Audrey Magee

27. mai 2016 at 1:15 p.l. (Nädala autor 2016) (, , )

audryPrima Vistal 2016. aastal osales esmakordselt iirlanna Audrey Magee (s 1966), kes on Dublini ülikoolides õppinud ajakirjandust, saksa ja prantsuse keelt ning teinud 12 aastat ajakirjanikuna kaastööd mitmetele väljaannetele (The Times, The Observer, The Irish Times, The Guardian), vahendades seejuures lugejatele värskeid uudiseid konfliktikolletest Balkanil ja Põhja-Iirimaal.

Magee debüütromaan „The Undertaking” (2013) jõudis 2014. aastal rahvusvaheliselt tunnustatud Bailey’s Naiste Kirjandusauhinna (endine Orange Women’s Prize) lõppvalikusse. 2015. aastal jõudis raamat Walter Scotti nimelise ajaloolise ilukirjanduse auhinna ja 2016. aastal Dublini Rahvusvahelise auhinna (endine IMPAC Dublin) kandidaatide hulka. Romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse ning see ilmub tänavu aprillis Tiina Tariku tõlkes ka eesti keeles, pealkirjaga „Avantüür”. Teos on saanud kriitikutelt palju kiita ning BBC korrespondent Fergan Keane on Mageed nimetanud üheks kõige põnevamaks uueks talendiks praegusel kirjandusmaastikul.

„Avantüür” on ajalooline romaan, mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal paralleelselt Berliinis ning Stalingradis. Samavõrd on tegu armastusromaaniga. Teose peategelasteks on värske noorpaar Peter ja Katharina, kes sõlmivad puhtalt praktilistel kaalutlustel tollal üsna levinud fiktiivse abielu. Selline mugavusabielu võimaldas sõduritel saada sõjategevusest mitmenädalast abielupuhkust ning tagas tagalasse jäänud naisele pensioni juhul, kui mees sõjas surma sai. Seejärel noored aga armuvad ning Katharina lubadus mees koju tagasi oodata aitab Peteril sõjast eluga välja tulla.

Katkend: Avantüür, Petrone Print 2016, lk 166-174.

22

Faber oli juba üleval, kui pommitamine pihta hakkas. Ta oli teadnud, et see tuleb. Ainult mitte seda, millal. Siin see nüüd oli. Mai keskel, koidutunnil vappus maa Vene vägede rünnaku all.
„Meie äratus, poisid,” sõnas ta.
Ühes hämaras Harkovi majas ajasid nad lahinguvarustuse selga ja korjasid oma püssid üles.
„Neil on raskerelvad,” ütles Faber. „Suure laskeraadiusega.”
„Ja neid on palju,” lisas Faustmann.
„Ei midagi niisugust, millega me toime ei tuleks,” hindas Weiss.
„Aga kuula ainult, Weiss,” ütles Faber. „See on organiseeritud. Orkestreeritud.”
„Nad on lõpuks ära õppinud, mismoodi sõda peetakse,” nentis Weiss. „Muud midagi.”
„See on meile küll halb uudis,” sõnas Kraft.
„Me kuseme nende peale, Kraft,” ütles Gunkel. „Tulge nüüd, poisid, hakkame pihta.”
Kraus oli juba tänaval, varjudes ühe maja katuseviilupoolsesse otsa.
„Las nad mängivad oma relvadega. Siis liigume edasi ja õpetame neile kombeid.”
„Jah, seersant,” kostis Weiss.
Kraus osutas linnaäärsele piirkonnale, kus ta kavatses lasta neil oodata, kuni kästakse pealetungile minna.
„Minge nüüd, poisid. Ja hoidke pead maas.”
Nad läksid ja mürsud muudkui langesid kaares, lõigates maha puid, rebides auke maasse ja teiste inimeste kehadesse. Nad pöörasid selja pommirahe poole, naaldusid vastu seina ja süütasid suitsud.
„Oleks meil vaid kohvi,” sõnas Faber. „See ärataks meid väheke paremini üles.”
„Kui ärkvel sa tahad olla?” küsis Weiss.
„Vaesed vennikesed, kes selle alla jäid,” sõnas Faustmann.
„Vähemasti ei ole need meie,” lausus Gunkel.
„Veel mitte,” sõnas Kraft ja võttis taskust piibu.
„Mida sa sellega teed?” päris Faber.
„Ema saatis. See kuulus mu isale.”
„Kas sa mõtled seda kasutada?”
Kraft tegi taskunoa lahti, kaapis piibupõhja ja täitis selle tubakaga. Ta süütas piibu ning tõmbas seda ning andis siis Faberile, kes hingas suitsu sisse ja hakkas köhima.
„Arvan, et jään sigarettide juurde.”
„Sellega läheb vähem tubakat,” sõnas Kraft.
„Liiga palju tüli,” arvas Weiss. „Kogu see puhastamine.”
„See rahustab,” ütles Kraft. „Rutiinne tegevus.”
„Sinu isa ei olnud küll ealeski rahulik,” lausus Faber.
„Tõsi.”
„Kuidas su emal ka läheb?” päris Faber.
„Palju paremini, tänan küsimast.”
„Kas sa rääkisid talle oma jalgadest?”
„Ei. Pole tarvis talle muret teha.”
Nad kuulasid vaikides venelasi ja süütasid järjekordsed suitsud.
„Kas Reinischist on uudiseid?” päris Faustmann.
„Ta sai, mida tahtis,” sõnas Gunkel.
„Ja see on?” päris Faustmann.
„Ülemleitnant,” kostis Gunkel. „Luurepataljonis.”
„Kaabakas,” sõnas Faustmann.
„Kas Kraus teeb sedasama?” küsis Kraft. „Kasutab meid ära, et aukõrgendust saada?”
„Kraus on lojaalne,” lausus Weiss. „Me ei ole talle karjääri tööriistad.”
„Nii et tal pole sellest midagi, kui me lahingust viilime?” küsis Faber.
„Ega ta seda ka ei taha, et teda maha lastaks,” lausus Weiss.
Kraft siunas piipu ja viskas selle maha.
„Kas kellelgi sigaretti on?”
Mehed naersid, summutades viivuks lennukimüra, Faber vaatas seina taha. Ta nägi idast lähenevat lennukisalka, need lendasid madalalt, pommid juba langesid. Need olid Vene lennukid.
„Mina mõtlesin, et neil raiskadel ei olegi lennukeid.”
Nad jooksid rüseledes tagasi linna, juba õhku lastud hoonete poole. Kraft oli eesotsas, kui peatus äkitselt.
„Liiguta end,” hüüdis Weiss.
„Ma ei taha esimene olla.”
Pommitati peaaegu otse nende kohal, kuulid tabasid nende taga jooksvaid sõdureid, paisates surma uudsevilja üle maa laiali. Weiss röökis Faustmannile:
„Kuhu me läheme?”
„Sinna,” näitas Faustmann. „Meil on katust vaja.”
Nad sööstsid maja jäänuste poole. Ent katust ei olnud, üksnes eend, mis ulatus neid hädavaevu katma. Nad kössitasid tihedalt kokkusurutuna maha. Kraft niutsus.
„Ärgu keegi liigutagu,” manitses Faustmann. „Ärge tõmmake endale tähelepanu.”
Faber vaatas üles taevasse, seirates oma pea kohal lennukeid, mis suundusid läände, Saksamaa poole, veendes neid mõttes edasi sõitma, kuid tema õuduseks tegid nad külgkalde ja pöördusid tagasi, lennates veelgi madalamalt kui enne, veelgi lähemalt. Kraft hakkas kisendama:
„Me sureme! Me kõik saame surma!”
Faber surus pea põlvede vahele, tegi end nii väikeseks, kui sai. Kraft lalises. Anus ema järele. Weiss karjus tema peale.
„Jää vait, kurat! Ma tahan kuulata!”
„Miks sa seda kuulata tahad?” imestas Faustmann.
„Parem kuulan lennukeid kui seda, kuidas ta ema järele tönnib, kurat.”
Faber sulges silmad. Ta ei tahtnud näha piloote ega mõistatada, kas nemad on teda juba näinud. Ta kattis kõrvad kätega, aga kõuemürinaga sarnanev möire puuris end ikkagi ta pähe. Palved voolasid üksteise järel ta huultelt, otsekui lapsepõlvest, mil ta seisis kirikus isa kõrval, väike käsi tema suures pihus. Ta igatses koju minna, otsida pelgupaika loorberiheki taga aias, kus maa ei värisenud. Ta avas viivuks silmad ning nägi, kuidas lennukid maad segi künnavad ja inimesi maha niidavad – ikka edasi ja tagasi, toimetades sama metoodiliselt ja põhjalikult, nagu ta isa laupäeva hommikul muru niites.
Kakskümmend minutit hiljem lennukid lahkusid, pöördusid tühjade kõhualustega tagasi itta. Mehed ajasid end komistades jalgele, kõnevõimetud ning püksid täis lastud. Kraus karjus neile käsklusi edasi liikuda. Nad pistsid jooksu, üle surnute ja pooleldi elavate, lidusid täie hooga üle tasandike venelaste poole, seljad küürus ja õlad kumaras, justkui kaitseks see neid kuuli- ja pommirahe eest.
Faustmann sukeldus äsja tekkinud kraatrisse.
„Jääme siia paigale. Kasutame seda kaevikuna.”
„Nende relvad küündisid siiani,” hüüdis Faber.
„Kurat, nende relvad küündisid igale poole, Faber.”
Faustmann libistas kuulipilduja õlalt maha, avas selle, kinnitas paigale ja hakkas tuld andma. Faber söötis talle laskemoonalinte, Weiss näitas sihtmärke, Kraft valmistas järgmist valangut ette. Nad pildusid granaate, tulistasid püssist ja liikusid järgmisse kraatrisse, jäädes igas vast vallutatud tugipunktis pikemalt pidama, võideldes veel ägedamalt, kuni saabus öö ja nad käisid kordamööda toidu, sigarettide ja laskemoona järel. Nad kaevusid maasse ning roomasid oma urgudesse, Faber ja Weiss jäid kokku.
„On sul aimu, palju me maha võtsime?” küsis Faber.
„Lugemine läks segi.”
„Täitsa jabur, eks ole?”
„Mis asi?”
„Säärane jooksmine,” ütles Faber. „Kuulipilduja poole. See tundub nii mõttetu. Ja hirmutav.”
„Paistab, et nad on nõuks võtnud kõik Venemaa mehed mängu panna.”
„Ja naised, Weiss. Me tulistasime ka neid.”
Nad magasid, ärkasid ja hakkasid uuesti pihta, kattes maapinna uue laibakihiga.
„Surm juudi bolševikele,” hüüdis Faber.
Ta oli hästi maganud.
„Me oleme tõega võitmatud,” lausus Faber.
„Peame olema,” kostis Faustmann.
Tuli teade, et venelased olid ühe sakslaste okupeeritud küla ümber piiranud ja nad teistest ära lõiganud.
„Nad ei saa sellega hakkama,” arvas Faber.
„Nähtavasti saavad küll,” arvas Weiss.
„Nad ahvivad meid järele. Seda, mida me Kiievis tegime.”
„Peaksime end meelitatuna tundma. Ega nad sinna kauaks jää.”
Saksa lennukid saabusid ida poolt ning pillasid lõksu jäänud sõduritele alla toitu, kütust ja laskemoona ning lahinguväljal kajasid valjud kiiduhõisked. Seejärel tegid tankid ja suurtükivägi läbimurde ja vabastasid mehed.
Stockhoff keetis lihakastet.
„Näed nüüd, Faustmann. Nad ikkagi hoolivad meist.”
Faustmann süütas sigareti.
„Me oleme äärmiselt tähtsad, Faber. Me tähtsusel pole otsa ega äärt.”

23

Harkovis, 23. mai 1943

Mu armsaim Katharina!

Sa oleksid meie üle nii uhke. Me võitlesime visalt ja lõime venelased jälle tagasi, sügavamale itta, nurjasime nende katsed saada tagasi kontroll maa üle, mis ei kuulu enam neile. Neil paistab sellest põhitõest arusaamisega raskusi olevat.
Nagu sa ehk oled juba kuulnud, piirati osa meie vägedest sisse, kuid Berliin saatis välja ühe päästemeeskonna teise järel, kuni kõik mehed olid vabastatud. Seda oli suurepärane jälgida, Katharina. Operatsiooni planeerimine ja täpsus, tõeliselt suursugune. On imetore teada, et saame teistelt rügementidelt ja Berliinilt nii suurt tuge. Mu südant soojendab teadmine, kui palju te hoolite meist, kes me siin oleme, sest ma pean möönma, et vahel on raske aru saada, kas keegi kodumail üldse meie tegemiste vastu huvi tunneb.
Meie riik on võimas, Katharina. Meil on tõesti vedanud, et sündisime Saksamaal. Tunneksin praegu kindlasti masendust, kui oleksin sündinud venelasena. Aduksin, et mul ei ole lootust. Ei ole tulevikku.
Aga meid ootab suur tulevik, Katharina. Sind, mind ja meie last. Me kasvatame selle poisi või tüdruku kodumaa üle uhkust tundma, mitte seda häbenema nagu meie vanemad. Nagu minu vanemad. Soovin, et minu isa oleks rohkem sinu isa moodi ja mõistaks, mida kõike sakslased suudavad. Sina mõistad. Ma ei ole kindel, kas ma ise seda varem mõistsin, ent nüüd küll. Ma olen olnud tunnistajaks sellele, kuidas Saksamaa oma inimestest hoolib – iga lennukitäis moona, mis tolles külas sisse piiratud meeste kohal alla visati, väljendas seda.
Täna olen ma väga õnnelik, et olen sakslane, olen osake kõigest sellest. Et olen osake võimsast elavast ajaloost.
Juba varsti olen kodus.

Sinu armastav abikaasa, Peter

24

Kiri saabus ühel hilisel kolmapäeva pärastlõunal, kui proua Spinell tailihalõike valmistas. Katharina astus kööki, kõnnak kaheksandast raseduskuust kohmakas ja keha väsinud.
„Ema.”
Proua Spinell pöördus tütre poole. Siis tagasi kraanikausi poole. Ta oksendas. Ta pesi kraanikausi puhtaks, lükkas juuksed laubalt tagasi ning läks sohvale, sellele kohale, kus ta poeg oli istunud. Nad avasid kirja ja liibusid tihedasti teineteise vastu, kui neid ründasid sõnad: surm, kahetsus, teenistus, kodumaa. Nad jäid vaikseks, Katharina oli sohval pikali, proua Spinell istus sirgelt ja vahtis lakke, kuni härra Spinell koju jõudis. Seejäral tulid pisarad ja vihased süüdistused. Mees luges kirja läbi ja lahkus.

Link
Kätlin Kaldmaa „Parimad palad Hitleri kondiitri küpsetatud tordist”, Eesti Ekspress 11.05.2016, http://ekspress.delfi.ee/areen/parimad-palad-hitleri-kondiitri-kupsetatud-tordist?id=74453919

Advertisements

Püsiviide Lisa kommentaar

Valerie Fritsch

28. apr. 2016 at 8:54 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

valerieValerie Fritsch sündis 1989. aastal Grazis, õppis fotograafiat ja töötab fotokunstnikuna. Noor kirjanik on tõeline maailmarändur – kuus kuud aastast reisib ta mööda maailma ringi.

Neljapäeval, 5. mail kel 17.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis
Kirjandusfestival Prima Vista esitleb: noor austria kirjanik Valerie Fritsch ja tema romaani “Winteri aed” (Eesti Raamat, tlk Terje Loogus) esitlus. Külalisega vestleb Kristel Kaljund.
Vestlus on saksa keeles järeltõlkega eesti keelde. Koostöös Austria Suursaatkonnaga.

Valerie Fritschi debüütromaan „VerkörperungEN“ („Kehastumised“) ilmus 2011, aasta hiljem järgnes fotodega reisiraamat „Die Welt ist meine Innerei“ („Maailm on minu sisikond“). 2015. aastal ilmunud romaan „Winters Garten“ (“Winteri aed”) osutus tõeliseks läbimurdeteoseks ja valiti Saksa Raamatuauhinna 20 nominendi sekka. Maineka Ingeborg Bachmanni auhinna konkursil võitis Valerie Fritsch 2015. aastal publikupreemia.

Fritschi talent avaldub juba reisikirjade raamatus „Maailm on minu sisikond“, mis on äärmiselt poeetiline sõna ja imepäraste piltide süntees. Raamat koosneb kirjadest kodustele Etioopiast, Peruust, Taist, Madagaskarilt, Moskvast, Havannast ja mujalt.

„Winteri aed“ võeti saksa keeleruumis kolleegide, kriitikute ja meedia poolt soojalt vastu. Eelkõige kiideti autori külluslikku ja kaunist keelekasutust, autorit ennast aga on kutsutud kirjanduse popstaariks. Fritschi kohati arhailine, rikas ja lopsakas keel seisab justkui väljaspool aega. Romaani on nimetatud võimsaks, sensatsiooniliseks, poeetiliseks ja karmiks.

Romaani peategelase Anton Winteri lapsepõlv möödub idüllilises aiakoloonias, kus loodus on lopsakas, kõik kasvab ja õitseb. Looduse loomuliku osana on aias õitsemise kõrval kogu aeg kohal ka surm, lagunemine ja kõdunemine.

Edasi viib autor lugeja maailmalõpu ootuses mereäärsesse linna, kus valitseb kaos. Tänavatel liiguvad marodööritsevad lastejõugud ja vabadusse pääsenud tsirkuseloomad, linnast välja suunduvad põgenikevoorid, peaaegu kõrvuti toimuvad massienesetapud ja -laulatused. Vahepeal on möödunud üle 20 aasta ja juba 40ndates aastates Anton Winter armub keset koost lagunevat maailma elus esimest korda.

Kriitikud on märkinud, et apokalüpsist pole kunagi nii poeetiliselt kirjeldatud, aga sisuliselt huvitab Fritschi, mis juhtub inimesega tulevikulootuseta maailmas ning mis aitab inimesel jääda inimeseks. Lisaks on tema kõigi raamatute domineeriv teema inimese keha, selle muutumised ja kaduvus.

Linda Jahilo

Katkend: Winteri aed, Eesti Raamat, tlk Terje Loogus, lk 79-90.

Iga sammuga valmistus ta naise tagasitulekuks. Ta rändas ringi, rahutult, kiirustamata. Kui linn oli talle veel mõne nädala eest tundunud uus ja võõras, näis see nüüd talle jälle tuttav. Viimaste kuude hävitustööd ja vägivallalained olid lõppenud ja pragunenud müürides kasvas juba esimene sammal, mis kattis praod ja mõrad ning õmbles need imepeente juurtega kinni.
Koerad olid leidnud oma koha ja hõivanud varemed, nad mängisid majauste ees trepiastmetel ja urisesid järele möödujatele, kui need liiga lähedale tulid. Üks siga jälitas teda mõne meetri tänaval ja näitas üles pidurdamatut huvi tema nahast kingapaelte vastu. Sadam oli tühi ja koristatud, justkui poleks iial midagi juhtunud. Vaid surnud kass hulpis vees ja noogutas iga lainega, mis temast üle loksus. Ühelt muulilähedaselt tänavalt avastas ta poe, mida ta ei olnud varem märganud ja kus luuderohi ronis üle purunenud aknaklaaside. Anton Winter polnud veel kunagi sisenenud lillepoodi, lilli tundis ta ainult aiast. Ta oli seda endale teisiti ette kujutanud. Väikses siseruumis sarnanesid lõikelillede punased õielehed, mis olid kuivanult linoleumpõrandale sadanud, naiste sõrmeküüntega, mis närvilistelt kätelt ärakukkununa meenutasid katastroofi. Paljad varred seisid kuivalt nagu kondid põlvekõrgustes vaasides. Hallitus õitses nurkades ja mööda seinu voolas alla vesi. Leinapärjad, millele ei olnud kaua keegi järele tulnud, toetusid vastu seinatahveldist. Sekunditega muutis õhus hõljuv kopitus ta kopsud niiskeks. Kiiresti tõstis ta särgikrae üles ja lahkus lillepoest puuduva klaasseina kaudu, kaktus kaenla all. Talle tundus, justkui oleks ta lõpuks midagi õigesti teinud. Lapseliku uhkusega kõndis ta kodu poole.
Siis istus Anton Winter, lillepott süles, katuseterrassil ja ootas oma lindude keskel, vaatas üles ja alla, astus piirde äärde, et olla kindel, et punane tuletõrjeredel, mida mööda Frederike üles tuleb, pole ka kaotsi läinud. Närviliselt trummeldas ta vastu reisi. Ta käis edasi ja tagasi. Ta ütles papagoidele tere päevast, kes selle peale vaikisid, ja kui linnud teda mõni minut hiljem viisakalt tervitasid, ei vastanud ta sõnagi, et karistada neid eelnenud vaikimise eest. Kui Frederike lõpuks saabus, vaatas ta naisele otsa sellise üllatunud kurbusega pilgus, mis tekib vaid siis, kui armastus, ilu, noorus sedavõrd hilja saabuvad. Häbelikult ulatas ta Frederikele kaktuse, tegi koguni midagi kummarduse sarnast. Linnas metsikult vohavat mooni korjata ei olnud talle mõttessegi tulnud, justkui ei oleks sobilik daamile teeservast võetud lilli kinkida. Iial polnud Frederike näinud üksildasemat inimest armastamas. Kui vähe mees armastusest teadis, mõtles Frederike masinlikult taime nuusutades, ja sellest ajast peale ei raatsinud ta Antonit enam üksi jätta.

Neil päevil, mil Frederike hakkas meest sünnitusmajja kaasa võtma, oli linn kaetud klaasist taevaga, mis tekitas hirmu, et kui käed liiga kõrgele sirutada, siis puruneb see sõrmeotste all. Selle taeva all kössitas hall ja rohmakas hoone, aga vihmaveerennides istusid linnud ja näisid uuele saabujale tervituseks laulvat. Antonile tundus, nagu tuleks ta nõiutud paika: suur maja täis lapsi ja unustatud inimesi keset hävivat maad. Kuidas iga akna all seisis keegi ja lükanduks oli alati avatud, kuna pidevalt keegi tuli või läks. Kuidas valged haiglasärgid lendasid pesunööridel tuules nagu kured õhus. Kuidas see meenutas talle midagi ammu möödunut, mille kohta ta ei osanud öelda, mis see oli. Pärani silmi liikus Anton mööda koridore Frederike kannul, sikutas teda kitlist, ronis korruste vahel treppidest üles ja alla, kõndis mööda suletud ustest ja vaatas nende taha, mis olid lahti. Ta käis voodi juurest voodi juurde ja valgustas ühelt aknalaualt leitud taskulambiga naiste kõhtusid nagu mune, pilguga, mis oli ühtaegu imetlev ja võõrastav. Lampide abil proovisid abilised lapsi, kes emaüsas valesti lebasid, peadpidi vaagnasse meelitada, liikusid valguskiirega üle nägude ja tõmbasid kiirt ülevalt alla, lootuses, et looted sellele uudishimulikult järgnevad ja pea ümber pööravad, ikka valgusele järele. Kui nad sirutusid tule poole, mis langes läbi valgust läbi laskva emaka ja kõhuseina, siis Anton naeratas, ja kui nad jäid sinna, kus olid, raputas ta pead.
Aidata ei olnud kuigi palju. Valitses sündmusteta kord. Kõik ülesanded olid jagatud. Vaid surnutest hoidsid kõik eemale, nii et oldi rõõmsad, kui Anton nad nagu iseenesestmõistetavalt kätel toast välja kandis ja nende harali ihuliikmed uksepiitade vahelt läbi manööverdas, et kehad tagahoovis põletada. See ei paistnud teda häirivat. Ta ei teinud märkama haigete, haavatute, surnute häbitunnet, kes tundsid end alastikistuna, kuna nad ei saanud enam olla need, kes nad kunagi olid olnud. Emadel, kes sünnitust üle ei elanud, sulges ta silmad, ja pisitillukesed kehad mässis ta riidest mähkmetesse, tugevalt ja hoolikalt, nii nagu pakitakse kingitust, mis saadetakse pikale teele. Hiigelsuured metallist prügikonteinerid maja taga seinte ääres, kus õed olid vanasti kohvipauside ajal lobisenud ja suitsetanud, olid muutunud krematooriumiteks, mida tema töös hoidis. Enne kui ta kehad konteineritesse surus või lasi pambul põhja kukkuda – tumeda heliga, mis tal iga kord uuesti luust ja lihast läbi käis –, tõstis ta surnutel käed pea juurde, nii nagu tehakse hüvasti jättes, ja tundus, nagu tahaks ta selle liigutusega lohutada mitte ainult neid, vaid ka iseennast. Kui leegid kõrgele tõusid, vaatas ta korraks tulepaistesse ja põgenes siis tagurpidi suitsupilves lõhnade eest. Kui vihma sadas, lendus hais kiiresti, nii et märg ilm oli talle meeltmööda ja ta lausa kartis niigi harvasid vihmapause. Peagi tundis ta surma seaduspärasusi, ennustas tunde, mis kuluvad keha tuhastamiseks, teadis, et vanad põlevad paremini kui äsjasündinu, paksud inimesed kergemini kui kõhnad. Kui mõned tunnid olid möödunud, ilmus ta uuesti hoovile ja tühjendas jäänused külmade kätega tuule eest kaitstud nurka. See ei olnud selline tuhk, mida tuntakse urnidest, peenike nagu pressist läbi lastud liiv, vaid sõre tolm, millest võis leida veel mõne konditüki.
Hunnik kasvas nädalatega tuhamäeks, nii kõrgeks, et Anton Winter mõtles, kui sealt peaks eales fööniks lendu tõusma, on see lind küll ennenägematult suur. Kui tema kohustused surnumatjana olid täidetud, soojendas ta oma kangeid sõrmi ahjude tulise pleki, surnute heitsoojuse ääres, ja asus jälle rännakule mööda maja, lakkamatult Frederiket otsides ja innustatuna uudishimust, millest ei teadnud, kust see tuleb või mida see talle toob. Ta uitas üle kehade ja mööda maja, nii nagu ta oli teinud seda lapsena, kui oli saladuste jahil, ja vanaema pidi teda küll pimedast sahtlist, küll suurest linnupesast välja tõmbama. Ta möödus nurkades härdalt palvetajatest ja nendest, kes mängisid kaarte, justkui oleks midagi võita, kõhnadest kassidest, kes radiaatorite taga jahvatasid sulgkergete hiirte konte, ja tubadest, kus naised lebasid, kõht pungil, ja näljased inimesed hoidsid nende käsi, kui nad karjuma hakkasid. Ta hulkus nagu koer, ei mõelnud palju, järgnes lõhnadele ja piltidele, mis tundusid talle tuttavad, ja istus magajate voodite ääres, nii nagu ta oli seda kunagi teinud kodus haigetega. Kiiresti harjusid teised omapärase, taskulambiga mehega, kes tuli ja läks koos noore punapeaga, kelle püksitaskutest pudenes linnusööta ja kes surnuid oma kõhnadel kätel välja kandis. Ja peagi ei pannud enam keegi teda tähele.

Palatis viissada kaks kohtas Anton ühel päeval inimest, keda ta isegi soodsamatel asjaoludel poleks lootnud enam eales näha: oma venda Leanderit. Peaaegu poleks Anton teda äragi tundnud, ja ehmus, et nad olid kunagi olnud koos lapsed. Leander nägi välja nagu keegi, kes on elanud üle suure armastuse, näojoontega, mis karmiks muutumise asemel olid sügavate vagudena näkku kaevatud. Vanaks oli vend jäänud ja oli talle sama võõras nagu paljude aastate eest, kui nad viimati kohtusid. Tookord oli ta esimest korda pärast linna kolimist läinud tagasi aeda, kus nii nagu alati seisid vastastikku tugev armastus ja kõikvõimas surm. Sellele kohtumisele oli ta mõelnud sagedamini, kui oleks tahtnud. Ta mäletas, nagu oleks see olnud eile. Hoov. Lillepeenrad, millelt kööginugadega lõigati liiliaid ja punuti suurteks pärgadeks. Viiruk, mis lasus uduna viimaste roheliste lehtede kohal. Talumehed oma ümara pea ja kottis silmaalustega, kahvatu taevas nende kohal. Palvuse vaikus ja leinajate sadade sammude kõmin. Isa kirst nagu puust viiulikast. Katteriie läikivast, mustast sametist. Vaarikapõõsad. Pisikesed ristid paatinaga kaetud sepistatud tara küljes aia tagumises otsas, mis oli ammu muutunud väikseks surnuaiaks, iidvana jumalapõld, kuhu nad surnud nagu külvi puhkama asetasid. Paljaste sammudega sillutatud rada sinna, mõnes kohas puude käsivarrejämeduste juurte poolt üles kistud. Küünlalatern ja kausikesed pühitsetud veega naiste käes, kes kõndisid protsessiooni eesotsas. Vanad naised oma mustas leserüüs, sukkpükste põlved karedatel kirikupinkidel katki rebitud. Küsivalt langetatud peaga lapsed, kes liikumatute täiskasvanute keskel põrnitsevad klaasjate silmadega oma sõrmi ja iga kärbest, kõike, mis liigub. Seal olid nad seisnud, kõik inimesed ta varasemast elust, endiselt melanhoolsed narrid ajahambast puretud nägudega, nende kõrval vanaks jäänud koerad, koonud valged nagu lumi. Seal olid nad seisnud tol sügispäeval keset aeda, mis vormis oma elanikke ja lihvis neil kõigil hingi nagu loodusjõud, kuni nad üksteisega sarnanesid. Kauguses kibekülmad mäed ja tippude kohal kiirelt kihutavad pilved. Kuused, sirgelt leinajate kõrval, justkui oleksid nad osa nendest. Puhkpillimängijad, kelle sõrmed külmetasid instrumentide metalli vastas, kui nad leinamarssi mängisid. Tumedad mantlid, millele pudenes kõõma ja juukseid, kui keegi pea langetas. Värelus silmade ümber, enne kui need pisaratega täitusid. Kuidas lindude kisa ja imikute säutsumine kokku kõlasid. Kuidas naised oma käekotte haardes hoidsid, nii et valged sõrmenukid esile tõusid. Kuidas matuselised temast möödusid, et talle kaastunnet avaldada, ja tema ei suutnud vastata. Kuidas saabus aeg hüvastijätuks ja Anton ei teadnud, kellega ta peaks hüvasti jätma, nii vähe, tundus talle, oli ta oma isa tundnud. Kuidas tal hakkas tasapisi külm ja kiviklibu tungis läbi kingataldade ja ta otsis silmadega venda, kes kunagi oli alati kõik heaks teinud. Ta pilk rändas ringi ja ta ei suutnud uskuda, kui kiiresti oli kõik nii vanaks saanud, lapsed suureks, noorus ära õitsenud, inimesed võõraks, kuidas nähtavasti oli nii paljugi ebaõnnestunud ja nii mõnigi leebe näojoon, mille ta nägudel ära tundis, oli aastate jooksul kivistunud, kuidas lõpuks terve elu kitsas kastis mõne vähese õlgadel vaateväljast ära kanti. Ta oli olnud rõõmus, et isa, nii nagu kõik teised, kes veel suurde perekonda kuulusid, maeti aeda, sest alati kui ta mõnest kalmistust möödus, küsis ta endalt, kas surnud mitte koduigatsust ei tunne. Sedagi meenutas Anton, kuidas ta pärast matuseid oli lõpuks oma venna üles leidnud ja esmalt võõrastust tundnud ja siis häbi, kuna mõisteti, et teineteist enam ei armastata ja juba ammu ei tunta ja lapsepõlvemälestustest ei piisa. Leander oli vargsi ringi vaadanud ja üle Antoni nutjate nägusid põrnitsenud, justkui kaaludes, kes võtab surmaloteriil järgmise võidu. Need on need, keda kanname meie hauda, enne kui meid hauda kantakse, oli ta öelnud ja patsutanud Antonit õlale, nii nagu lüüakse vastu ust, ja lahkunud. Sõnagi polnud Anton tookord üle huulte saanud. Nüüd seisis vend jälle ta ees, hoidis süles last ja silitas teise käega Martal pikkade sõrmedega üle lauba, sellal kui Frederike aknale nõjatus.

6 Sügis

Väiksed kaootilised rahvasteränded liikusid üle maa. Mõnega olid nad kohtunud jalgsi siia rännates, igaüks oma saatusega, ammu minetanud igasuguse optimismi ja ometi otsimas head paika või kadunud inimest. Igatsus elas kauem mistahes lootusest – kõik jooksid selle järel. Teede ristumiskohtadel heideti üksteisele kiireid pilke, põgusaid naeratusi, sooviti õnne ja kiirustati eri suunda edasi, huultel alati „Ma armastan, ma tahan, ma pean”, igaüks oma allakäigu, igaüks oma lunastuse poole. Üks seenenarr, kes istus vihmaga metsas suure sirmiku liiga väikese sirmi all ja näris entusiastlikult kärbseseent, hüüdis neile järele, et nad peaksid pigem temast eeskuju võtma, sest õnnelikud on nüüd ainult narrid.
Üleöö oli saabunud sügis. Asfalt oli mõnes kohas pragunenud, teises kohas seisid porised lombid ja peegeldasid nende tobedaid mõtteid, kes langetatud päi ringi kondasid, samas kui maailm jalge all hägustus. Nad olid komberdanud mööda kitsaid rohuteid, vedanud end tuvimunasuuruste piiskade all üle läbiligunenud heinamaade ja väljade, saadetuna vee ja maapinna kummituslikust kajamängust, ikka edasi üle savise, veest lirtsuva maa, mis kleepus taldade külge. Nad olid olnud porise, vihmast laulva loodu meelevallas. Jalad otsekui mullast, kingad kaetud kollase poriga, seisid nad nüüd hoovis, nii väike inimkari, et neid oleks võinud pidada üheks perekonnaks. Maja oli suur, palju suurem kui ta mälestustes, kus ta oli seda kaua näinud vaid sellisest kaugusest, mis laotub käesoleva hetke ja kohtade vahele, kust ollakse ära läinud, ja mis aina kasvab, mida kauem ära ollakse. Teed ja rajad, mis nüüd nende selja taha jäid, juhtisid vett nagu jõesäng. Tuul vihises üle tühjade põldude. Mustad kuivanud päevalilled seisid viltu õhtuvalguses. Imik magas vastu ema rinda surutult, keha peidus tumesinise villase kampsuni all, pea ema pea kõrval kaelusest välja vaatamas. Kallavas vihmas maastikul, mis kogu teekonna vältel ei olnud pakkunud varjualust, oli ta last viimastel päevadel imetanud, olemata kindel, kas too jõi tema piima või üksnes vihmapiisku, mis mööda ta rinda alla voolasid. Nüüd olid nad kohale jõudnud: Anton, Frederike, Marta ja Leander. Silmalaud kipitamas ja põsed määrdunud, seisid nad seal sõna lausumata, üdini märjad, skeletid inimnahast vihmamantlites, nende kohal punased näod suurte niiskete silmadega, mille pupillid olid pingutavast marsist suured nagu kirsikivid. Lihased tulitasid ja jalad valutasid. Seljad olid küürus, justkui oleks vihm vajutanud need maadligi nagu niitmata heina. Kotid ja kompsud, täidetud haiglast võetud varudega, rippusid neil räpaste ja ränkrasketena käe otsas.
Viimaste sammude ajal laskus maa kohale äikeseline hämarus, hämarus, milles siin on juba pime, aga kui selja taha vaadata, siis seal veel päev. Valitses ilm, mille kohta oleks Antoni vanaema öelnud, et see on nagu surmapäeval, päeval, mis jääb meelde ainuüksi seetõttu, et valgus talletub mällu. Taevas oli oksüdeerunud hõbe nende taga ja must nende ees. Anton Winterile, kes heitis viimase pilgu üle õla, enne kui põgenes verandakatuse alla, tundus, nagu jookseksid lapsed läbi vihmast ja tormist murtud rohu, aga kui ta silmad korraks sulges ja jälle avas, ei avastanud ta kedagi. Nende ees seisid vaid suur maja ja tall, kõrvalhoone ja töökoda ning lõpuks, kõike tihedalt ümbritsedes: aed. Nii osutus Antoni jaoks tõeks see, et iga reisi algus- ja lõpppunkt peab olema kodu. Lapsepõlv tundus talle nüüd kohana, kus tulevikus tahaks olla suur, et lõpuks ometi mitte olla millegi jaoks liiga väike, ja samas kohana, mille eest peab end terve elu päästma. Kuidas, küsis Anton endalt, pöörduda tagasi tühja majja, mis oli ometi kogu aeg olnud inimesi täis, nii kaua kui mõelda oskasid. Ta imestas, et hooned ei olnud ilma elaniketa silmapilkselt kokku kukkunud. Viinapuulehtedest juga kattis maja välisust, paljud viinamarjad veel väiksed ja kõvad, teised juba sinised ja magusad ja valmis selleks, et nad tühjaks imetaks. Uksekoputi oli rooste läinud. Majas oli
külm ja räpane. Tolm hõljus tubades nagu valgus. Peamaja üks kõrvaltiib oli sisse varisenud ja taevas langes nagu suure lambi väsinud kiir ühte magamistubadest, kus Antoni aegadel oli elanud tädi ja nüüd tukkusid nurkades unihiired. Lapsepõlve mänguplatsid olid lagunenud, palja aastate koorma all kokku kukkunud. Tasapisi oli aed majja tulnud, oli tunginud viinapuuna aknaristmike vahelt katusekambritesse, oli hiilinud samblana treppidest üles, oli müüripragudes ja krohvis õitsele puhkenud, oli külvanud põrandalaudadele kummalisi lilli. Kõrgel üleval käokellades, mille ees olid nad kunagi palunud vanaisal ennast täistunnil kukile võtta, et paremini näha, elasid nüüd nahkhiired. Vanas poistetoas ei olnud midagi peale voodite. Putukate kestad, õhemad kui paber, ja krõnksus jalgadega kärbsekered, kerged nagu tolmukübe, krõbisesid põrandal ja olid kiilunud aknatiibade vahele. Peeglid olid tuhmunud. Aknalauad, millel kunagi olid istunud reas kaisuloomad ja elusloomade sarnaselt oma tohterdatud käppasid üleval hoidnud, olid tühjad. Värv koorus maha. Antonile tulid külmavärinad peale. Loomulikult oli koht muutunud millekski teiseks, tema surnud vanavanemate ja vanemate majaks, surnute majaks, ja millekski, mis see tookord, kui ta siin elas, veel polnud: mälestuseks, tema enda mineviku muuseumiks, tema nukruse allikaks. Ka lõhn polnud talle tuttav. Koridorid, mis varem olid täidetud seguga praelõhnadest ja piibusuitsust, äädikast, kaneelist, higist, kuuma marmelaadi želatiiniaurust ja sahvri jahedast tuuletõmbest, lõhnasid nüüd rohkem looma ja metsa kui inimese järele. Puudu olid rõõsa koore ja aprikooside lõhn. Köögi puuviljased aurud ja pojengide lämbe parfüüm, mis suviti väljast majja kandus. Selle isetehtud viinamarjamahla hõng, mida ammutati supikulbiga köögiämbrist ja mis oli ootel kõhukas kruusis, ja nende klaaskommide magus aroom, mida vanad nii meeleldi närisid.
Anton tundis, et Leander heitis talle pilgu, mis palus lapse kombel andestust ja mida ta ei tahtnud seletada. Nad asetasid kotid alumisele trepiastmele, ühele paljudest, mis punase vaibaga kaetult viis üles maja hämarusse. Väljas oli saabunud pilkane pimedus, laps oli üles ärganud ja väiksed sõrmed vaikselt ema päästeingliketi ümber sulgenud. Kas sees oli valgus kadunud. Nagu vaimud marssisid nad piki koridore ja mööda suletud ustest, kartes, et need võivad avaneda. Nad olid üleväsinud ja üleskruvitud. Meeled nii teravad, nagu tahaksid sonariks muutuda. Taju killustumine ja silmapilk, mil see jälle kokku kasvab ning annab teavet maailma kohta.

Linke
Valerie Fritschi loominguline autoriportree, filmitud Ingeborg Bachmanni auhinnakonkursi jaoks (autor on videoklipis roosa parukaga): https://www.youtube.com/watch?v=fdUzY8PkWg4

http://bachmannpreis.orf.at/stories/2709005/
http://www.zeit.de/kultur/literatur/2015-06/valerie-fritsch-winters-garten
http://derstandard.at/2000012885065/Valerie-Fritsch-Vom-Lieben-und-vom-Grauen
http://www.tagesspiegel.de/kultur/winters-garten-von-valerie-fritsch-verlorenes-idyll/12024148.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Eugen Ruge

12. apr. 2016 at 9:46 e.l. (Nädala autor 2016) (, , )

EugenRugeEugen Ruge (s 1954) on Saksa kirjanik, režissöör ja tõlkija, kes alustas prosaistina alles 50ndates eluaastates ning saavutas küpse autorina kiirelt tunnustuse. Lisaks proosale on Ruge avaldanud näidendeid ja reisikirju.

Eugen Ruge on tänavuse kirjandusfestivali Prima Vista külaline.
3. mail kell 17.00 toimub TÜ Raamatukogu konverentsisaalis kohtumine saksa kirjaniku Eugen Rugega ja tema romaani “Cabo de Gata” (Loomingu Raamatukogu, tlk Tiiu Relve) esitlus. Külalisega vestleb TÜ õppejõud Silke Pasewalck.
Vestlus on saksa keeles sünkroontõlkega eesti keelde.
Tallinnas esineb Eugen Ruge 5. mail kell 17.00 Eesti Rahvusraamatukogus.

Autor sündis Soswa asulas Uuralis, kus tema isa oli pärast Siberi sunnitöölaagris möödunud aastaid asumisel. Eugen Ruge oli 2-aastane, kui perekond (Ruge ema oli venelanna) sai elama asuda Ida-Saksamaale. Ta õppis Berliini Humboldti Ülikoolis matemaatikat ja töötas esialgu õpitud erialal, seejärel alustas kirjanduslikku tegevust. 1988 läks Ruge Ida-Berliinist läände, praegu elab ta Berliinis ja Rügeni saarel.

Ruge esikteos „Kahaneva valguse aegu“ (2011) tõi talle kohe maineka Saksa Raamatuauhinna, mis antakse aasta parimale saksakeelsele romaanile. Tegu on põneva struktuuriga perekonnaromaaniga, mis avab mõneti üllatavalt nii ühe perekonna saatuse kui ka 50 aastat Saksa Demokraatliku Vabariigi ajalugu. Ajaliselt hõlmab romaan aastaid 1952–2001 ning viib lugeja lisaks Ida-Saksamaale ka Mehhikosse ja Siberisse. Kriitikud on romaani isegi SDV Buddenbrookideks nimetanud. Katkend romaanist ilmub ajakirja Akadeemia mainumbris.

Autori teine, hiljuti eesti keeles ilmunud romaan „Cabo de Gata“ (2013) on autobiograafilise värvinguga jutustus nimetu kirjaniku pagemisest talvisesse Andaluusia kalurikülla (mille nimi andis raamatule pealkirja), et alustada seal romaani kirjutamist. Loodetud paradiis on jaanuaris külm ja ebasõbralik, kirjaniku ainukeseks sõbraks saab punasekirju kass ning romaani kirjutamine ebaõnnestub täielikult. Ometi on kirjaniku 15 aastat hiljem kirja pandud tagasivaade kalurikülas veedetud 123 päevale nauditav lugemine, sest ebaõnnestumise lugu on kirja pandud mänguliselt, kergelt ja elegantselt. Ruge on virtuoosne ja täpne jutustaja, kes valdab keelelisi peensusi ja võlub lugejat oma siirusega.

2015. a ilmunud reisikirjade kogumikku „Lähenemine. Tähelepanekuid 14 riigist“ („Annäherung. Notizen aus 14 Ländern“) on autor koondanud romaaniga „Kahaneva valguse aegu“ seotud ülestähendused. Ruge näidendikogumik „Näidendid 1986–2008“ ilmus samuti möödunud aastal.

Eesti keeles on ilmunud ka autori ajaloolasest isa Wolfgang Ruge mälestusteraamat „Tõotatud maa. Stalinistlikus Nõukogude Liidus elatud aastad“ koos Eugen Ruge järelsõnaga.

Linda Jahilo

Katkend: Cabo de Cata, Loomingu Raamatukogu 9-10, 2016, tlk Tiiu Relve, lk 20-25.

Jõulusid ma enam ei mäleta, küll aga vana-aastaõhtut.
See oli minu viimane öö Berliinis, ja tegelikult olin kavatsenud ühe sõbra peole minna, täpsemalt kunagise sõbra peole, sest sellest ajast, kui too oli eraettevõtjaks hakanud (siiani pole mul selge, mis alal; ainus, millest ma seoses tema eraettevõtlusega olin kuulnud, oli pidev valmistumine mingiteks presentatsioonideks ja seetõttu polnud tal kunagi aega), oli meie kontakt järjest enam soiku jäänud. Nüüd kutsus ta, ühes mingite teiste eraettevõtjatega suurele peole mingis tühjas tööstusruumis, kolmsada inimest, kes olid mulle kindla peale peaaegu kõik võõrad – täpselt seda laadi üritusele, mida ma tavaliselt väldin. Seekord olin siiski otsustanud minna, kaduda teiste hulka, luua endale inimeste hulgas olemise petlik tunne. Aga siis helistas Karolin ja küsis, kas ma tahaksin Sarah`it näha. Laps igatsevat minu järele.
Mäletan seda telefonikõnet veel üsna hästi. See oli nagu alati fragmentaarne, ähvardas katkeda. Karolin ei palunud, vaid küsis ja iga kõhklus oleks põhjustanud küsimuse tagasivõtmise ja jätnud mulle ebameeldivad tunded. Ebameeldivate tunnete tekitamises oli Karolin tugev. Ta ei öelnud kunagi otse välja, aga kui ma mõtlen sõnumile, mis tema kartliku hoiaku taga seekord peitus, siis oli see: lõpuks pole ta sinu tütar, näis ta mulle öelda tahtvat, ja kui sa nüüd meiega enam tegemist teha ei taha, siis on sul selleks täielik õigus – ja juba ma kahtlustasin ennast selles, et ma pole lapses kunagi muidagi muud näinud kui viimast silda tema, Karolini juurde; ma olin asjaolu, et Karolin polnud ikka veel otsustanud tütart isaduse küsimuses valgustada, salamisi tervitanud, kuna uskusin sellest eelkõige järeldada võivat, et võib-olla oli meie suhtel siiski veel mingi šanss – sellal kui laps, nagu nüüd selgus, minu järele igatses.
Aga juba sel momendil, kui Karolin mulle ukse avas, käterätt ümber pea, seljas kiirelt üle visatud hommikumantel, mille alt piilusid mustad sukad – juba sel momendil oli mulle selge, et tegelikult oli ta tahtnud lapsest vana-aastaõhtuks vabaks saada, kuna tal oli kavatsus mingile tüübile kaela langeda, nagu ta oli kunagi mulle kaela langenud, kangelaslikult, aga ka kuidagi asotsiaalselt, raske seletada, võib-olla ka piinlik tunnistada, mis mind kunagi oli Karolini poole tõmmanud: natuke liiga kärts huulepulk magamata näos; tema vaevatud jalad jõhkralt kõrgetes kingades; tema peaaegu ennastsalgamisega piirnev otsustavus.
Sarah seisis esikus, üllatavalt pikk, nagu mulle tundus, pärast seda kui ma polnud teda nädalaid näinud. Ta oli vaikne, kartlik, peaaegu ei julgenudki mulle otsa vaadata, ja mul hakkas paha, kui alla tema juurde kummardusin ja talle paar sõbralikku sõna laususin. Mul oli paha Karolini lähedusest, korteri lõhnast, vana sohva nägemisest, millel ta oli mu – just nimelt meie esimesel õhtul! – oma värskelt värvitud huultega seemnepurskeni viinud. Vaatasin, kuidas Karolin kergelt vastupuiklevale lapsele keelitades jope selga tõmbas, talle täispakitud ranitsa selga pani, nägin, kui ta kummardus, tema rasedusest ja imetamisest kergelt lõtvunud väikesi torbikrindu, mis mulle sel momendil lõpmata ihaldusväärsed tundusid – kuni ta, nagu minu mõtteid lugedes, oma hommikumantli hõlmad koomale tõmbas.
Läksime Sarah`ga Nordsee keti äsja avatud restorani ja tellisime fish and chips`i (Sarah ennekõike chips`ide pärast, mina tohtisin süüa suurema osa kalast). Siis vaatasime kinos filmi, mingit joonisfilmi, millest ma midagi ei taibanud, kuna mõtlesin kogu aeg, kuidas Karolin seda õhtut veedab. Kujutasin ette, kuidas ta kõike, mida meie tookord olime teinud, täna kellegi teisega tegi, mingisuguse, nagu ma tahtmatult oletasin, rikka jorsiga, mõne Düsseldorfi advokaadiga või Müncheni disaineriga; kujutlesin, kuidas ta mehe, pärast seda kui nad juba terve õhtu ennast tantsu ajal teineteise vastu olid hõõrunud ja vastastikku tobedusi kõrva olid sosistanud, enda juurde koju kutsub, kuidas ta tema jaoks keset ööd steigi pannile viskab, kuidas ta, jalad üles tõstetud ja reied kokku surutud, mehe vastas istub ja teda imetleb.
Kartes, et Sarah võiks minu tühjas korteris igavust tunda, olin muretsenud kõik vajaminevad produktid, et temaga koos küpseõunu ja vaniljekastet valmistada, aga siis sattus laps täielikku vaimustusse sellest, et tohtis oma kooliranitsas kaasavõetud pliiatsitega seinale joonistada, ja mina olin oma küpseõuntega köögis üksinda, purustasin vana peitliga pähkleid, eemaldasin õunasüdamikke, ja Sarah segas lõpuks ainult viimases allesjäänud potis vaniljekastet, kusjuures ma tõdesin jahmunult, et tüdruk teadis, kuidas see käib, koguni ilma juhendit vaatamata, ja eriti nüüd, kui ma teda vaniljekastme valmistamise juures jälgisin, sain aru, et ta hakkas naiseks sirguma – ja et ma kaotaksin mitte ainult Karolini, vaid ka Sarah`. Varsti saaks ta teada, et mina ei ole tema isa. Peagi hakkaks Karolin jälle püsisuhtes elama, võib-olla abielluks (varemalt, kui ta oli veel lootuse minule pannud, oli ta ühtelugu abielluda tahtnud), koliks ta Düsseldorfi või Münchenisse või, kurat teab, Ameerikasse, nii umbes liikusid minu mõtted ja ma kujutlesin, et millalgi kohtan tänaval tumedapäist pikakasvulist iludust, kes mind, liiga vana meest, vargsi piidleb, ja alles siis, kui ta on möödunud, taipaksin, miks see noor naine mind vaadanud oli… Aga ennäe, siin veab mu mälu mind alt. Sest pilt tumedapäisest iludusest, keda ma arvan mäletavat, sarnaneb täpipealt praeguse Sarah`ga ja lõpuks ei võinud ma tollal küll ette teada, kuidas Sarah kunagi välja nägema hakkab.
Hiljem kõhutasime põrandal, mõlemad lapseks tagasi saanud, ja lavastasime sokkide ja kingade, värvipliiatsite ja taskurättide ja muude käepäraste asjade abil mingit hetkel väljamõeldud muinasjuttu, absurdset ja täis dramaturgiliselt põhjendamatuid pöördeid. Ma ei mäleta enam, millest jutt oli (kuidagi oli tegemist Hiina ooperiga, aga ka prügiveo ja kogemata vanarauaks lõhutud olendiga, keda me nimetasime Kolme-Grammi-Kägruks), aga mul on veel meeles, et ma sattusin tõelisse kulgemisse, flow`sse: sel hetkel näis äkki kõik pedantne ja pealesunnitu minult maha langevat, kõik see ligipääsmatu ja mõistuspärane, millesse ma suhtusin kui isa pärandisse ja mis mitte ainult mind elus – olin selles päris kindel – , vaid ka kirjutamisel takistas.
Kesköö paiku läksime katusele, et vaadata ilutulestikku, millega Berliin uut aastat tervitas. Mäletan, et katusel seisvate inimeste hulgas olid ka need kaks lesbit, kes mulle kaugelt head uut aastat (rõhuga aa-l) hõikasid. Mäletan üksikuid raskeid räitsakaid, mida katuste kohal pimeduses näha ei olnud, aga mida tundsid alles siis, kui need nägu puudutasid. Mäletan Sarah`niiskelt läikivaid põski, õnneilmet tema näos. Ja ma mäletan eneseusalduse puudutust, see haaras mind, too peaaegu ununenud, nooruslik eneseusaldus, mis mind kunagi – kui palju aega tagasi? – oli läbi elu kandnud nagu hea ingel.
Järgmisel päeval läksin Barcelona rongi peale.

6

Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lühem ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.
Enne Ostbahnhofist väljasõitu olin jaama raamatupoest ostnud väikese hispaania-saksa sõnaraamatu ja allahinnatud, pisut vananenud reisijuhi, mistõttu oleksin peaaegu rongist maha jäänud. See oli üks nendest toona uutest ülikiirrongidest. See hakkas sõitma, ilma et oleks nõksatanud, ja kui ma praegusel ajal esimeses klassis sõites pidevalt (täielikult süütutele) vagunisaatjatele teatud kiiruse juures tekkiva mürina ja vilina üle kaeban, siis pean tunnistama, et see rong tundus mulle tollal käratu – igatahes mäletan ainult aeglast sõitu läbi Berliini, mis väljas, hermeetiliselt suletud akende taga, juba kättesaamatuna mööda libises, ja kuigi ma nägin rööbastee kõrval üksnes tüüpilisi jäätmaid, elektriposte, aiakesi, laudputkasid, meenud mulle, et kõike seda nähes nööris miski mu kurku.
Baselist tean veel seda, et seisin hilisõhtul perroonil ja kuulasin (kui ma ei eksi) kolmekeelset teadustust: raudteejaama taevast kajas vastu vilunud naishääl, nii kauge, nii krabisev nagu vanaaegsest raadiovastuvõtjast.
Teadustusest ei saanud ma küll peaaegu mitte midagi aru, aga samas on mul veel meeles kaks esimest hispaaniakeelset sõna, mida ma kuulsin elus inimese, nimelt öise rongi vagunisaatja suust, kes seletas mulle, kuidas töötab elektriliselt reguleeritav iste. Bajo – ütles ta, kui tooli nupulevajutusega allapoole liigutas, ja alto, kui ta sellel uuesti üles kerkida lasi. Puhusin oma kaelapadja täis ja vajutasin bajo`le.
Järgmine pilt oli pärit juba hommikust. Rong rappub pidurdades läbi ilmetute eeslinnade. Armetud roosad uusehitised meenutavad Rumeeniat või Venemaad. Lootusrikkalt registreerin, et ka jaanuaris seisavad siin palkonitel potililled.
Siis näen end minemas mööda pikka palmialleed, arvan peaaegu tundvat õlul seljakotti, millesse on pakitud kogu minu allesjäänud elu, mu jalad mäletavad selle seljakoti kaalu; käisin aeglaselt ja ühtlaste sammudega – ja kui ma natukene selles pildis viibin, meenub mulle koguni, kuidas ma koorma all kummargil käies püüdsin kaabut, mis röövis mult vaate, kuklasse lükata; see osutus raskeks, sest kaabuserv põrkas vastu minu taga kõrguvat seljakotti.
Läksin kuni Plaza de Colonini, ümmarguse väljakuni, kus samba otsas seisev Kolumbus suure žestiga üle mere osutab (kuigi vales suunas, nagu mulle silma torkas, nimelt lõunasse), ja keerasin siis paremale, Ramblale, et otsida järgmisel või ülejärgmisel põiktänaval väikest hotelli, mida ma Ostbahnhofist ostetud Hispaania reisijuht soovitas kui odavat. Hotelli nimi oli minu meelest „Maritim”, see paiknes majandusliku tõusu aegse toretseva hoone kolmandal või neljandal korrusel. Samamoodi toretseva ukse taga sattusid omamoodi vastuvõtulauda, õigemini ainult leti äärde, mille taga üks keskealine paksuvõitu mees paistis näguripäevi nägevat. Tema nägu oli värvitu nagu taimekasvud, millel puudub päikesevalgus, tema liigutused olid nagu maol ja tema hispaania keel kõlas minu kõrvus nagu kraanikausist alla voolav nõudepesuvesi. Ta näitas mulle kitsast pimedat tuba, mis lähemal vaatlusel osutus kunagise suurejoonelise ruumi osaks, mis oli laudseinaga eraldatud. Toalaes oli näha hoolimatult läbi lõigatud krohviliistu. Tuba maksis 1500 peseetat, seega umbes 18 marka, ja mäletan, et hakkasin kohe arvutama, kui kauaks mu raha jätkuks, kui ma siia jääksin.
Pärast seda, kui olin pakid maha pannud, astusin jälle välja Ramblale. See pidi olema hommikul kella kümne paiku. Päike soojendas juba, taevas oli sinine. Tundusin endale ilma seljakotita imeliselt kergena. Olin reisijuhist lugenud, et ilus sõna Rambla tähendas algselt kuivanud jõesängi, ja mul on veel meeles, et see väike etümoloogiline väljend andis mulle selles nähtavasti kunagise jõesängi ümber kasvanud linnas sedamaid orientatsiooni, südalinna topograafiast arusaamise tunde.
Nagu igas võõras linnas, hakkasin kohe linnapildist erilist, teistest erinevat, Barcelonale tüüpilist otsima. Mäletan arvukaid ajalehekioskeid, mis minu möödudes end üksteise järel lahti voltisid nagu hiigelsuured nukkunud liblikad. Mäletan lillemüüjaid, kes oma kaupa kõnniteedele laiali laotama hakkasid, talunaisi, kes eluskanadega puure ülestikku ladusid. Mäletan pimedat loteriipiletimüüjat, kes keset seda kirevust telefoniputka suuruses majakeses istus ja mõlema käe pöidla ja nimetissõrmega ühe kliendi rahatähte kompas.

Püsiviide Lisa kommentaar

Alvidas Šlepikas

21. mai 2015 at 10:11 e.l. (Nädala autor 2015) (, , , )

Foto: Sigita Matulevičienė

Foto: Sigita Matulevičienė

Alvydas Šlepikas (1966) on Leedus laialt tuntud avaliku elu tegelane – kirjanik, režissöör, näitleja, stsenarist ja kultuuriajakirjanik. Ta lõpetas 1992. a Leedu muusikaakadeemia draamanäitleja ja režissööri erialal ning on mõlemas ametis ka töötanud. Alates 1995. a on Šlepikas olnud ametis Leedu Kirjanike Liidu nädalahe „Literatūra ir menas“ juures, algul peatoimetajana, seejärel kirjandustoimetajana. Ta on ka on ühe populaarsema Leedu algupärase telesarja „Kutsumata armastus“ stsenarist, režissöör ja näitleja. Seriaali eest on teda pärjatud parima stsenaristi tiitliga.

Oma kirjanikudebüüdi tegi Šlepikas 1994. aastal. Ta on avaldanud luulekogud „Rahu sinu verele” („Taika tavo kraujui“, 1997) ja „Vaikuse lähenev…” („Tylos artėjantis“, 2003) ning novellikogu „Vihmajumal” („Lietaus dievas“, 2004). Ta on Leedu Kirjanike Liidu ja PEN keskuse liige.

Suurima tunnustuse tõi Šlepikasele romaan „Minu nimi on Marytė“ („Mano vardas – Marytė“, 2012), mis ilmub mai alguspäevil Tiina Katteli tõlkes kirjastuses Toledo ka eesti keeles. Raamat valiti lugejate poolt Leedu Aasta raamatuks, sellele omistati ka Leedu Kirjanike Liidu preemia. „Minu nimi on Marytė“ on raamat endise Ida-Preisimaa lastest, kes lindpriidena otsisid sõjajärgseil aastail pääsemist Leedust. Leedus on saksa orbude ehk „hundilaste“ teema viimase ajani olnud tabu. Teema oli liiga valus – kerjavad nälginud lapsed seadsid leedukad raske dilemma ette, sest saksa lapse aitamise või oma koju võtmise eest ähvardas Siberisse saatmine.

Kirjandusfestivali Prima Vista 2015 raames kohtus Alvydas Šlepikas meie lugejatega 6. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus ja 9. mail Prima Vista partnerlinnas Põlvas.

Katkendid:
Minu nimi on Marytė, Toledo kirjastus 2015, tlk Tiina Kattel, lk 7-11,48-55.

Otsekui pimedusest, otsekui varjude ja valguse mäng, otsekui mustvalge filmi kaadrid ilmuvad minevikukillud.
1946. aasta.
Talv.
Külm ja kohutav sõjajärgne talv, sünge aeg.
Sild ripub maa ja taeva vahel, kinnikülmunud Nemunase kohal, mida mööda nagu maanteed mööda kannab tuul lumetolmu, mõnel pool mustendab jää, valev nagu marmor. On külm, üle kahekümne kraadi Celsiuse järgi.
Ohtralt metallkonstruktsioone, need ristuvad nagu arusaamatu võrgustik, mille niitide vahel vilistab tuul. Sild on metallist, tugev, see ulub ja laulab tormide laule.
Koos tuulega on kuulda ka imelikku idamaist sõdurilaulu.
Läbi silla metalli on kauguses näha mingid tumedad liikuvad täpid.
Silla konstruktsioonidele on kleebitud plakateid, kuulutusi, ajalehti – need kuulutavad võitu, õhutavad mitte halastama, tapma, hoiatavad, et peab olema sõjalise juhtkonna luba.

Ühe plakati rebenenud serv laperdab tuules. Igatsev laul valjeneb.
Sillal on kaks valvesõdurit: laulev asiaat ja venelane. Venelane üritab süüdata isekeeratud pläru, aga tuul kustutab tikud, ta on tige. Teda ärritab ka pilusilma laul.
Teisel kaldal liikuvad tumedad täpid jõuavad ligemale: need on saksa lapsed, kes üritavad jäätunud Nemunast ületada. Neid on kuskil seitse…
Venelase kannatus katkeb:
Bljad, pea lõuad, tsurka.
Asiaat naeratab hetkeks, jääb mõneks ajaks vait ja ütleb vaikselt: tsurka, tsurka, ise oled sa tsurka.
Tuul vihiseb, aga kodumaa on kaugel, suits rebeneb, tikk murdub kalestunud käes.
Asiaat hakkab narma:
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, ma olen Jevgeni, Ženja olen.
Vaata, Ivan, saksa põnn jooksma…
Saksa lapsed jooksevad mööda jääd nagu põldpüüd, mõned väiksemad jäävad pisut maha.
Vene sõdur karjub: „Seis, tagasi, seis, kuulata käsku, seis, fašistlikud sead,” aga sild on kõrge, tuul kannab valvuri hääle minema, lapsed jooksevad edasi, nad näevad sillal kõõluvat inimest, ainult et ei saa sõduri kõnest aru.
Hei, Ivan…
Ma pole Ivan, tsurka…
Nad kusevad su peale, Ivan…
Maha löön su…
Rahune maha, lollike…
Venelane võtab granaadi, tõmbab rõnga ära ja saadab lastesalga poole teele. Mõlemad sõdurid kükitavad maha, poevad juhuslike kildude eest peitu, kõlab võimas plahvatus.
Plahvatuse hämu hajub:
plahvatusest tekkinud jääaugus sipleb laps, üritab välja pääseda, on külm, veest tõuseb auru. Teised lapsed jooksevad tagasi, püüdes põgeneda surma eest.
Plahvatuse raugedes saabunud täielikus vaikuses kostub kummaline heli, mis meenutab looma surmaeelset häält – see on kõrge ja otsatu: teine laps on raskelt haavatud, ta pöörleb kummaliselt selja peal, taob tõmblevate jalgadega jääd – temast tulebki, see kisa. Haavatu pööreldes voolab tema alla veri, mis värvib üha laiemalt lund ja jääd – värviplekk mustvalges maailmas.

Haavatu ja teise, jääaugus sipleva lapse vahel seisab surmani ehmunud, vast nii umbes kuueaastane põngerjas. Ta on justkui kivistunud, jalad ei kuula sõna, teda lõikab nagu noaga haavatu kriiskamine. Silmis on õud.
Selle lapse tunneme hiljem ära, see on väike Hans.

Asiaat tõstab püssi, sihib, ja laseb. Kisa vaikib, haavatu ei liiguta. Hans justkui ärkaks ja hakkab midagi karjudes jooksma, aga ta ei jookse kalda suunas, vaid mööda jõejääd kuhugi kaugusse. Tema tabamiseks kõlab veel paar lasku, aga Hans jookseb aina edasi.
Jooksjale pihta saamata vangutab asiaat pead.
Jääaugus supleb viimast jõudu kokku võttes laps.
Vene sõdur sülitab ja vaatab väikest, allpool jões vaevalt liigutavat poisikest.
Lapse pea vajub vee alla, veel hoiab jääservast käsi, lõpuks kaob ka see jää ja vee suppi.
Vene sõduril õnnestub lõpuks suits süüdata.
Tuul ulub.
Jälle kostub kurb, ürgne laul.

/—/
Viimased sõjakuud ja edaspidised sündmused rususid inimesi niivõrd, et oli raske ettegi kujutada, et kõik, mis mälu minevikust välja rebis,on tõsi. Näis, et mitte kunagi ei ole olnud rahu, rahulikke ja sooje kodusid, rammusat ja maitsvat toitu, sooja eluaset. Kõik varises nii kiiresti kokku, eriti inimsuhted. Keegi poleks uskunud, et nii rahulikult möödub surnutest – neil on ju juba ükskõik, neil pole ei külma ega valuta, poleks kunagi uskunud, et inimeste peale langeb osavõtmatus ja imelik, peaaegu orjalik lootusetus, segatud jõuetuse ja leppimissega, sooviga surra, uinuda. Eva nägi ise, kuidas Punaarmee sõdurite saabudes, vägistamiste, röövimiste ja tapatalgute alates läksid inimesed tagasi vaatamata otse Nemunasse, otse musta ja külmalt keerlevasse jõkke. Uputasid end. Perekonniti. Milline lootusetus ja südamekülmus pidi haarama neid surma minevaid inimesi… Läksid emad ja viisid lapsi. Vesi sulgus nende peade kohal, jõgi kandis nende kehasid mere poole. Lootusetuse jõe vesi ujutas üle ka ellujäänute südamed – igaüks mõtles, kuidas päästa oma pere, lapsed, kuidas ise alles jääda. Teiste – naabrite, tuttavate – üle polnud aega mõelda või nende pärast muretseda, igaüks enda eest.
Eva lamab laudadest lavatsil Brigita vastu liibununa ja meenutab oma pulmi, kuidas tutvus Marta, kohaliku tantsija ja kõvahäälse lauljaga. Evat kutsusid kõik berliinitariks ja vaatasid nagu veidrikku, maatöödega mitte harjunud siidikätt. Naabrite jaoks oli imelik, et Rudolf laenas raha ja ostis ei miskit muud kui pianiino oma noorikule. Kuid Martaga leidsid nad kohe ühise keele, palju asju oli vaja siin väikeses linnakeses selgeks õppida, Eva tahtis olla hea naine, tõeline perenaine, kuid ei teadnud alati, kuidas peaks käituma ühel või teisel puhul. Rudolfi isa popsutas piipu ja vaatas kissis silmil miniat natuke irooniliselt, kuid filosoofilise leplikkusega. See lohutas, aga tunda, et tema selja taga pidevalt räägitakse ja naerdakse, polnud meeldiv. Rudolf armastas teda, ta oli valmis naise nimel tegema kõike ja andestama talle kõik, aga Eva mõistis, et meest häirisid naljad tema väidetava laiskuse, hellitatuse kohta. Eva nuttis vahel öösiti, Rudolf rahustas teda, hiljem nad armastasid aina enam teineteist armastades. Rudolf toetas teda alati, kaitses ja õpetas – mitte pealetükkivalt ega etteheitvalt. Kuid ainult temast ei piisanud, ei saa ju elada inimeste hulgas nagu asustamata saarel üksnes oma Reedega. Eva ellu tuli Marta, kes viis Eva väikelinna naisteklubisse, tegi tuttavaks teiste sõbrataridega, õpetas, kuidas peaks hakkama saama noore naise maatöödega, palju peaks suhtlema ühe või teise naabriga, linnakese inimestega. Ja ainult tänu Martale Eva juurdus, justkui noor taim ajas juured kogukonna ellu. Martast sai otsekui õde.
Aga siis tuli sõda, mis haaras endale nende mehed, armastatud. Nemad, nagu ka kõik Saksamaa naised, pidid töötama rinde, võidu, reich`i, Hitleri heaks. Ja kogu selle aja Marta naeris, kogu see aeg ütles: kõik saab kohe läbi, me peame vastu, me elame üle. Kui Evat haaras rahutus ja lootusetus, kartus laste, enese, Rudolfi pärast, oli tema ainus rahusadam ja varjupaik Marta ning tema naer. Evat rõhus mõte: kui palju on ta mind aidanud, aga mina laman, kui tal ei oli võib-olla killukestki leiba, ainult need eilsed kartulikoored. Kui suutis need koju viia. Kui ei pudisenud laiali purjus vägistajate eest põgenemisel. Kui üleüldse jõudis koju. Aga mina laman siin ja mõtlen ainult endast, oma lastest. Marta aitas meid isegi siis, kui tal endal oli raske. Isegi siis, kui sisse tuli Vene sõjavägi, kui kõik aeti kodudest välja, kui võeti ära loomad, ei jäetud isegi lehma, et lapsed saaksid vähemalt piimagi juua. Kui kõik võeti ära, aeti ära, veeti ära. Isegi siis suutis Marta mingi aja mingil moel koos lastega pidada majapidamishoones, kuhu sattus, ka paari (isegi kaht, mitte üht, vaid kaht) kitse. Ja jagas piima Eva lastega.
Eva tõuseb.
Ta peab minema.
Ta peab Marta juurde minema.
Lähen, ütleb Eva, lähen, ei tohi lasta, et osavõtmatus võimust võtaks, ei tohi apaatiale alluda.
Kuhu sa lähed, küsib Lotta, kus sa lähed, puhka, Eva.
Vaja Marta juurde minna, vaja ta lastele süüa viia.
Sinu enda lastel pole midagi süüa, Eva.
Teda ajasid sõdurid taga, ta päästis mu, on vaja Marta juurde minna.
Ja mina tulen sinuga, ema, ütleb Renate.
Ära aja Heinzi üles.
Ja mina tulen, kas kuuled, ema, ma aitan sind, kas kuuled ema, ütleb Monika.
Jääge siia, tüdrukud, hoolitsege vendade eest, keetke kuuma teed, me läheme Lottaga.
Ja mina tulen, ema, ütleb Brigita.
Ainult määrime kõigil näod nõega kokku, ütleb Lotta.

Tuul, mis varahommikul oli raugenud, saab selle jõu tagasi, hakkab jälle puhuma, keerutama maadligi lumetolmu, puhuma seda väikeste keeristena külmunud sõjajärgse pori kohal. Hallis, rahutus taevas peksleb kolm musta lindu, kantud vaid neile teada olevast sihist.
Kühmus, vastutuult ja nii kiiresti kui võimalik liigub teed mööda kolm tumedat kookus kuju. Tee on sirge, silutud tahutud kividega, mööda seda on vaja minna mõnisada meetrit, siis pöörata vasakule, läbi endise villakraasimiskoja, sealt pole enam kaugel.
Näikse, nagu poleks peale lindude taevas, teel kõndivate naiste ja tuule maailmas enam midagi rohkem elavat. Pärast eilseid tulistamisi, hüüdeid, karmoškat, pärast imelikku, mõistetamatut käratsemist, mis tungis läbi talve jõuetusest, kõik otsekui puhkaksid väsinult. Minejatel ongi rahulikum, ja hea, et see tuul on lõikav, on jäine, et ajab sisse ära kõik, keda ei tahaks kohata.
Kauguses kostab mürin, mootori undamine. Naised tõmbuvad vaistlikult veel rohkem kühmu, kooku, et näeksid välja kui täiesti haiglased vanaeided, kes tudisevad mööda talvist külavaheteed.
Mürin läheneb. See on veoauto, mis roomab raskelt edasi nagu suur mardikas ja mis – tänu Jumalale – ei peatu, vaid veereb aina edasi. Minejad näevad, et kast on täis kangestunud, kuhugi veetavaid, sellisest sõidust peaaegu elutuid inimesi. Neid veetakse kuhugi töödele – paljusid aetakse praegu kaevikuid, kaitsekraave, sõjajäänukeid, sõjahaavu kinni ajama. Neid veetakse tõenäoliselt linnast välja.
Minejad jõuavad ristteele, pööravad vasakule – enam pole kaugel, siin ongi vana kraasikoda, edasi – palvemaja, aga turuplatsi kõrval, mõnest kõrgest paplist koosneva salu taga ongi Marta kodu. Või see, mis praegu on Marta kodu – endise majapidamishoone juurdeehitis.
Eva, Brigita ja Lotta lähenevad, märkavad korstnast tõusvat suitsu. See rahustab mõnevõrra – tähendab, kõik pole veel nii halvasti.
Lotta koputab, liigutab ust. Need oleme meie, ütleb Eva, omad.
Uks avaneb, saabunud naabreid vaatab pisarais Grete, Brigita sõbratar, Marta kaheteistaastane tütar. Tema nägu on paistes, selgelt on näha peksmise jäljed.
Naised mõistavad, et ka siin käis öösel külalisi, nad kiirustavad üle läve astuma, et ei laseks veel rohkem külma sisse.
Veidi eemal, leegitseva isetehtud kolde juures, puidust lavatsil, lamab kõikvõimalikuga kinni kaetud Marta. Tema kõrval kükitavad vaiksed lapsed – Heinzist mõnevõrra noorem Albert ja pisike Otto.
Brigita kallistab Gretet, Eva ütleb, me tõime teile külakosti, Heinz tuli Leedust tagasi, tõime natuke kartuleid, pekki ja leiba…
Marta lebab ja ei liiguta, Evale tundub hetkeks, et ta on surnud, kuid Grete võtab külakosti, läheb kiirelt ema juurde ja ütleb, tädi Eva tuli, tõi süüa, ema… Marta käsi tõuseb natuke ja kukub jälle jõuetult alla. Tema huulilt kostub vaikne, vaevukuuldav hääl.
Ta ütleb, lapsed… hoolitse laste eest…
Grete nutab, läheb, jagab lastele toitu, paneb kõrvale ka ema osa, poisid pistavad kiirustades kõik järjest kinni, peki, leiva ja isegi toored kartulid… Jätke, jätke homseks ka, ütleb Grete vaikselt.
Naabrinaised lähevad ligemale, Jumal hoidku Marta, lipsab üle Eva huulte. Marta pöörab pisut pead – kunagi nii ilusat, uhket, heleda kiharatekrooniga kaunistatud, ent nüüd jõletut pead. Teda on koletult pekstud, teda pole peaaegu võimalik ära tunda, ta on üleni paistes…
Ema, söö pisut leiba, ütleb Grete tasa läbi pisarate.
Sõdurid said sind kätte, küsib Eva.

/—/

Link
Raimu Hanson “Kirjandusfestivali külastab valusa raamatu autor Leedust”,
7. mai 2015 Tartu Postimees,
http://tartu.postimees.ee/3181175/kirjandusfestivali-kulastab-valusa-raamatu-autor-leedust

Püsiviide Lisa kommentaar

David Wagner

20. apr. 2015 at 5:13 p.l. (Nädala autor 2015) (, , )

David_WagnerSaksa moodsa kirjanduse meister David Wagner esineb kirjandusfestivali Prima Vista eelõhtul, 5. mail kell 17.30 Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis ja 7. mail kell 17.30 Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis.

David Wagner on sündinud 1971 Andernachis Reinimaal. Ta on õppinud kirjandusteadust ja kunstiajalugu nii Bonnis, Berliinis kui ka Pariisis ning elab vabakutselise kirjanikuna Berliinis.

Wagner sai tuntuks oma esikteosega, 2000. aastal ilmavalgust näinud romaaniga „Minu öösinised püksid“ („Meine nachtblaue Hose“). 2009. aastal ilmus Wagneri supermarketi-romaan “Neli õuna” (“Vier Äpfel”), mille järel kriitikud kiitsid autorit kui argielu mütoloogi ja tervapilgulist vaatlejat. Wagneri esseekogumikud “Mis värvi on Berliin” (“Welche Farbe hat Berlin”, 2011) ja “Müüripark” (“Mauer Park”, 2013) on moodsa Berliini teejuhid edasijõudnutele.

2014. aasta lõpus ilmus Wagneri värskeim raamat “Siinpool ja sealpool. Kaks saksa lapsepõlve” (“Drüben und drüben”), mis on kirjutatud kahasse põlvkonnakaaslase Jochen Schmidtiga. Wagner kirjeldab oma lapsepõlve Lääne-Saksamaa linnakeses ja Schmidt Ida-Berliinis. Lapsepõlvekirjeldused (magamistoast koolivaheaja reisideni) lõpevad aastaga 1989, mil langes Berliini müür.

David Wagneri enim tõlgitud ja tähelepanu pälvinud raamatu “Elu” (“Leben”, 2013) andis 2014. aastal välja kirjastus Hea Lugu Piret Pääsukese tõlkes. Raamat võitis ilmumise järel Leipzigi raamatumessi auhinna ning 2014. aastal kuulutati “Elu” Pekingi raamatumessil aasta parimaks tõlketeoseks. See on elutark ja liigutav lugu 30. aastates mehe elu ja surma piiril balansseerimisest, armastusest ja surmast, elutahtest ja tänapäeva meditsiini võimalustest.

Raamatu motoga “”Kõik oli täpselt nii ja ka hoopis teisiti” annab autor lugejale mõista, et tegu on mõneti autobiograafilise teosega, aga võrdusmärki autori ja peategelase vahele panna ei saa. Peategelane on põdenud poisieast alates autoimmuunhepatiiti, pärast 30. eluaastat on haigus arenenud nii kaugele, et tema elu võib päästa ainult maksa siirdamine.

Wagner kirjutab sellest, milliseid küsimusi esitab endale inimene, kelle elu saab päästa ainult teise inimese surm. Teema on raske, kuid raamatut on kerge lugeda, sealt ei puudu isegi huumor. Elu haigusega kirjeldatakse täpselt, kuid distantseeritult ja isegi irooniliselt.

Kriitikud tõstavad esile Wagneri keelelist virtuoossust, lihtsat ja köitvat stiili ning kiidavad tema meisterlikke kirjeldusi ja mõjusaid detaile. Wagneri mõjutajana nähakse suurmeister Marcel Prousti. Wagneri teoste lugemise teevad nauditavaks kerge huumor ja kummaline melanhoolia.

Katkend: Elu, OÜ Hea Elu 2013, tlk Piret Pääsukese, lk 86-94.
Transa lükkab mind taas mööda koridore, marliribaga kokku seotud kapi- ja seifivõti on mul padja all. Ma võiksin need endale just nagu sõbrapaela ümber randme siduda või siis kanda neid kaasas nii nagu Iraani lapssõdurid, need, kes pidid minema Iraani-Iraagi sõtta, odavad, plekist lõigatud võtmed ketiga kaelas rippumas. Nad pidid uskuma, et need võtmed avavad paradiisiväravad. Mulle meenub see nüüd, ema jutustas seda mulle siis, kui käis esimene lahesõda. Küllap tahtis ta nõnda mõista anda, kui hea on minu elu. Kümne- või üheteistaastasena ma sellest igatahes aru ei saanud.

84

Pean minema magnetresonantstomograafi. Taas kord tahetakse vaadata maksa, koihammustusnekroosi ja varju kudedes, mitte veel väga suurt punkti, mille kohta B mulle ühel päeval ütles, et viimases korrapäraselt teostatud ultraheliuuringus olevat maksakoes mingi anomaalia leitud. See võib olla hepatotsellulaarne kartsinoom, sõnas ta, päris kindlalt ei saavat seda kahjuks väita – nõnda tsirroosist kahjustatud maksa puhul, nagu minul on. Nüüd siis veel ka maksavähk? Ma ei tahtnud seda uskuda.
Nüüd leban raamil, mis liigub rööbastel, ja sõidan ümarasse avausse, sõidan justkui puusärk krematooriumi põletusahju, sõidan šahti, toru sisse. Kiirgust tunda ei ole – see polevat ohtlik, ütleb rõõmsameelne punakasblond arst, tegu olevat vaid pulseeriva elektriväljaga, mis sunnib keha veemolekulidel oma poolusi üha uuesti paika panema, see minimaalne liikumine annab siis infot, mida saab muundada piltideks. Ahah.
Ma laman ahjus ja küpsen, varsti olengi valmis. Täitsa mõistetav, et on patsiente, kellele selline kitsikus ei meeldi ja kelles see klaustrofoobiat tekitab, nende jaoks on olemas väike punane hädanupp. Mu käeveeni voolab kontrastaine ja ma küsin endalt, kas arst saab tomograafiga ka minu mõtteid lugeda, võib-olla näeb ta oma ekraanilt, mis mu tähelepanu köidab, mis mind liigutab, mida ma mõtlen, mida ma tunnen. Kas ta teab nüüd, kui suurepäraseks, kui erutavaks, kui oivaliseks ma teda pean? Kui väga meeldivad mulle tema rõõmsameelsus, hele nahk, juuksed ja tedretähnid? Äkki ta võiks mulle, kaalutlen ma siis, omistada paar originaalset mõtet ja teistsuguse mineviku? Uue operatsioonisüsteemi, uue teadvuse? Või teeb ta parasjagu minust koopiat ja salvestab selle, et siis kõike seda, millest ma koosnen, kõiki neid hajevil mälestusi ja kummalisi tundeid hiljem analüüsida? Hinnata, kas üleüldse tasub minu elu pikendada?

85

Kusjuures see on juba ometi otsustatud, mind on juba evalveeritud. Siinsamas kliinikus selgitati välja, kas see keha, milles ma olen, suudab transplantatsiooni üle elada. Rohkem kui kahe nädala jooksul valgustati mind igast kandist läbi, vaadati sisse igast mu kehaavausest, mind endoskopeeriti, sonografeeriti, kompuutertomografeeriti, magnetresonantstomografeeriti. On olemas röntgenpildid värativeenist ja maksaveenidest, mis tehti selleks, et siirdamispäeval, sellel X-päeval, mil kirurgid avavad kõhuseina, teaksid nad, kus ja kuidas tuleb lõigata. Luutihedust mõõdeti, toimus hambaarstide konsiilium, kõrva-nina-kurgu ja psühhosomaatiline konsiilium. See oli ilmselt kulukas, näidata mind siin kliinikus igale spetsialistile ette, ma rändasin ühest osakonnast teise, kõikidele viisin oma keha näha.
Mulle meenub uroloog, kes uuris mu eesnääret, digitaal-rektaalselt, mis kenad sõnad persesse topitud sõrmede kohta. Uroloogilisest seisukohast ei ole midagi transplantatsiooni vastu, ütles ta, peale selle sain teada, et mul olevat munandid kui pildiraamatus. Vägev.
Mulle meenub kardioloog, nooremapoolne teadustööga tegelev arst, kes leidis südame ultraheliuuringus ühe vea, väikese ebaregulaarsuse mu südamelöökides, misjärel kirjutas mulle välja südamehaige kaardi, mida pidin sestpeale kaasas kandma. Siiski pehmendas ta diagnoosi sõnadega, et minu juures nägevat ta peaaegu kõike, paljude patsientide puhul peab ultraheli kõigepealt läbi paarikümnesentimeetrise rasva tungima, ilma kaitsva rasvakihita on nimelt võimalik rohkem näha ja peaaegu alati midagi leida.
Mulle meenub psühholoog, kellele tunnistasin, et ma ei tea alati, miks ma peaksin üldse ennast opereerida laskma, võib-olla, ütlesin talle, on juba nii ette nähtud, et minu elu ei kesta kaua, et ma saan nimelt vaid lühemaks ajaks jääda. Loomulikult tahan oma tütre jaoks edaspidigi olemas olla, igatahes enamasti, lisasin ma, kuid sageli tundub mulle, et see on vaid trikk, lapsetrikk, millega püüan end veenda jääma. Mäletan veel, et hakkasin tol hetkel nutma, selles väikeses arstikabinetis, ka tema akna taga seisis kastanipuu. Ta kirjutas mulle välja antidepressandi, ühe selektiivse serotoniini-blokeerija, ravimi, mida ma vahel võtsin ja siis jälle mitte, kuna kujutasin endale ette, et vajan depressiooni.
Ja mulle meenub kohtumine anestesioloogiga, kes seletas mulle, mis juhtub X-päeval. Ma kuulasin teda korralikult, vaatasin sellal, kui ta rääkis, rebitavate lehtedega kirjanduslikku kalendrit ta kirjutuslaual, selle päeva lehel oli pilt Peter Handkest. Kui teile helistatakse, siis ei tohi te enam midagi süüa, haigla auto või – sõltuvalt sellest, kus te parasjagu viibite – helikopter tuleb teile järele ja viib teid kliinikusse, osakonda 21i, kui kõik kulgeb komplikatsioonideta, siis kestab operatsioon tõenäoliselt kuus või seitse tundi, võib-olla ka kauem.

86

Võib-olla ka kauem. Kes teab. Ma silmitsesin hädanuppu, aga miks ma peaksin seda vajutama? Ma meenutan ju üksnes seda rohkem kui kaks nädalat kestnud eksamit, mille ma lõpuks sooritasin, ilma et oleksin selleks õppinud, selleks midagi teinud – ma sain lihtsalt läbi. Siis tõmbab rõõmsameelne, punakasblond arst mu torust välja ja ütleb: „Läbi.”

87

Ühe allkirja pidin veel saama. Kirurg-demiurg, transplantatsioonikliiniku boss tahtis minuga kohtuda ja vestelda, mind üle vaadata ja hinnata, enne kui omalt poolt alla kirjutan. Ta seisis mu vastas, välimuselt terve, päevitunud, mingil määral sportlikult mõjuv, kuuekümnele lähenev mees, silmitses mind ja ütles: „Teist ei jää üldse muljet kui inimesest, kellele peaksin uue maksa siirdama, te näete selleks liiga terve välja.” Nõnda sõnastas ta täpselt selle, mida ise ka mõtlesin. Kas ma ei tundnud ennast mitte liiga hästi? Kas ma ei võiks mitte niimoodi edasi elada? Siis aga vaatas ta minu haiguslugu, nägi näitusid, muutis oma arvamust ja jättis hüvasti, tal polevat palju aega.
Õige varsti peale seda, mälestusväärsel pärastlõunal, istusin ma üksi kuskil poolhämaras akendeta ruumis transplantatsioonikliiniku büroo kõrval. Minu ees laual oli kuhi pabereid, leping kolmes eksemplaris, kõik leheküljed tihedalt teksti täis. Istusin seal ja pidin allkirja andma. Pidin sellega kinnitama nõusolekut, et ühel päeval, võimalikult ruttu, võib-olla viie nädala, võib-olla kuue kuu, võib-olla kahe nädala pärast – võib-olla üldsegi mitte, kuna olen enne ära surnud – lõigatakse üks elund välja ja pannakse teine, uus asemele; aga mida tähendab „uus”, uued elundid on alati kasutatud elundid, surnute elundid, mõtlesin ma ja püüdsin lugeda lepingu teksti, see aga ei õnnestunud, ma nägin vaid tähti ja sõnu, kuid ei saanud pihta, kuidas need kokku kuulusid või mida pidid tähendama. Ma libistasin pilgu üle teksti, märkasin, et teen ainult näo, justkui loeksin, hoidsin aga sulepead käes.
Olin teadlik selle olukorra absurdsusest: millal, mõtlesin ma, saab üks inimene allkirja andes otsustada võimaliku edasielamise üle? Paaril korral on tulnud mul allkirjastada üüri- ja ostulepinguid, olen juba korduvalt notari juures käinud, nüüd aga, mõtlesin ma, on tegemist millegi enamaga. Oma allkirjaga võiksin ehk osta endale eluaastaid, teadmata, kas ja kui palju ning millises vääringus ja millal pean sellise pikendamise eest maksma. Ja taas valdas mind see hirm: juhul kui operatsioon õnnestub, võiksin ma saada terveks, mitte olla enam piisavalt haige, mitte enam olla see, kes ma olin. Tundsin, et käsi on niiske, peaaegu märg, kas ma higistasin nii tugevasti? Ei, mu käsi oli sinine, tinti täis. Sulepea, mida olin aastaid kaasas kandnud, sulepea, milleta ma iial kodunt ei lahkunud, oli tinti välja ajanud, just nimelt sel pärastlõunal. Kas ta ei tahtnud allkirja anda?

88

Hommik, lõuna, õhtu, öö. Päevane õde, öine õde, visiit, valvearst. Hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök, laupäeviti ühepajatoit, pühapäeviti visiiti ei toimu. Rohkem pole mul ajaga midagi teha, siin valitseb üheaegsus. Siin on lava, kus nad tantsivad: lõuna-aafriklanna, Julia, kes ei saanud heroiinist lahti, Katja, kellega ma kraana otsast alla hüppasin, meditsiinitudeng loengust. Mis etendus see on? Ballett?
Kõik, mis oli, sellel tantsuplatsil, miski ei asetse enam minu ees või taga, kõik tantsivad siin läbisegi, siin lauldakse mulle, vägev ooper, siin laulan mina, kõik on käeulatuses ja ometigi tabamatu.

89

Ma olen taas ootelehel, kogun ooteaega. Iga päevaga suureneb tõenäosus surra, iga päevaga on päev surmale lähemal. Kuid iga päevaga, see on selle ootelehe iroonia, suureneb ka võimalus ellu jääda – ainult et keegi teine peab enne surema. Ja ma tean juba: kui sina ei sure, siis suren mina.

90

Aga ma ei mõtle sellele sugugi iga päev. Ma ei mõtle sellel, et X-päev võib suvalisel ajal saabuda. Õhtuti, kui heidan voodisse, ja hommikuti, kui ärkan, ei mõtle ma alati sellele, mul pole üldse mingit tahtmist kogu aeg sellele mõelda, ent ma tean, et ühel päeval või ööl telefon võib-olla heliseb. Kas ma tahan, et sa sureksid? Ei, ma ei taha, et sa, kus iganes sa parajasti ka oled, auto alla jääksid. Või läbi akna vastu puud lendaksid. Ma ei taha, et su peas lõhkeks veresoon, ma ei taha, et sa ükskõik mil moel elu kaotaksid. Tegelikult mitte. Sellest hoolimata rebin ajalehest surmakuulutusi välja, kogun neid, pistan need, ühe mapi vahele. Mapi peale on kirjutatud „Kui lapsed magasid”.

Linke
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/5b77df92-6b23-4eae-9a3b-17d3df3ac8b9
https://lugemissoovitus.wordpress.com/2014/11/10/david-wagner-elu/
http://www.sueddeutsche.de/kultur/leben-von-david-wagner-ein-fremdes-flirren-1.1624702

Püsiviide Lisa kommentaar

Mariusz Szczygieł

5. mai 2014 at 1:10 p.l. (Nädala autor 2014) (, )

Mariusz Szczygieł esineb 6. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogus ja 8. mail kell 16 Tallinna Keskraamatukogus. Autoriga vestleb tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, jutuajamist tõlgib ja katkendeid ”Gottlandist” loeb näitleja Marius Peterson. Reportaažimeistri külaskäik Eestisse saab teoks koostöös Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Poola Raamatu Instituudiga.

MariuszSzczygielMariusz Szczygieł (s. 1966)  õppis Varssavi Ülikoolis ajakirjandust ja politoloogiat ning on tänaseks juba 25 aastat seotud ajalehega Gazeta  Wyborcza. Ta on töötanud saatejuhina televisioonis ning viinud Varssavi ülikoolis läbi  autoriseminare ja õpitubasid.

Szczygieł on avaldanud julgeid tekste subkultuuridest, homoseksuaalidest ja  narkootikumidest. Tema lood on olnud teravmeelsed, avanud inimsaatuste ootamatuid tahke ja sünnitanud poleemikat. Szczygiełi esimene raamat ilmus 1996. aastal ja sisaldas reportaaže üleminekust kommunismilt kapitalismile. Tänavu ilmus  2-köiteline Poola reportaažiantoloogia pealkirjaga ”100/XX” (1800 lk!), milles Szczygieł tutvustab sadat poola 20. sajandi reporterit ja nende tekstide paremikku.

Rohkem kui kümmekond aastat tagasi hakkas Szczygieł huvituma tšehhi kultuurist ja õppis ära tšehhi keele. 2006. aastal ilmus Tšehhis tõeliseks bestselleriks saanud  kogumik ”Gottland”, mis koosneb viieteistkümnest isikuloolisest reportaažist ja annab pildi Tšehhi 20. sajandi ajaloost. Tšehhi arvustajad on raamatu kohta ka öelnud, et Szczygiełil õnnestus lõhkuda mustvalge vaade minevikule ja olevikule ning et raamat on peegel, mida nad ise ei oleks suutnud endi ette asetada.

Szczygiełi kangelasteks on maailmakuulsa jalatsifirma asutaja Tomáš Bat’a, Goebbelsi armuke olnud näitlejanna Lída Baarová, maailma suurima Stalini mälestussamba looja Otokar Švec, Kundera poolt ”muusikaidioodiks” tituleeritud Karel Gott jpt. Szczygiełi reportaažid meenutavad pigem esseed või jutustust, tähelepanu väärib nende suurepärane stiil ja ülesehitus. Nagu tõeline kirjanik loob ta üksikute inimeste lugudest haarava 20. sajandit hõlmava Tšehhi panoraami.

Szczygieł on tänaseks 15 keelde tõlgitud raamatu “Gottland” eest saanud palju auhindu, neist üheks  olulisemaks võib pidada European Book Prize’i, mille ta pälvis 2009. aastal.

KATKEND: “GOTTLAND”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2014

Tragöödiakütt

Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur, mis kujutas inimpead.

Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

Esimene osa. Praak

Ühiskond tuleb ära võõrutada.

Võimud otsustavad likvideerida kõik selle, mis pakub lihtsat rõõmu.

Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni-, õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga – kõik, mis on teist sorti.

Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvireeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid” ja „Tulekahjusid metropolis”. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948. aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. aastal kuulutataksegi siis, et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.

[—]

Aktsiooni ajal kasutatakse määratlust „kirjanduslik praak”.

Protokollid on täis nimetusi nagu „väärtusetu praak”, „mõttetu praak”, „ameerika praak”, „nüri praak”, „sentimentaalne praak” jms. Ajakirjandus selgitab, et praak on kodanlik viis kasumit saada. Kapitalism söödab seda töölistele ette, et neid nüristada.

[—]

 

Pavel Janáček koos Michal Jarešiga uurisid enam kui saja sõjaeelse ersatskirjanduse autori elukäiku.

Peaaegu mitte kellelgi neist ei õnnestu uues süsteemis enam kirjanikuna funktsioneerida.

Paljud kirjanikud püüavad unustada omaenda minevikku. „Kui minu raamatud kõrvaldati raamatukogust kui väärtusetu praak, kadus igasugune tööisu ja nüüd püüan pühkida mälust oma kirjanduslikud patud,” selgitab kirjandusinstituudile 1960. aastatel Marie Kyzlinková, „Hella südame” autor. Pärast pattude mälust kustutamist on ta üksnes ja ainult raudteeinspektori koduperenaine.

Paljud jäävad alatiseks kõrvalekõrjutuks. Kommunistid ei hooli nende lubadustest, et nad tahavad saada nüüd paremateks kirjanikeks. Jova Patočková kinnitab kirjas Informatsiooniministeeriumile: „Minu raamatus „Vaimustatu otsib varju” võidutseb laitmatu iseloomuga neiu. Sotsialistina pean ju teadma, milline näeb välja tavaline elu. Oma raamatus vastandan töösse positiivselt suhtuvale neiule mineviku naise: laisa, lodeva, koketeeriva.

Ministeerium ei usu Patočkovát ega anna luba romaani avaldada, autor lülitatakse avalikust elust välja.

On vaid üks kirjanik, kes likvideerib enda ja astub uuena iseenda asemele.

Kõigepealt on tema nimi Eduard Kirchberger.

Pärast Karel Fabián.

Need on kaks täiesti erinevat autorit.

Muutus võtab aega kolm aastat. Sotsialistlikud kirjandusleksikonid ei maini Fabiáni minevikku.

Uues kehastuses on isegi allkiri teistmoodi käekirjaga.

 

Esimene kirjutab vaimudest, koletistest, nõidadest, revolvritest ja mõrvadest. Teine kirjutab töölistest, partisantidest, kommunistidest ja rahvavaenlastest.

Esimesel hirmutavad lahtikaevatud hauad, kus lebavad väljarebitud südametega naised. Teisel hirmutavad ekspluataatorid, kes rikastuvad tööliste arvel.

Esimene paisutab viirastusi. Teine – plaani täitmist.

Esimene on võlutud saladuslikest koobastest, kaljusse raiutud pühakodadest ja keldritest, kus elavad deemonid. Teine – kui räägib mingist keldrist –, siis on see Ameerika imperialismi käsilaste peakorter.

 

[—]

 

Teine osa. Põhjus

Kas muutus oli tema jaoks valulik?

Kas inimene, kes teeb kõik, et meeldida totalitaarsele valitsusele, püüab samal ajal meeldida kõigile?

Kas ta armastab lipitseda?

Kas ta üldse oskab mingis olukorras öelda „ei”?

Kas tema uus mina saab tähtsamaks kui ta ise?

Karel Fabiánilt küsitakse, mida ta tegi enne sõda. Ametlikes elulugudes mainitakse „publikatsioone”. „Ma ei omista neile mingit väärtust,” lisab ta kohe, ehkki Kirchbergeri jutustused olid äärmiselt menukad.

Süsteem peab teadma tema metamorfoosist. Miks on siis kommunistid tema muutuse vastu sallivad, samal ajal kui sajad autorid on avalikust elust välja lülitatud?

„Ja just see on kõige huvitavam. Ehk uurite seda,” julgustab mind Pavel Janáček.

Eduard Kirchberger/Karel Fabián suri 1983. aastal, möödas on juba kakskümmend kaks aastat. Ma otsin tema tuttavaid, ajan arhiivides jälgi.

Üks tema kahest tütrest elab Saksamaal. Endine ajakirjanik Bratislavast, emigreerus 1980. aastal. Nad teesklesid mehe ja pojaga, et sõidavad Šveitsi puhkama. Ta räägib: „Kogu tee olime hoolsad, et rääkida autos vaid tühja-tähja. Et režiim ei taipaks midagi, kui on paigaldanudki autosse pealtkuulamisseadmed.”

Kõik temas hakkas mõranema, kui ta oli pealt näinud lennukatastroofi – inimesi täis lennuk kukkus Bratislava lähistel veehoidlasse. Lennuk kukkus nina ees vette, tagapool istuvad inimesed lämbusid. Keegi ei teadnud, kuidas neid sealt välja aidata. Kaldal oli rahvamass, miilitsad kiskusid inimestel filme fotoaparaatidest välja. Kui ta tagasi toimetusse tuli, küsis peatoimetaja, miks kuradi pärast ta üldse sinna läks ja ega keegi temalt dokumente ei küsinud. Naine ütles, et tahab sellest kirjutada. „Unusta ära,” kuulis ta vastuseks. „Pea meeles, meil lennukid alla ei kuku.”

„Kui mu isa kuulis, et põgenesin riigist,” räägib tütar edasi, „kaotas ta kõnevõime. Ta oli ju tagunud mulle oma kommunistlikke vaateid pähe. Hea, et ta oli siis juba pensionil ega kirjutanud enam, sest muidu oleks tal olnud suuri probleeme.”

Teise tütre, pensionile jäänud kontoritöötaja, leian Prahast. Tema ei emigreerunud. Vaatab parajasti laenutatud õudukat. Lapselaps toob talle ühe filmi päevas.

Tütar on kõik need aastad emaga elanud. Kahjuks on Fabiáni abikaasa just kuu aega tagasi surnud. Ja enne ära põletanud kõik oma mehe märkmed. Tütar küsib: „Ma tegelikult olen ise samamoodi uudishimulik. Muutus selleks Fabiániks, et ellu jääda?”

Uues süsteemis kasutab K.F. oma annet nii: „Meie metallurgiakombinaadid – see on riigi magu. Kivisüsi on tema süda. Elekter, aur ja gaas aga veri.”

1949. aasta – majanduses algab viisaastak. Ja viisaastakuplaani kohaselt hakkavad kõik paremini riides käima, saavad hästi toidetud ja elavad toredasti, kellelgi ei ole enam mingeid eksistentsiaalseid muresid. K.F-ist saab Praha nädalalehe Květen reporter. Tema debüüt on nädalalehe viimasel leheküljel, aga varsti on tema reportaažid avalugudeks. „Viisaastak sajandite vastu” – on ühe pealkiri. Ta tõuseb peatoimetaja soosingusse.

Ühes oma tekstidest küsib K.F.: „Mida tähendavad pesumasin, elektripadi ja elektripudel lapsele?”

Ja vastab ise: „Need on viisaastaku teenrid.”

Artiklis „Probleemid kivisöega” rõhutab ta, et tänapäeval pole perekonna vundamendiks mitte laps, vaid kivisüsi. „Kivisüsi on leib. Kivisüsi on maja. Kivisüsi on maapealne paradiis.”

Juba viisaastaku kolmandal kuul ütleb K.F-i reportaažis tekstiilivabrikust sealne kaadritöötaja, kes on vaimustuses uuest süsteemist: „Elame muinasjutuliselt.” „Ja kõik on nii head,” lisab raamatupidaja. „Pole enam halbu ja valelikke inimesi.”

K.F. peaks olema 1949. aastal kõige õnnelikum kirjanik. Sest tema avaldab Tšehhoslovakkia esimese sotsrealistliku romaani.

Selle pealkiri on „Lugu elektrijaamast”, see ilmub Tšehhoslovakkias kommunismi võidu esimeseks aastapäevaks.

Ainult et E.K. oli veel kaks päeva enne kommunistide võimuletulekut antikommunist.

Enne sõda avaldab ta ajalehes Národní listy. See oli Rahvusdemokraatide häälekandja, üks tähtsamaid kodanlikke väljaandeid. 1937. aastal, pärast Tšehhoslovakkia rajaja, filosoofi ja presidendi Tomáš Garrigue Masaryki surma, keda kommunistid aina mustama jäävad, kirjutab E.K. pühendusluuletuse, milles lubab, et demokraatia ja Masaryki eest on ta valmis valama verd ja andma oma elu.

Pärast sõda ilmub E.K. välja Liberecic.

Ta naeratab aina, aga kinnise suuga.

Ta töötab pangas, jutustusi avaldab sotsiaaldemokraatide nädalalehes Stráš severu. Tšehhoslovakkia on kolm aastat pärast sõda viimane nõukogude bloki demokraatlik riik. Parlamendisaadikutest on vaid nelikümmend protsenti kommunistid, teisel kohal on parlamendis rahvussotsialistid, kolmandal rahvaliitlased ja neljandal sotsiaaldemokraadid. Stráš severu peatoimetaja on parlamendisaadik dr Josef Veverka.

Kui 20. veebruaril 1948 astuvad tagasi kaksteist mittekommunistlikku ministrit, kes olid kommunistidega loodud koalitsioonivalitsuses (millega algab viiepäevane Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei täielik võimuhaaramine, mida nad hiljem hakkavad nimetama Võidukaks Veebruariks), siis kirjutab E.K. oma peatoimetajale kirja:

„Kulla Josef, kirjutan Sulle, et Sa oleksid nüüd tugevam kui kunagi varem. Kui ma kuulsin, mis toimub Prahas, siis kardan, et Sind võidakse iga hetk vahistada. Nüüd näen ma enda ümber nõrgukesi, kes keeravad ennast vasakule üksnes seepärast, et „neil on ju pered”, aga õnneks ei ole need inimesed meie ridadest.

Sellepärast kirjutan Sulle, Josef, et mulle võid alati loota, nagu ka kõigile, keda siin Liberecis oled üles kasvatanud. Oleme valmis vangi minema, sest me teame, et kommunism on totalitarism, ja me võitleme totalitarismi vastu, ükskõik, mis vormis see ka ei esineks. Ehk püsib kommunism aastakese, aga lõpuks saabub vabadus, sest sellised on loodusseadused.

Võid neid sõnu uskuda, need purskusid siin kabinetis justkui iseenesest.”

Hommikul vara paneb ta kirja peatoimetaja lauale, kes seda kunagi ei loe. Tund hiljem saab Stráš severu peatoimetajaks kommunist, kes annab ümbriku edasi Julgeolekule.

Kirja viimased sõnad on: „Seepärast käärime käised üles ja astume võitlejate ridadesse. Seda on väärt minu kahe tütre vabadus. Sinu E.K.”

Ainult et varsti pärast seda kirja anub E.K. kommuniste, et need ta parteisse võtaksid.

Ta kinnitab: „Pärast Võidukat Veebruari mõtisklesin esimest korda kommunismist. Minu jaoks on kommunism evangeeliumiks.”

E.K. rõhutab: „Ma kinnitan, et ma ei taha Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei käest mingeid hüvesid ega hakka ka kunagi tahtma. Mul ei ole isiklikke huvisid, siin ei mängi rolli hirmumotiiv ega külm kalkuleerimine, mis on nii paljusid parteisse ajanud. Ma tulin oma järeldustele iseseisvalt. Ma ei tea, kuidas te otsustate minu puhul, aga kui te mind vastu ei võta, siis põlgate ära hea tahtega inimese.”

Ta selgitab oma kirja dr Veverkale: „Mulle räägiti Veverkast ja ma tundsin talle kangesti kaasa. Ööl, kui kirjutasin selle saatusliku kirja, töötasin peaaegu hommikuni „Tragöödiaküttide” kallal, jõin palju musta kohvi ega suutnud uinuda. Tegin lahti konjakipudeli ja jõin veidi ülemäära. Kahjuks sattusin härdasse meeleollu ning pidin otsima oma kaastundele objekti. Asjaolude õnnetul kokkulangemisel meenus mulle dr Veverka. Ma mõtlesin siis, et tal on pere, et kindlasti oleks ta tahtnud saada ministriks jne. Istusin kirjutusmasina taha ja tippisin selle lohutuskirja. Ma mõistan, et see paistab uskumatuna, ometigi juhtuvad kirjanikega öösiti igasugu kummalised asjad.”

[—]

(„Tragöödiakütte” ei sünni kunagi, tõenäoliselt ei pannud ta sellest ridagi paberile.)

E.K. läheb kaasa üleüldise suundumusega.

Üks Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peamisi ideolooge Václav Kopecký oli üllatunud, et parlamendis hääletavad kommunistlike seaduste poolt nagu üks mees ka mittekommunistlikud saadikud, isegi mittedemokraatliku konstitutsiooni poolt 9. mail 1948. „See oli lausa ebameeldiv,” kirjutab ta aastate pärast, „sest selline olukord jättis sundimise mulje. Kommunistid isegi palusid mõnelt saadikult, et nad hääletaksid vastu või oleksid kas või erapooletud, andsid neile garantii, et nendega ei juhtu midagi – kõik asjata. Viimane kui üks hääletas poolt.”

E.K. lisab oma parteissevõtmise palve lõppu, et ta pole kodanlase perest, et tema isa oli teenija, pärast kontoriametnik, vanaisa aga kingsepp.

 

Ainult et kohe pärast oma armastuse puhkemist kommunismi vastu põgeneb E.K. sotsialistlikust riigist.

Kommunistid ei varja, et õiendavad arved, kellega vaja. Julgeolek hakkab kohe jälgima ministreid, kes tagasi ei astunud. Endine justiitsminister (demokraat Prokop Drtina) üritab enesetappu. Välisminister (Jan Masaryk, Tomáš G. Masaryki poeg) leitakse oma akna alt kiviplaatidelt, pea lõhki. Ühed arvavad, et ta hüppas ise, et näidata oma leppimatust režiimiga. Teised, et režiim lasi ta neljanda korruse aknast välja visata.

Kedagi ei lubata enam riigist lahkuda.

Üks koomik esineb piirivalvuritele ja põgeneb koos perega Saksamaale komejandi vaheajal. Parajasti ei valva keegi piiri, kõik ootavad teist vaatust. Rahvussotsialistide noortesektsiooni juht põgeneb Praha-Pariisi rongi restoranvaguni lae ja katuse vahel. Sotsiaaldemokraatide liider ja tema naine panevad selga suusariided ning suusatajaid teeseldes pääsevad Austriasse. Endine Tšehhoslovakkia suursaadik Bulgaarias pääseb üle piiri suures raamatukastis, mille Mehhiko suursaadik deklareerib kui isikliku pagasi.

E.K-l pole ikka vastust, kas TKP ta vastu võtab. Keegi pangas ütleb talle, et selle Veverka kirja eest võidakse ta arreteerida, sest ta ründas kirjas Tšehhoslovakkia rahvast. Ta hakkab Libereci ja Praha kioskitest kokku ostma tulemasinakive. Ta teab, et need oleksid Saksamaal maksevahendiks. Ta veenab pagema ka maksuametnikust kolleegi, kelle juurde peidab tulemasinakivid. Ta pihib kolleegile, et kui ta ei põgene, siis tapab end ära. Nutab.

Nad põgenevad päeval, kui E.K. tuleb pangast ja näeb oma maja ees miilitsaautot.

Berliinis räägib ta ülekuulajatele, et tema riigis valitseb punane terror, et korralik inimene ei ole võimeline elama kommunistlikus põrgus.

 

Ainult et kahe kuu pärast tuleb ta tagasi.

Ajakirjanduses ilmub järjejutuna tema hoiatusromaan. Ta kasutab pseudonüümi František Navrátil (perekonnanimi tähendab tagasipöördumist).

Loo võib kokku võtta nii: öösel ujuvad nad sõbraga üle Neisse jõe Saksamaale, et sealtkaudu Londonisse pääseda. Nad roomavad soos, on tundide viisi põllul pikali. Navrátilil tõuseb kolmekümne üheksa kraadine palavik, aga kusagil ei anta talle lonksugi vett enne, kui ta on näidanud dokumente. „Võib-olla sellepärast, et meil pole millegagi maksta. Inimesed Läänes tuleb ära osta.”

Iga lugeja jaoks on kohe selge, miks Navrátil tagasi pöördus. Saksamaal pole ühtki pagulaslaagrit, mida tegelased külastanud poleks. Kusagilt ei saanud nad mingit abi, mitte leivakäärugi. „Me aitame vaid neid, kes on meile kasulikud,” kuulevad nad vastuseks abipalvetele. „Kui räägid nendega ideaalidest,” kinnitab ta lugejatele, „hakkavad nad kaastundlikult naerma. Neil pole ideaale, nad mõtlevad ainult rahast.”

Näljast nõrkedes jõuavad nad jalgsi Hamburgi. Eeslinnas näevad nad läbi akna, kuidas üks abielupaar tülitseb. „Kuidas võivad tülitseda inimesed, kellel on oma laud, oma põrand, oma lagi ja oma keel? Inimene on ikka idioot.”

Järjejutt nädalalehes Květen meeldib võimudele nii väga, et Navrátil loeb selle ette ka raadios. Pärast avaldab põgenemisloo laiendatud variandi romaanina „Põgeneja”.

„Ma arvan, et ta pidi seda kirjutama,” räägib täna tütar. „Ta tuli meie juurde tagasi, sest ema ei saanud üksi hakkama, ja isa kartis hirmsasti karistust. See raamat oli lunastuskirjaks kannatustest, mis võisid teda tabada.”

 

Ainult et režiim oli kuulutanud põgenejatele välja amnestia (mida tütar ei teadnud, sest ta oli siis väike tüdruk) ja neid ei ähvardanud miski. E.K. kasutabki just seda amnestiat ära.

Tšehhoslovakkiast põgenevad isegi lapsed. Näiteks ühe kuu jooksul pärast Võidukat Veebruari saab Budějovice Julgeolek piiril kätte kaheksa poissi. Euroopa ajakirjandus kirjutab põgenemistest ja võimud peavad tegema näidisamnestia. E.K. tulevased piinad on seega anulleeritud.

 

Ainult et amnestiale vaatamata tahab E.K. kommunistlikku võimu leebe kohtlemise eest veel eriliselt tänada. Ta pakub Julgeolekule koostööd.

Kõigepealt räägib ta põgenemisest kolleegile, see kannab sellest ette Siseministeeriumisse. Varsti kutsutaksegi kirjanik ministeeriumisse major Bedřich Pokorný juurde. Ameerika Hääl nimetab majorit „punaseks timukaks”, timukas ise ütleb oma uurimismeetodite kohta „nööpnõelad ja kruvikeerajad”. Major sõbruneb suure lüürilise luuletaja František Halasiga ja suudab näiteks pidada loengu prantsuse maalikunsti mõjust tšehhi maalikunstile.

Pokorný tassib ministeeriumisse kümneid ajakirjanikke, kes peavad kuulama E.K. lugu põgenemisest. Jutustus on muljetavaldav.

„Siis ma mõistsin, et olen teinud poliitilise vea,” tunnistab hiljem K.F. „Just seepärast, et pärast minu tagasipöördumist käitusid rahvavõimu organid koos major Pokornýga minuga väga korralikult.”

Just eriülesannete osakonna juhataja asetäitja Pokorný pakub talle välja, et ta kirjeldaks põgenemist ja naasmist.

Pokorný pakub ka, et ta kirjutaks eraldi raamatu ja filmistsenaariumi temast, Julgeoleku majorist. Majoril on juba ka pealkiri valmis mõeldud – „Ma tulin, et tulistada”.

E.K. näeb temas oma eestkostjat. „Tihti õhtuti,” ütleb ta hiljem, „saatis major mulle auto järele ja me arutasime marksismi küsimusi, milles ta oli mulle heaks õpetajaks.”

(Varsti arreteerib Julgeolek oma majori. Selle eest, et ta kasutab ülekuulamistel gestaapolikke meetodeid ja lubab Julgeolekusse tööle endiseid gestaapo kaastöölisi. Karistus: kuusteist aastat vangistust.)

Enne seda aga lubas major E.K-l kolida perega Prahasse ja pakkus talle tööd nädalalehes Květen. Varsti kirjutab E.K/K.F. seal viisaastakust.

Siis pakub E.K. – lisaks sellele, et ta juba lubas kirjutada majorist raamatu – spontaanselt välja, et värbab toimetustest veel paar informaatorit.

Ainult et kohe hiljem räägib ta kõigile, et on agent ja tahab luua agendivõrku.
(Kui ta arreteeritakse – riigisaladuse reetmine –, siis on tal varuks vaid üks seletus: „Ma tahtsin tunda end paremana kui need, kellele seda rääkisin.”)

Ainult et ühest asjast ei räägi ta üldse: kuu aega pärast Saksamaalt tagasipöördumist kaebab ta ühe naise peale, hävitades sellega ta elu.
Žofia V. on rikas lesk,  kellel on Vltava kaldal Rahvusteatri kõrval kõrguv kivimaja, kus ta võttis sõja ajal vastu SS-i kõrgeid ametikandjaid. Kuna liiguvad kuulujutud, et K.F. on Lääne agent, siis otsib lesk ise ta üles ja palub abi põgenemisel. Ta tahaks Tšehhoslovakkiast kaduda lähima kuu jooksul. Lesk arvab, et on kavalam kui Ida L., kellest parajasti kirjutatakse ajakirjanduses, et ta peeti kinni üle kolme kilo kahekümnedollariliste kuldmüntidega, mis olid marlisidemega ümber rindade seotud.
K.F. lubab talle oma abi ja sõidab majorile ette kandma.
Pokorný lausa hüppab rõõmust, et leebe suhtumine K.F-i tasus ära, et tegemist on suure asjaga, mis toob talle kuulsust. Järgmisel hommikul võetakse Žofia V. vahi alla.

Ainult et samal õhtul läheb K.F. naist hoiatama.
Nad kohtuvad kohvikus. „Mul olid süümepiinad,” tunnistab mees hiljem, „ja soovitasin tal pageda otsemaid, mitte kuu aja pärast. Naine ütles, et tal pole veel piisavalt ehteid ja väärisasju kokku kogutud ning lahkus. Justkui poleks üldse teadvustanud tõsiasja, et homme pannakse ta kinni.”
Naine arreteeritakse koidikul. Nädal hiljem võtab ta arestikambris mürki ja sureb.

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Klaus-Peter Wolf

24. apr. 2014 at 2:39 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Klaus-Peter Wolf on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline.

Tema kohtumine lugejatega toimub 9. mail kell 16.30 TÜ Raamatukogu konverentsisaalis. Esitletakse kriminaalromaani ”Ida-Friisi veri” eestikeelset tõlget. Kirjanikuga vestlevad TÜ õppejõud Reet Liimets ja tõlkija Piret Pääsuke.
Lauludega elavdab kohtumist kirjaniku abikaasa Bettina Göschl.

Menukas saksa  kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) on  produktiivne autor, kes on välja andnud üle 60 raamatu lastele, noortele ja täiskasvanutele ning kirjutanud teist sama palju stsenaariume (tele)filmidele. Wolfi laste- ja noorteraamatud on leidnud laia vastukaja ning kriminaalromaanid saanud bestselleriks. Wolfi näol on tegemist tõelise rahvakirjanikuga, kellele on edu toonud lugejate siiras poolehoid.

Eesti kirjandussõpradele ei ole Wolf tundmatu. 1990. aastal ilmunus temalt “Rock’n’roll ja ridamaja”, mille vaimukalt jutustatud lood on naerutanud juba mitme põlvkonna lugejaid. Eesti keelde on tõlgitud ka Wolfile tuntuse toonud varasem romaan kriminaalsest noortekambast “Purgiõlu ja frikadellid” (2003) ning noortekrimka “Nohik” (2011).

Kirjanikule tuntusele on kindlasti kaasa aidanud tema stsenaariumide põhjal vändatud filmid. Wolf on kirjutanud stsenaariume saksa kultussarjadele  „Kuriteopaik“ („Tatort“)  ja „Politseikutse 110“ („Polizeiruf 110“) ning stsenaristi kätt on tunda ka tema kriminaalromaanides.

Kümmekond viimast aastat elab Wolf Põhjamere ääres Nordenis ja  on  pühendunud  Ida-Friisi-aineliste kriminaalromaanide kirjutamisele. Põhjamere rannik, mõõnameri, hooajal suvitajatega täituvad saared on Wolfi Ida-Friisi krimisarja tegevuspaik. Aastatel 2007–2014 on sarjas ilmunud kaheksa romaani, neis kõigis juhib juurdlust komissar Ann Kathrin Klaasen. Sarja teine raamat “Ida-Friisi veri”  ilmus äsja eesti keeles (väljaandja kirjastus Atlex).

Wolf on kirglik lugude jutustaja, kelle kirjanduslik kreedo on maksimaalne tõepärasus: ladusad dialoogid ja usutavad karakterid, põnevuse loomine, reaalsuse ja fiktsiooni meisterlik sidumine. Selle kõige taga peitub aga tõsine töö. Nimelt on Wolfile iseloomulikud hämmastavad ja julged meetodid oma raamatute jaoks materjali kogumisel: ta olnud mootorratturite jõugu liige ja asutanud naistevahendamisfirma, et tundma õppida miljööd ja siduda elulähedus oma tekstidesse.

Klaus-Peter Wolf sündis 1954. aastal Ruhri tööstuspiirkonnas Gelsenkirchenis. Tema kirjutamisanne avaldus varakult. Juba 8-aastaselt pani ta kirja ja müüs koolikaaslastele esimesed lood, 14- aastaselt ilmusid esimesed jutud trükist ja koos gümnaasiumi lõpetamisega tuli esimene kirjandusauhind. Wolf on õppinud ülikoolis mõned semestrid juurat, töötanud evangeelses noortekodus, lasknud tegevjuhina pankrotti kirjastuse ja aidanud Nicaraguas rajada trükikoda. Ta on kuulunud kommunistlikku parteisse ja astunud pärast Nõukogude Liidu külastamist sealt pettunult välja.

Klaus-Peter Wolfi raamatuid on tõlgitud 24 keelde ja müüdud üle 8 miljoni eksemplari.

Klaus-Peter_Wolf

Katkend: “Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990, lk 160-165.

Ta viskas avatud luulekogu minu ette lauale ja osutas sõnatult avatud lehekülgedele. Ma kulutasin peaaegu pool tundi, et aru saada, mis oli juhtunud. Võtsin telefoni sülle ja püüdsin kirjastusse helistada. Ma ajasin kolm korda numbri segamini, panin siis toru hargile ja palusin Barbaral valida. Samal hetkel helises telefon, ning toru otsas oli minu kättesaamatu kirjastaja.

Ma tõmbasin sügavalt hinge, võtsin nõuks mitte mingil juhul ärrituda, vaid otsekohe nõuda laialiveo ärakeelamist. Vea võis veel heaks teha – kõik pidi uuesti laotama ja trükitama.

“Klaus-Peter! Ime on sündinud! Kujuta ette, üks sinu vaenlasi, suur kriitik Knut Schneider-Möllendorf, helistas just kirjastusse. Ta on vaimustatud! Ah, mis ma räägin, vaimustatud on vähe öeldud, see mees on täiesti endast ära! Ta ütles sõna-sõnalt: nüüd Wolf lõpuks näitas, milleks ta on võimeline. Ta ütles, et andestab sulle kogu jama, mis sa viimastel aastatel oled kokku soperdanud. Ka Balzac kirjutas mõnisada idiootlikku romaani, et ära elada, aga pani ometi vahetevahel kirja ka mõne suurteose. Kuule, Klaus-Peter, see on sinu läbimurre!”

Ma ei saanud üldse aru, mis oli juhtunud, ning küsisin:

“Mis läbimurre! Millisest minu raamatust sa üldse räägid?”

“Noh, sinu uuest luulekogust! Kuule, hei, see on üsna kena kirjanduslik uuendus! Schneider-Möllendorf ennustab sulle tõelist kirjandusauhindade sadu. Ta tahab ainult intervjuu võtta ja ulatusliku kriitilise artikli jõuluväljaande lisasse kirjutada. Ta ütleb, et see on aasta parim raamat. Sellest väljaandest ei saa keegi mööda minna!”

“Kas Schneider-Möllendorf oli purjus? ”

“Jajah, sa ei suuda seda veel uskuda. Aga asjaolud on sedasi, Klaus-Peter. Lisaks lugejatele hakkab nüüd sind ka kriitika armastama.”

“Hm, ah, kas sa oled seda luulekogu üldse näinud?”

“Muidugi mitte. Sa tead, et ma selliste pisiasjade pärast ei muretse. Sellest tuleb autoritega ainult tüli. Selleks on mul toimetaja. Aga, vanapoiss, seda luulekogu ma loen! Kui ma ka täna-homme ei jõua… võib-olla puhkusel olles, eks näe! Ma olen alati sinusse uskunud. Kas ma oleksin muidu sulle pidevalt avanssi andnud? Ja näed nüüd, mul oli õigus. Sa oled end maksma pannud. Lõpuks!”

“See, et Schneider-Möllendorfil on parajasti keskea kriis või on ta kangeid narkootikume nautima hakanud, ei tähenda veel läbimurret. Pealegi, mida sa Schneider-Möllendorfilt tahad? Minu raamatuid ostetakse hästi ka temata.”

“Jah, aga see võtab nüüd hoopis teise ulatuse. Rahale tuleb lisaks ka au. Nad teevad sinust parima kirjaniku. Nad puistavad su kirjandusauhindadega üle ja veavad sind välismaal ringi kui meie lootustandvat järelkasvukirjanikku. Mees, vanapoiss, küll mõnel ikka veab! Kui sa vaid teaksid, kuidas ma sind kadestan!”

“Kuule, me peame selle asja kohe selgeks tegema. Tegemist on arusaamatusega. Juhtus nimelt nii: minu tütar…”

“Ära ole nii tagasihoidlik! Sa oled sellega lõpuks hakkama saanud, lõpuks ometi! Ah jaa, ja siis on veel siin kaks järelepärimist raadiost, kes tahavad sinuga intervjuud teha. Ühe ööprogrammi jaoks, kus sa peaksid oma luuletusi ette lugema. Vahele mängivad nad rockmuusikat ja ajavad sinuga juttu. Mees, mees, ma ütlen sulle, see raamat hakkab võimsalt sisse tooma. Teised tahavad saadet kella kuue ja seitsme vahel. Uute tendentside üle saksa kirjanduses. Sellisel teemal poleks sind varem iialgi rääkima kutsutud!”

“Kuue ja seitsme vahel hommikul ei kuula ükski inimene diskussiooni. See on lollus.”

“Jajah, ta ei suuda sellest üldse aru saada. Meie geenius! Aga mul pole rohkem aega. Ma oleksin ise veel hea meelega läbi astunud, et sind isiklikult õnnitleda, aga sa näed ju, kuidas need asjad on. Meie, kirjastajad, näeme päevad läbi vaeva, et teil, autoritel, hästi läheks! Ole siis terve, vanapoiss, ja ära lolliks mine! Loodetavasti kirjutad sa peagi uue, niisama kõva luulekogu!” Ta pani toru hargile.

Minu vastustest ja küsimustest oli Barbara väga hästi aru saanud, millest jutt käis, ja lisas:

“See Schneider-Möllendorf teeb su pihuks ja põrmuks, loodetavasti on see sul selge. Sa oled tema jaoks nagu juhuslikult suhukukkunud suutäis. Ta paneb sind suurima heameelega pannile. Nii-öelda kirjanduslikku surmaohet ohkama. Nüüd saab ta lõpuks tuua näite teesile, mida ta juba aastatid korrutab.”

“Millisele teesile?”

“Et sa oled nõdrameelne. Ning tegelikult pole sulle vaja kirjastajat, vaid psühhiaatrit.”

Arvatavasti oli Barbaral õigus. Ma olin kutu. Võib-olla õnnestuks mul veel natuke raha kirjastuselt välja pressida, et sellega mõni putka avada. Minu talenti veenda inimesi tegema asju, mida nad tegelikult üldse ei taha, saaks võimaluse korral ka rahategemiseks kasutada. Võib-olla võiks mõne kindlustusfirma juures…

“Sina kindlustusagendina – sellest ei tule midagi välja, Klaus-Peter. See toob sulle ainult õnnetust.”

Olin valmis uluma. Vaatasin veel kord luulekogu kolmandat lehekülge ja nutsin end siis Barbara rinna kohal tühjaks. Ta lubas mind järgmistel päevadel telefonikõnede eest kaitsta.

Ütlesin ära kõikidest kohtumistest lugejatega, lasksin Barbaral end välja vabandada, tuues põhjuseks kõva gripi. Loomulikult teadsin, et ma ei või igaveseks ajaks tagasi tõmbuda, eriti nüüd, mil mind lausa saatanliku mõnuga kutsuti kohtumistele, intervjuudele ja diskussioonidele.

Kuigi ma ka telefoni ei võtnud, kuhjusid sellest hoolimata minu ette ikkagi üha suuremad kirjakuhjad, mis panid südame valutama, kuni ma neid avasin.

Keegi Alois Schmidt Oberstdorfist ähvardas mind Bayerni tarbijate kaitse ühinguga, kuna tema arvates on lugejal ka teatud õigused, ja neid võib esitada ka luulekogule.

Kui mul oleks vaid olnud julgust Alois Schmidtile öelda, kui õiged nõudmised tal minu arvates on…

Väga austatud härra Wolf,

Käesolevaga teeme teile ettepaneku tulla meie ülikooli kirjandusteaduslikule seminarile. Teeme ettepaneku, et loeksite kõigepealt kakskümmend minutit oma tekste ning diskuteeriksite pärast seda üliõpilastega. Honorariks pakume 1000 marka pluss sõidukulud esimeses klassis. Kas olete nõus?

P.S. Kui soovite, võib meie jaama raamatukaupluses pärastlõunal korraldada ka autogrammitunni. 

 

        Pettunud lugejate sõimukirjade kõrval leidsin posti hulgast kaksteist sellist küllakutset.  Igaühes pakuti mulle honorare, mis olid kaks-kolm korda suuremad pakkumistest, mida olin saanud veel paar nädalat tagasi. Minu kirjanduslik allakäik tähendas kogu perele majanduslikku tõusuaega. Sellest hoolimata ei saanud ma peast seda kioski-ideed. Ma ei tahtnud üliõpilaste ette ilmuda, mul polnud tahtmist lasta end rahvaülikoolide kirjanduslikes klubides mõnitada.

Siis ilmus kõige tähtsamas kirjanduslikus nädalalehes terve lehekülje pikkune artikkel minu uuest luulekogust. Pealkiri: “Kirjandus on surnud, elagu kirjandus!”.

Ma ei julgenud seda lugeda, mängisin parem Monaga haiglat. Mina olin patsient, tema oli kirurg, samal ajal võttis Barbara kõheldes artikli ja puhkes lõpuks heledalt naerma. Ta ei suutnud pidada, luges mulle aeg-ajalt mõne rea ette, tsiteeris sõna-sõnalt ning pühkis seejuures naerupisaraid.

“Nad pole sellest aru saanud, Klaus-Peter, nad pole sellest tõepoolset aru saanud! Nad peavad seda äravussitud luulekogu suureks kirjanduslikuks sünnitiseks. Uuenduseks, mida kõik on oodanud. Kuula vaid: ”Täiesti mõttevabas maailmas võtsid autorid endi ülesandeks edaspidi otsida mõtet, väljapääsu. Wolf paljastab oma uues raamatus selle kui mõttetu, valeliku tegevuse. Kui maailmal pole enam mingit mõtet, siis pole ka kirjandusel enam mingit mõtet. Ümbritseva keskkonna hävitamise loogiline tulemus on nüüd kirjanduse hävitamine, jah, koguni keele hävitamine. Tema luuletused on apokalüptilised loitsud, virgutavad terviklikud kunstiteosed, mis on visuaalsuses Wieni dadaistide algatatu järjekindlalt lõpule viivad ning  ei jäta seejuures arvestamata ameerika autorite cut-up-tekste.

Kas sellega algab uus ajastu kirjanduses? Kas kirjandus lööb käega raamatule? Keeldub järjekindlalt audiovisuaalsetest meediumidest ning läheb selle asemel üle muuseumi valdkonda? Kas kirjanduse väljapanekud muuseumides on edaspidi mõeldavad? Kas muuseumisaali jahe ümbrus on nendele keelepildikollaažidele sobivam kui kahe raamatukaane ahtus?

Sellele uuele kirjandusele on iseloomulik kõigi selgituste puudumine. Ei eessõna ega järelsõna anna lugejale võimalust paigutada neid tekste juba olemasolevatesse lahtritesse, neid unustada. Nad kuulutavad ette kaduvat tsivilisatsiooni.”

Retsensendi tegi kurvaks vaid see asjaolu, et pidi tulema triviaalkirjanik, laia lugeja jaoks kirjutaja, olmeautor, et näidata: möödas on sõbralike luuletuste, armsa norimise ja tundeeluliste nõuannete andmise aeg.

Sellesama postiga sain esimest korda ilma nõudmata kirjastajalt tšeki.


Tõlkeid eesti keelde

“Rock`n`roll ja ridamaja”, Eesti Raamat 1990
“Purgiõlu ja frikadellid”, Kirjastuskeskus 2003
“Nohik”, Koolibri 2011

 

Linke
http://www.klauspeterwolf.de/

http://de.wikipedia.org/wiki/Klaus-Peter_Wolf

http://www.krimi-couch.de/krimis/klaus-peter-wolf.html

Püsiviide Lisa kommentaar

Mihhail Veller

9. apr. 2014 at 2:20 p.l. (Nädala autor 2014) (, , )

Mihhail Veller (1948) – nii Moskvas kui Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik, rahvuselt juut. Sündinud Ukrainas sõjaväelase perekonnas. Vellerit on tõlgitud paljudesse keeltesse, ta on tõusnud Venemaal kümne loetavama kirjaniku hulka.

Tartu kirjandusfestivali Prima Vista külastab hinnatud vene kirjanik Mihhail Veller.
Veller esineb 8. mail Tartu Ülikoolis loenguga
“Inimkonna mõte ja funktsioon universumi evolutsioonis” („Смысл и функция человечества в эволюции Вселенной“), kus tema vestluspartneriks on kirjanik Hannes Varblane. Loeng toimub koostöös Tartu Ülikooli Filosoofiateaduskonnaga.

9. mail kell 17.30 linnaraamatukogu saalis kirjanik Mihhail Velleri kohtumine lugejatega “Armastus ja kirg maailma kirjanduses” (vene keeles)

Mihhail Velleri raamat


Katkend: “Legendid 2”
, Hermes 2006 lk 70-76.
Kuberneri hetk
“On ainult MiG – sa temast kinni ei hoia”

                                                               Laul nõukogude kinofilmist.

 

Tuhande üheksasaja üheksakümne esimese aasta novembri lõpus määrati Boriss Nemtsov Nižni Novgorodi kuberneriks. Kuu hiljem lagunes Nõukogude Liit.

Noorele mehele, kes polnud veel kolmekümnesekski saanud, oli see määratu suur ülendamine. Poliitilise pasjansi suurmeister Jeltsin oskas valida ja tegi seda sageli – alati ühesuguse tulemusega. Kuidas nüüd öeldagi, ühel heal päeval ärkas Nemtsov kuulsusena. Erinevalt paljudest teistest vähem energilistest ja perspektiivikatest meestest, kes oleksid eelistanud üldse mitte ärgata.

Iga kuulsa mehe eluloos on läbimurdepunkt, kus läbi argipäevase kesta esimest korda nokitakse lahti auk, mis tähistab eluraja algust. Noor Napoleon, jälgides rahvasummast, kuidas Louis XVI rõdult teatas troonist loobumisest, nähvas mõtlematult: ”Tühiasi! Ainult pataljon grenadere puudub, et neid kelme linnaväravateni punuma sundida!”. Nemtsovile oli niisuguseks punktiks esimene hommik sõjaväes, kui ta sai kuulsaks üles ärkamata. Juhus kui fortuuna suudlus, saatusesõrm.

Noorsõdur Nemtsov keeldus äratussignaali peale üles tõusmast. See ei olnud protestiakt – lihtsalt ta ei ärganud üles. Teda raputati ja kontrolliti: hingas, viinahaisu ei tundunud olevat. Kohale traavis õpperühma ülema asetäitja ja tardus poosi, mis võetakse enne “desertööri mahalaskmist”. Pikka kasvu roosapõskne Nemtsov tõsteti vertikaalasendisse ja kergitati silmalauge.

Mürkmadu, kes tapab silma sülitades, oleks raevunud seersandiga võrreldes tundunud kui Vivaldi muusika. Sülitamise lõpetanud, mõtles seersant välja hukkamisviisi. Reamees Nemtsov, kui tal oli raske tõusta, peab ülejäänud kuus kuud õpperühmas edasi liikuma paterdava hane kombel, neljakäpukil. Niimoodi paterdava hane kombel tuleb tal peldikusse marssida, mida peab edaspidi koristama, ja kööki, kus toimkond teda ennast “koristab”, aga üle päeva käima kiirrännakutel.

Reamees Nemtsov tükati ärkav teadvus joonistas talle silmade ette Maresjevi õnneliku saatuse ja kuullaagritel veereva vankri eelised (kui arvestada teisi edasiliikumise viise).

Sõjaväes ärkamine ei paku üldse meeldivaid elamusi.

Mitte esimest aastat ei õpetanud seersant noorsõduritele teenistuse olemuse mõistmist, aga alluva keha kannatusi jälgides ei unustanud ta kristluse olemust – surematu hinge piina – selleta pole komandöri õnn täielik. Ega siis inkvisitsiooni leiutaja asjata alustanud sõjaväes stažeerimisest. Piinamine lootusega rikastab suuresti tundeelu, nii karistataval kui ka kasvatajal.

“Nemtsov, sul on võimalus inimese kombel kõndida ja kogu teenistuse ajal hommikuvõimlemise ajal magada, kui sa kord juba magada armastad.”

Rühm tardus. Nemtsov ärkas lõplikult.

“Kui sa kangil minust rohkem kätekõverdusi teed. Ei tee, siis käid neljakäpukil!”

Seersant oli lüheldast ksavu, kuivetu ja treenitud. Nemtsov kahetses, et oli ärganud.

“Platsile… sammu… marss!”

Seersant tegi vetruva hüppe, haaras kangist kinni ja tõmbas lõua üle kangi. Rühm loendas:

“Kakskümmend üks, kakskümmend kaks!”

“Olge lahke!”

Nemtsov rippus õhus nagu märklaud-siluett.

Suurtest, pikakasvulistest inimestest võimlejaid ei saa. Koos massi kasvuga kasvab selle tõstmiseks vajalik jõupingutus, progressioonis.

“Viis… Kuus…”

Kang rappus.

Kaheteistkümnenda kätekõverduse ajal läks ta näost siniseks. Kuueteistkümnenda juures valgusid silmad verd täis nagu saatanal. Kahekümnenda juures tõmblesid jalad ägedalt nagu poodul. Suu vahutas. Seersandi nägu muutus. Ta tegi kakskümmend seitse kätekõverdust ja kukkus siis prantsatades betoonile. Sellel päeval nööpis tal riideid kinni koikunaaber. Sööklas ta ei söönud, sest käed ei tõusnud.

Hiljem, arvatavasti soovist seersanti kiita ja kujutada teda sõnapidajana, rääkis Nemtsov, et mees oligi tal lubanud hommikuvõimlemise ajal magada – lubage lahkesti, kuid see tähendas juba tulevase professionaalse poliitiku iseloomujoonte avaldumist: nagu möödaminnes rõhutada oma erilisust ja kujutada elu vajalikes värvides. Sõduri unistused on lihtsad.

Nüüd peaks teil selge olema, kuidas kuberneriks saadakse. See tähendab, et olukord muutub, kuid tahtejõud käsib pingutada, nii et ragiseb. Muidu kogu ümbruskond ei ragise.

Niisiis, pikk on tee Tipperarysse, võtab aega mis võtab, raudsaapadki kuluvad ja omandavad poliitilise paindlikkuse raudsed karakterid: Nemtsov sabus Nižnisse, et esitleda end ametisse astumise puhul.

Fanfaarid jäid teele toppama. Nižni Novgorod on Venemaa süda ja talumehed võtsid võimu vastu malakatega. Malakatega tagusid nad vitriinid puruks. Mahe helin.

Võimul tekkis asja vastu huvi. Kas rahval läks kohtumisrõõmust mõistus segi? Või tähendab see gladiaatorivõitlust Novgorodi moodi? Või aknapesijate vandenõu? Millest kisa? Ehk pole neile juba ammu suitsutundi lubatud?

Just nii, kandis vastuvõtjate kaaskond ette: juba ammu. Lubage siis! Ei saa. Linnas on sigaretid otsas. Nagu näete, tubakamäss. Demokraatia on võitlus suitsumehe õiguste eest.

Esimese kuu töötas energiline kuberner varustajana. Hommik algas nõupidamisega selektorside kaudu, siis sõitis ta ise kontrollima ja tuld saba alla tegema. Sabadest polnud puudus, õhtuks väsis käsi ära.

Kui sigaretid müügile tulid, kadus viin. Kui viin müügile tuli, kadus leib. Statistiliselt keskmise inimese söömahimu võib nullida ka kõige paremad poliitilised plaanid. Sihukest rahvast on kergem maha tappa kui toita. Kui müügile tuli leib, kadus Nõukogude Liit. Kuberner sai hinge tõmmata.

President õnnitles televiisoris vaba rahvast uue, 1992. aasta puhul. Nõutu rahvas jõi ja hakkas pidutsema. Toimus vaba rahva kohtumine vabade hindadega. Kohtumine lõppes viimaste võiduga: hinnad kerkisid kolmkümmend viis korda. Sellelt kõrguselt nad lihtsat inimest enam ei näinud. Kinnitust leidis poeedi prohvetlik ettekuulutus, et vabadus tuleb alasti. Alasti siis alasti, pole hullu, aga paluks ikka mõõdukalt, porutšik!

Lendas siis Jeltsin oma kõige nooremast kubernerist rõõmu tundma. Ta kohtus pensionäridega ja tunnetas õhus nähtamatut poomisnööri. Tsaar käskis hindu alandada, aga vastutajad kohalt maha võtta. Nemtsov sai juustesse esimese halli karva.

Erilise küünilisusega paistis silma kaupluste erastamine: enampakkumine korraldati Partei Poliithariduse majas. Gaidar lendas vaatemängu nautima. Väljakul suruti ta miitinguliste vahele, kes kandsid plakateid: “Käed eemale nõukogude kaubandusest!” Saali trügiva reformaatori ülikond tõendas kaubanduses müüdavate munade ja tomatite madalat kvaliteeti.

Lenini väljakut kasutati autojuhtidele veoautode müümiseks. Esimesel erastatud veoautol emigreerus maailma proletariaadi juht ise: sündmus võis purustada isegi malmist südame.

Loomulikult ei saadud läbi ka ilma juutideta. Nemadki kutsuti kohale otse New Yorgist, et organiseerida alternatiivne erataksode park.

Üksnes neutronpomm võis väiksema kaose tekitada, mis sarnanenuks lihtsa pogrommiga hullumaja köögis.

Kuberneri õpetatud majandusnõunik kommenteeris olukorda sedaviisi: “Praegu on veel väljatöötamise staadiumis teooriad ebastabiilsetele, tasakaalustamata turbulentsetele majandussüsteemidele.”

No teate, sihukesest turbulentsist kukuvad pommituslennukid taevast alla. Sel kombel on võimalik elegantselt üle minna sõjaväelennundusele.

Nižni Novgorodis oli kolm kaitsetööstuse tehast. Te vaidlete vastu, et kus neid ei olnud! Aga Novgorodi tehased said vabamajandustsooni staatuse. Mõnikord võrdub meie ettekujutus mõistest vabadus käsuga: “Päästke end, kes suudab!” Päästmise all peetakse muidugi silmas vargust. Seetõttu oli tehastes palju lihtsam varastada raha, mida niikuinii ei olnud. Tehased alustasid suurtes kogustes kastrulite, arvutite ja Lääne suvilaomanikele alumiiniumlabidate vorpimist.

Varem oli üks tehas tootnud MiG`e. Püüdis neid praegugi toota. Suurepärastel lahingulennukitel avastati ainult üks puudus, millel turumajanduse tingimustes oli hävitav mõju kogu Venemaa lennundusele: nende eest ei tahtnud keegi maksta, kuid jätame õpetlastelt leivakannika üle löömata: majandusteooriat turbulentsetele süsteemidele, nagu me juba mainisime, ei ole maailmas veel olemas.

Ent lepingute osakond, keda kannustas hirm oma töökoha pärast, tuhnis maad ja sonkis paljakuid kõigis suundades. Osakond mõjus sööbivalt potensiaalsete tellijate maksale ning korraldas neile Kaspirovski meetodil kollektiivse ja individuaalse hüpnoosi seansse. Kuni kaevas välja tellimuse Indiast! Indialasi veendi, et just MiG`id ei hirmuta lehmi ja viivad joogad nirvaanasse. Ei tea, kas meie poisid olid fakiiride juures stažeerimas käinud või selgitati neile tagasipõrke reeglit, aga leping sõlmiti!

India on vaene maa, aga häda õpetab ka koeralt konti ära võtma. Pressiti avanss välja. Avanss haihtus hetkega õhku. Elada oli parem, elada oli lõbusam.

Tähtaeg jõudis kätte, indialased hakkasid MiG´ide ootuses taevasse vaatama. Mõistatasid taevamärke. Taevast kukkus alla linnurooja ja säras Tiibet.

Indialased kohendavad turbanit ja helistavad Venemaa relvastuskoondisse. Helistavad tehasesse. Paluvad tõlkidel selgitada arusaamatuid sõnu. Süvenevad meie süsteemi – süsteem on tõepoolest turbulente! Helistavad kubernerile, kes kõige eest peaks vastutama, nagu neile selgitati.

Teinekord võib Nemtsov liigse sõna öelda. Tehases arvatakse seda siiamaani.

Eraldi  asuvat majandustsooni oli kirutud – vannutud ja maksustatud. See tõotas suuresti kaasa aidata kubermangu õitsengule.

Tehas esitas kalkulatsiooni, aga selle kalkulatsiooni järgi olid kõik talle võlgu, kaasa arvatud Looja, kes oli midagi andmata jätnud. Aritmeetika alatus on juhtkonna alati marru ajanud.

Kujutage endale ette palverändurite koor ooperist “Aida” , kes laulab mustlasromanssi: me puistame teid üle kullaga, ainult enne pistke sellesse augukesse nelikümmend rohelisi Ameerika rublasid täis topitud sidrunit. Ja nemad viskavadki augukesse lahtise käega! Joo põhjani!

Jeltsin armastab Nemtsovi. Ja Nemtsov küsib raha. Armastus hakkab virtuaalset kuju omandama. Justkui oleks olemas, aga raha justkui ei ole.

Kell tiksub. Kalendris pööratakse lehti. Tehase töömehed plagistavad hambaid. Indialased siputavad valgetes aluspükste sarnastes puhvpükstes jalgu, kuberner vihub Novgorodi parketil tšetšotkat tantsida, president on suvilasse istuma jäänud ja töötab dokumentidega, teda sealt välja urgitseda on raskem kui rähnil peeglist tõugu peegelpilti.

Just samal ajal hakkavad kõik regioonid riigis tarbijaid üldisest elektrivõrgust välja lülitama, et kokku hoida. Vooli võnkesagedus langeb 50 hertsilt 48 hertsini, aga sellise sageduse juures jäävad aatomielektrijaamad, mis toodavad kolmandiku kogu oblasti elektrienergiast, seisma. Niisiis, et katastroofi vältida, lülitab Nemtsov pooled katlamajad võrgust välja, torud hakkavad lõhkema, teda ennast ajab taga rahvas, unistades ta tükkideks rebida.

Seejärel ühildab ta geniaalselt linnast põgenemise plaani rünnakuga presidendile, püüdes seejuures maksimaalselt säästa aega. Ta kihutab sõjaväelennuväljale ja käsib end Moskvasse sõidutada.

Tol ajal presidendid veel ei lennanud hävitajatel Su-25. Nemtsovist sai pioneer. Kuigi pool aastat varem oli Bush-seenior alustanud lendu presidendiametisse mereväe ründelennukil. Üldiselt ei ole sügavuti uuritud Ameerika mõju noorreformaatoritele, kuidas ajakirjanikud ka poleks püüdnud.

Kes kunagi pole kamandanud lennupolku, sel on võimatu endale ette kujutada, kui raske on maha kanda puruks kukkunud kuberneri. Lenduril, kes on istunud kaasaegsesse hävituslennukisse, tõuseb pulsisagedus üle saja viiekümne, vererõhk üle kahesaja. Käsku kuulnud komandöri päästis infarktist ainult lennuettevalmistus.

“Ma ei tohi, härra kuberner…” punnis ta hämmeldunult vastu.

Ta saigi kohe loa, kuhu oli lisatud mitmesuguseid veidraid ilusõnu.

“Te olete liiga pikka kasvu…” märkis komandör hämmeldunult. Standardne hävituslennuk on arvestatud standardsele lendurile, kelle pikkuseks on sada seitsekümmend viis sentimeetrit, kuigi esineb ka ülekasvulisi.

“Ma surun põlved krõnksu,” lubas Nemtsov ja meenutas nooruspäevi sõjaväes. “lasen neljakäpukile.”

“Neljakäpukile pannakse mind,” vastas komandör süngelt, mõeldes oma karjäärile.

“Kütus, toitained, kaks korterit ohvitseridele,” pareeris Nemtsov.

Korteri eest on ohvitser valmis MiG´il lendama ka pea alaspidi. Isegi ilma MiG´ita.

Hakati otsima skafandrit, ülekoormust leevendavat ülikonda, mis vastaks kasvule. Nemtsov silmitses närviliselt kella ja näppis telefoni. Jeltsin on Kremlis, kuid ei jää sinna kauaks.

“Ainult ärge laske tal juua,” röökis ta taktitult telefonitorru, justkui oleks vali hääl aidanud nõuannet täita.

/…/

Moskvas maanduti kahekümne minuti pärast.

 

Looming eesti keeles

“Ülesõiduhobu”,  LR 1984

“Nevski prospekti legendid”, 1999; Fontes 2005

“Nulltund”, L&P 2002

“Legendid 2”, Hermes 2006

 

Linke

Mihhail Veller: elavatest on palju huvitavam kirjutada, kui surnutest, Eesti Päevaleht 9.11.2009, http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mihhail-veller-elavatest-on-palju-huvitavam-kirjutada-kui-surnutest.d?id=51182452

Edukaim Eesti juurtega vene kirjanik on sisenenud õigest uksest, Põhjarannik 23.03.2011,
http://pr.pohjarannik.ee/?p=389

 

Püsiviide Lisa kommentaar

Anti Saar

23. dets. 2013 at 11:26 e.l. (Nädala autor 2013) (, , , )

Anti Saar (1980) – eesti kirjanik ja tõlkija

Foto: Margus Ansu / Postimees

Foto: Margus Ansu / Postimees

Anti Saar on kirjandusfestivali Prima Vista 2007. aasta kirjanduspreemia “Esimene samm” (ilukirjanduslik debüüt perioodikas)

16. oktoobril kell 10.30 Karlova-Ropka harukogus
Lastel oli külas kirjanik Anti Saar, raamatu “Kuidas meil asjad käivad” autor

Katkend: “Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev  2013, lk 74-81.

Peatükk kaheksa, mis räägib sellest, kuidas meil päkapikud käivad

Päkapikud käivad meil talviti, jõulude ajal. Siililegi selge – on siis keegi suvel päkapikke näinud? Nojah, õigust öelda ei ole mina neid näinud ka talvel, aga mis sest – kui ikka kõik meie rühma lapsed just jõulukuu alguses rääkima hakkavad, et mida päkapikk kellelegi toonud on, ei saa ju kahtlust olla, et nad mõne lapse juures suviti käiksid. Suviti pole ju lundki! Ja kui jäätisepulga suurustes suuskades, millega päkapikud Lapimaalt meile saabuvad, pole minu meelest midagi imelikku, kui peopesa suurust jalgratast, millega nad suvel võiksid sõita, ma endale küll ette ei kujuta. Päkapikud on ju nii tillukesed! Isegi meie poole kolmene Joonas oleks nende kõrval hiiglane!

Meie päkapiku nimi on Toits ja mina olen temaga tuttav juba mitu head aastat. Ja nagu ikka, hakkasin ma ka viimati Toitsi ootama juba jupp aega enne jõulukuu algust. Küsisin emalt igal õhtul, mitu päeva on veel jäänud ja kas ei võiks sussi proovi pärast juba aknalaua peale panna. Isa aga näitas mulle gloobuselt, kus kandis päkapikud umbes elavad. Ja see tegi mind rõõmsaks, sest ma märkasin, et meie juurde on neil mööda maakera ainult allamäge liuelda – nii ei väsita väiksekesed ennast pika suusasõiduga ära.

Viimaks jõudiski jõulukuu kätte. Esimese detsembri hommikul juhtusime isaga kahekesi kodus olema. Ema ja Joonas olid sõitnud Peedule ahje kütma, sest vanaema ja vanaisa olid omakorda sõitnud Pärnusse sanatooriumi.

Eelmisel õhtul olin ma sussi ilusti aknalauale sättinud. Olin talle ühe puuhalugi alla pannud, et suss ikka selgelt üle aknaraami õue ära paistaks. Ja ka oma väikse taskulambi olin sussi juurde põlema jätnud. Nii nägi mu aken öö läbi välja nagu mõni kaubamaja vitriin ja polnud karta, et Toitsil mu tühi suss märkamata jääks.

Aga hommikul, kui ma ärgates pidžaama väel aknale ruttasin, oli suss minu suureks kurvastuseks tühi mis tühi – sama tühi kui eelmisel õhtul. Ma oleksin peaaegu nutma hakanud. Võib-olla hakkasingi, ma enam hästi ei mäleta. Läksin isa juurde, kes alles voodis ringutas, ja ütlesin õnnetult:

“Toits on mu ära unustanud või surnud. Mul ei ole enam päkapikku.”

Nüüd, kui isa mul ruttu ümbert kinni võttis ja mind kallistas, hakkasin ma juba kindlasti nutma. Ja tõesõna, isegi praegu, kui ma sulle kirjutan ja oma suurt kurbust meenutan, tükivad mulle pisarad silma.

Isa hakkas mind kiiresti lohutama ja ütles, et on kindel, et Toits pole ei surnud ega mind unustanud ja et tema tulemata jäämisele leidub tingimata mingisugune seletus.

Aga mina nutsin edasi: “Ta on surnud! Jääkaru lõi ta käpaga maha ja sõi ära!” (Olin ühest loomafilmist näinud, et just nii jääkarud oma saagiga teevad.)

“Ole ikka,” rahustas mind isa, “või nüüd jääkaru Toitsisugust habemesse kasvanud pusa tahab. Kas sa sussi ikka panid aknale? Tule näita.”

Ja me läksime lastetuppa kardina taha ning ma näitasin isale, missuguse kena vitriini olin ma Toitsi vastuvõtuks üles seadnud.

“Selge pilt!” hüüdis nüüd isa. “Päkapikud ju kardavad valgust! See lamp siin on küll täitsa ülearune asi. Ime, et tal patareid veel tühjaks pole saanud.”

“Aga ma ju kartsin, et Toits muidu ei näe,” nuuksusin ma tasa.

“Ära seda küll karda, kullake,” ütles isa. “Minu tead on päkapikud nagu mutid, nemad näevad pimedas kõige paremini. Niisugune ere valgus hoopis hirmutab neid.”

Isa jutu peale jätsin ma nutu, aga olin ikkagi terve päeva ärevil. Lasteaias selgus, et päkapikud oli käinud juba kõigil, isegi Oliveril, kes on hirmus riiukukk ja lööb isegi tüdrukuid ja kasvatajaid ja remondimees Alarit.

Õhtul jõudsid Peedult tagasi ka ema ja Joonas ja ka neile rääkisin ma oma hommikusest murest. Ja ka nemad arvasid, et küllap see taskulamp oli, mis Toitsi mu sussist eemale hoidis. Õigemini arvas seda minu ema – Joonas on alles tobuke ja ei tea päkapikkude silmanägemisest midagi. Ja pealegi oli temal Peedul päkapikk juba käinud.

Sel õhtul ma siiski taskulampi enam lauale ei pannud. Ja kujuta ette, Toits tuligi! Ta tõi mulle lego advendikalendri – sellise, millel on kakskümmend neli luuki ja igaühe taga kotike klotsidega, millest saab kokku panna mõne mehikese või aardelaeka või kuusepuu. Kui rõõmus ma selle üle olin!

Ja kalendri oli Toits toonud Joonalegi, selle luukide taga olid šokolaadikujukesed. Aga oma sussi seest leidsin ma veel kirja Toitsilt endalt, milles ta vabandas, et polnud eelmisel õhtul minu juurde jõudnud. Ja tead sa mis, mitte taskulambi, vaid hoopis tuisuhoo pärast, mis oli ta juba peaaegu mu aknaplekilt otse Raekoja platsi kuuse otsa pühkinud. Vaene mehike, kui raske pidi tal olema sealt okkalise puu otsast alla tulla! Kirja lõpus aga seisis:

IKKA USTAVALT SINU PÄKAPIKUMEES TOITS

Ta kirjutas “ustavalt”, saad aru? See tähendas, et ta polnud mind üldsegi unustanud ja armastas mind endiselt. Joonast armastab Toits muidugi ka ja see teeb mu teinekord natuke kadedaks. Aga ma usun, et mind armastab ta ikka tsipake rohkem, sest meie sõprus on tükk aega vanem.

Üldiselt, nagu teada, toovad päkapikud lastele komme ja piparkooke ja šokolaadimedaleid ja muud säärast kraami. Ja Kenneti oma toob talle koguni mänguasju. Aga Kennetil on ka väga rikkad vanemad ja küllap sellepärast on ka tema päkapikk teistest rikkam. Reedeti, kui meil on rühmas mänguasjapäev, mis tähendab, et iga laps võib kodust ühe oma mänguasja kaasa võtta, on Kennetil alati kaasas kõige ägedamad asjad: legoninjad ja Transformerid ja puldiautod – alati uued ja erinevad. Aga ta lubab ka teistel nendega mängida ja see on tore. Ükskord oli Kennetil kaasas isegi puldiga helikopter, aga pärast seda, kui Hugo oli sellega söögitädil prillid viltu lennutanud, võttis kasvataja selle kahjuks enda kätte.

Aga minul ja Joonal on oma päkapiku, selle Toitsiga , ikka eriliselt vedanud. Sest vaata, ka tema toob meile mõnikord kommi, aga nii umbes ülepäeviti hoopis värvimispilte ja labürinte ja vihjemänge. Joona jaoks tähendab see “ülepäeviti” muide, et üle-üle-ülepäeviti. Tema nimelt on veel nii väike, et arvab, et pärast lõunauinakut algab alati uus päev. Ja sellepärast jookseb ta alati ka pärast päevaund akna juurde oma sussi kontrollima. Ja ei saa aru, miks päkapikk talle midagi toonud ei ole. Nii et tema jaoks käib Toits meil üldse ainult ülepäeviti.

Aga kuhu ma jäingi? Ah jaa, värvimispiltide, labürintide ja vihjemängude juurde. Värvimispildi leian ma sussi seest harilikult laupäeval või pühapäeval. Siis ei tule mul lasteaeda minna ja ma võin pildi värvimisega tegelda kas või terve hommikupooliku. Küllap teab Toitski, et see võtab ilmatu aja! Need pildid, mis ma korralikult ära värvida viitsin, saadan ma Toitsile tagasi. Selleks on meil Joonaga omaette postkast, mille me ema abiga kingakarbist tegime. Oma äravärvitud pildid pistab sinna ka Joonas. Aga ma loodan, et Toits neid minu omadega segi ei aja, sest Joonas on alles väike ja rohkem sikerdab kui värvib.

Teine tore asi, mida päkapikk meile toob, on labürindid. Labürindid on lõppägedad, ma armastan neid juba pisikesest peale! Mõne pikema bussi- ja rongisõidu ajal joonistab isa neid mullekuhjade kaupa ja mina muudkui lahendan neid järgemööda.

No oletame, et me reisime rongiga Tallinna. Siis joonistab isa meid, mind ja ennast, kahe kriipsujukuna labürindi algusesse. Aga labürindi lõppu joonistas ta Vana Tooma. See on see plekist mees, kes Tallinna raekoja torni otsas seisab. Ja sellal kui rong sõidab sirgelt ja sujuvalt, on meie tee labürindis käänuline ja sõlmiline ja täis ristmikke, millel tuleb valida, mis suunas edasi minna. Ja enamik teeotsi ei juhatagi Vana Tooma juurde, vaid lõpeb tupikus või toob koguni tagasi algusse. Päkapikk Toitsi labürindi tegelaseks on tavaliselt tema ise. Ja mei Joonaga tuleb ta aidata erinevatest kohtadest – kas siis Lapimaalt või suure metsa tagant või Raekoja platsi kuuse otsast – meie lastetoa aknale. See on õudselt vahva, võib-olla vahvamgi kui piltide värvimine!Aaga kõige vahvam, sa ei arva ära, on vihjemäng! Viitsiks Toits meile neid ainult tihemini korraldada!

Looming

“Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, 2006

“Nemad kaks”, 2008

“Tekste siledast ruumist”, 2009

“Kuidas meil asjad käivad”, Tänapäev  2013

Tõlkeid eesti keelde

Frederic Beigbeder. Armastus kestab kolm aastat. Tallinn, 2008

Fred Vargas. Elus või surnud. Tallinn, 2008

Henri Loevenbruck. Koperniku sündroom. Tallinn, 2008

Georges Perec. Mõelda/liigitada ja teisi tekste. Tallinn, 2008

Philippe Claudel. Brodecki raport. Tallinn, 2010

Daniel Pennac. Nagu romaan. Tallinn, 2010

Frederic Beigbeder. 17,90 €. Tallinn, 2011

Katrina Kalda. Eesti romaan. Tallinn, 2011

Fred Vargas. Ei mingit asu. Tallinn, 2011

Georges Perec. Ruumiliigid. Tallinn, 2011

Georges Perec. Elu, kasutusjuhend. Tallinn, 2012

André Breton. Nadja. Tallinn, Loomingu Raamatukogu, nr 9-10, 2013

Linke

Jaan Ala “Saare universaalne kirjandus”, Postimees 16.12.2013,
http://www.postimees.ee/2632670/saare-universaalne-kirjandus

Püsiviide Lisa kommentaar

Olga Tokarczuk

6. mai 2013 at 12:33 p.l. (Nädala autor 2013) (, , )

9.mail kell 17.00 on Tartu Linnaraamatukogu saalis ja 10. mail kell 17.00 on Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis kohtumine poola kirjaniku Olga Tokarczukiga. Esitletakse Tokarczuki romaani „Päeva maja, öö maja“ eestikeelset tõlget. Kirjanikku intervjueerib tõlkija Hendrik Lindepuu. Katkendeid raamatust loeb ja vestlust tõlgib näitleja Marius Peterson.

tokarczuk

Kauaoodatud visiit: üks kaasaja tuntumaid ja armastatumaid Poola proosakirjanikke Olga Tokarczuk osaleb tänavusel kirjandusfestivalil Prima Vista.
Tema teoseid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tokarczuk on pälvinud peaaegu kõik Poola tähtsamad kirjanduspreemiad ning hinnatud ühtaegu nii kriitikute kui lugejate hulgas.

„Päeva maja, öö maja” kujutab ühe Sudeetide väikelinna (mis on olnud Preisi, Tšehhi, Austria-Ungari ja Poola linn) ning selle ümbruskonna lugu läbi kireva tegelaskonna: XIV sajandil elanud pühak – Kristuse näoga neiu; kaks sajandit hiljem tema elulugu kirjutav munk, kes kõhkleb oma soolises identideedis; tänapäevastest tegelastest on siin täiskuu ajal libahundiks muutuv ladina keele õpetaja; joodik, kes arvab, et tema sees elab lind; pangas töötav naine, kes kuuleb unenäos talle armastust avaldavat häält ning läheb selle hääle allikat otsima jpt. Tokarczuki teostes on palju selliseid asju, mida oleme harjunud pidama üleloomulikeks: kriitikud on Tokarczuki proosat iseloomustanud sõnapaariga „mütoloogiline realism”. Eesti keeles on temalt varem ilmunud jutukogu „Maailma kõige inetum naisterahvas” (LR 2005) ja romaan „Algus ja teised ajad” (2012).

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu on üks teenekamaid Poola kultuuri vahendajaid Eestis. Poola kirjanduse tähtteoste tõlkimise eest pälvis ta 2009.a. Kultuurkapitali kirjanduspreemia. Poola riiklikud autasud: Poola Vabariigi Kuldne Teeneterist (2005) ja Poola Vabariigi Teenete Ordeni Rüütlirist (2009).

Kohtumised toimuvad Kirjandusfestivali Prima Vista raames ning nende kaaskorraldajaks on Poola Vabariigi Suursaatkond Tallinnas, Tartu Linnaraamatukogu ja Tallinna Keskraamatukogu.

Katkend: “Algus ja teised ajad”, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2012, lk 115-

Genowefa aeg

Genowefa keha tardus liikumatuks nagu savipott. Ta pandi ratastooli. Nüüd oli ta jäetud teiste armule. Teda tõsteti voodisse, pesti, upitati istuma, kanti rõdule.
Genowefa keha oli üks ja Genowefa ise oli teine. Ta oli kehasse suletud, kinni pandud, vaikima sunnitud. Ta sai liigutada vaid sõrmeotsi ja nägu, aga ei osanud enam naeratada ja nutta. Kandilised ja karedad sõnad kukkusid ta suust nagu kivikesed. Sellistel sõnadel ei olnud võimu. Vahel proovis ta pahandada Adelkaga, kes oli löönud Antekit, aga tütretütar ei teinud temast väljagi. Antek peitis end vanaema seeliku sisse ja Genowefa ei saanud midagi teha, et teda varjata või kasvõi kallistada. Ta vaatas abitult, kuidas suurem ja tugevam Adelka kisub vennakest juustest, ja temas tõusis viha, mis küll kohe vaibus, sest sel polnud mingit väljapääsu.
Misia rääkis emaga palju. Ta lükkas ema tooli kööki soemüüri äärde ja muudkui lobises. Genowefa kuulas teda hajameelselt. Tütre jutt tüütas teda. Ta tundis järjest vähem huvi, kes olid ellu jäänud ja kes langenud, talle ei läinud korda missed, Misia sõbrannad Jeszkotlest, uued moodused vekkida herneid, raadiouudised, mida Misia alati kommenteeris, tütre mõttetud kõhklused ja küsimused. Genowefa eelistas keskenduda sellele, mida Misia teeb ja mis kodus sünnib. Ta nägi ju tütre kolmandat korda kasvavat kõhtu, seda, kuidas jahu pudenes põrandale, kui Misia sõtkus makaronitainast, kärbse uppumist piima, pliidile unustatud ahjuroobi punakat hõõgumist, kanu, kes püüdsid esikus saabastelt nööre pealt kiskuda. See oli konkreetne, käegakatsutav elu, mis kaugenes temast päev-päevalt. Genowefa nägi, et Misia ei saa hakkama selle suure majaga, mille nad olid talle kingituseks andnud. Nii sai ta endast välja pigistatud mõned laused ja veenis tütart, et see võtaks teenijatüdruku. Misia tõi siis Ruta majja.
Rutast oli kasvanud kaunis neiu. Teda vaadates pitsitas Genowefal südant. Ta passis hetki, kui mõlemad, Misia ja Ruta, seisid kõrvuti – siis võrdles ta neid teineteisega. Ja – kas keegi siis ei märganud? – nad olid nii sarnased. Kaks varianti ühest ja samast. Üks oli lühem ja tõmmum, teine pikem ja täidlasem. Ühel olid silmad ja juuksed kastanpruunid, teisel meekarva. Peale selle oli kõik sama. Vähemalt nii tundus Genowefale.
Ta vaatas, kuidas Ruta peseb põrandat, kuidas lõigub suurt kapsapead, kuidas sõtkub saviastjas juustu. Ja mida rohkem ta Rutat vaatas, seda kindlam oli. Vahel, kui kodus pesti pesu või koristati, ja Michał oli hõivatud, käskis Misia lastel vanaema metsa viia. Lapsed kandsid ratastooli ettevaatlikult välja, aga pärast sireli taga, kui neid majast enam ei nähtud, kihutasid mööda Maanteed, lükates enda ees ratastooli kangestunud ja majesteetliku Genowefaga. Seejärel jätsid nad ta lahtitulnud juustega ja käed abitult rippumas üksinda metsaveerde, aga ise jooksid metsasalusse seeni või marju korjama.
Ühel sellistest päevadest nägi Genowefa silmanurgast, et metsast tuleb Maanteele Tähk. Genowefa ei saanud pead liigutada, tal jäi üle vaid oodata. Tähk tuli tema juurde ja tegi uudishimulikult tiiru umber tooli. Ta kükitas Genowefa ette ja vaatas talle otsa. Nad mõõtsid teineteist pilguga. Tähk ei meenutanud enam seda tüdrukut, kes oli tulnud paljajalu mööda lund. Ta oli tüsedam ja suurem. Tema paksud juuksepalmikud oli nüüd valged.
“Sa vahetasid mu lapse ära,” ütles Genowefa.
Tähk hakkas naerma ja võttis Genowefa jõuetu käe oma sooja pihku.
“Võtsid tüdruku ära ja jätsid mulle poisi. Ruta on minu tütar.”
“Kõik noored naised on vanade naiste tütred. Aga sulle ei ole vaja enam ei tütreid ega poegi.”
“Ma olen surnud. Ma ei saa liikuda.”
Tähk võttis Genowefa abitu käe oma käte vahele ja suudles seda.
“Tõuse ja mine,” ütles Tähk.
“Ei,” sosistas Genowefa ja raputas pead. Ta taipas alles hetk hiljem, et oli suutnud pead liigutada.
Tähk puhkes naerma ja hakkas minema Alguse poole.
Pärast seda kohtumist ei tahtnud Genowefa enam rääkida. Ta vastas ainult “jah” või “ei”.Ta kuulis kord, kuidas Paveł sosistas Misiale, et halvatus ründab ka moistest. “Olgu nii,” mõtles Genowefa, “halvatus ründab minu moistest, aga nii või teisite olen kusagil veel olemas.”
Pärast hommikusööki viis Michał Genowefa maja ette. Ta lükkas ratastooli aiaäärsele muruplatsile, ise istus pingile. Ta võttis välja suitsupaberi ja mudis pikalt tubakat sõrmede vahel. Genowefa vaatas Maanteele ja silmitses siledaid sillutisekive, mis paistsid kaugelt nagu tuhandete maasse kaevatud inimeste peanupud.
“Ega sul külm ei ole?” küsis Michał.
Genowefa raputas pead.
Siis sai Michałil suits tõmmatud ja ta läks oma toimetusi tegema. Genowefa jäi oma tooli ja vaatas Papugowa aeda, liivast põlluvaheteed, mis keerutas kollaste ja roheliste laikude vahel. Pärast vaatas oma sääri, põlvi, puusi – need olid sama kauged ja samamoodi temale kuulumatud nagu liiv, põllud ja aiad. Tema keha oli haprast inimmaterjalist tehtud kujuke.
Teda pani imestama, et saab veel liigutada sõrmi, et oli veel mingi tunne kahvatute käte sõrmeotstes, mis polnud juba kuid tööd teinud. Ta käed lebasid surnud põlvedel, ja ta mudis sõrmedega seeliku volte. “Ma olen keha,” ütles ta endale. Ja Genowefa kehas kasvas nagu vähk, nagu hallitus, pilt inimeste tapmisest. Tapmine põhineb selle, et võetakse õigus liikuda, elu on ju liikumine. Tapetud keha tardub paigale. Inimene on keha. Ja inimese kõikide kogemuste algus ja lõpp on kehas.
Ühel päeval ütles Genowefa  Michałile:
“Mul on külm.”
Michał tõi talle villase rätiku ja kindad. Genowefa liigutas sõrmi, aga ei tundnud neid enam. Ta ei teadnud, kas need liiguvad või mitte. Kui ta tõstis pilgu Maanteele, siis nägi, et surnud on tulnud tagasi.  Nad liikusid mööda Maanteed Czernicast Jeszkotlesse nagu suur protsessioon, nagu Częstochowa palverännak. Aga palverännakuga käivad ikka kaasas jutumelu, kurblikud laulud, kaeblikud litaaniad, sammude krudin kruusal. Siin valitses vaikus. Neid oli tuhandeid. Nad astusid ebaühtlases rodus. Nad liikusid jäises vaikuses, kiirel sammul. Nad olid hallid, veretud.
Genowefa otsis nende hulgast Elit ja Szenbertite tütart imikuga, aga surnud liikusid liiga kiiresti, et ta oleks saanud neid korralikult silmitseda. Alles hiljem märkas ta Serafini poega, ent üksnes seetõttu, et ta möödus naisest lähedalt. Pea sees haigutas tal suur pruun auk.
“Franek,” sosistas Genowefa.
Surnu pööras pea ja astumist aeglustamata silmitses teda.
Ta sirutas naise poole käe. Tema huuled liikusid, aga Genowefa ei kuulnud ainsatki sõna.
Ta nägi neid terve päeva, õhtuni välja, ja rongkäik ei tahtnud lõppeda. Nad liikusid ka siis, kui Genowefa oli sulgenud silmad. Ta teadis, et ka Jumal vaatab neid. Ta nägi Jumala nägu – see oli must, kohutav, armiline.

Linke
Tutvustus Prima Vista kodulehel
http://www.kirjandusfestival.tartu.ee/prima-vistal-saab-kohtuda-olga-tokarczukiga

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »