks jää.”
Saksa lennukid saabusid ida poolt ning pillasid lõksu jäänud sõduritele alla toitu, kütust ja laskemoona ning lahinguväljal kajasid valjud kiiduhõisked. Seejärel tegid tankid ja suurtükivägi läbimurde ja vabastasid mehed.
Stockhoff keetis lihakastet.
„Näed nüüd, Faustmann. Nad ikkagi hoolivad meist.”
Faustmann süütas sigareti.
„Me oleme äärmiselt tähtsad, Faber. Me tähtsusel pole otsa ega äärt.”

23

Harkovis, 23. mai 1943

Mu armsaim Katharina!

Sa oleksid meie üle nii uhke. Me võitlesime visalt ja lõime venelased jälle tagasi, sügavamale itta, nurjasime nende katsed saada tagasi kontroll maa üle, mis ei kuulu enam neile. Neil paistab sellest põhitõest arusaamisega raskusi olevat.
Nagu sa ehk oled juba kuulnud, piirati osa meie vägedest sisse, kuid Berliin saatis välja ühe päästemeeskonna teise järel, kuni kõik mehed olid vabastatud. Seda oli suurepärane jälgida, Katharina. Operatsiooni planeerimine ja täpsus, tõeliselt suursugune. On imetore teada, et saame teistelt rügementidelt ja Berliinilt nii suurt tuge. Mu südant soojendab teadmine, kui palju te hoolite meist, kes me siin oleme, sest ma pean möönma, et vahel on raske aru saada, kas keegi kodumail üldse meie tegemiste vastu huvi tunneb.
Meie riik on võimas, Katharina. Meil on tõesti vedanud, et sündisime Saksamaal. Tunneksin praegu kindlasti masendust, kui oleksin sündinud venelasena. Aduksin, et mul ei ole lootust. Ei ole tulevikku.
Aga meid ootab suur tulevik, Katharina. Sind, mind ja meie last. Me kasvatame selle poisi või tüdruku kodumaa üle uhkust tundma, mitte seda häbenema nagu meie vanemad. Nagu minu vanemad. Soovin, et minu isa oleks rohkem sinu isa moodi ja mõistaks, mida kõike sakslased suudavad. Sina mõistad. Ma ei ole kindel, kas ma ise seda varem mõistsin, ent nüüd küll. Ma olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas Saksamaa oma inimestest hoolib – iga lennukitäis moona, mis tolles külas sisse piiratud meeste kohal alla visati, väljendas seda.
Täna olen ma väga õnnelik, et olen sakslane, olen osake kõigest sellest. Et olen osake võimsast elavast ajaloost.
Juba varsti olen kodus.

Sinu armastav abikaasa, Peter

24

Kiri saabus ühel hilisel kolmapäeva pärastlõunal, kui proua Spinell tailihalõike valmistas. Katharina astus kööki, kõnnak kaheksandast raseduskuust kohmakas ja keha väsinud.
„Ema.”
Proua Spinell pöördus tütre poole. Siis tagasi kraanikausi poole. Ta oksendas. Ta pesi kraanikausi puhtaks, lükkas juuksed laubalt tagasi ning läks sohvale, sellele kohale, kus ta poeg oli istunud. Nad avasid kirja ja liibusid tihedasti teineteise vastu, kui neid ründasid sõnad: surm, kahetsus, teenistus, kodumaa. Nad jäid vaikseks, Katharina oli sohval pikali, proua Spinell istus sirgelt ja vahtis lakke, kuni härra Spinell koju jõudis. Seejäral tulid pisarad ja vihased süüdistused. Mees luges kirja läbi ja lahkus.

Link
Kätlin Kaldmaa „Parimad palad Hitleri kondiitri küpsetatud tordist”, Eesti Ekspress 11.05.2016, http://ekspress.delfi.ee/areen/parimad-palad-hitleri-kondiitri-kupsetatud-tordist?id=74453919

Püsiviide Lisa kommentaar

Valerie Fritsch

28. apr. 2016 at 8:54 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

valerieValerie Fritsch sündis 1989. aastal Grazis, õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur – kuus kuud aastast reisib ta mööda maailma ringi.

Neljapäeval, 5. mail kel 17.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis
Kirjandusfestival Prima Vista esitleb: noor austria kirjanik Valerie Fritsch ja tema romaani “Winteri aed” (Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) esitlus. Külalisega vestleb Kristel Kaljund.
Vestlus on saksa keeles järeltõlkega eesti keelde. Koostöös Austria Suursaatkonnaga.

Valerie Fritschi debüütromaan „VerkörperungEN“ („Kehastumised“) ilmus 2011, aasta hiljem järgnes fotodega reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ („Maailm on minu sisikond“). 2015. aastal ilmunud romaan „Winters Garten“ (“Winteri aed”) osutus tõeliseks läbimurdeteoseks ja valiti Saksa Raamatuauhinna 20 nominendi sekka. Maineka Ingeborg Bachmanni auhinna konkursil võitis Valerie Fritsch 2015. aastal publikupreemia.

Fritschi talent avaldub juba reisikirjade raamatus „Maailm on minu sisikond“, mis on äärmiselt poeetiline sõna ja imepäraste piltide süntees. Raamat koosneb kirjadest kodustele Etioopiast, Peruust, Taist, Madagaskarilt, Moskvast, Havannast ja mujalt.

„Winteri aed“ võeti saksa keeleruumis kolleegide, kriitikute ja meedia poolt soojalt vastu. Eelkõige kiideti autori külluslikku ja kaunist keelekasutust, autorit ennast aga on kutsutud kirjanduse popstaariks. Fritschi kohati arhailine, rikas ja lopsakas keel seisab justkui väljaspool aega. Romaani on nimetatud võimsaks, sensatsiooniliseks, poeetiliseks ja karmiks.

Romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlv möödub idüllilises aiakoloonias, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb. Looduse loomuliku osana on aias õitsemise kõrval kogu aeg kohal ka surm, lagunemine ja kõdunemine.

Edasi viib autor lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Tänavatel liiguvad marodööritsevad lastejõugud ja vabadusse pääsenud tsirkuseloomad, linnast välja suunduvad põgenikevoorid, peaaegu kõrvuti toimuvad massienesetapud ja -laulatused. Vahepeal on möödunud üle 20 aasta ja juba 40ndates aastates Anton Winter armub keset koost lagunevat maailma elus esimest korda.

Kriitikud on märkinud, et apokalüpsist pole kunagi nii poeetiliselt kirjeldatud, aga sisuliselt huvitab Fritschi, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas ning mis aitab inimesel jääda inimeseks. Lisaks on tema kõigi raamatute domineeriv teema inimese keha, selle muutumised ja kaduvus.

Linda Jahilo

Katkend: Winteri aed, Eesti Raamat, tlk Terje Loogus, lk 79-90.

Iga sammuga valmistus ta naise tagasitulekuks. Ta rändas ringi, rahutult, kiirustamata. Kui linn oli talle veel mõne nädala eest tundunud uus ja võõras, näis see nüüd talle jälle tuttav. Viimaste kuude hävitustööd ja vägivallalained olid lõppenud ja pragunenud müürides kasvas juba esimene sammal, mis kattis praod ja mõrad ning õmbles need imepeente juurtega kinni.
Koerad olid leidnud oma koha ja hõivanud varemed, nad mängisid majauste ees trepiastmetel ja urisesid järele möödujatele, kui need liiga lähedale tulid. Üks siga jälitas teda mõne meetri tänaval ja näitas üles pidurdamatut huvi tema nahast kingapaelte vastu. Sadam oli tühi ja koristatud, justkui poleks iial midagi juhtunud. Vaid surnud kass hulpis vees ja noogutas iga lainega, mis temast üle loksus. Ühelt muulilähedaselt tänavalt avastas ta poe, mida ta ei olnud varem märganud ja kus luuderohi ronis üle purunenud aknaklaaside. Anton Winter polnud veel kunagi sisenenud lillepoodi, lilli tundis ta ainult aiast. Ta oli seda endale teisiti ette kujutanud. Väikses siseruumis sarnanesid lõikelillede punased õielehed, mis olid kuivanult linoleumpõrandale sadanud, naiste sõrmeküüntega, mis närvilistelt kätelt ärakukkununa meenutasid katastroofi. Paljad varred seisid kuivalt nagu kondid põlvekõrgustes vaasides. Hallitus õitses nurkades ja mööda seinu voolas alla vesi. Leinapärjad, millele ei olnud kaua keegi järele tulnud, toetusid vastu seinatahveldist. Sekunditega muutis õhus hõljuv kopitus ta kopsud niiskeks. Kiiresti tõstis ta särgikrae üles ja lahkus lillepoest puuduva klaasseina kaudu, kaktus kaenla all. Talle tundus, justkui oleks ta lõpuks midagi õigesti teinud. Lapseliku uhkusega kõndis ta kodu poole.
Siis istus Anton Winter, lillepott süles, katuseterrassil ja ootas oma lindude keskel, vaatas üles ja alla, astus piirde äärde, et olla kindel, et punane tuletõrjeredel, mida mööda Frederike üles tuleb, pole ka kaotsi läinud. Närviliselt trummeldas ta vastu reisi. Ta käis edasi ja tagasi. Ta ütles papagoidele tere päevast, kes selle peale vaikisid, ja kui linnud teda mõni minut hiljem viisakalt tervitasid, ei vastanud ta sõnagi, et karistada neid eelnenud vaikimise eest. Kui Frederike lõpuks saabus, vaatas ta naisele otsa sellise üllatunud kurbusega pilgus, mis tekib vaid siis, kui armastus, ilu, noorus sedavõrd hilja saabuvad. Häbelikult ulatas ta Frederikele kaktuse, tegi koguni midagi kummarduse sarnast. Linnas metsikult vohavat mooni korjata ei olnud talle mõttessegi tulnud, justkui ei oleks sobilik daamile teeservast võetud lilli kinkida. Iial polnud Frederike näinud üksildasemat inimest armastamas. Kui vähe mees armastusest teadis, mõtles Frederike masinlikult taime nuusutades, ja sellest ajast peale ei raatsinud ta Antonit enam üksi jätta.

Neil päevil, mil Frederike hakkas meest sünnitusmajja kaasa võtma, oli linn kaetud klaasist taevaga, mis tekitas hirmu, et kui käed liiga kõrgele sirutada, siis puruneb see sõrmeotste all. Selle taeva all kössitas hall ja rohmakas hoone, aga vihmaveerennides istusid linnud ja näisid uuele saabujale tervituseks laulvat. Antonile tundus, nagu tuleks ta nõiutud paika: suur maja täis lapsi ja unustatud inimesi keset hävivat maad. Kuidas iga akna all seisis keegi ja lükanduks oli alati avatud, kuna pidevalt keegi tuli või läks. Kuidas valged haiglasärgid lendasid pesunööridel tuules nagu kured õhus. Kuidas see meenutas talle midagi ammu möödunut, mille kohta ta ei osanud öelda, mis see oli. Pärani silmi liikus Anton mööda koridore Frederike kannul, sikutas teda kitlist, ronis korruste vahel treppidest üles ja alla, kõndis mööda suletud ustest ja vaatas nende taha, mis olid lahti. Ta käis voodi juurest voodi juurde ja valgustas ühelt aknalaualt leitud taskulambiga naiste kõhtusid nagu mune, pilguga, mis oli ühtaegu imetlev ja võõrastav. Lampide abil proovisid abilised lapsi, kes emaüsas valesti lebasid, peadpidi vaagnasse meelitada, liikusid valguskiirega üle nägude ja tõmbasid kiirt ülevalt alla, lootuses, et looted sellele uudishimulikult järgnevad ja pea ümber pööravad, ikka valgusele järele. Kui nad sirutusid tule poole, mis langes läbi valgust läbi laskva emaka ja kõhuseina, siis Anton naeratas, ja kui nad jäid sinna, kus olid, raputas ta pead.
Aidata ei olnud kuigi palju. Valitses sündmusteta kord. Kõik ülesanded olid jagatud. Vaid surnutest hoidsid kõik eemale, nii et oldi rõõmsad, kui Anton nad nagu iseenesestmõistetavalt kätel toast välja kandis ja nende harali ihuliikmed uksepiitade vahelt läbi manööverdas, et kehad tagahoovis põletada. See ei paistnud teda häirivat. Ta ei teinud märkama haigete, haavatute, surnute häbitunnet, kes tundsid end alastikistuna, kuna nad ei saanud enam olla need, kes nad kunagi olid olnud. Emadel, kes sünnitust üle ei elanud, sulges ta silmad, ja pisitillukesed kehad mässis ta riidest mähkmetesse, tugevalt ja hoolikalt, nii nagu pakitakse kingitust, mis saadetakse pikale teele. Hiigelsuured metallist prügikonteinerid maja taga seinte ääres, kus õed olid vanasti kohvipauside ajal lobisenud ja suitsetanud, olid muutunud krematooriumiteks, mida tema töös hoidis. Enne kui ta kehad konteineritesse surus või lasi pambul põhja kukkuda – tumeda heliga, mis tal iga kord uuesti luust ja lihast läbi käis –, tõstis ta surnutel käed pea juurde, nii nagu tehakse hüvasti jättes, ja tundus, nagu tahaks ta selle liigutusega lohutada mitte ainult neid, vaid ka iseennast. Kui leegid kõrgele tõusid, vaatas ta korraks tulepaistesse ja põgenes siis tagurpidi suitsupilves lõhnade eest. Kui vihma sadas, lendus hais kiiresti, nii et märg ilm oli talle meeltmööda ja ta lausa kartis niigi harvasid vihmapause. Peagi tundis ta surma seaduspärasusi, ennustas tunde, mis kuluvad keha tuhastamiseks, teadis, et vanad põlevad paremini kui äsjasündinu, paksud inimesed kergemini kui kõhnad. Kui mõned tunnid olid möödunud, ilmus ta uuesti hoovile ja tühjendas jäänused külmade kätega tuule eest kaitstud nurka. See ei olnud selline tuhk, mida tuntakse urnidest, peenike nagu pressist läbi lastud liiv, vaid sõre tolm, millest võis leida veel mõne konditüki.
Hunnik kasvas nädalatega tuhamäeks, nii kõrgeks, et Anton Winter mõtles, kui sealt peaks eales fööniks lendu tõusma, on see lind küll ennenägematult suur. Kui tema kohustused surnumatjana olid täidetud, soojendas ta oma kangeid sõrmi ahjude tulise pleki, surnute heitsoojuse ääres, ja asus jälle rännakule mööda maja, lakkamatult Frederiket otsides ja innustatuna uudishimust, millest ei teadnud, kust see tuleb või mida see talle toob. Ta uitas üle kehade ja mööda maja, nii nagu ta oli teinud seda lapsena, kui oli saladuste jahil, ja vanaema pidi teda küll pimedast sahtlist, küll suurest linnupesast välja tõmbama. Ta möödus nurkades härdalt palvetajatest ja nendest, kes mängisid kaarte, justkui oleks midagi võita, kõhnadest kassidest, kes radiaatorite taga jahvatasid sulgkergete hiirte konte, ja tubadest, kus naised lebasid, kõht pungil, ja näljased inimesed hoidsid nende käsi, kui nad karjuma hakkasid. Ta hulkus nagu koer, ei mõelnud palju, järgnes lõhnadele ja piltidele, mis tundusid talle tuttavad, ja istus magajate voodite ääres, nii nagu ta oli seda kunagi teinud kodus haigetega. Kiiresti harjusid teised omapärase, taskulambiga mehega, kes tuli ja läks koos noore punapeaga, kelle püksitaskutest pudenes linnusööta ja kes surnuid oma kõhnadel kätel välja kandis. Ja peagi ei pannud enam keegi teda tähele.

Palatis viissada kaks kohtas Anton ühel päeval inimest, keda ta isegi soodsamatel asjaoludel poleks lootnud enam eales näha: oma venda Leanderit. Peaaegu poleks Anton teda äragi tundnud, ja ehmus, et nad olid kunagi olnud koos lapsed. Leander nägi välja nagu keegi, kes on elanud üle suure armastuse, näojoontega, mis karmiks muutumise asemel olid sügavate vagudena näkku kaevatud. Vanaks oli vend jäänud ja oli talle sama võõras nagu paljude aastate eest, kui nad viimati kohtusid. Tookord oli ta esimest korda pärast linna kolimist läinud tagasi aeda, kus nii nagu alati seisid vastastikku tugev armastus ja kõikvõimas surm. Sellele kohtumisele oli ta mõelnud sagedamini, kui oleks tahtnud. Ta mäletas, nagu oleks see olnud eile. Hoov. Lillepeenrad, millelt kööginugadega lõigati liiliaid ja punuti suurteks pärgadeks. Viiruk, mis lasus uduna viimaste roheliste lehtede kohal. Talumehed oma ümara pea ja kottis silmaalustega, kahvatu taevas nende kohal. Palvuse vaikus ja leinajate sadade sammude kõmin. Isa kirst nagu puust viiulikast. Katteriie läikivast, mustast sametist. Vaarikapõõsad. Pisikesed ristid paatinaga kaetud sepistatud tara küljes aia tagumises otsas, mis oli ammu muutunud väikseks surnuaiaks, iidvana jumalapõld, kuhu nad surnud nagu külvi puhkama asetasid. Paljaste sammudega sillutatud rada sinna, mõnes kohas puude käsivarrejämeduste juurte poolt üles kistud. Küünlalatern ja kausikesed pühitsetud veega naiste käes, kes kõndisid protsessiooni eesotsas. Vanad naised oma mustas leserüüs, sukkpükste põlved karedatel kirikupinkidel katki rebitud. Küsivalt langetatud peaga lapsed, kes liikumatute täiskasvanute keskel põrnitsevad klaasjate silmadega oma sõrmi ja iga kärbest, kõike, mis liigub. Seal olid nad seisnud, kõik inimesed ta varasemast elust, endiselt melanhoolsed narrid ajahambast puretud nägudega, nende kõrval vanaks jäänud koerad, koonud valged nagu lumi. Seal olid nad seisnud tol sügispäeval keset aeda, mis vormis oma elanikke ja lihvis neil kõigil hingi nagu loodusjõud, kuni nad üksteisega sarnanesid. Kauguses kibekülmad mäed ja tippude kohal kiirelt kihutavad pilved. Kuused, sirgelt leinajate kõrval, justkui oleksid nad osa nendest. Puhkpillimängijad, kelle sõrmed külmetasid instrumentide metalli vastas, kui nad leinamarssi mängisid. Tumedad mantlid, millele pudenes kõõma ja juukseid, kui keegi pea langetas. Värelus silmade ümber, enne kui need pisaratega täitusid. Kuidas lindude kisa ja imikute säutsumine kokku kõlasid. Kuidas naised oma käekotte haardes hoidsid, nii et valged sõrmenukid esile tõusid. Kuidas matuselised temast möödusid, et talle kaastunnet avaldada, ja tema ei suutnud vastata. Kuidas saabus aeg hüvastijätuks ja Anton ei teadnud, kellega ta peaks hüvasti jätma, nii vähe, tundus talle, oli ta oma isa tundnud. Kuidas tal hakkas tasapisi külm ja kiviklibu tungis läbi kingataldade ja ta otsis silmadega venda, kes kunagi oli alati kõik heaks teinud. Ta pilk rändas ringi ja ta ei suutnud uskuda, kui kiiresti oli kõik nii vanaks saanud, lapsed suureks, noorus ära õitsenud, inimesed võõraks, kuidas nähtavasti oli nii paljugi ebaõnnestunud ja nii mõnigi leebe näojoon, mille ta nägudel ära tundis, oli aastate jooksul kivistunud, kuidas lõpuks terve elu kitsas kastis mõne vähese õlgadel vaateväljast ära kanti. Ta oli olnud rõõmus, et isa, nii nagu kõik teised, kes veel suurde perekonda kuulusid, maeti aeda, sest alati kui ta mõnest kalmistust möödus, küsis ta endalt, kas surnud mitte koduigatsust ei tunne. Sedagi meenutas Anton, kuidas ta pärast matuseid oli lõpuks oma venna üles leidnud ja esmalt võõrastust tundnud ja siis häbi, kuna mõisteti, et teineteist enam ei armastata ja juba ammu ei tunta ja lapsepõlvemälestustest ei piisa. Leander oli vargsi ringi vaadanud ja üle Antoni nutjate nägusid põrnitsenud, justkui kaaludes, kes võtab surmaloteriil järgmise võidu. Need on need, keda kanname meie hauda, enne kui meid hauda kantakse, oli ta öelnud ja patsutanud Antonit õlale, nii nagu lüüakse vastu ust, ja lahkunud. Sõnagi polnud Anton tookord üle huulte saanud. Nüüd seisis vend jälle ta ees, hoidis süles last ja silitas teise käega Martal pikkade sõrmedega üle lauba, sellal kui Frederike aknale nõjatus.

6 Sügis

Väiksed kaootilised rahvasteränded liikusid üle maa. Mõnega olid nad kohtunud jalgsi siia rännates, igaüks oma saatusega, ammu minetanud igasuguse optimismi ja ometi otsimas head paika või kadunud inimest. Igatsus elas kauem mistahes lootusest – kõik jooksid selle järel. Teede ristumiskohtadel heideti üksteisele kiireid pilke, põgusaid naeratusi, sooviti õnne ja kiirustati eri suunda edasi, huultel alati „Ma armastan, ma tahan, ma pean”, igaüks oma allakäigu, igaüks oma lunastuse poole. Üks seenenarr, kes istus vihmaga metsas suure sirmiku liiga väikese sirmi all ja näris entusiastlikult kärbseseent, hüüdis neile järele, et nad peaksid pigem temast eeskuju võtma, sest õnnelikud on nüüd ainult narrid.
Üleöö oli saabunud sügis. Asfalt oli mõnes kohas pragunenud, teises kohas seisid porised lombid ja peegeldasid nende tobedaid mõtteid, kes langetatud päi ringi kondasid, samas kui maailm jalge all hägustus. Nad olid komberdanud mööda kitsaid rohuteid, vedanud end tuvimunasuuruste piiskade all üle läbiligunenud heinamaade ja väljade, saadetuna vee ja maapinna kummituslikust kajamängust, ikka edasi üle savise, veest lirtsuva maa, mis kleepus taldade külge. Nad olid olnud porise, vihmast laulva loodu meelevallas. Jalad otsekui mullast, kingad kaetud kollase poriga, seisid nad nüüd hoovis, nii väike inimkari, et neid oleks võinud pidada üheks perekonnaks. Maja oli suur, palju suurem kui ta mälestustes, kus ta oli seda kaua näinud vaid sellisest kaugusest, mis laotub käesoleva hetke ja kohtade vahele, kust ollakse ära läinud, ja mis aina kasvab, mida kauem ära ollakse. Teed ja rajad, mis nüüd nende selja taha jäid, juhtisid vett nagu jõesäng. Tuul vihises üle tühjade põldude. Mustad kuivanud päevalilled seisid viltu õhtuvalguses. Imik magas vastu ema rinda surutult, keha peidus tumesinise villase kampsuni all, pea ema pea kõrval kaelusest välja vaatamas. Kallavas vihmas maastikul, mis kogu teekonna vältel ei olnud pakkunud varjualust, oli ta last viimastel päevadel imetanud, olemata kindel, kas too jõi tema piima või üksnes vihmapiisku, mis mööda ta rinda alla voolasid. Nüüd olid nad kohale jõudnud: Anton, Frederike, Marta ja Leander. Silmalaud kipitamas ja põsed määrdunud, seisid nad seal sõna lausumata, üdini märjad, skeletid inimnahast vihmamantlites, nende kohal punased näod suurte niiskete silmadega, mille pupillid olid pingutavast marsist suured nagu kirsikivid. Lihased tulitasid ja jalad valutasid. Seljad olid küürus, justkui oleks vihm vajutanud need maadligi nagu niitmata heina. Kotid ja kompsud, täidetud haiglast võetud varudega, rippusid neil räpaste ja ränkrasketena käe otsas.
Viimaste sammude ajal laskus maa kohale äikeseline hämarus, hämarus, milles siin on juba pime, aga kui selja taha vaadata, siis seal veel päev. Valitses ilm, mille kohta oleks Antoni vanaema öelnud, et see on nagu surmapäeval, päeval, mis jääb meelde ainuüksi seetõttu, et valgus talletub mällu. Taevas oli oksüdeerunud hõbe nende taga ja must nende ees. Anton Winterile, kes heitis viimase pilgu üle õla, enne kui põgenes verandakatuse alla, tundus, nagu jookseksid lapsed läbi vihmast ja tormist murtud rohu, aga kui ta silmad korraks sulges ja jälle avas, ei avastanud ta kedagi. Nende ees seisid vaid suur maja ja tall, kõrvalhoone ja töökoda ning lõpuks, kõike tihedalt ümbritsedes: aed. Nii osutus Antoni jaoks tõeks see, et iga reisi algus- ja lõpppunkt peab olema kodu. Lapsepõlv tundus talle nüüd kohana, kus tulevikus tahaks olla suur, et lõpuks ometi mitte olla millegi jaoks liiga väike, ja samas kohana, mille eest peab end terve elu päästma. Kuidas, küsis Anton endalt, pöörduda tagasi tühja majja, mis oli ometi kogu aeg olnud inimesi täis, nii kaua kui mõelda oskasid. Ta imestas, et hooned ei olnud ilma elaniketa silmapilkselt kokku kukkunud. Viinapuulehtedest juga kattis maja välisust, paljud viinamarjad veel väiksed ja kõvad, teised juba sinised ja magusad ja valmis selleks, et nad tühjaks imetaks. Uksekoputi oli rooste läinud. Majas oli
külm ja räpane. Tolm hõljus tubades nagu valgus. Peamaja üks kõrvaltiib oli sisse varisenud ja taevas langes nagu suure lambi väsinud kiir ühte magamistubadest, kus Antoni aegadel oli elanud tädi ja nüüd tukkusid nurkades unihiired. Lapsepõlve mänguplatsid olid lagunenud, palja aastate koorma all kokku kukkunud. Tasapisi oli aed majja tulnud, oli tunginud viinapuuna aknaristmike vahelt katusekambritesse, oli hiilinud samblana treppidest üles, oli müüripragudes ja krohvis õitsele puhkenud, oli külvanud põrandalaudadele kummalisi lilli. Kõrgel üleval käokellades, mille ees olid nad kunagi palunud vanaisal ennast täistunnil kukile võtta, et paremini näha, elasid nüüd nahkhiired. Vanas poistetoas ei olnud midagi peale voodite. Putukate kestad, õhemad kui paber, ja krõnksus jalgadega kärbsekered, kerged nagu tolmukübe, krõbisesid põrandal ja olid kiilunud aknatiibade vahele. Peeglid olid tuhmunud. Aknalauad, millel kunagi olid istunud reas kaisuloomad ja elusloomade sarnaselt oma tohterdatud käppasid üleval hoidnud, olid tühjad. Värv koorus maha. Antonile tulid külmavärinad peale. Loomulikult oli koht muutunud millekski teiseks, tema surnud vanavanemate ja vanemate majaks, surnute majaks, ja millekski, mis see tookord, kui ta siin elas, veel polnud: mälestuseks, tema enda mineviku muuseumiks, tema nukruse allikaks. Ka lõhn polnud talle tuttav. Koridorid, mis varem olid täidetud seguga praelõhnadest ja piibusuitsust, äädikast, kaneelist, higist, kuuma marmelaadi želatiiniaurust ja sahvri jahedast tuuletõmbest, lõhnasid nüüd rohkem looma ja metsa kui inimese järele. Puudu olid rõõsa koore ja aprikooside lõhn. Köögi puuviljased aurud ja pojengide lämbe parfüüm, mis suviti väljast majja kandus. Selle isetehtud viinamarjamahla hõng, mida ammutati supikulbiga köögiämbrist ja mis oli ootel kõhukas kruusis, ja nende klaaskommide magus aroom, mida vanad nii meeleldi närisid.
Anton tundis, et Leander heitis talle pilgu, mis palus lapse kombel andestust ja mida ta ei tahtnud seletada. Nad asetasid kotid alumisele trepiastmele, ühele paljudest, mis punase vaibaga kaetult viis üles maja hämarusse. Väljas oli saabunud pilkane pimedus, laps oli üles ärganud ja väiksed sõrmed vaikselt ema päästeingliketi ümber sulgenud. Kas sees oli valgus kadunud. Nagu vaimud marssisid nad piki koridore ja mööda suletud ustest, kartes, et need võivad avaneda. Nad olid üleväsinud ja üleskruvitud. Meeled nii teravad, nagu tahaksid sonariks muutuda. Taju killustumine ja silmapilk, mil see jälle kokku kasvab ning annab teavet maailma kohta.

Linke
Valerie Fritschi loominguline autoriportree, filmitud Ingeborg Bachmanni auhinnakonkursi jaoks (autor on videoklipis roosa parukaga): https://www.youtube.com/watch?v=fdUzY8PkWg4

http://bachmannpreis.orf.at/stories/2709005/
http://www.zeit.de/kultur/literatur/2015-06/valerie-fritsch-winters-garten
http://derstandard.at/2000012885065/Valerie-Fritsch-Vom-Lieben-und-vom-Grauen
http://www.tagesspiegel.de/kultur/winters-garten-von-valerie-fritsch-verlorenes-idyll/12024148.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Eugen Ruge

12. apr. 2016 at 9:46 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

EugenRugeEugen Ruge (s 1954) on Saksa kirjanik, režissöör ja tõlkija, kes alustas prosaistina alles 50ndates eluaastates ning saavutas küpse autorina kiirelt tunnustuse. Lisaks proosale on Ruge avaldanud näidendeid ja reisikirju.

Eugen Ruge on tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline.
3. mail kell 17.00 toimub TÜ Raamatukogu konverentsisaalis kohtumine saksa kirjaniku Eugen Rugega ja tema romaani “Cabo de Gata” (Loomingu Raamatukogu, tlk Tiiu Relve) esitlus. Külalisega vestleb TÜ õppejõud Silke Pasewalck.
Vestlus on saksa keeles sünkroontõlkega eesti keelde.
Tallinnas esineb Eugen Ruge 5. mail kell 17.00 Eesti Rahvusraamatukogus.

Autor sündis Soswa asulas Uuralis, kus tema isa oli pärast Siberi sunnitöölaagris möödunud aastaid asumisel. Eugen Ruge oli 2-aastane, kui perekond (Ruge ema oli venelanna) sai elama asuda Ida-Saksamaale. Ta õppis Berliini Humboldti Ülikoolis matemaatikat ja töötas esialgu õpitud erialal, seejärel alustas kirjanduslikku tegevust. 1988 läks Ruge Ida-Berliinist läände, praegu elab ta Berliinis ja Rügeni saarel.

Ruge esikteos „Kahaneva valguse aegu“ (2011) tõi talle kohe maineka Saksa Raamatuauhinna, mis antakse aasta parimale saksakeelsele romaanile. Tegu on põneva struktuuriga perekonnaromaaniga, mis avab mõneti üllatavalt nii ühe perekonna saatuse kui ka 50 aastat Saksa Demokraatliku Vabariigi ajalugu. Ajaliselt hõlmab romaan aastaid 1952–2001 ning viib lugeja lisaks Ida-Saksamaale ka Mehhikosse ja Siberisse. Kriitikud on romaani isegi SDV Buddenbrookideks nimetanud. Katkend romaanist ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

Autori teine, hiljuti eesti keeles ilmunud romaan „Cabo de Gata“ (2013) on autobiograafilise värvinguga jutustus nimetu kirjaniku pagemisest talvisesse Andaluusia kalurikülla (mille nimi andis raamatule pealkirja), et alustada seal romaani kirjutamist. Loodetud paradiis on jaanuaris külm ja ebasõbralik, kirjaniku ainukeseks sõbraks saab punasekirju kass ning romaani kirjutamine ebaõnnestub täielikult. Ometi on kirjaniku 15 aastat hiljem kirja pandud tagasivaade kalurikülas veedetud 123 päevale nauditav lugemine, sest ebaõnnestumise lugu on kirja pandud mänguliselt, kergelt ja elegantselt. Ruge on virtuoosne ja täpne jutustaja, kes valdab keelelisi peensusi ja võlub lugejat oma siirusega.

2015. a ilmunud reisikirjade kogumikku „Lähenemine. Tähelepanekuid 14 riigist“ („Annäherung. Notizen aus 14 Ländern“) on autor koondanud romaaniga „Kahaneva valguse aegu“ seotud ülestähendused. Ruge näidendikogumik „Näidendid 1986–2008“ ilmus samuti möödunud aastal.

Eesti keeles on ilmunud ka autori ajaloolasest isa Wolfgang Ruge mälestusteraamat „Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“ koos Eugen Ruge järelsõnaga.

Linda Jahilo

Katkend: Cabo de Cata, Loomingu Raamatukogu 9-10, 2016, tlk Tiiu Relve, lk 20-25.

Jõulusid ma enam ei mäleta, küll aga vana-aastaõhtut.
See oli minu viimane öö Berliinis, ja tegelikult olin kavatsenud ühe sõbra peole minna, täpsemalt kunagise sõbra peole, sest sellest ajast, kui too oli eraettevõtjaks hakanud (siiani pole mul selge, mis alal; ainus, millest ma seoses tema eraettevõtlusega olin kuulnud, oli pidev valmistumine mingiteks presentatsioonideks ja seetõttu polnud tal kunagi aega), oli meie kontakt järjest enam soiku jäänud. Nüüd kutsus ta, ühes mingite teiste eraettevõtjatega suurele peole mingis tühjas tööstusruumis, kolmsada inimest, kes olid mulle kindla peale peaaegu kõik võõrad – täpselt seda laadi üritusele, mida ma tavaliselt väldin. Seekord olin siiski otsustanud minna, kaduda teiste hulka, luua endale inimeste hulgas olemise petlik tunne. Aga siis helistas Karolin ja küsis, kas ma tahaksin Sarah`it näha. Laps igatsevat minu järele.
Mäletan seda telefonikõnet veel üsna hästi. See oli nagu alati fragmentaarne, ähvardas katkeda. Karolin ei palunud, vaid küsis ja iga kõhklus oleks põhjustanud küsimuse tagasivõtmise ja jätnud mulle ebameeldivad tunded. Ebameeldivate tunnete tekitamises oli Karolin tugev. Ta ei öelnud kunagi otse välja, aga kui ma mõtlen sõnumile, mis tema kartliku hoiaku taga seekord peitus, siis oli see: lõpuks pole ta sinu tütar, näis ta mulle öelda tahtvat, ja kui sa nüüd meiega enam tegemist teha ei taha, siis on sul selleks täielik õigus – ja juba ma kahtlustasin ennast selles, et ma pole lapses kunagi muidagi muud näinud kui viimast silda tema, Karolini juurde; ma olin asjaolu, et Karolin polnud ikka veel otsustanud tütart isaduse küsimuses valgustada, salamisi tervitanud, kuna uskusin sellest eelkõige järeldada võivat, et võib-olla oli meie suhtel siiski veel mingi šanss – sellal kui laps, nagu nüüd selgus, minu järele igatses.
Aga juba sel momendil, kui Karolin mulle ukse avas, käterätt ümber pea, seljas kiirelt üle visatud hommikumantel, mille alt piilusid mustad sukad – juba sel momendil oli mulle selge, et tegelikult oli ta tahtnud lapsest vana-aastaõhtuks vabaks saada, kuna tal oli kavatsus mingile tüübile kaela langeda, nagu ta oli kunagi mulle kaela langenud, kangelaslikult, aga ka kuidagi asotsiaalselt, raske seletada, võib-olla ka piinlik tunnistada, mis mind kunagi oli Karolini poole tõmmanud: natuke liiga kärts huulepulk magamata näos; tema vaevatud jalad jõhkralt kõrgetes kingades; tema peaaegu ennastsalgamisega piirnev otsustavus.
Sarah seisis esikus, üllatavalt pikk, nagu mulle tundus, pärast seda kui ma polnud teda nädalaid näinud. Ta oli vaikne, kartlik, peaaegu ei julgenudki mulle otsa vaadata, ja mul hakkas paha, kui alla tema juurde kummardusin ja talle paar sõbralikku sõna laususin. Mul oli paha Karolini lähedusest, korteri lõhnast, vana sohva nägemisest, millel ta oli mu – just nimelt meie esimesel õhtul! – oma värskelt värvitud huultega seemnepurskeni viinud. Vaatasin, kuidas Karolin kergelt vastupuiklevale lapsele keelitades jope selga tõmbas, talle täispakitud ranitsa selga pani, nägin, kui ta kummardus, tema rasedusest ja imetamisest kergelt lõtvunud väikesi torbikrindu, mis mulle sel momendil lõpmata ihaldusväärsed tundusid – kuni ta, nagu minu mõtteid lugedes, oma hommikumantli hõlmad koomale tõmbas.
Läksime Sarah`ga Nordsee keti äsja avatud restorani ja tellisime fish and chips`i (Sarah ennekõike chips`ide pärast, mina tohtisin süüa suurema osa kalast). Siis vaatasime kinos filmi, mingit joonisfilmi, millest ma midagi ei taibanud, kuna mõtlesin kogu aeg, kuidas Karolin seda õhtut veedab. Kujutasin ette, kuidas ta kõike, mida meie tookord olime teinud, täna kellegi teisega tegi, mingisuguse, nagu ma tahtmatult oletasin, rikka jorsiga, mõne Düsseldorfi advokaadiga või Müncheni disaineriga; kujutlesin, kuidas ta mehe, pärast seda kui nad juba terve õhtu ennast tantsu ajal teineteise vastu olid hõõrunud ja vastastikku tobedusi kõrva olid sosistanud, enda juurde koju kutsub, kuidas ta tema jaoks keset ööd steigi pannile viskab, kuidas ta, jalad üles tõstetud ja reied kokku surutud, mehe vastas istub ja teda imetleb.
Kartes, et Sarah võiks minu tühjas korteris igavust tunda, olin muretsenud kõik vajaminevad produktid, et temaga koos küpseõunu ja vaniljekastet valmistada, aga siis sattus laps täielikku vaimustusse sellest, et tohtis oma kooliranitsas kaasavõetud pliiatsitega seinale joonistada, ja mina olin oma küpseõuntega köögis üksinda, purustasin vana peitliga pähkleid, eemaldasin õunasüdamikke, ja Sarah segas lõpuks ainult viimases allesjäänud potis vaniljekastet, kusjuures ma tõdesin jahmunult, et tüdruk teadis, kuidas see käib, koguni ilma juhendit vaatamata, ja eriti nüüd, kui ma teda vaniljekastme valmistamise juures jälgisin, sain aru, et ta hakkas naiseks sirguma – ja et ma kaotaksin mitte ainult Karolini, vaid ka Sarah`. Varsti saaks ta teada, et mina ei ole tema isa. Peagi hakkaks Karolin jälle püsisuhtes elama, võib-olla abielluks (varemalt, kui ta oli veel lootuse minule pannud, oli ta ühtelugu abielluda tahtnud), koliks ta Düsseldorfi või Münchenisse või, kurat teab, Ameerikasse, nii umbes liikusid minu mõtted ja ma kujutlesin, et millalgi kohtan tänaval tumedapäist pikakasvulist iludust, kes mind, liiga vana meest, vargsi piidleb, ja alles siis, kui ta on möödunud, taipaksin, miks see noor naine mind vaadanud oli… Aga ennäe, siin veab mu mälu mind alt. Sest pilt tumedapäisest iludusest, keda ma arvan mäletavat, sarnaneb täpipealt praeguse Sarah`ga ja lõpuks ei võinud ma tollal küll ette teada, kuidas Sarah kunagi välja nägema hakkab.
Hiljem kõhutasime põrandal, mõlemad lapseks tagasi saanud, ja lavastasime sokkide ja kingade, värvipliiatsite ja taskurättide ja muude käepäraste asjade abil mingit hetkel väljamõeldud muinasjuttu, absurdset ja täis dramaturgiliselt põhjendamatuid pöördeid. Ma ei mäleta enam, millest jutt oli (kuidagi oli tegemist Hiina ooperiga, aga ka prügiveo ja kogemata vanarauaks lõhutud olendiga, keda me nimetasime Kolme-Grammi-Kägruks), aga mul on veel meeles, et ma sattusin tõelisse kulgemisse, flow`sse: sel hetkel näis äkki kõik pedantne ja pealesunnitu minult maha langevat, kõik see ligipääsmatu ja mõistuspärane, millesse ma suhtusin kui isa pärandisse ja mis mitte ainult mind elus – olin selles päris kindel – , vaid ka kirjutamisel takistas.
Kesköö paiku läksime katusele, et vaadata ilutulestikku, millega Berliin uut aastat tervitas. Mäletan, et katusel seisvate inimeste hulgas olid ka need kaks lesbit, kes mulle kaugelt head uut aastat (rõhuga aa-l) hõikasid. Mäletan üksikuid raskeid räitsakaid, mida katuste kohal pimeduses näha ei olnud, aga mida tundsid alles siis, kui need nägu puudutasid. Mäletan Sarah`niiskelt läikivaid põski, õnneilmet tema näos. Ja ma mäletan eneseusalduse puudutust, see haaras mind, too peaaegu ununenud, nooruslik eneseusaldus, mis mind kunagi – kui palju aega tagasi? – oli läbi elu kandnud nagu hea ingel.
Järgmisel päeval läksin Barcelona rongi peale.

6

Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lühem ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.
Enne Ostbahnhofist väljasõitu olin jaama raamatupoest ostnud väikese hispaania-saksa sõnaraamatu ja allahinnatud, pisut vananenud reisijuhi, mistõttu oleksin peaaegu rongist maha jäänud. See oli üks nendest toona uutest ülikiirrongidest. See hakkas sõitma, ilma et oleks nõksatanud, ja kui ma praegusel ajal esimeses klassis sõites pidevalt (täielikult süütutele) vagunisaatjatele teatud kiiruse juures tekkiva mürina ja vilina üle kaeban, siis pean tunnistama, et see rong tundus mulle tollal käratu – igatahes mäletan ainult aeglast sõitu läbi Berliini, mis väljas, hermeetiliselt suletud akende taga, juba kättesaamatuna mööda libises, ja kuigi ma nägin rööbastee kõrval üksnes tüüpilisi jäätmaid, elektriposte, aiakesi, laudputkasid, meenud mulle, et kõike seda nähes nööris miski mu kurku.
Baselist tean veel seda, et seisin hilisõhtul perroonil ja kuulasin (kui ma ei eksi) kolmekeelset teadustust: raudteejaama taevast kajas vastu vilunud naishääl, nii kauge, nii krabisev nagu vanaaegsest raadiovastuvõtjast.
Teadustusest ei saanud ma küll peaaegu mitte midagi aru, aga samas on mul veel meeles kaks esimest hispaaniakeelset sõna, mida ma kuulsin elus inimese, nimelt öise rongi vagunisaatja suust, kes seletas mulle, kuidas töötab elektriliselt reguleeritav iste. Bajo – ütles ta, kui tooli nupulevajutusega allapoole liigutas, ja alto, kui ta sellel uuesti üles kerkida lasi. Puhusin oma kaelapadja täis ja vajutasin bajo`le.
Järgmine pilt oli pärit juba hommikust. Rong rappub pidurdades läbi ilmetute eeslinnade. Armetud roosad uusehitised meenutavad Rumeeniat või Venemaad. Lootusrikkalt registreerin, et ka jaanuaris seisavad siin palkonitel potililled.
Siis näen end minemas mööda pikka palmialleed, arvan peaaegu tundvat õlul seljakotti, millesse on pakitud kogu minu allesjäänud elu, mu jalad mäletavad selle seljakoti kaalu; käisin aeglaselt ja ühtlaste sammudega – ja kui ma natukene selles pildis viibin, meenub mulle koguni, kuidas ma koorma all kummargil käies püüdsin kaabut, mis röövis mult vaate, kuklasse lükata; see osutus raskeks, sest kaabuserv põrkas vastu minu taga kõrguvat seljakotti.
Läksin kuni Plaza de Colonini, ümmarguse väljakuni, kus samba otsas seisev Kolumbus suure žestiga üle mere osutab (kuigi vales suunas, nagu mulle silma torkas, nimelt lõunasse), ja keerasin siis paremale, Ramblale, et otsida järgmisel või ülejärgmisel põiktänaval väikest hotelli, mida ma Ostbahnhofist ostetud Hispaania reisijuht soovitas kui odavat. Hotelli nimi oli minu meelest „Maritim”, see paiknes majandusliku tõusu aegse toretseva hoone kolmandal või neljandal korrusel. Samamoodi toretseva ukse taga sattusid omamoodi vastuvõtulauda, õigemini ainult leti äärde, mille taga üks keskealine paksuvõitu mees paistis näguripäevi nägevat. Tema nägu oli värvitu nagu taimekasvud, millel puudub päikesevalgus, tema liigutused olid nagu maol ja tema hispaania keel kõlas minu kõrvus nagu kraanikausist alla voolav nõudepesuvesi. Ta näitas mulle kitsast pimedat tuba, mis lähemal vaatlusel osutus kunagise suurejoonelise ruumi osaks, mis oli laudseinaga eraldatud. Toalaes oli näha hoolimatult läbi lõigatud krohviliistu. Tuba maksis 1500 peseetat, seega umbes 18 marka, ja mäletan, et hakkasin kohe arvutama, kui kauaks mu raha jätkuks, kui ma siia jääksin.
Pärast seda, kui olin pakid maha pannud, astusin jälle välja Ramblale. See pidi olema hommikul kella kümne paiku. Päike soojendas juba, taevas oli sinine. Tundusin endale ilma seljakotita imeliselt kergena. Olin reisijuhist lugenud, et ilus sõna Rambla tähendas algselt kuivanud jõesängi, ja mul on veel meeles, et see väike etümoloogiline väljend andis mulle selles nähtavasti kunagise jõesängi ümber kasvanud linnas sedamaid orientatsiooni, südalinna topograafiast arusaamise tunde.
Nagu igas võõras linnas, hakkasin kohe linnapildist erilist, teistest erinevat, Barcelonale tüüpilist otsima. Mäletan arvukaid ajalehekioskeid, mis minu möödudes end üksteise järel lahti voltisid nagu hiigelsuured nukkunud liblikad. Mäletan lillemüüjaid, kes oma kaupa kõnniteedele laiali laotama hakkasid, talunaisi, kes eluskanadega puure ülestikku ladusid. Mäletan pimedat loteriipiletimüüjat, kes keset seda kirevust telefoniputka suuruses majakeses istus ja mõlema käe pöidla ja nimetissõrmega ühe kliendi rahatähte kompas.

Püsiviide Lisa kommentaar

Alvidas Šlepikas

21. mai 2015 at 10:11 e.l. (Nädala autor 2015) (, , , )

Foto: Sigita Matulevičienė

Foto: Sigita Matulevičienė

Alvydas Šlepikas (1966) on Leedus laialt tuntud avaliku elu tegelane – kirjanik, režissöör, näitleja, stsenarist ja kultuuriajakirjanik. Ta lõpetas 1992. a Leedu muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal ning on mõlemas ametis ka töötanud. Alates 1995. a on Šlepikas olnud ametis Leedu Kirjanike Liidu nädalahe „Literatūra ir menas“ juures, algul peatoimetajana, seejärel kirjandustoimetajana. Ta on ka on ühe populaarsema Leedu algupärase telesarja „Kutsumata armastus“ stsenarist, režissöör ja näitleja. Seriaali eest on teda pärjatud parima stsenaristi tiitliga.

Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal. Ta on avaldanud luulekogud „Rahu sinu verele” („Taika tavo kraujui“, 1997) ja „Vaikuse lähenev…” („Tylos artėjantis“, 2003) ning novellikogu „Vihmajumal” („Lietaus dievas“, 2004). Ta on Leedu Kirjanike Liidu ja PEN keskuse liige.

Suurima tunnustuse tõi Šlepikasele romaan „Minu nimi on Marytė“ („Mano vardas – Marytė“, 2012), mis ilmub mai alguspäevil Tiina Katteli tõlkes kirjastuses Toledo ka eesti keeles. Raamat valiti lugejate poolt Leedu Aasta raamatuks, sellele omistati ka Leedu Kirjanike Liidu preemia. „Minu nimi on Marytė“ on raamat endise Ida-Preisimaa lastest, kes lindpriidena otsisid sõjajärgseil aastail pääsemist Leedust. Leedus on saksa orbude ehk „hundilaste“ teema viimase ajani olnud tabu. Teema oli liiga valus – kerjavad nälginud lapsed seadsid leedukad raske dilemma ette, sest saksa lapse aitamise või oma koju võtmise eest ähvardas Siberisse saatmine.

Kirjandusfestivali Prima Vista 2015 raames kohtus Alvydas Šlepikas meie lugejatega 6. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail Prima Vista partnerlinnas Põlvas.

Katkendid:
Minu nimi on Marytė, Toledo kirjastus 2015, tlk Tiina Kattel, lk 7-11,48-55.

Otsekui pimedusest, otsekui varjude ja valguse mäng, otsekui mustvalge filmi kaadrid ilmuvad minevikukillud.
1946. aasta.
Talv.
Külm ja kohutav sõjajärgne talv, sünge aeg.
Sild ripub maa ja taeva vahel, kinnikülmunud Nemunase kohal, mida mööda nagu maanteed mööda kannab tuul lumetolmu, mõnel pool mustendab jää, valev nagu marmor. On külm, üle kahekümne kraadi Celsiuse järgi.
Ohtralt metallkonstruktsioone, need ristuvad nagu arusaamatu võrgustik, mille niitide vahel vilistab tuul. Sild on metallist, tugev, see ulub ja laulab tormide laule.
Koos tuulega on kuulda ka imelikku idamaist sõdurilaulu.
Läbi silla metalli on kauguses näha mingid tumedad liikuvad täpid.
Silla konstruktsioonidele on kleebitud plakateid, kuulutusi, ajalehti – need kuulutavad võitu, õhutavad mitte halastama, tapma, hoiatavad, et peab olema sõjalise juhtkonna luba.

Ühe plakati rebenenud serv laperdab tuules. Igatsev laul valjeneb.
Sillal on kaks valvesõdurit: laulev asiaat ja venelane. Venelane üritab süüdata isekeeratud pläru, aga tuul kustutab tikud, ta on tige. Teda ärritab ka pilusilma laul.
Teisel kaldal liikuvad tumedad täpid jõuavad ligemale: need on saksa lapsed, kes üritavad jäätunud Nemunast ületada. Neid on kuskil seitse…
Venelase kannatus katkeb:
Bljad, pea lõuad, tsurka.
Asiaat naeratab hetkeks, jääb mõneks ajaks vait ja ütleb vaikselt: tsurka, tsurka, ise oled sa tsurka.
Tuul vihiseb, aga kodumaa on kaugel, suits rebeneb, tikk murdub kalestunud käes.
Asiaat hakkab narma:
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, ma olen Jevgeni, Ženja olen.
Vaata, Ivan, saksa põnn jooksma…
Saksa lapsed jooksevad mööda jääd nagu põldpüüd, mõned väiksemad jäävad pisut maha.
Vene sõdur karjub: „Seis, tagasi, seis, kuulata käsku, seis, fašistlikud sead,” aga sild on kõrge, tuul kannab valvuri hääle minema, lapsed jooksevad edasi, nad näevad sillal kõõluvat inimest, ainult et ei saa sõduri kõnest aru.
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, tsurka…
Nad kusevad su peale, Ivan…
Maha löön su…
Rahune maha, lollike…
Venelane võtab granaadi, tõmbab rõnga ära ja saadab lastesalga poole teele. Mõlemad sõdurid kükitavad maha, poevad juhuslike kildude eest peitu, kõlab võimas plahvatus.
Plahvatuse hämu hajub:
plahvatusest tekkinud jääaugus sipleb laps, üritab välja pääseda, on külm, veest tõuseb auru. Teised lapsed jooksevad tagasi, püüdes põgeneda surma eest.
Plahvatuse raugedes saabunud täielikus vaikuses kostub kummaline heli, mis meenutab looma surmaeelset häält – see on kõrge ja otsatu: teine laps on raskelt haavatud, ta pöörleb kummaliselt selja peal, taob tõmblevate jalgadega jääd – temast tulebki, see kisa. Haavatu pööreldes voolab tema alla veri, mis värvib üha laiemalt lund ja jääd – värviplekk mustvalges maailmas.

Haavatu ja teise, jääaugus sipleva lapse vahel seisab surmani ehmunud, vast nii umbes kuueaastane põngerjas. Ta on justkui kivistunud, jalad ei kuula sõna, teda lõikab nagu noaga haavatu kriiskamine. Silmis on õud.
Selle lapse tunneme hiljem ära, see on väike Hans.

Asiaat tõstab püssi, sihib, ja laseb. Kisa vaikib, haavatu ei liiguta. Hans justkui ärkaks ja hakkab midagi karjudes jooksma, aga ta ei jookse kalda suunas, vaid mööda jõejääd kuhugi kaugusse. Tema tabamiseks kõlab veel paar lasku, aga Hans jookseb aina edasi.
Jooksjale pihta saamata vangutab asiaat pead.
Jääaugus supleb viimast jõudu kokku võttes laps.
Vene sõdur sülitab ja vaatab väikest, allpool jões vaevalt liigutavat poisikest.
Lapse pea vajub vee alla, veel hoiab jääservast käsi, lõpuks kaob ka see jää ja vee suppi.
Vene sõduril õnnestub lõpuks suits süüdata.
Tuul ulub.
Jälle kostub kurb, ürgne laul.

/—/
Viimased sõjakuud ja edaspidised sündmused rususid inimesi niivõrd, et oli raske ettegi kujutada, et kõik, mis mälu minevikust välja rebis,on tõsi. Näis, et mitte kunagi ei ole olnud rahu, rahulikke ja sooje kodusid, rammusat ja maitsvat toitu, sooja eluaset. Kõik varises nii kiiresti kokku, eriti inimsuhted. Keegi poleks uskunud, et nii rahulikult möödub surnutest – neil on ju juba ükskõik, neil pole ei külma ega valuta, poleks kunagi uskunud, et inimeste peale langeb osavõtmatus ja imelik, peaaegu orjalik lootusetus, segatud jõuetuse ja leppimissega, sooviga surra, uinuda. Eva nägi ise, kuidas Punaarmee sõdurite saabudes, vägistamiste, röövimiste ja tapatalgute alates läksid inimesed tagasi vaatamata otse Nemunasse, otse musta ja külmalt keerlevasse jõkke. Uputasid end. Perekonniti. Milline lootusetus ja südamekülmus pidi haarama neid surma minevaid inimesi… Läksid emad ja viisid lapsi. Vesi sulgus nende peade kohal, jõgi kandis nende kehasid mere poole. Lootusetuse jõe vesi ujutas üle ka ellujäänute südamed – igaüks mõtles, kuidas päästa oma pere, lapsed, kuidas ise alles jääda. Teiste – naabrite, tuttavate – üle polnud aega mõelda või nende pärast muretseda, igaüks enda eest.
Eva lamab laudadest lavatsil Brigita vastu liibununa ja meenutab oma pulmi, kuidas tutvus Marta, kohaliku tantsija ja kõvahäälse lauljaga. Evat kutsusid kõik berliinitariks ja vaatasid nagu veidrikku, maatöödega mitte harjunud siidikätt. Naabrite jaoks oli imelik, et Rudolf laenas raha ja ostis ei miskit muud kui pianiino oma noorikule. Kuid Martaga leidsid nad kohe ühise keele, palju asju oli vaja siin väikeses linnakeses selgeks õppida, Eva tahtis olla hea naine, tõeline perenaine, kuid ei teadnud alati, kuidas peaks käituma ühel või teisel puhul. Rudolfi isa popsutas piipu ja vaatas kissis silmil miniat natuke irooniliselt, kuid filosoofilise leplikkusega. See lohutas, aga tunda, et tema selja taga pidevalt räägitakse ja naerdakse, polnud meeldiv. Rudolf armastas teda, ta oli valmis naise nimel tegema kõike ja andestama talle kõik, aga Eva mõistis, et meest häirisid naljad tema väidetava laiskuse, hellitatuse kohta. Eva nuttis vahel öösiti, Rudolf rahustas teda, hiljem nad armastasid aina enam teineteist armastades. Rudolf toetas teda alati, kaitses ja õpetas – mitte pealetükkivalt ega etteheitvalt. Kuid ainult temast ei piisanud, ei saa ju elada inimeste hulgas nagu asustamata saarel üksnes oma Reedega. Eva ellu tuli Marta, kes viis Eva väikelinna naisteklubisse, tegi tuttavaks teiste sõbrataridega, õpetas, kuidas peaks hakkama saama noore naise maatöödega, palju peaks suhtlema ühe või teise naabriga, linnakese inimestega. Ja ainult tänu Martale Eva juurdus, justkui noor taim ajas juured kogukonna ellu. Martast sai otsekui õde.
Aga siis tuli sõda, mis haaras endale nende mehed, armastatud. Nemad, nagu ka kõik Saksamaa naised, pidid töötama rinde, võidu, reich`i, Hitleri heaks. Ja kogu selle aja Marta naeris, kogu see aeg ütles: kõik saab kohe läbi, me peame vastu, me elame üle. Kui Evat haaras rahutus ja lootusetus, kartus laste, enese, Rudolfi pärast, oli tema ainus rahusadam ja varjupaik Marta ning tema naer. Evat rõhus mõte: kui palju on ta mind aidanud, aga mina laman, kui tal ei oli võib-olla killukestki leiba, ainult need eilsed kartulikoored. Kui suutis need koju viia. Kui ei pudisenud laiali purjus vägistajate eest põgenemisel. Kui üleüldse jõudis koju. Aga mina laman siin ja mõtlen ainult endast, oma lastest. Marta aitas meid isegi siis, kui tal endal oli raske. Isegi siis, kui sisse tuli Vene sõjavägi, kui kõik aeti kodudest välja, kui võeti ära loomad, ei jäetud isegi lehma, et lapsed saaksid vähemalt piimagi juua. Kui kõik võeti ära, aeti ära, veeti ära. Isegi siis suutis Marta mingi aja mingil moel koos lastega pidada majapidamishoones, kuhu sattus, ka paari (isegi kaht, mitte üht, vaid kaht) kitse. Ja jagas piima Eva lastega.
Eva tõuseb.
Ta peab minema.
Ta peab Marta juurde minema.
Lähen, ütleb Eva, lähen, ei tohi lasta, et osavõtmatus võimust võtaks, ei tohi apaatiale alluda.
Kuhu sa lähed, küsib Lotta, kus sa lähed, puhka, Eva.
Vaja Marta juurde minna, vaja ta lastele süüa viia.
Sinu enda lastel pole midagi süüa, Eva.
Teda ajasid sõdurid taga, ta päästis mu, on vaja Marta juurde minna.
Ja mina tulen sinuga, ema, ütleb Renate.
Ära aja Heinzi üles.
Ja mina tulen, kas kuuled, ema, ma aitan sind, kas kuuled ema, ütleb Monika.
Jääge siia, tüdrukud, hoolitsege vendade eest, keetke kuuma teed, me läheme Lottaga.
Ja mina tulen, ema, ütleb Brigita.
Ainult määrime kõigil näod nõega kokku, ütleb Lotta.

Tuul, mis varahommikul oli raugenud, saab selle jõu tagasi, hakkab jälle puhuma, keerutama maadligi lumetolmu, puhuma seda väikeste keeristena külmunud sõjajärgse pori kohal. Hallis, rahutus taevas peksleb kolm musta lindu, kantud vaid neile teada olevast sihist.
Kühmus, vastutuult ja nii kiiresti kui võimalik liigub teed mööda kolm tumedat kookus kuju. Tee on sirge, silutud tahutud kividega, mööda seda on vaja minna mõnisada meetrit, siis pöörata vasakule, läbi endise villakraasimiskoja, sealt pole enam kaugel.
Näikse, nagu poleks peale lindude taevas, teel kõndivate naiste ja tuule maailmas enam midagi rohkem elavat. Pärast eilseid tulistamisi, hüüdeid, karmoškat, pärast imelikku, mõistetamatut käratsemist, mis tungis läbi talve jõuetusest, kõik otsekui puhkaksid väsinult. Minejatel ongi rahulikum, ja hea, et see tuul on lõikav, on jäine, et ajab sisse ära kõik, keda ei tahaks kohata.
Kauguses kostab mürin, mootori undamine. Naised tõmbuvad vaistlikult veel rohkem kühmu, kooku, et näeksid välja kui täiesti haiglased vanaeided, kes tudisevad mööda talvist külavaheteed.
Mürin läheneb. See on veoauto, mis roomab raskelt edasi nagu suur mardikas ja mis – tänu Jumalale – ei peatu, vaid veereb aina edasi. Minejad näevad, et kast on täis kangestunud, kuhugi veetavaid, sellisest sõidust peaaegu elutuid inimesi. Neid veetakse kuhugi töödele – paljusid aetakse praegu kaevikuid, kaitsekraave, sõjajäänukeid, sõjahaavu kinni ajama. Neid veetakse tõenäoliselt linnast välja.
Minejad jõuavad ristteele, pööravad vasakule – enam pole kaugel, siin ongi vana kraasikoda, edasi – palvemaja, aga turuplatsi kõrval, mõnest kõrgest paplist koosneva salu taga ongi Marta kodu. Või see, mis praegu on Marta kodu – endise majapidamishoone juurdeehitis.
Eva, Brigita ja Lotta lähenevad, märkavad korstnast tõusvat suitsu. See rahustab mõnevõrra – tähendab, kõik pole veel nii halvasti.
Lotta koputab, liigutab ust. Need oleme meie, ütleb Eva, omad.
Uks avaneb, saabunud naabreid vaatab pisarais Grete, Brigita sõbratar, Marta kaheteistaastane tütar. Tema nägu on paistes, selgelt on näha peksmise jäljed.
Naised mõistavad, et ka siin käis öösel külalisi, nad kiirustavad üle läve astuma, et ei laseks veel rohkem külma sisse.
Veidi eemal, leegitseva isetehtud kolde juures, puidust lavatsil, lamab kõikvõimalikuga kinni kaetud Marta. Tema kõrval kükitavad vaiksed lapsed – Heinzist mõnevõrra noorem Albert ja pisike Otto.
Brigita kallistab Gretet, Eva ütleb, me tõime teile külakosti, Heinz tuli Leedust tagasi, tõime natuke kartuleid, pekki ja leiba…
Marta lebab ja ei liiguta, Evale tundub hetkeks, et ta on surnud, kuid Grete võtab külakosti, läheb kiirelt ema juurde ja ütleb, tädi Eva tuli, tõi süüa, ema… Marta käsi tõuseb natuke ja kukub jälle jõuetult alla. Tema huulilt kostub vaikne, vaevukuuldav hääl.
Ta ütleb, lapsed… hoolitse laste eest…
Grete nutab, läheb, jagab lastele toitu, paneb kõrvale ka ema osa, poisid pistavad kiirustades kõik järjest kinni, peki, leiva ja isegi toored kartulid… Jätke, jätke homseks ka, ütleb Grete vaikselt.
Naabrinaised lähevad ligemale, Jumal hoidku Marta, lipsab üle Eva huulte. Marta pöörab pisut pead – kunagi nii ilusat, uhket, heleda kiharatekrooniga kaunistatud, ent nüüd jõletut pead. Teda on koletult pekstud, teda pole peaaegu võimalik ära tunda, ta on üleni paistes…
Ema, söö pisut leiba, ütleb Grete tasa läbi pisarate.
Sõdurid said sind kätte, küsib Eva.

/—/

Link
Raimu Hanson “Kirjandusfestivali külastab valusa raamatu autor Leedust”,
7. mai 2015 Tartu Postimees,
http://tartu.postimees.ee/3181175/kirjandusfestivali-kulastab-valusa-raamatu-autor-leedust

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »