Rasa Bugavičute-Pēce

22. juuni 2022 at 8:20 e.l. (Rasa Bugavičute-Pēce) (, )

Foto: Karlīna Vītoliņa

Rasa Bugavičute-Pēce (s 1988) on Läti dramaturg ja kirjanik, kelle originaalnäidendeid, dramatiseeringuid ning libretosid lavastatakse nii Läti suuremates ja väiksemates teatrites kui ka väljaspool Lätit. Näiteks Eestis, aga ka Leedus, Venemaal ja Iisraelis. Bugavičute-Pēce kirjutab ka filmi-, teleseriaalide, raadiolavastuste ning kontsertide stsenaariume.

Eesti keeles on temalt ilmunud raamat „Poiss, kes nägi pimeduses” (tõlkinud Contra) (Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab). Samuti saab tema loominguga tutvuda Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu” kaudu.
Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses” pani Rasa Bugavičute-Pēce ka näidendivormi. Raamatu esitlus toimus Läti rahvusteatri fuajees vahetult enne samanimelise lavastuse esietendust. Loo aluseks on autori abikaasa enda isiklik kogemus. Kirjaniku sõnutsi pole aga tegemist dokumentaalse looga. Nii raamatus kui ka lavastuses segunevad tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori kogemus emana. Siiski on näidendis osi, mida raamatus ei kohta.
Alates 2015. aastast töötab Rasa Bugavičute-Pēce Liepāja teatri koosseisulise dramaturgina.
Ja nagu ta ise iseenda kohta ütleb – ta on naine, ema, tütar, lapselaps ja sõber.
Rasa Bugavičute-Pēce koduleht: http://www.rasaraksta.lv/

Katkend:

Poiss, kes nägi pimeduses, Kirjastus Mina Ise 2021, tõlkinud Margus Konnula. Lk 77-84.

Pärast kõnet õpetajaga kutsub ema mind enda juurde.

„Jēkabs, kas selle joonistuse saatis sulle Mattias?”

„Mida?” ei saa ma alguses aru.

„Selle pildi kahest pimedast inimesest augus saatis sulle Mattias?!” küsib ema juba hääle värinal.

„Millises augus? See oli ring, mis oli tegelikult järvena mõeldud – ma ei saanud alguses aru, aga… ”

„Jēkabs, kui ma esitan sulle küsimusi, sa vastad neile!” kisendab ema, seepärast olen ma vait. „Ma just rääkisin õpetajaga, kes kirjeldas seda joonistust mulle kõigi peensusteni, ja mul on ainult üks küsimus – kas need oleme meie isaga? Mida see Mattias sulle veel kirjutab ja miks on teile kirjutamiseks sellist salakeelt vaja? Te kardate, et keegi loeb teie kirju? Mida sa veel meie eest varjad? Kõigepealt keeldud sa minuga koos kooli minemast, sest sul on häbi – ma tean ju! Siis sa väldid minuga rääkimist, aga nüüd… kuidas sellest kõigest aru saada?!” Ema räägib veel midagi, aga kõik tema sõnad sulavad üheks tohutuks sasipusaks ja ma ei suuda seal eristada algust ega lõppu, mulle tundub, et ta räägib millestki, mis on minust nii kaugel kui kaugel üldse võib olla! Tahan mõelda Laurisest ja tema tobedast joonistusest, millega ei ole mul mingit pistmist, ja kuni mu pähe kihutab ema sõnade torm, sorteerin ma hoopis selle olukorra kõiki plusse ja miinuseid. Võib-olla on tõesti kasulikum, kui Mattiasest saab see paha? Pärast kogu seda sisutut arusaamatust saan emalt rihmaga mööda peput. Valus on. Ja nüüd on diivani ots ainuke koht, kus ma saan enam-vähem mugavalt istuda, just seal, kus on kõige rohkem ära istutud, sest see on ema koht telefoni kõrval.

Istun ja kuivatan pisaraid, samas kõlab telefonihelin. Ema on keelanud mul Mattiasega kirjavahetust pidada ja ähvardanud, et kui ma tema sõna ei kuula, räägib ta Mattiasest memmele ja see räägib Mattiase vanematega – kas ma tõesti seda tahan? Vaimusilmas näen, kuidas memm sõimab transformerite peret ja kuigi see paistab naljakana, tunnen ennast neetult kurvalt ja nutan Mattiase pärast, keda ei ole üldse kunagi olemas olnudki.

„Võta telefon vastu!” kisab ema köögist. Endiselt vihane. Kui ta mulle naha peale annab, siis järgmine faas on selline, et ta on vihane enda ja kogu maailma peale ega taha kellegagi rääkida. Normaalses olukorras oleksin oodanud, et ema tuleb ja tõstab ise telefonitoru, sest üleüldse helistab meile ainult Daina-tädi, kelle uus sõber sellestsamast elust on hea järje peal – ta ajab handsat ja kaupleb üle kogu valla salasigarettidega ja vallas hinnatakse teda kõrgelt. Minu jaoks kõlab see kõik hästi! Aga kui ema hääl on sellest isale rääkides põlglik, siis isale teeb see pigem nalja. Mina olen jätkuvalt segaduses ja valusa tagumikuga.

„Halloo?” vastan otsustava häälega nagu vaid endast välja pigistada suudan.

„Jēkabs, sina?” Mulle helistab Lauris! Selline julgus. Kuni ma sisse hingan, et talle öelda, et tema, väike raipenägu kaitsevärvi pükstes, on minu jaoks surnud, jätkab ta: „Kas saad siis tulla?”

„Kuhu?” ei saa ma aru hetkeni kui ta on mulle aeglaselt ja asjalikult, kuigi ka liiga kirglikult ja äkiliselt ära seletanud. Inimesed keset ringi/auku, kellel on XX ja XX silmade asemel, oleme meie – mina ja Lauris, kes nädalalõpul ujuvad järves. Tema vanemad on nõus. Lauris, Lauris! Mis imelik inimene sa küll oled?! Mul ununeb pisut, et tagumik kipitab ja tahan selle peale naeratada, et olen uskumatul kombel väljamõeldud sõbra kaudu jõudnud tõeliseni.

Ema ei taha mind muidugi kuhugi lasta, sest olen pahandust teinud, pean karistust kandma, lisaks on mul tagumiku peal reetlikud triibud, aga tuleb ette kordi, kus isa kaitseb mind!

„Kas sul on kahju või? On poisil sõber siin, unustab selle Salacrīva sahmija!” pomiseb isa köögis nii, et ma kuulen kõike. „Me oleme kõik tolles kandis sulitempudega sina peal!” püüab isa naljatleda ja laskub värvilistesse mälupiltidesse, mispeale paneb ema talle õela pilkenime. Viimaks küsib isa emalt, kuidas ta kavatseb Laurise vanemate kutsest keelduda, ja ema kannatab vaikides. Siis ta nõustub tingimusel, et tema ise Salacrīvasse ei sõida, sest olgu muuga, kuidas on, aga „sinu ema” (ta ütleb seda erilisel toonil) järele ta igatsenud ei ole.

Laupäeval kell kümme olen ma juba söönud hommikused vorstileivad ja pannud hoolikalt kotti kõik vajaliku – ujumispüksid, rätikud, sukeldumisprillid, kuivad alukad. Mattiase kausta (mille ma kavatsen järve uputada), küpsisekoti ja ema keedetud mahajahutatud tee plastpudelis. Nii on odavam. Seljas on kõige lahedam minu T-särkidest, jalas šortsid ja ees päiksekad. Pole lugu, et koridoris Laurist ja tema vanemaid oodates ei ole neil mingit mõtet – ma hoian päiksekaid ees, sest see annab märku minu absoluutsest valmisolekust seiklusteks.

„Tule, ma pildistan sind!” ütleb isa ja astub koridori. Ma ei taha praegu pilti teha! Ma tahan Laurise ära oodata ja ujuma minna. Mu isa pildistab ja ise ka ilmutab – seda õpetas talle minu vanaisa. Ja nagu seesama minu isa ütleb – mis hästi selgeks õpitud, seda nii lihtsalt ei unusta! Samas tahab ta, et mul jääksid lapsepõlvest mälestused. Kui olin päris väike, salvestas ta lindi peale ka minu koogamist. Salvestuse kinkivat ta mulle, kui mul endal lapsed on. Teab, millal see veel juhtub, tahan ma teada ja lähen turri.

„Ma ei taha…”

„Siin ei käi jutt tahtmisest, vaid vajadusest,” nii ütleb isa alati, kui ma ei taha mõnda asja, aga tema arust on seda ikka vaja. Samas olevat tal vaja memme juubeliks uus film aparaati panna ja ma ei unustaks, kes mulle selle nii hea puhkepäeva korraldas. Hästi. Lähen suurde tuppa ja seisan sektsiooni kõrvale.

„Ei, tule ikka rõdule, seal on ilusad lilled!” otsustab isa veel korrigeerida. Kujutan hetkeks ette, et naabrid võivad mind näha ja üldse tobe, aga siis saan aru, et õues näevad päikeseprillid peas loogilisemad välja, seega olgu. Ma avan rõduukse ja seisan lillepottide vahele, mis omatehtud riiulitele sätitud.

„Kas sa naeratad?” küsib isa.

„Mhmh,” mõmisen.

„Linnuke lendab välja!” Isa vajutab nupule. Kui olin väike, siis oli mul kombeks hetkedel, kui „linnuke lendas”, fotoaparaadile selg keerata – kuidagi üldse ei tahtnud, et fotokast lendaks välja vares ja mu silmad välja nokiks.

„Mõni kaader on seal veel!” ütleb isa rohkem endale ja läheb kööki ema pildistama. Meil on päris palju pilte emast köögis. Osal on ta hästi näha, osal ainult poolenisti, osal liikumisest udune, aga just pildid, kus ema on köögis, on mulle kõige armsamad. Ja veel need, kus ma olen täitsa pisikesena ühika hoovi peal. Ma olin väga naeratav laps! Nii ma mõtlen ja tõmban lauba murelikult kortsu, sest Lauris ei ole veel kohal, kuigi kell on juba kümme läbi.

„Mulle tundub, et nüüd on küll kohal!” pomiseb isa köögist – keegi on hoovi sõitnud. Ema ei taha minuga endiselt rääkida, aga enne kui ma uksest välja kargan, puistab mulle välkkiirelt järele reegleid: Laurise vanemate arvelt midagi mitte süüa, midagi liigset mitte küsida, roppusi mitte rääkida, parem üldse vähem rääkida, et kedagi ära ei pahandaks, ja jätta hea mulje, kui ma üldse tahan veel kunagi kuhugi saada, ja sügavale vette mitte minna, sest mis ujuja mina ka olen – kogu see väljasõit on viga.

„Tšau!” hõikan ma vanematele, rebin välisukse lahti ja torman alla. Täpselt välisukse ees pidurdan natuke ja väljun sealt võimalikult rahulikult ja mehiselt. Lauris on juba jõudnud Fordist välja hüpata ja astub mulle võimalikult rahulikult ja mehiselt vastu, et me saaksime võimalikult rahulikult ja mehiselt kätt suruda. Ja siis võib selle rahu ja mehisuse kõrvale heita – Lauris jookseb Fordi juurde tagasi, mina tema järel, kusjuures jõuan esimesena Fordi ukse lahti tõmmata ja ennast tagaistmele sättida. Tervitan Laurise vanemaid ja ootan oma koti külge krampudes, millal jõuame viimaks lõpppunkti – järve äärde. „Järv” on üldse üks ilus sõna. Kusjuures sukeldumisprillid, mis vedelevad kotis küpsiste kõrval, on täiesti uued (nende proovimine kodus, riputades end vannis poolest saati vette ja pistes pea vee alla, ei lähe arvesse) – need andis Daina mulle veel lahti pakkimata, kui kolis oma uue elukaaslase juurde. Eelmine ei olnud jõudnud neid lahti kiskuda, enne kui diabeet ta silmad ära sõi.
Kõigist kõige keerulisem protsess – ujumispükste jalgatõmbamine. Kabiine ei ole, põõsad on mõttetud, samas on siin palju inimesi, sest mai on sel aastal tõesti väga soe juhtunud. Laurist aitab muidugi tema ema – võtab rätiku, viskab talle ümber puusade ja hoiab otstest kinni, tõotades pühalikult vähemalt seitse korda, et ta ei vaata, kuidas Lauris püüab hoolikalt koogutades võimalikult kähku ümber riietuda. Laurise isa pakub ennast mulle appi, aga ma ütlen, et kõik on hästi ja kui ta keerab rahumeeli tagumiku meie poole, tõmban ilma igasuguse rätikuta välkkiirelt alukad jalast ja ujukad jalga, mähin oma rätiku enda ümber, saades sellise imeliku seeliku. Siis õngitsen alukad ära ja siis, püüdes ühe käega rätikut hoida, üritan ujumispüksid jalga tõmmata. Need korjavad ennast liiva, heina ja okkaid täis, aga vigiseda ei tasu ega pole ka aega, – vesi uhab niigi kõik minema. Laurise ema riietub ümber kleidi all. See on üks veider protsess, aga näeb välja asjalikum ja mugavam kui rätikuga. Olgu mis on, võtan kotist sukeldumisprillid ja me Laurisega jookseme juba vette. Ei saa öelda, et jube soe oleks, aga prillid teevad oma – need meelitavad. Ma loputan klaasid hoolega üle, et täis ei higistaks ja tõmban prillid silmadele. Lauris teeb sama ja nüüd olemegi selles kohas, kus saab sukelduda ja nii me teemegi. Kõigepealt tungib järvevesi ninna, siis kõrvadesse, juuksed muutuvad kergeks, keha kiheleb õrnalt ja ma avan silmad. Tahaks vaimustusest kiljuda, aga ei saa, seepärast teen ma kaks kiiret käeliigutust, mis vees muidugi aeglustuvad ja rõõm on saanud hääle – mul on sukeldumisprillid, mis toimivad. Ja kaldal ootavad mind ees küpsised. Elu on ilus.

Möllame vees lõputult kaua. Laurise ema viipab kaldalt ja hüüab, et meil on kindlasti huuled juba sinised, aga meie vaid naerame ega tee väljagi. Kui meil Laurisega on näppudel nahk juba küllalt kortsus, tormab vette ujuma veel terve kamp poisse. Mingid neli. Ja siis nad näitavad meile uut mängu, mille peaeesmärk on sukelduda, ujuda teise juurde nii, et ta ei märka ja siis tõmmata tal ujukad maha. Jumalasta kaif – alguses ma tõmban ujukad maha Laurisel, siis tõmbab üks teistest kuttidest Laurisel, siis tõmban mina ujukad maha Laurisel, siis tõmbab Lauris ujukad maha minul, siis tõmban mina ujukad maha ühel teistest kuttidest, siis tõmbab üks teistest kuttidest ujukad maha Laurisel ja siis läheb mul kogu arvestamine sassi, sest me vaid sukeldume ja tõmbame ujukaid maha ja siis hüppame veest üles ja naerame, siis kohendame ujukaid ja sukeldume jälle. Ma ei tea, mis see õieti on, aga hasart on midagi pidurdamatut ja üllatavat, ja ma olen täiesti ja lõplikult veendunud, et tahan olla see, kes on tõmmanud teistel kõige rohkem kordi ujukaid maha. Vetrun vastu maad ja plartsatan vette. Siinsamas ühe korraliku, võib-olla kahe korraliku käetõmbe kaugusel näen jalgu. Kaks tõmmet? Ei, mulle on küllalt ühest, seepärast tõmban hoolikalt ja liigun lainena (Laurise isa just näitas meile, kuidas peab sukelduma nagu kala, liigutades kogu keha lainena, siis läheb kõik kiiremini edasi), aga ma teen kuidagi nii äkilise tõmbe, et löön parema käega endale vastu prille ja vesi hakkab klaasi taha imbuma. Satun natuke segadusse, aga peatuda on juba natuke hilja, sest ujukad juba siinsamas! Seepärast panen jalad põhja ja küünitan end ära tõugates ujukate poole, haaran neist kinni ja tõmban, viskudes kohe ka veest välja, valmis naeratama oma kõige võidukamat naeratust maailmas! Õhk, piisad, mis voolavad juustest, naeratus üle terve näo, ehkki ei näe enam mitte kuraditki, seepärast tõmban prillid silmade eest, kõrvadest voolab vaikselt vesi välja, mis laseb järsku kuulda Laurise naeru ja miskit müstilist sisinat Laurise suunas. Mingi võõra onu erepunane nägu ja pahameelest punnis silmad, lisaks veel kondised sõrmed minu õlga puuritud. Mis toimub?

No mis toimub – ma olen mingil võõral vanamehel ujukad maha tõmmanud. Ja ta ei mõista üldse mängu olemust, vaid röögib kõigest kõrist, tirides mind õlgapidi veest välja. Ma ei saa peaaegu midagi sellest aru, mida ta lõugab, raputades mind Laurise isa ees, kes on päikese käes uimaseks jäänud ega ütle üldse midagi. Oleks see vanamees vait olnud, ei oleks isegi keegi teada saanud, et ta just palja riistaga vees seisis. Aga tema lõugab! Lollakas. Nüüd teavad kõik, et mina olen see kohutav olend, kes tõmbas tal ujukad maha, kusjuures ta lendab täiesti põhjendamatult peale Laurise isale. Sellepärast on mul kõige suurem häbi, sest tema ei ole ju midagi halba teinud! Ta ei ole isegi minu isa! Ja kuigi Laurise vanemad saadavad kisakõri minema ja ütlevad mulle, et ma ei muretseks, korjame ikkagi mõne hetke pärast kodinad kokku ja laseme järve äärest jalga, sest kõik inimesed rannas jõllitavad ja vangutavad etteheitvalt pead. Tobedad. Aga veel tobedam on see, et pahameeles viskan oma prillid mitte lihtsalt kotti, vaid kotti küpsiste juurde, mis nüüd on ligunenud, lagunenud ja mittesöödavad.

„Oleks tal viisakat mõõtu asjapulk olnud, ei oleks ta mingit lärmi tõstnud,” ütleb pärast Laurise isa, kui me juba autos istume ja koju sõidame. Laurise ema naerab väsinult, Lauris naerab valjusti – asjapulk.

Üheks lühikeseks hetkeks mõtlen ümber, et oleks parem sõitnud memme sünnipäeva tähistama ja öelnud, et Mattiasel on tuulerõuged, aga järgmisel hetkel taipan, et ei, elus sõber on ikkagi parem – isegi kui see on Lauris.

Püsiviide Lisa kommentaar

Birutė Jonuškaitė

20. mai 2022 at 3:43 p.l. (Birute Jonuškaite) (, )

Birutė Jonuškaitė on Poolas leedulaste etnilises piirkonnas sündinud leedu kirjanik, esseist ja publitsist. Lõpetanud ajakirjanduse eriala Vilniuse ülikoolis, jäi ta päriseks Vilniusesse elama ning on öelnud, et ei taha Vilniust vahetada ühegi linna vastu kogu maailmas, ehkki tal on olnud võimalusi paljudes paikades olla ja pikemat aega koguni välismaal elada. Kuna ta on lapsepõlvest saadik olnud kakskeelne, kahe kultuuri (leedu ja poola) inimene, on ta kogu elu kirjutamise kõrval tõlkinud ka poola kirjandust leedu keelde. Jonuškaitė on kogunud materjali Czesław Miłoszi kohta juba 1980. aastast alates, oli üks esimesi, kes kõndis Miłoszi lapsepõlve radadel ning kirjutas veel enne Leedu iseseisvuse taastamist temast artikleid, tõlkis leedu keelde romaani „Issa org“ katkendi ja avaldas selle kultuuriajakirjas. Kokku on ta tõlkinud umbkaudu 35 poola kirjanduse proosa- ja luuleraamatut.

Foto: Butautas Barauskas

Ent Birutė peamine tööpõld on ilukirjanduslik proosa. Ta on avaldanud kuus romaani, mitu jutuvalimikku, kolm esseekogu ja kaks luuleköidet. Tema loomingut on korduvalt auhinnatud Leedu kirjanduspreemiatega ja kahel korral on ta pälvinud Leedu Kultuuriministeeriumi preemia kultuuriteemalise publitsistika eest. Poola Vabariigi presidendi otsusel auhinnati teda Kuldristiga eriliste teenete eest Poola-Leedu kultuurisidemete arendamisel (2016). Samal aastal sai Jonuškaitė Leedu Vabariigi valitsuse kultuuri- ja kunstipreemia. Tema loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Esimene eesti keelde tõlgitud Birutė raamat (tõlkija Tiiu Sandrak) – romaan „Maranta“ valiti Leedu Aasta Raamatu konkursil viie 2015. aasta parima täiskasvanutele mõeldud raamatu hulka. Autor pälvis nimetatud romaani ja selle teise osa „Maestro” eest Balti Assamblee kirjanduspreemia 2020. aastal. Poolakeelne „Maranta” väljaanne (tõlkija Agnieszka Rembiałkowska) leidis Poolas palju soodsat vastukaja ning valiti eelmisel aastal Gdynia kirjanduspreemia lõppvoorus viie nomineeritud raamatu sekka.

Jonuškaitė on leedu kirjanduses ainuke proosakirjanik, kelle loomingus kajastuvad muude universaalsete teemade kõrval eredalt Poola leedulaste piiriäärse elu probleemid – väikese kodumaa temaatika. Kriitikute arvates saab „Marantat” lugeda kui ühe suguvõsa lugu, mida Sejny kandi koloriidi, traditsioonide ning mentaliteedi taustal esitatakse kolme naise – vanaema, ema ja lapselapse – erineva elu maailma, usu ning väärtushinnangute kaudu. Samuti võib romaani lahti harutada kui põnevalt põimitud värvikat detektiivilugu, mis lõpeb ootamatult, sest jääb ju segaseks, kas oli laip või ei olnud. Niisamuti on romaan kui omapärane varjatud teoloogiline traktaat (ärgem unustagem, et toataime Maranta leuconeurat kutsutakse mõne rahva, näiteks taanlaste seas Jumala Kümne Käsu taimeks). Seda saab lugeda kui filosoofilis-psühholoogilist teost, kus kõneldakse meie eluvalikutest olukorras, kus me ei tea, kes me oleme, ega suuda hoomata mõnda tõde enda ja maailma kohta. Autor väidab, et paljusid meist saadab sündimisest saadik nii- või naasugune vari, mis jälgib meid, kui võtame vastu olulisi otsuseid, teeme karjääri, emigreerume või tuleme tagasi, kogeme edu ja valmistame oma lähedastele pettumust.

Alates 2018. aastast on Birutė Jonuškaitė Leedu Kirjanike Liidu esinaine.

Katkend:

Maranta, Eesti Raamat 2021, leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lk 131 – 139

1998.aasta kevad. Sinu esimene kevad Pariisis! Tõmbad kopsud õhku täis ja peaaegu kerkid Sacré-Cœuri basiilika trepi kohale. Valevust kiirgav linn su jalge ees! Kas sa kujutad teda sellisena ette? Tõesti ei arvanud, et tunned sedasama, kogu hinge ja keha hõivavat kergust nagu isa nurmedel kõige kõrgema künka otsas – taltsutamatut soovi käed laiali sirutada ja üle järve kauge silmapiiri poole hõljuda. Ainult siin ei lõpe nurmed sakilise metsaviiruga – valgete linnamajade kontuurid lahustuvad mahedalt taevasinas.
Seisad, pildistad. Pilguga. Imad endasse nagu käsn. Igal sammul ahmid õnnest õhku. Pariis lööb jalust. Isegi ka otseses tähenduses. Kõht kleepub iga päevaga üha enam selgroo külge, ent ikkagi mõtled omaette, et pole aega sõbranna poole lõunat või külluslikku õhtueinet sööma minna.
Tee peal saad endale lubada vähemalt kohvilonksu või mõne piruka. „Vaata, et ka sulle ei peaks hauakivile kirjutama „Suri Pariisis hulkumisest”,” ütleb sõbratar naerdes, jälgides, kuidas sa õhtuti jaksad väsimusest vaid mõne lusikatäie suppi neelata. Sageli sa uinud siinsamas, vajudes longuspäi lauale taldriku kõrvale.
Peaaegu nädal aega jõlgud nagu täitmatu hiir Louvreis. Ja ikka pole veel küllalt. Ja läheksid uuesti, kuigi ka soodushinnaga piletid pole odavamate killast. Kui palju päevi veedad sa Pére-Lachaisei kalmistul! Võiksid juba peaaegu ise giidiks hakata: „Härrad ja prouad, kas soovite näha kunstnik Amedeo Modigliani hauda Või ajakirjanik Victor Noiri oma? Või ehk Oskar Wildei oma? Lähme. Gdzie ležy Frederic Chopin? Tak, mogę zaprowadzić, proszę za mną.”(Kus puhkab Frédéric Chopin? Jah, võin juhatada, palun minu järel. (poola k.))
Aeg Pariisis hakkab halastamatult otsa saama. Peagi tuleb kohver pakkida ja suurlinn vahetada sünnimaa mäe vastu: sealt võid Eiffeli torni näha vaid siis, kui pigistad silmad tugevasti kinni. Kuid seni turritab ta veel lõbusalt harkisjalu silmapiiril. Tõtt-öelda ei huvita sind mitte torn. Juba ei tea mitmendat korda lähed Montmartreile üksteise kõrval töötavaid kunstnikke jälgima. Muigan omaette – Nicolas Malebranchei järgi „väljub minu hing silmade kaudu, et jalutada asjade vahel”: kogu ristkülikukujulise skvääri, kuhu on ajutise sini-valgetriibulise presentkatuse all sisse seatud välikohvik, on „okupeerinud” joonistavad mehed (ringi käies leiad vaid kaks naiskunstnikku) ja peaaegu kõik nad töötavad klapptoolidele rivistunult hiigelsuurte vihma ja päikese eest kaitsvate siniste, roheliste, valgete varjude all, otsekui oleksid need veel üks ajutine kirjute seenekübarate kohvikuaed, ainult et tunduvalt kõrgem kui päriskohvik, ja see eraldab einestavate inimeste territooriumi ringiratast liikuvast inimvoolust.
Paistab, et kõigil on tööd: üks, lopsakate poola aadlimehe vuntside, paksuklaasiliste prillide ja nokkmütsiga, joonistab vankris lamavat sõstrasilmset lapsukest, kelle vanemad on nagu medali kaks külge – valge ja musta näoga – kummargil tite kohal, jälgivat protsessi, ehkki lapsele see eriti ei meeldi, sest ta sipleb paljaste jalakestega ja kortsutab kulmu otsekui mõistes, et poseerimine on allaandlik luba olla paljaks varastatud ning pealegi – igav.
Joonistaja lükkab mütsi kuklasse, kratsib karvast lõuga, kerib punakad särgikäised üles, ja paberile ilmuvad pontsaka lapse pruunid silmad, ümar nägu ja naljakas lõualott. Jälgid tema töö tehnikat – kas ta joonistab nüüd štrihhidega või hõõrub sõrmedega?
„Šlahtitši” kõrval on end kõrgele toolile sättinud hiinlane: väike, kiitsakas, kortsuline nagu kuivanud puuoks, džiinides, rusikasuuruse tagumiku ümber tõmmatud lai pruun rihm, ise peitunud punasesse dressipluusi, kust kumab vastu lahke naeratus – pole ei kaela ega nägu, üksnes see naeratud ja koomiliselt veidi laiali ja seda naeratust mõlemalt poolt koos hoidvad kõrvad otsekui Potsatajal, aga silmade asemel on maailma kõige õnnelikumat inimest peegeldavad pilud: mees maalib noort neidu, mehe käsi on väike ja peenike, nii et tundub, nagu ei joonistaks mitte tema, vaid pliiats ise veab kätt paberilehte mööda, tõmmates julgeid, täpseid jooni, visates varje, siin vajutades, seal vaevu õrnalt puudutades ja naudinguga rõhutades tütarlapse näoovaali, sirgeid kulmukaari, ninasõõrmeid.
„Jooned on distsiplineeritud, pretsioossed, kuid samal ajal liikuvad, loomingulised, rahutud. Kõik on isiklik, avameelne, intiimne,” rulluvad minevikust lahti kellegi õppejõu öeldud ja siin elavaks muutunud sõnad.
Sulle meeldib jälgida neid sünnitusi: näed, kuidas kunstnikud tuhnivad molberti külge kinnitatud sahtlites, otsivad vastava teravuse või pehmusega pliiatseid, ja ka sahtlid on ühtedel päris väikesed ja teistel ulatuvad väljatõmmatuna molberti mõlemale küljele; neis vedelevad pliiatsite, kustukate ja muude vahendite kõrval ka väike peegel, eskiisilehed, räpased kaltsud, veepudelid.
Jälgid, kuidas meister hoiab kriiti käes, millisest punktist alustab kunstnik portree tegemist, kuidas selle lõpetab, märkad käelaba iga liigutust, märkad, millal pigistab missugune sõrm tugevamalt söetükki või pliiatsit, analüüsid mitte ainult joonistustehnikat, vaid ka loojate enda näo väljenduslikkust, huulte närimist, tahtmatuid juuste sasimisi, ohkeid, fraase või isegi pingelist vaikust, milles on kuulda vaid pliiatsi sahinat paberil.
„On ju nad, koloriitsed härrased skulptorid ja maalijad värviplekilistes hõlstides, tavaliselt üsna rumalad, lobisejad, spontaansuse meistrid, armsad poisid, kuid mitte ometi geeniused; nad produtseerivad peaaegu samamoodi, nagu ämblik koob oma võrku, sõltuvalt käe ehitusest, silmaterade asendist, sellest, mida tänapäeval nimetatakse ilusaks, ja sõltuvalt alkoholi äratatud kujutlustest,” lugesid üsna hiljaaegu kellegi kuulsa luuletaja esseistikaraamatust. Võib-olla ongi tal õigus, aga võib-olla kirjutas ta lihtsalt inimlikust kadedusest, ehkki teise gildi kolleegile, sest kadetsemishaigust põevad peaaegu kõik loomeinimesed. Aga võib-olla see ongi … käimalükkav tõukejõud?
Nüüd on nad kõik sinu silme alla rivistunud, siin, kõigi loojate Mekas. Kõnnid juba vaat et kolmandat korda sama ringi mööda, näed, et just äsja portree lõpetanud auväärses eas, muljetavaldavate lõua alla ulatuvate vuntside ja kahlus tokerjate bakenbardide omanik, kel kottis silmaalused ja vesised silmad. Toetub hooletult toolile, kohendab ennast, käed kõrvalseisvate toolide korjudel, laialt harkis jalad, millele vajunud ruudulise särgiga kaetud pirakas kõht, tema džiinidega vägagi sobiv müts, ja sa mõtled, et see onuke sarnaneb täissöönud laisa kassiga, kes saab päevast päeva tolgendada siin, teiste samasuguste seltsis, sest võib-olla ei oleks ta võimeline midagi muud tegemagi, sest ta on nende tänavate ämblikuvõrgu koostisosa, nagu ka plakat Tournée du Chat Noir, Restaurant Le Consulat, Cabaret de la Bohème või kabaree Au Lapin Agile.
Kas ta kaob unustusehõlma ühes oma kaasaegsetega ning keegi ei otsi märke tema olemasolust? Pole sinu otsustada, sest sina ei tunne neid, kuid loodad, et paljude aastate pärast astub mõni pintslitest ja värvilõhnast joovastunud tudeng samu tänavaid mööda ning otsib siin ja praegu töötavate inimeste jalajälgi samamoodi, nagu sina otsid praegu, millises kabareenurgas prassisid Picasso, Modigliani või Apollinaire.
Sobrad mälus, loed teatmeteoseid, lappad infokeskusest saadud linnaplaani ja rõõmustad, et võid jälgida pariislaste paraadi, sest sind huvitavad just nemad, mitte aga fotokate kaelarihmadesse rakendatud turistide mass.
Jälgid erksat vormikat prouat, kel ebatavaline hõljuv „kroon” kõrgele ülespoole sirutuva „sarvega” – peaaegu et tagurpidi näkisaba – mustadel lühikestel juustel ja kes komistab trepimademel, kui astub sisse Galerie dArt Céramiquei, ning püüad meelde jätta tema meeldiva naeru – purpurpunaselt põlevate huultega pärani suu, kelmikad liigutused, mis sobivad suurepäraselt tema volüümikale, kuid vilkale tagumikule.
Tahad ajukurdudesse salvestada inimeste muretu meeleolu, millest on kodumaal nii puudu, inimeste lõõgastunud pilgud, näomiimika, käeviiped, meeldivad vabandamised ja kirglikud vaimustumised igast pisiasjast – kogu ebatavaliste nägude galerii, aga eriti kunstnike oma, sest igaüks neist kunstnikest on oivaline Montmartrei visiitkaart, kes on endasse imanud kogu siinse künka koloriidi – saabunud turistide kirjust massist iseäranis erineva – ühes endisaegse ja praeguse elu värvidega, ühes eriliste sündmuste ja argipäevaga. Vaat too jaapanlane on otsekui välja astunud Nagisa Oshima filmist „Tunnete impeerium”: seljas rippuv džemper hall nagu mingi kott, samasugused hallid püksid, kõige tavalisemad valge tallaga spordijalatsid ja tüüpiline keskealise mehe pundunud nägu pikkade, juba halliks tõmbuvate ja allapoole laienevate vuntsidega ning kummiga üles pealaele naljakaks tutiks tõmmatud õhukeste sassis juustega, millest osa on välja tulnud ja tolknevad turja peal; ning tugevad kulmud tõusevad kord lendu nagu linnud, kord laskuvad alla, kui kunstnik piidleb temale poseerivat umbes viieaastast last. Kui arvad, et aeg on juba maha jätta see elavate eksponaatide galerii ja minna tagasi sõbratari juurde tema Ladina kvartalis üüritud korterisse, märkad korraga veel üht meistrit, kes on ilmselt alles äsja sättinud tooli molberti teistest pisut eemale, mitte kohviku piirdeaia kõrvale, vaid maja juurde, kahe rohelise ukse vahele, millel on poolenisti sinised, poolenisti valged kattevarjuga fonolukud. Kui varem siit möödusin, ei olnud meest veel. Nüüd ta istub, jalg üle teise jala, käed põlvedel risti, rahulikus puhkaja poosis, möödujate suhtes ükskõikne, otsekui teda ei huvitaks eriti, kas keegi peatub ja himustab poseerida, küsib, kui palju maksab portree, kas mõni klient üldse leidub; istub ilma ennast pakkumata, teistsugune kõige teiste – teenistusvalmite, pidevalt naeratavate, kõnetavate keskel, eemalt kaugelt helendades mitte valgete, vaid otsekui mingit veidrat tooni vandlikarva, õlgadeni langevate juustega. Esmapilgul meenutasid need sulle Tadulise lemmiku, õunikhobu Hõbedase lakka; temasse olid sinagi armunud harvaesineva graatsia ja pöörase loomuse pärast. Istub, vaadates üle kogu värvikirju platsi, lõug otsustavalt ees; niisugust nägu pole võimalik mitte märgata, sest see kooskõla – suured, liigutavad, pisut pungis pruunid silmad, kohevad kulmud, rangekujulisi põsesarnu raamistav lakk ja sellest veelgi heledamad vuntsid ning tihe habe, mis peaaegu lahustub heledal lõuendsärgil, - kerkis sinu silme ette otsekui värvilise keskkonnaga sobimatu kaader saja aasta eest tehtud fotolt ning ... tarretas su paigale. Vist samamoodi tarretuvad hüpnotiseeritud maod: seisid lummatult, mitte sammugi ei edasi ega tagasi, kuni lõppude lõpuks „maandus” ta oma nägemisvälja tagasi ja märkas sind, kes sa tammusid mõne sammu kaugusel, möödujad tõukasid sind ja tõttasid edasi, kuid sina ei liigutanud end. Huulenurgad värahtasid vaevu-vaevu, juba arvasid, et ta lausub madala Serge Gainsbourgi häälega „Ne dis rien” („Ära ütle midagi”, prantsuse laulja, laulukirjutaja, näitleja S. Gainsbourgi (1928-1991) laul. Toim.), ent tema tõstis ainult ühe põlve teiselt maha, ajas jalad harki, hõõrus peopesadega mööda sääri, nii nagu teevad mõnda tööd tegema valmistuvad inimesed. Siis panid sa tähele, et tal on linased püksid jalas ja üleskeeratud särgi varrukasuust ulatuvad välja tumeda tiheda karvaga kaetud käsivarred, karvad katavad ka sõrmi, mis juba sirutuvad toolikorju haarama, et ta saaks seda molbertile lähemale tõmmata, mugavalt sättida ja alustada seda, mis on vältimatu. Vaid nii palju sa teadsidki: vältimatu. Sellepärast tegid sammu mitte kõrvale, mitte mööda, mitte tagasi, vaid lähemale, peatusid molberti ees, suutmata pöörata pilku mehe silmadest, mida olen, nagu tundus, juba näinud: kulmud nagu mustad lendavad rongad, range lõuajoon, ainult ... nina ei ole sama pikk ja kühmuline, just, ta on ju peaaegu elav Antonia Pollaiuolo! (Pollaiuolo, Antonio Benci, nim (u 1431-1498), itaalia maalikunstnik, skulptor ja kullassepp. Tegutses koos vend Pieroga Firenzes. Toim.) Mees kinnitas valge paberilehe molbertile, tõmbas lahti sahtli ja võtnud sealt pliiatsi, hakkas sehkendama – sahh, sahh, esimesed jooned, sulle tundub, et ta koorib oma külgetõmbejõuga kihthaaval sinu nägu ja sätib nagu laps mosaiigina kokku: tükk tüki haaval, kiiresti ja täpselt, peljates, et sa toibud, et sa hakkad valu pärast karjuma, et sa rebid end tema magnetväljast eemale. Haarab kiirustades teise pliiatsi, kolmanda, varjutab, skaneerib sinu silmaavad ja ninasõõrmed, sa tunned, kuidas ta kopeerib kõrvajoone, kõrva taga krussi tõmbuvad juuksekahlud, jõuab palmikuni, mis libiseb kui madu üle vasaku õla, üle rinna, talje, kuni lõpuks jääb pidama suisa rebadel. Tõuseb segadus, tunned, kuidas see must sügavik värahtab, virvendab, tekitades juba mõlemapoolse imestuse, tõuseb juuksepalmiku otsast üles tagasi, ronib üle rinnakumeruse, piiludes läbi pluusi pitsimustri sinu päevitunud nahka, ronib kaelani, raske, aina põletavamaks muutuv pilk libiseb palmikult ja kaelalt parema õlani, mida varjab vaid rinnahoidja kitsas õlapael, sest pluusikaelus on tunduvalt alla vajunud, kuid sa ei suuda kätt tõsta ja riiet kohendada, sest sa ei suuda kohe üldse mitte midagi, ainult seista tema pilgu lummuses. Seisaksid liigutamata isegi siis, kui ta rebiks sinult pluusi, selle järel rinnahoidja ja isegi poolpaljaks jäädes ei asetaks sa oma käsi nii nagu Jeune fille – noor tütarlaps parun Guérini maalil, kes tahaks katta oma alastust, sa ei hooli põrmugi pilgu tagasihoidlikust langetamisest, sest tunned, et sa ei poseeri mitte Tomis Couture`i moefirma jaoks. (Guérin, Pierre-Narcisse, parun (1774-1833), prantsuse maalikunstnik, ajalooliste ja mütoloogiliste maalide ning portreede autor, esindas klassitsismi. Kõnealusel maalil „Noore tütarlapse rinnapilt”püüab neiu oma alastust küll nii kinni katta, et võimalikult palju näha oleks. (Toim.)). Seda inimest ei huvita sinu hinge ilu, tema tungib sügavamale, kõige tumedamatesse hingesoppidesse, kus varjavad end kõige nilbemad tunded, plahvatusohtlikud mõtted, mustimad ihad ja mõistust varjutavad fantaasiad.
Väl – ti – ma – tu: teie vahel kõigub ainus sõna nagu mingi jõuluvanik, tuimendades ümberkaudset häälekõma, teispool skvääri Charles Aznavouri laulu kõõrutava bardi ja laste kilked.

Püsiviide Lisa kommentaar

Nina Lykke

5. mai 2022 at 2:43 p.l. (Nina Lykke) (, , )

Foto: Agnete Brun

Nina Lykke (s. 17. juunil 1965 Trondheimis) kasvas üles Oslos, lõpetas Kopenhaageni graafikakolledži ja on alates 1989. aastast töötanud Oslos graafilise disainerina. Ta on teist korda abielus ja kahe täiskasvanud tütre ema.

Tema neljast teosest on romaan „Full spredning“ (2019) ilmunud eesti keeles Sigrid Toominga tõlkes aastal 2021 pealkirjaga „Surmahaigus“ Põhjamaade romaani sarjas.

Nina Lykke töid iseloomustab huumoriga segatud satiir ja traagilised teemad. „Surmahaiguse“ minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi oma paarikümneaastasele abielule ja selle lagunemisele, ajades vahepeal juttu nurgas seisva plastmassist luukere Torega. Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega nii perearsti töö kui ka tänapäeva elu kohta. Läbivateks teemadeks on truudu(setu)s, abielu lagunemine, keskklassi tõeline ja näiv elu, vananemine, meditsiin, dementsus, nutielu. „Surmahaigus“ on Nina Lykke neljas romaan, mis pälvis 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna ning toodi 2021. aasta sügisel Norra rahvusteatris ka lavale.

Prima Vista tänavune teema on „Mängu piirid“. Kust jooksevad mängu piirid?

Nina Lykke: „Näen nalja ja koomikat peaaegu kõiges. Niisiis pole minu jaoks “mängul” (mida antud juhul tõlgiksin kui nalja/naeru) ja mängulisusel piire. Minu ainus vastuväide või tõke tekib siis, kui kõik loos või raamatus või filmis on koomiline, sest sellisel juhul kaob nali ära. Põhitoon peab ikka olema tõsine ja naljast saagu omamoodi kõrvalprodukt.”

Kohtumine Prima Vistal

Nina Lykke kohtumine lugejatega toimub neljapäeval, 12. mail kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogus, õhtu kannab pealkirja „Mänglev tõsidus” (A Playful Seriousness) Nina Lykkega vestleb tõlkija Sigrid Tooming. Vestlus on norra keeles, sünkroontõlkega eesti keelde. Kohapeal saab soodsalt osta autori romaani „Surmahaigus”.

Vaata Nina Lykke tervitusvideot siit: https://www.youtube.com/watch?v=BxRqzSv3gQQ.

Katkend:

Surmahaigus, Eesti Raamat 2021, norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming. Lk 198 – 207.

15
Detsembri keskel leppisime kokku, et ei võta enne ühendust kui jaanuari keskel. Neli nädalat kasinust. Lubasime teineteisele pühalikult, et sestpeale pöörame kogu tähelepanu jõuludele ja perekonnale.
Samal õhtul, kui otsus sai tehtud, tõin jõuluehtekarbid pööningult alla. Kempsurullipäkapikud, mille tüdrukud olid lasteaias teinud, keraamilise jõulusõime, mille Aksel ja mina ostsime kunagi saja aasta eest Madeiralt, kuusekarra ja Norra lipud. Torkasin nelgid apelsinidesse ja riputasin need punast paela pidi akende ette. Kõik pidi olema nagu alati, see oli tüdrukutele oluline, ja sellepärast mässasin ma igal õhtul pärast lisatööd patsientidega, kes hakkavad end alati juba novembri algul saabuvateks pühadeks üles kruttima. Olen jõudnud järeldusele, et pühad võimendavad hüsteeriat umbes nelikümmend protsenti, ja pärast pikki pingelisi tööpäevi hakkasin kella kuue-seitsme ajal õhtul sõitma ringi mööda pikalt avatud ostukeskusi, tegin sisseoste, küpsetasin piparkoogifiguure ja võtsin välja advendiküünlajala. Õhtul enne tüdrukute tulekut põletasin kolm neljast advendiküünlast madalaks, et näiks, nagu oleksime kogu detsembri igal pühapäeval küünla süüdanud.

Eesti Raamat, 2021


Varem küsisin Akselilt iga natukese aja tagant, kas ta võtaks pisut enam kodutöid enda peale, misjärel ta alati tõusis ja tolmuimeja välja kraamis. Läksin talle järele, tõmbasin tolmuimeja kontaktist välja ja ütlesin:
„Ma ei taha, et sa praegu tolmu võtaksid. Ma ei mõelnud seda nii. Ma tahan, et sa vaataksid, millal on vaja tolmu võtta või vannituba pesta. Sa võid isegi paluda minul vannituba pesta või tolmu võtta, kui vaid märkad, millal seda teha tuleb.”
Aksel seisis, tolmuimeja käes, noogutas ja ütles, jah, olgu pealegi, ning ma arvasin iga kord, et ta sai aru, mida ma mõtlen. Rääkisime ju mõlemad norra keelt, ta seisis minu ees, vaatas mulle silma, noogutas ja ütles, et saab aru, mida ma mõtlen, ning jätkas seejärel tolmu võtmist ega teinud midagi muud järgmise korrani, kui küsisin, kas ta ei võtaks enda peale pisut rohkem vastutust kodus, mispeale ta hakkas veelkord tolmu võtma või tühjendas nõudepesumasina ja nii edasi. Ajapikku sain aru, et selles asjas muutust ei tule. Et kui ma tahan Akseliga koos elada, siis just neil tingimustel. Mitte miski ei muutu. Nii et üritasin sellega rahu teha. Üritasin suhtuda Akselisse nagu mingisse eksootilisse olendisse, kellega ei ole võimalik suhelda. Kui ma suutsin selles vaatepunktis püsida, läks kergemaks. Aga pärast seda, kui tüdrukud omaette elama asusid, mõtlesin tihti, kuidas oleks, kui võiksin mõelda ainult enda peale, koristada ainult enda järelt.
Aga mis siis, kui ma vanaks saan. Üksindus, vanadus, parem ikka kahekesi olla. Aga kas on, mõtlesin ma. Kas tõesti on parem koristada ja pesta veel kaheksakümneaastaselt kahe järelt, mõelda kahe eest. Plaanida puhkusi, osta pileteid, vastata küsimustele: millal me kohale jõuame, millal me koju tagasi jõuame, mis me õhtuks sööme, millal tüdrukud tulevad, millal nad ära lähevad, mis kell pidu algab, mis kell me selle või teisega kokku saame, millal lennuk koju läheb, kui kaua veel on jäänud, mis kell me kohale jõuame.
Kui ma meenutan meie elu Grendas praegu siin istudes, mil mu soov on kuhjaga täitunud, sest nüüd on mul tõesti ainult enda tagant koristada, siis mõtlen eelkõige puulusikatele.
Ostsin Lanzarotel turult paar puulusikat. Need olid voolitud erilisest tumedast ja läikivast puuliigist ega talunud masinpesu. Lusikaid oli mõnus käes hoida, nendega oli hea segada ja ma näitasin neid Akselile ja ütlesin, et neid ei tohi panna nõudepesumasinasse, vaid tuleb pesta käsitsi. Nõudepesumasinat täitis ja tühjendas Aksel aeg-ajalt oma algatusel; ta noogutas ja ütles, et peab selle meeles, ning pani lusikad nõudepesumasinasse. Ikka ja jälle pani ta nad nõudepesumasinasse ning ikka ja jälle võtsin ma need välja ja ütlesin, et neid ei tohi masinas pesta.
Kahekümne esimesel korral jätsin ma järele. Sain aru, et ta teeb seda niikuinii, kui palju ma ka ei paluks ja kui palju ta ka niisama tõsiselt ei lubaks, et ta enam ei tee, selle järel ta jätkas nende masinasse panemist, nii et need muutusid pinnuliseks, halliks ja tuhmiks.
Nii groteskne pisiasi, mikroskoopiline ja banaalne, ning ometi – oleks ta kasvõi protestinud. Oleks ta öelnud: ei, kas tead, ma arvan, et need kuradi puulusikad käivad jah nõudepesumasinasse, ma arvan, et absoluutselt kõik tuleb nõudepesumasinasse panna, kaasa arvatud plastkausid, mille kummitihend ka masinas rebeneb ja hukka saab. Kas see polegi siis nõudepesumasina mõte, et me ei peaks midagi käsitsi pesema? Kas sa ei leia, et meie säästetud aeg ja energia kaalub üles pinnulised puulusikad ja rebenenud kummitihendid? Ta oleks võinud seda öelda ja ma oleksin vastanud: jumala eest, sul on õigus! Ja ma oleksin teinud, nagu ta ütles. Selle asemel seisis ta minu ees, noogutas tõsiselt ja ütles, vabandust, anna andeks, ma enam ei tee, ning pani puulusikad järjekindlalt pesumasinasse. Ma ei saa sellest ikka veel aru ja praegu, kui ma siin istun ja seda meenutan, koonduks kõik justkui puulusikatesse. Pisimate, vähimate detailideni. Sest puulusikaid kasutasin ma Bjǿrni asjas ettekäändena. Nii nagu täna hommikul hemorroididega mehega, kes pani mu mõtlema, milleks muuks ta võimeline on, oli ka puulusikatega: kui Aksel need ilusad puulusikad kuradile saatis, siis mille muu on ta aastate jooksul kuradile saatnud?
Võtame või jõulupuu. Iga aasta sama nali. Kui jõuludeni oli jäänud nädal aega, küsisin Akselilt, millal talle sobib jõulupuu osta, sest ta väitis alati, et võib ise osta, ja ta hakkas mämmutama, ütles, et ei tea, aga mõtleb selle üle, ent ei teinud seda, ja mõne päeva pärast küsisin uuesti, millal talle sobiks puu ära tuua, mille peale ta küsis, kas me tõesti vajame jõulupuud, kui tüdrukud on suured. Pidasime sellist arutelu alati jõulude ajal. Ka siis, kui tüdrukud olid väikesed – aga tookord kasutas ta looduskaitseargumenti, et pole kuigi loodussõbralik osta puu, tuua tuppa ja visata paari nädala pärast välja – ja nagu tavaliselt vastasin ma, et minu arvates on meil jõulupuud vaja, tüdrukud võivad küll suured olla, aga eelmisel aastal puhkes noorem nutma, kui unustasime telekast vaadata „Kolme pähklit Tuhkatriinule”, nii et jõulud hõlmavad midagi märksa suuremat, on suuremad kui nende osade summa, ütlesin ma, ning näib, nagu viiksid need puhad meid rööpast välja täpselt nagu mullu ja tunamullu.
Akselil ja minul olid meie väikeses jõulunäidendis kindlakskujunenud repliigid ning Akseli vanematele olid jõulud tipphooaeg. Kas olid kingitused valed või puudu, kas oli neid liiga palju või vähe, kas olid kingid liiga kallid või oli probleem meie põlvkonna lastekasvatuses, mida andis kombineerida irisemisega liiga kallite kingituste üle. Akseli vanemate mõnuõhked, kui tüdrukud oma mobiili lahti pakkisid, niisama mõnulev liigvarajaste jõulude, materialismi ja raha ületähtsustamise manamine, mis oli hakanud käärima oktoobrist saadik, saavutas jõuluõhtul haripunkti.
Aksel oli pärinud vanemate suhtumise jõuludesse ja kuigi ta nende kombel ei mananud, tõrkus ta vastu, kui jutt käis ikka ja jälle jõulupuust – tarbijahullus, meil on olemas kõik, mida vajame, ja tüdrukutel ka; toidust, ribikilo eest kolmkümmend krooni, mõtle kliima peale, see ei ole loogiline; jõulueelsest suurpuhastusest – miks just jõulude ajal põhjalikult koristada, siis on muudki tegemist kuhjaga, miks mitte oodata jaanuarini.
Tänavustel jõuludel oli meie kord Akseli vanemaid võõrustada ja kui nad uksest sisse astusid, olid nad ärritunud näoga; mis seal juhtuda võis, kas sõitis taksojuht valesti, käitus keegi metroos ebaviisakalt või seisis noortekamp ukse ees ja takistas väljumist.
Kui ma nägin nende pahameelest lõkendavaid nägusid ilma nelja detsiliitri Chablis`ta, mis oleks mul muidu selle aja peale keres olnud, ning kuulasin seejärel ähkimist, ohkimist ja hädaldamist veel enne, kui nad üleriided maha said – erutunud näod ja suud, mis muudkui vatrasid ja käisid – , tundsin kainest peast, et upun. Tõin ettekäändeks, et pean kööki minema, et midagi on ahjus, ning jäin pliidi ette seisma ja vaagima, kas ei peaks viskama hinge alla suure teeklaasi akvaviiti, mis ootas külmkapis.
Teisel jõulupühal kell kuus hommikul saatsin Bjǿrnile sõnumi ja nüüd oli minu kord kirjutada:
ärkvel
ilma suure algustähe ja küsimärgita, ja sain kahe sekundi pärast vastuse:
JAAAAA
ning sõitsin kolmandal jõulupühal ema hooldekodus külastamise ettekäändel autoga Fredrikstadi hotelli. Sinnasõit võttis tund aega ja pärast tund aega tagasi. Käisin ära kolm tundi ja kui ma tagasi jõudsin, lesisid kõik kolm, Aksel, Ida ja Silje, teleka ees tekkide, patjade, kartulikrõpsude ja kommidega, samas asendis nagu siis, kui ma ära läksin.
„Kuidas vanaemal läheb,” küsis Ida.
„Nagu ikka,” vastasin ma.
„Äkki läheks homme kõik koos külla,” ütles Silje.
„Jah, läki pealegi,” vastasin ma.

Pärast uusaastat kerkis nagu harilikult küsimus, millal jõulukuusk välja visata, ning nagu harilikult olin utsitaja mina ja Akseli repliik oli: „Algul oli sul kange häda kuusk majja saada ja nüüd sellest lahti saada,” ja mina vastasin alati: „Eks jätame kuuse järgmiste jõuludeni, siis pole vaja uut osta.”
Ükskord jäi ema ja minu pool jõulupuu tuppa kuni lihavõteteni ning seepärast oli Akseli järgmine repliik: „Piisab, kui jätame lihavõteteni.”
Lõpuks olin mina see, kes viis kuuse välja, pühkis ja tõmbas tolmuimejaga ära tee peal pudenenud okkad. Ja miks mitte, mina ju käisin peale, et me kuuse tooksime.
Teine asi, millega ma vaeva nägin ja peale käisin, oli meie suhtlusring. Kui ma praegu siin istun, hämmastab mind, miks ma ei võinud kõike sinnapaika jätta nagu Drammenis-käigud omal ajal.
Aga asi oli hariliku Norra tuumikpere eluviisis, mille kohta mul oli nii palju ettekujutusi, mille tasemel ma püüdsin olla ning mis pani mind sõlmima kokkuleppeid ja korraldama pidusid, õhtusööke ja isegi reise.
Lõpuks, mõne aasta eest, ma loobusin. Kaks sündmust aitasid mul viimaks lahti lasta. Esimene oli nädalalõpureis Pariisi ühe Grenda paari, toimetaja ja kirjanikuga. Ma eelistasin puhkusereisi viimse üksikasjani ette planeerida, nii pikalt kui võimalik, aga kuna sellele paarile meeldis tänavatel hulkuda ja teha, mis pähe kargab, ja kuna minu eesmärk oli nagu tavaliselt näida spontaanse ja paindliku inimesena, kelle jaoks pole mingi löök, kui mõni restoran või muuseum on kinni või lookleb ukse taga viiesajast jaapanlasest koosnev järjekord, siis jätsin lahtiolekuajad kontrollimata ja piletid ette tellimata, sest kartsin, et muidu naeraksid nad mind ja mu paberilehti, kuhu kirjutasin alati kõik üles ja mida hoidsin mapi vahel, kui reisisin koos Akseli ja tüdrukutega.
„Rahune ometi,” ütles Aksel. „Küll kõik saab korda.”
Lennuk väljus kell kaheksa hommikul ja teine paar pani ette, et kohtuksime Gardermoeni kalarestoranis, et hommikust süüa. Mina seda restorani valinud ei oleks, vähemalt hommikusöögiks. Aga kui me olime end lennule registreerunud ja restorani üles leidnud, siis neid seal ei olnud. Sellegipoolest ostsime Aksel ja mina kuulekalt krevetivõileiba, aga alles siis, kui olime need ära söönud ja tabloole ilmus Minge väravasse, saabusid nad, kummalgi käes Starbucksi tops.
„Me sõime hommikust hoopis Starbucksis,” ütles kirjanik, „sest leidsime, et mereandide söömiseks on pisut liiga vara.”
Kumbki neist ei maininud, et kalarestoranis kohtumine oli nende idee.
„Mis siis sellest,” ütles Aksel, kui me lennukis istusime, paar rida neist kaugemal. „Me saime hommikust süüa, jõudsime lennukile, kõik on terved, ja nüüd läheme Pariisi.”
„Ma lihtsalt ei saa sellest aru,” vastasin ma. „Et nad seda isegi ei kommenteerinud, et nad ei vabandanud. Me ju leppisime kokku, et sööme hommikust selles neetud kalarestoranis.”
Püüdsin valada oma pahameelt pigem muude asjade peale, näiteks selle peale, et igal pool ümberringi näppisid kõik telefoni ega jälginud ohutusreegleid tutvustavat stjuardessi. Kui lennuk õhku tõusis, nägin, kuidas üks poiss istus iPadi süüvinult, suured kõrvaklapid peas, ühes käes limonaadipudel ja teises pakk kartulikrõpse. Seal ta istus tohutute mootorite möirgamises, ent tundus loid ja huvitu, nagu oleks tal siiralt ja südamepõhjast igav. On vast maailm, on vast elu, mis asja me teeme. Mis asja me teeme. Nii kui saabus kära, ostsin kaks õlut ja jõin need kulinal ära. Õlu ei aidanud ja mõte ei andnud rahu, me ju leppisime kokku hommikust süüa, ning kui me olime maandunud ja ootasime rongi, ei suutnud ma pidada ja küsisin, kas polnud nii, et me pidime Gardermoenis koos hommikust sööma, kas me ei olnud nii kokku leppinud? Tegin näo, nagu oleks see mulle äsja pähe karanud, et kindlasti oli see minu süü ja nii edasi.
„Seda küll,” ütles toimetaja. „Me olime teel sinna, aga ei jõudnud nii kaugele. Mis meil juhtuski?”
Kirjanik: „Juhtus see, et me möödusime Starbucksist ja sa tahtsid seda kohvi, mida sa alati …”
Toimetaja: „Jah! Nii oligi! Ma ei teadnud, et Gardermoenis on Starbucks!”
Kirjanik näitas toimetaja peale ja hüüatas: „Nii et see on tema süü! Mitte minu!”
Toimetaja patsas talle õlale ja kõik naersid. Mina ka. Kui me seal nii naersime, mõtlesin, et see on viimane kord, kui ma sõidan kuhugi kellegi muu kui oma perega.
Ja nii jäi.
Kui see paar tegi ettepaneku uuele reisile minna, seekord Berliini, kuna meil oli Pariisis nii tore olnud, vastasin: meie lööme kampa!, aga ei liigutanud lillegi. Nad kirjutasid, et tunnevad kaht teist paari, kes on meie reisist kuulnud ja tahavad ka kaasa tulla, ja ma vastasin: Kui tore! Seltsis ongi segasem!
Paar nädalat enne ärasõitu, kui isegi need spontaansed ja muretud inimesed hakkasid huvi tundma, kas poleks aeg hotelli kinni panna ja lennupiletid osta, jätsin ma vastamata. Nüüd saabusid kirjad tihedamalt, aga ma ei vastanud. Kui kujuteldava nädalalõpureisini Berliini oli jäänud kaks päeva, kirjutasin ja ütlesin, et me ei ole kõige paremas vormis ja peame kahjuks koju jääma, millest on väga kahju, aga soovin neile head reisi. Nautige Berliini.
Aksel ei ole mind seltskondlike ürituste planeerimisel kunagi aidanud. Ta sai kõik kirjad, kuid ei vastanud neile, mistõttu mul oli seda kättemaksu käkitegu orkestreerida, ja pean tunnistama, et see pakkus mulle suurt naudingut. Palju suuremat kui siis, kui ma oleksin algusest peale selge sõnaga ära öelnud.
„Sa oled tõesti pika vihaga,” ütles Aksel, kui ma rääkisin, mida olin teinud ja miks. „Meil oli ju Pariisis nii lõbus, näiteks ühel õhtul seal restoranis, ma mäletan, et sa naersid nagu kõik teised.”
„Ma olin purjus. Ma hakkasin jooma juba lõunast ja jõin kogu ülejäänud päeva, kõik kolm päeva, mis me seal olime, kas sa ei mäleta? Ma olin kogu aeg purjus. See oli ainus viis seda välja kannatada. Kuidas nad pirtsutasid, kui me üritasime kusagile sööma minna, igal restoranil oli midagi viga, igal jumala hommikul magasid nad sisse, see oli nagu vedada kaasas kahte arengupeetusega teismelist.”
Võib-olla olin jõudnud kriitilisele piirile, sest nüüd kukkusid kõik asjad üksteise järel kokku.

Püsiviide Lisa kommentaar

Agneta Pleijel

22. apr. 2022 at 7:54 e.l. (Agneta Pleijel) ()

Foto: Göran Segeholm

1940. aastal Stockholmis sündinud Agneta Pleijel on üks silmapaistvamatest praegu elavatest rootsi kirjanikest. Ta on kirjutanud romaane, näidendeid, lüürikat, kirjanduskriitikat ja olnud tegev kultuuriajakirjanikuna. Pleijel debüteeris näitekirjanikuna 1970. aastal, tema esimene luulekogu ilmus 1981, läbimurde kirjanikuna tõi 1987. aastal esikromaan ”Tuulepiilurid” (Vindspejare).
Eesti keeles on ilmunud Pleijeli ”Talv Stockholmis” (Loomingu Raamatukogu, 2000, tlk Irja Kiisküla) ja ”Ennustus. Ühe tüdruku mälestused” (Varrak, 2019, tlk Kadi-Riin Haasma).
Pleijeli viimane romaan ”Kaksikportree” (Dubbelporträtt, 2020) ilmus Anu Saluääre tõlkes eesti keeles 2021. Romaan põhineb tõsielulisel sündmusel: maailmakuulus kunstnik Oskar Kokoschka maalis 1969. a. portree veel kuulsamast detektiivromaanide autorist Agatha Christiest. Dialoog ja kuue maaliseansi kirjeldused on Pleijeli väljamõeldis, kuigi paljud mälupildid, mis vestluse käigus esile kerkivad, on ajalooliselt aset leidnud. Kokoschka ja Christie vestlused maaliseanssidel käsitlevad enamasti elu ja kunsti vahelisi seoseid.
Agneta Pleijel on tänavu kirjandusfestivali Prima Vista külaline. Tema kohtumine lugejatega toimub 12. mail kell 16.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis ja kannab pealkirja „Partii sule ja pintsliga“. Temaga vestleb kirjandusteadlane Esbjörn Nyström (Rootsi). Rootsi keeles, sünkroontõlkega eesti keelde.

Katkend:

Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Kirjastus Varrak 2021. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Lk 40 – 50.

RUUM ON TUBAKASUITSU täis. Kokoschka ajab end jalule, kummardub proua Christie käe kohale ja suudleb seda. Kirjaniku meelest on see koomiline, aga Kokoschka on ju idaeurooplane. Proua Christie on suurt kasvu, täheldab kunstnik, ja mähitud justkui mingisse roosasse laudlinasse.
Proua istub kergelt hingeldades tugitooli.
Ole nüüd tubli tüdruk, see ei tee haiget. Max paitab südamlikult naise põske ja jätab nad omavahele. Kokoschka seab end proua ette molberti taha istuma. Kirjanik silmitseb tema kiitsakat kogu. Nad jälgivad teineteist ja ei vaheta mõnda aega sõnagi.
Proua Christie, alustab Kokoschka sõbralikult.
Härra Kokoschka, vastab proua kerge grimassiga.
Te ei arva ometigi, et meie kohtumine on juhus, ütleb kunstnik.
Muidugi on see juhus, vastab kirjanik. Te saite tellimuse ja võtsite selle vastu. Ma ei ole sellest erilises vaimustuses, parem on see otsekohe üles tunnistada.
Kunstnik tõuseb püsti ja nihutab pisut rahutult molbertit. Seejärel võtab ta maalimiskastist välja kokkulapatud triibulise põlle ja seob selle ette. See annab talle kõhetu köögitüdruku välimuse. Nägu meenutab vana indiaanlast. Nagu mõnd Karl May kirjeldatud tegelast, võib olla Winnetoud.
Minu arust me sageli ülehindame juhust, jätkab ta. Tegelikult sõltub kõik ühest ja teisest, ja kuulub kokku sellega, mis on varem juhtunud ja mis määrab tulevikku. Saame omavahel pisut tuttavamaks, enne kui tööle asume, proua Christie.
Ma arvasin, et ma pean täna ainult liikumatult istuma ja vait olema.
Te võite asendit muuta, millal aga tahate. Kui te räägite, siis on see ainult meeldiv.
Millest siis, härra Kokoschka?
Millest tahes, mis aga pähe tuleb.
Mulle ei tule midagi pähe. Mulle ei meeldi ennast maalida lasta. Punkt. Ma ei ole suurem asi vestleja. Aga rääkige parem teie ise.
Kokoschka süütas sigareti. Ja ulatab tema poole viskiklaasi. Proua raputab pead. Ta ei ole õppinud viskit jooma, kuigi on proovinud. Tal ei ole kunagi õnnestunud ka suitsetama õppida.
Kas te tõesti olete proovinud?
Tõesti olen proovinud. Aga jooge teie. Tõmmake suitsu. Ja rääkige, nii palju kui tahate. Mulle tuleb harva midagi huvitavat pähe.
Kokoschka puhkeb naerma.
Räägime surmast, armastusest ja kunstist, teeb ta ettepaneku, vabalt valitud järjekorras.
Proua Christie muigab mokaotsast. Minu tütrepoeg Matthew väidab, et te maalite iseloomusid. See kõlab õudselt. Ise ma ei ole kahjuks teie maale näinud.
Kokoschka tuhnis maalimiskastis, leiab Fischerilt saadud foto ja hoiab seda Agatha silmade ees. Proua kummardub tugitoolis ettepoole, et paremini näha, ja kortsutab kulmu. Siis vangutab pahaselt pead.
Jah, see olen mina. Ammu aega tagasi. Ärgem rääkigem surmast.
Räägime siis kunstist, proua Christie. Kes te kunstnikuna olete?
Proua Christie ohkab. Mul on tõeliselt piinlik, härra Kokoschka, et minu mees ja tütrepoeg on teile augu pähe rääkinud. Ma olin ägedalt selle vastu. Ma kirjutan lihtsaid kriminaalromaane. Minu ämm, minu esimene ämm, pidas seda häbiväärseks. Kirjutagu ma parem kuulsate meeste elulugusid, oli tema arvamus. See sobis tema meelest naisterahvale paremini. Oijah.
Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?
Kokoschka vaatas teda oma toolilt, jalg üle põlve.
Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab proua Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.
Kirjutamine on lasknud mind rahus olla.
Kokoschka paneb tähele tema käsi. Parema käe sõrmed trummeldavad leentooli käetoel, elavalt ja pisut ebarütmiliselt. Proua ei paista ise seda märkavat, kuid see peegeldab tema ärritust. Sõrmede liikumine võlub Kokoschkat.
Võtame siis armastuse, proua Christie, jätkab ta. Millal see tüdruk pildil esimest korda armus?
Proua Christie näole ilmub tüdimuse vari. Odav küsimus; see tuleks justkui mõnelt vanapapilt, kes rongisõidul väikesel tüdrukule karamelli pakub. Seda sorti kommionude eest hoiatati alati. Ta raputab pead. Mõtleb hetke ja teeb otsuse.
Härra Kokoschka. Jutustage mulle Alma Mahlerist. Te olevat temaga tuttav olnud.
Kokoschka on jahmunud. Ka omaenda reaktsioonist. Alma – see on tõepoolest väga ammu. Ta vaatab maha, kopsakate kingade poole proua Christie jalas. Talle näib, et nende üle voolab vesi. Proua on vee-olend. Esmamuljes on alati oma tõde. Proua Christie sõrmed jätkavad trummeldamist.
Kokoschka paneb foto maalimiskasti tagasi.

Temast, Oskar-poisist, pole lapsepõlvefotosid. Ta sündis Pöchlarni väikelinnas, kuid perekond kolis peagi Viini.
Fotosid ei ole; tuleb minna ja astuda üle Viini tööliskvartali rentslis murduva päikesevalguse.
Kümneaastane poiss puust trepil üsna räpases ümbruses.
Majade ümber röhivad sead ja joogivett tuleb tuua pumbakaevust. Rahvas loobib igale poole rämpsu laiali. Poiss näeb, kuidas ema Romana tuleb raske veeämbriga. Ema ulatab talle seelikutaskust tüki leiba.
Poiss näsib seda hajameelselt. Sakris peaga isa tuleb majast välja, istub trepile ja poiss nihkub pisut kõrvale. Ta näeb midagi hämmastavat.
Surnud oravapoeg!
See ujus kraavis, pooleldi läbiligunenud ajalehel. Väike märg keha, kuidas ta suri? Mingi putukas nõelas? Rott hammustas? Roheline hommikuvalgus vee peal moodustab kauni surnukirstu ümber oravapoja, kes koos muu kõntsaga minema ujub.
Ptüi, kurat, ütleb isa, kõige ots on mädanemine ja lagunemine.
Isa Gustav on enneaegselt murtud, mürgise keelega mees. Pärit kullasseppade suguvõsast, kes polnud tuntud mitte ainult Austrias, vaid kellel olid kontorid ja Pariisis ja Madridis. Suguvõsas on mitmeid jõukureid. Gustav ei ole jõudnud kaugemale kellade müütamisest Viini eeslinnades. Seejärel oli ta mõnda aega raamatupidaja abiline.
Ja siis töötu. Lugemusest tal puudu ei tule, aga ta istub enamasti kodus, paneb tina ja otsib raamatutest oma melanhooliale tuge.
Kui Oskari ema, palju noorem ja lihtsamast perekonnast, ei oleks kvartalit mööda ringi saginud, pesnud pesu, aidanud kolida, küpsetanud pagariäridele leiba ja sahkerdanud tubakaga, siis ei oleks neil leiba laual olnud. Oskaril on noorem õde ja noorem vend. Ema on leidlik ja töökas. Tema silmad võivad vihast välkuda. Aga ta leiab alati nõu. Oskar jumaldab oma ema.
Ta ei talu enam isa süngeid ennustusi ega suuda päästa surnud oravapoega. Ta võtab ranitsa kooliõpikutega, heidab selle sõnatult õlale ja läheb. Üks majasein lõõmab kuldpunaselt. Oskar näeb vankrit sinise hobusega ja rohelise kutsariga, ja roosas kleidis tüdrukut lillade varjudega puiesteel. Koolis pole Oskar kuigivõrd helge pea, kuid ta joonistab ja maalib.
Kooli lõpus esitab ta äkilise mõttesähvatuse ajel oma proovitööd Kunstgewerbeschule`sse. See ei ole mingi akadeemia, vaid kunstkäsitöökool. Ta võetakse koos sadade teiste taotlejatega vastu. Sellele järgneb Gustavi näägutamine: kunstnikuks mõtled hakata või?
Ptüi, kurat. Tahad kerjakotti kanda nagu mina?
Aga Romana on uhke nagu kukk. Sa oled minu poeg. Sind ootab ees suur tulevik. Meie mõlemad oleme tulehinged.
See on tõsi: nad mõlemad on sündinud tulekahjude ajal.
Miski ei või kõigutada Oskari veendumust, et maailm kõneleb meiega valguse ja värvide kaudu ja et silm on loodud selleks, et neid tõlgendada. Seda on näha ühelt hilisemalt fotolt temast ja tema maalikunstnikest sõpradest, Schielest ja Oppenheimerist.
Teistel on seljas ülikond. Temal on jalas liibuvad valged püksid ja seljas mahalõigatud hõlmadega frakikuub, pea paljaks nuditud. Käed püksitaskutes ja iseteadlik nägu peas.
Esimene näitus: ta katab seinad musta värviga, nii et külastajad astuvad pimeruumi ja maalid kerkivad šokeeriva mõjuga esile.
Neid peetakse vormituteks. Arusaamatuteks.
Sündsusetuteks ja kriiskavateks.

Kõik see tuhiseb Kokoschkal läbi pea, kui ta tõuseb molberti tagant toolilt ja liipab paar sammu üle põranda proua Christie poole. Mälestused on ootamatult temas tiirlema hakanud. Ta kõnnib koos sõber Loosiga Ringstrassel lumetormis. Sõber, arhitekt Loos, temast kõvasti vanem, võttis temaga ühendust pärast esimest näitust, mida ta pidas geniaalseks. Oskar esindas uut Viini, tarretunud kunsti, kirjanduse ja filosoofia vastast opositsiooni.
Tema nooruslikus enesekindluses oli siiski üks haav: naine.
Sugukihk ja bordellid. Midagi muud saadaval ei olnud. Kui tema arutu armumine ühe sõbra õesse lõppes sellega, et tüdruk tegi suhtele lõpu, paisati ta ahastusekuristikku, melanhooliasse ja enesetapumõtetesse. Sel ajal oli ta kirjutama hakanud ja tema Viini kabareelavadele mõeldud tükid olid kui metsikud möirged. Naise üleolekust. Mehe nõrkusest.
Ei mingit grammatikat, hullumeelne süntaks. Nagu näiteks „Mõrvarid, naiste lootus”. Mees tapab naise. Enne suremist torkab naine meest noaga ja mees kärvab. Sood on teineteisest nii kaugel, et nad ei küündi iial teineteiseni. Kõiges on lõhed. Iga pind võib puruneda ja iga side rebeneda. Miski ei ole see, mis ta näib olevat. Ainus, mille juurde jääda, on kunst.
Oskar on õnnetu ja Loos on talle toeks.
Aga mitte ainult Loos, ka Karl Kraus peab teda geniaalseks maalijaks. Karl Kraus ülistab teda oma ajakirjas „Die Fackel”, mis tunnetab aja pulssi. Karusil on Viini teravaim sulg ja ta rebib püksid jalast topeltmoraalil, topeltmonarhial ja antisemitismil.

Kokoschka istub jälle molberti taha, Loosi hääl ikka veel kõrvus: vaata enda ümber ringi, Kokoschka. Viin on puha sõnnik. Sõnnikust kujud ja büstid nagu sõnnikuvorstid. Lossid nagu sõnnikuhunnikud ja ooperimaja nagu sakiline kakandus.
Kõik see väärib hävingut. Tal on meeles, kuidas Loos nimetas mõttetut dekoori: kuritegu. Pompoosne hooplemine: paisuvate musklitega Atlased, prinkide rindadega jumalannad, kõik need keerubid ja viinamarjakobarad – mis ümbritsevad haisvat sisikonda.
Loos projekteeris vabrikuid ja kortermaju range asjalikkusega ning kakanduse täieliku puudumisega. Ta ei olnud mitte ainult sõber, vaid ka nagu isa.
Nad olid ühel meelel. Et ehtne kunst on võimeline kulisse maha rebima ja läbi valskuse tungima. Nad mõlemad jumaldasid Gustav Mahleri muusikat, see võttis neil otsekui kõrist kinni. Trompetid, löökpillid ja litaurid, kõuemürin. Tormid ja crescendo`d, mis kasvasid orgasmiks, et otsekohe muutuda õrnuseks, südamlikkuseks ja lihtsuseks, mis toob pisarad silma. Kokoschka ei tea, kuidas ta suudaks sellele irooniliselt jäigale proua Christiele Almast jutustada. Ta võtab maalimiskastist söepulga, kaalub seda käes, kuid ei kasuta seda.
Alma Mahler, ütleb ta pikkamööda, nagu maitseks seda nime. Tõsi ta on, meil oli mitu aastat suhe.
Tõesti? Rääkige.
Kõige lihtsam on vist öelda, et mind tabas armastus, mis oli minu jaoks liiga suur. Seda peaks nimetama hulluseks.
Rääkige hullusest lähemalt. See huvitab mind, ütleb proua Christie.
Kokoschka võtab viskiklaasist lonksu ja tõmbab kätega läbi harali juuste.

Link


Helen Pärk. AK, vestlused elu elementaarosakestest, postimees.ee
https://kultuur.postimees.ee/7469225/vestlused-elu-elementaarosakestest

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/03/21/agneta-pleijel-kaksikportree/

https://www.literaturfestival.com/autoren-en/autoren-2002-en/agneta-pleijel

Püsiviide Lisa kommentaar

Timur Vermes

5. apr. 2022 at 12:26 p.l. (Nädala autor 2022, Timur Vermes) (, , )

Saksa kirjanik Timur Vermes sündis 1967. aastal Nürnbergis, isa poolt on ta Ungari juurtega. Vermes õppis ülikoolis ajalugu ja politoloogiat ning tegi enne esikromaani ilmumist ajakirjanikuna kaastööd ajalehtedele. 2012. aastal ilmunud debüütromaan “Ta on tagasi” (“Er ist wieder da”) osutus tõeliseks bestselleriks, mis tänaseks on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Eesti keeles andis romaani Piret Pääsukese tõlkes välja kirjastus Kunst. Romaani põhjal valmis 2015. aastal menukas mängufilm.
Satiirilises romaanis “Ta on tagasi” ärkab Hitler ellu tänapäeva Berliini tühermaal. On aasta 2011. Ootamatult välja ilmunud veidrikku peetakse geniaalseks koomikuks ning õige pea sattub taas ellu ärganud Hitleri televisiooni, kus saab oma saate, äratab tähelepanu ja hakkab poolehoidjaid koguma.
Autor parodeerib romaanis teravalt tänapäeva kergesti manipuleeritavat massimeediat ja parteipoliitikat ning laseb Hitleril koos lugejaga naerda nüüdisaegse maailma kitsaskohtade üle. Kogu see lugu pole mitte ainult naljakas, vaid hoiatab ja paneb mõtlema.
Timur Vermes esineb kirjandusfestivalil Prima Vista 9. mail kell 17.30 Tartu Linnaraamatukogus, vestluskaaslaseks ajaloolane Olaf Mertelsmann.


Foto: Christopher Civitillo

Katkend: Ta on tagasi, Kirjastus Kunst 2013. Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Lk 17 – 23.

Kui ma taas teadvusele tulin, lamasin maas. Keegi asetas mulle midagi niisket laubale.
„Kuidas te ennast tunnete?”
Üks mees oli minu kohale kummardunud, ta võis olla neljakümneviiene, võib-olla ka üle viiekümne. Seljas oli tal ruuduline särk, jalas lihtsad püksid, nagu neid kannavad töölised. Seekord ma teadsin, mida tulen kõigepealt küsida.
„Mis kuupäev meil on?”
„Ee … 29. august. Ei, oot-oot, kolmekümnes.”
„Mis aasta, mees,” kraaksatasin ma end istuli ajades. Niiske lapp kukkus mulle inetult sülle.
Mees vaatas mind kulmu kortsutades.
„2011,” ütles ta ja silmitses mu kuube. „Mis te siis arvasite? 1945?”
Ma otsisin sobivat vastust, aga siis pidasin paremaks püsti tõusta.
„Te peaksite ehk veel veidi lamama,” ütles mees, „või istuma. Mul on kioskis tugitool.”
Tahtsin nüüd öelda, et mul pole lõdvestumiseks aega, kuid pidin endale tunnistama, et mu jalad värisesid veel liiga tugevalt. Niisiis järgnesin talle kioskisse. Ta isa võttis istet toolil väikese letiakna juures ja vaatas siis mulle otsa.
„Lonks vett? Ehk natuke šokolaadi? Müslibatoon?”
Ma noogutasin, pea uimane. Ta tõusis, tõi pudeli mineraalvett ja kallas seda mulle klaasi. Ühelt riiulilt võttis ta mingi kireva tahvli, küllap puutumatu toiduvaru, värvilises hõbepaberis. Ta avas paberi, paljastades millegi, mis nägi välja nagu tööstuslikult kokku pressitud vili, ja surus selle mulle pihku. Nähtavasti polnud veel kadunud kitsaskohad leivaga varustamises.
„Te peaksite korralikult hommikust sööma,” ütles ta. Siis võttis ta uuesti istet. „Väntate siin kuskil lähedal?”
„Väntame?”
„Noh, dokumentaali. Filmi. Siin kandis ju pidevalt vändatakse midagi.”
„Filmi…?”
„Kulla mees, te olete omadega ju ikka vähe segi.” Ta naeris ja osutas käega minu poole. „Või käite alati nõnda ringi?”
Vaatasin ennast ülalt alla. Ma ei suutnud tuvastada midagi tavatut, kui tolmu ja bensiinihaisu muidugi mitte arvestada.
„Tegelikult küll,” ütlesin mina.
Võis ju aga olla, et ma olin oma nägu vigastanud. „On teil peeglit?” küsisin ma.

„Ikka,” vastas tema ja osutas sellele, „teie kõrval, kohe Focus`e peal.”
Ma järgisin tema näppu. Peegel oli oranžis raamis, ettevaatuse mõttes oli ta sellele peale kirjutanud Der Spiegel, justkui poleks muidu sellest aru saadud. Alumine kolmandik sellest oli mingite ajakirjadega kaetud. Pöördusin vaatama.
Minu peegelpilt nägi üllatavalt laitmatu välja, isegi mu kuub paistis korralikult pressitud – ilmselt oli kioskis selline soodne valgustus.
„Peate tiitellugu silmas?” küsis mees. „Neil on ju igas kolmandas väljaandes mõni lugu Hitlerist. Ma arvan, et teil pole enam vaja intensiivsemalt ette valmistada. Te olete hea.”
„Tänan,” ütlesin ma mokaotsast.
„Jajah, päriselt,” lausus tema, „ma olen „Allakäiku” näinud. Kaks korda. Bruno Ganz – see mees oli suurepärane, aga teie vastu ta ei saa. Kogu hoiak ja … võiks arvata, et teie see oletegi.”
Ma tõstsin pilgu: „Mis ma olengi?”
„Noh, nagu te oleksitegi Führer.” Seejuures tõstis ta mõlemad käed, surus kummagi keskmise nimetissõrme kokku, kõverdas neid ja sirutas kramplikult kaks korda üles-alla. Ma ei suutnud seda hästi uskuda, kuigi paistis nii, et pärast kuutkümmend kuut aastat oli see kõik, mis kunagi nii krapsakast Saksa Tervitusest veel alles oli jäänud. See oli vapustav, kuid siiski märk sellest, et minu poliitiline tegevus polnud vahepeal täiesti tagajärjetuks osutunud.
Tõstsin käe tervituseks vastamiseks: „Mina OLEN Führer.”
Ta naeris jälle: „Uskumatu, see mõjub nii loomulikult.”

Ma ei suutnud tema pealetükkiva lõbususega korralikult tegelda. Pikkamisi hakkasin taipama oma olukorda. Kui polnud tegemist unenäoga – ja selle kohta kestis see siin ilmselt liiga kaua -, siis viibisin ma tõepoolsest aastas 2011. Siis olin ma maailmas, mis oli minu jaoks täiesti uus, ja pidin tunnistama, et ka ma ise kujutasin selle maailma jaoks uut elementi. Kui see maailm kas või kohati loogiliselt funktsioneeris, siis eeldas ta minult, et ma olen kas 122 aastat vana või – mis tõenäolisem – juba ammugi surnud.
„Mängite ka muid asju?” küsis ta. „Olen ma teid juba kuskil näinud?”
„Ma ei mängi,” vastasin ma, küllap veidi järsult.
„Muidugi mitte,” ütles ta ja tegi veidralt tõsise näo. Siis pilgutas ta mulle silma. „Kus te esinete? Kas teil on oma programm?”
„Loomulikult,” vastasin ma, „juba aastast 1920! Rahvuskaaslasena peaksite ometi neid kahtekümmet viit punkti tundma.” (Vihje 24. veebruarile 1920, kui Müncheni Hofbräuhausis nimetati Saksa Töölispartei (DAP) ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP) ja loeti ette selle programmi 25 punkti.)
Ta noogutas usinalt.
„Hoolimata sellest pole ma teid veel kuskil näinud. On teil oma flaier? Või kaart?”
„Kahjuks mitte,” laususin ma nukralt, „kaart on peakorteris.”
Püüdsin endamisi selgusele jõuda, mida peaksin järgmisena ette võtma. Paistis olevat selge, et ka Riigikantseleis, isegi Führerbunker`is

võib 56-aastane Führer mõjuda uskumatuna, jah, päris kindlasti. Ma pidin aega võitma, oma võimalusi analüüsima. Vajasin mingit peavarju. Korraga taipasin lausa valulikult, et mul pole taskus pennigi. Hetkeks meenus ebameeldiv aeg kodutute meeste öömajas, 1909. See oli olnud vajalik, muidugi, see oli andnud kogemusi, mida ei suuda anda ükski ülikool maailmas, ja ometigi polnud see kasinaga läbiajamise faas aeg, mida oleksin nautinud. Sünged kuud möödusid mu vaimusilma ees, halvustamine, põlastus, ebakindlus, mure hädavajaliku pärast, kuivanud leib. Mõttessevajunult, äraolevalt lõin ma hambad kummalisse vilja hõbepaberis.
See maitses üllataval kombel magusalt. Ma silmitsesin toodet.
„Mulle maitsevad need ka,” ütles lehekaupmees, „kas tahate veel üht?”
Raputasin pead. Mul oli praegu suuremaid probleeme. Vaja oli kindlustada endale kõige lihtsam, primitiivsem igapäevane toimetulek. Ma vajasin peavarju, veidi raha, kuniks saan asjadest rohkem selgust, võimalik, et vajasin tööd, vähemasti ajutiselt, kuniks selgitan välja, kas ja kuidas saan oma valitsemistegevust jätkata. Sinnamaani oli vaja kuidagi leiba teenida. Võib-olla maalides, võib-olla kuskil arhitektuuribüroos. Enesestmõistetavalt poleks ma esialgu ka füüsilist tööd ära põlanud. Loomulikult oleks minu teadmisi saanud edukalt kasutada saksa rahva heaks sõjakäigul, kuid aktuaalset olukorda tundmata oli see illusoorne. Ma ei teadnud isegi seda kellega Saksa Reich`il üldse veel ühine piir oli, keda püüti haavata, kelle poole võis tulistada. Niisiis pidin ilmselt kõigepealt endale oma käteoskustega sissetulekut muretsema, ehk mõne harjutusväljaku või maanteelõigu ehitusel.
„Räägime nüüd tõsiselt,” jõudis mu kõrvu lehemüüja hääl. „Kas te olete veel amatöör? Sellise numbriga?”
See mõjus nüüd küll õige mühaklikult. „Ma ei ole mingi amatöör!” vastasin talle rõhutatult. „Ma ei kuulu ometigi nende kodanlike laiskvorstide hulka!”
„Ei-ei,” vaigistas mind mees, kes paistis südamepõhjas aus inimene olevat. „Ma pidasin silmas, et mis ametit te ka peate.”
Mnjah, mis ametit ma pean? Mida oli mul talle välja pakkuda?
„Ma … ma olen praegusel ajal veidi … tagasi tõmbunud,” kirjeldasin ma ettevaatlikult oma olukorda.
„Ärge saage minust valesti aru,” kiirustas lehemüüja ütlema, „aga kui te tõesti pole veel … see on ju lausa uskumatu! Ma pean silmas, et siit käib sageli keegi mööda, terve linn on täis agentuure, filmimehi, teletegelasi, need rõõmustavad alati vihje üle, uue näo üle. Ja kui teil kaarti pole – ma pean silmas, et kuidas ma teid siis kätte saan? On teil telefon? Meil?”
„Ee…”
„Või kus te elate?”
Sellega tabas ta tõesti valusat kohta. Teiselt poolt paistis, et tal pole midagi autut mõttes. Ma otsustasin riskida.
„See korteri asi on praegusel ajal veidi … kuidas ma peaksin ütlema… selgusetu…”
„Nojah, või on teil ehk sõbratar, kelle juures te elate?”
Viivu jooksul mõtlesin ma Eva peale. Kus küll tema võis olla?
„Ei,” pomisesin ma harjumatult lööduna, „südamedaami ei ole. Enam.”
„Oo,” ütles lehemüüja, „mõistan. See on vist alles õige värske lugu.”
„Jah,” tunnistasin ma, „see kõik siin on … minu jaoks õige värske.”
„Viimasel ajal asjad enam ei sujunud, mis?”
„See peab paika,” noogutasin ma, „Steineri (Felix Steiner (1896-1966) Waffen-SS kindral, andis end mais 1945 ameeriklastele vangi.) grupi rünnak jäi andestamatul moel ära.”
Ta vaatas mulle hämmeldunult otsa: „Ma pidasin teie sõbratari silmas. Kes süüdi oli?”
„Ma ei tea,” tunnistasin ma, „lõppude lõpuks küllap Churchill.”
Ta naeris. Siis silmitses ta mind pikemat aega mõtlikult.
„Teie suhtumine meeldib mulle. Pange tähele, ma teen teile ühe ettepaneku.”
„Ettepaneku?”
„Ma ei tea, mis nõudmised teil on. Aga kui te midagi erilist ei vaja, siis võite korra või paar siin ööbida.”
„Siin?” Ma vaatasin kioskis ringi.
„Kas võite endale Adloni hotelli lubada?”
Tal oli õigus. Ma langetasin pilgu.
„Te näete, et ma olen praktiliselt rahata…” tunnistasin ma.
„No vot. Ja pole siis ime, et te vaatamata oma oskustele ei söanda avalikkuse ette astuda. Te ei tohiks ennast peita.”
„Ma ei peitnud ennast!” protesteerisin ma. „Põhjuseks oli pommisadu!”
„Jajah,” rehmas ta, „niisiis veelkord: te jääte päevaks-paariks siia ja ma teen oma ühe või teise kundega juttu. Eile saabus uus Theater heute ja siis ka üks nendest filmiajakirjadest, seda tulevad nad nüüd riburadamisi ostma. Ehk meil näkkab. Ausalt, tegelikult ei pea te isegi midagi oskama, ainuüksi mundri olete ju superhästi järele teinud…”
„Kas see tähendab, et ma jään nüüd siia?”
„Esialgu. Päevasel ajal püsite minu juures, kui keegi tuleb, saan teid kohe esitleda. Ja kui keegi ei tule, siis on vähemalt mul endal lõbus. Või on teil kuskil mõni muu ulualune?”
„Ei,” ohkasin ma, „see tähendab, kui välja arvata Führerbunker…”
Ta naeris. Siis vakatas.
„Öelge, ega te siin mul ometi kioskit tühjaks ei tee?”
Ma vaatsin talle nördinult otsa. „Kas ma näen välja nagu kurjategija?”
Ta silmitses mind. „Te näete välja nagu Adolf Hitler.”
„Täpselt nii,” ütlesin mina.

Lingid:
https://kultuur.err.ee/1086309/21-sajandi-50-olulist-romaani-richard-powers-ja-timur-vermes

https://arvamus.postimees.ee/2659316/hitler-on-tagasi-ehk-kas-rahvas-valib-idioote

Hitler pole ju kunagi ära olnudki!

https://arhiiv.err.ee/vaata/loos-on-asju-timur-vermes-quot-ta-on-tagasi-quot/same-series

https://arhiiv.err.ee/seeria/jarjejutt-timur-vermes-ta-on-tagasi/lavastuslik/69

https://www.sueddeutsche.de/kultur/bestseller-roman-er-ist-wieder-da-ha-ha-hitler-1.1568685

https://taz.de/Timur-Vermes-Satire-Er-ist-wieder-da/!5070624/

Püsiviide Lisa kommentaar

Rvīns Varde

21. sept. 2021 at 9:55 e.l. (Nädala autor 2021) (, )

Rvīns Varde (s 1985) on kirjanik, linnufotograaf, telesaate „Zaļgalvis“ saatejuht. Ta teeb transkribeerimistööd ajakirja Rīgas Laiks juures ning ütleb naljatledes, et on ka hea anekdoodivestja ja mitmete teiste ametite pidaja. Seega justkui Läti oma Hunt Kriimsilm.

Foto: erakogu

Vardele meeldib koguda teiste inimeste mõtteid ja meenutusi ning nende üle mõtiskleda. Olgu nendeks inimesteks siis teistsuguse kultuuritausta, mõttemaailma või erinevate professioonide esindajad. Kõik need kogemused on kahtlemata jätnud oma jälje ning andnud talle inspiratsiooni tema enda tekstide loomiseks. Üheks selliseks väljundiks on Varde debüütteos „Mis siin toimub“ („Kas te notiek“), mille eest pälvis ta 2020. aastal Läti kirjanduse aastapreemia LALIGABA (Annual Latvian Literature Award).

Vardel on kirjanikuna väga hea silm erinevate detailide osas. Tal on võime end ilmekalt ja kaasa mõtlema panevalt väljendada. Samal ajal pakuvad tema tekstid omalaadset meelelahutust.
Vardega juhtub alatihti midagi huvitavat. Kui tahate, et teilgi oleks põnev, siis Varde soovitaks kindlasti käia ringi avali silmi. Eriti ehk tänavatel ja looduses – ühes märkab tema inimesi, teises linde.

Esimene võõrkeel, milles Varde debüütteos ilmus, oli just eesti keel. Tõlkijaks Ilze Tālberga.

Prima Vista 2021

Katkendid: Mis siin toimub, Kirjastus Mina Ise 2020, lk 6; 9; 11; 12; 23; 27; 41; 44; 83; 119.

Eile pidin ootamatul põhjusel kuldtähe palsami topsikut avama. Kui lootuses katkiläinud peeglit kokku liimida kleepisin selle hoopis kõhu külge, purunes järjekordne illusioon. Seetõttu ma seekord ei kiirustanud, uurisin punast kettakest igast küljest ja leidsin, et see on tahtlikult kujundatud nii, et igaüks võiks ennast mitte ainult haigena, vaid ka jõuetuna tunda. Siis meenus, et mulle kingiti tööriistakomplekt, mis on aeg pakist pidulikult välja võtta. Ühed tangid püüdsid topsikust kinni haarata, just nagu suu haaraks lambipirni, jõudes oma võimete piirini. Teised tangid plaanisid kaane lahti tõmmata, kuid needki lõgistasid korduvalt tulutult nagu krokodilli lõuad, mille vahelt on rooruik plehku pannud. Lõpuks saabus soodne tähtede seis ja oli tunne, et midagi läheneb. Seda ei saanud isegi silmaga märgata, kuid topsik pahvatas välkkiirelt lahti, ja üks paar tange painutas kaane sissepoole nagu kärbsepüünise lehed, kuid teine demonstreeris üllatunud minule võidukalt eukalüptikämbukest. Koaalakaru lõhn täitis kogu toa, kus panin tööriistad aeglaselt ja aupaklikult kasti tagasi. Pärast seda painutasin isegi kaane tagasi, see saavutas oma esialgse kuju, kuid jääb sellegipoolest igavesti vigaseks ega saa sujuvalt veereda sinna, kuhu tahab. Otsustasin, et tuleb maja ehitada, sest nüüd oskan ma kõike.

—-

Ühel ööl sattusin intervjuule külmaverelise meesterahvaga, kes kuni 1990. aastateni vastutas Valgevenes hukkamiste eest. Tema alluvuses oli tosin inimest, kelle missioon oli salajane, isegi nende elukaaslastel polnud aimu väikese lisatasuga haltuuradest. Sageli lõikasid süüdimõistetud väljastatud paberitest välja sõna „surmanuhtlus”, keeldusid seda vastu võtmast, kuid kohtuotsust kuuldes kusesid end tihtipeale täis. Üks torkas endal silmad välja, lootes, et siis teda maha ei lasta, teised kaks poosid end üles. Maha lasti metsas, öösel, seejärel maeti maha. Pandi põlvili, et oleks kergem pihta saada, ja tulistati. Sageli ütles arst, et on vaja rohkem. Siis tõmmati silmus kinni, et veereks auku. Mees olnud pärast esimest sellist tegevust üllatunud, kui palju on inimesel peas verd, polnud kolm ööd maganud, kuid siis harjunud ära. Eriti oli tal kahju noortest, kuid ta pidas süüdimõistetuid pooladekvaatseks, kui need on kord juba suutnud igasuguseid julmusi toime panna. Enamik neist oli vait, ei hakanud vastu. Ta ütles, et riik mõistis süüdi, kuid tema vaid täitis otsust. Ja siis jäin magama, kuid unes lasti millegipärast ka mind maha.

—-

Eile olin trammis justkui füüsikaseaduste demonstratsioonil. Kui tramm pidurdas ja helises rahulolematult nagu puurimismasin, üritas igaüks haarata kinni lähimast esemest, isegi kui see oli kellegi reis või hiiglaslik ruuduline kott. Siis võttis tramm hoo sisse, pannes kõik nõjatuma vastu reit või kotti just nagu vastu patja. Kunagi ütles üks naine valijate massist Gorbatšovile: „Te olge lihtsalt inimestele lähemal.” Kuid tema laiutas käsi ja vastas: „Kas saabki veel lähemal olla?” Samamoodi oli ka trammis: võis sukelduda võõra naise lõhnavasse salliriffi või hõõruda ninasid üksteise vastu nagu maoorid. Just siis lõhkusin kogemata e-talongi, mis oli külma tõttu muutunud hapraks nagu pensionäri puus. Pilet oli juba ammu luitunud nagu Novgorodi kasetoht, kuid nüüd otsustas see ka katki minna. E-talong pole ju mingi etalon, kuid üks prantsuse luuletaja ütles kord, et baleriinil ei õnnestu kunagi vihmapiisa kombel tilkuda.

—-

Vaateaknasse vaadates näed lisaks käteta mannekeenile ka muidugi ja ennekõike oma peegeldust. Seda võimalust ei tohiks mööda lasta, millal veel selline avaneb, mis. Naine kõnnib sõltumatult, sest tal kõlab kõrvaklappides sõltumatu muusika. Seejärel on ta jälle sõltuv. Temast kiirgub ükskõiksust, kuis sees on midagi hoopis vastupidist. Tundub, et tal on ükskõik, kuidas ta välja näeb, kuid see on saavutatud tohutu vaevaga – see, et ta niimoodi välja näeb. Ja iga vaateaken kinnitab ja rõhutab seda.
Lihtne on minna tülli, kasvõi viinerite pärast. Need olid minu omad, aga sa ütlesid, et need pole head. Et need pole õiged, et neid tuleb praadida, mitte aga keeta, nagu sina praegu tahad. Ja üleüldse on need libedad. Kõik, läksime tülli. Isegi mitte niimoodi, aga siiski. Hea, et keegi selles süüdi ei pole, ka need viinerid mitte. Need kõige vähem. Maaliinibussis sõitis mees mustikaämbriga. Lapitud kampsunil askeldas roheline ussike – selline, kes otsib tuge keha esiosale, kompab ringi. Laps olles naersin selle üle. Keegi ütles: „Ega ta diskoteeki ei lähe, pole hullu.” Diskoteegis – seal on küll kõik tõsine. Sinna peab sobima. Kohe, kui astud üle läve, ja ongi nii. Diskoteek on nagu puuderdatud parukaga kohtunik, kes ei pea isegi midagi ütlema. Hea, kui teel diskoteeki satub ette mõni vaateaken, et jõuda laitmatu välimuse faasi.

—-

Koperdades mööda Riia kesklinna remondikaevikuid ja brustvereid, tundes krokside õhutusavades külma ja andestamatut sügist, mis vaigistab linde ja valmistab kõike letargiliseks uinakuks, jälgides üleskaevatud asfaldi peale astujaid kui käputäit kiirustavaid olendeid, hakkasin nägema hoopis midagi muud. Kuidas peagi astun tahmaga kaetud rongist välja ja sumpan põlvini mustikapuhmastes, saades oma laubaga jagu ämblikuvõrgu niitidest, siis ületan raiesmiku ja sukeldun tõelisse varjulisse tihnikusse, kus päikesekiired on erandiks, kus sinu külaskäike talutakse, kus vaikselt kasvavad seened. Ja sinna jään mõneks ajaks, oodates kohtumist mõne kohaliku asukaga, kes mind nähes üllatub. Et teda jäädvustada. Pärast seda saabub õhtupoolik ja tundub, et kohe läheb põõsas kahte lehte laiali ja keegi tuleb. Või tundub mõni metsaäär järsku, ilma selge põhjuseta, hirmutav. Ja öösel kuulen müstilist lärmi, puude hõõrumist üksteise vastu, lindude nukraid hüüdeid, mis mind korraga hirmutavad ja õnnistavad. Siis panen hommikul jalga niisked saapad, mille sisse on öösel teod roomanud, ja olen seal samblas nagu üks konn, lastes tuule kohinal puulatvades end uimastada, rohelusel end kõigi raasukestega alla neelata, pihlakamarjade tulukesel ärritada silmi ja kärbseseentel hõisata tummalt vaiksel rõõmuaasal. Pärast seda olen jälle teiega.

—-

„Rvīns, minu elus on mind kõige enam alt vedanud just budistid, kuid oma sõna on kõige paremini pidanud pätid. Mõtle sellele.” Nii ta ütles. Siis küsis, kas ma olen usklik. Tõmbasin taskust välja Uue Testamendi, sest üritasin tollal aru saada, mis seal toimub. Ta noogutas heakskiitvalt. See on nagu naabrinaisega tervitamine – see on indulgents terveks eluks, tõend, et oled mõistlik inimene ja üldse mitte narkomaan. Hakkas rääkima astroloogiast. Küsisin, kuidas seda tema õigeusuga seostada saab. Uh, saab ikka, aga kõik on nii keeruline, et peaks rääkima nagu Fidel Castro oma kõige pikemas kõnes – seitse tundi järjest.
Naine tänavalt küsis minult: „Kas keegi on teile öelnud, et Jeesus armastab teid?” Arvatavasti. Kuid vastasin: „Teate, mis siin praegu toimub? Toimub teie usk ühte raamatusse ja kõik.”
Endine klassivend, kellel polnud esihambaid, ütles lõpuaktusel, et tema äri läks luhta, siis hakkas ta jooma, kuid nüüd on ta leidnud jumala. Kui tore on jumalat leida. Sa muudkui kõnnid ja kõnnid ja siis leiadki selle nagu kadunud rahakoti.
Kui sa ise kaotad oma rahakoti, on see kahtlemata märk. Kuidas saabki teisiti olla? Jumal on otsustanud sind õpetada, tal pole muidugi muid asju teha. Mõtle sellele.

—-

Sellele päikesepaistelisele päevale näkku vaadates meenus mulle, kuidas mitu aastat tagasi puhusid saatuse tuuled mind Hollandisse kurke korjama. Elasime toas mitmekesi, töö algas jumalast vara, enne päikesetõusu. Kuid oli üks inimene, kellel ei vedanud üldse. See oli kaasmaalane nimega Aldis, kes tuli raha teenima, samal ajal kui tema naine ja laps kodus passisid. Selgus, et tööagentuur oli temaga olnud halastamatu, talle tööd ei antud. Tahtnud kord tualetipoti alust silikooniga täita, määris ta käed vastava ainega ära, ja selle asemel, et joosta lahusti järele või lihtsalt midagi ette võtta, istus maha ja vahtis abitult enda käsi. Ja sellest hetkest sai tema süda täis. Hakkasid kõlama tekstid: „Tahaks mõne auto alla jääda.” Istudes teist kuud ilma tööta, jälgides iga päev karastunud tüüpe, kes pigistasid alkoholi ja ketaste tarvis temalt välja kogu olemasoleva raha, oma abitule olukorrale mõeldes, sattus ta meeleheitesse. Lõppude lõpuks aeti meid töölt minema, kuid Aldis, kes oli kogu selle aja teises linnas elanud, jäi täiesti üksi. Meil õnnestus nõusse saada üks hollandlane, kes tõi ta enda juurde, kuid ise pidime lahkuma. Mäletan, et kutsusime takso, mina ööbisin lennujaamas, Aldisel jäi Läti bussi oodata kolm ööpäeva. Väljas 0°C. Raha pole. Ja siis tuli appi minu õde, kes ostis talle interneti kaudu tolleks samaks ööks pileti. Et pilet füüsiliselt kätte saada, lepiti kokku, et see trükitakse välja Rotterdami Hiltoni hotellis ja Aldis suundub otsejoones bussile. Pole mõtet mainidagi, et ta istus taksosse, tänupisarad silmis, kusjuures hotellis teave pileti kohta kuidagiviisi takerdus ja ta seisis vähemalt minut aega vastuvõtulaua taga, mõeldes, et teda on väga peenelt alt veetud ja et temast saab nüüd Rotterdami kodutu. Ta sõitis siiski Lätti. Mina ööbisin lennujaamas, mis oli sama pisike nagu Raskolnikovi tuba. Lennujaama ümber laiusid tumedad väljad, võõrad ja ebameeldivad, kõrb. Kolm korda paluti mind oma passi näidata. Ööpäev hiljem lendasin kahe propelleriga lennukis kurkide juurest minema. Aga Aldis? Aldis lahutas. Huvitav, kuidas tal praegu läheb.

—-

Mul on poolkatkine vihmavari, selline nagu sõjaveteran. Ja eile unustasin selle kohvikusse. Siis mõtlesin, et säh sulle, ma olen sinust niigi tüdinenud. Läksin siiski järele. Täna sain muidugi aru, et käitusin õigesti. Sest jälle sajab. Ja mõtlesin, miks me kogu aeg vett kaela saame. Näiteks mina käitun niimoodi kartuliga. Äkki meid valmistatakse millekski? Näiteks silmade väljalõikamiseks, jämeda soolaga ülepuistamiseks ja küpsetamiseks? Teisalt, las uhab, las vuhab, las pehastab ja puhastab, las luhal kalake lööb lupsu, et ei jääks maailma midagi kuiva, isegi vatitupsu. Siis ei tee me enam vahet ei märjal ja kuival, siis erinevus kaob ja sellest saab norm.

Eile pidin palju transpordivahenditega sõitma, tõugeldes kõhtudega, nagu seda teevad sigimist soovivad lonthülged. Inimesi, keda päev on uhmris purustanud nagu eri värvi pipraid, ei saanud vältida, mistõttu pidin vaatama nende dekolteid, hambaid, ninasid, sõrmuseid, sõrmi, küüsi, kotte, klaase, koeri. Üks kassapidaja vajutas nuppe pikkade liimitud küüntega ja tal oli ripsmetesse töödeldud mingi väike kerakujuline metallitükike. Näituse avamiselt välja tulles jäin maha trollist, mis käib üks kord nädalas nagu kauplusauto. Linna peale oli veerenud hämarus, tuli kõndida mööda kaldapealset, kuid hakkas sadama ja tuul tervitas jalakäijat nagu langevarjurit, kes kord suu lahti teinuna ei suuda seda enam sulgeda ja jälgib oma põskede värisemist. Ent ma ei kõndinud vertikaalselt, vaid kaldu, nagu koer, kes õpib (või ei õpi üldse) rihma otsas käimist. Üks rekajuht oli silla juurde sõitnud, põrganud auto laubaga selle vastu ja saanud alles siis aru, et läbi ei pääse. Kõik peatusid ja ootasid, mida ta teeb. Too hakkas tasapisi tagasi veerema, kuid küllap tundis end süüdi ja väsinuna, unistas padjast või sellest, kuidas talvel vaarikamoosipurke avab. Veel vedas, vihm oli tuulega kokku leppinud, et nad murravad puid, kuid need ei andnud alla. Kuidas teisiti võtta keha higistamist ja seejärel külmetumist, kui mitte janunemisena haiguse järele. Lõpuks läks täiesti pimedaks ja unistus omandas teised vormid.

—-

Olin majast välja minemas, kõndisin välisukse juurde, aga siin on selline pimedus nagu keldris, nii et kartulil ja kärnkonnalgi ei teeks vahet. Väljastpoolt aga kõlab ühtäkki võtme kribin ja ma tean, mis nüüd juhtuma hakkab. Kord varahommikul ilmusin ühele võõrale nina ette, siis oli mul küll pikk habe, aga ta hüüdis valjult: „Issand jumal!” Ja üks tüdruk küsis mind nähes: „Ema, kes see on?” Sellepärast ma teadsin, mis juhtuma hakkab, kui uks avaneb ja me ninapidi kokku põrkume. Mul on veel mustad päikeseprillid nagu mustad augud, ja tulija pole kohe kindlasti Hawking, et neist mitte ehmuda. Köhatada? Karjuda täiel häälel? Krooksuda? Tuleb ju teda hoiatada. Kuid võti pöörleb järeleandmatult, tuues hirmu lähemale. Ja siin see on! Tüdruku muretu nägu nagu Hans Holbeini maalilt on kümnendiksekundiga õudusest haaratud. Midagi suurt ja rohelist varitseb teda pimedusest. Ma ütlen kärmesti, et teadsin tema ehmatuse lähenemisest, kuid olin jõuetu, nagu me kõik siin elus. Ta hakkas naerma. Maailma on päästetud.

Püsiviide Lisa kommentaar

Eia Uus

7. sept. 2021 at 10:25 e.l. (Nädala autor 2021) (, )

sündis 1985. aastal Noarootsis. Tema esimene romaan, depressioonist kõnelev „Kuu külm kuma“ võitis Eduard Vilde nimelise kirjanduspreemia ja oli paljude koolide lugemisvaras.
Veel on ilmunud romaan „Kahe näoga jumal“ (2008), reisikiri „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein“ (2013), romaan „Aasta Pariisis“ (2014), lasteraamat „Seitsme maa ja mere taha“ (2019), romaanivõistlusel III koha saanud „Tüdrukune“ (2019) ning luulet ja jutustusi.
Autor on elanud ka Tais, Kanadas, Hiinas, Argentinas. Eia Uusi viimane raamat „Kirju Buenos Airesest“ ilmus äsja.

Foto: Birgit Varblane

/Prima Vista 2021 kirjandusfestival/

 

Katkend: Tüdrukune, Postimees Kirjastus 2019. Lk 85-97.

Tööl on tempo metsik, suudan vaevu oma elust meenutada sama kiiret perioodi, kuigi varem on täistöö kõrval korduvalt olnud ka täiskohaga ülikool.
Kampaania puhul on arvel iga päev, iga intervjuuvõimalus, iga sõna, iga Instagrami postitus, iga naine, iga pensionär, memm, kellega koos pildile jääda, iga paber, mida avalikult allkirjastada, üritus, kus kohal olla, paavst ja Pärt, tervisesport, mälestusmärgi avamine, iga kõne, debatt, iga lasterikas pere, iga välireklaam, teleklipp, raadioeeter, selfi valijate või kuulsustega, iga tänaval piparkookide jagamine, iga loeng noortele, kohtumine ettevõtjatega, vere ja geenide loovutamine, iga konverents, saadikute lõuna, tehasekülastus ja iga tähtpäev, mil sotsiaalmeedias isiklik ja armas olla: õpetajate päev, vanaemade päev, meestepäev, ema sünnipäev. Kui on võimalik külastada lauta või tuletõrjujaid, siis seda parem.
Kaarel Kaskmaa on sulandunud loomulikult mu ellu ja kuigi saan talle helistada iga tööküsimusega ning vähemalt korra nädalas on ta mu voodis ( või diivanil või duši all või köögis, ja ühe korra ka mu töölaual kontoris), mõtlen temast ikka veel perekonnanimega. Kui ta on viisteist aastat olnud mulle pjedestaalil Kaarel Kaskmaa, ei ole ta ühel päeval lihtsalt Kaarel, kuigi tean juba igat ta armi, mõnda halli kulmukarva ning seda väga omamoodi tunnet, kuidas ta vasakule kaarduv peenis mu sees liikudes tunda on.
Ja kõigest hoolimata – kuueteisttunnistest tööpäevadest, mis unes edasi kestavad, riiklikul tasandil olulisest vastutusest, oma elu parimast ja kvaliteetsemast seksuaalelust mehega, kes ei vaja, et ma talle süüa teeksin või sokke peseksin – leiab Mona siiski tee mu mõtetesse. Ta postitab „snäppe” vaid siis, kui midagi sõpradega koos toimub, nii paistab kogu tema sotsiaalmeedia voog kui lõputu läbu. Ta raiskab ennast.
Ma vahel mõtlen, kas ta poseerides arvestab ka vahel sellega, et mina neid vaatan – ta näeb, kes on avanud ta snäpi, ta teab, et ma aktiivselt teda jälgin. Ei tasu vist loota, et ma tal meeles olen. Pärast minu nägemist koos Janega on ta vaid paaril korral kirjutanud.
Kui mu kandidaat võtab õhtul paar tundi endale, et vanemate pulma-aastapäevale minna (ja sealt kindlasti sotsiaalmeediasse armsat inimlikkust, pereväärtusi postitada, kuigi lahutus ukse all), uurin Monalt, millega ta tegeleb, kasutades ta enda lühivormi: „kus sa”. Kui tavaliselt oleme teineteisele vastanud paaripäevase vahega (andes kordamööda vastastikku mõista, et ei oota teise järel, nii palju muudki teha), siis õnneks vastab ta seekord kohe. Paistab, et ta igavles ja ootaski, et keegi teda sellest päästaks. Ma ei küsi, mis ta plaanid on, kas tal on aega. Kirjutan „lähme välja” ja „mis su aadress on”, vastuse saanud, lisan: „võtan su peale”, „6 min”.
Mona on seal, kui Uberis kohale jõuan. Ukse ees ootab tüdruk, mitte sensuaalsus inimnahas. Ta on natuke ärevil, ta ei tea, mida oodata. Kas ta üldse teab, mida ta tahab?
Avan tagaistmel turvavöö, et teda tervituseks kallistada.
„Nii hea, et sul praegu aega oli,” ütlen, kuigi ei küsinud, kas tal aega on. „Mul on viimsed kuud lihtsalt nii metsik tempo olnud, et kui praegu vabanes paar tundi, tundus, et tuleb kõik edasilükatu ära teha. Kuidas sinul siis läheb?”
„Kõik on täiega chill,” vastab ta ja ma mõtlen, mida ma temas üldse näinud olin. Mis mind raputas? Täiesti tavaline plika.
„Mäletad, see raamat, millest tol õhtul sulle rääkisin, kui tutvusime?”
„Jaa, ma kirjutasin nime üles,” vastab Mona kerge piinlikkustundega.
„Kas sa lugesid seda?”
„Ei, mul ei ole veel aega olnud, et seda tellida,” kogeleb ta.
Muidugi ei ole. Ega selle ettekandmise ja pidutsemise kõrvalt palju jõuagi. Ma olin sellega arvestanud. Auto peatub raamatupoe kõrval, ütlen: „Oota siin.”
Võtan kassast oma ettetellitud kauba, endale kuus raamatut (Obama, Rumsfeld, Kate Manne, Lynn Ford, Wendy Sherman, Julie Dolan) ja Monale väga aistingulise „Magusmõrkja”, romaani noorest ettekandjast, mida soovitasin talle esimesel kohtumisel, hiljem sotsmeedia vestluses ja kolmandat korda, kui Kaarel Kaskmaaga ta restoranis söömas käisime.
„Palun,” ulatan selle talle, kui autosse tagasi istun. „Ei mingeid ettekäändeid enam. Võta see aeg, see tasub ennast ära.”
Ta tänab natuke kohmakalt, kõrvust tõstetuna ja hakkab tagakaant uurima, kuigi autos on pime ja tänavavalgustus katkendlik.
„Kas sa Kumus „Vabasid hingi” vaatasid?” küsin ning loomulikult on vastuseks: „Mkmm.”
„Isegi Emmanuel Macron vaatas seda näitust!” ütlen pooleldi naljaga ja korraks olen üsna kindel, et ta täpselt ei tea, kes see on.
Viin ta kunstisaalis rahulikult otsejoones palja õlaga „Naise portree” juurde ja räägin Konradi mõtisklusest, kuidas kunst võiks hõlmata elu kaht teed pidi: kas ohutu ja mugav või järsk, täis surmaohtusid. Kas mõistuse või hinge tee. Argipäev ja töötegemine või pidu sinus eneses, sügavad suhted.
Naine portreel on monalikult pehme, tema põskede ja näokujuga.
Mona kuulab mu vaikset, muuseumi õhkkonna austamiseks tasakaalukalt madalaks tehtud tämbriga juttu kannatlikult, noogutab kaasa. Tutvustan talle piltide kaudu oma lemmikgraafikut, lätlast Vidbergsi, tema dekadentlikku tasast erootikat.
Ma jõudsin järeldusele, et ainus, mis mul on tüdrukule pakkuda, on elukogemus. Kui tavaliselt veetled inimesi selle põhjalt, mis teis ühist on, särad ehk oma kompetentsiga teemas, mis teiselegi tähtis on – nagu näiteks Kaarel Kaskmaaga – ning demonstreerid teatud kuuluvust tema maailma, siis Monaga ei kehti see kohe üldse. Ma ei saa lüüa oma nooruse või kergusega, pigem siis keerata põhja see teine pool, küps keerukus. Tekitada aukartust kogemuste ja oma maailma piiritute valdustega.
Näitan talle Oskar Kallise „Elutantsu” ja „Suvipäikese paistel”. Selgitan pilte lahti rohkem, kui peaks, esimese kohta lisan, et siin aimub ka freudilik mõte, et seks ja surm on vältimatud situatsioonid, ning et teisel põimib õrnust ja sensuaalsust kätkev päikesenaine endas looduse ilu ihaluse ning dekadentsiga haakuva melanhoolse erootika. See on täielik bluff, sest need on lihtsalt kõige banaalsemad laused, mida ühel päeval kuraatorilt kuulsin.
„See, mis ma just ütlesin, on bullshit. Mona. Ära lase kunagi kellelgi öelda, kuidas sa kunsti vastu pead võtma. See on jama. Kui keegi teadja väidab sulle, et kunstnik proovis siin näidata abstraheeritud sümbolitega sisekaemuse ängi, kujutledes vertikaalsel teljel unistusi ja horisontaalsel reaalsust, ära võta seda omaks. Saa aru, et tal on õigus oma arvamusele, aga sinu maailmas on sinu tõlgendus samuti õige. Ja ära kunagi lase end kellelgi veenda, et kunst saab olla objektiivne.”
Ta naeratab ebakindlalt, noogutab. Võib-olla ta ei tea ka täpselt, mida sõna „objektiivne” tähendab. Ma mäletan sellest vanusest nii palju teesklemist, et mõistan midagi, milleni tegelikult ei küündinud. „Ja kunsti all ma mõtlen filme, raamatuid, tantsu, muusikat, fotograafiat, eks?” lõpetan teema.
Pärast vaid mõnda meelelist lemmiktööd jätan vahele kõik maastikud ja sümbolismi, tellin taas äpiga auto järele ja kiirustan meid minema. „Mul on su abi vaja,” ütlen. „Aita mul mu uus essents leida.” Proovin ikka temas vaikset põnevust ja mõnetist segadusseisundit hoida, suhelda vihjates.
Et olen hea klient, oli luksusliku lõhnabutiigi juhataja nõus täna veidi kauem lahti hoidma. Jelena on nagu taanlanna: must pullover, mustad viigipüksid, mustad pealt nööridega madalad kingad, pruunid juuksed sabasse tõmmatud – ning punane huulepulk.
„See on Mona, ta aitab mul valida,” ütlen selgituseks.
„Midagi talvist?” küsib müüjatar, või nagu siin öeldakse, konsultant.
„Ja tugevat, poliitiliselt ebakorrektset.”
„Meil on Kiliani Noir Aphrodisiaque. Selle „nina” on Calice Becker, sulle meeldis tema Playing With The Devil, kui õigesti mäletan, ja Fordi Black Orchid Oud on ka tema loodud.” ta ütleb, „kui ma õigesti mäletan”, aga ma olen päris kindel, et nad peavad kõigi klientide kohta toimikut nagu luksusrestoranid välismaal.
„Kõlab hästi.”
Jelena raiskab tohutu koguse parfüümi paberiribale, raputab seda, nuusutab ise üsna kaugelt, justkui meile ette näidates, kuidas peab lõhnaga tutvuma, ning ka endale buketti meelde tuletades. „Mida sa tunned?” küsib ta minult.
„Kaneel? Bergamott?”
„Huvitav, huvitav. Õige, kuigi enamik ei tunne seal bergamotti ära, ta on üsna tagasihoidlik.”
„Mingi kibedam lill?”
„Iiris, jaa … Lisaks tume šokolaad ja tsitruselised.”
„Mhmh, mis sul veel on?”
„Kurkdjiani Baccarat Rouge 540 on minu meelest väga sina: punane seelik ja poliitika, kontsad ja seks ooperis.”
Hakkan sellise portree peale naerma ja ta pisardab lõhna mu randmele.
„Sa tunned mind hästi, see tõesti meeldib mulle. See on nii keeruline!”
„Tipunoodid jasmiin ja safran – ”
„Aa, safran, oo.”
„Kurkdjian ise kirjeldab seda parfüümi poeetilise alkeemiana, nimetab seda kandja graafiliseks ja väga kontsentreeritud signatuuriks. Südamenoodiks ambra, lõppakordiks seeder.” Mulle avaldab siiani iga kord muljet, kui palju Jelena oskab iga parfüümi kohta rääkida. Neid on siin poes ju sadu.
Nuusutame Monaga kordamööda. „Tõesti, seks ooperis,” ütlen.
„Kas sulle meeldib?” küsin Monalt ja ta naeratab, noogutab.
„Väga sina,” ütleb ta.
Jelena teab, mida inimene otsib, kui võõras sisse astub. Kui kirjeldad paari sõnaga, kellele kinki valid, oskab ta hiromandina seda inimest veel pikalt kirjeldada – täppi, ilma et oleksid detailidesse laskunud. Olen täheldanud, et üle kuue parfüümi ta pigem kunagi ei näita. Seekord veel omavahel väga erinevad Initio Psychedelic Love, Frédéric Malle Carnal Flower, Armani Cuir Noir ja Van Cleefi Bois d`Iris. Jelena jutustab legende nii nende saamislugudest kui kandjate eludest. Valituks osutub Kurkdjian, mu esimene temalt, Jelena laseb seda mulle peale ja valmistab koti ette: valge tekstuuriga paberkott, selle sisse palju musta siidipaberit, seejärel piserdab ta sinna mu väljavalitud lõhna ning lõpuks seob veel kogu kupatuse ülevalt ilusa laia satiinpaelaga kinni. Kui ta tavaliselt paneb kaasa viis testrit lõhnadest, mida teab, et ma kindlasti järgmiseks ostma tulen, siis seekord palun need Monale anda.
Parfüüm on kuratlikult kallis ja ma ei peaks seda endale praegu lubama, aga ma otsisin tegevusi, mis Monale uudsed oleksid. Näidata talle teistsugust Tallinna.
Jelena valib üheks koostisosaks vanilje, mis oma ehedal lahjendamata kujul on tõesti väga monalik. Tume kirss. Konjak. Mulle meeldib, see on väga Mona pakett.
Vaatan kella ja märkan, et hakkab kiireks minema. Jelena saadab meid ukseni ning ulatab mu ostu mulle seal. Kuigi ta ilmselt aimab mu hingeelu ilmselt paremini kui enamik mu sõpru, jääb ta siiski lõpuni professionaalseks. Ei proovi hüvastijätuks põsele suudelda, üksnes kummardab kergelt pead, distantsilt.
Olgugi, et Mona töötab väga heas restoranis, tunneb veidi veine ning oskab külalistele soovitada Itaalia külakesest pärit vaarikapuskarit, eeldan siiski, et Tallinnas on kohti, kuhu ta jalga tõstnud pole. Ta on ometigi noor.
„Kas sa Papagois oled käinud?”
„Ei.” See on uus koht, kus võid samettugitoolis istudes tellida endale märkamatult paari minutiga saja euro eest näputoitu ilma, et kõhtu natukenegi täis saaksid.
„Käime ruttu läbi.”
Juba välisuksest sisse astudes tekitab interjöör kohe tunde, et oled välismaal. Ruumi on raisatud taimedele ja dekoratsioonile, isegi põrand ja tapeedid paistavad väärtuslikud.
„Kas sööma?” küsib teenindaja.
„Ei, alla.”
„Tulge minu järel, palun.” Ta avab kapiukse, Mona hakkab jopet seljast ajama.
„Palun,” ütleb teenindaja ja ma astun riidekappi, millest läheb salatrepp alla baari. Mona paistab sama võlutud olevat kui mina esimesel korral siin. Nagu oleksid mõnes ajaloolises Londoni patupesas, vanaaegne elegants üleannetute detailidega. Kuna kell on varajane, saame koha valida ükskõik millises eriilmelises sopis, lasen Monal otsustada.
Palun endale Last Wordi, Mona valib menüüst tükk aega ja leiab oma jalgealuse. Söögist-joogist rääkimiseks on tal enesekindlus ja sõnavara olemas, nägusa noore baarmeniga vesteldes tuleb temas lõpuks välja ka see isiksus, kellega ma tol suveõhtul tutvusin. Ta flirdib noormehega nii, et ma tahaksin tüdrukut kõrvast hammustada või käe ta põlvele panna, sellega justkui öeldes: minu.
Mona vahib Liberation Libationi – vahtrasiirup, kaneel, õunasiider, viin; kõlab halvasti – ja tean, et meil enam liiga palju aega pole, kuni teine punapäine naine mu elus, peaministrikandidaat Triinu Tuhala pärast vanemate pulma-aastapäeva tähistamist on jälle töölainel ja peame vahepealsed kaotatud tunnid tasa tegema.
Pärast seda, kui Mona kunstisaalis ja lõhnabutiigis end võhikuna pidi tundma, kompenseerisin selle ebamugavuse nüüd tema kohta pärides. Ta räägib sommeljeekoolist ja oma sõpradest, klientidest ja vanematest. Oma elu kirjeldades ta peikat, pruuti, elukaaslast ega kallimat ei maini.
Hämaras, hinnalisena mõjuvas interjööris joogi edenedes muusika saatel teineteisele otsa vaadates tuleb meie vahele tagasi see mäng. Tunnen, kuidas ohjad, mida olin enda käes hoidnud, hakkavad talle minema, kui ta oma pilkude ja huulde hammustamisega tegeleb.
„Lilian, tunnista nüüd üles, kas sa tegelikult ka oleksid täna õhtul kõiki neid asju teinud, kui mind poleks olnud?” ütleb Mona soojalt.
„No võib-olla ma näitusele poleks uuesti läinud, olen paar korda juba käinud, aga nii lahe on jagada asja, mis sulle korda läheb, kellegagi, kes sulle meeldib,” ütlen loodetavasti veidi salapärase naeratusega.
„Sa mõtled, et kultuuritad mu ära!” narrib Mona.
„Ei, ma jagan sinuga enda maailma. Sinu maailma eri koostisosi kogesin ma ju ka tookord hulgi ühel õhtul!” proovin end välja vingerdada. Muidugi kultuuritan.
„Sa proovid mind ära võluda,” ütleb ta suisa lauldes.
„Ära võluda! Kas tänapäeva noored räägivad nii?”
„Oi, me tänapäeva noored teame veel vanainimeste sõnu… Sa kurameerid!”
„Jumal, mu vanemad kasutavad seda sõna!”
„”Kuramaaž” on jälle . Nagu ka „koketeerimine”.”
Ta on nii kutsuv! Tahaksin huuled ta juustele suruda.
Kuigi sellist kokteili, nagu meil ees on, peaks etiketi järgi jätkuma pooleks tunniks, kiirustan meile veel teisegi joogi sisse.
Vaatan kella. „Me peame varsti minema, kulista nüüd!”
Mona vangutab pead ja võtab mitu suurt lonksu järjest.
„Lilian, kas sa kunagi naudid ka või ainult tormad ühest kohast teise? Sa oled täna õhtul mitu head deiti lihtsalt raisku lasknud oma maniakaalsusega. Kui sul on vaba õhtu, siis äkki natuke mõnuleks?”
„Ei,” ütlen ma lõigatult ja hakkan siis naerma, kuigi mul on piinlik, et ta läbi hammustas mu kavatsused. Tahtsin, et ta ahmiks õhku, kui äge on mu maailm, ja mina selle sees, selle asemel märkab ta mu püüdlikkust ja isegi naeruväärsust. Ma olen segaduses. See tüdruk ajab mu nii suurde segadusse. Pretsedenditu olukord mu elus. Ma ei tea, mida ta minust tahab. Kui see on kohting, siis kas ta ootab, et mina teda suudleksin?
Ma mäletan, kui sageli ma tema vanuses ja veel kümme aastat hiljemgi sain kokku või läksin kuhugi meestega, kes olid mulle selgelt vaid sõbrad – kuni mind täiesti ootamatult suudeldi või ümbert kinni võeti. Olin alati hämmingus, kuidas nad üldse tulid selle peale, et seda teha, kui mina olin nii selgesti temaga lihtsalt niisama, sõbrana, mitte füüsilise läheduse peale väljas. Mul ei ole ju selgeid tõendeid , et ma Monale niiviisi meeldin; et ma teda erutan, seksuaalselt huvitan. Tema väljakutsuv käitumine minuga on ka selgesti agressiivne flirt või siis lihtsalt noore inimese ettevaatamatus, külge jäänud suhtlusmaneer, mis valimatult käiku läheb, soovist lihtsalt meeldida.
Saputan end unelemisest üles, vaatan uuesti kella. „Me peame minema.”
Kõrvalasuvas vanas kinos on klassikaõhtu, Fellini „8½”.
Ma ei mäleta sellest midagi, aga olen üsna veendunud, et olen seda kunagi siiski näinud. Pean ju olema? Kui poleks inimesi nagu mina, siis kust peaksid inimesed nagu Mona õppima nähtustest nagu Federico Fellini või Serge Gainsburg või Nick Cave, Allen Ginsberg, Jean-Luc Godard või Georgia O
´Keeffe? Kas nendeni üldse jõuab Deneuve „Belle de Jouris” ja Loren „Eile, täna, hommes”? Kas nad vaatavad Almadovari ja loevad Murakamit, mis on sama hästi kui peavool, saavad kusagilt oma elementaarse Bowie-õpetuse ja silmatäie Joni Mitchellit, Patti Smithi…? Pollockit vast ikka, kusagilt?
Vanasse kinno astudes, kus saalis ka baar on, ütlen Monale, et ma ei pruugi saada lõpuni jääda. „Aga palun luba mulle, et sa vaatad terve filmi ära.”
Ta teeb oma armsa näo ette ja lubab.
Võtame mantlid seljast, saame valida kohad üsna keskele, istume ja ta tõstab mu käe toe pealt enda näo juurde, mu randme vastu oma nina ja huuli. Nuusutab sügavalt mu uut parfüümi. „See on hea jah. Kuigi mul pole millegi põhjalt öelda, kas see on seks ooperis,” muigab ta üleannetult. Ma olen veel rohkem segaduses. Tahaksin teda vähemalt põsele suudelda või ta käe oma pihku võtta, aga ei julge, ei riski.

Püsiviide Lisa kommentaar

Lina Wolff

21. sept. 2020 at 1:40 p.l. (Nädala autor 2020) (, , )

Lina Wolff sündis 1973. aastal Hörbys, Lõuna-Rootsis, ja on elanud suure osa oma täiseast Itaalias ja Hispaanias. Isegi tema kirjandusteostes leiame palju piireületavaid ja mitmekeelseid inimesi ja keskkondi. Romaan, kõneka pealkirjaga „Polüglottidest armastajad“ (De polyglotta älskarna, 2016), tõi talle Augustipreemia, mis on Rootsi kõige tunnustatum kirjandusauhind. Romaan, mille on eesti keelde tõlkinud Kadi-Riin Haasma (Varrak, 2017), keerleb raamatuga samanimelise romaanikäsikirja ümber.

Foto autor: Gustav Bergman

Läbi Wolffi romaani kolme minajutustaja, kahe naise ja ühe mehe, kogeb lugeja valulikke, drastilisi ja julmi lugusid. Kirjandus, keeled, igatsus läheduse ja mõistmise järele, armastus, seksuaalsus ja võim põimuvad keeruliselt üksteisega. Romaan kirjeldab mehe ja naise vahelist suhet erinevatel viisidel, kasutades alusena kriitilist ja sageli iroonilist lähenemist, kus kesksel kohal on mehe pilk naisel.

Soorollid, seksuaaltung ning keha ja hinge vaheline konflikt on keskseteks elementideks peale „Polüglottidest armastajate“ ka autori teistes teostes. Selle teema arenduses kohtame destruktiivsust ja inimlikku alandust. Sama võib öelda ka novellikogu „Palju inimesi sureb nagu sina“ (Många människor dör som du, 2009), romaanidebüüdi „Bret Easton Ellis ja teised koerad“ (Bret Easton Ellis och de andra hundarna, 2012) ja viimase romaani „Liha aeg“ (Köttets tid, 2019) kohta. Vaatamata rusuvale alltoonile, on Wolffi tekstid sageli kantud peenest huumorist.

Kirjandus, kirjutamine ja dialoog (eelkõige mees)kirjanikega esinevad sageli Wolffi teostes. Näiteks Michel Houellebecqi romaane vaadeldakse kriitilise pilguga teisteski teostes peale „Polüglottidest armastajate“.

Lina Wolff on tegus ka hispaania keele tõlkijana ja tema viimaseks suuremaks projektiks oli Gabriel Garcia Marqueze kuulsa romaani „Sada aastast üksindust“ (Cien años de soledad) uus tõlge rootsi keelde 2020. aastal. Viimastel aastatel on Wolff elanud taas Rootsis.

Kirjandusfestival Prima Vista 2020 tutvustus

Katkend: Polügløttîdëst armåstajãđ, Varrak 2017, rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Lk 166-174.

Lapsena polnud ma ei ilus ega intelligentne, ainult päratu rikas, ja ma ei usu, et keegi suudab mõista, mida võin selline olukord inimesega teha. Inimesed, kes mind nägid, mõtlesid ikka, et näe, milline väike kole laps, sest ma olin ka saamatu väike laps, ja seega mind nende jaoks enam ei eksisteerinud. Õnnekombel oli mul aga – vähemalt alguses – täiesti ükspuha kõigest, mis puudutas välimust ja saavutusi. Mind ei huvitanud mu mittemidagiütlevad näojooned ega ka läbipaistev nahk ja veresooned, mis pinguldusid selle all kui ämblikuvõrgu ruudumuster. Ma võisin seinakapi peegli ees end profiili keerata ja oma puudusi üksteise järel üles lugeda, otsekui kuuluksid need mingile teisele olendile ja nagu ei saavutaks need minu elus kunagi suuremat mõju kui kooruva värviga sein majas, kus ma pole kunagi viibinud. Lühidalt öeldes kuulusin ma tol ajal õnnesärgis sündinud tüdrukute hulka, kes ei võrdle end mitte kunagi kellegi teisega ja kellele on nende endi väärtus täpselt sama enesestmõistetav kui kullakangi või teemandi väärtus.

Koolis sai mulle osaks – hoolimata mu nigelast edasijõudmisest – turvaline ja priviligeeritud kohtlemine. Õpetajad üritasid igal võimalikul moel hoiduda valgust heitmast mu puudulikele vaimuannetele, ja seda sel lihtsal põhjusel, et minu perekond oli kloostrikooli kõikide tegevusvaldkondade peamine rahastaja. Kõik alates õpetusest kuni õhtuste vespriteni maksis heldel käel ja kohusetundlikult iga kuu kümnendaks kuupäevaks kinni minu vanaema Matilde. Siis lippas üks kooripoiss lühikese vahemaa kloostrist Palazzo Latinisse, arve näpus. Vanaema palus tal istet võtta mõnel kabineti koheval diivanil ja keegi kelneritest tõi kandikul klaasi limonaadi, samal ajal kui mu vanaema kirjutas pikkade graatsiliste numbritega tšeki välja. Tema iseäraliku käekirja tingis sulepea, mille ta aeglaselt kastis pronksist tindipotti ja seejärel juhtis üle paberi, pilgus samasugune võidukas nauding kui kunstnikul, kes kannab lõuendile õlivärvi. Poiss sai seejärel tšeki pihku ja enne kui tint jõudis kuivada, oli ta juba lipanud Palazzo Latini laiast marmortrepist alla, edasi mööda kitsast Via dei Seminarit ja üle Piazza della Rotonda. Ma võisin seista meie korteri mõne inimesekõrguse akna all ja talle järele vaadata, arvata võib, et vildakas naeratus huulil.

Õpetajate ja mu perekonna regulaarselt toimunud vestlustel nenditi minu kohta alati, et parimad viljad valmivad aeglaselt ning et süsi ja teemant on tegelikult üks ja sama, ainult et teemandile on antud aega välja arendada oma eripära – see oli lause, mida mu matemaatikust isa korrutas terve mu lapsepõlve, nagu oleks tegu ülima tõega. Tema arvas alati, et hoolimata tulemustest on minus peidus paljutõotav matemaatik.

“Nagu öeldud,“ ütles ta omaette noogutades, “valmib parim vili aeglaselt.”

Minu isa. Minu isa, kes istus äraoleval pilgul diivanil ja kirjutas oma valemeid paberitükkidele, nendele paberitükkidele, mida ta suutis leida, ja kui tema enda paberid otsa said, võttis ta kasutusele selle, mis leidus käeulatuses. Need võisid olla kviitungid või mu ema akvarellide tagumised küljed, kui need juhtusid kuivama mõnel laual pehme mööbli kõrval, samuti võis tegu olla minu matemaatikavihikutega, mida vedeles siin-seal. Tagajärjeks oli see, et mu vihikutest võis aeg-ajalt leida pikki keerukaid võrrandeid, mis käisid mu matemaatikaõpetajal kaugelt üle pea. Tundsin selle üle alati uhkust, sest matemaatikaõpetajast võis aimata suhtumist, et aadlike lapsed kannatavad iselaadse kaasasündinud vaimunõtruse all. Isa märkmed mu kaustikutes olid minu moodus kätte maksta, kindlalt väita, et vähemalt pool minu muidu võib-olla mandunud kromosoomikomplektist on vahe kui teras.

Olen kindel, et teatud aja oma elust oli isa meie juures väga õnnelik. Ta käis oma kulunud velvetülikonnas ringi ja tema sinine seljakott oli esiku põrandal, pungil täis raamatuid ja pastakaid. Ta sõitis rattaga tööle, rajas endale iga päev teed läbi Rooma liikluse. Ja ükski meie linnas sündinud inimene ei võtaks midagi sellist ette, ent isast kiirgas justkui vankumatut optimismi asjade seisu suhtes, see oli nii vankumatu, et isegi autojuhid pidurdasid, kui teda nägid. Ja ta näis lausa hellitavat lootust, et mu ema perekonda on võimalik viia maailmale lähemale, või kui ei, siis maailma meile lähemale. Muhamed ja mägi… Võib-olla see andiski põhjust koosviibimistele, mida ta korraldas ülikooli kolleegidele. Nad olid kutsutud meile iga kuu viimasel pühapäeval kell seitse. Kõik nad saabusid väga täpselt ja uksehoidja lasi nad en masse sisse. Kuna nii paljud väikesesse lifti ei mahtunud, tulid kõik suures rühmas laiast marmortrepist üles. Kummalised akadeemilised inimesed valgusid nendel kordadel meie esikusse. Inimesed, keda isa oli mingis seoses tundma õppinud: doktorid, professorid ja mõnikord üliõpilased, kelles olid midagi keskmisest erilisemat ja kellele sai osaks au suhelda Rooma akadeemilise koorekihiga eripärases keskkonnas, kus võis tajuda kadunud aegade tiivalööke nagu mõnes Henry Jamesi romaanis. Need olid inimesed, kes tundsid huvi võimatute asjade vastu – vooliste mehhaanika ja kvargid, või mingit erilist liiki võililled. Näis, nagu poleks isa sõprade valikul seatud mingit piiri ei veidrate teemade kitsusele ega mõttekusele. Otsustav tegur jaburus, sellega piirnev hullumeelsus ning segaduses ja vahel justkui tagaaetava pilk olid valikukriteeriumiks, mis võimaldasid pääsu sellesse ringkonda. Ja näis, nagu oleksid kõrgeimas hinnas need akadeemikud, kes olid kõige eluvõõramad ja segasemad, ning see sobis mõttekäiguga, et mida lähemale tahad tüürida tuumale, millele oled oma elu pühendanud, seda kaugemale tüürid tavapärasest arukast mõistusest ja käitumisest. Ema silmitses neid vaikides, kui nad esikusse astusid. Siis läks ta kööki ja tõstis kandikule jahtunud valged veinid, samal ajal kui isa juhatas oma sõbrad kusagile diivanitele istuma. Juhtus, et isa heitis emale tunnustava pilgu, kui ema seejärel kandikuga ringi käis. Sellest pilgust võis välja lugeda iselaadset uhkust, uhkust selle üle, et kellelgi temasugusel võib olla minu ema sugune naine. Kontrastina isa uhkusest pakatavale ilmele võis akadeemikute nägudelt välja lugeda kohmetust. See oli kohmetus, mille juured olid nende vilumatuses, paratamatuses oskamatuses liikuda sellises keskkonnas nagu meie kodu. Meie ei olnud akadeemiline instants ja meie juures ei saanud seega teisi üle trumbata sellega, et alistad nad oma nohikliku üleolekuga. Mitte kusagile ei viinud uhkeldamine oma teadmistega Darwinist või muul moel näitamine, kui kindlalt hoiab ankur sind ratsionaalsuse igavas pinnas. Meie juures oli kõik vohav ja hiiglaslik. Ja siin ei olnud midagi boheemlaslikku ja ennastohverdavat või allaheitlikku, mida võib kiirguda inimestest, kellel on enda arust kutsumus. Samal ajal kui nad enda pugerikes võisid valida ehk ainult seda, millise tooli peale istuda, võisid nad meil valida nii saali kui ka diivanikomplekti. Ema nautis tekkivat kohmetust iga kord. Ta vaatas isa sõpradele mitmel põhjusel ülevalt alla, aga kõige olulisem oli see, et nood hoolisid nii vähe oma pealispinnast ega osanud end üleval pidada. Need akadeemikud, võis ta pärast nende kojuminekut öelda, ja nende tunnus: ninna tungiv magus roiskunud sibula hais, mida kerkib nii äratuntavalt nende kaenlaalustest.

Aga pikapeale ei tulnud isa enam toime. Või tegelikult ma arvan, et ta tuli toime meie kui perekonnaga, aga mitte sellega, kuidas maailm seal väljas meid oma külmal läbitungival pilgul ainiti jälgis. Võimalik, et isal õnnestus alla neeleta õelused, mida mu ema ja vanaema kohta kirjutati, iseäranis kui ta nägi, kui vähe see neile endile korda läks. Aga isa ei tulnud toime sellega, mida minu kohta kirjutati. Kui ühel paparatsol õnnestus kooli imbuda ja pääseda ligi kaustale, kus oli mustvalgel ära toodud minu kehvad tulemused kõrvuti kõrgete hinnetega, ja sel moel tõestada, kuidas Latini majast pärit raha moonutas tõde, siis murdus isas miski. Artiklit ilmestasid jõulist keelt kõnelevad fotod, mis pidid olema tehtud ühel pärastlõunal, kui ma olin haige ja üksi kodus ning käisin seetõttu paistes näo ja punaste silmadega Vittorio Emanuele lähedal puuviljaäris apelsine ostmas. Kuidagimoodi tekkis artikli lõpus tunne, et mina olen meie perekonna tupik, mädanenud kirss nüüdseks juba pahaks läinud vahukooretordil.

„Meist on hullematki kirjutatud,” ütles ema ja viskas lehe paberikorvi.

„Nad läksid mu lapse kallale,” pomises isa.

Ja kui haavatakse mehe ainsat tütart, siis haavatakse ka meest ennast hingepõhjani. Ta ei suutnudki enam nendest artiklitest toibuda, ja isegi kui ta ise seda iia

lgi ei möönaks, siis oli minu meelest just suutmatus mind kaitsta see, mis pani teda lõpuks mind saatuse hooleks jätma. Seljakott kadus esikust. Keerukad valemid kadusid mu matemaatikakaustikust ja värske õhu hõng, mida isa alati endaga palazzo`sse kaasa oli toonud, asendus minu, ema ja vanaema niiske vanaaegse lõhnaga.

Isa lahkumine Palazzo Latinist langes ajaliselt kokku minu seitsmenda klassi algusega ja mu sõprade naiseliku õitselepuhkemisega. Alustuseks polnud nad teadlikud oma uudsest võimust meessoo üle ja see tegi nad veelgi võluvamaks. Ent varsti olid neist saanud ärahellitatud ja nõudlikud nukukesed, ning muutus oli valuliselt ilmne. Neid nähes ei igatsenud ma enam selle järele, et minu hilise arenguga keha puberteeti jõuaks. Seda ei juhtunudki. Mu ainus füüsiline muutus teismeea esimestel aastatel oli see, et mu nägu venis pisut laiemaks. Ka nina läks jämedamaks ja juuksed jäid õhemaks, mis oli tüüpiline pigem üleminekueas naisele kui tüdrukule. Mu keha hakkas valmistuma suguküpsuseks, otsekui oleks see midagi sellist, mille jaoks on kõige targem varuda palju vedelikku. Randmed, pahkluud ja põsed läksid paiste. Nahk – mis pidanuks ootuspäraselt olema portselanvalge – hakkas mässama ning ninaselg ja kõrged põsesarnad piinlesid akne käes, mis andsid näole ärevil, leegitseva ilme. Vanaema, ema ega kelnerite võimuses polnud suurt midagi, millega loodust õigele rajale juhatada. Keegi neist poleks nagu mõistnudki, mida ilu puudumise korral peale hakata. Õhukesed juuksed kammiti tahapoole nagu kõikidel meie pere naistel ja koguti rangesse palmikusse, mis jättis näo üleni paljaks Siis vaatasid nad mulle jahmunult otsa, sest ükski neist ei suutnud mõista, mida nad valesti olid teinud.

Minu silmad olid kaua väga helesinised nagu lapsel ja hakkasid alles pärast kohtumist Marco Devotiga omandama seksuaalsele küpsusele iseloomulikku sügavust. Mu vanaema ei ole kunagi harrastanud tihedat seltskondlikku läbikäimist (ja ma arvan, et see aeg, mis Max Lamas meil veetis, oli üks seltskondlikumaid tema elus). Küll aga oli tal oma väike teenijaskond, keda ta kutsus kelneriteks. See koosnes kolmest Lõuna-Ameerika päritolu mehest, kes olid olnud meie juures nii kaua, kui ma üldse mäletan. Terve see aeg oli vanaema neid kelneriteks nimetanud. Enamik tema sõbrannadest nimetas oma teenijaid „assistentideks” või siis nimepidi – see oli igatahes kõige tavalisem, kui kõnealune isik oli juba aastaid majapidamises elanud. Aga vanaema nimetas neid niisiis kelneriteks ega kõnetanud neid nimepidi peaaegu mitte kunagi. Kõik kolm olid pärit Ladina-Ameerikast ja kõikidel olid küljes Ladina-Ameerika tervisehädad. Ühel oli probleem maksaga, teine kannatas enda väitel murtud südame all. Kolmandal polnud silmanähtavat viga ja just seetõttu oli ta veendunud, et tema vaevus on märksa tõsisem kui ülejäänutel. Neil kõikidel oli ka eriline suhe peeglitega. See, kellel oli süda murtud, võis oma peegelpilti vaadelda väga kaua. Ta tegi seda siis, kui ta arvas end üksi olevat, aga vahel sattusin mina või vanaema või emb-kumb teine kelner talle peale.

„Seisad jälle siis ja vahid ennast peeglist?” küsis vanaema ükskord.

„Ei, ma ei vahi ennast peeglist,” vastas selle peale kelner.

„Mida sa siis teed?” küsis vanaema.

„Ma otsin enda seest midagi, mis paistab olevat kaotsi läinud,” kõlas vastus.

Teine kelner leidis, et peeglid kui sellised on ohtlikud, sest nendes varitsevad deemonid. Kui inimene seisis peegli ette, siis avas ta end peegelpildile ning deemon kasutas juhust ning lipsas inimese sisse. Seejärel hakkasid inimeses arenema kõige hullemad läänemaised omadused: egoism ja kõrkus. Peeglis peegeldunud inimene läks aeglaselt, ent kindlalt vastu valusale ja ainult iseenda põhjustatud hävingule. Nii nagu rooste sööb rauda, mädandab sisekaemus inimhinge, ütles kelner, ja oleks huvitav teada, millisest raamatust ta sellist asja oli lugenud.

Kolmas kelner nägi kõike poliitilisest vaatenurgast. Tema arvas hoopis, et peeglid on spioonid. Ta ütles, et kõikides ühiskondades on olemas jälgiv instants ja kusagil ei ole see nii hästi arenenud, kui rikastes riikides – seal oli nimelt õpetatud inimesi iseendid vaatlema. Peeglid kujutasid endast seda jälgivat instantsi ja neid ei sunnitud inimestele sugugi peale, nood allusid sellele piiravale kontrollile täiesti vabatahtlikult ja isegi entusiastlikult. Mitu korda päevas mõõtis inimene ennast selle jälgiva instantsi ees. Tegi seda kohusetundlikult, omal algatusel ja sageli lausa rõõmsal meelel. Ja kui inimene ei tundnud kohtumisest oma peegelpildiga vaimustust, mida ei juhtunud peaaegu kunagi, siis ei andnud ta alla, vaid hakkas koostama plaani, kuidas muutuda täpselt selliseks, nagu temalt oodati.

„Niisiis on piisanud kõikjale peeglite riputamisest, et inimesed end ohjes hoiaksid, sest mitte keegi,” ütles kelner, „ei ole sinu vastu nii range kui sinu enda pilk.”

Kelnerid arutasid neid teooriaid omavahel. Ja olgugi et nad ei leidnud iial ühist keelt peeglite tõelise olemuse üle, jõudsid nad siiski ühisele järeldusele, et peeglitel oli potentsiaal tähendada halba, ning seetõttu katsid nad need igal suvel mõneks päevaks linadega kinni. Vanaema naeris selle peale kuivalt, ju ta arvas, et see on täiesti tarbetu. Mina aga pean ütlema, et ma tundsin neil päevil oma kodus levimas ootamatut rahu.

Ometi ei meeldinud vanaema kolm kelnerit mulle kunagi. Tegelikult ma suisa ei sallinud neid. Juba lapsest saadik olen mina olnud see, kelle peal on olnud neil kõige lihtsam välja elada vanaema tekitatud frustratsiooni (minu ema ilmutas juba varakult vaimuhaiguse märke ja ei tulnud kõne allagi, et keegi oleks temale lähenenud). Näiteks ma mäletan, kuidas nad hõõrusid vannis mind harjaga, mille nad olid enda jutu järgi ostnud Rinascente parfümeeriaosakonnast, aga mis oli kindlasti hoopis selline hari, millega kraabitakse kartuleid. Selle tõttu vihkasin ma lapsena vanniskäimist ja mingil moel on mul ikka veel raske eristada sooja vee tunnet metallriivi tundest nahal. Mu nahk läikis nendel kordadel üleni punasena, ja kui ma vanaemale rääkisin, siis ütlesid kelnerid, et hoopis minul on väga tundlik valge nahk ja et just seetõttu on nii oluline, et ma täiesti puhtaks saaks. Rooma heitgaasid tungivad naha sisse ja ladestuvad poorides kõige alla, rasva taha, ütlesid nad vanaemale, ja kordasid seejärel öeldut hispaania keeles, nagu aitaks see midagi selgitada, detrás el cebo, doňa Mathilde, la suciedad se mete detrás del cebo en la piel de la niňa. Vanaema noogutas mõtlikult ja ütles viimaks, et ju on kelneritel õigus. Ilus valge tundlik, aga täiuslik nahk oli eristumise ja klassi tunnus. Samasugune rikutud nahk aga võis purustada ükskõik millise naise väljavaated. Minul jääb üle vaid välja kannatada, ütles vanaema, ja otsekui lohutuseks lisas ta, et temal oli väiksena samamoodi, ja tema puhul läks ju lõpuks kõik hästi.

„Hoolitsege selle eest, et ta saaks korralikult puhtaks,” ütles ta enne äraminekut, ja siis vaatasid kelnerid mulle kahjurõõmsalt otsa.

Püsiviide Lisa kommentaar

Aleksei Salnikov

5. juuni 2020 at 8:00 e.l. (Nädala autor 2020) (, , )

Aleksei Salnikov on hetkel Venemaa paljutõotavaim kirjanik. Salnikov sündis aastal 1978 Tartus ning tema lapsepõlv on möödunud Tartus ja Uuralites. Ta on lõpetanud kaks kursust põllumajanduse akadeemias ning õppinud ühe semestri kirjandust Uurali Riiklikus Ülikoolis.

Ta on seni kirjutanud palju luuletusi ja neli romaani, millest üks on pühendatud ka Tartule. Tema romaani “Petrovid gripi küüsis”, kus muuhulgas on tsiteeritud Aino Perviku “Kunksmoori”, on nimetatud ebatavaliseks armastusromaaniks ning see pälvis 2018. aastal ühe Venemaa tähtsaima kirjanduspreemia, nn Rahvusliku bestselleri auhinna. “Petrovid gripi küüsis” on üks viimaste aastate kiidetumaid ja müüdumaid vene romaane, mille järgi teeb praegu filmi tuntud filmilavastaja Kirill Serebrennikov (see on esimene Serebrennikovi film pärast poolteist aastat kestnud koduaresti).

Septembris ilmus raamat eesti keeles kirjastuselt Tänapäev. Salnikovi romaan „Osakond“/“Отдел“ – must paroodia riigikaitseorganite töö kohta – pälvis samuti lugejate tähelepanu. Kriitikud nimetavad teda James Joyce’i ja Thomas Manni kirjandusliku traditsiooni jätkajaks, kuna romaani olmefaabulal on sügav mütoloogiline alltekst.

Tartu Kirjandusfestival Prima Vista / 2020 esinejad

Katkend: Petrovid gripi küüsis, Tänapäev 2019, tlk Erle Nõmm, lk 234 – 245.

Petrov vaatas poega, kellel oli pelmeenikott peas, ning tundis lisaks hirmule ja abitusele veel ka ärritust. See oli kohutav tunne, aga Petrovile näis osaliselt, et poeg etendab natuke liiga haiget, et kui ta oleks haige ja kannataks, siis ta lihtsalt lamaks sonides, Petrovil oli isegi kahju, et pojal pole ei iiveldust ega kõhulahtisust, et saaks anda ta arstide kätte ja seada kogu vastutuse tema tervise eest inimestele, kes meditsiinist midagi taipavad. Pelmeenikott muutis poja palaviku koomiliseks ja Petrovile tundus, et Petrov-noorem lollitab rohkem, kui haigus väärt on. Petrovil oli midagi puudu, et pojale täiel määral kaasa tunda, ta sai aru ainult sellest, kui ta ise kannatas, kui kondas kõikjal palavikuga ringi, tema, Petrovi tollane kannatus tundus Petrovile tõelisena, aga poja kannatus mitte. Petrov piinles, et ei ela poja kannatustele täiel määral kaasa ja seda kannatust oma kalkuse pärast elas Petrov üle tõeliselt. Ainult Petrovi enda haigus tundus Petrovile tõeline, aga Petrov-noorema haigus oli mäng, mida too osaliselt mängib ja on nii hoogu läinud, et võib selle mängu tõttu juba surra, aga peatuda ei suuda.
Petrov nägi end mingi rumala talistepüha näidendi või Pravoslavnaja Gazeta eelviimase lehekülje jutustuse peategelasena, ta oli seda kunagi lapanud, kui oli ämmal külas. Taolistes jutustustes istus, tõsi küll, alati miskipärast ema, mitte isa, sureva lapse voodiveerel: laps oli suremas, ema küsis “mille eest?”, siis ilmus ingel ja selgitas naisele, et laps oleks niikuinii sirgunud moraalseks värdjaks ja sattunud pärast põrgusse, aga nüüd päästis jumal ta; olid ka variandid, kus ingel näitas naisele pildikesi poja eeldatavast tulevikust, kus poeg jõi viina, suitsetas, keppis, s.t. tegi justkui asju, mida teevad peaaegu kõik inimesed, aga jumal vabastas lapse langusest tavalisse täiskasvanuellu ja tegi temast inglikese. Ema liigutasid ingli sõnad miskipärast alati ja ta hakkas tänulikult palvetama. Petrov nägi ennast selles jutustuses, talle tundus, et ta hoiab seda süžeed iseendaga nagu pappkarpi, nagu midagi muud polekski peale selle karbi, selle toa kolme inimese nukukujudega ja mängumööbliga, nagu poleks karbi ümber muud midagi peale pimeduse.
Et vabastada end sellest tundest, jõuetusest, ärritusest poja suhtes, läks Petrov magamistuppa ja kogedes hinges suurt pimedust, nagu poleks pilkasus karbi ümber mitte väljamõeldud, vaid tõeline, sukeldus Petrov sellesse pimedusse, hakkas telekanaleid vahetama. Nagu kiuste, oli üks telekanalitest retrolainel, näitas uuesti “Jane Eyre`i”, aga Petrov tabas just selle hetke, kus noor Jane jääb magama tuberkuloosihaigega sama teki all. Üldiselt meeldis romaan “Jane Eyre” Petrovile, sest võidutses õiglus kasuema ja tema tigedate laste suhtes, aga just see episood, kus verd köhiv sõbranna suri, ei olnud Petrovile praegu kuigi meeltmööda.
Petrov püüdis meelde tuletada, kui ta oli ise lapsena haige, kas temaga jännati samamoodi nagu Petrov-nooremaga, aga miskipärast ei mäletanud ta haigust ennast, vaid seda, kui hea oli haiguslehel olla, pärast peamist gripihoogu, kuidas ta ei käinud koolis ja tegeles kodus igasugu jampsiga, kuidas ta üksi jäi, kui vanemad tööle läksid, kuidas ta endale toitu soojendas, kuidas otsustas, et ei kuumuta piima pliidil, vaid joob seda külmalt, ja sai pärast nahutada, nii et võttis õppetundi arvesse ja jätkas külma piima joomist, aga järgides ema loogikat, kallas ta natuke piima kastrulisse ja pani tulele, et see pisut põhja kõrbeks. Talle meenus, kuidas ta tahtis nimme haigeks jääda, et mitte sõita koos teistega ekskursioonile Visimi, Mamin-Sibirjaki kodumaale, kuidas ta meelega lamas külma vett täis vannis, pärast istus veel rõdul aluspükste väel, aga ärkas järgmisel hommikul ehk isegi varasemast tervemana, nii et tuli varahommikul astuda koolibussi ja põrutada klassiga kakssada kilomeetrit linnast välja, et vaadata üle paar maamaja ja kuulata lugu kirjaniku elust, kellest Petrovil polnud sooja ega külma. Vähe sellest, et Visimi sõideti tohutu kaua, iga kahekümne minuti järel tehti veel peatus ka, sest ühel klassikaaslasel hakkas süda pidevalt läikima.
Lapsena ei hirmutanud Petrovi mitte niivõrd gripp, kuivõrd entsefaliidi kaitsesüst. Selle elas Petrov üle tõeliste piinadega, mida mäletas siiani. Kui kõik jooksid pärast kaitsesüsti ringi ja püüdsid üksteisele süstist valutaval kohal tugevamini vastu selga äsada, siis Petrovil oli tõeliselt halb. Tal ei valutanud mitte ainult abaluu all – teda piinas paar päeva kohutav peavalu, mis oli hullem kui palavik, köha ja nohu. Petrovi pea valutas iivelduseni, tal oli valus neelata, pilgutada ja isegi noogutada, talle tundus, et ta tunneb, kuidas aju ujub soojas puljongis koljus ja puudutab selle siseseinu.
Tundub, et Petrova oli samamoodi alla andnud nagu Petrov. Temagi tuli magamistuppa, hakkas seljast võtma oma süngeid asju ja riietuma öösärki ning määrima end käte ja näo öökreemidega.
“Kuidas tal seal on?” küsis Petrov. “Kuidas, kuidas. Vedeleb maas ja kõik,” vastas Petrova rõõmutult. “Mida teha?”
Nad alustasid imelikku võistlust, püüdes vastu pidada võimalikult kaua, et mitte kontrollida poja seisundit, ja asusid telekanaleid ümber lülitama, küsides teineteiselt, kas jätta telekanal mängima või klõpsutada edasi. Nad ajasid selle tegevuse saatel ka veel juttu, püüdes näida rahulikena, Petrov küsis naiselt, kuidas too iseennast tunneb. Petrova tundis ennast normaalselt ja küsis, kuidas tunneb ennast Petrov. Ka Petrovil oli kõik hästi. Mõnda aega õnnestus neil teeselda, et poega pole kodus, ja õnnestus mängida, et nad on mõlemad tasakaalukad ja midagi erilist ei toimu. Nad läksid selle mängu käigus kööki, kus Petrov keerutas käes sigaretipakki ja keelas endal rõdule suitsetama minemast, et mitte näha haiget poega. Esimesena andis alla Petrova ja tegi ettepaneku proovida aspiriini, mitte paratsetamooli. Petrov ütles, et lastele on aspiriin keelatud, kuigi kui ta ise oli laps, anti talle aspiriini ja midagi ei juhtunud.
“Oled sa veendunud, et see oli just aspiriin?” ei uskunud naine. “See ei mõju ju mao limaskestale hästi ja võib esile kutsuda ootamatu ajuturse.” “Ma pole enam milleski kindel,” tunnistas Petrov. “Ma pole isegi veendunud, et paratsetamool, mida me talle päev otsa anname, on ehtne. Võidi ju müüki paisata mingit libakraami sama hinnaga,” mainis Petrov kainelt. “Praegusel ajal võib igasuguseid asju juhtuda.”
Petrovid pistsid nina koduapteeki ja hakkasid otsima aspiriini, lootes, et karbis, mis oli jäänud ammustel aegadel Petrovi vanematelt, võib midagi veel alles olla. Karbis olid sinepiplaastrid, briljantroheline, kaaliumpermanganaat ajast, kui Petrov-nooremat oli vaja vannitada lahjendatud kaaliumpermanganaadiga, seal oli vanematest jäänud jood, mida keegi ei kasutanud, seal oli levomütsetiin, mille oli ostnud Petrov, kui ta oli veel koolipoiss ja õuekoer oli haigeks jäänud (muide, koer ei lasknud endale tabletti anda, kõigil ülejäänud päevadel nii lõbus ja lahke peni kõõritas kurjalt ja näitas hambaid, kui tal püüti suud avada), seal oli vatirull – väljast laialivalguv ja seest kõva kui puu, . Seal oli kolme liiki plaastreid – bakteritsiidne, rohelise ravimikihiga, mille kleepuv pool oli kaetud plastlehekesega, ja kaks isoleerpaelalaadset plaastrirulli – kitsas ja lai. Selles, et plaastreid ei saa kasutada isoleerpaelana, veendus Petrov juba varajases lapsepõlves, kui ta mässis käepidemeta kruvikeeraja otsa plaastrisse ja asus lahti võtma katkiläinud triikrauda, mis oli pistetud stepslisse. Apteegikarbis oli kaks kraadiklaasi, üks neist vanas kollaseks tõmbunud vutlaris, teine oli uus. Uus kraadiklaas osteti, kui arvati, et vana on kaduma läinud, aga see oli lihtsalt kadunud pilusse diivanipatjade vahel. Oli köharohi, mida Petrov oli võtnud kõigest kaks korda, aga selle vahendi maitse oli talle esimesel korral nii vastumeelt, et Petrov eelistas pigem köhida, kui seda rohtu võtta, teine kord oli paar päeva tagasi, kui Petrov suundus tööle; kui ta oli rohu siise võtnud, taipas ta, et rooli istuda ei tohi – ravimist jäi säärane lehk, et esimene ettejuhtuv liiklusmiilits oleks trahvi välja kirjutanud, isegi torukesega promille mõõtmata. Olid rohutilgad, aga Petrov oli pakendilt lugenud, et need tekitavad sõltuvust ja see hirmutas teda. Apteegis oli mitu Kuldtähe palsami metalltoosi, mis sarnanesid punastele tablettidele, ainult üks neist toosidest oli peaaegu täis, ülejäänud olid peaaegu tühjad, aga neid polnud ära visatud, sest mingi osa salvist oli seal siiski alles. Alles siis, kui Petrovil sündis laps, sai ta kogeda seda süütut sadistlikku naudingut – määrida haige poja ninaalune Kuldtähega kokku ja jälgida, kuidas too ei saa avada silmi, millest voolavad mentooliaurude tõttu pisarad. Peres polnud senini veel kellelgi probleeme närvide ja südamega, aga apteegikarbi põhjas olid nii korvalool, valokordiin kui ka palderjan. Vesinikülihapendit oli Petrovide apteegis kahte liiki – lahuse ja tablettide kujul.
Koduapteegis oli isegi selliseid imeasju nagu klofeliin ja glükoosiampullid, kahte tüüpi vitamiine Petrov-nooremale – valged plastpudelid suurte oranžide ja väikeste kollaste dražeedega. Aspiriini aga polnud. Petrov tegi ettepaneku minna apteeki. „Küll ma tean seda sinu käimist, pärast oota jälle kaks tundi,” vastas Petrova, katsudes magava poja otsaesist ja kirbutades rahulolematult kulmu. „Praegu on öö,” ütles Petrova isegi rõõmuga. „Käi siis sina ära,” tegi Petreov ettepaneku. „Kas sa ei karda mind üksi lasta?” „Lähme käime siis koos,” leidis Petrov vastuse. „Äkki juhtub midagi?” küsis Petrova. „Mis ettepanek sul siis on?” Petrov läks üle sosinale ja näitas sosinaga, et tõstab häält. „Võib-olla, ma ei tea,” hakkas ka naine Petrovi eeskujul sosistama. „Pesin eile su teksased ära, seal oli tablett. Ega see juhuslikult aspiriin pole? Torkasin selle köögis kuskile sahtlisse.”
„See on muidugi aspiriin, aga väga vana aspiriin, see on minuga ühevanune, vist peaaegu et seitsmekümnendatest,” sõnas Petrov. „Sa ju võtsid selle eile sisse ja pole midagi,” ütles naine. Petrov oli vastu, et anda vana aspiriini pojale, ta oli isegi valmis apteegis ära käima, kuigi tal polnud aimugi, kus on lähim ööpäevaringne apteek, kuid nad mõlemad, Petrov ja Petrova liikusid rääkides juba endale märkamatult köögi poole. „ma ei võtnud seda eile, vaid üleeile,” sõnas Petrov. „Ma jõin üleeile palju asju – teed ja justkui ka viina, see aspiriin võis kuidagi neutraliseerida, kui maos segunes, niipalju kui mina mäletan, ei aidanud see aspiriin eriti.” „Anname kõigepealt, vaatame, mis saab, pärast mõtleme, kas minna apteeki või mitte,” sõnas Petrova. „Jutt pole praegu üldse sellest, et tabletti anda, see tuleb kõigepealt üles leida, ma ei mäleta, kuhu ma selle toppisin.”
Petrov ronis miskipärast kohe nõudekappi, tema meelest tuli alustada sellistest kohtadest, kuhu Petrova ei saanud kindla peale tabletti panna, sest tavaliselt leitakse kadunud asju just taolistest paikadest. Nad vaatasid üle kõik köögipinnad, sest kadunud asi on tihti kõigile näha, ja alles siis hakati tuulama loogilistes kohtades nagu köögilaud, tööriistasahtel, nugade ja lusikate sahtel, kastrulisahtel, pannisahtel, kiigati maitseainete plekk-karbikestesse, mis olid rohkem nagu kujunduselemendid, karbikesest sildiga „Kurkum” leidsid Petrovid Petrov-noorema hoiupõrsa, kuhu ta pani peenraha, mis taskurahast üle oli jäänud, ja imestasid tema kavaluse üle. Nugade, kahvlite ja lusikate sahtlist leidis Petrov Petrova korterist pärit noa. „Ma tegin parajasti süüa, kui ta helistas ja tuli sinu juurde tormata, nii ma selle kotti torkasingi,” selgitas Petrova. „Miks sa ta nädala keskel minu juurde lasid?” ei saanud Petrov aru. „Tahtsime raamatukogus eelnääripidu korraldada, kavatsesin sinna isegi haiguslehel olles minna, ga siis muudeti kõik ära, mina olin poisi juba sinu juurde saatnud ja otsustasin üksi kodus istuda. Nii ma siis istusingi,” sõnas Petrova. „Kui sa magad kellegagi, siis ütle,” palus Petrov, ta ei tahtnud avastada, et Petrova läheb ootamatult mehele kellelegi teisele, ta soovis siiski mingit ennustatavust suhetes, et teada varakult, milleks end valmis panna. „Ole nüüd,” rehmas Petrova.
Petrova oli äärepealt tabletti leidmas oma kitli taskust, aga need oli pakenditükikesed paratsetamooli ümbert, millega ta oli päev otsa Petrov-nooremat söötnud, ja kuigi ta ütles: „Just, sinna ma toppisingi, kuhu siis veel,” olid taskus ainult väikesed nelinurksed, õrnalt krabisevad paberinutsakud, mis tundusid ereda köögilambi kumas väga valged.
Aspiriin oli külmkapi riiulil, Petrovi seljasalvide kõrval, mida Petrov ei kasutanud, sest need ei aidanud niikuinii, vaid ainult haisesid, ja Petrovgi hakkas nende pärast haisema nagu vanatoi. „Just,” tuli Petrovale vaimuvälgatus. „Askeldasin köögis, jõnglane palus suppi, kui sa olid magama jäänud.”
Nad pidasid haige voodi veeres nõu, kui palju sellest tabletist anda – terve või ainult pool. Üleüldse tundus kogu see idee Petrovile rumalana, tablett hallis paberis, mille servad olid justkui pakendi küljest ära näritud, äratas kahtlust. Ta oli juba peaaegu apteeki minemas, kavatses kingi jalga panna, aga Petrova hoidis tal varrukast kinni ja muudkui korrutas, et võiks proovida, ütles, et aspiriin on aspiriin, see pole piim ega saa hapuks minna. Siis ajasid nad Petrov-noorema üles ja sundisid teda tabletti sisse võtma. Petrov kallas pojale gaseeritud vett, aga Petrova ütles, et selletagi on mao limaskestale koormus, seepärast kallati Petrov-nooremasse gaseeritud vee asemel keedetud vett. Poeg kukkus tagasi, ta nagu ei ärganudki. Petrova torkas pojale jälle kraadiklaasi alla ja valvas kükitades diivani ees, et ta maha ei kukutaks. Petrov seisis kõrval nagu hobune lõa otsas, pööranud Petrova poole oma arusaamtu ilmega näo. „Hulluks võib minna, ei langegi,” ütles Petrova. Nad vahetasid pelmeenikoti otsaesisel uue paki vastu, aga soojaks muutunud ja sulanud koti viisid tagasi sügavkülma. Kuni nad köögi vahet käisid, oli poeg lükanud diivanikatte jalutsisse ning lamas, konksus ja külmetav, kuid ei ärganud üles. Ta tõi hingates kuuldavale sellist heli, nagu oleks oianud. See oli nõnda peen hääl, et sarnanes hiire halisemisele, kui hiirtel saanuks olla gripp ja nad võinuks pikalt kannatada. Petrovid katsid poja kinni, kuid tema ajas end kohemaid uuesti paljaks, nad kordasid katset mitu korda, aga poeg lükkas endalt kogu aeg diivanikatte pealt.
Suutmata seda kõike nikotiini abita vaadata, astus Petrov rõdule ja tegi suitsu, vaadates tühjaks jäänud öist hoovi, kus keset valgustamata mänguväljakut oli siiski sinaka valguse laik. „Ma ei suuda enam, ” kurtis Petrova. „Mina lähen magama. Kõik. Loodan, et kui ma üles ärkan, on kõik normaalne. Ma kukun juba lihtsalt jala pealt.” Sisuliselt tegi ta sedasama, mida Petrov tänavatel jalutades, aga aasida naise nõrkuse üle polnud ka Petrovil enam jaksu. „Muide, ta hakkas kergemini hingama, kui sa rõdule läksid,” sõnas Petrova. „Ehk peaks tuulutusakna rohkem lahti tegema? Hullemaks ju enam ei lähe. See tähendab, võib olla ka hullem, aga praegu on nii, mida me veel teha saame? Talle võib veel teki kõrvale jätta, kui külm hakkab, tõmbab peale.”
Ka Petrovil oli jõud otsas, aga kui Petrova poleks tunnistanud oma väsimust, poleks ta nõus olnud magama. Seegi oli muidugi omalaadne võistlus, mis viitas sellele, et Petrov ei erinegi nii väga oma vanematest ning ämmast ja äiast, nagu ta oleks tahtnud. (Siinkohal tegi Petrov endale pisukese allahindluse, ta justkui soostus võistlusel osalema, kogudes mingeid punkte, sest poeg on ikkagi poeg. Aga muus osas arvas Petrov, et tal pole vanematega midagi ühist, ta pidas vanemate põlvkonda mõttetuteks inimesteks, kellel on mingisugused pöörased arusaamad elust, sellest, et varem oli palju parem, õiglasem, turvalisem ja isegi külluslikum elu kui praegu; isa ei varjanud põlgust Petrovi töö vastu, ta rääkis, et püüd teenida raha, hoolimata sellest, kes Petrovi ees on – kas mõni õnnetu küüdipakkuja, kellel pole muud hinge taga kui auto ja mõned lapsed kaela peal, või ärimees, kellel on neid autosid palju -, ei lõpe Petrovi ega ka riigi jaoks hästi. Äi ei öelnud midagi, aga tundus arvavat sama.)
Petrov kustutas külalistoas tule ja läks magama, võtnud naise kaissu, aga too tõukas ta algul endast küünarnukiga eemale, sest Petrov siples kogu aeg, plaanides üles tõusta ja kontrollida, kuidas läheb Petrov-nooremal, ning kui ta hakkas magama jääma, pani Petrova tema peale mõlemad jalad, seejuures niisugusel uinumise hetkel, et Petrov võpatas naise puudutusest ja ärkas justkui otsekohe täiesti üles, valmis veel üheks rahutuks päevaks, ja oli Petrova peale tolle häbematuse pärast isegi kuri, temagi oleks tahtnud naisele küünarnukiga äsada, aga naise ülakeha oli tema küünarnukist liiga kaugel; Petrov hakkas tasahilju naise jalge alt välja libisema, mõeldes, et ei jää enam magama, tuleb üles tõusta ja veel üks suits teha, eks siis ole näha, kas heita pikali või mitte. Petrov küünitas telefoni järele, et kella vaadata. Selgus, et on alles pool kaks öösel, ja konnata mööda korterit ringi või istuda köögis on imelik ja igav. Selle mõttega ta muide uinuski, ärritunud ja pisut ärevil, mis ei takistanud tal ärgata neljakümne minuti pärast ja hiilida külalistuppa. Petrov naasis voodisse pettumusega, et midagi pole muutunud, kui välja arvata, et Petrov-noorem oli endale diivanikatte peale tõmmanud ja katnud jalad tekiga. Kuni Petrovi polnud, oli naine keeranud voodi teise serva, kahmates kogu teki endale ja jättes Petrovile ainult servakese, kuhu ta surus ettevaatlikult pool ülakeha ja ühe jala ja hakkas sättima pead padjale, et see ei vajuks ebamugavasse asendisse. Padi läks ruttu kuumaks ja Petrov keeras selle ringi, peljates naist äratada, aga too ei mõelnudki ärgata.
Mingi aja pärast (Petrov unustas kella vaadata, sest mäletas, et tal pole vaja kuhugi kiirustada, et ta on veel haige) tõusis ta valuga kaelas ja sooviga vett juua, seejuures torises Petrova, et ta on oma ringikondamise ja vähkremisega juba ära tüüdanud, aga Petrov mõtles, et käib öösel tihti joomas ja mingis telesaates räägiti justkui, et see on üks diabeedi tunnuseid. Petrov jõi vannitoakraanist vett ja vaagis, kas ta käib öösiti tihti joomas või mitte, ning jõudis järeldusele, et mitte päris, tal on sagedamini justkui mingid lunatismihood, kui ta näeb unes, et on ikka veel tööl ning ta käed on litoolised või õlised ja ta hakkab neid unes kuivatama lina äärega või roomab vannituppa käsi kraani all pesema, neid hoolikalt seebitades, ja ärkab alles siis lõplikult üles – unes oli valge, aga siin saabus koos ärkamisega ootamatu ehmatav pimedus. Kui Petrov mainis Pašale, et on kuutõbine, siis teatas too, et on samuti kuutõbine, et naine ärkas üks kord selle peale üles, et Paša oli tuulanud tema kosmeetikaasjades, otsides üheksandat mutrivõtit. „Nii mõjuvad psüühikale vist bensiiniaurud,” selgitas Paša.
Joonud isu täis, astus Petrov külalistuppa, haigutades ja sirutades ja venitades kaela, mille lülide vahele oli justkui munakivi kinni jäänud. Poeg oli endalt heitnud nii diivanikatte kui ka teki ja lamas selili, imelikult välja sirutatuna; ta näis lamades pikem ja täiskasvanum kui püsti seistes, toa poolhämaruses tundus tema nägu ebatervelt kahvatu. Tuuletõmbus oli tuulutusakna lahti lükanud, seepärast oli külalistoas väga külm, peaaegu nagu väljas, vähemalt nii tundus Petrovile, sest teda haaras sisemine külmus, kui ta nägi, kui kahvatu on poeg ja kui pikaks on ta veninud, nii et pidžaamapükste ja sokikummide vahe, mis ei ületanud tavaliselt sentimeetrit, küündis nüüd viie sentimeetrini, nagu oleks pidžaamapüksid muutunud ööga pidžaamaratsapüksteks. Petrov võttis pojal jalast kinni ja tundis isegi läbi soki, kui külm on poisi jalg, ta puudutas poisi otsaesist ja põske, aga needki olid täiesti külmad. Õudusest hakkas Petrov värisema. Ta ajas käe poja särgi alla, aga Petrov-noorema rind ja kõht olid külmad, roiete all polnud tunda südametukseid. „TÄITSA LÕPP,” mõtles Petrov, tõstes peopesa Petrov-noorema näo juurde, püüdes tunnetada tema hingamist, ka hingamist polnud tunda, siis mõtles Petrov veel kord: „TÄITSA LÕPP”. Ta ei teadnud, mida taolistel puhkudel teha. Viimati oli ta osalenud vanaema matustel, aga seal ei pidanud midagi tegema peale selle, et seista kirstu juures ja juua end peiedel täis.
Petrov seisis poja kohal, püüdes näha mingitki liikumist, näiteks joonistuse liikumist pidžaamapluusil, mis oleks tähistanud hingamist. Liikumist polnud üldse, valitses tihke vaikus, kõik oli täiesti tardunud nii Petrovi ümber kui ka tema sisemuses, ta oli justkui peitu pugenud, taipamata, mida teha edasi, seejuures oli vaja kiiresti kutsuda kiirabi ja selgitada, et nüüd on pojal midagi hullemat, kui gripi sümptomid.
Meeleheites raputas ta poega algul jäisest õlast, siis torkas sõrmega tugevasti vastu külge, püüdes teda äratada.
Poeg norsatas rahulolematult, ärgates justkui otsekohe ellu ja otsis krõnksu tõmbudes käega, millega end kinni katta. Petrovi südamelt ei langenud mitte lihtsalt kivi, südamelt langes lausa midagi laviinitaolist. Petrov lükkas poja otsiva käe alla tekinurga ja too tõmbas selle lihtsalt endale peale. Petrov istus, jahmunud äsja üleelatud õudusest, aga tema raske kujutlusvõime oli juba saanud impulsi ja kõik keerles veel, näidates Petrovi vaimusilmas peatsete matuste pildikesi.
Ta naasis vatistel jalgadel magamistuppa, kukkus voodile, pannes õõtsuna Petrova, kes oli samuti justkui surnud ega mõelnudki üles ärgata, ja lamas kaua, vahtides lakke; ta oleks tahtnud naise üles ajada ja rääkida sellest, mida ta just koges, sest see oli kujuteldamatu, see sarnanes üleelamiselt tuledes karusselliga, millel on kaunite rakmetega hobused. Talle tundus, et see on talle õppetund, et pole vaja surma saata joonistatud poissi, keda poeg peab endaks, et tuleb võimalikult kähku see lugu lõpetada päästva happy-end`iga ja mitte kunagi enam joonistada lugusid, kus on kasvõi ähmaselt pereliiget meenutav tegelane, et pole vaja muutuda noore Sergei sarnaseks, ja seepärast on mõte superkangelasest-naisest, kes õpetab päeval lapsi algkoolis, aga öösiti tapab igasuguseid kaabakaid, väga halb idee.
„Issand,” pomises Petrova uniselt, pööramata mehe poole. „Kas sa üldse jääd täna magama või mitte? Sa pead ta ju nääripeole viima, isegi palavikuga, saad ju aru.”
„Muide, tal pole palavikku,” vastas Petrov. „See on märkamatult langenud.”
„Ahah. Siis on hästi,” märkis Petrova.

Püsiviide Lisa kommentaar

Jean Echenoz

19. veebr. 2020 at 9:10 e.l. (Nädala autor 2020) (, , , , )

Jean Echenoz (s 1947) on Pariisis elav prantsuse romaanikirjanik, kes on avaldanud 18 romaani Minuit’ kirjastuses, mis on tuntud kui “uue romaani” (Nouveau Roman) väljaandja. Romaani „Cherokee” eest pälvis autor Médicis’ kirjanduspreemia aastal 1983 ja romaani eest „Je m’en vais” („Ma lähen ära”, tlk Kaja Riesen, 2010, Eesti Raamat) sai ta 1999. Goncourt’i preemia.

Eesti keeles on temalt ilmunud veel teinegi romaan, „Courir” (2008, e.k. „Jooks”, tlk Indrek Koff, 2019, Loomingu Raamatukogu), mis jutustab tšehhi pikamaajooksjast Emil Zátopekist ning on osa biofiktsioonide triloogiast koos Maurice Ravelist rääkiva „Raveli” (2006) ja leiutajast Nikola Teslast rääkiva „Des éclairs’iga” (2010). Eluloolist materjali on autor kasutanud teisteski teostes, muuhulgas on ta kirjutanud admiral Nelsonist ja Chopinist.

Alates oma esimesest romaanist „Greenwichi meridiaan” (1979) on autor tuntud kui romaanižanri uuendaja nii krimi-, spiooni-, seiklus- kui ka muudes žanrites ning teda on nimetatud minimalistlikuks või passiivseks autoriks, sarnaselt teiste „uue uue romaani” autoritega nagu Jean-Philippe Toussaint või Éric Chevillard.

Echenozi loomingule pühendatud teaduskonverents toimub Tartu Ülikooli Maailma keelte ja kultuuride kolledžis 4. mail 2020. 5. mail kohtub autor lugejatega Tartu Linnaraamatukogu saalis.

27. veebruaril 2019 kell 16.00 linnaraamatukogu kohvikuruumis I korrusel
Linnaraamatukogu kirjanduskohvik
Vaatluse all on tänavuse Prima Vista külalise, prantsuse kirjaniku Jean Echenozi raamat „Jooks“ tšehhi legendaarsest pikamaajooksjast Emil Zátopekist. Külas on pikamaajooksja Raivo Alla, vestlust juhib raamatukoguhoidja Annika Aas. Oodatud on kõik, kes tahavad raamatute üle üheskoos arutleda.

 

Katkend: Jooks, SA Kultuurileht, LR 2019/37, tlk Indrek Koff, lk 24 – 30.

8
Stiil on tal tõepoolest võimatu. Larry Snyder ei ole esimene, kes seda tähele paneb. Ja kellel tekib küsimus, mismoodi Emil seda siis ikkagi teeb.
On jooksjaid, kes näivad lendavat, teised näevad välja, nagu tantsiks, mõni teeks nagu marsisammu, mõni liiguks edasi just nagu jalad kõhu all. Mõni aga liigub nii, nagu suunduks võimalikult kiiresti kohta, kuhu teda on kutsutud. Emil ei sarnane ühegagi.
Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse, nagu oleks ta transis, või töötaks nagu labidamees. Mõtlemata mistahes akadeemilistele kaanonitele ja soovimata näida elegantne, liigub Emil raskelt, kandiliselt, vaevaliselt, otsekui tõmmeldes. Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja, jääb mulje, nagu oleks tal mõlema jooksukinga sees skorpion. Joostes paistab ta äraolev, ta on kusagil väga kaugel, nii keskendunud, et kohal ta ei viibi, ehkki tegelikult on ta rohkem kohal kui keegi teine, ning tema õlgade vahele surutud pea, mis on kaela otsas alati ühele poole kaldu, tudiseb lakkamatult, kõlgub ja õõtsub küljelt küljele.
Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt. Ometi ütleks teile igaüks, et jooksmine käib just käsivartega. Et keha paremini edasi viia, tuleb ülajäsemeid kasutada selleks, et jalgu keha raskusest säästa: pikamaajooksul annab parima tulemuse see, kui pead ja käsivarsi võimalikult vähem liigutada. Emil aga teeb täpselt vastupidi, ta tundub jooksvat nii, nagu ei mõtleks üldse kätele, mille kramplikud vapped algavad liiga kõrgelt ning millega ta sooritab üpris kummalisi liigutusi, kord tõstab need üles, siis jälle heidab tahapoole, nõnda et need niisama ripuvad või mingeid absurdseid žeste joonistavad, ja ka tema õlad otsekui tõmblevad ning küünarnukidki tõusevad liiga kõrgele, just nagu kannaks ta liiga rasket koormat. Ta näeb joostes välja nagu omaenda varjuga võitlev poksija ning kogu tema keha oleks otsekui mingi rikkis, lagunenud, valulikult väänlev mehhanism, üksnes harmooniliselt liikuvad jalad hammustavad ja haukavad isukalt jooksurada. Ühesõnaga ei tee ta midagi samamoodi kui teised, kes kalduvad vahel arvama, et ta ei tea üldse, mis ta teeb.
Aga omamoodi jooksmine pole veel kõik, asi on ju selles, et trenni tuleb ju ka teha. Ja täpselt niimoodi teeb ta ka trenni.
Treeningute kohta levib maailmas tohutul hulgal teooriaid. Rootsi süsteem, mida nimetatakse intervalltreeninguks, põhineb kiirendustel, mille vahel tehakse lühemaid või pikemaid puhkepause. Gerschleri süsteem näeb ette ajavõtuga staadioni- lõigutreeningut, mille tempo on suhteliselt aeglane. Olanderi süsteemis joostakse samuti vahelduva tempoga lõike, kuid treening on paindlikum ja toimub looduslikus keskkonnas. Emil on kõik need metoodikad läbi uurinud ja üksteise järel omandanud ning tihendanud need üheks ja ainsaks Emili meetodiks, mis jätab puhtale kehakultuurile üsna vähe ruumi.
Kõik need tehnikad soovitavad kiirenduste vahele pause, rahulikumaid lõike, mida enamik läbib kõndides. Emil seda ei tee, tema eelistab kahe pingutuse vahel sörkida, olles veendunud, et nõnda õpib organism kahe pingutuse vahel puhkama ja isegi suure väsimuse korral vajalikku tempot hoidma.
Kõik nad lähtuvad ka põhimõttest, et pingutus peab olema väiksem kui võistlusolukorras: ettevalmistuse ajal tuleb jõudu säästa, seda läheb tarvis võistlustel. Emil arvab vastupidist – et treening peab olema võimalikult ränk, tuleb teha palju üliraskeid harjutusi, et päris jooks kergem tunduks.
Kõik jätavad ka talle mulje, et ei kasvata piisavalt tahet, kuna lubavad jooksjal tempo alla lasta, kui ta näeb, et jõud kahaneb. Sellega pole Emil sugugi nõus. Kui ta tunneb väsimust, kui ta tunneb vähimatki aeglustumisohtu, siis üritab ta just tempot juurde panna. Selle koha pealt on tema eeliseks tõsiasi, et talle meeldivad kannatused. Ta teab, et ta võib loota oma valuarmastuse ja iseenda peale: mitte iial ei luba ta enda kallale massööri.
Niisugune treeningmetoodika võimaldab tal vastased arvukate vahekiirendustega ära kurnata ja hoida samas jõudu lõpuspurdiks, mis on alati äärmiselt äge. Tema jooksurütm on pidevas muutumises, aina vahelduvad tempod ja peened käiguvahetused panevad jälitajad kibedalt kaebama. Asi nimelt ei ole üksnes selles, et neil on peaaegu võimatu minna oma rütmi kaotamata kaasa Emili lühikese, heitliku, ebaühtlase, korrapäratu jooksuviisiga, et tema pidevad rütmimuutused teevad nende elu kohutavalt keeruliseks, et tema kummaline ja väsinud ilmega jooksustiil, mis põhineb kangetel, robotlikel liigutustel, ajab nad segadusse, kuna on petlik, vaid lisaks kõigele panevad tema lakkamatult tudisev kuppel ja tuulikutiibadena laperdavad käed neil ka pea ringi käima.
Iial, ei iial tee ta midagi nagu teised, ehkki on muidu täiesti tavaline tegelane. Väidetakse küll, et tema kopsude gaasivahetus on ebanormaalselt hapnikurikas. Samuti räägitakse, et tema süda on hüpertrofeerunud, keskmisest suurema läbimõõduga, ja lööb aeglasemalt. Kuid spetsiaalselt selleks Prahas kokku kutsutud arstlik komisjon lükkab kõik need kuulujutud ümber ning kinnitab, et asi pole sugugi nii, et Emil on tavaline inimene, ta on lihtsalt hea kommunist ja sellest vahe tulebki.
Ühesõnaga, kindel pole miski peale selle, et tõenäoliselt on ta õppinud oma südant ja kopse selliselt ohjama, et need suudavad väga väikeste vahedega pingutada ja samas väga kiiresti kosuda. Näiteks võib ta pikamaajooksu lõpetada meeletu spurdiga ja joosta seejärel peaaegu hinge tõmbamata staadioni teise otsa oma dresside järele – ning vajaduse korral kohe järgmisel päeval uuesti starti minna.
Ühel päeval arvutatakse välja, et Emil on ainuüksi treeningutel jooksnud läbi maakera kolmekordse ümbermõõduga võrduva vahemaa. Masin tuleb tööle panna, seda on vaja lakkamatult lihvida ja seejärel tulemused välja pigistada, miski muu pole oluline, ja ilmselt just sellepärast ei olegi teda tõepoolest sugugi ilus vaadata. Ta lihtsalt vilistab kõige ja kõigi peale. Too masin on nagu eriline mootor, millele on unustatud kere peale monteerida. Tema stiil ei ole täiuseni jõudnud ega jõua arvatavasti kunagi, aga Emil teab, et tal pole ka aega sellega tegelda: kaotsi läheks liiga palju tunde, mida ta võib kasutada vastupidavuse ja jõu kasvatamiseks. Nii et ehkki vaatepilt pole teab mis ilus, piirdub ta sellega, et jookseb nii, nagu talle kõige paremini sobib, nagu see kõige vähem väsitab, ja ongi kogu lugu.

9
Olgu selle stiiliga, nagu on, aga igatahes on Emilist saanud maailmastaar. Kokkuvõttes polnud selleks palju vaja: Oslo, Berliin, liitlaste krossijooksuvõistlus Hannoveris ja kodumaal üksteise järel purustatud rekordid. Möödunud on aasta ja enam ei kirjuta tema nime väikeses kirjas spordilehtede kergejõustikuteemaliste lühiuudiste sappa, nüüd ilmuvad tema fotod rahvusvaheliste spordi- ja peagi juba ka muude väljaannete esikülgedel.
Temast on saanud nii-öelda suur sportlane. Temast ei saa üle ega ümber. Enam ei teatata, et ta võtab võistlusest osa, vaid öeldakse juba tükk aega enne võistluse toimumist, et ta võidab selle. Tema võiduvõimalused on niivõrd absoluutsed, et ta mõjub halvavalt, nõnda et vahel peab mõni alaliit tema osalemist mittesoovitavaks. Kui ta plaanib osaleda mõnel välismaisel võistlusel, võib juhtuda, et tema start tühistatakse eeldatava üleoleku tõttu, ja alaliidud ütlevad selle ka otse välja. Parem, kui ta ei tuleks, tunnistavad mõned korraldajad alandlikult, muidu kaob meie jooksjatel igasugune ind. Või siis, nagu väidavad mõned silmakirjalikumad, ei anna tema kohalolek meie krossijooksjatele tehnilises mõttes mingit kasu.
Asjasse sekkuvad isegi arstid, kes on ta juba ammu hukule määranud, kuna ta jooksvat terve mõistuse vastaselt. Nad noogutavad ja ütlevad, et on viimased kaks aastat olnud valmis selleks, et ta võib iga kell hinge heita. Nende hinnangul saab niisugune nähtus, kes iseennast sõna otseses mõttes tapab, olla vaid lühiajaline. Arstid öelgu, mis nad tahavad, kommenteerib Emil rahulikult, aga minule nad ei meeldi. Las nad ravivad haigeid, mitte minusuguseid poisse. Mina olen ise omaenese arst.
Ajalehed haaravad arutelust rõõmuga kinni, see on ju kuldne teema: kas Emil heidab arstiteadusele kinda? Kas Emil peab vastu? Ega Emil liiga palju jookse? Igatahes hakkab tal tekkima poolehoidjate armee, talle saadetakse postikottide kaupa kirju, temalt palutakse autogrammi või nõuandeid, fotodele pühendusi, talle tehakse abieluettepanekuid ja ta saab ka hüüdnime. Vedur. Kõik on hästi.
Ja üpris kenasti läheb ka Tšehhoslovakkia riigil, mis liikus pärast sõda ja kommunistlikku riigipööret üle sotsialistlikku blokki ning hakkab Emilis nägema imelist propagandariista. Ta on oma riigi parim diplomaat, tõhusaim suursaadik, temast on saanud riigisportlane. Ta kuulub nende hulka, kellele nagu eesrindlikele töölistele antakse eristaatus, jagatakse aurahasid ja privileege. Tsiviilis võivad niisugused saada villa, ordeneid või hea koha näiteks tekstiilitööstuses või miks mitte ka metallurgiasektoris. Emilile, kes on sõjaväelane, toob see kaasa järjest kõrgema auastme, ehkki tema põhitegevuseks jääb sport. Nii et tema eest kantakse hoolt. Muidugi jäetakse ta armee koosseisu, kui ta seda ise soovib, kuid seejuures tagatakse talle ideaalsed treeninguvõimalused, ning samal ajal tehakse temast, lihtsast seersandist, lühikese ajaga tankiväeleitnant.
Milovice garnisonis vastutab värske leitnant nekrutite väljaõppe eest, mille kohta ajakirjandus ütleb, et see pole mingi sinekuur, täpsustades tema legendi kaunistamiseks, et igal õhtul kannab sõjaväeposti laiali maailma parim jooksja. Loomulikult ei takista see kõik tema tavapäraseid treeninguid mitmekesisel maastikul, vahel ka täisvarustuses, kuna Emilile meeldib raskete sõdurisaabastega lumes mütata. Jookske nendega kakskümmend kilomeetrit, soovitab ta meelsasti, ja te ei kujuta ettegi, kui teistmoodi kõik on, kui pärast rajal kerged jooksukingad jalga tõmbate. Samal eesmärgil kinnitab ta saalis treenides pahkluude ümber raskused ja teeb nendega mitmesuguseid harjutusi.
Edasi läheb samas vaimus, Emilit jagub kõikjale, nii rahvusvahelistele mõõduvõtmistele – Haag, Alžiir, Stockholm, Pariis ja Helsingi, kus ta lõpuks ometi laiade laante jooksumehest võitu saab – kui ka väikestele kohaliku tähtsusega mõõduvõtmistele, nagu näiteks juunis toimuv Zlíni võistlus, kus ta märkab üht tüdrukut, kes hakkab talle meeldima.
Tuleb öelda, et tüdruk on igati tore, väga ilus, pikk ja peenike, lühikeste pruunide juustega, helehallide silmadega, kauni energilise ja samas malbe naeratusega, ja lisaks on ta veel odaviskaja. Emil kuulab pisut maad ja selgitab välja kaks asja: esiteks, et tüdruku nimi on Dana, ja teiseks, et ta on Emili polkovniku tütar. Kuna polkovniku tütar ja tema oda parandasid Zlíni staadionil oma isiklikku rekordit, näeb nutikas Emil siin ideaalset võimalust. Ta tormab lilli ostma ja läheb nendega neiut õnnitlema. Nad saavad jutule ja kui tema mõni päev hiljem ühe oma rekorditest taas üle jookseb, on Dana kord temale õnne soovida.
Juttu jätkub kauemaks ja jutu käigus selgub, et mõlemad on sündinud 19. septembril, et nad on täpselt ühevanused, või et õieti on tüdruk temast kuus tundi vanem. Kuna selle üle jätkub imestamist ja kuna Emil ei taha sellega sugugi piirduda, ütleb ta natukese aja pärast: Kuule, kui me iga kord teineteist õnnitlemas käime, kui üks meist mõne rekordi üle lööb, siis ei paista sellel lõppu tulevat. Mul on nimelt tunne, et neid rekordeid me teeme veel omajagu. Kõige parem viis teineteist õnnitleda, ilma et iga kord oleks vajalik kuhugi sõita, oleks vast see, kui me hakkaksime koos elama, ah? Mis sa sellest arvad?
Kuniks neiu oma arvamust kujundab, sõidab Emil kuu aja pärast olümpiamängudele, mille korraldamise au kuulub seekord Londonile. Linnas valitseb põrgukuumus ja päeval, mil Emil peab jooksma kümmet tuhandet meetrit, on õhk raske, rusuv, valitseb äikeseilm, ainult et äike ei taha ega taha pihta hakata. Tihe udu paisutab taevast ning moodustab Päikese ja Maa vahele hiiglasliku luubi, mis annab tulemuseks nelikümmend kraadi varjus.
Emil on muidugi favoriit, kuid kohal on ka Heino, kes ei ütle midagi, aga mõtleb nii mõndagi. Laiade laante poeg januneb kättemaksu ega taha, et Emilile jääks viimane sõna. Koos arst Knienickyga, kelle nõuandeid on Emil lõpuks ometi valmis kuulama, töötatakse välja jooksutaktika. Õigupoolest on see üsna algeline. Kui tribüünil istuva arsti arvates on aeg kiirendada, lehvitab ta punast särki – see on Emili vahetussärk, ta jookseb ainult punases, esindades oma kodumaad üksnes proletariaadi revolutsiooni värvi all, kusjuures pole tead, kas ta on selle ise valinud.
Emil alustab nagu ikka mehhaanilise jõuga, oma robotlikult regulaarse sammuga, kuid seekord rahulikumalt kui Berliinis, Heino aga läheb rajale metsikus tempos ja on üsna varsti temast kaheksakümmend meetrit ees. Emilile ei näi see huvi pakkuvat, tema teab väga hästi, mida ta teeb, ja ootab märguannet. Ta püsib kaheteistkümnenda, viieteistkümnenda koha kandis ja jälgib olukorda, ta jookseb nagu rahu ise. Alles poole distantsi peal, märgates, et tribüünil püsti tõusnud arst lehvitab tagasihoidlikult punast särki, lülitab ta oma mootori korralikult sisse ja hakkab maruliselt tempot tõstma.
Ta on nagu hävitav torm ja tema meeletu kihutamine mõjub rivaal Heino kerge sammu vastandina. Võiks arvata, et ta on juba osa jõust ära kulutanud, aga jooksu keskel näeme, kuidas sünnib täiesti uus Emil, reibas ja värske, maruline, valmis igaühele hirmu nahka ajama. Laiades laantes võtab maad paanika: peatset katastroofi kartes üritab Heino seda masinat peatada, haarates ohjad taas ülbelt enda kätte. Kuid Emil, kes ei kannata vastaste selgade nägemist, ei lase sellel kesta üle viiesaja meetri. Et oma au kaitsta ja solvangut maha pesta, manab ta grimassides näole jubeda ilme ja asub raevukalt tegutsema – samal ajal kui istmele püsti karanud ja leemendav doktor Knienicky lehvitab ikka veel, ehkki sel enam mingit mõtet pole, palavikuliselt punast särki, millega ta kord hajameelselt kord nägu, kord kaela pühib. Lõpuspurt, ja mõnekümne meetriga on Emil kõik oma teelt pühkinud, kõik purustanud, Tšehhi kergejõustik on saanud oma esimese kuldmedali.

Püsiviide Lisa kommentaar

Next page »